[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 51 artiklit

abi n, g abi üld(g avi R), avi van Trv; seesü avi|s Rak Sim, -n Krk Hel

1. aitamine, abistus; see, mis aitab laps sureb ka `kirmisse kui abi ei saa Jõe; sie (põllumaa) `anneti kaluritele abiks, et `muidu kalamies sureb `nälga Hlj; häbü olis old hakkada abi `hüüdämä; vana `paati ja vana naist saab viel `värvi abil ilusaks Kuu; kas tuliksid `mulle vähest ajast avist VNg; `meiesuguse abi ei `aita `sinne midägi; minu emä õli puol `tohtri `saarnane inimine, tämä tegi `luomidelle abi Lüg; üel võttab [soolatüügas] ühest `asjast abi, `teisel võttab `teisest `asjast abi Jõh; tama käis `miule avist Vai; `ilma täma abita saa ma läbi küll Jäm; üks kolm nädalid oli [pruuttüdruk] `pruuti abis Khk; siis es ole `arstide abi `saaja enne vanast Kär; lähen - - paulma ja abi ajama Vll; eks see ikka abiks nõuks ole Muh; inimeste abiga `hoiti nad keik (lambad pesemise ajal) `senna vee `ääre Phl; ma kõik elma abita - - töö ää teind Mar; võrgu vastalesed [on] mere `jääres kalameestel abis; oli isat abis Var; kaśsi suust pidi `öössa `ohtu tulema ja koera suust `öössa abi Mih; Sio abissõ mia enäm ei usu Khn; abi ega `armu `mulle `kuśkilt ei `anta Pär; Juuli tuleb meile oome abis kardulid noppima; kui nägemine alb, sis `võetasse prillid abiss PJg; sai ika läbi ise oma abiga, et ei old sõnna obuse abi `tarvis Hag; tema on ea inime, `aitab ja annab ikke teesele abi; nüid on kõik aśjad ja abid katsutud, nüid katsun veel seda viimast abi Juu; Sa said oma sõńniku küll [talgutega] `kärmemini `väĺja, aga sa ise pidid `jälle `teśtel abis `käima Amb; ma `aksin vallast abi `saama Ann; lähän kua nendele õnnetumatele abist VMr; tema käis alati sel `kõŕtsmikul abis `viina müümas VJg; ilma jumala abita ei saa `kuigi `kaugele Iis; ei ole `kuśkilt abi ega `armu `loota Trm; küll tä kisendänud abi, `ükski ei sua abi tehä Kod; `võt́sin kepi `piosse. ega ma siis ei kuku - - kepist on suur abi kohe Pil; `lahke egäde `vastu, kus abi vaja, panep käe `külgi; es saa rõõvast `seĺgä, es saa maha ilma abite Krk; mia olli avin, me istutimi [taimi] Hel; rü̬ü̬k abi Ran; ku sul `endäl `jõudu‿i ole, abi `armu ei ole mitte `kostegi `lu̬u̬ta Nõo; massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ku abi ti̬i̬t, siss abi saa; kui kedägina ei olõ sul abin, siss piat üt́sindä tegemä Har; kiä `sańtmah käveʔ, noile iks `ańti aṕi Vas; mul olõsi api vaia, tiiä‿i kost saiaʔ Se; arbi`ańdja, timä and api Lut; appi ~ abi ~ abis(s)e abiks, aitama (töös, tegevuses; imestust, ehmatust, pahameelt väljendavates hüüatustes; tervitussõnades) `tulga abi `paati vedämä Kuu; võttas `tarkuse appi, aga tuld sest `vällä kedägi; tüö `juures `üüdasivad: jumal appi Lüg; tuli meid abi tühe Kär; ole sina meheks mind abi tulemast Vll; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; `saatis teise `moole abise Kse; `kartole`võtmese `juure `võeti `päilisi abisse Mih; tule mind abise koa Tõs; ta lähäb oma sugulast abi Khn; pakkus ennast appi Ris; taevas tule appi Koe; tüed ei jõua teha, `piame enestele appi `võtma VJg; isa palub appi siga `tapma Iis; tule jumal appi, mes sel nüid viga; kui siämendätse, siis vanem rahvas `ütleväd: `jõudu `tü̬ü̬le, jumal appi Kod; tulliv pühabelt meid appi Pst; `tü̬ü̬lisi `võetse välläst abisse Hls; `tulden appi, `panden käsi `külgi Krk; kut́s miu appi `lehti raguma `siale; vanast ku rügä põemeti [öeldi:] jummal appi Nõo; ma karaśsi tälle aṕpi Räp; tere `joudu, jummaĺ appe (öeld kündjale) Se

2. a. (kellestki, millestki) kasu, kergendus ei ole abi tast sugugi Kuu; midä abi sest `viina `juomisest on Vai; mis abi mool `poistest ka oo Käi; neist kana munadest, neist `üöldi ikke [tervisele] suur abi olema KuuK; teeb tü̬ü̬d, aga kedägi ei õle sess abi Kod; siss ma tuusi, et tollest `määrmisest `olli põlvile abi Nõo; `Kapstist oĺl kah vanast suuŕ abi Urv; kas tu̬u̬st abi saa, et sa vannudõ hobõsõid Har; must (minust) olõ õi abi `tolmu kah Vas; ma [aadrilaskmisest] joht api es tunnõʔ Räp || (lahasest) `tohter sidub käe abide varale, kui käsi one `kat́ki Kod b. lisa, täiendus piimale keedeti jahusuppi `juure ja `pańdi `sesse, see oli siis piima abiks Rid; [kartul] oli naa jahude abi, kui ruki vähä oli Mih; ennemuśte olid kitsed ka old `lehmadel veel abiks Ann; [kambritele] `võeti rihaalusess abi (ruumi juurde) Kod; `kartolt `pańti nigu jahule appi [leivategemisel] Plv

3. abiline suur mieskond, et üks on `kapten, sie on `kapteni abi, on `tüürmann, `tüürmanni abi, siis kokk, kokka abi Kuu; võttasin abi omale, `endal tüö `jõudu vähä Lüg; ta lihab abi perese `tooma (naist võtma) Jäm; `kohtumihe abi; kirjutaja abi Khk; Ma `vötsi omale ka einaajaks abi Pöi; täna oli [karjasel] ühest perest abi, `omme oli teisest perest Koe; `paerga metsaülemad ja abid, siis oli metsa ärra VJg; mis nüüd viga, sul abi kõrvas Iis; [väike laps] isä abi, emä tugi Kod; kellel ei olnud inimesi, `sii võt́tis rehele abi Äks; ta ise oli `meister, võt́tis abi kua Lai; üits vallavanemb oli, tõese oliva abide Trv; saadat `vällä [mõisa] seidse inimest: jalgteomi̬i̬s, jalaabi, `tõpre teomi̬i̬s, `tõpre abi Krk; tütär tulõ emä abi, poig esä abi Rõu; vallavanõmbaʔ ja timä abiʔ Räp || (rahvast, inimestest) täna oli `saunas pisine abi (vähe rahvast); pidasid pisise abiga pulmad; nendel suur abi (palju töörahvast) kää Khk

aegas `aegas SaLä Pha Muh Phl Lä Khn PäPõ(`ai- Tõs) Ha Amb Tür ajal poisid `loultsid ösumiste `aegas Jäm; oli kellu viie `aegas kodu jo Khk; ega töö `aegas vöi juttu üht aeada Pha; minu `aegas põle nälja`aega oln Muh; vana laaritsaba `aegas oli ruki külv LNg; kes sedä teab, mes kahe kuu `aegas sünnib Mar; suur luu tuleb [linal] masindamese `aegas maha Vig; noore roho `aegas oli [lehm] poea toon Var; tä läks kesköö `aegas meilt Mih; mo `aigas oli `uńta paelu Tõs; sõja `aegas `võeti `kindi poeg naesõga ja tüdär Khn; päeva `tõusma `aegas läksin `künma Aud; tea kas sie oli nüid ruki`lõikuse `aegas või oli sie rehepeksu `aegas Ris; minu poisikese `aegas seda ei old Hag; mis `aegas se laps `süńdis Juu; mõesast `ańti pühade `aegas ka pool`toopi `puskarid Kos; minu `aegas ikke olid juba tuletikud Tür Vrd aeges, aegis

aitäh `aitäh, `aitä·h, aitä·h, at́täh R eP Trv Võn Rõn; `aiteh, `aite·h, aite·h, at́teh Kuu Vai Muh Emm Phl Khn Ris Äks KJn eL; `aiti·h Lüg Jõh; `aite, at́te Kod tänamissõna, aituma `aitäh, `aitäh, iad `lapsed Hlj; üks mies ei `tahtand tüö iest `maksa, `tõine siis `ütles: `aitä·h lubamast, `oidagu `silmad nägemast Lüg; `aiteh, tänan väga Vai; jähi at́täh `ütlemata Khk; Arstile ei tohi aitä·h `öelda, siis ei `aita Mus; Ma pole selle eest midagid `tahtand, ma tegi seda at́täh eest Kaa; kui teine `ütles `jöudu, [vastati] tere ning at́täh Vll; `aitä·h abiks tulemast Muh; Tegi nii äkisti - - et saand aitähkid ütelda Emm; Anna aitäh kassi käde, katsu kui koua kass elab Rei; `aitä·h tervisid toomast Kul; `aitäh eest ei `anta midagi Mär; `aitä·h oletubaka tänu Kse; õõna eest ei ole `tohtin aitä·h anda, siis õõnad `minne ussitama Tõs; `Ütle onilõ aite·h Khn; aitä·h leva eest Hää; ega‿se na at́täh eestpõle `ühti, selle eest tahetakse muud koa `soada; mis sa `mulle at́täh `ütled, `ütle jumalale Juu; sooja leiva at́täh peab kohe `taeva minema Jür; suur `aitä·h JMd; sie on kohe nagu loĺlakas, kes ei `oska at́täh kua `üelda Kad; `aite vihale, `aite vedele, `aite saanale, `aite löönile (vihtlemissõnad); at́te ets (eest) `anda ei taha, ike raha ets Kod; `aitäh `öeldi tänus Kõp; `väike lait́s `ütless `aite·h, kui ta - - kõnelte mõist Krk; ladsile opetass - - at́teh Ran; at́teh, ole terve, et sa miu ka meelen piat; ma tei tälle tü̬ü̬d - - oless ta mulle `aite·hki ütelnu Nõo; `aite·h `taiva esäle, kõtt om jälle täis Kam; hää külh, `aite·h Har; `aite·h, hüä lat́s Rõu; ku `häste om saanuʔ, sõ̭ss `ütless suur `aite·h Räp

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Lä Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar

2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teistele – T V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har

3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp

4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm

5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga) – R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se

6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se

7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi

8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut

9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv

10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp

11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

1. a. sag pl aru, mõistus ei ole `arvu `haisugi Kuu; ei `selle `arvud pia `kinni midagi, nie jalad `vaesed `saavad pää iest `soita VNg; vana juo ei õle `õiget `arvu; `Arvu en õle `kaotand. Arv on `selge; on segane `arvudest; Arust lage; tämä on lühikese ja `kerge `arvoga inimine Lüg; Arut sul pias! Jõh; Pole mette meele arugid Khk; Kus inimesel aru on, äkist `öösel paneb minema; Elajal ikka elaja aru Pöi; sel ikke arost ja oiost `puudu; tä targa `mõistose ja aroga Mar; igä asjal oma aro olgo uńt ehk olgo karo; `keŕkleb nagu poolearuga Saa; ta (vanainimene) ei ole enam vana aru ~ `mõistuse sees Juu; ommikuks tuli arudesse (sai kaineks, tuli mõistusele) JJn; loomal on ka aru pias, ta tiab küll Tür; sul nuored arud viel; arudega inimene, targa arudega Kad; ta lähäb oma arudega juhmist juba VJg; õma arvudega ja mõttega `ti̬i̬sin küll vi̬i̬l, aga enäm en näe kudoda; targemä arudegä inimised Kod; tegi jõngermańni tükka, ei old veel täie aru sees Plt; siu aru lää laiali, si̬i̬ ei ole `õige jutt mis sa aat; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla; sa olet periss ullu aruge, siul ei olle täüt aru; si̬i̬ sai nõnda `pessä, et aru pala `kunnigil ei oole Krk; arust nõrk ~ nõrga aruge Hel; latsel latse aru Ran; naśte`rahval olna pikä `juusse ja lühike aru; ta‿lli `veedike napak, täit aru pään es ole; ta‿m jo ilma aruta inimene, ta‿i tiiä mes‿tä kõnelap vai om Nõo; `kergekene, `kerge aruga Ote; kas `arvo oli mihele minekuge, oh pimmet - - lät́si sinna nigu piina `ahju San; inemise eläse˽maa pääl aruldaʔ, arujagamise `aigu omma ussõn olluʔ; medäss `säärtse poolõaruga inemisega ˽`ti̬i̬deʔ, kel arru pään ei olõʔ; Poolõaruga, -mudsuga, -toruga, pu̬u̬ĺ`uĺli, pu̬u̬lpuudulinõ Har; [inimene] umah arvoh imp olõ õiʔ Se b. piltl (kergemeelsest, mõtlematust, napakast inimesest) ega sen `arvud `haitle Kuu; minu `saapa `sääreski on `rohkemb `arvu ku sul pääs Lüg; sul o ühna varsa aru Var; Inimene on nätse - - puuduliku aruga; sellest `öeldaks - - et aru `viltu veab; Aru perset `mü̬ü̬da laiali - - aĺbakas inimene Hää; aru `teivaga seilas Koe; `sulle vaja nii kaua sugeda `anda kui aru `perssest pähä tuleb; ei sul ole õiget aru sul on va kitse arud VJg; aru ei saa toobiga pähä valada; võta ää malk, kae kas aru tulep `persest pähä Ran; Sellel on aru luskikaga antu ja kulbiga võetu TMr; vana torujüri. ei olõ `õigõt `torru ja arru Rõu; Vanamies vade `varsa`arvud Kuu; Vana obune, varsa aru - - (öeld) kui suur inimene ti̬i̬b lapse`tempusi Hää; vana mies aga lapse aru JMd; vana inimene, aga varsa aru Plt; vana mi̬i̬ss, `vaśka aru Hel; arust ära ~ välja(s) ~ ussen puuduliku mõistusega, meeletu, rumal `mielest `lahti ehk `arvost `välläs VNg; tama on jo oma `arvust kaig `vällä Vai; Sa oled eese tahtmisega ka arust ää Kaa; lapsed jooksevad nigu arust ära ~ ilma aruta Lai; lokeltes `pääle, edesi tagasi käü, ku arust ärä jäänu kunagi Krk; kas sa arust ärä ollit, ku sa sedä teit Hel; ta om jo arust ussõn - - tal ei ole enämb `õigõt arru Har | `lähväd arust `lahti, ei õle `õiget `muistust Lüg; aru pähe võtma mõistliku(ma)ks, targemaks muutuma rumal, ei võta aru pähe Kei; võta aru vahel pähä, et sa aru saat Hel || poiss käib ja uĺastap ja kotun tü̬ü̬d üle aru ja pää (väga palju) Nõo

2. arusaam; arvamus, mõte; kavatsus mul on `toine `arvu sene puold ei mina `tahtuks `ninda teha VNg; minu `arvo päält sinust ei õlegi `niiskest tüötegijat Lüg; ja ma olen arutand seda `aśja, ja olemist ja olen selle aru `piale `jõudnud Hag; no tee siis oma aru järele Juu; ei tia, kus ta siis lähäb oma aruga JJn; [lapsehoidjal] tuli tark aru et mis tiha Pee; ta `umbes aru järele `ütles, et nii pailu on vaja VJg; vana`rahva jutu aru `jäŕgi `öetse nuust, aga nüid `öetse natsa·lka Vil; ma tei ta ärä küll oma aru `järgi, ka ta `kõlbass või ei; mike aru pääl ~ mikeperäst sa sedäsi ti̬i̬t; siin o ilma arute (tarvitamata, ülearuseid) `nõusid kah Krk; ku tu `viuglemine käib, siss neil (mesilastel) om vist tu ärämińeki mõte ja aru Ran; mu arvo `perrä ~ pit́e ~ arvost `piäži nii olõma Se; arusse pähe, mõttesse toho tobe, mis sul arusse on tuld Sim; arus 1. peas, mõttes, kavatsusel mis su ullu arus on, et sedäsi tegid Juu; mis selle karja arus täna on, et ta nii vara tuleb `lõunelle Kad 2. (kellegi) arust, meelest mu arvoh om nii Se; arust (kellegi) meelest, arvates, arvamuse järgi minu `arvust et kaks `kerda `pisteti poiss silet `köüe puhist läbi Kuu; oma arust on tark, aga `vaata kui loĺlist teeb ise Lai; mu arust küll ei˽olõ˽tu̬u̬ asi nii eiʔ, t‿m vaest tõisildõʔ Har; Jaśsi noorik um mu arvust jäl nii`mu̬u̬du (rase) Vas; arude sees mõttes, (millegi üle) vaagimas, kaalutlemas `Oitegi pikke `aiga sügäväs mettes `kaaluteli - - oli sen `asjaga perisest `arvue siess, kuniks hüä neu; Mies ka ise aruje siess, `kumba otta, `kumba jättä Kuu; arvu lööma arutama, järele mõtlema, kaaluma lein `arvo kust ma saan huost Kuu; lüön aru, kas saan `tulla või en saa Lüg

3. selgus, teadmine Ei saand sidä `arvu, migäs asi sie on old Kuu; ega‿p saa ta kääst `selged aru, muidu keterdab Krj; `õiged aru põle kusagil, kõik oo `seiti Mih; kui ma selle aru kätte saan millas ta (kuu) `tehtud oo Aud; Jukude asi - - mis me sest aru tahame Juu; ei olnud nähnud, aga võt́tis aśjast `õige aru ja tegi ära Ksi; ta aru kätte ei saa, kas ei ole seletuss otsekohene vai om - - arusaamine `väike Hel || teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; aru saama 1. mõistma, taipama `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust; Saa sa siis nüüd `naistest aru Kuu; lollakale äi maksa midad `rääkida, ta‿p soa aru Vll; Kui muedu aru sua‿mtõ, tulõb `nuuti anda Khn; kes aru`saaja, saab ise aru, kes loĺl, sellele `näita näpuga Kei; ei sest soa aru ei Liisu ega lapsed Kad; laps pudrab, ei saa aru, mis ta tahab Lai; sel om iki mi̬i̬ĺ pähän, si̬i̬ saap kõnest aru joba Krk; no temäst (veinist) ei saa aru, kellest ta‿m tettu; te saade `onte aru, et miust ei ole ämp tü̬ü̬tegijät Nõo; sa sait võõrildõ `arvo Plv; Taast ei saaʔ joht habõndõga juut́ ka `arvu (raskesti mõistetav) Vas 2. ära tundma; märkama põle arugi saand, et need `aastad oo läind; [nii kadunud, et] seda `kohtagi saa änam aru Vig || (emf hüüatustes) Saad sa aru, ta saigid mihele; Ta siis `terve päeva pole tööd teind. Siis sa saad aru! Rei; arule ~ aru peale saama mõistma, taipama [Siis] sai `Liena `arvule, et ta vei `itse henesä ku `lapsed `kaŋŋutasa kadule; Ei `saaned `üksindä ka `arvu `pääle, migä se küll oli Kuu; aru võtma mõistma, taipama Ku˽kõ̭iḱ ütte panõ˽sõ̭ss võta õi˽̣vana habõndõga˽juut́ ka inäp `arvu Rõu

4. seletus, selgitus; aruanne (hrl verbiga andma) `tulga aru `andama `vällä, midä õleta tehnd Lüg; `viimsest tühast sõnast peab aru `andma Muh; ma ei tahagi selle `peale aro nõuda Mar; Aeg annab aru Vig; ma olen `valged verd, `ańdis oma `kohta nihukest aru PJg; `omme pean aru `andma ja kui ma `anda ei soa, siis pean surema Kos; pian ma `sulle aru `andma sellest, mis ma tegin või kus ma käisin Lai; üt́skõrd piat kõ̭gõst arru `andma Har

5. teade, sõnum `lähtvad väĺjamaale, ei anna tεεdustkid, ei anna arugid Jäm; kadus tema jäljetumaks, pole temast aru midad; mine aru `viima, et `aitab merele `minna Khk; kes es saa `tulla, see `saatas aru tagasi Kär; saadeti arusid, keda kutstui vaderiks Mus; töi `meile aru et Poaste `randas `olle kalu Jaa; Käib aga `mööda küla arusid pärimas Rei

6. a. (kindel) määr, mõõt; teat hulk, kogus; arv; arvestusühik eks aru `puolest ole neil ikke `paĺju `luami Hlj; tie tüöd `arvu järele, ära tie üli `liia ega `vaiva `endäst Lüg; meitel nii ühe aru pärast (võrdsel hulgal) `piima; nee kapad olid `mitmes arus (suuruses). toobist viie toobini Khk; Kolme toobine mat́t si̬i̬ oli ikka si̬i̬ vana `muistine vaka päält `vötmise aru (kui tuulikul jahvatati) Pöi; kui tat aru pεrast `rüipad, siis ta ei tee rumalaks Muh; `pasmud tegid ise seda aru kui pikk ta (kangas) pidi olema; pidi paras aru olema ikke, kui ta (piim) paelu `apnes, siis läks `veesse Mih; pääva tõusust pääva `loodeni oli `endene päe, ega siis tuńni aru ei oln Aud; vana aru järele olid paĺgid [parvedes 21 jalga] pikad Vän; ku korvi kere aru koa täis sai, siis punuti põhja`vitste otsad `sõnna ääre `sisse; [orjaajal] vaest ei soand kaks ööpäeva magada. mis nüid inimestel viga, oma kellaaru magada Kei; ega siis (vanasti) pośtivahe aru põld, siis tuli se tulba aru, siis pośtivahe aru, nüid on tiinu aru; kui nad aru (normi) järele annavad, et ei `anta nii paelu kui keegi tahab Juu; egäs siäl kedägi päevä aru põlnd, et mitu päevä just pulm `oĺli KJn; tunni aru `järgi (määratud ajal) `anti rohi Krk; tu̬u̬ om nii inemise arust vällän ~ tu̬u̬l liha `lahkõss sälän `välläʔ; noʔ arutõdi sääl tu̬u̬d maa arru ja villä arru Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit, tuul `arvo ei oolõʔ Se || `lõune ja `õhta vahe peal on kesk `päide aeg, sie oli üks aru, vata `enne põld jo kella Jür; pääv juba pät́si arul - - vaja `pät́si võtta (hommikul kella 8 ajal) Kod; sääl (kalendris) `oĺli `vahtsõ aru ja vana aru. tu oĺl õks edeotsast ku˽vastanõ aru (uus kalender) üless `võeti Har || (eitavas lauses) neli vassigad oli `metsas olnd. nönda otsitud et pole aru olnd Kär; kell lähäb naa `kaugele, et põle arugi; neid (pulmaliste kimpe) oli jo naapaelu `tarbis et põnd arugi; auna kärbis oli pailo sandim teha, `senna läks naa `irmos pailo lat́ta ja `teibaid et põlnd arogi Mih; Kui jõgõ `sisse tulid, siis `santeki serv oli veess. Sie olõss ju laevõl enäm aru mitte Khn || see `joomene oo koa arust ääläind juba (juuakse liiga palju) Mär; tsireli om tinav`aastak arvust ärä lännu, mud́u om iks neli `lehte, nüüd om viis Ote b. arvestus, arvepidamine see `ühte lugu tehässe sedä aro ja `rehnutti Mar; Kui perenaist põle, siis põle aruspanijad, majal nagu põles lukku ees; Inimesed võivad omased `olla, aga rahaga tuleb `seĺge aru pidada, mis ühü või teise jägu oo Han; se `puudlane jäend siis neid (varastatud naereid) aru tegema. ära jägama Vig; `Kihtida `tuĺli aru `järgi, mitte nii nägu lips-lops, et ükstaskõik, kudas Hää; piab kõrra aru järele süüḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele. piab kõrra aru `järgi `vaĺmi oleme, kolm `kõrda süvväs Hls; na pidäsiv `rehnuudi aru iki Krk; ega˽taad nii arulda˽saa õi˽kotaʔ, taad tulõ ega kõrd esi˽`mu̬u̬du kotaʔ Har; ar(v)us, ar(v)usse arvel(e), arves(se), arvestatud; meeles, meelde, teada kui `paljo sel `aastal `sündind ehk surd, si on õppetajal kõik `arvus Lüg; kõik oli arus, `paĺlu sealt `saadud oo ja `paĺlu `saada jääb Mär; Saõmõ `mindud sõni kui Riia suetsud akkasid nägüma. Selles arus meie olimõ Tukkõ `kohtõs, üks nelikümmen `vörstä siipuõl `Riiga Khn; nüid on päävad nii arus, ei täiks kusagille neid ää raesata; aśjad pannakse arusse, kui pailu `keegi soab [pärandi jagamisel] Juu; ta võtab kõik asjad arusse VJg; pääväʔ omma arvoh täl, ti̬i̬t ku˽paĺlo `päivi teḱk Se || ons se asi aru pele `pandud (arvesse võetud, märgitud) Khk; aru pidama 1. arutama, kaaluma, järele mõtlema; nõu pidama vahin siin ja pian aru, kuhu `puole akkan menemä Lüg; `vallamajas `peeti aru, millas kellegi kätte kord tuleb [küüti minna] Aud; aga siis oli üks suur arupidamine - - kis `kańdis niisukest `pärmu·t̀re `nüöpi Jür; arsid `piavad aru SJn; `piämi siin - - aru et, kirn om ärä kadunu Nõo; ma˽pia õks arru pedämä uma elu üle, et kuiss ma˽saa Har; `nakseva `arvo pidämä umist aŕost Räp 2. mõõtu, piiri, arvestust pidama ikke pean aro (loen, arvan kokku) kui paĺlo see oo; peab igäst asjast ikke aro ja `eesest lugo Mar; kas ta viinaga aru peab, joob palga maha Kir; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; ta on aru pidaja mees, ei võta ennast liiast `purje Lai; ku mõni ülearu kuri om, (öeld) sa piat aru iki `endest pidmäme Krk; võta pit́s ja piä aru Ran; jummaĺ ei joua arru petäʔ maa ilma `hullusõgaʔ, mia noʔ maailma päl tetäss Har; (ei ole ~ saa) aru ega (~ ei) otsa ~ (ei ole) aru ega otsa peal 1. (ei ole) selgust; mõtet; arukust, mõistlikkust senel `asjal ei ole `arvo `eigä `otsa, ei tiä midä tämäga saa teha Vai; sel inimesel ei ole aru ega `otsa peal (üks `müllaja inimene) Muh; naa `jõhker, `tormab et pole aru ega `otsa Var; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; sääl ei oole aru ega `otsa, ni̬i̬ eläv ku mõtslooma, ni̬i̬ ei tää midägi Krk; nuil ei olõ arru ei `otsa maa pääl, kuiss eläseʔ Har; Taa lang um nii ärʔ pussõrdunuʔ, et taast ei saaʔ inäp `arvu eiʔ `otsa Rõu 2. (ei ole) piiri, lõppu, määra tüöl ei õle `millagi aru egä `õtsa, kie tüötegijä on Lüg; paeatavad naa paelu, põle aru egä `otsa Tõs; sel aśjal (raha kulutamisel) põle aru ega `õtsa Trm; mul om maai·lma tegemist ja tü̬ü̬d, ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; pańd üte kõrraga `vihma valama, siss es ole enämb aru ei `otsa Ran; sellel pole aru ega akatust (rahulolematult millestki) Aud; kus selle aru või ots KJn; (ei ole) otsa ega (~ ei) aru (peal) 1. (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust kõik mis mõtesse tuleb, aab suust `väĺlä. põle sial `otsa ega aru Nis; oma tü̬ü̬d kõrralikult ärä ei ti̬i̬, ei ole `otsa ega aru Hel; är um täḱeldänü˽ta linano‿i‿olõʔ `otsa ei `arvu Rõu 2. (ei ole) lõppu, määra tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; aru-otsa ~ aru-otsa peale 1. selgust, arukust, taipu Pole niid küll aru-otsa pεεle, mis keik ää tehakse Kaa; [inimene] vahel peris segäne et põle aru`otsa `kuśkil Vil || üks otsalene piäb ikki olema, kis aru-`otsa piäb KJn 2. (ei ole) lõppu, piiri, määra Küll laulupidul oli ikka rahvast koos - - pole aru-otsa pεεle Kaa; tü̬ü̬l ei ole aru `otsa Hel; ku jutuotsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul Nõo; otsa või aru peal id Kus ennist ikka oli `metsi, polnd sii `otsa või aru peel Kaa; pole aru-seadust peale id Meite emased imetlesid nii `irmsasti, et pole aru-säädust pεεle Kaa; otsa-aru (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust Sene asjal pole änam otsa-aru tεεda Emm; saantki `õiged `otsa aru, mis ta `rääkis Mär; meil oĺl kiḱk `laokil, es ole `otsa-aru `kunnigil Krk; aru peal(e) 1. (pole) mõistust, mõistlikkust, arukust `Küünlakuus siis pole `kassidel änam aru peal, teevad `pulmi, `koinivad; Onts `söukstel aru pääl, öö läbi `jööravad `pääle küla kauda; See minemine oli ju nii käkas`kaela, et seal es olnd aru peal Pöi || nii `uhked `riided, pole aru pεεl Khk; Pole aru pεεle kui kena riie Kaa 2. (pole) lõppu, piiri, määra mette tööl pole aru pεεl, kui `tiitsest tehasse ning `otsa‿b saa Khk; teitel äi ole mette aro pεεl kui `paljo tei tahate vetags aga ika veel Emm; aru peal(e) panema järele mõtlema, kaaluma iga asi tahab arutada ~ aru peal `panna Var

7. a. teat iga, periood, järk (kellegi, millegi) eluajast; vanus se akkab juba inimese aro `sisse `saama - - saab kaks kümmend üks `aestad vana Emm; mina esi teos ei käenu, siis olin poisikese arus MMg; selle aru seen ta iki om, ega ta vanep viśt küll ei oole Krk; ta‿m jo alt `iäline, vi̬i̬l latse aru seen Nõo b. teat väärtus; liik, selts mis nii vana, selle `kohta `eetasse: see inimese arust `väljas juba Khk; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; ega sa‿s `väätima lapse arus taha `õlla Trm; ta on õige inimese arus (peetakse õigeks inimeseks) Plt; si̬i̬ om joba omast arust är lännu, si̬i̬ oless ammu `tahten är tetä joh; temä om pereme aru pääl, kullege temä `käsku; kasulatse aru pääle `võeti, aga orja tükike om Krk; ma olõ `väega vana. `minnu ei või ińemisess enämp ütelde, lat́sõ aru sisen San; ühes arus, üten arvun ühesugune, -taoline; ühtemoodi ühes `arvus (ühetarkused) Lüg; kes nüid koloo·si `aigu toda [põldu raadikuks] `ütleb, käib kõik üten arvun Ran; sais üteh arvoh (ei võta minit maitset juurde) Plv; sa˽saisat alasi üten arun ei jää˽sa kõhnõmbass, ei˽lähä ramutsõppa Har; ühe aru peal id nende kasu on nii ühe aru pel (ühepikkused) Khk; seda `kündi `tehti - - enamasti iga `aasta ikka ühe aru peal Noa; sa ei lää vanepess suguki kurdat üte aru pääl; mea ole temäge üte aru pääl selle vanadusen, mis `meaki ole Krk; üte arvo pääl om mõlõba, `ütsegi olõ õi targõp Se; ajast ja arust aegunud migä jääb ajast, sie jääb `arvust Kuu; mis aost tu̬u̬ arust Krl

8. (kindlaks määratud) kord; järgnevus, järjestus Mis aru see on [tuli] `kustund [pliidi] alt ää Pöi; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga (igal nädalapäeval keedetakse teat kindlat toitu); kui oli nisust `toitudele aru, ei `ilmas ei läind segamisi [nädalapäevad] Noa; `nõuksed `jampsimese juttosi aab juba põle εnäm juttude vooriaro üht (palavikus olles) Mar; `seukest aru põle ennem oln, et `meile aĺlitan leib oo `toodud Aud; kas see nüid kellegi aru on - - mõlemad (mees ja naine) nii `juua täis et PJg; `reede olid `terved karduled. ikke olid nisuksed toedu arud ka Ann; eo ma˽kae õigõʔ, mis aru teil om taal asjal San || igal asjal on oma aeg ning aru Khk; egäl asjal oma aru Trv

9. komme, tava, pruuk nie puu `aarudega `aŋŋud, neid enämb ei `pruugitasse, nie on `arvost maha jäänd Lüg; vana aru `järgi `toodu `kaasa tegu `leiba [pulma] Mus; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta Pöi; pidasid kuu aro, vanas kuus panid kardulid PJg; mõni vana aru `järgi peab veel kolmanda püha koa Juu

10. Muid tähendusi `niidu `massinal on oma arv (otstarve), `piimä `massinal on oma arv. kõik `asjad on oma aru järele tehtud Lüg; `närdin piim - - tääl põle siis oma aru, tä ei ole rõõsk, ei ole apu Tõs; peremes `istus laua `otsas [vanasti], teśtel seda `istumise aru põld. ükstas puhas kudas nad olid Kei; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi Sim; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia aru ~ `arvu lahevad Kod; Ei võida [tema teda] ilma pääl, kos sa sellega - - aru poha Trv; nüüd om kõik maha palanu, ei ole külä arru ei midägi (ei ole küla asetki) Hel; vinnütüsspaĺk hoit `tõisi `palkõ omah arvoh (paigal) Plv || suund koodiʔ (tähtkuju) omava õdagu siin arvun; kae˽kos kuh́aʔ om sääl arvon om Piirissaaŕ, arvon vai kańdin Räp

au n, g au R eP(ou Jäm Rei Han) M TLä uus Rõn Rõu Plv Lei Lut; au g avvu Nõo Rõn San V

1. maine, hea nimi Paremb `auga `surra ku häbügä elädä Kuu; ei tohi `tühja juttu `rääki ja `toise au `tiuta VNg; sie on oma aust maha jäänd, oma au `kaotand, kie `mertsukast akkab Lüg; param `auga `auda, kui äbiga elada Vll; Oled vara kaudand, oled vehe kaudand, oled ou kaudand, oled keik kaudand Emm; so `eese viisid `teotavad so au ää Mar; eks ta elan küll suur aru sees Ris; mõnits tõise au, taht tõist sitate Krk; kõiv `olli suure au sehen, tollõst sai paĺlu `asju Ran; ta‿m ää ku latse serätse au sehen om; veli arvass, et tu̬u̬ patup temä au `küĺge, ku sulane võtap temä sõ̭sare; esi `endä au ei küüni kohekina Nõo; Au om inämb väärt ku sada `vähkä Urv; perremiiśs üteĺ `pernasõlõ et sa‿lõt mu `auva `teotanuʔ Har; Parõmb au sisen elläʔ ku häü `sisse kooldaʔ Rõu; paremb `auga `hauda ku `häüga `mulda Räp; häü au lätt `kavvõ, kuri viil kavvemballõ Lut

2. austus, lugupidamine, respekt vanamaid peab ikka au sees pidama Vll; suure au viisiga `võetasse ikke ärräd `vasto Mar; `reestrid olid seal naa suure au sees Mih; sui elas `Uudes `mõisas vana leskproua, kis `nõudis paĺlu au Kos; au andma 1. sõjaväeliselt tervitama kõik sõdurid pidid `anma oma ülemadele au Mih; soldat annab ülemale au Kos; sõa väen piät au `andma ülembille Räp 2. respekteerima `tõine `annab `tõisele au ja on abinik Lüg; missa undile au annad Khk; au äi `anta asjata ega `tarkust tasuta Vll; kes ti̬i̬ veeren ollive, nii pideve surnul au `anme Krk; kui sa toolõ `auva saat andaʔ kiä üt́s auvutu inemine om Har; `sääntselle inemisele `piäsi külʔ kõ̭iḱ ilma `rahvaʔ `avvu `andma Vas; au ei andaʔ aśanda ja `tarkust ei saaʔ tasota Räp; au pakkuma austust avaldama tämä taśt au pakku peremehele, teretäs Kod; mis sa sel aust tal pakut, ega ta iki ei tule siul appi Krk; tõsõ käest taht midägi saiaʔ, lät́s tallõ `avvu `pakma Räp; au tegema 1. sõjaväeliselt tervitama lei `sõrmed `kõrva `ääre, `ongi au `tehtud Lüg 2. austust avaldama pruut siis tegi s‿oma puolt sie au, et siis `selle isame `naisele ka pani tanu pähä Lüg; noh, ma vöi soole jo selle ou tiha ka hrv Jäm 3. nõiduma, et tütar mehele saaks munõ tegevä `avvu, aks täst siss om api vai olõ õiʔ Se; auga 1. austusavaldustega, toredasti ja kui `auga siis `maeti neid (mõisnikke) Jõh; see `maeti `ouga maha Jäm; nihuksed suuremad elukad said sujure `auga `maetud Juu; teda `maeti suure `auga maha JMd; ta on `auga eland ja `auga maha `maetud VJg; sääl olli ilust `auge `vastu võet Krk; `Pi̬i̬trekene matõti suure `auga mahaʔ Har 2. see mees oleks `auga vöind sii `olla, `keegid poleks puudutand Ans; me oleme saand `auga vanaks Kul; `auga aĺliks suand Juu; [naine] `tõśtis `auga `põlvedele oma [vallaslapse], ei tapnd ää Ksi

3. kuulsus; kiitus; tunnustus Emä tüö, vade tüttäre au Kuu; igätses au ja `püüdäs au ja `õitsis au Lüg; Elu aig seda au taga ajand Jõh; niid on ta sest oust `ilma Jäm; see äi tee tale au Khk; Ta ajab paljast au taga Kaa; mis sa‿s au tahad, kui põle veart mette Muh; ta o siit ja sealt saanud `kiituse kirjad ja au omale Juu; eks sellel old siis au, kes `rohkem `jõudis KuuK; mis au sa sellega saad Trm; si̬i̬ aa au taga Krk; no mes au sa tollega said, et sa `kaibama lätsit Nõo; no mis sa ütlet, mään est `avvu inemisõt `ot́sõvõ enesele San; Mi̬i̬ es taha tu̬u̬d es, ku tu̬u̬d avvu paĺlu oĺl Urv; anna söögitegijäle au, sü̬ü̬ḱ um hüä; mul oll `avvu paĺlo, a õ̭nnõ õs olõʔ Rõu; mullõ tuĺ `avvu pääle, pańti `palka pääle Se

4. seisus; positsioon; seisund; amet sie mies ülendeti `tallitaja au `sisse; ajab mehe au `vällä, mehe iest juo `välläs; minä õlen `soldati `naise au pääl sulasest (sulase ja mehe eest) Lüg; sai `kindrali au, sis läks `Suome`maale sai kamenda·ǹdist Jõh; võib küll `olla, et tä perenaise au kannab Mar; ma olen sulasenaise au sees Plt; ametist `lahti ja aust ilma Vil; oss miu poiśs ka `varga au saanu Krk; täl `olli kaits talu ja au pu̬u̬lt `olli kooli˛õpetaja Puh; kes ohvitseri au sehen `olli, tol `olli tendsik Nõo; ku kru̬u̬ń [pruudil] pääst maha `võet́i - - `nõśti `tütrigu aust mahaʔ Har; au peale vaderiks ku kasugu änd ja räti änd jääss, siss `ütleme sedäsi - - siu aiass au `pääle, ku su vaderiss aiass - - siss saat au `pääle Krk; aiass au pääleʔ Krl

5. autunne; endast lugupidamine, eneseväärikus viin ottab inimese au ära Jõe; `oule ja äbile ep saa vahet vahele Jäm; Ei suol põle änam ou ega äbi Han; temä ei tunne äbi ega temäl põle au Juu; ei õle tämäl au egä äbi Kod; kellel on äbi, sellel on au Pal; si̬i̬ ei tunne `ende au ega äbü kedägi Krk; tol atal ei ole äbi ega au Ran; auta sie on `auta inimene, sie `tunne äbi `eigä `ilget VNg; karita `kasvavad, `auta eläväd Lüg; `auta inime oo kõlvatu Tor; sie oli `auta tegu VJg; sina tulet ku `aute inimene Krk; Ilma hirmulda kasus, avvulda eläs Urv; ta om üt́s ilma `auldõ inemine Krl; tell ole õi määnestki `avvu, `auldaʔ inemine Se

6. neitsilikkus; puutumatus `tütrik piab oma au ülevel, ei lähä `poistega segämiste Lüg; see tüdruk äb‿oja oma u piretkid Khk; tüdruk pidas oma ou ülal Rei; neitsi au oo `varna visatud PJg; poiśs riis au ärä Krk; tark `tüt́rik mõśtab oma ah alali oeda Nõo; om au leeväge pinile `andunu Krl; `tüt́rik piat umma `auvu `hoitma, nigu rõ̭õ̭sa piimä päält purru hoiõtass Har; Mi̬i̬s kaess kost saa, a tütarlats piät umma avvo hoitma Räp

7. kosilane au tuĺ lävele, ni sai tälle ga mino Se; tulõ au läve ala, toori jõvva‿i vooril kaardaʔ `kõikõ miä vaia Lut

8. rahvapäraseid ja piltlikke väljendeid abe on mehe au Jõh; abe oo mehe au ja nina mehe nägu Khk; Au väŕv on juba juustes Pöi; abe on mihe ou, naine mihe nägu Rei; mu poeg on mu au ja `uhkus Hää; abe mehe au ja nina mehe nõu JõeK; kus ta au ja iilgus nüüd jäi Koe; abe om mehe au ja nina oma mehe nägu Hls; abe mehe au, nõ̭na mehe nõu Nõo; vundsiʔ ommaʔ mehe au Krl || Au käüb tied `müöde, häbü tieäärd `müöde Kuu; suur `kiitus, jäme tänu, ümmargune au JMd; temä aul auk `persen Krk

eest eest eP; iest R Khn KPõ I; i̬i̬st, iist, ist Hää Pal Lai KJn Vil eL; ihest Pal; edess, ets Kod

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt obone lüöb iest ja takka üless Lüg; seeme `vöötakse keige eest [tuulamisel] Ans; eest `laetav püśs Khk; [lehm] Löi eest ja tagand üles ja läks Rei; ta (kala) sealt eest kada lähäb `sisse [mõrda] Phl; `templid `pandi `kanga `peale, siis ta pidas eest kõvaja laia Rid; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik; [saanil] ülevelt pindpuu, mis käis eest peast taha leenini Mär; kus muld eest `kõrva läheb, see o adra kurk Lih; vesi on iest `ühmas `kinni, ei pääse `juosma Ris; et last ära lase `seie tuppa, pane uks iest `kinni JJn; se obene jokseb eest `nelja ja tagast `traavi Trm; einamaa oli eest lage Lai; vanaisa käis, `kaukaga säŕk `oĺli, i̬i̬st rind `oĺli poha paĺlas Vil; ma esi tõmmasi `amba i̬i̬st maha Krk; edimätsel `olli `kergemb `riibu, tol `olli i̬i̬st `valla Ran; miu veli ois kepi otst `kinni, siss vedäss [pimedat] i̬i̬st Nõo; innevanast oĺl, hiuss lõigat i̬i̬st lühembäss sõ̭ss Urv; Iist illos, takast tasane (öeld hästi istuvast uuest rõivast) Se; asja eest (ja) teist taga põhjuseta; mõttetult, tulutult Pole `asja eest teist taga, aga ta kobiseb ikka Pöi; Sai asja eest, teist taga pεεtäve (sai sõimata) Emm; mene kedägi `asja `saama, kei `asja eest ja teist taga Mar; nosib poole `pääva seal, `aśja eest, teist takka Mär; `tallab seda moad edasi tagasi `aśsa iest teist taga Koe; eest ja tagant igati, kõigiti; (eitavas lauses) üldse, mitte sugugi või kuskilt Teda kehuta ja `ut́sita küll iest ja tagant, aga ikke ei `jõuva `teistele järele; Ei `jõuva ei iest ei tagant IisR; Ei `inga eest äga takka (vaikib jonnakalt) Han; `naabrinaene naa tusane, eest ega takka ei tule sõnagi Mih; ta vihasteb kolm, neli `päävä. ei tule i̬i̬st egä tagant sõna Krk; kae teda i̬i̬st ehk takst, ütesugune om mõlembid puuld; tälle kõnela i̬i̬st vai takast, vai kate `perse vaheld, ega temä ike sõna ei kuule Nõo | Kui ema eest ja takka kõik ää teeb, siis lapsed ei õpi tööd tegema Han b. aiste vahelt, rakkest mine päästa obused eest εε Khk; peimehe kodu pani ruut rattalt üles töustes oma asemele `kindad, ja obuse eest `vötja sai `kindad omale Jaa; [ei] saa obost ise eest ää Mar; võta ~ rakenda obune eest `lahti Lai; mõtelnu et egä nä miu vaest ei võta, aga obese na võtava i̬i̬st ärä Ran; nigu taha˽`pallo oĺl lännüʔ, nii päsnü˽hobõnõ i̬i̬st Vas c. segamast, jalust, tülist, teelt (ära); sulgemast, varjamast `kõrja oma jalad iest, ma pühin su jalad `vällä Lüg; mine ülantust tegemast eest ära Khk; Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest ää, et äi jää `alla Pöi; oea eest, ma pane tondi `tańtsima Vig; ühed `riisusid [heina] `viirgu, teised `võt́sid eest ära Sim; kasi ärä ets `ki̬i̬ramass Kod; pühi i̬i̬st minemä, eläjäd tuleväd KJn; ku riisuts `einä, siss võets jala `kaupa i̬i̬st; vanase `surriv i̬i̬st ärä, nüid ta saa naist võtta Krk; tulli posti sõit `vasta, siss pidid ti̬i̬d `anma, i̬i̬st kõrvale minemä Ran; võta tu raamat i̬i̬st ärä, muidu saab rasvaga kokku; siss ku `väega suur vesi, siss tõmmatass vesi`värjä i̬i̬st ärä Nõo; ma˽panõ ta˽kaasõkõsõ ärä iist San; latsõkõsõ, tulgõ iist, suurõ inemise tulõva `sü̬ü̬mä Har; alambat `tüt́rikukõistki rikkap tüünäśs, et minʔ i̬i̬st Vas

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljelt), küljest tuul lüöb `uksed iest maha Lüg; nua tera eest εε lεind Khk; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; Kui tahad ölut [ankrust] käde `saada, pead viki eest εε `vetma Emm; sigade laada pöör oo eest ää tulnd Mär; võta `vankre aesad eest ää ja pane uied Lih; tünnil naga i̬i̬st ära tulnu Hää; lauda akken `jälle iest läind HJn; kas tõid aeda `võt́med iest ää Koe; `tõmmas nüöbi iest ära Iis; topid ärä tullud edess, tahavad `uudess jälle toppi Kod; sõss olli ti̬i̬ pääl kirstu otsa laud i̬i̬st är lännu Krk; köögi `akna om ireveli kõ̭ik, satava i̬i̬st ärä Nõo; kui [vikatit] `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam; ma `viska põllõ ka iist ärʔ San; `aknõ kardinõʔ `kuksi ärʔ iist Krl; haami `tõmbass vallalõ ni pulga i̬i̬st ärʔ Se

3. (välj aega) a. enne, varem; eelnevalt Köik asjad `lähtvad ega pää uiemaks ja vanad `kombed kaduvad ka eest ää Krj; vana piim ei sua eest ärä, uus piim tuleb `selgä (lapsi on tihti) Kod; [vanasti] `künneti i̬i̬st (esimest korda) aŕk`atruga, ja kõrrati ja seemendedi kah Puh; Ütle iist, siss maʔ laula perrä Se b. varem kohal, ootamas Iatego ikke iest `leidib Lüg; et ta miul ülekohut tege, küll ta esi i̬i̬st löüd (talle tasutakse kätte) Krk; lähäd sutt pagema, lövväd karu kate pojaga i̬i̬st Ran; egä üits levväp i̬i̬st, mes tä ti̬i̬b, teku ääd vai `alba Nõo c. tulemas, tulevikus (oodata) tulavad ajad eest, ähk oo siis paramad pεεvad Khk; ei tiiä, merätse päevä vi̬i̬l i̬i̬st võeva tulla Ran

4. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) küll nie `pelgavata `ninda‿t `lähte `juoksu kohe iest VNg; [metsloom] kadub `jusku udu iest `vällä Lüg; ning [pruudi pulmalised tulid] peiu kodu, kodu `pandi väravad eest `kinni Jäm; obu anna kätte mitte, jooseb tükkis eest ää Muh; Laps äi lase easti [juukseid] liksuda keerab pεε eest εε Emm; Kui see tuleänd üle metsa`puude lennab, mis metsapuud aga `linguvad eest ära Rei; petutas eest ää, ei leind kätte `kuśkilt; läks teise kaela `peale ~ `kaela ja võt́tis töö eest ää Mär; ahunal on arjas seĺla pääl, nõnda et oia kääd i̬i̬st, et `sisse ei lähe Hää; nää teesed sõid eest ää Juu; `varjasivad nooriku [peigmehe] eest ära Ksi; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; mõni tahtś kana `kinni võtta, tõien kõssit́ i̬i̬st ärä Krk; nagu võtt i̬i̬st ärä, ei tule `mi̬i̬ĺde Hel; i̬i̬st varjule pannu Puh

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt, lähedusest teine [viina] pudel läks teise renni eest läbi Ans; Näe jänene lidus üle tee just siit sammust meite eest Kaa; Toast tule eest `tulles on küll nii püme naagu lihaks kotti Pöi; aga kõhu iest `jääti üks niipalu lageks rõivast (kurrutamata) Muh; toast läks kohe aho eest uks `kambri Mar; `põesa äärest tuli (hunt) ja `tõmmas talle mo `põlvede eest `kinni Mih; `Änglema küla `kallab [tee] jüst poe ukse iest Ris; nina eest läks ära Trm; küll keriku juurest ja `kõŕtside eest varastadi [hobuseid] Äks; aga ku kolmass aigutemine ärä ollu, sõss `pernań oki i̬i̬st üles ja `vällä Krk; taa (põrsas) om `oigõ ku tä ei lääʔ su `jalgu i̬i̬st Urv; lät́si sanna iist `mü̬ü̬dä minemä Har; ma˽pöhe kah mitu kõrd aida i̬i̬st lummõ Vas || peä otsa eest on nii `aige Juu; õtsa edess juakseb igi `alla Kod b. aiste vahelt, rakkest Päästa obu adra eest ää ka Pöi; vanamees vettis obu `vankri eest εε Käi c. sulgemast, varjamast; segamast, jalust, tülist teelt (ära) `pilve lähäb `päivä iest `vällä Lüg; oja `valge eest ää, teine tahab kirjuta Khk; tä jo vana inimene, suri teiste eest ää Mar; mine `valge iest ää Mar; pakõ˽`valgõ iist, sa olõt hullõmb ku˽`mustlasõ immäne Har; kaś‿mu i̬i̬st ärʔ minemä Se

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljel), küljest `pääval võttas `kruuvis `ukse iest lukku `lahti IisR; suured ma˛i·lma nöörid - - käisid [polgu adjutandil] `risti siit, rinna eest läbi Pee; vanast lõegati ame rinna i̬i̬st `lahki ja, palistedi ärä Nõo

3. (välj aega) a. enne, varem; (teat aeg) tagasi tämä nädäla iest kävi VNg; `Oasta kuie`kümne eest olid sii veel puhas puust `roandad Pöi; ilja aa eest oln seal `nuhtluse sammas Muh; läks `teenima kahe-kolme `aasta eest Mar; eks se old kuue`kümne `seitsme`kümne `aasta eest, kui pliidad said Ann; kas si oli kahe `aasta i̬i̬st Pal; alles `iĺja aja‿est ühe neĺlä`kümne `aasta `i̬i̬stki ma `oĺlin `võeras pulmas KJn; olli vaist paari tunni i̬i̬st, ku ta `surri Krk; ta `kuuli jo `mitmõ ajastaja iist välläʔ Har b. (teat aja) pärast kell saa veerändi eest kaits Krk; [sa] nopit kõ̭ik miu kasu kõjo ärä, mul os paari `aasta i̬i̬st ratta puu olluva Nõo; kai `kellä, oĺl viie i̬i̬st kat́s Vas; teḱke no˽rutto, rońg lätt viie i̬i̬st pu̬u̬l [kuus] Räp c. Täna sadas `umbest pääva eest (kogu päeva) Kaa

4. asemel, kellenagi või millenagi `toine oli tämä iest kara˛ulis Vai; ära pää sulase eest (sulasena) `väljas Khk; maretabe küńd `olle kõege param, see oo sõnniku eest Muh; `enni `ööti, et mets `olle `vaese mehe kasuka eest Mar; sa võid koera eest `aukuda küll mo `peale Mih; `portsasi `pańdi [õllesse] umalade eest Kei; ma käisn tema eest seal tööl, ta ise oli `aige Juu; püör oli nööbi eest JJn; kes‿si oo, kes sinu edess kohot käib! Kod; ei lase midägi tetä, kikk tege puha naise i̬i̬st ärä Krk; siss pessetu - - emä poja i̬i̬st Ran; `kartulipudrule `panti kańepijahu `õkva väe i̬i̬st Nõo; imä võt́t ravva ja, nakaśs mu i̬i̬st `kapstiid t́sagama Vas; hoit last `hüäste kui uma latsõ i̬i̬st ~ kui umma last Se; pidi võõrast lsat uma iist Lut || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju [ei] söö kassi eest (nii palju kui kass) ka mette Khk; On läbi ja läbi üks elu mees, mehe eest `väljas egas pool Pöi; jo `nendel `keikidel (lindudel) oma eest (omajagu) külm on Rei; lõhub tööd teha `metme mehe eest Vän; `kaste `iestki ei old [vihma] Amb; juba inimese edess väĺjän, mõni kes suure kasuga one Kod; sea olt kõva mi̬i̬s, sea olt kolme mihe i̬i̬st vällän Krk; ma nigu une i̬i̬st (ähmaselt) oless kuulu et tä sääl om; ega si̬i̬ mi̬i̬ss suur asi ei ole, aga `aotse aia i̬i̬st käip küll; nüid ma ka‿ks näe udsu i̬i̬st (õige natuke) Nõo; `kergepüḱs ei olõʔ ka midägi iist inemine Kan; tel ei olõ karva iist (mitte sugugi) raha Har; ütest silmäst iks rõbahha vi̬i̬l tühä i̬i̬st (õige natuke) Vas; ei teia unõ `i̬i̬stegi Lei; latsõ iist olõ‿iʔ `kõhtu Lut

5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses `õstas `kraami sada `viie `rupla iest Lüg; miä sain sene `vaiva iest küll üväst tasutust Vai; `lehmte eest oli maks [karjamaa kasutamisel] Jäm; ta‿p saa säält midagid – teenib `palja iŋŋe (ülalpidamise) eest Khk; ühegid inna eest ää ei annaks Muh; vanast koera ja kassi eest vahetadi inimest Mar; `aitäh eest ei `anta midagi Mär; kaladõ, räemete iest käüsime enestele `leibä `ot́smas Khn; Puśsiga ää `kerge `sõita küll, ku aga on, mis i̬i̬st sa sõidad Hää; vasika või muĺlika iest saab torsu raha JJn; mua iest tuli `ilma `kõrged `reńti `maksta VMr; tänän leevä edess Kod; `oĺli ollud vägä tänulik selle `i̬i̬stigi Vil; `ait́u·ma, `ait́u·ma `vi̬i̬kse i̬i̬st ja vihakse i̬i̬st Hls; ole terven nüit kigede i̬i̬st, kige ää i̬i̬st, söögi ja joogi i̬i̬st Krk; vanal aeal kopika i̬i̬st sai suure saia nigu obese Ran; mina ei tule sulle liha i̬i̬st ei luu i̬i̬st `tü̬ü̬le Kam; taad [hobust] võit `osta˽tu̬u̬ henna iist Har; mõ̭ni and `mõskmise i̬i̬st `ku̬u̬lu (surnu) `kraami Rõu; tü̬ü̬ eest om ärʔ tasot Plv; ma müü raha iist Kra

6. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) Olimme kohe `piesass `poiste iest `peidus Kuu; `meie `mängisime siga, siis `tõine lei menikõrd kive `tõise iest `ällä; kao mu `silma iest `vällä et ma su `varju enämb ei nää Lüg; `Parti on paha pidada, sie `aagab kõik `puegade iest `nahka IisR; ta o selle mo eest nönda ära mattand Jäm; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; seda‿b nää änam, see jähi `silmade eest varjule; kössutasid saju eest labu `ääres; koer on nii iŋŋisti, selle eest äb saa kippumagid Khk; `Talveks said adrad ikka ilma eest `räästa `alla `pandud Pöi; Ta pettis ennast mo eest εε Emm; a no koera eest oli teda (jänest) ea `lasta Noa; `varja last tuule ja tormi eest Tor; `aiguse ega ka surma i̬i̬st ei saa põgeneda Hää; pruudid käesid `kangest möda küla - - sai teste eest `joosta naa et Hag; ta oli - - `mitme valitsuse iest plehus JJn; rubis leiva meie iest kõik ära Kad; kana `võõra edess pissäb `lendu; sõda põgenikud tulid ärä sõda edess Kod; last tuleb keelata tule, püśsi ja naiste put́si eest Ksi; ärä latse i̬i̬st kikke ärä neeli Trv; miu i̬i̬st ta salaśs Krk; ain om kuju, mitte ei lää vikati i̬i̬st maha; kit́s joosep minu manu, penede i̬i̬st pakku Nõo; kui tsikule pane ää sü̬ü̬k `moldi, siss - - üitstõse i̬i̬st lõbive ärä Kam; hoobi iist pakõt välläʔ, sõna iist ei saa `paedaʔ Har; mõ̭nikõrd käḱit raha arʔ - - `hinne i̬i̬st ka arʔ Vas; rehe `pesmise `aigo tulõ tuu iist `hoita, et mõ̭ni ohhak `silmä ei lääʔ; pini krabõ kassi iist liha raaso ärʔ Räp; võtt ar latsõ i̬i̬st Se

7. pärast, tõttu; (teat) põhjustel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema jne) eks old igä mure poja iest ja Kuu; kõhutõbi on `liikumas, `oiatasse juo sene iest; kui `teie `lüöta mind - - midä iest sie‿nd õli Lüg; mis eest sa mind löid Jäm; kis teda selle eest `kiitand on? Khk; äi ma‿p tia ta eest koa tagada üht, aga külap ta selle ää toob Pöi; Ma‿p saa sünu [loba] eest kedradagid Emm; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; tema peab ikki mo eest oolt ja muret Mär; põlbeli maas palund ja nutnd nende eest Mih; uśsi eest ehmatab igaüks Vän; see saan oma jooma eest `aega `tööle `minna HMd; vähä oli neid `luomi ja - - karda aena nende õnnetuse iest Jür; küll `omne pää muretseb ise oma iest Amb; ta ei õle inge ets u̬u̬lt `kannud egä iho ets; võõrast `õptaja tegi põvva edess palvet Kod; ingetänu tehässe `surnute i̬i̬st KJn; sa piat `aige i̬i̬st oolitsem; mike i̬i̬st ma tage `kakle Krk; es `kohku ütegi tü̬ü̬ i̬i̬st tagasi Ran; mes ist ma siu `sängi lähä, ma `viska oma aseme `pääle Puh; `leidungi om ilu i̬i̬st ja lase `küĺmä kah `sisse Ote; sa˽murõtat ta puu i̬i̬st, kink i̬i̬st sa ei olõ `vaiva nännüʔ; mink iist siss toolõ andass Har; Es vanast `varga i̬i̬st midä `valva olõ õs; T́siku ja˽pinne i̬i̬st `pańti pü̬ü̬r ussõlõʔ ette Rõu; noh tu̬u̬, `vargusõ i̬i̬st iks peläti [mustlasi] Vas; tiḿmä jo nigu jummaĺ `nuhklõss patta iist Se; `hingi iist ka˽pallõldass `paatrit Lut

8. meelest, arust, arvates – S LäLo LäEd Tõs Khn Ris HMd vaada, laste eest on ju pulma rööm suur rööm Ans; paakspuul pisikesed punased marjad, magusad veiste eest Vll; Porsa ölut oli vanade meiste eest ea ja `terve; `Lamba eest olid aava lehed ead Pöi; see oli `meite eest üks rumal asi Muh; `seune varsa `muistus pεεs, siis oma eest veel mees ka Käi; ja upe supp, see oli ju möne eest väga ea Noa; taloinimene oli jo `mõisneko eest looma sarnane Mar; Ühü eest ~ meelest kuld, teise eest ~ meelest muld Han; möst ~ mio iest sie oli Tiiu Khn; minu eest lehe kaapssupp oli keige parem vel Ris

9. a. jaoks, tarvis; kellelegi eks sene iest [võrkude otsimiseks meres] oli juo sie `naara Vai; sii sella peal oli koa üks väräb, mis `sakste eest `lahti `võeti Mar; ma ohverdasi - - `vaeste eest koa ühü krooni Tõs; selle ets õli [rehepeksmisel] inimene, kes tuld valv (valvas) Kod b. kaitseks, kasuks, huvides mis sa lehed teise eest `kostma Khk; [mindi] `Peeiterborist siis abi `saama - - `rääkima öhö ehk teise asja eest Pha; igä üks ise `eese eest `välläs Mar; taheti seda kooli`poiśsi - - maha `lasta aga˽s kooliärrad on seist tema iest; `tienijate ja moonakate iest valiti mind, saadikuks `Tartu Pee; on `õiguse iest väljass Iis; ei jõudnd `põldude i̬i̬st iä `olla KJn; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla Krk; mia `tüḱse ike minijä i̬i̬st kõnelema, ike kahitsi tedä Nõo; mi˽meheʔ oĺli˽kah `hińdä iist plat́sih Vas; jummaĺ `võtkuʔ nurmõ i̬i̬st saistaʔ (palvesõnad) Se

10. jumala eest (kinnitussõnad) jumala iest! älä tule Vai; Aga, jumala i̬i̬st, nüid ei piaks änam `ühtegi kerjandest olema Hää; jumala iest, ma‿i petnd sind Kos; jumala i̬i̬st, mia ei ole `võtnu su raha Nõo; jummaĺ ivi̬st, śjo om `õigõ Se

III. prep üle i̬i̬st jõvvu ti̬i̬t nii `väega, ti̬i̬t `hińdäle `haigõt; `aigo sul es olõʔ tullaʔ `tassampa. kihotat i̬i̬st `arvo Räp; sa olt i̬i̬st arvo `julgõ Se

emaku|laps võõraslaps niidab üksipäini [heinamaal] kui emaku laps Lai; kas sina‿s emäku laps oled, et sulle ei `anta KJn Vrd emakulats

hirm irm g irmu (-o) Sa Muh L K I eL(h- V); `irm|(u) g -u R(h- Kuu); erm g ermu (-o) Hi(h- Phl) Mar Nis Juu Kos; jõrm g jõrmu Khn (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. hirm a. suur kartus, pelg, hirmutunne irm oli küll nahas, aga läbi tulime [surnuaiast] Hlj; `Ninda `irmul, et `silmad pialuust `välja tulemas IisR; jänükse `irmu sai ka `otsa Vai; Mool oli nahavahe irmu täis Jäm; üks jooseb ees, sellel tuline irm taga; joonud mehed vannuvad, üsna öud-irm kuulda; mis see sedavisi (nael, kergelt lüües) `sisse leheb, külab see `rohkem `irmu (jõudu) tahab; undil on üheksma mehe irm, ning ühe mehe jöud Khk; Undil olnd kohe `sõuke irm `juures (hunti pidi kartma) Pöi; ega [või] taha naeru irmuga (naljalt) kokku `menna Muh; Noore ärja viludamene läks üsna `kerge ermuga (vaevaga) Emm; Pole sool sest `ermu `ühtid vetta (karta) Rei; ja siiss üks kuusk hakkas ta `seltsis `käima. ja see tegi mihele `hermu Phl; nii `kange erm südämes ehk naha sees Mar; Irmul oo suured silmad Han; Jõrmuga pannassõ kõik aśjad ää tegema Khn; näĺla irm oo kustutud (sai süüa) Aud; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale Vän; tei nõnda irmul (kohutas ära) Saa; nüid sol on erm `nahkas. madjakast sa soad Juu; ma olin nagu irmu sies, ei saand `mindud Amb; nii suur irm kõhe, et ihu karvad tõusevad `püsti Iis; tapetud inimese maja, si̬i̬ ti̬i̬b tämä `silmi `irmu; tuleb nõnna areldi ja irmon, `pelglik ja irmon; sedä `irmugi ei õle, et rannan `aega viidab; nüid on tal irm `persen, vaŕjotab ennäss Kod; irmu äratav asi Plt; irmu päräst akasid kõik ihu karvad värisemä KJn; nõnda `seande irmuväärd jutt ja kõne Trv; ku kondsa kobisive, nõnda irm olli püksin; irm lää tagasi (ei jää ehmatusest haigeks), ku uvvest `irmude saat; nahk `irmu täis Krk; aga mul tulli nüid irm `pääle Hel; ta periss värisi irmust; kui midägi `alba oled tennu, ehk `peĺgäd, siss om süd́ä irmun; poesil tolle `kange irmuga `rohkemp püksin ku kõtun; ku puĺl `säĺgä `tormab, siss tunneb egä üits `irmu Ran; poig läits ulluss, tütär läits ulluss, oh sedä `irmu ja ikku; [ta] laśk `endä püssiga maha, mul olli tu̬u̬ püssiirm siss `süämen; `talve soe unnassiva, küll `mulle `olli irm; `Linda `vasta ei ole `irmu midägi; poiss `oĺle säädse nädälit tolle irmu pääle `aige; küll röögib jäledäde, `õkva irmu aap `nahka; ma ti̬i̬ `kirpele `irmu Nõo; naisõʔ löönüvä `hirmu, et üt́s kropin oĺl Kan; ei joua˽nuidõ `hirmõga `kõrda saiaʔ; naanõ lännü `hirmu, `naksi `peĺgämmä Har; voonakõsõ oĺli `hirmu täüś; mul oĺl hirm nii suuŕ, ma värisi ku haava leht; ma jäi `hirmu (kartsin) `väegaʔ; Naaśõʔ oĺliʔ õ̭ks hirmuhn ja `julgu õs `maadaʔ; ma˽tope `sanna haina `tuusta, hirmu all et, mõ̭ni näǵe Rõu; a midägi es avidaʔ, hirmust `valla saa as; täl oĺl vereh sääne hirm et, tedä tuldass `tapma; [mul] om jäl˽peĺg otsah, a˽timä om kõ̭gõ tu̬u̬ hirmu seeh Vas; sa hot́ jänese `mu̬u̬do mineʔ `kargama, nii lät́s iho `hirmo täüs; hamõhke säläh habisõss ku haavaleht́ suurõ hirmuga; jumala hirm. hirm om jumalaga kiusada; kikass and kanalõ `hirmu (kabistab kana) Se || hirmutamine see oli ainult `rahva irmuks Pha; aga karistuss `oĺli suuremb [süüst], tõestele irmuss Ran b. hirmus, kohutav; ebameeldiv `Ninda se päss `räisib siel `paulass kohe, et hirm valatada Kuu; küll sääl `metsa `nurgas voib ka `irmu elädä Vai; Otse irm oli `vaata, kudas `kärpsed ludrisid sööma `juures Khk; tööd o nii palju et irm o Muh; poleks ma mette εεld teind, aga asi läks jo ermuks Käi; oĺ hirm viin Se
2. hirmuõhkkond a. hirmuvalitsus; kurjus siin `täüdüs `olla `moisa `hirmu all Kuu; `Lapsele `anna `irmu ja `anna `armu, `ongi [kasvatus]õppetus ja kõik IisR; pole isa `irmu ning ema `armu (kodust kasvatust) saand; küll ma ta irmu (distsipliini) ala pane Khk; Noor kukk oo vana kuke irmualune Kaa; jumal `näitab `irmu ja annab `armu koa Muh; laps tahab [kasvatamisel] armu änam kut ermu Emm; Arm `aitab änam kui irm Han; mies on naese irmu all Ris; minu isa oli vali mies - - mina `kartsin isa `irmu Kei; kus `irmu, sial `armu JMd; Ku juba naisess saadi, es olla küll ämp egä minut́ tõise irmu all Hls; paremb vana varju all, kui noore irmu all; enämb saab armuga kui irmuga Ran; üteldi et ku `võ̭õ̭ra irm, et `võ̭õ̭ra irmu all `peĺgät Puh; Paremb poja hirmun, ku˽tütre armun Rõu; täl (vaeslapsel) ei olõ `hirmu ei ka `armu Se b. vitsahirm, (kehaline) karistus Ei irm ole kenegild `nahka `seljäst ottand; Kes `hirmuta `kasvab, sie `auta elab Kuu; `lastele `anneda `vitsaga `irmu; kodune `irmu one ikke `pehmem kui `vieras `irmu VNg; kui ihu `irmu saab, siis ing äb lehe ukka Khk; sellepärast nee lapsed on nii ukkas `neile pole `irmu `antud mette Vll; kes napi irmuga kasvab, see põle inimene koa Muh; Sai küll ermu aga muistust äi veta Emm; obene sae valu ja `irmu; kohos koerale `irmo `anda, aga mitte ärä tappa Kod; kas sul kahju, et `vargale `irmu andass Trv; liha ei saesa soolata, ega laits ilma irmuta; täl (ulakal poisil) ei ole muud ku irmu viga, `vitsa on vaja Nõo; Ilma hirmulda˽kasuss, avvulda eläss Urv; tu̬u̬ lat́s hoit inäbä immä, kellele `hirmu annaʔ Rõu
3. hernehirmutis `varblasile tei `hirmo, kanolõ kah. vanaʔ `rõiva tüküʔ [selga], kübärä loḱk pähä, lipidsäkene kätte Kan
4. (kogust või viisi märkivalt) a. (mitmesuguseis väljendeis) rohkesti, (väga) palju, tohutult sel `aastal oli `irmu `moodi kala Mus; kalu oli irmu `viisi Pha; aga `nalja sai `ermu `moodi Rei; ermu `kombel tuli kilu `väĺla Rid b. (intensiteedisõnana) (üli)väga, tohutult – Sa Hi Noa Hää Ris Plt ma `arva, et se on üks irm väsitav asi Jäm; sest on ikka irm pailu `aege tagasi Ans; see on üks irm koleduse asi teist inimist `tapma `minna; kui irm suitsedab [ilm], siis `eetasse: lume illingad `lahti; saand irm ulga raha Khk; mu kondid valutavad nii irm `kangest Krj; Ratas si̬i̬ piab tuulingul võlvi sihes koa irm otse olema Pöi; Erm kipakas paat Emm; lõhesi ja neid on irmvähä Hää; see (traataed) piab olema nii irm tugev `tehtud Ris c. (kvantumi- ja viisilauseis) nad olid nii `vaesed et erm Emm; ma `nutsi, et erm Käi; Täna umigu mo abud olid nii `aiged, et erm `oitku Rei; jo sii vad kurjad inimest elast. prεεt ka `riidlevad et herm üsna Phl
Vrd hirmus
5. (välj imestust, ehmatust) `lastele `anta nämi - - oma suust anna, oh erm; erm, erm, ma‿p ole tεεdnd end Emm; Erm, erm! Poleks ma seda mitte `uskund. Erm `oitku Rei; oh herm kui nobesti se läheb Phl

joud joud g jou Jõe Kuu Hlj VNg Vai(n `joudu g jou˛u) Jäm Emm Rei Phl Puh VLä Räp, g jovvu Krl Rõu Vas Se Lut
1. (inimese v looma) (töö)võime, suutlikkus, jaks; (füüsiline) tugevus; ramm ära rüki nii `kangesti üle jou Jõe; `joudusa `müöde joganegi tegeb Kuu; Noored aitab joud, vanuni aga muistus; Kui äi soo `jouga, siss soob `nouga Emm; pääle söögi viiś minutit pikutõllaʔ, tu̬u̬ minnev jouss Urv; ei massaʔ oma jou pääle `lu̬u̬ta Krl; mi vanal om ka joud otsan, ei joua `kaśsi enämb taassperilde tagasi tõmmadaʔ Har; ma ti̬i̬ kõ̭kke tü̬ü̬d, näet mul joud kand vi̬i̬l Rõu; soel ollõv `ütsä mehe `tarkuss, a üte mehe joud; kahrul ollõv `ütsä mehe joud, a üte mehe `tarkuss Vas; kiä no latsikõst palli pääle nii `ilda lupass, lätt `muutku umal joul Räp; tei umast jovvust (kõigest jõust); haari perämätse jovvuga nissu unikuhe `pandaʔ; `luure `veete jah - - tuu oĺl jou `kaemine Se; jõudu andma, j. vastu võtma töötegijat vastava sooviga tervitama; tervitusele kombekohaselt vastama Katusetegemisel es `anta `joudu, siis pidid varesed katusele tulema. seda `joudu es `vöetud `ilmas `vastu Jäm; lähämi tii veerest `mü̬ü̬dä, siss `ütlämi, et `joudu Har; ku tu̬u̬ peremi̬i̬s sõit ja and sullõ `joudu ja saʔ võtaʔ `joudu `vasta Se || (tervitussõnades) `joudu `tüöle; `Jatku `toidule ja `joudu `ammastele hum Kuu; tere ja `tööle `joudu ~ `joudu `tööle (vastus) tere, tere ja `joudu `tarvis ~ tere, tere, joud on ea Rei; vanast vanailma `aigu üteĺ tere ja `joudu! vanainemine üteĺ `vasta: jummale·mme Har; `joudu (vastus) `joudu vaia ~ tarbiss ~ `joudu teele; (kündjale:) tere `joudo jummaĺ appe (vastus) tere jummaĺ avitaʔ jummaĺ, `küńdjäle `joudo vaja; `joudo, `lõimõ koest (kangakäärijale); `joudo, `suure päid laḱo `lehte (kapsaistutajale); `joudo villa `tü̬ü̬le `soedaʔ sullõ `sulgo ja `laodaʔ `lauta (lambaniitjale) Se
2. (toidu) ramm, vägi; (ettenähtud) toime, mõju Ilma kaalapakuta äi ole vael seda joudu kut kaalapakuga Emm; Söögi vahel om ka‿ks suuŕ vaheʔ, tõnõ sü̬ü̬ḱ om, täl olõ määnestegi `joudu `eieʔ Urv
3. jõukus, rikkus, vara(ndus), raha; majanduslik seisukord hüä joud käss Kuu; ei minu joud `jaksa seda `osta VNg; tamal on `oige suur `joudu, ei tea kuhu tama sene rikkusega `lähtö Vai; kut inime ära suri, siis krańts `pandi `kirku üles, palmi krańts, pleki krańts, kuidas joud `andas Jäm; kui sul `joudu on, siis `aitad `teisi Emm; kel joud, tu̬u̬l `õiguss; joud ei kanna nii kaĺlist `massa Krl; sul om `joudu küländ, sa võit sõsard ka küländ avitaʔ; ma‿ks anna ka `vaesõilõ umma `joudu `mü̬ü̬dä Har; na omma jovvuʔ saanu kätte Se; jõus, jõu man; jõu sisse ~ manu 1. (töö)jõuline, tugev, terve; rammus, priske; terveks, tugevaks obõsõ omma jou man Krl; noʔ om mul hopõń jou manh, noʔ või ma `ku̬u̬rmõid vetäʔ Har; elläi om uma jovvu man ~ ramuh Se 2. elu-, kasvujõuline (taimedest) `läḿmä ilmaʔ oliʔ, orass om ni jouh 3. jõukas, heal järjel; jõukaks, rikkaks [saama] talu om jou `sisse saanuʔ Krl; kel oĺl jovvuhn `rohkõp, pańniʔ nii `mäntse püksi ka‿ks, ni villadsõʔ tõõsõ pääl, a kel olõ õss jovvuhn, tu̬u̬ pańd [surnu] nii `saatõ `vaĺgide `püksega kah Rõu
4. edenemine, edasiminek, edu; jõudu taga ajama kiirustama mina ajasin `joudu taga, mina tegin jämeda, mina `loime ei `ketrand VNg; see aeb nii `kangesti `joudu taga, se töö pole medaged Emm; jõudu tegema 1. edenema, jõudus olema Küll sul vade tegeb `kanga kudumine `joudu, juo `saadigi `varsi sen maha; nääd küll, et `tahtub ige tehä, aga et tüö‿i teht `joudu `ühtä; kui üks inimene tieb `üksi egä sie siis `ninda `joudu tie kui `rohkemb olis kuoss inimesi tüöd tegemass Kuu 2. edendama, hoogu lisama tegi `joudu taka Puh; jõudu võtma kosuma, rammusaks v tugevaks muutuma keväjelt oĺl ta vars kõhna nigu luu ja nahk, kae, ku `haĺla haina pääle sai, no nakass jälle `joudu `võtma Har
5. (kollektiivmõistena) töötegijad, tööjõulised inimesed igän talun oĺl iks uma joud, `ulka ineme`isi, kis tüü teḱkiʔ Krl
6. a. (jumalik) vägevus, vägi, mõjuvõim suuŕ joud om jumalõl Krl; no vet‿s jumalal om iks suurõmb joud ku vanatikõl Vas b. võimsus oma jõuga iseseisvalt, kõrvalise abita Vened on sehantsed `taimed, mis oma `jouga `püsti äi seisa Emm
Vrd jõud

kaasa2 `kaasa R eP(-oa-, -ua-; kaasa Koe Iis) Krk Ran Puh V
1. adv ligi, ühes ta viib küla `kosti `kaasa Jõe; oda `leibä `kaasa Kuu; `riidevähesed ja `luomad mida `kaasa sai, eks nie `ollu `kaasavarast VNg; siasõrg `leigetasse `karjatselle `kaasa Lüg; kaks`kümme viis `verko läks venega `kaasa [merele] Vai; suured leva käntsid `võtsite `kaasa Muh; lεheb `kusse `poole, `anta `kaasa Emm; kui `jälle mehele saab, siis `antasse kaasavara `kaasa Mar; lapsed `võetse mere `ääre `kaasa `lambud tõrima Kse; ta`kutsus mu `kaasa Aud; eks tule `kaasa Ris; sie on ia et `lapsed `kaasa `tuote JõeK; Ta kannab last igale puole kaasa Koe; kui mehele läksid, `pańdi kerst `kaasa VMr; tegin `ku̬u̬ka `kuasa [leeripoisile] Kod; si̬i̬ asi `kiskus `kaasa Pal; [ainult puravikul] vaŕs lähäb `kaasa [söögiks] Äks; jumal kaasa van (hüvastijätusõnad) kui `lähte menema, siis `ütli jumalaga ja `toine `ütli `jälle jumal `kaasa VNg; lähäb minemä, jumalaga. jumal `kuasa Kod; vanaśti `ööldi jumal `kaasa, ku `keegi ää läks Plt; nojah, ää `tervis, jumal `kaasa Krk; tu vanast `üĺti nii: jumalaga! (vastati) jummal `kaasa Har; ku tõõńõ üteĺ jumalaga, sõ̭ss tõõńõ üteĺ jummaĺ `kaasa Räp
2. (koos verbiga väljendab osavõttu, kaasaelamist) εε süda sehes, tunneb `kaasa kessel sańt elu on Khk; tu̬u̬ ei tunne kellekile `kaasa, tol nigu kivist süd́ä Ran
3. postp (väljendab komitatiivset funktsiooni) `Eedi, `Linda, `Valter `surred `näie `aigue `kaasa; `Toisel `talvel `saadeti [mind] - - vana `uidumihe `kaasa oppima sedä `uiduajamise tüöd; `Suurpä kiel on `kirja`kiele `kaasa `rohkemb arenend Kuu; sie mies kie jäi isä `kaasa, sie õli `Solli Juhan; `sinne `kaasa tämä surigi, sene `kaasa tämä surigi, tuli juo `rinduga sääl uherdi pääl `õlla `täie ramuga; `Kahju `kaasa ei `surda Lüg

kahe|sugune en ma `salli seda kahesugust. ke on kahesugune, on ku kahe `keelega: `räägib siin `ühte, sääl tõist Lüg; Kana `aidu on kahesugusi, on `tehtud `okstest [või] - - raet vörgust Pöi; taal oli kahesugune mööt Emm; `uńta olle kahesugusid Vig Vrd katesugune

kana1 kanaüld
1. kodulind, kana Kana on, kedä voib `süüa `enne `sündümist ja peräst `surma;`Valged kanad `orrel, punane kukk `keskel = keel ja hambad Kuu; Kana `laulab, sis saab `surmasõnumi; madise`päiväl `anta kanadele `võtmed kätte (lastakse õue süüa otsima) Lüg; `Naisel on jo kana aru; Mis ned `naised oma kana `mõistusega viel `kuoli kippuvad IisR; kui kanad nakkitsevad `ennast, tulo `vihma Vai; Kana üle supikatla lendand (supp on lahja) Kaa; kanad lähvad juba `öhta `valges magama Pha; kanad `lähtvad kiblima Käi; mõnes talus `peetakse paĺju kanu Mär; kanadele tehässe talve nõgese `söömä Tõs; va `audja kana metu muna lämuse `sõtkun Aud; ku kana laalab, sis see kuulutab jälle`alba Vän; Mine`vaata, kas kanadel einad ees on (öeld, kui tahetakse soovimatust isikust vabaneda) Hää; kui kanad `siibi lehvitavad, lähäb tuulele Saa; `käskisin omal üks nuor kana `oeda Ris; kanal suur kõŕss `persses - - tänä soab surma sõnumeid Juu; kanad nakitsevad talvel, siis tuleb sula Koe; talvel `kange külmaga ei või väljas kanu pidada Kad; kanad nakitsesid, nägid `tuisku VJg; `auduja kana luksub Iis; siis ku kana munele akkab, ari lähäb punasest IisK; meie kanad sõevad [kiile] ja nüid on munemine läbi Äks; kui kana `auduma tikkus, siis `pańdi vette, kasteti märjast Lai; kanad nakitsevad, sula tuleb Plt; kaks kana läks salaja `audma Vil; kanade võti andas madise päe kätte Hls; ku kana laul, siis saa surnut, - - ku tal küĺmä jala om, ku kuuma, siis saa tulekahjut. kana näge kadu, selleperäst ta laul Krk; kana vihus, ilm lää sulale Hel; tõese tapava kanu ja teevä `väŕsket suṕpi Ran; kana om orsil nüid, ega kana prõ̭lla ussaian ei ole Puh; väśs kana, väśs kana, kas te saade viĺläst `väĺlä; sa kae `kannugina, et kana `aida rehitsemä ei lähävä Nõo; rebäne kurivaim om kannu ja `kaśse pääle majass Võn; kana `panti õlevõru `sisse ütte `sü̬ü̬mä, siss na läävä ka ütte `pessä munele Ote; kui kana pessä ot́s, siss kaaritass Kan; ta ju̬u̬ nigu kana veidükese Har; Ku suʔ uma kana kiŕg, sõ̭ss sul pahandust ja˽kah́o tulõ; ku ah́oluud aia nõ̭al `pistü om, siss kuĺl ei˽näe˽kannu Rõu; kikass `sarjass kanna Plv; Kat́s orrõtäüt `vaĺgiid kannuʔ = `hambaʔ Vas; üldäss kanolõ: kõõśs, kõśs, kõśs, kõśs, ku kanno aiass Se; kanadega varakult ühes kanadega `tõusvad üles ja ühes kanadega läksid magama Mih; Kanadega magama, sigadega ülesse (laisa inimese tunnus) Jür; tõuse kanadega ühes üless ja mine sigadega ühes magama, siis jõuad paĺlu ära teha Lai; ka hummogo `aetass su kannoga üteh üless; kannoga üteh magama, a tsikoga üles (sulase unistus) Plv || (kevadisest madisepäevast) Küinla päevast kolm (nädalat) kanasse Kad; Küündle pääväst jääsi 10 nädälid `kündi, 7 tsikku, 2 kannu San; Küündlepääväst kat́s kanna, viis vette, säitse t́sikka Urv || lstk erneste `öitsmed on kanad, lapsed `üidvad Jäm
2. fig a. (võrdlused)`Kuidas kana `nõnda muna Lüg; ma olen nii kui küps kana kohe (hirmul) VJg; ei saand rahu `seista, - - nigu kana kaagutab, kui munelt tuleb Lai; inimene loksub nigu `auduja kana Plt; ot́s nagu kana pesä kunagi Trv; Nigu kana, nii muna Hel; minijäss istup nigu `audja kana pesä pääl, ei viisi midägi tetä Nõo; taa sääre hadak um, taa nigu kana hand tuulõ käeh Plv; sa olt ku kakut kana (näruses riides); pahanu käüt ku hämmet kana Se | (saamatu) `Vergu `päästämise ajal küll `kinnastega midägi tehä ei old, olid `nindagu kana taguss Kuu; Tatterdab `käia nigu takkus kana IisR; [nagu] Kana `takkude sees `kinni Jäm; Just kut kana takkus Emm; See mees oo iga aśsaga nagu kana takkus Han; ei saa oma `tööga edasi, nigu kana kammitsas Lai; Es lää täl üit́ski tüü, nigu kana rabeli pakalden Hel; nigu kana `paklin, käperdäb `paĺlald Ran; Um ku˽kana kammitsõn Rõu; Olõt nigu kana paklih Vas; ni hiĺlak olõdõ kui kana pakaldõ śeeh Se | (nõutu, teovõimetu) `Miski kättä ei akka, `ulgub nagu `piata kana `ringi Jõh; Just noagu `peata kana, `oska änam tehja midagi; Jooseb ömber naagu muna valus kana Pöi; Just kut munas kana Emm; Inimesed olid nagu `piata kanad sõja `aegas Han; jooseb mööda küla nagu kana munas Juu; lõkendab näost kui munas kana Lai; Käi ku munavalus kana Hel; b. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Sant kana kaagudab ise oma pesa üles Emm; (vallaslapse sündimisest) Vade (talu) noor kana akand eele omiku munele Juu | Kana muneb nokkast, lehm `lüpsab suust IisR; Lehem lüpsab suust, kana muneb nokkast Emm; kana muneb nokast ja lehm lüpsab suust KuuK; kana võtt noḱist munõ Urv; Lehm nüss suust, kana munõss nokast Krl | läät püve `püüntme, `kaotet kana kogunti kätte ärä Krk; no püvve lääti˽`püüdmä, peräkõrd `kaotat kanagi˽käest ärʔ Krl; sa˽ `lät́si püvve `püündmä, `kaodi kanagi käest välläʔ Har; läät püvve `püüdmä, kaotat ärʔ kanagiʔ Lut | Ega˽kõ̭iḱ kana ei˽saa oŕsilõ ja kõ̭iḱ `tütrugu ei˽saa mehele kah Urv; kana katkuma ~ kitkuma tülitsema, jagelema, erimeelsusi lahendama tämäl oli sen onuga ka midägi kana `kitkuda siel Kuu; Mis kana te katkute Pha; nendel oo `ampsest ajast teene tesega kana `katkoda Mih; meil on üks sihuke kana `kitkuda Plt; `kiisleva ja `kakleva, mes kana näil kakku piass olema Nõo; mul um sukka üt́s kana kakku Plv; kana kuseb ilmvõimatu asi `enne ma [ei] akka tegema, kui kana kusel akkab Ris | (manitsus lapsele, kes suurte jutu vahele kippus rääkima) laps ei tohi muul aal `rääkida [kui ainult] siis, kui kana kuseb Kul; laps räägib siis kui kana kuseb Hag; laps tohib `riakida, kui kana kuseb Lai; kas nüid kana `kussi (küsiti lapselt) Ran; üteldi latsele et: sa kõnele siss ku kana kuseb Nõo; pime kana (rumal) Näh pime kana, kus su oma `mõistus oli IisR; mis `soldat püme kana lεhe kohegid Khk; ta üt́s pimme kana om päälegi Kan | (ootamatust, teenimatust edust, õnnest) Ka püme kana löiab vahest tera Emm; pime kana leiab ea tera Tor; Nagu pime kana, aga nää, tera leidis Jür; sul nagu pimmel kanal õńn Trv; pime kana lövväb kah terä Ran; Pümme kana ei lövvä terri Krl; sa‿lt nigu pümme kana terä `leüdünü Har; pümme kana löüd kaʔ terä, kuʔ aladi tsagaʔ Rõu | os‿sa kanade päralt küll (leebe kirumine) VJg
3. (linnunimetustes liitsõna järelkomponendina), hrl emaslind `Laanepüü kukk on `teise `äälega ja kana `vastab `teise `äälega; Kuldnokkakana tänä `kaagutas, ei tia, kas akkas munele vai IisR; Metsakanad on mustad linnud - - kukk natuke suurem ja `uhkem kut kana Pöi; [pärlkanad on] väga trähnilised pikema kaelaga `kalkuni `muodi kanad JJn; met́sisse emä, aga tedre kana Kod; vasaa·ni kana Hel
4. taime-, looma- ja putukanimetustes liitsõna järelkomponendina Ls järve|kana, lees|kana, leesu|kana, liiva|kana, maarja|kana, paju|kana, peeter|kana, sipelga|kana, öö|kana
5. vurrkann Ls luuri|kana, tantsi|kana, tantsu|kana

kesk|hommiku|oode kerge kehakinnitus enne keskhommikust söögikorda keskommiku oodet palju ei `anta HJn; eina aal `võet́i kesk ommiku uodet VMr

kest1 kest g kest|a (-ä) eP/-ss- MMg/ M T Krl; `kest(a) g `kesta R; keśt g kesti Mih väliskate; pealispind; koor `üöveldä `laual vana `kesta `vällä päält Vai; `veski kest oli kivist Mus; Lambi kesta ma sai, aga pole midagi `sisse `panna, tühi Pöi; kest jääb iga `audumese aeg `sisse [kärjekannu] Var; nüid teie ei kuari `paksu ku̬u̬rt, tulevad aga `veiksed kestäd Kod; raiu ni̬i̬ servä maha, `servä ärä ni̬i̬ lavva kestä; lavva kest masine mant tuuvvass. mõni tege `aida lavva `kestest; paĺlas maja kest `valmi. si̬i̬ olli paĺlass kest üleven - - ku `paĺla seinä; vähjä ku̬u̬r ~ kest Krk; nõrga obõsõ mi̬i̬ss kribis niisa·ma, ai päält nigu `kestä, ei jõvva sügävält `kündä Kam || fig kehakatted, rõivad ühe kest jäänd `seie maha; akab see sii teiste ees `kesta ajama (lahti riietuma) Khk; Ma võta ette `kesta vähemaks, läks nönda sojaks Pöi; aa vana kest maha (võta vanad riided ära) Puh || fig võtame tal kestä maha (öeld looma nülgimisel) KJn || fig (peksust) Oleks vaja teha naha ~ tupe ~ kesta ~ kitli peale Kul; Sai kesta peale (peksa) Mär; sai ia kesta (keretäie peksa) Ksi; `Kestä, maotäit `anma – `pesmä Nõo a. tera (seemet) ümbritsev (õhuke) koor, kate; sõkal (eriti odral ja kaeral) vilja `kestad on vilja nahad Jõe; kairdel on sured paksud kestad `ümber; kaira taŋŋud on ikka `kesti täis; nisu `üigestel on kestad `ümber. tali nisudel on `kanged kestad `ümbert εε tulema Khk; `siemne kestad Muh; siss sai [uhmris] naa kaua `tampi, kui kestäd peält ää tulid, sis sai ää tuulata, odra kestäd seest `vällä Vig; viĺla iibikesel on kest peal. viĺlal kroovitakse `veskel kest pealt maha Juu; [kaera] kest jääb iva `ümber, aga libled nied tulevad ära VMr; kaeral on libled ja rukkil on kestad (mille sees tera kasvab) Sim; aga kõlu rukit on vilets `peksa, tal on tera kesta sees; `veśki kivid õeruvad kestad maha, puhas `valge iva jääb järele. kestad lähvad `kliidest Trm; ühess nukass pissäb [päevalille] `si̬i̬mned suhu, tõesess tulevad kestad `väĺjä Kod; ku kesvä `suurmit tetäss, kest aiass päält maha; kaara `sõkle ja kestä. terä ümmer kestä; rüäl ei oole `kestä - - rüäl om `liide Krk || ?lible kaera kest läheb `lahti, akkab pudenema Kos b. (marja-, herne-, kartuli-, õuna- jne) koor, nahk, väliskate `erne `kestad ja ua `kestad Lüg; `marjel o kestäd, marja `kestä `ümmert ärä ei `võeta mete Vig; õuna kest; ual o paks kest peal Kse; `seoksed kestilise koorega kartulid - - lööb kestad ülese Tõs; tikerbu marjal on paksud kestad peal Juu; teodoorad olid niisukesed ümmargused `valged kardulad ja nende kest oli niisukene sõmerlane Kad; maŕja kestäd kurnatasse ärä Kod c. ussi (mahajäetud) nahk `allikiri `kesta jah õli maha jäänd Lüg; kääd kestatasid, `keertsi ussi `kesta, `ruitasi ümmarguseks (nii arstiti kestendust) Pha; ussi kest [kuivatatult] ühna kabiseb, `sõuke õhuke Muh; uśsi kestad oo eena `aeges eena sees maas Mär; uśs aab kesta iga kebadi pealt ää Var; uśsi kest on `niuke krooguline Kei; kui luom on `aige, siis talle `anta uśsi`kesta; va pika kest VJg; uśs aand kesta seĺjast maha Ksi; ku lääd keväde `mõtsa, uisa kesta om mahan; uisk aa `kestä. pää päält akkass `aama `kestä; uisk kestä si̬i̬st `vällä tükkin Krk d. õhuke nahk, kelme, kile mõnel ollu rasva kest [akna] `ruute asemel Ran; ploomi rasva küĺlest `võeti kest, rasu tetti `pätsi, `panti kesta `sisse Nõo; rasva pääl om kest Krl e. pealis-, marrasnahk; koorik; naha- või sarveliistak; kõõm `Pussijega `kraabida karv ühes `kestaga maha [tapetud seal] Kuu; kui palava päävaga sui `paljalt `olla, siis nahk ajab `kesta Khk; sarved aavad `kestu, siis ta kukub `nühkima. kus sari akkab kasuma, säält tuleb kest Krj; möned `kutsvad teda `söötrei, kesta korra ajab üles Vll; kut peas on säsogene kest, pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; need kestid tulad pealt ära koa. need kestid, see oo vana nahk Mih; suu pakatab ää ja aeab `kesti Tõs; kesta lõi jala päält ära Hää; nahk ajab kesta `korda ära, päike on ää kõrvetand; piä kestägä koos Juu; `lieted ajavad kesta maha Iis; nahk aap `kestä, nagu lastel nõstaste `järgi, tule nagu soomuss maha Krk; naha kest om ärä lännu, `katski veidi Rõn || fig lõime lõng peab ea lõng olema, ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || õhuke pealmine koor (kasel), lible tohu kestad ~ kase ebemed Trm; kase kest KJn f. (pähkli) tupp, koor `pähkle kest ~ tupe Pär; `pähkle kest - - kõege `pialmene SJn g. (teo) karp konnakarbi, seateo kest Mar; konnakarbi kest KJn h. u (paberossi, padruni) hülss padruni kest Tor; paberośsil on kestad, kest on mes si̬i̬ tühi `lülku on, kos tubakad ei õle siden Kod; paberośsi `kestäsi kõik põrand täis KJn
Vrd kese, kesi, kesn, kett2

klauber|sool = klaubrisool `lauber sool, seda `anta loomadel ja inimestel `sisse, vetab keha `lahti Emm; louber `soola `antase loomale kui seedimene tikub `kińni `jääma Tor; kloubersool, `loomadele `antakse kui loomad `aiged on, pannakse pudeli `sisse, solgutakse ää ja `antakse pudeliga `veisele Juu; klaubõr`su̬u̬la andass eläjeile ku elläj täüś om paistõt Har

korralt korralt Jäm Pöi Muh Emm/-d/ Rei spor L(koralt Mih) K, Lai; kõrralt Trm Kod Äks spor eL, -d Trv Hel Puh Nõo Rõn; `kõrrald Lüg Jõh(-t), `ke-, `ko- Kuu
1. ühe korraga; ühe-, samaaegselt viis vakka `tehti korralt ää linnassid; `seuke kasuja poiss sööb poole `leiba korralt ää; kahl korralt ~ oavalt [anti rukkivihke parsile] Muh; täna `minta süllale, pool `valda `aedi korrald; Onigest anta korrald luusigu täis ohurohuks Emm; `paĺlu ma tien, kaks `leiba tien korralt; nii mitu `e·ktaàri `põldu oli, nii mitu `pääva olid [vallasandid talus] paigal, üks korralt Ris
2. kohe, jalamaid vii loomale suupistet ka, siis akkab korralt sõeratama Var; aŕst küsis ja mina koralt `vastasin Mih; ing oli `kińni. süda jäi korralt `seisma Pär; `tuĺli korralt kodo KJn || otse, päris siunati `rohkem ikke tagaseĺla, ega suhu korralt ei `öölda Aud Vrd korrast
Vrd korraga
3. korrast, järjest aga kui ei lubatud [paremasse püügikohta], pärast `pańdi sis korrald `sisse [noot] Kuu; ma niida ja ta korrast ~ korralt vetab üles Jäm; tu̬u̬ lääb kõrrald alvembass Puh
4. korrapärast temä (eestööline) vastaśs - - et tü̬ü̬ pidi kõrrald tettuss `saama Hel
5. puhuti – Lüg Juu Trm põllumes põline rikas, ammetmes arukord rikas, kaupmes korralt rikas Juu Vrd korralta

kroonu|vägi sõjavägi `kruonu vääs `lüövad `telgi üless Lüg; `siknaa·li `anta - - seda `pruukvad keik laevamehed ja kroonu vägi ja Emm; tu̬u̬ oĺl sõss ku mu˽poisi˽lät́si kroonuväkke Rõu

krutski1 `krut́ski spor L Ha Jä, Kõp Nõo V, `krutski R Hi LäLo Kei; krut́ski ViK Puh Vas, krutski Plt KJn Hls Nõo; `rut́ski spor Sa L, VlPõ M, `rutski Pär Trv Krk Urv; `krunski Plt; `krü(ü)tski Lüg; krutska IisR I(-t́-); `rut́ska Khk(-ńt-) Kse Han; `krut́sku Jäm Mus/r-/ Khn, krut́sku VJg Trm San; krutsik MMg Ran; krut́sik Ris Plv, kruńtsik Kod, g -u
1. vigur, vemp, riugas; kelmus-, koerustükk `Krutskisi täüs `nindagu `mustlase obune Kuu; aga enesel on ikke ka omad `krüütskid sies Lüg; `Mutku kolab `müödä külä ja tieb oma `krutskid Jõh; mees tegi `söuksi `rut́skaid Khk; saand söduse `rut́skuga roonust `lahti Mus; Otsast otsani `rut́skid täis Pöi; `Krutski pärast ta tegi seda, et tahtis teist kiusata Rei; see oo nende `krut́skide piale mees Mär; küll sellel `rut́skad sees oo Kse; Mõni na vaikne, aga `rut́skud täis Han; Poiss `krut́skusi täüde nagu koer `kjõrpa Khn; Krut́skidest saab `naĺla ka Hää; küll tal on `kanged krutsikud sies Ris; `krut́skid täis tene Juu; no sie krut́ski oli sul viel tegemata Kad; kõik ilma teod ti̬i̬b ärä, kruńtsikid täis Kod; `oĺli `kange `rut́skite `piäle KJn; poesile tü̬ü̬d ei `anta, lääb `rut́skid täis Vil; si̬i̬ mi̬i̬s om `rut́skisi täis Trv; poig `peĺgäp, et ma temä tembu ja `krut́ski sulle ärä kõnele Nõo; umma täl na˽krut́siko˽külʔ, ta um krut́sikit täüś Plv; Tä om krutsket täüs ku seto hobõnõ Räp
2. vigurdaja; kaval; kelm Ai ta oli üks `krutska mies IisR; `krut́ski mees Jäm; Küll sie on aga krut́ski mies Kos; si̬i̬ mi̬i̬s om `rut́ski esi kah, ken `säänte keĺm om, ku ta `rut́skit tükke ti̬i̬b, sis ta om keĺm ja `rut́ski Hls; `rutski mi̬i̬s Krk; krut́sku mi̬i̬s Puh

kuskilt `kuski|lt spor Sa, Muh Mar Vig Tõs PJg Tor JMd Tür Iis Ksi Plt KJn Vil Puh, -ld Jõe Kse; `kuśkilt Noa LNg Kul Mär Var Pär Saa HJn Amb Koe VMr VJg Pal KJn; `kuskelt Hää JJn SJn mingist kohast, täpselt teadmata kust; mitte kusagilt oli `vetru nuel, `kuskild sain Jõe; vett ep saa `kuskilt käde Khk; sai `kuskilt pistandi aja vahelt läbi Pha; Ju ta `kuskilt `välja tuleb Pöi; see (vana masin) `põlle koa `kuskilt päralt εnam, va logu `olle Muh; ei saand ju `väŕvi ega nisust koa `kuśkilt `paĺlu kättegid Noa; ma ei leiä tätta `kuskilt Mar; lähän ot́sin ehk leian kõhu poolist `kuśkilt kättä Mär; vaadake niipaelu, et vett rihale ei aja `kuskilt Vig; ei ta tule `kuskild `õigel aeal ää Kse; sedä `asja põln löeda mette `kuskilt Tõs; abi ega `armu `mulle `kuśkilt ei `anta Pär; kingsepad ei soa aŕjakseid `kuśkilt HJn; `kuskelt kohast ei saand JJn; temal põld neid tuhandeid `kuśkilt võtta VMr; süsikond kõik on alles, ei ole `silku rikutud `kuśkilt kohast VJg; `kuskilt peab `tuoma Iis; abi põle `kuśkilt võtta Pal; ega ta `kuskilt maast leidnd teda (last) Ksi; `kuśkilt ei saa kuulda sedä `aśsa KJn; Eli ja `suhkur olid sõea aeal `otses, põlnd `kuskelt `saada SJn; eläjäd lasen `lahti, karja `vitsa `kuskilt ei saa Vil Vrd kohegilt, kuskiltki, kuskist

kõtt1 kõtt g kõtu eL(-o hv Kan Räp Se)
1. kõht a. keskkoht (väliselt) sadul seĺläge obene - - kõtt mahan `kinni, juśt ku üits lehm; seĺg tetti [peksuga] ninda pehmess ku kõtt Krk; `Mõnda `nalla naara ni et kõtt kakkess Hel; kel tugeva kõtu, nu̬u̬ olliva rasvamao; ega ta `kuiki pikäke, es olõki rinnuni, kõtuni iki `olli Ran; nii suur kõtt, et üle kõtu ei saa maha `vahti; `rõiva läävä lõõri `alla üless, kõtt kõ̭ik paĺlass Puh; serände tukev mi̬i̬s, kõtt `olli i̬i̬n nigu rasva püt́t; Miis vai asi, kõtt iin nigu rammal ruunal; [kui kõht valutas] siss üteldi et vaja `purki kõtu pääle panna Nõo; ärrä `naarnu nii et, katõ käpäga pidänü kõttu kińni Võn; `oŕkul om kusemine kõtu all Rõn; teil sugu kõttu ei oleki (saledast inimesest) San; täl tu̬u̬ kõtt tu̬u̬ om ku vaat́ i̬i̬n Urv; ei olõʔ kõttu ei perst, om nigu üt́s urdakõni Krl; õdagune sü̬ü̬ḱ kasvatass kõttu Rõu; ess olõ säänest kõttu mis um nigu kirn i̬i̬hn Plv; ma olõ tah järvekeseh olnu˽kõtuni˽siseh Vas || (rasedast) mõlembil naśtel om kõtu i̬i̬n Puh; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo || fig aage käe kõtust `vällä (hakake tööle) Krk; kõtt om säĺgroodsu `küĺge kasunu (näljatundest) Ran; Sõa `aigu, ku˽midä süvväʔ olõ õs, võti kõtu `hõlma ja˽lät́si magama Rõu; Pääle vihma tuu suur kaara nuŕm om kõik kõtu pääl (lamandunud) Vas b. magu jt seedeelundid (ka nende talitlusest) latsel kõtt täis Trv; varessel valu, arakul `aiguss - - me latse kõtt `tervess Krk; ma lää sü̬ü̬ esi kõtu täis Hel; seid karaskit ja `räime kah, jõid `taari `pääle, siss `oĺli kõtt täis; kui iki parass `väeline sü̬ü̬k om, siss ta‿i kao sul kõtust ärä; vana inimese `ütliva, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun; ärä kõttu ärä tõsta; poesil `rohkemb püksin ku kõtun (hirmust); nigu kõtt tühjäss lääb, nii sooliku nakava kolisema; kudass sai korjatuss toda raha kõtu kõrvald (söögi arvelt), et ostan ratta Ran; mes om tu̬u̬ üits silk, ku sul kõtt tühi om; mul lääp kõtt `varsti tühjäss; miä jäti iki [silgu] pää ja luu alali, temä virut kõ̭ik kõttu Puh; temä panep `aiksaste lehmä `väĺlä, söödäp ommuku lehmäl kõtu täis; kas kõtun pööritäb (kas ajab oksele); ku silm ei näe, siss kõtt ei põe [tähendab, et] kui ei tiiä, et sü̬ü̬k mustalt tettu, sü̬ü̬d ärä; [uss] söönä muna kõttu ja `audna kõtun `väĺlä; vana aja puu `luśkidega `olli ää `süvvä, sai ruttu kõtt täis; tulep `tühjä kõttu kannatada Nõo; siss ańti jao peräst, ega es `anta vil nii - - et sul kõtt täiss `saie TMr; ega obene tühä kõtuga ei sõeda; talomi̬i̬s ollu mõtsan `künmän, kõtt lännü tühäst Võn; kõtt ammutõdi ua vai `erne suppi täüś, siss oĺl inemine kõva kah; rüpsi kõtt täiś Ote; ega˽`sullõgi kait́s kõttu ei olõʔ, et sa nii paĺlu püünät tetäʔ San; süä om veśsine, kõtun ploḱs ennedä, aga süä taht süüäʔ Har; Kõtt täüś, mi̬i̬ĺ hüä; söögi`maitsjal ja taari tegijäl um kõ̭gõ kõtt täüś; Ku˽püssamehe˽mõtsast `vällä `kaŕksi, sõ̭ss lei küll˽kõtu külmäss (hirmust) Rõu; paĺlo juttu ei täüdä˽kõttu; nüüd nakkass süä kõttu minemä (nuuksumisest nutu järel) Plv; olõsi‿i mitte midägi nuristaʔ, kõtt om täüś, `rõiva omma˽säläh; `olkõ˽kõtt kui täüś, a `kiisla asõ iks om alalõ; massa aiʔ `väele süvväʔ, ega‿ss kõtul mi̬i̬lt olõ õiʔ, `hindäl piat mi̬i̬ĺ olõma Vas; mütsütä no kõtt täüś, siss jõvvat tü̬ü̬d tetäʔ; Kõtt ivva (valutab kergelt) Räp; täüś kõtt usu‿i `tühjä kõtto Se; kõttu või ṕettäʔ, kõtt om durak (rumal) Lut || fig (täiskõhutundest) kõtt om nõnda täüs ku tapa täi pääl ärä Hls; kõtt kõva ja nii `räńka täis et `lahki minekul Ran; laisk ei piä `leibä `kinni, virgal kõtt ja kott om täis Nõo; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; kõtt täüś kui śeto savipiĺl Se | (näljatundest) mea ei saa tühjä kõtuge magame minnä, ü̬ü̬ kooleb, kõtt ei koole; kõtt om nüid nõnda tühjä ku litsi levä mõhk Hls; kõtt nõnda tühi, sü̬ü̬ss või undi jala päält ärä Krk; äbi ei anna äbendä tühi kõtt kõõrista Ran; Tühjä kõttu ei näe kiäki, pallast perst nägi igä üks Krl; tühä kõtuga˽`kargat üle aia arʔ, a `rõivalda˽saa ai˽kohegi minnäʔ Rõu | (toiduvajadusest) kõtt litsub ammaste pääle; Ka `istja isunep, kõtt nõvvab oma Nõo; kõtt nurisass nii `väega hammaste pääle Har; Ku˽kõtt `suńdma nakkass, kül sõ̭s piät tü̬ü̬d tegemä Rõu; Kõtt ei lasõ maata Räp; kõtt d́äss esändast (kõht jääb isandaks) Lei || (kõhukinnisusest) `väike laits vääge `kanget `piimä saanu, nüid kõtust `kinni; ku kõtt `kangest `kinni om, siis tulevet peräsoolikse ots `väĺlä Krk; ku kõtt `kinni om, siss ju̬u̬ toome `kaape ti̬i̬d Nõo; kõtt om joba tõist `päivä kińniʔ Krl; ma olõ kõtust nii kińni˽ku ummõld Vas; kõtt om kinni, kõtt tege hallu Se || (kõhulahtisusest) ku verivatt lihal `sisse ki̬i̬b, si̬i̬ võtap kõtust `valla Hls; süü kama`putru vurtsu `siśsi, ti̬i̬ kõtu `valla ku uluss Krk; pask perän, kõtust `valla, kõtt joosep läbi Ran; kõtt `valla nigu vesi; mul kõtt kobiseb, näiss kas kõtust `valla lü̬ü̬b; [kui] kõtt `valla om, siss ju̬u̬ `tammekoore ti̬i̬d, om kõtt `kińni Nõo; vana kahe inemene, kahetass ärä mu `põrsa, om kõtust `valla Ote; mi‿sa ti̬i̬t, kõtust olõt vallalõ, no omma püksiʔ täüs Krl; ma‿i saa juuva˽`rõ̭õ̭ska `piimä, mul lätt kõtust läbi Har; kõtust ju̬u̬sk läbi Rõu; kõtt om vallalõ, pask ju̬u̬sk kui köüd́s Se
2. millegi kumer keskosa olli küll kait́s `pätsi [leiba], kõtu vastamisi Krk; kui vara `raotu, siss `oĺli magu maha `lastu palgil, jäi kõtu `pääle `kanma Ran; mul oĺl sõrmõ kõtu pääl (peopoolsel küljel) üits käsn San; mi‿sa tast päkä (pöidla) kõtust olõt vällä `lõikunu Har

laia `laia Kär Hää Saa JJn laiali, laiaks Lastel ei `anta pailu `juua, et mau `laia ajab; [lehmal] nina`sõõrmed `laia ja lõõtsutab Hää; `jätsin [mesilas]pere [talveks] `liiga `laia JJn || kukkus `laia maha Saa Vrd lakja

laks1 laks Vas, g laksu eP(-o Mar) M(-i Krk) Ran Puh Ote Rõn, `laksu R/n `laksu VNg/
1. (heledalt kõlav) löök, plaks, hoop ma vottan `tölbi ja `annan `poisile ühe `laksu Jõe; Ei sedä kala viel pada `panna, mes vies `laksu lüöb Kuu; On nisuke laps, et ei ole viel üht `laksugi saand IisR; emm `andis lapsele ühe laksu `persse Khk; Irmus `sõuke ele laks oli, `varsti suits `tõusis ka (piksest) Pöi; Kui sa söna äi kuule, saad `laksu Rei; kui suur voor tulnd `uńta ja tä pannond `neile püssiga ühö lakso; `andis tale mööda pead öhö lakso Mar; ühükorra üks laks köis, ma `mõtlesin, et `püssi `lastasse Mih; ristilaps lööb laksu `piusse Tor; mamma `ańdis laksu `peoga `perse Saa; Laks ikka üks veike `lüemine, ega ta suurt `mieles seisa Jür; tema pand püśsiga laksu JõeK; teene lõi oma laksu - - siis teene `ańdis oma laksu jälle [kurikaga], sedamodi laksutati kevade alati [kangast] Amb; kala lõi `laksu JMd; kui siis vigad sees olid - - siis `ańdis [õpetaja] `liińjaniga laksud `piusse Ann; tegi ühe laksu mööda `kõrvu Koe; küll tä sae üvä laksu, piä laksatas [vastu jääd] Kod; laksu käüsive; lü̬ü̬ onul `laksu ka Hls; aia `teibä lasev `laksi, vällän om laksi `laskje küĺm Krk; ańd tälle üte laksu `õkva siĺmä kolmu `pääle Ran; tsisaśk lei `laksu (laksutas) Rõn || fig (kahjust, tagasilöögist) vana `Mihkel sai `sõukese laksu piiritusega et (tabati salakaubaveolt) Muh; peremi̬i̬s jää iks `kõrdapitti `vaesembass. lü̬ü̬ muile käemehess, kes `laine taht, aga nüit massa, tu̬u̬ om tälle paĺlu `lakse `annu Ote Vrd laksakas1
2. int `Lained `laksusid öle paadi laks ja laks Pöi; see lõksutab nõnna kaŋŋast kududa, liks ja laks Muh; laks ja laks pane vett `peale PJg; Vesi laksub `vasta `ämre äärt laks ja laks Jür; `ańdis lapsele laks ja laks mööda kańnikaid Trm; kiriküüt́ laksutep iki, laks laks laks Krk

leiva|kott toidukott; kaasavõetud toidumoon kui merele minnasse, siis pannasse leva kot́t mere kotti Khk; pitka tee piale inimene vötab levakoti `seltsi Vll; Nädaline leva kot́t `võeti esmasse omiku `selga ja `mindi `mõisa Pöi; ega neil levakotti pole juures oln Muh; `panta üks söömakord `leiba `sisse, on levakott, `anta töömehel lisi Emm; `lähtvad `metsa, leiakotid `selgas Mar; igä mees, kes `pulma tuli, viis suure lebäkoti Vig; nädaline lebakot́t oli ligi [kooli minnes] PJg; Mine nüid `seuksega `aśja ajama, võta päevane levakot́t ligi (aeglasest asjaajamisest) Hää; kui teol `käidi, siis visati leevakot́t ja `lähker `seĺga Juu; igast perest `pańdi leevakot́t karjatselle Ann; leivakotiga `vastatuleja tuob `õnne VMr; kui leivakot́t `kaasas, mis siis viga tüed teha Iis; pulma leeväkot́t õli: nisu`leibä kaks-kolm `pätsi, tuaress liha `naala kaks või pu̬u̬l vasikad Kod; kui `kaugemale `mińdi pikemast aeast, siis ikke `võeti leivakot́t `seĺga, vahel siduti kaks kokku, üks oli ees, tõine oli taga Lai; si̬i̬ lät́s `mõisa rihele, kiḱk pidi tal üten oleme, aŕk, riha, ku̬u̬t, obene - - ja oma leväkot́t Hel; laasik`paklist tetti naśte `amme jaku ja leeväkoti Nõo; enne `käiti iks leiväkotiga `pulme ja `peijit piti Ote; ku kun (kuskil) tü̬ü̬hn ummaʔ, puid `lõikaman mõtsahn vai, sõ̭ss um õ̭ks leeväkot́t˽ütehn Rõu || fig (küürust, kühmust) Juo `kõnnib `leiväkott `seljäs, nuo aga `aastaid ka Lüg; se kaniste kühmakas, sel kaniste ea leevakot́t `pihtas Juu Vrd leibkott

leiva|kõrvane leiva kõrvale söödav toit (liha, kala jne), kõik muu toit peale leiva silk on `leiva `korvane Jõe; `ansi pudeliga `piimä `leivä `korvasest Vai; Leva kõrvaseks oli räimes ja apu piim Pöi; `Vaestele `põlngi muud leba kõrvast kui `rüipasid kau õbedad (kaevuvett) pial Han; Leväkõrvanõ lõpõb tänäve vägisi `otsa Khn; ned tesed aśjad on kõik leivakõrvased, silgud ja `kartul ja piimad ja võid Kei; Kas muud leivakõrvast põlegi änam kui seda va `silku Jür; leib on ikke peremes majas, leiva kõrvane, eks ta on leivale abiks Ann; ei `anta leivakõrvast laisale Koe; tibi-tillukesed kiissad, kos one tämäl leeväkõrvane, õkkad `püśsi mis `irmus. me kiädämä `kiissu kartuliga, nolima `väĺjä, aga inimesel õli tämä kõhe leeväkõrvasess `pantud Kod; karjatsele `ańti piima pudel ja `silku, see oli karjatse leeva kõrvane Lai; kala, liha ja või, eks ned ole kõik levä kõrvatsed KJn || fig Tühi kõht on `leiva`kõrvane Lüg; tühi köht oo keige param leeva körvane Khk; muku meelepahandust ja `albu sõnu saa, see oo leeva kõrvane Kir Vrd leiva|kõrvaline, leiva|kõrvuline

ligi1 ligi üld (hv Sa, excl Muh); rõhutatult liituvad liited -gi, -gina
I. adv
1. lähedal, juures; lähedale, juurde a. (ruumiliselt) siis laev tuli jo `oite ligi Kuu; `astu ligi, et ma `kuulen, midä `räägid; Kui ligi on, siis iniseb, kui `kaugel on, siis igatseb Lüg; `ninda `kavva jo `temmada neid `nuoda `siibi `maale kui, perä `tullo juo ligi Vai; obu - - kuri ka, ligi lähed, tahab kista Khk; See (veis) on ikka `sõukseks metsloomaks läind, et mitte ligi äi tule Pöi; [jänesejahil] sai `kεidud, kui tuisused ilmad olid, siss ta `laśkis teinekord ligi Noa; kooguga saab nöör jää alt ligi tõmmatud Rid; lähäb nõnna lipates teene, ei soa ligigi Juu; sain aa (aia) `roika kätte, et annan talle, kui ligi tuleb Kos; kardulit soaks küĺl, kui augustis tuleks veel `vihma, nüid ei tohi sahaga ligigi `minna HJn; [tütar] ei last pesule ligi (ei lasknud abiks pesema) JJn; nüid on kõik suur kasemets pial kõik, ära mine vikatiga ligigi enam Koe; obene ei lahe ligi mi̬i̬ss, kis tämädä o lüänud; säŕk on ligi, aga surm on vi̬i̬l lähem Kod; kääd ei ulata ligi Äks; ta on tige kui karu ohakas, ligi ei tohi `minna Plt; mis sa ligi tükit Krk; ta‿m nii `uhke, ta‿i anna ligigina; mul om `varbavahe `väegä üits ütega ligi, siss `auduva ärä Nõo; täl ei ole vett ka sääl ligi Ote; ta aida tei sa külh `väega ligi elumajalõ; laual höölitäse veere˽kokku, siss pandasõ tala alaʔ ja preśsitäse ligi (kokku) Har; lehm um `väega ligi, ta pusk Plv; Kõlguss tetti rehest kavvõ, aga laudalõ ligi Vas || (millegi kallale) nemad (puud) kisuvad `pikse ligi Kos; kuiv puu ei `tõmba `niiskust ligi nii `kergeste KuuK; niisugust sitakäppa ära lase ikke kuhugi ligi, siis on kõik soĺgitud VJg Vrd ligid b. (ajaliselt) igä ühele tuleb vanus ligi ja surm tuleb ka `viimäks ligi igä ühele Kuu; kui `naisel tuli juo sie `sünnituse aig ligi, siis mies pani obose ette, läks `amme järele Lüg; vahõl `oĺdi ligi umikuni Khn; vanadus tuleb ligi PJg; palavik on nii suur, surm on ike ligi Juu; minu pääväd akavad ligi tulema, silmänägemine jääb ärä Kod; ku söögi aig ligi tuĺl, sõ̭ss `tütrik `lätse `ki̬i̬tmä Räp c. lisaks, juurde rahas tuli koa ligi `maksa [popsikoha eest] Tõs; kirik võiks ikke mõnekast `aśsa ligi aidata PJg; lapsed siis `aitast ka ligi (toetasid rahaliselt) Hää d. (külgelöömisest) üks taht igä Valeville ligi `lüüä, sie oli mittu `aestat vanemb Kuu; `tahtis `mulle ligi `lüia KuuK; piab ike ligi `aama, mud́u mehele ei sua Kad; kohe nagu `kaela `kargamas - - kui poiss tüdrukule ligi tikub Lai
2. peaaegu, ligemale, umbes suur külä küll, ligi sada maja, aga `vaesed kõik; ahuss õli `kõrge, ligi laest `saadik, obone sai kõhe `punnida sääl Lüg; ligi kaks `aasta miust vanemb Vai; põln just `kindel, kui paelu, ligi sada neid ikke oli küll Tõs; sia ligi toh́m (päris rumal) Khn; ligi kolmsada `sammu kivi`aeda `tehti Ris; siin sammas aĺlika pial oli mets pardi pesa, ligi kana `taulised munad Amb; iired olid minu vildi ligi täis `taśsind [teri]; jalg oli ligi põlveni `paistes JJn; ligi kilu`meeter maad oli, kus obused olid eenamas Tür; ta oli ligi kolm nädalid `aige VJg; oma tuas on käärpuud üleval - - nad ulatavad ligi `laeni Plt; põld`eina ligi sada `ektaari vi̬i̬l ülesse `panda Vil; minev`aaste ma tei ligi kait́s peenart `ernit Krk; si̬i̬ meie kell om ligi `ütsäkümmend `aastat joba käenu Nõo; tu̬u̬d om ligi kol‿kümmend ajast`aiga; tu `tütrik oĺl ligi kolmõ`kümne vai alt kolmõ`kümne Har
3. kaasa; kaasas, ühes otta kaik nied `asjad ligi VNg; kui ta kohegi tööle lεheb, vötab `moona ligi Khk; vöta leevakott ligi Rei; peab paśsi ligi `võtma koa Mär; kosilane tuli, viina`lähkred olid ligi; meelitäväd tänd koa, `kutsvad ligi; kubjas oli igä päe ikke ligi põllal Tõs; mina läksin siis tämaga ligi `mäńgima; anna tääle natuke `leiba ligi Aud; karjalaps võttis kannika ligi Tor; läksin mammaga ligi Saa; liiad `lammad `ańti pruudil kaasavaraks ligi Ris; karjatsel oli püśs ligi, sellega lasi vahest `uńta VMr; oleva räägitud, et neil on vaĺss rahad ligi KJn; laits läits esäge ligi Hls; viinapudel olli ligi ja käüsive linutaman Pst; temä kuts miut egäss poole `eńdel ligi Krk; kas sinnu võedass ka ligi Har; ega `tõrva ka saa as tetäʔ ilma `vi̬i̬täʔ, vesi pidi õks ligi olõma Räp
4. lähedane, lähi- (täiendifunktsioonis) meie ligi `naabruse rahvas Mär; siis `tuńtsin ta äe, et oli siit ligi inime Ann; mine Palu`küllä, `vaata ku ligi majad, ühess uksess `sisse, tõesess `väĺjä Kod
II. postp (koos genitiiviga)
1. lähedale, juurde; lähedal, juures a. (ruumiliselt) `tuikene `lendab maja ligi VNg; tua ligi ei tõhi tuld tehä Lüg; karjatsed kεisid sii Austla `metsas ikka elajate ligi Khk; Äi see vana eit lapse ligi lähe, `oitku kes tahes Pöi; see puĺl juba mu ligi üsä Var; tä tikkus mo ligi Tõs; arakas sööb kana munad ää, kui ta pesa ligi piaseb Kos; kui odrad on tua ligi, soab `tońtisi (hernehirmutisi) `tehtud Amb; ta oli nihuke `uhke ärra, `tüöliste ligi tema ei läind JJn; maja on metsa ligi VJg; ärä mine obese `lat́ri ligi; kaev ehitatse tuba ligi Kod; koer kipub minu ligi Plt; puutäid, kui saab inimese ligi, naha sees kohe otseti Pil; ma istu su˽ligi Har || (millegi kallale) inimest põle mitte eina ligi saan `minnagi, lood keik maas HMd; kui mõni suab teise süegi ligi, oh sa eldeke, kud́a ta siss eĺbib Sim; ise ep mõessa ratta ligigi minnä ja tahab kõhe Palale `sõita Kod b. (ajaliselt) vene valitsuse `aeges akkas poast jüripäe ligi Amb; sadande ligigi en õle Kod c. (arvuliselt) reńt oli viie`kümne rubla ligi Rap
2. vastu; vastas Või villast riiet mitte ihu ligi ka lasta, kohe akkab kihelema; See pole elu`aeges `vihta oma ihu ligi pannud Pöi; riie seĺjän oo ihu ligi ja soe Kod; kui kõrvad pia ligi, siis sureb noorelt ära Lai; ame om küll ihu ligi, aga surm om vi̬i̬l lähepen Krk; ku sa `lehmä `nüsset, pannit pää sinna lehmä ligi, siss tulliva sulle ka veeme `säĺgä Nõo; hamõ om kihä ligi, surm om vi̬i̬l lähembäl Har || kui ju kaĺlis, eks ta siis südame ligi kasvas Pal
III. postp (koos partitiiviga) lähedal(e), (peaaegu) vastu või vastas maad ligi lähäb [taim] mädanema Mih; [kapsariivi] nuad olid sügaval, tema läks piad ligi Äks; kui vikatit pandass varre `otsa - - susatass kiil vahele, et ta maad ligi võtab Ran; sel obesel om kole piḱk and, periss maad ligi Nõo; ta (hobune) lask kõrvaʔ edepoolõ, siss `tõmbass pääd ligi jälle; ku `vihma satass, siss nu̬u̬ `päästläse `lindasõ väega maad ligi Har
IV. prep (koos partitiiviga) lähedal(e), (peaaegu) vastu või vastas a. (ruumiliselt) `heinamaa oli ligi `Viinistüt Kuu; nie (kingad) sai kääs viel `kandada, ligi keriku siis sai vast `jalga `panna VNg; `tõmmas `kõrvad ligi piad ja pani ajama Jõh; tulin ligi `Narva Joesuu Vai; oli seal ligi `kaevu pisike kuĺku, äädika pudel JJn; tigedal obusel on kõrvad ligi piad Sim; õhulaev tuli ligi muad ja pragisi `irmsass; [hobune] võtab `ammaga kohe ligi muad; särk one ligi iho, aga surm o ligemäl Kod; `juuksed ligi piad kammitud Lai; tuleb ligi mind KJn; si̬i̬ kotus om ligi ti̬i̬d Hls; saime ligi kodu; vihm on maha löönü viĺlä, ligi maad Krk; maa terä võt́t äste `puhtass kaari, lõegass ligi maad Ran; ame om küll ligi ihu, aga surm om vi̬i̬l ligembäl Nõo; tõne suur kivi oĺl ligi `liina (Tartut); `poiske `litsnu ennäst `väegä ligi nukka Kam; kaśs hiiĺ pääsükeist, kõtt ni ligi maad `lastu Kan; Suu kinni nigu `lamba and ligi perst Urv; hobõsõl omma˽kõrva ligi pääd tõmmadu, kas ähvärdäss purõma tulla vai Har; puu oĺli˽karsahn, ossa˽`vaaldu˽kõ̭iḱ ligi maad Rõu; `pikse `aigo pini `litse `hindä ligi põrmandot Räp b. (ajaliselt) Kui [päike] kesk`ommikust (transl) `ennast üles uppitab, sie juo ligi `lõunet IisR; ligi `õhtut `surri; ärä enne minnä, mine ligi `lõuna `aiga Krk; ligi `õhtut vai `õhtu järege ma lää talliteme Hel
Vrd liki, likki, lisi

liikuma `liikuma, (ta) liigub Jõe eP(liigob Mar Ris Kod, `liikub Kod) TLä(-p) Ote, `liigub R(-maie Lüg; [ta] `liiku VNg Vai); `liiku|m(m)a Plv, -mõ Krl, (ta) liiguss; `liikma spor L, Kod KJn Trv T V([ta] lõiguss Lei), -me Hls Krk San, (ma) liigu(n)
1. a. kohta või asendit vahetama; liikumises olema `ütles siin `länne puol olema sadu ja ida`pohjale `liikuma Jõe; Mes `liigub, sie kulub Kuu; `tormi ajal rand natta täis, vesi `liigub, `kerkib `viega ülesse Jõh; `naula ei `liigu ega `piigu Vai; pölve kedra liigub pölve pεεl Ans; kellu vaal liigub edes tagasi; laavad tahveldatase nii kövasti, et ep saa `liikuma mette Khk; sii `sündind ja sii suren, siit äi ole kippund ega `liikund Kaa; Tuul puhub pilved `liikuma, ehk loarib ää, lihab `selgeks Pöi; jalg o `kange, ei liigu Muh; Äi liigu lehekest (tuulevaikne) Emm; nee oo neoksed lommi koehad, kus veed ei liigu egä joose mete Vig; laud `lonkab, üks jalg lühem, ei seesä paegal, liigub, kõegub Tõs; Võt́i lukiss `kindi, ei anna `liiku Khn; mida rutem `vanker liigub, seda rutem saab edesi Saa; nüid pöial käib ilusti, annab `liikuma Kei; obune tukub `enne keskomigut, aga kõrvad liiguvad Juu; `kange tuul aab mere `lained `liikuma JMd; kivi on kõvast [kinni], ei liigugi VJg; virmalised `eitlevad, `taeva pial liiguvad, tõisest kõhast kaub ää, `näitab jälle tõisest kõhast Trm; metsän üks `liiksi puie vahel, edesi ei tagasi ei lähä, näed aga et liigob; vanger logiseb ja lagiseb, annab egäle puale `liiku Kod; ma näi küll, et ni̬i̬ kõrva tal `liikuv Krk; ku tuule `lõhna om, siss aava lehe libisevä, ega na vaa ilmaga ei liiguva; tu̬u̬ luu `olli täl `käänlemisega paegald ärä `liikenu, ta‿s kasu `õiget`viisi kokku Nõo; kui raudroobiga `tõmbat, siss nu̬u̬ pae kivi liigusseva ärä, ahi laguness ärä; mul kaits ammast om nigu vallale, liigusse Ote; `aknõl om ruudi˽vallalõ `liikõnu San; ega ta paigal ei˽püüsüʔ, timä liiguss alasi sinna ja tännäʔ; vesi joba liiguss, ta nakass `ki̬i̬mä Har; ärʔ um `liikunuʔ jalg jakust Plv; tu̬u̬l ka jalaʔ hädälitseʔ, ei inäp jalost taha˽`liikuʔ Vas; śeeni inemine liiguss kooni um `liikja man Lut || edenema tüö akkab juo `liikumaie, akkab juo edesi menemaie Lüg; eena tüö akkab `liikuma Ris; juo asi akkab `liikuma Iis b. töötama, toimetama `tõine `liigub `ühte `puhku, ei `seisa `paigal Lüg; `laske nüid kääd `liikuda, kuiv loog maas, vihm tulemas Khk; `laske käed `liikuda, `laske käed `köia Tõs; nüid ike vi̬i̬l käed liiguvad, suad tehä, aga jumal `oitku, ku enäm ei jõõda Kod; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har c. (vereringlusest, südametööst) `viina `panno vere `liikuma Vai; mu süda äi liigu Jäm; `aigel katsutase südame soone `liikumist, seda saab kääst Khk; veri εnam ei liigu, sõrmed o `paisus Muh; süda liigub päävast `pääva Tor; täna nii küĺm ja sańt, võtaks koa `viina, see ajab vere `liikuma Juu; mul jala kanna siden tuksub, si̬i̬ one veri, egä siäl muud ep liigu; vaja verd `laska, siis suab veri `liikma Kod; ma rapudi tedä, täl süä `liikõ, sõ̭ss nakaśs `lü̬ü̬mä Rõu; vähäkeiste liiguss elo su̬u̬ń Plv d. (kaladest) lohe on suur kala, `liiku siis, kui meri `tormab Vai; lassime vörgud `sisse ning, see oli `pääva, kala akkas kohe `liikuma ja vörgud läksid kala täis Ans; mere tuulega lest - - petab ennast nönda εε, mette‿p tule `ääre, siis taa‿p liigu mette Khk; Lutsu püu aeg on sügise pümede öödega, siis ta liigub Pöi; sorime kah, muidu kala ei lää `liikma Vän
2. fig a. [vanemate surm], see paneb südame `liikuma (teeb härdaks) Mih; mõtted lõid piäs `liikuma, akkasid `liikma Tõs; ninda ku ta vangist tule, sõss tal näpu liiguv jälle (varastab); ta‿s täu latsel pala anda, et latse suu os `liikme saanu; ta om nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l Krk b. liikvel või tarvitusel olema vene raha enamb ei `liigu; sie nimi `liigub `rahva sies, inimine ise on juo mend Lüg; töbi on `liikumas Jäm; jumala sõna liigob inimeste käe Mar; [kui] Raha `rohkem `liikus ja laevad käisid Riia vahet, siśs `tu̬u̬di Riiast `villu Hää; raha liigub öhö käest teese kätte, ei tema seesa paegal `ühti Juu; tõbi liigub külas Iis; ni̬i̬d rahad liiguvad, mes alaliselt kääväd vi̬i̬l, tõene raha enäm ei käi; siis tulid punased kivitad́rikud, neid õlid minu pulma aal mõned `liikman Kod; koller om `rahva sian `liikmen Krk; küla pääl jutt joba liigup, et sa olna jahu toonu Nõo; `säärtse sõnaʔ omma `rahva siän `liikman Har
3. käima; minema; rändama, hulkuma obone ikke `liigub, aga ei lähe tulist; `liigume edesi, oleme juo `kauva `seisand Lüg; kui on [ämblik] `liikumas, siis `tullo üvä `ilma Vai; perse maa küljes `kinni ja ka liigub Mus; `Liikusi küll tasa, aga ikka väsitab Pöi; inimesed `liikvad teede pääl Rei; kui ta (ilm) vehmane on, siis on paha `liiku Mär; na sügä tali, et `keegi‿i saan `liikma Var; akkame `liikma, mes me vahime sii Tõs; Liigub ku keedetud sia jalg (aeglaselt) Hää; see mutkui liigub öhöst kohast `teise, põle tal rahu `olla kedagi Juu; linna puol `üeldi ka `uńta juba olema `liikumas KuuK; `aastad ajad oli [haigena] asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; liigume koju `puale VJg; liigu nüid vähä `kärmemast Trm; liigud väĺjän, käid, ike kedägi kuuled Kod; selle anna nuudige, sõss ta liiguss; `täempe ti̬i̬ ninda paigal, mitti üit́s eläv eńg ei liigu Krk; ega ma koheki minnä ei näe pimesi, `valgevaluga iks liigu; ei saa `jalga `kossegi `liiku Nõo; ku ma esi karjan käve, oĺliva ka soe tan mõtsan `liikman Võn; `täämbä om suur `rahva `liikmine, neid ju̬u̬sk edesi ja˽tagasi ti̬i̬d `mü̬ü̬dä; lasõ ei na latsõ `rõipõʔ mul `liikugi, et ma˽ka kotust `ussõ minnäʔ os saanu Har; `jalgo pääl olõ `liikunuʔ, jalaʔ ummaʔ väsütseʔ Plv; ku vi̬i̬l jovvadõʔ, siss iks liiguʔ; sääl liiguss vähä inemisi, olõvat `põtru ja `kit́si olnu Vas
4. kasvama, haljendama hakkama õras `liigub, akkab `kasvamaie; puu `pungad on `liikuned, kui akkavad `lehti menemä Lüg; õrassed on ärä `liiknud, `tõmmab `aĺjass Kod; pääle vihma om orass är `liikunu Urv

lipsima `lipsima Pöi Rei Mar Mär Kse Var Tõs Hää Juu Jür Koe Plt KJn Vil Puh San/-me/, `lipsma Lut, `liṕsmä Kod Rõu, (ma) lipsi(n); `lipsima, (ta) `lipsi(b) Jõe Kuu VNg Lüg/-maie/; imp lipsi Krk kiiresti korduvaid liigutusi tegema; edasi-tagasi käima; siluma `suolamine käib nii`muodi. `voeta kala kätte ja `teisest kääst `anta `teise kätte ja `aina `panna sedavisi `sirgeld [toosi], sedavisi `lipsita. kes oli `kärme `lipsija, `tienisitte `ulka raha Jõe; küll mina sain [kalu] `vardasse `lipsida Kuu; Mis te peaksite pärisest `peale `lipsima, soa mitte ust `kinni, `sisse ja `välja, `sisse ja `välja Pöi; So pea jo nii sileks lipsit, jüst kut lehm oleks ää `noolind; Ära lipsi kassi Rei; oo lina pöu ää `lipsind (rookinud) Kse; pardid kõige `rohkem sii `lipsivad; See `lipsimine (süstiku pistmine ja kanga kinnilöömine) käis linasel `kangal mitu küinart `päevas Var; sorib raamatud ja lipsib `lehti Hää; Kõik oli `ümmer`ringi `puhtaks lipsitud Jür; mis sa ikke alati sest piast lipsid, ta sile ju küll Koe; muud ei `ti̬i̬gi, ku lipsib piäd Kod; lipsib raamatu `leh́ti KJn || limpsama mõni inimine `räägib ja ise `lipsib `kielega Lüg; nüid lipsiväd tad́riku piält, vanass õlid suured puu`luśkad Kod Vrd lipsama

maha maha R eP(muha Vll Jaa Pöi, moha Pöi) M T hajusalt VId, mahaʔ ~ `maaha V, `maahha Vai VId(maah(h)a), mahha Har, `mahha San, maa˛a, `maa˛a Lei, ma(a)ʔ Har

1. a. maapinnale vm aluspinnale temal oli enemb `joudu ja rehus minu maha Hlj; `ahju suu kukkuski maha, on juo põlend läbi Lüg; Siin ei `lastud õppimata `lõikajaidki `väljälä, et varistavad `vilja maha Jõh; esimäine `sorti oli, midä `tuule `puole `langes maha (vilja tuulamisel); `langis `polvisilla maha; kui sitta `veidedä, siis nogaga `temmada `kuorma päält maha; üväd karisod `maahha Vai; `rinka ääre `pεεle pane linad maha lademese [pleekima]; jää akab sedasi maha (kaldale) `käima, `tuulega tuleb jää rüsi Jäm; kukkus puu `otsast maha; nii joonud - - tεεb, saab ta koju vöi jääb ta maha Khk; rehi `lasti maha - - siis `pandi `jälle üles (vili võeti segamiseks parsilt alla) Kär; külmaga talisel aal `varblased kukuvad lennu pealt muha Vll; lume `elbed kukkuvad muha Jaa; `Ärtu on kaart - - see `pandi ikka esimeseks moha (lauale); `Järsku oli [ta] tuba maha kukkund ja kohe `valmis (surnud); Vaata et sa [õlut] maha äi püllu; Obusel oli nii tuline kikerdamise valu, et kuda ma ta adra eest võtsi, nõnda ta ennast sõnna sammasele muha viskas Pöi; `pakso lund on maha aend Emm; rukid `pańdi rehe `alla lademesse maha Rid; `ämmer kukkos kääst maha Kul; natuke o [vihma] ribustan kua maha, mua üsä kirju Var; õõnad `kukvad maha Tõs; meri juõsõb maha (lained ujutavad kallast) Khn; vana rahvas ütles, et sülita enne kolm `korda maha, kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn; kella `maidnik kukkus maha JõeK; metsas oli lund ja jäĺjed jäid maha JJn; `võt́sin `lamba pikali maha [et niitma hakata] Ann; tuul aas `kelpa otsa maha Sim; lumi eit maha, kardulid jäed lume `alla; ma lükkän su `vankriss maha Kod; sülita maha, kui maha istud Pal; minestab ära, kohe kukkub maha Ksi; ta putti maha käest Krk; aab lume `lortsu maha Ran; peremiss tõi `peoga sirbi aedast `väĺlä ja pańd ussaia‿päle maha; sadagu vai `malku maha, aga lina piap kakutuss `saama Puh; ma‿ss `laina `alla mitte `raasu, süĺlässi maha `õkva ja `uhtsi suu ärä kah; me lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha nemä Nõo; vissiravva rihm lät́s `kat́ski ja maʔ sattõ `maaha Kan; laśk säńgü ette põĺvilõ mahaʔ Krl; hagu oĺl ärʔ kuivat, `pańti maʔ, `turbaʔ pääle; latsõkõnõ oĺl maha˽satt, om nõ̭na `lahki löönüʔ Har; [kui] piim `maaha lät́s lavva pääle, siss latsõ˽lakahti lavva päält ärʔ; ku undsõ˽`maaha tulõ, saa põud; kaśsil oĺl kuldnoḱk suuhn, tiä mõtõĺ rot́i ollõv, pańd `maahha Rõu; [linad] `tu̬u̬di `väĺlä, `laotõdi `maaha Plv; üt́skõrd kül˽kõlisi kõõ ta pää, ku ma `maahha sattõ; saa as inne noorikõt `maaha `nõstaʔ, ku `viina `ańti Vas; rähm lastas `maaha `tsilku Räp; üt́š om šikk, tuu om `kangõ, tu `tõmbass su `maa˛a Lei || see oli maha visatud aeg (asjatult kulutatud) Lai Vrd mahaje, mahalõ b. allapoole, madalamale; alla `laiva on `silmist `saate maha `lastatu (asetseb raske lasti tõttu sügavamal vees) VNg; suits lüöb maha `korstnast, nüüd tuleb sula Lüg; tüttö äbenö, siis lüöb `silmäd maha Vai; Noored läksid `vastla päeval mägede pεεlt maha `laskma Jäm; toŕm tappand rugid maha; aid `katki, loomad maha `tampind Khk; [vikati] tera `oidas maha, äi passi löö `otsa; `ööseks lehed `kerkivad, niid `laskevad maha Kär; `päike lähäb maha, akkab `looja minema Pha; meri lihab ka maha, kui kuiv on Vll; `Rehteajaks `lasti parred moha; Ega kord kui ta `vastu tuli, lõi ikka silmad maha; `Sõuke vihm paneb odra jälle maha Pöi; kui udu üles lööb, siis toob `vihma, kui maha lööb, siis ep too; mered o maha läin Muh; lapsed `lasvad kölgoga `ange otsast maha Phl; vihm pani lenad maha, `vastu `mulda mädäneväd ää Mar; pais `laśti maha Mär; rae (rahe) lööb rukid maha Lih; loodetuuĺ ika oo viĺla maha kül pekst Mih; päe lähäb jo maha, madalase, akkab `looja minemä; mere vesi oo maha läin, läin `alla, möönä aeg; rukis nagu pilliroog, tuli kõva vihm, siis pani maha Tõs; siit otsast oli [müts] laiem ja, ja siit kõrvade poolt, siit akkas maha minema; kuus `tuńni [vesi] tõuseb ja kuus `tuńdi `mü̬ü̬nab maha Aud; võta püksid maha Tor; täna lü̬ü̬b suitsu maha, tuleb `sańti `ilma Hää; lase ankur maha Ris; mielitand `lapsi vommilt maha magusa ja levaga Amb; vaud on kõik maha siblitud VMr; `veski tammid `lasti maha, kos eenämud taga Kod; puud käesid `viltu `looka maha, kas ladvad kohe `maani Äks; temä `ot́svet maha (alumisele korrusele) `kortelt, temä `tahtvet maha Krk; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel; pää lei maha (vaatasin maha), mes ma `sinna lää Puh; siga kah nosib rügä, ega ta pääd ei saa `süvvä, sõkup maha; mine tu̬u̬ miu müt́s kõjo ladvast maha Nõo; vaaliʔ oss mahaʔ, sõ̭ss saa `häelmit kakkuʔ Kan; papa, tulõ˽tarõpäält mahaʔ; är trallaku `kapstid mahaʔ Urv; päiv om maha minekil, no˽vaia tüü rahu jättäʔ Har; puuʔ `vaaldu˽kõ̭iḱ `maaha Rõu; mi‿sa `maaha vahit, `vahi üless Plv; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas c. pikali, siruli; (haige)voodisse õlut võttab maha. kie `liiast juob, sene võttab `pitkali maha Lüg; jala‿pel `aigus äp vöta maha Khk; töbi vöttas muha Vll; umala vägi oo selle nõnna maha võtn et Muh; see `aegos võtab kõik `loogo inimesed maha Mar; kus `kanged õlled, seal võtab maha kohe Kse; kui võt́tis maha, sis neli nädalat ei liigutandki `vuadist Iis; teisibä käesin vi̬i̬l tü̬ü̬ss, aga näe, `tõmmaśs nüid maha, ihu nõnna valutab Vil; maha `jääme akkab (rasedast naisest) Hls; si̬i̬ satass `varsti maha (sünnitab peagi), nenda tubli joba Krk; ku sääräne `haiguss, nakkaja `haiguss majan om, siss lätt üte mant tõsõ manu - - tu̬u̬ võtt kõrrast inemise kõ̭iḱ mahaʔ nigu pallavtõbi ja pokaʔ Har; peräst toda jäi `maaha (haigeks) Räp

2. mulda, maa sisse (ka mulda sängitamisest) Mes neist `tuhliest tegi vara maha, nüüd ott külm kaik ärä Kuu; lina `külvädä `maahha Vai; sügise juba uśs jääb nönda oimaseks, ennem kut tä akab maha minema maa `sisse, `kuskis mätta ala; mine köpsi sa nii teibad maha (maa sisse püsti) Khk; Vana Pörga Mihkel viidi maha Kaa; [kalade] rapid kaivati soja ajaga ikka maha Krj; Kevade `tuhli maha paneku ajal oli kuiv Pöi; külitse maha ja siis akatasse `künma Muh; puu `roikad `löödi maha Vig; see mis maha tehass, see o `seemne vili Lih; lena `tehti maha niipaelu, kuidas tarvidus `nõudis Mih; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; mul olivad uvad juba `ammu maha `pandud; `suat́sime ta ilusti maha VMr; koer mat́tis iire mulla `alla maha Trm; ma panin kartuli `poegi maha Kod; ommen veeme `surnu maha, ommel on matussed Pal; aŕkadraga sai `eemalt kõik vili maha `tehtud Äks; `pi̬i̬tide maha panekul täpitässe KJn; ku rügä olli maha tett, siis `aeti ni̬i̬ viilukse `siśsi, üle nurme `õigest Krk; sulane läit́s `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; kui põld maha sai, tulli `turba `lõikuss Ran; `maarjapäävän tetti kapusta `si̬i̬mne maha Puh; kui om `kartuli mahapanek, siss `piava olema idu küĺlen Nõo; kaar tetäss enne maha, kesv perän Kam; no om mul kõ̭iḱ vili maha˽tett, no‿m süä rahu; nigu `kapsta loomakõsõ mahaʔ istudi kummaga, ni närvetü mahaʔ Har; `Kirstõ es olõʔ inämp nii paĺlu `jõutu tetäʔ, inemiseʔ `oĺli˽sõ̭ss niisama rohega õ̭nnõ˽maha˽`viidü Rõu; äkki `ku̬u̬ĺjit võõda ai `maaha (ootamatult, õnnetult surnuid ei taheta matta) Se

3. a. küljest, otsast või pealt ära Ärä sa kalu valiess `liiast `sopra, sie otta kalul kohud maha (lõhki) Kuu; `sõńni ei `tohtind juo `vergus `olla. sa pidid `selle maha `leikama ja `uueste kuduma Hlj; luisud on, nendega tapetakse `pihta, `vöötakse see lakk maha [vikatiteral] Khk; aas raibe sarve muha, mis ta tohlaga änam `kaeleb Vll; tuul ragub lehed muha Jaa; ormid o nüid `õitsed maha lasn Muh; kui puu leht maha lähäb [sügisel], siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; kase `lehtega saab ilust kollast, maha ei anna pestes Tõs; juust siest suetasse kõhm maha Amb; ku kaŕjan `käimä akasid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; `lõikad kańepe piä õtsass maha Kod; karvad (habe) vaea maha tõmmata Lai; kalal tuli soomuss maha võtta Trv; talikaru `aetess keväde maha, siss kiḱk lehmä aave `karva; lei käe õlast maha Hel; poiss, muńn maha (hirmutades); serände `virtsuv vesi, `rostene kah, siss tu̬u̬ ku `vaŕbide vahelt käib läbi, võtap naha maha Ran; esät-emät avvan, es ole `ütlejät kah, et poiss, abe maha Puh; servä maha `aada `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna; ame om piḱk, alt piäp tüḱk maha `võtma; sügise aava anise sule maha Nõo; ku muna `häste ärä keenüʔ ei olõʔ, sõ̭ss kuŕal ei tulõ ku̬u̬r mahaʔ Võn; ma võt́i udila ja peśsi ubinit maha Ote; lauda uiss oĺl `ińgi päält maha˽tulluʔ Krl; mul om `väega hää hari, tu̬u̬ tuu viimädse eläje (täi) pääst mahaʔ Har; lei pää `kirvõga˽`maahha Vas; sui latsõl `tihkõ kammiga pää `puhtass, sõss tulõvaʔ kõik maaha, mis sääĺ `kurja teiväʔ; villa heüd om `maaha tullu Räp; rikass tütär lei uma `varba `maaha, et sis lätt timäle käńg `jalga Se || piltl ära mängi poiss, võtan su naha maha Mär; ta om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n, sälä takan `lõikass pää otsast mahaʔ Kan b. (riiete äravõtmisest) `Möisa ärrale pidi ikka teed `andma ja mehed pidid mütsi moha `võtma Pöi; veta müts ka maha Phl; kõik ni‿sama visasid suured `riided maha KJn; `tõmba pöksi maha, pöksi om sul `katski Nõo; nääʔ kaki umaʔ `rõiva hilbuʔ kõ̭iḱ säläst maahha Vas; timä es võta `rõivit mahaʔ Räp c. piltl katki, lõhki kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `rahval `laskesitte `vergud maha keik, muud ei `jääned ku `paĺjad `raamid Jõe; tüö oli nii `raske, et võt́tis mu pihad maha; sie ärra oli abeme `nuaga oma kõri maha tõmmand Koe; `laśkis mau maha VJg; rangi võtav [hobusel] rinna maha Krk d. (kangakudumise lõpetamisest ja telgedelt mahavõtmisest) panin viel `kanga üles, ei `saandki ise maha `kuotud, lasin toist kududa; Sain `ehtuks `kanga maha Kuu; kui `kangas akkab lõppema, siis `tarvis `kangas maha kududa Jõh; ruttasin `kangeste kangast kuduma ja sain `õhtaks maha Mär; Kangas on maha `koetu Hää; Mõ̭ni kangass - - oĺl kah üt́stõisskümme `püürä, tu̬u̬d ańd maha˽kotaʔ Har

4. a. hulgalt, määralt vähemaks `suomlased `toivad `palju `silku `siie, `meie ise `püüdasime ka ja seda`muodi nied `innad `laŋŋesivad maha Hlj; ons se sest maha `vεεtud (maha arvatud, lahutatud) Kär; se on nii valelek mees, et kui ta rεεgib, veta pool maha Emm; kui kaks võtta neĺlast maha, siis jääb kaks järele Mar; lapsele tu̬u̬b `aasta `juure, vana inimesel võtab maha Vig; `kauplemise juuren jätäb maha, annab odavamass Kod; seda `alba `asja võib ikki maha vähända, mis sest tõesele kätte ütelda Trv; lina ind om periss maha lännu, lina ei massa kedägist; si̬i̬ raha rehhendets säält maha Krk; mina sai niipaĺlu tu̬u̬st rendist maha `tińki San b. järele (millegi lakkamisest, lõppemisest) Nüüd mul on paremb, köha jäi maha; Vihm on maha jäend IisR; küll suab `kõike, ku sõda maha jääb; neli nädäläd lehem annab peräss vasikad `piimä, siis akab piim maha `jäämä Kod; tuul jääp maha vist, puri enämp ei vea Ran; juunikuu siss kana jätävä munemise maha ja nakava `audma `tüḱmä Puh; jätä no maha, mi sa täst juuratõt (korduvalt küsid, usutled) Urv; jätäʔ jorisõmõnõ jo mahaʔ Krl; mi‿sä paadõrdat taah, jätäʔ jo `maaha; ku sado kurmutuulega tulõ, sõ̭ss tu̬u̬ kurmu sado inne `kolme `päivä maha ei jääʔ; piim jääss jo kõhnõmballõ, piim jääss jo `maaha Räp c. (muud juhud) no sie oli siis `laitand küll maha, et ärä me nüüd tänä `üösel viel lähä Kuu; `rahvas `naeravad meid maha (välja) Vai; Kange mees teisi maha tegema, aga äga ta ise ka teab mis suur asimees pole Kaa; ta on maha käind (moraalselt laostunud) JJn

5. a. (rõhutavalt millegi sooritamisest, läbitegemisest); lõpuni, täielikult, ära `Terve tie `juoksin maha; Seda maad `päevaga maha‿i käi IisR; kui juba tuli maha põleb, ära kulub juba ahe, siis võta `taina `lõimest `vällä Var; üks lähäb `mõhkides mööda, teene ajab jutu maha Tõs; [üksi elades] räägid ühü jutu maha, aga põle, kis seda kuulatan on Aud; nemä istuva lavva man, `aava pikä jutu maha Puh; minge`istke koheki aid`vi̬i̬rde, sääl jututage oma jutt maha, aga mitte lavva man Kam b. (hävimisest, hävitamisest) puuk - - viiakse liida `alla, pöletatakse maha Mus; Maja põles nendel maha Pöi; maea laob maha Tõs; kõik `uoned põlesivad `muani maha VMr; elumaja om maha lagunu, perenaine sures ärä; laut `paĺle põhjani maha Krk; si̬i̬ sõda palut ka `ulka majasit maha Puh; seo külä `paĺli `puhtumass kõ̭iḱ `maahha Vas c. (puude raiumisest; taimede lõikamisest, niitmisest) Kõik jämedäd ja `piened [puud] pidid `kirvega maha `laskema ja `katki `raiumaie Lüg; tämä `tahto terävä vigasti, kui tädä `maahha `lüvvä Vai; jaani`ätsed parati `öitsvad, kut ein saab maha Jäm; sügise `lastase puid maha, tehasse agu Khk; möned kase kärsid on einamale jäänd veel, vötame need poar `kärssi muha Jaa; `Niitsid eina maha ja `jätsid `sõnna sammase `paika Pöi; kõik puud `võeti maha Muh; Oome `öhtaks `saame einamaa maha Rei; vikatiga niideti rohi maha Rid; kui vili maha võets, siis koguts ää kua kuhilasse Lih; mul oo vekat́ vahe, ma löön [rohu] maha Mih; `Niitäjäsi vähä, `õhtas eenämuad maha ei sua Khn; lehtpuu raiu noorel kuul maha, mädaneb kohe Tor; meil sai siit maha `võetud `metsa Kad; puud tulevad maha lasta VJg; meie aema kõhe eenä maha Kod; miul küll ein käis maha ku suitseb; kui kuju ilm olli, lõigati mitu ett maha Krk; soearjass tirisep vikati i̬i̬n, aga mitte maha ei lähä Nõo; ku vili ilostõ‿ks kõllatsõss lätt ja - - sõ̭ss ei olõ muud kui lüvväss mahaʔ Plv; mõts `raoti `maahha, kae˽ni̬i̬ jämehiid puid es olõ˽`kohkiʔ Vas d. (surmamisest, suremisest) mattukse raha `oidasin ikke, et suren maha, siis‿san ikke maa`mulda VNg; sie `aigus - - tappabki maha, `õlgu `luoma ehk inimist; võttas karu elo maha; `käägista maha kõhe sie luom Lüg; Lüö kas vai maha vai `räegi `iaga, täma tieb ikke oma`muodi IisR; lasin `ülge `maahha Vai; kuul vöttis selle maha Pha; sial Upa põllal `lasti kua mehi muha; Oli maha `löödud, tea kedagi, kes lõi Pöi; kolm kuud elas, siis `surri maha; ta tuleb murrab mind maha Muh; `uńta oli nii paĺlo, et obose `varsu `olle ikke igä `öösi maha murdnd Mar; tuapoisi `laśsid maha Vig; [vana] obune lüiakse maha sigadele ja, ärg - - läks ikke inim toiduks Koe; karu muŕs maha mussa äŕjä Kod; nad laśsivad `põtrasid maha ja `kitsesid Plt; olli tõise maha kõmmuten; täo paĺlu `lu̬u̬me maha koolu Krk; [tal olnud] kuri siĺm, nigu lännu `lauta, lu̬u̬m `lõpnu maha Ran; `pikne `olli kolm `lehmä maha löönu; püssi`rohtu `olli `väega veedi, selle es saa üttegi tuvikest maha Nõo; katku aiguss, muud ku rahvass `ku̬u̬li maha Rõn; lät́si t́sika `ki̬i̬ldmä, taheti püssäga minnu `maahha `laskaʔ Vas; sõ̭ss tapõti noid maha, kelle pääle sõrmõga näädäti Räp; surm võtt `kõiki mahaʔ, `korgit kuningit, kedä taht Lut e. (müümisest; raiskamisest, kulutamisest) `ostab siit meilt ülesse, läb `teises kohas müüb maha VNg; seńdi suad, selle ju̬u̬d maha Kod; mihe talu `müiti maha Hel; mes `kopka saab, ju̬u̬b maha; mes mä `ti̬i̬nsi palga, tolle ma maha jõi Ran f. (mingi aja või sündmuse mööduda laskmisest) Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu Hää; täna ommiku oleks piima `viimise maha magand, kui kell ei oleks särisend JJn; magas selle söögivahe maha Pal g. (ametikohast loobumisest) minä `viskan maha õma ameti, enäm ei taha Kod; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ; aamõtist sai ar `maaha Se

Vrd maalõ

6. olematuks, mitteesinenuks Laste i̬i̬st `oiti `kõike `aśja maha (varjati) Hää; poiss salass oma latse maha, ütel: minu ta‿i ole Ran; kuritü̬ü̬ salati maha Nõo; ärä saladu mahaʔ Har

7. kindlaks, kokkulepituks Meitel oo see asi juba ammu omavahel maha tehtud Kaa; `tehti seal siis kaup maha, `joodi se viin ää seal, kui [kosjad] `vastu `võeti Muh; siis `tehti kaup maha, kuipaelu karjatsel `palka makseti Koe

8. (koos verbiga) maha jätma ~ jääma 1. millestki loobuma, midagi hülgama enamb ei old [pulmas] `kirstu lunastamist, nüüd on keik `jääned maha nie `muodid Hlj; `milla täma jättä sene `juomise maha; sie mies jättas oma `naise maha, vottas `uue `naise VNg; miä‿n sinu maha jädä Vai; Piip ees `jälle, soa ikka [suitsetamist] moha jätta `öhti Pöi; selle reo naese pärast pea ma isa ema maha `jätma Muh; ta jättis need viisid maha, ta oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; sa jätä ni̬i̬d mõtted maha Kod; jät́s selle moodu maha Krk; vanast olliv särgi, särgi mu̬u̬d jäi maha enne eesti sõda Hel; nüid ei tiiä, kas ta om tollest mehest maha `jäetu; jätä maha `ni̬i̬dsekerä, `taivan `tuhvli oodava Puh; Kui levväd linnupesä, siss oia suu kinni, ei tohi ambit näidätä, siss jätäb lind pesä maha, kui ambit näität Nõo; timä lubasi kõ̭iḱ halva˽`kombõ maha jättäʔ; mu poig om ka jumala maha jättünü Har; üte naaśõ jät́t `maahha, võt́t tõõsõ Rõu; noid sõnnu jäteti `maaha, noid inäp tarvitada as; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ma olõ suitsotamisõ maha `jätnü Räp 2. kellegi, millegi lahkumisel alles, endisesse paika jääma; tahapoole jääma `mootor jääb ka `lainest maha, ikka `laine on `kiirem Jõe; `Suuremad `juoksid `kiirest, `veikemb jäi maha IisR; `tahtos miust `maahha `jäähhä Vai; püksid jähid `mõisa `õue maha Muh; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; jäi ise maha, teesed läksid ää Tõs; kui vesi alt ää kuivab, siiss jääb iä korge maha Khn; `kõikel [uppunuil] jäid naised ja lapsed maha Aud; tindid (tindikalad) ma unetasi päris maha Hää; maea põles maha üks sui, muud maha ei jään kui kuusk ja vana sain Ris; ei `võetud teda vekest ligi, `jäeti siia maha JJn; sa olet silmä maha jättän [võrgu kudumisel] Trv; jätten papi `surnuaia pääle maha Krk; ma `saie ette ja mi̬i̬ss jäi miust maha Hel; kes virga viisud rätid kannab, kui `laisku siän ei ole. kae virk unetab maha, siss laisk viib `järgi Ran; temä om oma `tü̬ü̬dega `loiku jäänu, om `aiglane ollu ja om tõśtest maha jäänu `kõ̭ikist Puh; meil om `ulka maad `minnä, `piäme `rühjämä, et me rongist maha ei `jääme Nõo; pu̬u̬l`tõise `aastane olli ma emäst maha jäänu, nii et ma tast midägi ei mälete San; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; säidse `poiga oĺl ja kat́s tütärd oĺl tol, jäi `maaha läsäl naasel Räp 3. sööti, harimata söötis, harimata see on vana mahajänd pöllu koht ‑ ‑ kadagid kasvatab Khk; padrik vöi rapik, mis on maha jäänd Kär; põlluks tegin kaks tükki `põldu `praega, mis on maha jäänd, suur lepik pial, akka uuest `juurima Koe; si̬i̬ maha jäänü maa - - ku ta kolm, neli `aastet mahan om, siis om sü̬ü̬t `valmi Krk; maa `olli lahjass jäänu, es ole sitta saanu, siss jäi maha Ran; mahajäänü maa, kos enne põld om ollu, om `jäetü üless `kündmädä Ote; maha kuulutama ~ hüüdma ~ ütlema ~ hõikama (abielu maha kuulutama) `pruutide mahakuulutamine, kaks ehk kolm pühabad, kolm `korda öpetaja `itleb Jäm; paarirahvas kuuludasse maha; `kirkus `üitasse maha, öpetaja üiab maha: see, see, nee `tahtavad `paari `minna Khk; läksid kirgule, `eelti maha Mus; See on kergu `säädus, et kolm kord `öötakse kantslist moha Pöi; Ann tuli sealt ää meitele ja alles sis `lasśid maha ütelda Kir; [kõigepealt olid] kää`anded ‑ ‑ siis on kaks nädalt vahet, siis oli kiriklik mahakuulutamene, siis oli ka laulatamene Lih; pühabä oli `kantslist maha `üeldud VMr; senis kui pulm `tuĺli, kirikust õegati maha, kolm `korda Kõp; ku esi olt kirikun, ku sut maha õigats, siss latse `rü̬ü̬kvet Krk || kombetalitusel surmateadet avaldama surnut üteldäss maha - - opetaea `ütleb nime, kui vana ja kelle laits, kõneleb kah oma `kõnne Ran; maha saama sünnitama täma sai pojaga maha Khk; see naisterahvas on maha saand Emm; tä akkab `varssi maha `soama, akkab titte `tooma Tõs; meie emä on maha`suamisel, maha`kukmisel Kod; sai katõ latsõga `häśte maahha, a kolmada `aigu `ku̬u̬li arʔ Se; meelest maha minema ununema see jo `ammu meelest maha läind Pee; jutud lähvad meelest maha SJn

mamm mamm g mamm|u Khk Kaa Pöi Muh Hi Mär Han Pä hajusalt KPõ, Trm Kod Plt Pil KJn Kan Krl Plv, -o Emm Mar, -a Saa M hajusalt T, Kan Har VId, -i Hää Kad Kod, `mammu R; n, g `mammu VNg Vai lastek

1. mari kui `lastele `marjast `anta, siis `üelda, et laps tahab `mammu Jõe; `lähma `mammule VNg; `lapsed `kutsud `marja `mammust Vai; lapsele `antase `mammusid Khk; Nii kenad kirjud mammud olid Pöi; meil pole änam sösust last, kes `mammu toob Phl; Mammud oo toored Han; vaat kus mammud, säh `mammu Tõs; oot, ma annan sul `mammusid Ris; sul on jo `mammusi küll JMd; minä kua võtan `mamma Kod; emme annab lapsele ühe punase mammu Pil Vrd mann1

2. hernes, harvem ka uba Nägi `erni, nüüd ajab aga `piale `mammu ja `mammu IisR; Täna lapsed on `vastlapee, täna `öhta paneme `jälle mammud `katla Kaa; Mammud keend nii `pehmeks Pöi; `erned üidasse mammuks Muh; Püiab kaks `mammu lusisse Amb; `erne tera on koa mamm Trm; ema keedab `ernid ja annab siis lapsele `mammu Plt || (kartulimugulast) Karduled `pańdi samm ja mamm Kei

3. söök või jook mamm on söök ja apa on jook Emm; lapsel `antags `mammu Käi; ma lähe sole `mammo `tooma Mar; Laps taab `maḿmi Hää; anna lapsel `mammu Ris; ju̬u̬ nüid `mamma Trv; lait́s küsüss esi ka `mamma, viiäss tal ju̬u̬ḱ kätte Krk; lastele pakutass `juvva, seh, ju̬u̬, mamm-mamm Kam; annaʔ latsõlõ `mammu, küll tä sõ̭ss vakka jääss Kan; lat́s küśs `mamma, lat́s taht siss juvvaʔ Plv; latsõlõ `antas `mamma luto läbi Räp Vrd mamma2

4. varvas tiĺlukesed lalad, mammid õtsan Kod

mats1 mat́s Juu Hls Krk San, g mat́si Tor Rap Jür Kod Äks Lai Har Rõu Plv, matsi hajusalt Sa, Tõs Ran Nõo Rõn; mats g matsi Hi Han, `matsi hajusalt R(n `matsi Vai); g matsi Mar Vän Hää(-t́-) Trm Hel

1. halv maamees, talupoeg; van eestlane Mats `linnas ja lill `rinnas (eputamisest) Hlj; kaks `matsi `andasime `eksaa·meni ärä, `vonnid (sakslased) kukkusid läbi Lüg; Põllutöö oli matside töö Khk; taluinimest kutsutakse mönikord matsiks, aga änamasti on pops ikka mat́s Vll; Põle matsi mure, mis maami̬i̬s lehmaga ti̬i̬b (öeldi, kui keegi toppis oma nina teiste asjadesse) Hää; ta `tahtis näha `soada verd, mis mat́si nahast `väĺla keend Rap; Sina, mat́s, pia suu ja tie tüed Jür; linnami̬i̬s `ütleb, et mat́s tuleb `linna, kõhe `tunda, ni̬i̬d on mat́sid mualt Kod; aga minul on `mõisniku tooĺ siin all küll `istuda - - ega siss mat́sil nisukest `tooli ei olnd Äks; `antvärk̀isid oli `rohkem, kes pold mat́sid ega moonakad Lai; mat́s maalt - - kirjatü̬ü̬d ei tunne, mis `siante `linna ot́sip Krk; Matsist või küll saks saia, saksast matsi ei saa Hel; ole ma matsiss `endä `eitnu, siss ole mat́s kõ̭ige oma värgi ja eluga; sagsa es taha, et ta matsi `mu̬u̬du kõnelab Nõo; sitta, mat́si murõʔ, las tel minnäʔ, tõist perremiist `ti̬i̬ni, siss ta näge, kuiss muian eletäss Har; Mat́s `viskas mahaʔ, saks pand `karmańni = ninanuuskamine Rõu || (neutraalselt:) inimene üt́sainus sann külä `pääle oĺl, nüüd om sann egal mat́sil Räp

2. ebaviisakas, kasvatamatu inimene (ka sõimu- või kirumissõna) mogomaine `matsi Vai; Ennem ma sure näĺga, aga matsi juure ma tööle ei lähe Han; las sind - - mat́s võtta Tõs; oh sa va - - máts Juu; ta om vana mat́s - - tast ei saa jako `kiäki Räp || tohman ma vana mat́s unutasi selle ära Jäm

3. euf uss matsid tulad `matsabäst maa `pεεle Khk; palava päävaga [on] pailu `matsisi Vll

4. kuldnokk kuldnokad [on] - - matsid Phl

5. (kaardimäng) mats on `kaardi mäng, kolm `kaardi `anta käde ja siis `aeta tagasi Emm

6. hallitus mats sees leval Phl Vrd mätsi

mingi|sugune `mingi- Jõe VNg Lüg Pöi hajusalt L/-ń- Hää/ Ris Kei Juu Kos Kod KJn(mingi-) Pst Hls Puh Võn, `minge- Kuu(-ŋŋ-) Hls, `minki- Har/-ń-/ Räp, miń- San (mõlemad osised võivad käänduda)

1. mingi a. keegi või miski täpselt määratlemata `Nuorik old `kindel, `miŋŋesugune `kummidus siel pidäb olema Kuu; `Mingi sugune väŕv sii on olnd, aga see on nõnda ää `leekind Pöi; laala `mingisugust `laulu Tõs; ti arvad mu mińsugu - - rikka ärrä olevet San b. (rõhutav sõna eitavas lauses) `mingisugusi `riidi ei `anta Jõe; `aidas ei õld küll `mingisugust mets`luoma liha Lüg; minu `aeges põnd `mingidsugust `rohtu Kul; ajab niisugust läma `väĺja, mil `mingisugust mõtet pole Kei; ei õle `mingisuguss tü̬ü̬d tehnud Kod; minu `täädä ei `pantud [surnule] `mingisugust ̀aśja sennä `kirstu KJn; es ole `tassi vi̮i̮l, es ole `mingidsugust nõud Pst; et tal enäp `minged sugust midäge es ole [põlengu järel alles] Hls; `mingisugust rõivast ei ole poodin, mis `mulle peri om Puh; ma ei olõ sullõ `mińkisugust kahju tennüʔ Har; kahru`persest tuĺl suits `vällä - - `minkisugust `korstnat es olõʔ Räp

Vrd minki|sugumanõ

2. mitte midagi [ta] äi tee mitte `mingitsugust Pöi; taara usk oli paganausk, noorem põli ei `uskund `mingisugust Mih; iired `tahtsid mind ära murda, ei kaśsid tein `neile mitte `mingid sugust Aud Vrd mingine|sugune

Vrd miigi|sugune, mingegi|sugune

3. missugune oli‿s `miŋŋesugune sie [ilm] oli, aga vatta Juss läks ikka, tegi `Viinistu `reisu ärä; Nää `mingesugused mügerigud on `värssil juo pääss, eks‿ne `aeva `kasva; `Mingesugune se neist `poistest sis siel nüd sinu `peigmies on ka Kuu

musu muśu IisR L Kei Juu Jür JMd Tür Koe Iis Trm Kod Ksi Plt KJn Trv Krk Puh Nõo San Krl Rõu, muśo LNg Mar Kul Ris Plv Vas; musu Kuu Lüg Vai Jäm Khk Kaa Vll Pöi Muh Emm Rei, muso Käi

1. musi, suudlus emä `ütleb `lapsele, et `anna nüüd musu ka. laps `annab siis `kärmest musu emale Lüg; Kui pappa `jõulust kodu tuleb, siis `annab muśu ja `kompvekki IisR; lepime εε, ma anna `soole musu Khk; `peimes `andis ruudile laulatamese `aegaski musu Muh; Poisid tahtvad ikka tüdrugate kεεst musu vetta Emm; anna `moole muśo Mar; muśu oo see kõege parem asi, mis üks laps anda veib Tor; ta tegi mul muśo Ris; ega teiste nähes muśu `anta JMd; magus kui muśu Iis; kas tüdruk muśu `ańdis ka Trm; ku sa muśu tahat, siis tahat muud kah Krk; ańd mulle muśu ku `lopsti; ku nakassiva siss sääl muśutama, mulle ka iks muśu ja muśu Nõo; `ümbre kaala võtt kinni ja tüḱüss muśu `andma, jälede kena lait́s San; täl ummaki huulõʔ muśo `anma `vaĺmiss Plv || lapse hellitusnimi oh sa mu muśu, terete külätätät kah Krk

2. lastek suu pista mususe Vll; lapsel pestaks muso `puhtaks Käi; lapse muśu saan `aiget Var; muśu must kõik PJg; pane sai muśusse Kei; mõse latse muśu kukuss Trv

muu1 muu üld; gpl muine Pöi Muh, munde Jõe/`m-/ HMd HaId Amb Ann Kad MMg Äks Lai Plt KJn Trv Krk TLä(-ń-), muie Kod Lai Krk, `muie Kuu Lüg Vai

1. substantiivselt osutab millelegi või kellelegi kõnealusest erinevale a. (tähistab midagi ebamäärast ja abstraktset, elutut) mis muud kui sie on mu amet Lüg; midä nüüd muud tehä, kui ottasin krabu `sorgad `kinni Vai; mis sa veel muust räägid; pole sεεl muud näha olnd kut kaks pisist `lamba `talle; kui lehma udar oli `aige, siis es möisteta muuks arvata, kui uśs oli osand Khk; me‿p ela muinest kui kala püist Muh; mis neil muud teha oo, mutku `vahtivad üksteese `silmi Mär; muud ei tohe `kaasa võtta, kui oo lubatud Tõs; easte elada tahan, ei muud kedagi änam Tor; siin muu ei `aita, kui pane matakug päha; muu pärast ära muretse Saa; ei saa muud tehä, mutku vahi teist taga Juu; külap vist parandab `aeda, mis muud seal kõnnib JJn; eks‿se vist sammeti riie old, mis ta muu ikke oli Kad; mes siis muud kui minema Trm; värnitsägä tõmmatasse `eśte `akna ruamid üle, kellegä muiegä; ma ei `suagi muud ku ti̬i̬ `sü̬ü̬miss Kod; mina olen `kuulnu, et pulma ja matussega mitte üle järve ei `minta, `sisse lähäb, mis muud Äks; kanarbikud `koŕjasin metsast, panin patta ja `kietsin ära - - ma muiega küll ei `värvinud Lai; muud mul sulle `anda ei ole KJn; muud ei saa tetä, `vaata ani `poigi Hls; mikess ta mundess õigats ku üit́s raaḿ Krk; kiisa li̬i̬m om `väegä ää, salvat `leibä manu ja muud ei tahakina Ran; `paĺlalt käsi koti sai lavva päält kätte, kõ̭ik muu `olli kadunu Puh; `nu̬u̬ruse rumaluss ja vallatuss, mes tä muud Nõo; mul ei olõ põrra muud ku kait́s kanna San; ei olõ päält särgi midägi sällän, muud pääl ei olõ Har; Ega siin naid põllu`pandmise `riistu moid es olõ˽ku vikat́, tsiŕp ja riha Rõu; maka suurõ pümme mõtsa seeh, muud näe‿i ku mõts ja taivass Se b. (tähistab elusolendit peale mainitu, kedagi teist) `muidu nad küll ei varasta, on ju ko˛e `tiada, et `nende tüö, `kelle `munde Jõe; `Muiel on `kaigil `kardulid üleväl, aga `Oŋŋal on veil ottada Kuu; `kelle `muule tien `eina ku oma `naaburille; `muiega ei õle kuos õld Lüg; pole sεl muud olnd mette kut me kahekes̀ti Khk; muine kää neid `võtmid äi ole Pöi; `Meitel põlõ muudõlõ `ühti anda, omadõlõ üksi `jatkub Khn; kellele `muule sa veel annad, kui oma lapsele ei anna JMd; eks sie tema käte tüö ole, kesse viel muud VMr; kelle munde ta ikke on kui minu Kad; ta muid ei taha kui mind Trm; jumal võt́t minu lapsed ärä, muie lapsed alles Kod; `ańdis ehk mõnele `muule Plt; muiel ei oole `valget `koera Krk; meil `olli varb `aidu, mundel siin es olegi Ran; minä jäi kodu, muu lätsivä `kerkude; võta esä emä oppust, ärä muinde oppust kae Puh; sul illuss `uńdrik, sa‿let nüid üle muede; kidsi sü̬ü̬b kirstust, `elde muede mulgust vns Nõo; peremi̬i̬ss jää iks `kõrdapitti `vaesembass, lü̬ü̬ muile käemehess, kes `laine taht, aga nüit massa Ote; muudku muidõ `kraami varasti ja salavusi möivä San; ma ei ole tu̬u̬d tennüʔ, teḱk keäki muu Krl; opõtaja om `eślik inemine niisama ku `muukina Har; kõ̭igil umma ütesugutsõ kuŕgiʔ, mul ku muil Rõu; pühäbä hummogu laśk muil `maadaʔ, nüśs lehmäʔ ja lät́s `kaŕja Vas; nägo om muide nätäʔ, tervüss olgu `hińda tiidäʔ Se

2. adjektiivselt osutab terviku täpsustamata osale: ülejäänud, teistsugune, teine a. (tähistab midagi elutut) mul on muid `asju teha Lüg; muud muret en tiä kui `leiva mure Vai; mee ta sest `siia toob, viiga `muuse `kohta Khk; Ju see mõni muu asi oli kut nael Pöi; neid ep `panda muunel aal mitte `jalga Muh; pole mul muud `asja midagi Rei; ei muul ajal `aega ei ole kui pühaba Mär; põle mool muud muret kui söögi mure Tõs; Muud `mu̬u̬di ma küll ei tää, ikki on `lambarauad olnu Hää; muude tööde pärast ma muret es tunne Saa; süldil pannaks mõlemid, pia liha ja jala liha, kisse muu lihast `keetis Ris; muud `palka ta siis ei saand Kei; pulgad on tamme puust, pulk mundest puudest ei pia JõeK; ma ei `tiagi, kas kellegist mundest puudest `mahla saab kui kasest Ann; muud uudist ei ole VJg; pane muu `paika, ärä pane vana kõha `piäle; muie (teiste inimeste) ki̬i̬lt mina ei tiä, muku sedäsamma muaki̬i̬lt Kod; muud pastalt es oole - - ku karva `pastlad oĺlid Vil; kui muu tallituse rahu olive - - `võeti tuli ülesse ja sõss kedräti ega `õhtu Trv; muud muret ei oole, ku ma ärä lää, et mu maak (maake) maha jää Krk; temä munde `luskidega es sü̬ü̬ ku tolle `luśkaga Puh; ni̬i̬ muu ti̬i̬, n‿olli külävahe ti̬i̬ Nõo; ma muust söögist ei ooli kui `leibä saap Kam; temä mõśtap veneki̬i̬ld ja sagsaki̬i̬ld ja muid `ki̬i̬li kah Rõn; muid küüsümiisi oĺl kah Rõu; viläʔ nakkasõ `vaĺmiss `saama, muu `tü̬ü̬ga vaia ruttadaʔ Vas; keedeto seeneʔ pandas `pu̬u̬ltõ `vaate vai `kirno vai `mõ̭ntõ `muuhtõ puuanomah́e Räp; `võtmin om (tuleb võtta) muu aži ette Lei b. (tähistab elusolendit) `mundest kalast ei saa nii iad `sousti kui `ahvenast Jõe; siin on `muidki `lapsi, kedä `tarvis `risti; muud `kalla ei `saagi kui vaid `äŋŋeri Vai; minga möni muu inimene, mis ma pεε minema Khk; täkule `anti `rohkem rokka kut muede `oostele Muh; siis `anti `neile (sõduritele) suured auristid `kaela, muudel inimestel põle au`ristä Mar; sie põle munde inimeste asi Jür; muu inimestele es `anta [paremat toitu] Vil; latikal om põi, särjel om kah põi, muul kalal `põie ei olegi Trv; sa piat abe ärä `aama, siss olet sa ka munde inimeste `mu̬u̬du Puh; ma arvassi, et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tõrvass uśs - - nii must nigu üd́si, muedu nigu `muuki uśs Kam; mul oĺl tuline kuri ämm, muu rahvass kikk `naardsivõ San

3. teistre muidõ `rahva lihm oĺl põrnast läbi lü̬ü̬d, selle ta `ku̬u̬li äkki välläʔ; muidõ rahvass lubasi kah meile abiss tullaʔ; leki˽`pi̬i̬rdu `laskma, muide poiśs pańd piirulaua üless Har

mõdu1 mõdu Lüg Muh Mar Mär Kse Vän Tor Hää Saa Juu JMd Ann Koe VMr VJg Iis Trm Kod Äks Plt KJn Vil Trv Hls Hel hajusalt T, V(p mõtu), mödu Jäm Khk Vll Rei Ris, modu VNg, medu Kuu Vai/-o/ meejook kui täna õled pali `viina võttand, siis `tõisel `päiväl on üva mõdu `piale `võttada Lüg; mödu `öötakse, linnast ikka ostetavad Vll; kui lastel olid `leetrid, siis `toodi mõdu, `anti lastele, et see pidi `leetrid `vällä `aama Mar; laadal müevad mõdu koa, siis poisid ikke seal `ostvad Mär; mõdu oĺli ää `juua, kipitas ninas Saa; `enne oli iga `körtsus oli ölut ja mödu koa Ris; mõdu on ia joomaaeg Koe; `aigele `anta mõdu VJg; ku ti̬i̬d kaĺja `leibä, pańni servän one nagu mõdu magus Kod; mõdu - - seda olen mina ka joonud Äks; naestel oĺli mõdu pääju̬u̬k Vil; nisudest ja mi̬i̬st tetti mõdu - - seppa (pärmi) sellele ei ole tarvitet Hls; õlu `olli ütsindä `väega mõrru, mõdu `olli makuss Nõo; si peremis - - `ośtis mulle sis mõdu ja saia `krińglisid KodT; mõtu õ̭ks tõivaʔ, kes `kaema tuĺli Plv; i̬i̬n sepa `šišše `panmist om mõdu, kui sepp `šišše pandas, siss kutsutas olu Lei

naps2 naps Mar VJg, g napsu hajusalt S, Mär PJg Tor Hää Ris JMd Iis Kod Plt KJn M Plv, napsi Trm

1. löök, hoop; napsamine Löö veel üks naps Jäm; ta sai igavese napsu sεlt kukkudes Khk; Kellu löi kümme napsu Kaa; Paar `napsu oli soand äiata, siis `kargand öle aja `metsa Pöi; `jätke viimane naps löömata Muh; sain ühe napsu sul anda Rei; `napsas ühe napsu tale piitsaga Mär; `andis tal mitu ääd `napsu Hää; lõi kanal pea ühe napsuga Ris; eks lastele `anta koa `napsusi vitsaga JMd; ühe napsuga võt́t iire `kińni Kod; nõndagu üte napsu anni, nõnda läit́s puu pooless Krk; `ańde tälle napsu Plv

2. piltl (õnnetusest, haigusest) tea, kust ta selle napsu soand on, aga nääd sa viga on `külges Jaa; Külmetas ennast ää, oli naps käe, läks `auda; [tal] On ikka vist naps külges, miks ta palgest nõnda lapeline on Pöi

nämi nämi nämm `lastele `anta nämi Emm

nöölas nöölas g `nööltse Hi; pl `nööltsed Khk/-öe-/ Kaa, nõeletsed Muh

1. nõel Äi nεε änam nööltse taha lönga panna; Kassipuja eest anta suur nöölas Emm; kopiga eest ma `osti vana arjaka kεεst pisise nööp`nööltse Käi; `Aita mul nöölast `otsida Rei

2. piltl (liikmete tuimuse järel tekkivast torkivast tundest) käsi surnd εε, `nöeltsid täis Khk; nõeletsed `jalges Muh

ohu|rohi ohutamise rohi Vanade meeste ohurohi oli liikveri; Igas majas teda (tõrva) oli, ta oli otse kui ohurohi Kaa; Ohurohuks peab ikka `viina majas olema Pöi; Piibupigi oo ea ohurohi ambavalu vastu; Anta just kut ohurohtu (antakse vähe) Emm; mää reigas on ike üks ohorohi Ris

osadus osadus g -e pärandiosa naene suri ärä, aga mehele taluss osaduss es `anta Kod

paks paks g paksu (-o) eP eL(pagsu), `paksu R; n, g `paksu VNg Vai(-o)

1. a. suure ristlõikepinnaga; ant õhuke Puest `ostetud suurrädid igä olid `palju ohemad, mes kodu `kuoti, nie olid tügü `paksumad kohe Kuu; nönda paks jää oli veel pεεl Kaa; See laud on `siia paks `panna; Paksu lume ajas veel kevade maha; Kena paks tekk, see on soe ka Pöi; `sõukesi `paksa `kindud oo mool küll; paks nahk `tuhlil peal Muh; siis ta jεεb paksem riie, kui jämem löng on Phl; küll oli aga seal paks muda Kul; käbad `oĺlid kadaka puust ja paksu (paksust) männa koorest Hää; mõni inimene ei taha `paksu `kooki HMd; ilus paks lumekord oli ommiku JJn; eks mäńnibul ole `äśti paks kuor küll Kad; süet́ on kõva maa, paksu mättaga Iis; võiseened on paksud seened Pal; mineva taĺv oli paks lumi, ei saand `uńta ära ävitata Äks; kes `väĺlagi ei tee, see on paksu nahaga piltl Lai; lõhmussa koorest sai ka `niina, aga paju ku̬u̬r `oĺli paksem Vil; kui ommuku paks kaste mahan om, siss tuleb ilus ilm Hel; säŕk `oĺli igävene paks, t‿`oĺli oma kedrätust ja kraasitust tettu; peopesän om nahk paksemb, tu̬u̬ tuleb tü̬ü̬st Ran; leib om paks, karask iki tetäss õhuke Puh; mul om `mitma `aasta kaĺlendre - - suure pagsu; põrss ollu väga ummussin pagsu koti sehen Nõo; latem tuĺl tõenekõrd nii paks nigu si̬i̬ me pliit́ Ote; mi‿sa ni pagsu koorõ aat, koori õhukõsõ San; si̬i̬ om paks plańk, si̬i̬st om rassõ `aknõ `raami tetäʔ Har; paks `valgõ kelmeʔ oĺl `lambal silmä pääl Rõu; anna˽tu̬u̬ `ohkõnõ rät́t - - seo om `väega˽paks Vas; `rahkõʔ omma tettüʔ periss paksost nahast Räp b. suure ümber- või läbimõõduga, jäme ülimäine `palki on `paksemb; `nuora on `paksu, `nüöri on `oika Vai; maki oo paks Vig; [voki] pingi puu on kümme `toĺli lai - - ja kaks `toĺli paks KuuK; meie `kopli servas on kõhe paks anepaju IisK; pagsu pajo kasvava päevä pu̬u̬l Puh; neli `tolli `olli ri̬i̬ jalass paks; mida pagsemb niids, sedä kõvemb sai viis Nõo; keress piäp olõma nii paks, et tuld lakkõ ei lasõʔ Räp

2. (olenditest) a. tüse, priske `naine on paks kui känikas VNg; pekk `ieringid, nied õlivad `paksud, `paksemad kui `tõised Lüg; Iad ja parema omale `sisse ajand, nüüd on paks et `lõhki menemas IisR; `pakso inemisel on `ränkä `käiä Vai; Sa oled ennast paksuks söönd Jäm; paks kut vana tarna labu Mus; möni `söuke `paksude `löugadega Vll; Suur siga oli, nii paks, et mõõda vaksaga Pöi; paks mees nagu suur lõmmakas Muh; Ma oleks veel paksemaks läind, aga nahk äi venind änam Rei; tä `neoke rammos paks inimene Mar; paks nagu lihunik Kse; näe, kui paksu mottis paledega see inime oo Tõs; Üks paksu `njaoga poiss tuli `vasta Khn; oh sa `oitku, küll se‿mees on aga paks Juu; need on sial kõik paksud tüdrukud JMd; ma olin nii paks kui karupueg VMr; olivad paksu punaste nägudega mihed Rak; paks mies nägo tüńn Trm; paks kut́sikas nigu pakańd Pil; `pakse `lu̬u̬mel ei ole kedägi ädä Hls; esi olli ku ma‿ilma ahi, paks `kangest Krk; täl `oĺli paks kirju lehm, ta sai ää kõrra `piimä Ran; ennembide ma olli pagsemb, ku ma kipeste mäkke lätsi, siss mat́t eńgu `kinni Puh; noore om pagsu, ega vanan ei lähä enämp pagsuss; voorimestel olliva suure paksu obese i̬i̬n nigu võlli Nõo; Kõrdsi imändä oĺli˽kõ̭iḱ vanast pagsu˽nigu mõheʔ Urv; tal omma paksu põsõʔ nigu tõsõ mihe perse Har; ma oĺli kihäle paks, ni `ńaolõ kah Vas b. tursunud, puhetunud `tuomika `marjad `tieväd suu `paksust Lüg; nina om pähän paks Krk; kae mul om tõenepu̬u̬l lõugperä paks, katsipoolitse om üless aanuva Nõo; mul om ki̬i̬ĺ toomõ `maŕju süüen paksuss lännüʔ Har c. (rasedast) `surnud paksust piast ära, kõege lapsega Äks; ilusat `aśja kästäss `vahti, siss ku paks oled; `tüt́rik `oĺli poesiga paks, poiss salass maha Ran; ilma mehetä om täl kolm last ollu, nüid üteldäss jälle paks olevat Nõo; mõni poiss küll võtab ärä, ku ta tunneb, et `tüt́rik om paks Rõn; `pernaanõ om paksuss jäänüʔ Kan; tu̬u̬ `tütruk oĺl suuŕ paks, ku poiśs ta võt́t Har; oĺl paks joʔ viiendät kuud Rõu

3. tihe; ant hõre `paksu `pilvie tagand tuleb vahest `väljä päiv; nii`palju paks oli, et no üä asi, ku `paari`kümme `mietri `pääle midägi nägi (udust) Kuu; siin oli nii paks leppik, et rohu`lipsu ei old Hlj; `kasvab nii paks ein, et õle mies ja lüö läbi; `õige `paksust õli `rahvast Lüg; koes `paksu `eina on, säält `kerkib labusid nda‿t `seenid üles Khk; Oomiku oli taevas `paksus `pilves, niid laarib ää Kaa; nii paksult kala, üks obu äi too kala ära Pha; Kena paks rohi jähi kõik `niitmata Pöi; mullu oli ikka paks ruki Muh; suur paks männi mets Phl; ta (part) nii paksu roo sees, koer ei saa koa edasi (pardijahist) Noa; sajab nii `paksu `vihma Mär; `üĺgel oo paks karu `seĺgas Kse; Irmus paks `äikse pagi oli Var; Läks paksuks lumõsaoks Khn; `enne oli kõik seuksed paksud külad (tiheda asustusega) PJg; täna omiku on nii paks udu, et ei näe kedagi Vän; `juused `oĺlid küll paksud; Pere paks ku pudru-unik (palju lapsi) Hää; kis oli läin `sönna `paksu `metsa, ei ole tagasi tuln; ku paks ilm ja maad ei näe, `tehtaks puri `veikseks Ris; ea paks seene vihm Juu; nüid on lepik juba `paksus `lehtes Ann; kui paks vili oli, siis oli suurem akkjalg VJg; Kui augud kõik kinni õlid, siis õli kambris õhk nii paks (sumbunud), et lõika vai nuaga Trm; `niske paks pilv, et taevass ei `paissnud; rand õli [lutsudest] paks - - tõśsid vedess sõõlaga `väĺjä Kod; paksud kulmud Lai; ilm on lämuksis, udune ja paks kohe Plt; küll on paks vili, mi̬i̬s mehes `kinni KJn; tõene oli paks sari, kui tõist `kõrda `tuultide Trv; õige paksu `rahvage es näe mitti, kus kottel ta olli Krk; `viĺlä sõkutedi, siss `sõḱmise tolm, t‿`oĺli jo paks periss; vingerjit `tuĺli pagsu võrguga, kiisa vai ahuna võrguga; peenembä aena jaoss `olli paksembad rehäd Ran; ega mina tedä enämb es näe, paks udsu `olli; pagsu kammi olliva küll, paks kaḿm tõi täi `juuste seest maha Nõo; `päivä jälle tuuletedi, edimäld `laśti õrrõst sarjast läbi, peräst jälle pagsõmbast Võn; tu̬u̬ nu̬u̬r mõts om paks nigu üits pihestik Rõn; kerigun oĺl nii˽paks rahvass, et es jõvva mitte ollaʔ Krl; mõ̭nõl omma˽harva˽`hambaʔ, mõ̭nõl paksu˽`hambaʔ; noʔ aja nii `paksu lummõ mahaʔ Har; `kiisla sõgõĺ oĺl paks, harv sõgõĺ oĺl jahu jaoss; külä seeh oĺl paks elläʔ Vas; nu omma karmasnigaʔ, `võtva raha arʔ, koh paks rahvass Se

4. halvasti voolav, püdel; ant vedel ma tahan ikke `paksu suppi paremast Lüg; parajast `paksust `sotkida [tainas] Vai; seda (õli) on kahes `järkus ka, `peenimad ning paksemad Khk; [Piim] `aitab küll, on juba paks (on hapuks läinud); Veri ikka paksem kut vesi; Loom saab ega pää `paksu jahu rokka, kudas äi pea kasuma Pöi; kui soone `laskaja nägi, et veri paksuks läks, siis `pandi `kinni Muh; võttis `pakso koort püti pealt ää Mar; `Söödi `rohkem `paksu suppi ja pudru, see `täitis `kõhtu Han; leem oo paks nagu pudru Tõs; paks supp, see on ea supp, `rammus Kei; `paksu mäda `joosis suust Juu; paks `sukru vesi on jälle ehmatuse `vasta ia Koe; ega külmaga piim paksust lähä, `tõmbab aga kilgastama Kad; süĺg paks suus Sim; kui rukki linnassed on, siis saab paks õlu Pal; kui kaua keedad, lähäb supp paksust Lai; ti̬i̬ levä juur paksemas KJn; `täämbe suṕp om vähä paksuks lännu Hls; kui vesi põhjast paks, tuleb suur kala kah üless vi̬i̬ `pindile Ran; kasteti linnasse jahust ja vi̬i̬st nii paks taenass, et ta laḱka es lähä; mul jäi ka pot́t pagsu koorega kokku, ma `riibsi sõrmega kõ̭ik `puhtass Nõo; pagsu `kapsta (mulgi kapsad) tetti nii, pää lõeguti peeniksess, `pantti patta ki̬i̬mä - - siss `suurma `pääle ja liha vai peḱk kah Ote; peopuder `oĺli paks, võtit kaosist munakese `piiu ja `seiet ärä, vedelämbät rüübässit `pääle Rõn; ma˽käve verd `laskman, veri `hüübü mustass ja paksuss Har; paks piim kohupiim Isi kodus `tehti `paksu `piima Hää; ma meelitan kana paksu piimaga, siss tuleb `juure Saa; levä `panti poole `kaupa lavva `pääle ja paks piim `panti ja või ja eeringa Trv; pannas piim patta ja tetäs `paksu `piimä Hls; jõulu edimitsel pühäl pidi iks paks piim lavva pääl oleme Hel; sita`talgu `aigu `anti paremb sü̬ü̬ḱ - - `olli koorega pakspiim ja või Ote; Paksu piimäga rõõska piimä tahtsõ mu imä kõgõ enämb Urv; mi˽kutsumi külh `vaara paksuss piimäss kah Har

5. piltl (millestki intensiivsest) Selle asjaga oo niid seda paksu pahandust olnd juba kui pailu Kaa; mul pöle `ühtid `paksu und magamise `juures Pha

6. subst puderjas mass, tahke aine vms `piiga`lapsed `läksid `paksu `tuoma (kaladest) Kuu; minu `õde õli `lapsuke, pani kõik `nahka, `paksu ja - - emä ikke `nauras, et paks `maksabki raha (kohvipaksust) Lüg; Eks me eluaegas ole koos paksust ning vedelast (kõigest, mis ette tulnud) läbi keind küll Kaa; paks ikka parem kui paĺlas vesi Mih; kõik `paksu täis kasun (võsast) Tõs; Lasõ kohvi terä `aega `selgüdä, paks vaob `põhja Khn; kohupiim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; udaradel viad sees, üks nisa akkas `paksu `lüpsma HMd; üks tang aab teest taga, ei olegi `paksu sees Kei; mis sa vedelad üksi lakud, ek‿sa võta `paksu ka Ann; supi paks‿o põhjan, võta põhjass `paksu Kod; `põrsa `ritsive `li̬i̬mi, ei sü̬ü̬ `paksu Pst; pulk, sellege aets paks vorsti `sisse Hls; üitskõrd lähä mina `sinna, täl kõ̭iḱ vetel ja paks `sängi tettu Nõo; põhjast paksu tõmbama larinal norskama `Kõige üä `tõmmasid `põhjast `paksu, et last mu magada Jõh; Isa `tömbab pöhjast `paksu juba Rei; Magades see paksu põhjast `tõmmamene tuleb Han; Mõni mi̬i̬s magab nõnda norinal - - et `tõmmab `paksu põhjast Hää; Tõmmab õige põhjast paksu, nii et säng raksub käes Jür

palju paĺju (-l-) Khk Muh Rei KuuK Amb Kad I TMr, `palju (-ĺ-) R(-o RId) Hi, paĺlu (-o), `paĺlu (-o) SaLä Vll LäPõ PJg Hää Saa Ha Amb Tür ViK Iis Äks Ksi Lai VlPõ eL(paĺo Räp), pailu, paelu (-o) Sa Mar Mär LäLõ Pä HMd Rap Juu Kos Jür JõeK Jä VMr VJg Sim Iis Trm Äks Ksi VlPõ Trv Pst Hls, paaĺu PJg HJn Amb Pil KJn SJn

I. adv 1. a. suurel määral, arvul või hulgal, rohkesti ega `ranna`rahval `paĺju liha kulund Jõe; neid (kalu) oli nii `palju, `vergud täüs vahest Kuu; kui `palju sa said `vilja Lüg; `Paĺju kisa, vähe `villa vns IisR; `paljo valu ja `vaiva on miul old Vai; lougaste sehes on pailu kalu Ans; eks sa pista sohe, mis sa sest nii pailu oiudad Mus; paelu majasid ole ehitand Pha; mool oli paĺlu `lapsi, kolmteist last Vll; kui `liiga pailu käiata, sis lihab vikat lakale Jaa; Täma on `ilmas käind ja on pailu näind ka Pöi; ää na palju võta Muh; lehem akkab `enne `poegimest `lüpsma, kui on `palju `piima Käi; `saadi nii `palju kala, et pole `kuskis `panna Phl; olavad näe paĺlu raha `teenind Rid; kui on `paĺlo pihelga `marjo, siis vanad tüdrokod saavad mehele Kul; mõja inimesel põle `lapsi, `vaesel jälle naa paelo Vig; Kus pailu ees, `sõnna kogub `juure Han; täma teab paelu `ruhkem, kui meie kõik teame Mih; rookatust olid maeadel, need panid väga paelu `vasta Tõs; `palve`tuńdisi oli sii ikke pailu Pär; ma ole tast ju paĺlu kõvem; Põle si̬i̬ pailu midagi, pailu `vi̬i̬taks obustega Hää; vanasti oli `paĺlu `uńta oln HMd; äe nii paĺlu räägi Hag; seda `külmatõbe põle siin pailu old Kos; nüid ei roovita paaĺu, niidetakse masinaga HJn; mullu oli siin `paĺlu rahet JõeK; ta on minust pailu vanem JMd; sai vanasti ikka tööd `tehtud paĺlu Tür; vanaste mõisa `tienijad kummutasivad mõisa `kruami palju aga `jõutsivad Kad; `suatis paĺlu tervikseid VJg; võt́tis pailu `viina ja suri ära Sim; paĺjo ädäläd saema Kod; nüid on jaań paĺlu (ammu) `mü̬ü̬da ja kägu ikkagi kukub Äks; ti̬i̬ pial oli paelu löga Ksi; kel `karvu paĺlu, see olema rikas Lai; ma ole padrand juba nii paelu Pil; tü̬ü̬d `oĺli paaĺu KJn; `lambit olli meil paelu Trv; `seantsit sõnu om paĺlu ja paĺlu, mis katte `mu̬u̬du ütelts Krk; siss mahub `lauta `paĺlu, kui om vaa `lamba Puh; mõnest kanast saab jäĺedä paĺlu liha; mes sä tillität siss tost rahast, mõni ärä võtab, om pahandust kui paĺlu Nõo; meil paĺlo peret es olõ, me esi käveme karjan Võn; tambi sarve olliva ka kõjo puust tettü, noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ minnev `lauta `kaevõt, kas `lu̬u̬mõ paĺlu om San; ku sannan es saa˽`kävvü, oĺl `kirpõ ja `täie paĺlu Krl; konh paĺlu pinne kaŕjan om, säält lätt susi ilma `haukmada läbi kaŕja, sääl ei olõ medägi `kõrda Har; meil jäi ilosat `haina paĺlo teǵemädäʔ Rõu; su suu kõ̭gõ ju̬u̬sk, ma˽taha ai˽taad paĺlo kõ̭nõlamist Vas; nii paĺo `ańdit ańd Räp; vett lahmustass paĺlo palava `aoga Lut b. kui palju `Paĺju neid `pluomisi `süüa võib IisR; pailu puu koorm maksab Kär; Pailu kellu oo Kaa; paĺlu ube maas oo Rid; kui sügise `rehte aeg oli, paĺlo sa siis magada said Mar; Pailu sa kangast `käärisid Hää; paĺlu sol sedä raha seäl on Juu; pailu neid ilusid `ilmu tänavu on olnd Tür; Pailu sa tahad Trm; paĺlu massap Trv; paĺlu maad sul minnä om Krk; kümme ehk viis `tu̬u̬pi, paĺju `sinna `sisse lät́s TMr; paĺlo minnu latsõ omma˽`toetanuʔ Vas

2. liiga, üleliia, väga egä mets meist siit `palju `kaugel ei ole Kuu; nööp on pailu suur Jäm; paĺju täis söönd ennast Khk; innad olid palju `körged Kär; mineval `aastal oli ein `paĺlu alb Vll; `Laske maa oli pailu pitk, püśs äi võta nii `kaugele Pöi; nee naalad [on] moo jäuks `palju suured Käi; nad (kütid) lasid paĺlu `kaugelt Noa; ta oo paĺlu paks Mär; piim paelo apu, kähiseb juba Vig; Mio sõrmõtõ jaoks aeru käeasõ paelu jäme Khn; [maja on] alt pailu õenes - - või sie `suoja piab JJn; kui om paĺlu aganane vili, siss jääs kivi`siĺma `kinni, ei joose ala Ote; ńää (kartulid) es kasva iks nii ää, ku maa paĺlu liivanõ om San; ta om paĺlu rassõ Krl; ta om inne piḱk paĺlo Räp; hüä mi̬i̬śs oĺl, paĺlo hüä inemine oĺl Se

3. suurt, eriti söja `aeges - - ei saand ju `väŕvi ega nisust koa `kuśkilt paĺlu kättegid Noa; Pilutadi ka vanaśti, aga mina ei tää sellest pailu Hää; kes sedasi liht inime on, ei tää paĺlu Vil

II. pron (viitab kellegi või millegi suuremale hulgale) `naised tegite ka `kuhjasi, `paĺjud `naised tegite `kuhja Kuu; `Paĺjugi mis ta lubas, näe, ei tehend; Ega sa seda `inda saa `paĺjust `panna; Kui rikkast sai, akkas `paĺjust pidama `teisega `räekidagi IisR; see sadu tahab natuse paljuks minna Mus; Üks kannatab `seiksed sönad ää, aga teine paneb paĺluks Kaa; paljud uppusid mere Rei; Talle mõistetud ikka paĺlude asjade pärast süüd LNg; kellega sa need paĺlud üleval pead (loomadest) Mär; paelud inimesed said `peksa Vig; `Jõlmõs paelusi `aśju, mis meie näe‿mte Khn; nurjatuse `piale oo paelud `maiad PJg; arjukatel `oĺlid suured kastid - - paĺludel `oĺli seĺläs; mis sest paelust kasu on, kis ärä `raiskab KJn; mis sa nõnda paĺluge ti̬i̬t Krk; toda `uśsi olliva paĺlut nännuva Ran; `paĺludel inimestel ei olegi `kartuli Puh; ei massa paĺluss panna, ku ma aru ei saa Nõo; är˽pangu˽tu̬u̬d `paĺluss, et ma˽nii halvastõ˽kõ̭nõli Urv; Naaśte elo oĺl õ̭ks küll umajago rassõ, a tu̬u̬d panda es `väega `paĺloss õs Räp

piim piim g piima eP, `piima (-ä) R, piimä Mar Vig Var Tõs Khn Juu Kod KJn Vil eL; peim g peima Lei; n, g `piima VNg Vai/-ä/

1. a. järglaste toit imetajatel lapsed surevad ää, ei ime, siis piim lööb emale pähä, teeb loĺliks Mär; temal on viel ema piim küüne all ja ise lähäb juba mehele VJg; vana piim ei sua eest ärä, uus piim tuleb `selgä (lapsed sünnivad üksteise järel) piltl Kod; udar `oĺli täis nigu üits pańg, aga nisast `piimä `väĺlä ei tule; ku `suhkrut om, ti̬i̬d `kohvi ja ti̬i̬d, siss om rinnan `piimä kah Ran; noorel `lambal ei ole jo imemist voonaksele `anda, täl ei ole nisan `piimä Nõo; utaŕ oĺl jo kõva ja piim oĺl nisahn; piimä `tõmbass pähäʔ, `tu̬u̬ga läävä inemiseʔ ulliss Rõu b. hrl lehmapiim toiduainena `päästeti mant `pääld ärä, `korjati, sie oli `lahti `päästetüd piim Kuu; `lehmad ei tule iga `aasta `piima (lüpsma), `jäävad `ahtrast VNg; vesi on `pitkä `piimä `jätku, kui `piimä jäi vähesest, siis `pandi vett `ulka Lüg; `Ennemast `tehti `mitme `seltsi suppisid `piimaga Jõh; `piimä on mürästünd Vai; `lehmade piimad jähid selle suure palavusega tükkis napiks Khk; vanal inimesel on piim param kut leha, ammas velets Kär; kui lehm kannab, siis saab ternest, see‿o koguläind piim Krj; Koore alune piim on pudru `kõrva nii kena, et seda‿b `oska `rääkidagi; Ma äi tea kus moal pidade obuse `piima `söödama Pöi; vanal aal kurnati läbi `õlge `piima Muh; piim on püttis nenda `kangesti ära keend Rei; meil oo ikke piim majas, olgu niipaĺlu, kui teda oo, aga see `valgus oo ikke majas Mär; ma väga suur piimä võeras ei ole (eriti ei armasta piima) Vig; kaŕamaa oo `meitel `kaugel, selle köimaga võtab piima koa ära (piim läheb hapuks) Mih; piimäd `kirnus `apnemas Tõs; Ää ming njappapidi piimässe Khn; tuln lehm annab ju `paĺlu `piima HMd; piima `joomine on ea, näe, maal puha `terved Kei; apud `piima ei taha koa, tahab ike `rõõska `piima Juu; silgud, `kartuled, piim, see on meie `maiusroog Ann; meil olid lehmad mõlemad `piimas VMr; tilgastand piim võtab siest `lahti Kad; `lõunene piim, kohe tulnud lüpsist, ega ta apust ei lähä `omsest ka Pal; eks nad `rõõska `piima korjanuvad, siis saivad koort Äks; lehm `tõmmab piima ära, vahel ei anna `piima kätte, kui võeras inimene lüpsab; mõni lehm lüpsab piimast `piima, et vahet põlegi, `kińni `üĺtse ei jää Lai; piim on neil (kitsedel) rammus - - keedetud päräst, sis pańnid kohvi `pääle ja supi `pääle Vil; `rõõska `piimä es `anta kedägi `paĺlalt süvvä Hls; lehmä käisive kesä pääl, siis sai küll `ästi `piimä, nüid saive karjamaa pääl, nüid tõmmass nõnda piimä ärä Krk; põdra`karva lehmä om `kange rammuse piimäge - - piim olli puhass ku̬u̬r Hel; ma oia piimä `põrsale, ega ma siss esi ei täi `piimä süvvä; lihunigu periseld `õkva joonava verd, veri olna nigu rõõsk piim, serände makuss Puh; `rasse naene piäb `piimä `sü̬ü̬mä, siss saap iluss `valge laits; kui tolle `valge liivaga mõssit, siss olliva anuma `valge nigu piim Nõo; täl `lehmä es ole, oĺl kit́s, jõi kit́se `piimä Ote; nii väkev piim `oĺli, et ku ta `nüsse, siss lei nigu või kibena `pääle tolle piimäle Rõn; piim om mürätänüʔ, mürätänü˽piim tege kõtu `haigõss Kan; lehmäl omma˽sarvõ‿päl arvaʔ, `mitma piimäga timä om (mitmendat korda lüpsma tuleb) Har; võta ai˽nu̬u̬˽ti̬i̬ pääl `piimi (piimavedu toimub kindlates kohtades); taa meil hõhvanõ lehm, edimätsel piimäl (esimesel lüpsil) Rõu; ma oĺli `haigõ, hapund `piimä iks võt́i `luidsagaʔ Plv; ku imä päältpiimä ärʔ riibsaśs, siss `perrä jäi sääne nigu koorõsugumanõ, tu̬u̬ oĺl ligihapu piim Vas; piim jääss jo kõhnõmballõ, piim jääss jo `maaha; ku kits olõss piimäh (annaks piima), lehem om rassõ ületalvõ pitäʔ Räp; kua õks suurõba `maoga, tuu ka suurõba piimägaʔ; leh́mä piim om makuś, a hobõsõ piim vi̬i̬l magusap, leh́mä piimäĺdä saat ar eĺlä, a hobõsõ piimäĺdä õi saaʔ (hobuse töö vajalikkusest toidu hankimisel) piltl Se; mullõ `ańti pu̬u̬ĺ `tu̬u̬pi `peima Lei; pikä piimäga lihm, kavva and `piimä Lut c. (ternespiimast) `tuore `piima supp Lüg; `värskist piimast keedetasse ternet Muh; toores piim annetse `vaśkale Han; kui `värske piima suppi sõid, siis ei `tohtin `juua, et siis akata lehm lüpsi `aegas kusele Tõs; meil on täna `värsked `piima Ann; `värske piim, sie lähäb jo kokko VMr; Täna suab `toore piima `kooki Trm; `väŕske piim, sedä ei panna tõise manu, si̬i̬ lää kokku Krk; ku `väŕske piimä patta pannit, siss tu̬u̬ läits kokku - - üteldi, et keedime sääri `piimä Ran; mia taass `ku̬u̬ke küd́sädä `väŕskest piimäst Nõo; toorass piim om sääne, et tu̬u̬ ei olõ˽kõlvulik süvväʔ, to‿m sääne püteĺ Urv; ku toorõss piim är keedeti, sai tsäär piimäss Vas d. (kohupiimast) kui piim appust läks - - siis `piigistasid vie `vällä, jäi kuiv järele, sie õli siis mure piim Lüg; `paksu `piima `antasse küpsikute kõrvale Äks; Ti̬i̬ ääd paksupiima `korpi Trv; nuńnu `sisse pandas võid vai `paksu `piima Ote; klopi hapu piim paan tüküst välläʔ, siss saa hää peenükene pakspiim Har e. nalj (veest) `kaivost saab `musta `lehma `piimä, `selle iest raha ei õle `nõutu Lüg; täna `õhta saab Muśtiku `piima pudru `kõrva Mär; `Aitab musta lehma piim kah Hää || ma `seie musta lehmä piimäga `putru, tu̬u̬ tähendäss, et ma `seie kanõbi eĺliga `putru Har

2. piimjas vedelik; seda meenutav valge kord millelgi või`lilled ajavad `valget `piima `vällä Lüg; mustpea õitseb, nüid‿o piim `putkus Muh; piima uhak, `valge piim tuleb `välja Phl; aava seened, piimaga seened HMd; vanaema kasvatas [varssa] kaera piimaga, kaera jahu pit́sita ärä, siis jääb nagu piim Pal; kaasikseened - - suured nagu `rõngad olivad, rõõsk piim tuli `väĺla Äks; Kaerajahu lopiti palavas vi̬i̬s ärä, nigu piimäle `lü̬ü̬di ja segäti [sigade] söögi `sisse KJn; lepä piimäst kasuvet einäritsiku Krk; pitsitädi piim `väĺlä [kanepi] seemende sehest ja tetti tömbiss Ran; ku enne `ahjupanemist leevä`pät́si ligedide kätega õõrut pääld, siss lääp nigu piimäle, toda üteldäss leevä piim; kikkaseendel ei ole `piimä, nu̬u̬ om vana `vindse seene Nõo; emä `ki̬i̬tse `kartuli suppi, siss `pandsõ toda kańepi `piimä `pääle Ote; piimal ~ piimas 1. kaetud täide eritatud valge villataolise kihiga suvel leppäd on `valges `piimäs Lüg; lepik on piimal, `veiksed mut́ikad on `seĺgas Vän; alati, kui lepäd piimäl olid, siis oli piim paha Juu; suvel on lepad piimal, nagu apu piima sarnane pudru on `pungade ja lehe varte külles Amb; ku lepä piimäl om, tulna ää leevä `aasta Nõo 2. piimjas, poolvedel Kaer `tuores viel, iva `alles `piimal IisR; Vili külmä `võetud, teräd piimäl Khn; tämińdi kevadi suivili kah `piimas Hää; õlgu ta õdra või kaer, tera on ikke piimal, ku ta veel noor on Trm; kaaraʔ ummaʔ piimäh, `haĺlaʔ Lut; piimale valkjaks, pehmeks, limaseks `Tuhlid `seisusid paar `päivä podis ja olid mend `piimäle Kuu; rugi terad lähvad piimale, kui rugi külitakse maha ja seeme on `niiske Pöi; ju nad (linnased) palju liguda said, et piimale läksid Muh; rukki`seemne võtnd kõik piimale maa sees see vihm Mär; ei tõust `siemned ülesse, läksivad piimale Amb; kaerajahule `pańdi kiev vesi `peale, `tõmbas piimale selle vie JJn; kõik vili läks piimale, kui õli külm, ei akkand idu `tööle Trm; kui kavva sadab, terä lähäb piimäle Kod; trohvi segu tegid, lopid nagu piimale, et ta paras sikke `oĺli SJn; kui seeme saesab `tu̬u̬ren mullan ja küĺmän, ei tulegi idu `väĺlä, lääb piimäle Ran; tukev terä es lähä piimäle, iks kesvä `rohkemp ja nisu olli vali piimäle minemä Kam; `herne ei tulõ üless, nimä omma piimäle `leonu Har; rügä lätt vihma satõn piimäle Rõu

ports1 ports g portsu Sa Muh Emm Rei Mar Kse Tõs Khn Tor Hää hajusalt K/-o KJn/, Iis Trv Hls Krk, `portsu R(-o Lüg), pordsu TLä San Har Rõu Plv/-o/ Vas Se, porsu Jõe/`p-/ Mär Kse hajusalt Ha, Kod MMg Pil(-o); n, g `portsa Vai

1. mingi kogus, hulk kala `porsud `läksite keik `suolajalle Jõe; Eks ne `joodud oda igä `portsu raha ka ärä Kuu; kui `linnassi `kasvadetti, siis iga päiv `tuodi oma ports `aidast ja `pandi põranda `pääle Lüg; sest villast saab portsu `lönga Khk; Küll on aga ports rahvast kogu väätud; Kaarma ja Karja vahet oo päris kena ports maad Kaa; Roo ports on käe, ju kevade katuse `peale koa soab; Oli sealt igavese portsu raha soand Pöi; [tõi] portsu kalu Rei; suurõd praamid olid, siis - - tõid suurõ ma‿`ilma portsu [kive] Khn; tegin ühe suurema porsu `kurkisi HMd; vokkisi oli ika old maailma ports sial Hag; põletas porsu `metsä ää Juu; annan obuselle tubli portsu JMd; üks tohutumb ports inimesi läks siit `müeda Kad; Õli meie porsus esimene javataja (lobiseja) MMg; si̬i̬ on laulatuse rahvas, neid on ia ports Ksi; sõin ühe iä portso KJn; ports mehi Trv; ta om oma portsu juba kätte saanu (rasedast) piltl Krk; ma sai üte pordsu raha Puh; portsus kobaras, hunnikus `tosteti `sirpaga kalad `nuodaperäst kottisse ja eks siis samate `portsuss `müödi kohe Kuu; sääsed - - `portsus puhas, sured parved koos Kaa; ilusad lille `kändad, `portsus kohe Plt; portsu otsa hädasse, halba olukorda Nüüd on vast `portsu `otsa `lendänd Kuu; Sattus portsu `otsa, ei `antu `aega luuslank̀i `lüia Hää; Ma˽sattõ `säntse pordsu `otsa, et es tiiä˽ku˽vana oĺli Rõu

2. (toidu)portsjon liha`portsud old ka ige, aga ühel mihel old `taltrigu pääl `oige suur ports Kuu; sai siis `lõune ports ka `süödust Lüg; `Õuna `piiraka `portsud olid kodu `valmis `leigatud, siis `saadeti tüö `juure IisR; üks mees `andis oma `sukri portsu Jäm; koerale `antakse oma ports `süüa Vll; Sant vaata, kuidas näljane mütme mihe portsud kinni keerab Emm; liha porsud `tehti `valmis Kse; tiemajas `anta ports tied tie`käijale VJg; suppi tuvvas ports Hls; Ma sei terve pordsu ärä Nõo; võtami üt́s ports `süĺti Har; `Rõugu söögimajan umma˽suurõ˽pordsuʔ Rõu; `ütsäkeisi oĺli miʔ `katla pääl, kat́ssada `portsu oĺl vaia [jagada] Se

praegust `praegust Jäm Kul Tor Ris HMd Jür HJn Tür VMr Iis Trm Äks Ksi Kõp TMr, `praigust Hlj VNg/-äi-/ Lüg; `paergu|st Kuu Khk Krj Vll Pöi Muh LäPõ(-ost) Kse Tõs PJg Vän HaLä Amb Ann Kad Sim Trm Ksi Lai KJn, -ss Kod, -sti, -ste Mär Kad; präägust Jäm Ans, päärgust Aud praegu `Paergust mürist juo, `mengä `heini `korjama, siit tuleb kova iil Kuu; `praigust läks just menema Hlj; mul `piimä `praigust on küll Lüg; vanast ajast inimesed elasid tükkis `väätimad `moodi kut präägust, niid tükkis kenam Ans; Paergust rihaltsad pole änam, sai kütteks tehtud Khk; `paergust käivad meil koa ikka [nääri] sokud veel Pöi; see irm‿o `paergust mu südames `alles Muh; ei meie meest `paergost kodo põle LNg; `praegust ei ole `uńta ega karosid Kul; see üsna `tuntud nimi, neid oo `paergusti küll Mär; väike saun, päärgust oo tühi Aud; eks sial ole `praegust tüma ka HMd; see `paergust siin tühi plära, mes ma siin reagin Nis; `Praegust `ütlesime viel, kui juba `kuolis käisime, `Lehmja poisid `naersid, et `Vaela lapsed `praevad kust Jür; `vaatasin `paergust ukse pialt, et oli väga märg Ann; muist on minu karjam `paerguste Kad; `praegust on mul palju tüöd Iis; ei õle `paerguss küll [heinailm] Kod; `praegust on ka jahvats odav Äks; ti̬i̬b `paergust kärbissid Ksi; `praegust on ju paelu säl `loogu maas Kõp; `praegust parandadass katust TMr Vrd para-aegust, praegast

pruukost `pruuko|śt (-st), -go|śt (-st) g -śti, -sti Kuu Lüg SaLä Vll Muh Hi(-ge|st) Rid Mar LäEd Pä Ris Kei HJn Amb Tür Koe TaPõ VlPõ Hel T V(-ku|śt Rõu); `ruuko|śt, -go|śt g -śti, -sti Vll Mar/-st/ Aud Pär Vän VlPõ M; `pruuku|ss Har, `bruuko|ss Lut, g -sõ hommikueine, ka oode, vahepala `pruugost, sie on `ommikuse varane `süömine Lüg; ta töi `moole `pruukosti `tööle järele Khk; lihame `ruugos̀ti `vötma Vll; `Pruugestid `anta umigu `enni keskumigud, apupiima podi vei vöid-`leiba Emm; võtan natuke omigust `ruukos̀ti Mar; ma vii `pruukośti `metsa järele Kse; võtame `pruukos̀ti, võtame vähä `leiba Tõs; olli nõnda `pruukośti aeg Hää; `pruugośt, si ikka muud ei tähenda, ku üks tükk `leiba võta ää Kei; eena aeg, `ummes kella kuue aeg `ańti `meile `pruugos̀́ti, sie oli võileib Tür; `pruugośt, sie kõhutäis ei õle, nõnna puol kõhutäit Iis; `pruugośt õli kuuve aeg, pääv akas kumama, kui õlid tü̬ü̬l. `pruugośtiss `ańti piimä`köŕti, silk ja leib `kõrva Kod; kella `seitsme aal viisid `pruugośti järele küńnimehele Pal; meil `antakse `pruukos̀ti eena aeg, mud́u meil ei `antagi Äks; mõni `ütles keskommiku `sööki ka `pruugośt ja kes veel peenemalt `tahtis `öölda, see `ütles `priistükk Lai; `enne käis `pruugośt, siis oli keskomik Pil; `Pruugośt `oĺli kella kuuve aeg, kui `tuĺli rukki`lõikus, siis jäi `pruukośt ärä KJn; mõnes kohas `anti `ruugoś̀ti - - `ańti igäle öhele kätte tükk Vil; kui kolm `tunni tü̬ü̬d ärä tetti, [siis] `ańti `ruugos̀ti süvvä Pst; `ruugostiss olli ike keedet mis `tahten sü̬ü̬ḱ, mõnikõrd soolast `putru, mõnikõrd kardult Hls; mea ole alle ilma `ruugostite Krk; kae ruttu `pruugośt lavva `pääle, mul om paḱk minek Hel; tu̬u̬ kõrutedu karask `oĺli `väegä ää `pruugostiss, seid tükikese ärä, `oĺli kõtt täis Ran; meil emä tei iks mestele `pruugostiss `si̬i̬ni, pańd ku̬u̬rd `pääle Nõo; `omgu süvväss `pruugoś̀ti, kella kuvve `aigu `viidi tü̬ü̬ manu `leibä San; su̬u̬l`putru `sü̬ü̬di `pruugośtiss piimä kõrvalõ, kui eeringet es olõʔ Urv; nakakõ no˽`pruukust `võtma, siss saat rutõmbadõ minemä; ütess `pruukusõss tet́ti `ku̬u̬kõ, mesi `ańti manu˽võtta Har; vaia `pruukuś̀ti viiä˽`mõtsa, sulanõ mõtsahn `kündmän Rõu; `pruugośt es süvvä es lavva man, viiäss `nurmõ Räp; hummukult tulõt üless, sü̬ü̬t `bruukosõ Lut

puhkus `puhkus g -e hajusalt R, Jäm Khk Vll Pöi Muh Mar Mär Kse Pä/g -õ Khn/ HMd Juu JMd Koe VJg Iis Trm Kod Plt Pil; `puhku|ss g -se Trv Hls Krk Puh Nõo Ote San, -sõ V puhkamine; vaheaeg töös või teenistuses Viis minuti `puhkust, aga `terve naul tüö`joudu `juures Kuu; vähä pida ikke `puhkust ottama VNg; `lasti kodo `käimä `puhkussille Lüg; äi `moole ep `anta `puhkust, äi argibe äga pühabe Khk; Kus `meite `puhkus oli, kui me noored olime Pöi; ma põlegid veel `puhkust soan Muh; iga söömavahe `peale `anti `puhkust koa Mar; obu oo talve seesu ja `puhkuse piäl Tõs; Sui oli `laevõs ning `talvõ käüs kodo `puhkusõl Khn; see ka `puhkus, kui sa istud Vän; anna mulle `puhkust väha inge `tõmmamises Saa; ta sai `puhkusel, ta sai aavata kääst HMd; ega ühe `puhkusega `linna jõua (teel vaja korduvalt puhata) Koe; nüüd ommeti saan vähä `puhkust Iis; [laadalised] pidasid `metsade all `puhkust Pil; sõami̬i̬s tulli kodu `käimä, `puhkusele Krk; es tule ta siss, ku `puhkuss `oĺli, nüid ta‿i tule ammukina Nõo; tu̬u̬ pääaŕst üteldi `puhkusel ollev Ote; ta om `puhkusõ pääle lubatu Har; `rohkõmb joht piḱki `puhkuisi es saaʔ, a `hõ̭ngu `haaŕti ega tü̬ü̬ man tagasi Rõu; ku Laanõl lät́s naańõ `puhkustõ, nii kut́s miʔ Eedu koto `hoitma Vas; Pruukośti `aigo `puhkust es `peetaʔ Räp; uĺl pää anna ai jalolõ `puhkuist Se

pärid pl pärid Pöi Emm Phl Rid Mar Mär Var Ris JõeK Koe VMr VJg

1. kõlud päridega söödetse sigu, pärisi piab apendama Pöi; pärid viĺla seest tuulatse `väĺla, mis inimestele änäm `aita mette Mar; `antke obosele pärisid Mär; pärid - - `rehte `aeges oo Var; vilja pärisi `anta sigadele ja `luomadele JõeK; nied on alumised või pärid, kus vilja ivasid ulgas on VMr

2. päramised ämma eit peab pärid ää `vötma; lehm süöb pärid ää, ku vasikas `süńdin Ris

pöitel `pöitel Var Vän, g `pöitl|i Käi Plt, -e Mar Lih Ris Kei Juu Kos KJn SJn; `pöikel Kul Vig, g `pöikl|i S Han, -e Var Aud peitel `pöiklid oo `mütme laiusega, puust pεε `keikidel `otsas Ans; akkas `pöikliga `aukusi `sisse `lööma; silmad kut nüri `pöikli täkked Khk; Seinaraiumise juures peab tugev putkega pöikel ühtlast kää olema Kaa; Mool oleks vehe jämemat pöitelt tarvis Käi; `Pöikliga raiuda puu `sisse `ouku, `anta `aamriga otsa `pihta Rei; need `pöitled ole koa `metmed `moodi, mõned oo `jällä suuremad ja oo koa vähikesi Mar; Pöikliga tärgiti pastlid, puutöömehed tarvitasid koa pöiklisi Han; `pöiklega tehatse kõiksugu `auka Aud; külma raua `pöitel Ris; `pöitlel suur pikk peä taga Juu; alasi `kõrvas on aogu lööma `pöitel, raua`raiumise `pöitel ja obuseraua tegemise `pöitel Kos; uuritud põhi tuleb `nuaga lõigata ja `pöitliga Plt; `Pöitlid on `suuri ja `veiksid SJn

püsti|jalu 1. jalgadel, seistes `Püstüjalu on üä `vasta joriseda, aga mes äält sa käbillä teed Kuu; Täna ma ole terve pääva püstijalu olnd, mette pole aega, et oleks korraks perse ka maha panna saand Kaa; Pulmanugijad louda äi kutsuda, senele anta püstijälu juua Emm; seäl pidi sedävisi vägä `püśtijalu olema KJn; jäi `püśtijalu magama Trv

2. piltl kiiresti tahab `püśtijalu rikkaks `saada Sim

rabadus rabadu|s R(g -kse VNg Vai) LNg Kir Ris ViK Trm Hls, rabadu|ss Krk Hel, g -se

1. mingi haigus või äkiline haigushoog, rabandus `hiie`marjad pidid olema rabaduse `vasta Kuu; kui rabadus tuli, siis `ueti pihuga `tuhka suhu ja vetta `pääle; näu `pääle on rabaduse lüönd VNg; aluna, `niske `allikas kivi, sie õli `luoma rabaduse roho Lüg; tämäl oli vist rabadus, südäme rabadus Vai; üks nõid ütelnd, et kui täl vaśkvarras ja `varlasesuĺg oo, et tä siis saab kahe`kümne viie versta `peale rabaduse `peale [saata] Kir; äkitse tuleb rabadus, `lendva käib läbi; rabadust oli `enne `ühte `puhku, kes `aigest jäi, sie rabaduses oli Kad; kui luom on `aige, siis talle `anta uśsi`kesta, rabaduse ehk muu `aiguse `vasta VJg; inimesel on rabadus ja luomal on `lendev IisK; si̬i̬ mõśtab rabaduse sõnu Hls; rabaduss, lu̬u̬m ärä rabat, liha `olli must kiḱk puha Hel

2. teat kudumisviga `kanga rabadus Sim; `kanga sehen om rabaduss, arvass jäänu, lõnga ei ole üittõiste lähiksen; `ristipidi om rabaduss sehen `kangal, pikuti kangast om raavi Krk

Vrd rabatus