[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 14 artiklit

ema|lepp
1. sanglepp must lepp on emalepp Vän; emalepal on suured laiad lopsakad lehed. kui `kasvaja oĺli, siss `tu̬u̬di emalepa `lehti ja `pańti `pääle; emalepad kasusid suure puus Saa; emälepp one mussa koreda kuarega. kui suu one ülesi uhatanud, pane emälepä lest `piäle Kod; muud ei kasva sääl (madalal heinamaal) ku emälepä `põõsad Vil; [värvimisel] särgi `musta tu̬u̬di liinast ja emälepä koore keedeti, sinna must väŕv `sisse Trv; emälepäst tetäss `tarbepuud. `läikive lehe. jõe `kaldat om täüs nii emäleppi; emälepä `lehti panni varvaste vahel, siis paŕks `varba ärä, siis es aka `audume Krk; emälepäl om lehe nigu kördsun, ja om ümäriku urva küĺlen Nõo; verevät [värvi sai] imä lepä koorist Kan; imälepä kasusõ su̬u̬˽pääl, nuist tet́ti voḱitsõõri; imä lepäst saa `paĺki kah Har; Kõllast värmiti vi̬i̬l imälepä `ku̬u̬riga˽kah Rõu
2. hall leppEmm Käi ema lepad on selema koorega ja `pεhmema `lehtega Käi
jõukalt `jõu|kalt Muh/jõo-/ Aud Koe Krk Nõo Räp, `jöu- Phl, jõõdu- Kod
1. rikkalt, majanduslikult hästi nad elasid `äśti `jõukalt ja siis ehitasid mai·lma suure toreda maea Koe; elävä `väegast `jõukalt Nõo Vrd jõuakalt
2. kiiresti, jõudsasti tõine om `känni kokku jäänu, tõine lää kasuge `jõukalt edesi Krk
Vrd jõukade, jõukasti
kiruma1 kiru|ma R(kiro- Vai; kirumaie Lüg) S L(kero-, käro- Mar) K Trm Hls T(-me San) Krl siunama, sõimama; vanduma, pahandama Mes sa `ühte `puhku `aeva kirud Kuu; `kange taga`perse kirumaie Lüg; midä tämä `kirro sääl Vai; kirub ning vannub; ta kirub teise kohe, kirus ning ihus `ambud taga `persse teise kohe Jäm; kirus oma `suilist, oli sandisti `kündand; mis sa kirud paigulist, sool polegid eed juttu Khk; Ei tea, kes mind kirub, et ma sedasi kluksun Rei; aga ma kirusi tänd, sai mo käest kiruda Tõs; meremehed kiruvad, ku neil kedagi `vaega on Hää; jo ta on `süidlene, saab kirumest Ris; akkas teist taga kiruma Juu; kui tahab `riidu `kiskuda ehk norida, siis kirub, et saaks tülitsema akata VJg; taga selja võib kiruda teist, suu `sisse ei saa Lai; kirub pääle, ei ole `kunnig ää Hls; naese kiruva, et kõtt om tühi Kam || kaagutama [peale munemist] kana kirub ete `kangeste Tõs
kore1 kore R L K I TLä Ote, korõ Khn Ran, g -da; korre g koreda, kor(r)õ g korõda Kam; n, g kore S Saa M, korrõ San V(g korõhõ Plv) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (pinnalt) kare, krobeline, konarlik vali `riide on kore Lüg; kore (koorikuline) lumi Jõh; [käed] `Lähvad - - koredast nigu `lehma kiel IisR; Linune lina oo asemel nii kore magamiseks Khk; nüid on seesugused kored käiad, nee `teegid vikatid vaheks Vll; va lüline mänd – vana kore ehuga Käi; kore ein o vali, lõhub kääd ko otsast ää Kse; männa koor oo krõbe ja kore, sihuke rõmelene, rõme või kore Aud; nihuke kore jäme lõng, paelu `karvu sees, süńnib soki lõngaks tehä Juu; üeveldamatta puu on koreda pinnaga Kad; kui põld ei ole viel trullitud, siis on kore VJg; oma `tehtud riie jääb koredaks Pil; `tõugjas om pea kore soomussege Trv; Kaĺg vesi jäl˽tege naha korrõss Rõu
2. suhteliselt suure läbimõõduga, sellistest osadest koosnev, jäme tuulingal sai ikka kored jahu Jaa; kui leva jahud o kored, siis o leib koa kore, jäme; nee nisud o korema kõrrega; korejahu leent keedeti enne koa Muh; ärjäbä söödi peäl saab lina koredam Vig; Lammas ei söö koredad `eina. Koredate eindega söödetse obusid Han; nii kui üks taari auete leib, `sioke kore oli, `sioke jämeda `võitu oli (aganaleivast) Mih; koredad eenad, kore ein, jäme Nis; lina peo on koa kore, jämeda laia `kiuga Juu; kore liiv Kad; suur kore piĺliru̬u̬g Kod; koret `einä eläjäs ei söö Hls; kore põhk, aga terä om vähä; kore `luuge linal om kiud ka lai Krk
3. hõreda koostisega, mittetihe, kohev, pehme; urbne; pude kore puu, pehme leigata Jäm; kore mullaga maa, see laseb vee läbi; kore pöld, see on ikka kuiva `vaevas; nii kore `süiga puu Khk; Saapaks äies ole obunahk suurt asi, oli kore, es pea vett; Ölletańn oo üsna koreks kuivand Kaa; Moa ilma jäme roog kut `kaikad - -[katus] jääb koreks `jälle; Nii kore riie, et kas pista sõrmed läbi Pöi; soar oo korem puu kut kask oo; oo ikka kored `tuhlid, mis ää laguvad kui keedad; kirise kivid `peavad kored olema, et `sooja `andvad Muh; koredad `kaapsad, `pehmed Mar; leib oo kore, `auka täis, põle tihi Tõs; kore puu, `pehme puu, ei soa iad pidajad nõu `ühti Nis; kore küńd - - mõni künnäb sedasi, vao künnäb, tese jätab Juu; sõreda `süidega puud on koredad. kore puu põle `kuśkil ia - - ahju`puuna põleb ruttu ää; koredad puud on kõik `alkad Amb; kore jää, krabinal lähäb see `pealmine kord `kat́ki Pee; tümad `kapsa piad on `kasvamisest koredad Kad; odra leib on kore VJg; kevadine ea (jää) o koredamb ku sügisene Trm; tõene `kapsapiä oo `tihke ja kõva nõnnagu raud, mõned piäd on nõnna koredad Kod; kevade on lumi kore. kui kevade sulatab, siis võtab lume koredast - - mine `piale, jalad võtab läbi Lai; kui teed koormad ja ei sõku, sis saab koorem kore SJn; si̬i̬ om üit́s kore ruusa maa, lask väe läbi; suast paks, siss tule kore si̬i̬ rõõvass Krk; kui koe ja vee mõlemba keeru om - - saab kore rõevass; korvitävve sibulde i̬i̬st võtiva pu̬u̬ltõi·st täit rügi. sibuli om koredamba [korvis] Ran; rasu `panti tünni `sisse, nuiatedi iluste `kinni, et ta kore es ole Puh; sõku `rohkemp, ärä jätä näid (põhku) koredass Kam; ku `kapsta patta lõegut, siss edimäld na‿m nigu koreda, pada saab `õkva täiś Ote; seto es saa korrõst savist `kaussõ tetäʔ, kõik pudesi kätte ärʔ Kan; Jõ̭õ̭hn sai˽`valgõ lina. A nimä˽sai˽korrõ˽ja˽`kergeʔ Rõu; jämmest jahust saa leib `säärne korrõ ja halb Räp; tühi iä, tu̬u̬ om tu korrõ iä, ei kannaʔ, ei murraʔ, vesi alt är `lännüʔ Se Vrd korejas, korp2
4. (lahjast, rammu mittevõtvast olendist) kore `luuga luom mis `rammu ei vota Jõe; va kore lihaga, järjest sööb aga ikka lahja; kore loom vötab nii `kergesti ala (jääb lahjaks) Khk; kored obused o lahjad ja suured, suure kondiga; kore kondiga lehm annab paremini `piima Krj; kore kondiga obu äi pea liha peal, lihab lahjaks Jaa; Suure kore kondiga lehm kut suur raanits Pöi; koreda nahaga obo, kui natukse sõidab, siis kohe märg Mar; kore kõht (suure isuga olend, kes on ikka lahja) Kul; koreda kõhuga inimene Vig; si inime on kore lihaga Saa; koreda `jäoga ~ `luuga obone - - ei võta `rammu ega kedagi Juu; kore eläjäs oo üks kõhna ja luene Kod; kore obene nigu sard Nõo Vrd korp2
5. kare, kähisev Ilus küll ei ole kui `naiste`rahvas koreda `äelega `räegib IisR; mo iäl tänä na kore, iäl ää, kurk valus Tõs; tal on jäme ja kore jaal Koe; no küll si̬i̬ on koreda iälegä, laalab, on `niske kõme ja kore iäl Kod
6. fig halb, kõlbmatu see töö naa kore et Mar
kupar kupar g `kupra Jäm Vll Pöi L(kuper g -i Vig; g kubra Tõs) K I, g `kupre Kse Jür; kupr Mar, g `kupra Kuu Lüg; n, g `kupra VNg Jõh Vai; kuppar g `kupra Lüg (lina)seemnenupp tämä oli ia `kupraga lina VNg; `kuprad `jäävad `nõnda punerdavast kui lina on küps Lüg; `kuprad pannatse `kuima (kuivama) Jäm; Kui `kuprad `otsas kollased on, siis on [linal] seeme `küpse Pöi; lena `kuprad kuivatadi koa rihes ää Mar; va kolmekańdilene raud ein ja kupar `otses ja Mär; viimäst kupart ei maksa norida; mõni kisub [linu] siis, kui kupar kõriseb `otsas Vig; `kuprad tulid `otsest ää, siis linapüu jäi `järge Aud; `kuprid kuivatase Tor; mõnel linal on üks aenuke kupar `otses Juu; linad on `iasti `kupras JMd; tudral on kua `kuprad Koe; `kuprad pannakse `sarda, `kupra sarrad on Sim; ulga `seemneid on ühe `kupra sees Trm; kui `kupraid paĺlu otsas, oli `aokas lina; `enne lina ei `kista, kui kupar lööb pruunist ja leht ära klaasib Lai; `tampsime `kootidega lina `kuprid KJn || fig pea Kupar `otsas `jälle soe (purjus) Pöi; Tömbasin sellel jäära kännil kupra maha Mar; Kupar ei tööta Kul Vrd kopar, kubar, kugar, kuppura, pupar
lugu lugu g loo Nai Emm Rei L K Trm Lai, luo R(lou Jõh) Hag JõeK KuuK spor , ViK(lua VJg Sim), luu R Sa L MMg Pal, lu̬u̬ Kod eL(p luku V); n, g lugu R Muh Käi(-o) Phl spor (-o LNg Mar), KuuK Amb Iis Trm Äks Trv TLä TMr V
1. juhtum, sündmus sie on ikke kõhe täis `sündind lugu, mis ma õlen ise oma `silmägä nähänd, sie ei õle mõni akkaja lugu (väljamõeldis) ega `luule lugu Jõh; tõsiselt `süńdinud lugu Hää; sellest luost ei tia ma midagi JMd; midagi nisukest lugu oli JJn; lähän siis temale `kurtma seda lugu, et ma sedasi pikali kukkusin Pee; kaevasid isi meele selle loo ära KJn; si̬i̬ om periss `süńdunu lugu, ega si̬i̬ ei ole luule Krk; ka‿kos `oĺli lugu - - sańt tõmmanu `erne õngu`lõõri ja valmiss Nõo
2. jutt, (räägitud või trükitud) jutustus; kirjasõna Eks igäst `asjast on jo lugu Kuu; senes `kiŕjas on ilosad luod Vai; selles raamadus olid `söuksed kinad luud Khk; painuluud, tondiluud Kaa; nee on vanad luud juba Pha; lugu sees oo koa, et nad `voodid oo, meie aga `ütleme ikke, katsu aga `oetile `menna Muh; `piible lugud Phl; `rääkis toreda loo Kul; Minu emaema `oĺli minu emal seda lugu `rääkinu Hää; ühe lugu viel räägin KuuK; ta `riakis `mulle seda lugu VJg; `riakis ilusa lugu `mulle Iis; üks `rääkis seda lugu, et vana kurat tuli kerikusse Pal; lood on nigu jutu `taolised jutud, põle igapäävased jutud Lai; kas sa sedä lugu oled kuulu Hls; igäne tore lugu küll, me kõiḱ naarime; nüid om otst otsani sulle ärä kõneldu tu̬u̬ lugu Nõo; vanal ajal jutustedi ilusid lugusid Krl; kül timä selet́ ilosa luu Se || koolitükk oled sa lugusid `vaatand ka Khk
3. lugemine a. lugemisoskus mönel lapsel `kangesti sant pεε, äi saa lugu käde; sellel lapsel on luu järg kää Khk; last öpitasse luu `peele; öpetaja küsis [leeris] lugu Mus; poisil juba lugu `selge Jaa; lugu küll `selge, aga rehvendus oo `raske; mis sa nõnna luguga looderdad, eks luke ilusast Muh b. jutlus; palvus, palvetund öpetaja `itleb `kirkus lugu Jäm; Tuleva pühape teeb linnakergu öpetaja Saia surnuaidas lugu Kaa; sii oli puukirik oln - - kus nad lugu pidasid Krj; ma käisi nende seas loo `aega (palvetunnis); kirikus ka ikke ta eest lugu teind (palvust pidanud); pühabe on kergu `aidas lugu Vll; Ta käis ikka surma `juures lugemas, kena luu tegi Pöi; `kirkus laŋŋetse mitu kord põlili, iga lugu vahel Muhc. loendus, ülelugemine Linnud pole paigal `seisand ning lugu läks ukka Kaa
4. a. muusika- või tantsupala, laul `laulu luod Jõe; üks lõhub lugusid, `tõised `tantsivad Lüg; `Tõmma lugu `pilli ka; Mees puhus toru`pilli naagu `ööti, luu tegi ää Pöi; löö üks lugo `pilli mole Mar; lase lugu `lahti, mängi `pilli Tõs; esimese luu `aegas tõstõtassõ kua nuõrikud Khn; lase `mulle nüid lugu `piĺli, ma toon `sulle kubu `õĺga Juu; tema `mäńgis pikad luod ja kui ta aga `jälle selle luo lõpetas, akkas uuega otsast `piale Kad; `tõmba lugu `lahti, küll na sõss `tańtsme lääve Krk; mõni lü̬ü̬p `kandle pääl mitu lugu Nõo; mängi mullõ üt́s tandsu lugu Har b. takt; taktis (löömine koodi või kurikaga töötades) siis `löödi `nuiadega lugu, nelja nuia lugu nii kena `kulda Ans; kui lugu ukka lεks, siis lεks töö `sampsu, `sassi `jälle Khk; see (vartamine) pidi ilusti loo `järgi `köima Tõs; pidi ju lugu olema [pinta lüües] PJg; lugu tulli `vällä, kui mitu kõrrage [kootidega] matserdive Hls; ku kait́s mõseve `rõõvit, lüvväss ka lugu `vällä, üit́s lü̬ü̬ enne, tõine tõise oori pitsat-patsat; ennemuiste olli koodige pesset - - kes lugu es lü̬ü̬, si̬i̬ `pessä ei mõista Krk || no tütärlatsõl iku lugu (nutt varuks), et kuis mi kodu saa Urv Vrd luguduss, luguvuss
5. olukord, seisund, asi, asjaolu oh sa lugu, vanamies kärätänd `poistele, ruttu `ankur merese nüüd; küll on luud, paha lugu küll Kuu; mul on `kiire lugu Lüg; `nenda nied loud `ilmas `onvad Jõh; `erra saab `tiedä, siis on `kehno lugu Vai; Kole lugu, vana inimene kaub nõnda ää, et mitte `jälge Pöi; kuidas su lugu järg oo Muh; `ermpsad lugud Emm; mes sa sest luust `arvad LNg; elus `juhtub `mõnda lugu, ää karda `ühti Tõs; nüid on lugu `lahti; on ikke vilets lugu küll Ris; reägi oma lugu `väĺla, mis on `juhtund Juu; äbar lugu, vaevane lugu Amb; nüid on lugu lakas (halvasti); mis lugu see on, et laps sõna ei `kuula JMd; luad on õige alvad, ema surnd ja isa `raskest `aige Sim; kui lood nõnna, siis põle kedagi teha Trm; mõned jaod inimesed one, ike näie küĺjen si̬i̬ `vaesuse lugu Kod; `toime `saamesega on lugu KJn; küll om loru inimene, mis selle `lu̬u̬ge küll saap Krk; nüid sa tiiät, kudass sääl tu lugu om Nõo; oh issänd, näe kül‿luku maa pääl, säänest luku ei olõ `kuuldõnuki San; kuiss teil no tandsuga lugu om Har; sõ̭ss tuĺl meil hallõ lugu, meil es olõʔ inäp midägi˽süvväʔ Rõu; haina tegemisega om timahavva halv lugu Vas || fig Tema lugu on lauldud (karistus käes) Ris
6. kogus a. arv, hulk tämä võttas aga lugu täis Lüg; säl linu õli oma lugu ja `villa õli ja sis raha (karjasele palgaks) Jõh; kas sie lugu `tullo täüs Vai; kolmkümmend `lesta oo üks kaal, lugukaal, `vöötasse lugu `järgi Mus; neid lugusid oli küll paelu, aga ega see kogu na suur `põlndki LNg; lugu täis, käe kõik, pole `puudu kedägi Tõs; kui suur lugu sie on HJn; `kümme `aastane [olin] kui mind `viidi juo mõisa põllule kartuli `võtmise aal - - minu isa ja tema `tienijad kõik viisivad minu vau edasi, aga ma olin aga sial luoks (nime poolest, nimega kirjas) KuuK; mul suur lugu `pi̬i̬rga; kassi `laubane päev arvati kua luguje Kod; kui suur see akk`jalgade lugu on, metu tükki sai koa Pil; ku sa `väikse peo kakut, sõss saat lugusit paĺlu Krk; kasak olli `lü̬ü̬je, `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; loo peale (saama) loendatud, üle loetud Talgus oli nii pailu rahvast, et es saa mette lugu peele, pailu neid oli Kaa; kas saite aned luu `pääle Pha; loolt ~ loo järele (~ peale, pärast) arvult, arvu poolest sie one `aastade luuld jo `ninda vana VNg; Lugu järälä neid ikke on, aga muist on `alles `issudettud Jõh; saime nii mütu tükki kala kui luu pärast oli Pha; loo järele on neid `seitse tükki Emm; mina ei `tiagi lugu järel paĺju neid (härgi) sial mõisas oli KuuK; loo `piale on neid küllalt Lai; sul lu̬u̬ `järgi andass kätte rangi ja `vaĺla Hls; lu̬u̬ peräst om neid ninda paĺlu, üten tallekstege Krk || hulgas, hulgakesi ma ole seal lugus; perenaised lähvad lugus põllale Kse b. kord, tükk Oli `teine kodu või`nutsakad `valmis teind - - müüs turul kaks `kruoni lugu IisR; `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedettu `eigä `kaalutu - - oli lugu `kaupa puha Vai; nüid on siis `jälle kuus lugu [kanu] Juu; mul jääb siis veel kaks lugu järele (kõrvitsaid), kui te kaks ära `viite JJn c. (lõngade, kalade vm) arvestusühik, mõõt `aetasse [lõng] käär`puulle, `panna lugude `järgi; kolm `niiti `kerraga, [on] üks lugu, `kümme lugu on `paasma; Üks lugu on viis kala, tahid sada kala, sis kaks`kümmend lugu `luetas Lüg; Mitu lugu su kaŋŋas lai on Jäm; `löngu on luus kolmkümmend, teed sa paari`piilise, [et on] kaks `lönga pii vahel, siis on kuuskümmend `lönga; Moole toodi lugu lesta (30 kala) Khk; Üks lugu oli sada `silku; kolmkümmend [soa]piid oo üks lugu, me kutsume luuks Krj; luus on kuuskümmend `lönga Jaa; Nii mütu lugu kääriti kut kaŋŋas taheti lai teha Pöi; Mitu `lõnga sool lugus oo Muh; lugus käip kolmkümmend piid Käi; kas lugo täis LNg; Kui astlid kuuskümmend korda on rinki aetud, siis saab lugu täis ja pannasse võrges, lugulõngas Han; [kanga] `Laius `loeti lugudega Hää; siis kui kangast kiaritakse, siis `luetakse kolm `lõnga, sie on üks lugu, `kümme lugu on pasmas Kad; loe tälle vi̬i̬l viiskümmet kala, siis suab lugu täis; kolm `lõnga `pantse lu̬u̬ `sisse, kümme lugu `pantse `puasme Kod; mul jäi kaks lugu `puudu `kangast Lai; kolm `lõnga om lugun Trv; kui kangast üless `aeti, siss `loeti lugusit Ran; kümme luku om üt́s `paasmõ Võn; egah luguh um kolm `langa - - sõ̭ss ku kümme luku, sõ̭ss üteldäss üt́s `paasma Plv; mul sai laǵa kangass, kat́skümend kuuś paasmõht ja‿vil säid́se luku Vas; paaśmõhõ jäi `kolmõ luku `puuduss Se || arvel, loetud Paergus oo seike tuline tiidus einatöö, keik päävad oo luus Kaa Vrd lugus1, lugõmik
7. kord, jagu, järg `Ommiku märss `liikus viel `õhtast lugu `naela `õtsas, ku tuli `jälle `selga võttada ja `taĺli ette `menna Jõh; suist lugu veel elasime sial Rid; ta eilist lugo alles mo `juures, ta põle ää `läindki Mar; `anti `vihtega ikke valu, viis kopikast lugu Tõs; sedasi veḱed lugu käies põle midagi (selg ei valuta); `vahtis `ühte `lehte mitu lugu JJn; eks siis emad `tõusnud omikust lugu kedrama Iis; lehem tuli uut lugu `lüpsmä; siad one `õhtass lugu süömätä Kod; mõ̭ni laulatõdi tu̬u̬ pühäpäävä, ku kolmat lugu hõigati; kikass kiŕg kolmat lugu, joʔ oĺl `valgõ Har; lugul ~ lool kaupa, viisi kuldnokad lennavad na tropi lool (parvedena) Rei; `vihma sajab illinga lugul Phl; nuored inimest tulevad karja lool kokku Ris; annad `mulle jäo luol `leiba; ma pesin küll `villade luol, ma lammast ei pest VMr; tegi tüöd pääva luol, tüki luol (tükitööd) Sim; kevädised kured tulevad `eeste, siis tulevad küĺvi kured, tulevad lu̬u̬ `kaupa `lõune mualt Kod || ühtepuhku inimene eksib tihid luud Vig; `ühte lugu edäsi Kod; ühte lugu küsite, `tihti lugu Plt
8. lugu olema tähtsust, vajadust olema, tähendama (hrl eitavas kõnes) ega‿s `paadis ka lugu `oldki, mis siin jalas oli, aga `nuodajääl pidi olema ikke üks `tupli jalanou Jõe; ega maal ole lugu, kust puolt tuul on Kuu; `pollu arimisest on `paĺju lugu (kasu) Hlj; ega sest põle lugu mette Muh; sellest põle lugu kedagi Kul; enni `tehti `musta riiet, pidi `musti `lammud olema, nüid lastasse `värmi, nüid põle sellest lugu Vig; sest põln lugu, et ta suguseĺtsi ulgast oli Kir; põlnd lugu, kas sa tood või ei too PJg; Mis sul minu abist lugu, omal `rammu küll Jür; `vihtadest võib `olla küll lugu, vahel lehed punase `kiŕjud, kui nisuksed `ulgas, akkab nahk kihelema JõeK; Sooja pärast põleks old enam lugu `ahju kütta Amb; sui ei ole mul igavusest sugugi lugu (ei hakka igav) Ann; mul ei ole kuerast lugu VMr; sess põle suurt lugu, si̬i̬ ei ti̬i̬ suurt viga Kod; ega sest ole lugu, et täna ei sua Plt; mia tunne tast vi̬i̬l lugu, miu latse ei pane tähelegi Trv; sest ei ole suurt lugu, ka temät om või ei ole Hls
9. lugu (~ luuh) pidama a. austama, hindama siis `piedä ige viel emäst lugu, kui on `naine ottamatta, aga kui juba omal `naine on, egä siis enämb emäst egä vanembiest lugu `piedä Kuu; `Kördist mina küll lugu ei pia IisR; Vanas eas ma akkasi tast lugu pidama Pöi; peab teisest nii suurt lugo Mar; `Vaesest lugu ei `pieta, ela või sure Jür; teda ei `võetud kui kommetid, temast `pieti lugu JJn; veri lepp on üks odav puu, temast suurt lugu ei `pieta Tür; selless ei õle kedägi lugu pidädä; tä vi̬i̬l suureline, pidäb enesess paĺju lugu Kod; om üit́s kärssnõna, kes esi`eńdäst suurd lugu pidä Trv; vahi, kos om miniäss, piäb ämmäst lugu; enne vana`tütrigust es `peetä lugu, ennemp `peeti talu koerast lugu Puh; pia `puhtusest lugu Nõo; ma ei pea tast söögist suurt luku Krl; mõ̭nõ˽näet `veiga pidävä˽jänese lihha luuh; innevanast oĺl `olno varõśs veega˽käo pääle pahanoʔ, et milless käko `veega luuh peetäss Se b. arvestama Eks sest `pieti lugu ka, mes `keidus ühelgi `päiväl oli Kuu; `kuidas `enne `rannas seda lugu `pieti, viis vai kaheksa `verko oli üks ribi Vai; Kas sa oma töö kohta ise lugu ka pead Jäm; talumehed ika pidasid kuust lugu, a ei mõesa pidand kuust Kos c. pikalt rääkima, jutlustama küll sie pida senest `suure luu, ei tohi enamb sanagi `laussa [vastu] VNg; öpetaea `tulle `siia lugu pidama Pha
Vrd luguhus
luu luuüld(lou Lei)
1. a. kont (inimese-, looma-, kalaluu) luu `paigast ära Hlj; luu `murdamist tule ikke ede VNg; Kää `varrel on kaks luud Lüg; `vaimu `kombel käib, ei õle liha ega luud Jõh; Sel jo luud-`kondid `unnikus (on pikali) IisR; `krompsu ei ole liha `eigä luu; krabul on kaks puol `ümmärgäist luud Vai; luud kondid on `terved, aga liha pole pεεl Ans; ää `murdag `eese luid-`kontisid ää Khk; pusija, kes `möistas luid `liikmid paega `peale `mutsida Mus; äi kana luudest saa midagid mette Pha; Vanasti oli luude `rohtu keedetud ja `joodud kui luud olid valutand Pöi; kassile `antud liha luid; `kärpsed ammustavad üsna luini Muh; Luud-kondid valudavad, ilm leheb sandigs Emm; Kui luu sees `aige on, kaabi aga öbet Rei; pigistas nii, et luud-końdid ragisesid Mär; tuli koa ehetamesel luid `väĺlä Vig; põletik oli juba luu sehes Kse; kaladel oo paelu luid Tõs; kõik luud `liikmed `aiged, või teha kedagi mette PJg; luuroos virutab luu `lõhki Vän; näe luu on `kat́ki `murtu Hää; olen täna nii paelu tööd teind, et luud ja końdid kõik valutavad Juu; [luupainaja] matab sinu luud `liikmed `kangeks, et sa `kuśkilt liiguta ei sua KuuK; luudes on valu; surnu`aedas on pailu luid JMd; ta nii ää põdend, luude vahel põle liha `ollagi enam Koe; luu on lapergune, aga końt on ümmargune Sim; sel luomal on paĺlu luid Iis; `ju̬u̬ksva lei luie `sisse Kod; põle luie pial liha kedagi enam, `paljad luud Ksi; üks `ütleb luuks, teine końdiks; luud końdid jäid `terveks kõik Plt; obesa luu, sedä änäm paranda ei saa Vil; luts om ilma `luuta kala Trv; süldil luu olli sehen Pst; ärä kahedet lait́s, liha luu ümmert `valla; ta om nõnda `puhtess varasten, et luud ega pääd ei ole maha jätten (mitte midagi); mu luu ja kondi om valu täis, ka neid võtt või jätt Krk; looma luu sehen om säsi Ran; ku kiiss oless ilma luida, siss `vaene inimene ei saass tedä `maitsagi; su silgu `sü̬ü̬mine olli, miä jäti iki pää ja luu alali, temä virut kõ̭ik kõttu Puh; peni üräb luud; kuul läits lihast läbi ja luu `sisse jäi `saisma; kos mul vanast perse `olli taka nigu pada, kobi, nüid om paĺlass luu; löönu [naise] nii `kangede `vasta `saina, et kas vai luu kondi puruss Nõo; siist puusa luie mant om valluss Võn; tu̬u̬ lätt niigu vana lõngess, nii ku `luidigi ei ole Ote; `rõhkust ei olõ luie sisen Urv; mul omma kõ̭iḱ luu `liikmõ `terhveʔ; anna˽telle silmä luie vahelõ (näkku) Har; maa seest tulõ inemise luid `vällä Rõu; liha nigu luu külest vallalõ Plv; kõik luu˽kondiʔ ragisõsõʔ Vas; liki luud [on] liha makuss Se; mul um aŕst võtt `ussõ ta lou Lei; laih liha um `luuga, a väkev olõ‿i· Lut; luud lahti ~ vallale (sünnitajal, munejal) kui lehm akkab - - `poegima, siis `öötasse luud `lahti Mar; muedu ei saa laps `sündi `ühti, kui luud `lahti ei lähä PJg; luud lüövad `lahti, [kana] akkab usinast munema Ris; ku kana luud on `lahti, siis akkab munele IisK; kanal luuʔ vallalõ Rõu || (kõhnast olendist) `püksid on luil (rebadel, st ei püsi üleval) IisR; ta (hobune) ommetik üits luu mul ette panna; ei ole muud ku eńg luie vahel Krk; lehm om nigu luu koŕv, nahk oiap luid ku̬u̬n Nõo; no‿m mul kat́s lehmä luud, no˽saat õks `piimä enämb Har b. (luu-, sarvainena) ku `naine elas, tegin luust `iegel`niula Lüg; kamm õlema `ülge luuss Kod; piibu `vanduss `olli ostetu, tu̬u̬ `olli luust tettu Nõo; kammi omma luust tett Krl; `tartu piibuʔ oĺli˽`kaĺliʔ, nu̬u̬ʔ oĺli ilosa luust hannagaʔ Plv; `pekslär, sarvõ luust `treise `väĺlä piibo varrõ ja pit́si ja koĺo Räp
2. kehaehitus, kasv monusa `luuga inimeine VNg; `korpi `luuga luom, alati nisukese `ilge õlekuga Lüg; tugeva `luuga mees Ans; see oo nii `moeka `luuga (ilus hobune, inimene) Muh; obune oo koreda `luuga, `sohkse suure jämedä `luuga, teene oo tihedä `luuga Tõs; laia `luuga inime Tor; üks va koreda `luuga obone, ajab ikke iest `sisse ja takka `väĺla; ea tihi `luuga obune peab oma ramm peal Ris; see va korbi `luuga obune, ei võta `rammu `ühti Juu; ilusa `luuga inime Koe; `kuivand `luuga mies VJg; kidura `luuga Kod; see on `peene `luuga, ei kaalu kedagi Lai; suure luiega KJn; ta‿i ole miu `mu̬u̬du ega miu luud kah Krk; ta om jämmembä luiega Puh; temä es ole suurd luud [vasikas], ta olli peenikest luud Rõn; taa meil illust laḱa luud lihm, taad `kõlbass kasuma jättäʔ Har; ei olõʔ ta mino luud Plv || (inimkehast üldisemalt) miul käis ihust luiest värin läbi - - ku ta maha läks Krk; no sai ma˽ka reṕist `terve luu-lihaga üless Vas; kunass ma kodo är saasõ uma luu-lihagaʔ Se
3. fig (võrdlustes, ütlemistes) Luu liha valijalle, `kannigas `leivä `leikajalle (jagaja saab jäägid) Kuu; Küll luu liha `kasvatab (tervis tuleb) Lüg; `Niisikest tuleb ikke `ninda `vemmeldata, et liha `lõhki ja luu sies pügäl Jõh; Luu-liha lusti täis, perse peremehe leiba täis (muretust elust) Kaa; Ää `näita oma `ristimata luid (öeldi lahtise suuga naerjale) - - `ambad tulad ju pärast `riśtmest lapsel suhu Han; Vihm lei luuni läbi Khn; nagu luud ajab `silmä, anna ja anna Kod; mis sa miu vana luiest närit (kiusamisest); väel ja vägisi aap luud sarve `seĺgä, muudku anna ja anna Krk; rahast ilma nigu peni luust; üitskõrd petetäss `luuga, aga tõene kõrd ei saa lihagagi pettä (tasuta jätmisel); Kõik aig ma lõdisi külmä käen, nii et ma ole õkva luuss külmänu Nõo; kas sul soe luu˽kõtun ommaʔ, et sa ni˽`kangõ olõt Har; `rõiva omma ar luust (kõvaks) küĺmänüʔ, toogõ `tarrõ `kostuma Se; luu ja nahk (väga kõhnast olendist) `aigus `ninda `kurnand `vällä - - luu ja nahk [järel] Lüg; Sie igavene `kolgispuu mõni `naine, nigu luu ja nahk; Vana obune lõppend `otsa, `ainult viel luu ja nahk IisR; loom oo tükkis ää `nälgind, paĺjas luu ja nahk veel Khk; `Otsa lõppen nagu luu ja nahk, varsti Liiva Annuse `juure minija Han; ni vaevane ja `otses, nii kuind nagu luu ja nahk, nagu üks luu kere Juu; `paĺlalt luu ja nahk VMr; inimene kõhna, luu ja nahk Kod; si̬i̬ om nõnda ärä lõpenu ku luu ja nahk Hls; kõhn obes‿końt olli, luu ja nahk; ihu om nii ärä kujunu, paĺlass luu ja nahk jäänu Ran; liha om kõ̭ik luie pääld kadunu, `paĺlald nahk ja luu Rõn; kuis sul taa hopõń ni kõhnass om jätet, ta om nigu luu ja nahk Har; luust ja lihast kogu kehast `Maśsina vile `kuulub täna `ninda `selgest, et käib luust ja lihast läbi IisR; luust ja lihast keis valu läbi Khk; `Lõikav tuul, ta puhub sul - - luust ja lihast läbi Hää; tuuĺ puhk armõtohe, taa puhk `õkva luust ja lihast läbi Vas; leiba ~ iva luusse laskma pärast sööki pikutama lähän `leibä `luusse `laskemaie Lüg; lased `luusse `leiba sööma `pεεle Khk; lähme `leibä `luusse `laskma Mar; eedan `leiba `luuse `lasma Tor; lähän aan nüid `leiba koa `luusse Juu; laheb `leibä `luusse, ku ärä sü̬ü̬d, suad vähäkene siruli `laska, kõhe kerem Kod; nüid laseme `leiba `luuse Hls; vanast üteldi peräst `süüki, et laseme ivä luie `sisse Ran; ma˽lähä `leibä `luuhhõ `laskma Har
4. (taimel) a. linaluu `ropsida kaik nied luud lina siest `vällä; `ninda `kavva `kolgida kui kaik luu `lähtö purust sääl sies Vai; linal o luud sees ja kiud `ümber; mõõgad `rookvad luud `väĺlä Vig; lina lõugeti oli, kellega `peksis luud purus Lih; Nõnda kavva `liutadi, ku luu kat́ti läks `ümmer sõrme mäśsides Hää; lõugutame lina küĺlest luud `lahti Juu; takud on luised, saab puistatud luud ää Ann; kui linad `vaĺmis `aedund on, siis kiud lüövad luu küllest `lahti Koe; mõegaga ropsiti linad luiest `puhtast Trm; eks poiss `oĺli lõegand rihmad `kat́ki ja luute `alla pand KJn; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; tuli os luie ja lemmelte `sisse lännü Hls; otsik `paklil `oĺli luid kah sehen Ran; lina `võeti leost, `laotedi maha [ja] ku luu loogan `olli, `võeti üless; kui kolgitsega `linnu kolgiti, siss `koĺkmisega tulliva luu, aga rabamisega tulliva ravike Nõo; [kui] ärä `oĺli kolgitu luu puruss, siss rabajaga `pesti luu `väĺlä Ote; võta masina alt lina luuʔ, vii eläjeile küĺle ala Har; Koĺgidsõ `vaihõl sai˽linaʔ jo˽pu̬u̬l `puhtass luust Rõu; lina kasuss `luuga, luu puhastadass arʔ `ussõ Lut b. luuvilja kivi kova luu on neil [lodjapuu] `marjol sies Vai; juba kikk `jälle loomi luid (ploomikive) täis pillutud Vil; toome marja, luu sehen, `si̬i̬mle terä luu sehen, säält kasvap puu; reegil ja `lu̬u̬mel, `kirssel om luu sehen Krk; kirsimarja omma hää marjaʔ, olõss neil luud sisen is olluʔ, siss olõss paremb süüaʔ olluʔ Har

mõnu mõnu Lüg Pöi Muh hajusalt L, Hag Juu JMd Pai Koe Kad VJg Iis Trm Kod Plt KJn Trv Hls Krk Puh Nõo San Har Rõu Räp, mönu Jäm/möu/ Khk Krj Pha Vll Rei Phl Ris(-o), monu Kuu VNg Vai, menu Vll Var; p mõnnu Har Rõu Räp

1. heaolu-, lõbutunne, nauding; rõõm ku `veski täiest iast tegi, siis õli ia mõnu tüö `juures Lüg; mis mönu see `soole teeb, et sa teist sedasi `narrida saad Khk; mõni reagib nii ea mõnuga et Muh; inimene on ilma mönuta; Ta teeb paljast mönu (nalja) Rei; nüid nad sogasid ned pühäd ää, nüid põle sedä - - pühäde mõnu Mär; tema tegi ikke mönu oma toreda laulodega Ris; mis mõnu seäl üksi on `olla Juu; tieb kohe mõnuga Koe; Temä loeb mõnuga noid naĺlakit jutu raamatit Nõo || mõju teisel teine mönu ikka, teine `aige ja kibem, teine lööb `väĺja ja kuivab `jälle ää (rõugetest ja leetritest) Pha; mõnel inimesel olevet kuri siĺm, mõnu man Hls
2. meeldivat, rõõmu, rahuldust pakkuv asjaolu või omadus; meeldivus, mõnusus kes õli ia juttumies, sõnad õlid kõik rias ja `riimis, siis õli kõnel ia mõnu Lüg; sobib selle jutu nönda ää, sellel pole menu midagid änam Vll; ma vähä jutuga elu aa olnd, pole seda mõnu `ühti Rid; mõni vili oo et inimesed või loomad `sööväd, ei ole mõnu sees Mar; iä kõne mees, iä kõne mõnu teesel kohe Tõs; Ega ilu pane mehele, vaid mõnu paneb mehele PJg; Tõllaobune on `seuke, jooseb pää `seĺgas, midagi mõnu tü̬ü̬l ei ole Hää; kui süda rahulik, siis on elul teene mõnu juures JMd; ega see jutt põle kedagi, kui tal mõnu põle Pai; toidul põle mõnu, kui inime on `aige VJg; suu jooseb `ühte `puhku, aga jutul põle mõnu Plt; si̬i̬ jutt om seande ilma mõnuta Trv; mõni kõnelep, täl ei ole nigu midägi mõnu tol jutul Puh; mõ̭nõ opõtaja jutust, kel sõna mõnnu ei olõʔ, tu̬u̬d ei taha kullõldagi eiʔ Har
3. toon, meloodia mõnel põle laulu mõnu koa mette Muh; tääl oo iä iäle mõnu, laalab `iästi Tõs; nendel nüid ise laulod ja mönod keik; ta nönna `ilma mönota (laulab halvasti), teesel `jälle nönna ilos möno joon seal `juures Ris; temä äälel om ää mõnu Trv

nikkel nikkel g `nik|li Khk Muh VJg Sim San, -le Tor Krk, nikkeli Jõh; nikõl g `nikli Plv, nikõli Krl/n -ĺ/ (metall) `kinkis toreda nikkelist lae`lambi Jõh; `niklist valatase `nöusid, `koosti ning `seandusi Khk; siia oo `niklid `peale `pandud, `nikliga üle `tehtud Muh; ega nad `niklist old nagu `nüitsed rahad Sim; nikõlist tetäss anumid Krl; mul oĺl üt́s laua laḿp, tu̬u̬ oĺl `niklist valõt Har

nobe nobe Khn// Hls Hel TMr KodT, g -da VNg Lüg Vai Rei Mar Mär Kse Var Tõs Vän Tor Hää Saa Ris Juu Jür JMd Koe VJg I Plt KJn SJn Trv Nõo, -ja Kuu, nobe S Krk; nope Muh Rid Hel, g nope Puh Nõo; nopõ Har Vas Lut, g nopõ Rõu, noppõ Krl kiire, kärme; virk tämä on `ninda nobe, iga `puole tuppi VNg; `ninda nobeda juttuga Lüg; tämä `ninda nobe on, südi ja `varma Vai; üks nobede kätega [inimene], agar `akma igase `poole; nobe keelega, kesse pailu räägib Jäm; ole nobe, muidu jääd `iĺjaks; üks nobem `niitma, teine‿p jöva `järge mette Khk; kust neid nobesid tüdrukid ikka saab naiseks Kaa; aŋŋergad on nobed `püüsid ära `lõhkuma Pha; nobesi obusi ikka tahetakse Vll; see oo nii nope tüdrik et Muh; Liig nobe jütuga inimene Emm; [ta] `tahtis meest `lüia, aga mees oln nobem Phl; ta oli `kangeste nope, se Juula Rid; need oo kõik üsna nobedad töö tegijad Mär; on üks nobeda olemisega [inimene] Juu; sa oled päris nobe karduli`võtja JMd; ta on nobe `marju `korjama VJg; nobe - - tü̬ü̬`teole ja egäpite Kod; küll tal on nobedad näpud Lai; nobe `tü̬ü̬le, pikäline jutule Hel; sul om nobeda jala, mee udista kana kesvä pääld ärä Nõo; noppõ ńäpuʔ Krl; vits kipõ, lat́s nopõ Har

norima nori|ma R(-maie Lüg) Sa Muh Käi Rei hajusalt L, HaLä Kos Jür ViK I Ksi Plt Pil KJn Trv TLä Võn Har Rõu Vas Räp, -me Trv Hls Hel, -mõ Krl Rõu

1. sõnadega torkima, pilkama; pahatahtlikult etteheiteid tegema, puudusi, vigu otsima kui täma norib `ninda, eks täma tahab siis tülitsemma akkada Lüg; `Vintis on, siis norib `riidu Jõe; Noris niikoua teiste kallal, kut oligid tüli `lahti Jäm; alati tülitseb, kes seoke tüli norja on Khk; Täma noris siis ikka, kui tilga õlut sai Pöi; mis sa muedu norid Muh; mees - - norib naese kallal Mar; ärä tule norima, soad `vastu piäd Tõs; norib `riidu ja tüli, pahandust Tor; küll tema võib norida Koe; mis kurat sa norid, tien su jahust Sim; akkas minuga `riidu norima Iis; ta noris minuga ilma aśjata Lai; ei saa rahu olla, taht tüli noride Trv; Mes sul asja, et tuled norima ja vigu `ot́sma Nõo; ärä nori tõist inemõist rumalide sõnnugõ Krl; nika timä see hommugu tanh nore, ku lätś õks tülüss Har; Mul oĺl ämm väega norija, es timä meele perrä jõvvass kiäki tetä Vas; Mul oĺl ämm väega norija, es timä meele perrä jõvvass kiäki tetä Vas
2. manguma, nuruma Käis rannas kala norimas Jäm; Noris jälle ema kääst viina raha Pha; Ta noris ja noris seda mu käest - - ma pidin sene ää andma Rei; `tiigrisi oo sii `Aapsalus koa näidatud, sedäsi `jälle noritasse raha `rahva käest Mar; ei tiä mis `maksusid noritassõ Khn; küll ta norib ikke vihma `väĺla, ikka sehuke aĺl ja aĺl piltl Aud; üks Nabala mies oli kole `kange norima, ei `alla viie rubla last Jür; kaupmies norib raha, norib viimast `inda Koe; [pulmas] noriti `viina, vahest `pańdi puud ette VMr; ärä nori, ega ma iki ei anna Trv; norina temä käest vil raha ja joona kõ̭ik `nahka Nõo; ega timä ei jätäʔ, timä õks su˽käest vällä nori Har; Norite tu̬u̬ (perenaise) käest munnõ vai muud sakuskat Räp
3. (välja) korjama; paremat välja otsima või valima kui oli `poie `aigust, sai ka sia`pohla `varsi ja midagi noritud Jõe; haamiga noriti süsi mere pöhast Khk; `Kaussis olid veel - - pisiksed räimed, suuremad olid ää noritud Kaa; lapsed norist nee lihanatuksed ää, söö sa vesi suppi Jaa; Sammelt `kisti `käega kadaka põõsaste alt, noriti rabast `turba `aukudest Pöi; kui räemed‿o ühe päeva veri`soolas oln, siis noritse `välja ja pannasse `õue taride `peale `kuima Muh; obo norib kõik `vällä, lopitseb jaho kõik `vällä Mar; kis noris supi paksu ää seest Mär; mis sa norid - - otsib lusikaga paramaid tükka Nis; piad oma lehmale [heina] norima ka `kuśkilt Tür; ta muko õt́sib ja norib paremad `einä Kod; kui on paks ära `söödud ja noritud teist, et ära solgutatud súpp Lai; norib ja mõnitab, ei taha sedä egä teist KJn; norisi kõik `rõiva poodin läbi, aga es `kõlba `üitsegi Puh Vrd nolima

nõrendama nõren|dama Hää Trv, -tem(e) Krk; norendama VNg nõretama a. tilkuvalt märg olema sannan ihu nõrents kuumage; ma ole läbi like, `rõõva nõrentev seĺlän Krk b. tilgendavalt täis olema puu oksad nõrendavad - - vihmast Hää c. rippuma `oksa norenda `allepitte VNg

nõretama nõret|ama Lüg LNg Kul Mär Kse Tõs PJg Tor Hää Saa Juu Kad VJg I Plt KJn Ran Nõo, -amma Jõh, -eme Hls Hel; nõrõt|ama Khn Võn Urv, -amma Urv Har Rõu Plv, -õmõ San, -õmmõ Krl Har; nõrretama Kul Vig Var Mih; nöre|tama Jäm Khk Vll, nore- Kuu Vai/-mma/

1. tilkadega kaetuna, tilkuvalt märg olema nii märg, et noretab Kuu; kui tüötegemine on palav - - siis nõretad kõhe Lüg; vahest on nenda `kange kaste moas, keik kohad nöretavad Vll; puud vett täis, üsna nõretab kõik Mär; `riided nõrretavad Vig; nägu akas igist nõretama Saa; ruki nõretab, viel ei või `lõikama akata VJg; reht nõretab, ei seda saa `peksa Iis; palava päävaga einamaal - - igist nõretad Lai; jooseb nii, et piä nõretab ots KJn; emä `iksõ ku nõrõti San; põsõ `õkva nõrõtasõʔ pisarist Urv; igi ju̬u̬sk ku˽nõrõtõss kuuma ilmagõ Krl; mul nõrõtasõ kõ̭iḱ kotusõʔ Har || sadama, piserdama nõretab kõik selle päävä `vihma Mär; ega `päivi nõrõtass taad `vihma Har
2. tilgendavalt täis olema puu noreta `marjust Vai; puu nii `õunu täis, üsna nõretab kohe Mär; oksad naa `marju täis, et üsna nõrretavad Mih; `sõstrabud seäl nõretavad Juu; ilos vili kasvab ku nõretab Kod; taa `uibu om ubinõid täüs nigu nõrõtass ennedä Har
Vrd nõrutama
3. punetama punab näust et nõretab Kad

näägutama näägut|ama Mus Pöi Han Tõs Tor Hää Saa Juu Jür Koe VJg Lai KJn Vil Trv Puh Nõo Vas Se, -amma Kam Urv Har Rõu Plv Vas, -eme Pst Hls Krk/-em/ San, -õmmõ Krl; näägudama Emm; `näägütämä Kuu

1. tänitama, õiendama; pilkama, narrima Küll sie inimine voib `näägütä ja tülü norida Kuu; äi saa üheteisega läbi, näägutavad Mus; Küll sii - - on oma `lõugadega `teisi inimesi `kange näägutama Pöi; Me‿sa sest lapsest näägudad Emm; `purjus mees oo suur näägutaja Tõs; miu oma `kamres tuĺli näägutama Saa; Näägutas sulast ilmast ilma, ime kui sulane minema läks Jür; `taples teist, et `miskid alvast teind, siis näägutas Lai; Peremed `keĺksid ka - - rikkam näägutas `vaesema läbi Vil; Sia nääguta miu, kudass tahad, si‿i ti̬i̬ mul midäg Pst; Või emä tad `u̬u̬ramise peräst vähä nääguten om Krk; Ta näägut üttelugu oma mi̬i̬st Nõo; näägutass pääle `väiksembät, mugu `kiusass enne Kam; `pernani näägutõss alasi minnu, et ma paĺlu sü̬ü̬ ja veidu ti̬i̬ Krl; mis sa last näägutat, ta saa jo arru, et sa tedä iŕvitellet Har; joositat ja ti̬i̬t mis vaia, a näägutõdass kah sinno vi̬i̬l Rõu; näägutass pääle minno nigu muni `õiguss olõss mu üle Plv; ma näägudi timmä Se || laisklema, jorutama näägutab töö kallal Juu Vrd naagutama
2. naerutama küll ma tat nääguti, ei naara mitti Krk

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur