[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 6 artiklit

kandma `kan(d)ma eP eL(-me M -mõ San Krl, -madõ Har); `kandama R/-ie Lüg/ SaLä; da-inf `kanda Hi K I T, kanda Sa Muh Kse M, `kandaʔ V(kandaʔ Krl Har Lei), `kandada R; (ma) kanna(n) eP eL, `kannan R
1. ühest kohast teise toimetama; tooma, viima a. füüsilise jõuga kel ei õle obost, piäb kää `õtsas `kandamaie; kui `saavad jo `rohkem `kärgi `sisse, siis `akkavad [mesilased] magusa `kandama Lüg; rotta oli `kandand pabud `eini `sisse ja teht omale pesä Vai; Kaśs `kandas `εεse `poegi suus ühest kuhast `teise Kaa; pisike vähike kannetav kot́t `olli `selgas Muh; mis sa täst (lapsest) süles kannad Mar; rääts on `vitstest `tehtud põhu `kandmeseks Tõs; Käe suõnõd venüväd `korvi kandõs ää; `Kandug mtõ üksi, udu·tt ma `aita kua Khn; Jusku kaśs kannab `poegi Hää; peremees ei jõund külimituga `sisse `kanda niipaelu kui perenaene põllega `väĺla `kańdis Juu; karusipelgad kannavad suured pesad Kad; anguga sai kuared kokku `kantud Sim; ku `surnud `väĺja kannetasse kerikuss, kanneti kuńni `surnu`aida Kod; ära söö nii palavalt nagu kokad sulle ette kannavad Ksi; suurt `sarja `kańtsime kahekeisti Lai; siin `veikses `luhtades kõik ein `kańti `väĺla Plt; kannab varanduse laiale Trv; õlbastega om ää vett kanda Pst; otspakaldest tetti `kõlkakanneteve `rõõvit Krk; pisuand `kanna (kandvat) `kraami, ütest aedast `kanna `tõisi `aita Puh; üits tei `rõuku, kaits tüḱki `kanseva Nõo; minge ti˽kah `kantkõ nuid `vihkõ kokko, siss saa ennembi är˽kannõtuss San; puuḱ kańd varandust Kan; vanast kannõdi `sü̬ü̬ki `mõtsa nurmikidõga Rõu; hobõnõ ütelnü, et innembä ma viis viä ku kat́s sälän kanna Räp; ku tsia˽`põhku `kandva, saa halv ilm Lut b. fig jumala `süämess `kandama Kuu; Ühega läks `altari ette, teist kannab südames IisR; äga üks kannab oma `koorma ise Khk; egaüks kannab `sorma `pöues, sorm on lesemal (ligemal) kut särk Käi; igäühül oma rist kanda Tõs; iga lind kannab oma suled Kad; kis palju `riśsi kannab, sel oo palju mõt́tid Kod; seda `aśja piab mõttes kandma, siis saab täielikult ära tiha Ksi; om paarirahvass - - tõene kooleb ärä, jääp tõese `ku̬u̬rma ka tõese `kanda Puh; miä niikavva ku ma elä, kanna jumalat `endä `süämen Nõo; tä kand jumala `riśti Se; kätel ~ käte peal kandma väga hoidma ja hellitama nii armas, et kannass kätel Pal; ois oma `pruuti, oless tedä vai käte pääl `kannu Ran; käe peräh `kandõgi, nii hoit timmä Se; viha kandma vihkama, viha pidama `teine inimine `kannab viha `teise `luomade `pääle Lüg; [kartsin] et akkavad `mulle viha `kandama Jõh; surmani kannab viha, ep lepi millaskid ära Khk; `üeldasse et teine inime kes viha kannab su `piale, piab sedasi luu`painjast `käimagi su enese või luoma seljas Kad; si̬i̬ kand õige pikkä viha Krk; ta kannap miu pääle viha, nüid om mul täi säĺlän Nõo; Ku˽tõõsõtarõraa (naabrirahva) pini käü su uss`aida sitalõ, sõ̭ss tiiät et nimä˽`kandva su pääle viha Rõu c. loodusjõudude jõul (tuul, vesi, voog, vool) paigast teise liigutama tuul kannab `kaarnad `randa Jõe; `Terve pikke üö olid juo [ajupüügil] `tuule ja vuo `kannetava Kuu; jooks kannab, nii et võrgud on `sirged Pha; vee joosk kannab võrgud edasi Rid; vesi kannab `liiva `ümbre Ran; d. teadet, juttu jne suust suhu edasi andma; kaebama, laimama õli `selle `ämmäga nõus ja suualune, `ninda `kandas ette kõik Lüg; kes tale seda ede `kandand, ju ta seda isi `täädis Jäm; `Roksab, `tüh́ja juttu kannab Hää; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; kannab niisukest `tühja juttu teise `piale, mis `õige põle Hag; külakubjas, kes `käsku kannab VJg; mõni vanana (vana naine) on `kannud edesi sedä juttu meie päevini; kiälik ja salalik, kannab kõik kõned ette Kod; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip `ki̬i̬li `kanma Puh; temä ei ole su̬u̬remb asi inimene, ta kannap `tühje jutte Nõo; om üts keeleviskaŕ, kiä kand küllä piti `albu juttõ Urv
2. midagi (altpoolt) toetama, üleval või püsti hoidma; millegi najal püsima sured `lieted on pial [ajuvõrkudel] ja `pullud `kannavad `vergud ülesse Jõe; jalad ei `kanna kehä üles; `lapsel on `kaula`suoned viel `nõrgad, ei `kanna sedä nuppu üles, pää `vangub Lüg; miu jalad enämb ei `kanna Vai; sülla joompuu on suur palk, mes sülla üles kannab Emm; oripuu kannab lage Käi; Äga lind `kõrgemal `linda kui tiivad `kanvad Han; jalad oo seukst, et ei kanna änam Aud; kui vaevased jalad on, ei kanna üleväl mis paks kere on Juu; silla `kańdjad puud Ksi; ahjul on võllid, kelle pääl kannab `päälmäst jagu Ran; oripuu om `risti jõge, ta kand [silla] `tõisi puid Ote || millelegi pidama jääma, toetuma`senna `pandade `peale jäid eenad,`kandma, tuul sai alt läbi `köia ja ein ei saand na `kergeste läppoma `minna Mih; [kukkus jääauku] jäi `õlgade peale `kandma Trm; kui vara `raotu, siss `oĺli magu maha `lastu palgil, jäi kõtu `pääle `kanma; ratass lääp nii sügäväde, et rumm tu̬u̬ kannap vi̬i̬l, tu̬u̬ `piatap `vasta Ran; ega `kõrgembale ei saa lennätä ku siiva kannava Nõo; kaela ~ pead kandma 1. pead püsti hoidma `estest [laps] ei `kanna juo `kaela, `noksib `pääga VNg; `lapsukene akkab `kaula `kandamaie Lüg; Ta kannab `kaela, ta ajab isi pääd `püśti Hää; laps on kaela`kańdja Juu; kui võtad [lapse] üless, om kaal kõva, joba kannap pääd Ran 2. töövõimeline, tööks suuteline olema Nüid ju kõik [hakkavad] mihaanikuks, kis `kaela `kanma akkavad Hää; nigu `poiske `kaala nakass `kanma, nii `panti ta sia`karja joba Nõo
3. (peal lasuvat) raskust välja kannatama ei old jääd viel ja ei old sula ka, `üöldi: ei `kanna `e(i)ga `katke Kuu; sada viis`kümmend `tündri `kandas (laev) `kardulid Hlj; `märtsis akkas lumi `kand(a)ma IisR; Pöld juba kannab, oome oomiku lähme äästama Kaa; `Sõuke `korkene lumi, jänese kannab `peale, koera võtab `sisse Pöi; ea oo nõrk, ei kanna Muh; ta (heinamaa) [ei] kannagi `suuri masinuid Vig; `seoke va raba maa, ei tä kand oost, ei tä kand `ärga Mih; ei sie kiige `kannud mjõnda rhvl; Laõ (laev) oli, `kolmõ `sülda vist kannaskid (ei kandnudki) Khn; sii (sild) piab `kandma obuse, `vankri ja `kõiki Hää; `vaese turi tugev `kandma Ris; ea küpse küĺm, se paneb kõik kohad `kanma Juu; mülgas soo, `pehme, kis ei kanna Tür; õhuke jää kirmatis, mis ei kanna viel VMr; ti̬i̬ one rõõdane, ei kanna ei `katke Kod; kevadi läksime, kui lumi pial `kandis - - `õue `lindu `mängima Pil; nüid on ta sihuke raba et ei kanna jala inimest ka pääl Vil; `tolli kümme olliva talad, nii et kanniva, ärä es vajo Ran; mõni soenatuss olli mädä, es kanna läbi minnä Kam; mädä maa, tuu ei kanna varest kah pääl Ote; taa sild ei˽kanna enämb üle minnäʔ Har; inne oĺliva `venneʔ, kes kuuskümment `puuta kańnivaʔ Räp; kas ta sild kand üle minnaʔ; korrõ iä, ei kannaʔ, ei murraʔ Se; et sinno `maakõnõ kannu‿ss inäp! (sajatus) Lut || veesõiduki püsivusest tuul oli niipaĺju kagust vägev - - paat́ ei kanna purjet ka Jõe; Rank laev äi kanna änam purju ja leheb kergesti ümber; Täiesti rank laev äi kanna änam mastisi ja nee tuleb maha raiuda Emm; Rangal `pantaks `parlasti `sisse, muidu tüh́jalt ei kanna Hää
4. taluma, (välja) kannatama; vastu pidama `raske tüö on, minu jõud ei `kanna sest üle `üksi`päini Lüg;`verko ei `kannagi nii pali kalo Vai; pεε‿b kanna nii `kanged `leili; mo süda‿b kanna seda εε, see tuleb tagasi; mis sa selle pärast muret kannad Khk; üks äda teise `pεεle, ema peab `köike seda `kandama Mus; ma ei kanna valu `välja Muh; vana inimese veri, see äi kanna änam medad, alati on sii ja sεεl `aige Emm; ma kannan laasi `viina ära Mih; leib oo na pude, ei kanna näpu vahel võtta Tõs; temast küll meremi̬i̬st ei saa, ta‿i kanna ju merd Hää; ma olen kõik tornide ots käind. ia pia oli, `kańdis `iaste Nis; mol nii paelu muret `kanda; ma olen kahju `sisse jäänd, ma pean seda kahju nüid `kandma Juu; `pehmeid `koarlaid sai `süia ike nõnna kui kere `kańdis Juu; kui mulle rist on `peale `pandud, eks ma pea teda siis `väĺla `kandma; kõik pidid tööd tegema, kui aga jõud `kańdis Kos; villast `lõnga `jälle lehelesega ei kanna `keeta Tür; talve vili `kańdis talve ära Trm; tämä piä ei kanna [viina]; tõene muretsab ja `aitab muret `kanda; ei `tastnud äbi `kanda et läks uarass Kod; süda tal nigu ei kanna teese verd näha, minestab ära Ksi; kes `kurptust kand, kuivass ärä Trv; miul om paĺlu muret kanda Krk; mina kanni niisama `viina nigu mõni mesterahvass; ku esi `vaiva olt nännu ja kulu `kannu, siss tiiät oeda kah Nõo; kah́o kanname mõlõmba üteliisi Võn; ärä `lõika `liiga õhukõsõss, et ta (vikatitera) luisata kand Kam; mu käe es kanna˽nipaĺlu `tü̬ü̬teʔ; `aigõ olt, siss ei˽kanna˽ nipaĺlu `kõńdmeist; sann võtt nõrgass ja vanainemine ei˽ kanna `vällä Krl; sa mine ni˽kumma vii `sisse nigu kihä kand; siss lät́s nii `virka minemä nigu `astu kańd; taad murõht ei joua enämp kanda eiʔ Har; süä ei kannaʔ mul `liikvat; raud um nii huba, et ei kannaʔ hobõsõ `rauda käändäʔ Plv; hobõsõl löövä hiireʔ, kanna ai `sõitu Vas;`olku˽`pääle, mina jõvva `kandaʔ Räp; a määne süüd, sääne `kanminõ Se; timä pää ei kanna setä `vällä Se || (karistusest, vastutusest) kui sie süü `kannab, siis saab alema `ammeti, kui ei `kanna, siis saab `järsku `lahti Lüg; siis kui sa trahvi ää kannad, siis soad `lahti Juu; teine on süüd tehend, aga meie pea peab `kandma; `kańdis oma `nuhtluse ära VJg; ess ta siss oma trahvi kannap, kui `nõudmine tuleb Nõo; mul jäi nulgah `saismallaʔ ja koolitrahp̀ `kandmallaʔ; uma suu sulg, uma säĺg kand – suu `ütless, sälg vastutass Vas; määne süüd, sääne `kanmine Se
5. suutma; võimaldama, lubama sie kruńt ei `kanna sedä `vällä Lüg; tama maa `rohkemb ei `kanna `lehmi ku kaks `lehmä Vai; mo süda‿p kanna seda `vastu vötta Jäm; mo jõud ei kanna `rasked tööd tehä Tõs; nii vaśtik rohi oli, et süda ei kand seda võtta Juu; kui aru kannab, siis `vastan; sie koht ei kanna `välja nii`palju kui temast taheta VJg; näie `õigus kannab nõnna Kod; pia käib ümmer, ei kanna üleval `olla Plt; anna nii paĺlu ku su `elduss kand; ma tule, ku mu aig kand Krk; meele mõttege lääss `vihtu `tu̬u̬ma, aga `tervuss ei kanna; ti̬i̬ ku‿su jõud kannab ja ku‿sa ei jõvva, siss jäägu ta tegemädä Nõo; mul om jo˽vana pää, taa ei˽kanna änt (ei mäleta) San; mu joud ei kanna taad `nõsta; tu̬u̬d ei˽kanna süä kõnõlda eiʔ Har; tu̬u̬ kotus ei kannaʔ tuud `vällä Vas; `ihna ai süvväʔ, `ihnuss kanna ai; kas aig kand minnäʔ Se
6. (rõivaste, ehete jne kandmisest) `meie `kandis `kanneti `saare `kengi ja `saapaid Lüg; tüdod `kandad `elmi `kaulas Vai; mõni akkab ju nii noorelt `prillisi `kandma Vll; keik oli kodune kätetöö, mis inimene `kandas Mus; siilikud nee oo `paergu veel `kantavad Muh; küit kuub `olle, ma ise pole mitte kannund Phl; naesed `kantsid renna peal õbe `sõĺge Kul; need ju õige `kantud `riided Mär; `salli ike `kaelas kandase Tõs; mia teda (vööd) põle teenud, põle kannud ka Hää; ta on oma `riided nii ää kand, nii räbalaks läind Juu; sis `talvel akati `viĺtisid `kanma KuuK; miks sa seda vanemad palitud ei kanna VMr; vanami̬i̬s küll ei `kannud `prilla; kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab (omatehtud riidest); naesed `kańtsid `juuksed nuian Kod; ma olen isi küll kand jätkuga `säŕka Plt; lind kand oma sule ärä ja sa ei jõvva oma `rõõvit ärä kanda (etteheide sellele, kes palavaga lahti riietub) Krk; rät́te mina oma`koetusi es kanna Ran; om sel ihu küll, kes seda karedat amet kannab; sitt kannab `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan Nõo; mis isatanu ei sü̬ü̬ ja mis alastõ ei˽kannaʔ Ote; mehe˽`kanva˽kah siŕmiga˽kübärit Kan; `paklist oĺl `koetu päternäʔ, mis `tsu̬u̬gõ asõmõl kannõti Urv; nu̬u̬ (saapad) omma jo kannõduʔ Har; sõss kańni jal˽`tõisi sukkõ Vas || `kannab pääd `luogas (hoiab püsti) Lüg
7. omama a. muu lu̬u̬m ei mäletä ku `paĺjalt ni̬i̬d kes `sõõrga kannavad Kod; b. (nimest, nimetusest) nied `kannavad `ilget nime - - sitta `siened Lüg; eks need punased ussid kanna tuli`kaarna nime Mus; üks kale·ndär `kandes neme servelauad Käi; `raandas oli puust. plekist akkasid `ämre nime `kanma Lih; sülg ja ila, see kannab `kahte nime Ris; arjuklased akasid juba kaupmehe nime `kanma Kod; kahessa ühessa `kuuni `kańdis [siga] ikke kesiku nime Lai; kahe või kolme `aastased on ikke sälud, `enne kui obese nime kannab; siin ommava `väikese ojakõsõ, ni̬i̬ jõe nimme ei kanna Kam; laisa nimme ka‿ks vi̬i̬l kańni, olõ õss et virk vi̬i̬l oĺli Vas c. põdema Mina ole saja`jalgse ära kannud Mus; vilu `aigust, seda ole ma ise ko `kandand Pha; närvipõletik, seda ma `kantsin varem ka Kul; ma ei oole `aigust midägi `kanden; ei˽ol mea `maalisi `kanden Krk d. (menstruatsioonist) naiste`rahva riiet `kandma Muh; kolm `päävä piäd `kanma kuu `riidid Kod; kuu`kirju `kandme Krk
8. kasvatama, saaki andma see on εε maa, see kannab ikka `vilja Khk; kui ta (põld) saab rammutud ikke, eks ta siis kannab `viĺla küll Mär; Kirsipu oo kuuse juurikate peal, ei kanna `marju Kse; küll need puud kannavad nii kaua kui elan Juu; õunapud kannavad tänavu `easti Tür; egä pajod kõik ei kanna `urve Kod; esä kaneì mis `äitsnep, ei kanna teri Krk; vaja `aaderd `laske `uibule kui ta ei kanna, siss nakap `kanma Ran; kärk midägi es kanna, olli `kõlbmada maa, es kanna `mõtsa kah Kam; rüä `tolmase, muidu na ei kanna kui na ei `tolma Ote; `kańde `kümne võrra seemend Plv; [toomingas] kand `maŕju; ti maa `piasi hüp̀vä `viĺjä `kandma Se
9. rase, tiine olema kui ema `kandamise ajal vahib `viltu, sis laps ka vahib VNg; `lammas `kannab kaks kümend kuus nädälä, - - siga `kannab kuus `tõistküme nädälä Lüg; kiidetse ühössä kuud olema seda lapse `kanmese `aega; oled sa `kanmas Mar; `kandmise ajal ei tohi `looma `peksa ega `lüia Mär; ta oo `kanmas, käima piäl Tõs; kis last kannab, se oo `raske`jalgne PJg; lehm on tiine, nüid kannab Juu; kannab juba neĺlat kuud Koe; ärgvasikad kannab lehem `rohkem, lehemvasikad kasinam Kod; eks lehm ja naine kanna ühe võŕs `aega Ksi; siga kannab neli kuud Lai; mis miul muud om ku `talve kanna, suve oia (sagedasest rasedusest) Krk; kassi toova jo suvel kolme poja, kaits kuud kannap ja `jälle tu̬u̬b Puh; ku‿sa last kannad, maka kah, siss om laits ää laits Nõo; kuu vahepääväl `sündünü naistõrahvass ei kannaʔ suku Plv; last `kandõh piat `veiga õhitsama; kua naane imetäss ja kand, tu̬u̬l olõ õi kuu`rõivit Se; puusa all `kandma (viimaseid kuid rase olema) Lut || poegima noor lehm, tuleb esimest `korda `kandma Khk; lehm akkab `kandama tulema Mus; Meite noor kiri lehm tuleb enne jöulut kandma Kaa; ohva, - - mis pole veel kannund Krj; `meite lehm `kandis täna Vll; on‿s su lehm kannud Muh; lehem tuleb `kandma Rei; pügälist `olli nätä, mitu kõrd lehm om `kannu Nõo; `Vahtsõst `kandma saanut [lehma] `nüsti kolm `kõrda pääväl Urv; tu̬u̬ lihm saa pia `kandma, tu̬u̬l om jo utar suuŕ ja piim nisan Har; lehm sai edimätsel piimäl `kandma Rõu; lehm om `kandmah (lüpsma tulnud) Se; ilmale kandma sünnitama ema‿o ammu `audas, kis‿o mind ilmale kannud Muh; emä oo näd (lapsed) elmale kannund Mar; olen kuus last ilmale kand Kos; mes tä noist lastest nii `paĺlu `ilma kannap Nõo
10. veetihe olema see `kange tuul kuivadab laivad puhas εε, nee‿p kanna `ükskid änam mette Khk; pot́i `persses auk, pot́t ei kanna änam Mär; puu nõu kui tä ää koevab, egä tä siis kanna mete Vig; katus ei kanna änam (sajab läbi) PJg; see nõu kannab vett, ei lase läbi Juu; tä õli ärä pigitet sidess ja väĺjäss, et ta vett kand Kod; vaat ei kanna vett KJn
11. kanduma kos ni̬i̬d vanad `maakesed su̬u̬d on, ommikute kannab udu Äks; tulekahju kannab sinnap̀oole KJn; [tulekahju] kand iki sinna selle talu pääle; ma ole kuulu kõne äält, ei tää kas `kanti miu `kõrvi Krk || sattuma ku lu̬u̬s kańd kavede [siis läks nekrut järgmisel aastal uuesti loosi tõmbama] Krk
12. hoolt kandma hoolitsema, muretsema ei `vaise inimise iest uolt ei `kanna `kengi Vai; ta piab nüid nde laste eest oolt `kanma Khk; kannab teese eest oolt Tõs; eks iga üks pia oma eest oolt `kandma Juu; kui isa ema ära surevad - - siis piavad vaderid selle lapse iest uolt `kanma VMr; kańd õma pere ette u̬u̬lt Kod; sul om latse, kes siu i̬i̬st oole kannava Nõo; sa ei oleʔ tuu asja iist uult `kandnuʔ, olet ukka `lasknuʔ minnäʔ Krl; ku̬u̬ kikõŕ`puhma i̬i̬st hu̬u̬lt ei kannaʔ, siss lääväʔ maŕaʔ mustast Räp
12. see lähäb mehe `moodi, akkab ikka mehe nime `väĺla `kandma; see juśt ei kanna suurt süid väĺla (ei ole nii suur süü), seda võib `andeks `anda Juu; kuld tu̬u̬ `kandõ alati (oli püsiva väärtusega) Plv; ei tiiäʔ kas tälle kand (on mõistlik, mõttekas)`vitsu `andaʔ; timä ei kanna `piutust (ei anna mõõtu välja) Vas | aa, juba tõbine kannab tervet, aige one jo `tervemäss suanud Kod; nätä et paranes, `aige kand tervet Trv; ei sure si̬i̬ kedägi, joba akkass tervet `kanme Krk
kannatama kanna|tama üld (-dama Hi Saa, -teme M, -tõmõ San Krl Räp; -n- Krl Har, `kannatama R)
1. midagi rasket, ebameeldivat tundma, kogema, läbi elama inimene `kannatab valu VNg; muud ko `kannada ja ole rahu Vai; pea sii seda`viisi teise `kurjuse all kannatama Khk; Ta sai selle va mehe pärast kannata küll Pöi; küll mina ole kannata soan Muh; puudust kannadama Rei; ta kannatas paĺlo selle valo käe Mar; elamise ruumid olid viletsad - - aga `tühja `kõhtu põle kannatand Kei; eks see ole kannataja kes ea inime on, kes `vasta ei akka Juu; eks nad saand kannatata ja kõik aga eks `ennemast inimest olid jo kõvad Kad; nu̬u̬r ihu ei õle vi̬i̬l `siäska kannatanud Kod; vanast ku̬u̬lit alati et, rinna palutuse käevä, aga `säńgi es jäävä `kiägi, niisama teevä tü̬ü̬d ja kannativa Ran; mia jo `puie sehen elä, kas mia siss naka `küĺmä kannatama, mia võta mes mul vaja om Puh; nu̬u̬ latse om arinu joba loomust saanikelt `küĺmä kannatama ja ei lähäki `tarre suguki Nõo; ma‿lõ küll ätä kannatõnu, selle ma˽vi̬i̬l ta lehmägõ˽taha ka `jahti San; kannataja näǵe kat́s, tu̬u̬ tähendäss et, kat́s `häädüst tulõ tagasi Krl; tu kanat́ uman `süämen ilm`lõpmaldaʔ murõt Har || Kristuse kannatamise päivä (suur neljapäev ja suur reede) Plv
2. taluma, välja kannatama; vastu pidama; kandma, kestma mei `saime siel `ülgeid nii`palju, kui `väiksed `eistukid `kannatasite Jõe; Sie hile on nii kova, et `kannatab joba varest Kuu; vana võrk ei `kannata rapputata Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu. juba kiel sorab Jõh; jooma jänu on `kange kannata Khk; Ma äi kannata pooleski mere`söitu, süda paneb oort sehes ällima Kaa; Valud käind juba `päeva, ta kannatand äe pole `rääkind Pöi; ju ne kirstud ikka nii vissid `ollid, et kannatasid `viia Muh; Kannadas naat ambad tangis Emm; akkand ma mette `nutma, oli valu küll, aga kannatasi Käi; `teenijä ma änäm kusagil pool ei ole ja töötegija ei ole, `tervis änäm ei kannata Rid; ei kannata mette `märga sõnagi, nii pead teda `oidma Mär; maaelma jäme köis oli, see pidi kannatama Vig; kärmes kannatab õte tugeva oobi `väĺlä Kse; leib o na aper `paerste, just kui ruba, ei kannata lõigata Var; Siis läks juba jõlm nda tormaks, et kannata‿ss enäm sugugi purjut Khn; ega need vanad riidenärud kannata kõvaste pesta Aud; jää `murdus iki obuse ja ree all puruss ja ei kannatanu inimest ka pääl Hää; mena ei kannata ju obosega pörotamest ää Ris; kui nöör tugev on, siis kannatab tõmmata Juu; nüid ta (vasikas) ikke juba kannatab kartulid [süüa] JJn; kis põle `suitsus õppind [elama], see ei kannata `väĺla Ann; nii `pehme on se soo - - vahelt kannatab obusega `saadu vidada, vahelt ei kannata Tür; `tohkneb kohe käte vahele ää, ei kannata õiete `katsudagi Kad; mõni puu ei kannata `külmä Kod; [kui] audutab `vihma, siis niideti juśsi segast [heina], mis `vihma kannatab Lai; tüma ei kannata oost Pil; egä mea tuult ei kannata kah Vil; rõõvas vihma kähen ära abrasten, pudev, ta ei kannate enämb `kaede, lagunes äräde Trv; pudeve puu ei kannate paenute Hls; einämaa olli `pehme, es kannade `lindu ega `lu̬u̬ma pääl Krk; säliss om jäḿe, mes kannatab vedädä Ran; kui `kanga vee om `loige, siss ei saa kudada, ta‿i kannata, kakkep Puh; mul om kõva pää kannatab `vingu Nõo; sääld om nii mädä, et ei kannata `päälegi minnä Rõn; hobõnõ ei jõvvaʔ ka nii paĺlo kannatadaʔ nigu maʔ Kan; tuli tuĺl silmist `vällä ma es jouaʔ kanatõʔ nii suur valu oĺl Krl; `lõikust is joua˽kanata `vällä Har || fig `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus mees ei kannata viina); `Lastud siis `viie ja `kümme kobiga iest `kriuksu `panna, moni viel `rohkembki, kuda kenegi rahakott `kannat Kuu
3. kahjustada, viga saama; kahju saama `Võide maal on `jälle `niske sügävamma `põhjaga maa, mis `jälle - - `kannatab vie all Jõh; `einamaa `kannatas igavese `põhjavie all Vai; maa kannadab vihma puuduses Khk; `Tartu sai [sõjas] `raskest kannata Kaa; metsä puud on [sõja tõttu] kannatanud, metsäd ja võsud puru Kod; si̬i̬ nukk om alati kannatanu põvva all Nõo
4. tasuma, mõtet olema; kõlbama, sobima; võimalik olema elaja `luomi on vähe, kulus neid ka lisast `kasvata, `toitu on, `kannata pida VNg; See töö äi kannata venitamist, tali tuleb varsti pεεle Kaa; plink saue maa, ega see kannata vihmaga arida Mär; mättad `kuibsid, kui nad kannatasid `pandi kupitsa Vig; Iä allõs nõtõr, obosõga ei kannata `piäle `minnä Khn; einad on rõsedad, ei kannata `saadu `panna Hag; võsa vikat oli lühike ja paks, mis kannatab taguda JJn; nihuksed kodused niidid olid kõik, kissi kasukas kannatas pue niidiga [õmmelda] Ann
5. sallima Ei `kannada `tühja sana, ega süless kätt Kuu; `ninda `vihkab et ei `kannata mitte `toise `varjugi Hlj; miä `taplu `eigä `riidlemist ei `kannada Vai; koer äb kannada kui vööras katsub; lehm äb kannada `sönni Khk; Ma äi kannata `söuksi inimesi, kes ennast `juua täis `vetvad Kaa; Punast abent ma äi kannata Pöi; aga mina äi vöi sind silma `otsas kannata Käi; ma või seda `puskari `aisugi kannatada Mär; Kui sa Ojale `mõtled elama akata, kas sind aga seal kannatasse PJg; no iga sitta ma‿i pea ka kannatama Saa; ei mina ei kannata seda inimest mitte üks õhk Juu; lakardisi ma‿i kannata, `kambrist `väĺla Sim; vai ni̬i̬d poesid kannatavad, kui tüdrikul käib tõene kua Kod; mets siad ei kannata inimese `õhku Lai; temä emä ei ole kannaten `kassi Trv; sedä ei kannate, et mia üle temä läve `sisse astu Krk; `leske na (mesilased) ei kannatanava, `murdnava ärä ja visanava sääld puu sehest `väĺlä Ran; kost Iidä toda kannatab, et sina tõese i̬i̬st saesat Nõo; a nimä es `saava küll esikeste läbi, na‿ss kannata tõnetõse sõnna mitte Ote; kulö ei kannataʔ verevät `värmi, `õkva juusk `sälgä Kan; taad hobõst ei˽saa tõsõga˽`paari pandaʔ, taa ei˽kanata tõist Har
6. kannatlik olema, oodata läbema `Kannada viel puol `ruotsi `tundi (natuke aega) Kuu; `kannata edesi minuga viel, `präigus ei õle `võimalik [maksta] Lüg; Kannata veel natise, sool jo `aega on Jäm; kannada vähä rahaga, küll ma maksa εε Khk; Kannata natuke ma tule kohe Pöi; kannata vähe `aega Muh; Kis kannadab see koua elab Emm; palus kannatada, et kannatage, ku‿ma raha saan, sis maksan ää Vig; Piäks vihmaga viel terä `aõga kannatama, suaks kuõva luõ kogo Khn; ei sul põle `aega kannatada, et `ootaks natuke Juu; kannata ika, kül sa suad kua JMd; mina ei oleks kannatand näppida [sassis lõngavihti] JJn; kannata vähe, ma tulen kohe Iis; ei ta kannata oodata Plt; ära ole nii kärsitu, kannata, `aiga om Ran; kannata veedikene `aiga, kül‿ma tule Nõo; põllu pank siss kannat́, seeni ku sai siss ärä `mastuss tu̬u̬ võlg Ote; kanata nikagu ma anna Har
Vrd kannahtama, kannatlõma
kiriku|võlg fig (taevasest karistusest) tüttär võeti kerikuvõla eest (suri) Jõh; kui sornd on, siis kereko`völgade eest ära `vöedod Käi; lapsed `võeti kirikuvõla eest ää Pil
krants2 krants g `krantsi R(n -i Vai; krańts VNg, g `krańtsi IisR), krantsi Emm Rei Iis; krańts Ris Krl Rõu Plv, g krań(t)si, krantsi Jäm Mar Tõs Vän Hää Hag Juu VJg(kranśs) I Ksi Plt spor T(g krandsi Ran Nõo), krańdsi Vas Se(krantsi); krańtš, kräntš Lei; rańts Tõs Vil, g ran(t)si Sa Kse Han(k-) M(randsi Krk), rań(t)si Mär Vän Tor KJn Har(g rańdsi); komp krańsim Trm
1. a. (valge kaelusega) segavereline koer; koeranimi `annan `krantsile `süia ka Lüg; `krantsi, älä tule `kallale Vai; Me `vetsime `eestele rantsi koera Kaa; kas rańts kisub ka Krj; rańts, ass Mär; mis sina aogud `aĺli `rańtsi rhvl Khn; Mõni, kis koeri ei salli, `ütleb iga koera kohta kuradi rańts Tor; kel on nisuke `valge võru `ümmer kaela, et on krańtskoer Hag; Jańtsil õlid koerad, üks õli Muri, tõene Krańts Kod; temä koeral on Rańts nimi KJn; Võta Rańts kah üten kui sa `karja lääd Trv; rańts kaalage koer sellel `panti Rańts nimi Krk; meil ei ole Krandsi nimelist peni ollu Nõo; muidõ Rańts lät́s mi piniga purõlõmma Har; kaŕä pini - - krańtsist timmä `kutstass Se; krant́š `kargass kodõpuole Lei b. fig (pillamisest, raiskamisest) Kaua krantsil vorst kaelas seisab Lai; kas krandsil saesap voŕst kavva kaalan, ärä sü̬ü̬b Nõo; Saisa‿i krantsil vorst kaalah Vas | (õiglasest karistusest) krańsil krańsi palk VJg; tu̬u̬ krańts sai oma krandsi palga kätte Ran | ma olõ ku katõ talo krańts Plv; ta um katõ perre krańts Rõu | Ää laps, saba kaks, ända vaja, valmis krants (naljatav tänu lapsele) Hää
2. pej (häbematust, üleannetust inimesest) Kuda sa `ninda krants võid `õlla Jõh; sina va rańts oma tegudega Vll; sa oled vööra krants (võõra vastu häbematu); Poiss aa üleküla krants Emm; See laps on jüst kut krants, äi tema koge mitte `vöörud ka Rei; paha laps - - õpid just‿ku va krantsiks Mar; Rants, augu metsa poole (öeld lärmitsejale) Mih; viimane krańts (kelm) Trm; eks ta ike, krańts, eksitand ää tüdruku Ksi; sa äbemata krańts Ris; si̬i̬ kaŕjapoiss one üks krańts, ei oia eläjid Kod; igavene krańts (mees), jät́tis `maksmata Plt; vana krańts, `tihkat sa vi̬i̬l siiä `tulla Ran; äbi periss kõnelda, serände vana krańts Nõo; Ka‿kos krańts om saiatüḱü˽käńgä `sisse korjanuʔ (lapsest) Urv; Kiä sääräne koir meherõibõʔ oĺl, toolõ `üĺti kah, et ah sa vana igävene krańts Har; Sa igävene krants, mis maʔ sukaʔ piä tegemä Vas; sai katś nädälet (aresti) krańdsi `ütlemise i̬i̬st; oi˽sä krańts ~ pini Se
3. üleannetus, kelmus, vallatus – Aud Hää Krk ole iki inimen kah, ärä `rantsi tegem akade Krk

maa|ilm (täiendosa sag lühenenud; mõlemad osised võivad käänduda)

1. maakera, selle teat piirkond, ka lähem ümbrus; inimeste maine elukeskkond `juokseb `pitki maad `ilma Lüg; Mu ristipoeg Villem elab niid taga maailma pöhjas Iina piiri ääres Kaa; tea, kus ma‿i·lma `ääres poiss juba otsaga oo Krj; ta oli keik maailma riigid läbi käind Vll; Kes neid maailma `asju `kõiki teab; Sii on änamuses kivi rihaltsed, kivid muidu käe, puud osta ja väa moa ilmast (kaugelt) Pöi; see oo ma‿i·lma merede sihes köin; ole sa kus tahes, mene ma‿`ilma või ole täsa Muh; Moo`ilmas on keige `rohkem varesid, Maresid, `kirjusid `koeri, köverid puid ja `körbisid obusid Emm; Äi mina pole kusse maailma pool käind, olin keik see aeg kodu vagusi Rei; tenekord sadas lund ja `tuiskas nönna‿t ma‿i·lm oli koos Noa; pukes ää siit ma‿e·lmast (suri) Rid; ma‿e·lm oo suur ja lai, ei tea kus ma‿`elmas tä `jälle oo Mar; kauda maad `ilma ulgub ja `kraitab Han; kõik ma‿i·lm oo riigisi täis Tõs; Mullu käösime muajõ·lmast (mandrilt) `einu `tuõmõs; Ei maksa õlut `terven muajõ·lma joobakatõlõ ää `juõta Khn; keik elajad on `loodud maailma kera `piale HMd; kogo ma‿`ilmas põle nihukest `aśja `nähtud Juu; ku ta ommukult `vällä tulli, ta kiseńt nõnda et maailm tah́t `lõhki minnä Hls; sa tahat ma‿`ilma `ende kätte saia; sa käüt maad`ilma, sa näet `mitmetsugu inimest; ta om nii tulivihane, et ti̬i̬ss või ma‿i·lma puruss Krk; Esti rahvass olnava üle ma‿i·lma kõ̭ige ilusamb rahvass; oh `taivane aig, kõ̭ik ma‿i·lm (kõik kohad) linu täis, ja kõ̭ik pidit sa `kakma Ran; ma‿i·lman om jo kõegesugutsit maid, äid ja `albu Puh; ta `ihnuss ja `ahnuss om nii suur, et võtass kõ̭ik ma‿i·lma `endäle; ma `rü̬ü̬kse nii et ma‿i·lm kõlisi Nõo; nikagu maailm sais ja inemise eläseʔ, ei lõpõ külm ei pallav, ei küĺv ei `lõikuss; kas mul no maad`ilma henne ala vaia võtta om; ma lät́si Valgan juudi `pu̬u̬ti, noʔ oĺl kõiḱ maailma rõivas kokku ostõt, kõik riiuli `oĺli rõivast täüś Har; śjoo maailma pääl õ̭ks elät; sääl maailma otsast (kaugelt) jo võt́t nase Se; maailma soojaks kütma kõike korraldama; kõiki aitama Äga maa`ilma jõua sojas kütta Han; ei jõvva maa`ilma `lämmäs küttä Hls || piltl ku esä piśt `vanma, siss vańd nii et maailm mustass läits Nõo; küll ta pajat nii kõvaste, et ma‿i·lm värisi käen Kam
2. rahvas, üldsus Maa`ilma suud ei saa `seisu `panna Kuu; ärä usu maa`ilma juttu midä maailm `räägib Lüg; mis sa ennast nii `kangest maailma käde annad Vll; kis maailma suud `kinni paneb Emm; Küll maailm öpedab Käi; ma‿i·lm oli juba `käärimäs Vig; Juanipäe oli `Kihnus kolõtumast mua`jõlma (mandrirahvast) kogo juõsn Khn; ei mol ole ma‿ilmaga kedägi `reäkimest Juu; kiḱk ma‿i·lm `pandse tähele, mis enne es `tunta, es teedä Hel; vahi kudass ma‿i·lm eläb Puh; maailma inemise (võõrad) kokku aedu, no˽kas na mõ̭nõ saajaʔ, üt́s ei tunnõ˽tõnõtõist Har || kui tä sedäsi ma‿e·lmaga `tõmmab, tä oo jo siss ma‿e·lma oor Mar
3. universum jumal oo küll maaelma loond oma vägeva `käega Mar; maailma `suurust ei tiä `keegi Tõs; `piibli om katõ `jaoline, vanaaig ma‿i·lma `lu̬u̬misest niikavva ku `Kristuse `sündimiseni ja `vastne aig Nõo
4. (intensiteedisõnana) a. ilmatu palju, maa ja ilm Uks oli `hirvakille ja tuli kohe maailm neid `kärbäsi tuba Kuu; vana `saariajal oli - - Juesuus maailm suvitajaid Vai; `sönna jähi jo neid maailm veel `järge Jäm; Kisendab `kohta maa`ilma, see tähendab, et kisendab nii palju, kui jovab Rei; tääl oli `riidid seal ma‿e·lm Mar; karjamal `rohtu ma‿i·lm Vig; tule `siia, sii `ruumi maailm Tõs; tuleb mõni obene eden, viimäte `koŕjub moailm näid Kod; neid kommedit olli ma‿i·lm, mis pühädal tetti; neil om ma‿i·lm kähen (suurest karjamaast) Krk; muidu tasane meheke, aga nigu paar `pit́si ärä vet́t, siss `oĺli `kuraa·si ma‿i·lm Ran; maailm raha käen Puh; siäl um `rõivit maailm Vas; oĺ esiki maad maailm Se b. adj ilmatu, tohutu ma‿i·lm suur talupere, igal ühel oli `palju `lapsi; `Kalvis oli maailm suur `viina`vaprik VNg

nädal nädal g -a Jõe Lüg Vai Ans Khk Pöi LNg Kul Aud Tor Kos Jür HJn VMr VJg IPõ, -i S L(ne- Mih) Ha Ann Tür Äks Ksi Plt Pil SJn Vil; nädäl g -a VNg/n nädäla/ Vai, Kuu Lüg Vig Kod Hls, -i Lüg Jõh Rid Mar Vig Var Tõs Khn Juu Pil KJn Kõp Vil Trv(-ĺ) Pst Krk TLä; nätäl (-ĺ) g nädäli T(n nättäl Puh Rõn) V(g nädäle Räp) seitsme päeva pikkune ajavahemik kaks nädala `enne `joulu saan `seitse`kümmend vanaks Jõe; tämä nädäla iest kävi VNg; üvä, kui kahe nädälä tagant `saisesimma küttä [sauna]; `Kristuse `kannatamise nädal, sie on ka `enne lihavõtte pühade, sie käib `suure nädaliga ühes Lüg; tämä on tüös nädälate `kaupa Vai; juba nädali läbi (kogu nädala) kui olnd; seitse nädald peab‿se `pastuaeg pitk olema Ans; eile sai kaks nädalt täis, kut `tuhlid maha `tehti; ega nädali tehasse suur tegu `leiba Khk; nädali päävad oli `aige Kär; sest oo mütu nädalid `möödas juba Vll; nädalt kaks sai `käia, siis olid (pätid) `otses `jälle; Kui suurel nädalil on kena ilm, siis pühade ajal on `jälle ull ilm Pöi; nad tuln nädaliks, et ühe nädali `aitavad Muh; Suine pεεv toidab talvese nädali (ühe suvepäeva saagist jätkub talvel kauaks) Emm; ta oli nädalite `viisi `aige Rei; jaanibä nädäliks jähi sõnniku vedu ja kesa künd Rid; sado `kestis ulga `aega, üks nädälid kolm Mar; kolm nädälid, mis valmistati `pulmi Vig; kui oli `leiba, siis sai `olla paar nädalisi `ku̬u̬lis; lõngad olid nedali päebad `väĺlas kõrendis Mih; [kell] köis nädälis aeas (nädalaga) viis minutid ette Tõs; ma ei ole kolmel nädalil `väĺlas köin Aud; Pät́s `päevas ja ärg nädalas (öeld suure toidukulu kohta) Hää; [see] jääb tuleva nädaliks HMd; Karduled `tehti kaheksandal nädalil, kaheksas nädal oli kardule nädal Kei; paastu kuu on `enne lihavõt́tid suure nädäli sees Juu; ei siin `aita päävad ega nädalad, siin tie `kuude `kaupa Jür; Linale akati nädal `enne `jaani, mõned akkasid kua kaks nädalad `enne Amb; ta‿i saand nädalis mitte rublat rahagi Ann; saime ühe neĺla nädaliga eena `vaĺmis Tür; aeg kaub, nädal lähäb nädala järele VJg; nüid one `vistlemine `lauba, kahe nädälä tagass `vistlesimä; tänä nädäl, ku õlin linnan; `enne üles`tõusmise pühi on suur ja kannatamise nädäl, mõlema nime all käib Kod; nädalas tehasse kuus `pääva tööd ja üks on pühapäe Lai; pühädesse ei ole enäm `kolme nädälid KJn; suure nädali sees ei raiutud puid õues, ei pestud kurikaga pesu - - noh `vaikne, kannatamese nädal SJn; ku sa iluste tegid, nädäl `aega päe päevä kõrval `seisid viisud jalas Vil; paeĺu nädäld `jõulu om vi̬i̬l; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah Trv; sulan ollu teol ja lõpenu sü̬ü̬ḱ `otsa, poolest nädält Krk; suurt paatäit `ru̬u̬ga `sü̬ü̬di nätäl `päivi Ran; nättäl tagasi `rü̬ü̬ksivä siin all kaits vai kolm varest, aga nüid ei näe ütte Puh; ku ta mulle kaits kilupangi täit `piimä nädälissegi (nädalakski) `tu̬u̬ssi; sedä taret ta mõśk iks mitu kõrd nädälin Nõo; nädälist (nädalaks) `tuĺle `vällä `minna, nädäli leib `oĺle üten Võn; `kapstit `keeti iks ää ulga - - sai nädäliss aass võtta Ote; Kõva leeväkene - - ütte pät́sikeist sü̬ü̬ nätäĺ `päivi Urv; pühi nädäli paĺlu tü̬ü̬d tetä ei saaʔ Har; nätäĺ `aigu um vi̬i̬l jaani`päivä, olõ õi˽midägi `ilda [taimi istutada] Rõu; näil oĺl lihavõttõ `paastu säidse nädälit, `mõtle˽kuiss `säitsmä nädäliga inemine `kurnuss Vas; tu̬u̬ oĺl jo minevä nädäle, mä kuuli minevä nädäle `tu̬u̬da jo Räp; kuvvõni nädälini kõõ must rät́t pääh (leinaajal); miä nätäĺ, tu̬u̬ suurõmbass (iga nädalaga suuremaks) Se; `ümbre parisõ pävä um parisõ nätäl Lut

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur