[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 31 artiklit

enese (n puudub) g enese R(-a Lüg; henes[e], [h]enesä Kuu) eP(h- Phl), `eese (ee-) Sa (`eesa LNg, Mar; eesa Rid) Mih Nis Rap, `enda () Lüg spor L K I, Trv(`eńdä) Pst T(endä hv Nõo) hv Har(`h-), Lei, -e Saa hv Vil, M(-ń- Hel) San, `indä Võn Ote, `(h)indä (-ń-), -e V, `(h)enne, he- Har, `enne, `jennõ Lei, `hinne Rõu Vas(-ńn-) Lut; in hinesehn Rõu; el henesest Har, hi- Rõu, `endäst Kuu; all enesale Kir, änesele Mih, eesele Ris, `endalle VNg, -le Vai, ennele Lei, hi- Räp; ad hinnel Lut Kra; kom enäsegä, heneskäs Kuu, hennega Kra, hinneka Se Lut; p ennast (-ä-) R/`e-/ eP(h- Phl; ä- SaLä; -ss Kod MMg) M T hv Har, -est M hv Ran, Har(h-), (h)innäst (-ńn-), -est V, end hv Lüg Jõh Vig Pär PJg Tor Juu Tür, `enda hv Rei, `endä T hv Plv, `hi- Plv Räp(-ń-), `inde Krl, `endast (-ä-) Kuu(h-) VNg Lüg, `endat Lei, endät hv Nõo, `hindät Plv Räp(-ń), `endasa VNg hv Lüg, `hendäs, henest Kuu, eest Vll;pl enesed hv Jõh Jaa; g eneste R(h- Kuu) Jäm Khk Hi spor L K I(-sse Kod), Trv Pst, `eeste Khk Kaa Vll Mar, `eńdi (-n-) hv Mar, spor K, Pal Äks T, `ende LNg Mar, `eńdide (-n-) Vil Ran Nõo Kam, `hindide Räp; all `eńdile Mär; ad `henneil, kom `henneidega Har; p `eńdid (-n-) IisR Jäm Käi Rei L K I M(-t) T(-t) Har, `hińdit (-n-) spor V, `endasi VNg Lüg(-ä-); (singular esineb sag pluurali tähenduses)
I. refl-pron
1. (objektina) a.  (hrl transitiivse verbi laiendina) siis `tehti `jälle kaik nii `uhkeks henest; lase siis `hendäs `kurnada nii `kaua Kuu; `tütrukud `oidasivad `endasi `valgenna (vältisid päevitumist) VNg; unestasin `endasa ~ enese `siie `istumaie; kuusk arib `endäst ise, ajab kävid maha ja tieb `puhtast `endäst Lüg; Siis `pesti `reie tuas siis `puhtast siis enesed Jõh; pidi ännast εε katkestama; paneme ennast `pitka (heidame puhkama) Khk; Sõid ennast täis Pöi; ma räägi nüid ennast ma‿p räägi `teisi Muh; jänes teeb aasa, eksidab ennast `koerdest εε Emm; `vaene `kerjaja toleb, kepp pitkemad `enda Rei; lapsed ei anna `endid kätte Kse; las ta lähäb ja koolib ennast Var; [lapsed] sittusid end täis Pär; angerjas poos enese ää [põhjaõnge otsas] roho `sisse Vän; vana perenaene murd `lammaid, teind eese uńdiks Nis; [karjamaal lambad] `kieravad ket́tidega `kinni, kokku `endid Amb; ta piab ennast `uhkest Rak; mehed jõid ennast `juonust Trm; sa tuled ennast poriga (poriseks) tegema Pal; `ütles Talinnast `enda peri olema Äks; lehmale `pańdi kärbis nina `peale, [sest ta] imes enese ää Pil; me `piame ennast van ~ `endit `rõõviss paneme Krk; temä piäb `endä iks enämbäss ku miu; mia `paistsi ennäst ahju man Nõo; kui varess vihup ennäst, siss `vihma tulep; `mõisa aeva iks suuress `endit joba Kam; rasse`jalgne ei tohi `enda pahandada Rõn; ei olõ˽ti˽hinnäst nii vaivanuʔ, nigu˽taa Urv; ala˽sa˽`näütü˽hennest mu˽`siĺmi; ma `aiõ `henne ka üless Har; küll um miiss tõist `naarma `hindä ei näeʔ Plv; a oĺliʔ `säändse rahvass, maśsiʔ esändäle ärʔ ni ośti hinnäst `ussõ [teoorjusest] Lut Vrd ennatsi, ennisid b.  (refleksiivse verbi asemel või intransitiivse verbi laiendina) [lennuk] `laskis `hendäst `sinne maha Kuu; ennast viina ooleks `andand; mis sa ojad ennast ukse `körva Khk; vääratad, kukud `eese maha Kär; obu `viskab maha ning kikerdab ennast Pha; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; õpped sa pesunaiseks ennast Muh; se üsna pödes jäla pεεl ennast ära Emm; pani minemä eese, ei taha tööd tehä; `vilne riie tõmmab eese `kärtsu Vig; vili loob enese ää Lih; mõni `tõutab ennast teisel truviks jääda Hää; see `pistis ennast `jooksu; koer oli `metsa pugen ennast Ris; mis sa eputad ennast Hag; siis ehmatand end targaks Juu; nääd sügise poole enam kägu ei kuku, ta muudab ennast kuĺlist või Trm; nüid ta akkab ennast järele `mõtlema; mis sa nõnna `oopled ennast Pal; `eitlik ilm, muudab ennast ütelugu Pst; siss õṕs ta ennast `piĺtnikuss; ega ta nõnda ei oole, ku ta `kerklep ennast Krk; mis sa targutet ennäst, kõrdsin ja ku̬u̬noleku pääl Hel; küll temä om ää usuga obene - - ei peruta `endä Kam; mul sai mitu kõrd `kronksi tõmmatuss ennäst San; sääl ma˽`külmssi `henne välläʔ; siin om lämmi siiä kogusõ˽kokku henne [kärbsed] Har; mis‿sä `hińdä suurustat Räp; herändä sa hinnäst (üless) Se c.  (objektilise atribuudina deverbaalsubstantiivi juures) elu põle ia, sellest need enese`tapjad ja kuŕjategijad tulevad Hag; mies võt́tis enese `kaitseks sõna Kos; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine Nõo; `hindekituss `haisõss Krl
2. (adverbiaalina) `Kutsuga see `toise pere laps ka heneskäs `mängimä Kuu; jalad oli enesel nisused `kanged VNg; poiss läheb nüüd `endale naist kõsimaie Lüg; votti `lapse enesega `kaasa Vai; toome `eestele pingi Khk; Igaüks ei ole selline, vaat see vötab `endase (on kinnise iseloomuga) Mus; `kumpkit sai kolm `paari pesu `eesel Kaa; jättis eesa kätte Rid; me panime `eńdile juba rehe ülesse Mär; iga pere `püidis enesale [kala] Kir; olid käärbud enesel Nis; `kutsus enestelle `kangeste Jür; `tõmmas `endale `kiirest riiet `piale (riietus) JJn; me olime `eńdiga `väĺlas (töö lõpetanud) Ann; sie on üks niesukene nohik miest, enese ette ta pusib ja on Sim; panima õõnad enese tarvis `kersso Kod; kes siiss nõnna `keŕkleb `endaga Pal; mis‿sa nühäd enesest KJn; nevä (koolilapsed) olli vaadige vett vedänu säält alt `ende perän Pst; mea pistä `endel tõise `rõõva ka `seĺgä Krk; ää iki, ku `endä peräld (omaette) majake om Ran; ärä lase `endäle `lüvvä Puh; [toidulaud muutus paremaks] kui joba `kartuld sai `endä täis; mes sä `endäst `vaivad nii paĺlu Nõo; mina lät́si `tahtse näid `eńdidega `kutsu üten Kam; Ma siss `mõt́li `endäman (endamisi) Rõn; tegive˽tüüd, ja˽pedäve `endäst `kõrda San; muidu omma˽mul kõ̭iḱ latsõʔ `ümbre˽`henne, siin saan `ümbre˽`henne elutsõsõʔ; ma olõ õks pallõlnu, et ma õks henne peräst (omal jalal) `väĺlä saa; ta ei hoia medägi henne˽sisen (enda teada); ma võta henele ~ `henne manuʔ; vana elu om sääräne, nii kõnõla henne˽päält (endast) Har; ma `mõt́li `hindält (endamisi) Rõu; nimäʔ võt́i mõtsa rakoʔ `hindälle Vas; herneh om jo˽`hindä koruʔ Räp; kelless maʔ tu̬u̬d `aśja `võidsõ kõnõldaʔ, maʔ pei üteh `hińdäh (enda teada); kae ette `hindäle; ma `lõiksi suurõ leevä pöörändüse, hinneka `pandaʔ (kaasa võtta); ma saa ai `hindäst [kuhugi minna], uma kõrd tuĺl `külge; kuiss saʔ `joudsõt arʔ taad jutto `hińdäh kińni (enese teada) pitäʔ; ta om `hindeviisi ~ umma `viisi `väega; muilõ `hauda kaivat, es‿`sisse satat, `hindä päält võtaʔ mõõdi Se; paha `pienüʔ linanõ lang, hinnel präädit Lut
Vrd heideste, heineste, hene, ennaste2, ennate, ente
3. (mitmesuguseis väljendeis) `Üksi `endäst, `kaksi käsist (ühe inimese tööjõud) Kuu; Niid akad sa ennast ää lammutama (vastuoksa rääkima) Kaa; eneselle tegemä (magama) KJn; [rase] `hindähe (iseenesest) om ärʔ pudõnuʔ Plv; e n d a k e s k e l ~ v a h e l omavahel `enda vahel õleme iast läbi soand Pal; `peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko Räp; paremb `hindä `keskel ärä lõpõta sjo asi; kiä `mõistsõ mehidse ki̬i̬lt sis kuuĺd ko mehidse˽`hińdä `vaihhõl kõ̭nõlevvaʔ Se; las olkõ timä `hinne `vaihhõl Lut; e n e s e p e a l iseseisvalt, omaette ta elab enese peal, ega ta isa kääst kedagi enam saa Mär; nüid ma ole enese peal old tüki `aega Vig; ku ma sääl henne pääl oĺli, sis taa õks `tõie säält mullõ kah medägina söögipoolõst ja väepoolõst Har; e n e s e s endamisi ma olen metu`korda mõtend eneses Mih; Kõ̭iḱ (kirikulised) `oĺli hinesehn mõtõlnu miä tu̬u̬ opetaja üteĺ Rõu; e n e s e s t ~ e n d a s t 1. iseenesest, välise tõukejõuta; iseseisvalt pεε valodab, on `vengo vöi säsugest `asja, vöi on ösna enesest pεεvalo Käi; vanad inimest `rääkist seda, äga ta pole enesest neid `asjo teand Rei; `uibu pandass tiku `külge ta‿i püsüʔ `hindäst üleväh Plv; 2. endal, omast käest [angerjat praetakse rasvata] seald tuleb `rasva nii `palju, henesest Kuu; mool oli `endast kõik rahakopikas Kse; sel veśti `taskul oli enesest ka midagi pial vist [enne muutmist] JJn; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla Nõo; tel om `endäst sü̬ü̬ḱ. `endäst maja illuss kõ̭ik San; tu̬u̬l om esi˽ka henesest hobõsakõnõ Har; esä `tahtse ka `hendäst (iseseisvat) ello Räp; nu̬u̬ (kosilased) tõi viina `hindest, a sü̬ü̬ḱ oĺ `tüt́rigu imä poolõst Se; 3. endamisi si̬i̬ `vaenõlat́s `hińdäst nii mõtõĺ: olõss tulõsi vana mehekene Se; e n n a s t t ä i s uhke; isekas Ole `pääle `hendäs täüs, ega sie `toistele midägi lue Kuu; Ega senega saa `rääkida, sie on `ennast täis Jõh; Nii ennasttäis mees, et otse loĺl näha Kaa; mis sa tätta räägid, tä tänä ennäst täis (pahane) Mar; nied `jõukad olivad jo nii `kangesti ennast täis VMr; on ennast täis nõnna et ei tule eest ega takka sõna `väĺla Plt; suurõline ja hinnäst täüs kui Räp; e n n a s t v a s t a ~ v a s t u rasespor eP M T kui ma `jälle hennast `vastu läksin Phl; ennast `vastu ~ `raske inime Saa; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; ennäss `vassa Kod; Kui ennast vastu inimene luuüdi sööb, sõs saab laits isune Trv; ennäst`vasta naene piab `oidma kõegest alvast Ran; vanast üteldi iks ramma naese, aga perästpoole nakati `ütlemä ennäst `vasta Nõo | näib jo `vasta ennast olema Kad; h i n d ä k o t s i l t ~ k o t t a l t 1. ise(seisvalt), omal jõul; omaette sa olõʔ iks nii `hindä`kot́silt (mõtle oma peaga), `kaegu‿iʔ essä ja immä midägiʔ Rõu; kas sa `hindä kottalt saista ei jõvvaʔ, et sa mu `säĺgä `nõ̭atat Plv; kodapoolinõ oĺl, mia sul majah `eĺli, poṕs oĺl esi˽`hindä kottalt Vas; lat́s küll `hindä`kotsõlt `kävvü es saaʔ [rehetoast rehealusesse]. läveʔ oĺli˽`korgõʔ Räp; 2. iseenesest, omast kohast Et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene [räägiti] Räp; h i n n ä s t m ö ö d a1. raseUrv Krl tu̬u̬ näüss innest`müüdä ollõv Urv; 2. omaette ugalanõ [on see], kiä üt́sindä om, innäst`mü̬ü̬dä Urv; h i n n ä s t p i t e n 1. rase ku naańõ last jäi, sõ̭ss `üĺti et ta um hinnest piten Rõu; pujaga oĺli hinnäst piteh Vas | tiä om joʔ `hindät pite (varsti sünnitamas) Plv; 2. „omaette“ Liisol oĺl ka hinnästpiteh pu̬u̬ĺ tallo Vas; h i n n ä s t s ä ä n e rase ku taheta‿i üĺdäʔ, et om rassõ, sis üĺdäss, et timä om hińnäst‿tsääne; naańe oĺ kotoh hińnäst sääne Se
II. poss-pron oma Henes kuub o kaik must `kuidas `sengä `puodi lähäd Kuu; sie inimene mudib seda `süömist `enda `kõhtu Lüg; ma ajasi ta (lehma) `eeste öuest ää Vll; `eese lapsed ja poa (poja) lapsed olen kasvatand LNg; nää ma ole jo eese käte peal (elatun oma tööst); puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale; me pidime siis selle sõnikuga `ende `põldosi rammutama Mar; enese lapsest saadike enese isaga ja‿s nüid enes‿mehega elasin [siin] Rap; `tehke `endi tüö ja süöge `endi leib Amb; anna miul üit́s pisar vett, `ende toobist Krk; `eńdi aena ja kõ̭ik söödivä ärä Nõo; ma `endä latsõ˽panni kõ̭ik lappõ `kakma ja `tü̬ü̬teme San; egä `kiäki henne `halvust ei tunnõʔ Har; kes `hińdä umaga raahu ei olõʔ tõśte umaga hangõldass Räp; ka ku lätt, mutku hörätäss uma ~ `hindä `persegaʔ Se Vrd enen, ennaste2, ennate, ente
jala|alune
1. labajala alumine pool, tallaalune `juoksis `ninda tulist, et jala alused `välkusivväd Lüg; Köhä kui õli, siis põledeti jala alusid Jõh; jala alune nii `arge kevade Khk; jalaalune sügeleb siis suab `tühja `kõndida VJg; ma lei jalaaludsõ `kat́skiss Har; t ä i s j a l a a l u n e lampjalg Täis jalaalusega ei `kõlba sõduristki Lüg; täied jalaalused MMg || fig Küll sinule ükskord jalaalused tuliseks kütetakse ja minema kihutatakse; Mis sa niipalju uhkustad. Sinul on veel alles jalaalused külmad (uustulnukast) Lai
2. jalgade all olev; jalgade alla pandav anna `mulle midagi jala alust Mär; jalaalune one põrand Kod || fig halvustatav, alamaks peetav inimene egä ma sinu jala alune õle, kedä sa `naurad `ühte `puhku Lüg
3. jalarättLut
jala|kand Jalakand jääb `ukse vahele, sis | tuleb külalisi ~ saab `surmasõnummi Lüg; kui ma suren, siis `õmmelga minu jala `kandude `alle `ristid, et siis ma ei akka kodu `käimä Jõh; tutt rippus selja taha, ühna jala `kandu Muh; Jookseb, et jalakannad | välguvad ~ löövad uperkuuti (kiiresti, ruttu) Ris || fig Katsu oma jalakannad kaotada (s.t mine ära) Hää; `pööras jala kanna‿belt (ruttu, kähku) `ümber Ans; p e a s t j a l a k a n d a d e n i üleni, tervenisti pääst jala `kanduni `uuved `riided `seljäs Lüg
jalalt jalgsi talvõl, ku järv kõvass jäi, tuĺlime jalalt Hanivalõ Räp; Jalalt üle su̬u̬ saa kipõń üle kilu`meet́ri Se; n e l j a l t j a l a l t nelja, kihutades (hobusest) kui `tõmmasin `õhjad `pingule, siis obone läks kõhe `neljält jalalt Lüg; `lambad panevad neĺlalt jalalt `ümber lauda JJn; kõõ̭lt nelält jalalt, väega `virka lätt Se || jalapealt, kohemaid äsä `tahtsõ jalalt maha sataʔ Vas
jalas1 jala|s g -se S(excl Muh; n, g -si Jäm Ans; jälas Vll Pöi Hi; -sõ Khn) L HaLä Jür Ksi VlPõ, -kse Kuu Hlj VNg Vai Kei Kos Amb JMd ViK Plt, -sse Jõe RId Muh Iis Kod; jala|ss g -sse Hää TaPõ(excl Kod) KJn Pst Hel T Krl, -se Hls Krk, -sõ V(n -śs Plv Lut), -ssõ Võn Kan Räp, -ssa Trv, -sa Rõu; d́ala|s(s) g -s(s)õ Lei a.  talvesõiduki (ree, saani, kelgu vms) osa: kaks paralleelset eest üles painutatud puud, hilisemal ajal ka rauda, millele sõiduk toetub ja millel libiseb rie jalakse `küĺles on `tallad Kuu; kena kui kelgu jalas Hlj; kui jalakse rind `katki `lähte, siis onegi `otsas; rie, `saani, `kelgu jalaksed VNg; jalassed `painutatti ikke ise; jalasse `paine pakk; jalasse all on viel `rauad Lüg; jalakse `painu Vai; vanasti `eeti puu `talladega ree jalased olnd; `körge ~ järsu joosuga jalas Khk; jalase ots piab ikka kõver olema, kutsutakse ree kärss Pöi; jalased `piavad `keskelt vähe `kummis olema, siis oo ia `kerge; ku regi `ümmer lääb, siis oo teene jalas `rohkem räsas Mih; jalaste `sisse käibad kodarad Nis; jalakse `tõusandes JMd; tammepuu jalastega regi VMr; jalassed ot́siti kõverad puud metsast, vahel juuriti; vanast old jalassed õige tugevad, kui rege ei rautatud Lai; sel jalasel om ää `tõusmine ~ tõus Krk; kui jalass läbi `kullu, s `panti kõeo puust talla ala Ote; ma `karga jalassõ `otsõ pääle Räp || (eri jalasetüüpe) `juurinõ jalaśs Plv; j u u r i t u d ~ k a s v a n u d j a l a s juuritud puust loomuliku kõverusega jalas `kasvand jalassed, kõverad `kasvand kõhe Lüg; isekasond jalas mes juuritod oo, mes täis kasond jalas ikke oli Mar; kasund jalastega regi Vig; juuritud jalas, kasund puu oli Mih; juuritud jalased põle aśsad kedagi Tor; `kasvand jalased Nis; mul omal koa on lakas peris kasnd jalastega regi, jumala paenutetud; juuritud jalastest tehtud regi einavedu tarvis suvel Trm; kasunu jalass Plv; kasunu jalass `saadi kõõv́opuust, saarõl om juuŕ `pistü maa `sisse Räp; k a l l a t u d ~ k o o l u t a t u d ~ m u r t u d ~ p a i n u t a t u d j. painutatud jalas `painetud jalast `üölla Jõh; nüid ikke kallatod jalastega tehässe reed Mar; koolutud jalast saare puudest Mih; `murtud jalased HMd; kallat jalased Nis; nüid on old kallatud jalased Kei; minul on `praegu viel üks paar jalakseid lakas, mis on viel isa `aeksed painutetud jalaksed VMr; paenutetud jalass nisamute kasest ja saare puust Trm; painutõt jalass Har; painutõt jalass om iks painutu; kerä `pääga jalass Räp; keeräśs `pääga jalasõʔ Se b.  mitmesuguste esemete (nt adra, toobri vms) vedamise hõlbustamiseks nende alla kinnitatav laud eistokkid on `väiksed `jullad. neil on jalassed all - - ia vedada `müöda jääd Jõe; `tuuri jalasega tuuasse vett. jalas pannasse `tuuri `alla Tõs; mõnel om puu tettu ja raud `sinkli pääle lü̬ü̬d, si̬i̬ pandas adra ala, tu̬u̬ om adra jalas Ote; pluga jalass, jalass om tuu kiä lasõ‿iʔ timmä süvästele, mink pääl timä sõit Lut || adra jalas (raudadra saharaua alumine serv) Kod || isa kävi `metsäst `etsimäs `kätküve jalaksi Kuu; jalasäĺl Trm c.  pl suusadLut Vrd jalane
jalast jalast Jäm Kaa Muh Mar Vig Trm KJn Ran Nõo Krl Har Räp Se, jälast Emm hrl ühendeis [pükse, saabast, sukka jne] j a l a s t v õ t m a ~ k i s k u m a vettis `pastla jälast ja `veskas üle öla Emm; võta `soapad jalast ära Trm; kiśk `saapa jalast maha ja lät́s magamadõ Har || fig `leeris kεind [noorest öeldi:] lapse king jalast, tüdrugu ~ poisi king `jalga Jäm; p ü k s e j a l a s t a n d m a ~ v õ t m a majanduslikult viletsasse olukorda sattuma See vetab püksid jalast ää Kaa; Kui oma pöksi jalast kõrd ärä annad, käid elulõpuni pallaste kintsega Nõo; Anna vai pöksi jalast Räp
jala|tald
1. labajala alumine pind, jalapõhi Täid `süöväd `lapse periselt ärä, pääst `pääle ja jala`tallani `väljä (öeld, kui laps ei lase pead kammida) Kuu; Alt `õõnes jalatald, saab pali `tienida Lüg; `Tõmma nii, et nahk jalatalla all `ki̬i̬rdus (suurest tööpingest) Hää; Kui jala tallad kehelevad, siss saab `tańtsi Saa; jala tall ~ jala põhjaalune Krk; ma annass ta jala tallale suud, kui ta vi̬i̬l elässi Nõo; Ku jalatallaʔ süüdäse, sis saa tantsi Se || fig j a l a t a l l a s t p e a l a e n i; p e a l a e s t ~ p e a s t j a l a t a l l a n i üleni, tervenisti Päälaest jala`tallani olen sinu iest `uolitsend Kuu; tämä on jala`tallast pää `laeni `kelmistükkisi täis; on pääst jala `tallani ias `riides Lüg; ehitasse tεttä pea laest jala tallani Mar; kui `peime maease `mindi, siis `pańdi vel ämmaeit pia laest jala tallani `riidis Lih; pane jalatallast pia`laeni [riidesse], kui on raha JJn; päälaest jalatallani `vastse `rõõva seĺlän Krk; ku midä hiidüde, päälaest jalatalloni ju̬u̬sk tu veri, kõ̭iḱ kehhä pite Se; j a l a t a l l a a l t l ä b i k ä i m a ~ m i n e m a ~ v e d a m a end alandama äi mina lase ennast jala talla alt läbi vidada; kül sa pead mütu `korda enne ta jäla talla alt läbi `käima Emm; jala talla alt läbi minema VJg
2. jalatall suuskLut
jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) j a l a g a ~ j a l g(a d)e g a 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; o m a j a l a g a iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; j a l u s t ~ j a l a d o t s a s ~ ä r a jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; j a l u t a ~ j a l g a d e t a ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; j a l a ~ j a l g a d e a l l , a l l a, a l t (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; j a l a d ~ j a l g a l l; j a l a d a l l a [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; j a l a d a l l a t e g e m a käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; j a l a d a l t v ä l j a s ~ ä r a seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; j a l a ~ j a l g a d e p e a l, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b.  (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (ü k s ~ t e i n e) j a l g h a u a s ~ a u g u s vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; j a l g a e t t e ~ t a h a p a n e m a (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; j a l a e t t e [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; j a l g j a l a e t t e ~ k õ r v a l ~ p e r ä n samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; j a l g a j a l a e t t e käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; j a l g a h e i t m a kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; j a l g a k a t s u m a 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha andaPil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. k e e r u t a m a ~ k e r g i t a m a ~ s e a d m a tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; j a l g u k i i t m a ~ t ä n a m a põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; j a l g a k a a p a m a ~ k u m m a r d a m a [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; j a l g u k ä n g m ä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; j a l g a l a s k m a ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. l ö ö m a id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. p a n e m a id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja p i ä s t s i n j a l a d (jooksin ära, põgenesin) Kod; j a l g a t o o m a ~ k a n d m ajalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; j a l g a v a j u t a m a kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; j a l g u v i s k a m a 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; j a l g a v õ t m a 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvumaVig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; j a l g ~ j a l a d s e i n a(s) ~ s e i n a l ~ s e i n a p e a l[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; j a l g a d e l e a u r u ~ n õ u ~ s ä r u ~ t u l d ~ v a l u jne (t a k k a) a n d m a kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; j a l g a d e l e t e a d a a n d m a id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; j a l a d h ü ü d m a ~ k ä i m a ~ v i l k u m a ~ v i l t s i m a jne p a n e m a ~ s a a m a id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `k i i t a s `j a l g u (jooksis ära) Jõh; j a l a d k a e n l a s s e ~ n ä p p u ~ p i h a l e ~ s e l g a ~ õ l a l e jne v õ t m a 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule j a l g `p ε ε l e (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] j a l a a l t ~ a l t j a l a l ä b i k ä i m a [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; r a s k e t j a l g a ~ r a s k e j a l a g a ~ r a s k e s j a l g u s ~ r a s k e j a l a p e a l rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl v a n n a `j a l g a id Har; noorikõl jo `ĺ u h k o j a l aʔ id Se; `ĺ ä ä ĺ m e d́ a l a b ä l id Lei; j a l a d k ü l m a d (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; j a l a d l ü h i k e s e d ~ n õ r g a d purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; k o l m a s j a l g 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; t e e ~ m i n e k j a l a ~ j a l g e a l l lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; m i t u t u u l t ~ t e i s e d t u u l e d j a l a ~ j a l g e a l l 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; t u l i ~ t u u l ~ j a l g u a l l püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; p e a s t j a l u n i üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; e i - - p e a s t e g a - - j a l u s t aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; p e a d-j a l a d k o o s 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; v a s t u p ä i d-j a l g u Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; k ä s i-j a l g 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; k ä e-j a l a j u u r e s ~ m a n Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; k ä t e (j a) j a l g a d e g a Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; k ä s i s t-j a l u s t käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; k ä t t-j a l g a m ö ö d a lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; e i j õ u a ~ s a a k ä t t e g a j a l g a l i i g u t a d a ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; j a l a d o m a l a u a a l l Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | t o l m u j a l g e l t p u i s t a m a lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b.  (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (o m a) j a l g a ~ j a l g u p i s t m a ~ t o o m a ~ t õ s t m a ~ v e d a m a ~ v i i m a [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] j a l g a k a e m a ~ k a t s u m a ~ k ä i m a ~ p r o o v i m a kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; j a l g a l ü h ö n d a m a (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b.  sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a.  hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. k o r s t n a j a l g korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c.  a h j u j a l g ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d.  s i l l a j a l g silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e.  kividest alus, millele tuuliku kere toetubPöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördubS Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f.  a i a j a l g aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g.  k u h j a j a l g heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h.  h a k i j a l g viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j.  võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k.  purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. n i i e j a l g niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m.  j a l a g a i i (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; j a l a p e a l ~ j a l a l kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr
jalgse, jalgsi `jalksi Jõe Jõh eP(`jälksi, `jälgsi Emm Rei, `jalgsi Pöi Rei Han Hää Saa Plt) eL(`jaĺksi Se, `jalkši Lei[`d́aĺkši] Kra), `jalkse Kuu Ris VJg Kod Lai Hls Räp, `jalgse Ann VMr; `jalgasi R
1. jala käies, mitte hobuse ega sõidukiga [paat jäi madalikule kinni] tulin `jalgasi `randa Kuu; obosega väsitabki `rohkemb kui `jalgasi Lüg; jalg`noota `väetse `jalksi Muh; kui jõe põhi on madal ja kõva, siis võib `jalksi läbi `minna Kad; lätsime `jalksi `keŕkude, võtime käńgä näpu `otsa Ran; nakaʔ katõkümmend kilu`meetrit `jalkse kõlgutamma Räp || põle `jalksi mees, [töötab] massina peal Pha; kas sul on päris `jalksi ratas või `mooturratas Vän; `aeti `mõisa tühi, kas `jalksi `teole vai `tõpra `teole Hel; `jalksi inimesele `anti `paĺlald üits tuńn lõun`aigu Puh; Jalksi rahvas käevä iks jalgrada müüdä Nõo; si̬i̬st lätt `jalksi tiirada, si̬i̬st läävä `jalksiinemise Har; Ku `jalkse olõt sõ̭ss tulõ˽`jakma (naljaütlus söögiajal tulnud inimest sööma kutsudes) Räp || fig j a l g s i õ i t s i ehale [minema] mi lähe `jalksi öitsi Rõu Vrd jalgeits; Vrd jala, jalal, jalalt, jalapidi, jalaratsa, jalatsi, jaluti1
2. jalg-jalalt, sammu, aeglaselt obone `sõidab `jalgasi, vähe `aavali Lüg
3. jalgupidi, jalgadega ära mine `jalksi `sängi Kos; lu̬u̬m ike `jalksi ei sua `minnä `viĺjä, kui aid one eden; vahel naarab mõni [enda taga niitjale:] no sina tuled `jalksi `perrä Kod; temä taht `jalksi manu minnä, `astun maad `mü̬ü̬dä (kanapoegi hiilivast varesest) Krk Vrd jaluli, jalutsi
4. lausa, suisa; otsejoont, kiiresti Ta üsna `jälgsi valedab; üsna kurat on `jälksi ta `juures, nii ull inimene Emm; ma võiks `jalksi `taebasse `menna, aga mena sest `süidlane ei ole Mar; vanadus tuleb `jalksi Vig; `jalkse varastab, nagu vägise varastab kohe VJg; näväd `taśtsid kõhe `jalksi naiss `väĺjä `aada Kod; sa tahad `jalksi rikkast `saada, kos veel kopiku saab sial tirib teise inimese töö küllest Lai; tu̬u̬ om nii pühä, tu̬u̬ saap periss `jalksi `taivade Nõo || sie on `jalksi `vargus JMd; `jalksi `varguss om siss nii nigu sala`varguss Har Vrd jalu
jalust jalust Kuu Lüg Jõh IisR Jäm Kaa Pöi Mar Mär Khn Hää Juu Kos JJn VMr VJg Sim SJn Hls Krk Ran Nõo Har, jaluss Kod; jalost LNg Kul Kan; jälust Emm Rei (jalgade) eest, juurest; fig tülist, segamast mene jalust menema, midä sa siin vahid; kasi jalust Lüg; Pane see sööma katel siit jalust ää Pöi; Kasi ramp jälust εε Emm; mis kurjavaemu `kalkarid siin ies on, korjake nad jalust ära Sim; kõiss lõpevad pääväd, et suan minä jaluss ärä Kod; võta tu̬u̬ vitsaraag jalost üless Kan; j a l u s t ä r a jalad haiged vilets, jalust ää JJn; [lehm] jäi jalust ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei sua nud käedä Kod; j a l u s t m a h a [võtma] kukkuma panema küll sääl on tigedad `kuerad, võttavad kõhe jalust maha Lüg; vahest akkab oks `jalgu `kińni, se `võt́tis nõnna jalust maha Juu; löön su jalust maha Lai; ku hopõń lätt, jalust satass mahaʔ vai kumastass Har || fig k ä s i s t j a l u s t [seotud ~ kinni] ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr; `terve pääva ole tema pärast käsist jalust `siutud Sim; ma oli nende man käsist jalust `kinni, ma ei saa kohekil `liiku Krk || täielikult naene võta `naabri talust, seda tunned käsist jalust SJn; e i k ä s i s t e g a j a l u s t üldsegi mitte ei `joua käsist ega jalust Kuu; ei saa käsist ega jalust edesi Mar; e i p e a s t e g a j a l u s t mitte sugugi on igäväne `nühkämüs, ei `pääse päist ei jalust Kuu; ei saa peast ega jalust edassi, rukis nii `kangeste maas Mär
Vrd jalgust
jalutsi jalu|tsi Pöi Vig Kse Plt, -dsi Har; jalo|tsi Kul, -t́si Se, -dsi Rõu
1. jalgadega Too-oh, või jalutsi voodis Vig; k ä s i t s i-j a l u t s i käsitsi sa pead käsitsi-jalutsi vädama `köiki [tuulikus] Pöi
2. jalgadel, üleval olles, püstijalu miʔ latś nakass ka jaludsi `käümä Har; jalodsi `haiglanõ, kiä ei olõʔ tä `hu̬u̬piss sängühn, olõ õiʔ terveʔ kah Rõu; jalot́si põdõmine Se
Vrd jalul, jalutsihe
kaal2 kaal g kaalu Sa Rid kala mõõtühik müümisel (30 lesta; 100 kilu või räime) lesta kaal; kaal pütingid Jäm; kolmkümmend `lesta üks kaal, kolm `lesta korraga, räimil ning kilul on sada; sada `räimesid ähk kaal `lesti `antasse toobi ölle `vastu; mere meśtel o küll lesta sönad, loeb, `viskab kolm `lesta korraga, üks söna. saab kümme `korda visata siis oo kaal täis Khk; vat ku `kalliks kevade pütinglesta kaal läheb Mus; pailu lesta kaal `maksis turul Krj || k a a l u k a t s u m a ~ v i s k a m a lutsu viskama; lutsuviskamisega kalakaalude arvu ennustama `kaalusid `katsuvad, kivi lueb miduks `kaalusid on; `viskasid kivi ning see löi `kaalu: lups-lups-lups, se on kaalu `viskamene Khk; poisid `vinnivad `laiade kividega mere `ääres, `viskavad `kaalu; mitu `korda vett mööda edasi läks [kivi], niimitu `kaalu sai `lesti; katsume mitu `kaalu `lesti saame Mus
kaal5 kaal g kaala Hi Saa Juu KuuK Kod Kõp Vil eL
1. a. kehaosa, kael nii petka kaalaga inimene et Emm; kaala sooned `aiged Käi; suured vollid löövad `sisse, siis pügalad kaala pεεl Phl; pańnin saĺli `kaala, mud́u on kaalale küĺm Saa; võtab kaala ümmer `kińni ja annab suud Kod; rüi, si̬i̬ oĺli kaala `jäŕgi sedäsi ärä lõegatud; pikk kaal nagu kurel Vil; obesal kaal ärä õõrut, taossa `kitsa Trv; künnap om lehmal kaala pääl Pst; kaal `ringi, pää seĺlän (hobusel) Krk; kaal jäi `kangess; kaal kui ratta rumm Ran; `linna kakuti ku `vihma satte, siss ollit esi ka kaalani likke Puh; Kena kaal keträjäle, kerge perse kudajale (tervitus töötavale naisele külla minnes); mul `olli ka vanast rammun kaal ja paks Nõo; pańnin vikati talle (ussile) kaala varre pääle, `naksin tedä `preśmä KodT; tsial `atla, `paistass kaal ärä Ote; mihel om kaalal liṕs; taosse om obõsiil kaalal Krl; tä muŕd ärʔ uma kaala (kaelaluu) Rõu; Kaal must ku rattanaba Räp; üü, sa olt nii `kangõ kaalaga kui susi, painu ui kohegi tu kaal; ni väega murt `kaala (kael valutab) Se; pikä kaalaga hopõn olõ‿i hüä hopõn, ka kui kuŕg Lut; k a a l a k a n d m a ~ t a l u m a 1. pead püsti hoidma kahe `kuune `kanva `kaala, viie `kuune `tunva `vitsa Kod; kate kuine kand `kaala, viie kuine võtt vitsa `piiu Krk; ei kanna˽`kaala, pää juńks otsah Se 2. töövõimeline, tööks suuteline olema kes vähäkese akab `kaala `kanma, lapsed, `pantse `ti̬i̬ńma Kod; ma nakassi maast madalast võõrast `orjama, nigu ma nakassi `kaala `kanma Ran; Nigu kaala nakab kanma, nii õkva orja ohja kaala Nõo; Kavva naist lat́sist no˽silmä `rõ̭õ̭mu um vai, nigu˽`kaala nakkasõ˽`kandma, nii kotust `kaosõ Rõu; k a a l a m u r d m a ~ k a a l a g a v e d a m a jõuproovimise mäng: nöör või rihm seotakse mängijate kaela ümber ja tõmmatakse vastasmängijat kaelaga enda poole kaalaga vedämine on üks mäng. lähmä kaalaga vedämä, rihim kaalan ja vedäd Kod; ku ńaa `kaala `murdva, siss `laskva käpile, `pandva kabla `kaala ja `kiskva nikuʔ vereväst lääväʔ Se || turi katsiratsi kaala pääl (kukil) Trv; katesekümment om kaala pääl (80 a. vana) Krk || kurk, kõri lips one kaala all Kod; egä neil [vammus] es oole kaala alt `kińni, kikk i̬i̬st oĺli `lahti Vil; suutäis läits kaalast `alla nigu `jõnksti Nõo; `ni̬i̬ldse suurõ `kartolitüḱü `kaala, no neeliskless San; `serbä˽`piimä pääleʔ, muidu jäät kaalast kińniʔ (toit jääb kurku kinni); `ḱaolõ lätt kesvä uhak `kaala, sõ̭ss inäp ei kuuguʔ Urv; ei lääʔ kaalast `alla Krl; Süük karas kaala (toit sattus hingekurku) Har; miä kajoh tu kaalah (ei ole midagi süüa) Vas; kui om kaala `haiguśs, võtaʔ mett `suuhtõ, määriʔ kaala `pääle, saasõ kaal `tervest Räp || vähilakk vähäl süvväss kaal ja kaits `kintsu Krk; vähjä sõrg ja kaal San; vähä kaal Rõu || fig joba külmä kaal om käänet, lääp tagasi vähä; nüid om külmä kaal murt (ilm hakkab soojemaks minema) Krk b. fig küll si inimene kiidäb kas kaal `kat́ki Kod; suu ehen sula sõber, taga seĺlä `lõikass `kaala Krk; suu i̬i̬n om libe ja ää, säĺlätaga `lõikab `kaala tõesel Ran; suu iih, siss tüküss `persehe, a sälä takah `lõikass kaala `maaha Se | kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab Kod; mia uma käsi käänd, tu̬u̬ uma kaal kand Har | ega nali `kaala ei `lõika Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap `luutse kaala `õkva läbi Kam | murra kas kaal Kod; tü̬ü̬d om kas murra vai kaal otsast ärä Hel; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭s ma˽käänä sul kaala katõkõ̭rra Rõu | eidab kaala `pεεle, äi tee tööd Emm | Üle kaala sadanu (rasedast) Trv | ei˽tiiä kas jäi no˽kaala pääle (jäi kuhugi kinni); nii kõnõĺ taa, et sa kohe kaala pääle `jäie (sai otsa) Har | `Õigõ mi̬i̬ss joht `hindele säänest naist `kaala `määri `lasknu õs; Kagu˽pańd nu̬u̬ŕ inemine uma kaala paku pääle (sooritas kuriteo) Rõu | Hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; nii `ütlesski sullõ tu̬u̬ sõna nigu `kaala `kargass (vihastab) Se; k a a l a p e a l(e), p e a l t 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest Jähi vanamate kaala pεεle Emm; nee (tööd) olid pohas inimeste kaala peal Rei; si̬i̬ inime one riśsiss, käib su kaala `piäle alate Kod; mis rõõm sääl saa olla vi̬i̬l, ku mure kaala pääl Trv; sis olli sõda kaala pääl, `püssek lasive ku raginen Hls; nüid om kiḱk kaala‿päl, rügä om valmiss, einä kähen alle, linal om tuli sehen Krk; eläb tõese kaala pääl (teise kulul) Puh; mia toda `endä kaala pääle ei võta Nõo; um tõsõl kaala `pääle ku väits Plv; näĺg kiputass kaala pääle, sel jo `tü̬ü̬hüge lätt Se Vrd kaalan, kaelas 2. lähedal si̬i̬ on `nuhtlus sii pu̬u̬d́ siin kaala pääl Vil; ü l e p ä ä j a k a a l a hooletult, lohakalt si̬i̬ om üle pää ja kaala tettu nigu ossenduss Ran Vt ülepeakaela
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a. kehaosadest kolli (härjakara) kaal Phl; põie kaal Hls; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis. siss köideti nööriga `kinni tu̬u̬ kusima kaal, et õng `väĺlä ei tulõ Ote; mao kaal Krl; kusõmakaal om lühükene lõigat Har b. tööriistadest ja muudest esemetest Akikerves on laia öhuse tera ja pitka kaalaga Emm; käiä vändä kaal; kuadi (ladva) kaal; lina piho kaal. kaal on kupode pu̬u̬l. kaalass õled sidonud Kod; rańtspaĺk `vällä keilit partsikaalan Krk; `saapa kaal (kitsam koht pahkluu kohal). saabass om siit `valla kaala kottelt. siit kaalast olli `kitsa; kirvess om kaalast ärä käänet. tõisipidi lüüp `lihku ja tõisipidi lüüp sügäväss puu `siśsi; nüid änäp `tiiru ümmer ei kua, nüid võta `kaala. tõise silmäst `tõmba tõise läbi. si̬i̬ om `kaala `võtmin (sukasilmade kokkuvõtmine suka lõpetamise puhul) Krk; `vankri ratass kaalast är `käändünü Har; `kitsa kaalagaʔ (kraega) Se; a d r a k a a l adra kaal – adra terä mant seniss ku `ti̬i̬sleni. turbast ai adra kaala ette Krk; adra kaala alune om siiva ja väedse vahel. `künmisega ummistab vahel kaala alt ärä Ran; adra kaal jääss mullaga `kinni Ote; p u d e l i k a a l pudeli kaal oo `kitsam Kod; koer poiss, pessäp pudõldõl kaala pääld ärä Puh; mõnel pudõlil om `kolde ja kollete otsan om tu̬u̬ pudõli kaal Nõo; ma `aie koŕgi podõlikaala `sisse, et ei päse luh́vt vällä Har; Peräst `puuldõ `naati `võtma pudela `kaalõ voŕstivalamise jaoss Rõu; puteĺ kaalaga; klaasi kaal Se; v i i u l i k a a l viiuli kaalal pannas keeled `pääle Saa; viiuli kaal, kost `käege `kinni võtat Krk; viiuli kaal om kos keele pääl omava Nõo; v o k i ~ l ü h i k a a l voki kurk; k a a l a h e i t m a, j o o k s m a, p i l d u m a, v i s k a m a oḱk om sitt, ei saa kedräde, `viskass `kaala (heidab lõnga lühi ja pooli vahele); `kaala `viskass, `kaala pild, lühiravva ümmer, sõ̭ss om kaalan lõng; kudamise man lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb), om sitast kedrät, om ümmer pant Krk; voki kaalast `lasti `alla kui kedräti; lang läits `kaala, ammaste küllest tulli ärä, ju̬u̬sk sinna vahete `pääle, `värtne ja siivulise vahe `pääle Ran; miu tütär - - mugu `sõkse voḱki valiste ja laśk voki kaalast tu̬u̬d `langa `alla Nõo; kui lang aagi päält ärä lätt, siss lätt `kaala, siss `keträss `kaala Kam; ei olõ `langa ratta kaalast `alla `laskunuʔ (ei ole kedranud); no˽hiidi˽sa mul `kaala (lõng läks kedrates üle pooli otsa); rõibõʔ (vokk) pill `kaala Har c. kõrsviljadest jm taimedest Oder kasus naat keer kaala pεεl Emm; `leike kaal – ümarik ring `leike päl, kust lehed `kasvavad Rei; näväd (odrapead) on õrnad kaala ju̬u̬rest murravad maha kui vanemast lähäb Kod; keśu kiśk kaala `rõnksi, pää mahan; kesväl kõrre kaalast lääp nõrgass, pää är lokisten. kesvä pää kaalast lääve nõrgass Krk d. ehitiste jms osadest truubi kaal (kivilõõr truubi ja korstna vahel); [veski] päävõlli kaalal om raud võrud `ümbre. all om maa kivi, kos kaala ase `siśse `raotu, `kaala määritäss tavo·tiga ehk eliga Ran; pilli kaal (puust toru alumise veskikivi keskel); mine võta riihhetarõst kurukaala päält tu̬u̬ lambikõnõ; kuru kaala pääl om ahu veerekse pääl Har
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus üks kaal [heinamaal] lähäb metsäde vahele Kod; `kitsa kaala kottelt käip [jõest] ti̬i̬ läbi; [järve] `kitsa kaala kottel om liivane põhi Krk; aenama kaal; järve kaala pääl pü̬ü̬sime kala. me pannime ku̬u̬ritse järve kaala ette, kos vesi ju̬u̬sk Nõo; nu̬u̬ olliva aena kasuja kaala, kos keväjä vesi üle lät́s; `põlde vahel üt́s `väikene vahekene, tu̬u̬ om kaal; ubaleht - - `kaśvi `kaalu pääl Kam; tu̬u̬ aenamaa kaal ju̬u̬sk `alla sinnä suhu; pane obene sinnä `süümä, sinnä niidu kaala `pääle Ote; võrõndiku kaal om ahtõmb ja õhukõnõ, siss lätt äkki sükkä. võrõndiku `kaalu pääl `ollivõ˽suurõ˽kalaʔ San; tan om üt́s ahtakõnõ niidukaal Kan; suu`kaalu pääl ummaʔ londsakuʔ Plv; järve kaala otsakõnõ olõ õi lajakõnõ; om säidse `versta su̬u̬ kaal Se
kaala|kiik k a a l a k i i k a t e g e m a fig üles pooma Möni kinel elu apuks leheb, teevad omal ise kaalakiika. Kis omal kaalakiika teevad aa pεεst pörund Emm Vrd kaelakiik
kaapima `kaa|pima R, eP(-oa-, -ua-), `kaap|ma Vig Var(koäp-) Mih Tõs Kod/-ua-/ KJn T Krl/-mõ/ Har Plv; `kaaṕ|ma M(-me) Rõn spor V; (ma) kaabi(n) eP eL, `kaabin R
I. kaabitsema a. mingi esemega hõõrudes, kraapides milleltki pealispinda eemaldama; õõnestama, uuristama `tarvis `kaapida `astja `puhtast ja teha `kaapekakkust Lüg; akkan `kartoli `kaapima, saab `kartoli suppi `keitä Vai; Noaga koabitakse porgandi pealt ja süüakse Pöi; puu peält saab kaabitud `mähkä Vig; minu ema `kaapis talbe koa `kartuli küĺlest koort ää, ei `koorind Mih; ma kaabin oma abeme juśu ka maha Saa; lusika kahaga suab pada `kaapida JMd; kaabiti ka ikke rahade pialt, rahasi [elitingi peale] VMr; kui `tärklist `tehti, siis `kaapisime kardulid Iis; nüriperäne raud õli, kellega kuap [nahaparkimisel]; puu `vuagnad õlid lepä puuss. kuabitud kõmmeldigä sidess `õõnsess Kod; kaabi jala `puhtase porist Trv; ku jagu es saa kaalist muidu, siss kaabiti; kaabiti väidsege soolikit, sõ̭ss tule maha libeve tahm Krk; kala tulõva ärä `kaapi - -, `kaapsit väedsega vai riiviga, soomuss ärä Ran; väedsega kaabiti kammar `puhtass kõ̭ik Puh; aga mõni es kaabigina `mõhke, jät́t mõheküĺle `kaapmada Nõo; Perän paku pääl kaabitas vana vikatiga [nahk] `puhtas Rõn; väitsega `kaapih naa (soolikad) es˽saava˽nii `puhtaʔ Plv || fig paa `põhja `kaapima (pulmas isamehe kutse lapulistele) Lüg b. (linu) sugema; kupardama voda `kolgispuu ja akka linu `kaapima, `kaabi luud `vällä Vai; ei sitad kõik mõesta linu `kammi `ühti, mõni kaabib na samuti Vig; siis saivad nied lina `kuprad - - nugade vahel ära kaabitud Koe; `kuapsid su̬u̬re luu ärä linal Kod; oĺli niisugune rat́s, kellega sa `kuprad otsast ära kaavid SJn
II. kraapima, kratsima, hõõruma, terava esemega kriipima a. kokku kraapima, rehitsema, riisuma; pühkima Justku sida pääld `kaabitud (kahvatust inimesest) Kuu; Kaabime toa korra luuaga üle; Kaabime niid nobesti see natukse eina kogu, siis saab öhtale Kaa; ma kaabi [laua] ära Pha; `loogu ma ikka natukse kaabi Vll; siis akati `eina üless `koapima Muh; Jusku kaśs kaabib tuult (öeld, kui keegi lohakalt riisub, rehitseb või pühib) Hää; kuabi ja kuabi nõnnagu `kõõma (lühikesest heinast), ei ulata rehä `piäle Kod; kaśs mulla `sisse kuseb, siss kaabip peräst mulla `pääle Nõo; siss `laotedi tu tuhk laeale sinnä maa `pääle, ja‿ss rihaga kaabiti sinnä `siśse Ote || fig ahnitsema; varandust kokku ajama; varastama igalt poolt `valmis `kaapima, `kaapija `sörmedega mees Vll; si̬i̬ kaaṕ kust ta saa, iki `eńde poole Krk; ta püünd ja kaaṕ taad varandust egalt pu̬u̬lt kokku, kost kätte saa Har b. kriipima; kratsima; sügama, silitama Küll ta koabib ennast kiskuda Pöi; mis sa oma ihu kaabid Muh; kuer kaabib ennast, kirbud `küĺges või Mih; Andja, võtja, kassi persse kaapija PJg; koer koabib ukse taga Juu; poiss - - tahnd sügädä. kui ülesse tõust, `kaapind ühest kohast ja teesest kohast KJn; pää valut́s, lasi pääd `kaapi, - - siss läit́s vähä lahepess; suga kaaṕ kangast, suga akkass kangast `kaaṕme ~ kuluteme Krk; miä `ütli vanainimesele sõna ette, temäl `olli ää mi̬i̬l, kaap miu Puh; ni̬i̬ kirbu ike söövä penid, ega ta muedu ei kaabissi ennäst; peni aap `kirpe, istup maha, siss kaabip ennäst nigu `oitku; ku suga paks om `kangale, siss suga kaabip kõ̭iḱ langa puha tuṕpi; kaabip langa kõ̭ik `katski, puusua olliva kareda, nu̬u̬ `kaapseva Nõo; mi‿sa kaabidõʔ, kas sa kärnäh olõt; haiguśs saanu `küĺge, ni jovva ai mant kaabida arʔ Se; k i n t s u ~ p õ l v i k a a p i m a meeldida tahtma; paluma kui `saksald midagi `asja `läksid paluma, siis pidid täma `põlvi `kaapima. siis ikke `asja sai, kui `põlvi `kaapisid Lüg; tä `olle `sakste `kintsu `kaapind Mar c. kraapima, siblima; pealispinda segi ajama; kobestama `Leimuda vähä kanu, `lähteväd `piendru neh `kaapima Kuu; `kaapis `kääga mulla tasaseks, `kaapis rohud segamini Khk; [põldkanad] `Koapivad pöhu `kuhjade `ääres Pöi; (kana) kaabib taeme ülesse Kul; karuse päeval `äestasid `enne kesa `põldu, siis uśsi pesad pidid `saama kõik laiale kaabitud; kanad `tahtvad `kaapida Aud; kana `kaapis piinre üless Hää; nüid om miu kurgi lännuva, kassi om ärä `kaapnuva Puh; kana pimedä `kaapsiva kõ̭ik [lilli ju̬u̬re] `väĺlä. nüid om `uibu ju̬u̬re ka `väĺlä kaabitu Nõo; `poigega kana, tu̬u̬ om kõ̭ge ullemb `kaapma Kam d. auku kraapima, õõnestama obosed kohe `kaapivad Vai; `Talve [põldkanad] `koapivad augud lume `alla Pöi; `tuhle aŕgiga kaabits `tuhle vagu `lahti Lih; suured `irmsad pullid oln sii, mis müran ja `kaapin ja Tõs; põder oleva suu ranna piäl augu kaapnd KJn; koer pist nõna iire `urgu, siss akkass `kaaṕme Krk; neli `musta täkku ollive ihen. ni̬i̬ `irnseve ja `kaapseve ihen Hel; siss soe tullu kü̬ü̬ni saena `taade, sääl `kaapnuva ja `kiunnuva ku jäĺe Puh; karu `kaapna inimesel tolle künnäpä säĺlä sehest `väĺlä; si̬i̬ peni `ommegi ull `kaapma, vahel `oĺli viĺlä `sisse `lännu ja kurivõrk viĺlä mulla `alla `kaapnu Nõo; ma kaabi kartoliid mulla seest Krl e. fig k a a p i d a s a a m a petta saama; kahju kannatama Juhtub ikka vahest ka kaapi saama; Sai mihesti kaapi Emm; sain kaapida Vig; sa `tahtsid minu perset küll `kaapida, aga ei soand Trm; minu nooren põlven olliva kulla, viielise ja `kümnelise, olliva `väikse, `tüḱsevä ärä kaduma, rahvass saeva `kaapi Ran || peksma ma kaabin so perset KJn
III. intensiivselt midagi tegema Akkas `kaapima `mennä Kuu; Riidu pani äkisti kodu `poole `kaapima; Mis te veel oodate, pange ka `kaapima; Kus te nönda `kaapides lähete Kaa; Liini koabib vana luua töngiga tuba pühkida Pöi; kes seal `kaapides tulavad Muh; läks üksi `kaapides Rid; lähän `kaapides `senna Kul; pani `kaapima, taheti `peksa `anda, aga sai `kaapima, sai eest ära `kaapida Lai; `mitme mehega kaabime (sõuame) iki ärä sinna küll, ku paĺalt aeru ei `murdu Ran
Vrd kaapama, kapatama, kõõpima
kaart1 kaa|rt Muh L(kuärt Khn) KPõ(-oa-, -ua-) Kod/-ua-/ KJn, -ŕt Kse spor K(-oa-, -ua-), Iis Kod/-ua-/ M San V; kaa|rd Jõe Kuu VNg Emm Rei Kse Tõs Aud PJg Kad Trm SJn TLä(n kaardi Puh, `kaarde Nõo) Kam, -ŕd VJg KJn Kõp Trv; kaert Sa Mar Ris; hv kaarõh Se; -kard Lei; g kaa|rdi S L spor K(-oa-, -ua-, kardi HMd), Trm Hls Krk Puh San Krl Vas, -ŕdi V, kuaŕdi Juu Kod, `kaa|rdi R(n `kaarti Vai) Emm Ris Iis Trm Lai Trv Puh, -ŕdi VJg, kaarti HMd JJn Hls; pl `kaartid Muh, g `kaarde Nõo TMr, pl kaartõ Se, pl kaarid Ans
1. mängukaart akkama `kaardi `mäŋŋimaie; jagab `kaardid kättä, kie turakast jääb sie `jällä segab `kaardid `vällä, siis akkavad `jällä uut lugu `mängimäie Lüg; kis seda kaardi `kuntsi `oskab Khk; ennem `mõisnikud `mäńgisid `kaartidega inimesi üksteisele Mär; Mede küla mehed käisid ennem alati Möldrel kaarta mängimas PJg; lähme nüid `koarta `lööma, kas raha `peale või mud́u või Juu; kuardid on kuradi `piibel Plt; `kaartide mängu juures `võeti juussed piä lael piusse ja `löödi rusikaga `pihta ja `üeldi: `tümpä `ässä, kummarda kuningad, nuusuta emändäd KJn; mes `pernane sa olet, sinul om kotun looma ja sina istut ü̬ü̬ `aiga `kaardelavvan mestega Nõo; egal kaardi maal om üt́s tuuss Plv; kaartõ lehekene; ilma rahalda om `lü̬ü̬minõ, raha pääl mäńgideʔ Se; k a a r t e (v ä l j a) p a n e m a ~ v a a t a m a, k a e m a (k a a r t i d e p e a l t) kaartide järgi ennustama `mustlase mies ja `naine tuliväd ja noh lase kätt `katsuda ehk `kaardid `panna ka Lüg; tämä pani `kaardi ja, ja siis on inimestele pidand `ütlema kõhe et kas se varass on ligi vai `kaugel Jõh; `mustlased panevad `kaerta kis `laskvad eesele `kaerta `panna Mar; tämä paab `kuarta `väĺjä, `ütleb tulevikku ette Kod; kaardi kimp; temä pańds kaardit Krk; alati `lastu mulle `kaardit `väĺla panna Ran; `pandava˽kaaŕdi `vällä: sullõ tulõ kiri ja sullõ tulõ `kurbõ sõnumõid; ku lähät lasõt `kaartõ pandaʔ, siss massat kaaŕdi`pandjalõ kaaŕdiraha Har; käve vana paaba man, laśk `kaartõ kaiaʔ; t́sigańdi `pandva `kaaŕtit, nu omma targaʔ Se
2. maakaart `kaardi pääld `näideti misikene õli maa ehk puolsaar ehk meri Lüg; Suur kaert oli teistel käe, `voatasid sii, `tahtsid siit otse Tönijale `minna Pöi; Kaardimajast käib [laeva] roolimajasse uks ja vahitüürimees käib sεεl laeva asukohta märkimas Emm; maailma kaart Tor; mudu meres ei purjutada `missugust, ikki kaardi järel Hää; siin üiame `Jõesu jõgi, kardi pial on Vasalemma jõgi HMd; moa`teaduse `tuńdis oli koaŕt koa üleval, sai käidud moajägusi `näitamas Kos; ja noh sis seda `kaardi ka õpeteti [koolis] Kad; koolis kui se `kaardi tuńd tuli, siis olin mina kohe `ähmi täis - - mina seda ei `oskand Lai; ma tu̬u̬si `kaardet nigu oma viit `sõrme Nõo; kaaŕdi pääl omma˽kõ̭iḱ kotussõʔ ülevän Kan; maa `mõ̭õ̭t́jal om kaaŕdiraamat üten Har || tal on kõige parem koht siin kõrves, kõik põllud ühes kaardis Amb
3. postkaart `saatis jõuluks `kaarti Muh; no nüid peab ikke `kirjasi ka saadetama `kaardiga Ris; seda `kaardi ma ei taha saata Iis; kirjä kaaŕt, sii lähäp postige Krk; siss tõene veli saat iki `kirju ja `kaarde Pärgile Ran; Ammerikast saadõti pühiss `kaartõ ja `kiŕju Har
Vrd kaaris
kael kael g kaela Sa(g kaila) Muh Emm Rei Phl Phl L K I, g `kaela u R
1. a. pead ja keret ühendav kehaosa Minu ajal akketi juba ikke `ütlämä kael, aga minu vanemite ajal `üäldi kaul; Tie, tie, `ninda`kaua kui tuled `kaela`päälä `alle (kukud); Sai `kaelapäält `kinni, tõi kodu (võttis selja tagant kaelast kinni) Jõh; Kael kut saapasäär (pesemata) Kaa; Peenike kael kut lamba sita ladu (latv) Pha; kui inimene pailu tööd teeb, siis rahud kaela peal aavad üles Jaa; Kael on nii suur `kange, ükspuine, mitte‿b tahaks pead liiguta; Kael nii pitkal(i); Korra kenast kaela küüru `pihta `anda (peksmisest), küll siis mõistab kodu `olla; Kael kut | `tuhli ide ~ kurel ~ öle körs ~ käristi võlv Pöi; `kangesti paha tee, murra kael ää pealt Mär; tule pigista siit natuke `kaela. mo kaela künnapad naa `aiged Kse; Kaõlani (üleni) märg Khn; kana joob, kael õiele Juu; Kael `püśti nagu kuhjavarras Jür; `ingleǹder oli ilus obune, kuke kaelaga, `rõngas kaelaga; peenike kael nigu niit́; pikk kael nagu koovitaeal; pika kaelaga | nagu: `korloo·vits ~ juśt kui kuŕg ~ nigu kurekael; jäme kael nigu võĺv Lai; pikk kael nigu anel Plt; k a e l a k a n d m a ~ t a l u m a 1. pead püsti hoidma kahe kuine kannab kaila Khk; Suur tugev laps, see akkab varsti `kaela taluma Pöi; nuor laps - - akkab juba `kaela `kandma - - oiab juba `kaela - - `alla `aasta juba Sim; see juba kaela`kańdja, kes istub pia `püśti Lai 2. töövõimeline, tööks suuteline olema Kui `kaela `kandma akkasin, `läksin `karja IisR; Kes `kaela `kandma akkas, see `mõisa `aeti Pöi; Ta juba isi kannab ka `kaela, läheb `kuskel karjatseks või Hää || turi mönel on kömm kaila pεεl, mönel on seljas Ans; Vana on ennast nii täis söönd, suur kuhi kaela peal Pöi; võta midagi kaela peale, võta ümber midagi, mis mitte seĺjas ei õle, aga `lahti HljK || kurk eluaal olid sõltsed mestel `särkide ees, nendega tõmmati kaela alt `kinni Juu; m ö ö d a k a e l a t õ m b a m a lööma, peksma `Tõmmas `teisele `müöda `kaela IisR; pidi `mulle `mööda `kaela `tõmmama Mär; k a e l a m u r d m a ~ k a h e k o r r a k e e r a m a (ka ähvardusena) tapma, viga tegema ~ saama `Suurte `lõugadega omale `vaendlased sigitaski ja `sellega oma `kaela `murdas ka IisR; Kui sa järge äi jäta, keeran su kaela kahekorra Pha; murrab kaela kahekorra eng jääb `kinni Tõs; roni roni niikaua kui kaela murrad Plt b. fig See `eitas kaela `pεεle (inimesest, kes ei viitsi töötada) Jäm; Minu pärast kas nokk või kael (elu või surm), aga mul on öigus Kaa; tööd `kaela murda, aga `näĺga malgaga `peksa Aud; `kiitsin teda kas `kael `kat́ki; Kõigil õli tööd nii et kas murra kael Trm; kiidab kasvõi kaela `kat́ki Plt; k a e l a n i ~ k a e l a s t s a a d i k täiesti, üleni `kaelani `võlgades IisR; Otse kaelast saati võlgade sehes Kaa; k a e l a p e a l (e), p e a l t 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest `Kaua nad minu `kaelapääl `mõtlevad elada Jõh; saab see asja nüid kaila‿belt `jälle εε Khk; Tä oo üht`inge kaela pial, ei anna rahu. Aab aga pial et ma `antku tääl raha Han; ta ühtepuhko mul kaela peal, käib mo kääst `saames Ris; sa just kui painakas oled kaela peal Kos; mure on kaela pial VJg 2. lähedal Mis sool viga elada ja `sooja talve saada, mets ulub kaela pial Han; k a e l a p e a l (e) k ä i m a järjekindlalt, tungivalt midagi nõudma Nad käisid mool nii kangest kaela pεεl Jäm; Käib teine iga päev kaela peale Mar; Aga siis on ta (kolimine) `raskem, kui õled sunnitud `väĺja minema, et teine sulle kaela peale käib Trm; käib kaela `piale selle asjaga `ühte `puhku Lai, nigu `mustlane käib kaela `piale, ikke anna `talle Plt
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a.  kehaosadest `varba kael Lüg; nisa kael (rinna hargnemiskoht keha küljest) Pöi; kella (peenise) kael Muh; muńni kael Ksi; p õ i e k a e l L K kibi olle põie kaela sihes PJg; `värvis need koed ja lõemed selle piśsi sinisega ää, isi `ütles: värvi ja kuse na et kuluta põie kael ää Juu b.  tööriistadest ja muudest esemetest määri seda [vankri] igi `kaela ka. sääl taga puu `vastus, koes ratta rummu ots `vastus jooseb, see `üitasse igi kailaks Khk; `tuhli koogu kael (kartulikoogu kõver raudosa putke ja laba vahel); raabi kael (kartulimuldamise kraabi osa putke ja laba vahel); sirbi löö kael (käepidemest allapööratud puuosa, mille külge on sirbiraua ots kinni needitud); sönniku koogu kael oli köveraks kasund puust, muidu akkas `sirguma Kär; (sepa)lõõtsa kael; Kaelaalune on lihtne jäme ümargune puupakk, mis sai vaepoomile otsale kaela alla pandud ning selle peel kaaluti raske kivi maa sehest üles Kaa; rummu kaelad olid vanast puuratastel pailu pitkemad Pöi; lõsna kael LNg; piibu kael oli vasest Mar; siis pannakse paĺgid üheteise `sisse `risti. paĺgile jäeb nagu kael Kad; koodi varrel õli rihma järele kael lõigatud Trm; `seitse ehk ühessa `malka `piale [kuhjale], ladvad väänatasse `kinni, kaelad väänatasse vi̬i̬l ära, siis ei lähe `kat́ki Ksi; k o d a r a k a e l kodara kaelad lähvad kodara `auku - - pöia `sisse Mih; `vankre ratastel kodarakaelad küll on Rak; kodara kael, sie osa kodarast, mis pöia ehk rummu `sisse lähäb VJg; inimesed kardivad, et ruoste süöb kodara kaelad ära ja regi laguneb ära Trm; m õ r r a k a e l (mõrra suu ees suudme küljes) kala läheb sest kailast mis enne `kasti on Pha; kael on panna ja `poose vahel Pöi; mõrra kael o suu otsa `juures Muh; mõrra kael on panna järel Rid; v i i u l i k a e l kitsas koht kust `kääga `kinni `peetasse, see on viiuli kael Khk; viiulil `pandi viiuli kaela `ümmer `kimpa Vig; v o k i ~ l ü h i k a e l vokikurk; k a e l a j o o k s m a ~ k i s k u m a ~ p i l d u m a ~ v i s k a m a vokki `kaelast `alle `laskma (ketrama); ku `värtän ei `tõmma iast `niiti `pääle, siis niit ehk lõng kisub `kaela ehk `kierdu. ära lase `lõnga `kaela `kiskuda; lühü kael Jõh; lõng lähäb taha kedrade vahele `värtna pialt ära. lõng kisub `kaela, lööb lõnga `kaela Trm; vokk aab ~ laheb nöörid `kaela Pal; kui kedrad, siis lased voki kõrist ~ kaelast lõnga `alla Plt c.  kõrsviljadest ja muudest taimedest rugidel `akvad kailad (pea juures olevad varreosad) köveraks `vaibuma; surte `pitkade `lehtedega, pitkad kailad, nee on ane pajud Khk; õdral on pia ränk, kael peenike, painutab ära Trm d.  ehitiste osadest Kalasabanurk on seinaga tasane, nurga kael on [palgi] otsast `kitsam; Ristnurgal on nurga kael, risti `kohta `üütakse nurga kaelaks Pöi; rõhukaela uks HMd; `keldre kael ~ koda, `keldre `kaelas oli `enne kaĺla aśti Juu; (veski) p i l l i k a e l pilli kaela `otsas oo riim Var; pilli kael on ümmargune puu pakk. `senna (paku sisse) `tehti auk, kust pilli kael läbi käis Nis; kust kivi `sisse tuleb, sie on piĺlikael VJg; Kiilud õlid - - [pillipaku] mõlemi õtsa kurgu all vai kaela all, nii et igapidi andis rihti nii et kivi paigale jäi. siis õli veel pilli kaelale terass ümber keedetud Trm; (tuuliku, veski) v õ l l i, v õ l v i k a e l nee mis tuuligu völvi kaila sihes keivad nee on tuuligu armid Khk; [tuuliku] Võlvikaela `alla `pandi tamme poar. Kaela lapid `tehti koa terasest. Kaela `pöilad olid tammest Pöi; `veski kaela kibi o `veski võlli kaela all Mar; võlli kael (veski peavõlli osa, mis kaelakivi peal ringi keerleb) tammest kõige kõvem; võlli kaela all on kaelapakk Var; tuule `veśki võlvel olid teras keanid `ümber kaela Jür
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus `Inga kael ja Mageda kael (soonikukohad heinamaal) Kuu; Velsandi ning Kihelkonna vahel see `üitasse kailaks Khk; `Talve käisid sealt lahe kaelast otse, see oli tüki lühem; maa kael (poolsaare algus) Pöi; jõekael (jõesuu) Vig; sihukst kaela koh́jad kahe maa `kalda vahel, - - vesi justkui `voolab sial vahel Var; Soo kael on ikki soo Tor; järve kael on järve `kitsam koht Kos; lüisi kael Kad; merikael VJg; Uńdilagassiku kael on eeńama soru kahe metsa vahel MMg
Vrd kaal, kakl, kaul
kaela|kiik k a e l a k i i k e t e g e m a fig üles pooma eks nee tegavad ise teistele kaela`kiike Muh Vrd kaalakiik
kai3 tüdruk, neiu minu kai Ris; k a i e d e j u u r e s ~ p o o l, k a i e v a a t a m a s [käima], k a i e r a n d a [minema] ehal käima `poisid `käivad `kaiede puol Jõe; keisi kaie `juures Pöi; kas käisite `kaiesi `voatamas või Nis; läksime kaie `randa Kos; meie poiss läks oma kaie poole Äks; lääme kaiede poole Ote
kaigas kaiga|s S Mar Mär Kse Han Hää spor KPõ, Iis Trm Plt Hls Ote Vas Se, -ss Trv Krk San Krl Plv, `kaigas R(n `kaika VNg), kaega|s Jäm/g `kaeka/ Pöi L, spor Ha , Kad Kod KJn Vil, -ss Muh Trv TLä; `kaegas Muh Kad Trm; kaõgas Khn, g `kaika; kaiga|śs g -sõ Rõu
1. puukepp, teivas `Nindagu oles `kaikaga pähe saand, kadus kaik `mielest Kuu; tahus `kaikaid Lüg; kotti `taoti `kaikaga täis Vai; Ussi kaigast äi tohi `kiskuda, siis tulavad `söuksed punased laigud naha `pääle Krj; Moa ilma jäme roog kut `kaikad, sest kenad katust äi soa Pöi; `Kaika varal käib Rei; puu kaigas oo ühöskohes maas Mar; mõned lehmäd närivad `kaiku, kui neil tõbi oo kallal Tõs; karjane aga [pullide] `körves oln alati `kaikaga Ris; eks see koer ikka ammustab, kellesse kaegas puudub Hag; `murtsime sae [katki] pisikese `kaika `sisse JJn; mina `ańtsin `vemblaga, teśtel olid `kaikad Sim; ma pane sul `kaikage `jalgu `mü̬ü̬dä, et sa jalust maha läät Krk; anna penile `kaikaga Nõo; võta kaigasõ, siss sullõ `näüdä Rõu; taa inemine um ku kaigass Plv; k a i g a s t a n d m a, s a a m a peksa andma, saama ouna varastele lubati ka kaigast anda Khk; anna `kaegast taale Muh; Sa tahad vist kaigast maide (maitsta) `saada Rei; ära tee `ühti, saad kaigast Mär; vana `Mihkel andis `kaikud ja kiba Vig; mede isa `andis teevast ja kaegast ukse pealt Mih; teistele annid kaigast, said ise ka VJg; piä sä meelen, ku sa `kurja ti̬i̬d, saat kaegast Nõo; k a i g a s t l o o p i m a ~ l ö ö m a ~ v i s k a m a (mäng) lähme kaigast `veskama Mar; pulga `võt́sid kätte ja lõid `vasta teist `pulka, siis see läks `kaugele, siis see oli kaegast `lööma Juu; nuared `luapisid kaegast Kad; k a i g a s t v e d a m a jõukatsumismäng `jöulu siis vädasid kaigast Jäm; Õlgedel hakati ka vεεkaigast vidama Phl || fig k a i k a i d k o d a r a t e s s e ~ k o d a r a t e ~ r a t a s t e v a h e l e l o o p i m a ~ p i l d u m a ~ p i s t m a ~ v i s k a m a kellelegi halba tegema `viskas `kaika kodarate vahele Kos; temä om mulle külländ `kaikit `pilnu kõdaride vahele Nõo
2. töövahend; mingi eseme osa `vaalikurikas ja `kaikad on `jälle. `riide on sääl `kaika `ümber VNg; `treŋŋid on `nüörist `aisad. `atra `kaikade `külles `käisid; üks rabas `reie toas ja `tõised tagusivad `kaikadega `pengi peäl Lüg; saha kaigas Khk; rulli kaigas `üiti, `sõuke suur ümmargune puu oli; `koorma kaigas Pöi; [adral] kaigas all ja pial käis kurg Han; nuõda `kaika augud Khn; kel `ruĺli ei ole, on kaegas ja kurikas Kad
3. (pejoratiivsetes väljendites ja koloratiivsetes ühendites) `kurja`ilma`kaigas sõim Jõh; Igavene `kaigas (väänik, laisk) sie mies IisR; `kaitse`liitlased ka, et `kaika mehed, talusid `püssi kaigast seljas Khk; litsikaegas (lits) Rid; kaegass (peenis) Ran
Vrd kadikas, kaikapuu, kajakas2, kali2, kalikas1
kaks kaks g kahe p `kaht(e) R eP(g kahõ p `kahtõ Khn, g kae Sim, p kast Kod); kaksi (rahvalauludes, ütlustes)
1. kaks a.  kindel hulk `eile kaks kilu oli `kammela `vergus Jõe; Üks ige üks mies, kaks miest `voitlevad ka kuradiga `vastamisi; Kaks sest `kasva [öeld], ku last `liiast `hoieti Kuu; `läksin `kahte talu VNg; tulevad kahed `lapsed (kahest abielust); Kui kaks kuos, sis `kolmas suus (taga rääkida) Lüg; Kaks `näitavad tuld, neli `tievad aset, üks `eidab `piale = koer; Kaks `juoksevad ies, kaks ajavad taga = vankrirattad; Kaks `ilma `kolmandata ei jäe IisR; inimisel on kaks kätt ja kaks `jalga; jogi `lahku kaht `aara; kahel puol on [abaral] `arvad `silmad Vai; Kaks kätt rinna pεεl (surnud); `Möisas olid suured kahe poolega uksed Jäm; käristab kahe eest tööd tiha Ans; Käru, seda `üiti kahed rattad; mis sa raasid `kahte vahet (edasi-tagasi); töime ta kahe vahel tuba Khk; Nüid `aeti kahese `küĺge `körge mulla kuhi Kaa; `Päivi küll, äi kedagi ela `kahte `aega; Nee on just kut kaks iges `ärga (alati koos) Pöi; seitse nädalt oo kahede pühade vahet; võiks jo kaks kätt vahelutte seista (töötegemisest loobuda); `ühte keedust es keedeta `kahte `õhtud; ma taha nüid kahelt poolt ea `olla (mõlemaga hästi läbi saada) Muh; Kahte meest ma küll äi karda, kolm äi mahu kallale (kiidukuke suurustamine) Emm; kut kaks kätt rönna `pεεle saab (sureb), siis on keik kεε, mes tahtnd ja igatsend Käi; kus seda `kahte [hobust] oli, ju ikka öhöga `künti Rid; kui mõni laps sureb kahe vahelt ää, siis `öötasse, see on kahe vahelmene Mar; `kahte `seĺtsi loomad Mär; `kahtes maeas olid pulmad Vig; ennem kaks `kargamas kui viis `vingumas (loomi olgu vähem, aga hästi toidetud) Kse; Kui kaks koera purelevad, võtab kolmas kondi; Kaks `lindu ehitavad pesa, üks lind `kautab pesa (vallalisele inimesele vara ei kogune); Kaks `kandvad kolmat, kolm piad ja kahessa `jalga = jahimehed lastud karuga Han; siis tulavad tal (tõrvaahjul) leerid `ümmere kahest pu̬u̬lt küĺlest Var; kahe otsaga pulmad tulid iĺlem Mih; Nied kalad tulad `meite kahõ `piäle ää jagada; ei lastass `kahtõ maja ühe nime päl `olla Khn; Üks läheb `sisse, kaks tulevad `väĺla = sünnitamine haiglas; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää; kahel pääval ei saan `väĺla Ris; oli sest `kahte nädalid, kui oli siin (kiri Kanadast) HMd; ega mul pole kahesi `käśsa Juu; `kahte paelu, `ühte vähe (vähese jaotamisel) Kos; siis tark oli üeld, kaks tükki suavad rikkust, kolmas jääb ilma JMd; igas saunas olid kahed rahvas (kaks peret) Koe; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; tievad kahe `piale kahasse (heina) Iis; vai sa `kaste üvä suad, ilosad naiss ja `kruńti; egä ühess kast ei kasva (lapse hellitamisest) Kod; kui kaks ninapidi koos, siis kolmas ammaste vahel Lai; kaks mi̬i̬st tulevad ja läheväd KJn; instr k a h e kaksi, kahekesi `üösse akkasima `tüöle kahe mehe VNg; kahe vene tulivad perädikko Vai; kahe tüdruku olime seal Kir; kahe venna Tür; elame siin kahe vanainimese VMr; kahe pere elavad sial Sim; näd alate kahe mehe panevad `leibä ahaju; ku õssan `liitri `viina, panen `põvve, assun `mü̬ü̬dä ti̬i̬d nagu kahe mehe (julgesti) Kod || rase ta põle enam üksi `ühti, nää on kaks Juu; ta ei ole üks, vaid kaks VJg b.  mõni, paar `jalga kaks pöhjast ülal Vll; Mets lõi päeva kahega iire`karva; Rihal `nurkas pisike `lamba aid, lammast kaks sihes; Küll seal vaka kahe osa `vilja on Pöi; sii oo ju `versta kaks vahet; nüid‿o `päeva kaks silm `aige ja vesine Muh; k a h e k s ~ k a h e s (s) e lahku, pooleks, laiali nüid‿se pere‿o kaheks juba Muh; noot `võeti kaheks, need kaks poolt siis `üiti nooda reied Mar; eidäb peret, [mesilased] `lähtvad kahese Var; Saksa riik läks kahesse Ris; k a h e k e e l e g a ~ o t s a g a ~ p e a g a ~ p e r s e g a ebausaldatav, põhimõttelage See üks va kahe otsaga inimene; Kahe perssega Jäm; kes kahe `keelne inimene on, seda üitse kahe `peaga rebaseks ehk kahe `persega rebaseks Vll; `Öeldaks kahe `persega peni ja kahe otsaga siga Hää; kahe keelega inimene räägi paĺlu `teisi inimeisi; mõni mees ka on sihuke kahe otsaga voŕst, räägib ühest asjast `mitmed `moodi Plt; k a h e l e k o r r a l e, k a h t e k o r d a ~ p ä h e kaks korda, kahel korral kahele `kõrrale `läksiväd `silmad `kinni Lüg; kahele korrale peksetasse ne laed (lademed) läbi `vartadega Muh; kanamuna, mis kahele korrale sünnib Emm; miks sa seda kahele korrale teed Rei; panin sõrmed suhu ja vilistasi `kahte `korda Kse; ta oo `kahte `korda kirjutan Var; seal põles `kahte `korda (tulekahjust) Tõs; `kahte `korda oli `aigemaeas Aud; `öösse `ärkasin kahele korrale üles Ann; tä one ärä õõrutud kahele kõrrale läbi; si̬i̬ o `kaste pähä siäl käänud; leimä rehädegä eenäd `kahte pähä ülesi Kod; olen `kahte `korda näind SJn; k a h e s m õ t t e s ebakindel, kahevahel seesäb na kahes mõttes, põle `kindel, mis tehä Tõs; k a h e s i l m a v a h e l (e) märkamata, tähele panemata Jättas pooled asjad kahe silma vahele Jäm; Kahe silma vahel ja ninaotsa `varjus Rei; Kahe siĺma vahele `jääma Hää; see asi jäi kahe silma vahele Kei; k a k s-k o l m mõni, mitu kaks kolm kive, paar kolm munaku Vai; kaks kolm tükki oo korralt laudul; kaks kolm kasukast pannasse `selga Muh; `kahte `kolme `moodi Mar; ma aevastan kaks kolm `korda pärastiku Ris; kahe kolmel on siin `lammad Kei; annan tämäle kaks kolm `ku̬u̬ki; tõesed vihud `riśsi `piäle kahelt kolmelt realt Kod; k a h t l u g e d a (koos eitusega) sõnatuks jäämisest ei `muista kaht lugeda Kuu; akkasivad nied majad põlemaie, `meie ei `õskand siis midagi enamb kaht lugeda Lüg; Jäi vaid, et ei osand enam `kahte lugeda Rak; Enam ei mõistnud kahte sealjuures üelda Trm; k a k s n ä g e m a kaht võimalust arvestama Kalamies juo kaks nägeb, saab [kala] vai jääb `ilma `uobis; `Üeldi `ohkajes, et kaks püümies näge (kas tuleb eluga või upub) Kuu
2. number kaks ei `oska `kirjutada kaht Kuu; suur kaks ukse pääl Kär; üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda (hinnetest) Mar; üks ja siis on kaks Juu
3. kell kaks ma kahe `järge (kell kaks läbi) tuli `siia Mus; `eŕkan kell kaks `ü̬ü̬si Kod
Vrd kats
kalender ka·le·nd|er g -ri Jõh Vai Sa Käi Sim Iis Trm Lai KJn Lei(-lõ-) Lut, -re Khk Mär Khn Tor Hää Saa Kos Koe Plt Vil Pst Krk Hel, -eri Kuu VNg Jõh Kod; ka·lendier g -i Lüg Vai; kaalend|er g -ri Jäm Pöi LäEd PäLo Jür VJg Sim Trm Pil, -re Lih Kse VlPõ Trv Pst Krk, koa- van Kos; kallend|er g -ri Jõe Rei(`kalli·nd|er) LäPõ KJn, -re Phl Mär Vig Saa K Ran Puh San(kallõ-), -eri Jür VJg; n, g kaĺlenderi Nõo Võn Kam Rõn San V(kallõ- Urv), kaĺlendre Nõo Kam Rõn Kan Plv Vas, kale- Võn, kaale- Plv Räp; kaleńd Se, kallõŕd g -i San Kan Plv(kaĺ-) kalender a.  korraldatud ajaarvamissüsteem vana `kale·ndri järäle `neljändel `augu·stil akkas rukki tegu Jõh; nüid keivad pühad uuve `kale·ndri `järge Khk; Vana ja uue `kalli·ndri vahe oli kaks nädald Rei; jaanipäävast oli pool viiet [nädalat] jaagupipäävase, see oli vana inimeste kaalender Aud; vana kallendre aeg Ris; nüid on ju nied küĺvi aead kõik segamini uue kallendre järel Kos; uvve kaalendre `järgi Krk; nu̬u̬ olli vana `rahva `kaĺlendri Kam; `laata `peeti sügüselt `katsamal`tõisskümnel oktoobril vana kaĺle·ndri `jäŕgi Har b.  tähtraamat külvi nädäläd õlid, kalenderis õlid kõhe (kirjas) Jõh; `vaatsime ikka `kale·ndrist `järge, millal laadad olid Kär; mõni `üidis `enni kallendrid, et aea raamat Mar; ega enne kallendrid olnd `ühti, siis `teati kõik peast Mär; tähtraamat ehk kaalender, nädälid, kuud, pühäd ja pühäbäd kõik siäl sihes Tõs; vanas kallendres oli kõik üleval, millal küĺvinädal `algas ja millal nad lõppesid Kos; kaalendri sabas olid nisuksed tükid lugeda JMd; keŕjuta kalendrisse kohe Iis; `vaata, `kale·ndrid ei ole, sis lähvad päävad segu Lai; `vaata kaalendrest, mis päev `täämbä om Trv; `keŕku manu `tu̬u̬di kaĺlendri; ma kae kaĺlendrist, konass kuu luuvvass Nõo; Õigevanast, kui vi̬i̬l kallendrit es ole, siss `loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; vanast üteĺdi aigraamat, nüüd om kaĺlendri San; kallõŕd om iks `õigõ eeśti sõ̭na, kallõndi̬i̬ŕ om saksa keele `perrä Kan; ma kae kaĺlõrdist `pärtuss`päivä Plv; kallendri, sääl omma kõiḱ na päiväʔ üleväh Se; k a l e n d r i t t e g e m a ~ t r ü k k i m a fig tukastama Kui inimine `istub ja - - pia vajub ikke nõks ja nõks `alle`puale, siis `üäldi, et trükkib kalenderi Jõh; Ku kiigi tukub, sis küsitase ikki: Kas tiid kalendert Tor; kes `suikuma jääb, teeb kaalendrid Trm; Esi˽kudi sukka ja˽trüḱk kallendrit; Maali teḱk kallendrit `kartolt `ku̬u̬rin ka Rõu
kali1 kali g kalja eP(g kaĺla L K[kaila]), g `kalja R(n `kalja Vai), g kaĺla Trv Hls(n kalja) u TLä jook, kali Pilk kävi läbi `nindagu kali `mustlasest Kuu; õle magu on juo (juures), kali tahab `uuvistada; `kalja põhi `seisab `kauemb, kui on kadakad ja umalad `ulgas, umalad `tieväd `kalja `kangest Lüg; `kalja tehä `otrist, `lähto appust, siis `ongi `kalja Vai; magedest tehasse ölut ja `kalja; ölle rabale `pandi `sooja vett `pεεle ning apendati, seda `üiti kaljaks Khk; Katsu mo `kalja koa (hum õllest) Pöi; kui `kalja tahad, siis pead õlle enne `valmis tegema Muh; mene lase natukse `kaĺla, ma tahan `juua Mär; ruki lennase kali oo param, lebast tehässe ko `kaĺla Kir; va `kolkun kali oli, aga rohoks ta oli Ris; õlle virre soab `väĺla `lastud, siis jääb järele apu kali Juu; kui õlut `laśti `väĺla, siis jäi viel `rammu `sinna `sisse, siis pärast `joadi sie kaĺlaks Amb; mine lase `kaĺla, kali on ju apu Ann; kui õled `kaĺja juanud, ei tahagi enäm vett; nüid `pańti kaĺja leeväd `siśse, tõruke täis, siis `pańti `leige vesi `piäle selle leeväle, siis vanad rahvas `ütlid: meie kali `apnemä, külänaesed `taplemä; `kartuli kali one pehme, tämä ei õle nõnna pruun ku linnasse [kali] Kod; kali on ikke ia suvel juuvva, tema ei `laasta sinu ära Pal; kali `kolkub ära, kui seesab Pil; õlle perä kutsuts kaĺlas Hls || naĺlast tuleb `kaĺla, sest naĺlast tuli jo suur äda Ann; vahel naĺja päräss, `ütled [kui] nali lääb `täide – naĺjass suab kali Kod; k a l i l ä h e b k a e v u vee pidev lisamine astjasse lahjendab kalja `üellasse, et kali lähäb `kaivo, kui ei õle enamb `kalja `maitset, on joba `viega ühesugune; kali on juo `kaivo mend, piab `kalja akkama `uuvistama; minu vanaisa `ütles, et juo kali on `kaivus, enämb ei `kõlba Lüg; k a l j a k a h a s s e t e g e m a (ühisest ettevõtmisest) Oma süü, mis sa‿s akkasid `möhmakaga `kaĺja kahasse tegema; `Ausa mehega võib küll `kaĺja kahasse teha IisR Vrd kaljatse
kamp1 kamp g kamba üld (g `kamba, `kampa R) rühm, salk; parv `kolme `pääle paat ja `neljä mehe `pääle, kuda se `kampa, `artel oli VNg; läksime suure kambaga `teise külase Khk; meil `tehti `kampa õlut Muh; `loome `kohta `öötse koa, et neid oli suur kamp seal Mar; oma kamba mees Mär; panavad kamba `piale kokku Aud; `võt́sime `jälle `eńdi kamba kokku Koe; kamp sańdi `maŕta SJn; saap serätse kamba `sisse, siss om ukan kah Rõn; suur kamp tulõ `miihi Se; k a m p a h a k k a m a, l ö ö m a, v õ t m a; k a m p a s o l e m a, k ä i m a `lüödi nii kahe `kolme `pääle siis `kampa Kuu; akkama kahekeste `kampas `tüöle Lüg; akka ka `meite `kampa Vll; mehed lõid `ühte `kampa, `ühte `nõuse Tõs; paĺlu `loomi oli eenämal `kampas Juu; näie kamban on enämäss nuared poesid Kod; `võtkõ minnu ka `kampa Ote; omaʔ ütte `kampa joodikoʔ löönüväʔ Räp Vrd kampal2
kant2 kańt g kandi Sa Muh Mar Kul LäLõ Tõs Pst Krk spor T, g kańdi Mär Mih Khn Vän Tor Hää K I Hls V; kant g kandi Hi, g `kandi R(g `kańdi Hlj IisR)
1. äär, serv, kahe tasapinna lõikejoon `vergu tigud ~ tigupuud, `neljäl `kandil oli ilus rohe maa - - kahel `kandil olid puud Kuu; `kolmes `kańdis on aed, ühes `kańdis ei ole Hlj; `Laual on teravad `kańdid, tegid `lapsele `aiged IisR; Pööra korra see kańt Pöi; iga kańdi peal oli üks mees vahiks Mär; laua kańt oo samma mis äär Tõs; si̬i̬ [rätt] `säeti ilusti kandi `järgi ümmer pää, si̬i̬ pidi tagaltpu̬u̬lt kandi `järgi ilusti oleme Pst; lavva kańdi `vasta lei pää arʔ Se
2. külg; tahk, tahutud pind `palgi kant; juo laseme `kandid ka `pääle Lüg; pöörame palgile teise kandi `pεεle Khk; Pane see kast selle kandi pεεle seisma Kaa; puu oo kanditud, kahel pool oo kandid ja kahel pool ei ole Mar; puul neli `kańti Tor; see kańt `panna `väĺja `poole Trm; Ja sõ̭ss `näede˽tu̬u̬l perävõllal om tõnõ ots jämme, tu̬u̬d kutsuti `võlla pää - - to‿ĺl kuvvõ kańdigaʔ, egä kańdi pääl oĺl suuŕ mulk Urv; puu kańt Vas; hirrõ kańdiʔ Se || kandi (naha küljetükk) om `kaĺlepe ku koeva Krk || äkke kańt (äkkeraam) Kod
3. nurk Nda kummuli viis [laeva], et ruhvi kańt oli veess Khn; nelja kanti neljanurgeline, -nurgeliselt aam`palgid `onvad `neljä `kanti `vestetud Lüg; `kanga looma kaśt on `nelja `kanti ning siis neli `ruuti sihes Khk; sai `sirge puu metsast otsitud ja `neĺla `kańti `väĺla raiutud Rid; siin meie puol on sie muod et tehakse vägevad `kuormad, `neĺla kańti Jür; nest (niisugused) `neĺla `kańti [olid käärpuud] VMr; suur `neĺjä `kańti kell õli vanass lehmäl kaalan Kod; kangast lauditi, pakki `pańdi kokku - - nigu `kanga `laius, nii `pańdi pikkus, siis tuli `neĺla `kańti Plt; neĺla `kanti puri Trv; tagalt ni̬i̬ [pearäti] kandi olli ilusti ja käänap̀u `säeti ilusti Pst; [palk] ärä tahut `neĺlä `kanti Krk; nu̬u̬ vereva joone `koeti nõ̭narätile `niisi (niiviisi), et nõ̭narät́t `nellä `kanti `tulli Nõo; akan tetti `nellä `kanti, nellä postiga Kam || no rihe ahi om ka õks savi kivist - - kańt ahi (nelinurkne) Plv
4. ruumimeeter Mul on täna kasepakkusi neli`kümmend `kanti pääl Lüg; Sääl oli oma kaks kanti puid Jäm; See nüid see uiema aja mööt ja asi, see alu kańt, pisike unnikas, egapidi `meeter Pöi; kańt või kupiksüld Tor; noh, kas tegid täna kümme `kańti [puid] ää Kos
5. tükk, kamakas maa om lingin, `juśtku seebi `kańte aa oben üless; näe meants suure kandi liha sai Krk; pilvekańdiʔ ja pilvetüḱüʔ `juuskva˽`taivan Kan
6. ümbrus, maanurk, piirkond; suund, ilmakaar Ei `meie `kandiss ole rebala kaupmihi kohe `käündigi Kuu; Võru `kandist inimine Lüg; tuul `kierä toist `kanti Vai; Kihelkonna `kantis `rohkem kilumeri Jäm; ma‿p tunne seda `kanti Khk; kus `kantis ta nüid elab Mus; Sajuse ajaga tuleb seda vihma egast kandist üsna et soodakili Kaa; Teagi millal seal `metste `kantis sai viimati `käidud Pöi; naised `lähtvad suurele `maale Lihula `kanti linutama Muh; Kus kantis sa elad Käi; siin `kańtis oli vähe linu Kul; võta mis maakoht `tahtes, kas siitma nurk või `Aapsalu `kantist Kir; Mida kauem ühüs `kohtas elad, seda paramini seda `kanti ja inimesi tunned Han; `Leetse küla järel olime, meie sünni kodu ja üless `kasvamene oli sial pool `kańtis HMd; Sial `Laitse ja Muna`laskme `kańtis `tehti ennem koa [talguid] Kei; tea kust kańdist see inime päritud on Juu; `kiikesi eks neid ole `nüitki `kuśkil metsa `kańtides viel Amb; `päike paśtab jo teise kańdi pealt; ilm on iga neĺla kańdi pialt `lahti, mine kuhu tahad JJn; teil on siit kańt päris võeras või Tür; kust kańdi mies se on Sim; minä en tiä, kohe `kańti nad läksid Kod; si̬i̬ pilve `langeb sennap̀ole `kańti ära Äks; piab ikke `pilves olema ja tuul ikke ühest kańdist litsub `piale, siis lõõtsub Lai; üle jõe või mia‿i tää kus `kańti ta `viitud siit Vil; me kandin es oole midägi seast `massu Krk; ku‿ma nu̬u̬r olli, siss `olli me kandin üits ehk kaits ooralast Nõo; kostkańdist nää oĺliʔ Vas; mi̬i̬ kańdih eläss tu̬u̬ kaʔ Se || fig i g a ~ m i s k i k a n t l õ i k a b kõik õnnestub `miski kańt ei `löikand Jäm; Temä ei keidä endät ütegi tüüga, ütlep, mul niigi egä kańt lõikap Nõo; Jaanil eǵä kańt lõikass Urv
7. seisukoht, vaatevinkel Vahi‿nd seda `aśja ükskõik mis `kańdist tahes, ikka `paistab isal `õigus olema IisR; Seda kanti pidi on sool küll öigus Jäm; Paergune elamine-olemine oo ju endisest igast kandist param niŋŋ muretum Kaa; Pahutadi läbi iga neĺla kańdi päält Hää; [loomad] `nöökavad mind iga kańdi pialt JJn
8. (teisest riidest või materjalist) ääris `riidel on `kirju kant VNg; need olid sihantsed kesspaigaga jökid, nendel olid kandid Khk; moorimüts `olli kandi poolest laiem kut inimese pea oo Muh; [marjatorbiku] Sangaks ja ülemese εεre kandiks vεεda kasetohu ribad Emm; põllele `aetakse eär `ümmer, see on kańt Juu; `kańtija kańdib riiet, tieb kańdid `juure Kos; mõni panep tõesest `rõivast kandi, kleit om `valge, kańt om tõist `väŕvi Nõo
9. kärjekann alt on kandid ikka tühad. kandi panad (panevad) `kinni Kär
10. krunt, maatükk maa om `kant́i aet; noilõ `anti `kantõ kätte Se
11. (kindakiri) need sii oo laba`kindad, käpad või kańdid peal Mih
kargama `karga|ma, kara|ta üld (-daʔ V; -me, -te Hls Krk(-de) Hel; -mõ, -me, -de San; -maie Lüg; `kargama Jäm Ans Khk; da-inf `kargada R Mus Vll, karrata Han Mih Aud
1. a. hüppama, hüplema nii `pitka pistent `sööstand nönda kut uńt ümber Rüssa pau `kargand Jäm; `kargas ahju‿pelt maha Khk; urt lammas kes armastab üle aide `kargada Mus; obu `kargab ühna `kraavi Muh; pulmarahvas oln hundid ja läin keik karates `metsa Phl; `kargas maast `vilksti üles Mär; Mia `jõutsi parajuttõ üle pao karata Khn; mes `aśsa te löhote ja `kargate ühtepuhko peal Ris; kui `veised kevade `väĺla lased, siis löövad `kepsu, `kargavad ja üppavad Juu; lapsed `kargavad `reial Amb; obune nõnna ei `karga, aga lehm `kargab üle aa küll Ann; üpates ja karates lähäb VJg; obune `kargass `püsti Trm; `kiissel ei `anma `rohkem `jõudu kui üle aia karata Kod; sääd nagu peni üle aia `kargama Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sai karate Hls; oravakese `kargava puu otsan Puh; mis sa `kargat ilma aegu, kas sa paigal ei või `saista San; pih́tpimme sügüse ü̬ü̬, `karga vai `soelõ `säĺgä, midägi ei näeʔ Urv; ma˽`karksi üle kraavi Har; kunnaʔ eläseʔ vi̬i̬hn ja `kargasõʔ kuival Rõu; `karksi (tulin) üle läve sinno `kaema ka siiäʔ; Karga no häste (hüvastijätusõnad) Räp || fig mõts `kargap `kaala (on lähedal), aga maea om lagunu Nõo || fig mis sa `kargad üle `tähtede (jätad tähti vahele), loe korralikult Juu; a i d u k a r g a m a üle aia hüppama (pahur loom) Kiuduga oli `risti küll, see `kargas `aidu Pöi; obone akas `aidu `kargama KJn; loomadel `pantas pia jala `küĺgi kui `aidu `kargab SJn b. hüppama, lendama, põrkama, viskuma rahe terad - - nagu `aavlid `kargavad Jõe; sädemed `kargasivad lage Lüg; kala `kargas `riistast `vällä Vai; Kena ilmaga ääre kalad `kargasid vee peale öles Pöi; paĺl `kargas tagasi Juu; siss karass tuli räni küĺlest pessu `külge, pańd pessu palama Nõo; tulõ kipõn karaś ahost `vällä Vas || fig imä `vi̬i̬di ussõst `vällä, arm karaśs `aknast `vällä Kan; || võpatama – Krk TMr Se ma äkki midägi kuule, ma karasi periss (ehmatades) Krk || üles-alla kõikuma laev lähäb `kargama. mõni paat karata üht`jooni nagu obu Pöi || pritsima vesi `kargab nüid ülespidi, kui mõni sõedab `vankrega Juu; vesi `kargas `vasta `siĺmi kohe VJg; mädä karas nõnnagu vuratas Kod; `varva vahelt `kargas vesi `väĺla Plt; `kargass veŕi `rõividõ päle vai käśsi päle lihonikil Se || om nii külm, et täheki `taivah `kargasõ̭ Se || kiiresti levima tuli `kargab laiemalle Juu; tuli `kargab `kange tuulega laiali Kos; tuli karaśs laialõ Krl || kokku tõmbuma inne `vaĺmist tegemist vinütädäss (võrgulina), siss ei `kargaʔ nii kokko Se || pekslema, ägedalt tuksuma süä `kargass ku ärä `eitüt Krk; oi kuidas veri jamsip, soone `kargava (pulss väga kiire) Nõo; nakass süä `kargama siseh, pess nigu jõ̭ḿps Se | k a r a n d l a g i karand lagi oli sedäsi, `laudest `löödud nõnna et, kaks tükki oli `vastamesi, kaks `lauda, ja kolmas oli seäl vahepeäl Juu || fig Kis oma naise maha jätab ja teise `juure läheb, si̬i̬ on üle ti̬i̬ `kargaja Hää; jalg on ää karand (nikastanud); karvad `kargasid pea lae peal kokku (ehmatusest) Juu; tämä `kargab kui raud `silmä (ütleb teravusi); kui üle kruavi `kargama akad, piä silmäd `lahti (naist võttes ole ettevaatlik) Kod; karaśs kate jalaga õnnetuse `siśse Ran; ta `tah́tse mul perä `pääle karata (tikkus kurameerima) Ote; tu̬u̬ `tütrik oĺl üle aia karanuʔ Har; a j a s i t t a a s j a l e, k a r g a i s e k a n n u l e inimesest, kes oma ülesandega toime ei tule aja sitta aśsale, `karga ise kannule JõeK | k a e l a k a r g a m a a. peale kaebamaHää; b. teravusi ütlema ma `ütlen kedägi, siis ta `kargab kõhe `kaala Kod | l a k k e (~ p i l v e) ~ n a h a s t (~ n ä r t s e s e e s t ~ p ü k s t e s t) v ä l j a k a r g a m a a. väga rõõmustama `ninda `ruemuss kohe, et `kargab lakke Hlj; minul õli nõnna üvä mi̬i̬l, et kas karata nahass `väljä Kod; nüid om `sääntse ää mi̬i̬l sul, nüid `kargass kas või `närtse sehest `vällä; mul nõnda ää mi̬i̬l, et `kargass kas või `pilve Krk; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se b. kiitlejast, suurustajast mõni om väegä `uhke, `kargab vai nahast `väĺlä, keksib ja eputab Ran; tahat ummi `närtsa seest `vällä karataʔ uma `uhkusõga Se | n a b a k a r a n u d veninud naba om är karanu, ärä liigutet Hls; mia tõsti toda mahla `tüńni ja, tõsti `endä ärä, naba karass paegald ärä Nõo; naba om no˽`tõistõ `paika karanuʔ Har | r a t s a k a r g a m a kanga kudumisveast niide kord soeb `sisse kui sool jalgutid ukka `lähtavad `muljudes, siis akkavad äärepäältsed löŋŋad `ratsa `kargama, ei vöta kudet `sisse mette Khk
2. tantsimaSe Lut Kra lasat́skit karatass; pühil`aiga õks `tansti ja karati; t́sura ĺei `kiika, `tütrik karass Se; `kahru `kargama; rasõhhalõ karatass Lut
3. kiiresti, ootamatult toimuma, tekkima a. äkki tulema (haigus, viha jm) `jookseva `kargass `jalga Jäm; naŕr `kargas ihu `sisse; `kargas äkist viha täis Khk; ma `tunsi pölve `sisse `kargas naa `aige Vll; siis `kargas moole rooś, `kohkomisest `kargab rooś Mih; kui ma üles tõuse, põlvetesse `kargab nii suur valu Khn; tääle oo luu roos `kargan Pär; veri `kargab palesse; vesi `kargas `silmi; `kange kramp `kargas pöia `sisse Juu; sõna pialt `kargab vihasest Pal; karaśs viha täis Trv; karaś vihatses ku üits tuli Krk; `kargaje ru̬u̬s, si̬i̬ kes `kargap ihu `mü̬ü̬dä Krk; mia sai tolle leeväraasu suhu susata, `tu̬u̬gi karass `kurku (sattus hingekurku) Puh; veri karaśs näkku Rõn; mul tu̬u̬ sõ̭na karaśs `mi̬i̬lde Plv; ku `sü̬ü̬mise `aigo `kurko karaś, sõ̭ss täheńd tu̬u̬d, et kas saat `viina vai saat tõrõldaʔ Räp b. fig `kargab nagu püśs täis (vihastab äkki) Koe; ei jõvva enese üle taĺlitseda, `kargab nõnnagu püss `täite Kod; e l u ~ h i n g ~ s ü d a k a r g a b t ä i s (~ ü l e s) äkiliselt vihastama las `kargab temagi elu täis; ing `kargas kohe täis Hlj; süda `kargas täis, kas mine käsitsi kallale Khk; süda `kargas täis, `ütlesin kohe‿t siit suadik ja mitte enamb Kad; elu `kargas täis, ma kihuti tälle üte jõõdi Ran; süä `kargass üless nigu kikkal Se | s i l m a d k a r g a v a d t u l d äkiliselt vihastama silmad `kargasid tuld täis VJg | t u l i k a r g a b s i l m i s t (v ä l j a) (terava, äkilise valu puhul) tuli `kargab siĺmist (`väĺlä) kui kederluu kohegi vasta lü̬ü̬d, siss tuli `kargab siĺmist (`väĺlä) Ran c. soojendamisel kokku minema (piim)Sa Tõs Ris Nõo piim `kargas kogu Jäm; piim `kargab kogu, kui ta juba apuks on läind ning siis keedetasse Khk; piim `kargab soea ölle sees ära Vll; kui pala aeg on siis piim `kargab ää, se `kargab juba `lehmi sies ää se piim Ris d. äkki suunda muutma (tuul) tuul `kargab ju vahest nii äkist `teisse `kohta Jäm; tuul `kargab `ümber, otsib omale pesa, puhub kaksiti; pilve tonk tuli pääva ede ning `kargas tuule `pöhja Khk; tuul `kargas `teisele Mus; Kui tuul seda`viiti öhest kohast `teise `kargab on sadu oodata Pöi; `kargaja tuul teeb `kurja `ilma Hää; tuul on `jälle karand täna `teise `poole Juu; tuul karand `teisi `kańti juba Lai; tuuĺ karass `põhja Rõu
4. haarama, kinni võtma; ründama, kallale tulema kuer `kargas `kallale Lüg; `kargas `rindo, votti `rindost `kinni ja akkas rapputamma Vai; karga töö piha `kinni, missa `aegled; äkist ühed suured kääd `karksid mo `ümbre `kinni Jäm; `kargas ammastega porgandi `otsa `kinni, `krahftik tüki `otsast εε; tangidel on uuled, nendega sa `kargad naila pεεst `kinni Khk; `kargasi kapa `körva `kinni Pha; teine `kargab `teise `sanga kinni; saab näha, millal ta mu `kurku kinni `kargab Muh; `karga soppi kinni ja `puista kotist `välja Muh; koer `kargas `reide `kinni Rei; need `üiti `saapa tripod, siis karati nende `külgi `kinni ja tõmmati saabas `jalga Mar; [hunt] `olle `kurku `kargan obustele Aud; kui ma muido ei `ärka üles, `karga `varva `otsa `kinne Ris; mõni tahab `lüia, `kargab puu `algu `kinni Juu; kuri kuer `kargas `näosse `kinni JMd; `kargas ammastega `kinni, `kargab kallale Trm; karas ku uńt minu kallale Kod; Koer `kargab obusele ninasse Lai; koer karaśs ammastega `otsa `kinni Trv; ta karaśs `rindu `kinni miul Krk; kes tsusip `penni, peni `tunnep `väega `tolle ära, `kargap vai nõna `küĺge Rõn || fig `täämbe om paĺlu küĺmemb ilm kui eilä olli, `kargab kohe `nõnna kui `vällä lääd Hel; p e a l e k a r g a m a kärkima, riidlema, ründama Kui sa teise inimese läbi praugud, see nägu pragad või pääl `kargad, see `öeldaks kah põrgib Hää; valitseja `kargas `tiume `peale VJg; see on äkiline, kohe `kargab teisele `piale Plt; vallavanemp karanu kurjaste `pääle, et sul om edimene poig `vällä `võetu `toitjass, sedä ei saa Hel; ku ma˽pääle `karksi, üttegi tü̬ü̬ińemist ei olõ teil `õiguss `tsüśkiʔ Har; n i n n a ~ n i n a o t s a ~ n ä k k u ~ s i l m i(l e) ~ h a r j a k a r g a m a sõimama, kärkima, tüli norima Sie on `mõistlik mies, ei lähe `kellegille `silmille `kargama. Vana `kargas `kõigile `silmille IisR; Kus pidi kohe silmile `kargama Pöi; `kargab `ninnä õma sõnadega Kod; tahap `persega näkku karata Ran; ta `oĺli viha täis, karass mulle `arja Nõo; ärä sa nõ̭na `otsa karaku Krl; ka määne kusik vi̬i̬l ei olõʔ vai `kargas mullõ vanalõ inemisele `nõ̭nna Plv
5. jooksma; ringi hulkuma Mes sa üöd läbi `aeva `kargad, et eit nää sis `millaski kodu magada Kuu; lips lops `viimne paar `üitasse ning siis kaks tükki `akvad `kargma Khk a. lõhkuma (hobusest) obone `kargas `neljalt jalalt, `tõmmas käest `lahti Lüg; märal oli `kargamise viga `juures Ans; obu akkas `kargma, `peksas rattad puruks Khk; obu läks `kargama, nagu suur tuut oli rataste all Kaa; kui tuima poolt obu oo ja `kohkub, siis läheb `kargama, pire‿p lihagid nönda `kargama Jaa; obu läks `kargama, `lõhkus mehe ää Muh; kui obu `kargab, siis purustab kohe vankri ko ää ja jooseb isi ennast puru Kse b. kappama, galopeerima obused `kargavad ummisjalu Pha; obu jooseb `nelja, kui ta - - ülejala `kargab Jaa; obune `kargab `neĺla Juu; `kargas tuhat`neĺja VJg; ku hobõnõ kaḿmitsaga karaśs, sõ̭ss kell tilisi Räp; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu pit́eh; olõ‿iʔ illoś ku hopõń karatõh juusk Se c. kiini jooksma kiil paneb looma nii `kargama, kihutama, et kas tulest läbi Krj; `parma paelu täna, loomad `kargavad Tõs; `täämbä om paĺlu `kiinläiśi, eläjä˽`kargasõʔ Urv; pasadsõ `persega vaśk aja karja `kargamõ Krl; eläjä˽`karksi˽`hirmsadõ; eläje `kargasõ ku˽parmu omma Har; k i i l i k a r g a m a kiini jooksma palabaga lehmäd `kargavad `kiili, sabad `seĺges Vig; ku parmu om, siss eläjä `kargava `kiini, and säĺlän ja, jooseva karjamaald ärä kodu Nõo
6. põgenema, pagema vang õli `kargand `välle Lüg; `kargas kroonu teenistusest ära Ans; `seiksed noored mehed - - vahest `kargasid käest äe, läksid `metsa Kaa; `kostel `kargas saare otsast ära Vll; löi mind nii, et ma `kargasi `koolist εε Käi; vangid `kargan vangimaeast ää Tõs; see on sõea väest ää karand Juu; varas oli ära karand Kos; siis `üeldi viel karand naine, kes lahutud naine oli JJn; Karjapoiss `kargas ära Iis; si‿o nõnnagu kabeliss ärä karanud (kõhnast inimesest) Kod; läheb [naine] ää mehe juurest, siis `üeldasse karand naine, `kargand ää ju mehe juurest Ksi; kroonu pääld ärä karanu soldat Nõo
7. paaritama, sugutama obone `karga toist, on täkkol Vai; piab mära täku `juure `viima karata Khk; oli tüdrugu ää `kargand, siis polnd muud‿ku vöta naiseks Mus; naine oo ää karatud Muh; Muud amõtid põlõmtõ kui `kargab tüdrikä Khn; ärg `kargas lehma ää Tor; Kasandu `kõrtsus oli suur `kargamese täkk, `laśsid märasi karata Juu; karas ära selle tüd́riku, siis võt́t ärä Kod; las ta `kargab pääle ärä, mud́u jääb lehm vi̬i̬l `ahtrese Hel; perän siss nakass jälle `tõisi `tüt́rige `kargama, neid `oĺli täl mitu Ran; tu̬u̬ om `laskunu˽tu̬u̬l poisil henne üle karadaʔ Har; naane om˽ar karanu, ku om rasõvat `jalga jäänüʔ Se; tu̬ `tütrik om ĺäbi karat Lei Vrd karatama
karjuma `karju|ma, (ma) karju(n) eP(-o- Mar Lih Ris) Puh, (ma) `karjun R, -me, (ta) karju|b Hls Krk San(-p)
1. a. valju häälega nutma või kisama, kisendama `kange kisendämmä ja `karjuma Lüg; keik `karjusid nii väga surma juures, ema `karjus keige `rohkem; kui laps `karjund on, siis tä ekib pärast veel Khn; mis sa karjud tagakurgu (täiest kõrist) Mus; mis sa karjud nii vaĺjust, kuretab kõrvad ää Muh; mis sa karjod nii `kangeste, et tuba ühnä rõkkab Mar; missa sii karjud nagu sita ratas Tõs; Karjub `surnud ka üles Hää; vahest oli nõnna külm, kääd ja jalad külmetäsid, vahest kohe tuli `karjudes kodu; pisike laps `karjus ja `karjus, suri ää, `ööldi, et tal oli kirm Ann; `karjus oma eale ära Trm; kisendab ja karjub, enesel põle viga kedagi Plt; k a r j u b k u i (~ n a g u) r a t t a p e a l ~ s i g a (~ p õ r s a s) a i a v a h e l ~ p a s u n ~ p i h t i d e v a h e l karjub väga valjusti laps `karjus nönda kut ratta peel; Karjub kut pörsas aja vahel Khk; Karjub kut ratta pεεl Emm; karjob `justku pason Kul; karjub kui ratta pial JMd; karjub nagu `pihtide vahel Plt b. (loomade, lindude häälitsusest) `luomad `ammuvad ja `karjuvad Lüg; kassi pojad `kiuksuvad `karjuda; kajagad `karjuvad, tuleb vilu; korbid `karjuvad, jo rannas kalu on Khk; Kui kajakad `karjuvad läheb tuulele, `ööti kajakad `karjuvad tuult; Kui kured `kangesti karjuvad, see pidi `jälle `vihma tähendama Pöi; põrsas karjub, tahab `süia Käi; mõni lammas karjub pää ja pää, mõni lammas ei karju Vig; `ülged teeväd niisugust koledad äält - -, kui nad `alba `ilma `tiädvad, sis nad `karjuvad `varau·, `varau· Var; koer akkas kohe `karjuma, paar `korda `käuksus; Ku vińt karjub, tuleb küĺma ja ku `seukest kuristamise äält ti̬i̬b, siś tuleb `vihma Hää; meegas karjub, tuleb pahasi `ilmasi Kei; vihmkaśs karjub täna nii `kangesti, karjub `vihma Ann
2. hüüdma või liiga valju häälega rääkima ta `öigab `karjuda Jaa; ma karju tüdrukud siia, nad `teadvad `rohkem Kir; ära `karjuge mina kuule küll paraja `rääkmese ära; ja nüüd akkab abi `karjuma, nüüd änam ei `aita muu asi Hää; karjuti `õissa pulmad, `õissa pruudi pulmad Juu; karjuvad vastakute nõnna VJg
3. kurtma, hädaldama; leinama, igatsema karjub sihes valu olade Jäm; mis sest paramad on, et sa seda teistele karjud Khk; ta karjub, et taal `olle `rindus `aige Muh; kas ema karjub `aiged majal ka Rei; Ei saa änam [tööd] `tehtud, karjub sii ja sial äda Han; isa `karjus, et poiss `ristimatta HMd; karjub `vasta, ei taha `anda Juu; tõine karjub ädä sehen, aga tõine kannatab `vällä puha Krk
4. fig (kriuksuvat) heli tekitama ratas karjub, kui pole `määrimist saand; uksed `karjuvad ees Khk; siis timmiti pillid ää ja, et nad east `karjusid; selle kiŋŋad `karjuvad, nee oo `võlgu alles Muh; käi karjub Noa; ing karjub sees (astma puhul) Kul; täna on nii käre kärsakas küĺm, lumi karjub jala all Juu; kõht karjub, sooled mängivad `marjoa·si; `vanker akand `karjuma, ei ole `mearida soand Kos
Vrd kaarima, kaaritama, kaljuma, karima, karjama2
karv1 karv R(`karva VNg Vai) Käi L K(karb g karba L SJn), I T V, karu S L M T Lei, g karva (`karva R)
I. 1. a. karv, niiditaoline sarvainemoodustis nahal; harjas(ed) ei õle `ammast suus egä `karva `persses (väga vanast inimesest); Kaks `karva `kolmes rias nagu isuri rukki (hõredatest juustest) Jõh; nii pailu sadas, mette kainu `aukus äs ole `kuiva `karva Khk; kõhu otsa (~ kube) karvad; `Kainluaugu karu Pöi; silmä `ripse karbad (ripsmed) Mar; Sial oo pikk karu `seĺgas, see oo alvaste söödetud Han; arjavenelased `korjasid sia `karvu ka Kei; abeme rańdi karvad (põskhabe); alumesed (~ alumese otsa ~ kõhu alused) karvad Juu; tämäl õli `juuksite siden `aĺla `karvu; `karva `võetse [tapetud seal] kiävä vedegä, edemält kõrveteti tulegä Kod; `võlga `rohkem kui `karvu persses Lai; siĺma lau karvad (ripsmed) Ksi; kel rind `karvasid täis, sel pidi ia mesilaste õńn olema Plt; tal ei ole `karvi ka nõnda paĺlu ku tal `võlga om; akkam [tapetud seal] `karvi `kakme Krk; käsnäl olna õńn, kui karva otsan; kolm `karva pään, aga iki suib Ran || nüid lähäd `Juaspiga `karvu segämä (sugulist ühendust pidama) Kod || (silmahaigus)Rõu Räp unonaaselkiʔ `kasviʔ karvaʔ `siĺmi. noid kakutass `vällä Rõu b. hrl pl juuksed; habe Nüüd sasi kahe `käägä enesä `karvust (tutista, karista ennast) Kuu;`Este ei õld `iuksed, õli `karvad, `karvad mustad ku süsi; Kenel on `karmed `karvad, sie on kuri ja tige Lüg; Vahi misike sa õled, `karvad `siiras omal, `kammi `õmmete vähä siledamast Jõh; küll oli meil emäl ilusad `pitkäd ja `paksod `karvad Vai; [koolmeister] `kargas `karvi `kinni ja karustas Pöi; ma akka sool karust `kinni ja tutista Kse; võtab poisil karust `kińni VMr; tukustas karvust Trm; see on nii `karva `kasvand (juuksed on lõikamata ja habe ajamata) Lai; karvad on pikad, kaela pial; vanames aab enesel `karvu (habet) Plt; kaku karvost, võta karvost kinni (karvustan) Se || fig `kergita `karvu (tereta!) Lüg || fig see nii `karva läind (alla käinud, vaesunud), see‿b `saagid änam parama järjä‿bele Khk c. looma karvkate; vill `pehme, vali karv Kuu; `kitse, `kaśsi `karvad VNg; `luomad on vana `karva maha ajand, `uuves `karvas juo; `valju `karvaga lehm ei õle üvä `piimälehm Lüg; kuer `augub, `karvad `siiris (~ `püsti) Jõh; kasuga `karvad on `lahti Vai; [kasukal] ikka `lamba karvad sehetse poole Jäm; karu on koeral nii paks pεεl et Mus; Nii lihav mis karu läigib puhas Pöi; loom laseb kevade `karva Muh; `lammad `oĺlid vigased, karb `oĺli `lahti Vän; tegid koera karvast sokkisi Ris; veis eidab `karva Juu; punased [pullid] on viel vanal karval JJn; luom on väsind, nõnna et karv tuld seĺjast ää VJg; karv `vi̬i̬rnud puha piält ärä, kasuk ep anna `su̬u̬ja enäm kedägi Kod; ennemalt eidab koer karva kui varas jätab oma ameti maha Lai; nii illus karv kui uhak säĺlän Kam; susi karva hiit, a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; nälläkaru (hõre tallevill) Lei || (ebemed, pehme karvane kiht riidel) püksi pölved ajavad `karva (karvendavad) Khk; karu on ää `veerend (riidel toim paistab kulumisest) Krj; riie võtab karba `peale, kui riiet uhotasse Mar; see (villane riie) on sääritud riie, karv maha `võetud, sääritud ja vanutud JJn; `kanga karva, mis maha tulev tellede ala, `seante peenik kõmu Krk; `uńdrigu küĺg om karvale `õ̭õ̭rdenu Nõo || fig kadaka karvad (okastega kadakaoksad) olid `jälle eed tule akatiseks Kaa; sääl kedägi `einä ei oole, mõni aru karu (lible) oo kasunu Krk || fig sü̬ü̬ḱ vanass lääp, siss tulev karva (hallitus) `seĺgä Krk; karva lõhki ajama väiklaselt pedantne olema Aes kasvoi karva luhki Emm; naha ja karvadega üleni, tervenisti Kõige naha ja karvadega Hää
2. sulg, suled kana aab `karva (sulgib) Hls; kana loḱs ja aa karva `püstü; kana aa `karva sügüse Krk; kana aja `karva, kõik kotusõʔ `sulgi täüś Vas
3. kübeke, raasuke, natuke mette `karvagid (mitte midagi) äs saa; taa on karva vanam moost Khk; tää oo moost karba pikem Mih; üks karv (vähe) `puudus Trm; ma mitte `karva ei pane `sinna manu, ütteainust sõna ei oole `sinna manu `panden; si̬i̬ ei oole `karvagi tõisest targep Krk; olõ õi lehmä `karvagi majäh (ei ole ühtki lehma) Se; e i k a n n a t a (e i s a l l i) t e i s e k a r v a ei salli teist sugugi pekś sia nõnna ärä, et siga ei kannata enäm inimese `karvagi, kõhe pani `ju̬u̬ksu; lapsess suat́ tä `niske äbelik, ei kanna tõese inimese `karva; näväd ei saĺli tõene tõese `karvagi enäm Kod
II. 1. värv(us) `karvald ärä menemä Kuu; ilosa `kirka `karvaga `riie Vai; see on karvast εε läind, nii väga εε `leekind Khk; Mette‿p saa aru, mis karu sellel riidel pεεl oo Kaa; sii `niukesi punaka karvaga `uśsisi põle ond Mär; sel põle midagi `karva, see on karvast ää kadund; riie seesab `karvas (ei pleegi); ei eida `karva (ei pleegi), seisab ühösugune VJg; sie mies on nii tuhm, põle tal `kirja ei `karva Sim; läppind ein, ei õle enam ilus eina karv Trm; kuuśk, pedäjess ja kadajess, ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; paha karvaga (kahvatu) Puh; ma `tunsõ uma hobõsõ karva `perrä välläʔ Har || kahe karu vahe aeg (videvik) Khk; karva värvi (-värviline) mere udu viab `viljad `ruoste `karva; `taivas on päris vie `karva; laps on `itku `karva, `silmad vie `kierdel Lüg; kulu `karva, `kulla `karva, paju `karva, `pannel `karva, mähe `karva (ussisõnad) IisR; tuli`karva uśs Kär; vares`karva (lapiline, tükati pilves) taevas Mus; seelik oo punast `karva; vere `karva punane Muh; apu piima `karva obune Rei; va tuha`karba värb Mar; teliskibi `karba `kolne; nüid jo nee uiemad värmid, neid jo `metmet `karba Vig; nüid akkab taevas teist `karba `kiskuma Mih; `päike läks kieva raua `karva `luoja KuuK; uvaõie `karva riie (pruunikasmust) VJg; lina`si̬i̬mne `karva obene; inimene kui on väga kõhna, `üeldässe surma `karva Kod; kulatand `karva (luitunud) Lai; õbeda `karva `pärled KJn; orase `karva elerohiline Krk; kulu`karva pää Puh; rämmäʔ, piä maasikide `karva Har; tedre`karva kanakõnõ Rõu; `valgõ säne, koolu`karva (kahvatu); kurõ`karva, säne hahk (hobune); uba`karva ilvess; `taiva `karva haĺl, illloś haĺl Se; võtr um ei-must, sääne raut`karva; haaba `karva Lut
2. fig (seisukorrast, olukorrast) kes tiäb, kas ehk tulevall `aasta õled juo `tõisel `karval (oled juba mehel); tied siis `karva `muutu (lähed mehele) Lüg; seaste on seda näĺla äda, pole paramad tulemas midad sellest `karvast (niiviisi, sel viisil) Khk | olemus, iseloom Akkas varsti oma öiged karva näitama (halba iseloomu) Emm | välimus, vorm vanad tüdrukud seesavad `easte `karvas (ei vanane) Juu; eks ta kolm`kümmend `oastad ikke õle karva järelegi (välimuse järgi) Kad; karvass on ennäss ärä `muutnud, kõhnass jäänud Kod
kastma1 `kast|ma (ma) kasta(n) S L K I/`kasma, [ma] kassan Kod MMg/, eL (-me M San); `kasta|ma, (ma) -n R(-maie Lüg) Kod
1. a. niisutama, veega piserdama kabustad on `kassetud Lüg; monikkaine `kasta `leibä `suoja `viega ku `voeda `ahjost `vällä Vai; ei tule `vihma ega kedagi, natuke `kastis Muh; linnased kastetse märjäs, akkavad kasuma Tõs; `akna igiga kolm kord kastetakse soola`tüikaid Juu; sõńniku `laatajad tulid `enne väälält, siis ika kasteti JMd; vihim `kastas mua mäŕjäss Kod; k e e l t, n i n a, s u u d k a s t m a jooma; jootma `kasta suu `märjäst Lüg; `keikide ninasid piab paari `kordi `päävas `kastma (loomade jootmisest); see on pailu oma nina `kastand (joobnu) Khk; kasta˽siss sa˽ka umma ki̬i̬lt, viinaga vai ollõgaʔ Har; anna no mu ki̬i̬lt `kastaʔ Se b.  hrl vedelasse ainesse (korraks) pistma `kasta `kartol `sousti sise Vai; pudru sorgatasse piima `sisse, see on pudru `kastmine Khk; roop kastetse vee `sisse ja liigutatse `ahju Muh; mes sõrmos sellel oo, kuld`veega kastetud (üle kullatud) Mar; lõng kastetse märjas, siis `tõmmab ta libedas, muedu oo kuurud sehes Aud; kastan tadreku leeva otsaga ää `puhtaks Juu; `paślid õlesid `kastada mäŕjäss Kod; silgu su̬u̬lvesse kallati `piimä ja `sinna kasteti `kartul `sisse Kõp; kui sa lippe `sisse käe kastit, siss kahisi nii ja tõmmass `õkva käe puruss Puh; su̬u̬l `olli läniku kaase pääl, kes taht tu̬u̬ kaśt `su̬u̬la leeväga Nõo; `kartoli kõrvaline, pańniga `viidi lavva päle ja ega üts `kaśte sinnä `sisse Plv; `luidsaga kastõtass koho`piimä pandass pälist `sisse Se; küünlaid kastma kodusel viisil küünlaid tegema `küinal on `rasvast `tehtud. niit `panna `pulga `õtsa, siis `kastetasse `ühte`puhku `niiti väe`aaval `rasva `sisse, `tõmmata `välla ja `jälle `kasteta Lüg; kui jo kaks kolm kord oli kastetud, siis olid jämedad `küindlad `vaĺmis Ann; kae nigu kü̬ü̬nält kastap jälle, tulep ruttu `sisse ja lääb ruttu ärä ka jälle Nõo
2. fig oh jumal paraku `paksu `putru, kui võid `kasta ei oole (hum) Krk || tekipoisid - - `piavad kloset́ti puhastama või `õisi `kastma, kudas `öeldaks Hää; näpu (~sõrme) otsaga ära kastma (väga ihaldusväärsest asjast või isikust) See (hea õlu) kastetakse umbest sörme otsaga su käest ää Kaa; Seda `öeldi `rohkem `seukse ilusa, õige meelepärase `kohta, et kasta või näpu otsaga ära Hää; Mukib ennäst ninda üles, et tidruku kastav sihantse kavaleri näpu otsag ärä Pst; miä ess taha, et tu̬u̬ poiss miu putup, mia olli `endä meelest nigu mõni näpuga ärä kastetav Nõo
Vrd kastutama
kehv kehv g kehva spor S L K, g `kehva spor R, g kehvä eL(n kehev Plv Räp); n, g kehva hrl eP, `kehva R(-ä Kuu Vai) ViK, kehvä PäPõ Juu VlPõ spor eL
1. a halb, nigel, vilets a.  (füüsiliselt, vaimselt) kehv, kõhn, nõrk `kuski ei õle `ninda `kehvaid `luomi; `aigus tieb `kehvast; `vaene toit tieb `kehvast Lüg; akkab `toibuma, `este õli kehv, aga nüüd `toibus Jõh; `irmus `kehva mies, tama ei `joua sedä `krunti arida Vai; sönn on nii kehva ning sańt Khk; Kehva terisega äi lähe `linna midagid Kaa; [üks] oli siis kehvam ja [teine] oli suurem, ilusam poiss Rei; näost kehvaks jään Phl; kiitsakas, seda piab `ütlema mönel kehval tütarlapsel Noa; luumusest kehvä inimene o karvatu Var; kehv `jusku kuju ahunas räästa all Hää; kiha kõik nii vilets ja kehv et HMd; kehvaks jäänd, nagu va końdi unik Juu; olin nii kehva ja vilets Äks; obene kehvässe jäänu, kehvä järe pääl Trv; temä om kehvä poole lu̬u̬m; kehv muud ei oole ku luu ja nahk paĺt; ni̬i̬ jääve toidu peräst kehväss Krk; kõhn inimene, piḱk ja peenike, kehv nigu vana lõngess; nii kehv, ei jõvva perset `kinni pidädä Ran; tu̬u̬ vaśk jäi kehväss, jäi põdeliguss Nõo; ta õks `umgiʔ säändse kehvä `tervüsegaʔ Rõu; `tervüss om kehev, ei tiiä kuis peräots tulõ Räp || k e h v a l e i v a o t s a s viletsal toidul nii lahja, jo see kehva leva `otsas olnd on Khk; kehva inimene, on kehva leeva otsas Plt b.  kidur, armetu (taimede kasvust) `otra oli vahest nii kehv ka, - - `kääga kisuti `keige `juuridega VNg; kui `vaene aeg‿o, siis‿o kehva vili koa Muh; see `aasta mede `maadel kehva vili Käi; taimed oo väga kehvad Aud; räätsik on kehva mets, - - madal kehva mets `kuskil soo `kaldas PJg; kui kardulas on ää `närtsind, siis on kehv Juu; nisuke kehva kuusk, ei tia, kas akkab ära `kuivama JJn; kehva vili, vähä ja alb; mänen kõhan õli kehvem vili Kod; riśtik on `veike, kehva Pal; kaar täo kasvass, kõrre pääl om ta suur nätä, aga terä om kehvä Krk; orass väegä kehväss jäänu Ran; küll om si̬i̬ aastak kehv vili Nõo; vanast ollu kesi nii kehv et, t́siŕpega korjanuva Võn; kehvä kasumisõgäʔ (vili) Se || vähese viljakandvusega `kehvad `pollud `ilma ramuta Vai; nii kehva maa, see‿p kasva midagid `välja Khk; meil `oĺli maede poolest kehva koht Hää; kõege kehvem koht üle valla Äks; sii om üits kehv maakotuss Ote; kehvembä maa pääle tet́ti kaar Rõu; tu̬u̬ oĺl jäl `väega kehvä kotusõkõnõ Vas c.  asjade, nähtuste kohta oli old peris `kehvä `aesta Kuu; `kehval `päivil `kasvasin VNg; se on `kehvä `asja, sedä ei `maksa `mennä `tuoma Vai; sellel on nii kehvad `riided üll; kehvad teed, εp saa läbi kuidagid Khk; kui kεhv oli aeg pärast söda Noa; kui vilets linnas oli sis said, kehv õlu Mär; kehva aeg kipub tulema väga kui Var; eks see elu oli kehva ike küll Rap; eina aeg on küll väga kehva VMr; täo olli kehv `aaste, ikatse `aaste Krk; timavo om kehv `aasta San
2. a napp, vähene, ebapiisav kalapüüd oli selle `korra nii kehv, mitte kalu ei `saadud Jõe; ega suurt kalu oleki kohe, on ige `kehvä saak Kuu; tuhli saak o se‿asta kehv Khk; `kuulmene on kehva Phl; raha `saamene oli kehva Rid; küll see on kehva `mõistusega Kul; Sellekorra ette kehvä kalasuäk Khn; ja `süöki oli jo nii kehva HJn; kehva `jõuga inime VJg; lammas eläb jo `väega kehvä toeduga Nõo; kevä˛eäne pügü om iks kehvemp Kam; silmänägemine um kehev, kõik lööse haĺliss Plv; kui tuuĺ oĺl kehvä, siss saŕat́i kat́s kõrd Vas || närb ta oo `liiga kehva süömaga Ris; kui kehv `sööjä, siss om [lehm] tühi kui vana aud Ran; tu om kehv `süümä Se
3. a vaene, varatu `anneti `enne siin `neile `kehvembijelle kalurittele rugi jahu Kuu; inimine, kel varandust ei õle, on `kehva Lüg; `kehvade vanemate laps Jäm; kehva pruut oli, põle se suur kerst täis olnd mette Pöi; `kehvi inimesi on meide `valdas küll Rei; ta üsna `vaene ja kehvä, põle tal kedägist Mar; see oo ette kehva mees Mih; ikke kehvad `moodi [elati] Tõs; sii `randes on paelu `kehvi inimesi Hää; mud́u `vaene kehv mees, põle tal kedagi; temä on kõegist nii kehv, temäl põle kedagi vara Juu; tämä one kehva, si̬i̬ pru̬u̬di äi Kod; Et mu esä kehv olli, es jõvva mulle ti̬i̬raha `massa Hel; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aasta leevä Ran; tu̬u̬ esä `olli kehv inimesekene, niisama peost suhu `elli Nõo; ma olõ põraʔ ni kehv, mull ei olõʔ muud kuʔ keṕp ja kott; siä es taha tu̬u̬d `tütrikku, et kehvä om Krl
4. s vaene inimene `Arva `kehval ka `löhvätüb, aga sedägi `panna tämäle äüks (peeretamisest) Kuu; Sits kehva siid, vask vaese kuld Lüg; kis `ollid kehvad, nee tegid õite viletsad pulmad Muh; kehva ootab `ammo paremad `aega Kul; kehva oo raha poolest `vaene Tor; old `miĺjunää·ride miĺjunää·r ja pärast old ni `kehva kui `kehva Kad; [vihm] laseb kehval kesa `künda Lai; nii võhl et, ańgä ei sańdilõ suudäüt ega kehväle koorikut Rõu
Vrd köhvä, köühä
kodu3 kod|u, -o R Khk Käi L K I eL adv koju mies tuli kodu, minu majasse Hlj; läks oma kodo `käimä, vana kodo Lüg; puoltoist `aasta olimo `välläs, no `toine suvi tulimo kodo Vai; peaks ta ometi kodu tulema, ma‿p saa jo änam `lehmdega `üksi `korda Käi; isa oleks võtnd mend `seltsis, aga ema jättis mo kodo LNg; nüid tuleb kirikärrä kodo last ristitama Mar; ta tuli tagassi kodo Kul; tulin õhta `iĺla kodu Ris; iga üks (lammas) läb ise oma kodu, teise `lauta ei lähe Kei; pühabä `õhta läksid juba [mõisa] `tiule, `lauba `õhta tulid kodu Ann; karuäke `tehti kuusest, õksikline kuuse puu `toodi kodu Trm; tema on lähnu obest kodo `tooma Äks; põllul oli `suuri kiva - - vedasime kodu Lai; mõned [harjuskid] `oĺlid joba `äśti tuttavad, `tuĺlid siiä nigu kodo KJn; kui sõda lõppis, `tuĺlin kodu, polnd vihma`varjus ka `kuskil `olla Vil; mine iĺläksi - - küll sa `õhtuss kodu saat Krk; tütär `tu̬u̬di koolen kodu ja, emä jäi siss maha, jäi `aigess Puh; ku kägu tulep kodu `kukma, siss saap `ku̬u̬ljit Nõo; ärä enämp `kaegu `taade, pakeme kodo Võn; jää˽sa˽`Kat́re kodu, sü̬ü̬ḱi tegemä Urv; kooliõpetaja kutsuti kodo õks innõ ja kottohn riśtiti Rõu; toonu˽lehese˽kodo inne jaani`päivä, sõ̭ss ma tennü˽vihaʔ Plv; vi̬i̬˽sa no mu˽kodo ka `tervüisi Vas; k o d u t u l e m a sünnitama; poegima sii om egäs pääväs kodu tulemen; `lahke (lõhkuge) nüit kõtt täüs, lämit piimäk `putru, lehm on kodu tullu; temäl õhvak olli kodu tullu, `nüsme saanu Krk; lihmäkene tulõ kodu, siss om jo˽hää mi̬i̬ĺ et inemine saa `piimä Har; kodu saama ~ pääsema ~ minema surema Nüüd om ta ometi üits kõrd kodu saanu Trv; temä ärä oma kodu lännu joh, ei tule änäp meie manu Krk; kiä koolõss tu̬u̬ kodo päsess Rõu; ko inemine om jo ar˽koolnuʔ, sis - - üĺdäss vi̬i̬l sedä `mu̬u̬do ka et - - ar om kodo lännüʔ Se; kodu panema vanapiigaks nõiduma tüdrek on kodo `pantud KJn; tüdruk pannass kodu. ma näi ärä tüdrugu, kes olli kodu pant Krk Vrd koduje, koju1

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur