[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 23 artiklit

ahel1 ahel uus VNg, hajusalt S, Mär Tõs Khn Hää HaLo Juu Trm Plt KJn Krk/g -e/ Har, ahel|as Mär Kse Tõs Tor Kos Koe, ahil R LNg Rid Kul Kir VJg Iis Kod Nõo Võn Kam Krl/g -õ/, ahil|as Mar Plv/-a|ss/, g -a; hahhil g hahila Se Lut; pl ahelad Vig Mih PJg Amb JMd Tür Sim Lai, ahilaʔ Kan Plv Vas Räp hrl pl kett kinnitamiseks, köitmiseks; ka raudvarras nüüd on vana pagan ahilust `lahti (kuri lahti) Kuu; `päitse ahil, sie käib obosel pääs Lüg; ahilaga `piedä `lehmä `kinni Vai; peab koera ahelasse panema Jäm; vaŋŋid on ahelus `kinni Vll; `lühter - - ripub ahelate `otsas Pöi; kahed ahelad `ollid õrre `külges `kinni, kahe `katla ase `olli Muh; katel olli aheldega kerepuu `külges Phl; kui tiiväd `pandi ahiladega `kinni, siis tuulig jähi `seisma. `õhtu `pandi `seisma, omigu võttis tiiväd `jälle ahilast `lahti Mar; Adra ahela külje ravad `siotassõ adra vardõ `külge Khn; `saŕve taha olid [härjarakendil] ahelad `pandud PJg; ahel `aeti soojaks ja `pańdi õlle `lähkresse (külmal ajal reisil olles) HMd; koer on ahelas Juu; jalad ahelas `kinni JMd; paneme lehmad ahilasse VJg; `tiisli õtsa küljen õlid ahilad vai köied [ikkel]; pada õli ahilite õtsan Kod; nüüd om ket́tlõa, ahele, vanast es jole ahelit; maad mõõdeti aheltege Krk; obene `panti ahildega `mõtsa `sü̬ü̬mä; peni `olli ahilist `valla `pääsenu Nõo; tu vana`saadan olevat jo `põrgun `kinni `säitsme ahilaga Kam; eläje ommaʔ ahiliin Krl; ahela omma süvä kao manh, minga vett kistass; saina kellä ahela omma lühükeseʔ Har; piibo `vandu̬u̬ś, sääl ahilaʔ küleh; treńgiʔ oma äglil vai vedrol, ahilaʔ, mis `äkle küleh omaʔ Räp; pini `pańti hahilihe; pada oĺl üless pant hahilidõgaʔ Se || piltl (abiellumisest) siud `enda ahila `õtsa - - sa ei õle enamb `ninda vaba nagu õlid Lüg; ar õks paniʔ sa˽ka `hińdä hahildõ `otsa; tuu miiśs ka jo hahildõ otsah Se Vrd ahilik

hank hank g hang|u Har Rõu Plv Vas Se Lut, -o Kan Vas Räp; ank g ang|u San Krl, -o Võn Räp, -i Lei

1. konks, hark länik `pańti kaalpuu `otsa, leeväkot́t tõsõ angu `otsa San; hanguga˽kistass sitta `vankrist mahaʔ; pada oĺl [ahjusuus] hangu otsan; mu imä kodi hanguga (heegelnõelaga) suurõrät́i; ta [inimene] nigu `päśli hank lühükene Har; lina `kiskmisõ hank; kardohka `kaibmise hank - - kolmõ haroga; `hankõgaʔ tetäss `uhju; `hanku vidämä (sõrmkooku vedama) Se; hangugaʔ pöördäss `kaplu; hangugaʔ vett kaost kistass; hank, `minka `nahku kuogutadass Lut || piltl vigur, krutski oi śjool mehel omma hanguʔ hüä śeeh, śjo om `hankaga miiśs; väega kisa ineminõ, kõõ̭ aja `hanka Se

2. paaditull `venne ank Võn; hango `vennel kõvõraʔ kuusõ ossast; kabõl oĺl hango küleh, säält aete mõla läbi; ank, kat́s `pulka, kelle vahel air; `üit́si `ankaga lood́sikoʔ; `venneʔ `kat́si `ankaga Räp

3. vilja niitmisel vikatile kinnitatav vitsast look panõ vikahtilõ hank pääle; kui `hanku olõ õiʔ, siss satass vili üle vikahti `maahha Se

hari2 ari g arja, p `arja eP M T Krl; hari g harja, haŕa, p `haŕja V(haŕä Se); ari g `arja R(h- Kuu)

1. hari (puhastamiseks, pühkimiseks, kammimiseks) `pintseldamise ari, `miska `tõmmatasse `liimi; obose sava jõvedest tehässe `saapa `arjaid; `antakse `kõrtsi `arja (peksa) Lüg; tihe ari; vale ari (suure piivahega) Khk; obuse sugemese arjaga suketse ja kammitse obust Muh; veta ari ja `arja ennast `puhtaks Rei; [luige] `tiivad `tehti `jälle sure tolmu arjadeks Nõo; `enne olid sia `karvadest arjad - - pigiga `tehtud. siis ikke `sueti `juukseid VMr; soe `riided arjaga `pustass; vanass riie õli kare, ku aŕjaga võtab sul ihu piäl Kod; lehmä anna otsan om ka pikä jõhvi, jõhvest tetäss `arju Nõo; vanast `kammi es olekine, vanast `olli pääsugimise ari Ote; pää`suitev ari om tsia arjassist Krl; kui kõhvahuta˽haŕagaʔ [lehma] - - sõ̭ss `jalga ei liigudaʔ Rõu; tarõ `püh́kmise hari Vas; pääsugimise hari Se

2. tööriist linaharimiseks a. metallpiidega linasuga linakiudude sugemiseks jäme arja takud ja `peeni arja takud Muh; lina arjal on kaks `arja, teina on arvem, teina tihem `otsas Emm; soetakud o arja pealt läbi köin Vig; lina`suitse ari Saa; kahe pesaga lina sugemise arjad Kos; ari sidotasse pingi `külge - - perenaene issub arja pinnude vassan; kahe terägä ari. tõene o sõre terä, tõene `tihke terä Kod; lina sugimis ari, kate poolega ari Krk; harvõmbast haŕast `suitu `paklaʔ omma ot́sik `paklaʔ, paksust haŕast laaśk paklaʔ Plv b. paksust (lauast) ja sellesse kinnitatud noa- või vikatiteradest koosnev vahend linade kupardamiseks, linaraats `kuprimise `arjad. `kupritasse lina `siemi Lüg; ari `tehti vana vikatitest ja, aga parem õli vitsa rauast - - aga `raske on sugeda Trm; vanass lina pihu `pańti pulgade vahele pingi `piäle, puu tämäle köödikitegä kaala `piäle. arjaga `raisid tämädä, kõvera terägä ari õli Kod; arja pääl kraabiti peod `puhtass kugardest Ran; linahari. tu̬u̬ haŕjal omma˽nii˽`säärtse˽väidse˽seen - - nii ligi üt́stõist. sis `tu̬u̬ga˽kistass kublaʔ mahaʔ Har; Lina `vi̬i̬d́eväʔ sarra mano kokko - - ja `suit́evaʔ - - haŕaga kukuʔ otsast Räp

3. okaspäitsed varsa või vasika võõrutamiseks – Kam Vas Se Lei varsale pandass ari nõna `ümbre, siss ei saa `märrä imedä. `puule om nagla `sisse `lü̬ü̬du - - köedetäss `kapluga kaala `taade `kinni Kam; vasikale ka tetäss sääne hari nõ̭na `pääle ravvanõ ja nõglaʔ, miä `t́suskasõʔ Vas

hauake(ne) dem < haud 1. (väike) haud, kalm, kääbas lapsele kaevati veike auakene VJg; pojakõsõlõ kaavõti hauakõnõ `vaĺmiss, ja `pańti hauakõis̀tõ `puhkamma Har

2. (väike) auk, lohk, süvend – Nõo V ni̬i̬du pääl om `väikene avvakene, sääl om vesi sehen Nõo; tuhkhaud om aho suu i̬i̬n sääne havvakõnõ, kohe tuhk ja hüdse `kistass, ku ahi ärʔ om palanuʔ Kan; tanh om üt́s hauakõnõ, ala `lasku ratta tsõõril sinna `sisse minnäʔ Har

hautama `auta|ma (`aota-), da-inf `auta(da) R(`h- Kuu; impers `auvu-, `avvu- RId) eP(`outa-, ou˛uta- Rei; öuda|ma, da-inf audata Kse, `auda Tõs; impers avvu- VJg) M(-me, `autem[e]) Lei((ma) `auda); `hautamma, (ma) `hauda Har; `autõmõ Krl; audu|tama Trm Kod(aadu-) Lai; (h)avvutam(m)a Trv Hel(-eme) T V(avvutõm[m]õ Krl, `hav́tamma, `havtama Se) (impers eP alal sag kokku langenud verbiga hauduma)

1. kuumusega (ja niiskusega) mõjutama, soojendama, kuumutama; kuumuse (ja niiskuse) toimel teiseks muutma a. [kana] hauduma panema; poegi munast välja tooma mina põle kanaid `autand `paĺlu Jõe; sie `hautag ige omale kana poigi hrv Kuu; [kiivitaja] lageda põllu `piale muneb ja `päike `autab munad `väĺla Var; meil ka ike egä keväjä avutadass `kannu hrv Puh; ma `hauda sinnu (kana) külmä maa pääl, agu vaest sõ̭ss sa jätät [haudumise järele] Har b. väikesel tulel kaane all keetma, aeglaselt küpsetama, haududa laskma `suhkru˛ube - - nad ka `autasivad nied ikke ää ja `sõivad kauntega tükis ikke kohe KuuK; pudru tahab `autamist Lai; tangu avvutide äräde [verivorsti tegemiseks] Trv; avvutet liha Hel; aganõid `hautõdass tõrikõsõn. aganõilõ pandass keenü vesi pääle, siss `hautõdass Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv; pusuhain, juur kistass `ussõ, havvutadass är, juvvass är Lut || lühikest aega keetma, kupatama (kapsaid enne hapendamist) igal sügisel tulevad `kapsad `autada Mär; `autud `kapsad Kad; nüid `tehta särv`kapsaid, vanast avvutati VJg; havvutuìsi `kapstiid ja riivitüìsi `kapstiid tet́ti Plv; meil `kapsta päid ka havvutõdass, pandass talvõss `tõrduhe Se Vt haude|kapsas c. (tulises vees) leotama v seista laskma mene tuo `eina `püüri ja tie `vanni, `auda `aiged `jalga VNg; piab `jalgu avvutama `kuuma vi̬i̬ sehen, siss lähäp kühä ärä Nõo || [pesu, kangast, lõnga] (leelises) keetma v leotama Lina- ja takulõngad `liutadi enne `li̬i̬lsevi̬i̬s päe või paar, siśs `pańti patta, `tuhka sekka ja tuhaga `autadi Hää; vanal aal autati kaŋŋast. pańdi suure paa `sisse tükk `õĺgi `põhja, kord kaŋŋast ̀piale ja riputati `tuhka `piale, siis viel lehelist `piale ja autati ja poristati `kieta VJg; ku vanast `püüki `havtõdi, siss `mińti `tervest pääväst iu `viiŕde ja eleti sääl Se || [kalja, taari] tegema, uuendama, värskendama `kaĺla `autadi. kui õlut `tehti ja se läks juba vesiseks, siis `autadi, `pańdi linnase jahu, tulist vett `peäle Juu; `kaĺla `autati, kui ta lahjaks läks Ann; `taari havvutamma Plv d. (soojuses ja niiskuses) pehmitama, painduvamaks muutma (eriti tarbepuust) pasus `haudeda alukse laudu Kuu; [tarbepuid] ikke `autasse `pehmeks, kas `saunas või nii et vesi keib otsast `vällä Mar; rii jalast piat `hautamma, siss saat painutaʔ Har; viha lehessit havvudi Se e. puunõusid puhastamise otstarbel kuumutama; turrutama `enne `auveti `piima püttisi, `anneti sie vesi `lehmidele, siis pidi piim ilus põhas õlema Jõh; kaks `korda sai nädälis `auda palava kividega [puulüpsikut] Tõs; [puunõusid] `autedi kadaje `marjuge ja uuma kividege Hel; taari `tõrdut havvutass Se f. soojendama, kuumutama; (kuumalt) paistma, kõrvetama (päikesest) ; sulatama [kana] `autab ikke `poegi, sojotab neid Mar; ega aĺlika suoń `kinni külmetagi, aĺlikast tuleb jo sue vesi, `autab `lahti Kad; mine `sängi magama, mine avvuta `kirpe nalj Nõo; ilm om umminõ – enne `pikse `vihma, elgitäv, vai `autav om Har; seo ilm havvutass `õkva Rõu || [paiset, roosi jne] arstima, mäda välja kiskuma `õlgu sie `kasvandane ehk ruos, `ülge rasv `auvutab Lüg; paeset `autadi – `sõnna `pańdi leeväpuru `peäle Juu; su̬u̬ vitstöga hautadas `jõuh́e `väĺlä, ku eläjäʔ omaʔ käe siseh Räp || piltl [soojas kohas] istuma, magama, lesima mis sa sii ennast `aotad (palju, kaua istud) Muh; mis sa havvudõt taah aho pääl! Vas; `Hautas munnõ (laisast inimesest) Räp g. põletikku tekitama [ihul] eenä `niite piäl vihmävesi o soe, si̬i̬ ruttu aadutab `varva vahed ärä Kod; linane [mähe] `pańti `vasta ihu, puuvillane `autama lapse ära SJn; es taa `jalgu `kińni ka `panda, na‿m jo virdsa sehen, ta avvutap jala naha maha periss Ran; ta jalg näet `nilgu ärʔ, ki̬i̬b vesi avvut́ är suka seen San h. määndama, kõlbmatuks v pehmeks muutma kui vihma `järge suur palav on sügise, siis asab `tuhlid `autama; laps kuseb ala – `autab aluskoti ee Khk; madala põhjaga [maa], ei lase vett läbi, seisab põllu pääl ja `autab viĺla ära Hää; lumi `autab ära, lüeb aĺlituse orakse `piale JJn; taa lumõ vesi om taa kotusõ vällä `hautanuʔ, selle ta jääss rüäst `paĺlass Har || [maad] käärima panema, muhendama `Atru `autab maa ärä Jõe; `Audund maa kus leppäd `kasvavad, `metsäkõdu `auvutab Lüg; maad `hav́tamma (suvel ülesküntud kehvemat maad järgmise suveni seista laskma) Se i. vihma ähvardama, sadu ennustama Akkas juba `ommiku `müristamist `autama IisR; täna on soe ilm, ei tea, kas ta `autab `vihma Kei; audutaja ilm Lai; ta `autab `vihma nüid, `seake sumes `sumpund, et tuult ei ole SJn; ilm o lämi, nüid auts peśs sadu Krk; ei tiiä kas `vihma avvutõ vai San Vrd hauduma

2. piltl peksma – KJn Hls siis akkavad `autama teist (kotti aetud saksa) KJn

ema ema R eP(ε- Khk Mih) TMr MMgT Lei; emä Kuu Lüg Vai LäLo Vig Var Tõs Khn Saa Juu Kod spor VlPõ, M T; jema Aud Lei, -ä Kra; imä Võn V; äma- Mih
1. (üks lapsevanemaist) ema emäst (kui ema suri) jäin mina `neljä `aestaseks Kuu; Ema ei tõhi `põlle lappida, siis tütar lähäb ukka; senel `lapsel ei õld emädä egä isädä Lüg; Kes ema lüeb, `sellel `kasvab käsi `auast `välja Jõh; `piened `lapsed `purrod ~ `immod emä `nännä Vai; oma ema `kutsusid [lapsed] memmeks Jäm; esiti pisemald ikka taet ning emm, suuremald ikka isa ning ema Khk; aga ega öö rehel ma pole käind, sääl emad ning isad käisid Pha; see tüdar o emase tuln, ema nägu; naese isa ja ema elavad teese kohja peal Muh; ema [sõna] tuli pärast, enne oli eit Kir; mu emä isägä põln kummagi `koolis köin Var; ja emasid `üeti `jälle vanaema ja noorema, kui `jälle kaks majas olid Mih; minu isat-emat olid jah siit [pärit] Aud; ja `käśti mind emad `kooli `tulla Hää; minu isa-ema `oskasid `selgest lugeda, kirjutada ja rehkendada Kei; meil oli ikka ema [sõna], mammad olid `linnas Juu; te `eńdi emad ei ole enam? Ann; [tüdruk] akkama `uopis emast `suama; mu oma täis lihane ema VMr; `tütred tulid emasse, pojad isasse Iis; kirju ema (võõrasema) Trm; pojad o `emmä lähnud; näd õlid `üste emäje, aga tõesel tõene isä Kod; me oleme ühest emast Äks; tädi on emä õde Vil; mia pidi emäle (ema vaatama) minema Hls; lihalik emä om kellest sa `süńdunu olet; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät Krk; ega `võ̭õ̭ral miu `vasta iki toda `armu ei ole, mes omal emäl; miu emäkadunu ütel, mia onde es saa küll `pessä [mõisas] Ran; emäst `olli mul ka joba `ammit Puh; `tütre emäl `piava `lahke käe olema; kaits emäd ei `kõlba üten ku̬u̬n. poeal `olli emä ja naesel ka `olli emä, oh sedä pahandust; ku `tütrele panna emä nimi, siss saap `tütrel ää õńn Nõo; emä esäga kõneliva, et aganit `pantu leeväle `sisse Kam; mõni (sõna) lääb emäde (ema keele järgi) Ote; ma `mõtli et üle `ku̬u̬luidõ `lat́si kah hulga `lat́si imilõ auraha andass; võt́t imä (endast vanema naise) Har; mu esäl oĺl imägaʔ säidse last Rõu; kõ̭iḱ sai imäl meele ostõtuss; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss Vas; imäldä lat́s Se; `särtse `oĺli vanul jemil laulusõ; uodõtav jema (rase) Lei; [muinasjutu algus] `eĺli imä esäga jälʔ; `Kristusõ imä `umgi pühä `Maaŕa Lut Vrd emm, ime3, imi
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Mis on `pehmemb kui ema `süüli Lüg; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; Imä üśk um `pehmep ku˽villa vakk Rõu b. (mõistatused) Üks emä, mittu`kümmend `poiga = tomat, kurk Kuu; `Lapsed `juoksevad lagedat `müöda, emä `alles `luomata = `Eina `soadud Jõh; Tütar `tiine ema aher, elab `surnu reite vahel = okk Jäm; Isa pikk ja peenike, ema lai ja latergune, `tütri käsi kõberas, poja pia ümmargune = humal Han; Pojad kaunis pońtsikud, ema alles sündimata = heinasaod, kuhi Hää; isa pikk ja peenikene, ema keero veerolene, tütar oli lai ja latergor̀ne, poeg oli pisot pikergor̀ne ja nüid lääb tipin täpin `taeva `alla munele = humal Ris; Ema lai, isal pikk saba, lapsed kõik ümmargused = leivanõu, -labidas, -pätsid Äks; Immä luvvass latsõʔ kõ̭ik `laokilõ = kuhja- tegemine Urv; Emäl laga magu, esäl pikk sammass, latse üte ülbalise = leivanõu, -labidas, -pätsid Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Emätiss viel suu`nurgas, vade nää `oskavad `kergikäsed `olla (noorukitest); Emä `tuodo `saabastega (paljajalu) `käidi `ninda `kauva ku `kuoli `mendi Lüg; Keha must ja `korpane, `üäldi, et ema`tuadud `nahka ei `paistagi enamb Jõh; Ema perse taga üleskasvand (liialt hellitatud, elukogenematu) Emm; siu ema särk `kuivas miu ema aja peal (kaugelt sugulased) Kir; Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele, kes täiskasvanutele vastu räägib) Hää; mis sa tõbras vihasted, egä ma su emä `lehmä ärä söönü ei ole (öeld põhjuseta vihastajale); mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä emä ärä ei ole söönü id; ta (tütar) emä `perse taga üless kasunu, si̬i̬ ei tää kedägi elust Krk; olgu esä sikk ja imä kit́s, ku˽ma esi enne mi̬i̬s olõ; Imä-esä alalõ, lehmänisa vallalõ (öeld neile, kelle vanemad elavad) Har; imä sei `si̬i̬pi ja lät́s `lahki (öeld lapsele, kes pärib pidevalt ema järele) Rõu | (liiderlikust naisest; vallasemast) Emä pani `kelgu laga`otsile, tüdär ott kelgu laga `otsilt maha ja akkab vedämä Kuu; Sa kisud ema kiŋŋad nii vara ää Rei; kas sa nüid emä ri̬i̬ pääle nakat minemä, emäga `võitu `latsi tegemä Nõo | (ema tähtsusest, armastusest jne) Paremb oma emä vits kui `viera emä voileib; Oma emä `koorukane paremb, ku `viera ema void leib Kuu; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini kui isa `salvu najal; Enam `võõra tõrelemine kui oma ema `lüömine; Ema `süülis `pehmeb kui `saksa `sängis; Ema `armastus võib `lapse ka `kaivu `põhjast `välja võtta; Paremb oma ema õlesäng kui `võõrasema sulekott; Paremb oma ema irm kui `võõrasema arm; Sureb isa, `kaotad `puole, sureb ema, `kaotad kõik; Isa üks mats on enam kui ema üheksa `totso; Seni `lapse `piake sile kuni ema `silmad `lahti Lüg; Kuidas ema nenda tüdar Emm; oma ema vits on `armsam kut `vööra ema vöileib Rei; Kärme ema, laisad lapsed; Mees saab ikka naise, aga lapsed änam ema ei saa; Oma ema vits ja võõrasema oo `ühte `maiku; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; Ema `viitaks uksest `väĺla, armud lähvad `aknast `väĺla Hää; Oma ema malk on magusam kui võõraema võileib Jür; isa õńnistamised kińnitavad su elumaea, aga ema `vandumised võtavad ära VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn; kudass emä ehen nõnda om laits perän Krk; paremb om üte siĺmäga emä, ku katõ siĺmäga esä; emä piśtäb rinna suhu, aga mi̬i̬ld ei piśtä pähä Ran; Imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villäsalvõn Urv; Paremb uma imä must pudõr, ku võõra imä võidleib Krl; kütüse kesvän kasusõ magusamba `nakrõʔ ja hoolika imä põllõ vaŕon teǵüsämbä˽`tütreʔ; Sõ̭sarõ arm `sõklanõ, vele arm vesine, imä arm igävene Rõu; jema nisa `pondav `suhtõ, bõt mi̬i̬lt ei d́õudav pondaʔ pää Lei; leib olõ‿iʔ mińnij, `kiisla olõ‿iʔ imä Lut | (laste tänamatusest ema vanaduspõlves) Üks ema `toidab `kümme last, a `kümme last ei `toida üht emä; `Üeksa last mahub emä `põuve, üks emä ei mahu `üeksa `lapse `õuve Lüg; Seitse last mahtus ühe ema pöue, ema ei ruumi ühegi lapse öue Pha; Üks ema toidab ühüssa `poega, aga ühüssa `poega ei toida `ühte ema Han; ühe ema `põlle mahub kuus last, aga üks ema ei mahu kuue lapse `õue VMr; emä söödäb ja kasvatab ütessä last, aga ütessä last emäd ei `jõvva `sü̬ü̬tä Nõo; Ütessä last kasuss üless üte imä hõlma all, a ütsel latsõl ei olõ ruumi ütele imäle Krl
3. (kõnetlussõnana) a. perenaine, -ema Naine läin `naabri ema kääst nöu küsima, et kudas `kurjadest `vaimudest `lahti `saaja Krj; teese pere ema `soatis `siia Muh; Tiige ema `ütles mo emale, et sa `ketrad surma tuńnini Vig; Juba saana ema tuli peale mede poole, kamsud kainlus PJg; nende (naabripere) ema elas ka sada üks `aastad vanaks HMd; mina olen vana inime, kõik üiavad mind emaks, aga ma‿i ole nende ema JõeK; Moori ema lõi oinas maha Lai; Otebä emä tulep pühäbä siiä Nõo; ollu ku sourõ jemaʔ (emandad) Lei b. vanaema; ämm ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; vanad isäd emäd (vanavanemad) oo vanas `surnu`aedas Vig; mehe või naise vanempid kutsuts ämmass ja äiass, mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; kos minijäss kotu om, sääl om emäga ike `ütlemist Nõo; meil oĺl mamma (ema kõnetlussõna), selle et vannaimmä kutsuti imä, latsõ˽ka `üt́liʔ vannaimmä imäss Vas Vrd emm1
4. ema funktsiooni täitja a. kaasanaine esimees ja ema läksid ede [laulatusel] - - siiss jo se pruudipaar `järge Mus; pruudil oli ema `seltsis. `üiti ema, see oli mu vennanaine Jaa; ema `peksis [pruutpaari] aseme läbi, `peksis kirbud ää Pöi b. kadri- või mardisantide juht kadri `öhtul siis ema `korjas [andeid]. kadride emal oli `söuke egabäsed `riided - - ta oli ikka ema, vanem, teised olid ta lapsed; [mardi] isal oli ikka kepp kää - - ema `selgas oli `jälle kot́t Krj; [kadri] emal oli `valgest `nartsudest titt süles Aud; [mardi] ema [siis], kis tegi sukka, läks [selle] `juure, et lapsed tahavad `süia - - emal õli üksipäeni kot́t - - kui ema ära `mangus, `ańti teestele koa. `võt́sid `istusid maha, ema `ańdis sialt kot́ist Pal; mardi`sańtide emä KJn; kadri`sańtel olli emä, emä võt́s `ende kätte `viĺlä ja raha, mis `anti Krk; esä ja emä lätsivä i̬i̬n `siśse, laoliva oma märdi `laulu, tõese `oĺliva latse Ran; Kadrisandõl oĺl imä kah. Tu̬u̬ oĺl ka˽hańdsakohe `rõiveh, vanakõnõ Se c. tegelane mitmesugustes mängudes sabastikku `mängimine, üks õli ies, kie `püüdas, edimane õli ema, kie `oidas `poigi Jõh; Köige suurem tüdruk, see `pandi siis [mängus] koera emaks - - Siis tuli öks vööras väljast ja küsis `poegi nime `järge `osta. Kui selle nimelisi oli siis `ostis ema kääst ää Krj; [lambamängus] ja siis see `jälle kis ringi sees oli, see oli emä - - ja emä ikke laulab Mar
5. (loomadest, taimedest) a. emasloom; emaloom kõik `luomad isäsed `õtsivad emäsid taga, aga `tetre ja `metsis, vata emäd ajavad isäsid taga. kui emä `kuuleb isä `laulu, siis lähäb `lennab `sinne `mängo; obone on `kolme `varsa emä Lüg; lehm on kolme vassigu ema; kaks talle ema (imetavat lammast) surid ka εε selle `aiguse käde Khk; utt `seuse sama musta `pεεga, na ta emagid oli Käi; isa [luik] `lindab `sirge kaelaga, emal on köver kael Noa; [tibud] emä oole all alles Mar; sia `põrssaid piab ka `valvama, ema ju tahab ära magada vägisi ja HMd; [pardi sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta on, isa või ema VJg; tõu puĺl õli, aga emä puhas eesti verd; üheksä poja emä oo vana [lehm]. minul õli viie`tõisku poja emä; talleksed o kõik emäde mao all nõnna arad Kod; vars igatseb nii emad taga MMg; `taeva kits ja `taevasikk. emä mekutess mehee-mehee Hel; tõenekõrd sünnib küll emä `mu̬u̬du vars Nõo; [sügisrändel] kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja, latsõ˽takahn Rõu; tu̬u̬ varsakõnõ käve tu̬u̬d [surnud] märä asõnd `kaema kõ̭gõ, nii `väega hoit́ immä Vas; kual jo pojaʔ ommaʔ, tuu om imä ~ imälammass; imä [kass] kand kõ̭õ̭ `poelõ `hiiri ja `t́sirka; imä alonõ (imev) põrss Se || fig Sureb obu maksab nahk, varsa ema elab ikka veel (öeld, kui midagi on kadunud) Pöi; sukku tuleva soepoja, `emmä emmissepoja Nõo; `immä `lätväʔ iḿmisepujaʔ, sukku `lätvä˽soepujaʔ Rõu; imä `perrä vars virk Lut b. emamesilane või -herilane mesi `linnud mis emäst tehässe, sie tehässe eri tuppe; emä on pitk ja `pienikene. kui emädä ei õle siis `lähväd [mesilased] puust `vällä kõhe Lüg; kui pere `eitmine on, siis keik lähvad ema `järge Khk; ema sai `otsa, pere läks `puusse tagassi Mär; kui poead akkavad `väĺla tulema, siis emä laulab. emäsid tehatse iga `aasta `uusi Var; erilase ema on suur ja lai; [pereheitmisel] kui uus ema vääĺa tuleb, lüövad [mesilased] `lahku, muist oiavad uue, muist vana ema `poole Amb; vanass õlid naesed nagu eriläse emäd, `keskelt piänikesed Kod; mesiläste emä KJn; mesilinnu emä Krk; tu̬u̬ vana emä ku ta saana, siss `murdna tolle noore emä ärä Nõo; vanast oĺl imä piḱk, vanast kutsuti kõlladsõ `persega imä. noʔ om mustõmb ja vähämb Har; vana ~ noorõ imäga pereh Plv; imä tege puja`haudet; noorõl imäl om peenikene helü; edimätse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä; `meh́tseʔ esiʔ `tapvaʔ tõõsõ imä `maaha, ku süĺlemet ei lasõʔ Räp c. emakanep teised o koerussed, teised o emad; kui emad saab ää `väetud, siis pannasse parsile `kuima; koerussid saab poole vähem kut emasid Muh
6. (millegi) alus, tekitaja a. ka fig, alus, alge `Küünlä`päivä sula ja mareti`päivä poud on `näljä emä Kuu; [linnastele viinaajamisel] `pandi kuum vesi `pääle, `sõisas ja `jahtus `vällä, `pandi `pärme `sisse, siis õli emä (käärimisvedelik) `valmis Lüg; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; neli peret (taru) `pieta kust peret ei `võeta nied on emad VJg; maa om egä eläve enge emä, maast saap egäüit́s `toitu Krk; päiv (päike) om si̬i̬ kes meid elätäb, `kõikide emä Ran; maatüḱk om iki leevä esä ja emä Puh; mõtsa imä, vana petäi kutsutass Lut b. esimesena loonud viljapea odra, ruki ema Mih; [rukkil] ema tuli kõige `enne `väĺja tuppest Trm c. (vana) seemnekartul Ma pane vana emä, mis on tugevam, [kartulivõtmisel] pis(se)tega ühte korvi Tõs; metssiad söid kardulad ära, emad jähid alles HMd; ma `ku̬u̬rsi `endäl perämätse `kartuli ärä, n‿om nigu emäse; `kartuldel piab idu ärä `murdma, muedu lähävä emäss Nõo; näet see emä om, nii illuss kõva et San; kardoka imä Vas
7. paadi või laeva osa a. kiil, põhjapuu –SaLä Pöi Hi spor L laeva ema, keige esimene kut sa akkad `laeva tegema Jäm; taga emast oli läbi auk, kui laev `maale tömmati, vesi `jooskis `väĺja Khk; `kaltsoni puu pannasse ema `pεεle Mus; [paadi] `vannad `pandi ema `otsa Pöi; paadi ema `olle tammepuust Phl; laeval pannatse kaared ema `peale ja siis akatse `planka `ümmer panema Tõs; Puadi kiil pannassõ `pulkõga emä `külge Khn; paadi ema on paĺgist `väĺla tahutud, pikuti paadi `keskel Aud; ema pääl tulevad laeva pańnid. ema on männa `puidest; Suure laevadel `pantaks vi̬i̬l kiil ka `alla ema `kaitseks Hää; paadi ema kelle `ümmer akatakse paat tegema. jäme puu ots `püsti. kaared ema `küĺgi ja kaarede `küĺgi lauad Ris b. (lootsiku) põhjalaud tiävid pannasse plangu emä `küĺge `kinni Var; emä `pantse kõege `enne, põhja laud on emä - - emä `piäle kõhe `eeste `pantse piäpakk ja tohopakk. siis kuarud; `venne põhja piäl on emä `venne emä, siäl piäl seesäd Kod c. roolitääv Rooliema aa alumese otsa tapiga kiiluotsa pεεl kandmas. Ülemene rooliema ots uladab läbi ahtriteki üles - - Rooliema külgis käib roolileht Emm; Roolpinn pannaksõ rooli emä `külge Khn; `kookre august tuleb rooliema läbi Hää
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a. (särgi, jaki jne) kehaosa särgi ema. kui sool pole `käisid `pεεle `aetud. särgi ema juba `valmis Jäm; jöki ema Khk; [endisaegse särgi] `kainlaalust lapid olid nelja nurgelist, ema ja `käise vahel. pitk säŕk, see `üiti emaks. särgi ema ühest tükist, siilud vahel, et laiem oli Jaa || naiste särgi pihaosa `hammõ imä˽ koi peeńokõsõ˽linadsõʔ, nu̬u̬˽pańni üt́si sukka, `hammõ immä või is paarõ sukka `panda; Särgil oli paklane labane hand, peenükesest linatsest imä ja katsanitsega puuvillane käusserõivass Se b. (kalapüünise) pära mõrra imä Vas; imä suu [kust algavad nooda tiivad]; nooda imä om nelli śuld; ku suuŕ nu̬u̬t, om imä takah katõsa śuld; kalla om, lää‿i `immä; võrgu imä, tu om perä, kohe kogonõsõ kalaʔ siśse, ku loomuśs kistass; Leesuvast püvvetäss meresega, imäldä talvõl ijä alt, sääl ei saaʔ imäga vitäʔ, suvõl püvvetäss imäga; kala`püüdmise man oĺ ga haaḿ [tindi]nooda imä ḱüleh Se c. tuuliku püstvõll tuuligu ema, suur jäme puu mis see tuuligu ülal peab Jäm; Aamõ `veske emä `püstü Khn d. [karbi] kaan [ja] ema (kere) Emm; (voki) ema van ~ pesa u (voki kabi, süda) Ris; mõõgade emä kos [ropsimasina] mõõgad kińnitet Kod; voki emä (rindpuu) Rõn
9. (veekogus) a. veekogu sügavam (voolu)koht vesi on emas (jõesängis, mitte üle kallaste) Vän; jõe ema oo kõege sügavam koht, nihuke reńn jões - - jõe ema `kohtas `kõrkjas ei kasva Tor; jõe emas - - sialt jooseb vesi vaĺlemini Tür; `Peipsil õlema kua emä, jõgi `keskel, kõege sügäväm kõst Kod b. auk jääs nooda väljavõtmiseks ma satte `emmä `sisse Hel
10. tungaltera emad ~ rukki emad IisR

*joognud `juognud Kad, `juagnud Iis, `ju̬u̬g|nu (-no) Se joobnud va Kupu-`Mihkel oli `juognud `piaga `kange tramama Kad; su̬u̬kanariguga jääs pää haigõss kui `ju̬u̬gnu olt; juu hindä `ju̬u̬gnuss; tä om `kat́ski `ju̬u̬gnu joʔ (purujoobnud); `ju̬u̬gnult [kes hambaid kiristab] kistass `hambit vallalõ ja pandass pulk `suuhtõ ja kustass `suuhtõ ja `rõõ̭ska `piimä andass Se

kabel2 kabel g kabla p `kapla Mar/n kapl/ Tõs Saa Trm Kod eL[kabõl, -ĺ spor T(kapel TMr), V(kapl Krl Har Rõu Lei Lut Kra; kabuĺ Kan; kaabõĺ Rõu) pael, nöör [kanga] lõpetse [ja] ürjätse kabla; `kaplega seotass sõkelavva ja `nitse ülesse; pane obene `kapla Trv; adra kabla; [telgede] jalgpuukabla Hls; `niitsme kabla; [telgede] jalglavva kabla ja kinnitse kabel, kaldsa, kördi, koodi, koti kabel; mine vahel kabel kaalast mul ärä ometigi (öeld tüütajale); egät sõna ei tohi kabla pääl panna ega tõess võtta Krk; si̬i̬ poiss om `õkva vana Oskari `mu̬u̬du, pane vai üte kabla `otsa; ei `tiiä kohe `meie jõmsik om `kapla `pantu, ommugu läits kotust ärä, aga mitte tagasi ei tule; esäkańepist tetti `kaplu ja `keidsi; `suvva kõrvust pannass kabla läbi, kutsutass aasanduse Nõo; `kapla pite kistass võrk iä ala Võn; orrega aetas nooda `kapla edesi jää all Ote; `kapla tetä ääpäidi, keerust keerutada kurapäidi Rõn; taalõ `kõlbass kõ̭ik, mis kabla pääl püsüss enne San; `nitse kabuĺ Kan; kińnitüs kabõl [telgedel] Urv; aaʔ tsuvvõlõ kablaʔ `perrä; kurapoole kapl Krl; mul om kabla kokku`laskmise päkk vällä˽`kaonuʔ; no‿m säärän elu, et panõ vai kapl `kaala Har; kablaldaʔ ei saaʔ `tsu̬u̬ga `jalga; Tet́ti katõ keeruga˽kablaʔ ja˽kolmõ keerugaʔ Rõu; lingu kabõl Plv; mõ̭nõl ommaʔ eläjä˽kabluh; Söögi ajal tulles öeldakse jakka jummaĺ ja sellele vastatakse kabõ̭l kaala kahitsajalõ Vas; tõõńõ om sullõ `kangõ sõbr niikavva ku pant sullõ kabla `kaala; `kanga alostus kablaʔ Räp; virnaśs (taim) `ümbre [vilja] lööse `kapla; kolmõst `häidest saa kabõ̭l; lehm om kablah; üle [noodaveo] kabla tohi‿i minnäʔ, sõ̭ss lätt `kat́ski Se || fig ni̬i̬ om üte kabla pääl (võrdväärsed); Kablale käsku andma (pooma) Krk; Jalaʔ kääväʔ `kapla, ma olõ nii väsünü Rõu; Kahö`kapla saa‿i katski lõigata. Õnnõtust ja kahjo saa‿i arʔ hoita Vas; igävene kablaharo `korjajaʔ (alandlikust inimesest) Räp Vrd kabla4, kablakas1

kiskuma1 `kisku|ma R(-maie Lüg; `kisko- Vai) eP (`kisko- Emm Käi Lih Kul Ris; `kesku- Kse Juu, `kesko- Rei LäPõ) TMr; `kisk|ma Vig Han(`kisma) spor Pä(`kisma; `kjõsma Khn), Kod(-mä) MMg KJn eL(-ś- Rõu; -me Hls Krk San, -mä Lut, -mõ Krl); kisuma Var Hää Saa; (ma) kisu(n) üld (kiso- Vai spor Hi, LäPõ, kjõ- Khn, kiso Plv Se, kissu Rõu); (ta) kissob Kul Rap; da-inf kista Khk Han Pä Krk
1. tõmbama a. tirima, sikutama tuo `taŋŋed, miä akkan `naulu `kiskuma `vällä Vai; tuul kisub puud juurile üles Jäm; sulu ehmestel `kistasse raad küljest ee ning pannasse padja `sisse Khk; Siis pidi söuke maknee·tiline jöud `kiskuma seda keppi maad ligi (veesoone kohal); kisu puri `sisse (pinguta sooti) Mus; poiss kisub `vardad suka sihest `välja Vll; kesome ikka ja `voatame, üljes `mõrdas Rid; `ambud `kestasse suust ää Mar; `raktor `kiskus kõik `väĺla mes kibi `liikuda `andis PJg; tuule keeretis - - kisub eina tükkisi ülesse, `kõrgele Sim; `tihke arjaga `kiśti [linal] `kuprad otsast ära Trm; mehed `kiskid `noota; ket́t kisk lehmäl kõri `kińni; minä kiśkin süded pada `alla Kod; eläjä röögiv `kangest laudan, tahave `valla `kisku Hls; peenike ja kõhn, nigu läbi `laudu `kistu; mõladega mugu kisut iki `vasta tuuld Ran; kisut toda `võrku ikki valiste Puh; kissime õhvakõsõ turb avvast `väĺlä; vesi `kiirleb ja kisup inimese `sisse; ligeda palaja piat kätega kõik iluste `sirgess `kiskma Nõo; enne `oĺliva `valtaga kajo, pangiga kissime [vett] Kam; aho suu i̬i̬n [om] sääne havvakõnõ, kohe tuhk ja hüdse `kistass Kan; tuhk`hauda `kiśti hüdseʔ ja tuhk `sisse; `ku̬u̬rma om vaĺmiss, vaia pu̬u̬ḿ pääle pandaʔ ja˽`kińni˽`kiskuʔ; kuiss ta pini hanna nii `persede kisk Har; rehe `kaartõ veere alt kisi napu `vihkõ Rõu; seo ilma `aigu om roobiʔ `minkaga hüt́si kistass Plv; Oĺli kõva [vägi]`pulka `kiskma Vas; sõrme `kiskmine, sõrmõga kistass, `joudu kaiass; vägi`pulka kisuti; katusõst kistass `oĺgi; hammast kistass `vällä, `tohtri õ̭ks kisiʔ Se; um hüä tüühopõn, kisk `atra `hüäste; sääne vasta mäke taha‿i mindäʔ, suurt `kuurmat taha‿i `kisku, a `kõhtu um Lut || eraldama; (nimestikust) kustutama, tühistama Luke mehe kissivä `endä `valla, es tahava kroonu vallaga üten olla Nõo; kiśk opõtaja man maha pääkoolist Har; tä üteĺ ärʔ, kiśk umma sõ̭nna tagasi Se || kellegi poole hoidma sulane kisub pereme `puole; `päiväd kisuvad sulase `puole (lühenevad) Lüg; päiv kisk oŕa poolõ (lüheneb), päiv kisk perremehe poolõ (pikeneb) Vas; pinigi kisk peremehe poolõ Se || kaaluma, (välja) kangutama Kivisi on sealt [põllust] `välja `kistud käristud küll Pöi; `kanda sai `kistud, talupoead põletasid nεid Tõs; ma siihn kivve kisu ja `kandõ kanguda Har; üles kiskuma meelde tuletama; esile tõstma kas tahetasse akata veel vana `ennemuistist orja`põlve üles `kiskuma Rid; mis sa sest vanast aśsast änam akkad `uurima ja `kiskuma teist ülesse Hag; tä kiśk sjo aśa üless muido sedä es `olnu meil Se b. (riietumisest) `kiskusid ennast `riidest εε, vesi veel `sauna toomata Khk; Läks nii palavaks, ma `kiskusi omal muist vattisi seljast ää Pöi; `keskus eese alasti Mar; ma pane vahel lośsid `otsa ja vahel kisu ära Aud; südä oli täis, `kiskus enese `riidest `lahti Juu; minä kiśkin jaki seĺjäss ärä Kod; kisu jala `valla Krk; naese `kisknava mehel pöksi maha Nõo; kiso minno `rõ̭ivist vallalõ Se; kisuʔ `rõivaʔ `säĺgä Lutc. (tuule, õhu liikumisest) lõõtsuma, (läbi) tõmbama, puhuma `tõmmaka sie uks vahe päält `kinni, siis tuul ei kisu läbi Lüg; tuult kisub `aknast `sisse Tõs; Uks `oĺli madalam, tema ei `võtnu nõnda [suitsu] `väĺlä, `repneauk `kiskus `rohkem Hää; kui uks `lahti on, kisub tua külmaks Kad; pliita kisub Kod; hinge kiskuma hingeldama Ise `ähkis ja `puhkis, `kiskus `inge Lüg; kisub ~ veab `inge, sureb varsi ää Vän; `hõngu kisut nigu `siidi; taa ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har || pumpama [tuukritele] `kistatse `luhti ala, muidu lämmatavad ää Musd. (suitsetamisest) mes sa sest piiboss `üste`puhku kisod ja ju̬u̬d Kod; mis sa kisud sest piibust, `ühte `puhku piip suus KJn; kisk õ̭nnõ taad juńna Rõu
2. (seoses mitmete maatöödega) a. (juurtega) maast üles tõmbama; kitkuma, katkuma `sirbi nogaga kisuti `erni VNg; lina kisoda ja `riividä `kuprud `vällä Vai; odra nii lühine, saab juuril ära `kistud Jäm; leigeste `rohtusid tuleb `kiskuda, uppuvad juba üsna ee Khk; nögest on ullud loomad, ma kisu neid `palja `kääga lehemdele Rei; `suĺga akatasse kana pealt ää `keskuma Mar; paar nädälad, siss akatasse linu `kiskma ja `kamma Vig; Naesõd akkasid madaru `kjõsma Khn; `kiskus põllu seest ohakid Rap; tümikad tahvad ää `kiskuda Jür; linad on nüid juba `vaĺmis `klaasind, nüid süńnib `kiskuda Amb; karjane - - `kiskus `kuuskede alt kuuse juurikaid Koe; käis lina `kiśkjid `õt́sman Kod; mina kisun ua `puhtast Pal; kivi sammalt es kästä kista Krk; kisu `käega maa seest noid kanarige Rõn; kanõpit ei kisuta innõ ku `tolmumma nakass Rõu b. (kinnisest vaost) kartuleid võtma `tuhli `kiskumise `aeksed ilmad olid vihmased Ans; `tuhli varred `lähtevad mustaks, siis taarist `tuhlid ää kista Khk; Ema läks pöllalt `tuhlid `kiskuma Pha; Olet tei juba `tuhle `kiskond ka Käi; `möisas käisid `kardolid `keskomas ja maha panemas Rei; lähme `tihli `kisma Tõs; kardulid kistase Tor; mine kisu üit́s korvi täis kardult Krk; ei olõʔ `kiskmin ubiniit Lei c. (koormast, hunnikust) maha tõmbama sõńnikud `kiśti väĺlal kabliga maha Sim; konguga `kistass sitta maha Puh; `u̬u̬pis vanast `olli `puune konk, kellega sitta maha kisuti Nõo; kiśsime laadast sitta `väĺla Võn; ma ni kõvastõ kisi, ku sita hankki lät́s `kat́ski Se d. niint, tohtu rebima; peergu lõhestama kasest kisuda `piergu VNg; `kiskusin `tohto, akkan `virsu tegemä Lüg; akka tänä `pärre `kiskuma; `lähmo `kosko `kiskoma Vai; männi puust `kistesse korvi `piirgusid Khk; kisu ~ löö paar `peergu lõmmu küllest Mär; viisa suge `kistud lõhmusest Pär; sis `tehti kiiniga `särmed ja `noaga `kisti piiruks Rap; tõin tänagi metsast sarabu keppisid, tahaks `pindu `kiskuda Amb; niin`meister oli sie kellega `pilpaid `kiśti VMr; niinepust saab `niini `kiskuda Iis; `metsä `käidi `kõśki `kiskman; `kisksid kase `tosta Kod; kisutasse `niini, enne vanasti `tehti neist `köisi Ksi; karjatse ja tüdruku `kissive pirru Hls; pajost kistass `niidsi Nõo; ma sai mõtsast üte `kistu kose Ote; poisiʔ `kiskõʔ `pirdõ Krl; niidse omma˽`kistu ja `katsa mähidü Har; mähä `aigu `kisti noid `kośki Plv; pirru`kistava väit́s sääne, sarvõst oĺl vaŕz pant Lut e. (lehma lüpsmisest) maksa teda (lehma) mette `kiskudagi, `kinni jätta parem Mär; üit́s muna koore täüs tule vi̬i̬l [piima], ei massa kista änäp Krk; sikkõʔ nisaʔ ummaʔ, nii kisoʔ ku sõrmõ koolõssõ ärʔ Rõu
3. mingisse asendisse tõmbama vanus kisub `küüra juo ja kõvera; kramp kisub kokko `üöse, `kiskus kääd ja jalad kokko Lüg; [haigutamine] Kisub kõri `laiali Jõh; muutku äga akab mokka `kulpi `kiskuma (nutt kipub peale) Ans; `päike kisub lavad köveraks Khk; koer kisub kerase Muh; uss kisub kägarasse Rei; kesob üsna eese kokku Mar; ole ilusti `sirge, ära `kõõsi kisu Hää; kaśs tige, kisub `küiru; krambid `jalge sees, kisub jala `kangeks Juu; uśs kisub ennast `kierdu Iis; Naha kiskund `kiprasse Pil; raḿp kisub jala kokku Hls; siil kisk `kerrä; ärä kista mokke `vingu; keśu kiśk kaala `rõnksi (odra pea vajub longu) Krk; `Perse tuhara kisup `kangess `istmisega Nõo; om `endä `kühmä kisnu Kam; Nii hirmus külm oĺl vällän, et `õkva˽käe˽kiśk `hanku Urv; huśs kisk `kerrä Se
4. (kaardu, kõverasse, kinni jne) tõmbuma lüli `kuuse puu kisub `luoka Lüg; `sõrmed on kõvera `kiskund Jõh; see oo nii keerd puu, kasund nii, kisub `keerdu; silmad akkasid `kinni `kiskuma, une rammastus tuli kohe `peale Mär; `saapa nenad `kisvad ületsi Tõs; laud oo `kummi `kiskun Aud; vörk kisub tiidaku Ris; lauad kõmmeldavad ja kisuvad `koardu; kuue õlmad kisuvad ülesspidi Juu; kippus nagu `kööksu `kiskuma, kõberasse, `küiru Tür; `taimedel elukad sies, siis lehed kisuvad kämarasse VMr; [ta on] paĺlu tüöd teind, [keha] akkab juba `vimma `kiskuma Sim; `aĺlad terad kisuvad `kirtsu, `erne ja ua terad Trm; kase tost kisob kruppi ja `pullo ku lähäb kuumass Kod; jalg kisub `krampi `öösse Lai; kübärä veere kisuva kõverase Trv; lülipuu kisub üles poole Hls; laud o [kuivades]`vändä `kiskun; paper kisk `kärsä tagasi ku rullin om ollu; lõng om ülearu ki̬i̬rt tett, kisk `säŕgä Krk; [linal] ligeda veere kisuva `köprä; nüid om täl ka nägu `krömpsu kisnu Nõo; kuusõ kosõdõ katusõʔ `kiskva `kupri Krl; külmägä kisk `kühko Räp; `kiskuss `kühmä, lätt vanast Se; kokku kiskuma 1. (mõõtmetelt) vähenema (kuivades, vananedes jne) `vergo `silmad `kiskovad kogo Vai; Saabas oo kuivades nönda kogu kiskund; Meite poodis akab keik värk nenda kogu kiskuma Kaa; sõĺg surub `kanga laiale, mud́u `velne kangas kisub koku Vig; riie on pesus kokku `kiskun Ris; kisub kokku vanudusest JMd; nahk kisub kokku Trm; rõõvass kiśk kokku Trv; emäl olli suu kõik vanavusest kokku `kistu Rõn; villanõ rõivass kisk vanutõn kokku Krl; ta vanahuss om su `väega kokko `kisknuʔ Vas 2. krampuma rambi käive `pääle - - jala või käe soone kistass kokku Krk; nigu soone oless kokku kisnuva Puh; puŕk kiśk mul sedävisi kõtu kõiḱ kokku Nõo; jalg kisk ~ kistass kokku Har; siss kui jo krambi lööse, nakass `suuni kokko `kiskma Se
5. (mingis suunas) muutuma a. tuul akab külma `poole `kiskuma Khk; Kui tuul vastale (vastupäeva) kisub, akab sadama Kaa; ilmad nenda tuisuseks `kiskund Vll; nää kisub `sõõna, akkab `vihma tulema Mär; Taevas na aĺl puhas, kisub vihmale Han; akkab `kiskuma sügise `poole Pär; joba videvikuss akab `kiskma Kod; puud on ärmatand, kisuvad `valgest; odrad akkavad `ruugest `kiskuma Lai; päe kisub ~ veab `õhtule Hls; ilm kisup `vingu ja `pilve, ei tää ka sadame tule; si̬i̬ (inimene) kisk küll saa manu (ligi 100-aastaseks) Krk; tuule om jälle `õhtu poole `kiskun Hel; kisub ämäräss; ait tetti `kõrgõdõ - - et tuul alt läbi käib, ei kisu `rõskõss Ran; tuult kisk (tuul tõuseb) Se || tikkuma, kippuma Elu kisub vägisi `kiiva `kiskuma Kaa; Õdagu pää kisk valutama Nõo || küll oo `kiskun näost `alla, kõhnass, kuivass Tõs; näost om ar˽`kiskunu ~ `tõmbunu Se || tuli änd sääl kisk (liikus) `taeva pääl Krk b. (olukorra) muutust põhjustama tuul kisub vihma ülese, kisub vihma pilved ülese Kaa; sulg kisub nenä vesitses Tõs; küĺm kisub silmad vesiseks Kei; vesi kisub puu `tihkeks Juu; sie tuul, sie kisub `vihma KuuK; Aga koe jäeb kõrvuti, siis kisub `riide puha `kortsu Amb; sibul kisub siĺmad vesisest Trm; külm kisub näo kibedaks Plt; päävä käen ja külm, tä kisk ka [riide] `valgõss Har; noho kisk nõna `lahḱi Se c. kõrvale kalduma, viltu minema `vanker kisub tielt `korvale, `toine johivits on `kangel, `toine `lotval VNg; sahk kisub väga maa `sisse Mär; regi kisub `kiiva Nis; `vanker kisub tee `kõrva Juu; kui `ärgiga `künti, siss pidi ärjä ike olema, muedu oless tõene äŕg tõesele poole kisnu Nõo; vanger juhip, kisub kõveride, tõsele poole `rohkemp Kam; no küll om `jõ̭õ̭rdlikanõ ti̬i̬, `õkva väǵüsi kisk ri̬i̬ ti̬i̬ päält ärʔ Urv; no koe sa (kuhu sa) kistat, ku sa `riśti lähät, ei lähä ilusadõ (lõnga ketramisel) Har
6. ligi tõmbama; huvi äratama; sütitama, kaasa haarama siin on `praegastki midagi, `järve `ääres, mis `senna `piksed kisub, `aina lüöb `senna Jõe; tama `kisko minu ka `naurama Vai; mustad `riided `seĺgas, kesovad nii palavikku (kuumust) ligi Juu; nemad (puud) kisuvad `pikse ligi Kos; nigu `kiśti ära tulema; sie tüdruk `äśti kisub ligi VJg; tohoo·h, vanu igi vi̬i̬l kistasse mehele, ise jo viie`kümne `uassane Kod; `endaga kurja poole `kaasa `kiskuma Pal; ku `kange kuum päiv, sis `õkva kisup su unele Nõo; tiä oĺl `väege ää `tańdsja, tedä kõ̭iḱ `kiśki `tańdsma Krl; ka kurivaim jo kisk kõrdsi poolõ; [jalad] `kiskva ~ lääväʔ jo kerigu poolõ Se; minnu nii kisk mindäʔ, `kiskmese kisk är mindäʔ Lut || viipama, kutsuma `käegä kisk minuda, et tule `seie Kod; kisu tõõnõ kõrvalõ, midä tahat kõ̭nõldaʔ Se
7. (teesklemisest, tehtud olekust) Eks ta mattussel `katsund küll nuttu `kiskuda IisR; `kissid `kangeste naerda Tõs; mõni on nihuke eläv, `paĺlast kisub aga `naeru Juu; sul põle äda kedagi, näe kisud `ainult `nutma Koe; seda ivakest `laulu `kiskus kõigest jõust (kukest); akkas nuttu `kiskuma Lai
8. kurnama, vaevama; nõrgestama egä ma rahulikkult ei saand magada, köhä ikke `kiskus; `kange köhä akkab `kiskumaie Lüg; laps on [imedes] ema nenda ära `kiskund Rei; krambid kisuvad, jalad valutavad aina KuuK; lehmal käind `tallaja seelas, küll `kiskund ja `kiskund iga `üösse nat lehm lõppend jo ää JMd; mua igävess ärä kistod (kurnatud), mitu `uassad ei õle sõnnikud suanud ei rammutata Kod; ta lask [last imetades] ennast igävest är kista ku luu kärbüss; poja om vana emmise är `kiskun, ku luu ja nahk Krk; lehmä˽käävä su̬u̬ `pääle, venitäse ja `kiskva `endä äräʔ, jäävä `aigest sääl pori seen `käümise peräst Võn
9. välja imema, tõmbama, imama kuppu `sarved, `neigä kuppitasse, kisuvad paha vere `vällä Lüg; pane kollast `seepi `paise `pεεle, see kisub mäda `välja Khk; vase kiht peab seda `aigost `välja `keskoma Käi; `plaaster kesob mäda `välla Mar; salakoi - - apu leivä tainast ja `kisvaid `asju `pandi `piäle Var; apu kapsas, tema on `kange `kõike `väĺla `kiskuma Juu; teeleht kisub viha vääĺa Amb; ku jalal `paistus on, siis sinine savi `kiskma ärä Kod; kupp kisub alape vere `vällä Hls; nu `väikse kaani kisuva kah verd Kam; `plaastre kisk `haigust vai tõpõ Plv; kihulanõ - - om `kiskno verd täüś Se || (pleegitamisest) pääv kisob `väĺja kõik `riided, võtab tõesele karvale, kisk `vaĺkjass Kod
10. enda kätte haarama, ahnitsema; nöörima aagerdab kie `püiab kõik oma kasust `kiskuda Lüg; kormitaja inimene, kõik aśjad ta oma `poole kisub Aud; igä üks kisub ikke enese `poole, köened ikke oma `poole Juu; saksad kiśkid `reńti inimesse käess, akasid talu`poegi õege `nü̬ü̬rmä Kod; ta kisuks kõik oma kätte, teine ei tohi ivagi `saada Plt; muut ta ei ti̬i̬ ku `ti̬i̬ntride käest kisk `palka ärä Krk; kiśk ja ahnits `endäle sedä varandust kokku, mes tä sest sai Ran; tää kisk vaest inemist Plv; mis sa inemiist nii˽paĺlo kisot Se || vähendama Peremehel oo `söuke sant viga külges, et akkab pärast palka alla kiskuma Kaa; ma kisu ennembi maha ku manu panõ Har
11. katki tegema a. hammaste või küüntega rebima; hammustama kull `kiskus kana purust. kull on `kiskund mittu kana Lüg; kugod kui `taplod, siis `kannuksiga `kiskod `toine toist verisest Vai; äisa obu, vihane, kuri ka, ligi lähed, tahab kista; süva rohu `sisse‿p tohi `minna, uśs kisub Khk; ta on teise suud-silmad keik laiali `kiskund Rei; oli loom takka `kistud, va liba teind seda Kul; koer oo `kange `loomi `kisma, tahab `loomi `kiskuda Tõs; ullu koera `kistud ma põle koa näind; sai koera kääst `kiskuda Juu; ku [rase naine] undi kistod liha `sü̬ü̬vä, `suava tige laps Kod; kas si̬ koer kisub SJn; uńt kisk `lambit Krk || narrima, nokkima mis tädä kisutasse, midä tämäst `ninda pali `pilkata ja nokkita Lüg; mis sa kisud seda ehk teed maha Muh; Ta na koer kiskumas Käi; mis te tast kisute, mis te tast tahte Juu b. puruks rebima `Kiskus kirja mu `silmade ees tükkideks Jäm; `kistasse kõik `lõhki Plt; lõõg puruss kist Trv || fig Mitte ei `jõuva, kisu vai tükkidest (tööd rabades) IisR; kisu vai küüned piält ärä Kod; ka ma ennäst pia `lõhki `kiskme Krk || fig taga rääkima üks `kisku minu viel, ei tea, ken minu `kisku Kuu; nüid kisub üits miu, `tõmbap kõkst ja kõkst (luksud käivad) Nõoc. lõhkuma, lammutama karu kisub `linnu puu purust Lüg; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; tuul kisub katust Rei; aud oli `lahti kissutud ja `surnu `paĺlaks `tehtud Rap; taaŕ taht ärä kista (~ `lõhku) ja uut jälle tetä. `kisti ärä, `mõsti ärä puu, õle visati ärä, taari tõrik `mõsti ärä Krk; kui sautarri `naati maaha `kiskma, `naati `härbańne tegema Vas c. sisse murdma, röövima aida `kiskje, aida luku `lõhkje. sääl olli ait ärä kist Krk; aida kisiʔ ärʔ; naisõl kiśk arʔ kirstu Se; (mesi)lindu, mesipuud kiskuma mesilasperet hävitades mett võtma `lindu oss vaja kista ollu, mett võtta; ma taass `täempe mesi`lindu är kista; ka te `ende mesipuu ärä kisside, ka te saide ka mett Krk
12. riideid kandma, kulutama kisu ennemdi vanad `riided ära, siis akka `uusi `saama Jäm; kes kisub veel `valged villast sukka Kär; oli küll pühabe aga vanal olid `kiskumise `riided `selgas Pöi; kül ta (kasukas) mu poolest jääb ika `kiskumata Muh; Sene `tööga kisub väga `palju `riidid εε Emm; pool`kistud riie Rei; paĺlu sina seda sukka või kennast siis kisud Rid; See palitu oo ühna `kistud, ei `aita änam `seĺga `panna Han || kaheksakümmend viis ole täis, kuies on kää kiskuda (eluaastatest) Pha || On üks va pool `kistud naine (mehega koos elanud) Pöi
13. a. riidlema, tülitsema; kaklema kukked on `kiskund VNg; Kas `jälle `kiskusid `teiste `poistega IisR; Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad Jäm; Sönutlesid niikaua kut `pistsid käsitsi kiskuma Pha; poisid läksid `kiskoma Emm; Kui koer on arg äga ta undiga siis `kiśma lähä Han; nüid üks surma sõnum tuleb, et `kaarnad kisuvad ja lähväd `kiskudes Var; `Piiride pärast küll kisutud ja kohut `käidud Tõs; naised läksid liha pärast kisuma Saa; olime karup̀idi koos ja `keskusime nõnna et Juu; ta ise oli kua `kange `kiskuma VJg; meie päris `kiskund ei ole Pil; kuke `kakleve, kisuve nii et veritse Krk; poisiʔ lät́siʔ `kiskma tõõnõ tõõsõgaʔ Se b. tüli norima; kiusu ajama Ma kisun suurt südänt, `kiusu peräst kisendäsin (peale karistamist); neil on üks riid alati, riid ja tüli `kiskumine; `Ühte `puhku kisub `ammast ja kiristäb Lüg; `Kiskus viha, et `tõine õles akkand `vasta Jõh; Juuljus kisub ammu juba Mihkli pεεle viha Kaa; Purjus peaga akatakse äga peale pinda kiskuma Pöi; ta kisub tüli Rei; iga tühä asja `peale akkab `riidu `keskma Mar; akab kõhe `kiuso `kiskma; kisub ammass Kod; niikaua kisuvad viha `vaenu kui ükskord minnassegi kokku Lai; mitu `päivä joba vimman, kisub `vimma Ran; Kiśk˽mu pääle süänd Rõu; Sul halv muud, nakkat jälʔ kissa kiskma Vas
14. a. puutuma, kätte võtma Är `kiskug isa `aśju Jäm; mis sa kisud töö `riistu Khk; ää `kiskug teise mäŋŋi `asju Pöi; mis sa `lampi kisud Emm; ära mette kisu `kõiki `aśju Mär; Anna `kaikaga künde piäle, kui viel kjõsub Khn; ää kisu tuld Juu; ära kisu minu `asju Iis; laps kisub kõik mis suab Plt; ei tohi tuld kista Krk b. käperdama älä kiso minu Vai; kassipoeg lähäb rekisse, sa kisod tät, kääbustad `kassi Mih; poiśs kisub tüdrukud VJg; viimäde olli rubinu sääl, `kiskun `mustlise naist Krk; ku tu̬u̬ iraaig om - - ta kisup toda naśterahvast nii `irmsade Nõo || sugutama; kannustama mud́u ei saa `poigi, ku egä muna jaoss piap esäani `kiskme, paŕts kisk kah Krk; kikass lät́š kannu `kiskma Lei c. sügama, kraapima ära kiskug pεεd Jäm; Mõni `ütles et kaśs kisub tuult kui ta seda`viiti küündega kisub, et tuul pidada siis `pöörma Pöi; kisu mu `selga Muh; `vaesed `kruapsid ja `kiśkid kas küĺjed maha, et õle üvä laps anna `leibä Kod; ärä kista ega `süütä, küüne viha lääb `sisse Hls; kaśs kisk `küüdsi, ei tää ka ilm sadame lää Krk; tä `kiśke küüstega mul näo `lahki Räp
15. pingul, kitsas olema, halvasti istuma ei õle iast `lahti `leigetud, kisub kas õla päält ehk `kaindla alt Jõh; see ülikond ei istu kenast. vaada siin on kot́t ning siin on kurts, siit kisub `krimmu Jäm; Jaki `uõdõr kjõsub, piäb alt `lahti `lasma Khn; üks [kanga] pool `lõõgab, siis teine kisub Sim; kangass kisk käe ette Krk; särk om halvaste ummeldu, kisk `kaala Plv; [krae] kisk säläle Se
16. (uudis)maad harima ma kisu kooguga maad Rei; [äkkega] `kjõstasse `kargõd Khn; karjamuad on kõik iljute üles kistod Kod; kui taime maad `kiskusime, oli kelts all Lai; pääle künni sis kuldivaa·t̀uriga kistass maa läbi Puh
17. mitmesugust, peam fig kasutust Pukki `nahka `kiskuma (oksendama) Jõh | akkab juo tagasi `kiskuma igäst `asjast, tüö jõud jääb juo kasinast Lüg | kõvasti pingutama Emä, isä kisuvad vai nahast `väljä, aga tüttart `tüöle ei pane Lüg; oh sedä `tüükeist, mis olt kül˽`kiskõnu San | kui kuud varjotatse, siis ike `üeldässe, et kistasse, aga kes tämädä kisub Kod | siidi kiskuma siidi vedama, laisklema näe ma esi kisu `siidi, ma olõ peenemb miiś (tööd ei tee) Har | vahest kui kuivad mered on, `kiskuvad (astuvad) jala läbi Khk; päeva ollit ärä väsinu, muutku kissit (heitsid) ärä maha (voodisse) Krk
Vrd kiskama

kiud1 kiud g kiu R(n `kiudu Vai) Khk Emm Rei spor L, K I M Rõn San V, g kiudu Trm Kod(kiudo), `kiudu VNg, kivvu T Plv Vas Räp, `kivvu Vai; n, g kiu S L(kjõu Khn) spor Jä
1. niitjas või narmaline osake a. narmake, lible, karv seebi `keetmise juures jääb ka nagu kiud järele Hlj; mis kiud nee sii supi sihes on Khk; `vaier o pisistest raadi kiudest kogu `pandud Mus; puugi sitt - - nagu oleks vere kiud olnd Vll; Tea mis kiududest see riie kogu aetud on Pöi; kui saia leib kanastama läheb, siis o suured kiud sihes Muh; mul põle vella `kiudugi (mitte sugugi) Mar; lõng pidi kui üks kiu peenike olema; need oo kõige paremad `seltsi `lambad - - kiu on na peenike Tõs; mitte üits aĺl kiud ei ole minu pään Nõo b. lina jt kiudtaimede kiud luu kariso `vällä ja lina `kiudu jää kätte; `koeraksed olid tümä `kiuga Vai; nii pitka vissi `kiuga linad; taku `kiudusid keik parand täis Khk; sellel linal o palju `kiuda Muh; linal ni vilets kiu pääl Rei; varasel linal o `sitke ja `pehme kiud Vig; kiu oo apar, `lähtvad takule Kse; linal on tänavu ia kiud pial JMd; kiud lüövad luu küllest `lahti Koe; kiud on `elbel, tolgendavad teesed Lai; sikke `kiuge lina Krk; noist kańepist tetti `jälle `keidsi ja `ohje - - üteldi kõva kivvuga Puh; Om luu kiu küĺlest `valla, siss kistass leost `väĺlä Rõn; rostõʔ um lina ärʔ võtnu, lina um kivvuta Plv; kiule kiu poolest kes tiäb kuda ni̬i̬d linad kiudule one Kod; lina omma kiulõ ilusõʔ Krl c. (tailihast) sellel lihal nönda `sitked kiud Jäm; liha kiu oo ammaste vahele jään Muh; tailihal oo kiud, `võetasse sialt kiu aaval Mar; taru liha, pikäd kiud Tõs; vana loomal on pikad kiud ja kõvad Juu; kae, vägevä sehen om mõnikõrd serätsit `lahje `kiude (tailiha) Puh d. puidukiud puu kiu ümmarguselt `kasvand, ei pragune kudagi pidi Lih; näsu puu on `kiudusi täis JMd; kiudud lähvad risti (kiulises puus) Trm e. lumekübe lume kiu tuleve Krk; ei sata vi̬i̬l, ütsikid `kiude tuleb Ran; lumõ `kiudu tulõ (kerge lumesadu) Krl; lumõ `kiuda tulõ Vas Vrd kiug
2. (kiudpilvedest) `kiudus pilved, öhuksed, aruksed Vll; Lööb täna `jälle nii `kiudu, sadu pole `kaugel Pöi; täna oo nii `kiudus ilm Muh; kiu vina lööb `taeva `alla, pili akkab kasuma Aud; Kui taevas `kiudu kisub - - sis võta mat́t ja mine lina külima SJn

kogunema kogu|nema Mär JMd VJg Kod/kogo-/ Plt Nõo Rõn, -nõmõ San(-neme) Krl, -nõmma Har Rõu Se; (nad) kogonõse Räp
1. kokku tulema rahvast kogunes oma jägu JMd; kos raebe, `sinnä kogonevad `kotkad Kod; nakami nüüd kokku koguneme, mud́u olemi laiali San; rahvast kogunõss joʔ õigõ miheste kerikudõ Har; võrgu imä, tu om perä kohe kogonõsõ kalaʔ siśse, ku loomuśs kistass Se
2. korjuma ku paĺlu `solki koguneb, siss solgi pańg lähäb `aisema Nõo; vett kogunõss ekkõ õigõ tublistõ, noʔ õks vahest suuŕvesi tulõ Har
Vrd kogohtuma, kogovama, koguhumma, koguma

kook2 kook g koogu eP(kuo-; g -o; g koogi Phl JMd); kuõk g kuõgu Khn; ku̬u̬k g koogu Hää Pal KJn Vil eL(g -o Võn Räp; g kuogu Lei), kuagu Kod
1. konks; kõverik a. (hrl eseme osana) haaramis-, riputus-, ühenduskonks aka mu öbe öŋŋe `otsa, kuku mu `kultse koogu `otsa rhvl; suured köverad koogud olid [tursaõngel]; unna kook; obuste ratastel oli raudkook ige küljes. keis `pandi koogu taa; aisa kook ~ sugar; [tuulamissarja] ega körva sihes oli pael, pailad kεisid koogu kailas Khk; [kuued] sai `kookude `otsa (nagisse) `pandud, kui ült `vötsid; [suitsutusahjus] on koogud Kär; ülal oo ropil (ploki trossil) kook `otsas; teine raand käib teise körendi koogu `otsas Mus; [õngel] Konks või kook `otsas, koogu ninal oli veel pisike kisu `küĺges; Pane [pootshaak] `kooku pidi sõnna oksa `kaela; [kaelkookude] Kook `tehti kadakast ja `siuti nööriga puu `küĺge; [aisa]putkul on kook `otsas koa; Pisike kook oli varre `otsas, kui [unna] nöör jää ääre all `kinni jähi sai kooguga `lahti tõmmatud; Kook tuli vibu otsast ää, sellepärast `ämber läks `põhja Pöi; Sitmekooguks veteda vana tuhlikoogu rouast koogumaa [ja] panta pikk süllapikkune vars taha Emm; Kolõ kõvõratõ `kuõkõga õngõd Khn; enne olli näil (kaelkookudel) puu koogu Nõo; saŕja kooguʔ, kellege tuulutõdõss `villä Krl; vanast oĺli koogu (sarikad), noil oĺl ku̬u̬k manh, kõverik otsan Har; vöid `koeti [kinnitati seina külge] kooguga Plv b. kõverik, kõver(d)us; looge εε kook (kõver oks) püus – tömma sellega Khk; Vanadel õlle `kannudel - - [olid] veel `mütmed suured koogud noogud (põletuskirjad); Vanad `kirkad olid öhe otsaga, kut suur kook oli Pöi; mehed isi tegid puust [adrad], kõverad koogud (adervarred) olid ja vannas oli `otsas Lih; piip kui ku̬u̬k (kõver) Se
2. konksu, põikpuu või kõverdusega ritv, latt (töövahendina) a. konksuga veevõturitv nook ja koogu varre kogu paned [siis] on kaju kook Jäm; millel vibu pole selle kajul on kook; kaju kook on sihand puu roigas Khk; kao kuõk. vjõnnag kaol ond vjõbu Khn; kui käsitsi `võetakse vett, siis se on koa kook. kää kook Nis; Kook on pikk teevas puust nögaga pulk õtsas, et pang ära ei libesta Trm b. kaevukook – hv S, L K I eL kao kook ja ark Muh; kau koogul oli nogi Kse; Kooguga `aetigi pang kajuse ja tõmmati vesi `väĺla Tor; kaeu koogud ja vinn on puust Hää; kaebu kook on junga `otsas, kaebu ämmer on koogu `otsas Nis; vanal aal olid kuoguga kaevud, nüid on vändaga kaevud Amb; lingi ja kuagu vahel one kuagu kett. vanass õli köödik. kuagu õtsan on konks Kod; pańg sat́te koogu otsast maha Trv; koogu piḱkuss `olli nii, nigu kaevu süǵävuss Ran; lingul on ku̬u̬k otsan ja koogu otsan om konk Nõo; Kao tulp om jämme, ülevän otsan om aŕk, kohe ku̬u̬k vahelõ kińnitedäss Urv; kaol om ku̬u̬k vett `vällä `kiskuʔ Se c. katla-, pajakook Peab vaatama, mis siis täna kooguotsa saab panna (söögiks keeta) Kaa; katel `seisis `koldes koogu `otsas; kaks kolm `kooku `olli [keetmiseks] Muh; enne kui `koldes keedeti, `oĺli pada koogu ots Tor; kook käis jungabust läbi Juu; kuok oli pikk puu, `aukusi täis, ots raudkonks JJn; oli sul veeke pada, laśsid koogu madalalle Pal; koogul olid augud sees, kuhu pulk käis, ni‿et võis ülemalle ja alamalle `lasta Plt; pada olli koogu otsan, kui rehe taren keedeti Hls; suvel `olli pada piśtkuan koogu otsan Nõo; karja `katla oĺl müürü sisen, supi pada oĺl koogu otsan. sääl koogu otsan kääneti pada tulõ pääle; ta kaess kost kätte ennedä saa, kas om konh kuan koogu takahn vai `ülhlen `laudu pääl Har d. hirre-, uidukook (talvisel kalapüügil) Nooda kooguga `kistasse augu ala [hudi] Mus; kooguga saab [nooda veo]nöör jää alt ligi tõmmatud Rid; anguga ajad irt edasi ja kooguga võtad `auku, kui kõrvale läheb Trm; `irsnikul on kõver ku̬u̬k Kod; kui iŕs `oĺli kõrvale lännu, otsiti kooguga Ran c. vahend külvikriipsu vedamiseks, hitsmekook külirinnad `väätse kooguga enne ette kui küli akkab Muh; Röhu vεhe pεεle ka, see kook on na kerge köva sauemaa jäuks Käi; kooguga vädasid `sitmed ette Kse; Küĺvi rinna vahed `veeti suure raud kooguga - - See kook oli oma kuus set́se `jalga pikk; Ma olen ilma kooguta koa `külvand Kei f. (ahju)roop – Rõu Räp Se Lei ku̬u̬k om õks tu̬u̬ miä ravvanõ um Rõu; kooguga kistass hüt́si ahost ja `leibä, leevä`pätse; Koogugaʔ segätäss tuld ah́oh, pliidi all kaʔ; vanast `panti ratta põvva tüküle nui `perrä ja `oĺgi ku̬u̬k; siss [pärast sünnitust vallasema] viide lavva taadõ - - siss `võ̭õ̭te ku̬u̬k ja linik, siss võõdete kooguga käänete linik `päähhä Se g. põikpulgaga ritv mõrdade tühjendamiseks, mõrrakook kooguga `võetakse mõrra änd üles Pöi
3. hrl konksja või haralise otsaga tööriist Poisid tirisid koogudega [pulmalisi pruudikirstu juurde], et `andi saada Jäm; Löö koogunina palgi taa ning tömma ta ede Kaa; siis olid siukst pisikst koogud (sirbid), siis küirakile maas `kookudega sai kõik ned odrad üles katkutud moast Pöi; Koogud (õnged) euf Rei a. kartulikonks – S KuuK tuhlis jääb koogu `otsa `kinni Pöi; `tuhlid kiibitse `kookudega maast üles; kooguga nopiti moa sehest `välja `teisi [madarajuurikaid] Muh; ma äi saa `kardolid `keskoda koogud kεεs Rei; kooguge on hää vetta [kartuleid] Phl b. sõnnikukabli – Muh Phl kooguga tõmmatasse sõnnikud `koormast maha Muh c. heegelnõel Eigeldemise koogul oo nook otses Khk; eegeldatse pitsid koogu ja niidiga või `vilse lõŋŋaga Muh; eegeldamese kook Mar d. soasulane – Khk Käi Lih HJn teine istub niide taga, vötab labadist löŋŋad, paneb niiest läbi koogu `pεεle. teine vötab kooguga suast läbi ede `vastu Khk; kooguga `veetaks löŋŋad [soapiide vahelt] läbi Käi e. vahend köie keerdude tegemiseks – Varem valmistehtud eide ots kinnitatakse koogu (oksaharuga lehtpuu jupi) haru külge ja eiet läbi vasaku peo lastes ja kooku paremaga keerutades lüüakse eidele keerd peale. Kui eie on saanud vajaliku keeru, põimitakse ta koogule Vig; `Kookudega keerutati köie keesid ja siis `lasti kokku köies Han f. pl kaelkoogud nüid põle `kookega suurt viiä kedägi, kajo toas Vig; kui ei taht käe otsas `taśsida, `arvas et `kookudega `kergem, eks siis toond `kookudega Lai
4. nahakook; ka selle raudtera – spor S L, Kei Trm Kod naha `parkimise `juures `kistesse `nahku kooguga, siis nad lähvad öhemaks ning `pehmemaks Khk; koogul o raud `kurkus; mine too külast `nahkade kook Muh; suur kõber sirbi `moodi kook oli Vig; nahk rippus laes. `võeti kook, `pandi nöör jala `alla. tõmmati alatsi, teese `käega `kookus `kinni, teese `käega oiab `nahka, koogutab Tõs; `Kooka oo kaks tükki, akatuses `tehtase nüridama kooguga - - Aga ku juba nahk `pehmemase lähäb, siis koogutase teravaga, see kakub `piika `lahti; Koogud `tehtase aralisest kase puust Tor; jalaga sõtk likut́si piäle, kuaguga kuap Kod; Kooguga nii tõmmaśs, sõ̭ss lät́s nahk `pehmess Urv
5. (juurkonksuga) sarikas – Hi V koogud, kinne pεεl katus `tehta Emm; tua koogud; koogud on ülevel, latid `panti `peale Rei; koogõldaʔ `hu̬u̬nõid ei olõʔ ma nännüʔ; ega koogu man ommaʔ koogu toeʔ, mia `ülhen koogu ja rańts hirre man ommaʔ; koogu oĺli kuusõ puust, noid `säärtsid ot́siti ja `raoti kõ̭kõ [kõvera] juurõga `vällä; koogu konds (üle hoone seina ulatuv sarikaots) Har; vanast kutsuti kooguʔ, no üldäss paariʔ Vas; `ru̬u̬d́ja pandasõ `ku̬u̬ka pääle Se; koogu ots pandass mõrlatalõ `sisse Lut
6. (karjatamisel) pahurale loomale kaela seotud kaheharuline kaigas obuse kook pannasse obuse `kaela, kui ta üle aja tikub Khk; Obustel olid koogud `puuga `kaelas, siis äi soand öle aja karata Pöi; lehmal oli enamiste kook `kaelas; mõnes `kohtes oli ikke `pandud koogud `kaela sigadele. ja lammastele `pandi ka koogud `kaela, kis läbi aja `tüksid Tõs
7. fig riugas, vigur see on `suuri `kookusid täis, katsub, kuidas ta saab teistele tükkisid teha Khk; [vigurimees] otsani `kooka täis Muh; see räägib `nõnna`moodi läbi `kookude (mõistu) Rid; `vargõil omma ilman kõ̭iḱ viguri ja koogu `seĺge Har; ummaʔ tal kooguʔ sisih Plv
8. fig a. pulmategelane ning kerstumees oli, ning siis kerstumehe kook oli - - sellel oli sedine suur pikk kook - - kedast ta käde sai, ta `tömbas nüid selle kerstu, pruudi kerstu `juure; Kerstumehe kook oli ikka poiss Jäm b. (küürus inimesest) ma ole küll vana inimese kook juba Phl c. Koera `perse `kooku tegema (vastatakse, kui ei taheta öelda, kuhu minnakse) Hää; teene (inimene) on argiga lükata ja kooguga tõmmata – ei soa kusagille Juu; tolle suure `murrega jäi ta `aigess, ja sedä `ku̬u̬ku ta vedä `täämbätseni Võn
Vrd konks1, kouk1
9. “mõrra vesiaia ja tiibade vahele jääv ala mõrra suupanna ees” – Pöi

kõrvast kõrvast Muh L(-rb- Mar Mih) spor Ha, Amb Pai VJg Kod(-ss) Lai Plt Hls Krk; `kõrvast Lüg; körvast S(`kör- Khk Mus Emm), Noa Ris; `korvast Kuu
I. postp
1. kõrvalt, kellegi, millegi külje ligidalt, juurest sis sain `ahju `korvast `ruobi Kuu; tule ukse `körvast εε; mulgu `kõrvast aid `katki Khk; Vassikas akkas lehma körvast eina`körsi närima Kaa; palitu läks `tasku kõrvast kat́ti Saa; vana Juań võt́t obese suu kõrvass `kińni Kod || naene suri mehe kõrvast ää, mees nüid ilma naeseta Tõs; `leitsin teda teise mehe kõrvast VJg; mi̬i̬s võtab teise [mehe] kõrvast naise ärä Hls
2. (ajalisest järgnevusest) järel sepp õli `ühtä `puhku pajas, ikke `päivä `kõrvast päiv Lüg
3. samaaegselt, paralleelselt einatöö körvast sai ikka nii pailu näpistud, et sai marjule `mindud Kär; `püidasime ise kala töö `körvast Mus; Koloosi töö körvast saab oma lehma ein ka tehtud Kaa
4. võrreldes ku on üks `veikemb mõis `tõise `kõrvast, siis sie on `karja mõis Lüg; Runntuhli ning räime körvast oo panninott ikka tükkis teine asi Kaa; Kasu ema `öötakse oma ema kõrvast uńt olavad Pöi; see (teenija) `olli õiete vilets so kõrvast Muh
5. kellegi oma(nduse)st, jaost sie inimene on `üsna `vaine, aga ikke `võetasse tema `kõrvast, tehasse viel `vaisemast ku on Lüg; `Andas `eese körvast `meitele ka `lesti Kaa; ta saab sealt teise kõrbast `süia; `vaese kõrbast `võetasse ikke, ega rekka kõrbast `võeta Mar; naine peab mehe kõrvast `süia `suama VJg; `vaese kõrvast ike kistass ja andass rikkale Hls; kõhu kõrvast toidu arvel (kokku hoides) näpista oma kõhu kõrvast se natuke, mis sa annad Hää
II. adv
1. kõrvalt, küljelt; juurest, lähedusest meestel olid lühiksed püksid, natuke kõrbast `lõhki Mih; teene naene läks - - `keskelt, obuse teed kaada, mina läksin siit kõrvast Aud; `tõmma vähemad peedid suuremade kõrvast ära Saa; ma olin kahe ema vahel, eks need `aitasid kõrvast ko siis, `tömbasid oma kablidega koa kõrvast (kartulivõtul) Ris; eks tükk lõigatud ära jälle kõrvast [särgi lõikamisel], sest sai jälle muud, õlalappi ja Amb; tuuĺ om kõrvast, ei ole `vastu Hls || naene `olli kõrvast ää surn Muh; olid kaksikud, teine suri kõrvast ära Kul; `Raskõmad `aśja ei põlõ, kui mies kõrvast ää kaob Khn; mees surnd kõrvast ää Juu; naine sures kõrvast ärä ja mees jäi `järgi Hls
2. eemalseisjana, kõrvalisena teine räägib kõrbast tale siis, et see põle `õige mette Mar; ja üks kõrvast `ütlen tääle, et pööra `õues üks sia moĺd kummuli Var; Ta ti̬i̬b rumalusi ja teised - - `kangesti kõrvast naeravad Hää || (salakesi) kuuled kõrvast ja kõneled kõrvast ka tõisele Hls; mõni olli kõrvast nännu iki, ku ta tei Krk
3. (millelegi põhilisele) lisaks; mitteametlikult sääld körvast saab ikka `süia ka Rei; põld oli küll pisike, isa tegi tööd, sai kõrvast siis `jälle Pai; ma `ti̬i̬ńsi kõrvast ka mõne kopigu kulu raha ärä Krk

lapat lapat Võn Lut, lapa|t́ Räp, g -ti Plv, -di Krl Vas Lut
1. voki tallalaud jalaʔ umma˽lapati pääl ku sõkut; mul um voki lapat́ `kat́skiʔ Plv; Voki lapat́ om sõkmise jaos Vas Vrd lapatnik
2. võrguujuk võrgul kiviʔ ja lapadiʔ man Krl
3. kärbsepiits kos `kärpse lapat́˽um jäänüʔ; [ta] käü taa lapatigaʔ, lätt magama kah, lapat́ peoh Plv; Tu̬u̬ʔ lapat́ siiäʔ Vas
4. a. “lingi all olev raud“ ussõ lapat́ Plv b. käsikivi hoob kivi lapat́, `ülleh kohõ tsusat `sisse sääne balka `minka `kistass kivi `ümbre Lut
5. linnu lestjalg – Vas
Vrd lapard, lapats1

liig|silm (mõlemad osised võivad muutuda)
1. avaus veskitammis kui on vett pali, et akkab üle `tamme `käimä, siis `tõmmetasse liigsilm lahti, `lassasse muist vett vähämast Lüg; iga paesu peal peab liigsilm olema, ku `tammi parandatakse, sis tõmmatakse liigsilm `lahti ja vesi jooseb pealt poolt `paisu maha Vän; `veśki man kistass liigsilmä˽välläʔ, siss `lastass lüüś `alla Har Vrd liiassilm
2. teat aas kalavõrgul tõkkele käisid liiad silmad `sisse, kus perud ette `pańdi; liiad silmad `peavad teinepolt ja teinepolt olema `ästi kohastikku, sis on võrk ea `püidja Vän; liig`silmadega `võrku kutsutasse meie puol abar Trm
Vrd liiasilm

lina|hari
1. tööriist linade sugemiseks lina ari - - `esteks sai sugeda säld `arva `arja pääld ja siis nie oli jämedamad takkud, `piene `arjaga sai `piened takkud VNg; kahe pesäga lina `arjal `tõine pesä on jämedamb ja `tõine on `pienemb Lüg; lina arja peal `soetasse linad ää, esiteks otsa takud, siis peeniksed takud Pöi; lina arjal o piid nagu nõelad `püsti Muh; Linaarjal on kaks otsa, üks arvem, senega tömmeda enne, pärast veeda tihema otsast üle Emm; ma lähä too nähä lena arja `soole (sulle) Mar; lina arja piid läind kõik puserite `sisse Mär; lena ari oli kahe mättaga, terabad naelad olid `sisse `taotud Mih; [linad], Mis omal jäid, ni̬i̬d sugiti siśs üle linaarjaga Hää; lina ari on siis, kui linu `soetakse Juu; lina ari, sellega said siis takud `väĺla kammitud JJn; linaarjaga `sueta linu, kahe pesaga linaari on kua VJg; vanass õlid linaarjad puu terägä; `soeti lina linaarjaga, tõene pu̬u̬l õli sõre, tõene `tihke Kod; ma pia tõesele talule minemä lina `arja `ot́sma, mul om vaja `linnu sugida Nõo Vrd linakisk
2. tööriist linade kupardamiseks, linaraats Lina ari `panti arja pengi `küĺge `kinni, peńk piśteti pulgage maa `küĺge Hls; lina arja pääl roobitsedi kugara otsast ärä Puh; väitse olliva puu sisen, siss nende lina`arjuga raatsiti ära kugarma otsast Ote; Linaari, taa `säeti puiõ `naalõ üless, siss robsiti kuku˽mahaʔ Kan; lina hari - - tu̬u̬l haŕjal omma˽nii˽`säärtse˽väidse˽seen, nu̬u̬˽väidse omma˽nii ligi üt́stõist, siss `tu̬u̬ga˽kistass kublaʔ mahaʔ Har Vrd linakaabe
Vrd lina|kamm, lina|suga

lõhmus2 lõhmu|s g -se Pöi Kse Pär Vän Tor Saa MMg Plt Pil SJn Hls Krl, -sse Muh Trm Kod, -s(s)a Kõp Vil; lõhmu|ss g -se Krk, -sse Mär Hää TaPõ KJn Trv T, -ssa Trv, -s(s)õ San V(n -śs Kan Urv Se); löhmus g -e Sa(-se Khk) Hi; lõmuss g -e; pl lemuseʔ Lei pärn löhmus `öitseb Jäm; löhmussed `andvad εεd mett Khk; `möisa `juures löhmusi möned on Vll; seal kasus ilma talune lõhmus, ehk o see võsu jälle aan Muh; need suured lõhmussed tulevad põllu äärest maha võtta Mär; siin nad kasvatasid lõhmusid omal ajal viisudeks; kui pisike on, sis on lõhmus, kui suureks kasub, on pärn Vän; lõhmusest tehase laiad loogad; lõhmuse koorest saab `viisu Tor; `kistass ku̬u̬r ümmerd ära, jääb paĺlas ilma kooreta `valge lõhmuss Hää; lõhmusse õie tee Trm; lõhmusse süi `aeti `lõhki ja `teśti nagu laud, selless `teśti villa vaka küĺjed ja kuaś Kod; [sauna]nuuśt `oĺli `tehtud lõhmussa niidest; lõhmussa ku̬u̬r on paks, `päälmene ku̬u̬r on korbane ja pude, alumene jooseb sedäsi niinesse Vil; mede mõtsan om vähä lõhmusid Hls; mis vana, si̬i̬ om pärn, mis nu̬u̬r, si̬i̬ om lõhmuss Krk; nu̬u̬ kolm `keisret om lepituse tähess üte lõhmusse istutanu; niids `olli lõhmusse puust `väĺlä `kistu Ran; mia `korja ikki lõhmusse `äitsmit, et `aastass ajass ti̬i̬ss saab Puh; lõhmusse koore ja `äelma ti̬i̬ om kühä ja nohu `vastu Ote; ku lõhmuss `äitsep, siss ta om mehitsit täis nigu mehipuu Rõn; meil om kait́s `väegõ illust lõhmust San; poiss ragi lõhmussiid Urv; vanast `oĺli suurõ lõhmusõ, arjukõsõ teḱki nuist koorist `kastõ, minga `kaupa sälläga `kańdi Har; kat́si pädi ti̬i̬d kasusõʔ lõhmusõʔ Plv; läki lõhmussihe (niint tooma) Räp; kistass `niid́si noorõl lõhmusõl ja koetass `viisa Se || side, köidis lõhmuss tetti pedäjä koorest - - lõhmuss oĺl paari sõrmõ laḱunõ, mõnikõrd laemb, nii piḱk kui tu mühk sai Rõu Vrd lõhm, lõmmus

pagor pagor g -i Võn; pog|er g -ra Kos; n, g pagra Trm Kod pootshaak kevadel parvetajad `veavad `paĺka, pograd käe Kos; egän talun pidid pagrad ja kolad õlemä Kod; pagoriga kistass `paĺke Võn

paran paran g -a noodapöör paranagaʔ kistass `nu̬u̬ta `vällä, sääl om kat́s mehe `jõudo man; niikavva pööretäss paranagaʔ, kooni võrgu ots `vällä tulõ Se

plutski pl `plut́ski kaltsuvillad `plut́ski kistass laḱka San

poomsaak, poomsak `poomsaa|k g -gi Mär; `poomsa|k Tõs SJn, `pu̬u̬msa|ḱ (-ḿ-) M, `poonsa|k Khn/-uõ-/ Aud Tor Saa/-u̬u̬-/, g -ki; poom|saag g -sae Nis pootshaak `poomsaagiga tiritakse `paĺka Mär; Lüe `puõnsak taha ning vää `juurõ Khn; `poonsak oo pikk puu ja raudkida `otsas, sellega tõmmatse venesid `kaldale lähemale Aud; Tal on `pu̬u̬nsak käes ja `ut́jab `paĺkisi Saa; poom`saega tõmmatakse `aśsu veest `kaldale Nis; Igas maeas põlegi meie külas `poomsakki, aga kui tulekahju on, peaks neid `poomsakkisid ikki `rohkem olema võtta SJn; `pu̬u̬msakil om konks ja lükatis Pst; tulest kistass `paĺke `vällä `pu̬u̬ḿsakige Krk

pusu|hain (teat taim) mine `mõtsa, tu̬u̬ pusu`ainu Kam; pusuaina mõtsan kasvasse, pusuain om pusu `vastu Ote; kel `pusku `tsuskass, siss tetäss pusuhaina tsäid Se; pusuhain, sääne vaib suur, ka‿kui `oh́tjaʔ kasusõʔ, juur kistass `ussõ Lut Vrd pusu|rohi

põrend põre|ńd g -ndi Trv Hls; põre|ńt g -nti Krk sõõrutuli, alepõletus; (ka üldisemalt:) suur tuli sääl tetäss põrendit, ku ossa laḱka kistass ja tuli `otsa pistets, tule vastane maa Trv; [tuli] nagu põreńd kunaki Hls; mis põrentit sa ti̬i̬t nüid Krk