[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 4 artiklit

kärama2 kärama Kuu(kärämä) Hlj Kad vastu pidama, kestma; piisama; kõlbama Sest `parlastist käräb küll; Nie telad `täüdüväd sen suve kärada; `Vanker käras nii`kaua kui kuo sain, siis lagus Kuu; paneme sientele kuort ja sibulad `peale ja kärab küll; sie rät́ik kärab viel küll Kad

laamas `laamas Kuu(-ss) Hlj Jõh IisR JJn Kad(-ua-) Sim, laamas Amb
1. suurel maa-alal üheskoos, ühes tükis ühes laamas kõik kuos, ei old `aedasi vahel (karjamaadel) Amb; siitküla einamad on kõik ühes `luamas Kad || Kui ma `seia tulin, lugesin Valgeriśti mäelt kõik puud Kadrinas ära, aga nüid siĺm ei võta, kõik on ühes `laamas Kad
2. üleni, lausa Põld on `laamas suurvee all Hlj; Meil on madal einam, sie on `kaua kevadel vett kõik `laamas täis IisR; suur vesi aas kallastest üle, kõik einamad olivad `luamas (lausvees) Kad; rohumaa on võsa `laamas täis, `varsti on mets Sim
3. suure hulgana (korratult) maas Torm oli nii `kange, et nää puud on kohe `metsäss `laamass maas üks`toise `otsass Kuu; Ein on kõik `laamas maas - - ei tia, `milla saab üles võttada Jõh; Tuul [on] puid `murdand, `kaske ja `kuuske kõhe `laamas maas IisR; vili on `laamas maas, ei ole tükati maas, kõik vili on maas Kad
Vrd laama, laaman

meie n me(ie) eP M T, `meie hajusalt R(me), TLä Rõn, mei R Hi Kir Kse PJg Vän Tor Ris, mi, miʔ Hel Võn San V; g meie uus Jaa Pöi Muh, L K I Krk Hel T, `meie R TLä, meite, `meite S(met́te Mus Kaa) Lä Tõs(meiti) Khn Aud PJg Ris HMd Rap, mede Kär Käi Rei Mär Vig Var Pä Kõp Vil Trv Pst Hls, meide Khk Vll Käi Rei, mete Khk Ris HMd Rap, mei R Hi Vän Tor Ris, me Phl Rid Kul hajusalt KPõ, KJn M T, mi, miʔ San V; alaleü meele Kod MMg Äks KJn T V

1. osutab vähemalt kahesele rühmale, kuhu kõneleja kuulub küll mei ~ `meie kisasimme ja melusimme Jõe; mies hakkas siis igä `truostima, et ärä nuda, et eks me igä saa kuo; `ilma `leivätä mei ei ole `olled Kuu; [kalad] mis jäi üle `meiest (meie söögist), siis nied panima `jälle `ninda `kergest `suola VNg; `meie `einam `juokseb `neie `krunti `kinni Lüg; meide isa töi ühe poole `toopi [õlut], taal es ole maitsed midagid Khk; me `riisusime eina mätaste `peale, siis akkasime kaarutama Kär; Met́te kassil olid kevade pojad Kaa; ajas `meitid iga oomingu kellu neljast `väĺja Vll; läks meitest `löntides `mööda Jaa; me es soa nende lisi mette; `meitid `olli seitse `poissi ja seitse tüdrikud Muh; nεε mei mette änam sii maa pεεl (keelejuhi ütlus jumalagajätul) Käi; meidel oli ju `kougel einad `tuua Rei; seda peab siis me meeste kääst küsima Phl; meid ~ `meitel `kästi kodo `minna LNg; me lehm jähi mineva suve `ahtraks; kolm `poissi oli `meitid Rid; meki meite õlut koa Mär; `meitid oli sada viis last `koolis; mineb`aasta Oĺli Ańni `niitis mede `lammad ää Vig; ega `meitil siis näedatud seda, mis `moodi se kohos oli, me olime siis kodu Kir; meite põlves põle `katku olnd Kse; põle ulk `aega `meiti `vaatamas käin Var; nii suur õue oli `meitel nagu mede tuba neĺlase võtta; tä jo meiti laps Tõs; ma‿i·lma sõda tegi mede koha tühjäs, ei tiä, mis nüüd meitest suab; kolm oli `meiti; Nämäd jäid `meitesse `luõtma Khn; `peale mede põlegid vanemid, eit on noorem medest Aud; siin mei jões ei saa kallastest `väĺla vesi; mullu olid mede `lambad puha tõbised Tor; `Seuke `väike võsakirves `oĺli - - me poisiksed täksisime, si̬i̬ `oĺli mede amet Hää; metel põln `kuskil `minna; mis sa tahad meilt `saada Ris; ta suri ennem ära kui me isa; vanaema, see `kinkis metele siis pia rät́ikud HMd; meitel olid pośtivahed kõrvu; pueg jäi mete kasvatada Rap; se põle meie asi Jür; sie siin on meie kardul Kad; `meltsasi on paĺju meie metsas IisK; anna kaha meele, meie võtama kua kahaga; mine aga meiss ärä (meie juurest eemale) Kod; kos me `enne seda `tarkust `võt́sime Ksi; meie ei tää midagi, oleme siantsed alamad inimest Vil; mede talu om ka Läti piiri pääl Hls; ta‿s lausu meil kedägi; tule sina ka üten `meege; si̬i̬ naine käüs meist (meiega) läbi Krk; mis mi külälistele katta annami Hel; sa anna iki mundele kah, mes `meie siss ütsindä kõ̭ik `sisse sööme Puh; ku meele oss kõ̭ik nu̬u̬ aena jäänuva, me oss iluste oma `aindega läbi tullume; `meie oleme küll lõõrini täis, `meie `süvvä ei tahame Nõo; mis teil ädä om, me saame `teeka läbi, misperäst te `meeka ei saa Võn; te kaśs olli jälle me tare man Ote; emä `ku̬u̬lmist mi es näe; ku mi latsõ `olli San; mi vanami̬i̬ss teḱk noid pää `harju `tervele küläle Krl; timä ei lähä ilma meildäʔ; ta käve iihn (enne) meid siihn; tulgõ `miika üten, siss om meil kah paremb minnäʔ Har; meil lät́s ratta tsõ̭õ̭ŕ `kat́skiʔ, `ankõ üt́s ratta tsõ̭õ̭ŕ meele Vas; ḱevaja `oĺle mi mõtsun paĺlu ḱäku Lei; oh sa mu meie imestust, vaimustust väljendav lause Oh sa mu meie, küll sellel oo keerd (rutt) taga Kaa; Küll sääl sai ikki `naĺla, oh sa mu meie küll Trv; Oh sa mu meieʔ, kül‿nä˽sibuva (sibavad) Rõu

2. märgib kõneleja kodu, peret, elupaika, kodumaad jne idatuul lükkab `jälle vie `välja meild Jõe; `meitel kεisid ka vahel `tantsimas; jääd täna `ööseks meite `poole Jäm; Teitelt oo meiteni änam kut vörst maad Kaa; `meitil tuba nii `roamas Pöi; `meitest ta läheb ju kaudu Muh; soa kukk `ööti meitel Rid; tulge‿nd meilt läbi koa Mih; viimist `korda nüüd `minnä meilt Khn; medest viis kilumeetert edasi Aud; `meitel see `kastan teeb tua pimedasse PJg; mei pool küll seda ei ole Vän; pista vahel pää mede pu̬u̬l kah Hää; mei‿pol laulab sedasi, kudas tei‿pol Ris; `Rätla mõis on tükk moad meilt ära HJn; oli meil ühe pääva Ann; pärast põles ära see tuba meil Pee; ega meie nurgas õlegi tammikuid; meie kańdis seda sõna ei õle Trm; meie nukas olid `veiksed talud Plt; meil nad käisid kanis `tihti KJn; mede keeli on ööbik Vil; meil Kurenil tetti iki jaanituld Trv; `Elmar tule meil iki jutusteme Krk; tatarlastel om suure põse sarna - - meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole; tule meele `mäńgmä Ran; ei tiiä, kos ta läits, meele küll es tule; meild `minti vahel katõ obesega kabeli jutussele Nõo; tu‿m mi˽sõ̭na, Mõ̭nistõ sõ̭na; tuu˽tu vakk `jauhvõ meile Har; timä oĺl mi˽pu̬u̬l `ti̬i̬nmähn Rõu

Vrd müö

parlast parla|śt g -śti Khn Hää, -sti Khk Han; parlast g -i Phl Kos, parlas̀ti hajusalt R lisaraskus, ballast Kova `tuulega ei voind `tühjä `paadiga `muidu `seilada, kui parlas̀ti kived - - `paadi `pohjass pidid olema; tämäl ei old parlas̀ti sies, löi `paadi `ümbär Kuu; `liivakottid `pandi parlas̀tist `kaasa Vai; vesi on `tiimredel parlaśtiks, purjulaevadel on liiv ja kivid Hää; Parlast ojab tühja laeva toŕmi aal üleval Kos || suur hulk Igavene parlaśt varvlasi sõi soostrad ää Han