[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 75 artiklit

ige2 ige g ige VNg Lüg Vai Sa Hi Var Tõs Khn, -me Jäm Khk, ikke Tõs 1. ike a. härjaike ige `siuti `rihmudega `sarvede ede; `ärjad one iges `atra ies; kahe`ärja ige oli pikkemb; `talvel oli ühe`ärja ige, siis `menna ühe `ärjaga VNg; ärja ige `pandi `rahkmega `vehmri `külge, kui ärjad vädasid; Iges `ärgi `aeti pika vitsage; pane ärjad ige; igemes ärjad; ige pannasse `sarvede taa, `kukla `pεεle, jutad keritasse `ümber `sarvede Khk; ärg kεis igega - - ärja regi vöi rattad olid `aissadega, `vehmer läks kahe ärja vahelt läbi. ärjal `ohja es olnd Mus; `Laupa `õhta `lautud ärja iged `sülda, kui süld täis tulnd, olnd kõik `tiulised kää Pöi; mene pane ärjad igesse; ärjal on `paaris ige ja üksik ige Emm; ige - - `seoke puu oli ja nagu sarve kohad olid sees ka ja sarvete `külge `seoti `kinni. paelad läksid adra kolga `külge `kinni; ma lein ärja iget mette Tõs Vt igenes, igenest b. fig `Kümne `oastaselt `pandi mehele ige piha (pandi tööle); Käivad kut suured iges ärjad (meestest, kes käivad alati koos) Pöi; Äga see möisa ige (orjus) `kerge äi olnd Emm; te nagu iges ärjad – käite kaheksi; üksiges ärjaga oles läind, ma oles `ammu kua sial oln (öeld aeglasele inimesele) Tõs; `Tõmba sedäsi nagu iges ärg [tööd] Khn
2. vankri (puu)telg rataste igemed Jäm; puuigedega rattad änamasti einamal `keimiseks; noorem rahvas `üidvad teĺg, vanasti ikka iged; rattad igede `otsas, pulgad ees ehk `mutrid; ige koljudega o ige paku all `kindi; ige poĺt kukkus sihest `väĺja; mölluga mölludati auk [ratta] rummu `sisse, ige auk Khk; Vanasti olid iged puust iĺlem olid iged änamisti keigil rauast Pha; Igele `pandi rauast kään `alla; tõi raudrataste ige; esimene ~ tagumine ige; puuigedel pole pusisi olnd mette Pöi; Puu`vankri ige on kεige param tammepuust `tehja Emm; ige otsad `öeti - - rattad püsteti `sinna `sisse, igedel `lasti augud `sisse, pulgad `pandi ette. `öeti puuigedega `vanker; [puuvankril] ige - - raud`vankrel olid näd aksid Tõs
3. ristpalk tuuliku peas `Oasta viie-kuie`kümne eest siis akati igedega [tuulikuid] tegema. Kaks teras`kanti tahutud tamme ige `aeti `risti völvist läbi. `Oardamid `pandi raud `poltide ning vörudega ige `küĺge; Igesi on kaks, `risti läbi völvi; Ige auk (tuulikuvõllis) Pöi
4. voki rindpuu – Krj
5. põikpuu `kellu rippu igess; treipingi radas käis igess VNg; [sängil] Olid iged all, teised ige otsad olid seina sees ja teised otsad olid tulba sees ja lauad olid igede pεεl Käi
Vrd ike1
ikka ikka RakR IisR Vai(‑ä) S(e- Jaa) Khn PäPõ Ha Trm Kõp; (lausefoneetiliselt) ika spor eP, ‑k(a), hv ‑kä Khn; igä Kuu(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (hrl rõhutavalt, kinnitavalt; mõnikord leksikaalse tähenduseta) a. just, muidugi, teadagi; küll(ap), vist, ju jne Voib tehä vähä `lounaks kohe `tönder`lönksi, mes sis igä; Tä `nuoreld valis igä peigmihi Kuu; jo see ikka niid `valmis on Jäm; ikka möni mees saab külla `otsa küll; seenes ta pole, sammal ta pole, rohi ikka Khk; lapsed rügavad, et `terve ilm väriseb kεε, jo `oome ikka kuri ilm tuleb Käi; kase käsnad. need pidid ikka arsti rohud olema Mär; kas sa teed selle töö ära. – jah, ikka ma kabi veel Kse; kaua‿ka lähäb küll Khn; ahju võĺb on ikka uus sõna. vanaste `üiti ikka ikked Nis; (Kuidas rukist lõigati?( sirbiga ikka `muutku aga sirbiga aga Hag; eks õlut ja `viina ikka pakutud ka ja [lapulistele pulmas] Amb; kui kedrad, siis lõng lähäb ikka `ki̬i̬rdu, ilma `tahtmata Trm|| (jaatavas vastuses) Seda saab ikka; On ikka Jäm; ikka oli näh Khk; Tuled sa ka `seltsi? – Ikka; küll ikka (jaa-ah) Rei b. praegu; alles, veel siad `kiunuvad `karjuda – on nad söömata ikka Khk; Oled sa ikka veel selle koha pεεl töös Kaa; kas sa ikka veel siin oled Mär; vanad näpud ika kehravad HJn; kui ma ikka jõu võimulene olin, siis ma käisin marjul kõvasti Ann c. tõesti, küll, aga se on ikka eige purakas Khk; Küll on ikka ilm (tuuline ja sajune) Pöi; see peab ika [suur] kadagas koa olema Muh; kövade ajal saab neid `siigu ikka tubliti Rei; pot́isinine väŕv, see ikka on väŕv aga mis muud värvid need `pleekivad ära jo Noa; sa oled ikka üks at́u Jür
2. alati, kogu aja, ühtelugu; üha, muudkui nüüd ikka `käivad `arstidel kui uśs `nõelub IisR; ma ikka oli sirbiga, ma pole `niitand rugisid Khk; laguja ‑ ‑ ta lähäb ikka suuremaks ja suuremaks Kär; Taevas punab ikka `kuiva ikka `kuiva Pöi; mo tüdar `ütleb ikka, kui aga saaks, ma öpiks ikka Käi; ikka kali oli joomas, muud ei `saandki `joodud, ikka `kalja Kir; ikka ot́si, ikka Khn; oinas on ikka oinas Kse; meie perenane pruugib ikka natuke `leiba peos vetta, kui ta `lüpsma lähäb Ris; lesta püiu märgid piavad ikka `risti olema HMd; `eńdised vanad `ütlesid ikka allak, `nüitsed `ütlevad `rohkem ärmatis Amb; `talve saeme nädälis korra liha ‑ ‑ ikka supp ja silgud Kõp
3. siiski, ometi Küll sa oled igä tüdümätä inimine, eit `kurda `millaski Kuu; ennemine vöta ikka külla küljest kut nälja otsast; pane ikka ühekorra lamp pölema Khk; kui palju ma ole nutnd, äga silmad on ikka nägijad Jaa; ehk ta (vihm) `tuhli pesa `alla ikka mõob Muh; ometi viimändi tuli ikka Tõs; ku‿sa testele annad siis anna ikka minule ka Kos
4. (hüüatustes) mine ikka (uskumatuse puhul) Khk; Ikka paramaks! Teeb mis sa viimaks veel ää veid tahta; Jäägu ikka! Äi saa sa siit sedati midagid Kaa; kuulõ‿ka (imestavalt), või `kõikis `käüte Khn
Vrd ikke1, ikki1, iks
hila|kivi nööri või köie otsa seotud kivi a. hila – S elakivid vörgu küĺjes, kut nad ajul ep kεi, nee `pöhjas `kindi, suured nöörid `ümber Jäm; ila kivid keivad vörgu `märkide all Khk; ilakivi `olli ümmargusest pae kivist raiutud, auk `olli sihes ja pael läbi; ilakivi `pandi kahepaela `võrkudele `külge. iga perel `olli üks ilakivi Muh; vörgu hilakivid – vee `hämbre suurused `olled, köis `pande `ümber, nee käisid siiss `vörkudega `seltses; kupud on pεεl ja sεεl all on hila kivi, se hojab nad (võrgud) öhe koha pεεl Phl b. loodimisvahend ilakivi on nööri `otsas, senega loodida meres vett ka Emm; elakiviga proovidi vee sügavust Käi hila|kurikas ila kurikas ”võrgurivi ankrupoolses otsas olev märk, puutükk” – Pha hila|köis võrgu ankrukivi hoidev köis võrgu kupp oo ilaköve `külges `kinni Muh; Kinnistel võrkudel oli otsades ilad. Ilaköis Phlseoti ümber kivi ja lasti vette Vrd hilanöör
jagama jaga|ma, ‑da, (ma) jaga(n) R(jäga- Jõe Hlj; ‑maie Lüg; da-inf jakka Vai) S(jäga‑) L(spor jäga‑) K(jäga‑) I([sa] jaad Kod) M(‑me, ‑de; [me] `jaame Hel) T; (ma) jaka(n) spor L; da-inf ‑daʔ, jakaʔ, (ma) jaa V(‑me ~ ‑mõ, ‑de Krl; [ma] jao Lei); imps jae- (jaa‑), jäe- (jäa-, jää‑) VNg Vai Khk Muh Rid Mar Var Tõs Khn Kod Vil Krk Hel T V 1. a. osadeks tegema; tükeldama, jaotama `vennad jagavad vara `puolest Vai; nee jägasid `leiba (läksid eri leiba) Khk; sillatöö jagati ära perede `peele Mus; jägasid kuha kaheks Kaa; kalad oo `seĺtsis ää müind, `oome omigu jagavad raha ää Mar; tänane pośt oli jägamatta VMr; `jaetasse kõik `piäde tasa (võrdselt) Kod; silmad tulevad jägada `varda pial pooliti Lai; põld om `jaetu viiess nurmõss Ran; raha `jaami poolõss, pu̬u̬ĺ sullõ, pu̬u̬ĺ mullõ Har; vanast oĺl maa `jaetu põllatõ Räp|| peret heitma (mesilastest) sie suve nad jagasivad ka irmus pailu JJn b. välja jaotama; midagi osade, jao- v tükikaupa välja andma `enne surma jagas oma varanduse `vällä Lüg; `Kasvu`kannikas, sie jagati `laste vahel `vällä Jõh; vaka jägamine [pulmas]; körvane jägas vakka Mus; sügisi `jäeti linad ää, `piode `viisi ‑ ‑ ühe võrsi said kõik Muh; Isa jägas liha εε, kεik said ühesuuruse tüki Emm; kui mõesad ära jägati, `ańti inimestele maad Kul; pruut oli sõni uiu all sõni kui `veimed `jaetud said Khn; ära jäga `kõiki oma kääst ää Ann; peräss kerikud vü̬ü̬l`mölder jagab `leibä `vaesile; `viina `jaet́i lapulisile Kod; kos sina siss ollit, ku tõstele äbi`tunmust `jaeti Nõo; siss nakati näet maad jagamõ inemistele San; ta‿m sääräne aruldaʔ, ta‿m aru jagamise `aigu vällän olluʔ Har; sõnu jagama sõimama `sõimab ja jakab `moole sõno nii et Mar; nakas `jälle sõnnu jagama Krl; hoope jagama peksma – Iis Krk; voodit jagama abielus olema – Pha c. ühetasaselt jaotama, reguleerima ku [hammas]ratta `ambad ei ole `ästi `jaetud, siis akkab purustama Var; kui kedrati ‑ ‑ [vokilühi] `ambad jagasid [lõnga värtna] `piale Sim; [ratasadral] ratas jookseb taga, jagab vagu, adra ei lähä `kõrgemale ega sügavamale Trm|| saehambaid laiemale väänama sae `ambad ei õle jaos, `tarvis akkada `saagi jagama Lüg|| fig (puid‑) maid jagama, maad-mõisad jagada õiendama; tülitsema mis `mõisa neil jaka om vai `mõisa kraaḿ, ku inemise ei mahuʔ elämäde eiʔ maa pääl Har|| Sie on viel varestega jagamatta (s.t pole teada, kas asi õnnestub) Iis Vrd jägatama
2. matemaatilist jagamistehet sooritama jägamine oli `raskem kut kasvatamine Kär; ta (köster) pole `oskan mitte `murdudega jagamist Krj; Jäga kümme kahele Pöi; jägamise `rehnuk Kos; rehkendüśs `olle: kokko˛`arvamine, `maaha˛`arvamine ja jagamine Räp
3. fig taipama, aru saama mestu `katsa `aastane jagab, tu̬u̬ ike ei jaga midägi Nõo; kolu ~ kuppel ~ nupp ~ pea jagab, peaajud jagavad (taibukast, arukast inimesest) Ei sie ädä ei jää, sene pia jagab Jõh; pia ajod änam ei jäga Aud; nupukal nupp jägab iast Plt; ku˽pää jaa õiʔ, sõ̭s jagava jalaʔ Rõu
4. fig jagelema, sõnelema, tülitsema; sõimama; õiendama, seletama; jantima, sekeldama mida sa viel `vasta jagad, men tie ärä VNg; `eile `alles `preiliga jagasimma, midä nied käsi tahud õlivad Lüg; Küll jägas teda egasuguste sönadega Emm; ullo `pööra jakab ja `sõimab so läbi Mar; tä `ambad ei seesä mitte rahu, alate jagab; kaalussega (st kaeluse õmblemisega) on jagamine ja tego Kod; temä piab nende rumala lastega jagama sääl Vil; mis sa iki jagat, jäta ottigi üit́skõrd rahu Krk; sinnu `jaetas (st räägitakse, laimatakse) Vas
jorukas joru|kas g ‑ka IisR Ran(riide)räbal; nöörijupp võrgu räbäläd vai jorukad [seoti mutiköite külge] Ran
joulu|niglas = jõuluvana Kas jouluniglas juba käis Jäm joulu|olu = jõuluõlu siis pidi `joulu olut `valmis olema `enne joulut Jäm joulu|oomiku jõuluhommik Ega `joulu`huomigull voi `toise peresse `mennä, siis `panna jo `räŋŋed `kaula Kuu Vrd jõuluommuk joulu|orikas Jõuluks tehti rukkijahudest joulu orik. Joulu orik oli pikem kui teised leivad ning talle tehti teise otsa sea nina, Reisilmad ja kõrvad Vrd jõuluorikas joulu|pass = jõulupass `joulu `pohkude peal `tehti `joulu `passi; `joulu passiga `anti teisele piki `pihta; neli joulu`passi seoti `olgedega kokku, siis sai kinksepp Jõe; joulu paśs om viil tarõn Ote
judisema judis|ema Jõe Kuu VNg IisR Kaa Hää Kad Plt KJn, ‑õmma Rõu, ‑õma Vas
1. lõdisema, võbisema, värisema judiseb kui `süldi liem Jõe; ise judisi `külmä kääs, ei lähä tuba VNg; apu piim judiseb; süĺt judiseb Kad; külmä värrin tul nii, et judisõma `pandsõ Vas Vrd jugisõmma, jõdisema
2. nurisema, pahandama Kuule tüdruk, mis asja sa sääl nurkas niid sedati peaks judisema Kaa Vrd judima1, jüdisemä
jutsa jutsa = jutt1 jutsaga seoti ärjaike `sarvi `küĺge `kinni Ote Vrd jutass
jutt1 jutt g juta S(jütt g jüta Hi), L(kom `jutmega Mar) Ha JMd VJg Trm Lai Ran Krl; n, g juta Jür Trm KJn Trv; jutt(a) g jutta R KuuK
1. van, hrl pl nahkrihmad, millega ike härja sarvede külge seoti `ärja juttad VNg; ikke juttad Jõh; teinebol `tiislid `olli teine jutt Muh; ikke `otsas oli niuke ase lõigatud ja siis sial oli auk sies ja sis se jutt `pańdi sit väĺlap̀olt `sisse ja sis pulk tõmmati seia ette, sis ta ei tuld ää. sis `kummagi sarbele sai `pandud kaks `korda selle rihmaga `ümmere. siis olid ärjad ies Nis; `tiisle `otsas olid `rahkmed, `sarvede `ümber olid jutad JMd; jutad: `neskesed laiad rihmad, kaks `toĺli laiad ja üheksa `jalga pikk Trm Vrd jutass, jutsa
2. kuhjamalga aset täitev heintest keerutatud palmik kuhjapea kaitseks luhan es ole `malku saia, sääl pannime alati jutad `pääle. jutt tet́ti äste piḱk, susati tõene ots pulgaga kuhja küĺle `siśse sai aendest keeruteduss Ran
juures juures (rõhutus asendis ka [ju]res ~ jurs) hv S, Khn(juurõs) Hää Saa HaId spor , ViK TaPõ VlPõ; `juures R S L Ha spor Pil KJn I. adv
1. lähedal, ligi, lähikonnas meri oli nii `juures, `ukse all Kuu; see (kange õlu) peab pεris mehe juures Mus; ma valusi mitu ööd ta `juures Muh; [hapurokk] kipub `põhja `kõrvema, siis alati liigutakse `seita, üks oo kohe kuĺbiga `juures Mär; üks poiss läin `lahti `võtma, teesed `uatavad `püstü `juurõs Khn; kõŕts oli siin kos se vene kerik on. eks ta olnud juures ju Pal; kui kari karjamaal käis, siis oli karjus juures; `kõrtsis oli mitu `lauda, toolid juures Lai; jututavad siäl, meie rahvas ka siäl juures KJn
2. ühes, kaasas `metsävahil õli pali raha `juures Lüg; kui teitel puhas säŕk oo `juures, siis tulge koa `sauna Muh; `tasku oli iki `juures, kui eenamaale läksid, siis oli kõbasi sehes Mih; ikke oma töö oli koa `juures siis [karjas käies] Tõs; Kalapüüsi `meitel `juurõs ei olõss Khn; [vikati teritamiseks] `aamber ja alasi on juures einamal JõeK; olin karjas ‑ ‑ tüö oli viel mul juures Amb; mees käis obusega alati `väĺlas, toit `juures Ann; igal ühel pidi omal nuga juures olema, kui sa pidule läksid SJn
3. (välj mingi omaduse olemasolu) küljes; tunda, haista vastuakkaja obu, sańt ammet juures Jäm; varga ammet `juures Vll; tilgastand piim on vedel piim, apu mekk `juures Ann; saksemad moed juures Trm; lõegatul [härjal] ei pia õlema puĺli `aisu juures MMg; teste järelt `võtmise muud `juures KJn; kui suitsu ais juures on, sis uśs `kartma sedä Kõp
4. lisaks; rohkem ui sa jut́t, kui mool parae·gu olass seokst `piima olad, ma‿las pool inimest `juures olnd Mih; vääga ia õlu. piab ike jumalavili ka siäl juures olema Pal
5. (millegi) puhul, (millegagi) seoses ämm pani ikke `mulle tanu pähä ja siis `lueti säl `juures ka ikke Jõh; ihu oo `kaetud, aga `uhkut põle säl juures oln Muh; siis akkas põlle lappimine. sial `juures tegid `naĺla kudas `keegi `oskas Rap; mõni ale jutt, siis nuteti juures kui `loet́i Lai II. postp
1. (millegi, kellegi) lähedal, ligi, lähikonnas; kuskil (paigas, ruumis) `veski `juures `aetasse [laudadele] `punnid `sisse; `kitsas ruum on, `luomad `päälessutte, külg `külje `juures `kinni Lüg; mönikord taluperete `juures tihaste `peetaste `palve`tundi Jäm; kuus `inge renni jures äga pää `söömas Khk; ma olli ta surma `juures Muh; jütt on ige juures Rei; tääl oo surm suu `juures, ei tä küll änäm kaua elä Mar; kahandada saab sukka seal kanna juures Aud; nina `põlvede `juures. tema `olle ikka väga `küirus kohe Tür; majakad on esimese ehk viimase võrguaugu juures Trm; vanast kedrati pilaku juures Äks; tilgub `käia poe juures ~ vahet Lai; ni̬i̬d karva `pastlad oĺlid juba sedäsi et, pöhäbält juba kirikus `käiä ja [palve] maja‿jures `käiä Vil|| (ajaliselt) paiku, lähedal, kõrval moonames si oli pääv pääva juures ja tuńd tuńni juures [mõisas tööl] Äks; `küindlapääva tuisk oli `küindlapääva juures, kas ta siis oli `enne või pärast Lai
2. (kellegi) pool `pruudi `juures [ehal] käind vai et `ninda `kaua magab Lüg; majuline o see, kes teise `juures `kortlis on Krj; käisin eele `tohtre `juures Kul; oli `linnes `sakste `juures kokaks Mär; `vanaste ikke `köidi õpetaja `juures lugemas, pruut paar Tõs; esimene öö pruut old ärra `juures Nis; ma olen pereme `juures vel leigand sirbiga ja kõik Hag; on sepä `juures õpi poesiks Juu; kui mina ema juures olin (enne abiellumist), ei söönd kama Pal; lehm on puĺli juures ära käind Ksi
3. (mingi tegevuse, ülesande) kallal `riihhe `peksämise `juures `kieredä `olgi `ümber Vai; poisid `terve pεεva nönda `tiitsast töös ~ töö juures; teine [poeg] Talinas ehidustööde juures; olid jooma juures tülise läind Khk; keik mis laeva juures teha on, kutsuda taageldamene Emm; nahkravvad olid `raskemad keima `juures Rid; `kauplemise `juures saab tingitud Mär; pool`kindaid `kańti karduli`võtmise `juures; `vardakot́t oli käe `otsas kui eena juures köisime Mih; telingid oo ehitustöö `juures Tõs; `eśtiks käisin anede‿jures. sain jo viie `aastaseks, siis akkasime sigade lammaste jures `käima Koe; lipsud olid lõngas. kudumise juures lips läks `truĺli Sim; [hapuroka] `söömise juures oli rõõsk piim Lai; tü̬ü̬ juures `oĺli linased rät́ikud ja viisud oĺlid jalas Vil
4.kas Juhan on `aige viel? ei enämb õle, juo nüüd on `tervisse `juures `tõine Lüg; ma ole ikka oma `tervise `juures olnd Khk; ta on viel täie aru juures VJg; kui inimene täie `mõistuse juures on, ei lähe ta nisukest luule juttu kõnelema Ksi
5. (kellegi või millegi) kohta, poolest, suhtes; nimel; (millegi) puhul, (millegagi) seoses vannub ~ `vannub εnes‿abene `juures Khk; mina ole teite juures `võlglane Muh; sia `tapmese `juures [öeld], lähme `karva `võtma; opakas ja tore oma `juures (enda meelest) PJg; ihnus inime tingib iga aśsa `juures Ris; Lagedi vald oli selle `juures `kange kuulus, et kõige `rohkem sial tańtsiti Jür; kolmainu jumala juures vannun tõtt VJg; köit oli alati `taŕvis vedude juures Lai; õlle raba juures üeldas sedasi, et jahud on peeniksed, lähäb `iuku SJn|| (millegagi) koos, (millelegi) lisaks tal oli kauba juures, et pereme riie Lai
6. (millegi) jaoks, tarvis ehitukse `juures `tarviteda `lupja VNg; `nafta kεib massinate `juures Khk
Vrd juurdes, juurel, juuren
jõulu|mees
1. jõuluvana Sander pand eesele takust valtsabena ede ning keind sedati koolilastel jõulumeheks Kaa; Tema mäletades käinud ikka jöulumees Käilapsi hirmutamas
2. teisel jõulupühal perest peresse käivad mehed Teise püha siis akkasid jöulumehed `käima. Jöulumeistel `anti ölut, `pähklid ja möni `andis süia koa Pöi|| fig Sa ösna seda nägu just kut jöulumees (purjus inimesest) Pöi Vrd jõulupoiss
jädima1 jädi|ma Kaa, ‑mä Kuu a. ”sitke asja küljest tükki ära närima, rebima” Vana `luoma liha on `ninda `sitke ja `vinske, et `andab jädida, kui `raasukase `lahti saad Kuu b. tükeldama; katki tegema Köis oo nönda ää jäditud, et paljast jupid veel järges; Kes see pitka laava sedati tükkideks jädis Kaa
jälle1 `jälle R ePlausefoneetiliselt ka jälle (`jäĺle Khn, jäle Rid, jäll KJn); jälle M(jäle Trv) T(rõhulises positsioonis spor `jälle, jäll) spor V(jäĺleʔ Rõu, jäle Plv); jälʔ San V(jälh Har, jalʔ Rõu Vas Se Lut)
1. (teat aja järel) uuesti, taas, uut puhku Eks ühä`kõrra `jälle pere`rahvas läks `einamale ja üks vanames jäi siis kodu Jõh; akkab `pilve ajama jälle Mär; said need lademed `löödud ja puestatud, `pańdi uus `jälle maha Juu; olid põllud ja nüid kasvab `jälle mets `piale Pal; tuled mutku `jälle ja `jälle KJn; si̬ (vili) olli sääl üte ü̬ü̬ üleven ja tõine ü̬ü̬ `võeti maha `jälle Hls; `tüt́rigu, mes te jäll teede sääl Nõo; `jälle mina joosõ ja jälle `rehḱse [ussi] ärä Võn; tõistõ `pernainõ om jälʔ rasõ˛õt Kan; lääme no `vesperile `veetkesest, sõ̭s tulõme jälʔ `keträmmä Räp; `naakõ jalʔ `tü̬ü̬hü Se Vrd jällegi, jällekina
2. (hrl lauserõhutus positsioonis, mõnikord ka ilma kindla tähenduseta) seevastu, hoopis; omakorda; siis; aga nisudest tieb `veski `jälle `kolme `seltsi nisu `püüli Lüg; mo köru pole ka väga `selge, vana inimese `kuulmine jääb vähemaks `jälle Mus; meitel oerdi, `Aeskas jälle üterdes (oherdi nimetus) Rid; aga mõnel `jälle kebäde ussi `söömese järele ruki `jälle `kangeste `võrdub Mar; vana perenaene, ta `jälle murd `jälle `lammaid Nis; ja uśsi kuningas on `jälle Juu; mina enam argiga [sõnnikut] lahutada ei saand siis jälle `tõśtsin `piale Pee; obused ies vedasid, naised `jälle taga lahutaśt [sõnnikut] Rak; mis peenema `pakla, neist kedräti peenemat `lõnga. `koeti jälle peenemase kot́esse Trv; valu võt́t ärä nigu `peoga jälle Nõo; nii illuss tasane ti̬i̬ nigu laud jälle Rõn; tu om jalʔ Viĺo vald, a mi̬i̬ʔ olõ Petsere vald Se
jäme jäme g ‑da (‑) R(`jämme Vai, g ‑jä Kuu) L(jämme Rid, `jämme, pl `jämmed Saa) K(? n jämme Kad, ? g jämmeda VMr, `jämme Kõp Vil, jämme, pl jämed Vil) I Trv TLä TMr; n, g jäme S(? n jämme Ans) HMd; jämme g jämedä T(komp jäm[m]emb Puh, jäḿmemb Ran; n `jämme van TLä, Ote Rõn; jäḿme Kam; pl jämme, komp jämemp Ote; pl `jämme Ran Puh Võn Kam; p `jämmet Rõn; transl jämmes Puh); n, g jämme M(jäme g `jämme; el jämebest Trv; n `jämme Krk; komp jämem Pst; p jämet Trv Pst Hel) Võn San(komp jämembest) V(g jämehe Vas; pl jämeheʔ Plv, el jämehest Rõu; komp jäme[h]e- V; jämme g jämeh[h]ä Lut; el pl jäme˛ist Kan Plv, jämist Se); jämme g `jämme M Rõn San Plv; d́ämme g `d́ämme Lei
1. suhteliselt suure ümber- või läbimõõduga, paks, kehakas jne Jäme nagu laeva köis (lõngast) VNg; Jäme nagu tünn ~ aam; `Suure `piaga, seda `kutsuti jämepää Jõh; jumsakas tüdruk – jäme `persega Khk; riis o jämest nöörist, arva silmaga vörk Mus; Jäme ku tarna labu Pöi; see vesi aid oo õte jäme kalasiga kojotud Muh; siäl oo jämedi ja peenikesi `naasklesi Tõs; Keskelt jäme kui võll (rasedast) Vän; Jäme nagu paku ots HMd; Jäme kui juurikas Kei; jäme jüst nagu õlekubu Juu; ku jäme lina, kiud one kore ja jäme; vaja kahed `vardad `õssa, tõesed jämedämäd, tõesed piänemäd; siga jäme nõnnagu parkalai Kod; jäme kael nigu võĺv Lai; jäme nõel Plt; Jäme kui ratta rumm Pil; Jäme ku ahi ~ uhmer ~ härg (mehest); `mitmat `mu̬u̬du `lõnga kedräti, jämet ja peenikest ja Trv; `jämmid sooliksid tetti `voŕstess Pst; suur jämme jurak mi̬i̬st; jämme ku tõrrike Hls; jämme ku üit́s vurak (lõngast); kabel lää kana`seĺgä, ku tõine ki̬i̬ĺ peenep, tõine jämmep Krk; jäḿedä seere marja nigu paku; jäḿe kui jõrak Ran; mõni om `jämme ku paĺk; nii suur ku‿tu paańatuse mulk `olli, nii jämedäss tetti kõdara pää Nõo; na palgi omma jämedä nigu orja Ote; `värdli pääle `panmise jaoss niit́ piät olõma kõ̭gõ jämehemp Kan; pudsajaʔ ommaʔ jämehembäʔ kui udsusulõʔ; jämme niu vana mühüss Urv; sa nakat ka jo jämehess minemä, mia vanõmbass, tu̬u̬ jämehepäss Har; Jämehebä˽kabla˽ja nööri˽tet́ti jäl˽kańõpist vai linust Rõu; Jämme nigu lihonik Räp; muni inemine lätt jämehest ku taro pakk Se; `ümbre kaala um hiireliha ni `ümbre suolikidi jämehhidi ka um Lut|| rase kui Liisu jäme oli olnd Khk; ta kehast üsna jäme inimene, ta kukub `varssi `nurka Mar; näikse juba jämedaks akkavad minema Ris|| fig (ahnest inimesest) Läks suurt `saama ja jämejä jäsimä Kuu; Suurt `saama ja jämedad jägama Han; lähäb jämedad jägama Sim; lähäb suurt `suama ja jämedäd järämä Kod; läksin suurt `saama jämedäd jõrama, ei saand pikkä peenikestki KJn; mine nüt suurd `saama ja jämmet järämä, `kaotat käest `sellegi, mes sul om Ran; jäme ots võim Ära sa jämeda `otsa oma käest `anna; Minia võttas jämeda otsa oma kätte IisR; Aaras varsti jäme otsa oma käde Emm; Jäme ots naese peos Mär; Jäme Tõsots on ikka alles mino peos || parem pitk ja pienike nälg kui jäme ja lühike Kod; piḱk peenik näĺg o iki parep ku lühik jämme näĺg Krk
2. suhteliselt suure läbimõõduga osadest koosnev siin oli suur jäme leppik, ajalat́ti jämedused olid küll [lepad] Hlj; suur jäme paĺgimets Tor; Ku jämme mõts oĺl, sõ̭ss kangutõdi kannu˽ka˽`vällä Rõu a. (vihmast, jahust, liivast jne) ei ole jäme vihm, udu sadab Lüg; jäme liiv on, mis vöib saue sega panna, selle järel tuleb sömer liiv Khk; jämed purud jäid sarja `sisse Vll; jäme `suhkur oo see pead ja need neĺlänurgelesed [tükid] Mar; nii jäme vihm oln, `justku kapaga kallotan katosel Ris; liht jahu `üitakse koa jäme jahu ehk leiva jahu Kei; Jäme nagu käsikivi leib (leivast, mis tehtud veskis jämedaks jäetud jahust) Rap; tänavu annab rukis paĺlu `väĺla, jämedad terad Amb; jämedast rukki jahust `tehtu `leiba, kutsutasse kah jäme leib. anna mulle jämedat `leiba Äks; sadass jämet rahet Trv; si̬i̬ `suhkur om jämmep ja karrep, ei ole nõnda peenike; vasiku päädiku tetäs peenikses süldis, jämme süĺt tetäs lihast Hls; siin om ää arakmarja, ni̬i̬ om jämme Krk; jämet `vihma tuleb kui uavarrest; `algusen `olli paĺland jämme su̬u̬l. võid tetti kah `jämme soolage Hel; kui jäme käi, siss peenikse tahuga lehviti üle [höövliraud]. jäme võtab jutid `siśse; kõgerik maa, kõgerit täis, tükiline, ei ole peenike, jäḿe alb maa Ran; ku om `häste jahvõt, omma jahu `pi̬i̬nüʔ, a ku halvastõ – jämmeʔ Se b. (riie, kude, toim jne) `särgi alene siis õli jämedammast `riidest kui ülemine õts Lüg; `peenem oli linune säŕk. `takne säŕk oli jäme; marli riie on jämem kut ploer Jäm; rüid olid jämedad `riided, jämeda lõngast `tehtud Tõs; [särgi] piht `tehti peeniksest `riidest ja jätk `tehti jämedast `riidest Pil; jäme toim Trv; jakk `olli `paklatsest langast, `olli `jämme nigu nu̬u̬ kot́t Nõo; nii `jämme `reiva `olli, ega es ole liina `reivit Kam; see om jämme rõivass, seest saava hää viĺläkot́iʔ Har c. (trükikiri) seo om üit́s ää jämme trükigõ raamat, seod iks näet San d. suurte vahedega, harv jämedate süiedega puud on `pehmed Tor; peenike ja jäme ari (linahari) alati on öhö laua `küĺgis Juu; jämeda `süiline VJg; ot́sk`paklõ˽kutsuti nu̬u̬˽mis enne `suit́i, jämembest aŕjast San e. (tormisest, suure lainetusega merest) `kange tuulega ta teeb mere nii jämeks, `lained on `suuruti kut nee talu majad Pha; Kui ühest küljest koua tormab, vetab mere jämeks Emm; meri oli üsna jäme kõva meri oli Rid f. (paberrahast, suuremast rahaühikust) `enni olid nee rublased ja viierublased ikke jäme raha; `enni vahetadi peenikest raha, mis `pandi keriku kotti, kes se jämedad pani Mar; jäme raha vaja pienikesess `laska vahetata Kod
3. madal, sügav (häälest) `lehma `ammu jämeda `äänega VNg; jäme mihe ääl, killegil emasel pole sihandust Khk; Jäme ja tõre hääl Vil; sul om hää jämme paśsi helü Har; torrõ helü sääne jämme helü Lut
4. fig a. hoolimatu, jõhker; ebaviisakas, ropp oh, ta on üks va jäme inimene. rumalad on ta teod Mär; on oma sõnadega jäme Lai; jämme jutuga inemine Räp b. lihtne, tavaline, mittepeen nüid on tekid ja linad, `enne olid söbad ja palakad. nii jäme nimi, ta oli ju jämest `tehtud Vll; nemä sedäsi ei kõnele jämmet ki̬i̬lt ku mea kõnele Krk|| See reha oo ka üsna jämest kääst (rohmakalt) tehtud Kaa c. (hüüdnimede või sõimusõnade komponendina) Kole jäme pää mehel, akketigi `kutsuma jämepää `Antun Lüg; latse - sõemassiva üitsütte ku südä täis, iks et suursüdä, jämmejalg, kakukikass, veriammass Nõo; A‿kuʔ süä lätt kel täüs, siss `üt́less, vot om jäḿmemago; Üĺdäss õt oh sa jäḿme iho, kuʔ tahetass tõist pahandaʔ Se
jäuksima jäuksima norima, pahatahtlikult rääkima; haukuma Naised jäuksivad päävad läbi mu kallal; Sa ää jäuksi sii sedati üht; Mis see koer seal jäuksib Kaa
jääma `jääma (‑) üld (`jεε- Khk Hi, `jäe- Hlj Lüg Pöi Muh spor L, Khn HJn Ann Pai Kad Kod KJn Hls, ‑me Krk, `d́äämä Lei); da-inf `jääda (‑) R Kär Käi Rei L K I Ran Nõo Kam, ‑de Hel Krl, jääda Sa Muh LNg Vig Lih Han Tor Juu JMd, ‑dä TLä, `jääja(jää‑) Sa, jähä LNg Rid Mar, jähjä Saa, `jäähhä Vai, `jäia SJn, `jäiä KJn Kõp Hls, jäiä Vil M(jävvä Krk Hel) T, jäiäʔ Võn V, ipf jähi- S Ha Tür(tähendusrühmade piirid väga tinglikud)1. a. mingis olukorras või seisundis, senises tegevuses või olekus (ka seisukohal, arvamusel) püsima; kuskil püsivalt olema, paiknema; mingisse olukorda või seisundisse sattuma, minema; mingisse tegevusse asuma; kellekski, millekski, mingisuguseks saama, muutuma (ja sellisena püsima) kui sie neu jääb `pietavast, siis `tiema nind, `kuida neu pidasima; minu ään jäi `teiste `varju VNg; jäin magama, en `kuuldki kui tulita; jääb senega, et tulen siis; jäi `kuulemattomast, `kuulemine jäi vähesest; õli rikkas, aga jäi `vaesest; siit on juo `kümme `aastat kui jäin lesest; `kaardi`mängus `tõine jääb ikke turakast; `kamber jääb `kitsast, pali `lapsi ja pere suur Lüg; jäi äbi sise; `leiväd `jääväd `taiginaisest; `lehma jäi `ahtrast; `ninda müö `jäimö `rüssist `ilma Vai; ta jähi `sööma; sadu läks üle, jähi taheks; mis sa osatled sedasi [teise sõnu], suu jääb `kiiva; värav on aagi pεεlt ära jäänd Jäm; jääb ruttu `joonuks; pöllud lahjaks jäänd; jähi nenda möttese; on näd (hülgepojad) vanamaks jäänd, siis `lähtevad kirjuks; kalad jεid `talve jεε ala ummuse; siis jähi see vene keele öppemine sellekssammuks ( jäi katki) Khk; ennem kutsuti lutsukala iŋŋuks, viimaks jähi lutsuks Mus; Jääga siis peele sedati, et sa tuled oomiku meitelt läbi; Pole see veel nönda jäänd; Me keik jähime selle asjaga siis nöua; Jähi Noti `Peetri teretamiseks (jäi tegemata) Kaa; nad olid enne ead söbrad, aga jähid üksteisele `vöeraks Vll; kui loomal sihest `kinni jääb, siis loom jääb keelika Jaa; kui meri moas, siis abajad jäävad kuivaks Pöi; laps jähi rubise; `lõiked oo rohu `sisse jäen Muh; mena jεε ika oma söna `juure; `jεεgo se `teiste arvata, münol pole senega `asja; esimest jähid `viimsegs ja `viimsed said esimesegs; vilja kasu jεεb `kinni Emm; silmad jäid `kenni noks ja noks Rei; mool jähi hing `ründos `kinne Phl; jää vakka Rid; nehoke asi ei jää mette varjole; kas tä siis jähi `inge või suri maha; tääl jähi `mooga `võlgu; silmäd üsnä `auku jäänd Mar; laps oo tud́ule jäänd Mär; vili jääb `kängu; ta jäi oma karjatsega rahule Tõs; sina piad `seuksese `jäema; Tiitsu [talu] jäi tüh́as Aud; `põrssad jäid pasale PJg; vanamees jäi `aigeks ja ehetused jäid `seisku Vän; Päält tuule selitab, jääb ilmal (ilm muutub ilusaks) Hää; [tulekahjuga] jäin puuks `paĺlaks; `kapsad jäävad `tohlu Ris; kui `õhta jäi videvikuks, siis naesed akkasid `jälle `kroasima Kei; ma akkan juba uniseks `jääma; see on nii unarusse jäänd, ää unustud Juu; terad jäid `otsa, masin ei peksnd `iasti `villa Kos; ega minagi `ilma`sambaks jää JõeK; `tõotas eaks lapseks jääda JMd; kui sa ike natuk `töötad, saad ikke, ega sa ilma ei jää Pee; näust `alla jäänd Koe; põld jääb kesasse; vanad `riided jäevad `sieki Kad; läbi olen ikke saand, `nälga ei ole jäänd Rak; toba sa oled, tobast jääd; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandelle läksin Sim; ta jäi vi̬i̬l ülesse [kui ma magama läksin]; jäi oma kõhaga `pangrotti Trm; tõene suand `surma, tõene jäänd `ello; `konked ja `kombed oo põlisess jäänud; ma jäen tänä `kimpu oma `tü̬ü̬gä; kui `Peipsi jääb `kińni, tuleb kõhe lumi maha Kod; kes `söömisega viimasest jäi, see jäi turakust, pidi laua ära koristama Lai; `kutsar jäi siis selle `tiadmesele Plt; muld om `panka jäänu; vana ja kokku jäänu ku rõńks Trv; jääp oma sõna manu `kindlass; tulli lumi maha ja `jäi˛igi talvess Krk; põhja tuulõga [külvatud herned] jäänävä [keetes] kõvass; riśtluud om valusass jäänuva; `oĺli `otsa jäänu nigu vana roeduss; mesperäst sa nii kurvass jäid Ran; kae kas kell käib vai jäi `saisma; jäi kõ̭ik ni piḱkä ku `laia; villa es jää pükki Nõo; Kõrv lukku jäänü Võn; põse om `lohku jäänu Ote; `mõtlet küll, et ma ti̬i̬, aga tõnõ tulõp oma ädäga, nii jääp ja `jääpegi Rõn; ma pia `aiksast mineme, muidu jää pimme pääle San; kud́ä [töö] `pu̬u̬ldõ `vinna jääss, siśtä jääss (jääbki tegemata) Urv; ma `opsõ külʔ, a mul es jää˽ni˽pia `seĺgess Krl; perremi̬i̬śs jät́t `reńti maha ja siss `jäie `reńtnik tagasi; noʔ omma ne˽`saapa jälle `väikesess `jäänüʔ Har; eläjäʔ jääse pikile päävile, `lõunõss inämp kodo ei tulõʔ; kaŕuss es saa appi tänitä, hääl jäi kinniʔ; ma jäi `hirmu `väegaʔ Rõu; viĺä kasu um kinniʔ jäänüʔ; taa um jäänü nigu końks Plv; silmäʔ jõllilõ jäänüʔ uma `mõtlõmisega Räp; ar taht jäiäʔ vanast `tüt́rikust; puŕju jääss; mi̬i̬ katõgese kõnõli ja siiä tä jäägu Se b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) ei tuld `ühtä tüttärt, jäi tulematta Lüg; minust jähi ta käimata; koer nii `näĺgas, vist söömata jäänd Tür; meil jäägü tu̬u̬ kõnõlõmalda; ta `jäie timä sõna pääle minemäldäʔ Har; `üt́ski kana ei jää `haudmallaʔ; silmäʔ jäävät ei ütelgi põdõmallaʔ Vas; tulõʔ sä innembä, ärä sä tulõmada jääguʔ Räp; maha ~ maale jääma 1. (ülesharimata, sööti jäetud põllust, maast) raadik o mahajäänd maa Mar; põllud on maha jäen ja `metsa kasun Tõs; kui [maa] kavvõmbass maha jääb, kasvab võsu `pääle kah Ran; 2. voodihaigeks jääma; sünnitama `raske`jälgne naine on maha `jäämas Rei; kevade sai kaks `aastad jo kui pikali maha jäi VMr; emä jäi siss maha, jäi `aigess Puh; muidõʔ Leenu oĺl ka maha jäänüʔ, oĺl poja toonuʔ; tu̬u̬ naistõras oĺl maalõ `jäämisel; `tütrel tuĺl maha `jäämine Har; perra j. kõhnuma, otsa lõppema Perräjäänü ku vana tsuug Räp; ära j. [kuskilt] puuduma paja kaen oo pealt ää jäänd Mar; jääb nii kauaks kodust ää Juu; `kahju oli ää `jääda Kos; 2. kõhnuma, haigestuma inimene jääse ninda omast näost ärä, kuivas kõllatses Trv; ärä jäänu ku luu ja nahk; ei jää `jalgust ärä Krk; 3. rasestuma si̬i̬ tüdruk om ärä jäänu Krk; naese ku ärä jäävä, siss rõõgitseva Nõo; täis jääma purju j. ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; ennastvasta ~ last ~ paksuks ~ poega ~ rammaks ~ raskeks j. rasedaks ~ tiineks jääma pidi `jääma `lapsesse kohe Kuu; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; jäeb `jälle last, enel kolm neli juba; tõese lehmägä õlema käenud puĺlil, aga ei jäänud `poega; tüd́rik jäänud paksuss sulasega Kod; ega abielus kedagi ole, kui naine jääb paksuss Ksi; laste`tüt́rik tennu nii`kavva valitsejaga `sehvti, ku ennäst`vasta olli jäänu; pulli man `käidu küll, aga lehm ei ole jäänu rammass Nõo; ku ma jo rassõss `jäie, umma kätt tiä mu pääle ess paneʔ Krl; nimäʔ `eĺli tu̬u̬ mehegaʔ, siss jäi `tüt́rik last Rõu; kuldi ~ pulli juurde j. tiinestuma Ei tia, kas siga jäi kuĺdi `juure; Lehm jäi seekõrd puĺli `juure, enäm ei rü̬ü̬gi Kod c. (hüvastijätusõnades) `jääma jumalaga Lüg; `jäämo üväst Vai; jääge jumalaga!; jääge tervist! Jäm; paneme siis `jεεma ( jätame jumalaga) Phl; jääge `tervest! VJg; `jääme siss jumalege Krk; jääge `terhvess Har; jää hüäst!; jää `tervest!; jääge jumalagaʔ! Se; (tänusõnades) aitäh omast `ilma `jäämast HMd; jäägu jumala tassoʔ, ma‿i taha `kopkatki taast kapist Rõu
2. (kuhugi) sattuma, kuhugi panduna, sattununa seal püsima, asuma, olema, viibima `Jäägü sie tükk `sulle `kurku `kinni Kuu; laps jäi `massina `alle; laiv jäi `liiva `kinni; `silmad `jäiväd `õuve, tuas ei nää `estest iast Lüg; `lampi `kustu `vällä, `jäämö `pimme tuppa Vai; kamm jähi moost kummudi `pεεle; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääkida Khk; Kuulukse, et jääne sönnapaika see lubamine Kaa; ader jähi pöllale Krj; vanaema jähi üksi koju Muh; `varba ots jεεb `kinni öhe asja taha, kukod Käi; rot́t jähi `lõkso Mar; sai metu `pauku, enne kui maha jähi Mär; ma räägi sii ja, `siia `paika tä jäeb ja (hiljem keegi ei mäleta seda) Tõs; nad ei `saagi `õhtaks `Riiga, jäävad `ü̬ü̬si `merre Hää; [tulekahju ajal] oli siga `sisse jään Ris; Sońdi pere jäi [raudtee ehitamisel] ette HMd; tüdruk akand eenamast tulema, peremes jäänd ike küüni juure maha Nis; kaśsi raibe jääb koa ala `jalgu Tür; sõna jääb `kurku `kinni Koe; Ega see sisse kinni jäe (öeld toidu valijale); `käśti mind kua `jäeda `sinna, aga mul põld `aega Kad; ku õter vanass läks, jäe pali päid maha; kari jäeb `lauta sügise; me esimä lähä `surnud `vaatama, et jäeb `silmi Kod; `tahten ü̬ü̬majal jävvä Krk; ei ole esi minnä, ei ole esi jäiä Ran; üits igävene paegatu lagunu `üńdrik jäi `mulle `ümbrele; kõ̭ik ei mahu marjamaale, muist piab `jäämä karjamaale kah Nõo; adra kaal jääs mullaga `kinni, juure ja mättä jäävä `kinni Ote; hopõń `tahtsõ `sisse `jäiä `sinna `nõtsku; timä lauluhelü jäi mullõ ennedä `kõrvu Har; illuss, nigu silmäʔ jääse˽pääleʔ; tu [aganaleib] jäi küll `kaala, es lähä kaalast `alla Rõu; ŕäppu satass, `rõiva `külge jääse Räp; kaśsi pää jäi ussõ sagara `vaihõlõ; maʔ jää `veitkesest `tarrõ; timahhava jäi `varra kari kińni, tiiä‿i, kuis söödäga jovva läbi tullaʔ Se; tuul vii är aganakõsõʔ, a teräkene jää `paika Lut; juurde j. rasedaks j. Mannile nähikse jälle juurde jäänd olavat Kaa; kinni j. 1. meelde jääma, taipama, selgeks saama pehme pää, ei jää midäge `kinne Hel; 2. koolis pärast tunde järele istuma kooli lapsed olid nii pailu ülantust teind, olid `öhta `kinni jäänd Khk; külap tal ei old õpitud, ega ta muidu `kińni jäänd VMr; si̬i̬ olli rumal, siss jäi `kinni Krk; vahele j. sisse kukkuma, süüteolt tabatud saama Jäi vahele ning kukkus kinni Pha; Jähi omadega vahele Rei; Niikaua ta mässas kuni vahele jäi Mar; varasta, aga ära vahele jää Nõo; aedikusse ~ aeda ~ hända ~ hänna peale ~ kurge j. oma tööeega teistest maha jääma `minga perast sina `leikumaal `kurge jäid VNg; `niitasid vahe `sisse, nüid jään `aida ‑ ‑ `pärtli`päiväst `nuuma `päälä Lüg; sa jääd muidu `ända `jälle, ole natuke nobem Jaa; olid laisk, jäid `kurge VJg; teised tulid `sulle ette, siis sa jäid aadikusse Lai; ku rügä lõigats, siss ka jääss `ändä Krk; kes laisk `põimja `olli, tu̬u̬ jäi tõśtele `anda Nõo; noh, koessa tah nii hanna pääle jäiʔ Se; jaanipäeva (ajal) jääle j. vallaslast saama Jäi jaani pääva ajal jääle Hlj; Naine jaani päeva jää pääle jäänu Trv| Mees jäänd jaanibe libele (jää pääle) Käi; kahe silma (~ silmapaari) vahele ~ silmade vahekohta j. märkamatuks, tähelepanuta jääma sie on jäänd kahe `silma vahele Hlj; möned on jäänd kahe silmapaari vahele Khk; see jäi `siĺmade vahe`kohta Kei; siĺmpoari vahele jäi, ei leind üles teist Juu; minä koŕjasin õma tiätä kõik ärä, aga näed kahe silmä vahele jäe si̬i̬ kala; jäe viśt `siĺme vahele, et ei nähnud Kod; tu̬u̬ om jo katõ˽silmä vahelõ jäänüʔ, tu̬u̬d enämb kätte ei saa Har; kelgu ~ ree alla j. rasedusest ri̬i̬ ~ kelgu `alla jäänu Hää; kuivale j. jänni jääma Jähi viimaks omaga tükkis kuivale Kaa; kuuse ~ taeva alla j. peavarjuta jääma lage `taeva ala ep vöi ikka jääda, piaks ma ikka `kuskis ula-ala `saama Khk; kui tal kedagi ei ole, jääb kuuse `alla; ma jäin nii tuule `taeva `alla ~ lageda `taeva `alla, põle mul maja ega kedagi Juu; jäime tuule`taeva kätte Iis; tämä `arvab et, naene jäeb ku `taeva `alla Kod; kõrva taha j. tähelepanematusest mitte kuulma jo see mo körva taa jäänd on – ma pole seda mette `kuuland Khk; lageda peale j. 1. peavarjuta jääma neli viisteisend peret kes lage `pεεle jäid Khk; siis jähi nõnna lageda `peale, maja põles ää Muh; vahel jääss lage pääl Krk; 2. ilma jääma; nõutuks jääma lakõ pääle `jääma Plv; jäi lakõ pääle Vas; kelku ~ loiku j. (tööga) jänni jääma jäin asjaga `uopis `kelku, pidin ikke vara `laube `õhtulle `suama, kedagi; jäid jutuga `kelku, vale tuli `väĺja Kad; `loige inimene jääb oma `tü̬ü̬dega `loiku, jääb tõśtest maha; kalal veri ju̬u̬sk `väĺlä, noh ta jäi jo `loiku `väega Puh; meelde ~ pähe j. ei jäänd `miele midägi Lüg; tal äi taha pehe jääda Khk; see nimi äi taha `meele `jääja Pöi; ma tegi paberi peale [mustri] üles, et muidu jääb meelest ää Muh; küll oo kõba `peaga, et tää so pähä ei jää Mar; ega `moole änam kedagi `meele jää Mär; ilus laul oli, jäi ruttu pähe Kei; või kõik aśjad sul `meelde jäävad Tür; tal om kõva pää, kassa tal õppe vai õppemede, tal pähä ei jää Hel; tu̬u̬ jäi nigu `aamen `mi̬i̬lde Ran; täl `oĺli `mi̬i̬lde jäänu, kudass vanast pulman kaasitedi, aga `mulle es jää `mi̬i̬lde; sina opi nigu sa ulluss lääd, `sulle pähä ta‿i jää Nõo; tu̬u̬ lauluviiś jäi mullõ umõta `mi̬i̬lde Har; papal oĺl tu̬u̬ hopõń jäänü meele `sisse, muud es kõnõlagi, ku tu̬u̬d hobõst Vas; kas ta sul `mi̬i̬ĺte jääse Räp; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se; nelja silma alla ~ nelja seina vahele j. saladust hoidma olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääki Khk; nina kohale j. unustama ku üit́s inimene üte tü̬ü̬ tegemede `jätnu, ta om nõna kottale jäänu Hel; `võite s u v e r e k k e `j ä ä d a, poolest päävast `keerand tuule merele ja akkand `vihma sadama Vän; (vana) talla peale j. vanaviisi jääma sie one vana `talla `pääle `jäänu VNg; talla j. kängu jääma lat́s om `talla jäänüʔ, ei kasuʔ, `väikene kui pät́t Räp
3. (millegi tagajärjel) tekkima, sugenema (ja sellisena püsima) tie nüüd ia kuhi, et jääb ka üva magu, et võib `vihma`varju `menna; `amba `jäljed `jäävad taha kui `ammustad `leibä Lüg; siis `jääje `vaanale söhuke `läike kord `peale Jaa; `riidele `ollid `valged laegud `sisse jään Muh; `pahkrad jäävad põllu `sisse, kui põld kuin Lih; kus aga nutab `leske naenõ, `sjõnna jäänud jõekene rhvl Khn; kõva maa pial `jäĺge ei jää Sim; tombi `jäässi obesele ala sula ilmaga Ote; lätt nigu rada jääss takka Rõu; [rõugeil] jääse mulgu `taadõ ~ `perrä Plv; õt `rõiva `siśse rabandikka jääsi es, siss tulõ sualat́iga kõvebehe lüvväʔ Se|| `kangal oo kaksikud sees, üks niis oo jään vahele Aud; neli `korda paned üksipidi seda `niide ja siis teisipidi jälle neli `korda, siis jääb triibuline [kudumisel] VMr; kui `kangal om jäänu mõni pinnuvahe, siss üteldäss, et vahi, suur rada om sehen Puh
4. säilima, püsima, (alles) olema (ka alale, alle, alles, jälle, järele, järgi, maha, perra, sisse, taade, tagasi, taha, üle jääma) kui aga ing sisse jääb Jõe; Sureb hobune, `jääväd `riistad, sureb inimine, jääb nimi Kuu; `jäätma on sie mis põllust on jäänd ja on `rohtu `kasvand; saŕv tuleb ära, tohl jäeb maha Hlj; sõda kui tuleb `ninda jääb `rahvast vähe; [toitu] piab `ennemast järele `jääma kui `puudust tuleb Lüg; `sakslane pöletas majad ära, saun jähi üksi `jälle Ans; Tal jääna einu järge Kaa; lase süsikonnad jääda (jäta õunasüdamed söömata); see pireke linu jäeb järele Muh; kas `sauna jähi `leili veel Käi; mitu penikoormad jääb veel `minna Mär; vanemi ei ole `järgi jäen Tõs; ma ole surmast üle jään (väga vana) Aud; `Kennegi (pro `ki̬i̬gi) – si̬i̬ vanadest inimestest nõnda `sisse jäänu üks sõna Hää; si̬i̬ jäeb elo`lammass, tõese tapama ärä; täl jäe isäss obene järele Kod; mis lõunaeg üle jäi, seda `võt́sivad `õhta `u̬u̬test Pal; `uuned ää lõhutse, jääväd ahju varemed maha KJn; uisk aab uvve naha, aga kihti ammas jäeb alle Hls; leib jääb aenaaeass Ran; täl jääb `piimä `järgi Nõo; kõrval maja jäi alalõ, kost tuli alośt Võn; mi̬i̬ss `ku̬u̬li mul ruttu ärä, poig ja tütär jäivä maha Ote; mis nu˽`kat́ski lännü˽munakoorõ˽jäiväve, ma˽vei nu̬u̬˽kannulõ San; sinna jäi küländ vi̬i̬l kõ̭gõsugust `kraami, ku˽paĺlus ma tedä `osta jõusõ Har; imätet jüväst `jääse raba Plv; `haigõ om, tiiä‿i, kas jääss alalõ vai jää äiʔ Se; Ma jesält jäi veikene Kra
5. (kellegi) osaks, omaks, valdusesse, võimusesse, pärandiks saama, langema, olema (ka külge, kätte j.) majad `jäävad `lastele Vai; jägajal jäävad `viimaks küined; varid jäävad laeva peremihele; tuul aeab sind kuiva `pεεle, jεεd valamate käde Khk; ta jäänd liiso `alla ( liisk langes temale); ta jähi külma kätte, külm võttis ta ää Mar; tänä jääsime üsä vähägä, kiedu kalu saemõ Khn; tahn täda ära tappa, aga oli isi kätte jään Aud; `jääte viimaks väga pimedasse Tür; se nimi jäi `talle nigu pigiga `külge Lai; kaup jäi meile kätte ( ei saanud müüa) KJn; mõne inimese `küĺge ei jää muret ja `raskust, tõne om nii õrn, et kiḱk jääse `küĺge Trv; vedel võip koertel jäiä Krk; pääasi ku moa kätte jääb, raha kaob raha `viisi Puh; jagajale jäävä näpu Nõo; kual `leh́ti jääss kät́te, tuu om turak [kaardimängus]; täüś kuu `aigu jääss kuu päävä kät́te; linaʔ jääseʔ ḱul lumõ kät́te Se 6. a. (hrl ühendverbina) lakkama, lõppema, kaduma; katkema; (mingit tegevust) lõpetama; vaibuma, vähenema, nõrgenema (alla, jälle, järele, järgi, kinni, maha, perra, tagasi, ära, üle jne j.) sadu jäi üle; lehm jäi `piimäst ärä Kuu; nüüd on kõik nue mued maha `jääned; kaup jäi `katki; `kanga `luomine jäi `eile kese Lüg; lehm jääb `jälle (jätab piimaandmise maha, jääb kinni); ta on arust ära jäänd Jäm; millal se kisa ühekorra `järge jääb Khk; [kägu] akkab `varsti kukkumast `jälle `jääma, kukkumine jääb maha Kaa; tuul akkab `väiksemaks `jäema Pöi; se mure jähi küll münust maha; külm jεεb tagasi Emm; `kuulmine jäi ära Rei; pilli mäng oo järele jäänd; juba [tuul] akkab `alla `jääma; `enni oli `lendosi paĺlo, aga nüid jääväd vähäks Mar; pada jäi keemast ää Mär; lehm akab kinni `jäemä, piim jäeb vähemäss Vig; kui sealt `mõisast järele jäi [lõpetas töötamise] Tõs; `kuulmine jääb tagasi Juu; nüid akkab maha `jääma sie nuoriku nimi JõeK; asi jäi seekord puolikule Koe; vilja saak jäi meneva `aastasest paĺju tagasi Iis; tänävade jõõlun jäe minu jõud ärä; `ketrus juba jäeb maha; tämä teäb, kohe tü̬ü̬ [pooleli] jäe Kod; nüid om valu jäänu vähämalle Äks; nüid om si̬i̬ jutt rahu jäänu Krk; ega si̬i̬ vihm nõnda ruttu `järgi ei jää Hel; joba tagasi jääb küĺmäst, lääb pehmess; kui sao ja tuule nakava `perrä `jäämä, siss ilma joba paraneva Ran; kõiv jääss kińniʔ, `rahka aja joba Urv; jala˽jääse˽joba tagasi joʔ joba `paistuss jääss nigu vähämbess Krl; halu `jäie mahaʔ; tuuĺ jääss rahu; piim jääss `veitüle. kas jääss lihm kińniʔ vai om sü̬ü̬ḱ nii kõhn; Liinal jääss ka uma mihele mineḱ `kat́ski Har; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ku mahla `ju̬u̬skmine maha jääse, tulõ nigu vatt `vällä Räp; ḱulm om kinni jäänüʔ Se|| süä om kinni jäänü (süda valutab) Se b. [millekski] valmistuma, [teat ajaks] tööd katkestama me akkame `öhtale `jääma Jaa; nõnna vara ei või `õstale `jäädä Kod; tingi töö, si oli jao töö, kui `tehtud sai, võisid `õhtule `jääda Ksi; täämbä jäeme `aigsadõ õdagulõ Ran; `Ennuri rahvass jäevä ka õdagulõ Nõo
7. (ajaliselt) edasi lükkuma; viibima, hilinema Kui `mõisa `juhtusid `iljast `jäema, siis õli `teada kõhe, et nahk on `õhta puul Lüg; rugi jääb si‿asta iljaks; äi es jöva `loogu üles mette, muist jεi `oompseks Khk; jähid teised kauaks merele Mus; eks ta jää edasspidise `peale, kül‿sa siis maksad Mär; `omse piale jääb, meil isegi paiĺu tüöd JMd; küll te õleta iĺjakuss jäänud õma kartuli`võtmisega; rükkid jäed iĺja `piäle tehä Kod; eeńa tü̬ü̬ jäeb pikäle KJn; kes `ilass jääb, tu̬u̬ ilma jääb Nõo; rehepeśs jääss ommeness Ote; ma pidi nii pakistõ minemä, aga ma jäi `kaugõss Krl; `niitke seeni maani, see kotuss las jäiäʔ edesi Har; külm keväʔ, sõ̭ss suvi jääse `ildast; tu̬u̬ asi jääss pikäle `väega, jääss `väega pikkä Räp; `kauguss jäi, saa as ao päle õs; kõõ viil hõhvah, nelädä ajastaga pääle jo jäi [mullikaks] Se
8. kaduma (minema), kadunud, puudu olema, (kuskil) peatuma, varjul olema kui sa `sönna [hülge] juhu `pihta pootsaagiga oled pand, koes tä siis jääb ( kuhu ta siis pääseb) Khk; jääga esimese naise laps kus tahes Pha; mett‿üks mees äi tea, kus ta jähi `jälle, nii kadus ära Krj; kui sa ää unutad teretamise, küsitakse, kus tere oomingust jähi Vll; külap se mõte su̬u̬l ikka jäeb ( kaob) Muh; mool jähi kaks `poega sõtta Rid; tońdid on kadun, tea kus nad on jään, kas koa surevad või Ris; kus mu piibu nośs on jäänd Pil; `jäigi kadunuss si̬i̬ asi, katti ärä ja `jäigi `kaotsiss Krk; mul olliva ilusa piḱä pleti ‑ ‑ kos na nüid om jäänuva Ran; kotun `mõtliva et ei tiiä, kos me oleme jäänume; tu̬u̬ jäi `kaotside jah, toda kätte es saa Nõo; Olga ot́s, et ei tiiä, kohe Juuli om jäänüʔ; kohe sa paĺlastõ `käśsiga lähät, `kinda omma sul maha jäänüʔ; see nimi om raamatust `väĺlä jäänüʔ Har; arost `jäämä (vananema) Vas
9. (ühendverbina) a. (kellegagi, millegagi võrreldes midagi) olema, (kellestki, millestki) nõrgem, viletsam, resp parem, tugevam jne olema (ka ala, alla, järele, kõrva, maha, peale, perra, taha jääma) mina jään ikke `alle. tämäl on tüö jõud `suuremb Lüg; ajast maha jäänd Khk; aeab nasamma kasu taga, ei jää teesest järele `ühti Vig; nad o oma `tööga üsna taha jäänd Kse; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; sie puĺl jääb teesest paelu `alla JMd; minu `õigus jäi `piale VJg; mina tõesess `alla ei jää, õlen alate eden õma `tü̬ü̬gä Kod; oli käre tüdruk, tema sõna pidi ikke `piale `jääma Plt; temä jäi `kõrva ( süüdlaseks), mea sai `õiguse; kumbass `kõrva jääp, si̬i̬ massap `väĺlä [kohtukulud] Krk; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; tulõ `järge, ar jäägu `maaha Räp|| (kellast) ons kellu täna taa jäänd Khk; kell taab siätä, jäeb taha Kod; kell käib küll, aga tükip `perrä `jäämä Nõo; ta kell jääss uma `käümisega `perrä Har; Mis hää kellä man tu̬u̬ tähendas ku tä ka päävä paari maaha jääss Räp b. [millestki] vähem olema, puudu tulema (ka alla, maha, puudu, vajaka jne j.) kaks `päivä jäi `puudu VNg; aast jähi vajak Phl; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm; [käärpuud] ulatavad ligi laeni, natukene jääb laest `puudu Plt; abielu säńg oĺl `häste laǵa, üt́s jalg jäi sülest mahaʔ Rõu
10. (millekski, kellekski) osutuma; (kellenagi) näima; olema [küpsikuteks võeti] `räimi ja kilu. kilust jäi paremb; `külmä `kümme viistoist `kraadi, siis jääb ige nahk`kinnas juba `külmäks Kuu; jäi `ninda `kartlikkuks Hlj; jääd valelikkost, lubasid `tulla ja et tuld `ühtä Lüg; se asi jähi valeks `jälle, pole see mette tösi olnd Khk; tal pole süid mette medaged olnd, jähi `ilma `süita Emm; tämä jähi alamaks, mena sain ike tast võidu Mar; siis rehepapp jähi nii `ausass mehess Kul; se jäi valeks neh, `reäksid, `reäksid ja sest ei tuld kedägi Juu; temä jäi `õigess, mõisteti `õigess Krk; mia ole `vaene, miä jää iks `süidi, temä om rikass, temä‿m `õige; (mängust) kedä sa kätte saad, sis tu̬u̬ jääb pimedäss sikass Nõo; kolm tükkü jäi [kohtus] `süüdläsess, nelläs jäi ilma `süüldäʔ Har; mu sõ̭na sai `õigõ, a tuu jäi `võĺssi Se
11. (millegi suhtes) asetsema, paiknema, osetuma, hoiduma sie (kivi) no vähä jäi `juomi `korva, `juomi `reie `kohta Kuu; Obosekivi jääb `siie sama `meie `kõhta jõe `ääres kõhe Lüg; jää miust `iemalle paremb Vai; [külamaade jaotamisel] kus maja jähi, sealt said rundi Muh; jääb teest körvale Rei; Loja küla jεεb siit seda `koosi Phl; sie jääb tie `kõrva HMd; kui luu `kat́ki läks ja kiud `iemalle jäi, siis `tuńtsime, et ta (lina) oli paras [leost välja võtta] Amb; sii külä jäeb Palamuse `puule Pal; mägi jäeb siit mińnes pahemad kätt KJn; mine mäe alt `kurra kätt tu̬u̬d ti̬i̬d `mü̬ü̬dä, siss jääss mägi kõrvalõ, ei olõʔ mäkke üless minekit Har
jää|näks puu-uisk, terava otsaga raud puutüki sees, seoti nööriga jala alla Sügise noore jää peal `tehti nuia `püüdu, jää näksid all ja pekseti `augi Pöi jää|paak Trv Kansuur jäätükk, ‑pank – jää|paat meitel oli sii luup, saani tallad mölemal pool all, jää paat́ Krj jää|pank suur jäätükk suured jäe pangad `ollid Lalli all, nagu suured elud maad (majad) Muh; jää pangad rususse aand ülesse; jää kruńnid, kus `oige palju jää `panku mere `ääres kuos JõeK; suured iä pangad lõhutasse kangedegä Kod jää|part sinikaelpart pillpart pisem ja jεεpart suurem Phl; sinikael, jääpaŕt, see on suur paŕt, isal on väga ilus `kiiskav kullakarvaline sinine kael Mär; Iäpaŕt tulõb vara nagu iäkossal Khn|| jääpaŕt oo `väiksem kui teine paŕt, kevadi vara munevad Var jää|peenar pl iä `piendräd pikad kinnikülmunud murdjää kuhjatised – Khn jää|peks primitiivne kalapüügiviis sügisel noore jää ajal: a) kalad põrutatakse läbi jää uimaseks ja võetakse samast välja; b) võrgupüük: kalad kohutatakse nuiaga vastu jääd põrutades võrku jääpeks on sügise `aegu, kui ääred üksi jääs on, meri alles sula on; `niidsel ajal ep saa jääpeksuga midagid, äärkalad on kadund Pha; Raiuti jää `sisse soon, ae mut́t `lasti `sisse suurde `nuiadega põrutati jää pealt, aavid läksid siis mutti. see oli siis jää peks Pöi jää|piik 1,5–2-meetrise puust varrega raudteravikuga kepp jääl käimiseks Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu jää|piim `talvest `korjati `piima. jää `piima `pandi vie `ulka ja siis akkasima `putru `süöma senega VNg jää|plaak jäätükk, ‑pank iä plaagi `ju̬u̬skõva ekõ `mü̬ü̬dä `alla; iä plaagi nakasõ minemä [kevadel jäälagunemise ajal]; häniläseʔ `lahki iä`plaake Har jää|plahmakas jäälahmakas siis `otsisimme, kus `saime nisukese `suure jääplahmaka, `millega sai üle [jääprao] `menna Jõe jää|plõks = jääpeks Jääplõksul käimine; Jääplõksu Noanui jää|pragi jäätükid; peenikesed jääkillud kõik kohad [merel] jää pragi täis Tõs; tah moro pääl um iä praḱi; peeńkene iä pragi Plv jää|pulk jääpurikas kui küĺm om, siss om jääpulga `kaarte küĺlen Ote jää|puost jäätükk jää`poustad tulevad sügisel `suure `tuulega Jõe
jönksamisi adv < jönksama Katsume sedati jönksamisi tömmata; [must ruun] Vääb nii jönksamisi Kaa
kaagastama kaa|gastama Khk Kaa Pöi/‑oa‑/, `kaa- Kuu 1. läkastama; valjusti kõnelema Mes sa `kaagastad, aid midägi `hiŋŋe`kurku vai Kuu; kis tagakurgu kisab `rääkida, selle `kohta `eetasse, mis sa kaagastad Khk
2. Vaplalt sööma või jooma ana Juhan oo ennast jälle täis kaagastand (purjus); Söö kenasti, mis sa sedati kaagastad Kaa; Oh sa ee, kui kukkus koagastama (sööma) Pöi|| ära rikkuma, lagastama Poisisurad oo meite bussi `ooteruumi ää kaagastand Kaa
kaal5 kaal g kaala Hi Saa Juu KuuK Kod Kõp Vil eL 1. a. kehaosa, kael nii petka kaalaga inimene et Emm; kaala sooned `aiged Käi; suured vollid löövad `sisse, siis pügalad kaala pεεl Phl; pańnin saĺli `kaala, mud́u on kaalale küĺm Saa; võtab kaala ümmer `kińni ja annab suud Kod; rüi, si̬i̬ oĺli kaala `jäŕgi sedäsi ärä lõegatud; pikk kaal nagu kurel Vil; obesal kaal ärä õõrut, taossa `kitsa Trv; künnap om lehmal kaala pääl Pst; kaal `ringi, pää seĺlän (hobusel) Krk; kaal jäi `kangess; kaal kui ratta rumm Ran; `linna kakuti ku `vihma satte, siss ollit esi ka kaalani likke Puh; Kena kaal keträjäle, kerge perse kudajale (tervitus töötavale naisele külla minnes); mul `olli ka vanast rammun kaal ja paks Nõo; pańnin vikati talle (ussile) kaala varre pääle, `naksin tedä `preśmä KodT; tsial `atla, `paistass kaal ärä Ote; mihel om kaalal liṕs; taosse om obõsiil kaalal Krl; tä muŕd ärʔ uma kaala (kaelaluu) Rõu; Kaal must ku rattanaba Räp; üü, sa olt nii `kangõ kaalaga kui susi, painu ui kohegi tu kaal; ni väega murt `kaala (kael valutab) Se; pikä kaalaga hopõn olõ‿i hüä hopõn, ka kui kuŕg Lut; k a a l a k a n d m a ~ t a l u m a 1. pead püsti hoidma kahe `kuune `kanva `kaala, viie `kuune `tunva `vitsa Kod; kate kuine kand `kaala, viie kuine võtt vitsa `piiu Krk; ei kanna˽`kaala, pää juńks otsah Se2. töövõimeline, tööks suuteline olema kes vähäkese akab `kaala `kanma, lapsed, `pantse `ti̬i̬ńma Kod; ma nakassi maast madalast võõrast `orjama, nigu ma nakassi `kaala `kanma Ran; Nigu kaala nakab kanma, nii õkva orja ohja kaala Nõo; Kavva naist lat́sist no˽silmä `rõ̭õ̭mu um vai, nigu˽`kaala nakkasõ˽`kandma, nii kotust `kaosõ Rõu; k a a l a m u r d m a ~ k a a l a g a v e d a m a jõuproovimise mäng: nöör või rihm seotakse mängijate kaela ümber ja tõmmatakse vastasmängijat kaelaga enda poole kaalaga vedämine on üks mäng. lähmä kaalaga vedämä, rihim kaalan ja vedäd Kod; ku ńaa `kaala `murdva, siss `laskva käpile, `pandva kabla `kaala ja `kiskva nikuʔ vereväst lääväʔ Se|| turi katsiratsi kaala pääl (kukil) Trv; katesekümment om kaala pääl (80 a. vana) Krk|| kurk, kõri lips one kaala all Kod; egä neil [vammus] es oole kaala alt `kińni, kikk i̬i̬st oĺli `lahti Vil; suutäis läits kaalast `alla nigu `jõnksti Nõo; `ni̬i̬ldse suurõ `kartolitüḱü `kaala, no neeliskless San; `serbä˽`piimä pääleʔ, muidu jäät kaalast kińniʔ (toit jääb kurku kinni); `ḱaolõ lätt kesvä uhak `kaala, sõ̭ss inäp ei kuuguʔ Urv; ei lääʔ kaalast `alla Krl; Süük karas kaala (toit sattus hingekurku) Har; miä kajoh tu kaalah (ei ole midagi süüa) Vas; kui om kaala `haiguśs, võtaʔ mett `suuhtõ, määriʔ kaala `pääle, saasõ kaal `tervest Räp|| vähilakk vähäl süvväss kaal ja kaits `kintsu Krk; vähjä sõrg ja kaal San; vähä kaal Rõu|| fig joba külmä kaal om käänet, lääp tagasi vähä; nüid om külmä kaal murt (ilm hakkab soojemaks minema) Krk b. fig küll si inimene kiidäb kas kaal `kat́ki Kod; suu ehen sula sõber, taga seĺlä `lõikass `kaala Krk; suu i̬i̬n om libe ja ää, säĺlätaga `lõikab `kaala tõesel Ran; suu iih, siss tüküss `persehe, a sälä takah `lõikass kaala `maaha Se| kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab Kod; mia uma käsi käänd, tu̬u̬ uma kaal kand Har| ega nali `kaala ei `lõika Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap `luutse kaala `õkva läbi Kam| murra kas kaal Kod; tü̬ü̬d om kas murra vai kaal otsast ärä Hel; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭s ma˽käänä sul kaala katõkõ̭rra Rõu| eidab kaala `pεεle, äi tee tööd Emm| Üle kaala sadanu (rasedast) Trv| ei˽tiiä kas jäi no˽kaala pääle (jäi kuhugi kinni); nii kõnõĺ taa, et sa kohe kaala pääle `jäie (sai otsa) Har| `Õigõ mi̬i̬ss joht `hindele säänest naist `kaala `määri `lasknu õs; Kagu˽pańd nu̬u̬ŕ inemine uma kaala paku pääle (sooritas kuriteo) Rõu| Hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; nii `ütlesski sullõ tu̬u̬ sõna nigu `kaala `kargass (vihastab) Se; k a a l a p e a l(e), p e a l t 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest Jähi vanamate kaala pεεle Emm; nee (tööd) olid pohas inimeste kaala peal Rei; si̬i̬ inime one riśsiss, käib su kaala `piäle alate Kod; mis rõõm sääl saa olla vi̬i̬l, ku mure kaala pääl Trv; sis olli sõda kaala pääl, `püssek lasive ku raginen Hls; nüid om kiḱk kaala‿päl, rügä om valmiss, einä kähen alle, linal om tuli sehen Krk; eläb tõese kaala pääl (teise kulul) Puh; mia toda `endä kaala pääle ei võta Nõo; um tõsõl kaala `pääle ku väits Plv; näĺg kiputass kaala pääle, sel jo `tü̬ü̬hüge lätt Se Vrd kaalan, kaelas 2. lähedal si̬i̬ on `nuhtlus sii pu̬u̬d́ siin kaala pääl Vil; ü l e p ä ä j a k a a l a hooletult, lohakalt si̬i̬ om üle pää ja kaala tettu nigu ossenduss Ran Vt ülepeakaela
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a. kehaosadest kolli (härjakara) kaal Phl; põie kaal Hls; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis. siss köideti nööriga `kinni tu̬u̬ kusima kaal, et õng `väĺlä ei tulõ Ote; mao kaal Krl; kusõmakaal om lühükene lõigat Har b. tööriistadest ja muudest esemetest Akikerves on laia öhuse tera ja pitka kaalaga Emm; käiä vändä kaal; kuadi (ladva) kaal; lina piho kaal. kaal on kupode pu̬u̬l. kaalass õled sidonud Kod; rańtspaĺk `vällä keilit partsikaalan Krk; `saapa kaal (kitsam koht pahkluu kohal). saabass om siit `valla kaala kottelt. siit kaalast olli `kitsa; kirvess om kaalast ärä käänet. tõisipidi lüüp `lihku ja tõisipidi lüüp sügäväss puu `siśsi; nüid änäp `tiiru ümmer ei kua, nüid võta `kaala. tõise silmäst `tõmba tõise läbi. si̬i̬ om `kaala `võtmin (sukasilmade kokkuvõtmine suka lõpetamise puhul) Krk; `vankri ratass kaalast är `käändünü Har; `kitsa kaalagaʔ (kraega) Se; a d r a k a a l adra kaal – adra terä mant seniss ku `ti̬i̬sleni. turbast ai adra kaala ette Krk; adra kaala alune om siiva ja väedse vahel. `künmisega ummistab vahel kaala alt ärä Ran; adra kaal jääss mullaga `kinni Ote; p u d e l i k a a l pudeli kaal oo `kitsam Kod; koer poiss, pessäp pudõldõl kaala pääld ärä Puh; mõnel pudõlil om `kolde ja kollete otsan om tu̬u̬ pudõli kaal Nõo; ma `aie koŕgi podõlikaala `sisse, et ei päse luh́vt vällä Har; Peräst `puuldõ `naati `võtma pudela `kaalõ voŕstivalamise jaoss Rõu; puteĺ kaalaga; klaasi kaal Se; v i i u l i k a a l viiuli kaalal pannas keeled `pääle Saa; viiuli kaal, kost `käege `kinni võtat Krk; viiuli kaal om kos keele pääl omava Nõo; v o k i ~ l ü h i k a a l voki kurk; k a a l a h e i t m a, j o o k s m a, p i l d u m a, v i s k a m a oḱk om sitt, ei saa kedräde, `viskass `kaala (heidab lõnga lühi ja pooli vahele); `kaala `viskass, `kaala pild, lühiravva ümmer, sõ̭ss om kaalan lõng; kudamise man lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb), om sitast kedrät, om ümmer pant Krk; voki kaalast `lasti `alla kui kedräti; lang läits `kaala, ammaste küllest tulli ärä, ju̬u̬sk sinna vahete `pääle, `värtne ja siivulise vahe `pääle Ran; miu tütär ‑ ‑ mugu `sõkse voḱki valiste ja laśk voki kaalast tu̬u̬d `langa `alla Nõo; kui lang aagi päält ärä lätt, siss lätt `kaala, siss `keträss `kaala Kam; ei olõ `langa ratta kaalast `alla `laskunuʔ (ei ole kedranud); no˽hiidi˽sa mul `kaala (lõng läks kedrates üle pooli otsa); rõibõʔ (vokk) pill `kaala Har c. kõrsviljadest jm taimedest Oder kasus naat keer kaala pεεl Emm; `leike kaal – ümarik ring `leike päl, kust lehed `kasvavad Rei; näväd (odrapead) on õrnad kaala ju̬u̬rest murravad maha kui vanemast lähäb Kod; keśu kiśk kaala `rõnksi, pää mahan; kesväl kõrre kaalast lääp nõrgass, pää är lokisten. kesvä pää kaalast lääve nõrgass Krk d. ehitiste jms osadest truubi kaal (kivilõõr truubi ja korstna vahel); [veski] päävõlli kaalal om raud võrud `ümbre. all om maa kivi, kos kaala ase `siśse `raotu, `kaala määritäss tavo·tiga ehk eliga Ran; pilli kaal (puust toru alumise veskikivi keskel); mine võta riihhetarõst kurukaala päält tu̬u̬ lambikõnõ; kuru kaala pääl om ahu veerekse pääl Har
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus üks kaal [heinamaal] lähäb metsäde vahele Kod; `kitsa kaala kottelt käip [jõest] ti̬i̬ läbi; [järve] `kitsa kaala kottel om liivane põhi Krk; aenama kaal; järve kaala pääl pü̬ü̬sime kala. me pannime ku̬u̬ritse järve kaala ette, kos vesi ju̬u̬sk Nõo; nu̬u̬ olliva aena kasuja kaala, kos keväjä vesi üle lät́s; `põlde vahel üt́s `väikene vahekene, tu̬u̬ om kaal; ubaleht ‑ ‑ `kaśvi `kaalu pääl Kam; tu̬u̬ aenamaa kaal ju̬u̬sk `alla sinnä suhu; pane obene sinnä `süümä, sinnä niidu kaala `pääle Ote; võrõndiku kaal om ahtõmb ja õhukõnõ, siss lätt äkki sükkä. võrõndiku `kaalu pääl `ollivõ˽suurõ˽kalaʔ San; tan om üt́s ahtakõnõ niidukaal Kan; suu`kaalu pääl ummaʔ londsakuʔ Plv; järve kaala otsakõnõ olõ õi lajakõnõ; om säidse `versta su̬u̬ kaal Se
kaal6 kaa| g kaali T(‑l TLä) V, ‑l Pal van mitmesuguseks otstarbeks kasutatav (linane) rätik või riie a. surilina; kirstulina [ta] taap `endäle si̬i̬dist `kaali, keest surnu läbi ei paśta Nõo; ku˽`kirstu pandass, siss pandass kutsuts kooli kaaĺ, üit́s laid pandass ala ja, tõnõ pääle, `säändene `peeńkene linanõ, `valgõ kui San; `ku̬u̬ljal kaaĺ; kaali rõivass (valge pitsrätik) Plv; ko˽`ku̬u̬ĺja jo kirstuh oĺl, siss `pańte kaaĺ `pääle Se b. laudlina kaaĺ, tu̬u̬ um laudlina, tu̬u̬ ummõĺdi `keśkest koend`vi̬i̬ri piten kinniʔ ja otsa˽palistõdi ärʔ; pulma`aigu `lü̬ü̬di kaali˽saańa pääle; `Käüse `rõivas kedrati kõ̭gõ peenembä˽langaʔ ‑ ‑ säält lõigati kaasikilõ liniguʔ ja˽säält tet́ti kaaĺ Rõu c. mõrsjalinik ku kerigu mant, `tuĺti laulatamast, sõ̭ss `vi̬i̬di pruut́ käküssille kaali alaʔ, kaali all, oĺl mõ̭ni viiś kuuś `tütrikku ‑ ‑ sõ̭ss peiǵmi̬i̬ss võt́t kaali alt uma `mõŕsa sõ̭ss, lät́si˽`lauda Urv; kaaĺ kaalah `mõŕsal oĺl, siih `olgõ ṕääl sääne joonilinõ koet; oĺ kaaĺ, tu‿oĺ `mõŕsil, ku mehele läts, `sälga `pańti ku läts tu `mõŕsa, `pańti pää kaali `sisse [pulmalauas]; võt́t tu meheimä ar˽tu kaali pääst [lõplikult] Se d. linane naiste pea- või õlarätt kaaliʔ `võeti ütekõrra pääle, linanõ rõivass oĺ hää paks, talvõl külmäga `pańti `ümbre kaala, köüdeti iks `taadõ; kaaĺ, rät́i `mu̬u̬du `kolmõ nukka kokko, pää pääl kui külm oĺ ja sattõ, tuĺl vihmasado, sõ̭s `võeti kaaĺ pääle; kaaĺ suvõl iks oĺ, talvõl es käüdäʔ kaaligaʔ Kan; kaali pääl `oĺge suuŕ `solkanõ rät́t Se Vrd kaalik
kaari|täis kraasitäis Villad pandi kaaride vahele, siis kraapsiti sedasi, kaaritäied pandi `korvi, säält siis vöeti kui kedrati Jäm; [vill] kaaritasse segamini, siis tuleb kaaritäide tegemine Khk; Aigus oo Tiina nönda ää vetand et just kut paljas kaaritäis veel (kõhnast inimesest) Kaa; See paras koari täide koŕv Pöi; Villad `kaarida `enni kedramest `kaaridega kaari`täiteks Emm
kaduma1 kaduma R(‑o- Vai; ‑ie Lüg eP) (‑o- Käi Ris) Trv T, ‑e M San, `kaoma Puh Nõo Võn V(kado- Plv Räp Se); (ma) kao(n) Lüg Jõh Vai Muh L K eLe, kau(n) Kuu Jõh IisR S(kao- Vll Jaa Rei, kou- Ans) Kse Var PJg HJn Amb Ann Kad Rak VJg Iis, kaju- (kajo‑) Vig Kir PJg, kadun R I Lai; ipf (ta) kadi Mus SaId Rid Han Khn Kod, katte Hls Hel T, ‑õ V, kat́te Trv Hls Krk(kat́t, katti)
1. kaotsi minema või jääma a.`naaramas `käivad, kui `võrgud kadoned Jõh; äga see nööl pole, et see nii `kergesti kaub Khk; vaest oo `kendad kadond, ei leiä üles Mar; üks `riidekimp kaos mul ää, ei tea kus jähi Ris; aisad (asjad) kaduvad vastalt laste käest ää Juu; lähäb külasse, `sinna ta jääb ja kaub Amb; old kolm uost juba mitu `päeva kadund VMr; sulbatas vette ja tiä‿p kohe ärä kadi Kod; lõnga ots kadus kääst Plt; laka pulk kat́te ärä, `vanker laḱki ütest `valla Hls; ku‿ta `jäässigi kadunuss las ta jäiä pähle; `perse võti är kadunu (kõht lahti) Krk; mul `olli ää nõgel, `õkva `sõrmi vahelt katte ärä Puh; kana `tunse ärä et muna om ärä kadunuva, enämb sinnä `pessä es mune Nõo; sõ̭a `aigu lät́sivä kellä kadoma Võn; mul om varrass vällä˽`kaonuʔ; inemisil `kaobõv ega `ü̬ü̬si kannu Har; ma‿i˽tiiäʔ kunass tu̬u̬ kot́t är˽kattõ `villugaʔ Plv; är˽kattõ tu̬u̬ raha ni `jäigi `kaonuss Vas; käest är kaoss, raha vai ‑ ‑ tulõ õs üless, ar kattõ Se|| (teadmata kadunust) see mees jähi sõnna tükkis kadunuks Muh; mi̬i̬s jäe kaduma igäväss (igavesti) Kod; temä jäi kadunusse Vil; poig om sest päeväst kadumen Krk; karlane poig kattõ sõtta ärä Kam; lät́s ar sõtta ni tuust saaniʔ `jäigi kadonust Se|| eksima Ma pidi metse ää kadume pole teed üles leidend; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma Khk; Ma kadusi eile metsas ooste otsimisel äkist nönda ää, mette udutuhka es saa aru, kus sa oled Kaa|| peitust mängima akame kaduma Khk; si̬i̬ om kadumine si̬i̬ mäng, akkam kadume Krk b. (võrdlustes) Kadus `nindagu kits `piesastesse Kuu; Kadus ära kui ärja uik Hlj; kadus kui tina `tuhka, ei tule `kustki lagedalle Lüg; `Võlga võttab, siis kaub nigu `putruõhk Jõh; kadusid kut vana kuu `taevast Mus; Kadus kut kivi kerisele Pha; See mees kadus siit kut kerves `kause Pöi; Kaub kut kaste Emm; Kaob kui kuumale kerisele Rei; Kaub nagu vesi kuuma kibi peale; Kaub nagu vilu Han; Kadus ku karu `perse maasikas Hää; kadus kui tuhk tuule kää Ris; se kadus nii ruttu ära nagu udu ja unenägu Juu; Kadus nagu pull vee pinnal VMr; kadus nigu kerisele Plt; kadus siit kui õhk KJn; Kaob nagu vesi sõglast Trv; katti ku maa ala vajonu; kadunu ku vits ~ kivi `vette; kadunu nõnda‿t luud ega pääd ei ole nännu `kennigi; si̬i̬ katti är nindagu udsu kunagi Krk; raha ei saesa mitte üits põrm, si̬i̬ lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo; Kattõ niguʔ sitt `tõpra ihost Vas; Naańõ oĺl nigu tina `tuhka `kaono; Kattõ ku hunniluu; Kattõ nii et handa ka es näe Räp; Kaoss kuʔ kuu taivahe Se
2. nägemisulatusest välja jääma või minema lihab nii `kaugele, et koub silmist ärä Ans; kui päe kadus, siss said `õhtale Vig; oo ta silmist kadund, siis meelest koa kadund Kse; obo kadus põõsastõssõ ää Khn; `enne `suoja kevaded ei tule kui sõel eha `valguse `sisse ää kaub HJn; kaub siĺmist, kaub südamest VJg; aga nigu kikass `kiŕgnu `mõisan nii ollu kadunu kõ̭ik Ran; nigu ta läits, nii katte pimmete ärä ja mia enämb tedä es näe Puh; majase ja puu, kõik katte lume `alla Kam; tu̬u̬ vaim saisa õs `kaugu, mul silmäʔ veerähtüʔ, nii `kattõ arʔ Vas || (vanast, kahanevast kuust) kuude vaheaeg, kui veel uut kuud põle nähä, vana kadun Tõs; pääv akava kuu `külge `paisma, siis kaduva Kod; nu̬u̬r kuu kasvass, vana kuu kaoss; kui kaduje kuu, siss olevet ää `arsti; iki raiuti kadujal kuul, et mite võrsit ess aa Krk; kui vanakuu ärä kaob, siss om kuu vahepäiv Nõo; kuu kaoss `väikost Se
3. lahkuma a. (kiiresti) ära minema, kadu minu `silma iest Lüg; äga pühabä kaub kodund εε Khk; Kaduge kõik `eemale Pöi; nad kadusid meie ulgast `järsku ära Mär; Mehed `aurasid ää, ei üteln, kus kadusid Han; naised `kauvad ka töö juurest ää Ann; vanami̬i̬s kadonud kui tuul; küńd puar vagu ja kadi Kod; kao ää jo, mis sa veel `aega viidad Plt; enne kui päiv `tõssi, ollin mia kotust kadunu; nu̬u̬ `maokese `valget ei kannatanava, nigu rõevass pääld ärä `võetana, nii kadunava kõ̭ik ihu `sisse Ran; nigu ta miu `varju näi, nii `oĺli kadunu Nõo; kadus ärä maja `taade Kam; `tü̬ü̬lise om nurmest ära kadunu, nemä om söömän Rõn; kae, et kaot mu˽siĺmist Har; [susi] oĺl hürähtänüʔ: sõ̭ss tulõ siist `kaoda˽nigu hüdsü Rõu b. laiali minema, hajuma (pilvedest) `pilved kadovad `vällä ja ei tulegi `vihma Vai; kui pili akab kaduma, siis akab selgitama Khk; eilä sääś sääś, katti ärä puha, ess tule kedägi `vihma Krk; ähväŕd küll sadame tulla, aga nüid kaob piĺv ärä Hel; ilm klaarib, pilve `kaova ärä Ran; pilveʔ `kaosõʔ, ilm selehhüss Lut 4. olemast lakkama a. otsa saama, lõppema; hääbuma tämä `leivä `kannikas kadub `vällä; on kadund, enämb ei tule `miele Lüg; `nenda `suutumast kadoned inimesed `vällä (sõja ja katku järel) Jõh; Ridaküla, sie kohe kados `vällä Vai; ise enesest nägemine kadus εε, pole valu ega midad Khk; pöldkanad on siit ää kadund Mus; Uiestaastast kadune viin meite poest tükkis ää Kaa; kaks jõe aru kadid ää, jähid kuivaks jälle Pöi; see piibu pigi joobutas mind naa `kangest ää, et valu ää kadus; see oo meelest naa kadun et Muh; nii `palju äi jooks ma elu`ilmasked mette, et muistus εε kaub Käi; tää raho oo ühnä kadond Mar; parm kajub jaanipäst ää, sääsk oo `mihklepääni Vig; vata merest kadovad kalad ära, sellepärast neid `kiilisi põle nii paelo Lih; kätega `lautasime sõnnikud, küined olid kadun pealt Han; kõlu kasub ja kasub, nägimene kaub ja kaub Hää; siin oli kord kolmkümmend `suitsu, nüid on muist ää kadun; see rootsi keel kaos tal ära Ris; tervis kaob viletsamaks HMd; uńdid kadusid ää, ei tea kuhu nad saivad Kos; mitu kord `mõtlen `ühte sõna `rääkida aga se sõna kaub mu kääst ää Ann; ega nuor inimene usu kuda vanainimese jõud ära kaub Kad; vana kuu siden savitata ahaju, siis kaduma lut́ikad ja prussakad Kod; metsäd kaduvad ärä, ei sua `tohtu MMg; sarlasid veel on kuulda, aga `rõuge `aigus see on kadund Plt; ku mul kuukirjä ärä kative, sõ̭ss ma akasi paksuss mineme Krk; kui lehmä `kinne `jääse, siss kaoss piim ärä Hel; ei ole jõud meil omast käest, si kaop pia ärä; ei ole midägina enämb meelen, kõik `kaova ärä Ran; kels ei kao`enne kui lämmit `vihma tulep Puh; ku paese `ju̬u̬skma nakap ja mädä `väĺlä tulep, siss kaob valu ärä; `rasva pane suur tüḱk, kaop ku vette, aga õli om `jaksa; üitsaenuke ammass om vil suun, muidu om kõ̭ik kadunuva Nõo; ei ole vi̬i̬l ärä kadunu õdagune eha Kam; mis `iĺdass tetä jäivä, nu̬u̬ ommava ära kadunuva, nu̬u̬ viĺla Ote; ku lämmi om, siss nakass iäkolu kah sulama ja kaoss äräki; hambaʔ omma˽kõ̭iḱ suust vällä˽`kaonuʔ Har; vesi om kraavist ar˽`kaonuʔ, iäkõrrõtuss om `perrä jäänüʔ Vas; rügä‿m `kaonuʔ, seeme‿m `kaonu põllu pält [külmakahjustus]; meelest om `kaonuʔ (uĺliss om `lännü) Se b. käibelt kõrvale jääma, aeguma küll ne mued kadovad kaik `vällä Vai; vardad kadid juba siis ää kui mo isa veel elas Kaa; Nüid on kodune lõŋŋa kedramine kadund. Pöi; nüid on arjustid juba kadond, nüid on `umpsed rangid Käi; kui noodad kadusid ää tulid mõrrad Mar; need vanad sõnad kaduvad ää päris Han; piä pärjäd on nüid kadund KJn; ütevahe kõrdsid katteva ärä Ran; nüid om kahetamine ärä kadunu Kam; vanast eiśs kedräti kõ̭ik, nüüd omma˽vaist vokiki är˽`kaonu c. (tõbedest, hädadest) körvedised kaduvad ise vähemaks ää `jälle (arstimata) Khk; soolaga `õeruda ja `ahju vesata, siss soola `tüikad kaduda ää Vig; nagu ned `vistrikud on, need on õige alva kadumesega, need ei taha ära kaduda Tür; `maaline sammaspoolik om ratta `kaupa, `maaliste eintege kaoss ärä Krk; aga pikäpääle katte tu̬u̬ `paistuss ärä Ran; tsial om `atla lõvvaperän. õõrutass kuuma kiviga ja kablaga, siss kaova ärä Kam; keedete makõt `rasva ja siäte moromuna `tolmo `sisse, võiete `paisõ `pääle ja jõõh́e kattõva ärʔ Räp d. surema kaduvad ne vanemad inimesed ää siit Mus; Vana eit oli ää kadumas Pöi; ta nääb vist kadumist, ega ta mud́u sedasi tee Mär; mehed kõik kaduvad `enne ää, ikka lesed naesed [jäävad järele] Khn; ma nägin unen et peremi̬i̬s sureb ärä, piä kadub ärä; minä õlen kaduja. vai minu enäm kava one Kod; temä akkass är kadume, õige är lõpenu tõine Krk; ku joba inimesel jõud kaob, siss kaob esi ka piä ärä Nõo; mat́ime vele ja vanemba, kõ̭iḱ oma˽kadonu Võn; kõ̭iḱ `kaosõ maa päält olgu nu̬u̬ŕ vai vana Har; mu esä ja imä umma ammu˽jo˽`kaonuʔ, ńapoḱi jo mulla all `pehmess lännü Plv kadunu(d) 1. surnud; surnu minu kadund emä Kuu; `Antonil kadunel õli `ammu küür `selgä tuld Lüg; Isa kadune vedas omale maa·`ilmama varandust kokku IisR; Kusta kadunu olli kõrralik inime Pst; lätsivä miu mehe kadunuga Nõkku Nõo; jummaĺ ülende ta kaonu `ińge Krl; imä-kadonu üteĺ Plv; Esä kadonu˽käśk Räp; ku `kaonu esä vilʔ `eĺli; kadonu mu vanaeśäl oĺ säid́se `poiga Se Vrd kadona, kadunuke(ne) 2. hukkumisele määratud, omadega läbi sääl kui rattas `juhtab, siis õledki kadund laps Lüg; Sopajoodik aa üks kadund ing Emm; [kui sõda tuleb] siis me oleme ikke kadond inged Mar; tema on kadund ing JMd; õled täitsa kadund mees, kui `neskese karmańtsiku `kilda ennast annad Trm e. kõhnaks või viletsaks jääma Kõht on eest kadund (poeginud loomast); veri kadi sehest ära, sellepärast ne jalad külmaks läksid Pöi; igemed kaduvad ää (kui hambad suust ära tulevad) Muh; vana [lamba] udar kaos ära, ta (tall) nii arv imes Ris; näost kaob ja kustub nii ää ‑ ‑ sel on surm ikka üsna ligi; kalivägine, liha on tal kadund Kei; mi̬i̬s kadi kokko ärä et, õli nagu sü̬ü̬lilaps Kod; ta om nõnda är kadunu ‑ ‑ et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls; Kadri om ka nõnda är kadunu, et paĺlas eng vi̬i̬l Krk
6. mööduma (ajast) nõnna ned ajad äe `kauvad, ei pane tähelegi kohe Kad; suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand; `aastad on kadund nigu unenägu Lai; aig ar˽kaoss käest, nigu saa ai midägi tetäʔ Se
Vrd kaduma2, kadunema
kaksiti kaksiti S L K Trm, `k- Kuu VNg 1. siia-sinna, kahes(t) suunas(t) see (näärisai), mis on sedasi köveriti `tainast kaksiti `tehtud, teist `moodi oli kut `kringel Ans; tuul `kargab `ümber ‑ ‑ puhub kaksiti; meri `löökleb kaksiti, siis kui meres joosk on; Kui kaŋŋast kojutasse, siis uikoda keib kaksiti ühest otsast teisse; `joonud inime vaagub kaksiti Khk; Tuuled tormid peksid viljad kaksiti maha; Irred teibad tuleb ikka kenasti üksipidi unni laduda, mette kaksiti (risti-rästi) vissata; Mis sa nii kaŋŋest kaksiti vahid; Täna pilved joosvad kaksiti Kaa
2. kaksiratsi; kahekaupa (rippu) ise `istus `kaksiti sial `vankri pial Kuu; no üks oli `parsil `kaksiti, `teine `andas kätte VNg; So tüdar oo kut suur kassak, varub kaksiti obuse `selga Emm; me `paime (panime) sii kaksiti puud, aripuud ‑ ‑ kaksiti `põhkude `peäle (õlgkatuse harjale) Mär; na `kõrge oli see lääve, et kaksiti üle said Tõs; kaksiti katusel Aud; Jaań võttis ta kaksiti oma pihade pääl; pane odrad otseti oeass, kaerad kaksiti kaeuse Hää; pink`vankrel sõidavad kaksiti pial Hag; Ise oli kaksiti `tiisli seĺlas Amb; `erne kahlud ‑ ‑ kaksiti `siia puu `piale, siis jäid ladvad alaspidi ja `tüikad ülespidi Tür; ronis kaksiti sia `seĺga Kad; istub kaksiti aia peal Trm; arijalad jäid kaksiti arja `piale Pal; poiss sõidab kaksiti luua seilas Plt Vrd kakseti, kaksita
3. kaksipidi a. (adverbiaalina) Ma aksi juba kaksiti mötlema Jäm; nönda kaksiti `rääkis, ken sest aru sai Khk; Mihkel rääkis seda juttu nii kaksiti, äi mina saand aru, kudas asi õieti oli Kaa; ma `mõtle koa kaksiti, vahel teist `asja, vahel teist `asja Muh b. (atribuudina) räägib kaksiti juttusid Khk; Juuli oo seikese kaksiti jutuga, ühekorra sedati, teisekorra teisiti Kaa
4. kaks korda siis pole kaksiti `söita Jäm; alumese lati `küĺge läks kaksiti, `pü̬ü̬räs vitsa `kińni `veikse lati `küĺge Pal
Vrd kaksite, katsiti
kala- 1. kala(de)st Kui liha liem, siis `liipa päält, kui kala liem, siis `kaapa `pohjast (kus rammusam) Kuu; `värski `räimi `pannasse `leivä `sisse, sie on kala kakk vai `piirakas; kalajahu tehässe, kalad `kuivadetta ja javadetta Lüg; Too kalalaga ning kasta leib `sisse Jäm; kalakakku `tehti ka, ‑ ‑ `tehti see `ööneks leib sehest ja siis `pandi kala `sisse ka, sedist `värsket kala ning liha leigati ka `pεεle `sönna Ans; kala`leiba `vötma (veidi sööma, sealhulgas kala) Kaa; Kalasuppi `tehti, `tuhli killud sihes, `soola ka; Kalajahu tehakse ja kala`rasva aetakse; Leva tegemise `aegu `pandi kalad leva `sisse, `küpsesid äe ‑ ‑, `ööti kalaleib; Meil pole mitte kala `süĺti `tehtud. Kalasüĺt on kena küll, aavist ja tursast saab kõik see parama süldi Pöi; kalalagast `tehta `sousti; Kalalaga aa ea tuhlikörus. Mönes vaesemas peres polndkid vanast muud, kut elast tuhlistest ja kalalaast Emm; poiss söi koorit tuhlisid ja kalalaga Käi; Lihaleent `liipa pialt, kala leent `kaapa põhjast Han; Lihasuppi lipsi päält, kalasuppi kaabi põhjast Hää; silgusuppi `üitakse `rohkem kalasupp Kei; kala suppi kiädän. kiissa supp õli edemält; kalasuppi kut́sid vanass kala li̬i̬m; kalaleib one leib ja kala; `värskess kalass `kiätässe kala `süĺti; kala eli tuadasse `põŕsile, kui `põrsad ei sü̬ü̬. kala rasvass kiädetässe kala eli Kod; ma `kuulsin, et olema kala`süĺti ka `tehtud Lai; kalali̬i̬m sagenes ärä, vaśt ku kala keedäd Hls; ma esi tei kalapiirakut, panni leevä vahele `kiissu Ran; meil ku kalasuppi keedät, sõ̭ss üldäss: rõba mis rõba, a uhka um tobra; Kalust `võeti `keeti kala süĺt Rõu; ma olõ kala piiraket tennü Räp
2. kala(de) jaoks `Kalla `löüget vett kala`moldi, et saab kalad sulama Kuu; minega viel neid `viia, kui ei ole kala `korvi; kala`vardaga `küpsededa kalu VNg; Kala`kummi sies `oiti eluskalad. Kalakumm `sõisas `ankrus mere`ranna ligi vies, kala`kummil `piened `augud sies Lüg; kala`lahtmed on `tehtud louast, mis virvust `tehtud, nimedeste `sarjadeks; Pogradel (piirivalvuritel) oli kalaveerend `seltsis Jäm; kala kihad on pεεlt laiemad ning alt `kitsamad; kala sarjad `tehti korvi `piirgudest ‑ ‑ nönda kut korvi pöhi; Kalasarja pεεle kalti veri`soolas kalad; Kala`sarjade pεεl kalad `kuisid `ühesuguselt; kala öli piab `joodama, kui jalad `aiged on Khk; kala kiha kut toor, suur nöu, `senna `sisse `mahtus vakka kaks kolm kalu, kui `sisse soolati Kär; kalavarras ja pahl on `ühte`moodi Mus; Kalaoone oli kiviparandaga, sääl oiti kalakiha ning lihakiha; Kalakihase `pandi `talveks kalu `soola; Sätime kalatarjad üles ning paneme räimed tuule käde kuivama; Kalatari jähi palava pääva käde ning päike oo räimed ää kupatand Kaa; pihlapu puust kalapahla pani `uudi (voodi) `jalguotsa `püsti (luupainaja vastu) Pha; `Tuhli- [ja] kalakorvid, nee olid änamast ikka külimetused; Kala nõu oli suur vakane puunõu, puu vitsad peal, koan peal; Kalaait oli viljaaida `otsas, aru korral sauna `otsas; kalaputkud olid `pitklikud; Kala `püüsed `tehti kõik kodu, kedreti lõng ja kojuti võrgu-noodalinad Pöi; kala kessid o lõŋŋast kojotud; kala tari oo roegastest Muh; Kalaait tehta maast tükk maad ülemale, nukkade all ja keskel aa kivid, siis tuul saab alt läbi puhuda; Kalarasi aa vöirasjast suurem. Kalarasi panti kaalakotti; Kalarεεtsiga `toodi kalad rannast kuju Emm; Kalapahl on Kassaris üleni lestlik Käi; kalakessid, lõngast oo `tehtod, kahe`kortsest mõrralõngast Mar; kalad ja lihad, soolatsed kraamid oo isi `aitas, see oo kalakammer; mool oo kala nõu ja silgujärg sees koa Lih; kalapahladese pannasse kalad; kalatarjad põimitse `vitstest, kalatarjadele `pantase kalad `kuima Kse; sõitis kala `püistega mere `ääre Tõs; kala sump, `keskelt on `väiksi `aukusi täis, kalad `oitaks sääl sihis Hää; kala `püised – mõrrad ja not́id Tor; kalamestel oĺl küll kujutud võrgu linast kala keśs, mõŕts, sinna `pandi kalad `sisse ja `toodi koeo Vän; kalakoŕvid on pikad koŕvid, käivad paari `viisi Trm; kala nõud one võrgud ja rüsäd ja; kala kumm, kos kalad siden, `sinna `pańti elos kalad. kala kummid lavvadess testod, neli `pośti, lavvad `külge lüädud; kala varras, lõmmuss pi̬i̬rg, tehässe õts teräväss, sorgatasse läbi kalass Kod; Uugu (Hugo) tei esi kala kummi, võt́t üte tünni, laśk oherdiga lavvat täis `mulke Ran; nääʔ olliva nii jalg vai puultõist `korgõʔ, näit kutsuti kalasaaniss Räp; lavvost tett jalastõga kalasaań Se
3. kogum kalu `viimase `päivä`vieru `luomaga vois `saada kova pattaka [kalu], kui kalapank `luomale `langes Kuu; `kallaspapp sie `ääres, `kalda pääl `vahtis kala`parvesi Jõh; `kallaspappi nägi kohe, kui kala`parve tuli Vai; äkiste üks parv tuli, nii tihe kala pank Pha; Kevadeti olid vahest nii suured kala parved Pöi; kus kolmsada `mõetu `mõrdas oo, see oo siis nagu kala pank Muh; kui kala parve `pääle `trehväd, siss annab `väĺlä vedädä Ran
kanep kanepg ‑i R eP(g ‑bi Jäm Khk Käi Phl, ‑be Rei); kaneì M San, kańep T, g ‑i; kańõp, kańep (‑ì) g -pi (‑bi), ‑pe (‑be, ‑bõ, ‑ba) V; kań(n)ep g ‑e Kod; kanemp g ‑e, ‑i Hls; g kaniba Saa Lei, g kanemba Rõukiudtaim, kanep (Cannabis sativa) `enne `tehti kanepist `köüsi; rüsä on kanepi `rihmäst `tehtü Vai; kanepil tuleb tut́t `otsa, aga koirasele ei tule Kär; Kanepid küliti `kindaga, siis linnud äi söönd sügise `seemid äe Pöi; kanepid koerustama Muh; mõrralõngad kedrati kodu kanepist Rid; kanepid olid pikad, kasusid ikka üle mehe pea Var; noored puud just kui kanepid Tõs; kaniba `pit́ska on kaniba terädest tambidud Saa; `ropsisin kanepid Amb; kanepid lõuguteta ära, sest saab `luomadelle `kütkeid VJg; kańeped oo `vaĺmis, piäd `valged, vaja ärä koŕjata; kańepe pihu ei sõlmata `kińni, pletitasse tüvikod kokko; ühed one kańeped, tõesed one koeratsed Kod; kanepit survats, tetäss `tempi Krk; vanast olliva kańepist ohjad ja keidsed Ran; `lauba õtak tei kańepitega leevä Puh; kańepi `si̬i̬mnist tet́ti `tömpi Kam; kanepi kablaʔ San; No sõ̭ss tet́ti vi̬i̬l kańõpist kamma Urv; naiseʔ `minke kanepit `kakmõ; kańõbõ˽koĺgidsõgõ jahvõti Krl; kańebi vägi, tu̬u̬ om must nigu eĺl konagina Har; kańebi aganaʔ oĺliva lehmä rohoss Plv; kańepe `si̬i̬mneʔ taḿbite ärʔ, sai kańepe piim Räp; kańõbi `maasla; ma murra sinno nigu kanebikõrt Se; hüä kanep (emakanep) Lut
kedre|vars kedre- Jõh Vig Kse PJg Ris Hag Amb JMd Pai Koe VMr 1. kedervars kedrevaŕs oli vanal aal jämeda lõnga tegemise jaus Kse; `eńni olid kedrevarred, kenega `lõnga korutadi Ris; Õige vanast oli veel kedrevarrega kedratud Amb; kedrevaŕs on koti taku jäuks JMd; koti koet `tehti kedrevarrega Pai; ma nägin küll kui kedrevarrega kedrati VMr
2. ree osa kedrevarre pulk Vig
3. hammasratta võll – Jõh
Vrd kede-, kedra|vars
kedrutama kedrutama Sa Kse Han Ote Urv; (sa) kedrudet Krk
1. ketrama ma kedrudõ veidükse, sõ̭ss lähä Urv 2. kärsitult ringi käima, mitte paigal püsima (hrl loomast) loom kedrutab karjamal, äi söö teistega `seltsis, keib ja ulgub, vaadab kust paramid suu`täisi saab Mus; Lepp (hobune) `seisas paigal ning pole sedati kedrutand Kaa; Vana `kimmel oo kõige `kangem kedrutaja, kedrutab tatikud takka aada; Noores `põlves sai koa kedrutud `talgutel Han; mis sa kedrudet ütte `puhku, kurda vahel paigal kah Krk; vana alb lu̬u̬m, muudku kedrutas `ümber, ega ta lü̬ü̬ Ote Vrd kedrustama
kenasti kena|sti S(ki‑ Khk Emm) Vän Kos Tür SJn, ‑st(e) RLä Sa Muh Kul ViK TaPõ; kenä|sti Saa KJn, ‑ste Rid T Har Rõu, ‑st Krk, ‑ss Kod; hv kinä|ste Vas, ‑stõ Sanilusasti, hästi; korralikult läks ikke kenaste Jõe; `Kammi kenast `hiuksed silejäks Kuu; see ülikond ei istu kenast; ma‿p möista seda kenast `rääkida Jäm; keel `kange, ep saa seda kenasti `välja itelda Khk; tömmab ukse kenast vissist `kinni; söö kenasti, ää lödrig ja limag sedati toiduga; kerves vöttas kenasti tera ede Mus; piirud joosid naa kenaste Kär; oia kenasti, et εε‿p `kauta; niidab nii kenasti juba; pane ennast kenaste `riide Kaa; `pähked tulevad lüdist kenast `lahti Vll; pane kauss kenast tasa laua `peale Jaa; Päike `tõusis kenast; Inimesed on kenasti üksinõuva `väljas Pöi; kui me kenaste elame, siis põle äda kedagi; kas läks kenast `jalga?; sööd kõhu kenaste täis ja lähed magama; reagi kenast, ää lällitseg mitte Muh; Öökülm kohmedas umiguks maa päris kinasti εε Emm; si pobene·t́t paśsib pruudil kenästi Saa; lapsed `mängisid kenasti koos Kos; must räästas laulab kenast kevadete Sim; kaŕjapoiss mäng üvä kenäss `piĺli Kod; kid́a osi kenasti rudiseb, kui sa sedasi murrad SJn; sai iki periss kenäst läbi vi̬i̬l Krk; me näi ege kenäste Nõo; taa `umblõss ka kül periss kenästeʔ Rõu|| tublisti, palju keisime `turskas, `saime üsna kenasti Mus; `loodus on küll imelek, kui sa kenast uurid Kär; kenasti oli `seltsis, `piima oli, vöid oli; Peaks ta sadama korra kenasti Kaa; `täämbä `olli turun ää ind, sai õge kenäste müvvä Puh; sis oĺl mul õige kenäste joba raha San
2. veidralt, imelikult Kenast kõneleb, läbi nina Kod; nu̬u̬ kõnõlõsive jälede kinastõ, jälede võõrast ki̬i̬lt San; idi˽kui kenäste kõ̭nõli Har
kess|päeva|söök keśspääväsü̬ü̬ḱlõuna, söögikord kella 12 ajal – Räp kess|päide n, g ‑`päide edel – Kos Vrd keskpäide kess|tuul kess`päidetuul edelatuul – Kos Vrd keskpäidetuul kess|takk = kesktakk kolmed takud sugiti: ot́siksed, kesstakud ja peeniksed takud; kesstakud `soetaks `kesmese arja pääl, vanasti `koeti neist püksikangast ja nõude käterätikusi Hää kess|takne = kesktakne kolmandad takud kedrati linastel `sissekoeks või `tehti kess`taksetel `veedeks Hää
ketrama `ketrama (`keträmä) Rid Khn Saa Hls MMg Äks Plt, kedrata (kedrätä) Muh L Kod VlPõ eL(`keträme, kedrä|de, ‑te M San, `ket́räme Krl; `ketramõ Har, kedradõ Krl; pr (ta) `ket́räss Võn); `keträmmä Kam Plv Räp; `ketramaie Lüg, `ketrömä Vai; da-inf kedradaʔ, kedrädäʔ V; `ketrada, `keträdä RId(`ketretä Lüg), `ketra VNg Vai; kedrama (kedrämä) Noa Iis Kod MMg KJn, da-inf kedrada S L hv Ris, ViK TaPõ Trm Pal Lai Plt, kedrata (kedrätä) Khk Krj Vll Mar Kul Han Var PJg Ris Amb JMd JJn Lai Pil; imps `ketre- R, kedre- Sa
1. kiust (vill, takk, lina, kanep) lõnga tegema mul `tarvis viel ulk `ketrata Hlj; sie oli ikke kova `ketraja, kie `naela linu `päävas `vällä `ketras, sie `andis ikke `ketra VNg; Novembris pidid õlema juo takkud `ketretud, sis sai akkada linadega `pihta Lüg; arilikkult `ketretasse `müöda `päiva ehk `õieti; tagurpitte `ketrama sie on `lõnga `kierama Jõh; `talve `keträväd `naised vokki; ei enämb nüid `keträdä, `massinad on ken `keträväd Vai; selle aa sees kut ma kuduja oli, pole änam vörgu`lönga kedretud Ans; `juhtus loomal (lambal) önnedus [öeldi]: vaada, tä kedras `matse pεε Khk; Linad ja takud on ammu kedratud Pöi; Sa kedrad nii ilusad `peened `lönga Rei; see oma kedrat löng Phl; sa pead pool ööd `istuma ja kedrama veel koa Noa; aga neĺläba `õhta sii ei kedrata iialgi Mar; me oleme isi kedrand, me ei lasnd vabrikus kedrata Kir; kui vokki kedrata, siis saab näpp linase ja takude `aegas märjasse `tehtud, `ville `aegas küll ei saa niisutatud Mih; Vanaeit `keträs `terve `kuõndla takku `õhtaga ää Khn; kui jo okid olid, siis mõni `olle `ketran veel kedravarrega, et sellega sai lõng `pehmem; `Pootsis mererahvas `ketrasid nuuriti `lõnga ‑ ‑ ja korrutasid `ketramise `moodi Aud; kis sis linu nokotab, neid ju ea kedrata Ris; teisel `aastal kedratud `villu `kuoti `jälle teisel `aastal HJn; ema ühe jalaga kedras, teisega kiigutas last Amb; lasime kaks leisikad linu kedrata JJn; lõemed siis kedrati vokiga Pai; `küündlabä, `vastlabä `õhta ka ei kedratud VMr; tüdrukud käisid kedramas ehal. `õhtate kedranuvad, kui muud tüöd ei old Sim; ärä nõnna kedrätä (`keträ), sis suava mädä kangas, ku piä keegon kedräten Kod; kudejed õlid õma kedratud MMg; otsa takud on alvad kedrata, aga laaś takud on iad kedrata Äks; vabrik kedrab peenikse lõnga, ise kedra jämedam Lai; kaks tütart old, kedranuvad voki ees Pil; parem`poole tuleb kedrata, vasakule `poole tuleb korutada SJn; temä om igävest jala är kedränu (jalad on ketramisega kangeks jäänud) Krk; mia kedrässi tü̬ü̬`marka. talu kedrässive, peremihe `viisive `mõisde Hel; külän ollu üits naśteraass, kes `kanga veed kedränu, ku ütel talul vee ärä ollu kedrätu, siss kutsutu `tõisi `tallu `keträmä Puh; ravikit es kedrätä, ravike topiti saena vahele Nõo; kapst`maarjapävä es tohiva naese kedrätä ei ummelda, muidu pilutedi `kapstalehe ärä Võn; voḱk kedräśs kui‿t́s vurrin San; ma `keträ voḱki Kan; miʔ `ketrssi Rõu; `paklit tokutõtass ja `villo ja linno iks kedrätäss Plv; üless `keträss, üless `metrass, lätt `otsa, lu̬u̬ muna = hummaĺ Vas 2. fig (vokivurinaga sarnanevat heli tekitama) Naarab nagu `keträb Kod; hujuu, mi̬i̬ś `keträp voḱiga ti̬i̬d piten (sõidab mootorrattaga) Har a. nurru lööma kaśs kedrab nii kenast Khk; Emased kassid nee kedrasid kenasti kui nad `kuskil olid Kaa; kass lü̬ü̬ `nurru vai `keträss San b. (öösorri häälitsusest) `keträjä lind on `metsäs, `keträs `jusku vokk Lüg; laisk kuĺl ‑ ‑ suve `õhtati se `ketrab Mär c. krooksuma konnad kedravad Jäm d. (seinakoi häälest) Vanaema ketrab lõnga Hls
3. fig mitte paigal püsima see va lammas kedrab sääl kööve `otsas; kis ‑ ‑ `kargab ühe töö kallalt teise kallale, selle `kohta `eetasse: mis sa kedrad ühest kuhast `teisse Khk; mis sa iki ütte`puhku `keträt, paigal ei kurda, ussest `väĺlä ja `sissi jälle Krk; minä ütsindä joosi, kedrässi `ümbre sigade Ran; mine maka paremb, ärä nii paĺlu `keträ Nõo; no kohes sina `ketrat nii oolõga (kiirest käigust); vurtvuńn kes `keträss põrmandut `mü̬ü̬dä Ote 4. fig palju või tühja rääkima, lobisema mis te kedrate seda juttu siin Jõh; mis sa `ketrad ja korrutad (lärmad) Kse; Keele`peksja `kohta `öeldaks: va oki `ketrab küla `mü̬ü̬da Hää; to‿m kõ̭ik Alma `keträmine, tütär ei kõnele mitte midägina Nõo; kiä `keträss vai vohkõrdass `ümbre ummi `tühje juttõga Urv; `ket́räss uma jutuga Krl; Kedraśs pääle tu̬u̬d ütte juttu, viländ jo˽sai Rõu
Vrd kehrama
ketrus1 `ketru|s Muh Rid Kul Äks Räp, g ‑se RId Mar(‑o‑) Mär Vig Kse Mih Tõs Saa Kod KJn Trv Pst, ‑sse Lüg, ‑kse Vai; `ketru|ss g ‑se Trv Krk TLä Kam San, ‑sõ Har Vas Se; `ket́rü|śs g ‑se Rõu, `ketrü|ss g ‑se Plv; kedru|s Krj Pöi HJn Amb Ann Pal Lai, g ‑se Jõh Jäm Khk Kaa Vll Hi Aud PJg Tor Ris JJn Koe Trm Plt, ‑sse Iis, ‑kse JMd VMr VJg Sim, kedruss g ‑e Trm 1. a. ketramine, ketrustöö Sügise kõik tüöd `kaane all, sis akkas `ketruss `pääle Lüg; `ketrukse tüöd on küll Vai; ma saa kedruse eest ikka ka natusse `ühte-teist Khk; vokk on kedruse riist Vll; enne `olli kanepi `ketrus, see `panni [voki] aisad `aakuma (logisema) Muh; kogu kedruse aja voki vänt liigub ja ratas köib `ümber Rei, `mihklibä, siis akkas `ketrus `peale Rid; need uo otsatakud, mis naesed `ketruse `tarvis `suevad Vig; Tarvis kedrusega rutata et kevadi akkab tulema ja kangast vaja üless panna PJg; kedrus jεεb ike `rahvast maha Ris; naiste tüö oli kedrus, taku ja lina kedrus HJn; `jõulust akkab sie lina kedrukse aeg JMd; mina aean [kangapoole] kedrukse vokiga Sim; [talgutel olid] niedsamad lugud mis sial kedrussegagi (ühistel ketrusõhtutel) Iis; kedruss sitt ei toida kedagi Lai; villa `ketruse masinate piäl on poolid KJn; `ketrus käi ike ütsipidi, kui sa kate`kõrdist [lõnga] tahat, siss isit Trv; villa kadsad tullive [ketrus] masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; Noh, `talve siss `tõmba `ketrust ik, omale ja tõśtele kah Hls; Nigu lina˽rabatuss `saiõʔ, oĺl `tütrigul `lõpmadõ rutt õt `ketrus ruttu`vaĺmis saasiʔ Har; ketrusesse, ketruses, ketrusest ketramisel(e), ketramiselt lõngad oo juba `ketruses Mär; naestelinad, need `soeti `peene arja peal ja sis läksid kedrusesse, `ketramese `alla voki `peale PJg; villad on kedrukses, villa`veskis VJg; [villavabrikus] teisest vat́ist läheb kedruksesse, siis akkab `eideid tegema; kedruksest tõin ära lõngad. kedruksest vahetasin `lõnga Sim; b. villavabrik `Villu `viidi `ketrustõ ja sääl kaarsiti ja kedrati Har; `lät́siʔ villugaʔ `ket́ruste Rõu; Leevakah oĺl lina`ketrus Räp;`ketrusõh kedratasõ villaʔ; `ketruisde vaia viiä villaʔ Se 2. kedratav kiudaine (vill, lina, takk); kedratud lõng `Lieri`lapsele `anti kodo viel `ketrost `kaasa Lüg; Ema `kaaris uie kedruse `valmis Kaa; Kadri `öhtaks pidi kedrus varna `otsas olema kadridel näha Pöi; see mo tänakond talvene `ketros kõik, kümme `vihti Mar; saananaestele ikka viiatse kedrust Aud; miks ei kedra kui kedrust oleks Amb; kui takune kedrus saab lõpetatud, siis tuleb linane kedrus VJg; tõi selle kedrukse ära, `ańtsin `jälle kolm `naela [linu] uue kedrukse jäust Sim; Võid ära `veia, so kedrus on `vaĺmis Trm; kas sa tulid `ketruss `õt́sma Kod; miul `tu̬u̬di `ketrust jälle Krk; [voki] lõõrist lastass kõik `ketruse [alla] Ran; `mulle `tu̬u̬di ka `ulka `ketrust, terve kotitäis `paklit `tu̬u̬di kedrätä Nõo; mul um `ketrüss vaĺmiss joʔ. vii `ketrüse ärʔ Plv|| lõngaviht kedrus on lõngaviht. kedrus on `leekimas. suurem summ [lõngavihte], siis on kedrus PJg
Vrd kehrus
kiigu kiigu Jäm Khk Kär Mus Krj Phl L K Trm Plt Pil u Puh, `kiigu VNg Lüg Vai Ris VJg; `kiiku VNg Jõh IisRhäll, kätki Sie õli viel minu isa`aigane `kiigu, mina magasin senes `kiigus Lüg; `kuivamaa laiv, sie `jälle `lapse `kiiku IisR; monel on `kiigud laess, rippuvad `vetroga Vai; Pisine laps magas kiigu sihes Jäm; kiigu vibu ja ‑ ‑ seoti üles ja `pandi kiigu `sinna `otsa siis, üles-alatsi sai kiigutada Tõs; `riidest kiigu oli, ase sees ja põhud `pańdi `alla, siis `seisis kui PJg; pane laps `kiigus Ris; `enne oli kiigusi igas peres, kus laps oli, ikke `veoga lae all Juu; nigu käe kiigu küĺlest ää võtad `ärkab, muudku lase kiigu `käia HJn; `Mihkel tegi `talle veel `enne `jalgadega kiigu Amb; laps `viidi väelale kiiguga Ann; Laps läheb kiigusse tut́tu, ää-äh Trm|| kodus valmistatud linamasin – Vig Vrd kiik1
kiira-käära kiira-käära Jäm Kaa Tor Hää Saa VJg Hls Hel, ‑käärä Hls/kiirä‑/ Krk, `kiira-`käera IisR
1. loogeliselt, kõverdi Maanted `kiira `käera kõverad IisR; Nee asjad keivad niid keik sedati kiira-käära, saad sa neist tolku Kaa; ilma `juhtmeta vanger läheb kiira käära Tor; ma läksi suust kiira käära läbi; Vahest on `seuke kiira-käära kasunu [puu], `jänki täis Hää; jäneśs joosep kiira käärä edestagasi Hls; jõgi lää kiira-käärä või ki̬i̬rt-kõvert Krk|| sassis pea oli kiira käära, tukad `püśti VJg Vrd keera-, küüra-käära2. on kiit́s arakas kägistab kiira-käära, kiira-käära Tor
king|sepp 1. jalatsitegija kengsepp `ombleb `traadiga VNg; lähän kinkseppäle `saapaid `praavitamma; Kinkseppal ei ole `kinga ega `rätsepal `püksi`perset; siin küläs kaks kinkseppi õli Lüg; vanast kinksepad `otsisid arjassi taga Ans; kinksep tümatab `raati, kui ta `saapud teeb Krj; kingsepp `tömmab vaksiga üle oma nööri Emm; Kinksepäd `lõpvad `otsa, `kiegid taha enäm sedä amõtid õppi Khn; kinksepäd paganad rikkuvad kingäd ää Juu; sea arjaksed kinksepad pruugivad neid HJn; kingsepp kua käis peret VMr; tegi sadulsepa tüöd ja tegi kinkseppa tüöd ka seal `kõrvas Rak; siin one kaks kinksepäd Kod; kis `oĺli iä kinksepp, sii `mõistis tehä KJn; temä olli kenksepä tü̬ü̬ tegije Hel|| fig Viis venda vahivad kingsepa aknast välja (saabas katki) Kad 2. õlest inimese kujutis jõulumängus kinkseppat mäŋŋiti sis (jõulu ajal) Hlj; mis sääl see `soskiji on sält, see küsib: ons kingsepp kodu? ja on. mes ta teeb? `kingi `saapud. teeb ta moole ka? äi tee. ma sossi su silmad. no sossi Jäm; keerutas õled ää ja, õle tuustid, kolm tükki s‿pialt sidus kokku ja kinksepp oligi `vaĺmis Hag; neli `joulu`passi `seoti `olgedega kokku, siis sai kinksepp. sie `pandi `seisma - - siis akati kepiga kinksepa `silmi `välja `torkima, `jalgade vahelt `torkisid selja taha kinkseppa JõeK; õle sidemetest `tehti kinksepp siis sel torgiti `silma piast `välja VJg Vrd kingsepamäng3. linask kingseppasi meres ei ela; ned oo jõe kalad ned kenksepad, suur `jummis tume kala Rid
Vrd kingissepp, kängsepp
kinni `kińni, `kinni L(‑e Noa Mär Hää, kinni Mär Vig, `kenni Mar) K(‑e Ris) I, `kinni R S(`kenni, ‑e, `kinne Phl) M(`kińni Pst, kinni Krk `kinne Hls Hel) T(`kińni Ran Nõo); `kindi Sa Muh Han Var Tõs Khn KJn, `kińdi Pha Khn Hää Ksi KJn; kińniʔ V(kiniʔ Vas, kinniʔ, kinnih,`kińne Räp, kinni Se[ḱ‑], `kińniʔ Lei)
1. suletud seisundisse, suletuks; suletud seisundis, suletud; ant lahti, avatud lõks lüöb `kinni, kui iir `pääle lähäb Lüg; Kot́t `liiga täis, taha `ühtigi `kinni `menna IisR; kuue aagid pannasse `kinni; pane raamat `kinni Khk; Riinid olid `kinni alles (puhkemata); selle mulgu vöiks nüid `kinni `panna, sealt pole änam läbi `käia midagi Pöi; ohjalukk äi seisa `kinni Phl; kis ärjä suud ega obose suud `kinni paneb, kui tä `pahmab Mar; kui oo uksed `kindi, põle kodu Var; siis ne panid ruttu vära `kinne Ris; ommiku mina `vaatan, et lauda uks on nii lohakalt `kinni `pandud HJn; pane ahi `kińni, ahi on ärä küdenud Kod; `aiged silmäd on omuku rähmägä `kinni KJn; egä neil es oole [vammus] kaala alt `kińni, kikk i̬i̬st oĺli `lahti Vil; `panti uśs `kinne Hel; pane `värjä `kinni ja lase ańedel ussaian olla; lehm `rü̬ü̬ḱnu nii `irmsade ‑ ‑ ei ole `pannu `suudki `kińni Nõo; pu̬u̬lust tõmmati `kińni ja suur uśs oĺli `valla (rehetoa kütmisel) TMr; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ, a uśs es püsü˽kińniʔ Rõu; ku ihovaŕotusskatsk säläh oĺl, siss pańnit `hammõ alt nõglaga˽kińniʔ Plv; `ma˽köhe nii et saa as suud ka kińniʔ `pandaʔ Vas; `panku‿iʔ sanna `ahjo vi̬i̬l `kińne, lase˽hüdse˽`si̬i̬büseʔ Räp; püt́ül omma mõlõba otsa kińni, `tõrdol om õ̭nnõ üt́s kińni Se; käsi kinni fig (ihnus) tä käsi oli `kinni seal `juures, ei tä annund kedägi Mar; teese käsi põle `ilmaski `kińni ja on tal `kõike küll Juu; tema käsi on `kinni ei si̬i̬ mi̬i̬s anna kedagi Trm; temä käsi oo `kinni, temä ottigi midägi tõisel anda ei taha Krk|| (asutusest, kauplusest jms) mittetöötav(aks), mittetegutsev(aks) puod `kinni Kuu; `kuoli`poisid `lassa `lahti ja `kuoli on `kinni Vai; Poed on `kinni `pandud Khk; `Ööse on linnas köik kohad `kinni, pole `minna `kuskile Pöi; kõik kohad oo pühäbä `kinni Tõs; pühapäe on `palvemaja `kinni Koe; kõŕts `panti `kinni Trv; kõrdsi `pantiva jaanipäeväss `kinni Nõo; pu̬u̬t́ oĺl kiniʔ, ni saa as `leibä Vas|| ka fig (magamisest, tukastamisest; surmast) ommiku vähäkese `läksiväd `kella `kuuvve `ümbrusses `silmad `kinni Lüg; ta pole `silma `kinni `saandkid Jäm; pani silmad `kinni, pole täda nüid änam (surnud) Khk; ma lase korra silma `kinni Pöi; ei tea, kas selm läks `kinni mool Mar; Ta on siĺmad igavesti `kińni `pannu Hää; `üösse ei maga, siis `pääva aal käib `ringi, silmad `kińni VMr; siĺm vähä viirat́s `kinni ja näi ka und Hls; ku mul silmäʔ aotulõgi `aigu kińni˽poigahtuʔ, nii oĺl hopõń `kaonuʔ Rõu|| fig (vaikimisest) mis sa nii paĺlo klobised, pea `eese suu ete vahest `kinni Mar; pia puul suud üsna `kinni Hää; pia enese lõuad `kińni Hag; keś inimeste suid jõuab `kińni `panna VMr; pidä suu sinä `kińni Kod; pia ometi pool suudki `kinni Ksi; mina es `julge kõnelda, pidäsi suu `kinni Ran; `ütleb serätsit `sõnnu, et tõesel jääb suu `kinni nigu lõhn Nõo; mis sä mügiset alati ei piäʔ suud kinniʔ Räp 2. kinnises ruumis, uluall; kütkes, köies; ulualla, kütkesse jne; ant lahti, vaba a. pane `porsad rihe `kinni VNg; `luomad `tarvis `kinni `panna Lüg; Aja `luomad `kińni ja tule `õhtale IisR; obosed `pandi kaik `kinni Vai; `lautas sidu `korda `kinni `oldud Khk; Pane koer lauta `kindi Kaa; puust onk, senna `külge pannakse lehm `kinni Pha; mine pane obu `kinni Emm; loom on seina `külgis `kinni Mar; obune väga `pooksil `kinni Mär; loomad pannase talves `kinni, ei köi `välläs Tõs; mõni täkk on alati `kińni, ei soa teste `ulka `lahti `laska teist Juu; keśsi siad `kińni (sulus) oiś Kod; käesin kaits nädälit karjan, enne kui kari `kinni jäi, ilmad alvass lätsivä Ran; üits lehm ei pidänä endä `kinni, `kiskna lõjast `valla Nõo; ütel naesel mõni kuus säedse last kasunu, kõ̭ik aian om `kińni Rõn; köüt́ hobõsõ kõõv́o `külge kinnih Räp; timahhavva jäi `varra kari kińni, tiiä‿iʔ kuiss söödägä jovva läbi tullaʔ Se; kinni ajama omanikult kahjutasu nõudmiseks paha peale läinud loomi arestima teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; Meie siad `joosid korra mõisa põllale. Metsavaht `juhtus sial olema ja kohe akkas sigu `mõisa `kinni `aama Han; lehm `olli mitu `päivä `kaot́sin ‑ ‑ `olli `kińni `aetu Nõo b. karistuseks pärast tunde (koolis); teiseks aastaks (leeris) ja `irmuga pidid oppima et `lahti saad, `muidu jättas oppetaja `kinni ka `lieri`lapse, `toisest `aastast VNg; neid (õpilasi) on äga `öhta sääl `kinni Khk; Kui sool osad (õppetükid) tehet pole olnd, jähid `kinni Rei; ja kool`meister `jät́tis `kinni HMd; külap tal ei old õpitud, ega ta muidu `kińni jäänd VMr; si̬i̬ olli rumal, siss jäi `kinni, `jäeti `kinni Krk; latsõʔ jääväʔ koolil kinniʔ Krl c. vangi, vangis mies `viedi `kinni `kolmest `aastast VNg; Sie läks `kinni oma tegude iest IisR; see varastas, selle pärast ta on `kinni Khk; `Pandi kohe `mütmeks `aastaks `kinni Pöi; ega vähikse süi päräst `kinni `panda Mar; poiss oli maksujõuetu ja `löödi `kinni Var; `viidi kuu aa eest `kinni Juu; kas ta kurat `iśsi (istus) `kińni Kod; keda oli vaea `kińni `panna, viis `linna ehk Jõgevalle Lai; mõisteti temä `mitmes ajass `kińni Vil; kohuss om sedä är `mõisten, et ta piap kolmess kuuss `kinni minem Krk; kelle käest varastedu `kraami löedäss, si̬i̬ pannass `kińni Ran; ku sa `viina aat pandass `kińni ja tetäss sada imet Nõo; `tiit́i küll et tä varass um, a nägijät es olõʔ, kińni˽`panda˽saa as Rõu; naaʔ mia siist kińni˽`viidi, oĺli˽kõ̭iḱ ilma süüldäʔ Vas; mõisteti `säitsmest pääväst kinni Se 3. täis, täidetuna, kokku, umbe; täidetuks, koos, umbes; ant lahti `tuhlid `aetasse `kinni kui vau `sisse juba eidetud on Khk; aav `pahtus `kinni, verd änam ai tule Krj; Silm `kinni paisetand kut suur rumm Pöi; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; ahendab suka `otsa `kinni HJn; kett kisk lehmäl kõri `kińni Kod; kardulid `kińni `aama Plt; seeńa pagu tahaks `kinni toppi Pil; aav ei kasund änam `kińni Vil; ma müüri selle augu `kinni; nüid om kinnass ärä koet ja `kinni lõpetet Trv; kõ̭ik mulgu ja `lahke olli kõvaste `kińni tüpitu; nu̬u̬ kaits `järve om `kińni kasunu Ran; ku aud `kinni sai, siss seeme ja jõeme Nõo; omma iks kraavi `kinni joba Ote; tu kraav́ vaia kinni aiaʔ Se|| (paikamisest, parandamisest) piab püksi `perse `kinni ajama Khk; kui `seiksed suured augud oo lina `sisse kärisend siis paigetse `kinni Mus; ei ole taal kis särgidki kinni `paikab Mär; Ma aasi suka augu `kinni Han; mehe püksid kat́ti, `paika `kinni Juu; jaḱk om `kinni paegat Trv;`kinda tahav `kinni kohente Krk; võta nõgel, puni si käiss `kińni Ran; sul om sukk `kat́skiʔ, `paika˽kińniʔ Har;
4. (pealt) kaetud, kaetuks; ant lahti kattab maa `kinni juo õrass Lüg; mardid panavad `palged `kinni, siis kεivad Khk; Jöed järved puhas alles `kinni Pöi; mene aa kardolide `peale `mulda ja mata `easti nad `kinni Mar; talvel kui jõgi on `kińni, siis suab otse üle `käia Kad; küĺm lääp suurepess iki, su̬u̬ võtt `kinni ja jõe ja järve puha Krk; virk `tütrik `olli `matnu tule õdagu iluste `kinni tuhk`auda Puh; [kartuli] kuḱk`aetass `kinni, siss om `kartoli maan; sü̬ü̬k piap `kińni `katma, muedu `kärbläse solgiva söögi ärä; siin om serätse turbavva, mes om pääld `kińni kasunuva Nõo; pääväss pańnime unikude kot́i ja `katseme tekiga kińni Kam; kui jo katuss kińni om, pandass haripuuʔ pääle Har; ma˽kat́i looma˽kińni˽rõivastõgaʔ, nii nakaśs lummõ tulõma Rõu; ku tedir pesä päält ärä˽lätt, siss katt pesä kińniʔ Vas; koŕva (kala) `püüdmine oĺl sügüse kõ̭kõ suurõb, inne kinni`panmist (veekogu jäätumist) Se|| (riietest, jalatsitest) pane jalad `kinni, älä `palja jalu mene Lüg; niid on jalad `kinni Jäm; moast (mudast) läksime `paĺla jalu läbi, siss pańnime jalad `kińni Saa; paad ommoko jalad `kińni Kod; tal ihu `kinni iki, ää et tal `seantsegi seĺlan om; miul oo tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; ma naka `jalgu `kinni `toṕma Puh; ku `keŕku lähikesi saeme, siss `käńgsime jala `kińni Nõo; etsa näe, ei mõśta `jalgu `kinni `kängi Kam; ma˽`talvõ inne lummõ `jalgu kińniʔ es käńgiʔ Vas; sul rõivaśs säläh, kihä‿m kinni Se 5. kinnitatud (seotud, õmmeldud, naelutatud jne) alukse `seilid `onvatta `kinni `siutu VNg; ajan üle `ääre sene `augu `kinni, `aiga lappida ei õle Lüg; `kiereti `kruvvid kovast `kinni Vai; sεεl ep ela kedad, `aknad `kinni `löödud Khk; `pandi puu`pulkadega `kindi Pha; `Akna loasid kititi `ömbe`rinki `kinni Pöi; lae `seoti `vaieriga `silda `kindi Muh; üks võtab rukit takka üles ja seob [vihu] `kinni; mine sõlmi need lõngad `kinni Mar; õle sidemetega pannasse kimbud kinni Vig; tubakas `kińdi mähitud, sii ju sigar Hää; nõu vitsad `tarvis `kinne kopotada Ris; lammas `võetakse pikali maha ‑ ‑ ja siis pannakse temal kaks `jalga ristate `kinni ‑ ‑ pannakse paelaga `kinni Kei; kui köis ää lagunend otsast, sis pestitäkse ta `kinni Juu; püśtandajale lüiakse iga neĺla poari takka toe `teibad, vitsaga `kinni Kos; Tõmmati kangas maha ja tikkudega `kińni, et tuul ää ei vii Amb; rõõgud `pańdi `pańtidega `kińni Pal; keidab nabavarre `kinni Ksi; palmitse `juusse `kinni Trv; lina om pud́eve, ei kannata `kinni tõmmade sidet Krk; mia köedä `juusse `kinni Puh; sa võta nõgel ja niit, `suska paarist kotussest `kinni ja käib külländ Nõo; `köitega kääneti kubu `kinni Ote; kui säńg om `kińni kruvvitu, siss ta om kõva nigu `lu̬u̬du Rõn; rüä vihk köüdeti rüäkõrrõkõisist köüdüsega˽kõvastõ kińniʔ Vas; mul om käsi kinni mähitSe; || fig süda kinni kinnitatud (pärast soolase, tugeva toidu söömist); ant vesine sein soolast, süd́ä sai `kińni Ran; ku rasvane sü̬ü̬ḱ om, siss süä saab `kinni ku sü̬ü̬d Ote; ku sa `putru servät, siss süä om veśsine ‑ ‑ aga süü sa `ruustlit vai kańebi`jauhvõ, süämekene kińniʔ Har; ma˽panõ [pudrusse] õ̭ks hüä kõva soola, saa inemiisil süä kińniʔ Rõu 6. külge, haardesse; küljes, haardes ku `luoma tappeta, siis ka `tõine `oiab `kinni Lüg; teine oeab lammast `kinni, teine niidab Khk; Ta [hunt] `kargas loomal körise `kindi Krj; `kargasi kapa `körva `kinni Pha; Uppuja akkab öle körrest koa `kinni Pöi; `akka `ümber kaela `kinni Muh; röugud hoidvad `vankri `kartad `kinni Phl; [rebane] akkas ridva `otsa `ambuli `kińni Noa; ass, ass, võta tä `kinni Mar; va `takjas ‑ ‑ ku need nupud `valmis oo, kohe `akvad `kindi Var; `pahmaja oiab obused `kińni Lih; `kargab teese `karvu `kinni Vän; `üstku tige koer su `kandus `kińni kohe Kei; nukipulk oeab juhevitsa `uasa `kinni Hag; oja `ohjadest `kinni Jür; [hangul] kolm aru all, üks peal mis ojab `kinni HJn; ma‿i jõund muĺlikad `kińni oida VMr; liivakas maa ‑ ‑ ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; võttis teesel rinnust `kinni Trm; veeke laps ei sua seessä, oia `käess kinni Kod; tema [koer] kurat `kargab kohe `jalga `kińni Plt; laits ois kate `käega emäst `kinni Puh; aruvõrk ei pia `kallu `kinni; ma‿less maha sadanu, aga sai õnneberäst `kinni aarda `värjätulbast Nõo; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu käega `kinni võtta Kam; üt́s poiss habõ minnu kińniʔ Rõu; määnestki ossakõist ka järve pääl olõ õiʔ, millest kińni haardaʔ Vas|| fig Vana Ann oo `ühteinge eese minia otsas kinni, küll ühe, küll teise pärast; Sander oo ju selle Liide `küĺges kinni, äga ta kedagid teist tüdrukat änam äi nää Kaa; igav akkas `kinni, nõnda kole oli; Ise kukkus mo `otsa `kinni veel (hakkas kurjustama) Pöi; süda on senne asja `külges `kinni Rei; kukkus mo `silmi üsna kinni (hakkas kurjustama) Mar; ta mi̬i̬ĺ ja mõte om kiḱk selle üte küllen `kinni (armastab) Trv; ammastege tõiste küĺlen `kinni ütte`puhkuKrk; || sober pidas oma `kaubast `kinni Hlj; ta oid selle oma `sääduse `kinni mike sehen ta kasunu om Krk; temä pedäss tollest käsust `kinni, tei nigu `kästi Nõo; uma sõna pidi kinniʔ, petä‿s Lut|| fig külm akkab `jalgudelle `kinni Lüg; kańa akkab piha `kinni Jäm; leil akab `silmi `kinni; kui silm `aige on siis suits akkab `silma `kinni Khk; ma pea `riide ülle `aama, vilu akkab `kinni Muh; nii küĺm et akkab ühnä ninässe `kenni Mar; pane kinnas kätte külm akkab kätte `kinni Koe; õlut akas pähä `kińni; küĺm akas `jalgesse `kińni KJn|| fig sie ei piä `ammeti `kinni `kuski; `kindel inimine ei `räägi juttusi edesi tagasi, piäb oma `kiele all `kinni Lüg; mu pεε ep pεε neid `kinni Kär; See maja ei pia ju inimesi kinni Tõs; Ilma varanduseta ulgus, `kohta `kińni ei pia Hää; vot minu pää ei pea änam `kińni, mina unetan ära Saa; akkasin igasse `tüesse jo `kinni JJn; tal on ea tüe koht, ta peab seda `kińni `oidma VMr; ei minu kolu seda `kińni pia Sim; vana inimene, piä on sõre, ei pidä `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod; küll mina oless selle õnne `mõisten `kinni oida; selle obeseg o ää `ü̬ü̬se minnä, si̬i̬ oit ti̬i̬ ilusti `kinni Krk; pehme pää, ei jää midägi `kinne Hel; `olli ää amet küll aga ta‿s pia ametit `kinni Nõo 7. (tabamisest, püüdmisest) Oli siit ühest kohast lahest saand `kinni jää pääld ühe [hülge] Kuu; üks `rüövel või `mõrtsukas nabiti `kinni Lüg; `suome toll, paat ajas `meile `korva, ottas `kinni ku varekse Vai; pörsas tuli `lautast `välja, vöta `kinni Khk; Metsast kus nad olid ta (redutaja) `kinni vötnd Pöi; kus mina teda `kińni joosen Noa; obo oli `jälle `eese `lahti tõmmand, mine võta tä `kinni; obo ei anna `kinni Mar; kass `rapsas roti `kindi Kse; uńt võttis `lamma `kinni ja läks taga (temaga) menema Mih; sageda noodaga `võetass kala poeg ka `kińdi Hää; võta jänes `kińni Plt; `kärpäsi on küll, `võtva kana poja `kindi KJn; ja siss püüneti nemä (poisid) kinne Hel; tõene võtap latse `kińni, uhab nii et käsi väsip ärä Ran; kate `tõisku obesega `minti tedä `kinni tabama Puh; sääld `olli ta `võetu `kinni ja `viidu Otõbade Nõo; ku susi tuĺl siss võt́t timä `lamba kińniʔ Har; tohna˽ka võt́t nu̬u̬ŕ kaśs rot́i aidast kińniʔ Rõu; siss lät́s poig `mõtsa ja `püüdse soe kinniʔ Vas; `naksiva jänest kińni habima Se|| fig `Kuulab ja `mutku võttab aga `teise juttust `kinni; Tämä võttab aga igast `aśjast `kinni IisR; vöttis teised kasuga `kinni (kasvas kiiresti) Mus; mul oli ea pea, võttis `kinni kõik Muh; sel `kange pää `kinni `vötmas (arukas) Rei; pia ei võtnd `õppust `kinni PJg; võta˽sõ̭ss˽sulõ kińniʔ, ku `lindu lasõt (väljalobisetud saladusest) Rõu || (kahtlasest, ebaselgest asjast) Mine võtta `kinni, mis ta `seie ehitata tahab IisR; mine võta viel `kińni, pailu neid oli VMr; võta `kińni kes arvo rumalass teeb Kod; võta `kinni, kos ta käis Trv; võta ilma jutta kińniʔ Plv
8. takistatud, takerdunud `pohjas olid `vergud `kinni kivije vahel Kuu; [laev] `lähte nii madala ligi, küll sie `kinni `juokse VNg; laiv jäi `liiva `kinni Lüg; `Lehmad jäid loduse `kinni IisR; tall läind läbi aja `sööma ning jäänd aja vahele `kinni; lased paadi kivi `otsa `kinni Khk; `jalgupidi `saues `kinni Vll; [koorem] jähi puu taha `kinni Pöi; lae jähi jäide `sisse `kinni Muh; mol jähi [toit] kõrisse `kinni Mar; adra `kurku jääb rohi `kińni, paneb adra `umpses Lih; meil jäi laev `sinna ükskord `liiba `kinni Aud; toit jäeb `kurku `kinni, võta vedelad `piale PJg; teina kord olime `kange lume sees `kinne Ris; `sinna puute vahele jäi `kinni Jür; Neil oli va madal uks, siis jäi `sinna `kinni Amb; siis võtab sae `kinni, kui lülipuolt saab akata saagima JJn; mua adral tuli seda `tihti, et kurk jäi `kińni Trm; leib jäe `kurku `kińni Kod; kui söök sinna (sadakordsesse) `kinni jääb ‑ ‑ sureb [loom] ära Ksi; Kesvä aganid ei või `luumele `süütä, jäässe kõrdmakku `kinne Hel; suuremb kala muidu [võrku] `kinni ei jää, kui mitu `siĺmä kaalan Ran; tingu om `juuste küĺlen `kinni; lahi [liha] jäi ammaste vahele `kinni Nõo; kui om paĺlu aganane vili, siss jääs [veski] kivi`siĺmä `kinni, ei joose ala Ote; tii oĺl alb, `vankri jäiväve `savvi kinniʔ San; ratta jäi `porri kinniʔ Rõu; nu̬u̬t jääss kinni kivi taadõ Se|| fig sõna jääb `kurku `kinni Koe; Ma saa õs sullõ innõʔ midägi üldäʔ, ki̬i̬ĺ oĺl kińni ja süä `tahtõ `saisma jäiäʔ Rõu 9. pidurdunud, lakanud ühe `kõrra jääb jutt `kinni; kui `aŋŋervaaks `valges kukkes ‑ ‑ siis on roho kasv `kinni Lüg; kut ta vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb `tükkis `kinni Jäm; kui nii kui (kuiv) on, siis vilja kasu jääb `kinni Khk; Vanust küll, piaks olema pikem, aga kasu on kinni Pha; kuib paneb orase `kinni Mar; ei see kasva kedagi, kasu on nii `kińni jäänd et Juu; õiled pani kuiv puudel kińni HljK; põud paab viĺjä `kińni Kod; silmä närvi om ärä kujunu, `rohtudega oles saanu selle kujumise `kinne panna Hls; latsel kõne `kinni ‑ ‑ pikä aa `pääle tulli sõna `vällä; lumi pańds tü̬ü̬ `kinni Krk; kui sü̬ü̬k om `väega kõhn, siss jääb latsel kasu `kinni Nõo; kõiv jääss kińniʔ (mahlajooksust) Urv; ubina lihe umma˽halladu, no‿m kasu kińniʔ Har; sääne põud võtt küll vilä kińni Se; käed kinni (saamatu) mene kääd on `kinni, tööst εp tule midagid `välja Khk; kääd on `kinni töö `juures Rei; see töö võtab tä käed nii `kinni, et edesi ei lähä Mar; töö kinni ei laabu töö on öhö inimese kää `kinni, teese kää on `lahti Ris; temä ei ti̬i̬ esi, ei lase tõesel ka tetä, selleperäst om tü̬ü̬ `kińni Nõo
10. (füsioloogilistest protsessidest) peetunud pani `inge `kinni Jõe; inimine `kohkob, siis veri lüöb `kinni Lüg; kõht on `kinni; siest on `kinni Lüg; `Nuusuta sina, mul on nena `kinni Jõh; Kui `kummargil olen, kohe `rinnad `kinni IisR; vihastab mool vere `kinni Khk; mool jääb köht `kinni Kär; Nädali päävad `olla juba sihest `kinni olnd; Sa raibe kohutad seda`viiti kuse `kinni Pöi; ing o `rindus `kinni Muh; kut menel omad asjad `kinni on, siis `antags ravareie roho teed Käi; kui lapse kused `kinni oo, et siis keedetasse sedä, et võtte kused `lahti Mar; raudrohod, kui `kuśkilt `kat́ki, peab vere `kinni panema Mär; või lill, kui sehest `kinni on keedetse teed ja juuvasse Mih; ing jäi `rindu `kinni Aud; kurgu`aigus lämatab ää, paneb kurgu `kinni Vän; ku naised kusest `kińni jäid, põis `aige oĺli ‑ ‑ Saa; vahest ne körvad `lähtvad nönna `kinne, et ei ei kuule Ris; ing on nii `kińni, et lämmätäb ää kohe Juu; kui saja`kordne `kinni on, siis põle `luota, et luom elusse jääb JõeK; omad asjad jäid `kinni VJg; nina `kińni ja jokseb tat́ti, siis on nohu Sim; omikute on ing `kińni ja köhin `kangest Äks; mia ole kõrvist `kinni, ei kuule mihasteg Hls; oben om kusest `kinni; loober `su̬u̬la andass, ku loomal kõtt `kinni om Krk; ei naka si̬i̬ vi̬i̬l munele, perse `kinne Hel; tüḱk `aiga `oĺli eńg `kinni Ran; ta `eitusi ära `kangede, eli jäi `kińni, es saa `rü̬ü̬ki kah Nõo; ku inemine midägi ülejõu tõstap vai ku sitt `kińni om, siss `trähklep Rõn; kui susi sinnu enne näge, siss jääss helü kińniʔ ei saa `haeda eiʔ sutt Har; ki̬i̬ĺ `pańti kińniʔ, kõ̭nõlda as saaʔ Rõu; a˽kusõ valu om `väega˽suuŕ valu, ku kusi kińniʔ om Vas; ku rinnaʔ omaʔ kińniʔ, siss om verihaańa t́säi hääst roohost Räp; naane om ḱinni jäänü (menstruatsiooni ei ole) Se; pand hõ̭ngu kińniʔ Lut|| (poegimiseelsest ajast, kui lehm ei lüpsa) `piima ei ole, mõlemad `lehmad `jäivad `kinni IisR; see lehm nii kaua`kinni Khk; lühikse vahega lehm o paar ähk kolm kuud `kindi Jaa; lehem tuleb `kinni jätta, pole änam [piima] `saada Emm; mo lehm `olle see `aasta sedavisi, et ta pole `kinne `jεεngid Phl; lehmäd olid `kinni, mes sa mõestad `süia Mar; pika vahega lehm jääb sügise `kindi ja kevade toob poea Tõs; kolm, neli kuud olid `veised `kińni; vahest mõni põle `rohkem `kińni kui kaks kolm `päävä Juu; piima `puudust meil ei old, lehmad nii kaua `kińni ei seist Plt; pikä vahege, märdipäeväst jäi `kinni ja `küinlapäevast tõi poea Krk; ma jätä ka ta `kinne, ei nüssä enämp Hel; taa lihm õ̭ks t́silgutass mõ̭ne t́silga, taa `saagi `kińni˽jätäʔ Har; lehmä nisaʔ ummavaʔ kińniʔ jäänüväʔ Plv; lihm `jäie `kińniʔ Lut 11. läbipääsmatu, läbimatu tie `kinni Lüg; Kõrva teed on veel puhas `kinni, `anges puhas alles Pöi; oia aga see suur tee `kinni Mär; tuisk veeretab tii kinni Hää; panid tee `kińni nüid ‑ ‑ ei `pease läbigi enam; kui pruut́poar käis laalatsel, siis `pańdi ikke tee `kińni Juu; mõtsage `kinni kasunu puha, sii põld Krk; ku lume satap ja `tuiskap, siss om kõ̭ik oru ja mäekondi `kinni tuesanu Nõo; ti̬i̬d õ̭ks hoieti kińniʔ õks mõlõmbil vaka`rahvil ja saja `rahvil Rõu 12. väga lähestikku, tihedalt koos; palju, rohkesti Eks ta rikka mehe mattus ikke old, kohe obune obuses `kinni, nii kole pikk rong oli IisR; kadokse `räistäd olivad `ninda `toine `toise küles `kinni et Vai; mis `pöldu säält saab, kivi kivis `kinni Khk; Mätas oli mättas `kinni, nii `mätlikud olid einamad Pöi; küll oli `paĺlo rahvast, pea oli peas `kinni Mar; `eina on nii et kuhelas kuhelas `kińni PJg; seal on kaniste ea vili, pia on jüst pia `küĺgis `kińni Juu; pered ühedeese küĺles `kińni VMr; mõnes kohas on paĺlu `suuri kiva, kivi kivis `kińni Sim; vanass käesid kerikun vu̬u̬r vuariss `kińni Kod; kirik oli nii täis, et inimene oli inimeses `kińni Plt; säńg olli sängüst `kinni ‑ ‑ olli kidsevest täis Krk; siin `oĺli ju niipaĺlu `pu̬u̬te, iki järest pu̬u̬t poodin `kińni Ran; mätäss mättän `kinni, üits `kõlbmada maa kotuss Ote; sääl om maja majast kinni, nii `kitsahe om Se 13. millegagi hõivatud; ant vaba a. sie inimene on tüö `juures `kinni, kuhugi ei saa `tulla Lüg; ma õlen `kinni `neie `lehmadega Vai; [talumees] niisa·mma ühtjooni ikka selle samma `tööga, `möisa töö kallal ikka `kinni Pha; ma pani `eese `kenni `senna `alla ühna Mar; ta oo ametis `kinni, ega ta saa ää `tulla Aud; ole aga `tüega `kińni, ei sua kuhugi VMr; põllutüö küĺles oma elupäävad `kinni old Kad; `tü̬ü̬ge `kinni iki ku `kärblin tõrva pääl Krk; ma ole selle tü̬ü̬ man `alla `kinni, ma‿i saa tõõse manu minnä Hel; no siss ei saa sukka (sinuga) [kaubale], sa olõt kińni˽`päivält Har; ku `tü̬ü̬ga kińniʔ olõt, sõss om tü̬ü̬d nii paĺo et, ei läpeki kõrvalõ kaiaʔ Räp b. `naistel ku `lapsed tulevad, nüüd on kääd `kinni Lüg; `raandad on vee all `kinni Khk; Suur põld on alles `kinni (koristamata) Pöi; mo käed o `kinni, ma ei saa mette võtta seda Mar; kõik kohad olid `kińni, ei mul põld `ruumi kusagile `istuda `ühti Juu; plekid on mie all `kinni JJn; pani kõik oma raha `veśkite `alla `kinni VMr; naesel käed `kinni (väikelapse hooldamisega) Trv; käeʔ `tü̬ü̬ga kińniʔ Har 14. (peatumisest, peatamisest) pidäs obone `kinni ja jäi `vahtima Vai; Pea niid natuse kinni, räägime paar söna Jäm; siis `peeti obu ukse ies `kinni Muh; üks härra tuln `söites ta järel ‑ ‑ ja härra pidan `kenne ja `ütlen Phl; siis `keiser oli `keskind `kinni pidada Mar; tema pias obune `kinne Ris; kule pia‿nd `kinni onde Nõo; Piä `kinni, kos sa `tormat Rõn; muian es pia kinni ku Lannamõtsa kõrdsin Har
15. (söömisest, joomisest) Ära‿nd `üksi kõik `kińni `kiera, jätta `teistele ka IisR; Pool liitert oli, poole `pistsid sii `kinni Pöi; kui lehm `lahti oli, siis `pistis nende `kaapsad `kinni Mar; kuer `pistis `ämre seest kõik `kinni Mär; lehm `pistis suitsupakid `kinni Mih; leid `kińni selle pud́eli Kod; paneme `kińni kiik, mis siin laua pääl on Vil; Kass pist kinni kõik nu ihu alaste roti poja Nõo 16. millegagi kaetud, määrdunud ḱäeʔ ommõvaʔ `muaga kińiʔ; mul ḱäeʔ ommaʔ saviga kińi Lei 17. a kinnine `kinni autoga; `kinni kätega inimene (töö ei edene); `kinni `möistusega, taal pole seda osamist Jäm; `kinni ust ep saa `lahti; `kinni kaelusega särk Khk; vanasti pole `kindi `käisid `olndkid Pha; see `toodi `kindi vie `aegas (jääteega) ää Muh; `kinni kasvuga inimene Rei; see ea `lahke riie, teine oo `jälle `kinni Mar; egäss obone kinni väräbäst läbi ei saa Vig; sinä keskpääväl `kińni `jalgega Kod; siis ei pudenenuvad kah (rukkivihud), siis `tõmmas juba `rõskemast, siis olid [terad] `rohkem `kińnimad Äks; `kinni `jalgege [hobune] ei lää ruttu; `kinni sõnnik om, ku pikä õle ala pannass, siis `lahku ei anna, üten kamban puha Krk; `keŕku man panniva jalad `kinni, `minti `kinni `jalguga `keŕkude `sisse Ran; ma‿s taha `kińni `jalguga `olla, vana kummi kaĺlusse ei ole ää `jalgule Nõo; tanh om suuŕ muda, taast ei˽saa˽`kuigi kińni jalaga läbi minnäʔ Har; Külmäga˽`ju̬u̬śti kińni˽`jalguga Rõu; om kinni elo, `õkva kohegi ei saaʔ Se
kista|varras kedervars Kistavardaga kedräti langa vanast ja tetti rõivast Nõo Vrd kistavars
kista|vars kista| vaŕs Kod/ ke‑/ Hel T V(kiśta Plv; ḱista- Se; kesta‑, ḱešta| vaŕž Lei)
1. kedervars kistavarrege kedräti Hel; kistavarrega kedratu vanaste jah; nüid tetäss kistavarrega võrget, si̬i̬ kistavaŕs om tõist `mu̬u̬du (kui vokk) Ote; ma näi˽kül viil ku kistavarrõgõ kedrati Urv; `häideʔ tettiväʔ `koŕvi kõrvalõ, sääĺt `lasti kistavarrõga `kiirdu Plv; vanast `pŕäätadi kistavarrõgaʔ, sääl oĺlivaʔ keeriʔ otsah Se || sõim oh sa kistavaŕs (öeld naisele) Kam Vrd kistavarras
2. ühendushoob, keps a. vokil kistavaŕs ai `ümbre toda suurd ratast kui sõkid; kistavarre sehen `olli voki raud, kistavarre alumane ots keedeti (köideti) jalalavva `külge Ran; sul om ka ta langarattalõ vastanõ kistavaŕs tett Har b. linamasinal [lina rabamiseks] tuĺli kistavaŕs `tõsta `aamise päält rabamise `pääle Kam; lina jahvatamõsõ massina man om kista vaŕs Krl; kistavaŕs um kõvõrass `painunuʔ; Kistavaŕss ühend suurt ratast `trullega, pańd käümä Vas; kistavaŕs lät́s `katski ja setogiʔ pidiʔ lina ajamise poolõlõ `jätmä Räp c. veskil kestavaŕs on piävõlli õtsan ja all Kod; `veśken `olli kolm kistavart. kistavarrõl olliva pulgad `ümbre `sõõri Ran; `amba käivä kistavarre `pulke `mü̬ü̬dä. kistavaŕs om all kivi, ta aab kivi `ümber Ote; Kistavaŕs u̬m tu̬u̬ pulk, miä `veśkikivi sisen terri kivi vahelõ väristäss Rõu || käsikivi osa kistavaŕs, mink pite `aeti Plv
3. latt, varb kistavarrega `võetass pańg kaivust `väĺlä Puh
kisu|mees kiskleja, kakleja ta riiu ega kisu mees ei ole Kse Vrd kismameeskisu|peo linapeo põllalt kisutud kisupiod `seoti kodu `pahmasse ja akati kuperdama Kei Vrd kiskupihukisu|pilv Akkab kisupilvi Märajama, ei tea, kas kisub vihma või kuiva, aga kisud ja nösud on ülevel
kodus kodus Khk Pha Pöi Vig/‑os/ Kse Aud Hää Tür VlPõ(‑os) Pstkodus ons paks kuub kodus Khk; kõik villad kaariti ja kedrati kodus ää Aud; Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin. No seda öeldaks uĺakul, kes suurte inimestel `vasta augub Hää; suka`lõnga enämästi iki teeme kodos, päris `siukse `raasidega, raasitasse KJn; kodus on neid kah, elu`u̬u̬nes peris kiĺk laalab Vil Vrd kodun
koe|lõng kangasse sissekootud põiklõng kue lõng ehk kude on laug, aga `lõime lõng on kierd Jõh; koe lõng kedratasse ikke lodinamini Mar; `kanga pooli `peale `aetse koe lõng kui kujutse Aud; villased `riided `tehti, koe löng oli nagu veki (väike) sörm jäme Ris; koelõng `tehti laum ja karvasem, teda ei silitud nii paĺlu ja kedrati kuiva näpuga Amb; kue lõngad võivad `olla `laumad, need nii `kergest `kat́ki ei lähe Sim; vahel koe lõngad olid villased ja lõime lõngad linased Plt; `kanga `tukma om `kangast `järgi jäänu koe lõnga otsa Hls Vrd koe|lang, ‑niit, kudelõng
koerane2 koera|ne g ‑se Mus Kaa Jaa Reikoeras koerane öitseb küll, aga seemet äi kanna Mus; Koerane sai peele kanepi öitsmist kanepist välja korjatud ‑ ‑ siis löugutati ning kedreti pastlitalla löngaks Kaa; ma pani koirased ula `alla `kuima Jaa
koerastama2 koerastama Jäm Ans Khk(koi‑) Kaa Reihalvasti, lohakalt töötama Ta‿s teind midagid, koerastas üle ning läks Jäm; kis sandist niidab vöi sandist ösub, siis eetasse ka, mis sa koirastad Khk; Kes sedati koerastand on muist `loogu maha jäänd Kaa; Ta äi `oska veel öieti `niita, koerastab rohu ära Rei
kohe2 kohe, ku- R(kõ‑ Lüg Jõh eP) (‑õ Khn; kõhe Sim I Äks) M u Puh San Se; (rõhutus asendis) ko˛e Jõe(ku˛e) Vai HJn JõeK Pee; koe Amb Pee I. adv
1. (ajaliselt) viivitamata, sedamaid või lühikese aja jooksul mina län kuhe magama Jõe; `mulle `keideti kohe siel `kohvi ja `praeti liha Kuu; oleks tuult tuld, siis nad oleks uppund ära kuhe Hlj; `uoda vähäkene ma tulen kõhe Lüg; tuli kohe `kiirest tagasi; `kieras kohe `kanna pääld `ümber Vai; ma liha kohe ära Jäm; äga‿ss seda nii kohe‿p saa; ma viisi kaks pörsast `linna, sai neist kohe `lahti Khk; kui ma [seda] `kuultsin, kohe oort läksin Kaa; kui naised kogu soavad, siis‿o kohe nii `kange poarutamine `lahti; See (poiss) pole seal `kuigi kaua olnd, kohe tuli äe Pöi; kohe, näpu pεεld Emm; [vili] rabatasse koa kohe ää, kui põllalt tuuasse Mar; nii kui sa ta `küĺgi puudutad, nii ta kohe karjub Mär; kui oo kuib aeg, siis ei või vara `äestädä, `tarvis kohe mahategemise ete `äestädä Vig; ma tule üsna kohe Kse; sial mes vihm tuleb, sie kaub kohe kruusi (kruusa) `sisse Han; mis sa vihu läbi `sapsisid, kohe üle ukse `säuhti Hää; kui `eśtiks kohe `minna ei soa, siis ma tulen takka järele Juu; Kohe sai teisel süda täis, kui `ainsa sõna `ütlesin Jür; kohe jüripäeva järele JõeK; kui lähäb tina liiva `poosse (pugusse), kana sureb kuhe ää Ann; ma tulen kohe kui suan JMd; kui kuiv ein oli, siis ikke sai kohe `saadu `tehtud Tür; kõpped anname kohe lammastelle ette, egas neid `veśkille `viigi; nigu suab, kohe jala `piale astub Sim; meie aema kõhe eenä maha Kod; `võt́sin leeva ülesse ja kuhe `ahju Pal kui pada üle aab siis aab kõhe `tossu `sisse Äks; kui [leiva juuretis] apu on siss näed kohe ku ta on maha vajund KJn; teesed `riided `selga ja kohe tü̬ü̬ `juure Vil; akkas kohe `lõhkme (sööma) Krk; `õkva kohe lää Se Vrd kohedalt2, kohalt, kohelt, kohe|joont, ‑maid, kohtas2, kohtsilla
2. (ruumiliselt) vahetult, otse `silmä `ambad, nied on siin puol puri `ammaste kõhe Jõh; Vanadel majadel pole koda ees olnd, kohe õuvest tuli `kambri Pöi; sau kohe rohu all Tür; pääsukesed tegivad oma pesa kua kohe `seie trepi kohale VMr; meie `kopli servas on kõhe paks anepaju IisK; vanast olid `kõrged anged, kohe `riastani Lai; koolimaja on kohe meil säl üle aia KJn; kohe joonega otseteed olgo siis [lehm] must vöi kirjo või lauk või, ikke `üitasse: asemele ja lähäb tä kohe joonega Mar; siin oli [siga] jõkke läind kohe joonega Kei
3. rõhuadv a. (jaatavas lauses) lausa, päris, täiesti, kindlasti neil old kuhe ait kuhe `suola täis Jõe; Kogud pikked `päiväd `tünnerdä `ringi, jalad kohe `aeduksis Kuu; kui köhä iil `pääle tuleb, siis kõhe eng `kinni Lüg; Ein kohe `rinnus `saadik, ole mies `niitama IisR; moni laps `vingu `pallo, `tahto ko˛e `vingu Vai; εε menusa jutuga, jutul kohe menu `juures Khk; Kuivalt einamale äi `mindud, ennem `tehti `valmis einataar ‑ ‑ see pidi kohe olema Pöi; seda‿o kohe äda pärast taris Muh; suur lasu oli `aitas ekkesid, neli-viisteistküme `paari kohe Rid; kõik põles ää, jäi päris puu `paĺlaks kohe Mär; `raske oli kohe `kohta pidädä Vig; kis `jälle naa paramad piĺli`mäńgijad, need `jälle kohe kutsuti ja kohe palga eest Lih; tä päris `kohkun kohe Aud; [kangas] `pandi `ahju, kui sialt `väĺla tõmmati krähises kohe, nii sile oli HMd; iir on `väiksem kui rot́t, rot́t ikka suur kohe Kei; `lõikas õhukese leeva killu nagu viha lehe kohe Juu; ma `salvasin teda ete `iaste kohe Kos; temale tuld kohe paenakas `piale KuuK; lahedast puust joksevad pierud koe särinal Amb; me oleme kohe siit inimesed päriselt JJn; kohe suur kahe kolme toobine kauss `pańdi [putru] täis Ann; siis oli luśt kohe muutku, et said ag‿tulist ommingu söönd ja külasse `tööle Pee; vakk õli peris `kańtis kõhe, iga pidi `kańtis Trm; nüd on pikk laut, annab `kõńdida kuhe üle; veike `jõekene, kuiva suvega `kuivis kohe ära Äks; ja mõni maa on kõva, et on kõva kohe ‑ ‑ igavest ära `kuivand Lai; kiĺluvad ja kisavad, need lapsed `tüitavad kohe ära Plt; sündind kohe olen Saviaugul Pil; ni̬i̬d käisid peris obosega kohe KJn; [hobune] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil Vrd koha4 b. (eitavas lauses) hoopiski, üldsegi, sugugi mei külas ei old kohe `kelgi [käiseid], mina neid ei ole kohe nähänd VNg; [haige] puusa pärast ei või ma kohe `seista JJn; ta raha kohe ei `tahtki, vili oli ju änam, ikke võt́tis `viĺla Pai; ükski mu üle ei nurise, mitte ükski ei nurise ko˛e Pee; mul ei ole kohe `usku nende `rohtude `sisse VMr; nõnna‿ned ajad äe `kauvad, ei pane tähälegi kohe Kad; `piale `vihma on mua nii kõvast `paatund, adra ei võta kohe `sissegi Sim
4. vajalikus suunas või asendis a. otse; sirgelt Üks mies jäi `paadi `vinnamise ajaks `paadi `juure `paati kohe `oidama Kuu; `Hoia saepea kohe Hlj; kõhe vagu, oboselle `õisetasse Lüg; [kuhja] varras sai jälle kohe lükata Vän; murispuu peab sarikad kohe; teine puu kohe, teine `viltu Ris; paadile panna jäŕg `alla siis seisab kohe JõeK; aa tema `juonde ehk kohe KuuK; kohe tee, tee on kohe `aetud Ksi; regi ei joose kohe, regi `viitab Pil; pügal paku vahel tahutasse lat́t kohe KJn; `Vankrejuhed on selle jaos, et rattad kohe käiks SJn; päräst `aeti si̬i̬ ti̬i̬ kohe `metsä `mü̬ü̬dä Vil; mine siit kohe, saad rutempest Hls; sel om `vi̬i̬rje silmä, me silmä `vaatave kohe Krk|| kohakuti `augud `piavad kõhe õlema Lüg b. suunda, suunas; poole lapsed `roomavad neĺjatöllakil persse ots kohe ülespidi Jäm; Ans; läksid kohe `sönna (sinnapoole) Khk; käänas selja kohe, äs tee `kuulamagid, mis ma `itli Mus; mitte ei `oata (vaata) εnam kohegid Muh; Pane püssi ots kohe ja lase vares moha Emm; Pole ta sest pidand midagid, pööris selja kohe ja läks Rei; pöörab [püssi] otsa kohe, võta siss kinni Kse II. (kaassõnana) 1. suunas, sihis, poole a. prep ta oort tuli kohe mind, kui mind nägi Jäm; `aksi `pεεle kohe maad tulema (ujudes) Ans; suits töuseb kohe taivast Khk; Üks jalainimene läks teed kaudu `vihtudes kohe küla Kaa; Oli seal upakil maas, perse oli kohe taevast Pöi; küini suu köis kohe rihalse tagust Muh|| fig `saatand sihandse kohe merd; saada kohe pöhja tuult (halvast asjast) Khk; kohe ilma igale poole; valjusti, kõigile kuuldavalt Siad olid söömata ning `ruigasid kohe `ilma; Seda juttu ajab ta niid kohe`ilma laiali Kaa; niginal ja naginal lähäb `mü̬ü̬da ti̬i̬d, kuulusse ärä kohe `ilma Kod b. postp seisab ukse `juures selg meite kohe Jäm; Vahtis jöllis näuga mo kohe Khk; kes sedati istub, perse renni kohe Mus; kui saialeiba oo, siis lapsed `oata mette apuleva kohegid; siis ma `uatasi nende pilide (pilvede) kohe seliti [lamades] Muh; poha (põhja) kohe Hi; minge kiriku kohe Kul; Obo lähäb koo kohõ paõlu paramini kui metsä kohõ; Tibrikä madal lähäb Riia kohe Khn||fig saad omale joodigu mihe missel suu `ühte `jooni `kiiva viina kohe Jäm; Vanast vaadeti ikka obeseid, niid ega mehe suu jooseb auto kohe vett Kaa; Küüned oma kohõ Khn
2. postp suhtes; kohta; peale räägib `santi mo kohe Jäm; kade teiste kohe; vihastas teise kohe, elu sai täis; tüdrugud iritavad poeste kohe; ta oli mo kohe sur‿vihane Khk; jugas moo kohe, miks ma pole täda `ootand; opaga olemisega inimene, kes ennast teiste kohe `uhkeks peab Mus; Üsna sańt `kuulda mis ta keik teise kohe ää räägib Kaa; möne puu kohe `öötakse `sitke; Mustjala meeste kohe `ööti tümakaku tegijad Krj; nuriseb toedu kohe, ei söö; ta moo kohe vihal, pahane Vll; tüdrik oo `kiimas poiste kohe Muh; `pörguline öelda inimese kohe Rei; Küll `ütlesid `raskõsi sõnu `meite kohõ Khn|| ühe kohe, kahe kohe (ühe jaoks, kahepeale) Ans
Vrd kohta1
kohegile kohegile Sa Iis Kod Lai Vil Hel Puh(`ko˛e‑), ku‑ Mär Kse; kohegille I Äks Vil; kohigillõ Krl, kohegele, ku- Tor; kohekile M Ran(‑lle) Nõo Võn San; `koekile Trm Trv Ran Nõo, `koeh- Pst
1. kuhugi a. (jaatavas lauses) jo ta kohegile läind on Jäm; kui `ükskid nii nobest leheb kohegile, siis küsitasse ‑ ‑ Khk; Telgas pidi ikka oostel selges olema kui loom kohegile töhe läks Kaa; Kui akkasid kohegille minema, et vaja `kośti `viia Lai; `peame üit́s ümärik nõu kas kohekile minnä Hel; arsti tunnistanu et, vere su̬u̬n om lahenu, veri om kohegile `sissepoole joosnu Puh b. (eitavas lauses) mitte kuhugi, mitte kuskile ta‿p leha kohegile Ans; Kui pole rangisi äi siis saa oost kohegile ede panna üht Kaa; Ta‿b soa oma jalaga `paergus mitte kohegile Pöi; ei käi `ku̬u̬li ei kohegille Kod; ma ei saa agu kohegille `panna Äks; `lamba kuumaga ei lähä kohekile, mintävät ei oleki Trv; linast `langa kedräti kodu küll, sedä es saadeta kohekille Ran; vana inimene om kate vahel, kohegile tedä ei sünnitädä Puh; ma ei lähäʔ kohigillõ Krl; Noʔ ei mõistaʔ enämb kohegipoolõ minnäʔ Har
2. hoopiski, sugugi, üldse mitte õõnad `ongi visad `kasma, kohegile ei lähä Kod; selle tü̬ü̬ ei `laabu kohegile Hel; ei aita ~ kõlba kohegile (kõlbmatust asjast, olendist või nähtusest) see‿p aita kohegile Khk; Jälle oo värav ää purutud, ma ütle, seike asi ep aita küll mette kohegile Kaa; see kolva kuhegile Kse; jumal paraku seast elu, ei kõlba si̬i̬ `koekile Trv; si̬i̬ rõuk ei kõlba kohekile Hel|| (halvustavast suhtumisest) ta piap miu nii alvass ja alatuss, et mia ei `kõlba mitte kohekile Nõo
Vrd kohegi, kohegil
kohus1 koh|us(s) ‑os(s) üld (‑ss V; ku- Vig Mih; n `kohtu Iis); g `kohtu, -o /`kosto Kod/
1. kohtuasutus; kohtuhoone; kohtunikud ühest `kohtost tuleb, `teise lähäb; oma süü peräst `kohto ust ei õle `lahti tehnd; kohos ei õle kenelegi võid`leibä `andand Lüg; `Kohtu `uksi on `kerge `lahti teha aga `raske `kinni `panna Jõh; kohus `muistas sene elosa kugo `kolmest `sutkast `puuri Vai; no vana `kaibas kohtu, `kaibas `kohtuse poisi Ans; see Aadu oli ise `kange mees, ega kohus es aka ta `päälegid mette‿nd; pole see `kohtu minemine nii `kerge `ühtid; `kerged on `kohtu uksed `lahti vötta, äga pole nad nii `kerged `kinni `panna Khk; musta korbil `olle `valge sulg olnd, sellega `olle `kohtu `kirju kirjutud Vll; Siis peab `kohtu käsk olema kui täna peab `välja minema Pöi; iga koolimaja sees oli `enni kohos Mar; läksid `kohtu `õiguse ede Tõs; kohos mõist kolm tuhat `trahvi Kei; selle mehega käisin kõik linna `kohtud läbi Jür; si̬i̬ käib õmad pääväd `mü̬ü̬dä `kostoid; `kohtokasak õli, kes `õikas tuńnistajaid `sisse; mõned vanass `pelgäsid `irmsass kohot, ei suanud kedägi kõnelda `kohto eden Kod; kohos suńnib `lepmä KJn; `kohtu ehen piat sa `õigust tunnisteme Krk; elu aig pid́äs sedä näpu ametit ‑ ‑ kes temägä tolleperäst `kohtude läits Ran; kohuss `küśse et, kas sa tapat inimese ärä, ku peremiss käseb Puh; külländ lätsivä pereme karjustega `kohtude, et om nii `ulka `kurja lasnu tetä ja Nõo; mu veli oĺl siihn `kuhtuja˛o (kohturingkonna) pääl, ma oĺli jälle tõsõ̭n `kuhtuja˛on; anna mullõ kätte tu̬u̬ asi, siss ma ei lähäki `kuhtullõ Har; sa˽kaibanu˽`kohtohe, ma˽`masnu˽su kah́o kõ̭gõ `vällä Vas; ta maśs är `kohtolõ, tä ost́ är `kohto; lät́s sinnäʔ kohtu pääle Se; kohut käima kohtu teel õigust nõudma, protsessima Akka niid suga (sinuga) kohut keima (vaidluse lõpetuseks) Kaa; Kaiba, kaiba kaśsile, koeraga käi kohut (kaebajale lapsele) Hää; kesse `nuabriga akkab kohut `käima Juu; ni tark poiss oĺl et, käve vi̬i̬l herräga kohut kah Vas; kõvaga `maelda (maadelda) om `hiitra, ni rikkaga kohut `kävvüʔ Se|| fig jo `viimpse pääva `kohtu ees aru saab Khk; Kärts ja põmm nagu Rakvere kohus (äkiline inimene) Han; siis aga tulid `kohtud, akati `kohtuse vädama (pulmanali) Aud; Lähmä kohto pääle (sauna) Räp
2. kohtuprotsess; õigusemõistmine eks sie `maksa `maksud kie `langeb `kohtoga Lüg; juba se kohus tulegi käde Vai; nüid on kohus üle keind, jo nüid jäävad rahule Khk; Vanasti oli `randas `öigus ja oma kohus; Seiu `paergus alles `kohtu all; Kohus `jääje äe, poisid leppind äe Pöi; parun ja ärrad, nee olid nee `kohtud Käi; ega ta muidu maksnd, `kohtuga `pańdi `maksma; vale tuńnistajate kohos oo pooleli Mär; kaks tükki `olla `kohto kõrvast kuulajaid (kaasistujaid) Juu; mõessab `kohto ärä et kaks nädäläd; kohos tuleb ette, ommen lähmä `kosto Kod; Ja kohust ei ole `täämbe pääväni tullu Hel; siss `tuĺl tolle kuld uuri pääle kohuss, `varguse kohuss Nõo; tetäss `kuhtulõ otsuss pääle Har; ku teol `käüdi, egass siss `kohtit es olõki, siss egä herr mõiśt uma vallalõ `kohtu Se|| süüdistus, hagi nimä `oĺli henne vahel kokku leppünü, mi vana oĺl `kuhtu tagasi võttunu; küll mõistõtass se kuhuss töhjäss, ku˽tuńnistaja ette tulõvaʔ Har; kohut mõistma vaidlust või tüli lahendama; otsust tegema; karistust määrama kohus `möistmata veel, tεεb mis sält kuuleb; mis sa tuled meitele kohut `möistma, me `saame ise `korda Khk; vanemad tulid laste vahele kohut pidama Mär; eks ma jälle porguga `mõistsin ta [= ussi] `kohtu ära ja lind sai oma pojad ilusti kätte Amb; naesed mõessavad kõhe `kohto ärä. ku ülesi tõesevad [vestlemast], kõhe õtsus käen Kod; odo·t konnakõnõ, küll pardsipoja `sullõ `varsti kohut mõestava Nõo; jätämi kuhuss jumalõ `mõistaʔ Har; ja sääl sõss olõvat kahrulõ kohuss äräʔ mõistõtu. kahr tapõti sääl äräʔ Räp; c. aru, mõõt Ega selle üle kohut ei õle, kas see labida varss tsipa pikkem on vai Trm; mess ammaste taga, si̬i̬ om oma selle üle kohut ei ole Ran 3. naturaalmaks mõisale või kirikule siis oli `kohtu `vilja `maksa veel sügisel, neli vakka rugid ja kaks külmedud; oh mina `vaene vakulammas, Kuresaare linna `kohtuoinas rhvl Jäm; `mõisa `viidi ikke koa kohot, kukkesi ja kanu, linu ja; `kohtu `oinad `viidi, puhastati ja ariti ää, siis `viidi `mõisa, see pidi `kohtu eest olema Juu; peremel oli `õigus `viia `kohtu lammas ja `kohtu kott JõeK; `Kohtulõngad kedräti mõisale nigu üks kiu, ega jämedad ei `võetud `vastagi; Kui talud said ära `osta ‑ ‑ siis kadus `kohtu`lõngade `viimine kah ärä ja `kohtulammast kah enäm ei `viidud KJn; `kohtulammass suidsutõdi `mõisahn ärʔ ja magasiaidah́n vilä seehn hoieti alalõ Rõu; [vanasti oli] `kohtu lõig `kohtu lammass, `kohtu kana Plv
4. õigus kille kukur senne kohus, kenne vägi senne vöimus Emm; Teeb mis ise tahab, ei kohut kuskil Han; `õsnud tälle kapp: si̬i̬ one `õigus ja kohos Kod; `antke sandil mis sandi kohuss Krk; kel kot́t, sel kohuss Nõo; õiguss nigu tetäss, kohuss nigu mõistõtass Vas; imäl om kohuśs mullõ lüvväʔ; imäl om kohuśs minno tõrõldaʔ Se
koidu|kukk a. eks sie õle jo `koido kukk, ke `laulab `koido ajal Lüg; juba koido kukk laulab Mar b. fig varane inimene möni laps töuseb vara üles, küsitase, kas sa oled koidu kukk Khk; Oled sa koidu kukk või ämariku änd (virk või laisk) Pha; sa nagu koedu kukk, koeduga `seĺtsis üleval Juu; nõnnagu koedukukk ei maga, vara üleväl Kod; koidukukke tegema suguühtes olema koidukukke `tehti. `üeldi, kui ommiku `enne `tõusmist viel nakitsesivad asemel JJn koidu|lina agu koido lena akkab `paistma jo kui tä `selge oo Mar koidu|oinas koiduoinast tegema a. koidu ajal magama heitma Kui vara `ommiku üles `tõusta ja `valge `ieli viel magama `uuest `eideta, siis `üöldakse: sie tieb `koidu `oinast Hlj b. suguühtes olema koidu aal kella neĺlast jo kedrati, siis läksid viel vahepial magama, üeldi et tegivad koidu oenast JJn koidu|pars hrl pl lühemad lisaparred ahjuesise kohal koidu parred, nee piab `enne ää tegema kui koit on Kär koidu|piir, koidu|piire koidupuna lüöb `ommikul `valgemast, siis lüöb `koido `piiri `lahti Lüg; akab juba koidu piiret `lööma Ans; koidupiire ajas ülese Khk; koidu piire juba `taeva peal Muh; koedu piire serv o `laśti (lahti), siis akab `valge tulema Kod; nakass jo koit tulõma, taivaśs jo kõiḱ `piirdeh, koidu `piirdeh Se
koitma `koitma, koidab (koedab eP) (`koitab Emm Käi) San/‑me/ Plv; `koitama, `koitab spor R(‑maie, `koidab Lüg)1. a. (koidu algamisest) koit akkas tulema, kui `koitama akkas Jõe; `koidik `koidab jo Lüg; `väljas koidab juba Khk; Siis akkas juba püsut nägema kui `koitma akkas Pöi; põhjast ei koida, koit tuleb ikka ida alt Muh; pää akkab juba `peale `koitma, punab kõik Mar; omiku poolt jo koedab Tõs; oomik koedab Hää; päe akkab `tõusma, juba koidab VMr; ülevält `taeva piält koit́ lume `piäle nagu veri, lumi kõik punane Kod; kui `koitis, olin juba sial Lai; agu koidap San; `koitma nakass Plv b. selginema ilm lü̬ü̬b `valgemass pilve servä alt, ilm koedab; vahel lü̬ü̬b `valgess, mua pu̬u̬lt koedab, siis tuleb kõhe vihimä Kod Vrd koilama c. (virmaliste vehklemisest) täna `õhta koidab. `virmlased `vehklevad Pha; kui taevas `koitab, siis meitel `ööda, et lapulestele näideta valgust Emm; taevas `tapleb ja, põhi `põõnab, koidab Mar; põhe koedab `küĺma Han; põhja taevas koedab Kad; põhe koedab, keskü̬ü̬ aeg ajab suure `valguse üles SJn
2. fig (aegamööda) arusaadavaks muutuma, meenuma Mul hakkas äkkitseld kohe `jusku midägi `koitama vanast `endisest ajast Kuu; Vei sedati oo see asi, niid akab mul ka püsut justkut koitma Kaa
kootima1 `kootima Jõe, (ta) koodib Sa Rid Mar Kul Kse Nis Kei(‑uo‑)
1. ehal käima noh, kas lähme `laupa `öhta `kootima ka Khk; `kootimisega ennast ää külmetand Mus; oli `kootides teist `jalga pidi lae lavast läbi kukkund Krj; `õhtuti poisid ikka käivad `kootimas Kei
2. ringi hulkuma Kes teab, kus vana [inimene] `kootimas oli, `õhtane aeg teha pole midagi Pöi; mes sa koodid paegal Mar; (siil) koodib `õhtu Kul; koodib aga `piale teene, kedagi ei tee Nis Vrd kottima || pikkamööda käima Ju ta jalad aiged oo, et ta sedati koodib Kaa; mis sa koodid, lähed pikka Kse
korikas kori|kas g ‑ka Khk(g ‑ga) Mus SaId Muh spor , Mih Tõs Khn PJg Nis Hag Jür; kori|k g ‑ku Jäm Ans Mus Muh Kse, ‑gu SaLä Hi(kore|k g ‑go Emm), ‑ga Jäm Hi(‑ka Phl), ‑ge Khk Phl
1. lapsemähe, ka väike tekk pisine laps keerdi korikuse. siis oli üsna `sirge, kääd `külgi `koutu ‑ ‑ paari nädalid oli sedasi korikus, koriku sihes; korikud olid kujutud vöi eegeldud, villased, nee olid keige pial. kandiline villane see oli korik Jäm; see veel korikus laps; korik pannasse lapse `perse ala; pese korigud `puhtaks Khk; `oska (ei oska) veel tittegid korika `panna Kaa; ristikorikas (villane kaunistusega riidetükk, millega viidi laps ristimisele) Krj; laps pannakse korikase ja `ööga (vööga) võrutakse `ümbert `kinni Pöi; [vastsündinul] üks `olli `valge korikas, üks kiut ja, üks `olli `valge laṕp `perse `alla; iga päe `pandi `uusi korikumi; kui lapsel koi viga oo, [tuleb sellest] et korikad `õue jäävad koi `valge ette Muh; Laps `panda korigusse nεnda, et kεεd korigu `sisse jεεvad; vanal ajal `veedi kruudulese söba otst tükk ää ja `panti laste korigaks; abode korek (mähe lapse ülakeha ümber) Emm; vanal aal olid lapsed korikate sees, kui `ilma `sündis Kse; laps pissike alles, korikutes ja kiperdab Var; [harjaste võtmisel lapsele] korikas üle ja siis akati palavas `vihtlemä Khn|| Sind oo ka sedati riide pandud, just kut korikas (paksult riides) Kaa
2. riidelapp; räbal, kalts `sörme koriku panema (kinni siduma) Jäm; kanapoead magavad `nurkas, üks `riide korikas oo all; va korikud kõik kohad täis Mar; `jalge ümmer oo korikad Mär; pühi korikaga laud `puhtas; vana korikas, seält `võtsime `nartsu; Jalakoorikad (jalarätid) on nii mustad, peaks pesema Vig; sõŕm läks kat́ti, pani (panin) korika `ümber Kse; Sellel inimesel põle `õiged riiet `nähtud, nagu korikad `seĺgas Han; korikas riie oo jäme koti riie. kes nüid korikast tahab `seĺga `panna Tõs
3. vilets asi või olend a. vana või vilets jalats vanad korikad `jalgas. korikad on vanad kapukad ja `pastled Hag; on ühed igavesed korikad jalas, `pasled ja narsud Jür Vrd korimus b. (vilets) loom lahja korikas Mar Vrd kori4
koti|kärr = kotikäru igäs `veskis on oma kotti kärr, kie neid (kotte) `seljäs vedä Lüg koti|käru kot́i käru Kod Harkottide veokäru veskis Vrd kotikärr koti|kääv (väiksest inimesest) Pisikene nagu kottikääv Jõh koti|lagi kõige ülemine veskikorrus, kust vili kolusse lastakse – Nis Trm Kod KJn Ran kot́ilagi on ülebal, `veśki lae pial; kot́ilae pialt `laśti vili `alla; kot́ilae kolu ‑ ‑ sial `ootas vili `jahvamese `järge Nis; tõene kõrd om kivikõrd, tolle pääl om kotilagi Ran Vrd kotilaudi koti|lahkuja koti`lahkui hiire või roti nimetus – Hel koti|lang kotilõng kui jäme koti lang, siss `kümne `pasmaline suga Ran; otsikist kedräti koti`langa Nõo koti|lapp nimetissõrm (sõrmede loetlemisel) Jõh KJn Vil Kottilapp on `peigla `sõrme `järgmine sõrm, sie `oidas `nõela Jõh Vrd kotilappur koti|lappur Kot́ilappur = kotilapp – Hää koti|laudi = kotilagi aiass `ku̬u̬rmest ala `veskikotta, pannass kotil ket́t ümmer, tõmmats üless koti`laudil Krk Vrd kotilaudu koti|laudu koti`laudu= kotilaudi – Var koti|liha [pulma viidi kotis] toorest leha koa, keedeti seal. leha `jäetud kõbas et pallu lähäb. kotileha jäi tükati järele koa Kir
kott1 kot́tg kot́i (koti) Sa Muh L K I eLe; kott g koti Hi; kott g kotti, kodi R(n ‑i)1. kott a. (vilja-, asemekott, torp jne) `Ennemb `pandi igä `nuodakalad `talvel kodijesse Kuu; Arilik kott on `kolme `puudane Lüg; Teeme koti nooreks (öeld viljakotti raputades, et rohkem sisse mahuks) Jäm; kalad oo kotiga sääl kojas Khk; Paranda peal koti põhad mädanevad alt ää; `Voata et koti suud kõvast `kinni on, et `lahti äi tule Pöi; suured `valged varraste kotid `ollid, kus lõŋŋa kerad sihes `ollid, kui `vardud kudusid Muh; obu jääb `seisu, `panta kott pεhe ja sööb `kaeru kotist Emm; kot́i perse läks `lõhki, kot́il auk `persses, terad tulevad `väĺla Mär; pani eese kolud kotti ja läks minemä; `seemned olid kot́te sees Vig; ajasin magamese koti `sesse `põhku Mih; kõigil kot́tel oo paelad; `mindi `mõisa `teole, laśs ees, kot́t taga Tõs; `enne eeded käisid ikke kirikus, ilus lapilene kot́t oli käsi`vardes Juu; mehed puńnivad kot́ta `vankre piale JMd; panen jahud kot́i `sisse Iis; kot́i suu paal Kod; õled `oĺlid säńgi `põhja `pantud. kot́ti egä midägi ei `olnud KJn; `laśti vili siin kot́tasse `panna Vil; mis peenema `pakla, neist kedräti peenemat `lõnga. `koeti jälle peenemase kot́esse Trv; ma‿i mõesta liinan `koeki minnä, juśt nigu siga, mes kotist `väĺlä `lastu Ran; agana `viidi aganigu, terä kotiga `aita Puh; ma‿la põrst `ot́sim, võta koti üten, pane `põrsa kotti Nõo; kot́il om mulk tsopo sisen Võn; koti `võtja (kottide vahetaja rehepeksul) Kam; kot́t satte `loḿpi ‑ ‑ tulõ aṕpi mulle, `tõmbame tu̬u̬ kot́t `väĺlä Rõn; magasimi säl `kottõ pääl Urv; võt́t kot́iga `säĺgä, vei minemä Plv; tu̬u̬d kot́ti ma˽kül˽tahasiʔ, ku sääne `parrakõnõ, suurt taha aiʔ Vas; igä elläʔ, ei kot́t ummõldaʔ (ei ole niisama lihtne) Lut; koti peal(e) 1. magama(s) `Ninda väsind et, saaks aga kodu kot́ti `piale IisR; Lähme ära kot́i `pääle Hää; Är‿lää kodu kot́i pääle, kõ̭gõ paremb Rõu; 2. (ehalkäimisest) täna `õhta saab küläs koti peal; kas sa olid seal koti peal koa Mar; poisid lähvad koti `peale HJn b. (mõõtühikuna) `Ruotsi kott (tündrine) Kuu; kot́t on vana mõõt, `viĺla ja kardulid mõõdeti Saa; kolm vakka õli kot́t `õtru, meie mõõdima vakk `triiki Kod; egass vanast nii `veiksid kot́ta olnud kui nüid on, olid ikke kolme, neĺla, viie vakased Äks; viis `nakla kaaĺs kolme vakaline kot́t Krk; tõi kolm kot́ti `kartuli; mõni kot́t kaald kümme `puuta Ran c. kiriku korjanduskott `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas (raha kogumas) Khk; `kerkus oli kella kot́t, pisike roheline kot́t oli, vars taga, pisike kell `küĺges, sellega kella mees `korjas raha Pöi d. rahakott Äi see pole mu kotti mööda üht, pailu mis pailu Kaa; kolme eluga (sahtliga) kott Phl; kui kot́t on kopikid täis, siss on aśjad korras Saa e. võrgukivi kotike võrgu kotid, see oli suuremast jaost naeste töö Rid; `enne olid [muti küljes] käbad ja kotid Tõs; mõnõd pidäväd ruadist `rõngu paramaks kui kot́ta Khn 2. fig a. (võrdlused) `Ninda paks udu, ole`ninda‿ku kodiss ‑ ‑ kott mes kott, midägi ei `paista; Siis hakkas lund tulema `jüskü kodist; Magu ies `ninda‿ku `ruotsi kott Kuu; Päev jo kesk`ommikus aga tema magab kui kott Hlj; Ela siin küla `servas nigu kot́ti sies, kedagi `võerast ei näe IisR; Püme öö oli kää, just kut kot́t; Seal metsa nurkas on see elu just kut elaks kottis; On see ikka paks, perse just kut kot́t taga Pöi; väilas on nii pime kobista nigu kot́is; ole nigu kot́is ei tia muast ega `ilmast VMr; jämme rõõvass ku kot́t; lume satass nõnda‿ku koti otsast Krk; nooreld om nigu kot́t pään (ei saa asjust aru) Ran; mõni om ummine nigu kot́t jälle, ei tule i̬i̬st ei takst sõna väĺlä (ei mõista nalja); `paksu lume tuleb nigu kotiga jälle; sügise `olli miu lammass rammun nigu üits kot́t, liha `olli väkev nigu sia liha; pimme ü̬ü̬ ku kot́t Nõo; ta maka ni˽süväste nigu üt́s kot́t Har b. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) üks `rääkib ja `toine `tahtub ka `vuoru `saada [siis ütleb] las mina panen oma kodi ka kolule; tule aga ligemalle ka ja pane kott kolule (ütle sõna sekka) Kuu; `Tühjä kottiga mies (varata inimene, hulgus) Lüg; Küll mina tian isegi ega ma kot́tis `kasvand ole IisR; kennel kot́t sellel kohus Jäm; ülekohus ep seisa killegite kottis Khk; Kenne kot́t, senne kohus Kaa; Vanast anti laevast kott (lõpparve) Emm; Kerjadosel peab kott omal olema, sisse juhtub ike saama Käi; ää lase ennast kotti ajada (petta) Rei; see oo nat́ike toho·hh või kot́iga pähä saan Tõs; pista põrsas kot́ti ku pakutakse Kei; Ära põrsast kottis osta Jür; ega kot́t `eari nuta, kui ta pealt `vaaka jääb Plt; `tühjä tuult kot́iga taga ajama KJn; Tühi kott ei seisä püstü Pst; nüid om tal kitsass kotin (puudus käes); vaga siga koti `naaber (vaga vesi, sügav põhi) Krk; üteldäss et ülekohuss ei saesa kotin, aga küll ta püsip kotin ku ta kotti pannass; küll ni̬i̬ latse võhlitseva, ei püsivä pütin, ei saesava kotin; laisk ei piä `leibä `kinni, virgal kõtt ja kot́t om täis; kel jõud, sel võit, kel kot́t, sel kohus Nõo; egass t́sika kot́in ei osteta, enne iks kaiass ärä, märäne ta om Võn; egass tühi kot́t `piśti ei saesa Kam; no˽panõ˽sa˽ka uma˽piĺli˽kot́ti (asjad kokku) Kan; Ega˽t́sika veli kot́in ei ostõtaʔ Urv; püsü üiʔ ülekohuss kot́ihn Rõu; mis‿sa ajat tühjä kotte `pistü (teed tühja tööd) Se 3. kotjas moodustis a. (ema)rind laps [imeb] oma koti kallal Khk; Laps imeb eese kotist Mar; laps sööb oma koti kallal, teene rind kot́t, teene rind laśs Tõs; laps alles imeb oma kotist VJg b. nahavolt, lott Sul on kohe suur kott `leua all Kuu; `priske, `lõvva all kott kõhe Jõh; lihava inimesel on kot́t kurgu all Khk; Kot́t koonu all Pöi; igemed‿o `aiged. kotid aab igemete `peale Muh; kes on `priske inimene senel on kott kurgo all Käi; kot́t lõvva all Krl c. herilasepesa nää üks örilase kot́t ka sii Khk; erilased nemad tievad nesukesed kot́id ‑ ‑ `tahtsime `einu (lakka] `panna, aga ei erilased lase `panna. `võt́sin ja laśin selle kot́i maha kukkuda VMr d. mõrra või nooda pära mörra kott on taga `otsas `sinna `sisse tulad kalad Emm; nooda reied, kaks aru, `keskel kot́t Tõs; nooda kot́t, kus kala pidama jääb Ris; mutil olliva katel pu̬u̬l nigu siivad ja taka `olli `sände võrgust kot́t Ran; sääsävõrgul om säräne `väike võrgust kot́t taka, kos kala sisse `lääb Puh e. ripnev, lotendav koht rõival see ülikond ei istu kenast, vaada siin on kot́t ning siin on kurts Jäm; `jätsid sa [paikamisel lapi] `löölase, siis oli kot́t [pükste] sihetse pool küĺjes Kär 4. kaitsev moodustis, ümbritsev kest a. munandikott kott venib palavaga `pitkäst Lüg; `jäärad `puksivad nönda‿t kotid `vintsuvad Khk; Oli neid kessel olid [tubakakotid] jäära kotist; va loge mees, nii lagund püksid `jalgas, kell `väljas, kotid puhas ripakil Pöi; Mõneskohas `seotud (kohitsemisel) obusesaba jõhviga kot́id `kinni Kei; `oĺli igäne naĺla˛ammass, ütel poesile et, ma võta su `kińni, ma kobi su `siidi kot́te Nõo b. murelaise kottid (nukud), nie on pesas. murelaine läheb `toise `kohta, viib kottid ka VNg; Isad `vahtisivad `poegi `saunas, kas kott (peenisel) viel pääs. kui kotti ei õld pääs, sis sie on `tütrikuga juba läbi käind; Äi `rääkis `meile, et vars `sünnib `kõige kottiga (lootekestaga) Lüg; pumba kott (kaevupumba pealmist kannu asendav nahkkotike) Khn; See (kapuuts) oo kurja ilma kot́t või `paslak Tor; kel tupõ väitse omma, siss nu̬u̬ omma kot́in sisen, tupõ sisen Har; kiŕä kot́t (ümbrik) Se
5. pöial (sõrmede loetlemisel) – Har 6. pej (inimest iseloomustavate liitsõnade põhisõnana) Ls ahne-, ahnus‑, ajaviidu-, hullujutu-, kaeba-, kaebu-, kaltsa-, kapsa-, kari-, karju-, koogu-, kärbse-, laisk-, laiskuse-, liha-, nortsi-, sinikivi-, tühjajutu|kott
kraap|luud luuakonts – Khk Krj Pha VJg Trm va kulund raap luud, ep `aita `kuskilegid änam Khk; Meni kirjutab sedati kut oleks kedagid raapluuaga üle `papri keind Kaa; Löö raap luud sabaks taha ja saada Saksamaale öö kulliks (näotust inimesest) Krj; [veski] Kivid said ju [pärast teritamist] vana kraapluuaga puhtast pühki, pärast veel arjaga üle Trm Vrd kraap1, kraaps, kraapsluud
kramp2 kramp g krambi Jäm Rid Mär hv Vig, Var Nis Juu Pee Sim Trm Kod Plt Ran San Har, `krambi R(n -i VNg Vai); kraḿp g krambi (kraḿbi) spor T, VId; traḿp g trambi Kse; ramp g rambi Khk spor Sa, Muh spor L(g ramba Tõs) SJn Kõp San Vas Se; raḿp g rambi Han Mih Tõs Khn Saa Hls Krk Hel, raḿbi Rõn San Har Rõu Vas Se
1. auguga rauast ukse, värava jne sulgemise vahend `Toises `luugi `servass oli raud kramp, mes ois `luuki `kinni Kuu; `tõisel veräväl on puom ja `tõisel kramp `küljes ‑ ‑ kramp `panna `ümber `puomi `õtsa Lüg; `ukse küles on `krampi ja `piida küles on obadus; `kiskos `kambri `krambi `puolest Vai; ramp keib tabalukuga `kinni Khk; Püsta lauda ukse rambile pulk ede Kaa; meitel kuuri ustel oo koa rambid Vig; traḿp oo ukse ees Kse; tasa piäb `linki liigutama, tasa `raḿpi raksutama rhvl Khn; `vargad oĺlid `tahtnud `rampi lauda ukse küĺlest ära `kisku, aga es saa Saa; väraba kramp, kõber raud käib üle poomi Nis; krambi paad obadusess läbi, pissäd läbi; uks `pantse krambiga `kinni; vanass sidoti uksed nüärigä `kinni, aga nüid, kos puu käib `riśsi ukse ette, käib kramp `piäle Kod; Ma tei sepäl kolm raḿpi, poodin es ole `raḿpe müvvä Rõn; raḿp om lapikune, tu̬u̬l om mulk `vällä lü̬ü̬d, tõsõ ussõ sisen om aas, tu̬u̬ pandass `kaala ja sinna taba ette, vai puu pulk ette Har; panõʔ kraḿp haagilõʔ Rõu|| fig nüid on kaks kolm last ära, pannasse kramp `piale, lukk ette, `rohkem ei tule Plt Vrd krampraud
2. riiv; endisaegne ukselink – Tor Krk Rõu Se Õdagu `toukat ussõlõ raḿbi ette Rõu
3. haak – Vai Khn Juu Hls Nõo Plv Se pane uks `krambile; `kirstu uks läks `krambile Vai; Ehk ulatud `nuaga `törkis `vaoksõ rambi `lahti tegemä Khn; uśs om rambin; võta rambist `valla Hls; pane mõni pulk `pääle krambile, sis‿ta ei saa `krampi üless `tõsta; täl `olli välimäne uiss krambin, me es saame `sisse Nõo; vanast oĺl kraḿp, nüid üteldäss aaḱ Võn; kõ̭igil väŕril umma‿kraḿbiʔ; tiä võtt `värre krambist vallalõ Plv|| ohjalõks `ohjõ krambiʔ Lei|| [piiblil] kõva˽kaasõʔ, ega nuka pääl neli vaśk `nöpsi, `kińnipanõku krambiʔ Võn 4. tabalukk – Juu Vas
5. jäigalt ühendav poolvõru, klamber `masti `krampi kävi `masti `piida `augu ies; `raudane `masti `krampi VNg; maśt keib rambiga masti `piitas `kinni Mus;`väike kramm oli `sisse `tehtud [paadi] kanale, rauast kramp keis üle; mastikramp oo piida või kana `külges raudkramp oiab `masti `kinni Rid; `rõ̭õ̭vapoomi raḿp, raḿp om kellege [kangapoom] `kinni pannass Krk 6. pl krambi hoone ristnurgad – Ote
kude1 kude g koe Saa Hag Juu Koe Pal Lai Plt Trv, kue R Var Aud KuuK Koe, kudeje Kod MMg; kudõ g koe Plv, kue Khn; n, g kude Kuu Vai Sa Hi Iis Trm, koe Muh LäLo Var Hää K eL(koi Krl Har), kue L HaId ViK, kuõʔ Lut
1. kude `Arva `kuega labane `kaŋŋas IisR; tihe `kuega riie Khk; igal `riidel on oma kude Hag; kui soab kangas iluste `kootud, siis on ilus kude, ilusa `koega kangas Juu; ku sa kaits `kõrda `lõnga `viskat järest kural poole, sõss jääss äält pu̬u̬lt üits lõng `valla, ei lää kuttu Krk|| tu̬u̬ lätt paŕembadõ kuttu (jutt sobis) Har
2. a. koelõng Ise `kehräb, ise kudub, omad kued, omad `loimed Kuu; kude `aetasse käside piald käär`puudele; Linasel `kangal linane kude, takkusel takkune; Kude ikke `kanga valitseb (määrab headuse) Lüg; kude on sie, mis `kuutasse `kanga `sisse Jõh; kedrati takust kude, `seike suur `takne kaŋŋas `tehti Khk; Särgi riie `tehti, linane lõime ja takune kude; Kude lõppes `otsa, kaŋŋas jähi öles `jälle Pöi; kui ta oo `risti riie, siis läheb niisamma palju koet kut `lõime oo Muh; Pole änam nii palju kudet, et ma kanga maha saaks Rei; sel `kangal lõime oo ilus, aga kue oo jämä Mär; muist `lõnga sai `lõimese ää kedratud, muist `koese Var; kude ja `lõime lähäb öhe paĺlu Saa; nied pienemad [takud] `lõimeks ja jämedamad kueks KuuK; kangas võtab paelu kuet JMd; iga `lõime lõng jääb üle kahe kue JJn; kude `aetasse pooliks ja pannasse süstikusse Koe; takud `võeti püksi kudejes, lõemed õlid linased Kod; kutest tuli `puudu Lai; koest tuĺli `puudus KJn; lõim aĺl, koe must, koet ei ole sel `rõõval nätägi Trv; koe koets `sisse ja lõim käärits üles Hls; lei poodi lõeme `sisse villatse koe, sai `tihtsä rõõvass Nõo; vee veetas üles ja koe koetas `sisse Ote; ta ei olõ koid häste kińni löönüʔ, selle om rõõvass koist harv Har; lõim lätt `piuta, koe `riśti Se; kues koekas, koelõngad katavad lõimelõngu Kui kue `liiga kierd on või `liiga jäme, siis paistab kue väga `väĺja, on kues kangas; Kues kangas jääb liiga tüma, kue on õrnem lagunema Jür|| fig kudes-lõimes nee `seantsed asjad, pole kudes `löimes olnd (pole kuulnudki) Khk; See tegu mis sa tegid, oo küll seike et pole äi kudes äga löimes (ei kõlba kuhugi) Kaa; me põle mitte sest kutest `lõimest (me pole sugulased); teab kus kutes `lõimes see oo (kadunud lehmast) Muh; Süni änam mette kudesse äga löimesse (üldse mitte) Emm; si̬i̬ on vana suli ja vana rehä, ise kude ise lõim Kod; ah sa imeh, tedä saa `lõimi ja kudõ˛ihe (kärmet inimest jätkub kõikjale); esiʔ lõimeh, esiʔ koeh (keelepeksjast) Plv; Ta jutt om välän lõimest ja koest (arusaamatu) Vas b. (sisse)punutav osa pistand aed pulgest saab kojutud, teine kude teisepoolt Pha; `sisse kude olli paari sõrme laiune (niineriba viisu punumisel) Trv; kõiḱ nu̬u̬ vitsa otsa miä kudamise man jääseʔ, lõigatas vääd́segaʔ ilusahe ärʔ ja˽käkitäs koŕvi koe `sisse Rõu
3. kudumine `kampsuli kude `kümne rubla `ümber arvates, alla `kümne kua saab Kse
kuiv kuiv spor Sa, u Phl, spor L(kuev Rid), K I Hls, spor u T, V, kui Sa Muh Emm(g kuia) Vig Var Tõs Khn(g kuõva), kuju Hi/‑o Käi/ Hää(kueu) Saa Kõp Vil M(g kueu Krk) TLä/g kuju Puh/ Ote Rõn San Lei(kuuju), kuiu Hi Kõp Hel Nõo San(g kuiu) Lei, kuib L(g kuiba Mih[‑ue‑] PJg, koeba Vig) HaLo Kos Tür Pil, g kuiva (‑oe-, ‑ue‑); kuiv g `kuiva R(n `kuiva VNg Vai); g ku̬u̬v́a Nõo Võn, kuuva Rõu, koova Har I. a 1. veeta vm vedelikuta; väga vähese veega vm vedelikuga a. `lapsel on nüüd `silmad `kuivad, enamb ei nutta Lüg; Keik kohad oo vett täis, kuiva paika pole kuskil Kaa; Loomal pidi koa jöulu [ajal] kuiv külje alune olema Pöi; `väänasin sokid kuivaks Noa; `kuivõn parandad `pühkis aab tolmo `terven `lendü; Üks kot́t märg, teene kui, `kumbassõ ma jahu panõ Khn; vääna pesu kuevaks ja vii `kuima Vän; Kariste jäŕb `lasti kuevaks Tor; kuju pada `aeti pliidi pääl palavaks; ma puserda pesu kuivass Hää; eeńamad kroavitati kõik ää, `laśti sood kuevaks Rap; ega paĺlass puserdus vi̬i̬l [pesu] kuivasse ei ti̬i̬ Trv; nuta või silma kuivas (pisaratetuks), ei abi tule Hls; ani sule om tehe, tule [veest] `vällä ja ike om kuju Krk; `erne suṕpi keedeti, tõsteti suur kaositäis `kuiva sagu Ran; vanast `oĺli õllepäŕm, ega siss `kuiva `pärmi es ole Puh; mes nüid karjal viga laadan magada, kuju ase; temä `tahtse äste `kuivi ja rasvatsit `kapstit; naene ju̬u̬śk verest kuevass ja suress ärä Nõo; ani ullutas vi̬i̬n aga ku vi̬i̬st `vällä tule, om kuju Ote; sa olõt õks `mõistlikult taa häŕjäga `kündänüʔ, häŕg om periss kuiv; ni‿ka iḱk ku iḱk siĺmä kuivass; süü `kuiva `kuhvi, siss paranõss kõtt välläʔ Har|| fig `kuiva `kohta ei ole `hamba `allgi mitte Kuu; õled `pääsend `kuiva nahaga `vällä Lüg; küll mägi märjä kuivaks tieb (öeld jalgsi paadist kaldale minnes) Khn b. (alanenud veetasemest; mõõnast) viepagu aeal on `ranna `ääred `kuivad Jõe; kui vett on vähä eks siis õle jõgi ka kuiv Lüg; [roogu lõigatakse, kui] veed on kuivad Ans; kui kui meri on, siis lii paĺlas, tuleb meri loeks, on tema vee all `jεlle Khk; nii `kuiva merd pole ennem näha olnd Mus; vahel `olli jõgi na kui Muh; Kaju jähi kuiaks Emm; meri oo nii kuib justkui põld Mar; kui kuib oo, sis allikas jääb `viimas isi koa koebas Vig; möön aab vee maha, meri oo siis kui; nüid [oja] `paergust naa kui, et maga või sees Tõs; vahel ond müenügä kui vesi, vesi merest maha juõsn Khn; soonikud on `veiksed oja nired, suvel on koevad Plt; si̬i̬ (kaev) jääb `tihtipäle kuevass KJn; si̬i̬ oja ‑ ‑ kueva ajaga ta on kuju Vil; jõgi kuivasse jäänu Trv; jõgi om nii kuju et istu `persega jõkke; `väikse kajo küĺmässivä ärä, jäevä ku̬u̬v́ass Nõo; jõgi om kuivast jäänüʔ Se c. piimatu one `kuiva `amme, ei tämal ole imemist VNg; ommikul oli lehm päris kuiv VMr; mõni on kohe kueva `rindadega, ei ole imemest Kad; temä om va kuju inimen; kohe olli [lehm] piimäst kuju (pärast naela allaneelamist) Krk
2. niiskuseta või väga vähese niiskusega a. piab södust `kuiva tuult, pole `vihma mette `ootadagid Mus; Mis leib see oli, `kuivi jahusi oli kõik täis; Mo kurk nii kuiv, ehk sool on veel pireke [õlut] kiha põha peal Pöi; kassi (peoleo) keel kui, et karjub `vihma Muh; suu nii kuib, et keel murrab kat́ti Mar; kuib, `kerge lumi; sui on teed kuevad Mär; Ku lumi `kangesti kuju tuhk on ‑ ‑ sis käi nägu jahu sehe; kõri on kuiv ja `tuhkab, peaks ma öhö tilga vett `soama Juu; Koelõng ‑ ‑ kedrati kuiva näpuga Amb; täna on niske kuiv tuul, kuivataja tuul Lai; kueu tiisik, köhip ja röga kedägi ei tule Krk; rüätuss om kuiv; ku laits om lige, pane `mähkme kuju ots `alla Ran; keväjäne õhk om `prõlla nii `keŕge ja kuju Puh; mõnikõrd om serätse kueva pilve Nõo; kuiv tuuĺ ‑ ‑ kuevatap aena ärä Kam; ku˽kuiu om, ei˽lü̬ü̬ ta (vihm) läbi San; taa om säärane kuiv köhä, taal räḱä ei olõʔ Har; kuivaʔ külmäʔ ku ei sataʔ midägi `vihma ei lummõ Vas|| fig Nie kohe `menned siel ku `kuivile kivile (väärt kaubast) Kuu; Näeh nüid on `kuivi `erni söönu (rasedaks jäänud) Hää b. (maast, pinnasest) muidu üks kuiv krömm, siin ei kasu midad Jäm; `körge kui maa; muld nii kui kut tuhk Khk; abajas oo madal koht, kui maa ta põle mette Muh; soo kask, kuia maa pεεl kasub lopsakald üles Emm; maa nii kuib na kerje tuhk Mar; peab `raavi `võtma, et maa kuevas saab Kir; maa on kuiv, `vihma `vaega Hää; `Rapla pool on kuivad moad Kos; tuli natuke `vihma, aga kuiva `maale ei mõju Lai; metsa alune om kuju, kuke`si̬i̬ni vähä oleved Hls; raanikide sehen kuju maa iki Krk; ega kuju maa ei kahuta Ran; jäńessliĺl ‑ ‑ si̬i̬ kasvap vesitse kuha pääl, kueva kuha pääl ei kasva; maa om jo põrm kuju Nõo; kuiv maa `peĺgäp `põuda, aga vihmaga saat iks midägi oma vaeva i̬i̬st Kam; kuju kõva su̬u̬; maa om kuiv ku tuhk aud Ote; maa um `väegä sügäväle kuiv Rõu; `kuiva maad piat keväjä `varra `küńdmä Se c. kuivanud 1. (puudest) `metsas on `kuiva puid pali, `tarvis maha `raiuda Lüg; kesäpuu sie on `kuiva puu Vai; kis sedavisi pailu täristab ning käristab `ühte `jooni, selle `kohta `eetasse kut kui kadak Khk; kuiv puu on ikka see, mis `sooja annab Pöi; `saaksi ma ühü kuiva puu Tõs; vitsa raag on sehuke kuib oks Tor; tõin sealt `seĺgas ühe kuiba männe ära Ris; tuli põleb kuivass puus Koe; kidurad männäd, kuevad oksad ärä kujund Vil; mine tu̬u̬ `peoga `kuive `ku̬u̬se `ormi, ma `läitä tuld Puh; kõjo puu, mes üleväst tare lõhna pääld `võeti ‑ ‑ `oĺli nii maru kueva nigu pipar Nõo; kõjo puu om ää palama, ku ta kuiv om Ote2. (viljast, heinast) märg vili `pandi ogise, kuiv vili `pandi nabrase; einad põle nii tõe kuivad, et sünnivad paegale panna Mus; linnassed `peavad olema küpsed ja kuid Muh; panime koevad põhud `senna [haigele] `alla Kul; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll; eena ännad ei ole kuevad veel Mär; kuib loog maas Kir; vihm piisutab juba, meil kuju lu̬u̬g maas Hää; ein on raheda `võitu, põle kuib Nis; [terad] nii kuevad nigu `piprad VMr; paĺju `kuiva `loogu oli üless `võtta Sim; kuiv vili on ia `laske (jahvatada) Äks; kuib ein sai `suurde `saadu Pil; kolmanda päeva ein om kuju Trv; [vilja]terä kuiva ku su̬u̬l Krk; kuiu vili `aeti `väĺlä, ninda ku rihi kuiu oĺli Hel; õlekõŕs om kõva kui ta kuju om Puh; ain om kuju, mitte ei lää vikati i̬i̬st maha Nõo; `ambaga kaet, kui kuju om, prõksup, siss panet [kanepiseemned] `uhmrede Rõn; nee haina omma ni koovaʔ, na `hõ̭ngasõ armõtudõ Har; ei˽`tahtu õdagu `naada inap hassutamma, naa˽puu olõ õi˽kuivaʔ Rõu; mul ommaʔ kuivaʔ teräʔ, kohe tahad võid `pandaʔ Se3. (pesust) `riide on `nõnda kuiv et sie tahab `märjast teha, siis jääb `pehmemast Lüg; riie oo `tüske, kui tä põle kuib mete Vig; pesu on `easte kuiv Juu4. (puunõust, mis on lekkima hakanud) `tarvis `turbuta puu `riisto, `muido nämäd on `kuivad Vai; kuib nõu, ma panen selle nõu vee `sisse turduma Mär5. (hüübinud verest) öhes kohas tüḱk pεεld ära, veab kuiva korra `pεεle, siis se kujo kord on kärn Käi c. sademeteta või väheste sademetega nüüd on `õige kuiv aig, jumal ei `anna `vihma ega midagi Lüg; mis `körgemad maad on, sääl rohi `körbeb εε kuiva ajaga Khk; kui on kui aeg, siis vöib kuu ka `väljas `olla Kär; Kui valk on `valge, tuleb vesist `aega, kui valk on punane, tuleb `kuiva `aega Rei; kuiva `suiga saab madala maade pealt `viĺla LNg; küll tänäkond oo aga kuib aeg Mar; kebadi `poole oli kuib Mih; Kueva jõlmaga kolõ mehine katust tehä Khn; tal ärjabed poeovad, kui `liiga kuib on Nis; eks palavaid ja kuivi suid (suvesid) ole küll Juu; nüid põle nii `kuivasi `aegasi old Koe; kui ma poisike õlin, siis õlid kuivad suved Trm; veike `jõekene, kuiva suvega `kuivis kohe ära Äks; nüid om kuiu aig, nüid piäme virga oleme, vili nakass pudeneme Hel; nigu `tulli si kuju tunnike, nii ruttu jälle `aina `võtma Ran; tinav `aasta `olli kuju, nüid om pudeda `kartoli Nõo; kui trehväss olema kuiv kevväi, kui sis päiv `otsa `kündset Kam; ku˽tast om tuuĺ, siss om kuiu alasi suvi San; vana `kuuga om kuiv aig, siss `raodasõ kõ̭iḱ riistapuuʔ Har; ummaki vilä˽kõlladsõʔ, `väega˽kuiv um Rõu; kuivaʔ külmäʔ ku ei sataʔ midägi `vihma ei lummõ Vas; kuju suvi, sõ̭ss om `mükre Lei d. jalgu märjaks tegemata vesi on merest `ninda ärä pagenend, mene `kasvai `puole Malusini `kuivi jalu Kuu; õlema siit saand `kuivi jalu läbi Lüg; sain `kuivi `jalgu üle oja Vai; Enne oli seal suur vesi, nüid saab sui juba `kuivi jalu läbi Pöi; `Roopa paust sai kuiva jälaga läbi ainuld `mööda madepuid Rei; ma sai `kuivi jalu läbi, jalad jäid kuivas Tõs; oli nihuke märg koht, aga mina tulin nii `kuivi jalu läbi Juu; sialt saame läbi kuiva `jalgadega Amb; sain kuevi jalu ravast läbi JMd; mädä ja märg ja nõnna muagene, kueve jalu ei sua `mennä Kod; sai periss kuiva `jalgek üle Krk; mul läits õnness, ma `pääsi kuiva `jalguga tulema Nõo; ma tulli kuivil jalul, es saakiʔ likõss Krl; egi (jõgi) `mitmast paigast nii vällä˽kuiunuʔ vai astu kuiva jalaga üle Har; siist võit kuiva jalaga üle minnäʔ Rõu; `kuive jalgoga sai ar tullaʔ Se 3. maismaa (vastandina veele) meie elame `kuiva maa sies kõhe, et ei õle vett `ümber Lüg; vörgud sai kuivale `maale tömmatud Pha; Kuia‿ma mees äi tεε mere asjadest mette üks möhk Emm; kala ei ela kuival maal, temä otsib vett Hls; meremihel om edimäne asi ku `vi̬i̬rde sadamadõ saa, nii om kuivalõ `maalõ mineḱ Har 4. (osutab millegi puudumisele) nahk on jäänd `kuivast ‑ ‑ nahk on krõbeline Lüg; ta on üsna kuiva levaga Rei; tänakund need põldmarjad nii kuivad Rid; kuiva nahaga; kuib liha (rasvatu) Mar; kas `lamma lihä või sia lihä, kuib taro lihä, temal ei ole rasva olo sees Mär; kõrvast ei `antud kedagi mutku `kuiva `leiba Juu; sihuke kuiv liha, põle rasvane KJn; mul olliva küll ilusa `juusse, a nüid lähvä serätsess ‑ ‑ kuevass Ran; kotu ei ole muud ku‿tu kuju leib Puh; vanast ku puu`teĺgiga `vankri olliva, siss ku nu̬u̬ kuevass `jäie, siss `rü̬ü̬kseva `irmsade; kueva ua, egass näil sääl paan midägi ädä ei ole, las `kivvä; paĺlass kuju liha, tu̬u̬ ei toeda ihu; tõõne päiv tetti `kuive (kastmeta) `kartuld Nõo; mis tal `lõuness üten õige oĺl, paĺlass kuiv leib Har; söögiss iks kuiva˽`kartoli ja kas siss oĺl ti̬i̬ vett körbädä pääleʔ vai mia `oĺlõ Plv|| (keetmata toidust) `pulmas `söödi ennem `kuiva `toitu Khk; Metsatöös keies sai ikka nädali läbi kuiva toidu peel oldud Kaa; ta (koer) põle keedust täna `saantki, kuiva leivatüki sai JJn || fig (alkoholist) tühi Küla on `paergus päris kuiv, mitte tilka [õlut] äi ole Pöi; kõŕts `joodi kuevase Tor; kõrts jäi kuivast VJg; nakass `praalma, et temä olna niipaĺlu `väĺlä `ostnu, `jõudna kõrdsi kuivass juvva Ran; `aptik om kah kuivass jäänüʔ, ei saa enämb ruhe ei mitte medägi Har| Oled `jälle `kuival (ilma peigmeheta) Kuu| mina õlen `nõnda kuiv mies, et minul ei õle raha`kopka ei midagi Lüg; jähi omaga kuiale (pankrotti); Lainas teised kuiaks (rahatuks) Emm| mis kuju (suletud) kõŕts siin om, sääl om `kortle inimese sehen Krk; kuiva suuga söömata, joomata teene vahib kueva `suuga pealt, kui me joome Juu; kuda ma `julgen kuiva `suuga ära `lassa Iis; mina ei taht, et `keegi kuiva `suuga ära [läheb] Lai; `täämbä tuĺl õigõʔ kuiva `suugõ kõrtsist kodu Krl; ku neil om siss na söövä kõ̭gõ `nahka, tõsõl pääväl om suu kuiv, ei olõ medägi `suuhhõ `pistäʔ; naa esi `jeije katõgese tu̬u̬ viina `nahka, mu suu jäi kuivass Har; ei kuiva ega märga ei sööki ega jooki Äi meki änam kuiast äga märjast Emm; ei see võta mette `kuiba ega `märga änam `vastu Mar; `aige ei tahtn ‑ ‑ `kuiva egä `märgä Tõs; ei taha ta `kuiva ega `märga `süia Koe
5. kuivatatud; suitsutatud aga `muidu `niisukest `kuiva kala `tehti küll Kuu; kuiva liha supp Jäm; riiv`soola `pańdi, siis`tehti kuevas kalas; `kuiva `auge ja `särge oli küll Kir; `talve ää võtta kuju kala Trv
6. kuivetu, kõhn Ise ilus mies, võttab `naise, kuiv ku tulepuu Lüg; möne teisel ka sööma isu, aga jääb ikka kuivaks, kus tämal see jämus tuli Vll; neid o `kuivi ja rammusid, kes ää surevad Muh; nõnna kueva poolt mees oli, paks ei olnd Rid; `kuiba`võitu mees Vig; Kääd oo naa kuivad, et sinised sooned `puhta `vällas Han; `kaarnad oo suured ‑ ‑ natuke kuivemad ja `väiksemad kui kanad Var; ma põle `loodudki paks, ikke `neoke kuib inime Mih; ta seoke kuiva `näuga mees Aud; kuiv nigu Talina linna küit ahvenas Tõs; kuiv naasamma kui peeru lõmm PJg; kuiv ja kõhna teene Trm; tema on veeke kuib mees Pil; kuju lu̬u̬m, är kujunu ku parsil kunagi Krk; [loom] kõhn ja kuiv, tühi kui vana lõngerjass Ran; `enne ta `oĺli parass kuju inemine, nüid om nii tubli Rõn; taa om kuiva lihaga inemine, taa `rammu ei lähäki Har; [härg] kuiv kui teolt `tulnuʔ Se
7. kuivad haiged ~ valud sünnituse eel- või järelvalud koevad valud one peräss süńnitämiss Kod; pärast käivad kuivad `aiged Ksi; kui vettümise vi̬i̬l ei õle, siis nii om kuiva `aige Krk; kuiva `haigõ omma˽ku olõ‿i vil midägiʔ; `naksi `ḱauma kuivaʔ haigõʔ Se; kuiv konn hobuste haigus, künahaukamine Ei `kuiva`konnast ei parandanud `ükski arst, `üökis nii `kaua kui suri Jõh; Kuiv`konnas obune `krahmas `ammastega puust `kinni IisR; obesel on kuib konn `kurkus, `kargab ammastega puu `küĺgi ja koriseb ka veel Vän; obosel `olla kuiv konn `kurkus, kui obone sedasi kroksob Juu; närib puud, kui kuivkonn kurgus on VMr; ku obene kava joomate, siis tulep kueu konn Krk; tol om kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb Nõo; kuiv maitse ~ magu rääsunud maitse Lähker jähi pesemata seisma, niid teind taarile kuiva mau sisse Kaa; vöil kuiv magu sees Phl; Silkudel oo naa kange kuiva maik, ei need änam sünni süüa Han; [kui liha või kala] kauaks kuival jääb, [muutub] kollatseks ja kuiva maik `juure Hää; Kui või päävaks `aakski (ajakski) sool`veeta `seisma jäi, võttis kohe kuiva meki `külge Jür; tõenekõrd lü̬ü̬b nigu `kuiva meḱki lihale manu Nõo; kuiv uhkus tühi, väline uhkus `kõnnib nenä `nuosis `kuiva `uhkust täis; `niisukest `kuiva `uhkust ajab taga, tiä kui `kõrgele tahab `mennä oma `asjaga Lüg; `naese `aava jo toda `kuiva `uhkust Nõo; kuiv välk põuavälk `kuiva `välkö `külvä `sieni Vai; kuivad valgud köisid Muh; mõnikord lööb muidu aga `kuiba `valku Kse; kui `villa `valmib, siis eidab `kuiva `välku Var; lüöb `kuiva `valku, ta valmistab odre Ris; vahest on `talve ja sui `kuia `välku Kei; kuiv välk ‑ ‑ siis `üeldasse, et külvatasse `sieni VMr; kuiva välgi, ni̬i̬ om viĺla valmistamise välgi Krk; ku kuiv väĺk om sügüset, tu̬u̬ `päläss `viĺjä valmiss Vas II. s 1. põud; kuivus vesine koht kuivaga `paatub ära Jõe; `ilmad `onvad `muutuned, nüüd akkavad `jälle `kuivale; ilm jääb `kuivast, akkab `selgima Lüg; peaks ta niid kuivaks `jääma Khk; kui vötab öunpu kasu `kinni Mus; [heina] saab kuivaga kokku `panna Vll; se oasta `kange kuivaga köik puu lehed ää kirband Jaa; kadagad `kartvad koa `kuiva, okad `lähtvad vaheks ja `kuivad ää Muh; kut kuu `kangesti punakas on, tuleb `kuia ja köled Emm; vili ei ta (taha) kasoda mette, kuib oo ta `kinni pannond Mar; kuib o lina lühikeses `jätnud Vig; kui meri mõõnib, siis jääb kuivaks; kuiv toob poole `näĺga, vihm toob täie näĺja Kse; see maa paneb kuivale `vastu Var; kuebaga `kuibis [vili] ruttu Mih; kui `kõhkas viĺjä ää Khn; kuiv on `pannud viĺlad `kińni Hää; kui peab `kuiva kaua, siis vesi kahaneb usinast ää Ris; `kange kueva järg sees HMd; kukk laalab nõnna, et ei tea, kas `kuiva või `vihma Juu; vili on tihuks jäänd kuiva pärast JõeK; kuivaga sai rukis `pekstud ja kuivatud Tür; keik viĺlad on kuivas Sim; kui [järv] kohiseb `Musvee pu̬u̬lt tu̬u̬b `kuiva Kod; Ilmad lähevad kuivale; kuivaga on ia `viĺja `rehte vedada Lai; kas rahe lööb puruks või kuiv äpardab, see on ikke ikaldus Plt; kuivage putuve õuna täu vist maha Hls; kuu kupitsep `kuiva, päe sapitsep sadu Krk; kui juuli kuun oless kuivale minnu, mis siss viga oless ollu `einä tetä Hel; egä üits rubib iki kuevaga `viĺlä ärä `pessä; [aruhein] taht paĺlu `kuiva, enne kui ta kuivass sai Ran; kui `kuiva piäp, siss om ää tü̬ü̬t tettä ja Kam; si̬i̬ kuju teieki juba `liiga; õdagune agu õrõtass, siiss saa `kuiva Ote; vana kuu kuiv Har; `runkuli sourõ kuivagõ is `t́ärkneʔ Lei
2. veest vaba; kuiv ala või pind sääl ei ole vettä `ühtä, sääl on `kuiva küll Vai; [tööriistad] `seisvad mitusada `aastad, kuival `seisvad, kui nad `oitud on Pha; vesi vädas ää, [kalad] jähid kuivale `jälle Pöi; Kala aste peab easti soolvett pidama, muidu jεεvad kalad kuiale Emm; taari rabale pannasse vett `peale, et tä kuival põle Mar; kui vähä vautist on, siss jäävad kuevale Mär; kala ei ela kuival, tahab `olla vee sees Tõs; pane [angerjas] kuevale kotti, elab kaua, a pane ‑ ‑ vee `sisse, ei ela `kuigi kaua Vän; Kui jääb kuival su̬u̬lvi̬i̬st liha või räimed, rääśtivad ära Hää; kapsas kuival ei tohi `olla Amb; oleks nad (rehad) seal parsil kuivas old JJn; vili ei ole imaldand kui kuivas seisab Sim; kõhe kuivale `vieti kala `välja Trm; kali (kaljaraba) one kueval Kod; Tämmu sui jäi vesi oeas nii veikses, et kalad jäid kuevale ja `surrid ära SJn; perä kõrd valetas tsilk vett, et seeneʔ kuivalõʔ es `jäässeʔ Räp; veneh jäi kuivalõ; kala tśäika (venelane) saa ai kuiva päl elläʔ, a varõśs (eestlane) saa ai vi̬i̬ pääl Se|| põld mitte `kaendla `algi `kuiva VJg; ku ma kodu sai, siss es ole `amba `allegi `kuiva Nõo
3. veealune madalik meres – Sa Khn laev on kuiva `pεεle `kinni akand Jäm; küll laine murrab kuiva pεεl; `laidu ligidal on ju palju `söukesi `kuivi mis `kinni `vötvad laivad; lae läind `kuiva `kinni; lae istub `kuivas Khk; mere `kuivade `ümber räimes Vll; Ää lask `laõva `kuiva Khn Vrd kuivik
4. kuiva heitma pälku lööma müristamist pole kuulda `kuskilt aga `taevas äkist lööb `välku, siis eidab `kuiva Khk; musta kuiva väga palju Kiivesi oli sii Purtsa väljal et `musta `kuiva Krj; mere `ääres neid `kaaku `musta `kuiva; vahel ma vannu `musta `kuiva Vll; Möne sui on `parmusi nii pailu et `musta `kuiva `loomade kallal Pöi; Siis akkasid `musta `kuiva kjõruma ning `vandma Khn

lõuk1 lõuk g lõugu Pöi Muh; löuk g löugu SaId Emm Phl; louk g lougu Kär Hi JõeK, `lougu Kuu; pl `leugud Kuu

1. lõuguti Küll nägeväd `nälgä nie `luomad, nii `tühjäd kui igevesed `leugud Kuu; selle löugul oli sur kaas oli pεεl, jalad olid all, nönda‿t paras sedati `muljuda oli Kaa; kui lina `talgud on - - ega üks toob oma löugu `seltsis Vll; Lõuk `tehti tamme puust, neli `jalga all, kaks soont sihes Pöi; meil `olli kuus `lõuku; nii lah́aks jään nagu va lõuk Muh; Vetame lougud laudilt maha Rei; louguge lougudakse linu Phl
2. lõugaja; laterdis löuk on se, kes `teisi taga rεεgib Emm; on ika louk eluaeg olnud, ta ika pahasti räägib ja `lougab JõeK || koera löuk, kes `löugab ja kisendab Vll; Mis sa lõuk lärised (määgivast lambast) Pöi
Vrd lõuguti

lödrima lödrima määrima, sodima lapsed oo pölled puhas supiga ää lödrind; söö kenasti, ää lödrig ja limag sedati toiduga Mus

löntsis `löntsis Kaa Rei Var lontis, kössis Ää olg sedati löntsis, ole ikka raksis poiss ka Kaa; `Löntsis, sedasi ööda, kui sul pole `rammu enam Rei; ära ole nii lödevil, niisama `löntsis, `kuskil poolripakil Var Vrd lontsis, lõntsis

maa|ilma (täiendosa sag lühenenud) (intensiteedisõna) a. adv tohutult, väga, ilmatu mere siad [on] ma‿`ilma jämedad Jõe; Ku `kehrusluu lüöd kuhugi `vasta, siis kohe `lähteb siniseks sield ja maa`ilma kibe ka Kuu; Oli säel `Jõhvis küll üks paks mies, maa`ilma paks IisR; sääl oli `riide ma‿`ilma Vai; vana metsa körb, maailma pöline mets Jäm; ega `aasta saime rihaltse täis, seaste `ruumi maa`ilma veel Khk; Mis sii oli muina ajal viga majasi teha, `metsa oli maa`ilma Kaa; kiitsakas, ma‿`ilma pitk saba nagu sur luud; päe oo vel ma‿i·lma `kõrges Muh; maaelma jäme köis oli Vig; rukipüli leib oli ma‿`ilma suur nagu tõlla ratas Lih; maailma `kõrged kibid olid seal vee sehes Mih; ma‿`ilma sügä vesi Tõs; maailma jürakas jäme [rästik] oli HMd; ahi küdema ja leevad `jälle `ahju ja pärast tulid ma‿i·lma toredad leivad Nis; maa`ilma suur tallermaa on, mis ta (jänes) üpand oli Hag; sie oli ma‿i·lma rikas Kos; ma‿`ilma kõrgesse lakka angu [heinu] HJn; maailma tuline obune, see nii `kärme JõeK; `kuprad `kuivasivad püstteivaste vahel - - nied olid ma‿`ilma `kõrged kohe JJn; mõesale veel kedrati, [lõngad] pidid ma‿i·lma `peened olema Ann; siin on `Pietres ma‿i·lma suur mõisa Pee; `tütritel ma‿`ilma `uhked kleidid seilas VMr; `tehti ma‿`ilma `kõrged eina virnad Sim; kos olivad `kangad maas, ma‿ilma pikad ikke Trm; `sakslased tõid ma‿i·lma pikad ja laiad vikatid Äks; sis tuleb sul maailma suur aĺl ärg möirates `vasta KJn; ma‿i·lma `uhked obesa riistad, ni̬i̬d oĺlid kullatud ja õbetud kikk ärä; karva `pastlad - - ni̬i̬d oĺlid siis juba, maailma paremad kui, kui viisud oĺlid Vil; maailma jäme kõver puu maha `murdunu Trv; `seantse punaka ja mis na (tekid) siss olliv, ega na nüd ma‿i·lma iluse‿s ole mite; inimese `naari, na olli õige maguse küll, aga ega neit `kennigi ma‿`ilma (suurel hulgal) es tarvite just Pst; ma‿i·lma suure kiisa ahju olliva; `oĺli küll maailma suur su̬u̬ eläjil kävvä Ran; üits ainuss `lehmi ruhi oĺl, t‿oĺl ma‿i·lma piḱk Ote; maailma rassõ Se b. adj ilmatu, määratu, tohutu siin majas `puudust ei õld, ükskõik, et ma‿`ilma `lapsekari õli Lüg; Ühä`kõrra akkas `kambri lakkas ma‿`ilma müdin ja kolin Jõh; ma‿i·lma koirdele kasvada öumpuid (külapoistest); üks maailma ulgus on Khk; ma‿i·lma lömm `lahti, kui ea suur tuluke on Krj; köesid maa`ilma [poiste] karjad, toad täis vahel Muh; oh sa ma‿`elma rõo Mar; raiestikus maa`ilma puru ja oŕgid maas; läks natukseks ajaks ää ja maa`ilma põh́atu aja oli ää Mär; suured puu lusikad olid veel `tehtud, ma‿`ilma kulbid Lih; `loomi oli ma‿ilma tegu (palju) Tõs; Pää ku ma‿i·lma sakard (juuksed sassis) Hää; ta on ma‿ilma maa ärä `lahminu Saa; siit tuleb ma‿ilma tomu `väĺla, sie on nii tomu täis Jür; ta oli ma‿i·lma lumi ja sadas ka; suur ma‿i·lma paak on sial, siis piim lähäb `sõnna `sisse JJn; polgu ad́judant - - suured ma‿i·lma nöörid, `valged nöörid käisid `risti siit rinna eest läbi Pee; sial oli `enne ma‿`ilma vesi, aga nüid pole sial vie `tilkagi VMr; maailma kruńt on jo tema kää HljK; metsas - - sial oli suur ma‿i·lma lage, noh siis sial `mäńgisime ja `tańtsisime VJg; `poiskene aab muailma kruami `sisse; alasi pakk o puuss, si̬i̬ piab muailma puu õlema; tämä akkab `riismä, õli `niiske muailma tü̬ü̬ tegijä; lehem tugev ku muailma rõuk Kod; teene puu aab ma‿ilma kasud; `lõpmata tü̬ü̬, iga `lauba - - siis oli ma‿`ilma ladu [puunõusid küürida] Äks; `enne oĺlid igal pool suured karjamad, ma‿ilma rabad, piad kõik läbi `käima SJn; selle poisiga `oĺli siss maailma jańt Vil; ma‿`ilma mäge sääl es olegi; Kannestiku eenama, ma‿`ilma võsade sehen Trv; sääl (Holstre, Paistu ja Tarvastu rõivastel) ma‿i·lma vahet es ole mitte Pst; ma‿i·lma puu `paĺliv [pliidi] all ärä; sääl olli ma‿i·lma rahvass kokku tullu Krk; ma‿i·lma sitalamak maan Ran; suurevi̬i̬ `aigu keväde `oĺli luht vett täis nigu ma‿i·lma jõgi Puh; meil om takissit nigu ma‿i·lma mõts; `tu̬u̬di ma‿i·lma rõuk `kartulit Nõo; suur ma‿i·lma nuŕm `kapstit käen, sääld ei tunneki, ku sa võtat mõne Rõn; temäl om maailma tikõrpuu, `terve kõik sääl aidvi̬i̬r täis San || Suurt ma‿`ilma ei ole - - suurt `saaki ei ole Hää

Vrd maa|ilmama, maa|ilmatu

muu1 muu üld; gpl muine Pöi Muh, munde Jõe/`m-/ HMd HaId Amb Ann Kad MMg Äks Lai Plt KJn Trv Krk TLä(-ń-), muie Kod Lai Krk, `muie Kuu Lüg Vai