[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 169 artiklit, väljastan 100.

ahkats ahkats Lai(-t́s), g -i Trm tragi, hakkaja igavene ahkats tõńe tegema Trm; küll see (poisikene) on aga ahkats Lai

aigekas `aigekas Trm, aigekas Kod haiglane on tõne jo lapsest soat põdur ja `aigekas Trm; ma õlen täna nigu aigekas Kod

ajute ajute Jõe Vai Kse Tor, ajote Kuu Lüg Jõh Kod Räp// ajuti ajote tieb, ajote ei tie, on `ninda `närviline tõne pääst Lüg; ma ajote `käisin isa `juures Jõh; `oĺli ajute `linnes Tor; tämä ajote ju̬u̬b, egä tä alate ju̬u̬ Kod; ta ajotõ om siin, `jälke lätt umma ti̬i̬d Räp

ala2 ala Jõe Kuu Jõh Sa Muh Vig Vän Tor Saa Ris HMd Juu M T V(alaʔ)

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, allapoole vöta `karge ära pεεlt, `valge liiv jääb ala; `tuhlid kasuvad ala Jäm; laps kusi korige täis, `pandi uus `jälle ala; `kaapsa lehed `pandi [leivale] ala Khk; `möisa ärra pidi kää passile ala panema (alla kirjutama) Pha; viĺlavoorile pistetse puu ala ja viias `rõuku redelte pääle Pst; enämpest tulev `amba kige päält ala Hls; ku tuḱke om ala (ahju) jäänu, om `vingu sannan; kes‿si ala `kussi, sedä olli tühjä `surnu `auda last kusede Krk; tei eläjille `keśvi - - sinnä `küĺvi ristikaina ala, `kaśvi ätäĺ; `sõ̭õ̭rdsõ, purukõsõ `jäässe sõgla pääle, `kü̬ü̬mne tulõvõ alaʔ San; Pada ki̬i̬ss joba, är sa˽tuld pangu inäp alaʔ; laud `pańti [sõirale] alaʔ, tõnõ pääleʔ Urv; küüdsealunõ, pind ala lännü, tege mää ala Krl; aja säŕk `sälgä, kask ala Vas; ala om jalg koet [sillale]; käe kirodi ala, tu `omgi allkiri; poola lagi – kat́s `lauda ala, kolmass pääle Se b. (millegi) varju meil tet́ti kah minevä `aesta vastanõ vaŕu alunõ, no‿m kõ̭kkõ hää ala panda˽rattõid ala tõmmadaʔ ja Har; tõllahu̬u̬v́, kohe ratta ala kistasõʔ Se
2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha merevesi kunagi `paigal ei ole - - [on] üleväld ala kävijä ja ald üles kävijä [voog]; treppist ala Kuu; tuli - - kut oavarrest vett ala; niikoua olid tööl, kunni `öhtu `päike ala `veeres Ans; mis sii valitseda on, ega toit pεεb suust ala minema; `talve lapsed `söitvad `kölkudega aŋŋest ala Khk; meri oo ala läind (vesi on rannast taganenud); suured - - `lained keivad üles ning ala Mus; vesi jookseb siit otsekohe ala jõkke Vän; ta (kass) kihotan kruuk `akna pealt ala Ris; käändäss veerekene ala et ei `argnõʔ, sõ̭ss ummõldass Kan; ala `anmise korut (jääauk nooda sisselaskmiseks); kõtuldõ (kõhuli) maah, kõtuga ala Se || ette, vahele (töötlemiseks) kolgitsale `panti peo ala ja `muudgu lõksutedi Ote; `Kolkmõ tegijä oĺli ma˽kah, a ala`laśkja ma es olõ [linamasindamisel] Räp; rehe man andass ala [vilja] Se b. (teat suunas või suunast) allapoole, kaugemale `Kandab ala (kursist kõrvale) Kuu; [tee] pöörust pöörad Kihelkonna `poole, sial lähed ala Khk; lähete veel edatsi, tee pöörab ala Kär; ku suurt vett `järsku tuleb, angerjad lasevad ala Vän; anise lähvä `oia pitte ala Hel; kõ̭iḱ lätt vi̬i̬ `perrä ala, `üt́ski ei˽tulõ `vasta hoogu `mäele Har; üte keväjä kits läts ala `iäga Se c. randa, ranna lähedale `soitab `ranna ligi küll, ala‿i `julge `tulla; [võrgud lasti] ala meresse (ranna ligidale) Kuu; loets on laiva mees, viib laiva ala; vaarvaert oo paiguline söidu tee, laivad tulad ala lahese küll, aga see pole tä paiguline söidu tee Khk
3. külge, kinni, omale kohale allasendisse, (alla) omale kohale Jääking `itse oli `vaaksa `laiune nahatükk ja ala olid `lüödud `niisugused `rauast teräväd `raasukased Kuu; [saapa kontsale] pannasse raavad ala Khk; mia lase oma `kamrel uvve põhja ala panna Hls; Kate mihega iks rauvvutedi [hobust], üits oit `jalga, tõne lei rauva ala Rõn; panilõ vai anumalõ pandass perä alaʔ; ma˽`teie jo joulukuusõlõ jala alaʔ Har || piltl temäl pańds naine talul põhja ala (kindlustas majanduslikult) Krk; lat́s ei võta `jalgu ala (ei hakka käima) Rõu
4. (hulgalt) vähem(aks) natune jääb nailast ala Khk
5. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) sa lεind näust nönda ala; kui kaks tükki sõnutlevad, siis teine piab ala `anma; see oli `kohtus ala läind, kis süialuseks jäänd on Khk; ega timä ütegi sõnna ala ei vannu Ote; ku miravoin kah ala `jäie vai `õigust is saaʔ, siss `kaipsi ringkonna `kuhtudõ Har; `maadlõmisega jäi ala; ku mu `õiguski om, mina jätä ala (annan järele); pehme viiegaʔ, ala `ańdja (järeleandlik) Se
6. (ajaliselt) eel, ette; enne, varem (kui) ala `leerimata tüdrek `oĺli Vän; võta noʔ saajajalg enne alaʔ, siss `minge `tarrõ, `istkõ laua manuʔ Har; kaaramaa `äestedi kõrd vi̬i̬l ala Vas; ala süvväʔ ka hiidä midä, pääle süvväʔ ka hiidä midä; ala `äeśtämmä (külvi eel) Se; alaʔ `äestämen um tu̬u̬, `äestät kooni olõ‿i `sieme külbet Lut
7. (välj korda) meil kaŕuśs jäi `haigõst, sis sõ̭sar tuĺl ala (asemele) Se
II. postp allapoole, madalamale 1. a. (millestki, kellestki) allapoole, madalamale; (millegi) alla, alumisse ossa ma panen `pliida ala Jõe; kalad jεid `talve jεε ala ummuse `jεlle; jalg oli rataste ala jäänd Khk; tule akatised pannakse `okste ala Kär; püstan `kirve öö ala Tor; öled visati lae ala Ris; [ta] piśt kübäre `kaindla ala Pst; laits sai `sapsu ännä ala; lina jääss koorikse ala, suur vihm tulli linal `pääle Krk; pane tuli paa ala Hel; `tuhkrul neli viis `ku̬u̬tslid `paklid viidu aida ala Ote; Rua ala `pańti kait́s lehist akka Rõn; mi̬i̬ss jäi tel mõtsan puu alaʔ San; `päägi `lei perä alaʔ (põhja) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; vana˽pini˽ka vahel `lätvä `autu ala Rõu; `tsuskaʔ siilo ala, et `kiäki ei näeʔ Plv; elläi sei ni kiśk `jalgu ala kah Vas; piät tõõśõ lavva ala jalaʔ `pandma ja tõõśõ pudroga kõttu valama (teenistusest võõra juures) Räp; iä ala jäi; `alla läts, mäeala läts Se b. (millegi) sisse [nad] tegid suuri `koopud maa ala, elasid maa all Khk; juba Ants `pańdi mulla ala (maeti) Vän; ma˽pańni `rõiva˽likku vi̬i̬ alaʔ Har; joba `pańti mätta ala (maeti); mõ̭ni ku mattuss maa ala, maa satass kui pääle, tu̬u̬ ka läppüss ärʔ Rõu; koes nä `jäieʔ - - kattõ ku maa ala `vaiu Se; ä˽lät́s vi̬i̬ alaʔ Lut c. (millegi) varju Ajasivad obused `vankridega rii ala Jõh; saime männigu ala ning kui siis akkas sadama Ans; roovialune on köök. me läksime roovi ala; pane nee `riided `räästa ala `kuivama; `istus `pöösa ala Khk; [jalatüvikud] ni̬i̬ lääve `veśke ala maha; taren rabati, peräst pilluti [vihud] riha ala Trv; tuli oonete ala es tohi minnä - - kedä uisk om `panden; nüid ei oole aset `kunnigi, mine või kuuse ala; kus siu mi̬i̬s läit́sʔ – `veske ala (veskile) Krk; igäl `u̬u̬nel olli `rästsealutse. mõni `vanker või regi tõmmati `rästse ala Hel; ää küll et vaŕu ala˽`tu̬u̬di naa ainaʔ San; tää lät́s mõtsa ala `samblit `kakma Kan; vii no˽puu˽sinnä˽kuuri alaʔ; `istkõ siiä rõugu otsa ala `sü̬ü̬mä; põrhõld lät́s päiv pilve alaʔ Har; Ku˽`vahtsõt maad mõtsa ala˽tet́ti, sõ̭ss `raoti kõ̭gõ inne mõts ärʔ Rõu; vii tõug riheala Plv; `piḱse `aigu `saista˽kõõ kadaja ala, sinnä ei putuʔ Vas; kõrdsialonõ vanal aiga oĺl - - ü̬ü̬maälisõʔ - - kõrdsiala aiʔ hobõsõ; tarõala söögi `kraami pant. tarõalonõ om õ̭ks õgah maäh Se; jalʔ pilve alaʔ vilgahti päiv Lut
2. lähedale, juurde `kiige ala `lähvad `ehtu Jõe; jäi `seisama `ukse ala; igäkerd ei old siin külä iess kalu, no siis `mendi `mohni ala ka [püüdma] Kuu; olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala Khk; ku silmä ala pane, sõss näe `seĺgest; `Rahva silmä ala ärä minnä sedäsi vana närudeg(e) Krk; ahosuu ala om paĺlo hüt́si maha aet Kan; sulanõ pańd uma säńgü ussõperä paja ala Rõu; tu `ku̬u̬rma kukati sinnäʔ rihe külele `maaha, sinnäʔ tarõ `aknid‿ala Plv; läve ala sattõ `maaha Se; ku unõh situss nõ̭na ala, saat raha Lut
3. (päri)suunas emä oli `kraapind ige obeja ja `leibä ja mend siis `oue ja `luopind siis ige `neljä `tuule ala sidä; Ale külä `lähteb `länne ala Kuu; suits leheb tuule ala Khk; `korjab maagare ala `pilvi kogu Mus; ku saŕati, sõ̭ss nu˽kõhna˽terä˽lät́si˽tuulõ alaʔ Rõu; tsirguti̬i̬ ju̬u̬sk `lõunõ ala Plv
4. külge, kinni; omale kohale (allasendisse) poisid panevad saabaste ala jääraavad, `söitvad nendega Khk; poolik raud `panti kabja ala kate aagige; obestel jääss suure komba `kapje ala Krk; mõnel om puu tettu ja raud `sinkli pääle lü̬ü̬d. si̬i̬ pandass adra ala Ote
5. (välj olukorda, seisundit, mõjupiirkonda) a. teat olukorda, seisundisse vöttas lapse oma armu ala (päästis peksust) Jäm; mehed `vöeti `numbri ala Khk; see oli `söuke arst, udare pani öhu ala Kär; said keik kolm sösart tanu ala (mehele); liha o ragede ala (riimsoola) pandud Mus; Katsu ikka sedati tulema akata et sa tee pεεl püme ala‿p jääks Kaa; vanaste on seal `kohtes kirik olnd, `pańdi `kaitse ala; kukkusin rahvi ala Vän; `mõiside pääl sohi maad es oleki, mis mitte massu ala es käi Hls; kelle oole ala te tahade jäiä Krk; `pańti ma püssä ala `saisma; katuss sai roovi alaʔ, hoonõʔ om roovit Har; Ku kosõʔ ärʔ kisuti, panti näʔ vao alaʔ Rõu; vanast lät́sivä kõiḱ lipu ala Räp; raha oĺl pant hoiu ala Se b. (kellegi, millegi) võimusesse, valdusesse, alluvusse, mõjupiirkonda koodi poisid - - pääva ala jäänd (hommikuvalgega külast tulevatest ehalistest); me jähime `möisniku ala Khk; Kare akiti sügise ää ja `jääti siis `talve ala mädanema Kaa; jäi tuule-`taeva ala, paĺt ihu-eńg sai `vällä (tulekahjust) Krk; podräätsik, si̬i̬ võt́t mihi oma ala, `kaupless mihi ja juhatess tü̬ü̬d Hel; ma jätä ka uma tü̬ü̬ su˽hoolõ alaʔ Har; Su̬u̬hara käü T́solgo `kerko ala; Paŕõmba˽maaʔ võt́t `mõisnik ärʔ `mõisa ala Räp; ma anna timä `kohto ala; uma käe ala panõ - - `hindä tiiu ala Se || (klassifitseeriv, osutav) söni kut sai naise nime ala (abiellus) Pha; kuiviku omma nigu `kõrgemba ~ `kõrgõmba liiva ja kruusa kondi, aga iks käevä põllu ala Kam; `Kündmine oĺl õks `kündmine, tu̬u̬d iss loedaʔ `heĺlämise alaʔ Har; kutsutass `Haańa hakí ja Kasaritsa haḱi. `väikese kasuga meheʔ, `musta verd rahvass, `väega `häste `sündüvä haki nime ala Räp c. (millegagi) kaetud, täidetud olukorda, (millegi) kasutusse; (millegi) jaoks, tarbeks püt́t jäi vee ala Jäm; maja vötab maad oma ala üsna palju Khk; `laśsis mõesa kohad metsa ala istutada Vän; miul sai terve nuŕm kesä ala jäet Krk; `kopli ala `võeti särände maa, mis `aina `kandse, sõmõra maa Kam; põld om mõtsa ala kasunu Har; Riśtikhaina all `peetäss toda `nurmõ kat́s `aastat, ja˽künneti sõ̭ss jälʔ üles vilä alaʔ Rõu; jäŕv võtt ega `aaśta osa `perve `hindä ala Räp; vana riśtikhaina [põllu] jät́i kaŕa ala Se d. (välj tegevuse objektiks sattumist) oli neid `endisi kilu `verku viel, migä `ueti `uuest `jälle `püüdämise ala Kuu; `märkis `metsas nee puud ää, mis maha `vötmise ala tulad Khk; sis lähv’d linad müigi ala Vig; kangas - - lää mõsus ja siss tule ta `li̬i̬ḱmise ala Trv; misa sa ti̬i̬t sedäsi, jäät `rahva naaru ala; see asi, tule vi̬i̬l kõne ala, tule arutuse ala Krk; [soetud linad] käänät `ku̬u̬dslide - - lääp `ketruse ala; `kartlimaa käis jälle `kõrdamise ala Kam; Rein ollõv ka iks `vasta nakanu - - ja lät́s `pesmise ala Ote; perremiheʔ - - lei katõgese kokku, võt́ti talu `ostmise ala Har; kohuśs mõiśt timä `surma `tapmise ala Se e. (masina või tööriista) ette, vahele; töötlusse mies jäi `ilma `käätä `vilja masindamise ajal, jäi `viljamasina ala sie käsi Kuu; kas `teite rugi ka ägi ala tehasse Khk; tera kallatse `veskel koĺusse ja säält lääve kivi ala Pst; lina ja rügä tuleb ägla või adra ala tetä, kas adrag või ägleg `sisse `aia Hls; miu käe ala sa piat sureme (ähvardus) Krk; linna võib ägli ja vedru ala ka tetä Ote; Lina külvete kolmõ ägli ala ja truĺlite peräst ka kińniʔ Räp; ańni linno `maš́šina ala Se
6. (millegi) eel, ette ma `vötsi sööma ala suu täve `viina Jäm; võta pit́s `viina söögi ala Trv; lina ala (linakülvi eel) `piasi `neĺjä `kõrda `äeśtämmä; `si̬i̬mne ala (enne seemendamist) kõrrada ar vaä Se
7. (välj umbkaudset mõõtu või määra) [head maad arvestati] katõ vakamaa `taadri ala, mis `hõelõmp, `säit́sme vakkale `taadrin Har
8. (välj viisi, laadi, korda)V a. Tiä sai jo˽kõ̭gõ mu̬u̬ala tettüss, noid `rõivit sai `koetuss kül kõ̭kõ sugumat́si Urv; viimätseh otsah tet́te näid kõ̭gõ moodo ala, näid piiraḱet; na latsõʔ ojossõ kõ̭gõ moodo ala, kõtulõ ja säĺlüldeʔ Räp b. meid oĺl paĺlu `lat́si, üt́s üte ala˽kävemi `kaŕja `hoitman Urv; esä oĺl ku̬u̬lmisel, mii˽`vaĺvi˽vellega üt́stõsõ ala (vaheldumisi) Har; lööse tõnõ tõsõ ala ku helks inne [kootidega reht pekstes] Plv; um kuuldnuʔ ku rõivit um `mõstuʔ, tõlvaʔ üt́s tõsõ ala `pandnu nigu `pauknu `õ̭nnõ Vas; üts tõõsõ ala lääväʔ (üksteise järele, ükshaaval); ma saa ai täämbä `tüühü minnäʔ, min‿sa mu ala Se
III. prep 1. (päri)suunas paat `liikub ala `tuule Kuu; tee lihab alamäge Jäm; mõrra suu pannakse ala vette, et ku kala ajab üles, sis ei saa enam suust `väĺlä Vän; alatuule jääb purusid sekka [vilja tuulamisel] ja ni̬i̬ om alutse Pst; lääme `varju ala tuult Kam; ala mäe vai peri mäḱe, tu om üits Ote; ku saŕatass - - sõ̭ss kõhnõmba˽terä lääväʔ ala tuulõ Kan
2. (välj suhet) (kellestki, millestki) väiksem, noorem jne ala `kuoli vast, laps viel vähikä Kuu; ala rubla es ole `papri raha ka Kär; võid `oĺli ala naela Tor; ta iki ala `kümne `aaste om; ka veeräńt om ala nagla vai Krk; kes om ala iä (alaealine), toolõ jätetäss [karistus] nõrgembahe Se
Vrd alale, alas, alasi, alla1

hale ale g -da R(n aleda VNg) L K I Ran Nõo Kam; alle g aleda Puh van Nõo; hale g -ja Kuu; n, g ale S Trv Krk; n al(l)e Hel; n, g alle Hls, allõ San Krl(n alleʔ), hallõ V(g halõhõ Har Vas)

1. adj a. (pisarateni) härras, liigutatud, halemeelne, kergesti kurvastuv; kaastundlik aleda südämegä, akkab kõhe `itkemäie; sie on ale inimine - - akkab kõhe `itku Lüg; `moolgid akkas taast ale meel Khk; Ale mees koa, akkab `nutma Pöi; süda läheb aleks Muh; kui on `raske asi, siis tuleb ale meel `peale Kul; tema on aleda südamega, akkab `nutma kui vähä `miski on VJg; teeb meele aledast Pal; ale meelege tule ikk ka `pääle Krk; südä lääb aledass, siĺmävesi om leevä `kastess; ike nigu aledamba meelega annat tälle, tiiät et ta‿m `vaene ja sańt Nõo; ku ma näi, et tä nii kurvakõnõ oĺl, siss lät́s `hindäl ka halõhõss Vas; `suuga murõhtass, `süämega iks olõ‿i hallõ Räp b. millestki, millegi tõttu kahju, kurb mul one periss ale temäst, üks vana üvä mies VNg; ale ja `kahju on kohe täda Vai; siis o nii ale, kui sul põle midagid Muh; tääl väga nagu ale `olla üksi Aud; ei olnd jo ale näha see kui mat́si `nahka nüliti Rap; ale taga tõiss, et ärä suri Kod; no võta kui tahad, ega mul täst ale ei ole Ran; `väikest last oĺl hallõ kaiaʔ, is saa `õigõst süüä andaʔ, ei˽`mähki˽kah Har; vaest eläjä `lu̬u̬ma um `õkva hallõ Plv; mul om teid hallõ, ti̬˽piät no `näĺgümmä Vas; ku hädä om, siss olõ õi `härgägi hallõ, kui hädäkõrd `mü̬ü̬da lätt, siss om `handagi hallõ; nõrgahtu põlvilt `maaha, nii lät́s umma naist halõhõst Se c. kurbust, kahju- või kaastunnet põhjustav, liigutav; kurbust või kannatust väljendav Midäs sul viga on tänä et `ninda haleja nägü oled, kas peigmees jätt maha vai midäʔ Kuu; kpll sie pidass aleda `jutluse VNg; See nii pisike ale (”arg”) laps Pöi; see `olli pisike ale `näoga poiss Muh; siis `meitel oli `neuke ale asi, põln änam mette `pruuti, põln `peimest Lih; sel on nihuksed ilusad aledad (mõjuvad) sõnad Juu; poja laps jäi pia põletikku, kole, ale `aigus JJn; ise itk ja lugi, aleda tuaniga Kod; küll om ale asi, et ma nii perätuss ole jäänu; si̬i̬ keŕksant om `väega aleda `kõnnega, panep kõ̭ik `rahva `ikma Nõo; halõha helüga laulõtass, helü um hallõ Lut
2. adj armetu, mannetu, vilets, halb Ei sie saa midägi `tehnest - - `niisike ale õli tõne; sie õppetaja lueb aleda `äälega, ei `kuulu kuhugi, kie `valju `äälegä lueb, `kuulub üle keriku Lüg; Riie mis sa `ostid on väga ale asi, öhugene ja pole tal nägu midagid Emm; mõni [inimene] oo ikke aledama (nutusema, kaeblikuma) äälega, mõni oo käredama äälega Mar; ei˽taha üteldä et uĺl, siis `ültät, et tä om `puuduline, uĺl on halõhõp sõna Har
3. adj (värvuselt) hele, valkjas, kahvatu, pleekinud, tuhm halepunane – `oige `valkjaspunane, `ruosa Kuu; tal on `valged `juuksed, aleda `karvaga Lüg; Anepojad - - `alguses on nisukesed alerohelised, `ennegu `lähvad `kollasest IisR; ta nii ale (kahvatu) `näuga; pisine ale (hall) lind on, lina`västrik Jäm; kui väŕv vähe `pεεle akab, siis jääb [riie] aleks Khk; Ta akkab `tuiskama, `päike on nii ale ja `valge Pöi; mis nisuke ale kollane on, see oo `aabjas kollane Mär; Karikakraga sai tulikollast. Kaselehtega alekollast Kei; kui see aĺl on `liiga ale, ehk saab `musta `ulka `panna [värvimisel]; oli nisuke alesinine riie JJn; lepikseened, nisuksed aledad roosad seened Ann; `omme vist sadab, pääv on aleda `näoga Lai; sii̬i̬ om `siande ale väŕm Hel
4. subst haledus, härdus, kahju-, kaastunne üsna ale tuleb `pεεle, kui sa seda köik pead `mötlema Khk; tuleb üsna ale `peale, kui ma teda nään Juu; emäl tullu ale pääle, võtten oma latse tagasi Krk; kui kaet toda viĺetsät elu, siss nigu ale tuleb `pääle Ran; tulõ hallõ pääle, nakass `ikma ärʔ Se

alvukene alvuke|ne Koe, `alvu- Lüg, g -se halvake õle sie asi suurt väärt, `niisuke `alvukene on tõne Lüg

hammas ammas g `amba S/h- Phl/ hajusalt L, HaId ViK Iis Trm Ksi Lai Pil, `amma L Ha Tür Kod KLõ; ammass g `amba eL(h-, -śs V); `ammas g `amba R(h- Kuu)

1. hammas Tuleb vist `huonu `ilma, alumased `hambad `kiskuvad Kuu; `täied `ambad suus, `ühtki ei õle `välläs; `ambad - - pikkad ku `undi`ambad; sel kõvad `ambad nagu karul suus; `ambad `jääväd arast ja `elläst, kui `süömä - - appu `asja `liiast; magamisega jääb suu `lahti - - `ambad `irvili; õlen saand juo obose `ambaid kahele `kõrrale (hammustada saanud) Lüg; `Ammaste `kõhta `üäldi, et valuga tulevad ja valuga `lähväd; `ambad on `ristis - - räses suus; `ambad räsekkille; edimesed `ambad ehk iest `ambad on ies kõhe, ehk õhukkesed `ambad; tagumised `ambad on taga puol ja `suuremad; `Ambad kui `pärlid suus Jõh; liha läks `amba vahele; midä sie `itsidad `ambu. `ambad `itsikille Vai; `aige ~ `söödud ammas; lout `lambuid täis, punane kukk loulab `keskel = `ambad ja keel Jäm; kiristab `öösse magades `ambud; ülemise `amba igema sihes on ülemised `ambad; kui [laps] `ambud murrab, siis öötaste, et rot́t lihab sita koormaga läbi, jätab mulgu maha Ans; nii külm et akab `amba; koira ammas (hammustus) ep parane mellaskid Khk; Mo `ambad `kihkavad - - tea‿b mis tõbi nende sihes on; Vana aavil on - - `ambad naagu suured metslooma kihvad Pöi; aruksed `ambad; keel liperdab `ambu vahel Muh; `ambud `kriiksama ehk rägistama; `ambuni (üleni) märg Rei; laps `aige, kas akkab `ammod tegema või; nao va koer `ammad irebil suus; löö nõnna, et sool `ambad `kargavad `persi Mar; `ammad läind suust ää (haput süües hellaks muutunud); seal, kassil, ikke kihbad [ees], taga oo `purgmese `ammad Vig; ragistab viha pärast `ambaid Kse; ammas lõgiseb suus, nii `kange külma valu Var; `ammad puseriti Aud; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; ammas tuksub ja pakitseb Vän; Kole pikad `ammad - - `ammad ku rähä pulgad Tor; Kel arvad `ambad on, ni̬i̬ on targad - - aga kellel tihidad - - neil oleja `mõśtus `kińnine; sigar - - ammaste vahel Hää; puseriti `ammad on kasvand: üks väĺlapoole ja teene sissepoole; neli esimest ammast on all ja neli on peal; `andis `talle `vasta `ammaid Kei; ek‿su `ammad kulu äe, mis sa nii paĺlu räägid Hag; risus `ammad on mõni pikem või lühem, `ristis `räśtis, vaevased `ammad ~ räsas `ammad; taga on ikke purimese `ammad; `jäädavad ~ vanad `ammad Juu; obune aab `ambaid (piimahambaid) JMd; `aambrega tagusime kaḱki [pähkli] koore, muidu ammas ei võtt Ann; krigistab `ambaid valu pärast VJg; vanal on `ambad ära, tühi suu nigu lutsu suu; `amba töngad valutavad; `ambal on juur ehk töngas; mõnel on kahe`kortsed `ambad puseriti ja pialekute; `ambad kui püt́i lauad, õige laiad Sim; `ammass tunnusse, kui vana o obene, nuarel o `umne, vanal õõnes ammas; puremased `ammad on tömbad ja laiad Kod; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on; sel on uśsid, kes `ammid kiristab; laps akab `ambit tegema, niriseb `ühte `puhku ja tihub; mõnel on `valged `ambad nigu luiged suus Ksi; `ammad ärä, ki̬i̬l pudi Vil; purimine ammass Trv; `päälmise `amba kurdave paigal; rü̬ü̬ḱs joba ennepist `ambit (kaevas hambavalu); lu̬u̬d (omad, loomulikud) `amba; ma pidi tal küll `ütlem, aga ma pitsiti `amba kokku, mitte es `ütle Hls; [valutavat] ammast sorgiti `pikse lü̬ü̬d pinnuge; sellel om kõvere `amba suhun, si̬i̬ om nõid; rõgiśt `ambit ku üit́s mürrin; mul olli nõnda irm, et `amba lõbissive suhun; ärä `vaate koera karva `pääle, `vaate koera `hamba `pääle Krk; kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm, ütesse, siss om üli ää Hel; kel õredad `ambad, si̬i̬ om `elde, kel paksud `ambad, ni̬i̬ om kidsid Ran; ma‿le ilma ammastõda nigu süńdenu laits Nõo; lammass järä `ambit; läits ommi ammastega `auda Ote; taal om üts ammass `suhvõ tulnuʔ; magamise pääl mõni kriidsutõss `ambiid; ku latsõl ammass är˽katkõsi, siis pidi `viskamõ ahju pääle et, viruss`kuńdri anna˽mullõ raudammas, ma‿nna sullõ luu`amba Krl; mul om alumit̀́si `hambõid neli ja `päälmit̀́si neli; ma ei saa edemit̀́si hammastõga enämb medägi süüäʔ; poisi võt́ti kõŕdsin `viina - - sis `tükke `taplõmma ja `järri `hambõid; naar niu˽`hamba˽pill suust mahaʔ (kõvast naerust) Har; Mugu jüri `hambiid ja ai `kuŕja hellü; Tu̬u̬l vanamehel umma˽hobõsõ `hamba (suurtest, tugevatest hammastest) Rõu; ma sei aiah paĺlo `marjo, nüüd umma˽`hambaʔ ärʔ `vi̬i̬düʔ, ei saa˽`leibä süvväʔ; tagomatsõ purimatsõ `hambaʔ; `hambit jürrä õnnõ, nii vihass um Plv; latsõl `hamba tulõvaʔ, selle kõtust vallalõ; `hambildaʔ inemine; ku tälle midä `ütle, iintsitass `hambit õnnõ `vasta, ka taa mõni inimine; ma anna sullõ `hambahe (löömisest) Se; vaia hobõśsili `hambilõb `kaia, paĺlo um `aastakki; edimädse `hambaʔ ummaʔ piimä`hambaʔ, `minka sünnüss maa päle; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, [hobune] nakass jo `hi̬i̬tmä `hambit Lut; mustad hambad lisahambad loomadel `mustad `ambad `murreda `vällä, `muidu tekko kipped, siga ei saa `süvvä Vai; Jusku sial mustad `ambad, ei sü̬ü̬ (isutust inimesest) Hää; lehmil ommaʔ musta `hambaʔ, hõõrutass soolaga ja villadsõ `kindaga Har; mustaʔ `hambaʔ, inämbüsi `põrssil, vaivaʔ ku nõglaʔ Vas
2. piltl a. kui sügise joba küĺm nakap tulema - - [öeld] talve `amba nakasse purema õege vaheste; [külm] aap `amba `külge nigu peni Kam; Taĺv `näütäss `hambiid (väga külm) Rõu | Suve nägü vade `talve `hambad (näiliselt soojast ilmast) Kuu; suve silmad on küll, aga talve `ambad JõeK b. `Rääkis iestpuold `hammaste (teesklevalt, oma arvamuse vastaselt) Kuu; (Sattusin vangi) ku `vaese inimise hüäks `oigust konelin. No sie tegi `hambad `helläks (ettevaatlikuks) Kuu; igä ühel on `amad oma `puole ja `küüned (omakasust); raha ei õld, `miska ma siis `õstasin, `palja `ammastega Lüg; Sa ühekorra eese suuaugu pruukimise eest ikka veel vastu ambaid (karistada) saad Kaa; Suu i̬i̬s sula või, seĺla pöörad, lü̬ü̬b `ambad `sisse (salakavalast); `Ambad kukuvad `väĺla (öeld lahtise suuga inimesele); ma loen su ammaste vahelt ära, ku vana sa oled (löömise ähvardus); Põle sa vi̬i̬l selle [talu] levasse `ambi ära `murdnu (vara kiita) Hää; nää teesed sõid eest ää, pühi nüid `ammad `puhtaks Juu; temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; ma pitsiti `amba kokku (vaikisin), mitte es `ütle Hls; Kas sina kah nakad joba ambit murdma (kirjakeelt kõnelema) Nõo; `Hamba `vi̬i̬busõ ärʔ (villand) Urv; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭ss ma su˽`hamba terädä; Pini ei˽küsü˽`hambiid Rõu; Kulus ärʔ ku `haigõ `hamba pääle (väga vajalik) Räp | (naermisest) Va `hirvi`hammas, aeva igäl puol on tääl `hambad `paljalla Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `jusku `kirstu`kaupme `kueral Lüg; Alati on lõbus ja `ambad `laiali Jõh; Aes moka amba pεεld εε (naeratas) Emm; Iridab `ühtelugu, `ambad `lahti Rei; mis sa kuevatad oma `ambu Tõs; Ää tehk oma `paĺju `ambu, kui teesed `kjõmpus ond Khn; `ambad alati iitsakile, muud ei ole kui `naermine Lai; sellel om järest `amba `irvi, lõvva laiali pähän Hls; Ütteluku `hambaʔ lajan, nigu˽koolu˽obõsõl, iŕvitäss pääle; mis sa naist `ambist `kuivat Urv | `Ambad irevile `taeva `puole (surnud) Kuu; sa õks nika taad haĺlitunut `leibä sü̬ü̬t ku˽`hamba ińdsile `jäässeʔ Har | (söömisest) `Voatab kust tüki ammaste vahele (süüa) soab Pöi; Sööb keik εε mes amba all äi karju (ablas) Emm; sü̬ü̬ʔ iks ammastõgõ (ruttu) Krl | Esimesed `ambad `liiga pikkad (lapsest, kes püüab hammastega ainult võid leiva pealt süüa) Jõh; `Ambad pikemad kui leib Hää | esimesed `ambad `saivad, tagumised ei `tiandki (vähe toitu) Jõh; Äi saand ammast kaevata Emm; Sihipu̬u̬l `ambi saab ikki, ku väĺlapu̬u̬l ei saa; Tagumised `ambad küsivad esimeste käest: mis te sõite Hää | Tulist suppi saab `süia pikka `ammastega (ettevaatlikult) Lüg; söi nenda `pitkade ammastega (isutult) Jäm; `eśte `võt́sin na pika ammastega aga nied (seened) ei old kibekad kedagi JJn; Ääd süüki süüd magusa suuga, alba pikki ammastega Nõo | (vaenulikkusest, pahatahtlikust rääkimisest, pilkamisest) `Hammast `päisi alade `toise küliss; `Meie nuor pere`naine näüt tänä oma tagumasi `hamba; minia `hambad suus Kuu; sene `ambad akkavad igäle `puole `kinni; võttab igä ühe `seljäs oma `ammastega; iad `amad - - igäst ühest piäb jago `saama; `ambad mokkas ja rusikas `sõlmes; mis sa taod oma `ambaid kokku `ühte `puhku, kui `lõugi `kinni et piä Lüg; Pia oma `ambad rahul Jõh; `Istub kodu ja kiristab `ambaid `meie `piale IisR; Ära narri `koera: koeral koera `ambad Hää; ta jo tige, `näitab `ammad Ris; lõksutab enese `ammaid möda küla Hag; Mis sa oma `ambaid minu kallal teritad Rap; temal nii pikad `ammad, need ulatuvad iga öhö kallale Juu; aab `ammad egäle `külge; `ammaga kokko (riidu) lähäd, (öeld vastasest) küll on `tihke ammas. tõreleb `vassa ja `riidleb Kod; `ambad sügelevad, (öeld) kui teisele kallale kipub - - närib teise kallal Lai; tema `ammad ulatavad igaühesse Plt; olet oma ammastege egäde küĺlen `kinni Krk; Nii äḱiline - - ku tõnõ midä `ütless, om silmä pilk hammastõga˽sällän Urv; tema `ambaʔ nakasõ `kõiki `paiku Krl; Purõlasõ˽ku˽pini ja kaśs, alati üt́s jõrisamine ja˽hammastõ kiristämine; Ku˽halv nainõ um, sõ̭ss tulõva hääle mehele ka˽`hamba `suuhõ Rõu; tal ummaʔ kõigil `hambaʔ küleh Plv; timä jüri hammast mu˽pääle Vas; jüräʔ no ni paĺlo ku tahat ummi `hambit, midägi saa aiʔ sa mullõ tetäʔ Se; hatt hauk, `hambaʔ tsilguzõʔ; `hauku‿iʔ `hambidega, olõ‿iʔ häpü määnestkiʔ Lut; hambad risti(s) ~ risus ~ räsus ~ tangis trotsides, pingutades; tige, vihane `ambad alati risus suus, on `teine alati vihane Jõe; Viha täis `ninda‿t kõhe `ambad `ristis Jõh; siis o viha `väljas, kui `ambad `tangis on Khk; Ambavalu oo seike et kannata nönda et ambad tangis suus Kaa; süda täis - - `ambad `risti ja räsos suus Mar; `ambad `ristis, jokseb kallale Sim; `ammad `riśsi tõese lasse `piäle Kod; `ammad olid ju `ristis, ei kõnelnud teine enam kedagi Ksi; tõmmass `amba `risti, aga es laosu sõnagi; mõladega mugu kisud iki `vasta tuuld, kisu nii et `amba `risti Ran; hamba alla saama maitsta, süüa saama tänä on `suure `ammeti pääl ja `omme ei õle `leivä palagi `amba `alle `panna Lüg; Juri`päevast on keik `otsas - - enamb iva `amba `alle ei `leia IisR; miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand Vai; ma‿s sa mette `amba alagid Khk; Äga sii pole toitu valitseda üht, εε kui aga midagi amba alla saad Kaa; täna ma põle veel iva `amba `alla saand, põle sugugi söönd Lai; ei olõʔ ütte terrägiʔ `hamba ala võttaʔ Plv || meil pole linu maas, lina `lönga saa mette `amba ala Khk; hamba järele ~ järgi sobiv, meelepärane, jõukohane süök on `mulle `amba järele, muus enämb ma‿i tahagi; sie toit akkab mulle üväst `amba, akkab `ambaga ja mokkaga kokko Lüg; sihandune `pehme asi on vanade inimiste `amba `järge Khk; Põle `amba `järgi, ei `mi̬i̬ldi Hää; Sääd umma hammast pite (oma tahtmise järgi) Räp; hambad varna(s) nälga jääma, näljas olema Ei õle midägi `süia teha, piab `ambad `varna panema Lüg; Kui suvel ei `viitsi `miski teha, siis pane sügise `ambad `varna Jõh; Kui leib lõppes, lau `ambad `varna IisR; `Ambad iga talve `varnas, sööb seda, mis armust tuuatse Han; eks siis `viska `ammad `varna, kui `leibä enäm `süiä põle Juu; Aga varakeväde pane joba amba varna, kõik [söök] om läbi laristedu Nõo; Löö hamba vaika San; Kui kõik otsah, pankõ hamba vakja Vas; a mes sa ti̬i̬t: `hambaʔ pu̬u̬t vaḱka? Lut; hambasse puhuma luiskama, valetama; salajuttu rääkima; (jutuga) ahvatlema, eksitama Lasi omale `ambasse puhuda ja `müüski `siene`inna iest `metsa maha IisR; puhus `moole muidu `amba; ia `amba puhuja mees Krj; Puhus meile jälle midagi `ambasse, pidi olema salajane asi Rap; hammas ei hakka peale ei piisa jõudu või võimeid millekski minu `ammas `sinne `külge‿i akka, egä minu `muistuss sedä üless ei võtta; tohutu suur ja jäme puu, minu `ammas tämä `külge ei akka Lüg; ühegi ammas ei akka temä `piäle KJn; taht toda talu `osta, aga ammass ei naka `pääle, raha `oĺli vähä Ran; hammas hamba vastu vastastikku vaenulikult, järeleandmatult, samale samaga vastates `ammas `amba `vasto, `eigä miä en `uoli ka Vai; ammas `amba `vastu ja silm silma `vastu Muh; tõrelevad - - `tõmmavad ammas `amma `vassa Kod; ammas `amba `vasta ja silm silma `vasta - - `tarvis - - kurjaga kätte `maksa Lai; na ommaʔ ammas ammast `vasta, kumb kummalõgi ei jätäʔ Krl; sai hammass `hamba `pääle, mõlõmbaʔ umaʔ lovkaʔ Lut; (üks) hammas suus väga vana; armetu, vilets Kie `niisikesele mehele lähäb, kaks `ammast suus, kaks `karva `perses; ei õle `ammast suus egä `karva `perses Lüg; Üks ammas suus ning kaks `karva `perss Khn; üks ammas suus ja kaks `karva `persses - - vana või vilets, kes `endast veel väga paĺlu `arvas Lai; hammas veres ~ verel meelepärast maitsnud, tunnetanud; tekkinud kihk, iha selle järele Rebäne sai kanust - - `hambad veresse Kuu; `kerra saa `ambad verega, ei siis enamb järele jäda (joodikust) VNg; Kõrra juo `ammas veres, mies `napsu saand, sis akkab imu `viina järäle Lüg; maigu sohe saand, `amba juba veriseks saand Khk; Poiss oo küla pεεl amba verele saand, niid ep taha änam kodu poolist seista Kaa; Äi tohi esmald ammast verista (viina maitsta) Emm; ammas verel, tahaks veel [viina] `soada Juu; Ku hammas om verdunu, siis ammatit änam ei jäta Pst; kui sai kala äste, siss nigu ammass sai `verde, vaea vi̬i̬ püidä Ran; No `saie˽tel `hamba˽`verde, no muidu ku käü tad õlut `lakman Urv; hammass oĺl `verden, sõ̭ss tuĺl mi `kilda [napsutama] Räp || (kättemaksuhimulisele, tülinorijale) Mis sa siin ringi `tuulad ammas verel, kes sind kardab Rei; hammast heitma 1. tõrelema, riidelma maʔ taha sukka hammast `heitäʔ, sõ̭ss mul saa süä rahu Se 2. nalja tegema see mees `oskab ammaste `eita Jäm; Viskanu ammast (naljatlenud) Hää; ka ko hiit hammast, `nalja pidä Se; hammast ihuma 1. viha kandma, kurja kavatsema Ihub `ammast minu `päälä, piab viha, käib `kaibamas Lüg; ihus `ambud taga`persse teise kohe Jäm; ammu ta ihvap ammast juba, aga ei saa mul midägi tetä oma vihaga Krk; ta igu ammast tal kätte tasude Hel || taa vana irvik um, üttelukku tõsõ küleh hammast (naeruvääristab) Plv 2. (midagi) himustama, endale tahtma `Selle `krundi `piale on ta alati `ammast ihund IisR; Ta ihus juba ammu selle [maja] peale ammast Pöi; nakass joba ammast `ihkma, taht toda maad `endäle Ran; hammast kihkuma ~ kiskuma viha kandma küll sie oli `kange `ammast `kihkuma Hlj; kisub ammass, vihäne, ei lepi tõesega Kod; hammaste taga tagavaraks, varuks, oma teada ojab seda oma ammaste taa - - äb räägi Khk; jäi ammaste taha pidama (jäi ütlemata) Muh; si̬i̬ õli mul tiöti küll, aga ma oesin ammaste taga, ei ühelnud Kod; ma oisi [raha] `amba taga, nüid anna ta `siule ärä Krk; sul saisa aiʔ ka midägiʔ `hambide takah Vas; ullil om sõna huulõ pääl, targal om hammastõ takah Se; är pei `hambide `vaihhõl (ära jäta ütlemata) Lut; hammaste taga ~ tagapool hambaid söödud; omastatud midä taga puol `ambaid, sie on oma; Midä säälpuol `ammaste, sie on oma; Mis tagapual `ammaste, on oma Jõh; Mes seespool ambud, see oma Emm; mis ammaste taga see on oma Trm; mes taga `aḿbit, to‿m oma Nõo; Mis `hambidõ takan, tu̬u̬ uma Rõu; mis hammastõ takah tu̬u̬ uma Se; hammaste vahel (tagarääkimisest) Kus kaks kuoss, siel `kolmas `hammaste vahel Kuu; naistel alati teised ammaste vahel Khk; tää oo siss `jahtond juba nende ammaste vahel (kuulujutt on vaibunud) Mar; muut ta‿i ti̬i̬, kui `tõisi `sõklap, tõne inemine iks `risti ammaste vahel Rõn; keel hammaste vahel 1. (vaikimisest) piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Oia ki̬i̬l ammaste taga, siiś käi saksast ja sandist läbi, ikki oled sõber Hää; säedse `aastat ma - - oesi ki̬i̬ld ammaste vahel Ran; `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei 2. kõigest jõust; pingutades; lõõtsutades ähib ja puhib [tõsta], `ninda et kiel on `ammaste vahel Lüg; jooseb keel ammaste vahel Ans; nii ju̬u̬sk kui ki̬i̬ĺ hammastõ vahel, nii kõvastõ Räp; (küünte ja) hammastega iga hinna eest; kõiki vahendeid kasutades; visadusega, ägedalt Sedagi rahakobika õlen `oidand `ammastega `kinni Jõh; `oidis küinte ja ammastega `kopkast `kińni Plt; esiʔ um jo˽vana inemise tüḱk - - a˽hoit vi̬i̬l elust `küüdsi ja˽hammastõga˽kińni Rõu; üle hammaste liiga palju, ülemäära Ega neid `küinlud üle ammaste põln, et igaüks võiks tarvitada Han
3. a. sälk, sisselõige; sakk, eseme etteulatuv tipp peli `ambad. `palli kukku `amba sise VNg; [vibupüssil] nüör `pandi `amba. lasi sene `nüöri säält `amba tagant `vällä, siis kuul (nool) läks; sarikal `ammas (sisselõige sarika alaotsas) käib `krapsi sise; `aspli`võlvi `külles on ka `ambad `paksust `tallanahast Lüg; keri`lavva `tiiva `küljes on kuus `ammast Jõh; puu varol on˽`ambad [puunõu vitsa otste ühendamiseks], `raudasel varol on `niedid; puulukku [on]- - `justku `riivi, pääl on `ambad - - sie [võtme] kiel `langi `alle `sinne lugu `ambasse Vai; [tuuliku ratta] `ambad keivad `värkli `pulkade taha, panavad `ümber `keima Ans; kuitsik pannasse `ambaga vörgu lina `külge Mus; kui ank sihes oo, siis üidasse `ambaga võti Muh; lõugetid, kaks ammast - - sees, [lina] peo oli seal vahel Lih; `riidepoomi `ammad, lõks köib ammaste `sisse Aud; `paĺki `ammaga `jätkama Nis; [ukse] lingid, kus käis sie link `ambasse, obadusesse - - sie (link) oli sialt `ambast `lahti [läinud] KuuK; [katuse] labidas, `ambad - - sies, kellega siis [õled] tasasest totsutati Kad; kuorma puul oli ammas sies, kus köis `kińni oli Sim; [voki] `aiskade pial `jooksis vända raud ammaste sees Trm; raud juhil oo `ammad, kos teĺlid juhi Kod; [jalase] puu otsad `pańdi [hammaspuu] ammastesse, et ta nõnna kõvera jäi; `ambad `pastlale ninasse lõigata, siis `tõmbab kokku Lai; `siantse `amba ollive sehen koogu ravval, tõsteti pada ülespoole ja `lasti `allapoole Pst; pane sua laat́ tõise `amba sisse Krk; Altpu̬u̬ld [kaevu] salvepuu pressitass `ambade kokku nigu pääldegi, titsiga lü̬ü̬t `kińni Rõn; ammastega truĺl olli ikls paremb Ote; Vits aeti piiuti `lahki, lõigati mõõdu järgi hammass `otsa ja painutõdi anumalõ pääle Urv; otsa päält om paĺk tõse otsa `pääle `hambadõ raot, tu̬u̬ hoit `hoonõ kokku; tala `lõikat `hambadõ, `lõikat tsälgä `sisse Har; lina`kolkmise maš́šina man ka om `hambaʔ; hammastõga rataśs Se b. (sae, sirbi jne) hammas käsi`saagidel `onvad `viltu `ambad; plokksael `onvad `õiged `ambad; sae `ambad ei õle jaos - - ei `leika enämb Lüg; sirbil linnu `ambad Jäm; tihe `ambaga saag - - `lihtimise saag Ans; ammastega sirp, sel on viiliambad `külges JJn; teesed on ammastega, teesed on liht sirbid Tür; sae `ammid murretasse Kod; sel sirbil ei oole `ambit suhun, tule `mü̬ü̬dä kõrt üless, `lõikass käe ärä Krk; [niidu] masina vikatit teritedäss, laseva vikati `ambit Ran; sepa löövä [sirbile] `ambid `sisse, kui ärä kuluva Ote; kui `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saa [saega] lõigadaʔ; `hamba `käändmise raud Har; `hamba `lü̬ü̬jä käävä küĺli pite inne rüä`põimu Se c. täke (terariistas) `vasta `õksi meniväd [kirvel] `ambad `sisse; `käia `ambad `vällä Lüg; lähäb vekatile ammas `sesse, siis ta on nüri Kul; `Kirvel nägu i̬i̬st ära, ku sa `kirve ära taud, `ambad `sisse Hää; nuga on nüri, kas `ambad sies või tera kahekorra VMr; nuga kulus `keskelt ärä, `ammad siden nagu sae; `ammga nuga - - ammas siden, tükk väĺjän Kod; kui `kirve terä pehme, siss ei saa raguda - - võtab `ambad `sisse Ran; taa mõist no vi̬i̬l mõ̭nõ vikahti tsakaʔ, tsaga vikahti `hambahe Plv || egäl rükkil on `jeesuse ammas (sälk rukkiorase lehel), mõnel one madalamal, tõesel kõremal. rükkil `jeesuse `amba jäĺg, nagu ammusset Kod
4. a. kida, eseme konksukujuline osa; pii pihi `ammad ~ mokad (pihinäpitsad) PJg; nisukesed `ambad `püśti [linaharjal] Amb; ei˽saa juust suki eiʔ, ei olõ kaḿmil `hambõid; no‿mma kaarsõlõ `vahtsõ `hamba `pantu, no˽kakk villaʔ periss puruss Har; ḱreebeni`hambaʔ; kamaśkil omma `hambaʔ (haagid), kaadsa haro kõ̭iḱ `kakva arʔ; pilaḱ - - pirru ots palass säl `haḿbih Se; reheriha um `harvu `hambidiga Lut b. (vokilühi) konks lühi `ambad ~ `aagid Lüg; oki `ambad. löng keib ammaste tagand läbi Khk; pluhi sees oo oki `ambad - - mõlemil pool `külgis Mar; Okil oo kua `ambad vahedad, raadist `tehtud Han; linase lõnga jaos on tihidad `ambad, takuse lõnga jaos arvemad Tõs; `ennem olid ikke lühi oagid, nüid on `ammad; lühi `ammad on suust ää läind Juu; `lõnga jagati ammaste `piale, kui kedrati, esimesest `ambast `piale, viimase `amba lõpuni Trm; pane lõng `tõise `ambasse, si̬i̬ ammass om täis Trv; ma kedräsi paaŕ ammast (hambatäit); koets paaŕ ammast, lastass lükä ärä Krk; `amba `väŕkna `siibu `küllen Ote || Aĺl kera, `ambud täis = siil Han; kahrukaar oĺli rüä sisen, noil omma˽pikä `hambaʔ (ohted) Har
5. konksukujuline, hambaga varustatud ese mõnikord saab [vene tegemisel] `keskele ka ammas (kinnitusklamber) `peale `pantud: muidu läheb `lõhki puu Tor; ega sa [peergu] `ammasse (pilakusse) võind `panna ahju nurka, [tuli] läheb `ahtesse Ann; nõu vitsutemise ammass (vitshammas) Krk
6. a. hambakujuline kiri, muster (kudumisel, tikkimisel) `kenda kiri on ambolene, `ambad on sees Emm; suka `ambad ~ kaśsikäpäd Khn; triibulest `amlesed tekid `kooti, triibu `iäre `kooti `ammad, teene lõng `musta, teene punast Juu b. piste (õmblemisel) üvi pu̬u̬l õli `pitki `ammid täis Kod
7. pout, purjeka pööre asetumiseks tuule järgiRan
8. õige paĺlu `musti `ambid (tungalteri) Hls

hantlaager, hantlanger `antlaǹg|er Hel/-lank̀er/, g -ri Pöi Mär/`ańt-/; `antlaàg|er g -ri Lüg, -re Phl; `antlaag|er Hel, g -re Emm Käi; ant|laager g -laagri Rei, -laàgre Phl; `antslaǹg|er Jõe, g -ri Khk(n -är) Han/ants-/ Juu Kad, -re Kse Var Tõs(`ans-) Saa Nis; `antslaàg|er VJg Iis Krk, -ri Muh/ants-/ Aud Kad/-luà-/ Kan/n -õŕ/; `antslaag|er Lüg Vai, g -ri Kuu/`hans-/ Juu Ote/n -õr/, -re Ris; antslaag|er g -ri Kaa; anslang|er Tor/-är/, g -ri Aud/ants-/, -re Kse; `anslaǹ|der g -dri Tõs/ants-/, -re Tõs; `altlaǹg|er Jäm Khk Pöi Vig(alt-), g -ri Mus Pha, -eri JõeK, -re Mär Hää Jür

1. abiline, õpipoiss, käealune (eriti ehitus-, müüri- ja pottsepatöö juures) ma õlin keriku parandamise ajal `antlaàgri `päivil, kes kattusse kivesi kätte `andas Lüg; `altlaǹger teeb `saue, `möister teeb `ahju Khk; vahel `öötse nisa·mma ka, kut `kengid teisele `miskid `asja annab: ma ole so `altlaǹger Mus; Antslaǹgrite palk oli `meistri palgast `piśsem Han; `antslaǹger, mine tu̬u̬ `lupja Var; `anslaǹder oo müirissepä poiss Tõs; peremes - - võt́tis `teisi `tüölisi, siis nied olid ta `altlaǹgerid JõeK || kivide ja savi kandmise vahend müüritööl `altlaǹgretega `kańtsid kiba ja `saue kätte müüri töö juures Mär
2. järelevaataja, tööde juhataja, meister kes `uoneid ehitab, on `antslaǹger Jõe; `antslaagrid, nie on `niiskesed ehituse tüö mehed, midä ies `käijäd on, nüüd `üeltse `meister Lüg; `antslaǹger oo `kümnik töö `juures Kse; antslaǹder see oo üks maea ehitaja. teesed oo `töölised; üks oo antslaǹder Tõs; `antslaǹger `palkas töölesed, `maksis `palka Nis
3. (töö-, äri-)kaaslane; sõberKuu Hää Ris
4. üleannetu, hooletu; laisk, tööpõlgur `antslaàger on isand, kes ei taha tüöd teha Vai; oled va antslanger, aenult `koerust teed Aud; õige mul `antslaàger väĺjas Iis; ku tõne ennest `kitse, [öeld] ka‿kos õge `antlank̀er veli Hel; liinan koolin kävven oĺl mu poig säändsess `antslaàgriss lännüʔ, et periss hädä oĺl timägä Kan

arjendama1 arjendama Khk TaPõ Ran töövõimeline olema; toimetama, talitama; seadma, korraldama tööd o nii pailu, et ep jöva εε arjenda Khk; õli kolm nädalad põdetata tõne, nüid o `eake arjendaja Trm; lapsed akasid juba arjendama, `lehmi `lüpsma, sigu `sü̬ü̬tma MMg; mõni laits kasvab, `juusse om nigu assaku, pää nigu Pärdi pedäjäss, ei ole kedägi kes arjendab Ran Vrd arendama

armu|palk 1. armu poolest antav elatis, pensionKuu Krl armupalk, mis tõne armust mullõ and Krl Vrd armu|leib

2. piltl vallaslapsPlt

haru1 n, g aru (aro) eP(p aruda Kod) Trv Krk Hel Nõo; n, p aru, p, sisseü `argu, gpl `arge Hls Krk TLä(arg) Kam Rõn(n arg); n, g aru, p arru Kam San Krl(gpl `argõ); har|o (-u), p harr|o (-u) V

1. a. haru, hargnev, eemale-, väljaulatuv osa, ots, esemeosaeP eL vörgu aŕk, argi arud Jäm; `toose argil o neli aru, törva kandid pölevad arude vahel Mus; Tuul `murdis õumpool öhe aru ää; saalinga arud, kust parduunid üle keivad Pöi; risti arud Muh; vabe arud; unna ark, kaks aru. unna nöör on `vihtis arude vahel; `kumpassi arud; aru tuul (küljelt puhuv tuul) Rid; iga aru ots oo linal üks pupar Kse; aŕksahad, `seoke argi `mu̬u̬di vadnas oo sehes, kaks aru Mih; `johtmõ arud Khn; arus (harali, haralised) sarved Aud; va karuohakas - - üks aru täda oo PJg; `sirkli aru; viie aruga [pudru] mänd; suured arud kahel pu̬u̬l pilvetükil Kod; abe oo katte `argu aet Krk; [kaevu] ling `olli tulba arude vahel; [reha] varrõ ots `aeti katte `argu; katte `argu kõjo om `loojast nii `luudu, et kasvap katte `argu Ran; tu̬u̬ `tõene prilli arg (sang) om serände piḱk, `tõene om lühilke Puh; mul om viie aruga pööriss; lääts om araline, mitu aru om küĺlen Nõo; poŕgen `kaksa maast üless, om `mitma haruga Har; ega `aastaga˽kasuss põdral üt́s sarvõ haro Rõu; i̬i̬h kerä, takah haro, keśkpaigah hiire`keldre = kaśs Vas; katõh haroh ommaʔ mi uiboʔ Se b. tee-, jõeharu Möuke aru säält siis `Mustjala `pääle lihab Pöi; `Pärnu jõel tuleb õege `ulka arusid `sisse Vän; jõgi lähäb `akste aruje, lähäb `lahku Kod; temä läit́s tõist `argu, tõist ti̬i̬d Krk; ti̬i̬ käänd `mitmade `argu; lännuva `tõene tõist `argu Nõo; nellä tii arrõ pääl tetti tuli San; ti̬i̬ lätt kattõ `harro Se c. haspli, kerilaua tiib `asplitel neli aru kut tuulingu tiivad, nee o jala `külges Krj; Arud ~ aruspuud Hää; kerilaua arud Juu; `aśpli aru õts õli kahe pulgaga `kińni, `võtsid pulga `välja, said [lõnga] tüki pialt ära võtta Trm; lõnga loil o aru Krk; ristil ommaʔ aruʔ pääl, `argõ pääl om lang Krl Vrd arus|puu || kumer põikpuu haspli tiiva otsasSa Muh Kse Aud Juu Trv Krl Mo emal olid `söuksed `asvlid mis seina sihes käisid. Kaks pisikest puud olid `risti, arud egas `otsas Pöi; `liikme kohalt `murtakse `asvle aru pooleks, et `lõnga kätte soab peält Juu || ”üks keerd lõnga üle haspli nelja haru = 4 küünart”Khk d. veskitiib tuule`veski aru Nõo e. hangu, hargi, kahvli, ahingu jne pii, teravik laia arude vahega eina ang Kär; kahvrel oo peä ja arud Vig; ahenga arud Tõs; sõniku kablid, kahe aruga Kei; västri arudel on kisud küĺles Trm; kate aruga konk `olli, konguga `kisti sitt unnikude Puh; lei vigla `sisse ni˽kauõdõ ku˽harrõ oĺl Har; `västrä haro Se f. ankru, lutsuõnge jne haru krabi on nelja aruga `ankur Käi; `ankrul on aru ja lest itsas arul JõeK; `jaakar on kahe aruga Trm; mõni kümme harro oĺl lutsu õngõl Räp g. tangide, pihtide jms käepide kivi tangid kate aruga Ran; tangi haruʔ omma˽vällä˽`paindunuʔ, ei˽saa kokku pit́sitä Har h. nooda tiib lesta noodal `rohkem ei käind kui kaks miest, teene viab teist aru HMd; nuodal on pära ja kaks aru, nied arud on tiivad JõeK; kige vähemb om kümme `süldä [nooda] aru Trv; kriisi aro ja piḱk aro. kümme `süldä om üts aro ja kat́skümmend tõõne Võn i. ohja-, nööriharu `Sõuksed aralised ohjad olid, ega obuse välja pooltse suitse `rõnga `küĺges oli üks aru kinni Pöi; `tõmmas ohja arust Mär; ohja aru tulli tõisspu̬u̬lt obesel `valla Krk; käüdä ohjaharu kińniʔ Har; tsuvvakabla ~ tsuvva haroʔ Se || keere, säie kolme aroga palmek Käi; nöör punuti kahe aruga `enne ärä ja kui tahti tasasemad `saada, siis `pańdi kolmas `piale; plet́id `tehti kolme `keermega ~ aruga Lai; kahe aruga paĺmitsedi ja kolme aruga ka Plt; katõ haruga nü̬ü̬r Har
2. a. jalg, säär, reis; ka halv jalgevahe suurte `pitkade arudega mees Ans; Laes oli `joonud `pεεga rattaga obuse arude vahele `söitand Khk; ää aag ome arusid nii laiale; aa arud laiali, kihuta karune vahele = obune pannasse `vankri ette Muh; se ühnä arodesse kasond, kere põle kedägi Mar; seesab, arud laiale PJg; arudest soadik läks vee sisse Juu; aa aru `endel `lõhki jah, kisu `kintse vahe `lõhki Krk; imu viab i̬i̬st, `tahtmine `tõukap takast, rõ̭õ̭m kisup `rõiva `kaala, arm aab aru `laḱka (suguelu) Nõo; lät́s arõst saandõ vette Krl Vrd hark1 b. püksisäär Püksi aru kärises katti Kaa; `lühkeste harrõga püksiʔ Kan; püksiʔ omma arõ vahilt `kat́ski Krl; kaadsa haroʔ Se
3. van rukkilade vanast `pańti rüä haru˽mahaʔ, `ku̬u̬tõga˽`lü̬ü̬di pääle. `valgõni oĺl viiś kuuś harru rüḱi `pessäʔ; kat́s harru `pańti maha, nu `peśti välläʔ ja `pańti tõsõʔ kat́s jälleʔ Har
4. piltl eri suund jutt läks `metmesse arosse Mar; Oleme Miilige ütte argu (ühevanused) Trv; muretsemine om `mitmed `argu Hls; anna `taeva äit́, et te mitte tõine tõist `argu ei lää, et te ütel meelel eläde Krk; me oleme lännu egäüits esi `argu: üits `emmä, tõne `essä Kam; oĺlimõ kül üteh a etikui ar lät́sime `harro (lahku) Se | irost ja arost (kõikjalt, igalt poolt) koŕat kokko Se Vrd ara1

havi|lill (taim) tõne jagu om `valge, tõne kõllatside `äitsnidege, `äitsneve kala ku̬u̬ aal Trv

edimene edime|ne Jõh KJn San Vas, g -se M(-n Krk), -tse Kõp TMr Plv, -dse Krl; edimi|ne Jõe Trv Hel Rõu, g -se Jõh Vai uus Nõo, -tse San Kan Har, -dse Krl(-mi|ni)

1. (järjestuses) esimene mine siä miu iel, ku oled edimine Vai; edimine sõŕm oli vanast või`võtja Trv; edimene poig sai talu Pst; edimen sõŕm, si̬i̬ om koti noṕp; pane edimen lõng edimese `niitsmess. kige edimen pane kige edimesess; mis sest nõnda kahetse tääd, edimene saa iki arakil (öeld, kui esimene laps sureb); poiśs pidi naise `mõisa `viimä. ärräl olli edimese ü̬ü̬ `õigus; mea olli kige edimen(e) sääl, `tõisi kedägist es oole Krk; edimene [tütar sai mehele] esä emä tõttu, tõne tõse sõsare tõttu, kolmass si̬i̬ sai tü̬ü̬-teo tõttu; siss ma olli vi̬i̬l edimest `talve [koolis] Hel; edimise `aasta iks ańd `piimä Nõo; edimine sõna om minul San; edimitse sõrmõga om niisama vass, a periss vass `võetass iks edimitse sõrmõ ja päḱäga Kan; [pulmas] laupävä õdaguss oĺl, edimine sü̬ü̬ḱ oĺl paksu˽`hapnõ˽`kapsta jaʔ Rõu; Edimetsel helme kaalah, perämetsel perseh paljas (esimest last ehitakse) Plv; ma lää edimeist `kõrda agliga `äestämä Vas
2. (väärtuselt, tähtsuselt) esimene üks tuli edimisest, `toine tuli tagumisest Vai; edimese `lumre oben Krk
3. eesmine, eespoolne `eistukk käis `pohjas ja tuli `välja nagu kala, tagumine ots kadus `pohja, edimine ots tuli üles Jõe; edimised `ambad ehk iest `ambad Jõh; edimise käppa `külles on labaluu; `luoma edimine `otsa ja tagumine `otsa Vai; obene oiab edimest `jalga Trv; ma lätsi edimesse talule Hls; edimene kammer; `päälmise `amba tuleve edimestest üle Krk
4. esimene kord elun om põra edimene nätäʔ San
Vrd edemine, edimane

eelt i̬i̬lt Hls Krk Kam Ote Se, -d Trv Ran Nõo; iilt Lut; i̬i̬ld- Hel esimest korda; eelnevalt, varem kait́s tüdrukut `kaastsive, tõne tõmmaśs i̬i̬ld ja tõne tegi kaasti`täisi Trv; ku sügüse `kündmede jääp, keväde künnets, siss - - tulep ta keväde i̬i̬lt kündä alle Hls; i̬i̬ld läbi `aama (vilja esimest korda tuualama) Ran; ku kesä olli i̬i̬lt ärä künnetü, siss `äestedi, ja enne `küĺvi kõrrati; kõ̭ik sügisene maa tahap i̬i̬lt ärä `kündä Kam; äŕg`öövliga ööveltedass iilt, katemehega. põrmandu ja lae`laudu; i̬i̬lt `äestamine (kevadel umbrohu juurte purustamiseks) om `enne `kündmist Ote; iilt `künmene um sjoo edimäne vuur kündäʔ Lut

ee|raud noataoline künniraud; sellega varustatud uudismaaader vanast konh `juurlikanõ maa oĺl, vastast maad tet́ti, sääl `laśti i̬i̬ rauaga üte hobõsõga iihn, tõne jälle haŕkadraga takan. nii künneti kütüse maad; tu oĺl haŕkadra `mu̬u̬du atr, `muutku raudpuu asõmal oĺl i̬i̬raud. i̬i̬raud lõigaśs `turba iihn `kat́ski Har

ees1 ees, ies eP(eess Muh); ies R(-ss Kuu hrv Vai); i̬i̬s Hää Saa Trm Pal Äks Ksi KJn Vil(-ss); ihes Pal; eden Kod; ehen M Ote San, i- M San; i̬i̬n Krk T VLä(iin) uus Plv; i̬i̬h Ote VId(iih); i̬i̬hn, iihn Har(iinh) Rõu Vas Lut

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses `Naine vedänd `verku ja [mees] ise pidänd iess (istunud paadi ninas ning hoidnud sõudmisel paati vastu tuult ja lainet võrkudest õiges kauguses) Kuu; `meie `jälle taga kahe hobusega `kündasima ja täma ies `külvas VNg; `lõikavad `mersäs puid. `talvel on kõhe tuli ies Lüg; ees kurna all on pεεvili Jäm; Ma ole küll 70 aastane, aga mool on paergu veel [silme] ees, kudas papa sõjase läks Pöi; lammas seisab nii vagusi ees Phl; toal oli kaks aket. teine oli ees, ja teine taga Mar; ees ea, aga taga `persse siis `lõikab `kaela Mär; sa `olle ees lipe ja takka kipe Mih; siss `sõitis ruudi veime kirst kõege ees PJg; mul on tee ees `kińni, ma ei soa `minna Juu; ilp ies, tallukas taga (näruselt riides) Kos; mülgas soo - - `jalge all vaob ja ees `kerkib Tür; ikke `rohkemb parem jalg oli ies [külvamisel] VMr; ebäjumal - - kel tuli eden põleb Kod; kis `püśti ropsivad linu, neil on igäl oma lõugut́ ees KJn; tõne käsi ihen (teine kangaäär hõredamaks jäänud) Trv; ka siul ti̬i̬ `püstü aet om ehen, et `minnä es saa; `Talve ku üles `tulti, ürjäti `ju̬u̬ nig `keträme, egäl oki ehen Hls; üits suigunui, kõnnip pähl, pää ehen mahan; vaade raamatust, sul om kiri ehen jo Krk; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo; lita joosep i̬i̬n, peni takan Kam; lehmil om `ruhve i̬i̬h Ote; Üt́s `niit́se i̬i̬h, tõõsõ˽kaariga˽takah; kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa [äralennul], imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn Rõu; tal om tuli i̬i̬h valu takah (väga kiire) Räp; käut pümehhüisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; i̬i̬h `sõit́ja [pulmas], nu `sõitva i̬i̬h, takah sõit kosilanõ Se; vikat́ lätt nõnaga iih, lahutass `haina Lut; asja ees (ega) teist taga põhjuseta; tuluta Ei ole `asja ies ega toist taga [külaskäigul] Kuu; kes käib öhest kohast `teise - - äi `asja ees, teist taga Emm; Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu - - `asja i̬i̬s, teist taga Hää; käisin seal `aśja ees, teist takka, ei sest tuld kedagi `ühti Juu; kõneleb, ei `aśja eden, tõiss taga Kod; si̬i̬ `putrass `pääle, `asja ehen ega tõist taga Krk; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; `Asja i̬i̬h, tõist takah, a terve ilm `kärrä täüs Räp | Suu jooseb kui `tatra`veśki, `ända i̬i̬s ega teist taga Hää; kõnõlass `endä hüppä juttu, `aśja iihn ei˽takan Har; hupalõss pääl. ei tiiäʔ midö i̬i̬h, tõist takah Räp; asja ees kut ~ kui taga id Ärgudab ja ärgudab ühe asja kallal, `asja ees kut taga Emm; Mi‿sa sii klööberded, `asja änam ees kut taga Käi; ja koer läin kurva meelega kuju [pärast luhtunud kohtuskäiku]. änam `asja ees kui taga Phl; ees või ~ ehk taga (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem sie päiv nüüd ies ehk taga Lüg; Vai sel `juodikul `miski `asjast `kahju, tämal üks lehm ies ehk taga IisR; selle `ümber tä ikke on, see nüid `aasta ees või teine taga Mar; mea õienti enne `tärmenit ärä. `massa ta taht - - päe ehen ehk taga Krk; tu̬u̬ kolm rubla i̬i̬n vai takan Rõn; üt́s päiv nüüd iih vai takah Plv; ees ja taga igal pool (tegemas, nägemas jne) Tee peel keies olga sul silmad ühtelugu ees ning taga Kaa; kui ise ää suri, sis ma pidi igal pool ees ja taga olema Jaa; See oo ia küll, kui ees ja taga kõik ää tihatse Han; õlivad ikke `tienijad ies ja `tienijad taga Iis; emä tege ehen ja taga kiḱk ärä Krk; ike piab olema `mõistuss i̬i̬n ja taka, et latsele õnnetust ei johu Nõo; timä om iihn ja˽takan - - üt́s virk inemine Har | sel on silm ies `toine taga (näeb kõike) Hlj; kui sa kasvatad last teised silmäd ees, teised taga Mar b. söögiks, joogiks (laual, sõimes jne) kas `lehmädel on `rohto ies jo Vai; pidavad sool ägabe pulmatoidud ees olema Vll; tal oo `süöki küll ies Ris; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; kas obesel oo eden kedägi või näĺjän nasama Kod; lehmil om põhk ehen Hel; obene ollu saena küĺlen `kińni - - mitte üits aena kõŕs i̬i̬n Nõo c. aiste vahel, rakkes nuor obone kie ei `õska ies `käiä, `utsitan ies `käimä Lüg; kui kaks hoost on ees, siis on `pitsis Phl; obuse masinad olid, neli obust olid ees Rid; Obo üsä vahul ies Khn; `enne oli obone aestega [äkke] ees - - nüid on `trengidega ees Juu; ärjad `küntsid, kaks `ärga ees Ann; kaks obess `surnu`vankril eden Kod; saksamaa adra, kaks ovest ees käib Äks; [hobune] egä päe ehen, ommukust `õhtuni rangi kaalan Krk; siss `oĺli obese ku lina`si̬i̬mne `kandmistel i̬i̬n Rõn; häŕäʔ i̬i̬h kat́s tükkü Vas; hopõń om i̬i̬h ja naanegi jo ri̬i̬h Se d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalust, tüliks `püssi kuul lüöb tagasi, kui raud asi on ies Lüg; [jääs] prago ies. obone ei saa üle Vai; nee roosid on `akna pεεl nii ees Khk; tõkked ees, vesi jäeb pidama Muh; Jõmbakud puid oo `raske `lõhkuda, oksad ees Han; lage vesi oli ees tie pial. ei soa läbi Nis; kana tuol oli aseme all, sial oli redel ies, et `väĺla ei piast Amb; sa kuer, oled mul jalus ees Ann; vahel ku riibovad naesed `einu, paksult one `einu eden Kod; mõni lääb olgu seal mets ehk meri ees Plt; siin on riips i̬i̬s, egä siit või üle `minnä KJn; silmad on `selged, aga suits on [vaatamisel] i̬i̬s Vil; seisä eläjil ehen Trv; sõss olli - - ku pulk ehen (jäi vait) Krk; tõesel `olli joba `raskemb `riibu, `olli joba i̬i̬n tõese aenad Ran; ma‿less võenu `ammu jo mullan `olla, nüid `viugle siin tõestel i̬i̬n Nõo; ei tiiä˽mis putatuss täl i̬i̬n võisõ ollaʔ et, tä es tulõʔ Kan; sa olõd siin ku vana risu meil iih Vas; sa mul jaloh videlet, käut iih Se
2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni), olemas `polled olid ies `ennevanast jah VNg; krae `kaelas, lips ees Jäm; sool oo rillid ees; see (kirves) oo nii nüriks εε peksetud - - pole tera ees änam Khk; sellel üle`ü·ltse särgil `nöörisi ja tuttisi põlnd ees Mar; meil oo sii kahed `aknad ees Mih; jaki nööbid on sandist i̬i̬s Hää; vanger on obuse järel, aesad ees Nis; pöörad olid enne `pükstel ees Hag; nii nutune nägu ees teesel Juu; ühtlugu suits ies HJn; adradel põld `õigeid `sahkasigi ies VMr; ku viäre eden, siis `aitab [käimisest] Kod; uks oli ihes Pal; mul `olli lukk ihen, aga oli läbi lauda tullu; kihva või `seantse om ihen [netsseal] Trv; nägu kimman ehen, moka mutti Krk; mõnel om `ahtake nõna - - nigu `kirve terä i̬i̬n Ran; mulk om `kinni - - `laide iluste i̬i̬n Kam; kas aidavõt́i om iihn Har; reṕp om i̬i̬h Se || (muust tasapinnas) kõrgemal, etteluatuv `lapsel kõht suur ies Lüg; selle magu oo nõnna `lartsis ees Muh; söönd kõhu täis, kõht `õĺlis ees Mär; suur kõht ees [rasedal] PJg; magu ies ku itaari tõŕss VJg; kanapojal veeke pugu nagu puńn eden, muku lähäb Kod; kõtt om punnin ehen Hls; käis nii `uhkeld, pää säĺlän ja rind i̬i̬n Ran; [paksul inimesel] kõtt nigu `vaeseme tare i̬i̬n Nõo; ku kuu nakass edimätse veerändiku `pääle `saama, siss tal om kõtt i̬i̬n Urv; kõtt punnilõ i̬i̬hn Vas
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, varem `teine inimene ei saa `rääkidagi `muidu kui kurat käib ies Lüg; Rumala tükki tegid ära kahekeste, üks ies, `teine taga IisR; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; Naar ees, nutt taga Emm; üks teeb ees [niie] `aasasi, kera kää Mär; läks `siemnetega ies väilale VMr; viina pit́s käü ehen ja saia pala pääle; kudass kand ehen, nõnda võrsass taga `järgi (öeld vanematest ja lastest) Krk; latse lätsive [linna], üt́s ihen, tõse `perrä Hel; mul omma lehmä `nüsmädä, ma lähä i̬i̬n kodu Ote; Jovva õs ni˽paĺlo [riideid] tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakuti Rõu; `õndsa inemine hinele näge surma kolʔ `tuńni ja iih; iih `äestäss ärʔ, pääle ḱulb `siimne pääle Lut Vrd eehnä b. varem kohal, olemas, ootamas; nähtaval `Koipse mihed tulid jälle va˛est `siie, siis olid siin `süömäd ies Jõe; `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama`kõrda Lüg; siul on üks naha täis ies `suolas juo Vai; koes sa lihad, sεεl vahib töö ees, silmad `pungis pεεs Jäm; `umne tee - - mette jäĺje vermestkid pole ees Khk; riipsud `väätse ette, külirinnad o ees Muh; nüid on igäs kohes kiri ees (kohanimeviidad) Mar; ma olin eese roovetega ees Mär; üks `Kurksi mies - - oli [kõrtsis] ies Ris; üvä tegemine ehk õlgu kuŕja tegemise löiäd eden; ti̬i̬ one vi̬i̬l eden, aga `kangess ummine (tuisanud) Kod; vana kulu on i̬i̬s, seda on `raske `niita Äks; ti̬i̬ olli `seante, es oole iire `jälgi ehen Krk; es saa `täämbä jahvatada, jahvatust olli paĺlu i̬i̬n Puh; kiä [saunas] i̬i̬h oĺl tu̬u̬ üteĺ [tervitajale vastu] et esi˽ka˽sekkä Vas || varuks, tagavaraks mõnel on `kolme `aasta leib ies Lüg; sääl oli vana järg ees, mis sääl viga elada Jäm; Talu meistel oli sii köigil ikka oma `aastane leib `salves ees; Tüki kaks `valmis tahutud tiiva `aerdammi katsuti koa i̬i̬s oida Pöi; `Pehmet `leiba `süia ei `antu, ikki üks tegu `seisis i̬i̬s Hää; ei ole ees kellegil `aasta jägu, söövad pisut suhu Ann; vana jäŕg [viljast] vil i̬i̬n Puh c. tulemas, tulevikus (oodata) üks jägu `aastad veel ees Ans; Päris õige einaaeg on alles ees Pöi; `oomnepäe oo ees Tõs; õrge surge ära viel, meil tuleb viel ia aeg ies KuuK; kõik mis eden tuleb, kõnelnud ärä Kod; taĺv om vi̬i̬l i̬i̬n, ei tiiä kudass läbiu saab Nõo; sul on elupäevä i̬i̬n, mul om lõpul Kam; ega˽sa‿i˽tiiäʔ, `määntse˽pääväʔ i̬i̬n `u̬u̬tvaʔ Urv
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) eespool, kaugemal `kuoliga on ka miust ies Vai; si‿`asta on rugid nisudest [kasvult] ees Khk; Kiś ees, see mees Han; nad on oma `tööga juba natukene ees Juu; minä rabasin `tüügä eden `õlla Kod; miʔ ollõv muidõ `rahvaga lina˽`kakmisega üten rinnan, ei olõ miʔ iihn Har; ke i̬i̬n tu̬u̬ külen Lei || normaalsest kiirem (kellaosutitest) kell on ies Lüg; selle kelläst om ehen, ma jätä ta paigal Krk; tuńniʔ `lätväʔ i̬i̬h Lut
5. käes, tegevus- või mõjusfääris [leeris] `Ommiku `kestril ies kaks `tundi, sis õppetajal Lüg; rohi üsna laŋŋeb [vikati] ees Vll; Siis teeb [uduvihm] viimati märjaks koa, kui sa ees oled Jaa; `Keskmine ilm, võib ikka ees `olla (väljas liikuda) Pöi; saa as väidsega lõigadaʔ [leiba], kõ̭iḱ `murdu i̬i̬h Se || hoolel, karjatada sool on äga suur kari `lambud ees Khk; Poisil oli lambakari ees, läks teistega kupatas Emm; `lambu karjane, tal oli viis, kuuskümmend lammast ees Ann; vana karjuss oli, viie talu kari oli ees Äks; üits lehm magass sääl vi̬i̬l mul i̬i̬n - - `teisi ei ole üttegi enämb Ran
6. käes (tööks, normiks, teha); kavatsusel, teoksil; arutusel `enne `käisivad `mõisudes [tööl]. õlivad oma jaod ies; sel ajal kui minu asi õli ies (kohtus arutusel) Lüg; Igal niitjal oli oma rind ees Kaa; mool oo ikke see tee ees ja ma pea ikke `sõnna minema Mar; taal oo suur lai ee ~ rind ees (väga laiast kaarest) Kse; igal ühel oli jägu ies [vihusidumisel] Sim; aga nüd oĺli [asi] `kohtu pääl i̬i̬s Vil; paĺlu tallitusi vai toimetusi ihen Hel; lina `kakmise ja rüä `lõikamise man om igal oma esi ehen Ote; rüä põimu `aigu oĺl egal ütel uma esi i̬i̬hn Rõu
7. (kellegi asemel) tegemas, tööl ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; kui tä (isa) ikke ees sool veel tegemas oo Mar; parunil olid valitsejad ees Aud; Sul piavad ikki tańtsikud i̬i̬s olema (vastatakse, kui kästakse midagi tuua) Hää; täl oo emä eden. `kerge kodo õlla Kod
8. (eelnevalt) eeskujuks, matkamiseks `Peidlakońdiga mõõdeti [pikkust], ku teist sukka i̬i̬s ei olnu Hää; minä laalin jäälegä eden, tämä laald piĺligä järele Kod; mis sa (kirikuõpetaja) ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; ku ta ehen ärä lauĺds, tõise lauliv taga `järgi Krk; nigu emä ~ esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; sa˽loe esi iihn, siss saa lat́s takan lukõʔ Har; ja mis tu vana nainõ tegi iih, tuud tegi poiśs kah takah Se
II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses Ihasalu ies olen `nuota vedand, Kaberneme ies olen; Igäkerd ei old siin külä iess kalu Kuu; kerigos ja kerigo ies oli suur pühä Vai; peab korra näpud suu ees, siis muĺlub paiset [arstimisel] Jäm; kui ma oli lapsene veel, siis ma pidi `jälle ärja ees `käima Ans; tuul kuristab körva ees Khk; Midagi naagu korra `silmade ees vilksatas; `Kallid pühad on `jälle ukse ees (lähedal) Pöi; `öötasse ikke, et estob aga oki ees `peale (ketrab) Mar; uśs vingerdab jüst `jalge ees Vän; surm just suu ees; minu körvade ies on vahest nisuke umin ja kumin Ris; ta käis täna `kohtulaua ees Juu; inimesi läks küll mu ees Jür; üks teene vanaisa oli sial aas ta (voodis lamaja) ies juttu Amb; `kolda oli ahju ies Sim; saana i̬i̬s on kaev Pal; uisk - - meie läve ihen elänu Trv; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; rinna luu om siin rinna i̬i̬n, üleväld `alla; `leibä ei ole vaea, kui joba uba nõna i̬i̬n (laual) Ran; mõ̭ni om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n; `tütrik om peelde i̬i̬n, koda kangast Kan; sääl pliidi iihn omma jo puu˽ka `vaĺmi Har; mis sä taah muḱetat `hińdä ja säet `pi̬i̬gle i̬i̬h Räp; `kõ̭iki iih kasusõ hu̬u̬nisaʔ Lut || ei ole `uidu `otsa ees Kuu; elu`juoni one `otsa ies VNg; täma pees pole mihe meelt äga mihe `oidu otsa ees Mus; suur muhk õtsa eden Kod; igi om `ernen otsa ehen Hls; tati rida rinna i̬i̬n Ran b. aiste vahel, rakkes obone on rie ies Vai; Ärjad olid adra ees iges Pöi; kui sa `talve öpeta [noort hobust] siis `olle ree ees, sui `olle `vankri ees Phl; obu oo `vankre ees Kse; kaks `ärga olid saha ees Rap; nu̬u̬ ärjad olid adra i̬i̬s ja künneti Äks; kaks obest `oĺli neil kae·śsi i̬i̬s Vil; valla obõsed olliva [mõisahärral] tõlla i̬i̬n Ran c. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalus, tüliks ära `sõisa ` valge ies Lüg; üks va maias loom, kedrustab `pεεle teiste ees Khk; Mia ei põlõ `teite ies Khn; sapp on `päikese ies, et nüid tuleb `vihma KuuK; ma olen neid `lehmasi näind küll, kis käisid karjas, laud silma ies Amb; trihinnud naarta, käsi suu eden; `silme eden nõnnagu vari, ei näe üväss Kod; mets on tuulte ees ia soe Plt; topuss `olli lõhna augu ihen Krk; kui inimese `vihtnuva olliva, siss `oidsiva viha käpäga kõtu i̬i̬n, nii et äbeduss es ole paĺlass Nõo; kartohka i̬i̬h aid, `naaridõ i̬i̬h aid Se
2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni) vana pries õli `särgi ies; `kardinad `onvad `aknate ies Lüg; öle tuuśt käib sauna leili augu ees; pöör keib ukse ees Khk; rukknööp, `leitide ees Mus; aesad oo adra ees Lih; `kalja astjaste ies on kraanid Ris; kaĺja `aśtna i̬i̬s õli vanast ike naga Trm; vanast `olli puu pü̬ü̬r pögsi i̬i̬n Nõo; `ammõ rinna i̬i̬n oĺl meestel viiś, naistel neli `nüpsi Kan; kerigu `aknidõ i̬i̬h omma võraʔ; t́jooklaʔ (prillid) omma `siĺmi i̬i̬h Se
3. (ajaliselt) enne, varem ku olivad `suured `päävad lihavotte ies, suur `neljabä ja suur `riede VNg; minu ies vast läks `vällä Lüg; joulu ees Käi; `toomapääval keisid mehed `toomaks, just jöulute ees Mus; `Erned `pandi `keetmise ees ligu; Toa koristamine see oli ega `aasta `rehte ees; Ega ilma ees olid omad [taeva] märgid Pöi; sööma ees, kui `sööma akedi, ikka loul Rei; pilve pagi `tõusis müristamese ees Var; üsna pühade ees `tehti vorstid `valmis Tõs; Oli `sikõ `õhta ies aeg Khn; pioleo karjub vihma ees PJg; suure maru ja tuule ees mängivad kalad Ris; sõja ees Tür; `õhta eden laps `väśsi ärä Kod; minu ees oli vi̬i̬l õde ja vend ära `surnud Äks
4. käes, tegevus- või mõjusfääris `Auku`leibi - - `küpsendetüd sütteägejä iess Kuu; kohevel - - maa - - lammub kää ees ära Jäm; mul on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; sepa löötsa ees ep saa vabrigu tööd teha Khk; Raand oli ju `aasta `ömber kaju `otsas ilma ees Kaa; panime [nõu] koira pütiks, nüid ta koira ees käib Vll; Kenad `päikse ees kuivat kalad olid; Mis see pisike sitsi`riide niru `söukse vihma ees on Pöi; ma ole tukkun sii soja päeva ees Muh; Sa äi läbe isegid `vaata, kis koera ees on (kelle peale koer haugub) Rei; mis sa koa mehe löögi ees oled Mär; nägu elletab, `päikese ees ja tuule ees Ris; küll `lambad kuppasivad `juosta nagu ullud kuera ies Kad; enne on vagane vesi, siis tuule ies jo akkab `liikuma Trm; külmä eden puu ei kestä, külm võtab ärä Kod; kulu ei taha vikati ees maha `minna Äks; poisid käisid sõa ees aga tütar suri ää sõa `aegus Plt; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; ku `meh́tseʔ oma löönüʔ `kahha koh́e madalahe päävä`paistõlõ, sõ̭ss hoiõtass külealotsõ rõõvast päävä i̬i̬h, et süĺlem - - pakko es `läässeʔ Räp || valgel, valgusel piiru tule ees öppisi lugu Kär; Sügisene töö see käis puhas tule ees; tat́tnina ees saab ikka midagid ära ka `tehtud Krj; lambi tule ees sai `rehte rabatud Pha; ma nää pääva ees lugeda Vll; `Matsabest pole änam tuld öles `vöötud, istuti natuke koi `valge ees ja `mindi magama Pöi; leedu tule ees `pärssisid juusskullid nõnna et, `tahtsid `juuste `sisse menna Muh; `meestel `olle ka tööd, pidid tule ees tegema Phl; kuu`valge ees `lõikast `mõisas koa Mar || hoolel, karjatada Kes pidas oma ede karjast, kessel köisid küla karjase ees Pöi; lehmad ja muĺlikad olid karjas, karjatse ies käisid. `lambad käisid `jälle ise karjatse ies Amb; igas talus kus olid ike loomad nied olid ühe karjatse ies Kad
5. a. pool, läheduses (jutul, asjaõiendusel jne); juures(olekul), silma all; kuuldes, kellelegi (rääkima, kõnelema, teatama jne) `kella `kümme ajal `ohta mina olin viel sääl `kohtu ies; `vandus jumala ies VNg; laps piäb oma isä ja emä ies ikke alandlik õlemaie Lüg; kuninga ies nämäd `ninda sama `rääkid Vai; akkab sadama, koer söi `rohtu, ega ta‿p tohi mo ees valeta mette Khk; ega te‿p akka seda `kordama (edasi rääkima) kellegi eess; `olli isa ees üteln et, ma nägi Kuramal nii suure koera kut obuse vars; ega ma‿p `kaiba seda vanamate eess; siis köisime `uurija ees Muh; pahu`rahva `jütlust `ütles öpetaja, luges nende ees Emm; kis Senkpussi ees nuttis, see sai keik Phl; Neid `lapsi `lastakse vanainimeste ees jurada, et võtab kõrvad kurdis Han; kεisin Talinas arsti ees PJg; väriseb iga aśsa ees kui jänese saba Tür; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; ta on üks salauśs mutku vusistab ühe ja teise ies Sim; laheb püksid maha `sakse eden Kod; kui sa papi i̬i̬s ära käid, siis akatasse kirikus maha kuulutama Ksi; kül ta mukitab ennäst pośte ees KJn; `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen egä kuu kõrra Hls; su oma ehen võletess Krk; etsitäp pośte i̬i̬n, tahab mehele Nõo; Õt neide `tütrele äste˽suuŕ `veimevakk saasiʔ mud́u `võidsõ tütär pulmalõistõ iinh häppü ka jäiäʔ Har || teenistuses, alluvuses `ninda `nuorelt juo `võõra ies [teenimas] Lüg; vana [mõisniku] ees ma tööl ei keind mette LNg; kolm `aastad ma oli oninaise ees `teenimes Kir; kolm `aastad oli `võera ees (teenisin võõrast) Tõs; Mina `kasvasi pereme i̬i̬s, mul põlnu `aega epitada Hää b. võrreldes, suhtes; vaatekohast, silmis nii vähäses `väärtüsess sie `rannamies ige oli `neie (maameeste) iess Kuu; miul ei ole siu ies saladust kedägi Vai; tahab teiste ees tark `olla Khk; elä küll nagu tahad, eks sa õle ilma eden äbemätä; egä tä ei `piisa kedägi tämä eden (ei jõua kaua teistega võrdselt töötada) Kod; me olem puha patutse jumale ehen Krk; mia ei oless julenu noid `tüt́rige naesess võtta, mia tuusi et ma noede i̬i̬n olli `liiga alatu Nõo
6. mis selle ees (sel viga) on, et see‿b `aita Khk; näd ikke oma `tööga `meite ees (kaugemal). näd jo `peale `niitvad Mar
Vrd iil2
III. prep 1. (ruumiliselt) eespool, -otsas iess `silmi on üvä, aga taga `perse kade Vai; kõnnib, ees minu läheb tua ette KJn; kos tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kae, kari tulep säält, sääl kit́s joosep i̬i̬n `karja Kam; i̬i̬h essä tuĺl lat́s kodo, `mänǵih tuĺl kodo Vas
2. (ajaliselt) enne, varem Lagle on merelind - - `öeldi i̬i̬s tormi siś nad lagistavad Hää; tütär läks eden sedä mehele Kod; minev`aaste tei [heina] ehen sügise; ehen lõunat, enne katte Krk; i̬i̬n õdagut jääp tuul vakka Kam; om üte `aastõgõ iin minnu pernaanõ olluʔ Krl; ta käve iihn meid siihn Har; i̬i̬n `aigu šündünu; iin `ielat (üleeile) Lei

elberdama elberdama IisR/`e-/ Khk Mar Kei Koe Trm Plt, -ämä Juu
1. (tuules) lipendama; (külmast) värisema mo uul elberdab nda [külmast] Khk; kui tä (nt riideräbal) tuule käe siiss tä ikke elberdab Mar
2. ennatult jooksma, (ringi) lippama ühöst kohast `teise lõhob ja elberdab peal Mar; ku lapsed jooksevad `ümmer, siis nende `kohta `öeldakse, mis‿sa elberdäd Juu
3. alpima, eputama Ära akka `jälle `elberdama, `räegi iluste `sirgelt oma jutt ära IisR; kis `kargab ning ülantust teeb - - [öeld] mis‿sa akad elberdama Khk; Mõni põletas [puulusikaile] kirjad `piale. See oli paĺlas elberdamine Kei; `niske va aĺbikas oo tõńe, elberdab peal Trm; tansu juures `ööldasse, mis‿sa elberdad, kui ei mõista Plt
Vrd elbendama
helkima `eĺkima Mär Han Hää Kos Koe Trm Lai Plt, Juu KJn, `elkima u Lüg, spor Sa, Muh Kse, `eĺkma Tõs, Kod Ran Nõo San Kan/h-/, -e Krk, (ta) eĺgib (elgib), (ta) `elgib Lüg, elgip Krk Ran; eĺgi- San Kan/h-/
1. helki heitma, helendama; särama, läikima kui päiv `paistab siis `elgib Lüg; nua tera elgib Khk; [siidirätikul] Küll oli ilus `muster ja ilusad värmid, `elkis igasugust `värmi Han; tähed `eĺkvad Tõs; jões eĺgib mets `vasta Kos; jää ja lumi eĺgib Lai; tuli nii suur et taevas eĺgib KJn; mädänu aab `ü̬ü̬se pimmessel elgip; `aeti kivi ahjun `eĺkme; jaani-uisa elgive justku tuli; `pärgle olli `eĺkja õbe Krk; rõkendaja päiv `oĺle väegä kuum, väegä `eĺkse Ran Vrd helgetämä, elgitsema, helkama
2. kajama, kõlama; heledalt häälitsema ääl elgib nda `metsas. kui ääl kostib – see on `elkimine Khk; Teised `laulvad külas mis kõik kohad `elkivad Pöi; kägu kukub karjatselle - - eĺgib eina `niitajalle rhvl Hää; `kaŕjus nii vaĺju iälegä, et mets `eĺkis `vastu Juu; ääl eĺgib metsest `vasta KJn; keväjä mõts vai maa eĺk nii `vasta nigu tõne olessi sääl mõtsan San Vrd helkuma
3. teravalt valutama terve `üükene `helkse mu pää nii, et `kuigi magada es saaʔ Kan
ilgus `ilgu|s g -se IisR(g -sse) Trm
1. kius, jonn õtst õtsani `ilgust täis tõńe Trm
2. pahur inimene `Ilgussega on `teistel `raske elada, iga `veikest `asjast võttab `kinni; Täma kadund `naine oli `irmus `ilgus IisR Vrd ilgur
inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd K I M TLä, -|ne R S(-ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(-õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(-ni, -õ|ni), g -se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g -(d)se Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime - - pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se || (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale - - et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne
hitse itse g `itsme Kaa spor , Sim spor TaPõ(n `itse Ksi Lai), VlPõ M(n idse Krk), `itskme Sim Lai, `itskma San; pl `itsmed hv Lüg Khk, Pai Koe spor I, `itsed Pär Rap, `itsked Lai, `itskeʔ Võn; itseʔ g `it́skme Krl; itsa g `itsme, `itskma, -e M(n idsa Hel), `itsma San; idsa g `itskme T(g -a Kam Ote, Ran Võn, `it́skme Ran TMr Kam, `it́sme Kam), `itsme Krk; (h)idsa g `(h)itskma, `(h)itskmõ V(g `itsmõ Lei, `h- Lut, `itskme Lei; pl `itsmäʔ Lei; n `hitskma Kan); `itskm|ass g -a San
1. hitse a. hrl pl külvirinna äärjoon `Enne `külvamist `vääti `itsmed `põllu `pääle Khk; tõmmati üks itse - - enne kui `viĺla küliti Vän; Mõned panevad ka `itsme `mäŕkimise jaos puu oksad püśti Tor; sa ei `oska `itsmeid vedada, `itsmed väga kõverad Koe; küĺvi rind on kahe `itskme vahel Sim; neli veikest `sammu oli kahe `itsme vahet Plt; Mõni ajas aŕkadraga `itsmed `sisse KJn; üits `itsme `veetev ta (õletuust või taskurätt kepi otsas) olli noh, selle `järgi itsat `veeti Pst; veets õle `itsmit sinna (mulla) pääle - - poodets `õlgi peost tükikse `kaupa maha Krk; tõene küliss, tõene vedäss `itskmit Nõo; Es ole `tõisi `itskmevedäjit käeperäst, siss tõmmaśs külija esi jalanõnaga `itskme Rõn; `hitskmaʔ ommaʔ jo `aeduʔ Har; `hitskmide `vaihhõlõ külvetäss Plv; Minneh vidi hidsand, tagase tullõh küĺv Räp Vrd ite3, its3 || (jutiliselt külvatud viljast) vaada et [külv] `itsmen ei tule Pst; vili om `itsmen - - üits tüḱk om paksult, tõine om ere; si̬i̬ külväp `itsmes, vahe vahel Krk; külvetäss `itskmile (kahelt poolt hitsme peale) vili. vili om `itskmade (keskelt tihedaks) lännu Hel; peĺlässi et, ma ei mõesta [külvata], külvä peräkõrd `itskmede Nõo; kesü om `itskmade külvetü San b. fig (lonkurist) Tulõ joʔ vana hitskmõvitäi Vas; Ku hitskmõajaja Räp; hot́ `hitskmõ vitäigiʔ, a õks miiśs Se
2. külviesi Kui külimees oma itsmega pöllusörva jöudas ja - - tagasi läks, löi ta jalaga itsme äärde mulla sisse märgid, nende järge pidas ta siis teise itsme vahet Kaa; olen külinu mitu itsed Hää; mind `käśti põllupääl `itsme vahet `käima minna - - miu jäĺled oĺlid siss kahe `itsme vahel. itse oĺli ütelda `mi̬i̬ter lai. ät́t külis korraga kahe `itsmel; kui `itsme `käijad es ole, siss `aeti obesega `itsme jut́id ette Saa; viis `sammu on `itsme `laius Äks; Üits itse maad jäi tühjäss Hls; `olli tu̬u̬ idsa ärä külvetu, siss nakass jälle tõist idsat külimä Nõo; üte peo idsa olli pu̬u̬l `ahtamp, vaśt kat́s pu̬u̬l `sammu laǵa; enämbide külveti iks kate peo `itskma `viisi - - idsa olli viis `sammu laǵa; `itskma piir ~ jut́t `veeti jalaga, ehk kongsiga Kam; Üts peotäiś visati iks veedike korale `poole ja tõne `hääle `poole `itskmede Rõn; ku `pääle `siimne `külvmist paĺlo `vihma tulõ, sõ̭ss lääväʔ `siimnekese `hitskmin piimäle Kan; `itskmõ ots om jäänü `külvmäldä Krl; küĺvi perämist hidsand; vi̬i̬l om vaia ütele `itskmõlle seemet Har; pu̬u̬l `hitskmõt um tühäss jäänüʔ; ka siiä hidsa (külvivahe) jäänüʔ – kiä koolõss; nigu `küĺbjä, nii hidsa Se; katõ `hitskmõga ~ kattõ hidsand ḱulbma - - gu pand sammu ni lask `siemend; üte `hitskmega `ḱulbma - - katõ sammu pääle hiit üte pio siemend Lut || ?lõikusesi ku˽kolm keśväpääd `leüdse `hitskmõ päält, `laśti `ümbre koŕataʔ Vas
3. tähis, märk `Läksin isäle `itsmeid panema - - puust `pulgad õlivad, sai maa `sisse `itsmed `püsti `panna Lüg; `Leike seemes on pisike ning ilma `itsmeid (rookõrsi, vitsaraage) panemata külirind äi paista Kaa; itse (pikk latt, mille järele aeti mõisapõllul vagu) Plt
jah
1. mööndussõna a.  (vastuses küsimusele välj nõusolekut, jaatust; ant ei) kas jah vai ei? Vai; onss ta kodu? – jah Jäm; [Kas ette ka midagi pandi pruudile?] jah‿jah, suur `valge põll ehk kiri põll Pöi; [Kas mõis härgi nuumas ka?] jah, `mõisas nuumati ka Rap; [Ise õmblesid särgi?] jah jah, ega meil siis rätsepaid old Amb; jah, ma lää kohe Krk; kas käńksepp kodu? – kodu jah TMr; sa nakat noʔ siss väist higuma? – jah, mul om tsiku `tapma mineḱ Har; kas tulõt? – jah Rõu || jaa-sõna, nõusolek abielluda sa olet jah `kostand elost ajast Lüg; Siis ikka `ütles jah ää - - jah on ju see laulatuse kinnitus Pöi b.  (mingit väidet kinnitavalt, rõhutavalt) küll, tõepoolest; no, küllap ah sie vist oli lehes, sie vist oli lehes jah Jõh; kiitsakas kädistab jah sedasi Vll; jaah, olid jah küll need parunid metsalest Kir; sedasi oli `enne jah, kui ma laps olin alles Nis; nisuke veke [nisu] uńtjalg. jah ei tia, miks tal‿s nisuke nimi oli Amb; ennem jah ei raat́situd `süia ega magada JJn; latse pillike läits katik jah Trv; tu̬u̬ oĺl kah nigu `tohmań jah, tu `rätsep Kam; Jah, tü̬ü̬st ess saa˽viländ Urv; tu um nii jah, et kat́s munna ta munõvat jah Plv; jaha jah id jah‿a jah, ta ju `katkine Muh; jah ja `aamen (öeld kinnitavalt, nõustuvalt) Hää c.  (välj kahtlust, uskumatust, halvustavat hoiakut) sa jah `mötle, suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime Ans; jah kis seda elu `aśsa jõuab`kõiki `reaki Rap; jah temäst nüüd minejat saab Trv; jah, temä nüid `ütless, ei `ütle temä Krk
2. jah ja a.  (lause v poolelijääva mõttekäigu lõpul) ma mäletan sin oli sesa·mmune saun oli jah ja kaks surnud oli korraga tuas ja vanad inimesed olivad mõlemad jah ja - - ja kaks puu`särki oli tuas jah ja Rak; tal olli sõss kolm tüdärt jah ja poig ja Krk b.  (iseseisva lause algul, eelmist mõttekäiku siduvalt) `kit́sesit oĺl `kümme tüḱki. jah ja tuĺliva sedä ti̬i̬d‿müdä üless TMr; ja `keśvi oĺl tõnõ vakamaa ja `kaara tõne. jah ja‿ss kolmass olli `kartul Rõn Vrd ahah, jaa1, jaah, jahki
jahvatama jahva|tama S(-dama Rei) L(jahba- Vig) K(jahha- JMd) Iis Trm Pal Trv T u spor V(-tamma); -teme Hls Krk San(-tõme), -tõmõ San Krl(-tõmmõ, -dõme); `jahva|tama u R(-tamma VNg); java|tama RId(-tamma Lüg Jõh Vai) I Äks Lai ?KJn; `jauhhotamma Vai; jauhatamma, (ma) jauhada Se; ja(a)hatamma Räp; jähva|tama Jaa, -dama Emm, `jähvatama Jõe
1. (veskil) vilja jahvatama; jahuks, pulbritaoliseks tegema, peenestama jahu javatama VNg; `mölder vötab jahvatamise eest matti Ans; `mölder jahvatab teri ja teeb jahu Mär; perenaine käis siin pipart jahvatamas Ris; vanemad javatasid õma elopääväd käsikiviga teri; läks `veśkile javatama Kod; `veśki javatas alati, kui tuult oli Lai; `tehti odra linnasid ja jahvati ärä ja Kõp; `veśke jahvats jahu; kama jahvateme Krk; raud kivedest tettänä - - tu̬u̬ vist jahvatadass ärä ja `omgi sime·ńt Ran; käsikiviga jahvetedi kõkke, leeväjahu, kesväjahu pudrust; tsigure jaahatadass kohvist Räp; kat́s `veśkit ei piäʔ kõrragaʔ jauhatamma, et tõne piät vakka olema (öeld, kui kaks inimest kipuvad korraga rääkima) Se || fig hirmunud püksid jahvatavad `püili JMd
2. linu, kanepit masindama peäd vändäst edess-tagasi paegal jahvatama, et ta (lina) `peenes lähäb Vig; linajahvatamise maśsin; kańõba ka jahvatõdi, sõ̭ss tet́ti `kaplu ja `köüd́si Krl
3. villu kraasima kus sa villu oled jahvatand nagu `kraasind või lõnga teind Jõe; siis `mendi `veskile et, `jahvadeti `lõŋŋad ja `lasti `keträdä ja Lüg
4. pidevalt sööma, närima Jähvadab kut kasvaja karjapoiss Emm; jahvatas silmäpilk söögi ärä Krk
5. fig lobisema, latrama, tüütuseni rääkima alalde suu javata Vai; ma tulen eese kotiga ka vahele jahvatama (juurdetulija sekkub jutuajamisse) Rid; Jahvatab nagu `tatra `veske (lobisejast) Han; jahvatab `peale – põle `aśsa eest, teist takka Tor; `suuga on miis jahvatama, aga pane midägi tegemä KJn; mis sa iki jahvatat nõndagu va `tatre `veśki Trv; lase mu ärä jahvate `ende kot́t (las ma lõpetan enne oma jutu) Krk; temä `suuke jahvatab ka alati Ran; jahvatass nigu suu `savvuss Rõu
Vrd jahvama
jakuline jakuli|ne Plv, g -se Saa M TLä San Har Rõu, -tse Har, -dse Vas Se(n -nõ); jaku|lene g -lese Hää KJn; -lõnõ g -lõdsõ, -lõni g -lõdse Krl a.  mitmest jätkust v osast koosnev; lüliline `mitmejakulene maja, muist puust, muist kivist KJn; Jakuline ku murelane (inimesest) Trv; jakuline sai - - päält ütte tett `väiksid pätsiksid Hls; tämä (osjavars) om jakuline Krk; jakuline (jätkuga) ame Puh; jakuline keṕp San; till om katõ jakuline, tõne pikemb, tõnõ lühemb; vambtoosiline piip om jakuline Plv; meil tarõ om katõjakulinõ, üt́s om edejakk, tõõnõ om jaga jagajakk Se b.  ebaühtlane, tombuline vana jakuline kabel, `sõlmi täis; ubalehe juure om serätse jakulise; ta‿m serände jakuline, om jämedät ja peenikest Nõo Vrd jakulik, jätkuline
jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) jalaga ~ jalg(ad)ega 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; oma jalaga iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; jalust ~ jalad otsas ~ ära jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; jaluta ~ jalgadeta ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; jala ~ jalgade all, alla, alt (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; jalad ~ jalg all; jalad alla [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; jalad alla tegema käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; jalad alt väljas ~ ära seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; jala ~ jalgade peal, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b.  (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (üks ~ teine) jalg hauas ~ augus vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; jalga ette ~ taha panema (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; jala ette [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; jalg jala ette ~ kõrval ~ perän samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; jalga jala ette käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; jalga heitma kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; jalga katsuma 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha andaPil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. keerutama ~ kergitama ~ seadma tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; jalgu kiitma ~ tänama põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; jalga kaapama ~ kummardama [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; jalgu kängmä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; jalga laskma ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. lööma id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. panema id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja piästsin jalad (jooksin ära, põgenesin) Kod; jalga tooma ~ kandma jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; jalga vajutama kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; jalgu viskama 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; jalga võtma 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvumaVig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; jalg ~ jalad seina(s) ~ seinal ~ seina peal[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; jalgadele auru ~ nõu ~ säru ~ tuld ~ valu jne (takka) andma kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; jalgadele teada andma id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; jalad hüüdma ~ käima ~ vilkuma ~ viltsima jne panema ~ saama id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu (jooksis ära) Jõh; jalad kaenlasse ~ näppu ~ pihale ~ selga ~ õlale jne võtma 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule jalg `pεεle (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] jala alt ~ alt jala läbi käima [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; rasket jalga ~ raske jalaga ~ raskes jalgus ~ raske jala peal rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl vanna `jalga id Har; noorikõl jo `ĺuhko jalaʔ id Se; `ĺääĺme d́alabäl id Lei; jalad külmad (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; jalad lühikesed ~ nõrgad purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; kolmas jalg 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; tee ~ minek jala ~ jalge all lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; mitu tuult ~ teised tuuled jala ~ jalge all 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; tuli ~ tuul ~ jalgu all püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; peast jaluni üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; ei - - peast ega - - jalust aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; pead-jalad koos 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; vastu päid-jalgu Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; käsi-jalg 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; käe-jala juures ~ man Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; käte (ja) jalgadega Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; käsist-jalust käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; kätt-jalga mööda lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei jõua ~ saa kätt ega jalga liigutada ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; jalad oma laua all Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | tolmu jalgelt puistama lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b.  (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (oma) jalga ~ jalgu pistma ~ tooma ~ tõstma ~ vedama ~ viima [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] jalga kaema ~ katsuma ~ käima ~ proovima kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; jalga lühöndama (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b.  sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a.  hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. korstna jalg korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. ahju jalg ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. silla jalg silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e.  kividest alus, millele tuuliku kere toetubPöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördubS Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. aia jalg aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. kuhja jalg heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. haki jalg viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j.  võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k.  purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. niie jalg niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. jalaga ii (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; jala peal ~ jalal kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr
jalg|puu hrl pl jalg|puud Jõe eP M T Krl; `jalga- Jõh; jalk- Kuu Sa Tõs K; `jalpud Sa Tõs Aud Saa Koe, `jalpuʔ Krl Har
1. tallalaud (kangastelgedel, vokil, orelil) `toimne [kangas], se saab `siutud `jalputest, labane saab kahe `jalpuga tambitud Jäm; `jalpud on `otsapidi `jalpute puu küljes; `jalpu nöör Kär; oki jalkpud, kas neid vähe tambitud on Vll; `tallas vale jalkpuud maha, siis tuli [kangale] rada `sisse; `köster `jalkpust `tallab [orelit] Tõs; jalkpupakk KJn; ku labast kangast `koetas, om kait́s nitset sihen, sõkut tõne kõrd tõist jalgpuud Trv; telletel om taka langa puuḿ ja jalg puie man `rõiva puuḿ Puh Vrd jalglaud
2. purre sial jalgpuud pial, soab üle küll Nis; me `istusime `jalpute pial vaest `vahtisime koe‿t kas jääb vesi `seisma Koe; jõel olli sääl jalgpuu pääl sai üle küll Krk Vrd jalgpars
3. põikpuu, ristpuu `jalga puu (paadis) Jõh; koobardi jalgpuud, `sönna `pεεle astutesse [aiast üleminekul] Khk; jalgpuu, `niske kumergas, sopid õtsan, pissetässe [tapetud seal] kindo suaness läbi [ja tõmmatakse siga köiega jalgapidi rippu] Kod Vrd jalge|klomp, jalge|puu
4. pl jalamõõduga müüdavad puud vanasti mois müis `palke, mis olid [7] `jalga pikad ja mis jala viisi `müidi, siis kutsuti jalgpuud Jõe Vrd jalapuu
jobu|jalg jobujalg mgi kingsepa tööriist jobujalg om ku lehmajalg, tollega kaaritas päänaha `kaare; jobujalal om tõne ots tasane, tõnõ ots õõrub `ahtakest vi̬i̬rt Ote
jonn1 jońn g jońni Mär Khn Aud Juu JMd Sim TaPõ Plt KJn Vil TLä Ote V, g jonni Khk Vll Han Var Tõs Hää Saa M TLä San Krl Vas Räp Se; jonn g `jonni R(n `jonni Vai)
1. kius, kangekaelsus; jonnimine Jonn on jumalast `luodud Kuu; poiss `jonni täüss Hlj; Mina oma `jonni ei jättä Jõh; jońni pärast ta kohe ei tulnud `siia Mär; `jońni täis nagu Karja Mari veis – nisusse ei saa, rukkisse ei lähä Juu; `jonni ja oma `kangust täis JMd; ajab taga `tühja `jońni Iis; Koer jättab ennem kondi järele, kui sina oma jonni Hls; neil om jońn vanast sehen jo Krk; ei jätä oma `jonni, kas vai nui pooless Ran; na ommaʔ tõne tõsõgõ jonnin; latsel om suur jońn Krl; jońni peräst tennüʔ Plv; Ei tä umma jonne jätä Räp; jonni ajama ~ vedama jonnima ajab oma `jonni, ei jättä järele `enne kui saab Lüg; älä aja nii pali oma `jonni Vai; kes oma `jońni aeab, sie on `kange`kaelne inimene Sim; latsele andass `lapsu `perse `pääle, kui laits `jonni aab Nõo; vedä nigu `jońni Har; Nakka saʔ mul jäll `jonni ajama, maʔ võta vitsa Vas
2. a jonnakas Üks `iĺge ja jonn mies Jõh; va jońn õpetaja oli, ei `saĺlind et säält aĺlikast joomas käiväd Pal
Vrd joni, junn4, jõnn3, jönn
juhtma `juht|ma (`juh́t-), (ta) juhib T V sõiduteelt kõrvale libisema, viitama ratta juhiva ei saa `kävvü; ku tõne juh́t pikemb om, pikemba poole juhib; regi juhib, kisub `viltu, tõse poole vedä ette Ote; om tõõńõ jalass ette poolõ saanu, nakkass regi `juh́tma Räp Vrd juhama, juhtama
jutt3 jutt g jutu eP(g juto Mar Kul; jütt g jütu, jüto Hi), eL(ütt; p d́uttu ~ juttu Lei); jutt(u) g judu Kuu VNg Vai, g juttu Lüg Jõh IisR Vai
1. a. kõnelus, vestlus, keskustelu Kui ma taaga jälle jutu peele juhtu, küll ma siis sest asjast ka juttu tee; Jutt jutuks, aga nönda ta on (öeld vestluse lõpetamiseks); Olga see meite oma jutuks, teistel pole taarist seda teada Kaa; See tuli kogemata jutu sihes ede Pöi; `tehke nüid üks jutu ots ülesse, ja akkame juttu `rääkma Mar; tää `oskab keerutada ja, kui te jutusse `saate Tõs; tuli jutt tantsust, et kissi `oskab `tańtsida Jür; pärast seda põle ma temaga jutus änam old KuuK; `uhke tüdruk oli, ei võtt igaühega juttugi (ei rääkinud igaühega) JJn; kae kos tat́tnõna, vai tükib suure-inimeste jutu seḱkä Ran; tull sa iĺlukõstõ, muedu Miina eśsutap me jutu ärä jälle Nõo; üits kõnelep ütest ja tõne tõsest, siss lätt tu jutt pikäle näil Rõn; noʔ sai jutu pääle nigu tsirk laulu pääle; ma kõnõla muidu külh tõsõ inemisega, ku tõnõ jutu pääle alustass, aga ma‿i `tihka esi juttu alustaʔ Har; näil om jutt pidamin Lei b.  kõnelemine, rääkimine; kõneldav, öeldav; kõne juttu ajama (~ heietama, puhuma, rääkima, veeretama, vestma jne) kõnelema, rääkima, vestlema, jutlema alutab ja lõppetab üht juttu, ühest `asjast kui `tõisest, `räägib üht `ümmärgust juttu; piab kõhe juttud maha kui tuleb `sisse, perä ei `lausu sõnagi; see ei õle `täie mehe jutt, sie on `poisikese jutt, [öeld] kie `neskest `kerget juttu ajab Lüg; `Räägi juttu Juhanest ja põleta `piipu tubakast Jõh; Ajasime mehejuttu (asjalikku j.) `ilma `aśjadest IisR; pole küps jutt, sedissi täädmata sönu ajab Jäm; see o sool juba `tuntud jutt (tuttav, korduv ettekääne, vabandus); räägib kaksiti juttusid Khk; See oo su jutuks εε küll Kaa; Kus siis kukkus va Madis jüttu veeredama; See pole jütt äga midagid; Änam mette üks jütt (s.t kõnelus, vaidlemine tuleb lõpetada) Emm; ta keerutab `peale seda juttu, teist `viisi ja teist `viisi; `rääkis nii `laia juttu Mar; küll tema võis `ulla jutta `rääki Vän; vaĺlu juttu, seda ma kuulen küll Ris; muakiele jutt Hag; tüdrukud akkasid juttu puhuma JMd; küll tema lappas seda juttu, ei tuld `otsa ega tuld Kad; keśsi minu juttu jutuss piäb Kod; iast `oskab `riakida, jutt jookseb järjest; läks oma jutuga liiale, `riakis mis enam ei oleks `kõlband; pidi selle ära tegema ilma pikema jututa (s.t otsekohe, sedamaid) Lai; tule `puhka juttu kah Krk; `tuĺli jälle magusa jutuga, nakass liibitsemä Ran; ku jutu otsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul; ku jutu seen ette tuleb, küll ma siss `ütle; ah Oskari juttu nüid (põlastavalt); jutt piap põhja `pääle `saisma `jäämä, mitte laḱka minemä Nõo; mine oma jutuga `mõtsa, ei taha kullõlda Kam; Sa ajat alasi säänest kraśsi juttu, ega˽s sa `õigõl viiel ei mõistaki kõ̭nõldaʔ Urv; ka‿sa küüsse, kas timä lätt Võrulõ? – ei, tu̬u̬st iss olõ meil juttu; poisi˽`tõmpsi kõ̭iḱ `ü̬ü̬kene juttu Har; timä aja vahel peŕss `tarka juttu; sa `kullõ mu juttu, lasõ `vaesõ mehe hobõsõl ka joostaʔ Se c.  kõneanne, -võime; jutukus; kõnelemisviis Jõudsa juttuga (luiskaja) Hlj; küll sellele on pailu juttu `antud Khk; `söukse `mältsas jutuga, jutt jääb `pehmeks, kut ta `purju jääb Vll; muhulased oo nõnna järsu jutuga Muh; Lühigese jütuga inimene Emm; niisuke va tüh́a jutuga inime Mär; laia jutuga, kes paĺlu lõhverdas Lai; ta on `irmus segäse jutuga KJn; tuim jutute inimene, temäl ei oole juttu Krk; `lahke mi̬i̬s, ladna jutuga Ran; `veitsi jutuga Nõo; mi˽`pernaanõ `omgina `pihme jutuga, nigu ei mõistaki kõvastõ kõnõldaʔ Har; `Kaimaŕ om jutulõ ka sääne siśsine Vas d.  kõneaine sie kaks `pienart [kitkuda], no mine tie näväd `õhtast `vällä, siis `jääväd juttust maha Lüg; pole midagid uuemad juttu (s.t uudist) Khk; temal pole jüttu `ilmas medaged Emm; sellel ea `lahke suuauk, ta saab juttu kõigiga Mar; mugu lahverdab pääle, ei saa si jutt tal üitskõrd ka `otsa Ran; e.  (sõnaühendites) muistamise jutt (mõistukõne) Lüg; jutul, -e [kellegagi] (ametlikus asjas) kõnelema(s) `käisin `erra juttul `mõisas Lüg; ma oli `taaga jütol Rei; õpetaja üts et minge `teise tuppa proua jutule Kos; akas soldatiga jutule; emä õli minu jutal (kõneles minuga) Kod; ega si̬i̬ miut jutul ei võtagi Krk; mia es saa `täämbä `tohtre jutule Nõo; kahrutantsutaja jät́t kahru `ussõ ja lät́s `tarrõ jutõlõ, et kas saa ü̬ü̬`maia Har; Ann jäi arʔ jutalõ (s.t juttu ajama) Se || fig juudi jutule minema `Oota ma liha juudi jutule (lähen käimlasse); Juut vöttis kohe jutule (kõht käis kiiresti läbi) Pöi | Juudiga on jutud `aetud id Pöi; juttu tegema [millestki] kõnelust alustama, rääkima; kõne alla võtma õles kudagi `muodi juttu tehend kui `vasta tuli. ei terestandki Lüg; tee siis vigadist ka juttu, εε unudag εε mette Khk; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; tei juttu mud́u, taht́s kõnelde, aga ärä es kõnele Hls; nemä ei tunneki miu, ei ti̬i̬ juttugi `miuga Nõo; teist juttu tegema kõneainet vahetama ku mea `musta juttu aa, siss aap temä `valget juttu `vastu, ti̬i̬p tõist juttu Krk; jutuks jääma kõnelemisega piirduma, mitte teoks tegema See asi `loages nõndasamma ää, jähi muidu jutuks jälle Pöi; jutuks (~jutus ~ jutu sees) olema, j. tulema, j. võtma kõne all olema, kõne alla võtma sie asi `trehvas juttust tulemaie, siis `ütlesin tämäle kõhe `vällä midä `arvasin Lüg; äi sõda põle mette meitel jutuks olnd Pöi; tuli jutuks mu elulugu, `kuulasid kahe mehe Ris; ei old jutus (ei olnud kõne all, ei räägitud) JJn; olgu jutuks `ainult Plt; ei massa jutuss võtta (ei ole väärt kõnelda) Puh; oĺl niisaa jutuss õnnõ Krl; tuu oĺl meil jutuh Vas; śjo oĺl meil jutu śeeh Se | kui siesuke asi jutule tuleb Iis; ei ole juttugi ei tule kõne allagi, pole üldse võimalik v mõeldav senest ei õle juttugi, et ka `eina`malle `mennä Lüg; `ilpsab peal külatänavit kada, tü̬ü̬tegemesest põle juttugi Mih; `mõt́sin, et nüid on se tume kana rebase `nahkas, siis põle munadega enam juttugi Ann; jalagaʔ üle tullaʔ om rassõ, hobõsõga enämb ei olõ juttugi Har
2. sag pl kuuldus, kuulu-, laimujutt, väljamõeldis; loba `kuklatagune jutt (rõvedat laadi jutt) Kuu; juo juttud `välläs inimiste suus, et ädägä läheb mehele; aga sie on akkand jutt (väljamõeldis) Lüg; see jälle muidu jutt, sedine tühi jutt, mis tösi pole Jäm; mis‿ep‿ole muidu sönade kasu (jutujätkuks) jutt; See jutt oo ilma ännata Khk; Ää kuulagid, see `joutut (liialdatud) jütt; Rei; kellavalamese ~ kellavaname jutt (tühi jutt, lobajutt); tühi jutt oo nago jänes, läheb kotto `väĺlä ja tuleb uuesti kujo tagasi `jälle Mar; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; tuulest `võetud jutt Hag; tühi jutt se kõpitseb südäme peäl nagu täi krae vahel Juu; ülejäänud jutt (ebasünnis, sobimatu jutt, kõne) Kod; lidra ladra jutt, mis naised külas aasid Lai; si̬i̬ ei ole `kuultav jutt paĺt, si̬i̬ om `tõelik jutt; si̬i̬ jutt olli ammu käimän Krk; terve külä om jutte täis; külä pääl jutt joba liigup, et sa olna jahu toonu; nu̬u̬ nu alvategijä om, nu̬u̬ säĺlätaka jutu Nõo; `larpamari jutt (lobajutt) Ote; tu̬u̬ `vargusõ jutt lät́s jo näide pääle Urv; Ilma nahaldaʔ jutt (tühi jutt) Vas; Kiröjaani jutt (nalja-, vigurijutt) Räp; d́uttõ kańnitsai (keelepeksja) Lei; kuule (nüüd) juttu pej no `kuula‿nd juttu midä tämä `räägib Lüg; kuule nüid juttu, egä se ike kõik tõsi põle, mes näd sedäsi `rääkväd Mar; kule kus jutt! Trv; kulle nüid temä juttu, temä jo võldsip Nõo | ot́si noʔ `säärtse juttu, mis ta noʔ õigõ kõnõlass Har; ümbernurga j. (vihje) Ah, selle jutt on alati nisuke `ümber`nurga IisR; Juula ajas seikest ümbernurga juttu Kaa; ümberpea j. (segane mitteusutav kõne, luiskelugu) terve inimene aab `söukest `ümberpεε juttu Khk; Poiss aes tüdrugale ümberpεε jüttu Emm
3. (jutustatud, kirjutatud) lugu; jutustus, pajatus; muinasjutt, muistend `Ennemb `aestujell `aeti `aeva videligu ajal `lastele vana `viisi juttu Kuu; Sääl õli neil ea lõbos siis omavahel `laulo `kõõrotatta na juttosi `rääkidä Lüg; on see tösigid mis ta `rääkis, see teeb omast pεεst jutu `valmis Jäm; Mihed aest jähimihe jüttu Emm; ta `rääkis vanu jutta Rid; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; see oli vana `rahva jutt, muud `ühti Aud; jüripäva lauba `õhtu tulest räägiti jälle teist juttu Ris; esimene ja teene katkuaeg vana juttude järele HMd; akkas vana`viisi juttusi puhuma Kos; vanavisi jutud ja mõistatamised, nied olid `enne `jõulud Kad; vanamuesed jutud; juśko vanapõlve jutt õli si̬i̬ näil, nõnna kõnelesid puugiss Kod; mõni ale jutt, siis nuteti juures kui `loet́i Lai; nee aive vana `muistsid jutte Hls; miu emä ai seatsit vana jutte; oma tett jutt, oma lõim ja oma koe Krk; kige `rohkemp olli vana`rahva jutt periss `oŕjusest, kuiss `mõisa om piinanuve neid Hel; tu̬u̬ mi̬i̬s ti̬i̬s vana˛aja jutte kah Puh; `tüt́riku kedränu, `pernane sääl man ja kõnelnu vana˛`aatsit jutte, et siss `tüt́riku ei jää magama Nõo; kae kona tu̬u̬ vannuinemiste jutt nüüd kätte om tullu, `autu om jo ilma obõsõda `vankri; ku‿ma `väike olli, siss vana˛emä ai vana˛`aotsit jutte Ote; ma aa `sulle vana˛aja jutte Rõn; ma `loie ka vanast vana˛ao juttõ; vanaimä `naksi lat́silõ juttu kõnõlamma Har; vana-`aodsõʔ jutuʔ Plv; ammunõ ~ muśtinõ jutt Se; (enne)muistne jutt muinasjutt, muistend `muindane jutt Kuu; sie on enne`muistene juttu VNg; sie mies räägib pali enne`muistasi juttusid Jõh; enne`muistene jutt, `muindesed jutud Jäm; `muistine jutt Muh; see põle muine jutt LNg; `muistsed jutud, mes `enni vanal aal olnd oo Mar; `riäkis vana muinist juttu Khn; lapsed a˛eavad ike enne`muistsed juttu peale Tor; tema ika `oskab luuletada niisukesi vana ennemuiste juttusi Hag; `enne `üiti `ennemuśtsed jutud Juu; `enne`muistne jutt või vana `muadi jutt VJg; kõneĺ üte ennemuśtetse jutu Trv; mis `puhkad vanat ennemuiste juttu Hls; üit́s vanamees aanu ennemuistsit jutte vanapaganatest Krk; latse ike tahava ennemustetsit jutte kullelda Puh; mõni mõist küll iludsõ muśtitsit juttõ kõnõldõ San; tu̬u̬ oĺli ennemustisinõ jutt, mia ma kuuli Har; Liiso tiid ka muśtitsiid jutta Vas; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl, et üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se || Kui kaks tükki juttu ajavad, siis kolmas vaatku koera sava alla (öeld sellele, kes teiste jutu vahele räägib) Hlj; Jutt läks Riost `Rääsä (s.t kaldus teemast kõrvale) Lüg; ennem reagitse ikka `kuultud juttu kut `nähtud `asja Muh; se jutt on palava pudru pääl puhata (tühjast, mittearvestatavast jutust) Hää; Tühi jutt, et papa surnud. Kus papa nahk on Amb; Sa lähed oma jutuga üle talise tee (öeld sobimatult kõnelejale) Pil; Juttu raiskame (valetama) Hls; Tu jutt om nigu penipersede puhkmine Nõo | (jutukast inimesest) Libeja `leuaga, jutt `juokseb `ningagu `vändäga `aetaks `ümber Kuu; jutt läks nagu malgaga Vig; Jutt jookseb kui | jõgi Vän ~ veskikolust Ris Pil; jutt joosep ku `tatra `veśki jahvap Krk; jutt jooseb nigu | `ernit valetass anumadõ ~ `ernit suust ~ vorin Nõo; jutt ju̬u̬sk nigu | vabrik ~ varrin Rõn ~ jõgi Ote ~ pudrupada ~ savihaua vesi Har ~ vesi`veski ~ ujaveski Rõu; Jutt veereb kui värten Ris Pil; Tuleb juttu ku hobuse saba alt Kõp; ta aa sedä juttu ku siga lü̬ü̬ luttu Krk; Mõnel poisil kavval jutt juusk ku mesi Hel; kes lõbeda `lõugega om, t‿om `kärmä sõnaga. jutt joosep nigu vändäga `aetass `ümbre Puh | (pej ebaasjalikust, tühisest jutust) (Tema) jutt ja (~ või) kukkesitt IisR ~ koera peer Mär VJg ~ kuuma kivi pääl tilk vett Hää ~ sea sitt (ja sibulas) Vän ~ sia sitt Ran ~ sõedusoe sitt Nõo ~ uppunu soe sitt Urv; Sinu juttu ehk koera sitta Kuu Amb; Tema jutt nüüd, just kui hobune situb vette Vil; jutt ja (~ jutul) jalad all (ebausutav, alusetu, mõttetu jutt) Eks ole jutul jalad all ja sandikotil silmad peas Mär; jutt ja jalad all Lai; Jutul põle `jalgu all Vig Han; | (lobisemisest, ebaasjalikust jutust) Jutul ei ole juurt ega sõnal sõlme Trv; ei ole jutul jäkku egä sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; Jutt om välän lõimest ja koest Vas | tol jutul om sõĺm pääl (st jutt on lõpetatud) Plv | Parem juttu kanda kut juttu teha Krj; kuda `juua `antakse, nõnda juttu räägitakse Kad; paĺlu juttu ei täüdä kõttu Urv; Jutt ei ti̬i̬ tü̬ü̬d (suur jutumees ei ole töömees) Räp | Jutt ei rikku luud, naer ei rikku `nahka Lüg; tühi jütt äi veta tükki ja nali äi veta `nahka Emm; tühi jutt tükki ei võta ega `naermene `nahka ei riku Juu | jutt (tuleb ~ tõuseb) jutult (~ jutust) jutt tulab jutust, köne könest Jäm; jütt tuleb jütu `pääle Emm; jütt jütuld ja söna sönald Rei; jutt tõuseb jutust ja kõne tõuseb kõnest Mar; jutt tuleb jutust, kõne `kõnnest Puh; jutt jutust, sõ̭na sõ̭nast Se || fig jumala juttu Pst Krk ~ jutuh Räp Se – härdalt, jumalakeeli [paluma] mea pallesi tat jumale juttu, ess anna‿ss anna Krk; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp Vrd jutus Vt juttama2, juttuma, jutustama, jututama
4. keel ma vene üttü ka mõista; leivijuttu ~ -d́uttu; Alamõiža vallan nuorõʔ väidü `paatava, nuorõ `paatava läti˛üt (~ lätüüt) Lei
jõlama jõlama Jõh Mar PJg Tor Trm Lai, jölama Sa
1. a. mõttetult lobisema, vastu rääkima, jonni ajama; lärmitsema mis te jõlate `ilma `aigu Jõh; see jölab, ta nii `purjus Pha; mis sa muidu jölad Vll; mes sa jõlad seal nii kaua, et sa‿p jää vahest vakka mette Mar; jõlas siin `terve pääva Trm b. hullama, aega veetma (mängides, vesteldes) nooremad inimesed, need `tahtsid ikke `rohkem jõlada; läksid `teisi talusse, jõlasid sial; jõlasime `õhta kaua üleval Lai
2. rassima, asjata vaeva nägema jõla peal va ahju kallal, ei lähä tõńe kütte; selle moa lapiga oo jõlada küll soand Trm
jõud jõud g jõu Kuu Lüg Jõh IisR L K I(g jõudu Trm; g jõõdu van Kod) M Ran Nõo Ote Rõn San spor, u V, g jõo Muh Tõs Khn, jõvvu T Rõu Plv Räp, evvu Se; jöud g jöu Sa Emm Käi Ris
1. jaks, ramm, suutlikkus, tugevus, võimelisus `kõigelt jõult ~ ramult piad `tõstama Lüg; äkkiline mägi - - obone viab `täie `jõuga IisR; obu tömmab keigest jöust Khk; Oma jõuga ei saa mitte üle õle kõrre Krj; nää ei saa kündä, jõud ei akka `peale maa oo `raske Mar; Jõudu nagu vabadiku ärjal Kul; su jõud on nii `kerge, ega sa seda `tõsta jõua Mär; töö tänases, jõud `ompses Aud; vardaga on `raskem [lüüa], sa annad ikka jõust (täie jõuga) PJg; jõud on nii otses, jõua `käia ega kedagi Vän; `öeldakse et karul kaheksa mehe jõud ja ühe mehe meel Hag; kõik [lapsed] pidid tüöd tegema, kui aga jõud `kańdis Kos; ta on ikke oma `jõusse jäänd; tuli kohe `jõuga mu kääst ää `võtma VMr; eläjäl oo tugev jõud, tämä õma `jõuga lähäb Kod; kui suured ärjad, on jõu poolest tugevamad kui obused; `valge juśs - - `niita on nii kõva nigu puud lööd, jõu kaup, nigu raksub kui lööd Lai; `katsusid `jõudu `maadlemesega, ja vägi`kaika vidamesega Plt; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; si̬i̬ käü miul üle jõu Krk; kui parõmbat ei olõ, siss lu̬u̬m sü̬ü̬b kah sedä jõhvik`aina, aga `jõudu ta ei anna; kui võrk oless `kinni, siss suuremb kala lü̬ü̬ss `jõuga läbi Ran; miu nägemise jõud om `otsa `lõpnu; `keŕge jõvvuga (nõrk) Puh; na võtiva jõvvu täl `väĺlä, `süvvä es `anna; oss ma `näessi, sis ma vi̬i̬l midägi koperdass `endä jõvvust Nõo; tulõva esi sõ̭ss umma `jõudu (jalgsi, omal jõul) vai Plv; ta tege tävve jõvvuga (hoogsalt) tü̬ü̬d nii et; i̬i̬st jõvvu (üle jõu) ti̬i̬t nii `väega, ti̬i̬t `hińdäle `haigõt Räp; jõudu andma; j. vastu võtma töötegijat vastava sooviga tervitama; tervitusele kombekohaselt vastama Jüri `ańdis `tööle `jõudu, sillategija `vastas: kes teeb, see jõuab Juu; ommiku alles läks siit `müödä, `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua VMr; sinä võta `vassa jõud, ku `jõudu annab `sulle, `ütle: `jõudu taŕvis Kod; sööjäle ja `sitjale ei anda `jõudu Ran || (töötegija tervitussõnu ja vastuseid) Jõudu, ja paksu kiudu (tervitus linakitkujale) Kuu; `jõudu ka juttule Lüg; iäd (tüe) `jõudu ~ `jõudu tüe tegijäle (vastus) `jõudu tarvis Khn; Tere jõudu (hum vastus) Mis jõudu, vasta lõugu Amb; jõudu ammastelle (hum sööjale) Kad; Jõudu ja luhta (lambaniitjale, et vill kasvaks nagu luht) Trm; Jõudu kudujalle, kirpa kedrajalle; Tere jõudu (vastus) Mina saan ilma sinu jõutagi läbi. Anna oma jõud oma nutja lastele; Tere, jõudu (vastus) Tule ise ja too oma noor jõud. Ära too oma vingruid lapsi Lai; `jõudu ja `valged (pesijale) Plt; `jõudu `kangakudai (kangrule) Trv; `jõudu tü̬ü̬l (vastus) tere ja `jõudu kah ~ hum mis sääl jõust om, tu̬u̬ raha Krk;
2. (taimede) kasvu-, eluvõime; tugevus, vastupidavus; tuumakus; (toidu, joogi jne) ramm, vägi, kangus, toitvus; (ettenähtud) toime, mõjuvõime pehastand puul äi ole änam `jöudu pöleda Khk; see [vili] oo vähä kõlojas jäänd, mulla rammo jõua talle änam `jõudu anda. tal ei tule täit `tuuma mette Lih; ku ää on kuind, sis ei ole puu `jõudu kedagi Vän; se vihm annab ikke `jõudu, kõik venivad üsna siĺma `nähjes pikemaks. rohi ja vili ja kardula varred Juu; sie põle jälle ia et toit ää külmetab‿s, selle jõud lähäb `väĺla Amb; nüid põletavad lubjaga karva ää, see võtab naha jõu `väĺla, sellepärast ta abras on Pai; liivakas maa tarvitab `rohkem sõńnikud - - ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; iva õli viĺja jõud Trm; ää maa pääl om puul tõne jõud Ote; Söögi vahel om ka‿ks suuŕ vaheʔ. tõnõ sü̬ü̬ḱ om, täl olõ määnestegi `jõudu `eieʔ Urv; haańast kasunu turvass, tuu um kõva `kütmä, tu̬u̬l um paĺlo inämb `jõudu ku `samblõ`turbal Plv; tuu [õlu] `oĺle iks kõllane, täl `jõudu oĺl iks `rohkemp, oĺl iks kesvä linnassist `aetu. egä nüüd õllel `jõudu ei oolõʔ, tä humaldõga tetäss Räp
3. jõukus, rikkus, vara(ndus), raha; majanduslik seisukord mul pole niipaĺju `jõudu, et omale uue maja ehitan Mär; kel suured jõud olid, pidasid mitu `pääva `pulmi Kir; kellel oli `jõudu `rohkem, pidas `lammaid ülevel, tegi riiet Kos; mõni ti̬i̬b pudi `õhta oodusest või kuda kellegi jõud kannab Äks; jõu vanames, `jõukas Plt; tal om kõva jõud, tubli jäŕg ihen. kõva `jõuge, tubli elu jäŕg Krk; ei miu jõud anna nii häste süvvä Puh; kel jõud, sel võit, kel kot́t, sel kohuss (rikas saab alati oma tahtmist) Nõo; jõud käeh (rikas) Plv; jõus, jõu sees (~ man); jõusse, jõu sisse (~ manu) 1. (töö)jõuline, tugev, terve; rammus, priske; (töö)jõuliseks, tugevaks; rammusaks, priskeks [hobune] vana olnd ka veel `öite `jöudus mees kut üks meremes ikka Krj; oli nii kehva, nüid `siisked `jälle jöusse saand Käi; Anna aga `süia, küll siis [loomad] lähvad jõu `sisse Han; jõu sees mees Aud; obene täie jõu siden, muko vongob ku lähäb Kod; `täitsä `teŕvuse man ja jõun [inimene] Ran; noʔ om mul hopõń jou manh Har; `häste jõvvuh eläjäʔ Plv; 2. elu-, kasvujõuline (taimedest) vili kasvab üsnä jõu sees, nehuke elus sinine Mar; odra veres, lööb pia punaseks, kasvab alles, alles jõu sees PJg; oder saab juba jõu `sisse KJn; 3. jõukas, heal järjel kie jõu sies inimised on, nie `piäväd `juotusi pali Lüg; see on jõu sees talu, elab `äśti Aud
4. edenemine, edasiminek, edu selle tööl pole midagid `jöudu Khk; [kevadel, kui päevad hakkavad pikenema, öeld:] Päevad hakkavad minema jõule van Rid; jõudu taga ajama kiirustama, ruttama, tõttama ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti, ei valmi) Trm; ajab `jõudo taga, rabab rutto tehä ja ei ti̬i̬ kuda vaja Kod; jõudu tegema 1. edenema, jõudus olema mõni asi ei tie `jõudu `ühte Lüg; 2. edendama, kiirendama, hoogu lisama `tieme `jõudu `juure, suame rutem `otsa JMd; `tüele `jõudu tegema; ägedad päävad tievad `jõudu, vili akkab valgendama kohe silma nähes VJg; jõudu võtma 1. puhkama, jõudu koguma võttama vähä `jõudu, `puhkama Lüg; edemält `pańti viimäne rükki vihk maha, issuti `piäle ja `võeti `jõudu (vana komme viljalõikuse lõpetamisel) Kod; peremees `ütles: täna piad `jõudu `võtma, ei saa muidu `juśsi kätte Lai; 2. kosuma, rammusaks või tugevaks muutuma loom on `aige, ei lähä rammusaks, seisab vilets ja kehva, ei võta `jõudu Var; juba akkavad `jõudu `võtma, `kapsad lähväd `kasma jo Kod; ma‿lõ `annu tälle külʔ süvväʔ, a `jõudu ei võtaʔ Kan || fig tuli oo `summund, ennegu `jõudu võtab Kod
5. (kollektiivmõistena) töötegijad, tööjõulised inimesed Mii˽pu̬u̬l linnu `talgugõ õss koĺgitõ, egä üt́s õks teḱk uma `jõugõ Har
6. a. (jumalik) vägevus, vägi, mõjuvõim nägemata jöud ehk vägevus Ris; b. energia; liikumapanev või toimiv vägi kranoa·did on suure purustamise `jõuga Kos; külm kergitab kiva ka maa seest ülesse, ju siis külmal on ikke nii suur jõud Lai; käis ots vaadil ku suidsaten i̬i̬st ärä, temäl (vedelikul vaadis) olli `apniku jõud sehen Hls; `mahkneedi `jõuge `korsne satte maha seeni‿ku `laeni Hel; ega aena tegu ilma päevä `jõuta edesi ei lähä Ran c. hoog; võimsus tuli `u̬u̬gas, õige `tõmbas, `kange `jõuge palas Hls; kui suur tuul, panõb rattad vurisema, siss [veski] käib tävven jõun Ran; jõuga, jõul [millegi] (kaas)abil, varal Enne `tehti `sõeru änamiste tule `jõuga, põletati Han; sirbi jõul lõigati `ohra HJn; kõik oli inimeste jõul `tehtud, nüid tieb aur VMr; Nigulal `oĺli vesi`veśke, sääl käis [kangavanutamine] vi̬i̬ `jõuga; piḱk paĺk `viidi meild, tollõ jõul `võeti postid üless ploḱkõga Ran
Vrd joud
jänku jänku Khk(jänk) Trm Kod KJn Krk; jäńku HMd JJn Pai Tür Võn; `jänku IisR Pöi Muh ? Hag Kos Hel; jängu Khk, p pl jängusid Kod; jäńgu Kam; `janku Rõu; änku Emm lstk jänes jängud pöngerdavad pöllal Khk; jäness `jänku, kellad `känku Muh; jänkud oo jänesse pojad Kod; `jänku `jänku õigats taga `järgi [jänest]; tõne ki̬i̬l (kee) om `jänku `villa, tõne `lamba `villa. `jänku `villa ei ole vaja `kaasti Hel; `janku juśs (isajänes); `janku liisi (emajänes) Rõu || fig Jänkud tegema lstk kakamaTrm Vrd jänn4, jännu, jänts,
järsku `järsk|u (-o) R(-ü Kuu) eP Puh Nõo
1. püstsuunas järsult üles või alla; tugeva kallakuga ringas lihab vahest `järsku `körgemaks Jäm; tee pöörab `järsku Pha; Sellepärast see sadamgi sönna Tirbi `otsa `tehti, et sealt järsku sügavaks lihab Pöi; mägi lähäb üless `järsku Hää; `võet́i teine ots `järsku maha Kad; kui [kuhjal] `liiga suur magu ja `järsku tõmmatasse kokku, siis akkab ruttu vett `sisse `võtma Sim; kallas `langeb `järsku `alla Kod; vanast kuevatadi vili rõõgus ärä, kaks angutäit kõrvu ja `järsku servad üless Pal; tu̬u̬ om pikäline mägi, ei ole `järsku `alla minnä Nõo
2. äkki, äkitselt; kohe `järsku lüöb `aigus, ravandus; südame ravandusse surevad inimesed `järsku Jõe; `kaua ta õli siin? – `järsko meni (läks ruttu ära) Lüg; kis sedavisi `järsku vihastab keige asja pärast, see on kähvakas Khk; Kui sa `järsku `otsa `voatad siis ikka püsut ema jume Pöi; tuleb `järsku nagu püssi suust Muh; mo `meele tule `järsku mette mis nende nimed olid Kir; `järsku näen: üks täht sedasi `langeb Mih; räeme püik lõpeb ühükorraga `järsku ää Tõs; ta tuli nõnda `järsku kui kivi pähä Saa; `pistsin käe `auku, suur vähk võt́tis `järsku käest `kińni Amb; akas kõhe `järsku (harjutamata) tüäle, nuarelt Kod; teeb `mõnda tööd, `järsku jätab `kat́ki, ja akkab `mõnda teist `tööd tegema; `järsku `pööras `ringi, kanna pialt Lai; ärä nii `järsku ti̬i̬ toda `asja, kannata ka veedikene onde Nõo
3. lühidalt, hoolimatult, karmilt, ebasõbralikult Ku `kennegi `oite lühüvelt ja `järskü `toisega `uhkutasa `rääki Kuu; kut koer augub, nönda `järsku ja kongist ne sönad käivad Jäm; üks järsk inimene, εi ooli. `itleb `järsku, teeb `järsku Khk; `Järsku, `raskelt midagi `ütleb jusku ammustab vihaselt Hää; mõni riagib järsult, `käśkija moodiga, `ütleb `järsku ära Lai; Temä ütlep egäle õkva järsku suu sissä Nõo Vrd järsult
4. päris(elt), täiesti, hoopis sie maja on `ninda `järsko `vildakille Hlj; `järsku uus enämb ei õle, puolpidune [riie]; näväd on kõhe `järsku `näljäs Lüg; mees oli muidu `aigete aŕst, naine oli `järsku silma aŕst Krj; üks pere põles `järsku maeni Muh; sõŕm`kindad õlid ikke üht `karva, kas õli siis aĺl lõng ehk must ehk `järsku `valge lõng Kad; võt́in suutäie liha, tõese `süĺtäsin `järsku lavva `alla; `enne ei jätä `ju̬u̬miss järele, kui `järsku kot́t tühi Kod || otse tie lähäb `järsku edasi Trm; tuul õli mulle `järsku `vasta Kod; lähäb `põiki, ei lähä `järsku `riśti läbi KJn
5. järjest, pidevalt, ühtelugu, kogu aeg; ilma vaheta Tuba `lehkas `järsko kana `sõnniku `aisust; `tienis `seitse `aasta `järsku `arsti `juures Lüg; `silkud `muoname kot́tist ei `saantki kaduma, `järsku elasivad sies IisR; miä tien sene tüö kül `järsko läbi Vai; käisime sis vaest sügisete kolm `pääva `järsku jänesseid ja `kit́si ja mes nad lasivad VJg; `järsku töö kallal; laps on koa nägo üks `takjas `järsku savas tõńe; moonamees õli kes `mõisas `järsku elas; teeme `järsku ära ja asi tahe Trm; `järsku käi seda laada vahet, nii et lühemast jää Lai
6. järjekorras, kindla korra järgi, järgemööda `järsku must, `järsku `valge (lõngavihi värvimisel jäid kinniseotud kohad valgeks) VMr; siin põle kedagi valitseda, võta kohe `järsku Lai
Vrd jarsku
jätma `jätma(-), (ma) jäta(n) (-ä-) eP eL(`jät́mä Vas Se Lut, [ma] jät́ä Se, part jättünü(ʔ) Urv Har[jättänü], d́ättanu Lei); jättama, jätta(da), (ta) jätab Khk Mus Kaa; jättämä (-ma, jättama) -dä (-da) R(-mäie Lüg, `jätmä, -ma Lüg Jõh IisR), (ma) jädän Kuu VNg Vai, jättän Lüg Jõh IisR; imps jää- spor R, Sa Emm (jεε-) Tor K Puh; jäe- VNg Lüg IisR Vai Khk Vll Muh Lih Kir spor , K TaPõ KJn M T Urv Har Plv Vas Lut; jäte- Vai(jäde-) Hi Trm San V(jät́e- Vas Se; d́äte- Lei) (tähendusrühmade piirid on väga tinglikud)
1. (edasi) olla laskma a. mingis olukorras või seisundis `Istuvalla `täüdüb `tuhli `kuorida, siis ei jädä `selgä `haigeks Kuu; jättas `akna `aagita; ei `õska `kündä üväst, jättäb vao `tervest ja `tõise `künnäb, jättäb `vüötilisest Lüg; mineva sügise `jääti keik `lambad eluse; ma `jätsi pesu veel `kuivama Khk; ega `aava‿p vöi lögaseks jätta Krj; kui ein naṕp oo, siis `jäetse kulusse, `niitmatta Muh; Aes löngavihi segamisti ja jättis poole kerimesega Emm; söad `jätvad naised leseks; sandid lapsed jätedaks söömast `ilma Käi; kuib oo üsna kõloks jättend selle vella (vilja); jätä mend rahole Mar; ei viisi `einä `niitä. mutku jätäb `kaari `võlga Vig; Mõni koolilaps jätab õppimise `loisku ja hooletuses Hää; `jääti ikke `inge see viie`tei·skme `aastane pueg Pee; nied on `seeki `jäetud aisad, neid põle vaja VJg; ei tõhi kodo üksi jättä Kod; ku vikadi rahu `jäeti, `panti iki kaari ala Krk; vanast `jäeti vaśk siss kasume kui ta ää lehmä poig olli; ma jätä ka ta (lehma) `kinne, ei nüssä enämp Hel; ku‿sa midägi `ot́sma lätsit, ta‿s jätä su konagi ilma Nõo; ka‿sa ussõ kińni˽pańnitõ, vai jät́it vallalõ San; lät́s ärʔ, jät́t mul `vańkri `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; suurõ valu ja ädäge `jätse kõ̭iḱ unõtustõ Krl; kõnõla neile, et `jätke minnu rahu, na omma mõtsalisõ, ei jätä naʔ Har; Ann jät́t hobõsõ `saisma ja `vahtõ Rõu; Ku ahi tühäst jätete, sõ̭ss tuĺl leeväst vaheʔ, lõppe leib rutto `otsa Räp; ku ar ĺat sugu suurõst, maha ai (ei mahu) inäp `tallo, võt (eks) sis tulõ ar jättä muni `võ̭õ̭rast (loobuda sugulaseks pidamast) Se; maa jätet `süödüst Lut b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) jättis `linna minemata Mih; ta on edev, ega ta ei jäta seda `rääkimata Ris; `jääti söömata ka lõuna, kui ei osand `kosta Ann; mia jäti kah `tääḿbe tuapõrmandu `mõskmade Hel; kes tu toda jätäp tõstele kõnõlõmada Ran; ta jät́t `terveni arimada miu rüämaa Puh; `väega alb ja üle`kohtune inimene, ega `jummal seräst `nuhklemada ei jätä Nõo; oh `jätke `täämbä `kapsta `aida `lõikmada Ote; ta om jättünü `väŕjä `haaki `pandmalda Har; ma võinu tu̬u̬ raha jättä `masmada kah Rõu; mõts jäteti `külvmädäʔ Plv; timä jät́t tegemäldäʔ Se c. kuskil, mingis kohas ema `ketras, jättas vokkile `värtnad `pääle; Süäd `jääti `liede Jõh; miä jädin tama kodo `joude `istuma Vai; ema jättas lapse maha, es vöta `kaasa Mus; ää jäta tanu mehe külje `alla Muh; Meil `viitaks löödid `õhta `merre ja `jäetaks senna`paika, püiavad isi Hää; ää jäta kätt vahele VMr; on jätt nisu maha (sirbiga lõikamisel osa kõrsi kasvama) Sim; kos‿sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma; tõese raha jät́t `sisse, peremehe kätte Kod; müristemine jät́s vihma maha, nüid akkass vihm sadame, nüid änäp üle ei lää kunagi (sajust, mis algas äikesega) Krk; täl si asi süd́äme pääl, tahab iki ärä kõnelda, süd́äme `pääle ei taha jättä Ran; egass maha ei jätä `ainu, kaste tulep `pääle, piap rukka panema Nõo; surnu lätt maa päl alvass, `aisamõ, maa pääle ei saa jättä tidä San; sa `tuĺli äräʔ ja jät́i latsõ ni kauõdõ Har; `Varga - - jätivä raha kõ̭iḱ sinnäʔ `paika; Ta ei jätä palavahe pattagi Räp; kartohkmuld vaja `äeśtä, sińnä om `kaibjil paĺlo kartohkit `maahha jät́et Se || fig Jättas `kuoli kus seda ja teist IisR; kui `aksid `vöitu ajama, siis `jätsi möne `ända (endast tahapoole) Kär; jättis kopsud `kraavi (sai rindel kaevikus tuberkuloosi) Rid; kate siĺmä vahele `jäetu (jäetud tähele panemata) Ran; ma paremb jätä ammaste `taade (ütlemata) tolle sõna Puh; tõne tõist ei jätä puu `taade (inimesed hoiavad teineteist) Rõn; ma hiidä iks vanaʔ `rõivapulga kohe `vaŕjo, noid jätä äi˽silmä nätäʔ Rõu; võta või ~ ehk jäta vöta vöi jäta, üks kut üks, nönda `ühte nägu Khk; võta ehk jäta, aga see oo ikke see küll Mar; see on – võta ehk jäta – tema JMd; võta või jäta, täiesti `ühte nägu Plt; Võta˽vai jätäʔ, taa lat́s u̬m `õkva i̬mä suust sadanu Rõu
2. (midagi) tekitama või tegema kui `niie silm on `katki, siis jättap [kanga] tiba Jõh; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; varas jätäb jälled, siis `varga `jälgi `aetasse Mar; jäta vahe vahele Kse; tõkked tehetse jõkke, keskele `jäetse auk ja `sinna pannetse mõrd ette Aud; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; kõik `rõuged ei pia `jätma `armisi VMr; este `jäetasse üks pääv vahele, siis kaks `pääva, siis tõmmatasse veel viimast ja siis jääb [lehm] `kińni Lai; kes ei `oska äste `niitä, jätäb külleluud, jätäb kumõrad jooned aena kaari `pääle kasuma Ran; `rõ̭õ̭ndiku `jätvä [kangale] `sisse, kui alandikku `laskvaʔ Räp
3. a. säilitama, alal hoidma (ka jälle, järel[e], järgi, manu, perra, üle jätma.) tuluke põletas `vällä, ei jättand `ilpugi `mulle `rohkemb kui `selgä; te `tõite `mulle `vaarikaid. `puoled jättasin `omsest Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; ää söög `keiki ää, jäta pire üle ka Khk; ma`jätsi oma levaosa ikka vεhese ööl (õele) Käi; emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod; `määlestuseks siss ikke `jäätasse Mar; vikatil on `liiga suur suu, jätäb `rohto vahele Juu; kui siga tapeti, `jäät́i sia pia kohe jõulust VMr; vanass `jäet́i esimäsed pojad isäle abiss Kod; `lu̬u̬mi `jät́sid üle talve niipaĺlu kui sa arvasid Pal; `sirge pikä õle, mis sidemidess jäets Krk; aga eńg jätä `alla; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; võib olla ei oless [kallaletungija] midägi `tennu, oless elu vaśt manu `jätnu Nõo; `massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ega ma `tastki˽ei˽saa kõ̭kõ neile kõrragõ `anda, tast piat tõsõss kõrrass ka `jätmä San; jätäʔ alalõ Krl; Koikkülä pu̬u̬l om mõ̭ni kotuss talusist nii lakõ et ütte maia ei olõ sõda pääle jättünüʔ Har; sa sü̬ü̬t [supil] sao alt `väĺlä, jätät nõrga `perrä; varass jätt vaja `saina, a tuli ei jätä˽midägiʔ Rõu; minnoge ilmatoest jätetä ei Räp; tõõsõ vasigõ jät́i elo pääle Se; härgvasigakõnõ jätetäss suu pääle, suu (sugu) tõbrass Lut b. (pärast surma või lahkumist) alles või pärandiks jääda laskma jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `kuoli ja jättäs `naine ja `lapsed järele Vai; suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; tä on tõstamendi järele jätnd Mar; ku ärä koolep, piab kõ̭ik maha `jätmä Nõo; jät́t paĺlu `võlga maha Krl; timä `võ˛et́i ärä ja ma jäteti `perrä; esi lät́s ja uma halva teo jät́t siiä `perrä Har
4. ära või üle andma, loovutama; hülgama, mitte kaasa võtma `meie lähema `vällä kodont, jättäma kõik `teie `uolest Lüg; sene `raamado jädän `siule Vai; läks ise εε, jättas lapsed `saatuse ooleks Khk; `lapsi ei jäteda nüid sedasi ilma jäuks Rei; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ; no ei jäedä inemiisile piimä `hämme Har; vana riśtkhaina jät́i kaŕa ala Se || lahkumissõnu ütlema, soovima jättasima jumalaga ja tulima tulema Lüg; juma- laga`jätmise aeg on kää Vll; jätame ead `aega Muh; siis akkas jumalaga `jätmene ja kojo minemene Juu; sügise ku linnud ärä `lendäväd, käeväd jumalaga `jätmän, nagu tänäväd inimess Kod; jätävä jumalaga ja annava suud tõene tõesele Nõo; jätiväʔ `tervest ja lätsiväʔ tarõst `vällä Se || fig Kui tämale kedagi `annad `pruukida, siis jätta kuhe jumalaga. Ei sie enamb tagasi `anna IisR
5. (hrl ühendverbina) a. lakkama, lõpetama; (ajutiselt) katkestama; (millestki või millegi tegemisest) loobuma, taganema (jälle, järel[e], järgi, katki, kohe, maha, perra, välja, ära, üle jätma) Eks pea merel`käümise järel jättämä ja `heinäle hakkama Kuu; minu `lehmad jättasivata puha `piima `vällä VNg; jättas `lapse ja `naise maha Lüg; sie jättas `ammeti maha Jõh; jädämo se nou `katki Vai; lind jätab `kergesti pesa üle kut inime see lövab Jäm; jättas nöu `jälle; ajab oma `kiusu alati, äga ta oma `kiusu‿b jäta; `piame töö käsile `jätma Khk; lammas jättis talle üle, imeta mette Krj; sa pead oma sönast ka järele `jätma, mes sa oma `jönni üksi aed Emm; see pöle lesk olnd, see jättis oma mehe kohe Rei; [ilma prillita] ei näin kojoda, ei näin `lönga üles vötta ega maha jätta koa Ris; me `jät́sime korra selle nõu valeks (~ kat́ti) ja nüid oleme mitu `korda kahatsend Juu; jät́tis kauba `kat́ki Sim; `jätke järele, mis te `ullate; ei jäta `joomist Trm; joer suab viimäte magu, enäm ei jätä `jäĺgi kuhegi; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi; mahajäetud taluase; ei jätä õma `võitu, tahab aga `minnä. kiälä või ärä kiälä Kod; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai; mina oma sõna ei jätä KJn; jätäv piibu maha, ei `tõmba `piipu; me jätim einäteo poolikul Krk; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran; jätäme nüid `perrä, teeme ommen ommuku Nõo; Ega must ei jätä `mu̬u̬du Urv; mu poig om ka jumala maha `jättünü Har; `palka ma‿i jätäʔ, mis ma `ti̬i̬nnü olõ Räp; täl om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp `maalõ jättäʔ (poisist ja tüdrukust) Se || mitte harima; söödis, kesas olla laskma põld on maha `jäätud Kär; jätt maa on ikke viletsam maa, ega teda muidu maha ei `jäätud Sim; peremi̬i̬s ja perenaine `aava ütsinti talun läbi ja jätäve põllu maha Pst; maha jäet maa Hls; maa puha maha jäet söödüss Krk; kaara kõŕs `jäeti maha, jäi kesäss, kos tõnõ `aasta rügä tet́ti Kam; `kõlbmadaʔ maa, mis um jätedu maha Rõu || vihastuma kui `jälle miäle ära jätäb, ei `kõlba kohegi Kod b. vähendama, alandama (alla, maha, tagasi j.) ma jädän vähä ala [hinda] Kuu; jäta sugu maha (odavamaks), siis ma vöta εε Khk; irmus tugeb `kõrge reńt. ei jäta `reńti maha Mär; lehm jätab piim vähämal Ris; lehm jätab jo piima tagasi JMd; kui sa võtta tahad. ma jätän `sulle `alla viis `seńti Kod; perremiiss jät́t `reńti maha; mul om üt́s lat́s jala`ju̬u̬skja, tu̬u̬ jät́t mul mitu `sammu tagasi Har || vähem tegema kas vana oo `jätnud mõness nuaress vihu tagasi või pihu tagasi Kod c. (selleks päevaks) tööd katkestama, (õhtusele) puhkusele jääma jättama `õhtale juo vai? `omme on ka päiv Lüg; `jätke ju (`lauba) `õhtale Lai; jätäme `õhtul kui pee (päike) `viirma nakkap Vil; `jätke pääl `õhtu jo, minge är magame; nüid `jätke `õhtuss; ma oss ammu `õhtut jätten, ma tahass är lõpete; me olem pu̬u̬ĺp̀e `õhtu iki pääväge jätten Krk; tähe om joba `taivan, jätäme joba õdagule Nõo; miś ti˽ni kaua olt, `jätke˽jo õdagullõ Rõu
6. (ajaliselt) edasi lükkama, pikema aja jooksul tegema; (millegagi) venitama, viivitama jädän sene tüö `ommest VNg; jättama nüid selle tüö edespidi; jättäb kõik `asjad `liiga `pitkäle Lüg; jätab see edasi teiseks päävaks Khk; jätame selle jutu kat́ti, jätame teeseks korraks Juu; jätame `kapsaistutamise `omseks JMd; ühest päävast `teise `jätma VJg; ei õle üvä ku `kaugess jätäd; jätä edesi, mul ei õle `aega tänä `tulla Kod; jätä ommeness si̬i̬ minek Krk; mis‿sa jätät nii pikäle tegemäldäʔ; ma jätä `kanga pikembä ao pääle kotaʔ Har; mis‿sä ta aśa nii pikkä jätät, ti̬i̬ʔ iks rutombide ärʔ; Nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
7. a. mööndusi, järeleandmisi tegema (ala, järgi, perra, perile j.) ei sie oma `kangust jädä VNg; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb Nõo; Tü̬ü̬ inemine t́ä om, a˽sõ̭nna sullõ t́ä `perrä ei jätäʔ Urv; tu̬u̬ om hää inemine, tu̬u̬ jätt `perrä Har; ku mu `õiguski om, mina jätä ala; siss riśtesä es tahaʔ minnä, a toolõ ka perile es jätetäʔ Se b. rahulduma, andestama; (mitte) kätte tasuma `laimab send, kas sa seda jätad Kir; ega seda ei `jääta ka Kei; ega ta sellega jätt; ega ma `talle seda ei jäta VMr; andeks jätma andeks andma vana eläjä ta meil om, jätämi `ańdiss tal Hel; esä jät́t vahelgi `ańdiss, a sina ei jätä konagi Nõo; see kõrd jät́t esä `ańdiss, ku tõnõkõrd vi̬i̬l ti̬i̬t, siss andass haku hanna alaʔ Har; jätäʔ mullõ `ańdiss Plv
jääma `jääma (-) üld (`jεε- Khk Hi, `jäe- Hlj Lüg Pöi Muh spor L, Khn HJn Ann Pai Kad Kod KJn Hls, -me Krk, `d́äämä Lei); da-inf `jääda (-) R Kär Käi Rei L K I Ran Nõo Kam, -de Hel Krl, jääda Sa Muh LNg Vig Lih Han Tor Juu JMd, -dä TLä, `jääja(jää-) Sa, jähä LNg Rid Mar, jähjä Saa, `jäähhä Vai, `jäia SJn, `jäiä KJn Kõp Hls, jäiä Vil M(jävvä Krk Hel) T, jäiäʔ Võn V, ipf jähi- S Ha Tür (tähendusrühmade piirid väga tinglikud)
1. a. mingis olukorras või seisundis, senises tegevuses või olekus (ka seisukohal, arvamusel) püsima; kuskil püsivalt olema, paiknema; mingisse olukorda või seisundisse sattuma, minema; mingisse tegevusse asuma; kellekski, millekski, mingisuguseks saama, muutuma (ja sellisena püsima) kui sie neu jääb `pietavast, siis `tiema nind, `kuida neu pidasima; minu ään jäi `teiste `varju VNg; jäin magama, en `kuuldki kui tulita; jääb senega, et tulen siis; jäi `kuulemattomast, `kuulemine jäi vähesest; õli rikkas, aga jäi `vaesest; siit on juo `kümme `aastat kui jäin lesest; `kaardi`mängus `tõine jääb ikke turakast; `kamber jääb `kitsast, pali `lapsi ja pere suur Lüg; jäi äbi sise; `leiväd `jääväd `taiginaisest; `lehma jäi `ahtrast; `ninda müö `jäimö `rüssist `ilma Vai; ta jähi `sööma; sadu läks üle, jähi taheks; mis sa osatled sedasi [teise sõnu], suu jääb `kiiva; värav on aagi pεεlt ära jäänd Jäm; jääb ruttu `joonuks; pöllud lahjaks jäänd; jähi nenda möttese; on näd (hülgepojad) vanamaks jäänd, siis `lähtevad kirjuks; kalad jεid `talve jεε ala ummuse; siis jähi see vene keele öppemine sellekssammuks ( jäi katki) Khk; ennem kutsuti lutsukala iŋŋuks, viimaks jähi lutsuks Mus; Jääga siis peele sedati, et sa tuled oomiku meitelt läbi; Pole see veel nönda jäänd; Me keik jähime selle asjaga siis nöua; Jähi Noti `Peetri teretamiseks (jäi tegemata) Kaa; nad olid enne ead söbrad, aga jähid üksteisele `vöeraks Vll; kui loomal sihest `kinni jääb, siis loom jääb keelika Jaa; kui meri moas, siis abajad jäävad kuivaks Pöi; laps jähi rubise; `lõiked oo rohu `sisse jäen Muh; mena jεε ika oma söna `juure; `jεεgo se `teiste arvata, münol pole senega `asja; esimest jähid `viimsegs ja `viimsed said esimesegs; vilja kasu jεεb `kinni Emm; silmad jäid `kenni noks ja noks Rei; mool jähi hing `ründos `kinne Phl; jää vakka Rid; nehoke asi ei jää mette varjole; kas tä siis jähi `inge või suri maha; tääl jähi `mooga `võlgu; silmäd üsnä `auku jäänd Mar; laps oo tud́ule jäänd Mär; vili jääb `kängu; ta jäi oma karjatsega rahule Tõs; sina piad `seuksese `jäema; Tiitsu [talu] jäi tüh́as Aud; `põrssad jäid pasale PJg; vanamees jäi `aigeks ja ehetused jäid `seisku Vän; Päält tuule selitab, jääb ilmal (ilm muutub ilusaks) Hää; [tulekahjuga] jäin puuks `paĺlaks; `kapsad jäävad `tohlu Ris; kui `õhta jäi videvikuks, siis naesed akkasid `jälle `kroasima Kei; ma akkan juba uniseks `jääma; see on nii unarusse jäänd, ää unustud Juu; terad jäid `otsa, masin ei peksnd `iasti `villa Kos; ega minagi `ilma`sambaks jää JõeK; `tõotas eaks lapseks jääda JMd; kui sa ike natuk `töötad, saad ikke, ega sa ilma ei jää Pee; näust `alla jäänd Koe; põld jääb kesasse; vanad `riided jäevad `sieki Kad; läbi olen ikke saand, `nälga ei ole jäänd Rak; toba sa oled, tobast jääd; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandelle läksin Sim; ta jäi vi̬i̬l ülesse [kui ma magama läksin]; jäi oma kõhaga `pangrotti Trm; tõene suand `surma, tõene jäänd `ello; `konked ja `kombed oo põlisess jäänud; ma jäen tänä `kimpu oma `tü̬ü̬gä; kui `Peipsi jääb `kińni, tuleb kõhe lumi maha Kod; kes `söömisega viimasest jäi, see jäi turakust, pidi laua ära koristama Lai; `kutsar jäi siis selle `tiadmesele Plt; muld om `panka jäänu; vana ja kokku jäänu ku rõńks Trv; jääp oma sõna manu `kindlass; tulli lumi maha ja `jäi˛igi talvess Krk; põhja tuulõga [külvatud herned] jäänävä [keetes] kõvass; riśtluud om valusass jäänuva; `oĺli `otsa jäänu nigu vana roeduss; mesperäst sa nii kurvass jäid Ran; kae kas kell käib vai jäi `saisma; jäi kõ̭ik ni piḱkä ku `laia; villa es jää pükki Nõo; Kõrv lukku jäänü Võn; põse om `lohku jäänu Ote; `mõtlet küll, et ma ti̬i̬, aga tõnõ tulõp oma ädäga, nii jääp ja `jääpegi Rõn; ma pia `aiksast mineme, muidu jää pimme pääle San; kud́ä [töö] `pu̬u̬ldõ `vinna jääss, siśtä jääss (jääbki tegemata) Urv; ma `opsõ külʔ, a mul es jää˽ni˽pia `seĺgess Krl; perremi̬i̬śs jät́t `reńti maha ja siss `jäie `reńtnik tagasi; noʔ omma ne˽`saapa jälle `väikesess `jäänüʔ Har; eläjäʔ jääse pikile päävile, `lõunõss inämp kodo ei tulõʔ; kaŕuss es saa appi tänitä, hääl jäi kinniʔ; ma jäi `hirmu `väegaʔ Rõu; viĺä kasu um kinniʔ jäänüʔ; taa um jäänü nigu końks Plv; silmäʔ jõllilõ jäänüʔ uma `mõtlõmisega Räp; ar taht jäiäʔ vanast `tüt́rikust; puŕju jääss; mi̬i̬ katõgese kõnõli ja siiä tä jäägu Se b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) ei tuld `ühtä tüttärt, jäi tulematta Lüg; minust jähi ta käimata; koer nii `näĺgas, vist söömata jäänd Tür; meil jäägü tu̬u̬ kõnõlõmalda; ta `jäie timä sõna pääle minemäldäʔ Har; `üt́ski kana ei jää `haudmallaʔ; silmäʔ jäävät ei ütelgi põdõmallaʔ Vas; tulõʔ sä innembä, ärä sä tulõmada jääguʔ Räp; maha ~ maale jääma 1. (ülesharimata, sööti jäetud põllust, maast) raadik o mahajäänd maa Mar; põllud on maha jäen ja `metsa kasun Tõs; kui [maa] kavvõmbass maha jääb, kasvab võsu `pääle kah Ran; 2. voodihaigeks jääma; sünnitama `raske`jälgne naine on maha `jäämas Rei; kevade sai kaks `aastad jo kui pikali maha jäi VMr; emä jäi siss maha, jäi `aigess Puh; muidõʔ Leenu oĺl ka maha jäänüʔ, oĺl poja toonuʔ; tu̬u̬ naistõras oĺl maalõ `jäämisel; `tütrel tuĺl maha `jäämine Har; perra j. kõhnuma, otsa lõppema Perräjäänü ku vana tsuug Räp; ära j. [kuskilt] puuduma paja kaen oo pealt ää jäänd Mar; jääb nii kauaks kodust ää Juu; `kahju oli ää `jääda Kos; 2. kõhnuma, haigestuma inimene jääse ninda omast näost ärä, kuivas kõllatses Trv; ärä jäänu ku luu ja nahk; ei jää `jalgust ärä Krk; 3. rasestuma si̬i̬ tüdruk om ärä jäänu Krk; naese ku ärä jäävä, siss rõõgitseva Nõo; täis jääma purju j. ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; ennastvasta ~ last ~ paksuks ~ poega ~ rammaks ~ raskeks j. rasedaks ~ tiineks jääma pidi `jääma `lapsesse kohe Kuu; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; jäeb `jälle last, enel kolm neli juba; tõese lehmägä õlema käenud puĺlil, aga ei jäänud `poega; tüd́rik jäänud paksuss sulasega Kod; ega abielus kedagi ole, kui naine jääb paksuss Ksi; laste`tüt́rik tennu nii`kavva valitsejaga `sehvti, ku ennäst`vasta olli jäänu; pulli man `käidu küll, aga lehm ei ole jäänu rammass Nõo; ku ma jo rassõss `jäie, umma kätt tiä mu pääle ess paneʔ Krl; nimäʔ `eĺli tu̬u̬ mehegaʔ, siss jäi `tüt́rik last Rõu; kuldi ~ pulli juurde j. tiinestuma Ei tia, kas siga jäi kuĺdi `juure; Lehm jäi seekõrd puĺli `juure, enäm ei rü̬ü̬gi Kod c. (hüvastijätusõnades) `jääma jumalaga Lüg; `jäämo üväst Vai; jääge jumalaga!; jääge tervist! Jäm; paneme siis `jεεma ( jätame jumalaga) Phl; jääge `tervest! VJg; `jääme siss jumalege Krk; jääge `terhvess Har; jää hüäst!; jää `tervest!; jääge jumalagaʔ! Se; (tänusõnades) aitäh omast `ilma `jäämast HMd; jäägu jumala tassoʔ, ma‿i taha `kopkatki taast kapist Rõu
2. (kuhugi) sattuma, kuhugi panduna, sattununa seal püsima, asuma, olema, viibima `Jäägü sie tükk `sulle `kurku `kinni Kuu; laps jäi `massina `alle; laiv jäi `liiva `kinni; `silmad `jäiväd `õuve, tuas ei nää `estest iast Lüg; `lampi `kustu `vällä, `jäämö `pimme tuppa Vai; kamm jähi moost kummudi `pεεle; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääkida Khk; Kuulukse, et jääne sönnapaika see lubamine Kaa; ader jähi pöllale Krj; vanaema jähi üksi koju Muh; `varba ots jεεb `kinni öhe asja taha, kukod Käi; rot́t jähi `lõkso Mar; sai metu `pauku, enne kui maha jähi Mär; ma räägi sii ja, `siia `paika tä jäeb ja (hiljem keegi ei mäleta seda) Tõs; nad ei `saagi `õhtaks `Riiga, jäävad `ü̬ü̬si `merre Hää; [tulekahju ajal] oli siga `sisse jään Ris; Sońdi pere jäi [raudtee ehitamisel] ette HMd; tüdruk akand eenamast tulema, peremes jäänd ike küüni juure maha Nis; kaśsi raibe jääb koa ala `jalgu Tür; sõna jääb `kurku `kinni Koe; Ega see sisse kinni jäe (öeld toidu valijale); `käśti mind kua `jäeda `sinna, aga mul põld `aega Kad; ku õter vanass läks, jäe pali päid maha; kari jäeb `lauta sügise; me esimä lähä `surnud `vaatama, et jäeb `silmi Kod; `tahten ü̬ü̬majal jävvä Krk; ei ole esi minnä, ei ole esi jäiä Ran; üits igävene paegatu lagunu `üńdrik jäi `mulle `ümbrele; kõ̭ik ei mahu marjamaale, muist piab `jäämä karjamaale kah Nõo; adra kaal jääs mullaga `kinni, juure ja mättä jäävä `kinni Ote; hopõń `tahtsõ `sisse `jäiä `sinna `nõtsku; timä lauluhelü jäi mullõ ennedä `kõrvu Har; illuss, nigu silmäʔ jääse˽pääleʔ; tu [aganaleib] jäi küll `kaala, es lähä kaalast `alla Rõu; ŕäppu satass, `rõiva `külge jääse Räp; kaśsi pää jäi ussõ sagara `vaihõlõ; maʔ jää `veitkesest `tarrõ; timahhava jäi `varra kari kińni, tiiä‿i, kuis söödäga jovva läbi tullaʔ Se; tuul vii är aganakõsõʔ, a teräkene jää `paika Lut; juurde j. rasedaks j. Mannile nähikse jälle juurde jäänd olavat Kaa; kinni j. 1. meelde jääma, taipama, selgeks saama pehme pää, ei jää midäge `kinne Hel; 2. koolis pärast tunde järele istuma kooli lapsed olid nii pailu ülantust teind, olid `öhta `kinni jäänd Khk; külap tal ei old õpitud, ega ta muidu `kińni jäänd VMr; si̬i̬ olli rumal, siss jäi `kinni Krk; vahele j. sisse kukkuma, süüteolt tabatud saama Jäi vahele ning kukkus kinni Pha; Jähi omadega vahele Rei; Niikaua ta mässas kuni vahele jäi Mar; varasta, aga ära vahele jää Nõo; aedikusse ~ aeda ~ hända ~ hänna peale ~ kurge j. oma tööeega teistest maha jääma `minga perast sina `leikumaal `kurge jäid VNg; `niitasid vahe `sisse, nüid jään `aida - - `pärtli`päiväst `nuuma `päälä Lüg; sa jääd muidu `ända `jälle, ole natuke nobem Jaa; olid laisk, jäid `kurge VJg; teised tulid `sulle ette, siis sa jäid aadikusse Lai; ku rügä lõigats, siss ka jääss `ändä Krk; kes laisk `põimja `olli, tu̬u̬ jäi tõśtele `anda Nõo; noh, koessa tah nii hanna pääle jäiʔ Se; jaanipäeva (ajal) jääle j. vallaslast saama Jäi jaani pääva ajal jääle Hlj; Naine jaani päeva jää pääle jäänu Trv | Mees jäänd jaanibe libele (jää pääle) Käi; kahe silma (~ silmapaari) vahele ~ silmade vahekohta j. märkamatuks, tähelepanuta jääma sie on jäänd kahe `silma vahele Hlj; möned on jäänd kahe silmapaari vahele Khk; see jäi `siĺmade vahe`kohta Kei; siĺmpoari vahele jäi, ei leind üles teist Juu; minä koŕjasin õma tiätä kõik ärä, aga näed kahe silmä vahele jäe si̬i̬ kala; jäe viśt `siĺme vahele, et ei nähnud Kod; tu̬u̬ om jo katõ˽silmä vahelõ jäänüʔ, tu̬u̬d enämb kätte ei saa Har; kelgu ~ ree alla j. rasedusest ri̬i̬ ~ kelgu `alla jäänu Hää; kuivale j. jänni jääma Jähi viimaks omaga tükkis kuivale Kaa; kuuse ~ taeva alla j. peavarjuta jääma lage `taeva ala ep vöi ikka jääda, piaks ma ikka `kuskis ula-ala `saama Khk; kui tal kedagi ei ole, jääb kuuse `alla; ma jäin nii tuule `taeva `alla ~ lageda `taeva `alla, põle mul maja ega kedagi Juu; jäime tuule`taeva kätte Iis; tämä `arvab et, naene jäeb ku `taeva `alla Kod; kõrva taha j. tähelepanematusest mitte kuulma jo see mo körva taa jäänd on – ma pole seda mette `kuuland Khk; lageda peale j. 1. peavarjuta jääma neli viisteisend peret kes lage `pεεle jäid Khk; siis jähi nõnna lageda `peale, maja põles ää Muh; vahel jääss lage pääl Krk; 2. ilma jääma; nõutuks jääma lakõ pääle `jääma Plv; jäi lakõ pääle Vas; kelku ~ loiku j. (tööga) jänni jääma jäin asjaga `uopis `kelku, pidin ikke vara `laube `õhtulle `suama, kedagi; jäid jutuga `kelku, vale tuli `väĺja Kad; `loige inimene jääb oma `tü̬ü̬dega `loiku, jääb tõśtest maha; kalal veri ju̬u̬sk `väĺlä, noh ta jäi jo `loiku `väega Puh; meelde ~ pähe j. ei jäänd `miele midägi Lüg; tal äi taha pehe jääda Khk; see nimi äi taha `meele `jääja Pöi; ma tegi paberi peale [mustri] üles, et muidu jääb meelest ää Muh; küll oo kõba `peaga, et tää so pähä ei jää Mar; ega `moole änam kedagi `meele jää Mär; ilus laul oli, jäi ruttu pähe Kei; või kõik aśjad sul `meelde jäävad Tür; tal om kõva pää, kassa tal õppe vai õppemede, tal pähä ei jää Hel; tu̬u̬ jäi nigu `aamen `mi̬i̬lde Ran; täl `oĺli `mi̬i̬lde jäänu, kudass vanast pulman kaasitedi, aga `mulle es jää `mi̬i̬lde; sina opi nigu sa ulluss lääd, `sulle pähä ta‿i jää Nõo; tu̬u̬ lauluviiś jäi mullõ umõta `mi̬i̬lde Har; papal oĺl tu̬u̬ hopõń jäänü meele `sisse, muud es kõnõlagi, ku tu̬u̬d hobõst Vas; kas ta sul `mi̬i̬ĺte jääse Räp; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se; nelja silma alla ~ nelja seina vahele j. saladust hoidma olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääki Khk; nina kohale j. unustama ku üit́s inimene üte tü̬ü̬ tegemede `jätnu, ta om nõna kottale jäänu Hel; `võite suverekke `jääda, poolest päävast `keerand tuule merele ja akkand `vihma sadama Vän; (vana) talla peale j. vanaviisi jääma sie one vana `talla `pääle `jäänu VNg; talla j. kängu jääma lat́s om `talla jäänüʔ, ei kasuʔ, `väikene kui pät́t Räp
3. (millegi tagajärjel) tekkima, sugenema (ja sellisena püsima) tie nüüd ia kuhi, et jääb ka üva magu, et võib `vihma`varju `menna; `amba `jäljed `jäävad taha kui `ammustad `leibä Lüg; siis `jääje `vaanale söhuke `läike kord `peale Jaa; `riidele `ollid `valged laegud `sisse jään Muh; `pahkrad jäävad põllu `sisse, kui põld kuin Lih; kus aga nutab `leske naenõ, `sjõnna jäänud jõekene rhvl Khn; kõva maa pial `jäĺge ei jää Sim; tombi `jäässi obesele ala sula ilmaga Ote; lätt nigu rada jääss takka Rõu; [rõugeil] jääse mulgu `taadõ ~ `perrä Plv; õt `rõiva `siśse rabandikka jääsi es, siss tulõ sualat́iga kõvebehe lüvväʔ Se || `kangal oo kaksikud sees, üks niis oo jään vahele Aud; neli `korda paned üksipidi seda `niide ja siis teisipidi jälle neli `korda, siis jääb triibuline [kudumisel] VMr; kui `kangal om jäänu mõni pinnuvahe, siss üteldäss, et vahi, suur rada om sehen Puh
4. säilima, püsima, (alles) olema (ka alale, alle, alles, jälle, järele, järgi, maha, perra, sisse, taade, tagasi, taha, üle jääma) kui aga ing sisse jääb Jõe; Sureb hobune, `jääväd `riistad, sureb inimine, jääb nimi Kuu; `jäätma on sie mis põllust on jäänd ja on `rohtu `kasvand; saŕv tuleb ära, tohl jäeb maha Hlj; sõda kui tuleb `ninda jääb `rahvast vähe; [toitu] piab `ennemast järele `jääma kui `puudust tuleb Lüg; `sakslane pöletas majad ära, saun jähi üksi `jälle Ans; Tal jääna einu järge Kaa; lase süsikonnad jääda (jäta õunasüdamed söömata); see pireke linu jäeb järele Muh; kas `sauna jähi `leili veel Käi; mitu penikoormad jääb veel `minna Mär; vanemi ei ole `järgi jäen Tõs; ma ole surmast üle jään (väga vana) Aud; `Kennegi (pro `ki̬i̬gi) – si̬i̬ vanadest inimestest nõnda `sisse jäänu üks sõna Hää; si̬i̬ jäeb elo`lammass, tõese tapama ärä; täl jäe isäss obene järele Kod; mis lõunaeg üle jäi, seda `võt́sivad `õhta `u̬u̬test Pal; `uuned ää lõhutse, jääväd ahju varemed maha KJn; uisk aab uvve naha, aga kihti ammas jäeb alle Hls; leib jääb aenaaeass Ran; täl jääb `piimä `järgi Nõo; kõrval maja jäi alalõ, kost tuli alośt Võn; mi̬i̬ss `ku̬u̬li mul ruttu ärä, poig ja tütär jäivä maha Ote; mis nu˽`kat́ski lännü˽munakoorõ˽jäiväve, ma˽vei nu̬u̬˽kannulõ San; sinna jäi küländ vi̬i̬l kõ̭gõsugust `kraami, ku˽paĺlus ma tedä `osta jõusõ Har; imätet jüväst `jääse raba Plv; `haigõ om, tiiä‿i, kas jääss alalõ vai jää äiʔ Se; Ma jesält jäi veikene Kra
5. (kellegi) osaks, omaks, valdusesse, võimusesse, pärandiks saama, langema, olema (ka külge, kätte j.) majad `jäävad `lastele Vai; jägajal jäävad `viimaks küined; varid jäävad laeva peremihele; tuul aeab sind kuiva `pεεle, jεεd valamate käde Khk; ta jäänd liiso `alla ( liisk langes temale); ta jähi külma kätte, külm võttis ta ää Mar; tänä jääsime üsä vähägä, kiedu kalu saemõ Khn; tahn täda ära tappa, aga oli isi kätte jään Aud; `jääte viimaks väga pimedasse Tür; se nimi jäi `talle nigu pigiga `külge Lai; kaup jäi meile kätte ( ei saanud müüa) KJn; mõne inimese `küĺge ei jää muret ja `raskust, tõne om nii õrn, et kiḱk jääse `küĺge Trv; vedel võip koertel jäiä Krk; pääasi ku moa kätte jääb, raha kaob raha `viisi Puh; jagajale jäävä näpu Nõo; kual `leh́ti jääss kät́te, tuu om turak [kaardimängus]; täüś kuu `aigu jääss kuu päävä kät́te; linaʔ jääseʔ ḱul lumõ kät́te Se
6. a. (hrl ühendverbina) lakkama, lõppema, kaduma; katkema; (mingit tegevust) lõpetama; vaibuma, vähenema, nõrgenema (alla, jälle, järele, järgi, kinni, maha, perra, tagasi, ära, üle jne j.) sadu jäi üle; lehm jäi `piimäst ärä Kuu; nüüd on kõik nue mued maha `jääned; kaup jäi `katki; `kanga `luomine jäi `eile kese Lüg; lehm jääb `jälle (jätab piimaandmise maha, jääb kinni); ta on arust ära jäänd Jäm; millal se kisa ühekorra `järge jääb Khk; [kägu] akkab `varsti kukkumast `jälle `jääma, kukkumine jääb maha Kaa; tuul akkab `väiksemaks `jäema Pöi; se mure jähi küll münust maha; külm jεεb tagasi Emm; `kuulmine jäi ära Rei; pilli mäng oo järele jäänd; juba [tuul] akkab `alla `jääma; `enni oli `lendosi paĺlo, aga nüid jääväd vähäks Mar; pada jäi keemast ää Mär; lehm akab kinni `jäemä, piim jäeb vähemäss Vig; kui sealt `mõisast järele jäi [lõpetas töötamise] Tõs; `kuulmine jääb tagasi Juu; nüid akkab maha `jääma sie nuoriku nimi JõeK; asi jäi seekord puolikule Koe; vilja saak jäi meneva `aastasest paĺju tagasi Iis; tänävade jõõlun jäe minu jõud ärä; `ketrus juba jäeb maha; tämä teäb, kohe tü̬ü̬ [pooleli] jäe Kod; nüid om valu jäänu vähämalle Äks; nüid om si̬i̬ jutt rahu jäänu Krk; ega si̬i̬ vihm nõnda ruttu `järgi ei jää Hel; joba tagasi jääb küĺmäst, lääb pehmess; kui sao ja tuule nakava `perrä `jäämä, siss ilma joba paraneva Ran; kõiv jääss kińniʔ, `rahka aja joba Urv; jala˽jääse˽joba tagasi joʔ joba `paistuss jääss nigu vähämbess Krl; halu `jäie mahaʔ; tuuĺ jääss rahu; piim jääss `veitüle. kas jääss lihm kińniʔ vai om sü̬ü̬ḱ nii kõhn; Liinal jääss ka uma mihele mineḱ `kat́ski Har; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ku mahla `ju̬u̬skmine maha jääse, tulõ nigu vatt `vällä Räp; ḱulm om kinni jäänüʔ Se || süä om kinni jäänü (süda valutab) Se b. [millekski] valmistuma, [teat ajaks] tööd katkestama me akkame `öhtale `jääma Jaa; nõnna vara ei või `õstale `jäädä Kod; tingi töö, si oli jao töö, kui `tehtud sai, võisid `õhtule `jääda Ksi; täämbä jäeme `aigsadõ õdagulõ Ran; `Ennuri rahvass jäevä ka õdagulõ Nõo
7. (ajaliselt) edasi lükkuma; viibima, hilinema Kui `mõisa `juhtusid `iljast `jäema, siis õli `teada kõhe, et nahk on `õhta puul Lüg; rugi jääb si‿asta iljaks; äi es jöva `loogu üles mette, muist jεi `oompseks Khk; jähid teised kauaks merele Mus; eks ta jää edasspidise `peale, kül‿sa siis maksad Mär; `omse piale jääb, meil isegi paiĺu tüöd JMd; küll te õleta iĺjakuss jäänud õma kartuli`võtmisega; rükkid jäed iĺja `piäle tehä Kod; eeńa tü̬ü̬ jäeb pikäle KJn; kes `ilass jääb, tu̬u̬ ilma jääb Nõo; rehepeśs jääss ommeness Ote; ma pidi nii pakistõ minemä, aga ma jäi `kaugõss Krl; `niitke seeni maani, see kotuss las jäiäʔ edesi Har; külm keväʔ, sõ̭ss suvi jääse `ildast; tu̬u̬ asi jääss pikäle `väega, jääss `väega pikkä Räp; `kauguss jäi, saa as ao päle õs; kõõ viil hõhvah, nelädä ajastaga pääle jo jäi [mullikaks] Se
8. kaduma (minema), kadunud, puudu olema, (kuskil) peatuma, varjul olema kui sa `sönna [hülge] juhu `pihta pootsaagiga oled pand, koes tä siis jääb ( kuhu ta siis pääseb) Khk; jääga esimese naise laps kus tahes Pha; mett‿üks mees äi tea, kus ta jähi `jälle, nii kadus ära Krj; kui sa ää unutad teretamise, küsitakse, kus tere oomingust jähi Vll; külap se mõte su̬u̬l ikka jäeb ( kaob) Muh; mool jähi kaks `poega sõtta Rid; tońdid on kadun, tea kus nad on jään, kas koa surevad või Ris; kus mu piibu nośs on jäänd Pil; `jäigi kadunuss si̬i̬ asi, katti ärä ja `jäigi `kaotsiss Krk; mul olliva ilusa piḱä pleti - - kos na nüid om jäänuva Ran; kotun `mõtliva et ei tiiä, kos me oleme jäänume; tu̬u̬ jäi `kaotside jah, toda kätte es saa Nõo; Olga ot́s, et ei tiiä, kohe Juuli om jäänüʔ; kohe sa paĺlastõ `käśsiga lähät, `kinda omma sul maha jäänüʔ; see nimi om raamatust `väĺlä jäänüʔ Har; arost `jäämä (vananema) Vas
9. (ühendverbina) a. (kellegagi, millegagi võrreldes midagi) olema, (kellestki, millestki) nõrgem, viletsam, resp parem, tugevam jne olema (ka ala, alla, järele, kõrva, maha, peale, perra, taha jääma) mina jään ikke `alle. tämäl on tüö jõud `suuremb Lüg; ajast maha jäänd Khk; aeab nasamma kasu taga, ei jää teesest järele `ühti Vig; nad o oma `tööga üsna taha jäänd Kse; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; sie puĺl jääb teesest paelu `alla JMd; minu `õigus jäi `piale VJg; mina tõesess `alla ei jää, õlen alate eden õma `tü̬ü̬gä Kod; oli käre tüdruk, tema sõna pidi ikke `piale `jääma Plt; temä jäi `kõrva ( süüdlaseks), mea sai `õiguse; kumbass `kõrva jääp, si̬i̬ massap `väĺlä [kohtukulud] Krk; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; tulõ `järge, ar jäägu `maaha Räp || (kellast) ons kellu täna taa jäänd Khk; kell taab siätä, jäeb taha Kod; kell käib küll, aga tükip `perrä `jäämä Nõo; ta kell jääss uma `käümisega `perrä Har; Mis hää kellä man tu̬u̬ tähendas ku tä ka päävä paari maaha jääss Räp b. [millestki] vähem olema, puudu tulema (ka alla, maha, puudu, vajaka jne j.) kaks `päivä jäi `puudu VNg; aast jähi vajak Phl; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm; [käärpuud] ulatavad ligi laeni, natukene jääb laest `puudu Plt; abielu säńg oĺl `häste laǵa, üt́s jalg jäi sülest mahaʔ Rõu
10. (millekski, kellekski) osutuma; (kellenagi) näima; olema [küpsikuteks võeti] `räimi ja kilu. kilust jäi paremb; `külmä `kümme viistoist `kraadi, siis jääb ige nahk`kinnas juba `külmäks Kuu; jäi `ninda `kartlikkuks Hlj; jääd valelikkost, lubasid `tulla ja et tuld `ühtä Lüg; se asi jähi valeks `jälle, pole see mette tösi olnd Khk; tal pole süid mette medaged olnd, jähi `ilma `süita Emm; tämä jähi alamaks, mena sain ike tast võidu Mar; siis rehepapp jähi nii `ausass mehess Kul; se jäi valeks neh, `reäksid, `reäksid ja sest ei tuld kedägi Juu; temä jäi `õigess, mõisteti `õigess Krk; mia ole `vaene, miä jää iks `süidi, temä om rikass, temä‿m `õige; (mängust) kedä sa kätte saad, sis tu̬u̬ jääb pimedäss sikass Nõo; kolm tükkü jäi [kohtus] `süüdläsess, nelläs jäi ilma `süüldäʔ Har; mu sõ̭na sai `õigõ, a tuu jäi `võĺssi Se
11. (millegi suhtes) asetsema, paiknema, osetuma, hoiduma sie (kivi) no vähä jäi `juomi `korva, `juomi `reie `kohta Kuu; Obosekivi jääb `siie sama `meie `kõhta jõe `ääres kõhe Lüg; jää miust `iemalle paremb Vai; [külamaade jaotamisel] kus maja jähi, sealt said rundi Muh; jääb teest körvale Rei; Loja küla jεεb siit seda `koosi Phl; sie jääb tie `kõrva HMd; kui luu `kat́ki läks ja kiud `iemalle jäi, siis `tuńtsime, et ta (lina) oli paras [leost välja võtta] Amb; sii külä jäeb Palamuse `puule Pal; mägi jäeb siit mińnes pahemad kätt KJn; mine mäe alt `kurra kätt tu̬u̬d ti̬i̬d `mü̬ü̬dä, siss jääss mägi kõrvalõ, ei olõʔ mäkke üless minekit Har
kaalan kaala|n Kod M T Har, -h, -hn VId
1. kaela ümber, küljes mi̬i̬l on moĺliga kaalan, enäm ei õle miälen Kod; naa muial ei kurda ku üittõiste kaalan ja kukil (armastajatest) Krk; kurine om obesel kaalan San; kaalah ütstõõ·sõl kääväʔ (kaelakuti käivad); nä kõõ̭ ütstõõsõl ommaki kaalah, nä tõõnõ tõõsõ mant kakkõḱ‿iʔ Se || fig meie lapsed oo suun ja kaalan koeraga (on suured sõbrad) Kod; imä hoit last suuh ja kaalah (hellitab liialt) Se |hińg villadsõ langagaʔ kaalahn (võib iga silmapilk surra); no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu
2. seljas, peal mis `taevast tule, si̬i̬ om kaalan kiḱk (öeld, kui vihm katusest läbi sajab) Krk || järel tõne tü̬ü̬ olli tõse kaalan Hel
3. fig tüliks, mureks, hooleks küll om mul söödik kaalan Trv; ega si̬i̬ ei ole naĺla `orjuss, `mõtle meant suur kari, si̬i̬ om puha sinu kaalan; temäl om neid (kosilasi) paĺlu, sõ̭ss olliv kiḱk kukil ja kaalan Krk; tahab `saada, siss `nuiab. käib tõese kaalan ~ säĺlän `nuiaman Ran; mes sina sääl tõese kaalan sü̬ü̬d ku tõesel `endälegi midägi ei ole; küll ma‿le ädän selle poesiga, si‿m nigu riśt mul kaalan Nõo || kallal tule ruttu, mõrsuk om mul kaalan Nõo
Vrd kaalas, kaelas
kadri|päev kalendritähtpäev, 25. nov `katri`päivä sula ja `risti`päivä torm ei jää tulematta Kuu; `katripä `niiduss `niidetasse sügise Jõh; tuli lumi varem maha s‿said juo `mardipää ajal [kooli], vahel `läksid `katripä ajal Vai; vanast oli kadribä `aega tali kää juba Ans; Kadripäe oli emaste löbutegemise pääv, nee lurtasid siis külakaudu Kaa; ma köisi `noores `põlves ikka paigal mardi `õhta ja kadribe `õhta Muh; See oo ikka sedasi oln et kadripää sajab `vihma või oo mud́u sula ja märg ilm Han; kadripäe lõppes ingede aeg ära, neli nädalt `enne kadri`päeva oĺlid inged vabad, kadripäevas tapeti siss lammas ingedele süia Saa; jürip̀äävast läks tööle seńnikava kui kadrip̀ääväni, si̬i̬ `loeti suvilene Äks; `Eĺme laada ajal oĺl tõne pügämine ja kolmas vana kadripäevä aal Trv; kud́ass kadripäevän ilm, nõnda `küindlepäevän kah Hel; mes enne kadri`päivä `süńdenü, noid voonakesi sina kasvatada es saa, nu̬u̬ pidit ärä `anma `mõisale Ran; vanast enne kadri`päivä ollu kiĺksanna käki tegemine Puh; `kat́re päiv San; lat́s `sündü `kat́ri päävä `aigu Har Vrd kadrinapäev
kahetama kahe|tama Saa Trv T V(-tamma Kan Plv, kahõ- Rõu), -teme M kaetama laits om ärä kahetet; ärä kahetap `põrsa Trv; neve kahetive miu silmä ärä Hls; kuri siĺm üle käinu, ärä kahedet jälle; `musta verd inimene kahetep lehmä piimä ja `põrsa ärä; abenik naine, si̬i̬ olevet kaheteje Krk; vanast peĺläti kahetamist, et võõrass inimene kurja siĺmäga looma ärä kahetab; sa oled nigu ärä kahetedu Ran; sul om verevä siĺmä, sa kahetat ärä Nõo; ärä mu looma kahetanu, ei sü̬ü̬, ei ju̬u̬, mugu röögip enne tõne Kam; vana kahe inemene, kahetas ära mu `põrsa, om kõtust `valla Ote; `ärʔ kahet́ mino põrssaʔ Kan; kahe silmäga är˽kahetass kõ̭ik Rõu Vrd kaehtama, kaetsema1, kahima, kahitama, kahitsõma
kahetus kahetu|s, g -se Saa(g kahetse), g -sõ Hls(kaheus), -ss Krk T Plv, g -se nõidus; kurja silmaga vaatamine siin om puhas kahetus Hls; seantsit inimisi om kül, ken `peĺgäv kahetust Krk; mõni kardap tõese inimese kahetust Puh; toda kahetust kah kõneldi, et tõne tegi tõsele viirastust Kam; `juuda sita elli, kurja silmä elli `anti `nõiduse ja kahetuse `vasta Ote Vrd kaibajus, kaehtuss, kaetus, kaheldus, kahetse
kaltsad pl kaltsad, kalsad Jaa Pär Vän Tor Saa Plt Vil; kaltsud, kalsud Hlj Hää Saa Lai VlPõ TMr; kaltsa, kaldsa, kalsa M T; kaltsu, kaldsu, kalsu Puh Nõo Kam Ote; kalsaʔ, kaldsaʔ Võn V; kalsuʔ Kan Rõu, kalsoʔ Plv püksid, enamasti linased või takused (harvem villased); lihtsalõikelised püksid, kaatsad viĺtrõõva kaldsudega `oĺli kimbus ku likkeks läkst Saa; kaltsa vi̬i̬rvits, nüid kutsutse värrel Pst; pahkluust saandik olli kaldsa sääre; kaldsa olli laia, `jalgu vahelt lotents; kaldsa olli puha `toimise, villatse ja `paklise Krk; kaldsu - - põlve mant `lahki, tõne nü̬ü̬r tõse nuka küĺlen, köedeti `ümbre põlve Kam; `umblõʔ mullõ ka üt́s paaŕ `kalssu Kan; ku `tütriklat́s `sündü, tsusati läbi kalsa aru Urv; sõbõŕ sõbra kalsa˽ku̬u̬ŕ Krl; mul unõtu kalsaʔ `sanna Har; mul ei olõʔ õigit `kalssegiʔ jalah Räp
kamara|rasv pekk, pekist raiumise teel saadud rasvHel T Urv kamararasu `raoti mollin `turba `lapjuga peenikesess, `panti `tünni Nõo; `kartli suppi ka tetäss - - kamara rasvaga Kam; kamararasu `panti iks alati `tönni ja sularasva jaoss `olli tõne töńn Ote; kamararasõv om tu̬u̬, mis peḱist `t́saetass Urv
kangõppa `kangõppa Urv Har Lut kõvemini, pingumale ma iks traagõlda inne ärʔ, muidu lätt üt́s viiŕ saa nõrgõmballõ, tõne jääss `kangõppa Urv; kisu˽kapl `kangõppa Lut Vrd kangemale
karssunis `karssunis adv pohmeluses Tuli kaa `tõisest tuast, õli tõne `ninda unine ja `karssunis, eks ta vist `üäsä `jällä `vinditas Jõh
karus|ägel karuäke siss tõne päiv `panti obene karuss ägle ette ja `äestedi maha, äste tasatsess Kam Vrd karuägel
katsi katsi Saa M T, kat́si Võn Rõn V kahekesi; kahekaupa (sageli liitadverbi esikomponendina) muidu pane katsi sukka, ni̬i̬ ülejäänutse kolmide äräde sekkä; kari olli puha laiali lännu, sai ik vi̬i̬l ütsi-katsi kätte `tõisi Krk; tolle `kanga ma panni katsi sukka, kaits `langa korraga pinnu vahele Nõo; kat́si sukkõga oĺli `kerkoh (kaks paari jalas) Plv; üt́s `iste hargulõ parde `pääle, tõne `ańde kätte kat́si vihu (kahe vihu kaupa); tsõõrih `ju̬u̬sti kat́si; mi̬ kat́si lät́si Se
katus katu|s (katos) g -se S(kadus Khk) L/g -sõ Khn/ Ha Kod(kats g `katse) VlPõ Pst Hls Lei, g -kse Kei Kos Jür HJn JõeK KuuK Amb JMd JJn VMr(-ss) Kad VJg Sim(-ss; g -se) Rak, g -sse Muh L Sim Lai Plt, g -sa Kõp, g -ssa Vil; katu|ss g -sse Mär Hää TaPõ(g kadusse MMg, `katse Pal) KJn Pst Hel T(-ssõ Ran Võn San), g -s(s)õ V(-śs Rõu Se, g -se M(-ssa Trv); kadu|s Kuu Hlj VNg Vai(-os) g -kse Kuu VNg Vai; kattu|s g -sse Lüg(-ss) Jõh IisR(-ss), g -kse Jõe Hlj VNg RakR
1. hoone ülemine või hoonet kattev konstruktsioon kui `mendi `saartele kalu `püüdama, siis `vueti `koskust `kaasa ja `tehti ajutiste elumajade kattuksed `koskusest Hlj; `niisike ühe `puolega `viltu kattus tehä `pääle [kuurile]; kui kattus õli `täies `ristis, siis õli äkkine kattus, kui õli `alle `risti, siis õli `lauvumb Lüg; Sammel on katuse iga, kui katus `samli lihab, `samli all ta seisab kas või sada `aastad Pöi; akeda katust tegema, `panta ölja kimbud, siis `panta öljad lati ja `roeka vahele ja siis `panta `roeka ja lati `ümber vits Emm; pool`vinkel katus Var; `Viltu katusega majas (käimlas) `käima Hää; katust `lautama (õlgkatust tegema) JõeK; kuuse`koskedest `tehti `enne vahel katuseid `niukstelle `ońnidelle ja `kuuridelle Koe; nüid lõpevad varesjala `katsed ärä („varesjalgadega“ õlgkatused) Kod; loid katuss mädäness ruttu ärä; katuse `murdmine om, ku õle murrets ärä ja lina kolatsime ja kivi pannass arja pääle Krk; katussõ `katmine läits muidu ruttu, aga tu `vitsu `käänmine ja `keitmine võt́t paĺlu `aiga; sialaodalõ pannime `ru̬u̬gõst katussõ. kui peenike ru̬u̬g, sis saab ää katuss. jääb äste `tihti Ran; kui saenakelp madalamp, siss om katussel murd pu̬u̬l`viilu Rõn; `väega `pistvä ja `korgõ katuss; lausikas, `lauhkõ, mataĺ katuss; katusõ oĺliʔ vanast kõ̭iḱ napõst ja kisõ lauvust; katussõss `hoiti nappõ mitu aast`aigu; sõ̭ss oĺl sääntse kisõlauvaʔ `kistu, noist `pańti katuss `pääle sannalõ ja `kualõ; katusõ pääl kõ̭iḱ rinnan Har; olidsõ˽katusõʔ Plv; katuse tüüpe: `puole, täis `viiluga kattus; `viiluta kattus Lüg; viiluga katus, `küĺgede pial üksi on katus, `otsades ei ole. vi̬i̬l lähäb kohe `püśti, katuse arjani `väĺla Nis; poole, täie viiluga katus JMd; täis kelbägä katussel om ots `õigõdõ, otsan katust ei olõ, ots om lavvust Ran | ladupidi katuss, si̬i̬ ei oole kedägi katuss. si̬i̬ ei `kurtvet `kuigi kava. nagu mõne `naari kuhja‿päl pannass Krk; ku `oĺgi paĺlo `oĺle, sõ̭ss `pańti tüve `alla, sai tüvepoodi katuss. ku `oĺgi vähä oĺl, sis sai ladvapoodi katuss Räp | `jaoge katuss (teat kallakuga katus – sarika pikkus 2/3 maja laiusest); juudi katuss ~ soomus`laudest katuss Krk; Ta tegi nii kena kabes katuse nendest `roogudest, et las `olla (üks rookahl vana, teine uus) Pöi; `kõrdne katus (pikkadest pakkudest katus kirikul) Kod; `murdege katuss (vanaaegne ilma kelbata katusetüüp) Krk; sindõrlavvaʔ, noist omma `lü̬ü̬düʔ, tu̬u̬d kutsutass poola katuss Se; poolevihu katus, õle kood `pandud poole vihu `kaupa katuselle Juu; soome katuss (sopiliselt väljaulatuv katus) Krk; Paĺlu tetäs nüid uut`mu̬u̬du – soome katussega maeasit; tõne kõrd taresit om katusse all vahtväŕgi `vaele ehitedu Rõn || fig Vana toadi katus (taevas) äi pea mitte `märki änam (laussajust) Pöi; katuse all(a) 1. (pooleliolevast majast, millele katus peale tehtud) katusse all õlema(ie) Lüg; Pool tööd jääb siis maja `juures veel, kui katuse all on Pöi; saime maea katusse `alla ja siis mies läks sõtta Iis; 2. hoones tiumaja iga katukse all oli neli `leiba ehk peret Kos; keväjä - - vaia `laska˽katusõ alt [loomad] `ussõ kooni kägo `kuu·goi·ʔ Lut; pika katuse all(a)1. kõrtsi; kõrtsis `pitka kattusse `alle läks Lüg; Pikä katusse alla viimä [raha] Trv; inimese `ütlev vaist, mea lää pikä katus‿ala, ku `kõrtsi lätsiv Krk; 2. kohtusse kui ei, siis las lähäb `pitka kattusse `alle, `kohto Lüg; ühe katuse all(a) 1. (kokku ehitatud hoonetest) kaks `aita õli, `riide ait ja viĺjaait, mõnikõrd ühe `katse all Pal; Kõik `u̬u̬ne tetäs üte katusse ala – laut ja ait ja elumaea om `vinklin Rõn; 2. fig (ühisest kodust) Nee äi mahu ühe katuse all elama (ei sobi omavahel) Emm; tema elab oma `võerapoja juures, ühe katukse all VMr
2. fig Tema katus jooseb läbi [öeldi pillaja kohta] Trv; Igaüks teäb, kust ta katus vee läbi laseb Pst; Taa poiss kaess joʔ üle katusõ (on suureks kasvanud); Nõ̭na kasus üle katusõ (on suureline, ennast täis) Rõu
3. katusetaoline varikonstruktsioon; vihmakaitse a.  (sõidukeil) katusega `vanker. vöta katus üles Rei; `sakstel olid sokid, need olid `niuksed katussega saanid Mär; juudi kipikas on katuksega tõld Jür; `Mõisakarjussel `oĺli serände sama katus ri̬i̬ pääl, vedäs edesi, kui eläjit kablut nurmen Rõn; kaĺeskal tõmmati katuss üless ku `vihma nakaśs sadama Räp b. (heinakuhjal jm) kümme [rukki-]`vihku sai `pandud `püśti, sie oli aḱkjalg. `kümmes sai `pandud `piale vihma katuksest VMr; `einu `pańdi katukse `alla ka. katus kergitati üless, neli `pośti `püśti, siis `laśti katus `piale Sim; tõsteti katusse alune ka kõik `ainu täis ja `lasti katuss `pääle vaeoda aenule. kui aenad ärä `viidi kuhjast, `lasti katuss maha Ran c. (muud varikatted) mõnest `laua `rästist tehä `korsnale kattus `pääle. mõni tieb plekkise Lüg; Külili tarudel on saelaudadest katuss nagu surnukirstu kaas pääl, kolmest lauast; mihidse taru katuss om vällä˽määnüʔ, vaia vastanõ katuss tetäʔ Hard.  seenekübar ega [seene] vart ei pruugi, varre `viskame ära, pruugime aga selle katusse ära Äks
4. kate; tekk; kaas ei ole katust pealt ää võtn (korki viinapudelilt) Muh; `ümberpiä `rät́kod õlid `katsegä (kaanega) koŕvin räte kerson Kod; kata neid mike `tahtenege, või nemä katust pääl `piave. na‿i pia jo katust katan; tõiste latse makav ilusti üte `rõ̭õ̭va all, aga kus me latse, neil olgu egäl oma katuss Krk; `taosõ katuss (rangide nahkkate) Se
Vrd katim
kaunike(ne)1 `kauni|ke(ne) R(excl Kuu Vai) Muh Juu Trm, -kõne Ran, -kõnõ Rõu; kauni|ke(ne) (-ao-, -aa-) g -kese Muh Mär Kse Tõs Tor Juu Kos KuuK Kad VJg Iis Kod Plt KJn M(excl Krk), -kõne San, -kõnõ Har Vas, g -kse Kse Hls dem < kaunis1
1. a, s a. kenake; üsna ilus; üsna hea mina olin ikke siis juo `niisukene `kaunikene, kas olin juo `viie teist `aastane VNg; nüüd on viel tie `kaunikene, kirs on `põhjas Lüg; ega ta alb mies ei õld - - parun õli ikke tol ajal `kaunikene Jõh; pea tehasse pilla palla, kaua tehasse kaunikene Muh; vihm on üle ja kaunike pää paistab Juu; `este ku kuum, one kaanikene, aga külmält o viha [põdrasambla tee] Kod; pea tett pilla-palla, kavva tett om kaunikene Trv; ää kaunikõne oleḱ om sul San; rügä om hõrrõ, veerest om kaunikõnõ Har; seo um õigõ˽`kaunikõnõ || üsna terve, kõbus isa on pia `õtsa `kõrras, mina õlen viel `kaunikene Jõh b.  (hellitusnimi) kallike, armas küll see ilus kaunike oo Kse; mu kaonike, kaĺlike naisuke Tor; oh sa mu kaunike kaĺlis; kaonikest last ojad süles ja laolad talle Kos; temä om miu kaunike Hls
2. a (laiendab nimisõna) küllalt suur `kompvekit, kohe `kaunikesed kottid jah VNg; `anneti raha, `kaunikene summ `anneti Lüg; `Kaunike `kitsipung `teine; `Kaunikese rukki`saagi `saime, saa `kurta kedagi IisR; neid oli sial kaunike ulk koos Mär; [härja]`vankrille `laut́i kaunikene `kuorem `piale KuuK; tuli teine, enesel kaunike pusa seljas; kaunikene siru oli linu täis, aga ei `kasvand Kad; kaunikene asi tubli, heal tasemel, heas vormis `Ennemb õli ikke `kaunike asi tõne, a nüüd on nagu krobi, süäb küll, aga `miski ei tehu; `Tütrikute `kõhta `üäldi, kes õlid ilusa `näuga, et `näulapp `kaunikene asi Jõh; Pidasin ikke seda ta `peibmest `kaunikesest `asjast, näh, mis `välja tuli; Obune `este oli ikke viel `kaunike asi, `tüöga jäi nisukesest luu`kondist et; Poiss `ostas ise omale `püksid, ole vigagi, `kaunikesed `asjad `teised IisR; mõnikõrd on ikke [tervis] kaanike(ne) asi Trm
Vrd kaunikane
kaunis2 kauni|s (-ou-, -ao-, -aa-) spor eP, -ss Trv Krk Hel T(-ao-) Plv Se; `kaunis R Kod Ksi Lai Puh(-ss) adv kaunikesti, üsna Tuul on mend `kaunis kovaks Kuu; eks sääl ikke sügise on ikke kala ka vahel `oige `kaunis üväst Vai; oli `kaunis `rohkesti inimesi kogu tulnd Khk; see kounis ilus riie Rei; Tänä kaonis iä jõlm Khn; täna kaanis kibe külm tuul Kei; kaunis ea mekk JJn; sie kohe kaanis ilus kangas Koe; kaunis `kantur eit viel, ei sie nii pia sure Kad; kaunis ilusad lilled on VJg; kaanis kena tõńe Trm; maśsin juakseb `kaunis kiirelt. võib javatata kuuskümmend `puuda tuńnin Kod; teil on kaunis suur ośsu Ksi; kraavid on ikke `kaunis vanad Lai; ta on ju kaanis lähedäl KJn; temä oli seande kaonis ää inimene Trv; nüid võip minnä `pähklit `otsme, `pähkle kaunis valmiss Krk; aga siss olli si̬i̬ `aasta küll kauniss kena Hel; kauniss kõva kahu joba, mitu `kraati `külmä Ran; si̬i̬ om kaoniss tiht kangass Puh; minev`aasta `oĺli kauniss ää sükiss Ote || kaunis natuke (üsna palju) JJn Vrd kaintse, kainus, kanis, kannis, kauni, kaunike(ne)2, kaunisti
kausta|puu ree kaust üle sugarate köivad kausta puud Kse; riel on kaostapuud, tiivapuud ja piapuu Kos; põigiti üle painandite ja kodarate `otste käivad kausta puud või kaustad Kad; kaassapuud one ja luadiked one kivivedo ri̬i̬l Kod; kausta puu om piuti, laavi all, tõne ots om ette, tõne `taade Ote Vrd kaustvits
keebak keebak g -u Ran Kam Kan
1. lonkur keebakit siin paĺlu ei ole ollu, kel jalad vigatsed Ran; üt́s poiśs oĺl koolin, kutsuti keebakuss, ta jo likat, siss oĺl keebak, `kõndse tõse `varba pääl, tõne jalg oĺl löhemp Kam
2. kõhnast, kuivetanud inimesest vana naise keebak lasõʔ `jalga, muudö ma `tsuiata piniʔ sullõ `pääle Kan Vrd kebakas, keebu
keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R
I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ peksma id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä „kangeste paluma“ Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsusKod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se
II. 
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a.  piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se
III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a.  luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b.  tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c.  töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel („see vanda osa, mis raua sees“) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d.  piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e.  sõle või pandla nõelSa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a.  riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei
keeri n, g keeri KLõ M spor T, Lut/ḱ-/; keeri g `ki̬i̬re Trv Ran, g `keerme Hls Puh, g `ki̬i̬r|me Kam Rõn VId(-dme) Lei, g -mõ Plv Vas, g -dmõ Urv Krl, g -mä Kam VLä, g -dmä San Har; `ki̬i̬r|me Plv Lei, -mä Kam, -dmõ Krl
1. ketas, ratas a.  kedervarrel, voki(värtna)l keeri pistetse siivä `otsa, et pu̬u̬l ärä ei tule Saa; enne `äidet valmis vaka `sisse, sääld siss keerige keerudet põlve najal; `värtle ravva sehen om veel keeri, perän `pooli Trv; oki keeril om nööri pääl Pst; tõ̭ene nööri aru `olli keeri pääl, tõ̭ene `värtnä pääl Ran; ilma keerita ei saa vokk kävvä Puh; voki keeri om voki siivä küĺlen, nü̬ü̬r käib `pääle, tõene nööri aru käib keeri pääl, tõene käib pooli pääl Nõo; keeri aab kistavart `ümber Ote; üle keeri käip üits nü̬ü̬r, tõne üle pooli, nü̬ü̬r üle `ki̬i̬rme Kam; vokikeeri, mis käi otsast ärä, et pu̬u̬li saass varda `perrä panna San; ku `vokkõ es olõ olnuʔ, siss oĺl voḱi asõmalõ üt́s keeri olnuʔ, sääre keeri, siss oĺl puusa pääl keerutõdu `villu ja `paklit Kan; voke keeri om rattagõnõ, kon nü̬ü̬ŕ ju̬u̬sk Urv; Kääna˽keeri `kõvva kińniʔ, sõs püsüss nü̬ü̬r pääl Rõu; `kiirmõʔ olliʔ otsah kistavarrel, siss taa juusk `häste `ümbre Plv; keeri vedä `pu̬u̬lõ `ümbre; ḱistavarrõl oĺ ḱeeri otsah, sääne kui voḱil Se b.  ploki-, taliratas kui `rasked `aśja on vaea üles tõmmata, siis tõmmatse keeriga ülesse Saa; üless `tõmbamise keeri Hls; `nitse kabla pääl `ju̬u̬skva, et keremb um keeri pääl käü Krl || auguga võrgukivi võrgul alomatsõh veereh omma ḱiviʔ `säntseʔ `ḱi̬i̬rmeʔ Se
2. põlvekeder Kukkusin maha ja põlve keeri läks terava kivi serva `otsa ja pooles Saa; keeri `valla lüüd Trv; temä lei põlve `ki̬i̬rme katik Hls; põlvel om keeri. põlve keeri, si̬i̬ om põlve luu, põlve pääl Krk; põlve ots om keeri Ran; ku ma nuur `olli, siss põlve keeri `liikusi; mõni `ütleb et põlve keeri, enämbide üteldäss põlve keer Nõo; `ki̬i̬rme sisen oĺl suur valu Kam; põlvõ `ki̬i̬rdmäni om iks si̬i̬r; põlvõ keeri `peĺgäss põrutõmist; `taivakõnõ, ku˽põlvõ `ki̬i̬rdmä är põrutõt, siss ei või suku `kõndi San; põlvõ `ki̬i̬rdmõ om ärä `lü̬ü̬dü, sõs om nii valluss kui Krl; põlvõ keeri, mia põlvõ pääl om; põlvõ `ki̬i̬rdmä luu om mul `haigõ Har; ma lei põlvõ `ki̬i̬rmõ ärʔ Vas || naba kui kõtt valutap ma kobi, kas naba keeri om paegal, pane `ki̬i̬rme `paika Kam
Vrd keere, kiir
keerutama keeru|tama Sa Muh L Ha Trm TaPõ VlPõ T, keero- Phl Mar, kieru- Khn KPõ, kiero- Ris, kiäru- Kod; keeru|tamma Kan Rõu, -dama Emm, -tämä Juu Lei, -teme M San, -tõm(m)õ San VLä; `kierutam(m)a R(-o- Lüg Vai); keerot|am(m)a Võn VId(-õma Plv Se)
1. korduvalt keerama a.  keerlema panema, ringitama; hööritama `Kierutab oma saba `nindagu `rästik Kuu; ken `algaks akkaduse ja lobedaks lobedukse, küll mina `keskel `kierudan (töötegemisest) VNg; obone `kierotab, `juokseb `ümber, `lauvustab `köie `vällä Lüg; peäd alalde `noela `kierotamma Vai; keerutas keppi püus `ümber; tuul keerutab puude `latvus Khk; seal o tuline kena kare, seal nad keerutavad (tantsivad) Muh; täna `olle aga `kange tuulispass, vεttes keerota nεnda Phl; ku nad (linnud) paugu `kuulvad, siis nad keerutavad kohe üleval Noa; obo keerotas `peale seal pahma peal Mar; keerutab ühü jala pial `ringi; ku tuleb tuulispaśs eena aeal, keerutab eenad laiali Mär; Umalas keerutab tapu `vääti mööda üles Han; Tormaga kierutas muetis jaa `tuuti Khn; `sońnide `sisse keerutab `seukest pori kokku Vän; sa piad igad kopikud keerutama (kokku hoidma) Hää; Laiema otsaga lüiakse lademe `piale, keerutakse `ümmer pia Kei; just kui suur kahe `perssega rebane, kierutab ühest kohast `teisi Hag; kierutas mehe `moadlemisega pikali Kos; [koer] akkas kierutama ja sapitsema JJn; tuulispask keerutab `vihma Ann; kohe kieruta aga ühe koha pial (eksinust) VMr; jänes kiärutab, koer ei sua nõnna kiärutata, koer on `raske Kod; mis tuule keeris on ehk tuulispask, võtab keerutab `tolmu suured `sammad `püśti Plt; vikerpuur saab `vińtide läbi `sisse keerutud KJn; [vikati] terä, temä piap oleme `viltu, keeruteme pidi. ku `vilja niidit, sõss pidit `risti `lü̬ü̬mä, sõss keerute es tohi Trv; ku na `taeva pääl keeruteve, ärä `eśsüne (kured) Krk; mes sä trängsid, keeruta vikatiga, lü̬ü̬ ain iluste maha Ran; [pärast rabamist] tõmmati nu̬u̬ terä `jalguga läbi ja luvvaga keerutedi `päälse kaodu, siss lätsivä pää saena `vi̬i̬rde; koorest tetti võid, puu `luśkaga keerutedi ummike sehen Puh; ei ole ambit, aga pekki keerutat nii sama keelega Nõo; siss iks keerutidi anumat molli `põhja `mü̬ü̬dä ja `lasti iks tustiga nühkä-nühkä Ote; ma iks keeruda, niidä iks haina ilustõ `kaari Rõu; üt́skõrd hauǵ võt́t tu̬u̬ unna `sisse ja, nakaśs rohe `ümbre˽keerutamma Vas; tuĺl vanami̬i̬ss `tarrõ ja keerot́ `ümbre tarõ ütskõrd kepiga, sai kõ̭iḱ tü̬ü̬ ärä tettü Se || pööritama, pungitama näväd `kierutavad oma `silmi Jõh; jalga keerutama tantsima Einatalgusi tehti suurde peredes, siis tehti ölut ja keerudati jälga Emm; eks nuored ikka armasta `jalga kierutada JõeK b.  suunda muutma, kulgema jõgi keänutab ja keerutab, on kõber teene Juu; ta [soonik] keerutab möda madalamaid `kohti pidi Lai
2. a.  palmitsema, punuma, sõlmima `kieroda se `langa `kierost Vai; akkasime köit keerutama Muh; `enni olid `jälle `õlgest tooli põhad, `õlgest keerotadi Mar; pannasse kuus seitse piu koku, keerutasse `nuusti (lina) Vig; kas keerutakse või naaritsetakse, keerutamene on kui teed `pasla `paela, kaks keed koos Var; kahe `keega oo keerutud ja kolme `keega juba oo naaritsetud (pael) Tõs; Olõks sia kua `aitan, olõks keved varakult kjõõrutõt suan Khn; kui lõnga ots oo laug, sis saab ää keerutada Aud; katus `tehti `paĺla õledest. õled `lüüdi alt tasaseks, keeruti `kinni Tor; Kedrevaŕss keerutas sedasi lõnga keeruks Amb; eintest sai keerutada nisukene keeruss (pundiks) Äks; `kapla keerutetse sõrme all Pst; kui nakassid `keträmä, siss `ütlid et nakan keerutama; kõneliva, vanast kui vokki es ole, keerutedu pulga pääl, keerutedu kongsiga Ran; `paklist keerutedi pöörä pääl võrget; võt́t `amme säĺläst, keerut `ki̬i̬rdu Nõo; tõne keerutap ja sina laset `linnu `perrä, tu̬u̬ om siss keeruss Rõn; sooligu vooliti häste˽`pi̬i̬nüss, keerutõdi `ki̬i̬rdu, tet́ti kõõluss `villu vakkuʔ Rõu; kui kõhn lina oĺl, tu̬u̬d ańd iks `õkva keerotõdaʔ Plv; üte `vaihõ keerutõdi hiuśs `torro pää pääle Vas; nakam `langa kierutama; `aie nõglagõ `perrä ni `vaia lang `kierutaʔ Lut b.  kokku keerama, käärima kasetohost keerodakse kokko ja pulk pestetaks läbi (ruup) Käi; lepa koorest keerutavad pasunad Mär; vilkad keerutama (plotskit) Trm; miul `olli ka oma keerutedu sigar suun Nõo
3. fig juttu heietama, jutuga laveerima; keelt kandma keerutavad juttu tühjast Jäm; Keerutas oma juttudega, kohe, `paistis kohe `söuke `kahtlane Pöi; Keerudas naa‿t suu suitses Emm; vastuksi sõnadega inimene, tahab mu jutu ää keeruta Rei; küll see inimene aga `oskab juttu keerotada Mar; aga tä `oskab keerutada, `nalja tehä Tõs; reagib sedasi moka otsast niisukest pienikest kielt, sie ikka nagu kierutamise jutud on Hag; kui üks kaval mies on, siis - - `oskab kierutata küll VJg; keerutavad seda juttu suuremalt ja laiemalt, panevad omalt poolt `juure Lai; kõ̭ik susiva ja aogutava su, ja keerutava `tühje jutte, mina sääl elädä ei taha Nõo; Mugu keerutas tu̬u̬d juttu üt́silde ja tõisildõ, mis tää `õigõ um tu̬u̬d tiiäki˽eiʔ Rõu
4. virutama, äigama ku ma `talle selle `jõhkama kierutasin, sa paraku kudas ta sis lidus `neĺla Sim
5. iiveldama, pööritama Täna mool südame alt keerutab Jäm; pea keerutab ja käib `ringi Juu; pää sehen akaśs keeruteme, ku ülevest `alla vaadi Krk
Vrd keeritlema, keerutõlõma, kierustama
kesk|paik
1. ruumiliselt kesk(mi)ne paik või osa; keskpunkt kui oli kesk`paiga seil, siis oli `kliiver ies ja `sinne `vasta kesk`paiga `piita siis `pandi sie mast `püstü Kuu; viseti parmas [odrakoorma] `keskele ka, et keskpaik `jälle `töusis Khk; kida on kabja kesk `paikas Mus; kesk`paikas ülal on kirise auk, ahu suu `kohtas; see oo üks laulu keskpaik Muh; [kasuka] keskpaiga kohal oli koa põõn Mih; pääva kell oli kiriku väravas, konks oli kesk`paikes; `keärbute kesk`paikes on keärbu võĺv Juu; süda põld on suure põllu pial keskpaiga koht Sim; piird piäb kesk kangass `käimä, piira keskpaik kesk kangass; kolm tala one taren, kaks `õtse piäl, üks keskpaegan; tõesel one kida kiäle keskpaegan; ku pada ki̬i̬b keskpaegass, tuleb `võõrid Kod; kumariku kaanega kerst, keskpaik on kumarik Plt; `kangal keskpaigan rike Trv; aga kari kagaril om kõllatse `äelme ja kõllane keskpaik Nõo; `panti `rauda kah. tõse sõra all `oĺli tõne pu̬u̬l, keśkpaegast `oĺli vallale Ote; tu̬u̬ kutsuti vanast kah et pekk, tu̬u̬d `üĺti et keskpaiga liha kah Har; noil oĺl tila keśkpaigah Plv
2. inimese keha keskosaa.  vöökoht; rindealune Kesk`paigast pien, et võtta kohe `kääga `kinni Jõh; pitka keskpaigaga inimesel on pitk öö ase Ans; vöö oli kesk`paikas seeliku peal, `kampsuli all Mih; kase `lehta sidusid kesk`paika [ravi eesmärgil] VMr; keskpaik ehk vü̬ü̬alune Ksi b. fig kõht Ei ole `aiga valatada `muidu, keskpaik ei ole rahul Kuu; `Ongi juba keskpaik `õõnes; Nüüd on `jällä keskpaik `kindel Jõh; ega siis viga ole kui keskpaegas midagi `varju on Kad; söö, söö, saab keskpaik kõvemast Lai
3. sooli kooshoidev osa, keskmed soolikad `võetse ära ja keskpaik jääb järele Muh; `enni ariti [soolikaid] naa vana aja moodi oli, et akati neist peeniksedest soolikatest `tõmbama ja tõmmati sealt soolikade keskpaiga küllest virinal ää; nüid lõigatasse nee soolikad sealt keskpaiga küllest ää, nii et `rasva koa `külgi jääb; seal on kaks kesk`paika, üks on peenikstel soolikadel ja teine on jämedädel soolikadel; mõni üiäb soonde keskpaik, aga see pole `õige mette, need oo soolikad seal Mar
Vrd keskpaika, kesspaik, kestpaik
kesmäne `kesmä|ne Har Lut, ḱeš́ma|n g -dse Lei keskmine
1. ajaliselt keskmine iismäne kell, tõne kell, `kesmäne kell, tunni ao peräst lüvväss viimäne kell Har
2. omadustelt (suuruse, kvaliteedi jms poolest) keskmine võtr um mõtsa lind - - timä um suurõmb `kaśsi nigu sääne `kesmäne pini; terä um `kesmäne, vahanõ, lühüʔ jämme, säänegu kesvä terä Lut
kibitka kibitka Vig/-p-/ Kõp Hel Har Se, kibi·t̀ka Jõh IisR; kibetska Plv/-õ-/ Räp; kibitkas Vas; kibetka Võn Ote Urv Rõu(-ss) Vas Räp, kebetka Ote Rõu/-ss/ Räp, kebitka Ris
1. kõrge kummiga vanker või saan; korupiga regi kibi·t̀ka on kahe rattaga `sõidu riist Jõh; Ega ned `suured `saksad kibi·t̀kast kedagi pidand, nävad `sõitsid `tõllas IisR; Posteljoni kipitka Vig; kebitkad põle änam nüid näha Ris; antvärgel ja kõrdsimihil `olli kibitka Hel; suuŕ kibetka täiś `lat́si Ote; Valitsõja sõit kibetkaga meist müüdä Vas; kibetkal om rõivass üle tõmmatu, ni̬i̬ʔ vidävä säräst `kraami, mis liket `pelgäss Räp; herr sõit, kibitkah istuss, ja kat́s hobõst i̬i̬h Se || kitsas või kipakas sõiduk um tõne nigu kibõtska `külge ei või puttuʔ Plv; saań `väikene kibetska, ei sünnüʔ `istuma katõ `keske ei Räp Vrd kiblik, kipik(as), kipits
2. (kalessi, vankri, saani jne) üle(s)tõmmatav kate; (ree) korup nii ku˽`kaugõlõ `mińti vai, sõ̭ss `võeti kibetka pääle - - kibetka `pańti tu̬u̬ jaoss et, sõ̭ss ei˽sata˽`vihma pääle, ei˽liguna˽kraaḿ ärʔ mis, pääl om Urv; `pańti ta kebetka takka `ri̬i̬le, sõ̭ss oĺl saani sugumanõ - - tu̬u̬ oĺl `ri̬i̬le pääle `köütä, tuu kebetkass Rõu
kintsu|luu reieluu `Kindremad on põlvede taga, sii lõpeb kintsuluu ja akkab sääreluu Hää; `kuksin maha ja kintsu luu läks `katki Vil; kindsu luu ots om nosiluu Krk; siss tõne kah `murdnu kindsuluu ärä Rõn; końdiluuʔ nu̬u̬ omma kindsuluuʔ, sääl om säsü sisen Har
kipsti|kojo om tõne `otsa jäänu nigu `kipsti kojo Kam Vrd kipsikuju
kobisema kobisema üld (-mma Lüg Vai, -mä KJn, -m[e] M San, -sõm(m)a V[-sõmõ Krl])
1. vaikset tuhmi heli tekitama sie puu akkab mädänemmä, kobiseb juo Lüg; Vene `saapa `säered `jäened `ninda `kuivast ja kõvast, et kobisevad IisR; kut kase tohk kobiseb Khk; vana kasukas kobiseb, kui ma ta `ülle aa Muh; tahetasse neokest kõba puud, mis kõliseb, aga malts puu kobiseb Vig; `õhta tuln tuba, särgi ännäd kobisen ühnä, noh külmetan Var; kapp kuiv nõnna et ta kobiseb Ris; nahk kobiseb nõnna tuule kää, kui puu peal ehk kusagil on Juu; nii `kangesti olid märjad `riided, sielikud kobisesid [külma käes] JMd; ku luama sidess täis ajab, kopotad siis kobiseb Kod; vähid kobisesid paeas KJn; nõu kobiseb ku ta är kujunu om Hls; ega ta sääl pikält ei pisu (püsi), tule ku kondsa kobiseve Krk; tühi sain kobiseb, õõsikuss ärä `aetu Ran; suure seeriku, nu̬u̬ `väega kobisiva Kam; Vanast ku alumitse koorigu pääle kopudi, sõ̭ss ku˽kumisi `vasta vai kobisi, sõ̭ss oĺl leib kütse Urv; `kiäḱi käüse, `saapa kobisõse Se Vrd kobistama
2. pomisema; porisema; riidlema `Räegi `selgelt, ära kobise IisR; üks paha inime kobiseb teisega Jäm; ole vaid, mis sa `peaksid kobisema Khk; kobiseb taga kui laps ep tee nönda kut tahad Kär; Kedagid pole kobisema akkand ning jähi nönda, naat Linda oli `rääkind Kaa; Vana kobiseb küll, aga noored teevad ikka mis nad tahtvad Pha; Pole asja eest teist taga, aga ta kobiseb ikka Pöi; Kobised sa ise voi kobiseb so nahk (öeld omaette pomisejale) Emm; Ta kobises midagi `vasta ise Rei; see üks paha asi oo, et tä teise `kohta sedäsi kobiseb Mar; mis sa kobised seal `nurkas Kse; Ää kobisõg ikka `vasta, kui `ühte kästäkse Khn; Kobiseb ku vana kasukas Hää; mis sa muidu kobised siin kui sa kedagid ei tia Hag; mis `aśja sa kobised elu˛aa, et sa oma kobinad koa ei lõpeta Juu; kobiseb alatasa nigu vähja kot́t HJn; kobiseb na et ei kuulegi KJn; Sea jõḿm, kasva viil, siss kobise Hls; ku tõne vi̬i̬l kobisess, siss `ütle mis sa pimme võlsit Hel; mis sä taah kobisõt vi̬i̬l Räp || (loomade häälitsusest) siili siga kobiseb `pöösa all Khk; mesilase emä kobiseda seal [taru] sees na `kangeste Mar
3. kihisema, kobrutama; korisema mis läheb `kiesima, ta (piim) on apu ja kidiseb kohe ja kobiseb sedasi Kad; leeva, saia `käitus kobiseb Trm; leem on apu, kõik kobisema läind Plt; piim `oĺli tünnin joba tulitama lännu, kibisi ja kobisi Ran; mul kõtt kobiseb, näiss kas kõtust `valla lü̬ü̬b Nõo; ta pand `sisse muidogi mis üless aase vai [taina] kobisõma (kerkima) pand Plv
Vrd kobisama
koer koer g koera eP(g koira spor Sa) M spor u T(n koir Puh), u Rõu; kuer g kuera Emm Mär Kei Jür HJn ViK Iis Lai Pil, g `kuera R(`koira Hlj, `koe- VNg Vai); n, g `koera Vai, `kue- VNg Vai, `koi- Hlj; koir g koira u V
1. koduloom, koer silidä `kuera, et kui sa `kuerale midägi `annad, siis kuer `tundeb sinu ärä; Olen `nindagu vana vigane kuer, kes kuhugi ei `kelba Kuu; `kuera `lähtä `karjast `lonka-`lanka VNg; sie `üellässe tige kuer õlema kel vali karv ja must `kurgu lagi Lüg; `Kuera ei `lastud `süämäajal `silmi `vahtida, siis pidi menema `kümmä `aastat vanemast Jõh; koera keele pεεl üheksa `ohtu (rohtu), kassi keele pεεl üheksa töbe Khk; Koer oksendab tuleb `ullu `ilma Pöi; punane koer vahib läbi luise aa = keel ja hambad Muh; Kuer kikerdab, santi ilma tuleb Emm; kaśs nä koerde käe olnd Rid; koerdel oo kõigil sabad `rõngas, ainult kui koer rumal oo, siis tääl põle saba `rõngas; ma ei saand mette koera perssetki (mitte midagi) sealt Mar; soldati näĺg või koera küĺm, see oo üks (sellest ei hoolita) Kse; Koer aab `ända, änd änna`otsa, ännaots `villa, vill ei viitsi Han; `lambad said `koera (koer hirmutas) ja tulid tagasi Tõs; Koõrdõ kärä‿mte maksa tähele `panna Khn; see oo naa liba koer, ei seesa kodos Aud; koera kõht krouksub nõnda kõvasti, siis tuleb `tormi; Aia iga kolm `aastat, koer elab kolm aia iga, obune kolm koera iga; Koera `perse `kooku tegema (vastus küsimusele: kuhu lähed) Hää; siitsamast viis [hunt] üks must koer ära Ris; sai koerast ammustada Kei; neli annab, neli kannab, kaks koera `tõrjujad, üks parmu pitsuke = lehm Juu; `soarmuse kuer pika kerega ja kollase `silmadega Jür; `üeldi kui kuer oksendab, et siis pidi `kurja `ilma tulema JJn; kui koer ammussab, põleta koera `karvu ja pane karva `tuhka `piäle, siis karva tuhk `võtma valu ärä; (nürist noast) si̬i̬ nuga kõhe `viska koera kätte Kod; emane koer piab `pulmi kaua, kolm nädälad Lai; si̬i̬ om äbelik lait́s, tõne pane või koerage pureleme Trv; tõise `vastu om ku koer, iuh auh, iuh auh Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä: kukk, koer ja kooliõpetei Hel; ega `ti̬i̬nder vanast midägi es `massa, talu koerast `peeti `rohkemb lugu ku talu `tütrigust Puh; istuss kui esänd, sõit kui saks, tallatass kui vanna `koera = vokk Kam; ää lait́s, lapik and, sapa vaja, vaĺmiss koer San; koera kotti ajama norskama Ärä nüüd tänä `üäsä akka `kuera kotti ajama Jõh; üle koera kaela ~ selja lohakalt `Põllutüöd võib ka üle `koera `selja teha Jõh; sain teisibä einad üle kuerakaela uńnikusse kua, vihm aga oli kohe kannul Kad; teeb kõik üle koera kaela Plt || Niitma hakates lõi peremees esimese ümmarguse ringi, öeldes: ma löö koera Kaa
2. fig a. (võrdlused) `Ninda `vastu`mielselt `uĺjub `teine tüö `juure, et `jusku kuer `karja; `seisis kui kuer, saba `jalte vahel IisR; sihantse suure kasuga lapse `kohta `eetasse: see kut suure koira poeg Khk; Köveras kut kuera kerp Emm; vigurid täis kui koer `kerpu Rei; Jusku koer `tõmmab kondi ja läheb (ei täna); Jusku koer einakuhja `otsas: ei sü̬ü̬ isi, ei lase teist `süia; Ädas ku koer kirikus; (keelepeksust) Jusku koertel końt käes närida Hää; poisid juoksevad nagu kabud kuerad `ringi Kad; Su jutt on just nagu kuera kusi VJg; kellel on isesugused `riided, see on nagu kirju koer Lai; petäb `niigu `koera kanika järele KJn; silmä äbi täis ku koeral Trv | (vaenulikkusest, riiust) `Justku kirp `kuera `perses Kuu; Kisuvad kui `kuerad `raibe `kallal IisR; ni̬i̬ eläv ku kassi ja koera, `kaklev `pääle kateksi Krk b. (ilmekad ütlused, vanasõnad, kõnekäänud jne) `Kuergi jääb `leivä ies vagusi; Ei sie kuer jänest `haugu migä vägise `metsä `aeda; `kesse `kuera sava `tostab kui kuer `itse ei `tosta Kuu; ärä `arva `kuera `karva, vahi `ammast VNg; Ega vana kuer valet `haugu; `Kuerale `kuera palk; sie [töö] on `kuera `muodi `tehtod, `kuergi ei `õksenda `pääle; Mida kuer ei nää, seda kuer ei `augu; Küll kuer oma `aavad lakkub, oma süü iest `vastutab Lüg; Küla`kueradki akkavad `naerma, kui nisukese `riietega `välja lähed IisR; lahe (lase) koer `kirku ta lihab viimaks `kantsli `pεεle ka Jäm; kust koer `süia saab `sönna ta augub Vll; Läks koera `kombel kodunt ää Pöi; Mida änam kueri koos, seda vesisem lake Emm; koera `moodi `kelkab mo kallal Mar; not́tisid ta metsavahel maha, kuer koa ei `aukund takka Mär; Koeral ikka koera `kombed Han; Kaua üks koer üksi augub, kui teine `vasta ei augu; Koer, keda kutsutakse, `õige mi̬i̬s tuleb isi Hää; noor koer äritab ja vana koer `salvab Hag; sittugu kõik küla koerad mo `peale, mul põle kopikastki `taskus Juu; kui oled üle kuera suand, siis suad üle saba kua JMd; kes seda `enne näind et kaśs ja kuer ühest süevad Kad; kurja naise `kohta `ööldi, et kuri koer kaitseb õue Plt; Kes koera ändä muu kerguteb kui ta esi Pst; ku sa üle koera olet `astun, siss astu üle ännä kah Krk | Ega kuer `karva ei `muuda Lüg; Koer `viskab `karva, aga ei `viska `viisi Hää | Enne seisab kuera kaalas makk kut senel taskus raha; mis on koera suus, see on koera `perses Emm; kava koera kaalan voŕss seesäb Kod | Omad koerad `kiśvad ja `leṕvad `jälle Han; Oma koera pureleva, oma koera lepiv kah Pst | Kuer `aukub, tuul `kandab Kuu; Tundis kohe oma kuera εε (häbenes oma laimujuttu) Emm; Koer saanud kondi suhu Trv | Käib mütmes peres päiliseks – on noh mütme pere koer Pha
3. pej (alatust, tigedast, riivatust inimesest) küll oled sa kuer Kuu; Ma teid `kueri ei taha nähägi Jõh; `tütrukud, `kuerad, `käisivad `laupä vana`poissi `irmutamas IisR; sihantse koiraga‿b maksa midagid kaubelda Khk; Oh sina äbematu koer oma tegudega Pöi; tema oo se pea koer; see oo ühna `püsti koer oma `tempudega Muh; Pole sene kueral änam äda midagid (haige juba naljatab) Emm; esmabä edeb, teisibä tige - - laubä laisk, pühäbä `püsti koer (inimese omadused vastavalt sünni päevale) Mar; `narris tüdruku ää, va `ilma kuer Mär; Minia on ämmaga väga koer Hää; mis valetab ja võtab, on nihuke koer ja keĺm Juu; Mis mul koeral äda, ma nagu vanajumala selja taga Jür; sina oled sie pia kuer JMd; küll on `kueri maa`ilmas ja `ilgeid inimesi Kad; assa viimane koer Trm; tämä koer ti̬i̬b vale `vekslid ja tükkä Kod; kis varastab, on koer ja keĺm Pal; varastab ja võtab salaja - - sihuke äbemata koer Plt; sa oled `püsti koer Trv; Paul `olli igävene koer latsest saanikelt; poig olna koerass lännu Nõo; om nuid ka, kiä `ausa inemise ommaʔ, kiä ei olõ˽koiraʔ Har; `Poiskõnõ ollõv jo˽hirmus koer, koolin ka oṕpi ei˽`viisvät Rõu; patt iks oĺl külʔ nail koirõl nii uĺlikõist `tsuśkiʔ Vas; sa olt `õkva pääkoir, sa olõ õi väikene koir eiʔ; sis mõne˽`poiskõsõ˽jäl oĺliva˽sääntse˽koiraʔ, sis tuĺlivaʔ tütärlastõ kaŕa mano Se || fig (kurjusest, tigedusest) Läks `kurjad sanad `kuertena `kannul Kuu; võttas `kuera `põvvest `vällä Lüg
4. a ulakas, üleannetu; kelm, suli `Kuerad `lapsed, `kuerad vanemad, `auta eläväd Kuu; Kuda sa `ninda kuer poiss õled Jõh; `koerad `lapsed tekköd `paĺlo `koerustükkü Vai; nii koer laps, seda‿b jöva `ükskid keelda; nii koiraks läind, p‿kuule midagid `keeldu änam Khk; Meite Seiu oo nii koer poiss kut vähegid veel veib olla Kaa; Poiss lapsed on elu aja koeremad olnd kut tüdrukud Pöi; Tede pojad mede `poõgõst koõrõmad Khn; Tema oli ikka elus old koer mees koa, valetas ja varastas Kei; mõlemad on ullud, teene on teesest koerem veel Juu; küll on sie poiss kuer, aga eks neid on kueremaid `vielgi Amb; poiss on kuerem kui kuer JMd; eks nied `ańdjad old koa kuerad, ükskord `ańtsivad [vaesele] mau`rasva JJn; see on üks piakuer inimene iga viguri `piale valmis Koe; `u̬u̬ta `u̬u̬ta koer laps, mes `koeruss ti̬i̬d Kod; üks koer noĺp on sial Ksi; ühed koerad kõik, põle üks koerem ku teene Plt; esä om koer, poig vi̬i̬l koerep Krk; ess siin ole `koeri poesikesi külläld Puh; koer `olli ta küll, aga meele ta koerestikku es ti̬i̬; aga koer mut́t `olli, es ti̬i̬ eli, ku mia taren käesi Nõo; ma ei ole esi koer, siss ei mõista pellätä tõist ka jällekine Ote; koir mi̬i̬śs, taalõ `piäsi˽küll˽kõ̭iḱ külä tiko `andma Vas || kui se va vihmane ilm on, ne (kirbud) on siis `uopis koeremad kui ne muul ajal on Ris; kes lehm `väega koer `olli, kes es kuule es `peĺgä karjust, tu̬u̬ `panti pääpõrnusside Nõo
5. üleannetus, vallatus; nali; sulitemp ma `tahtsi `koera teha Jäm; `Meitegä sõni küll `koõra tehtüd Khn; kis `koera ti̬i̬b, si̬i̬ `koĺki saab Hää; Leida utsitess vahel poissi, ku ta `koera tege, and valu Hel; edi`otsa `olli sõdse küll kui inimene konagi, aga peräst nakass mulle `koera tegemä, nakass `kraami talust `väĺlä `kanma Nõo; `koira timä tege `õkva süäme peräst Se Vrd koerus1
6. raskus kootava kalavõrgu küljes, mis hoiab võrgusilmad sirged kuer `pandi rippuma, luust `tehtud, üks kramm sies, et ois `vergu `silmad `sirged Kuu; kui `vörku kojutesse, siis pannasse koer `teisse `ääre, `teissest `äärest akatasse kuduma Khk; mõrra koer võtab silmad `kangele, kui sa kojod Muh; kene pεεl sa kujud, se on kalase ja vörgu all on koer Emm; koer `pantags εεrimese selma `külge, et peab selmad `sergus, et lεhe segamesi end Käi; võrgu koer kes selmad laiali oiab, koer `ambut pidi `kinni seal `selmas Mar Vrd koerus3
7. noodatiiva otsapuu nooda koεr, teine ots alumise kööve küljes, teine ots `peelmise kööve küljes, `keskel on auk, sönna pannasse see köis `kinni, millega `noota `väätesse Khk; [nooda] reite `otsas olid `kaikad, nee said koirdeks kutsutud Pha Vrd koerpuu2
8. osaline kihlusel miu mehe isa oli koeraks, siis koer ot́sib linnu ülesse, `aukus auh, auh ja lind tuli `peigme ja isame ette Juu
kohegi kohe|gi Kaa TaPõ Hel T V, -ki Hls T Kan Urv Har Rõu Plv, -ge, -geʔ Räp Se; kohi|gi, -giʔ Krl Har, -ki Nõo Krl; `koeki Ran Nõo(-ḱi, koeki) Ote Rõn(-gi) Urv; kojeḱi Lei
1. kuhugi a. (jaatavas lauses) Sa oled ennast täna nönda ontlikult riide pand – akad sa kohegi kaugemale minema Kaa; mõni villa salk jääb kohegi `kińni Pal; kui läheb kohegi, siis `vaatab ette, et kohe ta astub Lai; kui kederluu kohegi `vasta lü̬ü̬d, siss tuli `kargab siĺmist `väĺlä Ran; kui koheki mindäss siss peelitäss ennäst Puh; piibu pigi `olli rohiss, `panti koheki aava pääle, tu̬u̬ tei aava `tervess Nõo; ta om iks koheki lännu Kam; mõni istup löhvakile, tahap nigu `koeki vajoda Rõn; mõ̭nikõrd talvõl mõ̭ni käokirasekene om jäänüʔ kohegi tare nukka Kan; nu̬u̬˽`ku̬u̬lja `rõivaʔ viiäse˽tarõst ruttu `vällä ja, pandasõ˽kohegi˽kõrvaldõ Rõu; hut́il, mis kohege `perrä `pandaʔ Räp b. (eitavas lauses) mitte kuhugi lehmad [tõukasid] minu pikali maha, ei saa paegast kohegi Äks; oless ta siin oleva, ega ta siin `koeki ei jää Ran; `kaugele ta `koeki minnä ei saa, aga lähiksen iks õiendab; mõts `olli paks, koheki eläjä`lu̬u̬ma `laske es ole Nõo; aga tõne saesap man ja ei piśtä kätt koheki – tol ommava vana kinnilise käe Kam mõne om ärä älvatu, ei saa mitte koheki Ote; sinule ei tiietä `koeki `kirjä `saata Rõn; tu̬u̬ ei˽saa˽ka ilma priĺlitä koheki minnä Urv; kae varanõ varõss lät́s `tühvü, kis `ildass jäi, tu̬u̬ es saa˽kohigi Krl; tu̬u̬ lää ess kohegiʔ, `istsõ ku˽pada säńgüveere pääl Vas
2. hoopiski; üldse mitte; ühti siss arvassiva kõik, et täl piḱkä perä ei ole, et ega ta enämb ei jää, aga poiss es koole kohegi Ran; temä ei küüni oma `tarkusega `koeki Nõo; maja lagunõss välläʔ esi ei koolõ kohegi Har; tu̬u̬ jutt küll˽kohegi˽küünü üi inäp Rõu; `väega pikäle `haigusõlõ jäi, `mitmõss nätäĺ om jo ei paranõʔ kohege poolõʔ Räp; śoo tüü `laabu‿i mitte kohegiʔ `täämbä Se; ei kõlba kohegi mitte sugugi si̬i̬ on va roostetand puŕa aja `auku, si̬i̬ ei `kõlba kohegi Ksi; ku eläjälu̬u̬m koheki es `kõlba, üteldi küll laadel saab ärä `anda; mes tost kasu om, et ma kõ̭iḱ ti̬i̬ ja ole, ike ma‿i `kõlba kohegi Nõo naa kasuganahaʔ omma vällä `määnüʔ, naa ei˽`kõlba enämb kohegi Har; ta om ärʔ kosuno, ärʔ igänö, vanast `lännüʔ, ei `kõlba kohegi Räp Vrd kohekine
Vrd kohe3, kohegid, kohegil, kohegile, kohegina, kohkehe
koi1 koiüld
1. kahjurputukas, koi koi aja `riided `katki Vai; kuulab köveras kut villa koi; kui jahudele koid `sisse sugend, siis nad löövad `erne Khk; Koid on laua jalad nönda äe ajand Pöi; pole nii palju vara koa, et koid ää aavad Muh; koi närib löŋŋa `katki nago vätaks `noaga; `koide pärast peab `riided `välja `tuule panema Käi; koid `raiund `riided `kat́ki kõik Mär; Kaua‿ss jahud `seisväd, varssi koid siss Khn; koid aavad kasuka pialt villa nõnna ää Juu; maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse JõeK; palitu on `koidest `söödud Ann; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse VJg; koi aap kasugu naha ärä; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu Krk; sanna man `oĺli alumane paĺk `koidel ärä `aetu, siss tõeva sääld mao jahu Ran; igävetse vana `lamba naha, `koisit kõ̭ik täis Puh; langa om koil ärä `lü̬ü̬du; peräst `leibu, `pańti nu̬u̬ (koitanud) jahu `ahju, ku̬u̬ma käen koi suresiva ärä Nõo; `koise jahu sehen Kam; ku koi `riide läbi ajass, siss om ta otsan San; või˽ku oba rõivass om, `koisil är aet; Langa omma `koidõl t́säd́sele `sü̬ü̬düʔ; `koie täüs, `koijil läbi aet Har; koi aja `kaska `mulka täüs Plv; tubakut kirstu kaasõ vahele `pandaʔ, sõss ei lüüʔ koi rõivastõ sisse Vas; koiss(e) koitanud, koitama Jahud o `menned kaik `kompi, ei `tiie kas on kohe koiss vai; `Villased `riided kipuvad neh suvel igä koisse menemä Kuu; põhja `poole `lasti [puu] maha - - siis ei `minna koisse Kir Vrd kohi2
2. kitsi, ihne Moni on `ninda koi, et ei `raatsi `itsegi `süüä Kuu; Sene koi kääst ei saa `miski. `Ahnussega `ninda koist mend Jõh; koid vöi kitsid inimesed olid Mus; Vanuni läks mees igaveseks koiks Emm; Ei see koi raatsi omale osta sukka jalga ega võid lauale Vig; kuogib igalt puolt omale, igavene koi Kad; `to‿lli serände koi peremi̬i̬s, to‿ss anna midägi Nõo; Ta om koi, kes tõsõ koi paĺlas aja Krl
3. salalik, salakaval Sa oled ju seike koi et äi räägi eese asjadest teistele sönagi Kaa; elab nõnna vagasest, `jüśku koi tõne Trm; käib nagu koi, sõnagi ei laasu Kod; nagu koi aas vagaselt seda `aśja Lai
4. haiglane, vilets, jõuetu sii kaśs om är `nälgünü ku üits koi; ta olli ennegi jo `siante koi, nüid ei ole tat änäp ollagi; mõni terä koi om ka ike siin (aganate) sean Krk
5. teat nahahaigus ajas `siie `sormevahed keik täis - - siis sene nimi oli koi, naha koi VNg; koid on inimese ihu küĺles Jäm; ihunaha koi teeb inimese naha `valgeks, inimesel on koi käe pial Koe; Lamba koi lü̬ü̬b lamba naha sisse, sis aab villa maha Kod
kombats1 komba|t́s g -tsi reherull kombatsil olli raaḿ kah. tõne ots olli jämemb ja käib `tiiru. kombatsil olli obene i̬i̬n Ote
kopakene dem < kopp1
1. kulp äŕgaena `äelmil om saba takan, om nigu kopakese Nõo; Tõne `oĺli kopake sake söögi jaoss, suuremp kuĺp `oĺli vedelä söögi jaoss Rõn
2. (puu)kausike savi kopaksega `ańti lastel `süia Saa; kassi kopake Trv; kaupmeestel olli kirju kopaksid värmit lastele Hls; [pandud] kohegi lavva `pääle kopakse täis suppi Ran; kopakõnõ kummalõ, `si̬i̬mne śeeh śeǵähäse = tarõ ja inemisõ käävä śeeh, sa śeeh kõ̭õ̭ seḱät, käut sinnä ja sinnäʔ Se
3. tennisereket sääräne kopakõnõ oĺl, sinna tõnõ visaśs paĺli, tõnõ lei `tu̬u̬ga `vasta Har
kraapama `kraapa|ma, `kraapada R(-maie Lüg), kraabata Mär Hää Juu(-ua-) VJg Sim Iis Trm Äks, ipf (ma) kraabassi Puh, (ta) kraabaśs Urv; ipf (ma) kroabassin MMg, (nad) `kraapasid Plt
1. kahmama, krahmama, (endale) haarama se `kraapab `vilja VNg; `Katri `kraapas mult rättiku Lüg; `Ahne‿ku kurat `teine, `kraapaks igalt puolt omale kas vai `luuva ja labidaga IisR; krabu `kraapas tämä `sorme oma `sorga vahele; `kraapab miu kääst `vällä Vai; mis‿sa `kraapad teise eest Mär; `kruapa nuga oma `poole Juu; `kraapas ea kot́itäie `ounu VJg; `kraapab `pihku ja lähäb Äks; sul küined nigu kuĺlil `kraapasid mul nägu Plt; tõne `kraapap tõse iist ärä Puh
2. kraapsama `kraapas `küintega Trm; kaśs küüstega `kraapap Puh
3. `kraapas (hüppas) magamast üles ja läks Lüg; `kraapan (pühin, pesen) põranda `kiirest ära Iis
Vrd raapama
kraast kraaśt pl kraaśti (vahend villakraasimiseks) Vanast `oĺli suure `neĺlä `kańti `kraaśti. Suuŕ piḱk peńk `oĺli, pääl `oĺli neĺläkańdiline kraaśt nigu laud, tõne all, tõne pääl. Tol `päälmäsel `kraaśtil `oĺli pääl pulk keśkpaegan. Tõse`käega oieti pulgast, tõsega annast kui `kraaśtiti. Kos tõne kraaśt om `lü̬ü̬du, tuu om nigu kaśtike villa sisen Rõn Vrd kraas
kratsima `kratsima, Kul Kir Var, (ma) `kratsin R, kratsi(n) Jäm Emm Rei; `krat́sima Vll spor KPõ, Lai Ran Puh, `krat́sma Ran Nõo TMr San(-me) V( -mõ Krl), kradsima Puh Rõn, (ma) kra´tsi(n) (kratsi[n]), kradsi(n); `ratsima, Khk Vll Pöi Vig Kse Han, `rat́sima Kse Han Vän Tor Saa SJn, `rat́sma Var KJn Trv, -me Hls Krk, (ma) rat́sin (ratsi[n])
1. küüntega kraapima, sügama; kriipima, küünistama aga küll selg sügeleb, paneb `kratsima Hlj; midä sest pääst alalde `kratsid Vai; kaśs ratsib kääd veriseks; ta on oma naha `katki `ratsind Khk; Kõik teki ratsid ää, küün `tõmmab lõŋŋad välja Pöi; rat́si ja süka naa‿et veri oo taga Vig; mis sa ennast naa paelu ratsid, sa ratsid enese `lõhki Kse; `Kratsida ei tohi, küine viha lähäb `sisse Han; Sead akkasid üksteist na ratsima et põlnd kellegi aru PJg; akkas pääd `rat́sme Hls; Katekeste iks mõstass [lammast] üit́s piap kińni ja tõne kradsip Rõn; Ma‿lõ jala seere˽kõ̭iḱ süüdühädäga veritsess `krat́snuʔ Urv; kukalt ~ kõrvatagust ~ perset kratsima kitsikuses, nõutu olema; millestki ilma jääma `kratsid `kõrva `äärest, kas küsid `kõrva `äärest nõu Lüg; iline eläjas kratsib ikke perset Mar; krat́sin kõrva takka, ehk sealt tuleb aru kätte, mis ma teen Juu; kui `tarkus ots (otsas), siis akkas kukalt `krat́sima Lai; Krat́s kõrvatagost ja pidi `plaane, et mis nüüd tetäʔ Räp || fig Igaüks piab ise oma kärnad kratsima (probleemid lahendama) Hää Vrd krassima2
2. (linadest) a.  kupardama `Kuprad kratsiti otsast ää Jäm; läbi kammi ratsitasse `kuprad ärä Vig; kui [lina] sai kakutud, sis `rat́sijad mehed akkast `rat́sima. ja kui sai rat́situd, siis likku kohe SJn b. sugema; siluma ku suurõ˽peoʔ oĺliʔ, sõ̭ss `kääńti tõist `külge ja sõ̭ss iks krat́siti kõ̭iḱ läbi nii Plv; linno krat́sitass; krat́si ar lina pund Se
3. (maha, lahti) kraapima, nühkima; tasandama [hakkas] `rohtu `kratsima `kääga loomale Jäm; [lapsed] Söid neid (männikasvude) südameid. `Kratsist okkad pääld ära ja söid Rei; need (särjed) `kratsime soomusest `lahti Var; siss noid (puuanumaid) me `krat́seme ja, et nad ike `puhtass saava TMr; maad ägligaʔ tasatsõss `krat́sma Rõu; krat́sliga `kratsõt vai puhastit hobõst Plv
4. fig taga rääkima mis sa krat́sid `teisa taga Hag; nu̬u̬ (inimesed) muud ei ti̬i̬, ku kratsiva üits`tõisi, mia `tõisi `kratsi ei taha Nõo
Vrd kraatsima, krätsima
kravat (variante) kravat, kravat́, krava·tt, kraavat, kraavat́, kroava(t), krahvat́, karavat́, karavat́ka, kraba·tt, krabat́, kraabat, krapat́, `kraavańt, kravańt, kraevańt, krovat(-i) seina külge ehitatud lavats, pukkidele või pinkidele tehtud ase tien kravadi ülesse ka VNg; `ennemast õlid krava·ttid, nüüd on raud`vuoded Jõh; `seinä `külge `tehti `vuode, `kolme `sambaga, se oli krovat Vai; kroava põhi oli puuroam, `õĺgedega punutud Kei; kraba·tt oli pukkide pial, kraba·ttis magati Kos; ühejalaga kravat́, sie oli seina külles Sim; kravatil ei õle kõrislaudu, õtslavvad on küll; eks ta lesi kravatin Kod; kraavatitesse tuleb uut `põhku `panna Plt; Karjatse magasive kravati pääl Trv; paari`rahvil olli sängi, poesi ja `tüt́rigu magasiva kravatin Nõo; kravat́ pukke pääl, tõne otsa laud `jalgu pu̬u̬l, tõne pää pu̬u̬l, olõʔ sisen San; vanast `maati kravatidõ pääl Kan; latsõ ja `tüt́rigu `lamssi krabadi pääle magama Har; vanahn rehetarõn oĺl nulgahn õ̭ks krabat́ Rõu; Ma `vissi mütsü kravatihe Se || lehmasõimPuh Ote Lehmä kravati tuleva üless `tõsta Puh || õlgkott pane tu krahvat́t siia `säńgu San
kuivakas kuivak|as Kod/-ue-/, g -a Jür Plt; kuivaka|ss g -se Krk; kuivak Võn, g -a HJn, -u Ksi Plt Puh(-ue-)
1. kuivetu `seante kuivakass ja kõhnetu olli Krk; tõne om kuivak ja ädäline inime; ei ta kuevak ei ole, periss parass tubli mi̬i̬s om Puh; ta om `väega ärä kuiunu, ta om kuivak Võn
2. kuivavõitu ku [kama on] kõvem, siis o kuevakas Kod; kańni kuivakas mua, aga `istuda ikke ei või, teeb märjaks Plt; meil om kainu kuivakass su̬u̬ periss Krk
Vrd kuivakane, kuivakene, kuivalik
kummutus kummutus Võn, g -e Trm Kod; kummutu|ss g -sõ Võn San V(-śs Rõu)
1. topeltõmblus kummutusega teed püksireit ja undruka `siilu ja kos one lõegatud riie Kod; kummutusõga õmmeldass `amme küle ja käisse Võn; üts kõrd ummõldass, tõne kõrd kummutadass San; käüsse piät `panma kummutusõga, muido arõnõsõʔ `vällä; tanol hää laǵa kummutuss oĺl tettu, sis sinnä `vi̬i̬rde oĺ kiräʔ pant Kan; kummutusõ viiŕ Rõu Vrd kummutes
2. pealmine kord seinapalke na kutsutass kummutuss palgi kelle jo tala `sisse pandass Võn; kummutusõʔ `pańti jo tarõlõ `pääle Rõu; kummutuss paĺgi `pääle pandass paariʔ (sarikad) Vas
kuristik kuristi|k g -ku Jäm Khk Vll Muh L Ris Juu Kos JMd JJn Koe VJg Sim I(kuriśsik Kod) Plt Pil KJn Ote San Rõu Plv Se, -gu Kuu Trv Puh Ote Kam San, -kku Lüg Jõh; kuuristi|k g -ku Mär PJg Har
1. kuristik, sügav org `sohke järsk mägi ja org `jälle, järsk kallas, siis oo kuristik Tõs; Tä vajus sinna küine eina lademe vahele nagu kuuristikku PJg; ku sa kuristikuss kukud, `sinna sa jääd Hää; mõni inimene `langend kuriśsikku Kod; mää otsast `alla kuristikku kuknd KJn; siin ei tiiä neid ollev, noid kuristikke. siin `Repnä mäel om, lätt katsipidi mõts ja lätt suur ma˛`i·lma org üless vai kuristik Ote; kuristigun es saa elädä, niipallu kit́sass olli, es ole üttegi ellu Kam; Koiva veeren Siguväli kottal om mõ̭ni kol˽kuuristikku, ku säält `alla lähät, siss olõt vaĺmiss kah Har || suured kuristikud kohe porganditel sees, mut́id või kes ajand JJn
2. veeneelukoht, kurisu kuristikkud `jälle on - - `suodes ja `põldude sies Lüg; [loom] kadus nönda kui kuristikku (mädamaast) Jäm; suured kuristikud, mis vee ära `kiskuvad Rid; kuuristik neeläb vee `alla Mär; jões oli suur kuristik Ris; kuristikud, kus vesi niikui `alla sööb Kos; kuristikud, mis vie ära `tõmbavad JJn; kuriśsik on sügäv auk jõe kiänu siden Kod; madalad põllud olid, vesi `keeras nagu `joosis `keskele kokku, kuristikku Plt Vrd kurismik2, kuristes, kurisu
3. metsarägastik aa sinna kuristigu `siśse kari, üits ütel kuristik, tõne ütel laań, kuuse mõts mõlembil Ote; sääne räbästik, mõni `ütless kuristik Plv
kõlejass kõlej|ass g -a Kam Ote, kõlõ- Kan
1. kõva; halgas üits mõts om, üits puu om kõlejass, tõne kuus om räni Ote
2. suur, lahja taa om sääne kõlõjass hobõnõ Kan
kähen kähen M Ote San
I. adv
1. omanduses, valduses, kasutada ku rügä lõigati, egäl olli vagu (esi) kähen Hls; tal om kikke kähen (kõike küllalt) Krk; Õlut muudku uha ku aga kähen om Hel || tarvitusel si̬i̬ iki vaga ja vana obene, ken ütte`puhku kähen Krk
2. ajaliselt saabunud või vahetult ees tühü (tööle) mineku aig om kähen Pst; senigu `sinna saat, vihm kähen jälle Krk; sääl olli õdak kähen, pidi ma `ü̬ü̬sess `jäämä Rebäse `kõŕtsi; Nüid kevväi kähen Hel
3. mingis seisukorras, olukorras, mingites tingimustes vat nüid om alle peenike kähen; `püsti näĺg kähen Hls; naisel ollu irm kähen, et nüid ääd ei oole; raamadu ots joba kähen (lõpp käes) Krk
4. kätte saadud joba ots kähen (midagi on teada) Hel
5. mingi tegevuse mõjul täkk `irnun nõndagu mõts kõlanu kähen Krk
6. selge (millegi oskamisest) mis ta kõrra olli ärä kuulu, si̬i̬ olli tal kiḱk kähen; miul o viis päätükki kähen Krk
II. postp
1. millegi mõju, toime all rõõvass vihma kähen ärä abrasten; päev `otsa väĺlän tuule kähen Trv; lehmä kuuma päevä kähen, tahave `villu Hls; kästäss pääva kähen olla Krk
2. kellegi võimuses, meelevallas temä om - - mõrtsukside kähen ollu Krk; tõne `aaste olli ma jälle obese kähen, obene vedäsi `minnu perän Hel || sedä ei saa änäp oida salussen (saladuses), si̬i̬ om `rahva kähen Krk
3. kellegi tehes temä kähen tü̬ü̬ edeness, temä om tubli tü̬ü̬ inimene Hel
Vrd käen, käes
kälis käli|s Plt, g -kse Lüg Kos; käliss San Krl, g -e Kam; kälüs Lei, kälüss Ote San, g -e; kälü|śs g -se Har; pl käli|sed Kse, -ssed Lüg Muh Äks, -ksed Hlj RId Jür Koe VJg Trm, kälüsse San
1. mehe vennanaine, käli me õlime `kolme `vennässe, igäl ühel õlid `naised, siis nied `naised õlid käliksed Lüg; me oleme kälised Kse; käliste lapsed Kos; naised on siis käliksed, kui mehed on vennad Trm; tuu mul kälüss; [ma] `saie kälüsega kokku Har
2. naiseõdeKam
3. naise õemees, kälimees õlima `Jaaniga kälissed Lüg; mei olemo käliksed Vai; kui naised on `õeksed, siis mehed on käliksed VJg; minu sõsara mi̬i̬ś om minu mehele kälüss Ote; tõne tõse sõsare mihe omma kälüsse San
Vrd käli, kälitsed, kälüsk
käsi käsi g käe (kää, kεε), p kätt üld (käži Lei)
1. inimese ülajäse; labakäsi, kämmal suola`tüükad on pisikesed `nüplikud inimese kätel Jõe; Ega sa oma `rakvere (vasema) `käägä minu parema kää `vasta küll tüöd ei tie; Käsitä `kiskub, valuta `vingub, jaluta `juokseb = tuul; Kääd kui `käiä `vändäd (lühikesed ja kõverad) Kuu; võttab kää ~ käside `pääle; `Lõikab `lääväku `kääga `leibä; Kääd `komparas (sõrmed kronksus); pisikesel `lapsel `prisked kääd ku kakkud Lüg; `nuored inimised `ulguvad ikke kää alt `kinni Jõh; `Rahvast oli vähe kuos, ühe käe `sõrmedel lugeda IisR; kääd on `kohmas; midä sa `plaksudad alalde oma käsi Vai; kuulab (konutab) käsi pöse all pool `pääva renni `juures; `sääma kää kinnas Ans; käsis nii külm Khk; Kääd on nii pakatand, nahk on nii kõva ja `karme; Äi siis saa änam toas käte vahel `miski teha kui juba adr `väljas; Mõne lapsel oo kääd `sündides `randmest sandik `valged, `ööti: surma `kindad kää, sureb noorelt ää või soab pailu teisi matta; Käsi nagu suur lasn Pöi; pisike käsi nagu `varblase jalg Muh; oh taal oli ää meel, pani kaks kätt kogu ja tänas ninda et Emm; kääd vaheliti Kul; ja mõned olid siis `tehtud naĺlakad, sured vasakkää `luśkad, et siis ei param`kääga ei `saagi seda `süia Lih; Käed nagu küpse karduled ~ lehma nisad (saamatu) PJg; lapsele õpetase `käśsa `risti panema Tor; Käed jusku sia sõrad (mustad) Hää; mehed `trampisid sis pärastiku puha, ikka ükstese kääst `kinne Ris; `ańdis (lõi) lapiti `kääga Kei; käesime temaga käsi oli kääs; oli `vandund sedasi: kui ta piaks `süńdima, olgu ta ilma käsita ja ilma jaluta Juu; kui `kanda sai kokku `teisi (viljavihke), siis ikke sai üks `kaendla ja teene kää `otsa Amb; tema kääd on alati rusikas (ihnus) Koe; mul lõi nari kätte VMr; kui pahem käsi sügeleb, siis saad raha, kui parem käsi sügeleb, siis annad raha `väĺla; tugeva `käega mies, `raske rusikaga Sim; Meister laiutas kua käsi, mõistus õtsas Trm; [külm] nõnnagu su̬u̬lvesi `lõikab, akab kätte; kui lapsele esimess kõrd `särki `selgä `panna ja pahema käe kädis enne `pantse, suab pahema ~ pahama käe mi̬i̬s; kisendäs ja palus käed-küüned `püśsi Kod; siul oo kardule pudrust käe, ei viisi nõud näpu vahel `kinni oida; käe musta ku kooberti; kate käe kanik ~ kikk (õhuke leivaviil) Krk; kui karvatse käe, siss olna ää mesitse õńn; käsi puusan nigu potil kõru küllen; kõnnib nigu parun, käe `perse pääl, oless ta `lilligi liigutass; kõ̭ik peeniksed ärräd, ja tuleva miu inimese`mulda käest kätte teretämä Ran; sul om ni̬i̬ käe nigu lehmä nisa jälle, ei pia midägi `kinni Puh; mul käe om sandiss lännuva, ei jõvva enämb `lehmä `nüssä; pua `olli kaalan ja muhve `olli `ümbre käte; miu käsi om jakust väĺlän; temä kätel oĺli nii suur käbedus; võta nüid sääld kate `käega, kos sa üte `käega `pannu oled (öeld, kui miski on kadunud) Nõo; pane käe ruhmikule Võn; ei ole `jõudu käte seen Rõn; ma `tõmpsi tedä `käega, et tulõ˽siiäʔ Kan; Kel laǵa hääkäe päḱk om, tu̬u̬ saa `ausa mehe Urv; kes ää suuväŕgige - - tu̬u̬ oĺl käśsigõ kõva `tühvü kah; ma ti̬i̬ uma katõ käe ja `kümne sõrmõga Krl; käe`ju̬u̬ni pääl ollõv kõ̭iḱ inemise elu `ülhlen; miiśs `ku̬u̬li mul käśsi vahõlõ; ma ei või enämb medägi tetäʔ umist käsist Har; Esi˽`peeti [vikati] kandsust kura `käega˽kińniʔ ja hüä `käega tõmmati lastuga vikadi terrä; ku `paĺla `käega [söögilauda] pühit, tulõ `puuduss; Es hää käsi tohe ei˽teedä˽miä kura käsi tege; käśsi otsahn um rassõ [kanda]; ei olõ˽kätt ei˽`jalga, esi ilmamaa tark = kell Rõu; mõ̭nikõrd oĺli˽käeʔ nii ärʔ ramõhtunuʔ, et või es üless `nõstaʔ; ei ti̬i̬˽käeʔ inäp midägiʔ, vana olõdõʔ; käsildä ja jaluldaʔ, a üle ilma tark = kaal, `minka kaalutass Vas; täl om `kangõ˽käeʔ ku soel (abitu, saamatu); taa‿m käsist vigalanõ; kuŕakäe tü̬ü̬miiss (vasakukäeline või oskamatu); `suuga tege suurõ liina, käśsiga ti̬i̬ ei käo pessäge Räp; ma˽lätsi - - `paljide kässigaʔ; kid́si käeh; ḱäut pümehhuisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; tuĺl ilmalõkiʔ käeʔ kulakuh; võt́t latsõ käśsi pääle Se || [kui liiga palju nõutakse, vastatakse:] egä mul `kaksi käsi ei õle Lüg; äga mool pole kahed kääd et ma nii pailu pidi `jöudma Khk; ega mol põle kahesid `kässa mette Mar; ega mul ometi `neĺla kätt ei ole KJn; ega mul katte `paari käse ei oole Krk; ega `mullegi `kolme kätt ei ole Ran; ega mul ei olõ `kat́si käśsi eiʔ, üte˽käe ennede Har; kätt andma kättpidi teretama või jumalaga jätma; kokkuleppe kinnituseks, leppimiseks kätt ulatama tule anna külale kätt ka Vll; Ole mees, anna käsi, lepime ää Pöi; ta `ańdis kätt ja lubas `kińdlasti KJn; anna mul käsi, siss jääp `kindless, et sa miul tulet Krk; sääl om kolm `keisret lepitust tennuva ja üitstõstele käe `annuva Ran; Ei anna ma sullõ kätt, sul om käsi kärnäh hum Plv; Tuu jutu pääle maʔ anni uma käe ja kaup oĺl kuuh Vas; jät́t jumalaga, ańd mullõ käe Räp; teretät, annat käe Se; kätt laksama ~ lapsama patsi lööma tule onul kätt `laksame, onu and `saia Krk; kiä medä ańd latsõlõ, siss `üĺti et `lapsa kätt kah Har; käden ~ käe ~ käeh(n) ~ käen ~ käes ~ kähen 1. peos, käe otsas Kui vähägi igä nuga `oskas joba kääss pidädä siis hagati vähikäsi `paatisi `vestämä Kuu; Ää otsi vetit, veti on mo käe Rei; suur pitk vits `olle kεε; kui `vörku kududakse, siis oo kalas ühes kääs ja hui `teises Phl; kubjal ja `keltrel oli paju tümikas käe PJg; mul oli veki kibo kää, natoke `marjo ka sies Ris; nää, kaks naist lähvad, pakid kää Ann; igal oma puulusikas käe Kõp; mõõgad on neil kee sis `tahtnd mõõgaga `lüia Vil; `oitke, `pernane tulep, vemmel om käen Puh; tõesen käen om vikati lüsi, tõesen käen om käsiläne, siss keerutat Nõo; ari om pengi küĺlen `kinni ja [lina]peo om kähen Ote; ma˽tuĺli lehmägaʔ, lõ̭ig oĺl käehn Rõu; väits um alati kurah käeh Plv; vaŕs oĺl puust, tu̬u̬d hoiete käeh Räp; krandaśs om käeh Se 2. labakäe, randme või käsivarre ümber, labakäe või käsivarre katteks olema kui `kindad on kääs, sis on sue Jõe; kää võru on kääs Jõh; `antskad kääs Vai; `käised olid kääs, nied olid vist `väĺla õmmeldud Kos; ohakaid kitkuti kinnas käes Trm; käetuĺbid one käen, tuul ei lõhu nõnna käe `selgä ärä, kui võtad kardulid Kod; mul˽`kinda käeh, mullõ ḱulm ei olõ Se; käde ~ kätte 1. pihku, käte vahele, käe otsa üks läks `parsile, `toine ans maast [viljavihke] kätte ~ käde VNg; ei saand midägi käde, `miska oliks `viskand Vai; kui kena `kaika käde saa, lähe [ussile] kallale ja anna `pihta ka Mus; vöttis ohjad tugevast käde Vll; aerud kätte ja `tõmbama Muh; näppaja inimene, tea mis käde kahmib Rei; võtame rähäd käte Vig; võta laps oma kätte, oia süles iluste PJg; ma võtan korvi kätte Kei; isamees `ańdis viinapudeli pruudi kätte Juu; ma‿i või anguvart kättegi võtta VMr; `murtsin metsast ia madjaka kätte, muidu kuerad tulevad kallale Kad; tämä ei võta kurikad kätte Kod; nii `paĺlu kihulaisi `olli et, mia es saa muedu tulla ku `võt́si lepäossa kätte, tollega `laŕpse Nõo; pruudilõ `ańti siss luud kätte, siss `pańti pruut́ tarrõ `püh́kmä Võn; murrõti säält [leiva] küllest `peoga egäle ütele oma tükükene kätte ja sü̬ü̬di Ote; `mõtle laits võtap luśka kätte ja mulistap pääle `sü̬ü̬ḱi Rõn; Üt́s nakass [kangast] `nitsele pandma, tõnõ and takast `langu kätte Urv; võta nui kätte, ussõn om `nilbõ, muud́u satat mahaʔ Har; väits ei˽saa˽`häähä kätte kunagiʔ Plv 2. labakäe või randme ümber, labakäe või randme katteks panema mie panen täguskad kätte Vai; `palju käsi `ollid `kirkus, seal es `panda `kindud kätte Muh; tämä ei tee sukka ei kinnass, õmal ei õle `kindid kätte `panna Kod; käe tuĺbi, ku kohekil ti̬i̬ pääl läits, siis `panti kätte Krk; `surnu meesterallõ alasi [pandi] `kinda˽kätte ja küpäŕ pään Har Vrd kätte; käest 1. peost, käe otsast püt́t kukkus käest maha Muh; `tõmmas kääst `lahti ja pani `irmsa valuga teśte rukkisse VMr; tuul viis rätiku kääst Plt; kivi `anden üitstõśte käest üits üte kätte tõine tõise kätte sõni ku lossi manu Krk; kaśs tõmmass mul `karna·psti lihatüki käest ärä; poosil `olli raamat käest ärä `võetu Nõo; `katlakõnõ libahtu käest `maaha, lät́s `kat́skiʔ Rõu 2. käte ümbert Ta vettas `kindad kääst Kaa; [võtad] `kindasõrmist `kindi, kui sa kääst ää `tõmbad Muh; ma `tõmpsi `kinda käest mahaʔ Har 3. (lisasöötmisest laudas) sie (lehm) on kääst `süödetud Lüg; keda nied `luomad `karjamalt `saavad, käest `anna muudkui `juure IisR; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst Khk; loomad oo käest saand, karivad ja keppovad kojo Mar; sügise saavad loomad käest Tõs; kui `rohkema `jälle kääst anna, eks siis suab napi pärast üheksa [liitrit piima päevas] KuuK; lehmäd saed käess, ańnid üväss `piimä Kod; kaśs on `õppinu käest `saama Äks; ku na (sead) muan käüsiv, käest `anti ka vähä lakatsit Krk; käest andass ommuku varakult ärä Hel; miul om niipaĺlu käest `anda, et ei ole vaja `lu̬u̬me nii vara `väĺlä `aada Nõo; vanast `laśti `lu̬u̬me kah keväjä kulu `pääle, kui enämp midägi es ole käest `anda Kam; śjoo elläi õ̭ks om saanu käest, śjoo olõ õi `huupi illośs Se 4. (koos adjektiiviga viisiadverbina) ei sie ole `raatsind `kergest kääst raha ärä `anda Kuu; `kangru kaŋŋaspuid `eetase nönda vähest kääst olavad Khk; Mis kergest kääst saadud, see kergest kääst läind ka; See reha oo ka üsna jämest kääst tehtud; jahu oli püsut napist kääst Kaa; Kergest kεεst tehet (kiirustades, lohakalt) Emm; käest saanud napsi võtnud Jutt soras hüäst, sie oli vist vähä kääst saand Kuu; ta täna käest saand Mar; käest kätte ühelt teisele suur kepp käis käest käte Vig; kiva `antud kääst kätte, kui kedagi ehitatud Lai; tüdruk käind kääst kätte Plt; ega meil tunnistajat es ole, miä käest kätte anni tolle raha; kudass meie vanast eläsime käest kätte (üksmeelselt) Nõo; tiiät küll, ku üt́s asi käest kätte käüse, sõ̭ss täl ei olõʔ `õigõt `kõrda Plv || [rukist]`lõika käess kätte, siis‿o tasane si̬i̬ esi Kod; ei tohi üitsütest ette minnä, piäp käest kätte `põimma Nõo; peost ~ suust suhu, käest kätte 1. (laristamisest) suust suhu ja kääst käde ja palavald `perse Emm; see läks üsna peost suho ja käest kätte Mar; eläsiv nindasa·ma peost suhu ja käest kätte Krk 2. (üksikasjalikult) räägi ehk `näita soole suust suhu ehk kääst kätte, aga sina aru ei saa Mär; ta räägib `talle suust suhu ja käest kätte KJn; omast ~ oma käest 1. endal olemas Iess ora, `keskel kerä, taga `käärid omast kääst = pääsuke Kuu; `astri `taimed õlid oma kääst võtta Lüg; si‿`asta (tänavu) omast käest leib Vai; Koorm `oksi `talve koju tuua, regi omast käest Pöi; Obo `raskõ pidädä, aga üsä iä kua, ku ta omast käest võtta ond Khn; Egas vanasti kedagi ostetud, kõik suuremad assad olid omast kääst Kei; mis viga `süia kui suu omast kääst Trm; saeva rubla kaitskümmend kopika päeväss, sü̬ü̬k `olli omast käest Ran; oĺl iks `hindäst vai umast käest võtta Räp 2. enda poolt `kieräb `tõisite `uopis sene juttu, paneb omast kääst `juure Lüg; Omast käest ma‿i `anna punast koppikatki IisR; linnast `toodi vörgulinad, käbid tulid omast kääst `panna Pha; ta lubas `mulle `soola omast kääst `anda Juu; `tehti ise oma kääst `küünlad VMr; säŋŋi pidi peigmes oma kääst tegema Kad; poiss lubass omast käest `suhkru `tuvva, et keedäme `mu̬u̬si Nõo; omast käest ma `masse siss iks `rätsebäle tu̬u̬ `kaska ummõlusõ raha Ote 3. oma kogemusest Omast käest tiad, `paĺju suppile `suola `panna IisR; `tiatsin seda juba omast käest Plt; käega ~ kätega 1. käsitsi egä siis õld `angusi egä siis õld midägi, me käsidega lahutasima [sõnnikut] Lüg; se on käsigä `kuotu ja `poimitu Vai; rukiõled [katuse tegemiseks] `peavad olema kätega niidetud, et `vihku võtta saab Mih; jahve kividel pidid `jahvama käsiga Hää; ega ennemalt masinad old, kõik `kääga õmmeldi Ann; esi`otsa sai [sõnnikut] ikke `kääga `laotada, a pärast akati argiga Pee; erne kisuti `käega Trm; pidi kikk kätega `niitmä ja `riismä Trv; leevä juur klopiti kätega `enne `kastmist läbi Nõo; Ku mina `lat́ske ja nu̬u̬r oĺlin siss puha `käedega tet́ti sedä tü̬ü̬d TMr; vanast `peśti kõ̭iḱ rihe˽käśsigaʔ; kõ̭iḱ `hammõ ummõldi käśsiga Har; käśsiga˽`peśti vili Rõu; mu `aigu `umbliva `rätsebä˽ka vi̬i̬l `käegaʔ Vas || sul om õks lihm paĺlu rammutsõp ku mul, sul om nigu konagi `üt́si käśsiga peet́ Har 2. kättpidi `jätsid `kääga jumalaga Jaa; Tennäs käega Räp; oma käega ~ kätega 1. ise; enda tahtmise järgi joulute aeg saab oma `kääga liha vötta, muul ajal `anti ikka jau pärast Ans; oma kätega tehtud Khk; tal ikke `leibä oma `käega võtta (on teistest sõltumatu) Mar; liha `ańti nagu kuke noka täis, ega oma `kääga `tohtind võtta Juu; ta on kõik nied `uoned oma `kääga teind VMr; surm ei ole oma `käega võtta Ran; panõ noʔ uma `käega paigalõ, säält om sul hää võttaʔ Har; Võtaʔ õkva uma käega, sõ̭s ei olõ peräst nurisõmiist Räp; oma käte (ja) pihaga ~ pihtega füüsilise tööga tämä õma käte`pistegä (pihtadega) tiänib `leibä Kod; oma käte `pihtega tegime [kõik tööd] Vil; mõni leśk naene käte ja pihage toit ennäst, kel `kustki muud `sissetulekut ei ole Hel
2. fig Asi `olgu aus, käsi `olgu puhas ja inimene `otsekohene; Käsi `puusass, täi `pungass (laisast inimesest) Kuu; Kui käed `käivad, siis vats `naurab Lüg; kääd `tieväd südäme järele, `eigä südä tie `kässi järele Vai; käte varal, oma `kümne küisega piab `toitama oma peret Khk; Kuidas sa ometi nii `ilma kätteta oled, äi sa `jäksa mitte üles `tösta, mis sool maha kukub Rei; Kelle käed sitaga, selle suu saiaga Hää; Mis ma annan, käsi tühi, teine paljas Ris; mina ei soa `sõnna kedagi parata ega kätt ette `panna (takistada) Juu; Kellel kääd, sellel kalad, kellel jänu, sellel jalad Amb; käsi on `kergem kui kohus (hõlpsam lüüa kui kohtusse minna) Trm; ärä pühi õma käsi minu `külge (ära puutu, ära löö); `ju̬u̬mine läks nõnna suuress, et tämäl aga kaks kätt (jäi vaeseks) Kod; käsi avits kätt ja jalg avits `jalga [öeld] ku tü̬ü̬ manu `rohkep inimesi tuleve Krk; käsi olgu puhass `võõra varast ja suu võlsist tühi Hel; südä täis lääb, siss `tõmbap käest (lööb) Nõo; Käsi puusan, täi pungan Urv; Käsi enda poole kõvvõr (ahne); `pernaasil om kõigil käe tü̬ü̬d täüś; käeʔ `tü̬ü̬ga kińniʔ Har; aitu·mma, küll mä küünü, mul pikk käsi Räp | Mis pahemb käsi tieb, paremb käsi ei pia `tiadama (mehele ei ole vaja igast asjast aru anda) Lüg; ega vassak käsi seda või teada, mis param käsi teeb Juu; Kural käel olõ õi˽vaja teedäʔ, miä hüä käsi tege Rõu; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejä Lei | [Omatehtud esemest öeld] Mes käsi tege, sen kaul `kanda Kuu; midä käsi tieb, sedä suu süöb Lüg; kudas käed kärnatsed teevad, nii perse `vaene piab Aud; Mis käed kärnased teevad, küll perse peenuke piab Hää; kuda käsi ti̬i̬b nõnna kaal kannab Kod; kud́ass käsi käänäb, nõnda piht piäb Ran; Nigu uma käsi käänd, nii uma perse pedä Urv; Miä uma käsi käänd, tu̬u̬d uma kaal kand Rõu; käsi täis keretäis mia nakassi `vasta, siss `olli miul käsi täis; laosut sa sõna `rohkemb, om käsi täis Nõo; käsi pikän (mangumisest, norimisest) opetaja oodap kirjutuseraha, käsi pikän Puh; ega joodik ei `keelä et, ärä anna, iks käsi pikän et anna Rõn; Käsi pikäh (tahab igalt poolt midagi saada) Räp; käsi peseb ~ mõseb kätt ~ teist (vastastikusest abist) `Toine käsi peseb igä toist Kuu; Käsi `pesso kätt, siis `saavad molemad `puhtast Vai; teine käsi peseb ikka teise kää `puhtaks Vll; üks käsi peseb tõiss Kod; käsi mõsep kätt, ku sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; käsi kätt mõsk, mõlõmbaʔ oma üte `valgõʔ Se; käed kõhus laisk siruta kääd kõhust `väĺla (liiguta kiiremini), siis lähäb töö Lai; temä oiab käed kõhus KJn; ei saa käse kõtust `vällä Krk; käed ~ kaks kätt kõrvas ~ töllus ~ vaheliti tööta, tegevuseta `Töllus kättega `seisab IisR; Mis sa vahid kääd vaheldi, kut va laisk inimene Kaa; võiks jo kaks kätt vahelutte seista Muh; seisab `peale käed `kõrbas, eks sa tee koa kedägi tööd Mar; `varda kot́id olid kellega `vardu sai kududa, ega sedasi põln, et sa köisid kaks kätt `kõrvas Aud; seesab mutku kääd kõrvas, ei tee kedagi Plt; käed taskus ~ karmanis id rahvas pańd kat́s kät́t `tasku, lätsivä˽Venne`maalõ Räp; ḱäu käeʔ karmanih, naańe tege [tööd] Lut; käed kihelevad ~ sügelevad 1. (virgast) kääd sügelevad töö järel Han; Temäl käe nigu sügelevä tüü järgi Nõo 2. (riiakast) Käed sügelevad, tahaks `sellele pikki `kõrvi virutata IisR; Kääd kihelevad, äi või `olla Pöi; Kui kääd sügelevad, siis tahvad teise kallal `minna Han; (nagu) teine ~ oma ~ hea ~ parem käsi (abilisest, ka tarvilikust tööriistast) sie laps on mul nagu `tõine käsi Lüg; Koduväi - - on `mulle paremast käest IisR; See [inimene] on ju änam kut oma käsi Pöi; mo param käsi läks ää kõrvast Mar; laps on mulle juba teisest kääst VJg; miu esä `olli `väega laisk, mia olli nigu tõene käsi täl Nõo; tütäŕ om mul alasi kuʔ ää käsi `käskõ Krl; śjoo lat́s om mul kui uma käsi; tuĺl mullõ kui tõõsõst käest Se; kätt pikem ~ pikemaks abiks Sa oleks juba kätt pikemaks olnd, aga lähed `jälle ära Rei; [lat́s] um joʔ pikemb kätt Plv; niguʔ uma käsi olõss uman käen (hea läbisaamine) Räp; kätt (koos adjektiiviga) 1.võitu, -poolne vabadikku `naised, nied olivad `kehva kätt (vaesed); sie oli `piendlast kätt (väikesevõitu) VNg; rumala kätt inimine; `vaivast kätt (viletsavõitu) mehed oma `tüögä, `uhket kätt mies; sie `naine õli ka ise `niskene vähä `kerget kätt (kerglane) Lüg; `uonuke inimene, `veikest kätt, `lahja Jõh 2. (viisi- või hulgaadverbina) `Laapima, sie o `kerget kätt `vaide üle `tembama, `olgu `pühki˛ess vai `pessess; `Lüüä heneläss `külgi vai `puusi˛e `müädä tugeva kätt üks hüä plaks; `Esteki [vajutas] tasa`hilja, sis vähä`haavalla tugevamba kätt; Vade neid `norssisi o küll meress `oitegi tugeva kätt ja kohe ilusad `suured ka `teised Kuu; kätt ~ käsi (ära) andma kihlama annab kεεd εε, `kehlab ennast Emm; keisid kirikus kätt `anmas Mar; sel pruudil on ju käsi ~ kääd ära `antud VJg; kätt lööma ~ vedama 1. kihla vedama `lüöväd kätt kõhe, `kumma valitsus `õigest jääb, `kumma valest Lüg; `löömi kätt kas korvi ölle `pääle vöi poole toobi viina `pääle Emm; `viame kätt, et õige on Hää; lööme kääd selle `piale, et sa võedad Kos; muidugi `jälle käśa lõivad, et tema ujub nii `kaugele Lai; löönuva käe, et temä sü̬ü̬b konna ärä Ran; Ants üteĺ: olguʔ sõ̭ss toobi kulla pääle ja `leiväʔ käeʔ kokko Räp 2. kokkuleppe, tehingu kinnituseks kätt andma kaup on `kindel, lööme kääd kogu Vll; obo oo ostetud, käed oo `löödud, liik oo `joodud Mar; me lõeme selle `peale kätt, et ta lubas `truuste `anda Juu; `tõutasin kätt `lüies, et sedamaid ma tien VJg; käeʔ `lüüdi joʔ kokku, kaup om tett Krl; `lü̬ü̬di käsi kokku, siss maśs `ośtja `müüjäle raha kińniʔ Har; jutt om aet, käsi ĺüüd Se 3. kihlama keisid kirikus `kässa `löömas Mar 4. (imestamisest) Seike asi paneks igaühe käsi kogu lööma Kaa; Löid kahte kätt kogu Emm; tu̬u̬ löönu ike katte kätt kokku, et või õnnistegijä inimesekest Nõo; käsi kokku panema kihlama nüid on kääd kokku `pandud, `ööldi siis kui isamees `issameie `loetud sai, siis akati `viina `jooma Juu; käsi lahti ~ valla ~ koost ära lööma (kihlveo, kokkuleppe, tehingu tunnistaja poolt) üks lööb käed koost ää Muh; kui `kihla lõid, siis lõid kääd kokku, käämees lõi kääd `lahti Juu; Me leime käe. Ants om tunnistaja, temä lei käe valla Hls; kui millegi `pääle lepiti, siss `oĺli tunnistaja man, kes käe `valla võt́t Nõo; kätt kaema ~ katsuma ~ vaatama ennustama `mustlane `katsub kätt, `ütleb kas saad mehele Lüg; siin oli üks Tuavet, tema `voatas käsa Kad; küll `õlpsa raha`ti̬i̬nmine, kaeb kätt ja, jälle viis rubla Nõo; ma kai su kätt, kas sul om `õnnõ Krl; `aŕbda kaie ḱätt kah Lei; käed ~ käel ~ kätel ~ käsi käia ~ liikuda laskma kiiresti töötama `kõikide kääd käigu, aga meie tüö `jõutku Jõe; `naised lasevad kääd `liikuda Lüg; Kes ikke jõudis kässa käia laska, see korjas ikke õhtasse ulga marju PJg; `laske aga nüid `easte kääd `käia, et jõuame selle töö ää teha Juu; lase käsi ~ kääd `käia, tie `kärmemast VJg; lahe kätel käedä, et ei jää `uimama Kod; ti̬i̬ ti̬i̬, lase kätel kävvä Hel; tu̬u̬ käsi käib sul, `õkva nigu üits lind `lendäb Nõo; lasõ˽`ḱävvu ḱäel Se | Kätel valu `anma Han; käed käima ~ tööle panema tööle hakkama mis sa muidu kuulad, pane kääd `tööle Khk; ma panin oma kääd `tööle ja akkasin `peale, nõnna et see töö pidi `tehtud `soama Juu; Pane aga käed käima, mis sa ootad Tür; Pange käe `käimä siis saade ennembide õdagule Nõo; käsi ~ kätt (töö) külge ~ manu panema ~ pistma tööst osa võtma, abistama akka `juoma ja ei pane kättki tüö `külge Vai; Pole teist-kolmat oma kätt sönna külge pand Kaa; ei tema eese `käśsa töö `külge pista Mär; sinä ike pissäd käed `külge ja `aitad minuda Kod; pane käe `küĺge, mis sa vahit; ega `seismine ei massa midägi, pane käe tü̬ü̬ manu Hel; ma viĺläteräkse niidi, `kartuli võti, aga temä kätt `küĺge es pane Ran; laisk ei panõ kätt ka tü̬ü̬ manu Har; pane˽käeʔ `külge, naka˽`tüühü Räp | ei hakkagi sen kääd kuhugi `kinni (ei sobi ükski töö) Kuu; Nimepidi et ta tü̬ü̬s on, aga kätt `sirgu ei aja (ei tee) Hää; minu südä one nagu külm tämä pu̬u̬lt, ma en taha käśa `panna tämä aśja `külge Kod | Mu käe ei olõ vi̬i̬l võ̭õ̭ra vara külge lännüvä (ei ole varastanud) Räp; käsi külge ajama käperdama; lööma aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule Kod; (kellegi) peale ~ vastu kätt tõstma lööma ma põle küll kätt tä `peale tõstnd Mar; mina ei ole tema `vastu kätt tõst VJg; umma kätt ma timä `vasta `tõstnu ei olõʔ Räp; nagu käega ära võtma hetkega vabastama (millestki) nagu `käega valu ää `võetud Muh; nõnna nagu `kääga võt́tis ära [valu] VMr; nagu kätega tehtud ilus, korralik lill nagu kätegä testod Kod; kõik obese ilusa nigu pildi, `juśtkui kätega tettu Puh; taa‿m nigu käśsiga tett Räp; kätega selgeks tegema peksa andma Kui `muidu ei saa, siis `tiema vai käsidega `selgest Jõh; Teeme kätega selgeks Kaa; kätega rääkima lööma, kaklemaKaa; käega heitma ~ (takka) lööma ~ viskama ükskõikne olema; millestki loobuma lei `kääga sene juttu `pääle, sie jutt ei õle `õige jutt Lüg; Ta pole sest oolind midagid, eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ää pane tähelegi, mes nad `rääkväd, löö `käega takka Mar; `Kääga ei või `lüia kui `alguses mõni töö ei lähä Han; pärast lõin `kääga, ei tia, mis sie minu asi on VMr; tõene lü̬ü̬b `käegä ja lähäb õma ti̬i̬d Kod; ma `viska `käege ja lää ärä Krk; mes sä sitta kahitsed, lü̬ü̬ `käega, las läits Ran; `viska `käega, asi tettu, sulle temä `kraami vaja Nõo; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; ma hiidä `käega‿nõ Se; käega ~ kätega kaeda ~ kobida ilmne, päevselge si̬i̬ oo `käege kaia, et si̬i̬ võle om Krk; mitte ülekohuss kotin ei saesa, temä‿m `õkva kätega `kaeda ja `silmiga nättä Puh; Si̬i̬ om jo käega koppi Räp; käega katsuda 1. lähedal Puod on kohe nüüd meil `käägä `katsuda, ega `sinne menu midägi `aiga oda Kuu; Surm õli kõhe juo `kääga `katsuda Lüg; Kui kalad vee peal pesevad, on vihm `kääga `katsuda Pöi; oh see oli üsna `kääga `katsuda, pole mitte `kougel olnd end Emm; silmaga `nähtav ja `kääga katsotav LNg 2. ilmne, päevselge sie on `õige `käägä `katsuda, et näväd `vargad `onvad Lüg; see on `kääga `katsuda, et ta on varastand Juu; see on jo `kääga `katsuda vale Plt; nagu ~ kui käega äkki, otsekohe Nuo oli ia `tohter, nigu `käega `mõistas valu ära võtta IisR; nagu käega valu ää `võetud Muh; Tukkujatel õli uni kui käega pühitud Trm; (kahe) palja ~ tühja käega, paljaste ~ tühjade kätega 1. kingituseta, külakostita; pistiseta Ega sis `sinne peresse, kus titt on, kahe `palja `käägä `mennä Kuu; tämä ei tule `palja `käägä, alati tuleb kimp kääs, komps `kainlas Lüg; äi `meiteld saadeda `tühjade kättega kedaged εε Käi; Mis sa saksu tüh́ja `käega teretad, sellest põle abi Hää; ega ma siis ka tühjä `käägä mend, ma vein sinne värsket kala KuuK; ega tüha `käega ei `mintud [pulma], `võetas `kõike: liha ja `leiba ja võid ja `kõike mis `oĺli SJn; ma tulli si̬i̬kõrd periss `paĺla `käege, mul es oole midägi tuvva Krk; poig tuĺl kate `paĺla `käega, mitte midägi es tu̬u̬ Nõo; ma˽lätsi paljalt `paljide kässigaʔ Se 2. varanduseta mugu käsutedi inimese suure masina `pääle, mine kate `paĺla `käega Ran; siss `paĺssi küll, et jummaĺ saada˽tedä ka˽nii `paĺlõidõ käśsigaʔ, niu˽timä mi˽saat́ `paĺlõidõ käśsigaʔ Har; `paĺlidõ käśsiga saadõti inemiseʔ `võ̭õ̭ralõ maalõ Rõu 3. (kaitse)vahendita, relvata; tööriistata mis sa `paĺla `kääga `kuertele teed, kedagi kää ei ole Mär; lähäb `paĺla `kääga tigeda puĺli `vasta, võtt ometi `miśkid kätte VMr; `paĺja `kääga võttis [metslooma] kinni VJg; ma `paĺla kätega kaabiss ta üless mulla sehest Ran; kahe käega 1. kõvasti, tugevasti laits ois kate `käega emäst `kinni Puh; Tu̬u̬ um sul hää kotus, tu̬u̬st piä˽katõ `käega kinniʔ, `küüd́si ja˽hammastõgaʔ Rõu | mõni om nii ahne, kui mustikil om, siss kate `käega roobib `marju kokku Nõo 2. meeleldi, lahkelt katõ `käega˽võt́t `vasta Se; kahel käel 1. südamlikult jättis mind kahel kεεl jumalaga Rei 2. meeleldi, lahkelt Akuraad töömeest vetab egaüks kahel kεεl vastu Emm; see inime võtaks mo kahel kääl `vastu, kui ma läheks Ann; võtab katel käel `vastu Trv; kätel käsitsi paĺlalt kätel om [rukkilõikus] `raske tüü Trv; kätel ~ käte peal kandma hoidma, hellitama nii armas, et kannass kätel, pärast jätab maha, mine kus juudas Pal; ta kannass või kätel tedä ütte lugu Trv; ois oma `pruuti, oless tedä vai käte pääl `kannu Ran; kätes, kätesse 1. hoole, meelevalla all(a) tema kätes veel töö kasvab, aga teised ei soand akkama Kei; talu jäi päriselt `võerasse kätesse JJn; süda kohe rahul, kui tiad, et [loom] ikke `iades kätes on VMr 2. käte vahele, sülle Lat́s harinass sul `käśsi, sõ̭ss ei˽saa˽mant kohegiʔ; Ta‿m õigõ˽vaga `lambakõnõ, `käśsi harinuʔ Urv; kiä `käśsi harinu kaśs om, tu̬u̬ käü alasi inemiisil `riśti jalun `ńaugun Har; võtaʔ lat́s `kässi Se; käe all, käe ala ~ alla ~ alle 1. läheduses, lähedusse, hoole all(a); teadupärast ta on arsti kεε all Emm; tä suri ühnä mo kää all ää Mar; tükib [sirbiga lõigates] tõese käe `alla, ei taha kõvass tü̬ü̬d tehä Kod; uma käe ala panõ, `hindä tiiu (teadu) ala Se 2. ülevõimu, juhtimise, eestkoste all(a), vastutusel(e) `tõise kää `alle ma ei `anna `ennast; mies on `naise kää all, ei saa oma `rehknoga akkamaie Lüg; naine on ju ka mehe kää all Vll; ta sai ta käe all `vaeva näha küll Mar; tõõsõ käe ala olõ saanuʔ noʔ Se 3. tarvitusel, kasutusel see [tünn] `ammu juba kää all olnd, `kuskis vee all Vll; käe järele ~ järgi ~ perrä teadmist, tahtmist mööda; käepärast, kättesaadavale pane oma kää järele Lüg; pane eese käe järele ää Mar; Kodu mul kõik oma kää `järgi ja tuttav, mõjal kõik võeras Jür; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; Ristiema on teda oma käe järele kasvatanud Trm; sääsi kõik oma käe `perrä Ran || tämä (lahke müüja) käe järele lähäb lu̬u̬m edesi (areneb), annab `lahke `käegä, kellel vali kade käsi one, ei lähä lu̬u̬m edesi Kod || `Õmlus on mul `nüidki viel kää `järgi, aga eegeldus ei paśsi Jür; käe peal(e) ülevõimu, meelevalla, hoole all(a), vastutusel(e) `tallitaja kää pääl õli sie asi, tämä vei `aamid ja tõi rattad Lüg; Teine mees `maksis `kautsjoni `sisse ja võttis mehe oma kää peale [vangist] `välja; Kõigi kää peal äi kasu loomad Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja [ehitamise] `kauples `eesä kää `peale Mar; ma usun seda sinu kää peale VJg; ma võt́i uma ḱäe pääle `vällä Se; omal käel, oma ~ enese käe ~ käte peal(e) ~ pealt, oma ~ enda käele, käelt oma tööga; iseseisvalt, teistest sõltumata isa surd ärä ja poig siis akkand ka oma kää‿päl elämä; Külä eli henesä kääll - - sis jo `käüdi salamiste alade `Suome vahet Kuu; eläb oma kää pääl ja `toidab ise`ennast; lüöb oma kää `pääle, lähäb isa `juurest `vällä Lüg; lapsed olid oma kää‿pel `välja läind Khk; Noored pidada see kevade ka oma käe pεεle akkama Kaa; eks poeg `tahtend koa oma `käele elama akata Pha; käte pääl elama, ennast `kümne küinega `toitma Rei; ta elab eese kätte ~ käe peal, eks ta `nõnna saab, kuidas ta ise jõuab `teenida; ennäst käte peal `toetma Mar; lapsed on kõik oma kää peal, mul põle neist muret Juu; kes omal käel elas, eks see õld ikke omaette peremees; Kui õli sepatöö `seĺgest õpitud, siis akkas oma käe pial tööle Trm; mina ole arinu oma käe pääl elämä Nõo; Oĺl ka `rätsepä käealunõ, seenis ku joba uma käepäält nakaśs `umblõmma Urv; uma käe pääl õks eläde, kui päiv üle saa, ega tu̬u̬d `kiäki ei ot́si eiʔ Har; naaśs umal käel elämä Plv; Mari nakaśs `hindä kotsõlt elämä vai `hindä käelt Räp; timä eläss ummi käśsi päält, uma `ḱümne sõrmõ päält; uma käe‿pält sü̬ü̬t hinnäst Se
3. (iseloomust, käitumisviisist, toimekusest) hea ~ hüva käsi usk positiivse mõjuga, edu tagav tegutsemine Ma valitsen `sulle `põrsa, mul on ia käsi Jõh; menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; võta sa kõige `enne, sul on ikke ia käsi old Sim; kel one üvä käsi, selle käe järele lähäb egä asi edesi Kod; helde käega helde üks väga `elde `kεεga inimene Emm; anna `elde `käegä, et põrsas edesi lähäb Kod; tõene tütär om `eldede kätega Kam; Tiä om nii `helde `käega, et kõ̭iḱ viimätseni jaga `hindä käest ärʔ, sõ̭ss esi om nällän Urv; jõudsa käega kärme sie one `joudusa `kääga inimene, `kärmest tieb ja `kärmest lüöb VNg; kerge käsi ~ käega 1. kakleja, riiakas `kerge käsi `keiki `lööma Khk; Ta oli noorelt ikka `söukse `kerge `kääga Pöi; Ilmast `ilma käsi seĺlas, alati lü̬ü̬b `teisi, `kerge käsi Hää; ta on nii `kerge `kääga teist `lööma Juu; `kerge `käegä ja äkise vihaga Kod; Karla om `kerge `käega, pańd Jaanilõ katõltpuult näh́vi ar, es olõʔ asigi Vas; Mul om kerge käsi (ähvardavalt) Räp 2. virk täl oma˽`kergeʔ käeʔ tööle; tü̬ü̬ man piävä `kerge˽käeʔ olõma Räp 3. helde oli `kerge `kääga `andma Kos 4. kergemeelne, mõtlematu `ansi `kerge `kääga oma varanduse `vällä Vai; `kerge `käega `andis raha `väĺla Mar; kinnine ~ kinniline ~ kinninane käsi 1. ihnus Sie `kinninase `käega vanames, `uota sa, et `selle käest `keśki kedagi saab IisR 2. tal on kinnine käsi (töö ei edene) Kad; tõne saesap man ja ei piśtä kätt koheki, tol ommava vana kinnilise käe (saamatu, oskamatu) Kam; kinni(se) käega ~ kätega, käsi ~ käed kinni 1. saamatu üks `kinni kätega inime Jäm; Tal oo käed `kińni, ti̬i̬b tü̬ü̬d küll, aga si̬i̬ tü̬ü̬ ei lähä ta käe edasi Tor; ei saa akkama ühe `tüöga, `aeglane, nigu kääd `kińni Sim; si̬i̬ `seante `pehme `tü̬ü̬ge, `kinni kätege Krk 2. ihne, kitsi on üks `kińnise `kääga inime, oma kääst ta teese kätte terä ei anna; teese käsi põle `ilmaski `kińni ja on tal `kõike küll Juu; Mõnes talus õlid jälle peremees kui perenaine nii kinnise kätega Trm; teine on `elde `kääga inimene ja teine on `kińnise `kääga Lai; ei `ihnu `anma teeśele, temä käsi on `kińni KJn; temä käsi oo kinni, temä ottigi midägi tõisel anda ei taha Krk 3. tegevuses takistatud Poariks `oastaks `jälle süle täis, käed `kinni, soa teha midägi (sündis laps) Pöi; naesel käed `kinni Trm; [Naisel] käe kinni keidetu (laps sündinud) Trv; Käed süles kinni Hls; kitsa ~ kitsi käega ihnus Tõńõ om `kitsa `käega, innembi lask hukka minnäʔ, a tõsõlõ ei annaʔ Urv; kõva käsi 1. range juhtimine, ülemvalitsus `sulle oleks kõvemad kätt `tarvis Sim 2. ihne, kitsi sellega ei pia käsi kõva olema Kad; kuri käsi pahasoovlik, halb inimene Kuri käsi on kallal käind (midagi on varastatud) Pöi; räägidi et pöleks mette uppond, seal oli kuri käsi käind Rei; kõva käega ihne, kitsi kui sa teise `vastu va kunnatu oled, et sa‿p anna midad, siis sa oled köva `kääga mees Vll; kes kõva `kääga, see on ihne Lai; kõvera käega ~ käsi kõver midagi käes, kaenlas kandes `Pulma või `ju̬u̬tu ja matustel ikki `tuĺti kõvera `käega, ikki `oĺli oma padajäńn ligi; Ku naśteinimese `kohta `öeldi: `senna tuleb `varsti kõvera `käega `minna, siś [tähendas see] titte `vaatama Hää; kui perenaine tuleb, on alati käsi kõver Plt; või te tulede kõvere `käege siiä, `arvad et miu naisel esi süvvä `puuduss om Krk; laabus käsi (töö edeneb) ta teǵe, aga tal [tü̬ü̬] ei `laabu, tal ei olõ `laapsa käsi Rõu; lahke käega helde(lt) Kui oli `miŋŋestki `puudu, tä igä `lahke `käägä avit Kuu; annab `lahke `käegä Kod; perenaine oli `lahke `kääga inimene, ei tema jätt `ühtki vaest ilma Plt; `tütre emäl `piava `lahke käe olema Nõo; lahkete kätega 1. nobe, kiire ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega Jõe 2. kääd `lahked `löömise `juures (kaklejast) Pha; lahti(se) käega ~ lahti(ste) kätega ~ 1. helde Ei tä `ihnus old, igä ühe `vasta oli `lahtise `käägä Kuu; Oli üks lahti kätega miis Pha; Lahtise kεεga inimene Emm; `lahtise kätega, se on `elde inimene Sim || anna niipaelu kui sa annad, tee käsi `lahti Mih 2. osav, töökas On `lahtiste kättega, kõik asi täma kääs läheb Lüg; `Lahtised käed, ta on osav tegima, tü̬ü̬ on tema käes `lah́ti Hää; oli `lahtise kätega, tema kääs iga töö läks `korda Plt; käed lahti (osavast, abivalmis inimesest) sellel on kääd ägas `pooles `lahti, ikka käsipidi `külge `akmas Khk; teise inimese kääs on `lahti iga töö külles Sim || naesed kudusid, kui käed `lahti (tööst vabad) olid, ika kudusid sukavarrast Mih; osava käega osav, oskuslik Uugu oli väga osava `kääga, tema `aitas mul `kõiki kohendata VMr; raske käsi, raske käega 1. ihne, kitsiSim 2. (töös, ettevõtmistes ebaõnnestuv) `väega rassõ `käega; taal om `väega rassõ käsi, ku‿ta midä and, siss timä käe päält ei lääʔ mitte edesi Se; rohke käega heldelt annab `rohke käega Tõs; täis käsi hea majanduslik olukord, küllus Sõ̭ss om rahval kõ̭kkõ tävvemb käsi, hää praasnikka vai pomkit pitä, kel tu̬u̬l aol tulõhus Se; täie käega heldelt, rohkesti Tävve käega andja; Õige tävve käegä pant [soola] Trv; käed valla ~ vallalised käed (osav, töökas) ta käe om nii `valla kõege tü̬ü̬ man Puh; küll om mõnel inimesel vallalise käe, mes tä ette võtap, si̬i̬ edesi lääp Nõo; tõsõl ommava vallalisemba käe kui tõsel, täl tü̬ü̬ lätt kah Kam; vallalise käega 1. helde Vallalitse `käega, om virk `andma Urv 2. kergesti kallale tulev ta om vallalise `käega, tükib `küĺge `kergede tõsele Ote; altkäe mitteametlikult, tutvuse poolest, pistise eest ma `laśsin omal koa altkää `kroasida; se oli nihuke altkää tegemene, põld `truuste vabrikus `ühti Juu; sain selle `kuskilt alt kää `osta Kos; ku sa saat sedäsi alt käe `pistä (pistist anda) Krk | alt käega teretama (pistist andma) Mih; ühekäe poiss (nõrgajõulisest, vähese jõuga inimesest) Amb; käed ~ kaks kätt (risti) rinnal ~ rinna ~ rindade peal ~ rindul surnud Ei tüö `enne loppe kui kaks kätt `rinnal Kuu; kut kaks kätt `rönna `pεεle saab, siis on keik kεε, mes tahtnd ja igatsend Käi; ega tä `enni rahole jää, kui kaks kätt `rõnde peal Mar; Juhanil oo kah käed `riśti rinna pial Tor; `vehkle ja `vehkle, ühe kõrra one käed `rinde piäl Kod; egä inimene enne rahu ei saa, ku käe `risti rinna pääl om Krk; mu˽tü̬ü̬ lõpõ õiʔ inne arʔ, ku kat́s kätt `rindu pääl Rõu; Aigo om sõ̭s ku kats kätt rinna pääl Räp; pańd kat́s kätt jo rinna `pääle, `kõ̭ikõ jo viländ Lut; käed külmad id Tal omma joba käe külmä, tuust ei olõ inämb midäge tegijät Räp; ku midä saa ai `anda `lämmä käegaʔ, siss tu külmäga jo `saaki‿iʔ (kui tahad kinkida, tee seda eluajal) Se | külm käsi (surm) Krk; käsi-jalg, käed-jalad Peksab käte-jalgega kohe (vaidleb vastu) Kaa; Loĺl pea on ikka käte jalge riuks, kes midagi äi mõista, ta peab kõik `jõuga tegema Pöi; Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jälg kaalas (luu katki) Emm; Käte ja jalgadega vastu raiuma (energiliselt vastu vaidlema) Tür; emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; es liiguta kätt ega `jalga, nigu surnu Ran; karanu käte ja `jalguga `appi Puh; käe ~ käe-jala juures ~ man lähedal, käepärast `präigus on `einamad kää jala `juures, ei õle kuhugi `kaugelle `mennä Lüg; Panin omal keik kεε-jäla juure valmis Emm; Mis siis sel viga õli, kui `veski käe-jala juures õli Trm; tütär õli mul lähiksen ja juuren, peris käe juuren Kod; laps on emä käe-jala juures KJn; oless ta vi̬i̬l `kaugel ollu, siin saman käe-jala man Nõo; käsist (ja) jalust kõigest hingest, kõigest väest; täiesti ma püia käsist ja `jälgust, ei saa edasi Rei; käsist-jalost `seotud LNg; käsist-jalust `tüöga `siutud VMr; naene võta `naabri talust, seda tunned käsist-jalust SJn; ma oli nende (laste) man käsist jalust `kinni, ma ei saa kohekil `liiku Krk; `jalgust ja kätest sa olet nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä ei midägi tetä Puh; võta˽naańõ `naabritalost, toda tunnõt käsist jalost Rõu; ei käsist ega jalust mitte kuidagi, mitte mingil kombel ei `joua käsist ega jalust Kuu; ei saa käsist ega jalust edesi (töö ei edene) Mar; ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust, ei pääst ega `persest Ran; kätt-jalga mööda lohakalt, hooletult, pealiskaudselt, venitades [midagi tegema] Sa otsid na kätt jalga mööda, eks sa otsi ikka leivatüki viisil Mär; on selle töö kõik kätt `jalga `mööda teind, küll tema on aga laisk Juu; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei kätt ega jalga mitte midagi Viab sia`nahka, ei sie `viitsi kätt ei `jalga siin `liigutada Lüg; sie `aigus võt́tis mehe nii maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; käsil jalul ~ käsi-jalgupidi usinalt, kogu energiaga üsna käsi `jälgu pidi on sεεl `juures tööl Emm
4. a. inimene midu suud renni juures söömas on, midu kätt `vaanast `vötmas on Jäm; vöta käsi juurest vöi pane `juure (iga kätepaar on töö juures oluline) Mus; `paljo käsi `tahtmas Emm; `mitmed käed kallal keind juba; meitid oli koa neĺlad käed `külgis Mar; talus oo `tarbis paelu `kässa Mih; ulk käśa abist Kad; selle tüö jäust on pailu käśa vaja, ei sie nii `kergesti lähe Sim; sial on palju käsi küll, `ükski ei `tüöta Iis; siss on se naene omale `korteri leind kooli maeast, kus tedä `lahkest kätest on `vasta `võetud KJn; käsi avits kätt ja jalg avits `jalga [öeld] ku tü̬ü̬ manu `rohkep inimesi tuleve Krk; aga `ulka käśe `oĺli man, vahel teevä õge peenikesess tolle `ku̬u̬rma Ran; `rohkõmp tü̬ü̬käśsi olõssi vaja Räp b. osaline kaardimängus `kaerta mängitasse nella käe pärast Mar; `mäńgisid neĺja käe pial Sim; nelja kää pialt `kaardi `mängima Trm; `saasskoppi lüvväss ka neĺlä käe pääl Krk
5. ülevõim, meelevald; õigus see on kaniste `kange [iseloomuga], tema käsi jäi nüid `peale Juu; kui vägi`pulka `vieta [öeld] tema käsi jäi `peale VJg; pulmas lapitasse `põlle, pannasse raha ja `ööldasse: `peidme käsi jääb `peale. kes pruudi poolt paneb `ütleb: pruudi käsi jääb `peale Plt; surm [välgulöögist] on ike inimesele vaĺmistet või jumala käsi ehk kuuĺ `juhtub `sinna Pal
6. pikkusmõõt a. labakäe, kämbla laius sie pael on üks käsi lai Vai; `austria vikat oli kuus kätt ja seitse kätt Sim; vikadi olli kuus kätt ja ütese kätt Krk b. käsivarre pikkus sõrmeotstest õlani Käepikkussed kalad, `augikalad jões Lüg; rõevast sai `käega kah `mõõta - - käsi om ola nukast sõrme otsani Ran
7. a. suund, pool, külg toistkätt `Ristimatu, toistkätt `Risti`pellu [talu] Kuu; majad on keik paremal kääl [tee ääres] VNg; mene `vassaku kätt; `kiera paremalle `kääle Lüg; parema kää (parempoolne) piht on `aige Jõh; Ma olin täna kerikus `mieste käel (paremal pool) IisR; pööra `säämad kätt Jäm; See oo ette üsna ükskeik kumba kätt sa lähed Kaa; vassaku käelt perenaine `surri ää Muh; Esimene pere pahemat kätt nuka taga on tema kodu Rei; kui sa `undrehti kätt lähäd, siis oo oma süi, kui [auto] so `alla ajab Mar; [tee] `pöörab maanteest natuke `kõrva, parampool kätt, kui siit lähäd Tõs; panin ärjad `undrati ikkesse, teeńe oli teist kätt Nis; adra õlm lükkab vagu paremale `käele VMr; läksid neĺja kää poolt `vaenlase kallale Trm; oia pahemad kätt Kod; paremal kääl on mets Äks; Mede ti̬i̬otsest mini kohe seda äädkätt ti̬i̬dpidi Vil; mine üä käe poole ~ üät kätt Hls; ku `õkvalt käe päält tuul om, siis om [purjekal] kõge kiiremp sõidu jõud Ran; kui ti̬i̬`lahkmede saad, siss `käänä ääd kätt Nõo; käänä sa ääd kätt Ote; tu̬u̬ maja om sääl hää käe pu̬u̬l tii veeren Har; Mõtsast läbi, kurrakätt siss tulõ käändä Vas; tõõńõ kolm [hunti] lät́s hääd kätt ja tõõńõ kolm lät́s `kuŕja ḱätt Räp || `nüöri `lüüja (lüüakse) teiskätt (vastupäeva) Jõe; `hüvvä ḱätt (päripäeva); `kurra kätt (vastupäeva) Se b. (kangakudumisel) `kangal `teine käsi kisub ette VNg; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva, et ei kasvatand teist kätt ette VMr; liidutasse järele kui `kangal lähäb käsi ette Kod; tõne käsi ihen (kangal teine serv hõredam) Trv; tõist vi̬i̬rt pidi teĺle kasvatev kätt ette Krk; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette, siss tõine pu̬u̬l jääb õrres Ote; Nii lät́s tõnõ käsi ette ja˽kangas tuĺl vildak Har; Kui [kangapalmiku] tõõsõ poolõ nõrgõmbidi `paĺmset, sõ̭ss oll kuta˽`väega halb, nakass tõist kätt ette vidämä Räp
8. a. käekiri `selge käsi nago trikk (trükk) Mar; temal on ea käsi, tieb ilusa kirja VJg; kańni `selge käsi Plt; ää käsi, ää käekiri tal Krk; tu̬u̬l om illuss käsi Har b. allkiri `Kirjutasid kääd `alle, `mitmest `aastast `annab `rendi `pääle Lüg; `Ilmama pikk protukuĺl oli, käed all ja kõik IisR; Kaks käämeest oli, kes kääd `alla kirjutasid Pöi; tie `seia käsi `alla JMd; pane käsi `alla VMr; kirjuta nüid `siiä paberi `pääle käsi Puh; ku joba `purju sai, kirjut käe `alla Nõo; kätt kirotaʔ õ̭ks `mõistsõ Se
9. (koos numeraaliga väljendab liiki, sorti, järku) saa `kolmõ ḱätt jahuʔ, kolmõsugutsõʔ, kolmõ sordilitsõʔ Se; linaʔ lätsiʔ kolmandalõ kätte; Edimäist kätt [takud olid] laaskadsõ paklaʔ; mu linaʔ är lätsiʔ edimäist kätt Lut
10. usk nõidus, kaetamine vanast `veiga peĺäte, õt eläjeĺle saa käsi vai kadõhhuśs; kae ko kiä sul kotost mõ̭nõ eläjä ost vai kui muid́o `väĺlä veese, siss või [väga] rutto käsi saiaʔ; lammaśs `veiga `peĺgäss kätt ja kana ka `peĺgäss kätt Se
11. (vormelid) (Küsimusele) kuidas käsi käib kuidas läheb? kuidas elad? (vastatakse) mo käsi käib nüid `εεsti Käi; käsi käib kehvast Lai; käsi käü hüäste Vas; täl `höste käsi käu, tä om õnnõlinõ mi̬i̬śs Se || hum käsi käib `kät́sess `sisse, tõesess `väĺjä Kod; käsi käü ütest `käüssest `ussõ, tõsõst `käüssest `sisse, mis käel hätä Har; noh veli, kuis sul käsi ḱäu? – ḱäu veli, käsi `käussehe ja `käussest `vällä Se; kui ḱäži ḱäüles? – nei kui kuži d́uuśk Lei | su käsi `easte `käima ei pea Mär; nii ta om si̬i̬ ilma asi, nii ta käip si̬i̬ ilma käsi Nõo
12. mitmesuguste esemete osa a. pl adra käsipuu adra pää om tu tagumane jagu, kos käe küĺlen Kam; Adra käeʔ olli ravvast, vabrikoh valõt, otsaʔ olli puust Vas; haŕkadral om pääpuu, a pluugal käeʔ; adra käeʔ, midä pite kinni piät Se b. pl kangastelgede niieplokid `nitse käeʔ; tsõõri omma `kanga kässi seen Võn; `kanga käeʔ Plv Vas Räp Se c. risti haru Punikvere riśsil on tõene käsi ärä. siäl one kaks `pulma `vassamiisi tullud. tõene peig on tõese õla või käe ärä `raidnud, selleperäss tõene käsi riśsil õli lühike Kod d. semafori liikuv haru `vaksalis on kua, tõstetasse käsi üles Ksi; Simavori käsi Nõo e. vikatilöe käepide Vikati löe külen om kõvvõr käsi kost käega niitmise aigu kińni oietas Võn Vrd käsiline f. voki käsipuuJõh Võn San V Voki käe küllen om ku̬u̬dslelaud San; si̬i̬ puu `kõlbass voki käest Räp; Suur käsi; voḱi käsi, `kuut́slilaud om küleh; Oina saŕv rasvaga oĺl voḱi käe otsah Se g. pl voki aisadV Vokil om kats kätt, mille vahel ommaʔ siivaʔ Urv; pooli käeʔ; käenahaʔ Plv; Vokil om kats kätt ja puul juusk käe vahel Vas; Väikse käeʔ Se h. katuseräästa tugipuu pandass käsi, `käekäne mano, lastass piḱebähe tud kaarõht; käeʔ pandasõ `tulpõ pääle, tetäss katust kavvõbahe Se i. varrukas [kaenlaaluse] lapp oli nii `kolme`nurka `senna ilusti `alla [pandud], siis `ańdis särgi käsi `tõusma pikemalt Amb j. käpaliste haraline juur jumalakäpal oo koa päkk ja käsi Mar
köksima1 `köksima, (ta) köksib Krj; `köḱs|me Pst, (sa) köksid Hls, (ma) kögsi Krk, -mä (ta) kögsib Ran; `köksme, (ma) köksi Hel pidevalt tasa köhima, köhatama ku vähä jala `küĺmä saave, siss om `köḱsmin kähen, ja vi̬i̬l aevas ja nohu Hls; ega ta suurt ei köhi kedägi, vähä köḱs tõne Krk; mõnikõrd tule oogeti, mõnikõrd köksi ulk `aiga; kik ü̬ü̬ `kökse Hel; ma egä ommuku mugu kögsin, kergitan `rindu Ran || luksuma köksib ning ekib `pεεle Krj
külg külg g külje S(küĺg Sa; g küĺje Ans, küĺle Jäm) Tõs Khn Hää Kod, `külje (`külle) Hlj RId(n `külge Vai), küle Jõe Vai, küli Kuu, külle (-ĺl-) JõeK KuuK JJn Pai Kad VJg Lai Plt KJn M; küĺg g küĺle (-ll-) L(küĺje Var, küĺli Vän) K(küile JMd) Iis Trv Hel T spor V(küle), külje I(-ĺe; küĺje Kod); ḱüĺg g ḱüĺeʔ Lei
1. elusolendi kehaosa küled on `aiged Jõe; `külle `piale kukkusin maha Hlj; miu `külge on `aige; ei saa maga sene `külje pääl `eigä `toisele `küljele ei saa ka `kiera Vai; söńn `aelab lehma `külgi kattu Khk; See param küĺg on kõik valu täis Pöi; ma kukkusi üsna külje `peale Muh; pööra teise külje `pääle Emm; ma `niitsi [lambal] juba külje εε Käi; loomad poolest küllest saadik virsa sees Mär; üks külg oli magades ää vaon Tõs; Küljess törgib kui `engäd Khn; pöörab teese küĺli ja magab edesi Vän; eeda ükskord ühe küĺle pääl, teenekord teise küĺle pääl Hää; `käänsin `ühte ja teist `küĺge Saa; kala oemud on küĺle `kõrvas Rap; [haige] oli ühel küllel, vata teisele küllele ei `kiera JJn; valu on mul küljesse löönud Iis; kuda si̬i̬ teie obese külg kärnäne one, piitsa voŕmid siden Kod; `mińti obusega läbi [jõe] ja obusel poolest `küĺgi vesi Kõp; seĺlast sü̬ü̬b ja küllest situb = veski Hls; pugal `külgige lehm Krk; käänän küĺle, lövvä küĺmä; küĺled ja luud kondid jäävä nii `kangess Ran; anniva karule `külgi `mü̬ü̬dä Nõo; plu̬u̬m (ploomirasv) om sisen, om üle kõ̭gõ tsia küĺle Ote; lehm maka külle pääl Krl; mul om hään küllen `haigõ Har; käänä iks ütte `küĺge ja tõist `küĺge, mitte und õi˽tulõʔ; suur mulk oĺl kaksat voona küle `sisse Vas; külg külje juures ~ kõrval ~ vastas lähestikku; tihedalt koos talud olid ligistikku, keik külg `külle `korvas VNg; `kitsas ruum on, `luomad `päälessutte, külg `külje `juures `kinni Lüg; Nendel on seal nii kitsas, küĺg külje `kõrvas magavad Pöi; nad `seisvad külg külje `vasta Rei; Laevad `seisid külg külje `kõrvõs kai `iäres Khn; küĺg küĺle kõrval rubiva minnä Nõo; külg küljega kokku ~ koos ~ külg küljes kinni tihedalt alejel `laatasse aod maha, külg küljegä kokko Kod; rahvast täis, küĺg külles kińni Vil; miʔ elämmeʔ ütstõõsõgaʔ küĺg külega ku̬u̬n Rõu; külje all(a) 1. (magamis)asemeks, asemel(e) pane sie `riide `külje `alle Lüg; pea tanu peas, ää jättag mehe külje `alla mete (öeld noorikule) Muh; mul pole midagid külje `alla `panna Rei; noid (kalmuseid) `panti põhu `sisse külle `alla Ran; panni vana `kaskaturgi küĺle `alla, sängi põhi om `katski Puh; `väike õlekotike pää all ja pikä õle küĺle all ja magati; mul ka‿ks om palajass küĺle all, kirbu om sehen Nõo; mis tetäʔ, uma˽kirbu˽küle all, egäl uma `murreʔ Vas 2. lähedal(t); naabruses(t) elab sii `meite külje all, aed vahel Khk; ei `kästa naist koa oma küĺle alt võtta, siis lähäb ikke ää tene Juu; oli suur looma luat linna küĺle all, `üiti `Paide `vainul Pai; kõŕts olli `mõisa küĺle all Krk; Verevi jäŕv om `Elvä küĺle all Nõo; tunnõ külh, ta eläss sääl mu külle alh, talu `lähkün Har; mööda külgi maha jooksma 1. raisku minema Ega iad õppetust või `lassa `müöda `külgi maha `juossa IisR; Seikest santsu‿p vei lasta kaudu külge joosta Kaa 2. ükskõikseks jätma Vai se (maius) `multki `müöde `külgi maha `juokse Kuu; Tämast `juokseb kõik nigu `müöda `külgi maha IisR; Kellele see `kiitus mööda `küĺgi maha jookseb Trm; teist külge käänama ~ pöörama (edasi) magama; põõn(ut)ama Ta pöörab täna kodu alles teist `küĺge Pöi; `matsabε ussid pöörn teese külje Muh; Sa˽kääni vi̬i̬l tõist `külge, ku ma jo˽tü̬ü̬l oĺli Rõu || halvast tujust Oled pahema küli päält üles toust Kuu; sie täna tire (tõre), paha külle pialt üless tõust JõeK || see kisub ühna kaht `külge pidi (töötab agaralt) Muh
2. a. eseme, ehitise, loodusliku objekti vms välispool, külgmine osa `ahju `külgide päält tuleb ruov üles; `õhta puol külg `vuodab [katusel] Lüg; `Vankri `külled `võisivad `olla kas redelid vai `lauvad IisR; `pooles määs sedasi alt üles tulemas oled mää küĺles, küĺle pεεl Jäm; löhverdab nönda‿t keele küljed `villis Ans; külje peal `ollid [kapetal] pisikesed männad Muh; [lihtritega] söidedagse laeva külje `alla Phl; lüdi puu oo teist `küĺge pidi kõva, teese küĺje piält `pehme Var; Kivede otsõs lei laeva küljesse augu Khn; Teĺledel on kaks `küĺge, küĺle otsapuud on `sambad Hää; lapsed olid `mäńgin [kõrtsi]oovi küĺlel, lapsed olid väĺlapol Ris; küĺle plekk on suani küĺle pial Hag; kleidi külle pial [on] voĺlid Amb; vesi on süönd mää küile `urbseks JMd; iired raiuvad kot́i küĺjed puru; kõege küĺjede piäl on `narmad `ümmer tekil Kod; ronisin `külge `mööda ülesse, sain mää `otsa; `küĺgi pial olid [saabastel] kummid Lai; `teĺgel om kaits `külge Trv; ru̬u̬tsri̬i̬l om `keskmine jagu paĺt, ilma `küĺgede (külgedeta) Pst; seemel (sõimel) `olli neli `tulpa, vitsust palmitsedu külled; keelel om ots ja perä ja küĺled Ran; `uńdrigu küĺg om karvale `õõrdenu Nõo; verevide `küĺgiga ubina Võn; oru `küĺge `mü̬ü̬dä lätt jalgrada Ote; noʔ omma `varba `vaihe ja jala külle˽kah veridseʔ, no˽käü vai käṕile Har; `Hammõ küleʔ ummõĺdi üle veere kokko Rõu; saabass um tõsõ küle päält `katski; tu `ku̬u̬rma kukati sinnäʔ rihe külele `maaha; siss nigu˽püŕstiga `tõḿpsit iks [saunaviha] üte külega ja tõsõ külega Plv; pät́s um `küĺgi päält `lahki küdsänüʔ Vas; puupulgalõ tette otsast mulk `sisse, küle `pääle lõõgutevaʔ t́sälgäʔ Räp; ku kuu luvvass küle pääl, sis om paĺlo tõṕitsit Se b. riide, naha jms alus- või pealispool `toised küled `kieredä `pääle `puole Vai; kalugane riie oli teinepoolt sile ja teinepoolt küljest karune Mus; Teise korra keera teine küĺg, muidu üks küĺg saab pailu (rauda kuumutades) Pöi; kui [tahvlil] sai üks külg täis saand, sis sai teine pöördä Mar; mis `vasta liha, se sile küĺg, liha `poolne küĺg, mis liha küĺlest `võetud on Juu; lätsid `kaari pidi, leid rehägä alumatse külle üless, käänid `ümbre Ran; `käänke tõne küĺg linal San || fig ma `katsusi `asja igast küljest Rei; igal aśjal on mitu küĺge VJg
3. suund, kant `kange `loune küĺje tuul oli olnd Ans; Mere `poolne küĺg on `lahti (jäävaba) Pöi; tuul oli pardaste `külge pidi Mar; ega suul (sul) põln tuuld iga küĺle pialt võtta mette Tõs; kui tuul kõrvalt puhub, siis on ta külle pialt Lai; vanast om kaasiteje ollu, ürjäsive nõnda ää külle `järgi Hls; timä `korti̬i̬ŕ om sääl tu̬u̬ külle pu̬u̬l, muru (õue) pu̬u̬l Har
küürakas küüra|kas, küi- eP(-gas, -ga Khk; küera- Tor, köerä- Juu; küürä|käs, - Tõs/-üi-/ Kod KJn), `küüra|kas R(`küürä- Lüg Jõh; n, g `küüräkä Vai), g -ka; küüra|k Saa VJg, ḱuura|k Plv, g -ku; küürä|k g -ku Kõp Vil M TLä(-üi-) Kam Krl, -gu Krl Har
1. a, s küüruga (inimene) `tarvis `anda `küüraka mehele `raasuke `leiba, `küüraka `miestele `anneta `leiba Lüg; kukkus noorest pεεst obuse `seĺjast maha ning jähigid küiragaks Khk; Sellel oli juba lapsest küür abus, nüi‿ta on ju tükkis küürakaks jäänd Pöi; olen vana ja küirakas, äi saa änam mette vigadid käde vettaged Käi; üks küirakas läks siit `mööda Kse; kirjutaja on `kümne `aasta pärast küirakas Vän; vanaduses jäävad keik küürakus Saa; Mudu tragi inimene sie küürakas, aga õnnetu, küür sellas VMr; küüräkäl oo kõhe luadud küir `selgä Kod; ega ma noorest sihuke küirakas ja kühmakas old Plt; ma ole küüräkus ja kõverigus jäänu Hls; tullu kait́s vanami̬i̬st ja perän üit́s küüräk vanatüdruk Krk; om serätsit küiräkit, et nõna maa `küĺge putub Ran; küüräk ja `kõvver nigu looga paene jälle Nõo; ḱuurak `rätsep Plv || fig (inimese pahedest) küürakud ja kõvert parandab ainult aud Saa; üks on ühtviisi küürakas, tene teistviisi Plt
2. kühmus, kõver `Sendä pidid `vergukived ilusad silejäd ja `pikligud olema - - `keskeld `küürägäs kivi `lengi siess ei `seisund Kuu; lõuk `olli `sõuke küirakas Muh; va `väntrikud puud oo küirakad Tõs; Siajala puu - - oli `keskelt küirakas Kei; miul om küüräku sõrme Krk; s‿`oĺliva kaits `kõivu kõrvu, tõne oĺl siss väegä `sirge ja illus, tõne `oĺli kõvver ja küüräk Kam
3. künklik mägelist maad on siin vähe, teine koht vähe küirakam Sim
Vrd kööräk, küürik, küüräline, küüräts
lahkama `lahkama LNg Urv, da-inf lahata TLä Kam Ote Räp, `lahkada Jõh, la˛ada Lei; `lahka|me Hel San, -mõ Har; nud-part lahanu Krk
1. a. tapetud looma või kala lõhki lõikama kui [kala] kõtust `lahki aid, sooliku `väĺlä võtit, tu̬u̬ `olli `lahkamine. periss `väiksit es saa lahata; naka [looma] `lahkama, `lõika `lahki Ran || t́siga lahaśs pini üless, kehvaga˽lei pini mao `lahkiʔ Har b. puud, kivi vm lõhkuma, lõhestama `lahka puud ärä, aa `lahki Ran; `kirvõga `raotiva juurõ˽`kat́ske, sõ̭ss kangoga kangutõdi üless - - sõ̭ss nu̬u̬ kannuʔ lahatevva äräʔ Räp; sõ̭ss ta `pulveriga `lahkass taa kivi kat́ški Lei c. käristama, katki rebima (riiet, paberit) aa `lahki si rõevass, `tõmba `lahki, `lahka ärä Ran; papõrt `lahkame San; pini lahaśs tükü [kleidile] `sisse Räp
2. lööma, virutama ärrä karanu saanist maha ja lükänu mehe ja aa `ku̬u̬rme ümmer `raavi, ja löönü mi̬i̬st ja mi̬i̬s olli `vastu tat lahanu Krk; kui sinu sääl ei oless ollu, ma‿less `õkva tälle `kirvega lahanu Puh; `lahka telle Har
3. intensiivselt liikuma või tööd tegema; kihutama masin prii, si̬i̬ lahass iki ü̬ü̬d ja päeväd Ran; küll tu obene `lahkap, om vist `valla päsnu Kam; tõne `lahkab i̬i̬n, tõne takast Ote; siss lahass (voolab) mätä `vällä ku irmuss San; ma lahassi üle niidu Urv; lahami `niitä, nii et higi ju̬u̬sk säläst Räp || ringi hulkuma `lahkava pääle `ilma pidi `ümbre, koti ei mõesta saesta Ran
Vrd lahksama
lapp1 lapp g lapi eP, lappi RId(n lappi VNg Vai), labi Jõe Kuu Vai; laṕp g lapi Muh Kse Han spor PäPõ, Vil M T, laṕi V(laṕh Vas Se); pl lappid Hlj
1. tükk õhemat materjali a. eraldi tükk riiet, nahka vm käriseb katti, `järsku `kolme`kantlik lapp `lahti Jäm; mis lapp säält kase küljest `lahti on, poisid on ika säält `tohku vöttand; obuse selg `katki, `telka ala leheks üks lapp `tuua Khk; tegi püksid `valmis ja lapid jäid järele Hag; lappidest suab ilusaid põranda`riideid JMd; riista pesemise lapp VJg; lappide läbi kurnati kõik [piim] Plt; latse `lahksiva [ema] tanu pupe laṕpess ärä Puh; arutedi kõiḱ sääld laṕpe küĺlest nu̬u̬ langa ärä; `tõmba [põrand] `keŕgusi like lapiga üle Nõo; [võta] õle tuuśt, laṕp es ole anumide `mõske nii ää Ote; anna˽mullõ üt́s linanõ laṕp, sõrmõ `leiksi `kat́skiʔ Urv; ma laṕiga˽`kuiv́ssi tu̬u̬ `lamba pää ärʔ Rõu || mähe korikad olid kenad `puhtad lapid, `pesti `puhtaks ja `pandi `jälle [lapsele] ala Mus; Lapsel on lapid märjad, kluksub Rei b. paik millegi parandamiseks panen `selle [tüki] `vergule labiks Jõe; Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; vikkastile panevad ka lappi `pääle Lüg; kui `katlel auk sees on, pannasse leki lapp `pεεle, `aitab `jälle Khk; See (saabas) `aitab veel paigata, pisike lapp liimiga `peale Pöi; `pastle lapp õmmeldi `kińni Kul; [vankri] ais lähäb katti, siss lüiatse laṕp `peale naeldega Kse; panen lapi kuuele peale Tor; savi lapiga lapitse `vundame·ńti, kui kat́ti on; püksid oĺlid lapidest kirjud Saa; `pastle lapp soab nõela ja nööriga `kinni `aetud Hag; lipp lipi `peale, lapp lapi `peale `pandud sel särgil Juu; `suapad puha lappa täis Lai; kińksepp tegi `saapid ja parandas, lappisi aas saabastele `piale Plt; nii paegatu pöksi et, laṕp om lapil pääl Nõo || (teat pulmakomme) paberraha `pańdi põlle lapiks ja vaśkraha `pańdi neeks `peale Juu || (mõistatustes) lipp lipi pεεl, lapp lapi pεεl ilma nööla `pistmata, [see on] `kaapsu möistatus Jäm; mõista, mõista mis si on: lipp lipi pääl, lapp lapi pääl, ilma nõelasilma `pistmata = sibul; kapsapea Hää c. riideeseme lõiketükk (siil, liist, õlak vms) `särgi õla lapp on `õmmeldud `siie `kinni Jõh; `paiad, `kaindla all oli `neĺla `kantilised labid Vai; obusetekk - - neid tihaste lappidest, üks seda nägu ning teine teist Jäm; kenad abud olid sii, kullad `pandi `seie [käiste] lappide pεεle ka veel Ans; sõba lappisi `tehti just egast `riidest, ka egad nägu `riidest; Lapid õmmeldi öheteise `küĺge, nii `uhked tekid olid Pöi; `särkidel olid `enni `kaendla alose lapid, `pissed nella nurgelesed lapid Mar; lapid `aeti siia [särgi] õla piale Aud; lapige [suka] kand Kod; siis ku kördit `ammit akati tegime, siis `panti `köüse ala üits laṕp Krk d. riideeseme või jalanõu lahtikäiv osa, klapp Lakkaline õli - - tagumine `püksi lapp, käis `küljä päält `nüäpidega `kinni Jõh; lapiga püksid - - värrel pεεl, kahelt poolt `lahti Jäm; aja mo `kampsuni lapp (nööbiliist) ede Khk; vanal aal ollid ummiskiŋŋad, nahast laṕp peal Muh; Poõsil püksi lapid muas Khn; ja ninalapp, sie leigati [lapikingal], mitte nii `kõrgelt ei leigatud ära kui tossul KuuK; `piälmene task õmmeldasse `piäle, `tasku lapp Kod; upslaed, `käiste kalevised lapid KJn; kate lapige kask, tõne laṕp käi tõisel `pääle Hel || (pudi)põll kurgo alose lapp Mar; ila lapp või lõua lapp või pudi lapp Juu
2. ühe värvi või mustriga kudumisriba kiut kuub, nii laiad lapid olid, must ja punane ja lilla, igate `moodi Jaa; teene laṕp must, teene `valge, `sõuke lapiline siis `olli see sõba Muh; tärnilene pael, see oli varrastega kujotud, kahe lõngaga kujotud, teene lapp oli teist `moodi Aud; ma kudusin omale viel laudlinad - - teise lapi panin `toimseks ja teise lapi panin kilp siĺmiliseks KuuK; [kangas] tuleb kalasabas ülesse `panna ja tallata, teine lapp teisi pidi, siis jäävad silmilised JJn; lapid on ääres, siis tuleb [suka]äär paks ja kõva Plt; kui laia lapi sa kuat, akka vahel `kirjä kudame Krk
3. klapp, luuk, plaat (katte või sulgurina) `veski kolo lapp Lüg; luki lapp kεib `vötme augu ees Khk; kui `kapliga vett [paadist] `välja visetse, siis `vöötse vee augu lapi ää Mus; Kui lapp `lahti `tehti, pudises jahu kotti Kaa; oostel lapid `silmade ees Mär; [ei] mina tia, kopsus või südame lapid või mis need olid Aud; `korssna lapp Tor; lapp oli [veski] kotilae kolu all, saba oli taga Nis; lappidega `vaĺlad on, kui lapid on [hobuse] `silme kohal vaĺlaste `külges Hag; pumba nahad ja lapid kuluvad ää; `leitse augul `rohkem käis ikke tropp ees, vägä vähä kui lapp ette käis Juu; pani [leivad] `ahju - - ja lapp ette Amb; luku laṕp käib `võt́me augu pääl Hls; venne tabal om laṕp vai lakakõnõ `pääle tougada mulgu `pääle Har; `suitsil ummaʔ lapiʔ Plv; `leńtse `perse laṕp rihma otsa külen Räp
4. osa mingit pinda; maatükk, -siil olid sääl oma `söuksed pöllu vöi einama lapid, nönda‿t igaüks sai sellest pöllust ühe lapi Ans; me saame nüid ka latsi (platsi, talukoha), enne olid lapid Khk; lage lapp metsa sees, `pölmaks kutsuti Mus; Muulikid oli sii kantis õieti vähe, mõned pisiksed lapid mõnes kohas olid Pöi; kolm lappi vedrutas maha Muh; iga perel oli ülevalt pöllal seitse lappi Noa; muru oo üks kare lapp Kir; `Meitel oli üks pissike laṕp muad Khn; pidid pikad `kitsad tired olema, ingemoa lapid HJn; eks neil ole oma kartuli lapid ka, aga suurukesed need on JJn; siin kodo on üks eenamaa lapp Pil; kesset `säĺgä `olli nigu laṕp jälle mes valut Ran; noid (kukeseeni) kasvap `õkva lapi `kaupa, kos näid tulep, siss tulõp `õige ää kõrd Rõn; siin `õigit aenamit es ole, olliva lapi ja veere Kam; põllulaṕp tulõ iks ärʔ tetäʔ Plv; vanast oĺliva maaʔ põllatõ `jaetu, laṕi viisi `jaetu Räp || (näost) eledä veregä, ilus ja `priske, silmnäo lapp on ilus `vahtida Lüg; sellel üsna `aitaja näu lapp Khk; `kaunis ilusa lapiga oli, näo lapiga Ksi
5. laik; plekk `õnne lappid vai `õnne `märgid `küünde pääl Lüg; taami (kabe) lapid, `terve see laud Khk; punased ja `valged lapid, kui `ruske kiri [veis] on Krj; Mis suur lapp sool kuue peal on, tainast või mis sa `sõnna oled ajand Pöi; [need kel] kollased lapid kõrva `eares, nee `olle vee ussid; `valged lapid löövad ihu `peale Muh; hani kaglad, `valge lapp oo noka pääl Phl; pisike must laṕp ja saba oo mustase läin [valgel koeral] Kse; `juusid ja vere lappa oli parand täis Aud; kasepuu, kui noores kuus maha võtad, on lapid `külges kohe Tor; uśs sööb orase ää, siis jäävad tühjad lapid `sisse Juu; linnu teel on mustemad plekid sees, siis need lapid on kõik sulad Kos; niske lehm - - ikke lapid seĺjas või, lehe sugused [laigud] Lai; kirju siga, `musta `valget lappi Trv; köŕt pori laṕpe täüs Krk; näo pääl om ka musta lapi Nõo || fig kaks kolm `valged lappi (pilve) oo `taevas, nii `selge Muh; Õhatu vaga, muedu mõnõd vjõru lapid vee piäl Khn || tähis, täke; ava(us) lappisi `lüüa siis ka kui `taimed maha `panna Jõe; pisine ümarik lapp [tuurakala] köhu küljes kut sörme küis Khk; metsavahed lapivad puid, löövad lapid `piäle Var
6. kudumisseade a. kangatihv mina olin kis jah kõik `vaĺmis tegi, lapid `kińni sedusin ja Kir; kui [kangale] lappõ `sisse `pańti, kui [kangast] üless `käänmä nakati, siss `pańti lappi kah; lapõl omma nõõlu küĺlen, nu̬u̬ `oitva kinni et lapi ei saa `väĺlä tulla Kam; `kanga lapi pandas kudumise aig `kangale `sisse, nu̬u̬ lahutase, oiava `kanga laheda Ote; Siss `pańti sinnä˽`vaeligu vahelõ laṕiʔ, ku˽kangast `mäh́kmä nakati Kan; Om kat́s laṕpi, puust lahastu˽säärtse˽laja˽pirruʔ, ja sõss jäl säält võedas `vaelik, koŕatass katõ laṕi vahelõ Urv; käänä üt́s laṕp lapildõ, tõnõ seŕvilde, siss lätt parembadõ edesi Har; üt́s hoit i̬i̬st kangast, üt́s pidi lappõ ja kolmass ai võllapuud vändäst `ümbre Rõu; `Vaeliku `vaihhõlõ `pańteva˽puust laṕiʔ, et `vaeliku˽segi ei lää Räp; ku `vaelikku `vaeldat, siss om koĺm laṕpi, aga kudama nakkat, siss om kat́s Se; lapiʔ ummaʔ `kangal siäh, kat́s pirrukõist Lut b. käärlaud kudumese lapid, iga lapil on neli `auku Tor; `kanga vidämise laṕp, kon mulguʔ sisen, `kanga laṕp Urv
7. pulk, klots, kiil; laud, lipp vm (asjade, esemete osana) keivad `köntadega, `kaikale lüiasse lapp `külge, jalg sääl pεεl Khk; Lasn oli puust, pisike raud lapp oli `otsas Pöi; paadi tolli lapp [oli] `toĺlide vahel, et aer parrast ei söös; `parda `külges olid sõulapid, lapid olid [pardast] `kõrgemad Rid; [vankri] vahelt laṕp oo rõugulese ja ike vahel, puust Mih; `Santeki laṕp piäb paksõm olõma kui teki plank; Küll suamõ `aalis sjõlla lapist läbi `mindüd Khn; `Kirve siĺma lapp on si̬i̬, mis keedeti `kirve siĺma pääl kaitseks - - et `silma tagudes `lõhki ei lü̬ü̬ Hää; piśt aid tetti - - lat́te `küĺge `lü̬ü̬di `nakluga lapi, aia lapi Nõo; redeli lapi; `värja lapi tahutu lapikuss Ote; ri̬i̬ lapi (põhjavarvad) Kan; laṕp pandass [höövlil] pääle, miä tera kinni pedä, lapik nigu kiil Har; lapiʔ omaʔ [vankriredeli] peelte sisen Räp || (nime)lapats `Võtme lapp on see mis `võtme `järges on; Paras kotisuu lapp, nöör `järge ja suhe Pöi; kella laṕp, kes edesi tagasi käi [ja] `kella edesi aab Ote; kella laṕh Vas || lahas jalg `võetass lapist vallalõ Räp Vrd lappu
Vrd klapp, lapak(as)
lapulane2 lapula|ne HJn Ksi Nõo Kam, lappulai|ne Vai, g -se; pl lapulasõʔ Urv kontvõõras, kutsumata (peo)külaline lappulaised `käüvväd `pulmi `katsomas; ikkuna taga olivad lappulaised, `nuored mehed Vai; lapulased, nuored sulased mehed, juoma imulised; lapulased tulivad enamasti kui pulmalised olid süönd HJn; lapulased, kes `õhtute lähvad `vaatama pulmamajasse Ksi; Vanast serätse vigurimehe ja viinasõbra olleva äste väledä pulma lapulasess minemä Nõo; lapulase käesivä pulman `laulman - - üits laul `olli pruudile, tõne peigmehele; kui ma jo suurembass jõmsiss sai, es tule enämp lapulaisi Kam Vrd lapuline
larmakas larma|kas KJn, -kass g -ku Ote jutukas, lobiseja [naine on] Natuke larmakas, `pahmab ühest teisest KJn; tõne om päält nätä larmakass, ta `eńdä takan ei pia midägi; ega larmakul viha ei ole, sala inemine pedä viha Ote
lartst, lartsti `lartsti IisR Muh Rei spor L, JMd Iis Kod Vil Hls Krk Puh Krl Plv; lartst T Räp int lartsatades `Pillas `kompsu `lartsti `lompi IisR; `lartsti kukkus maha Muh; sülitas maha `lartsti Mär; läks vette `lartsti Kse; [laps] `kuksi maha nõnnagu `lartsti ja sae porisess Kod; ku nad (õunad) maha `kuksid, sis läksid `lõhki ku `lartsti Vil; temä visass lusiku maha nõndagu `lartsti Hls; tõne lü̬ü̬b `ruśkaga `lartsti Puh; vanast visati tat́t maha põrmandu `pääle lartst; laits satte sülest maha nigu lartst Nõo Vrd lartstik, lärtsti, parlartsti, plartsti
leige1 n, g `leige Lüg S L(n leige Rid) Ris Juu Jür JMd JJn VJg I KLõ Hel TLä, `löige Jäm spor L, Kam Ote San, `löüge Kuu VNg Vai Hls Krk Võn Kam San V(-ǵe Urv Räp, `ĺöüǵe Se, `läügä Lei), `leüge Khn Har Rõu; ĺöige g `ĺöige Lut
1. pisut soe Supp o `vaide vähäkäse `löüge, `suenda viel Kuu; [õlle virre] siis vähä aig `jahtus, `ninda et `leige õli Lüg; soe ilm, vesi juba `leige Khk; Kuiv pesa ja `leige toit, siis siga kasub; `Leige õhk ikka sihes kui tuluke liidi all on Pöi; `leige‿ve leib ei ole magus Muh; kudas ma sellega pesen, nii `leige vesi Mär; meil pannas keeva `veega juurt (juuretist), mõeal pannas `löige `veega Var; Ahõ `leüge, sie `leibu ää ei küpsetä Khn; ei tää kas sa `leiged vett või `sooja tahad Hää; lasen vähä `leigeks teda (piima) JJn; sie supp on `leige. pole sie soe ega külm VJg; mis `asja ma sinna `leigesse `sauna lähän Iis; [peab] `aama vede `leigess, vaja `minnä `vaśkid `ju̬u̬tma; vai si minu majagi soe one, ku tuld ti̬i̬d, lähäb `natke `leigemäss Kod; toa`leige vesi Plt; ma taa‿ss (ei taha) `löüget vett Krk; vorstisooliku `mõsti pääld ja sehest `puhtass, edimält oheti `mitma `vi̬i̬ga tu̬u̬ suur sitt maha, siss `leige `vi̬i̬ga `leotedi ja loputedi Puh; `oige vesi om jahedamb ku `leige vesi Nõo; `panti - - mat́t `kesvi `uhmrede ja `löiget vett ka veidike, siss survinuiaga tambiti Ote; `Löüǵehe `sanna ei˽massa˽minnäki Urv; sü̬ü̬ḱ ka võid `leüge olla ku ei olõ kummass aet; lasõ [veel] minnä vi̬i̬l `löügepäss Har; koorõ pańni pudelihe, tu̬u̬d keeroti paah `veitkese, ni‿et ta `löügess lät́s Plv; leeväteǵemine oĺl kattõ `mu̬u̬du, `parra `löüǵe `vi̬i̬gaʔ ja keevä `vi̬i̬gaʔ Räp || (ilmast) Täna oo ilm tüki leigem kut eile oli Kaa; Ilmad on üsna leiged, kevad on kees Käi; ilm oo `leige, paras ilm, põle soe egä külm Tõs; vahest `öeldakse `leige tuul koa Juu; ilm läind `leigemaks JMd
2. (inimesest) a. pikaldane; laisk oo ikke koa öhö va `leige `tööga - - ta teeb, aga põle näha üht, mes sest tööst tal `välla tuleb Mar; tõne om `leige ku `üübin lehmäsitt Hel; `leige, tu̬u̬ om piḱä toemega Ran b. rumalavõitu Ta on ikka vähe `leige, täis tark ta pole Pöi c. `leige südämegä inimene ei õle kuri Kod
ligemine ligemi|ne Vll Mär Aud Kos Jür Tür VJg I KJn Hel, -me|ne Mar Tõs Koe Plt Hel, g -se ligimene kiri `ütleb, et ligemisele äi tohi `kurja tehja Vll; sena ei pea mette ligemese `peale ülekohot tunnistama Mar; püia oma ligemisele ikke iad teha Tür; sina pead oma ligemist `aitama VJg; kõik õleme üksteise ligemised Iis; tõne inimene om su ligemine Hel Vrd ligimane
ligi1 ligi üld (hv Sa, excl Muh); rõhutatult liituvad liited -gi, -gina
I. adv
1. lähedal, juures; lähedale, juurde a. (ruumiliselt) siis laev tuli jo `oite ligi Kuu; `astu ligi, et ma `kuulen, midä `räägid; Kui ligi on, siis iniseb, kui `kaugel on, siis igatseb Lüg; `ninda `kavva jo `temmada neid `nuoda `siibi `maale kui, perä `tullo juo ligi Vai; obu - - kuri ka, ligi lähed, tahab kista Khk; See (veis) on ikka `sõukseks metsloomaks läind, et mitte ligi äi tule Pöi; [jänesejahil] sai `kεidud, kui tuisused ilmad olid, siss ta `laśkis teinekord ligi Noa; kooguga saab nöör jää alt ligi tõmmatud Rid; lähäb nõnna lipates teene, ei soa ligigi Juu; sain aa (aia) `roika kätte, et annan talle, kui ligi tuleb Kos; kardulit soaks küĺl, kui augustis tuleks veel `vihma, nüid ei tohi sahaga ligigi `minna HJn; [tütar] ei last pesule ligi (ei lasknud abiks pesema) JJn; nüid on kõik suur kasemets pial kõik, ära mine vikatiga ligigi enam Koe; obene ei lahe ligi mi̬i̬ss, kis tämädä o lüänud; säŕk on ligi, aga surm on vi̬i̬l lähem Kod; kääd ei ulata ligi Äks; ta on tige kui karu ohakas, ligi ei tohi `minna Plt; mis sa ligi tükit Krk; ta‿m nii `uhke, ta‿i anna ligigina; mul om `varbavahe `väegä üits ütega ligi, siss `auduva ärä Nõo; täl ei ole vett ka sääl ligi Ote; ta aida tei sa külh `väega ligi elumajalõ; laual höölitäse veere˽kokku, siss pandasõ tala alaʔ ja preśsitäse ligi (kokku) Har; lehm um `väega ligi, ta pusk Plv; Kõlguss tetti rehest kavvõ, aga laudalõ ligi Vas || (millegi kallale) nemad (puud) kisuvad `pikse ligi Kos; kuiv puu ei `tõmba `niiskust ligi nii `kergeste KuuK; niisugust sitakäppa ära lase ikke kuhugi ligi, siis on kõik soĺgitud VJg Vrd ligid b. (ajaliselt) igä ühele tuleb vanus ligi ja surm tuleb ka `viimäks ligi igä ühele Kuu; kui `naisel tuli juo sie `sünnituse aig ligi, siis mies pani obose ette, läks `amme järele Lüg; vahõl `oĺdi ligi umikuni Khn; vanadus tuleb ligi PJg; palavik on nii suur, surm on ike ligi Juu; minu pääväd akavad ligi tulema, silmänägemine jääb ärä Kod; ku söögi aig ligi tuĺl, sõ̭ss `tütrik `lätse `ki̬i̬tmä Räp c. lisaks, juurde rahas tuli koa ligi `maksa [popsikoha eest] Tõs; kirik võiks ikke mõnekast `aśsa ligi aidata PJg; lapsed siis `aitast ka ligi (toetasid rahaliselt) Hää d. (külgelöömisest) üks taht igä Valeville ligi `lüüä, sie oli mittu `aestat vanemb Kuu; `tahtis `mulle ligi `lüia KuuK; piab ike ligi `aama, mud́u mehele ei sua Kad; kohe nagu `kaela `kargamas - - kui poiss tüdrukule ligi tikub Lai
2. peaaegu, ligemale, umbes suur külä küll, ligi sada maja, aga `vaesed kõik; ahuss õli `kõrge, ligi laest `saadik, obone sai kõhe `punnida sääl Lüg; ligi kaks `aasta miust vanemb Vai; põln just `kindel, kui paelu, ligi sada neid ikke oli küll Tõs; sia ligi toh́m (päris rumal) Khn; ligi kolmsada `sammu kivi`aeda `tehti Ris; siin sammas aĺlika pial oli mets pardi pesa, ligi kana `taulised munad Amb; iired olid minu vildi ligi täis `taśsind [teri]; jalg oli ligi põlveni `paistes JJn; ligi kilu`meeter maad oli, kus obused olid eenamas Tür; ta oli ligi kolm nädalid `aige VJg; oma tuas on käärpuud üleval - - nad ulatavad ligi `laeni Plt; põld`eina ligi sada `ektaari vi̬i̬l ülesse `panda Vil; minev`aaste ma tei ligi kait́s peenart `ernit Krk; si̬i̬ meie kell om ligi `ütsäkümmend `aastat joba käenu Nõo; tu̬u̬d om ligi kol‿kümmend ajast`aiga; tu `tütrik oĺl ligi kolmõ`kümne vai alt kolmõ`kümne Har
3. kaasa; kaasas, ühes otta kaik nied `asjad ligi VNg; kui ta kohegi tööle lεheb, vötab `moona ligi Khk; vöta leevakott ligi Rei; peab paśsi ligi `võtma koa Mär; kosilane tuli, viina`lähkred olid ligi; meelitäväd tänd koa, `kutsvad ligi; kubjas oli igä päe ikke ligi põllal Tõs; mina läksin siis tämaga ligi `mäńgima; anna tääle natuke `leiba ligi Aud; karjalaps võttis kannika ligi Tor; läksin mammaga ligi Saa; liiad `lammad `ańti pruudil kaasavaraks ligi Ris; karjatsel oli püśs ligi, sellega lasi vahest `uńta VMr; oleva räägitud, et neil on vaĺss rahad ligi KJn; laits läits esäge ligi Hls; viinapudel olli ligi ja käüsive linutaman Pst; temä kuts miut egäss poole `eńdel ligi Krk; kas sinnu võedass ka ligi Har; ega `tõrva ka saa as tetäʔ ilma `vi̬i̬täʔ, vesi pidi õks ligi olõma Räp
4. lähedane, lähi- (täiendifunktsioonis) meie ligi `naabruse rahvas Mär; siis `tuńtsin ta äe, et oli siit ligi inime Ann; mine Palu`küllä, `vaata ku ligi majad, ühess uksess `sisse, tõesess `väĺjä Kod
II. postp (koos genitiiviga)
1. lähedale, juurde; lähedal, juures a. (ruumiliselt) `tuikene `lendab maja ligi VNg; tua ligi ei tõhi tuld tehä Lüg; karjatsed kεisid sii Austla `metsas ikka elajate ligi Khk; Äi see vana eit lapse ligi lähe, `oitku kes tahes Pöi; see puĺl juba mu ligi üsä Var; tä tikkus mo ligi Tõs; arakas sööb kana munad ää, kui ta pesa ligi piaseb Kos; kui odrad on tua ligi, soab `tońtisi (hernehirmutisi) `tehtud Amb; ta oli nihuke `uhke ärra, `tüöliste ligi tema ei läind JJn; maja on metsa ligi VJg; ärä mine obese `lat́ri ligi; kaev ehitatse tuba ligi Kod; koer kipub minu ligi Plt; puutäid, kui saab inimese ligi, naha sees kohe otseti Pil; ma istu su˽ligi Har || (millegi kallale) inimest põle mitte eina ligi saan `minnagi, lood keik maas HMd; kui mõni suab teise süegi ligi, oh sa eldeke, kud́a ta siss eĺbib Sim; ise ep mõessa ratta ligigi minnä ja tahab kõhe Palale `sõita Kod b. (ajaliselt) vene valitsuse `aeges akkas poast jüripäe ligi Amb; sadande ligigi en õle Kod c. (arvuliselt) reńt oli viie`kümne rubla ligi Rap
2. vastu; vastas Või villast riiet mitte ihu ligi ka lasta, kohe akkab kihelema; See pole elu`aeges `vihta oma ihu ligi pannud Pöi; riie seĺjän oo ihu ligi ja soe Kod; kui kõrvad pia ligi, siis sureb noorelt ära Lai; ame om küll ihu ligi, aga surm om vi̬i̬l lähepen Krk; ku sa `lehmä `nüsset, pannit pää sinna lehmä ligi, siss tulliva sulle ka veeme `säĺgä Nõo; hamõ om kihä ligi, surm om vi̬i̬l lähembäl Har || kui ju kaĺlis, eks ta siis südame ligi kasvas Pal
III. postp (koos partitiiviga) lähedal(e), (peaaegu) vastu või vastas maad ligi lähäb [taim] mädanema Mih; [kapsariivi] nuad olid sügaval, tema läks piad ligi Äks; kui vikatit pandass varre `otsa - - susatass kiil vahele, et ta maad ligi võtab Ran; sel obesel om kole piḱk and, periss maad ligi Nõo; ta (hobune) lask kõrvaʔ edepoolõ, siss `tõmbass pääd ligi jälle; ku `vihma satass, siss nu̬u̬ `päästläse `lindasõ väega maad ligi Har
IV. prep (koos partitiiviga) lähedal(e), (peaaegu) vastu või vastas a. (ruumiliselt) `heinamaa oli ligi `Viinistüt Kuu; nie (kingad) sai kääs viel `kandada, ligi keriku siis sai vast `jalga `panna VNg; `tõmmas `kõrvad ligi piad ja pani ajama Jõh; tulin ligi `Narva Joesuu Vai; oli seal ligi `kaevu pisike kuĺku, äädika pudel JJn; tigedal obusel on kõrvad ligi piad Sim; õhulaev tuli ligi muad ja pragisi `irmsass; [hobune] võtab `ammaga kohe ligi muad; särk one ligi iho, aga surm o ligemäl Kod; `juuksed ligi piad kammitud Lai; tuleb ligi mind KJn; si̬i̬ kotus om ligi ti̬i̬d Hls; saime ligi kodu; vihm on maha löönü viĺlä, ligi maad Krk; maa terä võt́t äste `puhtass kaari, lõegass ligi maad Ran; ame om küll ligi ihu, aga surm om vi̬i̬l ligembäl Nõo; tõne suur kivi oĺl ligi `liina (Tartut); `poiske `litsnu ennäst `väegä ligi nukka Kam; kaśs hiiĺ pääsükeist, kõtt ni ligi maad `lastu Kan; Suu kinni nigu `lamba and ligi perst Urv; hobõsõl omma˽kõrva ligi pääd tõmmadu, kas ähvärdäss purõma tulla vai Har; puu oĺli˽karsahn, ossa˽`vaaldu˽kõ̭iḱ ligi maad Rõu; `pikse `aigo pini `litse `hindä ligi põrmandot Räp b. (ajaliselt) Kui [päike] kesk`ommikust (transl) `ennast üles uppitab, sie juo ligi `lõunet IisR; ligi `õhtut `surri; ärä enne minnä, mine ligi `lõuna `aiga Krk; ligi `õhtut vai `õhtu järege ma lää talliteme Hel
Vrd liki, likki, lisi
lobi2 Khk Muh PJg Tor Saa Hag Pil Krk Nõo Rõn San VLä(p lopi, --) Vas
1. tühi jutt, loba, lori ajab suust `väĺla rumalad juttu, lobi Tor; ma tahagi su lobi kuulda Hag; siul si̬i̬ lobi käis iki ehen, ennegu `seĺge sõna `vällä tule Krk; me esäl `olli kah toda juttu ja lobi visass kah Nõo; tõne `ütlep ärä mõne sõna, tõsel joosep lobi kui Rõn; mi sa lopi ajat Kan; ma tei näidega irmust lopi ja `naĺja Urv; aja lopi ja ajulõss ütte `puhku Krl; naasõ˽`haukuva, ajava loṕi Har || kuiss sul ta suu nii lobi om Har
2. lobiseja ken pailu jutustab, on va lobi inimene Khk; mõni lobi `ütles: miul aher naine Krk
Vrd lobin1
lobusk(i)1 lobu|śk g -ski Krk; lobuski Hel lobiseja si̬i̬ om küll üit́s lobuśk Krk || üit́s tõne lobuski nagu mina, `säände sama rummal Hel
loki|vahe puhkeaeg tõne peremi̬i̬s ańd kat́s `tuńni loḱiva˛et, a tõne es anna Hel Vrd lokiaeg
looderdama looderdama Jäm Khk Vll Pöi Mar Kse Han Tõs Aud Hää Trm Ksi Plt Nõo Ote Rõn, -eme Hel San; loodõrdam(m)a Võn V(-õmmõ Krl Har); luoderdama Sim Kod, `l- IisR logelema, laisklema; sihitult ringi hulkuma Keda neil `poistel teha on mud ku niisama `luoderdada IisR; `loodrid looderdavad `pεεle, ei tee tööd Jäm; poiss looderdab kaksipidi `ümber Khk; looderdab `piale külakaudu kodu, `tööle `kuskile äi lähe Pöi; looderdab ja kooderdab, e‿tä viisi tööd tehä mette Mar; `peale pühi looderdas `ringi, tööd ei tein Tõs; seande kõik oma eluaja looderdan `ringi Aud; sa luoderdad oma ajakese ilusast ära, aga kes siss `sulle `leiba õge tienib Sim; [ta] ei tee muud kui looderdab möda küla Trm; looderdab aga `ringi Ksi; poig looderdab liinan, esä mugu massa raha ja tu̬u̬ sü̬ü̬k Nõo; mis sa loodõrdat, kui `aina ei ti̬i̬ Võn; looderdass kõ̭iḱ kotusse läbi Ote; nemä om serätse `tü̬ü̬kä, teevä tü̬ü̬d, tõne looderdass Rõn; päiv om är loodõrdõdu Urv; krańts ei püsü karja man, loodõrdõss enne `ümbre Krl; muil om `kangõ tü̬ü̬ aig, sa˽käüt loodõrdõn Har; taa mõni mi̬i̬s, loodõrdass inne Plv; lasku‿iʔ latsil loodõrdaʔ Vas; lät́s loodõrdamma, `huĺkma Se || tuigerdamaKrl Vrd loderdama, londerdama, looberdama, loogerdama
loogerdama looger|dama Krj Pha Mär Kse Mih KJn Trv Rõn San, -deme Hel, -teme Hls, -dõmmõ Krl(loogõr-); loogõrdam(m)a Har Vas Se; luogerdama Ris, lua- Kod
1. looderdama, logelema mis sa muidu loogerdad kaksipidi Krj; loogerdab `ringi, ei viitsi tööd teha Mär; loogerdada ei saand, `raske vali töö oli Mih; mis ta peaks luogerdama sedavisi Ris; temä loogerteb `ilma mü̬ü̬dä, ei ti̬i̬ kedägi Hls; tõne inemine ei taha tü̬ü̬d tetä, tahap loogerdada Rõn; mis sa loogerdõt ku `tühve ei lääʔ Krl; kas sa nu̬u̬ŕ miiśs jo loogõrdamma nakat, käüt `veelden Har; tä loogõrdass ar tu ao Se
2. komberdama no küll o täis võtnud, tuegob ja langeb ja luagerdab Kod; mis sa loogerdet oma pika `koivege San; loogõrdass, ku vidä `jalgo peräh, üte puusa˽pääl vongotass Se
3. looklema ti̬i̬ kõverdab, luagerdab üle sihi mitu `kõrda Kod; teerada loogerdab KJn Vrd loogeldama
*loogused pl loogussed Kod/-uo-/ Ksi, loogo- TMr Võn(-õd); loogu|sse Trv spor T, -s(s)õʔ V kandevahend a. heina- ja põhukandmise vahend luogussed one kõverad puud ja nüärid, üvä `õĺgi `kanda Kod; loogussed, nisuksed loogad, kellega `kantasse `põhku ehk `einu `loomadelle ette `lauta. üks seljatäis lähäb `siśse Ksi; loogustek `viiti [põhk] kõlgusse ja lauda `pääle Trv; vanast ku rehe`pesmine `oĺli, siss kanneti `õĺgi loogustega Nõo; loogossed oĺliva, puud `otste küllen ja sis paelad oĺl nii allpu̬u̬l, kos `põhku nii lät́s `sisse `rohkemp TMr; loogusõʔ nigu mäŕss kablast, otsah oĺl nigu loogaʔ puust Vas Vrd loogutusb. kaelkoogud loogustega `kańti vett, kate pangiga. looguste otsan oĺliva kongsi, tõsen otsan tõne konks, kablaga kińni köüdetü Kam; loogustõga om `kergemb vett `kanda ku käte otsan Kan; oĺli nelätõiśs`kümne `aasta `vannu, tuĺl jo `tu̬u̬ripuu ja loogusõʔ ola pääle [võtta]; vanailma `aigu, ku rahvass oĺli˽nurmõ pääl, sõ̭s pernaańe vei loogustõga `sü̬ü̬ki `perrä, pańd tõsõ anoma tõsõ tsängo `otsa Plv; ma tõi loogustõga mito `paare jõ̭õ̭st vett Räp; võt́i õ̭ks loogussõʔ olõlõ Se Vrd loogeline
lõik|väits mättaader; adranuga Üits obene läits lõikväidsege - - tõne haŕkadrage takan San
lõpetama lõpetama Pöi Muh L HMd Juu JõeK ViK I Ksi Plt KJn Vil Trv T(-ame San), -eme M; lõppetamma Lüg Jõh; lõpõtam(m)a Khn V, -õmõ San, -õmmõ Krl; löpetama Jäm Khk Kaa Vll Ris, -dama Hi; lobetama Kuu(-pp-) VNg Vai(-mma)
1. millegagi valmis saama või lõpule jõudma; lõppu tegema tämä loppetab `viimist `einä Kuu; rugid lobetavad `oilemise VNg; eile pää löpetasime `ölle ää; löpeda see jutt ää Khk; See lõpetas ise oma elu ää, pani paela `kaela Pöi; siis `olli asi lõpetud Muh; kui sa nii`paĺlo puid ää raiod, sa lõpetad selle metsa `otsa Mar; mo noad oo kõik ää kulund, töö oo kõik ää lõpetand Kir; `tahtis `valge valul töö ää lõpetada Mih; lõpetage, lõpetage, saate `õhtale Tor; ma sü̬ü̬ kõhu täis, lõpeta toedu ära Hää; lõpeta tuli ära, lähme magama Saa; peält jaanibä siis lõpetasin selle `kanga maha Juu; ma lõpetan kohe süömise JMd; õpetaja lõpetas `jutluse Trm; kuda ta õmi `päävi lõpetab, tämäl `ju̬u̬ksva `jalge siden Kod; lõpeteme `siande läŕm, si̬i̬ ei `kõlba; nüid om kinnass ärä koet ja `kinni lõpetet Trv; ta ku lõpets iki tü̬ü̬d, ei läpe `sü̬ü̬mä ka tulla; mea lõpedi viimätse jahu `täempe ärä Krk; kui ärä põim `olli lõpetedu, siss üits võt́t sirbi kõ̭ik `otsa piti näpu vahele ja visass `siŕpe Puh; ta‿m `kümme `kõrda toda juttu kõnelnu, ike alustap ja lõpetap Nõo; sita `talgusi `peeti vanast terve nätäl, üits talu lõpet́, tõne jälle aluśt Ote; pia lõpõdõdõss ain ärʔ Krl; kuiss ta lõpõtass ka uḿmi vannu `päivi; hiidä˽teḱk pääle ja˽lori lõpõtõt Har; ma `õkva leevä`kastmise lõpõdi, käeʔ oĺli˽`tahtaga˽koohn; lõpõtõt tü̬ü̬ ja täüdet kõtt toova˽`hindäga hää unõ üten Rõu; katõst tõist`kümnest `aaśtast alośte koolih `käümist, viiest tõist`kümnest lõpõte Räp
2. tapma meite emm `tahtis kaks lammast ää löpeta Khk; Peab ikka ää lõpetama, kaua loom seda `moodi `piinas on Pöi; keige viimase hundi löpetasid εε Phl; lõpeta see kaśs ää, kassil `tarvis lõpp `peale teha Mar; loom oo `naelu `sisse söön, `toŕkvad, oo `aige, lõpetatse loom ära Var; lehmäle ei tennä tulitanu ain midägi, aga `siale küll, sia lõpetana ärä Ran; ta‿i lõpeta kedägi, ta ti̬i̬b `vaiva ja `aigust (reumast); lü̬ü̬b latse kummali, latsel suu `liiva täis, lõpetap `vänte latse ärä Nõo; mu˽tsiga lät́s `ku̬u̬lma, is saa medägi tetäʔ, muudgu lõpõdi välläʔ Har; tu lõpõt́ eś ärʔ [lapse], anna as süvväʔ Se || fig löpetate ennast ära, `teete `tööga `liiga Vll; mes sa mudo eesest lõpetad Mar
3. kaotama lõpõt́ raha Se

lõpp1 lõpp g lõpu Pöi Muh Emanner(v.a R), lõppu Lüg IisR; löpp g löpu Sa Hi Ris; lopp(u) g loppu R(g lobu Kuu Vai)

1. lõppemine, lõpuots Leib o lobuss ja raha ka Kuu; `viimasel loppul oli meil jo nisu `puoleks rukkiga Hlj; siis ku akketi sedä umbluud ja `tontisi `rääkimä siis, siis sel ei `õldki lõppu Lüg; Löpp ee, keik ee Kaa; egal asjal oo löpp Vll; Ta tuli veel lõpu `peale, meil olid viimased kärbised veel teha; Olgu loril lõpp ja ega üks `jälle töö `juure Pöi; [võrgu] akatses ja lõppus oo võrgu ainad Muh; pitkade pulmade löpp on kee Rei; nüid on juba elmal sügisene olek, `august lähäb ju lõpule Rid; Täna `kallab nagu kapaga, põle lõppu nähagi Han; mõesa `ańdis siis viimatses lõppus `meile maad Aud; enne talve lõppu teen ike pulmad Tor; `kangal `tehtass lõpp pääl Hää; minu kodu oli `kaugemal küla lõppus HMd; nüid on see nädal `jälle lõpu peal, aga tööd põle kedagi `tehtud Juu; kaśk jokseb kevade `mahla, niikaua kui puud lähvad `lehte, siis on lõpp Amb; leivauure, uurakas, viimane lõpp leival JJn; nägin selle loo algusest kuni lõpuni Tür; vaest oli kuus seetse kangast [kududa], no sie `ańdis aga `nühkida koa `enne, kui sa said lõpule VMr; süögi aśjad on juo lõpus Iis; ega sa sedä ammadit maha ei jätä elu lõpuni Krk; tü̬ü̬ `sisse vai upu ärä, lõppu tal ei ole Hel; `täämbä vaśt jõodass aena`tü̬ü̬ga lõpule Nõo; kui tu̬u̬ esi ärä `olli põemetu, siss `võeti tõne esi jälle, ni‿ga‿gu rüäl lõpp `olli Ote; `teie aśjalõ lõpuʔ Krl; ma‿i saa õks enne minnä˽ku nädäli lõpul Har; sõss oĺl hainangu lõpp Rõu; kogone lõpuh pandas `siibre ka kinneʔ Räp; tü̬ü̬ om jo lõpul Se; lõppude lõpuks ~ lõpus lõpuks, viimaks loppude loppuks `ma‿tsin (ma ütlesin) et kule, sie oli `ülge liha Jõe; lõppude lõpus kohos läks otsust tegemä Vig; lõppude lõpuss tuĺl `väĺlä, et oĺl esi `naanuʔ tu `tennüśs kõ̭nõlõmma Plv Vrd lõpak2, lõpe1, lõpetus, lõpik, lõppus
2. surm `pussuga siis oli teht sen loppu `pääle `selle `hallile (hülgele) Kuu; [koeral] sandid teud, `tehti löpp `peele Mus; Vana inimene, lõpp lisidal Pöi; Ei taha `kiski `inge `vaaku, olgu lühike lõpp Han; tegi enesele lõpu `piale Iis; pias ikki nõnda lõpp tulema, et sa teste abi ei tarvita Vil; veri joosep `väĺlä ja siss om lõpp Ran; süä mõiśt ärʔ, et lõpp tulõ, et ar koolõss Vas

lööma `lööma (-mä) S L/`lüemä Khn/ hajusalt K(-üe-), IPõ, `lüöma (-mä) R(-mäie Lüg, -üä- Jõh) KPõ Iis, `lü̬ü̬mä (-ma) Hää Saa ILõ(lüämä Kod) hajusalt KLõ, eL(-üü-); da-inf `lüia () eP(`lüüa, lüia; `leüä Khn, lüädä Kod), `lüüä (-a) R(lüä Lüg, `lüvvä Vai), lüvvä Vil M T(`lüvvä), lüvväʔ, lüüäʔ V(löüä Lei)

Tähendusrühmad:
I. 1. a. lööki (lööke) andma, peksma; ära lööma; löögiga (löökidega) lõhkuma, katki tegema jne b. müntima c. ahinguga, västraga vms lüües kala (või hüljest) püüdma d. (tulelöömisest) e. (viske- või löögimängude mängimisest)
2. a. naelte, pulkade vm sisselöömisega kinnitama b. katma, vooderdama c. (katusetegemisest) d. kokku klopsima
3. raiuma, lõhestama; tahuma
4. (koodiga, kurikaga jne) peksma a. (viljapeksmisest, -rabamisest) b. pesukurikaga lööma c. linu ropsima
5. löömist meenutavate liigutustega midagi tegema a. niitma b. kloppima; loksutama c. pumpama d. tuksuma e. üles lööma (hobusest) f. takti lööma g. risti ette lööma
6. üksteiste vastu lööma, midagi kokku lööma a. klaase kokku lüües terviseviina jooma b. patsi lööma c. (jõulu ajal) õletuustiga üksteist peksma d. (puksimisest)
7. a. (välgulöömisest); välgulöömise tagajärjel purustama, süütama, surmama jne b. sademete või tuule tagajärjel vilja vm lamandama või puruks peksma c. tolmu kinni lööma (vihmast) d. (muud juhud)
II. (helide tekitamisest või andmisest) 1. heli tekitamisega teatama või märku andma
2. helistama või helisema (kirikukelladest)
3. a. laulma; häälitsusi andma; heli tekitama b. (pillimängimisest) c. (seinakella löömisest) d. (nutmisest)
4. (rääkimisest, lobisemisest)
III. (intensiivselt) midagi tegema 1. a. (järsku) energiliselt midagi tegema b. piltl heitma
2. a. (keha või kehaosa asendi järsust muutmisest) b. (silmade liigutamisest)
3. a. (hoogsast liikumisest, lõbutsemisest, vallatlemisest, laisklemisest, liiderdamisest jms) b. mängima; kaarte taguma c. pidama
4. a. heinu vm lahti või laiali laotama, ümber keerama b. külvipinda teist korda läbi kündma
5. a. (kanga- või vöökudumisest) b. (nööri, paela jne tegemisest) c. kangast värvima, trükimustriga kaunistama d. üle ääre õmblema
6. ehitama, püstitama
7. a. ehtima, kaunistama; (üles) mukkima b. tanutama
8. (hooga) panema, asetama
9. milleski kokku leppima; kokkulepet käeandmisega kinnitama; kihla vedama; käsi kihlveos vabastama
10. ära ajama; tõrjuma a. loomi tagasi tõrjuma b. vaenlast tagasi lööma c. välja viskama
11. raiskama, ära kulutama
12. varastama
13. vahetama
14. (kahjurite tegevusest)
IV. 1. (järsku) muutma, uude seisundisse või olekusse viima; põhjustama
2. a. (järsku) muutuma, mingisse seisundisse või asendisse üle minema b. kellekski hakkama
3. a. (kuhugi) tekkima, (järsku) tulema, ilmuma b. ilmnema, ilmsiks tulema
4. (järsku) hakkama
5. a. puhkema, avanema b. lõhki minema c. (millegi küljest) lahti minema d. paistma hakkama
6. kellegagi seltsima, liituma, ühinema
7. a. lahku minema, eralduma; töölt lahti võtma b. eralduma (pilvedest)
8. tagasi või järele andma; alandama, vähendama; alanema, vähenema
9. a. taganema, keelduma; ümber mõtlema b. (rahareformimisest, devalveerimisest)
V. 1. a. paiskama, paiskuma; viskama b. (laine loksumisest) c. ära viskama, ära heitma
2. läbi tungima
3. a. ületama, üle trumpama b. (petmisest, tüssamisest) c. teist endale võtma
4. jätkuma, piisama; vastu pidama
5. palka, hinda madala(ma)ks suruma
6. vastumeelne olema, vastu hakkama
7. kõrvale hoiduma, tõmbuma; kõrvale hoidma
8. alla langema, alla laskuma
VI. piltl 1. (eri väljendites)
2. a. (tugevast valutamisest, kiiresti liikumisest vm) b. (aistingutest)
3. (erinevates ühendites)

I. 1. a. lööki (lööke) andma, peksma; ära lööma; löögiga (löökidega) lõhkuma, katki tegema jne vene `saapad olid jalass, `kanna`rauad löid `aina `vasta kivide Jõe; lei `metsäs `ussi `surnest, tappis `vällä; sigä lei `süögi künä `kummuli; ta tahi minuda lüä; `naulad `lüässe `aambriga `kinni Lüg; `kirves on `lüädud `seina; `Tehti siis soust, `õtrajahu soust ja siis `lüädi muna `ulka Jõh; Kes oma isa vai ema lüöb, sel `kasvab käsi `auvast `välja IisR; löi `kirvega `jalga Vai; sa pole täna mette `pulka `persest εε löönd (pole midagi teinud); `öige vihane, lööb `jalga `vastu maad; poiss, mis sa teind, sa löönd `kirve silma `luhki Khk; [tuleb] poisi kere üle `lüia Mus; laps löi `varba `vastu kivi ära; Löö lehma vai kövasti maha, et ta ep kisuks seda üles Kaa; Mis sa loomast ilma asjata lööd; Kus pidand kohe teisel nina öles `lööma, aga teised tulnd vahele; Akkasid seal oma vahel `lööma (kaklema); Pomm oli `pihta löönd, kohe `surnuks; `Kange mees oli `naelu `sisse `lööma, kolm `oopi ja oli sihes Pöi; eida piitsale sõlm koa, siis ta oo valjem `lööma; mõrra nuiaga lüiasse merese mõrra `vaiu Muh; Üks äi löö teist üle örre (üks ei ole teisest parem) Rei; lõin sõrme `lõhki; lehm lööb piima `ümber Mar; lõi ninast vere `väĺla Mär; puĺl lõi tä `raavi Vig; tuled uksest `sisse, et pead löö ää (vaata, et pead ära ei löö); vaiakas lüiatasse maha, kus pannatse veis `köide Kse; köis `mõesas teol, saand kubja käest lüia; lähän `lenna, lüiatse mu nahk `lahti (antakse peksa) Mih; Mia lei pimedäs `vasta puud muhu otsaede; Ma‿mtõ taha su `lõugu `lõhki `leüä; Aug lei mut́i `lõhki ning pani minemä Khn; küsija suu `pihta ei `lüia, aga `võtja näpude `piale lüiasse PJg; `lü̬ü̬mene tuleb ju üsna `kergest ku `kerged käed; [tuleb] Aru `persest pähe `lüia Hää; löön lõuad `kurku Kei; lõin käe nii `vasta `lauda, et valus kohe; ko teene lööb `vasta `silmi, [siis] silmäd `kargavad tuld; akkasime `rammu `katsuma ja ma lõin ta nii jalust maha; sepal poiss ikke koa `kõrves, `aitab `lüia; poiss lõi `kamre `akna `sisse Juu; [lehm] ei lase `lüpsa, `ämre lüönd laiaks Tür; ära mine, obune võib `lüia Koe; poiss lõi uue vikati vasta `kandu purust VMr; tuo `mampsel `seie, ma lüen vaia kõvemine `sisse Kad; lõin ta kuker`kuuti seilali maha VJg; löön sul sańdil jalad `taeva `alla Trm; kel käed, si̬i̬ lü̬ü̬b, kel suu, si̬i̬ `sõimab; minu käsi ei lüänud õma `lapsi vitsaga; minä nägin mi̬i̬ss, kellele kakssada `lü̬ü̬ki `lü̬ü̬di; `villu lüädud kepidegä, siis vanutasid villad vat́ti; lapulised õma`keskis leid vahel õege tolmu maha (kaklesid) Kod; laśk siŕbile `ambad lüia MMg; [hein] tuleb anguga `ümbert `ringi kõvasti kokku `lüia [kuhjategemisel] Ksi; `ambad lubati `kurku `lüia Lai; kui lehm täis aab, siis sealt tühimuse kohalt `löödama `sisse Plt; `tempel lüiässe kirja `piäle KJn; [hobune] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; mul om ta pääle nõnda viha, ma lü̬ü̬ss ta maa `põhja; sel om kondi `perrä lü̬ü̬d, tublist tappa saanu; vasare vaŕs läits katik lüvvän; `mustlin olli obese üless löönü (peksnud, et teda erguks teha) Krk; siss aga tulli sääl (kõrtsis) ette väedsege `sisse `lü̬ü̬misi Hel; [vikati] terä `pelgäb ärä `lü̬ü̬mist - - ja kui `kivvi lü̬ü̬d, no siss muidugi lü̬ü̬d terä katekõrra; obesele andass oosikuga, lehmä `lü̬ü̬mist ma‿i tiiä; tapime kuan kana, Jaan kadunuke lei `kirvega ta `pu̬u̬lde`vinna, kana läits `lendu; kui uśs `riśti pooless `lü̬ü̬dänä, siss kasunava pooled kokku ja om jälle uśs; kuhja `lü̬ü̬di päält terävämbäss - - tu̬u̬ lei, kes kuhja otsan `olli, peśs `kuhja pääld kokkupoole; `lü̬ü̬di käśe `lämmäss, `vasta `pihta Ran; miul om kõ̭ik ameti `seĺgess opitu - - tulep `sü̬ü̬mine vai `lü̬ü̬mine, mia ti̬i̬ kõ̭ik läbi; lü̬ü̬ si̬i̬ saevass maa `sisse; ole ää laits, lü̬ü̬ mu `säĺgä (vihtle); pehme sai, kana lei noki `sisse ja läits; `minti sepä manu, sepp lei sirbile `amba suhu Nõo; ei olõ `lü̬ü̬düski kellestiki inemisest saanu ja mina esi kah es lü̬ü̬ mitte kedägi Ote; Pinil om jalg `perrä lü̬ü̬d, no likatass `jalga; naiseʔ pidiväʔ `põuda `lü̬ü̬mä (mullapanku purustama); `akna kruut oĺl jäl˽puruss `lü̬ü̬dü Urv; virut́ kunna `vasta maad, lei `ku̬u̬luss `õkva Krl; `leie käe välläʔ, ku `kirvõga puud lät́si raguma; ala˽lüü˛ü˽tõist; ega `kiäkina küsüjäl suu pääle ei˽lüüʔ, ku˽`võtma lähäde, siss lüüäss päkki pääle; vassaŕ `lü̬ü̬di jo mahaʔ, medä sa vi̬i̬l pakut (oksjonil); nuia `otsa om naal `lü̬ü̬d, et `iäga ei nilvastu mahaʔ; tu̬u̬ lü̬ü̬ vasarõga `pähkne `kat́ski Har; piḱk igä `pesmädä ei päseʔ, lühü löömäldä ei jääʔ; oss lei `silmä, lei silmä `kat́skiʔ; lehmäle ei˽tohe˽lüvväʔ kooridu vitsaga; Nii kõvastõ pidi nu̬u̬˽`kapsta kińni `lü̬ü̬mä, et vesi pääle˽tuĺl; sattõ iä pääle ja päänaha lei `kat́ski Rõu; ku külm ilm talvõl, sõ̭ss mine˽`mõtsa, lü̬ü̬˽kuusõlõ `küĺge mõ̭ni tirak, sõ̭ss kuiuss ärʔ Plv; paĺlo siss muido taad `lü̬ü̬mist ette tulõ, a iks suu peräst; `vargusõ pääl oĺl täl jalg `kat́ski lü̬ü̬d; oĺl löönü˽tu̬u̬ ussõ `maahha Vas; lasõ hobõsõl umma `tahtmest `peŕrä tökotadaʔ, löögu‿i·ʔ piidsagaʔ; hüd́si `pańti paku pääle, sõss [poisikesed] leiväʔ `kirvõsilmäga sinnä˽pääle, sõss ańd suurõ paugahusõ Räp; lüvväss rusiguga `rindu, et jummal lasõʔ ar mullõ patuʔ Lut; maha lööma ära tapma, surnuks lööma lihunik lei `luoma maha, `kirvegä `lüöväd Lüg; Lüö vai maha, `inge taga mul koppika `rohkemb ei ole IisR; Oli maha `löödud, tea kedagi, kes lõi Pöi; se `löödi üsna jala pεεld maha Emm; saand ussi maha `lüia Mih; Sie siis `undrehti kua praõgu, kui `sioksõ aśja päräst maha leüässe Khn; Ära lase ennast koera pähe maha `lüia Hää; see koer tahaks maha `lüia, temaga ei `tehta kedagi Juu; oleks tema nüid obuse ette pand ja minema läind, siis nemad oleks ta ikke tee pial maha löönd Ann; neid vanu `ärgi ika nagu obune, lüiakse maha sigadele Koe; lei ühe kana maha Kod; ku ma ta kätte saa, ma lü̬ü̬ ta maha Krk; ku ma oless väli tark ollu, ma‿less `saibaga tu `varga maha löönu Puh; lü̬ü̬ vai maha, ta ti̬i̬b ikke oma koomuskit; ollu `ulka raha, aga `lü̬ü̬du maha, ei ole `lastu tulla tedä tolle raha`ku̬u̬rmaga; `uhke `rõiva säĺlän, lü̬ü̬p tõese kas vai `uńdrigu annaga maha Nõo; pini om maru kuri, ma õks ta üt́skõrd mahaʔ lüü Har; Mõ̭ni lehm vai puĺlikõnõ `lü̬ü̬di mahaʔ Rõu || piltl tuul lüöb tulukese `surnest (kustutab ära) Lüg; meie lätsime ommuku `pääle, õdagu tagasime ärä (taganesime), sääl nakati kõvaste `lü̬ü̬mä (sõjast) Ran b. müntima riik lüöb raha, ei muu lüö `kiegi Lüg; linnas lüiasse raha Trm; `pääle Rimmi sõda, ku ni̬i̬ kulla ja õbe om kokku korjat, sõss olli `kuntru ja `kaupme esi rahasit löönü Krk c. ahinguga, västraga vms lüües kala (või hüljest) püüdma otti ahingi ja läks kala `lüöma VNg; `metsavaht lei jõest `suure kala, ahingiga `püüdas Lüg; [ta] oli ühe kina `ülge löönd Jäm; maa äärest mennakse `lööma - - nuiaga lüiakse Pha; lahe `ääri kade saab ahingaga lüia Kse; kui meri oli plank vaga, siis nägid kus‿ned angerjad olid, said selle siis ää `lüia Tõs; Terve üe läbi sai müttä `leüä, aga olõs ühe siia suan; Mede vana suan siokõst suurt augi ahengaga `leüä, et murdn varrõ ää Khn; ahingiga soab kala `seĺga `löödud Rap; avi `lü̬ü̬mine, muud kala ei sua lüädä, muud kala tulussega ei lüädä ku avi Kod; tuli põleb lootsika otsa piäl, tule `valgel `västregä lü̬ü̬b KJn; kala `lü̬ü̬mise väster, kisakse otsan Trv; mi̬i̬ss sais `västrägä `vennen ja kui kala näi, lei ärä Ran; kui sügise om nu̬u̬r iä, mes pääl kand, siss poesikse leivä `vempega `lutse Kam; `haugi lüvväss `västrägäʔ Plv d. (tulelöömisest) `taelasse `lüödi tuld, linase `riide `pulber oli, `pulbriga sai tuld `vuetud Jõe; tuleraavaga lüiasse tuld pölema Khk; köbjas, sellega sai ju vanal ajal tuld `löödud Vll; tael `pandi tulerava vahele ja `löödi tuli `külge Muh; tulerauaga `löödi kibi `vastu ja siis tuli läks taela `külgi; ega naised osand tuld `lüiä Mar; taela ja tule rauaga `lüödi tuld JJn; ega sie tule `lüemine `kerge ole Sim; mina olin laps ikke - - kui isa tuld lõi ravvast Pal; vanast tikka ei olnud, siis löödi tuld Äks; taala tüḱk `panti ravva `küĺgi, kui tuld lüvväs Vil; tagel - - `panti kivi `pääle ja ravvage `lü̬ü̬di tuli üless Krk; räni küllest `lü̬ü̬di tuli `väĺlä pessi `külge Ran; räniga tu̬u̬l tulõssõl lü̬ü̬ tulõ vallalõ Har e. (viske- või löögimängude mängimisest) `meie `mängisime siga, siis `tõine lei mõnikõrd kive `tõise iest `vällä Lüg; see o poiste amet, `kurni `lüia Khk; poisid löövad kalidega ketast; lapsed löid `letliku kiviga `lesta, mitu `lesta igaüks sai, mitu `korda kivi `väĺja üppas Mus; Poisid läksid mere `ääre `lutsu `lööma; Ega pühapäe on suur palli `löömine Pöi; vähike `lestlik kivi oo ja sennega `lööda `lesta Emm; `kurni `löödi Mar; Poõsid `leüäd tanavas `kjõtsu Khn; `enne oli julga `löömene - - kepigä `löödi `julka; poisid läksid muna `löömä Juu; meie lüöme ikke siŕgat́sid, poisid lüövad siŕgat́sid ja tidrukud mäńgivad kiva JõeK; vede`tilpu lüäväd kividega vede jäären Kod; lõeme `kuŕni. nüid ei ole enäm kuŕni `lü̬ü̬mest KJn; lapsed löövad `kat́skid SJn; nakkami˽kirbu`lü̬ü̬mist `mäńgmä, nakkami˽`kirpu `lü̬ü̬mä; ku ma vi̬i̬l `väikene oĺli, sõ̭ss sai tõistõ lastõga pini`pulka `lü̬ü̬düss Kan; `poiskõsõʔ lööväʔ `paĺli Plv; kumanit̀sa `lü̬ü̬di - - tetti tu puinõ tu muna sääne, s‿tud `aeti sinnä imä`hauda; `kirpu `lü̬ü̬di õks ińne kodo minekit vai magama minekit Se
2. a. naelte, pulkade vm sisselöömisega kinnitama tahab `kirve `varrele kiil `õtsa lüä, `muidu tuleb `vällä Lüg; tall (tald) lüiasse nakkidega `alla; nüid lüiasse nahk naeltega `seina Muh; Et ta (vikat) äi lönguks, peaks `vaiu vahele `lööma Emm; `jeesus `olle `risti `löödud Tõs; Mia lähä `varna seenä `külge `lüemä; raudtald `lüäkse `alla laevalõ Khn; põdra sarved `löödas `seina varnaks Hää; lüö kiil pingi jala `sisse Ris; soabastele tulid pooled tallad `alla `lüia Tür; kiil `sahkepuu all lü̬ü̬b `sahkepuu kõvemass `kińni Kod; teĺle ei seisä muidu kogusin, ku peaks `kiilega kokku `lü̬ü̬mä Trv; lü̬ü̬ mõni vagi `seinä Krk; miu esä lei puu `pulkega paenatuse `kinni, kui ta `vastse ri̬i̬ `teie; ku obene kolme `aastasess saab, siss `lüvväss raud kabjale `alla; ma pia `sahvri lakke üits raud konk `lü̬ü̬mä, kos ma leevä `otsa pane Nõo; kaariʔ lüvväss `nakloga ja puu `puńnega põh́alavva `külge kińni; saina oĺl `lü̬ü̬dü puu varn, kos mulgu `luitside jaost Võn; lät́s hobõst `rauda `lü̬ü̬mä (rautama); ku hobõsõl neli `jalga tahat `rauda lüüäʔ, siss piat kol˽kümmend kat́s hobõsõraua `naala `ostma Har b. katma, vooderdama `enne õli `latrun `karraga (plekiga) `lüödod; mõnel on `pilli`ruoga `lüödod `seinäd; mõni lüöb tua siest leppa `pulkidega ja save sene `pääle, `muidu savi ei `seisa Lüg; maja on `laudoga päält `vällä `lüödü Vai; See oli kena maja, `laudadega oli `löödud ja värvitud oli Pöi; pulmamaea seenad olid kangastega `löödud, `ümmer seena, kus pruut́ `istus Mih; lagi on papiga ära `lüödud Ris; see maja sein on `laudega `löödud, teene on paĺlas Juu; arilikule uksele on `lü̬ü̬dud vi̬i̬l `vu̬u̬der `piäle; suań ehk sõedovanger `lü̬ü̬di karraga sidess ärä Kod; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud Lai; `laudege lüvväss äräde, lavva lüvväss `pääle seinäl; luśtoone - - kasetohuge olli ärä lü̬ü̬d ja kasetohukatuss kah Krk; `lü̬ü̬di edimäld `lauduga `veśke kihä ärä, peräst `lü̬ü̬di `laastega üle vi̬i̬l Ran; mul tsõdsõpojal om tarõ papõrdõga sisest vällä lü̬ü̬d, noo‿m nigu härrätarõ Har c. (katusetegemisest) `ennevanast `lüödi kattust puha pikki `piergudegä Lüg; Kibe mees oli leki katust `lööma, see‿s ole ta käe midagi Pöi; katost tegevad, suure labidaga lüüasse ülesse tätta Mar; [ta] lõi oma toa katuse joba `peale Juu; katus on `vaĺmis, ärä lüädud; õlekatuss tehässe, aga `sindrikatuss lüädässe Kod; ku maja on roovitud, siis akatasse katust `lü̬ü̬mä KJn; katuse `lü̬ü̬mise nagla Krk; laastu katust `lü̬ü̬di järjest kõrra `viisi Ran; jät́t mul katusse löömätä Rõn; ma võt́i Masa `rahva elumaja katusõ lüüäʔ; ma olli - - laua katust löömän Har d. kokku klopsima lööb kapi kogu, teeb ta `valmis Khk; löö see kaśt kokku Mar; vanaste olid `aśtad lauadest kokku `lüödud Ris; asemed olid puust `tehtud, lauad kokku `lüedud JJn; kaśt [oli] neljast lauast kokku `lüedud VMr; kravat `oĺli `pośtest ja `laudust kokku `lü̬ü̬du Nõo; suuŕ kaśt oĺl lavvust kokku lü̬ü̬d, kon rüä˽sisen Urv
3. raiuma, lõhestama; tahuma lei `õvves paar `pieru lõhandikku `valmis; `lõipu `küljest `lüödi `särmed `kirvega Lüg; suured alud, nende küljest sai `löödud, letsiga `löödi `piirgu Kär; Löö mõned aad; `Sitke puu oli, aga `lõhki lõi Pöi; löö `pilpud ja pane tuli pölema Emm; `löödi `piirgo ja `pandi süsi kahe piiro vahele; puid lüüasse suurest laastost ää - - siis akatasse - - vähiksi laastosi `lööma Mar; löö paar `peergu lõmmu küllest Mär; jäme puu alg - - ei lähä `ahju, löö `lõhki Tõs; `piirgu soab `löödud ikke kase lõmmust Juu; lõin pakupial agu; `teiba ots tuleb teravast `lüia, muidu ei lähe maa `sisse Amb; `lüedi kahe sõrme `paksused pieru alud VMr; oli suurest laastust `löödud, põld iast `tehtud Lai; saare pakud - - kõik oĺlid `lõhki `lü̬ü̬dud ja senna unikusse pillutud; vanad rehe toad on löömätä `paĺkidest `tehtud KJn; kase lõmmud oĺlid ärä kuevatud, säält `lü̬ü̬di `pi̬i̬rgu Vil; ma lei suurest lastust ärä, `puhtamp tü̬ü̬ om sinu asi Hel; kas `olli tarviss `lenki tetä, vai tala - - `tuĺli paĺk `kanti lüvvä; võsast `lü̬ü̬di agu; vene kirvess om raguda ää, aga `lahki lüvvä ei saa Ran; [laetalad] `oĺliva ümärigu, kes‿si neid `lü̬ü̬mä nakass Kam; Ega ennembi `paĺke es lüvvä, pua ümärigult `pańti `saina Rõn; tu̬u̬ om vana `liipri miiśs, tu mõist `liiprid lüüäʔ; lüü˽sa taast pedäje plukist lõmmu puid kah Har; pluḱk um ilmä `lahki löömäldä puu, halg, tu̬u̬ um `lahki `lü̬ü̬düʔ Rõu; mõtsameheʔ löövä `pruusõ mõtsah Plv || kaatriga lõikama `laudu lööväʔ ni `lasta lööväʔ; oli lippe löömäh Se
4. (koodiga, kurikaga jne) peksma a. (viljapeksmisest, -rabamisest) `pääle `püöramist `lüödi [vihud] `kolma `kerda üle VNg; `lüögä `kõrda, siis on `kerge `peksädä Lüg; viho `latvad `lüödi `vasta `seinä, siis sie `vilja karises sääld `vällä Vai; mis tuast ikka vihk tuli, see `löödi korra läbi Ans; parssil kuivatud ruki vihk `löödi `vasto `seina LNg; laed `pandi maha, siiss akati `varta `lööma Mih; mina ole `varta küll löön Tõs; lau pääl `lü̬ü̬di pindadega, `pinta `ańti Hää; kaks `korda sai üle `lüödud, vardaga ei jõund jo läbi `lüia Amb; nad lõivad kuue ja `seitsme pinda `korda Ann; meil oli kahe jalaga pińk - - selle `vasta siis `lüedi ladva `plartsti, `plartsti JJn; `korda lüüasse jah, et niikui ühed vardad peksaksid VMr; koodiga tuli ühe korra `lüia, trämps trämps trämps, `taktis lõivad Trm; ku ladvad o ära rabatud, siis lüätse tüvikod kua kõrd vassa `seinä Kod; ku sa ei lü̬ü̬ `korda, lü̬ü̬d teese koodi `piale Pal; lade oli maas, koodiga sai terad `väĺla põrutada Plt; i̬i̬st`otsa `lü̬ü̬di siss sedä tüve `vastu `penki, oĺlid tüve`lü̬ü̬jäd Kõp; lätsive `ku̬u̬ti `lü̬ü̬mä `tarre; valla inimese rabanu rügi rehen, mõni löönü vähä ja jätten teri vihu `sissi Krk; taren rabatass rükki, väĺlän lüvväss tüve; tüvelööjäl `kästi kolm kõrra `lüvvä kõvaste - - siss olli õĺg lahe ja puhass nigu suĺg Puh; `lü̬ü̬di `vasta `peńki, ike üle pää si̬i̬ vihk käis TMr; edimäne kõrd `lü̬ü̬di `tassa, muidu oless pää otsast ärä löönü, perän `lü̬ü̬di kõvõmbide Kam; tu̬u̬ `ku̬u̬tõga `lü̬ü̬mine, tu̬u̬ `olli rassõ, obõstõga sõkutamine, tu̬u̬ oĺl nigu paremb Ote; `takti pedi `lü̬ü̬mä `ku̬u̬tõga, siis oĺl illuss kullõlda, ku ärä `vaśsu Har; ku `lü̬ü̬mä `naksit, siss külä kõllass inne Plv; koodiga ka‿ks saa ai˽lüvväʔ ku mõista aiʔ Vas; neli inemist lü̬ü̬ `pääle, nela tõlvaga taktin `lõiõ Lei b. pesukurikaga lööma lüö kurikaga `pääle, siis lähäb pesu `puhtast Lüg; sai [kangad] jõkke `viidud, sial sai virutatud kahe kurikaga - - `korda sai `lüia viel Koe; kangast lüiasse laksulaua pial kurikaga Ksi; villast kurikuga ei `löödud, aga linast `löödi kurikuga Plt; anna kurikaga `seĺgä, küll sõss `puhtase läävä Trv; kate tõlvage `mõsti `rõõvit, `lü̬ü̬di lugu `vällä Krk; [kui] kirikule lännuve, `mõsknuve `rõõvit, tõlvadege `lü̬ü̬nuve ku üit́s plakin Hel; kui kangast nakati `mõskma - - `panti likku, nakati tõlvaga läbi `lü̬ü̬mä, es panda `si̬i̬pi ei Kam; tulõ mullõ appi `rõivõid `ussõ `lü̬ü̬mä Har; lööge innõ tõlvaga, siss pankõ `ki̬i̬mä Rõu c. linu ropsima mõned `rookvad lenad kohe ää. mõned lööväd `enni suurest luust ää Mar; lähme linu suurest luust `lööma Lai; emä `lät́se linnu rabama, mina lät́si ka üten, lät́si suurest luust `lü̬ü̬mä Võn
5. löömist meenutavate liigutustega midagi tegema a. niitma tuna`mullu `läksimma `eina `lüöma. küll olen `eina lüönd, jo `neljatoistküma `aastasest `saate VNg; ei sada `suurest, udutab vahest, lüä saab küll, aga `luogo ei saa; rukki vikkastimmega `lüödi; lein sene `vilja tükki maha, tüö on `valmis Lüg; `lähmo vigastiga `otra ja `kaura `lüömä Vai; nüid pole vigadid `saaja mette, kas löö rohi roobiga maha Khk; Küüniesine sai kohe `lahti `löödud, pärast läks niidu järg `kaugemale; Nee löövad `õhtaks omal [heina] maha küll Pöi; kui oli tugev ruki, nagu mõisa põllal, `andis ikka `lüia Kse; sie `kange `eina maha `lüöma; lüö nii et vikat́ raksub, ein nagu raud JõeK; lõin selle nurga teinep̀olt ekki ära JJn; lähme `eina `lüöma - - omiku vara on ia `lüia Sim; ia ulk sai täna maha `löödud Trm; `valge juśs on kõva nigu sia arjuss, ja kui sa teda lööd, siis kärsub Lai; keda sa lü̬ü̬d, kui sa ei ole `süia saand, ei jõund kedagi `lüia Pil; `Õhtuse om vakamaa maha kah `lü̬ü̬dü Trv; no olliva `vahva poesi, leevä õdaguss tolle tüki maha Ran; ku ma `säitsmä`kümne olli, mia lei `aina nigu mi̬i̬s Puh; kes ommava vana `lü̬ü̬ja, noo lööva ilust Ote; Riśtk`aina `leime õdaguss kolm valangut maha Rõn; i̬i̬rootsuga `lü̬ü̬di rügä Har; kõŕs om vaĺmiss ja kuiv ja sõ̭ss ei olõ muud kui lüvväss mahaʔ Plv; tuu mi̬i̬ś lüü ni kõvaste `kaari, õt hamõh säläh likõ Se b. kloppima; loksutama lüöb `leiväd üless - - kie on tugev `naine, `peksäb nii et `taigen vahutab Lüg; läks obustele rokka `lööma Vll; Vana `istus `kolde `aukus ja lõi võid kogu, koor oli kausi sihes, koostaga ööritas `ömbe`rinki Pöi; või `putkus oo suur `visper, misega ületsi alatsi lüiasse Muh; `oostele saab rokka `löödod Emm; vasikatele `löödi enni ikke rukki jahu rokka Mär; `Si̬i̬pi lõigati vi̬i̬s, `lü̬ü̬di `vahtu Hää; kui või ei lähe kokku, saab pudelisse `pandud ja kokku `löödud Kei; kui muna `kooki teevad, siis löövad muna `lommi, `easte vahule Juu; `ankrud kua said kividega `lüedud `puhtaks JJn; `lüedi rokka uastele - - poisid mõlaga tagusivad Iis; mine - - löö või kokku, kui akas minema, siss läks ruttu kokku Äks; obustele `tehti rokka, `löödi rukki jahudest `valgest kui piim Lai; Ei tohi levä juurt `lendu lüvvä, siss leib aap nõust `vällä Krk; kui pütti `lü̬ü̬di, pesseti katele poole - - vesi ja kivi ja liiv sehen Ran; `ankrude `panti väikse kivi `sisse ja kivedega `lü̬ü̬di `ankru `puhtass Nõo; vanaemä tei võid, `leie pöörüssega koore anuman kokku Ote; Sõ̭ss saava˽hää˽koogiʔ, ku muna`valgõ om vatulõ lü̬ü̬d Urv; `lü̬ü̬de kirnoh `võido nigu patsin õnne; lü̬ü̬˽taa ku̬u̬ŕ kipõstõ soomilõ, muido lätt võiuss Räp; `võismelüüvä annum (võikirn) Lut || välja raputama kilud `lööda [võrgust] `välja Emm c. pumpama tämä lei pumbaga vett Kod; olli pombaga kajo, `lü̬ü̬di `lauta ka vesi, suur simendi tüńn `oĺli laodan, `sinna `lü̬ü̬di vesi `sisse Nõo; nakatass vett `lü̬ü̬mä Har d. tuksuma `tohtrid `katsuvad, kas pulss lüöb. pulss lei Jõh; süda lööb Lai; veri lööb kõvasti nigu iir jooseks kusagil Plt; pane käsi `pääle, siss tunned, kud́a [süda] lü̬ü̬b Ran; ku `lambal ruttu pää ärä `lõikat, siss `tõmbab `õkva kõveride kaala, nu̬u̬ soone löövä vi̬i̬l Puh; südä - - tõenekõrd pessäp nii kõvaste, lü̬ü̬b nigu vasaraga; mia vahel kae `endä käe su̬u̬nd, lü̬ü̬b vahel üits, kaits, jääb vakka, aga mõnikõrd tuksub, ei jõvva lugeda Nõo; taal lü̬ü̬ elusu̬u̬ń vi̬i̬l `kõvva­ Krl; ma rapudi tedä, täl süä `liikõ, sõ̭ss nakaśs `lü̬ü̬mä Rõu e. üles lööma (hobusest) moni obune `kuerukse perast lüö iest-takka üless VNg; obone `iŋŋub, lüöb tagant üles ja tieb äält Lüg; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega, vahel lööb aiste vahel tagant üles Jaa; Obu oli tagant öles löönd ja vana kukkus seljast maha Pöi; obo lööb takka ülesse, üsna siu ja säu Mar; sel obusel koa nii luśt, lööb eest ja takka ülesse Juu; sie luom on üks viguritäkk, lüeb aga tagant ülesse Sim; kui obused täkka ot́sivad, siis inguvad ja löövad tagat üless SJn; si̬i̬ om `siande obene, et nii kui sa piitsage nähvi annad, nii temä lü̬ü̬b tagast üless Hel; sa˽`ku̬u̬rma päält maha minnä ei saaʔ, taa hopõn lüü `persega üless Har f. takti lööma kes `laulu juhatab, lööb `takti Vll; ku̬u̬l`meister annab jäält ja ise lü̬ü̬b `takti Kod; peremiss - - `olli `sände naĺlak, tu̬u̬ lei `taktit, siss tõese laoliva Puh; `takti lüvväss ku juhatadass `mängu vai `laulmist, siss juhataja lööse `taḱti Räp g. risti ette lööma vene usul on see alati, et näd lööväd `risti ette, söömä `alla ja söömä `peale lööväd Mar; mede usus oo see, et `peäme `risti ette `lööma Tõs; arjakas löönd `risti ette ja läind ukst `väĺla Nis; veneläse löövä kõ̭ik `risti ette, ku na `keŕkun om Nõo
6. üksteiste vastu lööma, midagi kokku lööma a. klaase kokku lüües terviseviina jooma `juasse `tervisse `liikusi `pulma ajal, siis `lüässe `klaasid kokko Lüg; nihukste suurte `jootode peal, siis löövad klaasid kokku ja `soobvad `õnne Mar; `talve olime - - varrul, lõeme seal nõnna kloasid kokko et kõlises Juu; siss ku nakati `mõŕsalõ `müt́si pähä `pandma, siss `ju̬u̬di `viina ja `lü̬ü̬di `laaśõ kokko Har b. patsi lööma kui isa `andas `saia vai `kompekki, siis laps pidi ikke `patsi `lüömä, lõi kõhe, et `plaksus `vasta pihu Lüg; lüö onolo `patsi Vai; Lapsed `tahtsid `kangeste `patsi `lüia Han; `pat́si `löömesega laps tänab Kei; löö `pat́si, siis õled üvä laps Trm; `väikõni lat́s lü̬ü̬ `pat́si Krl c. (jõulu ajal) õletuustiga üksteist peksma lapsed lõivad `paśsi jõulu`lauba `õhtal, keerutasid `õĺgedest paśsi HJn; jõulu pühäd‿al `lü̬ü̬di `passi. õle tetti kablass, jämme junniss, `lü̬ü̬di tõisel `pihta Krk; jõolu`lauba `tu̬u̬di õlet `sisse ja pikäd õlet `tarre maha, siss latset `mäńgsevä sääl ja leevä `paśsi TMr; paśsi `lü̬ü̬mine - - toda `naĺja tet́ti `pulmõ pääl. tuĺliva noorõmehe kokko ja `naksiva `paśsi `lü̬ü̬mä Võn; vanast `lü̬ü̬di `passi, tetti õlist köüds ja märräti Ote; `paśsi `lü̬ü̬di vanast. jõulu `puulbä `tuudi olõʔ `sisse, kääneti `kuŕsti ja `naati üt́stõsõlõ `lü̬ü̬mä Plv d. (puksimisest) jäärud löövad `puksu, panevad sarbed kokku Mar; `oinad löövad `puksi Mär; ema`lambad lüevad vahel koa `puksu JMd; `õinad lüäväd `puksu, nõnnagu sarved plaksuvad Kod
7. a. (välgulöömisest); välgulöömise tagajärjel purustama, süütama, surmama jne siin on `praegastki midagi `järve `ääres, mis `senna `piksed kisub, aina lüöb `senna Jõe; välk lei `sisse, tuld keik kõhad täis; välk lei `metsävahil siä `surnest Lüg; kou löi maja ära (lõi majja sisse) Jäm; ea pool löi eile `öhta `välku Khk; Suur kena puu oli, aga kõue lõi öhe sui `sisse Pöi; `pitkne lõi kohe majase; kõueke lõi maa põlema Muh; Kui müristab ja `valku lööb, siis vanapagan `silku sööb Rei; tänä oo üks `kange valgu `löömene Mar; `pikne lõi `sõstra `põesasse, oless ta üks nuuks edessi löönd, oless majasse löönd Kir; `kuiva `välku lööb Var; `pikne lööb `alla äkki säuh ja säuh Tõs; Juba lei `valku, varssi akkab müristämä Khn; ära vahe `akna all, `pikne lööb `sisse kah Vän; `pikne lü̬ü̬b puu ära Hää; `pikne oli möda vahart ala lüön Ris; `pikne lõi tuppa ja lõi `tütre `kamresse `surnuks Juu; väljas lüöb `välku JMd; kuuskümmend `aastad kui `pikne lõi elumaja põlema - - põles `maani maha VMr; sialsamas `lüöndki välk mõlemite `pihta Rak; välk lei uksess ja `aknass; lei `välku, tuli `ju̬u̬ksi silmiss `mü̬ü̬dä Kod; `pikne lõi kõrtsi põlema; kui `pikne lü̬ü̬b põlema, siis ei kustuta `keegi Pal; ma olen nähnud, kos [pikne] lööb kuuse puru, `algudest kohe Lai; käis kõva kärgatus, lõi kusagile `sisse Plt; `välku lõi sihva-sahva KJn; `pikne `lü̬ü̬magi `tamme, temal on laialdased juured SJn; piken lei karjal sekka - - lei kolm `lu̬u̬ma ärä, sinitse juti käisiv üle küĺle Pst; ku aamtaladel `risti otsan ei ole, siis lü̬ü̬ pikken ärä Krk; päĺk lü̬ü̬b nüid kõik viĺlä valmiss Ran; vette `piḱne ei löönä, nõnda na kõneliva; vanami̬i̬ss ai pää `aknast `väĺlä ja välk lei poole pää seest elu ärä, tõese poolega eläss vi̬i̬l mitu `aastat Puh; vanast `panti iks prügi `suitsema - - et siss ei lü̬ü̬ väĺk `sisse; illuss kõjo, aga `piḱne lei ladva ärä; välk lei mehe kooluss, aga maja palama‿ss lü̬ü̬ Nõo; `piḱne võip `lüvvä `kivvi ja maa `siśse ja - - kohe taht Kam; ega˽minnu `piknõ es lü̬ü̬ʔ, tu `kangõ mürrin, tu̬u̬ lei mu mahaʔ; nigu `piknõ löönüʔ, nii tuli joosnu `auda ja kirst palama; `piknõ lei ku˽tsärätäss sinnä˽tsiŕbi pääle Urv; `piḱse om mäel kõo `puhtass puruss pinnõlõ löönüʔ; välgü lei periss tarõ `aknõst `sisse Har; sääl mäe takahn lei [välk] suurõ pedäjä purulõ; mõ̭nõ um `piḱne löönu˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ; `piḱne lei mineva suvõl `lehmi, surmaśs mitu tüḱkü Rõu; pühä `piḱsekene, lü̬ü̬˽no minno purus, jahva˽jahuss Vas; `piḱne lei ärʔ poisiʔ; `piḱne lei talo palama. inemise˽saa as hukka, a no elo `paĺli ärʔ Se || `poisi suu lüöb `välku (naerab) VNg b. sademete või tuule tagajärjel vilja vm lamandama või puruks peksma tuul lüöb `vilja maha, siis ei saa `niitada Lüg; rahe löi rugid maha Khk; vihm lööb kaunad `lõhki Muh; rahe lõi kõik viĺlad puruks Mär; `väetimad linad, ega sedä vihm maha ei löö, aga mis vägev lina, selle lööb vihm maha Vig; Raeterad löövad lihavad lehed kõik risus maha Han; rae oo tämmu ruki ära löön Aud; rahe lüön rukis puoleks kui ruĺliga Ris; `raske vihm lõi rukki maha Kei; lüend rahed kõik purust rukkid VMr; rahe lõi kõik sodist, aedviĺlad ja Äks; kui `kange tuulega `vihma tuleb, siis lööb viĺja maha Lai; mõtsan marja ka är löönü, kus‿si rahe jut́t läits, säält tei puha lagess Krk; rahe lü̬ü̬b rüä kure`põlve Ran; räese tegi jäĺedät kahju, lei mul kõ̭iḱ rüä puruss, `kapsta lehe ka lei `mulke täis; ta‿m `maaline ain, vihm om maha löönu Nõo; räise lü̬ü̬p `erne ja viĺlä ja `kapsta ja kõ̭iḱ aia kraaḿ lähäp Ote; lumi oĺl kat́s `päivä maahn - - hain oĺl kõ̭iḱ maha˽lü̬ü̬d Rõu; räüsäga lei ar rüä. orasõlõ vil ŕauss tähendä‿i· midägiʔ, a kuʔ `vaĺmi viĺä lüü ar, siss olt leeväst ilma Se; jegä lüü rüäʔ `põĺvi (murrab kõrre pooleks) Lut c. tolmu kinni lööma (vihmast) vihm lüöb `tolmu `kinni. tuli küll vähä, aga lei `kinni Lüg; tuleks `niigid pailu `vihma, et selle tolmu `kinni lööb Khk; las `tulla [vihma], lööb tolmu `kinni Tõs; üsna ea, vihm lõi tolmu `kińni, nüid tee ei `tolma `ühti Juu; nüid tule `vihma, lü̬ü̬ tolmu `kinni Krk; vihm lüü tolmu kińniʔ Har d. (muud juhud) tuul lõhub pesu, lööb `lõhki, ku ta `vaĺlu virutab Aud; nii suured raheterad tuld, et lõi `akna kruudud kat́ti Juu; tuul visass `akna `vasta `saina, lei kolm `kruuti `katski Nõo; vana `hu̬u̬nõ oĺl kokko löönüʔ tuuĺ Plv
II. (helide tekitamisest või andmisest) 1. heli tekitamisega teatama või märku andma `mõisas käis `küögi`tütrik kloba `lüömäs; õli pere kell, `sengä `lüödi `lõunele; lokk lei `õhtalle juo Lüg; kui loga `löödi, siis teu vaimud said `sööma; rapp lööb, siis `kuultesse, koes loom on Khk; `Mõisas oli kell, pere kell oli missega pere `sööma `löödi. Tükk raua lapakad oli `kuskil ölal, kubjas virutas vasaraga `sönna `pihta Pöi; kui õnnetus ehk tulekaho oo, siis akatasse kloba `lööma Mar; mõisa ärg oli nii tark, et kui keskommiku `löödi kola, jäi `seisma Kul; kutsutse kojo, lüiäse lokki Tõs; lõi `klaśsi - - siis täisvah́t tuleb tekki, laeva kamandu on siis kõik jalul Hää; `löödi karja kola omiku, kui kari läks `väĺlä. lauad rippusid karja väräväs puu `küĺgis, `löödi plau, plau Juu; `lüödi kola, et pere `süöma tuleb Koe; kes näeb tuld, lü̬ü̬b kola; leid kola pruudile järele, et meks ei and `viina. tõid pada ja pańnid `väĺjä, leid kola Kod; ku `mõisates kolad lõevad, siis läksivad talurahvass ka `sü̬ü̬ma, keskommukut pidama Äks; `mõisas `löödi `kolku, kubja naine ikke oli se lööja Lai; kell katese lüvväss `valla, `kümnest lüvväss `kinni Krk; kate puu vasarege `lü̬ü̬di, et `mõisa kõlasi Hel; ku kell kõlatap, siss piap ruttu võrgu `väĺlä `tõstma Puh; ma olli ka iks künnipoiss, ku vi̬i̬l `kolki `lü̬ü̬di Nõo; `mõisan oĺl kelläaig, `lü̬ü̬di uma koĺk, sis oĺl kat́s `tuńni söögi`aigo Võn; `Mõisa loṕp `lü̬ü̬di, siss lätsivä talurahvass kah Rõn; mõ̭nõn talun oĺl kloṕp üless pant - - oĺli `puudsõ vai rauadsõ vasarõʔ, nuidõga `lü̬ü̬di laua pääle, ku `kaŕja kodu kutsuti Har; ko koh tulõkaih om, sis ka lüvväss kolla Se
2. helistama või helisema (kirikukelladest) kerikumies läks `kellä `lüömä, õppetaja akkab juo tulemaie; kerik `lüödi `sisse, `jutlus akkab `pääle Lüg; kirgulised `lähtvad `kirku, kut kirk `sisse lüiaste Jäm; ma‿s olegid nii kaua sihes, kut kirk `välja `löödi Khk; lõi `surnole `kella Kul; lüiakse kirikut `sisse ja `surnutele `kella. ma käesin koa ükskord `tornis, peab ikke õppind olema, et sa nad `löödud soad Juu; püha lüedi `sisse Kad; vene kerikun kelläd lüäväd Kod; si̬i̬ nädäl pääle lihade `lü̬ü̬di `kellä. olli vahet, raasikse aa peräst `jälle Krk; rikkale `lü̬ü̬di kate kelläga eńge`kellä, `vaesele `lü̬ü̬di üte kelläga Puh; pühäbä ommuku siss `keŕku kellä löövä, inemise lähvä `keŕkude; ku surnuga `mińti, siss kell lei niikavva ku kabelide saeva; eńge`kellä `lü̬ü̬di egäle ütele, kedä mateti Nõo; pühäpääväl ku kolmass kell lüüäss, siss lätt kerik `sisse Har; oĺl sõ̭ss matõt är˽külʔ, a ilma kellä löömädä ja kõ̭gõdaʔ aet `hauda; `keŕko`kellä joba `lü̬ü̬di, ku `keśkmäne kell jo ärʔ um lü̬ü̬d, siss tulõ `sisseminegi kell Plv; keistri lüü `keĺli ni lätt är kerikulõ Lut || möni lööb `kella alati küla kattu (kannab jutte edasi) Khk; kis `tühja juttu tieb - - lüöb `kella Hag
3. a. laulma; häälitsusi andma; heli tekitama Ei sedä kala viel pada `panna, mes vies `laksu lüöb Kuu; õli külm `nõnda kõva, et puud ja `seinad `praksusivad, `leivad `nõnda ku `püssi `paugid; `üöbik lüöb `metsäs oma lugusi; poiss on `kange vilet `lüömä; emä`tetre akkab `suskama - - lüöb `suska; `lapsed `juoksevad - - ja `lüöväd kila Lüg; `lüömö `laulu `lahti; `kissa lüöb `nurru Vai; konnad `akvad kevade vara `pεεle `kürru `lööma Khk; [särgede] Kudemise aeg on käe, juba akkavad `laksu `lööma Pöi; kõik aja `teibad löövad `plõksu Mär; lõks`aspled, nee lööväd `lõksu, kui kuuskümmend `lõnga täis oo Vig; Ku pääsuksed `õhta i̬i̬s madalasti `lendavad ja vit́ti löövad, tuleb teine päe `vihma; `peidlatega lü̬ü̬d `nipsu Hää; ei müno mokad änam vilet lüö; `vaikse ilmaga mängivad kalad, `lüövad vie peal sabaga `lupsu Ris; löön `sulle `lipsu (nipsu) nina `alla Juu; kui tedre poaritamise aeg on, siis lüöb `sihku Jür; külm lüeb `tiksu VJg; sõidab nii et maa lööb `põrri Trm; vü̬ü̬rihmaga lüäväd `laksu; viligä lü̬ü̬b laaluviisid `väĺjä Kod; kellele ülekohut `tehti, see lõi lärmi `lahti Lai; isi läind lammastega Jõgeva `poole - - ja löönd `laulu Plt; kaśsi vurrud `püśti, kaśs lü̬ü̬b `nurru KJn; kala lööve `laksu ännäge; lööme üit́s laul `valla Krk; vahel `oĺli kõva küĺm, lei aid`saiban `plaksu; pahand lastega, lei `mürtsu Ran; tule säält tule veerest ärä, ao nakava `plõksu `lü̬ü̬mä; ku ta täis joonu om, siss lü̬ü̬b `larmi ja pessäp kõ̭ik segi Nõo; tõne päiv satap `vihma, tõne päiv om küĺm, lü̬ü̬p `tiksu ja `plaksu Kam; tsisaśk lei `laksu Rõn; mul ka˽mõ̭nikõrd oĺl tan haina rit́sik `sisse tulnuʔ, tu̬u̬ lei kui Urv; mihe nakasõ `laulu `lü̬ü̬mä, ku˽`viina saavaʔ Har; setoʔ lööväʔ lekorit Plv; lü̬ü̬ `laulu küllä piteh ja käü `ü̬ü̬se `tüt́rikka man Vas b. (pillimängimisest) lüöb `kanneld; `köster on `kange erilaid `lüömä; lüö üks lugu `vällä, üks `tantsu tükk Lüg; `Rummi ta oli vali mees `lööma Pöi; ma akka sari `luike `lööma Muh; kaks surt preilnad tulnd tuppa ja `tantsima, ise löönd lugusid Mar; `köster - - lööb orilud Vig; trumm lüiatse pillile `kõrva Kse; ma mõestan paelo paramid logosid kui see oo, aga ma ei taha täna `lüia Mih; siis `löödi pill `lahti Tõs; poisikesed löövad `rummu Tor; lõi toru`piĺli Hää; löö nüid lugu `piĺli Juu; siis oli ike torupiĺlil ka lugu selle järele, ega ta sis iga tükki lüend Kad; kanle lüäjäd - - õlid vanal ajal Kod; vanad mehed peris lööväd lehe `piĺli KJn; `rommi lüvväss kate otsa `pihta Krk; mu˽poig - - opiss `kandlõ `mäńgmist. üte lugu lei jo välläʔ Har; hädä ei˽tulõ˽toro`piĺli lüvven ega˽pahanduss piibarit `puhkõn Rõu; ma lää lõõdsa `piĺli `lü̬ü̬mä Plv; jarmonit lööse; `kiika lei Se; õdakudsõl üül tulõvaʔ ni `kiikoga ni barabaǹnõga ni bubinidega ni `kõikiga lüvveh (nõidadest) Lut c. (seinakella löömisest) kell lei kolm, aig on juo `karja `mennä Lüg; onts kellu kümme εε löönd Khk; Kellu akkas juba `kuute `lööma, kui ma `ärkasi Pöi; kell lõi jo kolm ää Tõs; seni ta müras, ku kell südaü̬ü̬d lõi Hää; kell lõi üks, pean nüid `lüpsma minema; ta lööb küll, aga ega ta `õigeste löö Juu; kell lõi parajast kaks Trm; kellä `lü̬ü̬mised one segi Kod; kell om kol˽vällä löönüʔ Har d. (nutmisest) `kaotas oma raha `vällä - - lei `pilli `lahti; Paha laps, `ühtälugu lüöb lusi`pilli Lüg; laps akkab aga `peale `irri `lööma `jälle Muh; mis joru sa nüid lüöd JõeK; laps lüöb õige `luĺli Iis; kül‿tä lei `luĺli - - siĺmist ju̬u̬sk vesi maha, esi lei `luĺli Kam; Ka‿kuʔ uma piĺli vallalõ lei, sõ̭s laśk ku˽passuń Rõu
4. (rääkimisest, lobisemisest) küll sie - - lüöb sedä mokka; `räägi jutto, lüö üks lugu Lüg; sie on üks tühi kielekõlksu `lüömine Hag; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; ia jutu lööja oli - - `alba juttu ei saa `lüia, lõi iad juttu Lai; lü̬ü̬ sedä `lirti nõnda paĺlu ku tahat, siu lirdist ei `vaate `kennigi (keelepeksust) Krk
III. (intensiivselt) midagi tegema 1. a. (järsku) energiliselt midagi tegema nüüd pisikesed `lapsed lähävad `puodi - - `lüövad letti `pääle rahakotti `lahti ja `ostavad `saia VNg; iga `tüöle lüön `kinni (teen kõiki töid); luom lei `põigite `augu `pääle, `tõine ei `pääse `aiast `vällä; `lüödi raja kahe `krundi vahele, maa `mõõtjad leid; lüö `raamat `lahti; kie ikke `ambad `külge lei ja `ammustas, sie suri kõhe Lüg; `laiva `seilid `lüödi `lahti; rotta löi (jäi) äkkiste `seisoma Vai; `löödi uus kaev Khk; ma löi tagatsi, `pöörtsi tagatsi Pha; ma tule löö `käia `ümber Vll; Ole mees löö pudel `lahti Pöi; rebane tuleb ja lööb ennast `istuma Noa; kui roogitud, siis löö keerd `sisse, pane pengi `peäle ja `tõmma `kinni Vig; obused lõid kolmekesi `püsti orijalade `moodi Tõs; lüön paela `sõĺmi Ris; lõin `õues `riided `lahti, `voatasin, kas on `koitama läind; lööme jutud `lahti, mis me mud́u tumma `moodi seesame; `enne sai `linnes turul `käidud, siis `löödi või `vankre eäre peal püt́ist `väĺla ikke klõmps-klõmps Juu; [nad] pidid ikka rahadega olema, kui nii suured pulmad ülesse lõivad JJn; lõi õlmad `lahti Trm; vana Kustale lüädud sõit `sisse; leid `kińni selle pud́eli (jõid ära); ei `aita kedägi, mu‿ku lü̬ü̬ palve `lahti; lü̬ü̬b müt́si `kukla taha Kod; kui ooletult akki lõid (tegid), tuul `lõhkus ära Pal; jäness lõi `aaki tagasi, mitu `aaki tegi `enne kui kätte said Lai; ära karda, me oleme veel noored inimesed, küll ma löön `poegi kah sul; `teisi `tõmmab nagu ull koer lööb `ammad `küĺge (tagarääkimisest); oli nõus ja lõi `peaga (noogutas) Plt; lei raamatu `valla Hls; lü̬ü̬ perä`airu kõvasti, siis saame ennemp. muidu kannap nooda loomusse päält ärä Ran; ommuku jälle `lü̬ü̬di tuli [pliidi] `alla ja keedeti Nõo; ma˽kääni - - mõtsati̬i̬d `sõitma, ni hopõń lei äkki `riśti; kana˽leivä vao paheldõ; lüü no `õkva täüe `jouga pääle (tööd alustades); enne oĺl tuuĺ põhjast, no˽lüü jo `lõunõ pu̬u̬lt; ku [jänes] minnu näḱk enne, siss lei kõtulõ mahaʔ Har; sängüʔ olliʔ üless `lü̬ü̬düʔ; ku mul häü `tunmist ei olõss olnuʔ, sõ̭ss ma‿lõss tu̬u̬ livvatävve `vorstõ kõ̭iḱ kińni˽löönüʔ (ära söönud); mul um taad `lü̬ü̬mist (tegemist) paĺlo Plv; esä pańd üt́s tõiśskümme `mõ̭õ̭tu nissa pääle, lät́s `püüd́lit `lü̬ü̬mä Vas; seto˽`korssiva nu räbälä ärʔ, Räpinäl oĺl papõri vabrik, `veievä˽sinnäʔ, `lü̬ü̬di papõrist; kaŕuśs lei `hindä haańa `sisse `lõsso (peitis ära) Räp; `püüd́lit `lü̬ü̬di kivi man; `lü̬ü̬di `piĺti (pildistati); lööse mullõ vi̬i̬l peräkõrra naasõss (hakkab mulle viimati naiseks) Se || meni `talvel raha `lüöma (teenima), meni `metsä `tüöle Lüg b. piltl heitma `päike `töusis, akkas puna `lööma Pha; hummogu `varra om nät́äʔ, ku päiv mäńg, lüü kõ̭iksugutsit `väŕme Se
2. a. (keha või kehaosa asendi järsust muutmisest) lööb `varbad `arki Khk; Vahest lööb [musträstas] änna `tiivade vahele `püsti kut pöial Pöi; lõi pea maha ja jäi tukkuma Kei; `uhkust täis, lõi nii pea `seĺga ja lähäb Juu; ahju kõrval one lesing. ku külm one, lü̬ü̬b jalad `sirgu `sinna Kod; titiluu om kiisal `seoke ku nõgel, ku tõine kala tahap tedä `ni̬i̬lä, sõss temä lü̬ü̬p selle `püsti Trv; lü̬ü̬ ka pää `seĺgä kuke `viisi Krk b. (silmade liigutamisest) lein `silmäd siis ülesse, `vahtisin ka, et midä nägu [peigmees] on Lüg; Akkasima kõik tädä ävistama, aga lei vaid `silmad maha Jõh; Lüö `silmad `väĺjale, kas `lehmad on ikke `alles IisR; surnu lõi silmad `lahti ja `tõusis `istu Muh; ta löön silmad `akna poole ja aan enese asemest `vällä Kse; lõin silmad tagasi, `vahtisin tagasspidi Juu; tämä ei lü̬ü̬ `silmi maha kellegi eden Kod; nii ää uni `olli, lei siĺmä `valla, siss ma‿lli nii lahe, nigu `nu̬u̬russ oless vi̬i̬l ollu Puh; Võõraga kõnõldõh lüü siĺmäʔ maaha Vas || huvituma, valmis vaatama käin `metsäs, vahin puud, lüön `silmä `pääle, `tõine kõrd tuon `vällä Lüg | (järele) vaatama löö vahest `silmä mo `loome `piäle koa, `vaata mo `loome `järgi koa Tõs; nigu `tohter siĺmä pääle löönu, ütelnu: latsed om ärä `näĺgenu Ran
3. a. (hoogsast liikumisest, lõbutsemisest, vallatlemisest, laisklemisest, liiderdamisest jms) `poisid `käivad - - `lipsu `lüömas (ehal) Jõe; `Lastel on `oite hüä keväjäll mää pääl `hundiradast `lüüä Kuu; `lüödi ikke `tantsu toru`pilli järele VNg; nuor luom on `kange `lusti `lüömä; `Naine akkas keil`panni `lüöma - - `tõise mehega; en mina õle oma elu aja sies lüönd `tralli; pian akkama `jalga `lüömä (minema); kalad `lüövad `endid viest `vällä, üppäväd üless; lüöb `tõisele ihu (seksib) Lüg; `Teised `piavad tüöd tegema, sina tahad aga `lillat `lüüa IisR; mies alalde lüöb `trilli ja `tralli Vai; `tantsivad natuse `aega ning löövad `lusti Jäm; akad sa `jälle sii `kelmi lööma (nalja tegema); talled `akvad `köpsu `lööma Khk; kui meresiga ennast `näitab, vee `pääle lööb, siis on `tormi tääda Krj; sellel pole tehja midagid, lööb `elka-`pulka `peale Jaa; `Sõukest `nalja lõid kas või naera ennast `katki; See riu lõi noorelt öle aisa küll; sui läbi löid `loodrid Pöi; tüdrik ei viisi tööd teha mitte, `tahtis paljast kink-`kõnku `lüia; lööb aga luusikara `piale sii päevad `otsa Muh; Akkas üsna litsi lööma Emm; lapse löövad kuker`palli Rei; mis sa siin `luuskant̀i lööd, eks sa või vekatiga `niita Mar; uńdiratast `löödi - - mehed `laśsid käppade peal Mär; talled löövad `lulli Kse; See oo suur tüdrik, aga lööb kenderlent̀i Han; noored loomad koa `lusti täis, lööväd `lusti Tõs; lööb aga `laiskust Tor; külade sihis lüüdass `simmanni Hää; kui noor loom `lahti soab, siis on nii rõõmus ja lööb ketast Juu; lapsed lüövad kemu Jür; lähme `vainule `naidu `lüöma Amb; nuored talled ja vasikad lüevad kebu; lapsed lüövad piller`kuari JMd; tüdrukud lüevad linna peal `litsi VJg; mis `lõõri sa lüed Iis; talleke akas `keksu `lü̬ü̬mä; lei sedä `kemmo, kui nüid vants (laps) käen; kalad leid `lipsu, sabaga lüäväd ülesi. nõnna kava peksäb sabaga, kuńni kõege kehägä lü̬ü̬b `väljä; mugu leid kuńa, pääv `õtsa; kerbud leid eeĺa `leiki, na `kärmed õlid; küll tä lei `lipsu tulen (madu vingerdas) Kod; `terve päeva lööb `löödorid Pal; vasikad olid `koplis, lõid sial `kendu; jätab teise `kaela tegemise - - lööb luppi; siis `peeti `õhtaline ära ja akati trau `lööma Lai; kes nisukestega akkab lattarid `lööma, need mõned tüdrukud või aśjad; poeg on ikke täitsa töö mees, aga tütar akkab libu `lööma Plt; lööme `tańtsi kui `trõĺli KJn; kõneldi, et sinna om matet rootsi sõa ajal soldati - - siss luu lõiva `vurri sääl Trv; `kepsu lüvvän tullim `alla; näe, meast tirilil̀li ta lü̬ü̬; inimese lööve jõppi küĺmäge (lõdisevad) Krk; noore looma löövä `õlpu; tahab `keŕgeld elädä, `paĺlald `luikari lüvvä; nüid löövä sedä vana polkat Ran; kui vanger koliseb ja joosep `kivve `mü̬ü̬dä, siss puu alu ka `vankrin löövä `sõtsu (hüplevad üles-alla) Puh; sul midägi amõtit ei olõ, käüt omma lekerit lüvven San; mugu lü̬ü̬p `luikari, kaep kudass ta `kergembide läbi saab Rõn; Noorõ˽käävä˽pitõ `mü̬ü̬dä, löövä˽tirilit́ti Urv; ta lei `loodõrit, ta is tii mitte medägi; latsõ löövä˽pilla`kaari, ku˽latsõ `hullasõʔ; tii ei mi˽latsõ medägi, käävä niisama `pringu lüüen; śuug `naksi husisamma ja `lu̬u̬ka lüüen mu˽poolõ tulõma Har; Mõ̭nikõ̭rd lei˽`lauta pite hummugult jo˽`prõssu Rõu; ta lööse üttelukku `luisku, ei taha˽midägi˽tetäʔ; üte tõsõ mehegaʔ lei `tilpa Plv; sulanõ ja `tüt́rigu lei˽sääl prõ̭ngulit, minnu es avida˽`kiäkiʔ Vas; lääme üttekokko `luśte `lü̬ü̬mä; mäńgiʔ noʔ, miʔ lüü kaśatsokat Se b. mängima; kaarte taguma `enne olid jua `kanged `liisku `lüöma. `võeti kepp maast. kelle käsi `piale jäi, sie sai Hlj; `lüöväd `marjaa·si Lüg; löövad tuurakad Vll; Nii pea kui `õhtaks läks, kukuti kaardid `lööma Pöi; lähme turakad `lüöma Ris; akkame `trumpi `lööma Juu; sirepit `lüätse, `pantse tõene käsi tõesele `piäle. kumma käsi `piäle jääb, si̬i̬ one siis `võitja; lähmä `ässä `lü̬ü̬mä Kod; lööve turakud Hls; lõevä nelläkesti kõśsat Ran; tõese lõevä `mängu, aga temä läits tühü Nõo; tu̬u̬ om tsia jala seere`luukõnõ, minga latsõ `huńni lööväʔ; kas sa no `kaartõ `lü̬ü̬mä jäl lähät Har; kaartit lüvväss, raha‿päl löövä t́suraʔ; lei nimä hummogust õdaguniʔ `mängu Se c. pidama mõni mees ja naine löövad `ühte`puhku kodus lahingud Trm; sääl (kõrtsis) oli `lü̬ü̬du kakelust nii et Trv; ma‿le temäga külländ lahingut löönu Nõo || lein `arvo (pidasin aru), kust ma saan huost Kuu
4. a. heinu vm lahti või laiali laotama, ümber keerama `einä saad ei õle kuiv, lüön `lahti `kuivamaie Lüg; Kui oli `vihmane suvi, pidi vahest mittu `korda `einu `lahti `lüöma IisR; ma löö kaare `ümber Vll; löö eese `juused `lahti, nad oo üsna märjad Mar; eena ännad oo täna juba kaks korda ümmer `löödud Mär; tegi selle sao märjäs, sis sai `lahti `löödud - - et ta ää koevab; sa löö se ein ümmer, oome paneme `saadu Vig; naised `võtsid [linapeod] käde ja lõid laiali Mih; `viljä lüiäse koa `ümmer, kui teri kuivatatse; eenä kubud `tahtvad `lahti `lüiä Tõs; lööme koared `lahti, siis soab ein `kuima Juu; `taŕvis `minna `einu `lahti `lüöma. saavad veikesed uńnikud `tehtud ja teinebä `lahti `lüödud JõeK; `kaarded, niidu aal sa võisid vikati lüsiga neid `lahku `lüüa VMr; märjad einad, ei saand `saatu `panna, siis `pańdi nukku, nukkusi oli `kerge `lahti `lüia Sim; kui paks loog õli, siis `lü̬ü̬di `lahti Trm; kõhe rehägä lü̬ü̬d lu̬u̬ `lahkess, lü̬ü̬d lu̬u̬ ülesi; mehed lüänud `villu `lahkess Kod; einä kaari tahave üless lüvvä Krk; korguta ain üless, lü̬ü̬ kaarid `valla; kui ain pääld om kuiv, siss lüvväss `ümbre Ran; edimätse päevä lei laḱka aena, tõese päevä pańd üless, nüid om `aige; ain saesap kaarin, kellelgi ei ole `aiga minnä laḱka `lü̬ü̬mä Nõo; `lü̬ü̬di riha `pulkega tu̬u̬ latem üless (pöörati ümber), latem tuĺl tõenekõrd nii paks nigu si̬i̬ me pliit́ Ote; minge lööge haina kaarist laḱka, siss saava kuiuma; lüü˽taa tuli laḱka, siss kistuss rutõmbadõ välläʔ Har; Ku hää põud ilm oĺl, sõ̭ss sai hain kuivass jo paari kõrra üles`lü̬ü̬misegaʔ Räp; hainaʔ ommaʔ `veit́kese `peh́meʔ, löögeʔ viil üt́s kõrd `üḿbre Se b. külvipinda teist korda läbi kündma odre lüiasse `ümber, tehasse `ümber lööma küńd; nädali `aega pärast küli `kündi meni lööb `ümber Khk; Olete te eeste odra juba ümber löönd Kaa; Odra küli `löödi siis `ömber, kui odral sakk `järges oli, nõnda kolme päeva pärast; Kui küli moas oli, siis akati odre `ömber `lööma Pöi
5. a. (kanga- või vöökudumisest) vüö kudumise mõek on sie, `miska `lüiasse `niidid `kinni Jõh; Sööstipuuga löödi kude kanga sisse Rei; kaks `korda löön kollast [triipu], siis löön `musta JJn; kui kirju kangas, siis neli viis surnukad pidi olema `vaĺmis, kellega sai `triipusi `lüia VMr; piiritsaga ehk mõegaga lü̬ü̬d `kińni [vöökudumisel] Pal; süśtikuga visati lõng läbi, `löödi sua `laega `kińni; oli linane lõim, villast kudus `sisse, süśtikuga lõi villast `ulka Plt; piäb oma `tundmuss olema, arupidämine, mitu `langa sa kedägi `värmi lü̬ü̬d sinna [kangasse] Ran; temä kuab, lü̬ü̬b äste kõvaste koe `kinni, saab rõevass äste tiht Nõo; Noolõ nõ̭narätele˽`koeti vi̬i̬l verevä˽maagõlanga `vi̬i̬rde, tu̬u̬d `lü̬ü̬di põĺlilõ˽ka˽`sisse Rõu; kolm verevät `langa är leit, sis lü̬ü̬t jäl üte `valgõ Räp b. (nööri, paela jne tegemisest) täna akkame köit kogu `lööma, see tehakse kolme ehk nelja keine Vll; paela`löömise massin oo, võrgu `paelu ja `köisi, `kõiki lüiasse; raebakud `löödi vahel kööveks Muh; kodo `löödi ikke `enni `köisa Mar; roogetakud, nendest `löödi `paela Tõs; pööraga `lü̬ü̬das kokku nooda `köisi ja võrgu `paelu Hää; lüiakse `kausta, kellest rangi `roomasi tehäkse ja telga `rihmasi - - kahe mehega lööväd Juu; keids tetti pöörägä - - tõene ki̬i̬l `olli pulga pääl, tõene pöörä pääl, siss `lü̬ü̬di kokku, kolmass ki̬i̬l `lü̬ü̬di peräst `pääle, kui kaits ki̬i̬ld `olli kokku `lü̬ü̬du Ran; `sirduse lüvväss `köidsess Ote; tet́ti `väega peenükese˽kablaharuʔ, siss `lü̬ü̬di `hanka pääle, siis `lü̬ü̬di kokku ja `lü̬ü̬di sõlme˽`sisse. sai hää valluss `lü̬ü̬pse piitsk Har c. kangast värvima, trükimustriga kaunistama mul on `präigus `vuodis `saari`aigane tekk - - `mustad `ruosid on `linnas `ümber `lüödu VNg; mul oĺl õks ostõt jaḱk ja taa lü̬ü̬d pruńts Har; Vanaimäl oĺl liinah lüüdü ündrek, pruun valge kiŕäline Vas; lüvväʔ vei `rõiva; vanast `tu̬u̬di Võrolõ vai `Tartohe lüvväʔ rõivass; sińenik (värval) lei kirä pääle, `värme arʔ, sis jäi t́äṕiʔ `sisse Se d. üle ääre õmblema Keik `õmblused lüö ilust üle`äere IisR; [särgi] `värvlitel olid siis - - nisuksed veikesed niidiga üleääre `lüödud sakid Kad; pead `riide ääre ää `lööma, siis ei `argu Plt; `kańgla latiʔ tetti `kańgla ala kummutustega inämbüsi, mõ̭ni lei ka är üleveere Kan
6. ehitama, püstitama lei `uuve maja üless Lüg; Saun `veike asi, `selle `lõivad ülesse `paari `päevaga IisR; nämäd `löiväd `kiirest maja `valmis Vai; `mustlased löid telgi üles, üks vari, koes all nad elavad Khk; Löi eese uie maja ühe suiga üles Kaa; Ma akkasi oma `aida `lööma; Silmapilk lõi maja öles ja sügise kolis `sisse Pöi; poja lõi seinad üles Lih; omingu `löödi pood ülese Tõs; välis küögid olid - - `laudadest `lüödud KuuK; aed on soe `seĺga ülesse `lüödud (halvasti tehtud) Amb; `seia onga `alla lööme ośmi üless Trm; lü̬ü̬di `laagred üless [heinamaal], rõevass tõmmati üle, vari, kelle all toit olli, vanger ja obeset ja Ran; om üte ubriku üless löönü Ote; `lü̬ü̬śsi noist paĺgest õigõ˽vahtväŕgi üless ja saasi˽koomits Räp
7. a. ehtima, kaunistama; (üles) mukkima No küll o lüönd henesä tänä muhingesse Kuu; See on ennast täna nii öles löönd Pöi; `uhked pulma põlled, `litritega ja kudrustega ja `kõikide suurte `värkidega `lüödud Muh; Lõi enese üles nagu noor poiss Han; lüö ennast ülesse, `vuata, mies kohe armastab Koe; vata kui nakki enese lüeb Kad; küll ta `olli toredade `endä `väĺlä löönu Puh; sa‿lõt henne nii üless löönüʔ nigu moodu unik Har || hauda korrastama om vaa kabelide `minnä, `auda üless `lü̬ü̬mä; kabelivaht lei avva üless, aga temä ei ole `masnu kabelivahile Nõo b. tanutama ruut `löödi pulma `aegas tanule; lapsele `anti punased paelad tanule `löömise eest; põle nüid εnam laulikid ega tanule `löömist `ühti Muh
8. (hooga) panema, asetama vanamor meni sigudelle `õlgi `alle `lüömä; `lüöme `kaura vihud `auna; nüüd lähäd - - `puodi ja säält lüöd omale ülikoǹna `selgä; `laagris `lüödi `püssid akki Lüg; älä lüö `ninda kovast ust `kinni Vai; jakk, veśt ning püksid, see meiste ülikond - - lööb palitu vöi `mantli ka `pεεle Khk; `Niitand, löönd vikati `oksa (pani oksa külge rippuma), läind minema Krj; `Sõukse suure `koorma müraka lõid `peale et oli Pöi; Kevade löödi laev purju alla Emm; ma lõi kerstu kaane `kinni Mar; poiss oli maksujõuetu ja `löödi `kinni Var; parama jalaga üks samm ette ja vasak jalg [tuli] sedasi `juure lüia Mih; lööme nüid rahad kokko, soame öho `liitre `viina kätte Juu; einad tahvad `mauku `lüia, siis on parem vedada JõeK; `lüödi sial kohvikatel ülesse ja ikke jõid seal `kohvi Koe; `pietasse teda (lehma) ka ühe koha pial, ei `lüüa edasi VMr; nuarem sõsar lei vanema tõrre alla, nuarem läks `enne mehele Kod; [mõisa] taĺli ette `löödi pingi `piale ja laduti kätte, mis oli mõistetud (ihunuhtlusest) Lai; lööme ilbud kokku (abiellume) Plt; lõin priĺlid ette Pil; mea ole iki ta suu `liikme löönü (olen talle söögipoolist andnud) Krk; viis kuuskümmend `puuta lei kalakaupmi̬i̬s `ri̬i̬le `pääle Ran; sis‿ma lätsi kavalambass, siss lei raha kõrvale; vanast `olli `erne ja ua suṕp, `lü̬ü̬di apu piim `pääle, ja `amba saesiva kah suun Puh; lü̬ü̬d [tule] palama ja iks näed Nõo; siss `võeti `lü̬ü̬di `jälle obene ette ja‿s `lü̬ü̬di minu `pääle‿s `viiti `linna KodT; kui kangass ärä keedeti, siss `lü̬ü̬di `ki̬i̬mise vi̬i̬st läbi Kam; t́sikka ei tohi `laskegi `väĺlä, `õkva lü̬ü̬p nõna maa `sisse, ta käänäp kõ̭ik pahupidi Rõn; ku ma uma hiiro saani ette lü̬ü̬, sõ̭ss lätt nii et lumi `tsiugõlõss Kan; lehmäl ummaʔ tuliraiaʔ - - tulinõ hüdsi `lü̬ü̬di koorõga kokku, `tu̬u̬ga määriti; Sõ̭ss `kańti sälägaʔ nuu˽vihu˽kokku ja `lü̬ü̬di haḱki Rõu; oĺl löönüʔ `hindä `uhkihe `rõivihe Plv; `t́seituni `lüüdi (pandi ajalehte) Se
9. milleski kokku leppima; kokkulepet käeandmisega kinnitama; kihla vedama; käsi kihlveos vabastama `minga‿päle nie `löivad kätt VNg; `lüöväd kääd kokko ku `kaubad `valmis `saavad Lüg; kauba tegemise ning mene kihl väu juures lüiasse käsi Khk; kaup on `kindel, lööme kääd kogu Vll; Kui teisele oli midagi lubatud, kui käed olid `löödud, siis änam taganeda äi saand; Vädasid sii `kihla, ma lõi käed `lahti Pöi; löömi kätt kas korvi ölle `pääle vöi poole toobi viina `pääle Emm; keisid kirikus `kässa `löömas (kihlamas) Mar; mis me `vaidleme, lööme käed, jo näeb, kel `õigus oo Tõs; käed lüiaks ää, kosilane oli `körves ja kaup oli `vaĺmis Ris; kui `kihla lõid, siis lõid kääd kokku, käämees lõi kääd `lahti Juu; lööme kääd selle `piale, et sa võedad Kos; `tõutasin kätt `lüies, et sedamaid ma tien VJg; lüädässe käed, et kes on nii `julge poiśs, et lü̬ü̬b ühe märgi ehk tähe `surnu`keldri ukse piäle Kod; muidugi `jälle käśa lõivad, et tema ujub nii `kaugele Lai; Me leime käe, Ants om tunnistaja, temä lei käe valla Hls; löönuva käe, et temä sü̬ü̬b konna ärä Ran; na lei käe kokku joʔ, nail om kaup `vaĺmiss Har; midägi lepütäss, siss lüvväss käsi Se
10. ära ajama; tõrjuma a. loomi tagasi tõrjuma lüö `karja `vasta, `lähväd juo `vilja Lüg; löö `lammad `kapsust `vasta Mär; löö loomad siält `vasta, aa loomad `vasta Tõs; isa viis `eśtiks seda `karja - - seletasin tal keik ää, kus kohast pidi `vastu `lööma ja kus ei pidan `lööma Ris; `veised lähvad sõnnap̀ole, mine löö nad sealt `vasta Juu; lüö kari `vasta Koe; eläjäd lähväd kuŕja `piäle, lü̬ü̬ `vassa Kod; sel karjussel oli ka koer, koer `aitab `vasta `lüia Äks; lõin loomad viĺlast tagasi Plt; Kari sei vakka, es olegi mul vasta lü̬ü̬mist Nõo; mine ruttu, ruttu lüü˽tu̬u̬ lihm `vasta Har; mehitse sülemelle lüvväss `vasta Plv; liema um `lamba - - naid veide löüä tagaž́di Lei b. vaenlast tagasi lööma `kumbas änam mehi on ning tuplimad, nee löövad `vaenlase tagasi Vll c. välja viskama `kõrtsmik lei `rahva `vällä, lei `kõrtsi `tühjäst Lüg; Akkas `riidu `kiskuma, `lüödi tuast `välja IisR; `Sõuke inimene [kes varastab] löö kohe majast `välja Pöi; suvel `lü̬ü̬di vanamur `väĺjä Kod; ma `leie ta majast minemä Har
11. raiskama, ära kulutama küll sie mies on pali raha `surnest lüönd; sie on `kange läbi `lüömä, ükski asi ei pia `vasta Lüg; mis ta teenib, selle lööb vastalt läbi Khk; lõi palju raha joomaga läbi Muh; Löi aega surnuks Emm; `raiskas ja lõi raha läbi Mär; teeb koera teud `vaĺmis, lööb raha `surnuks Kse; Lõi isa raha ühü õhtaga `sirges Han; naene ostaks ikke tarvi `aśju, mees lööb kõik raha läbi Juu; lei varanduse läbi Kod; mis sa lööd `surnust aast (aega surnuks) Lai; ega temäl ei jää `seisme kedägi, ta om kiḱk läbi löönü Krk; mes mul siin viga lebedäld olla ja `aiga surnuss `lüvvä Nõo; tu `leie uma raha kõ̭gõ läbi Har; tä lei nii läbi, ku nuusaśs arʔ Se || si̬i̬ om `autu tüdruk, au maha lüänud Kod
12. varastama Lau `pohja jäi moni kodiline `heini, `läksin ära `tuoma, joba olid üle `lüödüd Kuu; lüöb `võõrast vara `kõrvale, varastab; sie on `kange oma `puole `sisse `lüömä, võttab igält puolt, kust saab Lüg; Lasi - - pienjahu kotti `vankri `kastist üle `lüüa IisR; üvä `asja oli, aga üle `lüödi Vai; pulma lagu taheti üle `lüia Mus; [tal] Oo see va ülelööma viga küĺges Kaa; mool `löödi metsast kaks vikatid üle Vll; Kokk lõi liha `kõrva Han; on käppa löönd (näpanud) PJg; see asi on küll üle `löödud, seda põle kusagil enäm Juu; ta on mu `kirve kõrvale lüönd JMd; sie poiss on `kange võerast ligi `lüema Kad; raha leid `kińni mehel, võtid sala ärä Kod; seni angeĺts naistege, ku leive `puhtess ta Krk
13. vahetama `lüöme `saapad `ümbär Lüg; vii oben laadal, lü̬ü̬ ümmer Krk; sa olõt ka uma vana märä `ümbre löönüʔ; raha vaia vallalõ lüüäʔ (peeneks vahetada), mul om vallalist raha vaia Har; hobõsit lüvväss `ümbre Plv
14. (kahjurite tegevusest) Koirohi riiete vahel oli, äi siis pole koi riiet ää löönd Pöi; iired leid peso kõik räbäliss Kod; koi är löönü, villast rõõvast lööve Krk; koid löövä väegä ruttu villatse läbi; puu om `koitanu, koid om läbi löönuva temäst, alt tuleb koi `tuhka `väĺlä Ran; langa om koil ärä `lü̬ü̬dü Nõo
IV. 1. (järsku) muutma, uude seisundisse või olekusse viima; põhjustama mei küttame `rohkemb seda `suitsu`sauna. `suitsuga lüöb alt `suemaks Jõe; lei kõhu `lahti, minä igä `toito ei `kannata; [tüdrukul] lei vie `lahti (pani nutma), kui `kuulis, et poiss ei taha [teda]; lüön südäme kõvast, enämb ei `anna oma tüö `riistu `tõisele Lüg; akab juba koidu piiret `lööma Ans; [vihm] löönd köik kuhad läkku Khk; Lõi piima `lahti (tegi rasedaks); Põllu on juba rohekaks löönd Pöi; tuul löönd mokad `lõhki Mar; külm lööb aja irred `lõhki Tõs; virmalest lööb `taeva `koltsese kõik Pär; se vihm lööb küll `lainesse kõik Vän; täna tuli nii paelu `vihma, et on tee vedelaks löönd Tor; [kui] Märg vili rihituppa üles sai, `esmalt lõi tua läppu täis Hää; löö süda kõbaks ja tee tükk läbi, mis sa veel kardad Juu; lumi `autab ära, lüeb aĺlituse orakse `piale JJn; kuda sa `paĺla käsi võid ometi `olla, külm lüöb su `lõhki VMr; `kange leitsak sies, lüöb inge kohe `luksti `kinni Sim; ma panin kivile tule `piale, tuli lõi kivi `lõhki Trm; vihimä tuleb, lü̬ü̬b mua mädäss; riśsikein lü̬ü̬b lehmä ja `lamma `lõhki; kui ei `julge, lü̬ü̬ südä `rindu, lü̬ü̬ südä külmäss ja mine Kod; kapuste `lehti kasvateve ja päid ei lü̬ü̬ kokku Hls; siss tulli küll suur u̬u̬g `vihma, si̬i̬ lei küll maa ligesse Hel; kos ratass om `sõiten avva `sisse löönu, sinna tulep vesi `sisse; `tuĺli suur sadu ja lei mul `rõiva säĺlän ligedass; voḱk lei langa kõrvale `lonti Ran; vahel kui lü̬ü̬b kõtust `valla, siis situ kas vai ärä `endä; ku pälgib, siss lü̬ü̬b `taivaalutse `valgess Nõo; rasu `kange küĺmägä lü̬ü̬p poti `lahki Ote; kuum vesi om purgile löönu mõrja `sisse Rõn; ku ta uma `süäme kõvass lüü, siss ei lausu ta sullõ mitu `päivä sõnnagi; ilma lüü külmembäss Har; Tu̬u̬ neh keśkü̬ü̬l tuĺl ja keeletüss lei Rõu; tu̬u̬ kardoka `ku̬u̬ŕmine lei ka `käśsi, no‿mma˽käeʔ `haigõʔ; pääśokõsõʔ oĺli˽jo väläh, ku lei ilma `väega˽külmäss Vas; külm vesi lööse keresse `lahki Räp || kui kõva tuul, siis laev lü̬ü̬b vede `lõhki (lõikab vett) Kod
2. a. (järsku) muutuma, mingisse seisundisse või asendisse üle minema `luomal on vaev, ta lüöb `märjaks Jõe; löi `kahvatunneks Kuu; `laine tuleb - - äkkitse lüöb `valgeks piald Hlj; `paise löi mädale VNg; muld lüöb `panka; võttad pali `viina, `lüöväd `silmad `aĺlist pähä, et näe kedägi; `õtra lüöb verele - - akkab juo `küpsenemmä; süö `kapsa suppi, siis põsed `lüöväd punasest; kas juba lüöb tüdimusest (kas tüdimus tuleb peale); ilm lüöb `tuulele, akkab `vihma `kiskumaie; uss lei `luoka mättä `õtsas; poiss `kardab pimedas `ninda, et `juukse `karvad `lüöväd `püsti; `taivas lüöb `lahti, `pilved laguneväd `laieli Lüg; rohi lüeb `aljast Jõh; `silmäd `lüöväd vesisest; `kartuli `varred `löiväd `mustast, siis kui `külmä on näbiständ Vai; vili `küpseb, pöld akab `valgeks `lööma; lehed löövad `koltseks Jäm; jalg ikka valutas `pεεle, `viimaks löi pεεlt `lammu Khk; tume must pili - - taevas lööb `kangeste mustaks; Äi see mees löö kessegid ees verest välja (ei kohku) Kaa; taimed köik löövad nii `tirki Vll; Märjaga porgandid löövad maa sihes `lõhki; Vihma akkab tulema, raudkivid löövad `päikse ees märjaks; Tuba lõi kohe särama, kui - - lamp põlema `pandi Pöi; odr akkab juba `punga `lööma; `järsku jähi `aigeks jälle, lõi äkist `aigeks Muh; `talve lööb puud keik `valgegs, lööb uude `pεεle Käi; vilja pöllud löövad `aljaks Rei; kui laps ei imend ää, siis piim lõi pähä, läksid rumalaks; ma ehmatasi nii `kangeste, süda lõi üsna külmaks sees Mar; puud lõid eila `ärma Mär; `Silme ies lei mustaks; Põĺvist lei `jarsku nõdraks Khn; kesspaik lööb na nõrgas juba (kõht on tühi), kas lähme `lõunele PJg; `Lõuke, si̬i̬ on si̬i̬ põllulind, mis kevadilt kohe `siia tuleb, ku mättad mustaks löövad Hää; `järsku lü̬ü̬b lõõnast sinises, akkab müristama Saa; mets lüöb iirekörval Ris; ilm annab külmast tagasi, ilm lööb `pehmemaks Kei; kui ehmatasid, siis lõi jala või käe sinise triibuliseks Juu; `õhta tuli kätte, akkas videvikuks `lüöma JõeK; mets lüeb mähele Amb; vanames teeb niikaua `eina, kui jänese perse lööb `valgeks Ann; kääd lüevad `komparasse (konksu); `omme vist lüeb `suemalle, lähäb `suemalle; lüeb kohe kot́t pimedast pialt pääva `luoja; titte lüeb (läheb punga) VMr; muhk aab ülesse, lüöb sinisest Kad; kanad lõid `ergu (muutusid kartlikuks) - - vist nägid `kuĺli Iis; meel lööb `nukrast; tuli lõi lõkkele; `juuksed löövad lokki Trm; külm ei `kõlba maja õlema, lü̬ü̬b rõsisess; kõrvad lüäväd lukku; ku katus mäda one, siis akab katus `samle `lü̬ü̬mä; aken lü̬ü̬b igisess, pada aur eedäb `akna `piäle; mul lei südä külmäss (ehmusin); `eeste lei nõnna tõsisess; plekkasi one lupi `sisse lüänud, one `lossi lüänud; no mes sina nõnna `norko leid, enäm ei tańtsi; kui angervaks `varde lü̬ü̬b, ei sü̬ü̬ `uńtki Kod; `enne lina ei `kista enne kui kupar lööb pruunist; udar lõi `paiste; ara vereline kardab `kõiki `aśju, lööb verest ruttu ära Lai; nägu lööb vihaseks; `silmade ees lõi `kirjuks; süda lõi pahaks Plt; õhk lü̬ü̬p jahemass Trv; tuul o `u̬u̬ksepess löönü; lõng lü̬ü̬ `särgä, ülearu keeruss aet; või akass kokku `lü̬ü̬mä joba; ihu lü̬ü̬p rassess, une ramatse tulli `pääle; ilm lü̬ü̬ vagapess, ei `tuiska ääp ninda; puri lü̬ü̬p lippi kohe Krk; ärä‿ss tolle peräst vi̬i̬l arass lü̬ü̬, mes sä sitast `peĺgäd; kaala rahud - - aeva üless, kas veri tükki lõi; kae mõnel lü̬ü̬b irmuga kõtt `valla; maa löönu `aina täis; põvvaga lü̬ü̬b vili kõllatsess Ran; kui kala om `lõpmisel, siss ta lü̬ü̬b jo `loiku Puh; taevass lü̬ü̬b joba lahedass; edimält läits küll suure õhinaga `riibma, peräst lei `lönti Nõo; vihmasadu lätt üle, siss lü̬ü̬p ilm kuivass Kam; `kapsta omma ka nüüd `arku löönüve San; ei näe medägi, tähe lüü tükkü Har; kuum aig, siss lei jala mädänemä Rõu; `verdelle lööse, `verdümmä nakass vili; rõivass um jo lõhvele löönüʔ (õhukeseks kulunud); silmänäǵemine um kehev, kõ̭iḱ lööse haĺliss Plv; [ta] lei minijäle `väega˽kuŕass Vas; edimält lei sinitses, `arvssi, et tulõ [vihma] Räp; jahu löövä ḱakku, ku är hämmusõʔ Se || naisõʔ löönüvä (tundsid) `hirmu, et üt́s kropin oĺl Kan b. kellekski hakkama `leigi mõtsavahiss Võn; peremi̬i̬ss - - lü̬ü̬ muile käemehess, kes `laine taht, aga nüit massa Ote; tu̬u̬ `leie `usklikuss; mu˽poig lei ka timahalt sulasõss; egass toole is `julgu `käemihess lüüäʔ; [võõras] pini lei sõbrass mi˽pinnega Rõu; poig teḱk `sääntse tembo, lei kaupmehess Vas
3. a. (kuhugi) tekkima, (järsku) tulema, ilmuma kaks`kümmend kaheksa `paiset löi ühe`korraga ihu `pääle VNg; `tõine kõrd lüöb üle kehä rakkud `külge; mina‿i tia, mis asi sie õli `õmmetegi, et siekõrd `piimäle `ussid `sisse lei; `aigus lüöb ihu, võttab `pitkäli; `kartulid akkavad juo `alle `lüömä (mugulaid kasvatama); vikker kaar lüöb `taiva; kui on kuiv, siis `õhta lüöb `allatus maha Lüg; Palav igi lei `õtsaette Jõh; Koid olivad `leivajahudelle `sisse lüönd IisR; vesi lüöb `silmä; `lieted `lüöväd `külge Vai; vahel narr lööb kää `rande `liikme `sisse Ans; lööb `täisid täis; löi moole suure villi jala `pεεle Khk; pölend `aigele lööb tulelaasid, kärnad löövad Kär; puuga pask lööb kivi `pεεle vöi seina `pεεle Mus; `oolmed löövad üles, paisetab köhu üles Krj; Vahest lööb `sõuke külm igi `otsa; mul lõi südamest läbi, et - - nüüd on juba kaevatud, et mul `raadio on Pöi; `valged lapid löövad ihu `peale Muh; mo liigendesse löi `kange valu Käi; karu uhak, teraba, lilla höied, nupp lööb `otsa Phl; karduled pakatavad, kasumisel löövad praod `sesse; `paergo lööb kohe lõngale sõlme `sesse Mar; `võile lõi kibekas mekk `sisse; ku ta `keema akkab, lööb leemel vahu `peale; kramp lõi `jalga; rabandus lõi `sisse Mär; kui vee lööb eenämasse, mis sa tääle teed Vig; üks mõte lõi pähä, tuli pähä kohe Tõs; Südämesse lei valu; Ristluudõssõ lei `juõksva sisse Khn; kui virmalist `taeva löövad, siis tuleb `vihma teese päeva Aud; ku vee pial puĺlid löövad, `öeldakse: see oo pikaldane sadu PJg; suurest joosust lööb `püstaja `sisse; sańdist verest lööb `paise ülesse; `aigus kord nagu paraneb, a lööb uuesti jälle Vän; Kui [supp] `seisma jääb, nahk lü̬ü̬b pääl Hää; ku küĺmavalu akkab tagasi andma, siis lööb küüntesse `kange valu Kei; mul vahest lööb nagu must pank `siĺme ette; `jõele lööb juba jää korra `peale; kripist lööb vahest kopso põletik Juu; `pilved lüövad ülesse HJn; valu lõi lõua `luusse JMd; põleks seda `vähki lüend, aga see oli jo `tapja tõbi JJn; palavaga lööb jo kramp `sisse, kui `järsku lähed `külma vette; tema noorelt jäi ka vigaseks, särlad lõid `jalgadesse Ann; `õhta lõi küll paksu udu kohe maha VMr; kui nüör on liiga kierd, siis lüövad kuurud `sisse; nisuke korba kord lüeb pähä, siis kui pia on `kärnas Kad; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse; piimale lüeb kuar `peale; juagupi pääva ajal lüeb jua raud nael einale `sisse, ein on siis kõva VJg; ehmatamisega veri lüöb näkku Sim; puu `riistade `külge lüöb aĺlitus, kui ei saa `õige kuivast IisK; lõi musta `pilve ülesse Iis; lina `ulka lü̬ü̬b tutar; lahed pihuss nisuteräd `kluasi vede `ulka, tilk lü̬ü̬b `õtsa, nagu `erme terä lü̬ü̬b õbedane tilk `õtsa; vahel lü̬ü̬b valu südäme `alla; nõnna tusk lü̬ü̬b vahel ja igäv one; vamm lü̬ü̬b `niiske kõha `piäle; ru̬u̬ś lü̬ü̬b vihassamisess; taud lü̬ü̬b rahava `piäle - - perede `viisi võtab maha; kui külm keväde, lü̬ü̬b rükki karu`kaara täis Kod; [õllele] lü̬ü̬b vahu pääle, kui `käima akkab; teesele [puu] unikule löövad kohe seened `otsa Äks; aavale lööb koore `piale Ksi; `vistrikud löövad näo `piale; `piale `vihma - - kui [maa] `kuivma akkab, lööb lõhed `sisse Plt; peeniksel lõngal löövad tenekord kuurud `sisse SJn; põletnik kätte löönu Trv; ku `liiga ruttu lina kakud, siss lü̬ü̬b kidsi `sisse; nagu virvetep `siĺmi ehen, lü̬ü̬b varju ette Hls; last ei tohi äkitseld eedutada, võib mõni ädä `küĺge `lüvvä; mõnel lei kõõmet pähä Ran; ku valu `sisse lei, siss võti `kü̬ü̬mnit, läits valu üle; krambi lei jala `sisse Nõo; leib vanass lännü, alle `küĺge löönü; lü̬ü̬p serätse viirastuse siĺmä ette Kam; nii väkev piim `oĺli, et ku ta `nüsse, siss lei nigu või kibena pääle tolle piimäle; Egäkõrd ei paranegi obene ärä, lü̬ü̬p vi̬i̬l `pousslaki `küĺgi Rõn; hallõʔ om löönüʔ piimä pääle Kan; mi˽`mõśki ja puhasti külʔ, a iks `leie täi˽`säĺgä Krl; [maja ehitamist] alustõdi hääl pääväl ja vana `kuuga, et siss es lüü naid prussakiid; ku kauõmbadõ kaet, siss nigu udsu lüü `siĺmi ette; nigu langa lõimõ päält maha võt́i, ni lei kuuru `sisse Har; tuhaperä um `kapstile `pääle löönüʔ; `vi̬i̬le um karsõtuśs pääle löönüʔ; Esi˽lei küll `süämehe, et nu˽naaʔ elupääväʔ `loedu ummaʔ Rõu; iho pääle um löönüʔ kublaʔ Plv; ku iks `su̬u̬ldunu liha om, siss `vaklu `sisse ei˽lü̬ü̬ʔ; hobõsõl löövä hiireʔ, kanna ai `sõitu; tõbõ lei `külge Vas; ku rüäl om paĺlo mesikastõt, siss lööse paĺlo tungõĺterri Räp; vasigõlõ leiʔ veimeʔ `säĺgä; kui sula om, lööse lumõ‿päle kirbuʔ Se b. ilmnema, ilmsiks tulema Kus sa neid vigu `varjad, nied kippuvad ikke `välja `lüöma IisR; Vana `aigus lõi `jälle `välja Pöi; Ju tal oli `aigusõ vjõmb juba ammu siss, nüüd lei `vällä Khn; kahe nädala pärast pidi se `aigus `väĺla `lööma Juu; ku `aigus lööb `väĺla, sis‿on ike parem Plt || (sarnanemisest) tea, kelle nägu see laps lööb, kas isa või ema nägu Juu; kas ta ei olõ vahest Alatarõ sulasõ Jaani sõ̭sar, ta lüü nigu `õkva Jaani ńakku Har
4. (järsku) hakkama lüöb `kartama Hlj; põhud `lüöväd `allitamma; lein `arvamaie, kas saan või en saa; lüöb `mõtlema; `ihmised `lüöväd `kohkomaie; `luomad `lüöväd pasale, kui akkavad `metsäs `sieni `saama Lüg; Nied pahad viad on `talle pärast `külge lüönd IisR; kääd `löiväd `külmetämmä; jogi löi vahotamma; puud `löiväd palama Vai; oli va ara verega mees, löi `kartama Khk; Ma lõi selle jutu öle kohe `kahtlema Pöi; ilm lööb `lahkuma, kui `taevapilved `seĺgivad Rid; lõi üsna `kohkuma Mar; karduled lõid mädanema Kul; lööb ikke vähä paranema juba Mär; `Jalgealune lööb `kõikma Han; mõtted lõid piäs `liikuma Tõs; rukki põld lööb kolletama; süda lõi värisema Tor; Põõsas lõi `närbuma; lõi näust punetama Hää; võtan öhö napsu ää ja juba lööb pähä Juu; kualikad jäid ummuksesse, lõid `pehkima; palitu on juba vähekese `kolkuma lüend Kad; ihu lõi ~ lei üsna värisema Trm; äkitse tuli lü̬ü̬b põlema, ku kuumass lähäb, lü̬ü̬b põlema Kod; õlu lü̬ü̬b kobrutama Äks; ammas - - lõi `tuikama Plt; iho lü̬ü̬b `tuhkama KJn; `käisse suu karvendama löönu Trv; lei joba `kahtlema, sis‿ma julgusti tedä; lume lobjak om - - väĺlä pääl kah sulama löönu Ran; lilli löövä `lörtsimä, õdaku om jälle `kiŕki Puh; kui ma tu perämätse krehvi ärä `võtse, lei pähä, nigu ma `sängi lätsi, oĺl uni pääl `kauhti Ote; ma lei ka `pallõmõ (hakkasin paluma), ja `õkva nigu tuulõst tuĺl abi; iireʔ lööväʔ `väega kasuma Krl; ma˽näi, et sa˽lei `kahtlasõss, sa olõt õks `süüdü; haina löövä joʔ kopitumma; `lamba `pańni `ju̬u̬skma, eläje lei kõ̭iḱ `vah́tma; ta om jo `ju̬u̬mise pääle löönüʔ, ei˽sa taad enämb `ümbre ei käänäʔ; sa olõt no˽siss löönüʔ raha kokku ajama Har; taivass lööse seletämmä Plv; piim om haĺlitumma löönüʔ Se || sa olõt poolõterä pääle löönüʔ, nii saat kah terä˽poolõss (hakanud rentnikuks, kes jagab teisega saagi pooleks) Har
5. a. puhkema, avanema `Heided `lüövad `lahti Kuu; `paise lei `lahti, akkas `juoksemaie; aav lei `lahti, õli juo `tervest `saamas; `puŋŋad `lüöväd juo `varsti `lahti Lüg; edermed löövad kevade `lahti Khk; `õitsed alles `lahti löömata Muh; kui lehed põle veel `lahti löönd, siis puud oo alles `pungas; paese pakitab, akkab `kat́ki `lööma Mar; paese lõi `lahti. umb paese kaob mud́u viimaks `ummes ää, ei `löögi `lahti Mär; paiu `õitseb ka, urmad löövad `lahti PJg; löövad iga üks oma õied `lahti, akkavad `õitsema; jalg lõi `lahti ja mäda tuli `väĺla Juu; `aige koht - - ikke mitu nädalad `enne `kasvas, kui `lahti lõi VMr; ruasid lüend õiled `lahti VJg; `este ajavad `veiked pungad, siis `lüövad lehed `lahti IisK; õõnap̀u eelitsused `eeste `punnavad, ku `laśti lüäväd Kod; õunapuu `äitsne om `valla löönü Krk; `uibu häiermä löövä jo laḱka Har b. lõhki minema Terava `vorsti `pulgaga `torgiti `vorstile `augud `sisse - - `muidu lei `vorstid `lõhki Jõh; Ta (lehm) paugib ennast nii täis kas lööb `lõhki Pöi; nied olid nied `kuivand käbid - - `kuivand ja nisuksed `lõhkilüönud käbid KuuK; urb lü̬ü̬p `lõhki, säält tulep lehe pung Krk; Küdsäp leivä iluste ärä, es lü̬ü̬ pääld `lahki `leibu ei Rõn || piltl rinnust taht `lahki lüvvä, nõnda valut Ran c. (millegi küljest) lahti minema [seep] oli `katlas nii`kaua ku `jahtus ära ja siis täma löi `katla `küljest sedamodi `lahti VNg; tuol lei `liimist `lahti, õli `väljäs `vihma kääs; raud vits lei `jatkost `lahti; `akna värv lei päält `lahti; `luoma karv lei `lahti Lüg; kui lina kiu `lahti lõi, `toodi merest ää, `pandi tuppa parsile `kuima Han; kui linad `vaĺmis `aedund on, siis kiud lüövad luu küllest `lahti Koe; kiudu küĺjess lü̬ü̬b luu `lahti Kod; murak lü̬ü̬p `valla lülü küllest, ku ta `valmi om Krk || tõbi joba lei `lahku (haigus läks üle), joba aa `silmi `valla Krk d. paistma hakkama tänä lei päiv `lahti juo, sadu meni üle Lüg; lõi pääva `lahti Tür; ku päävä lü̬ü̬b `laśti, tuleb soe Kod; `täämbä om sääräne ilm, et lüü õks `päivä ka vallalõ vahel `piĺve vahelt Har
6. kellegagi seltsima, liituma, ühinema vahel löid pere `nuored siis kogu - - `lüödi nii kahe `kolme `pääle siis `kampa ja `viedi [võrgud] merele Kuu; lähän ka `tõiste `juure, lüön `seltsi Lüg; `löivad kahe `keste `ühte `nousse Vai; `lambad löövad `ühte `rumma Khk; löö end ka teste poiste troppi Rei; must`rεstad akkavad `parve `lööma ja ära minema Phl; kui varesed `salku löövad ja `lähtvad mere `peale, oo sula `lahti Rid; ta lõi nendega `ühte `meśti, mis ma änam sain teha Mär; lõime `seĺtsi ja akkasime minema Tor; poisid lõid `kampa kokku ja läksid `kõrtsi Saa; mina nende `vargate `kilda küll ei löö end Juu; rahvas löönd ennast tõlla `ümmer kokku Kos; naised lõid `parve ja akkasid `kalku pidama Koe; `sinna `kilda ma ei lüö, ei eida VJg; `piäskest lüäväd troppi; vananaesed leid kerikun nagu vede laene kokko; minä lü̬ü̬n teie `nõusse Kod; kalakajakad - - sügise löövad nemad `eńdid kokku järves ja aavad kala `väĺla Äks; tal oli `õigus ja kõik lõid tema `poole Plt; `lamba leive `kerrä kokku [kui hunt karja tuli]; `mõisniku lööve `parti kokku, om ütel nõul puha Krk; mesiläse leevä ütte sumakude kokku, lassiva puu `otsa; kudu `aigu löövä kala `parve Ran; nemä `noore inimese, lõbu täis, leevä `kimpu ja lätsivä kinude Puh; löövä `endä `tilka ja ajava juttu Võn; ku varesse tsähmäkude löövä ja vaaguva, siss üits rõebe om näil sääl maan, ega na muedu tsähmäkude ei `lü̬ü̬vä Rõn; kihulasõʔ ommavaʔ `paŕki löönü `hińdä Kan; lüü˽sa˽ka mi˽`seĺtsi, leki õdagult `kõŕtsi; üt́s salk ollõv `rü̬ü̬vlid kokku löönüʔ, nu̬u̬ käävä varastõn ja `rü̬ü̬vin; tu naanõ `leie tõsõ mihega kokku ja võt́t tõsõ naasõ käest mihe välläʔ; sa˽piat õks naidõga ütte `nõuhvu `lü̬ü̬mä; ma is lüüʔ timä manu selle, et timä is tiiʔ kirjalikku `kaupa mukka (minuga) Har; tsirguʔ löövä `paari; `kärpseʔ umma˽`hindä nukka `turbahe löönüʔ Plv; süĺlem lööse `kahha haańa `pääle vai puu ossa `küĺge; löömi˽katõ`keske kokko ja teemi äräʔ Räp || asuma `leeri lüvväss, siss pandass püssü˽haḱki ja teĺgiʔ üless Räp
7. a. lahku minema, eralduma; töölt lahti võtma kruppist `leima `lahti ja akkasima kahe`keste [heina] tegemä; lüön senest `seltsist `lahti, en lähe `nende `ulka; lüön `ennäst tüöst `lahti; lüöb oma kää `pääle, lähäb isa `juurest `vällä Lüg; `löiväd eri `leibä Vai; löid kevade `lahku, teine läks `teise tükki `leiba Khk; Lõi ennast teisest perest `lahku ja elab üksi oma ede Pöi; ma löö eese nendest `lahti - - ma nende `kampas änam ei kei Mar; lõi eese teenistusest `lahti Kul; `tahtis ise tükki `lüia, ühe laual ei maho `süöma Ris; lõin sealt pereme juurest `lahti, nüid lähän uut `ot́sima; lõeme `lahku, iga üks läks oma `küĺgi Juu; tema lõi ise `leiba VJg; mesilasse pere lü̬ü̬b `laśti, emä tuleb eden `väĺjä, tõesed taga järel Kod; sulane lõi perest `lahti Plt; lööb tõśtest `lahku Trv; peräst kahits küll, et ta Jaanist `lahku lei Nõo; oĺl ka umast esäst eräle löönüʔ, no süü ega üt́s uma laua päält Har; [ta] lei umalõ söögile Rõu; ma lei `hindä vallalõ Plv b. eralduma (pilvedest) `pilved `lüöväd `lahko, ilm lähäb ilusast Lüg; taevas akkab pugalaks `lööma - - pilved akkavad `lahku `lööma Nis; pilved lüövad juo `lahku, nüid tuleb eina ilm Koe; `vihma tibab küll vähä, aga si̬i̬ jääb `varsti `järgi, piĺve lööve joba `lahku Hel; pilveʔ lü̬ü̬ laḱka, ilm lätt ärʔ kuivalõ Vas || (terendamisest) Metsad ja `sõuksed `kõrgemad kohad löövad moast `lahti, just noagu `õhkus ripakil Pöi
8. tagasi või järele andma; alandama, vähendama; alanema, vähenema ehk lüöb `külma tagasi; `paisetus lüöb `alle juo; vesi lüöb jões `alle; kisume `karvu, aga `viimast südä lüöb tagasi (pahameel läheb üle); `aigus lüöb juo `kontidest `vällä Lüg; jumal oo külmä tagasi tänä löönd Mar; silmanäu paistetab ülese, vahel lööb tagasi Aud; jää plaksub - - nüid akkab küĺm tagasi `lööma Juu; valu lõi tagasi VJg; põhja `valgus vahel `eitleb, on õege suur, siis lü̬ü̬b `jälle tagasi Kod; maa akkab küĺmetamisest tagasi `lööma SJn; siis akas juba `rohkem ingäta `saama, lõi tagasi, paśtets akas vähänema Kõp; küĺm akkass joba tagasi `lü̬ü̬mä Krk; üits pitsit ütte, tõene tõist ja valu lei tagasi; kõtt kõva ja nii `räńkä täis et `lahki minekul, ku saad, et tulep `pi̬i̬ru tirdsuke, siss lü̬ü̬p tagasi Ran; nüid om ilm küĺmäst tagasi `löönu, om joba `lämmämb; emä `oĺli kidsi aŕst, ei tiiä, mes ta posiss sinnä pääle, siss lei tagasi Nõo; vihm lü̬ü̬p joh tagasi San; ku jummaĺ külmä tagasi lüüssi Plv; mä ka lei `perrä (andsin järele) Se || (kuu kahanemisest) säntsel pääväl lüvväss kuu `alla, ku jääss jo vähäbäss Se
9. a. taganema, keelduma; ümber mõtlema lei tagasi `kaubast, taganes `vällä; mies lähäb naist `õtsima, pruut lüöb tagasi, ei tahagi tädä enämb; kaup on `kindel, enämb ei saa tagasi lüä; lüö oma miel `ommete `ümbär ükskõrd (muuda arvamust) Lüg; pärast oli ta kaks kuud kihlatud ja siis löi tagase ennast Ris; tämä pidi `tü̬ü̬le minemä, aga ei lähnud, lõi tagasi Kod; rokulü̬ü̬r (prokurör) lü̬ü̬b `ümber `kohtu otsuse Hls; ku ta ütte naist luba võtta, ei võta, lü̬ü̬p ümmer, võtab tõise Krk b. (rahareformimisest, devalveerimisest) rahad `lüödi `ümbär, `tõise `numbri `pääle Lüg; kuld, see ei kaeo ää, va paper, see lüiässe ike `ümmer Vig; rahad `löödi tühjäs Var; löövad `ühte `puhku raha `ümmer Juu; Nüid om - - üttelugu tu papre raha odavass lüümine Nõo || piltl (poolearulisest) `mõistus oli `ümmer `löödud Var
V. 1. a. paiskama, paiskuma; viskama vihm krabiseb `vasta `akna - - `tuulega lüöb `vasta `akna; lõks lüöb `kinni, kui iir `pääle lähäb; tuul lüöb kalad `randa; püss lüöb tagasi, kui on pali `rohto Lüg; tuul löi ikkuna `lahti; `püssül on mogomaine lukku, midä lüöb `tongi `lahti Vai; tuli raksub korra, lööb sädeme `välja Khk; lammas löi (kukkus) ülekaela vee `sisse Kär; Nüid on neid vähe - - sahk lööb marivarre juured segamine, kaduvad ää; Tule `sambad lõid öles taeva `poole Pöi; seal on tuld keik kohad täis löön Phl; `vankri ratas `loopab all, lööb `vällä Mar; tuli lõi `räästast `väĺla Mär; regi lööb `ümber lebeda tee peal Kse; Tuul lõi ukse `ingede pialt maha Han; kui vurr on mee `väĺla löön, on kärje puru täis; tasa keeb - - `puĺla lööb üles Var; suur tuli, lööb `leeki Tõs; Kui `trummõl `jästi juoniss ond, siis lüeb vilja `vällä Khn; Vahest `tehti vallatust, `lü̬ü̬di `vahtu üksteśel `kaela Hää; vesi löi paet kummuli Ris; meres lüöb ummikas paadi `ümber JõeK; tuleliegid lõid majast `väĺla JMd; kaev lõi [pumpamisel] jäätükka `väĺla JJn; tuli lõi lõkkele Trm; kui sopitsad ei õle, lü̬ü̬b `venne `riśsi; `kange laene lü̬ü̬b kalad järve `jääre `väĺjä Kod; suur tuul lõi leegi metsa poolt `vasta ja kõik põles ära Plt; `suitsu lõi `siśsi Vil; regi lei `lihvi, vedäśs obese ka `risti ti̬i̬d Krk; no tuul lei siss agana ja kõ̭ik `väĺlä, ja terä jäevä `sinna `tuulme pääle; kõrva`kuulmine ka om alb, nigu laḱka lü̬ü̬b selle eli, ei saa aru, mes tõene inimene kõneleb Puh; aava puu `praksnava `väega, löönävä tulekibenit kõ̭ge tuha ja tolmuga pliidisuust `väĺlä; vibupüśs `olli serände looga `mu̬u̬du, kabel `olli küĺlen - - kablast tõmmati, kabel lei tolle nooli `väĺlä Nõo; No ku leib kütse oĺl, sõ̭ss `leie `tarrõ lõhna üles Urv; ku kiä edepu̬u̬l `piipu `tõmbass, nii lüü sau˛u taga`tarrõ Har; näile lei tu̬u̬ tulõ lõhna `kurku, siss läppüʔ ärʔ; tu̬u̬ maru lei aia küllülde; `pernase lei poḿm `kü̬ü̬ki poolõ elogaʔ Rõu; `lainõga lei loodsigu `ümbre Se b. (laine loksumisest) oli kova `laine, kui löi `ruoli `rummust üles VNg; laine lööb `vastu laiva `külge Khk; laane lööb `vastu `paati Rid; lokse tuli ja löön `vasta kuuri `seina, `tõmman adra ja läin sellega Aud; laene loksob `kaldalle - - lü̬ü̬b nagu nõks ja nõks; `veiksed `lained, madalalt lüäväd Kod || Ta on `kõrgeks kasunu, `luh́tab tuulega, jusku `laini lü̬ü̬b Hää c. ära viskama, ära heitma pütt lei `vitsa `vällä Lüg; kiha löi vitsa pεεlt εε Khk; Nendel õlle nõu oli põha alt ää löönd, läind kõik Pöi; `taargas lõi vetsa ää pealt Mar; pudel lõi korgi pealt ää Kse; `Toorid löövad vitsad ää Han; õlle `ankur lõi punni eest ää, käärib `kangeste Tõs; ing lööb pudeli puńni ää Tor; õlle punts lõi vitsad pealt ää Juu; maŕjad ei `kõlbama `ki̬i̬ta, `lü̬ü̬mä puńnid pudelil piält ärä Kod; `tu̬u̬re om vitsa är löönu päält Krk; pańgil ärʔ um vitsa päält löönüʔ Plv || magamise pääld lü̬ü̬b une ärä ja tulep tu õnnetu elu `mi̬i̬lde Puh
2. läbi tungima vihm lei läbi, tegi `riided läbi `märjast Lüg; [vihm] löi labud läbi Vll; `pealmesed `riided lõi kõik läbi see vihm Mär; Vihm lei luuni läbi Khn; eenad olid koredalt pääl, vihm läbi löön Aud; `kange sadu o läbi lüänud eenä suadu Kod; ädal akab läbi `lööma (tärkama) Plt; nüid lei [vihm] maa läbi Krk; `tuĺli mitu `u̬u̬gu järjest, lei sarrad läbi Ran; ma `pilse rüä vihu laḱka kujuma - - vihm oĺl läbi löönü Kam || hakkama saama Täma lõi egast poolt läbi Pöi
3. a. ületama, üle trumpama oli üks vägev `meister, kes neid [triivpaate] tegi. se lei `Tallina mehed üle vel oma `teuga VNg; üks lüöb `tüögä `tõise üle, on `kangemb tegemaie Lüg; Ramu `puolest lüöb kõik mehed üle; `Laiskusega tahad `teisi üle `lüüa vai; Magamises lüöb keik üle IisR; tursa lööb [särg] mitu `korda üle (särg on tursast parem) Jäm; Löi teda kui rannamiis rotti (võitis jooksu veenvalt) Pha; kui `valged [kartulid] tulid, siis nied lõid punased üle VMr; sa olõt Lüüsi `Ańdre üle löönüʔ, olõt tu̬u̬ pruudi henele võttanu Har b. (petmisest, tüssamisest) löi selle kaubaga teise nönda üle Krj; `mustlane lööb sind egal aeal viluks Vll; `Katsus ikka teist öle lüüa, kõik ikka omale Pöi; lõid ta `persse läbi, taale jäänd mette kedagi Mär; lõid mehe `kuurmaniss Vig; kabalad inimesed oo - - kes `oskavad teist üle lüia Var; Lõi teise naha nõnda `lõhki ku, teine ei saanu mitte midagi Hää; lõid mu `persse viluks Rap; tema on niisugune `lambapia, et laseb alati oma naha üle lüia VJg; si̬i̬ naene laheb ennäss - - läbi lüädä, suab `lahti varandusess Kod; nüid või ta minnu vaest kolmesaja rublage üle lüvvä Hel; ma˽lasi hennest pettäʔ, is tiiäki tu̬u̬d, et tõnõ su üle `leie Har; ta lei tõõśõ üle, nigu˽silmä joosiva, aga midägi tetäʔ es saaʔ Se c. teist endale võtma ilus [tüdruk], aga sen `lüöväd `viimaks `toised mihed üle Kuu; Oma `peigmest ma üle `lüüa ei lase IisR; See mees oo kange teiste meeste naisi üle lööma Kaa; Oli teise mehe naise öle löönd ja nüid elab sellega Pöi; tüdrikud ja naised ja, löövad üksteise mehi üle Mar; lõi üle tüdruku Kad; nika ta meelüt, ku lei timä õks üle Har; [ta] Oĺl Väinol pruudi üle löönüʔ Rõu
4. jätkuma, piisama; vastu pidama leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; `Kauvas sie palk `vasta lüöb; Nüüd on siga `astis `suolas, sie piab nüüd `aasta läbi ette `lüöma IisR; Kas meitel ein kevadeni ikka vastu lööb Kaa; Ninaesine äi löö änam ede (toitu kipub väheks jääma) Emm; Kui raskid - - töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; eks seda `oeti kokku - - et ta `iasti ette lööb Nis; see pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; [kui viinavabrikus] oma karduled `vasta ei löönd, sis `toodi Venemaalt `maisi Kos; puadi sukk ei lü̬ü̬ kedägi ette Kod; ega see kevadine lumi kedagi `vasta ei löö, nagu se pääv `väĺja tuleb, on kohe läind Lai; levä pääl si̬i̬ `sü̬ü̬mine, midäg leib vastu‿i lü̬ü̬, tegu teo `järgi; kavass si̬i̬ tal ette lü̬ü̬, temä lõhk ta `varsti maha (virgast kangakudujast) Krk; liha, ku sa tedä tü̬ü̬ manu üten võtat, ei lü̬ü̬ midägi `vasta, tu̬u̬ om pia `sü̬ü̬dü Ote
5. palka, hinda madala(ma)ks suruma `palgad `lüässe `alle, aga kraam on `kallis; `innad on maha `lüödod, ei saa `vilja `müiä Lüg; See lõi [õunte] inna `alla, et väljast nii pailu `sisse `toodi Pöi; lõid inna na madalase, ei maksa `looma `müiä Tõs; tal `löödi see palk alamaks, põle nii `kõrge enäm `ühti Juu; lina inna om maha lü̬ü̬d, ei ole si̬i̬ ind, mis enne olli Krk; `tü̬ü̬lisi palga omma `alla `lü̬ü̬dü Har
6. vastumeelne olema, vastu hakkama toit lüöb `vasta, on `vasta `tahtmist Lüg; ei ole üvä `toito, lüöb `vasta Vai; mõni kõrd südä lü̬ü̬b `vassa, ei taha `minna; sedä ei taha, si̬i̬ lü̬ü̬b nõnna `vassa Kod; ku ma tütärd `kandse, siss ma‿s taha peenikest `leibä, miu südämele lei tu̬u̬ `vasta Nõo; mõnikõrd ku sü̬ü̬t, lü̬ü̬p `vasta sul - - nigu osse tükip pääle Rõn; vaist sul ka üit́skõrd `vasta lü̬ü̬, et änänt ei taha San || vana lähäbegi midägi tegemä, joba kõ̭ik kondi löövä tagasi, nigu `vasta om kõ̭ik Ran
7. kõrvale hoiduma, tõmbuma; kõrvale hoidma lüöb tüöst `kõrvale, ei `viitsi tehä Lüg; ma lõin sellest jutust üsna `eemale Mär; lüöb tüöst `kõrva Koe; ku näd `sõimleväd ja `tapleväd, lü̬ü̬n kõrvale kõhe Kod; `meie oless kõrvale löönu ja ärä lännu TMr; kõrvalõ lööse arʔ tu̬u̬st tü̬ü̬st Se
8. alla langema, alla laskuma suits lüöb maha `korstnast, nüüd tuleb sula Lüg; täna lü̬ü̬b suitsu maha, tuleb `sańti `ilma Hää; õhk muudab siis kui suits maha lüeb Amb; täembä lü̬ü̬b suetsu maha, tää, kas ilm sulale lääb Trv || kui leib maha lööb (tainas alla vajub), siis sõtkutasse maha Pär
VI. piltl 1. (eri väljendites) `tõine lei rusikaga `kaula `pääle (keelas), vat, ei `saagi sedä `asja Lüg; obu olnd `valges `vahtus, jεi `öue, siis `löödi külmaga (külmetas) Khk; nüid ma löö aga sarved `seina (ei tee enam midagi) Muh; ta ikka `nohke teist `viisi, `jüsku mütsiga `löödud (poolearune) Var; saab [sõjas] lüia Mih; kõik nagu ühe vetsaga `lüödud (sarnased) Koe; olid nagu sõgedusega `lüedud VJg; kiŕjutas `vekslile `alla, õli pali `lü̬ü̬miss (vaidlemist), `enne ku aśjass `lahti sae Kod; läme (sooja) leivaga pähe `löödud, see oli loĺlakas või topakas; ta on nigu pimedusega `löödud, ei taha nigu nähagi; `kange rahamees - - lõi tummast selle aśja (maksis vaikimise kinni) Lai; täl löövä küll nüid pögsi `püidlit (on hirmu täis); t‿om `kahtlik asi, kas ta võtapegi toda Reenet ärä, lü̬ü̬p `tüt́rigu `perse õredass (röövib süütuse), jätäp siiä `paika ja lähäp oma ti̬i̬d Nõo; `küindlepäevä `aigu lüvväss küĺmäsüä `lahki, siss nakava ilma joba `pehmembäle mińemä Kam; om kavval, lü̬ü̬ `endä `aigõss (mängib haiget), siss ei sunnitõ `riibma San; ma kuuli, et üt́s oĺl `autu alaʔ jäänü, siss lei mul nigu väidsega `süämede Har; noidõ juttaga lei nigu põõna ette, es tulõ˽tu̬u̬ `umblõja inäp siiäʔ Rõu; löödud rõhutud meeleolus `Enne ikke tegi `nalja ja `rääkis, aga senest ajast jäi nagu `lüädud Jõh; kui inimesel mõni suur mure `süäme pääl, siss ta om `lü̬ü̬du Ran; Om sul suur pahandus, et nii lüüdü olet Vas
2. a. (tugevast valutamisest, kiiresti liikumisest vm) nii väga läksi `vastu ust et, silm löi tuld; läks nda‿t tallad löid `välku Ans; ma sai ete söhuse oobi, et üsna - - silmad löid tuld Khk; lõi `moole nii kõbaste `vasto `silmi, et silmist lõi tuld Mar; Lähvad, mis jalad löövad tuld Han; Siĺmad löövad üsna tuld, piad ü̬ü̬d ja päevad `lat́sis olema Hää; nüid ta lähäb nihukese valuga, et kannad löövad `valku Juu; kui midagi vasta `silmi lähäb, siis silm lüöb tuld, tuli lüöb silmist `väĺja Sim; kui sa oled `irmu täis, siis silmad löövad tuld Plt; lätsive ninda ku kanna lõive tuld Hls; ku inimese om `väĺlä puhanuva, siss na lähvä niidävä nii et vikati löövä tuld Ran; nooren sai alati `käiduss `paĺla jalu, mõnikõrd jala talla leivä tuld; minule ańd esä puu`luśkaga serätse kõlaku, et silmist lei tuld Nõo; ju̬u̬sk nii, et jalaʔ tuld lööväʔ Har; nii häpe sai ku silmäʔ lööväʔ tuld Se b. (aistingutest) kõrb lööb `pilli, ilmad `lähtvad sulaks Mar; `surnud peavad `tahtma inge `armu, kui körvad pidid `pilli `lüöma Ris; Mu kõht on kohe nii tühi, et sooled löövad sees pilli Jür; ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har
3. (erinevates ühendites) käega lööma ükskõiksust väljendama; loobuma, pooleli jätma lei `kääga ja tuli tulemaie; lei `käägä sene juttu `pääle, sie jutt ei õle `õige jutt Lüg; ää pane tähelegi, mes näd `rääkväd, löö `käega takka ja Mar; `Kääga ei või `lüia, kui `alguses mõni töö ei lähä Han; vahest soab `kääga `löödud, et ei temast sitast `aśja soa Juu; pärast lõin kääga, ei tia mis sie minu asi on VMr; tõene lü̬ü̬b `käegä ja lähäb õma ti̬i̬d Kod; mõni on `vintske kui koera liha, `vasta panija - - teine lööb `käega Plt; mes sä sitta kahitsed, lü̬ü̬ `käega, las läits Ran; külge ~ ligi, serva lööma flirtima; ligi tikkuma üks taht igä Valeville ligi `lüüä Kuu; `poisid `lüöväd `tütriguile `külge Lüg; `Ilma `asjata `katsub `külge `lüüa, `teine ei võtta vedu IisR; Vene poiss akkas seal kohe tüdrukutele `küĺge `lööma; Nii kena noor tüdruk oli, oleks veel noorem olavad, oleks veel `serva löönd Pöi; [see on] nüüdseajal, [et] löövad üheteisel `külgi Mar; ilus, kenä tüdrik - - mis sa `ootad, löö `külge Tõs; `tahtis `mulle ligi `lüia KuuK; eks ma teise `tütrega `tahtsin `sõrva `lüia Kad; `kange tüdrukutele ̀küĺge `lööma, sehvti poiss Trm; naene `lü̬ü̬mä `servä tõessega Kod; nüid ju tüdrukud ise löövad poistele `küĺge Ksi; vanast oĺl `häüläse inemiseʔ, `tihka is poisõlõ nii `küĺge lüüäʔ nigu no noorõ˽tegeväʔ Har; nigu `taḱjass `leie tõõśõlõ `küĺge Räp; risti mitte ette lööma kõigeks valmis olema `kartamata mees, see‿p löö `kuskil risti ede Khk; ma ei löö - - ühügi asja ees `risti ette Tõs; tu̬u̬ `oĺli äste südi poiss, süäk ja `kange, es lü̬ü̬ `kossegi `riśti ette Ran; vedelaks lööma kartma hakkama, araks lööma Pühabe öhta - - pidi Loona meestega löömaks minema, aga meite poisid löid vedelaks Kaa; Lõi vedelaks - - jättis `ostmata Pöi

maa|kotus maakoht ilus maakotus Hls; tu̬u̬ maakotuss `oĺli serände `keńkline ja mägeline Nõo; kos väega kehv maa kotuss, sääl kah inemine `eĺli, kakse sääl kah `endäle leev́ä `väĺlä Kam; si̬i̬ maakotuss om vesine, tõne sääl om kuju Ote; tu om mataĺ ja pehme maakotuss Har; üt́s maakotuss (maatükk) oĺl meil su̬u̬ Rõu; sääne hää maa kotuśs, viĺä˽hää kasusõʔ Se

minema minema, da-inf `minna uus IisR, eP(minna Jäm Mus); minemä, da-inf `minnä hajusalt L, Juu Kod KJn(-ńe-) hajusalt T(-ńe- Ran), minnä Vig Khn KJn T, minnäʔ V(mindäʔ Har Lei); mineme, da-inf minnä M(-m Krk) San Krl/-äʔ/; menema (-mä), da-inf `menna () R(-mäie Lüg) Muh Hi Mih Ris JõeK KuuK Tür ViK VlPõ Iis Trm MMg; mänemä Jõh(mänä-), da-inf `männä Vai; pr (ta) läheb, lähäb, lääb R(`lähteb Hlj, `lähte VNg, `lähtö Vai) eP(lihab Sa, lεhab Ans Jaa, lεheb Kär Hi) eL(lääp hajusalt M T, lätt hajusalt T, V), mene(b) hajusalt R, (nad) `lähtvad S(`lε- Kär Hi, `lähtavad Khk Mus) L(-äd; `lähtad Mih) Ris; imperf (ta) läks R(meni; mäni Vai) eP, läits M hajusalt T, lät́s T V; impers, pr lästässe, imperf `läśti Kod

1. liikuma (eesmärgile osutamata) `Lähteb `nindagu leppäse `riegä Hlj; `vihma akkas sadamaie, en saand `mendost `ühtä; tämäl ei õld `aiga `õlla, läks `nindagu vana kuu `taivast Lüg; `Lähmä `seltsis, et kuas paremb `menna Jõh; mäni jokke müöd `vennegä Vai; ühed tulavad, teised `lähtvad Jäm; lihab kut tigu Ans; rannast `tömbab vörgu öla `pεεle ning vötab `minna; kured `lähtvad `viirgas (lendavad reas) Khk; läheb igavese valuga; ranna äärt pidi `minna on `paksu `rohtu Mus; vöttis jöge mööda `minna Pha; Vana inimesel pole `sõukest minemise isu änam `öhti Pöi; ää `palja seari ming, ehk oo matakumi Muh; laeb läheb `peale `loksodes; läks lõigates Mar; muul oo sadamas, kus laevad lähvad Var; tõttas `minna Mih; [koerad] `lähtvad nigu üks tuul Aud; Läheb ku kit́s Hää; peab końdiauruga edasi minema Ris; obune läks na et tuisk oli taga Hag; lähvad tie pial nagu `lamma kari; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; kui ta (lehm) `süies läheb, läheb tükk `aega `minna kua Pai; lähäb kui tükid taga VJg; lääb kui nool Trm; mõni - - one sõna piält minijä, krapsu pialt lähäb; kuda tullasse ja lästässe Kod; lähäb luugaku, luugaku Ksi; ilusat teed ei ole, mine `reega või kuker`paĺli Plt; läks nigu rapsatas KJn; mi̬i̬ ruttu; sis lähnd jälle seantse obuse kabja plaginaga Vil; lää ku nu̬u̬ĺ tulist Krk; läits nii, et `paĺla seere `välkusiva; susi võt́t leeväkandsiku ja väedse ja läits Ran; ku `lämmi ilm om, siss mindäss `palli jalu Puh; lähme ruttu, tõese oodava; nahast ratuss om päedsete küĺlen, toda pidi `võetass obene `perrä ja mindäss Nõo; kepi nõ̭al saat edesi minnä; ei saa `astu nii valiste nigu nu̬u̬r inemine lätt Rõn; lätsive ku vana varese San; ma˽lähä takan Har; ma oĺli tagumanõ minnej; ku mehiläse süllem lätt, siss um ka suḿmin; ku ma `üt́li pinikesele, et läḱeʔ, siss oĺl hüä mi̬i̬ĺ Rõu; `lätväʔ tüḱk maad; kas minnüʔ hobõsõga vai jalaga vai Vas; ta lät́s kui tuuĺ, nii `virka lät́s; hobõnõ lätt üle neläjala, kappadi, kappadi Räp; edimält lätt karatõh - - [siis] nakass `riśsi minemä (hobusest) Lut
2. eesmärgipäraselt liikuma, kuhugi või midagi tegema suunduma a. oli mend `sauna lakka `vahtima, kes siel on Jõe; Ärä sa lähä jää `pääle; Ega `heinäle ole veel nüüd menemistigi, `vihma sadab jo krabinall Kuu; men igestä `ärjäd `vällä ja men `kündämä VNg; `mengä `tuoga save; inimesi `tilgub juo `seltsimaja `mennä Lüg; läks aja taha, ikke oma `asjale; Tulivad siis `ommiku mattuselised ja `mendi mattusele; nüüd `lähmä `pohla Jõh; tahin `mennä `toise talo, ei saand `mendust; `sorsad mänivad `pilli `ruostikko; `muidu nämäd ei `saaned `asjaga `toime, kui `läksiväd `kohtu Vai; ta lihab `seia rohu `pεεle magama Jäm; koes sa lihad Ans; kardab kut tuld, lähe mette lisigid; `anti käsk, pidi `küiti minema; kana lεind munele Khk; kas merese (kalale) ka lähed Pha; kui Mardi Mariie lihab [tööle], siis ma liha koa, kui äi liha, jääb lihamata; möni läheb üsna pääva `aegu `vargile Vll; `Eesel külm juba kõrvalestad siniseks `tõmmand, aga tuba äi `minda Pöi; täna pidi `otra `mendama Muh; kui on `vaene laps, lεheb `teenima Emm; teised on keik läind einamale Käi; läksid `kosja, teina mees `seltsis Phl; `lähtvad `niitma; laps läind unele Mar; ma saa teeste `ulka `mennagi; ää mene teese `peale `kaevama Kul; ei taht isi `metsä minnä Vig; läht angeri `püidma Kse; poist `lähtväd `ulkuma Var; kell neli lüpsetasse, siiss `lähtad [lehmad] `metsa `jälle Mih; tä `minne `puhkama Tõs; `aeti juba pääva tõusust ülese, `loomega `väĺla `minna Aud; Saa minust änam põllul `mintud Hää; `rahmed `pańti ärjäle `kaala, ku `künmä `lähti Saa; lapsed lähvad redusse, kui paha on teind Nis; mul ei ole minemist `kuskile Kei; ta lähäb `linna `tohtre `alla (arsti juurde) Juu; jaani päävast läksivad einamalle JõeK; minust põle kiriku enam minijad Amb; rahvas lääb `tööle Tür; tema põle `tohtind siga `menna `tapma; läen vett `tuoma VMr; lähänd `üösse - - obust `tuoma Rak; teine läheb laia kaarega, sa lähed nigu `pastli paelaga (niitmisel) Sim; võta korv kätte ja mene marjule IisK; vaea `lu̬u̬le `minna Trm; ma ei lähäsi vihmaga `väĺjägi; kohe (kuhu) si̬i̬ lästässe; vasik lähäb (viiakse) kõhe `linna Kod; nüid on vi̬i̬l uus `seadus, et seetsetõiss`kümne `oastane lähäb `li̬i̬ri Pal; mis ma `rahva sekka lähän; lähnud laade `pääle Äks; lään `poodi Lai; obusega `mindi `vasta; läksin parajast `peale, ku oli leeva kallal Plt; akkasime - - kõrtsi poole menemä KJn; muist oĺlid lähnd kellälööja `juure Vil; nemä lääve nüid sinna poole midägi `asju `aame Trv; mia pidi emäle (ema vaatama) mineme Hls; ku kukk õrrel minnän laul, ütelts ommen tõist `ilma; ku `lääde `linna, sõss tooge seppä (pärmi), teeme karaskit; ole sa ää laits, min sa ärä kodu Krk; peremi̬i̬s minnev kah ommen oma nuumikuge laadale Hel; jänest ei tohi järve pääl nimitädä, ega järvele mińnen; temä lännu ommuku vara lehessile Ran; ku ma kipeste mäkke lätsi, siss mat́t eńgu `kinni; `ku̬u̬li piäd iki minemä, küll nä siu oppeva, ku sa‿i mõśta Puh; mia lätsi `sängi pikäli; vanast üteldi, et `aige jalg lääb ahju pääle, terve jalg lääb `teole; oless me lännume kuuse `alla, siss oless me kueva ollume; mee tu̬u̬ mõhk `sisse Nõo; lapule mindäss `kutsmada; ull obene, `peĺgäb `autut, `taaga ei taha minnäkine `liina Ote; edimäne asi, kui nüid `aige`majja läävet, om vere pru̬u̬m Rõn; ma‿la (ma lähen) kae, kos kana ommavõ; mi̬i̬ pääle, ma lähä siss `kartold rääbitseme San; ärä˽mingu˽jõe `vi̬i̬rde Kan; Kas `läämi ojulõ (ujuma); inne kümmend `aastat es `lääki latsõ˽`ku̬u̬li Urv; latsõ es lää˽karjagõ `mõtsa Krl; `minkega `vällä mõtsast; noorõ inemise lättävä pidulõ; anna mullõ kätte tu̬u̬ asi, siss ma ei lähäki `kuhtullõ; tuuĺ lätt magama (vaibub) piltl Har; ma lät́si `si̬i̬nde; meil `Osvaĺt ku `säńgü lätt, nii tulõ uni Rõu; tulõ sepäle minnäʔ; `minke no˽ti̬i̬˽ka magama Vas; hummogo lätt `vällä niikavva ku õdagoni; ku söögi aig ligi tuĺl, sõ̭ss `tütrik `lätse `ki̬i̬tmä Räp; maʔ küdsä `saiu, a saʔ `läädõʔ jälʔ `müümä turu pääle; taa noorõmp poig, taa om sul nigu ah́v, pedäjä `nõkla pite ka lätt ülest Se; läteme `maŕju (lähme marjule) Lei b. (väljendab liikumise suunda) Kakuna küla oo `Kõrkverest `mindavas Pöi; siit `saare `minna on kuus setse `sülda vett HMd; siit `minnes on kingissepa maea paremat kätt Ann; `mõisast külasse `minna ei ole nii pikk vahe kui siit `mõisasse Äks; soonetuisi on Laiusse poole `minna veel mitu tükki Lai; siit tahabole `minnä, suured kased `oĺlid; mis nii üle ti̬i̬ kohe on minnä, si‿on - - meie maa KJn; säält `veśke tammist üle minnän om ti̬i̬ kaevet Krk; tu̬u̬ maja om `õkva ti̬i̬ veeren, siist minnä ääd kätt Ote; siist Võru poolõ minnehn um `puut́ka, sääl timä `eĺli Rõu c. (ehale minemisest) millal ma änam koodile lähe, koodile minemise ajad‿o `möödas Mus; kölapoisid `lεhtvad putsale; naise`randa minemest toleb vεhe ede; tüdrogate `juure `minta lepsole Emm; poisid läksid neiu `randa Tõs; poisid lähväd `õhtu luisule Saa; lähän õt́e tänä õhta naesele Juu; mis ta mud́u külasse lähäb, kui ta `naisima ei lähä Kos; lääb mut́ti Ksi; Mi˽`poiskõnõ lät́s ka `täämbä õdagu ummõtõgi jõõsa pääleʔ; noh kas tädi`randa mineḱ Urv; poisi˽läävä˽`hut́ma; ku õtak tulõ, sõ̭ss poisi˽läävä˽hut́i pääle Plv; poišiʔ lättevä kabõid́šidõ Lei d. (sünnitamisest) naene lähäb `nurka Mar; ta oo - - `nurka minija Mär; veĺje naene minemä vaŕsi nukka Kod; üt́el mehel lät́s ka naane `nulka Se e. kallale minema, ründama `kärbased `lähvate `lapse kallale Jõe; süda `kargas täis, kas mine käsitsi kallale Khk; `tuhlituba `köötasse sojaks, et külm ep lähe kallale piltl Mus; tema äi ole `kaaklend, ta pöle kenegi silmile läind Rei; ega loomal aru ole, ta lähäb ju kohe kallale Mär; kae kos lońdu, ei lää `pääle (koerast); meie lätsime ommuku`pääle, õdagu tagasime ärä, sääl nakati kõvaste `lü̬ü̬mä (sõjast) Ran; peni aogup, joosep `perrä, viimäte lähäp `küĺge Nõo; mi `naḱsime pääle minemä, sõ̭ss lät́sivä pakku Räp f. (väljendatakse tegevuse võimatust) nüüd on [angerjad] nii `kaĺlid - - no mene `osta seda Jõe; mene siit `kaugalt `käümä Kuu; Mene sa akka nüüd viel kudumist õppima; Misuke kiri `kangal, mene sa saa aru, kuda`muodi seda tehasse IisR; mäne viel `suuri `kallo `püüdämä Vai; saa raha `koestkid, mine maksa siis `völga vöi midad; mine katsu `amba valuga `süia Khk; mine tee siis, kui sa ei jõua Mär; Tüdrikutest ää mine `rääkmagi Han; Mine akka neid esivanemaid auast `väĺja kangutama ja nende käest küsima Trm; mine ti̬i̬, ku sul `jõudu ei ole Trv; kassi`poigel siĺmä pään ja mine nüid mina `tapma näid Nõo; tet́ti [tööd] õnnõ naĺaga, rõõmuga, mee˽sa keelä vai käse˽kedä Plv g. (halvustavalt tõrjudes) mine kus kurat Jäm; Minga ette pörgu Kaa; Mingu kus see ja teina Emm; mine om jutuga õege `metsä Tõs; Mine sea persse silda tegema Lai; Mee õigõ˽sitalõ `saiba `otsa Urv; mineʔ `persehe Plv; Mineʔ kassi hanna ala Räp
3. a. (suunatud või juhuslikest liigutustest või liikumisest) ma `läksin `vasta puud, nii pime oli; tugev obune, läks `teiba otsa Lüg; `puiko mäni kätte Vai; `patron läin `lahti ja viind silma pεεst Jäm; `lambad läksid mo kεεst laiali; `katle pöha `vastu käsi lεind, nönda tahmane; `kange õlut läheb pεhe Khk; sääl läks `laevi - - madalale Pha; nii pailu vett nad said, et [tuli] es liha teiste majade `sisse Vll; Läind öhe `õhta pümes aŋŋu `otsa, ajand sääre `katki; Udu läks öles; Püss oli enne `aegu `lahti läind Pöi; räemed `lähtvad võrgu `silma; nii vali tuul et, aga nii `pissi läks `veski `eetsi Muh; äi nemad pole osand, nemad läind nii `eksi (eksisid ära) Rei; kala hakkas sealt [mõrratiiva] `εεri kauda minema Phl; laeb läks `krunti; vesi on tagasi läind (mõõnamisest) Rid; sa ei `oska ojoda, siis sa lähäd `põhja kui kerves; rott läks `lõkso Mar; lapse pea läks `vasta `lauda; jalad läksid libeda peal alt ää Mär; piisad `lähtvad leidi `peale Kse; jaanipäävani [kägu] laulab, siis `minne odra okas `kurku Tõs; ahuni, `siigu, kohasi, mis siält iä alt mut́issõ `lähtväd Khn; pidi see jutt ikke `soama koos `oitud, aga läks laiale kui vesi kohe Juu; ega siis suits majalt `väĺla ei läind HJn; pleki serv oli pumba vahele läind JJn; sibul lähäb `silma VJg; linad õlid `kuivman, kiudu küĺjess läks tuli maja `külge Kod; pääv läks ära (päike läks pilve taha) Pal; nuga läks `sõrme KJn; ais lää `ninna; lehm olli lõa `pääle lännu ja ärä koolu Krk; miul läit́s tu̬u̬ läbi `kõrvu Hel; terä `pelgäb ärä `lü̬ü̬mist, kas lääb `kivvi kohegi vai; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää; kae kui irm `nahka lääb, kas siss vi̬i̬l `julgeb sedä`viisi üteldä; suur varanduss `õkva `piiu `võtmisel ja lääp käest ärä Ran; ku me nüid siit `purde pääld üle pää lähäme, siss oleme kadunu; ku ta sõna `ütlep, siss ma kuule ääld küll, aga sõna lääb nigu laḱka jälle; nigu ma lei, nii läits kirvess `kivvi Puh; tu̬u̬ ase om põ̭lla alali, kos ta päädpidi `lumme läits (kukkus); siin tapa vai inimene ärä, siist ei lähä mitte üits sõna `väĺlä; pusi`puuga susiti viĺläle mulgu `sisse, ku vili parsil `olli, siss läits `lämmi manu Nõo; tuli nakass jo puu `küĺge minemä; ku umala `kasviva, siss puud piti lätsivä üless Ote; `mustlasõ nainõ üteĺ, et tiä ei saavõt suku voḱki kedräte, et voḱk minnev `säĺgä telle San; ku os teedä˽lännüʔ (teatavaks saanud), et ma rassõ`jalgnõ, ei olõss minnu `üt́ski võttunuʔ Krl; tu̬u̬ is mõista uiu, lät́s kõrraga˽perä ala (vajus põhja); tuli lätt laḱka; tuulõ`veśki siiva˽`lätvä˽tuulõga `ümbreʔ; see om `ümbre minnej puu, see häste ei `lahkõʔ (keerdpuust) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; püssä paugu˽lät́si˽`küĺge ja poiss nakaśs `oigamma; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna (saadi teada), et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; külm um lännüʔ tagasi Vas; kõigilõ läävä näpo˽`küĺge (varastab) Se || piltl vois akkada `jälle [kalu] `püüdämä ja vois ige rahulikkuld `talvele `vasta `mennä Kuu; sie läheb oma `suuga juo `liiale Jõh; nee `akvad alasmäge minema (laostuma) Khk; ega muedo ei tule `mi̬i̬lde, ku lähäd selle jutu `piäle (võtad selle teema üles); `väĺjä läks õma jäälegä tõesse tuaniss (laulis valesti) Kod; mina olen näind unes mitud sihukest `aśja, mis on niiväga täppi läind Plt; täl (poisil) om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp [tüdrukut] `maalõ jättäʔ Se; ummaʔ `säändseʔ kua, `vasta jumalat `lätväʔ Lut b. ajaliselt nihkuma lehmad lähvad suvesse (tulevad suvel lüpsma) Koe; meil kolm tükki toove vi̬i̬l poja, tõise lehmä lääve kiḱk suvesse (poegivad suvel) Hel; lehmäl oless pidinu tulema poig, aga es ole, om üle`täisi (üle aja) `lännu Nõo || surnult, enneaegselt sündima (ka surema) laps `pille läind, kut sedasi ää `kaudud oo; laps läks aja taa, esimene läks aja‿ta Khk; `laḿbit läits paĺlu aia `taade, noh su̬u̬ pääl `käimine, lammass vett ei kannata Ran; tinav`aasta `olli ka lehmäl kaits `poiga, mõlemba lätsivä aia `taade Nõo; Varajatse `vaśka lät́sivä aia`taade Rõn c. kaua kestma jutto mäni `pitkelle Vai; kaks nädalid `õitseb, kaks nädalid tera kasvatab ja kaks nädalid vaĺmistab, kui on vihmased aead, siis muedugi läheb pikemalle Tür; ma tüdinesi ärä, si̬i̬ kõne läit́s `väege pikäle Hel; üits kõnõlõp ütest ja tõnõ tõsest, siss lätt tu jutt pikkäle näil Rõn; es `mõtlõgi, et nii pikäle lätt Har; lätt pikäle `saolõ, satass kolm `päivä Räp d. (loojumisest) päiv lähäb Lüg; `Tulled `ninda`kaua, kui päiv akkand `luaja menema Jõh; `akned `iilgavad `vastu `pääva, kui `öhta `päike `looja leheb Khk; päe `olli ühna `looja menemes; silmad korra `looja läin (tukastamisest) piltl Muh; päev lähäb nii madalasse Mar; kui päe `looja lähäb, siss akkab koi`valge Mih; pääväke läks `lu̬u̬ja KJn; päe läits vette `lu̬u̬ja, ommen tule `vihma Krk; üits vedelik poiss nakass `lõun`aigu `päivä `vahtma: konass piäss si päiv ärä minemä Puh; päiv `olli ammu lännu, ku na tulliva Nõo; uśs ei sure `enne ära, ku päiv lät́t Võn; päiv nakkass minemä, kari kodu `aada Ote; siist `aknast om nätä˽ku päiv lätt Krl; päiv nakass pia jumaladõ minemä; päiv lätt õdagullõ joʔ Har; päiv lätt, `naakõ no kodo poolõ `astma Rõu; talvõl kellä kolme `aigu nakkas jo päiv minemä Se; jumalihi lätt päiv Lut
4. a. (üksteisest) lahkuma; mujale siirduma; (verbi tugevdavalt:) ära vahest `tüütab ära [võrgu parandamine], `viska kääst menema Jõe; Rodid o kaik ei tie kuhu `menned; mina `rääkesin siis, et vie, isa, se `hülgepoig menemä Kuu; `kello `viie ajal `lähväd menemä Lüg; `kolme `päävä peräst - - `piata õlema siit mend Jõh; tuul vei `vergod menemä Vai; pani aga ennast minema, es ooda teissi üht Khk; ühükorra `öhta ees sai minema Pha; Ma akka siis `peale minema Pöi; ometi läks ää, ometi läks tülist ää (tüli jäi tulemata) Muh; kui rotid laevast ära `lεhtvad, siis `söösta `maale Emm; Mine siit minema Rei; kõik `lähtvad `linna, põllutööd ei taha `keegi teha Rid; tääl oli minemene käe; `pühkis minema; need läksid kohe `teise `leiba Mar; pani minemä eese, ei taha tööd tehä Vig; ma lähän kotto ää Kul; mine ommete kord minemä Tõs; `Mindägä ühekorra ää kua Khn; [kala] läks ära, ei jäänd `otsa Vän; kui sa taga ia ei ole, läheb minema Kei; ma just olin minemas Amb; kis lubas `Peetrel ää `minna Tür; kerves `lendas varre otst minema; lumi tuleb, luiged lähvad, aned lähvad, allad käivad, kured lähvad, kurjad ilmad VMr; läki nüid minemä, mes sa enäm vahid; minnud `ükski ärä; terviss suab ruttu juuress ärä mindud, aga egä ta nõnna ruttu tagasi ei tule piltl Kod; tema‿i saand ära `mintud Äks; lehm `pańdi kammitsasse, kui ta oli jooksik - - pani karjast minema Lai; `mińti juba mińema KJn; ma müüsi obes ja `vankre üten tükin mineme; pääsukse lööve `parti, ku är minem lääve; miu peräst mingu või minemede Krk; kui kaegass `küĺge käis, siss niutsat üits kõrd ja pühk mińemä (koerast); seeniss ku toḱki otsiti, `oĺli uśs joba `lännu; kuidass `kiägi [kiisku] sei, mõni pańd üten luiega minema piltl Ran; `seie (sõi) ja läits oma ti̬i̬d; kui ta tahap, võib ärä `minnä, `kutsmata om tullu, `aamata mingu; küll ta jahvat, mitte ärä es lähä; siĺmä pilk olgu `mintu; kägu - - `kuknu kolm suutäit ja lennänu minemä; pehme sai, kana lei noki `sisse ja läits Nõo; ma anni tälle veerändigu `kapstit kah üten ja saadi minemä; tõne võlsip sul suu siĺmä täis ja lätt esi kos tuhat Rõn; olgu `mintü mu elämisest San; tiä käśk mul minnäʔ Krl; ma `leie ta majast minemä; no˽kae, is saa `mińtüss Har; tu̬u̬ es `lääkina arʔ Rõu; nüüd ma‿i olõ nännüʔ, ega na (pääsukesed) är joht ei olõ lännüväʔ Plv; sini`tialasõ˽talvõss `lätvä ärʔ; poig võt́t naaśõ, sõ̭ss lät́s esäle (eraldi elama) Vas; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ (ametist lahkuda) Se b. (suremisest) Tämä õli ikke `raskest `aige, ikke `surma `mendava juba Jõh; Mina lähen `enne, kui täma kodu tagasi ükskord tuleb IisR; ela kui kaua tahad, sa pεεd εε ikka minema; sii oli noor poisike, läks εε `mulda Khk; kahe nädalaga oli viis tükki lεind Kär; ing läks enne ära, kui ta `tohtri `alla sai Pöi; `molda nad lεhevad keik, `molda peab egaüks menema Käi; jubas tä ing läks `vällä Mar; ega see kaua ela, see lähäb `varsti Mär; Vassikad oo kõik minemas - - mõned oo juba läin; eks ta ole siit ilmast minija Han; noored `lähtvad mis kõbinal, mis ei tahagi minna Tõs; jäi `aigeks jälle ja läks Vän; Igavese unel minek on nõnda, et säält änam `ki̬i̬gi ei tulnu, `senna ta läks ja `senna ta jäi Hää; see on ää surnd, on kojo läind Juu; eks ta kõige mõnukam olekski nii, et rabistad (rabad tööd) ja oledki läind; naene pidi juba minema, aga nüid ikke tõksub JJn; läks `teise `ilma Kad; sie läheb `varsti `taeva `kambri Iis; tõene on minijä, mes sul vaja `üeldä; tämä on jo õma kodo lähnud Kod; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb; aeg jo `mulda `minna Plt; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh; ta iki `varsti ärä lää - - luu ja nahk paĺt; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `eńdel, sea olet jo egäpäe mineje Krk; sõsar läits toda`viisi `auda, et kobsu põlendik võt́t sõsara ärä; sia lõṕpiva ärä viimätseni, pojatooja emmiss kõ̭ik üten tävvega lätsivä Ran; vanadel om kohuss minnä iki, aga toda ei tiiä, konass si̬i̬ tuńn tuleb Puh; ega siss enämb muret ei näe, ku sa mulla `alla lääd; aga mõni seĺts om kah, kõ̭ik lähvä vähjän (surevad vähki); keväde pu̬u̬ld nakass sehen valutama ja suu vett `ju̬u̬skma ja `olli `lännu; kolm last `olli, a kõ̭ik om jumala`karja `lännu Nõo; ma ei ole vi̬i̬l ajaline ära minemä Rõn; mul om ka `varsti `mulda minnäʔ Har; sääl samahn t́silgatu mahaʔ ja `oĺgi lännüʔ Rõu; sul põsõ˽roosaʔ, punõtasõʔ, sa olõ õi˽vi̬i̬l minnej; timä oĺl kolm nädälit `haigõ, nii oĺl mint kah Vas; mina oĺli `ü̬ü̬se elost `väĺlä minejä, kramp lei jala `sisse, iho oĺl `iätedü ülevält `alla. aig om minnä˽kah, las `poiskasõ˽rabõlõsõʔ Räp; üte ajastagagaʔ lät́s ar kat́s hobõst Se; timä lätt tuole maalõ Lut || (uppumisest) `toine poiss läks mere Jõe; `tuule`priissi löi [paadi]- - `kummulle, olivadki `menned kaig Vai; Kalade söödaks läinu Hää; juba läks vede põhõja Kod
5. a. (tegevust, elukorda vms vahetades) millelegi või kellelegi muule siirduma (ka abielluma) Ma olen `ninda `kahjanud, et mes ma nüd `läksin küll niisuguse mihega elämä Kuu; läks viel vanal ial mehele Lüg; ega sellele‿p lεhe `ükskid tüdruk; vana Urve isa läks nüid pintsi `pεεle; tüdruk vigane, mis mehele minija see on Khk; läks `Oskarile; läks `sinna tüdrugule miheks Mus; Odra aganad läksid kõik `veiste ede Pöi; `paalibεst (paavlipäevast) varvassjalad (linnud) `mendade `paari Muh; ega see tüdruk `taale ei lähä; asi läks `kohtu kätte Mär; läks - - lese naese `peale (abiellus lesknaisega) Mih; kas sa lähäd `tääle Tõs; vanas eas läksin veel mehele Tür; mina läksin siis ka poole kuha `piale Pee; obune läks odavalt käest ää (müüdi ära) Koe; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandale läksin Sim; tütär läks ühe avinuŕmikele Jõe `valda; kos `pulme suab, ku `ükski ei lähä Kod; põlemagi `niukest meest, kellele `minna saab Plt; nii tahav `paari minnä Krk; mes iki joba `vaidenu, tu̬u̬ lääb enämbide loomale (riknenud toidust) Ran; oh `oitku küll joodikule mehele minemäst Puh; oma peigmehe `põlgse ärä ja lätsi `u̬u̬piss tõesele; ku Vene `keisri poig tulep mu `võtma, tollele ma ka‿i lähä; mes te kiusasside temäst, lasnu täl minnä tolle poesile Nõo; kui sa nii suure abena ärä laset `aada ja `juusse ärä polgata, siss ma lää sulle Võn; lätsivä `paari, nüid ei võeva nätä tõnetõist Rõn; seo lät́s Valga `liina ütele kaupmehele San; kelless tu̬u̬ Alma tütär minnev [mehele] Har; mi‿sa˽sańdilõ `läädeʔ; täl oĺl tõõsõga lat́s, ma es lännü˽tälle; peräst lät́s timä `naistõ, noh kodoväüss Rõu; täl oĺl kõ̭gõsugutsiid `võt́jiid, koolitõduisi ja koolitamallaʔ, a es lää˽mehele; veli lät́s är˽kodo`väühhe Vas; sõ̭ss sõ̭saŕ nakass `väega `pallõma, et `kiäke olõ‿i velele `lännü naasest Se || piltl `Õhtane vats lähäb - - `õlgile (enne magamaminekut pole mõtet süüa) Jõh b. (usulisest pöördumisest) see on kirgust ära `langend, meite usust ära leind Jäm; nüid lεhvad pailud inimesed lahk`usku; ma pia ikka oma usu `kinni, ma‿p lähe teisse `usku Khk; kui `lähtväd `teise `usko, siis ristitasse `ümber Mar; läks vene `usku Mär; tahab `paptisti `usku `minnä, neid sii paelu Tõs; temä läks luteruse `usku KJn; oĺl nu̬u̬ŕmiiś venne `usku, siss pedi `mõŕsa ka venne `usku minemä Har
6. kaduma; (ära) kuluma a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma On mend `vanker, `mengu kodarad tagant järel Kuu; meil ükskord `läksivad `seura `võrgud ära Hlj; mis on mend, sie on mend, sedä enäm kätte ei saa Lüg; Jättä viel `õue, nüüd on mend Jõh; vahi pääld, kui kala `riistad `männöd; meil läks mittu tekki kaduma Vai; uni lεheb pεεld εε Khk; lumi läks see kevade nii vara Mus; Loasul läks kaheksa `koormad `einu ja küin (hävis tules) Pöi; ehk lähäb köhä pealt ää Mar; oh, se vähike lekikene läheb ää Kse; ramu oli obusel kõik ää läin Tõs; Kui obune läinu, `viska ohjad ka järele Hää; ühekorraga, ei soand aru milla, rahakot́t oli läind Jür; kui [treimisel]- - nüid kudagi `viitab, siis on sie suur tüö juo läind KuuK; Kui on lähnud prillid, siis mingu ruamid kua; Kui on lähnud lootsik, siis mingu mõlad tagast järele Trm; nii kui lumi läks, oli maa sula kohe Pal; kõne läks tal ärä, es saa kõnelda Vil; sü̬ü̬ nüid `piimä, nõnda‿t sul `tahtmin ärä lää Krk; sügise kui ni̬i̬ alla`ü̬ü̬de tuleve, siss om kardule päälitse üte `ü̬ü̬ge lännu; vihm lääb `varsti ärä Hel; vana inimesel ei ole üttegi lõbu - - lõbud om lännuva kõik; mes‿säl enämb kahitseda, om lännu, om lännu; nüid vaest `onte nakava minu päevä ka lõpule minemä Ran; lumi om ärä `lännu, aga mõnen paegan om vi̬i̬l sedä `kolssu all Puh; kõ̭ik mu eluaja `korjamine ja `rühmämine om lännu vett vedämä; mes om ajast `lännu, to‿m arvust ka `lännu; mitte onde magada ei saa, uni läits `ü̬ü̬se ärä; suka om lännuva kos si̬i̬ ja tõene; viinatse `pääga tei nii suure võla talule `säĺgä, et talu läits Nõo; näet siss, kuiss mõne varanduss lätt `ilma Ote; mis lännü˽tu̬u̬ lännüʔ, kas tu̬u̬d enämb kätte saat Har; kat́s kolm kõrd mõsi, [tedretähed] lät́si ärʔ Rõu; taĺv lätt Vas; leivu ki̬i̬ĺ ĺätt loppusõ‿päle Lei || nüid `kaibavad, et angerad vähäs `lähtväd (angerjaid jääb väheks) Var b. (millegi peale) kuluma suur maa oli, `tienijad sai pida, siis läks tekkisi ja linasi ja VNg; Keik, mis `luomadest saab, läheb nigu `undi `kurku IisR; ühe katuse ruutsülla pεεle läheb neli `sülda `roogu Ans; siial on see `väärdus, et sa saad midagid, ahvenal lεheb pool soomuseks Khk; Poisi riiete peele minna kümme küünart riiet ää Kaa; nüid saa rubla eest kedägist, nüid lähäb jo tea meto `rupla; vat kui paĺlo vett lähäb oostele Mar; ulk raha läind, põle saand kedagi; suur pere `söömes, eks seal lähä `toitu paĺlu; nende paranduste `peale lähäb `rohkem ää, kui masin väärt oo Mär; `Kuivi puid lähäb paelu vähämä kui `tuõrõsi Khn; mis se kõik `maksma lähäb HJn; pailu neid `naelu `sinna katuksesse lähäb VMr; võtin `sõõrde linu ja akkasin punuma `nüeri. kaks sõõret lähäb viel VJg; unnadel‿o selgpaal, kahed selgpaalad lähväd `suvvess ärä Kod; `eńni arvati, kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale Äks; viiś rubla läks ärä, siis `oĺli saabas nisuke‿t KJn; meil oo nüid suur levä minek, ahju täis `leibi lää egä päe; ega si̬i̬ üte `ammess ärä ei lää ottigi, siit saa iki `rohkep ku üit́s ame Krk; `mõtli, et mes mä `tolle ülejäänu veerega piä tegemä, siss - - kodasi tõesele `kangale `sisse, läits tu̬u̬ vi̬i̬r ka `täide Nõo; pand raha minemä (kulutas ära) Ote; temä kröömitsep kokku `endäle, mes vaja, no täl lätt jo `ulka üless (kulub palju); meste `amme pääle läits viis küünärd linast Rõn; Niguʔ üt́s inemine är˽`ku̬u̬li, nii mõõdõti är˽ku˽piḱk kirst timäle lätt Rõu c. mööduma, kuluma (ajast) `läined tükk `aega, üe`korra `veski `paistab Jõe; mend pühäbä õlimma kõik kodo; sie aig on `nõnda `välla mend, et midagi `asja en õle saand teha Lüg; lεheb veel `aega, enne kut minema saab; pailu teil einamal veel `aega lεheb Khk; `öetse kaks kuud `aega‿vel menavad; vihmane `olli, siis läks paar nädalt ää (heinateost) Muh; lähäb `aega niipaelo ku lähäb Vig; oli teine `aasta läind Lih; `viskasin kibi `senna `sisse (kaevu), läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda; `peale `lõunine aeg läks ruttu Mih; mul oo pöial kõber, läin `aasta jäi `vankre vahele Aud; kolm `päeva lähäb õõnistada, sis tuleb laiali ajada (lootsiku tegemisest) Tor; `mööda läin suvel oli `ühte lugu sadu HMd; tema tulemisega lähäb veel `aega Juu; `aasta `otsa läks ikke [päevateki heelgeldamiseks] JJn; nii juuni kui juuli läksid `mööda, ilma et `vihma oleks sadand Tür; kui oli pikk kangas, ikke puole `pääva läks [käärimiseks] ära VMr; sue aeg on nüüd lähnd Kad; ulk `õstad (õhtut) ärä lähnud; suvi lähäb nõnna ärä alva ja kuŕja ilmaga; pulmadegä läks nädäl ärä Kod; versta pośtid lähvad nigu aea `teibad (mööduvad kiiresti) Lai; lääb vi̬i̬l raasike `aiga Trv; mõni vikat `olli väegä kõva, tollega läits `ulka `aiga, enne kui ta teräväss sai Ran; kinnast kodaden läits aig ärä; kui nüid `aasta ehk kaits edesi lähäp, jälle om elu tõist `mu̬u̬du; ku sa midägi nokitsed, siss lääb aig ruttu edesi Nõo; `Täämbä om päiv nii är˽lännüʔ, tettüss es saa mitte midägiʔ Urv; `kruuślit teten lät́s kõ̭ik ü̬ü̬ ärʔ Rõu; kiudomehel lät́s iks kat́s kolm `päivä äräʔ Räp || `seaste asjad lεhvad köik nii iĺjaks (jäävad hiliseks) Khk d. pleekima, värvi kaotama möni väŕv lεheb nii `kergesti pεεlt εε Khk; riie pealt ära läind - - väŕv oo pealt ää läind Mär; potisinine, tää oo eä väŕm, ei läind peält ää; lellad ja roosad, nee lähväd `kangest peält ää Vig; see läind nii karvast ää kohe Juu; kaha - - sie tegi kohe nisukese ilusa sinise värvi et, ei sie ei läind iial pialt ära KuuK; enne viidi jo `Suame lõngad, vaata nied ei lähend pealt ära; kõva väŕv, sie väĺja ei lähe Kad; marana punane ei lähä `minemä·ngi `väĺjä ja muagetsi punane Kod; aleda värviga - - värv `väĺla läind Lai; rõõvass om pääld ärä minnu Trv e. piltl ununema ei mina taha enamb midagi `rääkida, kõik on `mielest mend Hlj; Mina `tiasin ka, kie tämä õli, aga nimi nüüd on mend `mielest `vällä Jõh; ket neid `asju `köiki määledab, nee `meelest εε lεind Khk; nied vanad nimed on jo mielest ää läind VMr; ma ole selle `lasken meelest är minnä Krk; nigu sa lõpetat kõnelda, nii om meelest lännu Nõo; mõ̭ni asi sais meelehn mitu `aastat, a tõõne unõhhuss, lätt meelest ärʔ Rõu; mul lää‿i elopõĺv, eloigä meelest sääne sõ̭na, kooniʔ ma koolõ Se
7. seisundit, olekut või asendit muutma; senisest erinevaks muutuma a. (elusolendiga toimuvatest muutustest) ei võttand enäm õppust, õli ülekäe mend; luom sei pali, meni `lõhki Lüg; `kulmu `karvad `lähväd `alli; `kõrvad `lähvad lukku; küll sie on abeme mend Jõh; miu `juksed `mändi `sassi; no pappi kui `kuuli sedä `köstöri juttu, siis läks `ninda punasest Vai; obuse jalg läind tükis katti Jäm; vahel on nii suur vae rinnus, et silmad `lähtvad mustaks Ans; [tal] oli üks poeg ning see läks koiraks; laps lεheb juba uniseks; `koera äi tohi `narrida, koer lεheb kurjaks; mo meel läks ka aleks; nee laanid läksid mool keik `tühja; kilgid läksid `meite maeas nönda isandaks piltl Khk; see‿o mullikas, mis pole veel kannund, lehmaks pole läind Krj; se‿o nii mutti (priskeks) läind Jaa; Ju nüid kere eleks läks, et ää `tuldi Pöi; inime läheb vanemaks, tõbi nooremaks; `peasslase kirjad (tedretähed) `lähtvad `palge Muh; läks aeg ajald ikka `aigemags; mes kurja tembu teeb, ukka on läind, see on ällile läind Emm; jälg läind asemest εε (jalg on nikastunud) Phl; jalad nii mustad, üsna `karpa läind; nahk läheb `kuplo, kui tulevad maa-alosed inimese `peale; tä‿o juba üsna karma·ntsikuks läind Mar; kääd oo rakku läind Mär; mo ammad läind suust ää (hellaks muutunud); süda lähäb tahedas Vig; `õhtuti läks pea ja süda sandimasse Mih; tüdrik oo `raisku läin; südä lähäb ruttu täis, vihastab `kergeste piltl Tõs; mõni ond `väikse kasuga, `känni läin Khn; kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; kana `rasva läinu, ei mune änam; `Sohki lähvad tüdrikud Hää; mo kõht on nii suureks läin, mis ma tal annan Ris; paled `auku läind Rap; `siia `nurka aas nihuke `kaśvjas, silm läks `aigeks; ukka läind inime - - kääst ää läind; valu on nii suur, et süda tahab üsna `lõhki `minna piltl Juu; teine luom ei võta `rammu, teine - - läheb ruttu `rammu KuuK; abaluu końt lääb paigast ää, kui põrutud suab JMd; ta läks jo `vargaks JJn; läind `purju; mõnel lähvad need `juuksed ikke ruttu aĺliks Tür; läksin üle raba, kukkusin maha - - läksin märjaks Pai; jäme nagu laśt, on `kõhtu läind Pee; mida vanemast saivad, seda loĺlimast läksivad VMr; `äste sõber tüdruk läks kasust Kad; vanal kuul võetud naised lähvad `krimpsu Rak; läks tulivihasest VJg; akab vana`pu̬u̬lde minemä; nii abemikku läks metsän; siäred lähväd kure`suapa; lehem akab kua juaksikess minemä; tüd́rik one uarass lähnud Kod; koer läks rumalast, võeras koer tuli ja `kiskus Pal; lehm enam ei akkagi `lüpsma - - lehm läks puĺlist; kui lehm `kastega ädala või orasse pial täis läheb, siis võib `kergesti `lõhki `minna Lai; arust ää läind; kui pia läks `kõõma, ikke `võiga määriti; mul `varvad läksid puruks, on kramaskil kohe Plt; inimest läävad väga laesass kah, kui nad nõnna jorutavad Vil; kõht om puhutsisse minnu; ärä `lõhki minnä vihage piltl Trv; sel lätsiv kait́s siga `aidun `pü̬ü̬rä Hls; pää lää `tiiru ja silmä lääv kirivesess, putu või maha; ma lätsi näost `valges ku surnu; sa olet käest ärä lännu, ei `kulle mitte üit́s lõhn; küll lääp siul ruttu kops üle massa, juśt ku püssipauk kunagi piltl Krk; vanainimese mälu lää segi; ku sa ohja laset, siss [hobune] lää ku `ullu `mi̬i̬ĺde (peruks) Hel; ku paĺlu `viina om `võtnu, siss lähäb `u̬u̬gu; nigu kõtt tühjäss lääb, nii sooliku nakava kolisema; mõni läb nii vereväss, et nõna ots kah verev; jalg `oĺli `liikmest ärä lännu; nüid kanapoja lähvä `mu̬u̬du (võtavad kuju), kui na tiĺlukese om, siss om nigu munad ümärigu Ran; sõrmevahe om kõ̭ik `kärnä lännuva; ma‿i saa sannan `kuiki kavva olla, ihu lääb nõrgass; kes sedä ikku `kińni saap keeldä, ku südä lähäp aledass; obene lääb jalust ärä (muutub jõuetuks), kui `lämmäld juuvva andass; anna `õigel aal lastele valu, siss ei lää ta sul ülekäte Nõo; vasik om `prälli (kiduraks) lännü Võn; sel (tüdrukul) lännuva siĺmä veidikse `kinni Kam; tol om ka pää `paĺlass lännü, `juusse om pää päält ärä lännü Ote; om nigu segi `lännu, üte maja palut ärä, nüid ollev jälle `tennu Rõn; jala omma ukka `lännüve, ei olõ `jõudu änt seen sukugi San; om är eridsess lännüʔ, `tempu tege, koerass lännüʔ; liinan koolin kävven oĺl mu poig säändsess antslàagriss lännüʔ Kan; naanõ lännü `hirmu, `naksi `peĺgämmä; lähät vanass, nakat jo `kortsu minemä Har; naba suurõss lätt, üless `punni kõ̭iḱ; poig om käist ärʔ lännüʔ, ei kuulõʔ ämp sõ̭nna Krl; inemine lätt kaʔ `marru, kuʔ maru pini purõʔ; kas mul jala˽`lätvä˽ka piḱkä (sirgu); õdag tuĺl, silmä˽lät́si˽rassõss Rõu; imä `vi̬i̬di ärʔ, esä lät́s uĺli meele pääle; siss lät́s mul hallõss `hinnel, et mis ma t́sirgukõist hirmuda; kiä paĺlo murõhhasõʔ, nu̬u̬˽`lätväki hulluss; silmäkolmuʔ `lääki ei˽kuna `valgõss Vas; ilma amõtida nu̬u̬r inemine lätt nuhelpähä (hukka) Räp; täl `väega elo lät́́s täüs; inemine lätt `vihho, mito `päivä pidä vihha; verest lätt `vällä, `väega är `heitü Se; pää lätt `ümbre (käib ringi); timä ä˽lät́s miele päält Lut b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms muutustest) vesi on jo `suojaks mend; keik rahad menivad `ümber (kaotasid väärtuse) Hlj; `ilmad `lähvad vilust VNg; `riide meni `seljäs `lõhki Lüg; kui lõng on `liiga kierd, siis lähäb `krussi Jõh; kerves läheb `lossi, tera läheb köveraks; mai kuus lihab juba üsna kevadeks Ans; taevas lεheb `jälle `pilve; nael lεind köverase; mönel läksid `räimed abuks; keik mo töö lεks `raisku Khk; maa lähäb `körgemaks Kär; akab `jälle tuulele minema; `kindad oo katti läind Mus; kui `liiga pailu käiata, sis lihab vikat lakale Jaa; Läks `jälle nagu kotti (pilve); lämmkäpa käe lähvad kõik tööd ukka Pöi; lõng oo `tuusti läin; puud akkavad iiri`kõrva menema; päe läin juba ühna `õhtale Muh; pöld jo naa `aljaks läind Käi; kuld läind `ammo joba ukka, pöle maksnd Rei; elm läks omingo `kangeste `vinka (pilve), ma `mõtlesi, et akkab sadama; suine liha kepob vägise sandiks minema; räägime aga, aeg lähäb muedu igäväks; kirs oo vee peal, akkab talveks minemä Mar; ajad lähvad paremaks; läks `eese jutoga rabasse Kul; pańn oo - - `roostess läind Mär; vili oo kõik `rohto läind Vig; põhja `poole `lasti puu maha, siis ei minna koisse Kir; supp tuleb nii `keeta, et `tummi lähäb; tuul mürgib naa et puud purus lähvad Kse; leväd läksid naa rikki käest, `toores jäid ja koruksed `lahti Var; eenämä lähäb `metsä, mets kasvab `piäle; `saapad `lähtväd `lääpi; meri kohab - - ei tia, kas tuulele lähäb Tõs; temäl `minne leib vanaks; Miol läks `kjõnda kiri ukka Khn; unna pael läks `kat́ki Vän; kase `lähtvad keige `enni kollaseks Ris; ükskord on nii külm suvi old, et puud põle `lehte läind; ilm läks vihmale; tuul puhus `lõunest ja nüid läks `põhja Kei; ratas akab `kierdu minema Hag; `pastle paelad läind naa vallali Rap; `kangeste saeab ja tuul on, siis puud lähvad nõnna `looka; kui lina ei kasva `äśti, lina läheb takule; näe, vorstil nahk läks `lõhki, paĺlas pudru jäi pańni `peale; see kaup läks nii `tühja Juu; teine serv oli õhukeseks lähnud KuuK; mets läks ühe päevaga `aljast Amb; sibul läheb `putke Koe; sieme oli segamini läind VMr; ilm lähäb toŕmile VJg; villad vanuvad pesemisega ja `värvimisega, läävad `panka; põld lähäb `süeti; kui sieme saab `mäŕga `maasse - - siis lähäb piimale, iva sies on `valge sodi Sim; magus apu leib läks `viiru, kooriku `alla võt́tis viiru; makku lähnd, kui madal kuhi ja lai Trm; kui lusik läks `võidu, kruusati ärä; leib lähäb `tahku; kui `valgess läks, läksid `künmä; piim minemä püt́ikun apuss; mette ei lähä `selgele (ilmast); pääv lääb `õstale, ei sua tü̬ü̬d ärä Kod; `kapsad läind `jäässe; mõni koht läks sooks, kui ta `enne oli kõvem, pärast läks `pehmemaks; klobistas adra kudagi kokku, `vaŕsti läks `jälle laiali; töö läks `sośsi Lai; köis läks `sõlme; asi on nõnna `sampsu (halvasti) läind, ei lähä kudagi `korda; kui tuli lääb väga suures, lääb [vorst] kat́ti KJn; pütil vits pääld ärä minnu Trv; `erne lääve `nakla, naglatse `erne om kõva ku kadaje marja Krk; kui juuli kuun oless kuivale minnu, mis siss viga oless ollu `einä tetä Hel; nii läits ilm `utsu; linane lang om vali `vassi minemä; ega [koort] kloppi ei vei, `kloṕmisega lääb vatule; serände pu̬u̬lkeenu liha ei lähä alvass; üd́se `õ̭õ̭guva ärä, lähvä tuhass Nõo; kae ka tu̬u̬ piim kääse kohvile vai om - - `lämmän `mürrest lännü Võn; minev`aasta lätsivä kõ̭iḱ sibula `püt́skude, `äitsmenuti tulliva `otsa; tuli palap pliidi all, piä lääp truuṕ ka `lämmäss Ote; rabedist `paklist köids lätt ruttu `kat́ski Kam; nüüd omma üless `kiŕki kõ̭ik `lännüve, pääle vihma; kauśs om `lahki lännü San; pümes lätt, kunass mi˽kodu saa; rõõvass om lõhvõlõ lännüʔ Urv; peräst päävä`pü̬ü̬rdü nakass tä (päev) lühimbess mineme Krl; ma `iśke, siss lät́s lang kõ̭iḱ kana`säĺgä (keerdu); sul om - - kaalarat́ik `kuŕsti lännüʔ; leeväkene om `ku̬u̬rdõ lännüʔ, om `kaugõss `ahju jäänüʔ; tähe `ju̬u̬skõva mahaʔ, ilm lätt sadulõ Har; ku tu̬u̬ jahepudõ̭ŕ oĺl külmäss lännüʔ, siss oĺl `väega hüä magu; sai `pu̬u̬ldõ ti̬i̬ `kaldõhe, nii lät́s kot́t purulõ; suvõ aig oĺl, õdagu pümmess es `lääkiʔ Rõu; `uńdrek um joba `mitmõst paigast lõhele lännüʔ Plv; lätt iks regi kah kummalõ; kanariku varrõ piḱk ots lätt `liĺle; Tülü lät́s suurõst; oŕavitso `häitsme ommaʔ periss ilosaʔ, kui naʔ vi̬i̬l periss `lakja ei olõʔ lännüʔ Räp; pańg läts `ümbre; ku põ̭h́ast seĺetämä nakkass, ĺatt ar põvvalõ; liha lätt sooladaʔ hukka Se; lang lätt `kiirdu; `rüäkeseʔ jo `lätväʔ vereväst Lut || hukkuma sii läks üks - - laev ukka Pha; laevad läksid vanasti `Restna `otsas ukka Rei; Lae läks `terven miestegä ukka Khn; se laeva täis läks rahvast ukka Juu; tormiga lähäbegi laiv ukka, ega vaa ilmaga ei lähä Nõo c. kellegi sarnaseks kujunema ta on isasse läind Koe; laps lähäb isäje ehk emäje Kod; olõ‿õi· `üt́ski tüt́är `läńnü `iḿmä Se
8. a. protsessi või tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema liha meni `lõhnamaie Lüg; Tuld ei tõhi üläs võttada - - `leivad `lähväd põlema Jõh; [neil] Läks jälle ütlemiseks Kaa; `Seastesi `tuhlid saa `keeta kudagi, nönda kui `keema lähvad, juba on lagund Pöi; muulikad akkavad jälle `valmis menema Muh; vili lähäb kopastama LNg; kas õlut läks `käima; karduled kõik puhas mädanema läind Mär; vili läheb idanema, kui ta maas `muldas‿o Lih; `varbad `lähtad märjasse - - `lähtad `auduma Mih; `kartsid, et sulased `mässäma `lähtväd; isased [mutid] `minne `kiskuma, `murde üksteist ärä; obusega ei lähegi änam `keegi `Pärnu minema; mina läksi üle selle lääve `astuma Tõs; te magate ja te‿i `tiagi, et te lähete põlema Aud; piim läind `apnema Juu; vahest pane märg vili `salve, lähäb läppama Jür; ahi läks kütte JJn; mis sa lähäd teda ilma aegu `torkima Koe; varsa jalg läks mädanema VMr; liha lähäb tuulitama VJg; rehä ei tõhi seliti `panna, lähäb `vihma sadama; leib ei lähä `keŕkimä; ümmärgune puu, egä si̬i̬ kõhe `lõõskama ei lähä; näväd läksid `lu̬u̬le minemä Kod; `kasma (kasvama) lähnud terä on vedel Pal; mädandik - - kui lähäd säält üle minema, siis `jalgupidi jääd `sisse Äks; leib läind `piikuma Pil; tohlotama lähäväd meil kaalid; läksid `riidlema KJn; neil lähäb tüli ruttu Vil; pada sosisap, joba lääb `ki̬i̬mä; leib aĺlitama minnu Trv; rüä lääve kasume likege; liha minevet `süäme `pääle, ta ei või liha süvvä Krk; kui `varblase sirtsuva, siss lääb sadama; ahi ei minnä palama; ku käe ärä om kooluva - - õõru, siss lääp veri `käimä Ran; lombi vesi ku ta pikäld saesap, lähäb `aisema; lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha; lääp `tuiskama; ku - - ju̬u̬skma lääb, mädä nakap tulema, kaob valu ka ärä; ommuku `sääsi `endä `rõivile ja `lätsi lavva `keŕkude minemä; küll lääb `irmsade sadama Nõo; lät́si läbi vi̬i̬ minemä, sattõ õkka kõtuli `loḿpi Võn; lina lääp `äitsemä Kam; ku vili saab `vihma `õigel ajal, siss nakkas vi̬i̬l minema, ku `ildas jääb, siss ei `aita kedagi; leti olliva vallalitse ja satteva päält maha, ku obese `lendu lätsivä (kiiresti jooksma hakkasid) Ote; Kuiva avoga es tapa˽`kiäki t́sika, sõ̭ss läts liha vahatsõss ja `haisama Urv; ega iks `lindu minnäʔ ei˽saaʔ, ku `siibu ei olõʔ Krl; ma˽lät́si `mõtsa haina manu minemä; puu urva nakasõ jo `lahki minemä (puhkema) Har; Mõhele `pańti kaaś pääleʔ ja˽visati vi̬i̬l mõ̭ni rõ̭õ̭vass ka üle ja˽`laśti nõsõma (kerkima) minnäʔ; sädeme˽`kiŕgli, kuiv aig oĺli, tuli lät́s minemä; tu oĺl sõ̭ss, ku suuŕ sõda lät́s Rõu; läävät jo ilmaʔ ilosalõ minemä, ku lina`västrik väläh Plv; pilveʔ lü̬ü̬ laḱka, ilm lätt ärʔ kuivalõ minemä; läḱe˽kodo minemä Vas; ärä jäät väsütsess, ma vaśt ei `lääki `sanna minemä; lät́s jo meelest nõrgast minemä, nii suuŕ `süäme valu oĺl Räp; taa mi̬i̬ss lät́s kul `vargusõ päält elämä Se || käima küdimine läheb joostes Khk; vabrik läks sel aal puudega PJg b. (riidu, tülli minemisest) Vanal ajal `läksivad `Kauhula küläs kaks talu peremest `riidu ühä maatükki pera Jõh; olid jooma juures ni‿sa·mma tülise läind Khk; mis te‿s nukki lähete Muh; me olime nii suured sõbrad, aga päräst läksime `vänti Mar; ma olen kuulnd, et õed ko `riidu `lähtad vanemate vara pärast Mih; ma ükskord läksin temaga nurinasse; läksime õige vastastiku Juu; nõnna tige õlema si̬i̬ nuarik, et raud`kange kua ammussab, ku `riidu lähväd Kod; [nad] lännü sääl iki `näksu Krk; kui ta üleaiatsidega pahandusi läits - - siss `oĺli iki kuri karjan küll Ran; raha pääle lätsivä `tülli ja olliva elu aig tülin; lätsivä tolle Mõtsa Almaga siss `vassi, aga nüid om kõ̭ik sõbra; vahel lähme Miinaga pahandusi kah Nõo; nemä ka va˛el lävä `räksu Rõn; mis tu põhi oĺl, et nä˽`tüllü `lät́siʔ Rõu; Joba nääʔ `jõudsõʔ `tsänku minnäʔ Vas c. idanema (hakkama) linnaksed akkavad minema juba; kas need `seemned lähvad koa Mär; linnased pannaks minema Ris; ei tia, kas sie `sieme lähäb Koe d. varisema, pudenema hakkama ruki lähäb `põldo, kui tä (lõikus) illäks jääb Mär; kui rukis `vaĺmis‿o ja ei saa lõegata mette, siis läheb `põldu Lih; kui nihukest kõrvetese pääväd on, ei siis soa rukist nii kaua pidada - - [muidu on oht] et rukis `põldu lähäb Juu
9. a. sujuma; edenema, arenema; õnnestuma ei mina `ruskid `luomi taha, nee ei lähe mul edesi; kes `tiedä, `kuida sie nüd `lähte VNg; `neie `ilmudega vili lähäb, on sue ja tuleb `vihma Lüg; Meil jutt läheb, `ninda‿t `päese kudagi tulema IisR; kui üväst `lähtö, siis saab `kallo küll Vai; pole paranemist üht, `aigus lεheb ikka edasi; see‿p muretse mida˛id, laseb keik ni‿sa·mma `minna; peab targu tegema, et see asi `öigeks lεheb (õnnestub) Khk; kudas läheb Vll; töö läheb nendel üsna lobinal edesi Mar; ei töö lähä ta kää edassi; `vaata enne, kuda sool omal lähäb; kõik lähäb tagurpidi, ta ei `oska eese elu `sääda Mär; Oled oolas ja korralik, lähäb kõik nagu piab minema Han; loomad ei lähe edasi, ei kasva; minust oo see kohapidamine paelu tagasi läind (pole enam nii heal järjel) Mih; töö ei taha `korda `minnä Tõs; ta käes `lähtvad kõik aśjad easte `korda Aud; nüid‿o see `mõtlemine `liiga edasi läind Kei; `tahtsin tehä ja nii `kriipsu läks (õnnestus) Juu; tema käes lähäb keik nagu lepase `riega JõeK; lõngakedramene ja `kangakudumene, sie on `jälle minu kääs läind kõik; ega ta (õppimine) kõigil nõnda `kergelt lähä JJn; [kanga alustamisel] eks se esimine küinar old ike visa menema - - kui juo sie sai `alla paku `piale - - siis läks lõbusast; ei ole kuuld, kuda tal nüüd uue koha pial lähäb VMr; tössaka tüe ei lähä edesi VJg; Kel see amet selge on, sellel on naljaasi puulõhkumine - - läheb kui iseendast Trm; vili ei lähä edesi ei tagasi; vańd et, muailma piäl ärgu mingu sul `ükski lu̬u̬m edesi; ühevanavune selle poesiga, aga lähäb ette õma kasuga Kod; sedasi kõik se `ilma elu lähnd Lai; tema kääs iga töö läks `korda Plt; vaat kudas mõni inime on edasi lähnud Vil; einämaa iiŕ, ku sa selle ärä tapat, siss ei lää `lamba `kõrda Krk; `põrsa kah jäevä `tingu, es lähä edesi; ega aena tegu ilma päevä `jõuta kah edesi ei lähä; ei lähä täl `oṕmine, ei lähä tü̬ü̬ Ran; mia `kaalse toda `asja `niivisi ja tõesiti, et kudass ta parembide lähässi; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine; pośtel läits si̬i̬ aenategemine periss `vu̬u̬ri (korda); mõnel mes tä ette võtap, lähäp kõ̭iḱ `ju̬u̬nde, aga tõene ei saa edesi ei tagasi; sel kõrdsimel kaup äste lähäb Nõo; `valge `lamba ei läävä nii edesi, nu̬u̬ kriim`pääga, nu̬u̬ läävä edesi; ega joodikul ei saa tü̬ü̬ jo edesi `minnä Rõn; mis‿tu ädä ollõv, et ei minnev `umblõmine San; esä üteĺ, et - - määntse karvaga lasitsõʔ omma talon, sääntse karvaga hobõsõʔ lääväʔ `häste edesi Kan; ku‿tu `Eissler siiä˽tulõ, näüss no kuiss siss elu lätt Krl; timahalt lät́s mul suvi nisu häste `kõrda; ega nuil taa `pilmine kõ̭iḱ `kõrda ei˽lähäʔ, lätt kõrvalõ kah (pommitamisest) Har; Mõ̭ni jäl˽kahitsas eläjäʔ ärʔ, ega nu̬u̬˽sõ̭ss inäp edesi ei lääʔ Rõu; tu̬u̬l minnev ei˽hobõsõʔ edesi, kiä `kassõ tapp; mõ̭nd suńni˽nigu vaḱa `saina, täl ei˽lähä˽tu̬u̬ `oṕmine Vas; kel omaʔ karvatsõʔ käeʔ, tol läävät `meh́tseʔ `häste edese; kuiss teil sääl kotussõ pääl elämine lätt Räp; orass lätt timahhava `höśte Se; tu̬u̬l elu om mińnüde `kiŕdavadõ Lei || kujunema, juhtuma kes seda sai εε oida, et see sedavsi läks Khk; nii si asi võib mińnä Ran b. täituma, tõeks saama minu unenäod on tõest `menned, kõik on mend tõest Lüg; jumala söna lεheb ikka töeks Khk; kui [Jaani ettekuulutused] tõess akasid minema, siis akati neid jutta tähele panema Mih; mis inimesed kõik `mõtlevad ja `arvavad, ei see kõik lähä `täide Juu; ise `koeruisi `ütles, aga tõtte läks; ühel sõnal one `võitu, tõesel ei õle, mõni sõna lähäb `täide Kod; ega si̬i̬ uni ei võlete, si̬i̬ lääp iki `tähte Krk; asi om `kohtu käen, küläp näiss, kas lähäp tühjäss (jääb tulemuseta) vai lähäp `täide Nõo; mõni uni lätt `tähte Rõn; tu̬u̬ [uni], mis `täüte lätt, tu̬u̬ ei lähä meelest är San; timä `tahtmine oĺl `täüde lännüʔ Har c. kallinema rugi vilets, küll nee sügise `inda lähvad Khk; Nüid pühade ees õunad `lähtvad `inda Pöi
10. tarvis, vaja olema [kalade võrgust] `päästamise `juures lähäb neli inimest ära Jõe; `sönna lεheksid `puldanist püksid ää; see on tarispuu, ehiduse `juure lεheb tarist; obuse selg `katki, `telka ala leheks üks lapp `tuua; `teesid leheks korralda, nee nii `auklikud Khk; Meite pot́skale läheks kaks `vitsa `pääle ajada, siis ta peaks soolve `kinni küll Krj; vöid lihaks `tuua [poest] Vll; raha lihab igase `poole taris Jaa; Adra aisad läheks uied teha Pöi; Pöld läheks `künda Rei; punet läks `tarvis asveldamise `juures, `pańdi vihile `sisse, et segamini ei lähäs Aud; oh sa igavene `namsak, no siul läheb küll põlvega `perse anda Hää; teese põllu pialt ei `tohtind uhakaid noppida, igaühel läks omal `tarvis Ann; kõik tüö nõud lähvad majas `tarvis Koe; si Sohvi lähäb näil taŕviss, oiab last ja ti̬i̬b `sü̬ü̬miss Kod; taenas oless läend kõvem `kasta, taenas on pehme; uus tarandus lähäb `panna, kui tala on mädä KJn; mitu obest sul lähäb Vil; taa om suuŕ ahu, siss lätt `rohkõp küttä kah San
11. mahtuma; mõõtmetelt sobima Üks kubu `olgi läks `ühte aluskotti Kuu; ia lai on, midä iast `selgä lähäb Lüg; nee einad ep lεhe köik korraga `pεεle mette Khk; Kotti minna kuus külemetu vilja Kaa; meestel olid lühiksed püksid ja siit põlve juurest olid natukse `lahti, et `jalga läksid Mar; kuh́a põhi jäi maha, ei läind kõik korraga `peale Mär; `koormasse lähäb neli akk`jalga Kir; kui rinna końdi `otsa kolm `sõrme `sisse lähäb, siis on ea lehm Jür; sada `vihku lähäb ära `kuormasse JõeK; kui pailu `sõnna lääb `ämri `täisi Tür; nelitõiss muna läks kiluje Kod; öheksa suurt `leiba läks `ahju Pal; `tiinu läks kümme `puuda liha lahedaste `sisse KJn; sinna (heinakorvi) läits `ku̬u̬rma `ainu `sisse Ran; meil kolm `ku̬u̬rmat `kesvi läits parsile Puh; kihäst om nii jämedäss lännu, et ei lää `rõiva enämb `säĺgä; `uńdrik om nii kitsass tettu, et ei lää `ümbrele; tõsta ru̬u̬g paast `väĺlä, ku länikude ärä ei lää, siss tõsta ummike `sisse Nõo; seo vadilanõ lää ei `jalga (kingast) Vas
12. sobima, kõlbama; ühte langema sie lugu ei lähe Lüg; Sie ele sinaka `karva `riide piaks `talle küll minema IisR; karva pεεlt et es lehe `auku; kui [kohtus] äkist jutud ep lähe `ühte, siis oo asi ull Khk; See köis läheb veel asja eest välja küll Kaa; Löö [palgil] seal kühmu kohast `laastu kaks ää, siis läheb küll Pöi; jutt lähäb `ühte, mes meie oleme kuulnd Mar; `ühte `lähtvad kõik, kää`anded ja `kihlamene Lih; kui kõht `täitsa tühe oo, siis lähäb koa natuke, aga üle kolme päeba ei lähä nisuleib Mih; vana õnnistegija rist oleva kadaka puust olnu, ta ei lähava küll mede kadakaga `ühte Hää; läksivad `ühte need lõngad (sobisid omavahel) JJn; sie ei lähä ikke - - viimaks mõni `juhtub kukkuma Koe; mina lähen isaga `ühte (saan sama vanaks), isa oli kaheksakümmend viis, kui ää suri Tür; mao rasv - - voŕsti `sisse ehk `voŕstisi `praadida, `sinna ta lähäb Pal; ken ää `pernane, annab süvvä `äste, et sü̬ü̬k `suuge ütte lääb Hls; sedäsi jah, jälle lääp `vu̬u̬ri tu sõna (on vastavuses); kae nüid joba sü̬ü̬k lähäb Nõo; täl ei lää tu sü̬ü̬k, lidsip läbi `ambide (haigest seast) Rõn; ei lää nali ei midägi Räp; ku süä olõ‿i rahu, siss - - ei tulõʔ uni, ei tulõʔ, ei lääʔ sü̬ü̬ḱ Se
13. teat suunas paiknema või kulgema; selliselt liikumist või läbipääsu võimaldama tie `lähteb mere ligideld Kuu; siit meilt akkab meri `pääle, lähäb ko˛e Mahu VNg; suo sies on üks mägi - - mägi lähäb `kaugele Kahula `einamittele Jõh; tee lihab alamäge Jäm; jalgrada läheb siit Khk; see tee läheb tämale `oue Kär; korsnas läks otse üles Krj; tee raad `lähtvad sealt pööringu pealt `metsa Pöi; oripuu lεheb siit öle lae Phl; jõgi - - lähäb `sinna merese ikka Lih; läks `vällä `väike tee rajake Tõs; luuk lähäb toa peal Ris; meie maa lähäb sialt `saadik JõeK; [põlluribad] akkasid `paergast me tua otst minema ja läksid senna taha väĺla `otsa Amb; pia`aegu ühes liinis lähevad nied külad JJn; se on se Paala jõgi, see lääb `Tartu Emajõkke Koe; põllu `sisse lähäb `süedi nälb Kad; uks läks `suuri `kamri; jõgi lähäb `kaste aruje, lähäb `lahku Kod; eenamalt läks jõgi läbi Pal; karja tee läks siit `alla Lai; kummilinnu pesa, pesal ilus kumm peal, pisike auk lähäb `sisse Pil; kaju serväst lähäb - - ma‿ilma suur lõhe, kohe sedävisi siit allap̀ole; repp lähäb teese korra `piäle KJn; rehe alt läits aganigu uiss. aganigust `talli minejät ust es ole kellekil; reie luu nakap põlve mant, lääb seeniss kui `perseni Ran; suur‿ti lähäp sääld Mulgimaale Nõo; alt lohust lät́s ka küll ti̬i̬, [aga] tu̬u̬ lät́s likõss Rõu; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv
14. (ühendites:) alla minema 1. allapoole liikuma sukkad `lähväd `alle Jõh; vinsuta kotti, et vili `alla lähäb Mär; lõng läks voki kõrist `alla Trm; kae kudass vesi kivede vahel nõriseb, lähäb nigu nõrin `alla Nõo; ku kellä lu̬u̬t́ `väega `alla lätt, siis jääss kell `saisma Rõu || (toidust) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle; kuda ma süön, kui ei lähä suust `alle Lüg; Jäi üks `veike kont `kurku, `alle ei lähe, `võtsin `kartuli`putru `piale, ära läks `alle `ninda‿t vagu taga IisR; mis sii valitseda on, ega toit pεεb suust ala minema Khk; See lihab oort ise `alla (maitsvast toidust) Pöi; puru akkab suus kasuma, ei lähä `alla Mär; ta om suhun paks, ei lää `alla Krk; `erne mugu `ü̬ü̬rduva siin igemede vael ja kliugsuva, aga mitte kaalast `alla ei lähä; kui ubina `pehme om - - siss ei ole `ambit vajaki, aa keelega suun edesi-tagasi ja lähäp `alla Nõo; maʔ es sü̬ü̬˽noid kallu, mul kaalast `alla es lääʔ Rõu 2. a. alanema, langema meri oo ala läind Mus; ind om `alla lännu egal asjal Nõo; linahinna omma˽jäl `alla `lännüʔ Har; tu̬u̬ mi˽matuss um kallassõnõ, osa um kallast, lätt nigu treṕi `mu̬u̬du `alla Rõu || mo pääväd oo `alla läin (olen viletsaks jäänud), moost põle änäm kedägi Tõs; küll on aga näost `alla läind (kõhnaks jäänud) Plt b. (loojumisest) `päivä terä on juo `alle mend, `luoja `vierend Lüg; pεε akab ala minema Khk; pääv one jo peris `alla lähnud Kod; joba jo päiv lännu `alla, temä iki mõtelnu, et mes mä ti̬i̬ Ran; päiv lät́s jo `alla arʔ Rõu; kuu nakkas `alla minemä Se 3. kellegi või millegi alla minema sügisel läks [põld] küli `alla Mus; ma taa taadi armu `alla `menna (taadiga elada) Pöi; seeni ku leerist läbi, lätsi loosi ala Hel; emä läits `vande `alla - - aga kas ta `õigust kõnel Nõo; pidite iks rohu ala minema (rohtu võtma hakkama) siss, ega te mud́u `terves es saa Ote; kinni minema 1. sulguma `ommiku vähäkese `läksiväd - - `silmad `kinni Lüg; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni; tεε‿p mee sellel tarbil viga on, kaan ep lεhe `kinni mette Khk; ei tea, kas selm läks `kinni mool (kas suigatasin) Mar; menu kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; sinu siĺmä‿s lää `õigede `kinnigi, ku joba üless õegati Puh; kui nõgi om `kärge tõmmanu, siss ta‿i lase `siibril `kinni minnä Nõo; võib-olla tolle `aaga ma rääbässi ärä raasike und, ku siĺmä `kińni lätsivä Rõn 2. a. kinni jääma rahude `pεεle lihab laev `kinni Ans; küll neid (laevu) `sönna Köpu `näkmanni `otsa oo pailu `kinni läind Mus; nooda reis läks kibi taha `kinni Mar; ku madal vesi, siis vene läks mua `külge `kińni Kod; kui vai `vihmagi tuĺl, iks valeti keväde istutamise `aigu juurevesi, et juuŕ iks iluste `kinni läits Ote b. kinni vajuma kaev akkab `kińni minema - - teese kaevu on lasnd `kińni `minna Pal 3. vanglakaristust saama poiss varastas, nüid ta lεheb kolmeks kuuks `kinni Khk; Siis on `kinni minemine ka Pöi; nad `menna `kinni Kse; kokku minema 1. kogunema, ühte paika minema, suunduma kui midad - - `asja aruta on, siis külamed lεhvad kogu Khk; läksid senna kokku, ei tea, mis nõu nad seal pidavad Mär; `lähtvad kokku lõbu pidama Kse; pühäbä `käidi laalatsel ja tõõsiba `õhta läks pulm kokko (koguneti pulmapeoks) KJn; poesi ja `tüt́rigu tulliva summan koolitare mant, lätsivä talule kokku, `tańdseva ja teev́ä `sõ̭õ̭ri Nõo; mitu ti̬i̬d lät́s sinnä˽kokko Vas 2. a. kokku sobima; kokku langema elu ei lähä enäm kokku jah, kui nad `riidu on läind Juu; teki jut́id ei lähä kokko Kod; mõned kutsuvad krõmpsseened, mõni kutsub kõrvseened - - ega nad kokku ei lähä Äks; no si̬i̬ võru ki̬i̬l, si̬i̬ ei lää jo esti keelega (Tartu murdega) sugugi kokku Puh; no küll teil lätsivä jutu kokku, lassite nigu `varrin jälle Rõn; timäl omma tõsõ `kombõ ku mul, meil ei˽lähä mõttõ kokku Har b. kokku leppima me kaubad ei läind kokku Juu; nüid on kaup kokku lännu Krk; kas `lät́si kauba kokku Har 3. kokku tõmbuma; kalgenduma ternes, se läheb `keetädes kogu Khk; `värske piim ei kannata `keeta, lähäb - - kokku Mär; kui koor akkab kokku minema, siis soab või `vaĺmis Juu; võiseened - - ei lähä [kupatamisel] kokku; veri on kokku läind Pal; naersivad, et Kadri käe järele lähab või ruttu kokku Äks; `väŕske piim, sedä ei panna tõise manu, si̬i̬ lää kokku Krk; kõrnik om küll `sände paks iluss kahre si̬i̬n - - to‿i lää kupataden kokku kah Ran; mõni tei `luśkaga ka võid, pöörissega läits rutemb kokku Nõo; no kül ma peśsi, mitte ku̬u̬ŕ kokku es lähäʔ Krl; võid nakass jo kokku minemä Har 4. paari minema, abielluma saab nähä, `millä kokko lähäväd Lüg; `meie olima kaks`kümmend üks `aastad mõlemad vanad ja siis `läksimä kokku IisR; nad `olle kogu läind Vll; kui üks `saĺlis ja teine ei `saĺlind, nad ikke kokku ei läind Ksi 5. riidu, kiskuma minema mehed olid nii vihased, mis üsna pidid kogu minema; läksid karupidi kogu Khk; läksid üsna käsitsi kokko Mar; juonus `piaga tikkus mestega kokku minema JJn; ise tahavad kokko `minnä, mingu; lähnud nõnnagu kärisenud kokko Kod; lätsivä karvpidi kokku Ran; kikka lähvä kokku Nõo; korda minema kellelegi huvi pakkuma; kellessegi puutuma mis se `moole `korda lihab Jäm; pailudele inimestele äi lähe teise äda midagit `korda Vll; se ei lähä `soole `korda - - ää küsi Tõs; mis sie temal `korda lähäb, `mismodi minul on Ris; kellele sie piaks `korda minema VMr; pää valutas, siss ei lää tu̬u̬ sü̬ü̬k `kõrda egä Ote; se‿m ää maigugõ, seo lätt õigõ `äste `kõrda (toit meeldib) San; mis tu̬u̬ mulle `kõrda lätt Krl; lahku minema 1. a. eri suundades eemalduma kui `riidu läksid, siis loobiti toobiga `külma vett sega, koirad pidade ka siis `lahku minema Khk; me läksime `metses `lahku Juu; nakap seletuma, piĺve lähvä `lahku Nõo b. abielu lõpetama Nee pidid ju kohe `lahku minema, mehel oli seal teine olnd Pöi; mo täditütar läks `lahku mehest Juu; temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass, et piab `lahku minemä Nõo; ińneb timä `suutumast ar taṕp, a `lahku õs lääʔ Se 2. erinema, teistsugune olema kirjakeelest ta lihab nii `lahku Vll; mõtte läävä `lahku, siss tule tüli ka vi̬i̬l Hel; lahti ~ valla minema 1. avanema lille edremed lεhvad soeaga `lahti Khk; Nee õied peaksid `varsti `lahti minema Pöi; paise läind `lahti Mar; õie pungad akkavad `lahti minema juba Mär; siĺmä ka olliva nii ämärigu, nigu es lää `valla Ran 2. kinnitusest, liitest lõtvuma; lahti tulema, lahti pääsema koorma lεind `lahti, `siume uiest Khk; [loom] läks käest `lahti - - ei soan änäm kätte; eng `kinni, kui natike istu või `puhka, eng lähäb `lahti Tõs; Nämäd `kartsid, et selle tuulõga pagu `lahti `minne Khn; mõnikord ei lähä oheliku ots sõlmest `lahti Juu; tulivad tied `müöda - - tõisel mehel lähend jälle põrsas `lahti Iis; `juuksed piäss `lahti lähnud Kod; kraasitäied läksid ilusast `lahti Plt; sõkkelaud `valla minnu Trv; kate `kõrdine vits om paremp, temä käib üle küüne, sis temä ei `saaki küünest `valla minna Hls || (lasu toimumisest) püss läheb `lahti Mar 3. algama, hakkama; puhkema `jälle läks teśtel `taplus `lahti Vll; siis alles läks jutt `lahti Kir; kui lähäb `jälle sõast `lahti; poisikeste kääst sie tuli `lahti läks VMr; lähäb lüämass `laśti Kod; laul läks `lahti Plt 4. millestki katvast vabanema keväde, kui vesi `lahti lähäb - - siis `aetasse puud jõkke Lüg; kuidas meri `lahti läheb, nõnna oo `auga jões Muh; kevadi `oltaks noodal, ku vesi `lahti läheb Hää; `käiti õege oolega rannas [kalu ostmas], mai kuus ummes, ku meri `lahti lähäb Vil 5. piltl meelde tulema; mõistma üsna keele pεεl, aga taa‿p liha `lahti Jäm; mool es lεhe kohe `lahti mette, mis ta tahi ütelda Khk; äi läha mool `lahti, mis `möisa see oli Pha; läbi minema 1. läbima `läksin verävä alt läbi Vai; lεhed sa Lümandast läbi Khk; `Kange valu läks kespaigast läbi; Peavad sealt lahe kurgust läbi minema Pöi; oln vehane, et tema heinamast käivad läbi Phl; üks võeras läks `õuest läbi Mär; nüüd oo juba `soosid kuevatud naapaelu, et suvel koa saab `paĺla `jalgega otse läbi `menna Mih; üks läks küläst läbi, kes tä oli, ei tiä Tõs; `lendav oo läbi läin Aud; jõess mine läbi Kod; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla Äks; lõvvast `olli kuul läbi `lännu, püssi kuul Puh; sügise ja keväde `olli ussaid nigu pori müĺge, lätsit läbi nigu üits mullin jälle; ta täit`värki lei ja vigla aru läits jala labast läbi; ku ummitse käńgä jalan, siss võib vi̬i̬st läbi minnä Nõo; pagsu sarja põhi `olli nigu sõgla põhi, mulgu olliva suuremba, sõŕm läits iks läbi Ote; tu̬u̬ oĺl Põ̭ńnipalu, kost mi˽läbi lät́si Vas || esä lät́s ilma `priĺletä läbi (elas ära prille kandmata) Räp 2. (korraks) ära käima; sisse põikama ma õlin siin, läks siit läbi, pidämä ei jäänd Lüg; mine kottu läbi koa Mar; `minnen lääme Puedakult läbi, küll ma siss `näitä toda `kõivu Rõn 3. a. läbi kuluma tallad lεind läbi Khk b. ära kulutama nigu üvä `suuhvõ võtt ennedä, nii lätt läbi kõ̭iḱ Har 4. õnnestuma, korda minema Tahad mind aneks püüda. Äi lähe läbi Kaa; Kas see asi ikka nii `kergesti läbi lihab Pöi; asi ei lähä läbi Kod || läbi saama minijaga me ei läind kõige paremini läbi VMr; maha minema 1. maha kukkuma, loksuma, vajuma, varisema vms ära `tosta, `lähte maha Vai; suits lεheb maha, akab sadama Khk; Oja kenast, et äi lähe maha mitte (piim kannust) Pöi; piima nõu `tahtis käru pealt maha `menna Muh; pot́id läksid keik maha Mär; kui [sügisel] puu leht maha lähäb, siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; lehmä rahudid oo maha läin Tõs; kududa ei nää `iasti, aasad `lähtvad maha Ris; Luom võtab ja tõstab oma pia ülesse ja ikka lähäb jo seda `toitu maha JJn; omiku vara on ia `niita `kastega, siis ein lääb paĺlu paremast maha Sim; lips õli pikakas ein, et tahtnd vikati ees maha `minna Trm; kui püksid tükkisid maha minema, `pańdi rihm `piale Lai; mis sa paigal ei kurda, vaat kui maha lääd; jalg lihvati, lätsi kõtuli maha Hls; puu lääve mõtsan maha ku kirin ja kärin; `valge kaaral om `valgep iva, ku `valmi saa, siis lää ruttu maha Krk; laits satte maha Ran; väits `olli keidetu nööriga käe `küĺge, kae muidu lääp viimäte sinna põhu `sisse maha Puh; es saa aenast läbi kudagi, mine vai pikäli maha (kuku või maha); lähäp vai nõ̭napääle maha, aga `jalgust puutüḱki ärä ei `viska; `kartuli päälisse om nii lihavass lännuva, et om küliti maha lännuva; piimä nüśk lännu ka nii `õkva maha, et mitte üits tilk maha es lähä `piimä Nõo; kui vili valmiss, suur tuul tulep, lätt paĺlu terri maha Kam; kesväpäid kül˽koŕati, rüäl ei˽`lääki [pead] maha õiʔ Urv; timahalt sügüselt `lät́si liheʔ õigõ `aiksõst puust mahaʔ Har; piim `maaha lät́s lavvapääle, siss latsõ˽lakahti lavvapäält ärʔ; kas tu̬u̬st sõ̭ss murõht um, ku lätt ka tu̬u̬ t́silk vett `maaha Rõu || piltl unustama see jo `ammu meelest maha läind Pee 2. a. ära kuluma meestel põlve otsad akkavad üsnä maha minema Mar; sukal lähäb konts (kand) maha Pal; kui `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam b. ära tulema varsa `amba lääve paari`kaupa maha Hel c. rammusust, priskust, kaalu kaotama loom lähäb maha; näost na maha läin Tõs; mõni kaalub `enne liha ärä, ku `suitsu paneb, et kui paĺlu maha lähäp Nõo 3. a. loojuma `päike akab maha minema Ans; `päike lähäb maha Pha; kuu juba üsna madalas, see läheb `varssi maha Mar; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel b. mõõnama on tuul siit idapoolt, siis meri lähäb maha Pha; mered läksid muha Pöi; veed maha läin (ära voolanud), põle naa pehme Var; ku nüid meri päris maha läheks, siis saaks ni̬i̬d ket́id vi̬i̬l kätte Hää 4. maasse minema nee orad `akvad küll tagasi maha minema (orased ei kasva) Khk; mine (sa) tea, mine võta kinni ei tea, kes teab, pole teada `võõras mies, mene sa tia, midä mies sie on Lüg; Mene sa tia, misuke suvi tuleb; Mene võtta `kinni, kus nied `riisikad `kasvavad; `Latrab `paĺju, mene võtta `kinni, mis `mõtleb IisR; Kadund see asi oo, mine veta kinni, kes see viibija veis olla Kaa; mine sa tia nendesse `uskuda; isa `ütleb, et `juoksva piab õlas olema, no mene tia nüid, mis `juoksva `aigus on‿s VMr; mine sa tiä, kas suad lapsess abi Kod; min˽tiiä˽kiä võt́t; mee˽tiiä˽kost inemiseʔ jo `tu̬u̬di, vaest mitu ü̬ü̬d ja `päivä söömäldäʔ Rõu; min˽tiiäʔ, mitu `pauku vi̬i̬l saat innegu ar˽koolõt Vas; mööda minema 1. mööduma a. (ruumiliselt) üks `võõras läks siit `müödä Lüg; `toisest kabakast ka `müödä ei `mändü Vai; läksid nönda kut vilu tuul kodust `mööda Khk; Olid ennem `mööda läind, meil jähi ikka nägemata (pruutpaarist) Pöi; kas‿se tuleb `siia või lähäb `mööda Mär; `mü̬ü̬dä minnän ka talited ärä Hls; kudass sa jullelsit `onte penist minnä `mü̬ü̬dä Puh; alati ku mõni `mü̬ü̬dä lännä, siss olna läve‿päl nigu kikass jälle; tu̬u̬ provva `oĺli `uhke nigu võu, läits `mü̬ü̬dä pää säĺlän, es `kaegi me poole; tu̬u̬ `oĺli irmuss kuri peni - - ta‿s lase üttegi `müüdä minnä, ku ta es pure Nõo; ma `mü̬ü̬dä minneh rõbahti, et tä sääl `aknõ man `istõ Vas; kuŕa käe päält lätt `mü̬ü̬dä Räp b. (ajaliselt) kui on kolm `aasta `müödä `menned, tuleb tagasi Lüg; sest‿o müdu `aastad `mööda lεind, kut ma `viimaks `linnas kεisi Khk; `mööda läind `aegadest oli juttu Lai; `ulka `aiga läit́s `mü̬ü̬dä Hel; mõni `kuuke läits `mü̬ü̬dä, siss `olli apu suṕp ja leib lavva pääl Puh; ei saa temäst tühjäst enämb naese`võtjat, tu̬u̬ iraaig om joba täl `mü̬ü̬dä `lännu Nõo; aig lät́s nii ruttu `mü̬ü̬dä, et is läpe mitte `sisse minnäʔ Har; Nii`mu̬u̬do võõśe minnäʔ mito päivä vai `eśke nädälet `mü̬ü̬dä, ku üt́skõrd `soldań hummogo ülest `virgo ja nägi, et oĺl kasarmoh umah koiguh Räp 2. üle minema, lõppema onts sadu `mööda läind Khk; rõõmu tuhing on `mü̬ü̬dä läind KJn; ärä kurvaste kedägi, küll si̬i̬ mure lääp `mü̬ü̬dä Krk; mia pahanen ärä küll, aga viha lääb ruttu `mü̬ü̬dä Ran; võti vett suhu, läits suudsuimu `mü̬ü̬dä, sei `leibä, läits ka `mü̬ü̬dä Nõo 3. mitte tabama vahest laseb `püssiga `märki, läks `müödä Lüg; peaks see `linna minemine - - sinust `mööda minema piltl Mär; ega si̬i̬ vihm meile ei tule, si̬i̬ lääb `müüdä Hel; `aiguss läits miust `mü̬ü̬dä, es tule mulle Nõo; sisse minema a. sisemusse, sissepoole liikuma, kukkuma, tungima, vajuma vms tamme puu `sisse äi taha nael kudad `moodi `minna; loomal oli - - `aige `sisse lεind; sadu lεheb ühest kuhast labu `sisse, on tema sönnik `valmis; tεε‿p oli ta sülla pεεlt sisse lεind; εε ming nörga jää `pεεle, lεhed `sisse Khk; oo pala (kuum), ei vöi `kääga `sisse minna Mus; koid ei läind [pesemata villale] `sisse Kul; õllel lähäb tülgas maik `sisse Mär; tal kuradil oleva si̬i̬ laań, et suust mineva `sisse (ussist) Hää; ta lääb [tiiki] `sisse, ega tema ei karda uppumest Pee; kusilaane teeb õma pesä nagu kupitsa, `kõrge ja sile, et vihm `sisse ei lähä; tuul lähäb uksess `sisse, pane uks `kińni Kod; mina olen `kuulnu, et pulma ja matussega mitte üle järve ei `minta, `sisse lähäb, mis muud Äks; lagi läits `sisse Hls; periss raba su̬u̬, eläje lätsiv `sissi Krk; vikati varrel kah mulk sehen, sinna lähäb tu raud `sisse; söögi panet iki `sahvrede `laudu pääle, kaaseke pääle, muedu lähäb mõni lu̬u̬m `sisse Ran; koi om jahude `sisse lännuva; mis sa `kulled sääl usse taka, mine `sisse; me‿sä nii aralise ao olet toonu, si̬i̬ ei lähä ahju ussest `sisse; jää olli nõrk, ma lätsi ku `kauhti turb`auda `sisse Nõo; pannime `värjä `kińni, et `ulka eläjit, lätt mõni `sisse ja `surmap tõist Rõn; puutäi oĺl lännüʔ ütele lehmäle udara `sisse Kan; lagi lätt sul `sisse, tala omma vällä `määnü Har; ku iks haavalõ `mustuss `sisse um lännüʔ, siss ei avida viin ei˽`juuda sitt ei˽kupõruss Rõu b. (toidu kõlbamisest, isu esinemisest) Nüüd sai ka enamb `sisse ei lähe IisR; pole saa siis `nälgas mette, kui supp ep lεhe `soole `sisse mette Khk; toit ei lähä `sisse Tõs; maegotab aga suud, `sisse kedägi ei lähä Kod; meie Leeli om kõhn nigu nääbits jälle - - mitte midägi `sisse täl ei lähä; küll om kelp inimene, täl ei lää `sisse midägi Nõo; mõni sü̬ü̬b äste, aga tõnõ ei sü̬ü̬, om kelp ja lidsip, täl ei lää `sisse Rõn; lehmä rõibõʔ ammõrdass, panõ sü̬ü̬ḱ ette, siss ei lähä `sisse Har; üle minema 1. lakkama, järele jääma viha tuju lähäb üle Lüg; `aigus läks üle Khk; Täna ta änam öle äi lähe - - sajab ja sajab Pöi; `ulka `aega kulub ää, kui see toeo üle lähäb Mar; Sie uõbi sadu, sie lähäb varssi üle Khn; se vaev lähäb üle `jälle Juu; oodake, kui vihm üle lääb Tür; esimene uenatus läks üle Trm; vihim ei lähä üle `minemä·ngi Kod; joba u̬u̬g üle `minnu, siss on pahanduse tuju `mü̬ü̬dä Trv; süä üle lännu, vihastamine om ärä `lõpnu Ran; ütte ju̬u̬nd satap `vihma, ei lähä üle suguki; ku pää valutab ja ku ma `ju̬u̬ti võta rõõsa piimäga, siss lääb valu üle Nõo; valap kui pangiga, egass nii pia üle ei lähä (vihmasajust) Kam; valu um jalaseeri sisen - - hõõrut, sõ̭ss lätt üle Rõu; `haigus om üle lännüʔ Räp 2. midagi ületades või millegi kaudu kulgema miä küll ei `julge üle minnä, t‿om va niile iä; `laidest `olli ää üle kävvä, egä puu vahele kääneti pajo vits - - lätsit üle ku orrav; kõneldass, et Võĺtsjärvest `mintänä parvega üle; järvest üleminejit ollu nii paĺlu, et iä nakanu vajoma Nõo; vanast `oĺli talul vesine suṕp, ku sa lätsit üle talupereme muru, siss kõtt lappu Rõn 3. üle keema `vaata sa, et pada üle ei lähä Mär; supi pada lähäb üle Juu; piim oo äkine üle minemä Kod; joose ruttu, supi pada lääb üle Äks; kõik supid lähvad üle, kui väga kõvast keeb Lai 4. (aja möödumisest) aeg lähäb üle, ei soa `minna Juu; ega ta nüid üle änäp ei lää `ri̬i̬dist Krk; siss sama piät lehmä puĺli mano `viimä, ku lehm müüǵ, muidu lätt aig üle Rõu 5. üle astuma ei tohe üle käsu `minnä Tõs; latsikõsõʔ lääväʔ üle keelo Räp; nii ma olõ `tennüʔ ku kõrd ja kohuss, üle ma ei olõ `lännüʔ Se 6. üle käima mes tämä silm üle lähnud, `ükski lu̬u̬m ei õle ärä suanud tämä käess Kod; kellest süä täüs, tollõst lätt suu üle (sellest räägib) piltl Krl 7. teistsugusele kasutusviisile siirduma `viimisel ajal `läksivad `vorkude `piale üle, `vorkudele ei ole `ninda `palju inimesi `tarvis kui `nuodale Hlj

mood mood (-d́) g moe Kul Mär Vig Lih hajusalt , Juu Pil SJn, moodi Käi Rei Mär Kse Tõs hajusalt Ha , Trm Lai Plt KJn Kõp, moodu Var Saa Trm Äks Lai Kõp; muod (-d́) g moe Jõh Vai/n `muodi/ Jür Iis, mue Jõe Kuu Lüg Jõh Juu VMr Iis, muodi hajusalt KPõ, `muodi hajusalt R(g `muodu Kuu), muodu Pal; moed Mar, g moe Sa Muh Rid Ris, moodi Khk Rid; mued (muõd) g mue (muõ) Khn; muad g mue Jõh VJg, muadi Kad VJg; mu̬u̬d Tõs Saa, g moe Hää/-d́/ Trv, moodi KJn, moodu Vil M T V(n moe Se), moodo Võn Plv Räp, muodo Kod(mua-), muoda Lei, mu̬u̬ Nõo hajusalt V

1. tava, harjumus, komme sie on vana muod, et tiha `nalja, kes esimest kord merel on, et kui `omme kala ei ole, siis `kastamme `perset pidi vette Jõe; eks moned `suitsetand ka [liha], aga ei sidä `muodiks ole old sidä `suitsetamist siin `meie puol küll kohe Kuu; igal `linnul on oma viis, igal perel on oma muod vns VNg; `kassil `ilged moed Jõh; taal sehande sańt moed `küĺges Khk; see oli elu`aegne moed olnd - - [et last ristides] `pandi `püuga vett lagi‿pele Kaa; kuutöbised, mul oli ka lapselt se moed, käind katuse arja kauda Vll; öpi mette omal seust `santi `moodi `juure Käi; pole `süia annund mette, täl oli see moed olnd Mar; `vastla päe sii olid sia jalad, see oli vanaste moeks `võetud Mär; lapsed olid `öössi `koolis, oli kohe see mood Vig; igas peres isi mood, igas talus isi taar vns Mih; Obosõl ramp muõd, egä vao `otsõs tahab sestä Khn; põln nagu `moeski, et arsti `juure `mindi Aud; tal on si rumal it́sidamise mu̬u̬d Saa; igal ajal on oma moodid ja oma inimesed, keik `muutuvad HMd; kõik asjad on vanaks moeks jäänd, ei käi kirikus `keegi ega Juu; minu nuorena oli sie muod́ ikke, pruut́ `kińkis `peigmelle ka oma ülikonna `riide KuuK; [kass] tuli õues üppas `seĺga sulle, nüid ta selle `seĺgaüppamise moodi on maha jätt Amb; ega sigu pailu ei `pietud, põld se moodiks `võetudki, et sui liha oli Ann; sel aeal kui mina `kasvasin ja `veike olin, me lahutasime [sõnnikut] ik‿kõik kätega, siis veel argi `muodi ei `oltki Rak; elopääväd näil si mu̬u̬d one, jutt lähäb ku kede`veski; kodo riśsitäti, kes tiäb, mes muadod nüid one Kod; sedä `mu̬u̬di siin ei olnd, et lahus läksid, `peigmis tuĺli kodo, võt́tis pruudi piäl, läksid laalatselle KJn; ei olnd sedä `moodu, et sedäsi `aasta `ümmer`ringi - - `piimä `oĺli Kõp; kas si̮i̮ mõne mehe mu̬u̬d Trv; si̮i̮ om `siande obene, et nii kui piitsage nähvi annad, nii temä lü̬ü̬b tagast üles, ti̮i̮ mis sa tahad, aga `mu̬u̬du mant ärä ei arjute kah Hel; vanast `oĺli si mu̬u̬d, kui küläline `tuĺli, siss küd́sätedi panniga liha Ran; vanast `olli nigu mooduss `õkva, et `kaejat̀si `minti, `viidi latseemäle parembat `sü̬ü̬ki Nõo; esi nukan esi moodu ja viisi, si̮i̮ maa nukk eläs nii sedä`viisi, aga tõne tõist `mu̬u̬du Kam; Ei jätä˽must `mu̬u̬du (vargast) Urv; timä eläss õ̭ks uma maa moodu `perrä; lihm halva moodugaʔ, ei anna `piimä kätte, mõ̭nikõrd lü̬ü̬ nüśsikuga˽piimä `ümbre Har; susi karva hiit, a `mu̬u̬du hiidä äiʔ vns Rõu; venelaisil om niisugune moe, kutsutass noorõʔ kokko, joovaʔ ja sööväʔ, kõiḱ ü̬ü̬ ei `maataʔ; kiä varsast mu̬u̬ võtt, vanani pidä vns Se; moe pärast mulje jätmiseks, moepärast Muidu moe pärast läks siis koost ää koa Pöi; Naad tulad meide `juure moodi pärast Rei; ku [kuhi] valmiss om, sõss moodu peräst pannass ka üits eenänuuśt ülesse `varda `otsa Trv; nüid om si̮i̮ `paariminek nigu mooduperäst, iks naene eläb mõne teesega ja mi̮i̮s eläb teesega Nõo; mõni `tsuskse randi `ümbre kuhja, tu̬u̬ tet́ti moodu peräst, ega ta kasu peräst es ole Kam; Ku˽`kiäke tuĺl söögi `aigo ja timäle es taheta süvväʔ `andaʔ, sõ̭ss üteĺde trööstiss vai kah moodoperäst: muud́o kutsusse küll `sü̬ü̬mä, a ei olõ˽luitsat Räp
2. mingit laadi rõivaste, kommete vm väärtustatus, populaarsus teatud perioodil `Räimi, kilu ja `kammila `suitsetamine läks siin `suuresti `muodi Kuu; oled olid [jõululaupäeval] porandal, sie oli kohe `muodis `keikide peres VNg; kui mina nuor õlin, siis õli `naistel ka muod, et `saapa`apsatid õlid `kõrged Lüg; See kübar on uie moe `järge `tehtud Kaa; On paar kord `selgas käind, juba moest ää, `aita änam `kuskile Pöi; kujutud jakid on `moodis Rei; see lühikse püksi mood kadus ää Mär; Öhe vahe `oĺli `kangesti `mu̬u̬dis `eĺme`lu̬u̬dused, poest osteti `väiksi kirju `eĺmi, lükiti lõnga `sisse; Noored ikki moe `järgi, kus sa moest maha jääda võid Hää; pärast `tehti [jakid] nisukst `lahtist laiad, kudas jälle `muodi tuli ja sedamoodi jälle `tehti Ris; käib muodi järele `riides Koe; ni̮i̮ om nüid üte moodun `rõõva Trv; siss olli si̮i̮ mu̬u̬d ja egaüits tah́t iki moodu `järgi olla nagu `nüidigi Pst; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega Nõo; moodu niisama nigu `nüitegi, `saisi mõni `aasta, siss `tuĺli `jälle tõine mu̬u̬d Võn; Nüid om jälle pikä kleidi moodun Rõn; nüüd um jälʔ `vasnõ mu̬u̬d tulluʔ, näid `mu̬u̬dõ ei jõvvaʔ kiäki ärʔ tetä Plv; noʔ `jälki om `vahtsõst `muudu lännüʔ tuu piimälivva tegemine Se
3. olek, olemus; kuju, välimus Tämä `annab pualkaut oma isa `muadi `vällä Jõh; ke sedise vaga `moega, nee on vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed Jäm; va konk inimene, sandi `moega, äi taha teistega leppida Khk; Ta on nii suure vesise `vingus `moega, kas ta nüid just täna sadama akkab, aga `pitka `aega sii pole Pöi; see inime oo nii nigela `moega Mär; põllulepa ~ pasklepa puu pannatse `sisse, siss ned ajavad lootsiku laiali, seni kui ta oma moe `väĺla võtab (paadiehitusest) Tor; Kõrvakivi on `seukse `moega jusku inimese kõru Hää; se oli `ümmer nagu suur `laabrok, temal põld `enne `moodi ega tegu kedagi Juu; see tüdruk on jo muodist väĺlas (tüse, vormist väljas) JMd; üks põrsas on nisukese õnnetuma `muega VMr; kui `ammid ei õle, siis inimene one muodota; sel aśjal ei õle nägo ei `mu̬u̬du ei `münti Kod; vana juśs [on] kõva ümmargune ein, selle moodu pääl nagu murulaugid on Äks; `turteltuid on õrna moodiga linnud KJn; sel om surma mu̬u̬d man, ega si̬i̬ kava‿i elä, tal joba mulla mu̬u̬d man; tõine om iluse mooduge, tõine om kõrvan ku mühäk Krk; nüid kanapoja lähvä `mu̬u̬du, kui nad tiĺlukese om, siss om nigu munad ümärigu, aga nüid tuleb mu̬u̬d, kasvap joba and Ran; temä võt́t naese, aga `väega inetu mooduga Puh; mõni inemõni om väegä ilusõ moodugõ Krl; tu̬u̬ hobõnõ um `väega moodon (ilusa kehaehitusega) Plv
4. viis, komme, moodus ega neid [merelindude mune söödud] `suurel muel (palju), `lapsed kajaka muni ikke `korjasitte Jõe; Sen `muodiga `kiikujess `käüte `varsi kuger`pallu ka Kuu; võttasid sialt `muodi (eeskuju), akkasid ka seda `muodi `miski `asja tegema Lüg; Seikse moega tööd tehes me‿p saa jöuluks ka eese vilju pöllalt ää Kaa; niisama `moodi `peksti sedä `rehte, üks moed oli ikke Mar; `tahtis - - selle moodiga rikkas `saada Tõs; `Sioksõ `muõga, kui munad ää korjatassõ, äävitäme ljõnnud varssi ää Khn; jalanõud oĺlid sedäviisi, et muul moodul es saa, `tuĺli siis - - paeo `niinä `kisku paeo küllest - - ja tegid sis viisud Vil; selle moodug ma sai tast iki jagu Krk; mia kullelsi nii tõte mooduga (tõsisel kombel), meh nä kõneliva Puh; tu̬u̬ ei kanna˽`milgi moodol `vällä (ei tasu ära), et `mõrdoga `tinte püüdäʔ Räp; kõige moe peal(e) ~ alla , kõige moega igal viisil, igatemoodi, kõigiti ma ole kige moodug ennast ärä eläten Krk; tol ajal `püiti `äste neid `kiissu, siss `olli kõ̭gõ moodu pääle neid `süvvä Ran; sa `ütlet tõesele rumalit `sõnnu ja kõege moodu pääle noogutat (näägutad) tõese läbi Puh; küll temä meelit mu kõ̭ige moodu pääl, temä `irmsade mu `tahtse, aga mina‿s lähä tälle Nõo; temä olli nooreld ää ja armass inemine kõ̭gõ moodu pääle, aga nakass kamandama naese mestega Rõn; Tiä sai jo˽kõ̭gõ mu̬u̬ ala tettüs, noid `rõivit sai `koetus kül˽kõ̭kõ sugumat́si Urv; mett taŕvitadass kõõ moodo ala, süvväss leevä kõrvalõ, tetäss mi̮i̮ `li̮i̮me, mõni pand tsäi `sisse Räp; pouḱ (öökull) alg kõigõ muoda‿päle tänitä Lei
5. liik, laad neid riideid tehase üsna mütmed `moodi Rei; Eks see kedramine old kua mitmed `moodi Amb; ma˽lasi kah henele vastast `mu̬u̬du säŕgi ummõlda Har

mossi `mośsi Kul Saa Juu HJn Plt KJn Nõo, `mossi Khk Pöi Trv (näoilme poolest) tusaseks, tujust ära Polnd teise meelest `õige `öhti, vädas nii `mossi Pöi; `tõmmas kärtsa `mośsi Kul; `tõmmab suu `mośsi Juu; sellest samast ühest sõnast läks ta nii `mośsi Plt; jäi tõńe vaeseke nõnda kurvass ja `mossi Trv; Kui joba `mośsi tõmbap, siss om teedä, et kurjas om lännu Nõo Vrd morssi, mossu, mussi

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur