[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 3929 artiklit, väljastan 100.

haab1 haab g haava Kuu/`h-/ Har Rõu Plv Vas Räp Lei; aab HJn Kan, g aava SaLä Mar Amb IisK I Äks Plt KJn M hajusalt T, Krl, `aava Jõe Lüg Jõh Vai/n `aaba/, aaba Käi Mar Vig Krl Lut/h-/; n, g `aaba VNg; aav g aava SaId Muh Hi(h- Phl) L Äks Ksi SJn Vil Kam Ote San Se/h-/, aave LNg LäEd Mih(-be) Tõs Ris(-be); oab Kos HJn Trm, oav Pöi Kei Juu(v-) Koe, g oava; uab Khn Amb JMd Kad, uav Kod, g uava; vuab VJg, vuav Juu, g vuava Juu; vaab g vaava Trm Lai haab; haavapuit siel `kasva pali `aabu VNg; `aavast saa künäsi Vai; meie oues ep kasu `aabi Jäm; väriseb kut aava leht Khk; Aava `laudest `tehti vilja `vaatisi, koolutati sarja ja sööla keresi Kaa; Aava mähk on nii tuline viha Pöi; aaba lehed keik värisevad Käi; Minnakse lammastele aave okstest kubusi tegema LNg; tä (jänes) `aabe sees eläb, sööb aava koort Mar; aave lehel oo `amba jäljed pial Tõs; Uava südämed [on] enämiste määd Khn; aav on ilus puu, aga pude Saa; riagitakse, et vuava puud ei põle Juu; üle kahe ruumi`mietri mul on `pieneid `aabi HJn; vahest `talve on uava oksad kõik jänestest näritud JMd; vuava puust tehakse tuletikkusi VJg; `aabasid küll metsas Iis; vana vaab ja kaśk, need on kõige `raskemad `juurida Trm; ku uavadel paĺjo `urve küĺjen, siis suab `kaaru Kod; aab kui kuiv on, on vi̬i̬l parem kui kuuśk Äks; [värihein] võdiseb nigu aava leht Plt; suu om ninda mõrru ku aava ku̬u̬ŕ; täo om paĺlu tulekahjut, aava om punatse Krk; aava lehte pääle olliva lehepõnni maḱka, seivä aava `õkva roodsikuss Nõo; meil om siin `ümbre`kaudu su̬u̬, meil ei ole `aabu Ote; sügüselt läävä haavaʔ vereväss Har; haava lavvakõsõ˽`painduʔ ja olli˽`väega `valgõʔ Vas; haavaʔ omaʔ keväjä karvatsõʔ, siss `häitseseʔ Räp; jäneśsil kõ̭iḱ haava ossaʔ üred́üʔ ärʔ; haava makku ubinaʔ - - sääne magu ku haava ku̬u̬ŕ Se

haabane `aaba|ne g -se R(h- Kuu), -n g aavatse, `aavadsõ Lei; haabanõ Lut

1. haabne `haabased puud Kuu; `aabased mattid ja `sarjad ja puolvakkad ja. `aabasest `laudust `tehtud Lüg; `aabane `palki Vai; `aavadsõ pou tuaʔ (tuhad) Lei

2. (sinakas)hall, haabjas – Kuu

haaba|puu haavapuu `aaba puust `treitud [kauss] Lüg; `pikne oli aaba puu sisse löönd Vig; `ümbre `tsõ̭õ̭ri sõglal um kerä, tuu um säet haaba puust Lut

haabjanõ `haabja|nõ g -dsõ, -tsõ VId haabjas tsirgasiʔ [pullid] ummaʔ tõõsõsugumadsõ `haabjadsõʔ Rõu; `haabjanõ hopõń Vas; `haabjanõ [lehm], säne rod́sihaĺass Lut

aader1 `aad|er g -ri R Jäm Khk Krj Pöi Muh hajusalt Lä, Vän Hää Ris KuuK Amb Kad VJg Sim Trm TMr San, -re Hi hajusalt Lä, Tõs Tor Ris Ann Koe Plt KJn M TLä; `oad|er g -ri Trm, -re Juu(`voa-) Kos; `uad|er g -ri JMd Kod, -re Koe; n, g `aadri Vai, `aad́ri Krl Har Vas, `aadre Nõo, `aad́re Plv; p `aadrit Urv Har Rõu Plv Lei

1. veresoon `juoksi `aader `päivä läbi, ei saand `kinni Lüg; teesed `öösse `vaatasid `jälle mind, et ma `aadred `lahti ei aja, niikaua kui ta ää `pahtus Ann; `aadrest tulli verd Krk; `aadre (aadriveri) tuleb soone sehest, aga kupp tuleb naha vaheld Nõo

2. aadrilaskmine `aader võtab ikka suure ulga verd `väĺla Ann; `aadre aab läit́s `valla Krk; aadrit laskma veresoonest verd välja laskma ei sie `aigus `muidu parane, kui pida`aadri `laskema VNg; Oli `aigus `miśki, paha veri tuli `suondesse, siis küla tark lasi `aadrid ~ `aadrit IisR; vanast oli neid `aadri`laskjud `rohkem Khk; Kui mõni koht seda`viiti `umbe valutama akkas, siis `mindi `aadri `laskja `juure Pöi; `tarvis `aaderd `lasta Käi; `enni `lasti `aadri rauaga `aadrid, kui jalg või käsi `aege oli või pea keis `ümber Mar; ma ole kord piävalu `vasta `aadert lasn Var; tegi öhö täkke, `laśti `oadert Juu; temal `laśti `aadrit, sel lapsel - - et siis pidi tulema sie - - ehmatand ja nisuke pahem veri `väĺja KuuK; minu ema `laskis `tihti `uadrid `lasta JMd; pihod valutavad, `tarvis `aadrid `lasta VJg; `ambad `valtasid, kiäle alt `laśti `uadrid Kod; obesel ka `aadert `lasti, ku oben `jalgest kõva olli Krk; ega vanast `tohtret es olegi, `aadret `lasti Nõo; [saunas] `Pańti kuppõ ja˽`laśti `aadrit Rõu; tä laśk `aadrit riśtildämisi (kordamööda ühelt ja teiselt käelt) Plv || piltl `Aadert laseb teisel, pügab teist Hää; vaea `aaderd `laske `uibule - - siss nakab [õunu] `kanma. lõegati paar jutti `siśse tüvele Ran; poisiʔ, läke `aadrit `laskma (ehale) Urv

Vrd aater

aadri|raud terariist tärke tegemiseks veresoonde `aadri `rauvaga `lastasse `aadri, `vetruga käis, `tõmmasid nokka üless Lüg; `enni kedä rumalad koerad `keskund, need (inimesed) `olle `aadri rauaga `surnuks lastud Mar; `ambad `valtasid, kiäle alt `laśti `uadrid, `uadriravvaga. eeste lei ja siis tõmmaś Kod; siis `viidi `aadriraud kah [lavale], kellega verd lastass [pulmanaljana] TMr Vrd aadre|raud, aater|raud

haah haah́ Lut, g ha(a)he, haahõ Se, hahõʔ Kra; aah́k, aahj g ahe Lut hani haah́ är tapõt; haahõ puäʔ; haaheʔ lääväʔ, siss halla tulõvaʔ Se; aahj um sääne tsirk; essäne aah́k Lut

haak aak eP(h- Phl; [v]ua-, [v]oa-, vaa-) TLä Kam, aaḱ M Võn Ote Rõn San V(h-), aek Muh Tõs, g aagi; aak g `aagi R(h- Kuu; n `aaki VNg Vai)

1. väike konks, hrl kinnise vms osana; selline konks koos aasaga a. (uksel, aknal jne) panen `ukse `haaki Kuu; veräv on `aagist `lahti, siis `luomad `lähväd `väljäle Lüg; karjamal `seoksed väravad, kos pole `aaki mette Khk; Tuulingu `külges keti `otsas [oli] oak, tiiva sihes oli oas, `kange tuulega päŕs üksi äi pidand, siis pani `oaki Pöi; veta uks `aakist `lahti Emm; `akna aagil koa aas Vig; aak on jämedast rauast `taotud Nis; oak läks kat́ti, oagi nokk tuli ää Juu; `kaśtidel õlid koa ennevanast vuagid, käisid vuagiga `kińni Kad; pane aken `uaki, ärä jäta uagiss `lasti Kod; aak pannasse ubaduse `sisse KJn; kergita uśs aagist `valla Puh; `värjäʔ haagiga kinniʔ Har; panõ kraḿp haagilõʔ Rõu b. (riietusesemetel, jalatsitel) `riide `haagid `panna `kinni Kuu; kamassi `aagid, `vaskised Lüg; `püksi `aagid - - `tõisep̀uol on aak, `tõisep̀uol on `vastuss Jõh; `kuubedel olid pisised mustad aagid; sest`saati, kut saabas `lahti käib, on aagid Jäm; `enni olid naistel `aakidega `saapad koa, `aakidega olid paĺlo paremad `kinni `panna kui `pussidega Mar; [naiste jakil] aagid olid ees, teispool `jälle aasad Mih; maśsil (kamassil) olid kummid, nüid on vaagid Nis; `kampsunite ies olid suured riad `oaka Hag; kuuel on oagid ja vastuksed JMd; `uaka one küll, aga vassuśsid ei õle Kod; i̬i̬st oli ta (pikk-kuub) kate aagiga `kinni Trv; kui mina `kasvi, siss ei ole üttegi `aaki es `amme `nöpsi Nõo; suurembil `rõivil ommaʔ nüüd ka kaala all aagiʔ Kan; mõlõmba˽piat olõma, nii immän haakkui ka essnn haaḱ Har c. muu konks; kida, kisk Minuti viis vai `kümme, `lüömäiel (enne löömist) lasid [seinakellad] kovast `haaki `vasta `polti Kuu; `aadri `rauval on ka `piskene aak sääl `vetro `külles; [kanga] `templi `aagid Lüg; varna `sesse `tehti aagid, viis-kuusteissend `aaki, siiss ega lusik käis ühe aagi sees Käi; kaalkoogud on teina haak teise `otsas Phl; [meremees] lü̬ü̬b aagi [ankru] ket́i lüdist läbi, siis on `kergem vidada Hää; koĺgil piab uak olema, muidu ei sua obust ette `panna Hag; õngõ aaḱ Võn

2. hammas, sakk a. (vokilühil) vokkil on `lühvi `külles `traatised `aagid Lüg; lühü `ravva `küljes on lühü `aagid - - niit `juokseb lühü `aagi ehk `amba päält Jõh; oagi pealt lähäb lõng `värtne `peale Juu; aagi om voki siiva küllen, `väikese kõvõra traadikese Kam; pooli `pääle aagi `viisi lätt lang Urv b. (hobuseraual) raud sai `kapja järel ära `paśsitud, `aagid said `alle `lüödud Hlj; taliraud, nendel o vällap̀ol `ääres aagid Mar; obusele pannase talve iarauad `alla, tehäse raua `otsa ja ette vahedad aagid Tõs; obose raual kaks `oaki taga päka all Juu; aagid olid igal raual. kui teine aak `löödi teravast, siis oli talveraud Lai; obese ravval om aagi, käänets ruvidega ala; `talve pannass teräve aagi Krk; aagi om nüriss lännuva, ärä kulunuva, sepp lü̬ü̬b obese ravva alt ärä, siss lü̬ü̬b aagi teräväss. üits aak om i̬i̬n suur, ja kaits `aaki om taka Nõo; suvõravva oĺli ilma haagilda Har

3. konksuga tööriist a. vitsahammas aak, kenega puu vits pütti `pääle `panna VNg; varutamise `aagid Jõh; vitsutamise vuak Kod b. pootshaak silla jakk (jätk) `olli keśkpaegan sillal - - `lasti palgipaŕv läbi, jakk tõogati kõrvale - - `aakega juhiti `õkva Ran c. sõnnikukonks aagi ommava kolme arulise ja kate arulise, aaḱ ehk sitakonks Ote d. vahend rattarehvi pealetõmbamiseks akkad `rehvi `pääle `tõmmama, siis on aak, obose `ravva `muodi Lüg e. palkide kinnitusklamber `palgi tahumise aak, kui `palki tahutasse, et palk `sõisab `paigal Jõh; Tahumisel lüiakse paĺk oagiga `kinni Pöi f. tempel aaḱ, mis `rõiva sirun hoit Kan

4. sälk, täke `lõikata üht `riiet `sirgest, ei `lõika - - `aakisi `sisse Lüg; Niidu `aegu lõigati `lambale oak `kõrva, siis `tundis sügise oma ää Pöi; kivi läks vigadisse ja aak tuli tera `sesse Käi; Sarikatele ja ülemistele `palkidele raiudi aagid `sisse Rei

5. mõrra osa, külgmõrd mõrral oo karjaaead, aagid ja vesiaead; aagid nagu uksed, kaks keppi, teene teenep̀ool `ääres Tõs; aak oiab mõrra `kinni Hää

6. piltl a. (äkilisest suunamuutmisest) `ussid olid nii `kanged old - - et `vaata tie `aakisid, ei `joua `ussi iest ärä Kuu; jänis `viskab `aaki, püiäb `kueri `eksitä `jälgide päält Lüg; jäness lõi `aaki tagasi, mitu `aaki tegi `enne kui kätte said Lai; mõni vana lu̬u̬m ti̬i̬b `aake, `viskab `kõrva Hls b. (hambakuju muutumisest) obune `peale viie `aasta akkab `aaki `lõikama, `amba üks nurk kulub ära ja teine jääb pikaks Hag; uńdil `ambad uagin, siis ei sua osa (liha) `kuśkilt võtta Kod c. lätt tõõsõga `haake (tülli) Räp

aakima1 `aakima, (ma) aagi Emm; `haakma, (sa) haagit Lut

1. siunama teist `aakima Emm

2. kaetama timä tulõ, nakass `haakma, sul linaʔ hüäʔ, kesväʔ hüä; miä ma˽ti̬i̬, timä haaḱ minnu Lut

aal aaĺ g aali näkk – Lut Vrd ääl

aam1 aam g aami Khk Mus Pöi Emm Rei L Ris Juu VMr Kad/v-/ Sim hajusalt TaPõ/ua- Kod/, Plt KJn Ran Nõo, `aami Kuu(h-) Lüg Jõh; aaḿ g aami M San Krl; n, g `aami VNg Vai; oam g oami Kei Juu Koe Trm; voam g voami Juu Kos; vuam g vuami Juu JMd VJg; haaḿ g haami Rõu Plt Vas Lut suur vaat `Tollistest `laudadest `aamid ja puu`vitsad pial Lüg; oluve `aami `panda olut `käima Vai; vanast olid suured viina aamid Khk; `Aamide `viiti `juudi õlut ää; `Mõisas `tehti `viina, kõik `aeti `aamide sisse Pöi; aita mind `aami üles `tösta Rei; aami vits läks `kat́ki Mär; Aam aami pial, vaat́ vaadi peal, oravasaba `otsas = pilliroog Han; `enne `veeti suurte aamidega `viina Tõs; `aami läheb kolm neli `vaati Tor; pugu on tal (kanal) nagu suur oam küĺle peäl Juu; viina voam on suur, viie-kuue`kümne vedrune Kos; ikka minnakse `suures `vuoris `vuamidega, kui `viina viiakse JMd; suur vie aam, obune ei jäksand vedada, kui vett täis `pańti VMr; süönd täis nagu aam Sim; oam õli kõige suuremb - - `kuńni viis `jalga lavvad pikad Trm; maśsina `juure vedäväd vett uamiga Kod; õlle aami ja vaadi, ni̬i̬ olli tammest Hls; aamil `olli otsa sehen mulk, puust puńn `olli i̬i̬n; suure lehmä olliva nigu igätse aami Nõo; Lännü˽ka˽paksuss ku˽haaḿ Rõu; viina haaḿ Vas || suurem tünn lina seeme oli `aamide sees Vig; Vili `aeti kot́ti ja `viidi `aita, `pańdi `oamide ja `kerstude `sisse Kei

haam2 haam g haami Se(-ḿ) Lut puust kraan, haan haaḿ om treiat puinõ, last mulk `siśse ja pant pulk `siśse; `löh́tril om ka haaḿ, kost vesi ju̬u̬sk püt́tü Se; haamiga lastass `taari `ussõ Lut || (nooda osa) kala `püüdmise man oĺl ka haaḿ [tindi] nooda imä ḱüleh; haami `tõmbass vallalõ ni pulga i̬i̬st ärʔ, ni `saigi jo mulk vallalõ, võrk vallalõ Se

haamer `aam|er Kul Kir Rap KuuK Tür SJn Rõn, g -ri Jõe Kuu(h-) Lüg Vai hajusalt S Lä, VMr Sim Iis Trm Äks Ksi Plt Puh TMr Võn, -bri RId Äks, -re Emm Rei Mar Mär Vig Var Pä Ris KJn Kõp Vil M Ran Ote, -eri Lei; `aam|õr Vas/h-/, g -ri Khn, -rõ San; `aamb|er JõeK, g -ri Hlj Rei Han VMr Rak VJg Sim Trm, -re HJn Amb Ann; n, g `aam|ri Kam Ote Se, -bri KodT; `oam|er Nis Kei Trm MMg, g -re Hag Juu Kos Jür; `voam|er g -ri Kad Lai/-mb|er/, -re Nis Kei Juu; `uam|er Koe, g -ri Juu/`vua-/ Kod, -re Tür; `uamber VJg/`vua-/, g -ri Kad, -re JMd

1. a. varrega löögiriist, vasar obuse `rautamise `aamer one `kärniline `otsast VNg; ühekää `aamer on tulise `rauva tagumise jaust; `aambri silm, kust vars läbi käib Lüg; `aamri vars oo katti Khk; ega sa mu `aamrid põle näin Muh; lai ots on `aamre pöhi Emm; pane `aamriga naalale `pihta Käi; ma olin suure `aamri‿päl [sepa juures] Rid; tahavad raud `vitsa, et tapeaks venima, siis `peńnivad `aamrega Mär; `aamer ja tangid `peavad ikka olema Kse; tahumese `aamer Var; `Aamõr sadi varvastõ `piäle Khn; koputan `aamrega naela seena `sisse Vän; sepp pisikese `voamrega `näitab, kus `kohta piab suure `voamrega `lööma Nis; `peale lööma `oamer ~ kahekää `oamer (suur sepahaamer); `rautamese `oamrel on ots `lõhki, sellega tõmmatakse [kõveraks läinud] `naela `väĺla Juu; `oamrel on pińn, varreauk ja perse Kos; alasi pial `aambrega pinnib ta (vikati) teravaks HJn; suur `aamer, `miska kivi klombid KuuK; anna mulle `uambred, ma lüen naela seena `sisse JMd; `aambrega tagusime kaḱki [pähkli] koore, muidu ammas ei võtt Ann; osutan ikke `enne `uambriga naela `pihta, siis alles lüen Kad; suured `aambrid õlid - - lõid `lõhkise kivile `külge, siis lagunes ära Trm; `uamrite varred sepädel on pihlikess; üks kammer, kolmkümmet kaks `uamrid, `ühte `puhku `taovad = hambad Kod; kui ikke abilene on, [siis sepp] lü̬ü̬b suure `aambriga Äks; inimesed aamerdega tagusid [kivi] Plt; kengissepä `aamer; temä panep terävest `vastu (ütleb vastu), `justku `aamrege `lü̬ü̬ss augu `sissi Krk; suur sepikua `aamer, kellega kate `käegä lüvväss Ran; `aamriga koputadass suurembid `asju Ote; `aamri om sääne suuŕ Se; haamri alla minema (vara oksjonil müümisest) Ei `mõistand elada, `lasti talu `aambri `alle `menna IisR; na paelu ikke puperdast, et `aamre `alla ei läin see koht Aud

2. püssikukk `triklist alt tuleb `tõmmata, siis `aamer kukkub maha; `aamer [on] sie kõver konks - - sie käis `sinne `vasta `tongi Lüg; `tõmmab `aambre `venna Mar; püssi `aamred Tor

3. (kellal) ku särsak käib, siis tõssab üless `uamri, siis akab `kõmma `vassa vedroda Kod

haan aań (aan) Emm Rei Mär Pä Ann VJg Äks KJn SJn Vil eL(n, g h-), aen SaLä Krj Ris, g aani; aan g `aani Hlj VNg(n `aani) Lüg; oań g oani Juu HJn Koe; uań (-n) Kod Plt, uäń Khn, g uani; vuań g vuani Juu JMd

1. (puu)kraan all [kaljaastja] `põhja rajal õli aan, naga on pulk, mis `aani sies käis Lüg; taari kiha aen Jäm; keera aan `kinni Rei; kaĺla nõul oo puust aanid Mär; aani `tõmmasid poole `peale, siis taar `joosis Tor; ölle `aśtal aanid `külges Ris; oań on puust, oani pulk tõmmatakse ää, õlut tuleb Juu; panin `aśtelle uue vuani JMd; andres paneb kadrina sulale aani ette (andresepäeval läheb ilm külmaks) VJg; tõrukesele tihasse aań `küĺge Äks; kaĺlaanumatel oĺlid ikki aanid ees KJn; säält aanist `lasti õlut `vällä Krk; aanil `olli mulk sehen ja mulgul `olli pulk i̬i̬n Nõo; All põhjan oĺl õ̭nnõ aań, kost sai `taari `laskõ Krl; lasõt haani vallalõ, siss ju̬u̬sk esiʔ Har; [pesu] `Tõrdol oĺl haań all, haanist `laśte vett `väĺlä Se Vrd haam2

2. püssikukk Tule püssil oli aen pääl ja sii aani ots oli kahe aruline, sääl otsa vahel oli siis tulekivi Krj; temma aan üles Rei

haarama `aarama hajusalt R(h- Kuu), da-inf aarata Jäm Khk Vll Rei Phl(h-) Rid Hää Kos/`oa-, da-inf oa-/ Koe Trm Kod KJn; `aaram(e) Hls Hel, da-inf aarade Krk; `aarma, da-inf aarda TLä Võn Ote; `haar(d)ma, da-inf haardaʔ V; (ta) `aardsõ San

1. kätte või kinni võtma, krahmama, krabama Mies tahi `aarada redeli`pulgast `kinni Jõh; `aarasin kääst `kinni Vai; `aaras `teiba käde ja `tahtis mind sellega äiata Khk; `aaras selle maraka muast ja kukkus `eĺpima Koe; `aaras `ümbert `kinni Trm; mina peän kaks `korda sedävisi `aarama, enne ku ma [puu ümbert kinni] saan KJn; ku paks rügä, sõss saat suurelt kokku aarade; sirbiga aaraten lää mitu aarakut `piiu Krk; joosu pääld aara `kińni, ega muedu [last] kätte ei saa; äkki aarat, suu palutat Nõo; susi `aarnu leevä kõ̭ge väädsega ja joosnu `mõtsa Võn; mina aari timäest kõvaste `kinni Ote; kahru `aardsõ mihe kõ̭ki `kaarugõ `üskä San; ma `tahtsõ ubinat `hindäle haardaʔ, a tiä `haarsõ mul nõ̭na i̬i̬st `õkvaʔ ärʔ Kan; lähä kińni˽`haardma, kala karaśs üless ja - - niʔ oĺl i̬i̬n tagasi; pini - - haaŕd (kiskus) mul seeremaŕja `lahki Har; ega taa `hulka rüḱä no `suuhhõ haarda olõ õiʔ, uma nätäĺ `päivi lätt ärʔ `põimisegaʔ; vahel unõtuss mõ̭ni sõ̭na arʔ, nigu suust haardass arʔ Rõu; võt́te haaŕd `ümbre kaala kińni Plv; ku `istma naaśs, ma haari tooli alt arʔ Vas; hurt haaŕd jala talla alt tüḱü `vällä; lää jo illakult, hämärät ka haara (hakkab pimenema) piltl Se; rüä külb um suur tü̬ü̬, sattõ küpär `maalõ, läpe‿i· kübärät haardaʔ maast Lut

2. (hoogsalt tegutsemisest) `haarkõ no˽rutatõn [hein kokku], vihm tulõ Har; [ma] Pia ruttu `haardma (kiiresti sööma), tõsõʔ `u̬u̬tva Rõu; haaŕd Lońnilõ arʔ ummõlda˽kleidi Vas; nimä ka `haardva perä (viimast) `kaara kokko `pandaʔ; ma haari tü̬ü̬d tetäʔ Se

3. (haiguse külge hakkamisest) ta haard alati taad `haigust Rõu; hädäline haard kõ̭gõ olla˽tõbinõ - - `tervess ei˽`saakiʔ Vas; minno haarõt́ `haigõss Se; timä nii haarõtass tõbitsõst äkitsält; tuulõga ar haard (tuul läbi tõmmanud); leib um hallaga haart (külmast kahjustatud), selle kaso‿i·ʔ Lut

4. jätkuma, piisama kas taad haard sullõ, tiiä‿i· ma ka; haard sullõ tan süvväʔ Lut

5. hinge haarama hinge tõmbama, jõudu koguma pernaasõl oĺl `väega paĺlu tü̬ü̬d, ta is saa `aigu `hõngu haardaʔ Har; saa ai˽`hõ̭ngu haardaʔ, üt́s hainang alasi Rõu; anna tälle (hobusele) `aigu `hõngugi haartaʔ; min‿no lesädäʔ `veitkess, `haara `hõngu Se; tuld haarama väga lühikest aega külastama ka sa tuld tuĺli `haardme, et ruttu mineḱ om Har; sa tuĺlit nigu˽tuld `haarma ja joosõt tagasi Räp

aar|sälüse pl leid hopõn vatutass ku `lindass, vatt satass üle aarsäĺüsidi mahaʔ Lut Vrd aher|sälüse

haarukõsõ pl haarukõsõʔ ”ühekordselt rehe alla laotatud vihud” – Lut

aastak `aasta|k T, g -ga (-ka) V(-ś-), -gu Vas Lei Lut Kra; `aastek Hel San(-g); aaśtõ|k San Urv, g -gõ Krl/-s-/ aasta minev`aasta es saa ma üttegi si̬i̬nd, näiss, mes tinavune `aastak tu̬u̬b Puh; ma olõ kat́s `aastaga neid sukkõ pidänü, `väega kõva suka omava Võn; ku sa olet ütsindä, `kiäki ei kõnela, siss om päiv piḱk nigu `aastak Rõn; to‿m must üit́s `aaśtõk vańõmb San; inne tu̬u̬d `küĺmä `aastakka oĺl ää `aastak Urv; mitu `aastõgõ käve ja oĺl iks peigmi̬i̬ss, siss äḱke võt́t tõsõ Krl; ega `aaśtaga hiit põdõŕ sarvõʔ arʔ Rõu; neo oṕisõ˽`kümniid `aastakku, vanast olõ õs `ku̬u̬li olõmahkiʔ; `aaśtaga peräst oĺl maja vaĺmiss Vas; lat́s läts tõõžõl `aaśtagal `ḱäuma; üte `aaśtaga latsõʔ, üte vanuʔ; `aaśtagass läts sulasõss Se; tuu om kümme `aastagut nuorõb `vasta minnu; paĺuss täil `aastagut om Lei; üle nädäli päle `taĺsipühi, `vastanõ `aastak tulõ Lut Vrd aestak

haava|porovik (seen) haava porovik om valsspruuń, alt om `valgõ Räp

haava|seen seen (hrl haavariisikas) `Sioksõd surõd `koltsõd - - ollõ uavasiened Khn; pialt `valge, kollast `piima aeab `väĺla, aava seen PJg; aava seened `seoksed allid Hää; oava seen on kollane paks seen, eared on nii `narmas Juu; uavasiäned one aĺlid, siniaĺl, üväd kõvad, piält pu̬u̬lt kumer nagu mütsi lagi, alt õõnes Kod; aavikun om aava seene, n‿om üsnä suure ja paksu Nõo; katõ sugudaisi `haĺle `si̬i̬ni um, tõsõ˽kutsutasõ haava seene Plv Vrd haave|seen, haavik|seen

1. haavamets, -salu `aaviku one lehes VNg; vassigud keisid ikka sääl aavikus Khk; obust läksi `viima oaviku Pöi; aaviku all kasvavad aava seened Mär; läks oaviku marjule Kos; `päike akkas aaviku ladvast `tõusma Sim; käisin aavikus kaŕjas Iis; aaviku - - puha aĺlendava Trv; näe, sinna aavikuss läit́s Krk; aavikit om siin veedi, aava om ärä `raotu Nõo; läämi aavikude San Vrd haavastik, haavist, haavistik

2. (seen) `aavikud on `kõldased `suured `siened Lüg; aavikud on aĺlid päält, mud́u piĺviku `moodu Saa; aavike om pääld alli, aga muidu om alt `valge kõ̭ik Rõn

haavik2 aavi|k Hel Rõu/h-/, g -gu Krk, -ke Kam; haabi|k g -gu Lut hall lehm karjapoiss ässäts `koera, võta aavikut Krk; aavik, lehmä nimi, ku ta aava `karva om Hel; aavik oĺl aĺl lehm Kam; haabik, haaba `karva, säänegu haab Lut

haavil korral śeol haavil; kual haavil, [mis] kuul lü̬ü̬ `häŕmä sügüse mõtsa `pääle - tu̬u̬ voori hüä [lina] küĺb Lut

abada pl abadaʔ sisikond abadit `täämbä `kiedäm Lut Vrd abara

habahhama habah(h)ama, pr (ta) hapa kohisema, mühisema mõts nakass habahhama; mõts hapa tuulõga Lut

habahhutma1 habahhutma kohama – Lut

abara pl abaraʔ sisikond – Lut Vrd abada

habe abe KodT, g -me R(h- Kuu) Pöi L K I TLä, -ne S(h- Phl) Kse Tõs M, -na SaLä Kaa Saa Vil Kõp Trv T; abõ g -na, -nõ Khn; aben g -a Trv Nõo San/-õn, -õ/; apõń (-n) g abõna V(h-), abõnõ San Krl(h-) Lei(apen g aben|a, -e); hrl pl eL

1. a. mehe näo alaosa karvkate silmnägu kaik habemes Kuu; abe nagu viht `lõuvas; koledast on abemes, `justku ei õlegi nuor inimine Lüg; Tuli `nindat abe kahes lehes (kiiresti); Ärä `ütlä midagi, annab `vasta abet (nägu) ka viel Jõh; abe kut udu Jäm; abend `soeti vanast Ans; kikkis abenega mees; suur aĺl abe - - kut takutoŕt Khk; Vanasti abe oli au asi, kes teise abeme ää rikkus see `anti `kohtu `alla; Naise `moodi mees, pole abent ega midagi Pöi; abene `aamise nuga Muh; Enne ela vana abene all, kut noore piitsa all (vanema mehega on parem elada) Emm; sa oled jo abenese `kasvand üsna; mina äi aja oma abend ära, las ta `olla Rei; mõned kasvatavad abeme et `rõndo ühnä Mar; Abe mehe au, nina mehe nägu Han; tä oli `seokse alli abenega Tõs; Piip `tolmas abõnõs; Nüüd käüväd kõik mehed abõnõta Khn; Suu suitseb ja abe `aurab (valetajast) Hää; tõmmanu tal abenast `kińni Saa; nüri abe - - nihuke löhike, ää lõegatud Juu; abet soab iga nädal `aada Kos; mõnel mehel abet põlegi, mõni ude aga lõua ots Kad; abe must kui pigi Sim; vanemad mehed kańnid abet; abe `valge nagu lina kolga Kod; abemes ja `karvas vanamees Lai; nüid ei kasvata enam `keegi abet, aga vanasti oli ta `moodis Plt; laseb abeme suures kasuda KJn; üits aben (habemekarv) oli põse pääl Trv; esä olli mai·lmatu pikä abentege Hls; ta lask `kasva abentel, ta ei `aaki abenit; si̬i̬ om mihitse meelega naine, kel abene suhun Krk; kudass siss ilma abemeda saab, abe om jo `lämmi küĺmäga Puh; mia sugisi abenit ja `ot́se `kirpe abende sehest; `juusse om säbärä, aga abe om siri Nõo; `väike abe, nigu alle peni sita pääl Kam; `suurde abendega vanami̬i̬ss Ote; tu̬u̬ püǵä abeniid San; hapõn om mehe au, küpär mehe `korguss Krl; timäl ei olõ habõna `juurtki `vi̬i̬l (on väga noor) Har; ma naka habõnit ajama, habõnaʔ ummaʔ ajamadaʔ Vas; hapõń `kaśvi suu `vi̬i̬rde, a `mi̬i̬lt olõ õiʔ; habõndõga karvõtunuʔ (habemesse kasvanud) Se; habõnaʔ kui sikal; kel suurõʔ karvaʔ käśsi pääl, suurõ habõnaʔ, tu̬u̬ um `õndsa. tõbrass, mehidseʔ vihädüseʔ Lut; habemesse ebaselgelt; omaette muhas abemesse Lüg; Läks ja `naeras abeme, et vot kus lasi `ennast pettada Jõh; oma abenesse köneleb Jäm; mes sa seal pomised `eese abemesse Mar; pobiseb oma abemesse, kes sest aru soab Juu; Mõni `reaksi rahulikult nii kui ise `endale õleks abemesse `reakinud Trm; mõmises `endale abemesse, ei saand aru Lai; naaŕ abenase Trv; pomisess `pääle abenesse Krk b. piltl tegi mulle abemesse (pettis) Lüg; Sihantsid abenega (varem kuuldud) jüttusi kuulemi ühtepuhku Emm; laeval akkab abe `kasvama (vesi hakkab laevanina ees vahutama) Pär; [mölder] Mõistis matsidele easti abemesse puhku (valetada) Trm

2. habet meenutav moodustis a. karvade tutt, vurrud, poised sokul - - suur abe on suus Khk; kitsel o `väiksed sarved ja abe kurgu all Jaa; kassi abene Hel; kivijüräjä ommaʔ abõndõgõ kalakõsõ Urv b. sammal, rohututt vms laeval on abeall - - piab `jälle tokki minema; su̬u̬s kasuvad pikad kaelud, punased abemed `küĺgis Hää; kuuse abemed ripuvad kuuse `küĺgis nagu tropid Juu; puu külles kasvavad niisugused `närmad, sie on puu abe VJg; mätas on suure abemega, suure rohu ehk einaga Ksi; va su̬u̬kuuse juńn, abenit täis Krk; mõ̭nõl vanal puul kasusõ habõna manuʔ Har c. lokuti, lõpus kikka habõnaʔ Se; kikkal om lia (liha) apõn Lei

habenik abeni|k Ran, g -ku SaLä Vll Pöi Muh Emm Käi/-ne|k/ Kse Han Var Tõs PJg Saa Juu Trm Lai KJn Vil Hls Krk Nõo, -gu Rei Trv Nõo; n, g abenikku VNg; habõni|k Plv, g -ku Har Vas Se, -gu Rõu Lut; abõni|k g -ku Krl, -gu San habemik üvä abenikku mies VNg; `meite külas on üks abenik Jäm; niitse aja inimised pole ju abenikud Khk; va pisike poiss, aga abenik juba Muh; Noored mehed lasn ennastel abeme kasuda, nagu vanad abenikud Han; mia peĺlasin abeniku mees, abenikke mehi oĺli ennemalt paĺlu Saa; Eila käis meil kaks abemikku, ma es tunne ärägi Vil; seantse abenigu mehe tuliva `vastu Trv; ma‿le abenide kasunu, nüid ole periss abenik Nõo; tu̬u̬ va abõnik tuĺl Krl; tu̬u̬ miis om ka jo vana habõnik, vällä habõndunu Har || (muust habet meenutavast) kaalil abenigu juure Trv; kabuĺ kukk om abenik (karvaste jalgadega) Krk; kuhja `valta `otsa `panti aenane mätäss, üteldi abenik, abenikule `panti piip (pulk) suhu Nõo

abi n, g abi üld(g avi R), avi van Trv; seesü avi|s Rak Sim, -n Krk Hel

1. aitamine, abistus; see, mis aitab laps sureb ka `kirmisse kui abi ei saa Jõe; sie (põllumaa) `anneti kaluritele abiks, et `muidu kalamies sureb `nälga Hlj; häbü olis old hakkada abi `hüüdämä; vana `paati ja vana naist saab viel `värvi abil ilusaks Kuu; kas tuliksid `mulle vähest ajast avist VNg; `meiesuguse abi ei `aita `sinne midägi; minu emä õli puol `tohtri `saarnane inimine, tämä tegi `luomidelle abi Lüg; üel võttab [soolatüügas] ühest `asjast abi, `teisel võttab `teisest `asjast abi Jõh; tama käis `miule avist Vai; `ilma täma abita saa ma läbi küll Jäm; üks kolm nädalid oli [pruuttüdruk] `pruuti abis Khk; siis es ole `arstide abi `saaja enne vanast Kär; lähen - - paulma ja abi ajama Vll; eks see ikka abiks nõuks ole Muh; inimeste abiga `hoiti nad keik (lambad pesemise ajal) `senna vee `ääre Phl; ma kõik elma abita - - töö ää teind Mar; võrgu vastalesed [on] mere `jääres kalameestel abis; oli isat abis Var; kaśsi suust pidi `öössa `ohtu tulema ja koera suust `öössa abi Mih; Sio abissõ mia enäm ei usu Khn; abi ega `armu `mulle `kuśkilt ei `anta Pär; Juuli tuleb meile oome abis kardulid noppima; kui nägemine alb, sis `võetasse prillid abiss PJg; sai ika läbi ise oma abiga, et ei old sõnna obuse abi `tarvis Hag; tema on ea inime, `aitab ja annab ikke teesele abi; nüid on kõik aśjad ja abid katsutud, nüid katsun veel seda viimast abi Juu; Sa said oma sõńniku küll [talgutega] `kärmemini `väĺja, aga sa ise pidid `jälle `teśtel abis `käima Amb; ma `aksin vallast abi `saama Ann; lähän kua nendele õnnetumatele abist VMr; tema käis alati sel `kõŕtsmikul abis `viina müümas VJg; ilma jumala abita ei saa `kuigi `kaugele Iis; ei ole `kuśkilt abi ega `armu `loota Trm; küll tä kisendänud abi, `ükski ei sua abi tehä Kod; `võt́sin kepi `piosse. ega ma siis ei kuku - - kepist on suur abi kohe Pil; `lahke egäde `vastu, kus abi vaja, panep käe `külgi; es saa rõõvast `seĺgä, es saa maha ilma abite Krk; mia olli avin, me istutimi [taimi] Hel; rü̬ü̬k abi Ran; ku sul `endäl `jõudu‿i ole, abi `armu ei ole mitte `kostegi `lu̬u̬ta Nõo; massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ku abi ti̬i̬t, siss abi saa; kui kedägina ei olõ sul abin, siss piat üt́sindä tegemä Har; kiä `sańtmah käveʔ, noile iks `ańti aṕi Vas; mul olõsi api vaia, tiiä‿i kost saiaʔ Se; arbi`ańdja, timä and api Lut; appi ~ abi ~ abis(s)e abiks, aitama (töös, tegevuses; imestust, ehmatust, pahameelt väljendavates hüüatustes; tervitussõnades) `tulga abi `paati vedämä Kuu; võttas `tarkuse appi, aga tuld sest `vällä kedägi; tüö `juures `üüdasivad: jumal appi Lüg; tuli meid abi tühe Kär; ole sina meheks mind abi tulemast Vll; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; `saatis teise `moole abise Kse; `kartole`võtmese `juure `võeti `päilisi abisse Mih; tule mind abise koa Tõs; ta lähäb oma sugulast abi Khn; pakkus ennast appi Ris; taevas tule appi Koe; tüed ei jõua teha, `piame enestele appi `võtma VJg; isa palub appi siga `tapma Iis; tule jumal appi, mes sel nüid viga; kui siämendätse, siis vanem rahvas `ütleväd: `jõudu `tü̬ü̬le, jumal appi Kod; tulliv pühabelt meid appi Pst; `tü̬ü̬lisi `võetse välläst abisse Hls; `tulden appi, `panden käsi `külgi Krk; kut́s miu appi `lehti raguma `siale; vanast ku rügä põemeti [öeldi:] jummal appi Nõo; ma karaśsi tälle aṕpi Räp; tere `joudu, jummaĺ appe (öeld kündjale) Se

2. a. (kellestki, millestki) kasu, kergendus ei ole abi tast sugugi Kuu; midä abi sest `viina `juomisest on Vai; mis abi mool `poistest ka oo Käi; neist kana munadest, neist `üöldi ikke [tervisele] suur abi olema KuuK; teeb tü̬ü̬d, aga kedägi ei õle sess abi Kod; siss ma tuusi, et tollest `määrmisest `olli põlvile abi Nõo; `Kapstist oĺl kah vanast suuŕ abi Urv; kas tu̬u̬st abi saa, et sa vannudõ hobõsõid Har; must (minust) olõ õi abi `tolmu kah Vas; ma [aadrilaskmisest] joht api es tunnõʔ Räp || (lahasest) `tohter sidub käe abide varale, kui käsi one `kat́ki Kod b. lisa, täiendus piimale keedeti jahusuppi `juure ja `pańdi `sesse, see oli siis piima abiks Rid; [kartul] oli naa jahude abi, kui ruki vähä oli Mih; ennemuśte olid kitsed ka old `lehmadel veel abiks Ann; [kambritele] `võeti rihaalusess abi (ruumi juurde) Kod; `kartolt `pańti nigu jahule appi [leivategemisel] Plv

3. abiline suur mieskond, et üks on `kapten, sie on `kapteni abi, on `tüürmann, `tüürmanni abi, siis kokk, kokka abi Kuu; võttasin abi omale, `endal tüö `jõudu vähä Lüg; ta lihab abi perese `tooma (naist võtma) Jäm; `kohtumihe abi; kirjutaja abi Khk; Ma `vötsi omale ka einaajaks abi Pöi; täna oli [karjasel] ühest perest abi, `omme oli teisest perest Koe; `paerga metsaülemad ja abid, siis oli metsa ärra VJg; mis nüüd viga, sul abi kõrvas Iis; [väike laps] isä abi, emä tugi Kod; kellel ei olnud inimesi, `sii võt́tis rehele abi Äks; ta ise oli `meister, võt́tis abi kua Lai; üits vallavanemb oli, tõese oliva abide Trv; saadat `vällä [mõisa] seidse inimest: jalgteomi̬i̬s, jalaabi, `tõpre teomi̬i̬s, `tõpre abi Krk; tütär tulõ emä abi, poig esä abi Rõu; vallavanõmbaʔ ja timä abiʔ Räp || (rahvast, inimestest) täna oli `saunas pisine abi (vähe rahvast); pidasid pisise abiga pulmad; nendel suur abi (palju töörahvast) kää Khk

habisama, habisõma habisam(m)a V; habisõm(m)a Vas Se Lut; abis|õma Urv Krl(-eme), -õmmõ Har

1. a. kahisema, kohisema süǵüse tuulõga sõ̭ss puu˽habisasõ - - `õkva nigu˽kõ̭nõlasõʔ; vesi ki̬i̬ss ku habisass Urv; sügüselt ku mõts abisõss, `näütäss `vihma Har; mõts `väega˽habisi, märä peläśs `väegaʔ Vas; uja ju̬u̬śk nigu˽habisi õ̭nnõ Se b. nohisema ta makass ku habisass inne Kan; inemine kah habisass, ku˽maka Har; mis tah süvveh habisõt Se

2. vabisema, värisema habisass nigu aava leh́t Urv; haava lehe˽habisasõʔ sõ̭ss ka, ku tuult ei olõʔ Plv; hamõhke säläh habisõss ku haavaleh́t suurõ hirmuga Se

3. lobisema; vastu rääkima olõ õi `õigõt juttu - - habisõss niisama Vas; saʔ läät no habisõmma jo, `vasta kõnõlõmma Se

habrastama1 habrastama Rõu/-mma/ Vas Räp Lut; abrast|ama Kod/-ss-/ Võn Ote Urv Lei, -eme Trv Hls Krk; nud-kesks habrastõnuʔ Kan; imperf (nad) abrastivõ Krl pehkima abrasset vits Kod; rõõvas vihma kähen ärä abrasten Trv; lõng om ärä abrastet Krk; rõivass om ärä abrastanu Ote; puu om vanass lännüʔ - - ärʔ habrastõnuʔ Kan; tarõ umma˽`säärtse˽`niiskõʔ, `rõiva˽habrastusõʔ ärʔ Rõu; puu - - vi̬i̬ sieh vai kon `tu̬u̬ran paegan nakass habrastama Lut Vrd habrastuma, äbrästämä

habrastama2 habrastama tilgastama, hapnema – Lut Vrd agrasteme

habunõ habu|nõ g -dsõ haiglane – Lut

ader ader Khk Juu Äks VlPõ M T, atr Lä hajusalt Ha, Trm Krl Har Rõu Lei Lut, adr Muh Kse Plv Kra, ater Var Pä/-õr Khn/ I, adõr, -ŕ hajusalt T, V, g adra, p `atra; ader g, p adra Sa/n adr Jaa Pöi/ Hi Mär Vig Kse; n, g, p adra Jäm Noa Var PJg Vän hajusalt Ha, ViK TaPõ Plt Pil, `atra R(n atr Kuu VNg Lüg)

1. künnivahend Ega sinu peräst atr `aiale jää (midagi tegemata) Kuu; Anna `aega `atra sääda (ettevalmistusi teha) Han; `piale `vihma on mua nii kõvast `paatund, adra ei võta kohe `sissegi Sim; kaheteist`kümne `aastane olin kui käisin adra taga Trm; Talvel säe atra, suvel tii rege Pst; maa olli kikk adra all (üles haritud); nemä om esi selle adra mehe (ühel nõul, ühel meelel) Krk; anna `aiga `atra `säädä, küll siss `kündi külläld saab Ran; vanast `ülti ku kaśsiʔ ravvõndõsõ, tõsõ kuu nakatõss `atru `sääd́mä Urv; pujaʔ jo adra peräh (juba töötegijad); olõ õiʔ ma˽vi̬i̬l nii jõvvõdu, maʔ olõ hobõstõga˽kõ̭igih paigoh, äglih ja adrah Plv; üt́s adraga, sääd́se luidsaga (põllumehest) Lut Vrd adur

2. (eri adratüübid) a. vannasader adraga `küntasse - - mis [maad] pöörab on sahk, sellega sahatasse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse Khk; küli `künti adraga `sisse; Oli `söuke puu, mis `ärgade `sarvede taga keis, see `seoti siis adra jöngi `otsa Jaa; Kevade `tuhlid tehakse veel maha, sui mullatakse ka adraga, muud `tehta nendega änam `miski; Ärjad olid adra ees iges, obu on aiste vahel; On adr põllal, siis on talised tööd jumalaga; saand suuremaks saand, siis akkasi adra taha (kündma); Odr ikka adra `alla maha (sisse künda), siis kasub ka Pöi; meitel on `vandaga adrad Emm; kot́t`perssiga atr (tehti kuusejuurikast, kasutati liivamaal kartulite muldamiseks) LNg; adraga sai seeme maha `tehtud, sahaga said kõrremaad `küntud Rid; ühe obuse atr oli, sellega sai `otra maha `küntud Kul; adraga `küńti ja `aeti vaud `sisse; siis paneb adra `umpses - - kui rohi akkab adra `kurku `kińni Lih; `mõisas olid ikka sahad, talu `poegadel olid adrad Kse; Adraga oli parem künda - - nagu kirikuline köis isi kõrbas, ühö `käega `oidis `kurge Mih; `Enne vanasti old atr, üks aru oli - - `persse `tehti auk `sisse, sialt käis rauabu läbi Kei b. harkader `kurgidega `atra VNg; `Atral õli ies kaks `putkega `sahka ja taga pikkad kured - - `Selle `atraga ajeti vau `laiussed `kriipsud `juuritud `maale; `Kartuli`muldamise `atra, sel õli kõver `sahkapuu ja kaks kõver`putke `õtsas Lüg; Karduleste `künmeseks `oĺli isi `väike `kerge ater, arkater ikki, aga `kergem, löhemate `aeratega Hää; adradega `aeti vaod `lahti VMr; adra kaśt, rauast `tehtud sõrmejämedused vitsad, mis adra rauabud `kinni oiab VJg; `kerge kui adra perse Sim; `sahkegä adrad õlid nagu nüid kartuli ater. edemält künneti kõik `sahkegä adraga Kod; köüdä ader `kinni ~ kokku, ku vaist är lakki Krk; ader om ärä ummistanu, ei saa edasi Ote; Tan mi˽pu̬u̬l oĺli˽naaʔ adra˽katõsugutsõʔ. Üte oĺli˽`kuŕgiga, tõsõʔ oĺli˽puiõ vai `vehmridegaʔ. Taa `kuŕgigaʔ adõr, taa `tükse niguʔ rasõmb olõma; Taa raudnabagaʔ adõr, taa es tulõ˽no˽väega ammuʔ. Innembä oĺl kabõĺ ja˽pulk, sõ̭ss tu̬u̬ pulgaga˽teĺliti ja˽`lü̬ü̬di nipaĺlu `ki̬i̬rdõ `sisse ku˽vaja oĺl Urv; sul omma na huulõ iŕvile nigu adra lohets Har; üte adra `köütjäʔ (ühel nõul, ühel meelel) Vas; Ku kurõmaŕaʔ `samblõ pääl `kaśvevaʔ, sõ̭ss `tahtsõ rügä õhukõist `küĺve - - ku `samblõ seeh, sõ̭ss sügävämpä, adra ala teǵemist; aadami adraʔ (harkadrad) Räp; `kardohkit istutõdõss maa `sisse, adragaʔ aiass takah kińniʔ; adõr vaä `köütäʔ `korgõpass vai madalapass Se; läti ader harkader lät́i adraga `aeti `kartuli vagusid, seemendati `viĺja `sisse kah; lät́i adral olid kured, kus obune vahel käis, rauapuu, kus sahad `otsa käisid Lai; vene ader harkader – Trm Lai võta va vene adra kiks, mine sellega lepa juurikid `kongima Trm c. (algul omatehtud) hõlmader `atra õli ikke `niisukene nagu `nüüdki aga nii, puu telg, `tiisel ja, raud tiib ja kõik Jõh; tiivaga adrad, εnam oli puud, muudkui see tiiv oli rauast. pärast `tehti üsna rauast neid Han; Adra õlm püeräb kamara `põhja Khn; adra osad - - tera ja õlm - - terasest või rauvast JõeK; Vanaste õlivad sepa juures rautatud puuõlmaga adrad Trm; adra tellraud one `tiisli all Kod; `õlmadega `atra ei old, seemendamene ja kõik `oĺli aŕkadra tü̬ü̬ SJn; adra kaal [vahe] adra terä mant seniss ku `tiisleni Krk; riia ader `oĺli raud ader piḱä siivaga - - kate obese jaoss - - ta Riiast `tu̬u̬di. noid - - riia `atru tet́ti perän muial kah; taani ader `oĺli `raske, täl `oĺli ratass i̬i̬n ja siib `riśti - - terä i̬i̬n kes lõegass kamara i̬i̬n `valla Ran; ja ku sitt ader om, ader ei lu̬u̬, jätäp mättä üless Nõo; meil oĺl sepäl tettü siivaga adõr Ote; vanast `oĺli˽kõ̭iḱ naa˽haŕkadraʔ, põrhõ·lla om katõhobõsõ atr Har; ravvanõ atr, timäl um innõ kat́s `puukõist Lut; saksamaa ader hõlmader puu `tiisliga õlivad nie `suured `atrad, `saksama `atrad, üks rattas õli ies Lüg; Ennemä `üeldi saksama atõr, nüüd `üeldässe sahk Khn; Siis akati ühe obuse saksamua adradega kündma. Mõne uasta pärast, siis läks juba üle kaheobuse adrade piale; saksama adrad olid `siivadega Trm; saksamaa adral ei ole `aerid, aga temäl käib terä. sääl om õlm tal ehen, talla ja õlma, mõni käib rattage Hls; sagsamaa `atra sääs iks sepp Nõo; edimält kui raudadra tulliva, üteldi saksamaa adõr, perän üteldi (pü̬ü̬r)siivaga adõr Kam; Saksamaa adra leht om arʔ kulunu Vas; suur ader hõlmader suurel adral on sahk ja siiv Kod; suur adõr `olli joba ravvast, kaits obõst i̬i̬n; kui edimäld ni raud adrad tulliva, ni suurõd adrad, siss mõned es tahagi neid Ran; Ammuss no˽tu̬u̬ oĺl, ku `kündmisess suurõʔ adra˽`tuĺli Rõu d. muud tüüpi ader nüid oo kahe ja kolme sahaga adrad koa, neid `üitasse `krimlid Mär; kolme`raudne ater oli, sellega sai seemet teha, seemendamese ater Aud; minu isa `ośtis kolme sahaga adra. kolm `sahka oli all raami sehes, peris maad ei `jõudnud `künda, ainult seemendata õhukeselt Äks; pialt`sahkadega adra on kole `raske Plt; `ku̬u̬ŕmise ader koorib maa ära Pst; vanast olliv lõikaertege adra, ni̬i̬ lõigasiv [rohu] juure katik Hls; servaer ader (harkader, mille sahkade välisservad on teritatud rohujuurte paremaks lõikamiseks); servaeradrage künneti `sü̬ü̬ti ja saadu maad; kütüse künnü adral om ahere esi `mu̬u̬du, `lõikamise kõrvu küllen Krk; väidse `mu̬u̬du atr (lõikader) Har; `lõikaja atr, üt́s innõ küńniraud um - - `lõikass turbast `kat́ski ni `juuri Lut

3. adramaa `atra järele `makseti maa `maksu Vai; poole adra `puuma (talu) Khk; viiskümmend sajandikku on pool adra Kos; mea ei tää mitu `atra vald olli Krk; ega adra pääle `loeti hopõń [tööle] Har

4. terava otsaga palk palgiparve pidurdamiseks ja tüürimiseks parvõ atr om `ankru asõmal. tõnõ piat liigatr olõma. ku˽tõnõ `kat́ski lätt, om vaĺmiss tõnõ võttaʔ Har

5. pl adraʔ (jooned peopesas) Se

aeg aeg g aja, aea, aa eP; aig g aja, aea R(n `aiga) Saa, aja, aa M T, ao, ajo Võn Ote V; saav `aegass Kod; rajav `aegani VMr VJg MMg, `ai- Kuu Lüg; `aiguni VNg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

1. aeg kui niisugune (lähemalt piiritlemata) vat nisukesi juhuseid ikke ajas `juhtub Jõe; Aig avitab `konna mättäle ja `kehva palukasele; Küll aja `juoksul jalad mau alt `välja tulevad (laisast saab virk) Kuu; aig kõik `asjad `kaotab Lüg; jo aeg näidab, mis tuleb Ans; Aeg väob öhtsele Kaa; Aeg annab aru Vig; Aad ees, päävad pial (inimene ei tea oma tulevikku) Han; kui ead `tantsijad ja pillimehed olid, siiss läks ühü kaheni aeg Mih; maksa tämale aea jooksul see osa `väĺla Aud; Ajaga tuleb `seĺtsis `minna Hää; aeg lähäb ubasesti edaja Ris; Aeg kõik aavad parandab Rap; siis oli jo aeg kaĺlis vana `rahval `kangeste Amb; kes tiab, kuda siin `aegade jooksul on elatud Lai; ajad lähvad ruttu edasi SJn; ku päävä lääve pikepess, siss ütelts, et nüid lää pereme poole aig; si̬i̬ piat üit́s ajage inimene oleme (rohkesti vaba aega) Krk; veri `üibub aja päle, vesi ei `üibu ilmanegi Nõo; [vanasti] `Loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; paremb `aigu müvvä˽ku `ostaʔ Urv; mul om aig ikäv Krl; ega aig jänessess ei olõʔ, et ta välläʔ ju̬u̬sk; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; Noorõh mõista‿i ajoga midäge tetä, a vanah tulõ ajost puuduss Räp; aig aasõ `aigu takah (on väga kiire) Se; aig and hüvvä nõvvo Lut

2. piiritletum ajavahemik a. teat periood, ajajärk üks aig `räägiti, et soda tule Kuu; `ammetmies on aja rikkas ja `põllumies on `põlve rikkas Lüg; Ehk mina ei õld küll sie aig suur `riieline, a `siiski avist `aeti ka Jõh; nüid on `kehno ja `vaine `aiga Vai; ajad on sandid; lühine aeg veel `oota Jäm; nii `kanged ajad olid, et `süia‿s saa kuidagid käde Khk; Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; küll aad `muutuvad; ma tuleta `meelde ehk tuleb `aale pitkale üles (meelde) Muh; Laikala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; oleks aeg teine olnd, ma oleks änam öppind Käi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; sel aeal oli `puudade aeg (arvestati puudadega) Kul; tänabu oo viĺlalene aeg, nisukest viĺlalest `aega pole mõnel `aastal olnd Mär; ennevanasti olnd `juused alati `lahti - - minu määlestuse aeal ei olnd Mih; ea `aegega oo ea elada; minut [on] lühike aeg Tõs; temäl `ollõ ikka rutt aeg Khn; ega sel ajal `kella oln Pär; On küll aeg ja `aasta, et mitte `ilma ei anna Hää; torupiĺl on ajast igänu Saa; kui on old need `nuhtluseajad alles, peksuajad ja Rap; puaŕ mune `maksis kolm kopik, oli kaĺlis aeg; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas ja Juu; kui ma noormees olin, olid juba aead vähä paremad Kos; minu lapsepõlves oli undiline aeg JõeK; [puuassivanker] on nagu ajast mahajäänud `jälle ja KuuK; selle aja kui ma `pietusin nende juures, läks puśs ära; selles ajas (siis) kui minu ema `tuodi [siia mehele], oli see `kamber viel `püsti JJn; ennemalt võis ike se aeg veel ull `olla Pee; kolmel pääval ei `tuldud `vuatama, ma oleks võind selle aa sies ää `surra VMr; edemält õlid pääväd ja ajad, sae `kõike tehä, `viina ja õlut Kod; [rakked] on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; eks neid `aegasid on old, äid `aegu ikke vähäm Plt; nüid ni̬i̬ aja imeliku, nätä mis nende `aige `järgi tule, ka ni̬i̬ aja lääve parepess vai, vai tule pess (päris) `raskit `aigu; sõa kannatajide ääss korjati si̬i̬ raha `kallil aal, suure neĺläp̀e, suure `ri̬i̬di palmipuide pühäl, üles`tõusmise pühäl; nüid om `seante aig, ei kanna ei murra, sügüselt `ti̬i̬ge; selle `aage ku mea `kasvi, es kirjute `kennigi Krk; `saadan om sel aal mõuranu, ku teid om `soetet Hel; t‿om üits aru aig, ku temä‿i ole joonu Nõo; Sõ̭ss es olõ˽jäl˽söögi teku inäp sõ̭ss tu̬u̬ aig Urv; tu̬u̬ (orjaaeg) ka‿ks oĺl õel aig Krl; no olõt sa ka üle pikä ao tulnuʔ Har; Ega aig nõud umma teku Rõu; vanaimä es näeʔ toda `aigu Plv; las no aig paranõss, kül˽ma sõ̭ss kutsu kõ̭iḱ kokko; kõ̭gõsugudsõ ajoʔ ommaʔ arʔ `olnuʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ tod pagana ajost `aigo - - et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig; halb poig `ku̬u̬le tollõ ajo siseh äräʔ Räp; nüüd jäi pikäle ajolõ `küllä Räp; tuun aon kitetäss linnu `küĺväʔ ku pajoʔ `tolmasõʔ Lut b. teat ajalooperiood `suure soja ajal `saite `palju kilu Jõe; vene ajal olid `paskii·rid old `valvurid siin majaka pial VNg; vana `õnnis `ruotsi aig Lüg; `sakslaste ajal äs saa midagid teha Ans; vana teo ajal oli orjuse aeg Käi; vana `sääduse aeal Kul; sõea aeg tulid undid `seia Ris; `sakste aeg sai se küla ära laadatud Ann; sõda aeg `pantud varandus `sinna Kod; mina ike vanast saari aeg korjasin vel saari raha Äks; `mõisa `aegadest mina ei tiä Lai; vanast katku ja sõa aig na olli ennäst varjanu Krk; orjapõlve aal es ole `seandsit `sü̬ü̬ke Hel; rootsi sõa aig ollu panguraha Ote; Sakoĺja˽tuĺlivaʔ eśti ao keskpaigah Räp; ajast ja arust iganenud, vananenud Sie `tuhlimaa on kohe mul ajast ja arust (hooletusse) jäänd Kuu; sihandused riistad on ajast ning arust `väljas Ans; see asi oo aeast ja arost jäänd Mar; Mis aeast läind, see koa arust läind Rap; se on juba aast ja arust maha jäänd Juu; mis ajast see arust Trm; kõik ajass ja arvoss one si̬i̬ kadunud Kod; Mis joba aost om lännü˽t‿om arvust ka lännüʔ Urv; śjo om aost ni arvost läänü ärʔ Se c. (minevikust, olevikust, tulevikust) kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal (kunagi, ükskord) Kuu; vanast ajast (vanasti) inimised eläsiväd `ninda ja nüüd `jälle tõist `muodi Lüg; jo seda nääb mihantsed ne tulevase aja asjad on; `viipsel ajal on keik teisiti Ans; vanast ajast olid `uhked pulmad Mus; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; vana `aega ahi Pha; vanast `iidsest ajast saadik Mar; `nüitse aeaga ei `vaata sedä (kuu faase) `keegi Tõs; vana `aegas (vanal ajal) Aud; aĺlil ajal meeste sukad olid üle põlve Pär; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; nüid uuemal aal kui ma juba aśjaajaja ja töötegija olin; `enne`muistne aeg Kos; ennemal aal `üiti rie lahasted Jür; sie tońdi tegemene oli vanemad `aega kui mina mäletama akkasin JJn; kali ja `kapsasupp on ikka `ampsest aast Ann; vanemal aal `enne mind kui pekseti `töölesi; see oli vanemalt ajalt, ennemal ajal Pee; `eńdine aeg ei seisa aja najalgi (ei kõlba kuhugi) VMr; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; meie kańdis seda sõna ei õle vanast aeastki õlnud Trm; selle aa põlvega (praegu) ei õle [enam nõidust] Kod; tulevad uued ajad, uued viisid ja `kombed Lai; no juba viimasel aeal tuĺlid `poodi ka lambid müia SJn; vana aegil õletive latse karja man Trv; ennemal `aigel `võeti lassige `piima manu Pst; `nüitse `aage ei ole alli `aigust Hls; ku ma ennepelt `aiga (varem, ennemalt) poen käüsi, latse tulliv miul `vastu; noorepel (uuemal, hilisemal) aal Krk; `õigit mehi om `nüidsel aal veedi, `nüidse aa inimese om laesa Nõo; umal aol oĺl kõva mi̬i̬ss Har; mis no muśtinõ aid taad `aigu `vasta Vas; Kuna `nüüdest `aigo ei mõiśta˽vanaaotsõ `aogaʔ kui inämb võrrõldagiʔ Räp; noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu; vanah aoh tu̬u̬d jo kõnõldi Se; vanun ajun `oĺle varbun aid Lei d. eluaeg; iga, vanus Ei ma küll ole neid va ühüksä`silmäsi oma ajass süönd; oma aja (kogu eluaja) käüs igä merel Kuu; nää kuda madalast ajast igäl ühel on `küüned oma `puole; `tõrva `pandi siin [seebi hulka] viel ikke siin minu `aigudelgi Lüg; see (inimene) on oma aja juba eland ka, mis see piab‿s niipailu tööd veel tegema Ans; Äi kedagi ela `kahte `aega Pöi; siis änam `niuksid - - `kõrgid `müt́se põln mette, `meite aeal Lih; ma ei `teagi änam kus tä oma noort `aega (noorpõlve) elas PJg; keige ingelisel on ju oma aeg `antud JõeK; aga mina oma aa sies küll ei tõust ommiku ülesse [kella viiest ketrama] Amb; minu aast kolmas põli, siis old näĺla aeg Ann; minu aeg ikke olid karduled Tür; oma aja `kohta sel poisil `kasvu küll Trm; meie põlve aal, meie eloaal ei õle õllud Kod; olliv enne, vanaesä aal tennu jaanituld Krk; kõik minu ao sisen ta (Otepää alev) om `säetü Ote; poolt [elu] `aigu `loetass kolm kümmend [aastat]- - tu̬u̬ om jo üle poolõ ao; temä aig om jo õdakun (surm on ligi) Har; vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp e. kellegi kasutada või käsutada olev ajalõik, mille jooksul midagi toimub, tehakse või peab tehtud saama ega `aiga ole `ilmaski, kui ei `aiga oda; sina‿i `anna `mulle nii`palju `aigu; Ega ajata `asja saa Kuu; tie `enne `vällä kui aig `õtsa saab Lüg; mis sa `viivitad `aiga Jõh; miul ei ole `aiga avita Vai; `aega vötab, aga `asja saab Jäm; kui aeg iĺlaks lεheb, peab ilist rugi külima; ähk annab völaga `aega Khk; puar nädalid pühase `aega Vll; jutu aamaga läheb aeg ää; kus nende laste aad siis `lähtvad [mujale kui mängimisele] Muh; ma oleks sene `valmis küll teind, aga äi pole `aega `antud Käi; Tegi kodus aja parajaks Mar; kukulind [ei kuku enam], o vist läbi tä aeg Vig; `Anna `aega `atra sääda Han; ei selle lühekse aeaga ei tee siäl mette medägi Tõs; Rängeldä egä päe sedäsi, et ei põlõ `aega `ändä augu `piäle `panna Khn; ega ma ei saand `aega nendele `kieta Kei; viis miinutid on veel `aega; aeg kaob ää, ei soa ega soa tehä Juu; võta töö jäuks `aega; võta omale `aega Kos; sie aeg sai ära raisatud JõeK; rukki `lõikus sie võt́tis `jälle pikka `aega Amb; nüüd on aeg üle läind (olen hiljaks jäänud) JJn; milla sa `istumese `aega saad Ann; kaua sie `aega võtab Koe; milla temal oli `aega viel meie jäele `vahtida VMr; `sinna nied aad päevad `kauvad, ei pane tähälegi; ega se kõik selle `aaga viel `vaĺmis ole Kad; vihm `ańdis `aega lua üles võtta Iis; `aega orjal, `aega ärjal, `aega võevasel vasikal Kod; siin lääp üit́s aig (palju aega) enne kui si̬i̬ (rikutud kangas) saa är säet; miul lõppi aig ärä kodun `eńde ümmer; aig käüs ümmer (läks mööda), sõda tulli `pääle; aja `põrmu ka ei olle; selle aa pääl võiss küll valmiss olla; tuhka päe - - ja tõnise päe - - neid pühäss ei `peetä, `õhtu tüdrukil `anti oma aig Krk; kos sa oma aja `viitsit Hel; mes latse sul tallitada, et sa `aiga ei saa Ran; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu Nõo; es ole toda `aigagine seenile minnä Ote; kõ̭ik om tu̬u̬ ta omast ajast tennü San; võta nu raasikõnõ `aigu kah Krl; taa `aoga olõss mul ollu˽jo˽kümme `ruuhhõ täüt t́saet; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka õiʔ [kiirel tööajal]; kas timä minnu saa `suńdiʔ, ma umast aost käü Har; taa tü̬ü̬ võt́t mul katõvõrra `aigo; aig lätt käest ärʔ, midägi ei olõʔ tü̬ü̬d käsil Räp; ma või ei - - pikkä `aigu `viitäʔ Kra

3. a. teat tööde, tegevuse, sündmuste, loodusnähtuste jne põhjal määratletud periood siis on paras `kurgi maha panemise aig, ku sirelid `heitseväd Kuu; kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; kui `vilja `kõrju aig on `müödä, siis tuleb `kartuli võttamise aig; sie `suuremb poiss `sündis rukki tegemise ajal Lüg; Sia saba `pandi `põhja `puale `astja, et `õtra`külvi ajast tuleks lagedale Jõh; `küindla kuus metsa `loomadel küis `jalgade `indamise aeg Jäm; kevade oli undi aju aeg olnd Khk; kasukonna aja sees (kasvuajal) Kär; Lapsel `amba `murdmise aeg Pöi; `pulmde aeg olid üsna `mütmed ölled koos Käi; kui püiu aeg juba `möödas `olle, siis `olle [mõrdade] kuivatamese aeg Phl; õõnabude `õitsmese aeg oli külm Mär; [kalad] tulevad kudema suure vee aeg Vän; vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; se oli juba sui `vankre aeg Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `sakstel pidude aeg `kümned toedud Hag; sie (rätik) on old juba kaks sauna`aega [kasutada] JJn; kui oli küńni aeg, eks nad siis old ikka `kündmas Ann; nüid one vasika kudo aeg, kevädi pu̬u̬lt `talve; si̬i̬ kutsutasse suviline kes tuleb eenä `aegass ja kõegess tü̬ü̬ `aegass Kod; `parmude aeg oli nii pala, et ei saanu `künda Pal; [viisu] kõrvad jäävad kudumise aeg Lai; si̬i̬ oja jooseb ainult siss ku vihma aeg on; minavaasta `oĺli õõna aeg Vil; tõise kõrra aig tett nisu karaśk om iluss `valge nõndagu Krk; tohussel `käidi keväjä, kui purike kudemise aig Ran; küll `olli alb `kapsta istutamise aig Nõo; vanast `panti kuud tähele külümise aig Ote; Kassõl ja pinel om keväjä joositamise aig Urv; lat́s `vi̬i̬di ahupalamise ajoss `lauta Har; pühi aoss tet́ti kah vi̬i̬l `tat́rigu `vatska Rõu; Kõ̭gõ paŕõmb kaara küĺvi aig oĺl sõ̭ss ku kuu kolmõ päävä vannunõ Räp b. oma eripäraga osa ööpäevast või aastast sügüse aig `paistuvad tuled Kuu; nüüd on puol üö aig kääs, kukke `laulu aig nõh; `õige varajasel ajal (hommikul vara) tuli Lüg; `enne `joulune aeg on ikka lidrine olnd Ans; meri suitseb kevadise ajaga; metsa kolla aeg (kolletusaeg) Khk; `pääle `löunane aeg on köige soem Pha; `nääribä aeg käisid sokud Pöi; umigost [söögivahe] `aega `anti kell kaheksa seni kut üheksa Rei; pääva `loode aeg; see oli kebadest `aega, suine (suve hakul) aeg oli Vig; noore kesk omigu aeg Tõs; päeva `tõusme aeg PJg; sui aeg kipub leib aĺlitama Ris; nüid tuleb `varssi pime aeg, `oome juba joagup̀ä Juu; `talve aeg on lehmad `kińni Kos; nüüd `suine aeg, maga kus aga oled JõeK; ema suri `jõulu aeg ära VMr; tämä tuleb päävä aeg; tüd́rik lähäb `venne `õhtasel aal Kod; külm, kesktalve aeg oli Pal; videviku ajal peerg veel ei põlend Lai; käis jaanipääva aeg siin Plt; lõunaeg keedeti `kartulid vi̬i̬ga Kõp; siss ollu ta paar nädält ärä sügüsese ajage; päävä veeru aig Krk; nüid om joba `pruukosti aig Nõo; sügüsene aig oĺl, `mihklipäävä aig Võn; keväjäne aid oĺl, põlluteǵemine käsil Urv; illatsõl aol `saie õdakult koduʔ Har; suvine aig, kost sa˽tu̬u̬d seebikiv́vi `saadõʔ Vas; õdagõnõ aig om jo `mü̬ü̬dä nüüd Räp; `päivätseh ajoh; kas sai mul halval aol (enne keskööd) tet́tüss, et lää äi `höśte Se c. (kuu faasidest) kui kuu kaduneb siis sie on kuu kaduv aig Lüg; Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks - - aga kadeval ajal pesed, saad `puhta pesu; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siss arstiti Hää; sedä (siga) nevä kaduvel aal ei tapa, ku kasuvel aal [tapetakse] noorel kuul liha `paisub jämmempes Hls; ku kuu päevä kätte saa, sõss om kaduje aig Krk; kuu luvvass, om kolm `päivä kõva, siss om kolm `päivä pehmet ja kui kuu vahepäiv, siis om kõ̭ige `pehmemb aig Nõo; `peeti iks `aiga (arvestati kuu faase), külümise `aiga `peeti; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; `Lambit `pöeti `pehme `aogaʔ - - kuiva `aoga es kasu˽vill hää, `pehme `aoga˽kasuss vill iks `näede˽paŕõmb Urv; no‿m nu̬u̬ŕ kuu, no‿m halv aig; kuu edemine veeräńd om halluss aig, tõnõ veeräńd aig, täüs kuu om hää aig, perämine veeräńd om kuiv aig Har; Vana˽perremehe˽kaivaʔ `aigu (kuu faase) kah - - a vai tu̬u̬ aig vi̬i̬l midä täheńd õigõʔ Rõu; noorõl kuul kaĺg aig Räp

4. kindlaks määratud pikkusega periood a. teenistusaeg sie on juo mitu `aiga õld `vallavanemb Lüg; igä mies pidä `tienimä oma `aiga täis `kruonus Vai; teist `aega `teenija Jäm; mo `eese mees oli koa kolm `aega talitaja. aeg oli kolm `aastad Mar; poolt`aega `suilene teeb kolm `päeva oma tööd ja kolm pereme Aud; tulen ära tienistusest, kas soab aeg täis JõeK; Mul vend oli `enne `ilmasõda `aega `tienimas Amb; kroono `piäle lähväd `aega `ti̬i̬ńmä Kod; vend oli sõaväes kaks või kolm `aega Äks; soldatil `anti at́stahvku, siss olli ta oma aa ärä `ti̬i̬nin Pst; [kroonu] teenistuse aig `oĺli viis `aastat Ran; `olli soldatiaja `väĺlä, siss `tulli ja võt́t ärä `tolle `tüt́rigu Nõo; rassõ oĺl - - es jõvvaʔ ärä umma (kokkulepitud) `aigu Räp b. rasedusest, tiinusest puol `aiga on juo `küljes Lüg; kui emasel aeal mune peab `sööma, siis peab lapsele möeuma, leedi kiri tuleb `palge Khk; laps oo `pooles `aegas, pool `aega jo `kantud. pool `aega veel ees PJg; ta (naine) juba poole aja peal Ris; poole `aage luuvvas eńg `sisse joba emä ihu sehen Hls; poole aja pääl akass liiguteme [laps] Krk; tu̬u̬ olna käemä pääl, kõneleva et olna poolen ajan Nõo; kas om poolõh aoh vai ei olõʔ Se

5. ajamoment a. teat hetk, moment; tähtaeg `pannu pääl sai kala `paistada paraja `aiga; sai `õiget `aiga `sinne; igä tüö `nõvvab oma `aiga; miä `läksin õma aja `pääle (õigel ajal) Lüg; `senni ajani ei ole vel käind Vai; sa tuled paraguseks (õigeks) ajaks Jäm; einad piab oma ajal kogu panema Ans; senne ajani ilm on üsna kena Khk; Sa oled juhtund sõhuksel ullul aal, tuba sumas Pöi; küll need sool pekendavad jah `maksmese `aega Mar; eila `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; Tüe olga `õigõd `aõga `tehtüd Khn; Kas külisid midagi oma `aega, kasus `äśti Hää; Pillimees tuli ka selleks ajaks kohale oma lõõtsaga Kei; selle ajani ~ `aani ma põle veel seal käind Juu; `vastlapää ei kiedetud [kartuleid]. jah, neil oli ikke oma aeg KuuK; olid kõik selle aeg (sellel ajal, selleks ajaks) surnd JJn; aeg selle põllel ja lõppeda (põll on vana) Ann; mis ajal ta on sadama akand; rukis tuleb sügisel oma `õigel aal maha külida Tür; `siia `aegani läks mul aeg `kiiresti ära VJg; tuli parajal ajal appi Iis; `ommen sest `aegast vii ärä; milla aeg (millal) suab si̬i̬ `vistlemine Kod; `seie `aegani on õld ike vett MMg; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks; on juba aeg, vaja kalale minna Ksi; ma tiiä igäl aal perembine ku sina Trv; lehm es naka `pulli `ot́sma, aga lehmäl es ole vi̬i̬l aig Nõo; tooni aani `olli rońg ärä `sõitnu Kam; külümisel om oma aig; mis aal sa lääd Ote; `seoni `aani ei olõ˽leevä `näĺgä vi̬i̬l nännüʔ San; parandõ sõ̭ss ku parass aig Krl; `saie vi̬i̬l viimätsel aol (hilja, kuid veel parajaks ajaks); surm om külh teedäʔ a aig om `ti̬i̬dmäldä; vihm lätt tu̬u̬l aol (samal ajal) üle ku iilä sadama `naksi Har; ega eśä `kotsile uma aig Vas; kuńst sõnnik tege [lina] inne `aigo `vaĺmest; vaśt si̬i̬ ajo `pääle minev`aaśta (just aasta tagasi); pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; mehele minnä paraśs aig joʔ; `aoni õ̭ks varastass, üts kõrra saa õ̭ks lõig täüśs; päiv (päike) tulõ õks uma ajo pääle, päiv käü üi kellä `perrä Se; aig `kuoldaʔ, tuole maalõ mindäʔ Kra; ao pääle õigel ajal mineʔ ao pääle magama ja tulõ ao pääle üless Plv; kuʔ saa es ao pääle `mõisahe, oĺl nahk kuum kah sul Vas; ao päle hain `häitsess (õigel ajal vaja abielluda) Se; sü̬ü̬ḱ `olli [talus] kõrran ja ajo ~ ao päält Ote; ühel ajal samal ajal; samaaegselt ühel ajal lähvad `linna Khk; akame nüid ühül aal menema Kir; tema (kukk) omikuti laalab ühel aal Ann; mi˽sai mõlõmbaʔ ütel aol `alla rońgi pääle Har; egass tu̬u̬ uma `haiguss (menstruatsioon) kõ̭igil üte ao pääle ei tulõʔ Plv; mil ajal 1. millal mil ajal kuer `aiseb Lüg; miil ajal tama lähäb Vai; ei tea mil aal kojo tulavad Muh; mil aal si̬i̬ oli si̬i̬ pulm Äks; mil aal si̬i̬ olli, ka suve või `talve Krk; mi̬i̬l aol t́ä˽lubasi tagasi tullaʔ Har 2. kaua aega; ammu Sääl on keede, `senna ei saa mil ajal obusega `pääle `minna Hää; põle neid (laule) mil ajal enam lauld JJn; ma põld muśtikeid `milgi aal `katsuda saand Ann; põle `milgi ajal näind Pai; sedä põle nähä olnd enäm mil `aalgi KJn; `milgi aal (iialgi) ei jõvva sa tat ärä kirjute Krk b. sünnitusajast sie laps oli old `enne `aiga Kuu; küll ta aja päält ikke tuleb - - kas lehm tuob vasika ehk `naiste`rahvas tuob titte ehk Lüg; pudenemise aeg - - sünnitand lapse ää PJg; tite ema aeg soab `müöda Ris; lehm tuli `lüpsma ikke `õiged `aega Juu; see lehm tõi üle aja Trm; ku mõni eläjäs suab `aiged, `süńdib vaśkas enne `aega ärä Kod; lehmäl `olli vaśk periss ajalikul ajal; aig jõvvab kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; es tiiä midägine `enne, kui aig kätte tulli. siss tõsel päiväl tulliva `kaejatsi Ote; Üit́skõrd visass onde mitu kuud `vaśka enne`aiga ärä Rõn; taal oĺl enne `aigu lat́s, kat́s nädälit oĺl enne tu̬u̬d õigõt˽`aigu Har; tõõnõ poig `sündü iks uma ajo pääle (õigeaegselt) Vas; mõ̭ni om kat́s nädälet üle ajo, mõ̭ni om kat́s kolm `päivä `perrä Räp; ühte aega minema samaaegselt sünnitama teite lehm `oiti sel samal ajal ää kut meitel, nee `lähtevad `ühte aega Khk; ämm `ütles et Muśsik ja nuarik pidid `üste `aega minemä Kod c. kellaaeg `Aega `arvasid kukke `laulu `järgi IisR; `karjas `päiva kell `näitab `aega Vai; pilise ilmaga p‿saa [päikesekellal] ajast aru Khk; mis aeg `paergust oo Muh; aeg on na iline juba Käi; mis aeg see emä `käśkis `lehmä `lüpsä Vig; mõõdeti peeru söed ää - - selle järele sis `arbasid, kui `kaugel aeg oli Mih; mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kas kell `näitab `õiget `aega Iis; minu kell oli `seisma jäänu, kui `pääva ei ole, ei tia `aega Äks; `vaate, mis aeg om joba, mis tunnipakk näüt́s Krk; Aig joba poolen päevän, sina iks makad Nõo; `Kaiõ `aigu päävä `perrä kah Har; kikass jo ti̬i̬d ajo; koodi`tähti `perrä `kaeti tu̬u̬d `aigu Rõu; kui paĺlo `aigu um (mis kell on) Lut d. paiku, umbes siis ja siis eks ta `kellu kahe ajal tuli Jõe; `kellu `kuue `aiga oli kui kävin teil VNg; kellu kolme neĺla ajal Ans; jo se viie kuue aeg oli, kui töhe `menti Rei; kella kahe`teistme aeg pidade olema kurjavaimo tuńd Mar; omingu kell kolme neĺla‿aks oli rehi `vaĺmis Pee; minu mies tuleb neĺla viie aast kodu VMr; kella kahessa aeg oli keskhommik, kella kahe aeg lõõna Pal; kellä viie aig vai pu̬u̬l kuus päiv `lu̬u̬ja Ran

6. ilmast, ilmastikunähtustest suve ajal, `suoja ajaga kilu ei ole Jõe; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistavad käe Jäm; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; teist `aega (ilma) teeb Kär; `seisvad aead, soead aead et pöle `tormi ja nenda Pha; `kangesti libe koĺlakane aeg Vll; `Sõukest suurt vee `puudust pole sii änam `ammu olnd, nii pailu olid ajad ikka märjemad Pöi; sel `aastal pole lund olnd, köle kuiv aeg olnd Rei; nüid ei kuulegi kuku`lindu, vata külmad aead ja Mih; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks (läks tormile); Läks `lendäväks aaks (tormiks); Ei tiä, kud́as nad `sioksõ `lendävä aaga Ruhnust `tuldud said Khn; Vahest sai [rukis] iĺlem, vahest varem küpseks, sedasi kudas aead olid Kei; nüid poar `oastad kuivad ajad ~ aad HJn; sügise `paĺla maa aeg viel läks JJn; tänavu ei ole palavad `aega Ann; eedid magama, õli vagane, ajad taga `muutsid kõik, tuul kohiseb ja puud liiguvad; porine aeg one keväde enne jüripäävä Kod; Prossa `järve ei ole kuiva ajaga `sisse tulemas midagi, aenult metsa ojakesed Äks; kui `oĺli soem aeg - - si̬i̬ säŕk `oĺli sis seĺläs KJn; palava `aage om paĺlu `uiski Hls; kos madalad maad, siss vihmatse ajaga es saa arida Ran; `saone aig Kam; nüüd om `kuivi `aigu olluʔ San; `muanõ (porine) aig; ku külm aig tulõ, siis om õks rassõ Har; hainangu lõpp, kuum aig Rõu; `š́elge aig; aig eh́t jo vihma pääle Lei; tsiga kand `põhtu, saa kuri aig; `pihmeʔ aoʔ (soojemad talveilmad) Lut

7. a. (koos hulka või määra märkiva sõnaga) käis `ulga `aega `meiga ühes Jõe; mone aja tagant; ole vähä `aigu `karjass Kuu; no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; üks `einekene `aiga `lähte viel VNg; üle `ulga aja sai sedä inimist `jälle nähä; tuli vähäst ajast `siie Lüg; vahel on siin `ulgad ajad Vai; anna `moole see asi möne aja `pεεle Jäm; niid sadas tou `aega; üle `mitme aja olid kenad ilmad Ans; `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; see oli mütu `aega (kaua) kodu `aige Kaa; Pole nüid tükil ajal külas käind; Ons sol pihu `aega; Kus ilmatu aeg läks ennem ää kut andma aketi [vilja] Pöi; `ulka `aega o juba läin Muh; ma `ootsi keik see aeg Käi; ma istu vahest ka tükid aad Rei; mina olen hulk `aega sii elan Phl; jätäme natokse ajaks `jääbima Mar; mõni aeg tagassi Kul; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; tä neoke va lämupeä, tä saa mõnel aal `kellä `tundma Vig; üirikese aa pärast tuli tagasi Kse; käib iga natukese aea pärast Ris; ma ta˛an ika mõneks aeaks siia `jääda; üks iil `aega tie, järjest ju teha ei või JõeK; nüid on kõik aa nii pime, et `voata, et öö tuleb Amb; ma olen kogu se aeg ikke neid (mesilasi) pidand; `laśkis suured tükid ajad [masinal] tühjalt `käia JJn; lasi ennast `ilma aa uodata; mina põle teda ulgal aal näind VMr; `uata viel vähe `aega Iis; vähätuse plaksu `aega sa õled juba maganud Kod; ivakene `aegu Äks; `mitmel aal ei `pestud põrandad Plt; mea piä `kü̬ü̬ki minem küben aass; ma lää kübeness aass; `lasti ärä jakk `aiga nurgan `olla; puhk `aiga üte kotuse pääl elänu; ta olli iki `mõnda `aiga `aige Krk; si̬i̬om ää rohi küll, sedä saab `mulle `mitmass aas võtta Nõo; ää törtsu `aiga olli siin Ote; sis tä `tahtsõ ütele tõsõlõ [mehele] minnäʔ, üit́s kotuss `aiga (korra, üksvahe) San; mul oĺl säĺg mitu `aigu `aigõ Urv; siss oĺl sääl üte jao `aigu; üle paĺlu ao olõ ma sukka (sinuga) kokku saanuʔ; ma‿i˽saa jalapäält minnäʔ, ma `veitü ao peräst lähä Har; olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu; olõ no sa˽ka kõrrakõnõ `aigo lammastõ man; tuĺl mõ̭nõ ao peräst peiǵmiiss Vas; sinno ka `harva nätäʔ üle mõ̭nõ ajo; mineʔ `veitöst ajost ja tulõ rutto tagase Räp; kõrrass aoss lätt; kõrra ajo peräst tuĺli kodo Se b. (koos ajaühikut märkiva sõnaga) `istub ja `mõtleb `tunnid ajad Kuu; õlen `aasta aig juo `uotand Lüg; magasin `tundi `aiga Vai; silma pilgu aja pärast tuli tagasi Ans; jäi tunniks aaks `sönna Jaa; Mo supp jähi veel `keema, see võib tunni `aega veel `kiia Pöi; üks nädal `aega oo, põle ea, tuleb tagasi Muh; üks minut `aega käis ää, tuli kohe tagasi Mär; [kell] köis nädälis aeas viis minutid ette Tõs; tuńni ajaga läks `Pärnuse Tor; `paastus kõik se seitse nädalid `aega Hää; kuu `aega oli `linnas Ris; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; kümme `lehma pidin tuńni `aaga `lüpsma Ann; laenas raha `aasta aja piale Iis; vahel lubasid `tulla kõege peregä kuuss `aegass; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse `alla Kod; sääl `olti ü̬ü̬ ja päe `aega Vil; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah; ku ma är tunni `aiga ti̬i̬, sõss om ta iki tett Trv; ta sat́te üte tunni `aiga ninda jämet [vihma] Pst; kuuś suvet `aiga käüsi ma karjan; si̬i̬ om joba `aaste `aiga põdenu Krk; jalg `olli `aige, mia likati suvi `aiga Nõo; tiä ka taĺv `aigu palleĺ jumalõt Krl; tu̬u̬ tulõ tuńni ao peräst kuuʔ Har; sa võid nätäl `aigo uno pu̬u̬l olla Plv; (heinamaale) Sinnä˽`mińte `tervess nädäless aoss `vällä Räp; `aaśtaga aoss läts sulasõss Se c. (koos ajaadverbiga) `kaua aja tagant kui keriku saab siit Lüg; ta läks kouemaks ajaks ära Jäm; oli sii veel ilja `aega tagasi niha Ans; se oli juba ammut `aega, kui seda sai `kuultud Jaa; see `kelder `tehti ilja aa eest Muh; se pole väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; ei ole kauat `aega kadun Aud; põle kaual aeal tein `leiba HMd; kaua `aega sa ikka `uotad JMd; mul on kauast ajast [seismas] ühed ieringad JJn; siis oleks [paranemine] võtt kaua `aega `aega Ann; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ma panen su kavass `aegass vahi `alla Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; joba ammul aal ei oole `sinna saanu Krk; kraasi om ammust `aiga temä käen Nõo; kavva `aigu, kuʔ jo sõna sai Krl; tu̬u̬ oĺl `kauga `aigu `aigõ Har; `ilda ajo i̬i̬st käve siin Räp d. nii ja nii palju aega tagasi, möödas `sellest juo `palju `aega juo, `seitse kaheksa`kümmend `aastat `aega Jõe; on juo nädäl `aiga kui `viimast `käisin sääl; sest on juo, kuuskümend `aastat tuleb `aiga senest Lüg; ma‿p `tεεgid, mis sest `aega on, kas seitsekümmend üks `aastad voi Jäm; sest on üks ports `aega Khk; neli `oastad `aega, kui ta ää suri Juu; kaks ehk kolm iga `aega tagasi Kos; ravvast [vankri] juhisid akati tarvitama `oastat nelikümmend `aega Trm; ligi sada `aastat `aigu tagasi Võn; sinna˽saa jo viiś aest`aiga `aigu tagasi Har; no˽saa sinnaʔ `aigu üle katõsaa `aasta Rõu

8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes) nää, kus on `külma verelisi inimesi, oh sa `armas aig Jõe; oh minu aig, küll on iga se moni inimine `uidurane Kuu; `armas `elde `aiga, vai sina oled siin VNg; oh sa `eldene `aiga Vai; oh äŕje aeg Jäm; Arm aeg ette oitku, on ikka nende lastega rist Kaa; oh sa aeg, kui nobe ta oli `riidid `selga `aama Rei; sa igävene aeg, va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; `jeldene aeg, no kas mina täda `tuntsin Mih; kis seda `tohtis `koolis `rääkida, sa alastuse aeg Hag; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; oh kaĺlis aeg, ei ma `tiandki Jür; sa `oitku aeg, ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; nõnna `pilvesse läheb kohe, et os sa aeg Ann; oh sa õnnis aeg küll, mis tema ometi `ütleb VJg; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; os sa suur aig, mis nüid tahad tetä küll Krk; oi sa `eldene aig, mes nüid küll saab Nõo; oo pühä aig, timant koolõss nii paĺlu `vannu inemiisi San; `Taivanõ aig, noorõ inemise˽rögisäse ütte `puhku Urv; oh `heldene aig, kuiss meil ta si̬i̬ṕ no ni hukka lät́s Krl b. (hüvastijätuvormelites) `jäeti iad `aiga; üva `aiga, üva `aiga, üva `peigumehe `õnne ka; vanad inimised `ütliväd aja `pääle Lüg; kenad `aega Vll; Olgu siis seda `korda `jälle loril lõpp ja ead `aega Pöi; ead tervist, ead `aega Tõs; iad `aega JMd; üvad `aega MMg; ääd `aiga siss, näiss konass ma tule jälle Nõo

9. eks mets ole siin old ige oma aja (kogu aeg), ega sie ole `toiseks `muutund Kuu; juo sie jääb vanast ajast juo, sest tule `vällä `ühtegi; kevädel juo kippuvad [mesilased] tali`korterist `tüöle, sii sajavad `aiga taga Lüg; Minul tuli kene aeg (kaua) teda `oodata Jõh; tal käisid segased ajad (meeltesegadus) peal Phl; mes aeal põlvel see oli, kui neid metsä matikuid akkasin pidama Var; Ma põle seda kuna ajal (kunagi) näinu Hää; nüid ei ole ma enam `miskil aal (kaua, ammu) teind Pee; poeg põle sada `aega (väga kaua) siin käenod; minä ei õle sadandel ajal tädä nähnud; ku tuleb miässerahvas `vasta, suab üvä aeg (läheb hästi, on hea õnn); kelle ilma aeg (ammu) nägimä tõenetõiss; kõik õli muadon ja ajan (komebkas ja ajakohane); kavva mina vahin siin, mes `aega ma täädän; õli õnnelik aeg (õnneks) et `tuiskas, ei nähnud `jälgi Kod; `sinna `kohta ei ole ma kuna aig (ammu, kaua) saanu; sehast `laulu es ole kuna aal kuulu Hls; nüid om vanami̬i̬ss ilusen ajan (heas tujus) Hel; kona ajal (millal) sa lähäd ommen; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; sinno ku kirbu˽sööväʔ, püsü‿iʔ `kohḱi paigah, kannahta ajoniʔ (kannata ära) Se; head aega aegsasti Selle (põhu) soab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; aost aigu järjest, kord-korralt valu lät́s ika aost `aigu suurõmbass Urv; [rukkivihkude kuhjapanekul] ladva˽`säeti iks `saiba poolõ üless minemä, aost `aigu iks nii `liuhka ülesspoolõ Rõu

aega1 `aega Sa Mih Hää Kad Vil, `ai- Kuu Lüg Jõh Vai Kam Rõu Vas Se; -`aega VNg Juu Amb ajal, aegu minugi `pulma `aiga õli `niisuke mies, kedä `õitsiti Lüg; sönnigu vädamise `aega `tehti ölut; mis sa öö `aega `konnad Ans; kis `ristimise `aega vaderiks on, see on riste ema Khk; see oli isa ema `aega Kaa; sis nad tulid `õhta ämariku `aega Jaa; limbi suppi keedeti pulma `aega Pöi; laaritsapää `aega oli `kange toŕm Kad; minu `aiga olliva raud vigla Kam; täl es olõ˽tu̬u̬d `aiga hobõst es midägi Rõu; tu̬u̬l`aiga, ku ma lat́s oĺli; vanal`aiga oĺl sussõ paĺlo; ma˽ka‿i˽tiiäʔ, kual`aiga ma saa mennäʔ Vas; varahitsi kartohkit või jo `piitrepääväl`aiga süvväʔ; rehelisõʔ tuliʔ jo poolõü̬ü̬l`aiga üless; pühil `aiga Se; seda aega 1. sel ajal, siis kodu old sidä `aiga `kennegi laps `ouess Kuu; ma tulen tagasi sedä `aiga Lüg; Eile me olime seda `aega juba kodu Pöi; kas ma olen seda `aega jo surd VMr 2. selleks ajaks ju seda `aega jövad `valmis Khk 3. seni, selle aja jooksul veri mage ei seeśa, `su̬u̬la `ulka, seda `aega seeśab küll [kuni vorsti tehakse] Pal Vrd aegu1

aegne `aegne g `aegse, `aekse eP; `aig|ne uus Vai, Saa Ran Puh Kam Ote Plv, g -se Hls Krl; `aega|ne JõeK KuuK Kad Rak, `aiga|ne R Trv Hls, g -se

1. mingisse aega kuuluv, mingist ajast pärit, mingil ajal olnud, toimunud (hrl liitsõna järelosana) emä - - siis `rääkis - - oma `aigasi merel `käümisi ja `asju ja Kuu; sie `kirju vasika on `vastla `päivä `aigane VNg; Sie tekk on tiab mis `aigane Jõh; teu teenistuse `aegne töö oli teist `moodi; lina lougutamise `aeksed ölut veel `järge jäänd Ans; Aiseb kut va joagapää `aegne sokk Pöi; vana`aegsed `riided‿o `selgas Muh; meitel on va rootsi `aegne ait Phl; ära taha elu`aeksed `aśja Mär; mul `oĺli vana Mikalai `aigne raha Saa; vanu rotsi `aekseid nimesi on HMd; kuldtukatid on old `Katriina `aegne raha; vanal aal kääsid `käiksed seelas (käised seljas), mo `aeksed ike kääsid sedasi Kos; nied juo vanad orja`aeksed puud HJn; kõik tema `aegased `tienijad KuuK; see marja `aegne koŕv, kui ma noorelt marjul käisin Ann; vana Põhja sõja `aegne rist Tür; [viinavooris käimine] oli jumal tiab mis `aegne Kad; ni̬i̬d one kõrike `aeksed inimesed (kandsid vanasti kõrikut), näil one vana`aeksid tanusid; mul isegi `aadama `aeksed kahavrid, [öeld] kui `käega süädässe; kartuli `võt́mine on üks külmä`aegne tü̬ü̬ Kod; vanad isaisade `aeksed puud Äks; ma ei tia, mis `aegne raha Pil; ammust `aigane nimi Hls; `Kompuss `oĺligi miu `aigne `köster Ran || vanune aast`aigane on tene VNg Vrd aegene, aegune1, aigine

2. aeglane, pikaline `ninda `aigased nied suvitajad, ei `jõuva päist `jalgu mitte kuhugi; `aigane `käima Lüg

aelema1 `ael|ema hajusalt R(-mma) eP, Trv T, -eme M(-m), -õm(m)a Khn Võn V, -õmõ San Krl Har; `aelama Jäm Khk Kaa Pha Vll Pöi Emm Rei Hää Saa Vil Trv Kam Ote Rõn hajusalt V(-mma); da-inf aeleta Muh Juu Amb, aelata Khk Saa

1. a. aeg-ajalt liigutades pikutama, vedelema tule sest tööst midägi `väljä, `aelen sama `viisi Kuu; tämä `aeleks üht`puhku asemel VNg; `aeleb `põõsa all, ei taha kedägi tehä Lüg; `Lõunani `aelavad asemel, siis öhekorra `tõustakse Pöi; kellel‿o `aega seda `moodi aeleta Muh; Mis sa asemel `aeled Kos; aeletakse ühest `vuodist `teisi Amb; `aelesivad ahju peal ja parsil Pee; mis sa `aeled, tõuse üless ometigi Sim; mis sa `aeled, et `tööle ei lähe Plt b. (liikumisvajadusest, vallatusest jne) vähkrema, püherdama `ülged `aelevad jääl Jõe; Ära `aele `põrmandul `tolmu sies Kuu; obu `aelab muru pεεl Khk; Neid (palderjanijuuri) nad (kassid) närivad, ise `aelevad moas ja `näuvad Pöi; koerad või kes seal aelen oo, `aelemise ase oo vilja sihes Muh; Ära `aele, `riided saavad mustaks Rei; obune jusku va kääl `aelab Hää; Õled `toodi tuppa - - sial pial sai mürada ja `aeleta Kei; koerad on vist siin `aelend Juu; sie laps - - aina `aeleb põrandal muas Kad; mis sa iki `aelet, kurda vahel vaguviisi kah, `aeless paĺt Krk; Kui kirbu aelasõ, sis tulõ suur tuul Se; hopõn `aõlõss, `köüdet kińniʔ, timä ni a ni `aõlõss kabla pääl, nakass `aõlõma Lut c. (unetusest, valust jne) vähkrema, visklema Uni läheb öösse pεεlt ää, muud kut aela sääl aseme pεεl Kaa; [loomal] Nii `kange valu, ta `aelab kohe sõnniku pääl moas Pöi; `aige `aeleb `voodis, ei saa magada Mär; `aeleb valuga, `keerab `ühte `puhku Juu; ma ei saand `üösse magada, `aelesin ja kierutasin Amb; `aelen asemel, ei tule und ega kedagi VJg

2. a. (rahutult) siia-sinna, edasi-tagasi liikuma `aeleb `ümber minu Vai; mis sa `aelad, ep möista vagusi `istuda Khk; Seesänd ühekorra vagavast, ää `aelõg `puatis Khn; lehmad `aelavad kopelt `mööda, ei söö Saa; kanad alate `aelevad, savitsavad, jalad käeväd all Kod; `aeleb ja niheleb toolil, ei istu paegal Plt; ütte`puhku `aelede - - ussest `sisse ja `vällä Krk; täl om ilma mulda˽ka `aelõmist `väega˽paĺlo Vas; elläi `aelõss - - ei püsüʔ paaǵah Räp; hopõn - - `aelõss kabla pääl Lut b. taga ajama; otsima `lamba `aelõsõ mõtsast tattõ Urv; naanõ oĺl `puuga nakanu miist `nurmõ piten `aelõmma; mi `aeli varast takan; pini `aelõss `lambõid; surm käü sääl ka `aeldõn piltl Har; Süǵüselt `naksi `mõtsa pite `si̬i̬ni `aelamma Rõu; mis sa `aelat mu˽kannu Vas; papiʔ oĺli ka vanast `ahnõʔ - - naʔ käve kõ̭õ̭ nii `aeldõh Se; miš šińä `aelõdõ mińü `perra Lei c. akeldama, rabelema tämä `aeleb `irmsass selle `tü̬ü̬gä Kod; taĺlidi t́siku ni `leh́miga `aeli Se

3. a. (ringi, ümber) hulkuma, luusima, kolama mis sa `aelad muidu `nurki `kautu Khk; öö `otsa aelatakse külas Pöi; `aeleb `pääle öhest kohast `teise Emm; jahi kütid `aelevad `metsa kauda; `Aelab ku urdakoer `ümmer Hää; mede kaśs `aelas mitu `päeva küla pääl Saa; ta küllät `ilma `müüdä ümmer `aelnu Trv; mea käüsi ka `aelemen vällän, `aeli puha läbi selle külä Krk; `ü̬ü̬se `aeleb külä `mü̬ü̬dä `ümbre, siss `päivä om siĺmä `kinni Nõo; poesi `aelava keväde `ümbre nigu esätse kassi Kam; jäneseʔ `aelive välläl Krl; är˽`lasku˽`poiskõsõl minnäʔ `aelamma jõ̭õ̭ `vi̬i̬rde Rõu; `ilma pit́ti `opnuʔ `aelõma, tiä ei ti̬i̬ kotoh tü̬ü̬d Plv; ta um noʔ `aelõmise pääl Vas; latsõʔ `aelõsõʔ huuĺtsit pit́e; `aelõija leh́m, püüsü üi `kohki Se b. halv ringi tõmbama, amelema Nii kaua `aelas `pääle teise `kaelas, kut tegid lapse valmis Pöi; `õige tüdrik ei `aele `ringi Hää; sie tüdruk `aeleb aga poistega VJg; taa `aelass `poissõga `ümbreʔ, taa mõ̭ni `tütrik Kan; Vana meherõibõ esiʔ, a muidugu `aelass Urv; noorõʔ `rahvaʔ kääväʔ `ümbre `aeldõn poissõga Rõu

4. indlema; paarituma mõni lehm `aeleb mitu `kõrda, egä kuu Hls; ei saa joosnuss, `aeless pääl pullige Krk; lehm om `varra ärä `aelnu, saa `varsti `nüśmä Võn; peni `aeleb, pidä `pulme Ote; Sõ̭ss tuĺl kit́sil tu̬u̬ `aelamise aig ja˽sikk nakaśs sõ̭ss `haisamma Rõu; lammass `aelõss `oinidõga; lehm om härägaʔ arʔ `aelnuʔ; tsiga `aelõss pahral Se

Vrd aerlema, ahelema, ailema

aer2 aer Khk Kaa Pha ablas See lehm on küll nii aer `sööma, et kas sööb eese `luhki Kaa; aer inimene `sööma, see sööb suure ussi alt munad ka ära Pha Vrd aere1

aera2 `aera Khk Mus liighapu, tilgastanud piim läheb `aeraks; ölut läheb ka kilakaks, viimaks läheb `aeraks ka; see (supp) on `umbest `aeraks läind Khk; [taaril] o `aera mekk sehes, kui tä kaua `seisand oo Mus Vrd aere2

ae|võrk (kalavõrk) aevõrk om, aad parve lähembase ja sõss äkki `porkat Trv; kiisa aevõrguga atetass jää alt `kiissu Ran

agan1 agan R(h- Kuu) eP(g -e Saa) M(g -e), akan T(g -e San) V(-ń; h- Se; g aganõ Urv Krl Har Rõu), aganas Hlj Vll Mar Kul Mär Kse Mih Tõs PJg Vän Tor Jür Plt SJn, g agana

1. hrl pl teravilja (ka heina-, linaseemnete) peksmisel ja tuulamisel terade (seemnete) hulgast eraldunud muu peenem, kerge osake, kõlutera jm `peksämä `reie, siis vili kukkub `siiä ja aganad `lähväd `alla `tuule; sie leib on aganuiega `puolest, jääb kõri `kinni Lüg; esimäine kerd `lasti [vili] `arva `sarja läbi, `suuremist aganost `vällä Vai; sured pikad aad olid ning sellega sai aketud neid aganid säält viĺja pεεlt ära ajama Ans; kui `einu vähe, siis söödetasse `loomadele aganud Khk; tambit aganud `pandi levale sega Pöi; vanast ajast oli ahju ja seina vahel kuru, kus aganad `sisse `panti; Sene pεε aa aganid (lollusi) täis Emm; münu isa ema `kasvasid aganast leivaga Phl; odradel oo `kõlkad, rukil oo aganad; aganad oo peenemad kui `kõlkad Mar; leevaviĺlale `pańdi aganast `ulka Kul; mis kõege `enne tuleb `väĺla tuulates, need‿o suured aganad; kõege `viimbsed‿o peeniksed aganad, need tulevad kõege lõppus Lih; `alla tuule läks kõlu ja aganas. aganas läks `jälle `kaugemale Mih; Aganatõ `piäle taris pala vesi `panna, siis lehm süeb paelu paramini Khn; ehk küll kõlgas kõhus ja agan augu ääre pääl (söök oli vilets), aga rõõvas oĺli seĺläs Saa; `eńni söödeti sead aganadega Ris; Kui aganast natuke sees oli, siis leib `krõmpsus `amma all Jür; suĺp on sie, kui `praaka `lasta aganate ja `põhkude `piale KuuK; aganad on leeva `jätku, vesi pika piima `jätku JMd; ega siis ole tuulatud aganaid õiete `väĺla sialt rukkist VMr; telvel `tehti `lehmadele `sulpi pientest aganatest VJg; [masindamisel] vili juokseb kot́tide `sisse ja aganad tulevad põrandalle Iis; teräd aganitegä segi Kod; `talvel `tehti (loomadele) `suĺpi agandest Pal; siga söödeti lina`seemne agandega, keev vesi agandele `piale Lai; kui rehi ära `pekstasse, siis jäävad aganad ja terad segamini, need on `üssed Plt; rapantse leib õegati, aganega Kõp; aganit saa tuuludamise, `kõlkit sõkudamise man Krk; suure püti ollive vanast laudan agande `autemise jaosse Hel; talvel sai aganist obesile `sü̬ü̬mä tettuss; rüä agana om alamba agana, nu̬u̬ `oĺli `lehmi `toita Ran; akan om armass leevä jakk, vesi om piḱk piimä jakk Kam; siss tuulutedi terä ärä, akan `väĺlä, siss `panti kotti; agana terriga ku̬u̬n om üsätse Ote; Sõ̭ss ku˽sarran [linaseemned] är˽kuiussõʔ, pestäss ärʔ, tulõ seeme˽`vällä, akań jääss maha Urv; vanast oĺl visat `vasta `saina `viĺjä, ku kõrahti, siss oĺl pant vi̬i̬l aganit seḱkä Rõu; Päie agana˽`hautevaʔ eläjille, lina ja kanepe aganaʔ t́seolõ Räp; ku maśsinaga pessät, jääss hulga teŕri aganidõ `sisse Se; määne leib, `säändseʔ aganaʔ; tuhk tubagu jakk, akań leebä jakk, sõ̭kõĺ `suurma jakk Lut

2. põhk, pahn `erne aganad Jäm; obustega tambitasse vili `välja ning siis jäävad aganad; rugil on `saskid ning odral aganad; aganad `aeti elubele ning pühud `pandi pühu `kuuri Khk; mes päält ära `vööti [pahmal], nee olid aganad Pha; Pooled aganad alles `kuhjade `juures laiali Pöi

aganane agana|ne g -se R(h- Kuu; -nai|ne RakR VNg Vai) hajusalt eP, -tse T; agana|nõ Rõu Räp, g -tsõ Võn Ote Urv Se(h-), -dsõ Vas Lut

1. aganaid sisaldav aganaised või nisukesed alumised rukkid, nied ikke `jahvatati kas sigadelle ehk `luomadelle RakR; `orja`polve ajal, mida nämad `söivad siis - - silk ja aganaine leib VNg; ta leib on nenda aganane, ta on oma viĺja sandist `tuuland Jäm; aganane leib - - `kuivas nenda ära, et es soa mette `alla neelda Pöi; vanad inimest söid aganast `leiba ja soo sammeld Rei; kui mina `koolis käisin, siis oli nii aganane leib, et se ei seisnd öhöski Mär; aganased rukkid, põle `easte ära tuulatud Tor; `eńni oli leib üsna aganane, ma ole seda va aganast `leiba küll söön Ris; Kevade läks leib nõnna aganaseks, mida sulastele `ańti Kos; vanaste `süödi aganast `leiba, `juodi apud `kaĺla ja inimesed olid `terved `pialegi Amb; nii aganane old, et leib läks kohe kaḱki, et sa ühe `kääga ei `tohtind `leiba `tõsta Ann; tänavu saab aganane leib Iis; ega aganast `leibagi kodos old, `seegi lõppend `otsa (orjaajal) Plt; ku mia `kasvi - - siss es ole `õiget `leibagi, vana aganane leeväpuru Ran; vanast `olli aganane leib nigu turvass `jälle; aganatse leeväga `kasviva ka inimese Nõo; leevä ollova nii aganatsõ, et lännuva palama Võn; `peiess tetti puhast `leibä, muidu `oĺli aganane leib Kam; Agana `aeti rüḱiga üten kot́ti, `vi̬i̬di `veśkile, jahvõti ärʔ, sõ̭ss näet tet́ti tu̬u̬st aganatsõst jahust leib Urv; teräʔ oĺli aganatsõʔ, kutsuti üsädseʔ; agananõ leib kõtuh, olõ õi söömäldäʔ Se Vrd agane1, aganene, aganine

2. aganatega koos kui sedavisi purune on, siis `üitasse: sa oled nda aganane Khk; `riided on aganased Juu

aganik1 agani|k Kuu Vai, g -ku hajusalt L, K I eL(g -gu), -kku VNg Lüg Jõh; `agani|kku Vai(-kko), g -gu VNg; hagani|k g -gu Kuu Se(-ku) aganate hoidmise ruum aganik õli `reietua `ahju taga; aganikku ja kuru vahele tehä sein Lüg; Aganik õli senest ia, et aganad ei jäänd kuhugi lovisema Jõh; üks saraja alune `reie `juures, kuhu `aeda aganad `sisse, sie on aganikko Vai; aganik oo kohe rehealuse `kõrvas Mär; vanaste oli aganik rihaluse `otsas, ühe katuse all, puu sein oli vahel, uks läks rihalt aganikku Nis; meil rõiall on kaks aganikku, `teises olid jämedad, `teises `peened aganad Juu; aganad `pańdi aganikku, mis oli tua taga Kos; kolm neĺlaba `õhtad tee aganikus [pisuhända] Koe; kel kivi rehetuad olid, neil ei old aganikku VMr; aganik, vanal aal oli kohe niisugune veike `kuntrik reialuse sies VJg; aganik õli reiaaluse õtsas, mõnel vasta tua `seina, mõnel õli `teisi `õtsa `tehtud Trm; aganikud teeväd peris maja `sisse, aed vahele, et õledega kokko ei puutu Kod; kus aganad `pańti, si̬i̬ on aganik ja kus `kõlkad `pańti, si̬i̬ on kõlgus SJn; nüssik jäi aganigu läve ette; aganik paĺgest iki tett Trv; rihatse otsan olli ahtik aganik; sia olli `talve aganiku põhja all Krk; meil `olli aganik talli kõrval - - talli ja aganigu vahel `olli puu sain, rehe alt läits aganigu uiss; kaits aganigu `oĺli, tõene `oĺli lina`si̬i̬mne aganik; aab nigu aganigu (sööb palju) Ran; terä `panti kotti, agana `aeti aganikku Ote; Aganik oĺl rehe kaartõ ala rehetarõ kõrvalõ vai ka rehealutsõ otsa ehitedü koomits Urv; aganik oĺl `konhki `kõlksõ otsan vai eräle, ilma laelda Har; `poiskõnõ magasi aganiku `kambrõh Plv; aganaʔ kannõtivaʔ aganikku ja teräʔ `pańtiva erä `salvõ Räp; aganik, sääne erä hoonõh Se

hagar agar Tor, g -a Tõs, -e Hls; aga|ŕ g -ri Hel; hakar g hagara Lut lopsakas, kahar; haraline; tihe agarad kaerad; agar lina, tal oo mitu `oksa küĺles Tõs; Vanast olliv naśtel agare kördi seĺlän; vorsti rohi, kärbulise lehe, agare; tamme kasvave änämpest agare Hls; hakar mõts Lut Vrd hagaranõ, agarik1, ahar2

hagaranõ hagara|nõ g -dsõ haraline; tihe hagaranõ mõts kasunuʔ, kasu ei `korgõ Lut

hagema agema Jõe Kuu SaLä Pha Vll Kse Ran Nõo Ote Rõn; agõ|ma Kam Krl Urv Lei, -me San, -mõ Krl Har/h-/; hagõma, da-inf hakõʔ V(ma-inf hagõmadõ Har)

1. hurjutama a. noomima, manitsema tiä kadunukõnõ `eĺli, sõ̭ss iks hagõsi naid `lat́si, nüüd ei olõʔ kedägi inämb, kes neid vi̬i̬l hagõ Kan; Sinnu piat iks alati hagõma, hae˽nigu pińni; Ei jõvva˽ma sinnu hagõdaʔ, sullõ ei˽mõo inäp vits kah Urv; minnu ka um haet iks, ku˽halvastõ˽tei, siss jäl˽`haeti; ma˽hai kül˽tedä, a mitte ei˽`kullõʔ Rõu; hagõgõʔ ummõt tõõńe tõist, mis ti `müĺlät; kui tõnõ nakass tõist tõrõlõmma, sõ̭ss tõõne nakass `vasta hagõma Räp; hae no umma last veid́okõnõgiʔ Se Vrd haagama2 b. hüüetega eemale peletama, ära ajama tõsõn kaŕan `kuuldu jo sutt `haetavat Kan; susi näet tu̬u̬d hagõmist peläśs, sõ̭ss lät́s ärʔ Urv; sutt ja marupińni õks `haetass - - hõõ hu̬u̬, hõõ hu̬u̬, nii ̀haeti; mi˽haḱki kül˽hulgasna˽kaŕusõʔ, õks susi lät́s umma ti̬i̬d; kui susi sinnu enne näge, siss jääss helü kińniʔ ei saa `haeda eiʔ sutt Har; lät́si iks `perrä nurmõ pääle hakõn, lät́si iks ja hai Rõu; suśsi `haeti: tõ̭õ̭ĺu-tõ̭õ̭ĺu; susi taht hagõmist, raha lugõmist Se; kõik hagõvaʔ soe pääle Lut

Vrd hagima

2. nõutama, hankima `leiva `vilja pidi `suurest maast agema; ma `käisin külas jahu agemas Jõe; kui sul ei ole [midagi], kaet `kostegi agõda Kam

3. haarama, (kokku) ahnitsema ma age siit omale süle tεis Jäm; mis sa aged teiste eest εε puhas; see ageb nönda tiiusti `asju kogu; ageb `süia Khk; mes sä nii paĺlu aged, jätä tõestele kah; tahass terve ilma `endäle ageda Ran; temä ageb `endäle `kõ̭iki, mes `kostegi vi̬i̬l saab Nõo; hagõgõ kokko noʔ `kraamiʔ Se

4. taipama, aru saama; meelde tuletama ku nakkad `mõtlema ja agema, siss tule `mi̬i̬lde Ote; Inemisel ei ole üits agemise raas Rõn; Ta jo hää suur lat́s, ta nakkass jo `mutsu hagõma Urv; nakass `hińdä hagõma (ennast kokku võtma) Räp

5. korrastama Agõ˽no sa˽kah innäst ummõtõgi, nu̬u̬ŕ `tüt́rik Urv; sul oĺl mullõ nii pallu `kośti pant, ma `õkva `heitü, ku ma `naksi `lauda hagõma Plv; tsia suluʔ är lagonoʔ, `tahtvaʔ hakõʔ; nakass `hińdä hagõma (ennast kokku võtma) Räp

agema agema Jäm Pha kala jää alt põrutades või võrku ajades püüdma käisid kalu agemas, löid kalu suurte `nuiadega Pha

hagima agima Jõe VNg Vai Khk Mus Tõs Ksi, h- Lut

1. haarama, ahnitsema, ahmima mis ta omale keik agib Jõe; süöb oma `otsa, siis `lähte `toise iest agima VNg; eks tämä nii`kaua agi, kui kere on täis Vai; agib ja õgib Tõs; agib `süia Ksi

2. noomima ma sinnu hagi, et sa˽nii tennü‿s Lut

3. taga rääkima – Lut

Vrd hagema

hagu hagu g hao Urv Krl Har Rõu, hau Kuu Plv Vas Räp Se Lut; hago g hao Kan VId; agu g ao R(au) hajusalt eP(au), T Urv Krl Har, aa Tor Kos Krk; ago g ao Vai Emm Võn; n, g agu Jõe Vai, ago Emm

1. a. maharaiutud peened puud, võsa, laasitud oksad; oks, vits `meie isa läks ühe`kerra hagu `tuoma `kelgaga siit Kuu; vanaste `raiusivvad inimesed `lammastelle agu, `nuore sang leppä ja kase agu Lüg; isa `panno akku kuppo Vai; mees läks `metsa agu tegema Mär; agud `siotassõ pao vjõtsaga Khn; aad saab oksadest `tehtud Tor; Iga `oasta raiuti `uusi agu `piale [kuhjalavale] Kei; kuuendiku mies sai kütuseks aenult agu, aud tulid vedada `kaugelt metsast Kos; raiutud aud `siutakse kubusse; [kütisetegemisel] süödi mättad `sinna agudelle `piale ja `mulda `piale Amb; agu ei saa muidu vidada, kui olgu `siutud Ann; `enne `küeti jo agudega `ahju VMr; poisile agu (peksu) tarvis, tarvis peenikest agu `anda piltl Trm; ku puu on `alla neĺjä toĺli, si̬i̬ lähäb agude `ulka; püssaid one `aodess ja kuuse õksadess, kui lat́ipuid ei õle; pitk ein nagu agu Kod; aost aid MMg; pikad aud laduti [vedamisel] piku rege Lai; mis sa ud́jad neist (loomadest) nii paĺlu, `endal suur agu käes, võta vits Plt; kuhjal `vastu maad pannass aa Krk; `panti egä rua `alla kaits agu - - `sirged `oslised aod `võeti; agudest aid Ran; lehitse ao `tu̬u̬di keväde kodade katta, ega ao küll `vihma es `piävä `kinni, ao olliva tuule peräst Nõo; akku ragusime maha, pańnime unikude Kam; linaleo aoʔ Krl; kirvõss jäi sinna hakõ manu mahaʔ; taa‿m ni äkiline inemine, nigu kadaje hagu lätt `kõrbõmma Har; sääsäle `pańti hago `sisse, hao pääle `pańti mõrraʔ, nii et vesi pääl oĺl Rõu; ti̬i̬d sillutõdass `hauga ja kivvegaʔ Plv; `raoti hago ärʔ ja `kääńti kuppo piḱält Vas; lina läpü hagu, mis linno pääle pandass [leotamisel]; halanõ hagu, halõʔ `raodu `siśse Se b. piltl (peksa andmisest, peksa saamisest) küll sain agu, nahk `aurab VNg; kui sa vaid ei jää, saad agu `vasta `perset Lüg; sie laps on agu küll suand, aga ikke `kange VJg; poisile agu tarvis Trm; ma‿lõ taalõ haku küländ `persede `andanuʔ, ei˽`kullõ˽näet Har; ma sinnu võta `haugaʔ Lut | (kergest einest) `vöeti natuse agu ala Jäm; Võta `piima-`leiba agudeks `alla, `varsti saab `tuhli `lõhka ja liha; Sõi enne kõbaste agusid `alla, nüid tahagi teistega änam koos `süia Han

2. kaera pööris, ripse sel kaeral on east agu `otsas Juu; suure agudega kaer - - `ringi on tal aud Amb; tal on `niuke tari `otsas ja seda `üiti agu, kaera agu Tür; kaer aab agu `väĺla, odra ab odra pia Pai; üheküllegä kaeral on agu üksipidi KJn

3. kiudpilv `seuksed aud o `taeva all Kse; Agu taevas - - kui taevas on siuksed räbused, pikad pilved KJn

4. kriips, joon Kevadest `talve sai `vaadatud, kus metiskukk akkas agu (tiivajälgi) vedama, `sinna tuleb mäng IisR; [saba] tähel nagu suur agu taga KJn

Vrd haga1

agu1 agu g ao Phl/h-/ Hää Saa KJn eL(n ago V) koit; eha hao `valgel Phl; üits agu `kistup, tõene tõusub Trv; agu ei saa är lõppe, `õhtune agu ja ommukune agu lääve kateksi kokku Krk; verevä `juustega, siis üteldi et ao aig tettu Ran; agu alustab joba, nakame minemä; kui sigu tapeti, siis ao `aigu tulõ `palliva, nigu jaanituli jälle Nõo; [õhtune] iha nakab kaduma, siss om agu TMr; agu annap `aole käe jüripäeva `ü̬ü̬se; ämmär vi̬i̬l, ei ole ommugune agu tullu Kam; agu nakkass `paistma; agu om minekil; agu aost ei kao, nii lühikse ü̬ü̬ omma Ote; ago joba ahetass, tulgõʔ ärʔ üless Kan; jüripääst jakap̀äìvä ei lõpõʔ agu aost; õdagunõ agu oĺl õigõ˽`seĺge, hummõń saa hää ilm Urv; ao pu̬u̬lt om jo `valgõt tundaʔ Har; Sügüsene agu ei annaʔ `aigu süvväʔ, a˽keväjäne agu and ao jo˽söögi tetäʔ Rõu; ago om vi̬i̬l `väikene; ako nakass `läütämä (hakkab koitma); jüri ao `läütäss, jaań ao kistutass Plv; ku ago hõrõtass, sis om `vihma `uutaʔ; õdagu ago tohi‿i `paista latsõ pääle, uni kaoss arʔ; ago veretäss, ago jo nakass tulõma; liki luud liha makuss, liki ako naańe armass Se; hummugu ao tuldõn ma lät́si `mõtsa Lut

agurits agurits Kod, g -i, -a Trm

1. tragi, otsiankur agurits on `veike nelja aruga, millega `võrkusid `püitasse ku ära kaduvad; agurits, vana labidas on `pantud `õkstega puu vahele, siis sie `lastasse nüöriga `põhja ja tuob võrgu `välja jää alt Trm; unnamehel ku selgpaal lähäb `kat́ki, `viskab aguritsa `sisse, siis jäeb paal õksa taha Kod Vrd hagur

2. kalapüünise märk (hrl talvepüügil) – Trm

ah ah üld

1. hüüds a. (väljendab konstateeringut, järeldust) ah ühe [laeva] `ostasimma `Loksald ja ühe `ostasimma `Suomest; ah sa toid lusika näha, `kellega `enne `süödi VNg; ah sedavisi Khk; ah nεh, siis sa oled obusega Muh; paruniproua `ütles: ah soo, või `vaesed inimest akkavad oma `lapsi koolitama Kos; neil põld [supi] `ulka midagid `panna. ah `kartulid nad panid `ulka ka KuuK; ah sina eidad sellesse asemele JJn; mis ta nimi nüd õligi. ah Juań jah Kad; ah sa olet kaali `lehti ka sekkä võtten Krk; ah nii oĺl tu̬u̬ asi Har b. (väljendab imestust, heameelt) ah kui ilus Kuu; ah mis kena uus luud sool on Khk; ah, sul on vürts`aineid JJn; ah sa jummaĺ, küll lauli ilosahe Se c. (väljendab rahulolematust, halvustust, kurjustamist, etteheidet, tüdimust) ah `tühja, kui minu `vennad `saavad elatu - - et eks siis mina ka saa VNg; ah, mis sa `räägid `niisukest juttu Lüg; ah, midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema, et tülist Vai; ah las `olla Khk; ah sa joobakas (koerast) Muh; ah sa tuline hölvet Phl; ah sa itsitad veel, ma sul `näitan Aud; ah, ei tule `kõiki kohe `miele JJn; ah sina vana `rentsel tuled `mulle seda `ütlema Sim; ah sa kuradi vaim, si̬i̬ (inimene) on muku maha lüädä Kod; ah mis sa jamad Lai; ah mis kardule ni̬i̬ om, `juśtku pirane Krk; ah serätse latatoora juttu vai `asja Ran; ah saʔ ilmanõ, et sa nii teiʔ Vas; ah sinno no olõmah Se; ah sa pakan Lut

2. (küsipartikkel) midä sa vahid ah, kasi kodo Lüg; [kuhu viin läks] ah viin, viin läks koa Raasiku `vaksali Kos; [mis tööd isa tegi] ah minu isa või Rak

ahass ahaśs g `ahta Lei Lut kitsas täil ka `d́ääse `ahta šilmakse, aig om mińa magama Lei; laiaʔ väräʔ `sisse mindäʔ, a `ahtaʔ ussõ är tuldaʔ Lut Vrd ahtam2

hahedakõnõ hahedakõ|nõ, hahõ- Se, ahõ- Lut, g -sõ valguskuma hummogult t́suut́ hahedakõist `tundu; sai hummog, naaśs jo hahedakõsõst minemä Se; veiku ahõdakõnõ um hummugu Lut Vrd hahe

ahel1 ahel uus VNg, hajusalt S, Mär Tõs Khn Hää HaLo Juu Trm Plt KJn Krk/g -e/ Har, ahel|as Mär Kse Tõs Tor Kos Koe, ahil R LNg Rid Kul Kir VJg Iis Kod Nõo Võn Kam Krl/g -õ/, ahil|as Mar Plv/-a|ss/, g -a; hahhil g hahila Se Lut; pl ahelad Vig Mih PJg Amb JMd Tür Sim Lai, ahilaʔ Kan Plv Vas Räp hrl pl kett kinnitamiseks, köitmiseks; ka raudvarras nüüd on vana pagan ahilust `lahti (kuri lahti) Kuu; `päitse ahil, sie käib obosel pääs Lüg; ahilaga `piedä `lehmä `kinni Vai; peab koera ahelasse panema Jäm; vaŋŋid on ahelus `kinni Vll; `lühter - - ripub ahelate `otsas Pöi; kahed ahelad `ollid õrre `külges `kinni, kahe `katla ase `olli Muh; katel olli aheldega kerepuu `külges Phl; kui tiiväd `pandi ahiladega `kinni, siis tuulig jähi `seisma. `õhtu `pandi `seisma, omigu võttis tiiväd `jälle ahilast `lahti Mar; Adra ahela külje ravad `siotassõ adra vardõ `külge Khn; `saŕve taha olid [härjarakendil] ahelad `pandud PJg; ahel `aeti soojaks ja `pańdi õlle `lähkresse (külmal ajal reisil olles) HMd; koer on ahelas Juu; jalad ahelas `kinni JMd; paneme lehmad ahilasse VJg; `tiisli õtsa küljen õlid ahilad vai köied [ikkel]; pada õli ahilite õtsan Kod; nüüd om ket́tlõa, ahele, vanast es jole ahelit; maad mõõdeti aheltege Krk; obene `panti ahildega `mõtsa `sü̬ü̬mä; peni `olli ahilist `valla `pääsenu Nõo; tu vana`saadan olevat jo `põrgun `kinni `säitsme ahilaga Kam; eläje ommaʔ ahiliin Krl; ahela omma süvä kao manh, minga vett kistass; saina kellä ahela omma lühükeseʔ Har; piibo `vandu̬u̬ś, sääl ahilaʔ küleh; treńgiʔ oma äglil vai vedrol, ahilaʔ, mis `äkle küleh omaʔ Räp; pini `pańti hahilihe; pada oĺl üless pant hahilidõgaʔ Se || piltl (abiellumisest) siud `enda ahila `õtsa - - sa ei õle enamb `ninda vaba nagu õlid Lüg; ar õks paniʔ sa˽ka `hińdä hahildõ `otsa; tuu miiśs ka jo hahildõ otsah Se Vrd ahilik

ahendama1 ahendama eP Hls Puh Urv ahtamaks, kitsamaks muutma, kahandama taarist kinnas ära ahenda, ots `kinni tiha Jäm; sääre marja `kohta kasvadasse ning alt poolt ahendasse; `kampsuni käist ahendasse ka Khk; nabra ahendamise kord tehasse pisematest `vihkudest, siis saab vissem Kär; Seda lauda peab teisest otsast pirekse ahendama; Nidumise `aegu sai vahest ahendud ka - - kui poleks ahendud, siis oleks ääred ennem täis saand ja pöha alt oleks `lahti jäänd (korvi tegemisest) Kaa; Ma koju öhe korra veel öle, siis võib ahendama akata Pöi; Nüüd on pikut küll, ahenda nüüd ää Rei; suka tegemisel ahendakse ots kokku Mär; mõõdeti jah `peidlakondiga, viis `peidla`końti laba pikk, siś‿võis ahendama akata Hää; ahendab siis, ku akkab ää lõpetama (kudumist) Hag; `pöidla ots on `kinni ahendamatta Amb; suka ja `kinda `otsa ahendata VJg; lähme eena`kuhja ahendama Trm; sukka ahendasse neĺjä `varda piält, kinnass kahe `varda piält; võta angu vaŕs, aka kuhuja kokko `lü̬ü̬mä - - ahendama Kod; tuul lükkas [kirikutorni] maha - - ahendati ots aga `kińni Pil; ei mia vi̬i̬l ahendama naka, pu̬u̬l lappa vi̬i̬l tegemädä Puh Vrd ahandama

ahendama3 ahendama kolkuma õlut ahendab ää Juu

hahe|pai hahe|pai Se, ahõ- Lut; ahipaiu Har (paju) ahi paiuʔ madalõ, kon `niite pääl Har

ahe|puu 1. pikk puu ahte torkimiseks, liigutamiseks Ahepuud `oĺlid, nid `oĺlid vaheda otsaga `teibad, nendega sositi vili partsil läbi Hää; ahepuu - - sai alt sorida, sai alt ülesse `pista ja kangutada teda sedasi `lahti Tür Vrd ae|puu1

2. ahtehark ahepuu oli libe puu ja kahearulene, teine aru pikem ja teine lühem. pikem torgati sideme alt matile `sisse Var

Vrd ahtme|puu

aher1 aher g `ahtra RId(n `ahtra Vai) eP Puh Nõo Rõu Vas, `ahtre Kuu M TLä San Urv Lut, `ahtrõ Har Se, `ahtri Jäm, `astri Kod; aheŕ g `ahtr|a Rõu Lei Lut, -õ Se; ahheŕ Plv/-r/ Lut, g `ahtre Räp(n ahhõr); ahõr Urv Lut Kra, ahir, -ŕ Krl, aiõr, ajõr Lei, g `ahtrõ

1. a. sigimatu, mittetiinestuv; antud aastal tiinestumata sidä ahert `lehmä `lüpsä, midas sest saab Kuu; `meie lehm jäi `ahtrast; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret (mesilastest) Lüg; meitel pole `ahtrid `lehmi Jäm; aher lammas, pole `talle Khk; Must [lehm] juba teist `aastad aher Pöi; `ahtraks on jäänd tänakond `aasta `jälle (lehmast) Mar; kui sa `villa tahad, siss peä `ahtrad [lammast] Vig; aher lehm, kui `poega ei too, aga ikke lüpsäb Tõs; Siĺmad märjad ku `ahtral kaśsil (öeld tihti nutvale lapsele) Hää; kaks `lehma, mölemad `ahtrad, pole `pulli vötn Ris; aher lehm annab vähem `piima; kanad jäid `ahtraks, ei akand munele Juu; no pailu sa tahad `saada neist `ahtrast `lehmadest Amb; vana lammas ja aher nüüd, eks ta oleks võind ikka talle `tuua JJn; lehm jäi `ahtrast. mul põle kohe `seie `maale ahert `lehma oldki VMr; `alla läheb aher, ülesse tuleb tiine = kaevuämber Trm; `astrass piäss lüpsäb, aher lehem annab ise üväss `piimä Kod; osteti sügise aher lehm Plt; lehm jäi `ahtrese; kaits aherd lammast Trv; si̬i̬ (lehm) nüssäp `ahtrest peräst, si̬i̬ es `tu̬u̬gi `poiga; kava si̬i̬ kaśs aher kurt, tu̬u̬p jäl üte pardi `poigi Krk; lehm nüssäp nüid `ahtrest, pańg saap `õkva alaveerde `piimä täis Puh; a‿ku lehm om ollu aher, siss om sarve pääl pügälä vahe pikemb; lammass es ole `oinil käenu, es tu̬u̬ `poiga, jäi `ahtrass Nõo; ku˽mõ̭nikõrd keväjält kõhn sü̬ü̬ḱ oĺl, siss es `lääki˽puĺli manuʔ, jäi `ahtrõss Har; ahheŕ lehem Räp; `ahtrõl lehmäl piim väḱev Se; ta `ahtrast lihmast är nüss piimä Lut b. (sigimatust naisest) Aher `naine, last ei õle ega tulegi Lüg; `sõuksed umb`ahtrad naised‿o kurjad Muh; vana aher asi mehel taga vidada, lapseta naene Rid; sihukesi `ahtraid `naisi tuli `arva ette Plt; mi̬i̬s tahass `latsi, aga naene om aher, üttegi last ei tu̬u̬ Nõo; kes ti̬i̬d, `kinkõ süüd om, õt naane aheŕ Se

2. piltl napp, kasin, kehv Ahermaa Vig; sie va aher (kuiv) pilves, ega sest `vihma tule JõeK; vana inimene on `ahtra aruga Plt; ma ole periss jutu aher Krk

ahher1 ahher jändrik ahher puu, säne um kõva puu Lut

ahju|roop keik taheti `viia ära, kes vana `ahju `ruobud ja Jõe; ahju roobiga tömmatase sööd `väĺja Khk; Ahju roop - - pealt ömargune, alt `sirge, sülla kahe `pitkune vars taga Pöi; ahu roep o müiri nukkas Muh; ahu roop - - tõmmatse süsä, `tuhka ahust `vällä Tõs; ahju roop puust raiutud, auk sees, suur pikk vaŕss taga Nis; `u̬u̬piss vanast `oĺli ahjuru̬u̬p ka puust, pääld serände kumer, alt õgu Nõo; võta tast ahuru̬u̬ṕ, kisu na hüdse ahust `ussõ ja kistuda välläʔ Har

ahju|suu `paisteleib - - `platsudetti siledaks ja siis - - `ahjusuhu `küpsema Kuu; `ahju suu on lagonend Vai; Natuke `oksi põletati ahu suus ää, see oli kõik see sooja tegu Pöi; mene `sõnna aho suhu `sooja Mar; ah́o suu oli `tehtud vanast pajast Mih; ahju kook, mis ahju suus saab küpsetatud Kei; vanal ajal `tehti lõke ahju suu `alla, kui `peĺti viel ei old Kos; ahju suu kukkus maha, lagunes ää VJg; tuli ahjo suuss tuleb `välja nõnna ku obese saba Kod; ahju suu i̬i̬s `oĺli sehake kuḿm Vil; ahjusuu jääp `keskel ja ahjusuu kõrvast tuleve lõõri Krk; jala nii `lämmä, nigu ahju suu i̬i̬n paśtat Ran; mõnel `olli kańdeline ahjusuu, aga enämbide `olli iks sõõrik Nõo; mul om `lapjuga leib õkka ah́o suu pääl Võn; tiä `pi̬i̬stless hinnäst ahosuu i̬i̬n Kan; ahusuu alus piät puhass olõma, muud́u ku mõ̭ni kipõń triksatass `ussõ, lätt palama Har; ahosuu otsah oĺl `kõonõ vai kadajanõ hank Vas

hahk1 hahk g haha hajusalt VLä, VId; ahk g aha Hel T VLä; komp hahe- Se, ahe- San Har(ahi-)

1. (ebamääraselt) hall iiru `karva ahk Hel; ei ole `valge, ei ole aĺl, siss om ahk; siit i̬i̬st üits laik [juukseid] läits ahass Ran; si‿m serände ahk peni Nõo; leheplõnni omma keväjä ku sitasitiku, aha Ote; lei ahass [näost] Rõn; aĺl väŕv om valsõmb, ahk tumõdap; Säŕk ahast villatsõst `rõivast ummõĺdi Urv; mõtsa all om paĺlu `ahku `si̬i̬ni Krl; `taaga˽saa illuss piĺt, ahk kaḿps ja˽sinikadse˽veereʔ; aru kõoʔ `väikeste lehestega, mõ̭ni om `valgõmp, mõ̭ni om ahimb Har; sul umma˽haha˽silmäʔ Rõu; `hahka `kirjä ähn Plv; hahaʔ pilve ummaʔ inne `pikset `taivah Vas; Ku voŕsti naha jo hahass tõmmaśs, sõ̭ss oĺl voŕst keenüʔ Räp; `hahku `siĺmiga; kaarnõss om kogoni must, a varõss om esiʔ, haheb Se; `lambit um ahaʔ ni mustaʔ ni `valgõʔ Lut || subst pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn

2. koit joba `taivan ahk om nätäʔ San; Är üless, ahk jo vällän Urv

ahnik `ahni|k g -ku, -gu Rõu Plv Vas Se Lut(h-); ahni|k g -ku, -kõ Kan ahven ahnikil om iks hää liha Kan; `ahnigul um terräv saaǵ sälä pääl; hüä sü̬ü̬ḱ oĺl sõ̭ss, ku kusõ vai `ahnigu kalla ka seeh oĺl Rõu; mul ei olõʔ naidõ `ahnikõgaʔ midägi tetäʔ, tä um `väega `rääne kala Plv; `ahniku maimõʔ; suvõl püvväme jalgnoodaga `ahnikka, `säŕgi Se Vrd ahmik

ahnus `ahnu|s Kuu, g -se Hlj IisR Vai(-kse) Jäm Khk Pöi Muh Hi Mär Kse hajusalt Pä, Ris Rap Kos JMd Koe Kad IPõ MMg Plt KJn; `ahnos LNg Mar, ahanus Kod, g -e; `ahnu|ss g -se Trv Krk Puh Nõo San, -sõ V/n -śs Lut/; g `ahnusse Lüg Jõh aplus, saamahimu `Ahnus `hammustab, parajus parandab Kuu; `Ahnussega `ninda koist mend Jõh; kuhu sie mies `lähtö oma `ahnuksega Vai; `ahnus ajab `perse `luhki Khk; [müüs] Oma inge `ahnuse pärast ää Pöi; Ahnus aeb upakile Emm; `ahnos aab ikke `auku jah Mar; `Ahnusel - - ei ole `piiri Tõs; suure `ahnusega korjab, aga mes ta sest saab Ris; `ahnus ajab `vargalle JMd; läks oma `ahnusega ukka Iis; lehmäd `ju̬u̬ksid suure ahanusega [sööma] Kod; oli sihuke tüir - - `ahnuse ja kit́siduse pärast ta oligi nisuke Plt; ei ole selle `ahnusel aru ega `otsa Trv; `uhkuss ajap upakile, `ahnuss `käimä käpäkile Krk; si̬i̬ `ahnuss om mõnele nigu `küĺge `süńdenu Nõo; ta vai lõpõss ta `ahnusõ `sisse Har; `Ahnuss jätä ei˽kedägi mulgu veere pääle Rõu; taa `ahnuss um taad ello edesi veenüʔ Vas; uma `ahnusõga `hindä arki hukaśs Se

ahtake(ne) `ahtake Pst Ran, g -se Muh Hää Saa Hel, `ahtakse Trv Rõn; ahtake g -se TLä Ote Rõn; ahtakõ g -sõ Kan Urv; `ahtake|ne Rap Ran Nõo Kam Ote, ahtake|ne T, g -se; `ahtakõ|nõ Võn Ote Har VId, ahtakõ|nõ San VLä(-kõ|ni Krl) Vas Se, g -sõ kitsas, kitsuke riie oo nii `ahtake Muh; Saanamehe - - lüpsilehm on koa ahtakene (kõhnukene) Rap; kasuk pihast `ahtake; mehe aeva [niites] laia kaari, naeste`rahval olive `ahtakse Trv; ońn tetti pikk ja `ahtake; sääl olna nii ahtake ti̬i̬, ku obene üits täṕp piass kõrvale minemä, siss olna `müĺken seen Ran; koorekirn `olli alt laǵa ja pääld ahtake Nõo; toda mina es lää `künmä, toda ahtakest riba; `kraave om kõige sugumat̀si - - `laiu ja `ahtakõisi Ote; redeli ommaʔ ahtakõsõ, sõ̭ss puuʔ ommaʔ, sõ̭ss om paŕõmb `ku̬u̬rmat tetäʔ Urv; õigõ ahtakõni rõivass Krl; kuiś ti˽tanh katõgese makadõʔ ni ahtakõsõn säńgün; saań om tett `ahtakõnõ, lätt `ümbre Har; `ahtakõst kangast um `kergem kutaʔ ku laḱa Plv; `veiga `ahtakõnõ ti̬i̬, mahu‿ui tõõsõlõ ti̬i̬d `andma Se Vrd ahtike(ne), ahtukene

ahtam2 komp `ahtam g -a Jäm Khk Pha Vll Trv; `ahtamb g -a Ran Nõo Ote; `ahtamp Trv Hls Kam Rõn Har Räp; ahtõmb San; `ahtap Har, g -a Se; `ahtep Hls, g -e Krk; g `ahtamba Võn Kam Urv Har Räp, `ahtaba Vas kitsam sukka ahendasse `pöisest - - tehasse sedasi `ahtamaks Khk; siit oli meri `ahtam Pha; taari tõrike olli alt vähä laiep, päält `ahtep Hls; pot́tahju nukakivi om `ahtepe Krk; kui tetti paĺgest [seinad], siss olli undamendi kraav kah `ahtamb Ran; ku lastele [viiske] `koeti, `võeti `ahtamb niids Nõo; mõni [niitja] `võtsõ laja kaari, tõnõ `ahtamba Kam; läniku olliva - - alt jällekine `ahtamba Ote; aganikul oĺl jäl `ahtamp ja madalõmp katuss ku `kõlksõl; tõnõ kotuss om jäl `ahtap Har; kes rikkamp oĺl, tol õks oĺliva˽`laemba˽siidiʔ, kehvembäl oĺlivaʔ `ahtambaʔ (tanudest) Räp Vrd ahass

ahukas ahu|kas Hlj Kad VJg Sim Iis, -gas Kuu, g -ka a. kohev, kahar; lopsakas Sie ajand `hendast `sielikuiega `ninda ahukaks; Küll on vareksed `külmägä ahukaks mend; Sie kask o `kasvand `ninda ilusaks ahukaks Kuu; `enne olid ahukad `sielikud alt; ahukas pia, kui `juuksed on `kruśsis; ahukas kaer, lopsakas niisuke Kad; ahukas on ilus rammus vili Sim; siin kasvavad ilusad ahukad puud Iis Vrd ahukaine

ahv ahv g ahvi hajusalt eP(n ahav Kod) eL(n ah́v), `ahvi hajusalt R(n `ahvi Vai) ahv; sõim sie on ige `justku vana ahv Kuu; midä inimene tieb ise, sedä ahv piäb kõik järele tegemäie; läks kõhe `ahvi `kiirussega Lüg; sa kut ahvi pool`venda Khk; se oo `sõuke kuevetan ja ahvi `näoga Muh; nao sur ahv vahib siit ruki takka; Ahvi kiirusega oli ta puu otsast maas Mar; Noorest piast sai vahel küll `ahvi `tehtud (vigurdatud) Han; ta `kargas ku ahv Hää; luadal oli `ahvisi näha enne Juu; oled ia ahv küll JMd; mokad punased nagu ahvi ära süend Kad; ahav käib puu `õtsa, tämä one inimese `mu̬u̬du Kod; on üks ahv (naljakast inimesest) KJn; laits vahib nõndagu ah́v; küll om terävä silmä ku ahvil Trv; korilla ahvi om suure ahvi; inimese olevet ka ahvist saanu; ah́v ti̬i̬p kiḱk `järgi Krk; abende `sisse kasunu nigu ahv konagi; [ma] näi `ahvi, nigu `väike peni istub `perse pääl, käpä ülevän Nõo; mulgi `laotiva `arkega [sõnnikut], ni̬i̬ teivä kah ahvi `mu̬u̬du `perrä Kam; koradi ahvi poig San; ahv käve hi̬i̬˽siin `tańdsman, inemise `rõiva˽sällän Har; kae `ahvi Vas; ahvis purjus olid aga `ahvis Emm; ta oli natuke `ahvis ka, meil oli õlut ja `viina Mär

aia|teivas Kui `aia `teibäd `paukusivad, õli `luota `ilma `pehmenemist Lüg; aea`teibud tehasse `metsas, siis tuuasse `talve `reega koeu Khk; kes ikke `kangeste köhn oli, oli ajateivas piltl Mus; `talve `olli nii külm, et aa teivas `naksus Muh; Aja`teibad `tehti änamasti kadagast Rei; aja`teibasse pannakse `kaltsa, need ripendavad tuule kää, siis linnud `kartvad Mär; viherpuust aja`teibid ikka saab Kse; Kõrõ oli aa `teibä `otsõs Khn; lumi - - ni sügäv, et anged üle aa teeväste Juu; sie aa teivas on täiesti `viltu Kad; aea `teibad olid püt́ta täis VMr; tarvis metsäss aia `teibid tuada Kod; aia teevas pienikene puu on, pu̬u̬lteist `toĺli jäme MMg; versta pośtid lähvad nigu aea `teibad (kiirest sõidust) Lai; jäme võrge oli aia teivast - - `kińni siduda Plt; aia `teibit teridets, tetäss kolme tahilisess alt; ommuku arak aia`teibän kädsät́s Krk Vrd aed|teivas, aia|saivas

aida- peigmies `peitand `jälle `aida `votme takku `kuondla Jõe; `läksin `sinne `aidalakka magama Kuu; `müöda `metsi ja `aidaaluseid kuhu aga `saivad [peita salakaubana soola] Hlj; tuo `aida `vüöruksest sia jahu `tünni VNg; aida `päälne ärjabe `einu täis Pha; aida`pealne, pannasse `einu, looma`põhku täis Mar; `vankred pannaks `senna aeda vahelikku Mär; enne `pandi kolusi `asju aida vajase; tuha ja söö nõud olid ikka aida vajas Kse; aida esine, et `vihma ei saa (saja) aida uste `piale Var; aedasild oli tahutud `paĺkest, aedasilla piäl oli käsikivi Tõs; Tuul piäb aeda paranda alt läbi `käümä, sellepärast ond aedaalunõ tühi Khn; aeda vajas olid räime nõud PJg; aedavahe on tühja kolide jäoks Juu; ükskord `leitsid aida trepi alt ühe puoletoobise pudeli Jür; vahest `pańdi einad aida lakka HJn; aidaalune oli nõnna `lahke, et koerad võisid läbi `käia Amb; las ma istun aida silla pial, võtan `rammu JJn; kas tõid aeda `võt́med iest ää Koe; aedakatuss ju̬u̬śk läbi, nüid om jahu kõ̭iḱ käḱki lännuva Nõo; aeda trepp `oĺli puiest `laotud ja trepi i̬i̬s `oĺli kivi KJn; aeda uiss käis iks sehetsele `poole `valla Nõo; ma‿tulõ kerikust, nimäʔ istusõ aidareṕi pääl, viinaputõĺ peoh Vas

haige `aige R eP(`aege LNg Rid Ris) M T, `haige Kuu Phl, `aigõ Khn Ote San VLä, `haigõ V

I. adj 1. mitteterve, tõbine; valus, valutav ma õlin `silmidega `aige Lüg; Õled `ninda `aiget nägu Jõh; `lehmä on tänä vist `aige, kui ei märetsö Vai; mis oli visa lehm, täitsa `aiged olid kääd [pärast lüpsi]; nönda `aigete kätega `kargab töö `juure `kinni (teeb vastumeelselt) Jäm; porsa ölut, see teeb pεε `aigeks Khk; ta uhatles mo `aiged kätt Jaa; üks oli `aigeks `kohkun Muh; `aige inimese elu on vilets Käi; kus ma `aigest peast lähän, eks siis lähä, kui `terveks saan Mär; mo ema suetsetass `aigid `kalkuni `poegi, said `tervess Vig; `olle `aigesse jään Var; `nõidus teese `aigeks; ku aav `aige on, sis ajab aavast õisvett `väĺla Vän; Venib ku `aige lehma sitt (on aeglane) Hää; mu seest on nii `aige; se on nii suremas `aige Juu; See ei suand oma `aige jalaga kua midagi teha Amb; ema oli `soojas tõbes `aige Ann; käsi jäi `umbes `aigest VMr; ruoś lüend `rinda, ja siis laps imend seda `aiged `piima Kad; `kanga lõpetasin `aigess piäss ärä Kod; komberdab `aige `jalgadega Plt; ta ole `ühte `viisi `aige KJn; kaits `aastat sai talu tüdruk olla, sõss jäi jalg `aigese Trv; mea egä päe jää `aigepess Krk; ku ma õdagu sängin aeguta, siss ma ole `aige Ran; `aige jalg lääb ahju `pääle, terve jalg lääp `teole; mia olli nii `aige, nigu surma puru; miu esäl olliva rinna `aige Nõo; nii `aige, et rõõvastega kääneti `ümbre Võn; mes täst siss vi̬i̬l `karja `aeti, ku ta `omgu ütel ennäst `aige ollev Rõn; om kavval, lü̬ü̬ (teeb) `endä `aigõss San; mürätänü˽piim tege kõtu `haigõss Kan; lehm jäi ni `haigõss, et kas vai `lõpmisel Krl; Tuĺl kumaruisi ollaʔ, säĺg jäi `haigõss Har; Mu˽pää um ni˽`haigõ, et `hiusõ ka˽halutasõ˽pään Rõu; pańd `hindä `haigõss Vas; `veitkese `haigõ, sääne `haigõ perrä om tõõnõ Se || piltl himuline meeste ja poiste `aiged naised on oor`jäägred Mar

2. kurb, murelik südä `aige sies, muretseb `liiast Lüg; miel on `aige - - tämäl on midägi `ränkä Vai; mu süda oo nõnna `aige - - kui rotid [jahukottide] kallale `lähtvad Muh; mo meel on nii `aige ta `pεεle Emm; teeb ühnä meele `aigeks ja pahaseks Mar; Ai, ai kui `aigõks sie pahur luõm südäme tieb Khn; ei mees põle teda taht enäm `ühti, siis tema meel läind nii `aigeks Juu; süda on murest `aige kohe Pal; mi̬i̬l om `aige, ikk tükib `pääle Nõo; ku inemisel mi̬i̬ĺ `haigõ om, siss ei˽taha˽kõnõldakiʔ Har; mi̬i̬ĺ paha, süä `haigõ Se

II. subst 1. haige inimene `Aigele `arsti, `tervele `vorsti Kuu; ei `meie `aige õle viel `praavind Lüg; `aige akab juba jalule `aema Jäm; `aigele peab ikka rahu `andma Khk; `tohter lähäb `aigede `juure Rid; selleks lähäb `aega, kui `aige kosoma akkab Mar; Sügüse kui jõlmad `püerväd, ikka paelu `aigõsi Khn; `aige ei taha `süia ei `juua Vän; nüid on juba tervist `loota, `aige aab ennast juba `püśti Juu; argibä `aigeid küll, pühäbä põle matta kedagi Ann; ma tulin teie pere `aigeid kua `vuatama Koe; `aige püiab jalule `aada Plt; nätä, et paranes, `aige kand tervet (toibub) Trv; ega ta rasse `aige ei oole, maha ei eidä, ta om `keŕge `aige Krk; kui nu̬u̬r kuu säliti, siss saab `aigit Ran; kudass ma saa ärä minnä, mul `aige sängin Puh; näil es ole mitte aru `põrmu, `mõtle, `terve latse viisivä `aigide seḱkä Nõo; mi˽`haigõ om ka˽jalulõ `säädänüʔ Har; opõtaja - - lubasi tullaʔ jumala`armu `andma `haigõlõ Rõu || (sünnitajast) vana inimene võt́s `vastu [lapse], sääś `aige ilust Krk; mul om naene `aige, nakap last `tu̬u̬ma, ma pia vanamoori `kutsma Nõo

2. a. haigus kui venind `aige oli, siis keedeti arniga tuttisi Jäm; `aige oo pεε ää vettand, `oska änam keia änd Mus; `Aige akkas kolmandamal pääval `järge `andma Kaa; `jooksev `aige liigende sees Pha; põdeb `väĺjä selle `aige Kod; üks `aige, mis edesi läheb `mü̬ü̬dä ihu, enäm käte ja `jalge `mü̬ü̬dä KJn; vere kusõmise `haigõhe lõṕpiʔ arʔ Se; `hiitless suurõ `haigõgaʔ Lut; äkine haige äkiline (sag nõiutud) haigus kui se äkise `aige tegija selle äkise `aige pöha tuule `sisse `lahti `laskis, siis oli see väga vali Kaa; kardeti, et kuri inimene tegi äkist `aiged Pöi; kui äkine `aige `olli, siis kiibitseti ahu otse peale `tahma, seda `võeti `sisse `veega Muh b. haige või vigastatud koht pölend `aigele lööb tulelaasid Kär; `miärsin alate `aiged, et `kińni ei jää Kod; `elbe `tuhka pannasse `aige pääle, kus nagu uhatand on Äks; ma osadi `endal `aige ärä Krk; kos midägi `aiget om, kas ärä `lõikat ehk ärä lü̬ü̬d, siss pane `vaiku `pääle Nõo; ma˽sattõ mahaʔ, sai henele `haigõ, põlvõ lei kõ̭gõ sinitsess Har; `haigõʔ ommaʔ käe pääl Rõu; `haigõ asõ (haavaarm); `haigit (paiseid) täüś Se

3. a. valu, häda, viga; hingevalu Küll se pää nüd mul tegeb `haiget kohe Kuu; õli `kandaja luom, ja kas sai `aiget ehk, ja sai `enne `aigase vasika Lüg; sai `kääle `aiged Vai; see‿s tee `soole `aiged midagi (väikesest õnnetusest) Jäm; mul `seĺgas täna `aige Kaa; `aige läks läbi `amba Pha; jala `sisse `kargas nii `aige Vll; pind kεεs, teeb `aiged Käi; ein on laiali, merevesi tegi `aiged, tegi märjaks piltl Rid; mes `aiged see `moole teeb (ei puutu minusse) Mar; lapsed teevad `aiged `kassile Han; saabas pit́sitab, teeb `aiget Vän; Kui obune saab aiget, [siis] kasvavad kuoljaluud Kad; ma sai `aiget, ma põrudi ennäst äräde; si̬i̬ valuts miul `süäme‿päl, si̬i̬ tege miul `aiget; si̬i̬ om `seante asi, mis miul `aiget ei ti̬i̬ - - ku tõine esätsege `mü̬ü̬räss Krk; paese kah, kui `aiget ti̬i̬d - - siss lääb vihatsess Ran; latse `müllävä ja `mässävä, seenigu üitsütele `aiget teevä Nõo; lei küle ärʔ - - hirmuss suurt `haigõt tege Urv; mi‿sa˽nii `hulladõʔ, no˽`teie˽latsõlõ `haigõt Har; ku liha oĺl säläh, siss joht saa as `haigõt, a no omma˽`paĺja luuʔ Vas; si̬i̬st tege `haigõt Se b. sünnituse eel- või järelvalud kibed `aiged käivad Rei; kui akavad lapse`aiged, one rissluude siden valu Kod; pärast [sünnitust] käivad kuivad `aiged, nii samasugused valud, nigu lapse valud Ksi; käeväd kibedäd `aiged KJn; `aigese käisiv mitu `tiiru, kolm `tunni päĺt käisiv `aigese Krk; `haigõʔ käüvä, `sündümine tulõ pia Plv; jummaĺ tooguʔ halusappi `haigit [et kiiremini sünniks]; kuiva `haigõ omma˽ku olõ õi vil midägiʔ Se

haigema `aigema Hää Saa; `aigõma Lei, `haigõma Lut haige olema; valutama kui mina ära tunnen, et jalad `aigevad, siis tuleb `kurja `ilma Hää; ku kõht `aigeb, lase altotsast `luhti või `pussu Saa; karm om, pää `aigõss Lei; ku `pääsläne ju̬u̬sk pää man, pää nakass `haigõma; silmäʔ ärʔ `haiksiʔ Lut Vrd haigetama

aig|lehm kolmeaastaselt poegiv lehm Aiglehm oll tu̬u̬ nu̬u̬r lehm, kes pääle katõaastadsõss saamist kandma sai Urv; aiglihm, kolmada [aasta] pääl jo `kandmah Lut

haiglõma `haiglõma Lut; da-inf aieldaʔ, aiõldaʔ Lei haige olema, valutama karm tulõ `šiš́še, sõss alg pää aiõldaʔ Lei; kaalaʔ `haiglõsõʔ; käi `hirmsa - - `haiglõss Lut Vrd haigetama

haigus `aigu|s g -se R(`h- Kuu g -sse IisR, -kse Vai) eP(`h- Phl; -o|s Mar Kul); `aigu|ss g -se M T(-sõ Ote), -sse Lüg Jõh; `haigu|ss g -sõ V(`a- Krl); aigus (-os) Hi(h- Phl), `aegus (-os) LäLo Ris, g -e; p `aigut S(`h- Phl), aigut Hi(h- Phl)

1. organismi normaalse elutegevuse häire `Aigus ei küsü `aiga, viletsus ei vahi `päivä Kuu; aga nüüd ei sure enamb [lehmi] punase `aiguselle VNg; võtta `rohto, siis `aiguss ehk `annab tagasi; `tõine on paha `silmaga `luoma `vahtind ja `aigusse pand `selgä; sa saa siis `kussa ega sittuda kedägi, sie on siis `ummel `aiguss Lüg; `käisiväd inimesed sial `mitme `aigussittega Jõh; alisi oma `aigukse oma jala pääl `vällä Vai; sipelga patti `tehti kah `aiguse pärast Jäm; viu tuuldest tuleb uste vahe `aigus; mönel inimesel on laisa `aigus; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna Khk; vanames o mitu `aigut ää pödend Mus; kevadisel ajal saab maa seest `aigut, külmetamise `aigus εnam Krj; `aigutega surid [lapsed] ära Pha; suust `sesse läind `aigus (viinaviga) Vll; `Aigus on surma käsk; See va `varguse amet on möne inimesel kut `aigus Pöi; muud `aigut es ole mette, äkine ja lemm Muh; `raske aigos - - pole `lootost änam `terveks `saada end Emm; liigendes on aigus Käi; `aegos kasi, valo vähene, `paistus alane, tõbi tagane (öeld roosi puhul) Mar; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; `aiguse eest ei saa `keegi ära `minna Mär; kui külma värinad oo, inimene kardab `külma, siis oo väline `aigus Kse; ku `tohtred tullid, sis tullid ka `aiguste nimed; `palsam on seest `aiguse rohe Vän; sihukese aĺlika vesi, kes põhja `poole jooseb, teeb `aigusi `terveks Tor; `aigus tuleb obestega ja äŕjadega lähab Saa; kas selle `aigusel midagi `rohtu ka on HMd; ei `aigus üia `tulles; särläd, tuule`rõuged, laste `aigused on tuulest tuld `aigused; nihuke `püśti jala peal `aigus oli Juu; linnu magus on ea `mitme `aiguse `vastu HJn; kui mõni oli ehmatand, nihuke järsk (äkki algav) `aigus tuli Ann; `aigus on vist kallal; lapsele viel lauletasse: arakalle `aigus, varekselle valu, mustale linnule muu tõbi VMr; venind `aigus - - kui on `rindade alt sedaviisi `paistes Kad; nüid õlema üks uhatuse `aigus, suu jääre lü̬ü̬b täpi Kod; ma kõnelsin kõik oma `aigused ära Äks; sedä`viisi kasvati sis `laṕsa - - es ole `aigust, es ole kedägi Vil; periss suur `aigus om joba ärä `lahkun; jumala `aiguse puha, paĺt luu murd om esi tett `aigus; musta kuse `aiguss [hobusel], siis sori otsa aavet `paisteteme ja kusi om punane Krk; kui kuu istub, siss tähendeb `aigust ja sula Hel; `aiguss olna vali tulema, obestega tulna, `äŕgiga lännä ärä; noooren olet sa kõva ja terve - - aga vanan otsiva kõ̭ik `aiguse su üless Ran; `aiguss om ärä lännu, nüid võib jälle tü̬ü̬d rubima nakata; ihu kõik `naklu täis, si‿m maast `saadu `aiguss Nõo; serätse ilma toova jo `aiguisi jälle Ote; tu̬u̬ `aiguss tõmmass naha kõ̭ik maha, käte pääld ja `jalgu pääld Rõn; Kollõŕ oĺl halv `haiguss, tu̬u̬d pelläti, et nakkaja `haiguss Urv; ta om taa `aigusõ maalt saanuʔ Krl; naid imäst peritüid `haigusi, naid om kah `mitmasugutsõid Har; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge, aʔ tõõsõl `väega rassõ; ta haard alati taad `haigust (on tihti haige); tu̬u̬ oĺl `sakslaste `aigu tu̬u̬ `vastnõ `haiguss (gripist) Rõu; kolmass rops om sedä `haigut ollaʔ Räp; tiiä äi kas tälle om tett taa `haiguss vai om jumalast jo last Se || tu̬u̬l käävä suurõ˽`haigusõ, üldäss latsõ `haigusõʔ (sünnitusvaludest) Har

2. a. (suguhaigusest, hrl süüfilisest) Mies õli perä pahas `aigusses Lüg; `Rantslased olid ilmal suure `aiguse `siia `sisse toond Pöi; Santi aigut aa södade aegus ikka keige änam olnd Emm; alles karjapoisid kaks tükki, mõlemad olivad pahas `aiguses Kad; si̬i̬ olevet `rantsusen - - kurjan `aigusen Krk; üits Ann `oĺli, tu̬u̬ ravits toda `alba `aigust Nõo; kuri `haiguss vai `prantsuss; [ta] um ka halvah `haigusõh Rõu b. (reumast) `juoksev `aiguss on, midä inimistel `juokseb ühest kõhast `tõise Lüg; `jooksiv `aigus peab `söuke olema, et puhu on ühes kohas, teisel on `seisev `jooksiv `aigus Vll; tal oli `juoksev `aigus Ris; mia põe toda va `ju̬u̬skvat, `ju̬u̬skva `aiguss om `końte sehen; ämmäl es ole `ju̬u̬skvat `aigust ei üttegi ädä, t‿`oĺli terve nigu tibu Nõo c. (rabandusest vm äkilisest haigusest) `lendav `aiguss, mis nii äkkiste lüeb - - et siis enamb inimene ei saa `rääkida Jõh; äkise `aiguse `vastu suitsedati jaani `rohtudega Khk; äkine `aigus, keik su `liikmed, kondid ning sooned on valu täis, `kange külmaga tuleb Kär; Äkist `aigust `öeldi, et seda `olla teine inimene teind Mus; äkise aigose `rohtoma lapseld nägin küll Käi; mud́u üks äkildane `aigus oli Vig; läbiminemise `aigus - - tämä läin läbi Khn; kui tuleb nihuke äkildane `aigus, suu lähäb kat́ti, ohatab ülesse; püśsi rohi öeldakse äkildase `aiguse `vasta olema Juu; säärän äkiline `haiguss oĺl, rabati läbi Har d. (langetõvest) `laŋŋev `aiguss, mõnel käib tämä tihemäst, mõnel `arvemast; kui tuli `langeva `aiguss `pääle, siis vilistas sedä `viisi Lüg; `öösel käis laŋŋe `aigus pääl Rei; `olli sääl üt́s - - naśterahvass - - sel käis `lange `aiguss Hel

3. piltl kirg, nõrkus Vanaisal oli `püssi`haigus kohe - - `ulkus `püssiga `metsas Kuu; aga see oli üks `aigus koa, keige sańdema `ilmadega pidi `saama `mintud [jahile] Noa; tuadil oli `aigus, et `ośtis `kohtasi ülesse JJn; kellele `ahnuse `aigus `külge akkas, ega sie enamb pääse Iis

haigutama haigu|tam(m)a Kan Har Rõu Lut, haagu- Rõu/-ǵ-/ Plv, haiku- Vas Se; aigu|tama hajusalt Sa, Rid Mär Kse Koe VJg Iis Ksi Plt Urv, -dama Emm(aigo-) Käi Rei, -teme Hls Krk Hel, -tõmõ San Krl; `aiguta|ma VNg, -mma Lüg Jõh Vai; aegu|tama Muh Kse Var Pä Kei Juu Kos JMd Koe Trm Kod KJn SJn Kõp Trv TLä, aego- LNg Mar Ris Kod haigutust, haigutusi tegema ei sel `ollu `kiiretki, `muudgu `aiguti ja `ooti, `milla `ehta oliks `tullu VNg; tuleb inimisel üks `rammetus - - siis paneb `aigutamma Lüg; vihmane ilm aab ikka aigutama Khk; Meite vanamees - - muud kut aigutab pεεle, selle aja kui teised puhas eest ää nabivad (aeglasest inimesest) Kaa; kui obune aigutab, siis tuleb sańt ilm Krj; `Ööse sai nii vähe magada, nüid ajab aigutama Pöi; sa aigodad nii `kangeste et Emm; mine magama, mis sa aigudad Rei; `kangeste aab aegotama Mar; Tüdrek oli omigu nii unine, et aegutas tükk aega ennegu ülesse sai PJg; kui teene akkab aegutama, siss mõlemad aegutame, aegutamene on akkav `aigus Kei; aegutaja inime tahab magada Kos; mis sa‿sin - - aegutad, kas sa suad `tüele JMd; istu vagaselt, sie paneb aigutama, aga kui tie tüöd tuule kääs, kas on `aega aigutada VJg; kui uni `piale tükib, mudgu aeguta Trm; `õhta akad aegutama, ihu one väsinud Kod; eit läks kua magama, kui kolm `korda ära aigutas Ksi; kel `suikmise ammatit ei oole, si̬i̬ paĺt aiguts Krk; ma näe todagi, ku Puhja `keŕku tornin kihu aegutab Ran; `mõtle aegutaden läits lõvva luu paegald ärä Nõo; ku näet, et tõnõ aigutõss, siss aigutõt õkka eiś kah San; taa säänä tü̬ü̬, tan nakkat jo˽haaǵutamma Rõu

haigutlõma haigutlõma Lut, aigu- Lei haigutama mis sa aigutlõdõ Lei Vrd haigutõllõma

haigutõllõma haigutõllõma Har Plv Se, haagu- Rõu/-ǵ-/ Plv Lut; haigutõlõma Lut, haiku- Vas korduvalt haigutama ala˽haigutõllu eih Har; ka˽kiä no˽haaǵutõllõss, tel um iks unõhädä Rõu; lätt `Põlvahe, haigutõllõss ja vahiss sääl, tulõ tagasi, ei `nü̬ü̬ri ei midägi Plv; timä taht haagutõllaʔ Lut Vrd haigutlõma

haikama `haikam(m)a, da-inf haigadaʔ Har, nud-kesks haiganuʔ Lut; `aikama Pha, da-inf aegata Kod halvaks minema, roiskuma `aikand maik Pha; liha tükib `aikama, nõnna libedäss lähäb; kalad juba `aikavad Kod; liha `haikass kõ̭iḱ, haĺv luh́t manh Har; liha um haiganu hõnguga Lut Vrd aikima

hain hain g haina, haańa V; ain g aina, aena Hel T

1. niitudel, põldudel vm kasvav rohi, mida kasutatakse tavaliselt loomasöödana laesa vili om iki `aina täis Ran; tamä‿i mõśta `niitä, `latvab aena ärä; jäle `väńge ais om noil `ainul Nõo; kui `mihklipäeväss lehe puust ärä läävä, om jüripäeväss aena nõna väĺlän Ote; ma pia `täämbä `kapsta ainast `puhtass `kitskma San; sääl es kasu˽ka `haina, puu˽`vaŕssi ärʔ Rõu; siin kasusõ üte˽hainaʔ, kolmõkõrraline rohi kutsutass Plv; ku jalg om `haigõ, nisõldunu, siss `mäh́täss `väŕsket `haino `üḿbre jala Räp; noorõb hain häid́seśs ińne ku vanõb (noorem õde läks varem mehele) Se; pühändüisiga `hainuga `sautadass koto, ku˽tulõ vanaesä (pikne) Lut

2. loomasöödaks mahaniidetud (ja kuivatatud) rohi lääme `ainu tegeme Hel; kui ain `ildass jääb tetä, kõvass lääb, üteldäss aenal raud nagel sehen oleva Ran; ubina küll `saiseva `ainde sehen; kaste tulep `ainule pääle, aena lähvä ligedass Nõo; aena om `ronti `võetu, nüüd nakatass vedämä Kam; aina `panti `kämmu, peräst rukka, ku kuiva olliva Ote; ma maka - - `ainu pääl Krl; haina `oĺli väega `pihmeʔ ku `kuhja `lõiõ, noʔ omma haina palava ku tuli; tu̬u̬l oĺl hain ni terhveʔ hoiet ku˽teńg Har; `Mõisa `haina alustõdi `pandma inne vanna jaani`päivä üt́s nätäĺ, umma `haina kat́s nädälit peräst `jaani Rõu; iloside `ilmugaʔ om hüä `haina pandaʔ Se

3. heinategu, -töö (hrl väliskohakäänetes) om aenal Hel; ma esi käesi kah aenal, taludel sai iki käiduss Ran; me käesime Tõravere `laande aenule Nõo; ku `minti `luhta ainale, `panti liha ja pütütäüś `piimä üten Ote; vaia `tüt́rik ka üless aia˽ja, minnä˽hainalõ Har; Ku haańalt `tuĺti, sõ̭ss oĺl tu̬u̬ `laulmine; külänaasõ˽käve˽ka sõss `haina Rõu; ma võtasi ei˽`haina minnäki naid `rõivit `säĺgä; mi˽latsõʔ umma˽kah õga päiv ar voori hainah (rohtu katkumas) Vas; peremehele tuĺl minnäʔ hainalõ, `rüäle, `kartolile Räp; meil om hainalõ mineḱ Se

Vrd hein

haina|alune haańaalonõ euf siug, uss – Lut Vrd hain|alonõ

haina|kuu juuli juulikuu om aenakuu Krl; hainakuu üldäss Se; haańä kuu - - vanna pitih alustadass jo `haina Lut

hainaline hainali|ne g -se Kan Har Rõu Plv Vas Se(-li|nõ g -sõ, -dsõ), -tse Vas, -dse Lut; ainali|ne g -(t)se San Krl/-lõ|nõ g -sõ/; haańali|ne Nõo/aańa-/ Rõu Räp, aenali|ne TLä Kam Rõn, g -se heinaline lätsi jõe `vi̬i̬rde aenalistele juvva `tu̬u̬ma ja `mõtli, et nüid ma `sisse `karga, mia ei jõvva enämb tü̬ü̬d tetä Puh; aańalise lätsivä `mõtsa `aina `niitmä Nõo; aenalise päiv om kõege piḱemp Kam; panõʔ piim nurmikuhe ja viiʔ hainalistele Kan; Nu̬u̬ʔ olõki es `määndse haańalise˽kiä laula õs Rõu; Haańaliste sü̬ü̬ḱ - - pütükesega hapupiim, leib, räämekala vai kuivatoʔ säreʔ Räp; hainalinõ lätt rihagi ola pääl Se

haina|ruga heinasaad `olli obene `endäst aenarugade vedädä; [naine] paks nigu tõrikene ja mi̬i̬s ka jäĺe paks, olliva nigu aena rua Nõo; aina rua om suure ja `väikse kah Ote; hainarua vaia küüni manu vetäʔ Har; ma˽pańni hainarua kõrvalõ palidu, tei nigu mehe manoʔ, siss es varastada˽`hainu Rõu; Haańa rua˽tet́teväʔ ümärikuʔ, alt `laembaʔ ja päält terävä otsagaʔ; ku hää haina saaḱ, sõ̭ss om kõ̭ik niit haina rukõ täüs Räp

ainuke(ne) ainu|ke(ne), ae- hajusalt eP(aino-, aeno-; -gene Jäm Rei), Hls TLä TMr Võn Kam, g -kese Rei Mär Kei Juu Jür JMd Koe I Plt KJn Puh Nõo, -kse Mar Kse Tõs Hää Kei Hag JMd KJn Hls; `ainuke(ne) Lüg Jõh Vai Khk Vll Saa Krk; ainukõ|nõ (`ainu-) g -sõ Ote San Har Rõu Plv Vas Se; `aenukõ|ni g -se Krl

1. ainult üks, ainus siit on kadund kõik mehed `välla, mitte `ainukest `miestki ei õle `jäetu Lüg; Saaks kas vai - - `ilma keppita ülä tua põranda `ulkuda, sie on viel sie `ainukene suav Jõh; igal vörgul on üks ain, üks ainuke ain Pha; [linnud] `võt́sid marjad `viimse kui aenukese ära Mär; viimane kui üks aenuke liige oo valusad Aud; mu poeg, si̬i̬ olli mu aenuke `lootus Hää; on ta ainukest `ahju tein; põle sial änam kivi ainukest (vanast kiviaiast) HMd; mitte lusika aenukest põle Kei; ainuke laps ja `seegi sureb ää Juu; mõned ainukesed [naised] käisivad tüöl JMd; jõe põhi oli [vähke täis]- - nüid põle üht aenukest Pai; ainukest last oia kui oma silma tera Iis; ei lähnud ainukesti `tuńdi `mööda Trm; neli aenokess eläjäd onegi; `ambad viimäne ku aenoke ärä tullod Kod; nüid on jala`käijaid vähä, mõni ainuke Plt; ni̬i̬d oĺlid sis aenukesed kolm maja [siin] KJn; Üte ainukse latse ma `saiki Hls; nüid mindäss jahu`veskile, tetäss mõni kolm `sorti jahu, vanast `olli `paĺlald üits aenukene soŕt Nõo; `aenukõne tütär Krl Vrd ainike(ne), ainukane, ainumane, ainuvane

2. ainult `Vaivarust kadus viin ära, `ainukene olut jäi Vai; pole kalu olnd - - sai `umbest kaks `ainukest Khk; `enni olid vähiksed `aknad, neli ainokest `kruuti olid Mar; sui `polndki muud `selgas, kui ainuke linane särk Mih

ainus ainus hajusalt eP(ae-; -o-), Hls Krk, `ainus Kuu Lüg Mär Iis KJn Kõp, ainuss Äks Trv Krk Võn V(-śs), aenuss Hel TLä, aańuss Lut; g `ainsa Jäm Khk Rei Rid Mär Kir Tor Juu Kos Jä VJg Iis KJn Kõp Trv Puh San Plv, `aintsa Khk Vll Pöi Kse PJg Ris Juu Plt Krk/-e/, `ainu Lai Plt Trv Ran Nõo V(-o)

1. ainult üks, ainuke üks ainus kerd Kuu; `ainsad pojad Jäm; ühe `ainsa korra ma ole keind sääl Khk; Pöle ainust inge nähja olnd Pöi; ma äi laseks mette ainust inimest `sesse; `palju `kaanu küll, aga `astja `kaanesi pole ainustkid Käi; ühed `ainsad püksid Tor; mul poln `rohkem ko see aenus laps Ris; Aenust `aśsa ei soa `anda teesele Kos; ainus tütar oli vanematel JõeK; peres põle aenust `inge kodu JMd; mul põle `ühte ainust ammast Ann; surm võttis mu `ainsa lapse Koe; üks `ainus kord tuli `meile võõrsi Iis; meie panime ühelt `ainsalt realt [ahte parsile] Äks; üte `ainsa päevägä käis ärä Trv; ku südä täis, siis nutt om ainus si̬i̬ rü̬ü̬st ja abimi̬i̬s Krk; üted `ainud `nitsed ma tein roobi pääl Ran; üte `ainu `siaga läits `karja Nõo; Ma esi õs pia˽`rohkõbalõ lat́silõ riśt`kätsi ku ütele `ainulõ Vas; ainuss lat́s, taad joht anna‿iʔ maʔ `kaŕja Se; ühindä aańuss (täitsa ainus) Lut Vrd äinüss

2. üksnes, vaid ainus `suhkru rammu on [joogil] Khk; paar ainust akki jäi veel `välja Rei; tuleb - - `veksel `välja `maksa ja minul on `jälle kaks ainust tuhat Rid; kaks ainust inimest jäi‿vel `senna Plt

3. lähedane; lihane `ainu umadsõ; ainuss veli om tu̬u̬, mia olõ õi pu̬u̬ĺ`veĺjä Se; `ainu velidseʔ, `ainu sõsaridsõʔ Lut

*haipama nud-kesks haibanuʔ habrastuma a˽haibanuʔ Lut

haipri `haipri lobasuu `haipri, jovva‿i suud kiniʔ pitäʔ Lut Vrd haipa, haupri

haipritama `haipritama lobisema suu ammuli, kõõ - - `haipritass Lut Vrd haupritama

ais ais eP M, aisk Jäm Khk Kär Kos HJn Amb JMd Trm Lai, aiss SaLä Kär Kaa, g aisa, aesa; aes Ris(-as) Nis Hag Juu JõeK Kad, aesk Jür HJn KuuK, g aesa; ais g `aisa R(n `aisa VNg Vai)

1. a. puu(d), mille külge või vahele veoloom rakendatakse obune `karga `aisa alt `vällä VNg; `saksad `sõitasivad, kaks ovost ies, üks õli `aisus, üks õli `trengis Lüg; `Laisa obuselle `lüüasse alt `aisa, siis käib piits `vasta `kõhtu IisR; obu käib `aiskade vahel Jäm; regi `viitab, siis‿o aiste viga; see obu pole veel `aissade vahele `saandkid; aisa `külges konks, aisa köru. teine `juhtme ots keib aisa körva `külge Khk; Aisad olid lühikesed, regi akkas [hobusele] `kandu `käima; Adra aiste vahe on ikka oma kolm `jalga tugevast Pöi; voorimehed `sõitvad, eina kessid aisa `küides Muh; hobuseadral `olle kaks `aisa, aga härjaadral `olle üks Phl; [vankri] `aisadel `juhtmed `kat́ki Mär; kui `vankre `aisu koolotasse, neid keedetässe, nüid põle koolutud `aisu `ühti Vig; ku [reel on] teeńe ais jämedam kui teeńe, siis surub teisspool `ääre `rohkem Mih; obu lõi jala `aisa Tor; aes käis aśsi `otsa ratta taha; `ärge reel `aesu ei old, oli vehmar Nis; päradega aesad olid ennemuiste puuassidega `vankrel Hag; `enne oli obone aestega ees, äkke ees olid aesad Juu; `uostel kellad `aiskades Amb; aesa konksud ja silmuksed, nied läksid kõige `rohkemb `kat́ki VMr; käisin metsast aesa puid toomas Trm; `vankril one aesad, adral kured; [peru] obene lü̬ü̬b üle aesa Kod; aesa võrud `murdusid `kat́ki, tema ei `kestnu `vastu sugugi küĺmaga Ksi; `aiskade `ümber pannasse roomad Lai; eeńämal `võeti üks sehake aesa jämedus kaśk - - sellel paenuti ladu kõverasse ja `seoti äĺl `otsa Vil; linnu istuva `vankre `aise pääl Trv; obese katelt jakult ehen, üit́s aisun, tõine `tiislen; tõine (hobune) pitsin, tõine aisten Krk || tiisel [lapsevanker] oli aisaga, siis sai vedada oma taga VJg b. piltl mies on juo suur, ei võtta isä egä emä sõna `kuulla, ei `sõisa `neie `aisude vahel Lüg; sellel on lepa aisad (vihastab kergesti) Khk; [ta] Oo salakabal, virutab aga alt aisa Han; linna lika, se oli altaesa lind, kis meestega `ümmer aeas PJg; alt aisa lüvväss temät (liiderlikust tütarlapsest); vaja olli alt aisa lüvvä (varastada) Krk; üle aisa lööma liiderdama Ise õli `naisemies, a lei ülä `aisa Lüg; See mees juba teisiti‿p saa, muudkut lööb üle aisa Pha; Akkas vanuigi üle aisa lööma Emm; Nii kui mahti sai, nii üle aisa lõi Mar; Eks vanaste oli koa seda va üleaisa löömest Han

2. aisa meenutav osa mõnel esemel vokk, kahel puol `aisad ja rattas vahel Jõe; Käü `aisad (võrgukäbi harud) Kuu; `kiige `aisad `käiväd ülevält `arjabust `alle `põhja `raami Lüg; `aisade vahel käib [voki] rattas - - `aisad on `püsti `pengi `külles Jõh; meite ema `rillidel olid aisad (sangad) küljes Khk; Jaanipäeval kiiguti kuie aisaga kiigel Mus; kiige aesad‿o `liiga `ahtukesed Muh; voki aisad jo `treitud, kõik oo `treitud, vänt üksi põle Mar; `oitsid seält aesast `kińni, siis kiiguti Mär; [voki] aesad on pool`vilta vähä Tõs; teene aes on teenep̀ol ratta [vokil] Nis; `aiskade pial `jooksis vända raud, ammaste sees, aisad `oitsid ratast üleval Trm; okil om kaits `aisa Trv

3. kangaviga Ais on `kangas, pikk `üksik niit - - siis tuleb [lõnga] õts `surnukas `katki tehä ja `viskada `tõisepuolt `uuvest `sisse, sedäsi saab abi `aisale; Ais jääb `kanga `alle ehk `pääle, kui niis on `katki, pikk niit Lüg

haisema `aisema San/-õmõ/, (ta) `aiseb hajusalt R(h- Kuu; -maie Lüg), Emm Rei Juu ViK TLä Rõn, `aise, -o Vai; `aisema Vll Pöi Mär Kse Tõs Tor Hää Saa Ha Jä Sim Iis Plt Puh TLä, `aisma SaLä Pöi Muh Rid Mar Vig Han Mih Khn TaPõ KJn Vil Trv Hls Puh Nõo, (ta) aiseb, ae-; `aisma, pr (ta) `aisass Krl(-mõ) Lei; `aisme, pr (ta) aisess Krk; `haisma Rõu Räp, da-inf haisadaʔ Vas, haistaʔ Har Lut; `haisam(m)a, da-inf haisadaʔ Krl/-mõ, -dõʔ/ Rõu Plv Vas Se; `aisama San(-mõ), da-inf aisata Ote(-da), aesa- Rõn haisu eritama ning levitama; lõhnama kas sa `haisev saad `väljä sõim Kuu; kana`varbud, nie `aisevad üvä `aisuga VNg; ei piä `perset `kinni, `aiseb `ühte `puhku Lüg; `ruosid `aisod kovast Vai; oomigu oli nii `kange maa ais, kas sii `kuskil pöles vöi `aises see saeu `vastu Khk; Piiberlehe ein, kui ta pole `vihma soand, siis aiseb nõnda kas söö ise ää Pöi; tõid ühe rebase kojo kasuma, `aisi nagu raebe teene; liha läheb apuks ja `aisma Muh; `lastel `ööda, et ärge mette sööge muna ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; mes sa siga aised sii ja kärsotad (öeld peeretajale) Mar; `augusti kuu sees, siis tegid ilosad `eina nii mis `aises kohe Kir; `Aisis nagu sokk, jalad olid pesemata Han; `kartulivarred `aisad niikui sõnik Mih; lilled `aisvad naa kõvasti Tõs; kuldi liha aiseb, orikal ei aise Hää; supp keeb, kardulas `aiseb juba Juu; tema sõi kõik ää mis `aisevad oli Jür; `aisend kalu ei taha `süia Ann; suveti tuli tiigi`piale nisuke nagu roheline `muake kord ja läks `aisema, kohe `aises `iemalle Kad; `maarjaein aiseb, ia lõhn on teisel Sim; angervaksa eelitsus aeseb magusass Kod; määr on üks `aisev loom, aiseb kui `irmus Ksi; aiseb viinaga Lai; sirel vist aiseb `akna all. ku õied `lahti lähvad, siss akkab ju `aisma kah Vil; liha lü̬ü̬b `aisma Trv; ku tagel `aisi, siss olli tuli küĺlen Krk; toomik aeseb nigu irmuss, temä `äitsme ja kõ̭ik aeseva Puh; mia ei näe midägi tappa ei matta, jääb kõ̭ik sain`vi̬i̬rde `aisema Nõo; anuma avvutidi ja liivatidi, na‿s jo muidu lännü `aisama Ote; vana `saisva vesi, si̬i̬ `aiseb Rõn; surnu lätt maa‿päl alvass, `aisamõ San; anuma aisassi, ma mõsi niä ärʔ; kusi jo `aisass ku `oitkuʔ Krl; ku˽`siipi keedät, siss tu̬u̬ hais; mata˽kaśs liiva `sisse, mi‿sa˽tel tan haista˽last Har; lät́s eederiputeĺ `kat́skiʔ, tu̬u̬ haiś kavva `aigu Rõu; minu esä es `tõmba˽`piipu - - ütel, et piip `haisavat Plv; imä mõśk nii ärʔ nu̬u̬˽villaʔ, siss `haisa as sukugiʔ; ku järvest tõmmati linnu `vällä - - siss kat́s küllä `haiśsiʔ Vas; `rõiva haisiʔ Se; nińn `aisass Lei || piltl oma `kiitus läheb `aisma Muh; lase muu kitävä, ärä esi kitä, `endä kituss `aiseb Nõo; kes `hińdä kitt, tu̬u̬ hais ku sitt Räp; haisema hakkama ~ minema teatavaks saama, avalikuks tulema mis sä `sossutad `tõisele `kõrva, sala jutt lähäb `aisema Lüg; see akkab ikke `aisema juba (varguseasjast) Mar; mes me tast niipaĺlu kõneleme, `viimäte lääb `aisema Nõo

haisutama haisutama Har/-mma/ Har Rõu Vas Lut, `haisu- Kuu; aisutama Khk Rei(-dama) Mar/aiso-/ Saa VJg Iis Ksi Plt, -eme Hls Krk, -õmõ San Krl; `aisutam(m)a Jõh IisR Vai; aesutama Tor Hää Kos Trm KJn Trv Puh Nõo, aeso- Kod

1. haisu levitama `Vasta üöd `lörbivad `kartuli`putru appu`piimaga, siis - - `aisutavad keik tua täis IisR; ära aisuta jälle Rei; ära aisuta tuba täis, mene aisuta õues ära Iis; mis sa aesotad siin, ku sa ärä ei lähä Kod; joba jälle nakab aesutama, aab pää valutama Nõo; `minke˽välläʔ `ussõ, sääl haisutagõʔ; latsõ˽võttava˽`küündle ńappõ vahelõ ja˽käävä˽haisutõn Har

2. nuusutama ukse pεεlt akkas rasva `vingu aisutama Khk; joob, siis tä joob, ja mes tä tast aisotab Mar; küll aesutas koer, aga jänese `jäĺgesid ta ei `leidnud Hää; aesutan `toitu Kos; ku tal nii alb sii ais on, no mis sa tast aesutad KJn; ku vähä `rasva om vi̬i̬ sehen, [loom] ei ju̬u̬, mekuts ja aisuts sääl man; aisude esi, meast irmust `aisu tule Krk; nüid ei aesuta`kiäki tedä (ei tule vaatama) piltl Nõo; pini, mi‿sa tan aisutõt Krl

aisutlema aisutlema Khk Muh, -lõma Lei; haisutõlõma Lut nuusutama söńn aisutleb `lehma Khk; peni aisutlõs Lei

ait ait g aida, aeda eP eL(g aad́a Võn Räp Lut), `aida R(n `aida VNg Vai) a. hoone vilja, riide vm säilitamiseks `viega `aida `vüörukse, siel one `ruumi küll VNg; kõik `toidokraam õli `aidas Lüg; kaks `aita, üks õli `riide ait, `tõine õli `vilja ait Jõh; jaanibä `tehti aida uksed `lahti ja tuuludati `riideid Mus; Keik toodi aidast, omal polnd midagi (magasiaidast) Kaa; kui `aitide sees vili kaua `seisis, läks mädanema Pha; üks ait, kaks puu lukki ees = maḱk Muh; mine too taar εε, see `aitas `ankrus Käi; meitel on vana rootsi`aegne ait Phl; põle nii rikkaks veel saand, et `aita `tehtod oo Mar; `riided ja vili on ühes `aitas - - kalad ja lihad - - o isi `aitas Lih; Viisime `voodi sui `aita, `aitas sai magada Var; Tuul piäb aeda paranda alt läbi `käümä Khn; aeda vajas olid räime nõud, mõne ait oo vajata PJg; aeda ullualune on ikka `ulka maa, üks viis `jalga kohe Nis; kas aida uksed kõik lukkus on Juu; aida `piale pannakse teinekord `einu JõeK; `aitade ees olid suured puust lukud Amb; said `riided `viidud `aita Tür; aidas on vilja salved, liha `aśtnad, silgu `aśtnad VJg; `aita koŕjati rükkid ja `kaaru ja `õtru Kod; meil magasid `ti̬i̬nijad tüdrikud aedas Pal; aeda trepp `oĺli puiest `laotud ja trepi i̬i̬s `oĺli kivi KJn; olete aeda viĺläst nõnda `puhtass viind, et ei ole änäm iirel ka `süiä Vil; maapõrmanduge ait om liha `oidmise jaoss; elab ku lind oksa pääl, temäl om ait seĺlän ja `kamber kaalan (elab muretult) Krk; kassimulk `oĺli iki aedal sääl all, kassil `oĺli prii kävvä Ran; kidsi sü̬ü̬b endä kirstust, `elde tõese mehe aedast; noorik pidi egäde `paika vü̬ü̬ panema, läits `aita, pańd vü̬ü̬ aeda salve pääle Nõo; pisoańd tõõsõ aad́ast kand `vilja tõõsõlõ, kes tedä `saĺle Võn; `tuhkru ommava `aitu all Ote; Ait `oĺli kivide pääl, ega aedale es tetä konagi undameńt̀i Rõn; kon vili `hoiti, tu̬u̬ oĺl ait, kon `rõivaʔ, tu̬u̬d kutsuti `kambrõss; üten otsan oĺl ait, tõsõn kammõŕ Har; mul oĺli `rõivaʔ aidah varnah, mia peenemb kraaḿ, tu̬u̬ oĺl `kuhvrih Plv; `valgõ kivi aidal all = lehmä utaŕ Vas; suvistõ pühist tuvvass kõõv́o `ossõ `tarrõ ja `aita, koh `maatass Räp; salvõ śeeh aidal, a kual olõ õi `saĺvi; ait kolmõ nulgalinõ = `tatrigu terä Se; kalaʔ ummaʔ aad́a all Lut

aitjumal `aitjumal Kir Ris, -jummaĺ, -l Lei, `ait́umal Lei Lut; `aiti·mal hajusalt S, LäLo Kse Khn, `aitü·mal Pöi Emm Rei LNg Kul Lih HMd; at́timal Jäm Khk Mus Vll, at́tümal Jäm Nis aituma at́tümala eest εε küll Jäm; laps pole mette nii pailu öppind, et `oskaks `aiti·mal ütelda Kaa; at́timal, at́timal, jumal önnistagu sind Vll; `Aitü·mal, nüid mool tükiks ajaks kala Pöi; `aiti·mal `äia, `aiti·mal `ämma, `söötemasta, jootemasta rhvl Muh; `aitü·mal, akkame aga nüid minema; `aiti·mal piima eest Emm; `aitü·mal `anmast Lih; `aiti·mal `toomast Kse; `aitjummal perenaasõlõ Lei

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama

10. raseerima; karva võtma

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se

10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

ajuke(ne) ajuke Pai, ajokõnõ Räp; `ao|ke(ne) Muh, -kõnõ Har Rõu Plv Se Lut ajake mool‿o koa‿se `aoke nii läin et; ei tea, kui palju‿vel seda `aokest oo Muh; se ajuke kaob ni samate ää Pai; kos kõ̭iḱ ta `aokõnõ om jäänüʔ Har; ajokõnõ är lännüʔ, kunass sä nüüd ti̬i̬t vai olõt Räp