[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 11 artiklit

1. a. sag pl aru, mõistus ei ole `arvu `haisugi Kuu; ei `selle `arvud pia `kinni midagi, nie jalad `vaesed `saavad pää iest `soita VNg; vana juo ei õle `õiget `arvu; `Arvu en õle `kaotand. Arv on `selge; on segane `arvudest; Arust lage; tämä on lühikese ja `kerge `arvoga inimine Lüg; Arut sul pias! Jõh; Pole mette meele arugid Khk; Kus inimesel aru on, äkist `öösel paneb minema; Elajal ikka elaja aru Pöi; sel ikke arost ja oiost `puudu; tä targa `mõistose ja aroga Mar; igä asjal oma aro olgo uńt ehk olgo karo; `keŕkleb nagu poolearuga Saa; ta (vanainimene) ei ole enam vana aru ~ `mõistuse sees Juu; ommikuks tuli arudesse (sai kaineks, tuli mõistusele) JJn; loomal on ka aru pias, ta tiab küll Tür; sul nuored arud viel; arudega inimene, targa arudega Kad; ta lähäb oma arudega juhmist juba VJg; õma arvudega ja mõttega `ti̬i̬sin küll vi̬i̬l, aga enäm en näe kudoda; targemä arudegä inimised Kod; tegi jõngermańni tükka, ei old veel täie aru sees Plt; siu aru lää laiali, si̬i̬ ei ole `õige jutt mis sa aat; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla; sa olet periss ullu aruge, siul ei olle täüt aru; si̬i̬ sai nõnda `pessä, et aru pala `kunnigil ei oole Krk; arust nõrk ~ nõrga aruge Hel; latsel latse aru Ran; naśte`rahval olna pikä `juusse ja lühike aru; ta‿lli `veedike napak, täit aru pään es ole; ta‿m jo ilma aruta inimene, ta‿i tiiä mes‿tä kõnelap vai om Nõo; `kergekene, `kerge aruga Ote; kas `arvo oli mihele minekuge, oh pimmet - - lät́si sinna nigu piina `ahju San; inemise eläse˽maa pääl aruldaʔ, arujagamise `aigu omma ussõn olluʔ; medäss `säärtse poolõaruga inemisega ˽`ti̬i̬deʔ, kel arru pään ei olõʔ; Poolõaruga, -mudsuga, -toruga, pu̬u̬ĺ`uĺli, pu̬u̬lpuudulinõ Har; [inimene] umah arvoh imp olõ õiʔ Se b. piltl (kergemeelsest, mõtlematust, napakast inimesest) ega sen `arvud `haitle Kuu; minu `saapa `sääreski on `rohkemb `arvu ku sul pääs Lüg; sul o ühna varsa aru Var; Inimene on nätse - - puuduliku aruga; sellest `öeldaks - - et aru `viltu veab; Aru perset `mü̬ü̬da laiali - - aĺbakas inimene Hää; aru `teivaga seilas Koe; `sulle vaja nii kaua sugeda `anda kui aru `perssest pähä tuleb; ei sul ole õiget aru sul on va kitse arud VJg; aru ei saa toobiga pähä valada; võta ää malk, kae kas aru tulep `persest pähä Ran; Sellel on aru luskikaga antu ja kulbiga võetu TMr; vana torujüri. ei olõ `õigõt `torru ja arru Rõu; Vanamies vade `varsa`arvud Kuu; Vana obune, varsa aru - - (öeld) kui suur inimene ti̬i̬b lapse`tempusi Hää; vana mies aga lapse aru JMd; vana inimene, aga varsa aru Plt; vana mi̬i̬ss, `vaśka aru Hel; arust ära ~ välja(s) ~ ussen puuduliku mõistusega, meeletu, rumal `mielest `lahti ehk `arvost `välläs VNg; tama on jo oma `arvust kaig `vällä Vai; Sa oled eese tahtmisega ka arust ää Kaa; lapsed jooksevad nigu arust ära ~ ilma aruta Lai; lokeltes `pääle, edesi tagasi käü, ku arust ärä jäänu kunagi Krk; kas sa arust ärä ollit, ku sa sedä teit Hel; ta om jo arust ussõn - - tal ei ole enämb `õigõt arru Har | `lähväd arust `lahti, ei õle `õiget `muistust Lüg; aru pähe võtma mõistliku(ma)ks, targemaks muutuma rumal, ei võta aru pähe Kei; võta aru vahel pähä, et sa aru saat Hel || poiss käib ja uĺastap ja kotun tü̬ü̬d üle aru ja pää (väga palju) Nõo

2. arusaam; arvamus, mõte; kavatsus mul on `toine `arvu sene puold ei mina `tahtuks `ninda teha VNg; minu `arvo päält sinust ei õlegi `niiskest tüötegijat Lüg; ja ma olen arutand seda `aśja, ja olemist ja olen selle aru `piale `jõudnud Hag; no tee siis oma aru järele Juu; ei tia, kus ta siis lähäb oma aruga JJn; [lapsehoidjal] tuli tark aru et mis tiha Pee; ta `umbes aru järele `ütles, et nii pailu on vaja VJg; vana`rahva jutu aru `jäŕgi `öetse nuust, aga nüid `öetse natsa·lka Vil; ma tei ta ärä küll oma aru `järgi, ka ta `kõlbass või ei; mike aru pääl ~ mikeperäst sa sedäsi ti̬i̬t; siin o ilma arute (tarvitamata, ülearuseid) `nõusid kah Krk; ku tu `viuglemine käib, siss neil (mesilastel) om vist tu ärämińeki mõte ja aru Ran; mu arvo `perrä ~ pit́e ~ arvost `piäži nii olõma Se; arusse pähe, mõttesse toho tobe, mis sul arusse on tuld Sim; arus 1. peas, mõttes, kavatsusel mis su ullu arus on, et sedäsi tegid Juu; mis selle karja arus täna on, et ta nii vara tuleb `lõunelle Kad 2. (kellegi) arust, meelest mu arvoh om nii Se; arust (kellegi) meelest, arvates, arvamuse järgi minu `arvust et kaks `kerda `pisteti poiss silet `köüe puhist läbi Kuu; oma arust on tark, aga `vaata kui loĺlist teeb ise Lai; mu arust küll ei˽olõ˽tu̬u̬ asi nii eiʔ, t‿m vaest tõisildõʔ Har; Jaśsi noorik um mu arvust jäl nii`mu̬u̬du (rase) Vas; arude sees mõttes, (millegi üle) vaagimas, kaalutlemas `Oitegi pikke `aiga sügäväs mettes `kaaluteli - - oli sen `asjaga perisest `arvue siess, kuniks hüä neu; Mies ka ise aruje siess, `kumba otta, `kumba jättä Kuu; arvu lööma arutama, järele mõtlema, kaaluma lein `arvo kust ma saan huost Kuu; lüön aru, kas saan `tulla või en saa Lüg

3. selgus, teadmine Ei saand sidä `arvu, migäs asi sie on old Kuu; ega‿p saa ta kääst `selged aru, muidu keterdab Krj; `õiged aru põle kusagil, kõik oo `seiti Mih; kui ma selle aru kätte saan millas ta (kuu) `tehtud oo Aud; Jukude asi - - mis me sest aru tahame Juu; ei olnud nähnud, aga võt́tis aśjast `õige aru ja tegi ära Ksi; ta aru kätte ei saa, kas ei ole seletuss otsekohene vai om - - arusaamine `väike Hel || teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; aru saama 1. mõistma, taipama `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust; Saa sa siis nüüd `naistest aru Kuu; lollakale äi maksa midad `rääkida, ta‿p soa aru Vll; Kui muedu aru sua‿mtõ, tulõb `nuuti anda Khn; kes aru`saaja, saab ise aru, kes loĺl, sellele `näita näpuga Kei; ei sest soa aru ei Liisu ega lapsed Kad; laps pudrab, ei saa aru, mis ta tahab Lai; sel om iki mi̬i̬ĺ pähän, si̬i̬ saap kõnest aru joba Krk; no temäst (veinist) ei saa aru, kellest ta‿m tettu; te saade `onte aru, et miust ei ole ämp tü̬ü̬tegijät Nõo; sa sait võõrildõ `arvo Plv; Taast ei saaʔ joht habõndõga juut́ ka `arvu (raskesti mõistetav) Vas 2. ära tundma; märkama põle arugi saand, et need `aastad oo läind; [nii kadunud, et] seda `kohtagi saa änam aru Vig || (emf hüüatustes) Saad sa aru, ta saigid mihele; Ta siis `terve päeva pole tööd teind. Siis sa saad aru! Rei; arule ~ aru peale saama mõistma, taipama [Siis] sai `Liena `arvule, et ta vei `itse henesä ku `lapsed `kaŋŋutasa kadule; Ei `saaned `üksindä ka `arvu `pääle, migä se küll oli Kuu; aru võtma mõistma, taipama Ku˽kõ̭iḱ ütte panõ˽sõ̭ss võta õi˽̣vana habõndõga˽juut́ ka inäp `arvu Rõu

4. seletus, selgitus; aruanne (hrl verbiga andma) `tulga aru `andama `vällä, midä õleta tehnd Lüg; `viimsest tühast sõnast peab aru `andma Muh; ma ei tahagi selle `peale aro nõuda Mar; Aeg annab aru Vig; ma olen `valged verd, `ańdis oma `kohta nihukest aru PJg; `omme pean aru `andma ja kui ma `anda ei soa, siis pean surema Kos; pian ma `sulle aru `andma sellest, mis ma tegin või kus ma käisin Lai; üt́skõrd piat kõ̭gõst arru `andma Har

5. teade, sõnum `lähtvad väĺjamaale, ei anna tεεdustkid, ei anna arugid Jäm; kadus tema jäljetumaks, pole temast aru midad; mine aru `viima, et `aitab merele `minna Khk; kes es saa `tulla, see `saatas aru tagasi Kär; saadeti arusid, keda kutstui vaderiks Mus; töi `meile aru et Poaste `randas `olle kalu Jaa; Käib aga `mööda küla arusid pärimas Rei

6. a. (kindel) määr, mõõt; teat hulk, kogus; arv; arvestusühik eks aru `puolest ole neil ikke `paĺju `luami Hlj; tie tüöd `arvu järele, ära tie üli `liia ega `vaiva `endäst Lüg; meitel nii ühe aru pärast (võrdsel hulgal) `piima; nee kapad olid `mitmes arus (suuruses). toobist viie toobini Khk; Kolme toobine mat́t si̬i̬ oli ikka si̬i̬ vana `muistine vaka päält `vötmise aru (kui tuulikul jahvatati) Pöi; kui tat aru pεrast `rüipad, siis ta ei tee rumalaks Muh; `pasmud tegid ise seda aru kui pikk ta (kangas) pidi olema; pidi paras aru olema ikke, kui ta (piim) paelu `apnes, siis läks `veesse Mih; pääva tõusust pääva `loodeni oli `endene päe, ega siis tuńni aru ei oln Aud; vana aru järele olid paĺgid [parvedes 21 jalga] pikad Vän; ku korvi kere aru koa täis sai, siis punuti põhja`vitste otsad `sõnna ääre `sisse; [orjaajal] vaest ei soand kaks ööpäeva magada. mis nüid inimestel viga, oma kellaaru magada Kei; ega siis (vanasti) pośtivahe aru põld, siis tuli se tulba aru, siis pośtivahe aru, nüid on tiinu aru; kui nad aru (normi) järele annavad, et ei `anta nii paelu kui keegi tahab Juu; egäs siäl kedägi päevä aru põlnd, et mitu päevä just pulm `oĺli KJn; tunni aru `järgi (määratud ajal) `anti rohi Krk; tu̬u̬ om nii inemise arust vällän ~ tu̬u̬l liha `lahkõss sälän `välläʔ; noʔ arutõdi sääl tu̬u̬d maa arru ja villä arru Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit, tuul `arvo ei oolõʔ Se || `lõune ja `õhta vahe peal on kesk `päide aeg, sie oli üks aru, vata `enne põld jo kella Jür; pääv juba pät́si arul - - vaja `pät́si võtta (hommikul kella 8 ajal) Kod; sääl (kalendris) `oĺli `vahtsõ aru ja vana aru. tu oĺl õks edeotsast ku˽vastanõ aru (uus kalender) üless `võeti Har || (eitavas lauses) neli vassigad oli `metsas olnd. nönda otsitud et pole aru olnd Kär; kell lähäb naa `kaugele, et põle arugi; neid (pulmaliste kimpe) oli jo naapaelu `tarbis et põnd arugi; auna kärbis oli pailo sandim teha, `senna läks naa `irmos pailo lat́ta ja `teibaid et põlnd arogi Mih; Kui jõgõ `sisse tulid, siis `santeki serv oli veess. Sie olõss ju laevõl enäm aru mitte Khn || see `joomene oo koa arust ääläind juba (juuakse liiga palju) Mär; tsireli om tinav`aastak arvust ärä lännu, mud́u om iks neli `lehte, nüüd om viis Ote b. arvestus, arvepidamine see `ühte lugu tehässe sedä aro ja `rehnutti Mar; Kui perenaist põle, siis põle aruspanijad, majal nagu põles lukku ees; Inimesed võivad omased `olla, aga rahaga tuleb `seĺge aru pidada, mis ühü või teise jägu oo Han; se `puudlane jäend siis neid (varastatud naereid) aru tegema. ära jägama Vig; `Kihtida `tuĺli aru `järgi, mitte nii nägu lips-lops, et ükstaskõik, kudas Hää; piab kõrra aru järele süüḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele. piab kõrra aru `järgi `vaĺmi oleme, kolm `kõrda süvväs Hls; na pidäsiv `rehnuudi aru iki Krk; ega˽taad nii arulda˽saa õi˽kotaʔ, taad tulõ ega kõrd esi˽`mu̬u̬du kotaʔ Har; ar(v)us, ar(v)usse arvel(e), arves(se), arvestatud; meeles, meelde, teada kui `paljo sel `aastal `sündind ehk surd, si on õppetajal kõik `arvus Lüg; kõik oli arus, `paĺlu sealt `saadud oo ja `paĺlu `saada jääb Mär; Saõmõ `mindud sõni kui Riia suetsud akkasid nägüma. Selles arus meie olimõ Tukkõ `kohtõs, üks nelikümmen `vörstä siipuõl `Riiga Khn; nüid on päävad nii arus, ei täiks kusagille neid ää raesata; aśjad pannakse arusse, kui pailu `keegi soab [pärandi jagamisel] Juu; ta võtab kõik asjad arusse VJg; pääväʔ omma arvoh täl, ti̬i̬t ku˽paĺlo `päivi teḱk Se || ons se asi aru pele `pandud (arvesse võetud, märgitud) Khk; aru pidama 1. arutama, kaaluma, järele mõtlema; nõu pidama vahin siin ja pian aru, kuhu `puole akkan menemä Lüg; `vallamajas `peeti aru, millas kellegi kätte kord tuleb [küüti minna] Aud; aga siis oli üks suur arupidamine - - kis `kańdis niisukest `pärmu·t̀re `nüöpi Jür; arsid `piavad aru SJn; `piämi siin - - aru et, kirn om ärä kadunu Nõo; ma˽pia õks arru pedämä uma elu üle, et kuiss ma˽saa Har; `nakseva `arvo pidämä umist aŕost Räp 2. mõõtu, piiri, arvestust pidama ikke pean aro (loen, arvan kokku) kui paĺlo see oo; peab igäst asjast ikke aro ja `eesest lugo Mar; kas ta viinaga aru peab, joob palga maha Kir; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; ta on aru pidaja mees, ei võta ennast liiast `purje Lai; ku mõni ülearu kuri om, (öeld) sa piat aru iki `endest pidmäme Krk; võta pit́s ja piä aru Ran; jummaĺ ei joua arru petäʔ maa ilma `hullusõgaʔ, mia noʔ maailma päl tetäss Har; (ei ole ~ saa) aru ega (~ ei) otsa ~ (ei ole) aru ega otsa peal 1. (ei ole) selgust; mõtet; arukust, mõistlikkust senel `asjal ei ole `arvo `eigä `otsa, ei tiä midä tämäga saa teha Vai; sel inimesel ei ole aru ega `otsa peal (üks `müllaja inimene) Muh; naa `jõhker, `tormab et pole aru ega `otsa Var; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; sääl ei oole aru ega `otsa, ni̬i̬ eläv ku mõtslooma, ni̬i̬ ei tää midägi Krk; nuil ei olõ arru ei `otsa maa pääl, kuiss eläseʔ Har; Taa lang um nii ärʔ pussõrdunuʔ, et taast ei saaʔ inäp `arvu eiʔ `otsa Rõu 2. (ei ole) piiri, lõppu, määra tüöl ei õle `millagi aru egä `õtsa, kie tüötegijä on Lüg; paeatavad naa paelu, põle aru egä `otsa Tõs; sel aśjal (raha kulutamisel) põle aru ega `õtsa Trm; mul om maai·lma tegemist ja tü̬ü̬d, ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; pańd üte kõrraga `vihma valama, siss es ole enämb aru ei `otsa Ran; sellel pole aru ega akatust (rahulolematult millestki) Aud; kus selle aru või ots KJn; (ei ole) otsa ega (~ ei) aru (peal) 1. (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust kõik mis mõtesse tuleb, aab suust `väĺlä. põle sial `otsa ega aru Nis; oma tü̬ü̬d kõrralikult ärä ei ti̬i̬, ei ole `otsa ega aru Hel; är um täḱeldänü˽ta linano‿i‿olõʔ `otsa ei `arvu Rõu 2. (ei ole) lõppu, määra tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; aru-otsa ~ aru-otsa peale 1. selgust, arukust, taipu Pole niid küll aru-otsa pεεle, mis keik ää tehakse Kaa; [inimene] vahel peris segäne et põle aru`otsa `kuśkil Vil || üks otsalene piäb ikki olema, kis aru-`otsa piäb KJn 2. (ei ole) lõppu, piiri, määra Küll laulupidul oli ikka rahvast koos - - pole aru-otsa pεεle Kaa; tü̬ü̬l ei ole aru `otsa Hel; ku jutuotsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul Nõo; otsa või aru peal id Kus ennist ikka oli `metsi, polnd sii `otsa või aru peel Kaa; pole aru-seadust peale id Meite emased imetlesid nii `irmsasti, et pole aru-säädust pεεle Kaa; otsa-aru (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust Sene asjal pole änam otsa-aru tεεda Emm; saantki `õiged `otsa aru, mis ta `rääkis Mär; meil oĺl kiḱk `laokil, es ole `otsa-aru `kunnigil Krk; aru peal(e) 1. (pole) mõistust, mõistlikkust, arukust `Küünlakuus siis pole `kassidel änam aru peal, teevad `pulmi, `koinivad; Onts `söukstel aru pääl, öö läbi `jööravad `pääle küla kauda; See minemine oli ju nii käkas`kaela, et seal es olnd aru peal Pöi || nii `uhked `riided, pole aru pεεl Khk; Pole aru pεεle kui kena riie Kaa 2. (pole) lõppu, piiri, määra mette tööl pole aru pεεl, kui `tiitsest tehasse ning `otsa‿b saa Khk; teitel äi ole mette aro pεεl kui `paljo tei tahate vetags aga ika veel Emm; aru peal(e) panema järele mõtlema, kaaluma iga asi tahab arutada ~ aru peal `panna Var

7. a. teat iga, periood, järk (kellegi, millegi) eluajast; vanus se akkab juba inimese aro `sisse `saama - - saab kaks kümmend üks `aestad vana Emm; mina esi teos ei käenu, siis olin poisikese arus MMg; selle aru seen ta iki om, ega ta vanep viśt küll ei oole Krk; ta‿m jo alt `iäline, vi̬i̬l latse aru seen Nõo b. teat väärtus; liik, selts mis nii vana, selle `kohta `eetasse: see inimese arust `väljas juba Khk; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; ega sa‿s `väätima lapse arus taha `õlla Trm; ta on õige inimese arus (peetakse õigeks inimeseks) Plt; si̬i̬ om joba omast arust är lännu, si̬i̬ oless ammu `tahten är tetä joh; temä om pereme aru pääl, kullege temä `käsku; kasulatse aru pääle `võeti, aga orja tükike om Krk; ma olõ `väega vana. `minnu ei või ińemisess enämp ütelde, lat́sõ aru sisen San; ühes arus, üten arvun ühesugune, -taoline; ühtemoodi ühes `arvus (ühetarkused) Lüg; kes nüid koloo·si `aigu toda [põldu raadikuks] `ütleb, käib kõik üten arvun Ran; sais üteh arvoh (ei võta minit maitset juurde) Plv; sa˽saisat alasi üten arun ei jää˽sa kõhnõmbass, ei˽lähä ramutsõppa Har; ühe aru peal id nende kasu on nii ühe aru pel (ühepikkused) Khk; seda `kündi `tehti - - enamasti iga `aasta ikka ühe aru peal Noa; sa ei lää vanepess suguki kurdat üte aru pääl; mea ole temäge üte aru pääl selle vanadusen, mis `meaki ole Krk; üte arvo pääl om mõlõba, `ütsegi olõ õi targõp Se; ajast ja arust aegunud migä jääb ajast, sie jääb `arvust Kuu; mis aost tu̬u̬ arust Krl

8. (kindlaks määratud) kord; järgnevus, järjestus Mis aru see on [tuli] `kustund [pliidi] alt ää Pöi; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga (igal nädalapäeval keedetakse teat kindlat toitu); kui oli nisust `toitudele aru, ei `ilmas ei läind segamisi [nädalapäevad] Noa; `nõuksed `jampsimese juttosi aab juba põle εnäm juttude vooriaro üht (palavikus olles) Mar; `seukest aru põle ennem oln, et `meile aĺlitan leib oo `toodud Aud; kas see nüid kellegi aru on - - mõlemad (mees ja naine) nii `juua täis et PJg; `reede olid `terved karduled. ikke olid nisuksed toedu arud ka Ann; eo ma˽kae õigõʔ, mis aru teil om taal asjal San || igal asjal on oma aeg ning aru Khk; egäl asjal oma aru Trv

9. komme, tava, pruuk nie puu `aarudega `aŋŋud, neid enämb ei `pruugitasse, nie on `arvost maha jäänd Lüg; vana aru `järgi `toodu `kaasa tegu `leiba [pulma] Mus; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta Pöi; pidasid kuu aro, vanas kuus panid kardulid PJg; mõni vana aru `järgi peab veel kolmanda püha koa Juu

10. Muid tähendusi `niidu `massinal on oma arv (otstarve), `piimä `massinal on oma arv. kõik `asjad on oma aru järele tehtud Lüg; `närdin piim - - tääl põle siis oma aru, tä ei ole rõõsk, ei ole apu Tõs; peremes `istus laua `otsas [vanasti], teśtel seda `istumise aru põld. ükstas puhas kudas nad olid Kei; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi Sim; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia aru ~ `arvu lahevad Kod; Ei võida [tema teda] ilma pääl, kos sa sellega - - aru poha Trv; nüüd om kõik maha palanu, ei ole külä arru ei midägi (ei ole küla asetki) Hel; vinnütüsspaĺk hoit `tõisi `palkõ omah arvoh (paigal) Plv || suund koodiʔ (tähtkuju) omava õdagu siin arvun; kae˽kos kuh́aʔ om sääl arvon om Piirissaaŕ, arvon vai kańdin Räp

ees|koda esik a. uus väliskoda; veranda siis on `suojemb kui ies koda ka on. ies koda tehä ette, mõni `laududest, mõni paneb `piened `palgid Lüg; vööras tuli eeskoda Käi; vöörkoda või eeskoda, läksin eeskotta Tor; kus‿se `enne sie ieskoda tuli - - paljas ukse esine oli ja sie oli kõik Kad; kui ta on `lihtne, siis ta on i̬i̬skoda SJn b. kiriku eesruum kirigu eeskoda Jäm; [kirikuvaesed] olid Lihula kirikus - - ees kojas olid Kir Vrd eden|kõda, eest|koda, esi|koda

eest|koda a. väliskoda; veranda eestkoda Phl; takka koda ja eest koda oo koa. nüid uuemal ajal oo kaks koda Mar; iestkoda on tua ukse ies; mine too iestkojast luud ära Kos; aidad olivad, `kamber ja iestkoda JõeK b. kiriku eestkoda (eesruum) Mar Vrd ees|koda

ette3 ette R Muh L K I eL(j- Lei Lut); ede van Kuu Hlj Vai, Sa Hi van Var Tõs Khn Kod; että hv Krk; (lausefoneetiliselt) ete Vig Kir Kad Iis, ete- Kul JJn Koe Sim VJg Pal Ksi (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. adv
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu; ja siis sai [püksi] `paelad `siie ette `solme `tomma VNg; veneusulised - - eidavad ristid ede Jäm; teine vötab kooguga suast läbi [lõngad] ede `vastu Khk; Emm `käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa; [tulusel] nii `kaugelt kut tule `valgus kumab, nii `kaugelt paistab kala ede ära Pha; üks istub ette saani koĺlu `peale Kse; Ku tahad pikka `toime tiha [kangale], siss võtad ikki trepp-trepelt kas tagant ette või i̬i̬st taha Hää; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva - - et ei kasvatand teist kätt ette (üht serva pikemaks) VMr; lähäd meierile, tõene paab õmad piimad ette Kod; [kurgedele hõigatakse sügisel] ema ette, isa taha Äks; [kampsun] käis `vaakidega ette `kinni Lai; seḿm tetass eläjäle ette; ei `julge ette `astu ega kõnelde Trv; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette Ote; Karulõ vald ette, kalsaʔ mahaʔ, õigaśs `mõisnik `kohtul Krl; nu̬u̬ŕ [inimene] hiit jala ette, tu̬u̬ ei˽sataʔ Vas; suurõl tabal om võĺl - - pööretäss ette; ma ati (lasksin ativõrgu) sinnäʔ ette ~ `sisse Se || teene jälle paneb mu `kõrba teist `viisi ette (üks räägib üht-, teine teistmoodi) Mih; karjalapsed ikke tegid tule ette [karjas] Juu; ette või ~ ehk taha ~ taade (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem õlgu `uassa ette või taha. aga ta neĺjä`kümne ümmer on; õlgu pääv ette ehk taha eks ta ike testod suab Kod; nellä`kümne `aasta `ümbre ta iks om, olgu päiv ette ehk tõene `taade Nõo; ette (ja) taha ~ taade igatepidi; kõik viimseni valmis Kodu tegi oma `lastele kõik ette-taha `valmis IisR; Mis naistel niid viga elada keik asjad tehakse ede ning taa ää Kaa; kõik tie neile kätte ~ ette ja taha VJg; ise `sõimad ette ja taha ärä; ennäss kiidäb - - ette ja taha kõneleb Kod; ti̬i̬ kõik `talle ette ja taha kätte KJn; mõestab `asja ette, tõist `taade, ei lase `endä `koskil tüssätä Nõo; kõ̭õ̭gi päädi mõist ette ja `taadõ Räp Vrd ettehe b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) oluve raba on viel üvä, `tarvis `viiä sikkole ette Vai; rahi pörsastele `tuhlid ede Mus; loomad söid seda `eina küll, ei nad pole ede mette jätt Rei; `kooris ühü püt́i [piima] ää ja `ańdis kohe perele ette Mär; süödo koŕv pannakse `einu täis ja viiakse luomadel ette Ris; panen [lehmale] joogi ette JJn; õlesi jahu õllud, ma õlesin ette kannud `siale Kod; pane lehmile õle ette. `viska obestele ja lammastele kah einä ette Hel; nüit tõmmatana jah ette `kõ̭iki, `talve siss om sü̬ü̬k otsan Nõo; nüid inemise ei võta toda `sü̬ü̬ki ettegine, midä mina pidi `sü̬ü̬mä Ote; ma vali söögi `tsialõ ette Vas; [heina] kuivatame kuivast, sõ̭ss saa lemilõ (lehmadele), mis ette `pandaʔ Lei c. aiste vahele, rakkesse Vähe maad `sõitasid, obune lagunes ette ~ ies ära (tuli rakkest lahti) IisR; paned obuse ede, aad ta aiste vahele Jaa; säeb obust ette Tõs; aŕk sahk - - kaks `ärga ette KuuK; rakenda obune ette Lai; soridega `pańti obone ette KJn; `pańdive obese ette Hel; taludel `oĺli obesit [vankri] ette panna mitut Nõo; [peremees] siss lööno - - kaks obest `tiisliga ette saanile ja KodT; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; nüüd panõmi˽taa varsa `vahtsõst ette Plv; `iistame obõsõ riel jette Lei d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks jänes juoks tie `pääle ede Kuu; pues `siutasse kott `nüörigä `kinni, siis lüöb `sõlme ette Lüg; sa oled `umbest ede `juhtund Khk; aĺl udu vetab ede (nägemine jääb tuhmiks) Kär; piiru nakid torgatse ette, siis lõng ep akka pooli pealt ää varisema Muh; abokati (advokaadi) `võtsid ette Mar; ahe oli pealt `lahti, lebad ei tahtnd ää `küpseda. munutsi tuli `tehti ette; lööb nagu luku ette `kõrbesse (ei kuule hästi) Mih; `siatsin mäńni oksad ike `eesele ette - - olin ise sial taga Nis; kui sa ei oja, jumal ei saa ka `tulla kätt ette panema Amb; `viskasin selle reha jänese joosule ette Pai; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada; täl ike üks asi ette tuli, et tä ei suanud `tulla Kod; pane ärä, siin putub ta mulle ette Trv; käänä pü̬ü̬r ette [ust sulgedes]; liidi sehen suur auk, `sinna vaja savi ette tõmmade Krk; täl om `aonõ aid ette tettu, et eläjä ei saa `kapstide Nõo; mes minust prilla tegijät ei ole, siss mine `sinnä ette ribelema Rõn; `poiskõsõ rõibõ pańd mullõ jala ette Har; timä käänd hobõsõga ette ti̬i̬ pääl Se; `saiõ ńääĺe jette süvä ni laǵa haud Lut
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) `talve `aknade `raamid on ka mädäd, `viimaks saa ettegi kogu `aknu Jõe; aja nööbid ede Jäm; se kerves vöttas kenasti tera ede [käiamisel] Mus; said sa ette aada (lõnga nõela taha); aesad pannasse adrale ette ja Muh; peiupoiss `säätas noorikule `põlle ette Pär; vanast oĺlid mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; ega muido ei näin kojoda kui panin prill ette Ris; siis poisid tegime `eńdile neist (puusamblikest) suured abemed ette Amb; panen kardinad ette VMr; ilusamad särgid - - neile olid siis ilusad kirjad ette `tehtud Lai; teräśs pannasse `kirvele ette Vil; sõss (talvel vett kandes) oli kikk põll ärä karratet ette küĺmägä Trv; Kit́iga `pańti iks `aknakruudi ette Rõn; aia `värteʔ omma kidsavallõ ette `pantu Krl; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ Rõu; naistel oĺl verevide `nü̬ü̬rega ärʔ `aetu säŕgiʔ, `aeti [varruka] suu `vi̬i̬rde, ette, `taade Plv || (muust tasapinnast) kõrgemale aja rind ede Khk; sõi omale - - kõhu ette Kos; [pärast sünnitust] mõnel jääb suur kõht ette Ksi; kel kõtt suur, ette kasunu, si̬i̬ üteldi `maokass Ran; ei noh `sihvtin poiss, ku ta vi̬i̬l rinna ette ka aab; kui sooliku om kubemede tulluva, siss aap kõ̭ik ette `puńveli Nõo
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem inimene ei tia ette tuuld, aga kala tiab Kuu; kie nääb juo ette et `omme tuleb `vihma Lüg; olid selle asja pärast ede keind (altkäemaksuga mõjutanud) Khk; kes nende nime muidu `tohtis suhe vötta kui es `ütle `rohkest seda ruuva nime ede Kaa; kõik `sääti ja õpetati `taale ette Mär; `mustlased kuulutavad ette; niisugusid tähendusi oli see mees paelu ette `rääkind Mih; see oo nii ette laedetud (määratud) Aud; me `iandame `kaapsa `seemne ette ära Hää; inimese südä `näitäb ette, kui õnnetus tuleb Kod; ma `aimasin seda õnnetust juba ette Lai; ei `mõtle ette, mis ta kõneless Hel; inimene ei ole ette nii tark kui `taade Nõo; ma kõnõlõ sullõ [enne minekut] ette, mis ti piät tegemä Krl; sa˽piat egalõ `tü̬ü̬le uma aig ette `vällä `arvamma Har; üldäss õt parep õks ette kõ̭nõlda ko `perrä tõrõldaʔ; hoolikass mi̬i̬śs, hoolits ette jo arʔ Se || avansiks; lisaks, juurde `Selle mehele küll raha `enne ette [maksta] ära usu IisR; sihantse mihele‿p tohi ede anda (maksta) Khk; Eks peab peremehe kääst vaka rugisi suilisepalgast ede vetma Kaa; üks teeb teisele päeväd ette [sõnnikuveol] Mar; juut́ küsib puale `inda ette Kod; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste Krk; ma maśsi opõtajalõ naaśe i̬i̬st palga ette (laulatusrahast) Räp b. varem kohale või valmis isä jagas igäle ühele oma jago ette Lüg; Mina lähen ette, `tulge `teie järele IisR; Kivi ehk `kandu kaaluti, labindaga natuke `auku ette, viblas `alla Hää; ja eks `kervega tuleb ette `raiuda [sälk puulangetamisel] VJg; viib käsu ette et sel pääväl `tultse `vassa Kod; om `ti̬i̬dmine joba ette `viidu, et piäp `riśtkät̀si minemä Nõo; Surm tu̬u̬ õi˽sõ̭nna ette Rõu; `määntse kivi ette `viskat, tu̬u̬ peräh lövvät Vas; [surm] sõ̭na ańni jo ette, võt́i ar kõrva`kuuldmisõ Se || varuks, tagavaraks No siis kui nädäla `päiväd jua õli seda `manti ette `kõrjatud, `laupa siis `einaajal ehk tüäajal [tehti võid] Jõh; piab vilja `järge ede `oidma; söö siis pühapεε nädali `vastu ede Khk; oli tal vaadiga ede ostetud [õli] Vll; ma `jõudsi eile ikka päevase küli ette külida Muh; akkavad `toitu tegema ette kohe [pulmadeks] Tõs; üks talve jägu kisuti ette kohe [peerge] HJn; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla Rõn c. tulevikus mis taĺv ette tuleb (tuleval talvel), siis akkame `tüele Hlj; pikk ü̬ü̬ tule ette magade mudiki Krk
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda minä `jõudasin tämäst `einaga ette; Kie ette sai, sie tegi `ennemb [süüa] Lüg; Katsu aga veskile minnes teistest ede, siis saad rutem jahud käde Pöi; lasõ oma obo ede Khn; tagumest rattad käevad ette (öeld lapsega tüdrukust) Kad; ega `keegi ei võind oma `eega ette `minna Trm; mõni tükib õma jutuga paĺju ette, kiidäb; si̬i̬ juakseb kõhe tuuless ette Kod; iline vili lääp varalise viĺläst ette vi̬i̬l Krk; illane voonake kasvap varajatsest ette Nõo; sa lähät uma rinnaga ette lõigatõn Har; timä jälʔ juusk `mõtsa pite, lätt `puhma pite ette Lut || normaalsest kiiremaks (kellaosutitest) `meie oma [kell] kippub ette suvel Lüg; kellu keib ede. poole `tundi ede keind Khk; meil [kell] verotab küll ette jah Mar; kell on ette käind Kos; si̬i̬ (kell) käü pu̬u̬ĺ `tunni tõise kelläst ette Krk; üits kell käib ette, tõene jääb `taade Nõo; sulanõ `käändnü˽kellä ette Vas
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri kuer käib jahi pääl, ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; Täna on `jälle `söuke `kohtlane ilm, võib `jälle ede `minna (väljas töötada) Pöi; [puud] `lastasse teisele ette, teine raiob oksad `jälle `vihko Mar; [pulmas] et kui laud sai pühitud, siis `vinnasid mõne `kopku ikke ette koa selle `pühkijale `pühkimese raha Vig; üks mees pani `alla, kaks naist lahutast ette [vihke rehepeksul] Aud; kärutasin `saue tegijatele ette Rap; siis `viidi [kosilastele] ette üks ja teine naisterahvas, ikke ei ole sie tedre VMr; vana inimene `tõmmas põhu tuustaku ette, raputas ilusast rehaga läbi [käsitsi rehepeksul] Trm; reheaeg ette`kiäńjä kiänäb `üstelugu ette tõesele, tõene annab aŕgiga paŕsile Kod; edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette Puh; kana tahab kikast, laseb lohvikeli ette; `kohtualune kutsuti ette Nõo; piät ette (kohtusse) tulõma tu̬u̬ss aoss Plv || hoolele, karjatada, rühmana kokku `karjane vottas `värsid ja `muĺlikad, `kümme `luoma ette Hlj; Karjane vöttis omiku karja küla vahelt ede Pöi; aga nüid võta `veissed ette ja mene jälle Vig; Igaüks `laśkid oma lehmad laudast `lahti temale (karjasele) kohe ette Kei; kui kibe tü̬ü̬aig `olli, siss `panti mulle sia ja lehmä ette, ja mia oesi ka kõ̭ik iluste Nõo; nüt tõenekõrd lastass `püśsi jälle - - mina siad ette ja kodu TMr
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks `viimäst tuli asi ette. `tohter üttel et sinule ei `aita `prilli vägi enämb Lüg; egal oma [lõikus]rind ede `vöötud Ans; see (kohtuasi) küll nii ruttu ei tule ette Mär; Si̬i̬ (soonehöövel) võtab `kitsad jutid ette ja läheb Hää; no tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi ko `lastel [koolis] HMd; panid kilimitu uuest [vilja] täis, `jälle uus rind ette Trm; [kes] teeb `kurja, selle võtab ette (noomib läbi) Kod; üks kõik mis ette `pańdi (ettepanek tehti), tema oli ikke `vasta Plt; üit́s esi võets kõrrage ette Krk; si̬i̬ om `uhke nigu rikka mehe kuĺt, ei võta `kõhna emmist ette Nõo; rabe ja peru ja räpäkass obene, kes vedämist ei võta ette Ote; timä võt́t ette mõ̭nõ makõ jutu, sõ̭ss muidugu ai tu̬u̬d Vas
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse ruut akkas `kerjama - - võttis ühü naise omale ede Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale Mar; näd olid saksad - - võttis omale kaks kolm tüdrikud ette Var || fig võt́i ma‿ka‿ks `õigõ `süäme ette (julguse kokku) ja lät́si `kaema Vas
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama) üks siis lugi ede ja, siis olid `naaburid siel kaik `kuuldamass Kuu; juut `luiskas `soole ede Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; teine inimene `ütleb ette ike sõnad `palve`tundis Mar; vanad inimesed on üks tõesele `kannud ette sedä juttu; vanana paab (räägib) ette; kiidäväd poośile ette et, tule ja võta tüd́rik ärä Kod; teesele räägib teist `viisi ette KJn; ta kõnelap ette sõss tõine usub Trv; meil võletide ette, aga asi oĺl periss tõiseti Hls; sai [laul] `seĺgess, siss paarin laoleti ette opetajale Ran; nemä võldsiva, puhuva vanainimesele ette Nõo; ta aja (jutustab) sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; ta tuĺl ette `käänmä (süüd teisele veeretama), et ta oĺl kuŕja tennüʔ Räp || (koos etteheidet välj verbiga) ta eidab mulle alati vanu `asju ette VJg; võõras `viskab emäle ette, kui laps teeb kedägi Kod; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks kuol`mester `kirjutab tähed ette Lüg; `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette [põlevkivi kaevandamiseks] Jõh; teine kεib külimihe körval, vaadab kohes küli rind, pistab pulgad ede; `näitad teisele üht tööd, teed natise ede Khk; jalaga viisid jälje ede, kui külirind löppes Kär; [seinapalgil] varaga jooń ette ja `kervega `õõneks Mär; ega mud́u ei teä jo [palki] tahuda mitte, siis tahmase nööriga `tehti kriips ette Juu; `tõmma juaned ette. ju̬u̬nt `mü̬ü̬dä one üvä lõegata Kod; [hark]adraga `aeti `it́smed ette Vil; kassige tõmmats riips ette [seinapalgi varamisel]; kiḱk sai tal ette ärä näüdet Krk; `võtku esi `endäle sihk ette, kedä `mü̬ü̬dä ta lähäb Ran; Nurmõ pääl vidi jalaga `hitskmõ ette Rõu || asitõendiks `näita leping ette Muh; kuller `näitäs tõesen juaman obese kõrvad ette Kod
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte (juhtuma, tulema jne); kasutusel (olema) on ju mittu kord ette tuld, on kala`paadid ajaned purust ja VNg; elades tuleb pailu ede Khk; `vaema on vana söna, nüid seda toleged ede Käi; teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; tuli üks tuhin ette, `tahtis `senna `minna Mär; neid (leetreid) on nüid ikke viel, lastel ja tuleb ette KuuK; mina `korjasin põllult kõik kivid ära - - mis ette `juhtusid Trm; kõik ärä viädud, mes ette si̬i̬ kätte Kod; si̬i̬ tule sul alle `aaste peräst että Krk; meil viĺetsä aena, siin kolmess tegemist es tule ette Kam; kanaʔ savitsõsõ miä taht, miä ette nääle putuss Plv
11. meelde, mällu; kujutlusse sie `kabo·rnik `üstku tähendaks teist `aśja ka viel, aga ei tule `paergast ette Hlj; üks jutt toob teise ede Jäm; Kessele see ede tuli, et `seike asi veib tulla (öeld mingi ootamatuse puhul) Kaa; ei keerä ette `paergo Mar; ei tule ette, kuda seda `üeldi JJn; mes‿sa sedä ei tuanud ehk ei küsinud. ei tullod ettegi Kod; aga kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob Plt; miul es tule ette seast juttu, et ma os küsünü ta käest Krk; mul `tuĺli ka ette nigu Ülo eli oless ollu Nõo; tulõ õs tu̬u̬d ettegi et är˽`pühḱsä `kahvliʔ Rõu
12. (koos teat verbirühmaga) a. (piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga) leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; Kas eina kevadeni ede lööb vei äi Kaa; Kui raskid kehalikka töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; see töö jätkub mul veel `mitmeks päävaks ette Ris; leib ei `piisa ette VJg; kui si̬i̬ toŕm läks maja südämesse. mes si̬i̬ ette lü̬ü̬b; ühe päävä perena, ei `piisa `ükski asi täl ette; nüid tuleb neid süädikid, vai siäl ette kedägi kestäb Kod; sellel ei pisu kedägi ette Krk b. (ettevaatust, tähelepanu välj verbiga) `Sengä `täüdüb edevalatada `kuida `räägid, on `oige äkkine Kuu; vahi ette, iga `kõhta ärä `juokse umb`pahka Lüg; looma `otsimise juures piab ede (hästi, hoolega) nägema, et äb lehe kaudu Khk; `vaata ette et sul õnnetust ei `juhtu Tor; `voata ikke `enne ette koa, kuhu sa lähäd ja mis‿sa teed Juu; sa ti̬i̬t iki sedä `asja ilma ette `vaatemede Krk; mes‿sä joosed nii räpäkude, ku‿sa ette ei kae Nõo; rõba [inimene] ju̬u̬sk kas `saiba `otsa, ei kaeʔ `hińdäle ette Räp
II. postp
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eespoolsele alale, lähedusse pime kui kott - - ei nää jala ette Lüg; see söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; `pinkide `peale `istusid. `rendide ede Ans; ühekorra (vanasti) `pandi pöhk [loomade] nina ede maha Mus; mis te ukse ette kusete; päevased tembud tulavad `ööse unes su ette Muh; ta siab vεhe `korda εnnast, siis tuleb so näo ede Phl; eks sa `vaata eese ette koa `onti, et sa oma jala ää taod Mar; `vahtind enese ette Mih; ise läks `sängü, mind pani sängü ede `valvama Khn; `silme ette läks mustaks Nis; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette (päikesest läände) `lastud Kos; tuob surma ka suu ette Kad; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (eeskujuks) Kod; ees minu läheb tua ette KJn; ahju suu ette es panna puid Hls; et ei ole `mahtun tellede ette, kangast kudame änäp; mis sa ütte `kintsupidi läät, võta kaaŕ rinna ette; mine riida ette, võta lühiksit puid Krk; ma lää ka voki ette, naka `paklit tokutamma Võn; kae sinna aida ette trepi `laudu pääle Har; saistass jumalõ ette, vannuss Se; ḱülm veži `tuudass sanna ette Lei || lei `plaksti `õtsa ette Jõh; siis et matakas tee `vaeva mette, kui tõrvaristid `lehmdele otsa ette `tehti Muh; võta `külmä vett ja tõssa õtsa ette Kod; mugal saŕv om serände `kõvver, käänäp kõveride otsa ette; latsel keedeti (köideti) laṕp `ümbre pää - - sõĺm tetti otsa ette Nõo b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) `anna `leivamurened kana ette Lüg; Ohakad `kisti viljast ää ja `toodi sigade ede Pöi; pebred korjati kokko korvi `sisse ja `viidi lammaste ette VMr; [kõlud] visati kanade ette siblida Kad; [kõrvitsakoored] anna lehmä ette Kod c. aiste vahele, rakkesse siis `pandi obosed rakke `saani ette Vai; aga poiss `panni [hobuse] omale ikka siis vedru`vankri ette Muh; pannu obuse ri̬i̬ ette Saa; mõesa ärjamehed panid ikkega ärjad suure aŕksaha ette Kos; ärg listri̬i̬ ette, ies `saŕvi Kod; `õhta tõmmati ia obune saani ette Lai; egä sa `lehmä adra ette ei pane Krk; tõese ägle ette pannass tõene obene Nõo; esä `pandnuʔ hobõsõ `vaht́siidõ ratastõ ette Rõu d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks se pani käsi sedämodi `silmä ede, `muidu `päivä - - `paistas eledäst Vai; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni Khk; Ooda ma lähe siia augu ede ehk siis `saame kana käde Kaa; naene tuln saunast parasast ja pand kääd `rindade ette Muh; jöö ede `panta pais Emm; ää topi `eese nina teeste ette ~ vahele Mär; lehmale `pańdi silma ette üks niisuke laud, et ta ei näind `minna Amb; kelle ette sie piaks `puutuma VMr; õige klaassepä tütär, seesäb `valge ette; vars juakseb oudo ette Kod; kui kedagi jala ette jääb, oled kuhe maas Pal; lää tõõśte ette kambertem purjuste `jalgege; turbast ai adra kaala ette Krk; plaat `panti ahju suu ette, ku `leibä küd́seti Nõo; ma `teie rohulist `aida haost karja ti̬i̬ ette Har; [kastekannul] ei˽tule˽torost vesi `vällä, looga`hiit́jä `lätvä˽`sõkla ette Rõu
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) pole `eese silma ede `rilli saand Khk; särgi ette `aetse rinna lapid; õle topp torgatse `leitse augu ette Muh; ja sedä (sakilist paela) `aeti noorde meestele särgi `rõnde ette Mar; [äkkel] niisa·ma kui `vankri ette panid aisad Trm; sammetid `pańdi [jaki] `rinde ette kua Lai; riiv käib ukse ette KJn; ta pańd `kardina ka akande ette Nõo; kraań käänetse aami ette San; mi˽`väikene `preili pańd ka jo prośsi rinna ette Har
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem kui tuli suur pöllu `kordamine - - rugide (rukkikülvi) ette Ans; eenaaja ette, siis oli naestel suur särgi `õmlus Kul; tuulispask nagu tuule keerod - - vaest ilma `muutmiste ete Kir; sie oli jõulu ette Kse; `Kapsad `võeti lume ette aeast ää Kei; [lehmal] `lüpsma tulemise ette siis tuleb piim nisasse Ann b. (teat aeg) tagasi kahe `aasta ette oli mul suur õnnetus; ühe nella`kümne `aasta ette Ris; kaheksa`kümne `aasta ette siis tema oli juo ikke, ilus leib KuuK
4. asemel, kellenagi või millenagi siis (alguses) nied kardulid olid nii iad aśjad et nied olid piima ja liha ette [supis] KuuK; ma olin kaheteist`kümme `aastane, jäin sulase ette VMr; [sõrmkindad] kel õlid sõlmed sies, siis sie õli kahe poari kinnaste ette Kad; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva Krk; Vanast reheahjun kütseti kaale kah mes läits kah söögi ette Nõo; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju tieb ikke mihe ette tüed Hlj; See joob `mitme mehe ette; See viab obuse ette (hobusega võrdselt) Han; lehm ei anna mitte kitse ette `piima VJg; mis‿sa padrad või paterdad või vaterdad. need käivad kõik ühe inna ette (on samaväärsed sõnad) Plt
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses keik läks `inna (raha) ette, ega `raisku mend midagi [hülgest] Jõe; kus nad `viĺja `muidu `saivad, `silkude ette vahetasivad Hlj; `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi VNg; ei `maksand kedägi, sain `aituma ette `tõise kääst Lüg; kolm `päivä nädälas pidid `mõisale tüöd tegema `rendi ette Jõh; tegid `mõisa `päivi selle (popsikoha) ete Kir; suur tänu sööma ette Ris; kiriku juurest jägati jahu, selle ette käisid karja tied `täitmas HJn; ema `ośtis raha ette ka `piima JJn; ikke pidi et sa lieris olid ikke selle ette `maksma Kad; turu oor laseb kõigiga raha ette Plt; tü̬ü̬ arvati reńdi ette [mõisas] Räp
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse Peremes lükkäs `silgunappa sulase ette; kits ei `anna `püssimehe ette Lüg; Peab ikka vihma ede minema Pöi; kui korikad `välja jätad koi`valge ette, siis oo lapsel koi viga; siis `toodi vars rehalt `valge ette Muh; seda `juhtob ka elo`aeges, et inimene tole ede jεεb Käi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette (ei söö midagi) Mar; panime pääva ette (päikesepaistele) veed `sooja Kse; naelane ahvenas `juhtund not́i ette Vän; `Öeldi `jälle nõnda mõistu [rasedast], nägu laste kõrvade ette ei tahetu lausa `kõike `väĺla `rääkida Hää; vesi ei piä surma`ohvrid õma ette `võtma - - ajab `kalda piäle; si̬i̬ asi tuleb ike ühekõrra - - ilma ette (inimeste teada) Kod; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akandki KJn; villa kadsad tullive masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; no om küll irmuss, kes laste ette tuld jätäp ehk tikku Puh || hoolele, karjatada ajad oma loomad omigu `väĺlä, karjatse ete Vig; ennembide suur külä kari käis ütte kokku, üte karjusse ette Ran || kõrvu, teada naise jütt läin `viimaks `möisa härra ette Phl; [kaevati] rehepapp viib `viĺla sialt. jutud läin ärra ette Nis; viimaks läin sie asi `keisri ette juo JõeK; kannab kõik ilma inimeste ette KJn
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne) siis `kutsuti kohe mehed `sinne `kohtu ette VNg; sis saadeti meid arsti ede Ans; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; `lapsi `viidi sõna lugema kiriku ärra ette Kse; [õpetati] ku `kohto ette minevä, siis vaadata `kohtokuĺli `piäle Kod; esi ta kõneless miu ehen, lää tõise ette kõneless et mea kõneli; senikava ku suure koolini pidiv latse ku̬u̬ĺ`meistre ette lugeme mineme Krk; kutsub koolust pääst vi̬i̬l `kohtu ette Nõo; pomisõss `eńde ette Krl; üteĺ, et ku ma lät́si opõtaja ette, siss ma võt́i raamadu `piiu henne siĺmä manu Har || alluvusse `suata `ämmä ette kui ämm on `alles Lüg; siis ma jäi venna ette (teenistusse) Tõs; tulin `võera ette [teenima] PJg
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne) `ennevanast õppetajad palusivad ja lugesivad `kantslist `ilma `süüta `vangide ette Lüg; ega minu ette põle `karta, et ma nurisema akka; mis sa Manni ette `õhkad; kevade `olli `kange külm, siis `olli selle ette `karjumine Muh; küll mul oli `kange irm selle asja ette Ris; nää `vaeva ja jüst oma kõhu ette Juu; selle ette et nad `vasta akkasid pekseti kiriku `pośtis HJn; aga ma sain selle ette õletata et õige `aitas Kad; `ükski vana inimese ette u̬u̬lt ei kanna; suur muretsus selle aśja ette Kod; ommendse päeva ette ärä muretsa Trv; oolitse talve ette kah Krk; temä ommenitse päevä ette ei `mõtle Nõo || jaoks, tarvis noored inimesed põle jõun selle ette muretseda (lapsele riideid enne sündimist) Muh; vahel tüdrikid `üeldässe, vaĺmissab vana aja ette - - ku naesess suab, siis one täl vana aja ette vaĺmisset Kod
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale virk poiss `koolis, lähäb teeste ette oma õppimistega Mär
10. ise enese ede (päralt) olemine – pole teistega segamini Khk; Nee (vindid) on `eese ede `söuksed vagusi linnud Pöi; üks niesukene nohik miest, enese ette (omaette) ta pusib Sim; käib nagu koi ise enese ette. ei laasu sõnagi Kod
III. prep (ruumiliselt) ettepoole üteldi vanast et, regi lääb ette obest, jõõrastab Nõo

juurde `juurde Jõe Kuu Jõh Mär Kse Aud Saa Kei KuuK Jä Kad Sim TaPõ VlPõ u Trv Võn (Rõhutus asendis jurde ~ juurde.)
I. adv (koos verbiga moodustab sag ühendverbi)
1. lähedale, ligi, lähikonda pannakse `miski eredad `värvi tups onge `külge, et siis sie mielitab kala `juurde Jõe; `seisid seal poe ees, ma läksin `juurde akkasin rääkima Mär
2. ühes, kaasa, ligi `mõisas jo `käidud joo - - no neile `pandud jo kot́t `juurde ja Pee; `juurde ei panda kedägi [surnule], kõik jäeb maha Kod; `pańni kaelakot́iga karjatselle pruukośti levä `juurde KJn
3. külge jahud võtavad nagu natuke läpastand aisu `juurde Kad || fig Ellil paistab ka jälle juurde jäänd olavad (s.t on rase) Kaa
4. lisaks; rohkem kui eest täis oo, sis saab lõngapoomist `juurde `lastud Aud; Tee kaks niit juurde [kangale] Amb; jätkutan `aeda `juurde viel, tien pikemaks JMd; kui lõng jääb väga `pieneks, siis tõmmatakse `kuonlast `juurde Sim; tahan ike `juurde `saada Iis; vahest tugi `teibid pannasse ka sinna `juurde Ksi
II. postp
1. [kellegi, millegi] lähedale, ligi; [kellegi] seltsi; lähikonda; kuhugile, millenigi tämä tuli minu `juurde Kse; vana tui saab igatahes nende `puegade `juurde ~ `juure Amb; napilt neli kilu`mietri kiriku `juurde Koe; `kondab aga `pialegi ühe juurest teise `juurde Kad; rönisin käpili ukse `juurde Sim; ma tahan isä `juurde `minnä Kod; ise võt́tis rikkuse pärast vana naese ja siis tikkus noorte `juurde Pil
2. [kellegi] poole (elama, teenima, visiidile, jutule, asjaõiendusele) ma ikke `viisin ema oma `juurde kaa Jõh; läks lehmaga puĺli `juurde Mär; õpetaja `juurde Saa; läks arsti `juurde Kei; läks tüdrukute `juurde Lai; ja siis `lauba läksime õpetaja jurde lugema Kõp
3. [millegi] kõrvale, [millegagi] koos suure pika `tiisliga läks [harkader] `sinna ärja ikke `juurde Kuu; tegi sedasi paas `sousti kardulistele `juurde Amb; kasuka `juurde käisivad püksid ja pinsakas või prakk Plt
Vrd iilu, juure

kaasa2 `kaasa R eP(-oa-, -ua-; kaasa Koe Iis) Krk Ran Puh V
1. adv ligi, ühes ta viib küla `kosti `kaasa Jõe; oda `leibä `kaasa Kuu; `riidevähesed ja `luomad mida `kaasa sai, eks nie `ollu `kaasavarast VNg; siasõrg `leigetasse `karjatselle `kaasa Lüg; kaks`kümme viis `verko läks venega `kaasa [merele] Vai; suured leva käntsid `võtsite `kaasa Muh; lεheb `kusse `poole, `anta `kaasa Emm; kui `jälle mehele saab, siis `antasse kaasavara `kaasa Mar; lapsed `võetse mere `ääre `kaasa `lambud tõrima Kse; ta`kutsus mu `kaasa Aud; eks tule `kaasa Ris; sie on ia et `lapsed `kaasa `tuote JõeK; Ta kannab last igale puole kaasa Koe; kui mehele läksid, `pańdi kerst `kaasa VMr; tegin `ku̬u̬ka `kuasa [leeripoisile] Kod; si̬i̬ asi `kiskus `kaasa Pal; [ainult puravikul] vaŕs lähäb `kaasa [söögiks] Äks; jumal kaasa van (hüvastijätusõnad) kui `lähte menema, siis `ütli jumalaga ja `toine `ütli `jälle jumal `kaasa VNg; lähäb minemä, jumalaga. jumal `kuasa Kod; vanaśti `ööldi jumal `kaasa, ku `keegi ää läks Plt; nojah, ää `tervis, jumal `kaasa Krk; tu vanast `üĺti nii: jumalaga! (vastati) jummal `kaasa Har; ku tõõńõ üteĺ jumalaga, sõ̭ss tõõńõ üteĺ jummaĺ `kaasa Räp
2. (koos verbiga väljendab osavõttu, kaasaelamist) εε süda sehes, tunneb `kaasa kessel sańt elu on Khk; tu̬u̬ ei tunne kellekile `kaasa, tol nigu kivist süd́ä Ran
3. postp (väljendab komitatiivset funktsiooni) `Eedi, `Linda, `Valter `surred `näie `aigue `kaasa; `Toisel `talvel `saadeti [mind] - - vana `uidumihe `kaasa oppima sedä `uiduajamise tüöd; `Suurpä kiel on `kirja`kiele `kaasa `rohkemb arenend Kuu; sie mies kie jäi isä `kaasa, sie õli `Solli Juhan; `sinne `kaasa tämä surigi, sene `kaasa tämä surigi, tuli juo `rinduga sääl uherdi pääl `õlla `täie ramuga; `Kahju `kaasa ei `surda Lüg

koore|lahutaja vahend piimarasva eraldamiseks a. koorelahuti Pia jagab nagu `kuarelahutaja Jõh; Sest o nüüd üle kuuekümne aasta tagase kui esimest koorelahutajad tulid Käi; Esi`algu `õstsivad üksikud talud koorelahutajad Trm; kui koorelahutajad tulid, siis oli rõõsk koor Lai; `öeldi, et koorelahutaja – perelahutaja (teenijad ei püsi talus, kus piima läbi aetakse) Plt; mõni koore lahutaja tirisep `väega kõvaste Puh b. piklik piima jahutusnõu (alt kraaniga) IisR

koore|lahutis vahend piimarasva eraldamiseks a. koorelahuti – Kaa b. piklik piima jahutusnõu (alt kraaniga) Han

kui1 kui üld; ku spor R L, Juu spor ViK, Kod VlPõ eL, ko Vai Kra
A. sidesõna
I. a. sarnasusvõrdlustes
1. metafoorses võrdluses (nagu, otsekui sünonüümina) a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi või adverbi algvõrdega `naine on `kõhta sama vana kui `mieski Lüg; läks `ninda punasest just kui `keidetu krabu Vai; Seaste on nii kena `kolne odr kui üks kuld Pöi; nõna `sulgus kui jahisaŕv Rid; Tubak oĺli peenike narmas kui üks siid Saa; riiete sees ole nii `kange kui truĺl Juu; ta on elav kui säde VJg; tukkus laua naeal täis kui tińn Sim; pia sile kui lakutud Lai; õhuke kui laast KJn; ninda puhas ku kädsises puha Krk; suur ku‿ts ilma asi Hel; kõva luu kui kurivaim Ran; na‿m vana sarapuu ao, raseda kui kurjaristi Nõo; pimme kui sügisene ü̬ü̬ Kam; oĺl nii kahvatunu `õkva ku `ku̬u̬ĺja Har; lehmäʔ oĺli˽ku ahokihä˽tugõvaʔ Rõu; nii mädä kui müĺgätüss Räp; `haĺlalik sääne ku haaba kuur Lut b. kui-konstruktsioon seostub verbiga `lapsed tulivad ku `porsad `ümber `laudu VNg; Kukal valutab kui ull Pöi; Kadus kui tina `tuhka Muh; vihm sajab kui pahin Mär; `leikas kui `nuaga Koe; vesi läks kui kolises Sim; põlevad ku pragiseväd Kod; magab kui `surnu; `aiseb kui `irmus Ksi; läks `kat́ki‿gu plaksatas KJn; lase `laulu ku larap Krk; vahip ku kuĺl, siĺmä om sõõriku pään Nõo; Rü̬ü̬ḱ ku t́siga aia vahel Urv c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, hv muu noomeniga `naine käis `moisas iga päiv ku mies [tööl] VNg; miä olen näind `kärnä `konna ko leib`lapja Vai; kanad on nii kui paenakad, majal ei seisa kui kojas Jür; istub `koorma ots ja läheb, koorm kui kägu `persse all Pee; Nõnda kui‿t́s moonutus Trv; mis see vana inimene ike om, kui üit́s kõsu Hls; tal `õnne ku `tõrva Krk; kui järsikut kasvava nu lepä võsud ja pajod Ran; ta om külen kui tõrv Kan; Tu̬u̬ sälätäüś oĺl ku üt́s ilmamaa laiv sälähn Rõu; tuĺl noid paganaliidsi kokku kui põru Vas; sõss oĺl nigu üts ku pupe linapund Räp
I. b. erinevusvõrdlustes
1. adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral tämäl on ramu vähemb kui mul Lüg; sie on viel `pimmemb ku `männe üö Vai; `poistega on ulk `rohkem tegu kui tüdruk `lastega Käi; `vaablased oo natuke suuremad kui erilased ja mesilased Mar; tä oo rikkam kui ma Tõs; iir on `väiksem kui rot́t Kei; tema on ikke `vahvam kui teine Pee; mia olli pu̬u̬l `aastat vanemb ku Jaan Nõo; no ei olõ enämb ku üt́sainuss kruuś Har; küla laib om magusamb eiʔ ku uma laib Lei || ta on targem kui tark Koe; Iga asja, õli ta sitem kui sitt, reagiti ja kõneldi igate kanti Trm; anna tal änap ku änap, ega ta rahu ei oole Krk
2. a. võrdlus- või viisilauses ma‿p tee ennast targemas `ühti kui ma ole Muh; enäm oo sedä kisa kui sedä `aśja Kod; sammal oiab paĺlu paremast lund kui luda Äks; ma põle täna `rohkem magand kui kaks `tuńdi Plt; siit saa iki `rohkep ku üit́s ame Krk; õdagu `kastega om parep `niitä kui pääväga Kam; mul ei olõ enämb ku üt́s ajastaig elläʔ Har; pinil ka `rohkõmp om häpü kui sul Se b. võrdluse varjundiga viisilauses (nagu, otsekui sünonüümina) läheb `müödä ja ei terestagi `ühtä, tieb kui ei paness tähelegi Lüg
II. tingimust väljendav sidesõna `Söisin kui `saisin Kuu; kui `omme on ilus ilm, siis `lähme `eina`maale Lüg; Kui `luomi ei ole, siis `viĺja ei saa IisR; kui üväst `lähto, siis saap `kallo küll Vai; kui äp saa `öigut, siis `kaibab edasi Khk; kui sa lustid siis joo Mus; Kui seal küüned oleks ta läheks ka puu `otsa Pöi; karu tuleb nahal pealt ää kui sa ooletu oled Muh; Kui sa ennast puhtaks äi pese, siis ma sind seltsi äi veta ka Rei; kui sedä teed, suad `peksä Tõs; kui pesed ja `vihtled, tuleb park maha PJg; Võta põrsas, ku põrsast pakutaks Hää; kaks vana `iigla puud - - kui nied mõistaks `rääkida Kei; kui `kolme `korda ei `kutsund, ei läind Juu; Kui võtad, siis kasvab, kui paned, siis läheb vähemaks = auk maa sees Jür; Kui `kuśkil `vasta tuli, siis mutku `naeris Amb; kui sa inimene õled, `ütle `vassa, kui kurat õled, tagane Kod; kasepuu kui vihma kääs `seisnud, `tõmbab `valgest Äks; mis sa amalet, ku sa ei mõista `õigest kõnelde Trv; ku mädä muna `viskat, sõss lää katik ku `plauhti Krk; kui ta röǵästäss, oless väega jäĺe Ran; kui ma saass nätä, merätsit puid na om maha lasnu Puh; kui `sõira, siss om `sõpru kah Nõo; ku˽tiiassi et ku˽pia är lõpõssi, siss ämp ei˽teesi midägi San; Ku‿ma iks sü̬ü̬ taad terä `sü̬ü̬ḱi, sõ̭ss ma‿lõ kõva ja söönü kah Urv; õlõss lännü külh vai kõ̭kõ pümehepäl üül ku kohegi minnä oss olluʔ Har; ku asi olnu˽tõtõlik, siss olõss ma˽pidänü uma suu lukuhn Rõu; ku `taiva pääl ku lina `hunde, hüä lina küĺb Lut || Kui teha, siis juba teha Pöi Vrd jos
III. aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset kui `nuoremb õlin siis tegin `virsusi `karjas Lüg; ku `kallo `püüdämäst `tuldi `vällä, siis `mändi kabaka Vai; kui laps `karjund on, siis ta ekib pärast veel Khk; Kui `kööti siis rinnaaugust käis tuluke `välja kut obuseänd Pöi; kui kirgust `tuldi, siis es passi laulda mette Muh; kui odrad `valmis on, siis lüdivad ära Rei; ku kihlatud said, köesid kiriku`mõises Vig; kui kased änam `mahla ei joose, siis tuleb kasest `väĺla `seoke paks `valge okse Aud; kui sa nüid söönd soad, siis tule kohe ruttu `meile Juu; kui sina ükskord ära sured, siis anna sie `mulle JMd; ku tuamingad õilevad, siis `tehta linu VJg; kui krabatanud, `pańti vi̬i̬l aganid `ulka (leivale) Kod; üks näedäs tuld kui `rehte pekseti KJn; siis oĺl puhas leib ku mina kasusin Kõp; latsele `tu̬u̬ma kõik, kommisid ja `saia, ku‿d́a tuleb Ran; talvel ku me koolis käisime Võn; kui müriśt, siss visass `väĺki kah Ote; ku mõtsast läbi sai ja ku˽peräle tuĺl, siss oĺl nii kahvatunu `õkva ku˽`ku̬u̬ĺja Har; Ku jo˽kaŕan `naksi `käümä, sõ̭ss ańd imä kaŕa manu˽mullõ `hammit ummõldaʔ Rõu; nu siss ku lätt tarõst `vällä minemä, siss `laulvaʔ Se
2. alustab täiend- või aluslauset ja ei `oldki kaks nädälä `aiga ku sie mies suri Kuu; midä tämäst perida on, kui tämä `müödä on Lüg; `jöutsime `umbest `seie männigu ala, kui siis akkas sadama Ans; Sööme enni kui supp ää jahtub Rei; eile sai nädal kui `vihma tuli Kad; sügüse polõ ku ma ütsinde olli San
3. kuni, nii kaua kui ulga `aega ma sedasi `mässasi, kui ma neist na jagu sai Aud; Suured kannud jäid `paika - - säl nad `seisid ku ära mädanesid Hää; ma sain mitu `korda `istuda ja oodata `enne kui ta tuli Juu; maas `aedus viel [lina], kui kiud läks `lahti JJn; ooda seeni, ku ma tule Ote
IV. samastav sidesõna mei kui `arstid, et mei oleme küll sedä `uurind Kuu
V. konj kui
1. selgitavas funktsioonis `Sönna [möldriametisse] pailu nooremad mi̬i̬st äi tahetud lubadagi kui neid küll majas oleks tiab kui pailu olnd Pöi; mis sa käsu all teed, see töö on raske ja vastik kui kua sealt kui palju teenid Trm; sai lõhut ku pää olli like otsan (kõvast tööst) Krk; nii täńtäss, kui maa˛i·lm kõ̭ik kärrä käeh; ol nii hüä miiśs ku anna mullõ rahha `võlgu Se; `kärblädse omma d́uʔ nei `äüdü ku šitusõ `suhtõ Lei
2. korduvate lauseliikmete ühendamiseks nii `tervest tegi kui `tervest Jõh; oli kui vana oli, aga juba jäks akkas `otsa löppema Jaa; sest asjast oled ike elma, elma‿gu elma Mar; riie [on] nahk ku nahk Aud; läits kui läits, mina tedä enämb taga ei ike Ran; vanemb tütär `olli `essä tullu, `õkva ku esä ku esä; meil om tü̬ü̬ nüid nii kõrran ku kõrran Nõo; pää `ripsõ otsahn, koolu˽ku kooluʔ Rõu; jutussit külält `mõistse, nu̬u̬ ka ku vei ku vei (ununenud) Se
VI. ühendav sidesõna a. nii ... kui ka Tämä ott labja ja ai kaik `tuhli`augu ku pibalue `kunku ägejä `mielegä `liiva ku kivi täüss Kuu; mõlemad mies ku `naine, `kardeti `nõidust Lüg; `loomel kui `oostel `antasse jaho vett Mar; Süid rokal kui ka vassikal Han; eks sajuvarjus käi nied ikke kõik, nii`äśti mäńd kui kuusk KuuK; alate suvi kui taĺv õli kasuk seĺjän Kod; nüid süiasse äripääv kui püha pääv nisu`leiba Äks; üit́s ku tõine kuts mut oma poole Krk; ü̬ü̬ ku päiv pid́i tü̬ü̬d tegemä Urv; noodamiiss püüt suvõl ku talvõl Räp b. ei muud ... kui muud `kalla ei `saagi kui vaid `äŋŋeri Vai; ega muud `ühti kui akame minema Ris; no ärjad, ega nad muud teind kui `küńtsid Hag; aga meste `riideid ei õmmeld `kiski muu kui rätsepäd Juu; kislad muud meil ei söö kui mina Ann; äket põld meil muud kui karu äke Trm; ja muud `palka es ole, kui kleedi `rõivakse tõi Ran
Vrd kut
B. määrsõna
1. rõhumäärsõna a. täh väga, õige, üsna `Raiusin puid `ninda et kohe `lastud `lensid kui `kaugele; Meri `ehkus `suoja viel kui `kaua Kuu; säält `massinate alt `juoksep ehk kui pient `lõnga Lüg; vana `onti oli kui `kaua `kutsarist Vai; Siis on kisa kui palju Kaa; mena `rääkisin temaga keik kui `kougeld (pikalt-laialt) Rei; kibimaea oo kõba, see ei lagune ää, seesap kui kaua Mih; inimene võib kui `vaene `olla, aga ole puhas Hää; kel last ei ole, see on noorik ei tea kui kaua Juu; ega ta `sinna kui kauast ei jäänd VJg; ega ta kui suur ole Trm; minä elän kui vanass, aga lapsed kadid nuarelt Kod; ma isi põletasin alet kui paĺlu Ksi; `uiskab sis kostab kista (kes teab) kui `ilmasse Lai; `viisega võesit kui suurest vi̬i̬st läbi minnä, vesi lät́s `väĺlä Kam; viim(a)ne kui kõik (viimseni) nüüd on `viimane ku `raasuke `süödü `vällä Lüg; vöttis mu kääst `viimse kui raasu Rei; võttis ää `viimse kui lehe Mih; viimane kui aenuke liige oo valusad Aud; `korjasin viimase kui terä kokku Juu; `viimne kui kana pueg `müidi ära VJg; Viimane kui õks pandi kuppu Trm; viimäne ku uks ja aken õma testod Kod; nõrist viimätse ku tilga ärä Trv; perämine ku kana kah `müüdi mahaʔ Harb. täh kuitahes, ükskõik kui Õli sie `süämine kui vilets, nua ja `kahvliga `süädi Jõh; `olga kui suur tahab Khk; Olnd see koorm kui suur tahes Pöi; ole sa kui tark `tahtes Tõs; süe ehk kui `iaste VMr; olgu rõõvid seĺlän kui taht paĺlu Hel; olgu sul kui kullanõ mi̬i̬ĺ, kud́ä tulõ, siss pahandõss jäl ärʔ San; olõ sa ku tark taht, kõ̭kkõ `aśja sa õks ilman ei tiiäʔ Har; Suutii pääle viä liiva kuʔ pallö, sinnä mõrka‿i midägi Vas; olgõ tä kui tark, `tarkusõga midäge ei ti̬i̬ʔ Se c. lause lõpul mõni õpib nii ruttu ku Hää; nagu närmik, nii `vaene närus kui VMr; kui kaste ein vanaks saab, siis lääb kõvaks kui Sim; on nii murelik kui Pal; `varda olive `lõngu täis kui Trv; kui kolm `langa üten, siss om nii ilus kui Ran; kuuse ladu om nii kahar ja tubli kui Puh; vahel `tuiskap suure ange kui Kam; päiv paist nii ilusallõ kui Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ, `kullõss kui Krl; Tõnõ (puu) ei `lahkõ `kuigi, pessä sa˽kui Har; Ega vanast tu̬u̬d puu `väŕki kiä kui väŕmi es Rõu; pańd latsõ sinnä `hällü ja sõ̭ss hällüt́ nöörist ja kuʔ Plv; konnaʔ mullistasõʔ vi̬i̬ siseh kui ja `haukva Räp d. väljendab imestust, üllatust `ommete ku `uonost jäänd `kassi: ku ilos `kassi oli Vai; kui `kange valu – ai, ai, ai Muh; sa paraku, kui `mõisnik seda nägi Mär; ena ku suured kardulid Kse; kui odabad olid aśjad Mih; ena kui tugevad need oo Tõs; kui `kierdu rehä tein Khn; `jennää· kui `paĺlu `lammud Aud; kui ilusad laulud meil olid Hag; oeh kui pailu sii neid on Juu; valata, kui `kõrgel juba kuu one Kod; kui `uhke ma `oĺli, ku ma nońde saabastega kõpsuti Ran; oĺl plödi pääl ja kuppu ku `oitku San; ta ni etev inemine ku `hoitkuʔ Kan
2. küsiva-siduva sõnana a. otseses küsimuses kui `külmä vesi on Vai; kui koua see `aega vötab Ans; kui palju sa annad Muh; kui `kaugele su püśs jooseb koa Mär; kui paelu kellu oo Tõs; kui suureks sa viel `kasvad JMd; kui vana sa veel piad olema Pee; kui kaua sa teed Trm; kui kaua sa sussitad teda Äks; kui `kaugelt sa oled Nõo; noh ku kauõn sa õigõ elät Har; kui `minkõgaʔ Seb. kõrvallause algul miä voin `kergitä sedä kive, kui `raske tama on Vai; tule, ma katsun, kui suur sa oled Juu; ei tia, kui kaua sie viel `aega võtab VMr; minä suan `kätte, kui milla si̬i̬ õli Kod; ei tää kedägi, kui `paĺlu ta parep om Krk
3. kuidas et saand magugi (maitset) `tunda vai kui Vai; kui rendi raha `saaja (saada) Vll; kae˽kui taal `rõiva ripõndasõ alt; Ti̬i̬ no kui taht Urv; ei tiiäʔ kui paremb om Krl; tu̬u̬ om nii kui tuńnistajaʔ tegevä; ma ei˽`tihka˽tu̬u̬d sullõ üldä‿ga kui tu̬u̬ kõneli Har; sõ̭ss tuĺl üt́s mi̬i̬ss, tu̬u̬ tiiä˽kui üteĺ Rõu; kui täl ta aig är `pilluss; kui kand iih nii võsu takah; kui sa˽pant tu̬u̬ `haigõ veridse inemise `paljiidõ puiõ pääle Vas; `Aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; Kiä kui mõistsõ, tu̬u̬ nii teḱk; üldä võit kui tahat, ki̬i̬ĺ kõ̭gildõ murruss Se
4. kuidagi sa‿i mõista˽tidä kui süvvä ei söömäte jättä San; Umb`sõlmõ ei saa˽kui `valla, viidät paĺlu `aigu Urv; mõnikõrd om `hirmsa suuŕ halu, ei joua˽kui vällä˽kanataʔ Har; Mõ̭nikõrd oĺl tu̬u̬ oĺg nii jämme ja˽kõva, et jovva õs kui t́sirbiga lõõgadaʔ Rõu; läbi saa ar kui ni (saan kuidagi hakkama) Se

kätte kätte (-ä) spor R, Muh L K I eL; käde R Sa Hi Var Mih Tõs Khn, käte Vig
I. adv (sag väljendverbides)
1. a. valdusse, omandusse (sag koos verbiga andma või saama) `Varssavi linn `anneti kättä `sakslastele `ilma `paugita Lüg; kui tuod raha siis saad kübärä kätte; `ahne `luoma, süöb kaik midä kätte saab Vai; `mullu nad es saa `eina käde, jεi kulu `jälle; lehm jähi ka `ahtraks, niid pole seda piima`tilka ka käde vötta Khk; lehm äi anna `piima käde Jaa; söja `aeges - - ei saand ju `väŕvi ega nisust koa `kuśkilt paĺlu kättegid Noa; luke mole raha kätte Mar; kas said pinna sõrmest kätte Mär; pöle änam `ammod suus, ei saa köva `aśsa kätte Ris; piima püt́id kiedeti sipelga vie sies ää ja siis `ańti sie vesi lehmale kätte Koe; käi set́se `korda järele, ikke‿i sua kätte Kad; `viska kitsele aava kaigas kätte, koorib ära Lai; mea tahass oma raha kätte `saia Vil; ma‿i anna tal enne voli kätte, ennegu ma ärä sure; ma ti̬i̬ kiḱk ärä mis kätte putuss Krk; näppäb kost aga kätte saab; kate`kümne `aastani `oĺli alt`iäline, siss `anti tälle inimese `õiguse kätte Ran; kanadele `anti liha`eiten võti kätte (lasti välja), siss enämb neele `süvvä es anda Puh; liha `jaeti tüḱü`viisi kätte Ote; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna˽`piimä kätte Kan; Tiä kaivaśs edesi ja kohus `mõistsõ maja tälle kätte Urv; ma˽lää no˽tõsõ varandust `püündmä, ma‿lõ tu̬u̬samaga˽rahu, mia kätte om ant Har b. alles, müümata, loovutamata (koos verbiga jääma) käesin `mitmel laadal, ikke jäi `lu̬u̬mi kätte Pal; [teised] müisid oma kohad ärä ja minul jäi koht kätte Vil; vellenaesele jäi suur talu kätte, mulle sai paĺt üits osa Nõo; ma‿la hobõsõga `mõtsa, jääss hopõń kätte Rõu
2. võimusesse, meelevalda a. (sag koos verbiga saama) tabama Laps ajas `lõngatükki sasi, ei saa enämb `õtsa kättä tie mis tahes Lüg; neid pitka nokaga [kalu] on `nähtud ka ja käde saadud Mus; sadu pidi mind käde `saama Khk; Ma nägi et sa sii ees lähed ning akkasi sind käde püüdma Kaa; möni kord `saadi `painja käde ka Krj; neli `neitsid `joosvad nurmel, äi saa `ühteteist käde = tuuliku tiivad Emm; läksin järele, sain ta metsavahel kätte Mär; veis läks `joosma, ma `püitsin ta kätte Juu; akid `lautakse ridamise `sinna (katuseharjale) `põhkude `piale viel, et tuul ei‿s kätte ei sua sialt KuuK; surm suab meid kätte egält pu̬u̬lt Kod; nemä `püidnuva `lamba kätte, aga ei ole `mõistnu kiägina lammast tappa Puh b. (hrl koos verbiga andma) tabada laskma [lapsed] `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä Lüg; oled sa ull, sa annad käde ennast Kär; obu‿p anna käde, ole `ühte `jooni `kimpus Jaa; Kui sa `εεga käde annad, siis saad vεhem [karistada] Emm; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; obene ei anna kätte Nõo; anna‿i kätte, ar˽pakõ kõ̭õ̭ Se
3. tagasi; asemele sie (nõiutud muna) `tingimatta `poldeti ärä, et siis pidi tulema `toise (kaetaja) `luomale käde Kuu; oleksima müünd [kartuleid] `kahjuga, ei saand enamb oma raha kätte VNg; `kiegi raha ei taha, piäd kõik kätte tegemä, midä sa võttad `tõise kääst Lüg; kui pääväd `völgu jäänd on, siis nee piab käde tegema; see mis sa mo kohe räägid, see tuleb so omale ükskord käde Khk; ma käisi mütu `korda ennem `järges kui ta käde `andis Vll; Ole aga `päälegid niisune, küll see tuleb `soole omale käde Rei; ta tõi mo laeno kätte juba Mar; nende patud nuheldakse nendele kätte Kul; viis meilt `leiba, ei ole veel kätte toond Juu; ei enäm nõnna `kerge õle kätte `suada kui käess `anda Kod; kõik tuleb kätte, tee ead või `alva Plt; vakk `kesvi sai `sinna maha külvetuss - - `seeme iks kätte saab Nõo; ku ta tõsõ käest raha `võlgu võtt, ega ta kätte `massa ei tahaʔ Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütledeʔ, `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; kätte tegema halba tegema, rikkuma poiss on tüdrugule käde teind (lapse sigitanud) Khk; Pala kui (kuiv) aeg teeb see aasta suviviljale käde Kaa; kätte maksma ~ tasuma neimama küll jumal sellele kätte tasub kes teisele `kurja teeb Muh; tä `tahtis täle kätte `maksa, `pistis einä küini põlema Mar; küll ma `talle ükskord kõik kätte tasun VMr; nüid ma saen tälle kätte tasuda Kod; temä taht `kurja kurjage kätte `massa Krk; teku pähle, küll ma tälle kätte tasu, olgu aig piḱk vai lühike Nõo; las ta no˽tetä pääle, külh telle jummaĺ üt́skõrd kätte tasu Har
4. tajutavaks, (kellegi) teadvusse; (kellelegi) osaks `läksime niikaua kui üö läbi ja `uomigu `saimme juo maad käde, maad `paistusid Kuu; `anti käsk kättä, piäd menemä tio`päivi tegemä; kuol`mester võttab `viisi üles, `annab `ääled iga ühele kätte Lüg; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistvad käde Jäm; köhimise ääl keib `kaugelt käde Khk; Linna tuled paistvad meitele koju käde Kaa; Küll ma saa `varsti aru käde kus sa käisid Rei; tohi mitte piiksatadagi, kui nahatäie kätte saab Mär; ma `kuksi maha, sai iä põraka käde Tõs; kirikuärräle mia lugõsi käde (ette) Khn; Kord sai järje kätte, maigu suhu ja tahab ikki `jälle; isi ei tää midägi ta lähäb ja räägib teisel kätte Hää; krapi kõbin käis kätte; ta ise kedagi ei viitsi teha, tee `talle kõik puhas kätte Juu; arvas metsas on karjatsel ia, luomad paśtavad läbi puude kätte ära Amb; ta tõi `teate kätte VJg; `praakaĺ juhatab [töö] kätte Lai; tii kõik `talle ette ja taha kätte, siis on ta rahu KJn; suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, mis sa tõise pääle olet kõnelnu Krk; siss mõesteti Juhanile kõ̭ik `õiguse kätte; egass tälle kätte kõnelemada ei ole jäänu nu̬u̬ jutu; inimese kõneleva kätte, siss tulep pahanduss Nõo; anna˽sa˽heĺü kätte, nakami˽`laulma Har; ma piä esiʔ otsa man olõma ja tü̬ü̬ kätte `näütämmä Räp; ańd mullõ kõva kari kätte, et ma täĺle hummõń võla ar massasiʔ Se || avalikuks, teatavaks võĺts tulep jo ruttu kätte - - võldsil lühikese jala Puh; kätte ańd arʔ (andis varguse üles) Se
5. (koos verbiga tulema, jõudma vms) saabuma a. (ajast) `huomik tuleb käde ja `tütrugul `tarvis `tulle `lehmä `lüpsämä Kuu; vanus tuleb kätte VNg; poole päeva aeg tuleb kätte juba Muh; `öhto toleb käde, ma akka minema Emm; pimedad aead tulevad `varsti kätte Kul; loomatoemetamese aeg on juba kätte tuld Juu; õdak tulep kätte Hel; näiss kona si̬i̬ aig kätte jõvvap, kona ma `Elvä `tohtre manu saa `minnä Nõo; jõud́ jõulu õdag kätte Räp; kevväi tulõ̭ kätte Se b. (seisundist, olukorrast) Tied tüöd ja õled väsind `ninda kas vai surm tuleb kätte Lüg; `varsti tuleb kitsas käde Ans; tεεb millal see (sünnitus) piaks käde tulema. jouluks tuli käde Khk; ma olen nüid kätte soand mis ma olen taht, et ma enam tööd ei tee ja olen vaba Juu; `vaesus tuleb kätte Koe; tuli õnnetus kätte; `uotasime kaua `priiust, aga `priius sai `õmmeti viimast kätte VJg; siss (pärast heinategu) tulli joba rügä (rukkilõikus) kätte Ran c. täide, tõeseks (väitest, oletusest või nägemusest) tänab`aasta oo [ilmaennustus] küll kätte tulnd siia`maani Mih; pühaba `öösse nähtud noorekuu unenägu tuleb ruttu kätte Juu; mõ̭ni uni saa ruttu kätte Har
6. (hrl koos verbiga saama) selgeks, ära õppima; taipama kaks õdeda `saivad `kuoli õppimise kättä, üks ei saa, pää ei võtta `vasta Lüg; `saivad sene `kuntsi kättä Jõh; lugu ep aka pεhe, ep saa käde Khk; Laps sai varakult luu (lugemise) käde, niid loeb juba sorinal Kaa; meie oleme seda `aśja küll arutand, aga `õiged `põhja põle kätte saand Mär; kaks `laulu, mis tuli kirikus laalda, `õpsime käte Vig; nüid ma sain aśja aru kätte Kei; ma sain nüid selle saĺlitegemese töö kätte Juu; poiss sai juo lugemise kätte VJg; me ei sua sedä unenägu kätte (ei oska seletada) Kod; ei või amatit kätte anda (selgeks õpetada) Trv; ku raamat kätte sai (lugemine selgeks); sellel ku sial rada kätte saanu, muutku tule jälle Krk; no sai kõrd kätte mullõ (sain aru) Se
7. käsile, teoksile (koos verbiga võtma) sie kui kätte vottab tegeb kohe `valmis Hlj; ühe `kõrraga ei `jõuva inimine sada tüöd kätte võttada Lüg; vöttis käde läks siit minema `jälle Rei; naesed `võtsid käde, lõid õled laiali Mih; võta käde ning panõ obo ede mine `jälle `einu `ot́sma Khn; ma `võt́sin omale pośtivahe kätte kohe ja siis `leikasin selle ära Hag; koer oli `mooga `seĺtsis, aga nüid oli kätte võtt ja läind minema Juu; tuleb teene kevädi, võta si̬i̬ sama tegu kätte `jälle KJn; ja võtten üitskõrd kätte ja pidänu nõu et paem ärä Krk; mia võti kätte, kajosi tedä (kraavi) sügävämbäss Nõo; Ku˽võtaʔ õigõ˽kätte ja˽nakka är˽kodupoolõ `astma Rõu || fig Vettas käde ning pani körvad pεε ala Kaa
8. tarvitusele, kasutusel(e) need oo kõik oiu jäoks need linad, käte rät́ikud ja, ega neid põle kätte `võetud Mär; `Tüükimine, si̬i̬ `seuke kätte tõmmates (igapäevane) sõna Hää; laps akkab `mulle ju kätte `puutma (abiks olema) KJn; anna tuult `rohkemp kätte (paadi purjedesse), saame ennemp Ran
9. ilma erilise leksikaalse tähenduseta (koos lõppemist, hävimist, riknemist vms märkiva verbiga) Mullune vili lõppes käde ää, uus kasus alles pöllu pεεl Kaa; piim kaob ära kätte Mih; leib napib kätte ää Koe; `põrssad - - pidivad kätte ää lõppema VMr; maja laguness kätte ärä; läät püve `püüntme, `kaotet kana kogunti kätte ärä Krk; `Saotside `ilmuge om väega rasse `aina tetä, kik tüküss kätte mädaneme Hel; ku tõene miu kõ̭ditap, siss koole vai kätte ärä; küĺmäle lääb, siss [kartulid] `küĺmävä kätte ärä Nõo
II. postp (genitiiviga)
1. (väljendab allatiivi), kellegi valdusse, omandusse; hoolde, kasutusse `kaĺla raba `süödeti jälle `luomade kätte RakR; `uskus minu kättä `anda `niskest suurd raha Lüg; nad ahnitsesid keik oma käde Jäm; `andis `mõisa ühe teise käde ning ise läks ää suurema `sisse Pöi; ma oma `asju teise kätte‿p usu Muh; Kis selle liha tüki koera käde `andis Rei; kasukas naa ää `koitand, mugu anna kaltsuvana kätte Mih; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; ma ei usu tuld laste kätte jätta Tor; mis sa sest końdist nõnda lut́sutad, anna koera kätte, tema tahab kah Saa; pruudid käesid `kangest möda külä - - no mis sa‿ss annad alati nende kätte, neid oli ju `paĺlu Hag; ega ta‿s naĺla asi koa põld ikke jo laste kätte oost `anda Pee; ma `soatsin selle paki oma poja kätte Juu; esimine piim, seda võtavad ja annavad lehma kätte VMr; raha tu̬u̬b kodo emä kätte KJn; tüdär `antu sugulase kätte kasvate Hel; sia `andsit raamatu laste kätte ja latse `lahksiva raamatu ärä Puh; tõi siss poodi veed (lõimed) miu kätte, ma kodasi `kanga; tuld ei usu laste kätte jätta; ma vii lehmä söödäle tõese kätte, ei ole `endäl nii paĺlu `ainu Nõo; emä eiśs läit́s `alla aina manu ja vanaemä kätte jäi tu laits San; si̬i̬ om tõsõ regi, si̬i̬ om mu˽kätte usutuʔ; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ Har; ma olõ õi `andnu˽`kińki˽kätte umma rahha Vas || See vanker lagus mo käde ää Rei
2. a. kellegi või millegi mõju alla, meelevalda, võimusesse nüüd `piama menema `tuule kätte `vilja `tuulama; on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä Lüg; `muidu juo kui `jäiväd `kalad `siie, `randa `päivä käde siis `läksiväd `pehmest Vai; kuivad viljad jäävad saju käde; tuul ajab sind kuiva `pεεle, jεεd valamate käde; saand see mo käde saand, küll ma ta irmu ala pane Khk; jähid tormi käde pojaga `seltsis Mus; Kui viluse jähid [kuivatatavad kalad], sai `jälle päeva käde tõmmatud Pöi; [inimesed] viisid lapsed `joulu `lauba `öösse kabeli `mεεle - - `tontede käde, et siis `peade lugema akkama Phl; ta jähi külma kätte, külm võttis tä ää Mar; mia jäe liig `õhta käde; meri võtab oma käde Khn; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; `ańtsin ta `kohto kätte, küll ta nüid ää maksab Juu; ära sa jäta vihma kätte `luoka HJn; `kindapaar jäi sügise kuuri `alla `niiske kätte Kad; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; kuu jääb tänä ommogo üväss päävä kätte (paistab peale päikese tõusu) Kod; [ehaline] jäi `valge kätte, lüpsi naiste kätte Lai; panen tuule kätte `kuima Plt; si on niigu tuule kätte räägitud KJn; nisu tetäss ka varepest, muidu jääss küĺmä ja like kätte `imbume Krk; `rõivatüḱk `saisma jäänu `rõske kätte, siss om ärä `si̬i̬denu; tondi saeva eńge oma kätte ja lätsivä Ran; `tüt́rik kionat üits kõrd, siss jäi vakka poesi kätte Nõo; tu oĺl asja `kohtu kätte `andunu Krl; oĺl ka hüä et, naańõ `võtmalla˽jäi, latsõ˽jäänü˽sõ̭a ajo kätte Vas; täüś kuu `aigu jääss kuu päävä kätte Se b. kellegi teadvusse, meeltesse ning siis see jutt on selle käde läind Jäm; inimese ais käis ta käde Vll; jutt läks `rahva kätte laiali Juu; võrukõsõ `sõitseva `mü̬ü̬dä, noede kätte jäi tu jutt, et siin om vaemu kabelin Kam
3. millegi tõttu, tagajärjel lehm sures `tiirude kättä VNg; nad `kängusivad `külma kätte Vai; se soreb juba vanadose käde, se pole mette aigose pärast Käi; äkise kätte ta suri LNg; suri `leitse kätte ää Kse; pidi aavade kätte surema Tor; sureb ehmatuse kätte Iis, suri tiisiku kätte Trm; ega soĺgi kätte `keegi ole surd Plt; ta surep `aabu kätte ärä Krk; mia `tahtse ärä lõppõ naaru kätte Nõo; tollõ `uuṕõ kätte [mees] joht es kooleʔ, timä jäi põdõma Ote; paĺlu `ku̬u̬li siss inemiisi palava tõbõ kätte Har; viina kätte koolõss Se
4. (väljendab mingis järjestuses kellenigi või millenigi jõudmist) järg tuli juba mo käde Khk
Vt käsi

maha maha R eP(muha Vll Jaa Pöi, moha Pöi) M T hajusalt VId, mahaʔ ~ `maaha V, `maahha Vai VId(maah(h)a), mahha Har, `mahha San, maa˛a, `maa˛a Lei, ma(a)ʔ Har

1. a. maapinnale vm aluspinnale temal oli enemb `joudu ja rehus minu maha Hlj; `ahju suu kukkuski maha, on juo põlend läbi Lüg; Siin ei `lastud õppimata `lõikajaidki `väljälä, et varistavad `vilja maha Jõh; esimäine `sorti oli, midä `tuule `puole `langes maha (vilja tuulamisel); `langis `polvisilla maha; kui sitta `veidedä, siis nogaga `temmada `kuorma päält maha; üväd karisod `maahha Vai; `rinka ääre `pεεle pane linad maha lademese [pleekima]; jää akab sedasi maha (kaldale) `käima, `tuulega tuleb jää rüsi Jäm; kukkus puu `otsast maha; nii joonud - - tεεb, saab ta koju vöi jääb ta maha Khk; rehi `lasti maha - - siis `pandi `jälle üles (vili võeti segamiseks parsilt alla) Kär; külmaga talisel aal `varblased kukuvad lennu pealt muha Vll; lume `elbed kukkuvad muha Jaa; `Ärtu on kaart - - see `pandi ikka esimeseks moha (lauale); `Järsku oli [ta] tuba maha kukkund ja kohe `valmis (surnud); Vaata et sa [õlut] maha äi püllu; Obusel oli nii tuline kikerdamise valu, et kuda ma ta adra eest võtsi, nõnda ta ennast sõnna sammasele muha viskas Pöi; `pakso lund on maha aend Emm; rukid `pańdi rehe `alla lademesse maha Rid; `ämmer kukkos kääst maha Kul; natuke o [vihma] ribustan kua maha, mua üsä kirju Var; õõnad `kukvad maha Tõs; meri juõsõb maha (lained ujutavad kallast) Khn; vana rahvas ütles, et sülita enne kolm `korda maha, kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn; kella `maidnik kukkus maha JõeK; metsas oli lund ja jäĺjed jäid maha JJn; `võt́sin `lamba pikali maha [et niitma hakata] Ann; tuul aas `kelpa otsa maha Sim; lumi eit maha, kardulid jäed lume `alla; ma lükkän su `vankriss maha Kod; sülita maha, kui maha istud Pal; minestab ära, kohe kukkub maha Ksi; ta putti maha käest Krk; aab lume `lortsu maha Ran; peremiss tõi `peoga sirbi aedast `väĺlä ja pańd ussaia‿päle maha; sadagu vai `malku maha, aga lina piap kakutuss `saama Puh; ma‿ss `laina `alla mitte `raasu, süĺlässi maha `õkva ja `uhtsi suu ärä kah; me lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha nemä Nõo; vissiravva rihm lät́s `kat́ski ja maʔ sattõ `maaha Kan; laśk säńgü ette põĺvilõ mahaʔ Krl; hagu oĺl ärʔ kuivat, `pańti maʔ, `turbaʔ pääle; latsõkõnõ oĺl maha˽satt, om nõ̭na `lahki löönüʔ Har; [kui] piim `maaha lät́s lavva pääle, siss latsõ˽lakahti lavva päält ärʔ; ku undsõ˽`maaha tulõ, saa põud; kaśsil oĺl kuldnoḱk suuhn, tiä mõtõĺ rot́i ollõv, pańd `maahha Rõu; [linad] `tu̬u̬di `väĺlä, `laotõdi `maaha Plv; üt́skõrd kül˽kõlisi kõõ ta pää, ku ma `maahha sattõ; saa as inne noorikõt `maaha `nõstaʔ, ku `viina `ańti Vas; rähm lastas `maaha `tsilku Räp; üt́š om šikk, tuu om `kangõ, tu `tõmbass su `maa˛a Lei || see oli maha visatud aeg (asjatult kulutatud) Lai Vrd mahaje, mahalõ b. allapoole, madalamale; alla `laiva on `silmist `saate maha `lastatu (asetseb raske lasti tõttu sügavamal vees) VNg; suits lüöb maha `korstnast, nüüd tuleb sula Lüg; tüttö äbenö, siis lüöb `silmäd maha Vai; Noored läksid `vastla päeval mägede pεεlt maha `laskma Jäm; toŕm tappand rugid maha; aid `katki, loomad maha `tampind Khk; [vikati] tera `oidas maha, äi passi löö `otsa; `ööseks lehed `kerkivad, niid `laskevad maha Kär; `päike lähäb maha, akkab `looja minema Pha; meri lihab ka maha, kui kuiv on Vll; `Rehteajaks `lasti parred moha; Ega kord kui ta `vastu tuli, lõi ikka silmad maha; `Sõuke vihm paneb odra jälle maha Pöi; kui udu üles lööb, siis toob `vihma, kui maha lööb, siis ep too; mered o maha läin Muh; lapsed `lasvad kölgoga `ange otsast maha Phl; vihm pani lenad maha, `vastu `mulda mädäneväd ää Mar; pais `laśti maha Mär; rae (rahe) lööb rukid maha Lih; loodetuuĺ ika oo viĺla maha kül pekst Mih; päe lähäb jo maha, madalase, akkab `looja minemä; mere vesi oo maha läin, läin `alla, möönä aeg; rukis nagu pilliroog, tuli kõva vihm, siis pani maha Tõs; siit otsast oli [müts] laiem ja, ja siit kõrvade poolt, siit akkas maha minema; kuus `tuńni [vesi] tõuseb ja kuus `tuńdi `mü̬ü̬nab maha Aud; võta püksid maha Tor; täna lü̬ü̬b suitsu maha, tuleb `sańti `ilma Hää; lase ankur maha Ris; mielitand `lapsi vommilt maha magusa ja levaga Amb; vaud on kõik maha siblitud VMr; `veski tammid `lasti maha, kos eenämud taga Kod; puud käesid `viltu `looka maha, kas ladvad kohe `maani Äks; temä `ot́svet maha (alumisele korrusele) `kortelt, temä `tahtvet maha Krk; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel; pää lei maha (vaatasin maha), mes ma `sinna lää Puh; siga kah nosib rügä, ega ta pääd ei saa `süvvä, sõkup maha; mine tu̬u̬ miu müt́s kõjo ladvast maha Nõo; vaaliʔ oss mahaʔ, sõ̭ss saa `häelmit kakkuʔ Kan; papa, tulõ˽tarõpäält mahaʔ; är trallaku `kapstid mahaʔ Urv; päiv om maha minekil, no˽vaia tüü rahu jättäʔ Har; puuʔ `vaaldu˽kõ̭iḱ `maaha Rõu; mi‿sa `maaha vahit, `vahi üless Plv; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas c. pikali, siruli; (haige)voodisse õlut võttab maha. kie `liiast juob, sene võttab `pitkali maha Lüg; jala‿pel `aigus äp vöta maha Khk; töbi vöttas muha Vll; umala vägi oo selle nõnna maha võtn et Muh; see `aegos võtab kõik `loogo inimesed maha Mar; kus `kanged õlled, seal võtab maha kohe Kse; kui võt́tis maha, sis neli nädalat ei liigutandki `vuadist Iis; teisibä käesin vi̬i̬l tü̬ü̬ss, aga näe, `tõmmaśs nüid maha, ihu nõnna valutab Vil; maha `jääme akkab (rasedast naisest) Hls; si̬i̬ satass `varsti maha (sünnitab peagi), nenda tubli joba Krk; ku sääräne `haiguss, nakkaja `haiguss majan om, siss lätt üte mant tõsõ manu - - tu̬u̬ võtt kõrrast inemise kõ̭iḱ mahaʔ nigu pallavtõbi ja pokaʔ Har; peräst toda jäi `maaha (haigeks) Räp

2. mulda, maa sisse (ka mulda sängitamisest) Mes neist `tuhliest tegi vara maha, nüüd ott külm kaik ärä Kuu; lina `külvädä `maahha Vai; sügise juba uśs jääb nönda oimaseks, ennem kut tä akab maha minema maa `sisse, `kuskis mätta ala; mine köpsi sa nii teibad maha (maa sisse püsti) Khk; Vana Pörga Mihkel viidi maha Kaa; [kalade] rapid kaivati soja ajaga ikka maha Krj; Kevade `tuhli maha paneku ajal oli kuiv Pöi; külitse maha ja siis akatasse `künma Muh; puu `roikad `löödi maha Vig; see mis maha tehass, see o `seemne vili Lih; lena `tehti maha niipaelu, kuidas tarvidus `nõudis Mih; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; mul olivad uvad juba `ammu maha `pandud; `suat́sime ta ilusti maha VMr; koer mat́tis iire mulla `alla maha Trm; ma panin kartuli `poegi maha Kod; ommen veeme `surnu maha, ommel on matussed Pal; aŕkadraga sai `eemalt kõik vili maha `tehtud Äks; `pi̬i̬tide maha panekul täpitässe KJn; ku rügä olli maha tett, siis `aeti ni̬i̬ viilukse `siśsi, üle nurme `õigest Krk; sulane läit́s `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; kui põld maha sai, tulli `turba `lõikuss Ran; `maarjapäävän tetti kapusta `si̬i̬mne maha Puh; kui om `kartuli mahapanek, siss `piava olema idu küĺlen Nõo; kaar tetäss enne maha, kesv perän Kam; no om mul kõ̭iḱ vili maha˽tett, no‿m süä rahu; nigu `kapsta loomakõsõ mahaʔ istudi kummaga, ni närvetü mahaʔ Har; `Kirstõ es olõʔ inämp nii paĺlu `jõutu tetäʔ, inemiseʔ `oĺli˽sõ̭ss niisama rohega õ̭nnõ˽maha˽`viidü Rõu; äkki `ku̬u̬ĺjit võõda ai `maaha (ootamatult, õnnetult surnuid ei taheta matta) Se

3. a. küljest, otsast või pealt ära Ärä sa kalu valiess `liiast `sopra, sie otta kalul kohud maha (lõhki) Kuu; `sõńni ei `tohtind juo `vergus `olla. sa pidid `selle maha `leikama ja `uueste kuduma Hlj; luisud on, nendega tapetakse `pihta, `vöötakse see lakk maha [vikatiteral] Khk; aas raibe sarve muha, mis ta tohlaga änam `kaeleb Vll; tuul ragub lehed muha Jaa; ormid o nüid `õitsed maha lasn Muh; kui puu leht maha lähäb [sügisel], siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; kase `lehtega saab ilust kollast, maha ei anna pestes Tõs; juust siest suetasse kõhm maha Amb; ku kaŕjan `käimä akasid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; `lõikad kańepe piä õtsass maha Kod; karvad (habe) vaea maha tõmmata Lai; kalal tuli soomuss maha võtta Trv; talikaru `aetess keväde maha, siss kiḱk lehmä aave `karva; lei käe õlast maha Hel; poiss, muńn maha (hirmutades); serände `virtsuv vesi, `rostene kah, siss tu̬u̬ ku `vaŕbide vahelt käib läbi, võtap naha maha Ran; esät-emät avvan, es ole `ütlejät kah, et poiss, abe maha Puh; servä maha `aada `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna; ame om piḱk, alt piäp tüḱk maha `võtma; sügise aava anise sule maha Nõo; ku muna `häste ärä keenüʔ ei olõʔ, sõ̭ss kuŕal ei tulõ ku̬u̬r mahaʔ Võn; ma võt́i udila ja peśsi ubinit maha Ote; lauda uiss oĺl `ińgi päält maha˽tulluʔ Krl; mul om `väega hää hari, tu̬u̬ tuu viimädse eläje (täi) pääst mahaʔ Har; lei pää `kirvõga˽`maahha Vas; sui latsõl `tihkõ kammiga pää `puhtass, sõss tulõvaʔ kõik maaha, mis sääĺ `kurja teiväʔ; villa heüd om `maaha tullu Räp; rikass tütär lei uma `varba `maaha, et sis lätt timäle käńg `jalga Se || piltl ära mängi poiss, võtan su naha maha Mär; ta om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n, sälä takan `lõikass pää otsast mahaʔ Kan b. (riiete äravõtmisest) `Möisa ärrale pidi ikka teed `andma ja mehed pidid mütsi moha `võtma Pöi; veta müts ka maha Phl; kõik ni‿sama visasid suured `riided maha KJn; `tõmba pöksi maha, pöksi om sul `katski Nõo; nääʔ kaki umaʔ `rõiva hilbuʔ kõ̭iḱ säläst maahha Vas; timä es võta `rõivit mahaʔ Räp c. piltl katki, lõhki kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `rahval `laskesitte `vergud maha keik, muud ei `jääned ku `paĺjad `raamid Jõe; tüö oli nii `raske, et võt́tis mu pihad maha; sie ärra oli abeme `nuaga oma kõri maha tõmmand Koe; `laśkis mau maha VJg; rangi võtav [hobusel] rinna maha Krk d. (kangakudumise lõpetamisest ja telgedelt mahavõtmisest) panin viel `kanga üles, ei `saandki ise maha `kuotud, lasin toist kududa; Sain `ehtuks `kanga maha Kuu; kui `kangas akkab lõppema, siis `tarvis `kangas maha kududa Jõh; ruttasin `kangeste kangast kuduma ja sain `õhtaks maha Mär; Kangas on maha `koetu Hää; Mõ̭ni kangass - - oĺl kah üt́stõisskümme `püürä, tu̬u̬d ańd maha˽kotaʔ Har

4. a. hulgalt, määralt vähemaks `suomlased `toivad `palju `silku `siie, `meie ise `püüdasime ka ja seda`muodi nied `innad `laŋŋesivad maha Hlj; ons se sest maha `vεεtud (maha arvatud, lahutatud) Kär; se on nii valelek mees, et kui ta rεεgib, veta pool maha Emm; kui kaks võtta neĺlast maha, siis jääb kaks järele Mar; lapsele tu̬u̬b `aasta `juure, vana inimesel võtab maha Vig; `kauplemise juuren jätäb maha, annab odavamass Kod; seda `alba `asja võib ikki maha vähända, mis sest tõesele kätte ütelda Trv; lina ind om periss maha lännu, lina ei massa kedägist; si̬i̬ raha rehhendets säält maha Krk; mina sai niipaĺlu tu̬u̬st rendist maha `tińki San b. järele (millegi lakkamisest, lõppemisest) Nüüd mul on paremb, köha jäi maha; Vihm on maha jäend IisR; küll suab `kõike, ku sõda maha jääb; neli nädäläd lehem annab peräss vasikad `piimä, siis akab piim maha `jäämä Kod; tuul jääp maha vist, puri enämp ei vea Ran; juunikuu siss kana jätävä munemise maha ja nakava `audma `tüḱmä Puh; jätä no maha, mi sa täst juuratõt (korduvalt küsid, usutled) Urv; jätäʔ jorisõmõnõ jo mahaʔ Krl; mi‿sä paadõrdat taah, jätäʔ jo `maaha; ku sado kurmutuulega tulõ, sõ̭ss tu̬u̬ kurmu sado inne `kolme `päivä maha ei jääʔ; piim jääss jo kõhnõmballõ, piim jääss jo `maaha Räp c. (muud juhud) no sie oli siis `laitand küll maha, et ärä me nüüd tänä `üösel viel lähä Kuu; `rahvas `naeravad meid maha (välja) Vai; Kange mees teisi maha tegema, aga äga ta ise ka teab mis suur asimees pole Kaa; ta on maha käind (moraalselt laostunud) JJn

5. a. (rõhutavalt millegi sooritamisest, läbitegemisest); lõpuni, täielikult, ära `Terve tie `juoksin maha; Seda maad `päevaga maha‿i käi IisR; kui juba tuli maha põleb, ära kulub juba ahe, siis võta `taina `lõimest `vällä Var; üks lähäb `mõhkides mööda, teene ajab jutu maha Tõs; [üksi elades] räägid ühü jutu maha, aga põle, kis seda kuulatan on Aud; nemä istuva lavva man, `aava pikä jutu maha Puh; minge`istke koheki aid`vi̬i̬rde, sääl jututage oma jutt maha, aga mitte lavva man Kam b. (hävimisest, hävitamisest) puuk - - viiakse liida `alla, pöletatakse maha Mus; Maja põles nendel maha Pöi; maea laob maha Tõs; kõik `uoned põlesivad `muani maha VMr; elumaja om maha lagunu, perenaine sures ärä; laut `paĺle põhjani maha Krk; si̬i̬ sõda palut ka `ulka majasit maha Puh; seo külä `paĺli `puhtumass kõ̭iḱ `maahha Vas c. (puude raiumisest; taimede lõikamisest, niitmisest) Kõik jämedäd ja `piened [puud] pidid `kirvega maha `laskema ja `katki `raiumaie Lüg; tämä `tahto terävä vigasti, kui tädä `maahha `lüvvä Vai; jaani`ätsed parati `öitsvad, kut ein saab maha Jäm; sügise `lastase puid maha, tehasse agu Khk; möned kase kärsid on einamale jäänd veel, vötame need poar `kärssi muha Jaa; `Niitsid eina maha ja `jätsid `sõnna sammase `paika Pöi; kõik puud `võeti maha Muh; Oome `öhtaks `saame einamaa maha Rei; vikatiga niideti rohi maha Rid; kui vili maha võets, siis koguts ää kua kuhilasse Lih; mul oo vekat́ vahe, ma löön [rohu] maha Mih; `Niitäjäsi vähä, `õhtas eenämuad maha ei sua Khn; lehtpuu raiu noorel kuul maha, mädaneb kohe Tor; meil sai siit maha `võetud `metsa Kad; puud tulevad maha lasta VJg; meie aema kõhe eenä maha Kod; miul küll ein käis maha ku suitseb; kui kuju ilm olli, lõigati mitu ett maha Krk; soearjass tirisep vikati i̬i̬n, aga mitte maha ei lähä Nõo; ku vili ilostõ‿ks kõllatsõss lätt ja - - sõ̭ss ei olõ muud kui lüvväss mahaʔ Plv; mõts `raoti `maahha, kae˽ni̬i̬ jämehiid puid es olõ˽`kohkiʔ Vas d. (surmamisest, suremisest) mattukse raha `oidasin ikke, et suren maha, siis‿san ikke maa`mulda VNg; sie `aigus - - tappabki maha, `õlgu `luoma ehk inimist; võttas karu elo maha; `käägista maha kõhe sie luom Lüg; Lüö kas vai maha vai `räegi `iaga, täma tieb ikke oma`muodi IisR; lasin `ülge `maahha Vai; kuul vöttis selle maha Pha; sial Upa põllal `lasti kua mehi muha; Oli maha `löödud, tea kedagi, kes lõi Pöi; kolm kuud elas, siis `surri maha; ta tuleb murrab mind maha Muh; `uńta oli nii paĺlo, et obose `varsu `olle ikke igä `öösi maha murdnd Mar; tuapoisi `laśsid maha Vig; [vana] obune lüiakse maha sigadele ja, ärg - - läks ikke inim toiduks Koe; karu muŕs maha mussa äŕjä Kod; nad laśsivad `põtrasid maha ja `kitsesid Plt; olli tõise maha kõmmuten; täo paĺlu `lu̬u̬me maha koolu Krk; [tal olnud] kuri siĺm, nigu lännu `lauta, lu̬u̬m `lõpnu maha Ran; `pikne `olli kolm `lehmä maha löönu; püssi`rohtu `olli `väega veedi, selle es saa üttegi tuvikest maha Nõo; katku aiguss, muud ku rahvass `ku̬u̬li maha Rõn; lät́si t́sika `ki̬i̬ldmä, taheti püssäga minnu `maahha `laskaʔ Vas; sõ̭ss tapõti noid maha, kelle pääle sõrmõga näädäti Räp; surm võtt `kõiki mahaʔ, `korgit kuningit, kedä taht Lut e. (müümisest; raiskamisest, kulutamisest) `ostab siit meilt ülesse, läb `teises kohas müüb maha VNg; seńdi suad, selle ju̬u̬d maha Kod; mihe talu `müiti maha Hel; mes `kopka saab, ju̬u̬b maha; mes mä `ti̬i̬nsi palga, tolle ma maha jõi Ran f. (mingi aja või sündmuse mööduda laskmisest) Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu Hää; täna ommiku oleks piima `viimise maha magand, kui kell ei oleks särisend JJn; magas selle söögivahe maha Pal g. (ametikohast loobumisest) minä `viskan maha õma ameti, enäm ei taha Kod; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ; aamõtist sai ar `maaha Se

Vrd maalõ

6. olematuks, mitteesinenuks Laste i̬i̬st `oiti `kõike `aśja maha (varjati) Hää; poiss salass oma latse maha, ütel: minu ta‿i ole Ran; kuritü̬ü̬ salati maha Nõo; ärä saladu mahaʔ Har

7. kindlaks, kokkulepituks Meitel oo see asi juba ammu omavahel maha tehtud Kaa; `tehti seal siis kaup maha, `joodi se viin ää seal, kui [kosjad] `vastu `võeti Muh; siis `tehti kaup maha, kuipaelu karjatsel `palka makseti Koe

8. (koos verbiga) maha jätma ~ jääma 1. millestki loobuma, midagi hülgama enamb ei old [pulmas] `kirstu lunastamist, nüüd on keik `jääned maha nie `muodid Hlj; `milla täma jättä sene `juomise maha; sie mies jättas oma `naise maha, vottas `uue `naise VNg; miä‿n sinu maha jädä Vai; Piip ees `jälle, soa ikka [suitsetamist] moha jätta `öhti Pöi; selle reo naese pärast pea ma isa ema maha `jätma Muh; ta jättis need viisid maha, ta oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; sa jätä ni̬i̬d mõtted maha Kod; jät́s selle moodu maha Krk; vanast olliv särgi, särgi mu̬u̬d jäi maha enne eesti sõda Hel; nüid ei tiiä, kas ta om tollest mehest maha `jäetu; jätä maha `ni̬i̬dsekerä, `taivan `tuhvli oodava Puh; Kui levväd linnupesä, siss oia suu kinni, ei tohi ambit näidätä, siss jätäb lind pesä maha, kui ambit näität Nõo; timä lubasi kõ̭iḱ halva˽`kombõ maha jättäʔ; mu poig om ka jumala maha jättünü Har; üte naaśõ jät́t `maahha, võt́t tõõsõ Rõu; noid sõnnu jäteti `maaha, noid inäp tarvitada as; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ma olõ suitsotamisõ maha `jätnü Räp 2. kellegi, millegi lahkumisel alles, endisesse paika jääma; tahapoole jääma `mootor jääb ka `lainest maha, ikka `laine on `kiirem Jõe; `Suuremad `juoksid `kiirest, `veikemb jäi maha IisR; `tahtos miust `maahha `jäähhä Vai; püksid jähid `mõisa `õue maha Muh; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; jäi ise maha, teesed läksid ää Tõs; kui vesi alt ää kuivab, siiss jääb iä korge maha Khn; `kõikel [uppunuil] jäid naised ja lapsed maha Aud; tindid (tindikalad) ma unetasi päris maha Hää; maea põles maha üks sui, muud maha ei jään kui kuusk ja vana sain Ris; ei `võetud teda vekest ligi, `jäeti siia maha JJn; sa olet silmä maha jättän [võrgu kudumisel] Trv; jätten papi `surnuaia pääle maha Krk; ma `saie ette ja mi̬i̬ss jäi miust maha Hel; kes virga viisud rätid kannab, kui `laisku siän ei ole. kae virk unetab maha, siss laisk viib `järgi Ran; temä om oma `tü̬ü̬dega `loiku jäänu, om `aiglane ollu ja om tõśtest maha jäänu `kõ̭ikist Puh; meil om `ulka maad `minnä, `piäme `rühjämä, et me rongist maha ei `jääme Nõo; pu̬u̬l`tõise `aastane olli ma emäst maha jäänu, nii et ma tast midägi ei mälete San; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; säidse `poiga oĺl ja kat́s tütärd oĺl tol, jäi `maaha läsäl naasel Räp 3. sööti, harimata söötis, harimata see on vana mahajänd pöllu koht ‑ ‑ kadagid kasvatab Khk; padrik vöi rapik, mis on maha jäänd Kär; põlluks tegin kaks tükki `põldu `praega, mis on maha jäänd, suur lepik pial, akka uuest `juurima Koe; si̬i̬ maha jäänü maa - - ku ta kolm, neli `aastet mahan om, siis om sü̬ü̬t `valmi Krk; maa `olli lahjass jäänu, es ole sitta saanu, siss jäi maha Ran; mahajäänü maa, kos enne põld om ollu, om `jäetü üless `kündmädä Ote; maha kuulutama ~ hüüdma ~ ütlema ~ hõikama (abielu maha kuulutama) `pruutide mahakuulutamine, kaks ehk kolm pühabad, kolm `korda öpetaja `itleb Jäm; paarirahvas kuuludasse maha; `kirkus `üitasse maha, öpetaja üiab maha: see, see, nee `tahtavad `paari `minna Khk; läksid kirgule, `eelti maha Mus; See on kergu `säädus, et kolm kord `öötakse kantslist moha Pöi; Ann tuli sealt ää meitele ja alles sis `lasśid maha ütelda Kir; [kõigepealt olid] kää`anded ‑ ‑ siis on kaks nädalt vahet, siis oli kiriklik mahakuulutamene, siis oli ka laulatamene Lih; pühabä oli `kantslist maha `üeldud VMr; senis kui pulm `tuĺli, kirikust õegati maha, kolm `korda Kõp; ku esi olt kirikun, ku sut maha õigats, siss latse `rü̬ü̬kvet Krk || kombetalitusel surmateadet avaldama surnut üteldäss maha - - opetaea `ütleb nime, kui vana ja kelle laits, kõneleb kah oma `kõnne Ran; maha saama sünnitama täma sai pojaga maha Khk; see naisterahvas on maha saand Emm; tä akkab `varssi maha `soama, akkab titte `tooma Tõs; meie emä on maha`suamisel, maha`kukmisel Kod; sai katõ latsõga `häśte maahha, a kolmada `aigu `ku̬u̬li arʔ Se; meelest maha minema ununema see jo `ammu meelest maha läind Pee; jutud lähvad meelest maha SJn