[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 10 artiklit

esi2 esi Saa MMg Äks Vil eL(esiʔ V; j- Se Lut; [j]eži Lei); es(s) Saa San, eśs hv Rõn San V(jeśʔ, eš́ʔ Kra); eiśs San, eiss Räp Se(`eisiʔ, eiśʔ, ?eids); essiʔ Rõu; jiži- hv Lei; det-pron (obliikvakäändeid vt enese)
1. isiklikult, just see ja mitte keegi või mingi muu siis on ta lõhmus es (siis on see puu lõhmus) Saa; `nääte esi ma olen tü̬ü̬d tehnud Äks; si̬i̬ om mede `ende tetä Hls; kuda esi, nõnda asja; õõru `säĺgä, turja pääld saa esigi Ran; miu `endä poig ka `olli `kangekaalaline; ma siss kooberdi esi, sai vi̬i̬l esi `endäle vett `tuvva; meil `eńdil `oĺli ka õlekatuss; küll konds esi kondsa levväp, varvass `varba asema Nõo; meil emä kedräśs kõ̭iḱ villa ja lina esi Ote; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; `kurna˽sa esi˽seo piim ja, sü̬ü̬ eśs kah Urv; eśs makat, mõts kasuss Krl; taa võtt ka˽kõ̭kkõ kaṕist, ku˽hennest (sind ennast) sisen ei olõʔ; esi lähät vanõmbass ädä lätt noorõmbass Har; taa maja mi˽`hinne tett Rõu; näide `hindä vaihõlinõ asi Plv; kiä i̬i̬h oĺl tu̬u̬ üteĺ et esi˽ka˽sekkä [vastuseks sauna tulija tervitusele] Vas; meh́tseʔ esiʔ `tapvaʔ tõõsõ imä `maaha, ku süĺlemet ei lasõʔ Räp; muilõ `hauda kaivat, es‿`sisse satat Se || (ühildumatu) minijel esi juba latse om suure Trv; [lapsel] `vistrigu om pääl. meil om esi ärä ollu si̬i̬ ädä Krk; meil om `eśki süvvä Kam; ma˽`lät́si `mõtsa `löisi rebäse uru, rebäst esi is näe Har; meid hinnest ~ hrl esiʔ es olõ˽kotuhn Rõu; ni `saigi halv naasess, a tu̬u̬l halval gaʔ oĺ esi tütäŕ Se; pöü linnuga ježi käüdetäse Lei
2. (sama subjektiga lauseis, mis toovad esile kahe tegevuse või olukorra sisulise vastandlikkuse või paralleelsuse) targa vaemuga laits, esi kolme `aastane, aga kõ̭ik ta tiiäp ärä Nõo; esi iḱk tõene ni‿kui ja, siss ta taht́ et meie ka ikeme TMr; esiʔ oĺl abimi̬i̬ss `ot́sman, a [oli] pää varass Urv; neĺli tõiśskümmend last oĺl tädil, a esi˽`väikene inemisekene Vas
Vrd ise1
ise1 ise R S hv L, KPõ I Plt; isi Jäm Ans(ls) L spor Ha, Ann Tür MMg KLõ; all isel hv Pha; det-pron (obliikvakäändeid vt enese)
1. isiklikult, just see ja mitte keegi või mingi muu no mies old ise `jälle niisugune `aigetand, sie ise ei ole siis `tahtund `verku vedädä; ega ta `Ievaldiga heneskäs `rääkind; Paremb ise tehä, ku teist `kässä; ise ime, ise pime, abe suuss aga `ambaid pole = `pähkel Kuu; naritsa ime kana vere, kana `endast ei süö VNg; sie on `neie eneste tehä; panen [su] `endasa `keitämä; ise lähed vanemast aga tõbi läheb `nuoremast Lüg; kuda ise mies `arvab, sie on Jõh; puurakkusid tegi egaüks isi Jäm; see ta `eesä kuub Khk; viherbo `öitsestel on `eesel irmus kena ais; Ukse `eese `küĺge `pandi ka akatus Kaa; kooliöpetajal oli isel [pikad] `juused Pha; `Päästlase pesa äi `tohtind `lõhkuda ja `päästlase `eesele koa mitte `aiged tehja Pöi; ise söövad ja kass on laua peal Phl; see oo mo `eesel `selgas olnd Kul; see (kamm) oo minu isa `eese `tehtud Mih; kus ise, siäl kõht, kus `õhta, siäl `üema (öömaja) Khn; Isi `pulmas, obune `põrgus Hää; meie `eńdi põllu kohalt on meie `õigus `aeda teha HJn; magusapu leeva tegi perenane ise JJn; mua ise on kõva kui raud; no nääte nüid on mul eneselgi maa Kad; tämä ise üvä `julge kana; kas ise tulid, või õli `aśja Kod; mina isegi olen tanu `kannud Pal; sind on vana `õelus isi kasvatand KJn; peremi̬i̬s `käskis sind `senna `tulla isi Vil Vrd ennaste2, ennate, ennatsi, ente; ise|enestasa, ente; ise|enestäs || (ühildumatu) isi `teitel on ammugid juba oma öpetaja Jäm; mis kasu poolest pole väga pikk mette, ise jämut on, see on tüiakas Khk; mes täl isegi ametid one Kod; temäl on isi laps KJn
2. (sama subjektiga lauseis, mis toovad esile kahe tegevuse või olukorra sisulise vastandlikkuse või paralleelsuse) jalg sinetab ja ise `kirvendäb Lüg; ise `koera ku `raiska aga `kassida ka kihuta taga Vai; Ise kut äbarik, aga pane teist `lööma, siis meest küll Pöi; isi `ketrab ja tukub; talled imevad, isi `muksavad vasta vana Mär; Ei söö isi äga lase `teisi `süia Han; `üsku `õhku läksid õunad - - tühjad on kõik [puud] ja `õitsesid ise Ris; sisask one tiĺlokene lind ja kärme ise; täl (linnukesel) one silmäd ja jalad ja siiväd, aga ennäss põle `õllagi Kod; käŕg on must, isi punase `peaga SJn
Vrd esi2, itse1
3. (millegi kehastus) see oo vana `õelus ise Muh; ega see änam purjutamene ole, see vana `joomene ise juba Mär
itse1 `itse Kuu Vai
I. det-pron
1. isiklikult, ise nää ei `kohtu`errä `itse `tundend `ühtä mes viin; `itse tied heneläss tobe; peremies `itse vedi ka [noota] Kuu; mie `itsegi en `tiie midä tämä on; `sinne `taldrigo `pääle siis `pandi raha ken kui `paĺlo `itse `motles Vai
2. (sama subjektiga lauseis, mis toovad esile kahe tegevuse või olukorra sisulise vastandlikkuse või paralleelsuse) `läksin tuba `itse nudin; [nad] `peidid ärä. `itse `piilusid vaheld Kuu; itse `nauras ja magas Vai
II. refl-pron enese (objektina) ülimäine [mees] `lasko siis `nuora `müödä `itsedä `alle [kuhja otsast]; mie nägin `peilist `itsed; `aardükkü, minegä `saunas `kävvä `itsed pesemäs; üppäs puu `oksa `pääle ja `irtas `itsed üles Vai
kiskuma1 `kisku|ma R(-maie Lüg; `kisko- Vai) eP (`kisko- Emm Käi Lih Kul Ris; `kesku- Kse Juu, `kesko- Rei LäPõ) TMr; `kisk|ma Vig Han(`kisma) spor (`kisma; `kjõsma Khn), Kod(-) MMg KJn eL(-ś- Rõu; -me Hls Krk San, -Lut, -mõ Krl); kisuma Var Hää Saa; (ma) kisu(n) üld (kiso- Vai spor Hi, LäPõ, kjõ- Khn, kiso Plv Se, kissu Rõu); (ta) kissob Kul Rap; da-inf kista Khk Han Krk
1. tõmbama a.  tirima, sikutama tuo `taŋŋed, miä akkan `naulu `kiskuma `vällä Vai; tuul kisub puud juurile üles Jäm; sulu ehmestel `kistasse raad küljest ee ning pannasse padja `sisse Khk; Siis pidi söuke maknee·tiline jöud `kiskuma seda keppi maad ligi (veesoone kohal); kisu puri `sisse (pinguta sooti) Mus; poiss kisub `vardad suka sihest `välja Vll; kesome ikka ja `voatame, üljes `mõrdas Rid; `ambud `kestasse suust ää Mar; `raktor `kiskus kõik `väĺla mes kibi `liikuda `andis PJg; tuule keeretis - - kisub eina tükkisi ülesse, `kõrgele Sim; `tihke arjaga `kiśti [linal] `kuprad otsast ära Trm; mehed `kiskid `noota; ket́t kisk lehmäl kõri `kińni; minä kiśkin süded pada `alla Kod; eläjä röögiv `kangest laudan, tahave `valla `kisku Hls; peenike ja kõhn, nigu läbi `laudu `kistu; mõladega mugu kisut iki `vasta tuuld Ran; kisut toda `võrku ikki valiste Puh; kissime õhvakõsõ turb avvast `väĺlä; vesi `kiirleb ja kisup inimese `sisse; ligeda palaja piat kätega kõik iluste `sirgess `kiskma Nõo; enne `oĺliva `valtaga kajo, pangiga kissime [vett] Kam; aho suu i̬i̬n [om] sääne havvakõnõ, kohe tuhk ja hüdse `kistass Kan; tuhk`hauda `kiśti hüdseʔ ja tuhk `sisse; `ku̬u̬rma om vaĺmiss, vaia pu̬u̬ḿ pääle pandaʔ ja˽`kińni˽`kiskuʔ; kuiss ta pini hanna nii `persede kisk Har; rehe `kaartõ veere alt kisi napu `vihkõ Rõu; seo ilma `aigu om roobiʔ `minkaga hüt́si kistass Plv; Oĺli kõva [vägi]`pulka `kiskma Vas; sõrme `kiskmine, sõrmõga kistass, `joudu kaiass; vägi`pulka kisuti; katusõst kistass `oĺgi; hammast kistass `vällä, `tohtri õ̭ks kisiʔ Se; um hüä tüühopõn, kisk `atra `hüäste; sääne vasta mäke taha‿i mindäʔ, suurt `kuurmat taha‿i `kisku, a `kõhtu um Lut || eraldama; (nimestikust) kustutama, tühistama Luke mehe kissivä `endä `valla, es tahava kroonu vallaga üten olla Nõo; kiśk opõtaja man maha pääkoolist Har; tä üteĺ ärʔ, kiśk umma sõ̭nna tagasi Se || kellegi poole hoidma sulane kisub pereme `puole; `päiväd kisuvad sulase `puole (lühenevad) Lüg; päiv kisk oŕa poolõ (lüheneb), päiv kisk perremehe poolõ (pikeneb) Vas; pinigi kisk peremehe poolõ Se || kaaluma, (välja) kangutama Kivisi on sealt [põllust] `välja `kistud käristud küll Pöi; `kanda sai `kistud, talupoead põletasid nεid Tõs; ma siihn kivve kisu ja `kandõ kanguda Har; üles kiskuma meelde tuletama; esile tõstma kas tahetasse akata veel vana `ennemuistist orja`põlve üles `kiskuma Rid; mis sa sest vanast aśsast änam akkad `uurima ja `kiskuma teist ülesse Hag; tä kiśk sjo aśa üless muido sedä es `olnu meil Se b. (riietumisest) `kiskusid ennast `riidest εε, vesi veel `sauna toomata Khk; Läks nii palavaks, ma `kiskusi omal muist vattisi seljast ää Pöi; `keskus eese alasti Mar; ma pane vahel lośsid `otsa ja vahel kisu ära Aud; südä oli täis, `kiskus enese `riidest `lahti Juu; minä kiśkin jaki seĺjäss ärä Kod; kisu jala `valla Krk; naese `kisknava mehel pöksi maha Nõo; kiso minno `rõ̭ivist vallalõ Se; kisuʔ `rõivaʔ `säĺgä Lutc.  (tuule, õhu liikumisest) lõõtsuma, (läbi) tõmbama, puhuma `tõmmaka sie uks vahe päält `kinni, siis tuul ei kisu läbi Lüg; tuult kisub `aknast `sisse Tõs; Uks `oĺli madalam, tema ei `võtnu nõnda [suitsu] `väĺlä, `repneauk `kiskus `rohkem Hää; kui uks `lahti on, kisub tua külmaks Kad; pliita kisub Kod; hinge kiskuma hingeldama Ise `ähkis ja `puhkis, `kiskus `inge Lüg; kisub ~ veab `inge, sureb varsi ää Vän; `hõngu kisut nigu `siidi; taa ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har || pumpama [tuukritele] `kistatse `luhti ala, muidu lämmatavad ää Musd.  (suitsetamisest) mes sa sest piiboss `üste`puhku kisod ja ju̬u̬d Kod; mis sa kisud sest piibust, `ühte `puhku piip suus KJn; kisk õ̭nnõ taad juńna Rõu
2. (seoses mitmete maatöödega) a. (juurtega) maast üles tõmbama; kitkuma, katkuma `sirbi nogaga kisuti `erni VNg; lina kisoda ja `riividä `kuprud `vällä Vai; odra nii lühine, saab juuril ära `kistud Jäm; leigeste `rohtusid tuleb `kiskuda, uppuvad juba üsna ee Khk; nögest on ullud loomad, ma kisu neid `palja `kääga lehemdele Rei; `suĺga akatasse kana pealt ää `keskuma Mar; paar nädälad, siss akatasse linu `kiskma ja `kamma Vig; Naesõd akkasid madaru `kjõsma Khn; `kiskus põllu seest ohakid Rap; tümikad tahvad ää `kiskuda Jür; linad on nüid juba `vaĺmis `klaasind, nüid süńnib `kiskuda Amb; karjane - - `kiskus `kuuskede alt kuuse juurikaid Koe; käis lina `kiśkjid `õt́sman Kod; mina kisun ua `puhtast Pal; kivi sammalt es kästä kista Krk; kisu `käega maa seest noid kanarige Rõn; kanõpit ei kisuta innõ ku `tolmumma nakass Rõu b.  (kinnisest vaost) kartuleid võtma `tuhli `kiskumise `aeksed ilmad olid vihmased Ans; `tuhli varred `lähtevad mustaks, siis taarist `tuhlid ää kista Khk; Ema läks pöllalt `tuhlid `kiskuma Pha; Olet tei juba `tuhle `kiskond ka Käi; `möisas käisid `kardolid `keskomas ja maha panemas Rei; lähme `tihli `kisma Tõs; kardulid kistase Tor; mine kisu üit́s korvi täis kardult Krk; ei olõʔ `kiskmin ubiniit Lei c.  (koormast, hunnikust) maha tõmbama sõńnikud `kiśti väĺlal kabliga maha Sim; konguga `kistass sitta maha Puh; `u̬u̬pis vanast `olli `puune konk, kellega sitta maha kisuti Nõo; kiśsime laadast sitta `väĺla Võn; ma ni kõvastõ kisi, ku sita hankki lät́s `kat́ski Se d.  niint, tohtu rebima; peergu lõhestama kasest kisuda `piergu VNg; `kiskusin `tohto, akkan `virsu tegemä Lüg; akka tänä `pärre `kiskuma; `lähmo `kosko `kiskoma Vai; männi puust `kistesse korvi `piirgusid Khk; kisu ~ löö paar `peergu lõmmu küllest Mär; viisa suge `kistud lõhmusest Pär; sis `tehti kiiniga `särmed ja `noaga `kisti piiruks Rap; tõin tänagi metsast sarabu keppisid, tahaks `pindu `kiskuda Amb; niin`meister oli sie kellega `pilpaid `kiśti VMr; niinepust saab `niini `kiskuda Iis; `metsä `käidi `kõśki `kiskman; `kisksid kase `tosta Kod; kisutasse `niini, enne vanasti `tehti neist `köisi Ksi; karjatse ja tüdruku `kissive pirru Hls; pajost kistass `niidsi Nõo; ma sai mõtsast üte `kistu kose Ote; poisiʔ `kiskõʔ `pirdõ Krl; niidse omma˽`kistu ja `katsa mähidü Har; mähä `aigu `kisti noid `kośki Plv; pirru`kistava väit́s sääne, sarvõst oĺl vaŕz pant Lut e.  (lehma lüpsmisest) maksa teda (lehma) mette `kiskudagi, `kinni jätta parem Mär; üit́s muna koore täüs tule vi̬i̬l [piima], ei massa kista änäp Krk; sikkõʔ nisaʔ ummaʔ, nii kisoʔ ku sõrmõ koolõssõ ärʔ Rõu
3. mingisse asendisse tõmbama vanus kisub `küüra juo ja kõvera; kramp kisub kokko `üöse, `kiskus kääd ja jalad kokko Lüg; [haigutamine] Kisub kõri `laiali Jõh; muutku äga akab mokka `kulpi `kiskuma (nutt kipub peale) Ans; `päike kisub lavad köveraks Khk; koer kisub kerase Muh; uss kisub kägarasse Rei; kesob üsna eese kokku Mar; ole ilusti `sirge, ära `kõõsi kisu Hää; kaśs tige, kisub `küiru; krambid `jalge sees, kisub jala `kangeks Juu; uśs kisub ennast `kierdu Iis; Naha kiskund `kiprasse Pil; raḿp kisub jala kokku Hls; siil kisk `kerrä; ärä kista mokke `vingu; keśu kiśk kaala `rõnksi (odra pea vajub longu) Krk; `Perse tuhara kisup `kangess `istmisega Nõo; om `endä `kühmä kisnu Kam; Nii hirmus külm oĺl vällän, et `õkva˽käe˽kiśk `hanku Urv; huśs kisk `kerrä Se
4. (kaardu, kõverasse, kinni jne) tõmbuma lüli `kuuse puu kisub `luoka Lüg; `sõrmed on kõvera `kiskund Jõh; see oo nii keerd puu, kasund nii, kisub `keerdu; silmad akkasid `kinni `kiskuma, une rammastus tuli kohe `peale Mär; `saapa nenad `kisvad ületsi Tõs; laud oo `kummi `kiskun Aud; vörk kisub tiidaku Ris; lauad kõmmeldavad ja kisuvad `koardu; kuue õlmad kisuvad ülesspidi Juu; kippus nagu `kööksu `kiskuma, kõberasse, `küiru Tür; `taimedel elukad sies, siis lehed kisuvad kämarasse VMr; [ta on] paĺlu tüöd teind, [keha] akkab juba `vimma `kiskuma Sim; `aĺlad terad kisuvad `kirtsu, `erne ja ua terad Trm; kase tost kisob kruppi ja `pullo ku lähäb kuumass Kod; jalg kisub `krampi `öösse Lai; kübärä veere kisuva kõverase Trv; lülipuu kisub üles poole Hls; laud o [kuivades]`vändä `kiskun; paper kisk `kärsä tagasi ku rullin om ollu; lõng om ülearu ki̬i̬rt tett, kisk `säŕgä Krk; [linal] ligeda veere kisuva `köprä; nüid om täl ka nägu `krömpsu kisnu Nõo; kuusõ kosõdõ katusõʔ `kiskva `kupri Krl; külmägä kisk `kühko Räp; `kiskuss `kühmä, lätt vanast Se; kokku kiskuma 1. (mõõtmetelt) vähenema (kuivades, vananedes jne) `vergo `silmad `kiskovad kogo Vai; Saabas oo kuivades nönda kogu kiskund; Meite poodis akab keik värk nenda kogu kiskuma Kaa; sõĺg surub `kanga laiale, mud́u `velne kangas kisub koku Vig; riie on pesus kokku `kiskun Ris; kisub kokku vanudusest JMd; nahk kisub kokku Trm; rõõvass kiśk kokku Trv; emäl olli suu kõik vanavusest kokku `kistu Rõn; villanõ rõivass kisk vanutõn kokku Krl; ta vanahuss om su `väega kokko `kisknuʔ Vas 2. krampuma rambi käive `pääle - - jala või käe soone kistass kokku Krk; nigu soone oless kokku kisnuva Puh; puŕk kiśk mul sedävisi kõtu kõiḱ kokku Nõo; jalg kisk ~ kistass kokku Har; siss kui jo krambi lööse, nakass `suuni kokko `kiskma Se
5. (mingis suunas) muutuma a. tuul akab külma `poole `kiskuma Khk; Kui tuul vastale (vastupäeva) kisub, akab sadama Kaa; ilmad nenda tuisuseks `kiskund Vll; nää kisub `sõõna, akkab `vihma tulema Mär; Taevas na aĺl puhas, kisub vihmale Han; akkab `kiskuma sügise `poole Pär; joba videvikuss akab `kiskma Kod; puud on ärmatand, kisuvad `valgest; odrad akkavad `ruugest `kiskuma Lai; päe kisub ~ veab `õhtule Hls; ilm kisup `vingu ja `pilve, ei tää ka sadame tule; si̬i̬ (inimene) kisk küll saa manu (ligi 100-aastaseks) Krk; tuule om jälle `õhtu poole `kiskun Hel; kisub ämäräss; ait tetti `kõrgõdõ - - et tuul alt läbi käib, ei kisu `rõskõss Ran; tuult kisk (tuul tõuseb) Se || tikkuma, kippuma Elu kisub vägisi `kiiva `kiskuma Kaa; Õdagu pää kisk valutama Nõo || küll oo `kiskun näost `alla, kõhnass, kuivass Tõs; näost om ar˽`kiskunu ~ `tõmbunu Se || tuli änd sääl kisk (liikus) `taeva pääl Krk b. (olukorra) muutust põhjustama tuul kisub vihma ülese, kisub vihma pilved ülese Kaa; sulg kisub nenä vesitses Tõs; küĺm kisub silmad vesiseks Kei; vesi kisub puu `tihkeks Juu; sie tuul, sie kisub `vihma KuuK; Aga koe jäeb kõrvuti, siis kisub `riide puha `kortsu Amb; sibul kisub siĺmad vesisest Trm; külm kisub näo kibedaks Plt; päävä käen ja külm, tä kisk ka [riide] `valgõss Har; noho kisk nõna `lahḱi Se c.  kõrvale kalduma, viltu minema `vanker kisub tielt `korvale, `toine johivits on `kangel, `toine `lotval VNg; sahk kisub väga maa `sisse Mär; regi kisub `kiiva Nis; `vanker kisub tee `kõrva Juu; kui `ärgiga `künti, siss pidi ärjä ike olema, muedu oless tõene äŕg tõesele poole kisnu Nõo; vanger juhip, kisub kõveride, tõsele poole `rohkemp Kam; no küll om `jõ̭õ̭rdlikanõ ti̬i̬, `õkva väǵüsi kisk ri̬i̬ ti̬i̬ päält ärʔ Urv; no koe sa (kuhu sa) kistat, ku sa `riśti lähät, ei lähä ilusadõ (lõnga ketramisel) Har
6. ligi tõmbama; huvi äratama; sütitama, kaasa haarama siin on `praegastki midagi, `järve `ääres, mis `senna `piksed kisub, `aina lüöb `senna Jõe; tama `kisko minu ka `naurama Vai; mustad `riided `seĺgas, kesovad nii palavikku (kuumust) ligi Juu; nemad (puud) kisuvad `pikse ligi Kos; nigu `kiśti ära tulema; sie tüdruk `äśti kisub ligi VJg; tohoo·h, vanu igi vi̬i̬l kistasse mehele, ise jo viie`kümne `uassane Kod; `endaga kurja poole `kaasa `kiskuma Pal; ku `kange kuum päiv, sis `õkva kisup su unele Nõo; tiä oĺl `väege ää `tańdsja, tedä kõ̭iḱ `kiśki `tańdsma Krl; ka kurivaim jo kisk kõrdsi poolõ; [jalad] `kiskva ~ lääväʔ jo kerigu poolõ Se; minnu nii kisk mindäʔ, `kiskmese kisk är mindäʔ Lut || viipama, kutsuma `käegä kisk minuda, et tule `seie Kod; kisu tõõnõ kõrvalõ, midä tahat kõ̭nõldaʔ Se
7. (teesklemisest, tehtud olekust) Eks ta mattussel `katsund küll nuttu `kiskuda IisR; `kissid `kangeste naerda Tõs; mõni on nihuke eläv, `paĺlast kisub aga `naeru Juu; sul põle äda kedagi, näe kisud `ainult `nutma Koe; seda ivakest `laulu `kiskus kõigest jõust (kukest); akkas nuttu `kiskuma Lai
8. kurnama, vaevama; nõrgestama egä ma rahulikkult ei saand magada, köhä ikke `kiskus; `kange köhä akkab `kiskumaie Lüg; laps on [imedes] ema nenda ära `kiskund Rei; krambid kisuvad, jalad valutavad aina KuuK; lehmal käind `tallaja seelas, küll `kiskund ja `kiskund iga `üösse nat lehm lõppend jo ää JMd; mua igävess ärä kistod (kurnatud), mitu `uassad ei õle sõnnikud suanud ei rammutata Kod; ta lask [last imetades] ennast igävest är kista ku luu kärbüss; poja om vana emmise är `kiskun, ku luu ja nahk Krk; lehmä˽käävä su̬u̬ `pääle, venitäse ja `kiskva `endä äräʔ, jäävä `aigest sääl pori seen `käümise peräst Võn
9. välja imema, tõmbama, imama kuppu `sarved, `neigä kuppitasse, kisuvad paha vere `vällä Lüg; pane kollast `seepi `paise `pεεle, see kisub mäda `välja Khk; vase kiht peab seda `aigost `välja `keskoma Käi; `plaaster kesob mäda `välla Mar; salakoi - - apu leivä tainast ja `kisvaid `asju `pandi `piäle Var; apu kapsas, tema on `kange `kõike `väĺla `kiskuma Juu; teeleht kisub viha vääĺa Amb; ku jalal `paistus on, siis sinine savi `kiskma ärä Kod; kupp kisub alape vere `vällä Hls; nu `väikse kaani kisuva kah verd Kam; `plaastre kisk `haigust vai tõpõ Plv; kihulanõ - - om `kiskno verd täüś Se || (pleegitamisest) pääv kisob `väĺja kõik `riided, võtab tõesele karvale, kisk `vaĺkjass Kod
10. enda kätte haarama, ahnitsema; nöörima aagerdab kie `püiab kõik oma kasust `kiskuda Lüg; kormitaja inimene, kõik aśjad ta oma `poole kisub Aud; igä üks kisub ikke enese `poole, köened ikke oma `poole Juu; saksad kiśkid `reńti inimesse käess, akasid talu`poegi õege `nü̬ü̬rmä Kod; ta kisuks kõik oma kätte, teine ei tohi ivagi `saada Plt; muut ta ei ti̬i̬ ku `ti̬i̬ntride käest kisk `palka ärä Krk; kiśk ja ahnits `endäle sedä varandust kokku, mes tä sest sai Ran; tää kisk vaest inemist Plv; mis sa inemiist nii˽paĺlo kisot Se || vähendama Peremehel oo `söuke sant viga külges, et akkab pärast palka alla kiskuma Kaa; ma kisu ennembi maha ku manu panõ Har
11. katki tegema a. hammaste või küüntega rebima; hammustama kull `kiskus kana purust. kull on `kiskund mittu kana Lüg; kugod kui `taplod, siis `kannuksiga `kiskod `toine toist verisest Vai; äisa obu, vihane, kuri ka, ligi lähed, tahab kista; süva rohu `sisse‿p tohi `minna, uśs kisub Khk; ta on teise suud-silmad keik laiali `kiskund Rei; oli loom takka `kistud, va liba teind seda Kul; koer oo `kange `loomi `kisma, tahab `loomi `kiskuda Tõs; ullu koera `kistud ma põle koa näind; sai koera kääst `kiskuda Juu; ku [rase naine] undi kistod liha `sü̬ü̬vä, `suava tige laps Kod; kas si̬ koer kisub SJn; uńt kisk `lambit Krk || narrima, nokkima mis tädä kisutasse, midä tämäst `ninda pali `pilkata ja nokkita Lüg; mis sa kisud seda ehk teed maha Muh; Ta na koer kiskumas Käi; mis te tast kisute, mis te tast tahte Juu b.  puruks rebima `Kiskus kirja mu `silmade ees tükkideks Jäm; `kistasse kõik `lõhki Plt; lõõg puruss kist Trv || fig Mitte ei `jõuva, kisu vai tükkidest (tööd rabades) IisR; kisu vai küüned piält ärä Kod; ka ma ennäst pia `lõhki `kiskme Krk || fig taga rääkima üks `kisku minu viel, ei tea, ken minu `kisku Kuu; nüid kisub üits miu, `tõmbap kõkst ja kõkst (luksud käivad) Nõoc. lõhkuma, lammutama karu kisub `linnu puu purust Lüg; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; tuul kisub katust Rei; aud oli `lahti kissutud ja `surnu `paĺlaks `tehtud Rap; taaŕ taht ärä kista (~ `lõhku) ja uut jälle tetä. `kisti ärä, `mõsti ärä puu, õle visati ärä, taari tõrik `mõsti ärä Krk; kui sautarri `naati maaha `kiskma, `naati `härbańne tegema Vas c.  sisse murdma, röövima aida `kiskje, aida luku `lõhkje. sääl olli ait ärä kist Krk; aida kisiʔ ärʔ; naisõl kiśk arʔ kirstu Se; (mesi)lindu, mesipuud kiskuma mesilasperet hävitades mett võtma `lindu oss vaja kista ollu, mett võtta; ma taass `täempe mesi`lindu är kista; ka te `ende mesipuu ärä kisside, ka te saide ka mett Krk
12. riideid kandma, kulutama kisu ennemdi vanad `riided ära, siis akka `uusi `saama Jäm; kes kisub veel `valged villast sukka Kär; oli küll pühabe aga vanal olid `kiskumise `riided `selgas Pöi; kül ta (kasukas) mu poolest jääb ika `kiskumata Muh; Sene `tööga kisub väga `palju `riidid εε Emm; pool`kistud riie Rei; paĺlu sina seda sukka või kennast siis kisud Rid; See palitu oo ühna `kistud, ei `aita änam `seĺga `panna Han || kaheksakümmend viis ole täis, kuies on kää kiskuda (eluaastatest) Pha || On üks va pool `kistud naine (mehega koos elanud) Pöi
13. a. riidlema, tülitsema; kaklema kukked on `kiskund VNg; Kas `jälle `kiskusid `teiste `poistega IisR; Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad Jäm; Sönutlesid niikaua kut `pistsid käsitsi kiskuma Pha; poisid läksid `kiskoma Emm; Kui koer on arg äga ta undiga siis `kiśma lähä Han; nüid üks surma sõnum tuleb, et `kaarnad kisuvad ja lähväd `kiskudes Var; `Piiride pärast küll kisutud ja kohut `käidud Tõs; naised läksid liha pärast kisuma Saa; olime karup̀idi koos ja `keskusime nõnna et Juu; ta ise oli kua `kange `kiskuma VJg; meie päris `kiskund ei ole Pil; kuke `kakleve, kisuve nii et veritse Krk; poisiʔ lät́siʔ `kiskma tõõnõ tõõsõgaʔ Se b.  tüli norima; kiusu ajama Ma kisun suurt südänt, `kiusu peräst kisendäsin (peale karistamist); neil on üks riid alati, riid ja tüli `kiskumine; `Ühte `puhku kisub `ammast ja kiristäb Lüg; `Kiskus viha, et `tõine õles akkand `vasta Jõh; Juuljus kisub ammu juba Mihkli pεεle viha Kaa; Purjus peaga akatakse äga peale pinda kiskuma Pöi; ta kisub tüli Rei; iga tühä asja `peale akkab `riidu `keskma Mar; akab kõhe `kiuso `kiskma; kisub ammass Kod; niikaua kisuvad viha `vaenu kui ükskord minnassegi kokku Lai; mitu `päivä joba vimman, kisub `vimma Ran; Kiśk˽mu pääle süänd Rõu; Sul halv muud, nakkat jälʔ kissa kiskma Vas
14. a.  puutuma, kätte võtma Är `kiskug isa `aśju Jäm; mis sa kisud töö `riistu Khk; ää `kiskug teise mäŋŋi `asju Pöi; mis sa `lampi kisud Emm; ära mette kisu `kõiki `aśju Mär; Anna `kaikaga künde piäle, kui viel kjõsub Khn; ää kisu tuld Juu; ära kisu minu `asju Iis; laps kisub kõik mis suab Plt; ei tohi tuld kista Krk b.  käperdama älä kiso minu Vai; kassipoeg lähäb rekisse, sa kisod tät, kääbustad `kassi Mih; poiśs kisub tüdrukud VJg; viimäde olli rubinu sääl, `kiskun `mustlise naist Krk; ku tu̬u̬ iraaig om - - ta kisup toda naśterahvast nii `irmsade Nõo || sugutama; kannustama mud́u ei saa `poigi, ku egä muna jaoss piap esäani `kiskme, paŕts kisk kah Krk; kikass lät́š kannu `kiskma Lei c.  sügama, kraapima ära kiskug pεεd Jäm; Mõni `ütles et kaśs kisub tuult kui ta seda`viiti küündega kisub, et tuul pidada siis `pöörma Pöi; kisu mu `selga Muh; `vaesed `kruapsid ja `kiśkid kas küĺjed maha, et õle üvä laps anna `leibä Kod; ärä kista ega `süütä, küüne viha lääb `sisse Hls; kaśs kisk `küüdsi, ei tää ka ilm sadame lää Krk; tä `kiśke küüstega mul näo `lahki Räp
15. pingul, kitsas olema, halvasti istuma ei õle iast `lahti `leigetud, kisub kas õla päält ehk `kaindla alt Jõh; see ülikond ei istu kenast. vaada siin on kot́t ning siin on kurts, siit kisub `krimmu Jäm; Jaki `uõdõr kjõsub, piäb alt `lahti `lasma Khn; üks [kanga] pool `lõõgab, siis teine kisub Sim; kangass kisk käe ette Krk; särk om halvaste ummeldu, kisk `kaala Plv; [krae] kisk säläle Se
16. (uudis)maad harima ma kisu kooguga maad Rei; [äkkega] `kjõstasse `kargõd Khn; karjamuad on kõik iljute üles kistod Kod; kui taime maad `kiskusime, oli kelts all Lai; pääle künni sis kuldivaa·t̀uriga kistass maa läbi Puh
17. mitmesugust, peam fig kasutust Pukki `nahka `kiskuma (oksendama) Jõh | akkab juo tagasi `kiskuma igäst `asjast, tüö jõud jääb juo kasinast Lüg | kõvasti pingutama Emä, isä kisuvad vai nahast `väljä, aga tüttart `tüöle ei pane Lüg; oh sedä `tüükeist, mis olt kül˽`kiskõnu San | kui kuud varjotatse, siis ike `üeldässe, et kistasse, aga kes tämädä kisub Kod | siidi kiskuma siidi vedama, laisklema näe ma esi kisu `siidi, ma olõ peenemb miiś (tööd ei tee) Har | vahest kui kuivad mered on, `kiskuvad (astuvad) jala läbi Khk; päeva ollit ärä väsinu, muutku kissit (heitsid) ärä maha (voodisse) Krk
Vrd kiskama
kohendama kohendama üld (ku- Kuu; kõ- Lüg Iis Kod, -mma Lüg Vai Rõu Plv, -deme Hel, -tem[e] Hls Krk San, -dõmõ Krl; imps ipf kohõndõdi Vas)
1. parandama, kõbima vanad `asjad tahavad kõhendada; akkan pesu kõhendamma ja lappimaie Lüg; `tarvis akka kohendamma, kaik elumaja laguno Vai; see maja oo nii kohendamise `vaevas, et tahab parandamist `saaja Khk; Seda `aida siit natuke kohenda, augud koa `kinni `panna Pöi; `riided‿o ää lagond, eks sa kohenda neid ikke koa Mar; kohendan aanad (aunad) ülesse, mis tuul oo ää lahutand Mär; akkagi seda proda (vana laeva) änam kohendama Hää; ma ravitan (praavitan) `pükse ja kohendan kah Saa; nad kohendavad natuke maja Ris; ma kohendan ja korraldan teda (maja) natuke `koomale, et sial all ikke elada süńnib; aeale läks auk `sisse, käisid ikke üless kohendamas seda `auku Juu; kes seda vana `veskid änam kohendama akkab Tür; võrk taap kõhendata, paljo ruak`siĺmi siden Kod; lõnga kerä om kapin mia ei ole suka `auku kohente ka võtten Krk; ei olõ `rõiva kohendamiist Se
2. korrastama, ümber seadma a. (tuld) õhutama, segama kõhendan tukkid kokko, põlevad ilusast `vällä ühes kuos Lüg; kohenda neid tukkisi natukse paramini, ehk siis akkab paramini põlema Juu; kohenda tuld, et läeb palama Puh; tulekohendev puu San; tuli taht üless kohendadaʔ Plv || fig mis sa tah tuld üles kohendat (õhutad protesti), kihotat Se b. kergitama, kohevaks tegema aset me kohendame iga `õhta Muh; `sängi kohendatse, klopitse üles, kergitatse õled üles Tõs; `Aigõl kohõndati piäalust Khn; kohendan küĺlealuse kot́i kobevas Saa; piaks seda `nurka kohendama (riideid tuulutama), `määndab teḱid ära JJn; `einu tuleb kohendata, maa küĺlest `lahti kergitata, siis `kuivab paremine Sim; mõnikõrd kohenda ma asema `lohku, et ni̬i̬ pu̬u̬sa luu om lohun, siss om ää magada Nõo; pusipuuga kohendedass [vilja], et lämmi lätt alt Ote; temä ka‿ks kohend esi asema `endäl ärä Rõn c. kokku panema, kraamima kohenda sa ouet – täna `laupa `öhta Khk; Sa vöid neid [heinu] siit pirekse kohenda küll, akkab sadama, siis ep soa ikka köik märjaks Pöi; umma tü̬ü̬d kohendat kokko, tü̬ü̬d õ̭ks vaä kohenda `ku̬u̬balõ, tü̬ü̬ om `laokõllaʔ Se d. (inimese välimust) korda seadma, sättima Mes siin vahid `karvad neh `hiuksed `silmil, eks kohenda sis `toisi omitegi vähä Kuu; kohenda ka `ennäst, üks `ilpu ies `toine taga rippu Vai; oma peab ika `juure tulema ja [surnut] kohendama; kohenda oma [seeliku] änd kenaste Muh; kohendas ennast enne `pulmi Tor; mõni kohendab (kergitab) alati neid `püksa; ta võiks ennast ikke natuke kohendada, ta on nihuke ull, lohakas Juu; kohenda lapsele riiet `piäle; kõhendad kõhe palitu `selgä Kod; kohente ennast, säe `rõ̭õ̭viss Krk; Külä pääle minneh õks kohenda hinnäst ilosahe `kõrda Vas; kõõ̭ kohendass `kaatsu, harinõminõ, muud om Se || kohenda (puhasta) nina Ans || fig läks `metsa `püksa kohendama, läks sitale PJg
3. kobestama (kündes, äestades) maad tuleb akkada arima, `kündama ja `äästama, siis sie on sie kõhendamine Lüg; `mulda saab vi̬i̬l kohenda kobevas, `enne küli tegemist tuleb maa läbi korrata Saa; põllumees kohendas `mulda selle vana kiksadraga, vene adra õigati Trm; üits kuldi`vaadori käpp pandass adrale `taade, siss saab maa sügävambäld läbi kohendeduss Ran; kohenda maad `ümbre `kapsta juurõ Se
4. kosutama, turgutama Siis kui [siga] `nuumama akati, siis `anti kardule `sonki, natuke kohendas koa Kei; rokk nagu kohendab obess Kod; ütte `viisi übeneb neid `nu̬u̬ri `pääle, mes tä vi̬i̬l neist vanust `raukust nakap kohendama Nõo || (majandusliku olukorra paranemisest) nüid ta on ikke korra `peale soand, see koht ikke kohendas teda Juu
5. nokitsema; kohmitsema ütsinti kohentem jääss kohegi; kohents ka mõne ülikonna `valmis, omal kohents ärä iki, tõistel ei ti̬i̬ Krk; sa kohendet `pääle sääl, aga tü̬ü̬ ei lää edesi; kui kavva sa ommetigi kohendet sääl kui sa ei tule Hel; poiss tu̬u̬b lehmä kodu, nüssäp ärä ja kohendab mes tä kohendab Nõo
6. ära võtma, näppama tu̬u̬ koheńd sõ̭ss `indä rüppü kah noid `saiu Urv; kõ̭iḱ oĺl arʔ kohendõt mõlaʔ ja `istõpińk, hüä et loodsik kätte sai Se
Vrd kohendelema
kuldne `kuldne spor S L K, Trv San, `kulne Khk Rei Mär Tõs Aud Ris Kod, g `kultse; `kuldne g `kuldse Puh; `kuldnõ g `kultsõ Khn, `kuldsõ Rõu; kuldane San,`kulda|ne g -se R Iis, g `kuldse VJg; `kulda| g kulladsõ Urv Har; `kuldan g ku(l)latsõ Lei
1. kullast; kullatud `kuldasi `sõrmussi en õle `õstand Lüg; `kuldane `uuri Vai; `kultse `tornidega Rid; ma `ostsi `kultse sõrmuse Tõs; ära kullatu asi oo `kuldne Hää; sõrmuksed on `kultsed JMd; `kultsed prossid VJg; kepil on `kuldane pia Iis; `kultsed `ehted kõik `särgasid Plt; kuldane sõrmuss San; meil `oĺli õks laulatusõ sõrmusõ hõbõhõtsõʔ, noʔ omma kulladsõʔ Har || fig Taalõ˽kõ̭nõla kas vai kulladsõ keelegaʔ, to‿m nigu hani `säĺgä vesi Urv
2. kullakarva, kuldkollane Kukk munib `sulle `kuldased munad, kui üä laps oled Kuu; `Kuldane kuu Jõh; `kultsed roosid (kullerkupud) Phl; `kultsed `juuksed JMd; `kuldane `päike VJg; oh sina `kuldne kullerkupp ja õbedane õienupp Plt; `kuldnõ kullõrkukk Rõu Vrd kuldine
3. fig kuldaväärt, väga tore, ütlemata lahke, meeldiv a. (inimese kohta) Mul on `kuusi `kuldast `poega rhvl Kuu; `kuldase südämega Jõh; oli `kuldane inimine Vai; Oli üks `kultsete kätega inimene (meistermees) Pöi; `ütles moole - - sa oled üks `kuldne inimene, ise `juua täis Mar; `kulne mees oli tal Aud; ma põle leind nii `kultsed inimest KJn b. (olukorra, seisundi kohta) Isä tegi puu`aŋŋu raud `õtsadega, sis õli `kuldane asi, sai `anguda `aŋŋuga õled üless Lüg; see oli üks `kulne aeg Khk; Sellekorra piäb `kultsi `jõlmu Khn; ega `enne saand puhata `ühtigi inimesed, aga nüid on neil `kulne põli Kei; `enne olid `kultsed ajad ikka JMd; tütarlapse põli on `kuldne elu Pee; eila oli üks `kuldne ilm Koe; nied sõnad olid `kultsed kuulda VJg; nüid õli `kulne elo Kod; no seal oli `kuldne elu, `süia saime paremini, elu ruumid olid väga iad Plt || `kuldane põli, kopikane nimi (moonaka naisel) Vai; `kuldne elo, kopikane nimi (vanatüdrukul) Mar Vrd kuldene
Vrd kullane
käänama `käänama, käänata Vll Pöi Emm spor , Mih Vän K(-ea-, -ia-) Iis Trm/-ia-/, `käänada R(-ta Hlj); `kiänämä, kiänätä Juu; `käänämä, `käänädä Kuu Vai/-ndämä/; `käänma, käända Jäm Khk Vll L(käänta Saa), `käända Rei; `kiänmä, kiäntä Kod; `keanma Juu; ipf (ta) `kianis Muh; `käänmä Vig, käändä VlPõ M(-me, -dme, -tme Krk) T(ḱ- San; kääntä Kam Ote), käändäʔ Kan Plv Se; `kään|dmä, -(d)me, käändä San V(ḱ- Har Se Lei; `kääńdmä Rõu Vas; kääntäʔ Se)
1. asendit muutma (kohalt lahkumata) a. (seoses inimese või olendiga) `käändägä `ümber `toine `külge `pääle Vai; `käänis teese küĺle Tor; ku ma natuke tahan pöörda või käända, siis nõnda ku kõrvetab siin puusade sees Hää; `küinlapäävä aal karu kiänäb tõiss `külge Kod; tõine `räuskab ja vannub ärä, käänäb seĺlä ümmer ja ää jälle; tõene naene ei kiänä `silmigi tämä piäle Krk; kudass ma maka ütsindä, käänän küĺle, lövvä küĺmä, käänän säĺlä, lövvä saena Ran; susi ei saana `kaala `käändä Puh; näet kos kurivaim, käänäp `perse ette, ei lasegi `mü̬ü̬dä; Käänä suu söögi poole - - lase söögil ää maitsta; ritsik, kui ta `lumme satap, siss käänäb `õkva sälite Nõo; poiss `oĺle säädse nädälit - - nii `aige, et rõõvastega kääneti `ümbre Võn; Sa kääni˽vi̬i̬l tõist `külge, ku ma jo˽tü̬ü̬l `oĺli Rõu; `kääbripäiv käänd kahr tõõsõ käpä `pääle, `küündle päiv tõõsõ küle `pääle; ma˽kääni är˽`suugi˽saina poolõ Vas; tu̬u̬ (tüdruk) äi `käänä `kõrva kah (ei vaata võõraid poisse) Lei || (pikaliheitmisest) kiänäb aga `uudess magama; vaja kiäntä pitkile õlile Kod; ka ma jälle `sängi käänä Krk; vahel `oĺli ahju`kurru `endä laṕpi `käännu - - siss magas Ran; Temä `olle ärä `sängi `käännu ja magas kui kott Nõo || euf (suremisest) kui keväde tuleb, siis lammas kiänäb kobjad Kod; `viidu `sinna tu lehm, et nüssetäss `vaśkile `piimä, aga [lehm] `käännu kota `taiva `poole Nõo; tiä kah põdõ, ei˽tiiä˽kunass täna˽käń˽käänd Kan b. midagi teise asendisse, kummuli või pahupidi pöörama `käänsin `toori kummuli, las taheneb natuke Vän; aga see turval piab ilusti kummuli `käänma (kündes); `käendi teisipidi [linavihk], vaadeti kas sehest on kah ilus Hää; mamma käänab koogi teise küĺle pääl Saa; ikki teene küĺg käänetse einäl, reha varrega Kõp; käpäga käänetass tapand ümmer Trv; siga tapeti, kääneti kummali; [vanker] käänd kõik neli ratast `taiva poole Ran; `kühvliga `käändi `kesvi `ümbre jälle ja sekäti; siss `käändi lade `ümbre, jälle obese `pääle; kui sooliku pääld `puhtass saeva, siss kääneti na ümbre ja jälle `mõsti `mitmast vi̬i̬st läbi Puh; saksamaa ader käänäp maa pahupäädi; ku leib ahjun `olli, siss kääneti mõhk krae `pääle kummali ja `panti koheki kõrvale Nõo; maa `kõrdamine om et käänetäss maa jälle tõisildõ - - tetäss `pi̬i̬nüss Har; adra nõ̭na lätt i̬i̬h, leh́t lätt takah ja käänd maa kõ̭iḱ kummalõ Plv; puu vidä, luu t́saga, vanaäde käänd aia takah `ümbreʔ = söömine Vas; Jüvämise `aigo käänete `vaihõl ladõt `kühvlega `ümbrõ; Pääväkäändeh käänetäss külvivakk kummalõ (pööripäev lõpetab külviaja) Räp; riha pidimidõga käänät `ümbre `vaalu Se || (lamandumisest) ku rügä enne `äitsnemist om maha `käänden, sis ei tule terä Krk; kui `oĺli tugev vili, [tuul] `oĺli käännu pöörissede temä, siss kud́agi es `oska `niita Ran || fig segi ajama; üles sonkima nüid ta om kikk lauda pahupidi `käänden Krk; kaa ku mütt käänd üles Hel; ku joonu om, siss käänäp kõ̭ik pahupäädi Nõo; muru `olli nigu üits asu unik, `ümbre käänetu Rõn; t́siga om paha segi `käändnü Rõu || maailma suure - - käänävä `terve ilma pahupidi (saadavad hävingusse) Rõn
2. midagi keskpunkti või telje ümber liikuma panema a. kruttima, kruvima; keerutama `käänas ukse lukku Mär; Ku kruisi tehtaks, käändaks keńdid sisse Hää; Käänan raani `kińni Saa; `vankri `mutrid tahavad kiäntä Kod; lõng jääb vedelast, siis kruuvist `kääna (vokki) Äks; käänä ruvi `valla; lukk om är käänet, ei taha ääp käändä Krk; käänäd `pulka [tõrrel], jooseb taar kui kolin `väĺlä; vinnaga sael `olli i̬i̬n leht ja taga nü̬ü̬r, pulgaga käänid kõvõmbass Ran; mina lätsi pöörä `pulka `kinni `käänmä; kruvvile kääneti `mut́re `otsa; ku ta viis minutit oherdiga käänd, siss `olli sõrmesüḱü mulk valmiss; mes `väikene lavvakell, sedä piäp üless `käänmä kruvvist Nõo; käänä no uśs ka vallalõ Vas; edepoolõ kääntä vaja [kella] Se; [uks] `ḱäänäde kini `võt́mega Lei || fig pööritama süä akkas `kääntme Krk b. pöördenurka muutma sai natuke kääntud [üht haspliharu], viht läks pealt ära Vll; siis seda `pööra `käendi ja tõmmati lõngad sealt sihest läbi Hää; lekutipuu vahelt lantspuu annab keanata Amb; uvvel vikatil kiänetässe `kanda Kod; pada oĺl koogu otsan, tuud `saie `vällä käändä müürü‿sest Har
3. a. kahekorra või rulli keerama Äär `kääńdi kahekorra `sisse (riide palistamisel); [võeti] leva tainas, räemed `pańti `piale, `käendi ääred kokku ja `pańti `ahju `küpsema Hää; meestel oli lai kaelus, käänati kahekorra Lai; käänä käis üless Krk; [tainale] `panti kańepi kõrutuss `pääle, siss kääneti `rulli Ran; `käänsi kotisuu katõkõrra Puh; niidse `kisti talvess `valmiss, kääneti `katsa; ku mina nakassi nägemä, siss `olli `ammel mahakäänetu `kaaltagunõ Nõo; mul `olli `uńdrik üless käänetu, siss es saa poriga Rõn; `käüse käänät üless, nakat `leibä kastma Har; mis sa paheldõ kisut [seelikut], käänä tagasi Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja, `pańti kuiuma Vas; verevä nööräʔ oĺlivaʔ `ki̬i̬rdo käänetö `puusõ `pääle Räp; käänä˽kaabu veereʔ üless; kääntäss vi̬i̬rt (riide palistamisel) Se || fig pead looma ku pääle pööripävä `kapstit istutad, et [siis] kapst ei käänä pääd Nõo; kääńd jo `päähä, `kapstakasõ `päähä käänd; kapstass ḱäänd pääd, kui jo nakass kasuma Se || (ümber) keerduma virn ain `käänäb ümbre `kartuli Nõo || fig murdma käänsin kukekaala katekerra Saa; ma tahan su kaela suoned keanata Koe; küll ma su kaala käänä Krk; `käändse [tüdruku] nigu käänispääga väedse kokku ja pańd `karmani Nõo b. painutama, koolutama `vitso käänatasse Mar; need (ree sugarad) oo sedasi käänatud, koolutamise koht autati Mih; [ree] arangad oĺlid auru sees käänetud Hää; [kirves] kaalast ärä käänet; juhi kääneti ümmer kiha Krk; niidse otsa kääneti [viisu] talla `alla tagasi Nõo; Juh́t `kääńti kuusõ vitsast Rõu || (saehammastest) es ole `ambit käänetu, es ole viilitu, es saa lõigate Krk; sae `ambit käändäss `rihtjägä Ran; ku `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saaʔ lõigadaʔ Har c. (pesu) väänama kääna pesu `väĺlä Kse; `tüt́rigu minge `käänge `rõiva `väĺlä Nõo; Saʔ olõ hüä lats, käänä seost viist ar mõsu vällä Se d. (liigest) nikastama, välja väänama läind `maadlema, käänund jala ää Vll; Tee on nii konarlik, kas kääna jalad ää Pöi; olen oma käe ärä käänd KJn; jalg om ärä `käändän Trv; temä `oĺli põlve keeri kudagi jakust väĺlä `käännu, põlve ki̬i̬r `oĺli `aige Nõo; jalg om vällä˽käänet; käe om jakust `ussõ `käändänüʔ Har; ar˽kääńd käe, mindäss tasoja mano Se
4. keerutades või sidudes ühendamaa. (vihuks, tuustiks) köitma; (sidemega) kinnitama tut́t `pańdi [rukki] vihu `alla ja käänati `kinni Mih; pulgaga käänati siss `ümber, ni‿et ta kõvast läks juba (heinatuust) Äks; kui [lina] luu `valla oli, sõss kääneti äräde Trv; maan kääneti rästässvihud valmiss; kääneti luvva `vitsu sugarade; pikä õle käänäti kuppu Ran; õlest tetti side, kellega kubu `kinni kääneti; terve `lamba täis `villu `käändi pükki Puh; kõrdlat́t kääneti ka vitsaga `sinna roovilati `küĺge `kinni; ku linnu `suiti, siss puistati `pakla ja kääneti `ku̬u̬dslide; rügä om maha põemetu, nakame `vihku `käänmä; juuss `olli käänetu ants`kuplide (krunni) Nõo; võsu `raoti maha, ao kääneti kuppu; ega lühikesi `ainu küll es saa `lońti käändä Kam; tuustike `õlgi kääneti nigu `kursti ja tsusati `nüśku `tilla Ote; rüä˽`kääńti `vihku Urv; siihn om hagu ni‿samadõ vallalõ, ei olõ kuppu käänet; vitsa käänät `ümbre `saiba Har; äǵli lavva˽`kääńti `kaustõ `küge kõo `vitsugaʔ Rõu; oĺlivaʔ hauʔ kuppo käänetüväʔ Plv; Kes perämädse viho käänd, tu̬u̬ käänd tulõv`aśta kah Räp || fig Ku esä tulõ, tu̬u̬ su jala˽`sõlmõ käänd Rõu b. midagi punudes või kokku keerates valmistama truadiss `kiäńsid priĺlid ette Kod; meeśte `ü̬ü̬ke kääneti kõladege Krk; kudass käsi käänäb, nõnda piht piäb (merätse langa ti̬i̬d, nii ta sul kannatab) Ran; vikati looguss oĺli pajo vitsast käänetu; tollest kolmest niidsest mes üless `veeti, kääneti viisu nõ̭na, kääneti nigu silmusse Nõo; uma käsi käänd, uma kaal kand Vas; tu̬u̬ sai tetä `hammõ ola kirä `langa, kel oĺli˽hüä˽ńapuʔ, õga app es käänä˽tu̬u̬d tü̬ü̬d `vällä Se; kääneti kańepist `kaplu Lei
5. kangast üles panema vaja kangass üless käändä Nõo; nakati kangast üless `käänmä - - nakati `võlla `pääle `käänmä Kam; Omma˽`kanga kodamise peeleʔ, sinnä˽käändäss kangas pääle - - ku är om käänt, `naatas `nitsele `pandma Urv; [ta] `kutsõ minnu appi kangast `käändmä; kas sul käänipuud ka om, minga `kanga üless käänät Har
6. pöörduma, enda kulgemissuunda muutma a. teises suunas liikuma hakkama (elusolendist) `Este on vaja `käänada paremale Jõh; `käänis `ümmer nuka ja kohe `miule `otsa Vän; `Kiana nüid vesi`kuarde Jür; kiänin siit õvvess ärä Kod; ärä käändä kõrvalisi `ti̬i̬sit Krk; su̬u̬ päält `käännu siss kodu tulema Ran; käänd läve pääld tagasi, es tule `sissegi; obene om `pimme, ei oia `õiget ti̬i̬d, käänäp ti̬i̬ päält kõrvale Nõo; käänä sa ääd kätt Ote; ḱäänämi tõsep̀ole, sääl om korem ti̬i̬ San; kääni iks ma˽`sisse kah, `õkva `müüdä lävve lät́si Vas; kohe poolõ taht käändäʔ sõss sinnäʔ poolõ käänd Räp; śääl tulõ ar kääntäʔ Se; käänä seia `pu̬u̬lde Lei; teed käänama teed andma kiänäd ti̬i̬d, annad puale ti̬i̬d tõesele Kod; piat toolõ tii `käändmä, kiä `ku̬u̬rmaga lätt Har b. (maastikuobjektist) otsesuunast kõrvale kalduma küll `käänab [jõgi], tieb `suure kõveruse Hlj; sääld `käändä sedä kätt tie Vai; ti̬i̬ käänd `mitmade `argu Nõo; suurõ kuusõ mant käänäp ti̬i̬ mäkke Ote; egi siss `käänäss ja `väänäss Har c. (tuulest, pilvedest) liikumissuunda vahetama tuul `käänäs `toise `kanti Vai; kuspoole tuuĺ ennast käänab Mih; tuul kiänd eelä ärä, nüid on päävä `lu̬u̬jamineki pu̬u̬lt; [pilv] kiänd kõrvale, ei tullud `seie Kod; tuuĺ om ommukus `käänden Hel; ku tuul `olli ärä käännu, siss pidi jälle `veśket `tuuldõ `pü̬ü̬rmä Ran; ku peri `päivä käänäp tuul `ümbre, siss nakap `vihma sadama Nõo; tuul om ärä `tõiste käännu joba Kam; tuuĺ om käändänü õdagu `põhja Har d. (päikese liikumisest keskpäeval või pööripäevade ajal) päe (päike) om `õhtsepoolikuss är `käänden jo - - üle kate`tõisku om - - päe akkas är `kääntme jo Krk; enne jaani`päivi kääneti, no˽nakass päiv lühembäss minemä; ü̬ü̬ lätt jo˽sulastõ poolõ ja˽päiv käänd no˽perremihe poolõ (talvisest pööripäevast); [kui] päävä käänäg tulõ, üldäss et päiv käänetäss `ümbre Har; päiv käändäss `ümbre Plv e. fig meelt muutma nüid ta miil on ärä käänetud KJn; ehk saa si̬i̬ mi̬i̬ĺ vi̬i̬l ärä käändä `õigele `ti̬i̬le Hel; ku sa `ümbre ei˽käänäʔ, siss ei˽saa sinust muud ku˽varass ja `rü̬ü̬veĺ Har f. fig (olukorra-, seisundi- või ilmamuutusest) `aiguss om juba `käänden tõisiti joh Krk; ega ta (ilm) - - likege `põuda ei käänä Hel; mi˽pernaasõl nakass ta `haiguss ka õks parembalõ käändmä; ilm käänd nätä vehma poolõ Har
7. kellelegi või millelegi teist suunda andma a. teise suunda juhtima senest rattast `kieredä `tüüri, kuhu `puole taheda `laiva `käändä; `käänä obone `ümber Vai; kääna obuse pεε teissele Khk; pukktuulikud, seda `käändasse sabast [tuulde] Lih; Obest käänetse ohjadest Saa; labidaga kiäneti [varga] jälg `ümber - - siis varas `tu̬u̬va kraami tagasi Kod; käänä obest vähä `kõrva Trv; kui tuul `väike, `tuĺli puri üless tõmmata, `tuulde `käändä Ran; käänd obese `ümbre ja tõi miu latsega kodu Nõo; käänä saʔ uma hopõń kõrvalõ Har; [peni] haaŕd [vasikat] nõ̭nast, kääńd tagasi, es lasõ˽kavvõndahe minnäʔ Vas; käänetäss puŕoht kah jä tuulõ `perrä Räp; katõ siiboga mõrd, tu̬u̬d piät `kääń (kalade liikumise järgi) Se; karja käänama karja ajama kaŕuss käänd `kaŕja; mine˽käänä är kari Lut b. fig juhtunut või öeldut jutus moonutama või oma kasuks tõlgendama `käänab ja `väänab `neie sõnudega, ei `räägi `õete Lüg; `käänäs juttu `toise `kaula Vai; käänab ja väänab peale oma jutuga Tor; kahe otsaga jutt on puha vale, seda saab käänta, kud́as tahad Saa; keanab ja veanab oma sõnu Trm; jutt on teeśepidi käänetud KJn; käänäb jutu tõise asja `pääle Trv; ta esi kõnel, nüid om miu `pääle `käänden; käänt ja väänt ütsipidi ja tõisipidi, aru ei saa, mis ta kõneless Krk; mes sa käänäd sõnast `ümbre Puh; temä ei kõnele toda mes `õige om, temä käänäp üsna `tõiste `tolle asja Nõo; ta om sääräne lobi`suuga inemine, ta käänd ega sõna `ümbre tõisildõ, mia sa `ütlät Har; timä kääńd är ki tõisildõ jutu Se || nime või nimetust muutma riśsipäev kiäneti ärä pühäbäss Kod; seo külä kutsutõss Kakulaanõ, poisi˽`käändi˽kül Patuküläss San; nimä kääni tõõsõ nimegi, kogoni jo `tõisdõ Se || tõde jalule seadma ma kääni `õigut hindä poolõ kah, es lasõʔ `hindä pettäʔ Se
8. fig (intensiivsest tegevusest) a. suurt tükki lõikama `Leiba murrab - - käänab suure käntsu `väĺla Hää; küll om nüid `käändän omale `kriikame Hel; ku ma `küllä lätsi, siss `käändse oma pu̬u̬l `pät́si kõrutuss`leibä iks kodu tuvva Rõn b. lööma ku ma selle `vemla võta [ja] mõne tulise käänä Hää; si̬i̬ kes vällast `sisse tulli, `kääńdse piidsage pähä selle Muhumaa mihele Hel; [nui] nööriga [koodi] varrõ küĺlen, et sai `liiku, kui ta tolle plaksu `käändse Kam c. ohtralt sööma see käänab keik `kinni Khk; Terve liua täüe magust sööki käänsiv kinni Hls; kül käänäv `sissi, nõnda‿t üle seĺlä täis Krk; Küll käänäb endäle sisse, nüid om nigu lehm lataka maoga Nõo; [ta] Kääńd süti ku vändäga `sisse Rõu d. rasket kandamit tõstma kui `rohkem peret, laud kiäneti kõhe `väĺjä Kod; sel om ää kidam `seĺgä käänet Krk; käänd ää `jõhkami [vikki] `säĺgä, tõi lehmäle ette Ran; timä oĺl üt́s katõssa ütessä `puuta mi̬i̬ss rassõ, timä käänime `mitmõ mehega `laiva Võn
Vrd käändümä

miks miks hajusalt R, SaLä Kaa Pöi Muh Rei Phl Mar Mär Kse Tõs Khn Tor Rap Juu hajusalt , Kad Iis Pal KJn, meks LNg Mar Ris Trm Kod MMg

1. küsiv-siduv sõna a. otseses küsimuses miks sa ei tule jo VNg; Miks sa nutad Kaa; `kutser jään `seisma ja küsin: miks mees puu `otsas oo Muh; miks sa nii kurb oled Rei; miks sa ei pane soodat `sesse Mar; miks sa lõid seda `looma Tor; miks ja miks, sellepäräst et koera nimi on Riks Juu; miks sa nii kuri oled JMd; miks sa `sinna‿i läind Iis Vrd mikes b. alustab kõrvallauset ket seda tεεb, miks laps karjub Khk; miks neid (püüniseid) `öösse, miks neid es `jääta merese, mina seda ei tεε Mus; seda ma ise ei määleta sugugi, miks ma siis `karjuma akkasin JJn
2. esineb sisult küsimuseta lausetes, väljendades etteheidet, mööndust, võimalikkust, olukorra ebamäärasust vms [maarohtusid] `korjati küll, aga nüüd enamb mei ei `korja, ei tea miks VNg; miks ei õle, õlen küll [põdraliha maitsnud] Lüg; ooh, miks neid es jää (sõrvelasi Saksamaale) Ans; meks sa muedo lubad; oi `aega, meks tääl polnd `raske Mar; miks ei saa, saab küll Mär; Miks lubataga `üese `ulku Khn; miks ei `söödud, kis `tahtis [see sõi rõõska piima] Rap; miks ma seda ei tia, isane lammas on oinas jo Kad; vanass kualin pekseti, et meks lugeda ei mõessa Kod; miks ta‿i võind tiha, kui ta `niskene oli Pal; no miks sa ennem ei tulnd; miks poiss põle `ütlend, et on lõegand rihmad `kat́ki KJn
3. sest siält uksess vingob `kisko tuult läbi, meks aken [on] `laśti; mette üks linnuke ei laala, meks nii vilu one Kod

nakkama nak(k)ama, da-inf nakata Trv T, nakadaʔ (-taʔ), `naadaʔ (-taʔ) V; nakkame Pst Hel, da-inf nakade Krk; nakkamõ, da-inf nakadõ San Krl

1. mingi tegevuse juurde asuma; uut olukorda alustama sääl nakati katust `lü̬ü̬mä Trv; ommeń ommugu nakkami sitta vedäme; ku munele naks, lää laḱka takst (tagant), ari lää ilusess Hel; `kümne `aastaseld nakassiva koolin `käimä; paĺk nakanu `liikma `samle säĺlän, noh, piḱk suur uśs nigu paĺk Ran; lassi kõtuli, siss nakassi nellä käpä pääl ronima Puh; mes te ajast viidäte, nakake tühü; mia naka viśt esätsess minemä, vundsi nakava kasuma Nõo; nüid nakaski `saotama Võn; kuuskümmend `aastat tagasi `naksiva puu`vankri kaduma Ote; t́ä naks nuilõ `kańgiid kodamõ San; mee˽tu̬u̬˽hobõsõga˽käŕbikit, saa `rõuku `panma `naataʔ Kan; sõ̭s võt́i plaani ette, et mul ka vaja tõist ellu nakada elämä Urv; nakka tühü Rõu; ei tiä˽kas ta pańg um `naano `ju̬u̬skma vai; ärä `naaku minno `pilkama Plv; lei jo `piĺve ja naass sadama; tu̬u̬ um sisaligu hanna `jäŕgi naet (hakatud) `kutsma, um sääne nigu sisaligu hand Vas; nakam jo˽`päivä nägemä, pilveʔ `kaosõʔ, ilm selehüss Lut
2. väljendab mingi olukorra, tunde, meeleolu tekkimist küĺm nakass, ihu `oĺli kõik kananahan Ran; miul nakass tast alle mi̬i̬l peris Puh; piäb ärä `sisse minemä, miul nakap jahe; pikkä ti̬i̬d kävven nakass `lämmi Nõo; mul `naksi häpe, timäl mitte medägi Har; kos noh timäl küĺm või naada, täüs ku puuḱ Räp
3. a. millestki kinni võtma, kinni haarama; kuhugi külge, kinni jääma nakkap ümmer kaala Trv; kes neid (mesilasi) ei putu, ega noele `külge ei nakanava (ei nõelavat) Ran; nii küĺm põhi tuul, `õkva nõna `küĺge nakap Puh; puder om `põhja nakanu; ega `õige `õlma ei naka `üitsegi vns Nõo; tema `amba nakasõ `kõiki `paiku (salvab igaüht) piltl Krl; putr om kõ̭iḱ paa `perrä nakanuʔ Har; kala om [võrku] `naanu; hüä peenikene võrk, kohe kala `hüśte nakkass Se; muŕdik nakass kaala munu Lei b. (meelde jäämisest, aru saamisest) ei nakaʔ talle raamat Krk; kas sa tal õppe vai õppemede, tal - - pähä ei nakka Hel; telle midägi `küĺgi ei nakaʔ - - tä [on] vana puupää Krl; piät pääd nõrgutamma - - inne ku ta sul `mi̬i̬lte jääse ja pähä nakass Räp
4. a. mõjuma, toimima, mõju avaldama ku `mińti kohegi, siss rinna piimäge tõmmati latse nägu üle, et ega siss ärä ei kahete, kuri silm ei nakka Trv; ta om nõnda kõva, miu ammass küll ei nakka tas Krk; karm om pähä nakanu Hel; kui paĺlu `viina ju̬u̬d, siss nakab `süäme `pääle Ran; vassar ei naka kivi `küĺge Puh; ta‿m nii valluss asi, et `süämede nakap (poja surmast); leevä koorik om nii kõva, et ammass ei naka `küĺge Nõo; kurjaʔ sõna ei nakaʔ manuʔ, ei saaʔ midägi tetäʔ `õigõlõ inemisele Har; kae, kumarusi alate olõt, nakass `säĺgä (jääb kangeks) Plv; mi joud nakka ai śjoolõ `tü̬ü̬le `küĺge (jõudu ei jätku) Se; tu [tuul] nakass `šüämneni läbi Lei b. (joovastumisest) naese ja viin nakava kõege kõvembide pähä Ran; ei ju̬u̬˽ma `viina, mullõ nakass pähäʔ Har
5. mingile tööalale asuma temä `ollev kaupmehess nakanu Trv; ma oĺli kaŕa`põlgja ja sõss `naḱsi sulasõst Räp
6. tekkima, algust saama reie luu nakab põlve mant, lääb seeniss kui `perseni; laastu katuss nakass enne, kui `sindre `lõikajit vi̬i̬l es ole Ran
7. teistele üle kanduma, nakkama mulle ei nakka `üt́ski `haiguss Har; `herneʔ nakasõ tõsõlõ Plv; Kes suidso tarõh ommaʔ ärä˽suidsotõdu, noile `paktee·ria˽`külge ei nakaʔ Räp
8. pääle nakkama 1. algama; alustama märdi `aigu iki nakass ku̬u̬l `pääle; veerest nakati `pääle, kuhjapesä poole kokku `riibmä Ran; pühäbä nakass sünnipäiv `pääle, nüid käip kõ̭ik nätäl; abivägi jõvvab `perrä, siss nakame `tü̬ü̬ga `pääle Nõo; ei tiiä, mis kellä `aigu etendüs pääle nakass Har 2. tegema, ette võtma poolakidega põle kedagi `pääle nakata Trv; ei tiiä, mes `pääle nakata Nõo; Nood́õlda olõ õs midä pääleʔ `naadaʔ Rõu 3. suuteline olema, toime tulema minu veli taht toda talu `osta, aga ammass es naka `pääle Ran; si‿m nii kõva, et viil ka‿i naka `pääle; miu jõud ei naka küll tolle `pääle, t‿om `väega kalliss Nõo; vasta nakkama vastupanu osutama; mitte kuuletuma temä nakanu `vasta, klobinu mehe läbi; si̬i̬ ei kuule sõna, nakap `vasta Nõo; [ta] naśs `vasta, saadõdi `soldaniss Rõu

näpp1 näpp g näpu eP(ne- Mar; g -o Käi Mar Kul Vig Ris, -i I) eL(ńa- V; g -o), näppu, näppi RId, näbi Kuu VNg; näpp|i, g näb|i, Vai; njapp g njapu Khn sõrm; sõrmeots Küll sinu näbid on vade `mustad, eks sa pese `puhtaks Kuu; `vaablaine `pisti minu näppi `pääle; sie imusta `viera oma, `eiga tämä näbid `toise omast rahu `seisa VNg; näppi `õtsast tuleb `ärjäbä `siemet `külvada; näppidega tikkati viel [särgi] `kaulusse `servä Lüg; `naisil ikke nobedammad näppid, nied `saivad juo [kalad] `vergost `kiiremast `lahti Vai; `koolis `anti näppude `pihta Ans; näpuga saab elajale jahu `antud jooma `sisse, mis see lüpsab; näpud jεεvad jägajale (jagaja jääb ilma) Khk; Tuleb nönda elada, et kedagid äi saaks su `pεεle näpuga `näita Kaa; takud `eetati näpu vahel `eideks Jaa; Näpp oli ikka otsast ää `võetud Pöi; võta aga nüid töö näpu vahele; vingud `tehti jäkile massinaga ja näppudega Muh; On sool silmad näpu otsas (öeld sellele, kes kõike katsuda tahab) Emm; Näpuga äi tohi killegi `pääle `näita; Pane `sinna näpu otsast `soola ka, muidu na mage`vöitu veel Rei; mool oo `sööja näpo sees Kul; `laske aga nüid näpud ruttu `käia (töötage kiiresti), saab ennem `lauba `õhtale Mär; Omal jähid tühad näpud, `andis kõik teistel ää Han; sool oo tugevad näpud, `peavad `lõnga `äste `kinni; leib oo naa pude, ei kanna näpu vahel võtta; naeste`rahva näpud ja mära obuse mokad, need vagusi ei seesa Tõs; `Taeva `tähte ei tohe njapuga `näütä, sõŕm jäeb kõvõraks; Ää olg‿nda uõlõtu, jätäd `kergest njapud vahelõ Khn; kõik tuli näpuga teha, ega masinat põln Pär; küsija suu `pihta ei `lüia, aga `võtja näpude `piale lüiasse PJg; ää näppa ukse vahele pane Tor; näpod said mudaseks Ris; teine laseb `lõnga näpu vahelt, sie eietab, teine `kierab; mõni võt́tis näppu (varastas ära) Jür; `enne olgu kohe leib näpu vahel, kui ma juo kardulest ammustan Amb; laps `torkas nõela näppu JMd; mul pidi olema midagi näkerdada, et mul oli ikke midagi näppu võtta ja teha JJn; näppudega old `süedud, `võetud ka liha näppudega VMr; isal oli palitu, aga see oli küll näppudega (käsitsi) õmmeldud Rak; ära jäta ribeville, küll akkab mõnele näppu VJg; näpi vahel teeb ivakese, ega suuremad tööd `jaksa teha; näpidega võtab, kamaluga annab (on helde) Trm; näppegä punuti `kütkmid; alate ku kedräsin, lambi piäl `soendasin näppä; annan `sulle näpigä `su̬u̬la Kod; kui sa `leiba üless `võt́sid ja `juhtus näpp `sisse minema, siis `üeldi - - et saab surma sõnumid Pal; ma põle teda oma näpu otsaga `puutund Lai; lõegasin näpu ää KJn; näpu ei seisä paigal, mutku näperdap Trv; si̬i̬ om esi koet, näppege Hls; siul oo kardulepudrust käe, ei viisi nõud näpu vahel `kinni oida, muutku lirts ja lorts, laset nõu maha Krk; rumalal `näitä näpuge, tark saa aru esiki; miul ka pojaksel muud ei ole ku ni̮i̮ näpu (elatab end vaid käsitööst) Hel; piä oma näpu rahu, kae ku ma `tõmba sulle näppe `mü̬ü̬dä Ran; vahi `siĺmiga, ärä näpuga putu Puh; kassipoig mõestab joba `purge, võtab näpust nii kõvaste `kinni ja `õkva pureb; tõrvalilli olliva - - särätse nigu tõrvatse, jäevä näpu `küĺge nigu pigi jälle Nõo; mõni om nii kidsi, et ta midägi ei taha näpu vahelt `anda Ote; ta om tettü pehmide näppõga (halvasti) Kan; Ku ma iks nu̬u̬r oĺli, sõ̭ss ma loi vinne keele raamatit ja kõ̭kkõ, mis ńapõlõ puttõ (kätte sattus) Urv; võt́i ńapugõ säält terri, `puistsi kanulõ Krl; tuud́siga `võeti liha kausist `väĺlä ja ńapu vahelõ ja `sü̬ü̬di; tuu‿m jo vana asi, jagajal `jääse `paĺlaʔ ńapuʔ Har; mesi jääss ńappa `küĺge kah; ma võta tü̬ü̬ ńappu ja istu lehmä man Rõu; `kü̬ü̬mnit `pańti [leivale] näpogaʔ Plv; siih um nimä elänü niisama piost `suuhhõ ńapu `vaihhelt; ku rahakoṕik saa timä ńappo, ni̮i̮ lõõrist `alla Vas; Ti tütrekil olõ õi näppa (ei tee käsitööd) Se; näpud (on) põhjas puudus (on) käes, miski tarvilik otsas või otsakorral `Kauaks sedagi on, `viimast on ikke näppud `põhjas Jõh; Sel on alati näppud `põhjas IisR; Juba tääl ongid näpud pöhjes Khk; Kevadeks on näpud `põhjas, pole laua `peale änam midagi `panna Pöi; Raha kulutatse kohe ää, näpud põhjas, ei saa kedagi `osta Han; Mul rahaga na näpud `põhjas, `laena õige sutike Jür; `oĺli nii `uhke, ośt sedä ja toda, kae peräkõrd olliva näpu põhjan, raha otsan Ran; pikad näpud harjumus varastada Sel `lapsel oo pikked näbid, ken sida voib tuba `lassa Kuu; Pole vöetud [müüjaks], olla pikad näpud Pha; Mõnel oo pikad näpud, siis tä tahab teiste `aśsu võtta Han; tääl oo pikad näpud, kipub varastama PJg; Pikad näpud on - - tal näpud ulatavad teise aśjade kallal Hää; pitkä näpigä, si̬i̬ one varas Kod; pika näppudega - - kes teise `taskust läks `võtma Plt; mea `peĺgä temä näppe, temä näpu om pikä, ta‿i piä näppe paigal Krk; ma näe `mõnda inemist ärä, et ega ta puhass ei ole, et piḱä ńapu omava Võn; tu‿m piḱki ńappõga - - kohe manu˽saa, säält võtt Har; puhtad näpud (kellestki ausast, kes ei varasta) Võtta sie tüdrukust, näppud on tal `puhtad IisR; pidä näpid `pustad (ära varasta) Kod; ku inimesel ei ole `puhta näpu, siss ei jätä tä midägi `putmada Nõo; Ei olõ˽taal `puhta ńapuʔ, kost vähägi saa, säält käppäss Urv; võta näpust (oodatule vastupidise olukorra kujunemisel) `Püüsin `traatisi omavahel lahutada, oda näbist, `kinni mes `kinni Kuu; võtta näppust, joba [mesilaspere] läks, ei saand kätte Lüg; Lubas ikka meitele abi tulla, vöta näpust, läks tükkis minema Pha; kui sojaks lähäb, siis võta nepust, ei `aita kala ega liha Mar; Ma `arvasi, et tomigad `õitsvad, aga võta näpust, põle `pungagi `väĺlas Han; käisivad teised küll mind kummitamas, aga võta näpust, ega siis mina kart Kad; kutsuti linakedrusse `talgulle, aga võta näpust, ega mind `lastud Sim; võta näpust, põlegi enam Lai; loodi `saada, aga võta näpust Ran; ma˽käsi Jaanil henele heegel`naagli tetäʔ, võta ńapust, Jaań sullõ teḱk Har

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur