[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)
|
Tööversioon |
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 10 artiklit
esi2 esi Saa MMg Äks Vil eL(esiʔ V; j- Se Lut; [j]eži Lei); es(s) Saa San, eśs hv Rõn San V(jeśʔ, eš́ʔ Kra); eiśs San, eiss Räp Se(`eisiʔ, eiśʔ, ?eids); essiʔ Rõu; jiži- hv Lei; det-pron (obliikvakäändeid vt enese)
1. isiklikult, just see ja mitte keegi või mingi muu siis on ta lõhmus es (siis on see puu lõhmus) Saa; `nääte esi ma olen tü̬ü̬d tehnud Äks; si̬i̬ om mede `ende tetä Hls; kuda esi, nõnda asja; õõru `säĺgä, turja pääld saa esigi Ran; miu `endä poig ka `olli `kangekaalaline; ma siss kooberdi esi, sai vi̬i̬l esi `endäle vett `tuvva; meil `eńdil `oĺli ka õlekatuss; küll konds esi kondsa levväp, varvass `varba asema Nõo; meil emä kedräśs kõ̭iḱ villa ja lina esi Ote; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; `kurna˽sa esi˽seo piim ja, sü̬ü̬ eśs kah Urv; eśs makat, mõts kasuss Krl; taa võtt ka˽kõ̭kkõ kaṕist, ku˽hennest (sind ennast) sisen ei olõʔ; esi lähät vanõmbass ädä lätt noorõmbass Har; taa maja mi˽`hinne tett Rõu; näide `hindä vaihõlinõ asi Plv; kiä i̬i̬h oĺl tu̬u̬ üteĺ et esi˽ka˽sekkä [vastuseks sauna tulija tervitusele] Vas; meh́tseʔ esiʔ `tapvaʔ tõõsõ imä `maaha, ku süĺlemet ei lasõʔ Räp; muilõ `hauda kaivat, es‿`sisse satat Se || (ühildumatu) minijel esi juba latse om suure Trv; [lapsel] `vistrigu om pääl. meil om esi ärä ollu si̬i̬ ädä Krk; meil om `eśki süvvä Kam; ma˽`lät́si `mõtsa `löisi rebäse uru, rebäst esi is näe Har; meid hinnest ~ hrl esiʔ es olõ˽kotuhn Rõu; ni `saigi halv naasess, a tu̬u̬l halval gaʔ oĺ esi tütäŕ Se; pöü linnuga ježi käüdetäse Lei
2. (sama subjektiga lauseis, mis toovad esile kahe tegevuse või olukorra sisulise vastandlikkuse või paralleelsuse) targa vaemuga laits, esi kolme `aastane, aga kõ̭ik ta tiiäp ärä Nõo; esi iḱk tõene ni‿kui ja, siss ta taht́ et meie ka ikeme TMr; esiʔ oĺl abimi̬i̬ss `ot́sman, a [oli] pää varass Urv; neĺli tõiśskümmend last oĺl tädil, a esi˽`väikene inemisekene Vas
Vrd ise1
1. isiklikult, just see ja mitte keegi või mingi muu siis on ta lõhmus es (siis on see puu lõhmus) Saa; `nääte esi ma olen tü̬ü̬d tehnud Äks; si̬i̬ om mede `ende tetä Hls; kuda esi, nõnda asja; õõru `säĺgä, turja pääld saa esigi Ran; miu `endä poig ka `olli `kangekaalaline; ma siss kooberdi esi, sai vi̬i̬l esi `endäle vett `tuvva; meil `eńdil `oĺli ka õlekatuss; küll konds esi kondsa levväp, varvass `varba asema Nõo; meil emä kedräśs kõ̭iḱ villa ja lina esi Ote; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; `kurna˽sa esi˽seo piim ja, sü̬ü̬ eśs kah Urv; eśs makat, mõts kasuss Krl; taa võtt ka˽kõ̭kkõ kaṕist, ku˽hennest (sind ennast) sisen ei olõʔ; esi lähät vanõmbass ädä lätt noorõmbass Har; taa maja mi˽`hinne tett Rõu; näide `hindä vaihõlinõ asi Plv; kiä i̬i̬h oĺl tu̬u̬ üteĺ et esi˽ka˽sekkä [vastuseks sauna tulija tervitusele] Vas; meh́tseʔ esiʔ `tapvaʔ tõõsõ imä `maaha, ku süĺlemet ei lasõʔ Räp; muilõ `hauda kaivat, es‿`sisse satat Se || (ühildumatu) minijel esi juba latse om suure Trv; [lapsel] `vistrigu om pääl. meil om esi ärä ollu si̬i̬ ädä Krk; meil om `eśki süvvä Kam; ma˽`lät́si `mõtsa `löisi rebäse uru, rebäst esi is näe Har; meid hinnest ~ hrl esiʔ es olõ˽kotuhn Rõu; ni `saigi halv naasess, a tu̬u̬l halval gaʔ oĺ esi tütäŕ Se; pöü linnuga ježi käüdetäse Lei
2. (sama subjektiga lauseis, mis toovad esile kahe tegevuse või olukorra sisulise vastandlikkuse või paralleelsuse) targa vaemuga laits, esi kolme `aastane, aga kõ̭ik ta tiiäp ärä Nõo; esi iḱk tõene ni‿kui ja, siss ta taht́ et meie ka ikeme TMr; esiʔ oĺl abimi̬i̬ss `ot́sman, a [oli] pää varass Urv; neĺli tõiśskümmend last oĺl tädil, a esi˽`väikene inemisekene Vas
Vrd ise1
ise1 ise R S hv L, KPõ I Plt; isi Jäm Ans(ls) L spor Ha, Ann Tür MMg KLõ; all isel hv Pha; det-pron (obliikvakäändeid vt enese)
1. isiklikult, just see ja mitte keegi või mingi muu no mies old ise `jälle niisugune `aigetand, sie ise ei ole siis `tahtund `verku vedädä; ega ta `Ievaldiga heneskäs `rääkind; Paremb ise tehä, ku teist `kässä; ise ime, ise pime, abe suuss aga `ambaid pole = `pähkel Kuu; naritsa ime kana vere, kana `endast ei süö VNg; sie on `neie eneste tehä; panen [su] `endasa `keitämä; ise lähed vanemast aga tõbi läheb `nuoremast Lüg; kuda ise mies `arvab, sie on Jõh; puurakkusid tegi egaüks isi Jäm; see ta `eesä kuub Khk; viherbo `öitsestel on `eesel irmus kena ais; Ukse `eese `küĺge `pandi ka akatus Kaa; kooliöpetajal oli isel [pikad] `juused Pha; `Päästlase pesa äi `tohtind `lõhkuda ja `päästlase `eesele koa mitte `aiged tehja Pöi; ise söövad ja kass on laua peal Phl; see oo mo `eesel `selgas olnd Kul; see (kamm) oo minu isa `eese `tehtud Mih; kus ise, siäl kõht, kus `õhta, siäl `üema (öömaja) Khn; Isi `pulmas, obune `põrgus Hää; meie `eńdi põllu kohalt on meie `õigus `aeda teha HJn; magusapu leeva tegi perenane ise JJn; mua ise on kõva kui raud; no nääte nüid on mul eneselgi maa Kad; tämä ise üvä `julge kana; kas ise tulid, või õli `aśja Kod; mina isegi olen tanu `kannud Pal; sind on vana `õelus isi kasvatand KJn; peremi̬i̬s `käskis sind `senna `tulla isi Vil Vrd ennaste2, ennate, ennatsi, ente; ise|enestasa, ente; ise|enestäs || (ühildumatu) isi `teitel on ammugid juba oma öpetaja Jäm; mis kasu poolest pole väga pikk mette, ise jämut on, see on tüiakas Khk; mes täl isegi ametid one Kod; temäl on isi laps KJn
2. (sama subjektiga lauseis, mis toovad esile kahe tegevuse või olukorra sisulise vastandlikkuse või paralleelsuse) jalg sinetab ja ise `kirvendäb Lüg; ise `koera ku `raiska aga `kassida ka kihuta taga Vai; Ise kut äbarik, aga pane teist `lööma, siis meest küll Pöi; isi `ketrab ja tukub; talled imevad, isi `muksavad vasta vana Mär; Ei söö isi äga lase `teisi `süia Han; `üsku `õhku läksid õunad - - tühjad on kõik [puud] ja `õitsesid ise Ris; sisask one tiĺlokene lind ja kärme ise; täl (linnukesel) one silmäd ja jalad ja siiväd, aga ennäss põle `õllagi Kod; käŕg on must, isi punase `peaga SJn
Vrd esi2, itse1
3. (millegi kehastus) see oo vana `õelus ise Muh; ega see änam purjutamene ole, see vana `joomene ise juba Mär
1. isiklikult, just see ja mitte keegi või mingi muu no mies old ise `jälle niisugune `aigetand, sie ise ei ole siis `tahtund `verku vedädä; ega ta `Ievaldiga heneskäs `rääkind; Paremb ise tehä, ku teist `kässä; ise ime, ise pime, abe suuss aga `ambaid pole = `pähkel Kuu; naritsa ime kana vere, kana `endast ei süö VNg; sie on `neie eneste tehä; panen [su] `endasa `keitämä; ise lähed vanemast aga tõbi läheb `nuoremast Lüg; kuda ise mies `arvab, sie on Jõh; puurakkusid tegi egaüks isi Jäm; see ta `eesä kuub Khk; viherbo `öitsestel on `eesel irmus kena ais; Ukse `eese `küĺge `pandi ka akatus Kaa; kooliöpetajal oli isel [pikad] `juused Pha; `Päästlase pesa äi `tohtind `lõhkuda ja `päästlase `eesele koa mitte `aiged tehja Pöi; ise söövad ja kass on laua peal Phl; see oo mo `eesel `selgas olnd Kul; see (kamm) oo minu isa `eese `tehtud Mih; kus ise, siäl kõht, kus `õhta, siäl `üema (öömaja) Khn; Isi `pulmas, obune `põrgus Hää; meie `eńdi põllu kohalt on meie `õigus `aeda teha HJn; magusapu leeva tegi perenane ise JJn; mua ise on kõva kui raud; no nääte nüid on mul eneselgi maa Kad; tämä ise üvä `julge kana; kas ise tulid, või õli `aśja Kod; mina isegi olen tanu `kannud Pal; sind on vana `õelus isi kasvatand KJn; peremi̬i̬s `käskis sind `senna `tulla isi Vil Vrd ennaste2, ennate, ennatsi, ente; ise|enestasa, ente; ise|enestäs || (ühildumatu) isi `teitel on ammugid juba oma öpetaja Jäm; mis kasu poolest pole väga pikk mette, ise jämut on, see on tüiakas Khk; mes täl isegi ametid one Kod; temäl on isi laps KJn
2. (sama subjektiga lauseis, mis toovad esile kahe tegevuse või olukorra sisulise vastandlikkuse või paralleelsuse) jalg sinetab ja ise `kirvendäb Lüg; ise `koera ku `raiska aga `kassida ka kihuta taga Vai; Ise kut äbarik, aga pane teist `lööma, siis meest küll Pöi; isi `ketrab ja tukub; talled imevad, isi `muksavad vasta vana Mär; Ei söö isi äga lase `teisi `süia Han; `üsku `õhku läksid õunad - - tühjad on kõik [puud] ja `õitsesid ise Ris; sisask one tiĺlokene lind ja kärme ise; täl (linnukesel) one silmäd ja jalad ja siiväd, aga ennäss põle `õllagi Kod; käŕg on must, isi punase `peaga SJn
Vrd esi2, itse1
3. (millegi kehastus) see oo vana `õelus ise Muh; ega see änam purjutamene ole, see vana `joomene ise juba Mär
itse1 `itse Kuu Vai
I. det-pron
1. isiklikult, ise nää ei `kohtu`errä `itse `tundend `ühtä mes viin; `itse tied heneläss tobe; peremies `itse vedi ka [noota] Kuu; mie `itsegi en `tiie midä tämä on; `sinne `taldrigo `pääle siis `pandi raha ken kui `paĺlo `itse `motles Vai
2. (sama subjektiga lauseis, mis toovad esile kahe tegevuse või olukorra sisulise vastandlikkuse või paralleelsuse) `läksin tuba `itse nudin; [nad] `peidid ärä. `itse `piilusid vaheld Kuu; itse `nauras ja magas Vai
II. refl-pron enese (objektina) ülimäine [mees] `lasko siis `nuora `müödä `itsedä `alle [kuhja otsast]; mie nägin `peilist `itsed; `aardükkü, minegä `saunas `kävvä `itsed pesemäs; üppäs puu `oksa `pääle ja `irtas `itsed üles Vai
I. det-pron
1. isiklikult, ise nää ei `kohtu`errä `itse `tundend `ühtä mes viin; `itse tied heneläss tobe; peremies `itse vedi ka [noota] Kuu; mie `itsegi en `tiie midä tämä on; `sinne `taldrigo `pääle siis `pandi raha ken kui `paĺlo `itse `motles Vai
2. (sama subjektiga lauseis, mis toovad esile kahe tegevuse või olukorra sisulise vastandlikkuse või paralleelsuse) `läksin tuba `itse nudin; [nad] `peidid ärä. `itse `piilusid vaheld Kuu; itse `nauras ja magas Vai
II. refl-pron enese (objektina) ülimäine [mees] `lasko siis `nuora `müödä `itsedä `alle [kuhja otsast]; mie nägin `peilist `itsed; `aardükkü, minegä `saunas `kävvä `itsed pesemäs; üppäs puu `oksa `pääle ja `irtas `itsed üles Vai
kiskuma1 `kisku|ma R(-maie Lüg; `kisko- Vai) eP (`kisko- Emm Käi Lih Kul Ris; `kesku- Kse Juu, `kesko- Rei LäPõ) TMr; `kisk|ma Vig Han(`kisma) spor Pä(`kisma; `kjõsma Khn), Kod(-mä) MMg KJn eL(-ś- Rõu; -me Hls Krk San, -mä Lut, -mõ Krl); kisuma Var Hää Saa; (ma) kisu(n) üld (kiso- Vai spor Hi, LäPõ, kjõ- Khn, kiso Plv Se, kissu Rõu); (ta) kissob Kul Rap; da-inf kista Khk Han Pä Krk
1. tõmbama a. tirima, sikutama tuo `taŋŋed, miä akkan `naulu `kiskuma `vällä Vai; tuul kisub puud juurile üles Jäm; sulu ehmestel `kistasse raad küljest ee ning pannasse padja `sisse Khk; Siis pidi söuke maknee·tiline jöud `kiskuma seda keppi maad ligi (veesoone kohal); kisu puri `sisse (pinguta sooti) Mus; poiss kisub `vardad suka sihest `välja Vll; kesome ikka ja `voatame, üljes `mõrdas Rid; `ambud `kestasse suust ää Mar; `raktor `kiskus kõik `väĺla mes kibi `liikuda `andis PJg; tuule keeretis - - kisub eina tükkisi ülesse, `kõrgele Sim; `tihke arjaga `kiśti [linal] `kuprad otsast ära Trm; mehed `kiskid `noota; ket́t kisk lehmäl kõri `kińni; minä kiśkin süded pada `alla Kod; eläjä röögiv `kangest laudan, tahave `valla `kisku Hls; peenike ja kõhn, nigu läbi `laudu `kistu; mõladega mugu kisut iki `vasta tuuld Ran; kisut toda `võrku ikki valiste Puh; kissime õhvakõsõ turb avvast `väĺlä; vesi `kiirleb ja kisup inimese `sisse; ligeda palaja piat kätega kõik iluste `sirgess `kiskma Nõo; enne `oĺliva `valtaga kajo, pangiga kissime [vett] Kam; aho suu i̬i̬n [om] sääne havvakõnõ, kohe tuhk ja hüdse `kistass Kan; tuhk`hauda `kiśti hüdseʔ ja tuhk `sisse; `ku̬u̬rma om vaĺmiss, vaia pu̬u̬ḿ pääle pandaʔ ja˽`kińni˽`kiskuʔ; kuiss ta pini hanna nii `persede kisk Har; rehe `kaartõ veere alt kisi napu `vihkõ Rõu; seo ilma `aigu om roobiʔ `minkaga hüt́si kistass Plv; Oĺli kõva [vägi]`pulka `kiskma Vas; sõrme `kiskmine, sõrmõga kistass, `joudu kaiass; vägi`pulka kisuti; katusõst kistass `oĺgi; hammast kistass `vällä, `tohtri õ̭ks kisiʔ Se; um hüä tüühopõn, kisk `atra `hüäste; sääne vasta mäke taha‿i mindäʔ, suurt `kuurmat taha‿i `kisku, a `kõhtu um Lut || eraldama; (nimestikust) kustutama, tühistama Luke mehe kissivä `endä `valla, es tahava kroonu vallaga üten olla Nõo; kiśk opõtaja man maha pääkoolist Har; tä üteĺ ärʔ, kiśk umma sõ̭nna tagasi Se || kellegi poole hoidma sulane kisub pereme `puole; `päiväd kisuvad sulase `puole (lühenevad) Lüg; päiv kisk oŕa poolõ (lüheneb), päiv kisk perremehe poolõ (pikeneb) Vas; pinigi kisk peremehe poolõ Se || kaaluma, (välja) kangutama Kivisi on sealt [põllust] `välja `kistud käristud küll Pöi; `kanda sai `kistud, talupoead põletasid nεid Tõs; ma siihn kivve kisu ja `kandõ kanguda Har; üles kiskuma meelde tuletama; esile tõstma kas tahetasse akata veel vana `ennemuistist orja`põlve üles `kiskuma Rid; mis sa sest vanast aśsast änam akkad `uurima ja `kiskuma teist ülesse Hag; tä kiśk sjo aśa üless muido sedä es `olnu meil Se b. (riietumisest) `kiskusid ennast `riidest εε, vesi veel `sauna toomata Khk; Läks nii palavaks, ma `kiskusi omal muist vattisi seljast ää Pöi; `keskus eese alasti Mar; ma pane vahel lośsid `otsa ja vahel kisu ära Aud; südä oli täis, `kiskus enese `riidest `lahti Juu; minä kiśkin jaki seĺjäss ärä Kod; kisu jala `valla Krk; naese `kisknava mehel pöksi maha Nõo; kiso minno `rõ̭ivist vallalõ Se; kisuʔ `rõivaʔ `säĺgä Lutc. (tuule, õhu liikumisest) lõõtsuma, (läbi) tõmbama, puhuma `tõmmaka sie uks vahe päält `kinni, siis tuul ei kisu läbi Lüg; tuult kisub `aknast `sisse Tõs; Uks `oĺli madalam, tema ei `võtnu nõnda [suitsu] `väĺlä, `repneauk `kiskus `rohkem Hää; kui uks `lahti on, kisub tua külmaks Kad; pliita kisub Kod; hinge kiskuma hingeldama Ise `ähkis ja `puhkis, `kiskus `inge Lüg; kisub ~ veab `inge, sureb varsi ää Vän; `hõngu kisut nigu `siidi; taa ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har || pumpama [tuukritele] `kistatse `luhti ala, muidu lämmatavad ää Musd. (suitsetamisest) mes sa sest piiboss `üste`puhku kisod ja ju̬u̬d Kod; mis sa kisud sest piibust, `ühte `puhku piip suus KJn; kisk õ̭nnõ taad juńna Rõu
2. (seoses mitmete maatöödega) a. (juurtega) maast üles tõmbama; kitkuma, katkuma `sirbi nogaga kisuti `erni VNg; lina kisoda ja `riividä `kuprud `vällä Vai; odra nii lühine, saab juuril ära `kistud Jäm; leigeste `rohtusid tuleb `kiskuda, uppuvad juba üsna ee Khk; nögest on ullud loomad, ma kisu neid `palja `kääga lehemdele Rei; `suĺga akatasse kana pealt ää `keskuma Mar; paar nädälad, siss akatasse linu `kiskma ja `kamma Vig; Naesõd akkasid madaru `kjõsma Khn; `kiskus põllu seest ohakid Rap; tümikad tahvad ää `kiskuda Jür; linad on nüid juba `vaĺmis `klaasind, nüid süńnib `kiskuda Amb; karjane - - `kiskus `kuuskede alt kuuse juurikaid Koe; käis lina `kiśkjid `õt́sman Kod; mina kisun ua `puhtast Pal; kivi sammalt es kästä kista Krk; kisu `käega maa seest noid kanarige Rõn; kanõpit ei kisuta innõ ku `tolmumma nakass Rõu b. (kinnisest vaost) kartuleid võtma `tuhli `kiskumise `aeksed ilmad olid vihmased Ans; `tuhli varred `lähtevad mustaks, siis taarist `tuhlid ää kista Khk; Ema läks pöllalt `tuhlid `kiskuma Pha; Olet tei juba `tuhle `kiskond ka Käi; `möisas käisid `kardolid `keskomas ja maha panemas Rei; lähme `tihli `kisma Tõs; kardulid kistase Tor; mine kisu üit́s korvi täis kardult Krk; ei olõʔ `kiskmin ubiniit Lei c. (koormast, hunnikust) maha tõmbama sõńnikud `kiśti väĺlal kabliga maha Sim; konguga `kistass sitta maha Puh; `u̬u̬pis vanast `olli `puune konk, kellega sitta maha kisuti Nõo; kiśsime laadast sitta `väĺla Võn; ma ni kõvastõ kisi, ku sita hankki lät́s `kat́ski Se d. niint, tohtu rebima; peergu lõhestama kasest kisuda `piergu VNg; `kiskusin `tohto, akkan `virsu tegemä Lüg; akka tänä `pärre `kiskuma; `lähmo `kosko `kiskoma Vai; männi puust `kistesse korvi `piirgusid Khk; kisu ~ löö paar `peergu lõmmu küllest Mär; viisa suge `kistud lõhmusest Pär; sis `tehti kiiniga `särmed ja `noaga `kisti piiruks Rap; tõin tänagi metsast sarabu keppisid, tahaks `pindu `kiskuda Amb; niin`meister oli sie kellega `pilpaid `kiśti VMr; niinepust saab `niini `kiskuda Iis; `metsä `käidi `kõśki `kiskman; `kisksid kase `tosta Kod; kisutasse `niini, enne vanasti `tehti neist `köisi Ksi; karjatse ja tüdruku `kissive pirru Hls; pajost kistass `niidsi Nõo; ma sai mõtsast üte `kistu kose Ote; poisiʔ `kiskõʔ `pirdõ Krl; niidse omma˽`kistu ja `katsa mähidü Har; mähä `aigu `kisti noid `kośki Plv; pirru`kistava väit́s sääne, sarvõst oĺl vaŕz pant Lut e. (lehma lüpsmisest) maksa teda (lehma) mette `kiskudagi, `kinni jätta parem Mär; üit́s muna koore täüs tule vi̬i̬l [piima], ei massa kista änäp Krk; sikkõʔ nisaʔ ummaʔ, nii kisoʔ ku sõrmõ koolõssõ ärʔ Rõu
3. mingisse asendisse tõmbama vanus kisub `küüra juo ja kõvera; kramp kisub kokko `üöse, `kiskus kääd ja jalad kokko Lüg; [haigutamine] Kisub kõri `laiali Jõh; muutku äga akab mokka `kulpi `kiskuma (nutt kipub peale) Ans; `päike kisub lavad köveraks Khk; koer kisub kerase Muh; uss kisub kägarasse Rei; kesob üsna eese kokku Mar; ole ilusti `sirge, ära `kõõsi kisu Hää; kaśs tige, kisub `küiru; krambid `jalge sees, kisub jala `kangeks Juu; uśs kisub ennast `kierdu Iis; Naha kiskund `kiprasse Pil; raḿp kisub jala kokku Hls; siil kisk `kerrä; ärä kista mokke `vingu; keśu kiśk kaala `rõnksi (odra pea vajub longu) Krk; `Perse tuhara kisup `kangess `istmisega Nõo; om `endä `kühmä kisnu Kam; Nii hirmus külm oĺl vällän, et `õkva˽käe˽kiśk `hanku Urv; huśs kisk `kerrä Se
4. (kaardu, kõverasse, kinni jne) tõmbuma lüli `kuuse puu kisub `luoka Lüg; `sõrmed on kõvera `kiskund Jõh; see oo nii keerd puu, kasund nii, kisub `keerdu; silmad akkasid `kinni `kiskuma, une rammastus tuli kohe `peale Mär; `saapa nenad `kisvad ületsi Tõs; laud oo `kummi `kiskun Aud; vörk kisub tiidaku Ris; lauad kõmmeldavad ja kisuvad `koardu; kuue õlmad kisuvad ülesspidi Juu; kippus nagu `kööksu `kiskuma, kõberasse, `küiru Tür; `taimedel elukad sies, siis lehed kisuvad kämarasse VMr; [ta on] paĺlu tüöd teind, [keha] akkab juba `vimma `kiskuma Sim; `aĺlad terad kisuvad `kirtsu, `erne ja ua terad Trm; kase tost kisob kruppi ja `pullo ku lähäb kuumass Kod; jalg kisub `krampi `öösse Lai; kübärä veere kisuva kõverase Trv; lülipuu kisub üles poole Hls; laud o [kuivades]`vändä `kiskun; paper kisk `kärsä tagasi ku rullin om ollu; lõng om ülearu ki̬i̬rt tett, kisk `säŕgä Krk; [linal] ligeda veere kisuva `köprä; nüid om täl ka nägu `krömpsu kisnu Nõo; kuusõ kosõdõ katusõʔ `kiskva `kupri Krl; külmägä kisk `kühko Räp; `kiskuss `kühmä, lätt vanast Se; kokku kiskuma 1. (mõõtmetelt) vähenema (kuivades, vananedes jne) `vergo `silmad `kiskovad kogo Vai; Saabas oo kuivades nönda kogu kiskund; Meite poodis akab keik värk nenda kogu kiskuma Kaa; sõĺg surub `kanga laiale, mud́u `velne kangas kisub koku Vig; riie on pesus kokku `kiskun Ris; kisub kokku vanudusest JMd; nahk kisub kokku Trm; rõõvass kiśk kokku Trv; emäl olli suu kõik vanavusest kokku `kistu Rõn; villanõ rõivass kisk vanutõn kokku Krl; ta vanahuss om su `väega kokko `kisknuʔ Vas 2. krampuma rambi käive `pääle - - jala või käe soone kistass kokku Krk; nigu soone oless kokku kisnuva Puh; puŕk kiśk mul sedävisi kõtu kõiḱ kokku Nõo; jalg kisk ~ kistass kokku Har; siss kui jo krambi lööse, nakass `suuni kokko `kiskma Se
5. (mingis suunas) muutuma a. tuul akab külma `poole `kiskuma Khk; Kui tuul vastale (vastupäeva) kisub, akab sadama Kaa; ilmad nenda tuisuseks `kiskund Vll; nää kisub `sõõna, akkab `vihma tulema Mär; Taevas na aĺl puhas, kisub vihmale Han; akkab `kiskuma sügise `poole Pär; joba videvikuss akab `kiskma Kod; puud on ärmatand, kisuvad `valgest; odrad akkavad `ruugest `kiskuma Lai; päe kisub ~ veab `õhtule Hls; ilm kisup `vingu ja `pilve, ei tää ka sadame tule; si̬i̬ (inimene) kisk küll saa manu (ligi 100-aastaseks) Krk; tuule om jälle `õhtu poole `kiskun Hel; kisub ämäräss; ait tetti `kõrgõdõ - - et tuul alt läbi käib, ei kisu `rõskõss Ran; tuult kisk (tuul tõuseb) Se || tikkuma, kippuma Elu kisub vägisi `kiiva `kiskuma Kaa; Õdagu pää kisk valutama Nõo || küll oo `kiskun näost `alla, kõhnass, kuivass Tõs; näost om ar˽`kiskunu ~ `tõmbunu Se || tuli änd sääl kisk (liikus) `taeva pääl Krk b. (olukorra) muutust põhjustama tuul kisub vihma ülese, kisub vihma pilved ülese Kaa; sulg kisub nenä vesitses Tõs; küĺm kisub silmad vesiseks Kei; vesi kisub puu `tihkeks Juu; sie tuul, sie kisub `vihma KuuK; Aga koe jäeb kõrvuti, siis kisub `riide puha `kortsu Amb; sibul kisub siĺmad vesisest Trm; külm kisub näo kibedaks Plt; päävä käen ja külm, tä kisk ka [riide] `valgõss Har; noho kisk nõna `lahḱi Se c. kõrvale kalduma, viltu minema `vanker kisub tielt `korvale, `toine johivits on `kangel, `toine `lotval VNg; sahk kisub väga maa `sisse Mär; regi kisub `kiiva Nis; `vanker kisub tee `kõrva Juu; kui `ärgiga `künti, siss pidi ärjä ike olema, muedu oless tõene äŕg tõesele poole kisnu Nõo; vanger juhip, kisub kõveride, tõsele poole `rohkemp Kam; no küll om `jõ̭õ̭rdlikanõ ti̬i̬, `õkva väǵüsi kisk ri̬i̬ ti̬i̬ päält ärʔ Urv; no koe sa (kuhu sa) kistat, ku sa `riśti lähät, ei lähä ilusadõ (lõnga ketramisel) Har
6. ligi tõmbama; huvi äratama; sütitama, kaasa haarama siin on `praegastki midagi, `järve `ääres, mis `senna `piksed kisub, `aina lüöb `senna Jõe; tama `kisko minu ka `naurama Vai; mustad `riided `seĺgas, kesovad nii palavikku (kuumust) ligi Juu; nemad (puud) kisuvad `pikse ligi Kos; nigu `kiśti ära tulema; sie tüdruk `äśti kisub ligi VJg; tohoo·h, vanu igi vi̬i̬l kistasse mehele, ise jo viie`kümne `uassane Kod; `endaga kurja poole `kaasa `kiskuma Pal; ku `kange kuum päiv, sis `õkva kisup su unele Nõo; tiä oĺl `väege ää `tańdsja, tedä kõ̭iḱ `kiśki `tańdsma Krl; ka kurivaim jo kisk kõrdsi poolõ; [jalad] `kiskva ~ lääväʔ jo kerigu poolõ Se; minnu nii kisk mindäʔ, `kiskmese kisk är mindäʔ Lut || viipama, kutsuma `käegä kisk minuda, et tule `seie Kod; kisu tõõnõ kõrvalõ, midä tahat kõ̭nõldaʔ Se
7. (teesklemisest, tehtud olekust) Eks ta mattussel `katsund küll nuttu `kiskuda IisR; `kissid `kangeste naerda Tõs; mõni on nihuke eläv, `paĺlast kisub aga `naeru Juu; sul põle äda kedagi, näe kisud `ainult `nutma Koe; seda ivakest `laulu `kiskus kõigest jõust (kukest); akkas nuttu `kiskuma Lai
8. kurnama, vaevama; nõrgestama egä ma rahulikkult ei saand magada, köhä ikke `kiskus; `kange köhä akkab `kiskumaie Lüg; laps on [imedes] ema nenda ära `kiskund Rei; krambid kisuvad, jalad valutavad aina KuuK; lehmal käind `tallaja seelas, küll `kiskund ja `kiskund iga `üösse nat lehm lõppend jo ää JMd; mua igävess ärä kistod (kurnatud), mitu `uassad ei õle sõnnikud suanud ei rammutata Kod; ta lask [last imetades] ennast igävest är kista ku luu kärbüss; poja om vana emmise är `kiskun, ku luu ja nahk Krk; lehmä˽käävä su̬u̬ `pääle, venitäse ja `kiskva `endä äräʔ, jäävä `aigest sääl pori seen `käümise peräst Võn
9. välja imema, tõmbama, imama kuppu `sarved, `neigä kuppitasse, kisuvad paha vere `vällä Lüg; pane kollast `seepi `paise `pεεle, see kisub mäda `välja Khk; vase kiht peab seda `aigost `välja `keskoma Käi; `plaaster kesob mäda `välla Mar; salakoi - - apu leivä tainast ja `kisvaid `asju `pandi `piäle Var; apu kapsas, tema on `kange `kõike `väĺla `kiskuma Juu; teeleht kisub viha vääĺa Amb; ku jalal `paistus on, siis sinine savi `kiskma ärä Kod; kupp kisub alape vere `vällä Hls; nu `väikse kaani kisuva kah verd Kam; `plaastre kisk `haigust vai tõpõ Plv; kihulanõ - - om `kiskno verd täüś Se || (pleegitamisest) pääv kisob `väĺja kõik `riided, võtab tõesele karvale, kisk `vaĺkjass Kod
10. enda kätte haarama, ahnitsema; nöörima aagerdab kie `püiab kõik oma kasust `kiskuda Lüg; kormitaja inimene, kõik aśjad ta oma `poole kisub Aud; igä üks kisub ikke enese `poole, köened ikke oma `poole Juu; saksad kiśkid `reńti inimesse käess, akasid talu`poegi õege `nü̬ü̬rmä Kod; ta kisuks kõik oma kätte, teine ei tohi ivagi `saada Plt; muut ta ei ti̬i̬ ku `ti̬i̬ntride käest kisk `palka ärä Krk; kiśk ja ahnits `endäle sedä varandust kokku, mes tä sest sai Ran; tää kisk vaest inemist Plv; mis sa inemiist nii˽paĺlo kisot Se || vähendama Peremehel oo `söuke sant viga külges, et akkab pärast palka alla kiskuma Kaa; ma kisu ennembi maha ku manu panõ Har
11. katki tegema a. hammaste või küüntega rebima; hammustama kull `kiskus kana purust. kull on `kiskund mittu kana Lüg; kugod kui `taplod, siis `kannuksiga `kiskod `toine toist verisest Vai; äisa obu, vihane, kuri ka, ligi lähed, tahab kista; süva rohu `sisse‿p tohi `minna, uśs kisub Khk; ta on teise suud-silmad keik laiali `kiskund Rei; oli loom takka `kistud, va liba teind seda Kul; koer oo `kange `loomi `kisma, tahab `loomi `kiskuda Tõs; ullu koera `kistud ma põle koa näind; sai koera kääst `kiskuda Juu; ku [rase naine] undi kistod liha `sü̬ü̬vä, `suava tige laps Kod; kas si̬ koer kisub SJn; uńt kisk `lambit Krk || narrima, nokkima mis tädä kisutasse, midä tämäst `ninda pali `pilkata ja nokkita Lüg; mis sa kisud seda ehk teed maha Muh; Ta na koer kiskumas Käi; mis te tast kisute, mis te tast tahte Juu b. puruks rebima `Kiskus kirja mu `silmade ees tükkideks Jäm; `kistasse kõik `lõhki Plt; lõõg puruss kist Trv || fig Mitte ei `jõuva, kisu vai tükkidest (tööd rabades) IisR; kisu vai küüned piält ärä Kod; ka ma ennäst pia `lõhki `kiskme Krk || fig taga rääkima üks `kisku minu viel, ei tea, ken minu `kisku Kuu; nüid kisub üits miu, `tõmbap kõkst ja kõkst (luksud käivad) Nõoc. lõhkuma, lammutama karu kisub `linnu puu purust Lüg; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; tuul kisub katust Rei; aud oli `lahti kissutud ja `surnu `paĺlaks `tehtud Rap; taaŕ taht ärä kista (~ `lõhku) ja uut jälle tetä. `kisti ärä, `mõsti ärä puu, õle visati ärä, taari tõrik `mõsti ärä Krk; kui sautarri `naati maaha `kiskma, `naati `härbańne tegema Vas c. sisse murdma, röövima aida `kiskje, aida luku `lõhkje. sääl olli ait ärä kist Krk; aida kisiʔ ärʔ; naisõl kiśk arʔ kirstu Se; (mesi)lindu, mesipuud kiskuma mesilasperet hävitades mett võtma `lindu oss vaja kista ollu, mett võtta; ma taass `täempe mesi`lindu är kista; ka te `ende mesipuu ärä kisside, ka te saide ka mett Krk
12. riideid kandma, kulutama kisu ennemdi vanad `riided ära, siis akka `uusi `saama Jäm; kes kisub veel `valged villast sukka Kär; oli küll pühabe aga vanal olid `kiskumise `riided `selgas Pöi; kül ta (kasukas) mu poolest jääb ika `kiskumata Muh; Sene `tööga kisub väga `palju `riidid εε Emm; pool`kistud riie Rei; paĺlu sina seda sukka või kennast siis kisud Rid; See palitu oo ühna `kistud, ei `aita änam `seĺga `panna Han || kaheksakümmend viis ole täis, kuies on kää kiskuda (eluaastatest) Pha || On üks va pool `kistud naine (mehega koos elanud) Pöi
13. a. riidlema, tülitsema; kaklema kukked on `kiskund VNg; Kas `jälle `kiskusid `teiste `poistega IisR; Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad Jäm; Sönutlesid niikaua kut `pistsid käsitsi kiskuma Pha; poisid läksid `kiskoma Emm; Kui koer on arg äga ta undiga siis `kiśma lähä Han; nüid üks surma sõnum tuleb, et `kaarnad kisuvad ja lähväd `kiskudes Var; `Piiride pärast küll kisutud ja kohut `käidud Tõs; naised läksid liha pärast kisuma Saa; olime karup̀idi koos ja `keskusime nõnna et Juu; ta ise oli kua `kange `kiskuma VJg; meie päris `kiskund ei ole Pil; kuke `kakleve, kisuve nii et veritse Krk; poisiʔ lät́siʔ `kiskma tõõnõ tõõsõgaʔ Se b. tüli norima; kiusu ajama Ma kisun suurt südänt, `kiusu peräst kisendäsin (peale karistamist); neil on üks riid alati, riid ja tüli `kiskumine; `Ühte `puhku kisub `ammast ja kiristäb Lüg; `Kiskus viha, et `tõine õles akkand `vasta Jõh; Juuljus kisub ammu juba Mihkli pεεle viha Kaa; Purjus peaga akatakse äga peale pinda kiskuma Pöi; ta kisub tüli Rei; iga tühä asja `peale akkab `riidu `keskma Mar; akab kõhe `kiuso `kiskma; kisub ammass Kod; niikaua kisuvad viha `vaenu kui ükskord minnassegi kokku Lai; mitu `päivä joba vimman, kisub `vimma Ran; Kiśk˽mu pääle süänd Rõu; Sul halv muud, nakkat jälʔ kissa kiskma Vas
14. a. puutuma, kätte võtma Är `kiskug isa `aśju Jäm; mis sa kisud töö `riistu Khk; ää `kiskug teise mäŋŋi `asju Pöi; mis sa `lampi kisud Emm; ära mette kisu `kõiki `aśju Mär; Anna `kaikaga künde piäle, kui viel kjõsub Khn; ää kisu tuld Juu; ära kisu minu `asju Iis; laps kisub kõik mis suab Plt; ei tohi tuld kista Krk b. käperdama älä kiso minu Vai; kassipoeg lähäb rekisse, sa kisod tät, kääbustad `kassi Mih; poiśs kisub tüdrukud VJg; viimäde olli rubinu sääl, `kiskun `mustlise naist Krk; ku tu̬u̬ iraaig om - - ta kisup toda naśterahvast nii `irmsade Nõo || sugutama; kannustama mud́u ei saa `poigi, ku egä muna jaoss piap esäani `kiskme, paŕts kisk kah Krk; kikass lät́š kannu `kiskma Lei c. sügama, kraapima ära kiskug pεεd Jäm; Mõni `ütles et kaśs kisub tuult kui ta seda`viiti küündega kisub, et tuul pidada siis `pöörma Pöi; kisu mu `selga Muh; `vaesed `kruapsid ja `kiśkid kas küĺjed maha, et õle üvä laps anna `leibä Kod; ärä kista ega `süütä, küüne viha lääb `sisse Hls; kaśs kisk `küüdsi, ei tää ka ilm sadame lää Krk; tä `kiśke küüstega mul näo `lahki Räp
15. pingul, kitsas olema, halvasti istuma ei õle iast `lahti `leigetud, kisub kas õla päält ehk `kaindla alt Jõh; see ülikond ei istu kenast. vaada siin on kot́t ning siin on kurts, siit kisub `krimmu Jäm; Jaki `uõdõr kjõsub, piäb alt `lahti `lasma Khn; üks [kanga] pool `lõõgab, siis teine kisub Sim; kangass kisk käe ette Krk; särk om halvaste ummeldu, kisk `kaala Plv; [krae] kisk säläle Se
16. (uudis)maad harima ma kisu kooguga maad Rei; [äkkega] `kjõstasse `kargõd Khn; karjamuad on kõik iljute üles kistod Kod; kui taime maad `kiskusime, oli kelts all Lai; pääle künni sis kuldivaa·t̀uriga kistass maa läbi Puh
17. mitmesugust, peam fig kasutust Pukki `nahka `kiskuma (oksendama) Jõh | akkab juo tagasi `kiskuma igäst `asjast, tüö jõud jääb juo kasinast Lüg | kõvasti pingutama Emä, isä kisuvad vai nahast `väljä, aga tüttart `tüöle ei pane Lüg; oh sedä `tüükeist, mis olt kül˽`kiskõnu San | kui kuud varjotatse, siis ike `üeldässe, et kistasse, aga kes tämädä kisub Kod | siidi kiskuma siidi vedama, laisklema näe ma esi kisu `siidi, ma olõ peenemb miiś (tööd ei tee) Har | vahest kui kuivad mered on, `kiskuvad (astuvad) jala läbi Khk; päeva ollit ärä väsinu, muutku kissit (heitsid) ärä maha (voodisse) Krk
Vrd kiskama
1. tõmbama a. tirima, sikutama tuo `taŋŋed, miä akkan `naulu `kiskuma `vällä Vai; tuul kisub puud juurile üles Jäm; sulu ehmestel `kistasse raad küljest ee ning pannasse padja `sisse Khk; Siis pidi söuke maknee·tiline jöud `kiskuma seda keppi maad ligi (veesoone kohal); kisu puri `sisse (pinguta sooti) Mus; poiss kisub `vardad suka sihest `välja Vll; kesome ikka ja `voatame, üljes `mõrdas Rid; `ambud `kestasse suust ää Mar; `raktor `kiskus kõik `väĺla mes kibi `liikuda `andis PJg; tuule keeretis - - kisub eina tükkisi ülesse, `kõrgele Sim; `tihke arjaga `kiśti [linal] `kuprad otsast ära Trm; mehed `kiskid `noota; ket́t kisk lehmäl kõri `kińni; minä kiśkin süded pada `alla Kod; eläjä röögiv `kangest laudan, tahave `valla `kisku Hls; peenike ja kõhn, nigu läbi `laudu `kistu; mõladega mugu kisut iki `vasta tuuld Ran; kisut toda `võrku ikki valiste Puh; kissime õhvakõsõ turb avvast `väĺlä; vesi `kiirleb ja kisup inimese `sisse; ligeda palaja piat kätega kõik iluste `sirgess `kiskma Nõo; enne `oĺliva `valtaga kajo, pangiga kissime [vett] Kam; aho suu i̬i̬n [om] sääne havvakõnõ, kohe tuhk ja hüdse `kistass Kan; tuhk`hauda `kiśti hüdseʔ ja tuhk `sisse; `ku̬u̬rma om vaĺmiss, vaia pu̬u̬ḿ pääle pandaʔ ja˽`kińni˽`kiskuʔ; kuiss ta pini hanna nii `persede kisk Har; rehe `kaartõ veere alt kisi napu `vihkõ Rõu; seo ilma `aigu om roobiʔ `minkaga hüt́si kistass Plv; Oĺli kõva [vägi]`pulka `kiskma Vas; sõrme `kiskmine, sõrmõga kistass, `joudu kaiass; vägi`pulka kisuti; katusõst kistass `oĺgi; hammast kistass `vällä, `tohtri õ̭ks kisiʔ Se; um hüä tüühopõn, kisk `atra `hüäste; sääne vasta mäke taha‿i mindäʔ, suurt `kuurmat taha‿i `kisku, a `kõhtu um Lut || eraldama; (nimestikust) kustutama, tühistama Luke mehe kissivä `endä `valla, es tahava kroonu vallaga üten olla Nõo; kiśk opõtaja man maha pääkoolist Har; tä üteĺ ärʔ, kiśk umma sõ̭nna tagasi Se || kellegi poole hoidma sulane kisub pereme `puole; `päiväd kisuvad sulase `puole (lühenevad) Lüg; päiv kisk oŕa poolõ (lüheneb), päiv kisk perremehe poolõ (pikeneb) Vas; pinigi kisk peremehe poolõ Se || kaaluma, (välja) kangutama Kivisi on sealt [põllust] `välja `kistud käristud küll Pöi; `kanda sai `kistud, talupoead põletasid nεid Tõs; ma siihn kivve kisu ja `kandõ kanguda Har; üles kiskuma meelde tuletama; esile tõstma kas tahetasse akata veel vana `ennemuistist orja`põlve üles `kiskuma Rid; mis sa sest vanast aśsast änam akkad `uurima ja `kiskuma teist ülesse Hag; tä kiśk sjo aśa üless muido sedä es `olnu meil Se b. (riietumisest) `kiskusid ennast `riidest εε, vesi veel `sauna toomata Khk; Läks nii palavaks, ma `kiskusi omal muist vattisi seljast ää Pöi; `keskus eese alasti Mar; ma pane vahel lośsid `otsa ja vahel kisu ära Aud; südä oli täis, `kiskus enese `riidest `lahti Juu; minä kiśkin jaki seĺjäss ärä Kod; kisu jala `valla Krk; naese `kisknava mehel pöksi maha Nõo; kiso minno `rõ̭ivist vallalõ Se; kisuʔ `rõivaʔ `säĺgä Lutc. (tuule, õhu liikumisest) lõõtsuma, (läbi) tõmbama, puhuma `tõmmaka sie uks vahe päält `kinni, siis tuul ei kisu läbi Lüg; tuult kisub `aknast `sisse Tõs; Uks `oĺli madalam, tema ei `võtnu nõnda [suitsu] `väĺlä, `repneauk `kiskus `rohkem Hää; kui uks `lahti on, kisub tua külmaks Kad; pliita kisub Kod; hinge kiskuma hingeldama Ise `ähkis ja `puhkis, `kiskus `inge Lüg; kisub ~ veab `inge, sureb varsi ää Vän; `hõngu kisut nigu `siidi; taa ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har || pumpama [tuukritele] `kistatse `luhti ala, muidu lämmatavad ää Musd. (suitsetamisest) mes sa sest piiboss `üste`puhku kisod ja ju̬u̬d Kod; mis sa kisud sest piibust, `ühte `puhku piip suus KJn; kisk õ̭nnõ taad juńna Rõu
2. (seoses mitmete maatöödega) a. (juurtega) maast üles tõmbama; kitkuma, katkuma `sirbi nogaga kisuti `erni VNg; lina kisoda ja `riividä `kuprud `vällä Vai; odra nii lühine, saab juuril ära `kistud Jäm; leigeste `rohtusid tuleb `kiskuda, uppuvad juba üsna ee Khk; nögest on ullud loomad, ma kisu neid `palja `kääga lehemdele Rei; `suĺga akatasse kana pealt ää `keskuma Mar; paar nädälad, siss akatasse linu `kiskma ja `kamma Vig; Naesõd akkasid madaru `kjõsma Khn; `kiskus põllu seest ohakid Rap; tümikad tahvad ää `kiskuda Jür; linad on nüid juba `vaĺmis `klaasind, nüid süńnib `kiskuda Amb; karjane - - `kiskus `kuuskede alt kuuse juurikaid Koe; käis lina `kiśkjid `õt́sman Kod; mina kisun ua `puhtast Pal; kivi sammalt es kästä kista Krk; kisu `käega maa seest noid kanarige Rõn; kanõpit ei kisuta innõ ku `tolmumma nakass Rõu b. (kinnisest vaost) kartuleid võtma `tuhli `kiskumise `aeksed ilmad olid vihmased Ans; `tuhli varred `lähtevad mustaks, siis taarist `tuhlid ää kista Khk; Ema läks pöllalt `tuhlid `kiskuma Pha; Olet tei juba `tuhle `kiskond ka Käi; `möisas käisid `kardolid `keskomas ja maha panemas Rei; lähme `tihli `kisma Tõs; kardulid kistase Tor; mine kisu üit́s korvi täis kardult Krk; ei olõʔ `kiskmin ubiniit Lei c. (koormast, hunnikust) maha tõmbama sõńnikud `kiśti väĺlal kabliga maha Sim; konguga `kistass sitta maha Puh; `u̬u̬pis vanast `olli `puune konk, kellega sitta maha kisuti Nõo; kiśsime laadast sitta `väĺla Võn; ma ni kõvastõ kisi, ku sita hankki lät́s `kat́ski Se d. niint, tohtu rebima; peergu lõhestama kasest kisuda `piergu VNg; `kiskusin `tohto, akkan `virsu tegemä Lüg; akka tänä `pärre `kiskuma; `lähmo `kosko `kiskoma Vai; männi puust `kistesse korvi `piirgusid Khk; kisu ~ löö paar `peergu lõmmu küllest Mär; viisa suge `kistud lõhmusest Pär; sis `tehti kiiniga `särmed ja `noaga `kisti piiruks Rap; tõin tänagi metsast sarabu keppisid, tahaks `pindu `kiskuda Amb; niin`meister oli sie kellega `pilpaid `kiśti VMr; niinepust saab `niini `kiskuda Iis; `metsä `käidi `kõśki `kiskman; `kisksid kase `tosta Kod; kisutasse `niini, enne vanasti `tehti neist `köisi Ksi; karjatse ja tüdruku `kissive pirru Hls; pajost kistass `niidsi Nõo; ma sai mõtsast üte `kistu kose Ote; poisiʔ `kiskõʔ `pirdõ Krl; niidse omma˽`kistu ja `katsa mähidü Har; mähä `aigu `kisti noid `kośki Plv; pirru`kistava väit́s sääne, sarvõst oĺl vaŕz pant Lut e. (lehma lüpsmisest) maksa teda (lehma) mette `kiskudagi, `kinni jätta parem Mär; üit́s muna koore täüs tule vi̬i̬l [piima], ei massa kista änäp Krk; sikkõʔ nisaʔ ummaʔ, nii kisoʔ ku sõrmõ koolõssõ ärʔ Rõu
3. mingisse asendisse tõmbama vanus kisub `küüra juo ja kõvera; kramp kisub kokko `üöse, `kiskus kääd ja jalad kokko Lüg; [haigutamine] Kisub kõri `laiali Jõh; muutku äga akab mokka `kulpi `kiskuma (nutt kipub peale) Ans; `päike kisub lavad köveraks Khk; koer kisub kerase Muh; uss kisub kägarasse Rei; kesob üsna eese kokku Mar; ole ilusti `sirge, ära `kõõsi kisu Hää; kaśs tige, kisub `küiru; krambid `jalge sees, kisub jala `kangeks Juu; uśs kisub ennast `kierdu Iis; Naha kiskund `kiprasse Pil; raḿp kisub jala kokku Hls; siil kisk `kerrä; ärä kista mokke `vingu; keśu kiśk kaala `rõnksi (odra pea vajub longu) Krk; `Perse tuhara kisup `kangess `istmisega Nõo; om `endä `kühmä kisnu Kam; Nii hirmus külm oĺl vällän, et `õkva˽käe˽kiśk `hanku Urv; huśs kisk `kerrä Se
4. (kaardu, kõverasse, kinni jne) tõmbuma lüli `kuuse puu kisub `luoka Lüg; `sõrmed on kõvera `kiskund Jõh; see oo nii keerd puu, kasund nii, kisub `keerdu; silmad akkasid `kinni `kiskuma, une rammastus tuli kohe `peale Mär; `saapa nenad `kisvad ületsi Tõs; laud oo `kummi `kiskun Aud; vörk kisub tiidaku Ris; lauad kõmmeldavad ja kisuvad `koardu; kuue õlmad kisuvad ülesspidi Juu; kippus nagu `kööksu `kiskuma, kõberasse, `küiru Tür; `taimedel elukad sies, siis lehed kisuvad kämarasse VMr; [ta on] paĺlu tüöd teind, [keha] akkab juba `vimma `kiskuma Sim; `aĺlad terad kisuvad `kirtsu, `erne ja ua terad Trm; kase tost kisob kruppi ja `pullo ku lähäb kuumass Kod; jalg kisub `krampi `öösse Lai; kübärä veere kisuva kõverase Trv; lülipuu kisub üles poole Hls; laud o [kuivades]`vändä `kiskun; paper kisk `kärsä tagasi ku rullin om ollu; lõng om ülearu ki̬i̬rt tett, kisk `säŕgä Krk; [linal] ligeda veere kisuva `köprä; nüid om täl ka nägu `krömpsu kisnu Nõo; kuusõ kosõdõ katusõʔ `kiskva `kupri Krl; külmägä kisk `kühko Räp; `kiskuss `kühmä, lätt vanast Se; kokku kiskuma 1. (mõõtmetelt) vähenema (kuivades, vananedes jne) `vergo `silmad `kiskovad kogo Vai; Saabas oo kuivades nönda kogu kiskund; Meite poodis akab keik värk nenda kogu kiskuma Kaa; sõĺg surub `kanga laiale, mud́u `velne kangas kisub koku Vig; riie on pesus kokku `kiskun Ris; kisub kokku vanudusest JMd; nahk kisub kokku Trm; rõõvass kiśk kokku Trv; emäl olli suu kõik vanavusest kokku `kistu Rõn; villanõ rõivass kisk vanutõn kokku Krl; ta vanahuss om su `väega kokko `kisknuʔ Vas 2. krampuma rambi käive `pääle - - jala või käe soone kistass kokku Krk; nigu soone oless kokku kisnuva Puh; puŕk kiśk mul sedävisi kõtu kõiḱ kokku Nõo; jalg kisk ~ kistass kokku Har; siss kui jo krambi lööse, nakass `suuni kokko `kiskma Se
5. (mingis suunas) muutuma a. tuul akab külma `poole `kiskuma Khk; Kui tuul vastale (vastupäeva) kisub, akab sadama Kaa; ilmad nenda tuisuseks `kiskund Vll; nää kisub `sõõna, akkab `vihma tulema Mär; Taevas na aĺl puhas, kisub vihmale Han; akkab `kiskuma sügise `poole Pär; joba videvikuss akab `kiskma Kod; puud on ärmatand, kisuvad `valgest; odrad akkavad `ruugest `kiskuma Lai; päe kisub ~ veab `õhtule Hls; ilm kisup `vingu ja `pilve, ei tää ka sadame tule; si̬i̬ (inimene) kisk küll saa manu (ligi 100-aastaseks) Krk; tuule om jälle `õhtu poole `kiskun Hel; kisub ämäräss; ait tetti `kõrgõdõ - - et tuul alt läbi käib, ei kisu `rõskõss Ran; tuult kisk (tuul tõuseb) Se || tikkuma, kippuma Elu kisub vägisi `kiiva `kiskuma Kaa; Õdagu pää kisk valutama Nõo || küll oo `kiskun näost `alla, kõhnass, kuivass Tõs; näost om ar˽`kiskunu ~ `tõmbunu Se || tuli änd sääl kisk (liikus) `taeva pääl Krk b. (olukorra) muutust põhjustama tuul kisub vihma ülese, kisub vihma pilved ülese Kaa; sulg kisub nenä vesitses Tõs; küĺm kisub silmad vesiseks Kei; vesi kisub puu `tihkeks Juu; sie tuul, sie kisub `vihma KuuK; Aga koe jäeb kõrvuti, siis kisub `riide puha `kortsu Amb; sibul kisub siĺmad vesisest Trm; külm kisub näo kibedaks Plt; päävä käen ja külm, tä kisk ka [riide] `valgõss Har; noho kisk nõna `lahḱi Se c. kõrvale kalduma, viltu minema `vanker kisub tielt `korvale, `toine johivits on `kangel, `toine `lotval VNg; sahk kisub väga maa `sisse Mär; regi kisub `kiiva Nis; `vanker kisub tee `kõrva Juu; kui `ärgiga `künti, siss pidi ärjä ike olema, muedu oless tõene äŕg tõesele poole kisnu Nõo; vanger juhip, kisub kõveride, tõsele poole `rohkemp Kam; no küll om `jõ̭õ̭rdlikanõ ti̬i̬, `õkva väǵüsi kisk ri̬i̬ ti̬i̬ päält ärʔ Urv; no koe sa (kuhu sa) kistat, ku sa `riśti lähät, ei lähä ilusadõ (lõnga ketramisel) Har
6. ligi tõmbama; huvi äratama; sütitama, kaasa haarama siin on `praegastki midagi, `järve `ääres, mis `senna `piksed kisub, `aina lüöb `senna Jõe; tama `kisko minu ka `naurama Vai; mustad `riided `seĺgas, kesovad nii palavikku (kuumust) ligi Juu; nemad (puud) kisuvad `pikse ligi Kos; nigu `kiśti ära tulema; sie tüdruk `äśti kisub ligi VJg; tohoo·h, vanu igi vi̬i̬l kistasse mehele, ise jo viie`kümne `uassane Kod; `endaga kurja poole `kaasa `kiskuma Pal; ku `kange kuum päiv, sis `õkva kisup su unele Nõo; tiä oĺl `väege ää `tańdsja, tedä kõ̭iḱ `kiśki `tańdsma Krl; ka kurivaim jo kisk kõrdsi poolõ; [jalad] `kiskva ~ lääväʔ jo kerigu poolõ Se; minnu nii kisk mindäʔ, `kiskmese kisk är mindäʔ Lut || viipama, kutsuma `käegä kisk minuda, et tule `seie Kod; kisu tõõnõ kõrvalõ, midä tahat kõ̭nõldaʔ Se
7. (teesklemisest, tehtud olekust) Eks ta mattussel `katsund küll nuttu `kiskuda IisR; `kissid `kangeste naerda Tõs; mõni on nihuke eläv, `paĺlast kisub aga `naeru Juu; sul põle äda kedagi, näe kisud `ainult `nutma Koe; seda ivakest `laulu `kiskus kõigest jõust (kukest); akkas nuttu `kiskuma Lai
8. kurnama, vaevama; nõrgestama egä ma rahulikkult ei saand magada, köhä ikke `kiskus; `kange köhä akkab `kiskumaie Lüg; laps on [imedes] ema nenda ära `kiskund Rei; krambid kisuvad, jalad valutavad aina KuuK; lehmal käind `tallaja seelas, küll `kiskund ja `kiskund iga `üösse nat lehm lõppend jo ää JMd; mua igävess ärä kistod (kurnatud), mitu `uassad ei õle sõnnikud suanud ei rammutata Kod; ta lask [last imetades] ennast igävest är kista ku luu kärbüss; poja om vana emmise är `kiskun, ku luu ja nahk Krk; lehmä˽käävä su̬u̬ `pääle, venitäse ja `kiskva `endä äräʔ, jäävä `aigest sääl pori seen `käümise peräst Võn
9. välja imema, tõmbama, imama kuppu `sarved, `neigä kuppitasse, kisuvad paha vere `vällä Lüg; pane kollast `seepi `paise `pεεle, see kisub mäda `välja Khk; vase kiht peab seda `aigost `välja `keskoma Käi; `plaaster kesob mäda `välla Mar; salakoi - - apu leivä tainast ja `kisvaid `asju `pandi `piäle Var; apu kapsas, tema on `kange `kõike `väĺla `kiskuma Juu; teeleht kisub viha vääĺa Amb; ku jalal `paistus on, siis sinine savi `kiskma ärä Kod; kupp kisub alape vere `vällä Hls; nu `väikse kaani kisuva kah verd Kam; `plaastre kisk `haigust vai tõpõ Plv; kihulanõ - - om `kiskno verd täüś Se || (pleegitamisest) pääv kisob `väĺja kõik `riided, võtab tõesele karvale, kisk `vaĺkjass Kod
10. enda kätte haarama, ahnitsema; nöörima aagerdab kie `püiab kõik oma kasust `kiskuda Lüg; kormitaja inimene, kõik aśjad ta oma `poole kisub Aud; igä üks kisub ikke enese `poole, köened ikke oma `poole Juu; saksad kiśkid `reńti inimesse käess, akasid talu`poegi õege `nü̬ü̬rmä Kod; ta kisuks kõik oma kätte, teine ei tohi ivagi `saada Plt; muut ta ei ti̬i̬ ku `ti̬i̬ntride käest kisk `palka ärä Krk; kiśk ja ahnits `endäle sedä varandust kokku, mes tä sest sai Ran; tää kisk vaest inemist Plv; mis sa inemiist nii˽paĺlo kisot Se || vähendama Peremehel oo `söuke sant viga külges, et akkab pärast palka alla kiskuma Kaa; ma kisu ennembi maha ku manu panõ Har
11. katki tegema a. hammaste või küüntega rebima; hammustama kull `kiskus kana purust. kull on `kiskund mittu kana Lüg; kugod kui `taplod, siis `kannuksiga `kiskod `toine toist verisest Vai; äisa obu, vihane, kuri ka, ligi lähed, tahab kista; süva rohu `sisse‿p tohi `minna, uśs kisub Khk; ta on teise suud-silmad keik laiali `kiskund Rei; oli loom takka `kistud, va liba teind seda Kul; koer oo `kange `loomi `kisma, tahab `loomi `kiskuda Tõs; ullu koera `kistud ma põle koa näind; sai koera kääst `kiskuda Juu; ku [rase naine] undi kistod liha `sü̬ü̬vä, `suava tige laps Kod; kas si̬ koer kisub SJn; uńt kisk `lambit Krk || narrima, nokkima mis tädä kisutasse, midä tämäst `ninda pali `pilkata ja nokkita Lüg; mis sa kisud seda ehk teed maha Muh; Ta na koer kiskumas Käi; mis te tast kisute, mis te tast tahte Juu b. puruks rebima `Kiskus kirja mu `silmade ees tükkideks Jäm; `kistasse kõik `lõhki Plt; lõõg puruss kist Trv || fig Mitte ei `jõuva, kisu vai tükkidest (tööd rabades) IisR; kisu vai küüned piält ärä Kod; ka ma ennäst pia `lõhki `kiskme Krk || fig taga rääkima üks `kisku minu viel, ei tea, ken minu `kisku Kuu; nüid kisub üits miu, `tõmbap kõkst ja kõkst (luksud käivad) Nõoc. lõhkuma, lammutama karu kisub `linnu puu purust Lüg; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; tuul kisub katust Rei; aud oli `lahti kissutud ja `surnu `paĺlaks `tehtud Rap; taaŕ taht ärä kista (~ `lõhku) ja uut jälle tetä. `kisti ärä, `mõsti ärä puu, õle visati ärä, taari tõrik `mõsti ärä Krk; kui sautarri `naati maaha `kiskma, `naati `härbańne tegema Vas c. sisse murdma, röövima aida `kiskje, aida luku `lõhkje. sääl olli ait ärä kist Krk; aida kisiʔ ärʔ; naisõl kiśk arʔ kirstu Se; (mesi)lindu, mesipuud kiskuma mesilasperet hävitades mett võtma `lindu oss vaja kista ollu, mett võtta; ma taass `täempe mesi`lindu är kista; ka te `ende mesipuu ärä kisside, ka te saide ka mett Krk
12. riideid kandma, kulutama kisu ennemdi vanad `riided ära, siis akka `uusi `saama Jäm; kes kisub veel `valged villast sukka Kär; oli küll pühabe aga vanal olid `kiskumise `riided `selgas Pöi; kül ta (kasukas) mu poolest jääb ika `kiskumata Muh; Sene `tööga kisub väga `palju `riidid εε Emm; pool`kistud riie Rei; paĺlu sina seda sukka või kennast siis kisud Rid; See palitu oo ühna `kistud, ei `aita änam `seĺga `panna Han || kaheksakümmend viis ole täis, kuies on kää kiskuda (eluaastatest) Pha || On üks va pool `kistud naine (mehega koos elanud) Pöi
13. a. riidlema, tülitsema; kaklema kukked on `kiskund VNg; Kas `jälle `kiskusid `teiste `poistega IisR; Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad Jäm; Sönutlesid niikaua kut `pistsid käsitsi kiskuma Pha; poisid läksid `kiskoma Emm; Kui koer on arg äga ta undiga siis `kiśma lähä Han; nüid üks surma sõnum tuleb, et `kaarnad kisuvad ja lähväd `kiskudes Var; `Piiride pärast küll kisutud ja kohut `käidud Tõs; naised läksid liha pärast kisuma Saa; olime karup̀idi koos ja `keskusime nõnna et Juu; ta ise oli kua `kange `kiskuma VJg; meie päris `kiskund ei ole Pil; kuke `kakleve, kisuve nii et veritse Krk; poisiʔ lät́siʔ `kiskma tõõnõ tõõsõgaʔ Se b. tüli norima; kiusu ajama Ma kisun suurt südänt, `kiusu peräst kisendäsin (peale karistamist); neil on üks riid alati, riid ja tüli `kiskumine; `Ühte `puhku kisub `ammast ja kiristäb Lüg; `Kiskus viha, et `tõine õles akkand `vasta Jõh; Juuljus kisub ammu juba Mihkli pεεle viha Kaa; Purjus peaga akatakse äga peale pinda kiskuma Pöi; ta kisub tüli Rei; iga tühä asja `peale akkab `riidu `keskma Mar; akab kõhe `kiuso `kiskma; kisub ammass Kod; niikaua kisuvad viha `vaenu kui ükskord minnassegi kokku Lai; mitu `päivä joba vimman, kisub `vimma Ran; Kiśk˽mu pääle süänd Rõu; Sul halv muud, nakkat jälʔ kissa kiskma Vas
14. a. puutuma, kätte võtma Är `kiskug isa `aśju Jäm; mis sa kisud töö `riistu Khk; ää `kiskug teise mäŋŋi `asju Pöi; mis sa `lampi kisud Emm; ära mette kisu `kõiki `aśju Mär; Anna `kaikaga künde piäle, kui viel kjõsub Khn; ää kisu tuld Juu; ära kisu minu `asju Iis; laps kisub kõik mis suab Plt; ei tohi tuld kista Krk b. käperdama älä kiso minu Vai; kassipoeg lähäb rekisse, sa kisod tät, kääbustad `kassi Mih; poiśs kisub tüdrukud VJg; viimäde olli rubinu sääl, `kiskun `mustlise naist Krk; ku tu̬u̬ iraaig om - - ta kisup toda naśterahvast nii `irmsade Nõo || sugutama; kannustama mud́u ei saa `poigi, ku egä muna jaoss piap esäani `kiskme, paŕts kisk kah Krk; kikass lät́š kannu `kiskma Lei c. sügama, kraapima ära kiskug pεεd Jäm; Mõni `ütles et kaśs kisub tuult kui ta seda`viiti küündega kisub, et tuul pidada siis `pöörma Pöi; kisu mu `selga Muh; `vaesed `kruapsid ja `kiśkid kas küĺjed maha, et õle üvä laps anna `leibä Kod; ärä kista ega `süütä, küüne viha lääb `sisse Hls; kaśs kisk `küüdsi, ei tää ka ilm sadame lää Krk; tä `kiśke küüstega mul näo `lahki Räp
15. pingul, kitsas olema, halvasti istuma ei õle iast `lahti `leigetud, kisub kas õla päält ehk `kaindla alt Jõh; see ülikond ei istu kenast. vaada siin on kot́t ning siin on kurts, siit kisub `krimmu Jäm; Jaki `uõdõr kjõsub, piäb alt `lahti `lasma Khn; üks [kanga] pool `lõõgab, siis teine kisub Sim; kangass kisk käe ette Krk; särk om halvaste ummeldu, kisk `kaala Plv; [krae] kisk säläle Se
16. (uudis)maad harima ma kisu kooguga maad Rei; [äkkega] `kjõstasse `kargõd Khn; karjamuad on kõik iljute üles kistod Kod; kui taime maad `kiskusime, oli kelts all Lai; pääle künni sis kuldivaa·t̀uriga kistass maa läbi Puh
17. mitmesugust, peam fig kasutust Pukki `nahka `kiskuma (oksendama) Jõh | akkab juo tagasi `kiskuma igäst `asjast, tüö jõud jääb juo kasinast Lüg | kõvasti pingutama Emä, isä kisuvad vai nahast `väljä, aga tüttart `tüöle ei pane Lüg; oh sedä `tüükeist, mis olt kül˽`kiskõnu San | kui kuud varjotatse, siis ike `üeldässe, et kistasse, aga kes tämädä kisub Kod | siidi kiskuma siidi vedama, laisklema näe ma esi kisu `siidi, ma olõ peenemb miiś (tööd ei tee) Har | vahest kui kuivad mered on, `kiskuvad (astuvad) jala läbi Khk; päeva ollit ärä väsinu, muutku kissit (heitsid) ärä maha (voodisse) Krk
Vrd kiskama
kohendama kohendama üld (ku- Kuu; kõ- Lüg Iis Kod, -mma Lüg Vai Rõu Plv, -deme Hel, -tem[e] Hls Krk San, -dõmõ Krl; imps ipf kohõndõdi Vas)
1. parandama, kõbima vanad `asjad tahavad kõhendada; akkan pesu kõhendamma ja lappimaie Lüg; `tarvis akka kohendamma, kaik elumaja laguno Vai; see maja oo nii kohendamise `vaevas, et tahab parandamist `saaja Khk; Seda `aida siit natuke kohenda, augud koa `kinni `panna Pöi; `riided‿o ää lagond, eks sa kohenda neid ikke koa Mar; kohendan aanad (aunad) ülesse, mis tuul oo ää lahutand Mär; akkagi seda proda (vana laeva) änam kohendama Hää; ma ravitan (praavitan) `pükse ja kohendan kah Saa; nad kohendavad natuke maja Ris; ma kohendan ja korraldan teda (maja) natuke `koomale, et sial all ikke elada süńnib; aeale läks auk `sisse, käisid ikke üless kohendamas seda `auku Juu; kes seda vana `veskid änam kohendama akkab Tür; võrk taap kõhendata, paljo ruak`siĺmi siden Kod; lõnga kerä om kapin mia ei ole suka `auku kohente ka võtten Krk; ei olõ `rõiva kohendamiist Se
2. korrastama, ümber seadma a. (tuld) õhutama, segama kõhendan tukkid kokko, põlevad ilusast `vällä ühes kuos Lüg; kohenda neid tukkisi natukse paramini, ehk siis akkab paramini põlema Juu; kohenda tuld, et läeb palama Puh; tulekohendev puu San; tuli taht üless kohendadaʔ Plv || fig mis sa tah tuld üles kohendat (õhutad protesti), kihotat Se b. kergitama, kohevaks tegema aset me kohendame iga `õhta Muh; `sängi kohendatse, klopitse üles, kergitatse õled üles Tõs; `Aigõl kohõndati piäalust Khn; kohendan küĺlealuse kot́i kobevas Saa; piaks seda `nurka kohendama (riideid tuulutama), `määndab teḱid ära JJn; `einu tuleb kohendata, maa küĺlest `lahti kergitata, siis `kuivab paremine Sim; mõnikõrd kohenda ma asema `lohku, et ni̬i̬ pu̬u̬sa luu om lohun, siss om ää magada Nõo; pusipuuga kohendedass [vilja], et lämmi lätt alt Ote; temä ka‿ks kohend esi asema `endäl ärä Rõn c. kokku panema, kraamima kohenda sa ouet – täna `laupa `öhta Khk; Sa vöid neid [heinu] siit pirekse kohenda küll, akkab sadama, siis ep soa ikka köik märjaks Pöi; umma tü̬ü̬d kohendat kokko, tü̬ü̬d õ̭ks vaä kohenda `ku̬u̬balõ, tü̬ü̬ om `laokõllaʔ Se d. (inimese välimust) korda seadma, sättima Mes siin vahid `karvad neh `hiuksed `silmil, eks kohenda sis `toisi omitegi vähä Kuu; kohenda ka `ennäst, üks `ilpu ies `toine taga rippu Vai; oma peab ika `juure tulema ja [surnut] kohendama; kohenda oma [seeliku] änd kenaste Muh; kohendas ennast enne `pulmi Tor; mõni kohendab (kergitab) alati neid `püksa; ta võiks ennast ikke natuke kohendada, ta on nihuke ull, lohakas Juu; kohenda lapsele riiet `piäle; kõhendad kõhe palitu `selgä Kod; kohente ennast, säe `rõ̭õ̭viss Krk; Külä pääle minneh õks kohenda hinnäst ilosahe `kõrda Vas; kõõ̭ kohendass `kaatsu, harinõminõ, muud om Se || kohenda (puhasta) nina Ans || fig läks `metsa `püksa kohendama, läks sitale PJg
3. kobestama (kündes, äestades) maad tuleb akkada arima, `kündama ja `äästama, siis sie on sie kõhendamine Lüg; `mulda saab vi̬i̬l kohenda kobevas, `enne küli tegemist tuleb maa läbi korrata Saa; põllumees kohendas `mulda selle vana kiksadraga, vene adra õigati Trm; üits kuldi`vaadori käpp pandass adrale `taade, siss saab maa sügävambäld läbi kohendeduss Ran; kohenda maad `ümbre `kapsta juurõ Se
4. kosutama, turgutama Siis kui [siga] `nuumama akati, siis `anti kardule `sonki, natuke kohendas koa Kei; rokk nagu kohendab obess Kod; ütte `viisi übeneb neid `nu̬u̬ri `pääle, mes tä vi̬i̬l neist vanust `raukust nakap kohendama Nõo || (majandusliku olukorra paranemisest) nüid ta on ikke korra `peale soand, see koht ikke kohendas teda Juu
5. nokitsema; kohmitsema ütsinti kohentem jääss kohegi; kohents ka mõne ülikonna `valmis, omal kohents ärä iki, tõistel ei ti̬i̬ Krk; sa kohendet `pääle sääl, aga tü̬ü̬ ei lää edesi; kui kavva sa ommetigi kohendet sääl kui sa ei tule Hel; poiss tu̬u̬b lehmä kodu, nüssäp ärä ja kohendab mes tä kohendab Nõo
6. ära võtma, näppama tu̬u̬ koheńd sõ̭ss `indä rüppü kah noid `saiu Urv; kõ̭iḱ oĺl arʔ kohendõt mõlaʔ ja `istõpińk, hüä et loodsik kätte sai Se
Vrd kohendelema
1. parandama, kõbima vanad `asjad tahavad kõhendada; akkan pesu kõhendamma ja lappimaie Lüg; `tarvis akka kohendamma, kaik elumaja laguno Vai; see maja oo nii kohendamise `vaevas, et tahab parandamist `saaja Khk; Seda `aida siit natuke kohenda, augud koa `kinni `panna Pöi; `riided‿o ää lagond, eks sa kohenda neid ikke koa Mar; kohendan aanad (aunad) ülesse, mis tuul oo ää lahutand Mär; akkagi seda proda (vana laeva) änam kohendama Hää; ma ravitan (praavitan) `pükse ja kohendan kah Saa; nad kohendavad natuke maja Ris; ma kohendan ja korraldan teda (maja) natuke `koomale, et sial all ikke elada süńnib; aeale läks auk `sisse, käisid ikke üless kohendamas seda `auku Juu; kes seda vana `veskid änam kohendama akkab Tür; võrk taap kõhendata, paljo ruak`siĺmi siden Kod; lõnga kerä om kapin mia ei ole suka `auku kohente ka võtten Krk; ei olõ `rõiva kohendamiist Se
2. korrastama, ümber seadma a. (tuld) õhutama, segama kõhendan tukkid kokko, põlevad ilusast `vällä ühes kuos Lüg; kohenda neid tukkisi natukse paramini, ehk siis akkab paramini põlema Juu; kohenda tuld, et läeb palama Puh; tulekohendev puu San; tuli taht üless kohendadaʔ Plv || fig mis sa tah tuld üles kohendat (õhutad protesti), kihotat Se b. kergitama, kohevaks tegema aset me kohendame iga `õhta Muh; `sängi kohendatse, klopitse üles, kergitatse õled üles Tõs; `Aigõl kohõndati piäalust Khn; kohendan küĺlealuse kot́i kobevas Saa; piaks seda `nurka kohendama (riideid tuulutama), `määndab teḱid ära JJn; `einu tuleb kohendata, maa küĺlest `lahti kergitata, siis `kuivab paremine Sim; mõnikõrd kohenda ma asema `lohku, et ni̬i̬ pu̬u̬sa luu om lohun, siss om ää magada Nõo; pusipuuga kohendedass [vilja], et lämmi lätt alt Ote; temä ka‿ks kohend esi asema `endäl ärä Rõn c. kokku panema, kraamima kohenda sa ouet – täna `laupa `öhta Khk; Sa vöid neid [heinu] siit pirekse kohenda küll, akkab sadama, siis ep soa ikka köik märjaks Pöi; umma tü̬ü̬d kohendat kokko, tü̬ü̬d õ̭ks vaä kohenda `ku̬u̬balõ, tü̬ü̬ om `laokõllaʔ Se d. (inimese välimust) korda seadma, sättima Mes siin vahid `karvad neh `hiuksed `silmil, eks kohenda sis `toisi omitegi vähä Kuu; kohenda ka `ennäst, üks `ilpu ies `toine taga rippu Vai; oma peab ika `juure tulema ja [surnut] kohendama; kohenda oma [seeliku] änd kenaste Muh; kohendas ennast enne `pulmi Tor; mõni kohendab (kergitab) alati neid `püksa; ta võiks ennast ikke natuke kohendada, ta on nihuke ull, lohakas Juu; kohenda lapsele riiet `piäle; kõhendad kõhe palitu `selgä Kod; kohente ennast, säe `rõ̭õ̭viss Krk; Külä pääle minneh õks kohenda hinnäst ilosahe `kõrda Vas; kõõ̭ kohendass `kaatsu, harinõminõ, muud om Se || kohenda (puhasta) nina Ans || fig läks `metsa `püksa kohendama, läks sitale PJg
3. kobestama (kündes, äestades) maad tuleb akkada arima, `kündama ja `äästama, siis sie on sie kõhendamine Lüg; `mulda saab vi̬i̬l kohenda kobevas, `enne küli tegemist tuleb maa läbi korrata Saa; põllumees kohendas `mulda selle vana kiksadraga, vene adra õigati Trm; üits kuldi`vaadori käpp pandass adrale `taade, siss saab maa sügävambäld läbi kohendeduss Ran; kohenda maad `ümbre `kapsta juurõ Se
4. kosutama, turgutama Siis kui [siga] `nuumama akati, siis `anti kardule `sonki, natuke kohendas koa Kei; rokk nagu kohendab obess Kod; ütte `viisi übeneb neid `nu̬u̬ri `pääle, mes tä vi̬i̬l neist vanust `raukust nakap kohendama Nõo || (majandusliku olukorra paranemisest) nüid ta on ikke korra `peale soand, see koht ikke kohendas teda Juu
5. nokitsema; kohmitsema ütsinti kohentem jääss kohegi; kohents ka mõne ülikonna `valmis, omal kohents ärä iki, tõistel ei ti̬i̬ Krk; sa kohendet `pääle sääl, aga tü̬ü̬ ei lää edesi; kui kavva sa ommetigi kohendet sääl kui sa ei tule Hel; poiss tu̬u̬b lehmä kodu, nüssäp ärä ja kohendab mes tä kohendab Nõo
6. ära võtma, näppama tu̬u̬ koheńd sõ̭ss `indä rüppü kah noid `saiu Urv; kõ̭iḱ oĺl arʔ kohendõt mõlaʔ ja `istõpińk, hüä et loodsik kätte sai Se
Vrd kohendelema
kuldne `kuldne spor S L K, Trv San, `kulne Khk Rei Mär Tõs Aud Ris Kod, g `kultse; `kuldne g `kuldse Puh; `kuldnõ g `kultsõ Khn, `kuldsõ Rõu; kuldane San,`kulda|ne g -se R Iis, g `kuldse VJg; `kulda|nõ g kulladsõ Urv Har; `kuldan g ku(l)latsõ Lei
1. kullast; kullatud `kuldasi `sõrmussi en õle `õstand Lüg; `kuldane `uuri Vai; `kultse `tornidega Rid; ma `ostsi `kultse sõrmuse Tõs; ära kullatu asi oo `kuldne Hää; sõrmuksed on `kultsed JMd; `kultsed prossid VJg; kepil on `kuldane pia Iis; `kultsed `ehted kõik `särgasid Plt; kuldane sõrmuss San; meil `oĺli õks laulatusõ sõrmusõ hõbõhõtsõʔ, noʔ omma kulladsõʔ Har || fig Taalõ˽kõ̭nõla kas vai kulladsõ keelegaʔ, to‿m nigu hani `säĺgä vesi Urv
2. kullakarva, kuldkollane Kukk munib `sulle `kuldased munad, kui üä laps oled Kuu; `Kuldane kuu Jõh; `kultsed roosid (kullerkupud) Phl; `kultsed `juuksed JMd; `kuldane `päike VJg; oh sina `kuldne kullerkupp ja õbedane õienupp Plt; `kuldnõ kullõrkukk Rõu Vrd kuldine
3. fig kuldaväärt, väga tore, ütlemata lahke, meeldiv a. (inimese kohta) Mul on `kuusi `kuldast `poega rhvl Kuu; `kuldase südämega Jõh; oli `kuldane inimine Vai; Oli üks `kultsete kätega inimene (meistermees) Pöi; `ütles moole - - sa oled üks `kuldne inimene, ise `juua täis Mar; `kulne mees oli tal Aud; ma põle leind nii `kultsed inimest KJn b. (olukorra, seisundi kohta) Isä tegi puu`aŋŋu raud `õtsadega, sis õli `kuldane asi, sai `anguda `aŋŋuga õled üless Lüg; see oli üks `kulne aeg Khk; Sellekorra piäb `kultsi `jõlmu Khn; ega `enne saand puhata `ühtigi inimesed, aga nüid on neil `kulne põli Kei; `enne olid `kultsed ajad ikka JMd; tütarlapse põli on `kuldne elu Pee; eila oli üks `kuldne ilm Koe; nied sõnad olid `kultsed kuulda VJg; nüid õli `kulne elo Kod; no seal oli `kuldne elu, `süia saime paremini, elu ruumid olid väga iad Plt || `kuldane põli, kopikane nimi (moonaka naisel) Vai; `kuldne elo, kopikane nimi (vanatüdrukul) Mar Vrd kuldene
Vrd kullane
1. kullast; kullatud `kuldasi `sõrmussi en õle `õstand Lüg; `kuldane `uuri Vai; `kultse `tornidega Rid; ma `ostsi `kultse sõrmuse Tõs; ära kullatu asi oo `kuldne Hää; sõrmuksed on `kultsed JMd; `kultsed prossid VJg; kepil on `kuldane pia Iis; `kultsed `ehted kõik `särgasid Plt; kuldane sõrmuss San; meil `oĺli õks laulatusõ sõrmusõ hõbõhõtsõʔ, noʔ omma kulladsõʔ Har || fig Taalõ˽kõ̭nõla kas vai kulladsõ keelegaʔ, to‿m nigu hani `säĺgä vesi Urv
2. kullakarva, kuldkollane Kukk munib `sulle `kuldased munad, kui üä laps oled Kuu; `Kuldane kuu Jõh; `kultsed roosid (kullerkupud) Phl; `kultsed `juuksed JMd; `kuldane `päike VJg; oh sina `kuldne kullerkupp ja õbedane õienupp Plt; `kuldnõ kullõrkukk Rõu Vrd kuldine
3. fig kuldaväärt, väga tore, ütlemata lahke, meeldiv a. (inimese kohta) Mul on `kuusi `kuldast `poega rhvl Kuu; `kuldase südämega Jõh; oli `kuldane inimine Vai; Oli üks `kultsete kätega inimene (meistermees) Pöi; `ütles moole - - sa oled üks `kuldne inimene, ise `juua täis Mar; `kulne mees oli tal Aud; ma põle leind nii `kultsed inimest KJn b. (olukorra, seisundi kohta) Isä tegi puu`aŋŋu raud `õtsadega, sis õli `kuldane asi, sai `anguda `aŋŋuga õled üless Lüg; see oli üks `kulne aeg Khk; Sellekorra piäb `kultsi `jõlmu Khn; ega `enne saand puhata `ühtigi inimesed, aga nüid on neil `kulne põli Kei; `enne olid `kultsed ajad ikka JMd; tütarlapse põli on `kuldne elu Pee; eila oli üks `kuldne ilm Koe; nied sõnad olid `kultsed kuulda VJg; nüid õli `kulne elo Kod; no seal oli `kuldne elu, `süia saime paremini, elu ruumid olid väga iad Plt || `kuldane põli, kopikane nimi (moonaka naisel) Vai; `kuldne elo, kopikane nimi (vanatüdrukul) Mar Vrd kuldene
Vrd kullane
käänama `käänama, käänata Vll Pöi Emm spor Lä, Mih Vän K(-ea-, -ia-) Iis Trm/-ia-/, `käänada R(-ta Hlj); `kiänämä, kiänätä Juu; `käänämä, `käänädä Kuu Vai/-ndämä/; `käänma, käända Jäm Khk Vll L(käänta Saa), `käända Rei; `kiänmä, kiäntä Kod; `keanma Juu; ipf (ta) `kianis Muh; `käänmä Vig, käändä VlPõ M(-me, -dme, -tme Krk) T(ḱ- San; kääntä Kam Ote), käändäʔ Kan Plv Se; `kään|dmä, -(d)me, käändä San V(ḱ- Har Se Lei; `kääńdmä Rõu Vas; kääntäʔ Se)
1. asendit muutma (kohalt lahkumata) a. (seoses inimese või olendiga) `käändägä `ümber `toine `külge `pääle Vai; `käänis teese küĺle Tor; ku ma natuke tahan pöörda või käända, siis nõnda ku kõrvetab siin puusade sees Hää; `küinlapäävä aal karu kiänäb tõiss `külge Kod; tõine `räuskab ja vannub ärä, käänäb seĺlä ümmer ja ää jälle; tõene naene ei kiänä `silmigi tämä piäle Krk; kudass ma maka ütsindä, käänän küĺle, lövvä küĺmä, käänän säĺlä, lövvä saena Ran; susi ei saana `kaala `käändä Puh; näet kos kurivaim, käänäp `perse ette, ei lasegi `mü̬ü̬dä; Käänä suu söögi poole - - lase söögil ää maitsta; ritsik, kui ta `lumme satap, siss käänäb `õkva sälite Nõo; poiss `oĺle säädse nädälit - - nii `aige, et rõõvastega kääneti `ümbre Võn; Sa kääni˽vi̬i̬l tõist `külge, ku ma jo˽tü̬ü̬l `oĺli Rõu; `kääbripäiv käänd kahr tõõsõ käpä `pääle, `küündle päiv tõõsõ küle `pääle; ma˽kääni är˽`suugi˽saina poolõ Vas; tu̬u̬ (tüdruk) äi `käänä `kõrva kah (ei vaata võõraid poisse) Lei || (pikaliheitmisest) kiänäb aga `uudess magama; vaja kiäntä pitkile õlile Kod; ka ma jälle `sängi käänä Krk; vahel `oĺli ahju`kurru `endä laṕpi `käännu - - siss magas Ran; Temä `olle ärä `sängi `käännu ja magas kui kott Nõo || euf (suremisest) kui keväde tuleb, siis lammas kiänäb kobjad Kod; `viidu `sinna tu lehm, et nüssetäss `vaśkile `piimä, aga [lehm] `käännu kota `taiva `poole Nõo; tiä kah põdõ, ei˽tiiä˽kunass täna˽käńgä˽käänd Kan b. midagi teise asendisse, kummuli või pahupidi pöörama `käänsin `toori kummuli, las taheneb natuke Vän; aga see turval piab ilusti kummuli `käänma (kündes); `käendi teisipidi [linavihk], vaadeti kas sehest on kah ilus Hää; mamma käänab koogi teise küĺle pääl Saa; ikki teene küĺg käänetse einäl, reha varrega Kõp; käpäga käänetass tapand ümmer Trv; siga tapeti, kääneti kummali; [vanker] käänd kõik neli ratast `taiva poole Ran; `kühvliga `käändi `kesvi `ümbre jälle ja sekäti; siss `käändi lade `ümbre, jälle obese `pääle; kui sooliku pääld `puhtass saeva, siss kääneti na ümbre ja jälle `mõsti `mitmast vi̬i̬st läbi Puh; saksamaa ader käänäp maa pahupäädi; ku leib ahjun `olli, siss kääneti mõhk krae `pääle kummali ja `panti koheki kõrvale Nõo; maa `kõrdamine om et käänetäss maa jälle tõisildõ - - tetäss `pi̬i̬nüss Har; adra nõ̭na lätt i̬i̬h, leh́t lätt takah ja käänd maa kõ̭iḱ kummalõ Plv; puu vidä, luu t́saga, vanaäde käänd aia takah `ümbreʔ = söömine Vas; Jüvämise `aigo käänete `vaihõl ladõt `kühvlega `ümbrõ; Pääväkäändeh käänetäss külvivakk kummalõ (pööripäev lõpetab külviaja) Räp; riha pidimidõga käänät `ümbre `vaalu Se || (lamandumisest) ku rügä enne `äitsnemist om maha `käänden, sis ei tule terä Krk; kui `oĺli tugev vili, [tuul] `oĺli käännu pöörissede temä, siss kud́agi es `oska `niita Ran || fig segi ajama; üles sonkima nüid ta om kikk lauda pahupidi `käänden Krk; kaa ku mütt käänd üles Hel; ku joonu om, siss käänäp kõ̭ik pahupäädi Nõo; muru `olli nigu üits asu unik, `ümbre käänetu Rõn; t́siga om paha segi `käändnü Rõu || maailma suure - - käänävä `terve ilma pahupidi (saadavad hävingusse) Rõn
2. midagi keskpunkti või telje ümber liikuma panema a. kruttima, kruvima; keerutama `käänas ukse lukku Mär; Ku kruisi tehtaks, käändaks keńdid sisse Hää; Käänan raani `kińni Saa; `vankri `mutrid tahavad kiäntä Kod; lõng jääb vedelast, siis kruuvist `kääna (vokki) Äks; käänä ruvi `valla; lukk om är käänet, ei taha ääp käändä Krk; käänäd `pulka [tõrrel], jooseb taar kui kolin `väĺlä; vinnaga sael `olli i̬i̬n leht ja taga nü̬ü̬r, pulgaga käänid kõvõmbass Ran; mina lätsi pöörä `pulka `kinni `käänmä; kruvvile kääneti `mut́re `otsa; ku ta viis minutit oherdiga käänd, siss `olli sõrmesüḱü mulk valmiss; mes `väikene lavvakell, sedä piäp üless `käänmä kruvvist Nõo; käänä no uśs ka vallalõ Vas; edepoolõ kääntä vaja [kella] Se; [uks] `ḱäänäde kini `võt́mega Lei || fig pööritama süä akkas `kääntme Krk b. pöördenurka muutma sai natuke kääntud [üht haspliharu], viht läks pealt ära Vll; siis seda `pööra `käendi ja tõmmati lõngad sealt sihest läbi Hää; lekutipuu vahelt lantspuu annab keanata Amb; uvvel vikatil kiänetässe `kanda Kod; pada oĺl koogu otsan, tuud `saie `vällä käändä müürü‿sest Har
3. a. kahekorra või rulli keerama Äär `kääńdi kahekorra `sisse (riide palistamisel); [võeti] leva tainas, räemed `pańti `piale, `käendi ääred kokku ja `pańti `ahju `küpsema Hää; meestel oli lai kaelus, käänati kahekorra Lai; käänä käis üless Krk; [tainale] `panti kańepi kõrutuss `pääle, siss kääneti `rulli Ran; `käänsi kotisuu katõkõrra Puh; niidse `kisti talvess `valmiss, kääneti `katsa; ku mina nakassi nägemä, siss `olli `ammel mahakäänetu `kaaltagunõ Nõo; mul `olli `uńdrik üless käänetu, siss es saa poriga Rõn; `käüse käänät üless, nakat `leibä kastma Har; mis sa paheldõ kisut [seelikut], käänä tagasi Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja, `pańti kuiuma Vas; verevä nööräʔ oĺlivaʔ `ki̬i̬rdo käänetö `puusõ `pääle Räp; käänä˽kaabu veereʔ üless; kääntäss vi̬i̬rt (riide palistamisel) Se || fig pead looma ku pääle pööripävä `kapstit istutad, et [siis] kapst ei käänä pääd Nõo; kääńd jo `päähä, `kapstakasõ `päähä käänd; kapstass ḱäänd pääd, kui jo nakass kasuma Se || (ümber) keerduma virn ain `käänäb ümbre `kartuli Nõo || fig murdma käänsin kukekaala katekerra Saa; ma tahan su kaela suoned keanata Koe; küll ma su kaala käänä Krk; `käändse [tüdruku] nigu käänispääga väedse kokku ja pańd `karmani Nõo b. painutama, koolutama `vitso käänatasse Mar; need (ree sugarad) oo sedasi käänatud, koolutamise koht autati Mih; [ree] arangad oĺlid auru sees käänetud Hää; [kirves] kaalast ärä käänet; juhi kääneti ümmer kiha Krk; niidse otsa kääneti [viisu] talla `alla tagasi Nõo; Juh́t `kääńti kuusõ vitsast Rõu || (saehammastest) es ole `ambit käänetu, es ole viilitu, es saa lõigate Krk; sae `ambit käändäss `rihtjägä Ran; ku `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saaʔ lõigadaʔ Har c. (pesu) väänama kääna pesu `väĺlä Kse; `tüt́rigu minge `käänge `rõiva `väĺlä Nõo; Saʔ olõ hüä lats, käänä seost viist ar mõsu vällä Se d. (liigest) nikastama, välja väänama läind `maadlema, käänund jala ää Vll; Tee on nii konarlik, kas kääna jalad ää Pöi; olen oma käe ärä käänd KJn; jalg om ärä `käändän Trv; temä `oĺli põlve keeri kudagi jakust väĺlä `käännu, põlve ki̬i̬r `oĺli `aige Nõo; jalg om vällä˽käänet; käe om jakust `ussõ `käändänüʔ Har; ar˽kääńd käe, mindäss tasoja mano Se
4. keerutades või sidudes ühendamaa. (vihuks, tuustiks) köitma; (sidemega) kinnitama tut́t `pańdi [rukki] vihu `alla ja käänati `kinni Mih; pulgaga käänati siss `ümber, ni‿et ta kõvast läks juba (heinatuust) Äks; kui [lina] luu `valla oli, sõss kääneti äräde Trv; maan kääneti rästässvihud valmiss; kääneti luvva `vitsu sugarade; pikä õle käänäti kuppu Ran; õlest tetti side, kellega kubu `kinni kääneti; terve `lamba täis `villu `käändi pükki Puh; kõrdlat́t kääneti ka vitsaga `sinna roovilati `küĺge `kinni; ku linnu `suiti, siss puistati `pakla ja kääneti `ku̬u̬dslide; rügä om maha põemetu, nakame `vihku `käänmä; juuss `olli käänetu ants`kuplide (krunni) Nõo; võsu `raoti maha, ao kääneti kuppu; ega lühikesi `ainu küll es saa `lońti käändä Kam; tuustike `õlgi kääneti nigu `kursti ja tsusati `nüśku `tilla Ote; rüä˽`kääńti `vihku Urv; siihn om hagu ni‿samadõ vallalõ, ei olõ kuppu käänet; vitsa käänät `ümbre `saiba Har; äǵli lavva˽`kääńti `kaustõ `küĺge kõo `vitsugaʔ Rõu; oĺlivaʔ hauʔ kuppo käänetüväʔ Plv; Kes perämädse viho käänd, tu̬u̬ käänd tulõv`aśta kah Räp || fig Ku esä tulõ, tu̬u̬ su jala˽`sõlmõ käänd Rõu b. midagi punudes või kokku keerates valmistama truadiss `kiäńsid priĺlid ette Kod; meeśte `ü̬ü̬ke kääneti kõladege Krk; kudass käsi käänäb, nõnda piht piäb (merätse langa ti̬i̬d, nii ta sul kannatab) Ran; vikati looguss oĺli pajo vitsast käänetu; tollest kolmest niidsest mes üless `veeti, kääneti viisu nõ̭na, kääneti nigu silmusse Nõo; uma käsi käänd, uma kaal kand Vas; tu̬u̬ sai tetä `hammõ ola kirä `langa, kel oĺli˽hüä˽ńapuʔ, õga ńapp es käänä˽tu̬u̬d tü̬ü̬d `vällä Se; kääneti kańepist `kaplu Lei
5. kangast üles panema vaja kangass üless käändä Nõo; nakati kangast üless `käänmä - - nakati `võlla `pääle `käänmä Kam; Omma˽`kanga kodamise peeleʔ, sinnä˽käändäss kangas pääle - - ku är om käänt, `naatas `nitsele `pandma Urv; [ta] `kutsõ minnu appi kangast `käändmä; kas sul käänipuud ka om, minga `kanga üless käänät Har
6. pöörduma, enda kulgemissuunda muutma a. teises suunas liikuma hakkama (elusolendist) `Este on vaja `käänada paremale Jõh; `käänis `ümmer nuka ja kohe `miule `otsa Vän; `Kiana nüid vesi`kuarde Jür; kiänin siit õvvess ärä Kod; ärä käändä kõrvalisi `ti̬i̬sit Krk; su̬u̬ päält `käännu siss kodu tulema Ran; käänd läve pääld tagasi, es tule `sissegi; obene om `pimme, ei oia `õiget ti̬i̬d, käänäp ti̬i̬ päält kõrvale Nõo; käänä sa ääd kätt Ote; ḱäänämi tõsep̀ole, sääl om korem ti̬i̬ San; kääni iks ma˽`sisse kah, `õkva `müüdä lävve lät́si Vas; kohe poolõ taht käändäʔ sõss sinnäʔ poolõ käänd Räp; śääl tulõ ar kääntäʔ Se; käänä seia `pu̬u̬lde Lei; teed käänama teed andma kiänäd ti̬i̬d, annad puale ti̬i̬d tõesele Kod; piat toolõ tii `käändmä, kiä `ku̬u̬rmaga lätt Har b. (maastikuobjektist) otsesuunast kõrvale kalduma küll `käänab [jõgi], tieb `suure kõveruse Hlj; sääld `käändä sedä kätt tie Vai; ti̬i̬ käänd `mitmade `argu Nõo; suurõ kuusõ mant käänäp ti̬i̬ mäkke Ote; egi siss `käänäss ja `väänäss Har c. (tuulest, pilvedest) liikumissuunda vahetama tuul `käänäs `toise `kanti Vai; kuspoole tuuĺ ennast käänab Mih; tuul kiänd eelä ärä, nüid on päävä `lu̬u̬jamineki pu̬u̬lt; [pilv] kiänd kõrvale, ei tullud `seie Kod; tuuĺ om ommukus `käänden Hel; ku tuul `olli ärä käännu, siss pidi jälle `veśket `tuuldõ `pü̬ü̬rmä Ran; ku peri `päivä käänäp tuul `ümbre, siss nakap `vihma sadama Nõo; tuul om ärä `tõiste käännu joba Kam; tuuĺ om käändänü õdagu `põhja Har d. (päikese liikumisest keskpäeval või pööripäevade ajal) päe (päike) om `õhtsepoolikuss är `käänden jo - - üle kate`tõisku om - - päe akkas är `kääntme jo Krk; enne jaani`päivi kääneti, no˽nakass päiv lühembäss minemä; ü̬ü̬ lätt jo˽sulastõ poolõ ja˽päiv käänd no˽perremihe poolõ (talvisest pööripäevast); [kui] päävä käänäg tulõ, üldäss et päiv käänetäss `ümbre Har; päiv käändäss `ümbre Plv e. fig meelt muutma nüid ta miil on ärä käänetud KJn; ehk saa si̬i̬ mi̬i̬ĺ vi̬i̬l ärä käändä `õigele `ti̬i̬le Hel; ku sa `ümbre ei˽käänäʔ, siss ei˽saa sinust muud ku˽varass ja `rü̬ü̬veĺ Har f. fig (olukorra-, seisundi- või ilmamuutusest) `aiguss om juba `käänden tõisiti joh Krk; ega ta (ilm) - - likege `põuda ei käänä Hel; mi˽pernaasõl nakass ta `haiguss ka õks parembalõ käändmä; ilm käänd nätä vehma poolõ Har
7. kellelegi või millelegi teist suunda andma a. teise suunda juhtima senest rattast `kieredä `tüüri, kuhu `puole taheda `laiva `käändä; `käänä obone `ümber Vai; kääna obuse pεε teissele Khk; pukktuulikud, seda `käändasse sabast [tuulde] Lih; Obest käänetse ohjadest Saa; labidaga kiäneti [varga] jälg `ümber - - siis varas `tu̬u̬va kraami tagasi Kod; käänä obest vähä `kõrva Trv; kui tuul `väike, `tuĺli puri üless tõmmata, `tuulde `käändä Ran; käänd obese `ümbre ja tõi miu latsega kodu Nõo; käänä saʔ uma hopõń kõrvalõ Har; [peni] haaŕd [vasikat] nõ̭nast, kääńd tagasi, es lasõ˽kavvõndahe minnäʔ Vas; käänetäss puŕoht kah jäĺ tuulõ `perrä Räp; katõ siiboga mõrd, tu̬u̬d piät `kääńmä (kalade liikumise järgi) Se; karja käänama karja ajama kaŕuss käänd `kaŕja; mine˽käänä är kari Lut b. fig juhtunut või öeldut jutus moonutama või oma kasuks tõlgendama `käänab ja `väänab `neie sõnudega, ei `räägi `õete Lüg; `käänäs juttu `toise `kaula Vai; käänab ja väänab peale oma jutuga Tor; kahe otsaga jutt on puha vale, seda saab käänta, kud́as tahad Saa; keanab ja veanab oma sõnu Trm; jutt on teeśepidi käänetud KJn; käänäb jutu tõise asja `pääle Trv; ta esi kõnel, nüid om miu `pääle `käänden; käänt ja väänt ütsipidi ja tõisipidi, aru ei saa, mis ta kõneless Krk; mes sa käänäd sõnast `ümbre Puh; temä ei kõnele toda mes `õige om, temä käänäp üsna `tõiste `tolle asja Nõo; ta om sääräne lobi`suuga inemine, ta käänd ega sõna `ümbre tõisildõ, mia sa `ütlät Har; timä kääńd är ki tõisildõ jutu Se || nime või nimetust muutma riśsipäev kiäneti ärä pühäbäss Kod; seo külä kutsutõss Kakulaanõ, poisi˽`käändi˽kül Patuküläss San; nimä kääni tõõsõ nimegi, kogoni jo `tõisdõ Se || tõde jalule seadma ma kääni `õigut hindä poolõ kah, es lasõʔ `hindä pettäʔ Se
8. fig (intensiivsest tegevusest) a. suurt tükki lõikama `Leiba murrab - - käänab suure käntsu `väĺla Hää; küll om nüid `käändän omale `kriikame Hel; ku ma `küllä lätsi, siss `käändse oma pu̬u̬l `pät́si kõrutuss`leibä iks kodu tuvva Rõn b. lööma ku ma selle `vemla võta [ja] mõne tulise käänä Hää; si̬i̬ kes vällast `sisse tulli, `kääńdse piidsage pähä selle Muhumaa mihele Hel; [nui] nööriga [koodi] varrõ küĺlen, et sai `liiku, kui ta tolle plaksu `käändse Kam c. ohtralt sööma see käänab keik `kinni Khk; Terve liua täüe magust sööki käänsiv kinni Hls; kül käänäv `sissi, nõnda‿t üle seĺlä täis Krk; Küll käänäb endäle sisse, nüid om nigu lehm lataka maoga Nõo; [ta] Kääńd süĺti ku vändäga `sisse Rõu d. rasket kandamit tõstma kui `rohkem peret, laud kiäneti kõhe `väĺjä Kod; sel om ää kidam `seĺgä käänet Krk; käänd ää `jõhkami [vikki] `säĺgä, tõi lehmäle ette Ran; timä oĺl üt́s katõssa ütessä `puuta mi̬i̬ss rassõ, timä käänime `mitmõ mehega `laiva Võn
Vrd käändümä
1. asendit muutma (kohalt lahkumata) a. (seoses inimese või olendiga) `käändägä `ümber `toine `külge `pääle Vai; `käänis teese küĺle Tor; ku ma natuke tahan pöörda või käända, siis nõnda ku kõrvetab siin puusade sees Hää; `küinlapäävä aal karu kiänäb tõiss `külge Kod; tõine `räuskab ja vannub ärä, käänäb seĺlä ümmer ja ää jälle; tõene naene ei kiänä `silmigi tämä piäle Krk; kudass ma maka ütsindä, käänän küĺle, lövvä küĺmä, käänän säĺlä, lövvä saena Ran; susi ei saana `kaala `käändä Puh; näet kos kurivaim, käänäp `perse ette, ei lasegi `mü̬ü̬dä; Käänä suu söögi poole - - lase söögil ää maitsta; ritsik, kui ta `lumme satap, siss käänäb `õkva sälite Nõo; poiss `oĺle säädse nädälit - - nii `aige, et rõõvastega kääneti `ümbre Võn; Sa kääni˽vi̬i̬l tõist `külge, ku ma jo˽tü̬ü̬l `oĺli Rõu; `kääbripäiv käänd kahr tõõsõ käpä `pääle, `küündle päiv tõõsõ küle `pääle; ma˽kääni är˽`suugi˽saina poolõ Vas; tu̬u̬ (tüdruk) äi `käänä `kõrva kah (ei vaata võõraid poisse) Lei || (pikaliheitmisest) kiänäb aga `uudess magama; vaja kiäntä pitkile õlile Kod; ka ma jälle `sängi käänä Krk; vahel `oĺli ahju`kurru `endä laṕpi `käännu - - siss magas Ran; Temä `olle ärä `sängi `käännu ja magas kui kott Nõo || euf (suremisest) kui keväde tuleb, siis lammas kiänäb kobjad Kod; `viidu `sinna tu lehm, et nüssetäss `vaśkile `piimä, aga [lehm] `käännu kota `taiva `poole Nõo; tiä kah põdõ, ei˽tiiä˽kunass täna˽käńgä˽käänd Kan b. midagi teise asendisse, kummuli või pahupidi pöörama `käänsin `toori kummuli, las taheneb natuke Vän; aga see turval piab ilusti kummuli `käänma (kündes); `käendi teisipidi [linavihk], vaadeti kas sehest on kah ilus Hää; mamma käänab koogi teise küĺle pääl Saa; ikki teene küĺg käänetse einäl, reha varrega Kõp; käpäga käänetass tapand ümmer Trv; siga tapeti, kääneti kummali; [vanker] käänd kõik neli ratast `taiva poole Ran; `kühvliga `käändi `kesvi `ümbre jälle ja sekäti; siss `käändi lade `ümbre, jälle obese `pääle; kui sooliku pääld `puhtass saeva, siss kääneti na ümbre ja jälle `mõsti `mitmast vi̬i̬st läbi Puh; saksamaa ader käänäp maa pahupäädi; ku leib ahjun `olli, siss kääneti mõhk krae `pääle kummali ja `panti koheki kõrvale Nõo; maa `kõrdamine om et käänetäss maa jälle tõisildõ - - tetäss `pi̬i̬nüss Har; adra nõ̭na lätt i̬i̬h, leh́t lätt takah ja käänd maa kõ̭iḱ kummalõ Plv; puu vidä, luu t́saga, vanaäde käänd aia takah `ümbreʔ = söömine Vas; Jüvämise `aigo käänete `vaihõl ladõt `kühvlega `ümbrõ; Pääväkäändeh käänetäss külvivakk kummalõ (pööripäev lõpetab külviaja) Räp; riha pidimidõga käänät `ümbre `vaalu Se || (lamandumisest) ku rügä enne `äitsnemist om maha `käänden, sis ei tule terä Krk; kui `oĺli tugev vili, [tuul] `oĺli käännu pöörissede temä, siss kud́agi es `oska `niita Ran || fig segi ajama; üles sonkima nüid ta om kikk lauda pahupidi `käänden Krk; kaa ku mütt käänd üles Hel; ku joonu om, siss käänäp kõ̭ik pahupäädi Nõo; muru `olli nigu üits asu unik, `ümbre käänetu Rõn; t́siga om paha segi `käändnü Rõu || maailma suure - - käänävä `terve ilma pahupidi (saadavad hävingusse) Rõn
2. midagi keskpunkti või telje ümber liikuma panema a. kruttima, kruvima; keerutama `käänas ukse lukku Mär; Ku kruisi tehtaks, käändaks keńdid sisse Hää; Käänan raani `kińni Saa; `vankri `mutrid tahavad kiäntä Kod; lõng jääb vedelast, siis kruuvist `kääna (vokki) Äks; käänä ruvi `valla; lukk om är käänet, ei taha ääp käändä Krk; käänäd `pulka [tõrrel], jooseb taar kui kolin `väĺlä; vinnaga sael `olli i̬i̬n leht ja taga nü̬ü̬r, pulgaga käänid kõvõmbass Ran; mina lätsi pöörä `pulka `kinni `käänmä; kruvvile kääneti `mut́re `otsa; ku ta viis minutit oherdiga käänd, siss `olli sõrmesüḱü mulk valmiss; mes `väikene lavvakell, sedä piäp üless `käänmä kruvvist Nõo; käänä no uśs ka vallalõ Vas; edepoolõ kääntä vaja [kella] Se; [uks] `ḱäänäde kini `võt́mega Lei || fig pööritama süä akkas `kääntme Krk b. pöördenurka muutma sai natuke kääntud [üht haspliharu], viht läks pealt ära Vll; siis seda `pööra `käendi ja tõmmati lõngad sealt sihest läbi Hää; lekutipuu vahelt lantspuu annab keanata Amb; uvvel vikatil kiänetässe `kanda Kod; pada oĺl koogu otsan, tuud `saie `vällä käändä müürü‿sest Har
3. a. kahekorra või rulli keerama Äär `kääńdi kahekorra `sisse (riide palistamisel); [võeti] leva tainas, räemed `pańti `piale, `käendi ääred kokku ja `pańti `ahju `küpsema Hää; meestel oli lai kaelus, käänati kahekorra Lai; käänä käis üless Krk; [tainale] `panti kańepi kõrutuss `pääle, siss kääneti `rulli Ran; `käänsi kotisuu katõkõrra Puh; niidse `kisti talvess `valmiss, kääneti `katsa; ku mina nakassi nägemä, siss `olli `ammel mahakäänetu `kaaltagunõ Nõo; mul `olli `uńdrik üless käänetu, siss es saa poriga Rõn; `käüse käänät üless, nakat `leibä kastma Har; mis sa paheldõ kisut [seelikut], käänä tagasi Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja, `pańti kuiuma Vas; verevä nööräʔ oĺlivaʔ `ki̬i̬rdo käänetö `puusõ `pääle Räp; käänä˽kaabu veereʔ üless; kääntäss vi̬i̬rt (riide palistamisel) Se || fig pead looma ku pääle pööripävä `kapstit istutad, et [siis] kapst ei käänä pääd Nõo; kääńd jo `päähä, `kapstakasõ `päähä käänd; kapstass ḱäänd pääd, kui jo nakass kasuma Se || (ümber) keerduma virn ain `käänäb ümbre `kartuli Nõo || fig murdma käänsin kukekaala katekerra Saa; ma tahan su kaela suoned keanata Koe; küll ma su kaala käänä Krk; `käändse [tüdruku] nigu käänispääga väedse kokku ja pańd `karmani Nõo b. painutama, koolutama `vitso käänatasse Mar; need (ree sugarad) oo sedasi käänatud, koolutamise koht autati Mih; [ree] arangad oĺlid auru sees käänetud Hää; [kirves] kaalast ärä käänet; juhi kääneti ümmer kiha Krk; niidse otsa kääneti [viisu] talla `alla tagasi Nõo; Juh́t `kääńti kuusõ vitsast Rõu || (saehammastest) es ole `ambit käänetu, es ole viilitu, es saa lõigate Krk; sae `ambit käändäss `rihtjägä Ran; ku `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saaʔ lõigadaʔ Har c. (pesu) väänama kääna pesu `väĺlä Kse; `tüt́rigu minge `käänge `rõiva `väĺlä Nõo; Saʔ olõ hüä lats, käänä seost viist ar mõsu vällä Se d. (liigest) nikastama, välja väänama läind `maadlema, käänund jala ää Vll; Tee on nii konarlik, kas kääna jalad ää Pöi; olen oma käe ärä käänd KJn; jalg om ärä `käändän Trv; temä `oĺli põlve keeri kudagi jakust väĺlä `käännu, põlve ki̬i̬r `oĺli `aige Nõo; jalg om vällä˽käänet; käe om jakust `ussõ `käändänüʔ Har; ar˽kääńd käe, mindäss tasoja mano Se
4. keerutades või sidudes ühendamaa. (vihuks, tuustiks) köitma; (sidemega) kinnitama tut́t `pańdi [rukki] vihu `alla ja käänati `kinni Mih; pulgaga käänati siss `ümber, ni‿et ta kõvast läks juba (heinatuust) Äks; kui [lina] luu `valla oli, sõss kääneti äräde Trv; maan kääneti rästässvihud valmiss; kääneti luvva `vitsu sugarade; pikä õle käänäti kuppu Ran; õlest tetti side, kellega kubu `kinni kääneti; terve `lamba täis `villu `käändi pükki Puh; kõrdlat́t kääneti ka vitsaga `sinna roovilati `küĺge `kinni; ku linnu `suiti, siss puistati `pakla ja kääneti `ku̬u̬dslide; rügä om maha põemetu, nakame `vihku `käänmä; juuss `olli käänetu ants`kuplide (krunni) Nõo; võsu `raoti maha, ao kääneti kuppu; ega lühikesi `ainu küll es saa `lońti käändä Kam; tuustike `õlgi kääneti nigu `kursti ja tsusati `nüśku `tilla Ote; rüä˽`kääńti `vihku Urv; siihn om hagu ni‿samadõ vallalõ, ei olõ kuppu käänet; vitsa käänät `ümbre `saiba Har; äǵli lavva˽`kääńti `kaustõ `küĺge kõo `vitsugaʔ Rõu; oĺlivaʔ hauʔ kuppo käänetüväʔ Plv; Kes perämädse viho käänd, tu̬u̬ käänd tulõv`aśta kah Räp || fig Ku esä tulõ, tu̬u̬ su jala˽`sõlmõ käänd Rõu b. midagi punudes või kokku keerates valmistama truadiss `kiäńsid priĺlid ette Kod; meeśte `ü̬ü̬ke kääneti kõladege Krk; kudass käsi käänäb, nõnda piht piäb (merätse langa ti̬i̬d, nii ta sul kannatab) Ran; vikati looguss oĺli pajo vitsast käänetu; tollest kolmest niidsest mes üless `veeti, kääneti viisu nõ̭na, kääneti nigu silmusse Nõo; uma käsi käänd, uma kaal kand Vas; tu̬u̬ sai tetä `hammõ ola kirä `langa, kel oĺli˽hüä˽ńapuʔ, õga ńapp es käänä˽tu̬u̬d tü̬ü̬d `vällä Se; kääneti kańepist `kaplu Lei
5. kangast üles panema vaja kangass üless käändä Nõo; nakati kangast üless `käänmä - - nakati `võlla `pääle `käänmä Kam; Omma˽`kanga kodamise peeleʔ, sinnä˽käändäss kangas pääle - - ku är om käänt, `naatas `nitsele `pandma Urv; [ta] `kutsõ minnu appi kangast `käändmä; kas sul käänipuud ka om, minga `kanga üless käänät Har
6. pöörduma, enda kulgemissuunda muutma a. teises suunas liikuma hakkama (elusolendist) `Este on vaja `käänada paremale Jõh; `käänis `ümmer nuka ja kohe `miule `otsa Vän; `Kiana nüid vesi`kuarde Jür; kiänin siit õvvess ärä Kod; ärä käändä kõrvalisi `ti̬i̬sit Krk; su̬u̬ päält `käännu siss kodu tulema Ran; käänd läve pääld tagasi, es tule `sissegi; obene om `pimme, ei oia `õiget ti̬i̬d, käänäp ti̬i̬ päält kõrvale Nõo; käänä sa ääd kätt Ote; ḱäänämi tõsep̀ole, sääl om korem ti̬i̬ San; kääni iks ma˽`sisse kah, `õkva `müüdä lävve lät́si Vas; kohe poolõ taht käändäʔ sõss sinnäʔ poolõ käänd Räp; śääl tulõ ar kääntäʔ Se; käänä seia `pu̬u̬lde Lei; teed käänama teed andma kiänäd ti̬i̬d, annad puale ti̬i̬d tõesele Kod; piat toolõ tii `käändmä, kiä `ku̬u̬rmaga lätt Har b. (maastikuobjektist) otsesuunast kõrvale kalduma küll `käänab [jõgi], tieb `suure kõveruse Hlj; sääld `käändä sedä kätt tie Vai; ti̬i̬ käänd `mitmade `argu Nõo; suurõ kuusõ mant käänäp ti̬i̬ mäkke Ote; egi siss `käänäss ja `väänäss Har c. (tuulest, pilvedest) liikumissuunda vahetama tuul `käänäs `toise `kanti Vai; kuspoole tuuĺ ennast käänab Mih; tuul kiänd eelä ärä, nüid on päävä `lu̬u̬jamineki pu̬u̬lt; [pilv] kiänd kõrvale, ei tullud `seie Kod; tuuĺ om ommukus `käänden Hel; ku tuul `olli ärä käännu, siss pidi jälle `veśket `tuuldõ `pü̬ü̬rmä Ran; ku peri `päivä käänäp tuul `ümbre, siss nakap `vihma sadama Nõo; tuul om ärä `tõiste käännu joba Kam; tuuĺ om käändänü õdagu `põhja Har d. (päikese liikumisest keskpäeval või pööripäevade ajal) päe (päike) om `õhtsepoolikuss är `käänden jo - - üle kate`tõisku om - - päe akkas är `kääntme jo Krk; enne jaani`päivi kääneti, no˽nakass päiv lühembäss minemä; ü̬ü̬ lätt jo˽sulastõ poolõ ja˽päiv käänd no˽perremihe poolõ (talvisest pööripäevast); [kui] päävä käänäg tulõ, üldäss et päiv käänetäss `ümbre Har; päiv käändäss `ümbre Plv e. fig meelt muutma nüid ta miil on ärä käänetud KJn; ehk saa si̬i̬ mi̬i̬ĺ vi̬i̬l ärä käändä `õigele `ti̬i̬le Hel; ku sa `ümbre ei˽käänäʔ, siss ei˽saa sinust muud ku˽varass ja `rü̬ü̬veĺ Har f. fig (olukorra-, seisundi- või ilmamuutusest) `aiguss om juba `käänden tõisiti joh Krk; ega ta (ilm) - - likege `põuda ei käänä Hel; mi˽pernaasõl nakass ta `haiguss ka õks parembalõ käändmä; ilm käänd nätä vehma poolõ Har
7. kellelegi või millelegi teist suunda andma a. teise suunda juhtima senest rattast `kieredä `tüüri, kuhu `puole taheda `laiva `käändä; `käänä obone `ümber Vai; kääna obuse pεε teissele Khk; pukktuulikud, seda `käändasse sabast [tuulde] Lih; Obest käänetse ohjadest Saa; labidaga kiäneti [varga] jälg `ümber - - siis varas `tu̬u̬va kraami tagasi Kod; käänä obest vähä `kõrva Trv; kui tuul `väike, `tuĺli puri üless tõmmata, `tuulde `käändä Ran; käänd obese `ümbre ja tõi miu latsega kodu Nõo; käänä saʔ uma hopõń kõrvalõ Har; [peni] haaŕd [vasikat] nõ̭nast, kääńd tagasi, es lasõ˽kavvõndahe minnäʔ Vas; käänetäss puŕoht kah jäĺ tuulõ `perrä Räp; katõ siiboga mõrd, tu̬u̬d piät `kääńmä (kalade liikumise järgi) Se; karja käänama karja ajama kaŕuss käänd `kaŕja; mine˽käänä är kari Lut b. fig juhtunut või öeldut jutus moonutama või oma kasuks tõlgendama `käänab ja `väänab `neie sõnudega, ei `räägi `õete Lüg; `käänäs juttu `toise `kaula Vai; käänab ja väänab peale oma jutuga Tor; kahe otsaga jutt on puha vale, seda saab käänta, kud́as tahad Saa; keanab ja veanab oma sõnu Trm; jutt on teeśepidi käänetud KJn; käänäb jutu tõise asja `pääle Trv; ta esi kõnel, nüid om miu `pääle `käänden; käänt ja väänt ütsipidi ja tõisipidi, aru ei saa, mis ta kõneless Krk; mes sa käänäd sõnast `ümbre Puh; temä ei kõnele toda mes `õige om, temä käänäp üsna `tõiste `tolle asja Nõo; ta om sääräne lobi`suuga inemine, ta käänd ega sõna `ümbre tõisildõ, mia sa `ütlät Har; timä kääńd är ki tõisildõ jutu Se || nime või nimetust muutma riśsipäev kiäneti ärä pühäbäss Kod; seo külä kutsutõss Kakulaanõ, poisi˽`käändi˽kül Patuküläss San; nimä kääni tõõsõ nimegi, kogoni jo `tõisdõ Se || tõde jalule seadma ma kääni `õigut hindä poolõ kah, es lasõʔ `hindä pettäʔ Se
8. fig (intensiivsest tegevusest) a. suurt tükki lõikama `Leiba murrab - - käänab suure käntsu `väĺla Hää; küll om nüid `käändän omale `kriikame Hel; ku ma `küllä lätsi, siss `käändse oma pu̬u̬l `pät́si kõrutuss`leibä iks kodu tuvva Rõn b. lööma ku ma selle `vemla võta [ja] mõne tulise käänä Hää; si̬i̬ kes vällast `sisse tulli, `kääńdse piidsage pähä selle Muhumaa mihele Hel; [nui] nööriga [koodi] varrõ küĺlen, et sai `liiku, kui ta tolle plaksu `käändse Kam c. ohtralt sööma see käänab keik `kinni Khk; Terve liua täüe magust sööki käänsiv kinni Hls; kül käänäv `sissi, nõnda‿t üle seĺlä täis Krk; Küll käänäb endäle sisse, nüid om nigu lehm lataka maoga Nõo; [ta] Kääńd süĺti ku vändäga `sisse Rõu d. rasket kandamit tõstma kui `rohkem peret, laud kiäneti kõhe `väĺjä Kod; sel om ää kidam `seĺgä käänet Krk; käänd ää `jõhkami [vikki] `säĺgä, tõi lehmäle ette Ran; timä oĺl üt́s katõssa ütessä `puuta mi̬i̬ss rassõ, timä käänime `mitmõ mehega `laiva Võn
Vrd käändümä
miks miks hajusalt R, SaLä Kaa Pöi Muh Rei Phl Mar Mär Kse Tõs Khn Tor Rap Juu hajusalt Jä, Kad Iis Pal KJn, meks LNg Mar Ris Trm Kod MMg
1. küsiv-siduv sõna a. otseses küsimuses miks sa ei tule jo VNg; Miks sa nutad Kaa; `kutser jään `seisma ja küsin: miks mees puu `otsas oo Muh; miks sa nii kurb oled Rei; miks sa ei pane soodat `sesse Mar; miks sa lõid seda `looma Tor; miks ja miks, sellepäräst et koera nimi on Riks Juu; miks sa nii kuri oled JMd; miks sa `sinna‿i läind Iis Vrd mikes b. alustab kõrvallauset ket seda tεεb, miks laps karjub Khk; miks neid (püüniseid) `öösse, miks neid es `jääta merese, mina seda ei tεε Mus; seda ma ise ei määleta sugugi, miks ma siis `karjuma akkasin JJn
2. esineb sisult küsimuseta lausetes, väljendades etteheidet, mööndust, võimalikkust, olukorra ebamäärasust vms [maarohtusid] `korjati küll, aga nüüd enamb mei ei `korja, ei tea miks VNg; miks ei õle, õlen küll [põdraliha maitsnud] Lüg; ooh, miks neid es jää (sõrvelasi Saksamaale) Ans; meks sa muedo lubad; oi `aega, meks tääl polnd `raske Mar; miks ei saa, saab küll Mär; Miks lubataga `üese `ulku Khn; miks ei `söödud, kis `tahtis [see sõi rõõska piima] Rap; miks ma seda ei tia, isane lammas on oinas jo Kad; vanass kualin pekseti, et meks lugeda ei mõessa Kod; miks ta‿i võind tiha, kui ta `niskene oli Pal; no miks sa ennem ei tulnd; miks poiss põle `ütlend, et on lõegand rihmad `kat́ki KJn
3. sest siält uksess vingob `kisko tuult läbi, meks aken [on] `laśti; mette üks linnuke ei laala, meks nii vilu one Kod
nakkama nak(k)ama, da-inf nakata Trv T, nakadaʔ (-taʔ), `naadaʔ (-taʔ) V; nakkame Pst Hel, da-inf nakade Krk; nakkamõ, da-inf nakadõ San Krl
1. mingi tegevuse juurde asuma; uut olukorda alustama sääl nakati katust `lü̬ü̬mä Trv; ommeń ommugu nakkami sitta vedäme; ku munele naks, lää laḱka takst (tagant), ari lää ilusess Hel; `kümne `aastaseld nakassiva koolin `käimä; paĺk nakanu `liikma `samle säĺlän, noh, piḱk suur uśs nigu paĺk Ran; lassi kõtuli, siss nakassi nellä käpä pääl ronima Puh; mes te ajast viidäte, nakake tühü; mia naka viśt esätsess minemä, vundsi nakava kasuma Nõo; nüid nakaski `saotama Võn; kuuskümmend `aastat tagasi `naksiva puu`vankri kaduma Ote; t́ä naks nuilõ `kańgiid kodamõ San; mee˽tu̬u̬˽hobõsõga˽käŕbikit, saa `rõuku `panma `naataʔ Kan; sõ̭s võt́i plaani ette, et mul ka vaja tõist ellu nakada elämä Urv; nakka tühü Rõu; ei tiä˽kas ta pańg um `naano `ju̬u̬skma vai; ärä `naaku minno `pilkama Plv; lei jo `piĺve ja naass sadama; tu̬u̬ um sisaligu hanna `jäŕgi naet (hakatud) `kutsma, um sääne nigu sisaligu hand Vas; nakam jo˽`päivä nägemä, pilveʔ `kaosõʔ, ilm selehüss Lut
2. väljendab mingi olukorra, tunde, meeleolu tekkimist küĺm nakass, ihu `oĺli kõik kananahan Ran; miul nakass tast alle mi̬i̬l peris Puh; piäb ärä `sisse minemä, miul nakap jahe; pikkä ti̬i̬d kävven nakass `lämmi Nõo; mul `naksi häpe, timäl mitte medägi Har; kos noh timäl küĺm või naada, täüs ku puuḱ Räp
3. a. millestki kinni võtma, kinni haarama; kuhugi külge, kinni jääma nakkap ümmer kaala Trv; kes neid (mesilasi) ei putu, ega noele `külge ei nakanava (ei nõelavat) Ran; nii küĺm põhi tuul, `õkva nõna `küĺge nakap Puh; puder om `põhja nakanu; ega `õige `õlma ei naka `üitsegi vns Nõo; tema `amba nakasõ `kõiki `paiku (salvab igaüht) piltl Krl; putr om kõ̭iḱ paa `perrä nakanuʔ Har; kala om [võrku] `naanu; hüä peenikene võrk, kohe kala `hüśte nakkass Se; muŕdik nakass kaala munu Lei b. (meelde jäämisest, aru saamisest) ei nakaʔ talle raamat Krk; kas sa tal õppe vai õppemede, tal - - pähä ei nakka Hel; telle midägi `küĺgi ei nakaʔ - - tä [on] vana puupää Krl; piät pääd nõrgutamma - - inne ku ta sul `mi̬i̬lte jääse ja pähä nakass Räp
4. a. mõjuma, toimima, mõju avaldama ku `mińti kohegi, siss rinna piimäge tõmmati latse nägu üle, et ega siss ärä ei kahete, kuri silm ei nakka Trv; ta om nõnda kõva, miu ammass küll ei nakka tas Krk; karm om pähä nakanu Hel; kui paĺlu `viina ju̬u̬d, siss nakab `süäme `pääle Ran; vassar ei naka kivi `küĺge Puh; ta‿m nii valluss asi, et `süämede nakap (poja surmast); leevä koorik om nii kõva, et ammass ei naka `küĺge Nõo; kurjaʔ sõna ei nakaʔ manuʔ, ei saaʔ midägi tetäʔ `õigõlõ inemisele Har; kae, kumarusi alate olõt, nakass `säĺgä (jääb kangeks) Plv; mi joud nakka ai śjoolõ `tü̬ü̬le `küĺge (jõudu ei jätku) Se; tu [tuul] nakass `šüämneni läbi Lei b. (joovastumisest) naese ja viin nakava kõege kõvembide pähä Ran; ei ju̬u̬˽ma `viina, mullõ nakass pähäʔ Har
5. mingile tööalale asuma temä `ollev kaupmehess nakanu Trv; ma oĺli kaŕa`põlgja ja sõss `naḱsi sulasõst Räp
6. tekkima, algust saama reie luu nakab põlve mant, lääb seeniss kui `perseni; laastu katuss nakass enne, kui `sindre `lõikajit vi̬i̬l es ole Ran
7. teistele üle kanduma, nakkama mulle ei nakka `üt́ski `haiguss Har; `herneʔ nakasõ tõsõlõ Plv; Kes suidso tarõh ommaʔ ärä˽suidsotõdu, noile `paktee·ria˽`külge ei nakaʔ Räp
8. pääle nakkama 1. algama; alustama märdi `aigu iki nakass ku̬u̬l `pääle; veerest nakati `pääle, kuhjapesä poole kokku `riibmä Ran; pühäbä nakass sünnipäiv `pääle, nüid käip kõ̭ik nätäl; abivägi jõvvab `perrä, siss nakame `tü̬ü̬ga `pääle Nõo; ei tiiä, mis kellä `aigu etendüs pääle nakass Har 2. tegema, ette võtma poolakidega põle kedagi `pääle nakata Trv; ei tiiä, mes `pääle nakata Nõo; Nood́õlda olõ õs midä pääleʔ `naadaʔ Rõu 3. suuteline olema, toime tulema minu veli taht toda talu `osta, aga ammass es naka `pääle Ran; si‿m nii kõva, et viil ka‿i naka `pääle; miu jõud ei naka küll tolle `pääle, t‿om `väega kalliss Nõo; vasta nakkama vastupanu osutama; mitte kuuletuma temä nakanu `vasta, klobinu mehe läbi; si̬i̬ ei kuule sõna, nakap `vasta Nõo; [ta] naśs `vasta, saadõdi `soldaniss Rõu
näpp1 näpp g näpu eP(ne- Mar; g -o Käi Mar Kul Vig Ris, -i I) eL(ńa- V; g -o), näppu, näppi RId, näbi Kuu VNg; näpp|i, -ü g näb|i, -ü Vai; njapp g njapu Khn sõrm; sõrmeots Küll sinu näbid on vade `mustad, eks sa pese `puhtaks Kuu; `vaablaine `pisti minu näppi `pääle; sie imusta `viera oma, `eiga tämä näbid `toise omast rahu `seisa VNg; näppi `õtsast tuleb `ärjäbä `siemet `külvada; näppidega tikkati viel [särgi] `kaulusse `servä Lüg; `naisil ikke nobedammad näppid, nied `saivad juo [kalad] `vergost `kiiremast `lahti Vai; `koolis `anti näppude `pihta Ans; näpuga saab elajale jahu `antud jooma `sisse, mis see lüpsab; näpud jεεvad jägajale (jagaja jääb ilma) Khk; Tuleb nönda elada, et kedagid äi saaks su `pεεle näpuga `näita Kaa; takud `eetati näpu vahel `eideks Jaa; Näpp oli ikka otsast ää `võetud Pöi; võta aga nüid töö näpu vahele; vingud `tehti jäkile massinaga ja näppudega Muh; On sool silmad näpu otsas (öeld sellele, kes kõike katsuda tahab) Emm; Näpuga äi tohi killegi `pääle `näita; Pane `sinna näpu otsast `soola ka, muidu na mage`vöitu veel Rei; mool oo `sööja näpo sees Kul; `laske aga nüid näpud ruttu `käia (töötage kiiresti), saab ennem `lauba `õhtale Mär; Omal jähid tühad näpud, `andis kõik teistel ää Han; sool oo tugevad näpud, `peavad `lõnga `äste `kinni; leib oo naa pude, ei kanna näpu vahel võtta; naeste`rahva näpud ja mära obuse mokad, need vagusi ei seesa Tõs; `Taeva `tähte ei tohe njapuga `näütä, sõŕm jäeb kõvõraks; Ää olg‿nda uõlõtu, jätäd `kergest njapud vahelõ Khn; kõik tuli näpuga teha, ega masinat põln Pär; küsija suu `pihta ei `lüia, aga `võtja näpude `piale lüiasse PJg; ää näppa ukse vahele pane Tor; näpod said mudaseks Ris; teine laseb `lõnga näpu vahelt, sie eietab, teine `kierab; mõni võt́tis näppu (varastas ära) Jür; `enne olgu kohe leib näpu vahel, kui ma juo kardulest ammustan Amb; laps `torkas nõela näppu JMd; mul pidi olema midagi näkerdada, et mul oli ikke midagi näppu võtta ja teha JJn; näppudega old `süedud, `võetud ka liha näppudega VMr; isal oli palitu, aga see oli küll näppudega (käsitsi) õmmeldud Rak; ära jäta ribeville, küll akkab mõnele näppu VJg; näpi vahel teeb ivakese, ega suuremad tööd `jaksa teha; näpidega võtab, kamaluga annab (on helde) Trm; näppegä punuti `kütkmid; alate ku kedräsin, lambi piäl `soendasin näppä; annan `sulle näpigä `su̬u̬la Kod; kui sa `leiba üless `võt́sid ja `juhtus näpp `sisse minema, siis `üeldi - - et saab surma sõnumid Pal; ma põle teda oma näpu otsaga `puutund Lai; lõegasin näpu ää KJn; näpu ei seisä paigal, mutku näperdap Trv; si̬i̬ om esi koet, näppege Hls; siul oo kardulepudrust käe, ei viisi nõud näpu vahel `kinni oida, muutku lirts ja lorts, laset nõu maha Krk; rumalal `näitä näpuge, tark saa aru esiki; miul ka pojaksel muud ei ole ku ni̮i̮ näpu (elatab end vaid käsitööst) Hel; piä oma näpu rahu, kae ku ma `tõmba sulle näppe `mü̬ü̬dä Ran; vahi `siĺmiga, ärä näpuga putu Puh; kassipoig mõestab joba `purge, võtab näpust nii kõvaste `kinni ja `õkva pureb; tõrvalilli olliva - - särätse nigu tõrvatse, jäevä näpu `küĺge nigu pigi jälle Nõo; mõni om nii kidsi, et ta midägi ei taha näpu vahelt `anda Ote; ta om tettü pehmide näppõga (halvasti) Kan; Ku ma iks nu̬u̬r oĺli, sõ̭ss ma loi vinne keele raamatit ja kõ̭kkõ, mis ńapõlõ puttõ (kätte sattus) Urv; võt́i ńapugõ säält terri, `puistsi kanulõ Krl; tuud́siga `võeti liha kausist `väĺlä ja ńapu vahelõ ja `sü̬ü̬di; tuu‿m jo vana asi, jagajal `jääse `paĺlaʔ ńapuʔ Har; mesi jääss ńappa `küĺge kah; ma võta tü̬ü̬ ńappu ja istu lehmä man Rõu; `kü̬ü̬mnit `pańti [leivale] näpogaʔ Plv; siih um nimä elänü niisama piost `suuhhõ ńapu `vaihhelt; ku rahakoṕik saa timä ńappo, ni̮i̮ lõõrist `alla Vas; Ti tütrekil olõ õi näppa (ei tee käsitööd) Se; näpud (on) põhjas puudus (on) käes, miski tarvilik otsas või otsakorral `Kauaks sedagi on, `viimast on ikke näppud `põhjas Jõh; Sel on alati näppud `põhjas IisR; Juba tääl ongid näpud pöhjes Khk; Kevadeks on näpud `põhjas, pole laua `peale änam midagi `panna Pöi; Raha kulutatse kohe ää, näpud põhjas, ei saa kedagi `osta Han; Mul rahaga na näpud `põhjas, `laena õige sutike Jür; `oĺli nii `uhke, ośt sedä ja toda, kae peräkõrd olliva näpu põhjan, raha otsan Ran; pikad näpud harjumus varastada Sel `lapsel oo pikked näbid, ken sida voib tuba `lassa Kuu; Pole vöetud [müüjaks], olla pikad näpud Pha; Mõnel oo pikad näpud, siis tä tahab teiste `aśsu võtta Han; tääl oo pikad näpud, kipub varastama PJg; Pikad näpud on - - tal näpud ulatavad teise aśjade kallal Hää; pitkä näpigä, si̬i̬ one varas Kod; pika näppudega - - kes teise `taskust läks `võtma Plt; mea `peĺgä temä näppe, temä näpu om pikä, ta‿i piä näppe paigal Krk; ma näe `mõnda inemist ärä, et ega ta puhass ei ole, et piḱä ńapu omava Võn; tu‿m piḱki ńappõga - - kohe manu˽saa, säält võtt Har; puhtad näpud (kellestki ausast, kes ei varasta) Võtta sie tüdrukust, näppud on tal `puhtad IisR; pidä näpid `pustad (ära varasta) Kod; ku inimesel ei ole `puhta näpu, siss ei jätä tä midägi `putmada Nõo; Ei olõ˽taal `puhta ńapuʔ, kost vähägi saa, säält käppäss Urv; võta näpust (oodatule vastupidise olukorra kujunemisel) `Püüsin `traatisi omavahel lahutada, oda näbist, `kinni mes `kinni Kuu; võtta näppust, joba [mesilaspere] läks, ei saand kätte Lüg; Lubas ikka meitele abi tulla, vöta näpust, läks tükkis minema Pha; kui sojaks lähäb, siis võta nepust, ei `aita kala ega liha Mar; Ma `arvasi, et tomigad `õitsvad, aga võta näpust, põle `pungagi `väĺlas Han; käisivad teised küll mind kummitamas, aga võta näpust, ega siis mina kart Kad; kutsuti linakedrusse `talgulle, aga võta näpust, ega mind `lastud Sim; võta näpust, põlegi enam Lai; loodi `saada, aga võta näpust Ran; ma˽käsi Jaanil henele heegel`naagli tetäʔ, võta ńapust, Jaań sullõ teḱk Har
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|