[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 19 artiklit

joul n `joulu VNg Vai; g joulu SaLä Emm Rei Han Ris JõeK Ote Krl Har Se, `joulu Jõe Kuu Hlj VNg Vai Jäm Ans Hi(`joulo- Phl), juulo Vas sag pl
1. = jõul(ud) `joulude järel on kaepäev Jõe; `ennemb `aesta `lehmättä kui `joulud `ilma `muiatta; `joulust jo mies johugi saab; sia pää `keideti `joulul; Siis oli varestel, kajakujel ja `tiirujel vast `joulud, kidu `süüä `tarbesa; siis ühe`korra `joulun `läksimme `tantsusse Kuu; nelibül on kase pühä, `joulul on `kuuse pühä Vai; `joulu emabä (3. jõulupühajärgne päev) Ans; Toomas toores mees toob joulud, Andres ous mees annab joulud, Nuut liivapulk viib joulud Emm; `joulust oli kuus nädald `küindlabäse, `mihklist kuus `marti, mardist kuus `joulusse Rei; joulu olli vanast taĺsipühäʔ Krl; jõulu jõuluajal – Vai Phl se `joulu olivad vast `pulmad Vai; vanad jõulud jõuluaeg vana kalendri järgi vana joulu `oĺli kat́s nädälit perän Har; uus jõul uusaasta uus `aasta one `uued `joulud VNg; kesknädälä oli uus `joulu Vai; vastsed jõulud jõuluaeg uue kalendri järgi noʔ omma jouluʔ kat́s nädälit varatsõpa ku vanast, nu̬u̬ omma `vahtsõ jouluʔ Har || kolmekuningapäev `kolmekuninga one `kolmandad `joulud VNg || küünlapäev sie oli `küündläjoul, `viimine joul Kuu
2. jõuludega seotud asi v ettevõtmine `roodest sai `tehtud, kutsuti `joulud, panime löŋŋaga lage, nee rippusid siis renni kohas Jäm; peremees töi vihu ukse taha, siis küsiti: kauaks töid joulud Mus; `taĺsi pühi tegevä `joulu – kuusõ ilostasõ arʔ; joul ommõgi śjo kuuś; kunas ti joulu tiit́, kas perämätse pühi vai Se
jutt3 jutt g jutu eP(g juto Mar Kul; jütt g jütu, jüto Hi), eL(ütt; p d́uttu ~ juttu Lei); jutt(u) g judu Kuu VNg Vai, g juttu Lüg Jõh IisR Vai1. a. kõnelus, vestlus, keskustelu Kui ma taaga jälle jutu peele juhtu, küll ma siis sest asjast ka juttu tee; Jutt jutuks, aga nönda ta on (öeld vestluse lõpetamiseks); Olga see meite oma jutuks, teistel pole taarist seda teada Kaa; See tuli kogemata jutu sihes ede Pöi; `tehke nüid üks jutu ots ülesse, ja akkame juttu `rääkma Mar; tää `oskab keerutada ja, kui te jutusse `saate Tõs; tuli jutt tantsust, et kissi `oskab `tańtsida Jür; pärast seda põle ma temaga jutus änam old KuuK; `uhke tüdruk oli, ei võtt igaühega juttugi (ei rääkinud igaühega) JJn; kae kos tat́tnõna, vai tükib suure-inimeste jutu seḱkä Ran; tull sa iĺlukõstõ, muedu Miina eśsutap me jutu ärä jälle Nõo; üits kõnelep ütest ja tõne tõsest, siss lätt tu jutt pikäle näil Rõn; noʔ sai jutu pääle nigu tsirk laulu pääle; ma kõnõla muidu külh tõsõ inemisega, ku tõnõ jutu pääle alustass, aga ma‿i `tihka esi juttu alustaʔ Har; näil om jutt pidamin Lei b. kõnelemine, rääkimine; kõneldav, öeldav; kõne juttu ajama (~ heietama, puhuma, rääkima, veeretama, vestma jne) kõnelema, rääkima, vestlema, jutlema alutab ja lõppetab üht juttu, ühest `asjast kui `tõisest, `räägib üht `ümmärgust juttu; piab kõhe juttud maha kui tuleb `sisse, perä ei `lausu sõnagi; see ei õle `täie mehe jutt, sie on `poisikese jutt, [öeld] kie `neskest `kerget juttu ajab Lüg; `Räägi juttu Juhanest ja põleta `piipu tubakast Jõh; Ajasime mehejuttu (asjalikku j.) `ilma `aśjadest IisR; pole küps jutt, sedissi täädmata sönu ajab Jäm; see o sool juba `tuntud jutt (tuttav, korduv ettekääne, vabandus); räägib kaksiti juttusid Khk; See oo su jutuks εε küll Kaa; Kus siis kukkus va Madis jüttu veeredama; See pole jütt äga midagid; Änam mette üks jütt (s.t kõnelus, vaidlemine tuleb lõpetada) Emm; ta keerutab `peale seda juttu, teist `viisi ja teist `viisi; `rääkis nii `laia juttu Mar; küll tema võis `ulla jutta `rääki Vän; vaĺlu juttu, seda ma kuulen küll Ris; muakiele jutt Hag; tüdrukud akkasid juttu puhuma JMd; küll tema lappas seda juttu, ei tuld `otsa ega tuld Kad; keśsi minu juttu jutuss piäb Kod; iast `oskab `riakida, jutt jookseb järjest; läks oma jutuga liiale, `riakis mis enam ei oleks `kõlband; pidi selle ära tegema ilma pikema jututa (s.t otsekohe, sedamaid) Lai; tule `puhka juttu kah Krk; `tuĺli jälle magusa jutuga, nakass liibitsemä Ran; ku jutu otsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul; ku jutu seen ette tuleb, küll ma siss `ütle; ah Oskari juttu nüid (põlastavalt); jutt piap põhja `pääle `saisma `jäämä, mitte laḱka minemä Nõo; mine oma jutuga `mõtsa, ei taha kullõlda Kam; Sa ajat alasi säänest kraśsi juttu, ega˽s sa `õigõl viiel ei mõistaki kõ̭nõldaʔ Urv; ka‿sa küüsse, kas timä lätt Võrulõ? – ei, tu̬u̬st iss olõ meil juttu; poisi˽`tõmpsi kõ̭iḱ `ü̬ü̬kene juttu Har; timä aja vahel peŕss `tarka juttu; sa `kullõ mu juttu, lasõ `vaesõ mehe hobõsõl ka joostaʔ Se c. kõneanne, -võime; jutukus; kõnelemisviis Jõudsa juttuga (luiskaja) Hlj; küll sellele on pailu juttu `antud Khk; `söukse `mältsas jutuga, jutt jääb `pehmeks, kut ta `purju jääb Vll; muhulased oo nõnna järsu jutuga Muh; Lühigese jütuga inimene Emm; niisuke va tüh́a jutuga inime Mär; laia jutuga, kes paĺlu lõhverdas Lai; ta on `irmus segäse jutuga KJn; tuim jutute inimene, temäl ei oole juttu Krk; `lahke mi̬i̬s, ladna jutuga Ran; `veitsi jutuga Nõo; mi˽`pernaanõ `omgina `pihme jutuga, nigu ei mõistaki kõvastõ kõnõldaʔ Har; `Kaimaŕ om jutulõ ka sääne siśsine Vas d. kõneaine sie kaks `pienart [kitkuda], no mine tie näväd `õhtast `vällä, siis `jääväd juttust maha Lüg; pole midagid uuemad juttu (s.t uudist) Khk; temal pole jüttu `ilmas medaged Emm; sellel ea `lahke suuauk, ta saab juttu kõigiga Mar; mugu lahverdab pääle, ei saa si jutt tal üitskõrd ka `otsa Ran; e. (sõnaühendites) muistamise jutt (mõistukõne) Lüg; jutul, -e [kellegagi] (ametlikus asjas) kõnelema(s) `käisin `erra juttul `mõisas Lüg; ma oli `taaga jütol Rei; õpetaja üts et minge `teise tuppa proua jutule Kos; akas soldatiga jutule; emä õli minu jutal (kõneles minuga) Kod; ega si̬i̬ miut jutul ei võtagi Krk; mia es saa `täämbä `tohtre jutule Nõo; kahrutantsutaja jät́t kahru `ussõ ja lät́s `tarrõ jutõlõ, et kas saa ü̬ü̬`maia Har; Ann jäi arʔ jutalõ (s.t juttu ajama) Se || fig juudi jutule minema `Oota ma liha juudi jutule (lähen käimlasse); Juut vöttis kohe jutule (kõht käis kiiresti läbi) Pöi | Juudiga on jutud `aetud id Pöi; juttu tegema [millestki] kõnelust alustama, rääkima; kõne alla võtma õles kudagi `muodi juttu tehend kui `vasta tuli. ei terestandki Lüg; tee siis vigadist ka juttu, εε unudag εε mette Khk; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; tei juttu mud́u, taht́s kõnelde, aga ärä es kõnele Hls; nemä ei tunneki miu, ei ti̬i̬ juttugi `miuga Nõo; teist juttu tegema kõneainet vahetama ku mea `musta juttu aa, siss aap temä `valget juttu `vastu, ti̬i̬p tõist juttu Krk; jutuks jääma kõnelemisega piirduma, mitte teoks tegema See asi `loages nõndasamma ää, jähi muidu jutuks jälle Pöi; jutuks (~jutus ~ jutu sees) olema, j. tulema, j. võtma kõne all olema, kõne alla võtma sie asi `trehvas juttust tulemaie, siis `ütlesin tämäle kõhe `vällä midä `arvasin Lüg; äi sõda põle mette meitel jutuks olnd Pöi; tuli jutuks mu elulugu, `kuulasid kahe mehe Ris; ei old jutus (ei olnud kõne all, ei räägitud) JJn; olgu jutuks `ainult Plt; ei massa jutuss võtta (ei ole väärt kõnelda) Puh; oĺl niisaa jutuss õnnõ Krl; tuu oĺl meil jutuh Vas; śjo oĺl meil jutu śeeh Se | kui siesuke asi jutule tuleb Iis; ei ole juttugi ei tule kõne allagi, pole üldse võimalik v mõeldav senest ei õle juttugi, et ka `eina`malle `mennä Lüg; `ilpsab peal külatänavit kada, tü̬ü̬tegemesest põle juttugi Mih; `mõt́sin, et nüid on se tume kana rebase `nahkas, siis põle munadega enam juttugi Ann; jalagaʔ üle tullaʔ om rassõ, hobõsõga enämb ei olõ juttugi Har
2. sag pl kuuldus, kuulu-, laimujutt, väljamõeldis; loba `kuklatagune jutt (rõvedat laadi jutt) Kuu; juo juttud `välläs inimiste suus, et ädägä läheb mehele; aga sie on akkand jutt (väljamõeldis) Lüg; see jälle muidu jutt, sedine tühi jutt, mis tösi pole Jäm; mis‿ep‿ole muidu sönade kasu (jutujätkuks) jutt; See jutt oo ilma ännata Khk; Ää kuulagid, see `joutut (liialdatud) jütt; Rei; kellavalamese ~ kellavaname jutt (tühi jutt, lobajutt); tühi jutt oo nago jänes, läheb kotto `väĺlä ja tuleb uuesti kujo tagasi `jälle Mar; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; tuulest `võetud jutt Hag; tühi jutt se kõpitseb südäme peäl nagu täi krae vahel Juu; ülejäänud jutt (ebasünnis, sobimatu jutt, kõne) Kod; lidra ladra jutt, mis naised külas aasid Lai; si̬i̬ ei ole `kuultav jutt paĺt, si̬i̬ om `tõelik jutt; si̬i̬ jutt olli ammu käimän Krk; terve külä om jutte täis; külä pääl jutt joba liigup, et sa olna jahu toonu; nu̬u̬ nu alvategijä om, nu̬u̬ säĺlätaka jutu Nõo; `larpamari jutt (lobajutt) Ote; tu̬u̬ `vargusõ jutt lät́s jo näide pääle Urv; Ilma nahaldaʔ jutt (tühi jutt) Vas; Kiröjaani jutt (nalja-, vigurijutt) Räp; d́uttõ kańnitsai (keelepeksja) Lei; kuule (nüüd) juttu pej no `kuula‿nd juttu midä tämä `räägib Lüg; kuule nüid juttu, egä se ike kõik tõsi põle, mes näd sedäsi `rääkväd Mar; kule kus jutt! Trv; kulle nüid temä juttu, temä jo võldsip Nõo | ot́si noʔ `säärtse juttu, mis ta noʔ õigõ kõnõlass Har; ümbernurga j. (vihje) Ah, selle jutt on alati nisuke `ümber`nurga IisR; Juula ajas seikest ümbernurga juttu Kaa; ümberpea j. (segane mitteusutav kõne, luiskelugu) terve inimene aab `söukest `ümberpεε juttu Khk; Poiss aes tüdrugale ümberpεε jüttu Emm
3. (jutustatud, kirjutatud) lugu; jutustus, pajatus; muinasjutt, muistend `Ennemb `aestujell `aeti `aeva videligu ajal `lastele vana `viisi juttu Kuu; Sääl õli neil ea lõbos siis omavahel `laulo `kõõrotatta na juttosi `rääkidä Lüg; on see tösigid mis ta `rääkis, see teeb omast pεεst jutu `valmis Jäm; Mihed aest jähimihe jüttu Emm; ta `rääkis vanu jutta Rid; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; see oli vana `rahva jutt, muud `ühti Aud; jüripäva lauba `õhtu tulest räägiti jälle teist juttu Ris; esimene ja teene katkuaeg vana juttude järele HMd; akkas vana`viisi juttusi puhuma Kos; vanavisi jutud ja mõistatamised, nied olid `enne `jõulud Kad; vanamuesed jutud; juśko vanapõlve jutt õli si̬i̬ näil, nõnna kõnelesid puugiss Kod; mõni ale jutt, siis nuteti juures kui `loet́i Lai; nee aive vana `muistsid jutte Hls; miu emä ai seatsit vana jutte; oma tett jutt, oma lõim ja oma koe Krk; kige `rohkemp olli vana`rahva jutt periss `oŕjusest, kuiss `mõisa om piinanuve neid Hel; tu̬u̬ mi̬i̬s ti̬i̬s vana˛aja jutte kah Puh; `tüt́riku kedränu, `pernane sääl man ja kõnelnu vana˛`aatsit jutte, et siss `tüt́riku ei jää magama Nõo; kae kona tu̬u̬ vannuinemiste jutt nüüd kätte om tullu, `autu om jo ilma obõsõda `vankri; ku‿ma `väike olli, siss vana˛emä ai vana˛`aotsit jutte Ote; ma aa `sulle vana˛aja jutte Rõn; ma `loie ka vanast vana˛ao juttõ; vanaimä `naksi lat́silõ juttu kõnõlamma Har; vana-`aodsõʔ jutuʔ Plv; ammunõ ~ muśtinõ jutt Se; (e n n e)m u i s t n e j u t t muinasjutt, muistend `muindane jutt Kuu; sie on enne`muistene juttu VNg; sie mies räägib pali enne`muistasi juttusid Jõh; enne`muistene jutt, `muindesed jutud Jäm; `muistine jutt Muh; see põle muine jutt LNg; `muistsed jutud, mes `enni vanal aal olnd oo Mar; `riäkis vana muinist juttu Khn; lapsed a˛eavad ike enne`muistsed juttu peale Tor; tema ika `oskab luuletada niisukesi vana ennemuiste juttusi Hag; `enne `üiti `ennemuśtsed jutud Juu; `enne`muistne jutt või vana `muadi jutt VJg; kõneĺ üte ennemuśtetse jutu Trv; mis `puhkad vanat ennemuiste juttu Hls; üit́s vanamees aanu ennemuistsit jutte vanapaganatest Krk; latse ike tahava ennemustetsit jutte kullelda Puh; mõni mõist küll iludsõ muśtitsit juttõ kõnõldõ San; tu̬u̬ oĺli ennemustisinõ jutt, mia ma kuuli Har; Liiso tiid ka muśtitsiid jutta Vas; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl, et üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se || Kui kaks tükki juttu ajavad, siis kolmas vaatku koera sava alla (öeld sellele, kes teiste jutu vahele räägib) Hlj; Jutt läks Riost `Rääsä (s.t kaldus teemast kõrvale) Lüg; ennem reagitse ikka `kuultud juttu kut `nähtud `asja Muh; se jutt on palava pudru pääl puhata (tühjast, mittearvestatavast jutust) Hää; Tühi jutt, et papa surnud. Kus papa nahk on Amb; Sa lähed oma jutuga üle talise tee (öeld sobimatult kõnelejale) Pil; Juttu raiskame (valetama) Hls; Tu jutt om nigu penipersede puhkmine Nõo | (jutukast inimesest) Libeja `leuaga, jutt `juokseb `ningagu `vändäga `aetaks `ümber Kuu; jutt läks nagu malgaga Vig; Jutt jookseb kui | jõgi Vän ~ veskikolust Ris Pil; jutt joosep ku `tatra `veśki jahvap Krk; jutt jooseb nigu | `ernit valetass anumadõ ~ `ernit suust ~ vorin Nõo; jutt ju̬u̬sk nigu | vabrik ~ varrin Rõn ~ jõgi Ote ~ pudrupada ~ savihaua vesi Har ~ vesi`veski ~ ujaveski Rõu; Jutt veereb kui värten Ris Pil; Tuleb juttu ku hobuse saba alt Kõp; ta aa sedä juttu ku siga lü̬ü̬ luttu Krk; Mõnel poisil kavval jutt juusk ku mesi Hel; kes lõbeda `lõugega om, t‿om `kärmä sõnaga. jutt joosep nigu vändäga `aetass `ümbre Puh | (pej ebaasjalikust, tühisest jutust) (Tema) jutt ja (~ või) kukkesitt IisR ~ koera peer Mär VJg ~ kuuma kivi pääl tilk vett Hää ~ sea sitt (ja sibulas) Vän ~ sia sitt Ran ~ sõedusoe sitt Nõo ~ uppunu soe sitt Urv; Sinu juttu ehk koera sitta Kuu Amb; Tema jutt nüüd, just kui hobune situb vette Vil; jutt ja (~ jutul) jalad all (ebausutav, alusetu, mõttetu jutt) Eks ole jutul jalad all ja sandikotil silmad peas Mär; jutt ja jalad all Lai; Jutul põle `jalgu all Vig Han; | (lobisemisest, ebaasjalikust jutust) Jutul ei ole juurt ega sõnal sõlme Trv; ei ole jutul jäkku egä sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; Jutt om välän lõimest ja koest Vas | tol jutul om sõĺm pääl (st jutt on lõpetatud) Plv | Parem juttu kanda kut juttu teha Krj; kuda `juua `antakse, nõnda juttu räägitakse Kad; paĺlu juttu ei täüdä kõttu Urv; Jutt ei ti̬i̬ tü̬ü̬d (suur jutumees ei ole töömees) Räp | Jutt ei rikku luud, naer ei rikku `nahka Lüg; tühi jütt äi veta tükki ja nali äi veta `nahka Emm; tühi jutt tükki ei võta ega `naermene `nahka ei riku Juu | jutt (tuleb ~ tõuseb) jutult (~ jutust) jutt tulab jutust, köne könest Jäm; jütt tuleb jütu `pääle Emm; jütt jütuld ja söna sönald Rei; jutt tõuseb jutust ja kõne tõuseb kõnest Mar; jutt tuleb jutust, kõne `kõnnest Puh; jutt jutust, sõ̭na sõ̭nast Se || fig jumala juttu Pst Krk ~ jutuh Räp Se – härdalt, jumalakeeli [paluma] mea pallesi tat jumale juttu, ess anna‿ss anna Krk; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp Vrd jutus Vt juttama2, juttuma, jutustama, jututama
4. keel ma vene üttü ka mõista; leivijuttu ~ -d́uttu; Alamõiža vallan nuorõʔ väidü `paatava, nuorõ `paatava läti˛üt (~ lätüüt) Lei
kahru n, g kahru Ran Kam San Kan Krl Har; kahr g kahru V(g -o Vas Räp), kahõr Plv(g kahrõ p `kahrõ) Räp Se; karh g kahru, karhu p `karhu Har; kaarh g `kahrõ Lei
1. karu siss `tu̬u̬di suur kahru sinna laada (lauda) lävele Kam; üit́skõrd oĺlivõ `näütüse aian kahruʔ San; Kahrul om üte mehe süä, a `ütse mehe jõud; `Kahrgi opatas katõ käpä pääl `tańdsma, sõ̭ss ei˽saa˽no inemiselatsõst jaku Urv; sul om suuŕ ääĺ kuʔ kahrul; `suulõ ku susi, käśsile ku kahru; kahru märisess Krl; vanast oĺ siihn `karhrõgina Har; Kahr `mäüräss; siiĺ aja kahru pesäst väĺlä (nõrgem võidab tugevama); `pärtüss päiv lätt kahr ka magama Rõu; vanast oĺl mõtsah paĺlo `kahra. kahru˽käviväʔalati kaarah; and ku kahrulõ (lööb kõvasti); taa ku kahr `käändless (teeb kõvasti tööd) Plv; kahrul kahru süä, soel soe süä; `kääbripäiv käänd kahr tõõsõ käpä `pääle Vas; `lat́si pandass kahru `sälgä `istma, et sõ̭ss ei tulõʔ `haigusi ja ei kahetada är˽kah; Leib oĺl must ku kahru sitt; Murd tü̬ü̬d ku kahõr Räp; kes susi `suulõ, tu om kahõr `tüüle; śjoo tege tü̬ü̬d kui kahr, kõva kui kahr; ta om `kangõ kui kahr (kohmakas); kui `kahru käänäʔ `ümbre (tantsust); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult) Se; pakõt sutt, saat kahru `pääle Lut
2. lastehirmutis kahr tuĺl `sisse, kask `karvu pidi pääl – es olõʔ sõ̭ss inämp `ikmist Kan; kahr võtt `lõugu vaihhõlõ Se
3. (laste)mäng karvupooliʔ kask [inimesel] säläh, kahr näütäs kuiss latsõʔ hernele `lätväʔ, brigonalõ Lut
4. fig ”kraana” mi teḱki alan `vaidva i̬i̬ pääle `silda, siss tõi Ańsi pu̬u̬lt kahru minga `palkõ ekkõ `pistü `sisse `peśsiʔ; kahruga `pesti tulba `sisse Har
5. tähtkuju suur kahru ~ `vaikõ kahru ~ kahru `mitme pojagõ San
kana1 kanaüld
1. kodulind, kana Kana on, kedä voib `süüa `enne `sündümist ja peräst `surma;`Valged kanad `orrel, punane kukk `keskel = keel ja hambad Kuu; Kana `laulab, sis saab `surmasõnumi; madise`päiväl `anta kanadele `võtmed kätte (lastakse õue süüa otsima) Lüg; `Naisel on jo kana aru; Mis ned `naised oma kana `mõistusega viel `kuoli kippuvad IisR; kui kanad nakkitsevad `ennast, tulo `vihma Vai; Kana üle supikatla lendand (supp on lahja) Kaa; kanad lähvad juba `öhta `valges magama Pha; kanad `lähtvad kiblima Käi; mõnes talus `peetakse paĺju kanu Mär; kanadele tehässe talve nõgese `söömä Tõs; va `audja kana metu muna lämuse `sõtkun Aud; ku kana laalab, sis see kuulutab jälle`alba Vän; Mine`vaata, kas kanadel einad ees on (öeld, kui tahetakse soovimatust isikust vabaneda) Hää; kui kanad `siibi lehvitavad, lähäb tuulele Saa; `käskisin omal üks nuor kana `oeda Ris; kanal suur kõŕss `persses - - tänä soab surma sõnumeid Juu; kanad nakitsevad talvel, siis tuleb sula Koe; talvel `kange külmaga ei või väljas kanu pidada Kad; kanad nakitsesid, nägid `tuisku VJg; `auduja kana luksub Iis; siis ku kana munele akkab, ari lähäb punasest IisK; meie kanad sõevad [kiile] ja nüid on munemine läbi Äks; kui kana `auduma tikkus, siis `pańdi vette, kasteti märjast Lai; kanad nakitsevad, sula tuleb Plt; kaks kana läks salaja `audma Vil; kanade võti andas madise päe kätte Hls; ku kana laul, siis saa surnut, - - ku tal küĺmä jala om, ku kuuma, siis saa tulekahjut. kana näge kadu, selleperäst ta laul Krk; kana vihus, ilm lää sulale Hel; tõese tapava kanu ja teevä `väŕsket suṕpi Ran; kana om orsil nüid, ega kana prõ̭lla ussaian ei ole Puh; väśs kana, väśs kana, kas te saade viĺläst `väĺlä; sa kae `kannugina, et kana `aida rehitsemä ei lähävä Nõo; rebäne kurivaim om kannu ja `kaśse pääle majass Võn; kana `panti õlevõru `sisse ütte `sü̬ü̬mä, siss na läävä ka ütte `pessä munele Ote; kui kana pessä ot́s, siss kaaritass Kan; ta ju̬u̬ nigu kana veidükese Har; Ku suʔ uma kana kiŕg, sõ̭ss sul pahandust ja˽kah́o tulõ; ku ah́oluud aia nõ̭al `pistü om, siss kuĺl ei˽näe˽kannu Rõu; kikass `sarjass kanna Plv; Kat́s orrõtäüt `vaĺgiid kannuʔ = `hambaʔ Vas; üldäss kanolõ: kõõśs, kõśs, kõśs, kõśs, ku kanno aiass Se; kanadega varakult ühes kanadega `tõusvad üles ja ühes kanadega läksid magama Mih; Kanadega magama, sigadega ülesse (laisa inimese tunnus) Jür; tõuse kanadega ühes üless ja mine sigadega ühes magama, siis jõuad paĺlu ära teha Lai; ka hummogo `aetass su kannoga üteh üless; kannoga üteh magama, a tsikoga üles (sulase unistus) Plv || (kevadisest madisepäevast) Küinla päevast kolm (nädalat) kanasse Kad; Küündle pääväst jääsi 10 nädälid `kündi, 7 tsikku, 2 kannu San; Küündlepääväst kat́s kanna, viis vette, säitse t́sikka Urv || lstk erneste `öitsmed on kanad, lapsed `üidvad Jäm
2. fig a. (võrdlused)`Kuidas kana `nõnda muna Lüg; ma olen nii kui küps kana kohe (hirmul) VJg; ei saand rahu `seista, - - nigu kana kaagutab, kui munelt tuleb Lai; inimene loksub nigu `auduja kana Plt; ot́s nagu kana pesä kunagi Trv; Nigu kana, nii muna Hel; minijäss istup nigu `audja kana pesä pääl, ei viisi midägi tetä Nõo; taa sääre hadak um, taa nigu kana hand tuulõ käeh Plv; sa olt ku kakut kana (näruses riides); pahanu käüt ku hämmet kana Se | (saamatu) `Vergu `päästämise ajal küll `kinnastega midägi tehä ei old, olid `nindagu kana taguss Kuu; Tatterdab `käia nigu takkus kana IisR; [nagu] Kana `takkude sees `kinni Jäm; Just kut kana takkus Emm; See mees oo iga aśsaga nagu kana takkus Han; ei saa oma `tööga edasi, nigu kana kammitsas Lai; Es lää täl üit́ski tüü, nigu kana rabeli pakalden Hel; nigu kana `paklin, käperdäb `paĺlald Ran; Um ku˽kana kammitsõn Rõu; Olõt nigu kana paklih Vas; ni hiĺlak olõdõ kui kana pakaldõ śeeh Se | (nõutu, teovõimetu) `Miski kättä ei akka, `ulgub nagu `piata kana `ringi Jõh; Just noagu `peata kana, `oska änam tehja midagi; Jooseb ömber naagu muna valus kana Pöi; Just kut munas kana Emm; Inimesed olid nagu `piata kanad sõja `aegas Han; jooseb mööda küla nagu kana munas Juu; lõkendab näost kui munas kana Lai; Käi ku munavalus kana Hel; b. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Sant kana kaagudab ise oma pesa üles Emm; (vallaslapse sündimisest) Vade (talu) noor kana akand eele omiku munele Juu | Kana muneb nokkast, lehm `lüpsab suust IisR; Lehem lüpsab suust, kana muneb nokkast Emm; kana muneb nokast ja lehm lüpsab suust KuuK; kana võtt noḱist munõ Urv; Lehm nüss suust, kana munõss nokast Krl | läät püve `püüntme, `kaotet kana kogunti kätte ärä Krk; no püvve lääti˽`püüdmä, peräkõrd `kaotat kanagi˽käest ärʔ Krl; sa˽ `lät́si püvve `püündmä, `kaodi kanagi käest välläʔ Har; läät püvve `püüdmä, kaotat ärʔ kanagiʔ Lut | Ega˽kõ̭iḱ kana ei˽saa oŕsilõ ja kõ̭iḱ `tütrugu ei˽saa mehele kah Urv; kana katkuma ~ kitkuma tülitsema, jagelema, erimeelsusi lahendama tämäl oli sen onuga ka midägi kana `kitkuda siel Kuu; Mis kana te katkute Pha; nendel oo `ampsest ajast teene tesega kana `katkoda Mih; meil on üks sihuke kana `kitkuda Plt; `kiisleva ja `kakleva, mes kana näil kakku piass olema Nõo; mul um sukka üt́s kana kakku Plv; kana kuseb ilmvõimatu asi `enne ma [ei] akka tegema, kui kana kusel akkab Ris | (manitsus lapsele, kes suurte jutu vahele kippus rääkima) laps ei tohi muul aal `rääkida [kui ainult] siis, kui kana kuseb Kul; laps räägib siis kui kana kuseb Hag; laps tohib `riakida, kui kana kuseb Lai; kas nüid kana `kussi (küsiti lapselt) Ran; üteldi latsele et: sa kõnele siss ku kana kuseb Nõo; pime kana (rumal) Näh pime kana, kus su oma `mõistus oli IisR; mis `soldat püme kana lεhe kohegid Khk; ta üt́s pimme kana om päälegi Kan | (ootamatust, teenimatust edust, õnnest) Ka püme kana löiab vahest tera Emm; pime kana leiab ea tera Tor; Nagu pime kana, aga nää, tera leidis Jür; sul nagu pimmel kanal õńn Trv; pime kana lövväb kah terä Ran; Pümme kana ei lövvä terri Krl; sa‿lt nigu pümme kana terä `leüdünü Har; pümme kana löüd kaʔ terä, kuʔ aladi tsagaʔ Rõu | os‿sa kanade päralt küll (leebe kirumine) VJg
3. (linnunimetustes liitsõna järelkomponendina), hrl emaslind `Laanepüü kukk on `teise `äälega ja kana `vastab `teise `äälega; Kuldnokkakana tänä `kaagutas, ei tia, kas akkas munele vai IisR; Metsakanad on mustad linnud - - kukk natuke suurem ja `uhkem kut kana Pöi; [pärlkanad on] väga trähnilised pikema kaelaga `kalkuni `muodi kanad JJn; met́sisse emä, aga tedre kana Kod; vasaa·ni kana Hel
4. taime-, looma- ja putukanimetustes liitsõna järelkomponendina Ls järve|kana, lees|kana, leesu|kana, liiva|kana, maarja|kana, paju|kana, peeter|kana, sipelga|kana, öö|kana
5. vurrkann Ls luuri|kana, tantsi|kana, tantsu|kana
karu|tantsitajaspor üld van karuga etendusi andev rändartist ma nägin ise karu`tantsitajada ja karuda kie `tantsis Lüg; vanal ajal kεisid karu tantsitajad, karu muidu `rämmis, muidu `tässis Khk; `enni vanaste `olle olnd karo tansitajad. keind nend karodega peredes. suured nuiad olnd käe. aga see keelatud ää, et lapsed kartnd Mar; karu tańtsitaja käis `ringi, karu töllerdäs kepi najal, obesid irmutas paelu, vene valitsus `ki̬i̬läs ärä KJn; vanast käis karutandsitaja külän, laśk karul `tandsi. karu `olli ketiga perän Nõo Vrd kahru|mees, kahru|taltsutaja, kahru|tantsitaja, karuveetaja
kegama kegama(ie) Lüg Jõg siia-sinna liikuma, karglema `mis te kegatta `ühte `puhku ja `juoksetta; `Enne vanasi `tantsusi kegati, `leivad `jalga üläss ja taha `puole, kegasivad; `Luomad kegasivad kõhe `kaula`kolgo `õtsas Lüg
kerge `kerge üld; `keŕge Mar Ksi spor eL/`keŕde Lei/; komp kerem Kod, keremb Nõo San V(keŕemb Har), `keŕgimp Kam1. a. (suhteliselt) väikesekaaluline `kerge regi; midä `kerge `paadiga viga `mennä `sõudama; tüö `vankri mis ise `rautas sie õli `kerge kui vokk Lüg; `kuivand `aaba on `kerge Vai; `Kerge just kut kaera kot́t, äi koalu midagi Pöi; üks kergitos `kergid `õĺga Kul; `kerged villa kotti ei jõua `tõsta Tõs; sii on `oopis `kergemad linad, pane sada kakskümmend viis peo, siis soad leesika; ma olen nüid paelu `kergemaks läind, kui ma `enne olin Juu; meie margapu ei `näita enamb `õigust, nui on `kergest läind Kad; `kerge kui udu suĺg Lai; kuusk on kõige `kergem puu. kaśk on `raske Plt; `kerge kaup (pudukaubad) KJn; kuurm jäi õige `kergese Trv; `vaika (puhvaika) om `keŕgemp ku kassuk, kassuk om jo `kange Puh; ku `maltspu toores om, siss om rasse, ku kuivab, siss om `kerge Ote; ku ladvaʔ ütele poolõ, sõ̭ss saa tõnõots saa `keŕgep (~ `keŕgemb), tõnõ rasõ˛õmb, sõ̭ss ei˽saa˽kupu `nõstaʔ Urv; Lää ti̬i̬ hindä kergembäss (lähen ekskrementeerima) Räp b. mitte tihke, kohev, sõre Tänä oli `kuogi ruog kohe `paksuseld just paras, nää ku siis `jääväd `kuogid hüäd `kerged Kuu; `Kerge ku `pärmiga `kerkind Lüg; oh kui `kerge pöld on – nii εε künda. muld on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; einad on nii `kerged – jo ni kuivad ka on; ühekorra kut abu piima petti oli, see tegi supi nii `kergeks Khk; leva juur tõuseb siis `kergeks, siis ta kergitab ta ää Muh; lina tahab saada `rasked maad, ega lina `kerge maa peäl ei kasva Vig; kergitab `patja, kohendab, teeb `kerges Tõs; `värske lumi on kohevil ja `kerge Vän; vill on ilus puhas, nüid on `easte `kerge Juu; `kerge lumi, kohe lükka jalaga laiali JJn; leivad on `kerged, `äśti `kerkind Ann; kui sulab lumi ära, siis on jo maa `kerge, vedel VMr; `kerged maad on liiva maad Plt; lina oo `keŕge, ku karva mütsäk, ei lää `kuiki paĺlu punna `pääle Krk; `tat́rik `kaśvi `keŕgimbä maie pääl Kam c. (väiksema tiheduse tõttu) liikuv, lainetav (veest) vesi on `kerge sügise `aegu, kui vähe tuuld on, nii on laine meres Rei; meri on `kerge; kevadi ja talve vesi `kerge. `veikse tuulega akkab `käärima Ris || vesi om `kerge `lämmägaʔ , talvõl om vesi rassõ Se d. fig psüühilise paineta, muretu moo südä ete `kerge tänä. naa ea `olla Mar; [halb] asi läks `mööda, on paelu `kergem Kos; kui sul midägi äste lähäb, siss om sul süd́ä `keŕge Ran; mi̬i̬ĺ om rassõ, süä halutass, siss lasõ silmäpisar `ussõ, siss om `õkva keremb Har; süä oĺl `väega rassõ, jovva‿s `kuige ollaʔ, no sai süä `kergep kõ̭iḱ Se2. a. (tugevuselt, jõult, mõjult, suuruselt, hulgalt) vähene; nõrk, põgus; tasane Uni `kerge `nindagu jäneksel Kuu; tuli `kerge lume ärmetus maha Hlj; tämä (metsis) nii tasa `laulab, et sa piad `õige `targu `kuulama - - tämä on nii kuradi `kerge `lauluga; kui üvägä `kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; äi möista see `kergest jutust (heaga rääkimisest) midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma; `kerge tali, vähe lund Khk; ma‿p kuule niid enam `kerged (tasast) juttu mitte Krj; Enne `pandi räime kohe kõvase `soola, `paergus pannakse esiteks `kergese `soola; mõni saab `kerge vaevaga Muh; Taha sõnna `ospidali `kerge irmuga `minna `öhti Pöi; odra õlut o natuke `kerge, rukid tegavad tugevamaks Muh; Sedasi sai `kerge ermuga söömakorra käde Emm; põle mol suurt vega üht, see üsna `kerge vega Mar; sajab `kerged `tuhkjast lund Mär; lina esteks pannasse liku, esteks `kergema matuse alla Vig; põllal inimesed `küntsid, `viidi kaosiga jahu lient, `jõutsid küll tehä, aga nüüd ei jõua enäm inimesed `siokse `kerge `süömisegä tüöd tehä Khn; et nüüd oo `aigus kergitan või naa `kergemaks läin; Sügisi on uutsakas maas, kui esimene `kerge külm Hää; kõhmab pia - - et esimine pesemine on old väga `kerge Amb; iga `õhta saivad [jänesed] `kerge piutäie kaali `koori või kartulid JJn; `kerge tuul Lai; `keŕge `aige; `keŕge unege, `juśtku linnuke makass oksa pääl Krk; ta (loisukoht) `oĺli `keŕge madalik, sai `viĺlä tetä; kui vihma u̬u̬g, siss võib `keŕgemb sadu `olla Ran; kassuv om iks roosist `kergemb Kan; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge aʔ tõõsõl väega rassõ Rõu; kerge hinnaga ~ kaubaga odavalt, soodsalt peremed ikke `vaatavad, kust `saavad `kerge `innaga `tüölisi Lüg; Selle (lehma) ta sai ösna `kerge kaubaga käde Pöi; sain ea `kerge kaubaga kodo Ris; peremi̬i̬s annab keremä innaga `põrsa Kod; b. õhuke; napp, väike `talvel ikke inimene `külmetab `endast kui läheb `kerge `riidega `välla Lüg; `moandi oo lögäne, piält `kerge sopaga Var; Jõlm külm, `kerge `riidegä üsä kõhe olla Khn; `leikas ja `õmles `kergeid sui-eena`püksa Kos; `kerged `pilved käivad, taevas `sõõnas Jür; kui [õlgkatus] na `kerge sai `tehtud, õhukene, sis tema kõdenes rutemalt ära Kad; ärä mine nii `keŕge `rõõvage `väĺla Hel; [kleit] sai väega hää ta sai vähämb ja `keŕgemp Plv c. fig mittetäisväärtuslik; vilets, kehv, puudulik, pude, habras mool ju kõrva`kuulmine ka `kerge (puudulik) Jäm; üheksas `kümnes piigistab inimese εε, vana inimese rammu `kerge Khk; see `aasta vilja kasu ka nii `kerge Jaa; lena o `kerge, ei kinnita kedrätä Mar; riie on nii `kangeśti `kerge ja rabajas, ää mädand; leib oo `tahke ja `kerge, kõik pudeneb Mär; `kerge (mullavaene) maa põle ea maa `ühti Lih; `kerge `kuulmene on sańt `kuulmene Juu; eks vana küla sies eks sial ole paremad [maad], aga meil siin väĺlatagus eks nied ole `kergemad Rak; liiva maad, `kerge on arida, aga eks saak ole ka `kerge Plt; `kerge `jouga inime KJn; `keŕge kõhvatse terä (külmavõetud viljal) Krk; `keŕge iä vai rabe iä Kam; Vana `kuuga ja `lõunõ tuulõga˽külvet kaar `kaśve `kerge Räp c. puudulik, vähearenenud (mõistusest) `ninda `kerge `otsaga, ei `oska midagi teha Hlj; tämä on lühikese `arvoga ja `kerge mõttega, tämäl on vähä `arvu Lüg; Oli ikka küll natikse kergem (vähemarenenud) kut teised Kaa; naa `kerge aruga tüdrik et Muh; Oh ta üsna εεste kerge uiduga Käi; tal `kerge oid `otsas Mar; tämä oo naa `kerge `mõistusega et Var; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; si̬i̬ om üit́s `keŕge aruge, aa laialist juttu, mis `kohkil ei `kõlbu Krk; no küll om mehel `keŕge aru, tapab `tüt́rigulita peräst `endä ärä Nõo; naeste`rahvid üteldas, ta - - `kerge aruga Ote; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se || tal üks rui natukse `kergem (puudulikust mõistusest) Jaa3. a. vähe vaeva ja pingutust nõudev, hõlpsasti teostatav või kasutatav vanast olivata `nuoda kived, nüüd on kett all - - `kergemb `panna `alle VNg; `kerge on `auku kukkuda, ärä ronida `raske Lüg; `Kergemb on omal teha kui teist `käskida IisR; lestavõrk oli `kerge kududa Mus; märjem aeg, siis on ein `kergem ka [niita] Vll; Sellel lehmal on ikka `kerge sünnitus olnd, `korda kaks kaŋŋutab ja on käe Pöi; Kerge teha ja odav pruukida (kergesti purunevast asjast) Emm; kis juba abielu läheb, ega sialt `kergemad saa, lapsed kasvatada ja nendega angeldada Rid; ta `lennas ea `kerge elo peal, nää ku paksuks ta läind; `rätsepa töö üsna `kerge töö, see üsna `kerge ammet Mar; Laisk ku soolikas, midagi ei ti̬i̬ `kergetki Hää; `alkad alud, `kerged `lõhkuda Koe; nüid one `kerge madal ti̬i̬, ku akab lume tulema, ti̬i̬b sügäväss ti̬i̬d ja kohevass Kod; Villa`keträmine om `kergemp ku lina`keträmine Hls; karu olevet ninast õige `keŕge ärä lüvvä Krk; liiva tsośs, – vai ka tsöśs. tsośs om nigu `keŕgemp üteldä Ote; lähä `kõŕtsi, võta suutäüe `viina, saat keremb kodu minnäʔ Har; saa nu̬u̬t `kergep (kergemini veetav); `kerge elo – suurt tü̬ü̬d ei olõʔ Se b. (hrl komp) (suhteliselt) hea tama oli `aige, nüid on jo `kergemb Vai; `kergemad `arsti ei ole ussi aava vasta, kui kuld raha Rei; too seda `kergemad (magustoidust) koa laua `peale Vig; mu naanõ oĺl kah `väega rassõ `haigõ, põrhõ·lla om jo˽keŕemb Har; tuul (müüjal) om `kerge käsi ostat, lätt `kõrda Se 4. a. ladusalt funktsioneeriv, kiiresti ja pingutuseta toimiv või liikuv minä õlin vana poiss juo, aga kui `lauba `õhta tuli, siis `ninda `kerge ku kerä püü; `tõine on `kerge mõttega, igale `puole lähäb, kuhu `mõtleb; õli `raske `jalgane [hobune], siis lasi `rauvutata, aga kui `kerge õli, siis ei `tahtund `lassa Lüg; `Neie `aastade `kohta, `mõtles `kerge (kergejalgne) kui `poisike Jõh; sellel `kerged kopsud, selle pärast iiritab [alati] Jäm; küll mool ollid `kerged jalad Muh; laalab nii `raske äälega, ega tal nii ilus `kerge ääl ei ole Mär; Tüdar oo `meitel `kerged `konti; Oli `kerge jalaga ja `kerge `suuga. Ei tä vastust `võlgu jätn Han; kibu teeb keele `kergemaks, laulu ääle `lahkemaks Vän; mol olid `kerged sõrmed ja `oskasin teha ka `kõike Nis; vanaema oli ise `kerge `tańtsija Jür; nuor lehm `kerge kehaga, egas vana luom enam nii `kerge kehaga ole JõeK; obusel jalad nii `kerged all et JMd; Veski kerge käik tuli kua möldritest. teise möldri seadmise järel õli veski kerge, käis kui vokk Trm; ta (peremees) oli virk ja `kerge (liikuv) nagu kirp Pal; aga om iluss `keŕge liigutusege, ku `eńge pääl kõńd; ku `eńgämine `keŕgess lää tagasi Krk; mia `määrsi lambi õliga ja siss ma `tu̬u̬si et ihu läits nigu `keŕgembäss Ran; temä om `keŕge egäde `paika minemä, nii sõnaline ütte `viisi Nõo; ku maʔ `kerge kihagõ olluʔ, ma‿less tüüd tennü Krl; sa olet keŕemb kumardamma, võta mu piitsk säält üĺess maalt Har; mant minemä olõ õi hädä `keŕge Vas; täl oma˽`kergeʔ käeʔ tööle Räp; `kerge hopõn `kergekeiste sõit ni `kergele Lut || kerge käsi ~ käega ~ kergest käest helde(lt); ennatlikult, mõtlematult tegutsev sie old `jälle `ninda `ihnus mies, ei ole `raatsind `kergest kääst raha ärä `anda Kuu; `ansi `kerge `kääga kaik oma varanduse `vällä Vai; Ermus kerge kεεga Emm; `kerge `käega `andis raha `väĺla, see põle seda väärt Mar; `lüümene tuleb ju üsna `kergest ku `kerged käed Hää; ema oli `kerge `kääga, `ańdis `mulle `vitsa Ann; `kerge `kääga raha `raiskama tüö `peale VJg; `kerge `kääga kallale jokseb Sim; käsi on `kergem kui kohus Trm; `väege `keŕge `käege, äkilitse vihage, muutku lü̬ü̬p tõisel Krk b. tundlik; ergas, vastuvõtlik; aldis ue `korvas oppisin lugema, tämäl oli `raske pää, mul oli `kerge VNg; `kerge `pääga, `kange õppima, pää võttab `vastu Lüg; lüline külg köva `kervega `raiuda, kuid `kerge mädanemas Jäm; Küll sa oled `kerge minema igase `kohta Khk; obu on `kerge ära `ehtima; meri on ermus `kerge `tunma (tuul paneb vee lainetama) Vll; Ta oli `irmus `kerge ninastama, kui kedagi midagi `juhtus `ütlema Pöi; ne täid o `kerged pähe asuma Muh; `ästi `kerge `kuulma, aga vana ea sees läheb juhmiks ikke Mar; ta (koer) oo `kerge `kanda akama Tõs; `kerge `uskma, mis riägitässe Khn; Noored inimesed kui tulepisud, `äśti ergud ja `kerged minema Hää; kes `easte kuuleb, sel on ea `kerge `kuulmene Juu; nõgi on `kerge põlema minemä Kod; sial (karjas) pidid kõik kõrvad `kerged `oidma, vemmal kääs ja `ühtelugu muku litsu Lai; `kerge `piägä inime, tal akab ruttu pähä (õppimisest) KJn; oben om õige `keŕge nägeme, näep puha ärä mis kõrvan om, mis taga `järgi tule; mea ole õige `keŕge `alba `luhti ja `vingu `tunme, miu nõna om `keŕge `tunme Krk; ta‿m `keŕge lubama, aga ega ta‿i täädä toda Nõo; nii `kerge pää oĺl, kõ̭iḱ sai ärʔ opituss Rõu; `häste kuuld, `kerge `kuuldmisõgaʔ Se Vrd kerk2
5. fig kerglane, edev; kergemeelne `Kerge nagu `rätsep. Mehe `kõhta nagu vähä `kerge Jõh; ise on üks `kärme inimine, aga `kerge `mielega Vai; väga aĺp, `kerge olemesega, albib väga `paĺlo Mar; tal on `kerge pea `otses, küll tema on `kerglane. kapsib `siia ja `sõnna; ise nii kaval ja `kerge `jäoga Juu; minu lapsed küll nii `kerged ei ole, jõuad sa muodi järele üpata JJn; `kerglane on `kerge `puole inime Kad; `justkui va eblakas teine - - `kerge inimene, poiśs või tüdruk Sim; `kerge `piaga tegin selle tüki läbi Trm; `kerge piä – edevid `aśju ti̬i̬b Kod; `kerge`meelne inimene on `mõtlemise poolest `kerge, ta ei kaalu järele Lai; keps inimene om siante väha `keŕge Pst; köhkenpöḱs om `keŕge-kaalu poiss Ran; tu̬u̬ - - aab serätsit `kergit jutte Nõo; ta tege nüüd ka `sääntsid ebutuìsi ja `kergit tükke Kan; Kerge meel kui tuulelipp Vas; Taa om sääne `keŕge inemine, heigotas uma ihoga Räp || pealiskaudne, lohakas Kergest kεεst tehet Emm; `kerge kääst tehakse, kui ruttu tuleb teha Kos; ta om tuiuline vai `keŕge, pirts parts ruttu ja ruttu Ran Vrd kerk2
kiigari-kaagari (tants) `Tantsiti egä `mitma sugusi `tantsusi, `jusku `polkat `valtseri `kiigari-`kaagari Kuu Vrd kiiguri-kaaguri
kraapima `kraapima R(-ie Lüg ), Jäm Ans Hi(r- Rei) Noa Mär u Han Lih Tor, Hää spor K(-ae-, -oa-, -ua-), Iis Trm, `kraapma Mar Tõs/-ae-/ Khn Kod/-ua-/ T, `kraaṕma V(-õ Krl), (ma) kraabi(n), kroabi- Juu, `kraabin R; `raapima Sa(-oa-, -ua-) Mär Kse Han Tõs Aud PJg Tor Plt/-ua-/, `raapma KJn,`raaṕma Saa, -e M, (ma) raabi(n); `roapma, (ma) roabi Pöi; (sa) kruavi Kad, imps kraaviti Mar
1. kraapimisvahendiga töötama a. (kaapides, hõõrudes, nühkides) pealispinda eemaldama `Raske oli küll [pargitavalt nahalt] `rasva maha `kraapida IisR; `kraabita `veitsega [sea]`arjaksed `vällä Vai; Aŋŋeril piab nuaga lima pεεlt ää raapima; `raapisi vana maali pεεlt maha Khk; [laeva põhi] raabitse raap`raudadega `puhtaks ning `törva `pεεle Mus; Raabime leike ning kaapsa jäad rohust puhtaks Kaa; massin (teehöövel) raabib nüid `silda (maanteed) Muh; raua roostet ikka kraaviti; kardulisi kraabitasse Mar; kraabi jalad `puhtaks Ris; kui ma võtan leeväd künäst `väĺlä, siis ma kroabin leevä künä `puhtaks Juu; poiss kroabib nuaga `mähke Kad; kruabivad kala piält suamuss Kod; ua `kraapisin kaks `korda läbi Pal; tüdrukil ütelti: `raaṕke pada `puhtess, sõ̭ss saat iluse musta abentege mehe Krk; miul enämb seräst `jõudu ei ole, et mia kraabiga saa `kraaṕi Nõo; taro kondsast kraabitass vaha prügü ja `lõpnoʔ `meh́tse `väĺlä Räp b. linu kupardama; sugema; linapunda kammima `Neie `piide piält `kraabiti lina pihu üle, `ninda `kauva kui õli `luiest peri puhas Lüg; kui ju roogitud olid, siis olid lina arjad - - kellega sai ää kraabitud Lih; lena raabiti, et `kuprad otst ää tulid Han; `Peale `raapimist akati [linu] `auku `viima Tõs; lina `siemned kraabitasse otsast ää JMd; mehed akasid `kraapima `kuprid Trm; kui paned [linad] leisikasse, siiss kraabid siledast Lai; raabitasse linu, mud́u ei saa kubarid otst kätte kui ei raabi KJn; ku linnu `säeti, siss kah `kraapligõ kraabiti nu̬u̬ leḿmige `vällä Krl; ma oĺli täl mitu `päivä linno `kraaṕmah Plv c. (kokku) riisuma; pühkima `Kraabi vade kaik [heina]`korred `huolega ärä Kuu; Ma raapisi öue ka luuaga püsut üle Kaa; `raapisi luuaga [rehetoa] lae ää Vll; võta va kraapsluud, mene kraabi ta (tuba) korra üle Mar; No ma‿i ei tea mis sa sest õuest peaks alati raapima PJg; pehme luud lääp purudest üle nigu vuhin, a `luvvakands, tu̬u̬ kraabip kõ̭ik `puhtass Nõo
2. küünistama, kriipima; kratsima, sügama `kassi `kraapi ja `naugu Vai; vötab äkist pεεd `katsuma, [nõutult] körva tagant `raapima Khk; Koer akkas ukse taga `raapima, `tahtas `sisse `tulla Kaa; tantsuga raabitase parand ää Tor; niisutadi lihiga [lõimelõngu], et suga ei `kraapin Ris; kas ned olivad suured koiliblikad või olivad nahkiired, `kraapisivad `akna taga JJn; kaśs kraabib tuult VMr; kui seĺg sügeleb, mis sa ikke muud tied kui kruabi aga `pialegi Kad; Mis sa ennast kraabid kogu aeg Iis; ära raabi `siäri KJn; muudku küüstege raaṕ `pääle pää `nahka Krk; mul `oĺli nii suur päävalu, et `kraapse küśtega `saina Nõo; kaśs `naksi säńgü `otsa `kraaṕma, no õks hommõń säält pu̬u̬lt tuuĺ saa Har; Nu̬u̬ʔ (ohakad) oĺliʔ mud́o hääʔ süvvä˽külh, ku `veekese jo vanõmbast oĺliva˽lännüʔ sõ̭ss nu̬u̬ʔ `oht́ja nõgla˽kraabõva˽`kurko Räp || fig (kintsukaapimisest) läind ilusast palund, ja `kraapis `püksa ja VMr || pakitsema, kripeldama Mul seest kisk ja˽päält kraaṕ, `õigõt hallu olõ õi˽`końgi Rõu
3. siblima, pealispinda segi ajama; kobestama, kohevaks tegema kasuga `karvad `kraabin `lahti, siis on soemb Vai; kanad `tahtsid `peendrid `raaṕma minna Saa; kana ikki kroabib kapsaste seas Juu; mul olid siin villad nii `puĺtsind - - kõik `kroapsin näpuga `lahkeks Juu
4. auku tegema, õõnestama obu kraabib maad Ans; Rotid on kõik seina alused segamine `roapind ja ää ajand Pöi; va loomad `kraapvad maa `lõhki Mar; koer kraabib kardulid vau siest `väilla VJg; mägra - - kraabib maa `sisse augu Äks; [puuäke] kraabib seda `põldu küll kat́ti Plt; Pini om paĺlu mügrä mütüśsid `vällä `kraaṕnuʔ Urv; pini lätt rõugu asõmallõ ja kraaṕ `hirmsadõ nuid hiire`urgõ Har
5. fig ahnitsema, koguma Sie on varandust küll kokku `kraapind IisR; Sai kraapimesega püsti rikkaks Emm; ära kraabi teise eest ära Phl; `kruapis omale neid maid ja majasi kätte VMr; koŕjas omale ikke varandust, `kööpis ja `kraapis kust sai Plt; mi̬i̬s es saa `õngu tagasi tõmmata, kõ̭ik aig pidi `kriipmä ja `kraapma varandust kokku Nõo; ta om taad varandust kokku `kraapinu küländ, a˽noʔ om kõ̭iḱ `häädünüʔ Har
6. intensiivselt midagi tegema Siis kui `möisa metsad läksid inimeste käde, siis akkas oort ka nende maha raapimene (mahavõtmine) Kaa; `Roapides läks kohe sood Pöi; mine `raapides Liivale, siis‿o `õhta käe Muh; Kraabib toda tüüd tetä nigu küitse veritse Nõo
7. Musta`soostra pöösas jo nenda ää raabit (sasitud, lõhutud) et Rei; marjad siĺmas, `tohtred `piavad ära `kraapima Kad; lehe raabi `käege küĺlest ärä Krk
käsi|kirmass tantsuga lõppev talguõhtu Tulgõ tiʔ kah miʔ poolõ täämbä, meil om käsikirmass Urv
laugu `laugu VNg Vai Khk Mus Kaa Vig Plt San Urv Plv, `lougu Jäm
1. libamisi kaldu katus on `liiga `laugu VNg; `lougu rand; möni ringas lihab ko `lougu ala Jäm; sii oo mere äär `laugu, saab ennem `ulka maad `minna kut ojuma saab akkada Mus; kui sa `kartsa otsekohe paned, kus sa siis lähäd, tä peäb ike `laugu olema Vig; `laugu katuss ei lasõʔ saina `pääle vett, `laugu katuss ei ole `pistü San; laugu laskma fig (liikumisviisist) lasem `laugu `jalga ka vahel Hää; `laugu `lasma (aeglasest tantsust) Plt Vrd laugõhe
2. lõdva keermega, vähe keerd (lõngast) puuvarrastega kojotse kaela`saĺla, nee tehasse eegeldatse east `pehmest `laugu lõŋŋast Muh
3. leebe, tasase loomuga `lougu inimene Jäm; tä‿o `söukse `laugu meelega inimene, räägib eed `möistlikku juttu Mus
leigar `leigar Kuu Hlj, `leiger VNg Käi/g `leigri/, `leigoŕ Vas, g -i; leigor g -e Plv
1. tantsulugu; laul ku [lapsed] `naksiva `väega `rü̬ü̬ḱmä, sõ̭ss ma - - pańni hällü˽`käümä ja, ja esi˽ka uma leigore minemä sõ̭ss, sõ̭ss oĺliva latsõ˽ka vakka Plv; tandsu tüḱke mäńgit, lü̬ü̬ no tah `leigorit Vas
2. mängija, tantsijaKuu Ris
3. muistne hiiglane, rammumees `leiger one `rammumies VNg
lugu lugu g loo Nai Emm Rei L K Trm Lai, luo R(lou Jõh) Hag JõeK KuuK spor , ViK(lua VJg Sim), luu R Sa L MMg Pal, lu̬u̬ Kod eL(p luku V); n, g lugu R Muh Käi(-o) Phl spor (-o LNg Mar), KuuK Amb Iis Trm Äks Trv TLä TMr V
1. juhtum, sündmus sie on ikke kõhe täis `sündind lugu, mis ma õlen ise oma `silmägä nähänd, sie ei õle mõni akkaja lugu (väljamõeldis) ega `luule lugu Jõh; tõsiselt `süńdinud lugu Hää; sellest luost ei tia ma midagi JMd; midagi nisukest lugu oli JJn; lähän siis temale `kurtma seda lugu, et ma sedasi pikali kukkusin Pee; kaevasid isi meele selle loo ära KJn; si̬i̬ om periss `süńdunu lugu, ega si̬i̬ ei ole luule Krk; ka‿kos `oĺli lugu - - sańt tõmmanu `erne õngu`lõõri ja valmiss Nõo
2. jutt, (räägitud või trükitud) jutustus; kirjasõna Eks igäst `asjast on jo lugu Kuu; senes `kiŕjas on ilosad luod Vai; selles raamadus olid `söuksed kinad luud Khk; painuluud, tondiluud Kaa; nee on vanad luud juba Pha; lugu sees oo koa, et nad `voodid oo, meie aga `ütleme ikke, katsu aga `oetile `menna Muh; `piible lugud Phl; `rääkis toreda loo Kul; Minu emaema `oĺli minu emal seda lugu `rääkinu Hää; ühe lugu viel räägin KuuK; ta `riakis `mulle seda lugu VJg; `riakis ilusa lugu `mulle Iis; üks `rääkis seda lugu, et vana kurat tuli kerikusse Pal; lood on nigu jutu `taolised jutud, põle igapäävased jutud Lai; kas sa sedä lugu oled kuulu Hls; igäne tore lugu küll, me kõiḱ naarime; nüid om otst otsani sulle ärä kõneldu tu̬u̬ lugu Nõo; vanal ajal jutustedi ilusid lugusid Krl; kül timä selet́ ilosa luu Se || koolitükk oled sa lugusid `vaatand ka Khk
3. lugemine a. lugemisoskus mönel lapsel `kangesti sant pεε, äi saa lugu käde; sellel lapsel on luu järg kää Khk; last öpitasse luu `peele; öpetaja küsis [leeris] lugu Mus; poisil juba lugu `selge Jaa; lugu küll `selge, aga rehvendus oo `raske; mis sa nõnna luguga looderdad, eks luke ilusast Muh b. jutlus; palvus, palvetund öpetaja `itleb `kirkus lugu Jäm; Tuleva pühape teeb linnakergu öpetaja Saia surnuaidas lugu Kaa; sii oli puukirik oln - - kus nad lugu pidasid Krj; ma käisi nende seas loo `aega (palvetunnis); kirikus ka ikke ta eest lugu teind (palvust pidanud); pühabe on kergu `aidas lugu Vll; Ta käis ikka surma `juures lugemas, kena luu tegi Pöi; `kirkus laŋŋetse mitu kord põlili, iga lugu vahel Muh c. loendus, ülelugemine Linnud pole paigal `seisand ning lugu läks ukka Kaa
4. a. muusika- või tantsupala, laul `laulu luod Jõe; üks lõhub lugusid, `tõised `tantsivad Lüg; `Tõmma lugu `pilli ka; Mees puhus toru`pilli naagu `ööti, luu tegi ää Pöi; löö üks lugo `pilli mole Mar; lase lugu `lahti, mängi `pilli Tõs; esimese luu `aegas tõstõtassõ kua nuõrikud Khn; lase `mulle nüid lugu `piĺli, ma toon `sulle kubu `õĺga Juu; tema `mäńgis pikad luod ja kui ta aga `jälle selle luo lõpetas, akkas uuega otsast `piale Kad; `tõmba lugu `lahti, küll na sõss `tańtsme lääve Krk; mõni lü̬ü̬p `kandle pääl mitu lugu Nõo; mängi mullõ üt́s tandsu lugu Har b. takt; taktis (löömine koodi või kurikaga töötades) siis `löödi `nuiadega lugu, nelja nuia lugu nii kena `kulda Ans; kui lugu ukka lεks, siis lεks töö `sampsu, `sassi `jälle Khk; see (vartamine) pidi ilusti loo `järgi `köima Tõs; pidi ju lugu olema [pinta lüües] PJg; lugu tulli `vällä, kui mitu kõrrage [kootidega] matserdive Hls; ku kait́s mõseve `rõõvit, lüvväss ka lugu `vällä, üit́s lü̬ü̬ enne, tõine tõise oori pitsat-patsat; ennemuiste olli koodige pesset - - kes lugu es lü̬ü̬, si̬i̬ `pessä ei mõista Krk || no tütärlatsõl iku lugu (nutt varuks), et kuis mi kodu saa Urv Vrd luguduss, luguvuss
5. olukord, seisund, asi, asjaolu oh sa lugu, vanamies kärätänd `poistele, ruttu `ankur merese nüüd; küll on luud, paha lugu küll Kuu; mul on `kiire lugu Lüg; `nenda nied loud `ilmas `onvad Jõh; `erra saab `tiedä, siis on `kehno lugu Vai; Kole lugu, vana inimene kaub nõnda ää, et mitte `jälge Pöi; kuidas su lugu järg oo Muh; `ermpsad lugud Emm; mes sa sest luust `arvad LNg; elus `juhtub `mõnda lugu, ää karda `ühti Tõs; nüid on lugu `lahti; on ikke vilets lugu küll Ris; reägi oma lugu `väĺla, mis on `juhtund Juu; äbar lugu, vaevane lugu Amb; nüid on lugu lakas (halvasti); mis lugu see on, et laps sõna ei `kuula JMd; luad on õige alvad, ema surnd ja isa `raskest `aige Sim; kui lood nõnna, siis põle kedagi teha Trm; mõned jaod inimesed one, ike näie küĺjen si̬i̬ `vaesuse lugu Kod; `toime `saamesega on lugu KJn; küll om loru inimene, mis selle `lu̬u̬ge küll saap Krk; nüid sa tiiät, kudass sääl tu lugu om Nõo; oh issänd, näe kül‿luku maa pääl, säänest luku ei olõ `kuuldõnuki San; kuiss teil no tandsuga lugu om Har; sõ̭ss tuĺl meil hallõ lugu, meil es olõʔ inäp midägi˽süvväʔ Rõu; haina tegemisega om timahavva halv lugu Vas || fig Tema lugu on lauldud (karistus käes) Ris
6. kogus a. arv, hulk tämä võttas aga lugu täis Lüg; säl linu õli oma lugu ja `villa õli ja sis raha (karjasele palgaks) Jõh; kas sie lugu `tullo täüs Vai; kolmkümmend `lesta oo üks kaal, lugukaal, `vöötasse lugu `järgi Mus; neid lugusid oli küll paelu, aga ega see kogu na suur `põlndki LNg; lugu täis, käe kõik, pole `puudu kedägi Tõs; kui suur lugu sie on HJn; `kümme `aastane [olin] kui mind `viidi juo mõisa põllule kartuli `võtmise aal - - minu isa ja tema `tienijad kõik viisivad minu vau edasi, aga ma olin aga sial luoks (nime poolest, nimega kirjas) KuuK; mul suur lugu `pi̬i̬rga; kassi `laubane päev arvati kua luguje Kod; kui suur see akk`jalgade lugu on, metu tükki sai koa Pil; ku sa `väikse peo kakut, sõss saat lugusit paĺlu Krk; kasak olli `lü̬ü̬je, `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; loo peale (saama) loendatud, üle loetud Talgus oli nii pailu rahvast, et es saa mette lugu peele, pailu neid oli Kaa; kas saite aned luu `pääle Pha; loolt ~ loo järele (~ peale, pärast) arvult, arvu poolest sie one `aastade luuld jo `ninda vana VNg; Lugu järälä neid ikke on, aga muist on `alles `issudettud Jõh; saime nii mütu tükki kala kui luu pärast oli Pha; loo järele on neid `seitse tükki Emm; mina ei `tiagi lugu järel paĺju neid (härgi) sial mõisas oli KuuK; loo `piale on neid küllalt Lai; sul lu̬u̬ `järgi andass kätte rangi ja `vaĺla Hls; lu̬u̬ peräst om neid ninda paĺlu, üten tallekstege Krk || hulgas, hulgakesi ma ole seal lugus; perenaised lähvad lugus põllale Kse b. kord, tükk Oli `teine kodu või`nutsakad `valmis teind - - müüs turul kaks `kruoni lugu IisR; `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedettu `eigä `kaalutu - - oli lugu `kaupa puha Vai; nüid on siis `jälle kuus lugu [kanu] Juu; mul jääb siis veel kaks lugu järele (kõrvitsaid), kui te kaks ära `viite JJn c. (lõngade, kalade vm) arvestusühik, mõõt `aetasse [lõng] käär`puulle, `panna lugude `järgi; kolm `niiti `kerraga, [on] üks lugu, `kümme lugu on `paasma; Üks lugu on viis kala, tahid sada kala, sis kaks`kümmend lugu `luetas Lüg; Mitu lugu su kaŋŋas lai on Jäm; `löngu on luus kolmkümmend, teed sa paari`piilise, [et on] kaks `lönga pii vahel, siis on kuuskümmend `lönga; Moole toodi lugu lesta (30 kala) Khk; Üks lugu oli sada `silku; kolmkümmend [soa]piid oo üks lugu, me kutsume luuks Krj; luus on kuuskümmend `lönga Jaa; Nii mütu lugu kääriti kut kaŋŋas taheti lai teha Pöi; Mitu `lõnga sool lugus oo Muh; lugus käip kolmkümmend piid Käi; kas lugo täis LNg; Kui astlid kuuskümmend korda on rinki aetud, siis saab lugu täis ja pannasse võrges, lugulõngas Han; [kanga] `Laius `loeti lugudega Hää; siis kui kangast kiaritakse, siis `luetakse kolm `lõnga, sie on üks lugu, `kümme lugu on pasmas Kad; loe tälle vi̬i̬l viiskümmet kala, siis suab lugu täis; kolm `lõnga `pantse lu̬u̬ `sisse, kümme lugu `pantse `puasme Kod; mul jäi kaks lugu `puudu `kangast Lai; kolm `lõnga om lugun Trv; kui kangast üless `aeti, siss `loeti lugusit Ran; kümme luku om üt́s `paasmõ Võn; egah luguh um kolm `langa - - sõ̭ss ku kümme luku, sõ̭ss üteldäss üt́s `paasma Plv; mul sai laǵa kangass, kat́skümend kuuś paasmõht ja‿vil säid́se luku Vas; paaśmõhõ jäi `kolmõ luku `puuduss Se || arvel, loetud Paergus oo seike tuline tiidus einatöö, keik päävad oo luus Kaa Vrd lugus1, lugõmik
7. kord, jagu, järg `Ommiku märss `liikus viel `õhtast lugu `naela `õtsas, ku tuli `jälle `selga võttada ja `taĺli ette `menna Jõh; suist lugu veel elasime sial Rid; ta eilist lugo alles mo `juures, ta põle ää `läindki Mar; `anti `vihtega ikke valu, viis kopikast lugu Tõs; sedasi veḱed lugu käies põle midagi (selg ei valuta); `vahtis `ühte `lehte mitu lugu JJn; eks siis emad `tõusnud omikust lugu kedrama Iis; lehem tuli uut lugu `lüpsmä; siad one `õhtass lugu süömätä Kod; mõ̭ni laulatõdi tu̬u̬ pühäpäävä, ku kolmat lugu hõigati; kikass kiŕg kolmat lugu, joʔ oĺl `valgõ Har; lugul ~ lool kaupa, viisi kuldnokad lennavad na tropi lool (parvedena) Rei; `vihma sajab illinga lugul Phl; nuored inimest tulevad karja lool kokku Ris; annad `mulle jäo luol `leiba; ma pesin küll `villade luol, ma lammast ei pest VMr; tegi tüöd pääva luol, tüki luol (tükitööd) Sim; kevädised kured tulevad `eeste, siis tulevad küĺvi kured, tulevad lu̬u̬ `kaupa `lõune mualt Kod || ühtepuhku inimene eksib tihid luud Vig; `ühte lugu edäsi Kod; ühte lugu küsite, `tihti lugu Plt
8. lugu olema tähtsust, vajadust olema, tähendama (hrl eitavas kõnes) ega‿s `paadis ka lugu `oldki, mis siin jalas oli, aga `nuodajääl pidi olema ikke üks `tupli jalanou Jõe; ega maal ole lugu, kust puolt tuul on Kuu; `pollu arimisest on `paĺju lugu (kasu) Hlj; ega sest põle lugu mette Muh; sellest põle lugu kedagi Kul; enni `tehti `musta riiet, pidi `musti `lammud olema, nüid lastasse `värmi, nüid põle sellest lugu Vig; sest põln lugu, et ta suguseĺtsi ulgast oli Kir; põlnd lugu, kas sa tood või ei too PJg; Mis sul minu abist lugu, omal `rammu küll Jür; `vihtadest võib `olla küll lugu, vahel lehed punase `kiŕjud, kui nisuksed `ulgas, akkab nahk kihelema JõeK; Sooja pärast põleks old enam lugu `ahju kütta Amb; sui ei ole mul igavusest sugugi lugu (ei hakka igav) Ann; mul ei ole kuerast lugu VMr; sess põle suurt lugu, si̬i̬ ei ti̬i̬ suurt viga Kod; ega sest ole lugu, et täna ei sua Plt; mia tunne tast vi̬i̬l lugu, miu latse ei pane tähelegi Trv; sest ei ole suurt lugu, ka temät om või ei ole Hls
9. lugu (~ luuh) pidama a. austama, hindama siis `piedä ige viel emäst lugu, kui on `naine ottamatta, aga kui juba omal `naine on, egä siis enämb emäst egä vanembiest lugu `piedä Kuu; `Kördist mina küll lugu ei pia IisR; Vanas eas ma akkasi tast lugu pidama Pöi; peab teisest nii suurt lugo Mar; `Vaesest lugu ei `pieta, ela või sure Jür; teda ei `võetud kui kommetid, temast `pieti lugu JJn; veri lepp on üks odav puu, temast suurt lugu ei `pieta Tür; selless ei õle kedägi lugu pidädä; tä vi̬i̬l suureline, pidäb enesess paĺju lugu Kod; om üit́s kärssnõna, kes esi`eńdäst suurd lugu pidä Trv; vahi, kos om miniäss, piäb ämmäst lugu; enne vana`tütrigust es `peetä lugu, ennemp `peeti talu koerast lugu Puh; pia `puhtusest lugu Nõo; ma ei pea tast söögist suurt luku Krl; mõ̭nõ˽näet `veiga pidävä˽jänese lihha luuh; innevanast oĺl `olno varõśs veega˽käo pääle pahanoʔ, et milless käko `veega luuh peetäss Se b. arvestama Eks sest `pieti lugu ka, mes `keidus ühelgi `päiväl oli Kuu; `kuidas `enne `rannas seda lugu `pieti, viis vai kaheksa `verko oli üks ribi Vai; Kas sa oma töö kohta ise lugu ka pead Jäm; talumehed ika pidasid kuust lugu, a ei mõesa pidand kuust Kos c. pikalt rääkima, jutlustama küll sie pida senest `suure luu, ei tohi enamb sanagi `laussa [vastu] VNg; öpetaea `tulle `siia lugu pidama Pha
Vrd luguhus
lups2 lups Khk Pöi Rid Juu Hls, g lupsu Muh Trm KJn; luṕs g lupsi Krk; p `lups|u IisR Kod Puh, -i Pil
1. a. sulps `Silmud tulivad `vasta `paĺjaid `jalgu `lupsu `lüöma IisR; kalad lüäväd `lupsu Kod b. int `Veiked kivid kukkusivad vette lups, lups, lups IisR; `viskasid kivi ning see löi `kaalu lups-lups-lups Khk; läks lups vee `alla Trm
2. deskr a. (kiirest tegevusest) Minul käib `silgukidumine `kärmest nigu lips ja lups IisR; [hiir] `kargas laua pealt maha ja kohe lups `auku Pöi; sai võrk laiali lapitud, siis said kivid alt lups ja lups ärä `võetud Rid; panime kaku lups `ahju Juu Vrd lops2 b. (tantsust) te nüüd sääl leede sedä `lupsu küll Puh || see akkas nõnna `lupsu `lööma et (liiderdama) Muh c. (väikesest ümarast asjast) tubaku lups olli suhun, `amba pääl Hls; pane luṕs (lutt) latsel suhu Krk
lust luśt g lusti Sa Muh Han Kse Tõs M T, luśti Mär spor , KPõ TaPõ KJn San V(lusti); lust g `lusti R, lusti Rei Rid Mar; n, g `lusti VNg Vai
1. rõõm, heameel; lõbu `nuore `rahva `lusti siel küll Hlj; Õli tasane nagu tua põrand, lust `niitada Jõh; pääd `öüräsiväd vaid `otsas suure `tantsuga ja `lustiga Vai; loomad olid nenda `lusti täis Khk; ulgus (reuma) `kontides, pole sandi ilmaga `lusti midagid Pha; `Lambad `kargavad `lusti, kõhud täis Pöi; nooremad keivad lusti `kohte peal Rid; tegi tööd kohe lusti päräst Tõs; luśtiga tikuvad laulud pääl; oh seda `luśti ja `rõõmu, oh seda pidu ja `põĺve Hää; aga need lähvad na luśtiga üpätes, ei tea, mis neid seal ees `ootab Juu; mis siis noore inimesel viga on, luśt on jo üheskoos `töötada Pee; soe ilm ja pääv paessab, kõhe luśt õvven `õlla Kod; si̬i̬ luśti asi, ega ta äda asi ole Pal; põld taga `aetud ega [tööga] tapetud, siis `ööldi et perse `luśti täis Lai; ma raspeldasin ta nii siledass, et luśt nähä KJn; nemä om lusti peräst sääl, nemä tandsive ja laulave ja mängive Trv; si̬i̬ inimene ti̬i̬ tü̬ü̬d lustige Hel; kangast vanutama `tulti ää meelega, t‿olli nigu lusti asi Puh; mõnikõrd sai nii illuss jalass, et luśt `kaeda; kos lastel `oĺli `luśti ja `rõ̭õ̭mu, ku kelk lennäss nigu tuul Nõo; ta `lusti täüś, mugu kiuhk inne Kan; ku˽ma nu̬u̬ŕ olli, siss ma niidi periss luśtiga `haina Har; ku himoga tü̬ü̬d ti̬i̬t, periss luśt, ei tulõ vallu kah `mi̬i̬lde Plv; ta inemise `pääle om `õkva luśt kaiaʔ, illos inemine Se; lusti 1. oma lõbuks ühe`kerra `jälle olimme `lastega mere pääl `ninda sama `muidu `lusti Kuu; näd läksid `lusti `sõitma, neil ei ole `tarbis `minna Mar; obene `panti [vastlapäeval] ri̬i̬ ette ja sõedeti `lusti, et nüid om kõik ilus ja võeva linad `kasva Ran; ma või sulle jo `lusti ka kirjutada Nõo 2. asjatult Nüid lendab vesi jumala `lusti minna Trm; mis ma siis `luśti issun Kod; lusti lööma ~ pidama lõbutsema, pidutsema `lähmo `lusti `lüöma Vai; noored keivad küla vahel `lusti `löömas, pill mäŋŋab ning Khk; tä ei tee tööd kedagi, lööb mud́u `lusti Tõs; siis kadrid küsisid, kas oo luba `luśti `lüia Aud; `luśti `lööma, üppämä ja `kargama Juu; lü̬ü̬b `luśti, `kargab kivi `õtsa ja `jälle maha, talleke kaŕjan Kod; vaest suve aal olli `seande mineḱ, `lusti `lü̬ü̬me Trv; seldsimaja man kääväʔ `luśti pidämäh Räp
2. tahtmine, isu sel on `ninda `kange lust `sinne `menna Hlj; `Jõude `seisand obune, `lusti täis, vahi et akkab viel `lõhkuma IisR; mool ei ole `lusti tulla Muh; `luśti kedagi nende meste järel põln Ris; nuored inimesed, `kange luśt `minna Jür; tal on `luśti teha MMg; mul ei olõ˽`täämbä `luśti kerikudõ minnäʔ Har
Vrd lustus(s)

määr|kass 1. pärdik `eile oli meil määr`kassi `tantsitaja; määr`kassid on `targad elogad; `laada ajal `näüdedä määr`kassi Vai; määrkaśs karu seljas Khk; kommeti tegije ahvi kutsuti vanast määrkassi; korilla ahvi om suure ahvi, määrkaśs om `väike ah́v Krk; määrkaśsil lastass `tandsi Krl; määrkaśs tege kõ̭iḱ viguri takan, mia inemine iihn tege Har; juut́ käve määrkaśsi ja leierkaśtiga Rõu || sõim kaeb kui määrkaśs Puh

2. (määrdunud, mustast lapsest) Neid määr`kaśsa tuleb pesta Han; määrkaśsist ei saa mud́u `aśja, kui pane `toores (toobrisse) likku Saa; Lapsed püherdasid - - musta põranda pial - - `vahtisid vahel kui miarkaśsid Trm; `jälle sa oled must kui miarkaśs Lai; latsekobrik näo ärä `määrnu - - kos ma serätse määrkassiga lää Ran; sa‿let ku määrkaśs, käe `mände su nägu om Nõo Vrd määr|katt
3. loom a. mäger männa mets ja liiva mäed, `koopad läksid `sinna `alla määrkaśsidel Saa; Määrkaśs eläb urun Nõo b. (mingi metsloom) määrkaśs - - metsä eläjäs tä oo, allikarbalene Vig; määr kaśs on metsä loom, eläb jõe kallastes KJn; määr kaśs om mõtsan Trv
4. (lind) mearkaśs on aĺl lind, pikk saba `püśti Trm; Määrkass tänütäss mõtsah, tu̬u̬peräst tu̬u̬ nimigi, nigu kass mitot mu̬u̬du tege hellü Se

oh oh R S L Ha VMr Iis Kod Pal Äks KJn SJn Trv Hls Krk hajusalt T V hüüds rõhutab, tugevdab a. imestust, üllatust; rõõmu, heameelt oh sina `kallis aig Kuu; ku sene ägedä `pääle tuleb `vihma, oh neid `sieni Lüg; Oh sina ime, kuda nied `naised `võivad `ninda litterdata IisR; oh sa `elduse `aiga küll, sai nähä sääl sedä kometi Vai; oh sa poiss, sääl oli kalu mällakili Jäm; oh sa `eldenes aeg Vll; `toodi üks kopikene sai linnast, oh küll see oli magus siis Pöi; oh kui jäme vihm Muh; oh sa paraku, kui pistis `joosma Mär; siis `tõśtsin ämmaeede üles, oh sina `oitku küll (tantsust) Kir; oh jessike, see oo jo Ann, mes sealt tuleb Mih; oh, küll oo ilusad linad Tor; Oh sa poiss, ma sain suure kingi Jür; oh missugune pia me eidel on JJn; oh mu jumal, sedä kärä ja mürä Kod; küll nad (hapukapsad) olid magus apud, oh sa `looja Äks; oh sa pime, küll on paks laaś KJn; Küll sääl sai ikki `naĺla, oh sa mu meie küll Trv; tu̬u̬ `polka `oĺli küll üits ull tands, oh sa pime, tandsi nii, et nahk säĺlän vatutab Ran; oh `taivakõnõ, no lugõ nigu vana venne paṕp Har b. kurtmist, haletsemist oh neid `aigo, ku neid akka `rääkimä Lüg; Oh pole see vana inimese elu änam `kerge `öhti Pöi; oh ma ole nii `aige `ühte `jooni Muh; äi lapsed pole `tohtind neid `kiskuda, oh igavene aeg Käi; oh mo ehoke Mar; oh, ma piä takatsi minema Tor; oh, küll on `raske Saa; oh oh oh, küll ma olen väsin Ris; oh ega siis põld masinad Hag; oh kus seda kala - - kus seda kala sis said KuuK; oh jumal, jäi teesekski päävaks, kis nii ruttu `välla sai ulga sõńnikud Pee; siis oh, olid jah `paĺlad jalad, läksid pinnad `sisse VMr; oh `oitku, kõik `üeldässe ärä Kod; oh neid (linu) on küll saand lahutata Pal; oh, kirik oli nii rahvast täis, kudagi `sisse ei pääsnd SJn; oh ma `vaeseke Trv; oh jumal paraku, mis elu miul om, miul om vilets elu Krk; oh te memmekesed, küll te `näete ka `vaiva Ran; oh kui vallus Krl; oh `lu̬u̬ja esä, no˽koolõsõ latsõ `näĺgä Har; oh jummal küll, `tervüt ei olõʔ, kõrvost ei kuulõʔ, `jalga likahta Räp c. pahameelt, etteheidet, kirumist oh tei sogedat Hlj; oh sa pagana poiss Lüg; `Sõuke inimese näsu et oh `oitku Pöi; oh sa kuramuse nupakas Muh; oh sa tuline elvet Emm; oh sa must kurat Mär; oh sa sõge oma jutuga Tõs; oh sa mädänd raebe Juu; oh sa pagan küll, kuda meelest läks ära JMd; oh pagan võtass Kod; `ü̬ü̬ssi lähme `väĺlä, oh sa kurivaim, tuline küĺm KJn; oh sa `saadlase eńg Ran; oh sa rigu, [laps] om söögi kõ̭iḱ põrmandule `aanu Nõo; oh sa va tikeläne, ta om mu asja ärä `võtnu Kam d. kinnitamist; lohutamist oh, mis sa muretsed Pöi; oh, kül‿me akkama saame Kir; õppijale `ańti niuke viletsam vikat - - oh‿se`aitab sulle küll Nis; oh ma olen pereme `juures‿vel lõigand sirbiga ja kõik Hag; oh `erned keedeti ikke lihaga KuuK; oh, küll me ikke saame, ära siis nuta sellepärast Amb e. soovi, igatsust oh `jeesus, tule abi Khk; oh et mette södasid tule end Käi

oskama `oskama San/-me/ Krl/-mmõ/ Plv, da-inf osata hajusalt S(-da), L K Lai Trv Hls/-me, da-inf -de/ Ran Puh TMr Võn, -taʔ Kan Rõu(-mma), `oskada Kuu VNg Vai; osama, da-inf osada Sa Muh Rei Khn; `õskama, da-inf õsata Iis Trm Kod, `õskada Lüg Jõh

1. midagi õppinud olema, õppimise läbi mingit oskust omama mina ikke `kirjutasin `oigest, aga täma ei `oskand `ninda `palju VNg; sie `õskab kõiksugused tüöd teha Lüg; `külvämä `saadeti, ken `oskas `külvädä Vai; vanad inimesed osasid küll kenad näputööd teha Ans; see ämmeldab muidu, osa `selgesti `rääkida mette Khk; mo ema pole `oskand mette kirjuta Kaa; Massinatega peab ikka `oskama ka Pöi; Äi minu ajal osat neid `tantsusi, mis `praegu on Rei; nad pidada eloste `laulda `oskama Kul; pint oli - - aga ilma `oskamata ei saand [lüüa] Mär; põle `oskan naa `easte kududa `ühti Tõs; enne ma `oskasi `kõike tiha Hää; ta `oskab kõik keeled äe Hag; nüid on, `teenijäd ei `oska lõegata, ei `oska `roovida, põle `sirpi kätte soand Juu; eks `enne vanal aal old neid ka, kes kangast teha ei osand VMr; mis sest `õskamisest iad Iis; ega igaöhel võenud `laske `vihku üless `panna, pidi `oskaja inimene olema Äks; põle `õmbleja `oskand ilusti õmmelda Lai; toda uidakut [vilja] ei `oska kud́agi `niitagi Ran; ta osas iluste puu tü̬ü̬d tetä Puh; vanast naʔ (setud) oĺlivaʔ küll loĺliʔ, nüüd `oskasõ˽kõ̭iḱ `kiŕja Räp
2. mingit võimet valdama; võimeline olema, toime tulema täma `oskas igä sana `pääle `vastust `anda Vai; sa osad seda alt peenart `koutu küll `minna Jäm; ma‿p osa ju nönda ta meele pärast ka mette `olla Khk; Mette‿p osa arvata, midast sa vetad vei midast sa jätad Kaa; Ma pole osand `taale kohe ütelda, mis `moodi see `juhtus Rei; nupumehed `oskavad teist üle `lüia Var; ega ta muidu `oska, kui reagib aga mu järel Hag; kas sa `oskad kiriku `juure `minna JMd; `eksind ära ja‿i osand enamb tagasi tulla VMr; ei old `kiegi kunagi meie külas `rohkem saand ega osand `tahtagi Rak; mitte kudagi `moodu ei `õska `õlla Trm; `õskan sedä ti̬i̬d `minnä, õlen käänod Kod
3. haiget kohta puudutama, osatama ma osasi oma `aiged kätt Khk; Ta oli seda jala aava osand Pha; `kangest kibe on, kui `aiged `kohta `juhtud osama Vll; Mo sõrm on umb`aige, kui midagid seda osab, siis on irmus valus Pöi; akkas paranema juba, aga nüid `oskas `jällä Mär; lõi `aige koha ää - - ikka `oskab seda `kohta Nis; ära `oska oma `aiged kätt JMd; ma‿lõ mito kõrd taa `haigõ jala ärʔ osanuʔ Kan; ärä `haava ärʔ osaku Plv
4. a. tabama; puutuma puu oks osas silma `pihta Khk; Loom oli `kaugel, ma äi ulatand teda vitsaga osada Kaa; kärss osab `vastu rõŋŋast, sis‿o valus, sis ta‿p saa `tõngu mitte Muh; see jutt `oskas jällä temasse Mär; Mia osasi lumõ paĺliga otsõ silmä `auku Khn b. hammustama, salvama uśs oli osand; uśs osas jala εε Khk

otsas `otsas Kuu(-ss) VNg IisR Vai eP(otsas), `õtsas Lüg Jõh hajusalt I(õtsas)

I. postp a. pealmisel pinnal, ülemise osa peal; otsmise osa küljes; millegi küljes (rippumas) vanames käis ise ka, kaks `kuera kää `otsas VNg; magas `kõrge `künka `õtsas Lüg; laps istub pölve `otsas; vädas `lauda paila `otsas `järge Khk; kakskümmend neli `aastad on see naine mo nime `otsas olnd (kandnud minu nime) Pha; `koldes koogu `otsas sai keedetud Vll; tamme `otsas kasuvad tõrud Pöi; mees oln ikka vagusi puu `otsas; `talve `olli kasukas ja vammus teeneteese `otsas Muh; `riided olid seina pεεl `naalde `otsas Käi; laps rõnna `otsas - - laps oo nii vähike alles Mar; jõhvikad `kasvavad rabas mätta `otsas Kul; naeste`rahval olid nisukesed pikad suurd mütsid - - pea `otsas `seisid õrnasti, liigutada ei `tohtind Mih; mis olid `väiksed vasikad, nied olid köie `otsas kodu siin Kei; `kampsuni varrukas nää läks kärinal kat́ti oksa `otsas; tat́tnina `otsas, sial sa pidid lugema Tür; edev inime vahib alati `piegli otsas VJg; toonekure pesa oli üleval puu otsas Äks; riagib `teisi taga, nii et keele otsas rakk Lai; silma otsas üldse mitte ma neid `juodiku ei `salli `silmä `otsass Kuu; nüid ep kannada üks teist silma `otsas änam Khk; `Sõukest inimest taha mitte silma `otsas näha Pöi; mina äi vöi sind silma `otsas kannata Käi; ma‿i või tend silma `otsaski näha Hää b. midagi omades, mingil järjel juba midu `aastad [elab] armu leva `otsas Khk; [on] ea elu `otsas - - äil päil Jaa; Leeme `otsas nad kasusid - - vahest oli tilk `piima `peale `panna Pöi; tema läks selle ilma rikkuse otsas laisast VMr
II. adv 1. a. lõpul, läbi minu ramu on `ninda `õtsas, et midagi ei `jaksa teha Lüg; Mis sa siin viel elad ehk oled, kui `tervis `ninda `otsas IisR; sulaisel on raha `otsas Vai; nädal `jälle juba `varsti `otsas Khk; Seike ömblus pidas siis ka veel vasta, kui saabas ammu juba otsas oli Kaa; Ta käis ju korra käpakil, jalad olid nii `otsas Pöi; saadedagu mihed kodu, söda jo `ammu `otsas Käi; einad nii otsas, et natoke `ründid oo veel laudi lae peal LNg; Jäks oo päris otsas Mar; `kontrahe aeg on `otsas, võis [teenija] `lahti `laska Aud; metsad ju nii `otsas Kei; Uni `otsas, muudkui maast `lahti Jür; süöd `otsas, ära `kustund Tür; mis vatsas, sie vaŕjul, mis otsas, sie ooleta Kad; kaks `kõrda `sü̬ü̬gi, leib otsas Äks b. tervislikult halvas seisundis, kurnatud Näust `õtsas nagu `surma vari Jõh; see on `suutumaks `otsas Ans; tä ikka juba nii `otsas, ep suuda `rääkidagid änam Khk; surm on lisemal kut särk, inimene on nii `otsas Käi; vana obune - - vana ja `otsas PJg; siis olen ma nii otsas kui jumal `oitku Äks c. (suremisest, hukkumisest) Vähä ajaga õli `terve kari `õtsas Jõh; Ju nüid mo käe kord on, teised nii vanad on siit kõik `otsas Pöi; need noored [tedred] ei saand `eńni `laulda, kui need vanad olid `otsas, vana läks kohe kallale Noa; nii kui tä kukn, nii tä jään, siis oli pillimiis `otsas Var; miu vanudused ka paelu juba `otsas SJn
2. küljes, peal vikkast akkab logisemma `õtsas Lüg; pääd `öüräsiväd vaid `otsas `suure `tantsuga ja `lustiga Vai; ega mool pole kahed kääd `otsas Jäm; kobra`lehtedel on suured rässid `otsas Khk; `marju nii pailu, suured tordid pöesaste `otsas Kaa; `käised olid ka `otsas [särgil] Pha; ma sai aru kõik, mool `olli ea pea `otsas Muh; Tooli jälg longub `otsas Rei; meesterahva särgi `käisel oo koa `värblid `otsas Mar; linal `rohkem õit põle, kui üks ainuke õis `otsas Kul; olid `kanged `valged kaltsod `ümmer säärte ja viisad olid `otsas Lih; põle `õiget agagi `otsas kaerdel Tõs; teene kala võtab `kiiska ja siis on teine kala ka `otsas Tor; lehe riśtipäe pidid puudel lehed otsas olema Saa; kui suurt `kuhja tehakse, siis oli kaks inimest `otsas Kei; kintspüksid ja muntstükid otsas Lai; soetoĺl, pikad nuiad otsas Plt
Vrd otses

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur