[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 62 artiklit

enese (n puudub) g enese R(-a Lüg; henes[e], [h]enesä Kuu) eP(h- Phl), `eese (ee-) Sa (`eesa LNg, Mar; eesa Rid) Mih Nis Rap, `enda () Lüg spor L K I, Trv(`eńdä) Pst T(endä hv Nõo) hv Har(`h-), Lei, -e Saa hv Vil, M(-ń- Hel) San, `indä Võn Ote, `(h)indä (-ń-), -e V, `(h)enne, he- Har, `enne, `jennõ Lei, `hinne Rõu Vas(-ńn-) Lut; in hinesehn Rõu; el henesest Har, hi- Rõu, `endäst Kuu; all enesale Kir, änesele Mih, eesele Ris, `endalle VNg, -le Vai, ennele Lei, hi- Räp; ad hinnel Lut Kra; kom enäsegä, heneskäs Kuu, hennega Kra, hinneka Se Lut; p ennast (-ä-) R/`e-/ eP(h- Phl; ä- SaLä; -ss Kod MMg) M T hv Har, -est M hv Ran, Har(h-), (h)innäst (-ńn-), -est V, end hv Lüg Jõh Vig Pär PJg Tor Juu Tür, `enda hv Rei, `endä T hv Plv, `hi- Plv Räp(-ń-), `inde Krl, `endast (-ä-) Kuu(h-) VNg Lüg, `endat Lei, endät hv Nõo, `hindät Plv Räp(-ń), `endasa VNg hv Lüg, `hendäs, henest Kuu, eest Vll;pl enesed hv Jõh Jaa; g eneste R(h- Kuu) Jäm Khk Hi spor L K I(-sse Kod), Trv Pst, `eeste Khk Kaa Vll Mar, `eńdi (-n-) hv Mar, spor K, Pal Äks T, `ende LNg Mar, `eńdide (-n-) Vil Ran Nõo Kam, `hindide Räp; all `eńdile Mär; ad `henneil, kom `henneidega Har; p `eńdid (-n-) IisR Jäm Käi Rei L K I M(-t) T(-t) Har, `hińdit (-n-) spor V, `endasi VNg Lüg(-ä-); (singular esineb sag pluurali tähenduses)
I. refl-pron
1. (objektina) a.  (hrl transitiivse verbi laiendina) siis `tehti `jälle kaik nii `uhkeks henest; lase siis `hendäs `kurnada nii `kaua Kuu; `tütrukud `oidasivad `endasi `valgenna (vältisid päevitumist) VNg; unestasin `endasa ~ enese `siie `istumaie; kuusk arib `endäst ise, ajab kävid maha ja tieb `puhtast `endäst Lüg; Siis `pesti `reie tuas siis `puhtast siis enesed Jõh; pidi ännast εε katkestama; paneme ennast `pitka (heidame puhkama) Khk; Sõid ennast täis Pöi; ma räägi nüid ennast ma‿p räägi `teisi Muh; jänes teeb aasa, eksidab ennast `koerdest εε Emm; `vaene `kerjaja toleb, kepp pitkemad `enda Rei; lapsed ei anna `endid kätte Kse; las ta lähäb ja koolib ennast Var; [lapsed] sittusid end täis Pär; angerjas poos enese ää [põhjaõnge otsas] roho `sisse Vän; vana perenaene murd `lammaid, teind eese uńdiks Nis; [karjamaal lambad] `kieravad ket́tidega `kinni, kokku `endid Amb; ta piab ennast `uhkest Rak; mehed jõid ennast `juonust Trm; sa tuled ennast poriga (poriseks) tegema Pal; `ütles Talinnast `enda peri olema Äks; lehmale `pańdi kärbis nina `peale, [sest ta] imes enese ää Pil; me `piame ennast van ~ `endit `rõõviss paneme Krk; temä piäb `endä iks enämbäss ku miu; mia `paistsi ennäst ahju man Nõo; kui varess vihup ennäst, siss `vihma tulep; `mõisa aeva iks suuress `endit joba Kam; rasse`jalgne ei tohi `enda pahandada Rõn; ei olõ˽ti˽hinnäst nii vaivanuʔ, nigu˽taa Urv; ala˽sa˽`näütü˽hennest mu˽`siĺmi; ma `aiõ `henne ka üless Har; küll um miiss tõist `naarma `hindä ei näeʔ Plv; a oĺliʔ `säändse rahvass, maśsiʔ esändäle ärʔ ni ośti hinnäst `ussõ [teoorjusest] Lut Vrd ennatsi, ennisid b.  (refleksiivse verbi asemel või intransitiivse verbi laiendina) [lennuk] `laskis `hendäst `sinne maha Kuu; ennast viina ooleks `andand; mis sa ojad ennast ukse `körva Khk; vääratad, kukud `eese maha Kär; obu `viskab maha ning kikerdab ennast Pha; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; õpped sa pesunaiseks ennast Muh; se üsna pödes jäla pεεl ennast ära Emm; pani minemä eese, ei taha tööd tehä; `vilne riie tõmmab eese `kärtsu Vig; vili loob enese ää Lih; mõni `tõutab ennast teisel truviks jääda Hää; see `pistis ennast `jooksu; koer oli `metsa pugen ennast Ris; mis sa eputad ennast Hag; siis ehmatand end targaks Juu; nääd sügise poole enam kägu ei kuku, ta muudab ennast kuĺlist või Trm; nüid ta akkab ennast järele `mõtlema; mis sa nõnna `oopled ennast Pal; `eitlik ilm, muudab ennast ütelugu Pst; siss õṕs ta ennast `piĺtnikuss; ega ta nõnda ei oole, ku ta `kerklep ennast Krk; mis sa targutet ennäst, kõrdsin ja ku̬u̬noleku pääl Hel; küll temä om ää usuga obene - - ei peruta `endä Kam; mul sai mitu kõrd `kronksi tõmmatuss ennäst San; sääl ma˽`külmssi `henne välläʔ; siin om lämmi siiä kogusõ˽kokku henne [kärbsed] Har; mis‿sä `hińdä suurustat Räp; herändä sa hinnäst (üless) Se c.  (objektilise atribuudina deverbaalsubstantiivi juures) elu põle ia, sellest need enese`tapjad ja kuŕjategijad tulevad Hag; mies võt́tis enese `kaitseks sõna Kos; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine Nõo; `hindekituss `haisõss Krl
2. (adverbiaalina) `Kutsuga see `toise pere laps ka heneskäs `mängimä Kuu; jalad oli enesel nisused `kanged VNg; poiss läheb nüüd `endale naist kõsimaie Lüg; votti `lapse enesega `kaasa Vai; toome `eestele pingi Khk; Igaüks ei ole selline, vaat see vötab `endase (on kinnise iseloomuga) Mus; `kumpkit sai kolm `paari pesu `eesel Kaa; jättis eesa kätte Rid; me panime `eńdile juba rehe ülesse Mär; iga pere `püidis enesale [kala] Kir; olid käärbud enesel Nis; `kutsus enestelle `kangeste Jür; `tõmmas `endale `kiirest riiet `piale (riietus) JJn; me olime `eńdiga `väĺlas (töö lõpetanud) Ann; sie on üks niesukene nohik miest, enese ette ta pusib ja on Sim; panima õõnad enese tarvis `kersso Kod; kes siiss nõnna `keŕkleb `endaga Pal; mis‿sa nühäd enesest KJn; nevä (koolilapsed) olli vaadige vett vedänu säält alt `ende perän Pst; mea pistä `endel tõise `rõõva ka `seĺgä Krk; ää iki, ku `endä peräld (omaette) majake om Ran; ärä lase `endäle `lüvvä Puh; [toidulaud muutus paremaks] kui joba `kartuld sai `endä täis; mes sä `endäst `vaivad nii paĺlu Nõo; mina lät́si `tahtse näid `eńdidega `kutsu üten Kam; Ma siss `mõt́li `endäman (endamisi) Rõn; tegive˽tüüd, ja˽pedäve `endäst `kõrda San; muidu omma˽mul kõ̭iḱ latsõʔ `ümbre˽`henne, siin saan `ümbre˽`henne elutsõsõʔ; ma olõ õks pallõlnu, et ma õks henne peräst (omal jalal) `väĺlä saa; ta ei hoia medägi henne˽sisen (enda teada); ma võta henele ~ `henne manuʔ; vana elu om sääräne, nii kõnõla henne˽päält (endast) Har; ma `mõt́li `hindält (endamisi) Rõu; nimäʔ võt́i mõtsa rakoʔ `hindälle Vas; herneh om jo˽`hindä koruʔ Räp; kelless maʔ tu̬u̬d `aśja `võidsõ kõnõldaʔ, maʔ pei üteh `hińdäh (enda teada); kae ette `hindäle; ma `lõiksi suurõ leevä pöörändüse, hinneka `pandaʔ (kaasa võtta); ma saa ai `hindäst [kuhugi minna], uma kõrd tuĺl `külge; kuiss saʔ `joudsõt arʔ taad jutto `hińdäh kińni (enese teada) pitäʔ; ta om `hindeviisi ~ umma `viisi `väega; muilõ `hauda kaivat, es‿`sisse satat, `hindä päält võtaʔ mõõdi Se; paha `pienüʔ linanõ lang, hinnel präädit Lut
Vrd heideste, heineste, hene, ennaste2, ennate, ente
3. (mitmesuguseis väljendeis) `Üksi `endäst, `kaksi käsist (ühe inimese tööjõud) Kuu; Niid akad sa ennast ää lammutama (vastuoksa rääkima) Kaa; eneselle tegemä (magama) KJn; [rase] `hindähe (iseenesest) om ärʔ pudõnuʔ Plv; e n d a k e s k e l ~ v a h e l omavahel `enda vahel õleme iast läbi soand Pal; `peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko Räp; paremb `hindä `keskel ärä lõpõta sjo asi; kiä `mõistsõ mehidse ki̬i̬lt sis kuuĺd ko mehidse˽`hińdä `vaihhõl kõ̭nõlevvaʔ Se; las olkõ timä `hinne `vaihhõl Lut; e n e s e p e a l iseseisvalt, omaette ta elab enese peal, ega ta isa kääst kedagi enam saa Mär; nüid ma ole enese peal old tüki `aega Vig; ku ma sääl henne pääl oĺli, sis taa õks `tõie säält mullõ kah medägina söögipoolõst ja väepoolõst Har; e n e s e s endamisi ma olen metu`korda mõtend eneses Mih; Kõ̭iḱ (kirikulised) `oĺli hinesehn mõtõlnu miä tu̬u̬ opetaja üteĺ Rõu; e n e s e s t ~ e n d a s t 1. iseenesest, välise tõukejõuta; iseseisvalt pεε valodab, on `vengo vöi säsugest `asja, vöi on ösna enesest pεεvalo Käi; vanad inimest `rääkist seda, äga ta pole enesest neid `asjo teand Rei; `uibu pandass tiku `külge ta‿i püsüʔ `hindäst üleväh Plv; 2. endal, omast käest [angerjat praetakse rasvata] seald tuleb `rasva nii `palju, henesest Kuu; mool oli `endast kõik rahakopikas Kse; sel veśti `taskul oli enesest ka midagi pial vist [enne muutmist] JJn; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla Nõo; tel om `endäst sü̬ü̬ḱ. `endäst maja illuss kõ̭ik San; tu̬u̬l om esi˽ka henesest hobõsakõnõ Har; esä `tahtse ka `hendäst (iseseisvat) ello Räp; nu̬u̬ (kosilased) tõi viina `hindest, a sü̬ü̬ḱ oĺ `tüt́rigu imä poolõst Se; 3. endamisi si̬i̬ `vaenõlat́s `hińdäst nii mõtõĺ: olõss tulõsi vana mehekene Se; e n n a s t t ä i s uhke; isekas Ole `pääle `hendäs täüs, ega sie `toistele midägi lue Kuu; Ega senega saa `rääkida, sie on `ennast täis Jõh; Nii ennasttäis mees, et otse loĺl näha Kaa; mis sa tätta räägid, tä tänä ennäst täis (pahane) Mar; nied `jõukad olivad jo nii `kangesti ennast täis VMr; on ennast täis nõnna et ei tule eest ega takka sõna `väĺla Plt; suurõline ja hinnäst täüs kui Räp; e n n a s t v a s t a ~ v a s t u rasespor eP M T kui ma `jälle hennast `vastu läksin Phl; ennast `vastu ~ `raske inime Saa; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; ennäss `vassa Kod; Kui ennast vastu inimene luuüdi sööb, sõs saab laits isune Trv; ennäst`vasta naene piab `oidma kõegest alvast Ran; vanast üteldi iks ramma naese, aga perästpoole nakati `ütlemä ennäst `vasta Nõo | näib jo `vasta ennast olema Kad; h i n d ä k o t s i l t ~ k o t t a l t 1. ise(seisvalt), omal jõul; omaette sa olõʔ iks nii `hindä`kot́silt (mõtle oma peaga), `kaegu‿iʔ essä ja immä midägiʔ Rõu; kas sa `hindä kottalt saista ei jõvvaʔ, et sa mu `säĺgä `nõ̭atat Plv; kodapoolinõ oĺl, mia sul majah `eĺli, poṕs oĺl esi˽`hindä kottalt Vas; lat́s küll `hindä`kotsõlt `kävvü es saaʔ [rehetoast rehealusesse]. läveʔ oĺli˽`korgõʔ Räp; 2. iseenesest, omast kohast Et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene [räägiti] Räp; h i n n ä s t m ö ö d a1. raseUrv Krl tu̬u̬ näüss innest`müüdä ollõv Urv; 2. omaette ugalanõ [on see], kiä üt́sindä om, innäst`mü̬ü̬dä Urv; h i n n ä s t p i t e n 1. rase ku naańõ last jäi, sõ̭ss `üĺti et ta um hinnest piten Rõu; pujaga oĺli hinnäst piteh Vas | tiä om joʔ `hindät pite (varsti sünnitamas) Plv; 2. „omaette“ Liisol oĺl ka hinnästpiteh pu̬u̬ĺ tallo Vas; h i n n ä s t s ä ä n e rase ku taheta‿i üĺdäʔ, et om rassõ, sis üĺdäss, et timä om hińnäst‿tsääne; naańe oĺ kotoh hińnäst sääne Se
II. poss-pron oma Henes kuub o kaik must `kuidas `sengä `puodi lähäd Kuu; sie inimene mudib seda `süömist `enda `kõhtu Lüg; ma ajasi ta (lehma) `eeste öuest ää Vll; `eese lapsed ja poa (poja) lapsed olen kasvatand LNg; nää ma ole jo eese käte peal (elatun oma tööst); puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale; me pidime siis selle sõnikuga `ende `põldosi rammutama Mar; enese lapsest saadike enese isaga ja‿s nüid enes‿mehega elasin [siin] Rap; `tehke `endi tüö ja süöge `endi leib Amb; anna miul üit́s pisar vett, `ende toobist Krk; `eńdi aena ja kõ̭ik söödivä ärä Nõo; ma `endä latsõ˽panni kõ̭ik lappõ `kakma ja `tü̬ü̬teme San; egä `kiäki henne `halvust ei tunnõʔ Har; kes `hińdä umaga raahu ei olõʔ tõśte umaga hangõldass Räp; ka ku lätt, mutku hörätäss uma ~ `hindä `persegaʔ Se Vrd enen, ennaste2, ennate, ente
ilm2 ilm g ilma eP(e- Käi Rid Mar Var; jõ- Khn; g `i- hv Mär Tõs, Kei HJn JMd spor ViK, KJn) eL(ji- Lut); `ilm(a) g -a R (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. maakera, -ilm sedä `ilma `luodust ei saa inimise `lapsed kõik `muutada; `piigalaps ei õle viel täis`kasvand – aga tiab juba kõik `ilma `asjad selitada Lüg; Ülä `ilma ulatavad, `ümber pää ei ulata = `silmäd Jõh; `ilmas on pali `rahvast Vai; Kõik ilmanurgad on täma läbi `pahmind Pöi; ise ime, ise pime, ise üle ilma tark = margapuu Muh; Üle ilma look (vikerkaar) Han; Laseb ühest ilmaservast `teise, tü̬ü̬d ei viisi teha Hää; ilma `algusest olid `antud talumeestel pahemad maad ja mõisal paremad Ris; rehendand - - `mitme pääva ja `oastaga võib ilma `ringi `sõita Kos; ilm on iga neĺla kańdi pialt `lahti, mine kuhu tahad JJn; kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ilma ori (vana ja jäme puu) Koe; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; vahest käis unes puole `ilmad läbi Kad; kas sugulaisi one ilmas vai ei õle Kod; ku paĺlu selle aa si̬i̬s on ilm arenand, `riided ja söögid Vil; üt́s põĺv kaoss, tõine akkass eläm jälle, ilm tühjäss ei jää; ku okki es joole ilma pääl (olemas) - - iki kindsu päl lükäti `käege [heiet] Krk; mes‿ma rahasitast oia, ilmast `saadu, `ilma lähäb kah; oh saab `ilma miu täis kah, jääb ülegi, mes‿mä nii paĺlu ahnitsa; sa `kõ̭ike ilma tü̬ü̬d ärä jõvvat tetä; kui kavva sina jõvvat sedä `ilma ülevän oeda; kajatava nigu `pu̬u̬lde `ilma (väga kaugele) kuulda; tu̬u̬ `oĺli küll vanamut́t ilman, küll tu̬u̬ vi̬i̬l `paĺlu `tiidse Nõo; ilma pääl süńnüse suurõ muudatusõ Krl; üle `õiguse ei olõ ka ilmah midägi; ilm um täl nüüd vallalõ ja toorõss (mõtleb, et saab kõike, mida tahab) Plv; ilma veereh lätt maa ja taivass kokko; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; no om seo ilm nigu `ümbre˽pü̬ü̬rt, olõ õi˽nii nigu innembüsi oĺl Vas; oh ta om nii `uhkõ, olõss ilma `ümbre käänäsi; kae no `mitmõt `päivä satass `vihma, ka tulõ no ilma ots Se; põld ravitsass `kõikõ `ilma, ni rahvast ni tõbrast Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) `Ilmal on `kurjad `silmäd pääss Kuu; `Lapsed jättas `ilma `uolest (hoolitsuseta); `Ilma otsani (mitte kunagi) ma sinuga enamb ei leppi IisR; nee `jätsid see ilma jäuks (hoolitsuseta) Khk; Mütu `ilma (kui palju) teitel neid taarist on Kaa; [ta] eliseb nüid tühjä jutu käen et ilm seĺjän; loeb ku ilm seĺjän Kod; Piab `ilmast ku `ilma (alatasa) `ju̬u̬skma ja ratselteme, mis ta sest saab Hls; ka äbi mõne ärjä suurune om, või ärg mõne ilma suurune (vabandatakse häbiväärset tegu); mitu `ilma (kui palju) mea tat vi̬i̬l ärä sü̬ü̬; Kadril kikk ilm `nurkapidi seĺlän (koob paljudele) Krk; ega sa `ilma ei jõvva ärä `võita Ran; niida om si̬i̬ ilma asi, niida käip si̬i̬ ilma käsi Nõo; näe, kos mul `uńdrik om kui ilm (lai) Kan; ilm um laǵa, maa toorõśs Lut | (ahnusest, suurelisusest) võtass `endäle vai `terve ilma `säĺgä Ran; Egass kõ̭kkõ `ilma saa õi˽kõ̭rraga `suuhõ haardaʔ Rõu; Tä kraap kõ̭ik ilma kokko Räp; sa tahat `kõ̭ikõ `ilma kätte saiaʔ, sa pööräde kõ̭õ̭ ilma `üśkä [ahnusega] Se | (õppimisest, õpetamisest) Ilm obetab inimese, `raske `kuorem obuse Kuu; Küll ilm õpetab, lai väli `nuomib Lüg; Küll ilm koolitab Pöi; küll ilm õpetab ja kroono piits koolitab Juu; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; raamat oppeb küll, aga ilm om suuremb ku̬u̬l`meister; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; Ilma piits um halusap ku esä vits Rõu; Ilm oppass, vaiskanahk koolitass Räp; i l m a p e a l (e) 1. peavarjuta; kaitseta, hoolitsuseta kui aed `ümber, siis ika nagu natuke `peetust on - - muidu ole nagu `ilma peal HJn; eläjäd oo ilma piäl - - ei õle `lautu; taĺli sein kukub maha, obesed jääväd ilma piäle Kod; temä esi sedä samasi ilma pääl, ku `meagi ole, ei joole `nurka egä ulualust `kunnigil Krk; kui oonetel `aida `ümbre ei ole, siss om kõ̭ik nigu ilma pääl jälle Nõo; 2. (eitavas lauses) iialgi, (mitte) kunagi Seda ei õld `ilma pääl, et sa `tõhtisid `ilma luba küsimata `menna Jõh; Seda ta küll tegema ei akka, ei `ilma `pialgi IisR; `möistlik inimene poleks ilma peel söduse tembuga akkama saand Mus; seda ma änam `ilmaski ~ ilma peal ei tee Tõs; mitte `ilma pial põle niisugust `aśja old Kad; seda ei `juhtu `ilma `pialgi, et ta sellele mehele lähäb Lai; śeo olõ‿iʔ ilma `päälgiʔ Lut; ilm ja maa ~ maa ja ilm küllalt siin om maa ja ilm `ruumi; sedä om maa ja ilm Krk; siihn om ilm ja maa Har; mullõ maa ja ~ ni ilm sedä joʔ, paĺloss mullõ vaia Se | päe alle maan ja ilman (kõrgel) üleven Krk; ilmast ja maast ~ maast ja ilmast, ilma ja maad ~ maad ja ilma pikalt ja laialt, väga palju (rääkima, lubama) `Enne oli mies maad ja `ilma lubama; Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; räägib ilmast ja maast Jäm; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; räägib ilmad ja moad kokku Tõs; Kule, mia‿i `oskagi mis `ilma seletada Hää; riagib `ilmast ja maast kokku Trm; mõni `läträb `ilma ja muad, võĺsib kõhe Kod; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad; räägib teist taga, ilmast ja maast kõik `aśja Plt; sa kõnelet maast ja ilmast, aru `kunnigil ei joole Krk; timä ti̬i̬d maast ja ilmast, ega tel jutust `puuduss ei tulõʔ Har; võih timä paĺlo kõ̭nõlass, ilmast ja maast Se; ilmast ega maast ~ maast ega ilmast, ilma ega maad ~ maad ega ilma mitte midagi, kõige vähematki ei tia maast ei `ilmast Hlj; nagu siga juua täis, teä isi maast ega ilmast Vig; ei ma tea `ilmast ega moast mette Juu; mitte ei tiand ei `ilma ega maad (kaotasin teadvuse) Ann; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; magab kui kot́t, tia kedagi muast ega `ilmast Kad; ise ei tiä mitte muad ei `ilma, muko kõneleb; tämä ei tiä `ilma ei muad Kod; ei tää maast ega ilmast, mitti kedägi Krk; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo;(purjus inimene) es tiiäʔ maast es ilmast Se; ööd ega ilma id enne oli pia `selgem, nüid ei tia ööd ega `ilma Tõs; tämä (minestanu) ei tiä ü̬ü̬d ei `ilma. ei `ingä kua Kod; [maja] teene kõrd põles `ü̬ü̬si. me‿i `tiadnud ü̬ü̬d-`ilma ega `pääva Äks; tu̬u̬ inimene ei tiiä tu̬u̬st ü̬ü̬d ega `ilma Hel; nüid ei tiiä mitte ü̬ü̬d ega `ilma näist (inimestest) Rõn; sa olt uĺl, tiiä‿i ü̬ü̬d ei `ilma; tiiä‿i ü̬ü̬st ei ilmast kost inemine om Se; ööd ilma ku(i) päeva pidevalt tat́tnina põleb ööd ilma‿ku `päeva Aud; ü̬ü̬d `ilma ku `päeva ole `lendus (töös, õiendamas) Hää; ü̬ü̬d`ilma kui `päeva tü̬ü̬s KJn
3. teat (lähem või kaugem) piirkond a. hrl lähim ümbruskond see püllub keik ilma juttu täis; keik ilm löi `silmade ees mustaks Khk; lapsed rügavad, et `terve ilm väriseb kεε Käi; ilm kolab üles Var; No küll ni̬i̬d `tiirgad tõmmavad ku ilm rõkkab Hää; veike inimesele paśtab see ilm suur ja lai JJn; ma vihastasin nii et kõik ilm oli must VJg; kõik ilm õli `taeva all `valge, tule kuma paessab Kod; Kui ilm lõuna poolt seljas on, tuleb sooja. Kui ilm põhja poolt seljas on, tuleb külma (fatamorgaanast) Plt; kabelin kõik ilm (kohad) inimeisi täis; ärä mine puretama koeraga, lehmäd lähväd siit ilmass (nägemispiirkonnast) `väĺjä Krk; [ma] röögi nii et `ilma kuulda om Nõo; [haigel] ilm nakas `kangest joba `ümbre `käimä ja kõ̭ik TMr; naaʔ ammõrdõsõʔ nii nigu ilm kumisõss Krl b. hrl (kodust) kaugem piirkond `teie `ulguta `ilma `müöda; Õles õld `tunnetud inimine aga mene tia kust `ilma `õtsast Jõh; lapsed `ilma kautu laiali [teenimas] Khk; Läks ilmast paramad `otsima; Elab tükkis teis ilma `otsas Pöi; kauda `ilma (taludes) käis `õmlemas Var; ei tia, kust lapse sai, jo ilma pialt sai PJg; laadade päält tulevad ilmald paelu kerjaki kokku Hää; maal (mujal) ilmas kahe köiega `panna kuorm `kińni JõeK; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse möda `ilmad `ringi VMr; piäd `ilma `uĺkma ja õmale `leibä `ti̬i̬ńmä; tämä `ilma õli `rohkem käänud ja nähnud; mino lapsekesed one kõik uih-aih ilma piäl Kod; `ilmast tuld ulgus Plt; ühessa last `oĺli, kõik on `ilmas (kodunt väljas) SJn; ei me oma `lu̬u̬me lase ilma `pääle uĺa Vil; üle ilma iluss inimene; si̬i̬ läit́s är tõise ilma `otsa; üle ilma satass `vihma, kigil pu̬u̬l om vihma u̬u̬ Krk; latse kasvive kikk suuress, `lätsive kikk `ilma Hel; ilma`karja (kodunt kaugele) minemä Nõo; `ilma näi ma `väega veidi, pidi kotun alati `tü̬ü̬tämä Ote; Suure karja`kaupa aeva eläjit kokku laadedelt ja kõgest ilmast; Ennembi täku`lõikaja käesivä `ilmapit́i, riistakot́t säĺlän Rõn; ta käu ku lõ̭õ̭ts `ilma pitehn (lehmast, kes ei püsi karjas) Rõu; ne `poiskõnõ `üt́less: ma˽lää arʔ ilma pääle Se; timä kõ̭õ̭ raha vii ilma päle; ilma pält tulnuʔ inemine; lät́s torbaga `jilma müüdä (kerjama) Lut; laia ilma, laias ilmas (kodust) eemal(e), võõrsil(e) läks - - `laia `ilma, Amee·rika Vll; Äkist öhe omiku on [kuldnoka] puur tühi, on `laias `ilmas, kõik `väljas Pöi; eks `laias `ilmas ole `palju `jöukad Käi; lapsed läksid kõik `laia `ilma Mär; ta lät́s `laia `ilma `õnnõ `ot́sma Räp | läks laia ilma piale Trm; no˽ma lää naa sõ̭ss kae nii et, mis ta laja ilma päl tetäss et Plv; latsõ˽laja ilma pääl Vas; kuhu ilma, kus ilma(s), kust ilmast kaugel(e), võõrsil(e), kaugelt, võõrsilt ei tia kus `ilmas sie elab VNg; kis seda tεεb ko˛es `ilmas ta on Khk; ei tea kus maal `elmas tä võib `olla Mar; loomad lähvad tiab kus `ilma HMd; koss ilmass ta oo tullud Kod; aga sinna jõkke tetti ka aid, mud́u sia lätsiv kus `ilma Pst; oben pääsess `valla, ju̬u̬sk kohess `ilma; päe (päike) suve kun ilman (kõrgel) üleven Krk; varess rü̬ü̬k, siss tuleva kost ilmast (väga kaugelt) kõ̭ik varõssõ kokku Rõn; jummaĺ tiid kuah ilmah tä om, ku tulõ õi `kostki `vällä Se; ilma taga ~ taha ~ tagast kaugel(e), kaugelt `sinna ilma taha akka `põldu tegema Kei; `aeti `sinna taha, tiab kus `ilma taha [heinale] JMd; marjad one ilma taga, vai näid lähiksen one; keśsi ilmataha nääle `sü̬ü̬miss viib Kod; kas sa `jõutsid ilma tagast `liiva vidada Plt c. (ebamäärsem piirkond) ei tea, kust `elmast need virukid (õlesidemed) `väĺlä `võetakse Mar; `kuśkil `ilmas `olla ei või, nii `irmsasti kihelevad [sääsehammustused] HMd; need (kaeralibled) on `kerged, lähvad tuulega kohe `ilma, reia alt `väĺja Trm; `uiskab sis kostab kista kui `ilmasse Lai; ku `küündlepäevän saa äŕg juuvva vett ilmast (väljast) sõss `maaripäevän ei saa mitti kukk ka juuvva; ilman (väljaspool alevit) suress neid, alevist viiäss kirst Krk; vana inimese `üt́livä, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun, `pi̬i̬ru ei tohi oeda `kińni Ran
4. taevalaotus; õhk(kond) ilm `läigitäb (õhk virvendab palavaga) Lüg; päe lähäb elma piiri (horisondi) taha Vig; akkab vist `vihma tulema, ilm lääb `sõõna Lih; kadrid tulnu `kaugeld `maalta, üle ilma, läbi maa rhvl Hää; ilm on nii paks et puud ei liigu Ris; pane ahi `kińni, egä `ilma ei jõõda `ükski sojass küttä Kod; latsel om vällän ilma luhi sehen `raske uni `kangest Krk; ilm kisub `piĺve Hel; ei jõvva `ilma `lämmäss küttä (kõiki aidata) Ran; [pärast pööripäeva] nüid läits si ilm (taevalaotus) tõist `mu̬u̬du, nüid es nimitävä enämp naid `tähti Kam; ilma laśk `piĺve; nigu `nahka vedä taad `ilma (taevas kisub pilve) Har; ilma pääle nii jäi [haokood kütisepõletamisel] siss es palaʔ `häste ärʔ Vas; ilm nakass jo hämäräst minemä Räp || mis sa `ilma kisendad muidu Khk; Paneb oort koheilma (valju häälega) kisama Kaa; laps karjob ühnä `kohta `elma (meeletult) Mar
5. inimese tegevusega seotud keskkond a. maine maailm, maapealne elu(korraldus) oh sedä `ilma `lusti ja `rõemu Lüg; rabad sa sii `ilmas iganis vöi lased kot́tlohinal, `surnu`aida viiasse sind `viimaks ikka Khk; Äga see ilma töö `enni löpe kut kaks kätt rünna pεεl oo Emm; `ilmas oo `mõnda `nähtud ja `viimne veel nägämata; meite rahvas läksid ilma `pulma (laadale) Mär; `üsku ole üksi`päini `siia `ilma maha jään (omaealised on surnud) HMd; `enne oli suur lugeja old, nüid on `ilmas old ja kõik tükid on ää teind Juu; ela `ilmas kui `pulmas Kos; nõnnasama ilma lärä õpivad kualin; sedä ilmamammonad näväd koŕmitavad; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; si̬i̬ om jumale maha jätten, ilma kätte esiennast `anden Krk; nüid aap ilm noore inimese ukka Rõn; är˽koolõss, jääss kõ̭ik maha ilma pääle San; külʔ ta koonõrdass ilman Kan; hädälitsel olõ õi ilmahn `õ̭nnõ; vaiv om elläʔ siih ilma pääl Se; paŕemb śoohn ilmah paaʔ pakutõllaʔ, ku patuʔ tuhu `ilma viiäʔ Lut b. (inimese eksistentsist) mõni saap `taivade, mõni lääp `põrgude, mõni jääp kate ilma vahele Nõo; kahe ilma vahel fig nõutu, kahevahel kahe ilma vahel – p‿`tεεgid mis ta teeb Khk; `kahtleb ühes `asjas kas voi ei – on kahe ilma vahel Emm; ma ole ku kate ilma vahel kunagi, raaḿ `laokil laiali Krk; ma‿le nüid nigu kate ilma vahel, ei elä ei koole Nõo || (sünnist, sünnitusest) sie õli `ammu `enne kui minä `ilmale tulin; tal pole `perssetki taga, kus ta võib last `ilmale `saada Lüg; emis toi kaik oma `porsad üväst `ilmale Vai; kui `aega oo `ilma `tulla, siis o `mεnna koa Muh; tulid `ilma `vaatama ja kadusid `juonega (öeld, kui laps sureb kohe pärast sündimist) Ris; mõni lammas ei soa kudagi `moodi `talle `ilma Juu; olen kuus last ilmale kand Kos; mina veel ei `oldki `ilmas siis kui Indrekist vend suri ää Ann; niikui `süńdind `ilmasse, `puhta paĺlas VMr; `i̬i̬späne pääv õllud ku ma `süńdinud ja `ilma tullud Kod; ää nu̬u̬r lehm olli, es tu̬u̬ vasikut `ilma Krk; nõ̭na ots süüdäb, ei tiiä kas mõni ärä kooleb vai sünnib `ilma Nõo; sul om kaits tütärd vana ämm `ilma avitanu Rõn; jälle om üt́s inemine ilma pääle tulluʔ Har; minno es olõ viil ilman, ku esä lät́s Naha `küllä Räp; poig `sündü ilmalõ Lut || (surmast, suremisest) Tämäl (surijal) `toisess `ilmass jo `leiväkott `valmis `pandud Kuu; saadan so korade `teise `elma Käi; eks ta (vana ja põdur inimene) ole siit ilmast minija Han; tema on juba `teises `ilmas Vän; sured ärä, lähäd `sinna `ilma, `tõisi `ilma; tämä one ilmass ärä lähnud, siit ilmass `lahkunud Kod; ilmast ärä ängänu Krk; [ta] oĺl ka jo ilmast `vällä lännüʔ Har; noʔ piät tä `tõistõ `ilma minemä Rõu; är läts `tu̬u̬hhu `ilma, är läts śjoost ilmast Se c. surmajärgne maailm kudas teiss `elmas oo sedä ei tea Mar; taevas one tõene ilm Kod; mis sa siin külvät, sedä sääl ilman `lõikat Krk; kiä `viina om koolnu˽tuu saa tuuh ilmah vanapatu hobõsõst; tulõvatsõ ilma kohuśs om tulõmah; Rahha `pańte ka `tõistõ `ilma üteh, mehile tubago ja `naisilõ jäl’ saiarahha; Hummogotsõl ü̬ü̬l õks olõvat `kooltake˽paŕõp, siss tu̬u̬h ilmah jo˽kõ̭ik `u̬u̬tvaʔ Se; las jummaĺ anku taav́ast tu̬u̬hn ilmah Lut
6. rahvas, võõrad inimesed jo sie jutt one `ammugi `ilma kääs VNg; ons ilmal seda tääda tarist Khk; kes elma suud `kinni paneb Mar; ega kõik põle just na mette kudass ilm `arvab Kse; ilm ei tea mis ta teeb ehk Ris; ära `kaeva ilmal äda, ilm naerab seda Pee; sie jutt on juba `ilmas Trm; ilm oo nõnna ukka lähnud Kod; si̬i̬ `oĺli sel aal ilma (mitte kellelegi kuuluv) mets Vil; mea ole kige ilma naarusse Trv; sedä `tääve kiḱk ilm joba; esi ilman kasunu ei oole esät ei emät; egä ilmal amet `seĺgä ei saa `aia (rahva suud ei saa sulgeda) Krk; ärä usu `ilma, ilm aab puru `siĺmä Ran; serätse larule ei või jo kõnelda, ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle Puh; mes sä larat tast ilmale Nõo; ilma arm om tühi põrm, imä arm om `õigõ arm Har; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ ärʔ; vaia mul ka pidämä `naadaʔ naid kińgitüisi rätte, muidu jätäʔ `ilma Vas; ma ei tiiʔ ilma `perrä, ma õ̭ks tii umma `tahtmist pit́e; śjoo (jutt) jo om `kõ̭õ̭lõ ilmalõ tiidäʔ Se
7. teat periood, ajajärk tia kene `ilma `aigane VNg; `Ärgadel akkasid mo `aegu ketid, nee `üiti siis uie ilma `kütked Pöi; Aga mine sa võta `kinni milla `ilma neid (leentoole) tegema akati; Kes teab kelle `ilma neid (raamjalgadega laudu) juba tegema akati Trm; ma `nüütse ilma aast ei tää sul kedägi ütelte; et si̬i̬ aigilm (elukord, aeg) ninda kitsass om Krk; vana ilma rahvass teesivä mõtsa rohusit, kedä kohegi tarvitava Ran; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; timmat ain om `vastse ilma `aigu tullu Kam; Kes no vi̬i̬l `õigõ˽seo ilma `aigu `ahju pühḱ Urv; vanailma `aigu oĺl alasi keriku man sańdiʔ Har; Vanast `ilma oĺl ka‿ks pruudil miŕdi krańts pään Rõu; tu̬u̬ ilma `aigu talo latsõʔ `tihka as `kleite `sälgä `pandaʔ Räp; ta (võrk) om ilmast `vällä lännüʔ (kõlbmatuks muutunud); peńn (rahaühik) om si̬i̬ ilma ajoline; A tu̬u̬ (ema) õks vi̬i̬l `ti̬i̬dse kõ̭nõlda õt sääńtse [sõbad] oĺliva üte ilma `aigo `olno Se
8. Ilm `oitku! Poleks ma seda mitte `uskund; Äi see käiakrenk `kölba änam `kuski ilma `poole, jälad mäead; Kui lehm punast kuseb, siis on `keikse ilma param, kui ussi`kihnu kusseilma poold (kuskilt) käde saaks Rei; `ilma tiada (kes teab) mis sa jamsid unes; Ega igaüks soand selle kuhjategemisega kuhu `ilmagi (toime) Kei
ise|enese
I. refl-pron (rõhutavalt)
1. (objektina) ise`ennäst `suurenda ja toist alanda Vai; ta `laskes isiennast püssiga maha Ans; `pehme [veski]kivi ta teritab iseennast koa Pöi; oled sa `teisi aidan, `aita isiennast koa Kse; On nii paha meeleolu, et ei taha isiennastki näha Hää; ma `peśsi isiennäst Saa; ega ta isi ennast koa `ilma jäta Ris; topivad ise `eńdid, ega neid `sinna vaja ole JõeK; paks mets kluasib iseenese alt ära Amb; oh sa vana pia küll, iseennast manan Lai Vrd itse|hene, itse|enese
2. (adverbiaalina) luges iseenesele Lüg; ise enese ede olemine – pole teistega segamini Khk; ma ole vähe `sitke koa iseenese `vastu Muh; teeb ise `eesele (magab) Mar; ta jähi isi`eesesse mõttesse Kul; ma `ütlesin isi`endale nüid tuleb `varsti `vihma Var; ta‿i olnd iseenesega rahul Kos; ise `eńdi `keśkis kooliõpetaja karistas, pani `püśti ja põĺvili Ann; ma tiän ise enesess et, egäl inimesel on õmad `raskused; palvetab - - iseenesen palub Kod; `tahtis valetata, aga `langes ise `endast ära [hirmust või ärevusest] Lai Vrd iseennaste; itse|hene, iseennaste; itse|enese
3. (mitmesuguseis väljendeis) i s e e n e s e p e a l iseseisvalt; omaette ise `leibas, siis oled ise enese pεεl Emm; ikke eläb ise `eese peal Mar; i s e e n n a s t t ä i s uhke; isekas `Uhke ja iseennast täis `tõisest inimisest ei pia pali midagi Jõh; Irmus iseennast (jonni) täis laps Pöi; üksipääne, isiennast täis inimene `olla Aud; ta on nihuke `uhke, isiennast täis Juu; on ise ennast täis, ei tee teesega tegugi Pal
II. det-pron ise See oo minu iseeese asi mis ma tee Kaa; Iseennast pole `ollagi, aga irm vali ääl Pöi
III. poss-pron oma Selle (gripi) vastu aitas vahest kui kolm korda paljaste hammastega noatera naksasid. Muidugi ise-eese hammastega Kaa; ise `eese `viisi (omamoodi) teeb maha `jälle Mar; õpid iseenese rumaluss maha `jätmä Kod
Vrd esienese
Hispaania: sidä `hispaa·nia `haigust (grippi) oli ja siis jäi siel nii `palju näid inimisi jäi `hispaa·nia `haigeks; `Hispaa·nia krae (süüfilise viimane staadium) Kuu; ta oli spaani `aiguses ehk `inglise `aiguses (gripis) VMr; h i s p a a n i a k ä r b e s 1. ravim hispaania kärbsest (Lytta vesicatoria) `ispaa·nja kärmes oo `sohke rohe, mis teeb inimese ulluss Tõs; `lehmil ja märädel andass `ispaa·nia `kärblisi ku na joosnuss ei saa; `ispaa·nia `kärblene om si̬i̬, kellege saap `perrä panna (kasutada armuvahendina, et poiss tüdrukut armastama hakkaks) Krk; 2. porikärbes üks suur one sinine, `üeldässe ispaa·nia kärbes; ku ispaa·nia kärbes kalade ja liha `piäle situb, siis kõhe uśsid lüäväd `sisse Kod; h i s p a a n i a l a m m a s (lambatõug) ?meriino paania `lambad MMg; hispaa·nia lammass tu̬u̬ um nii peenükene ja paks vill Rõu
jala|alune
1. labajala alumine pool, tallaalune `juoksis `ninda tulist, et jala alused `välkusivväd Lüg; Köhä kui õli, siis põledeti jala alusid Jõh; jala alune nii `arge kevade Khk; jalaalune sügeleb siis suab `tühja `kõndida VJg; ma lei jalaaludsõ `kat́skiss Har; t ä i s j a l a a l u n e lampjalg Täis jalaalusega ei `kõlba sõduristki Lüg; täied jalaalused MMg || fig Küll sinule ükskord jalaalused tuliseks kütetakse ja minema kihutatakse; Mis sa niipalju uhkustad. Sinul on veel alles jalaalused külmad (uustulnukast) Lai
2. jalgade all olev; jalgade alla pandav anna `mulle midagi jala alust Mär; jalaalune one põrand Kod || fig halvustatav, alamaks peetav inimene egä ma sinu jala alune õle, kedä sa `naurad `ühte `puhku Lüg
3. jalarättLut
jala|kand Jalakand jääb `ukse vahele, sis | tuleb külalisi ~ saab `surmasõnummi Lüg; kui ma suren, siis `õmmelga minu jala `kandude `alle `ristid, et siis ma ei akka kodu `käimä Jõh; tutt rippus selja taha, ühna jala `kandu Muh; Jookseb, et jalakannad | välguvad ~ löövad uperkuuti (kiiresti, ruttu) Ris || fig Katsu oma jalakannad kaotada (s.t mine ära) Hää; `pööras jala kanna‿belt (ruttu, kähku) `ümber Ans; p e a s t j a l a k a n d a d e n i üleni, tervenisti pääst jala `kanduni `uuved `riided `seljäs Lüg
jalal adv < jalg
1. jalgadel, püstiasendis ei `sõisa jalal, `ninda `purjes Lüg; `Ommiku vara jua jalal Jõh; niipaĺlo ikke ma olen et ma teist `pääba jalal ole Mar; sa pidid `oidma neid jalal (s.t lehmi hästi toitma) Vig; laps seesäb juba jalal KJn; mia niipaĺlu konagi [viina] es võta, et ma pikäli lätsi, mia olli ike jalal Nõo; [tõbine] ei olõ viil jalal Vas; o m a l j a l a l iseseisvalt akkas jo oma jalal `käima Vai; juba `aige on jalul, juba saab omal jalal edesi KJn; mia jumalale tenu saa iks omal jalal sitale Nõo; j a l a l o l e m a 1. liikvel; kohal obused olid saha ees nii jalal; kui erk ilm on, siis oo mesilased jalal Khk; tsika tapat ennedä, sis omma haraga jalal. naa ka õks `tahtva taat toorõst liha; `lõukõso omma jo jalal, no nakass kevväi tulõma Har; 2. käsil, päevakorral, kehtivusel sie jutt on `täiest jalal, igä ühe `kõrvis juo Lüg; ja siis oli rahu jalal Plt; ku esi `lähkün olõt - - a˽ku kauõn olõt, siss om `varguss jalal Har; oĺlgi `ri̬i̬de ua`põimmine jalal Rõu; `ju̬u̬mine `omge jalal `väega Räp
2. jalgsi siist või jalal üle minnäʔ Plv; jalal `aeti näid tõist puult `järve Peeter`purki Räp
Vrd jalul
jalalt jalgsi talvõl, ku järv kõvass jäi, tuĺlime jalalt Hanivalõ Räp; Jalalt üle su̬u̬ saa kipõń üle kilu`meet́ri Se; n e l j a l t j a l a l t nelja, kihutades (hobusest) kui `tõmmasin `õhjad `pingule, siis obone läks kõhe `neljält jalalt Lüg; `lambad panevad neĺlalt jalalt `ümber lauda JJn; kõõ̭lt nelält jalalt, väega `virka lätt Se || jalapealt, kohemaid äsä `tahtsõ jalalt maha sataʔ Vas
jalan jalan Kod M T Kan Urv Räp, d́alan Lei; jalah Plv Vas Räp Se; jalahn Rõu jalas; hrl ühendis [püksid, saapad, sukad jne] j a l a n minul one õmad `suapad jalan Kod; Tõesen jalan pastal, tõesen vies Trv; `niitjäl olliva viisud jalan Ran; ess ole vanast üttegi `pöksi naestel jalan Nõo; käńgäʔ ess püsüvä jalan Urv; tü̬ü̬n `kävvü oĺliva viisoʔ jalan; Ei olõ inämb pökse jalah (puudus käes) Räp; p ü k s i d n a i s e j a l a s võim naise käes si̬i̬ mõne mi̬i̬s, püksi naise jalan Krk; meil om püksõlda peremiiśs, püḱsiʔ ommaʔ naase jalah Se; k u r e s a a p a d j a l a s paljajalu käimisel tuulest ja veest pragunenud nahk lastel olliva kure`saapa jalan Ran; seere läävä väegä lahevale ja `kat́ski - - om kure`saapa jalan Kam; Poiskõsõtüḱk hulgus ütte`viisi pori seen, no omma˽kurõ`saapa jalan Urv; tal nigu kurõ`saapa jalah, pääväga är palanu Räp; `lat́si õks tsusitas: ka kurõsaapa jalah, ḱau viil `mustõ `jalgugaʔ Se | karu `saapa jalan id Krk || nooritsõn d́alan (noores eas) Lei Vrd jalas, jalgas
jalas1 jala|s g -se S(excl Muh; n, g -si Jäm Ans; jälas Vll Pöi Hi; -sõ Khn) L HaLä Jür Ksi VlPõ, -kse Kuu Hlj VNg Vai Kei Kos Amb JMd ViK Plt, -sse Jõe RId Muh Iis Kod; jala|ss g -sse Hää TaPõ(excl Kod) KJn Pst Hel T Krl, -se Hls Krk, -sõ V(n -śs Plv Lut), -ssõ Võn Kan Räp, -ssa Trv, -sa Rõu; d́ala|s(s) g -s(s)õ Lei a.  talvesõiduki (ree, saani, kelgu vms) osa: kaks paralleelset eest üles painutatud puud, hilisemal ajal ka rauda, millele sõiduk toetub ja millel libiseb rie jalakse `küĺles on `tallad Kuu; kena kui kelgu jalas Hlj; kui jalakse rind `katki `lähte, siis onegi `otsas; rie, `saani, `kelgu jalaksed VNg; jalassed `painutatti ikke ise; jalasse `paine pakk; jalasse all on viel `rauad Lüg; jalakse `painu Vai; vanasti `eeti puu `talladega ree jalased olnd; `körge ~ järsu joosuga jalas Khk; jalase ots piab ikka kõver olema, kutsutakse ree kärss Pöi; jalased `piavad `keskelt vähe `kummis olema, siis oo ia `kerge; ku regi `ümmer lääb, siis oo teene jalas `rohkem räsas Mih; jalaste `sisse käibad kodarad Nis; jalakse `tõusandes JMd; tammepuu jalastega regi VMr; jalassed ot́siti kõverad puud metsast, vahel juuriti; vanast old jalassed õige tugevad, kui rege ei rautatud Lai; sel jalasel om ää `tõusmine ~ tõus Krk; kui jalass läbi `kullu, s `panti kõeo puust talla ala Ote; ma `karga jalassõ `otsõ pääle Räp || (eri jalasetüüpe) `juurinõ jalaśs Plv; j u u r i t u d ~ k a s v a n u d j a l a s juuritud puust loomuliku kõverusega jalas `kasvand jalassed, kõverad `kasvand kõhe Lüg; isekasond jalas mes juuritod oo, mes täis kasond jalas ikke oli Mar; kasund jalastega regi Vig; juuritud jalas, kasund puu oli Mih; juuritud jalased põle aśsad kedagi Tor; `kasvand jalased Nis; mul omal koa on lakas peris kasnd jalastega regi, jumala paenutetud; juuritud jalastest tehtud regi einavedu tarvis suvel Trm; kasunu jalass Plv; kasunu jalass `saadi kõõv́opuust, saarõl om juuŕ `pistü maa `sisse Räp; k a l l a t u d ~ k o o l u t a t u d ~ m u r t u d ~ p a i n u t a t u d j. painutatud jalas `painetud jalast `üölla Jõh; nüid ikke kallatod jalastega tehässe reed Mar; koolutud jalast saare puudest Mih; `murtud jalased HMd; kallat jalased Nis; nüid on old kallatud jalased Kei; minul on `praegu viel üks paar jalakseid lakas, mis on viel isa `aeksed painutetud jalaksed VMr; paenutetud jalass nisamute kasest ja saare puust Trm; painutõt jalass Har; painutõt jalass om iks painutu; kerä `pääga jalass Räp; keeräśs `pääga jalasõʔ Se b.  mitmesuguste esemete (nt adra, toobri vms) vedamise hõlbustamiseks nende alla kinnitatav laud eistokkid on `väiksed `jullad. neil on jalassed all - - ia vedada `müöda jääd Jõe; `tuuri jalasega tuuasse vett. jalas pannasse `tuuri `alla Tõs; mõnel om puu tettu ja raud `sinkli pääle lü̬ü̬d, si̬i̬ pandas adra ala, tu̬u̬ om adra jalas Ote; pluga jalass, jalass om tuu kiä lasõ‿iʔ timmä süvästele, mink pääl timä sõit Lut || adra jalas (raudadra saharaua alumine serv) Kod || isa kävi `metsäst `etsimäs `kätküve jalaksi Kuu; jalasäĺl Trm c.  pl suusadLut Vrd jalane
jalas2 jalas R(-ss Vai) Jäm Khk Muh Hää Saa Kos Jür JJn Ann Koe VJg Sim Ksi Lai VlPõ, jälas Emm hrl ühendis [püksid, saapad, sukad jne] j a l a s karbused jalas Khk; pätid olid jalas lagun Muh; karva `nahka `pasled olid jalas Kos; on ühed igavesed korikad jalas, `pasled ja narsud Jür; takune seelik oli seilas, kaltsud jalas jahja labajalas olid tallukad ja viisud Sim; [Käib] justkui viisud ~ pastlad jalas (lohakas kõnnak) Lai; `paĺlad kingäd küll jalas Kõp; nädäl `aega päe päevä kõrval `seisid viisud jalas Vil || `talvel `käivata `suksed jalas || fig ei õld püksagi jalas (vaesest inimesest) Lüg; p ü k s i d n a i s e j a l a s võim naise käes Ei säel majas `korda ole, kus `püksid `naise jalas IisR; Majas aa püksid naise jälas Emm; sel mehel on püksid naise jalas Ksi; seal talus on püksid naise jalas Plt; k u r e s a a p a d j a l a s paljajalu käimisel tuule ja vee tõttu pragunenud nahk jalgadel kui `poisil jalad `onvad mudased, siis `poisil `onvad kure`saapad jalas Lüg; kui kure`saapad jalas - - määriti rasvaga ja mageda `võiga Sim; kevade on lastel kure`saapad jalas Plt Vrd jalan, jalgas, jalges
jalast jalast Jäm Kaa Muh Mar Vig Trm KJn Ran Nõo Krl Har Räp Se, jälast Emm hrl ühendeis [pükse, saabast, sukka jne] j a l a s t v õ t m a ~ k i s k u m a vettis `pastla jälast ja `veskas üle öla Emm; võta `soapad jalast ära Trm; kiśk `saapa jalast maha ja lät́s magamadõ Har || fig `leeris kεind [noorest öeldi:] lapse king jalast, tüdrugu ~ poisi king `jalga Jäm; p ü k s e j a l a s t a n d m a ~ v õ t m a majanduslikult viletsasse olukorda sattuma See vetab püksid jalast ää Kaa; Kui oma pöksi jalast kõrd ärä annad, käid elulõpuni pallaste kintsega Nõo; Anna vai pöksi jalast Räp
jala|tald
1. labajala alumine pind, jalapõhi Täid `süöväd `lapse periselt ärä, pääst `pääle ja jala`tallani `väljä (öeld, kui laps ei lase pead kammida) Kuu; Alt `õõnes jalatald, saab pali `tienida Lüg; `Tõmma nii, et nahk jalatalla all `ki̬i̬rdus (suurest tööpingest) Hää; Kui jala tallad kehelevad, siss saab `tańtsi Saa; jala tall ~ jala põhjaalune Krk; ma annass ta jala tallale suud, kui ta vi̬i̬l elässi Nõo; Ku jalatallaʔ süüdäse, sis saa tantsi Se || fig j a l a t a l l a s t p e a l a e n i; p e a l a e s t ~ p e a s t j a l a t a l l a n i üleni, tervenisti Päälaest jala`tallani olen sinu iest `uolitsend Kuu; tämä on jala`tallast pää `laeni `kelmistükkisi täis; on pääst jala `tallani ias `riides Lüg; ehitasse tεttä pea laest jala tallani Mar; kui `peime maease `mindi, siis `pańdi vel ämmaeit pia laest jala tallani `riidis Lih; pane jalatallast pia`laeni [riidesse], kui on raha JJn; päälaest jalatallani `vastse `rõõva seĺlän Krk; ku midä hiidüde, päälaest jalatalloni ju̬u̬sk tu veri, kõ̭iḱ kehhä pite Se; j a l a t a l l a a l t l ä b i k ä i m a ~ m i n e m a ~ v e d a m a end alandama äi mina lase ennast jala talla alt läbi vidada; kül sa pead mütu `korda enne ta jäla talla alt läbi `käima Emm; jala talla alt läbi minema VJg
2. jalatall suuskLut
jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) j a l a g a ~ j a l g(a d)e g a 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; o m a j a l a g a iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; j a l u s t ~ j a l a d o t s a s ~ ä r a jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; j a l u t a ~ j a l g a d e t a ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; j a l a ~ j a l g a d e a l l , a l l a, a l t (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; j a l a d ~ j a l g a l l; j a l a d a l l a [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; j a l a d a l l a t e g e m a käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; j a l a d a l t v ä l j a s ~ ä r a seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; j a l a ~ j a l g a d e p e a l, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b.  (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (ü k s ~ t e i n e) j a l g h a u a s ~ a u g u s vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; j a l g a e t t e ~ t a h a p a n e m a (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; j a l a e t t e [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; j a l g j a l a e t t e ~ k õ r v a l ~ p e r ä n samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; j a l g a j a l a e t t e käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; j a l g a h e i t m a kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; j a l g a k a t s u m a 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha andaPil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. k e e r u t a m a ~ k e r g i t a m a ~ s e a d m a tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; j a l g u k i i t m a ~ t ä n a m a põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; j a l g a k a a p a m a ~ k u m m a r d a m a [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; j a l g u k ä n g m ä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; j a l g a l a s k m a ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. l ö ö m a id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. p a n e m a id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja p i ä s t s i n j a l a d (jooksin ära, põgenesin) Kod; j a l g a t o o m a ~ k a n d m ajalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; j a l g a v a j u t a m a kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; j a l g u v i s k a m a 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; j a l g a v õ t m a 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvumaVig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; j a l g ~ j a l a d s e i n a(s) ~ s e i n a l ~ s e i n a p e a l[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; j a l g a d e l e a u r u ~ n õ u ~ s ä r u ~ t u l d ~ v a l u jne (t a k k a) a n d m a kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; j a l g a d e l e t e a d a a n d m a id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; j a l a d h ü ü d m a ~ k ä i m a ~ v i l k u m a ~ v i l t s i m a jne p a n e m a ~ s a a m a id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `k i i t a s `j a l g u (jooksis ära) Jõh; j a l a d k a e n l a s s e ~ n ä p p u ~ p i h a l e ~ s e l g a ~ õ l a l e jne v õ t m a 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule j a l g `p ε ε l e (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] j a l a a l t ~ a l t j a l a l ä b i k ä i m a [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; r a s k e t j a l g a ~ r a s k e j a l a g a ~ r a s k e s j a l g u s ~ r a s k e j a l a p e a l rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl v a n n a `j a l g a id Har; noorikõl jo `ĺ u h k o j a l id Se; `ĺ ä ä ĺ m e d́ a l a b ä l id Lei; j a l a d k ü l m a d (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; j a l a d l ü h i k e s e d ~ n õ r g a d purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; k o l m a s j a l g 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; t e e ~ m i n e k j a l a ~ j a l g e a l l lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; m i t u t u u l t ~ t e i s e d t u u l e d j a l a ~ j a l g e a l l 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; t u l i ~ t u u l ~ j a l g u a l l püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; p e a s t j a l u n i üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; e i - - p e a s t e g a - - j a l u s t aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; p e a d-j a l a d k o o s 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; v a s t u p ä i d-j a l g u Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; k ä s i-j a l g 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; k ä e-j a l a j u u r e s ~ m a n Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; k ä t e (j a) j a l g a d e g a Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; k ä s i s t-j a l u s t käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; k ä t t-j a l g a m ö ö d a lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; e i j õ u a ~ s a a k ä t t e g a j a l g a l i i g u t a d a ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; j a l a d o m a l a u a a l l Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | t o l m u j a l g e l t p u i s t a m a lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b.  (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (o m a) j a l g a ~ j a l g u p i s t m a ~ t o o m a ~ t õ s t m a ~ v e d a m a ~ v i i m a [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] j a l g a k a e m a ~ k a t s u m a ~ k ä i m a ~ p r o o v i m a kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; j a l g a l ü h ö n d a m a (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b.  sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a.  hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. k o r s t n a j a l g korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c.  a h j u j a l g ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d.  s i l l a j a l g silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e.  kividest alus, millele tuuliku kere toetubPöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördubS Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f.  a i a j a l g aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g.  k u h j a j a l g heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h.  h a k i j a l g viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j.  võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k.  purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. n i i e j a l g niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m.  j a l a g a i i (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; j a l a p e a l ~ j a l a l kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr
jalga1 < jalg hrl ühendeis [pükse, saabast, sukka jne] j a l g a a j a m a (~ kiskuma ~ panema jne) pane `saapad ja sukkad `jalga Jõh; aja püksid `jalga Jäm; aa ne sokid `jalga Muh; `Saapad laguvad `jälga ää Rei; `vaata mes sa `eesele `jalga saad Mar; parandas `saapad `sakstele `jalga ää Kir; raud kammits `pantase `oostele `jalga Tor; teeb tü̬ü̬d, aga ei sua `jalga ei `selgä Kod; [kanale] `pańdi kapukad `jalga, siis ei saand siblida Lai; `su̬u̬ge es tahava `kiägi `jalga Ran; mitte midägina `jalga panna ei ole Nõo; Juhań `istõ säńgüveere pääl ja `aie `saapõid `jalga Har || fig p ü k s i d (n a i s e) j a l g a 1. peremees olema `naine ottas `püksid oma `jalga VNg; sie õless `õhjad oma kätte saand ja `püksid oma `jalga Lüg; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga Mär; ei sedä põle iialgi et püksid naeste `jalga `antakse Juu; võtan püksid oma `jalga Sim; mi̬i̬s on annud õmad püksid naese `jalga Kod; ega mi̬i̬s ike `pökse naese `jalga ei taha `anda Nõo; ta naanõ om `jalga mihe püksi `pandanu Har; 2. rikastuma Pani eesele selle metsalatsidega kauplemisega sii püksid jalga Kaa; no sie mies sai küll püksid `jalga Sim; sai omale kõvasti püksid `jalga Plt; küll om `hindäle ṕöksiʔ `jalga ajanu Plv || kas said koa `köstrele püksid `jalga (kas kangas ulatub juba ümber riidepoomi); su `ämrel jäänd püksid `jalga (määrdunud nõudest) Juu; k u r e s a a p a d j a l g a paljajalu käimisest parkunud nahast kuŕg on `saapad `jalga teind Sim; no `minke `vällä tuulõ kätte, saat kurõ`saapa `jalga Har || `leeris kεind [noorest öeldi:] lapse king jalast, tüdrugu ~ poisi king `jalga Jäm
jalga2 k o l m e j a l g a kured lähväd `kolme `jalga, esimene on teejuht́ Kod; ta ei lü̬ü̬ linapeod lahess, `viskat `kolme `jalga maha mud́u, sedäsi ei `aigu ärä. sopute lahess, ärä visate `kolme `jalga Krk; ku `kästi et pane kesvä ku̬u̬ `kolme `jalga, siss pannit kolm kubu `alla ja üits kubu `pääle `risti Puh || tuhat`jalga `laskma (kihutama) Räp
jalgas `jalgas Sa Muh L HaLä Jür Ann Tür, `jälgas Emm Käi Rei Mih hrl ühendeis [püksid, saapad, sukad jne] j a l g a s kabelis kiŋŋad olid `jalgas Kaa; pahupidi sukk `jalgas Krj; ma kεisi kaks pätti `jalgas Jaa; kiŋŋad o `lämpis `jalgas; nee oo `mitme `jalgas köin Muh; mostad sokad ja kiŋŋad `jälgas Käi; püksid `jälgas Mih; saabas loksub `jalgas Tõs; `pastlid `jalgas, teene teese `jalgas Ris; `oostel olid kammitsad `jalgas Ann || varsal sukad `jalgas (s.t jalad on alt heledamad), see äi tähenda ead Pöi || fig Elamine jumala `jalgas `kinni (jõukast külluslikust elust) Pöi; p ü k s i d (n a i s e) j a l g a s 1. võim naise käes mihe püksid naise `jalgas Mus; seal o mehe püksid naise `jalgas Muh; sel oo mehe püksid `jalgas Ris; 2. jõukusest Tühad püksid olid `jalgas (s.t oli vaene) Pöi; Nüüd on mehel püksid jalgas (s.t on rikas) Rap || kas poomil jo särk `seĺgas või püksid `jalgas oo (s.t kas kangas ulatub juba riidepoomi ümber) Aud || k u r e s a a p a d j a l g a s paljajalu käimisel tuulest ja veest pragunenud nahk lastel sääred `lõhkevad ää, kure`saapad `jalgas Tõs; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas Aud; tal oo nahkpüksid `jalgas (s.t taganeb oma seisukohast) Kul Vrd jalan, jalas2, jalges
jalges `jalges Mär Vig PJg Vän Ris Juu, `jalgõs(s) Khn jalas; hrl ühendis [püksid, saapad jne] j a l g e s sukad `luutsis `jalges Mär; püksid rippad `jalges Vig; `koltsed `saapad olnd `jalges PJg; `pastled `oĺlid `jalges Vän; `saapad kuluvad koa `jalges Ris; viĺdinuiad `jalges Juu || Obosõl treid `jalgõss Khn || fig mis ta kääst võtta oo, `paĺlad tüh́ad püksid `jalges (on vaene) Mär; Selle pügsid naese `jalges (võim naise käes) Vän; püksid sõeluvad `jalges (kardab) Juu Vrd jalan, jalas, jalgas
jalgse, jalgsi `jalksi Jõe Jõh eP(`jälksi, `jälgsi Emm Rei, `jalgsi Pöi Rei Han Hää Saa Plt) eL(`jaĺksi Se, `jalkši Lei[`d́aĺkši] Kra), `jalkse Kuu Ris VJg Kod Lai Hls Räp, `jalgse Ann VMr; `jalgasi R
1. jala käies, mitte hobuse ega sõidukiga [paat jäi madalikule kinni] tulin `jalgasi `randa Kuu; obosega väsitabki `rohkemb kui `jalgasi Lüg; jalg`noota `väetse `jalksi Muh; kui jõe põhi on madal ja kõva, siis võib `jalksi läbi `minna Kad; lätsime `jalksi `keŕkude, võtime käńgä näpu `otsa Ran; nakaʔ katõkümmend kilu`meetrit `jalkse kõlgutamma Räp || põle `jalksi mees, [töötab] massina peal Pha; kas sul on päris `jalksi ratas või `mooturratas Vän; `aeti `mõisa tühi, kas `jalksi `teole vai `tõpra `teole Hel; `jalksi inimesele `anti `paĺlald üits tuńn lõun`aigu Puh; Jalksi rahvas käevä iks jalgrada müüdä Nõo; si̬i̬st lätt `jalksi tiirada, si̬i̬st läävä `jalksiinemise Har; Ku `jalkse olõt sõ̭ss tulõ˽`jakma (naljaütlus söögiajal tulnud inimest sööma kutsudes) Räp || fig j a l g s i õ i t s i ehale [minema] mi lähe `jalksi öitsi Rõu Vrd jalgeits; Vrd jala, jalal, jalalt, jalapidi, jalaratsa, jalatsi, jaluti1
2. jalg-jalalt, sammu, aeglaselt obone `sõidab `jalgasi, vähe `aavali Lüg
3. jalgupidi, jalgadega ära mine `jalksi `sängi Kos; lu̬u̬m ike `jalksi ei sua `minnä `viĺjä, kui aid one eden; vahel naarab mõni [enda taga niitjale:] no sina tuled `jalksi `perrä Kod; temä taht `jalksi manu minnä, `astun maad `mü̬ü̬dä (kanapoegi hiilivast varesest) Krk Vrd jaluli, jalutsi
4. lausa, suisa; otsejoont, kiiresti Ta üsna `jälgsi valedab; üsna kurat on `jälksi ta `juures, nii ull inimene Emm; ma võiks `jalksi `taebasse `menna, aga mena sest `süidlane ei ole Mar; vanadus tuleb `jalksi Vig; `jalkse varastab, nagu vägise varastab kohe VJg; näväd `taśtsid kõhe `jalksi naiss `väĺjä `aada Kod; sa tahad `jalksi rikkast `saada, kos veel kopiku saab sial tirib teise inimese töö küllest Lai; tu̬u̬ om nii pühä, tu̬u̬ saap periss `jalksi `taivade Nõo || sie on `jalksi `vargus JMd; `jalksi `varguss om siss nii nigu sala`varguss Har Vrd jalu
jalgu1 `jalgu üld hrl ühenduses verbiga, nt j a l g u j ä ä m a (~ jätma ~ minema jne) jalgade ette, jalgade alla, [kellegi] tallatavaks [jääma]; fig tüliks, koormaks olema, ette puutuma küll nämad olid tigedad `meiega, miks `meie `üösse `neie `jalgu `jäimma [oma purjekaga] VNg; jääb teiste `jalgu Ans; küladest `vööti köik mehed `seltsi kes `jalgu jähid Vll; See nädali peame niidu löpedama, muidu `jääme rugi`leikusele `jälgu Rei; ää tee `siia`kohta `loome `jalgo mette Mar; lapsed ärge jääge `jalgo Kul; vits jäi `jalgu Hää; mine vana inimese konts `sõnna nende `jalgu Tür; mis sa `töinad siin oue pial. jääd `jalgu Sim; no kuda ma suan õmete `tulla, jätän õma maja ja viĺjä karja `jalgu Kod; jummal `oitku tolle õnnetuse i̬i̬st kui piäss tõeste `jalgu `jäämä Ran; põrss lät́s taha eläjeide `jalgu, na `tallasõ ta puruss; taal jäi külh na latsõ ilma pääle, ega na kelle `jalgu ei putuʔ Har || fig õtsib uut `leibä (teenistust), vana pereme leib akkab `jalgu juo; mõne `asjaga ei `pääse päist `jalgu (asi ei laabu) Lüg; ta‿m tedä pääst `jalgu `rõivile `pannu Nõo
jalu jalu üld, jalo Käi Rei spor L, Ris Plv; jälu Hi
1. jalgadega (paljude instruktiivsete adverbide teise komponendina) saab `kuivi jalu läbi; `kiŋŋis jalu Kuu; `lahti jalu kõik `väljäd `tõmmand läbi ovosed; Paremb `palja jalu kui jaluta Lüg; `Õhta `uade `süädi kui tüä `juures, siis `sõisujalu Jõh; `palju jalu oo külm Muh; tulise jalo Vig; tikitsi jalu (kikivarvul) Aud; vähil siĺmad `persses, temä aab tagu jalu (tagurpidi) edasi Juu; läks `lahtisi jalu; kus sa lähäd `kinni jalu Kos; ega `sõnna `paĺla jalu `julge `minna, sial `uśsa Ann; õietse jalu (jalad õieli) Koe; lahevad obesed vallali jalu (kammitsata) rükki `jääre Kod; läks jooksu jalu; läks tulise jalu (kiiresti, ruttu) Lai; mõni obene käüb `terve suvi `paĺla jalu (ilma raudadeta) Ote || fig k ä s i j a l u agaralt, kogu jõuga käsi jalu ägas `pooles abis Khk; `eńtsed lapsed – pidid olema käsi jalu tüe küĺles VMr; Kül ta (töö) saab tettu kah, kui kõik käsi-jalu manu asume Nõo Vrd jalgu2
2. jalgadel, püstiasendis miu sõ̭sar jalu põdess, temäga ess ole merästegi `vaiva Nõo; `põśsi jalo Plv Vrd jalul, jaluli
3. lausa, suisa; otsejoont, kiiresti vägi jalu läheb rikkast, kõhe vägise läheb Lüg; lähäb jalu rikkast Trm Vrd jalgsi
jalul jalul R Jäm Khk Pha Pöi Muh Phl Rid Aud Jür Koe Sim Trm KJn Hls TLä Kam Rõn San Vas, jalol Mar Vas Se, jälul Emm Rei
1. jalgadel, püstiasendis; magamast tõusnud Ah parandad `verku kohe `seisavil jalul, `jouad rutemb Kuu; `seisul jalul VNg; kogo külä õli jalul Lüg; sa nii vara jalul Khk; meie `aige ikke jalol juba Mar; perenaene oli jo ommiku vara jalul Koe; olna joba jalul, saana joba `kõńdi; nakass ennäst jalule `aama, kobis sängist `väĺlä Ran; ma‿le ka joba jalul, jala om joba `terve; Ma ei saa `endäst jalul rõivile `panna, pää käib ümbre Nõo; mõnikõrd lätt pää nii ulluss, et õkka˽kapõrdõt jalul San; mõtsavah́t üteĺ, et kahr om ka jalol (liikvel) Vas; o m a j a l u l iseseisvalt, kõrvalise abita lähäb oma jalul edasi Rid; oma jalul köis `rohkem kui kaks `korda `väĺlas Aud || fig j a l u l [olema] (majanduslikult) korras, kindlustatud kui ühe`kõrra `mõisad jalul on, siis Jõh
2. jalgadega Poiss oli naa rasge unega, et vea voi jälul välja; Jälul sitta-soppa sisse taluma; käsil otsib, jälul lövab; Otsis silmil, löidis jälul (öeld valijast, kelle valik ebaõnnestub) Emm; treipink vetab jalad ära, pead jalul `sötkuma Phl; `paĺlil jalul ~ `paĺlide `jalguga Kam; timä oĺl `paĺlil jalul Rõn; latsõ käävä `paĺjil jalol; `poiśkõnõ ka üte paĺjil jalol Se || fig Seisab käsil-jälul vastu (st on kategooriliselt vastu) Emm Vrd jalu
3. ? jalgade kõrgusel oras juba mesilase jalul Muh
Vrd jalal
jalule jalu|le Kuu Lüg IisR Jäm Khk Pha Pöi Rid Tõs Vän Saa Sim Iis Trv TLä, -lõ Urv Krl Vas; jalole LNg Mar jalgadele, püstiasendisse; magamast tõusnud `tuiseb jalule Lüg; `Raske oli [loomi] jalule `saada IisR; Aja siis ennast jalule koa Pöi; `tõusis jalole LNg; [haige] aab jo jalole ennast; akka ennast jalole `aama koa (tõuse üles) Mar; tää soan jo jalule Tõs; vars tahab jalule `aitada, siis ehk akkab `kõndima Iis; `Õkva hädäga piat hinnäst jalulõ ajama Urv; j a l u l e [aitama ~ ajama ~ minema ~ tõusma] (majanduslikult) sõltumatuks muutuma, heale järjele jõudma Ta ei jõvva endät jalule aada, eläb kõik aig puudusen; Vanemba püvvävä latsi jalule sääda Nõo; ta om joba jalulõ lännüʔ Krl; avit́ jalulõ (aitas kitsikusest välja) Vas; || käsile, päevakorrale asi jalule võtta Saa
jalust jalust Kuu Lüg Jõh IisR Jäm Kaa Pöi Mar Mär Khn Hää Juu Kos JJn VMr VJg Sim SJn Hls Krk Ran Nõo Har, jaluss Kod; jalost LNg Kul Kan; jälust Emm Rei (jalgade) eest, juurest; fig tülist, segamast mene jalust menema, midä sa siin vahid; kasi jalust Lüg; Pane see sööma katel siit jalust ää Pöi; Kasi ramp jälust εε Emm; mis kurjavaemu `kalkarid siin ies on, korjake nad jalust ära Sim; kõiss lõpevad pääväd, et suan minä jaluss ärä Kod; võta tu̬u̬ vitsaraag jalost üless Kan; j a l u s t ä r a jalad haiged vilets, jalust ää JJn; [lehm] jäi jalust ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei sua nud käedä Kod; j a l u s t m a h a [võtma] kukkuma panema küll sääl on tigedad `kuerad, võttavad kõhe jalust maha Lüg; vahest akkab oks `jalgu `kińni, se `võt́tis nõnna jalust maha Juu; löön su jalust maha Lai; ku hopõń lätt, jalust satass mahaʔ vai kumastass Har || fig k ä s i s t j a l u s t [seotud ~ kinni] ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr; `terve pääva ole tema pärast käsist jalust `siutud Sim; ma oli nende man käsist jalust `kinni, ma ei saa kohekil `liiku Krk || täielikult naene võta `naabri talust, seda tunned käsist jalust SJn; e i k ä s i s t e g a j a l u s t üldsegi mitte ei `joua käsist ega jalust Kuu; ei saa käsist ega jalust edesi Mar; e i p e a s t e g a j a l u s t mitte sugugi on igäväne `nühkämüs, ei `pääse päist ei jalust Kuu; ei saa peast ega jalust edassi, rukis nii `kangeste maas Mär
Vrd jalgust
jalutsi jalu|tsi Pöi Vig Kse Plt, -dsi Har; jalo|tsi Kul, -t́si Se, -dsi Rõu
1. jalgadega Too-oh, või jalutsi voodis Vig; k ä s i t s i-j a l u t s i käsitsi sa pead käsitsi-jalutsi vädama `köiki [tuulikus] Pöi
2. jalgadel, üleval olles, püstijalu miʔ latś nakass ka jaludsi `käümä Har; jalodsi `haiglanõ, kiä ei olõʔ tä `hu̬u̬piss sängühn, olõ õiʔ terveʔ kah Rõu; jalot́si põdõmine Se
Vrd jalul, jalutsihe
jälil, jälile jälil Rei Trm KJn Nõo; -e R LNg Mar JMd JJn VJg Iis Plt KJn Nõo (hrl koos verbidega saama, tulema, olema) avalikuks, jälgedel(e) küll me sene `asja jälile `saama; üks jutt. juo sie akkab jälile tulemaie, juo `kõlgub juo `rahva suus ja `kuulub Lüg; `endised `asjad tulevad kaik jälile Vai; jälil joba, saame vist ike oma asja kätte; mul `olli `õnne, ma sai `õkva jälile [vargusele] ku `võeti Nõo; o m a j ä l i l(e) enese teada oma jälile (tallele) panin sene; raha õli oma jälil Lüg Vrd jälgile
jänes jäne|s Kuu Jõh IisR spor, u S, L(jene|s Noa) K(-ss Plt KJn) Kod Hls Krk, -ss Lüg Muh I M(-śs Hel) T(jäńe|ss) V(-śs), jäni|s R(-ss Lüg Jõh; jänü|s Vai), jäne|ne Sa, jän(n)e|n, d́än(n)e|n, d́ene|n Lei, g -se S L HaLä Plt Pil Krk V(-si Se), -sse RId hv Khk, Muh spor , Tõs Hää Rap Sim I TaPõ Plt KJn M T Kan Krl Räp Se, -sa (-) Saa Kõp Vil Hls, -ssa Hää Vil Trv Pst, -kse R ? Pöi Kse HaId Amb JMd JJn ViK; (liitsõnades ka) jäne- SaLä; pl jäned Lih
1. jänes (Lepus) käi juduga `siia ja `sinna, `jusku jänis `eksita `jälgi VNg; `arga nagu jänis Vai; ergu unega - - magab nönda et jänene `lahtiste `silmadega Khk; kodused jänessed oo teist `moodi [kui metsjänesed] Muh; kui jänes põegiti üle tee jooseb, sis see ei pea jälle ead tähendama Vän; jäneksed süevad uavabu kuort. vahest `talve on uava oksad kõik jänestest näritud JMd; väriseb iga aśsa ees kui jänese saba Tür; [inimene] nii elgas kui jänes, kui säde kohe Sim; minä isegi õlen jäneśsid ajaman käenud Kod; jäness lõi `aaki tagasi; vihistab maad pidi lund nagu jäness jookseb Lai; `peĺgäb nagu argpüks jänes Krk; jäneśs istu maha, pane piip palame (hüütakse jänest nähes) Hel; ilma `kaskada, küǵel nigu jäńess; jäńest es tohi järve pääl nimitädä, ega järvele mińnen; latsel `lahkine mokk nigu jäńessel Ran; jäńesse`nahka müt́s Nõo; sa‿lõt herävellä nigu jäness kadaje pohma alh, üt́s siĺm kinniʔ, tõnõ vallalõ; mul om sääräne elu nigu jänessel, eka kõsahust ka piät `peĺgämmä Har; jänessit um `vaĺgit ja `hahku Rõu; jäness istuss iä pääl, lavvakõnõ pää pääl = mõsu pink Räp; sa heidüt nigu jäness, sul om jänese veri; kas jäness om `sisse lännüʔ. sina püvvät jänessit (öeld irvitades sellele, kes kala ei saanud); paĺlo `pulmõ sa `lähkoh, ku jänese käävä `ḱiuhhuh; sa olt kui tutt `kõrvoga jäneśs! (arg) Se; glupp ku `märteba d́ännen Lei; ku jäneseʔ huhutasõʔ [tuleb] halv suvi Lut; h a h k ~ h a l l j ä n e s (Lepus europaeus) all jäness, sedä `üöldi kivejänekseks `ennemält Kuu; `välja jänis ~ `alli jänis Lüg; teine on suur on aĺljänes Hag; veked allid jäneksed talvel Kad; aĺl jäneśs ja kirjukass, `musta ja `alli Hel; suvõl omma haha jänese `õigõ rammun; haha jänese omma su̬u̬n ja kadajusõn, `valgõ jänese omma mõtsan Har; v a l g e j. (Lepus timidus) `metsäs on `valge jänis ehk `kõrve jänis Lüg; `valge jänene o litu Mus; `valge jänes nagu villad pial Mih; `valge jänes, talve on ta lume`karva `valge. tema ei saa nii `kähku joosta kui si aĺl jänes Vän; `valgõ jänese nahast saava `vä˛ega `valgõ kübäreʔ Har; ku `valgõt jänest näit – sõ̭ss tuĺl lummõ Plv || fig Pabeleb nagu jänes `keskmisel `julgal (kartlikult siia-sinna vaatajast) Jõh; Sinuga vaielda või jänesega võidu jooksta on ükspuha LNg; Tõsine nagu jänes kolmanda julga peal Kul; Suab enne valmis kui jänes kolm korda aevastab Plt; Nigu jänesel peräregi takah (linnainimesele talutöö) Se | Ehmatand nagu jänes titevoodis (öeld tühise asja üle ehmatanile) VNg; Just kui jänes titevoodis (sellele, kes alati haigust kaebab) Plt; Lahe ja mahe vastus nagu jänes tite vuodis (vana naise lahkusest) Vil || Akkad `kahte jänest `püüdma, ei saa `ühtegi IisR; Kahejalgne jänes heinad kohjast ära söönud (vargad käinud) Saa; Kas nägid jänest tee ääres kõndimas (küsitakse vastutulijalt, kes ei tereta) Kad; Soovin sulle sääserammu ja jänese julgust Rak; jäness on köŕdist läbi lähnud (kört on vedel) Trm; Temäle näidäti jänest (karvustati); Näe! sii joba jänessa nahan ~ Jänes kargab sell puhun joba (külmetajast) Trv; [lapsele öeld] mis jänese `li̬i̬mi sa `tõmbat nõ̭nage, ka sa maha ei või nuusade Krk; jänestega leib segi (väriseb külmast) Se | egä tüö jänis õle et `juoksu lähäb (pole kiiret) Lüg; ega töö jäness pole, et eest ära jookseb Lai | (ekskrementeerimisest) jänest `laskma Kuu; jänest `küütima Jõh; jänest küt́tima Mär; Kükk jänest Amb | (arast inimesest) tegin jänest, `viskasin maha, ma oli `maantee `varjus Vll; Jänesse süda sihen Tõs; Oh sa va jänesse süda Hls; Küll õli jänessenahk, `pelgäb Kod; j ä n e s p õ u e s ~ p ü k s i s Mihel oli jänes püksis Emm; Jänes poolest saadik põuen Krk; j ä n e s e k ä p p ~ j ä n e s e n a h k p õ u e s ~ p ü k s i s, ~ s e l j a s ~ p i h a s käib `eide `selja taga jänekse nahk `poues Hlj; Ära pea jänese nahka põues Ris; Ise mees aga jänesenahk põues Tür; jänessenahk püksin, väriseb ja tudiseb Kod; aral on jänese nahk põues Lai; kurat, nail mihil om õks jänesenahk pihan van ~ põuõn u; mi˽poisil oĺl ka jänese nahk püksen et noo om mul ka mineḱ [nekrutiks] Har; j ä n e s e p o o d ~ k o o l (mets, võsa) Jänese poest raudrahaga obuse-erkust ostma (võsast noaga vitsa lõikama) Hää; piab jänekse`puodi minema, jäneksepuest `tuoma urva`plaastert [lapsele] JJn; Ostasin jänekse puest (tõin metsast) Rak; Poiss läheb lepikusse jänesse kooli Trm; ku `juhtub, et `vällä lääb ja `piitsa ei ole, siis saab jänesepoest `osta Krk Vrd jaaniss
2. fig a. osaline (jõuluaegses) osavusmängus, kes püüab kahe mängija poolt lahti hoitavast nöörsilmusest läbi hüpata kui need kaks `jöutsid köie aasa `kinni tömmata, siis `poodi jänene üles `parde `jalgu poolt otsast Kaa; jäneśsit `püüd́mä; `hoitkõ ti silmust, ma olõ jäneśsest Se || õlgedest v rätist tehtud kujuPhl Pst b. arg inimene `vaata kus jänes, ei `julge ära `rääkida Plt; Ole pois! Ära ole jänes! Hel; oled sa üits jäńess küll Ran c. piletita reisijaEmm d. väike linapeo, mis pärast leotamist maha istutatakse lina jänessed issutatse maha. vanass `testi suured pihud, nüid tieväd `veiksed jänessed Kod e. vahune lainehari v lainetus meri tieb jäniksi: `lained ei olegi `suured, aga vahotavad. `arja on `valge ja `murrab Vai; juba jänesed meres Hää; küll on `kange tuul, meri kõik jänekses JõeK f. (leeme) aur las jäness `vällä joosta supi seest Krk g. trääs küll ma `näitan sulle vene jänest – evoo· Ksi
kaal1 kaal g kaalu eP(-oa-, -ua-, g -o Käi) eL, g `kaalu R
1. (asja, eseme, keha) raskus Perenase kääst `saadi linad vai takkud kaha `ketrada, siis `kaalu `järgi `valmis niit jagati, mõlemad said ühevõrd `niiti; Tahid kaks ehk kolm `naula midagi, aga ei õld täis sie naul, sis `üöldi et kaal on vähä `alle; õli üle`naela, sis [öeldi] et kaal on vähä üle Lüg; see nii `kerge, see‿p anna `kaalu täis (ei küüni teatud raskuseni) Khk; `ańdis selle kaalu täis, ei jäänd vajaka; vamm võtab `kaalu, kui ta `raskemast lähab, kui vesi sies on VJg; siga sööb `äśti, küll ta võtab `kaalu Plt; kaal ei ole täüs vi̬i̬l, ma pia manu vi̬i̬l roobitsem Krk; tõesel kotil jäi kaalust `puudu, aga tõene `oĺli täiskaaluline kot́t, tävvelik kaal; ta näeb suur `väĺlä, aga kaalult ta `rasse ei ole Nõo; `kaalu kaotass, ar˽kuiosõ mant Se || vajutis, raskus `kaalu õli `nööri `õtsas [ploki küljes], `nüörist rõhus `ukse `kinni Lüg; lina `aamise masinal `panti `kaalu `pääle, redeli pääl olliva kivi ja tu̬u̬ preśs `päälmesi `truĺle `pääle Ote || arvestamisest sa piäd ike egäle aśjale `kualu panema Kod
2. a. kaalumisseade `kaalu nui on jo `kaalu `küljes, `kaalu `pannasse jo `nuiast edesi; `kaalu `taldrikud Lüg; `viska naĺa pärast kaalu `pεεle Khk; Koalud olid rauast, suured malmi pommid olid, naelad peal, pärast `tehti `pommidele kilud peale Pöi; nüid mõedetasse suure kilo `kaaludega Mar; õpetaea proual on kaal, `numre laud üleväl `otses, seieritega puha Hää; kualuga vuagitakse, ei eloaal põld muud `kualusi mutku puust margabu oli Juu; koalukausi `sisse pannakse pommid Kos; meil õlid iad ja `õiged kaalud Iis; vanass õlid puuss kualud, kualulaud ja kualupuu, kõik õli puuss Kod; `kaeru `ańti ikke [hobusele], kui töö kõvem, siis tugevamast, siĺm oli ikke kaal, salvest `võt́sid Lai; kaal `vaie maha, nüid om kaal `õige; kaalu kausi nõndagu kuld `läükleve Krk; poolakaal (kümnendkaal) Har; kaubakaaluʔ, `väikäist `aśja `kaaluʔ Se; k a a l u s loodis Vesilood́ `näitab, kas müür oo `kaalus ja seinaga `risti Han; üt́s laud alaʔ, tõnõ pääleʔ ja sõ̭ss kivi õigõ˽pääleʔ, et sõ̭ss sais tä (sõir) kaalun Urv b. fig (k a h e) k a a l u p e a l otsustamisel, kahevahel sie asi on `kaalu pääl, kas saan tämäst `asja vai en saa Lüg; `aidade jägamine on veel kaalu pεεl, p‿tεε kuidas ta leheb Khk; ilm oo kate kaalu pääl, ka ta kuivale lää või Krk; ta om `alla vi̬i̬l kate kaalu pääl, `õigele `otsusele ma ei ole vi̬i̬l `jõudan Hel; ta jäi nii kate kaalu `pääle, es tiiä esigi, kas saab `minnä vai Ran; k a a l u (p e a l e) p a n e m a ~ p e a l o l e m a ohtu seadma, ohus olema pani oma elu surma ning elu `peale `kaalu Pha; panni oma elu kaalu `pääle Trv; Elu olle kaalu pääl, läits viil nigu üle väetse terä, et ellu jäid Nõo; täl om viil elu kaalu pääl Krl
3. kaaluühik a. linade kaaluühik (10 puuda) lõna kaal oo kümme `puuda Rid; linad `oĺlid `indas, kolmkümmend nelikümmend rubla sai kaalust Vän; lina leesik kualub kakskümmend `naala, kakskümmend leesiked aga one kualun Kod; oli vakamaa linu mahan, sai kaal linu Trv; nelisada `nakla olli, mis terve kaal olli; ku linu viisit, siis küsiti, ka sul suure kaaluge või puuda kaaluge Krk; jõoluss `olli mul kaits `kaalu `linnu käsitsi ärä tettu Puh; rabasi kaalu linna Se b. üks kaal `leiba VNg; paaŕ vai kolʔ `kaalu `tu̬u̬di Riiast `su̬u̬la aasta jagu, kaalun om kat́skümmend `punda Har
kaal2 kaal g kaalu Sa Rid kala mõõtühik müümisel (30 lesta; 100 kilu või räime) lesta kaal; kaal pütingid Jäm; kolmkümmend `lesta üks kaal, kolm `lesta korraga, räimil ning kilul on sada; sada `räimesid ähk kaal `lesti `antasse toobi ölle `vastu; mere meśtel o küll lesta sönad, loeb, `viskab kolm `lesta korraga, üks söna. saab kümme `korda visata siis oo kaal täis Khk; vat ku `kalliks kevade pütinglesta kaal läheb Mus; pailu lesta kaal `maksis turul Krj || k a a l u k a t s u m a ~ v i s k a m a lutsu viskama; lutsuviskamisega kalakaalude arvu ennustama `kaalusid `katsuvad, kivi lueb miduks `kaalusid on; `viskasid kivi ning see löi `kaalu: lups-lups-lups, se on kaalu `viskamene Khk; poisid `vinnivad `laiade kividega mere `ääres, `viskavad `kaalu; mitu `korda vett mööda edasi läks [kivi], niimitu `kaalu sai `lesti; katsume mitu `kaalu `lesti saame Mus
kaal5 kaal g kaala Hi Saa Juu KuuK Kod Kõp Vil eL
1. a. kehaosa, kael nii petka kaalaga inimene et Emm; kaala sooned `aiged Käi; suured vollid löövad `sisse, siis pügalad kaala pεεl Phl; pańnin saĺli `kaala, mud́u on kaalale küĺm Saa; võtab kaala ümmer `kińni ja annab suud Kod; rüi, si̬i̬ oĺli kaala `jäŕgi sedäsi ärä lõegatud; pikk kaal nagu kurel Vil; obesal kaal ärä õõrut, taossa `kitsa Trv; künnap om lehmal kaala pääl Pst; kaal `ringi, pää seĺlän (hobusel) Krk; kaal jäi `kangess; kaal kui ratta rumm Ran; `linna kakuti ku `vihma satte, siss ollit esi ka kaalani likke Puh; Kena kaal keträjäle, kerge perse kudajale (tervitus töötavale naisele külla minnes); mul `olli ka vanast rammun kaal ja paks Nõo; pańnin vikati talle (ussile) kaala varre pääle, `naksin tedä `preśmä KodT; tsial `atla, `paistass kaal ärä Ote; mihel om kaalal liṕs; taosse om obõsiil kaalal Krl; tä muŕd ärʔ uma kaala (kaelaluu) Rõu; Kaal must ku rattanaba Räp; üü, sa olt nii `kangõ kaalaga kui susi, painu ui kohegi tu kaal; ni väega murt `kaala (kael valutab) Se; pikä kaalaga hopõn olõ‿i hüä hopõn, ka kui kuŕg Lut; k a a l a k a n d m a ~ t a l u m a 1. pead püsti hoidma kahe `kuune `kanva `kaala, viie `kuune `tunva `vitsa Kod; kate kuine kand `kaala, viie kuine võtt vitsa `piiu Krk; ei kanna˽`kaala, pää juńks otsah Se 2. töövõimeline, tööks suuteline olema kes vähäkese akab `kaala `kanma, lapsed, `pantse `ti̬i̬ńma Kod; ma nakassi maast madalast võõrast `orjama, nigu ma nakassi `kaala `kanma Ran; Nigu kaala nakab kanma, nii õkva orja ohja kaala Nõo; Kavva naist lat́sist no˽silmä `rõ̭õ̭mu um vai, nigu˽`kaala nakkasõ˽`kandma, nii kotust `kaosõ Rõu; k a a l a m u r d m a ~ k a a l a g a v e d a m a jõuproovimise mäng: nöör või rihm seotakse mängijate kaela ümber ja tõmmatakse vastasmängijat kaelaga enda poole kaalaga vedämine on üks mäng. lähmä kaalaga vedämä, rihim kaalan ja vedäd Kod; ku ńaa `kaala `murdva, siss `laskva käpile, `pandva kabla `kaala ja `kiskva nikuʔ vereväst lääväʔ Se || turi katsiratsi kaala pääl (kukil) Trv; katesekümment om kaala pääl (80 a. vana) Krk || kurk, kõri lips one kaala all Kod; egä neil [vammus] es oole kaala alt `kińni, kikk i̬i̬st oĺli `lahti Vil; suutäis läits kaalast `alla nigu `jõnksti Nõo; `ni̬i̬ldse suurõ `kartolitüḱü `kaala, no neeliskless San; `serbä˽`piimä pääleʔ, muidu jäät kaalast kińniʔ (toit jääb kurku kinni); `ḱaolõ lätt kesvä uhak `kaala, sõ̭ss inäp ei kuuguʔ Urv; ei lääʔ kaalast `alla Krl; Süük karas kaala (toit sattus hingekurku) Har; miä kajoh tu kaalah (ei ole midagi süüa) Vas; kui om kaala `haiguśs, võtaʔ mett `suuhtõ, määriʔ kaala `pääle, saasõ kaal `tervest Räp || vähilakk vähäl süvväss kaal ja kaits `kintsu Krk; vähjä sõrg ja kaal San; vähä kaal Rõu || fig joba külmä kaal om käänet, lääp tagasi vähä; nüid om külmä kaal murt (ilm hakkab soojemaks minema) Krk b. fig küll si inimene kiidäb kas kaal `kat́ki Kod; suu ehen sula sõber, taga seĺlä `lõikass `kaala Krk; suu i̬i̬n om libe ja ää, säĺlätaga `lõikab `kaala tõesel Ran; suu iih, siss tüküss `persehe, a sälä takah `lõikass kaala `maaha Se | kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab Kod; mia uma käsi käänd, tu̬u̬ uma kaal kand Har | ega nali `kaala ei `lõika Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap `luutse kaala `õkva läbi Kam | murra kas kaal Kod; tü̬ü̬d om kas murra vai kaal otsast ärä Hel; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭s ma˽käänä sul kaala katõkõ̭rra Rõu | eidab kaala `pεεle, äi tee tööd Emm | Üle kaala sadanu (rasedast) Trv | ei˽tiiä kas jäi no˽kaala pääle (jäi kuhugi kinni); nii kõnõĺ taa, et sa kohe kaala pääle `jäie (sai otsa) Har | `Õigõ mi̬i̬ss joht `hindele säänest naist `kaala `määri `lasknu õs; Kagu˽pańd nu̬u̬ŕ inemine uma kaala paku pääle (sooritas kuriteo) Rõu | Hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; nii `ütlesski sullõ tu̬u̬ sõna nigu `kaala `kargass (vihastab) Se; k a a l a p e a l(e), p e a l t 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest Jähi vanamate kaala pεεle Emm; nee (tööd) olid pohas inimeste kaala peal Rei; si̬i̬ inime one riśsiss, käib su kaala `piäle alate Kod; mis rõõm sääl saa olla vi̬i̬l, ku mure kaala pääl Trv; sis olli sõda kaala pääl, `püssek lasive ku raginen Hls; nüid om kiḱk kaala‿päl, rügä om valmiss, einä kähen alle, linal om tuli sehen Krk; eläb tõese kaala pääl (teise kulul) Puh; mia toda `endä kaala pääle ei võta Nõo; um tõsõl kaala `pääle ku väits Plv; näĺg kiputass kaala pääle, sel jo `tü̬ü̬hüge lätt Se Vrd kaalan, kaelas 2. lähedal si̬i̬ on `nuhtlus sii pu̬u̬d́ siin kaala pääl Vil; ü l e p ä ä j a k a a l a hooletult, lohakalt si̬i̬ om üle pää ja kaala tettu nigu ossenduss Ran Vt ülepeakaela
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a. kehaosadest kolli (härjakara) kaal Phl; põie kaal Hls; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis. siss köideti nööriga `kinni tu̬u̬ kusima kaal, et õng `väĺlä ei tulõ Ote; mao kaal Krl; kusõmakaal om lühükene lõigat Har b. tööriistadest ja muudest esemetest Akikerves on laia öhuse tera ja pitka kaalaga Emm; käiä vändä kaal; kuadi (ladva) kaal; lina piho kaal. kaal on kupode pu̬u̬l. kaalass õled sidonud Kod; rańtspaĺk `vällä keilit partsikaalan Krk; `saapa kaal (kitsam koht pahkluu kohal). saabass om siit `valla kaala kottelt. siit kaalast olli `kitsa; kirvess om kaalast ärä käänet. tõisipidi lüüp `lihku ja tõisipidi lüüp sügäväss puu `siśsi; nüid änäp `tiiru ümmer ei kua, nüid võta `kaala. tõise silmäst `tõmba tõise läbi. si̬i̬ om `kaala `võtmin (sukasilmade kokkuvõtmine suka lõpetamise puhul) Krk; `vankri ratass kaalast är `käändünü Har; `kitsa kaalagaʔ (kraega) Se; a d r a k a a l adra kaal – adra terä mant seniss ku `ti̬i̬sleni. turbast ai adra kaala ette Krk; adra kaala alune om siiva ja väedse vahel. `künmisega ummistab vahel kaala alt ärä Ran; adra kaal jääss mullaga `kinni Ote; p u d e l i k a a l pudeli kaal oo `kitsam Kod; koer poiss, pessäp pudõldõl kaala pääld ärä Puh; mõnel pudõlil om `kolde ja kollete otsan om tu̬u̬ pudõli kaal Nõo; ma `aie koŕgi podõlikaala `sisse, et ei päse luh́vt vällä Har; Peräst `puuldõ `naati `võtma pudela `kaalõ voŕstivalamise jaoss Rõu; puteĺ kaalaga; klaasi kaal Se; v i i u l i k a a l viiuli kaalal pannas keeled `pääle Saa; viiuli kaal, kost `käege `kinni võtat Krk; viiuli kaal om kos keele pääl omava Nõo; v o k i ~ l ü h i k a a l voki kurk; k a a l a h e i t m a, j o o k s m a, p i l d u m a, v i s k a m a oḱk om sitt, ei saa kedräde, `viskass `kaala (heidab lõnga lühi ja pooli vahele); `kaala `viskass, `kaala pild, lühiravva ümmer, sõ̭ss om kaalan lõng; kudamise man lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb), om sitast kedrät, om ümmer pant Krk; voki kaalast `lasti `alla kui kedräti; lang läits `kaala, ammaste küllest tulli ärä, ju̬u̬sk sinna vahete `pääle, `värtne ja siivulise vahe `pääle Ran; miu tütär - - mugu `sõkse voḱki valiste ja laśk voki kaalast tu̬u̬d `langa `alla Nõo; kui lang aagi päält ärä lätt, siss lätt `kaala, siss `keträss `kaala Kam; ei olõ `langa ratta kaalast `alla `laskunuʔ (ei ole kedranud); no˽hiidi˽sa mul `kaala (lõng läks kedrates üle pooli otsa); rõibõʔ (vokk) pill `kaala Har c. kõrsviljadest jm taimedest Oder kasus naat keer kaala pεεl Emm; `leike kaal – ümarik ring `leike päl, kust lehed `kasvavad Rei; näväd (odrapead) on õrnad kaala ju̬u̬rest murravad maha kui vanemast lähäb Kod; keśu kiśk kaala `rõnksi, pää mahan; kesväl kõrre kaalast lääp nõrgass, pää är lokisten. kesvä pää kaalast lääve nõrgass Krk d. ehitiste jms osadest truubi kaal (kivilõõr truubi ja korstna vahel); [veski] päävõlli kaalal om raud võrud `ümbre. all om maa kivi, kos kaala ase `siśse `raotu, `kaala määritäss tavo·tiga ehk eliga Ran; pilli kaal (puust toru alumise veskikivi keskel); mine võta riihhetarõst kurukaala päält tu̬u̬ lambikõnõ; kuru kaala pääl om ahu veerekse pääl Har
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus üks kaal [heinamaal] lähäb metsäde vahele Kod; `kitsa kaala kottelt käip [jõest] ti̬i̬ läbi; [järve] `kitsa kaala kottel om liivane põhi Krk; aenama kaal; järve kaala pääl pü̬ü̬sime kala. me pannime ku̬u̬ritse järve kaala ette, kos vesi ju̬u̬sk Nõo; nu̬u̬ olliva aena kasuja kaala, kos keväjä vesi üle lät́s; `põlde vahel üt́s `väikene vahekene, tu̬u̬ om kaal; ubaleht - - `kaśvi `kaalu pääl Kam; tu̬u̬ aenamaa kaal ju̬u̬sk `alla sinnä suhu; pane obene sinnä `süümä, sinnä niidu kaala `pääle Ote; võrõndiku kaal om ahtõmb ja õhukõnõ, siss lätt äkki sükkä. võrõndiku `kaalu pääl `ollivõ˽suurõ˽kalaʔ San; tan om üt́s ahtakõnõ niidukaal Kan; suu`kaalu pääl ummaʔ londsakuʔ Plv; järve kaala otsakõnõ olõ õi lajakõnõ; om säidse `versta su̬u̬ kaal Se
kaala `kaala Hi Saa Kod eL
1. kaela ümber, külge rangid `panta obuse `kaala Emm; `rahmed `pańti ärjäle `kaala, ku `künmä `lähti Saa; pero obene, taganeb, ei taha `ranga `kaala võtta Kod; mul ei ole `ki̬i̬de `kaala panna Krk; imu viab i̬i̬st, `tahtmine `tõukap takast, rõ̭õ̭m kisup `rõiva `kaala, arm aab aru `laḱka (suguelust) Nõo; ta võt́t henele nigu `taosõ˽`kaala, siss ku˽ta naasõ võt́t Har; panõ˽kabõĺ kuradilõ `kaala, `tõmba˽`puuhtõ üless Rõu; ei `mõista inämb midägi `pääle `naataʔ panõ vai nüür `kaala Plv || fig [puunõu] vitsad `lεhtvad pεεld `kaala Emm; [ta] pańd `hamballõ niidi `kaala, tõmmaśs esi `hamba `ussõ nigu nõksati enne Har; k a a l a (k i n n i) k a r g a m a, p ö ö r a m a kaelustama, kaela ümbert kinni võtma Ta kargas mo `kaala kinni Rei; Miina esi `oĺli tälle `endä `kaala `pü̬ü̬rnu Nõo || kallale kuĺl `kargab kanale `kaala Kod
2. adv peale, otsa vana maea koruśk on `kaala kukkumas Saa; pani tämäle kaasitäie suppi `kaala; lina piho side, vägä `kaala õled tõmmanud sideme Kod; `uune om lagunu, vajuv `kaala, om `kaala vajumen Hls; si̬i̬ akkass laguneme, tule `varsti `kaala (vanast hoonest) Krk; t‿om nigu anile `viska vett `kaala, soputap ärä ja om kuju jälle Nõo; nii visassiva üleväst meile vi̬i̬ `kaala Ote || no om vanaduss `kaala tulnuʔ Har
3. fig süüks; tülinaks; ülesandeks, mureks, hooleks Vetsid kumpkid süü oma kaala; Tömmas omal pagi kaala (enda süü pärast kannatas); Äi sihantsed veta mette omal risdigs kaala Emm; tämä `kaala jääväd `kostokulud; kes jäe vi̬i̬mäsess `lõikama rükiss, selle `kaala jäe põld Kod; ta jät́s miu `kaala [töö] Krk; esi tei, aga ai iki tõese `kaala Ran; mulle kai kolm last `kaala ja esi läits minemä; lähäp `sinnä tõese `kaala `sü̬ü̬mä Nõo; nüid om `indäle katku `kaala `võtnu (hakkas paha inimesega koos elama) Kam; tiä peräst tulõ mullõ suuŕ murõʔ `kaala Krl; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala Har; Ei no˽naaśõ˽säänäst `orjust hinele `kaala võtaʔ Rõu
Vrd kaela, kakla
kaala|kiik k a a l a k i i k a t e g e m a fig üles pooma Möni kinel elu apuks leheb, teevad omal ise kaalakiika. Kis omal kaalakiika teevad aa pεεst pörund Emm Vrd kaelakiik
kaapima `kaa|pima R, eP(-oa-, -ua-), `kaap|ma Vig Var(koäp-) Mih Tõs Kod/-ua-/ KJn T Krl/-mõ/ Har Plv; `kaaṕ|ma M(-me) Rõn spor V; (ma) kaabi(n) eP eL, `kaabin R
I. kaabitsema a. mingi esemega hõõrudes, kraapides milleltki pealispinda eemaldama; õõnestama, uuristama `tarvis `kaapida `astja `puhtast ja teha `kaapekakkust Lüg; akkan `kartoli `kaapima, saab `kartoli suppi `keitä Vai; Noaga koabitakse porgandi pealt ja süüakse Pöi; puu peält saab kaabitud `mähkä Vig; minu ema `kaapis talbe koa `kartuli küĺlest koort ää, ei `koorind Mih; ma kaabin oma abeme juśu ka maha Saa; lusika kahaga suab pada `kaapida JMd; kaabiti ka ikke rahade pialt, rahasi [elitingi peale] VMr; kui `tärklist `tehti, siis `kaapisime kardulid Iis; nüriperäne raud õli, kellega kuap [nahaparkimisel]; puu `vuagnad õlid lepä puuss. kuabitud kõmmeldigä sidess `õõnsess Kod; kaabi jala `puhtase porist Trv; ku jagu es saa kaalist muidu, siss kaabiti; kaabiti väidsege soolikit, sõ̭ss tule maha libeve tahm Krk; kala tulõva ärä `kaapi - -, `kaapsit väedsega vai riiviga, soomuss ärä Ran; väedsega kaabiti kammar `puhtass kõ̭ik Puh; aga mõni es kaabigina `mõhke, jät́t mõheküĺle `kaapmada Nõo; Perän paku pääl kaabitas vana vikatiga [nahk] `puhtas Rõn; väitsega `kaapih naa (soolikad) es˽saava˽nii `puhtaʔ Plv || fig paa `põhja `kaapima (pulmas isamehe kutse lapulistele) Lüg b. (linu) sugema; kupardama voda `kolgispuu ja akka linu `kaapima, `kaabi luud `vällä Vai; ei sitad kõik mõesta linu `kammi `ühti, mõni kaabib na samuti Vig; siis saivad nied lina `kuprad - - nugade vahel ära kaabitud Koe; `kuapsid su̬u̬re luu ärä linal Kod; oĺli niisugune rat́s, kellega sa `kuprad otsast ära kaavid SJn
II. kraapima, kratsima, hõõruma, terava esemega kriipima a. kokku kraapima, rehitsema, riisuma; pühkima Justku sida pääld `kaabitud (kahvatust inimesest) Kuu; Kaabime toa korra luuaga üle; Kaabime niid nobesti see natukse eina kogu, siis saab öhtale Kaa; ma kaabi [laua] ära Pha; `loogu ma ikka natukse kaabi Vll; siis akati `eina üless `koapima Muh; Jusku kaśs kaabib tuult (öeld, kui keegi lohakalt riisub, rehitseb või pühib) Hää; kuabi ja kuabi nõnnagu `kõõma (lühikesest heinast), ei ulata rehä `piäle Kod; kaśs mulla `sisse kuseb, siss kaabip peräst mulla `pääle Nõo; siss `laotedi tu tuhk laeale sinnä maa `pääle, ja‿ss rihaga kaabiti sinnä `siśse Ote || fig ahnitsema; varandust kokku ajama; varastama igalt poolt `valmis `kaapima, `kaapija `sörmedega mees Vll; si̬i̬ kaaṕ kust ta saa, iki `eńde poole Krk; ta püünd ja kaaṕ taad varandust egalt pu̬u̬lt kokku, kost kätte saa Har b. kriipima; kratsima; sügama, silitama Küll ta koabib ennast kiskuda Pöi; mis sa oma ihu kaabid Muh; kuer kaabib ennast, kirbud `küĺges või Mih; Andja, võtja, kassi persse kaapija PJg; koer koabib ukse taga Juu; poiss - - tahnd sügädä. kui ülesse tõust, `kaapind ühest kohast ja teesest kohast KJn; pää valut́s, lasi pääd `kaapi, - - siss läit́s vähä lahepess; suga kaaṕ kangast, suga akkass kangast `kaaṕme ~ kuluteme Krk; miä `ütli vanainimesele sõna ette, temäl `olli ää mi̬i̬l, kaap miu Puh; ni̬i̬ kirbu ike söövä penid, ega ta muedu ei kaabissi ennäst; peni aap `kirpe, istup maha, siss kaabip ennäst nigu `oitku; ku suga paks om `kangale, siss suga kaabip kõ̭iḱ langa puha tuṕpi; kaabip langa kõ̭ik `katski, puusua olliva kareda, nu̬u̬ `kaapseva Nõo; mi‿sa kaabidõʔ, kas sa kärnäh olõt; haiguśs saanu `küĺge, ni jovva ai mant kaabida arʔ Se; k i n t s u ~ p õ l v i k a a p i m a meeldida tahtma; paluma kui `saksald midagi `asja `läksid paluma, siis pidid täma `põlvi `kaapima. siis ikke `asja sai, kui `põlvi `kaapisid Lüg; tä `olle `sakste `kintsu `kaapind Mar c. kraapima, siblima; pealispinda segi ajama; kobestama `Leimuda vähä kanu, `lähteväd `piendru neh `kaapima Kuu; `kaapis `kääga mulla tasaseks, `kaapis rohud segamini Khk; [põldkanad] `Koapivad pöhu `kuhjade `ääres Pöi; (kana) kaabib taeme ülesse Kul; karuse päeval `äestasid `enne kesa `põldu, siis uśsi pesad pidid `saama kõik laiale kaabitud; kanad `tahtvad `kaapida Aud; kana `kaapis piinre üless Hää; nüid om miu kurgi lännuva, kassi om ärä `kaapnuva Puh; kana pimedä `kaapsiva kõ̭ik [lilli ju̬u̬re] `väĺlä. nüid om `uibu ju̬u̬re ka `väĺlä kaabitu Nõo; `poigega kana, tu̬u̬ om kõ̭ge ullemb `kaapma Kam d. auku kraapima, õõnestama obosed kohe `kaapivad Vai; `Talve [põldkanad] `koapivad augud lume `alla Pöi; `tuhle aŕgiga kaabits `tuhle vagu `lahti Lih; suured `irmsad pullid oln sii, mis müran ja `kaapin ja Tõs; põder oleva suu ranna piäl augu kaapnd KJn; koer pist nõna iire `urgu, siss akkass `kaaṕme Krk; neli `musta täkku ollive ihen. ni̬i̬ `irnseve ja `kaapseve ihen Hel; siss soe tullu kü̬ü̬ni saena `taade, sääl `kaapnuva ja `kiunnuva ku jäĺe Puh; karu `kaapna inimesel tolle künnäpä säĺlä sehest `väĺlä; si̬i̬ peni `ommegi ull `kaapma, vahel `oĺli viĺlä `sisse `lännu ja kurivõrk viĺlä mulla `alla `kaapnu Nõo; ma kaabi kartoliid mulla seest Krl e. fig k a a p i d a s a a m a petta saama; kahju kannatama Juhtub ikka vahest ka kaapi saama; Sai mihesti kaapi Emm; sain kaapida Vig; sa `tahtsid minu perset küll `kaapida, aga ei soand Trm; minu nooren põlven olliva kulla, viielise ja `kümnelise, olliva `väikse, `tüḱsevä ärä kaduma, rahvass saeva `kaapi Ran || peksma ma kaabin so perset KJn
III. intensiivselt midagi tegema Akkas `kaapima `mennä Kuu; Riidu pani äkisti kodu `poole `kaapima; Mis te veel oodate, pange ka `kaapima; Kus te nönda `kaapides lähete Kaa; Liini koabib vana luua töngiga tuba pühkida Pöi; kes seal `kaapides tulavad Muh; läks üksi `kaapides Rid; lähän `kaapides `senna Kul; pani `kaapima, taheti `peksa `anda, aga sai `kaapima, sai eest ära `kaapida Lai; `mitme mehega kaabime (sõuame) iki ärä sinna küll, ku paĺalt aeru ei `murdu Ran
Vrd kaapama, kapatama, kõõpima
kaart1 kaa|rt Muh L(kuärt Khn) KPõ(-oa-, -ua-) Kod/-ua-/ KJn, -ŕt Kse spor K(-oa-, -ua-), Iis Kod/-ua-/ M San V; kaa|rd Jõe Kuu VNg Emm Rei Kse Tõs Aud PJg Kad Trm SJn TLä(n kaardi Puh, `kaarde Nõo) Kam, -ŕd VJg KJn Kõp Trv; kaert Sa Mar Ris; hv kaarõh Se; -kard Lei; g kaa|rdi S L spor K(-oa-, -ua-, kardi HMd), Trm Hls Krk Puh San Krl Vas, -ŕdi V, kuaŕdi Juu Kod, `kaa|rdi R(n `kaarti Vai) Emm Ris Iis Trm Lai Trv Puh, -ŕdi VJg, kaarti HMd JJn Hls; pl `kaartid Muh, g `kaarde Nõo TMr, pl kaartõ Se, pl kaarid Ans
1. mängukaart akkama `kaardi `mäŋŋimaie; jagab `kaardid kättä, kie turakast jääb sie `jällä segab `kaardid `vällä, siis akkavad `jällä uut lugu `mängimäie Lüg; kis seda kaardi `kuntsi `oskab Khk; ennem `mõisnikud `mäńgisid `kaartidega inimesi üksteisele Mär; Mede küla mehed käisid ennem alati Möldrel kaarta mängimas PJg; lähme nüid `koarta `lööma, kas raha `peale või mud́u või Juu; kuardid on kuradi `piibel Plt; `kaartide mängu juures `võeti juussed piä lael piusse ja `löödi rusikaga `pihta ja `üeldi: `tümpä `ässä, kummarda kuningad, nuusuta emändäd KJn; mes `pernane sa olet, sinul om kotun looma ja sina istut ü̬ü̬ `aiga `kaardelavvan mestega Nõo; egal kaardi maal om üt́s tuuss Plv; kaartõ lehekene; ilma rahalda om `lü̬ü̬minõ, raha pääl mäńgideʔ Se; k a a r t e (v ä l j a) p a n e m a ~ v a a t a m a, k a e m a (k a a r t i d e p e a l t) kaartide järgi ennustama `mustlase mies ja `naine tuliväd ja noh lase kätt `katsuda ehk `kaardid `panna ka Lüg; tämä pani `kaardi ja, ja siis on inimestele pidand `ütlema kõhe et kas se varass on ligi vai `kaugel Jõh; `mustlased panevad `kaerta kis `laskvad eesele `kaerta `panna Mar; tämä paab `kuarta `väĺjä, `ütleb tulevikku ette Kod; kaardi kimp; temä pańds kaardit Krk; alati `lastu mulle `kaardit `väĺla panna Ran; `pandava˽kaaŕdi `vällä: sullõ tulõ kiri ja sullõ tulõ `kurbõ sõnumõid; ku lähät lasõt `kaartõ pandaʔ, siss massat kaaŕdi`pandjalõ kaaŕdiraha Har; käve vana paaba man, laśk `kaartõ kaiaʔ; t́sigańdi `pandva `kaaŕtit, nu omma targaʔ Se
2. maakaart `kaardi pääld `näideti misikene õli maa ehk puolsaar ehk meri Lüg; Suur kaert oli teistel käe, `voatasid sii, `tahtsid siit otse Tönijale `minna Pöi; Kaardimajast käib [laeva] roolimajasse uks ja vahitüürimees käib sεεl laeva asukohta märkimas Emm; maailma kaart Tor; mudu meres ei purjutada `missugust, ikki kaardi järel Hää; siin üiame `Jõesu jõgi, kardi pial on Vasalemma jõgi HMd; moa`teaduse `tuńdis oli koaŕt koa üleval, sai käidud moajägusi `näitamas Kos; ja noh sis seda `kaardi ka õpeteti [koolis] Kad; koolis kui se `kaardi tuńd tuli, siis olin mina kohe `ähmi täis - - mina seda ei `oskand Lai; ma tu̬u̬si `kaardet nigu oma viit `sõrme Nõo; kaaŕdi pääl omma˽kõ̭iḱ kotussõʔ ülevän Kan; maa `mõ̭õ̭t́jal om kaaŕdiraamat üten Har || tal on kõige parem koht siin kõrves, kõik põllud ühes kaardis Amb
3. postkaart `saatis jõuluks `kaarti Muh; no nüid peab ikke `kirjasi ka saadetama `kaardiga Ris; seda `kaardi ma ei taha saata Iis; kirjä kaaŕt, sii lähäp postige Krk; siss tõene veli saat iki `kirju ja `kaarde Pärgile Ran; Ammerikast saadõti pühiss `kaartõ ja `kiŕju Har
Vrd kaaris
kaasa2 `kaasa R eP(-oa-, -ua-; kaasa Koe Iis) Krk Ran Puh V
1. adv ligi, ühes ta viib küla `kosti `kaasa Jõe; oda `leibä `kaasa Kuu; `riidevähesed ja `luomad mida `kaasa sai, eks nie `ollu `kaasavarast VNg; siasõrg `leigetasse `karjatselle `kaasa Lüg; kaks`kümme viis `verko läks venega `kaasa [merele] Vai; suured leva käntsid `võtsite `kaasa Muh; lεheb `kusse `poole, `anta `kaasa Emm; kui `jälle mehele saab, siis `antasse kaasavara `kaasa Mar; lapsed `võetse mere `ääre `kaasa `lambud tõrima Kse; ta`kutsus mu `kaasa Aud; eks tule `kaasa Ris; sie on ia et `lapsed `kaasa `tuote JõeK; Ta kannab last igale puole kaasa Koe; kui mehele läksid, `pańdi kerst `kaasa VMr; tegin `ku̬u̬ka `kuasa [leeripoisile] Kod; si̬i̬ asi `kiskus `kaasa Pal; [ainult puravikul] vaŕs lähäb `kaasa [söögiks] Äks; j u m a l k a a s a van (hüvastijätusõnad) kui `lähte menema, siis `ütli jumalaga ja `toine `ütli `jälle jumal `kaasa VNg; lähäb minemä, jumalaga. jumal `kuasa Kod; vanaśti `ööldi jumal `kaasa, ku `keegi ää läks Plt; nojah, ää `tervis, jumal `kaasa Krk; tu vanast `üĺti nii: jumalaga! (vastati) jummal `kaasa Har; ku tõõńõ üteĺ jumalaga, sõ̭ss tõõńõ üteĺ jummaĺ `kaasa Räp
2. (koos verbiga väljendab osavõttu, kaasaelamist) εε süda sehes, tunneb `kaasa kessel sańt elu on Khk; tu̬u̬ ei tunne kellekile `kaasa, tol nigu kivist süd́ä Ran
3. postp (väljendab komitatiivset funktsiooni) `Eedi, `Linda, `Valter `surred `näie `aigue `kaasa; `Toisel `talvel `saadeti [mind] - - vana `uidumihe `kaasa oppima sedä `uiduajamise tüöd; `Suurpä kiel on `kirja`kiele `kaasa `rohkemb arenend Kuu; sie mies kie jäi isä `kaasa, sie õli `Solli Juhan; `sinne `kaasa tämä surigi, sene `kaasa tämä surigi, tuli juo `rinduga sääl uherdi pääl `õlla `täie ramuga; `Kahju `kaasa ei `surda Lüg
kadri1 n, g kadri eP(kad́ri I) M TLä Rõn; `katri R(kadri Jõe), `kat́ri Krl Rõu, n kat́r Har
1. (väljendeis) Kui kidagid oli töö luhakalt teind, siis `eeti: see oo igavene purtsakadri Khk; Kadri tulõb, öeldakse lapsele, kui ei kuule sõna Khn; ranna kadri (latatara) Tõs; Nagu vana tulekadri kui punane kleit seĺjas KuuK; ua turu kadri mis oletki – inime mis abiseb, ajab suust `välja kõik VJg; tuisu-kadri Plt
2. kadripäev `Katri, va `tüütu, ajab lume maast `vällä Lüg; `mardist kaks `katri, `katrist neli `joulu Vai; maŕt matab, kadri katab, toomas ajab `tooripuga laiali Ans; kadri `aegu, siis vaadeda linnu raeast kunas see lumi tuleb Emm; kadri aal panevad nooremad teised `riided `seĺga, müräväd Juu; kadri tuab sula Iis; kui mäŕt kapsib `kaskage, siss kadri ripsib riidege Hel; märdiss pidi lang olema kedrätu, kadriss kaits ehk paar `kińdit `koetu Ran; mäŕt `määtess, `kat́ri `kaotõss, siimuń teǵe silla Krl; k a d r i k u s e b ~ h a k k a b k u s e l e (kadripäeva sulast) mart tuleb `maale, `varbad `külmetuvad, `katri tuleb `maale, akkab kusele Lüg; Kadri kuseb. Enne kadrit oo külmetan oln, aga kadripää lumi sulab Han; kui kadri akkab kusele siis andres paneb aani ette VJg; kadripäeväl läit́s sulale, kadri `paiku, siss kadri `kuśsi Ran
3. kadrisant `mardiks ja `katriks `käisime ikke küll, aga üle `kolmekümend `aastad on sest tagasi; `mardiss `käisimme `pükstega, `katriss `kleidiga. näud tegimme ette ja `valged `kleidid ajasimme `satsisi täis Jõe; `katri õli ikke `valges `luoris ja siis õli ikke `peigmes ka täl `kõrvas ja Lüg; kadriks keivad emased - - meni isane ajab emaste `riided üle ka Khk; kadridele `anti `vorsti, makiks `kutsusid ja jahust `tehti pallid Mus; kadride emal (kadriemal) oli - - rätik oli nolus peas. ta oli ikka ema, vanem, teised olid ta lapsed Krj; `tehti kadrisid, tüdrikud aeasid paberid si̬i̬likude `külgi. suur summ tüdrikusi ja `poissa, tüdriku riided olid `selgäs. nendel olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; kel oli suur `puudus, siis `ütles, ma lähen kadriks. siis tuli `sisse, `lopsis vitsaga sipp-sipp-sipp, isi `ütles: kadri tahab takku, kadri vihub `villu Mär; kadri toob kallist karja `õnne Tõs; küll ned kadrid ehitasid ennast naa et - - mõnel olid kiudud kördid, vana at́idel olid lühiksed püksid. tüdardel `tehti `valgest palakast `valged leidid `seĺga Aud; kadrid joosevad Tor; plikad ja poisid läksid kadriks ja `laulsid. siis `laśti kadrid tuppa ja `anti kadridelle `mauku ja liha Juu; `martidelle vorstid, kadridelle einad Ann; kadris `käima KJn; kadrile `panti kaalkotti karaskit - - kadri muud es taha; ku kadri ärä lätsivä, siss tenässivä laaluga Nõo || pulmatola läksid pulma kadrisse. pulma kadrid `siatsid ennast, kiltsud kaltsud olid `selgas Ris Vrd kadri|hani, kadri|saks
4. tsaariaegne 100-rublaline paberraha (Katariina II näopildiga) `valgesabaga `katri, `valge serv `otsas, ega neid `valgesabaga `katrisi vist enamb kenelgi `alles õle Lüg; kadrid, ni̬i̬d õlid jo sada `ruublalised Kod; mis mul viga, mul om kadri puhun Krk Vrd katariina
Vrd kadrin(a)
kael kael g kaela Sa(g kaila) Muh Emm Rei Phl Phl L K I, g `kaela u R
1. a. pead ja keret ühendav kehaosa Minu ajal akketi juba ikke `ütlämä kael, aga minu vanemite ajal `üäldi kaul; Tie, tie, `ninda`kaua kui tuled `kaela`päälä `alle (kukud); Sai `kaelapäält `kinni, tõi kodu (võttis selja tagant kaelast kinni) Jõh; Kael kut saapasäär (pesemata) Kaa; Peenike kael kut lamba sita ladu (latv) Pha; kui inimene pailu tööd teeb, siis rahud kaela peal aavad üles Jaa; Kael on nii suur `kange, ükspuine, mitte‿b tahaks pead liiguta; Kael nii pitkal(i); Korra kenast kaela küüru `pihta `anda (peksmisest), küll siis mõistab kodu `olla; Kael kut | `tuhli ide ~ kurel ~ öle körs ~ käristi võlv Pöi; `kangesti paha tee, murra kael ää pealt Mär; tule pigista siit natuke `kaela. mo kaela künnapad naa `aiged Kse; Kaõlani (üleni) märg Khn; kana joob, kael õiele Juu; Kael `püśti nagu kuhjavarras Jür; `ingleǹder oli ilus obune, kuke kaelaga, `rõngas kaelaga; peenike kael nigu niit́; pikk kael nagu koovitaeal; pika kaelaga | nagu: `korloo·vits ~ juśt kui kuŕg ~ nigu kurekael; jäme kael nigu võĺv Lai; pikk kael nigu anel Plt; k a e l a k a n d m a ~ t a l u m a 1. pead püsti hoidma kahe kuine kannab kaila Khk; Suur tugev laps, see akkab varsti `kaela taluma Pöi; nuor laps - - akkab juba `kaela `kandma - - oiab juba `kaela - - `alla `aasta juba Sim; see juba kaela`kańdja, kes istub pia `püśti Lai 2. töövõimeline, tööks suuteline olema Kui `kaela `kandma akkasin, `läksin `karja IisR; Kes `kaela `kandma akkas, see `mõisa `aeti Pöi; Ta juba isi kannab ka `kaela, läheb `kuskel karjatseks või Hää || turi mönel on kömm kaila pεεl, mönel on seljas Ans; Vana on ennast nii täis söönd, suur kuhi kaela peal Pöi; võta midagi kaela peale, võta ümber midagi, mis mitte seĺjas ei õle, aga `lahti HljK || kurk eluaal olid sõltsed mestel `särkide ees, nendega tõmmati kaela alt `kinni Juu; m ö ö d a k a e l a t õ m b a m a lööma, peksma `Tõmmas `teisele `müöda `kaela IisR; pidi `mulle `mööda `kaela `tõmmama Mär; k a e l a m u r d m a ~ k a h e k o r r a k e e r a m a (ka ähvardusena) tapma, viga tegema ~ saama `Suurte `lõugadega omale `vaendlased sigitaski ja `sellega oma `kaela `murdas ka IisR; Kui sa järge äi jäta, keeran su kaela kahekorra Pha; murrab kaela kahekorra eng jääb `kinni Tõs; roni roni niikaua kui kaela murrad Plt b. fig See `eitas kaela `pεεle (inimesest, kes ei viitsi töötada) Jäm; Minu pärast kas nokk või kael (elu või surm), aga mul on öigus Kaa; tööd `kaela murda, aga `näĺga malgaga `peksa Aud; `kiitsin teda kas `kael `kat́ki; Kõigil õli tööd nii et kas murra kael Trm; kiidab kasvõi kaela `kat́ki Plt; k a e l a n i ~ k a e l a s t s a a d i k täiesti, üleni `kaelani `võlgades IisR; Otse kaelast saati võlgade sehes Kaa; k a e l a p e a l (e), p e a l t 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest `Kaua nad minu `kaelapääl `mõtlevad elada Jõh; saab see asja nüid kaila‿belt `jälle εε Khk; Tä oo üht`inge kaela pial, ei anna rahu. Aab aga pial et ma `antku tääl raha Han; ta ühtepuhko mul kaela peal, käib mo kääst `saames Ris; sa just kui painakas oled kaela peal Kos; mure on kaela pial VJg 2. lähedal Mis sool viga elada ja `sooja talve saada, mets ulub kaela pial Han; k a e l a p e a l (e) k ä i m a järjekindlalt, tungivalt midagi nõudma Nad käisid mool nii kangest kaela pεεl Jäm; Käib teine iga päev kaela peale Mar; Aga siis on ta (kolimine) `raskem, kui õled sunnitud `väĺja minema, et teine sulle kaela peale käib Trm; käib kaela `piale selle asjaga `ühte `puhku Lai, nigu `mustlane käib kaela `piale, ikke anna `talle Plt
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a.  kehaosadest `varba kael Lüg; nisa kael (rinna hargnemiskoht keha küljest) Pöi; kella (peenise) kael Muh; muńni kael Ksi; p õ i e k a e l L K kibi olle põie kaela sihes PJg; `värvis need koed ja lõemed selle piśsi sinisega ää, isi `ütles: värvi ja kuse na et kuluta põie kael ää Juu b.  tööriistadest ja muudest esemetest määri seda [vankri] igi `kaela ka. sääl taga puu `vastus, koes ratta rummu ots `vastus jooseb, see `üitasse igi kailaks Khk; `tuhli koogu kael (kartulikoogu kõver raudosa putke ja laba vahel); raabi kael (kartulimuldamise kraabi osa putke ja laba vahel); sirbi löö kael (käepidemest allapööratud puuosa, mille külge on sirbiraua ots kinni needitud); sönniku koogu kael oli köveraks kasund puust, muidu akkas `sirguma Kär; (sepa)lõõtsa kael; Kaelaalune on lihtne jäme ümargune puupakk, mis sai vaepoomile otsale kaela alla pandud ning selle peel kaaluti raske kivi maa sehest üles Kaa; rummu kaelad olid vanast puuratastel pailu pitkemad Pöi; lõsna kael LNg; piibu kael oli vasest Mar; siis pannakse paĺgid üheteise `sisse `risti. paĺgile jäeb nagu kael Kad; koodi varrel õli rihma järele kael lõigatud Trm; `seitse ehk ühessa `malka `piale [kuhjale], ladvad väänatasse `kinni, kaelad väänatasse vi̬i̬l ära, siis ei lähe `kat́ki Ksi; k o d a r a k a e l kodara kaelad lähvad kodara `auku - - pöia `sisse Mih; `vankre ratastel kodarakaelad küll on Rak; kodara kael, sie osa kodarast, mis pöia ehk rummu `sisse lähäb VJg; inimesed kardivad, et ruoste süöb kodara kaelad ära ja regi laguneb ära Trm; m õ r r a k a e l (mõrra suu ees suudme küljes) kala läheb sest kailast mis enne `kasti on Pha; kael on panna ja `poose vahel Pöi; mõrra kael o suu otsa `juures Muh; mõrra kael on panna järel Rid; v i i u l i k a e l kitsas koht kust `kääga `kinni `peetasse, see on viiuli kael Khk; viiulil `pandi viiuli kaela `ümmer `kimpa Vig; v o k i ~ l ü h i k a e l vokikurk; k a e l a j o o k s m a ~ k i s k u m a ~ p i l d u m a ~ v i s k a m a vokki `kaelast `alle `laskma (ketrama); ku `värtän ei `tõmma iast `niiti `pääle, siis niit ehk lõng kisub `kaela ehk `kierdu. ära lase `lõnga `kaela `kiskuda; lühü kael Jõh; lõng lähäb taha kedrade vahele `värtna pialt ära. lõng kisub `kaela, lööb lõnga `kaela Trm; vokk aab ~ laheb nöörid `kaela Pal; kui kedrad, siis lased voki kõrist ~ kaelast lõnga `alla Plt c.  kõrsviljadest ja muudest taimedest rugidel `akvad kailad (pea juures olevad varreosad) köveraks `vaibuma; surte `pitkade `lehtedega, pitkad kailad, nee on ane pajud Khk; õdral on pia ränk, kael peenike, painutab ära Trm d.  ehitiste osadest Kalasabanurk on seinaga tasane, nurga kael on [palgi] otsast `kitsam; Ristnurgal on nurga kael, risti `kohta `üütakse nurga kaelaks Pöi; rõhukaela uks HMd; `keldre kael ~ koda, `keldre `kaelas oli `enne kaĺla aśti Juu; (veski) p i l l i k a e l pilli kaela `otsas oo riim Var; pilli kael on ümmargune puu pakk. `senna (paku sisse) `tehti auk, kust pilli kael läbi käis Nis; kust kivi `sisse tuleb, sie on piĺlikael VJg; Kiilud õlid - - [pillipaku] mõlemi õtsa kurgu all vai kaela all, nii et igapidi andis rihti nii et kivi paigale jäi. siis õli veel pilli kaelale terass ümber keedetud Trm; (tuuliku, veski) v õ l l i, v õ l v i k a e l nee mis tuuligu völvi kaila sihes keivad nee on tuuligu armid Khk; [tuuliku] Võlvikaela `alla `pandi tamme poar. Kaela lapid `tehti koa terasest. Kaela `pöilad olid tammest Pöi; `veski kaela kibi o `veski võlli kaela all Mar; võlli kael (veski peavõlli osa, mis kaelakivi peal ringi keerleb) tammest kõige kõvem; võlli kaela all on kaelapakk Var; tuule `veśki võlvel olid teras keanid `ümber kaela Jür
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus `Inga kael ja Mageda kael (soonikukohad heinamaal) Kuu; Velsandi ning Kihelkonna vahel see `üitasse kailaks Khk; `Talve käisid sealt lahe kaelast otse, see oli tüki lühem; maa kael (poolsaare algus) Pöi; jõekael (jõesuu) Vig; sihukst kaela koh́jad kahe maa `kalda vahel, - - vesi justkui `voolab sial vahel Var; Soo kael on ikki soo Tor; järve kael on järve `kitsam koht Kos; lüisi kael Kad; merikael VJg; Uńdilagassiku kael on eeńama soru kahe metsa vahel MMg
Vrd kaal, kakl, kaul
kaela `kaela Jõe IisR Sa Muh Emm L K Trm
1. a. adv kaela ümber, kaela külge vana `aidur puĺl, kell `pandi `kaela Mus; aa raŋŋid obusele `kaela Muh; kaelus `pańdi loomadele `kaela, oli puust, `seoke looga `moodi Aud; pani rätiku `kaela PJg; `löustel pannaks pangad `kaela Ris; kütkes oli seina küljes, pang `pańdi `kaela HMd; krapp on puust, ia suur - - `pańdi lehmale `kaela Lai; lapsed tegid `elmesid `kaela pihlakatest Plt; k a e l a k a r g a m a ~ k u k k u m a ~ l a n g e m a jne kallistama Ärä esimisele `vastatulijale ka `kaela `lange Lüg; Kui üksteist nägivad, kukkusid kuhe `kaela üks`teisele IisR; kohe nagu `kaela `kargamas, kui poiss tüdrukule ligi tikub, mehkeldab sial Lai || (löömisest) võta malk ja anna teesel `kaela, kuda seda on `tiininu Hää || pani omale nööri kaela (poos end üles) KJn b. fig (tööd, kohustust, muret, süüdistust kellegi peale ajama, lükkama, veeretama jne) `ärga siis `õmmete `kõiki minu `kaela ajaga; krahv lükkas küla `rahva `kaela `selle `silla ehituse Jõh; Nuo sie on mies oma süid `teiste `kaela ajama ~ `vieretama; On mies oma `aśju `teistele `kaela `mäerima; `Laste `kasvatamise ja `toitmise `vieretas `naise `kaela IisR; ajab oma süi keik teiste `kaela; kui teine `soole `santi `kaela ajab Khk; Kust ta sulle jälle midagid `kaela keedab, seda‿p vei mette arvatagid Kaa; teese `kaela lükata ei soa Juu; alati lükatasse minu `kaela, mis `raskem töö Lai | (ennast kellelegi sokutama, külge kleepima) Vägisi toppis ennast teisele `kaela Pöi; nää sokutas enese mehele `kaela, mis tal nüid viga VJg | ajas talle irmu `kaela (nahka) VJg | (süüdistama, ette heitma; sajatama) ta kuulutas `moole `irmus pailu `kaela; Kus kukkus siis moole kaela laduma Jäm; `kaaklevad ning `andvad sönu ükstesele `kaela; jägasid - - ühetesele sönu `kaela Khk; annab teisele `kaela Mus | (muret, vaeva, häbi tegema) Tüki äbi tõi vanadele `kaela (tütrel oli vallaslaps) Pöi; nüüd muretses omale lapse kua viel `kaela VMr | (tühjast jutust) se oo omale rapu `kaela saan Muh; paneb enesele suure kella `kaela Hag; v õ t a b ~ saab r a n g i d k a e l a kohustusi võtma, saama Poiss võtab omal naise, ta sai rangid `kaela; ta sai peremehe rangid `kaela Hää; võtab enesel rangid `kaela (tüdruk abiellub) Trm
2. adv (ülalt) peale, otsa Katus lagus pealt ää, mis vihma tilk tuli, see `kaela kukkus; Just `õige kala ilm, `vaikne ja vihm just `kaela kukkumas aga äi tule Pöi; ahu kumm oo ühna `kaela tulemas Muh; kui vahest oo nehoke vana katos, siis saeab `kaela Mar; `Loodest aab suure musta pagi üles, `varssi tuleb vihm `kaela Han; siin pole katost peal änam, se tuleb puhas `kaela Ris; puude otst tilgub `märga `kaela Koe; se ösm kukub `kaela Kad; elab teine ühes viletsas koomitsas, `vaata et `kaela ei `lange Ksi; korraga visati mulle `külma vett `kaela Plt
3. postp külge, otsa, peale nooda keeved pannasse ka pukkide `kaela `kehti; kadakkärt on rohekas lind, `löukese arulene, kadakate `kaela teeb pesa; aesi äge pulgad kivide `kaela katti; `sönna pannasse löŋŋad pulga `kaela; iŋŋed kεisid sagarate `kaela Khk; läks paadiga änna vörgu `kaela rüsudes Mus; Poiss löi varba kivi kaela katti niŋŋ püstas töinama Kaa; [tuulingu] Ratas tehjatse moas päris `valmis, tömmatakse öles ja pistetakse lops völvi `kaela Pöi; `viska köis paalersi `kaela JõeK; puud lähvad teine teise `kaela (kui raiutakse) VJg
Vrd kaala, kakla, kaula
kaela|kiik k a e l a k i i k e t e g e m a fig üles pooma eks nee tegavad ise teistele kaela`kiike Muh Vrd kaalakiik
kahvel1 `kahv|el g -li R(n -eli VNg) eP(`kahbel Mih, `kaahvel Khk) Trv Puh, g -le VNg Kul Mär Lih Kse Hää Ris Kos Ann Tür Koe SJn M(kahvel Hls); kahv|õl g -li Khn San; n, g `kahvli Nõo Võn Ote Rõn San(`kahfli) V(`kafli Kan, `kah́vli Plv Se); `kahv|er g -ri Khk Mus Pöi Muh Hag HJn JMd Kad Äks Ksi, -re Vig(n kaher) Aud PJg Tor Ris Rap Juu Jür JMd Ksi VlPõ; kahav|er g -ri Kod; ppl `kahlimi, `kahvrimi Muh
1. söömisvahend eks käsi, `sormed old ned `kahvlid. `kahvli `oltki majaski VNg; `kahvli pää, ruod, `aarad, laba Lüg; voda `kahvliga, ärä `kopraga süö Vai; `linnas süiaste nua ning `kahvliga Jäm; põle seal `kahlimi oln; kus muiste `kahvrimi `olli, piiru pilbas `olli `kahvriks Muh; ega `enni `neoksid nuge ja `kahvlisi olnd Mar; `kahvrel o peä ja arud Vig; `kahvrega tõmmati [paistekakule] ristid `piale PJg; `kahvel on kolme aruga Hää; pualtosinad `kahvlid VJg; kui nuga kukub maha `sü̬ü̬mise ajal, tuleb naesse võõras, kahaver – miässe võõras Kod; süüb väitse `kahvlega Trv; vast es oleki `kahvlid, näpu vahele `võeti Hls; võta, sõge, `luśka vai `kahvliga, me‿sä käpäga võtat Nõo; Käsi oĺl viie haruline `kahvli Urv; olõ õs siss `kahvlit, es `taldrikku Vas; vanast olõ õs õigõʔ `kahvliʔ, sõ̭ss teti `säntseʔ `pilpaʔ, noidegaʔ kastõti kardohkit Räp; `kah́vlil na haroʔ, neĺli harro Se || fig a a d a m a ~ a a d a m a-a e g n e ~ i s a e m a ~ i s a i s a k a h v e l käsi, sõrmed [söömisvahendina] siis akketi `aadama `kahvliga `süömä Vai; mul isegi `aadama`aeksed kahavrid Kod; Söö seda, mis kätte saad isaisa kahvlega SJn; esä emä kahvel, si̬i̬ om kige ette kahvel Hls; `aadami `kahvli käis kõege i̬i̬st Rõn; vana aadama `kahvli kuʔ käpägaʔ võtat Rõu
2. kalapüügiriist [kui] `kahvel oless old `paadis, oless saand `aŋŋerjä kätte Vai; `kahvlega soab `lutsu `püida Kos
3. (eseme või asja osana) Esimene `kahvel [jalgrattal] on läbi Pöi; `kahvred ehk toĺlid (paaditullid) Aud
kai3 tüdruk, neiu minu kai Ris; k a i e d e j u u r e s ~ p o o l, k a i e v a a t a m a s [käima], k a i e r a n d a [minema] ehal käima `poisid `käivad `kaiede puol Jõe; keisi kaie `juures Pöi; kas käisite `kaiesi `voatamas või Nis; läksime kaie `randa Kos; meie poiss läks oma kaie poole Äks; lääme kaiede poole Ote
kaigas kaiga|s S Mar Mär Kse Han Hää spor KPõ, Iis Trm Plt Hls Ote Vas Se, -ss Trv Krk San Krl Plv, `kaigas R(n `kaika VNg), kaega|s Jäm/g `kaeka/ Pöi L, spor Ha , Kad Kod KJn Vil, -ss Muh Trv TLä; `kaegas Muh Kad Trm; kaõgas Khn, g `kaika; kaiga|śs g -sõ Rõu
1. puukepp, teivas `Nindagu oles `kaikaga pähe saand, kadus kaik `mielest Kuu; tahus `kaikaid Lüg; kotti `taoti `kaikaga täis Vai; Ussi kaigast äi tohi `kiskuda, siis tulavad `söuksed punased laigud naha `pääle Krj; Moa ilma jäme roog kut `kaikad, sest kenad katust äi soa Pöi; `Kaika varal käib Rei; puu kaigas oo ühöskohes maas Mar; mõned lehmäd närivad `kaiku, kui neil tõbi oo kallal Tõs; karjane aga [pullide] `körves oln alati `kaikaga Ris; eks see koer ikka ammustab, kellesse kaegas puudub Hag; `murtsime sae [katki] pisikese `kaika `sisse JJn; mina `ańtsin `vemblaga, teśtel olid `kaikad Sim; ma pane sul `kaikage `jalgu `mü̬ü̬dä, et sa jalust maha läät Krk; anna penile `kaikaga Nõo; võta kaigasõ, siss sullõ `näüdä Rõu; taa inemine um ku kaigass Plv; k a i g a s t a n d m a, s a a m a peksa andma, saama ouna varastele lubati ka kaigast anda Khk; anna `kaegast taale Muh; Sa tahad vist kaigast maide (maitsta) `saada Rei; ära tee `ühti, saad kaigast Mär; vana `Mihkel andis `kaikud ja kiba Vig; mede isa `andis teevast ja kaegast ukse pealt Mih; teistele annid kaigast, said ise ka VJg; piä sä meelen, ku sa `kurja ti̬i̬d, saat kaegast Nõo; k a i g a s t l o o p i m a ~ l ö ö m a ~ v i s k a m a (mäng) lähme kaigast `veskama Mar; pulga `võt́sid kätte ja lõid `vasta teist `pulka, siis see läks `kaugele, siis see oli kaegast `lööma Juu; nuared `luapisid kaegast Kad; k a i g a s t v e d a m a jõukatsumismäng `jöulu siis vädasid kaigast Jäm; Õlgedel hakati ka vεεkaigast vidama Phl || fig k a i k a i d k o d a r a t e s s e ~ k o d a r a t e ~ r a t a s t e v a h e l e l o o p i m a ~ p i l d u m a ~ p i s t m a ~ v i s k a m a kellelegi halba tegema `viskas `kaika kodarate vahele Kos; temä om mulle külländ `kaikit `pilnu kõdaride vahele Nõo
2. töövahend; mingi eseme osa `vaalikurikas ja `kaikad on `jälle. `riide on sääl `kaika `ümber VNg; `treŋŋid on `nüörist `aisad. `atra `kaikade `külles `käisid; üks rabas `reie toas ja `tõised tagusivad `kaikadega `pengi peäl Lüg; saha kaigas Khk; rulli kaigas `üiti, `sõuke suur ümmargune puu oli; `koorma kaigas Pöi; [adral] kaigas all ja pial käis kurg Han; nuõda `kaika augud Khn; kel `ruĺli ei ole, on kaegas ja kurikas Kad
3. (pejoratiivsetes väljendites ja koloratiivsetes ühendites) `kurja`ilma`kaigas sõim Jõh; Igavene `kaigas (väänik, laisk) sie mies IisR; `kaitse`liitlased ka, et `kaika mehed, talusid `püssi kaigast seljas Khk; litsikaegas (lits) Rid; kaegass (peenis) Ran
Vrd kadikas, kaikapuu, kajakas2, kali2, kalikas1
kaks kaks g kahe p `kaht(e) R eP(g kahõ p `kahtõ Khn, g kae Sim, p kast Kod); kaksi (rahvalauludes, ütlustes)
1. kaks a.  kindel hulk `eile kaks kilu oli `kammela `vergus Jõe; Üks ige üks mies, kaks miest `voitlevad ka kuradiga `vastamisi; Kaks sest `kasva [öeld], ku last `liiast `hoieti Kuu; `läksin `kahte talu VNg; tulevad kahed `lapsed (kahest abielust); Kui kaks kuos, sis `kolmas suus (taga rääkida) Lüg; Kaks `näitavad tuld, neli `tievad aset, üks `eidab `piale = koer; Kaks `juoksevad ies, kaks ajavad taga = vankrirattad; Kaks `ilma `kolmandata ei jäe IisR; inimisel on kaks kätt ja kaks `jalga; jogi `lahku kaht `aara; kahel puol on [abaral] `arvad `silmad Vai; Kaks kätt rinna pεεl (surnud); `Möisas olid suured kahe poolega uksed Jäm; käristab kahe eest tööd tiha Ans; Käru, seda `üiti kahed rattad; mis sa raasid `kahte vahet (edasi-tagasi); töime ta kahe vahel tuba Khk; Nüid `aeti kahese `küĺge `körge mulla kuhi Kaa; `Päivi küll, äi kedagi ela `kahte `aega; Nee on just kut kaks iges `ärga (alati koos) Pöi; seitse nädalt oo kahede pühade vahet; võiks jo kaks kätt vahelutte seista (töötegemisest loobuda); `ühte keedust es keedeta `kahte `õhtud; ma taha nüid kahelt poolt ea `olla (mõlemaga hästi läbi saada) Muh; Kahte meest ma küll äi karda, kolm äi mahu kallale (kiidukuke suurustamine) Emm; kut kaks kätt rönna `pεεle saab (sureb), siis on keik kεε, mes tahtnd ja igatsend Käi; kus seda `kahte [hobust] oli, ju ikka öhöga `künti Rid; kui mõni laps sureb kahe vahelt ää, siis `öötasse, see on kahe vahelmene Mar; `kahte `seĺtsi loomad Mär; `kahtes maeas olid pulmad Vig; ennem kaks `kargamas kui viis `vingumas (loomi olgu vähem, aga hästi toidetud) Kse; Kui kaks koera purelevad, võtab kolmas kondi; Kaks `lindu ehitavad pesa, üks lind `kautab pesa (vallalisele inimesele vara ei kogune); Kaks `kandvad kolmat, kolm piad ja kahessa `jalga = jahimehed lastud karuga Han; siis tulavad tal (tõrvaahjul) leerid `ümmere kahest pu̬u̬lt küĺlest Var; kahe otsaga pulmad tulid iĺlem Mih; Nied kalad tulad `meite kahõ `piäle ää jagada; ei lastass `kahtõ maja ühe nime päl `olla Khn; Üks läheb `sisse, kaks tulevad `väĺla = sünnitamine haiglas; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää; kahel pääval ei saan `väĺla Ris; oli sest `kahte nädalid, kui oli siin (kiri Kanadast) HMd; ega mul pole kahesi `käśsa Juu; `kahte paelu, `ühte vähe (vähese jaotamisel) Kos; siis tark oli üeld, kaks tükki suavad rikkust, kolmas jääb ilma JMd; igas saunas olid kahed rahvas (kaks peret) Koe; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; tievad kahe `piale kahasse (heina) Iis; vai sa `kaste üvä suad, ilosad naiss ja `kruńti; egä ühess kast ei kasva (lapse hellitamisest) Kod; kui kaks ninapidi koos, siis kolmas ammaste vahel Lai; kaks mi̬i̬st tulevad ja läheväd KJn; instr k a h e kaksi, kahekesi `üösse akkasima `tüöle kahe mehe VNg; kahe vene tulivad perädikko Vai; kahe tüdruku olime seal Kir; kahe venna Tür; elame siin kahe vanainimese VMr; kahe pere elavad sial Sim; näd alate kahe mehe panevad `leibä ahaju; ku õssan `liitri `viina, panen `põvve, assun `mü̬ü̬dä ti̬i̬d nagu kahe mehe (julgesti) Kod || rase ta põle enam üksi `ühti, nää on kaks Juu; ta ei ole üks, vaid kaks VJg b.  mõni, paar `jalga kaks pöhjast ülal Vll; Mets lõi päeva kahega iire`karva; Rihal `nurkas pisike `lamba aid, lammast kaks sihes; Küll seal vaka kahe osa `vilja on Pöi; sii oo ju `versta kaks vahet; nüid‿o `päeva kaks silm `aige ja vesine Muh; k a h e k s ~ k a h e s (s) e lahku, pooleks, laiali nüid‿se pere‿o kaheks juba Muh; noot `võeti kaheks, need kaks poolt siis `üiti nooda reied Mar; eidäb peret, [mesilased] `lähtvad kahese Var; Saksa riik läks kahesse Ris; k a h e k e e l e g a ~ o t s a g a ~ p e a g a ~ p e r s e g a ebausaldatav, põhimõttelage See üks va kahe otsaga inimene; Kahe perssega Jäm; kes kahe `keelne inimene on, seda üitse kahe `peaga rebaseks ehk kahe `persega rebaseks Vll; `Öeldaks kahe `persega peni ja kahe otsaga siga Hää; kahe keelega inimene räägi paĺlu `teisi inimeisi; mõni mees ka on sihuke kahe otsaga voŕst, räägib ühest asjast `mitmed `moodi Plt; k a h e l e k o r r a l e, k a h t e k o r d a ~ p ä h e kaks korda, kahel korral kahele `kõrrale `läksiväd `silmad `kinni Lüg; kahele korrale peksetasse ne laed (lademed) läbi `vartadega Muh; kanamuna, mis kahele korrale sünnib Emm; miks sa seda kahele korrale teed Rei; panin sõrmed suhu ja vilistasi `kahte `korda Kse; ta oo `kahte `korda kirjutan Var; seal põles `kahte `korda (tulekahjust) Tõs; `kahte `korda oli `aigemaeas Aud; `öösse `ärkasin kahele korrale üles Ann; tä one ärä õõrutud kahele kõrrale läbi; si̬i̬ o `kaste pähä siäl käänud; leimä rehädegä eenäd `kahte pähä ülesi Kod; olen `kahte `korda näind SJn; k a h e s m õ t t e s ebakindel, kahevahel seesäb na kahes mõttes, põle `kindel, mis tehä Tõs; k a h e s i l m a v a h e l (e) märkamata, tähele panemata Jättas pooled asjad kahe silma vahele Jäm; Kahe silma vahel ja ninaotsa `varjus Rei; Kahe siĺma vahele `jääma Hää; see asi jäi kahe silma vahele Kei; k a k s-k o l m mõni, mitu kaks kolm kive, paar kolm munaku Vai; kaks kolm tükki oo korralt laudul; kaks kolm kasukast pannasse `selga Muh; `kahte `kolme `moodi Mar; ma aevastan kaks kolm `korda pärastiku Ris; kahe kolmel on siin `lammad Kei; annan tämäle kaks kolm `ku̬u̬ki; tõesed vihud `riśsi `piäle kahelt kolmelt realt Kod; k a h t l u g e d a (koos eitusega) sõnatuks jäämisest ei `muista kaht lugeda Kuu; akkasivad nied majad põlemaie, `meie ei `õskand siis midagi enamb kaht lugeda Lüg; Jäi vaid, et ei osand enam `kahte lugeda Rak; Enam ei mõistnud kahte sealjuures üelda Trm; k a k s n ä g e m a kaht võimalust arvestama Kalamies juo kaks nägeb, saab [kala] vai jääb `ilma `uobis; `Üeldi `ohkajes, et kaks püümies näge (kas tuleb eluga või upub) Kuu
2. number kaks ei `oska `kirjutada kaht Kuu; suur kaks ukse pääl Kär; üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda (hinnetest) Mar; üks ja siis on kaks Juu
3. kell kaks ma kahe `järge (kell kaks läbi) tuli `siia Mus; `eŕkan kell kaks `ü̬ü̬si Kod
Vrd kats
kale2 kale Trv Ran, kaĺe Trm kalapüünis, paadi järel veetav võrkkott (Võrtsjärvel) Võrtsjärves püiavad kaĺedega, siin `Peipsis kaĺesid küll ei õle Trm; kale `oĺli nigu suur kot́t, suured siĺmäd, neli `nü̬ü̬ri küĺlen, kivid all nukke küĺlen; kalega sai latikit, sudakit, purikit, muud es tule; kui kalet `lasti, tollega `minti `pu̬u̬lde `järve Ran; k a l e l e, k a l e l, kalelt kalega kalastama(st) ku tuul om, laene käi, sõss läät kalele; lääme suurel kalele; käib järve pääl kalel; ma sai kalelt nõndapaĺlu kalu Trv; kui päevä `pääle tuult tõstab, saab kalele mińnä; siin `olli ku̬u̬lmeister Kärp, si̬i̬ käis kah kalele Ran Vrd kalemõrd
kalender ka·le·nd|er g -ri Jõh Vai Sa Käi Sim Iis Trm Lai KJn Lei(-lõ-) Lut, -re Khk Mär Khn Tor Hää Saa Kos Koe Plt Vil Pst Krk Hel, -eri Kuu VNg Jõh Kod; ka·lendier g -i Lüg Vai; kaalend|er g -ri Jäm Pöi LäEd PäLo Jür VJg Sim Trm Pil, -re Lih Kse VlPõ Trv Pst Krk, koa- van Kos; kallend|er g -ri Jõe Rei(`kalli·nd|er) LäPõ KJn, -re Phl Mär Vig Saa K Ran Puh San(kallõ-), -eri Jür VJg; n, g kaĺlenderi Nõo Võn Kam Rõn San V(kallõ- Urv), kaĺlendre Nõo Kam Rõn Kan Plv Vas, kale- Võn, kaale- Plv Räp; kaleńd Se, kallõŕd g -i San Kan Plv(kaĺ-) kalender a.  korraldatud ajaarvamissüsteem vana `kale·ndri järäle `neljändel `augu·stil akkas rukki tegu Jõh; nüid keivad pühad uuve `kale·ndri `järge Khk; Vana ja uue `kalli·ndri vahe oli kaks nädald Rei; jaanipäävast oli pool viiet [nädalat] jaagupipäävase, see oli vana inimeste kaalender Aud; vana kallendre aeg Ris; nüid on ju nied küĺvi aead kõik segamini uue kallendre järel Kos; uvve kaalendre `järgi Krk; nu̬u̬ olli vana `rahva `kaĺlendri Kam; `laata `peeti sügüselt `katsamal`tõisskümnel oktoobril vana kaĺle·ndri `jäŕgi Har b.  tähtraamat külvi nädäläd õlid, kalenderis õlid kõhe (kirjas) Jõh; `vaatsime ikka `kale·ndrist `järge, millal laadad olid Kär; mõni `üidis `enni kallendrid, et aea raamat Mar; ega enne kallendrid olnd `ühti, siis `teati kõik peast Mär; tähtraamat ehk kaalender, nädälid, kuud, pühäd ja pühäbäd kõik siäl sihes Tõs; vanas kallendres oli kõik üleval, millal küĺvinädal `algas ja millal nad lõppesid Kos; kaalendri sabas olid nisuksed tükid lugeda JMd; keŕjuta kalendrisse kohe Iis; `vaata, `kale·ndrid ei ole, sis lähvad päävad segu Lai; `vaata kaalendrest, mis päev `täämbä om Trv; `keŕku manu `tu̬u̬di kaĺlendri; ma kae kaĺlendrist, konass kuu luuvvass Nõo; Õigevanast, kui vi̬i̬l kallendrit es ole, siss `loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; vanast üteĺdi aigraamat, nüüd om kaĺlendri San; kallõŕd om iks `õigõ eeśti sõ̭na, kallõndi̬i̬ŕ om saksa keele `perrä Kan; ma kae kaĺlõrdist `pärtuss`päivä Plv; kallendri, sääl omma kõiḱ na päiväʔ üleväh Se; k a l e n d r i t t e g e m a ~ t r ü k k i m a fig tukastama Kui inimine `istub ja - - pia vajub ikke nõks ja nõks `alle`puale, siis `üäldi, et trükkib kalenderi Jõh; Ku kiigi tukub, sis küsitase ikki: Kas tiid kalendert Tor; kes `suikuma jääb, teeb kaalendrid Trm; Esi˽kudi sukka ja˽trüḱk kallendrit; Maali teḱk kallendrit `kartolt `ku̬u̬rin ka Rõu
kali1 kali g kalja eP(g kaĺla L K[kaila]), g `kalja R(n `kalja Vai), g kaĺla Trv Hls(n kalja) u TLä jook, kali Pilk kävi läbi `nindagu kali `mustlasest Kuu; õle magu on juo (juures), kali tahab `uuvistada; `kalja põhi `seisab `kauemb, kui on kadakad ja umalad `ulgas, umalad `tieväd `kalja `kangest Lüg; `kalja tehä `otrist, `lähto appust, siis `ongi `kalja Vai; magedest tehasse ölut ja `kalja; ölle rabale `pandi `sooja vett `pεεle ning apendati, seda `üiti kaljaks Khk; Katsu mo `kalja koa (hum õllest) Pöi; kui `kalja tahad, siis pead õlle enne `valmis tegema Muh; mene lase natukse `kaĺla, ma tahan `juua Mär; ruki lennase kali oo param, lebast tehässe ko `kaĺla Kir; va `kolkun kali oli, aga rohoks ta oli Ris; õlle virre soab `väĺla `lastud, siis jääb järele apu kali Juu; kui õlut `laśti `väĺla, siis jäi viel `rammu `sinna `sisse, siis pärast `joadi sie kaĺlaks Amb; mine lase `kaĺla, kali on ju apu Ann; kui õled `kaĺja juanud, ei tahagi enäm vett; nüid `pańti kaĺja leeväd `siśse, tõruke täis, siis `pańti `leige vesi `piäle selle leeväle, siis vanad rahvas `ütlid: meie kali `apnemä, külänaesed `taplemä; `kartuli kali one pehme, tämä ei õle nõnna pruun ku linnasse [kali] Kod; kali on ikke ia suvel juuvva, tema ei `laasta sinu ära Pal; kali `kolkub ära, kui seesab Pil; õlle perä kutsuts kaĺlas Hls || naĺlast tuleb `kaĺla, sest naĺlast tuli jo suur äda Ann; vahel naĺja päräss, `ütled [kui] nali lääb `täide – naĺjass suab kali Kod; k a l i l ä h e b k a e v u vee pidev lisamine astjasse lahjendab kalja `üellasse, et kali lähäb `kaivo, kui ei õle enamb `kalja `maitset, on joba `viega ühesugune; kali on juo `kaivo mend, piab `kalja akkama `uuvistama; minu vanaisa `ütles, et juo kali on `kaivus, enämb ei `kõlba Lüg; k a l j a k a h a s s e t e g e m a (ühisest ettevõtmisest) Oma süü, mis sa‿s akkasid `möhmakaga `kaĺja kahasse tegema; `Ausa mehega võib küll `kaĺja kahasse teha IisR Vrd kaljatse
kallis kaĺlis, kallis g `kaĺli, `kalli eP(kailis Juu), g kaĺli Tor JõeK VJg, g kalli Muh, g kallise Rei, `kallis g `kalli R, kalliss g `kalli M( u -ĺl-) T( u -ĺl-), kaĺliss g `kaĺli V(kaliss Vas), kaĺs g kaĺli Kra
1. hinnaline, palju maksev Nied on juo nii `kallid kalad (angerjad) Kuu; mina `põlgasin sedä `kallist; eks senel õle kõik `kallid, kenel raha ei õle Lüg; Mis `kallis, sie `kaunis (heal kaubal kõrge hind) IisR; tama saab `kallist `palka (kõrgepalgalisest) Vai; ajad on `kallid (hinnad on kõrged) Jäm; siis oli raha pailu `kallim kui niid on Kär; See päe läks natuke `kalliks (purjutades kulus raha) Pöi; veart asi, kallis asi Mar; Kallis asi kestab kaua Han; teenrite palgad oo tänudi `kaĺlid Aud; Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; kui kaĺlis see on (küsitakse hinda) Ris; nii kaĺlis pekulańt, tahab nii kaĺlist `inda `soada Juu; ta ei and kaĺlist raha, aga `maksis ikke ää Ann; nüüd on kaĺlis aeg, kõik aśjad on `kaĺlid VJg; kui makseti kaĺlist `palka, siis olid `kaĺlid päävad Lai; nii kaĺlis, et `ammisse akkab (väga kallis); ega vanasti lapsed nii `kaĺlid põlnd kui nüid (ostudele kulub rohkem) KJn; `pehme lina massap kallist ja karre om odevemp Hls; reńt `panti `kaĺlepess täo Krk; ku raha ei ole, siss om kopik ka kalliss Puh; su̬u̬l `olli nii kalliss asi, et es tohi maha `aada; mina küll nii kallist ei massass; kahju sest `kaĺlist rahast, mes sellega os võenu `osta Nõo; tu̬u̬ vana kalliss `umbleja Rõn; tuhandõ kaĺliss ind oĺl tu̬u̬ (eriti kallis) San; ku kiä `väega kaĺlist taht, siss üldäss, et ta `möie tõsõlõ nigu hinge vi̬i̬rt Har; tu̬u̬l um `väega˽kaĺliss aamõt́; täl om kaliss palk Vas; põĺk `kaĺliss, naka as `võtma Se || näil o kõhe kaĺlis `anda (ei raatsi) Kod; kaĺlis (kitsi) koa tesega, ei too `siia Pil
2. oluline, tähtis, väärtuslik `Kallis on muna lihavotte pühil Kuu; kannatus (kannatlikkus) on keige `kallim rohi, kut sa sedissi laimu `aśju jouad ära kannata Jäm; Nüid on päe kallis (tööd palju); esiti oli kedervarrega `lõnga `tehtud, äga nüid on kallis asi okiga Pöi; tervis on siin `ilmas keige `kallim Käi; Allim kui rot́t, `kallim kui kuldraha kot́t = silm Han; `kaĺlid päävad, kui eena aal ilusad ilmad on Juu; aga ta on üks kaĺlis raamat, ta piab `oitud olema (piiblist) Ann; vata ing on ike kaĺlis jo igal ühel Pee; kel täib nüid kaĺlist tüe `aega raisata VJg; kuju tuńn om kalliss tuńn (heinaajal); `terviss ja au om kige `kallip Krk; enne visati [looma] pää aeu mińemä, aga nüid om ta kõege `kallimb rohi Ran; `kaĺlil tü̬ü̬ aol tulõ mu˽manu Har
3. a. armas, südamelähedane oma laps on `kallim; laps peab vanamid `kalliks pidama Khk; Mo `kallid sugulased; Ta pidi oma `kalli mehe juurest äe tulema Pöi; see oli mo kallis öunabu Käi; pruut́ on peigmehele kaĺlis Mär; poea poeg `ütleb ikke, et memm (vanaema) oo kallis Tõs; `kalli inimesi põle paelu Hää; mul on pailu `kaĺlid sõbru Ann; mina olin nõnna kodu oma isa-ema kaĺlis Kad; emä võtab lapse `süülde, `ütleb kaĺlis Kod; `kaĺlist pidama tuleb noorepaari vahel Pal; tüdrukud ei `julgegi nii `riakida, et sa oled mulle kaĺlis, enne kui ta tiab, et ta teda võtab Ksi; Mis must, see magus, mis karvane, see kallis Lai; nakad ütte `sõpra `oidma vai `kalliss pid́ämä Ran; emä om küll kalliss, aga naene om `kallimb vi̬i̬l Nõo; `mulda `pandma `piami kõ̭kõ `kaĺlimba Har; `kaĺliba umadsõʔ; sa olt väega kaĺliss ineminõ, sa˽piät `kaĺliss Se b.  pai, hea, tore, lahke nüüd on `lapsuke `kõige `kallimb Lüg; Ole siis kallis [inimene] ja too Pöi; kallis külä naene, ma räägi [sulle] Kir; kui laps iä on, siis ta on nõnna kailis Juu; kaĺlis isake, luba mind `väĺla `minna Kos; sa kaĺlis mees, anna `mulle õige oma obust Trm; sedä kaĺliss üleaediss one kahju; selle pu̬u̬lt oo vi̬i̬l kaĺlis (hinnatav) si̬i̬ valitsus, et jätän lapsile aseme Kod; ega kade inimene ole kaĺlis Pal; temä om iki kalliss ja jumale`kartlik inimene Krk; aga Li̬i̬de om üits kalliss inimene miu `vasta Nõo; ma `üt́li et ol no nii kaĺliss inemine‿t, sü̬ü̬˽ta är Plv
4. õnnis, püha, pühalik (hrl van) `ristipäiv `ninda `kallis pühä, et rohogi ei `kasva Lüg; suured pühad on keik `kallid pühad Ans; Vanad `kallid jöulupühad on `jälle `möödas Pöi; `poegimise järel ja kallite `päεde sihes `anti koa `lehmdele `einu Muh; kadri toob kallist karja `õnne Tõs; `meite `aegas olid `laupa `õhtad suurõd `kaĺlid `õhtad Khn; kallil `õhtal (püha(de) laupäeval) JõeK; su̬u̬re neĺjäbä, su̬u̬re `ri̬i̬di ja lihate `ü̬ü̬si, `niiskesel `kaĺlil ü̬ü̬l käenud tämä tulussel Kod; ega nad kaĺlist nime (Jeesust) suhu ei `võtnud Pal; lastele `ööldi, et täna ei tohi `koerust teha, täna on kaĺlis `õhta, kaĺlis jõulu `lauba `õhta Lai; egä pühäba `ü̬ü̬se, `kallil ü̬ü̬l Krk; mes pia mina `sü̬ü̬mä sel `kallil ommingul Puh; Nelläbe õdak oĺ varemb – tu oĺ kallis õdak – sis es kedräte, es tü̬ü̬tede, pu̬u̬lba õdagu sammute San; kaĺlis aig om tulõmise aig Plv; suurõh paastuh, `kaĺlih paastuh Se
5. int k a l l i s a e g heldeke oh sina `kallis aig, teid küll Lüg; Oh kallis aeg, äi inimene tea midagi ede Pöi; kallis aeg, kes‿se nüid oo Muh; kallis aeg, mis sa seal niikaua `vahtsid seal küläs Mar; kaĺlis aeg, kuule kudas ta reägib Juu; kaĺlis aeg, mis nüid `lahti on JMd; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; kaĺlis aeg, ku rumal ta on Plt; oi sa kalliss aeakene küll, kos ta `onte pidi `jäämä Nõo; oi sa kaĺliss aig, selle inimesega küll olli ädä TMr
kamp1 kamp g kamba üld (g `kamba, `kampa R) rühm, salk; parv `kolme `pääle paat ja `neljä mehe `pääle, kuda se `kampa, `artel oli VNg; läksime suure kambaga `teise külase Khk; meil `tehti `kampa õlut Muh; `loome `kohta `öötse koa, et neid oli suur kamp seal Mar; oma kamba mees Mär; panavad kamba `piale kokku Aud; `võt́sime `jälle `eńdi kamba kokku Koe; kamp sańdi `maŕta SJn; saap serätse kamba `sisse, siss om ukan kah Rõn; suur kamp tulõ `miihi Se; k a m p a h a k k a m a, l ö ö m a, v õ t m a; k a m p a s o l e m a, k ä i m a `lüödi nii kahe `kolme `pääle siis `kampa Kuu; akkama kahekeste `kampas `tüöle Lüg; akka ka `meite `kampa Vll; mehed lõid `ühte `kampa, `ühte `nõuse Tõs; paĺlu `loomi oli eenämal `kampas Juu; näie kamban on enämäss nuared poesid Kod; `võtkõ minnu ka `kampa Ote; omaʔ ütte `kampa joodikoʔ löönüväʔ Räp Vrd kampal2
kamul, kamule kamul Ans Pöi Muh L(-ol LNg Mär), -le Mih; kammul Jäm Khk Muh ajal, eel h ä m a r i k u ~ p i m e d a ~ v a l g e ~ ö ö k a m u l piab ämariku kammul koju `katsuma. omiku ämariku kammul juba `metsa Khk; pimeda kammul läks kojo. koi`valge `olli juba `kustun Muh; noored köevad końtsal pimeda kamul Vig; pimeda kamul minnasse viduskile; kui koi`valge akkab `kustuma, siss lähäb pimeda kamule Mih || `valge varul, pime kammul Khk Vrd kahmakul, kahmul, kamakul, kammukal, kammukil, kamukul
kant2 kańt g kandi Sa Muh Mar Kul LäLõ Tõs Pst Krk spor T, g kańdi Mär Mih Khn Vän Tor Hää K I Hls V; kant g kandi Hi, g `kandi R(g `kańdi Hlj IisR)
1. äär, serv, kahe tasapinna lõikejoon `vergu tigud ~ tigupuud, `neljäl `kandil oli ilus rohe maa - - kahel `kandil olid puud Kuu; `kolmes `kańdis on aed, ühes `kańdis ei ole Hlj; `Laual on teravad `kańdid, tegid `lapsele `aiged IisR; Pööra korra see kańt Pöi; iga kańdi peal oli üks mees vahiks Mär; laua kańt oo samma mis äär Tõs; si̬i̬ [rätt] `säeti ilusti kandi `järgi ümmer pää, si̬i̬ pidi tagaltpu̬u̬lt kandi `järgi ilusti oleme Pst; lavva kańdi `vasta lei pää arʔ Se
2. külg; tahk, tahutud pind `palgi kant; juo laseme `kandid ka `pääle Lüg; pöörame palgile teise kandi `pεεle Khk; Pane see kast selle kandi pεεle seisma Kaa; puu oo kanditud, kahel pool oo kandid ja kahel pool ei ole Mar; puul neli `kańti Tor; see kańt `panna `väĺja `poole Trm; Ja sõ̭ss `näede˽tu̬u̬l perävõllal om tõnõ ots jämme, tu̬u̬d kutsuti `võlla pää - - to‿ĺl kuvvõ kańdigaʔ, egä kańdi pääl oĺl suuŕ mulk Urv; puu kańt Vas; hirrõ kańdiʔ Se || kandi (naha küljetükk) om `kaĺlepe ku koeva Krk || äkke kańt (äkkeraam) Kod
3. nurk Nda kummuli viis [laeva], et ruhvi kańt oli veess Khn; nelja kanti neljanurgeline, -nurgeliselt aam`palgid `onvad `neljä `kanti `vestetud Lüg; `kanga looma kaśt on `nelja `kanti ning siis neli `ruuti sihes Khk; sai `sirge puu metsast otsitud ja `neĺla `kańti `väĺla raiutud Rid; siin meie puol on sie muod et tehakse vägevad `kuormad, `neĺla kańti Jür; nest (niisugused) `neĺla `kańti [olid käärpuud] VMr; suur `neĺjä `kańti kell õli vanass lehmäl kaalan Kod; kangast lauditi, pakki `pańdi kokku - - nigu `kanga `laius, nii `pańdi pikkus, siis tuli `neĺla `kańti Plt; neĺla `kanti puri Trv; tagalt ni̬i̬ [pearäti] kandi olli ilusti ja käänap̀u `säeti ilusti Pst; [palk] ärä tahut `neĺlä `kanti Krk; nu̬u̬ vereva joone `koeti nõ̭narätile `niisi (niiviisi), et nõ̭narät́t `nellä `kanti `tulli Nõo; akan tetti `nellä `kanti, nellä postiga Kam || no rihe ahi om ka õks savi kivist - - kańt ahi (nelinurkne) Plv
4. ruumimeeter Mul on täna kasepakkusi neli`kümmend `kanti pääl Lüg; Sääl oli oma kaks kanti puid Jäm; See nüid see uiema aja mööt ja asi, see alu kańt, pisike unnikas, egapidi `meeter Pöi; kańt või kupiksüld Tor; noh, kas tegid täna kümme `kańti [puid] ää Kos
5. tükk, kamakas maa om lingin, `juśtku seebi `kańte aa oben üless; näe meants suure kandi liha sai Krk; pilvekańdiʔ ja pilvetüḱüʔ `juuskva˽`taivan Kan
6. ümbrus, maanurk, piirkond; suund, ilmakaar Ei `meie `kandiss ole rebala kaupmihi kohe `käündigi Kuu; Võru `kandist inimine Lüg; tuul `kierä toist `kanti Vai; Kihelkonna `kantis `rohkem kilumeri Jäm; ma‿p tunne seda `kanti Khk; kus `kantis ta nüid elab Mus; Sajuse ajaga tuleb seda vihma egast kandist üsna et soodakili Kaa; Teagi millal seal `metste `kantis sai viimati `käidud Pöi; naised `lähtvad suurele `maale Lihula `kanti linutama Muh; Kus kantis sa elad Käi; siin `kańtis oli vähe linu Kul; võta mis maakoht `tahtes, kas siitma nurk või `Aapsalu `kantist Kir; Mida kauem ühüs `kohtas elad, seda paramini seda `kanti ja inimesi tunned Han; `Leetse küla järel olime, meie sünni kodu ja üless `kasvamene oli sial pool `kańtis HMd; Sial `Laitse ja Muna`laskme `kańtis `tehti ennem koa [talguid] Kei; tea kust kańdist see inime päritud on Juu; `kiikesi eks neid ole `nüitki `kuśkil metsa `kańtides viel Amb; `päike paśtab jo teise kańdi pealt; ilm on iga neĺla kańdi pialt `lahti, mine kuhu tahad JJn; teil on siit kańt päris võeras või Tür; kust kańdi mies se on Sim; minä en tiä, kohe `kańti nad läksid Kod; si̬i̬ pilve `langeb sennap̀ole `kańti ära Äks; piab ikke `pilves olema ja tuul ikke ühest kańdist litsub `piale, siis lõõtsub Lai; üle jõe või mia‿i tää kus `kańti ta `viitud siit Vil; me kandin es oole midägi seast `massu Krk; ku‿ma nu̬u̬r olli, siss `olli me kandin üits ehk kaits ooralast Nõo; kostkańdist nää oĺliʔ Vas; mi̬i̬ kańdih eläss tu̬u̬ kaʔ Se || fig i g a ~ m i s k i k a n t l õ i k a b kõik õnnestub `miski kańt ei `löikand Jäm; Temä ei keidä endät ütegi tüüga, ütlep, mul niigi egä kańt lõikap Nõo; Jaanil eǵä kańt lõikass Urv
7. seisukoht, vaatevinkel Vahi‿nd seda `aśja ükskõik mis `kańdist tahes, ikka `paistab isal `õigus olema IisR; Seda kanti pidi on sool küll öigus Jäm; Paergune elamine-olemine oo ju endisest igast kandist param niŋŋ muretum Kaa; Pahutadi läbi iga neĺla kańdi päält Hää; [loomad] `nöökavad mind iga kańdi pialt JJn
8. (teisest riidest või materjalist) ääris `riidel on `kirju kant VNg; need olid sihantsed kesspaigaga jökid, nendel olid kandid Khk; moorimüts `olli kandi poolest laiem kut inimese pea oo Muh; [marjatorbiku] Sangaks ja ülemese εεre kandiks vεεda kasetohu ribad Emm; põllele `aetakse eär `ümmer, see on kańt Juu; `kańtija kańdib riiet, tieb kańdid `juure Kos; mõni panep tõesest `rõivast kandi, kleit om `valge, kańt om tõist `väŕvi Nõo
9. kärjekann alt on kandid ikka tühad. kandi panad (panevad) `kinni Kär
10. krunt, maatükk maa om `kant́i aet; noilõ `anti `kantõ kätte Se
11. (kindakiri) need sii oo laba`kindad, käpad või kańdid peal Mih
kargama `karga|ma, kara|ta üld (-daʔ V; -me, -te Hls Krk(-de) Hel; -mõ, -me, -de San; -maie Lüg; `kargama Jäm Ans Khk; da-inf `kargada R Mus Vll, karrata Han Mih Aud
1. a. hüppama, hüplema nii `pitka pistent `sööstand nönda kut uńt ümber Rüssa pau `kargand Jäm; `kargas ahju‿pelt maha Khk; urt lammas kes armastab üle aide `kargada Mus; obu `kargab ühna `kraavi Muh; pulmarahvas oln hundid ja läin keik karates `metsa Phl; `kargas maast `vilksti üles Mär; Mia `jõutsi parajuttõ üle pao karata Khn; mes `aśsa te löhote ja `kargate ühtepuhko peal Ris; kui `veised kevade `väĺla lased, siis löövad `kepsu, `kargavad ja üppavad Juu; lapsed `kargavad `reial Amb; obune nõnna ei `karga, aga lehm `kargab üle aa küll Ann; üpates ja karates lähäb VJg; obune `kargass `püsti Trm; `kiissel ei `anma `rohkem `jõudu kui üle aia karata Kod; sääd nagu peni üle aia `kargama Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sai karate Hls; oravakese `kargava puu otsan Puh; mis sa `kargat ilma aegu, kas sa paigal ei või `saista San; pih́tpimme sügüse ü̬ü̬, `karga vai `soelõ `säĺgä, midägi ei näeʔ Urv; ma˽`karksi üle kraavi Har; kunnaʔ eläseʔ vi̬i̬hn ja `kargasõʔ kuival Rõu; `karksi (tulin) üle läve sinno `kaema ka siiäʔ; Karga no häste (hüvastijätusõnad) Räp || fig mõts `kargap `kaala (on lähedal), aga maea om lagunu Nõo || fig mis sa `kargad üle `tähtede (jätad tähti vahele), loe korralikult Juu; a i d u k a r g a m a üle aia hüppama (pahur loom) Kiuduga oli `risti küll, see `kargas `aidu Pöi; obone akas `aidu `kargama KJn; loomadel `pantas pia jala `küĺgi kui `aidu `kargab SJn b. hüppama, lendama, põrkama, viskuma rahe terad - - nagu `aavlid `kargavad Jõe; sädemed `kargasivad lage Lüg; kala `kargas `riistast `vällä Vai; Kena ilmaga ääre kalad `kargasid vee peale öles Pöi; paĺl `kargas tagasi Juu; siss karass tuli räni küĺlest pessu `külge, pańd pessu palama Nõo; tulõ kipõn karaś ahost `vällä Vas || fig imä `vi̬i̬di ussõst `vällä, arm karaśs `aknast `vällä Kan; || võpatama – Krk TMr Se ma äkki midägi kuule, ma karasi periss (ehmatades) Krk || üles-alla kõikuma laev lähäb `kargama. mõni paat karata üht`jooni nagu obu Pöi || pritsima vesi `kargab nüid ülespidi, kui mõni sõedab `vankrega Juu; vesi `kargas `vasta `siĺmi kohe VJg; mädä karas nõnnagu vuratas Kod; `varva vahelt `kargas vesi `väĺla Plt; `kargass veŕi `rõividõ päle vai käśsi päle lihonikil Se || om nii külm, et täheki `taivah `kargasõ̭ Se || kiiresti levima tuli `kargab laiemalle Juu; tuli `kargab `kange tuulega laiali Kos; tuli karaśs laialõ Krl || kokku tõmbuma inne `vaĺmist tegemist vinütädäss (võrgulina), siss ei `kargaʔ nii kokko Se || pekslema, ägedalt tuksuma süä `kargass ku ärä `eitüt Krk; oi kuidas veri jamsip, soone `kargava (pulss väga kiire) Nõo; nakass süä `kargama siseh, pess nigu jõ̭ḿps Se | k a r a n d l a g i karand lagi oli sedäsi, `laudest `löödud nõnna et, kaks tükki oli `vastamesi, kaks `lauda, ja kolmas oli seäl vahepeäl Juu || fig Kis oma naise maha jätab ja teise `juure läheb, si̬i̬ on üle ti̬i̬ `kargaja Hää; jalg on ää karand (nikastanud); karvad `kargasid pea lae peal kokku (ehmatusest) Juu; tämä `kargab kui raud `silmä (ütleb teravusi); kui üle kruavi `kargama akad, piä silmäd `lahti (naist võttes ole ettevaatlik) Kod; karaśs kate jalaga õnnetuse `siśse Ran; ta `tah́tse mul perä `pääle karata (tikkus kurameerima) Ote; tu̬u̬ `tütrik oĺl üle aia karanuʔ Har; a j a s i t t a a s j a l e, k a r g a i s e k a n n u l e inimesest, kes oma ülesandega toime ei tule aja sitta aśsale, `karga ise kannule JõeK | k a e l a k a r g a m a a. peale kaebamaHää; b. teravusi ütlema ma `ütlen kedägi, siis ta `kargab kõhe `kaala Kod | l a k k e (~ p i l v e) ~ n a h a s t (~ n ä r t s e s e e s t ~ p ü k s t e s t) v ä l j a k a r g a m a a. väga rõõmustama `ninda `ruemuss kohe, et `kargab lakke Hlj; minul õli nõnna üvä mi̬i̬l, et kas karata nahass `väljä Kod; nüid om `sääntse ää mi̬i̬l sul, nüid `kargass kas või `närtse sehest `vällä; mul nõnda ää mi̬i̬l, et `kargass kas või `pilve Krk; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se b. kiitlejast, suurustajast mõni om väegä `uhke, `kargab vai nahast `väĺlä, keksib ja eputab Ran; tahat ummi `närtsa seest `vällä karataʔ uma `uhkusõga Se | n a b a k a r a n u d veninud naba om är karanu, ärä liigutet Hls; mia tõsti toda mahla `tüńni ja, tõsti `endä ärä, naba karass paegald ärä Nõo; naba om no˽`tõistõ `paika karanuʔ Har | r a t s a k a r g a m a kanga kudumisveast niide kord soeb `sisse kui sool jalgutid ukka `lähtavad `muljudes, siis akkavad äärepäältsed löŋŋad `ratsa `kargama, ei vöta kudet `sisse mette Khk
2. tantsimaSe Lut Kra lasat́skit karatass; pühil`aiga õks `tansti ja karati; t́sura ĺei `kiika, `tütrik karass Se; `kahru `kargama; rasõhhalõ karatass Lut
3. kiiresti, ootamatult toimuma, tekkima a. äkki tulema (haigus, viha jm) `jookseva `kargass `jalga Jäm; naŕr `kargas ihu `sisse; `kargas äkist viha täis Khk; ma `tunsi pölve `sisse `kargas naa `aige Vll; siis `kargas moole rooś, `kohkomisest `kargab rooś Mih; kui ma üles tõuse, põlvetesse `kargab nii suur valu Khn; tääle oo luu roos `kargan Pär; veri `kargab palesse; vesi `kargas `silmi; `kange kramp `kargas pöia `sisse Juu; sõna pialt `kargab vihasest Pal; karaśs viha täis Trv; karaś vihatses ku üits tuli Krk; `kargaje ru̬u̬s, si̬i̬ kes `kargap ihu `mü̬ü̬dä Krk; mia sai tolle leeväraasu suhu susata, `tu̬u̬gi karass `kurku (sattus hingekurku) Puh; veri karaśs näkku Rõn; mul tu̬u̬ sõ̭na karaśs `mi̬i̬lde Plv; ku `sü̬ü̬mise `aigo `kurko karaś, sõ̭ss täheńd tu̬u̬d, et kas saat `viina vai saat tõrõldaʔ Räp b. fig `kargab nagu püśs täis (vihastab äkki) Koe; ei jõvva enese üle taĺlitseda, `kargab nõnnagu püss `täite Kod; e l u ~ h i n g ~ s ü d a k a r g a b t ä i s (~ ü l e s) äkiliselt vihastama las `kargab temagi elu täis; ing `kargas kohe täis Hlj; süda `kargas täis, kas mine käsitsi kallale Khk; süda `kargas täis, `ütlesin kohe‿t siit suadik ja mitte enamb Kad; elu `kargas täis, ma kihuti tälle üte jõõdi Ran; süä `kargass üless nigu kikkal Se | s i l m a d k a r g a v a d t u l d äkiliselt vihastama silmad `kargasid tuld täis VJg | t u l i k a r g a b s i l m i s t (v ä l j a) (terava, äkilise valu puhul) tuli `kargab siĺmist (`väĺlä) kui kederluu kohegi vasta lü̬ü̬d, siss tuli `kargab siĺmist (`väĺlä) Ran c. soojendamisel kokku minema (piim)Sa Tõs Ris Nõo piim `kargas kogu Jäm; piim `kargab kogu, kui ta juba apuks on läind ning siis keedetasse Khk; piim `kargab soea ölle sees ära Vll; kui pala aeg on siis piim `kargab ää, se `kargab juba `lehmi sies ää se piim Ris d. äkki suunda muutma (tuul) tuul `kargab ju vahest nii äkist `teisse `kohta Jäm; tuul `kargab `ümber, otsib omale pesa, puhub kaksiti; pilve tonk tuli pääva ede ning `kargas tuule `pöhja Khk; tuul `kargas `teisele Mus; Kui tuul seda`viiti öhest kohast `teise `kargab on sadu oodata Pöi; `kargaja tuul teeb `kurja `ilma Hää; tuul on `jälle karand täna `teise `poole Juu; tuul karand `teisi `kańti juba Lai; tuuĺ karass `põhja Rõu
4. haarama, kinni võtma; ründama, kallale tulema kuer `kargas `kallale Lüg; `kargas `rindo, votti `rindost `kinni ja akkas rapputamma Vai; karga töö piha `kinni, missa `aegled; äkist ühed suured kääd `karksid mo `ümbre `kinni Jäm; `kargas ammastega porgandi `otsa `kinni, `krahftik tüki `otsast εε; tangidel on uuled, nendega sa `kargad naila pεεst `kinni Khk; `kargasi kapa `körva `kinni Pha; teine `kargab `teise `sanga kinni; saab näha, millal ta mu `kurku kinni `kargab Muh; `karga soppi kinni ja `puista kotist `välja Muh; koer `kargas `reide `kinni Rei; need `üiti `saapa tripod, siis karati nende `külgi `kinni ja tõmmati saabas `jalga Mar; [hunt] `olle `kurku `kargan obustele Aud; kui ma muido ei `ärka üles, `karga `varva `otsa `kinne Ris; mõni tahab `lüia, `kargab puu `algu `kinni Juu; kuri kuer `kargas `näosse `kinni JMd; `kargas ammastega `kinni, `kargab kallale Trm; karas ku uńt minu kallale Kod; Koer `kargab obusele ninasse Lai; koer karaśs ammastega `otsa `kinni Trv; ta karaśs `rindu `kinni miul Krk; kes tsusip `penni, peni `tunnep `väega `tolle ära, `kargap vai nõna `küĺge Rõn || fig `täämbe om paĺlu küĺmemb ilm kui eilä olli, `kargab kohe `nõnna kui `vällä lääd Hel; p e a l e k a r g a m a kärkima, riidlema, ründama Kui sa teise inimese läbi praugud, see nägu pragad või pääl `kargad, see `öeldaks kah põrgib Hää; valitseja `kargas `tiume `peale VJg; see on äkiline, kohe `kargab teisele `piale Plt; vallavanemp karanu kurjaste `pääle, et sul om edimene poig `vällä `võetu `toitjass, sedä ei saa Hel; ku ma˽pääle `karksi, üttegi tü̬ü̬ińemist ei olõ teil `õiguss `tsüśkiʔ Har; n i n n a ~ n i n a o t s a ~ n ä k k u ~ s i l m i(l e) ~ h a r j a k a r g a m a sõimama, kärkima, tüli norima Sie on `mõistlik mies, ei lähe `kellegille `silmille `kargama. Vana `kargas `kõigile `silmille IisR; Kus pidi kohe silmile `kargama Pöi; `kargab `ninnä õma sõnadega Kod; tahap `persega näkku karata Ran; ta `oĺli viha täis, karass mulle `arja Nõo; ärä sa nõ̭na `otsa karaku Krl; ka määne kusik vi̬i̬l ei olõʔ vai `kargas mullõ vanalõ inemisele `nõ̭nna Plv
5. jooksma; ringi hulkuma Mes sa üöd läbi `aeva `kargad, et eit nää sis `millaski kodu magada Kuu; lips lops `viimne paar `üitasse ning siis kaks tükki `akvad `kargma Khk a. lõhkuma (hobusest) obone `kargas `neljalt jalalt, `tõmmas käest `lahti Lüg; märal oli `kargamise viga `juures Ans; obu akkas `kargma, `peksas rattad puruks Khk; obu läks `kargama, nagu suur tuut oli rataste all Kaa; kui tuima poolt obu oo ja `kohkub, siis läheb `kargama, pire‿p lihagid nönda `kargama Jaa; obu läks `kargama, `lõhkus mehe ää Muh; kui obu `kargab, siis purustab kohe vankri ko ää ja jooseb isi ennast puru Kse b. kappama, galopeerima obused `kargavad ummisjalu Pha; obu jooseb `nelja, kui ta - - ülejala `kargab Jaa; obune `kargab `neĺla Juu; `kargas tuhat`neĺja VJg; ku hobõnõ kaḿmitsaga karaśs, sõ̭ss kell tilisi Räp; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu pit́eh; olõ‿iʔ illoś ku hopõń karatõh juusk Se c. kiini jooksma kiil paneb looma nii `kargama, kihutama, et kas tulest läbi Krj; `parma paelu täna, loomad `kargavad Tõs; `täämbä om paĺlu `kiinläiśi, eläjä˽`kargasõʔ Urv; pasadsõ `persega vaśk aja karja `kargamõ Krl; eläjä˽`karksi˽`hirmsadõ; eläje `kargasõ ku˽parmu omma Har; k i i l i k a r g a m a kiini jooksma palabaga lehmäd `kargavad `kiili, sabad `seĺges Vig; ku parmu om, siss eläjä `kargava `kiini, and säĺlän ja, jooseva karjamaald ärä kodu Nõo
6. põgenema, pagema vang õli `kargand `välle Lüg; `kargas kroonu teenistusest ära Ans; `seiksed noored mehed - - vahest `kargasid käest äe, läksid `metsa Kaa; `kostel `kargas saare otsast ära Vll; löi mind nii, et ma `kargasi `koolist εε Käi; vangid `kargan vangimaeast ää Tõs; see on sõea väest ää karand Juu; varas oli ära karand Kos; siis `üeldi viel karand naine, kes lahutud naine oli JJn; Karjapoiss `kargas ära Iis; si‿o nõnnagu kabeliss ärä karanud (kõhnast inimesest) Kod; läheb [naine] ää mehe juurest, siis `üeldasse karand naine, `kargand ää ju mehe juurest Ksi; kroonu pääld ärä karanu soldat Nõo
7. paaritama, sugutama obone `karga toist, on täkkol Vai; piab mära täku `juure `viima karata Khk; oli tüdrugu ää `kargand, siis polnd muud‿ku vöta naiseks Mus; naine oo ää karatud Muh; Muud amõtid põlõmtõ kui `kargab tüdrikä Khn; ärg `kargas lehma ää Tor; Kasandu `kõrtsus oli suur `kargamese täkk, `laśsid märasi karata Juu; karas ära selle tüd́riku, siis võt́t ärä Kod; las ta `kargab pääle ärä, mud́u jääb lehm vi̬i̬l `ahtrese Hel; perän siss nakass jälle `tõisi `tüt́rige `kargama, neid `oĺli täl mitu Ran; tu̬u̬ om `laskunu˽tu̬u̬l poisil henne üle karadaʔ Har; naane om˽ar karanu, ku om rasõvat `jalga jäänüʔ Se; tu̬ `tütrik om ĺäbi karat Lei Vrd karatama
kari1 kari g karja eP M T VLä, g kaŕa, kaŕä VId, g kaŕda Lei, g `karja R(n, g `karja VNg Vai), g `kaŕra- Vai
1. suurem kogu koduloomi, peam veiseid (välj liiki, tõugu või koos peetavat, karjatatavat hulka loomi) `muoisas `pandi kohe `terve `karja `nuuma‿päle VNg; `pärtli `päiväst `saate käib kari `lõunel Lüg; kas `karja on jo `lounel Vai; akatse `ootama, millal kari mättale soab Jaa; suur `lamba kari Mar; Mihine pere, ärgene kari (elujõulisest perest) Emm; karjane käis siis `terve küla karjaga karjamal Kul; kas neĺlaba või `lauba `lasti kari esimest kord `väĺla Han; üksvahe oli punane kari Pär; aage `karja siia poole, me aame `karja `senna poole (rhvl) Hää; ta läks `karja `väĺla aeama Juu; uńt käis karjas VJg; karjakoer one abin, kes `karja oiab Kod; kari käib õvvest läbi, piab aed olema Pal; kari on `lõunel, loomad magavad Lai; meil on kõik punase `kirja kari Plt; karjapoiss, aja kari `mõtsa Trv; jaanipäevä `õhtu pant palajes maha jaanitule ümmer ja `karja olli aet kolm `kõrda ümmer tule, siis ei saa `raisku; `riidi ja tõisipää ei lasta `karja edimest kõrd `vällä Krk; kari om pikkil päevil; unete uni ja mälete kari (öeldi karjasele karjalaskepäeval teda veega kastes) Hel; karja kahja `ju̬u̬mine `olli keväde, `enne ku kari nakass `mõtsa minemä Ran; vallaline kari (lambad ja sead) Puh; suur kari olli oeda, kaitstõisskümme nüssi `lehmä `oĺli, ja kuuskümmend lammast ja, vallalisi eläjit kah Nõo; sääl vaest oĺl mitu `kaŕja ku̬u̬n Har; suvõĺ lät́si sõ̭ss kaŕaga `mõtsa Rõu; lakõ väli, kiŕriv kari, tark kaŕa `kaitsjaʔ = raamat ja lugeja Vas; mõts `väegä hellä kui kari kodo tuĺl Räp; verrev kari. kas teil ka määne puhas kari om; `mõisa `plaani kari om `muśtjas vereväʔ, `korgõʔ Se; kaŕalõ andaʔ süvväʔ Lut || (kadunud) `Õtsisin kõik kõhad läbi, aga jua sie on nüüd `suures `karjas Jõh; k a r j a (minema), k a r j a s (käima) – üld kui ei õld kes `karjas käis, siis `tehti sigule ühe maatükki `ümber aid Lüg; `karjas `käimine on `laste asi Vai; saadeti `karja, `pandi kot́t `seltsi Khk; lehmad ning sönnid ning ärjad olid `karjas Kär; ma kein `loome `karjas Mar; kui sa esimest `pääva `karjas olid, said `õhta vett `kaela, sis‿sa ei jää `karjas magama Han; aa loomad `karja Tõs; vanad ja vaevased inimesed käevad `karjas Juu; `esteks olin sia`karjas - -, pärast läksin `veiste ja lammaste `karja Kos; vana lehm, aga‿i akand kudagi karjas `käima VMr; `karja minijid ei olnud Pal; este lehmad käisid kesa pial karjas Lai; kahessa `aastane `oĺlin siis kui ma `karja läksin KJn; kasi `karja (koerale) Trv; emä olli `kalkunide karjan Krk; mina olõ siinsa·man `sündünü, kasunu ja kaŕan käänüʔ Võn; tu käve karjan, lät́s mihele karjast Har; mi̬i̬ʔ oĺli katõgese kaŕahn Rõu; kat́s `aaśtat käve kaŕan Räp; kas sa kaŕah ka jo ḱaut̀ Se; Akõt lätt `kaŕda Lei || vanast inemise lukõsiva et, katõssa `karja (karja väljalaskmiseni) ja, `kümme nädälit `küńdi - - Rõn
2. fig kadeda kari ei `kasva `ilmaski Lüg; Tee `õelal iad või `kaitse kõhna `karja (vastutasuta abistamisest) Han; kadeda kari ei kasva ja `õela õńn ei `õitse Ksi; kadõda kari ei kasva, õelõ õńn ei äitse Krl; Edi˽miä kari sul kaia˽vai `mõisa `vahti, et tühü˽saa õiʔ; võhlul olõ õi˽`vilja, kadõl `karja Rõu; i s s a ~ i s s a n d a ~ j u m a l a ~ l o o j a k a r j a (m i n e m a), k a r j a s (o l e m a) lõppema, otsa saama (ese); nurjuma (töö); surema kie suri `vällä, siis `üöldi, sie on juo `luoja `karjas Lüg; läks jumala `karja Rei; läks ää jumala `karja Vän; - - mul omalgi olid suured tõrred, tegin siin, põlesid kõik ää, läksid kõik `issa `karja Koe; kui üks asi oli otsas, siis `ööldi, oh mis sa seda räägid, see on jumala karjas juba ammugi. ammugi ära `peetud, minema visatud, kas mõni kauśs või pang või pada Lai; läits looja `karja Ran; kolm last `olli ja kõ̭ik om jumala `karja `lännu Nõo; k u r i k a r j a s pahandus, karistus, häda käes kui sa oma elu äi paranda, siis on kuri `karjas Khk; kui sa `taktis ei löönd, siis oli kuri `karjas Pär; nüid soab `peksa, nüid on kuri `karjas Juu; kui laps on kedägi `alba tehnud ehk ärä `lõhknud, `üeldässe, nüid on kuri karjan, et kohos tuleb kõhe vitsakimbuga Kod; nüid om kuri karjan sul, nüit sa saat üte nahatävve Krk
3. hulk, rühm; parv on juost `undi `karjad kõhe; kuhu ma sene `lapse `karja jättän Lüg; teeb‿mi inimiste kari see on Khk; `ülgid oli `üsna karjaviisi siin lahes sügisi Rid; meil o ea kari ubasid maas Mar; tal oli suur kari õpilasi Mih; Einamoale `võeti `vaĺmis [reha] `puĺki `seltsis ia kari Kei; aa sies on `terve kari neid tokk`roosisi JJn; `martisi tuli kuhe suur kari tuppa nõnna‿t Ann; kus me nisukese tohutuma karjaga `julgeme `minna Kad; Vilk ei akanud `vassa, messa karja `vassa suad Kod; meid oli päratu kari Plt; nemä korjanuva `marju su̬u̬ pääl, ja soekari tullu, kuus sutt Ran; kari `naisi tulep ti̬i̬d `mü̬ü̬dä Nõo; k a r j a hulgakesi, summas mõnikord tulavad (mardid) tuppa, maailma karja Aud
karikas kari|kas g -ka VNg(n -ka) Lüg Jõh spor Sa(g -ga Khk), Muh Hää K I(n -k Kod) Puh; -gas g -ka Kuu(-k), g -ga Vai(n -ka) Khk Rei (n -k); kari|k M(g -ka Trv, g -ku Hls Krk) Ran, g -ka, -ku Nõo; kaari|kas g -ka Krj L(excl Hää), -k San(g -ke) V(g -gu Krl Se, g -ga Vas)
1. jalaga (väärismetallist) jooginõu vala `viina karika VNg; oppetaja `anda karigast `viina Vai; öpetaja annab `kirkus laava`rahvale `viina karika sihest Khk; õpetaja `kallas kaarikasse `veini Mär; paruń `kinkis täle kuld kaarika Tõs; vahib siĺmad peas laiali nagu karikad Juu; keriku karikad on õbedast Kos; karikaga annab õpetaja jumala`armu Iis; karikal vi̬i̬l kabi all Kod; ilus nigu karikas KJn; `kalda viin karikuss Hls; opetaja ańd kaarikega `viina San; `altrihm andass kaarikast `kristusõ verd Rõu; üĺe kaarigu veere andas seŕbädä laulatusõ `aigu Se || fig see `essanda kaarikas tuli ta `kaela (mure, raskus) Rid; k a r i k a l e armulauale ku õpeteje käüs karikul `võtmen; `võeti si̬i̬ lait́s karikul Krk; k u r j a v a i m u k a r i k a s viin vottan ka vähe seda `kurja`vaimu karika VNg
2. pealmise veskikivi kolmeharuline metallosaM kivi karik [veski] kivil pääl kolme araline, kelle otsan võĺl kinni om Hls; piĺl om `otsapidi karikun Krk Vrd karits3
karjuma `karju|ma, (ma) karju(n) eP(-o- Mar Lih Ris) Puh, (ma) `karjun R, -me, (ta) karju|b Hls Krk San(-p)
1. a. valju häälega nutma või kisama, kisendama `kange kisendämmä ja `karjuma Lüg; keik `karjusid nii väga surma juures, ema `karjus keige `rohkem; kui laps `karjund on, siis tä ekib pärast veel Khn; mis sa karjud tagakurgu (täiest kõrist) Mus; mis sa karjud nii vaĺjust, kuretab kõrvad ää Muh; mis sa karjod nii `kangeste, et tuba ühnä rõkkab Mar; missa sii karjud nagu sita ratas Tõs; Karjub `surnud ka üles Hää; vahest oli nõnna külm, kääd ja jalad külmetäsid, vahest kohe tuli `karjudes kodu; pisike laps `karjus ja `karjus, suri ää, `ööldi, et tal oli kirm Ann; `karjus oma eale ära Trm; kisendab ja karjub, enesel põle viga kedagi Plt; k a r j u b k u i (~ n a g u) r a t t a p e a l ~ s i g a (~ p õ r s a s) a i a v a h e l ~ p a s u n ~ p i h t i d e v a h e l karjub väga valjusti laps `karjus nönda kut ratta peel; Karjub kut pörsas aja vahel Khk; Karjub kut ratta pεεl Emm; karjob `justku pason Kul; karjub kui ratta pial JMd; karjub nagu `pihtide vahel Plt b. (loomade, lindude häälitsusest) `luomad `ammuvad ja `karjuvad Lüg; kassi pojad `kiuksuvad `karjuda; kajagad `karjuvad, tuleb vilu; korbid `karjuvad, jo rannas kalu on Khk; Kui kajakad `karjuvad läheb tuulele, `ööti kajakad `karjuvad tuult; Kui kured `kangesti karjuvad, see pidi `jälle `vihma tähendama Pöi; põrsas karjub, tahab `süia Käi; mõni lammas karjub pää ja pää, mõni lammas ei karju Vig; `ülged teeväd niisugust koledad äält - -, kui nad `alba `ilma `tiädvad, sis nad `karjuvad `varau·, `varau· Var; koer akkas kohe `karjuma, paar `korda `käuksus; Ku vińt karjub, tuleb küĺma ja ku `seukest kuristamise äält ti̬i̬b, siś tuleb `vihma Hää; meegas karjub, tuleb pahasi `ilmasi Kei; vihmkaśs karjub täna nii `kangesti, karjub `vihma Ann
2. hüüdma või liiga valju häälega rääkima ta `öigab `karjuda Jaa; ma karju tüdrukud siia, nad `teadvad `rohkem Kir; ära `karjuge mina kuule küll paraja `rääkmese ära; ja nüüd akkab abi `karjuma, nüüd änam ei `aita muu asi Hää; karjuti `õissa pulmad, `õissa pruudi pulmad Juu; karjuvad vastakute nõnna VJg
3. kurtma, hädaldama; leinama, igatsema karjub sihes valu olade Jäm; mis sest paramad on, et sa seda teistele karjud Khk; ta karjub, et taal `olle `rindus `aige Muh; kas ema karjub `aiged majal ka Rei; Ei saa änam [tööd] `tehtud, karjub sii ja sial äda Han; isa `karjus, et poiss `ristimatta HMd; karjub `vasta, ei taha `anda Juu; tõine karjub ädä sehen, aga tõine kannatab `vällä puha Krk
4. fig (kriuksuvat) heli tekitama ratas karjub, kui pole `määrimist saand; uksed `karjuvad ees Khk; siis timmiti pillid ää ja, et nad east `karjusid; selle kiŋŋad `karjuvad, nee oo `võlgu alles Muh; käi karjub Noa; ing karjub sees (astma puhul) Kul; täna on nii käre kärsakas küĺm, lumi karjub jala all Juu; kõht karjub, sooled mängivad `marjoa·si; `vanker akand `karjuma, ei ole `mearida soand Kos
Vrd kaarima, kaaritama, kaljuma, karima, karjama2
karv1 karv R(`karva VNg Vai) Käi L K(karb g karba L SJn), I T V, karu S L M T Lei, g karva (`karva R)
I. 1. a. karv, niiditaoline sarvainemoodustis nahal; harjas(ed) ei õle `ammast suus egä `karva `persses (väga vanast inimesest); Kaks `karva `kolmes rias nagu isuri rukki (hõredatest juustest) Jõh; nii pailu sadas, mette kainu `aukus äs ole `kuiva `karva Khk; kõhu otsa (~ kube) karvad; `Kainluaugu karu Pöi; silmä `ripse karbad (ripsmed) Mar; Sial oo pikk karu `seĺgas, see oo alvaste söödetud Han; arjavenelased `korjasid sia `karvu ka Kei; abeme rańdi karvad (põskhabe); alumesed (~ alumese otsa ~ kõhu alused) karvad Juu; tämäl õli `juuksite siden `aĺla `karvu; `karva `võetse [tapetud seal] kiävä vedegä, edemält kõrveteti tulegä Kod; `võlga `rohkem kui `karvu persses Lai; siĺma lau karvad (ripsmed) Ksi; kel rind `karvasid täis, sel pidi ia mesilaste õńn olema Plt; tal ei ole `karvi ka nõnda paĺlu ku tal `võlga om; akkam [tapetud seal] `karvi `kakme Krk; käsnäl olna õńn, kui karva otsan; kolm `karva pään, aga iki suib Ran || nüid lähäd `Juaspiga `karvu segämä (sugulist ühendust pidama) Kod || (silmahaigus)Rõu Räp unonaaselkiʔ `kasviʔ karvaʔ `siĺmi. noid kakutass `vällä Rõu b. hrl pl juuksed; habe Nüüd sasi kahe `käägä enesä `karvust (tutista, karista ennast) Kuu;`Este ei õld `iuksed, õli `karvad, `karvad mustad ku süsi; Kenel on `karmed `karvad, sie on kuri ja tige Lüg; Vahi misike sa õled, `karvad `siiras omal, `kammi `õmmete vähä siledamast Jõh; küll oli meil emäl ilusad `pitkäd ja `paksod `karvad Vai; [koolmeister] `kargas `karvi `kinni ja karustas Pöi; ma akka sool karust `kinni ja tutista Kse; võtab poisil karust `kińni VMr; tukustas karvust Trm; see on nii `karva `kasvand (juuksed on lõikamata ja habe ajamata) Lai; karvad on pikad, kaela pial; vanames aab enesel `karvu (habet) Plt; kaku karvost, võta karvost kinni (karvustan) Se || fig `kergita `karvu (tereta!) Lüg || fig see nii `karva läind (alla käinud, vaesunud), see‿b `saagid änam parama järjä‿bele Khk c. looma karvkate; vill `pehme, vali karv Kuu; `kitse, `kaśsi `karvad VNg; `luomad on vana `karva maha ajand, `uuves `karvas juo; `valju `karvaga lehm ei õle üvä `piimälehm Lüg; kuer `augub, `karvad `siiris (~ `püsti) Jõh; kasuga `karvad on `lahti Vai; [kasukal] ikka `lamba karvad sehetse poole Jäm; karu on koeral nii paks pεεl et Mus; Nii lihav mis karu läigib puhas Pöi; loom laseb kevade `karva Muh; `lammad `oĺlid vigased, karb `oĺli `lahti Vän; tegid koera karvast sokkisi Ris; veis eidab `karva Juu; punased [pullid] on viel vanal karval JJn; luom on väsind, nõnna et karv tuld seĺjast ää VJg; karv `vi̬i̬rnud puha piält ärä, kasuk ep anna `su̬u̬ja enäm kedägi Kod; ennemalt eidab koer karva kui varas jätab oma ameti maha Lai; nii illus karv kui uhak säĺlän Kam; susi karva hiit, a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; nälläkaru (hõre tallevill) Lei || (ebemed, pehme karvane kiht riidel) püksi pölved ajavad `karva (karvendavad) Khk; karu on ää `veerend (riidel toim paistab kulumisest) Krj; riie võtab karba `peale, kui riiet uhotasse Mar; see (villane riie) on sääritud riie, karv maha `võetud, sääritud ja vanutud JJn; `kanga karva, mis maha tulev tellede ala, `seante peenik kõmu Krk; `uńdrigu küĺg om karvale `õ̭õ̭rdenu Nõo || fig kadaka karvad (okastega kadakaoksad) olid `jälle eed tule akatiseks Kaa; sääl kedägi `einä ei oole, mõni aru karu (lible) oo kasunu Krk || fig sü̬ü̬ḱ vanass lääp, siss tulev karva (hallitus) `seĺgä Krk; karva lõhki ajama väiklaselt pedantne olema Aes kasvoi karva luhki Emm; naha ja karvadega üleni, tervenisti Kõige naha ja karvadega Hää
2. sulg, suled kana aab `karva (sulgib) Hls; kana loḱs ja aa karva `püstü; kana aa `karva sügüse Krk; kana aja `karva, kõik kotusõʔ `sulgi täüś Vas
3. kübeke, raasuke, natuke mette `karvagid (mitte midagi) äs saa; taa on karva vanam moost Khk; tää oo moost karba pikem Mih; üks karv (vähe) `puudus Trm; ma mitte `karva ei pane `sinna manu, ütteainust sõna ei oole `sinna manu `panden; si̬i̬ ei oole `karvagi tõisest targep Krk; olõ õi lehmä `karvagi majäh (ei ole ühtki lehma) Se; e i k a n n a t a (e i s a l l i) t e i s e k a r v a ei salli teist sugugi pekś sia nõnna ärä, et siga ei kannata enäm inimese `karvagi, kõhe pani `ju̬u̬ksu; lapsess suat́ tä `niske äbelik, ei kanna tõese inimese `karva; näväd ei saĺli tõene tõese `karvagi enäm Kod
II. 1. värv(us) `karvald ärä menemä Kuu; ilosa `kirka `karvaga `riie Vai; see on karvast εε läind, nii väga εε `leekind Khk; Mette‿p saa aru, mis karu sellel riidel pεεl oo Kaa; sii `niukesi punaka karvaga `uśsisi põle ond Mär; sel põle midagi `karva, see on karvast ää kadund; riie seesab `karvas (ei pleegi); ei eida `karva (ei pleegi), seisab ühösugune VJg; sie mies on nii tuhm, põle tal `kirja ei `karva Sim; läppind ein, ei õle enam ilus eina karv Trm; kuuśk, pedäjess ja kadajess, ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; paha karvaga (kahvatu) Puh; ma `tunsõ uma hobõsõ karva `perrä välläʔ Har || kahe karu vahe aeg (videvik) Khk; karva värvi (-värviline) mere udu viab `viljad `ruoste `karva; `taivas on päris vie `karva; laps on `itku `karva, `silmad vie `kierdel Lüg; kulu `karva, `kulla `karva, paju `karva, `pannel `karva, mähe `karva (ussisõnad) IisR; tuli`karva uśs Kär; vares`karva (lapiline, tükati pilves) taevas Mus; seelik oo punast `karva; vere `karva punane Muh; apu piima `karva obune Rei; va tuha`karba värb Mar; teliskibi `karba `kolne; nüid jo nee uiemad värmid, neid jo `metmet `karba Vig; nüid akkab taevas teist `karba `kiskuma Mih; `päike läks kieva raua `karva `luoja KuuK; uvaõie `karva riie (pruunikasmust) VJg; lina`si̬i̬mne `karva obene; inimene kui on väga kõhna, `üeldässe surma `karva Kod; kulatand `karva (luitunud) Lai; õbeda `karva `pärled KJn; orase `karva elerohiline Krk; kulu`karva pää Puh; rämmäʔ, piä maasikide `karva Har; tedre`karva kanakõnõ Rõu; `valgõ säne, koolu`karva (kahvatu); kurõ`karva, säne hahk (hobune); uba`karva ilvess; `taiva `karva haĺl, illloś haĺl Se; võtr um ei-must, sääne raut`karva; haaba `karva Lut
2. fig (seisukorrast, olukorrast) kes tiäb, kas ehk tulevall `aasta õled juo `tõisel `karval (oled juba mehel); tied siis `karva `muutu (lähed mehele) Lüg; seaste on seda näĺla äda, pole paramad tulemas midad sellest `karvast (niiviisi, sel viisil) Khk | olemus, iseloom Akkas varsti oma öiged karva näitama (halba iseloomu) Emm | välimus, vorm vanad tüdrukud seesavad `easte `karvas (ei vanane) Juu; eks ta kolm`kümmend `oastad ikke õle karva järelegi (välimuse järgi) Kad; karvass on ennäss ärä `muutnud, kõhnass jäänud Kod
kastma1 `kast|ma (ma) kasta(n) S L K I/`kasma, [ma] kassan Kod MMg/, eL (-me M San); `kasta|ma, (ma) -n R(-maie Lüg) Kod
1. a. niisutama, veega piserdama kabustad on `kassetud Lüg; monikkaine `kasta `leibä `suoja `viega ku `voeda `ahjost `vällä Vai; ei tule `vihma ega kedagi, natuke `kastis Muh; linnased kastetse märjäs, akkavad kasuma Tõs; `akna igiga kolm kord kastetakse soola`tüikaid Juu; sõńniku `laatajad tulid `enne väälält, siis ika kasteti JMd; vihim `kastas mua mäŕjäss Kod; k e e l t, n i n a, s u u d k a s t m a jooma; jootma `kasta suu `märjäst Lüg; `keikide ninasid piab paari `kordi `päävas `kastma (loomade jootmisest); see on pailu oma nina `kastand (joobnu) Khk; kasta˽siss sa˽ka umma ki̬i̬lt, viinaga vai ollõgaʔ Har; anna no mu ki̬i̬lt `kastaʔ Se b.  hrl vedelasse ainesse (korraks) pistma `kasta `kartol `sousti sise Vai; pudru sorgatasse piima `sisse, see on pudru `kastmine Khk; roop kastetse vee `sisse ja liigutatse `ahju Muh; mes sõrmos sellel oo, kuld`veega kastetud (üle kullatud) Mar; lõng kastetse märjas, siis `tõmmab ta libedas, muedu oo kuurud sehes Aud; kastan tadreku leeva otsaga ää `puhtaks Juu; `paślid õlesid `kastada mäŕjäss Kod; silgu su̬u̬lvesse kallati `piimä ja `sinna kasteti `kartul `sisse Kõp; kui sa lippe `sisse käe kastit, siss kahisi nii ja tõmmass `õkva käe puruss Puh; su̬u̬l `olli läniku kaase pääl, kes taht tu̬u̬ kaśt `su̬u̬la leeväga Nõo; `kartoli kõrvaline, pańniga `viidi lavva päle ja ega üts `kaśte sinnä `sisse Plv; `luidsaga kastõtass koho`piimä pandass pälist `sisse Se; küünlaid kastma kodusel viisil küünlaid tegema `küinal on `rasvast `tehtud. niit `panna `pulga `õtsa, siis `kastetasse `ühte`puhku `niiti väe`aaval `rasva `sisse, `tõmmata `välla ja `jälle `kasteta Lüg; kui jo kaks kolm kord oli kastetud, siis olid jämedad `küindlad `vaĺmis Ann; kae nigu kü̬ü̬nält kastap jälle, tulep ruttu `sisse ja lääb ruttu ärä ka jälle Nõo
2. fig oh jumal paraku `paksu `putru, kui võid `kasta ei oole (hum) Krk || tekipoisid - - `piavad kloset́ti puhastama või `õisi `kastma, kudas `öeldaks Hää; näpu (~sõrme) otsaga ära kastma (väga ihaldusväärsest asjast või isikust) See (hea õlu) kastetakse umbest sörme otsaga su käest ää Kaa; Seda `öeldi `rohkem `seukse ilusa, õige meelepärase `kohta, et kasta või näpu otsaga ära Hää; Mukib ennäst ninda üles, et tidruku kastav sihantse kavaleri näpu otsag ärä Pst; miä ess taha, et tu̬u̬ poiss miu putup, mia olli `endä meelest nigu mõni näpuga ärä kastetav Nõo
Vrd kastutama
keba n, g keba Kuu IisR Vai kergats, valetaja, kiitleja Ei `selle keba juttu saa `tõena võtta IisR || lstk k e b a l ö ö m a jooksma, karglema `kepsu ~ keba `lüömä ~ kebastama Kuu Vrd kebajas, kebakuuti, kebu1
kebu1 n, g kebu Jõe JMd Kad Sim Iis Plt püsimatu, rahutu, kepsakas kebu `ööldakse kui luom on väga erk, ei seisa paigal, niisukene rahutu Kad; k e b u l ö ö m a kepsu lööma; jooksma ja karglema poisikesed akkasid kebu `lüöma, neli-viis tükki kuos on Jõe; nuored talled ja vasikad lüevad kebu JMd; kül sie laps lüöb kebu Iis; k e b u t e g e m a tagant kiirustama, ergutama – Plt Vrd keba
kehv kehv g kehva spor S L K, g `kehva spor R, g kehvä eL(n kehev Plv Räp); n, g kehva hrl eP, `kehva R(-ä Kuu Vai) ViK, kehvä PäPõ Juu VlPõ spor eL
1. a halb, nigel, vilets a.  (füüsiliselt, vaimselt) kehv, kõhn, nõrk `kuski ei õle `ninda `kehvaid `luomi; `aigus tieb `kehvast; `vaene toit tieb `kehvast Lüg; akkab `toibuma, `este õli kehv, aga nüüd `toibus Jõh; `irmus `kehva mies, tama ei `joua sedä `krunti arida Vai; sönn on nii kehva ning sańt Khk; Kehva terisega äi lähe `linna midagid Kaa; [üks] oli siis kehvam ja [teine] oli suurem, ilusam poiss Rei; näost kehvaks jään Phl; kiitsakas, seda piab `ütlema mönel kehval tütarlapsel Noa; luumusest kehvä inimene o karvatu Var; kehv `jusku kuju ahunas räästa all Hää; kiha kõik nii vilets ja kehv et HMd; kehvaks jäänd, nagu va końdi unik Juu; olin nii kehva ja vilets Äks; obene kehvässe jäänu, kehvä järe pääl Trv; temä om kehvä poole lu̬u̬m; kehv muud ei oole ku luu ja nahk paĺt; ni̬i̬ jääve toidu peräst kehväss Krk; kõhn inimene, piḱk ja peenike, kehv nigu vana lõngess; nii kehv, ei jõvva perset `kinni pidädä Ran; tu̬u̬ vaśk jäi kehväss, jäi põdeliguss Nõo; ta õks `umgiʔ säändse kehvä `tervüsegaʔ Rõu; `tervüss om kehev, ei tiiä kuis peräots tulõ Räp || k e h v a l e i v a o t s a s viletsal toidul nii lahja, jo see kehva leva `otsas olnd on Khk; kehva inimene, on kehva leeva otsas Plt b.  kidur, armetu (taimede kasvust) `otra oli vahest nii kehv ka, - - `kääga kisuti `keige `juuridega VNg; kui `vaene aeg‿o, siis‿o kehva vili koa Muh; see `aasta mede `maadel kehva vili Käi; taimed oo väga kehvad Aud; räätsik on kehva mets, - - madal kehva mets `kuskil soo `kaldas PJg; kui kardulas on ää `närtsind, siis on kehv Juu; nisuke kehva kuusk, ei tia, kas akkab ära `kuivama JJn; kehva vili, vähä ja alb; mänen kõhan õli kehvem vili Kod; riśtik on `veike, kehva Pal; kaar täo kasvass, kõrre pääl om ta suur nätä, aga terä om kehvä Krk; orass väegä kehväss jäänu Ran; küll om si̬i̬ aastak kehv vili Nõo; vanast ollu kesi nii kehv et, t́siŕpega korjanuva Võn; kehvä kasumisõgäʔ (vili) Se || vähese viljakandvusega `kehvad `pollud `ilma ramuta Vai; nii kehva maa, see‿p kasva midagid `välja Khk; meil `oĺli maede poolest kehva koht Hää; kõege kehvem koht üle valla Äks; sii om üits kehv maakotuss Ote; kehvembä maa pääle tet́ti kaar Rõu; tu̬u̬ oĺl jäl `väega kehvä kotusõkõnõ Vas c.  asjade, nähtuste kohta oli old peris `kehvä `aesta Kuu; `kehval `päivil `kasvasin VNg; se on `kehvä `asja, sedä ei `maksa `mennä `tuoma Vai; sellel on nii kehvad `riided üll; kehvad teed, εp saa läbi kuidagid Khk; kui kεhv oli aeg pärast söda Noa; kui vilets linnas oli sis said, kehv õlu Mär; kehva aeg kipub tulema väga kui Var; eks see elu oli kehva ike küll Rap; eina aeg on küll väga kehva VMr; täo olli kehv `aaste, ikatse `aaste Krk; timavo om kehv `aasta San
2. a napp, vähene, ebapiisav kalapüüd oli selle `korra nii kehv, mitte kalu ei `saadud Jõe; ega suurt kalu oleki kohe, on ige `kehvä saak Kuu; tuhli saak o se‿asta kehv Khk; `kuulmene on kehva Phl; raha `saamene oli kehva Rid; küll see on kehva `mõistusega Kul; Sellekorra ette kehvä kalasuäk Khn; ja `süöki oli jo nii kehva HJn; kehva `jõuga inime VJg; lammas eläb jo `väega kehvä toeduga Nõo; kevä˛eäne pügü om iks kehvemp Kam; silmänägemine um kehev, kõik lööse haĺliss Plv; kui tuuĺ oĺl kehvä, siss saŕat́i kat́s kõrd Vas || närb ta oo `liiga kehva süömaga Ris; kui kehv `sööjä, siss om [lehm] tühi kui vana aud Ran; tu om kehv `süümä Se
3. a vaene, varatu `anneti `enne siin `neile `kehvembijelle kalurittele rugi jahu Kuu; inimine, kel varandust ei õle, on `kehva Lüg; `kehvade vanemate laps Jäm; kehva pruut oli, põle se suur kerst täis olnd mette Pöi; `kehvi inimesi on meide `valdas küll Rei; ta üsna `vaene ja kehvä, põle tal kedägist Mar; see oo ette kehva mees Mih; ikke kehvad `moodi [elati] Tõs; sii `randes on paelu `kehvi inimesi Hää; mud́u `vaene kehv mees, põle tal kedagi; temä on kõegist nii kehv, temäl põle kedagi vara Juu; tämä one kehva, si̬i̬ pru̬u̬di äi Kod; Et mu esä kehv olli, es jõvva mulle ti̬i̬raha `massa Hel; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aasta leevä Ran; tu̬u̬ esä `olli kehv inimesekene, niisama peost suhu `elli Nõo; ma olõ põraʔ ni kehv, mull ei olõʔ muud kuʔ keṕp ja kott; siä es taha tu̬u̬d `tütrikku, et kehvä om Krl
4. s vaene inimene `Arva `kehval ka `löhvätüb, aga sedägi `panna tämäle äüks (peeretamisest) Kuu; Sits kehva siid, vask vaese kuld Lüg; kis `ollid kehvad, nee tegid õite viletsad pulmad Muh; kehva ootab `ammo paremad `aega Kul; kehva oo raha poolest `vaene Tor; old `miĺjunää·ride miĺjunää·r ja pärast old ni `kehva kui `kehva Kad; [vihm] laseb kehval kesa `künda Lai; nii võhl et, ańgä ei sańdilõ suudäüt ega kehväle koorikut Rõu
Vrd köhvä, köühä
kirr1 kirr Mar Hää Saa Trm Kod on hääl(itsus)est `küindlad põlesid ikka kirr-kirr-kirr Mar; `Juure lähed, kana kiirub kohe, ti̬i̬b `seukest irmust äält kirr-kirr Hää; k i r r i l a s k m a (kuke, kana häälitsusest) kui kukk õrre pääl `kirri laseb, siss vanakurat jooseb laudas, `vaatab mis `kurja teha saab; kana laseb ka `kirri, kui `auduma akkab; kukk laśsi `kirri, kui `kuĺli nägi Saa || egä laps ei tõhi kirriss (kisajaks) `minnä Kod || (põllutöömasin)Trm
klaar klaar (-) g klaari spor SaLä, Hi spor L, K(-ua-, -oa-) I Trv T V, g `klaari R; n, g `klaari RId; laar (-) Sa Muh L VlPõ(-ua- Pil) M Krl, g laari
1. a selge a.  läbipaistev, puhas; pilvitu vesi on `ästi klaar VNg; puhas klaar jää; piäb vaht `vällä `kõrjama, siis saab sült puht ja `valge ja klaar Lüg; klaari `näuga ilm Jäm; taivas on laar, pole `pilvi näha Khk; Loettuul see puhub taeva varsti laariks Kaa; see oo nii laaŕ õlut et Muh; elm on vεhe ägune, pole klaar Käi; juba tuba klaar, põle änam `suitsu üht Mar; ilm on `sõõnes, ta põle laar Mih; meri oo laar, mere vesi laar, vaga, `selge Tõs; taevas läheb laarise Tor; ea klaar luht toas Juu; klaarid `aknad Iis; õhk on klaar, tuleb tõiss `ilma Kod; vähäm ki̬i̬b, sis on [supp] `seĺgem, laarem Vil; vesi om `seĺge ja laaŕ Hls; oluʔ om klaaŕ Se || puhas, lahjendamata teine oli `prostoi·, aga teine oli klaar piirites JõeK b.  virge, erk; arukas, terane; kaine kas sie tegi pia `selgemmaks vai `silmad `klaarimaks vai mis sie oli Jõe; See mees ajas üsna laari juttu, sai ikka aru missest jutt oli Kaa; silmad o laarid ja `lahked Muh; ergo vaadega, klaarid selmad Käi; Ühe vähese lühise `uinduse tegin, aga pea sai senest ulga klaarimaks Rei; mool ikke `mõistus na laaŕ alles Mih; Pulmapää `otsas, ta on segane - - pää põle klaar Hää || Täna tunnukse mul üsna laar olemine (hea enesetunne) olevat, eile oli seike sańt olemine Kaa c.  selge, arusaadav, lahendatud, otsustatud Eks `toiste inimestegä `täüdüväd `asjad `olla `klaarid; Kas kala`rehknud `teite ka tänä `klaariks? Kuu; nüüd õlema `klaarid (tasa), sinul ei õle minu kääst `nõuda egä minul sinu kääst Lüg; Kui asi keigiti laar oo, siis pole äda üht Kaa; noh nüüd oleme klaaridnii `öelda kui teine su völa ära maksab Rei; teeme sotid klaariks Noa; See asi on laar põle midagist ütelda PJg; nüid saime selle kauba nii `vaĺmis, nüid on ta `vaĺmis klaar Juu; tieme selle aśsa kloariks Jür; sio asi om vaja klaariss tetä San; śjo asi om klaaŕ Se; a s i k l a a r asi korras, jutul lõpp kui tuleb tuult, `katsuvad [kalurid] et `saavad `maale ja asi klaar Jõe; pane kolid kokku ja asi klaar Vän; Kelmil nööbitse kere kuumas ja asi klaar Vas || `laksa oort ära itelda, siis on südä klaar Jäm
2. a. a hõre, läbipaistev `klaari ja `arva `riies oli `seljas Vai; `Teises peres olid laarid `kardinad akende ede `pandud Kaa; klaar rätik Mar; laaŕ riie Mär; `puudis on `laari `rõõvi Hää; läksid kommetis `pulma, arvad klaarid `riided, marled ja silmade ette Ris; ilusad pupenetist rätikud, kluarid läbi`paistsivad kõik Kad; klaar riie VJg; `ostsi tüki laari rõõvast (marlit) Hls; klaaŕ tano (pitstanu) Võn; nisukse klaaŕ räti olliva Ote; suvõss olliʔ klaariʔ tanoʔ, klaaŕ pit́s veeren Kan b. s loor `surne `klaari ka viel `tuodi Lüg; klaarid on `valged, vabrikus `tehtud Lai; saksa tanu `oĺli tilluke, pit́sest ja laaridest tettu Ran; naśte tanu tettivä ka klaarist Nõo
3. a. a õrn, hea jumega; valgetverd söi `rueska `piima, siis `seisas `klaari VNg; `selge klaari punaga [nägu] Jäm; Seike kena laari palgega [tüdruk] Kaa; `puhta laari verega Vig; tä oo `laari verd, laari veregä Tõs; küll tal on ilus ele `valge klaar nägu, nii ilusa klaari verega Juu; `valge klaari `näoga, nägu `valge kui piim ja verevä põse Ran; tütär om must, ei ole nii `valge nigu `meie oleme klaari Nõo; tu̬u̬ om tinne `näoge, ei olõʔ nii klaaŕ ei illuss Har b. s jume puht `valge `klaariga inimine Lüg
4. a korda seatud, korras Ilusa `ilmaga sai ige kudagi `köüe `klaariks, aga `tuulise ja tugeva vuo `kerral kans `paadi kus sedä ja toist Kuu; `tehti juba `varsti lina`talgud, et aga linad laariks sai ja kedrama sai akkada Mus; Aest önged nii mässi et leikast konksud küljest εε ennekut klaariks said; Ankur klaariks teha Emm; ma täna `raamisin jah, [tuba] sai nagu laarimasse Mih; ja sealt [kraaside] vahelt tõmmati läbi naakauas ku [vill] laar oli Tõs; vörk mere pöhjas on klaar Ris
5. a paljas; tühi; (millestki) vaba, lage (metssead) `süöväd `karduli `pellud `puhtaks, mul puol `peldu oli juba klaar; sai `vergu ruttu kalujest `klaariks Kuu; linnud teevad puud [marjadest] klaariks Jäm; kolm tutti `karvi: `kuklast, `kainli alt, argi vahelt - - `löikas köik need kohad klaariks Mus; ea laar maa, põle `põõsu mette Var; siis läks [küla] laaris, kui see põgenemene oli Tõs; ega see mets änam `seuke klaar ei ole, et ta on klaaritud või korraldud Aud || laared pilved (üksikud eraldi pilved) PJg
6. s klaarõun, sama õunasordi õunapuu `valge klaar, sie on ka ia õun Lüg; Meite valge laar oo see aasta otse rollakili õuni täis Kaa; `valge laar, täma, kue ta maha tuleb, lähäb `lõhki Aud; Me `tahtsime ikki selle `valge laari otsast võtta Saa; õuna `paiseid ikke on, `valgeid `laarisi SJn; `valged klaarid ubinad Ran; `valge klaari, kui na noore om, sis näil kasvava ilusa suure ubina Puh; Kõ̭gõ paŕõmba omma `valgõ˽klaariʔ, `sääntse˽`pehme ja mahladsõʔ Urv
kodu3 kod|u, -o R Khk Käi L K I eL adv koju mies tuli kodu, minu majasse Hlj; läks oma kodo `käimä, vana kodo Lüg; puoltoist `aasta olimo `välläs, no `toine suvi tulimo kodo Vai; peaks ta ometi kodu tulema, ma‿p saa jo änam `lehmdega `üksi `korda Käi; isa oleks võtnd mend `seltsis, aga ema jättis mo kodo LNg; nüid tuleb kirikärrä kodo last ristitama Mar; ta tuli tagassi kodo Kul; tulin õhta `iĺla kodu Ris; iga üks (lammas) läb ise oma kodu, teise `lauta ei lähe Kei; pühabä `õhta läksid juba [mõisa] `tiule, `lauba `õhta tulid kodu Ann; karuäke `tehti kuusest, õksikline kuuse puu `toodi kodu Trm; tema on lähnu obest kodo `tooma Äks; põllul oli `suuri kiva - - vedasime kodu Lai; mõned [harjuskid] `oĺlid joba `äśti tuttavad, `tuĺlid siiä nigu kodo KJn; kui sõda lõppis, `tuĺlin kodu, polnd vihma`varjus ka `kuskil `olla Vil; mine iĺläksi - - küll sa `õhtuss kodu saat Krk; tütär `tu̬u̬di koolen kodu ja, emä jäi siss maha, jäi `aigess Puh; ku kägu tulep kodu `kukma, siss saap `ku̬u̬ljit Nõo; ärä enämp `kaegu `taade, pakeme kodo Võn; jää˽sa˽`Kat́re kodu, sü̬ü̬ḱi tegemä Urv; kooliõpetaja kutsuti kodo õks innõ ja kottohn riśtiti Rõu; toonu˽lehese˽kodo inne jaani`päivä, sõ̭ss ma tennü˽vihaʔ Plv; vi̬i̬˽sa no mu˽kodo ka `tervüisi Vas; k o d u t u l e m a sünnitama; poegima sii om egäs pääväs kodu tulemen; `lahke (lõhkuge) nüit kõtt täüs, lämit piimäk `putru, lehm on kodu tullu; temäl õhvak olli kodu tullu, `nüsme saanu Krk; lihmäkene tulõ kodu, siss om jo˽hää mi̬i̬ĺ et inemine saa `piimä Har; kodu saama ~ pääsema ~ minema surema Nüüd om ta ometi üits kõrd kodu saanu Trv; temä ärä oma kodu lännu joh, ei tule änäp meie manu Krk; kiä koolõss tu̬u̬ kodo päsess Rõu; ko inemine om jo ar˽koolnuʔ, sis - - üĺdäss vi̬i̬l sedä `mu̬u̬do ka et - - ar om kodo lännüʔ Se; kodu panema vanapiigaks nõiduma tüdrek on kodo `pantud KJn; tüdruk pannass kodu. ma näi ärä tüdrugu, kes olli kodu pant Krk Vrd koduje, koju1

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur