[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

alp aĺp g aĺbi (-l-) Jäm Khk Krj Vll Muh L K Iis Trm Kod Trv Hls Krk TLä Krl eL(h- V); alp g albi Emm Rei, `albi Jõe Kuu/h-/ Lüg; n, g `alpi VNg Vai; haĺp g haĺbi hajusalt V edev, kerglane, narrivõitu; puiklev, kartlik; erk epitseb alati oma riietega, on alp oma `asjadega Jõe; `Kuused `paukujess polevad, `halbid `kiitäjess `kondivad Kuu; `alpi inimene aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; kui obu kardab midagid, siis ̀eetasse, üks va aĺp obu on Khk; nee tüdrukud läin puhas albiks Krj; alp lõõbitseb ja reagib muedu `tühja Muh; Rõdali kihelkond pidid albid olema [et ei käinud pasteldega] Rid; erk obune, aĺp obune lähäb nii `kange rutuga riginal ja raginal ja parinal Mär; see põle ea laps `ühti, see ette va aĺp Mih; `Tolkab või `tonkab, si̬i̬ on `pilkab, `aĺpi sõnu `ütleb Hää; na aĺp või `kerglane, topib igale `puole oma nina vahele Hag; kes‿se aĺbi juttu usub JMd; aĺp one edev, jõĺgib ja ud́ritab, `kerkleb, ku tõiss näeb, nagu tüd́rik poiśsi Kod; aĺbi juttusid aeas, ehk käö jaani juttusid Plt; ah, seast `aĺpi ei massa `kutsugi, `seatse, kes ette tükive Trv; tu - - `oĺli joodik, serände pu̬u̬l `alpi, vai `keŕge `oĺli Ran; ala aiuʔ alasi naid `halpõ juttõ Har; mõ̭ńi um haĺp kõ̭gõ aśagaʔ, jutuga˽ja; tu̬u̬d üldäss haĺbiss, kiä `poissõga `ümbre˽ju̬u̬sk, kiä `poissõ vahiss Rõu; haĺp mi̬i̬s, haĺp jutt Se || (tühisest jutust) inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg