[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 12 artiklit

joul n `joulu VNg Vai; g joulu SaLä Emm Rei Han Ris JõeK Ote Krl Har Se, `joulu Jõe Kuu Hlj VNg Vai Jäm Ans Hi(`joulo- Phl), juulo Vas sag pl
1. = jõul(ud) `joulude järel on kaepäev Jõe; `ennemb `aesta `lehmättä kui `joulud `ilma `muiatta; `joulust jo mies johugi saab; sia pää `keideti `joulul; Siis oli varestel, kajakujel ja `tiirujel vast `joulud, kidu `süüä `tarbesa; siis ühe`korra `joulun `läksimme `tantsusse Kuu; nelibül on kase pühä, `joulul on `kuuse pühä Vai; `joulu emabä (3. jõulupühajärgne päev) Ans; Toomas toores mees toob joulud, Andres ous mees annab joulud, Nuut liivapulk viib joulud Emm; `joulust oli kuus nädald `küindlabäse, `mihklist kuus `marti, mardist kuus `joulusse Rei; joulu olli vanast taĺsipühäʔ Krl; jõulu jõuluajal – Vai Phl se `joulu olivad vast `pulmad Vai; vanad jõulud jõuluaeg vana kalendri järgi vana joulu `oĺli kat́s nädälit perän Har; uus jõul uusaasta uus `aasta one `uued `joulud VNg; kesknädälä oli uus `joulu Vai; vastsed jõulud jõuluaeg uue kalendri järgi noʔ omma jouluʔ kat́s nädälit varatsõpa ku vanast, nu̬u̬ omma `vahtsõ jouluʔ Har|| kolmekuningapäev `kolmekuninga one `kolmandad `joulud VNg|| küünlapäev sie oli `küündläjoul, `viimine joul Kuu
2. jõuludega seotud asi v ettevõtmine `roodest sai `tehtud, kutsuti `joulud, panime löŋŋaga lage, nee rippusid siis renni kohas Jäm; peremees töi vihu ukse taha, siis küsiti: kauaks töid joulud Mus; `taĺsi pühi tegevä `joulu – kuusõ ilostasõ arʔ; joul ommõgi śjo kuuś; kunas ti joulu tiit́, kas perämätse pühi vai Se
jutt3 jutt g jutu eP(g juto Mar Kul; jütt g jütu, jüto Hi), eL(ütt; p d́uttu ~ juttu Lei); jutt(u) g judu Kuu VNg Vai, g juttu Lüg Jõh IisR Vai 1. a. kõnelus, vestlus, keskustelu Kui ma taaga jälle jutu peele juhtu, küll ma siis sest asjast ka juttu tee; Jutt jutuks, aga nönda ta on (öeld vestluse lõpetamiseks); Olga see meite oma jutuks, teistel pole taarist seda teada Kaa; See tuli kogemata jutu sihes ede Pöi; `tehke nüid üks jutu ots ülesse, ja akkame juttu `rääkma Mar; tää `oskab keerutada ja, kui te jutusse `saate Tõs; tuli jutt tantsust, et kissi `oskab `tańtsida Jür; pärast seda põle ma temaga jutus änam old KuuK; `uhke tüdruk oli, ei võtt igaühega juttugi (ei rääkinud igaühega) JJn; kae kos tat́tnõna, vai tükib suure-inimeste jutu seḱkä Ran; tull sa iĺlukõstõ, muedu Miina eśsutap me jutu ärä jälle Nõo; üits kõnelep ütest ja tõne tõsest, siss lätt tu jutt pikäle näil Rõn; noʔ sai jutu pääle nigu tsirk laulu pääle; ma kõnõla muidu külh tõsõ inemisega, ku tõnõ jutu pääle alustass, aga ma‿i `tihka esi juttu alustaʔ Har; näil om jutt pidamin Lei b. kõnelemine, rääkimine; kõneldav, öeldav; kõne juttu ajama (~ heietama, puhuma, rääkima, veeretama, vestma jne) kõnelema, rääkima, vestlema, jutlema alutab ja lõppetab üht juttu, ühest `asjast kui `tõisest, `räägib üht `ümmärgust juttu; piab kõhe juttud maha kui tuleb `sisse, perä ei `lausu sõnagi; see ei õle `täie mehe jutt, sie on `poisikese jutt, [öeld] kie `neskest `kerget juttu ajab Lüg; `Räägi juttu Juhanest ja põleta `piipu tubakast Jõh; Ajasime mehejuttu (asjalikku j.) `ilma `aśjadest IisR; pole küps jutt, sedissi täädmata sönu ajab Jäm; see o sool juba `tuntud jutt (tuttav, korduv ettekääne, vabandus); räägib kaksiti juttusid Khk; See oo su jutuks εε küll Kaa; Kus siis kukkus va Madis jüttu veeredama; See pole jütt äga midagid; Änam mette üks jütt (s.t kõnelus, vaidlemine tuleb lõpetada) Emm; ta keerutab `peale seda juttu, teist `viisi ja teist `viisi; `rääkis nii `laia juttu Mar; küll tema võis `ulla jutta `rääki Vän; vaĺlu juttu, seda ma kuulen küll Ris; muakiele jutt Hag; tüdrukud akkasid juttu puhuma JMd; küll tema lappas seda juttu, ei tuld `otsa ega tuld Kad; keśsi minu juttu jutuss piäb Kod; iast `oskab `riakida, jutt jookseb järjest; läks oma jutuga liiale, `riakis mis enam ei oleks `kõlband; pidi selle ära tegema ilma pikema jututa (s.t otsekohe, sedamaid) Lai; tule `puhka juttu kah Krk; `tuĺli jälle magusa jutuga, nakass liibitsemä Ran; ku jutu otsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul; ku jutu seen ette tuleb, küll ma siss `ütle; ah Oskari juttu nüid (põlastavalt); jutt piap põhja `pääle `saisma `jäämä, mitte laḱka minemä Nõo; mine oma jutuga `mõtsa, ei taha kullõlda Kam; Saajat alasi säänest kraśsi juttu, ega˽s sa `õigõl viiel ei mõistaki kõ̭nõldaʔ Urv; ka‿sa küüsse, kas timä lätt Võrulõ? – ei, tu̬u̬st iss olõ meil juttu; poisi˽`tõmpsi kõ̭iḱ `ü̬ü̬kene juttu Har; timä aja vahel peŕss `tarka juttu; sa `kullõ mu juttu, lasõ `vaesõ mehe hobõsõl ka joostaʔ Se c. kõneanne, ‑võime; jutukus; kõnelemisviis Jõudsa juttuga (luiskaja) Hlj; küll sellele on pailu juttu `antud Khk; `söukse `mältsas jutuga, jutt jääb `pehmeks, kut ta `purju jääb Vll; muhulased oo nõnna järsu jutuga Muh; Lühigese jütuga inimene Emm; niisuke va tüh́a jutuga inime Mär; laia jutuga, kes paĺlu lõhverdas Lai; ta on `irmus segäse jutuga KJn; tuim jutute inimene, temäl ei oole juttu Krk; `lahke mi̬i̬s, ladna jutuga Ran; `veitsi jutuga Nõo; mi˽`pernaanõ `omgina `pihme jutuga, nigu ei mõistaki kõvastõ kõnõldaʔ Har; `Kaimaŕ om jutulõ ka sääne siśsine Vas d. kõneaine sie kaks `pienart [kitkuda], no mine tie näväd `õhtast `vällä, siis `jääväd juttust maha Lüg; pole midagid uuemad juttu (s.t uudist) Khk; temal pole jüttu `ilmas medaged Emm; sellel ea `lahke suuauk, ta saab juttu kõigiga Mar; mugu lahverdab pääle, ei saa si jutt tal üitskõrd ka `otsa Ran; e. (sõnaühendites) muistamise jutt (mõistukõne) Lüg; jutul, ‑e [kellegagi] (ametlikus asjas) kõnelema(s) `käisin `erra juttul `mõisas Lüg; ma oli `taaga jütol Rei; õpetaja üts et minge `teise tuppa proua jutule Kos; akas soldatiga jutule; emä õli minu jutal (kõneles minuga) Kod; ega si̬i̬ miut jutul ei võtagi Krk; mia es saa `täämbä `tohtre jutule Nõo; kahrutantsutaja jät́t kahru `ussõ ja lät́s `tarrõ jutõlõ, et kas saa ü̬ü̬`maia Har; Annjäi arʔ jutalõ (s.t juttu ajama) Se|| fig juudi jutule minema `Oota ma liha juudi jutule (lähen käimlasse); Juut vöttis kohe jutule (kõht käis kiiresti läbi) Pöi| Juudiga on jutud `aetud id Pöi; juttu tegema [millestki] kõnelust alustama, rääkima; kõne alla võtma õles kudagi `muodi juttu tehend kui `vasta tuli. ei terestandki Lüg; tee siis vigadist ka juttu, εε unudag εε mette Khk; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; tei juttu mud́u, taht́s kõnelde, aga ärä es kõnele Hls; nemä ei tunneki miu, ei ti̬i̬ juttugi `miuga Nõo; teist juttu tegema kõneainet vahetama ku mea `musta juttu aa, siss aap temä `valget juttu `vastu, ti̬i̬p tõist juttu Krk; jutuks jääma kõnelemisega piirduma, mitte teoks tegema See asi `loages nõndasamma ää, jähi muidu jutuks jälle Pöi; jutuks (~jutus ~ jutu sees) olema, j. tulema, j. võtma kõne all olema, kõne alla võtma sie asi `trehvas juttust tulemaie, siis `ütlesin tämäle kõhe `vällä midä `arvasin Lüg; äi sõda põle mette meitel jutuks olnd Pöi; tuli jutuks mu elulugu, `kuulasid kahe mehe Ris; ei old jutus (ei olnud kõne all, ei räägitud) JJn; olgu jutuks `ainult Plt; ei massa jutuss võtta (ei ole väärt kõnelda) Puh; oĺl niisaa jutuss õnnõ Krl; tuu oĺl meil jutuh Vas; śjo oĺl meil jutu śeeh Se| kui siesuke asi jutule tuleb Iis; ei ole juttugi ei tule kõne allagi, pole üldse võimalik v mõeldav senest ei õle juttugi, et ka `eina`malle `mennä Lüg; `ilpsab peal külatänavit kada, tü̬ü̬tegemesest põle juttugi Mih; `mõt́sin, et nüid on se tume kana rebase `nahkas, siis põle munadega enam juttugi Ann; jalagaʔ üle tullaʔ om rassõ, hobõsõga enämb ei olõ juttugi Har
2. sag pl kuuldus, kuulu-, laimujutt, väljamõeldis; loba `kuklatagune jutt (rõvedat laadi jutt) Kuu; juo juttud `välläs inimiste suus, et ädägä läheb mehele; aga sie on akkand jutt (väljamõeldis) Lüg; see jälle muidu jutt, sedine tühi jutt, mis tösi pole Jäm; mis‿ep‿ole muidu sönade kasu (jutujätkuks) jutt; See jutt oo ilma ännata Khk; Ää kuulagid, see `joutut (liialdatud) jütt; Rei; kellavalamese ~ kellavaname jutt (tühi jutt, lobajutt); tühi jutt oo nago jänes, läheb kotto `väĺlä ja tuleb uuesti kujo tagasi `jälle Mar; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; tuulest `võetud jutt Hag; tühi jutt se kõpitseb südäme peäl nagu täi krae vahel Juu; ülejäänud jutt (ebasünnis, sobimatu jutt, kõne) Kod; lidra ladra jutt, mis naised külas aasid Lai; si̬i̬ ei ole `kuultav jutt paĺt, si̬i̬ om `tõelik jutt; si̬i̬ jutt olli ammu käimän Krk; terve külä om jutte täis; külä pääl jutt joba liigup, et sa olna jahu toonu; nu̬u̬ nu alvategijä om, nu̬u̬ säĺlätaka jutu Nõo; `larpamari jutt (lobajutt) Ote; tu̬u̬ `vargusõ jutt lät́s jo näide pääle Urv; Ilma nahaldaʔ jutt (tühi jutt) Vas; Kiröjaani jutt (nalja-, vigurijutt) Räp; d́uttõ kańnitsai (keelepeksja) Lei; kuule (nüüd) juttu pej no `kuula‿nd juttu midä tämä `räägib Lüg; kuule nüid juttu, egä se ike kõik tõsi põle, mes näd sedäsi `rääkväd Mar; kule kus jutt! Trv; kulle nüid temä juttu, temä jo võldsip Nõo| ot́si noʔ `säärtse juttu, mis ta noʔ õigõ kõnõlass Har; ümbernurga j. (vihje) Ah, selle jutt on alati nisuke `ümber`nurga IisR; Juula ajas seikest ümbernurga juttu Kaa; ümberpea j. (segane mitteusutav kõne, luiskelugu) terve inimene aab `söukest `ümberpεε juttu Khk; Poiss aes tüdrugale ümberpεε jüttu Emm
3. (jutustatud, kirjutatud) lugu; jutustus, pajatus; muinasjutt, muistend `Ennemb `aestujell `aeti `aeva videligu ajal `lastele vana `viisi juttu Kuu; Sääl õli neil ea lõbos siis omavahel `laulo `kõõrotatta na juttosi `rääkidä Lüg; on see tösigid mis ta `rääkis, see teeb omast pεεst jutu `valmis Jäm; Mihed aest jähimihe jüttu Emm; ta `rääkis vanu jutta Rid; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; see oli vana `rahva jutt, muud `ühti Aud; jüripäva lauba `õhtu tulest räägiti jälle teist juttu Ris; esimene ja teene katkuaeg vana juttude järele HMd; akkas vana`viisi juttusi puhuma Kos; vanavisi jutud ja mõistatamised, nied olid `enne `jõulud Kad; vanamuesed jutud; juśko vanapõlve jutt õli si̬i̬ näil, nõnna kõnelesid puugiss Kod; mõni ale jutt, siis nuteti juures kui `loet́i Lai; nee aive vana `muistsid jutte Hls; miu emä ai seatsit vana jutte; oma tett jutt, oma lõim ja oma koe Krk; kige `rohkemp olli vana`rahva jutt periss `oŕjusest, kuiss `mõisa om piinanuve neid Hel; tu̬u̬ mi̬i̬s ti̬i̬s vana˛aja jutte kah Puh; `tüt́riku kedränu, `pernane sääl man ja kõnelnu vana˛`aatsit jutte, et siss `tüt́riku ei jää magama Nõo; kae kona tu̬u̬ vannuinemiste jutt nüüd kätte om tullu, `autu om jo ilma obõsõda `vankri; ku‿ma `väike olli, siss vana˛emä ai vana˛`aotsit jutte Ote; ma aa `sulle vana˛aja jutte Rõn; ma `loie ka vanast vana˛ao juttõ; vanaimä `naksi lat́silõ juttu kõnõlamma Har; vana-`aodsõʔ jutuʔ Plv; ammunõ ~ muśtinõ jutt Se; (e n n e)m u i s t n e j u t t muinasjutt, muistend `muindane jutt Kuu; sie on enne`muistene juttu VNg; sie mies räägib pali enne`muistasi juttusid Jõh; enne`muistene jutt, `muindesed jutud Jäm; `muistine jutt Muh; see põle muine jutt LNg; `muistsed jutud, mes `enni vanal aal olnd oo Mar; `riäkis vana muinist juttu Khn; lapsed a˛eavad ike enne`muistsed juttu peale Tor; tema ika `oskab luuletada niisukesi vana ennemuiste juttusi Hag; `enne `üiti `ennemuśtsed jutud Juu; `enne`muistne jutt või vana `muadi jutt VJg; kõneĺ üte ennemuśtetse jutu Trv; mis `puhkad vanat ennemuiste juttu Hls; üit́s vanamees aanu ennemuistsit jutte vanapaganatest Krk; latse ike tahava ennemustetsit jutte kullelda Puh; mõni mõist küll iludsõ muśtitsit juttõ kõnõldõ San; tu̬u̬ oĺli ennemustisinõ jutt, mia ma kuuli Har; Liiso tiid ka muśtitsiid jutta Vas; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl, et üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se|| Kui kaks tükki juttu ajavad, siis kolmas vaatku koera sava alla (öeld sellele, kes teiste jutu vahele räägib) Hlj; Jutt läks Riost `Rääsä (s.t kaldus teemast kõrvale) Lüg; ennem reagitse ikka `kuultud juttu kut `nähtud `asja Muh; se jutt on palava pudru pääl puhata (tühjast, mittearvestatavast jutust) Hää; Tühi jutt, et papa surnud. Kus papa nahk on Amb; Salähed oma jutuga üle talise tee (öeld sobimatult kõnelejale) Pil; Juttu raiskame (valetama) Hls; Tu jutt om nigu penipersede puhkmine Nõo| (jutukast inimesest) Libeja `leuaga, jutt `juokseb `ningagu `vändäga `aetaks `ümber Kuu; jutt läks nagu malgaga Vig; Jutt Vän Ris jookseb kui | jõgi ~ veskikolust Pil; jutt joosep ku `tatra `veśki jahvap Krk; jutt jooseb nigu | `ernit valetass anumadõ ~ `ernit suust ~ vorin Nõo; jutt ju̬u̬sk nigu | vabrik ~ varrin Rõn~ jõgi Ote~ pudrupada ~ savihaua vesi Har~ vesi`veski ~ ujaveski Rõu; Jutt Ris veereb kui värten Pil; Tuleb juttu ku hobuse saba alt Kõp; ta aa sedä juttu ku siga lü̬ü̬ luttu Krk; Mõnel poisil kavval jutt juusk ku mesi Hel; kes lõbeda `lõugega om, t‿om `kärmä sõnaga. jutt joosep nigu vändäga `aetass `ümbre Puh| (pej ebaasjalikust, tühisest jutust) (Tema) jutt ja (~ või) kukkesitt IisR Mär VJg Hää~ koera peer ~ kuuma kivi pääl tilk vett ~ sea sitt (ja sibulas) Vän~ sia sitt Ran~ sõedusoe sitt Nõo~ uppunu soe sitt Urv; Sinu juttu Kuu ehk koera sitta Amb; Tema jutt nüüd, just kui hobune situb vette Vil; jutt ja (~ jutul) jalad all (ebausutav, alusetu, mõttetu jutt) Eks ole jutul jalad all ja sandikotil silmad peas Mär; jutt ja jalad all Lai; Jutul põle `jalgu all Vig Han; | (lobisemisest, ebaasjalikust jutust) Jutul ei ole juurt ega sõnal sõlme Trv; ei ole jutul jäkku egä sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; Jutt Vasom välän lõimest ja koest | tol jutul om sõĺm pääl (st jutt on lõpetatud) Plv| Parem juttu kanda kut juttu teha Krj; kuda `juua `antakse, nõnda juttu räägitakse Kad; paĺlu juttu ei täüdä kõttu Urv; Jutt ei ti̬i̬ tü̬ü̬d (suur jutumees ei ole töömees) Räp| Jutt ei rikku luud, naer ei rikku `nahka Lüg; tühi jütt äi veta tükki ja nali äi veta `nahka Emm; tühi jutt tükki ei võta ega `naermene `nahka ei riku Juu| jutt (tuleb ~ tõuseb) jutult (~ jutust) jutt tulab jutust, köne könest Jäm; jütt tuleb jütu `pääle Emm; jütt jütuld ja söna sönald Rei; jutt tõuseb jutust ja kõne tõuseb kõnest Mar; jutt tuleb jutust, kõne `kõnnest Puh; jutt jutust, sõ̭na sõ̭nast Se|| fig jumala juttu Pst Krk~ jutuh Räp Se– härdalt, jumalakeeli [paluma] mea pallesi tat jumale juttu, ess anna‿ss anna Krk; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp Vrd jutus Vt juttama2, juttuma, jutustama, jututama
4. keel ma vene üttü ka mõista; leivijuttu ~ -d́uttu; Alamõiža vallan nuorõʔ väidü `paatava, nuorõ `paatava läti˛üt (~ lätüüt) Lei
kahru n, g kahru Ran Kam San Kan Krl Har; kahr g kahru V(g ‑o Vas Räp), kahõr Plv(g kahrõ p `kahrõ) Räp Se; karh g kahru, karhu p `karhu Har; kaarh g `kahrõ Lei
1. karu siss `tu̬u̬di suur kahru sinna laada (lauda) lävele Kam; üit́skõrd oĺlivõ `näütüse aian kahruʔ San; Kahrul om üte mehe süä, a `ütse mehe jõud; `Kahrgi opatas katõ käpä pääl `tańdsma, sõ̭ss ei˽saa˽no inemiselatsõst jaku Urv; sul om suuŕ ääĺ kuʔ kahrul; `suulõ ku susi, käśsile ku kahru; kahru märisess Krl; vanast oĺ siihn `karhrõgina Har; Kahr `mäüräss; siiĺ aja kahru pesäst väĺlä (nõrgem võidab tugevama); `pärtüss päiv lätt kahr ka magama Rõu; vanast oĺl mõtsah paĺlo `kahra. kahru˽käviväʔalati kaarah; and ku kahrulõ (lööb kõvasti); taa ku kahr `käändless (teeb kõvasti tööd) Plv; kahrul kahru süä, soel soe süä; `kääbripäiv käänd kahr tõõsõ käpä `pääle Vas; `lat́si pandass kahru `sälgä `istma, et sõ̭ss ei tulõʔ `haigusi ja ei kahetada är˽kah; Leib oĺl must ku kahru sitt; Murd tü̬ü̬d ku kahõr Räp; kes susi `suulõ, tu om kahõr `tüüle; śjoo tege tü̬ü̬d kui kahr, kõva kui kahr; ta om `kangõ kui kahr (kohmakas); kui `kahru käänäʔ `ümbre (tantsust); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult) Se; pakõt sutt, saat kahru `pääle Lut
2. lastehirmutis kahr tuĺl `sisse, kask `karvu pidi pääl – es olõʔ sõ̭ss inämp `ikmist Kan; kahr võtt `lõugu vaihhõlõ Se
3. (laste)mäng karvupooliʔ kask [inimesel] säläh, kahr näütäs kuiss latsõʔ hernele `lätväʔ, brigonalõ Lut
4. fig ”kraana” mi teḱki alan `vaidva i̬i̬ pääle `silda, siss tõi Ańsi pu̬u̬lt kahru minga `palkõ ekkõ `pistü `sisse `peśsiʔ; kahruga `pesti tulba `sisse Har
5. tähtkuju suur kahru ~ `vaikõ kahru ~ kahru `mitme pojagõ San
karu|tantsitajaspor üld van karuga etendusi andev rändartist ma nägin ise karu`tantsitajada ja karuda kie `tantsis Lüg; vanal ajal kεisid karu tantsitajad, karu muidu `rämmis, muidu `tässis Khk; `enni vanaste `olle olnd karo tansitajad. keind nend karodega peredes. suured nuiad olnd käe. aga see keelatud ää, et lapsed kartnd Mar; karu tańtsitaja käis `ringi, karu töllerdäs kepi najal, obesid irmutas paelu, vene valitsus `ki̬i̬läs ärä KJn; vanast käis karutandsitaja külän, laśk karul `tandsi. karu `olli ketiga perän Nõo Vrd kahru|mees, ‑taltsutaja, ‑tantsitaja, karuveetaja
kegama kegama(ie) Lüg Jõhsiia-sinna liikuma, karglema `mis te kegatta `ühte `puhku ja `juoksetta; `Enne vanasi `tantsusi kegati, `leivad `jalga üläss ja taha `puole, kegasivad; `Luomad kegasivad kõhe `kaula`kolgo `õtsas Lüg
kerge `kerge üld; `keŕge Mar Ksi spor eL/`keŕde Lei/; komp kerem Kod, keremb Nõo San V(keŕemb Har), `keŕgimp Kam 1. a. (suhteliselt) väikesekaaluline `kerge regi; midä `kerge `paadiga viga `mennä `sõudama; tüö `vankri mis ise `rautas sie õli `kerge kui vokk Lüg; `kuivand `aaba on `kerge Vai; `Kerge just kut kaera kot́t, äi koalu midagi Pöi; üks kergitos `kergid `õĺga Kul; `kerged villa kotti ei jõua `tõsta Tõs; sii on `oopis `kergemad linad, pane sada kakskümmend viis peo, siis soad leesika; ma olen nüid paelu `kergemaks läind, kui ma `enne olin Juu; meie margapu ei `näita enamb `õigust, nui on `kergest läind Kad; `kerge kui udu suĺg Lai; kuusk on kõige `kergem puu. kaśk on `raske Plt; `kerge kaup (pudukaubad) KJn; kuurm jäi õige `kergese Trv; `vaika (puhvaika) om `keŕgemp ku kassuk, kassuk om jo `kange Puh; ku `maltspu toores om, siss om rasse, ku kuivab, siss om `kerge Ote; ku ladvaʔ ütele poolõ, sõ̭ss saa tõnõots saa `keŕgep (~ `keŕgemb), tõnõ rasõ˛õmb, sõ̭ss ei˽saa˽kupu `nõstaʔ Urv; Lää ti̬i̬ hindä kergembäss (lähen ekskrementeerima) Räp b. mitte tihke, kohev, sõre Tänä oli `kuogi ruog kohe `paksuseld just paras, nää ku siis `jääväd `kuogid hüäd `kerged Kuu; `Kerge ku `pärmiga `kerkind Lüg; oh kui `kerge pöld on – nii εε künda. muld on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; einad on nii `kerged – jo ni kuivad ka on; ühekorra kut abu piima petti oli, see tegi supi nii `kergeks Khk; leva juur tõuseb siis `kergeks, siis ta kergitab ta ää Muh; lina tahab saada `rasked maad, ega lina `kerge maa peäl ei kasva Vig; kergitab `patja, kohendab, teeb `kerges Tõs; `värske lumi on kohevil ja `kerge Vän; vill on ilus puhas, nüid on `easte `kerge Juu; `kerge lumi, kohe lükka jalaga laiali JJn; leivad on `kerged, `äśti `kerkind Ann; kui sulab lumi ära, siis on jo maa `kerge, vedel VMr; `kerged maad on liiva maad Plt; lina oo `keŕge, ku karva mütsäk, ei lää `kuiki paĺlu punna `pääle Krk; `tat́rik `kaśvi `keŕgimbä maie pääl Kam c. (väiksema tiheduse tõttu) liikuv, lainetav (veest) vesi on `kerge sügise `aegu, kui vähe tuuld on, nii on laine meres Rei; meri on `kerge; kevadi ja talve vesi `kerge. `veikse tuulega akkab `käärima Ris|| vesi om `kerge `lämmägaʔ , talvõl om vesi rassõ Se d. fig psüühilise paineta, muretu moo südä ete `kerge tänä. naa ea `olla Mar; [halb] asi läks `mööda, on paelu `kergem Kos; kui sul midägi äste lähäb, siss om sul süd́ä `keŕge Ran; mi̬i̬ĺ om rassõ, süä halutass, siss lasõ silmäpisar `ussõ, siss om `õkva keremb Har; süä oĺl `väega rassõ, jovva‿s `kuige ollaʔ, no sai süä `kergep kõ̭iḱ Se 2. a. (tugevuselt, jõult, mõjult, suuruselt, hulgalt) vähene; nõrk, põgus; tasane Uni `kerge `nindagu jäneksel Kuu; tuli `kerge lume ärmetus maha Hlj; tämä (metsis) nii tasa `laulab, et sa piad `õige `targu `kuulama ‑ ‑ tämä on nii kuradi `kerge `lauluga; kui üvägä `kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; äi möista see `kergest jutust (heaga rääkimisest) midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma; `kerge tali, vähe lund Khk; ma‿p kuule niid enam `kerged (tasast) juttu mitte Krj; Enne `pandi räime kohe kõvase `soola, `paergus pannakse esiteks `kergese `soola; mõni saab `kerge vaevaga Muh; Taha sõnna `ospidali `kerge irmuga `minna `öhti Pöi; odra õlut o natuke `kerge, rukid tegavad tugevamaks Muh; Sedasi sai `kerge ermuga söömakorra käde Emm; põle mol suurt vega üht, see üsna `kerge vega Mar; sajab `kerged `tuhkjast lund Mär; lina esteks pannasse liku, esteks `kergema matuse alla Vig; põllal inimesed `küntsid, `viidi kaosiga jahu lient, `jõutsid küll tehä, aga nüüd ei jõua enäm inimesed `siokse `kerge `süömisegä tüöd tehä Khn; et nüüd oo `aigus kergitan või naa `kergemaks läin; Sügisi on uutsakas maas, kui esimene `kerge külm Hää; kõhmab pia ‑ ‑ et esimine pesemine on old väga `kerge Amb; iga `õhta saivad [jänesed] `kerge piutäie kaali `koori või kartulid JJn; `kerge tuul Lai; `keŕge `aige; `keŕge unege, `juśtku linnuke makass oksa pääl Krk; ta (loisukoht) `oĺli `keŕge madalik, sai `viĺlä tetä; kui vihma u̬u̬g, siss võib `keŕgemb sadu `olla Ran; kassuv om iks roosist `kergemb Kan; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge aʔ tõõsõl väega rassõ Rõu; kerge hinnaga ~ kaubaga odavalt, soodsalt peremed ikke `vaatavad, kust `saavad `kerge `innaga `tüölisi Lüg; Selle (lehma) ta sai ösna `kerge kaubaga käde Pöi; sain ea `kerge kaubaga kodo Ris; peremi̬i̬s annab keremä innaga `põrsa Kod; b. õhuke; napp, väike `talvel ikke inimene `külmetab `endast kui läheb `kerge `riidega `välla Lüg; `moandi oo lögäne, piält `kerge sopaga Var; Jõlm külm, `kerge `riidegä üsä kõhe olla Khn; `leikas ja `õmles `kergeid sui-eena`püksa Kos; `kerged `pilved käivad, taevas `sõõnas Jür; kui [õlgkatus] na `kerge sai `tehtud, õhukene, sis tema kõdenes rutemalt ära Kad; ärä mine nii `keŕge `rõõvage `väĺla Hel; [kleit] sai väega hää ta sai vähämb ja `keŕgemp Plv c. fig mittetäisväärtuslik; vilets, kehv, puudulik, pude, habras mool ju kõrva`kuulmine ka `kerge (puudulik) Jäm; üheksas `kümnes piigistab inimese εε, vana inimese rammu `kerge Khk; see `aasta vilja kasu ka nii `kerge Jaa; lena o `kerge, ei kinnita kedrätä Mar; riie on nii `kangeśti `kerge ja rabajas, ää mädand; leib oo `tahke ja `kerge, kõik pudeneb Mär; `kerge (mullavaene) maa põle ea maa `ühti Lih; `kerge `kuulmene on sańt `kuulmene Juu; eks vana küla sies eks sial ole paremad [maad], aga meil siin väĺlatagus eks nied ole `kergemad Rak; liiva maad, `kerge on arida, aga eks saak ole ka `kerge Plt; `kerge `jouga inime KJn; `keŕge kõhvatse terä (külmavõetud viljal) Krk; `keŕge iä vai rabe iä Kam; Vana `kuuga ja `lõunõ tuulõga˽külvet kaar `kaśve `kerge Räp c. puudulik, vähearenenud (mõistusest) `ninda `kerge `otsaga, ei `oska midagi teha Hlj; tämä on lühikese `arvoga ja `kerge mõttega, tämäl on vähä `arvu Lüg; Oli ikka küll natikse kergem (vähemarenenud) kut teised Kaa; naa `kerge aruga tüdrik et Muh; Oh ta üsna εεste kerge uiduga Käi; tal `kerge oid `otsas Mar; tämä oo naa `kerge `mõistusega et Var; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; si̬i̬ om üit́s `keŕge aruge, aa laialist juttu, mis `kohkil ei `kõlbu Krk; no küll om mehel `keŕge aru, tapab `tüt́rigulita peräst `endä ärä Nõo; naeste`rahvid üteldas, ta ‑ ‑ `kerge aruga Ote; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se|| tal üks rui natukse `kergem (puudulikust mõistusest) Jaa 3. a. vähe vaeva ja pingutust nõudev, hõlpsasti teostatav või kasutatav vanast olivata `nuoda kived, nüüd on kett all ‑ ‑ `kergemb `panna `alle VNg; `kerge on `auku kukkuda, ärä ronida `raske Lüg; `Kergemb on omal teha kui teist `käskida IisR; lestavõrk oli `kerge kududa Mus; märjem aeg, siis on ein `kergem ka [niita] Vll; Sellel lehmal on ikka `kerge sünnitus olnd, `korda kaks kaŋŋutab ja on käe Pöi; Kerge teha ja odav pruukida (kergesti purunevast asjast) Emm; kis juba abielu läheb, ega sialt `kergemad saa, lapsed kasvatada ja nendega angeldada Rid; ta `lennas ea `kerge elo peal, nää ku paksuks ta läind; `rätsepa töö üsna `kerge töö, see üsna `kerge ammet Mar; Laisk ku soolikas, midagi ei ti̬i̬ `kergetki Hää; `alkad alud, `kerged `lõhkuda Koe; nüid one `kerge madal ti̬i̬, ku akab lume tulema, ti̬i̬b sügäväss ti̬i̬d ja kohevass Kod; Villa`keträmine om `kergemp ku lina`keträmine Hls; karu olevet ninast õige `keŕge ärä lüvvä Krk; liiva tsośs, – vai ka tsöśs. tsośs om nigu `keŕgemp üteldä Ote; lähä `kõŕtsi, võta suutäüe `viina, saat keremb kodu minnäʔ Har; saa nu̬u̬t `kergep (kergemini veetav); `kerge elo – suurt tü̬ü̬d ei olõʔ Se b. (hrl komp) (suhteliselt) hea tama oli `aige, nüid on jo `kergemb Vai; `kergemad `arsti ei ole ussi aava vasta, kui kuld raha Rei; too seda `kergemad (magustoidust) koa laua `peale Vig; mu naanõ oĺl kah `väega rassõ `haigõ, põrhõ·lla om jo˽keŕemb Har; tuul (müüjal) om `kerge käsi ostat, lätt `kõrda Se 4. a. ladusalt funktsioneeriv, kiiresti ja pingutuseta toimiv või liikuv minä õlin vana poiss juo, aga kui `lauba `õhta tuli, siis `ninda `kerge ku kerä püü; `tõine on `kerge mõttega, igale `puole lähäb, kuhu `mõtleb; õli `raske `jalgane [hobune], siis lasi `rauvutata, aga kui `kerge õli, siis ei `tahtund `lassa Lüg; `Neie `aastade `kohta, `mõtles `kerge (kergejalgne) kui `poisike Jõh; sellel `kerged kopsud, selle pärast iiritab [alati] Jäm; küll mool ollid `kerged jalad Muh; laalab nii `raske äälega, ega tal nii ilus `kerge ääl ei ole Mär; Tüdar oo `meitel `kerged `konti; Oli `kerge jalaga ja `kerge `suuga. Ei tä vastust `võlgu jätn Han; kibu teeb keele `kergemaks, laulu ääle `lahkemaks Vän; mol olid `kerged sõrmed ja `oskasin teha ka `kõike Nis; vanaema oli ise `kerge `tańtsija Jür; nuor lehm `kerge kehaga, egas vana luom enam nii `kerge kehaga ole JõeK; obusel jalad nii `kerged all et JMd; Veski kerge käik tuli kua möldritest. teise möldri seadmise järel õli veski kerge, käis kui vokk Trm; ta (peremees) oli virk ja `kerge (liikuv) nagu kirp Pal; aga om iluss `keŕge liigutusege, ku `eńge pääl kõńd; ku `eńgämine `keŕgess lää tagasi Krk; mia `määrsi lambi õliga ja siss ma `tu̬u̬si et ihu läits nigu `keŕgembäss Ran; temä om `keŕge egäde `paika minemä, nii sõnaline ütte `viisi Nõo; ku maʔ `kerge kihagõ olluʔ, ma‿less tüüd tennü Krl; sa olet keŕemb kumardamma, võta mu piitsk säält üĺess maalt Har; mant minemä olõ õi hädä `keŕge Vas; täl oma˽`kergeʔ käeʔ tööle Räp; `kerge hopõn `kergekeiste sõit ni `kergele Lut|| kerge käsi ~ käega ~ kergest käest helde(lt); ennatlikult, mõtlematult tegutsev sie old `jälle `ninda `ihnus mies, ei ole `raatsind `kergest kääst raha ärä `anda Kuu; `ansi `kerge `kääga kaik oma varanduse `vällä Vai; Ermus kerge kεεga Emm; `kerge `käega `andis raha `väĺla, see põle seda väärt Mar; `lüümene tuleb ju üsna `kergest ku `kerged käed Hää; ema oli `kerge `kääga, `ańdis `mulle `vitsa Ann; `kerge `kääga raha `raiskama tüö `peale VJg; `kerge `kääga kallale jokseb Sim; käsi on `kergem kui kohus Trm; `väege `keŕge `käege, äkilitse vihage, muutku lü̬ü̬p tõisel Krk b. tundlik; ergas, vastuvõtlik; aldis ue `korvas oppisin lugema, tämäl oli `raske pää, mul oli `kerge VNg; `kerge `pääga, `kange õppima, pää võttab `vastu Lüg; lüline külg köva `kervega `raiuda, kuid `kerge mädanemas Jäm; Küll sa oled `kerge minema igase `kohta Khk; obu on `kerge ära `ehtima; meri on ermus `kerge `tunma (tuul paneb vee lainetama) Vll; Ta oli `irmus `kerge ninastama, kui kedagi midagi `juhtus `ütlema Pöi; ne täid o `kerged pähe asuma Muh; `ästi `kerge `kuulma, aga vana ea sees läheb juhmiks ikke Mar; ta (koer) oo `kerge `kanda akama Tõs; `kerge `uskma, mis riägitässe Khn; Noored inimesed kui tulepisud, `äśti ergud ja `kerged minema Hää; kes `easte kuuleb, sel on ea `kerge `kuulmene Juu; nõgi on `kerge põlema minemä Kod; sial (karjas) pidid kõik kõrvad `kerged `oidma, vemmal kääs ja `ühtelugu muku litsu Lai; `kerge `piägä inime, tal akab ruttu pähä (õppimisest) KJn; oben om õige `keŕge nägeme, näep puha ärä mis kõrvan om, mis taga `järgi tule; mea ole õige `keŕge `alba `luhti ja `vingu `tunme, miu nõna om `keŕge `tunme Krk; ta‿m `keŕge lubama, aga ega ta‿i täädä toda Nõo; nii `kerge pää oĺl, kõ̭iḱ sai ärʔ opituss Rõu; `häste kuuld, `kerge `kuuldmisõgaʔ Se Vrd kerk2
5. fig kerglane, edev; kergemeelne `Kerge nagu `rätsep. Mehe `kõhta nagu vähä `kerge Jõh; ise on üks `kärme inimine, aga `kerge `mielega Vai; väga aĺp, `kerge olemesega, albib väga `paĺlo Mar; tal on `kerge pea `otses, küll tema on `kerglane. kapsib `siia ja `sõnna; ise nii kaval ja `kerge `jäoga Juu; minu lapsed küll nii `kerged ei ole, jõuad sa muodi järele üpata JJn; `kerglane on `kerge `puole inime Kad; `justkui va eblakas teine ‑ ‑ `kerge inimene, poiśs või tüdruk Sim; `kerge `piaga tegin selle tüki läbi Trm; `kerge piä – edevid `aśju ti̬i̬b Kod; `kerge`meelne inimene on `mõtlemise poolest `kerge, ta ei kaalu järele Lai; keps inimene om siante väha `keŕge Pst; köhkenpöḱs om `keŕge-kaalu poiss Ran; tu̬u̬ ‑ ‑ aab serätsit `kergit jutte Nõo; ta tege nüüd ka `sääntsid ebutuìsi ja `kergit tükke Kan; Kerge meel kui tuulelipp Vas; Taa om sääne `keŕge inemine, heigotas uma ihoga Räp|| pealiskaudne, lohakas Kergest kεεst tehet Emm; `kerge kääst tehakse, kui ruttu tuleb teha Kos; ta om tuiuline vai `keŕge, pirts parts ruttu ja ruttu Ran Vrd kerk2
kiigari-kaagari (tants) `Tantsiti egä `mitma sugusi `tantsusi, `jusku `polkat `valtseri `kiigari-`kaagari Kuu Vrd kiiguri-kaaguri
kraapima `kraapima R(‑ie Lüg), Jäm Ans Hi(r- Rei) Noa Mär u Han Lih Tor, Hää spor K(‑ae-, ‑oa-, ‑ua‑), Iis Trm, `kraapma Mar Tõs/‑ae‑/ Khn Kod/‑ua‑/ T, `kraaṕma V(‑õ Krl), (ma) kraabi(n), kroabi- Juu, `kraabin R; `raapima Sa(‑oa-, ‑ua‑) Mär Kse Han Tõs Aud PJg Tor Plt/‑ua‑/, `raapma KJn,`raaṕma Saa, ‑e M, (ma) raabi(n); `roapma, (ma) roabi Pöi; (sa) kruavi Kad , imps kraaviti Mar 1. kraapimisvahendiga töötama a. (kaapides, hõõrudes, nühkides) pealispinda eemaldama `Raske oli küll [pargitavalt nahalt] `rasva maha `kraapida IisR; `kraabita `veitsega [sea]`arjaksed `vällä Vai; Aŋŋeril piab nuaga lima pεεlt ää raapima; `raapisi vana maali pεεlt maha Khk; [laeva põhi] raabitse raap`raudadega `puhtaks ning `törva `pεεle Mus; Raabime leike ning kaapsa jäad rohust puhtaks Kaa; massin (teehöövel) raabib nüid `silda (maanteed) Muh; raua roostet ikka kraaviti; kardulisi kraabitasse Mar; kraabi jalad `puhtaks Ris; kui ma võtan leeväd künäst `väĺlä, siis ma kroabin leevä künä `puhtaks Juu; poiss kroabib nuaga `mähke Kad; kruabivad kala piält suamuss Kod; ua `kraapisin kaks `korda läbi Pal; tüdrukil ütelti: `raaṕke pada `puhtess, sõ̭ss saat iluse musta abentege mehe Krk; miul enämb seräst `jõudu ei ole, et mia kraabiga saa `kraaṕi Nõo; taro kondsast kraabitass vaha prügü ja `lõpnoʔ `meh́tse `väĺlä Räp b. linu kupardama; sugema; linapunda kammima `Neie `piide piält `kraabiti lina pihu üle, `ninda `kauva kui õli `luiest peri puhas Lüg; kui ju roogitud olid, siis olid lina arjad ‑ ‑ kellega sai ää kraabitud Lih; lena raabiti, et `kuprad otst ää tulid Han; `Peale `raapimist akati [linu] `auku `viima Tõs; lina `siemned kraabitasse otsast ää JMd; mehed akasid `kraapima `kuprid Trm; kui paned [linad] leisikasse, siiss kraabid siledast Lai; raabitasse linu, mud́u ei saa kubarid otst kätte kui ei raabi KJn; ku linnu `säeti, siss kah `kraapligõ kraabiti nu̬u̬ leḿmige `vällä Krl; ma oĺli täl mitu `päivä linno `kraaṕmah Plv c. (kokku) riisuma; pühkima `Kraabi vade kaik [heina]`korred `huolega ärä Kuu; Ma raapisi öue ka luuaga püsut üle Kaa; `raapisi luuaga [rehetoa] lae ää Vll; võta va kraapsluud, mene kraabi ta (tuba) korra üle Mar; No ma‿i ei tea mis sa sest õuest peaks alati raapima PJg; pehme luud lääp purudest üle nigu vuhin, a `luvvakands, tu̬u̬ kraabip kõ̭ik `puhtass Nõo 2. küünistama, kriipima; kratsima, sügama `kassi `kraapi ja `naugu Vai; vötab äkist pεεd `katsuma, [nõutult] körva tagant `raapima Khk; Koer akkas ukse taga `raapima, `tahtas `sisse `tulla Kaa; tantsuga raabitase parand ää Tor; niisutadi lihiga [lõimelõngu], et suga ei `kraapin Ris; kas ned olivad suured koiliblikad või olivad nahkiired, `kraapisivad `akna taga JJn; kaśs kraabib tuult VMr; kui seĺg sügeleb, mis sa ikke muud tied kui kruabi aga `pialegi Kad; Mis sa ennast kraabid kogu aeg Iis; ära raabi `siäri KJn; muudku küüstege raaṕ `pääle pää `nahka Krk; mul `oĺli nii suur päävalu, et `kraapse küśtega `saina Nõo; kaśs `naksi säńgü `otsa `kraaṕma, no õks hommõń säält pu̬u̬lt tuuĺ saa Har; Nu̬u̬ʔ (ohakad) oĺliʔ mud́o hääʔ süvvä˽külh, ku `veekese jo vanõmbast oĺliva˽lännüʔ sõ̭ss nu̬u̬ʔ `oht́ja nõgla˽kraabõva˽`kurko Räp|| fig (kintsukaapimisest) läind ilusast palund, ja `kraapis `püksa ja VMr|| pakitsema, kripeldama Mul seest kisk ja˽päält kraaṕ, `õigõt hallu olõ õi˽`końgi Rõu 3. siblima, pealispinda segi ajama; kobestama, kohevaks tegema kasuga `karvad `kraabin `lahti, siis on soemb Vai; kanad `tahtsid `peendrid `raaṕma minna Saa; kana ikki kroabib kapsaste seas Juu; mul olid siin villad nii `puĺtsind ‑ ‑ kõik `kroapsin näpuga `lahkeks Juu 4. auku tegema, õõnestama obu kraabib maad Ans; Rotid on kõik seina alused segamine `roapind ja ää ajand Pöi; va loomad `kraapvad maa `lõhki Mar; koer kraabib kardulid vau siest `väilla VJg; mägra ‑ ‑ kraabib maa `sisse augu Äks; [puuäke] kraabib seda `põldu küll kat́ti Plt; Pini om paĺlu mügrä mütüśsid `vällä `kraaṕnuʔ Urv; pini lätt rõugu asõmallõ ja kraaṕ `hirmsadõ nuid hiire`urgõ Har
5. fig ahnitsema, koguma Sie on varandust küll kokku `kraapind IisR; Sai kraapimesega püsti rikkaks Emm; ära kraabi teise eest ära Phl; `kruapis omale neid maid ja majasi kätte VMr; koŕjas omale ikke varandust, `kööpis ja `kraapis kust sai Plt; mi̬i̬s es saa `õngu tagasi tõmmata, kõ̭ik aig pidi `kriipmä ja `kraapma varandust kokku Nõo; ta om taad varandust kokku `kraapinu küländ, a˽noʔ om kõ̭iḱ `häädünüʔ Har 6. intensiivselt midagi tegema Siis kui `möisa metsad läksid inimeste käde, siis akkas oort ka nende maha raapimene (mahavõtmine) Kaa; `Roapides läks kohe sood Pöi; mine `raapides Liivale, siis‿o `õhta käe Muh; Kraabib toda tüüd tetä nigu küitse veritse Nõo 7. Musta`soostra pöösas jo nenda ää raabit (sasitud, lõhutud) et Rei; marjad siĺmas, `tohtred `piavad ära `kraapima Kad; lehe raabi `käege küĺlest ärä Krk

määr|kass 1. pärdik `eile oli meil määr`kassi `tantsitaja; määr`kassid on `targad elogad; `laada ajal `näüdedä määr`kassi Vai; määrkaśs karu seljas Khk; kommeti tegije ahvi kutsuti vanast määrkassi; korilla ahvi om suure ahvi, määrkaśs om `väike ah́v Krk; määrkaśsil lastass `tandsi Krl; määrkaśs tege kõ̭iḱ viguri takan, mia inemine iihn tege Har; juut́ käve määrkaśsi ja leierkaśtiga Rõu || sõim kaeb kui määrkaśs Puh

2. (määrdunud, mustast lapsest) Neid määr`kaśsa tuleb pesta Han; määrkaśsist ei saa mud́u `aśja, kui pane `toores (toobrisse) likku Saa; Lapsed püherdasid - - musta põranda pial - - `vahtisid vahel kui miarkaśsid Trm; `jälle sa oled must kui miarkaśs Lai; latsekobrik näo ärä `määrnu - - kos ma serätse määrkassiga lää Ran; sa‿let ku määrkaśs, käe `mände su nägu om Nõo Vrd määr|katt
3. loom a. mäger männa mets ja liiva mäed, `koopad läksid `sinna `alla määrkaśsidel Saa; Määrkaśs eläb urun Nõo b. (mingi metsloom) määrkaśs - - metsä eläjäs tä oo, allikarbalene Vig; määr kaśs on metsä loom, eläb jõe kallastes KJn; määr kaśs om mõtsan Trv
4. (lind) mearkaśs on aĺl lind, pikk saba `püśti Trm; Määrkass tänütäss mõtsah, tu̬u̬peräst tu̬u̬ nimigi, nigu kass mitot mu̬u̬du tege hellü Se

oh oh R S L Ha VMr Iis Kod Pal Äks KJn SJn Trv Hls Krk hajusalt T V hüüds rõhutab, tugevdab a. imestust, üllatust; rõõmu, heameelt oh sina `kallis aig Kuu; ku sene ägedä `pääle tuleb `vihma, oh neid `sieni Lüg; Oh sina ime, kuda nied `naised `võivad `ninda litterdata IisR; oh sa `elduse `aiga küll, sai nähä sääl sedä kometi Vai; oh sa poiss, sääl oli kalu mällakili Jäm; oh sa `eldenes aeg Vll; `toodi üks kopikene sai linnast, oh küll see oli magus siis Pöi; oh kui jäme vihm Muh; oh sa paraku, kui pistis `joosma Mär; siis `tõśtsin ämmaeede üles, oh sina `oitku küll (tantsust) Kir; oh jessike, see oo jo Ann, mes sealt tuleb Mih; oh, küll oo ilusad linad Tor; Oh sa poiss, ma sain suure kingi Jür; oh missugune pia me eidel on JJn; oh mu jumal, sedä kärä ja mürä Kod; küll nad (hapukapsad) olid magus apud, oh sa `looja Äks; oh sa pime, küll on paks laaś KJn; Küll sääl sai ikki `naĺla, oh sa mu meie küll Trv; tu̬u̬ `polka `oĺli küll üits ull tands, oh sa pime, tandsi nii, et nahk säĺlän vatutab Ran; oh `taivakõnõ, no lugõ nigu vana venne paṕp Har b. kurtmist, haletsemist oh neid `aigo, ku neid akka `rääkimä Lüg; Oh pole see vana inimese elu änam `kerge `öhti Pöi; oh ma ole nii `aige `ühte `jooni Muh; äi lapsed pole `tohtind neid `kiskuda, oh igavene aeg Käi; oh mo ehoke Mar; oh, ma piä takatsi minema Tor; oh, küll on `raske Saa; oh oh oh, küll ma olen väsin Ris; oh ega siis põld masinad Hag; oh kus seda kala - - kus seda kala sis said KuuK; oh jumal, jäi teesekski päävaks, kis nii ruttu `välla sai ulga sõńnikud Pee; siis oh, olid jah `paĺlad jalad, läksid pinnad `sisse VMr; oh `oitku, kõik `üeldässe ärä Kod; oh neid (linu) on küll saand lahutata Pal; oh, kirik oli nii rahvast täis, kudagi `sisse ei pääsnd SJn; oh ma `vaeseke Trv; oh jumal paraku, mis elu miul om, miul om vilets elu Krk; oh te memmekesed, küll te `näete ka `vaiva Ran; oh kui vallus Krl; oh `lu̬u̬ja esä, no˽koolõsõ latsõ `näĺgä Har; oh jummal küll, `tervüt ei olõʔ, kõrvost ei kuulõʔ, `jalga likahta Räp c. pahameelt, etteheidet, kirumist oh tei sogedat Hlj; oh sa pagana poiss Lüg; `Sõuke inimese näsu et oh `oitku Pöi; oh sa kuramuse nupakas Muh; oh sa tuline elvet Emm; oh sa must kurat Mär; oh sa sõge oma jutuga Tõs; oh sa mädänd raebe Juu; oh sa pagan küll, kuda meelest läks ära JMd; oh pagan võtass Kod; `ü̬ü̬ssi lähme `väĺlä, oh sa kurivaim, tuline küĺm KJn; oh sa `saadlase eńg Ran; oh sa rigu, [laps] om söögi kõ̭iḱ põrmandule `aanu Nõo; oh sa va tikeläne, ta om mu asja ärä `võtnu Kam d. kinnitamist; lohutamist oh, mis sa muretsed Pöi; oh, kül‿me akkama saame Kir; õppijale `ańti niuke viletsam vikat - - oh‿se`aitab sulle küll Nis; oh ma olen pereme `juures‿vel lõigand sirbiga ja kõik Hag; oh `erned keedeti ikke lihaga KuuK; oh, küll me ikke saame, ära siis nuta sellepärast Amb e. soovi, igatsust oh `jeesus, tule abi Khk; oh et mette södasid tule end Käi

oskama `oskama San/-me/ Krl/-mmõ/ Plv, da-inf osata hajusalt S(-da), L K Lai Trv Hls/-me, da-inf -de/ Ran Puh TMr Võn, -taʔ Kan Rõu(-mma), `oskada Kuu VNg Vai; osama, da-inf osada Sa Muh Rei Khn; `õskama, da-inf õsata Iis Trm Kod, `õskada Lüg Jõh

1. midagi õppinud olema, õppimise läbi mingit oskust omama mina ikke `kirjutasin `oigest, aga täma ei `oskand `ninda `palju VNg; sie `õskab kõiksugused tüöd teha Lüg; `külvämä `saadeti, ken `oskas `külvädä Vai; vanad inimesed osasid küll kenad näputööd teha Ans; see ämmeldab muidu, osa `selgesti `rääkida mette Khk; mo ema pole `oskand mette kirjuta Kaa; Massinatega peab ikka `oskama ka Pöi; Äi minu ajal osat neid `tantsusi, mis `praegu on Rei; nad pidada eloste `laulda `oskama Kul; pint oli - - aga ilma `oskamata ei saand [lüüa] Mär; põle `oskan naa `easte kududa `ühti Tõs; enne ma `oskasi `kõike tiha Hää; ta `oskab kõik keeled äe Hag; nüid on, `teenijäd ei `oska lõegata, ei `oska `roovida, põle `sirpi kätte soand Juu; eks `enne vanal aal old neid ka, kes kangast teha ei osand VMr; mis sest `õskamisest iad Iis; ega igaöhel võenud `laske `vihku üless `panna, pidi `oskaja inimene olema Äks; põle `õmbleja `oskand ilusti õmmelda Lai; toda uidakut [vilja] ei `oska kud́agi `niitagi Ran; ta osas iluste puu tü̬ü̬d tetä Puh; vanast naʔ (setud) oĺlivaʔ küll loĺliʔ, nüüd `oskasõ˽kõ̭iḱ `kiŕja Räp
2. mingit võimet valdama; võimeline olema, toime tulema täma `oskas igä sana `pääle `vastust `anda Vai; sa osad seda alt peenart `koutu küll `minna Jäm; ma‿p osa ju nönda ta meele pärast ka mette `olla Khk; Mette‿p osa arvata, midast sa vetad vei midast sa jätad Kaa; Ma pole osand `taale kohe ütelda, mis `moodi see `juhtus Rei; nupumehed `oskavad teist üle `lüia Var; ega ta muidu `oska, kui reagib aga mu järel Hag; kas sa `oskad kiriku `juure `minna JMd; `eksind ära ja‿i osand enamb tagasi tulla VMr; ei old `kiegi kunagi meie külas `rohkem saand ega osand `tahtagi Rak; mitte kudagi `moodu ei `õska `õlla Trm; `õskan sedä ti̬i̬d `minnä, õlen käänod Kod
3. haiget kohta puudutama, osatama ma osasi oma `aiged kätt Khk; Ta oli seda jala aava osand Pha; `kangest kibe on, kui `aiged `kohta `juhtud osama Vll; Mo sõrm on umb`aige, kui midagid seda osab, siis on irmus valus Pöi; akkas paranema juba, aga nüid `oskas `jällä Mär; lõi `aige koha ää - - ikka `oskab seda `kohta Nis; ära `oska oma `aiged kätt JMd; ma‿lõ mito kõrd taa `haigõ jala ärʔ osanuʔ Kan; ärä `haava ärʔ osaku Plv
4. a. tabama; puutuma puu oks osas silma `pihta Khk; Loom oli `kaugel, ma äi ulatand teda vitsaga osada Kaa; kärss osab `vastu rõŋŋast, sis‿o valus, sis ta‿p saa `tõngu mitte Muh; see jutt `oskas jällä temasse Mär; Mia osasi lumõ paĺliga otsõ silmä `auku Khn b. hammustama, salvama uśs oli osand; uśs osas jala εε Khk

otsas `otsas Kuu(-ss) VNg IisR Vai eP(otsas), `õtsas Lüg Jõh hajusalt I(õtsas)

I. postp a. pealmisel pinnal, ülemise osa peal; otsmise osa küljes; millegi küljes (rippumas) vanames käis ise ka, kaks `kuera kää `otsas VNg; magas `kõrge `künka `õtsas Lüg; laps istub pölve `otsas; vädas `lauda paila `otsas `järge Khk; kakskümmend neli `aastad on see naine mo nime `otsas olnd (kandnud minu nime) Pha; `koldes koogu `otsas sai keedetud Vll; tamme `otsas kasuvad tõrud Pöi; mees oln ikka vagusi puu `otsas; `talve `olli kasukas ja vammus teeneteese `otsas Muh; `riided olid seina pεεl `naalde `otsas Käi; laps rõnna `otsas - - laps oo nii vähike alles Mar; jõhvikad `kasvavad rabas mätta `otsas Kul; naeste`rahval olid nisukesed pikad suurd mütsid - - pea `otsas `seisid õrnasti, liigutada ei `tohtind Mih; mis olid `väiksed vasikad, nied olid köie `otsas kodu siin Kei; `kampsuni varrukas nää läks kärinal kat́ti oksa `otsas; tat́tnina `otsas, sial sa pidid lugema Tür; edev inime vahib alati `piegli otsas VJg; toonekure pesa oli üleval puu otsas Äks; riagib `teisi taga, nii et keele otsas rakk Lai; silma otsas üldse mitte ma neid `juodiku ei `salli `silmä `otsass Kuu; nüid ep kannada üks teist silma `otsas änam Khk; `Sõukest inimest taha mitte silma `otsas näha Pöi; mina äi vöi sind silma `otsas kannata Käi; ma‿i või tend silma `otsaski näha Hää b. midagi omades, mingil järjel juba midu `aastad [elab] armu leva `otsas Khk; [on] ea elu `otsas - - äil päil Jaa; Leeme `otsas nad kasusid - - vahest oli tilk `piima `peale `panna Pöi; tema läks selle ilma rikkuse otsas laisast VMr
II. adv 1. a. lõpul, läbi minu ramu on `ninda `õtsas, et midagi ei `jaksa teha Lüg; Mis sa siin viel elad ehk oled, kui `tervis `ninda `otsas IisR; sulaisel on raha `otsas Vai; nädal `jälle juba `varsti `otsas Khk; Seike ömblus pidas siis ka veel vasta, kui saabas ammu juba otsas oli Kaa; Ta käis ju korra käpakil, jalad olid nii `otsas Pöi; saadedagu mihed kodu, söda jo `ammu `otsas Käi; einad nii otsas, et natoke `ründid oo veel laudi lae peal LNg; Jäks oo päris otsas Mar; `kontrahe aeg on `otsas, võis [teenija] `lahti `laska Aud; metsad ju nii `otsas Kei; Uni `otsas, muudkui maast `lahti Jür; süöd `otsas, ära `kustund Tür; mis vatsas, sie vaŕjul, mis otsas, sie ooleta Kad; kaks `kõrda `sü̬ü̬gi, leib otsas Äks b. tervislikult halvas seisundis, kurnatud Näust `õtsas nagu `surma vari Jõh; see on `suutumaks `otsas Ans; tä ikka juba nii `otsas, ep suuda `rääkidagid änam Khk; surm on lisemal kut särk, inimene on nii `otsas Käi; vana obune - - vana ja `otsas PJg; siis olen ma nii otsas kui jumal `oitku Äks c. (suremisest, hukkumisest) Vähä ajaga õli `terve kari `õtsas Jõh; Ju nüid mo käe kord on, teised nii vanad on siit kõik `otsas Pöi; need noored [tedred] ei saand `eńni `laulda, kui need vanad olid `otsas, vana läks kohe kallale Noa; nii kui tä kukn, nii tä jään, siis oli pillimiis `otsas Var; miu vanudused ka paelu juba `otsas SJn
2. küljes, peal vikkast akkab logisemma `õtsas Lüg; pääd `öüräsiväd vaid `otsas `suure `tantsuga ja `lustiga Vai; ega mool pole kahed kääd `otsas Jäm; kobra`lehtedel on suured rässid `otsas Khk; `marju nii pailu, suured tordid pöesaste `otsas Kaa; `käised olid ka `otsas [särgil] Pha; ma sai aru kõik, mool `olli ea pea `otsas Muh; Tooli jälg longub `otsas Rei; meesterahva särgi `käisel oo koa `värblid `otsas Mar; linal `rohkem õit põle, kui üks ainuke õis `otsas Kul; olid `kanged `valged kaltsod `ümmer säärte ja viisad olid `otsas Lih; põle `õiget agagi `otsas kaerdel Tõs; teene kala võtab `kiiska ja siis on teine kala ka `otsas Tor; lehe riśtipäe pidid puudel lehed otsas olema Saa; kui suurt `kuhja tehakse, siis oli kaks inimest `otsas Kei; kintspüksid ja muntstükid otsas Lai; soetoĺl, pikad nuiad otsas Plt
Vrd otses

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur