[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 90 artiklit

abaja, abajas abaja Hlj Vai hajusalt Sa, Muh Kse Var Tõs Khn Hää; abaj|as g -a Kuu Hlj Jõh Vai Ans Khk Pöi Muh Tõs Khn Tor Hää Kad SJn Vil

1. a. väike kitsas laht, meresopp (sag koos kohanimega) `siia abaja `alla tulad `varsti soola laadungid Khk; Argi abaja - - `lambaid [käidi seal] pesemas Vll; Aĺjava abajas luiged kisavad; meri `olli [paadi] abaja aan Muh; mehed vädasid võrgud abaja `peale Kse; perssjalg eläb abajatõs Khn b. noodavedamisekoht meres nie on sen külä abajad Kuu; abaja, `nuoda jäuks `välja `mõedetud plats Hlj; igaühel on oma abajad juo tiata Kad

2. kinnikasvanud meresopp või jõekäär; mäda maakoht laps vajos abaja, pää oli vaid `välläs Vai; kui meri moas, siis abajad jäävad kuivaks; `veised olid täna abajas, pidid `sisse `jääma Pöi; abajas oo põhjatu. aeas obose `sisse ja uputas obose abajas ää Tõs; Sii põle enne teed olnd, `oĺli aenult `pehme abajas, kust läbi ei saand Tor; kui on abajas, säält obene `koormaga läbi ei läha Saa; abajas om mäda koht, mis kõegub `kangeste SJn

Vrd aba4, abaju

3. hrv ruum ahju ja seina vahel ahju abajas Khk

aba|luu hrl pl luu õlavöötmes, labaluu (põhisõna sag lühenenud) vahest pestab abalode sees Mar; abaluud valutavad Kir; [kampsunil] abalu kohas olid - - nagu sured voĺlid sees Nis; kui ead `lahked abalud on, siis `olla ea `lahke kätega `töötama; `enne ikke tõsteti lastel abalu `końti, et `kińni ei kasva Juu; pihad valutavad, abaluud on `alla vajund väga JõeK; sahkvarte ots käisid viel `kolkmed - - ulatasid kuhugi `siie obuse abalude taha; abalude tagune on ikka juba `kummi jäänd JJn Vrd abalad, abu|luu

haige `aige R eP(`aege LNg Rid Ris) M T, `haige Kuu Phl, `aigõ Khn Ote San VLä, `haigõ V

I. adj 1. mitteterve, tõbine; valus, valutav ma õlin `silmidega `aige Lüg; Õled `ninda `aiget nägu Jõh; `lehmä on tänä vist `aige, kui ei märetsö Vai; mis oli visa lehm, täitsa `aiged olid kääd [pärast lüpsi]; nönda `aigete kätega `kargab töö `juure `kinni (teeb vastumeelselt) Jäm; porsa ölut, see teeb pεε `aigeks Khk; ta uhatles mo `aiged kätt Jaa; üks oli `aigeks `kohkun Muh; `aige inimese elu on vilets Käi; kus ma `aigest peast lähän, eks siis lähä, kui `terveks saan Mär; mo ema suetsetass `aigid `kalkuni `poegi, said `tervess Vig; `olle `aigesse jään Var; `nõidus teese `aigeks; ku aav `aige on, sis ajab aavast õisvett `väĺla Vän; Venib ku `aige lehma sitt (on aeglane) Hää; mu seest on nii `aige; se on nii suremas `aige Juu; See ei suand oma `aige jalaga kua midagi teha Amb; ema oli `soojas tõbes `aige Ann; käsi jäi `umbes `aigest VMr; ruoś lüend `rinda, ja siis laps imend seda `aiged `piima Kad; `kanga lõpetasin `aigess piäss ärä Kod; komberdab `aige `jalgadega Plt; ta ole `ühte `viisi `aige KJn; kaits `aastat sai talu tüdruk olla, sõss jäi jalg `aigese Trv; mea egä päe jää `aigepess Krk; ku ma õdagu sängin aeguta, siss ma ole `aige Ran; `aige jalg lääb ahju `pääle, terve jalg lääp `teole; mia olli nii `aige, nigu surma puru; miu esäl olliva rinna `aige Nõo; nii `aige, et rõõvastega kääneti `ümbre Võn; mes täst siss vi̬i̬l `karja `aeti, ku ta `omgu ütel ennäst `aige ollev Rõn; om kavval, lü̬ü̬ (teeb) `endä `aigõss San; mürätänü˽piim tege kõtu `haigõss Kan; lehm jäi ni `haigõss, et kas vai `lõpmisel Krl; Tuĺl kumaruisi ollaʔ, säĺg jäi `haigõss Har; Mu˽pää um ni˽`haigõ, et `hiusõ ka˽halutasõ˽pään Rõu; pańd `hindä `haigõss Vas; `veitkese `haigõ, sääne `haigõ perrä om tõõnõ Se || piltl himuline meeste ja poiste `aiged naised on oor`jäägred Mar

2. kurb, murelik südä `aige sies, muretseb `liiast Lüg; miel on `aige - - tämäl on midägi `ränkä Vai; mu süda oo nõnna `aige - - kui rotid [jahukottide] kallale `lähtvad Muh; mo meel on nii `aige ta `pεεle Emm; teeb ühnä meele `aigeks ja pahaseks Mar; Ai, ai kui `aigõks sie pahur luõm südäme tieb Khn; ei mees põle teda taht enäm `ühti, siis tema meel läind nii `aigeks Juu; süda on murest `aige kohe Pal; mi̬i̬l om `aige, ikk tükib `pääle Nõo; ku inemisel mi̬i̬ĺ `haigõ om, siss ei˽taha˽kõnõldakiʔ Har; mi̬i̬ĺ paha, süä `haigõ Se

II. subst 1. haige inimene `Aigele `arsti, `tervele `vorsti Kuu; ei `meie `aige õle viel `praavind Lüg; `aige akab juba jalule `aema Jäm; `aigele peab ikka rahu `andma Khk; `tohter lähäb `aigede `juure Rid; selleks lähäb `aega, kui `aige kosoma akkab Mar; Sügüse kui jõlmad `püerväd, ikka paelu `aigõsi Khn; `aige ei taha `süia ei `juua Vän; nüid on juba tervist `loota, `aige aab ennast juba `püśti Juu; argibä `aigeid küll, pühäbä põle matta kedagi Ann; ma tulin teie pere `aigeid kua `vuatama Koe; `aige püiab jalule `aada Plt; nätä, et paranes, `aige kand tervet (toibub) Trv; ega ta rasse `aige ei oole, maha ei eidä, ta om `keŕge `aige Krk; kui nu̬u̬r kuu säliti, siss saab `aigit Ran; kudass ma saa ärä minnä, mul `aige sängin Puh; näil es ole mitte aru `põrmu, `mõtle, `terve latse viisivä `aigide seḱkä Nõo; mi˽`haigõ om ka˽jalulõ `säädänüʔ Har; opõtaja - - lubasi tullaʔ jumala`armu `andma `haigõlõ Rõu || (sünnitajast) vana inimene võt́s `vastu [lapse], sääś `aige ilust Krk; mul om naene `aige, nakap last `tu̬u̬ma, ma pia vanamoori `kutsma Nõo

2. a. haigus kui venind `aige oli, siis keedeti arniga tuttisi Jäm; `aige oo pεε ää vettand, `oska änam keia änd Mus; `Aige akkas kolmandamal pääval `järge `andma Kaa; `jooksev `aige liigende sees Pha; põdeb `väĺjä selle `aige Kod; üks `aige, mis edesi läheb `mü̬ü̬dä ihu, enäm käte ja `jalge `mü̬ü̬dä KJn; vere kusõmise `haigõhe lõṕpiʔ arʔ Se; `hiitless suurõ `haigõgaʔ Lut; äkine haige äkiline (sag nõiutud) haigus kui se äkise `aige tegija selle äkise `aige pöha tuule `sisse `lahti `laskis, siis oli see väga vali Kaa; kardeti, et kuri inimene tegi äkist `aiged Pöi; kui äkine `aige `olli, siis kiibitseti ahu otse peale `tahma, seda `võeti `sisse `veega Muh b. haige või vigastatud koht pölend `aigele lööb tulelaasid Kär; `miärsin alate `aiged, et `kińni ei jää Kod; `elbe `tuhka pannasse `aige pääle, kus nagu uhatand on Äks; ma osadi `endal `aige ärä Krk; kos midägi `aiget om, kas ärä `lõikat ehk ärä lü̬ü̬d, siss pane `vaiku `pääle Nõo; ma˽sattõ mahaʔ, sai henele `haigõ, põlvõ lei kõ̭gõ sinitsess Har; `haigõʔ ommaʔ käe pääl Rõu; `haigõ asõ (haavaarm); `haigit (paiseid) täüś Se

3. a. valu, häda, viga; hingevalu Küll se pää nüd mul tegeb `haiget kohe Kuu; õli `kandaja luom, ja kas sai `aiget ehk, ja sai `enne `aigase vasika Lüg; sai `kääle `aiged Vai; see‿s tee `soole `aiged midagi (väikesest õnnetusest) Jäm; mul `seĺgas täna `aige Kaa; `aige läks läbi `amba Pha; jala `sisse `kargas nii `aige Vll; pind kεεs, teeb `aiged Käi; ein on laiali, merevesi tegi `aiged, tegi märjaks piltl Rid; mes `aiged see `moole teeb (ei puutu minusse) Mar; lapsed teevad `aiged `kassile Han; saabas pit́sitab, teeb `aiget Vän; Kui obune saab aiget, [siis] kasvavad kuoljaluud Kad; ma sai `aiget, ma põrudi ennäst äräde; si̬i̬ valuts miul `süäme‿päl, si̬i̬ tege miul `aiget; si̬i̬ om `seante asi, mis miul `aiget ei ti̬i̬ - - ku tõine esätsege `mü̬ü̬räss Krk; paese kah, kui `aiget ti̬i̬d - - siss lääb vihatsess Ran; latse `müllävä ja `mässävä, seenigu üitsütele `aiget teevä Nõo; lei küle ärʔ - - hirmuss suurt `haigõt tege Urv; mi‿sa˽nii `hulladõʔ, no˽`teie˽latsõlõ `haigõt Har; ku liha oĺl säläh, siss joht saa as `haigõt, a no omma˽`paĺja luuʔ Vas; si̬i̬st tege `haigõt Se b. sünnituse eel- või järelvalud kibed `aiged käivad Rei; kui akavad lapse`aiged, one rissluude siden valu Kod; pärast [sünnitust] käivad kuivad `aiged, nii samasugused valud, nigu lapse valud Ksi; käeväd kibedäd `aiged KJn; `aigese käisiv mitu `tiiru, kolm `tunni päĺt käisiv `aigese Krk; `haigõʔ käüvä, `sündümine tulõ pia Plv; jummaĺ tooguʔ halusappi `haigit [et kiiremini sünniks]; kuiva `haigõ omma˽ku olõ õi vil midägiʔ Se

alune alu|ne g -se R eP(alo-; -nõ Khn), -tse M(-u|n Krk) T; alu|nõ (alo-) g -tsõ, -dsõ Võn Ote V; liitsõnades sag -alne, -`alne

1. a. (millegi) all või varjus olev; (millegi) all olev (ruumala, pinnas ese jne); (millegi) alumine osa `rinduie alune Kuu; `lamba mao alused `villad; [hoone] `nurga kivi, `sinne `pääle akkati `salvama, `palgi alune jäi `tühjäst Lüg; tekialune lina; `rinka ääre alune [meres, jões] Jäm; `taeva alust kauda tulnd tuluke, seda `öötasse vidaja olnd Mus; `vehmri alune aŕk (tuuliku hänna tugi) Pöi; ukse alune puu ~ lεεve Emm; odra kuhila alosed olid rot́ta täis ja ruki akkjala alosed Mar; Kõegõ paramad siia oemõ alonõ ning naestõ naba alunõ Khn; liia lae alune oli - - parte `kõrgune Nis; õunabu alune `kästakse koe (kohe) `kruoni `laiuselt ära laevata Amb; [noored kuked] redutavad pääva `otsa ekialust `mööda; se oli siin metsaalune maa, selle [põllu] nad `juurisid metsast JJn; asemete alused ot́siti kua läbi VMr; pada juuress suavad `kätsealused mussass; kangutavad maja paĺgid ülesi ja `paavad uuded alused; paan uuded alused paĺgidele `alla Kod; `koltaalutse vesi õõsele aanu; alutse püksi ~ kaltsa Trv; mundamendi alune täedeti kruusaga ja kividega; tõsteti katusse alune ka kõik `ainu täis Ran; lumõ alunõ kõ̭iḱ om vett täüs Urv; Mõ̭nikõrd om palualunõ palukõid täüs nigu˽verrev rõõvass Har; saŕjaaludsõʔ (tuulamisel sarja alla langev puhas vili); vaja `põldu laḱka ka `kündaʔ, muido saa suuŕ `pińdre alonõ; mõtsa alonõ maa; [küülikud] nu `hu̬u̬nõ alotsit pite kääväki Se b. looma ase; allapanu `luoma alune on sittane ja vesine Lüg; tarn `aitas obuste `alla panna - - talveks obuste aluseks `toodi Mus; Sügise - - `vääti [lehti] `loomadele ala. Lehed vöttasid aluse eest (hästi) taheks Kaa; Lehma alune on koa tegemise `vaevas (vajab puhastamist) Pöi c. võrgukivi; võrgu alumine äär kividega all ommaʔ sääntseʔ savist tettö pütükseʔ ja kiviʔ, noid kutsutass võrgu alosõ Se d. särgijätk, endisaegse naistesärgi takune alaosa ennemuistsed särgid - - olli ikki piht ja alune Hää; vanal aal oli särgil alane, takune `tehti alusest VJg; `hammõl alonõ all Se

2. (millestki) allpool, (millegi) läheduses olev; teat suunas olev Kabeli alune (kohanimi Pärispea poolsaare tipus, vanasti olnud seal kabel) Kuu; Lupja`ahju alune, sääl on sügavad `pollud Hlj; juealune `einam VNg; õue alune põld; See mäe`ringe alune on `sõuke lausk moa, kena tasane; Lõuna alune on `paksus `pilves; Kupuvõrk see oli esimene võrk, teine oli kupualune võrk Pöi; kui leane alune - - leas, leane alt `koldab, siis teab sula; meil `olli mullu koa salualune suur lat́s tuhliste all Muh; Täna võivad ikka mõrrad praaka täis olla, sest kõik Matsalu alune on jäneseid täis Mar; kodoalunõ niit arvati `kopli Lut; Meitel oli vanaeidega - - pisike omaalune (omavaheline) nogin Kaa

3. (sag liitsõna põhisõnana) kerge, ilma seinata (seinteta) või laeta ehitis, varjualune mul kattusse alust ei õle - - kas mene `metsä `kuuse `alle kõhe; sääl `onvad `niisuked `koŋŋi alused [turul]- - sääl siis `kauplevad Lüg; Küünialune veel `põhku täis Pöi; osmusealune tehasse ädapärast `loomile [laudaks] Mar; seal oli kärbistepuudest `tehtud alune, kus pidi `saama magada JJn; aida löövi alune õigats `urta alune Hls; kõŕdsialonõ vanal aiga oĺl, kohe hobõsõ ü̬ü̬maälisõʔ pańni Se

4. (alus)seelik ilus alune, alus`sielik Lüg; sel aal (1900. a paiku) `kleitisi põld, alused ja jäkid olid Kir; vanaste ikke olid kördid, mõned `üitsid alused, nüid oo siilik Mih; paks kalevine alune seilas ja sie on moani, ühetei·st ja üeksa `laatsed JJn; `enne õegati alune ja jaki Kõp; Alune pastab alt vällä Pst

5. (millestki väheväärtuslikust) a. alusvili Põhud said ära `puissetud, alused `aeti `unńiku, perä `tuulati Jõh; käisime kanadele alusi toomas Tõs; piatera jääb tuulesarja `alla, teine järk on alused, mis on `allapoole läind, peeniksed, mõnel põle tera sees `õllagi; õdra alused õlid `kergemad terad, sial õli rohu `seemneid ja kure `erned, ohaka `puĺki ja Trm; ku tuulismual tuuletad, alused vajovad ike saba puale `alla, tõesed jääväd piä puale, alussega ühen saema viis vakka [vilja]; alused one `tuulamata teräd Kod; alused terad ~ alusterad, mis `kerged on, varid Äks; alatuule jääb purusid sekka ja, ni̬i̬ om alutse Pst; edimelt `võeti [pahmal] edimen põhk päält ärä, sõ̭ss võets alutse üless; mis tüve `lü̬ü̬misest tulli, ni̬i̬ olli alutse; alutse ~ alutse terä, mis ala tuule lääve Krk; rehitsemise `järgi lüvväss latem põhjast `ümber ja sõkutadass `jälle alutsid Ote; Ku˽kõrd `aigu sikati, sõ̭s rehiti läbi ja˽pühiti alodsõʔ ärʔ Rõu b. (linade ropsimisel mahapudenev takupraht) alusõ paklaʔ (otstakud) Se c. lühikesed linataimed, mis kitkumisel kasvama jäävad lina alused `jäävad ikka maha Lüg d. seebisoop, -pära siep jääb ülesse. `põhjas on siegialune JJn

6. (tegevus- või mõjusfääris olev) a. teatud olukorras, seisundis, tegevusobjektiks olev `tühjä juttu˛e alune Kuu; `ühte `puhku oled riiu alune, igä mies sinuga `riidleb ja `tapleb; sie mies on `naiste `põlle alune ehk `jalgealune, ei saa `naisest `võitu Lüg; see [tüdruk] on `poiste `jalgade alune Jäm; Kes korra teiste suualuseks saanud oo (kellest halba räägitakse), äga see säält nii kergesti ep pääse Kaa; Ta oli ikka teiste `pilke ja naeru alune Pöi; `reedene päe nigu `seuke `põlktuse alune päe Tõs; pilve alune ilm Plt; jälʔ tuĺl üt́s alunõ (kedagi töös asendav) tööle Rõu; imä alonõ põrss (imev põrsas) Se b. (kellegi, millegi) valdusesse, alluvusse, mõjupiirkonda kuuluv `läksin `mõisa, tegin `erraga `kauba maha, nüüd õlen temä käso alune Lüg; vana `Mihkli iks oĺl ta kepi alunõ Krl; nu̬u̬ küläʔ omma kõ̭iḱ mi̬ kerigo˽alosõʔ ~ mi̬ kerigo ala; `aetass kõ̭iḱ kerigoalonõ (kihelkond) kokku Se || pada ning katel nee ühe nime alused köik Khk; selle nime alust (sellenimelist) sii ei ole Mar

7. (välj mõõtu või määra) inimesile `ańti mua `suurduse järele vakaalune ehk puale vaka `alla [vilja koristada] Kod

Vrd alane, alene2

harima1 ari|ma, da-inf -da R(h- Kuu, -maie Lüg da-inf ari VNg) eP M(-me, da-inf -de) T; (h)ari|ma, da-inf (h)arriʔ V(-me Krl, da-inf haŕriʔ Plv ariʔ Se -de Krl)

1. maad harima, kultiveerima; hooldama, puhastama (umbrohust jne) ohakad ja `takjad akkavad `kasvama kabustus, no kes neid arib Lüg; kui maa ei saa aritust, ei `kasvada ka Vai; einama on ukkas, tahab arimist `saaja Jäm; ari `pöldu siis saad `leiba; soo sahati üles, ariti üles Khk; üks va arimata põld Mar; arimata piinrad Tor; vilja arimise kuud (september, oktoober, ka november) JõeK; jäät maa üks pae`pialne maa, keda ei sua arida JMd; üks aritud ilus koht, salu VMr; põllu arimise riistad Sim; `põõsa alused arimata KJn; nüid om maa `äśte arit, nüid võip rügä tegeme akade Krk; mes `sü̬ü̬ti jäänu, mõni maatüḱk, tu̬u̬ sai jälle üless arida; tu põld om periss perätu, arimada Ran; üle`aidne nätä arip `kartul, künnäp aŕk adraga läbi Nõo; sääl aritass joba kessä rüḱä tetä Ote; kõblaśs - - kirvõśs ja kańg, nu̬u̬ʔ oĺlivaʔ arimise riistaʔ Räp; ari `põldu, narritagu‿i; kartohka ommaʔ hainatõduʔ, vajaʔ minnäʔ näid arima Se || piltl Kie lese `põllu arib sie `taiva `riigi perib (ütleb eneseõigustuseks mees, kes käib leske magatamas) Lüg

2. puhastama, korrastama, kasima sul on nenä nattas, ari tämä `puhtast ja pühi `vällä; kuusk arib `endäst ise, ajab kävid maha ja tieb `puhtast `endäst Lüg; `Tõstage vili kärbikude, ma arin pärast `riismed Jõh; elud-majad `tahtvad arimist `saaja Jäm; `lambad läksid `karpa, jöua arida mette Khk; on ta (lehm) ennast juba ää arind (kas päramised on juba ära tulnud) Pöi; tema kasis ja aris vana inimesi küll oolega Mär; lohakas inimene, ei viitsi ennast arida VMr; `juuuksed olid kägaras, arimata Sim; mina ei sua lapsiss kohegi ärä `minnä, taĺta ja ari näid Kod; kaśs arib ennäst ju `kangesti `puhtas KJn; lastega olli jo vana u̬u̬l pää arimisega, et `täie `kaitsa Ran; emä es ole `süvvä `tennu, ta es ole mehe `rõivit arinu ei midägi Puh; kui sa ka esi nädäli‿sen `kõrda länikid ariss, siis na olõss küll - - `puhtad KodT; timä esi hinnäst arõ Se

3. parandama, remontima `veski käib loginal - - `mölder ei `viitsi üless arida Lüg; `riided nii katti, `tahtvad arimist `saaja. ma ari nee `terveks Jäm; Vana lagund `lahtine maja, aritud pole, mis `sooja see peab Pöi; kes `meite vanu `atru viel arib Muh; üks kingissepp, obuse riistade ja paruni saabaste arija oli Tõs; `püised `tahtvad arida Tõs; arisid `soapu Khn

4. töötlema, kasutamiseks ette valmistama a. linu (villu, kanepit vms) töötlema `pestässe `villäd sittast `puhtast, siis `kuivadetta ärä ja `viasse `veskile. `mölder paneb `undi `alle ja siis vatti `alle, vatti alt lähäb `viltie. siis `pannasse levendased `ketru`massina - - sie on sie `villa arimine Lüg; `ropsimine ning sugemine on linade arimine Khk; sügise akkame linu arima, masindakse ehk lõugutakse, ropsitakse ja Juu; `eśte ariti [lina] koĺbiskitega, õige vanass Kod; lina ei massa oma arimise kullu ära Ote; Linnu paĺlo `peeti ja noid sai kõ̭ik talvõkõnõ harriʔ Rõu b. kala rappima, rookima kui `räimid saab aridud, `öötse kiduma Mus; aridot kala on ära pohastat Emm; kala arimese päevad olid mõisas Rid; `räimi aritasse - - `võetasse kõri alt ää ja pead koa otst ää Mar || päädiku är ariti, siis `panti `ki̬i̬me Hls; mia mõista soolikit aride küll Krk c. kartuleid koorima – Hi Mar Ris `vöörad inimest ka `laudas on, siiss peab ikka `enne `tuhli arima, muidu na sant külainimese ees Käi || akkas `pähklid lülima. arib ää. võtab lülid külles ää Nis

5. ohutama, arstima, ravitsema – Sa Plv `maaĺjad piiradatse kuld rahaga ning öbe sörmisega, sedasi on neid aritud ning ohatud Jäm; `koolja viga ariti `kooljanärtsu suitsuga ning `kooljaseebi killuga; ta aris, tegi vee ning `andis `juua [sellele] kes tuli `rääkima; ussi sönadega aris [ussi hammustuse vastu] Khk; see oli `aige arijaks. ta kεis mind `vaatamas ja mind arimas; Oli eese tervisega tükkis otsas juba - - tohtrid arisid ta üsna ää Kaa; nõiakõllaʔ - -`tuuga iks ariti `haigit Plv || piltl tugev `lõhmakas `naine, en `jaksa arida tõist (seksuaalsest rahuldamisest) Lüg

6. teadmisi, oskusi, kooliharidust andma või saama (sag tud- ja mata-vormis) aritud inimisel on kõik `kieled `selged Lüg; mis arimata inimene sest ka tεεb Khk; aritud inime, kes on koolitud ja `oskab paramini ennast üleväl pidada Juu; kuoli aritud VMr; arimata inimene, prostoi inimene Kod; ega temä üit́s arit inimene ei ole, temä om ilma arimede, temä ei oole koolin käünu Krk; ta om aritu rahvass Hel; kas `tuĺli aritu inimene vai `tuĺli alatu inimene, tu̬u̬ jutt ju̬u̬śk täl nigu vorin Nõo || kodustatud metsaline on metsaline, tema teise aritud elajaga ei lepi HJn

7. karistama, peksma, lööma poiss tahab arimist `saaja, ni ülantuks läind Khk; Mis sa suurt meest änam vitsaga arid Kaa; ega siiss eńg ukka lähä, kui ihu arida saab Mih; ma pia sutt arime, mud́u sust ääd `nahka `vällä ei tule Krk

arm2 arm, aŕm g armi, aŕmi eP M; arm R(`armi), g `armi R

1. võlli läbiv(ad) (või muul viisil võlli külge kinnituvad) ristpuu(d) mingis pöörlevas seadmes a. ristpalk tuuliku peas, mille külge kinnituvad tiivad nee puud mis tuuliga völvi kaila sihes on, mille küljes `tiibad keivad, nee `üitasse armiks Khk; arm oo `veske tiiva `küĺges, kaks `armi oo `risti, armid on `ristamisi palgid, mis köevad võllist läbi Tõs; tuule `veśki tiiväd `pantse `ruidega armide `küĺgi Saa || veski, lõikusmasina jne tiib – Hlj Kad Kod b. käärpuude, kerilaudade, võimasina jne pöörlev(ad) ristpuu(d) (koos nende külge kinnituva raamistikuga) kiarpuudel ja kehadel on kua armid, `asvlel on arud; või masinal üteldakse armi puud ja ristid kõik kokku armid Koe || vesiratta laba `veski `armid Lüg c. veski- või vesiratta kodar(ad), pakud armid on läbi tapitud võĺlist, sie on neĺla ~ kuue armiga ratas; topelt armid Koe; Rataste arm, selle külles on ülevel [tuuliku] pearatas ja all veduratas kruuvidega kinni kruuvitud Trm; [tuuliku] ratta aŕmid ümmer võĺvi pandud, võĺvi `külge kiilitud Kod; armi oiave [vesi] ratta kokku Krk d. kang, ristpuu pöörleva seadme ümberajamiseks Minge `aŕmõ `piäle, akkamõ aga `jälle venütämä (paati jää peal edasi lükkama) Khn; [laeva merre ajamisel] teĺledel on neli `armi ja iga armi juures on mõni kuus, seitse meest. armidest `aetaks teĺlesi `ümmer Hää e. kiigeais üle`arja `kiigel õli `armid ja `armi puud, nied `lähväd üles `arja `külge `õtsad `kinni Lüg; kiigel oli neli `armi, kellega `ümmer `aeti, need olid armid Pär

2. ristpuu(d), tugipuu(d) (sag paarisese) a. voki käsipuu arm käib `püsti `pengi sies. `armi `küljes on `kuondla laud. arm ehk `armipuu ehk käsipuu Jõh; aŕm kus pial paned ark kui tahad takku kedarada. ehk paned lina löuk armi `auku Ris Vrd armi|puu b. voki aisad [voki] ratta armid `oitsivad ratast üleval, tõene tõesel puul Trm c. vankri tagumisest teljepakust vahepuu külge käivad ristharud suure `vankrel on armid. puud mis käisid tagumiste `teĺgede juurest - - lantpoomi `juure Plt d. ristpuud, millel asub rattapainik paanike aŕmid Kod e. puu, mille küljes ripub aidakaal `kaalu arm - - `armipuu `küljes on käppäd, käppäde `õtsas on `augud, siis säält käib `jälle kett läbi Lüg

arvama `arvama, da-inf arvata eP eL(`arvam[e], da-inf arva|te, -de M; `arvam[m]a, da-inf arva|taʔ, -daʔ V; `arva|mõ, -mme, da-inf arvõde Krl; da-inf arvadõʔ Har), `arvata R(`arvamaie Lüg) Emm, `arva VNg Vai; (ma) `arvan, `arvon Vai; `arbama, da-inf arbata Vig Mih, arbadaʔ Lut; (sa) `arbad; (nad) `arbavad Rid, `arbvad Mar; tud-kesks arbatud Ris (Lausefoneetiliselt mara ma arvan Mär Koe, maran id Amb)

1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se

2. a. kindlaks tegema, ära ütlema või seletama; mõistatama, mõistatusi lahendama mina olin `kange `arvatusi `välja `arvama Hlj; tehnd paha pali - - ei `jõuva `vällä `arvada `kõiki neid `tempusi Lüg; `arva üles mis see möistatus on Jäm; seda saab arvatod ikke kes tä oli ja Mar; `arva ära, mis mul sii kaśti siis on Hää; mea `arva ärä küll, kui vana ta om, `ende elämise `järgi Krk; kas ma mõttõtark olõ, et ma su mõttõid või vällä arvada; no‿m imeʔ maa päl, no ei jouaʔ jummaĺ maa päl arvadaʔ, mis no ilm tege Har || (tähti) veerima; (sõnu) kokku lugema rehendab ja `arvab `tähti üles, midä n imelised `kiegi on Lüg; laps `arvab alles `tähte ei `oska viel lugeda VJg; raamadu ots joba kähen, akass joba kokku `arvame Krk; ta joba mõestap `tähti arvata, nakap joba kokku lugema `tähti `perrä Nõo Vrd arvatama b. ennustma, ette ütlema või nägema või aimama ühe `aasta ette `arvada, kas tulev `aasta ka tuleb `ninda `pitkäd rukkid ku sie `aasta Lüg; `Ilma arvati `taeva `märkide `järge, nee olid vanadel inimestel kõik peas Pöi; taevas `loitleb täna. siis `arvavad, hakkab külmaks minema, kui `talve aeg Phl; taevas punetas, ja [virmalised] `vehklesid - - arvati sõda Sim

3. a. (kellekski või millekski või mingisuguseks) pidama, lugema, tunnistama `Arvama omaks (näppama, varastama) Kuu; `kiskusin `virsu `tohto, `metsavaht `arvas minule seda süüst ja pani `trahvi `pääle Lüg; milleks sa tεεd see arvata (tundmatu sõna tähendusest) Khk; ära `arva `koera karvast Rei; nüid nad (lapsed) ei `arva selle kodust midagi Hää; teesed `arvasid tõeks, aga tal oli naĺla jutt, põld tõe jutt mitte Juu; vanamies, keda ta (rehepapp) arvand tondiks olevad, ütend temale Kos; ma sedä innass ~ inna ette eu `arvagi Krk; mes si̬i̬ vana inimene vi̬i̬l om, mes joba mullass piass arvatama Nõo; ma ei mõista siihn kedägi `süüdläsess arvadaʔ; sa `arvat vaest mu süüss, et kaśs vällä˽`ku̬u̬li Har; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || kuhugi kuuluvaks pidama Mind arvati siis veel noorde `kilda Pöi || (kellekski või millekski) nimetama, ütlema, kutsuma eläjäd ike õlid `este, egä es arvata luamass Kod; üükaŕuśs hobõśsit kaits `üöse, `üöd́silene arvatass Lut b. (millestki või kellestki) lugu pidama, hoolima, (midagi või kedagi) hindama aga ma ei `arba sellest lihast [mis on pärast tapmist likku pandud] kedagi, see oo vesine `kangeste Mih; Nemad (sakslased) on irmus `uhked, teise inimesest ei `arva midagi Hää; eks neid (tüdrukuid) arvataks, kes ilosad ja `uhked `äśti Ris; temä ei `arva miust mitte midägina Nõo; minno `väega arvatass, `vasta võõdass ilosahe [kui suurt sugulast] Se

4. otsustama; määrama, mõistma midä süüd `arveti. süüd `arveti sedä et tie `vaŋŋi tüöd; kohot `arvatasse süütegijale; [kui võtad noore naise] siis tulevad kahed `lapsed, `kelle sa `muistad `õigust `arvada Lüg; tu̬u̬ jäägu sinu `endä arvata, ti̬i̬ nigu esi näet; tedä om `õigess arvatu, temä ei ole `tolle asjaga `süidi Nõo

5. a. (kogust, aega jm sag umbkaudu) kindlaks määrama, (välja) arvestama; loendama, (üles, kokku) lugema tämä on tehnd pali paha, et ei `jõuva üleski `arvada Lüg; Ta oli nönda `arvamise `järge (kaalumata) pannund; `Amba `järge arvati obuse vanust Pöi; ta teab `mitmest põlvest enese vanem(a)id tagasi arvata Mär; kõik [kanga lõngade kogus] oli mõõdu järele `väĺla arbatud, siis akati `käärima Mih; keskelt läbi arvatud on nii ehk nii paelu Juu; akkas `oasta täht`päivi `arvama Kos; `kaeksa `kuormad `arvasid luomale `eina ja `põhku [talveks] kokku JJn; kas‿si `laubane päev arvati kua luguje; sõnnikuvedo pääväd (mõisale) õlid arvatud, kaks või kolm päävä; `ańti `püili `vassa ja mes ta arvas `riide ets [müümisel] Kod; `eńni arvati kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale. si̬i̬ jagu seemet `viidi `vaĺmis kohe Äks; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste, mea ole tat pikepess arvanu; aig `arvamede, tuńn `täädmede (sünnitusajast) Krk; kes temä äätegusit jõvvap ärä arvata; miu `arvamise `perrä oless ta joba ammukina pidinu siin olema Nõo; küll ta ti̬i̬d kona ta sul kätte tasu - - ao `arvass; sa˽piat egale `tü̬ü̬le uma aig ette välläʔ `arvamma, siss lätt tüü edesi Har; ku kangast `veetäss käärpuiõ pääle, sõ̭ss arvatass `paasmit pite ja lukõ pite Vas; (ilma) arvamata lõpmata, väga, tohutult (palju) neid on tänavu seal üsna ära arvamata Ris; täma ei `jõudnud neid (hobuseid) enam pidada, obused akkasid ilma `arvamatta `jooksma Trm; ilm `arvamata paĺju Kod; sääl olli `arvamede paĺlu inimesi kogusen Krk; pole arvatagi pole kõneväärt, arvestatav seda pole arvatagid, mis ta siit söi Khk; Oli musta pea rohi, tuder, kaste ein - - aga nee‿s ole eina sihes mitte ää arvatagi, suurem osa oli `sõuke tihe orase `moodi rohi Pöi || kaŕussit `arvama (hrl jüripäeval külaga karjaste karjasoleku päevi korraldama, kindlaks määrama) Se || jaotama nää maad arvatasse viieks kuueks Mar b. arvutama, matemaatilisi tehteid tegema, liitma (kokku arvama) või lahutama (maha arvama) `arva `vällä nüüd sie, kui `palju ma `võlgnik suga õlen; `süömaraha `arvetasse maha sene raha `küljest Lüg; valla kirjutajatel olid `arvamise ketid (arvelauad) nendega `arvasid kogu Kär; Selle [raha] vöib ju vilja `pääle `ömber arvata Pöi; ööldags pεεst `arvama, aga pabere pεεl rehkendama Käi; kui `koolis sai `enni rehkendusi arvatud, siis sai ikke sedäsi sõrmetega `loetud Mar; siis minu isa küsis peast `arvamisi nende käest Mih; tuleb tagasi emadepäävast kaks kuud edasi arvata HMd; ma `arvasin ülesse, et niik-niik paelu tuleb `panna Juu; maha `arvamise `rehnuk Kos; naelad olid. pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu, kui `margapuga mõeda JJn; [arvelaual] võrud kellegä `arvavad, luuss näväd one Kod; selle `tarkuse ole ma `taeva ätilt saanu, et ma arvade ja rehhente mõista Krk; `arva si̬i̬ maha, mes mul ärä om massetu Nõo; ku˽`kaupmihe käest ostat medä - - siss kaumpiiśs kirutass kõ̭iḱ üless, ja `arvass kokku, nii paĺluss tulõ Har; rehkendüśs `oĺle: oĺl kokko`arvamine, `maaha`arvamine, kasvatamine ja jagamine Räp; `arvamaldaʔ om vi̬i̬l, paĺloss tulõ mullõ Se

arvama2 1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se

asemel(e) asemel Kuu Lüg(-ll) Vai hajusalt eP, Krk Hel Ran Nõo; asemal Aud Hää; asõmel San; asõmõl Khn Ran Kan Krl Räp; aseme|le VNg Lüg Vai Jäm Khk Muh Emm Mar Kos VMr Kod Lai SJn Nõo; -lle Kuu Lüg Vai Jür JMd Rak Trm Ksi KJn; asemale Pöi Trv; asõma|llõ Har Vas; -lõ Har Rõu Lut, asõmõlõ Khn VId

1. postp, adv kohal(e); asemel(e), aset täitma(s) olisin ma saand kedagi oma asemelle Kuu; läks `välla ja tuli `tõine asemelle Lüg; köva südamega, kivi südame asemel Khk; Mäńd `aitas mõnese `kohta tamme asemale Pöi; `vammi ei saa muidu `väĺlä, ku võta paĺgid ärä ja pane uued asemel Saa; ta tuli meie sulase asemel Ris; ta läks minu asemele, tiänib siäl Kod; laps akab `ambid `murdma, kui esimesed ää, tulevad uued asemelle Ksi; pańni mind oma asemele viina`meistriks SJn; tule miu asemel siiä, si̬i̬ ase jääss tühjäss Krk; kuus `viskap vana kuku maha ja `vastse kuku kasvava asemele Nõo; pakkrattaʔ, pakuʔ tsõõri asõmõl Kan; kost sa no saat põrhõllaʔ üttegi inemist timä asõmalõ võttaʔ Har Vrd asõman

2. (kellegi, millegi) eest tegi sida minu asemel Kuu; küll miä tien siu asemel sene tüö Vai; ma lähe sinu asemel `tüöle Muh; asemik toemetab teese asemel `aśsa Tor; ma tulin tema asemel rohima Kos; tiumehele `pańdi karduli `putru `karpi, siis tiumies pani seda leva `piale või asemele VMr; nüid on saun sääl - - asemel nüid kus se `veske oĺli KJn; läits miu asemale tühü Trv; ma is saa esi˽minnäʔ, siss timä lät́s mu asõmallõ Har

3. olukorras, olukorda, asendajana, asendajaks (sag vastupidiselt ootuspärasele) Sen asemel, et `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; sene asemele pidaks täda karistama, täma `anda viel `oiguse VNg; sööma asemel `anti `peksa Khk; vöttand säält nööbi ja toppind see pahuleva asemel ühe naise sohe Mus; porss oo ikka umalate asemel Muh; siin olid sõle asemal `siĺmadega reesid Aud; kui vana ää `lõhkusid, pane uus asemele Kos; kardule supi asemelle kiedeti `leatsa või ube Jür; `tuopide asemel on nüid `liitred Pai; mina tema asemel küll nii pailu ei rabeleks VMr; oli temale naha asemel paberid `antud Pal; aab kasvass `tervess, jama jääss asemel Krk; porukat `sü̬ü̬di apu piimä asemel Ran; `Pärnohe `vi̬i̬di linno ja˽`tu̬u̬di asõmõlõ `su̬u̬la jaʔ õks tu̬u̬ pütt heeringit Rõu

astuma `astuma, (ma) astu(n) eP(-o- Rid Mar Kul; `asma (ma) assun, -o- Kod); `astma, da-inf `astu, (ma) astu(n) Kse Var Mih Tõs Khn Vän KJn eL(`astme Krk Hel San, -õ Har)

1. käima, kõndima `Astub `nindagu kass `märgä maad `müöde; Kui `astus, siis maa müdises Kuu; nüüd pean jälle akkama edesi `astuma VNg; laps akab `astuma, öpeb `käima Khk; Jalg ikka `aige veel, astub nii aralt Pöi; Astu `kergeld ja tereda `kärmeld, kis tεεb, et sa `vaene oled Emm; nad `astosid `üsna kärmeste Rid; Kui sa istud, istun mina, kui sa astud, astun mina = vari Han; astu rutemini Juu; ei suuda enam `astuda Ann; naa liba `astuda Sim; assuvad ku ärjäd rinnu Kod; `terve inimese lännuva i̬i̬n, pidalitõbitse `astnu kõ̭ige takka; `keŕge jalage, temä astuss tulist Krk; astu Punik, mine i̬i̬st ära. `astke kodu, kodu, kodu Hel; ma pia jälle `astma, muidu ei jõvva õdaguss peräle; nakas nii valutama, et ma‿s saa `istu es `astu Nõo; mul om vana jala - - ei saa `astu nii valiste nigu nu̬u̬r inemine lätt Rõn; `astkõ nu virgõmbõlõ Krl; timä `astõ `jalksi kõ̭kõ enne lumõst läbi Har; lat́s nakaśs `astma katõ `aasta peräst Se || sammu sõitma (hobusest) oben lää `sammu, `astun Krk; lasõ õ̭mõta `sõita˽kah, ni˽`mu̬u̬du `astu käü˛ün haŕutat sa˽ta noorõ hobõsõ laisas Har; haopõn lätt `astuh Se || teat eas olema seitsekümmend viis on täis, kuiet astub Aud; kaheksat kümmet astu PJg

2. a. ühe või mõne sammu võrra teise paika liikuma obose `seljäst - - `astub maha Lüg; tule astu rattale koa Muh; astu üle ukse läve Rei; sammo astob edesi, kaks tagasi Mar; ennem olid `kõrged lääved, `andis üle `astu Kse; astu `õue ja võta Han; mina läksi üle selle läve `astuma, nii `kõrge ja sügav oli Tõs; Ää `astug üle mio, panõd kasu `kindi; `astus ühe sammu ja `jälle `seisis Tor; nii ku ma `astusi, `pirtsas jalast saadik vesi üles Hää; täna on nii pime `õues, et ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; kui obune on vana, jalad `kangeks jäänd, siis - - astub puole `sammu Hag; `astus jalg jala ette, jalg jala ette tuli (aeglaselt, ettevaatlikult) JJn; vanass `upsi ärä isä ja poeg lutsu püügil, aśsid pakku `sisse Kod; ess mul need rinnad on siit `aiged, sammu astun, teese seesan Plt; `astus kannu `otsa ja akas kõnet pidämä Vil; Kas ma siiä astu - - `astmis aset ei oole Krk; aeda trepil olli kaits `tuhvi i̬i̬n, kost üless sai `astu Ran; latseemä es tohi üle `raotu läve `astu `paĺla `pääga, ike pidi rät́t pään olema Nõo; lat́s `astse üle puu Krl; Astu õiʔ üt́ski üle uma havva õiʔ Rõu; ja astuss tälle vanami̬i̬s mano ja küüss Se || piltl noorik o üle aea `astund (väljaspool abielu lapse saanud) PJg; `astus üle aia ja läks `metsa oma asjaga (id) Ksi | taa om jo üle käe är `astunuʔ (ülekäte läinud) Se b. jalaga kuhugi astuma, sattuma, vajuma; tallama `astus otse sopa `auku Khk; se repp on nörk, `sönna pεεle ei tohi mete `astuda Kaa; kui sa niidega astud, ei anna kaŋŋas `lahku Muh; Astub kanna peale, tahab mo vana inimese käest veel `pulmi `soaja Pöi; ma ükskord `astusi vekatisse oma `varba kõik lõhki Mar; `Astsi orgi `otsa, jalg oli kaua `aige Han; Kivi ljõmunõ, ää `astug `piäle, saad `pitkä Khn; ma `astusin `sirpi jalaga Rap; astusin suure torika `jalga Kad; nigu suab kohe jala `piale astub Sim; assud tõese tiusta maha (kangast kududes) Kod; ta ei tää, ka ta astuss sita või pori `sissi Krk; loḿp om i̬i̬len jään, ei saa `pääle `astu Puh; kui `lumme maan ei ole ja taevass piĺven, kas astu tõsele kaala `pääle vai keele `pääle (väga pime) Kam; laulatuse `aigu püüd́ `mõŕsa `astuʔ `ti̬i̬dmäĺdäʔ kosilasõ jala pääle. `tuuga sai võimu abieloh `hińdä kät́te Se; jala ~ saba peale astuma väljaspool abielu last sigitama ta pidi [tüdruku naiseks] võtma, ta oli saba peale `astund Mär; On änna pääl astutu Hää; no, kes sellele jala piale `astund Ksi; mis sa iki siin perän tolgendet, astut viimäti ännä pääl kah Krk | astub või keele `pääle teeśe inimesel (suureline, hoolimatu) Hää

3. midagi alustama (sag ühendeis) ta `astus `valla `tienistusesse Vai; ned soovivad abieluse `astuda Pöi; kes o abieluse `astun, peab oma pead `varjama Muh; üks paar tahab tänä abielosse `astoda Mar; ta astub teenistusse sel või sel kuupäeval Aud; kuulutadi, et need astuvad abielus SJn; ja sääl siss oma rahvass `astunu `sü̬ü̬mä Hel; ette astuma välja, nähtavale tulema; esinema käsk `anti käde, mut kut astu ede Khk; astu mo ede, siis ma nεε ära, mes sa oled Emm; asto sa ette nüid, so kord oo nüid Mar; no assu ette [näita] kas suad Kod; sisse astuma (uksest) sisse tulema või minema `Kõrtsi ja `kohtu eluse on `kerge `sisse `astuda, aga `raske `välja `tulla Pöi; siis `astsime sinna (tallu) `sisse Mih; sedä ei kannate, et mia üle temä läve `sisse astu Krk; ku ma ussõst `sisse `astõ, sõ̭ss `heitü tõnõ peŕiss ärʔ Kan; tagasi astuma ettevõetust loobuma Sa oled midagi lubanu või `mõtlenud, aga astud tagasi Hää; vastu astuma vastu hakkama Ma `astse `vastu ja es lase ennast sõimata Trv; sa˽piat õ̭ks kõ̭iḱ meele ja `mõistusõ kokku `võtma ja `julgõdõ `vasta `astma Har; välja astuma 1. lahkuma `astun `ammetist `vällä Lüg; kui ei tie, siis `astu majast `välja VNg 2. kedagi või midagi kaitsma, millegi eest võitlema ma pean teese eest koa `väĺlä `astuma, kui teene ei `oska `reäkida Juu; piap kehvä `rahva viletsuse i̬i̬st `vällä `astme Krk; üle astuma mitte arvestama, tähele panemata jätma `astus ikke üle minu `kielu Hlj; käso üle ei tõhi `astuda Lüg; jumala käsu üle `astuja Muh; käsost üle `astoma Emm; ta‿l̀li üle käsu `astnu ja `olli `valla tettu Nõo; timä oĺl üle `sääduse `astunuʔ Har; üles astuma avalikult esinema; võitlema, välja astuma `otsis parajad `aega, et üles `astuda Tõs; siin `astusivad talupojad [1905. aastal] - - ülesse Pee

asu1 asu R eP Trv rahu, mahti (sag koos verbidega andma, saama) Sie on `jusgu marakratt, mitte `kussagi asu ei ole `toisel Kuu; juttu pagita `kiele pääl, ei saa `enne asu kui on `toisele ies VNg; tämä ei saa asugi, ko ei saa `süüä Vai; Säel majas pole inimesel asu Pöi; lapsed, äi `nende eest saa aso medaged Emm; Äi saa asu, et annaks käsu Rei; ei siin ole asu sul ega mul Mär; tal pole mette asu `süiagid, laseb aga `ringi Ris; põle mehel asu kusagil Juu; ega ned parmud ka anna su selle lehmale Amb; ei `annud asu - - ikke `ühte lugu aas taga Trm; ei anna asu `süia egä magada KJn; ei ole asu `kunnigi Trv

atsa at́sa Hää Plt; atsä Räp a. sõim poisile `öeldi kuradi at́sa Plt Vrd atsakas2 b. sea meelitusnimi (sag lstk) – Räp

auk1 auk g augu eP(v.a I; ou- Jäm Ans Khk Emm Rei Han Var HMd) M TLä(aogu Puh) KodT San Krl Rõu, `augu R(`auku Kuu; n `auku (`auko) VNg Vai), aagu I Äks

1. a. ava läbi mingi pinna, eseme; katkine koht; mulk kui tõge ette tehässe, siis `jäätässe tõge `slma auk, kuhu mõrd ette `pannasse Lüg; sie on ime `kuida tämä `aarikaine sääld `pienest `august läbi `lähtö Vai; ouk jökil pεεl, taartist `kinni paigata Jäm; piab aja `aukusid toppima Khk; Kot́t on nönda `aukusid täis kut söela pöhi Pöi; tuhat tuuli luuli `auku, sada `auku `samba sehes = äke Muh; rot́t teeb paranda `sisse augu Tor; looma laual olid augud sees, lõnga käisid sialt läbi Nis; kui rummu auk on `irmus suur, siis ratas akkab `lampama Kad; kooguga võtad irre [jää] `auku, kui kõrvale läheb Trm; võti tehässe iki aagu järele Kod; `auke täis ku sarja põhi Krk; ussel olli `väike auk ja laaś sihen, kost ta koolituppa vaadaśs Hel; auku laskma puurima akkad rege tegema, lääb juo sadame `viisi `aukusi `lassa Lüg; oherdil oo kaa übä, se raud kellega `auku lastasse Mar; puuriga lasevad `auka Tor; puuteĺlega ratta rummule `laśti `käämregä auk `sisse KJn; piigertige lastass `auku puu `sisse Krk; auguga näsa euf püss tulin `auguga näsa ja liiv`jalga `laenama Hlj || tikand; pilu ougud kut linnu silmad, trümbi ning krae ougud Jäm; kodavere aagud one kel kolm sammass Kod; augu `torkimene on prodeè·rimene SJn b. (inimese) keha avadest (sag piltl) sie `patrab alaliste, sene aukl ei `sõisa `kinni Lüg; siidi kera, seitse `ouku pεεl = pea Jäm; auk teśel ammuli pees Ans; egäl om auk `risti nina all, võip ütelte tõisel, msi ta tahap Krk || vulva ju neid ühe augu kälilissi sääl änam kut kaks on [liiderlikust naisest] Khk; seda `üitse oora tööks, kui teise [mehe naise] augu kallale lähevad Mus; Nee aa ühe ougu kälimihed Emm; augu peremees piltl naisemees saab `varsti augu peremiheks Mus; ei saa hända augu peale kiire, palju tegemist nee vaad käsu`andjad soa mitte `ända augu `peale Muh; Äi saa ända ougu pεεle Emm; miul om `väege paĺlu tü̬ü̬d, ma ei saa `aiga `ända augu pääl panna Krk | Jusku lehma änd: ripub `ainult ühe augu pääl (saamatust v laisast inimesest) Hää; egä si̬i̬ lehmä saba põle, et alate ühe aagu piäl [intiimvahekorrast] Kod; egä ta lehmä änd ei oole, et ta üte augu jaoss om (liiderlikust mehest) Krk | `lõhkos eide augo ää (”tegi võisilma katki”) Mar

2. a. tekkinud v tehtud süvend milleski, mingis pinnas `ahjul õli suu ies `müüri `sisse `jäätud `augud, `aukude `sisse `pandi puu `põigite, `tõine õts `tõise `auku Lüg; `puuris kasele `auko ja lasi `mahla Vai; trukk-nööbid, kahe poolega, teisel ouk, teisel pisine nupp Jäm; põld o `auka täis, auk `aukus `kindi Muh; mees `kaevas `auku Mär; mõnel olid augud, kus võis linu `leota VJg; aja augud täis Juu; kaeve `puuga `torkasid `laugude kohas augud `sisse, siis rehi `kuivas ruttu Trm || veekogu; lomp `lauka rabas on `mülkad ning augud Khk; Emaani läks `poegadega `auku, isaani `valvab ääres Pöi; madal vee auk Kos; karedaru auk on `niiske auk kos pirk rohi kasvab, keväde vett täis Kod || sügavik veekogus, hauakoht Ulk`saare taga on `Mustakive `auku, sield `püieda `angeri VNg; `Musta`augule `vähki `püüdma Jõh; sääl `aukus pole `enne kalu saand Mus; Ljõnakülä `aukus käösid ennemä suurõd laevad Khn || lohuke augud `palges kui kui ta `naeris Muh; auk lõua ots Kei; `vaata, kui ta naerab, kui ilusti augud löövad pale `sisse Juu; ku naar, siss `augu tulev `põski `sisse Krk b. urg; looma pesitsuspaik rebasel on `augud ja `lindudel on pesäd Lüg; teinep̀ool `kraavi on rebase augud Noa; iir läks auku Iis; mägra koer si̬i̬ aa mägrä `auke seest `vällä Krk c. surnuhaud minä lähän `varsti kaa `auku; mul on `naine `augus ja mina lähän kaa `varsti taga Lüg; siis jääb uus maja `tääle, ega ma tätt `auku vii mette Mih; `esteks põld ikke nõnna kahju `oltki, aga kui isa `auku `pandud, siis võtt nünna vee `lahti Juu; [mees] augun sehen, kus ta vi̬i̬l saa `ańdess anda Krk; auku ajama maha matma `Aeti `auku kut loom Pöi; (üks) jalg aukus, teine augu ääre peal vanast ja haigest inimesest Isi vi̬i̬l suurustab, aga omal juba üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; mis sa temast tahad, jalg `aukus, teene augu iäre peäl Juu

3. piltl a. tühik, vajak, lünk suri maha, et suur `auku jäi taha VNg; [mees] on `välläs, eks nüüd õle auk taga, tüö kõik `siegis Lüg; tä (laps) täidäb ikke mõne augu ää jo Mar; `vaene laps `pańdi `kruonusse, no tema on sie augu täide Koe || midä `säädos sie on, kui auk on sies; sene käso sies on auk sies Lüg; Ausõna `aukudega Rei; temäl eij‿oole kedägi au, temä aul auk `persen Krk b. töö `kündämise ja `äästamise `augud, sie `ongi `põllu tüö; `mõisa auk ei saa elädeski täis Lüg; möisa teo oukus `orja alati, millal sa omale `aśja teed Jäm; on üks mõesa augu täede, `lapselik, noor alles Mär; käi mõisa augus VMr; ma olin mõisa augul VJg; mõisa `aukusid `täitma KJn c. millegi rohkusest, paljusest; halv inimesest (liitsõna põhisõnana) eks ta siit `vihma `augu päält `praegald tuul on (sajuennustus) Kuu; Mis põld `sõuke on, muidu üks `karge auk, `rohtu täis; `Voata seal Oti `mõisa põllud ja Mui küla põllud, `puhta nisu auk, nisu kut üks müür; See oli sii kut üks marivarre auk, aga `sahkamine `kautas marivarred äe Pöi

4. rahvapäraseid ütlusi ja püsiühendeid Suu kui linnupuuri auk Krj; Suu nagu sea tapu auk (ropendajast) Mär; Su auk on suur, ei seda täida täkk ei ruun Vän | Magab nii et hauk maas Mar; Magab augu maa sisse Pst | Suur auk sees, tükki kas kasuka ja vammusega ühes tükkis läbi; Püksi perses auk nagu Peedi Taaveti aia vahe Vil; Mis sa (inimesest) siin puhhud kui hülies aukos Hag | see oli augu `ääri kaudu, sai `ääri `piirtud, nüid läheb `auku `sisse, asja oma kallale (ääri-veeri jutust) Khk; Auk on auk ning pauk on pauk (tuleb olukorraga leppida) Kaa; Kui kästi perse minna, siis vastati: ää olg sa augu vahel Krj; aia ti̬i̬t, augu jätät, ku `laokil `mõnda `asja teit Krk | Täütmede auk üteltse selle inimese kottal, kets ennäst kõrini täüs õgib Hls; sedä `auku ei jõvva `kennigi är `täütä; selle auk ei saa täüs siin maa pääl, ta lää enne `lõhki Krk | iga ougu pruńn, mis iga pugu pεεle passib [see on] inime, kes keige `tööga `valmiss saab Jäm; Olgu niigu pulk aukus, ei pääse kuhugi Kul | Augud on pääle kauba (öeld kantud rõivast müües) Vil; paik mulle, auk sulle (öeld sellele, kellel uus riie seljas), si̬i̬ `ütlep `vastu – auk paiga `tahtjel Krk || kiitlejast Kõlgas `kõtus, aganas `aukus, `piprad perse ääre pääl; Ega ta kahest august ei situ Hää || ehal, tüdrukute juures käima Käis soja vee auku külastamas Krj; Tema armastab auguga liha Amb; Rünnak karvase augu peale (sõdurikeeles) Rak || ust näitama, välja viskama Näitama, kus puusepp augu jätnu Hää; Näitab kuhu ehitaja hoonele augu jätnud Kad || auku kaevama kellegi suhtes midagi halba sepitsema Ken `kaeva `toisele `auku, sie `itsegi sise kugerdu Kuu; `etsis `mulle `auku, ise kukkus `sisse VNg; kui akad teisele `auku `kaevama, vöta oma pεεlt `möötu Khk; Kiś teisel `auku kaevab, `võtku enesast mõtet Han; kes teesele `auku `kaevab, ise `auku `langeb VMr; sa kaevat mul `auku, aga esi viimäde `sissi läät Krk; auku pähe rääkima ~ raiuma kedagi veenma, oma nõusse meelitama Tahtis moole ouku pεhe rεεkida Emm; raiut teisele `auku pεhe ehk aet `kärpset pεhe Käi | vedäb tõiss kua `auku õma `nõuga Kod | Suur `ahnus ajab `viimaks `auku koa Pöi; auku kukkuma ~ minema ~ sadama ebaõnnestuma tämä kukkus sedäsi `auku, et `vandus valet Lüg; Elu on üsna auku minemas – (ta) joob ja lakub iga jumala pää Kaa; joba auku sadanu (surnud) Trv | tä ikke augost `vällä juba läind (”paremale järjele saanud majapidamises”) Mar

aun aun g auna Muh Rei/ou-/ L(pl öunad RId, õunad Var) K I, aana hajusalt Lä, PJg Rap Juu Kos hajusalt Jä, Sim I Lai Plt, `auna R(n `auna VNg Vai)

1. van suvivilja vihkudest tehtud piklik kuhi, kuhu vihud pandi kahelt realt püsti ja nende peale kaks kihti põigiti – R K I pikkemb [suvi] vili, mis `vihku `siuti, sie `pandi `auna VNg; `õtrad õlivad `aunas Jõh; odra vihud pannakse `auna VMr; rukkil on akid, aga suviviĺjal on aunad Kad; kuuskümmend `vihku sai `ühte `auna `pandud, siis sai pikkergune aun VJg; aun ei lähä `ümmer kui kolm `vihku one all; rukkid õlid ämmokesen, nisud aanan, õdrad kua aanan Kod; vene aun õdra vihod `pańti vene `auna, redelite egä puie `piäle ei pandud Kod

2. piklik heina-, suvivilja-, õle-, kartuli-, mätta- vms hunnik (sag ajutine) on `paksust `eini maas, et temast tuleb üks saad või aun Jõh; kus se `tuhli oun on jäänd Rei; mättäd pannasse `auna Vig; `metses sis tegime aanad, ika sületäis `paika, sületäis `paika Kir; Elab nagu varblane nisu auna otsas Vän; `naired `vietakse aunast kodu Ris; kakas `auna lähäb `koormasse Juu; vähe oli neid kes `auna `muodi tegid, me tieme ikke saud Sim; kui ein märg, pannasse veiksesse `auna ehk `köksi Trm; põhk pannasse `auna KJn

3. (rõugu)redeleile v ristiseatud roigastele kuivama pandud hein v suvivili – Muh L Trm Lai aunad `ollid pitkad, `roikad `pandi `alla; `mõisa põlte sihes `ollid aunad, talu pered tegid nabrad Muh; aunad oo mo `keskmese elo aeg tulnd Mar; aanale pannasse orgid sesse, siss ei vaju na unnikusse, ei lää palabass Vig; auna kärbis oli pailo sandim teha, `senna läks na `irmos pailo lat́ta ja `teibid et põlnd arogi Mih; `aunasid siin paĺlo ei teha, mõni arv teeb, kui lu̬u̬g märg on Trm; aŕgid olid all, lat́id pial, linad `laoti `piale, oli aun Lai

avinurmik(as) avi|nuŕmik, pl -nuŕmiked Kod; -`nurmi|kas g -ka VNg; pl -nurmikud Pee Sim Iis Äks Lai, -nuŕmikud Trm Kod Lai, -`nurmikud RId Avinurme valla elanik (sag puunõude müüja) Lohusu omad vai avi`nurmikud, kes `kaussidega `käisid Lüg; tütär läks ühe avinuŕmikele Jõe `valda [mehele] Kod; avinuŕmikud käesid, tuli riista `koorem väravasse Lai Vrd nurmik

ei (kõigis aegades ja pööretes) ei uus R, L(öi Mih Tõs) K I, äi Hi; (kõigis pööretes preesensis ja perfektis) ei Muh Khn Hää Saa MMg Äks KJn Vil eL(eiʔ ~ ei, õiʔ ~ õi, äiʔ ~ äi, aiʔ ~ ai, uiʔ ~ ui, üiʔ, üi V), äi Sa, εi Mus Muh; (eitusverb) (ta) ei R Kod(pr (ta)); (kontamineerunult eelneva sõnaga) i hajusalt R L K I eL(iʔ V) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

I. (eitussõna või -verb) 1. a. (predikaatverbi ees või järel; sag koos mõne teise eitussõnaga) käsitsi meil enamb ei tiha `verku Jõe; `ilma `leivätä mei ei ole `olled Kuu; mina `käisin merel ja ei `kartand; jahu`putru ei `tambitassse `nuiaga Lüg; see‿s ole mees, kes εi ole `mandril `raavi `kaevand Mus; kui mina veel `leikamas inimene olin, `ilmas ei polnd `körsi maas Rei; näe ta‿i seesa `kuskil paegal Mih; Mia ei tuõss (toonud) puõst `tanga; Sellekorra ei põlõ `puõdis jahu oln Khn; me paos ei põld tänäbu ilus ein Juu; `liiva `ohra ei tehakse KuuK; tervist ei ole mul ̀ollagi Tür; `senna ei lähävad (minevat) lapsed Äks; `kennigi midägi teisel `anda ei tähu Pst; `ütlime et ei mõestame `minnä; kui rasvaga supile `piimä `pääle `pantu, siss - - mehe ei ole söönuva Nõo; joba õtak ja mehe ei tuleva vivi̬l kodu Ote; ei olõ˽meil olnu˽kaput́`jalguga˽hobõsit `eieʔ Urv; tuuĺ om `väega `väikene, tuuĺratass liiguss ja ei liigu˽kah; kas tu̬u̬ `haigõ lammass `naksi `sü̬ü̬mä? – sü̬ü̬ ei; saa ei niidetüss, inemiisi om veidü; kulõ, Jaań ei tulõ mukka üten. – mis siss, ei ˽tulõ ei tulõ Har; noorõmb vasik pess armõtohe nõ̭nagaʔ, ju̬u̬ uiʔ ilosahe; Es noist suurist siĺmist midä hääd olõ õiʔ, ku nä˽midä näe eiʔ (suurtest lubadustest pole kasu) Rõu; huśs saavat ei˽liivä pääl `kävvüʔ Vas; ega vii pisoga saa ei mõssu ärʔ `mõskõʔ Räp; katõ silmä `vaihhõl kõ̭nõla, sis `kuuĺjat olõ õiʔ Se; ma ei `lasta `maada Lei; mitägiʔ kasu‿iʔ sammõĺsu̬u̬ pääl Lut || Ei nii hüä, ku `kiidedä, ega nii paha ku `laideda Kuu; `Naine `üksi kodo, ei abi keneltki Lüg; siin ei viimaks sügise ei `ühtki jõhvikad Amb; ei õllud kartulid, ei jumala`viĺjä Kod b. (eitust rõhutavalt predikaatverbist lahus) `taevas, ei ma ole ka viel sidä kuuld; ja muud ei siis old `väljäss kui sie vüörvaht; ei se (mees) nii loll `ühtä old ku `arvati Kuu; `leiba on vähä, ei mina saa `lainust `anda VNg; see (liha) `toodi keige panniga lauale. äi sääl olnd taldrigid, äi sääl olnd midagid Ans; hobuse raua näsad on, äi `saapa `alla neid `lööda Phl; ta moost noorem koa, ei nii vana pole `kuśkis änam Rid; ei see ole jutt ega kedägi Mar; ei võeras anna Kse; ei ma mullukaid näind ole, aga kuuld olen küll Juu; ei veli `seia änam pea tulema Jür; ei lähe saia pärast `Tamsallu! kodu on igasugusi `leibasi, ei ma süö `leiba JJn; nüid ma ei änam tee tööd ega saa `leiba ka Ann; ei tema ennast paranda parandamaski Trm; sess soat́ ei enäm minä soand magada ommoko pu̬u̬lt ü̬ü̬d Kod; ei mina või `istuda nii kavva Plt; anna nii valu, et perst õõrd `vasta maad, ei ta ti̬i̬siiss enämb sedä Rõn; ma inäp õi sullõ tulõ Se

2. (keeldkõnes) a. (koos da-infinitiiviga) mitte tämä tõreleb, `näitäb rusikad, et ei `minnä pooskeisil `aida Kod b. (koos käskiva kõneviisiga) ära, mitte Rikas veli ütelnü [vaesele vennale]: Tulgu eiʔ, tan `ruumi veidüʔ Urv; `lasku‿i (ärge laske) ˽latsõ˽t́siku `tarrõ Rõu; mõtsast üt́s tänitäss et ei `tulkõ siiäʔ Vas; `tulku uiʔ pimmega, nakat `pelgämä Räp; kulla sõ̭saŕ, teku‿i tu̬u̬d joht; olgu‿i nii heidäk ei peläku‿i eka kotust, olgui‿i nii `heitüijä Se; las ei `näütä taad sõrmust Lut; ti kiŕotago eiʔ Kra

3. (tagasihoidlikus küsimuses, möönduses, etteheites; lause sisult jaatav) miks või iest ei `annetasse (või eest saab kõike sõja ajal); oi paraku, midä nüüd `kõrvad viel `kuulda ei saa Lüg; äi miks nee (kartulid) pole `pehmed, nee ead köll; `tahtis `süia? äi miks ta‿s taha. `löuna aeg Vll; sie (kuusman) kasvab. metsas, eks te‿i ole seda näind VMr; kas sa‿i võend uegata Kod; miul `olli ka oherd, a es na kõ̭ik‿i ole nüid kadunuva Puh

4. (eitussõnana vastuseks küsimusele või oma mõttekäigule) a. (eitavalt, tõrjuvalt) [teil ei olnud noodajagu] isa ajal oli enne old aga ei minu ajal enämb ei old Kuu; ei, tänä `emmö vie [rüsasid] `maale; ei tämä‿i `tunne enemb valu `eigä `vaiva [surnust] Vai; ma `mötsi, äi, see pole `öige Ans; εi, ma‿p tule mette Mus; Äi ma äide (ei tea) sellest asjast küll mette kut midagid Kaa; [kas oled näind, et tuluke ahju ette tehti] äi pole ma seda mette näind Pöi; ei, ei, ma ei lähe; kas `tulli? – εi Muh; Äi, äi, `aita mitte Rei; ei, ma Kullamasse ei lähä Kul; jah või ei? Tõs; ei mul kibedad tüöd ei ole Kei; ei `lauba `ü̬ü̬si `metsä ei lähä; aga ei siäsk ei maga; ei mitte ei õle võetmalik Kod; kui talle (kosilasele) `üeldi ei, sis ta läks uksest `väĺla SJn; ei minu jala enämb sinnä ei lää Ote; ei, peńni sääl küll ei ole Krl; ütelnü‿t ei mina‿i võta `väĺlä `kaśti Plv || [kas pruut käis üksinda] äi ole. tgeine inimene `seltsis ka Ans; kas makad? – ei ole Muh; Äi pole, äi pole; Äi pole mette Rei b. (möönvalt, kinnitavalt, üllatunult jne; hrl järgneb jaatav lause) [kas te suitsumajasid ka veel mäletate] äi miks - - rehetuba tuli ikka suits ju küll Ans; vana ölut, äi noh, `juua `aitab ka; äi, neid oo vεhe, mine too `pεεle Khk; Äi mis sii ööda, see lehm oo paras sile loom; Äinoh! mis see siis niid oo; Äiüht! nääd sa mis uhke leidiriie sul veel oo; Äi, jah ma oli talve üsna aige küll Kaa; [kas nii ei öelda] äi eks `ööta koa Vll; ei, ei, otta, otta, ma `ütle Muh; Pane tekel pεεle ka, äi millas see ilme teklite keeme leheb Käi; äi, ku ita läks jo ta siis `rahva majase läks; Äi näh näh, vada, see oli sedasi Rei; [kas neil ristidel nimi ka oli] noh, ei laua jalad `üiti KuuK; ei, mul o isegi vähä Kod; kas sul üt́sindä ikäv ei olõ˽kah? – milless ei Plv

II. adv (eitust või keeldu tugevdavalt) mitte, sugugi, üldse a. (hrl koos adverbi või pronoomeniga) nied (pannid) ei vottand `rasva ega. ega ei `millagi `mustast ei saand VNg; Ega vares `valgemmast lähä, kui ta on, ei eladeski; küll käib `ühte `puhku `õtsimas, kui ei üht `asja, siis tõist `asja Lüg; Tegijal `juhtub `mõndagi, magajal ei midagi IisR; ma `ootsi küll, äga äi `ühtid Khk; äi poolestkid ähk mette sugugid pole Tõs; kaks tüdrukud said [palvevennad] oma `usku, ei `rohkem `ühti Ris; `surnu aal viel uidati, ei `ühtigi, et kohe kojo oleks kieratud VMr; maal ei `peeta vanadest midagi - - tema on nagu ei `ühtigi kohe Kad; ei kõnelda minuga ei `mitmel nädäläl `üstegi sõna; täma ei tehnud ei sugugi katuss; ja teie ei tiä ei kedägi Kod; ei `ükski `sulle ei `vasta Äks; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; ei kudagi saa `oida tedä Puh; hobõnõ ei˽sü̬ü̬ ei˽midägiʔ Urv; ei olõ ei eläjele medägi andaʔ Har; mina ei tiiä kassest midä ei ütestki; ei tulõ `kiäki siiä ei minno `kaema Vas; arʔ sa näüdägu‿i timä `tüt́rit naasest Se; [rehekäpal] ossaʔ ummaʔ `süńdünüʔ vai kasunuʔ man, ei `pantuʔ manuʔ Lut b. (lause või pooleli jääva mõttekäigu lõpul) mina enämb en `tõhtind `üksi oma `kambri magama `mennä ei; sie `kestab üks päiv ehk kaks, üle sene ei Lüg; inimine `justko `kummiko, ei `siivute ei `räägi ei Vai; tahab küll, aga ei tea kas saab või ei Ris; mõni paĺk `tõmmab kohe kollaseks, teine `jälle ei JJn; tuult ei õle, siis järv kua ei laeneta ei virvendä ei; tämä (härg) sitt es `äessä ei Kod; es `julge võõrastega kõnelda ei, pages nukka Ran; võta rõevass `säĺgä, ei ole tuuĺ jahe ei Kam; midäss ti˽kütä eiʔ ilusallõ `sanna õiʔ; taalõ kõ̭nõla˽kui taht, taa panõ˽`hetvaskina õiʔ Urv; ka‿sa˽läht umma essä `kaema vai ei Krl; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka eiʔ; näet elu om sisen, ei lähä elu ka `ussõ eiʔ Har; ma‿i˽näe˽neid inäp parandaʔ, naid sukkõ õiʔ; noʔ olõ‿i `keĺgi‿i umma maia õiʔ Rõu; ei olõ inäp mi̬i̬lt eiʔ Vas; arõnu `rõivaʔ säläh, olõ õi ar˽parandõt õiʔ Se

III. 1. (hrl eitavas lauses) tämäl ei ole old midägi `luoma ei siga ega veist Kuu; elavad `justku karu pojad kottis – ei tia maast ei `ilmast Hlj; ep juo änam äi suitseda Khk; mool änam äi ole äi `lapse äi kedaged Phl; oo paha inimene, ei ooli ihust ei iŋŋest Mar; lehmad on `umbes, ei old `piima, eui suurel talul ega `veiksel KuuK; mina ei sua redus `olla, ei metsas ei `kuśkil JJn; on nisuke tüma lodu`pialne, ei kanna inimest ei `luoma Kad; mina ei tiä ü̬ü̬d ei `päävä mesiläse peredess; mõni ei sua õmaga ei puele ei maele; kõneleb ja malab, ei `õtsa egä perä Kod; ei `viĺlä, ei `einä, ei puud, ei `mingen midgägi sääl ei kasva Hls; ta ei elä ei sure Krk; ei ole `kumagi nätä, ei Jürit ei Marit; es kuule ei kippu egä kõppu Puh; serände kenä ilm om, ei ole küĺm ei lämmi Kam; ma˽ka `käüśsiʔ ja `ti̬i̬śsiʔ, a must ei olõʔ inäp `käüjät ei tegijät Plv; om ta üt́s ineminõ külʔ, ei näko ei tiko; ja üle läve kunage ar `antko ei `võtko midäge; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; ma sinno kut́si, et sa hummõn tulnuʔ muʔ mano ei söönüʔ, ei söömäĺdäʔ Lut

2. ei (ku) (võrdlev) kui tu̬u̬ minu änäbä `meileidsess e ku mina tu̬u̬d; küla laib om magusab, eiʔ ku uma laib Lei; paŕembaʔ omaʔ kooriguʔ ei külä külä küd́süseʔ; paŕemb targaga `kaotaʔ, `eigu turaguga löüdäʔ Lut

IV. subst vat selle `eiga saab paĺlo `tehtod. üks ei ja ei et vahest `ütleks ja koa Mar; mea‿s lausu eid ega jaad Krk

Vrd eiba, eivad, ele2, en, emme2, ep, es, et2, ette4, äiei

end1 end SaLä Hi; änd Khk Mus Kaa Käi/ε-/; and Khk Mus; (sag liitunud eelneva sõnaga) nd
1. (eitavas lauses kinnitavalt) mitte, sugugi leeb tä saand εhk pole saand and?; pole `tahtendgid end Khk; tä ukudas küll, aga ma‿s leva änd; sa‿p tee küll midagi‿nd, aga väsid ää Mus; emakits on kilu, temal pole end `sarvi; Kas `leiba änam pole end?– Pole end neh Emm; äi ma pole änam noor inimene εnd Käi; pole mina teind mette‿nd Rei
2. (hrl jaatavas lauses; sag täitesõnana) ju, ometi, nüüd, siis tule‿nd koju; kas‿sa‿nd seda pole näind Khk; ühekorra ond undid täsa `randas änd; pisige emane laps ma oli änd; tursapüüd ja räimipüüd oli ühed aerud änd Mus; vöi `tulla‿nd (või ta tulevat) Kaa; sääl on nii`palju `kärpsid sigind end Emm; ise Hiiumaa inimene, pole‿nd Suurd sadamad `kuulen Phl

enne|aegne
1. enne õiget aega toimuv või toimunud; liigvarane – spor R eP, Hls Puh Nõo tagumised rattad `juoksid ede, laps one enne`aigane [pulmadest arvestades] VNg; `enne `aigasest [lapsest] saab `aiva `tarka. `iljatsest saab `ilmi rikkas Lüg; Niid ikka see uus juripäe see `söuke enne `aegne asi Krj; enne`aeksed, vähiksed `pörssad Vll; enne`aegne (lapsega) tüdruk Jaa; `värdles laps oo enne`aegne Tõs; `lõhkus tubli katuse ära, see tähendab [lõhkujale] `enne`aeksed `surma JJn; enne`aeksid `lapsi õlema ämmäd kasvatanud ahjukapin `ville siden Kod; enne`aegne naine - - [kui on pärast pulmi] laps liig ruttu Ksi; enne`aigse latse Nõo Vrd enne|aegene, enne|aegune; enniaegne
2. fig (sag võrdlustes) saamatu, napakas (inimene) `enne`aigane, venib `ninda kui `villane lõng Lüg; `Miski ei akka kättä, just nagu `enne`aigane Jõh; Oh sie va igavene `tossakas saa kedagi `tehtud, üks `enne`aegane ja vähe`audund ikke on IisR; mine `enne`aegne eest ää Khk; See oo ju üks enneaegne eese tegude ning juttudega Kaa; juss nao va enne`aegne venib Mar; sehantsed `enne`aegsed [inimesed], egä ni̬i̬d peris targad ei ole Vil; oled nigu enne`aigne Ran Vrd enneaegune
3. endisaegne niid on keik kadun `söuksed `enne`aeksed asjad Krj; viis `rupla oli ikke `enne`aegne pulma raha Juu; vot, `miske enne`aegne rahvas õli Trm

es1 (preteeritumi kõigis pööretes; eP alal hrl van) es Sa(äs Mus) Muh Rei Phl Khn Aud Hää Saa MMg Äks KJn Vil eL(hrl sõltuvalt eelnevast vokaalist as, is, os, us, õs äs V), is Har Lei; (eitusverb) (ta) es Kod; (kontamineerunult eelneva sõnaga) s Sa Muh Phl Khn eL
I. (eitussõna või verb)
1. eia. (predikaatverbi ees või järel; sag koos mõne teise eitussõnaga) see‿s ole mees, kes εi ole `mandril `raavi `kaevand; kas te sεεl Kergu külas es `keiend Mus; Ta es olnd seda `kuuland Kaa; ega seda es mõedeta küll nuiaga; ma‿s seesa kodu mette Muh; see (tanu) pidi pεεs olema, muidu es tohi `olla; ta‿s annand Phl; kana tuõs (ei toonud) kedägi `poegi `vällä; ei tahas mitte kudagid Khn; mia es `saagi seal uues maeas elada; kõik nut́sid. mina es `nutnu Hää; tämä es maksa kedägi Kod; aga sält vist kuulda midagi nad es leia Äks; vanast `simmani es ole Vil; egass vanema inimese es roogi linu Trv; si̬i̬ leib eś‿joole apanu Krk; ma‿s täi oma mõtsast karja `aada `vitsa ka lõegata; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; na‿s käsevä `kumbki poosil tü̬ü̬d tetä Nõo; me es `lääme konagi vihmaga linna `kakma Ote; ma‿s mõista änt, es `julgu änt midägi˽tetäʔ San; peremi̬i̬ss `pernasega es tulõva Urv; olõ is, näe‿s ma üttegi kirvõst sääl maal; ega ma vällän is püüsünü (ei oleks püsinud) see `rõivaga Har; timä taha as, et ma sullõ kõ̭iḱ är˽kõ̭nõla Rõu; sõ̭ss ma es olõss tõsõ jaloh olnuʔ, es tõsõ sõkkuʔ Plv; sa as lubanuʔ – mis sa lubasiʔ; mi taad `tiidnü‿s; Esis kiä eiss mehele lää‿s, niisama mehe˽ka võta as ummapääd `naise Se; [kartlik hobune] kõ̭õ̭ `kullõss kon miä habahhanu‿s, kõrahhanu‿s Lut Vrd esid, esimä, esin, esitä b. (eitust rõhutavalt predikaatverbist lahus) vanna inemist olõ˽ka es, kiä `lat́si `perrä `kaenuʔ; `sü̬ü̬mägi es mi̬i̬śs läpe˽tullaʔ Vas
2. (möönduses, etteheites; lause sisult jaatav) kas sa es oless võenu minu manu tulla Hel; no milless ma es näeʔ [väänkaela] sõ̭ss ku pesä oĺ sõ̭ss näit tedä külält Plv
3. (eitussõnana vastuseks küsimusele) es, tulõkassa mehe es usu˽kah [et naine põlema pani] Urv; ah tulissil, es, maʔ es [käinud] Plv
II. adv (eitust või keeldu tugevdavalt) mitte, sugugi, üldse maśsinõ `oĺli˽kõ̭ik ukka `lännü, es saa˽`villu kaaŕsi es San; käve siin mustõldõn, mul `oĺlgi, a˽ma es anna es; vanna `su̬u̬rmaleemekeist, tu̬u̬d lõ̭mbõʔ ja oĺliʔ, es olõ˽`leibä es `õigõt es Urv; Neil is olõ˽matuss sukugi kõrran – is ütte lillikeist; `Tütrik pedi tegeme suurõ `veimevaka, mudu õs `saaki õs mehele Har; tiiä ma˽noist [linnu]munõst õs, mi munnõ kae es Plv; latsõ `tüḱsevä kah voḱi ette minemä. maʔ es Vas; saa as `sisse kündä äs, rikass veli palot́ tuu `vaesõ mehe [sõnniku ära] Se || ega nee ole es sehuksed palgi puud siis nee `ollid `pienid puud Muh
III. konj
1. (eitavas lauses) ma oodi tat ku `enge, es tule‿s tule Krk; [poisid] niisama `amme väel, es ole `pökse es medägi; es osta `kiäki ütte `naasklit es `nõkla Nõo; Vanast es olõ˽villa `kraaśjat es lahutajat kah `õiõʔ Urv; is olõ üttegi inemise `vaimu nätäʔ, is minnen, is tullõn; timä is tiiä ü̬ü̬d is `päivä Har; es olõki `kahvlit olõmahn es väist Rõu; peenikene kumak ja maagõ lang ta mitte `veega es pääväga `kuigi `vällä es lääʔ Räp Vrd isek
2. is ku (võrdlev) kui küla laib pareb is ku ama laib; jesa tütärd änäbä `meileidsess is ku `poiga; tu̬u̬ mukkaga änäbä `sõimlõži is ku ma `mõetleži Lei
Vrd ei, esid, esimä, esin, esitä

et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a. (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b. (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c. (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a. (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b. (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c. (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a. (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b. (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c. (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d. (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod

hiie- hiiega seotud (sag kohanimedes) meil oli `iie`einama Vai; iie määl on vana magasini ait Khk; iie `neitsed `olled kadagos - - kis pole muistnd `laulda iie `laulo, pole läbi saand [minna hiiest Kassari Esi- ja Taguküla vahel]. münu ema ikka `laules iie `laulo; iie `neitsed olnd, punased kleidid `selgas, ja punased koerad `olled `seltses Phl; sii olid nee pühäd iie põllud ja kibid, kus näd `enni keisid palomas ja ohverdamas Mar; Jaagu-`Mihkli iie kibi pial tihatse iga jaani`lauba `õhta jaanistuld Han; üks iiepuu `olle oln veel sii. `sinna `viidi `aśju ja `kõiki, et sai `terves [viija] Tõs; vanast on iiesalud old; teine pol jõe üiavad ka iieväĺlaks Vän; suured iie puud, si̬i̬st `oĺlid `õõned SJn

hiis iis g iie spor eP(h- Phl; iiś Lai), `iie spor R(g `iisi Lüg; n `iisi Vai; hiis g hii˛e Kuu); n, g iie Vän Ris Kod; g hiie Har Räp; pl iie Krk Hel
1. hiis, pühaks peetud salu, puu, kivi jne (sag kohanimedes); (suur) mets `iie `metsä. `nuored pedäjä puud Vai; obuse mäńg oo, [lauldakse] irnu irnu iie `alli, karju karju kalevi `lauki Muh; pöha lepp oln sii - - sii oln `enne vana hiis Phl; iied `olle oln `enne, `ohvri˛iied Tõs; männiku ääres on lohk, se on vana iie Vän; iis on jälle `väike metsasalk, sehuke pikk kasumets Tor; iis on nuor istutatud mets JõeK; iied olivad niisukesed mäńnid, kus mälestusi oli Amb; `õite ia rukis nagu iis VJg; puuk tullud iitess tulesaba taga Kod; ilus mets nagu iiś Lai; isa `rääkis vanasti et, vanad iied old sial Pil; Õniste suured iie puud - - `öeldi iied SJn; iie olli pühä kotuse kun ohverdide; tüdruku lännu läbi mõtsa tõisele `pu̬u̬le [tallu], esi laulen: ei meid nännu iide neiu, ei meid kuulu iide koera Krk; [ikoonid ja kirikulipud toodi] jõe`vi̬i̬rde, pähnäpuie ala. sääl om üt́s paganausu hiie asõ Räp Vrd iid Vt hiie|hiis
2. endisaegne jumalus, vaim – Juu Kod Ksi Hel `iiedele `viidi `toitu `jõulu`lauba `õhta. kis `iidesi kõege param `toitis, sel oli se kõege param õńn. uue`oasta `õhta `viidi koa - - `terve vald `toitis, aogod olid moa sees, kus `neile `toitu `pańdi Juu; iied oo vana aja jumalad. tegid saviss kuju ja panid iie nimess; iiede kerik õli Iitemäel Kod

hirnuma `irnuma, (ta) irnub Sa Muh L K spor I, (ta) `irnu(b) R(h- Kuu); `irnma, irnu- Kod eL(-e Krk; h- V; `hiŕnma Rõu); `ernuma, (ta) `ernub Hi(h- Phl; -o-), (ta) ernub Phl/h-/ Mar/-o-/ Iis; `jõrnma, (ta) jõrnub Khn
1. hirnuma (hobune) obone `irnus ei tia kas `tahtu `süüa vai `juua VNg; `metsas `kuulti ikka: kas obuse `irnumist kuulda on Khk; `Oosed nad päris `irnuvad selle (kanarbiku) `järge kevade Kaa; obo irnub toas ja saba `räästas = ahi küdeneb toas Kul; obune irnub `kaeru Tõs; varss irnub vana `järgi Tor; jusku vana mära irnub täkkusi Hää; obusel on ika `õigus `irnuda Ris; obesed irnid ja ohotasid Kod; olli sääl mõtsan obesit küll, `iŕnsev sääl; täkkobene om ira, kes näge tõist obest, aa `püstü, irnuss Krk; [vana-aasta ööl käidi väljas kuulamas] `saiseva sinnä külimitu päle, kus obene irn, sääl siss saap `pulme TMr; kui [hobused] ette `pantu, siss aanuva `pisti ja `irnnuva Ote; Obõnõ irn Iiumaal elü kuuluss siiä maalõ = müristamine Urv; siss [kirikusse sõidul] oĺ ratastõ tõrinat ja hobõstõ `hiŕnmist tii‿päl küländ kuuldaʔ Har; varsakõnõ hirn `pi̬i̬nü heĺüga, a vanahopõń hirn iks torrõ heĺügaʔ; neĺli hobõst taĺlih, viiess käü `ümbre˽taĺli `hirnuh = varrastõga˽`koetass sukka Vas
2. (sag võrdlustes) hobuse moodi häälitsema a. hrl pej häälekalt naerma, lõkerdama Midäs sa `aeva `hirnud ku midägi `räägid, `hirnud henes judu `itse ärä Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `irnub kõhe ku obone Lüg; vanad tüdruku `raiped `irnusid `terve `õhta Muh; mes sa ernod sii, `oska tasasem naerda mette Mar; Tüdrukud `irnusid kohe `erneks (tõmbusid suurest naerust kõverasse) Jür; mõni poiss `ütleb tüdruku `kohta, et naerab nigu va mära irnub; muutku `irnus `naerda Lai; mõni naarab nagu irnuss Puh; Nika hirnut, ku˽silmä˽`peiu satasõ Rõu; (etteheitvalt inimesele) ḱäug‿ui nii hirnutõh ja `hirnuh Se b. (tikutaja häälitsusest) see irnub kut obu Khk; ta naerab ja irnub ja, `ammumise `moodi ja Ris; ku kuulet temä `irnumist edimest kõrd, saad `naarda Krk

isik isi|k spor R eP, Hel Ran Plv, iisi|k Lüg spor Sa, Muh spor Lä I M, issi|k Mär, esi|k Tõs Hls, essi|k Vig, g -ku(-gu Kuu Khk Rid Saa) u (sag liitsõnades; tähendus sag ebamäärane või halvustav) inimene; võõras; asjamees sial oli `palju neid isikuid Vai; kis see iisik oo, kes siia tuln oo; mis suur iisik see oo Muh; Oled ikka `vänge isik küll (kiitlejast) Emm; ameti ~ amet iisik (ametimees) Vig; sa oled üks isik ka (pahurast loomast) Kse; Juhan sai iga isikuga `iasti läbi Kos; väga `tähtjad isikud JMd; egä iisiku piält oo maks Kod; no siss nid `kõrgemad isikud `pańdi [varrulaua] teise otsa poole Pal; võeras [inimene] on isik, tuttavad ei ütelda isik Ksi; kõnd `kü̬ü̬ki `mü̬ü̬dä ku iisik, es lausu midägi (tuimast inimesest) Krk

jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) jalaga ~ jalg(ad)ega 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; oma jalaga iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; jalust ~ jalad otsas ~ ära jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; jaluta ~ jalgadeta ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; jala ~ jalgade all, alla, alt (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; jalad ~ jalg all; jalad alla [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; jalad alla tegema käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; jalad alt väljas ~ ära seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; jala ~ jalgade peal, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (üks ~ teine) jalg hauas ~ augus vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; jalga ette ~ taha panema (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; jala ette [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; jalg jala ette ~ kõrval ~ perän samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; jalga jala ette käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; jalga heitma kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; jalga katsuma 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha anda – Pil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. keerutama ~ kergitama ~ seadma tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; jalgu kiitma ~ tänama põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; jalga kaapama ~ kummardama [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; jalgu kängmä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; jalga laskma ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. lööma id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. panema id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja piästsin jalad (jooksin ära, põgenesin) Kod; jalga tooma ~ kandma jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; jalga vajutama kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; jalgu viskama 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; jalga võtma 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvuma – Vig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; jalg ~ jalad seina(s) ~ seinal ~ seina peal[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; jalgadele auru ~ nõu ~ säru ~ tuld ~ valu jne (takka) andma kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; jalgadele teada andma id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; jalad hüüdma ~ käima ~ vilkuma ~ viltsima jne panema ~ saama id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu (jooksis ära) Jõh; jalad kaenlasse ~ näppu ~ pihale ~ selga ~ õlale jne võtma 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule jalg `pεεle (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] jala alt ~ alt jala läbi käima [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; rasket jalga ~ raske jalaga ~ raskes jalgus ~ raske jala peal rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl vanna `jalga id Har; noorikõl jo `ĺuhko jalaʔ id Se; `ĺääĺme d́alabäl id Lei; jalad külmad (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; jalad lühikesed ~ nõrgad purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; kolmas jalg 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; tee ~ minek jala ~ jalge all lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; mitu tuult ~ teised tuuled jala ~ jalge all 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; tuli ~ tuul ~ jalgu all püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; peast jaluni üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; ei - - peast ega - - jalust aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; pead-jalad koos 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; vastu päid-jalgu Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; käsi-jalg 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; käe-jala juures ~ man Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; käte (ja) jalgadega Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; käsist-jalust käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; kätt-jalga mööda lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei jõua ~ saa kätt ega jalga liigutada ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; jalad oma laua all Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | tolmu jalgelt puistama lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (oma) jalga ~ jalgu pistma ~ tooma ~ tõstma ~ vedama ~ viima [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] jalga kaema ~ katsuma ~ käima ~ proovima kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; jalga lühöndama (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b. sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a. hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. korstna jalg korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. ahju jalg ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. silla jalg silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e. kividest alus, millele tuuliku kere toetub – Pöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördub – S Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. aia jalg aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. kuhja jalg heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. haki jalg viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j. võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k. purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. niie jalg niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. jalaga ii (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; jala peal ~ jalal kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr

jooksva|õli ravim pealtmäärimiseks jooksva puhul (sag tärpentin) `valge `jookseva öli Jäm; tärbendiini ehk `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; `ju̬u̬ksva eli tuavad apteegi sidess Kod Vrd jooksjaõli

joru n, g joru üld, p jorru Urv Har Rõu Plv; n, g joro Lüg Jõh Tõs Ris VJg Kod Plt KJn Kan Se, p jorro Vas Räp Se
1. madal pidev ühetooniline häälitsus v heli; pej laul; sag joru ajama jorisevat häält tegema; virisema, nutma; ebamusikaalselt laulma Ajab joru, nägu laps juńnib või töńnib Hää; siga `röigab, aab pikka joru kohe Nis; kolme`kuune laps akkab `kuogama, akkab ajama joru Sim; ei mõessa laalta, aab joro Kod; uńdid `ulgusid, kolm `uńti korraga lasnud seda joru Lai; ku `ü̬ü̬se [autod] `mü̬ü̬dä lääve, joru aave, siss seinä värisev puha Krk; puĺl aab iki oma joru Hel; villa pessu maśsina joru; mis jorru sa ajat, ku‿sa ilusalõ õi laulaʔ Krl; vabrigu joru jo lät́s; [laps] `naksi häĺlin jorru tegemä Har; Aja nigu härä jorro (oskamatust lauljast) Räp
2. tüütu jutt, loba; torin, jonn; sag (oma) joru ajama mõttetult lobisema; torisema; kiuslema; fig kangekaelselt mingi mõtte v seisukoha juurde jääma jädä joru järele. mina ei taha `niisukest joru `eiga `jönni `kuullagi VNg; sinu juttul ei õle äärt egä `õtsa, üks joro `vaide on Lüg; sie ei õle `muutku tühi juttu joro Jõh; mis joru sool `ühte `jooni ülal on Khk; `käidi viel tagasi `kutsumas, aga mina ajasin oma joru, ei läind ka tagasi HljK; kui akkab oma joru ajama, ega siis jäta, temal jäägu aga `õigus Sim; aab `pialegi oma joru, lõpetab ja akkab seda üht joru Lai; inimene ajab oma plära - - ajab pähle oma joru Plt; lõpete vahel ärä si̬i̬ jutt, lõpete joru Krk || vihatuju inimene saa `ende üle valitse, ta lask joru `mü̬ü̬dä Trv || ? (kangekaelsest inimesest v loomast) See mees aa üks igavene joru Emm
3. rida, rivi, rodu rugi vihud one jorus maas VNg; `metsa joru IisR; tulid ku aned pikas jorus ükstese järel Aud; üks eina kieritis lüeme kahelt puolt kokko pikaks joruks VMr; matukselisi oli terve pikk joru kohe Sim; üks mägestiku joro lähäb `Niarme `külla `väiĺla Plt; üt́s piḱk joru lät́s vankriidõgõ suurtiid `mü̬ü̬dä Krl; ühe joruga, ühte joru järjest, vahetpidamata; joonelt, hooga [võrke] saab `paadist `lastud, `ühte joru sedasi Jõe; `üste joro alate kõneleb; ühe joroga tulin ärä `seie Kod; joru|l, -le korras, joones [olema]; korda, joonde, toime [saama, tegema] ei mina `joua jorule ajada, kui keik on segamiste VNg; teie õleta õma `tü̬ü̬degä jorol Kod Vrd jorgo
Vrd jora, jorin, juru, jõru1, jöru

jumal jumal g -a R(n jumala VNg) eP(jomal Käi Phl; emf jummal Kaa Juu Ksi Kõp) M(g -e); jummal (jummaĺ) g jumal|a Hel/g -e/ T(`jummal Ran Nõo, `jommal g -õ, jomalõ San) V(g -õ Krl Har; d́umma|l, -ĺ g d́umala Lei; [j]õ̭mmaĺ g [j]õma|la, -lõ Kra)
1. a. ristiusu jumal, kõikvõimas üleloomulik olend, maailma looja ja juhtija; paganlik jumalus, haldjas, hingestatud looduse osa, kaitsevaim; loodus, saatus eks nää, mis se jumal tieb sene suvega; paganol on `paĺlo jumalo; vanad jumalad Vai; jumal valitseb maai·lma üle; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu, `antku jumal tääle εεd `ingamist (surnust) Khk; suur jumal o mind oidn Muh; see oo jumala arm, et se ikke `inge jähi; `enni vanast olle `tehtud ikke jumalud, äbä jumalud Mar; juńn oo jumalast `loodud Mih; jumal oo vaim, tänd võib igäs `kohtas paluda, tä kuuleb igäs `kohtas; vana `seäduse jumal oli `enne - - kui tapeti ja ohverdati looma verega Tõs; jumal olgu meile armulene Hää; kõigevägevam jumal Ris; vear jumal on ebajumal Kos; ma ańnin ennäss jumala ualess, ehk jumal `aitab; vanass tõid metsäss suare puid, ni̬i̬d õlid jumala kasvatet, egä näd kellegi õmad esid õle; ebäjumalad õlid vanal aal; vihma ja viĺja jaoss õli jumal Kod; jumal, kõege vägevam, kis `taeva ja moa on luonud; jumal on isa ja poeg ja püha vaim, täma elab igal pu̬u̬l Pal; mis jumalest lu̬u̬d, neid `liĺli ma tunne; väärjumal om ebajumal, om si̬i̬ mis mitte jumal ei‿joole Krk; om ike jummal `tervust `annu; mõnel inimesel om jumalast `antu piḱk igä Nõo; tä nii jumalõst `ańti, et elugõ `päśsi Krl; nii piḱk `haigus om joʔ jumalõ `nuhkluss, `ülhlest määrät; mõ̭ni om vi̬i̬ jummal, mõ̭ni om uku jummal Har; [külvaja] võt́t kübärä pääst ja pallõĺ viläle jumala õnistust Räp; surma tõbi, jumalast last tõbi Se; `bõ̭rdõ‿d́ummaĺ om ai‿`riḱtig Lei; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõikõ tetäʔ; muśa um kua usuki eiʔ jumalalõ Lut || fig ilmeksimatu, kõikteadja, targim [inimene] egä si vana rahvas jumal õle, et tiäb kõik Kod; tahab `kõike oma kätte, kas sina oled se kõige jumalam Plt | kahekeelsest inimesest Tu̬u̬ noʔ määne ineminõ, igäväne `mitmõ jumala `tiindre Vas b. jumalakuju; pühapilt; ikoon jumala kojud nee on `võõrad jumalad Khk; `enni olle ike jumal olnd. üks puu kaigas olnd `nurkas, keind sedä‿s põlvili maas palumas; kummardavad neid puu jumalud Mar; panid ühe kivi jumalass ja kummardab sedä; iied oo vana aja jumalad; tegid saviss kuju ja panid iie nimess; mes veneläsil nukan seesäväd `veiksed jumalad; suur jumal, mes kerikun seesäb `altari eden Kod; jummal `oĺli neil [vanausulistel] nukan Ran; paganõ rahvass tege puust jumalõ ja kumardass tu̬u̬d Har; keriku ummaʔ jumala `pantuʔ Lut; vene jumal apostliku õigeusu pühakuju, ikoon Palu ja kummarda nagu vene jumalad Tor; vene jumal nurgas Iis; rummal nagu venne jummal Hel; loĺl ku venne jummaĺ, esi nulgan ja pää palass Har; võõras j. ebajumal `vöörud jumalid kummardavad Khk; `tienib vöörast jumalad Ris; ega si̬i̬ (kuldvasikas) põld kellegi jumal, si̬i̬ õli võerass jumal Pal || fig kes siss teisele paha tegi, siss `ööti et see `võera jumala teenistus Mar c. jumala [koos noomeniga] jumalast seatud, määratud; looduslik, loomulik; sünnipärane, paratamatu, inimese tegevusest sõltumatu tämäl on silm `aige, sie on jumala `luodos (s.t kaasasündinud viga) Lüg; ühed jumala tuuled ja pεεvad puhas Emm; üks kõva jumala toŕm oo [täna] küll Rid; sa oled kui jumala puu üksindä Tõs; Jumala sańt (sünnipäraselt või õnnetuse tagajärjel vigane) Rak; suri jumala `surma, egä tädä es tapeta Kod; jumala `lu̬u̬dus om imelik, et kudass ni̬i̬ kure tääve ärä minnä ja tulla jälle pesitem Krk; mia küll ei kunsti, üte jumala päevä kõ̭ik (s.t kõik päevad on ühesugused); `varguse peräst `lasti siĺm pääst `väĺlä, egass jumala riśt ess ole Nõo; ta om tel jumalõriśt, et ta `haigõss jäi; üt́s jumala päiv paist kõ̭igin paigun, olõ˽konh taht Har; kiä ti̬i̬d kas um tä jumala riśt vai tulõ esiʔ `hińdäst Rõu; Kattõ niguʔ jumala tsirk, siivoʔ säĺäh (kadus jäljetult) Vas; Jumala kuiv (põllukuiv) [vili] Räp; õlõ no ku jumala puu (täiesti üksi) Se; jumala haigus vähä ikke `aigevimm oli `külles aga `ninda‿t `niisukest jumala `aigust ei olt tal midagi VNg; jumalast `luodud kõhe üks `aiguss ja tõbi inimisele, sedä `üellässe viel `kahte pidi, jumala `aiguss ja `surma `aiguss Lüg; aga jumala `aigosed oo puhas Mar; nõid üteĺ ärä, ka lehmäl on tõine inimen viga tennu või jumale `aigus Krk; jumala ilm 1. päev(aaeg); ilmastik `Ninda ilus pühabäne jumala ilm, et kuhe `kahju kodu `istuda IisR; Äi seda‿p tee midagid, mis jumalailm päävapidusel veel veib teha Kaa; Jumala ilm teeb ikka seda mis ta tahab, inimese `tahtmine `aita sii midagi Pöi; eks ühöd jumala elmad ole puhas Mar; Jumala ilm rõõmustab Tõs; Jumala `ilma ja lapse perset ei või kunagi `uskuda Hää; egä jumala ilma vasta ei saa KJn; śjo˽om jumalõ ilm, olkõ timä sadõjanõ vai olkõ illośs Se 2. äike; halb ilm jumala ilm aeg naiste lastega `väljas (sajab, tormab, tuiskab) Khk; Vali jumala ilm oli väljas Mus; Jumala ilm pole ilmaski kuri, inimene ise oo kuri; Jumala ilm löönd eile Kaarmases Taavi elud pölema Kaa
2. a. (paljudes kivinenud väljendites ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) noh sinä `eldene `taiva jumal, kui sinä `räägid minu `pääle pattu juttu Lüg; os‿sa armoline jumal Mar; oh sina vanade jumal, kudas laps ädas Hää; ma akkasin kohe `nutma, et oh sa jumal, nüid ma soan `peksa Jür; mu jummal, olid läind nigu vuhh Ksi; oi jummal nii tore oĺli `sõita ikki Kõp; os‿sa pühä jumal; os‿sa suur jumal, tule esi mul appi Krk; oh sa `taivanõ jummaĺ Urv; Oh jummaĺ taad vilä `raiskamist, mis no külʔ um Rõu; jumal halasta ~ hoidku ~ hoia ~ keela ~ paraku (halasta ~ hoidku ~ paraku j.) (ehmatuse, üllatuse, kahetsuse väljendus) alasta jumal teid (lapsi), miks te õleta `ninda `kuerad; jumal paraku, mis nüüd viel `kõrvad `kuulevad Lüg; oh jummal `oitka, egas pole `muistene elu Kaa; See töö oli küll na ooletu, et jumal oia Han; oh sa paraku jumal, mis aga nüid soab Tõs; nüid on et jummal oitku loomad ei tia kuda`moodi kõveras küĺmaga Juu; vähä minä õlen jala käenud, jumal alassa küll Kod; ma olen nii otsas kui jumal `oitku Äks; jumal paraku seast elu, ei `kõlba si̬i̬ `koekile Trv; täl om ka nii paĺlu `vaiva et `jummal alesta Nõo; jummal oia nii targass saamast [et pisuhända teha] San; sai nahutõ et jummaĺ `oitku Urv; ku är `süändöss, siss jummaĺ `hoitko Räp; jummaĺ parakuʔ, olõ õi asi `häste; kõiḱ oĺliva sääntse `müĺke siseh, sinnä ko lehm kui jummaĺ keelä `sisse jäi, sis saa as kui `vällä kaʔ Se; (tule) (sa) jumal appi ~ jumal avita (imestuse, põlastuse, kohkumise puhul) tule jumal appi, mii pagan sa nüüd õled tehend Lüg; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; tule jumal appi, juttu mis kua `aetakse VJg; jummal esi tulõ appe Räp; jummaĺ appi, mis sa tan `tiede Lei; jummal avidaʔ, śoo um `õiguśs Lut; (kes) jumal (seda) teab (on teadmata) kie jumal sedä tiab, on ka `õige sie vai on vale midä nie `räägivad Lüg; kis jumal seda teeb, mis sellest saab Khk; [viinavooris käimine] oli jumal tiab mis `aegne Kad; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb Nõo; tää nigu harinõs vai jummaĺ timmä tiid, a nakkas õ̭nnõ `ḱanma Se; (tänu; rahuloluväljendus) `aituma jumalalle, sain `kraami küll Lüg; `aitimal `ööti `ühte `jooni Muh; jumal tänätud, sai tast `lahti Mar; Jumal tänatud, tütar karatud, piimatilk jälle majas Vän; tänu jumalalle, et sitke ing on Kad; lapsed `paavad käed kokko, kui süägilavva juuress tulevad ärä ja `ütliväd: at́tä·hh jumalalle; laps oo terve nüid jumal tänätud; üvä `tohter õli, jumal `antku `tälle `tervid Kod; jah, jumal tenätut, miu emä kasvat́ miu iluste üless Hel; at́tuma jumalale, kõtt om täis Ran; jumalale tenu, et ma jala ette näe, et ma kot́t `pimme ei ole; angu jummal teele `tervust edesspidi elädä Nõo; jumalõ tenu, `paistuss om alanu ärʔ Krl; jumala teno, sjo päiv sai jäl˽eletüss Se; ait|jummaĺ ~ -d́ummaĺ Lei; paĺlo jummaĺ and nii paĺlo iist aitü·ma jumalalõ Lut; jumala eest kindlasti, tingimata, tõepoolest; (koos eitusega) mitte mingil juhul jumala eest ma pole teind seda Jäm; jumala eest ei ole `rääkind egä teind koa mette Mar; jumale i̬i̬st si̬i̬ om `õiguss Krk; jumala iist, ärä sa tu̬u̬d üldü eiʔ, tu̬u̬d ei olõ vaia kõnõldaʔ Har; jumala nimel id jumala nimel õlen ma `õige Lüg; ää tee sedä jumala nimel Tõs; jumala päralt (möönvalt) olgu jumalapäralt ta käe `pealegi Mar; jumala pärast (kinnitav, vannutav, hoiatav ütlus) Jumalapärast ma `ütle `soole, pea suu Pöi; jumala päräst, ää sa mette kedagist räägi testele Mar; jumale peräst, ärä sa mitti tetä usu; jumale peräst, si̬i̬ om `õigus Krk; jumal küll küllalt, piisavalt saa mi d́ummaĺ küĺl, mia andaʔ; tšaalõ jummaĺ-küll Lei b. fig Jumala jatk on `suuremb kui and; Kui jumal `iŋŋε perib, küll siis `pergel periji tuob; Mene jumala `perset `peksämä (saatuse vastu ei saa); Ekse old tämä süü, aga sai siis ka omad jumalad (sai tõrelda) Kuu; Jumal `oiab `juodikut IisR; Kül jumal rikast rinnust kinni peab, kunni vaene järele jõuab Krj; On adr põllal siis on talised tööd jumalaga Pöi; Inimene mötleb, jumal juhib; Jumal taevas, kapten laevas Emm; Taal on muistos jumalaga (arust ära) Käi; Jumala `veski kivid jahvatavad pikkamööda, aga kindlalt Rei; Egä miogi jumal lätläne põlõ; Piäks jumal surma `tuõma, küll vana kurät vara päriju suadab Khn; Jumal on meie mees (ettevõtmine õnnestub) Vän; Jumal maksku sinu tööd, kass kannab sabaga metsa Saa; sai õli nagu jumal mess (väga hea) Kod; jummal suun, aga korat süd́ämen (silmakirjalikkusest) Ran; `eldet inimest armastab `jummal ja `tõene inimene Nõo; äid avit jummal Krl; ei avida minnu nu inäp jummaĺ ei juudas; Siin om küll jummal kepiga man saisnu (heast põllust) Vas; Jummal lähkedsen, kurat ligi Räp; ńahkaŕ – taast saa aiʔ jumalalõ küńneld ja `juudalõ tungõld; jummaĺ `viskas kiviga pääh́hä ku nakkat täńni (öeld nutjale) Se; jummaĺ jätet `tarrõ (tare tühi); jummaĺ jauh ka ku kivi Lut; jumalal päevi ~ aega, peremehel leiba (s.t tööga pole mõtet kiirustada) küll jumalal `päivi, kui peremehel `leiba VNg; Jumalal `aega, peremel `leiba Han; jumalõl om `päivi, `perhemihel om `leibä Har | jumal `körges, kunningas `kaugel, kessele sa `kaibad Vll; Kellele sa `kaibat umma hätä, jummaĺ um `korgõn, `keiśri `kaugõn Rõu; jummaĺ `taivah, kohuss `korgõh, tuu mõist kõigilõ `õigusõ Se | (kiirustajale öeld) ega jumal pole kiired loond, jumal löi iired Rei; ega jumal põle kiiret loond, aega küll, et ta iired on loond Lai; nagu vana jumala selja taga muretust elust Mis sii viga, ole just kut vana jumala eese selja taga Kaa; Elab nii kui vana jumala selja taga Amb; Mes temäl, ta om nigu vana jumala säĺlä taka Nõo; annaks ~ aitaks jumal (mitmesuguste soovide puhul) annab jumal varsakest, siś ta annab ka moĺlikest ~ kaerakest Hää; Annaks jumal vihmukest, et saaks selja sirutist Pee; Aitaks jumal ahju peale, tõstaks tõrre jääre peale, kergitaks kerisse peale Pal; Annaks jumal järve vett, kapis kama jahu küll TMr;(äikeset, halvast ilmast, vihmasajust) Küll sie jumal `kuivata ken `kasta Kuu; Vana jumal on köige kutsikatega `latsis Pöi; Vist vana jumal kodunt ära ja lapsed ei tea, mis teevad Amb; [lapsele öeld] ära tie paha, vaata jumal `tapleb VMr; jumal tõreleb Kod; A koa jummal `hämmäss, küll tu̬u̬ `kuivass kah Räp; jummaĺ kõmistass Se; (suremisest) Jumal võttas `lauda ja `luomad IisR; jomal on teda ära vätnd Käi; jumal on selle ää koristand; juba jumal päris selle ää Vän; Jumala tapetud liha (lõpnud loom); Inge jumala ooleks `andma; jumala päralt ingeke Hää; Jumal om oma nuage ärä tappen Hls; Jumale tapet oleme Krk; jumala peräld eng, kurja perält kondi Nõo; jummal um tedä ära `kutsnu?; no? lätś ärʔ jumala latsõss Rõu; jummaĺ võt́t, ni jumala teno Se; jumala karja ~ karjaaeda ~ kohtu ette [minema]; jumala karjas ~ kohtu ees [olema] surnud; hävinud; kadunud läks jumala `kohto ete Vai; läks jumala karja `aida Jäm; läks jumala `karja Rei; Jumala kohto ies Khn; tuli teise kääst `aśja `tahtma, see `ütles, et oh see ammu jumala karjas Lai; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh Krk; tu kadonakanõ om jumala `kohtu i̬i̬h Se; jumala juttu ~ jutuh ~ keeli ~ nimel [paluma] härdalt paluma Käis `jälle siin ja palus jumala `kieli `andest IisR; palusin jumala `kiele, aga oma südand ei `murdand Lüg; palusin teda jumala `keeli Juu; palus siin jumala `kieli, et olgu ma ni ia ja aidaku sie kord viel VMr; ma `palsi tatt periss jumale keeli; mea pallesi tatt jumale juttu, ess anna ss anna; palusi küll jumale nimel, aga ta mitte es anna Krk; Maʔ `palsi tedä jumalakeeli, aga es kullõ Vas; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp; jumala jutuh ma palssi timmä Se; jumal maksab ~ tasub jääb tasumata ma jätan jumala tasuda VJg; Küll jummal mass Räp; jummaladõ ~ -ahe ~ -ehe ~ -ihe ~ -ile [minema]; jumalan [olema] loojuma (päikesest) päiv nakas jumaladõ minemä; päiv om jumalan Har; päiv lätt `alla, päiv lätt jumalehe minemä Räp; päiv läts verevähe jumalihe, siss õ̭ks piät põud saama; päiv om jumaĺeh Se; pääväkene lät́s jo jummaliĺle ~ jumalile Lut c. (tervitussõnades) (tere) jumal appi 1. (tervitussõnad töötegijale, eriti põllul töötajale) jumal appi. `tõine `vastas: abi `tarvis Lüg; jumal abi, teine `ütleb: tere jumala abi ea Vll; tere ~ jumal appi (vastus) jumaleme ~ `aita jumal Trm; kui tuleb väĺjäle tü̬ü̬ `juure, `ütleb: jumal appi. tõene `ütleb: `aita jumal ~ jumal taŕvis Kod; ku tü̬ü̬st `mü̬ü̬dä `minti, [öeldi] jumal appi (vastus) avide jumal Krk; ku põllu pääl medägi tü̬ü̬d tet́ti ja inemine `mü̬ü̬dä lät́s, siss tu̬u̬ üteĺ, et jummal appi. nu̬u̬ `ütli `vasta, et api vaia Har; jummaĺ appe sullõ `suuri päid ja laḱo `lehti (öeld kapsaistutajale) Se; 2. (lahkumissõnad) jumalabi Jäm; võta jumal abi Muh; võta no jummaĺ appi, mine no mine Se; jumal sekka ~ seltsi (tervitus saunasolijaile) ku `sauna tuleb, `ütleb: jumal `seĺtsi, ni̬i̬d kes saanan one, `ütleväd `vassa: jumal taŕviss Kod; (saunatulija) jumal `seltsi (vastus) `seltsi jumal ~ jumal ää mi̬i̬s Krk; (saunatulija) `jummal seḱkä (vastus) avita `jummal Nõo; (saunatulija) jumaĺ sekäʔ sannakõnõ, karm poisi `perseh Vas; ku `sanna läät, `ütlet nii, et jummaĺ seḱkä, a tõõne `ütless `vasta jummaĺ hüämi̬i̬śs Se | [sööjat tervitati:] `jätkuma `leiba (vastus) jumal ia mies Kad; tere jakko leeväle (vastus) jumaleh jakko vaja Räp; tereka jakka jummaĺ (vastus) tere jummaleh, jakko jummaĺ; [leivasõtkujat tervitati:] jaka jummaĺ (vastus) jakko jummaĺ Se; jumalaga ~ jumal kaasa ~ jumala nimel ~ nimega ~ rahuga) (hüvastijätusõnad) `jäämme jumalaga Kuu; jumalaga; jumal `kaasa R; Jäta vanaisa jumalaga koa Pöi; mine jumala nimel ~ nimega Mar; jääme siis jumalaga (vastus) võta jumal `koasa Trm; nõnna `uhkess lähnud, ei tere, ei jumalaga Kod; Jumalaga (hum vastus) Julgad taga Lai; teine üteĺ jumalege, teine taga `järgi: jumalnime Krk; mine nüid jumala rahuga, mia `sulle `alba ei soovi Nõo; ku tõõńõ üteĺ jumalaga, sõ̭ss tõõńõ üteĺ jummaĺ `kaasa Räp; [lahkuja:] jääʔ jumalaga [saatja:] mineʔ jumalaga! Lut

jumala|ristike
1. ristimärk; kaitsesõna tontide jne vastu, sag nõidusevastastes vormelites [kui keegi imestab:] võe kui ilus lehem, [tuleb vastata:] sitta sinu sõna järele, jumalariśsike minu lehmä `juure Kod; jumala ristik `oitku ja `kaitsku tat esi Krk; jumala riśtikõsõ lei ette Plv
2. int (välj kohkumist, imestust) jumalariśsike, mina õlen õma siidi`rät́ko ärä `kaotanud; jumala riśsike, misperäss ma tahan tehä! (st mul pole põhjust tahta teha); jumalariśsike ri̬i̬ssa juuren. ku kedägi õnnetuss õli, vanad `ütlid sedäviisi Kod

jusu jusu Tõs Saa MMg KJn Krk Puh Nõo; juśu Tor JMd Pai Trm Trv Ran Nõo, p jussu Lut midagi väikest ja nigelat; otsakene, jupikene, raas, kübe (sag koos eitusega) oo üks jusu, põle suur asi `ühti Tõs; piibu juśu suus Tor; mitte üks naela juśu ei old [puuäkkel] `kuśkil sees Pai; mitte üks juśu põle järele jäänd Trm; Es ole sääl jusugi ämp, kik levä ollive iire ärä söönu Krk; lehmäl sarve ärä `murtu, sarve juśukse `perrä jäänuva; si̬i̬ mõne luud, paĺlas juśu varre otsan Ran; ma‿i anna `tälle mitte üits juśu Nõo; olõi· `hamba jussugi Lut Vrd juss3

juurde `juurde Jõe Kuu Jõh Mär Kse Aud Saa Kei KuuK Jä Kad Sim TaPõ VlPõ u Trv Võn (Rõhutus asendis jurde ~ juurde.)
I. adv (koos verbiga moodustab sag ühendverbi)
1. lähedale, ligi, lähikonda pannakse `miski eredad `värvi tups onge `külge, et siis sie mielitab kala `juurde Jõe; `seisid seal poe ees, ma läksin `juurde akkasin rääkima Mär
2. ühes, kaasa, ligi `mõisas jo `käidud joo - - no neile `pandud jo kot́t `juurde ja Pee; `juurde ei panda kedägi [surnule], kõik jäeb maha Kod; `pańni kaelakot́iga karjatselle pruukośti levä `juurde KJn
3. külge jahud võtavad nagu natuke läpastand aisu `juurde Kad || fig Ellil paistab ka jälle juurde jäänd olavad (s.t on rase) Kaa
4. lisaks; rohkem kui eest täis oo, sis saab lõngapoomist `juurde `lastud Aud; Tee kaks niit juurde [kangale] Amb; jätkutan `aeda `juurde viel, tien pikemaks JMd; kui lõng jääb väga `pieneks, siis tõmmatakse `kuonlast `juurde Sim; tahan ike `juurde `saada Iis; vahest tugi `teibid pannasse ka sinna `juurde Ksi
II. postp
1. [kellegi, millegi] lähedale, ligi; [kellegi] seltsi; lähikonda; kuhugile, millenigi tämä tuli minu `juurde Kse; vana tui saab igatahes nende `puegade `juurde ~ `juure Amb; napilt neli kilu`mietri kiriku `juurde Koe; `kondab aga `pialegi ühe juurest teise `juurde Kad; rönisin käpili ukse `juurde Sim; ma tahan isä `juurde `minnä Kod; ise võt́tis rikkuse pärast vana naese ja siis tikkus noorte `juurde Pil
2. [kellegi] poole (elama, teenima, visiidile, jutule, asjaõiendusele) ma ikke `viisin ema oma `juurde kaa Jõh; läks lehmaga puĺli `juurde Mär; õpetaja `juurde Saa; läks arsti `juurde Kei; läks tüdrukute `juurde Lai; ja siis `lauba läksime õpetaja jurde lugema Kõp
3. [millegi] kõrvale, [millegagi] koos suure pika `tiisliga läks [harkader] `sinna ärja ikke `juurde Kuu; tegi sedasi paas `sousti kardulistele `juurde Amb; kasuka `juurde käisivad püksid ja pinsakas või prakk Plt
Vrd iilu, juure

juure1 `juure R eP(`juurõ Khn; rõhutus asendis ka juure ~ jure)
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab sag ühendverbi)
1. lähedale, ligi, lähikonda niikui `vuodi `eitasid, ko˛e [kass] tuleb `juure Jõe; `trehvasin `juure [maarjasõnajalale], ku õli juba `õilend, jo `marjad `küljes Lüg; Soo on `pehme, kust kaudu `sönna [küüni] `juure soab Pöi; nõue oo ää `umbun, õhk põle `juure saan Aud; lähän `juure ja `vuatan, teeb, mis teeb; lühikese nägemisegä inimene, `juure näeb, `kaugele ei näe Kod; `autuga päris `juure ei saa SJn || (millegi) kallale ea `kińnine kaśt, ea `kindel koaś peal, `sõnna `juure ei soa `keegi, ei iir ega arakas Juu || sia `põrsas `maksab pali, ei `jõua `juure `jääda Lüg
2. ühes, kaasa võta üks suurem riie koa `juure, ehk akkab sadama Muh; `lõika karjasele kanikas `juure Rid; käsn teese vanagu neljäbä `õhta jälle `tulla, et üksi `tulle, mitte `tõisi `juurõ võttõ enäm Khn; kui ta `lõunel ei käind, siis sai leevakot́t `juure `pandud Amb; [heinamaale] `võet́i kohe leivad `juure ja pada ja `tehti `süüa ja VMr; leevale pannasse juurekakk juure, et kui säädab uuesti `leiba, siis lähab ruttu apust Äks
3. külge ouemäŕk igalühel isi `moodi, paneb oma märgi `juure, kut pailu ühtnägu `aśju segamidi Jäm; seal kahe kibi vahel olid inimese kondid, nii abrad, et kui `juure `puutusid, nii purunesid põrmuss Mih; suitsuräimed tahvad lepabu `suitsu, muidu `tõmmab kibeda maigu `juure Hää; lehma inge mekk jääb piimale `juure Kad; viimäte lei nõnna ineto `koltond mao `juure [kaljale] Kod; jahud `tõmmavad seakse koppund aesu `juure SJn
4. lisaks lehm akkab `piima `juure lisamaie Lüg; ku niit on `pienikene, siis `tõmma [kedrates] linu `juure Jõh; `kümnel neli `juure teeb neli`teissend Käi; pane köiele `jätku `juure Rid; lapsele tu̬u̬b `aasta `juure, vana inimesel võtab maha Vig; üsna jooniga kasvab rohi, iga päev ulga maad `juure tuln Han; `juure `võtma (tüsenema, kosuma) Tor; me tasume veel `juure, mis `võlga on Juu; kui pääv akas `lu̬u̬ja minemä, elendus võt́tis (hrl võt́t) `rohkem `juure (helendus suurenes); `kauplemise juuren `ütled et, jätä maha, ma paan `juure Kod; [pruut] pidi kakste·ist, kolmte·ist `särki jägama, sinna käis `juure sokid, `kindad Ksi || (millegi) kõrvale keedeti koorega kardulesi ja keedeti `räimi `sõnna `juure Mar
II. postp
1. (kellegi, millegi) lähedale, ligi, (kellegi) seltsi; lähikonda; kuhugi, millenigi isä mäni `sauna `juure Vai; laps äb `julgu `vööra `juure `minna Khk; natsutasse `pörsad toidu `juure Jaa; pässu oo aja vahelt läbi pugend küla lammaste `juure Mär; `käemes akas pulmalesi pruudi `juure vädämä Vig; Andrese pere paśtab jaama `juure HMd; `lauba `mińdi kiriku `juure lugema ja pühäbä `ööldi esimest `korda maha Juu; Lienu jäi siis kua tuppa teiste `juure Jür; `saole `pańdi aod `alla ja `veeti küene `juure Tür; `kondab aga `ringi ühe juurest teise `juure Sim; inimesed läksid `lauba `õhta puadi `juure kokko Kod || oma söna `juure `jääma Rei; ma ei `oska nende sõnade `juure jääda, mis lehes oo (ei hakka uusi sõnu kasutama) Aud
2. (kellegi) poole (elama, teenima, visiidile, jutule, asjaõiendusele jne) Tuli `viiä `enne pruut `saksa `juure ja saks `pruukis tämä `enne ärä, kui `poisile `andas Lüg; taarist targa `juure `minna ~ minna, saab `ohtu Jäm; määra viiatse täku `juure paaritama Jaa; lehvad tüdrugate `juure magama Phl; ennevanast ku pisike äda `juhtus loomaga, sis läks kohe maa arsti `juure Vän; `tuĺli minu `juure jutule Tor; Liiva-Annuse ~ `Peetruse `juure minema (surema) Hää; läksid teise pereme `juure [teenima] HJn; ema suri `seie `tütri `juure ära KuuK; läksin ise sepa `juure adra `sahka teritama VMr; poeg võt́tis ühe lese naese. ema läks ka poja `juure Pil
3. (mgi tegevuse, ülesande) kallale laps käib välja pääl `lambas, `luomide `juure ei usalda viel `saata Lüg; `enni `tehti tule lõke ülesse, kui `ooste `juure `mindi Mar; Me oleme tü̬ü̬ juure tulnu, aga ei akka viil `pihta Hää; eśtiks läksin karjatseks lammaste ja sigade jure, siis läksin `loomade `juure Koe; ma tulin `teile reie (rehe) `juure appi VJg; küll olid sial tüńnis iad eeringud, ommukute `toodi töö `juure Lai
4. a. ühes, kaasa ta läks üsna kuiva leivaga `metsa, ta võttend `miskit `märga eese `juure Mar b. (millegi) kõrvale, (millegagi) koos toedu `juure, liha `juure süiäse [mädarõigast] Tõs; parve `juure käis vel keis, keiega oĺl `kalda `küĺgi kinni `siutud Vän; `kartula `kõrva ja supi `juure `sü̬ü̬daks [soolaräimi]; Mis puu nõnda sikke `oĺli, `pańti sia`kartulte `juure patta `ki̬i̬ma, vinnutadi Hää
5. (millegi) jaoks, tarvis; (millegi) suhtes pappi tuuakse saabaste töö `juure Vll; mere liib kibidega segämesi ei `aita `tööstuse `juure Mar; kui vesi uhub liiva ära, jäävad pisikesed kruusa kivid järele - - kõige parem ehituse `juure lubja teha Sim; paĺgid ja kivid ehituse `juure tuleb viädä pääväkõrran (küüdikorras); õege ualik oma aśja `juure Kod
Vrd juurde

jõulu|leib jõuluks rukkipüülist või nisu- ja rukkijahust tehtud (sag eri kujuga) leib; puhas rukkileib jöulute ees `tehti `jöulu `leiba. üks `tehti suure kuhjaga see `seisis `jöulud rennil Krj; jõulu leivad need tehakse jõuluks, magus apu leib, tehakse ruki püilist Vig; `enne vanal ajal oli `tehtud ikke `jöulu leevad, sörmustega `tehti kirjad peal Ris Vrd jõuluorikas, -poiss, -pull

järv järv (jäŕv) g järve L(järb, jäŕb, g järbe Vig PJg) K I eL(g jäŕve Lut; pl jäŕve Nõo; d́äŕv pl d́ärveʔ Lei), g `järve R(n `järve); järi g järve S Kse Var Tõs Hää Hls veekogu, järv (sag kas Peipsi või Võrtsjärv); kinnikasvanud (soostunud) järve koht `umne järi Jäm; aavijääl keisid. `järves keisime, nui kääs, `löödi jää `pihta Mus; sii `järves kasvab ka kamariku tükkide peal jõhvikid Kse; ummjärv ja `lahtine järv, kus vesi merese tuleb Var; jõe ośjad kasuvad järve peras Saa; kala`püidjad on järvel Trm; `käimä järve `turja, kesk `järve; ku pitku `järve tuul ja suarte tuul, siis järv `müiräb Kod; läks järvele pesema Lai; vesi on nii õredasti, jäŕv lähäb õhukselt, õhuke vesi KJn; järveperä, si̬i̬ `oĺli nii, et oja akas siit `ju̬u̬skma ja jäŕv lõppis Vil; ah, temä juttu ei massa kullelde ta pane järve palame (kiitlejast); Järv käib ku pada (lainetab) Trv; jahvatse jäŕv (veskijärv); järve änd (kitsas sopp) Krk; kui `lõune jäŕv kohiseb, siss tuleb `vihma, kui põhja jäŕv kohiseb, siss lääb kuivale (Võrtsjärvest); siss om järve loputuss, kui `väikset `lainõt käevä `vi̬i̬rde, vähäläse tuulõga Ran; `kinni kasunu jäŕv, siss mõnest paegast `eńgäss Kam; meil kooless `väike jäŕv üle `aasta. tõnõ kõrd kooless kõ̭ik jäŕv (kalad surevad järves), kui paks lumi tule `pääle ja kui sulale lätt Ote; järve su̬u̬t́ kos mõ̭ni jäŕv om kokku kasunu Krl; järve `pääle ei tohiʔ `kipra `vennega minnäʔ, viskass `ümbre pia; jäŕv `äit́sess – klaaŕ vett, must kõrd vi̬i̬ pääl; riśtjärve tuuĺ tulõ hummogu ja põh́a vahõlt Räp; tah om peräldä (põhjatu sügav) jäŕv; järve perve päl sanna ni taloʔ; üle järvekaala (laht, kuhu suubub jõgi) ḱäudass Se; järve püüdma kala püüdma tämä elu pääväd `järve `püidnud, ja selless elänud Kod; esä püis `järve, siss järve pääld elätivä `endit Ran || (suurtest jääpragudest merel) meri on `järves; jää peal suured järved sees Ris || fig jäŕv `olli katta, naariva vahel - - `võrkõ `olli `siśse pannu, siss kativa `järve Ran || Järve karanu (naisest sünnitamise eel); Üle järve sõudma nakama (lapse sündimisest) Trv
Vrd jarv

kaas2 kaas (-ś) g kaane spor eP (-oa-, -ua-; kaes Jäm LNg Tõs, koes Rap Juu) Hls Võn Ote San, kaanõ Urv, `kaane R (kanne Hlj; n koaś Hlj, `kaasi, kaans Vai), kaase spor S, Trm Äks Lai Vil eL(-õ); kaan g kaane spor S(-oa- Pöi) L (kaen LäLo, kaań Mär Kir Mih, kuan Tõs), HaLä (-oa-) Tür VMr Kad Iis Pal Lai(koaen van, g kaase) VlPõ TMr, g `kaane Jõh IisR; p kaant spor eP, kaand R Hi Hää, kaat Hlj Lüg Vai Khk Pha Muh Rei Phl, kuat Kod, kaast spor S, Trm Äks Lai Vil eL; koäs van Var, Khn (koäś, kues, kuä|s, -ś g kuanõ); kaańs Urv; kaańdž g kaańdže, kaan|e, -õ Lei
1. õõnsa asja kate `kergita `vä˛eke paja kaand ja `liiguta `putru Jõe; pütti kaas Hlj; pane podile kaans `pääle, siis lähäb `kiirest `kiemä Vai; ühekorra vanadel mestel `piipudel kεisid kaaned, sεεl olid röhud küĺles Jäm; paja, paŋŋi, kiha, kerstu, kaju, karbi, kannu, purgi, `löime, `laeka, kasti kaas Khk; kut kiha on tühi, siis pole mitte ea kaant peal oida Krj; `karga `põõna `kinni ja tõsta kaas pealt ää Muh; törre, putku, vaka, `katla kaan Emm; paiga küibil pole kaat pääl `märki Rei; pajal kaen peal, toosil oo müt́s Rid; Suur katel ilma kaaneta = veekogu Han; potidel oo `teklid ja paeadel kaaned Var; `Laupa piäb paa `kuäsa liivaga `nühkmä Khn; (veime)kirst oli ikke kaane `alla täis Aud; peruga `peśti paa `kaani Saa; koaś oli `piale panematta old Rap; `kohver oli kumaja kaanega Ann; kerstu kuaś käis nii `raskelt, et temä neid sialt küll kätte ei suand Sim; `kapsa tõrrel käib koaś `sisse Trm; nägu lai nagu tõrukese kuas Kod; kaaś kaevule `piale, et purusid `sisse ei lähä Pal; sel kaasel oli auk sehes Äks; pilved on nigu kuaned peal Plt; paa, nuriku, kasti, tonni, püti kaaś Hls; kaase all laset `audude Krk; pane `paale kaas pääle, lähäp `ki̬i̬mä nigu lõhn mõnel paal ei olegi kaast, om niisama ilma Nõo; `Kapsta`tõrdullõ `pańti kaańs ilostõ˽pääleʔ, sõ̭ss ei lää˽puru ja prah́t `sisse Urv; tsõõrik länigu, nu̬u̬ `oĺli ilma kaasõlda ja kõrvulda Har; ta om tougada kaaś, tõõnõ om üless `nõsta kaaś Se || fig kes ilma suu ette jõõdab kuat `panna Kod | kudas pütt nõnna kaen Rid; Iga pot́t leiab oma koane Rap; Nõnda paras kui napp ja napa kaas Krk; kui nappi nii kaast Har
2. a. mitmesuguste esemete pealmine kaane moodi osa, mis sag lahti ei käi `viiuli `pialis`kaaned VNg; `silla kaas `laududest, kahe ehk `kolme `tollised Lüg; [sepa] Lõõts `tehti nahast ja `laudadest, `laudadest kaaned ja nahk vahel Pöi; piäluu one kolmess tükiss koon. kuas one õtsa eden ja taga one kaks; silla kuas one lavvadess testod, kuas `pantse tõrandusse `piäle. sillal juba kuas piäl. silla kuane puud; kaŕsi (kraasi) kuaned Kod || Lõpusekuase all on punäsed lõpused (kalal) Kod b. linalõuguti pealmine liikuv osa `kolgispu kaas Lüg; lougudi kaasel on all sooned sihes Khk; lõugu koan o `keskelt tühi. pöo tõmmatse lõugu kaane alt läbi Pöi; kui ea `raske kaanega lõuget oli, se oli param Vig; nagu va lõugeti kaan, kes paelu `patrab Tõs; lõuguti koaś on kahe soonega Juu; lina koĺbisku kuanel õli kaks su̬u̬nt. pulk `oidis koon kuat ja koĺbiskud Kod; kaasega `lü̬ü̬di kolgitsa soone `sissi, kaase sabast oieti `kinni Ote c. soalaad; kangareha ülemine osa sua kaan käib sua pääl, et suga õleks `kinni Jõh; sua kaaned Pal; riha kaaś Krk; ku ri̬i̬tkammi kaas `valla om, siss langa `kargava üless Nõo; `kangariha kaaś Rõn d. oherdi kaba uhõrdi kuäś ehk pära ond `vasta `rjõndu Khn; uherdi piä ~ kaaś KJn e. pumba kannu kaas Rei; pumba kannudel on koa koaned Kos; pomba kannu kaaś Krk
3. raamatukaas `raamadu `kaaned on pabist VNg; `muidu ei saa õppetajast egä keriku `pääle, kolm kõrd lue `piibel läbi `kaanest `kaaneni Lüg; tähtraamadu kaased εε kärisend Khk; vihu kaas Kär; See vana aabitsakaan `aitab küll Pöi; roamatu koaned olid vallali `külges Muh; `paprelehed `pańdi kaande vahele Mih; olen selle roamatu juba teesest koane eärest `teise läbi lugend Juu; kuanest `kuande läbi lugema Koe; tuo `mulle vanasi vihu `kuaśa, ma `leikan käävi `põhjadest Sim; raamatu kaasõʔ Krl; kaasõst kaasõni läbi lugõnu [raamatu] Har; raamadu kaanõʔhv Plv
4. fig jää jõe paneb jää `kaane `alle juo, kaas pääl juo Lüg; meri kaase all, tömmab `varsti merele kaase `pεεle Khk; meri üiab koat `peale [sügisel põhjatuulega] Muh; merel oo kaen pial Mar; jõel oo kaań peal talbel Mih; juba merel kuäś piäl, nüüd võib igaks `sõita Khn; merel akkab kaan peal tulema Ris; järvel juba kuas piäl Kod; meri alles kaane all, jäŕv lähäb kaane `alla KJn; vi̬i̬l kaaś pääl Se
Vrd kans

kaevandus kaevandus g -e eP(kai- Sa) Hls Krk, kaivandu|ss Ote V, g -sõ Krl Vas, `kaevandu|s g -kse Kuu, -se Lüg, `kaivandus VNg Vai hv, u maapõuevarade kaevandus, kivimurd; kaevatud auk, koht (täh sag ebamäärane) igavene suur kaivandus sii ees Khk; seal kaevandus ees, sealt pääse läbi mette Kse; tä oo mäekaevanduses töös Tõs; kivi kaevandus, kost kiva `murtaks Ris; eks välismoal ole kaevandused, kivisöö kaevandused Juu; kruusi kaevandus Kos; seal on üks kaevandus, sääl `võeti vanu [surnuid] `väĺla ja kiedu `riistu Sim; põleva kivi kaevandus Trm; `turba su̬u̬, sääl om `turba kaevandus Krk; Saarõmaal om üt́s suuŕ `marmori kaivanduss Kan; vii kaivanduss om külh sükäv Krl Vrd kaevand, kaevandik, kaevik

kala kala üld
1. igasugune kala (kohati üksnes räim); kalatoit kalad `lähväd `verku `ennemb pimedama `üöga; kagutuul viib kalad `kausistki `välja; ega kalal `kella `kaelas ole ega `ülge `sängi tule Jõe; Ei sedä kala viel pada `panna, mes vies `laksu lüöb (ära liiga vara rõõmusta); kala on vesi (kindla asukohata), kerd siin, kerd siel; kala `etsib `kohta, kus sügävämb, mies `kohta, kus paremb; `Uomigull kala ja `kardul, `lounaks `kardul ja kala (kehviku toit); Ei ole kala `luieta ega puu `oksieta (igal heal omad vead); `Aeva igä kala ja pala, vade ku peremies `seljä `kierdäb, siis kaks (teenija söömisest); Sidä kala kass saab, midä `naugu (omad vitsad peksavad); Kala akkab `roiskuma pääst, maja kaduksest Kuu; `suuri kalu `raiusivad ahingega juest; siis `toivad sügise `mardibä aeal `jälle `värsked `silku, siis nied olid `niigu kalad ilusad VNg; `metsavaht lei jõest `suure kala, ahingiga `püüdas; alasti kala, ei õle `suomussi tämäl; kalad `ruogitasse `vällä ja `pannasse akkama Lüg; sai `suuri ja `pieni kalo; `piened maod `panna `oŋŋe `otsa ja `püvvedä `kallo; vei mänemä `merre kogo `kalloga ühes tükküs Vai; Meitel on kala, mueal räimes; et sa sedasi kuue änna `sisse kalu `vötsid, seda‿s tohi `jälle; äkine kala, ainult sool, sibult natine `juure. kut `tundi kolm neli olnd [soolas] Jäm; rüsadega `püitasse `suuri kalu, `vörkudega `püitasse pisissi kalu; kui kala lepane on, siis saab neid veel; peab ne kalad εε tegema Khk; muist on oue kuivat kala ka Kär; ahju `küpsend kalad oo söduksed εεd `koltsed; Üheksa kala `söödud ära (uusaastaööl) ja kui nägid [unes], kes `sulle `juua töi, see pidi su mees olema; `raanda täis `kiutud kalu Mus; Kui lestanaine oli ää läind, akati `mütmekesta kalu tegema Kaa; Kuula, kala karjub (kigiseb kuival), neid saab küll veel; Vihm just `kaela kukkumas, aga äi tule, `sõuksega kala võtab (hakkab õnge); Kui kalad vee peal pesevad, on vihm `käega `katsuda. Kalad `kargavad veest `välja ja löövad `laksu; Aŋŋeras ja luts `üüti sii ääres libe kalaks; Kala keedeti tuhliste peal `katlas, keedet kala; Küpset kala `söödi, kala küpsetati pahla `otsas tule peal Pöi; me lähme kalu `kauplema Muh; Maigudab kut kala kuial (kui inimene sõna suust ei saa); Üks silm sihib kala, teina leiba (kõõrdsilmsest) Emm; kala arimese päebad olid mõisas Rid; lutsud ja vähikalad oo `pehmed kalad; `võetasse kuib sealehareis ja `viinä ja õlut koa puust `lähkridegä, sis pidid kala ennem käte `saama [müütajailt]; kaladele pannasse `esteks vähä `soola `piale, `öötse veri`soolas Mar; Kui pailu soolast silku söön oled, siis akkad jänutama, [öeld] kala tahab ojuda Han; Mere `ärgä piä mitte `kiegi kalaks. Räim, luts, tobias ei põlõ kalad, kala ikka `siokõ, mis suurõm ond Khn; ku tuul mere kurgust pidi olema, siis kala ei saa, pidi paeast koa `väĺla `viima Aud; unna `otsa pannakse kala, a õnge `otsa viidikas; kui suur rohe on, sis änam võrguga kala ei saa Vän; Võta võid ja katsu kala (söö, mida soovid); [mees] nägu kala perus (kimbatuses) Tor; Kel käed, sel kalad; ku kalad `viskavad (hüppavad veest välja), siis tuleb ilust `ilma Hää; meil on vähe `teisu kalasid Ris; ta on nii `terve inime kui kala vees; kala sai riim`soola `pandud, väheke `soola `peale Juu; Kass tahtub kala saada (poisikese suitsuhimust) KuuK; mida kala `keegi ot́sib, seda ta lejab Ann; kala lüöb ligidalle (tuleb võrku) Kad; leib on meil kala [öeldakse], kui `jõudu ei ole kala `osta VJg; lähän kalade `vasta Trm; kalad mängäväd vede siden; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata (kala puhastamata) Kod; kõik kala on ia, kui kalad tahad `süia Lai; suure kaladest tetäs suppi ja raets panni pääl Hls; olevet üit́s jagu kalu, kes `leńdävet Krk; eläb nigu kala `leigen vi̬i̬n (uimaselt); ike `vaatse ilmaga saeva `kallu Ran; `värski kala keedä sa äste läbi Puh; kala kõtuli ojob, lõpusse om laḱka; ega ta tü̬ü̬d ei viisi tetä, jõe veeren kongutap `kallu; miu kalaline `tulli kodu jo, puhast kala ärä Nõo; kalla ja `putru keedit Võn; ma ei tiiä kalade nimesit `kõiki Kam; Kes kala mõrran, tu̬u̬ taht väĺlä, kes väĺlän, tu̬u̬ taht mõrda (abielust) Ote; ma‿i˽tiiä midägi˽kallust San; Kala ot́s süvämbät vett, inemine parembat ellu Krl; kalol umma hurmaʔ; lainõʔ visaśs kalaʔ kavvõdahe maa pääle; maʔ es sü̬ü̬˽noid kallu Rõu; Vanatarõ Hell jo˽kalloga˽siin; Terve ku kala veeh (ilusast loomast); Ütski kala ei ole luulda, inemine süüldä Vas; kallo `rakma; lät́s `randa `kallu `perrä; mul omma käeʔ kalloga ku̬u̬h; edimäne kala, tu̬u̬d angu‿i tõõsõlõ, sõ̭ss annat kui uma õ̭nnõ arʔ; paastu aol kõgõ süvväss kallo, tohiki muud Se; gu um leib salvõh, kalaʔ ummaʔ aad́a all, kala `pü̬ü̬d́ja tuu esi `küńdjamehele kallu aad́a läve alaʔ Lut || rikkalik kalasaak Kova kala Kuu; See on ikka kole kala, mis siit merest on `välja `väätud Pöi | värskena, soolamata vähe, mis siis siit `randadest [räimi] sai, nied kulusid niisama kalast peast ära Kad; lai kala suurem kala, vääriskala Seal oli `sõuke kena pühadelaud: laiad kalad, õlut, viin, püüli saiad ja peened leivad; Lai kala puhastati noaga, see äi olnd rappimine Pöi; latikad, lestad ja, aavid ja, kohad ja, kõik said laia kala nime Muh; `Laia kala tehta sedaviisi, et `vεεda räim kõhu alt luhki ja roog `välja Emm; Laia kala kuivatatakse harilikult nööril Phl; Lebakotti `pandi [pulmade ajal] puhast `leiba, liha, `laiu kalu, võid, nisu`leiba, kõige paramad Han; valge kala 1. räim või räimetaoline kala `Valge kala, must leib ja kali oli see pea toidus Pöi; `valge kala on `lahtise soomussega nagu räim; `valged kalad on `sõuksed särje `suurdust ilma soomusseta Hää 2. suurem hõbedaste soomustega kala, sag lõheline `Valged kalad vai `säünjämmed olid ige paremad; Küll neil `valgeil kalul on vade magus ja `rasvane liha Kuu; nied `oldi `valged kalad, `valged ladigad Vai; vana kala fig asjatundja, kogenud Juhan oli küll vana kala, aga nää, läks mörda (laskis end petta) Pha; Poiss on juba vana kala, mütu `aastad sõitnd Pöi; Ta on jo vana kala, küll ta sellega toime tuleb Käi; Liide meelitas noore poisi ära, ta jo vana kala Mar; ei liha ega kala midagi ebamäärast Ei puus ega maas, ei liha ega kala Mus; Ei teand, mis ta oli, liha või kala (enne abielu mees naist lähemalt ei tundnud) Muh; Äi ole kala äga liha Emm; kalale, kalal, kalalt kalastama(s), kalastamast juo `nuorenna akkasin kalal `käima VNg; tulevad kalalt `vällä juo; ega `enne `saandki kalale `mennä kui ikke `viljad maas Lüg; Kalale minejale äe (ära) soovi `ilmaski `õnne, siis just kala äe läheb Pöi; lähme võrguga kalale Vän; tulega kalal `käima Jür; venelased käivad iga pääv kalal Trm; on juba aeg, vaea kalale minna Ksi; ku ma nu̬u̬r olli, siss käesi kalal ja vähjul ka käesi Nõo; vaia no˽minnä˽kalalõ Har; latsõ läävä kalalõ Se || Kalal `käümä hum aset märgama (lapse puhul) Kuu; van kala(s) kalastama(s) `meie mehed on `käinud `väljaspuol ka kalas Jõe; `läksima kala; `käisima kalas Lüg; olid `Vaiste all kalas Var; kalu söötma fig merehaigena merre oksendama `Tunsin, et akkab `kiskuma ja siis ma kεisin kalu `söötamas Mus; `August `polla saand mere pεεl midagid teha, ta oli keik see aeg kalu `söötand Kaa; Esteks aes tihtipεεle kalu söötma Emm; sõi `Kihnus riisi`putru ja magusi `ponksisi kõhu täis, kus akkas siis ti̬i̬ pääl kalu `sü̬ü̬tmä Hää || Kalade söödaks läinu uppunud – Hää
2. liha `turssa on `niisike `tuima kalaga VNg; `ülge kala oli jah, liha oli maalooma liha Khk; rasvane kala sellel merisial; äärekala kala oo εε `süia Mus
3. euf hüljes Üljest nimetati ikka kalaks Jäm; Ta (hülgekütt) tohtind mette üljes ütelda, pidi ütlema kala Rei

kallama `kallama, kallata eP hv, u Pst T, `kallada R(-maie Lüg) Vll, kalla|ma, -da Iis
1. a. valama, kallama Kui sidä `viisi `jalgusse `kallati se esimäne pesemise vesi, et siis sie laps pidi nii `luoder olema ja `niisugune must ja Kuu; Nüid `pandi sie sodi `ahjust `astja `sisse ja `kalleti tuline vesi `peäle Lüg; Ma kallaksi tuhlid korvi sehest kotti Kaa; Kui ölut `joodi ja oli vaea `välja kusele `minna, `öeldi: lähme `kallame `kartulite pealt vee ära Krj; Kui kõru valutas, kallati `sooja poom õli `kõrva Pöi; suur kard roand kallatud `selged sula mett täis Muh; sigadele kallatasse söök künasse Kir; `kalla kolgast põhud `väĺla Aud; kallatakse keend umalad `sisse Nis; siis kallatakse kluasid `viina täis JMd; `kallab teri kolusse Lai; `kalla `piimä pudru `sisse KJn; temäle (vaeslapsele) kallati `läätsäd tuhasse Vil; perästpoole kallati rasvale su̬u̬lvesi üle Nõo b. kõvasti sadama `vihma `kallab kõhe nagu `ämbri `servast Lüg; Täna `kallab kut oa varrest; Akkas oomiku juba vihma sadama - -, kallab kut kapaga Jäm; `Vihma `kallab maha nagu `toobri äärest Mus; See polnd änam sadu, ta otse `kallas `alla Pöi; küll `kallab `vihma maha Ris; nagu pangega `kallas `alla Äks; valu vett tuli, nigu `kallas kohe; `kallab kui `vardast Lai; `Kallas ku kapaga, ei olnd maa ega `taeva vahet SJn c. fig jooma Ta võib nõnda seda va õlut `sisse ajada, just kut `kallaks kajuse Pöi; `kallab `alla nagu `kaevu, kui ta väga paelu joob Juu; `kallab jüstkui põhjatumba `kaevu kohe (joodikust) VJg d. sulametalli valama tinast kallatud malid Krj
2. pöörama, keerama (sag käskluseks veoloomale) `kalla vagu Kuu; obosele `ütled: `kalla `vaole Lüg; `Nuare obosega on tego, sie ei `õska ise `kallada Jõh; `ärgele `üiti: `kalla! kui pidi vao otsa peal `rinki `pöörama LNg; siit `kallab tee vassakud kätt Mär; ma `kallasin seda tied Ris; kui vagu soab `aetud ja `kallab teese vao `peale, siis `ütleb: `kalla! `kalla `vaole!; teelt `kõrva `kallama Juu; Vanaste obune `kallas saha või `vankre ies kas paremalle või pahemalle Jür; kanna pialt `kallas `ümber ja läks JMd; tie `kallab sinnap̀uàle; nevad `kallasid seda tied; `kallasin tie pealt `uapis kõrvale VJg; nõõ, `kalla vagu! Plt
3. painutama, koolutama akati `looka `kallama kalle peal LNg; saare puu sai kallatud na kõberaks Rid; enni nah kallati ree aisad Mar; need on kallat jalased; tuminga puust kallatud look; akkame ree jalasid `kallama Nis; looga paku pial kallatakse `luoka Hag
4. a. kalduma `laened `murdvad, `randas `kallab arja pealt ettepoole, välimerel tagasipoole Rid Vrd kallistuma b. kallutama, ümber lükkama einä koorm kallatasse `ümber; mene `kalla tä `ümber Mar Vrd kallistama2
Vrd kaldama, kallutama

karja|maa üld (sõna lõpuosa sag lühenenud) n, g -ma(a), -mua eP(-mu Kod), karjam Emm Mih Tõs Ris(g -a, -u) HMd Amb Plt siin ei ole `siivu `karjamaad Vai; pääva tõustes sai juba karjamale `mendud ja ku pää `looja läks, siis võis karjamalt `loomadega koduse `tulla Pöi; Söru küla karjam jägadi εε ja `tehti ajad vahele Emm; lähäb `lehmi karjamasse aeama Kul; meite karjama läheb nii kuumas, et `loomadel ei olegi `süia Han; siga `töngus karjam segamini keik Ris; veiksed tulevad karjamalle `soata HJn; `enne kui ärjad olid, siis kui juba nuor rohi oli, `aeti karjamatele KuuK; meil vilets karjam oli väga, ei old `rohtu Amb; karja maad on kõige kõlvatumad maad, kos kari `tallab, nigu madalikud ja sood Trm; karjamaa oli ikke nisuke maa, kus oli võsu ja `metsa, `rohkem nisuke kõrvaline metsa maa Lai; sääl on lahja või vaevane karja maa, mõni ori `ütleb kui alb söök on Äks; kui põld maha `jäeti, sai karjamaass Kam; kesa om ka kaŕa maa iist Se || fig kaŕamaad `kaema “eriline lõbustus naistel pulmas" vaka naaseʔ käveʔ kaŕamaad `kaemah, käveʔ `kohki, jeiʔ `viina, kõ̭iḱ oli `paĺjide `päiegaʔ Se Vrd karja|aed, karja|alune, karja|aru, karja|laseng, karja|laskme, karjalu, karjamets, karjas|maa, karjas|mets, karjusmaa

kark1 kark g karg|u (-o) üld (g -a Emm Hel, g `kargu R [n `karku, -o Vai]; kaŕk Saa [g kaŕgu] Juu; ḱark g ḱargu Urv)
1. kõndimisabinõu, tugikepp vigase jala (või jalgade) puhul, millele toetutakse kaenla ja käega (hrl pl) jalad tõbised, käib `karguga; `muidu ei saa `toetada jala `pääle, siis on kark `kainla all abist Lüg; `karku on `ninda kää järele, `alle `puole koverad `otsad Vai; kargud o vigaste inimeste taarist, kaks `karku, teine teise `kaendlabu all Khk; keib `karkodega, jalg oo `aege Mar; käib `karkude pial JMd; kui inimesel on üks jalg, siis on kark `kainla all Kod; kargu pää (kargu osa, mis toetub kaenla alla) Krk; `oĺli `kaindla all nuu karguʔ, `karkõga käü Har || kepp, kaigas võta lapse käess si kark ärä Kod || nui karguga `peśti põvvatükke Urv
2. tööriista osa a. labida, hangu, hargi jne varre otsas põiki olev käepide lasna varre kark Ans; aŋŋul ka pöigiti varre `otsas kark Khk; vilja `kühvli kark, `kääga `vöötasse `karkust `kinni Kär; Labigu kark käib tapiga varre otsas, pulgaga kinni Emm; tegin aŕgi varrele uue kargu `otsa Mär; karguga labidas Amb; kark `pietakse labida ehk aŋŋu varre otsas, et paremb `tõsta, suab `kinni `oida Kad; vigla kark Pst b. vikatilöe küljes olev käepide või ülemine (hrl vasak) põikpulk kark ning pulk [vikatil], pahem käsi vötab ikka see kargu puust [kinni] Kär; vikati löö kark, `pεεlmine pulk, see `üitakse karguks Kaa; vikatil oo pulk ja kark, kark oo `rõnga `tehtud Muh; Vigadi kark käib pahemas püus, kargu otsas aa köver oks, senest oita püuga kinni Emm; lüe kark Khn; kaks `pulka, kargud, vikati kark Tür; vikati kark - - kahe aralene, mis `ümber varre pane, kasest, paeust, toomingast, mis `vinskem puu on - - nööriga otsad `kińni Äks c. kumer põikpulk hasplipuu otsas asveldamisega `juhtub koa varss `sisse minema, kui üle kargu lõng jookseb maha HJn; `asplil on kargud - - vähe kumerad, oiavad `lõnga pial, neli `aara ja neli `karku Sim d. reha pulkadega põikpuu, rehakaha rihal on kark, kohes piid `sisse pannatse Jäm; pitk [reha] kark oli üheksa piid Ans; loo rihal ning rihe rihal on teine teist `moodi kargud Khk e. vokikeps kark aeab voki ratast `ringi, sie on puust Jõe
3. tugipuu, tugijalg (sag ehitise osa) a. sarika(te) tugipuu sarikatel on kargud - - mis sarika `püśti oiavad, puu `pulkadega on `kińni sarika `küĺges ja tulevad müürlat́i `küĺge Kei b. sarika(te) küljes olevad nagad, mis roovlatte kannavad – Vig Kan Vas c. heinakuhja tugiteivas – HMd d. ristpuu, mis hoiab reejalase paindes `enne lüiakse kark `talle `peale, siis `võetakse paku peält ärä, lastakse oherdiga auk kargule ja jalase otsale, teene teese otsa `küĺgis, siis kark ei lase [jalast] `õigeks `minna Juu
4. haraline või kõver ese a. oks vikatilöe küljes (et tõmbaks puhta kaare) kui kargu panid vikatile `piale, võisid siledast `niita, et `einu maha ei jäänd, `löödi kahe aruline kasekene ehk paeokene `piale, siis põld `riisumist Trm b. seina külge redelina kinnitatud kärbis kark `tεitis redeli aset, oli seina `külges `kinni; roni `müöda `karku üles Ris c. kõver puuliist, uksesagar ukse kargod LNg d. tuleraud Tuluse kark on köver, selle jäuks `tehtud roud. Karguga lööda tule kivi `vastu ja see annab tule `kirsi, kirred, mis taala pihta kukkuvad, `süütavad taala põlema Rei
5. kammits pane obu `karku paelaga; kui obu pahur oo, siis pannasse `karku Muh

karu|käpp
1. katuse unkalaud (kaks ristamisi lauakest unkaaugu ülapoolel, otsad üle katuseharja, sag karukäpa, kullipea vm kujuliseks lõigatud) karukäppäd `onvad `õtsa `lüödud, `muidu tuul kisub `kattust, `kutsuta karu käppidest Lüg
2. (taim) – Mus Muh Tõs Kos VJg Trm Hls karu käpad oo nagu `imbead, misest mesilased mett `korjavad Muh; karukäpad, ühöd laiad karvased lälled VJg; karu kõllad = karu käpad Trm Vrd kahrukäpp, karu|kell, karu|kold
3. pl karukäpad heegelpitsi või kinda muster – Phl; karukäpa kiri kindakiri – SJn
4. fig karukäpa imeja (kade inimene) – Trv

kas1 kas – üld (hv M)
1. küsisõna a. otsese küsimuse (või iseseisva lause) algul kas peremes kodu on Kaa; kas rukki oras oo jo ülevel Mar; kas lähäd `luole Ris; iho ta nõnna rammib, kas tuleb vihimä vae Kod; kas te sedä ka `tiäte KJn; kas sa olet ka `niitän Trv; ka ta kadu näge, ku ta seantsit tegusit tege Krk; kas sa ei taha `meega üten tulla Kam; kas tu om kavvandõh Se b. kaudses küsimuses kõrvallause algul Saab nähja kas akkab sadama `jälle Pöi; seemet katsuti, kas idaneb Mih; ei tea, kas kasspea kuĺl tieb `kurja koa kedagid Ris; `vaatame, kas nied kurgid on võtt juba idusid JJn; kes tiab kas elabki Kad; küsis, kas elab veel Trm; katsu kas vesi on soe KJn; näiss kas ti̬i̬b sadu Ran; maidsaʔ, kas˽om hüä Se
2. tundetoonilistes või retoorilistes küsimustes a. vastupidist väites kas mõjalt ei nähässe, ku `akna pääl `viisud ja vahid Lüg; ma `ütlesin `talle kohe, aga kas ta `kuulas VMr; kas ma˽timä ammatist medä tiiä, miä timä tege Har b. käsku väljendavalt kas te soate rehele mette (hakake juba rehele) Muh; kas sa soad `väĺla, mis sa lakud siin koore kallal Juu; kasi ärä, kas sa saat `vällä Krk; kas ti˽kasit `mõtsa karja manuʔ Krl c. imestades, üllatunult kas pole ull, nüid sajab äga pää Khk; kas sa juba said niipaĺlu `seeńa Äks
3. a. alternatiivselt, mitmest võimalusest valides midägi, kas `leibä, on segatu appanemma, sie on abandus Vai; kui kas rumalad koerad `keskovad, siis `lähtväd rumalaks Mar; `muarja iäd kas `pańti `ulka, mette ei tiä Kod; kas ... ehk egä siis `lapsed sedämodi kodo ei õld. akkasid juo `seitse kaheksa `aastaselt kas siis `lapsi `oidama ehk `karjas `käimä Lüg; on sial kas neli vakka, ehk natust `rohkem Rei; kas ta (vihm) iga pää tuli ehk mette, aga ikke sadas Rap; sie (eliting) pidi tulema ehmatusest, kas inimene ehmatas ehk vihastas ehk VMr; mul üks puhas, kas elan ehk suren VJg; rõhtaed on lat́tidest, kas neli ehk viis lat́ti on `pandud Ksi; kas ... või ei tiä kas tuleb vai ei tule Lüg; `osta kas `saia vai sebiko Vai; `sulle on se üks kõik, kas ma reagin või olen vaid Juu; kas vanger jõriseb või äike mürissäb Kod; kas tulgu või tulemada Trv; ilm om sombune, kas lääb sadama, vai mes ti̬i̬b Ran; kas˽om nii vai˽eiʔ; palk massõt́e kaŕrussõllõ kas viläga vai rahaga, kui määne kaŕruśs `tahtsõ Se b. kasvõi; nii et (sag hüperboliseeritud võrdlustes) jala kand `kangest kihub, kas kisu `lõhki Lüg; naira nönda kas `katki ~ köveras maas ~ tükid taga Khk; Akna päel nii suur vahe kas mine kuue kasukaga läbi Pöi; kas ma annan oma kördi seĺlast ära, selle koh́a ma ostan Mih; nää ingata ei soa, kas tee mis tahad Hag; kas tulgu puśsnuge `taevast `alla, tema peab ikka minema Juu; ehmatasin nõnna, kas kuku pikali Kos; `lähkre panin pia `alla ja magasin kas kõrvad puruks Tür; kõik torikad ka siin jalus olgu, kuku kas `otsa Kad; tämäl õli imo `mängmise `piäle kas kuda `mu̬u̬du; pahandab kas elo; kisendä kas ińg ihoss jäägu ~ elo `kaupa; naaravad et kas; naarin kas `kangess Kod; vili oli ilus ja kuiv, peksa kas kevade Pal; ma aevasti ommuku kas küll sai Krk; ossendiva nii kas eńg `väĺlä Ran; kõva tuuĺ, `tahtse kas tare katust päält ärä `viiä Kam; rühmäss kas elu armas San; kas või Sügüsene kalsk jää on `tuuraga vai `kirvegä `raiujess nii kova, lüöb kasvõi sädemi `väljä Kuu; ädas nii et, kas või tõmma `eesele nööŕ `kaela Mär; vesi on keev, võta kas või `karvu Plt; oben oless kas või tulest läbi karanu Krk; kas vai säŕk poolõs (öeld, kui kumbki pool ei taha vaidluses järele anda) Vas; tõnõ ei jätä `perrä kas vai Har; ta `toukas ni kõvva, kas vai hobõnõ `lahki Plv
Vrd ka3

kasima kasi|ma R(-maie Lüg) eP M/-me/ T(-me San), V(-mõ Krl), da-inf -da R eP T, -de M San, kaśsiʔ V(kasidaʔ Kan Rõu)
1. a. puhastama, koristama, harima Eks sa nüd kasi vähä sidä `ukse edist, sie o `ninda sodi täüs Kuu; kasi oma tuba `puhtast Vai; äi ma tule, ma ole nii arimata ja kasimata Vll; üks va must ja kasimata inimene Mar; kasi oma jalad `puhtaks Juu; kasi ometi ennast vähe Plt; kae kos tat́tnõna, ei `oska nõna ärä kasida Ran; `lat́skõsõ˽kaśeva˽morro Plv; vajä laud ar˽kaśsiʔ; `väega kasimada elo; taa om hüä `tüt́rik, sääne kasija; taal naisõl olõ õi midägi kasimiist, veteĺ naane Se Vrd kasindama b. (veise järelsünnitusest, puhastusest) ei ma `enne lüpsa kedagi, kui ta juba ennast ää kasind on Juu; kui lehm ei kasi, siis tuuakse `tohter JMd; pojak om küll ilusti ärä, aga ta ei kasi kunagi perän poja Krk c. vilja või heina kokku panema, koristama – Ran Kam Võn V nakassime `tõugu kasima; ain om jo ärä kasitu Kam; kas kesi sai arʔ kasituss joʔ Rõu; tu̬u̬l vi̬i̬l tõug kasimadaʔ, um tõisist `perrä jäänüʔ Plv; kesvä `lasknu jo `lonte, nüüd vaja kasima naadaʔ Se
2. (ära) minema (sag imp) Kasi siit menemä nii üä kui sa oled Kuu; kasiga jalust Lüg; kasi minema; siit peaks ära kasima Jäm; kasi aja `veised koju Khk; kasige üless (lammastele merekaldal) Muh; Kasi kus kuulmata (võimalikult kaugele) Emm; kasi kassi änna `alla Tõs; kasi koera `persse Juu; kasi et sa minema soad; kõtt, kasi tuast `väĺla JMd; kasi kaśsi (~ koera) sava `alla VJg; kui sa ennäss siĺmäpilk et kasi siit, siis ma tahan sulle näedätä Kod; kasi eest jalust ää Plt; kasi mu silmä i̬i̬st, ma ei taha `vaade ka ääl viisil su `pääle; koer `karja kasi; kasi ärä, kas sa saat `vällä Krk; `Maasik, kasi lõjale Nõo; kasi˽koduʔ Krl; kasiʔ `vällä Plv; kasi i̬i̬st; kasi˽kaśsi hanna ala Se

kast kaśt Sa L K I eL(kaš́t ~ š́kaš́t Lei), kast R Muh Hi Ris; g kaśti L K I Võn Rõn V, g kasti S L Ris M T Urv Krl, g `kasti R
1. nelja küljega säilitamis- või transportimisvahend (millel hrl põhi ja sag kaas); laegas, karp kalusi `panna `vergo `argi `kasti VNg; vili `panna `kastide Vai; sia kastid ning `pörsa kastid. kui siad `linna viiasse, siis pannasse `kasti. pörsastele tehasse tihed kastid Khk; tiŋŋi kaśt, ting keib tiŋŋi `kastist läbi Mus; Pereajamese kast (mesilaspere puu otsast mahatoomiseks) Käi; Mesipuud olid ööned puud või kastid Phl; kaśti põhi; kaśti keha o kaśti seente (seinte) vahel Vig; ruusivädamese kastis mõni võtab sia `karva kua Mih; saalinga kaśt (tugev laudkast saalingu kohal mastipitsi otsas) Khn; pane `erned `kaśti iirte eest ää Ann; `kaśtidega mat́ima `kruami mua `sisse, kui sõdaaeg õli Kod; mul on vi̬i̬l üks vana`aegne tubaku kaśt, kus põletud kirjäd on pääl Vil; tu̬u̬ arjukese kaśt `olli ütest lõhmusse kosest `väĺlä `murtu Nõo; lubi pandass `kasti; suidsu kastil pabõrossiʔ sisel Krl; haŕameheʔ, näil oĺ lõhmusõ koorist kaśti tettüʔ Se; ðkaš́tiga ž́idiʔ Lei || fig teokarp, koda kate sarvega tigu lähäp, kaśt om säĺlän, ädäkõrral `tõmbab `endä `kasti `sisse Nõo a. käärkarp, kast lõngakerade ja poolide jaoks `kanga looma kaśt Khk; `keärbu ~ `keärimese kaśt Juu ~ `käärimise kaśt Amb Koe ~ käärpuu kaśt Nõo Vrd käärkast b. (veskis) see oo sur `veske kaśt, kus jahod `sesse `joosvad. see on suur pikergone kaśt, aga ise neĺlanurgelene koa Mar; sõela jahu kaśt; püili niistutamese kaśt, lai, madal, vihaga visati vett `piale, segati ära (et tera kest lahti tuleks) Var; kede kaśt, `sinna lähväd sõõla jahu keded `sisse Kod; kruvvimisõ kaśt, nelä jalagaʔ Se c. istmealune saanis või vankris saanil oo kaśt koa, mis oo seal taga, kus estotasse. seal oo kaen peal ja seest oo tühi. `sõnna pane siis ükskõik mis `asja `sesse Mar; `vankrikaśt (vedruvankril) Kod; saani kaśt - - kos paki `sissi pannass Krk; saani `persealudsõ kaśt Har Vrd kapp, sahtel d. sahtel tu̬u̬ lavva kastist leistik ärä Krk; kolmõ kast́iga kummot́ Se e. (veime)kirst, hoiukast; viljasalv kirst om kumere kaasege, `rõ̭õ̭va kaśt om `õige kaasege Krk; miu `rõiva kõik kastin, vai siss miul kappi om Puh; esä laśk mullõ kasti tetäʔ, kraami kasti, pruuni värviga oĺl värvitü ja rohilise˽tsakitu ravva˽pääl Ote; mul om suuŕ kaśt [aidas], neli jakku, ikkä lätt neli vakka [jahu, tangu, vilja] `sisse; no˽`saie peigmihe kodu kaśtiga. peigmiis pedi `vasta `võtma, `kińni `masma kaśt Har; noorikõl om kaśt; `mõrśakastiʔ, kaśt om tsõõrigu kaasõga ja kummidu kaasõgaʔ Se g. (vankril, kärul) ühe rattaga käru, sellel kasti all ees`otsas üks ratas Khk; kui `sildu keiväd tegemas ja vidäväd kardulisi, sii oo `vankril kaśt peal. muidu keivad kartsad peal Mar; raud`aśsidega `vankrel ika on kaśt pial Hag; kahe rattaga kärrul olid raud rattad - - `piäle `tehti kaśt Lai h. aknalengid `akna raamid `ollid `kastide sihes Muh; `vahvärgige maeal pannass kastige `akna. `lautel om `pośtege `akna, maeadel iki lengi kastige Krk i. kakuami osa; kakuam – Jõe Kuu Vai Pha `Kasti nime sai sen `puolest, et `muidu oli küll enämbjagu rüsä `plaani, aga perä asemel oli suur lai kast, `miŋŋel oli linast `tehtud pohi all; `Kastid `püüsid `palju paremine kui `endised `räimi rüsäd Kuu; kakkuamil - - perä asemel on kast. `kasti `pohjas on lina. kala saab `kasti, `lähto `pohja, `ongi `kastis `kinni Vai; ehitavad kaśt`mörda - - kaśt on kahesugusest vörgust - - kala läheb sest kailast, mis enne `kasti on Pha Vrd kastmõrd j. mesitaru vanast üteĺdi et, mehidse kaśt vai mehidse taro Vas k. linnu pesakast oli suur kast, tuli külm, [lind] nogaga `luopis `väljä `jäised munad Kuu
2. ruum rehealuse otsas või kõrval, kuhu veeti vili enne ahtmist rehe kaśt [rehe otsas], kohe vili vedeti vihma edess `varju. siält siis `aeti `reste üles. tälle õli erälde `veike uks kua `testud, et `õtse sae siält `viljä rehe`tarre ajada Kod; ku vana tare olli, siss `kasti es ole. rehe om `kespagan, tõisen otsan kaśt, tõisen otsan rihaalune Hls; Egaüit́s vedäs `aiga`mü̬ü̬dä oma rüä `kaśti. kaśtist `aeti `rihte, ja ateti parsile Rõn
3. sillaalune palkidest tugiehitis seda `pulvärki oli üheksa `kasti VNg; jõgidelle `tehti `kastid, `palkidest `kastide `õrred, `õrside `pääle `laidapuud. kus lai jõgi, on viel `keskel üks vai kaks `kasti Lüg; silla kaśtid, suure raudkibidega täedetud. eest terab kaśt. `paĺkidest `tehtud kohe. ees raud lat́id, et jää ei sua `kaśti ära `lõhkuda. kaśt on silla `samma kohal `vastu`voolu, et jää `silda ei lõhu Nis; kolme kastige sild Krk
4. harkadra kast, (raud- või vits)pidemed ümber adrahargi ehk künnipuu keskosa, mille abil harki aisade suhtes paraja nurga all hoitakse – Emann kurg`atral on kast kus pääl käis lippiti Lüg; Adra `piälmine kaśt (põikpuu, millega vannas toetub vastu varsi); Adra alumine kaśt pannassõ `vatna argi vahõlõ Khn; adra kaśtiga köüdetse adra puu aśte `küĺgi. nüüd on adra kaśt rauast, vanast oĺli toomikse `vitstest Saa; kaśti kõrvad Sim; rauad mis `ümber kahel pool rauapuu pial, kos viadid küĺjes, see õli kaśt. pulk käib kaśti `raudade `sisse. need rauad õlid ühest tükist `tehtud Trm; kaśtid on vitsad, nabapulga `külge kääväd `kińni Kod; kaśt om raudpu all, tõmmatass kure `külgi `kapluga `kinni Trv; vana`aigne ader `oĺli aŕk adrakõne, ja sääl `oĺli paeo vitsust tettü kaśt, kellega ader köedetü `oĺli - - kasti pääl om luits Ote; kaśti omma vallalõ `tulnuʔ. kinnidä `kastõ kõvõbahe Se

katik1 katik Saa M (sag ühendverbi komponendina)
1. katki, puruks lehm lõa katik `kiskun; sõkelavva kabla om katik; soal om kaits lippi katik aet Trv; kardule om katik keenu; nisa katik, siss lõhk `jalgega [lehm]; katik ku sarja põhi [riie] Krk; katik haige (nurganaisest) ta olli katik `aige alle, ku mihe `endel manu laśk Krk
2. teostamata; pooleli asi jäi katik; pulma jäeva katik Trv
Vrd katikus, katki

katki `kat́ki L K I, `katki R S(-e Käi Phl) Kul Vig Kir Var Tõs PJg (sag ühendverbi komponendina)
1. lõhki; tükkideks, puruks; lagunenud `ninda kõvad `õksad õlivad et [kirve] terä meni `katki Lüg; vörgud on nii `katki‿p‿saa änam püida Khk; Koapsus kasude `mihklipäe `laupa `ööse veel nii pailu, et kasude viltse löŋŋa `katki (kui see ümber kapsapea on) Pöi; soovesi - - sööb jalad `katki Tõs; Igaühel suu `riśti nina all, kis `rääkida tahab, see räägib, mind si̬i̬ `kat́ki ei ti̬i̬ Hää; koer`putke `tüikad söid jalad `kat́ki Ris; sie on nõnna visa [puu], ei lähe `kat́ki kudagi Amb; passel `kat́ki, siis piab talluka `alla panema Koe; `kiitsin teda kas kael `katki Trm; obene rumaluisi vedäb ennäss `kat́ki; tee `kärpsesi̬i̬n `kat́ki, `kärpsed süäväd ja surevad Kod || (osadeks jagamisest) Mis see poole tera asi on, `terve soak läheb `katki Pöi; siis minu emä võtnd nööri ja mõetnd rukkipõllu neĺjast `kat́ki Pal
2. teostamata; pooleli juttu `katki jättämä Kuu; tama jättigi sene nou `katki Vai; see asi jähi `nendel `katki Emm; jät́tis tüö `kat́ki VJg; verest lõi `väĺla, jät́tis kauba `kat́ki Sim
3. (atribuudina) katki tuhlid kartuliroog `katki `tuhli supp; keedame täna `katki `tuhlid Khk
Vrd kakki, katik1, katikus, katsik(e), katsiki, katski1, katti

katski1 `kat́s|ki Hel T V(-kiʔ Urv, -ke, keʔ Räp, `kat́ški Lei),`kats|ki Hel T Urv Se, -ke Se Lei, `katški Lei sag ühendverbi komponendina
1. katki a. tükkideks; puruks; lagunenud tõene suu kuru om `kat́ski, kas `küĺmä saanu vai Ran; kalmusse lehe lõegutas põrmandu pääle `katski, `kirpe peräst, et siss kirbu ei tule; tõnisspävän lääp talve säĺläluu `katski, siss om taĺv pooless Nõo; obene `oĺli kabla `katski kakanu, ärä lännü Kam; `eksliga ekseldatass `ainu `katski; aga tu̬u̬ kässiga sita`laotamine võt́t pikäpääle sõrme otsa `katski küll Ote; pöksi põlvõʔ joba hevvetäseʔ, `kat́ske minekel joʔ; nu̬u̬ŕ mehine lits nokigaʔ vahakõrrakõsõ `kat́skeʔ, tulõ niguʔ kanapoig `väĺlä Räp; sõrmõ läävä `kat́ski, siss `lahkõsõʔ tü̬ü̬t teteh Se; pada ä˽lät́s `kat́ski, pougah́ti innõ Lut b. fig `aigamüdä asja käevä, ripa-rapa rista `katski Nõo; keśkkotuss (kõht) om nii tühä ja nõrk `kat́skiminekil Krl; nüüd om perse˽`kat́ski (olen hädas, kimbus) Har; Tsirk `korgõh, muna `peŕseh, `maahha satas või `kat́ski minnäʔ (ebakindel asi) Vas; vai kaal `kat́ski, tä ei murõhtaʔ Se
2. teostamata, pooleli `juttu `katski `jätmä Puh; niikavva `tandse, ku käńgä kondsa alt ärä `tandse, siss `oĺli tands `kat́ski kah Nõo; etevõtõ jäi kat́ski Krl; hähäʔ jäi `kat́ski, `hähḱi saa ai; `kat́ski ti̬i̬, naka aiʔ (katkestan lepingu) Se
3. (intensiteediadverbina) väga, täiesti tä om `kat́ski `juugnu joʔ (purupurjus) Se
Vrd katki

katti kat́ti L Rap Juu Tür Lai VlPõ, katti Sa Rei L Vil katki (sag ühendverbi komponendina)
1. katki, tükkideks; puruks; lõhki elud puhas `lammu katti Jäm; Selle palgi peab siit kohast katti vetma, siis saab sellest kaks aknavahe röhu juppi käde Kaa; Suka kannad oo kõik katti Han; lehm `tõmmand ket́i kat́ti Vän; ruus kukkus maha ja läks kat́ti Tor; sõrme nükäd on kat́ti Saa; kloaś läks pihuks ja puruks kat́ti Juu; ree kärsa pealt läind jalas kat́ti Pil || fig [inimesed] olid kövad oma usu sihes, mis nad töutand, seda oled `töutand, es murra iial katti seda Jäm
2. teostamata, pooleli `jät́sin töö kat́ti; `jät́sid `kihlamese kat́ti. ei läind `kihlama `ühti Juu
3. (atribuudina) katti tuhlid kartuliroog katti `tuhlid (kartulisupp) Mus; Täna `keetsi katti `tuhlid Pha

kauat kauat Vig Han Var Pä JJn Trm Pal Plt KJn kaua (sag koos eitusega) ega tä `aige kauat ei `olndki, paar nädalid ike `tupsus Vig; ega ta kauat küll ei ond (riidevanutusest) Mih; Selle leväga kauat läbi ei suaja Khn; Selle löega änam kauat niita ei saa, tääl ragu sees PJg; suine öö oli lühike, magamise `aega põln `kuigi kauat PJg; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ega see veel kauat põle, on üks kümme `oastad `aega Plt Vrd kauakest

keri1 keri Rõu, g ker|i, -e Vas Se; ḱeri Se Lei(g ḱeri); n, g kere Räp Se; p kerd Se Lut; pl kere Ote Rõu Plv
1. haspel, kerilauad Keri on kistavarre muudu, ümarike tsõõri muudu otstega, muidu varbust Rõu; võrgu langa ajamise keri Se
2. kangaspuude lõngapakk (sag pl) lang joʔ kereside pääl, vaja kangast vidämä minnä Plv; kerega om `väega `kerge vidäde Räp; kereʔ pääle a˛at langaʔ, sa kerd `näeki is; keŕri pääle keritäss langa; kere päält `veetäss kangast Se

kes kes u, hv R, S(käs Jaa) hv LäPõ Ha spor Jä ViK/keś Sim/ I, Plt u eL, kis Jõe u Khk, Muh Hi L(kiś) spor K(kies Juu) u eL; g kelle eP(kille Khk Krj Hi) eL(keĺle Rõu Plv Se), `kelle u hv R, kesse van Sa, kenne van Sa Hi(kinne), LNg Kei, kene Hi(van kine), Ris HMd Kei; p keda (-ä) üld /kida (-ä) Khk Hi San Urv Krl, kidäd San, ketä Vas/. Lühend- ja erandvormid: el kest Nõo; all `kelle Kuu VNg, kelle Muh Har Se(keĺle) Lei; ad kel Kuu Lüg Vai Kir Juu, spor Jä, Kad VJg Kod Pal KJn SJn San V; abl kelt Kuu Vai Nõo; kom kelega u Ris. Lausefoneetiliselt koos dem-pron (vt ka kesse): sg kestu Ran(kõstu), Nõo Ote San Urv(kistu), `kestu Vas, pl kis|nid KJn Kõp/kiś-/; kes|ni Krk San/-nu/. Pl puudub. Eriti int-pron liitub sag küsipartikkel, nt g kelles Muh Pil Krk V; p kedäs Kuu, -ss Trv Nõo VLä Se, kidas Käi, -ss Krl, kedast (kedäst) spor Sa, Hi L SJn, kidast Khk Hi; all kelles(s) San VId, `kelles Vai; abl `keldas Kuu. Kõrvuti sõnaga kes kasutatakse R, SaLä ja eL alal sag vanemaid vorme kea, kee või ken.
1. int-pron (otseses küsimuses hrl küsilause algul; ühesõnaline küsimus võib väljendada soovi, et öeldut korrataks või selgitataks) a. (isikutest, olenditest) kidast ~ kida sa nägid Khk; kessega ma räägi? Vll; kelle kääst sa said? Kse; kooliõpetaja akkas pärima, kiś `akna ära `lõhkus Vän; kis on, oma või võeras HJn; kellele te näid nõgeśsid `koŕjata? Kod; kisnid tulevad? KJn; kelless ni̬i̬ õuna siin om Krk; kes säl kõnnib? kestu om sääl? Nõo; kidä, taad tütärlast vai San; kis sul kotun om ka˽noʔ Har; ne `üt́less toolõ vanalõ mehele: kelless saʔ `maitsa anniʔ, vai sa maidsiʔ esiʔ; kes (~ kiä) tuu no õigõ voi tullaʔ sääńtse ilmagaʔ Se; kel ta väits um? Lei || (kaudses kõnes) `üidand `kurja, et: kedast sa narrid? Kaa; minä `vaśtsin et kelle si̬i̬ mi̬i̬s one Kod b. (asjadest, nähtustest) mis no keda me nüüd siis `räägime VNg; keda (mis) se oli Jäm; kellest ta `tehtud on LNg; kedast me sööme Mih; kelle `sisse ma ni̬i̬ kapusta pane, kellega ma vii `tälle Puh; kidäd? (mida sa ütlesid?) San
2. (retoorilistes küsimustes või hüüatustes; nii isikutest ja olenditest kui ka asjadest, nähtustest) a. kedäs siin tuled taguma Kuu; kelle pärast sa seda kõik teed, ikka oma lapse pärast Pöi; kellega sa niidad, kui põle vikatid LNg; teesed `ütsid, keda sa `sinna lähäd, seal oo kõik ää purustud Mih; jäi poiss koju [1905. a sündmuste ajal] et kis mind siis püiab Hag; keda see teha oli kui tuult ei tuld [tuulamise ajaks], ei old midagi teha Amb; meie pidime ju pailu kedrama, kellest me kevade `kangaid kudusime, kellest me särgid tegime Ann; kelless si̬i̬ jõud tuleb kui süägiss Kod; kedast sa marjule lähäd, jalad all kõvad (kanged, paindumatud) SJn; `juustest (~ `juussist) sakutedi `latsi, kedä siss muud Ran; ku‿ma `ullu `mi̬i̬lde lähä, kes na˽latsõ˽kasvatõss; mul ei olõ `ambiid, kellegõ ma˽süü! San; Kedäss sa uĺlitat? Kas ma ei˽tiiäʔ, paĺlu taa voŕst mass Har || keegi, teadmata kes s‿jäi sinna `saisma. kes mu `ki̬i̬ldse sinnä `saisma! ku ma os otse lännü siss mu‿s obesege sinnä maa `sisse löönu San; a inne `surma ummõtõ kõ̭nõĺ, no kis sõ̭ss tä keele `valla päśt Krl b. (vormilt jaatavates, sisult eitavates hüüd- või jutustavates lausetes) kes vetab lilled üles! [riieldakse kanaga] Kär; kille `riided södukse jölvendi `selga lähävad Krj; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga Mär; Kissi sedä `tiädis Khn; Seda mäsu `oĺli küll ja `luśti kah - - kis sind muidu `laśkis tulega möllata Hää; veri on `poatund lapi ja oava `külge, kis seda ära soab Jür; ei nüid ole änam `metsade `puudu, kis neid jõuab äävitada Ann; kel täib nüid kaĺlist tüe `aega raisata VJg; `maake vesi, kis teda ju̬u̬b! Äks; kis neid nimesid tääb Kõp; kõstu pindluid sü̬ü̬b, `võeti `väĺlä, niipaĺlu kui sai Ran; kes elävätõbedat `valla laśk, t‿`olli ani sule sehen Nõo; kõ̭nela‿i˽ma midäǵeʔ, peräkõrd `kuulva˽kõ̭iḱ muʔ `uĺlust, kelless toda vaia om Räp
3. (adjektiivsena; alustab sag kõrvallauset) missugune, milline a. (isikutest, olenditest) kis koεr `kiskund, selle `karvadega suitseta Khk; see oo `arba kel mehel veel üle jääb seemet Mär; kel viel mehel oli emagi alles, - - sie `vahtis kohe, mis sul ka tuua on Amb; kel inimesel o piire, si̬i̬ surema ruttu ärä Kod; kel kanal paĺlu `poigi, sel paĺlu rehitsemist, sabitsemist Krk; kis inemine tühü˽ka˽läit́s, pańd t́suuva˽`jalga San b. (asjadest, nähtustest) kelle `möisa meres `püitsid, selle `möisale sa `maksid Vll; puu suad, kukepuust ehk üksta kõik kellest puust Amb; kes tiäb, kelle ilma `aegne one jo, vana maja maha `lanknud Kod; mine tiiä kest tä (odav vein) `pühkmist kokku om `aetu! Nõo; kes seeme ei kasva, see jääs ilma iduta Ote
4. rel-pron (alustab kõrval-, enamasti täiendlauset; pealauses on sag korrelatiivne asesõna) a. (isikutest, olenditest) kes `Paenagas old `mieste`rahvas, aga kes ta oli, seda pole `tundend Jõe; sie pere`naine, keda last `oitsin, sie `leikas `kaera sääl ligidal Hlj; olga, kes tahab Khk; pole enam kedad, kes tööd tegad Kär; ma‿b tea üht kedast ta säl nägi; kessel es ole oma [poega] mette, ta pidi sulase `võtma; se oli juba määratud, kesse poiss oli, kesse [pruudi] sülese `viidi - -, sülepoiss `üiti Pöi; et kene `pihta se (pastel) lεheb se on münu pruut. ja kelle `pihta ta läks, vettis sene `endale naisegs Emm; mina olin kis jah kõik `vaĺmis tegi - - ja kudusin ja Kir; kis `peime poolt sugulased, need said - - sukad ja `kindad Lih; tea kenega se laps on korjatud Ris; ia kis `iaste tańsib parem kis paigal seesab Koe; kis `ü̬ü̬site kala püiavad neil on - - tulussed Äks; äälest aru ei saa, kes sa olet Krk; mine `vaade, kes si̬i̬ säält tulli, kes säält tulli Hel; kellele armass, sellele illuss Nõo; kel emä ei olõ˽kõrraline, tu̬u̬l ei olõ˽latsõ˽ka˽kõrralitse San; likõ kui `rääbne, inemine vai elläi, kel karv `tät́räh Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) kel sie mado on, siis sie tekko sies valu Vai; `kessel aga jalad kεε on, mis siis viga `kεia, aga jalutu äi saa Kaa; kinnel oli ilus louvend, ilus `pieni labane, siis `tehti sääld särk, peiule Emm; kis rohi (maarohte) `tundvad ja `vötvad, `aitab mönikord küll Rei; kis aga `kutsus `sõnna läksin `tööle `jälle Pee; vahest `peeti `pulma kolm `pääva ja kauem kis rikkamad olid Plt; pääle `kuĺä·ńja, kes kellegaki siss `miildüss ja `hiitäss magama Se b. (asjadest, nähtustest) mis neid `kellasi (~ `kellaid) õlen nähnd, kel on kolm `raaga Lüg; üks kes seisu tuba on, see on must tuba Khk; kene pεεl sa kujud, se on kalase Emm; sii küll `öötasse seda lodi, kellega üle jõe minnakse Mär; vedruäke oo esimene kellega ma `põldu lõhun Vig; üks tee pidi olema kellega sa mere `ääre `väĺla läksid - - kalatee oli Var; parduun on laeva `külges, kenega teng on üles pand Ris; keda ma `täpselt tunnen ja tian, neid [seeni] ma `korjan HMd; kis suurem `aśtja oli, sel oli neli `jalga Amb; [vikati] lööl oli kaks `pulka, kellega `kääga `kińni `oiti Ann; `sitked õled pidid olema kellega vianati seda sidet kellega punuti VMr; kõik tü̬ü̬, kes `leibä annab Kod; mõek või nisuke kellega ropsiti Lai; ja omale jäi ka [seemet], keda sa jäll‿tuleva kevadi maha külisid SJn; jämme ku jurts kunagi, kes tükiline [lõng] Krk; sirgukesel om siiva, kellega `lendäp Ran; aap seräst segäst juttu, kellest `üitsegi aru ei saa Nõo; aiapuiõlõ ja˽kõ̭kilõ `säärtsilõ aiass joonõ˽pääle, kes suurõ˽piḱä˽lati `olliʔ San; hällü nõdõr – kes paańuss ja üleväh kand Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) aga `vuata vanal aal põld ju `enne `vosvori - - ja rahaga oli nõnna et kellega oleks ost. põld ju Koe; kes teräkäs rükis, siis lońdib si̬i̬ piä Kod; kelsä pääld künneti keväjä vara, kes pehme maa es kanna obest pääl Ran
5. ind-pron (isikutest, olenditest, kuid ka asjadest, nähtustest) a. keegi Ära sa mitte kellele `pauta (lobise) Kaa; Tema ei `rääkinu kellega, kui läks `mü̬ü̬da Hää; kas sõ̭ss raha kel oĺli Rõu; siss tulõ [vanaduses] viil tu sinine paast ja must murõ, olõ õi sügüse kedä tappaʔ, keväjä kedä `nüssäʔ Vas; ku‿ks vähäge om majah kell `aigo siss vahitass nimelt aiah, ku̬u̬ om süĺleme `heitmise aig Räp; ja herr üteĺ: sa praadit arʔ, angu‿i kelle `maitsa‿i, ja esi kaʔ `maitsku‿i; keĺle iäle (kellelegi) Se || (eelmist väidet kinnitavalt) miski kaks liha`raasukest õli vie sies `keidetud [pulma ajal tangusupis] õld sial `saia ei kedä Lüg b. täpselt piiritlemata; teadmata missugune isik või asi, kes või mis sia`arjastest vai `kellest sie oli `tehtu VNg; ma‿p tεε kas `kutsrile vöi kennel ta `rääkind Ans; tüdrukud või seasi kessel tuttavad olid, need tõid siis paar `kindud ehk paari sokkisi [pruudile] Pöi; veĺjed ja kis sial [pruudi põlle] sidumas köisid ja Lih; Jah ikki [süda] läigib, siś ta on paha, kas toidust või kellest Hää; minu naise vend `oĺli Venemaal ja õde ja kis nad kõik sedävisi ja KJn; ta (müts) `oĺli `rõivast vai kest ta `oĺli Nõo; ma‿i˽tää˽kidäss Maalit matõti vai Krl c. (kivinenud väljendeis ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) kes teab teadmata, pole teada kes tiab `miŋŋe `kildudest ne `lauad on Jõe; kes teab, kuidas eluregi jooseb Muh; Ma pidasi seda aigut juba kis tεεb kut koua Emm; Kis siss tiäb, kissi sie oli Khn; kis teab misse kell peaks olema Kos; kes tiiäp mis nüid `oĺli ks oĺli vanatońt vai, et minu `kińni aaŕd nüt säl, ülevän KodT; ah kes tedä tiiäp, to‿m ilma jutt; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb! Nõo; kes jummal tiid inemiisi!; vai kes tiid, vaist pilvetess nii `saandõ San || kes teab mis väga oluline, arvestatav Otu oli tal ikke kis tea mis JJn Vrd kesta2, kestab
6. (distributiivne pron) üks... teine kes `kuida tahi tehä Jõh; tämä kaik `tieda kel midä on `johtund Vai; kes armastab keedetud ternes`piima, kes armastab `kooki Kär; kes sai `süia, kes sai juua, kes sai kot́tis kojo `viia Juu; kel oli kasukas ja - - kellel oli jälle `mantel; kes oli nelja `roikane, kes oli kolme `roikane, iga talumehel karjamaa `ümber oli aed Kad; tõesed `kińkisid, kes viis, kes kolm rubla Kod; ĺätt kelle saa `järgi, kelless putuss `vasta, kõ̭igilõ and; kelle sai, kelle saa õs Se
7. (kontsessiivne pron ühendis) kes tahes ~ taht ~ tahten ükskõik kes või mis tehke, kes tahes Ans; ehmatus mene ussi ehk kene `tahte pärast Emm; poolvernikud oo segadikud olgu see `looma või oost või keda `tahtes Mär; kellel viletsad kohad oo, olgu ta siis kellel tahe Kse; Kel-tahel jalad väĺlal: [öeld] ”korista oma koivad “ Hää; olgu tema luom kelle `tahjes Jür; tämä kõneleb egäühegä, õlgu tä kes tahes; ti̬i̬ kelless tahes Kod; olgu kes `tahte mina ei karda Plt; küsi kelle `tahtene käest; jutuste kelle `tahtenest Krk; `olli ta kes taht, aga `vargust ei taha `kiäki Nõo || toobiga mõedeti `piima ehk keda `tahtsid Juu
Vrd kea, kee, ken, kesse, ket, ketse

kesa kes|a (-ä) üld
1. a. taliteravilja kasvatamiseks ettevalmistatav külvikorraväli `enne `tehti kesale `kardulid - - ned noppiti `enne ära kui rukkid `tehti Hlj; Aljasskesä (kuhu on külvatud haljasväetist) Lüg; Nüüd kevade `jääti kesa sügisest rukki jaust, `sinne `miski `päälä ei `külvätud; Kesadel `käisivad sia `karjad pääl, `kõrda igaühä kesal Jõh; kesa `äästamine oli tüki `enne sönnigu vädu Khk; üks aest rugi põld, teina aest odra pöld ja kolmanda `aesta on kesas Emm; Kesa kordama, ennem talvevilja seemendamist korduskündi tegema Vig; kebadi `väetasse sõnnik kesa `peale, ja `küntasse `sesse, sügisi tehasse ruki seeme `peale Mih; kui kesa on `küntud, siss võid eenamoale `minna Kos; kaera kõŕs jäi kesasse, seda ei `küntud [sügisel]; põld `puhkab kui on kesas Sim; kesä õlgu enne jakopi`pääva kõrratud; kesä piäle tegin vikki; kesä on prii, kesäl ei õle `viĺjä piäl Kod; aja eläjä õhtsapoolen kesä `pääle Trv; linade `järgi jäi [põld] kesäss, ja kaara `järgi, mes `kiägi pidäs Ran; kesä nimme `kandse [põld] keväjäst rüä tegemiseni Kam; Kesasitt `veeti enne `jaani Rõn; om `jätnü kesäst. `saiski kesäh Se; must ~ puhas kesa põllukultuurideta põld (sag küntakse juba sügisel üles ja haritakse vaheaegadega talivilja külvini) `sinne `väljä `pääle ei tie kedägi, piab `mustas kesäs Lüg; Kesa oli must, joanibe ees vääti sönnik peale, sahati äe, rulliti äe, kaks nädalt enne küli `tehti `kordamise küńd Pöi; `Eina `vaega (vaja) põlnu, `küńti kesa `ümmer mustaks Hää; kanaperse. must kesa aas täis teda `paksu ja `paksu; puhas kesa, must kesa see jäi `puutumata (s.o sinna ei külvatud vilja) Plt b. sööt, harimata põllumaa pöllud seisid sidu `aastad kesas Khk; põllud `seisid kaks `aastad kesad, põllud oo rikkus Var; see põllutükk oo nii kesasse jäänd, `sõnna põle midagi `peale `tehtud Juu; mis kaua `seisnud, öeldasse koa kesa Iis; uus mua ei seesä kesäss kava, ike viĺjä all Kod || fig kesasse ~ kesa peale jääma, kesas olema millestki (mehest, lastest, teenistusest vms) ilma jääma ~ olema; maha jääma Naine jähi kesasse (mees läks kauaks ära või suri) Emm; ta (abielunaine) oo kesas, põle tal `lapsi ega, põle tal kedägist Mar; si̬i̬ om kesä `pääle jäänu (vanatüdruk); selle moodug jäät kesä pääl, ku‿sa‿i viisi `õppi; kes es telli (ei kauple tööle) ennast, `ütless mea jää täo kesä `pääle; sa olet oma `tü̬ü̬ge `laokil, kesä `pääle jäänu, ku tõise om ärä tennu ja sina ti̬i̬t alle vi̬i̬l Krk Vrd kesa|maa, kesa|nurm, kesa|põld, kesa|väli
2. suvi – Vai Khk `mihkli `päiväst - - siis `oldi jo kesä tüöd kuos, `tehtü `pello päält; mäni kesäst `naaburi mehele `tüöle; üle kesä `kuivaned `ahju puud Vai || (suvisest kuuma õhu virvendusest) kui `päike sui virgeldab, siis ajad virgitsevad soja öhuga, siis ajad `mängvad kesa Khk
3. = kesakartul varajased kardulid kutsuti edemält kesäd, kesä o na sileda kuarega ja pitergune Kod; kollased kesad ja `valged kesad. need olid ka päris iad, sü̬ü̬gi `kartuled olid, aga mädanesid sügise, mädanesid paelu Pil; kesä om päält `valge, kõllatse ihudege - - õige paĺlu silmä `auke Hls Vrd kesäke

kesk1 kesk R Pha Pöi Muh Emm Phl Mar Tõs Khn spor Ha, JJn Koe VJg TaPõ Plt KJn Puh Se; keśk Ran San Har Se; (liitsõnades) kesk- R eP Trv spor T, VId; keśk- Kos Koe Ksi KJn spor eL
I. prep
1. (ruumiliselt) keset ise (lademelööjad) olid kesk lademete `seisasid VNg; sai kesk `järve, sääl uppus `vällä Lüg; Kesk `astja vajudetti `risti `kummagi `kääga `sõrme `augud `sisse [pärast sõtkumist], siis sai aru kui akkas `kerkima Jõh; se peab ika keige param [lehm] olema, kenel kesk `selga ka on karva piire Emm; `enni põlnd rätikod nottis peas. `enni olid kesk pea lae Mar; kesk `kuormad oli seĺg puu JõeK; tulejalg õli kesk põrandad Trm; põllu `tuhkur one piält punakas, kesk `selgä muss jut́t; `kervetegijä tegi vanass `kerve ja lei mäŕgi kesk `kerve palet; lõevoke teeb kesäle pesäd, kesk kesä eläjä jäĺje `sisse Kod; pilve seisab nagu müir kesk taevast Lai; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ma˽sattõ keśk purrõt ekkõ `sisse Har
2. (ajaliselt) keset; vahepeal kesk suid (suve) JJn; vana kikass kiŕg `õkva keśk üüd, kell kat́stõisskümme Har; mis sa siss naaridõʔ kesk kerigo `aigo Se
II. (millegi) keskmine, keskel asetsev (sag liitsõnades) a. (ruumiliselt) Esimäsed said keskmadalale, `toised ilisemad tulijad jäid `äärte `pääle; Oli tugev vuo, siis keskmadala päält üäd `saaki ei saand; siis ne peigmies ja pruut oli [U-kujulises pulmalauas] siel kesk `laua taga siis Kuu; kaiv on kesk `õvve pääl; kesk `vankris õli `keske puu Lüg; teised võrgud oo keskjäda; keskja köve `otsas oo `jälle ila Mus; Kesk soos seal oli esiti `eina `pölve Pöi; panen selle `estme just kesk parandale; see kibi oo kesk põllal. kesk tee peal; ta läks üsna kesk metsast läbi Mar; Moĺd `oĺli no üks nii pikk ku siit kesktuast ära `senna `lauva `juure Hää; eks pruut́ ja `peigmes õld `soajas isame järele, ja siis soaja `sõitis nende järele - - torupill `mängis kesk `soajas Kad; iest elab ja tagant elab, kesk vahe paigalt `surnud = vokk Sim; keskväĺjä servän õli siili pesä; kesk südä järve kõst one sügäv nagu jõgi Kod; löövad kahelt poolt mulla kesk vau `piale, kes se põhjast enam [kartuleid] `kaema akkas Lai; `kaevsin - - ja siit kesk kajolt `tuĺli si lõhe KJn; otsaukse pool taga`kirkus ning kesk`kirkus Jäm; Mari lauĺ keskkerikun helehede Harb. (ajaliselt) edimält temä `olli suvemi̬i̬s - -, keśkajal (keskealisena) `olli ta `veske poiss Ran
Vrd keskpea, kess2, kest3

keskel1 `keskel spor R eP Hls Krk Ran Nõo Se; `keśkel Krk TLä Krl; -`keśkel Plv Räp
I. adv
1. (ruumiliselt) keskkohas, -paigas, keskses asendis, ringi sees; keskkohta, -paika Mehed `issuti kobaras rie nenas ja puusärk õli `selja taga. `Miestel `viinapudel `keskel Jõh; jahudi käsikivi pεεl, kaks suurd ümargust kivi, siis auk `keskel Käi; siis sial `keskel meres oo suur kibi raho Lih; `kolne nuṕp keskel ja `valged ääred, need oo kana`persed Var; uśs seisab keras nagu - - küünal, pea `keskel nagu tikk üleval VJg; `kambrid olid otsas, rehetuba `keskel Pal; ahjusuu jääp `keskel ja ahjusuu kõrvast tuleve lõõri Krk; kolm pata oĺl rinna pääl (reas), suuŕ pada oĺl `keśkel, kat́si pooli `oĺli `väikese˽paaʔ Krl || lassid oo `sohksed ümmarikud - - `keskel `kohtas üks auk Var Vrd keskkottan
2. ajal, keset sösare sörmus `katke mingu `keskel kihla ajal Phl
II. postp
1. (ruumiliselt millegi) keskosas, -paigas, (ringi) sees rihe‿pel ollasse ooste `keskel; kaśs magab vilja lasu `keskel Khk; ta `olli tule `keskel kohe Muh; paja põhja `keskel oli suur auk Juu; konks õli laes ja pada õli kere (onni) `keskel konksu õtsas Trm
2. (ajaliselt) keskpaigas, keset kasu`lauped on nädala `keskel Phl
3. seas, hulgas, keskis, -vahel (sag liitsõnades) Oma `keskel on `tähtsad mihed, omal viel `korvatagused `märjad Kuu; `vennaste `keskel ei tohi `riidu `olla Vai; vana oli ise teiste `keskel Pöi; taluinimest elavad oma`keskel, linnainimes oma`keskel Hää; uńt oli lammaste `keskel, `tahtis `lammad ää `murda Juu; laps oli väilal `lillede `keskel VJg; poiss jooseb `rahva `keskel Hls; pidänuva oma`keśkel aru Ran; paremb `hindä `keskel aŕa lõpeta sjo asi Se
III. prep keskosas, keskmisse ossa, teat alas(se) kajaka ingemaa on liivaleetselg `keskel merd Jõe; `räime üidasse `keskel maad silk Muh; `keskel selle `platsi oli olnd - - kaev Kse; Viib keele `keskel kõhtu (väga maitsev) Han; Madise (talu) oo `keskel külä `rohkem Var; luuk om `keskel `kelpa Krk
Vrd keset, kesk(es), keskis

kesse kesse Jäm Kaa Pöi Muh Mar VMr Kad Sim/-śs-/ Trm Trv; `kesse R; kessi Kse Kad MMg Trv Pst Hel; keśsi I TMr; `kessi VNg Jäm; kisse LäPõ Ris Nis Kei Kos JJn; kissi (kiśsi) Muh Khn spor L Ha Jä, Kad Pal Äks Ksi Lai VlPõ; `kissi Khk pron < kes see
1. int-pron (otseses küsimuses hrl lause algul) `Kessi su juures käis? `Kessi oli Jäm; kisse sealt tuleb Mar; kessi? [vastus:] Jaań Kse; kesse sealt tuleb suure ajuga Kad; kissi seda `rääkis SJn || (kaudses kõnes) pärisid jah et kisse, kisse sind `kiskus JJn
2. (retoorilistes küsimustes ja hüüatustes; sag väljendamaks eitust jaatuse vormis ja vastupidi) `Kesse ikka muu oli kui näkk Jõe; `Kesse kuer muu oli kui `laeva `aldjas, `laeva kottermann Kuu; `kesse minu kodu pidas, `kesse tüö tegi, nie‿i mend `väljälegi `ilma minuta VNg; Kissi täpselt tεεb, kudas see köik oli Khk; ikka leva kot́t `viidi `kaasa, kissi muidu `pulma läks Lih; kisse sedamodi `viĺla `raedas [vanasti] Kei; neli `aastad oli `aige, kiśsi `vaesele `arsti annab Jür; kissi kurdile `kahte `jutlust piab JMd; kiśsi `tahtis `ü̬ü̬si ülesse `tulla! Äks; kesse vanast puuderdamisest kedägi tääś Trv; aga keśsi siis kütäb [sauna], esämes piäp `kütmä TMr || (adjektiivselt) nihuksed kodused niidid olid kõik. kissi kasukas kannatas pue niidiga! Ann
3. rel-pron (alustab kõrvallauset) mina `ketrasin takku ja mina‿i tia `kessi tuli `ommetegi pani omale `suitsu polema, pani minu `kuontle ka polema VNg; tea kesse nääbastik meil `keis Mar; vaenu köied o maa peal, kissi neid lahutab, peab arsti käsi olema Mär; meeste sõlme paneb igäüks kissi tahab Vig; aga jumal on - - kissi nüid laseb nüid kõik ilusti `kasvada Hag; ma ei mälesta kesse valestas Kad; Vaata, kesse tuleb sialt Trm
4. ind-pron a. keegi kuda kissi tahab öölda HJn b. täpselt piiritlemata kes kas pruudi ema või kisse oli seal‿s kis seda (andeid) jagas Kos

kesta2 kes|ta VMr Hls, `kes- Kuu Hag MMg, kis- PJg Juu Jür Jä Kod MMg Lai Pil < kes teab
1. teadmata, pole teada (sag osutamaks umbmäärast suurust) ole sa kista kui `kõrge au‿ses; mõni oli `kangeste jänus, `joosis kista kust moalt `jooma Juu; nää mul olid küll iad `ammad kista kui kaua Ann; pää kus kistakus maal jo Pee; kista kuuniks teda on Koe; kista kel si̬i̬ nimi õli meil Kod; `lahtine loom lääb kista kuhu; `uiskab sis kostab kista kui `ilmasse; ei `võtnud seda `viina kista kui paĺlu, aga jäi `purje Lai || (varese kraaksumisest) kista kasta (kus ta) elab, kista kasta elab? Koe Vrd kestab, kestamis
2. (norimissõna) tõene `ütleb ei tiä. [vastatakse:] kistameks sina ei tiä Kod

konks1 konks g konksu (kongsu) eP(g -o) Trv Puh Nõo Kam Har spor VId(g konkso Räp), konksi Tõs Tor Hää Saa KJn(g kongsi) SJn, `konksu (-o) R(n, g `konksu, -o Vai, -i VNg); końks g konksi (kongsi) Vil M spor T, końksi (końgsi) spor V(kuńks g kuńgsi)
1. (hrl eseme osana) kõver(datud) ots(ik), konks a. haaramis-, kinnitus-, ühenduskonks Aepuu konks (aepuu kinnitamiseks paadi äärelaua külge) Jõe; `pirkli pääs `onvata `konksid `pandu [kuhu käivad prassid kinni] VNg; [sepa] `lõõtsa `konkso `külge `panna `nüöri õts `kinni Lüg; ikke konks on ikke kess`paigas - - `konksust läheb kett `atra `külge Jõh; mönel adral olid aasad ning konksud Kär; `Sõuksed konksud `pandi kohe tegemise `aegu [hoone] müüri `sisse, kõverad tamme oksad. Konksu `küĺge `siuti siis loom `kinni Pöi; enni näh kallati ree aisad, nüid tehässe ikke `konksodega Mar; [vankri] aisa konks o rõukpaku `küĺgis Kse; [pahural] obusel `tehti küll koogud `kaela - - aŕk oli ja `seoke konks ja se konks akkas `aeda `kinni; agur oo viie kuie konksiga Tõs; `pootsvaagil on konks ja terav ots Sim; aviunnal on vask konks ja `mätjas pannasse konksu `õtsa Trm; konks oli `mutri küĺjes, `sinna taha käis juhiraud [vankri esiteljel] Lai; kövve konksi [ree] jalaste pää `otse sehen Krk; `vehmre pesä kongsid pandass telle `külge Ran; Sõ̭ss oĺl üt́s sääne saina külen kuńks, no sõ̭ss tu̬u̬ tõnõ ots `pańti sinnä˽kuńgsi `küĺge [vöökudumisel] Urv; hobõsa pandass koĺgipuiega sinna [adra] końksi manu˽kińniʔ Har; ri̬i̬ravva końgsiʔ omavaʔ i̬i̬n ja takan, kabl pandass näide `taadõ ku `ku̬u̬rmat tetäss Räp b. riputuskonks; varn, nagi `õhjad ja obose `riistad `pannasse `konksu rippumaie Lüg; rätik ripub konksu `otsas Khk; Sii on tükk konksu, pane [rakmed] siia `otsa Pöi; pannakse sari kongsu `otsa Mär; ma võta panged konksude `otsa Tõs; kaju konks, kus pang otses on Hää; eks pange riided konksu `otsa Tür; margap̀u konks on allpu̬u̬l, konksu `õtsa paad aśja Kod; võtad pange `sinna [kaelkookude] `konksu Lai; supi`kuĺpidel `oĺlid konksid külles, `nuaga `oĺli `siuke kõver konks `otsa lõegatud KJn; konksud `oĺlid õla pial, `õlped õegati SJn; puu küĺlen koogu otsan olli końks [paja jaoks] Trv; kaalpuudel olliva konksi küĺlen Ote; nuial kah om końks `otsa tett Har; kae noʔ, końks om sääl mäepu̬u̬l [kella ülesriputamiseks] Plv c. puu- või raudkonks akna- või uksepiidas (hingede jaoks) `akna `konksod ja `iŋŋed `tuua `linnast; auk `puuriti `piida `sisse ja puu konks `lüödi `sisse; liht`uksel `onvad `raudased seppa `tehtud `konksod Lüg; värava `samba konks Khk; uks on `konkside ots KJn; ni̬i̬d oĺlid kiik maasepä `tehtud - - ni̬i̬d naalad ja konksid ja inged [ustel] Vil; usse piida `sisse `olli `lü̬ü̬du puust konks, kos tu sakar `otsa `panti Nõo; ussõ hińg om konksu pääle pant, muud́u ei saisa uśs `ülhlin Hard. fig Pane `siia konksu taha ja `voatame kummal `järge annab (sõrmkoogu vedamisest); Parama kää sõrmed kõveras püus kut konksud; Nina peas kut konks (“ülespidi kõver”) Pöi; [kuldil] võhad nagu sured `irmsad kongsud Jür; taa (vanainimene) um jäänü˽nigu końks [küüru] Plv
2. (sag sisekohakäändeis) suluse või kinnise osa a. akna-, uksehaak; (selle vastus) metallist aas, obadus `Akna`konksud (haagid) Jõe; pane aken `konksu; aek köib konksu `otsa Tõs; meil on aiavärat konksis Saa; obadus on siis kui lüiakse värava pośti `sisse rauast kieratud luoga `muodi konks Kad; `akna tripi konks Kod; pane uks `aaki ehk `konkso Plt; meil `võõruss uśs om `kinni, si̬i̬st pu̬u̬lt konksin. pannass si̬i̬st pu̬u̬lt `konksi Krk b. hammas, sakk (`ukse) `riivi konks Lüg; käerauaga uksed käisid `konksi, läksid mud́u `lahti Saa; konks lüiakse ukse `tendre `sisse. link käib konksu taha Nis; tu̬u̬ ussõlink om kah konksin Har; kuht́ jäi ussõ kongsu `otsa [kinni] Plv c. kiŋŋa konksud änamasti [nöörsaabastel] Khk
3. hrl konksja või haralise otsaga tööriist `Kuorma [kinni]`tõmmamise konks, `õunabu `õksast, `aariklane õks, `nüöri õts sai siduda `ümbär `konkso - - köis juoks iast `konkso `argist läbi Lüg; Ennemal aal oli nisuke truadist konks koe, millega sai lühirauast lõng läbi tõmmata Amb; siiva konks (tuuliku tiibadele purje seadmiseks) Kod; sukka paneki konks (soasulane) Trv; pane konks (ankur) `sisse hum Ran; kongsiga `lü̬ü̬di [semmipuu] kõõlussele pääle, siss ta vedrut `ästi Ote; kuńksiga (roobiga) `hüt́si `kiskma; Vihukonks (puukonks rukkivihkude sidumiseks) Rõu a. kartulikonks, kabli `kardoli maa oli `külmand, konks pole `tahtnd `sesse `mennaged Rei; `enni `tehti kardoli `võtmese konksod puust Kul; konksiga kistase kardulid Tor; mõni `kroapis ikke konksoga [kartuli] pesad ja servad `lahti Juu; konksuga `võetasse kartulid Iis b. sõnnikukonks üks ken `tembas [põllul sõnnikut] maha - - `konksoga Vai; sõnniku maha `kiskmese jaoss oli konks, pikk puu vaŕs oli taga, üksaenuke raud pulk `sesse `löödud - - pärast tuli `putkega ja kahe araga konks Mih; konksuga kraabiti [sõnnik] `vankri pialt maha Pee; maha`kistav konks Trv; sitta tõsteti `vikluga, maha `kisti kongsiga Ran; [talgutel] maha `laskja, tõmmaśs kongsiga `ku̬u̬rmast sitta maha unikude Ote c. vahend külvikriipsu vedamiseks, hitsmekook kui isa külis, siis ma vädasin konksoga `sitmid LNg; konksuga aets küli rind `sisse Lih; `sitmed `vääti jalaga või konksuga Mih; `itskma piir `veeti jalaga ehk kongsiga Kam d. heegelnõel eegeldamise konks Juu; kongsuga tehakse `pit́si Sim; perenaene konksuga kudus kaŕdinad Kod e. fig mis sa oodad, eks sa löö konks taa (kurameerimisest) Emm; laisa inimese `kohta `ööldi, et seda argiga lükka, konksuga `tõmba Lai
4. kõver(d)us, looge Ku sa puu öhes juurearudega, juurekonksiga ära raiud, siis jääb ka juurikapäss `küĺgi Hää; nüid on `paĺlast nihuksed konksod, põle enäm `tähtede `moodigi (ladina kirjast) Juu; jänes tieb küll `konksusid (haake) JõeK; ahha (h-tähe) konks Kad; äkine konks (käänak) lähäb Pala puale, ti̬i̬ one ku konks `ki̬i̬rab Kod; ruhikse kirvess olli `siante konksin ja selle konksige lü̬ü̬di si̬i̬st `vällä (õõnestati küna) Krk; naśte vü̬ü̬l olliva serätse joone katsipäädi veeren, ja `keskel olli serätse tärni ja kongsu ja risti Nõo; kuńksi nõnagaʔ Se
5. fig riugas, vigur `Konksosõnad õlivad - - [kosjas] `räägiti `lehma ehk `mullika `õstama Lüg; mehel on kongsud sies; `viskas tene `konksusi küll ette, aga jagu ei suand VJg; ku mõni `ütles `siantse konksi tõisel Krk; ta `mäńge tõsõlõ kavalusõga sääräst `konksu, et tõnõ is tiiä is Har; väimi̬i̬s lei konksu `sisse, es massa `reńti [mõisnikule] Rõu
6. fig vana, vilets olend Mis see vanainimese konks ennast enam teiste ulka segab Mar; vuih, mina ei akka `seokse vana konksu (vanaeide) `täidä `ot́sma Tõs; vana konks – vana kõver inime Plt; meid vana `konkse ei aia `kuskil [tööle], vana konksi kurdav kodun Krk; vana konks `tu̬u̬di tõsõss lehmäss San
7. Ja kui `äiäl seda vana `konksu (raha, varandust) ikke tugevast õli, siis õli sie tüttär misike õli Jõh
Vrd konk1, kook2

kopp1 kopp g kopa Pä VJg(ls) Iis TaPõ Plt KJn eL, (liitsõnas ka) kopi Har Tõs PJg Tor; -kopp Kuu Kaa
1. vahend vedeliku tõstmiseks a. kopsik; villkopp kopaga tõśsid kuuma lehelise `tõrde Kod; kopp oli nagu kibugi, kõrv oli küĺles, vee `viskamise jaost [saunas] Äks; `seante õhuke kajo, `võeti kopage vett Krk; kos˽om lõunu `hiitmise kopp Har; kopp um kaost vi̬i̬ ammutaʔ; Lätte man oĺl vi̬i̬ võtta˽kopp Rõu; võt́ivaʔ kopa ja lasivaʔ vi̬i̬na koppa ja körbeväʔ Plv; kunass kuĺp isonõ, vai kopp janonõ Vas; kopal om vaŕs piḱk; kaost ammutõdass vett püttü. muni `ütless kopp, muni `ütless t́serbak Se b. (puu)kulp või suur (puu)lusikas; kulbi või lusika kaha ei mina selle kopaga küll `süema ei akka Iis; puu lusik, nisukese laia kopaga Äks; mõned (lusikad) olid suured nigu igavesed kopad, ei saand suhu `panna Lai; `õnne valati, `aeti tina suur kopa täüs sulame; miu mi̬i̬s tegiśs lekist õnge valamise kopa, nagu kuĺp, vaŕs olli perän Krk; kitta·rre om serände kopa `mu̬u̬du, nigu kuĺp Nõo; Luitsuga antu, kopaga ärä võetu Võn; kopaga ammutadass ka `sü̬ü̬ki paast Ote; `väikene kuĺp om kopp, suur om kuĺp San; `Pü̬ü̬rüss vai kopp, mia oĺl `tu̬u̬ga˽`siäti ruttu ruttu et paa `põhja ei˽kõrvõʔ Urv; suppi ammutõv kopp Krl; iidi üte kopatäüe `ru̬u̬ga Har; panõ kopaga `ru̬u̬ga vai li̬i̬mt; ruvva kopp; meil anda ai koppa üle inne kui imä koolõss (kuni surmani on vanaperenaine majas miniast tähtsam) Se c. kühvel, hauskar – Hää Trv Hel Nõo `viskab vi̬i̬ kopaga `merre; suur kopp on suurel laeval, suure ännaga taga Hää; `venne kopp Trv Vrd koppel2
2. (puu)kauss – Saa KJn Trv Hls Puh San `koppe `tehti puust ja savist; kopaga võib sia `sü̬ü̬mä ka `tõsta Saa; puu pahast `tehtud kauss kutsuti kopas; mõned kopad oĺlid suured, kolme neĺlä toobised KJn; pa kassile kopa `sissi suppi; Pane kopaga liha `ahju Trv; puust tettu kausikese kost vanast `sü̬ü̬di om kopp Puh; suṕp om koppe sisen San
3. (sag võrdlustes) linnu pesä õli kadaga siden, kõva pesä nagu kopp, nagu tinakuĺbi kaba; eelitsus one ku tühi kopp; kahal one nagu kopp, pane `vassa, siis kalad lähväd `sisse Kod; kas om kopa (puunõu) maik man Hls; pu̬u̬l pää `nahka tuĺl nigu kopp [maha] Võn; mul ka nigu kopaga tulõ uni `säĺgä Har; kui kopaga piĺl, kui kopaga visaśs (sadas palju vihma) Se
4. (taimest või seenest) a. (taimest) imelällo kopp (õis) one sügäv, mede tiba one siden Kod; huulõ hain kauss su̬u̬ pääl, kopaʔ otsah, ku pit́sität, tulõ `väĺlä `nilbõ pehme nigu mesi Räp b. kollane pilvik Kollased piilikad ehk kopad Hää

kord1 kord g korra S L K Iis Lai, `korra Jõe Hlj RakR VNg; kõrd g kõrra I Äks eL(g kõr[r]a Lei; ḱerd g ḱerra Lei), `kõrra Lüg Jõh hv Vai; kerd g `kerra Kuu Hlj VNg Vai(n `kerda) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. korduvus
1. (sag koos hulga- või arvsõnaga) ajaline korduvus, esinemissagedus seda on `palju `kordaid Jõe; `Kerra miest nähä, `toise`kerra `tunneda Kuu; üks poiss käis `piigu `painamass `mitmella `kerralla: `tulga ja `tulga VNg; ma õlen pali `kõrdasi sääl käind; sie ei `kuule `äste, kaks kolm kõrd `räägi üht juttu; kaks `kõrda võtta suppi, ühe `kõrra `ammusta `leibä (öeld, kui toitu on napilt); sel `kõrral ~ sie kõrd ma ei saa `tulla, tulen `tõine kõrd Lüg; tüö `tullo jättä kese, `toisest `kerrast Vai; nee tülitsevad äga nädali korra ära Ans; ju‿ne (karjamõisad) `möisate körvast ühel korral vanal ajal oli `tehtud Khk; keik korrad es `lasta [ehalist] `sisse Mus; `mütmed korrad kεisi sääl Kaa; kukk kiiratab kolm vöi neli `korda enne oomikud Pha; `kordagid põle `tehtud nii õlut Muh; panin sõrmed suhu ja vilistasi `kahte `korda Kse; paar `kordi `niitad [lambaid] `aastas; ma sain jo pari `kordi `enne `valmisse, ennekui peiupoiss tuli Mih; jättis merele mineku selles korras nõuks Khn; Jusku lehm: kui `õhtul korra ammub, siis on päevane jutt räägitud (kidakeelsest inimesest) Hää; `linnes ma üksi ei käin - - naine käis `seĺtsis koa paar `kordas Ris; ma käisin `mitmel korral ~ mitu `korda Juu; kuuśk laseb juo kolmat `korda okkaid Amb; ma sain küll `mitmet `korda `küiti JJn; ta (hunt) viis `ühte `puhku neid (lambaid) ää, ega ta seda `ühte `korda viind Ann; mes `aśja sa iśsid, kui es anna neĺjät `kõrda sigadele [süüa]; paĺju kõrradele suad üheldä sedä sõna Kod; käisin `korda kolm väĺlas Ksi; ti̬i̬d ärä ühe korraga et ei ti̬i̬ `kahte `korda `ühte `aśsa KJn; paelu `korda sai `käitud säält kuju Vil; tõmmassime [noota] kaits kõrra `õhtsapoolen ja mõni päev kolm kõrra; kümme kõrra `loetass kolm `lõnga, kolmkümmend `lõnga `paasman Trv; ma ei mõista midägi selle kõrrage `osta; kõrd saa vi̬i̬l `leibä tetä Krk; üitskõrd sai paar `kõrdu väegä paĺlu latikit; nigu räbälä puńt jälle, esi astu üits `kõrda, ilbu `kargava kaits `kõrda Ran; üten kõrran kadusiva (surid) mõlemba Puh; mõni piap `kavva `aega viha, aga miul om viha toss samass kõrrass; panni kaosi [liha] täis, et siss na saava kõrrass süvvä Nõo; kui sa ka esi nädäli‿sen `kõrda (üks kord) neid läńnikid ariss, siiss na olõss küll ilusad ja `puhtad KodT; [isa] kõnõĺ sedä luku `mitmit `kõrdo Võn; perämäne kõrd ku ma käisi, siss es ole tedä kotun Ote; üit́s röömükene `anti, mõnõss paariss kõrruss sai leevä pääle määriʔ San; Suvõl näet um piḱk päiv, sõ̭ss `sü̬ü̬di õ̭ks neläkõrra Rõu; maśsinat es tunda˽tol `kõrda Plv; kuʔ [kukk] jo˽tõist kõrd kiŕät́, siss tuĺl üless tullaʔ; neĺli kõrd `vi̬i̬di [mind] tappaʔ Vas; tal oĺl hää tujo si̬i̬ kõrra `aigo Räp; ma olõ õi `kõrdage sääl käänüʔ; võit `mitmõhe kõrra `risteʔ (ümber ristida); kuuś kõrra ~ kõrd käve päävä pääle; jätät tõõsõ kõrra pääle tü̬ü̬ Se; harva korda harva, harukorral `arva `kõrda käis meil; `arva `kõrda tuleb ette sie asi Lüg
2. perioodiline esinemus temal oli ohatus - - käis iga `aasta oma korra ää Vän a. söögikord veistele tuleb `lountse kord käde anda Khk; `öhtu kord on veel söömata Rei; oodake natuke `aega, tüdrikud toovad `õhtast `kõrda kah Hää; omikune kord ja `lõunene kord ja `õhtane kord – kolm `korda `päävas [süüakse] Juu; mõnes talus on kõrrad, kõik üles kirjutatud mes kiädäd [nädalapäevade järgi] Kod; `õhtun kõrd ~ sü̬ü̬k Pst; võtat kana muna, lü̬ü̬d `katski - - lääb [söögi]kõrra ette Ran; `tu̬u̬ga (suure pajaga) om hää nii katõss kõrrass `sü̬ü̬ki `kiitä `perhrele Har; olõ õi˽himmo `sü̬ü̬ki tetäkiʔ, kaet inne kuiss kõrd `mü̬ü̬dä saa Vas b. menstruatsioon naiste`rahva kord Aud; iga noore inimesel on oma `loodose kord Ris; vanaste pańnid sel ajal naesed körtsiku `seĺga, sis oĺli körtsiku kord SJn; ma oĺl `aige, mul olli iks omakõrd Ote; tu̬u̬l olõ õi kabõhisõ `kõrda inäp; tu ei piä vil [last] `saama, tu̬u̬l olõ õi inemisõ `kõrda; halv kõrd tuĺl `külge Se c. (ilmast) nüid `sõuke alva ilma kord (püsivalt halb ilm), ära `mõtlegi, et sa `eina saad teha; ilusa ilma kord, ega ta nüit `vihma ei tule; Vaa (vaga) ilma kord Hää; talvõ kõrraga (talve aegu); küĺmä kõrraga Lei
3. (üksik)juht, puhk See oli ikka kukkumise kord (raske kukkumine), teine küĺg oli kõik suur sinise punase jutiline; See (mees) korra taris, aga see pole selle (naise) `juure jäänd Pöi; Viibsip̀uude päält ikki ei keritu, si̬i̬ `oĺli vahest `arva `juhtumese kord; Liik on üks munemisekord Hää; tuli `mingi kord (millalgi) `siia JJn; `mõtle ku kalliss pulli kõrd (paaritus) om Nõo
II. järjekord
1. (ruumiline või ajaline) järjekord, järjestus `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama `kõrda Lüg; `võrgud [meres] kõik `kõrra järele Jõh; `Villa`veśkil ei pidada kunagi `korda `saama (ei pääse järjekorras ette) IisR; jo‿si surma kord `varsti tule ka, sest korrast ep saa kaudu `ükskid Khk; [ta] Oo eese naisevetmisega tükkis korra taa jäänd (pole õigel ajal võtnud) Kaa; ta (koer) oo vana koa. ega tia, kummal `enne kord kätte tuleb (enne sureb) Kse; jahvatese kord tuli minu kätte JMd; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin Juu; [kordlaine] mis `teatud korra järel tuleb Kad; Üeldi küll, et ega kott kõrda oota. Aga tuuleveskil tuli küll niimoodi välja, et just kott ootas kõrda Trm; `mölder `ütleb kui suama jämedä javatuse läbi tuleb püüli kõrd Kod; lavvakiriku kõrd (armulaual käimine) läit́s `mü̬ü̬dä, jäime kõrrast maha Krk; ta viis koti `veskile, `ommen `olli lubatu `kõrda Puh; kui rüätegemise kõrd kätte `tuĺli, siss pidi valmiss tolle jaoss olema Kam; su˽kõrd om häste lähembäle jo saanuʔ, sa saad `varsti jahvatamma; pedäge kõ̭iḱ `kõrda, `olkõ uman rinnan vai roodun Har; vanast `üĺti et, `kõrda põdeva˽silmäʔ, üt́s `haigõss jääss, nii jääss tõõnõ kah Vas; ku kõrd om suuril puil, sõ̭ss tulõ paiul ka paḱin takan (kui kannatavad suured, siis kannatavad ka väikesed); Kohe kõrd saisma jäi (küsitakse viinajoomisel) Räp; mi saisame ḱerran. oodame kona saa ḱerd `ostmise munu Lei
2. (omavahel kokkulepitud) tegutsemisjärjekord; kordamööda täidetav kohustus `kõrra tagand käib – tänä läks `tüöle, `omme ei lähä noh Lüg; Keik, kes säel `piimaveu `artlis olivad, pidasid oma `korrast `kińni IisR; me olime teine teise korra [haiget valvamas] Khk; sauna küti korrad Vll; Millal `teitel piima kord (koorejaama piima viia) on; Küla`kupja kord see tuli üks kord `mütme `aasta tagant Pöi; üksvahe ma olin ambulańtsi kasvandik, nüid kein `aastas `korda või ei `keigi Rid; `Ruumis ning ladumas `oĺdi [laevas] korra piäl, teese reesi teene Khn; korra pial oli `karjas `köimene Aud; piima veo kord Tor; [rehepeksuga] akati vara pial, selle aaks olid juba põllal kui kord oli `minna Ris; ma olen oma korrad ää teind, olgu nad `puhtad ehk mustad (pesupesemisest) Juu; pidime `korda tegema: täna sai teine [hobust], `omme sai teine JMd; öövaht́ on korral (öövahis) Koe; küüdikõrd oo sinu käen. tämä käis õma kõrra ärä Kod; karja kõrralise kõrra `järgi käisiv [mõisas karja talitamas] Krk; [lauakirikus käiakse] keväjelt ja süküselt, ma oĺli iilä˽keväjest `kõrda Har
3. (sag obliikvakäändeis) karjakord; sellega kaasnev ühiskarjase toitmine ja ööbimine peredes `ninda `palju oli talus `kerda, kui`palju `lehmi oli VNg; `nelja talu pääl `käisin `karjas jah. igas talus õlin kaks nädäla `kõrda - - siis `läksin `teise talu Jõh; küla `lambad olid `kordas, küla pered käisid [kordamööda] `lambes Pha; ja siis saand ned (karjaskäimise päevad) läbi saand, siis läks `teise talusse jälle kord Pöi; karjane käis igas peres `kordas. kui paelu `loomasi oli, siis oli kahe `veise pealt üks pää, kel üks veis oli - - käis korra ja kahe takka, aga ikke käis neil koa `kordas. siis `pańdi sealt `talle leevakot́t ja `lähker Juu; kus peres karjane `korda (söögil ja öömajal) oli, sialt pidi abilene kua olema JJn; mul on `lambataat́ `korda VJg; meie Mańn käis ka korral (abikarjuseks) Lai; kui üten talun kõrd läbi, siss läits karjuss `tõisi `tallu Ran; kaŕuśs lätt nüüd ti kõrrale (teie tallu söögi peale) joʔ; latsõ˽ka kävevä kõrral (abikarjuseks); `määńtsel talol oĺl [karjus] kõrral säält sai `rõiva˽ka `säĺgä Se
4. (hrl kohakäändeis) teokohustus, korrategu isa läks `kerrale [mõisa], `süötas `luomad, `andas `süia ja `juua ja. isa käis `kerral VNg; kaks-kolm inimest oli ühe nädaliga korral Rei; korrad olid `käüä Khn; sulane oli tiul, tüdruk oli korral Pär; minu ema oli küll `mõises korral käind, püigil käind Tür; vanast `käidi `mõisas `lehmade ja `ärgade korral – neid `süetmas VJg; miu emä kõneĺ, temä käenu kõrral `äŕgi laada man (künnihärgi söötmas) Hel; si̬i̬ oĺl kuvve päevä talu, mi̬i̬s kuus `päivä pidi kõrral `käümä nädäliss Kam; vanast `üĺti et `kõrda `mińti - -`tüt́rik oĺl kõrran nädäli `aigu Har
III. korrasolek; üldine kord, süsteem
1. (kindlaksmääratud) töö- ja elukorraldus; üldkehtiv käitumisnorm ja kohustuslik allumine sellele sääl majas ei õle midägisugust `kõrda, segamiste kui seppä `Antsu särk Lüg; Naiste kord pole (naistel ei sobi) juua Jäm; Kord köva kut Viiburi söa koolis Pha; inimeste `keskel peab ikka üks `öiguse kord olema Vll; See on nüüd ea kord küll, pole änam leva tegemise muret; See oli kohe selle pere kord, pere mees ise - - tegi `koorma, `suiline `andis alt käde; Inimesed `peavad ise `korda pidama, üks soab nii pailu [heina], teine jääb tükkis ilma, ega asjal peab ikka oma kord olema Pöi; igal ajal omad viisid ja korrad Rei; mõrrad lapitakse `paati kõik korra järele; täis rehe`peksmese kord oli, kui neli inimest oli [kooti löömas] Rid; kuhja kord. `esteks `korda (mööda äärt), siis korra taha, siis südamesse ~ `keskele [pandi heinu] Ris; [karjane] käis seal (kuuse otsas) siis `vaatamas `loomade `korda, et loomad ära ei kao Juu; oma korra järele pidid `külvama alati Trm; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; `seitsme põllu kord oli meil Plt; sis te `tääte küll seda maa `korda, kuedas ta on Vil; piab kõrra aru järele sü̬ü̬ḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele - - kolm `kõrda süvväs Hls; ei ole `rõõvit kõrra `järgi (korralikult) `seĺgä panna Krk; nigu ossendust tü̬ü̬d tettu, ei ole `kõrda, kõik segi; ta‿m kenä mi̬i̬s - - temä sääs egäl pu̬u̬l kõrra `maia Ran; kuuskümmend-säidsekümmend `aastat tagasi oĺl venne väen `väega logardinõ kõrd Võn; a ei olõ˽määnestki `kõrda tu̬u̬l tü̬ü̬l Kan; ega asi nõud umma `aigu ja umma `kõrda; piat tegemä nigu kõrd ja `kombõ `nõudava Har; Tarõh olõ õiʔ pot́ikõrdsi `kõrda kah (väga suurest segadusest) Rõu; pääkaŕuśs oĺl kaŕa man õks kõrra`kaeja, kai `perrä õt `väiko˽kaŕusõ˽`kaŕja kaidsasõʔ; `väega kõrralda (korratu) inemine; vanembest hää kõrd, selle hää latsõ ommavaʔ Se; vanna `kõrda (laadi) inemine Lut || teat toimimisviis `joukamad pered, noh nie parandid oma `vergud siis `talgu˛e `kerrass Kuu; vie `kiires `kõrras (kiiresti) tagasi Lüg; Äda`maandumine (vallalisena sünnitamine) jah, ta ei ole `õiges korras Hää; ein akkab ära `kuivama, tuleb kiires korras ära teha JõeK; `tehti koduses korras paalad ja lõŋŋad VMr; sõit́ õege `kiirel kõrral siit `mü̬ü̬dä Kod; mehel lähäb ju `kiiremal korral kõik (suguühtest) Ksi
2. tegevuse korrapärasus; rütm `lüögä `kõrda (vartadega reht pekstes), siis on `kerge `peksädä; kui akkasima `kolmekeste [reht peksma], siis käis `kolme `varta kõrd, ku kahekeste, siis kahe `varta kõrd; kui `neljäkeste `kõrda `pekseti, sie õli, kui obone `juokseb; kõrd läks segämine siis `justku segäs ka tiäd sedä tüöd, se pidi `täpseld `kõrda `käimä Lüg; [rehepeksul] nelja nuia kord oli ikka ilus kuulda ja nähja ka Mus; nuiad – nee pidid kenasti `korda `käima [rehepeksul] Vll; nad lõivad kuue ja `seitsme pinda `korda Ann; kahe kurikaga sai [kangast] virutada, `korda sai `lüia viel nii et ikke matsud `korda läksid, et segamini ei aand Koe; `korda lüü˛asse jah, et niikui ühed vardad peksaksid VMr; kui sa ei lü̬ü̬ `korda, lü̬ü̬d teese koodi `piale - - kui ta ilusti `korda lähäb, on `kerge [reht peksta] Pal; kolme kurikaga `lü̬ü̬di `korda, kolme kurika kord; [külvamisel] Jala `astumine ja `käegä `viskamine `piäväd `korda minema. Kui parema jalaga astub, siis `viskab paremale `poole ja kui vassaku jalaga, siis vassakulle KJn; üteldi koodi `kõrda, koodi `kõrda! siss pidi kõrran `lü̬ü̬mä Rõn
3. õigus; kohustus vanamate kord (õigus) on vanuti laste kääst `toitu `saaja; pere mihe kord on `palka `maksa ning `suilise kord on tööd teha; see oli ikka ülekorra, et ta nii pailu [raha] küsis Khk; Ah, teeme kudagid valmis – saaks korra (kohustusliku töö) kaelast ära Kaa; `ousta vanemid, see on su kord ja kohus Rei; taĺli man sai kätte [hobusevarga], tapõti arʔ, sääl oĺl timä kohuss ja kõrd Se; kord ja kohus nii nagu peab, nagu on ette nähtud [mustikasupile] panin ikke `suala `ninda `kuida kerd ja kohus ja sukkurd ka vaid `ninda `kuida kerd ja kohus VNg; sie on kõik `ninda `uisa `päisa `tehtud, ei õle nagu kõrd ja kohos Lüg; Nortsib sukad kua `kinni, ei nõelu ilusti nagu kord ja kohus Han; no rattad tuli `rautada nii kui kord ja kohus HljK; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohos Kod; ta tegi nii ku kõrd ja kohuss Krl; imäl om kõrd ja kohuśs tõrõldaʔ Se
4. riigikord, valitsus nad jäävad selle korra `aeges veel järele, kis teab mes teise korra ajal tuleb Mar; vana kord on juba `nähtud, et tea mis uuest korrast soab Juu; nüid si̬i̬ (nõukogude) kõrd om ää küll, nüid saap arstiabi ilma rahata Nõo
IV. olud tervikuna; normaalseks eluks ja tööks vajalik seisund; majanduslik heaolu, elujärg puhas kord oli [Suur]`saares Hlj; Sedakorda oo see asi siis jälle korrapeele aetud (korras); Keik see elamine-olemine oo sii peres nii korrapeelt ää Kaa; ehk ta tuleks paneks me kella seiari `korda Phl; kortsatud kaśs, kortsatud loomal ei ole oma `korda εnam Han; maja on eas `kordas Ris; see (inimene) on korrast ära, on pool `ullu Kei; kevade too magaskiaedast [vilja], sügise vii `jälle ää, `ilmes korra ~ järje `peale ei soa; ega ma teand, et seal nihukest ead `korda (midagi head saada) on Juu; talvel `laśti kõik adrad `korda teha VMr; kõik aśjad o logadi-lagadi, rääsun ja segi. sa ei sua `aśju `kõrda `panna Kod; mo tervis üsnä kenäs korras Kõp; sellel om ää kõrd, tal om egät Krk; miul `olli sõsar `väega armetun kõrran Puh; pää om kõrrast ärä `lastu minnä, om kärnän ja `täie täis; mia sääsi endä poja ka kõrra pääle, nüit ta võib elädä; targast pääst om kõrd inimest (tubli), aga kui om joonu, siss ei olõ aru `raasu pään Nõo; aenaaig joba käen, tulep vikati `kõrda `säädä Kam; tu̬u̬l oĺl rassõ kõrd, tu̬u̬ om päält `kümne ajasta sängün olluʔ Har; ja nii nii sõ̭ss saivaʔ inemise joba parembat `kõrda umma ello säädä Plv; Omaʔ hääʔ kõrraʔ olno (purjus inimesest) Räp; ti̬i̬ nigu kõrd kand ~ kui jõvvat; ma pei tälle hää kõrra (söötsin hästi); meil õ̭ks jumala`andest om kõrd olõ õi `puuduśs õiʔ Se
V. aine- või kattekiht, kirme on vähä külm ilm ja kuhe on [merel] kord üle Jõe; lund sada `paksust maha, on `paksu kerd maas VNg; `liiva`lestal ei ole sedä kive `korda pääl Vai; nii öhune sönnigu kord sai pöllule `pεεle; ma sai selle sönniguga korra üle [põllule] Khk; paks soola kord [kaladel] peal; Just `kaste korra tegi (sadas vähe vihma) Pöi; kibil `sambla kord peal Mar; õled o `virnas, põhu kord o peal Lih; meil `metsas oo kohe sinine kord külma`lilli üle Kse; vili pudiseb, kohe kord teri jääb maha Tõs; Supil paks rasva kord piäl Khn; paks tamme tõru kord maas Vän; kääd on `korpas, korba kord peal Kos; külm ärmatis muas, külm ärmatise kord Amb; küll oli `kaarlaid siin ravas pailu, kollane kord kohe Ann; kopastand piimal on roheline kord pial Sim; ku laps puhas ei õle, akab `liikmite kõhalt `kõrda `aama (kestendama); nahk aab `kõrdu, takendab Kod; krobaline nägu, kessendab, mis on nagu kõrrad aab ülesse (nahaekseemist) Äks; ää kõrd lume tulli Krk; leevä `pääle om nigu alletuse kõrra tõmmanu Kam; ta om jo viiś nädälit sannalda olluʔ, tal om jo˽kõrd muta sällän Har; puu oĺli˽kõ̭iḱ lehist `puhtaʔ, kõrd oĺl `lehti maahn Rõu
VI. korrapärane paiknemine või asetus
1. kõrvuti või ülestikku asetsev või asetatud kiht Eks pane [külmaga] hüäst `riide `selgä, kerd o igä jo `kerrale lisäks Kuu; [lihasoolamisel] este saab `pohja `suola `panna siis saab lihakerd `panna; [rukki] `kuhja `päälimene kerd oli tihedamb VNg; `silgud `lauditasse kõrd `kõrra järele Lüg; kore sita puu - - suured korra vahed ja süi vahed Pöi; `paedel oo korrad vahel, saab see kord `kat́ki, juba siis tuleb sealt vett Mär; aga keväde, kui `korda juba tieb. mere piäl (vana jää peale tuleb sulamisvesi, millele tekib jääkiht) Khn; [katuse alustamisel] jääb üks kord `õĺga lat́i `alla, teine `peale Aud; ku üks [jää]kord on all, ja teine kord on pääl, sis ta nägu koriseb Hää; siis kui oli [köis] kahe`kordne siis akati uuesti otsast punuma kolmas kord `piale Koe; `kapsa kõrrad, `kapsa piä `ki̬i̬räb, piäl on sinisemad lehed, all `valged Kod; ümarik lade jah, sedasi kõrd kõrra `järgi pekseti purust si̬ põhk Äks; `kindalle `kooti `piale, teisest lõngast korrad `piale ~ `sisse Plt; raavi `põhjas on liiv `kordade `viisi KJn; kateld jakuld `panti [rukkivihke parsile] - - muedu üteld kõrrald es lää `kuigi paelu Trv; ku [kiidekat] puhastada, siis tuleb `kõrde `kaupa võtta Ote; [anumasse] pandass kõrd `si̬i̬ne, kõrd `su̬u̬la Räp || (nii ja nii mitme kordselt kokkupandust) `metmed `korda (mitmekordseid) öödilesi ja `kiutu riiet `tehti Var; taal tulõ õkka kaal kattõ `kõrda käändäʔ San; `kolmõ `kõrda kah iśsitäss [lõnga]; tu om katõn kõrran (kõver, küürus), nii jäänü˽kattõ `kõrda, nu̬u̬ langa omma kõ̭iḱ ütekõrralitseʔ vai ütte `kõrda; `pistü puist tettü pinu. `üllest kokku, `mitmalt kõrralt kokku Har; `langa isitäss katõ ehk kolmõ kõrra kokko Rõu
2. ehitusjärk a. (majal) alumine [palgi] kõrd `panna `kundameǹdi `pääle Lüg; viimane seina kord, mille peal sarikad on Vll; mõea kord (seina kõrgus). 15 `korda puuseinal, [nii] kudas palgi jämedus oo; peenemate mõeadel pannas vundamendi `piale telliskivi kord ja siis paĺksein Var; savi `saina tetti `kõrdu `viisi. edimäne kõrd lääb kolm `jalga - - tõenõ kõrd om kah kolm `jalga, kolmass kõrd, tu `päälmäne om kaits `jalga Ran; alumine kõrd (aluspalgid vundamendil); [taimelaval] üt́s kõrd om palgõst `ümbre tett Har b. (roo-, õlgkatusel) kattust tehässe, saab sie kõrd täis, akketasse tõist `kõrda tegemä Lüg; see oli midagid kaks kolm `sülda katuse kord Ans; üle päkatud katus on nönda sile, ei paista korrad Vll; Korra pulk on pisike jala pool`teismene pulk, [roo]katuse tegemise `aegu pistetakse korra `peale ede kui `vitsa pannakse Pöi; korra pialt `tehtud katus (seda tehakse, olles ise valmistehtud katuse lõpus) Var; pannakse vihud siis `sõnna abeme lat́i `piale. jaah, ja siis akatakse `korda `sõnna `piale tegema Koe; ludad - - pannasse katusse vahele, `pańti `senna kõrrade vahele Äks; katuse kõrd `panti pääle - - `vitsege si̬i̬ kõrd `kinni Krk; ega kõrra `pääle pandass üt́s malk, minga kińni käüdetäss [vitsaga alumise lati külge] Har
3. (paadil, laeval) a. serviti üksteise peale pandud küljelauad Paat tahab törvamist, korrad on lahtikuivand Jäm; kaks `korda oli `körge lodi Khk; ma pane laeva `kordi `pääle Rei; korrad, nendest `võetas paadi `suurus, kaks `korda, kolm `korda, viis `korda, siis akkab juba laevas menema Rid; Vana lae oli - - sellele oli viel korra `viisi (ühe laua serv teise peal) uus nahk `ümber `tehtüd Khn; paadil emapuu see mis, korrad tulid `sinna `külge Aud; `Laadimese nikk, kellega puid `laeva `veeti - - Kaarede pääl `oĺli sihis teine kord, et `kordi `lahti ei põruta Hää b. parda kõrgendus kui `muotur kävi siis ott juo [paadi] tagand madalaks ka viel, siis `pandi viel `kerrad (lauad) `pääle ja Kuu; relingi kord Rid || Laevalõ `pańdi juba `santeki `kordõ (ülemisi planke) Khn
4. korrus mõnel majal kaks kolm `kõrda Lüg; maja ülemine kord ning alumine kord Jäm; pane majale üks kord veel `pääle Rei; pukk`veskil oo kaks `korda, ollandil kolm `korda Var; elab ülemese ~ teese korra pial Juu; õli jutt et, akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä Kod; temä eläb tõise kõrra pääl Hls; alumane `veśke kõrd om `veśke koda - - teräkoti läävä kolmanda kõrra `pääle. tõese kõrra pääl om kaits `paari kive - - tõene kõrd om kivikõrd Ran; Sõ̭ss ehiti `indäle - - suurõ katõkõrraga ja klaaśstrepiga `uhkõ maja Urv
5. rida, rivi `elmid `korda `poetama Pöi; kõrran `mińdi [vilja lõigates] Rõu; `väega suurõ˽`puhte˽`peeti, nelält kõrralt oĺl sih `laudu Vas; lääme kõrrah ~ rinnah; pand otsa pääle `saisma ni `kõrda; kat́s kol˽`kõrda pand rinna pääle [rahasid]; Rahanõ kõrd, ruublitükükõrd (suuremad ja pidulikumad ehted koos preesiga) Se; mi iš́ti kõrran Lei; `kõrda `pantu˽vihuʔ ~ `istme͔ʔ Lut a. võrgusilmade rida `vergu lina `temmati [paelutamisel] `sirgeld ja siis `lueti neli`kümmend `kerda sield pääld - - `solmest `solmeni `lueti siis sie `vergu kerd; [võrgu äärtes] tamps `silmad. jämedad `korrad. nied jämedast `laŋŋast olite Kuu; pool `silma on kord; kui kaks, kolm `korda on juba kujutud, siis pannakse kut́sikas ühe silma sise rippuma Pha; mörra arv kord ~ mörra vitsa kord (jämedama kalasiga kootud silmad) Emm; Võrk muedu `vaĺmis, aga korrad (ääresilmad) allõs kudumata; võrgu korrad ~ võrgu korra siĺmäd Khn; üsna aruvõrk on `kaessateist `korda jala pääl. mis vähe tihidam, si̬i̬ on `öessateist `korda Hää; korra järel kujuti. sai kord täis, siis tõmmati `siuhti `väĺja see kalasi Kei; kõrd om veereh (üks rida võrgusilmi on kootud) Se b. suka- või kindasilmade rida searissed `ollid lõŋŋast, teene `kaks korda `musta ja, teene kaks `korda punast `lõnga Muh; ma kojo korra `piale veel [proovilapil], siis tee `kinni selle ääre Kse; Kui pits`kindu kujuti, siis alle`peale `kooti paremp̀idi kord ka Var; [kindakudumisel] `Öeldi sul `jälle korrad ja silmad ette, niikavva ku kõik kiri käes Hää; `kärpse`tiiba `tehti siis üks silm `tehti, esimase korra `sisse. ja teise korra `sisse `tehti siis, kolm `silma (kindakirjast) KuuK; [sukatallutamisel] `lõika `katskine jagu ärä, aruta iluste kõrd kätte Nõo; Sõ̭ss nakatass kokko `võtma, `võetass kõrd kokko, egä `varda päält üt́s silm, sõ̭ss `koetass kat́s `kõrda vahelõ Urv c. helmekee; helmekeede rida elmed `ollid korra peal `kaelas, `olli kaks `korda ja kolm `korda ja änamgid; vahel `olli neli viis `korda `elmi `kaelas Muh; üks kord `elmid või kaks `korda `elmid või kolm `korda `elmid, kudas `keegi `jõudis neid tuua Mar; eĺmete kord Khn; kord ehk kaks `eĺmi kaelas VJg; Miul olli vana-õbe keedi [kaelas], kaits `kõrda. Mõnel olli kolm `kõrda `ki̬i̬te Hls; miul olli kõllatsit kivi `eĺmi kolm `kõrda; `kästi surmal kolm `kõrda [helmeid] ümmer kaala `panna Krk; mitu `kõrda oĺl `heĺmi kui noid peeńokeisi, noid oĺl kümme `kõrda, `pańti `kaala Se
6. triip, joon a. muster; mustri triip egapäised sukavarred es ole nii `laiade `kordadega, siis kui ne sukavarred vanaks jähid - - siis arutati se lai kord alt ära ning `tehti `kitsam Jäm; laiad korrad `tehti suure kirja ja pakkude vahele ja `alla tanu eare `peale; tanu laiad korrad, kuus `laia `korda Muh b. sarvepügal See on ju sarve `kordadest näha kui vana ta (lehm) on Pöi
VII. ring, tiir Ma sai oma töödele koa korra peale (kõik valmis) Pöi; suur lai ja naa pikk [vöö], et `pańdi kord `ööle ja otsad `pandi `siia ette Aud; Ku [kangakudumisel] kord juba `ümmer `riidepoomi sai, siśs `öeĺdi: nüid on ämma perse `kińni Hää; ühe päävaga käärib `kanga ää, paneb `niide ja `suasse ja kujub kolm `korda `ümber poomi Ann; `laulis ja klaaberdas nii et külal kord pial Plt; [kõuts] aap küläle kõrra `pääle, siss tulep kodu, om kõtt tühi Nõo; pane obene `äkli ette, `tõmba linale kolm `kõrda `pääle Kam; korra ümber ümber(ringi) [koppel] korra `ümber maja Jäm; kaśs jooseb rehalest kaudu, korra `ümber; keerd repp mis korra `ümber käib Khk; `Mändi oli sellest εε `juurida, et ta juured olid korra `ömber ösna maa pεεl Kaa; nahklapp o lind, taal `tiibade `külges küined, küined on korra `ümber `tiibade Krj | [rasv] korra `ümbert (kausi äärtest) `angub Khk
VIII. kogus või hulk
1. riietuskomplekt; ülikond kõrd `rõivõid, mia sulasõllõ `ańti ja jäi umass, om: kuup, veśt ja püksiʔ; kat́skümmend viiś [rubla] om kõrra `umblõmine; mõ̭ni and `peigme esäle ka kõrra jao – püksiʔ ja säŕgi [pulmakingiks] Har; kõrd (riided) am sälän Lei; kõrd `rõivit, kaadsaʔ ni kulok; `ündrik ni `kuŕtka, `mõŕsalõ ostõti kõrd `rõivit Lut
2. tagavara, varu vana ohrajahu kord sai `otsa; üks sit́sirät́ik mul on veel uus, siis soab se rät́iku kord mul `otsa; seekord ike looma`korda (küllalt loomi) jälle on; ei teä kas tuleva `oasta oleme ilma leeväta või, peäb vana `korda (vilja) `oedma Juu
3. (koos arvsõnaga osutab võrdlevalt millegi suurenemise või vähenemise astmele) niisugune kaks `korda pikem puu nagu mo kepp, see `üiti vart Kul || korrutusmärgi sõnaline väljend mütu `korda viis lεheb `kümnesse Käi; kat́s kõrd säidse om nelitõisskümme Har | ennem õlid mul kõrrad (korrutustabel) piän. kõrradega `rehkendän kõik `väĺjä Kod
4. (hulgasõnana) a. mõõtühik kangakäärimisel `käärimise korrad - - üks kord o kümme küünart Aud; Iga korra päl `tehti märk, kas lõngaots `siuti või tumeda `kangal õeruti seebiga [kui seina peal oli kääritud kogus] Hää; käärpuie pääle `aetass [kangas] ülesse. vaest om õge piḱk, kuus `kõrda vai neli `kõrda vai Trv b. suur hulk; palju `tõmbasin (jõin) ia `kõrra vett `sisse Lüg; ea kord tuult `väljas Rid; oli ikke ea kord rahvast; iga `õhta tõi luua, tegi ikke ea korra `luudasi peresse Juu; liha kõrd (küllalt liha) on siden supil ja kõik; pitk kõrd suab näil ajada (saab palju niita) Kod; ää kõrd käkke tett Trv; päiv `olli ikki õge ää kõrd vil ülevän (üsna kõrgel alles); mia viisi neid rohiklaasikesi üitskõrd linalikku ää kõrra Puh; kotost viiäss [surnu] õks vi̬i̬l kõrd maad käśsi pääl Se c. tükk, hulk (aega) Ku˽kõrd `aigu sikati, sõ̭ss rehiti [lade] läbi ja˽pühiti alodsõʔ ärʔ; Ku nu̬u̬˽leevä˽hüä kõrra ahuhn ärʔ oĺliʔ, sõ̭ss `võeti tu̬u̬ puu `lapjuga˽mõ̭ni pät́s `vällä Rõu; kõrra ao peräst tuĺli kodo; kõrrass aoss lätt; hää kõrd `aigo sattõ Se | natuke (aega) olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu
5. (midagi väikest ja tähtsusetut) kõrd `aida kua, lat́id ärä mädänud; kõrd mi̬i̬ss, nõnnagu püt́iku puńn (väikesest mehest); kõrd vihima (väike sadu); `kõrda muna tädä one, ku `peiglä õts (varblase munast) KodIX. (silmahaigus) silmä põev `kõrda, punase ja vesise nõnda et Hls; mõni `ütlep et egäl pidävet silmä `kõrda põdeme, si̬i̬ `olevet jumalest lu̬u̬d; silmä põev `kõrda, pane pääl `ende lämit kust; silmä põev `kõrda, rähmädet ja `määge üten Krk Vrd kõrratõbi, kortus2X. (mitmesuguseis väljendeis) kord üle üleni; täiesti alli päits, karu (karv) on kord üle sinine aĺl Krj; ega sa süli oma `alla kord üle end (maast hakanud haiguse vastu oli mahasülitamine) Käi; kord üle oln hermus Phl; korra üle id must korra üle Jäm; Jäku kuuel oli korra üle vooder all Käi; pöldkuuses - - korra üle tal on pisised `peened lehed Rei; [kevadõhtul] neid (merelinde) on siis ka korra üle vesi on `valge Noa; korda minema 1. õnnestuma; edenema Vana`aegastel `kuoli`tunnistustel oli `kirjutud: läheb `korda (rahuldav) IisR; Töö lääb korda, peremees kiidab (öeld peeretuse korral) Pha; Pista `sisse `tõmma `välja kiputa perset töö lihab `korda (leivasõtkumisest) Pöi; vili oo `korda läin, see oo `easte kasun Lih; elu akkab `õndama ei lähe enam `easti `korda PJg; ei minu `lambad lähä `korda, surevad `ühtelugu tesed ää VJg; aĺl iiŕ, einämaa iiŕ, ku sa selle ärä tapat, siss ei lää `lamba `kõrda Krk; ku nõ̭naedine ää, siss lääp tü̬ü̬ `kõrda Nõo; kellel karvanõ käsi, neil `lätväʔ mesiläseʔ `häste `kõrda Har; lää äi imäp `kõrda (ei õnnestu) Se; 2. kellessegi puutuma; kellelegi huvi pakkuma mis si `moole `korda leheb kui sool pole `leiba Khk; see mo oma asi, äi lεhe see `teistesse `korda Käi; se ei lähä soole `korda, põle so asi Tõs; mis sie temal `korda lähäb, mismodi minul on Ris; kellele sie piaks `korda minema VMr; Mis tu̬u̬ mullõ kõrda lätt Plv | mis see `moole `korda käib Emm; 3. maitsema, meeldima pää valutass, siss ei lää tu̬u̬ sü̬ü̬k `kõrda egä Ote; se‿m ää maigugõ, seo (toit) lätt õigõ `äste˽`kõrda San; Eass sõ̭ss [liha] esi es olõ˽võtta˽vaśt et ot ma no võta - - tedä nipaĺlu ku mul `kõrda lätt Urv; korda pidama 1. hoolt kandma, hoolitsema Hobõstõ pääle [ta] oĺl `uhkõ ja hobõsiist pidi timä ka `kõrda Rõu; talost vaja kõrd pitäʔ; ma piä `kõrda, et ta piät `häste `saama, halvastõ tetäʔ ei toohiʔ Se; 2. korraldama, juhtima siäl majan ei õllud naiss, kes `kõrda pidäb Kod; korda pidama ~ võtma 1. lugu pidama; tähele panema, arvestama `vaata kus te panete tähele, võtate `kõrda, et kuuse olli mahan (saite aru, et majas on surnu) Trv; naśte`rahvast ei saa `juhti, ei `peĺgävä, ei võtava `kõrda Ran; sa‿i tohi tälle midägi üteldä, kõ̭igest asjast võtap ta `kõrda (solvub) Nõo; ega tu̬u̬st (mustlase käevaatamisest) no määnest `kõrda piä es kiä Vas | t́sura pidävä kõrrah timmä (tüdrukust lugu) Se; 2. seksima olliva pulma `peetu, aga noorik es taha `kõrda võtta Nõo; korda saama 1. toime tulema, hakkama saama; kellegagi läbi saama küll miä saan oma `tüöga `kerda Vai; vanas saa änam kεimaga `korda - - jalad olid `kanged; `rääkige `meite keelt, siis saame jutuga `korda; `suiline‿p saa pere mihega `korda; sii ma `saaksi tubakaga `korda (jätkuks tubakat) küll, olga talve läbi Khk; ma‿p saa jo änam `lehmdega `üksi `korda Käi; ma ei saa änam omaga `korda Phl; mina ei `saagi valega `korda, mina olen `õiglaselt õppind `rääkima Ann; suur kaŕjatüdrik `eeste es sua `kõrda Kod; ni̬i̬ es saa suguki `kõrda [üksteisega] Krk; inemise murõtasõʔ, kuiss `talvõ saat eluga `kõrda; na eläje `kargasõ ega `päivi, kaŕuss ei taha `kuiki `kõrda saiaʔ Har; katõssatei·sskümme vai kat́skümmend inemist pidi olõma [talvel tindinoodaga], vähämbäga `kõrda es saaʔ Räp | kui jumal ikke laseb elada, eks me siis saa `õige `kõrrale ja tüö `tehtust Lüg; [lehm] kat́s kõrd käve härä man, saa as kõrra pääle (tiineks) Se; 2. aru saama no sai kõrd kätte mullõ; ma tii‿äi naist sõnost midägi, naist sõnost ma `kõrda saa aiʔ Se; 3. No mis laps peaks `pillima, üks ull vilund moed `korda saand (omaks võetud) Pöi; korda panema ~ saatma sooritama, teoks tegema ta `saatis kõik aśjad `easte `korda Aud; `Pandi juba suurem `vargus sial - - talus `kõrda Trm || ega vägivallaga ep tule `korda mette (ei saa hakkama) tuleb ikka kenasti `rääki KhkXI. [meestesärgi] `trümpidel `tehti ougud. löŋŋad said `väĺla `kistud ning löŋŋast `körge kord `oukude `pεεle ning ala. ühe `varda kord ning kahe `varda kord. keik sai nöölaga `tehtud ning `valge löŋŋaga Jäm; [kangakudumisel tulevad] suured korrad `sisse. niide kord ukka lεind Khk; Veest läbi käind on (riie pestud), siis ikka puhas kord öle Pöi; Poolekorra eest (poolikult) tegema Emm; vesi jooseb `peäle, ja küĺmetab korra järel `ühte `puhku. suured jummikad `ripvad `räästäs; linal o se peä asi, `ästi `äestädä: korrad `peävad nii tihid olema, et üks o teesel peäl; korrad laseb ikke `risti `peäle [linamaa äestamisel] Vig; Kord `ollõ korra vennäke Khn; `Praeguses korras (praegu) ka vanemad inimesed `ütlevad vi̬i̬l kõrulene Hää; aigus on kõik selle korra pealt maha tõmmand, `enne oli ikke ea `priske inime Juu; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd, nõnnapali `poegi on lehmäl Kod; võta˽kõrrast (söö omapoolsest äärest), mis sa üle kõrra jo läät Se

kos kos hv Vai Kär, Käi Phl Mar Han Ris TaPõ Plt eL (sag lausefoneetiliselt liitunud järgneva pronoomeniga)
I. (osutab kohta) missuguses kohas
1. (otseses küsimuses) kus kos‿sa käisid Trm; Eku kos kari Trv; kos tibuse om Nõo; no kos `põrsad, `põrsad om rüän TMr; kos kottal sa tu̬u̬ kõrd oĺlit Rõn; kos sa käveʔ sikakõni Krl Vrd kosa
2. (sihitis-, täiend-, kohalauses) `naaskliga parandatasse koa obose `riistu kos paksem koht Mar; karedad koŕvid õõnal, kos `si̬i̬mned sidel Kod; ega mina sedä‿i tia kos kuhal nad `ki̬i̬gi olid Pal; kos suvel keedeti kutsuti koda; talud `aeti `senna, kos lagedam Äks; ma vaadi, kos `kohta ta sihip Krk; [nad] küsinävä sedävisi et, kos tü̬ü̬n sina siss käid, et kos uulitsen tu̬u̬ om; `älve om serätse rabade pääl, kos serätse su̬u̬ `loika Puh; vähämbil taludel kos oĺl üits obene, sääl `olli rehe taḿp Ote; mäe takahn, kos `vaŕjo oĺl, sääl oĺl vi̬i̬l nätäʔ haĺast Rõu Vrd kosa
3. (täpselt määratlemata koht; ka fraseoloogilistes väljendites) kus tahes; teadmata kus vaim jεεb elama pärast sorma. kos kohas ta on, seda äi `saagid seleta Käi; `kostis kos `maale ära, kui lenu lougutati Han; [susi] viinu väedse kos sedä ja tõist Ran; vanast `aeti `varra kari `mõtsa, `aeti su̬u̬ pääle ja kos konagi `olli Puh; [poiss] ulgub pähle kos ulgub, vahel om `päivi`kaupa kotust ärä Nõo; võttava hanna `ki̬i̬rdu `säĺgä ja läävä kos kolmkümmend Har; lät́s kos si̬i̬ ja tõnõ; tõsõ lät́sivä kos huńn ussaiastõgi `väĺlä ärʔ Plv
II. (osutab kohta) missugusesse kohta
1. (otseses küsimuses) kuhu kos‿sa lähäd Ris; kui sul üks sõber on, kos‿sa ta magama paned Pal; kos‿sa‿nd läät `paĺla `ammega Trv; kos miu tuleriista om jäänu Krk; sõda om lähikesen, kos‿me sõ̭apakku lähme Nõo; tohohh sõke seh, ko‿sa siss lähät Võn; ko‿sa˽tu ahuluvva pannitõ San; kos‿ti nüüd `läädeʔ Rõu
2. (sihitis-, täiend-, kohalauses) kos vili `sisse `veeti, oli kaśt Pal; nõnna (suuraudadeta) lääb obene sinnä kos ta esi tahab Hel; ei ole üttegi lukutagust, kos‿sa raha panet; tu̬u̬ om nii ärä `irmenu, et ei tiiä kos pakeb Nõo; ma opessi kõ̭ik kirjä pääl ärä lastele, et kos‿te mu `lautsile panete Rõn
3. (täpselt määratlemata koht) kuhu tahes; teadmata kuhu nu [heina]tuudid `panti `vankre `pääle ja vii kos‿sa tahad Ran; kos paneb ta ni̬i̬ naha, mes looma tapetass Puh; [ta] ei kuule sõna, ti̬i̬b mes tahab, ja lähäb kos tahab Nõo
III. (rõhuadverbina väljendab kõneleja suhtumist) ja kos‿si obese `vargus! küll keriku juurest ja `kõŕtside eest varastadi; elu`aegne suure kuha perenaene, siis akkab karjas `käima! kos sa sellega Äks; no kos olli Riinul elu vi̬i̬l Hel; kõik es jõvva `ostagi ku̬u̬rmat `ainu, kos liina inimestel tu raha `olli Ran; vahi kos om miniäss, piäb ämmäst lugu Puh; näet kos latsel om jala, lasep nigu üits põder jälle Nõo; siss kos meil oĺli ää mi̬i̬ĺ - - nakatass `vorste tegemä pühädess TMr; Tulõ no jo ärʔ a kos no˽tõõnõ, mugu˽`voŕpsõ uḿmi `luudõ tetäʔ Rõu; `meilgi oĺl suuŕ oinass, kos tu hulga liha, mis laadulõ `vi̬i̬di Vas; kos ta no läpe paaǵah ollaʔ Räp
Vrd kus

kosk1 kośk Hlj Aud, g kose Saa Juu JMd Tür Koe Sim Iis Trm spor VlPõ M T, -õ Khn Võn Ote V; kosk Jõh, g kose Hää Juu Iis, kosa Lüg, `koske Emm; pl kosed Vän; `kosk(o) g koso Lüg Vai(g `kosko); kose g `koske Rei; n, g kosku Kuu/`k-/ Hel, kosu Urv, -o Vai; kõśk, kõsk g kõse Kod
1. paks puukoor (hrl pikk ja lai kuusekooreriba või suur paks pärnakooretükk) Mene vahi ehk saad mone `kuiva `kosku laastmaalt tule`süüteks Kuu; `saunale `tehti `pääle kosost kattus; `meie siin `metsä sies `saama ikke sedä va `kosko `õlpusammalt; tie [mesipuul] sie `õtsa`augu pulk `ninda lühikene, et kosod `pääle akkavad Lüg; pärna kosed (neist tehti saane) Vän; maja katussed `tehti vanast kosedest Hää; `enne `tehti kosest suanid, seĺlätagone ja kõik oli kosest; `koskega (pärnakoorega kaetud) soań Juu; kuuse `koskedest `tehti `enne vahel katuseid `niukstelle `ońnidelle ja `kuuridelle ja Koe; kuusel tõmmati kosk maha, `tehti äda kõrral katusseid Iis; keväde `kisti `kõski kuusepuu küĺjess ja `paĺke küĺjess Kod; kuuse `koske `võeti naha `paŕkmise jaoss; kuuse kosest tetti mesilinnu `końge ja `püüti sellege mesilinnu sugu Krk; saani kose `olli pää pääle ja `põhja `lü̬ü̬dü Hel; tu̬u̬ lõhmusse kosest kaśt `olli `keŕge Nõo; üle paĺgi tõmmati `kirvõga räpp `sisse ja sõ̭ss oĺl sääne puu lapits, tu̬u̬ga tõugati tu̬u̬d `koskõ päält ärʔ Kan; Ku˽katuss jo˽kõ̭iḱ viimäne vaĺmiss oĺl, sõ̭ss kummutõdi kõ̭rd kuusõ `kośki katusõ haŕa üle; Vanast `kiśti kuusõ ja˽kõo `kośki, nu̬u̬˽kuivati ärʔ ja˽`müüdi mahaʔ Rõu || (millestki kõvast ja jäigast; sag võrdlustes) `märjäd `riided ottab `külmägä `kangeks `nindagu `kuuse `kosku; `riided on `nüöril peris `koskud Kuu; [riie mustusest] köva nagu suur kose Rei; se va kośk `riie, pane püksid `püśti seisma, ku tahad Aud; kot́t on nii märjaks soand ja kõva nagu kośk kohe Juu; riie pudruga kõvaks `kuivand kui kośk Koe; sie `passel on kõvast `kuivand ku kośk Sim; `rõõva küĺmenu ku kose Krk; vanast `panti tu̬u̬ kare ame ku kośk sulle `säĺgä Nõo; taavass `oĺle `seĺge nigu vaśk ja `ammõjakk ärä küĺmänu ko kośk Võn; nahk om paks kui kośk Krl | Ku ni̬i̬d riisid [ihu või näo] pääl on, sis oled nakkisi täis ku kosk vahel Hää Vrd koskudi
2. koorik; kärn Koledast õli `rõugeid täis, nahk üleni kosas, nägo, et `silmigi ei õld nähä; Kosa all `kirvendäs, `koske sai `kriipidä [rõugete ajal] Lüg; köva `koske kord on [lumel] pääl Emm; suur kośk (kärnakord) piäs Khn
3. taru (mesilassülemi püüdmiseks) Kuu

kurm2 kurm g kurmu Võn Kam Plv Räp (üksik maa)nurk; maakitsus (sag kohanimedes) sääl kurmun eläse mul tädise Võn; järve kurm (maanina); kurm olli nigu kitsass kotuss, maese maa, kitsass elämise kotuss Kam; kari lät́s är˽`taadõ `kurmu; Soe saarõ kurm; Jüri tarõ kurm Plv; sääl mõtsa kurmun, nigu katõ mõtsa vahel [oli] üt́s `kolmõnukka hainamaa Räp || rit́sige `laulva˽tah ah́o kurmuh (ahjutaguses) Plv Vrd kuru1

kuub kuub g kuue eP, g `kuue R(n `kuube Vai), kuvve I u, spor M T, Urv; gpl kuueste Muh, -õstõ Khn; ppl `kuupsid Khk
1. endisaegne meeste või naiste pikk villane üleriie `meestell `jälle `enne olid sinised `kuued, kalevised, pikkad Jõe; neid `kutsuti `suured `kuued, mida `pääle `pandi, nied olid `ästi `paksud `riided kohe VNg; Must kuub oli peal, paela jupp `ömbert läbi ja `käidi Pöi; jõkid `ollid `perse mutist saadik, kuued `ollid seare `marja; kasukatel ja kuuestel äs ole põue `taskumi Muh; [naiste] must `viltse `riidest kuub, siilud taga Käi; tiladega kuub; lai kuub; suur kuub; vähä kuub Rei; äńnilesed kuued Noa; puusadega kuued, kaks kurru pundart seĺla taga Rid; rüi riie oli `takne ja kuub oli villasest `riidest Kse; `ändega kuued olid meestel ja naistel koa; kuuel oli kaks `ända, igas `ändas neli `voĺti Mih; kuub oli nagu palitu, tõmmati kasukale `peäle, `seoke `lamba must - - sii `puuste `kohtas olid siilud Tõs; mustad kuued, päris jala `kanda ei oln, na poolest säärest saadik Pär; `enni olid kuuedel tinaknööbid `küĺgis Ris; naśte`rahva `niipsudega kuub Nis; `nipsudega kuued, voĺdid olid seĺjataga ja `ümber keha Hag; minu isal oli suur kuub, otslauaga kuub, lai krae oli, teine oli palitu kuub, ilma suure `kraeta JõeK; kuuel oli `perse pial kimp `voĺla, rind paĺlas, magu märg Tür; kuub lühikene nagu va tölka seljas; kuub oli - - kõige `pialmine; minu ema ema kuub oli voolitud Kad; laps kuue põvven Kod; pihaga kuued - - rinna eest `lahti, `keskelt `õmblus sees Lai; kuue õlmad `lahti KJn; musta kuue mees pastor – Krk || kirikuõpetaja talaar juba viis kuus `aastat olli tal opetaja säŕk või kuub säĺlän Ote] || fig ei upsi uus kuub, vaid tańtsib täis kõht KuuK; Kuub, kus sa poisi viid (kuub on liiga suur) Kad
2. meeste pintsak Kus ta nenda `sööstas, sehune tröömane kuub `selgas Rei; Oli külm jõlm ning kõik olid kuuõstõga `vällä tuln Khn; meeste püksid ja kuub Pal; meestel om ike kuub, naestel jaḱk ja pluuse Trv; vanal aal es ooleki `kuube, vanast olli särgipeĺts ja kasugupeĺts Krk
3. seelik – spor R, S (sag liitsõnas aluskuub) `püsti viirulikud kuued `üiti naistel ühekorra kiuduks kuueks Jäm; `paksusid `kiutusid `kuupsid sai kolm tükki `ükstese `pεεle `aetud Khk; kuued olid `kurdus `kangest, `söuksed löŋŋid sabas Kär; kuue aiad ajasid kuue `εsti `törde Mus; mis nüid ise kodukojotud `vilsest `riidest tegavad, nee o kuued, seelik oo ika viel vana `rahva riie Muh; pugu kuub (põiktriibuline) Rei
4. kleit Küll neid `satsisi igä `täüdüb `lapse `kuuele ajada igäle `puole Kuu; `poisid `ulkusivad jah `kuued `seljas - - ei pand `neile `püksi `jalga; `kauluksega `sielik ja jakk, aga üleni oli kuub VNg; `ainuld `sitsi `kuue sies õlima Lüg; Üleni kuub, `lapsele ikka üleni kuub; `Estest olid `kuued `lastel, pärast tulid `suurtele ka, siis `ütlesid `rohkem kleit IisR; poisid köisid kuuega neĺla viie `aastani Vig; ema paneb sul kuub `seĺga Ris; `väikse lastel olid kuued Hag; Oli villane või `sitsi, ikka oli kuub lapsel Jür Vrd kuup3

kõbjas1 kõbja|s Muh, g -se L(g `kõpja) spor K, Trm, -sse Iis, kõbja spor R(-se; `kõpjas[s] g `kõpja[se]), Vän Tor Kod Plt; kõbjass Võn, g -e Trm Lai, kõbja Jõh M(g `kõpja); köbjas Käi, g -e SaId(`köpja Jaa), köbja Ris
1. puukäsn; tael kõbjas `kuivadetti `kaindla `augus `vällä, siis õli `kange tuld võttama Lüg; `kõpjas `taoti ja `keideti tuhaga `taulast Jõh; tulerauaga `löödi tuli köbjase `külge Krj; kõbjas oo kõva ja murejas nagu kase karp Muh; kõbjas on kõba, se pidas kaua tuld Mar; kui `kõpjale tule `külge panid, siss ei `kustun Tõs; kurja `aigus, kuri kallal old jälle, sinna visati kõbjaga tuld Vän; kõbjasega akatadi piibu pääl tuli Hää; lepa `küĺgis `kasvas köbjas Ris; kõbjase vesi on kreebi vastane Juu; kõbjas õli nagu pinnoline, nagu leib mes vanass lähnud Kod; võt́tis `taskust `väĺla kõbjase kot́i Pil; kõbjas on seande kolla jumekas SJn; `terve libeve puu küllen ei ole kõbjasid Hls; kõbjass olevet massa rohi Krk Vrd kobjas(s), kõbi2, kõbijass, kõbjakas, kõbjus
2. kerge, kuivanud asi (sag võrdlustes) `Pastlid oo `kerged nagu kõbjased Han; [toit] Ku kõbjas - - näri jusku `raati Hää; liha põlend `juśku kõbjas; kuind nagu kõbjas Juu || [riie] oo üsna kõbjass kuin Muh || vibalik inimene see vana saks oli üks va kõbjas Mar Vrd kõblass
3. naise suguelund – LNg

kõrve|mets põline okaspuumets (sag rabapinnasel) `korbe `metsä on `liivane Vai; kõrve metsast sai puid ja `paĺka `tuodud; paĺgi `metsa `üiti ikka kõrve metsaks JõeK; kui puu kasvab kõrve metsas, nisukeses `kõrgemas metsas, siis - - sie on ia jõhv puu Amb; sua (soo) metsad `üüta kõrve metsad VJg Vrd kõrb1 Vt kõrve|kask, kõrve|kuusk, kõrve|mänd, kõrve|puu, kõrve|saar

käli|mees (põhisõna sag lühenenud) naise õemees; pl õdede mehed (omavahel) tulid kälimihed, `naised olid `ueksed Kuu; `ninda võib juo `varsti kälimehest `saada; kälid on `naised ja mehed on kälimehed Lüg; kälimihed on ka uued sugulased Khk; kälide mehed `ollid kälimehed Muh; kaks öömeest (õemeest), need on kälimehed Emm; riid oli suur ja kälimeste kära oli lai Mar; kälimed o need, kes ühüd õed o võtn Vig; need o kälimed, kui naesed õed ja mehed vennad oo Aud; kälimel oĺli [jalg]ratas Vän; tuli kälimega koeo Kei; õemehed üiavad teineteist kälimeed Kos; kälimieste puolest, lepime ära VJg; kälimed süevad, kälimed juovad, kälimed käivad käpikille rhvl Iis; kõik kälimehed, kolm neli kälimi̬i̬ss, ku naesed on sõsared Kod; kate sõsare mehe [om] kälümehe Krk; Kälimehe om mõlemba ütele ämmäle väimehe; ma tulli kälimehele `küllä Nõo; Kälümeste värk (ei maksa vahele segada) Räp || Nee [poisid] aa ühe ougu kälimihed (magatavad sama tüdrukut) Emm; Nemä üten kuun käevä nigu konagi üte mulgu kälimehe Nõo Vrd käli, käliline, kälipoiss, kälis, kälitsed, kälutšese, kälüsk, kälüskitse
2. naisevend mees `ütleb oma naise `venda kälimees Plt

käpp1 käpp g käp|a Jõe/-pp-/ u, spor Sa, Muh Hi Kse Hää K I, -ä Mar Tõs Khn Juu Kod KJn Vil eL(ḱä- San Har Se Lei, ḱa- Se), -u Sa L(-o Kul Mih) Rap Juu Plt KJn, käppä RId(u käppa; n käppä Jõh Vai), käbä Kuu
1. a. looma jala (küünistega) alaosa `ammastega ei ole [hüljes] `külge käind, aga käppadega `piigistand Jõe; `Suurte käppadega `kut́sikas, sest tuleb suur kuer IisR; `kissal on neli käppä Vai; `ülgel esimesed o käpad, tagumised loivad Khk; Jänes oli poastu `moaribe omiku `poegadele käpaga `perse `pihta pannund, ise `ütlend, nüüd akkate ise ennast `toitma Pöi; anna käppa (öeld koerale) Emm; kassil oo `pehmed käpäd Mar; koer käib neĺla käpu pial Juu; kassil, koeral, uńdil on käpad VJg; karu imemä käppä talvel, kuńni `küinlapäävani `üste, peräss tõiss Kod; koer pand käpu tema õla `peale Plt; karul om sääntse käpä ku inimese jala Hel; tõenekõrd ku kaśs kuseb, siss kisup käpäga `mulda `pääle Nõo; peni käpä `katski ajanuʔ Krl; `käädrepäävä käänd karh käṕile; konnal omma˽suurõ laja˽käpäʔ Har; `küündlepääväni ime [karu] ütte ḱäppä - - siss nakass tõist ḱäppä imemä Se b. tapetud looma või linnu (esi)jalg sia `siŋŋid ja käppäd; kaks suppi `keidäb ühe `lamba käppägä Lüg; `saare `rahvas `käiväd [hülge] käppäga titte `katsomas Vai; jänese käpp, εε `saapud `määrida Khk; Jänese käpägä iä kengi võeda Khn; loomal lõegatakse kaks esimest käppu `teisele ja kaks tagumest käppu `teisele; mo ema `ańdis `talle `terve leeva ja käpu `lamma liha Juu; nied käpad, singid, nied `pandi `tervelt [soola] KuuK; `ańdis `meile tasuks `lamba esimese käpa JJn; ani `siibu ja käppu keedeti Krk Vrd käps1
2. (laba)käsi (ka hum või pej) `Pruovi kas nie `kindad sobivad sinu käppile Kuu; mehel käppä kui `mändä (suur); mis nei käppidegä `torgid; Mis sa vahid käppäd lottus, tule `aita ka Jõh; ära tulg oma `mustade käppadega kallale Ans; sönnigud εp kaabita käpuga Khk; pallid `tehti kahe käpu vahel `valmis Kaa; kellel on mokka, sellel on käppa Pha; käpud kut ruustaŋŋid (tugevad) Vll; Ää topi oma käppusi egase `poole, kuule juttu; Põllud nopiti käpuga `puhtaks Pöi; kuidas käpad käivad (kuidas elad) Käi; käpod oo ukkas Kul; sõnikud `laotasime käsitsi, käpuga Vig; Käppu `püsti `aama (alistuma) Han; küüned ju käppes Khn; võttis käppa (käekõrvale) Aud; on käppa löönd, pisikse asja `kuskilt äiand (näpanud); kudas käpp köib, kudas elad PJg; käpuga olen püind [vähki] Vän; Rumalal näidetaks näpuga ja pime katsub käpuga Hää; küll on küĺm täna, võtab käpud ää Juu; lapsed pat́sivad käppa Kos; [jõulu ajal] sai oma käpaga liha võtta VMr; ära aea käppi `külge, käpad `iemalle Sim; käkid tihasse käpa vahel Äks; käpaga lõi teist ehk lükkas Ksi; kui `kangest `mõtles, `plaani pidas, siis oli pia kahe käpa vahel Lai; karma·nsikid olid `laatadel - - kus said käppa `tasku `pista (varastada) Plt; rüäkõrt - - võtit käpäge kokku Krk; `laapab lavva üits kõrd üle niisama käpäga Ran; ärä aa `endä käppi mulle `arja; kel om käpp, tol om käḱk kah; [poiss] pallel miu iks küüdsil ja käpil; nii suur ülekohus et `õkva käpäga kobida; käpp `olli kulbi i̬i̬st Nõo; `naarnu nii et katõ käpäga pidänü kõttu kińni Võn; `tuĺli päiv `otsa toda `atra käpi otsan `kanda Kam; mi sa˽käperdät taast raamatust, kõ̭iḱ iks käṕpi vahelõ Kan; käpä vahel iks `siäti ja pit́sitedi `tõisi (värvitavaid villu) Urv; käpägaʔ vai üsäga˽pilluti [heinad] üless `ku̬u̬rma pääle Rõu; Poiss lask joba nelä käpa pääl nigu plakin Vas; käpa all(a) mõju all(a), võimuses(se) Sai `lelle varanduse oma käppa alle ja `lelle `lapsed on ka täma käppa all IisR; ma pole ämma käpa all olnd Kaa; möni naine on küll `söuke `vahva, et oeab mehe oma käpa all Vll; kaśs om pinil käpä all Räp; käppa imema fig (sööma)puudust kannatama Elada ei `mõista, eks ime siis käppa nigu karu `talvel IisR; `Talve akkab käppa imema (see, kes suvel ei tööta) Pöi; vahest ime või käppa VMr; imeb näĺläga käppa Trv; käppa peale panema omastama, endale võtma või võitma Pani `teise mehe `pruudile käppa `piale IisR; Mõni inimene tahab igas pool - - käppa pial `panna, oma `tahtmest `saaja Han; Mińnij oĺl uma käpä jo rahalõ pääle pannuʔ Rõu; pańd käpä pääle Vas || euf (suremisest) see `olli käpad pea `alla pannud Muh; pani käpad pää `alla Rei; juba see pannund `jälle käpäd pea `alla Mar; ta on käpäd pia `alla pand KJn; Pańd käpäʔ ärʔ pää ala Urv
3. käepidemest käsitsetav ese a. rehekäpp käpäga käänetas tapand ümmer Trv; `kaaru tõsteti käpage; käpäl puust pikk vaŕs perän, pistit `üśke uniku `sissi ja visasit `sarja Krk; käpäl olliva vaśt pu̬u̬ltõi·st `tolli laiad `laprigud arud; käpägä tõsteti aganit ja `põhku Ran; võta nukast käpp ja pane `viĺlä `sarja Nõo Vrd käpik, käpiline, käpis b. kalatõstmise vahend suvel - - ei old `tarvis sedä käppä, aga just `külmäl ajal, siis pidi käpp olema Kuu; see oo `müimise käpp, sellega `võetse `talve kalu `välja `tündri sihest Muhc. kartulikonks pane käpp kardula vau `pääle Saa; käpage [kartuleid] võtten ei kaabi `küüsi ära Pst; käpäga om ää `kartult `kaapi Ote d. pannipihid tsõõrik pańn oĺl sääne `määntsel es olõʔ `handa, noil oĺl käpp Räp; pliini ḱapp puinõ ja otsah om ravvanõ, minga võõdass `vällä ahost Se
4. fig mitmesuguste esemete (konksjas) osa (sag pl) kui simavor ei `tõmma sedä käppä maha, siis sõit (rong) `sisse ei tule Lüg; `peŋŋi käppad (paadipingi toed) Jõh; labida varre käpp (kark); niie käpad (kolgid) Kul; rauast käpad puu sees, äkke `moodi, lõhub karet, see on anijalg ehk käpad Lih; sõela raputamese käpp [veskis] Var; anejalg, käpad olid `küĺges, need `joosid sedasi maa `sisse ja, `lõhkus näid mättud Aud; piĺli käpad aeavad [ankru] `piĺli `ümmer Hää; iga `asple käpa vahel on üks küinar [lõnga] Ris; Suuremalt jault veskitel õli pilli külles käpp puust vai rauast - - mis sõela raputas Trm; üte obese vedru äǵel olli viie käpäga, kate obese jaoss olli säedse vai `ütsä käppä Kam; meil ommaʔ käpäʔ [vikatil] man; `kanga käpäʔ (niiepuude kolgid) nu̬u̬ omma kohe `nitse˽manu˽pandass; käṕpiga `aeti seemeńd maa `sisse Har; `ankril om viiś vai katś käppä Räp; üte ḱäpaga `jaakre ja katõga ja neläga Se || ilustus, muster vööl olid vask käpad, `uhked, tored Emm; vask vöö, vask käpad olid pεεl Käi; jah, ikke `kindad olid kirjod, käpad ja roosid ja `nioksed `tehti `sisse Kir; laba`kindad, käpad või kańdid peal Mih
5. taimeosa (sag juur) `juudakäbä `juurigal on kaks käppa VNg; Rugil on käpad `küĺges, neesammud käpad `tolmavad Pöi; küll om suure sibule käpa (säugud) all - - kole juragu käpa om Krk

kätte kätte (-ä) spor R, Muh L K I eL; käde R Sa Hi Var Mih Tõs Khn, käte Vig
I. adv (sag väljendverbides)
1. a. valdusse, omandusse (sag koos verbiga andma või saama) `Varssavi linn `anneti kättä `sakslastele `ilma `paugita Lüg; kui tuod raha siis saad kübärä kätte; `ahne `luoma, süöb kaik midä kätte saab Vai; `mullu nad es saa `eina käde, jεi kulu `jälle; lehm jähi ka `ahtraks, niid pole seda piima`tilka ka käde vötta Khk; lehm äi anna `piima käde Jaa; söja `aeges - - ei saand ju `väŕvi ega nisust koa `kuśkilt paĺlu kättegid Noa; luke mole raha kätte Mar; kas said pinna sõrmest kätte Mär; pöle änam `ammod suus, ei saa köva `aśsa kätte Ris; piima püt́id kiedeti sipelga vie sies ää ja siis `ańti sie vesi lehmale kätte Koe; käi set́se `korda järele, ikke‿i sua kätte Kad; `viska kitsele aava kaigas kätte, koorib ära Lai; mea tahass oma raha kätte `saia Vil; ma‿i anna tal enne voli kätte, ennegu ma ärä sure; ma ti̬i̬ kiḱk ärä mis kätte putuss Krk; näppäb kost aga kätte saab; kate`kümne `aastani `oĺli alt`iäline, siss `anti tälle inimese `õiguse kätte Ran; kanadele `anti liha`eiten võti kätte (lasti välja), siss enämb neele `süvvä es anda Puh; liha `jaeti tüḱü`viisi kätte Ote; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna˽`piimä kätte Kan; Tiä kaivaśs edesi ja kohus `mõistsõ maja tälle kätte Urv; ma˽lää no˽tõsõ varandust `püündmä, ma‿lõ tu̬u̬samaga˽rahu, mia kätte om ant Har b. alles, müümata, loovutamata (koos verbiga jääma) käesin `mitmel laadal, ikke jäi `lu̬u̬mi kätte Pal; [teised] müisid oma kohad ärä ja minul jäi koht kätte Vil; vellenaesele jäi suur talu kätte, mulle sai paĺt üits osa Nõo; ma‿la hobõsõga `mõtsa, jääss hopõń kätte Rõu
2. võimusesse, meelevalda a. (sag koos verbiga saama) tabama Laps ajas `lõngatükki sasi, ei saa enämb `õtsa kättä tie mis tahes Lüg; neid pitka nokaga [kalu] on `nähtud ka ja käde saadud Mus; sadu pidi mind käde `saama Khk; Ma nägi et sa sii ees lähed ning akkasi sind käde püüdma Kaa; möni kord `saadi `painja käde ka Krj; neli `neitsid `joosvad nurmel, äi saa `ühteteist käde = tuuliku tiivad Emm; läksin järele, sain ta metsavahel kätte Mär; veis läks `joosma, ma `püitsin ta kätte Juu; akid `lautakse ridamise `sinna (katuseharjale) `põhkude `piale viel, et tuul ei‿s kätte ei sua sialt KuuK; surm suab meid kätte egält pu̬u̬lt Kod; nemä `püidnuva `lamba kätte, aga ei ole `mõistnu kiägina lammast tappa Puh b. (hrl koos verbiga andma) tabada laskma [lapsed] `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä Lüg; oled sa ull, sa annad käde ennast Kär; obu‿p anna käde, ole `ühte `jooni `kimpus Jaa; Kui sa `εεga käde annad, siis saad vεhem [karistada] Emm; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; obene ei anna kätte Nõo; anna‿i kätte, ar˽pakõ kõ̭õ̭ Se
3. tagasi; asemele sie (nõiutud muna) `tingimatta `poldeti ärä, et siis pidi tulema `toise (kaetaja) `luomale käde Kuu; oleksima müünd [kartuleid] `kahjuga, ei saand enamb oma raha kätte VNg; `kiegi raha ei taha, piäd kõik kätte tegemä, midä sa võttad `tõise kääst Lüg; kui pääväd `völgu jäänd on, siis nee piab käde tegema; see mis sa mo kohe räägid, see tuleb so omale ükskord käde Khk; ma käisi mütu `korda ennem `järges kui ta käde `andis Vll; Ole aga `päälegid niisune, küll see tuleb `soole omale käde Rei; ta tõi mo laeno kätte juba Mar; nende patud nuheldakse nendele kätte Kul; viis meilt `leiba, ei ole veel kätte toond Juu; ei enäm nõnna `kerge õle kätte `suada kui käess `anda Kod; kõik tuleb kätte, tee ead või `alva Plt; vakk `kesvi sai `sinna maha külvetuss - - `seeme iks kätte saab Nõo; ku ta tõsõ käest raha `võlgu võtt, ega ta kätte `massa ei tahaʔ Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütledeʔ, `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; kätte tegema halba tegema, rikkuma poiss on tüdrugule käde teind (lapse sigitanud) Khk; Pala kui (kuiv) aeg teeb see aasta suviviljale käde Kaa; kätte maksma ~ tasuma neimama küll jumal sellele kätte tasub kes teisele `kurja teeb Muh; tä `tahtis täle kätte `maksa, `pistis einä küini põlema Mar; küll ma `talle ükskord kõik kätte tasun VMr; nüid ma saen tälle kätte tasuda Kod; temä taht `kurja kurjage kätte `massa Krk; teku pähle, küll ma tälle kätte tasu, olgu aig piḱk vai lühike Nõo; las ta no˽tetä pääle, külh telle jummaĺ üt́skõrd kätte tasu Har
4. tajutavaks, (kellegi) teadvusse; (kellelegi) osaks `läksime niikaua kui üö läbi ja `uomigu `saimme juo maad käde, maad `paistusid Kuu; `anti käsk kättä, piäd menemä tio`päivi tegemä; kuol`mester võttab `viisi üles, `annab `ääled iga ühele kätte Lüg; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistvad käde Jäm; köhimise ääl keib `kaugelt käde Khk; Linna tuled paistvad meitele koju käde Kaa; Küll ma saa `varsti aru käde kus sa käisid Rei; tohi mitte piiksatadagi, kui nahatäie kätte saab Mär; ma `kuksi maha, sai iä põraka käde Tõs; kirikuärräle mia lugõsi käde (ette) Khn; Kord sai järje kätte, maigu suhu ja tahab ikki `jälle; isi ei tää midägi ta lähäb ja räägib teisel kätte Hää; krapi kõbin käis kätte; ta ise kedagi ei viitsi teha, tee `talle kõik puhas kätte Juu; arvas metsas on karjatsel ia, luomad paśtavad läbi puude kätte ära Amb; ta tõi `teate kätte VJg; `praakaĺ juhatab [töö] kätte Lai; tii kõik `talle ette ja taha kätte, siis on ta rahu KJn; suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, mis sa tõise pääle olet kõnelnu Krk; siss mõesteti Juhanile kõ̭ik `õiguse kätte; egass tälle kätte kõnelemada ei ole jäänu nu̬u̬ jutu; inimese kõneleva kätte, siss tulep pahanduss Nõo; anna˽sa˽heĺü kätte, nakami˽`laulma Har; ma piä esiʔ otsa man olõma ja tü̬ü̬ kätte `näütämmä Räp; ańd mullõ kõva kari kätte, et ma täĺle hummõń võla ar massasiʔ Se || avalikuks, teatavaks võĺts tulep jo ruttu kätte - - võldsil lühikese jala Puh; kätte ańd arʔ (andis varguse üles) Se
5. (koos verbiga tulema, jõudma vms) saabuma a. (ajast) `huomik tuleb käde ja `tütrugul `tarvis `tulle `lehmä `lüpsämä Kuu; vanus tuleb kätte VNg; poole päeva aeg tuleb kätte juba Muh; `öhto toleb käde, ma akka minema Emm; pimedad aead tulevad `varsti kätte Kul; loomatoemetamese aeg on juba kätte tuld Juu; õdak tulep kätte Hel; näiss kona si̬i̬ aig kätte jõvvap, kona ma `Elvä `tohtre manu saa `minnä Nõo; jõud́ jõulu õdag kätte Räp; kevväi tulõ̭ kätte Se b. (seisundist, olukorrast) Tied tüöd ja õled väsind `ninda kas vai surm tuleb kätte Lüg; `varsti tuleb kitsas käde Ans; tεεb millal see (sünnitus) piaks käde tulema. jouluks tuli käde Khk; ma olen nüid kätte soand mis ma olen taht, et ma enam tööd ei tee ja olen vaba Juu; `vaesus tuleb kätte Koe; tuli õnnetus kätte; `uotasime kaua `priiust, aga `priius sai `õmmeti viimast kätte VJg; siss (pärast heinategu) tulli joba rügä (rukkilõikus) kätte Ran c. täide, tõeseks (väitest, oletusest või nägemusest) tänab`aasta oo [ilmaennustus] küll kätte tulnd siia`maani Mih; pühaba `öösse nähtud noorekuu unenägu tuleb ruttu kätte Juu; mõ̭ni uni saa ruttu kätte Har
6. (hrl koos verbiga saama) selgeks, ära õppima; taipama kaks õdeda `saivad `kuoli õppimise kättä, üks ei saa, pää ei võtta `vasta Lüg; `saivad sene `kuntsi kättä Jõh; lugu ep aka pεhe, ep saa käde Khk; Laps sai varakult luu (lugemise) käde, niid loeb juba sorinal Kaa; meie oleme seda `aśja küll arutand, aga `õiged `põhja põle kätte saand Mär; kaks `laulu, mis tuli kirikus laalda, `õpsime käte Vig; nüid ma sain aśja aru kätte Kei; ma sain nüid selle saĺlitegemese töö kätte Juu; poiss sai juo lugemise kätte VJg; me ei sua sedä unenägu kätte (ei oska seletada) Kod; ei või amatit kätte anda (selgeks õpetada) Trv; ku raamat kätte sai (lugemine selgeks); sellel ku sial rada kätte saanu, muutku tule jälle Krk; no sai kõrd kätte mullõ (sain aru) Se
7. käsile, teoksile (koos verbiga võtma) sie kui kätte vottab tegeb kohe `valmis Hlj; ühe `kõrraga ei `jõuva inimine sada tüöd kätte võttada Lüg; vöttis käde läks siit minema `jälle Rei; naesed `võtsid käde, lõid õled laiali Mih; võta käde ning panõ obo ede mine `jälle `einu `ot́sma Khn; ma `võt́sin omale pośtivahe kätte kohe ja siis `leikasin selle ära Hag; koer oli `mooga `seĺtsis, aga nüid oli kätte võtt ja läind minema Juu; tuleb teene kevädi, võta si̬i̬ sama tegu kätte `jälle KJn; ja võtten üitskõrd kätte ja pidänu nõu et paem ärä Krk; mia võti kätte, kajosi tedä (kraavi) sügävämbäss Nõo; Ku˽võtaʔ õigõ˽kätte ja˽nakka är˽kodupoolõ `astma Rõu || fig Vettas käde ning pani körvad pεε ala Kaa
8. tarvitusele, kasutusel(e) need oo kõik oiu jäoks need linad, käte rät́ikud ja, ega neid põle kätte `võetud Mär; `Tüükimine, si̬i̬ `seuke kätte tõmmates (igapäevane) sõna Hää; laps akkab `mulle ju kätte `puutma (abiks olema) KJn; anna tuult `rohkemp kätte (paadi purjedesse), saame ennemp Ran
9. ilma erilise leksikaalse tähenduseta (koos lõppemist, hävimist, riknemist vms märkiva verbiga) Mullune vili lõppes käde ää, uus kasus alles pöllu pεεl Kaa; piim kaob ära kätte Mih; leib napib kätte ää Koe; `põrssad - - pidivad kätte ää lõppema VMr; maja laguness kätte ärä; läät püve `püüntme, `kaotet kana kogunti kätte ärä Krk; `Saotside `ilmuge om väega rasse `aina tetä, kik tüküss kätte mädaneme Hel; ku tõene miu kõ̭ditap, siss koole vai kätte ärä; küĺmäle lääb, siss [kartulid] `küĺmävä kätte ärä Nõo
II. postp (genitiiviga)
1. (väljendab allatiivi), kellegi valdusse, omandusse; hoolde, kasutusse `kaĺla raba `süödeti jälle `luomade kätte RakR; `uskus minu kättä `anda `niskest suurd raha Lüg; nad ahnitsesid keik oma käde Jäm; `andis `mõisa ühe teise käde ning ise läks ää suurema `sisse Pöi; ma oma `asju teise kätte‿p usu Muh; Kis selle liha tüki koera käde `andis Rei; kasukas naa ää `koitand, mugu anna kaltsuvana kätte Mih; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; ma ei usu tuld laste kätte jätta Tor; mis sa sest końdist nõnda lut́sutad, anna koera kätte, tema tahab kah Saa; pruudid käesid `kangest möda külä - - no mis sa‿ss annad alati nende kätte, neid oli ju `paĺlu Hag; ega ta‿s naĺla asi koa põld ikke jo laste kätte oost `anda Pee; ma `soatsin selle paki oma poja kätte Juu; esimine piim, seda võtavad ja annavad lehma kätte VMr; raha tu̬u̬b kodo emä kätte KJn; tüdär `antu sugulase kätte kasvate Hel; sia `andsit raamatu laste kätte ja latse `lahksiva raamatu ärä Puh; tõi siss poodi veed (lõimed) miu kätte, ma kodasi `kanga; tuld ei usu laste kätte jätta; ma vii lehmä söödäle tõese kätte, ei ole `endäl nii paĺlu `ainu Nõo; emä eiśs läit́s `alla aina manu ja vanaemä kätte jäi tu laits San; si̬i̬ om tõsõ regi, si̬i̬ om mu˽kätte usutuʔ; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ Har; ma olõ õi `andnu˽`kińki˽kätte umma rahha Vas || See vanker lagus mo käde ää Rei
2. a. kellegi või millegi mõju alla, meelevalda, võimusesse nüüd `piama menema `tuule kätte `vilja `tuulama; on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä Lüg; `muidu juo kui `jäiväd `kalad `siie, `randa `päivä käde siis `läksiväd `pehmest Vai; kuivad viljad jäävad saju käde; tuul ajab sind kuiva `pεεle, jεεd valamate käde; saand see mo käde saand, küll ma ta irmu ala pane Khk; jähid tormi käde pojaga `seltsis Mus; Kui viluse jähid [kuivatatavad kalad], sai `jälle päeva käde tõmmatud Pöi; [inimesed] viisid lapsed `joulu `lauba `öösse kabeli `mεεle - - `tontede käde, et siis `peade lugema akkama Phl; ta jähi külma kätte, külm võttis tä ää Mar; mia jäe liig `õhta käde; meri võtab oma käde Khn; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; `ańtsin ta `kohto kätte, küll ta nüid ää maksab Juu; ära sa jäta vihma kätte `luoka HJn; `kindapaar jäi sügise kuuri `alla `niiske kätte Kad; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; kuu jääb tänä ommogo üväss päävä kätte (paistab peale päikese tõusu) Kod; [ehaline] jäi `valge kätte, lüpsi naiste kätte Lai; panen tuule kätte `kuima Plt; si on niigu tuule kätte räägitud KJn; nisu tetäss ka varepest, muidu jääss küĺmä ja like kätte `imbume Krk; `rõivatüḱk `saisma jäänu `rõske kätte, siss om ärä `si̬i̬denu; tondi saeva eńge oma kätte ja lätsivä Ran; `tüt́rik kionat üits kõrd, siss jäi vakka poesi kätte Nõo; tu oĺl asja `kohtu kätte `andunu Krl; oĺl ka hüä et, naańõ `võtmalla˽jäi, latsõ˽jäänü˽sõ̭a ajo kätte Vas; täüś kuu `aigu jääss kuu päävä kätte Se b. kellegi teadvusse, meeltesse ning siis see jutt on selle käde läind Jäm; inimese ais käis ta käde Vll; jutt läks `rahva kätte laiali Juu; võrukõsõ `sõitseva `mü̬ü̬dä, noede kätte jäi tu jutt, et siin om vaemu kabelin Kam
3. millegi tõttu, tagajärjel lehm sures `tiirude kättä VNg; nad `kängusivad `külma kätte Vai; se soreb juba vanadose käde, se pole mette aigose pärast Käi; äkise kätte ta suri LNg; suri `leitse kätte ää Kse; pidi aavade kätte surema Tor; sureb ehmatuse kätte Iis, suri tiisiku kätte Trm; ega soĺgi kätte `keegi ole surd Plt; ta surep `aabu kätte ärä Krk; mia `tahtse ärä lõppõ naaru kätte Nõo; tollõ `uuṕõ kätte [mees] joht es kooleʔ, timä jäi põdõma Ote; paĺlu `ku̬u̬li siss inemiisi palava tõbõ kätte Har; viina kätte koolõss Se
4. (väljendab mingis järjestuses kellenigi või millenigi jõudmist) järg tuli juba mo käde Khk
Vt käsi

lapits lapi|ts Hel Rõn Kan Rõu, g -tsa Ote, -tse Nõo San(`laṕtse), -dsa Urv(-dsõ) Vas Se/-ṕ-/ Lei(-t́š) Lut(-t́s)
1. õhuke puupilbas, -laast või -pulk (sag mingi töövahendi või seadme osa) mütä kärrul om serätse õhukse lapitse nii `riśti - - et tä plärist Nõo; lapitsaga `võetasse määret Ote; [kui] midägi segatess [on] siandene `puune lapits San; vanast oĺl ussõ lińgi all sääne `puunõ lapits, tu̬u̬ mis `lińki üless nõśt; sõ̭ss oĺl sääne puu lapits, `tu̬u̬ga tõugati tu̬u̬d `koskõ [puu] päält ärʔ Kan; Vikahti last oĺl kah, suur laǵa, `puunõ lapits oĺl katõlt puult tõrvaga valõt Rõu; panõ üts lapidsa täüs määret Vas; laṕidsaga segätäss `väŕmi Se; lapit́š am `uiõrdi pää Lei || lapats `kärbläiste `pessäʔ om sääne lapits Kan || pendel kellä lapits Rõn Vrd lipats, lipits
2. puulauake kanga- või võrgukudumisel `kanga vedamise lapits Ote; lapidsaga `veetess kangast, [meil oli] `kümne mulguga lapits Urv; lapidsaga pandass sukka `langa Lei; lapits um tuu, mink pääl `kuõtass `võrku vai `simpi Lut

laps1 laps g lapse p last eP(g -õ Khn) u, hv Hls Krk, g `lapse R(n `lapsi VNg, -e Vai)
1. laps, alaealine Laps `juokseb alt `vihma (ei saa märjaks); `Lapsest pääst `neulaga ühes majas eländ (osav nõeluma) Kuu; oli `lapsenna `niisukene sana`kuulmata et oli äda temaga Hlj; tämä on viel `lapse `kirjas (peetakse lapseks); Kie `lapsele nuga vai `karjatsele raha [kätte annab]; `Õhtate õli siis `meie `laste tüe, et pidimä tuld `näitämä ehk `piergosi sättimä Lüg; `Ninda`kaua `üäldi vagane laps (vastsündinu), kui õli `ristimata Jõh; [tal] `Lapsest `auvani `vimpkad sies IisR; `lapsile `üöldi, et siul on pobod pääs; `tuodi `lapse `ristile; `lapsed `liugud määs Vai; ma oli laps, es ole tähelepaneja veel; liha lapsed mitte mere `ääre Jäm; lapsed köristavad `ernid painanda sihes Khk; laps, kui ta `käibijaks saab, siis saab nime pärast (nimepidi) `üütud Kaa; Laps on laps, täma äi tea veel midagi Pöi; side `pandi lapse otsa ette, kiire takka `kinni, siis lapse pea es lähe kandileseks; laps ikka änam kut laast (öeld, kui lapsest kasu oli) Muh; Vεhene laps ja vana inimene aa ühed nödrad mölemad Emm; `Viipsimine on ikka laste töö olnd Rei; lapsed on `pähklil; [kui] laps oli `aige, oli rahutu, `ööldi et laps on ää imestud Kul; laps oo nasa·ma nagu koerakutsikas, kes tämäga‿o `easte, sellega oo tä ea Vig; lapsed `oitsid ikke vanemate inimeste seĺla taha Lih; Lapsel lapse aru Han; minul põle `voodid ond, lapsena oli koegas, pärast oli säńg Mih; `Lapsna mia käösi korra `Riiges kua Khn; sii külas `lapsa põle enam Vän; Lapse küĺm ja koera näĺg on üks ja samma (neid ei panda tähele) Hää; laps räägib siis, kui kana kuseb - - lapsel põlegi `õigust `rääkida vana inimeste vahele Hag; nii kaua on lapsed, kui leerist `lahti soavad, siis on täis inimesed Juu; ma lapsenasa lugesin üht Jenuieva raamatud KuuK; `enne `lieri põle lapsed `tohtind `lauda `istuda (sõid seistes); ennemast on mõnikord kuri lapsesse pugend JJn; Kesse läheb kitse pärast lakka ehk lapse pärast `randa (ei tasu vaeva) Kad; laps akab jo `kuogama, nää tal jo varekse miel peass VJg; testod leib süädässe, kasnud laps löötässe Kod; ma olin siis vi̬i̬l õege laps, mis ma olin, kolme neĺla `aastane Äks; kui laps veel õieti ei riagi, siis on tal pudikeel Lai; laps noor, jalg `kerge Plt; lapse jälgedes ~ kingades fig lapseeas Nuar mies, nuar `tütrik, `neie `kõhta `üäldi, et on juba `lapse `kiŋŋadest `välläs Jõh; ta on veel lapse `jälgedes Khk; Poiss alles lapse kingades, [aga] juba venitab suitsu Pha; ma ole ikka lapse `kingis tema `körvas (palju noorem) Rei; lapselt ~ lapsest lapsena, lapseeas `rougepanijat ma `lapseld `kartsin nigu tuld Jõe; Oli `lapselt `miski `aigusses IisR; kεisime sääl lapsest pärast Khk; lapselt ma ikka `kuultsi Kaa; ööd-vennad surid titelt ning lapselt ära Pha; Selg roo oli lapselt viga soand Pöi; lapseld on neid `asju `kuuldud Phl; mina pidasin koa lapselt öhe kuue ära Mih; lapsest mul `olle kollased `juused oln Aud; lapsest läksin mehele PJg; mul on kõik laulud `meeles, mis ma lapselt õppisin Kei; ema õpetas meid lapselt Iis || suure kooli lapsed leerilapsed – Muh
2. järglane, poeg või tütar `Lapsel valutab sorm, emäl süä Kuu; sie on `lapsita `naine VNg; `Lapsed on `vaise vara; Seni `lapse `piake sile, kuni ema `silmad `lahti (ema elus); `välläst `kõrjetud `lapsed, neid `üellä välised `lapsed (vallaslapsed) Lüg; `toine `naine magas oma `lapsega üväst; tämä `tundes omalt `lapseld üks `märki - - üks sala`märki Vai; lapsed piab obusega `kooli `viima Jäm; me olime Jaaniga `vendade lapsed; lastega oo üks igavene rist, jumal `oitka Khk; `viimne laps `üitasse raabikakk ja tuhakot́t Mus; See oli siis, kui ma eese viimist last talusi (kandsin) Kaa; `meitid oli kuus last, neli öde ja kaks `venda; olete siis üksi nende lapseks (ainus laps) Vll; Esimene laps, sellepärast `üüti `neitsi laps; Laps tuli ennem ää kut pulmad olid Pöi; see oo alt `õlmde laps (vallaslaps) Muh; Lapsed kut oreli viled (ühtlaste vahedega sündinud) Emm; üks laps omale, üks küla poisile, üks surmale (peres olgu kolm last) Noa; abielorahva laps; ära põrund laps oo enne`aegne laps Mar; see mu enese lihane laps; need mis omad lapsed oo, neid näd lugevad veresugulases; õe venna lapsed oo nõod Vig; lapse ema `kohta [öeldi] `talve `kanga täis `lõngu, suvel kuhja täis `einu jääb tegemata, laps viidab nii pailu `aega ää emal Kse; Nändel oli `teisi `lapsa ka veel Var; seal oo kahekortsed lapsed, muist teese mehe ja muist teese Aud; [nääriööl] küla inimene `soovis `õnne: üks särk ja ühessa last, vakk `lapsi ja kilimit `leiba Pär; `kiski ei tia, kis lapse isa oo, `öetasse isata laps; kis vanaste last `kaotas, see (abort) `nüidne asi PJg; korjatud laps või sohelaps Tor; naene jäänu `aigess last `tu̬u̬ma (sünnitama) Hää; see nime on tal elu aeg kanda, et ta lapsega tüdrok on; lese`pölves viel `korjan miilitsega last omal Ris; `altkä laps (vallaslaps) Juu; laps mahub `enne isa `põue, aga isa ei mahu pärast lapse `õue KuuK; `korjas omale kua lapse JMd; ta `oidis oma ainust last nigu oma silmatera Tür; naene suri ää, neli last jäid järele Kad; jäävad ilma lasteta Rak; laps on vanemal kerstu naelast Sim; mina ei sua lapsiss kohegi ärä `minnä, `taĺta ja ari näid; surm riis lapselt emä ärä; lapsile viin süädä Kod; kui pada `põhja sü̬ü̬d, tulevad musta `piaga lapsed; mina küll ei saa oma laste `piale nuriseta Pal; esimese naaśe pooled lapsed - - me vahet ei osanud teha, et me küll pooled lapsed olime Äks; laps on üstku ema nokast kukkund Plt; `laṕsa on tal paelu Vil; last (käimas) olema (rasedusest) ma ei määleta, `missugust last ma olin JJn; ku ma viimäss last õlin, si̬i̬ õli juśko kõege `raskem Kod; ta on last käemäs KJn || fig Kene laps, sen nimi [tähendas] kene kraam on, sie `määrab `hinna ka Kuu; Nee riipsud mis siit edasi on, on lapsed, nii pailu `lapsi on [tulemas] kut neid `riipsusi on [peopesas] Pöi; Ea lapsel aa mütu nime (kiita annab mitmeti) Emm; ei sest soa aru ei Liisu ega lapsed (mitte keegi) Kad
3. fig (inimesest, sag tema kuuluvuse või päritolu järgi) Kel `naurajes `augud paletesse `jäävad, oo `nuore kuu laps Kuu; `neoksed ääremaa lapsed ja `väikse koha lapsed - - `lähtväd `vällä sulaseks Mar; [ta] oli naasama `vaese `rahva `lapsi Var; jumala lapsed jo `taevas ikke `öetse olavad Tõs; ta peab `ilmliku lastest εnam Ris; aga muidu on ta talu`rahva `lapsi Kei; ämmad ika peavad `kuńtsi, et vanakuu laps jääb ruttu vanaks HJn; eks israeli lapsed ole akand `teisi järele tegema Kad; ei õle mina vana`rahva `lapsi ja pu̬u̬l `nõida (pole ebausklik ega nõiu); eks kõik õle ühed jumala lapsed Kod; olime `vaese `rahva `lapsi Lai; te olete ike talu`rahva `lapsi või Plt
4. fig lapsik, lapselik Mis `lapse jutt sie on, et `metsa `veuga `ninda `palju `tienib IisR; See pole Liisal küll muud kut lapse möte et ta linnast paramad leevab kut tal sii oo Kaa; see oo lapse juttu (jutuga) Muh; no ää ole laps ikka Kei; ta on ikke nii laps alles, on küll vana inimene Juu; kui jo kaheksakümmend [aastat vana] siis seda ei maksa jo enam `rääkida, se on jo laps Pee
Vrd lats1

laskma `laskma eP(`lasma S L K) eL(-me M), `laskema R(-ie Lüg) Khk Mus Kaa; da-inf `lasta Hi Lä K, lasta Sa Muh Pä TaPõ VlPõ M, `lassa R(`laskeda Kuu Jõh) JõeK ViK Iis, `laska Vll Pöi Muh L HaLä I, `laske Kul Var Aud Saa Rap TaPõ VlPõ Trv Pst T, `laskõʔ V(-aʔ VId); pr (ma) lasen R(`lasken Jõe) K Iis, lase(n) S L, las|e M T, -õ V, lahe(n) SaLä I TaPõ; ipf (ma) lasi(n) R S Noa Kul KPõ I V(laži Lei), `laskin Vai, `laski(n) (-śk-) Jäm Ans Muh Phl spor Ha, JMd Ann Kod(laśkin) Hel, `laskesin Jõe VNg, `laskesi Khk Mus, `laskse Ote Rõn San V/-õ/, `lasksi(n) (-śk-) u, spor SaLä, Muh Phl Lä spor K, Puh TMr, lassi(n) (-śs-) spor S, Aud Trm MMg Äks T VLä, `lassi(n) (-śs-) SaLä Muh L HaLä Jür Ann Tür Trm Lai KLõ Trv Hls T VLä, `laśse M Ote, lahi(n) Jäm I
1. mingit tegevust lubama, võimaldama, mitte takistama ega `paati voind `poigiti `lassa, `paati piab [otse] `oidamma Jõe; kas siis `tohtib [loomi] külä `heinässe `lassa Kuu; `lammas ei lase `oinast ligi Lüg; `lapsed `eiväd `laskened pääd sugeda; emä ei lase `poiga `liuguma Vai; ta lahi mehed `lountsele Jäm; lassed [laeval] `rohkem pärituult `minna Khk; tuli vööras inimene, kus ma pidi ta `sisse `laskema Mus; `laske aga mind tuppa; odral taris `laska vel `küpsa Muh; ta ärgu `lasku sedas oma pεεl `karjuda; küll ta kippus kodu, aga ma pole mette `lassend Käi; lase ma tulen koa Mar; kisse `mindki prii `laśkis `olla - - mutku `aeti `väĺla koa Mär; Poiśs lasn loomad viĺla `sisse `minna Han; [hääled] ei lase `öösi magada Tõs; piim on juba apukas, ei lase änam `keeta; või laseb see vähk mõni inimesel kaua elada Ris; `oota vähe, ma lasen kohe `veśki `käima Nis; ma ei lasegi sind `sisse `ühti, koputa kui tahad Juu; lasi ennast `paĺlaks teha; oleks last `eina viel sugu `kasvada JMd; vihmase aeaga `piame alati vett `seĺkima `lasma Tür; lasi loomad paha `peale Koe; `uastate puolest võiks jo viel tüöd teha, aga tervis ei lase VMr; lase siis ennast poisi ligi (vahekorda), siis suad `tervest Kad; `sensur ei last läbi (ei lubanud trükki) VJg; lind laheb õege ligi, ei `pelgä; `laśkid majad ärä lagunetä Kod; karjussed käiväd karjan kuni lumi laheb MMg; pruudi vend oli siis kui suur `lontrus, et `laśsis [pulma] lipu ära `viia Ksi; ega ta (vihm) ei lahegi teha enam kedagi Lai; temä akas `teĺmä isä käest `eeśti (esiti), et `lasku temä ti̬i̬b omal maea sääl KJn; ku [lina]luu `valla ei anna, sis lastas vi̬i̬l `aigude Pst; midägi ütelte ei lase, siis om südä täis Krk; maan `laske olla pikembide, las [heinad] saava kastet kah Ran; üits leśknaene, vana igävene lähmäk, laśk `kõ̭ikil ennäst sõkku; no ega sa rügä ei või `laske ära pudeneda Puh; elä esi ja lase tõesel ka elädä; Anna leivale jakku ja lase söögil ää maitsta; `rahva sehen on kõmu, et `lambit ei `lastana enämb pedädä; mul valutava käe nii `kangede, et `ü̬ü̬se ei lase magada; ega ta ärä `müvvä iks ei lase ennäst vene keelega, ta saab aru kõigest Nõo; nüid - - ei taheta minnu enämb poisi manu `laske Ote; ärä `lasku ärä `puske Kam; no `lasknu ärä lõppõ, `viska [korjus] `mõtsa Rõn; mi‿sa eläje nii˽hoolõtuhõ lasõdõ, lasõt eläje `viĺlä; ei ma tu̬u̬d usu, et sa säält enämb lastat tagasi; [tüdruk] laśk siinsaman latsõ tetäʔ Har; `Laśti mõ̭ni `aestaig saistaʔ, sõ̭ss `küńti [maa] üles ja tet́ti sinnä˽linna; mi‿sa˽taal `persel iks alati last joostaʔ, mi‿sa˽pussudõʔ Rõu; är˽`lasku üttegi ilma söömäldä ärʔ Vas; mis sa vahit, lasõʔ `sõita inne Räp; laśk uma silmäkese ärʔ t́susadaʔ `ussõ Lut || ülekäte, minna laskma Lased ajamaa käest ära, malts `lämmatab kõik IisR; Meil nägu `väikse kuha‿bäl, `tohtnu `ühte näputäit muidu lasta `minna (raisku) Hää; imä oĺl pallõlnu ja˽kahinu nii `kangõdõ, et timä ei˽taha˽`poiga hukka `laska Vas; maa piat joonõh pidämä, tohi‿i `loŕri `laskaʔ (käest lasta) Se; lahti ~ priiks laskma vabastama – R eP 1. valla päästma, vabaks laskma ma‿i `lasnud veel [purje] `koudi `lahti Hlj; oppetaja oli isegi tüür - - kaks tükki oli `välläs, nää ei `laskendki [leerist] `lahti (leerikooli lõpetada) VNg; mene lase `luomad `lahti Lüg; Lase `kruuvid `rohkem `lahti; Nüüd on küla `müöda `niske kumu `lahti `lastud et `oitku IisR; kust nied `äŋŋerid on `lahti `lastu (välja ilmunud) Vai; lahed püust `lahti, viib kohe ää, `seoke vali tuul Khk; siis ta lasi mo kääst `lahti ning ma‿s nää mette `kuskilegid minna Vll; `Laiskus, `laiskus, lase mind `lahti Pöi; vangid `lastasse `lahti; mo vend `lasti vene sõeavääst priiks Mar; ma palusin teda, et ta laseks `aadre rauaga selle muhu `lahti Mär; omigu siis `lassid koti suu `lahti Mih; `kontrahe aeg on `otsas, võis [teenija] `lahti `laska Aud; `laśkis koha `lahti (müüs talu maha) PJg; `lauba ikka oli suurem [karja] `lahti `laskmese pää Ann; lase silmad `lahti Iis; lahe eläjäd `lahti `kütkmess ja akka ärä `kaŕja minemä; minä lahen lapsed `laśti sess vaevass ja õlen ise kaŕjan Kod || lahti tulema, saama `Määriti siis pann `põhjast [rasvaga], `muidu ei lase `kuaki `lahti Jõh; liimist `lahti `laskand Khk 2. ametist vabastama, vallandama sie `tarvis `ammetist `lahti `lassa Lüg; Pidada olema `teine koha pialt `lahti `lastud IisR; ta lubas sulase `lahti lasta Jäm; ta oli ju teenistusest `lahti `lastud, pole ise ää tulnd mette Vll; oli sii `valdas esimees, aga siis `laśti `lahti Juu; nüid `tahtsid Tõrma õpetajad `lahti `laska Pal; ega na periss priiss es tohi kedägi `laske Nõo || fig viin laseb `lahti ammetist Kul; valla(le) ~ vallalõ laskma vabastama – eL 1. lahti tegema, lahti päästma mine lase nüid lehmä `valla, kari piab `mõtsa mineme Hel; te võede akan `valla `laske Ran; ilusile lastass kõik usse `valla, inetukõisi ei vahi `kiäkinä Puh; susi lasnu tolle `rü̬ü̬kmise `pääle `voonakõsõ `valla; kas teil aru om ka pään, te toode sivvu kodu, lasete siin `valla Nõo; küll om kuri ilm, `siĺmi kah ei saa `valla `laske Kam; kui lämmi olli, siss `laśseme otspaea vallale Ote; ma laśsi sõ̭ss ussõ `valla Urv; lasõ˽hopõn vallalõ kablast; lasõ siĺmä˽vallalõ, siss kae, külh siss `näede; mu imä - - laśk suurõ helü vallalõ: marupini tulõ; ku˽päävä vallalõ lask (kui päike pilve tagant välja tuli), siss helgetäss `väega Har; ma˽`tahtsõ akõnd vallalõ `laskaʔ Vas; `kuulnuʔ laštasõʔ vallalõ hing`aigu Lut || `maarjapäevän `lasti ku̬u̬l `valla Nõo; tõsõpäävä tulõ opõtaja mii˽`ku̬u̬li vallalõ `laskma Har 2. ametist vabastama, vallandama ää tü̬ü̬mi̬i̬s - - tedä‿i lasta ametist `valla; alambit lastass `valla ja targembit tulep `pääle Nõo; om sulasõ vallalõ `laskunuʔ Har; koirastiku peräst `laśti vallalõ, `laśti amõtist vallalõ Se; meelest laskma unustama ega tohi seda sana `mielest `lassa Hlj; kae, et sa meelest ärä ei lase Hel; `mitmõ ao peräst timä meelest õi lasõʔ Se; silmist laskma tähelepanuta jätma ega ma või neid (lapsi) silmäst ää `laska, näd tegevad pahandust Mar; küll ta oid tat küll, ei saa silmist är lasta minna Krk || fig Saa‿i silmästõgi är `laskõʔ (ei saa silmi pealt) Se
2. a. korraldama; hoolitsema, et midagi tehtaks lubas `pildid `lassa `vaĺmis teha Jõe; `laskes `kutsu sene `targa mehe oma `juure; mäne `maalerile ja lase tehä omale `silti Vai; Lasnd eesele uied kuńts ambad sohe panna Kaa; `möisnik lasi talumajad ehitada Pha; ma `lasksi omad `juussed ää `niita Muh; ma `lasksi [saabastele] uied tallad panna Vig; isi tegid [puunõud], seda põln, et `lassid tiha Kse; [kartulid] jäävad kõvadas, põle lasn `iaste ää `keeda mette Tõs; Taris `laska `sindrisi (sindleid) `suagi Khn; nüid lassasse [nahku] jo `linnas `parkida; puukänd, need lassetse ära `koorida Aud; `laśkis `vankre ää parandada Juu; tal oli ärmoo·nik, Saksamoalt `laśkis `tulla (tellis Saksamaalt) Jür; `koolis `laśti kirja`õigust kirjutada; mina ei ole veel üht suka ega `kinda `paari last kududa Ann; `nõelumise jäust `laśti `eide `lõnga keerata Sim; edemält ei õld sedä `mu̬u̬du, et pruut́ laheb peigmehele `riided õmmelda Kod; isa `laśkis `turba sara tiha Äks; `riidid lastasse `värvi ja vanutada KJn; `laśse oma mära ärä rammata Trv; mõni lask seeni [kella] lüvvä ku aud `kinni aiass Krk; [ma] käesi `veskil, lassi pudrujahu tetä Puh; esä laśk `künjä kodu `kutsu; enämb ei `lastana `latsi tulla, `lastana `porti tetä; si̬i̬p om otsan, vaśt mõni lähäb `Elvä, siss saab `laske `tuuvva; tuńn `aiga `lasti saiapätsel ahjun olla Nõo; vaea `säĺgä `laske `litsu Kam; ku olõss tu̬u̬d `ti̬i̬dünü et vaja lätt, siss `laskunu˽kõnõldõ naid vannu `aśju Krl; ta laśk riihe kummass küttäʔ Har; ma lasõ sullõ paari `viisa kutaʔ Vas || saatma, läkitama jummaĺ laśk ta õnnõtusõ meile pääle, selle et miʔ jumalõ maha `salga Har; surmatõbi tulõ mano, jumalast last tõbi Se b. kellelgi midagi teha paluma, käskima, võimaldama või lubama lase obosel ära `taltuda Hlj; midä sa tied sääl, lased `lapse kisendädä Lüg; `tarvis `lassa oppetajal `surne `eŋŋe ülendä; `eiväd lase `ihmist makka ka Vai; ma lahe mihed need palgid ära vädada; isa lahi sulase lapsed `kooli söiduta Jäm; `laskvad `teisi ka elada Krj; Abu tagune nönda `aige, ma lasi poisi omiku rudida Pöi; äi ma `lassend taal `rasked tööd `tehja Käi; ma lasen poisi `seia `tulla LNg; ma `lassi sepä kaks `rauda tehä Mar; esa `laśkis tüdrukud `äästama minna Mär; Sääsed ei lase `loomi `süia Han; lassi mind kapetad teha Aud; lasin oma mies `naelad seina sies `lüia Ris; Kasandu `kõrtsus oli suur `kargamese täkk, `laśsid märasi karata Juu; lasin `tislari teha uued kapid Amb; lase laps magada Ann; `lasknuvad `uostel puole rukist ää sasida VMr; pidi `laskma veneläsed kundameńdi tehä Lai; sõkutaja laśk obesad `ümmer oma `ki̬i̬ru `käia Vil; jumal laśk ilma jälle tuuletsess minnä Krk; lasnu vana Oskaril latsele `tähti opeta; mõni periss lasna kaanil verd imedä Nõo; ma lassi sepäl kat́s `rauda tetä Võn; Nahk `laśti paŕksepäl ärä `pessä Rõn; sa laśt naaśõl `mäńgi `hindägaʔ Vas; las ~ lah(e) ~ laa (soovi, lubadust või käsku väljendav verbivorm) las `tembab vähä `hinge; isa üttel, et las `saate inimiseks, küll siis lähäte [teenima]; `istusin siis mättä `pääle - - las ma siis nüüd olen siin Kuu; laa `õlla `pääle Lüg; las tämä `tullo `süömä; laa lugevad Vai; söötloom, las lihuda veel Khk; Las sadada, saab magada Kaa; las ta `olla Rei; teeme iad suured vihud, et las siis `tiumed tõstavad nii et Kos; lähän `vaatama, las ta `ütles, et ära tule Amb; las ma suan korra jalad `alla JMd; löö põlvega `persse, las näru lähäb Pee; mets läind põlema, aga no las kärssada, kellel `kahju Kad; laa `olla IisK; Las me tieme ühe kuhja enne `vaĺmis Trm; lahe obene sü̬ü̬b Pal; lah ma kõnelan jälle `ühte `asja nüid Vil; mis käperdat kassipojast, lase olla Trv; ku ta‿i viisi `ti̬i̬ni, las ta imede käppä; lah mu är kõnelte Krk; Las sadade, saa magade Hel; mes sä sitta kahitsed, lü̬ü̬ `käega, las läits Ran; lah ma kõnele nüid, kudass tu lugu `olli Puh; lah na vahiva; las ma esi paenuta `endä üless; mi̬i̬s makap, las naene `tõmbap tü̬ü̬d tettä Nõo; las kari `mõtsa minna San; mis meil `tu̬u̬ga `aśja, mia mõts habisass, las tedä tuńt võttaʔ Har; las täl saladaʔ, terve˽külä ti̬i̬d Rõu; Las jumaĺ täil avitagõ Lei; käsi käia laskma tööle pihta andma lase omad käbäräd `käiä Vai; `laske nüid kääd `käia, `kuiva `loogu mets täis Vll; `laske aga käed `keia, küll te siis jõuate Mar; kui `villu `kaarisime, siis ikke `ütlesime: laseme aga käed `köia Aud; tie `kärmemast, lase kääd `käia VJg; mine siis ja lahe kätel käedä Kod; lase käe uśte käiä Trv; las(e) (aga) käia (ergutusvormel) lase oma `koived `kärmest `käiä Jõh; keige enam niidu `pihta, üks tulab, jälle `itleb: noh, lahe aga käia Jäm; [üks] tahab `riakida, teine - - `ütleb et lase aga `käia Lai; mis sa kurvasted, muud ku las aga kävvä - - muud ku aga ju̬u̬ ja laula Krk; lase kätel kävvä, ärä suul `laske kävvä Hel; ku inemine `väega `tassa liigut́, sõ̭ss üteĺdi: lasõ˽kävväʔ Räp; et lase (aga) käia ~ olla (kinnitav, rõhutav väljend) tegivad `tondi `valmis `ninda‿t lase `käia VNg; `Niisike `laadus mies et lase `käia Lüg; [prits] Paneb veele seikse truki järge et lase aga olla Kaa; Sure see `paergus `öhti, sellel nii `kerge `kuulmine veel, et lase `olla Pöi; Poeg oli niisugune karmantsikas, et lase aga olla Mar; nisuke paks possakas tüdruk et lase `käia Kad; `Seande vimm om sehen, et lase olla Trv
3. allapoole, madalamale langeda või vajuda võimaldama (hrl koos adverbiga alla, maha); kukutama `loimed tulid `kierumad `ketrada - - [ei] `tohtind nii `kiiresti `alla `lassa `longa Hlj; siis `lasti uus `laiva teluld `alle VNg; Lasen `süämise vähä `alle `puale Jõh; `laskesivad `seilid `alle; lase `kardina ikkuna ette Vai; üheksa kivi `laskend maa `sisse ühe `suiga; taet mine lahe sa `koorma maha, sool piip suus; lämmkäpp oo kes kεεst maha laseb kukkuda asja; söa aeg `lasti `laevu `pöhja küll va `miinidega Khk; sönniku maha `laskmise kook Kär; `ankrud `sisse `laskma Mus; ilakivi `pandi nööri `otsa, `lasti merese, `ankru asent `täitis Krj; kui [võrk] kalasi pealt maha `lasti, kohe `pandi koer `alla Phl; rehi `lasti maha laug aaval Mar; `naabremees laseb tuleva `aasta ka vana rehalse `alla Lih; laev `lastase `ankruse Tõs; tammil on ka liigsilm nagu tõkkelgi, kost vesi maha `lastakse Vän; lase `ankur maha; laev `lastaks vee peal Ris; tuond ühe elusa kana, last `plauhti tuppa maha Amb; lähen sõńnikud maha `laskma JMd; `siatsid - - [jalg]ratast, `laśsid sadulad maha Tür; argiga sai paŕs ää `lassa VMr; `surnu aud, kus `surnu `sisse `lastakse Kad; isä laśk elejid `alla, minä aen taress `väĺjä; Künnäpmetsä mädändikud `laśti kõik maha (kuivendati) Kod; pisuänd (tuulispask) lähäb - - ja `kraami viis üles ühes `endaga, `teises kohas `laśkis `alla jälle Ksi; ja ees raua ots, se `ongi `värtna suu, kust `lõnga `alla lased Plt; nisu piap vähä ala `laskme [masindades] Krk; kui aenad ärä `viidi - - `lasti [kuhja] katuss maha, `olli katuss maa pääl `pośte vahel; ku puri maha `laske, siis om nukanü̬ü̬r neĺlä`kõrdselt; mes sä tost tassist niikavva tillitad käen, seeniss kui lased käest maha Ran; [kass, kasi eest] sa laset mu vai üle pää maha seda`viisi Puh; rõebe pańd jala mulle `taade, laśk miu maha nigu träńtst; ma lassi liha `korssnade kablaga, kaits `päivä olli sääl suedsun; lase keidsega mehitse[taru] maha; ma‿ss saa vett kah `alla `laske (neelata) mitte üits tilk Nõo; se Narva kosk `lasti mitu `jalga `alla Võn; nakame atust maha `laskma Kam; parrõʔ `aeti alt ärʔ, sõ̭ss `laśti rüä˽maha Urv; `veśki sais, vesi om maha last Har; `paklet iks tongutat kässiga, sõ̭ss lasõt `alla Räp || kalapüünist vms vette paigaldama kahegesi paremb `verku `lassa; ma lasin `vergud sise Jõe; siis juba `ueti [mind] - - `laskema `vergu `pullu, kivi ei `lastud `lassa Kuu; esimisest `lasti kupp `sisse ja siis `lasti poro - - siis akketi `vorku `laskema VNg; `nuota `lassa avandost `sisse Vai; no siis me `aksime pöhja `öngi `sönna `laskma Ans; siiavörgud lastasse `ääre, kilu`vörkudega kεiass ülal (avamerel) Khk; Võrgud `lasti ajuse, `tehti aju`püüdu Pöi; teine teise päeva laseb `õngi Muh; võrgu `sisse lasemese juures üks laseb käbasi, teine `viskab kivisi Hää; lasiaugust laseme nooda `sisse Trm; `tohknik võt́t `võrku `väĺlä vai laśk `siśse Ran; jäŕv om nii `rampiid täüś, et saa‿õi˽kohegi `nu̬u̬ta `sisse `laskõʔ Rõu; ütest `vinnest `lasti `nu̬u̬ta, `tõistõ `pańti kalaʔ Se || `aaśtaga neli, siss `laśki nimä õ̭ks maja `kongruśsi (pankrotti) Har
4. kuhugi ajama a. juhtima, suunama kanad laseb [nõiduja] läbi `rihmä `vasta `päivä Jõh; lasemo vene `randa Vai; lased paadi kivi `otsa `kinni; pöld oo vee all, vesi pεεlt ää lasta Khk; lasnd kibi `otsa laeva; kadaga `suitso peab `laskma `sõnna `kohta, kus inimene surnd oo toas Mar; siis `saigi suits tuppa `laska Mih; lasimatsuga saab `puomist [lõimi edasi] `lasta Ris; voki raua `sisse `pańdi pulk - - ja akati `lõnga `piale `laskma Trm; [peremees] laśk alate vede õrasse piält ärä Kod; vanaste `laśti läbi lipu, pekseti KJn; lase kari kodu, ega na enämb ei sü̬ü̬ Hel; suure rihaga lastass [hein] `jońti Ran; laut om ärä nõiotu, et perenane lasep karu `lauta TMr; vaia minnä `laskõ tu vesi säält nurmõ päält välläʔ; leḱi `paŕvi `laskma (palke parvetama) Harb. panema leba lasn oo, kellega `leiba `ahju lastasse Mih; ma lähä `leiba `ahju `lasma Tõs; pühi ahi ärä ja lahe leib ahaju Kod; ma akka `leibi `ahju `laskme Krk; alan(d)ikku ~ alandust ~ kangast ~ kinnitust ~ lüket laskma lõimi või kangast poomil(e) keerama `Kärme inimine - - `muutku aga laseb `kaŋŋast, lasi`puuga sai `kaŋŋast `lassa ette`puole Lüg; Tagand `lasta löimet järele ja eest rullib `valmis kujut `riide krässvölla `pääle, [see on] `kanga `laskmine Rei; `lastasse [kangast] lasipuuga sealt poomi pealt järele, `öötasse: ma lasi öhö `amba [jagu] Mar; [telgedel on] kinnituspuu, kust kinnitust lastase Tõs; lüket lassasse, kui kangas oo eest ää kujutud Aud; kõrvaskaigas, sellega saab lüket `lasta - - lased siit takka `let́ti järel ja riiet saab `riidepoomi `piale `jälle `lastud Tür; lüket `laskma on `kanga `lõimeid järele `laskma Koe; lahe kangass üks aaguvahe; vaja `auku `laska, `pulka `laska Kod; ta `laskis pika lükkevahe Ksi; lõnga pakust `laśti kangast ala järele, korraga ühe pulga augu jägu Plt; lase kangast; lase lüke ärä Trv; lase lüket `kangal Hls; ku pika alanduse lased, siss lü̬ü̬ `kangale rabanduse `sisse Ote; lasõ mul ta alanik `alla, sa olõt tanh lähembän Har; kui piḱä alandigu lasõdõʔ, tulõ rabanduss `kangalõ `sisse Vas; peru laskma tüürima, juhtima poisi `isteva kesk venet - - mina `iste `taade `venne perä `pääle ja lassi peru; säräne `tütrukese latak, aga lasep iluste peru takka Puh
5. (puid) langetama; (vilja) lõikama, niitma minu tädimehel oli sie `leiku `massin, `sirge rukki `jälle `laskes `massinaga maha VNg; lasevad puid jala päält maha; [puu] `latvad `lassasse kõik ühele `puole, ei sääl õld `vitsa `tarvis egä kedägi Lüg; mis tahad nii tugevad puud `saaja, need pead keik pöhja tuulesse vöi külma tuule `sisse maha `laskma Ans; `metsas on kärinad, `lastasse puid maha Khk; kuusk tuleb `noores kuus ja põhja `poole maha `laska Tõs; Sis `laśti puud ka sügisi maha ku kevadi põlnu `lastu Hää; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette `lastud Kos; lase [puu] `alla tuule, siis ei lüe praod `sisse VMr; `ennemuina `tehti angast, `laśti puud üksteise `otsa ja oligi aed `vaĺmis Sim; tänä me muud ei tee ku lahema puid maha, ommen luasima Kod; siss ku kuus maha lastass, siss saat sääld kuku Rõn; puu lastasõ mahaʔ ja siss lõigatasõ `kat́skiss Har; rüki põõḿeti `t́sirpõga, nüüt lastass maśsinaga mahaʔ Räp
6. a. valama, voolata laskma, voolama panema mene lase õlut Lüg; tömmatakse pulk ära ja `lastakse `taari Mus; Ma lasi täna eese küünlabe kiha üles (lasksin uuest õlleankrust esimese kapatäie) Kaa; pisike auk `olli putkul all, kust pet́t `välja `lasti Muh; kui maapõhi sulaks lähäb, siis akatasse [kase]`mahla `laskma Mar; lastase `renni kaada vesi nõue `sisse Tõs; naesed ei tohn enne `laska `taari Aud; nõnda ku ta lasi [õlut], nõnda kohe pruńt `pluhti iest ää KuuK; lasin vasikale solksu JJn; kui `mahla `lastakse, siis `panda kasele tila `külge VJg; laheb tökati vaadil põhja alt ära `lüia, laheb tökati maha Ksi; `minti vaadist õlut `laskma Hel; orik sia sapi vedelik `lasti pudelide Ran; ku taar `apnass läits, siss `lasti alt `väĺlä ja `ju̬u̬di Nõo; Oĺliva `ü̬ü̬se [aida] põrmandu ala mulgu tennuva ja viĺlä `väĺlä lasnuva Rõn; Ku˽t́sika tapõti, sõ̭ss `laśti `näede veri anumalõ, `siäti su̬u̬l `sisse ja˽`pańti `külmä `paika Urv; õigõ suurõ sajaʔ, mõ̭ni kol˽`laari olut oĺl last ennedä Har; Ku anumaʔ är˽sai˽`mõstuss, sõ̭ss `laśti tu̬u̬ vesi säält mulgust mahaʔ Rõu || fig nutma kui laps õli surd - - eks siis lase küll `silmavett Lüg; eks ma ole paĺlu silma vett saand `laska Mär; laseb siĺmist suhu Tõs; lase silmist suhu egä päe Krk | õnne valama Nääri `lauba `peale `õhtu söögi tuĺli õnne `laskmene, iga inimese nime `peale `laśti `õnne Vän; kolmekuninga `õsta `laśti `õnne, tinass ehk rasva küünäl Kod; siss `laśti `õnne, `laśti kõige enne ussaea `õnne TMr; läbi (~ sisse) laskma 1. lekkima, pihkama, (vedelikku, õhku) mitte pidama riist ei õle viel `turbe, laseb läbi Lüg; `klejontka ei lase `märgä läbi Vai; kore maa, laseb vee ruttu läbi Khk; `paargu katus akab vett läbi `laskema Mus; paat́ `pihkab, laseb vett läbi Mar; pańg laseb vett läbi Tõs; alb paber laseb `tińti läbi nagu va lörts Juu; keller laseb suure vihmaga vett `sisse Tür; laseb tuult läbi niigu sara Koe; `suapad lahevad vede läbi Kod; kuju ja sore, ilma põhjate maa, läbi `laskje maa Krk; [niitjail] jalan iki viisud, `su̬u̬ge es tahava `kiägi `jalga, nu̬u̬ es lase vett läbi; `turbakuur om õre, serände mes tuule läbi laseb Ran; maea olna alvaste tettu - - `laskna tuuld läbi Nõo; `pistü puist tettü pinu, ega `tuisku läbi‿s lasõ (peab kinni) Har; katuss lask läbi Plv || fig (mälust) se pea jo laseb läbi kut sööl Rei 2. fig pillama, raiskama; maha jooma juob ja lakkub, `kange raha läbi `laskemaie Lüg; poeg `laśkis kõik isa kogutud varanduse läbi Mär; lasi kõik teese raha läbi, `raiskas raha ää Tõs; se mies laseb läbi oma raha Ris; laheb raha paĺju läbi, ei oia Kod; kolmass põĺv lask läbi, ei ole `oidu `kunnigil Krk; mõni naene om, ei pia midägi `kinni, lasep kõ̭ik läbi näppe Nõo; tu lask läbi kõ̭gõ varandusõ, tu lask tuulõ alt joosta Har || fig (kiirest seedimisest) Kornits on seuke inimene või lu̬u̬m ka, kis pailu sü̬ü̬b, pailu läbi laseb Hää; läbi `laskje lu̬u̬m Krk; opeń om lõdu, lask läbi, süü, aga õks kõhn Urv; sa‿lt lävi`laskja, sei ni `jalki küsüss süvväʔ Lut | liivakas maa taŕvitab `rohkem sõńnikud, laseb `rohkem läbi, ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; aadrit ~ soont ~ verd laskma veenist verd laskma kui akkada kõrd `aadri `laskema, siis piad iga `aasta `laskemaie Lüg; kui `ambad valutavad, siis `lastasse körva tagand soond Khk; Saun `kööti sojaks ja [haige] `viidi `sauna, soon `löödi rauaga `katki ja `lasti sańt veri `välja Pöi; kui veri sańt oo, siis lastasse soont Muh; kui inimese pea sees oo `kange valo, siis `lastasse jala sees `aadrid; kui rumalad koerad `enni inimesi `olle `keskund, siis `lastud aadriga nad `surnoks Mar; ma ole kord piä valu `vasta `aadert lasn Var; `aader saab `lastu jaladel ja kätel Hää; käisin `laśsin omale `oadert, ammas valutas; `vuatrit `laskma Juu; `uadrid lahevad mehed, `peidlä piält laśk piä [valu] verd; `ambad `valtasid, kiäle alt `laśti `uadrid Kod; verd `lasti `aadre ravvage; obesel ka `aadert `lasti, ku obene `jalgest kõva olli Krk; `aadre verd lastass, kost sa tahat `laske Nõo; minu emä laśk alati `endäl verd `laske, ütel et säält tuĺli must veri ku tõru jälle Rõn; vere`laśkja tuĺl mu˽mihel verd `laskma Har; `tu̬u̬lõ (langetõvele) ka‿ks avidass vere `laskmine Rõu || fig (sisselõikest) vaea `aaderd `laske `uibule, siss nakap `kanma Ran; kuppu laskma kupusarve või -klaasiga verd imema vanast kubiti ka, `kutsuti kuppu `laskema Vai; kupumoorid lassid kuppu Muh; `vöedagse klaasidega verd ihu seest `välja, se on kupo `laskmene Käi; kui vahel mõni kukus või `aiged sai sis `lasti kuppu Vig; kuppu `lasti `saunas Tõs; kui veri pakitab, siis tuleb kuppu `lasta JMd; kuppu piap `sinna `laskme kus ärä põruten, veri naha ala tullu Krk; [ma] lassi `kuive kuppe panna, läits säĺlä valu ärä; kuppu `lasti vanakuu vahepäeval, et siss om pehme aig Nõo; Vanast `lasti sannan kah kuppu - - `laskja esi `suuga kisup verd sääld `t́sälke seest Rõn b. pritsima, pritsist laskma `lapsed lasevad `virtsuga vett VNg; poiss laseb pisist `virtsu Khk; kut `ritsist `laske vastu puud Vll; laseb virtsuga vett Tõs; `võtsin lasin virtsuga lutikatele `rohtu Kad; lapsed - - lahevad vett virsaga Kod; virtsige karjapoisikse lassive vett tõistel `silme vahele Pst; `viŕtsi lastass pütsiguge Krk c. (kõvasti) sadama laseb kut ua varrest; [vihm] lagiseb maha, kui tä vahest nönda räŋŋast laseb Khk; Küll oo ikka vihm, laseb otse kaela kaudu maha Kaa; `Sõukest sadu pole pärast änam olnd, et otse lasi `alla Pöi; `vihma jooseb, jusku ua `vardast laseb `alla Mär; siis lääb sulale, ku `laia lot́ti laheb Kod || `kange igi `laskis peast maha, ühna sorises Muh d. jooma ma `lassi ühe lonksu `alla Muh; pakuti `viina - - ei võta, aga isi nuka taga `laśsis kulinal Plt; mea pisti latsel nisa `lõuge vahel, lase nüid `lonksu ruttu Krk; lasõ no sa˽ka üt́s keele täüs [viina] Har; joodik jõi eederit, laśk üle pudõlikaala Rõu; kurgust ~ kõrist alla ~ läbi laskma viina peale raiskama, maha jooma kui rahakoppikat `saavad, siis nad `piavad oma kõrist `alla `laskma IisR; raha kõik läbi lasnd eese kõrist Mar; laseb kõik kõrist `alla, joob kõik ää Tõs; si̬i̬ one kõik kõriss `alla `lasknud õma varanduse Kod; puha läbi `lasken oma kurgust Krk; läbi keha ~ kere laskma id lasnd puhas läbi kere, täl põle änam kedagist Mar; nüid on kõik raha läbi kere last, on ää joond teese Juu; laheb kehäss läbi kõik, ju̬u̬b ja `priiskab ärä kõik varanduse Kod e. puistama, (vähehaaval) kallama, lisama Segati `niisike parajas `putru `muadi segavus ja akketi lusikaga pada `laskema `ninda parajad `klimbid Jõh; vanaste keedeti ikke karduli kellod ja `lasti odra jaho `peale Mar; `võtsin aŕksaha kätte ja `lassin seemed `sesse Mih; odrajahud - - supi `piale `laśti jah KuuK; ema `keetis `köŕti, ajas vee `ki̬i̬ma, `laśsis jahu `sisse Pal; kolmandiku `siśsi pannit `üśke, pannit pää pääle ja säält lassit `sarja ku `kauhti Krk; kanakakerdege värmites kah - - ätikut ja `su̬u̬la tuleb `seltsi `laske, si̬i̬ om neile kinnitus Hel; ku tuleva peenikese `maŕtke nigu kirbu, siss piät jälle `laskma `rohtu näele läbi sukaseere Rõn; Võta˽`pü̬ü̬rüs ja lasõ˽jahu `putru Urv; terä˽lastasõ kot́ist `koĺlu, siss lastass säält kivi vahele Har; Võt́i lasi õ̭ks peost tu̬u̬d kesvä jahu patta ja˽tõõsõ `käega˽pöörusega˽jäl˽seǵäsi Rõu
7. häälitsema a. heli tekitama nagu unt `ullud, lased lelo `ühte `puhku, emä `ütleb `lapsele Lüg; kui ta pahaseks sai, siis `laskas kisa `lahti Khk; Oli üks lõbus inimene, tegi tööd ja lasi `laulu Pöi; siis ta (vares) lasn ja lõuan seal [hobuse] änna all Muh; `sohke pisike ilus ääl tal (lõokesel) isi, liiri liiri liiri liir laseb Var; kaśs laseb `nurru Hag; `laśsid `laulu nii et mets `laksus käe Juu; ma `laśksin (hüüdsin) nii et kõik kohad lajatasid Jür; lase oma `laulu kuulda Trm; laheb `lörri (nutab); laśk nukan `viśsi (nutab); vanatüdrik õleva alati `luĺli `lasknud (nutnud), et `kõiski ei õleva mehele suanud; kukk laalab ja laheb `torri, siis tuleb vihima Kod; kaśs laheb `nurru Lai; tedre laseb `sihku (kudrutab) Pil; Kuule kui paklapuristaja laseb seinä sehen Trv; siu äŕg ei kannate ka sedä kui miu äŕg läbi nina `vussi laseb Hls; mis sa iket, lase `laulu ku larap; soolikse laseve `korri kõtun; vanapagan kõńd, ku kukk lask `kõrri; enne `laulmist tedre laseve `kõhvi; latsel perse like, nüid laśk `luksu (luksub); `nohku laskma (nohisema); karu lask `nämmi (mõmiseb); kaśs `tõmbass karva `püstü ja lask `sihvi (turtsub) Krk; obene ei lase mud́u `larssi (ei purista) ku ta `peĺgäss Hel; temä tulep ää meelega, laseb `laulu ja naarap Ran; lõevukese lassiva `mitma keelde pääl Puh; siss lasnu toda `laulu jämedäde ku jõmiseb Nõo; mis sa `ahka lased (luiskad) Ote; `lõokõnõ mõnikõrd inemise kottal lask nigu t́sirrin San; lat́s naks `uĺvi `laskma (nutma) Plv; Voonakõsõ˽määge halõ˛õhe, vana˽`lamba lasi˽ku˽`tõrdu põh́ast Rõu || rääkima, kõnelema ise on peris `randlane, aga `iesti kielt `püüdäb `laskeda Kuu; sie `oska üväst vene kielt `lassa Vai; Äi see mees vaada papri pεεlt üht, muud kut laseb kut raamatust Kaa; laseb aga edasi `ühte lugu, ei sua lõppu enese jutule Hag; ta `laśsis seda vene keelt na ladinal Juu; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi, mutku‿ks padin Sim; litt lädadi keel [öeldi], kui külanuka murrakud lased Lai; lätläne - - lasep nigu lidisep Puh; `laśse kuda sõna `suvve tulli Ote; vannuss, lask `taurma·ńne Har; ta om ala`heitlik, ta ei lasõʔ sõnnagi `vasta Räp | Eit lasi sene `kõsjaloo `uuest üle Lüg; Lastud söna lagub (jutt levib) Pha b. vilistama, vilet ajama vahest lasevad vilet kohe `mitme poariga, kui `seĺtsis koeo tulevad Juu; mea lätsi küürän ka `mõtli, et kessi nüd vile lasep Pst; mehed lassiva viĺet, `väikse viĺega kutsuti tuuld Ran; hobõsõvah́t jo käve külävaeht pit́i ja laśk villu (vilet) Se c. (pilli) mängima lase lugu `pilli; lase lugu `lahti Tõs; laheb lehe `piĺli vahel nõnna et silmäd punased piän Kod; lase mõni lugu Hel; siss lassiva serätsit lugusit ku `oitku Nõo; Lasõ üt́s illus lugu `kandlõ pääl Urv || üt́s kõrv lask `piĺli Vas
8. midagi tegema a. (laiemas mõttes) töötama, tegutsema siis pidi panema vähäkene `jälle `laiemast `kuhja, ku [kuhja] magu akkasid `laskema VNg; Pidi viel `enne `vilja `külvi maad läbi `laskema (äestama) `kuival ajal Lüg; `nuora `laskema (köit tegema); `langa `laskema (ketrama) Vai; `väiksed aĺlid rähnud, laseb nokaga nii tiheli: korr Khk; kärsaga nad (sead) `tönguvad, `laskvad kevade karet Jaa; Ma vähe mõnest kohast lasi öle (hööveldasin) Pöi; [villadest] sai `heided `lastud, [sai] `kεidud Haapsalus `heided `laskemas Phl; `võrku `kinni `laskma `ankrudega või kividega Rid; [kuhi] tehässe laba peält peenem, sis `lastasse laiemas; kui pikäd eenäd, siis o eä `mõhka laska Vig; lase kuhi `mõntsa Lih; `laśsid (kaevasid) raavi sauemaa `piale Aud; kui seelikul `õmlused laiad on, siis soab laiemaks `lasta Juu; lasivad suure kruavi minu koha `peale Amb; ega tal ei old üed ega `pääva, `mutkui `laśkis järest (kudus kogu aeg) JJn; kuera`kaela `laskma (ristnurka tegema) Kad; kangast ei saa muidu lõpetata, piab lõpele `laskma Sim; `enne vaaliti `saiu lavva pial, lassasse `ümber jahudega Iis; Vanad sirbid `laskis [sepp] ennem järele (ajas kuumaks), kui `uusi `ambaid akkas lööma Trm; kui `koorem vaĺmiss, `laśti köiega `kińni Trm; meil oli vägev obene, kolm vakamad `laśsis (kündis) `päävas ülesse Äks; kui `paĺka vedetasse, `lastasse vanger poolest, pannasse pikk puu vahele Lai; lased lõngale lipsu `piale, et keerd `sisse lähäb, siis lased kuke`seĺga Plt; mea tat es seebitse, vähä `vi̬i̬ge lassi läbi (pesin); ma vähä lassi öle (pühkisin) Krk; ma pisti undruku katsipäie üless, siss `lassi tallitemist Hel; mõni es täi liha suud́sutada, laśk kuumast vi̬i̬st läbi (kupatas), siss pańd `vastselt `su̬u̬la Nõo; edimält tet́ti [heinakuhi] `õigede üless, siss - - nakati maku `laskma Kam; õdagu ku tuli üless `lasti (süüdati), siss `oĺli vi̬i̬ seen kõik nätä Ote; Lasõ˽tuli äräʔ (kustuta ära); `väegä höüd lang om tettü - - ei olõ `ki̬i̬rdu pääle `lastu; kas haŕjaʔ omma `lastuʔ (vaod sees), et ma˽saa kartoli pannaʔ; naisõʔ `laskõva harru (panevad vihud lademesse) Har; lina `kakmine oĺl `väega hää, mud́o ku lasõ‿nnõ niimuudu vi̬i̬rt pite edesi Plv; ku `paĺke `veetäss, sõ̭ss lastass rattaʔ (vanker) pikäss Räp; naakõ tiiʔ [rukkivihke] ladamõhe `laskma Se; [tema] lask tü̬ü̬d `kangõdõ Lei || fig teised lapsed õpivad `äśti, Ieva laseb nii üle ääre VMr; üle ravva a˽last (kohitsetud) Lut; kokku laskma 1. (masinaga) õmblema `laśsin need `riidetükid kokko Juu; ma lase kokku masinege, tule mis ta tule Krk; küĺle lastasõ kokku masinaga Har 2. (lõnga) korrutama; (köit) keerutama tehasse köit, `lastase köit kogu Khk; eks `ketramese `juures tarvitati `ühte `pööra, aga kokku `laskmese `juures mitut `pööra ikke Mär; aena tuudid kääneti katekõrra kokku, `lasti tõesipidi kokku `ki̬i̬rdu - - serätset pundid Ran; keerusõ `lasti kokku, sõ̭ss sai kõva köüd́s Krl 3. kokku võtma, kahandama suka ja `kenda `otsa `lastasse kokku; [kui] `kuhja tehasse, `öötasse: akka tätta vahest kokku `laskma Mar; nüid akan `kanda koko `laskma Vig 4. (kinnitades) ühendama ja siis on [õlgkatuse] akkid - - vastakute lastakse pulgad kokku sedavisi, augud läbi ja üks lat́t siit `aukudest läbi KuuK; kapi jalad olid lavvast kokku `lastud Äks; iga rattal on viis `peida, `pulkadega kokku `lastud Lai || kinni panema lahe rehalse väreved kokko, moete eläjäd lähväd `sisse Kod; maha laskma 1. (pöidlaaugu kudumisest) ma `lasksi `kinda `pöidla maha, `lasksi varraste pεεlt maha Jäm; `Pitkust [kindal] küll, ma lase `pöila augu moha Pöi; üte voori om salli laǵavuss `varda pääl, säält nakat kudama ja maha `laskma Kam; No˽sõ̭ss jäl˽nu̬u̬˽silmäʔ, mis maha lasi, noist võt́i läbi Urv 2. katki rebima, lõikama kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `laskesitte `vergud maha keik Jõe; Riiu aeg `öeldi: [ma] lase sul mau maha Hää; `nuaga lü̬ü̬b `sisse, laheb mao maha Kod; äŕg lei obesel mao `sissi, olli mao maha `lasken Krk; ma˽su mau maha lasõ (ähvardus) Har || fig siss `oĺli magu maha `lastu palgil (varaga kinnitatud), jäi kõtu `pääle `kanma Ran 3. maha panema `tuhli maha `laskmise ajal keis üks sii Kär; tuhliste maha `lasmene Mus || [rong sai] seisatamise koha, pärast siis akkas `kõiki maha `lasma Jür b. mingi tööriistaga töötama või töötlema terav vigat on, lased nii et sihu ja sähu Rei; `rullivad `põldusi - - rulliga `lasti pialt läbi siis Mih; lase sahaga paar `korda läbi Tõs; `nurri `lasma (kedervarrega ketrama) Aud; lähän lasen vedruga põllu läbi Sim; siis võisid täitsa adraga `laske, nii et sõńnik tuli viĺja juure `juure Trm; söögivahe võisid [vokiga] vabalt `lasta ühe `määrimesega Plt; tuuleluuage lastass sarja pu̬u̬lt agante pu̬u̬le, kuntsu pu̬u̬l om pihun, ladvage pühits; vanatüdruk, kis `aigapidi `ketrass toĺu, loĺu, nu̬u̬r `laskvet iki sihk `siiradi Krk; karassin voki ette ja lassin jälle Ran; nägu nigu aŕkadraga üle `lastu (kortsuline) Puh; tare pääld `palli ja `pernane laśk sehen `villu (ketras) Nõo; lassiva nellä vokiga `keträmist Kam; tütär `lasksõ maad katõ obõsõ adragõ San; Päält `laśti jäl˽`hü̬ü̬vliga˽ku˽sai vai lii`meistregaʔ; Lahuti `kirvõga˽lavva˽`vällä ja tahvitsõdi ärʔ, sõ̭ss `laśti nimä˽vi̬i̬l `hü̬ü̬vligaʔ üle Rõuc. lööma, viskama (ka eri ühendites) `laskeb kuger`pallu Kuu; Lapsed - - `lasvad unniku otsast kuker`palli `alla Pöi; me köisime litti `laskmas (lutsu viskamas) Muh; lapsed `laskvad uper`kuuti Kse; lapsed lasevad uńdiratast Juu; sai kuker`paĺli `lasta, siis ei akand seĺg `leikuse aeg valutama Amb; kõhe pidid uper`paĺli `laskma kolm `kõrda, ku kägo pet́t ärä Kod; jää laseb seliti maha inimese peris Hls; `poiskõsõ˽`laskõva muru pääl ratast Har; kivvega `laskma Plv; latsõʔ huulidsa pääl `laskvaʔ rippi (puuketast) Lut || vurri keerutama `poiskõnõ lask põrmandu pääl `huńni Kan; voḱi keeri `pańti pulga `perrä, siss `tu̬u̬ga `laśti Rõu
9. a. jahvatama käis Savalas `veskil, `mölder `laskis kotti kive alt läbi Lüg; [ma] keisi tuuligul `vilja katti `lasmas Ans; ännavili on köige sandem, see `lastase `loomadele Khk; Ta oli oma pühade maged juba ää lasnd Pöi; taris `menna jahu `laskma, jahud otsa korral; kaerad `lasti `katki kui `lassime `tangusid `veskil Muh; lähme jahoma, laseme läbi kibide need taari `audid Mar; laseb paar kotti jahu `veskes läbi Tõs; kaks `koormat `ohra oli `lastud `veśkil läbi Juu; kui `suurmit tetti, siss mes ülejäänu kandsu, nu̬u̬ `lasti `katski pudru jaoss Ran; siis `viidi [linnased] `veśkile ja `laśti noid pooless, ega noid jahuss es lasta TMr; perremi̬i̬ss lät́s `veśkile, `pernańõ ütel et lasõ˽sa rüḱi `su̬u̬ŕmiss kah Rõu; tuulikut laskma jahvatama piaks tä natuse tuult tegema, siis saab tuuligud lasta Khk; Kallistel `laupa öödel ning suurde pühade `aegu ma pole mette tuulingud lasnd Pöi || masindama suurem ulk [vilja] sai `jälle ika obuse massinaga läbi lastud Lih; [kui] laheb paĺju `alla, masin muku jõrgub, ei peksä tühjäss Kod; sada vakka sai `alla `laske nõnna päevaga Äks; ma olõ ka linnu `laskunu maśsina alaʔ Krl; kat́s`tõisskümme `ku̬u̬rmat [vilja] `laśti läbi Har; ärʔ sai meil kah riih läbi `lastus Plv b. (vilja) tuulama; sõeluma [jahu] `Lasti läbi `sõela, lesemed `ulkast `vällä Jõh; `toine kerd `lasti [vili] `tihti `sarjast läbi Vai; nied alt `tuulsed tahvad viel läbi `lasta Jür; see rape mis rabati, sel õlid peeniksed aganad ulgas, tuli tihi sarjast läbi `laske Trm; ku tahets peenikest söögijahu, siis lastass jahu üle sõgla Krk; `oĺli [vili] i̬i̬ld ärä `lastu, siss `tuĺli paksust sarjast läbi `laskmine Ran; peräst `poole `lasti kamajahu `veskin üle sõgla, siss sai puhass Nõo; üle sõgla `lastova jaahuʔ Räp || kurnama tu̬u̬ kiisa li̬i̬m lase läbi sõgla Ran; Ku ärʔ oĺl solanuʔ, sõ̭ss `laśti rasõv läbi sõgla, sõ̭ss `kõrnõ˽jäi˽sõgla pääle Urv; `pańti kõopuu tuhk anomahe, tuline vesi valõti `pääle - - sõ̭ss `laśti läbi `rõiva `tõistõ anomahe Rõu; `kiisla kohetuss ar˽`hapnass, siss `t́sirka˽vi̬i̬l vett mano ja lasõ˽läbi sõgla Vas; `nüśkol oĺl piip, `pante hõrrõ närdsokanõ `otsa, `laste piim läbü, läbü `paklidi ka `laste Se
10. a. puurima sene uherdiga `lasti `tuimased `augud `puule Vai; `puurisi o `mütme `suurusega, missega `oukusi saab `lastud Ans; `peenlase uherdiga `lastakse pövale ouk `sisse Pöi; puuriga `lastse auk `puusse Mar; viglaga lasti rangibude rooma `auka sesse Vig; puuriga lasevad `auka Tor; oherdiga `laśsin lauale augu `sisse Juu; `vindlaga `laśti siis [reha] `piale augud `sisse Ann; puuriga lassasse `auku Iis; `käämrega auk `sisse `lastud Äks; lase oherdiga `auku Trv; ku peenikest `auku vaea om tetä, siis piap piigertige `laskme Krk; vingeldigä `lasti vähämbit `mulkõ Ran; `süäme manu ei lasta `mulku, puul om jo süä sehen Nõo; `kääbriga lastas ratta rummõlõ `mulka; [vikati]varrõ `sisse `laśti käsipuiõ jaoss mulguʔ Vas b. saagima suur puu mes `metsast `toodags, `lastags lauags, on pakk Käi; `laudasi sörvadagse, `saega lastagse pinnad maha Phl; lased `kriipsu `mööda Mär; Siss `laśti `saega `kahvadi, `kahvadi Rõn c. ihuma, teritama käia pial `laśti niidu masina `ambad teravast Trm; tu̬u̬ om teritämine, kui pöörä pääl lastass, laseva vikati `ambit; `kandsu pidi võtad vikati kätte ja lase tõesest otsast `tõisi iki Ran
11. (hoogsalt) liikuma a. (käima, jooksma, sõitma, kihutama, tantsima, sõudma jne) `ülge`nahkadest `tieme `talvel `sussid - - iad `pehmed, ni‿sa·ma kui sukkis lase Jõe; Küll oli `enne `seili`paadiga hüä perälist (pärituult) `lassa merel Kuu; lase `tantsu `ninda et; `tritsudega lase jää pääl, `suksedega lume pääl VNg; kui [hobu] `traavi `sõidab, siis tämä ei üppa enamb `ühti, sis `mutku laseb aga `ühtvisi Jõh; takused püksid `jalgas ja lase (lippa); `litsu `laskma (uisutama) Jäm; [poisil] Eed jalad, laseb kut post obu Kaa; Sügise kõik kohad lainetasid, lase sina kaks va pätti `jalgas; Lase kut va `ratsa obu, `aega mitte pirekest Pöi; laseb aga `peale laba`jalga; `vaslabe `õhta käiasse lina `liugu `laskmas Muh; Lasi igavese koodaga mööda tänavad Emm; `mustlased - - äi `viitsind tööd teha, lasid ühest kohast `teisi Rei; ma `võt́sin panin obusele ohjad seĺla üle ja tuli nisukse `lasmesega nönna et Noa; obosed `lassid tuhat tulist `neĺla (galoppi); obo laseb üle jala, na‿surt kloppi (galoppi) laseb Mar; lähme laseme üks `polka; laseb naa et tuli rummus Mär; üks veis laseb `kiili nõnna seäl soo `ääres Vig; lapsed saavad ko vahel ula `lasta (vabalt ringi joosta) Kse; laps `roomab tölläkil, neĺjäkäpäkil, mõni laseb jalg `perse all, lohenal Var; tä tee kedägi, laseb `piäle `rinki ratast Tõs; lapse`põlvõs läksi `liugu `lasma põlvõtõ piäl Khn; lapsed ikke `laskvad uesudega jää peal Aud; astub obuse `selga ja laseb `ratsa Tor; siss `laśksime nõnda ku obused `võt́sid linna pu̬u̬l Hää; ta `laskis nagu nuor tütarlaps, nii `lahke käimaga Ris; lasevad `tritsudega `liugu Hag; ta ei seesa paegal kusagil, laseb aga öhöst kohast `teise; teene obone oli teese sabas `kinni ja laseb `ringi ratast, see oli `pahmamene; mängiti `piĺli ja `laśsid nõnna labajala `vaĺssi Juu; lapsed lasid `kuuti, `möllasivad JJn; lasime `paĺla jalu, see takune rüid oli seelas meil ja lasime nõnna‿t jala päkad punased all Koe; laseb otse üle väila silmalt VJg; lasi kõvast `sõita Trm; kaŕjussed lahevad kõege puuladvaga `alla; linnukoerad lahevad läbi kõik metsäd ja õt́sivad jänessid Kod; ega nüid obusid paĺlu ole, lasevad ratastega Plt; piima peal uśsid lasevad, pead `püśti Pil; obene laśk siast parast `sörki Trv; laseve `raavelt (traavi) Hls; oben lasep `rahvi (traavi), tat aiass kõvast; lääm jala`lingu `laskme (taldadel liuglema) Krk; ta lask nigu lumi ki̬i̬s Hel; rehe all lassime `tantsu; mõni laseb kõik ilma läbi Ran; lase `õkva nöörild Peedu pääle; lina äniläse laseva muru pääl ku vuhinaga; ku `viĺlä sõkutedi, siss obese lätsivä ratass`kaari, lassiva `ümbre `endä, nigu vili kõsisi; kui mea tulli, siss - - lassiva minekit Nõo; üte (herned) lätsivä nii ruttu `pehmess, aga tõse lassiva kui `aavli pata piti Kam; pühade aig `äĺseme kiigu pääl, siss `laśseme ku unnas; ma taha `liugu `laske Ote; Kül˽tä‿m virk, lask nigu üt́s lasnits (öeld elavast lapsest); `viśsi `laskma (uisutama) Urv; jala omma˽`terhveʔ, lasõ nigu pipõrd (kiiresti); kas ta om nu̬u̬ŕ `tütruk vai läśk naanõ, `laskõva üt́stõsõ `võitu nooril poisõl takan Har; `lambaʔ `laskvaʔ `kepso Plv; naańõ lask ku vars, pää säläh, a olõ‿õi˽kosilaisi `kohki nätäʔ Vas; Lask puultõist ja puultõist (lonkajast); tä `laśke nii kõvastõ et tuli keese `väĺlä ri̬i̬ ravva alt; tuulõga lask `puŕjoga; Lask sängö pite liugo (laiskleb voodis) Räp; hopõn lask lapakut (galoppi); `viśsi `lastass jegä pit́ih Lut; jalga ~ varvast laskma ära minema, põgenema; ruttama Akkasivad sääl `õiendama, ma lasin `varvast Jõh; Nii kaua oli väimees kut süüja juua sai, kui kõik `otsas oli, lasi `jalga Pöi; lase aga `jalga, siis sa jõvad Muh; Lasi `jälga nenda et päkad vilkust Rei; lasi `jalga, `joosis minemä Tõs; `laśkis `jalga, pani minema Sim; laśk `jalga, enäm ei `näitä nägu Kod; laseme aga `jalga, ei massa seistä kedägi Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; võta oma vana kaldsu ja lase `jalga Nõo; `pesmise kõrd oĺl mul pia käen, mina lasi `jalga; sääl minnu tõrõldi, siss ma lasi varvast Har; Lasõʔ aga varvast, mi‿sa˽vi̬i̬l siin vahit Rõu; teise naha (~ perse) peal ~ seljas ~ turjal liugu (~ lingu) laskma teise kulul elama Laseb teiste selgas lingu Emm; `kange ea o teise `persi kanigade peal `liugu `laska Mär; Laiskvorst, [kes] tü̬ü̬d ei viisi tiha, teise `perse pääl laseks aga `liugu Hää; `tahtsid teiste turjal `liugu `lasta Plt; tõise `perse pääl `lingu `laskme Krk; tõese `perse pääl om ää küll `liugu `laske, ega `endä perse ei kulu Nõo; Mis viga tõõsõ naha pääl `liugu `laskõ Rõu; Kägo pessä ei tii, munõss tõistõ `pessä, lask tõisõ taga pääl `liugu Vas; Taht tõõsõ säläh `liugo `laskõ Räp b. alla sööstma, laskuma; lendama, lendlema siis `laskod [pardid] ka `sinne vette nei `kuiu `juure Vai; Nõnda kui [kull] kanasega lasi, nõnda `ehmed keertsid koa; üks `sõuke sur punane tuli jusku sur ani oli olnd, lasnd ikke üles ning `alla Pöi; vahel laseb juuskuĺl linnu parve sekka Muh; sõgelased oo `kärpse `moodi kirjo `tiibadega, kui inimese `piale laseb, veri `lindab Lih; kiilid, suured pikad sabad taga, nagu `parves `lasvad, `lindavad Aud; kuĺl `laśsis nagu nool kana `peale Juu; metsaned lasivad einamalle maha JõeK; üö luhakad, käu `muodi lind - - `piale päeva `vieru akkavad `laskma Kad; pääsukesed lahevad periss seĺla `piale Pal; kuĺl laseb linnu pääl nõnda ku üits nu̬u̬ĺ Hls; mesiläse leevä ütte sumakude kokku, lassiva puu `otsa Ran; ao tullõh omma˽jo˽`kärbläse üleväh, siss `laskvaʔ nigu huŕrin Vas; kahale ~ kahha laskma emamesilase ümber kogunema ku [sülem] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka Har; sülleḿ `laśke `kahha Plv
Vrd laskama
12. a. (midagi) mingisse asendisse, olekusse, seisukorda viima või seadma `seili `lassasse `rohkemb `lousi ehk `tõmmetasse `sisse Jõh; `laskes sedasi pea teissele ja oligi `surnud Khk; Siis oli nädal `otsas ja sai öhe päeva `inge tagasi lasta (puhata) Krj; Ela see kaua änam `öhti, ta on põsed kõik `alla lasnd (põsed lohkus) Pöi; lase köis `lõõgamale; obu laseb pea `norgu ühna Muh; kui pea `viltu `laskis, siis kukkus müts maha Mih; võib vist jo natuke pikemale `lasta `lüpsi (lüpsiaega edasi lükata) JJn; lasen [varrastel] tõese silmä tõesele `kaala, kui lõpetan kudumiss Kod; vokk laheb nöörid `kaela, pane pilbas piapaku `alla Pal; `laśsis silmad `alla (langetas pilgu) Plt; obesel piap iki ohja sikku `oidme, ei tohi `lonti lasta Krk; hopõń om `täämbä nii nuran, pää ribahusi last, taa õks `haigõ vahest om; iilä oĺl `kangõ külm, `täämbä hommugu laśk jo `õigõ `pihmess ilma (soojaks) Har; `loissu lask kõrvaʔ Rõu; [loom] laśt nõ̭na `nurru Vas; kõrva `lasknu jo `lonte; põrmad lastass sippa (punnitud lauad soonde) Se || vili lask maku (kasvatab pead), ku nakass pää tulõma Har; kanda ~ nisa ~ udarat laskma udarat kasvatama enne poegimist udar soeb suuremaks, lehm laseb udard Khk; [aher] lehm laseb väε udart Muh; juba akkab `kanda `laskma, juba akkab vasikas tulema - - lehm lähäb paksuks sält takka Mar; lehm laseb udart, kui `lüpsma akkab tulema Kse; kaks nädälid `enni `lüpsma tulemist akkas [lehm] udart `lasma Ris; lehm laseb `kanda JMd; [lehm] laseb jo udarad ja udar lüeb kõvemast VMr; vana lehem laheb udarad, õhõv akab nisi `näitämä Kod; [lehm] akkass nisa `laskme, udart `laskme, ta tulep kodu jo Krk; enne kui lehm `poiga akaśs `tu̬u̬ma, kui ta joba nisa `laskma akaśs, siss akati talle iki jahu `andma Hel; pilve ~ villu laskma pilve minema ilma laśk `piĺve ega ei saa hääd haina`ilma Har; taivass laśk `pilve; ei˽tiiä˽no kas laśk `lämmähe `pilve vai Rõu; ilm sääd sadama, lask `nu̬u̬rdõ `piĺve (ilmuvad õhukesed pilved); ilma lask `villo Vas; silma(laugusid) kinni ~ linku ~ looja laskma suigatama Kui `jõuata `enne `koitu kõik ahed maha ja õled rabistatud, `saata ka terakese `laugusi `kinni `lassa Lüg; Lasen vähäst ajast `silmad `linku Jõh; Ma lase korra silma `looja Pöi; `viskam kondi `kuhja maha, lasem siĺm `kinni Hls; lassi siĺmä pilguss siĺmäd `kinni Ran; leiba luusse laskma pärast söömist pikutama lähän `leibä `luusse `laskemaie Lüg; lased `luusse `leiba sööma `pεεle Khk; laseb `leiba `luuse Tõs; lähme aame nüd `leiba `seĺga ehk lähän lasen `leiba `luusse Juu; [nüüd] kuluks küll `leiba `luuse `lasta Kad; vanast üteldi peräst `sü̬ü̬ki et laseme ivä `luie `sisse Ran; `pääle söögi oldas lebaluusi laskman sängun Ote; ma ei˽makaʔ, ma˽lasõ `leibä `luuhhõ Har b. laskuma, langema või heitma `tõine `õskab üväst ujuda, siis laseb `põhja (sukeldub); kana laseb kukke ette ludu, et kukk `pääseb `selgä Lüg; `päivä `lasko `alle, `lähtö `luoja Vai; tegad `ristisid ede, `laskevad pölili, `andvad maale suud Jäm; `öhta kaste laseb `pεεle; oled sa väsind, lased millegi `naale, `ingad Khk; Veri lasi palge (näojume taastus) Emm; `ilma `paaladeta sukad lasid `lörti Käi; elu mured `laskid münu `pεεle Phl; küll o sańt, kui täie kõhuga peab kummargile `lasma; laseb käsi põnsaksile Mär; `põntsa `laskma (pikutama) Kse; `laśsid `senna kükakile Vän; ma lasin küll otseti, aga ega sis `rasked und ei oln Ris; `laśsin `siia pengile küĺleli maha Juu; sülita enne kolm `korda maha kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn; ma lahen ennäss põĺvili; lahema `maoli `natke `aega, siis lähmä tüäle; kana laheb ennäss `lońti ja sorokile Kod; `laśsis roho `peale siruli Pil; mia lassi külliti maha Krk; lassid maha nellä käpä `pääle; kui `kartuli võtad, siss oled iki `urvi, kui põĺvikeli ei taha `laske Ran; Maailma `kõrge läve, laits laśk kõtuli `pääle, läits `vurtsti üle läve `väĺlä Rõn; lätt ja lask põĺvildõ mahaʔ, nakkass `pallõma Kan; mul tüküss uni `väega `pääle, ma pia maha `laskma Krl; must härm laśk mullõ nõ̭na kottalõ mahaʔ, ta õ̭ks mullõ `surma tähendäss; saʔ olõt `täämbä henne nii `loissu `laskõnu, ei olõ sukugi `sirgõ enämb Har; [lehm] `tahtsõ `nüsmise `aigo `maahha `laskaʔ; Suiḱ ja suiḱ, a viimäte laśk mättä pääle piḱäle ja˽jäi uinussillõ Rõu; ku ma lasõ `nindä `nõ̭õ̭ku, sõ̭ss ma ei istu˽`truksahe Plv; Hummogu `häste `varra ja õdago jäl˽ku `kastõ `maaha laśk Räp; lasõt kõtuldõ `maahha Se
13. a. (koos adverbidega järele, järgi, tagasi) järele, tagasi andma; (mingit omadust) vähendama, endisesse olekusse viima sa pidid kohe sen `suodi järel `laskema, kui puhk tuli, et ta `paati ärä ei `kummund Kuu; sepp tieb pajas tüöd, kui raud lähäb kõvast, laseb tules tagasi Lüg; Lase nöörist natuse tagasi Jäm; see nuga oo paĺlo kõba, `tarbis tagasi `laska Mar; Lasõ `ankru ketti viel `järge, muedu akkab `lainõga `tõmbama Khn; kui tahetakse `laumad `lõnga, siis lased siit vähe järele - - [voki] kabja kruuvist sialt KuuK; ku ta (kirves) `liiga kõva, siss piat tagasi `laskme Krk; `langa lastas tagasi, ku um `iibä keeruh Lei b. (koos adverbidega alla, järele, maha, tagasi) alanema, vähenema; taltuma siis kui oli leib `alla `laskend, siis panime jahu `juure Kuu; `leivä `taigina `lasko `alle, kui leib on segatu Vai; vana isa jalad ka paisetand, `pääva `ütleb natise tagasi `laskvad Khk; laps rubis - - siis tulid pisigest krellid ja `lasksid ise `alla `jälle, pole neil `rohto ega medaged olnd Käi; paistedus laseb maha; Kui merevesi `alla lasi ja voo pöhjast oli, siis sai `lesta Rei; jää oo `alla lasnd Mar; pärast mõisa ärra viha `laśkis järele ja jät́tis ta `seia koha `peale järele HJn; leib laseb `alla, siis võiks `sõtkuda Ann; siis on leib paras, kui akkab `kerkima ja on juba `alla last, siis on juba apu Kad; ilm om tagasi `lasken (soojemaks läinud) Krk; `paistusõ um tagasi `lasknuʔ Plv || hinda alandama tεεb kas ta innast veel maha laheb Khk; kole tüir, ei lase `alla, tingib `kangeste Jür
14. a. lööma lasen `siule kebiga pähä Vai; Oli vanale öhe lagipeale lasnd Pöi; lasen vastu `kõrvu `sulle Kul; üks `ränkä kuri inime, tõmmab kätki alt puu ja laseb Vig; lasi teisele `kaikaga mööda pead Trm; kubijas `lasknu kepiga üle kühmu Rõu; läbi laskma (äkkhaigusest) rabadus on küll old teine kuri, last teise luama läbi VJg; `lendaja laśks looma vanast läbi. ku südame `ümmert olli läbi `lasken, siss sai loom `otsa Pst; loomal ütelts, `lendäje lask läbi; lehmäl `lasken massast läbi Krk; nippi ~ (nina)nipsu laskma nipsu lööma ma lase `nipsu Muh; laśkin `tälle ninä `nipsu sõrmedegä Kod; ma lase `nipsi sul nina pääl Krk; ma lasõ tõsõlõ niṕpi sõrmõ ja päḱägaʔ Plv || (sõnakuulmatust) `kullõ‿ei ta immä enämb, ta lask jo imäle niṕpi enne sõrmõga Har
15. a. midagi küljest heitma, eraldama kana laseb juo `sulgi maha - - akkab sulitsemma Lüg; puud `laskvad `raagu Khk; loom laseb kevade `karva; kanarbikud oo `õitsed maha lasn Muh; sügise, siis akab puu `lehti maha `lasma Käi; lina akkab `tüikast `lemmid `lasma. laseb `lemmed maha, siis o parass `kiskuda; ku kuusk laseb okast, siis kuu aea perast tali lähäb Vig; kui suvel lepad lehed maha lasevad - - siis talvel tuleb sel aeal suur sula Mih; õunap̀u lasi kõik õunad maha HJn; kana, ani, pardsi, kiḱk laseve `suĺgi maha Hel; `paklanõ rõivas lask putsu, villane rõivas aja `villa Har; lapsi ~ poega ~ sülemit laskma peret heitma puud akkavad peret `laskema; sie (mesilaspere) lasi sääl neli `poiga ja esimene poig lasi ka viel poja Lüg; mesilased `akvad `peret `laskma Khk; mesilased lasevad peret Trm; siss ku mehiläne `poiga laśk, siss läits oma perega `sinna tarupuu `sisse; mehiläne nakap peret `laskma Nõo; ku˽mihidse˽`poiga `laskõva, siss neid `sautadass Har; minev`aaśta laśk üt́s taro kat́s süĺlemet Räp; meiladseʔ `laskava `lat́ši Lei b. maha langema, eralduma lese tamm - - jätab sügise omal lehed `pääle, ne‿p lase maha mette Khk; õunad `laskvad maha (kukuvad puult) Muh; lεhed `lasvad maha puust Käi c. paljunema, sünnitama täi lask `poiga; taa naanõ laśk ti̬i̬ pääle uma poja; ku˽naanõ `poiga laśk, siss `ańti taad ti̬i̬d Har
16. a. eritama, (endast) välja andma, puhuma `suitsu `laskema (suitsetama) Vai; koi`valge `aeges tuli tuliänd ja `laskis `sätmid `väĺla Mih; [pull] `uhkab, ähvardab sarvedega teist, isi läbi nina `nuuskab, laseb `õhku Hää; kaśs `laśkis turts ja turts koerale `vasta `siĺmi; `ämlek laseb `siidi, on nihukesed siidi nöörid taga Juu; kui `surnud majan one, siis `lastse kadaga`suitsu Kod; mõni pada laseb sinet, `suurma puder lähäp paan sinitsess Nõo; pada laśk `tossu San; raudikõsõʔ haina sisen, `laskvaʔ kipõd, nakass iho `õ̭hkama Kan; petäi lask paĺlo `vaiku Rõu; mõtsast koŕaśs [tark] nõia `kõldu ja laśk noidõ `tossu, sõ̭ss eläjäʔ `naksõva `sü̬ü̬mä ja `ju̬u̬ma Räp; hobõssal jo lask `nõlga Lut; marja, niiska laskma kudema Aavid `ööruvad `peale öheteise `vastu ja `lasvad `marja Pöi; lutsu kudu, ku `marja lasep Trv; esäne kala timä lask õks `niiska Se b. (eri ühendeis) peeretama, haisutama lasi `sussi, tegi `alba `aisu Jõe; süöb ja laseb `persest `vällä kõhe; mõni on `kange sitta `aisu `laskemaie, ei pia `perset `kinni Lüg; Kis on sii jälle perset lasnd, keik kohad santi aisu täis Emm; laps laseb `tuśsi, vana inimene laseb sala sitta Mär; lapse `kohta ikke nagu `öetasse, kuule poiss, sa oled `puksu `lasnud PJg; laseb `kanda, mõeub pähe = peeretamine Hää; kas sul äbi ei ole, võeras inime siin ja sa lased `puuksi Saa; laseb aga salaja `tolmu `jälle Ris; sala laseb `vingu Kei; `laśsin takka `kärtsu nõnna et, seest ajas nii täis Juu; parem lase üks pauk `pieru, kui nisukest juttu aad Sim; kuule poiss, sa ei ti̬i̬ muud kui `ühte lugu `kärtsu lahed aga Trm; kui `luhvti `laśsis või peeretas, [öeldi:] laheb `pussu Ksi; lait́s lasep `piuksu; sosin sitta `lasken, paĺt ais kuulda ja äält ei kuule Hls; sa olet sitta `lasken, irmust `aisu tule; lase perset siss ku kõtt puhutsen om Krk; lasep `pi̬i̬ru nigu mürin Ran; tädi võt́t aenakoti `säĺgä ja laśk `pi̬i̬ru partst Nõo; ku `ku̬u̬tõga pessät, siss ei tohi `pussu `laskõ; ku peeretät, siss peeretät, ala `lasku sala `tsośsi Har c. urineerima, ekskrementeerima lähän vett maha `laskemaie Lüg; läks `oue vett `laskma Ans; kõht `lahti, laseb nagu kure jook Kse; ma lähen lasen vee maha Kei; lammas laseb kust Juu; oinas `laśkis kotta suure oidu JJn; pääsukesed tegivad oma pesa kua kohe `seie trepi kohale - - `vaata et `sulle sialt pähä ei lase VMr; laheb nõnna et vikerkaar taga, kui kõht `lahti Lai; tüdrukud `öeldi `praoga, et laseb praost, poiss laseb tilsu otsast Plt; [hani] aab pugu täis, tagant laseb `välla Vil; mõnel lü̬ü̬b irmuga kõtt `valla, no sis võib `pöksi kah `laske; üits julk maha `lastu Ran; vanatońt - - lasnu toomepuu `täitsäni ligedass Puh; al(l)a ~ alle laskma aset märgama laps on `üösse `alle `laskend Jõh; see laseb ikka ala, see on sihand viga Ans; laps on omale `piśsi `alla last Juu; täna `öösse `jälle last `alla Lai
17. a. (tuli)relvast tulistama (ja tabama); (noolega) märki laskma; jahtima Isa läks mere `ääre `püssügä `partisi `laskema Kuu; pani `püssi pale ja `laski VNg; kahe `laskemisega sai jänükse kätte Vai; püśs oo tühi, ma `laskesi tühjaks; see oli jäle tappamine, merest `lasti suuretükkidest; poisid `lasvad noolega `märki Khk; Jahimihed `aksid `metsas `püssi `laskema Kaa; kolm `pauku lastasse ikka `järges Muh; Lasi naa‿t roud punane Emm; mina ei mõesta püssiga `laska Kir; `laskis kogemata püssi `lahti Kse; püssiga ikke `märki lastase Tõs; Püss lüeb `laskõs tahakohõ; Maesõmaa `metsess suab `tetri `laska Khn; `riivlega `lastse `luikesi Saa; `röuged rikkosid nönna möne inimese nägu ää, nagu `aavledega läbi `lastud Ris; miilitsad `laśsid neid metsa`veńdi Juu; siĺm viel seletaks `lasta, aga jalad ei käi; pääsuke isegi täbar lennust `lasta JõeK; oli last põdru Tür; lahevad neppa ja muid `linde; [ajujahil] `laśkjad one taga ja inimesed eden one `aajad; vibu püśsigä lahevad, `tõmmab nüäri `amma `piäle ja laheb nuale `väĺjä; mina lahen ike `märki, sinä ei lahe tarele kua `külge Kod; ei saand lasta kah, püśs tühe SJn; lase püśs `valla Hls; `soldani laseva `püssi; lääme nu̬u̬lt `laskma Puh; tu̬u̬ poig `olli sõa `aigu lasnu `endä puruss; minu `endä `mi̬i̬segi laśk täppi; küti `lasknava siss `sinna uniku seḱkä, kos soe purelnuva; poiss kärdsutap `püśsi Nõo; me `laśsime `põtra, es lähä `külge Kam; `suuritükkega `laśti - - mõts oĺl kõ̭iḱ puruss last; no pandass laud üless, `piirdu `lastass (märki), sinna˽piiru `sisse Har; esä läbi luh́t`aknõ laśk, ni taṕp `hauka arʔ Vas; `nuuti `laskma (vibu laskma) Se || käivad `piale ega `öösse `märki `laskmas (tüdrukutega magamas) Krj; `mölder, see pidi ikke `öösse koa `veśkis olema, mud́u käesid kukke `laskmas, käesid varastamas Juu; sa nakkat varõssit `laskma (haigutad) Räp; mõnikõrd `tühjä `pauka lask `vällä (valetas) Se || (haletsusväärsest inimesest) Sa oled tänä `jusku `lastud vares - - `ninda lodagalla Kuu; nagu lastud vares teine Rid; Nagu `lastud vares sorakil Han; `Lastud vares kardab ju `varjugi Hää; käis siin `ringi nigu `lastud vares VMr; maha laskma surmama, tapma `kullisi `lassasse maha, aga neid ei `süia Lüg; `laskes `püssügä karu maha Vai; akkasid `püssi `laskma, lasi ennast ise maha Krj; poiss `laskis kure maha Muh; tä oli `eese maha lasnd Mar; selle mehe `lassime maha `u·ndre·hti Mih; `põtru ju sii maha `lasvad - - irmus visad `olle `laska Aud; `laśkis jänekse maha Jür; sie ei last valla maa pial maha `lasta HJn; varas `laśti püśsiga maha JMd; sie oli ennast maha last VMr; laśk mehe eenämite `piäle maha Kod; `jõulu `lauba `öössi `laśti maha, see`samma mees Plt; seni olli pauguten ku olli maha `lasken Krk; sõa `aigu lassiva `ulka inimesi maha; ärä mine, na viivä ja laseva su maha Nõo; ma˽lähä lasõ varõsõ mahaʔ Har; timä tah́t pińni `maaha `laskaʔ Rõu; laš́k `maalõ Lei; rabapüssi(ga) laskma euf peeretama `enne `joodi petti, pärast `lasti raba `püssi Ans; kes seal raba `püssi `laskis Muh; raba`püssi võib lasta ilma ialeta koa PJg; [kui] piäretäd, si̬i̬ one si̬i̬ rabapüss Kod; ma lasen sind raba püśsigä KJn; lät́s nulga takka raba`püśsä `laskma Har b. õhkima, lõhkama kas lasivad `sakslased tämä (veski) `ohku vai venelased Vai; mis paugud ne köevad, seal lastasse vist kive Muh; `enne üksvahe ikke `tihti `laśti kiva `lõhki Juu; nied `tahtsid jo sadamad kua purust `lasta VMr; na oss tinamendiga selle maja puruss `lasken Krk || Lapsed lasid elud üles (põletasid majad maha) Emm c. praksuma, paukuma (hrl pakasest) aia `teibä lasev `laksi, vällän om laksi `laskje küĺm; küĺm om vällän nüid, `pauku lask katuss Krk; mul lei iks kõrva seen, `tiksi laśk Krl; väläh um `väega külm, `tiksi lask Plv; `kullõ `pauku lask, külm tulõ; ku puuʔ härmäh ja `tiksi lask, sõ̭ss um külmä vana väläh Vas; kõva ḱulm, lask `tiḱsi ja aia˽`paukvaʔ Se
18. lõbusalt aega veetmaa. kurameerima, flirtima; liiderdama, seksima (sag mitmesugustes ühendites) Omal `suured `lapsed, a laseb `ringi `teistega IisR; `Ingel lasi `poistega `ömber Rei; Nii kaua `laskis kender`lenti, kui omal laps oli kää Han; Kes oma naise juurest teistega laseb, si̬i̬ on ooratäkk Hää; naene `laśkis `lipsu `metses teste mestega Juu; `põesa all - - selle suure `laskmese `piale mis ta laseb, piab ike tagajärg koa olema Kad; ta laseb poistega `ringi VJg; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia `arvu lahevad; tüd́rik selle poosiga laheb `servä; akab `võõra miessegä `ümber `laskma Kod; mis ta (poiss) muidu käib sial, käib `sihku `laskmas Lai; see [tüdruk] on üks suur `laśkja, laseb kõigiga; alt aisa `laśkja - - laseb lükata ennast salaja; laseb `lit́si, käib `ooramas; mõni mehe naine ka laseb ringi, kuradi oor Plt; tüdruk lasep poistega; ümmer`laskje (kõlvatu tüdruk) Krk; Lask egaütega ümbre, kes õ̭nne esäne Räp; tagasi laskma seksima õli ulk `aiga `tütrik, siis käis kõrd kuus vai kaks `linnas tagasi `laskemas; lähäb laseb `preilida tagasi Lüg b. (eri ühendites) lulli lööma, laisklema luuspuud `laskema Kuu; Ei `viitsi tüöd tehä, `laapis `õtsida ja `lainas, lasi `lainu; lähäb magama, laseb sia `nahka juo, laisk Lüg; Ella oo seike löbus laps, muud kut aga laseb lilla Kaa; teised pikkavad `koplis `niita, ta laseb `peale luuder`punti Muh; Tüdrik akkab kua juba luus`lanti `lasma Han; laseb kadalippu elu aa, ei akka `tööle vahest Juu; lask luus`lanki pääle ja kõńd külä `mü̬ü̬dä Hls; ta ei anna `vällä tühü tat, lask kodun `lirku; si̬i̬ ei viisi keäk tetä, paĺt luśu lask Krk || `lonksi `laskma (tukkuma) Räp
19. (lausenäited, mis ei sobi eelnenud tähendusrühmadesse) võt́tis teesel kraest `kińni ja `viskas üle ree eäre maha, vedas siis sedasi loha järel - - ütles et `laśsin `talle `lośsi Juu; nüid on kõik nõud pidetud ja plaanid lastud, lahevad `kõśja mineki nõu ja pidäväd `plaani Kod; teene poeg `laśkis ennast sõedu `alla Pal; temä (imik) laśk `lihvi rinna otsage; mea ei lase tal tuult alt - - ma‿i jõvva tat liigute Krk
Vrd lahetama, lasetama, laskuma

lauritsa|päev lauritsa- Khk Pöi Muh Phl Mar Mär Tõs Saa Kei JõeK JMd Pai Koe VJg IPõ Trv Krk Urv Räp, `lauritsa- spor R, laaritsa- LNg Vig Amb JMd spor ViK, Kod Lai Plt Kam Räp, lauridsa- Vas (põhisõna sag lühenenud) 10. august, kirikukalendris püha Laurentiuse mälestuspäev sie `lauritsa`päivä silk, sie on `kaikse paremb `räime silk Kuu; Lauritsapäeva ajal ta oli `sündind Pöi; vana laaritsaba `aegas oli rukki külv LNg; lauritsabä kados mõisa teomestel keskoming ää Mar; `augu·sti lõppus ku laaritsapää oo, siis akkab `seemne tegemene Vig; lauritsapäe - - pidi vili kottis olema Tõs; lauritsapäe akkab kapsas `lehti `aama Saa; lauritsapäävast akkavad sokud mökitama Kei; talvruki orased teha lauritsa päevast JõeK; laaritsa päev on sügise pu̬u̬lt suvi Kod; laaritsapää lahutab `kapsa `lehti, pärt `pöörab juba päid Plt; vanast tapet küll sikk lauritsa päeväss, temäl lätt ais manu Krk; Sikk tapõti lauritsa pääväss ärʔ, sai jälʔ ääd liha ja˽`rasva Urv; Laańetass laaritsapäiv vesi, sõ̭ss saa tuuśonõ taĺv Räp
Vrd labõrits(a)|päev, labõr|päev, laratsi|päev, laur, lauripäev, laurits, lauritse|päev, laurits|päev

laurits|päev laurits- Plv, laarits- Puh Nõo Räp, laorits- Hel Ran, lourits- Rei, laurts- San (põhisõna sag lühenenud) lauritsapäev kolm `päeva enne ja kolm pärast louritspääd on küli aeg Rei; laoritspäevass keedeti edimest `kõrda `värskit kardulit Hel; laoritspäevä ja `pärtlispäevä vahel käesivä alled Ran; laaritspävän `laotap kapst `lehti, `laotab lehe laḱka Nõo; `laurtspa lask kapst `lehte ja `pärtspä käänd pääd San; lauritspäiv om `uutsõ `saamise päiv Plv; Varajanõ rüä küĺv alośt õ̭ks nii `umbõs üt́s nätäĺ inne laarits`päivä; laaritspäiv oĺl pühä, sõ̭ss veristõdõ kit́s Räp

leisikas leisik|as spor Lä(löi- Vig Kse), Tõs PJg Vän Jür Jä Trm Plt SJn Hls, leesik|as Vll Käi Mär LäLõ(löösikäs Vig) PäLo/löö- Mih/ Tor Hää Ris Rap Juu Tür, g -a; `leisi|k(as) g -ka R(-ku Lüg IisR); leüsik|äs g -ä Khn; leisi|k Juu KJn, g -ku Saa Iis Trm Trv Hls Plv, -gu Käi Rei, -ka Kos VMr, -ke Kod; leesi|k Saa Puh, g -ka Mär Pal Ksi Lai KJn, -ku Kod Lai Ran Võn, -ke Trm Kod; liesi|k g -ka JMd, -ku VNg/`l-/ VJg; leisk g `leisk|a Khk Pöi, -e Kär, leis(k)a Rei; n, g `leiska Ans Pöi Muh, `leiske Vll, `löiska, löüska Jäm endisaegne raskusmõõt, 20 naela ehk 8 kilo (sag linakimbu mõõduna); leisikane linakimp `enne `ütsime `leisigid, [hülgel] kuus `leisiki `rasva `seljäs Jõe; üks `leisikas linu VNg; `vilja mõõt on ka `leisik Lüg; `sönna (kotti) ep lehe änam kut kaks `leiskad Khk; kaks `leisked `puudas Kär; `leiska `kaupa pannasse [lina] kogu Pöi; värss `kaalus viis`teissend leisigud Käi; sain leisk `villu Rei; metu leesikast linu läks kohe `persse; kui linu `jälle leesikasse `seotakse, siis keerutakse lońsikud Mär; igasse löisikasse `pańdi kakskümmend `naela, siss oli löisika ind; sajast piust saab sii leesika Vig; kui ia lina oli, siis kolm `rupla sai leesikast Lih; ĺõnnast otsiti takku, leüsikäte `viisi `tuõdi, Kihnu naesõd tegid `kangu Khn; ma `ketrasi vahel metu leesikast linu ää Aud; sain töö eest leesika ohra jahu Juu; üks eina koorm on nelikümmend leisikad Kos; ropsitud lina leesikid mõedeti vanaste rihmaga, rihm `pańdi `ümmer kere ja samma suur oli ka üks leesikas Tür; kes leisika ära `ropsis, sie oli siis tubli `tüeline VMr; ku jahu võt́id, keśsi tädä alate vakaga võt́t, müüsid kümme `naala ja leesike Kod; kui [linad] olid ropsitud, `pańdi leesikusse, leesik oli sada ja sada viiskümmend pihu Lai; esimese soŕdi püil `maksis leisikas rubla SJn; müüś üte leisika rüa jahu Hls; ośti leesiku `kaaru obesele Võn Vrd leivisk(a)

liht|suu (põhisõna sag lühenenud) värvlita särgikäis `värblisi põle `otsas mette siis `ööti `lihtsodega `käised Mar; `lihtsudega särgid oo ilma värreldeta, `käised lühikesed, poole käevarrest `saati Var; `särkidel oli lihtsuu varrused ja `krooksuu varrused Hag; meie tieme tänavu suvest `lihtsud särgid VJg

maoline1 `maoli|ne Jäm Nõo, `mauli|ne Kuu Khk VJg Har/g -tse/ Rõu(-nõ g -sõ) Plv Vas Räp, `maole|ne Mar Tõs Plt, g -se; `maoli|nõ, -lõ|ni g -dsõ Krl maitseline (sag liitsõna järelosisena) supp on täna `mitme`mauline VJg; kibeda`maolene või Plt; taa ru̬u̬g om ää`maulõni Krl; se putr om raassõ `hapnõ `mauline, ei˽tiiä, kas `tihkat sedä laualõ viiäʔ Har; vesi um `mauline (isesuguse maitsega) Vas || maitsev tu̬u̬ leib oĺl `mauline Rõu

maone `maone Kod Plt; `mao|nõ g -dsõ Krl; `mau|nõ g -dsõ, -tsõ Plv Räp Se a. maitseline (sag liitsõna järelosisena) üvä`maone leib, üvä `maoga Kod; mis `maone ta on Plt; tämbä omma ruvva alva`maodsõʔ Krl Vrd magune b. halvamaitseline tekke no taa liha ärä, muido lätt `mautsõss Räp; teraʔ ka ku omma kavva arʔ saisnuʔ, siss lööväʔ `mautsõst Se

mihkli|päev rahvakalendri tähtpäev, 29. september (põhisõna sag lühenenud) `mihkli`päiväks tabeti `lamba - - igä `oinal oli oma `mihklipäev Kuu; sügise sai `ninda `kaua `karjas `käia, kui päält `mihkli`päivä külm tuli; `mihkli `päiväst tappetasse päss, tehässe õlut ja pühitsetasse Lüg; `mihklipäiv õli `jällä küläs `tähtis päiv, siis õli - - `karja `poisilgi pühä; Iga `mihklibe - - `möldrid tegivad `aasta `liiku `neile, kes `aasta `ümbär `veskil `käisivad Jõh; `mihkeli`päivä `aegu tulovad `külmäd ja rajod Vai; `Mihklipäe `lasti `suilised `lahti Jäm; sügisine püiaeg, see on nda `mihklibe `ümber Khk; `Mihklibeks olid `tuhlid `kistud Kaa; `Mihklipäe `näitas, mis sui kasvatas Pöi; `mihklibest akati `ketrama Muh; Kaapsas kasub mihklibe ööse viltse lönga katki Emm; `tantsisime ja `mängisime ja, sedasi `võtsime siis seda `mehklibäd `vastu Rid; seetse nädälid `enni `mehklipäävä oo `seemne tego; kihulane oli lauln: sääsk sitt sügisini, mena mees `mihklibäni Mar; Juripää annab lammas kuue, `mihklipää kasuka Han; `meitel põle `pauku egä palukest [leiba] mineväst `mihklibäst soadik Tõs; Mõnes talus `oĺli nii, et tüdrik tegi sügisi `mihklepäevast mardipäevani oma tü̬ü̬d Hää; `mihklepäävaks olid kõik `tehtud, rehed olid peksetud ja - - linad olid lõugutud Nis; `mihklepäävaks pidi kohe `saama lammas tapetud, muidu uńt viis `lamma ära Kei; `mihklepävaks - - `tapsid `lamma ära, tegid õlut, siis sõid ja jõid, `teenijad olid ka Tür; `mihklipääval sai karjane siis `lahti Kad; `mihklipääväl vedeti õenass `ümber kivi, et lumi ruttu maha `tulla ja `putru kiädeti Kod; kõik õli `mihkli päävast lõpetet, pideti püha Pal; jüripääval paneb püha jüri `uńtidelle `päitsed pähe ja `mihklepääval võtab peast ää Plt; `mihklepääväst kuus [nädalat] `marti, mardist kuus `jõulu KJn; `mihklebä `ü̬ü̬se aab kaaĺ villatse lõnga katik, ninda paĺlu kasuved Hls; `mihklepäeväst pannass undi suu `kinni, ta‿i saa ääp `lambit murda Krk; kui `mihklepäevässe puulehe maha om lännu, siss om kah maarjapäevässe lumi lännu Hel; meil võtit jaanipävän riha `säĺgä, iki vikat ja riha, vikat ja riha seenigu `mihklepääväni Ran; `mihklipäeväss om `kartoli ärä `võetu, `kuhja ja `keĺdrede `pantu Nõo; `varsti om kaits nädälit `mihklipäeväst ärä, aga puu om vi̬i̬l enämbide lehen Ote; `mihkli pääväl lõpõss `oina vaiv Plv; `mih́tlipävä käve˽sańdiʔ, `ańti `lamba`jalgu ja saiamunakõisi Vas; lämmä suvõga maasikõʔ `häitseseʔ `mihklepääväneʔ Räp Vrd migeli|päev

mudilane mudila|ne Lüg Jäm Khk Muh hajusalt L, Juu Koe VJg Trm Kod Plt KJn Trv(mude-) Krk Pil, -lai|ne VNg Iis, g -se; mudila|nõ Har Rõu Plv Vas, -lõ|ni Krl, g -sõ väike olevus (sag lapsest) ku küsiti, pali `lapsi on, siis sai `üella, et üks mudilane on Lüg; mudilased oo pisikesed linnud (putukad), suuremad kut seased, pisikesed kirjud tiivad Muh; tuba mudilasi täis Kse; mudilased üks selts matiku ikke oo, kihulased ja teesed Tõs; Lieviidikäs ehk väike mudilane, peaaegu läbipaistev väike kala Khn; `lapsa just‿ku mudilasi kõik kohad täis Tor; sääl majas oĺli nõndapaĺlu mudilasi, et `tahtsid jalust maha joosta Saa; tal lapsed viel kõik veikesed mudilased VJg; `veiksed `põrsa mudilased juaksevad Kod; lähäb nigu mudilane, tillike teine KJn; temäl om `ulka väiksit `latsi, justku mudelase tõise Trv; siin om mitu väikest mudilast Puh; tanh om paĺlu `lat́si nigu mudilaìsi, suurõmbõid ja vähämbeid Har Vrd mudilas, mudulane

no|jaa nojah (põhisõna sag lühenenud) `Nua‿ja, ega siis minul õle vajagi `tulla Jõh; noja, mis sellest nii pailu kaaguta Khk; noja, no mis sa tahad Tor; nuojaa, `vastlapää pidi ikke ua ehk `ernesupp olema KuuK; `nu̬u̬‿ja, nu isa tõi sis kaks tükki kodu Äks; nuujaa, selle veli‿p ta om Krk; nojaa, no [sea harjaseid] kõrvetedi ennembide küll Puh

nõum|puud nõum- Pöi Muh, nöum- Sa(nöun- Kaa Pha), nöu- Khk Mus Pha Emm, noum-, noun- Jäm Khk sarikad, paarid (põhisõna sag lühenenud) noumpuud [on] `otstega murispuu sihes; `nounbude `pεεle pannaste latid Jäm; leeplati teine ots on `nöumbu sihes, teine ots on murrispu sihes Kär; nakid‿o `nöubute sihes, nee oidavad katuse lattisi Mus; `päästlesed teind `nöunbute `otsade `külge pesad; Kui kolm paari nöumpuid püsti oo, siis veib tuudi üles panna, et maja nöumpuude liigud käde saaks Kaa; `pöidlad (sarikate tugipuud) käivad `nöumbute küljest murrispu `külge, `oidvad `nöumbud `kinni Krj; Nõumbud olid mädad, sellepärast lumi vaotas katuse sisse Pöi; nöupuud - - kene pεεl katos on Emm

nüüd nüüd R Pöi Rei Rid Kse Khn Hää JõeK JJn ViK Iis Trm hajusalt eL, nüid Sa Muh Phl L K ILõ Lai M T, niid Sa; (rõhutus asendis) lühenenult: nüd, nid, nd

1. (just) praegu, käesoleval ajal või käesolevas olukorras; tänapäeval pojad on nüüd merel Jõe; nüüd `praiga võttin seppiku `ahjust `välla Lüg; vast olivad `oige `vaised ja nüüd tekköd omale kaik `uvved `uoned Vai; niid ep ole änam jumalad `usta Jäm; nüid‿o neid aja`lehti egas peres Khk; pole säält rabastikust enne `eina saan, p‿saa niid ka Krj; akkame nüid `öhtale minema Pha; nüid minge seda `silda kada Pöi; nüid‿o jutu ots `väljas (kuulujutust) Muh; kask oksendeb juba, nüid on mahla aeg `mööde Phl; akkame reht `ahtma nüid Rid; nüid änäm lämmet ei `öetä, see (sõna) oo vana`moodi Vig; `enne olid ika äke ja atr, nüid oo sahk Kir; nüid oo jõulud käe, nüid sõedame `vankrega kiriku Tõs; Pät́s meite ärra (riigipea) oo nüid PJg; naine `mõtleb ja `mõtleb, mis nüid tiha Hää; nüid on juuni Kei; ei ma nüid lähä änam kusagile Juu; `voata nüid, `lendab katukse `peale Kos; Kari läks siis vara `väĺla, ega‿s nii `iĺla läind kui nüid Amb; nüid siis ommeti sai sie tüö `vaĺmis Koe; nüid me elame siin `veikses saunas VMr; eks ta (tee) nüüd ole kuiv Kad; nüüd on ia elada Iis; nüid iĺja tuli, `praeguss tuli Kod; ma põle nüid eenamal käenu Pal; ei kuule mitte `kośkilgi `uńtisid, nüid ei kuule neid [enam] jah Äks; mis nad nüid tegema akkavad Lai; tule nüid ruttu KJn; poiss võtab nüid süist `lahti Vil; no nüüd om `valge väĺlän Trv; si̬i̬ om puhas paar, mis ta nüid kõneleb (kuulujutust) Pst; vanast olli arakmarja, nüid õigats `sõstre Krk; mul olliva ilusa piḱä pleti, kos‿na nüid om jäänuva Ran; kana om orsil nüid, ega kana prõ̭lla ussaian ei ole Puh; nüid lähme minemä, lähme ärä `tarre; vanast iks `olli toda `kuństmist `rohkemp ku nüid Nõo; siss jõulu`lauba, siss `oĺli meil ää mi̬i̬l, et nüüd saame `vorsti TMr; ma osati päḱä ärä, küll nüid valutap Kam; päiv elgitab, nüid tule `vihma Ote; kas nüüd joba tulõt Krl; nüüd ummaʔ tõsõ aoʔ kui vanast oĺliva Plv; nüüd sõida˽kodo ja panõ hobõnõ `aita Se

2. (sag lühenenuna) väljendab modaalseid suhteid, kasut a. (rahustades või kehutades) kas sa‿nüd lihad ühekora Ans; mis sa‿nd sii teed `känkus Khk; mi‿sa‿nd räägid na rumalaste; pane‿nd jalad `kinni Mih; ek‿sa‿nd `voata koa Trm; mis sa‿nd ikki `jandad Kõp; anna‿nd üits toḱk onde, `vänte uśs `viskab `säĺgä Ran; sü̬ü̬ sa‿nd iluste; pia‿nd pia, ma piä veedi `maŕdma Nõo b. (tõrjudes, vastu väites) mes sadam nüd sitt oli, üks kivevare oli sääl VNg; ma nüid sehoksega räägin Kul; koer sü̬ü̬b nüid suure elon `põrsa ärä Kod; või mina nüid tian Pal; oh, tu̬u̬ nüid mõne saks Nõo; nüüd tege sul kiä mõnõ tü̬ü̬ Plv c. (mööndes, kinnitades, nõustudes) mida sie [vest] teha nüüd oli, mina `raasukene `aiga seda tegin VNg; `Lamba jalast pole nüid `süüa midagid Pöi; olgo‿nd, mis oo Mih; eks ta laia kaare võtab nüd küll HJn; kes‿sis vana inimesele nüid enamb kedagi ilmutab VMr; eks nüid `värskid kalu jah, `tehti mõnes kohas küll (pulmasöögist) KJn; krädse vai kräbe, üits kõ̭ik, kudass sa‿nd `ütlet Ran; vahi, meh mä vi̬i̬l vana ikke `kuulda saa, si̬i̬‿m si tü̬ü̬ palk nüid Puh; ega perenane es loe ka nüüd `voŕste, kui paĺlu neid `oĺli; nüd meil ike nahatäis tuleb TMr d. (kaheldes) kumb nüd isämes on ehk kumb peigmes Lüg; eks te‿nd ise ikke vist ehk olete koa kangast kudund VMr; kas ta‿nd `tahtse toda rublat Nõo e. (halvakspanu väljendavates emotsionaalsetes hüüatustes) Ah, täma juttu nüüd, tońt teab, mis ta kokku `luuletab IisR; ah `Oskari juttu nüid Nõo

Vrd no

hoidma `oidma (`oe-), (ma) oia(n) eP(oja(n), oea(n); h- Phl) M(ma-inf -me) hajusalt T; `oidama, (ma) oja, oia hajusalt Sa, `oian R(h- Kuu); `oitma, (ma) oia Võn Kam Ote Rõn San V(h-)

1. kinni pidama, haardest mitte vabastama ema oeab last süles; öpedaja `oidas raamadut kεε Khk; lapsed `oitsid tagumisi `jalgu [lamba pügamisel] Kul; egä sa jõua ju siiss ühü `käega üksi oeda mette [külvimatti], see rihm `aitas ikke Tõs; luoslaud `oeti kεεs, sedasi `luodi kangas üles Ris; `ristimise aal vaderid `oetsid last Jür; minu kääd akkasid külmetama obuse `ohju `oides Ann; adra `kurgi on minugi kääd oind Tür; ühe `kääga oisid lina pihu, teise `kääga virutasid mõegaga Trm; teine oiab [hobuse] `jalga, sepp `rautab Lai; ois pääd kate käpä vahel; ma‿less ta süle sehen `oidnu selle ü̬ü̬ Ran; oesi toda kühi`vitsa suun, tu̬u̬ purut kõ̭ik `amba ärä Nõo; ma hoia iks `võt́mõ peohn, ku ma tõsõ tarõ mano ka lää Plv; sikuska, toda hoietass käeh Räp; ku pilaḱ oĺl, siss olõ õś vaja `pirdu `hoitaʔ käeh́ Se

2. mingis kohas olla laskma, seal pidama `tasku raamat, siäl vahel `oitse raha Tõs; Ramatud‿mtõ või süemä lava piäl oeda Khn; kana oiab oma tiiva all `poega Hää; vahel lõhuti aedad ära, akati varastama, sellepärast ei `oita `riidid aedas Pal; ku käe ärä palutit, siss võtit `peoga `su̬u̬la, pannit `pääle, oesit tüki `aiga, katte valu ärä Ran; lasnu peni `usse, mes sä penist taren oiat Puh; sitsirät́t om egäpäevi pään oeda Nõo; piät `hoitma ega aśa uma kotusõ pääl Vas; Mõ̭nõl oĺl tettö˽perüś küĺvipõĺl ja `hoise tu̬u̬d alate aad́ah Räp

3. a. mingis olukorras, seisundis, asendis olla laskma või olema sundima piad `oidama päi (lainega risti)- - `muidu mene vene `kummule Vai; püksirihm - - ojab püksid ülal Jäm; pöllud piab korras `oidma Khk; läbi sörmuse lüpseti ternest, se `oidas piima kogu Mus; [ussi] pia piad ära lömama, et ta‿p saa ennast elus oida Pha; möni naine - - oeab mehe oma käpa all Vll; pistid `oidvad malgad koos Muh; kass ojab oma saba `püsti Käi; küll see [kõrtsmik] oleks `teenind, [kui] see oleks end targaks `oidand (poleks jooma hakanud) Rei; oia obo `ohjas Rid; Vahest oidetse suud irmuga kua lukkus piltl Han; oiab käed `ristis Tõs; Nahk oiab `końtisi ku̬u̬s (väga kõhn) Hää; oea parem enese suu `kuomal piltl Hag; nisukest `aśsa peaks salaja `oedma Jür; üks ots on `kõrgemal, oiab `ingede pial (uksest) JJn; kui sa nii tasa`kaalu ei oid, siis oli [käru] `käntsti `ümber Rak; aŕgid oiavad [kuhja] varrast `õige IisK; piim `oidi varjol Kod; mõni obune küll ti̬i̬d ei oia Pal; keelik on si̬i̬, kes `vankri ku̬u̬s oiab Ksi; `oskab ennast `äśti üleval `oida (käituda) Plt; tinkpiiritus oiab piä laheda KJn; ega ma salussen (saladuses) - - ei oia midägi `asja Krk; vikati kants tuleb `niitmise `aigu ästi `vastu maad oida Hel; nigu abiss sai, nii nakass nõna `püśti `oidma; ihu `ümbre `panti talje, tu̬u̬ ois rinnad üless Ran; ega‿s sulane ütsindä es jõvva talu tü̬ü̬d joonen oeda Puh; ku pird kõvaste palama lääb, siss oia `pisti; oia anuma `puhta, siss om piim illuss Nõo; põigusse oiava ri̬i̬ jalassid üten Ote; halv om, ku hobõnõ võngerdamma harinõss, sõ̭ss om rassõ tedä `õigõl ti̬i̬l `hoitaʔ Kan; otsa päält om paĺk tõsõ otsa `pääle `hambadõ raot, tu̬u̬ hoit `hu̬u̬nõ kokku Har; peediʔ umma ilosaʔ, ma‿lõ iks hainast niä˽`puhta˽`hoitnuʔ Rõu; `Atra hoiete sõ̭ss käśsiga üleväh Räp; hoia [talu] kõrrah Se b. (lonkamisest) Obu oiab jalga, vist oo ää naelatud Han; oiab `jalga, `luukab Kod; oben oiś `jalga, sepp olli är `rauten ta Krk; vana lehm olli serände, ois `jalga iki puusast, limbass Puh; lehm om sõrgatsimi ärä `murdnu, nüid oiab `jalga Nõo

4. säilitama, alal hoidma; säästma, säästlikult kasutama; hoolikalt ümber käima nied `lieri `pildid - - `saavad `oidada `ninda `kaua ku `surmani; õled oma elo `oidand Lüg; tule piab ikka küll ülal `oidama, et ep kustu ää; killele ma seda suppi oja, lεheb apuks Khk; [tööriistad] `seisvad mitusada `aastad - - kui nad `oitud on Pha; ta võiks õlut oeda, mis ta tast ühe korraga `otsa `kiusab Muh; söö aga ära, mes sa ojad neist sedasi Rei; `villa `oiti pikka `aega Kul; oiab `kangesti obusid, raatsi `sõita Mär; Ei tä saa kedagi oma tiada oida Han; mind nagu tiibad `oidad, ma `aiged ei saa Mih; tia, mis jaos `seuksi pias `oitama (metssigadest) Tõs; puid oedatõ, siis külä `lähtväd `sauna Khn; kuld rahad, eks näid oietse `praegugi Aud; need (loomad) ikke `oskasid oeda ennast PJg; Ärra `oidnu ikki obuste jauks paremad einad Hää; sie `kaugelt `oitud, mõni kolmkümmend `oastad vana; `oedmese varal on ike läbi `soadud Juu; isa oedis nad alles, aga mina loĺl `ańdsin ää HJn; neid käkkisi nad tegivad siis sest `lamba verest, neid `oiti kua kogu `talve KuuK; oian tuld all JJn; `oitsin ike kaua `aega [puulüpsikut] mälestusest VMr; kuda tä rammu oiab, egä päävi rangid kaalan Kod; puu nõu sees on kõege parem `rasva `oida Pal; kui [marju] `oidmise jaost keedeti, siis keedeti paksult ära Lai; juurepät́s `oiti ikki teesest teost teese `teoni Vil; oia see kiri `alla Trv; [surnu] `mõskjel ma oia iki `ruuble `ärä - - `mõskje piap iki `ruuble `saama Krk; oid esi`eńden, ei selläte kiigile oma `asja Hel; liha`raasu `oiti ka aenaaeass Ran; oiab `lämmä peräst abet Puh; to‿m äste `oidja, oiab kõ̭ik alali; mul ei ole midägi tagavust, mia ei ole `endäle korjanu ei `oidnu Nõo; `oiti ja korjati raha, es ihnata perele süvvä `anda; `si̬i̬pi vanast oieti Ote; Lihaga˽`tu̬u̬ga˽pitsitedi ja hoiõti kokko Urv; tü̬ü̬d ei massa˽`perrä `oitaʔ, piat är˽tegime Krl; ala sa˽tu̬u̬d kellegi kõnõldu, hoia˽henne sisehn; ma˽hoiõ kah raha vannu `päivi jaoss Har; es mõistaʔ umma avvu `hoitaʔ Plv; ma võt́i taa pluusõkõsõ `säĺgä, et kavvass ma˽tedä hoia Vas; kõv́o puid hoiõtass `leibä kütsäʔ Räp

5. ohjeldama, tõkestama, takistama; ebasoovitavat vältima onopoig parandas mul kattusse `vällä, nüüd `oiab `vihma; ma just `liiga `laiast ei `räägi - - `oian tagasi Lüg; `Lapsekesed - - kuda `teie `saata sedasi `vankri edesi, kui `nindapali mehi `oiavad `jalgudega `vasta Jõh; `ühte [koera] oja siit, teine tikub teissest kuhast `jälle; inimest äi oja ju `keegi, ta läheb, kus ta tahab Khk; [tõrv] Ojab ussid eemale Kaa; Märg ojab puud pakatamast küll Pöi; ojad `inge tagasi, et äi `inga mette Emm; pole ma siis ka mette nuttu tagas `oidend Käi; töö `juures oiab igal pool ennast tagassi; sai appi, `oidis ikke ää selle õnnetuse Mär; Lai räästas `oidis vihma tagasi Han; telka rihm oiab, et rangid kaela `piäle ei `vaota Tõs; ma pian `oedma nüid `ärgi, et `sinna [metshaldja] `jäĺgede `piale ei soa, et `kauvad ää Jür; puu oiab maru sügise; vähä oiś pulma aeg, moeto alate täis ku kalkun Kod; egä asjaga võib tagasi oeda, viinaga kah; kes `tü̬ü̬ga tagasi oiab, tu̬u̬ om laisk Ran; oma maja `varga i̬i̬st ei jõvva sa midägi oeda Nõo; toda oosime, et lat́s aad́a ala ei saa minnä Võn; pidit ärä `oitma, et tule kibena es lää katussede Kam; ega˽ma‿i˽`häüstäʔ, ma hoia hinnäst tagasi, kõ̭nõla ilostõʔ Rõu; tulõ˽kodo, sõ̭ss hoia `varblaisi ja, ei saa˽kanolõ midä `panda Plv; ma iks `hoiõ, nii et mul `halva `haisu ei olõʔ Vas

6. hoiduma `täüdüs igä `jälle `hoidada, et jüst kova maa`tuulega ei mend [jäätükiga sõitma] Kuu; südä `oida jumala `puole VNg; `oia `valge iest ära; eks `poisikeselt saand ikke `oidada oma `seltsi `puole Lüg; Ära `karda `kuera, `oia mu `selja taha IisR; mis sa ojad ennast ukse `körva; koes sa tead `aiguse eest oida Khk; tera `oidas maha, äi passi löö `otsa Kär; omapere inimesed `oidvad egas asjas `ühte Vll; Päästlased vidistavad ja lendes oidvad kangest moa ligi Pöi; ää oja `valge ette; param `sõuksest `eemale oeda Muh; oia, et tule kirs ei löö lage Käi; veta uks `lahti ja hoja ise ukse taha Phl; ma `oitsi ulu `alla Mar; oiab ennast nende `seĺtsi; linnud oiavad `paari Mär; lapsed `oitsid ikka vanemate inimeste seĺla taha Lih; kitsas riie oiab inimese `seĺgas `tölli Var; Ojamõ ravadõst `iemäle Khn; minu maja oiab põhjast `lõune Hää; mis sa `kööku oiad HJn; oja iest ää Amb; oiś ennäss varjole; `oitka, et teie tämä `külge ei `puutu Kod; neid `iiri oli ju paĺlu - - iirte eest ei saa `oida Äks; mõni oiab ennast `looka; tüir inimene on `kange oma `poole `oidja Plt; oia sa kurat kätt, üät kätt lää paĺlu `ti̬i̬sit Krk; ega si̬i̬ vihm `meile ei tule - - si̬i̬ oiab `rohkemb `alla järve poole Hel; sügiseld oesiva ihessed `randa; kedä ta `vihkab, kud́a ta tolle poole saab oeda Ran; `oitke, `pernane tulep, vemmel om käen; serätse vastatsigu voldi olliva [kampsunil] all, nu̬u̬ oesiva äste kaharade Puh; ma - - oesi iks majade `varju Nõo; Ta lepälavvust annum `tüḱse `hoitma iks `veŕpjäss Urv; nimä˽tan majan `hoitava kõ̭iḱ ütele poolõ Har; ei˽saa˽`piḱse i̬i̬st `hoitaʔ Rõu; `rõivaʔ omma vedelihe - - säläh, ihost `hoitvaʔ `kaugõhe Plv; rehe `pesmise aigo tulõ tu̬u̬ i̬i̬st `hoita, et mõ̭ni ohhak `silmä ei lääʔ Räp; maʔ hoia kavvõbakõsõh, maʔ hoia‿i ligi näid Se

7. a. hoolitsema, järele valvama sie vanamuor ei saa enämb `lastki `oietust Lüg; kut me püsused olime, käisime ikka `lambud `oidmas Khk; põle mool `aega ta last oeda Muh; teeni `saksu ja oja nende `lapsi ka Rei; loomad `ańti minu `oida Mär; minä seokest rübe änäm ei oia Vig; küll tema oo iluste oma last oidn Tõs; oja oma kodo urtsikud viel Khn; käi `ütle nannel, et tule titte `oedma Ris; ma aina olin `aitamas ja last `oedmas Jür; laps on tema `oida `antud JMd; esimise lapse ajal - - võt́in `oidja - - einamaal oli last `oidmas VJg; koer `irmus ilosass oiab eläjid Kod; korraline `aitas karjussel `karja `oida Lai; ka‿sa tulet meil kodu `oidme Krk; käesin sääl karjan ja oesin iki ärä kõ̭ik Ran; nüid om Tańnul anise, a ei mõestava oma `ańne oeda Nõo; kuvve `aastatsen `panti joba last `oitma minu Ote; oĺl t́siku `oitõnu San; ma˽lähä timä `kraami `hoitma, huju˽no ei˽lähä˽maʔ Har; taalõ tõi veli latsõvingadsi `hoitaʔ Plv; kodo`hoitja tulõʔ koto `hoitma; paŕõb `hoita˽ku ohadaʔ vns Vas; `lat́si `aeti `ruuhõ mano tsiko `hoitma Räp b. (loomade pidamisest) ein `kasvas, vöis änam `loomi `oida Khk; mina enäm lammass ei oia; lehmä suavad `oida, vana obese `ruaskene kua Kod; veli üteĺ mullõ alati, et mis sa näist (emastest kassidest) hoiadõʔ Rõu; kiä jovva as `lehmä pitäʔ, tu̬u̬ pidi `kitsõ, kits oĺl `keŕgep `hoitaʔ Vas; set́ä `vaśkõt joht naka‿iʔ `hoitma; kat́s põrssat hoia üle talvõ Se

8. kiindunud olema, armastusega, poolehoiuga suhtuma `ninda `oiab oma last, et ei `raatsi `vitsagi `andada Lüg; ojab teist nönda, ei `ütle `santi sönagid Khk; oma kassid, neid nad (koerad) nii `oidad ~ `oidvad Mih; ta oiab teist meest änam ku oma meest Hää; isa `oidis väga oma `tütre`poega Kos; ema oedis `ella mind JMd; kes `koera `oidma, sel õlema obesed ilosad Kod; na oiave tõne tõist Trv; üte `ammege ristiti `latsi, sõ̭ss latse üit́tõisi oiav; obest oia ku naist ja seo ku varast vns Krk; oesiva minu nigu oma last; imelik, kud́ass lu̬u̬m nakab inimest `oidma Ran; ta ois miu nii `kangede Nõo; emä `oitsõ minnu kõvastõ Ote; meil Mańni `väege oit vannu inemeisi Krl; pujakõist timä hoit, a naist põlg Rõu; varblaisi kül˽ta‿s saĺli, aga muid `lindõ ta `väega `hoiśe Plv; taa üt́sik lat́s, taad hoiõtass ku munna Vas; timä `väega naist hoit Se

9. (sugutamisest, paaritamisest) kεisime [lehmaga] pulli juures, lehm `oiti ära Jäm; teisepere söńn `oidas meite lehma εε Khk; Lehm pole siasta veel `oitud Kaa; kui kukk pole kana oidn, siis `poegi äi tule Krj; Noort kana kukk juba `oidis, see akkab `varsti munema Pöi; mis kukel viga, ole `otras ja oja kana Muh; see [lehm] juba `oitud, äi taha änam `pulli Emm; Lehem oli ühe `aasta aher, aga `seaste on `oitud Rei; kukk `kargab kana õrssile, ojab tättä Mar

10. hoia alt millegi tõhusust rõhutav väljend On sel `õmmeti suuvärk, kui `räekima akkab, siis `oia alt IisR; Kui obused `päeva palavaga puristavad - - siis tuleb teise päeva `vihma nii et oja alt Pöi; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt Mar; Tantsi`õhtal oli `neuke laŕp, et oia alt Han; eks neid möirakarusid ole alati old - - kui veel pia täis `tõmmab, siis oia alt Lai; Ar vihastas, siss hoia alt Vas; Ummõĺdevva˽sääńtse˽kirä˽`pääle [linikuotstele] niku˽hoia alt Se; hoia ja keela hoia alt sain niisuguse `lahmaka vett `vasta `vahtimist, et `oia ja `kielä Kuu; Valetas `ninda, et `oia ja `kiela IisR; Nii `kange valu rist`luudes, et oja ja `keela Rei; Oia ja keela sehukest naist maapeal olemast Han; hoia piip ja prillid (mingist asjaolust, mille eest tuleb end hoida) Piab kõvasti `kinni õlema, `lahti `pääsib, siis `oia piip ja `prillid Jõh; Nuor obune, kui sie `lõhkuma akkab‿s `oia piip ja `prillid IisR; Kui seda asja niid puistama akatakse, siis oia küll piip ja prillid Kaa; hoidku (sag koos teise sõnaga) teat (rahvapärane) ütlus, mis väljendab emotsioone, suhtumist vms jumal `oidagu sõdade iest; nii kuld `ambaid suu täis et `oitku Lüg; sina lähäd edesi, oh `oidagu Vai; Oitku arm, jälle see laps liidi all tule kallal Kaa; jumal `oitku nii vanaks elamast Pha; `oitku söda jälle tulemast Pöi; oh `issand `oitku Muh; `Jeedam eige `oitku, ta tuleb just siiapoole Rei; jumal `oetku, `messugune mõisa aed oo Rid; jah `oitku, ma `oska `nüitse aja noortega juttu kedägi ajada Vig; oh sa `oitku, mina‿i `oska änam seda seleta Kir; liha säriseb pannil - - mis `oitku kohe Tõs; oh `oetku küll, milla see ükskord lõppeb Kei; pidime - - tegema sial `mõisas tööd nii et `oitku Kos; nüid mähitasse `lapsi naa et `oitku Koe; jumal `oitku `jõukate `juure `juhtumast VMr; oh jumal `oitku ku `kanged `liikmed Kod; käod kukkusid nagu `oitku Äks; mõni vannub nii `irmsast et `oitku Lai; na oiav tedä kui `oitku Pst; jäi nii nõrgass et `oitku Ran; taevass `oitku ennäst nii armetuss jäämäst Nõo; Noʔ noorõ inemise˽kägisäse ja rögisäse˽nigu˽hoitkuʔ Urv; sa‿lt vereviid sipõrlaisi nii täüś ku `hoitkuʔ Plv; jummaĺ `hoitku no `sääńtsit `lat́si ka saamast, kiäʔ lääväʔ `huurama Se; kinni hoidma 1. haardes hoidma; mitte võimaldama liikuda või ära minna mina en saa `tulla, minu `oita `kinni Lüg; oja lakkast `kinni, muidu kukud seljast maha Ans; teine oeab lammast `kinni, teine niidab Khk; aero tüi - - kost `kinni saab `oetud Rid; `pahmaja oiab obused `kińni Lih; nee, mis `õĺga `kinni `oitsid, `üiti `roikad Tõs; Katsu paelast `kindi oedõs `kuõrma `otsa roenata Khn; eenakuhja `vardale pannakse argid ette, need oiavad varrast `kinni Nis; läksin `aitama vinna köit `kinni `oeda JõeK; peńnid ojavad sarikad `kinni; Sa pidi `inge `kinni `oidma, kui `seĺga panid Amb; oja varrest kõvasti `kińni VMr; veeke laps ei sua seessä, oia käess `kińni Kod; mine ärä, ma oia teda `kinni senikavva Trv; küll mia oless selle õnne `mõisten `kinni oida piltl Krk; suur lammass ollu - - ammastega ois `kińni kaala mant (hundist) Ran; laits ois kate `käega emäst `kinni Puh; ku sa tahat `lu̬u̬ma pedädä, siss oia looma `kinni Nõo; mul um mitu jalusõga vikahtit, ku niidät, siss jalussõst hoiat kińniʔ Vas 2. suletuna hoidma Kes siis õhutas, uksed `oiti `kinni, et soe `seisis Pöi; oia aga see suur tee `kinni Mär; oia suu `kinni, muidu süd́ä `jahtub ärä nalj Ran; kudass sa saad siin akand `kinni oeda, nii kuum om Nõo; kõrva(le) hoidma 1. vältima, millestki hoiduma `oiab tüöst `korvale Hlj; sie on siis midagi pahandust tehnd, et `oiab `kõrvale Lüg; Kui sie `purjus `piaga `putrama akkab, siis paremb `oia `iaga `kõrvale IisR; ojad ennast körvale teise eest Käi; Oiab nüid viina eest `kõrva Han; `oidis ennäst `kohtu eest kõrvale Tõs; tü̬ü̬ ets (eest) oiab kõrvale Kod; na olli nõnda sula sõbra, nüid oid joba `kõrva Krk; temä es taha kroonu pääle ka minnä, ois kõ̭igist kõrvale Ran; sa piät `käsku `täitma, käsust sa kõrvale oeda ei saa Nõo; minnu oieti kõ̭gõ kurja i̬i̬st kõrvalõ Krl; oĺl mitu sääräst moonamiist, kiä tü̬ü̬st kõrvalõ hoit́ Har 2. kõrvale põikama `lööper soadeti ette, et kõik tielt `kõrva ojavad Kos; nagu sitta pilpa peal hoidma kellessegi ülimalt hoolitsevalt suhtuma Oia nagu sitta `pilpa pääl ja vahi, mis sa pera sene iest saad Jõh; Seda `oia küll nigu sitta `pilpa pial, aga ikke ta - - saab pahasest IisR; Sedä last `oiti nagu sjõtta `pjõlpa piäl Khn; om `seande lait́s, oia nagu sitta `pilpa pääl - - ike tal om ädä Trv; tütärd oiab - - nigu sitta `pilpa pääl, aga `poiga `põlgsiva Nõo; oma nahka hoidma 1. ennast säästma Oli sõa aeg, ega üks `oidis eese `nahka Pöi; kes ika - - oma `nahka `oedis, ei läind nende mõesapõletajate `ulka Kos; sie oeab oma `nahka JõeK 2. (karistusähvardusena) Kui sa `piaksid valestama, siis `oia oma nahk Jõh; Kui viel `sohki tied, `oia oma nahk IisR; oia oma nahk, ku ma tule, sõss ti̬i̬ sul `perse kirivesess Krk; silma peal hoidma valvama, jälgima Tubilièrid (külavalvurid) `hoisid küläl `silmä pääl - - `muidu `voisid `tulla meri`rüövlid Kuu; Oja siis ikka silm peal koa, kui ta `siia tuleb Pöi; taga hoidma armastama, kalliks pidama; taga igatsema ku [loom] on `arjund peremehega, siis `oiab peremiest taga Lüg; `Lapsed `oiavad isa viel `rohkemb taga kui ema IisR; süda `oidis teda taga Mär; laps oiab ema taga JMd; obene oiab `irmsass taga inimess, obene one `kange armastaja Kod; mõni poiss akas tüdrukut taga `oidma Ksi; ta (laps) oiab minu taga, emaga ei `teegi tegemist Lai; temä oiś sedä naist `kangest taga Krk; ta ois miu nii taka, et kellelgi puttu miu es lase Nõo

olevi|päev olevi- Muh JõeK Kod/-ĺ-/, ooli- SaLä(`ooli- Khk), `oolja- Khk Mus, oole- Hi(`oole- Emm), olõva- Har rahvakalendri tähtpäev, 29. juuli (põhisõna sag lühenenud) oolibä tapeti jääras; `leikma aketi oolipääva `aegu (rukkilõikusest) Ans; `ooljabäst jäi parm pimeks, siis ep näe enam lennata Mus; saab `oolepää `mööda - - akeda `uusi `tuhlid `sööma Emm; oolebä - - tapedi lammas Phl; oĺevi `päevä pidetässe muku, si nimi one kalenderin üleväl Kod

1. üks paaris olijaist a. paarimees ta oli mo paariline `paatis Khk; Kus so poariline täna jäänd on Pöi; paarilisega läksime `töösse kahekesi Saa; puariline - - kellegä ühen läksimä keriku Kod; mea ei lövvä `ende paarilist kätte Trv; tulõ mullõ paarilisest Plv; puusepäʔ omava iks paarilisõ, üt́sindä ei saaʔ Räp || esimise niie piale esimine lõng esimisest puarist ja teise niie piale jääb siis teine puariline Amb b. abikaasa, elukaaslane Akkab `jälle see poarilise `otsimine Pöi; naene `ütleb mehe `kohta mo paarilene PJg || aĺlid `rästad akasid padistama, kui nad paarilisi valisid Saa

2. paariühikuline (sag liitsõna järelosisena) a. kaht pange mahutav taari tõrike olli ike talu pääl neĺla viie paariline Hls; `Erne, `suurma ja `kapsta `ru̬u̬ga, tu̬u̬d `keiti suuŕ kolmõpaarilõnõ paa täüś Urv; mul om üt́s paariline pada, `tu̬u̬ga om hää nii katõss kõrrass `sü̬ü̬ki `ki̬i̬tä `perhele Har; `Kapsta`tõrduʔ oĺli˽vanast õks kate`kümne pańgilidse˽vai `kümne paarilidseʔ Rõu; paariline annom Plv b. paar naela kaaluv periss `suuri [ahvenaid] es tule, naglalisi ja paarilisi Ran

peid|mees peigmees (sõna lõpuosa sag lühenenud -mes, -mis) peidmehel oo `kosjas kosjames `seltsis Phl; pruutkann ja `peidme kann, paberi tut́tidega ehitatud ja kalsud `ümmer Mär; `peidme majas valiti peiupoisid Vig; nied olid ikka suured pruudid-`peidmed Jür; ta ikke `aeksalt akkas kuramièrima, varakult oli peidmehi pailu JJn; `istund vana`aasta `õhta peili taga niikaua, kui `peidmes tuleb Kad; vanast `viidi kuulupudel pruudile, magusad `viina täis, `peidmis viis Sim; Tüdrik on kena ja peidmehi on tal kua pailu Trm; kaks meest tulivad `kośja, olivad peidmehega Plt; nii kauass, kui pulma `sõitu `oĺli, `oĺli peiupoiss peidmehel `kutsaris KJn; pruut ja `peidmes lääva pulmapidu `aigu kõge enne `lauda Puh Vrd peibmes

peig|mees peig- üld, `peigu-, `peigo- VNg Lüg Vai abielluda kavatsev mees; mees oma pulmas (sõna lõpuosa sag lühenenud -mes, -mis) Peigmies rahata on `nindagu neul `ilma `silmätä Kuu; `suitsu `saunas elas sie `peigumies VNg; siis `algas keriku meno, `este isämies ja `naine, [siis] `peigomies ja pruut; `mitmed nii vanad `uotavad juba sedä päris `peigumiest (surma) Lüg; `peigme ema pani `seljatagand `pruudile tanu pähä Jõh; peigmehel oli ninamees ees, kui `kirku läks Khk; pühabe oomiku ruut ja `peigmes läksid kirgule, `eeti maha Mus; peiupoesid oo `peigme poolt, neitsivennad pruudi poolt Mar; neĺläbä omigu `peigmes läks oma pulmarahbaga nooriku majasse Vig; leeslind, leeslind, lennä, lennä, `näitä, kos mo `peigmes Var; peigmees sõedab pruudiga kiriku ja tuleb noorikuga kojo Tõs; pruudil oĺlid leier ja mirdirańts, peigmehel es ole muud kui mirdioksad rinnas Saa; kas pruut́ pidaski igakord oma `peigmest niipaĺlu lugu HJn; peigmees pani raha kõige enne `põlle Amb; `peigmel tuld tuska miel, kui `pruuti kätte ei soand Kad; pruut́ ei `sõitnud oma peigmehega keriku, `peigmel oli isames ja pruudil oma `sõit́ja Äks; [pulmad peeti] mõlemil pu̬u̬l, `peigme pu̬u̬l ja pruudi pu̬u̬l KJn; ommuku `valgen tulli `mõrsjat peigmi̬i̬st kodu ärä `saata Hel; siist `Nu̬u̬rma külä kottald na kööbäten lännuva, üks pruut ja peigmi̬i̬ss i̬i̬n, sajarahvass taka, kõ̭ik `soendiss tettu Ran; vanast peigmi̬i̬s lännu edimäld `kullema, kas kosilasess `võetass; siriske siriske sirbikese, kõriske kõriske kõvera ravva, kelle siŕp nüid ette jõvvab, tu̬u̬ `tüt́rik peigmi̬i̬st levväb Nõo; pühäbä ku laulatama `minti, oĺl iks pruudil oma pulm ja peigmehel oma pulm; nüüd muku ooda enne, konass tulõ tu̬u̬ perämäne peigmi̬i̬ss (surm) Ote; [laulatusel] `mõŕsa tsusaśs kaali alt `käekese, sõ̭ss, peigmi̬i̬ss võt́t kińniʔ Urv; `kualõpoolõ ḱaokiräss `lindass, säält pu̬u̬lt tulõ peigmi̬i̬ss Rõu; ku är laulatõdi, lät́s peigmi̬i̬ss `perrä, üt́s kõrd `sü̬ü̬di, hobõstõlõ `pääle ja pruudikodo Räp || austaja, kallim Mõni kiidab, kui pailu tal peigmehi - - on Hää; peigmehi kikk kohad täis, `peigmeśte `puudust meil ei ole Saa; mul oĺl kat́s peigmi̬i̬st, üte jät́i, tõsõlõ lät́si Plv Vrd peid|mees, pei|mees

pei|mees peigmees (sõna lõpuosa sag lühenenud -mes, -mis) peiupoiss `saatis peimeest ning `ruuti `kirku Khk; leeslind, lapsed `katsusid, kus‿pol `peimed ja ruudid on Vll; kosjal `olli esik koa, ega `peimes köi üksi mette Muh; mamma ja papa käisid saja vanamaks, keige esimese obose pεεl on need, siis alles on pruut ja `peimes Emm; peimees oli tä maha jätnd Mar; `peimes viis `kosja viina `ankru ja isamees viis saia koti Vig; kui pruut `peime koju `viidi, `sõitsid veĺled ees Han; `peime vanematele `ańti `veime kimp Aud; peimeest noorikut tulid koeu PJg; `peime pulmad `pieti `peime kodus - - `peime kodus `ańti sukki ja `kińdid, `anded ja peal juot `pieti `peime pulmas Ris; `peimes jah `riede `õhta lähäb `kośja Kei; nied olid ikka suured pruudid `peimed Jür

ptüh, ptüi ptüh VNg Rõu, tüh Juu, ptüi Jõh Khk Rei Mär Kse Tor Ris Iis Plt M Puh San väljendab sülitamist; sülitamist matkiv häälitsus (sag seotud pahameele või vastikusega) kodu `ketrasivad [linu], panivad ka `sülged `pääle - - vanad inimised tegivad ptüh, ptüh ja `ketrasivad VNg; Ptüi, sa kuradi sasipää Jõh; ptüi korat Rei; ptüi, `niuke inime Mär; lapsed sülitavad vahest teene teese `peale tüh ja tüh Juu; ptüi, kurat `võtku Plt; `süĺgab, siss ti̬i̬b ptüi Hls; ptüi, kui kole sa olet Puh; ptüh, ku mõru um Rõu

päri1 päri Jõe Hlj Khk Pöi Muh Kse Tõs Khn Hää Kei VJg Lai Plt, peri R TaPõ KJn Vil Kõp eL

I. adv 1. a. samal seisukohal, nõus Ma ei õle iast senega peri Jõh; meeled-mötted `vastamissi, nee pole teineteisega päri mette Khk; Ta tahab kõik `eesele `soaja, kes sellega soab päri `olla; Vana oli kaubaga kohe päri, ma `maksi käsiraha juba ää Pöi; ta on sellega päri VJg; Küsis tütre käest, kas õled peri ja lubad teha nii, nagu ma reakisin Trm; ta olli selle asjage peri periss Krk; esä `oĺli peri, aga emä es taha, et tütar tolle mehele läits Nõo; siss `oĺli mi̬i̬s kah tollele peri Rõn; tu̬u̬ aśagaʔ ei olõ ma joht peri Rõu; kõ̭õ̭ tüḱüss `tüllü - - sõ̭nnoga `hanklõss, kõ̭õ̭ `ütless `vasta, olõ õi peri Se b. meeltmööda mina `sousti nõnna ei tahagi, si̬i̬ ei õle mulle peri Kod; toda piäb `sü̬ü̬mä, mes südämel peri om Puh

2. a. mingi liikumisega samas suunas olgu tuul `vastu või päri, ikka piän minema Tõs; tuul on päri, takka, sis on ea `sõita Kei; tä [tuul] pü̬ü̬rd peri, nüid on peris peri Kod; köis lähäb `ümber sao, siis viad köie `ümber, peri ikke Äks; oli `raske `minna ja [ta] palus, et jumal `pööraks tuule päri Lai; `minnes `oĺli nõnda `kange tuul `vastu, aga tagasi `tulles `oĺli peri Vil; `lörtsi satte, Tamsa küläst seenigu ti̬i̬ käänuni `oĺli sadu peri, siss es ole nii ull Nõo; kui mäest `alla lätsit, tu̬u̬ oĺl peri minek; `ku̬u̬rma pidi rehe all nii `ümbre `viskama, et peri `võtmine olli Kam; siss ku `kõvva `kapla taat, siss panet keerusse kattõkõrra ja keerutat keeru `pääle, nii et peri lätt tu̬u̬ ki̬i̬rd Rõn b. järele, takka ega ta `vasta ei ole, ta kitäp iks peri Nõo; ku tõnõ tõsõlõ ei annaʔ peri, siss `vaidlõsõʔ Har; timä anna‿i peri, kas väit́s `vasta, õks timä pu̬u̬ĺ piat pääl olõma Se

3. õigesti, millelegi vastavalt piab õlema neli `sukse, et kangas peri akab `kerkima, et toime peri jääb Iis; sie asi ei õle peri Trm; si̬i̬ on peri, kui toim lähäb paremale `pu̬u̬le Pal; igaüks ei osanud niisugust `vihku `keita, et rabada sai, pidi peri olema, et side ära ei lagune Äks

II. prep mingi liikumisega samas suunas; mööda, alla (sag ka omaette liitsõnades) me läksime päri tuult Khk; peri `tuule on ia külvata Iis; tuul‿o peri jõge, teeb `loemed tühjäss Kod; läks peri vett `alla KJn; vihm ju̬u̬sk peri latti Nõo; peri mäke olli libe `alla minnä Kam; sõidami peri kallast San; `rõiva perä `laśti peri `vu̬u̬lu, a˽siiva˽tõmmati nii laḱka, et üt́s oĺl üten `kaldõn, tõõnõ jäl˽tõõsõ `kaldõ man (kalapüügist) Rõu; sõss lät́s air `kat́ski, es saaʔ sõõda inämb, lasime peri tuuli minnäʔ Räp

III. postp 1. mingi liikumisega samas suunas Tuulõ peri om õks `kergep `astuʔ ku˽tuult `vasta Har; tuulõ peri paremb minnäʔ Vas

2. pidi, järgi; moodi `Kandilised puu`otsad olid `ennemi alade kabulad, peräst `üellä `saksa peri `klotsid Kuu; õppetaja `ütles ülevält (kantslist) maha nime peri Lüg; näis kas ni̬i̬ jala paranese ärä, om nagu toda peri Ote; Tanu all oĺl vahr, vahr oĺl `õkvalt pää peri tettü Rõu; siss oĺl timä `ku̬u̬pamineki peri (koopasse minemas) Plv

3. millekski sobiv, vastav mugala mooduga nigu pulli sarve, serätse ettepole kõvera, `õkva `puskmise peri Puh; kes `säärne meele peri sü̬ü̬ḱ, sedä sü̬ü̬t ilma `tahtmada Räp