[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 72 artiklit

enkelt `enkelt Khk Hää; engelt Khn
1. täpselt paras se jah üsna `enkelt riist [mingi töö jaoks] Khk
2. `Meitel oli engelt (ühekordne, s.o tali ühe loopriga) rool Khn; `enkelt (mittetellitav) kruivõti Hää
ennistene enniste|ne g ‑se Trv, ‑tse Ran(‑dse) Nõo= ennisine pane ennistene piim ka patta Trv; [siga] ei sü̬ü̬ kedägi, ennistene sü̬ü̬k kõik alali Ran; tu̬u̬ om ennistene puder Nõo
ere1 ere g ‑da L spor Ha, Trm Plt Kõp, ere Khk Vll Pöi Muh Phl/h-/ ? San; n herre Se; n, g äre spor Sa(h- Khk), Emm
1. (teravalt) hele, kiiskav mones kohas pannakse `miski eredad `värvi tups onge `külge Jõe; nii irm äre `päike paistab täna Khk; Oli see (linnutee) kena `selge ja tähed ered siis tuli külm sügav tali Pöi; nii ere [lambi]tuli toas et; pihelga marjad o kenad ered punased Muh; ta oli `ostnud omale ereda `riide Mär; kui on `kuskil mõni ere plekk `vasta `päikest aja ots, siis kiirub Tõs; eredad väŕvid paestavad `äśti `silma Kos
2. käre, (väga) kuum; leegitsev; hõõguv ahi on pailu äre, tömmab levad saiad mustaks pεεlt Jäm; tee erem tuli `alla; kui na `kange ere päe oo, siis kuevatab päeva ees [vilja] ää Muh; ere tuli, tule sööd eredad; ereda ahoga jääb [leib] ikke pealt `valgeks (tooreks); saab ää puistatod siis tä (keris) oo ere jo Mar
3. erk, mitteloid a. elav(aloomuline); peru; äge, äkiline häre inimene vihastab nönda `kergest Khk; teeb äre meelega `miskid `valmis, pärastsi pole rahul änd Mus; Igavese äreiŋŋega [naisterahvas], kisa teisel igal pool `järges Kaa; ää olg sa ikka nii ere mitte igase `kohta menema; ere `nutma, ere `naerma, veel virem vihaseks `saama Muh; üks ereda vaemuga inime Kul; `valged kanad oo ikka eredad, ergud; ere laps – väga ereda ingega - - viriseb ja karjub ja jooseb so tülinaks Kse; peru ja ere `öeldakse obuse `kohta ku ta paigal ei püsi Kei; `mõnda veist `üitakse ere või pahur Hag; meil teine koer oli ikke ere [haukuma] Plt b. (väga) tundlik Ere (kartlik) lammas Muh; `kange ereda unega Mar; `rihman nõgestega so reied eredasse (valusaks) Mih
Vrd erev
3. kõrge ja kõlav (heli) pere `eitmesel oo [mesilastel] `seoke ere ääl PJg
4. ere (liialt küpsenud) leib, terava köva koorugesega Khk; `uhkuse poolest äre (uhke, tore) Emm
erk erk Jõe spor ViK, g ergu S(g ‑o) L(g ‑o; j- Mar; jõ- Khn) spor Ha , Ksi Lai M Nõo San Har, `ergu hv Kuu, erga HJn JõeK Ann Trm Lai VlPõ spor M T, ? Krl, ergä KJn Puh Nõo Rõn, pl ergi Hls; eŕk g ergo Kod, ergi Hel; herk Plv, g hergu Kan; `erk(u) g `erku, pl `ergud VNg; pl `erkud Lüg; ärk Rei, g ärgu Mih(ε-); komp erge- Sa Muh Vig Kse Var Aud Hää Lai Krk, ergu- Muh Mär Vig(‑o-); pl irgud Khn(tähendusrühmade piirid pole alati selged) I. a
1. mitteloid a. elav(aloomuline), püsimatu, vilgas; kärme, kiire; reibas, virge Laps nii ergu `näuga Jäm; kui üĺjes ülal on, siis on erk, paigal pεε kεib `ringi Khk; see on ju ermus erk tüdruk. taal kolm last Kär; vaadab teravate ning `erkude `silmadega Mus; Erguks! erguks! koera kerbuks [soovisid nääripoisid]. Ühtlasi anti soovi saajale ka nuuti Kaa; teeb `erku `naeru sial `juures; [mul] olid küll ergud ja ead jalad Vll; Ta on ikka töö `juures nii ergu nobe pööruga; `Meite poiss erk kut koera kerp Pöi; mind `olli väga erk (kärme) `loodud Muh; koerapoeg lähäb [väntsutamisega] jerguks Mar; vares oo ikke nagu ergum, aga ronk oo naa pikaldane Mär; täma oo `seoke ärk, εrgu loomuga; aga kui olid ergud obosed, siiss põnd `piitsa `tarbis Mih; Angõrjas kolõ jõrk kala Khn; ta on erk ja virk jusku nirk; `erku [rebast] ei saa kätte; [räimede suitsetamisvardasse lükkimisel] näpud pidid nii ergud olema Hää; [öeld] `raske jalaga obone, kui põle ergud `sõitma Juu; sie oli üks erk laps, ei ta old paigal kusagil VMr; mõni on `loodud kohe `erksa ~ erga vaimuga Lai; küll piits obese ergass ti̬i̬b KJn; temä olli `sääntse ergu engege; oi ta om eerus, silmä ergi pähän Hls; si̬i̬ om kärk ja erk ku üit́s tule pisu kunagi Krk; nigu varsa om jo `kangede erga, `kargava ja jooseva Nõo Vrd erkone b. tundlik, kergesti reageeriv; terane; arukas Korv on erk `nindagu obusel Kuu; `erku inimene otta nenast kaik ei `selle tohi midagi `üölla; erk ehk `ergas obune näe igale`puole ja `kuule VNg; `erkude `kopsudega, [kes] pailu naerab Jäm; nii ergu unega, see kuuleb keik Khk; Taal on veel nii ergud silmad, et loeb ilma rillita Pöi; ta oo `seuke ergema ihuga inimene Muh; silmanägemist pole ka `erku enam Rid; me olime naa ergemad õppijad; mede koer ka ergem, kui teene koer sii oo Aud; kiivik on ergu nägemisega Saa; sie inime on ergu olemisega, kis magada ei saa Kos; ead ergad kõrvad HJn; ta oli ikka tark inime, ta oli erk inime JJn; tema (põder) jo erga `kuulmesega Ann; erga aruga mees Plt; küll om tal ergi kõrva Hel; oi sul om küll ergä kõrva, `ullemba vi̬i̬l ku `kassil Puh; erga unõgõ Krl Vrd erkav, örke || kartlik, kergesti ehmuv erk obu kardab jalgratast Khk; ma oli sure ergu verega, ma pole `mitmal ööl magada saand Jaa; Talled on nii ergud, `kartvad inimest kut metsloomad Pöi; `traktorid tegid `irmus erguks obuse Kul; ergud veised kardavad Tor; [tall] `väege erk, `peĺgäss inimest, ei tule lähiksese Trv; `valge lammass om nii erk et, kas vai üle `enda `kargap Rõn; taa vana herk hobõnõ, `peĺgäss kõ̭kkõ Plv c. (taimedest) se nönda ergu (jõudsa) kasuga Jaa; rukis `tahtis εnamist laisaks `jääda, aga tänavu oli nii erk (ei lamandunud) Ris
2. (väga) hele, kirgas, särav – VNg Sa Muh spor L, Lai üvä `valge `erku tuli VNg; ergud `valged `öitsed; kes `tahtas `uhkem olla pani [sukapaela kudumisel] roosa löŋŋa ka sega - - et ergem oli Jäm; täna erk ilm küll aga pole palava ka mette; üks väŕv oo tumem, teine ergem. ergud, eled värvid; sellel lapsel olid nii ergud sinised silmad Khk; Niid oo [haige silm] eieti arge, vei mette erku valget vaata; Suur lamp on palju erk, keib silmade pεεle; surde `erkude `valgete pugudega [linnud] Kaa; Tüdrukud olid ikka `rohkem `söukste ergemate riietega [kirikus õnnistamisel] Krj; külm vesi teeb ergemaks pesu; nii ergu `valge `näuga poiss oli Vll; Kui linnu rada erk oli siis tuli sügav tali; Lumi on nii erk; Ergud kuu `valged ööd; Papil põles `ööse ilja peale veel nii erk tuluke Pöi; aga kõege εnam `olli `erku punast [lõnga]; `päike läheb vahel ergemaks, vahel tumemaks Muh; uhe mõegad - - ergud kollased LNg; [värvilt] Erk nagu `mustlase tulekahu Han; ärgud punased `kindad; tuli on tuhm, kui niiste ära `lõikab siis on `jälle erk ja `valge Mih; kiudud kördid olid ikke `seoksed ergud Aud; kui värv ei saand korra pialt ia, siis `pańdi ergemad `juure, mis jumestas Lai|| roosa Sure see `paergus ää `öhti, põsed nii ergud veel Pöi; naa ergud paled olid Kir
Vrd ergas
3. käre, kuum; leegitsev, loitev; hõõguv; kergesti süttiv – Sa Muh spor PäPõ, Ris ahi pöleb pära kui eieti suur εrk tuli sεεl sihes on; linnu suled on nii ergud pölema; [ahi] palju küttamist saand, [leivad] ergu `küpsemisega Khk; oksad tegad `erku tuld Kär; piilirugine [leib] jah, see `tahtas `söukest `erku `ahju `saaja Mus; tuli oleks veel vähe erk olavad, vähe `iildub Muh; [söed] ergud `kangesti Kse; tuli oo unine, ei ole erk. erk tuli kui laialt põleb Aud; ma toon ergud laastud [läituseks] Ris
4. intensiivne, terav – Sa Muh Var Aud kui on vili märjasugune, on maitse väga erk Pha; nädal `aega `erku `sooja `ilma Vll; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais; Nii erk valu keerd käis sihest läbi; Pipar teeb süldile kena ergu meki; Oh, see (vesi) ösna erk pala juba Pöi; [leivatainas] väga erk apu, ku ta maha löön on Var; erk käre külm Aud
5. vahe, terav peksame (luiskame) vikati erguks, siis niidab `jälle; `sirpi erguks `peksma Kär; katsu kumb (luisatud vikateist) ergem on Vll
6. koer, temä om `seante ergu kerege Hls; mea keedä `seantse ergu (vedelavõitu) pudru - - keedä `seante, mis ergep om Krk II. s 1. erksus a. elavus, reipus; elujõud tal (laisal inimesel) ei ole `kerku ega `erku Trm; `närbinud rohi ja `nortso jäänud, täl one erk ärä Kod b. (suguline) erutus teemä tüdrikulle `erku (ehmatame) Kod; silitäb ja pitsitäb, muśutab ja kõditab, tõene lääb `erku täis Nõo
2. ahjusuule tehtav lõke leivaküpsetamisel taarist ahju suu pεεl natune `erku teha, et leevad küpseks, öigeks saavad Khk
ida1 ida g ida spor R S L KPõ, Iis Trm, ea, ia Jõe Kuu Hlj SaLä Hi Hää; idä g idä Vai Khn, Kuu
1. ida(kaar); idatuul – R spor L KPõ, Iis hv Trm `paadi keul ida `kaudu `ringi `kierada, kui merele lä˛eb – `jälle taba Jõe; `tiedäb just kui tuuld idä menemä; `Soidimme vähä `aiga `iäle; iäst tuleb sue ja iäst tuleb külm ja iäst tuleb ilma ots; idä vieb kalad merestä idä kagu kattelasta Kuu; `ommiku ehk ida. meri`miestel on ida Lüg; kui tahad `linna `minna, pead idas minema Ris; `luiked tulevad siit länne puolt ja panevad ida `puole JõeK
2. kirre; kirdetuul – S Noa Rid Tõs Khn Hää Ris hv Trm tuul leheb ida, puhub iast; kui `talve külm ida tuul on, siis `eetasse ka, et ida iniseb; tuul on ia pöhja vahelt (põhjakirdest), tuul on iast maagere pool (idakirdes) Khk; kövad tuuled oo ida, `maagar, keskomik; täna oo ida maakaare vahe [tuul] Mus; ida ja `maagare vahe tuul; idast tuleb `iidne sui ja põhjast põline tali Muh; Kui east sadama akab siss sajab kolm `pεεva Emm; tuul on east `maagerest, tuleb külm kevad Rei; Idäst läks `selgeks ning põlõtajaks külmäks; Idägä oli sumba ää viin Khn; päe tõuseb säält kust ida akkab; kahessa tuuld me tääme: põhja, `lõuna, meri ja mets, `lu̬u̬de ja ida, `kärme ja lään Hää; täie idas (kirdes) Ris
igine igi|ne Rid Hel, g -se Kuu Lüg S
1. ealine, vanune te olete ühe igised poisid Khk; Villem ikka ka nenda viiekümne igine ää tuleb; Kui me veel poisiksed, na lambrise igised, olime Kaa
2. (kaua) kestev; iidne, põline, väga vana isa igine ja poja põline ja `tütrele viel tükkist ajast Lüg; mis sihand tugev asi saab `tehtud, selle `kohta `eetasse: isa igine, poja pöline Khk; Seal olid igised tööriistad ka alles `oitud; See uus rookatus oo ikka küll isa igine ning poja pöline tehtud Kaa; No see (maja) on juba nii vana isaigine ja pojapõline Pöi; East igine sui, põhjast põline tali Käi; See vana kapi on isaigine ja pojapöline, see mo vanaema veimevaka kapi; Elu igine, poja pöline Rei; isa igine, poja põline, nii vana [maja] kohe Rid; igine mõtsavaht́ Hel
Vrd igane1
3. (intensiteedisõnana) päris; täielik igine peletis Kuu; oh sa igine pealuu. [öeld sellele] kes ep täida `käsku mitte; oh sa igine kuriloom oma tegudega Muh; sena igine petis Emm
iidne `ii|dne g ‑dse, ‑tse Muh Mar Mär Kse Ris Nis Kod Plt KJn Heligavene; igivana, põline see saan une `rohtu ja jäen `iitseks magama (suri); võrkaad põle `iidsed mette; idast tuleb `iidne (täielik) sui ja põhjast põline tali; isa `iidne ja poja põline (väga vanast või vastupidavast asjast) Muh; ega sa `iidne põle maa peal mette; vana `iidne asi Mar; ta on üsna `iidne sańt, elu`aegne sańt Mär; see üsna `iitseks ajaks `tehtud Ris; mis sa siin na `tõmmad ja teed, ega sa `iitseks jää Nis; vanast `iidsest ajast perit KJn; vana `iidne mõtsavaht́ Hel Vrd iilne
hiir1 iir g iire Sa Hi(h- Phl) L K I hv M, T(g ‑õ San), iiri spor S L Ha , Pil Trv; iiŕ g iire M V(h‑); eiŕ, eir g eire, pl iiriʔ Lei; `iir(e) g ‑e R(h- Kuu) (hiirt märkivana kohati uuem sõna – S, spor L Ha, T V)
1. hiir; hiiretaoline olend [kass] koe `juokseb `sinne, kus `enne on iird saand Jõe; ei tea kas oli rotta vai oli iir Vai; suured iirid (rotid) on sügise nabrade all Pha; `palju `iiresid, `iirdel tuleb `mürki `anda Käi; nee punase seĺlägä, öödid seĺläs, nee oo iirid, põllal eläväd Vig; enne olid rotid kõik. nüid `ütlevad iiris vähämid Kir; teine oo aĺl, teine pruun iir. [kass] `pruuni iirt ei söö Kse; kaśs mäńgib suure einarit́sikidega `jusku iirtega Saa; äkilene `aigus ‑ ‑ [lehmale anti] iiri sitta ja lehma `piima ja seina vahelt teri, mis oli ravamisega jäänd ja püśsi`rohtu JJn; iire listitud vili VMr; kui paĺju `iiri on, siis tuleb näĺja `aasta Iis; iirte aagud; kat́t käib `aita iirile; küitselg iir kis kot́ta lõhub Kod; olete aeda viĺläst nõnda `puhtass viind, et ei ole änäm iirel ka `süiä Vil; iire elävä urun Trv; ku iire rõugu `pääle teeve pesä, siss tule õhuke tali, ku iire `paeve sügävess, tali tule külm Krk; Verevin om kõik rotid, suured ja `väikset, nüid vaśt noorõmbat kudsuva kah iires Ran; hüä lõḱs, nigu hiiŕ liigahut, nii um plõḱs Rõu; `paprõraha oĺl hiiril nigu tsagõhhõʔ tettüʔ Vas; [mesipuul] ku oĺl suuŕ mulk, tsusate `sisse kuusõ ossakõnõ, hiiŕ `peĺgäss kuust Räp; suuŕ hiiŕ lehmä säläst aja `karvu ja `lambal `villu Se; `lindaja hiiŕ (nahkhiir); lammõsko‿iʔ hiireh (hiirvaikselt) Lut|| `hiiri `püüd́mä (ringmäng, kus ringi sees asuvat mängijat – hiirt – püüab kätte saada väljaspool ringi asuv mängija – kass) Se
2. fig (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Suges pää ja lettis `iuksed õli kõhe ku `iiresaba taga [vanal naisel] Lüg; Elu ia nigu `iirel `viĺja `salves IisR; `justko `iire `korvad on `erne palod se `aasta Vai; pisiksed tilloksed nago iirikõrvad lammastel Mar; nõnna pienikesed porgandid ku iiresabad Kod; veri lööb kõvasti nigu iir jooseks kusagil (valutab veidi ja süda on paha) Plt; [mära] sai ilusid `varssasi, nigu iirid olid, `siuksed aĺlid, mustad jut́id seĺlas Pil; [porgandid] peenikse nagu iire ännäkse Krk; küll täl om ilusa peenikese `amba nigu iire `amba; rõevass om säĺlän ja sü̬ü̬k om kõtun, elä nigu vana iir jälle Nõo; ma tuĺli siiä˽ku hiiŕ lausa pääle, mis ma siist saanu olõ, puha tü̬ü̬ ja vaiv; [mõni inimene] taa‿m võhl nigu hiiŕ Vas| (puhkevaist lehepungadest) `pissed lehed nagu iire kõrvad Tõs; kasel `veiksed lehed nagu iirekõrvad Kod; kase lehe om iire kõrva suurutse Krk; puu lehe ommaʔ jo iire kõrva suuru Krl; mõtsah jo lehekäne hiirekõrva suuruʔ Se b. (mõistatused) üks iir ja kaks saba, `pastel king ja `paelad taga = pastel Jõe; `iire tie käib `ümber tua = kattusse `räistad `tilguvad Lüg; Kera ees, ora taga, iire`kelder `keskel = kaśs Mus; Iir lääb `auku, saba jääb `väĺla = võti lukuaugus; Üks iir, kaks saba, vana pastel, paelad taga = pastel; Üks iir, kaks `ända = pastel Han; iir lääp `urgu, kaits kuĺlust om kaalan = mehe suguelund Krk; Kerä iin ors takan iire keller keskel Urv c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Ega hiir `vilja`kuhja ala ära ei sure; Ega `hiirigi sure `vilja`salve; Tänä sai `mustika suppi, neh sai `hiire `korvast ärä (esimest korda maitsta); `Kirbust tehä karu ja `iirest ärg (kuulujutt paisub rahvasuus) Kuu; Iir on mend sitta`kuormaga läbi, jättäs `mulgu `lahti (hammaste väljalangemisel on suhu tekkinud tühik) Lüg; jumal on iirid luon, aga ega ta põle kiiret luon Ris; aista õige iire oru siis suad targema aru VJg; hiirel om hingeminenk, a kaśsil om määnk (mäng) Se; hiireʔ `piidsväʔ `hiussin, täiʔ `haukvaʔ habõnin (vaesest inimesest) Lut| Midä `iirtel viga, ku `kassi põle kodo Lüg; Mis iirdel viga pidu pidada, kui `kassi põle kodu Han; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv| Magaja kaśsi suhu iir ei joose Hää; ega iir magaja suhu ei joose Ann; õńn ku magajel kassil iiŕ ju̬u̬sk suhu Trv; ega magaja kassi `perse `iiri ei joose Hls; ega magajale kassile ei joose iir suhu Puh; laisalõ kaśsilõ joosõ õi hiiŕ `suuhtõ Se| (mahajäetud elukohast, tuisanud teest jne) Ei siit pääse läbi iir ega aragas Kuu; Majad `tühjad kõik, ei `iire ega araka `jälge `kuskil IisR; pole sii iir ega arakas kεind Khk; sealt saa `keegi `sesse, iir egä arakas Mar; [tee] nõnda `ummi, et iire `jäĺge es ole ehen; si̬i̬ maja om iirte üpäte ja `kasse karate Krk| minul ei õle küll `üste iirt egä arakad (mingit varandust) Kod; edimen saa iki iirtel arakil (ebaõnnestunud tööst); põld om `põuden, ei ole iirtel egä arakidel midägi `saia Krk; Ei hiirt ei harakat, kõ̭ik vakka Räp
3. hiirt meenutav moodustis (hrl näol) Laps kui `sündis, siis üks puol õli `iirenägo, `iiresilm (väike punnsilm) Lüg; Mehel oli iir mis iir näu pial ‑ ‑ Ema kui oli `raske`jalgane, nägi iirt ja `ehmatas ja vot `süńnitaski `iirega `lapse IisR; Iiremärk (karvane laik nahal) Hää
4. hrl pl kõva tükk lihas või rasvas rasva iirid, neid on looma `rasvade sihes, allid natused ‑ ‑ nee `loodud `rasvade `sisse Khk; soolikide seen omma˽ka iireʔ; `hõelass rasvass `pańti rasva hiireʔ. rasva hiireʔ omma˽säärtse˽sinidse˽juṕiʔ Urv
5. (tikand) [särgivärvlil] `üüti iire tieradad, siis nisukesed veikesed niidiga üleääre `lüödud sakid Kad
jupeline jupeline jupiline Kui linnu rada oli jupeline, siis oli tali tükeline Pöi
kaasik1 kaasi|k g ‑ku Mus SaId Muh Emm L, K I(‑ua-, ‑oa-; koesik Lai), Ran, g ‑gu Jäm Khk Mus Hi; `kaasik u VNg Lüg
1. kasemets, ‑salu lehmad kaasikus Khk; kaasik oo `linda täis Muh; `lammad oo kõikse pääva kaasiku all Mär; kaasikid on siin vähä Vän; tuleb kuasikust `mööda `minna, siis `ongi sie maja Juu; kui kuasik, siis oo nuared kased, kasemetsän oo vanad Kod; lähme kaasiku `loole Lai; tu kaasik om sääl vi̬i̬l prõlla alali Ran 2. kaseriisikas `ruosasid `kaasikuid VNg; `valged seened need kaasikud, mis einamaa peal kasvavad ja soos Plt
Vrd kasik1
kabetama kabetama Pha Mihkahutama, kergelt külmetama Vara ommiku oli maa püsut kabetand Pha; see kabetamene tuleb ikke `peale `mihklibed, kui akkab tali tulema Mih
kadri|päev kalendritähtpäev, 25. nov `katri`päivä sula ja `risti`päivä torm ei jää tulematta Kuu; `katripä `niiduss `niidetasse sügise Jõh; tuli lumi varem maha s‿said juo `mardipää ajal [kooli], vahel `läksid `katripä ajal Vai; vanast oli kadribä `aega tali kää juba Ans; Kadripäe oli emaste löbutegemise pääv, nee lurtasid siis külakaudu Kaa; ma köisi `noores `põlves ikka paigal mardi `õhta ja kadribe `õhta Muh; See oo ikka sedasi oln et kadripää sajab `vihma või oo mud́u sula ja märg ilm Han; kadripäe lõppes ingede aeg ära, neli nädalt `enne kadri`päeva oĺlid inged vabad, kadripäevas tapeti siss lammas ingedele süia Saa; jürip̀äävast läks tööle seńnikava kui kadrip̀ääväni, si̬i̬ `loeti suvilene Äks; `Eĺme laada ajal oĺl tõne pügämine ja kolmas vana kadripäevä aal Trv; kud́ass kadripäevän ilm, nõnda `küindlepäevän kah Hel; mes enne kadri`päivä `süńdenü, noid voonakesi sina kasvatada es saa, nu̬u̬ pidit ärä `anma `mõisale Ran; vanast enne kadri`päivä ollu kiĺksanna käki tegemine Puh; `kat́re päiv San; lat́s `sündü `kat́ri päävä `aigu Har Vrd kadrinapäev
kaer kaer g kaera Sa(g kaira) Muh Emm Phl L K I(excl Kod) u Hls, g `kaera u R
1. suviviljakultuur (Avena sativa) sie kott o `kaeru˛ega siel; puol `kaera üä hobuse sida `unnigust tule `näutäjälle (palgaks halvasti peerutule näitamise eest) Kuu; kaer tahi `tõise `aasta `kartuli maad Jõh; kaera labu Ans; `valged kairad ning mustad kairad Khk; Kaerapahna söid loomad keik Kaa; kairal on aad pääl; ühe külje kaerad, mis ümarguti `ümber keige varre kasuvad Pha; kui kaira ogad nönda laiali egase `poole `oidvad, see on aga, kui `ühte `poole on, see on kaira lakk Vll; kairal on koa elbes Jaa; Kaer on ise küll `söuke kesine vili, aga ead moad tahab Pöi; kaer‿o alles `lembes; ma pane kaeranatukese kokku Muh; kaera ehemed; kaerakuhilas Rid; põllud oo kolme viĺla all. üks kolmandes oo rukkis, teine `otres, kolmas `kaeres; kaera pahmas; kaera mügämes Mar; kaera ja odra põpped o rihal Mär; kuldkaer, sel kaeral olid nagu kulla sädemed sees Vig; ühe poolega kaer‿o peenem, pisike ja peenike kõŕs; türgi kaer o suur, peab `nahkjas olema, põle `tuuma sees `ühti. samma mis lakaga kaer; vene kaer ja türgi kaer oo `ühte `moodi Lih; aralene kaer; rukis `tuhka, oter oeasse ja kaer kaosse (kaera tuleb külvata märja põllu peale) Mih; kaera lidvad Aud; `kamsaki kaer Pär; kaera `lipsed Vän; kaera vörvlad Ris; kaera `lemmed lähvad kõik `koltseks Rap; nii pikk kaer oli et venitas kaera ibikesed, kaera aod maha Juu; kaerad paneme `ämmu Jür; kaera looma aeg `olla ia vähile `minna Tür; ühe ~ kahe ~ neĺla tahulene kaer Pee; kaera aganad Koe; kaera aunad, kärbiksed; kaera rehi `pańdi üles, kaera `rehte sai `puuga kaevatud, siis `kuivavad; kaera `üsked Sim; vene kaer ~ läti kaer on niisamasugune nagu meie maa kaer. piened kõhe ku okkad. iast `ańnivad väĺja IisK; kaera lesemed Iis; `kaera õli `kahte `seĺtsi, arapi kaer ja maa kaer; `valge kaer ~ mua kaer, `valge kaera ripse õli laiali, paĺlu arusid Trm; kaera `ripsmed MMg; kui mina juba mäletasin, sai odra ja kaer vikatiga maha `niita Pal; kaera kõlud, `aokas kaer; laka kaer olema turgi kaer; lakaga `kaera küliti kelsa `piale Plt; enne (vanasti) `pańti kaerad ja odrad `vihku; üheküllegä kaeral on agu üksipidi KJn|| põllul kasvav kaeravili; kaerapõld kure `erned kasuvad odrade ning kairade sias; kaira ädal (hiljem võrsunud kaer) Khk; `veised `aeti kaira tüide `pεεle Kär; loomad läksid `kaeru Tõs; kaera kańn, kaera sees kasvab neid küll Juu; minagi lõegasin ühe tüki `kaera ära Pal|| (söögiviljana, söödana) kairadega söödetud obu Khk; Keik kaerad pole vana obuse jäoks (kõik ei ole vanale inimesele kättesaadav) Kaa; ma anna obusele ühe `oodri `kaeru, siis ta köib `jälle Muh; kaerast `tehti apurokka Mih; obust `kraapivad kui `kaeru saavad Aud; läksid `kaeru möda küla `piale `aama, obustele `kaeru `pulme aeg Nis; `oostele `antakse kaera suurust Kos; õpetajalle `viidi vakk `kaeru [kui kihlama mindi] KJn; Kaveh! kaerakakk, saiasarv paistab (öeld, kui paremat leiba hakati saama) Pai; uudistasin obuseid värskete kaertega Kad; kaerast saab `kiisli IisK; Anna obesele vene kaeru (anna piitsa) SJn 2. liitsõna järelosana mitmete taimede nimetustes Ls kadaka-, karu-, lõo-, nonni-, orja-, raba-, soo-, tali-, vares|kaer
Vrd kaar, kakr, kaur
kalk1 kaĺk g kaĺgi L K I Hls Se, kalgi Sa Tõs Trv Krk TLä, kalk g kalgi Hi, `kalgi R
1. karm, vali; kitsi, ihnus (inimesest) sie on kalk inimene, ei taha `teisele `anda kedagi Jõe; kalgi südamega inimene Jäm; pehmenda oma `kaĺki südant; kõva kaĺk ääl Mär; Mio `vasta `oĺdi ette kaĺgid Khn; `eśteks oli nii kaĺk, ei taht `rahvale `anda obuseid Juu; `irmus kaĺk inimene, ei uoli teisest inimesest sugugi; mõnel inimesel on kaĺk ial Kad; vaest `ööldi kaĺgi `näoga, see on nigu kivine, kaĺk ja kivine, kes ei anna järele, ei anna ennast loksutata Lai; temä om kõva kaĺk inimene, si̬i̬ om ku `mõrtsuk valmiss Krk; Ta om väega kaĺk inime, ei pallemine ka tedä ei pehmendä Nõo; taal om kaĺk süä Se
2. kõle, vilu (ilm) nii `kalgid `ilmad peab iga päev Jõe; kaĺk küĺm ilm, `kange või vali küĺm Aud; küll `oĺli kaĺk talve Hää; paĺlas küĺm (lumeta külm) on kaĺk küĺm Kei; kaĺk on küĺm Juu; sügisene ilma lumeta aeg on kaĺk Kos; kaĺk tali Koe; küll on kaĺk küĺm KJn
3. kõva, karge a. tükkis, murenematu, tugev pepud o `neuksed kõvad kaĺgid pikergused `kartulid Kei; see on üks kõva kaĺk asi; `keet́sin vanast kardulest pudru, aga nii ilusad kaĺgid olid Juu; lülüpuu üits küĺg om valge, tõine puu küĺg punakas, kõva ja kaĺk Pst; `kaĺki maad ei taha kennegi Hls; õisukse kardula, `siantse kirivese värvige, `siantse kõva kalgi, ei ole ää; purganti ei ki̬i̬ `pehmess, kurdav kalgi; ti̬i̬ om õige kaĺk ja paĺlass, lõhk õige paĺlu obese `raudu Krk; `kaĺki `leibä Se b. jäik, rabe, habraskõva puu on rabe, `algas ja kalk Lüg; kaĺgi rauaga põle kedagi teha, teda ei saa kokku sulatada Mär; teĺliskibi `oĺli õege kaĺk Tor; selle kaĺgi vikatil es akka vikati nuga `pääle Saa; kaĺk raud, mis väga rabe on, ei või teda `pińnida ega taguda, siis lähäb `kat́ki VJg; need olid kaĺgid kivid, kes tagumisega `lõhki läksid Trm; pihlakast `tehtasse ka `looka, aga see on `seake kaĺk SJn; kõva kaĺk raud Krk c. kare (vesi) kaĺk vesi võtab silma näo `kestama Juu; paepõhjaga muas on `kaevudes kaĺk vesi, `erned ei kie tümaks Kad; kaĺk kaevu vesi ei tee kunagi pesu iast Lai; vesi om õige kaĺk juuvva, lubjane vesi Krk
4. intensiivne, tugev, maheduseta ea `selge kaĺk vesi Juu; kaĺk valge (väga ere); kaĺk apu (väga hapu) Amb; kui on kaĺk küĺm vesi, siis pane `suoja `ulka VMr; mõni asi on kua kaĺgi mekiga Kad Vrd kalkjas
Vrd kale3, kalg, kalsk(e)
kange `kangeüld, `kangõ Khn V; `kaŋŋe Lüg 1. kõva, jäik; tuim, paindumatu; kangestunud `tärgelduss tieb pesu `kangest VNg; `surnu on `kange juo Lüg; Ei sie `parkida `mõista, jättab nahad `kangest IisR; `selgä jääb `aigest ja `kangest Vai; `käised ‑ ‑ ära tärgeldud, mida änam `kanged, seda `uhkem Jäm; `kangete `jalgadega obu; külm vesi vöttis kääd `kangeks Khk; Ju see va jooksva on, vahest `tömmab käe päris `kangeks; Alatsepidi ripub, öletsepidi kipub, sile ja pehme, kõva ja `kange = pähkel Pöi; nõges `tõmmab naha `kange ja teeb punaseks Muh; pia valutab, kaela sooned oo `kanged Mar; küĺm võt́tis mu kohe `kangeks Mär; jalg oo ää `kangen, `kanges jään Tõs; uus särk on ju köva ja `kange; ma ehmatasin ennast `kangeks et́i Ris; kui mõni sureb krambi `aigusesse, siis lähäb `kangeks ja kõbaks Juu; minul on käsi `kange ei `painu enam Iis; jalad `kanged all, kui palju `kõńdind Trm; vahel mõni kes vihassab, `tõmbab `kangess ku pulk; `kange ku uńt Kod; sügise esimise külmaga, kui rohu `kangeks tegi, siis oli juba aĺl maas Lai; kael lähäb `kanges, kaela rahud aeavad ülesse SJn; süä lei üsnä `kangess selle irmuge Trv; miul om kondi `kange ku vana undil Krk; küĺm kohmitab käed ärä, võtab nigu `kangess Ran; susi olna `kange, ta ei saana käändä `endä; kui surnu nõrk om, siss lääp `varsti mõni `perrä, ku surnu ruttu `kangess `tõmbab, siss ei koole nii pia Nõo; jala om nii `kange, valiste `kõndi ei saa; tolle `kuŕkaga siss `koĺkset linast `pehmembäss, kivi pääl, muedu aa nigu puu `säĺgä, linane `oĺli paks ja `kange Rõn; üldäss et `kangõ nigu susi, susi ei saa `ümbre käändäʔ Har; Kangõ ku soeluu kõtuh Räp|| raskesti käsitsetav, liigutatav `kange lukk, minu käsi ei `kierä `lahti Lüg; see on `kange nuga, `kange vedruga nuga Juu; `kange nuga, `kange vedrudega, ei saa `lahti ega `kińni VJg|| pingul `vankri `juhkmed pole `öiged, teine `löölas, teine `kange Jäm; [kootaval kangal] teinep̀ool `kangem, teinep̀ool lõtv, siis jääb ribaduse koht `sisse Sim; `tõmba ohja˽`kangõmbass, siss ta (hobune) ei˽lähä nii kõvastõ Har|| jäätunud Tänav`aasta põle vist meri `kange `olngi; `Külma põln, mis mere `kanges teeb Han|| kalgendunud, kallerdunud leva tainas oĺli mõhe vahelt `väĺla joosnud ja `kanges kujunud Saa; `hapnõlõ koorõlõ klopiti munna `sisse. paraśs arv pidi ahjoh olema, ku `kangess jäi, sõ̭ss olli paĺlo lännü Räp; kange keel 1. kõnedefekt, ‑takistus kie `külmetab, on kiel `kange Lüg; keel on nii `kange, ei soa reagitud `ühti Juu; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda Kod; `enne on `riakind, aga jäi `aigest, siis ei saand kõnelda, keel oli `kange Lai; lat́s kõnõlõss pudistõ, täl om `kangõ kiiĺ Krl; `kangõ keelega kõ̭nõlõss, ei saa `arvu Se
2. võõrapärane aktsent see `kange keelega, kes öpet keelt räägib ‑ ‑ ei saa `keiki sönu kenast itelda Jäm; venelased on nii `kange keelega Khk; Pole eesti keelt kenasti `möistand, `rääkind nönda `kange keelega Kaa; `kanget keelt räägib võeras inime Tor; räägib `kanged kielt, `kangeste nagu `sakslane VJg; kes iast keelt ei `oska, see riagib `kange keelega Lai; `kange keelege, kes eesti ki̬i̬lt puŕss Krk 2. kangekaelne, jonnakas; järeleandmatu, visa tui`vańka `öella `kange inimise `kohta VNg; `Ninda `kange, et kedagi appi ei mend `kutsuma; Lähäb `ninda `kangest kätte Jõh; `Ninda `kanged last on `raske `kasvatata IisR; see on `kange, `kuskil äb anna teiste ala; kukkus `kangeks (hakkas vastu) Khk; Maksa teise `vastu nii `kange `öhti `olla Pöi; Sa äi tohi nii `kange `olla Rei; Ta oli nii kange, et raiu või tükkides, tükid kargavad ka vastu silmi PJg; kõva ku raud ‑ ‑ inimene väga `kange Hää; laps oli juba pisikeselt `kange Ris; küll ta on aga `kange, ei lase ennast paenutada Juu; `kange inimene oma `võitu ei anna MMg; `kange naine, kes oma sõnast tagasi ei anna Lai; Voĺdu `olli `kange, temä miu es `palle Nõo; tu̬u̬ om väega `kangõ inemine, tu̬u̬ ei anna sukugi tu aśaga `perrä Har; kange kaelaga järeleandmatu taalõ anna vi̬i̬l `vitsu, mõ̭ni lat́s om `väega `kangõ kaalaga; mi vana hopõń om nii `kangõ kaalaga, ta ei käänäʔ, `kaksa vai ohjaharu `kat́ski Har; kange peaga 1. sõnakuulmatu `Kange `peaga [hobune] Rei; `kange `piaga obu Mar; see on `kange`peaga poiss Mär; kis seokse `kange `peäga, pane rauad suhu, sis jõuad kinni pidädä Vig; `kange `piaga obusel on kang `vaĺlaid vaja Juu; `kange `päägä obene Puh; 2. õppimisvõimetu tuim ja `kange `pääge Krk; poiss om `kangõ `päägõ, täl ei nakkaʔ midägi pähäʔ Krl; kange süda(mega) järeleandmatu, jonnakas `kaŋŋe südamega, `kaŋŋe südä sies Lüg; üks va `kange südämega inimene Mar; `Süakas on `kange südamega Hää; Kai on südamest `kange, ajab oma `õigust VJg; `kange südä siden, ei si̬i̬ järele ei anna Kod; `kange süä sehen `justku sia `tapjel Krk; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä, rao vai tüḱk küĺlest Ran; `kangõ süämegaʔ Se 3. kõva, tugev; suur, äge `kange maru Kuu; `kange külm ja pakkane; `kange tuul; `kange valu õli Lüg; üks mies oli `kange `kaardi `mängijä; `kange lume `pöllü Vai; Maru on köige `kangem kut kaksteist `palli on; Äi sääl tεε midagist, kes see `kangem pool on Jäm; poud on nii `kange olnd Ans; ilm leheb `kangeks tuuleks; keige `kangem kaert oo rumbi tuus Khk; kisub tuule `kangeks Mus; Ah sul oo siis päris kaŋŋe tahtmine linna elama minna Kaa; ajab oksendama, teeb `kanged valu `sisse Krj; nii `kange vaev oli südame all Jaa; Ma tegi sii veel ‑ ‑ omale kange paadi, `puhta tamme puust Pöi; `kange igi `laskis peast maha, ühna sorises; ehk lapsed kasuvad `kangemaks Muh; `kange `töstmesest saab seda vega Käi; neil mõlemil oo `kange jõud Mar; `kange tuulega puu ladvad üsna `loogos Kul; mul on `kange jänu Mär; Liha oo kõrven panni pial, `kange tuli oli all Han; akkasid obustega aeama ‑ ‑ et kumma obused oo `kangemad Mih; `kange näĺg ‑ ‑ kõht oo tühe Tõs; Nigul oli malõs kõege `kangõm Khn; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; ärg on lehmast ikki paĺlu `kangem Saa; ` mul on ise ka iad nõdrad prillid, peaks `kangemad olema Ris; vie juoks ‑ ‑ se tuleb `kange tuuldest HMd; moa `ohra tehti koa ikka sügavama moa sisse. ta on `kange `kuiva `kartma Kei; norm pannakse `jälle `kangemaks; minul põle nii `kanget näĺga old Juu; `kange uuviga läksime [pulma] ‑ ‑ nuored inimesed, `kange luśt `minna Jür; oli tene `kange koloo·si korra `vaendlane Tür; tuule iil on nii `kange, et tõstab `õhku, viib ära Trm; ja siis akas `kange piavalu ja palavik `piale selle Ksi; neil (jõemüntidel) on väga `kange lõhn Lai; tuli `u̬u̬gas, ‑ ‑ `kange `jõuge palas, ku müüri `puhtes pühit Hls; lõhup `kanget valu, nõnda et ei jõvva mitte kannate ka ärä Krk; sarra tetti. üits `kange kuurma iki sard Ran; `tulli `kange müristämine ja välk Puh; vanast `olli nii `kange küĺm `talve, et varess satte lennust maha ja `olli valmiss Nõo; tiigi pääl oĺl nii `kangõ iä Urv; täl kangõ nohu, silmist pand vett maha Krl; tu om `kangõ `kuhtu`käüjä miiśs Har; nii `kangõ külm, mia `maahha t́silgahti, tu̬u̬ `külmi Vas;`kangõ põud, kõva, oĺl hää `hainu `pandaʔ Se
4. tubli, hakkaja; jõuline, mõjuv `enne oli nii `kangei inimisi old, et pand kohe nii `kange sanadega kohe `kinni selle `pulmahobuse ‑ ‑ jalad Kuu; sie on nii `kange `tüöle, ei sie pia üöd ei `päiva Hlj; `kuerust tegema `kange VNg; on `kange `tõisi `lüömä, suur `riiu karu Lüg; Mies õli kole `kange `juama, et `irmus Jõh; `Katsu sa, kust sa nii `kanget `poissi `leiad IisR; nee olid `kanged ölut `kihmama Khk; `vöttas teise mehel seitse `looma `surnuks, nii `kange mees oli völuma Mus; ma ole nii `kange unutama Vll; `lulli `lööma on nad `kanged küll Pöi; `kartis et mees `kangem nöi (nõid) kut tema Emm; ma pisiksest peast olin `kange puu `otsa ronima Mär; Neid `kangid mehi oo `niitma taris Han; minu ema oli `kange `sundima Mih; poesid oo `kanged `ratsa `sõitma Tõs; Mõni [hobune] `oĺli `kange, `pańni päris laiast liidust (jääpraost) üle Hää; minu isa oli `enne `kange kiba ja `kända kangutama Juu; tiumies ‑ ‑ oli `kange lugema Kos; kaań on `kange pugema HJn; `ämblikud on sui `kanged `võrkusi tegema Ann; lepad on `kanged võsuma Koe; `kange lubama, aga kohut ei täida VJg; kaŕjus õlema `irmus `kange `taĺtaja Kod; ta oli `kange mi̬i̬s olnd nisukese `tõstmese `piale Pal; ja tüir inimene on `kange oma `poole `oidja, ei taha kellegile kedagi `anda Plt; lapsed on kõik `kanged tü̬ü̬tegijäd KJn; `lamma rasv `kange kohe `anguma SJn; si̬i̬ om ike üit́s `kange sõami̬i̬s Trv; vana Riimik olli `kange `puskma Hel; südidä olekiga, `kange egäle asjale Ran; kes `kangemb `põimja `olli, läits ette, jät́t teese maha Nõo; ega ma es `peĺgä midägi, ma oĺli `kangõ verega mi̬i̬ss `täämbädseni Võn; `kangõ mi̬i̬ss, ei annaʔ tõõsõl hinnäst `võitaʔ Se 5. a. ebasoodus, halb, raske küll se oli `kange aeg üle aeda; Saksamaa aavad on `kanged `luhkuda Jäm; `söuksed suured jämed tamsalöŋŋad, nee on nii `kanged `kiskuda; see [vatuka tallutamine] oli `kange töö Ans; elu on nii `kange; saaks see `kange aja üle, saab see `kange aeg üle läind, jo siis jälle ‑ ‑ elada saab; jooma jänu on `kange kannata; külab nee kiudud kuued `kanged kududa on Khk; Noh oli ikka kaŋŋe töö küll, aga nääd sa, ära tegime Kaa; `orjus oli `kange Pha; põua `aegas o `kange (visa) vihm tulema Muh|| tige, kuri mees mees irm `kange kui joob Khk b. (ilmastikunähtustest) `kange sää oli rikkund `ketjud `katki ja `laiva tuli `randa Vai; linnuraja pεεlt `vaatvad targad mihed kut tulab `kange tali; `kange ilm oli `väĺjas Jäm; nii `kange ilm oli, aga me saime ikka `öhta tagasi nink Ans; kui koue `ilma on, müristab ning eidab, siis on `kange ilm; mehed kobisid küll `luupi, aga nii `kange meri oli, `täitas luubi εε Khk; kuu oli `söuke seliti, siis pidi `kange kuu tulema Pha; ku meri `kange on, siis aeab üle `parda `sisse ku `tuiskab Hää 6. tugevatoimeline, kontsentreeritud, ant lahja se oli nii `kange nagu `margur, pani `inge `kinni Jõe; leheline õli `ninda `kange et muna `sõisas lehelise pääl Lüg; `Kange kui `piiritus IisR; küll sie on `kange `karsi·tsa Vai; see oo nii `kange, et se vötab iŋŋe sehest ää Khk; Ta joob nii `kanged teed, et ajab suu `lahti Pöi; õlot käärib `kangeks Kul; `rohkem põletada saab, siis oo `kangem lubi Var; see tuvakas oo `kange. tä oo nii `kange, et tahagi tät änam Mih; kis naa `kangega pesu pesta võis, käsi ei pann ju `vasta sellele Tõs; Inimese kusi ju kipitab ka aava pääl, aga neil ta on vi̬i̬l `kangem, va kusirautsikatel; sügismere räimel on `sõuke `kange rasu, ku maha `kallad, põleb ku tuli maas Hää; si̬i̬ ät́ik on liiga `kange Saa; `kange värv, süöb löngad ää Ris; aga see on `kange viin, `tõmmab mokad `krämpsu Juu; Paĺlu ei või `panna, `kange on, söeb ää Amb; `kange kohv on kõhe viha Iis; mõni õlu on `kangem, mõni lahjem Lai; küll om kõva ja `kange [viin], mea tat võtta ei või Krk; seebi `ki̬i̬tä pidi olema nii `kange lippe nigu kana muna `kandu pääl Puh; aga mugõl `olli nii `kange, et võt́t käe `katski Nõo; [arst] kirot́ `kangõ roho Räp | | alkoholist Eile sai poistega seda kanget katsutud Pha; 7. väga, kangesti on `kange `kiire `tüöle Jõe; minevaasta oli `kange ea pöllu kasu Krj; `kange paks mets Phl; `laudeks tamme puu pidi `kange elos olema; `kanged magusad õunad Mar; raudsipelgad need olid `kanged kibedad ammustama Mär; olid `kanged `valged kaltsod ümmer säärte Lih; `kange ilus `vaikne ilm oli Kse; Nii `kange soolane, jusku kõrvetab keele pääl Hää; ta oli nihuke `kange pikaldase käimaga ka; `kange visa `niita Ris; `kanged iad küpse leebad olid Nis; ärjaga oli `kange ia `künda Hag; nüid on `kange `raske aeg Juu; `köster `kange tige mies Jür; Seelikud `tehti `kanged laiad Amb; `kanged rammusad kuerad, `jäksavad ammustada küll JJn; tuba `kange `sumbund, soa jo akent `lahti teha Tür; minu isa oli `kange maias õlle ja viina `piale Pal; `kange kivine maa, paĺlu kive Krk; `kange kuum päiv, ta kõrvetab ku tuli jälle; temä om nii `kange ihne Nõo; `kangõ vihmanõ suvi oĺl, es `saava `aina tetä es midägi Urv; tuu om `kangõ tubli tüü miiśs Har
Vrd kanke1, kanks
kannatama kanna|tama üld (‑dama Hi Saa, ‑teme M, ‑tõmõ San Krl Räp; ‑n- Krl Har, `kannatama R)
1. midagi rasket, ebameeldivat tundma, kogema, läbi elama inimene `kannatab valu VNg; muud ko `kannada ja ole rahu Vai; pea sii seda`viisi teise `kurjuse all kannatama Khk; Ta sai selle va mehe pärast kannata küll Pöi; küll mina ole kannata soan Muh; puudust kannadama Rei; ta kannatas paĺlo selle valo käe Mar; elamise ruumid olid viletsad ‑ ‑ aga `tühja `kõhtu põle kannatand Kei; eks see ole kannataja kes ea inime on, kes `vasta ei akka Juu; eks nad saand kannatata ja kõik aga eks `ennemast inimest olid jo kõvad Kad; nu̬u̬r ihu ei õle vi̬i̬l `siäska kannatanud Kod; vanast ku̬u̬lit alati et, rinna palutuse käevä, aga `säńgi es jäävä `kiägi, niisama teevä tü̬ü̬d ja kannativa Ran; mia jo `puie sehen elä, kas mia siss naka `küĺmä kannatama, mia võta mes mul vaja om Puh; nu̬u̬ latse om arinu joba loomust saanikelt `küĺmä kannatama ja ei lähäki `tarre suguki Nõo; ma‿lõ küll ätä kannatõnu, selle ma˽vi̬i̬l ta lehmägõ˽taha ka `jahti San; kannataja näǵe kat́s, tu̬u̬ tähendäss et, kat́s `häädüst tulõ tagasi Krl; tu kanat́ uman `süämen ilm`lõpmaldaʔ murõt Har|| Kristuse kannatamise päivä (suur neljapäev ja suur reede) Plv
2. taluma, välja kannatama; vastu pidama; kandma, kestma mei `saime siel `ülgeid nii`palju, kui `väiksed `eistukid `kannatasite Jõe; Sie hile on nii kova, et `kannatab joba varest Kuu; vana võrk ei `kannata rapputata Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu. juba kiel sorab Jõh; jooma jänu on `kange kannata Khk; Ma äi kannata pooleski mere`söitu, süda paneb oort sehes ällima Kaa; Valud käind juba `päeva, ta kannatand äe pole `rääkind Pöi; ju ne kirstud ikka nii vissid `ollid, et kannatasid `viia Muh; Kannadas naat ambad tangis Emm; akkand ma mette `nutma, oli valu küll, aga kannatasi Käi; `teenijä ma änäm kusagil pool ei ole ja töötegija ei ole, `tervis änäm ei kannata Rid; ei kannata mette `märga sõnagi, nii pead teda `oidma Mär; maaelma jäme köis oli, see pidi kannatama Vig; kärmes kannatab õte tugeva oobi `väĺlä Kse; leib o na aper `paerste, just kui ruba, ei kannata lõigata Var; Siis läks juba jõlm nda tormaks, et kannata‿ss enäm sugugi purjut Khn; ega need vanad riidenärud kannata kõvaste pesta Aud; jää `murdus iki obuse ja ree all puruss ja ei kannatanu inimest ka pääl Hää; mena ei kannata ju obosega pörotamest ää Ris; kui nöör tugev on, siis kannatab tõmmata Juu; nüid ta (vasikas) ikke juba kannatab kartulid [süüa] JJn; kis põle `suitsus õppind [elama], see ei kannata `väĺla Ann; nii `pehme on se soo ‑ ‑ vahelt kannatab obusega `saadu vidada, vahelt ei kannata Tür; `tohkneb kohe käte vahele ää, ei kannata õiete `katsudagi Kad; mõni puu ei kannata `külmä Kod; [kui] audutab `vihma, siis niideti juśsi segast [heina], mis `vihma kannatab Lai; tüma ei kannata oost Pil; egä mea tuult ei kannata kah Vil; rõõvas vihma kähen ära abrasten, pudev, ta ei kannate enämb `kaede, lagunes äräde Trv; pudeve puu ei kannate paenute Hls; einämaa olli `pehme, es kannade `lindu ega `lu̬u̬ma pääl Krk; säliss om jäḿe, mes kannatab vedädä Ran; kui `kanga vee om `loige, siss ei saa kudada, ta‿i kannata, kakkep Puh; mul om kõva pää kannatab `vingu Nõo; sääld om nii mädä, et ei kannata `päälegi minnä Rõn; hobõnõ ei jõvvaʔ ka nii paĺlo kannatadaʔ nigu maʔ Kan; tuli tuĺl silmist `vällä ma es jouaʔ kanatõʔ nii suur valu oĺl Krl; `lõikust is joua˽kanata `vällä Har|| fig `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus mees ei kannata viina); `Lastud siis `viie ja `kümme kobiga iest `kriuksu `panna, moni viel `rohkembki, kuda kenegi rahakott `kannat Kuu
3. kahjustada, viga saama; kahju saama `Võide maal on `jälle `niske sügävamma `põhjaga maa, mis `jälle ‑ ‑ `kannatab vie all Jõh; `einamaa `kannatas igavese `põhjavie all Vai; maa kannadab vihma puuduses Khk; `Tartu sai [sõjas] `raskest kannata Kaa; metsä puud on [sõja tõttu] kannatanud, metsäd ja võsud puru Kod; si̬i̬ nukk om alati kannatanu põvva all Nõo
4. tasuma, mõtet olema; kõlbama, sobima; võimalik olema elaja `luomi on vähe, kulus neid ka lisast `kasvata, `toitu on, `kannata pida VNg; See töö äi kannata venitamist, tali tuleb varsti pεεle Kaa; plink saue maa, ega see kannata vihmaga arida Mär; mättad `kuibsid, kui nad kannatasid `pandi kupitsa Vig; Iä allõs nõtõr, obosõga ei kannata `piäle `minnä Khn; einad on rõsedad, ei kannata `saadu `panna Hag; võsa vikat oli lühike ja paks, mis kannatab taguda JJn; nihuksed kodused niidid olid kõik, kissi kasukas kannatas pue niidiga [õmmelda] Ann
5. sallima Ei `kannada `tühja sana, ega süless kätt Kuu; `ninda `vihkab et ei `kannata mitte `toise `varjugi Hlj; miä `taplu `eigä `riidlemist ei `kannada Vai; koer äb kannada kui vööras katsub; lehm äb kannada `sönni Khk; Ma äi kannata `söuksi inimesi, kes ennast `juua täis `vetvad Kaa; Punast abent ma äi kannata Pöi; aga mina äi vöi sind silma `otsas kannata Käi; ma või seda `puskari `aisugi kannatada Mär; Kui sa Ojale `mõtled elama akata, kas sind aga seal kannatasse PJg; no iga sitta ma‿i pea ka kannatama Saa; ei mina ei kannata seda inimest mitte üks õhk Juu; lakardisi ma‿i kannata, `kambrist `väĺla Sim; vai ni̬i̬d poesid kannatavad, kui tüdrikul käib tõene kua Kod; mets siad ei kannata inimese `õhku Lai; temä emä ei ole kannaten `kassi Trv; sedä ei kannate, et mia üle temä läve `sisse astu Krk; `leske na (mesilased) ei kannatanava, `murdnava ärä ja visanava sääld puu sehest `väĺlä Ran; kost Iidä toda kannatab, et sina tõese i̬i̬st saesat Nõo; a nimä es `saava küll esikeste läbi, na‿ss kannata tõnetõse sõnna mitte Ote; kulö ei kannataʔ verevät `värmi, `õkva juusk `sälgä Kan; taad hobõst ei˽saa tõsõga˽`paari pandaʔ, taa ei˽kanata tõist Har
6. kannatlik olema, oodata läbema `Kannada viel puol `ruotsi `tundi (natuke aega) Kuu; `kannata edesi minuga viel, `präigus ei õle `võimalik [maksta] Lüg; Kannata veel natise, sool jo `aega on Jäm; kannada vähä rahaga, küll ma maksa εε Khk; Kannata natuke ma tule kohe Pöi; kannata vähe `aega Muh; Kis kannadab see koua elab Emm; palus kannatada, et kannatage, ku‿ma raha saan, sis maksan ää Vig; Piäks vihmaga viel terä `aõga kannatama, suaks kuõva luõ kogo Khn; ei sul põle `aega kannatada, et `ootaks natuke Juu; kannata ika, kül sa suad kua JMd; mina ei oleks kannatand näppida [sassis lõngavihti] JJn; kannata vähe, ma tulen kohe Iis; ei ta kannata oodata Plt; ära ole nii kärsitu, kannata, `aiga om Ran; kannata veedikene `aiga, kül‿ma tule Nõo; põllu pank siss kannat́, seeni ku sai siss ärä `mastuss tu̬u̬ võlg Ote; kanata nikagu ma anna Har
Vrd kannahtama, kannatlõma
karima2 karima, (ta) karib (karjub) Muh L hv Rap Tür KJn SJn Kõp
1. kõvasti kisama või nutma lapsed karivad `ühte `jooni; `kange valu käε maas karis Muh; karis kõba äälega LNg; `öötasse ikke et, vanade pośte vaimod `lindäväd ja karivad ikke `taeva all Mar; laps peab kirmi valu käe karima nii kaua kui kõvas ja `kanges `tõmmab Kse; ma karisi, ei saan paegast `äägi mette (pärast kukkumist) Tõs; naene nutnd ja karind mis irmus; kirmid panevad lapse karima, soolikad karjuvad sees Vän
2. loomade, lindude häälitsusest loomad karisid `metses värava taka, `ootasid koeo `lasmist Mär; Varõsõd karivad puudõ `latvõs Khn; kalakullid, aĺlid oo, karivad ikke kääk kääk kääk, valju äälega karivad; kui [kured] madalast `lähtevad ja ilma karimata, siis oo madal tali Aud
3. kõva häälega rääkima või hüüdma Mis sa karisid seal veel õhtu hilja Mar; akkasime karima `urjah `unti Mih; pidid juba enne karima, et näd oo `aiged (pidalitõbised teel liikudes) Aud
4. kurtma, kaebama, hädaldama; leinama, igatsema karivad `kanged valo, et soolikal läind sõĺm `sesse Mar; juba kebade üsna vara karis, et eenad oo `otses Mär; karimine annab kaĺla `auded (hädaldamisest on vähe kasu) Vig; karib last taga KJn
5. kriuksuma, krudisema; kähisema, korisema, kõrisema `Kanguri kerad karisid minu `müödä `mennaessa (rhvl) Kuu; kiŋŋad karivad nõnna `jalgas Muh; Soolikad karivad, korisevad, `tahtvad `süia; Moo kääd-jalad külmetasid ja nüid rinnad karisid ööd läbi; Mõnel inimesel rinnad karivad eluaeg, aga teeb tööd küll Han; rukikõrrest tegid koa `pilla, need karisid nagu lapsed Mih; karjuvade uste ja kirstu kaante vahel `pandi kidi ja vaeotati `naksti, naksti `naksti – karija uks võttis kidi ää Tõs; ratas karib KJn
Vrd karjuma
kaste|hein kaste- S L K Trm Trv Pst Krkrk, `kaste- R Jäm Muh ViK Plt, `kasse-, kasse- Kodkõrstaim (Agrostis jt) Vesistel sauekatel maadel kus tali ja vesi rugi äe vöttis, `sönna kasus vahest nii tugev kasteein just kut rugi, aga ta oli madal Pöi; `kaste-eenad oo suured pitkad, ilma talused justkui kaerad Muh; maasikud lapsed aeavad kaste-eena kõrre `sisse suured rongid täis Mär; kasteein läigub kui merelaine põllal Var; krookleht ja kasteein, `lamma toit Pai; mine neĺlabe `õhtu `surnu `aeda, kasteeina tut́t kasvab, `tõmma üless. vajuta sellega ‑ ‑ kropp kaob ära Pee; kaste ein, on otsas `ripsed nagu karu kaeral VMr; `kasse`einä tõmmatasse ja küsitässe kas kukk või kana (mäng) Kod; kasteein om üte lakage ku türgi kaar Krk; värisev kasseein (~ orgaein) Kod~ väriseja kasteein Tür Plt Vrd kastehain
katolik hv katelik Hls, katali|k g ‑gu Lut, pl katoliʔ Lutkatoliiklane temä om katelik Hls; ummaʔ kataliguʔ ni ummaʔ `vindläseʔ ni puolakõsõʔ Lut
kentsak(as) kentsa|kas Muh Rei Tor Ris ViK Iis Plt u Krl Rõu, `kentsa|kas R, kensa|kas SaId Muh Mär Vig (kensä Tõs) K, kintsa|kas Plv, kinsa|kass San, kensa|k Trm, g ‑ka; `kentsa|gas g ‑ga RLä Vai(‑gäs g ‑); n, g `kentsak|a, ‑o Vai; kentsä|käs KJn, kensä|käs Juu Kod(‑k), kentsä|k Hel Puh, g ‑; kendsa|k g ‑ku T(‑t‑ Puh) veider, imelik, naljakas Küll sul on iga `aeva `kentsagad judud Kuu; sie on isegi üks `kentsakas asi Lüg; On nagu vähe `kentsakas Jõh; siis neil on `pandu mogomaised kaik `kentsägäd `riided `selgä; aga se oli `kentsako Vai; Küll mullu oli üks kensakas tali Jaa; ta on ni kentsakas oma tükkidega Rei; Ta juba lapsest saadik natuke kentsakas Mar; seal peres oo nii kensakad inimesed Mär; Eks need (mardisandid) teind küll kentsakid tükka PJg; Ants on kah kensakas, lubas `tulla, nüid põle `kuskil Vän; kensakas inime on ‑ ‑ `seuke aĺbi `mooduga Hää; riägib kensäkid juttusid; `niuke uvitav, oma`moodi või loĺlakas, see on kensakas Juu; oli kensakas oma olemisega Kos; kensaka `näuga; nisukest kensakast lugu põle ma viel kuuld JMd; kole kentsakas oli kohe vuadata Kad; on üks kensak vana Trm; küll aab kensäkid jutta; kensäkäd nimed one Kod; sa oled ka kensakast läind Lai; mea seast kentsakut meest ei salli Hls; kendsak `tüt́rik, kõnnip nigu paega punnatuss, ei ole täll au ei äbi Nõo; oobis kendsak oĺl jälede, and üless poolõ San; aja säärtsiid kentsakaid juttõ Krl Vrd kentur, käntsak(as)
kerge `kerge üld; `keŕge Mar Ksi spor eL/`keŕde Lei/; komp kerem Kod, keremb Nõo San V(keŕemb Har), `keŕgimp Kam 1. a. (suhteliselt) väikesekaaluline `kerge regi; midä `kerge `paadiga viga `mennä `sõudama; tüö `vankri mis ise `rautas sie õli `kerge kui vokk Lüg; `kuivand `aaba on `kerge Vai; `Kerge just kut kaera kot́t, äi koalu midagi Pöi; üks kergitos `kergid `õĺga Kul; `kerged villa kotti ei jõua `tõsta Tõs; sii on `oopis `kergemad linad, pane sada kakskümmend viis peo, siis soad leesika; ma olen nüid paelu `kergemaks läind, kui ma `enne olin Juu; meie margapu ei `näita enamb `õigust, nui on `kergest läind Kad; `kerge kui udu suĺg Lai; kuusk on kõige `kergem puu. kaśk on `raske Plt; `kerge kaup (pudukaubad) KJn; kuurm jäi õige `kergese Trv; `vaika (puhvaika) om `keŕgemp ku kassuk, kassuk om jo `kange Puh; ku `maltspu toores om, siss om rasse, ku kuivab, siss om `kerge Ote; ku ladvaʔ ütele poolõ, sõ̭ss saa tõnõots saa `keŕgep (~ `keŕgemb), tõnõ rasõ˛õmb, sõ̭ss ei˽saa˽kupu `nõstaʔ Urv; Lää ti̬i̬ hindä kergembäss (lähen ekskrementeerima) Räp b. mitte tihke, kohev, sõre Tänä oli `kuogi ruog kohe `paksuseld just paras, nää ku siis `jääväd `kuogid hüäd `kerged Kuu; `Kerge ku `pärmiga `kerkind Lüg; oh kui `kerge pöld on – nii εε künda. muld on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; einad on nii `kerged – jo ni kuivad ka on; ühekorra kut abu piima petti oli, see tegi supi nii `kergeks Khk; leva juur tõuseb siis `kergeks, siis ta kergitab ta ää Muh; lina tahab saada `rasked maad, ega lina `kerge maa peäl ei kasva Vig; kergitab `patja, kohendab, teeb `kerges Tõs; `värske lumi on kohevil ja `kerge Vän; vill on ilus puhas, nüid on `easte `kerge Juu; `kerge lumi, kohe lükka jalaga laiali JJn; leivad on `kerged, `äśti `kerkind Ann; kui sulab lumi ära, siis on jo maa `kerge, vedel VMr; `kerged maad on liiva maad Plt; lina oo `keŕge, ku karva mütsäk, ei lää `kuiki paĺlu punna `pääle Krk; `tat́rik `kaśvi `keŕgimbä maie pääl Kam c. (väiksema tiheduse tõttu) liikuv, lainetav (veest) vesi on `kerge sügise `aegu, kui vähe tuuld on, nii on laine meres Rei; meri on `kerge; kevadi ja talve vesi `kerge. `veikse tuulega akkab `käärima Ris|| vesi om `kerge `lämmägaʔ , talvõl om vesi rassõ Se d. fig psüühilise paineta, muretu moo südä ete `kerge tänä. naa ea `olla Mar; [halb] asi läks `mööda, on paelu `kergem Kos; kui sul midägi äste lähäb, siss om sul süd́ä `keŕge Ran; mi̬i̬ĺ om rassõ, süä halutass, siss lasõ silmäpisar `ussõ, siss om `õkva keremb Har; süä oĺl `väega rassõ, jovva‿s `kuige ollaʔ, no sai süä `kergep kõ̭iḱ Se 2. a. (tugevuselt, jõult, mõjult, suuruselt, hulgalt) vähene; nõrk, põgus; tasane Uni `kerge `nindagu jäneksel Kuu; tuli `kerge lume ärmetus maha Hlj; tämä (metsis) nii tasa `laulab, et sa piad `õige `targu `kuulama ‑ ‑ tämä on nii kuradi `kerge `lauluga; kui üvägä `kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; äi möista see `kergest jutust (heaga rääkimisest) midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma; `kerge tali, vähe lund Khk; ma‿p kuule niid enam `kerged (tasast) juttu mitte Krj; Enne `pandi räime kohe kõvase `soola, `paergus pannakse esiteks `kergese `soola; mõni saab `kerge vaevaga Muh; Taha sõnna `ospidali `kerge irmuga `minna `öhti Pöi; odra õlut o natuke `kerge, rukid tegavad tugevamaks Muh; Sedasi sai `kerge ermuga söömakorra käde Emm; põle mol suurt vega üht, see üsna `kerge vega Mar; sajab `kerged `tuhkjast lund Mär; lina esteks pannasse liku, esteks `kergema matuse alla Vig; põllal inimesed `küntsid, `viidi kaosiga jahu lient, `jõutsid küll tehä, aga nüüd ei jõua enäm inimesed `siokse `kerge `süömisegä tüöd tehä Khn; et nüüd oo `aigus kergitan või naa `kergemaks läin; Sügisi on uutsakas maas, kui esimene `kerge külm Hää; kõhmab pia ‑ ‑ et esimine pesemine on old väga `kerge Amb; iga `õhta saivad [jänesed] `kerge piutäie kaali `koori või kartulid JJn; `kerge tuul Lai; `keŕge `aige; `keŕge unege, `juśtku linnuke makass oksa pääl Krk; ta (loisukoht) `oĺli `keŕge madalik, sai `viĺlä tetä; kui vihma u̬u̬g, siss võib `keŕgemb sadu `olla Ran; kassuv om iks roosist `kergemb Kan; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge aʔ tõõsõl väega rassõ Rõu; kerge hinnaga ~ kaubaga odavalt, soodsalt peremed ikke `vaatavad, kust `saavad `kerge `innaga `tüölisi Lüg; Selle (lehma) ta sai ösna `kerge kaubaga käde Pöi; sain ea `kerge kaubaga kodo Ris; peremi̬i̬s annab keremä innaga `põrsa Kod; b. õhuke; napp, väike `talvel ikke inimene `külmetab `endast kui läheb `kerge `riidega `välla Lüg; `moandi oo lögäne, piält `kerge sopaga Var; Jõlm külm, `kerge `riidegä üsä kõhe olla Khn; `leikas ja `õmles `kergeid sui-eena`püksa Kos; `kerged `pilved käivad, taevas `sõõnas Jür; kui [õlgkatus] na `kerge sai `tehtud, õhukene, sis tema kõdenes rutemalt ära Kad; ärä mine nii `keŕge `rõõvage `väĺla Hel; [kleit] sai väega hää ta sai vähämb ja `keŕgemp Plv c. fig mittetäisväärtuslik; vilets, kehv, puudulik, pude, habras mool ju kõrva`kuulmine ka `kerge (puudulik) Jäm; üheksas `kümnes piigistab inimese εε, vana inimese rammu `kerge Khk; see `aasta vilja kasu ka nii `kerge Jaa; lena o `kerge, ei kinnita kedrätä Mar; riie on nii `kangeśti `kerge ja rabajas, ää mädand; leib oo `tahke ja `kerge, kõik pudeneb Mär; `kerge (mullavaene) maa põle ea maa `ühti Lih; `kerge `kuulmene on sańt `kuulmene Juu; eks vana küla sies eks sial ole paremad [maad], aga meil siin väĺlatagus eks nied ole `kergemad Rak; liiva maad, `kerge on arida, aga eks saak ole ka `kerge Plt; `kerge `jouga inime KJn; `keŕge kõhvatse terä (külmavõetud viljal) Krk; `keŕge iä vai rabe iä Kam; Vana `kuuga ja `lõunõ tuulõga˽külvet kaar `kaśve `kerge Räp c. puudulik, vähearenenud (mõistusest) `ninda `kerge `otsaga, ei `oska midagi teha Hlj; tämä on lühikese `arvoga ja `kerge mõttega, tämäl on vähä `arvu Lüg; Oli ikka küll natikse kergem (vähemarenenud) kut teised Kaa; naa `kerge aruga tüdrik et Muh; Oh ta üsna εεste kerge uiduga Käi; tal `kerge oid `otsas Mar; tämä oo naa `kerge `mõistusega et Var; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; si̬i̬ om üit́s `keŕge aruge, aa laialist juttu, mis `kohkil ei `kõlbu Krk; no küll om mehel `keŕge aru, tapab `tüt́rigulita peräst `endä ärä Nõo; naeste`rahvid üteldas, ta ‑ ‑ `kerge aruga Ote; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se|| tal üks rui natukse `kergem (puudulikust mõistusest) Jaa 3. a. vähe vaeva ja pingutust nõudev, hõlpsasti teostatav või kasutatav vanast olivata `nuoda kived, nüüd on kett all ‑ ‑ `kergemb `panna `alle VNg; `kerge on `auku kukkuda, ärä ronida `raske Lüg; `Kergemb on omal teha kui teist `käskida IisR; lestavõrk oli `kerge kududa Mus; märjem aeg, siis on ein `kergem ka [niita] Vll; Sellel lehmal on ikka `kerge sünnitus olnd, `korda kaks kaŋŋutab ja on käe Pöi; Kerge teha ja odav pruukida (kergesti purunevast asjast) Emm; kis juba abielu läheb, ega sialt `kergemad saa, lapsed kasvatada ja nendega angeldada Rid; ta `lennas ea `kerge elo peal, nää ku paksuks ta läind; `rätsepa töö üsna `kerge töö, see üsna `kerge ammet Mar; Laisk ku soolikas, midagi ei ti̬i̬ `kergetki Hää; `alkad alud, `kerged `lõhkuda Koe; nüid one `kerge madal ti̬i̬, ku akab lume tulema, ti̬i̬b sügäväss ti̬i̬d ja kohevass Kod; Villa`keträmine om `kergemp ku lina`keträmine Hls; karu olevet ninast õige `keŕge ärä lüvvä Krk; liiva tsośs, – vai ka tsöśs. tsośs om nigu `keŕgemp üteldä Ote; lähä `kõŕtsi, võta suutäüe `viina, saat keremb kodu minnäʔ Har; saa nu̬u̬t `kergep (kergemini veetav); `kerge elo – suurt tü̬ü̬d ei olõʔ Se b. (hrl komp) (suhteliselt) hea tama oli `aige, nüid on jo `kergemb Vai; `kergemad `arsti ei ole ussi aava vasta, kui kuld raha Rei; too seda `kergemad (magustoidust) koa laua `peale Vig; mu naanõ oĺl kah `väega rassõ `haigõ, põrhõ·lla om jo˽keŕemb Har; tuul (müüjal) om `kerge käsi ostat, lätt `kõrda Se 4. a. ladusalt funktsioneeriv, kiiresti ja pingutuseta toimiv või liikuv minä õlin vana poiss juo, aga kui `lauba `õhta tuli, siis `ninda `kerge ku kerä püü; `tõine on `kerge mõttega, igale `puole lähäb, kuhu `mõtleb; õli `raske `jalgane [hobune], siis lasi `rauvutata, aga kui `kerge õli, siis ei `tahtund `lassa Lüg; `Neie `aastade `kohta, `mõtles `kerge (kergejalgne) kui `poisike Jõh; sellel `kerged kopsud, selle pärast iiritab [alati] Jäm; küll mool ollid `kerged jalad Muh; laalab nii `raske äälega, ega tal nii ilus `kerge ääl ei ole Mär; Tüdar oo `meitel `kerged `konti; Oli `kerge jalaga ja `kerge `suuga. Ei tä vastust `võlgu jätn Han; kibu teeb keele `kergemaks, laulu ääle `lahkemaks Vän; mol olid `kerged sõrmed ja `oskasin teha ka `kõike Nis; vanaema oli ise `kerge `tańtsija Jür; nuor lehm `kerge kehaga, egas vana luom enam nii `kerge kehaga ole JõeK; obusel jalad nii `kerged all et JMd; Veski kerge käik tuli kua möldritest. teise möldri seadmise järel õli veski kerge, käis kui vokk Trm; ta (peremees) oli virk ja `kerge (liikuv) nagu kirp Pal; aga om iluss `keŕge liigutusege, ku `eńge pääl kõńd; ku `eńgämine `keŕgess lää tagasi Krk; mia `määrsi lambi õliga ja siss ma `tu̬u̬si et ihu läits nigu `keŕgembäss Ran; temä om `keŕge egäde `paika minemä, nii sõnaline ütte `viisi Nõo; ku maʔ `kerge kihagõ olluʔ, ma‿less tüüd tennü Krl; sa olet keŕemb kumardamma, võta mu piitsk säält üĺess maalt Har; mant minemä olõ õi hädä `keŕge Vas; täl oma˽`kergeʔ käeʔ tööle Räp; `kerge hopõn `kergekeiste sõit ni `kergele Lut|| kerge käsi ~ käega ~ kergest käest helde(lt); ennatlikult, mõtlematult tegutsev sie old `jälle `ninda `ihnus mies, ei ole `raatsind `kergest kääst raha ärä `anda Kuu; `ansi `kerge `kääga kaik oma varanduse `vällä Vai; Ermus kerge kεεga Emm; `kerge `käega `andis raha `väĺla, see põle seda väärt Mar; `lüümene tuleb ju üsna `kergest ku `kerged käed Hää; ema oli `kerge `kääga, `ańdis `mulle `vitsa Ann; `kerge `kääga raha `raiskama tüö `peale VJg; `kerge `kääga kallale jokseb Sim; käsi on `kergem kui kohus Trm; `väege `keŕge `käege, äkilitse vihage, muutku lü̬ü̬p tõisel Krk b. tundlik; ergas, vastuvõtlik; aldis ue `korvas oppisin lugema, tämäl oli `raske pää, mul oli `kerge VNg; `kerge `pääga, `kange õppima, pää võttab `vastu Lüg; lüline külg köva `kervega `raiuda, kuid `kerge mädanemas Jäm; Küll sa oled `kerge minema igase `kohta Khk; obu on `kerge ära `ehtima; meri on ermus `kerge `tunma (tuul paneb vee lainetama) Vll; Ta oli `irmus `kerge ninastama, kui kedagi midagi `juhtus `ütlema Pöi; ne täid o `kerged pähe asuma Muh; `ästi `kerge `kuulma, aga vana ea sees läheb juhmiks ikke Mar; ta (koer) oo `kerge `kanda akama Tõs; `kerge `uskma, mis riägitässe Khn; Noored inimesed kui tulepisud, `äśti ergud ja `kerged minema Hää; kes `easte kuuleb, sel on ea `kerge `kuulmene Juu; nõgi on `kerge põlema minemä Kod; sial (karjas) pidid kõik kõrvad `kerged `oidma, vemmal kääs ja `ühtelugu muku litsu Lai; `kerge `piägä inime, tal akab ruttu pähä (õppimisest) KJn; oben om õige `keŕge nägeme, näep puha ärä mis kõrvan om, mis taga `järgi tule; mea ole õige `keŕge `alba `luhti ja `vingu `tunme, miu nõna om `keŕge `tunme Krk; ta‿m `keŕge lubama, aga ega ta‿i täädä toda Nõo; nii `kerge pää oĺl, kõ̭iḱ sai ärʔ opituss Rõu; `häste kuuld, `kerge `kuuldmisõgaʔ Se Vrd kerk2
5. fig kerglane, edev; kergemeelne `Kerge nagu `rätsep. Mehe `kõhta nagu vähä `kerge Jõh; ise on üks `kärme inimine, aga `kerge `mielega Vai; väga aĺp, `kerge olemesega, albib väga `paĺlo Mar; tal on `kerge pea `otses, küll tema on `kerglane. kapsib `siia ja `sõnna; ise nii kaval ja `kerge `jäoga Juu; minu lapsed küll nii `kerged ei ole, jõuad sa muodi järele üpata JJn; `kerglane on `kerge `puole inime Kad; `justkui va eblakas teine ‑ ‑ `kerge inimene, poiśs või tüdruk Sim; `kerge `piaga tegin selle tüki läbi Trm; `kerge piä – edevid `aśju ti̬i̬b Kod; `kerge`meelne inimene on `mõtlemise poolest `kerge, ta ei kaalu järele Lai; keps inimene om siante väha `keŕge Pst; köhkenpöḱs om `keŕge-kaalu poiss Ran; tu̬u̬ ‑ ‑ aab serätsit `kergit jutte Nõo; ta tege nüüd ka `sääntsid ebutuìsi ja `kergit tükke Kan; Kerge meel kui tuulelipp Vas; Taa om sääne `keŕge inemine, heigotas uma ihoga Räp|| pealiskaudne, lohakas Kergest kεεst tehet Emm; `kerge kääst tehakse, kui ruttu tuleb teha Kos; ta om tuiuline vai `keŕge, pirts parts ruttu ja ruttu Ran Vrd kerk2
keritus|pulk kerituss- Ran Nõokeripulk keritusspulga `pääle sa kerisid. kui kerä `oĺli ärä alustedu, tõmmassid pulga `väĺlä Ran; langakerituss pulk; miul om vi̬i̬l miu vanaemä kerituss pulk ja `rõivakolgituss kurik alali Nõo Vrd kerites-, keritse|pulk
kesine1 kesi|ne g ‑se R eP/g ‑tse Vig Kse/
1. palju kesi sisaldav, sõklane `lustjane vili – kesine leib, ep tohi tulega `koutu minna Jäm; tuulingate pääl `lasti [tangu] ning. ja olid ike `öige kesised ka Pha; Ning selle tuulingu `lasmisega `ti̬i̬nis ikka koa. Oli ikka omal leva järg käe ning loomale koa kesine vesi nina ede anda Pöi; vili oo kesine. kehva kasuga. põle `tuume mitte, kesi ainult Muh; kui kesine odra leib oo, vanasti `öeldi odra karaski PJg; põld nii kesist pudru veel suand Juu; paks kesi [kaeral], jahud jäid kesiseks Tür; õdra ja kaera terad on kesised, kett paĺlu Trm; jahud o kesised, sõõluma ärä, siis keded jääväd sõõla `piäle Kod; tal `oĺli kesine leib, ki̬i̬d si̬i̬s. kõik `naarsid, et ‑ ‑ kesine kanikas Vil Vrd kestane
2. vähene; vilets; lahja tüö on kesine, on vilets, on vähe tüöd Jõe; Sebatüö enamb siin ei `toitand, ka merepüüd jäi kesiseks Kuu; kui ta (linnutee) `valge ning suur on, siis pidi olema lund pailu, aga kui ta siis `söuke kesine, siis tükati tali Kär; sööm na kesine Mar; see töö läks mul naa `iästi, ‑ ‑ meestel oli see töö ekke paelu kesisem mõnel Tõs; tegin `lustest õlut. ta tahab ikke muud koa `panna, ta vägä kesine Juu; vilja saak oli kesine; kesine toit Kad
kest1 kest g kest|a (‑ä eP) /‑ss- MMg/ M T Krl; `kest(a) g `kesta R; keśt g kesti Mihväliskate; pealispind; koor `üöveldä `laual vana `kesta `vällä päält Vai; `veski kest oli kivist Mus; Lambi kesta ma sai, aga pole midagi `sisse `panna, tühi Pöi; kest jääb iga `audumese aeg `sisse [kärjekannu] Var; nüid teie ei kuari `paksu ku̬u̬rt, tulevad aga `veiksed kestäd Kod; raiu ni̬i̬ servä maha, `servä ärä ni̬i̬ lavva kestä; lavva kest masine mant tuuvvass. mõni tege `aida lavva `kestest; paĺlas maja kest `valmi. si̬i̬ olli paĺlass kest üleven ‑ ‑ ku `paĺla seinä; vähjä ku̬u̬r ~ kest Krk; nõrga obõsõ mi̬i̬ss kribis niisa·ma, ai päält nigu `kestä, ei jõvva sügävält `kündä Kam|| fig kehakatted, rõivad ühe kest jäänd `seie maha; akab see sii teiste ees `kesta ajama (lahti riietuma) Khk; Ma võta ette `kesta vähemaks, läks nönda sojaks Pöi; aa vana kest maha (võta vanad riided ära) Puh|| fig võtame tal kestä maha (öeld looma nülgimisel) KJn|| fig (peksust) Oleks vaja teha naha ~ tupe ~ kesta ~ kitli peale Kul; Sai kesta peale (peksa) Mär; sai ia kesta (keretäie peksa) Ksi; `Kestä, maotäit `anma – `pesmä Nõo a. tera (seemet) ümbritsev (õhuke) koor, kate; sõkal (eriti odral ja kaeral) vilja `kestad on vilja nahad Jõe; kairdel on sured paksud kestad `ümber; kaira taŋŋud on ikka `kesti täis; nisu `üigestel on kestad `ümber. tali nisudel on `kanged kestad `ümbert εε tulema Khk; `siemne kestad Muh; siss sai [uhmris] naa kaua `tampi, kui kestäd peält ää tulid, sis sai ää tuulata, odra kestäd seest `vällä Vig; viĺla iibikesel on kest peal. viĺlal kroovitakse `veskel kest pealt maha Juu; [kaera] kest jääb iva `ümber, aga libled nied tulevad ära VMr; kaeral on libled ja rukkil on kestad (mille sees tera kasvab) Sim; aga kõlu rukit on vilets `peksa, tal on tera kesta sees; `veśki kivid õeruvad kestad maha, puhas `valge iva jääb järele. kestad lähvad `kliidest Trm; ühess nukass pissäb [päevalille] `si̬i̬mned suhu, tõesess tulevad kestad `väĺjä Kod; ku kesvä `suurmit tetäss, kest aiass päält maha; kaara `sõkle ja kestä. terä ümmer kestä; rüäl ei oole `kestä ‑ ‑ rüäl om `liide Krk|| ?lible kaera kest läheb `lahti, akkab pudenema Kos b. (marja-, herne-, kartuli-, õuna- jne) koor, nahk, väliskate `erne `kestad ja ua `kestad Lüg; `marjel o kestäd, marja `kestä `ümmert ärä ei `võeta mete Vig; õuna kest; ual o paks kest peal Kse; `seoksed kestilise koorega kartulid ‑ ‑ lööb kestad ülese Tõs; tikerbu marjal on paksud kestad peal Juu; teodoorad olid niisukesed ümmargused `valged kardulad ja nende kest oli niisukene sõmerlane Kad; maŕja kestäd kurnatasse ärä Kod c. ussi (mahajäetud) nahk `allikiri `kesta jah õli maha jäänd Lüg; kääd kestatasid, `keertsi ussi `kesta, `ruitasi ümmarguseks (nii arstiti kestendust) Pha; ussi kest [kuivatatult] ühna kabiseb, `sõuke õhuke Muh; uśsi kestad oo eena `aeges eena sees maas Mär; uśs aab kesta iga kebadi pealt ää Var; uśsi kest on `niuke krooguline Kei; kui luom on `aige, siis talle `anta uśsi`kesta; va pika kest VJg; uśs aand kesta seĺjast maha Ksi; ku lääd keväde `mõtsa, uisa kesta om mahan; uisk aa `kestä. pää päält akkass `aama `kestä; uisk kestä si̬i̬st `vällä tükkin Krk d. õhuke nahk, kelme, kile mõnel ollu rasva kest [akna] `ruute asemel Ran; ploomi rasva küĺlest `võeti kest, rasu tetti `pätsi, `panti kesta `sisse Nõo; rasva pääl om kest Krl e. pealis-, marrasnahk; koorik; naha- või sarveliistak; kõõm `Pussijega `kraabida karv ühes `kestaga maha [tapetud seal] Kuu; kui palava päävaga sui `paljalt `olla, siis nahk ajab `kesta Khk; sarved aavad `kestu, siis ta kukub `nühkima. kus sari akkab kasuma, säält tuleb kest Krj; möned `kutsvad teda `söötrei, kesta korra ajab üles Vll; kut peas on säsogene kest, pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; need kestid tulad pealt ära koa. need kestid, see oo vana nahk Mih; suu pakatab ää ja aeab `kesti Tõs; kesta lõi jala päält ära Hää; nahk ajab kesta `korda ära, päike on ää kõrvetand; piä kestägä koos Juu; `lieted ajavad kesta maha Iis; nahk aap `kestä, nagu lastel nõstaste `järgi, tule nagu soomuss maha Krk; naha kest om ärä lännu, `katski veidi Rõn|| fig lõime lõng peab ea lõng olema, ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar|| õhuke pealmine koor (kasel), lible tohu kestad ~ kase ebemed Trm; kase kest KJn f. (pähkli) tupp, koor `pähkle kest ~ tupe Pär; `pähkle kest ‑ ‑ kõege `pialmene SJn g. (teo) karp konnakarbi, seateo kest Mar; konnakarbi kest KJn h. u (paberossi, padruni) hülss padruni kest Tor; paberośsil on kestad, kest on mes si̬i̬ tühi `lülku on, kos tubakad ei õle siden Kod; paberośsi `kestäsi kõik põrand täis KJn
Vrd kese, kesi, kesn, kett2
kevades- kevades- Ans Pha Var kevade- kevades `poolne tali Ans; Siss ma ika `lõuna aeg läksi kevadespool [loomadega koju] Var Vrd kevadis-
kiive|talv kiive tali kevadine lumesadu – Khk
kiri1 kiri g kirja eP(g kerja Käi Rid) Hls Hel Puh San Lei, `kirja R(n, g `kirja, ‑ä Vai), kirjä Vig Tõs Juu Kod KJn Vil eL(g kirä, kiŕä V[ḱiri g kiŕa Se Lut])
1. a. kirjamärk; käe- või trükikiri kiri on `kustund, `pliiatsi kiri Lüg; `juudil `on ju suured ullud kirjad kut argid Jäm; `söukest peenist `kirja mo silm ep seleta; nii kenade suurde `kirjadega raamat; mool nii ull kiri, seda‿b osa `ükskid lugeda Khk; `valge varul sa nääd veel `kirja lugeda Pha; arvad kirjad ollid aabetsis ülal Muh; must raamat ja `valged kirjad olnd sees Mar; eks igä ühül ole isimoodi kiri Vig; [loed] peenikest [aja]lihe `kirja, see `tõmmab `sompi silmade ees HMd; mõnel on nii vilets kiri, ei see põle kirjames `ühti Juu; raamatu kiri Trv; kui tu̬u̬ kiri i̬i̬n `olli, siss `tulli `mi̬i̬lde, mes `kiägi mäŕk tähendäp Nõo; kui ni vene kirjä tuĺliva, ei tiiä enämp midägi Ote; mina ei saa˽taast kiräst `arvo, `väega halvastõ um kirotõt Plv; nii illoś kõrraline kiri oĺl Vas|| metallraha numbripool rahal on ühel puol `kulli, `toisel puol `kirja Vai; `ütle, kumm nüid on ülesspide, kas kull või kiri Juu; kas `numrigaʔ vai kiŕägaʔ, kas kuĺl vai kiri Se b. lugemis- või kirjutamisoskus; kirjatarkus sel kiri `selge, `kirja`tundja, sie `muistab juo lugeda Lüg; ei ma tunne `kirja Muh; pimedel öpedaks ka `kerja Käi; ma ei ole `koolis keind, `kirja ma ei tia PJg; lugemine oli sel vanainimisel ime `selge, `kirja ma ei tia Sim; mõśtab `kirja Trm; mino esä vi̬i̬l `kirja es tunnõʔ Räp; mi vallah oĺ säidse mi̬i̬st, kes `mõistsõ `kiŕjä Se|| kirjakeel üks söna läheb küll kirja `järge, a teist εi saa; Tagamise (Tagamõisa) keel pigem kirja `seisuse `järge (lähedane kirjakeelele) Khk; Sie on uue kirja järele Kad; siin on arilik murrak `ühte `puhku olnd kirja järel Plt; vana inimese, nee nüüd lokerdeve vanat `moodu, noore kõneleve kirja `viisi Hls
2. dokument, ametlik paber; tõend, ürik `meie `saare kiri on `Arju `maakonna `ari·hviss Jõe; `selle õppetaja nimi old ka sääl ülevel vanas `kirjades ikke keik ja VNg; Leo maja sai `öeldud, mis ta `kirjas oli, seda ma ei tea Noa; tä ekke tahab kirjad `sisse anda; `tohtri käest soab kirjä, `apteegist andase `rohtu Tõs; siis `näitaśt oma kirja ette Aud; `aitas seena peal on nihuke kapi, seal sees ikke on nihukesi `kirjasi ja roamatuid Juu; see on root́si vanas `kirjades kõik üleval Sim; `tempel lüädässe egäle kirjale `alla; no vai kiri [lapsel] küĺjen, et minu poja testud Kod; palanu`korjajal `oĺli valla kiri üten, et siss inimese tälle annava Nõo|| Ega kiri äi valeta Emm; Egas kiri ei˽võĺsiʔ Rõu; Ega kiri ei petä Räp; õgas kiri õi petäʔ Se
3. nimekiri nüüd on neid inimisi pali, kie ei õlegi õppetaja `kirjas Lüg; kaks õde oo surn ‑ ‑ tiä kui kaua mind `peetse, me oleme `kirjest maha jäen Var; käisin ennast maha kustutamas sest kirjast Juu; kirja panema üles kirjutama se oli jo `enne `kirja `pando Vai; paneme nüid selle `kirja Muh; kõik `pandi `kirja, mis räägiti Tõs; Panõ mio nimi kua `kirja Khn; minu vend kirjutas oma eluloo kõik `kirja üless Juu; mu nimi `pańti `kiŕja Kod; see laul ei ole `kirja `pantav Krk; `kiŕjä pandass üless Se; fig päeva kirja panema roojama Mul päiv viel `kirja panemata, lähän `päivä `kirja panema Jõh; Päävä kirjapanek Räp; kirjas teat rühmas; kellekski hinnatud, arvatud mina olin siis ikke `kapteni `kirjas VNg; `Kolmetõist`aastaselt tüttär`lapsel kuu`riided, sis on juo `naise `kirjas Lüg; Õle neist `ükski enamb obuse`kirjas, igavised kronud on Jõh; Kaśs majas küll, aga kedagi ei tie ‑ ‑ muud kui et kaśsi `kirjas on; Igavene pet́tis ja `ulgus, kas täma tahab ka viel inimese `kirjas `olla IisR; ta on vanade inimeste `kirjas Jäm; seda εi ole vist elavate `kirjas εnam Mus; see veel lapse `kirjas Rei; tä oo `vaeste `kirjas Tõs; ta juba mees, ega ta enam lapse `kirjas põle Juu; ta on `leerimatta, siis ta on alles lapse `kirjas Koe; se `loetasse vana inimese `kirja, sańdi kirjas Trm; metsa alijad, metsa`vaimude kirjas nad on Plt; si̬i̬ alle latse kirjän, alle `tõiskut sehen (teismeline) Krk; ega ta vist enämb elävide kirjän ei ole Ran; vahi, nonde (raukade) kirjän ole minä nüid Puh; vana inemine, vanan kirjan Rõu; tä om sandi kiŕäh `eśkiʔ; tä om `varga kiŕäh Se
4. trükis a. raamat vanast `kutsuti `kirja, `laulu `kirja, `jutluse `kirja, lugemise `kirja ja kaik; mie lugin `kirja Vai; kirja sees oli kuuln, karu on mesikäpp Krj; vanade `kirjade sees Phl; eks tal võind kirjad seal `olla, ta kirjast ja roamatust `voatas Juu; kuristik oli kirjas, ega siin kuristikku ei ole Lai; vanast es ole `kunnigil `kirju Krk; tä kiŕäst kai Se b. piibel, pühakiri kiri peap tööks (tõeks) `saama, juudid peledadi εε Khk; kiri `ütleb, et ligemisele äi tohi `kurja tehja Vll; et küll [ei] soa kirja järele elatud, pead `katsuma ikke Muh; mina olen kirjast lugend, aga mina seda `põhja põle kätte soand Juu; sa ti̬i̬d kirjä järele, annad sellele, kel on Kod; kiŕjas koa põle seda `leidnud, kohe `ki̬i̬gi [pärast surma] pandasse Pal; kiri `ütleb, et rahvass om patatse, ilm lääb ukka Nõo; `kuuljalõ pandass ka kiri kätte, et tuuh ilmah timmä tunda aiʔ; kõik om kiräh, kunass tulõ sõda jah Se; bib́lia kutsutass suur kiri Lut
5. postiga saadetav kiri; sõnum piän `kirjä `kirjutamma, `kirjä `vastust `saatamaie Lüg; `saadin `toisele `kirja Vai; täna oli `postis pailu `kirju Khk; vahel saadeti kiri, kutsuti kalu ää `viima Muh; ega enne `kirja `keegi osand kirjutada Mär; tä sai paelu `kirju Tõs; käisime seal `lehte `järgi ja kirjade `järgi Aud; tervitab kirja `kaudu Tor; kas oled minu kiri kätte saan Ris; sain kirja `tütre kääst Kos; mulle tuli kiri Taĺlinast Koe; tämäle tuli kiri linnass Kod; es saada sul `kennigi `kirjä; nüid kutsuts kirjä läbi, kirjäge, vanast kutsuti suu sõnage Krk; sis tõene veli saat iki `kirju ja `kaarde Ran; ja kasak viis kirjä ka kätte, ku kirjä olliva; ma‿tli, mi sa noist kirjust alali oesit, palutanu ärä; ja peräst nakava kirjä `käimä (algab kirjavahetus) Nõo; ma opessi kõ̭ik kirjä pääl ärä lastele, et kos te mu `lautsile panete ja kos kooli`rõiva om Rõn; väümiis kirut́ kirjä kroonu päält Krl; kirutaʔ kiri ärʔ Rõu; ma sai ka kirä `täämbä Plv; ku kiä mullõ kiŕä kirotass, ma saada `vastusõ kiŕä Se
6. muster, ornament Kudusin `kirja, et vigagi en teht `sisse Lüg; `keskmine kiri oli, punase `sisse `valged tipid `tehtud, must löng oli `kirjade vahel Jäm; näida `moole ka, mida `kirja nee `kindad on Khk; kirjad olid [kampsunil] rinna ees ning siis `ümber `rinki `ändas oli Kär; Köige `lihtsam kiri oli kahe löŋŋaga, aŕk ja ane silm Pöi; kapal o kirjad peal, raakjalad peal Muh; `kindasse tuleb kerjad kududa Käi; nee olid ilusad tored kirjad, mis tanul olid Rei; teesel olnd ilosam tekk veel `kirje poolest Vig; sured puu kannud olid ‑ ‑ sured kõrvetud kirjad olid peal Lih; ei sel ajal änam kirjadega ei oln, `kindad olid mustad Tõs; värrelde `piale jah seokst kirjad, kirjad koa siis `käistele Aud; naeste `preesidel olid veel roosilesed kirjad peal Rap; kes `kangur oli, sel oli niitesse `pandud kiri `sisse ehk paeltesse VMr; mõõga õtsaga nopid kiŕjäd `vü̬ü̬le, siäl on kiri üheksä lõnga piält Kod; sel `kindal põle kedagi `kirja Pal; `kirjasid oli `tehtud jah `piale [riidekirstule], `nuaga lõegatud `ambid Äks; tekile nopitasse `kirju `siśse ja `vööle `koovad KJn; mul on vi̬i̬l üks vana`aegne tubaku kaśt, kus põletud kirjäd on pääl Vil; va `kirjega suka [kooti] `mitma lõngaga Trv; `suuri `ku̬u̬ke tetäs, sis määrits `kirju [peale] Hls; naśte`rahva `ammel ei ole `kirju Puh; tanu pit́s `olli klaarist, pitsil olliva kirjä sehen; kes `põrna sü̬ü̬b, si̬i̬ `mõista äste `kinda `kirjä kodada Nõo; ega üte langaga es kua, kui kirjägä kinnast tahat kudada Kam; Nail [vöödel] oĺliva˽`sääntse˽koŕjatu˽kiŕjaʔ ja kruudi seen Urv; `kośju `kinda `suuri `kiŕjugaʔ, kolmõ langagaʔ Har; Leeväpät́s tet́ti päält silless, sõ̭ss tet́ti `võt́mõga˽kirä˽pääle Rõu; piiritsäga koit edimält võrgu ärä ja nõglaga `naksit `kirja ajama Plv; vanast oĺli˽piḱä˽kapudaʔ ja kiräʔ otsah Vas; `hammõ kiri Se|| pits, heegeldatud muster Käistele pandi üks rida pitsesid ehk kirjo alla Käi; Hiljem, kui pitsid hakkasid tulema, kutsuti neid kirjad Phl; pissiksed kirjad, laiõmad kirjad; tee `kirju Khn; käisid `ostmas ta kääst padja `kirjasi Ris
7. värvus; kirjusus (laik, tähn) tama `tahto punast `kirjä `riiest Vai; emase kassil kolmed kirjad Khk; kiive on must lind, `kirja on vähä Pha; täl oo kirjad (tedretähnid, ‑tähed) `silme peal Mar; see oo üks tähnik loom, `peene kirjaga Mär; sarapu `kirja uśs Hää; eks me `üitsime [lehmi] niisa·mmati koa, mõned‿s kirja järel ja Rap; Vanasti `ööldi ikka `valged `kirja, `musta `kirja või mis `tahjes `kirja riie, aga `kirju ei `ööldud Jür; mul on `musta `kirja tanu Iis; kõllase ja `valge kirjaga kat́t Kod; mõni oli sinise `kirja pael, mõni punase Lai; sarapuu `kirjä uisk, aĺl ja musta kirjä om seĺlä pääl; prandsu `kirja rätikõni Har; kiŕriv kunn, `musta ja `valgõt `kirjä, nigu ua häidseʔ Rõu; määnest `kiŕjä [looma] sa ostaʔ Se|| (välimus) `nüitse aa inimesed oo teist `kirja kut ennem `ollid Muh; Ei ole sinu arul arja ega kindal kirja Saa; sie mies on nii tuhm, põle tal `kirja, ei `karva Sim; siĺmä kiri, sita igä (hea väljanägemisega, aga ei pea vastu) Lut
8. Muid tähendusi a. (köbrud hobuse purihambal) kui obose `ammal kiri veel alles on, siis ta pidi `söödud `soama (saab närida); `amma peal `peavad nihuksed kirjad olema; mõni on nii vana, et need kirjad on jo kulund Juu; obusel on kiri `ambas Koe; se obene on vana, sel enam `kirja ei ole `ambas Trm; viis-kuus`tõisku `aastat, sis om [hobusel] kirja kadunu Hel; sjool [hobusel] vi̬i̬l kiri `häste tundaʔ Se b. (menstruatsioon) täl eese kirjad keivad juba, tä ikke juba inimese aro sees Mar; oma kirja `ju̬u̬skme akanu; kui vana ta om, ta kand oma `kirju ümmer Krk; kas ta `kirju ka kand joba Hel c. kirja kandma (õlle käärimisest) kui õlut `käima akkab, siis `ööldakse, et õlut akkab `kirja `kandma, kirja kord peal Juu; Õlut kannab juba `kirja Trm; śjo oluʔ kand `kiŕjä, śjo olõ õi vana Se
kirp kirp g kirbu SaLä Muh L(kjõ- Khn) VMr IisK I Äks SJn Vil eL, g `kirbu R(n `kirpu Vai); kerp g kerbu S (g ‑o LäLo) K(g ‑o Ris), g `kerbu Hlj IisR 1. a. söödikputukas `Kange kirp saab `kuerastki jagu; Küll `kirbud `kuera `löüdäväd (igaüks leiab sobiva kaaslase); `Kirbu `kuodigi päält `nülgis naha maha (ahnest ja ihnsast) Kuu; vanad `naised `õtsisivvad `kirpu; `Kirbul `kiire, ei täi `tiagi, (s.t) `kärmel alali tüöd, laisk magab ka `einäajalgi; Kui `rääkima akkas, sis kõik keha `keksis ja `loksos, akketi `kirbust `kutsuma (inimest) Lüg; küll teil on `paĺlo `kirpu Vai; koer nakitseb `kirpu Jäm; saun on si `kirpude `vainlane ‑ ‑ vesi piab `saunas kirbule `körva minema Khk; Ega neid kerpusi äi nää, mis teise mehe särgi sehes joosvad (võõrast murest) Kaa; Raudnögesi `toodi sui tuba asema alla, siis kerbud äi pidand sigima Pöi; Kerp aa kange mees üppama Emm; vigurid täis kui koer `kerpu Rei; sõnajalad `kaotada kerbod ää Mar; kirp `kargas kää `piale, täna saab `viina Mär; Koera karvass ikka `kjõrpa Khn; nagu kerp kuera persses (liikuv, kerglane inimene) Kos; näilane kerp ammustab valusamast kui süend kerp, nõnda on see inimesega ka JJn; `kerpa raputama (hum tantsima) Koe; ise muss kui mutuke, jalad trilli-trallike, kõrvad piän kui koesuke, si̬i̬ one kirp; kaśsid ja koerad on kõik kirbun Kod; koer kiunub `kirpe kähen Trv; esäne kirp olevet peenike, emäne olevet paks, `tinge täüs Krk; pandass `kirpele toda kalmust, siss kirbu `kaova ärä Nõo; Tulija tervitab ketrajat: Kirpõ sullõ! –Ketraja vastab: Täie sullõ! Võn; mõ̭nikõ̭rd ku paĺlu `kirpõ om, sõ̭ss pandass `rõiva˽kerese pääleʔ Urv; ku˽kaara `häitsese, siss om `kirpõ paĺlu Har; Niguʔ kirbu sitt kulat́ski pääl (väga väike), taad ei `näeki; mis tetäʔ, uma kirbu˽küle all, egäl uma murreʔ Vas; Käü niguʔ kirp püksä müödä (kiirest töötegijast); sul omma `valgõ˽kirbuʔ (täid) Se; kirpu jooksma kirpe tõrjuma Tekk `viidi `laupa `õhta `sauna `kerpu `joosma, sauna leil kohutas kerbud ää Pöi; Vanaste `viidi tekid ja palakad `õue kõrendi piale `kirpa `joosma, olgu palava või külma ilmaga Han; kirpu lööma kulli mängima nakkami˽kirbu`lü̬ü̬mist `mäńgmä, nakkami˽`kirpu `lü̬ü̬mä Kan; ma lei ar sinnu kirbust; `kirpu `lüüdi õ̭ks ińne kodo minekit vai magama minekit Se|| fig `Kirbust tehä karu ja `iirest ärg; `Kennegi oli tämäle `kirbu `korva `piständ (uudis või mõte ei anna rahu) Kuu; Kirbust ti̬i̬b ärja, ärjast obuse, `väiksest asjast ti̬i̬b suure pahanduse Hää; Kirbust Trvtettakse elevant b. taimekahjur kerbud nii `kaŋged `seaste, söövad eina ka εε Khk; Kerbud on `taimed nönda ää söönd, `paljad `tüükad veel Pöi; mussad mutukesed on kua kirbud, üeldässe et `kapsal on kirbud Kod; kirbud söövad `kapsad ja `nairid ära Pal; kirbu om kapustide pääl, `väike `eĺkäve mardiku Krk; aga `naari piab maha tegemä sis ku `kirpe aig `mü̬ü̬dä om Nõo; lepä mardigõʔ säntse, mõ̭ni `ütless et kirbuʔ, lehekirbuʔ Se
2. püssi sihtimismärk `püssi `rauva `õtsas on `jällä kirp, sene järäle siis lähäb pauk menemäie Lüg; Püssil on kukk peal, alt `tõmmad, kukk lööb toŋŋi `lahti ja käib pauk, ees raua otsa peal on kerp, sihimäŕk Pöi; ku‿sa `püssä tsihit, siss tsihi kirbu päält Har
3. tulesäde tule kerbud, kui sepp taub; kerbud akkavad üppama jua VJg; kirbu `suurdus, aga ärjä `raskus (säde) Kod; Kirbu `suuru, ärjä `rassu Urv; aa, sullõ kirp puri (säde langes peale) Se Vrd kirg1, kirs2
4. õistaim ühed roosid (lilled) `üitasse ka kirbuks. siniste ning roosade ödrematega, nende `seemed on `umbest kut kirbud Khk; Ma külisi `peendra pεεle `kerpusi. `Valged, roosad ning sinised kerbud `öitsesid ukse ees Kaa
kirs1 kirs g kirre S(kiŕss SaLä; kirss g kirsa Kaa) L(kjõrs Khn; kiŕss g kirs(s)i LNg; g kirje Vig) K(kirss; kiŕss ViK; kirts g kir(t)sa JMd Sim, kir(t)su Juu, kirtso Ris HMd); kiŕs(s) g kirsä Trv; kirs g `kirsi R(‑rss; n `kirsi Vai, g `kirsa Hlj, g kire VNg)
1. õhukene kord, kirme, kelme (hrl jää) merel kirss pεεl juba; `eile‿s ole veel kirt näha; `riisusi koore kirre piima püti pεεlt ää Khk; veel on kirs peal, lööb kirre katti Jaa; Akkab [meres] juba ääre kirt `vötma Pöi; juba piimale võtn kirre korra `peale, juba akkab ää vanuma Muh; merel `tömmab juba kirre `sisse Emm; Ta läks `palja jälu läbi kirre Rei; eal oo kirs peal Mih; kui vahe kirs oo, `lõikab paadi läbi; meri võtab juba `kirde Tõs; kui kjõrt akkab tegemä, siis tulõb tali Khn; kõik vii oead `kirsi täis Hää; õhuke kirts veel peäl juba; `muĺlus kirtsu `kat́ki Juu; viel on täna omingu jo `kirtsa pial JMd; vi̬i̬l `seante kiŕs tule `pääle Trv Vrd kird, kirretis, kirse
2. kelts siis on ea `sööti `künda, kui `kirsa maa sees on Hlj; nüüd on viel tie `kaunikene, kirss on `põhjas Lüg; Ei ole enamb `kirsi maas kedagi, maa päris sula IisR; enne ei tule rohi maha, kui kirss ei ole alt ära HJn; adra ninasse akkab kirss `kińni; nüüd enamb `kirssi maa sies ei ole VMr; pialt on ju mua sula, aga sies on viel kiŕss; aeg oli viel küĺm, oli `kirtsa all Sim|| külmunud maa hingus Enne jüri`päivä ei tõhi maas `istuda, kiŕs on maa siest tulemata Lüg; maa aja `kirsi üles, se on keväde, ko akka sulama; merest `toiso ka `kirsi Vai
kobar kobarg ‑a R(n kobara Vai eP) (‑as spor L, Kei Juu, kubar Hi) TLä TMr Võn, g ‑e Hel San, ‑õ Krl
1. (samal varrel kasvavate) viljade või õite kogum suured marja kobarad `okste pεεl Khk; nõnna pitkukesed kobarad oo `valgel lepal Muh; `pähklid oo vahest kobaras seetse kahessa tükki `ühtes kobaras Vig; `valge lepal oo urvad aga musta lepal oo kobarad Var; `pähkli kobaras või käbaras Aud; `soostred oo kobaras koos Tor; see põesas on kobaraid täis, nõnna et marjad on kohe `tarjas Juu; mailma suured marja kobarad Jür; sie kobara vaŕs ise on kohe lühike Amb; õied kasvavad kobaras Koe; [pihlakamarjad] `korjasime ära kobaratega aidalakka rehavarre `peale, talvel sõime VJg; `pähkli kobar, kolm ehk neli tükki koon Kod Vrd käbar3
2. lähestikku asetsevate olendite, esemete, hoonete jne rühm `seitse `tähte pisikeses kobaras Lüg; Metsatukk on sie kus on oma `kümmä kakskümänd puud ehk `rohkembgi ühäs kobaras Jõh; öunad üsna kobaras koos Khk; Suur kobar [mesilasi] oli oksa `küĺges kut ea suur tali müt́s Pöi; Nääd (kartulid) oo [põllul] kobaras koos nagu kana pesad Han; `soostred oo kobaras koos Tor; põldpüi, nemad `piavad lume sies kobaras olema Amb; `lambad on vahel väälal kobaras JMd; sibulad kasvavad ühes kobaras Koe; seened kobaras koos Trm; vanast sai ikke rukki kobarasse `pandud (hakid rühmiti) Äks; no Pudivere, see on ühes kobaras Plt; loomad kobaras koos Vil; üits ossa kobar om puu otsan San
Vrd kobarik
kohtlane `koht|lane g ‑lase R(kõht- Lüg, ‑laine g ‑laise Vai) spor L K, Iis(‑laine)
1. juhm; saamatu, kohmetu See ju vähe `kohtlane Rei; nigu `kohtlane, `ühte lugu jala`varjude ostmine Ris; suure vanaduse pärast üsna `kohtlane juba Juu; On natuke `kohtlane, päris `selged aru tal põle JMd Vrd kohklane, kohtne1
2. kohane, sobiv; korralik `selge õlemisega mies, `räägib `kõhtlast juttu alali Lüg; siä oled üks `oige ja `kohtlaine inimine Vai; nii `kohtlast riiet pole sool ulgal ajal olnd Khk; Ma sai nee rattad Luuguse laadalt üsna kohtlase innaga käde Kaa; Kui `sõuke kena `kohtlane aeg `juhtus olema, kaer kasus nõnda, et ulatas `moole püksivärblist sandik; See on juba inimesele `kohtlane töö Pöi; `kohtlase südamega inimine VJg Vrd kohtlene
kolgitus|kurik pesukurikas miul om vi̬i̬l miu vanaemä kerituss pulk ja `rõivakolgituss kurik alali Nõo
kolletama kolletama spor S/‑dama Emm Rei/, Mär Kse Tõs PJg Tor Juu Jür Kad VJg Sim I Plt KJn Ote San/‑teme/; `kolletama Kuu VNg IisR Vai/‑mma/1. kollaseks muutuma, kolletuma `tuhli varred juba kolletand; `kange palavus vöttis keik rohu kolletama Khk; Kui metsad vara kolletavad ja lehed `langvad, siis tuleb tali ruttu Pöi; keik puud kolledavad Emm; sügise akab tulema, mets akkab kolletama Kse; vili akkab kolletama jo kui akkab `küpsema Sim; joba lehe omma kolletenuve San|| kollakat jumet omandama ta `palgest kolletand, äga teda kauaks pole Khk; inime kolletab vanaduses Tor; siĺma `valged olivad kollased, akkas aga kolletama ja suri ära Kad
2. fig närbuma, närtsima, värvust kaotama Vali vihm tuli, löi moa tiheks ‑ ‑ võttis koorukse korra peale, oras kolletas all äe Pöi; piim on sańdiks läind, kolletama võtt, võtab nihukse aĺli korra `peale Juu; eina kaar on alt kolletand; ülesse `kistud taimed ka kolletavad Lai 3. kollendama [taevas] punab ning kolletab Kär; eha punetab ja kolletab PJg
4. maarjajääga peitsima sini kiviga kollεdati riiet ning `löngu alt; lepa koordega kolledati ennem kut vana musta värviga sai värvitud Khk
Vrd koldama, kollatama, kollutama1, kuletuma, kõlletama
kong kong g kongi spor L, K spor I, `kongi R(n `kongi Vai; g `koŋŋi Lüg Vai), koŋŋi Sa Hi; końg g kongi Han Var Mih Tõs Khn Saa Trm Kod M T Räp, końgi Lei, koŋŋi Krj Muh, konge Var/‑ń‑/ Krk Räp/‑õ/; kung, kong Plv 1. väike maja või ruum a. vilets ehitis, uberik; pugerik kong on üks pime ruum, `ninda et `akna ei õle ei kedägi Lüg; kis sihantses `kongis elab Khk; `vaene inimene pidi `vaatama, kus saab koŋŋi ehitada Vll; väiksed `ooned kui kongid Mär; See maja oo küll nagu `piśke pime koŋ́g. Ei sii `kongis põle kellegi elu Han; `Öeldaks korgits või kong (väike punker, sahver) Hää; üits tilluk końg om, egä ta kedägi maja ei ole Krk; końg (esik) Lei b. aresti-, vangikamber tama `istu nüid `vaŋŋi`kongis Vai; sie mies `pańdi `kongi (vangi) VJg; kong õli valla kartser; minä iśsin Palal kongin Kod 2. loomadele tehtud eluase a. väike laut, varjualune, puur vm `tehti `niisike kong `lauda `räista `alle, kus siga sai sies `õlla. `koŋŋile `tehti vili kattus `pääle kui `räistäs ei ulatand Lüg; siis `tehti kong ja `pańdi jänes `kongi Pil b. koerakuut pani koera `kongi `kinni Khk; Koer ond `kongis Khn; koeral on końg, kus magab Saa; pini lätt `końgi vai San c. kanatool; kanakuut kanad pannase `kongi `kińni Tor; kanad said `õhta `kongi `aetud Jür; kanade kong Ann; kana kong, `pulkadest `tehtud ja siis said [kanad] `üessest `sinna kongi `sisse `pandud VMr; `ennemast õlid kanad kongiga toas IisK; końg om puu `varbest tett, mõni pand `rõiva `pääle, mõnel om katuss pääl; vana kana pandass `kongi; poja tuleve `vällä, vana kana kurt kongin Krk d. pesakast Metstui pesitles ühekorra `kosla `kongis; `koslad munõvad sii `kongidesse Khn; mustad `reastad nemad lähvad puust `kongi Kos; puu otses räästästel [pesakast] kutsutasse kongis KJn; linnu kongi (kuldnokapuurid) om väĺlän puu otsan Krk e. taru (mesilassülemi püüdmiseks) viisin kongi `metsa puu `otsa, mesilased läksid `sisse Mär; si̬i̬ olli kate `kõrdse kuuse körrist tett, kuuse koorest, `säänte mesi końg, `püünmise końg, kos linnu tuleve `sisse Hls; kuńg oĺl kohegi `kuustõ üless viid Plv; vana `säädüse `peŕrä es tohiʔ `kiäke `kongõ `mõtsa˽viiäʔ; ku oĺl saiaʔ pähnäpuud, sõ̭ss tette końg pähnäst Räp|| siin `seinä `ääres on `kongid (tühjad tarud), kui [mesilased] sies on, siis on `linnubud Lüg; mõni maja [inimesi] täüs ku mesilise końg Krk 3. transpordivahend a. elussigade veokast või ‑puur Emmiste kuĺdi `juure `viemisel õli emmise kong või vanasiakong Trm; końg oo varvadess testod; kui `põrsid lähäd `müimä, teed kongi `vankri `piäle; siga ei taha minnä `kongi Kod b. veokorv õle vedo kong. vedäväd rükkid ja tõu`viĺjä˛aganid ja. edemält `konga ei õllud Kod
4. puukoorest tehtud ese a. (hrl kasetohust) marjatorbik – S L kuida vaim nönda kong (väiksem marjuline saab väiksema torbiku) Jäm; Kongid `tehti nii et ihu pool oli ikka sihetse pool Krj; too moole säält kase koort, teeme maasika koŋŋi Pha; me köisime enne ikka `kongidega marjul Muh; Kongi kaks `külge `panda puutikkudega kogu, ka sang `pεεle Emm; kase küllest `võetasse koor, tehässe kong `valmis Mar; kongid tehasse lepa koorest või kasest marjade `korjamises Aud b. Koorest kong (vakk) Vll 5. kumer kate a. (kalessi, tõlla vm) varikate, kumm vihmase ilmaga tõmmetasse tagand kong üles kalessil Khk; Nendel [autol] on kong peal, sellega ea `minna Pöi; `Sakste tõlla kongid olid nahast, mis `läiksid Han; tõllal oli suur kong pial; `autul oli kong pial Tõs|| reisitõld antvärgid `sõitsid `eńni kongidega Ris b. teokarp – Vll Jaa sia tigu käib kong `selgas; nilvakad ilma koŋŋita, teisel maja `selgas Vll|| sea teu koŋŋid (makaronisort: teokarbid) Vll c. õiekellukas sinised lilled ja suured kongid alatsipidi Lih
6. herilasepesa – Sa Mar Kse Mih Tõs Trv kui örilase kong maast `körgel on, siis piab süva tali tulema; nönda‿t örilase kong puriseb inimistega (rahvarohkest ruumist) Khk; erilane teeb koŋŋi puu `otsa Kaa; Küüni arja all oli erilase kong või erilase kot́t Krj; `vaaplased on suuremad kut erilased ‑ ‑ nendel pole `kongisi mette Jaa; erilase końg, puu `külgis, ümmärgune, palli `moodi. aĺl. all auk Tõs; `vaablaste końg Trv 7. kumerus, küür; looge teised kassid `kiskvad, nönda [meie kasski] `tömbab koŋŋi `selga Vll; [laulatuspäeva] `õhtu `valge roosiline riie `olli arjutanu koŋŋi (pappaluse) `ümber, teese omingu punane Muh; ninäl końg piäl Khn; jõel one si mu̬u̬d et kõverass kõhass alati sü̬ü̬b kõveramass ja kongi `sisse paneb alati `juure; Õmedo küläalune koŋg (teekäänak) Kod|| pilve `kuklad, koŋŋid akkavad aeama ‑ ‑ üksigud pilve tükid Khk Vrd kongal8. pej a. (halva iseloomuga inimesest; kasimata või haigest olendist) sa kuradi `kiustu kong Lüg; Mene `viimast viel täid täis nagu kong Jõh; ta muidu üks kidev kong, kiub ja vaagub `aiguse ja surmaga Krj; oh sa nälja końg Muh; laste pead `kärnas ja kat́ti, just nagu kärnakong Mar; tema koer on üks kirbu końg ‑ ‑ kirbu kongist saab `lahti, kui petroo·li koeral `seĺga `kallab Saa; oled üks va täikong ~ `täitand kong Juu; mea ole vana rumal inimese końg; si̬i̬ üit́s tige końg. kade inimene Krk; mia latsen olli `nõskmit täis nigu końg jälle; temä (tekk) `tuĺli nii `kangede `kirpe täis, nigu üits igävene kirbu końg Nõo b. vana kõlbmatu ese; lagunenud hoone va laiva kong (vana paat), mis ep sünni änam merele `minna änd Khk; vana mõisa kong (varemed) on `paergust alles, põle `uksi ega `aknuid LNg; tääl üks kong oo koa, üks vana lootsiko kong Mar; vana saana kong jäänd `sõnna ripakile Juu; üit́s lagunu maja końg om, `kaala tulemen Krk
kooskil = kooskid see `aasta on köva tali, sihandust `külma pole `kooskil `olnd; pole `kooskil jalas keind, kiŋŋad alletand εε Khk
korjus4 korju|s Khk Hää Kos HJn KuuK JJn Ann Kad MMg, g ‑se Mus Var Saa JMd, ‑kse Sim; korjuss Krk, g ‑e Hää Trm Ksi Lai KJn/‑o‑/ Trv Hel Ran Nõo Kam, ‑õ Urv; `korju|s Ksi Plt(ls), ‑ss Võn Ote; koŕu|ss San Urv(‑o|śs) Plv Räp/‑śs/, g ‑ Har Rõu 1. alaväärtuslik asi või olend a. vana lagunenud hoone, lobudik; kõlbmatu asi vana `veske korjus oli, `veske all elasid Var; vana lagund lauda `kohta ütelti korjus Saa; minu emal oli vana silmapesu kauss, selle korjus (jäänus) on vel `praega siin JJn; üits vana korjuss om sääl vi̬i̬l ülevel Trv; meil jäi `jummaltenu si̬i̬ korjuss alali, es tule `kuuli `küĺge, es paluta tuli Nõo; Taa hoonõʔ om jo igävene vana koŕuśs Räp|| tu̬u̬ (rehepeksumasina vedamine) olõ õs muud ku˽hobõsõ `tapmine, iǵävene rassõ koŕośs oĺl Urv b. vana või vilets olend (hrl loom) vana obuse korjuss, mis `siuksest pidada Hää; `miagi ei ole muud kui vana korjuss, vai mul muud om, nahk ja luu; mõni vana vai kõhn lu̬u̬m, nigu vana korjuss Ran; nigu vana korjuss kõhnass jäänu üteldäss ‑ ‑ vana lehmä `kraika kottale Kam c. (aeglasest olendist) si̬i̬ om üits korjuss, pikälise mooduge Trv; igävene vana suuŕ inemise koŕuss, liiguss nigu tigu edesi Har
Vrd kori4, korusk
2. surnukeha, laip looma korjus, looma risu Var; `umbliku `surma inimesi `üeldi korjuseks JMd; luoma `laipa või korjust kas kuer `puutub või JJn; minu korjus viiasse Tudu`linna Sim; vana korjuss sääl maan Ran
3. sõim raisk ah sina korjus küll oma tegudega et; va korjus, kasi `välja Kad; kuradi vana koŕuss, mis‿sa `mürrät tan ütte `puhku San
korutama korutama VNg Jäm
1. tõstma ei saa enamb kätt koruta VNg
2. külmaga maapinda üles kergitama tunamullu `talve tegi `pöldudega sedasi, sedine tali oli korutas üles. taline aeg tegi sula, `külmas ära ning orase juured puhas korutas üles Jäm
kraaksuma `kraaksuma, (ta) kraaksub Emm Rei Mar Tõs spor K(‑o‑, ‑oa‑), Ran Puh, `kraaksub R; `kraaksma, `kruaksma, (ta) kruaksub Kod; `raaksuma Kuu Khk Kaa Vll(‑ua‑) Mär Kse Han Aud PJg Tor, `raaksma KJn, `raaksme Hls , (ta) raaksub 1. kraaksuvat häält tegema a. (linnust) Küll ne vareksed tänä `kraaksuvad, hakkab vist pikkemälle `saule Kuu; enamb suurt ei `kuulegi varesse `kraaksumist IisR; nonnid `raaksuvad ka ede kui tuleb `loomadest üks önnetus Khk; korbid `kraaksuvad Emm; kui kured `kõrgeste `lähtvad ja raaksuvad, siis tuleb sügav tali Aud; vares kraaksub ja arakas kädistab Juu b. krooksuma konn `õskab `kraaksuda ka Lüg Vrd kraaksima, kraakuma2. läkastama, rögistama köhib ja `kraaksub, tämäl on `kopsod `aiged Lüg; `Kraaksub ja rögiseb ja `sülgib nagu `tiiskuses Jõh; rägä on `kurgus, [ta] `kraaksu Vai; Mis sa kraaksud ja `süllid `ühtelugu luht`akna pääl Rei; `öökis ja `kraaksus JJn; luu läks kõrisse, paneb `kraaksuma Plt Vrd kraakima23. naaksuma; sõnelema; räuskama, vanduma `Tahrind ja `kraaksund `toiste `kallal mes `irmus Kuu; ei tõhi `nõnda `kraaksuda `tõisega, pia oma `kraaksumine `õige vähemast Lüg; Oh `las‿se `kraaksuda `pialegi kui tahab, kes teda usub IisR; `raaksusid teinetese `vastu Khk; `ruaksub nagut va `aige vares Vll; ää `raaksu `ühtelugu mo kallal Mär; kubjas raaksub teiste `perse taga `peale Kse; poesid `kraaksusid ja `karjusid `purjus `piadega JMd; mes te alate kraaksuta ja vinguta Kod
kuigas2 kuigas g `kuika Khn(Kuõgas), g kuigase Hääveelind a. koovitaja `kuikad ja ljõnnud; jues ja kuigas, kui nied `vällä tulõvad, siis tulõb tali Khn b. koskel Kuigasi ma tään küll, kuigased on `kostlad, mis karjuvad Hää
kukkuma1 kukkuma, (ma) kuku(n) S L([ta] kukob Mar Kul) K Iis Trm Hls, kukkun R(‑ie Lüg); kukkum(m)a, (ta) kukku(p) Hel Ran Nõo Har Plv Se Lut; `kukma, (ma) kuku(n) Han Var Tõs Khn Kod MMg VlPõ; kukuma, (ma) kukun Vig VJg, kukku Puh San; imps `kuknuva KodT
1. alla(poole) langema jänes kukkund kord `talvel `tormiga `unka `august `sisse Jõe; kui puuleht sügise maha kukkub selite, tuleb keväde pali vett Lüg; `ahju suu on `meilgi mittu `korda maha kukkund; kukkus `kaldast `alle Vai; suured piisad kukkuvad juba Khk; Nii külm `olla vahest olnd, vares kukkund lennust maha Pöi; kui kuuse mulgid `kaugele kukkuvad, siis tuleb sügav tali; kui sa ülalt kukud, kohe `merre Muh; peped kukkuvad tahapoole Phl; kerves kukkos parandale Kul; mis sa ronid, kukud `kaelapidi `alla Mär; tammetõrud sügisi `kukvad maha Var; ükskord mul obu pidi lina`liosse `kukma Tõs; einad ei kukkun ratta `peale Aud; kukub vi̬i̬ `sisse ku patsatab Hää; öunad kukkuvad keik puust maha Ris; `pilved old nagu maha kukkumas, nii madalas kõik Kei; ära pane `kaussi nii serva `peale, kukub maha Kos; puud ragisevad kukkudes JMd; taśs kukkus käest maha Koe; kukkus lakast `alle Iis; tukid `kuksid pliita alt `väĺjä; undrukud `kuksid vü̬ü̬lt maha (avarad); täst (täht) kukub maha Kod; kui sa `kõrgest kukud, si̬i̬ on ikke `kukmene KJn; süte pańn `oĺli [pirrul] all kus söe otsad `pääle `kuksid Vil; mul kukkusi puu `seĺgä Hel; obesed nõnda ärä `aetu kui, vahu tükid kõik `kuknuva obestel KodT; sisse (~ läbi) kukkuma
1. fig alt minema, ebaõnnestuma, hätta jääma sie on [naisevõtuga] `õige `sisse kukkund Lüg; tama kukkus oma `asjaga läbi Vai; Oli kevade [koolis] läbi kukkund; Selle jutuga ta kukkus `sisse Pöi; see üks va läbi kukkund tüdrik Mar; siit peremes kukkus omaga läbi, ei tulnd `väĺla PJg; saksa Villem kukus läbi oma sõjaga VJg; kukkusin reńdi kohaga `sisse, rukki õli alvast `tehtud Trm; Henu kukku kah `täämbä uma jutuga `sisse Har; ta om läbü kukkunu uma aśagaʔ Se
2. langema, vajuma vana lagund ütt, sarikad juo `sisse kukkuned Lüg; ükskord oli nii paelu lund sial rehe katusel, et rehi kukkus `sisse Ann; sie [tee]trumm ‑ ‑ sie kua kukkund `sisse Kad; katus õlesi `sisse `kuknud Kod; välja kukkuma kujunema, välja tulema üks [paat] on üht `muodi, `teine teist, kuda `meistril `väĺja kukkus Hlj; poiss pani ka sene (liha) `suitsemma, aga sie‿i kukkund iast `vällä Lüg; Saand see ühekorra valmis saand, eks siis nääb, kudas välla kukub Kaa; See jutt kukkus küll kenast `välja Pöi|| (veelangust) vesi keerab nda jöös koes ta ala kukub Khk; `Mihkle soos oo, vesi kukub kolm `jalga `kõrgelt Vig; üks `kõrgem joats `oĺli, kos suur vesi `rohkem kukkus Vän; vesi kukub ülevelt `alla Ris; `veśki tamme pial on vie kukkumine, vesi kukub koe‿t kohinal Kad; vesi jooseb `veśki juurest, kukub `mauru Plt
2. (püsi)asendit, tasakaalu kaotama Laps kukkub, ega `aiget saa Lüg; tama löi ja miä kukkusin maha Vai; kukkus silmnäu `puhki Khk; vassik kukub igas `poole, ta on nörk Kär; Oli maha kukkund ja jäänd (surnud); Lase mitte last kukkuda Pöi; Kukkus nii pitk kui lai Emm; jεε pεεl kukudaks ikka Käi; kukkos selleti maha Kul; kukkus muhu pähä Mär; siia `sarbe ja silma vahe`kohta `peade `lööma nuiaga, siiss kukkude maha Mih; vaarub `jalgade peal, tahab kukkuda, aga ei kuku ka JõeK; Perenaine kukkund seĺlali Amb; tütar kukkus õla asemelt ära Pee; odikad olivad jalus, näe kukkusin `otsa et `prantsti Kad; `kuksi maha ku latsatas Kod; jalg komistas ja kukkusin maha Plt; lait́s kukub maha, saab `aiged ja röögib Hls; ärä mineśt, ku maha kukku piḱk ku roovik Hel|| mies on `nenda `külle `pääle kukkund (voodihaigest) Lüg; vanaeit kukkun asemele (haigestus) Muh|| hukkuma; surema sõdades - - kukub tuhandeid tunnis Tõs; kül kukkus neid maha jusku nagu `luogu Kad|| varisema vanad ursikud maha kukkumisel Jür; vana maja on längakille ja `viltu, `ümmer kukkumas Ksi
3. fig `Kõrgelt [positsioonilt] kukkumine tieb `aiget Lüg; `selle inimese käest `ükski tüö maha‿i kukku, keik mis ette tuleb, tieb ära IisR; tüdrugud keige `rohkem, kes oma eluga sedasi kukkund on, [öeldakse, et] se pani omale kellad `kaila Jäm; poiss kut isa suust kukkund (väga sarnane) Khk; Vihm oli just `kaela kukkumas (sadu algamas); Eesel puud kukkuvad `õue (mets siinsamas), siis inimene kõssutab `külmas toas Pöi; Pole suu pεεle kukkund (ei jää vastust võlgu) Emm; kukkus tirinal mu `otsa `kinni (hakkas sõimama) Rei; küll oo aga emä `moodi, just nago emä mokast maha kukkund Mar; öhökorra kui se pank kukkus (pankrotistus), ei soand kätte kedagi Juu; enne sulab rubla pius ära muul, ku see vaalitsus kukub (tagasi astub) Aud; Süda kukub suust `väĺla (läheb pahaks); se on pudeles kukkunu (purjus); Regi on kummuli kukkunu (euf rasedus katkenud) Hää; sa oled pia `peale kukkund [öeldakse] kui inime nisuke segane on; justku kuu pealt kukkund `alla teene (ei taipa kõige vähematki) Kei; oli näost väga ära kukkund, kaua põdend Sim; rahad `kuksid pulma `piäle ärä Kod; süda kukkus `suapa `searde (hirmust); laps on üstku ema nokast kukkund Plt; kes rumalaste midagi om tennu [on] pää `pääle kukkunu Hel ; maha ~ nurka kukkuma sünnitama `sauna keris kukkus maha tänä `üöse; sie `naine on `varsti maha kukkumas, `raske jalaga Lüg; ta juba kehast üsna jäme inimene, ta kukub `varssi `nurka Mar; eks jälle naine ole maha kukkumas Ksi; mu ristipoja naane ka oĺl kukkumisõl Se
4. langema, alanema, vähenema a. (hinnast, rahakursist) nüüd on turu `innad `alle kukkuned Lüg; innad kukkuvad `veelgid, egaüks müib Khk; see oli just selle `oasta, kui raha kuŕss kukkus Pöi; innad on juba `alla kukkund Rei; levä ind oo `alla kukkun Tõs; `luamade innad on `alla kukund VJg; rahad `kuksid, aga tämäl one sedä `pahma küll Kod; lina hinna˽kukkunu ommavaʔ Se b. (veetasemest) vesi kukub `laugelt Pha; [kui] Meri kukub alla, rand jääb kuivaks, siis `tulla kena aeg Pöi; vesi kukkus ja lae jäi kuivale Khn; vesi kukub, siis on ilust `ilma oodata Hää
5. hooga alustama, midagi tegema hakkama ja kukkuti `jälle kurikaga sugema Lüg; Hobused kukkusid tagand üläs `raiuma Jõh; kus kukkus `mooga `riidlema Khk; obu kukkun `kangest `irnuma Krj; ema kukub teda öppima (õpetama) Vll; Pili tuli järsku öles, meri kukkus nõnda lainetama Pöi; ihu kukub kihelema Käi; kukk kukkus `loulma Rei; sis nad kukuvad udima mend Rid; kerissele sai vett visatud ja kukusime kohe `vihtlema Vig; kukkus valjuste `nutma nagu `piske laps Kir; vanaeided kukkusid köögis vadistama Saa; kukkusin sellega juttu `aama Hag; rahvas kukkusid `laulma Tür; niikui laua `jaare läks, kui kukkus `eĺpima Koe; Kukkunud siis sööma ja visanud selle kolme päeva moona kõik kinni Trm; muidu oli korralik mees, aga kui `jooma kukkus, siis `päävade `viisi jõi Plt; lahti kukkuma algama, algust saama, vallanduma siis kukkus riid `lahti Khk; kui söda `lahti kukub Vll; sehuke kärin kukkus `lahti, kanad akkasid `karjuma Muh; tuli kukkus `lahti Rid; nutt kukkus `lahti Var|| (äkitselt) saama, muutuma sie on nüüd kukkund `õige `kurjast Lüg; kukkus kohe kurjaks kui ma oma eri ää `rääkisin Vll; mo tuba ja kõik kukkus mädand `aisu täis Mih; silmad `kuksid vett täis Tõs; kes äkine one, si̬i̬ kukob äkki vihasess; vahel ku ei `u̬u̬ta, kukob äkki `valgess (hommikul) Kod
6. (ootamatult) kuhugi juhtuma, mingisse olukorda sattuma kukkus `kohto `kimpu; `seie pere on pali `lapsi kukkund Lüg; söja väĺjalt kukkus `vangi Ans; `sakslased kukkusid `linna `sisse Khk; Jähi [vargusega] vahele ning kukkus kinni Pha; Teab kust `söuke ilbakas `välja kukkund on Pöi; ei tea kust ned `välja `kuksid korra Rid; ei tia kust ta `siia nüid kukkus Juu; poeg sia pealt kukkus `kinni, varastasivad sia ära Äks; `türmä kukko, kinni kukko Se

lõpmata `lõp|mata (-matta) Lüg Han Saa Amb VMr Kod Äks Plt Kõp, -mada T VId(-madaʔ); lõppematta Lüg

1. lõpmatult; väga alali `lõpmatta sa `räägid `niisukesi `tühjä juttusi Lüg; Noorkuu kasvab ümmargusemas ja siis akkab `jälle kahanema, `piśsemas minema, ikka sedasi `lõpmata Han; `aśsu oĺli sääl `lõpmata paĺlu, es jõua ära vaadatagi Saa; sie mets part on üks `lõpmatta kaval lind Amb; tema võis `lõpmatta lugeda VMr; `veeti kiva `lõpmata paĺlu Plt; nu̬u̬ poosi teevä `keĺmust ja `kurja `lõpmada, võldsiva ja varastava Nõo; lätte aava `lõpmada vett `väĺlä Kam; `lõpmada suure `su̬u̬se Ote; seo oĺl `lõpmada hüä pinikene Rõu; lõivõkõisi kah um `lõpmada veidükese `perrä jäänüʔ Vas; kolmsada vakamaad oĺl krońt suuŕ, lõpmada˽su̬u̬d om täl Räp Vrd lõpmalda
2. lõpmatu, otsatu sie `kestab viel lõppematta aig Lüg; `lõpmata mua `sinna `minnä, paĺju muad Kod

lõpu- lõpu- Pöi Muh Rid Tõs Juu ViK Trm Plt Pil Krk Krl Plv, lõppu- Lüg Jõh, löpu- Khk Mus Pha Rei Ris, loppu- VNg Vai, lobu- Kuu lõpu-, otsa- Ku hüäd `hambad, o lobu`kannikigi hüä näridä Kuu; kevade `niitasin [lambaid] `maarjapäiv ja siis `niitasin loppu `einaaig VNg; `naabur on kõik `võlgades, tämal on siis lõppu õts käes Lüg; juo mei `leiba akka loppu `kerrale `saama Vai; see [vilja] löpu kord jövab nii ruttu `tulla Khk; ku ölut löpukorral oo, siis `öötse, va töök o `väljas juba Mus; kui joodud `möödas olid, löpu `kordas, siis kutsuti tite`sauna Pha; lõpu `otsas akkas `praavima ka Rid; tali jo lõpukorral, akkab `lõpma Tõs; selle `tööga soame nii lõpukorrale Juu; [kanga] lõpuots ike jäi `ühtelugu tibasse; lõpunädalas olivad tema (teomehe) tüöpäävad nellabe, `riede ja `laube Kad; minu elu on lõpukorral, mis mina änam valitsen Pil; [tangudel] lõpu kõrd joba kähen om Krk; koolil om lõpunätäĺ Krl; sa `üt́li leevä lõpukõrral ollõv, selle ma tõi sullõ üte pät́si Plv

lõugas2 lõugas g `lõuka Hlj Pöi Muh Kad, löu- (lou-) Sa Hi, `lou- Jõe Kuu VNg

1. väike laht, lahekäär Süsi`nieme `loukass `käisime [noodal] Jõe; Suvel `suoja `viegä tulid neh `kammilad ka `loukasse madalasse vede kudema Kuu; lougaste sehes on pailu kalu Ans; Varuli `löuka oli puhas surt muda ning loevett täis ajand Khk; met́e paet o Peedu `löukas Mus; Tali on tulemas, `lõukad on vett täis tulnd Pöi; mere `eare roo `lõuka `olli niipalju rädi aan et `irmus asi kohe Muh; Sügiseti püüta lougastest siigu Emm; mees uppus `louka Rei; mere nurgad `üitasse lõugas Lih || hauakoht vie `vorgud `sinne `louka, sielt kalu tule VNg
2. tüma koht, laugas lougas, see oo `söuke mäda koht Khk; mäda lõugas Muh; üks `niuke rabastik on seäl ka olnd, üks umm lõugas ta ikka oli Vig; Noored obused joosn `lõuka `sisse `surma Han

lõuna2 lõuna (lõõ-, lõo-) g `lõuna Pöi Muh Khn Tor Hää hajusalt KPõ, I VlPõ Trv Pst Hls T Kan Krl, -e L K I M T, Khn Võn; lõunaʔ (lõõ-) g `lõunõ V(n -õʔ Har Rõu Vas, -ah Se), -a VId; lõune g `lõune Hls Hel San Lei; n, g `lõune Hlj Lüg Jõh IisR; löuna g `löuna Sa Hi Noa Ris, -e Ris HMd; louna g `louna SaLä Kär Hi; n, g `louna Jõe Kuu Vai, -e VNg Vai; louna (-e, ) Lei

1. lõuna(kaar) `Kierdäs `tuule `lounasse, ehk tulis `suoja Kuu; `päivä `paista `lounest VNg; `pilved `juoksod `lounest Vai; tuul on `lounast Jäm; keskoomiku tuul on maa‿kare ja `löuna vahel Krj; Suured pilve pagid seisid juba `õhta `lõuna all; Kevade tuleb põhast, tali tuleb `lõunast Pöi; elu esine `olli ikka kohe [vastu] lõunat Muh; lennod `lindvad `lõune `poole Mar; tuul läin `lõunese Tõs; `Lõunõs taõvas ette paha `muõdi Khn; nooda vedamese juures kalamehed `ütlevad, `tõmma `lõuna pu̬u̬lt kõvem Hää; tuul on üle mäniku siin vesikare `löunes Ris; edela tuul puhub `lõune poolt Kei; vasta `põhja on lõuna JMd; linnud lähväd `lõune puale VJg; tuul on `lõunest, nõnna sue et Iis; ilmakuared oo põhi ja lõõna ja ommok ja `õhta; kui vares kisendäb nokk `lõune, tuleb `su̬u̬ja Kod; Lõõna on seal, kus see `kõrge metsa tukk paśtab SJn; `lõune pu̬u̬lt tuleb lämit `ilma Hls; kui jää nakass minemä, siss latiked lätsivä põhja järvest `lõune `järve kudema Ran; tuul om `pü̬ü̬rnü joba `lõunede, nüid nakap vaest `vihma sadama Nõo; tuul käänäp, kas `lõunede vai `põhja Kam; oss sadu `lõunõdõ lännüʔ, siss oss `lämmässs lännüʔ Har; Ku˽`piḱne `lõunalõ lätt, sõ̭s tulõ läḿmi takan Rõu; tsirgu ti̬i̬ ju̬u̬sk `lõunõ ala Plv; taro suu om `lõunõ vai hummongo poolõ, `vasta lakõt kotust Räp; keskpäävä `aigu om päiv `õkva `lõunah Se
2. keskpäev; päikese kõrgseis kui päiv on `täies kess`kaares, `lõunes, siis on vari `kõige lühemb Lüg; Ikke viel uni, ise `põõnasid `nuare `lõuneni Jõh; pää akkab `löunast εε `pöörma Khk; pää on üle `löuna veernd Pha; kut pεεv on keige `körgemal, siis on pεεv `suures `löunas Käi; pää käib `lounast `alla Rei; pää `noores `lõunes, pooles keskomikus Mär; nüid on kõege soem, kui pää `lõunes on Juu; päeva tõusu ja `lõune vahepial on keskommiku JJn; pää akkab `lõunesse `suama, mõedeti `sammudega varju pikkust VMr; pääv on noores `lõunes, kui ommukust on üle ja `lõunes ka ei ole - - seda `ööldi ikke suvel Lai; jo suurõn `lõunõn päiv, jo lõunõʔ `naksi `mü̬ü̬dä minemä Har; keskpäävä `aigu om päiv `õkva `lõunah Se
3. keskpäevane söömis- ja puhkeaeg Siis `täüdüs `pientrust sigule `rohtu `kiskuda - - ku `luomad `lounat piid, magasid Kuu; `karjane käis kodu `lounete ajal VNg; juo aig on `vasta `lõunet, kõht lähäb `tühjäst Lüg; `vastu lounat akad nüid minema, ooda sööma `aega Ans; talu poea löuna oli kellu kolme `aegas, saksal kahest`teismest Pha; künni soab `löunaks `valmis Vll; koit `olli `väljas, kolle `selgas, lõuna õues, lõeme `selgas nalj Muh; Tule pärast löunat `meile, siis lähme `seltsis marjale Rei; ma põle täna kedagist teind üht, noor lõuna juba käe Mar; ta ei jõund enne lõõnat `tööga `vaĺmis Vig; `Talve omigu `võeti natuke ingepidu, sellega pidi `lõuna kätte `saama Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; Lähme `lõunalt `vällä Khn; üks `kutsus, omigu kella kolmest akkas [rehepeksuga] `piale, teene akkas `lõunist Aud; tõuseb alles `lõune aeg üles Vän; eida `lõunalt natuke magama Ris; kell kaheksa oli keskommiku ja lõõna oli `jälle kella kahe `aegas Hag; `lõunest akkas siit minema, turu aaks sai `linna Juu; kari tuli `lõunelle JõeK; tema aas `lambakarja `sõnna `lõuneks Ann; perenaine `uotab mind `lõunest koju VMr; mina siis käisin `lõunal `süötmas `ärgi, sis `sellal isa sai `jälle puhata Kad; kas teie õletä `lõune ärä pidänud Kod; pääle `lõune, eenaaeg, katsu kuda `lu̬u̬gu saad võtta Äks; rukki `lõikuse aeg `peeti kaks `tuńdi lõunat Lai; mis me `piäle `lõune ette võtame KJn; tuĺlid neväd ärä sedäsi `lauba `lõunest Vil; `lõuna aig süvväss lõunat Hls; lõunast vaadeti päevä `järgi Krk; paĺlu `aiga om vi̬i̬l `lõunede Puh; lõõna om käen, aga tü̬ü̬d ei ole midägi tettu Nõo; vaist lõuna om, nakami˽`sü̬ü̬mä San; Kas eläjeʔ omma˽`lõunõst vi̬i̬l `heĺlämäldä; pu̬u̬l`päiselt pidi jo `lõunõlt rahu olõma, pühäpäiv oĺl prii Har; `lõunass saami `tü̬ü̬ga `vaĺmiss Plv; kas teil kari jo `lõunil ḱau Se; `parhilla um lõõnaʔ Lut; lõuna ~ lõunaegu ~ lõunagu ~ lõunagult lõuna ajal `taane `louna Ans; ta tulli lõuna `meile Muh; ma `kuultsin lõõna `selgeste `lehmade `ammomest Kul; lehm tahab lõõna `lüpsa Tõs; kui sulane läks lõunat `sööma, ma olin ärja`karjas lõuna Hag; lõuna teda kodu änam ei old Ann; `lõunaìgu lasen kaits tuńni puhata, siss om inimene kaŕsk ja kõva Ran; `puulbaõdagulise lätsivä `puulba `lõunaìgu Kolgale, palvetunnil lugesiva ja `laulsiva; kaits tuńni `laśti `lõunagu magada Nõo; ommugu `oĺle oolekägu, õdagu õnnekägu, `lõunaìgu leinakägu (käo kukkumisest) Võn; `aien siss siat lõunagu kodu TMr; No sõ̭ss tu̬u̬d `sü̬ü̬ki `sü̬ü̬di, mis `śu̬u̬ma `aigu `keeti, tu̬u̬d `sü̬ü̬di õdagult ja lõunagult kah Urv; `lõunaìgu jälʔ um mõ̭nikõrd `piimä, tahe˽`kartoliʔ Rõu; Mõ̭nikõrd said tu̬u̬ tuńni vai pu̬u̬ĺ pikutadaʔ kas sü̬ü̬maìgo vai `lõunaìgo Räp
4. lõunane toidukord, lõunasöök kui sa isa lähäksid `oige `annaksid `luomidelle `lounat Jõe; ku `lõune saab `süödud, siis visetasse `süögi `pääle `puhkama ka vähest ajast Lüg; `lounaks oli `räimid tuhliste `körvas Khk; ma tõi `teitele `lõuna käde Pöi; ma põle koa lõunat söön Muh; Kisu vasigale `rohtu `lounaks Rei; talve `söödi lõunat kella kahe`teistme `aegas Mar; söö kõbasti kõht täis, ega kodu änam lõõnat saa Mär; tänä ma lõunat ei tee, ei keedä kedägi Tõs; Lõpõtagõ tüe ää, lõona suab `vaĺmis Khn; oomik ju sü̬ü̬d, lõuna oodata Hää; ega ma ei saand `aega nendele `kieta lõunat ega kedagi Kei; täna olen lõõnat söömata Juu; Valitseja põle lõunat `süia and Amb; `lõunal ike `silku ja `leiba, `kaĺla `piale Kad; ei tia, mis `lõunest saab, vaja `kieta suppi Iis; kas lehmile ańnid `lõune ette Kod; pühaba `lõunest oli liha Pal; inimesed kõik kodo viimatseni, sõid lõõnat Pil; Kõht on nii tühe, et tahaks juba lõõnat saada SJn; kellä neĺla aig sis olli lõuna, sis olli keedet kardult või piimäge `putru Hls; suvel `sü̬ü̬di `lõuness `piimä, kama`putru või `leibä ja midägi soolast Hel; `lõune ja õdagu sei karjuss talul Ran; sa `raipekońt jääd ilma `lõunada; sitaveo `aigu `olli `lõuness `suurma puder ja munapudrust kaste sääl man Nõo; ku `lõunass oĺl keedetu, sõ̭ss õdagu lämmit `sü̬ü̬ki es tetä Ote; ma olõ vi̬i̬l `lõunõldaʔ Har; mäe otsahn nakati `sü̬ü̬ki `ki̬i̬tmä ja lõõnat vaĺmistamma Rõu; hummogu kõ̭gõ inne `ańti pruukośt, sõ̭ss tuĺl śu̬u̬maaig, sõ̭ss lõõnaʔ Vas; kell kat́s süvväss lõõnaʔ Räp; lounet `süümä Lei
Vrd lõunak, lõunat

lööper3 `löö|per Rei, `lüö|per VNg JõeK, `lüö|ber Kuu, g -pri; `lü̬ü̬per Hää (tali)köis `lüöpri `otsa `panna `mantel lokki VNg; laeva `lööpriga veeda `kergemat `raskust üles Rei; Tali köis ka jooseb,`välkab läbi, sis `oĺligi `lü̬ü̬per, `välkam `vaĺmis Hää || vaba köieots (laevas) nasti `lüöper on nasti `joude ots naagelpingi küljes JõeK Vrd looper

maa|kera maakerä `kieräb ka, oma `pitkergust tied käib Lüg; Räägitakse, et maa kera `olla ömargune noagu lõŋŋa kera Pöi; maakerä `öetse `ümmer köiväd jah. maakerä piäl meie jo eläme Tõs; päävä kiired minemä muakerä nuka taha, siis on ü̬ü̬; kes muakerä üleväl pidäb, kui tä kõik ümmärgune on - - sedä ei tiä `kanged `tiädläsed isegi, kelle küĺjen ta ripub Kod; täis nigu maakera - - mõnel käib pia `ringi, nigu maakera käis Plt; ega miu pää ei ole maakerä `onte, kos kõ̭ik alali saesap. ei ole jo meelen selle pikä aja `perrä Puh; vanast `üĺti, et päiv `ümbre maakerä käü. no om `perrä uurit, et maakerä käü `ümbre päävä, päiv sais paigal Har || gloobus moa kera pealt näedati `maasi ja meresi Juu; ku̬u̬ĺ`meistri võt́t tulõ üless ja näüt meile maakeräga, kuis päiv nõsõss ja jumaladõ lätt Har Vrd maa|muna

madal madal R(n, g madala VNg Lüg Vai) eP M(g madale) Ran Nõo, matal T, mataĺ San(g madalõ) V(g madalõ Krl Har), g madala

1. väikese kõrgusega, alt ülespoole lühike, vähe ülespoole ulatuv; ant kõrge a. (esemetest, loodus- või tehisobjektidest) saan õli `niske madala `tehtud; `tarvis üks madal järg teha, on madalamb `istuda Lüg; madala `apsattiga `kingad on paremad Jõh; `lauge `laine, sie on madala mogomaine `laine Vai; madal vesine maa Jäm; ju aid madal on, obused `kargavad üle Khk; Kui linnu rada tihe ja paks must oli, siis oli madal tali (vähese lumega); Tuba nii madal, et pea jääb paari taha `kinni Pöi; meelisspead‿o madalad lilled Muh; vana maja madalam kui uus Käi; sii oo madalad maad, kui paĺlo `vihma oo, siis kardulid võtab ää Mar; nüid‿o lääved madalad Kir; `toori `uurded oo madalad Tõs; ase kaunis madal, ma pia tend `kõrgemass tegima Hää; madalad maad, vao vahed vett täis HMd; vahest mõni metsatukk on madal, aga seal on nii ilus `kõrge mets Juu; pane mõni alg viel `piale, süld on sialt viel madal Amb; kardulad on tänavu madala koha peal, nagu ubinad Tür; kas sa tahad madalam̀ba piaalust VMr; jõe äär on jo `orgline, mõni koht on kõrge ja mõni koht on madal Kad; tänavu oli madal lumi, ei old `ühtegi `ange VJg; tu̬u̬l on madalam ku tõene Kod; lätsmüt́s oli madal soni; enne olid kingad madala `kontsadega Lai; leeväpät́sid `tehti `siuksed pikerikud - - ja sis ni `kõrged - - karaskipät́sid - - no ni̬i̬d oĺlid `siukest `jälle‿s madalad ümmärgused KJn; rabatselaud kolme jalaga, ää lai iki, tõene ots oli madalamb Trv; mis ää talu ta om, madala vesitse maa Krk; küll om ädä, ku madala läve om, ärä pessät pää; mul üits kõ̭ik, kas pääalune om `kõrge ehk om matal, pääasi et ma magada saa Nõo; sääl om madala mäe - - sääl iks saa `viĺla ja või elädä Ote; madalõidõ kotustõ pääl om õks vähägi lummõ Har; piḱeb ku muu puu, madalap ku maa hain = ti̬i̬ Vas; pini püt́sk om `väikene, mataĺ Räp b. (olenditest, ka nende kehaosadest või -vormidest) minu isa lell õli madalamb mies kui mina, aga `õige jäme; Tümikäs eit õli tämal, paks ja madal Lüg; kut masa kana pisiste madalate `jalgadega Khk; Taal on `kangest `sõuke madal jalg, see on ea ka, ega asi läheb `jalga Pöi; lühine madal mees oli; `Rusked lehmad on madala jälaga Rei; niuke madala jalaga ärg oli - - madala jalaga ärjad on ikka tugevad `kaevlema Nis; nihuke löhike madal matsakas inime Juu; madalad turjakad mehed JJn; oli nisuke ilus madala jalaga põrsas VMr; taksi koerad on madala `jalgadega, `veiksed Pal; madale `jalgege lehmä annave `äste `piimä Krk; mõnel om olad `viltu, tõene olg madalamb; laits om vali kive `korjama, temä om jo `väike ja madal; miul om laǵa madal nõ̭na Ran; kähri peni om serätse madala ja pikä; tõene jalg madalamp, tõene `kõrgemp, sa ei `saagi `tańdsi, mine istu nukan Nõo; mul omma `säärtse madalõidõ `jalguga tsiaʔ Har; mataĺ saa innembi maŕa maast, ku `korgõ tähe `taivast Rõu; `korgõ hopõn um ni matal hopõn um, tü̬ü̬d tetäʔ ummaʔ parembaʔ madalaʔ Lut c. maapinnale lähedal asuv aga et päev madal olli - - es jõvva ma sedä ti̬i̬d ärä kävvä Hel
2. väikese sügavusega; ant sügav siel on nii madal - - `ninda et sedä`viisi void `pohja nähä kohe Kuu; Seal nii madal vesi, sealt läheb `palja jalu läbi Pöi; jões oo madal koht Mär; Maśti ots jäi vee `piäle, nda madal meri oli Khn; jõgi olnd madala `poole, et oĺl ike `väĺlä saand Vän; suured lahmakad [püünised] ei kolva `seie madala vette `panna HMd; lapsed sulistasid madalas vees Tür; kärestiku pial on madal jõgi, vett on vähe Kad; madal vesi, sügäv põhi. mõni inimene `näitäb vagane, aga `vaata mes teeb Kod; madal mudane jäŕv Äks; ega sääl ärä ei upu, vesi om matal Ote
3. (helist, häälest) vaikne, tasane, väikese võnkesagedusega `üsna madala juttu ei `kuule, madala juttu ma ei saa aru Jõh; mihed on ju madalema äälega kut emased Khk; üip - - `uikab `seasi madala äälega Krj; `Kangest `sõuke kena mahe madal ääl oli kui `rääkis Pöi; `rääkis madala äälega, ega see `kaugele kosta Mär; teesel on nihuke madal `vaikne eäl, teesel on `kõrge kõle eäl Juu; ei ta kuule madalad juttu JMd; madalass ei kuule, tasass juttu ei kuule Kod; madalt äält ma ei kuule suguki Hls; temä `seantse vaguse kõnege, madale äälege Krk; ta `omgi `säärtse madalõ helüga; nii madalõt kõnõt ma‿i kuulõki Har
4. ahas, kitsas (rinnakorvist) kui on madalad `rinnad, siis on `rinnad alati `nõnda `kinni Lüg; madalad `rinnad ahistad `engä (takistavad hingamist) Vai; Taal olid eluaja `sõuksed madalad rinnad, `ähkis ja `puhkis `peale Pöi; kui köhib palju, siis oo madalad rinnad Muh; nii madalad rinnad, saa mette õiete räägitudki Mär; madalade rinnadega, rögiseb ja ragiseb Tor; kes nihukese madala `rindadega on, sel on sańt ingata ja se ei soa `easte laaletud koa `ühti Juu; kui madalad rinnad on, paneb ingeldama kohe JMd; teisel on madalad rinnad, teisel on `lahked Trm; ku kõvass ti̬i̬b kedägi ehk käib, kõhe paneb `lõõtsma, sedä `üeldässe madalad rinnad Kod; kes madala `rindege om, siis rinnust `kinni ja köhive ütte`puhku Krk; taal omma madalõ rinnaʔ, taal ei paśsiki häste kroonu `rõiva `säĺgä Har
5. (väikestest silmalaugudest, pilusilmsusest, ka halvast nägemisest) madalad silmad, ei anna õiete `lahti Mär; Madalad siĺmad, lühikse `vaatamisega, ei näe `kaugel Hää; `kirssis silmad on need pilusilmad ehk madalad silmad Sim; sel om seantse madale silmä, ei näe `kaugel; ku üless ei saa `vaate, ku silmälau mahan, sõss loets madale silmä Krk; kel om madala lau, vahib nigu pilu alt `väĺlä, noil om madala siĺmä Ran; ei olõ õi˽taal silmä hädälitseʔ, ta om esi säärän madalõidõ `siĺmiga Har; Näost om kinä latsõkõnõ, aga madala silmäkese Vas; Nõrga nägemisõgaʔ, siĺmäʔ ommaʔ madalaʔ Se; mataĺ `silmi `pääle (poolpime) Lut
6. a. alandlik, pretensioonitu üks madala olemisega inimene Khk; tõene o `uhke, tõene o alandlik ja madal Kod; sa oiat ennast madaless ja vaguviisi, et sa änäp ei `engä ka `vastu; siss kae iki, et madaless saat oida, muidu aa `arja `kinni Krk; säärtseid `armsõid inemiisi leü˛üss õks paĺlu, kis omma madalõʔ ja kõ̭kõ poolõst väega hääʔ Har; mataĺ ehk tasanõ kääväʔ ütte, timä om `vaiknõ inemine Räp b. millegi poolest teisest allpool olev tenistuses on üks `kõrgema, teine madalama kuha peal Vll; kas ta no mullõ tulõ, ma olõ jo madalõst su̬u̬st Har
7. nõrk; väike (hinnast) madal tuulek, vähikselt `puhkass Krk; reńt `olli küll madal, `väike, aga raha es ole `kostegi saia Ran
8. subst madalik `Kaige paremb kalakudu madal `ninda kevädel kui sügüsel oli Ulgmadal Kuu; läks aluksega üle madala; `laiva on `Ulgu madala taga `ankuri pääl VNg; laev `jooskis madalale Jäm; Kalad tulid madalate peale Pöi; lae jähi madala `peale `kinni Muh; Madala pardad joosvad pikuti mööda mere pöhja naa kut mεε veerud maal Emm; nii kui madal `vasta tuli, `pandi `ankur `põhja Rid; seal üks madal paśtab, neid madalu oo paelu meres Tõs; Kuduja räim tulõb madala `piäle Khn; liiviga käevad jões madala peal Vän; kala puńnib madal `peale kudu ajal Trm

magama maga|ma, da-inf -da R(-maie Lüg; da-inf maga Hlj VNg, makka Vai) eP M(-me, -de) T, -daʔ Urv Rõu, `maada Nõo Võn V(maada, -daʔ, `maata, -taʔ); magah(h)am(m)a, da-inf `maadaʔ hajusalt V(maadaʔ Se Kra); makama Rõn Se, da-inf `maa|ta Võn Räp(magada), -daʔ Plv; maga|mõ, -dõ(ʔ) San Krl; makkama Kod Ote, da-inf `maata Võn; (ma) maga(n) R eP, maka(n) Muh hajusalt L, eL, makka Hls Krk Puh Rõn; tud-kesks `muatud Kod, maet Krk; impers `maetse Hls, maets Krk

1. unes olema magas `lounani Jõe; Magavad `nindagu `porsad pääd jalad kuos; Ega magaja `kassi suhu hiir ei `juokse ‑ ‑ ken laisk on vai alade magada `tahtub, on `ilma `kaigist; Ken `kaua magab, kuer `kinged süöb Kuu; täma ei saand maga, süda valutas `poigide pärast, mere pääl kes olivad Hlj; kanadega magama, sigadega ülesse (pikalt magamisest) VNg; sie mies on oma une `täieste maganud, nüüd on `selgest saand unest; mene nüüd magamaie ilusast, siis `kasvad `õige `suuremast; tuul magab [öeldi], kui vagasest jäi; Tegija saab ikke `tehnest, magaja ei `marjukest; Ei magades saa `meistriks ega `suikudes seppaks Lüg; nuor inimine ei tõhi `pääväl magada; `juodik mies magab pia `täie; magab `jusku sukk, siis ta on vagane, magab sügäväst Jõh; `Lastel on `kolmekeste `vuodis `ninda vähe `ruumi, et magavad nigu `põrssad, ühe pia, `teise `perse IisR; kui olivad üväd `ilmad, siis makka ei saand, siis kaed `kolmed `sutkad `ilma magamatta; `tarvis `männä `aia nämäd magamast üles; tämä maga sirukille `vuodes; `lehmäd olivad `loune ajal sääl, pidiväd `louned, magasivad Vai; vana olnd ülal suve`kambri elu‿pel einte ala pettand ennast ära ning `pöönab sääl magamist Jäm; `öösse magades kondid nii `kangest ää `vaibund; mis sii pikka magamist, magas oma jänu ää (magas une täis); ega mees ei maga, ase magab [öeldi, kui] teeb magama ennast, teeb kavalust, kuulab, mis teised `rääkivad Khk; magab nagu päevakoer, kes ei viitsi midad teha Mus; Kui meite vana magama jääb, siis ta magab kut vana kasukas, mette pööra teist külgegid; Loo tegi [vihm] ligeks, niid pole muud kut lähme küüni ning magame ilma kuivaks (kuni sadu üle läheb) Kaa; kui sa `päikse kääs magad, siis sa vötad pääva `pötku; kanad lähvad juba `öhta `valges magama Pha; uni ei anna `uuta `kuube, magamine `maani `särki Vll; se ull pöönutab magada `ühte `jooni Jaa; Kus vanasti `sõukest magamist oli kut nüid, `päike läks `õhta `mõisas `looja, omiku enne päeva `tõusu pidi `jälle `mõisa `õues olema; `Uinusi ää, jähi kauaks magama `jälle; Tuuling magab (ei tööta) Pöi; ta makagid εnam seal, ta köib külas magamas; `lambad o mere `eares liiva sehes magan; ta mõts (mõtles), et ma pidi magama, aga ma es maka `ühti; päe magatse ikka üles, siis mennasse põllale Muh; see magab nii `pooli `silmi (poolavali silmadega); Magab omal saba taa (magab lõpmata kaua) Emm; ahju `körvas pole mette magadud; ma pole täna `öösse `ültse magand Käi; magad nii `raskest, teine silm äi nεε teist Phl; küll ta makab aga magosad und; mes sa nii kaua makad, sa makad eese üsna laisaks Mar; aga laps magab täna eloste; laps makab `kät́kis Kul; kedass ma magasin, see oli vähä `aega, ma `saantki magada; magas une täis, nüid võib ülevel `olla; magame kaua ja kasume jõude, kasume õlepea pikemaks, kasume tangu tera targemaks Mär; ma öö `otse ülebel, egä ma tööd tee, et ma maka Vig; ei see maeal ei tahtnd magada kui süles, aga see makab kibi peal koa (lastest) Kir; Sui ma maka loudil; Kui inimene `ühtevalu maas makab, kudas tä siis `leiba teenib Han; ühes kanadega `tõusvad üles ja ühes kanadega läksid magama; vanal põle magamesest lugu `ühti, eluaja magada küll saand Mih; nüid magatse, `päike juba ülal `kõrges; eele ma magasi kaua Tõs; Tänä `üese vähä magat Khn; Kas sa makad juba, ma mõtsin, et oled veel ülal PJg; Mõni inime oo `siuke, et ku ta makab, sis sedase, et kisa või lase suurestükki, aga üles ei `ärka, ikki magab ku rońt Tor; `Veimevakka tegid siśs, ku pererahvast magama läksid; `Siadega magama, kanadega üles ‑ ‑ si̬i̬ on usin inimene ‑ ‑ aga laisk läheb kanadega magama ja `siadega üles; Must koer, `valge kurgualune, kuus `päeva magab, `seitsmendal augub = pastor Hää; magaja on malga väärt ja töötegeja palga väärt Saa; münol jäävad magamesega nee luupäkse końdid kibedaks Ris; magas kui `surnu tee `ääres Kei; aegutab ja aab `lõugu laiali, tahab magada; kes alati magab, egä see kellegi uni põle, se on patu uni; magab va `laiskuse und, magab nagu va laisk voŕst moas, ei vitsi kedägi tehä Juu; ma ei saand `üösse magada, `aelesin ja kierutasin Amb; `kanged kolajad (töörühkijad) ja vähä magajad inimesed, kolasid `õhta iĺja ja ommiku vara; rehetuas elati - - vommil magati ja partel magati; ei ole tegemas ega magamas (töö juures laisklemisest) JJn; kui laps magades aab `riide pialt ää, siis tal akkab külm Ann; magab muas nõnnagu vana mauk; magasid nõnnakaua kui auk maa sies oli VMr; nõnna tosus `näuga, üsku magamast tõust; sain mua pial magades ohatuse; nüid magab kõhutäit `jälle (pärast sööki puhkama heitmisest); magab kui kot́t, tia kedagi muast ega ilmast Kad; magas nagu `tossas VJg; ia on `püeningil magada, ku vihm katuksel sabiseb; jääd asemelle ja ei jää magama, siis maalutad und Sim; tüdrikud magasivad `aitades Iis; tõõse üles, kavva sa makkad; sae `õigel aal magamass ülesi; magaja suhu iir ei juakse; ti̬i̬b, aga ei ti̬i̬, mugu jolgotab siin, ei tegemän, ei magaman Kod; tüdrikud vanass magasid ońnin MMg; inimesed magasivad `riideaedas Pal; kui oli vagane poiss, magas muidu, aga kui oli ull, pani kohe ära (ehal käimisest); mõni on `erka unega, ei tahagi magada, teine magab `ühte `puhku; magamesest sai küll Ksi; `palja õlede pial maganuvad; paĺlu magas, magas augu maa `sisse; magasid nõnna et `perssed `tossasid; magasin kui seitsekümmend meest, `lõunani Lai; `kööti ahi ära, magasivad ahju pial ja parte pial Plt; teeb rebast, [on] üleval, teeb magama ennast Pil; tegijal tü̬ü̬d ja magajal und SJn; vai sääl magaside ü̬ü̬d; magajale kassile ei joose iir `perse Trv; siss tetti suure aseme maha, aga egä magade es saa; mia enist `ü̬ü̬si es maga, satte `kangest Pst; Vanami̬i̬s makkab, et seinä värisev, mea küll nõnda ei makka; makka raasike, mia makka kah; laets, kun `maetse pääl, mud́u makka maan (kui sängi ei ole); ega magamisest `putru ei keedete Hls; makass seni ku söögivahe `mü̬ü̬dä; me rahvass magasiv `täempe kava puha, päe olli suuren `kõrgen joba jo; nüid ma magasi üte pikä puhu küll, sai `tahtmist `mü̬ü̬dä magade; sai üte ää päätävve magade; uni võtap uvve kuvve, magamine `maani särgi Krk; Magaja `silmi ja peni `ambid ei või `usku Hel; na saava jo lebedät elu, makava niikavva ku tahava; mia jäti küll tõese siĺmä valuma, et las tõene makap, aga magasiva mõlemba; ku sa `kanmise `aigu esi ei ole `sände rübelejä, `rohkemb makat, siss makap laits kah, om rahulik; las ta sadada, siss saab magada Ran; makap laoda‿päl, ütsindä makap; kõ̭ik olli vagane, tõese magasiva vi̬i̬l, lätsi mia ka tagasi magama; tü̬ü̬d tegijäl, und magajal, laesal `paĺlu mõttit Puh; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu, om sü̬ü̬k tettu ja `sü̬ü̬du ja magatu kah; Magaden unetat kõik ädä ja mure; `talve magasi `tüt́rigu suedsutsen rehetaren, kapst`maarjapäevän lätsivä ilma `ääle, siss võis `väĺlä magama `minnä; nüid ihu nõvvap `perrä toda, mes tu̬u̬kõrd magamada jäi; makame veedike, ku me siss tühü nakame, siss ei ole u̬u̬ ei oobi vahet; kas miä keeli tedä magamast, maganu, mes tä es maka; makap ku kraas (sügavalt) Nõo; sa tulõt siiä `sisse makama, aga obõne välän `küĺmäss ärä Võn; küll ma nüit põõnassi magamist; uni ei anna `uute `kuube, magamine `maani `särki; tegijä saap `tengä, magaja ei saa `marjagi Kam; ma tõmmassi `endä sängi ka truubi kõrvale, et siss om `lämmäp magada Ote; vahi, nüid `panti pää miu jala pääle ja makatass (koerast) Rõn; ommugu om är `maatu `mõistuss pääst, olt `sääntsess tuimass jäänü San; ku küländ `säńge es olõʔ, sõ̭ss `maati raami pääl; ku sa makadeʔ, olõt hummogu jälʔ terve; ma ei saa˽`maataʔ Kan; magasimi säl kottõ pääl; sai õdak, mi̬i̬ss jäi magama nigu kahisass; Lat́s maka, är˽no `rü̬ü̬ḱüʔ; kolm neli `tuńni iks `maati Urv; mõni maka nigu˽t́sirk suigatõss; nüüd makat pia nigagu `valgõniʔ; tegijäl teräʔ, magajal tühä˽munaʔ Krl; ta om sääräne inemine, ta ei˽makaʔ, ta ei püüsü˽magaman õiʔ; ma olõ mitu ü̬ü̬d magahamada; riih sai maha˽`pestüss, siss `lät́si `kaŕja, maadaʔ is `saakiʔ; inemise magahasõ mitund `mu̬u̬du: mõ̭ni maka habinaga, mõ̭ni nuhinaga ja˽mõ̭ni kroosatõn; muud́õ sulasõ naasõl om nii rassõ uni, et oĺl `maatõn latsõ vällä˽pit́sitänü Har; makat ü̬ü̬ ütte, pääväʔ kokko, om sul tu unõkõnõ Rõu; peremi̬i̬ss magasi iks umah sängüh; misa taah remmeldät, ei lasõʔ tõistel `maadaʔ Plv; tah olõ õi˽pinil ka, koh `maadaʔ; kell neĺli inemise˽kõ̭iḱ vi̬i̬l magahhasõʔ; ma makaki‿i˽paĺlo, ma olõ `virgõ unõgaʔ; rehetarõ kõrval oĺl `kambrõ, koh peremi̬i̬ss ja `pernaane magasiʔ, kaŕüss magasi paŕsil Vas; Haańa `aigo `tuĺti jo inne `päivä üles ja `mińte ka peräh `päivä makama; mina es olõ vi̬i̬l `maanuʔ, es olõ vi̬i̬l mõtõlnugi makamise `pääle; tu̬u̬ oĺl nooril mehil naĺa sõna: las sadada, saab magada Räp; kirbu sööväʔ, ei lasõ `maadaʔ; herra vi̬i̬l magahass; õga jumala öi makaʔ, saa no inemisõl `maadaʔ, puhadaʔ; õnnõkõnõ maka‿i kunagi kivi kõrval; tulõ ei pätś (leib) pähütsehe `maatõh Se; tuu taht änäbä `maadaʔ; [ta] oĺl `maanu kińni (oli vangis olnud) Lei; tsia paht, kon tsiaʔ magahhasõʔ Lut; ära magama 1. magades surnuks muljuma, lämmatama Ei `veiked last tohi oma `juure `vuodi võtta, kes on `raske unega, magab `lapse ära IisR; naine magand lapse εε, paljas tite lośs olnd veel Khk; Emis magand kaks pörsast ää Kaa; Tönu Tiiu oli oma lapse ää magand Vll; magas oma lapse ää Mär; siga magab `põrsad ää, magab `põrsad `surnus Tõs; sia `põrssaid piab ka `valvama, ema ju tahab ära magada vägisi HMd; mis sa nii pisiksest [lapsest] oma `juure võtad, sa magad selle ää; seda tuleb `ühte `puhku ette, et emis magab `põrssa ää Juu; naised magavad oma lapse ää, ommuku mutku küĺle all `vaĺmis. siga magab koa oma pojad ää VJg; emä magab lapse ärä, jääb `riide nukk suu `piäle ja `lämmub ärä; puĺl magas `vaśka ärä Kod; emmiss `põrsa ärä maganu Trv; siga om poja är maganu Krk; Siss peäp `jäŕgi `kaema, kui joba `sündenu, et emmis ärä ei maka `põrsit Rõn; tsiga magasi ar pujaʔ Vas; mine mant, mä maka su küle all ärʔ (poisikesele, kes täiskasvanud neiu juurde tikub) Räp 2. magamisega käe korrast äraminekut põhjustama su käsi oo ää magat Muh; ma magasi eese käe ää Mar; ei saa sa visata `ühti, sul magatud käsi, poesid oo `öösse su kää ää magand Mär; magasi käe ää, käsi jäi külje `alla jah Tõs; Ei sina saa pihta ühti, sul käsi magatud, üteldakse siis kui teine teist viskab ja pihta ei saa Vän; oh sa ull, käsi jäi küĺle `alla, magasin oma kää ää, käsi nii surnd; vahest akkavad `viskama kedagi ehk raiuvad, iga täke lähäb isi `kohta [siis öeldi:] ei sul põle kellegi käsi, so käsi on nii ää magatud Juu; magasin kää ära, käsi surd; ei sua otse visata, poiśs on su kää ära magand VJg; käe õlin ärä maganud, valus, käsi õli küĺje all; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess [öeldi], et ärä magatud käsi, tüd́rikud one käe ärä maganud Kod; kui [keegi] puid lõhub ja `viltu lööb, sii `ööldasse, et ära magatud käsi, last käe ära magada Lai; ää magatud käsi, ei sua tööd teha Plt; käsi om är maet; ma magasi käe ärä, käsi olli küĺle all ärä koolu; ku tüdruk kõverti `viskass - - ütelts: poisi man käe är maganu Krk; käsi um ar maat Vas; är magasi käe Lut; targaks ~ lahedaks ~ (pead) selgeks magama kaineks magama `juobund mies maga `endast `targast VNg; `juvva täis mies piab `ennast `targast ~ `selgest magama Jõh; mine maka ennast targaks, siis räägi, mes sol `rääkida oo Mar; `joonud inimesele saab `ööldud: mine maga oma pea `selgeks Mär; maga ennast targaks Ris; `purjes mees magas [end] targaks Kei; eeda magama, maga targaks enese, mis sa toarutad Juu; mine eedä magama, maga ennäss targass, ärä tüki `riidu Kod; maga ennast targaks, siis tõõse üless; magab pia `seĺgess Ksi; makka end nüüd lahess viinast, kasi ruttu magame Hls; ku ta lahess makkass ennäst, viin är kaoss pääst Krk; mine maka hennest targass, siss saat sa muka üten tullaʔ Har; välja magama 1. magades end korralikult välja puhkama tahan `menna magamaie ja magada `endast `välla, et enamb en taha magada Lüg; uni saab `otsa, siis on `vällä magand Vai; kas sa oled nüid `väĺla magand VMr; õlen `väĺjä maganud, õege ära puhanud Kod; ku sa‿lt `väĺlä maganu, siss sa‿let `sände kaŕsk, kuraa·s om ää ja kõ̭ik, mes sä ti̬i̬d, lähäp `kõrda Ran; ku lu̬u̬m ei ole iluste `väĺlä maganu, siss temä‿i taha `juvva ei `süvvä Puh 2. kaineks magama sai viina peast `väl´la magand, ei omiku olnd parem `ühti Mär; Kui `joonud pia `väĺla magatud, siis naine tuleb tuulpiust `väĺla Han; mis sa sii `müüräd, mine magama, maga ennäst `vällä Tõs; õled `väĺjä maganud, viina piäss ärä Kod 3. magades surnuks muljuma, lämmatama magas `lapse `vällä, `lapsi jäi tämä küle `alle Vai 4. magamisega käe korrast äraminekut põhjustama käsi on `välla magatu ja surd, veri jääb `sõisamaie Lüg; maha magama magades või laiseldes aega mööda saatma; õiget aega mööda laskma `terve pääva magas maha Ans; Pooled päevad magab maha, mis `palka ta veel tahab; Magasi `õige minemise aja maha Pöi; magas selle aa kõik ää, kus ta pidi minema, kõik on maha magatud Juu; täna ommiku oleks piima `viimise maha magand, kui kell ei oleks särisend JJn; [kui] `miśki aśjaga iĺjast jäi, siis magas maha selle aea Lai
2. piltl a. surnuna puhkama, surnuna lamama mo mehed ning pojad olid magamas; ta on nüid `ammu magamas Jäm; mu kasuvennad on köik magamas Pha; kaks last makavad `audas Muh; miu poeg magab juba mitu `aastad mere`põhjes Hää; Kuŕsi Mari juba ühe ü̬ü̬ mullan ärä maganud Kod; sedä me änäp ei näe, si̬i̬ makass juba ammu mulla all; jumal tääd, kui paĺlu neid mättit om, kus ni̬i̬ tapet latse all makave Krk; kui nüid nu̬u̬ inimese üless tõsessi, kes viis-kuuskümmend `aastat mullan om maganu, na‿i tiiäss midägi, mes üits vai tõene asi om Ran; näet Rood́si rahvass siin magahasõʔ, mi˽maa seen Rõu; `aeti kõ̭iḱ sõtta, ni sõ̭ah tapõti, kolm tüḱkü jäi Saarõmaalõ magama Vas; är lät́s `maakõsõ ala magama Lut; magama panema 1. tapma, elu lõpetama, surma põhjustama Meil oli vana tark obune - - `truuvist `tienind, isa pani täma `vaikselt magama; Sie on küll `mõrtsuka `muodi, võib inimesegi `külma südamega magama `panna IisR; odra okas pani loomad magama kua, jäid sada`kõrdsesse `kińni, makku `kińni, kivistas ää Trm; si̬i̬ om tõise igävest magame `panden Krk; pańni ta mehe makama, tuu taṕp arʔ Se 2. midagi tulutult kulutama, raiskama Kas vähe viel oled `kõrtsis raha magama pand IisR; Paneb tühise asja peale raha magama, mis üldse elus vaja ei õle Trm; si̬i̬ `tohter paneb raha magama ja ei tiä kedägi Kod; mis sa nüid selle rahast `sinna magame pannit Krk; joova raha maha, paneva niisama magama, aga esi ei saa `rõivitegi `säĺgä Ran b. kellegagi seksuaalvahekorras olema; ehal käima poisid selle `juures küll magand; ega öösse magas `juures, ma `itli küll, [et] ära lask `poissisid `juures magada Mus; lehvad tüdrugate `juure magama Phl; ta peab tüdroku juures `käima magames Ris; teised ei tahand jälle neid tüdrukuid, käevad aga mud́u `toŕkimas, ega nad kõik magand Kad; Sa oled karjatse poja juures maganud (öeld sellele, kellele lõkketule suits peale käib) Kad; meie Valba ei maganud poosiga, muku juttu ae lavva juurin; maha jääväd `muatud neiod Kod; enne är maet, enne ku võets, siis sünnüp laits varep; makass tüdruku man ku üits äŕg kunagi Krk; mõ̭nõ magahhasõ väega noorõst [poistega] Se c. lamandama, lasudes rikkuma Mene `tosta sie `rauakolu sield `ouest `aia `pääle, magab jo maa ärä Kuu; ang rugi εε magand Khk; Sügise oli suur paks oras, `talve tali magas ää, magatis kohad sihes Pöi; anged magand tänakond kõik rukid ää, kõik ruki oras oo nende all maas Mar; lume ang magas viĺla ää Mär; Lumi puud maha magan, kõik arud `luõkõs muas Khn; sügav lumi magab orakse ja eenamuad ära JMd; rohi one ärä magatud, ärä pöherdet; lumi ‑ ‑ on õrassed ärä maganud; siäl ep õlegi `einä, vesi ärä magand eenä Kod; orass on rikutud, anged on orasse ärä magand KJn; madale lohk, säält om lumi rüä är maganu, rüä juure är võtten Krk; `talve om lumi ärä maganu puu, om puu kõ̭ik `lu̬u̬ka lännuva Nõo; lumi magasi haina arʔ, hain oĺl kõ̭iḱ maha˽lü̬ü̬d Rõu; vesi um vilä ar `maanuʔ Vas; lumi om är `maanuʔ, tühäʔ pälveʔ ommaʔ nurmõ pääl Räp d. lamama; lamakil, maha laotatud olema kaks kuud magasin `aigemajas VNg; need va ropsitakud magavad siin risuks, `tarvis õte ää eietada; ein magas kolm nädalt maas Ris; linaʔ magahhasõ viil maah Lut e. väga aeglaselt midagi tegema; tegevusetu olema anna obusäl `pihta, minä kaudu, mis sa muidu sii taga magad (tasa sammu käid) Khk; olid laisad, vähe tegid, magasid töö juures Lai

magatis|koht ilmastikuoludest kahjustatud koht kevadises orasepõllus Sügise oli suur paks oras, `talve tali magas ää, magatis kohad sihes Pöi

maja- kaks`kümme üks olin vana, kui `läksin `Moskva maja`tienijaks Hlj; sie oli kohe umb mets, igaüks `raius `metsast omale majaaseme VNg; ühes majas on üht `muodi, `tõises tõist `muodi, `kuida maja `säädos on; elu aig maja `urtsikus õld; `saisesin oma maja ütti `valmis Lüg; Vana majaruppukas (majalobudik), `kaela kukkumas iga minut IisR; [kui] maja`aldjas lähäb majast `välja, sis se maja jääb `onnetomast; pühin `enne oma maja edise `puhtast Vai; majaehitaje [on] ehitus`möister, kes elusid üles raiub Jäm; akassi maja `końge (majapugerikke) ehiteme; puhas üks maja riit - - midu maja ühe katuse all Khk; Igavene suur maja mürakas oli seal tee `ääres; Kuusk, mäńd oli ikka see `õige maja palk Pöi; see oo üks maja ursikas Muh; Mihel pole muud vara kut see vana mäda majaäss (väike vana majake) Emm; inimesed käisid siit maja`paĺkisi vedamas Kul; perenaśtel on majatalitus Mär; tegi `väikse maeaput́ka ülese Var; maja `mööbel [on] toolid, lauad, `voodid, sängid ja Tõs; Mõltsas, si̮i̮ on roheline rähn, maja`lõhkuja lind - - raiub kas või elumajad läbi; maea üttisi sii `randes küll Hää; maja`kaitseja kaitseb meie majade üle ja `valvab; suur lagunenud maja lobodik; maja seadus [on], et kõik peab ilosti `kordes pidama Juu; maja esine tuleb `pühkida ja puhastada Kos; Armu puolest `mulle sie majaköks `ańti, ega ma põle `kopkastki ta iest makst Jür; `ośtis omale ühe majalobudiku `kaela; kirikuõpetajal on ilus maja müebel; ta majatalitus on kõik pilla-palla JMd; küla lõpul on pailu pisikesi maja kuberikusi (majapugerikke) VJg; Liinel üksi õma maja `taĺtus one, õma tü̬ü̬ ja õma tegemine Kod; täiendäs oma maea `aśsu (majakraami); mul üks maea üt́ikene on, kus ma elän KJn; kel vähe maad ja majaüt́t on, see on pobelik SJn; se mees eläb sääl väikse maja`ütnigu seen Trv; vana maja koomits (hurtsik), nurga kikk är lagunu, katuss maha sadanu Krk; pimedäss`jäämine `tulli ka nii äkki, majalagi nigu `vaie maha; mõnel pobsil - - `olli tettu `väike maeaonnikene; maeaurdsik, sannast `olli ta tettu, vaśt pu̬u̬ltõist `süĺdä egät päedi Ran; majakatuss olli matal, kae `talve es `pääse ussest `väĺlä kudagi Puh; mia ole sul majakorjusse (majalobudiku) alali `oidnu, oless sa `õigel ajal parandanu, oless kõ̭iḱ joonen ollu; ega ta rikass mi̮i̮s es ole, `väike karjake `oĺli ja majaloksike kah; maja nuka man olliva suure ange, es `pääse obesega läbi; täl üits tiĺluke majaonnike om, tahab ärä `müüvvä Nõo; meele sai neli pu̬u̬ĺ vakamaad kõ̭gõ majaalutsega kokku Ote; Vana pümme majatüḱk, midägi sa‿i˽näeʔ, käsi`kaudu kobiʔ Urv; Pu̬u̬lpäävä pühiti õks majaesi puhtass; nii noorõ `tüt́rigu om majailu (ehteks majale); ma osta hennele üte majaplat́si ja tii sinnaʔ maja pääle; ma‿i lupa sul majarahu rikkuʔ, sa‿i tohe siihn tapõldaʔ Har; pojaʔ oĺli majaperijäʔ Rõu; majaedüne om risunõ Se

maks2 maks g maksa eP, `maksa R; n, g `maksa VNg Vai; mass g massa Saa eL (siseelund) kalal on ka südä ja `perna ja maks VNg; maks `pandi `süldi `ulka vanal ajal, nüüd kuppastatta maks `välla ja `praaditasse `pannu pääl Lüg; sai [kailusid] keededud, kui lammastel maksad mädad, lutigud sehes Khk; Oli lutsu maks suur ja lai, siis tuli sügav ja külm tali Pöi; tursa maksa eli `pandi `vankri ratastele Muh; maksast keededa `sülti Rei; kesskohest saadik‿o inimesel inge kehä, seal sees oo kops ja maks Mar; kas sa `maksa sööd koa Mär; `külmen tursa maksad ette mehised `pistä (süüa) Khn; ku maksad mädand, sis lammad surevad kohe ää Vän; maksa valu on terav, nõndakui `sorkab Saa; sea maks va viha Ris; maksast tehäkse `voŕsti, akitakse `peeneks ja Juu; selle luoma maks on vigane JMd; kui kõhutäiega magama eidad, siis kops rõhub maksa `peale VJg; `lamma `värsket kiädäd, `lõikad maksa killa, `vaatad et lut́ikid ei õle siden Kod; `ennem `pańti kopsud ja maksad `keema, `kartuli `lõika ja kaalid [juurde] Plt; lutsul om mass innaline - - kena nigu rohumaik om tal man Trv; toores mass lopid ärä ja `tu̬u̬relt raets panni pääl rasvage. `lamba mass kupatet ja keedeti Hls; `vaśka mass om kupatamada `väega ää Nõo; ku `lu̬u̬mõ tapõtass, siss kõ̭igil om kops ja mass ja südä sihen Ote; looma mass om ää süvväʔ Krl; saṕp om massa manh, tu̬u̬ om mõrru Har; piniʔ sööva `massa Plv; havvõ mass om `väega makuss Se; kops(ud)-maks(ad) 1. sisikond, siseelundid (toiduainena) siis `tõmmeti [siga] `jalgupidi rippuma ja siis `pandi `kopsud-`maksad potti Jõh; vasika jalad pannasse ikke koa, ja kopsod ja maksad (süldist) Mar; keedä enne kopsu-massa ärä Hls; nemä esi seevä lavva tõese otsa pääl liha, aga temäle `panti mädänu massa-kopsu ette Puh 2. piltl pörutad `eesel keik kopsud-maksad segamini Khk; sańt asi, keis üsna kobsost maksast läbi Mar; kui `vankre pial `sõitsid - - põrutas kopsud-maksad segamini Plt; kops ~ sapp üle maksa ; maks üle kopsu (vihastumisest) kops `kerkis üle maksa Khk; kops läks üle maksa, kui süda läks täis Sim; no sel on saṕp üle maksa jo; maks läks üle kopsu, sai nii vihasest Pal; kui niipaĺlu vihastab, et enam ei kannata, siis on kops üle maksa läind Lai; küll lääp siul ruttu kops üle massa, juśt ku püssipauk kunagi Krk; sapp üle massa Võn

minema minema, da-inf `minna uus IisR, eP(minna Jäm Mus); minemä, da-inf `minnä hajusalt L, Juu Kod KJn(-ńe-) hajusalt T(-ńe- Ran), minnä Vig Khn KJn T, minnäʔ V(mindäʔ Har Lei); mineme, da-inf minnä M(-m Krk) San Krl/-äʔ/; menema (-mä), da-inf `menna () R(-mäie Lüg) Muh Hi Mih Ris JõeK KuuK Tür ViK VlPõ Iis Trm MMg; mänemä Jõh(mänä-), da-inf `männä Vai; pr (ta) läheb, lähäb, lääb R(`lähteb Hlj, `lähte VNg, `lähtö Vai) eP(lihab Sa, lεhab Ans Jaa, lεheb Kär Hi) eL(lääp hajusalt M T, lätt hajusalt T, V), mene(b) hajusalt R, (nad) `lähtvad S(`lε- Kär Hi, `lähtavad Khk Mus) L(-äd; `lähtad Mih) Ris; imperf (ta) läks R(meni; mäni Vai) eP, läits M hajusalt T, lät́s T V; impers, pr lästässe, imperf `läśti Kod

1. liikuma (eesmärgile osutamata) `Lähteb `nindagu leppäse `riegä Hlj; `vihma akkas sadamaie, en saand `mendost `ühtä; tämäl ei õld `aiga `õlla, läks `nindagu vana kuu `taivast Lüg; `Lähmä `seltsis, et kuas paremb `menna Jõh; mäni jokke müöd `vennegä Vai; ühed tulavad, teised `lähtvad Jäm; lihab kut tigu Ans; rannast `tömbab vörgu öla `pεεle ning vötab `minna; kured `lähtvad `viirgas (lendavad reas) Khk; läheb igavese valuga; ranna äärt pidi `minna on `paksu `rohtu Mus; vöttis jöge mööda `minna Pha; Vana inimesel pole `sõukest minemise isu änam `öhti Pöi; ää `palja seari ming, ehk oo matakumi Muh; laeb läheb `peale `loksodes; läks lõigates Mar; muul oo sadamas, kus laevad lähvad Var; tõttas `minna Mih; [koerad] `lähtvad nigu üks tuul Aud; Läheb ku kit́s Hää; peab końdiauruga edasi minema Ris; obune läks na et tuisk oli taga Hag; lähvad tie pial nagu `lamma kari; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; kui ta (lehm) `süies läheb, läheb tükk `aega `minna kua Pai; lähäb kui tükid taga VJg; lääb kui nool Trm; mõni - - one sõna piält minijä, krapsu pialt lähäb; kuda tullasse ja lästässe Kod; lähäb luugaku, luugaku Ksi; ilusat teed ei ole, mine `reega või kuker`paĺli Plt; läks nigu rapsatas KJn; mi̬i̬ ruttu; sis lähnd jälle seantse obuse kabja plaginaga Vil; lää ku nu̬u̬ĺ tulist Krk; läits nii, et `paĺla seere `välkusiva; susi võt́t leeväkandsiku ja väedse ja läits Ran; ku `lämmi ilm om, siss mindäss `palli jalu Puh; lähme ruttu, tõese oodava; nahast ratuss om päedsete küĺlen, toda pidi `võetass obene `perrä ja mindäss Nõo; kepi nõ̭al saat edesi minnä; ei saa `astu nii valiste nigu nu̬u̬r inemine lätt Rõn; lätsive ku vana varese San; ma˽lähä takan Har; ma oĺli tagumanõ minnej; ku mehiläse süllem lätt, siss um ka suḿmin; ku ma `üt́li pinikesele, et läḱeʔ, siss oĺl hüä mi̬i̬ĺ Rõu; `lätväʔ tüḱk maad; kas minnüʔ hobõsõga vai jalaga vai Vas; ta lät́s kui tuuĺ, nii `virka lät́s; hobõnõ lätt üle neläjala, kappadi, kappadi Räp; edimält lätt karatõh - - [siis] nakass `riśsi minemä (hobusest) Lut
2. eesmärgipäraselt liikuma, kuhugi või midagi tegema suunduma a. oli mend `sauna lakka `vahtima, kes siel on Jõe; Ärä sa lähä jää `pääle; Ega `heinäle ole veel nüüd menemistigi, `vihma sadab jo krabinall Kuu; men igestä `ärjäd `vällä ja men `kündämä VNg; `mengä `tuoga save; inimesi `tilgub juo `seltsimaja `mennä Lüg; läks aja taha, ikke oma `asjale; Tulivad siis `ommiku mattuselised ja `mendi mattusele; nüüd `lähmä `pohla Jõh; tahin `mennä `toise talo, ei saand `mendust; `sorsad mänivad `pilli `ruostikko; `muidu nämäd ei `saaned `asjaga `toime, kui `läksiväd `kohtu Vai; ta lihab `seia rohu `pεεle magama Jäm; koes sa lihad Ans; kardab kut tuld, lähe mette lisigid; `anti käsk, pidi `küiti minema; kana lεind munele Khk; kas merese (kalale) ka lähed Pha; kui Mardi Mariie lihab [tööle], siis ma liha koa, kui äi liha, jääb lihamata; möni läheb üsna pääva `aegu `vargile Vll; `Eesel külm juba kõrvalestad siniseks `tõmmand, aga tuba äi `minda Pöi; täna pidi `otra `mendama Muh; kui on `vaene laps, lεheb `teenima Emm; teised on keik läind einamale Käi; läksid `kosja, teina mees `seltsis Phl; `lähtvad `niitma; laps läind unele Mar; ma saa teeste `ulka `mennagi; ää mene teese `peale `kaevama Kul; ei taht isi `metsä minnä Vig; läht angeri `püidma Kse; poist `lähtväd `ulkuma Var; kell neli lüpsetasse, siiss `lähtad [lehmad] `metsa `jälle Mih; tä `minne `puhkama Tõs; `aeti juba pääva tõusust ülese, `loomega `väĺla `minna Aud; Saa minust änam põllul `mintud Hää; `rahmed `pańti ärjäle `kaala, ku `künmä `lähti Saa; lapsed lähvad redusse, kui paha on teind Nis; mul ei ole minemist `kuskile Kei; ta lähäb `linna `tohtre `alla (arsti juurde) Juu; jaani päävast läksivad einamalle JõeK; minust põle kiriku enam minijad Amb; rahvas lääb `tööle Tür; tema põle `tohtind siga `menna `tapma; läen vett `tuoma VMr; lähänd `üösse - - obust `tuoma Rak; teine läheb laia kaarega, sa lähed nigu `pastli paelaga (niitmisel) Sim; võta korv kätte ja mene marjule IisK; vaea `lu̬u̬le `minna Trm; ma ei lähäsi vihmaga `väĺjägi; kohe (kuhu) si̬i̬ lästässe; vasik lähäb (viiakse) kõhe `linna Kod; nüid on vi̬i̬l uus `seadus, et seetsetõiss`kümne `oastane lähäb `li̬i̬ri Pal; mis ma `rahva sekka lähän; lähnud laade `pääle Äks; lään `poodi Lai; obusega `mindi `vasta; läksin parajast `peale, ku oli leeva kallal Plt; akkasime - - kõrtsi poole menemä KJn; muist oĺlid lähnd kellälööja `juure Vil; nemä lääve nüid sinna poole midägi `asju `aame Trv; mia pidi emäle (ema vaatama) mineme Hls; ku kukk õrrel minnän laul, ütelts ommen tõist `ilma; ku `lääde `linna, sõss tooge seppä (pärmi), teeme karaskit; ole sa ää laits, min sa ärä kodu Krk; peremi̬i̬s minnev kah ommen oma nuumikuge laadale Hel; jänest ei tohi järve pääl nimitädä, ega järvele mińnen; temä lännu ommuku vara lehessile Ran; ku ma kipeste mäkke lätsi, siss mat́t eńgu `kinni; `ku̬u̬li piäd iki minemä, küll nä siu oppeva, ku sa‿i mõśta Puh; mia lätsi `sängi pikäli; vanast üteldi, et `aige jalg lääb ahju pääle, terve jalg lääb `teole; oless me lännume kuuse `alla, siss oless me kueva ollume; mee tu̬u̬ mõhk `sisse Nõo; lapule mindäss `kutsmada; ull obene, `peĺgäb `autut, `taaga ei taha minnäkine `liina Ote; edimäne asi, kui nüid `aige`majja läävet, om vere pru̬u̬m Rõn; ma‿la (ma lähen) kae, kos kana ommavõ; mi̬i̬ pääle, ma lähä siss `kartold rääbitseme San; ärä˽mingu˽jõe `vi̬i̬rde Kan; Kas `läämi ojulõ (ujuma); inne kümmend `aastat es `lääki latsõ˽`ku̬u̬li Urv; latsõ es lää˽karjagõ `mõtsa Krl; `minkega `vällä mõtsast; noorõ inemise lättävä pidulõ; anna mullõ kätte tu̬u̬ asi, siss ma ei lähäki `kuhtullõ; tuuĺ lätt magama (vaibub) piltl Har; ma lät́si `si̬i̬nde; meil `Osvaĺt ku `säńgü lätt, nii tulõ uni Rõu; tulõ sepäle minnäʔ; `minke no˽ti̬i̬˽ka magama Vas; hummogo lätt `vällä niikavva ku õdagoni; ku söögi aig ligi tuĺl, sõ̭ss `tütrik `lätse `ki̬i̬tmä Räp; maʔ küdsä `saiu, a saʔ `läädõʔ jälʔ `müümä turu pääle; taa noorõmp poig, taa om sul nigu ah́v, pedäjä `nõkla pite ka lätt ülest Se; läteme `maŕju (lähme marjule) Lei b. (väljendab liikumise suunda) Kakuna küla oo `Kõrkverest `mindavas Pöi; siit `saare `minna on kuus setse `sülda vett HMd; siit `minnes on kingissepa maea paremat kätt Ann; `mõisast külasse `minna ei ole nii pikk vahe kui siit `mõisasse Äks; soonetuisi on Laiusse poole `minna veel mitu tükki Lai; siit tahabole `minnä, suured kased `oĺlid; mis nii üle ti̬i̬ kohe on minnä, si‿on - - meie maa KJn; säält `veśke tammist üle minnän om ti̬i̬ kaevet Krk; tu̬u̬ maja om `õkva ti̬i̬ veeren, siist minnä ääd kätt Ote; siist Võru poolõ minnehn um `puut́ka, sääl timä `eĺli Rõu c. (ehale minemisest) millal ma änam koodile lähe, koodile minemise ajad‿o `möödas Mus; kölapoisid `lεhtvad putsale; naise`randa minemest toleb vεhe ede; tüdrogate `juure `minta lepsole Emm; poisid läksid neiu `randa Tõs; poisid lähväd `õhtu luisule Saa; lähän õt́e tänä õhta naesele Juu; mis ta mud́u külasse lähäb, kui ta `naisima ei lähä Kos; lääb mut́ti Ksi; Mi˽`poiskõnõ lät́s ka `täämbä õdagu ummõtõgi jõõsa pääleʔ; noh kas tädi`randa mineḱ Urv; poisi˽läävä˽`hut́ma; ku õtak tulõ, sõ̭ss poisi˽läävä˽hut́i pääle Plv; poišiʔ lättevä kabõid́šidõ Lei d. (sünnitamisest) naene lähäb `nurka Mar; ta oo - - `nurka minija Mär; veĺje naene minemä vaŕsi nukka Kod; üt́el mehel lät́s ka naane `nulka Se e. kallale minema, ründama `kärbased `lähvate `lapse kallale Jõe; süda `kargas täis, kas mine käsitsi kallale Khk; `tuhlituba `köötasse sojaks, et külm ep lähe kallale piltl Mus; tema äi ole `kaaklend, ta pöle kenegi silmile läind Rei; ega loomal aru ole, ta lähäb ju kohe kallale Mär; kae kos lońdu, ei lää `pääle (koerast); meie lätsime ommuku`pääle, õdagu tagasime ärä, sääl nakati kõvaste `lü̬ü̬mä (sõjast) Ran; peni aogup, joosep `perrä, viimäte lähäp `küĺge Nõo; mi `naḱsime pääle minemä, sõ̭ss lät́sivä pakku Räp f. (väljendatakse tegevuse võimatust) nüüd on [angerjad] nii `kaĺlid - - no mene `osta seda Jõe; mene siit `kaugalt `käümä Kuu; Mene sa akka nüüd viel kudumist õppima; Misuke kiri `kangal, mene sa saa aru, kuda`muodi seda tehasse IisR; mäne viel `suuri `kallo `püüdämä Vai; saa raha `koestkid, mine maksa siis `völga vöi midad; mine katsu `amba valuga `süia Khk; mine tee siis, kui sa ei jõua Mär; Tüdrikutest ää mine `rääkmagi Han; Mine akka neid esivanemaid auast `väĺja kangutama ja nende käest küsima Trm; mine ti̬i̬, ku sul `jõudu ei ole Trv; kassi`poigel siĺmä pään ja mine nüid mina `tapma näid Nõo; tet́ti [tööd] õnnõ naĺaga, rõõmuga, mee˽sa keelä vai käse˽kedä Plv g. (halvustavalt tõrjudes) mine kus kurat Jäm; Minga ette pörgu Kaa; Mingu kus see ja teina Emm; mine om jutuga õege `metsä Tõs; Mine sea persse silda tegema Lai; Mee õigõ˽sitalõ `saiba `otsa Urv; mineʔ `persehe Plv; Mineʔ kassi hanna ala Räp
3. a. (suunatud või juhuslikest liigutustest või liikumisest) ma `läksin `vasta puud, nii pime oli; tugev obune, läks `teiba otsa Lüg; `puiko mäni kätte Vai; `patron läin `lahti ja viind silma pεεst Jäm; `lambad läksid mo kεεst laiali; `katle pöha `vastu käsi lεind, nönda tahmane; `kange õlut läheb pεhe Khk; sääl läks `laevi - - madalale Pha; nii pailu vett nad said, et [tuli] es liha teiste majade `sisse Vll; Läind öhe `õhta pümes aŋŋu `otsa, ajand sääre `katki; Udu läks öles; Püss oli enne `aegu `lahti läind Pöi; räemed `lähtvad võrgu `silma; nii vali tuul et, aga nii `pissi läks `veski `eetsi Muh; äi nemad pole osand, nemad läind nii `eksi (eksisid ära) Rei; kala hakkas sealt [mõrratiiva] `εεri kauda minema Phl; laeb läks `krunti; vesi on tagasi läind (mõõnamisest) Rid; sa ei `oska ojoda, siis sa lähäd `põhja kui kerves; rott läks `lõkso Mar; lapse pea läks `vasta `lauda; jalad läksid libeda peal alt ää Mär; piisad `lähtvad leidi `peale Kse; jaanipäävani [kägu] laulab, siis `minne odra okas `kurku Tõs; ahuni, `siigu, kohasi, mis siält iä alt mut́issõ `lähtväd Khn; pidi see jutt ikke `soama koos `oitud, aga läks laiale kui vesi kohe Juu; ega siis suits majalt `väĺla ei läind HJn; pleki serv oli pumba vahele läind JJn; sibul lähäb `silma VJg; linad õlid `kuivman, kiudu küĺjess läks tuli maja `külge Kod; pääv läks ära (päike läks pilve taha) Pal; nuga läks `sõrme KJn; ais lää `ninna; lehm olli lõa `pääle lännu ja ärä koolu Krk; miul läit́s tu̬u̬ läbi `kõrvu Hel; terä `pelgäb ärä `lü̬ü̬mist, kas lääb `kivvi kohegi vai; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää; kae kui irm `nahka lääb, kas siss vi̬i̬l `julgeb sedä`viisi üteldä; suur varanduss `õkva `piiu `võtmisel ja lääp käest ärä Ran; ku me nüid siit `purde pääld üle pää lähäme, siss oleme kadunu; ku ta sõna `ütlep, siss ma kuule ääld küll, aga sõna lääb nigu laḱka jälle; nigu ma lei, nii läits kirvess `kivvi Puh; tu̬u̬ ase om põ̭lla alali, kos ta päädpidi `lumme läits (kukkus); siin tapa vai inimene ärä, siist ei lähä mitte üits sõna `väĺlä; pusi`puuga susiti viĺläle mulgu `sisse, ku vili parsil `olli, siss läits `lämmi manu Nõo; tuli nakass jo puu `küĺge minemä; ku umala `kasviva, siss puud piti lätsivä üless Ote; `mustlasõ nainõ üteĺ, et tiä ei saavõt suku voḱki kedräte, et voḱk minnev `säĺgä telle San; ku os teedä˽lännüʔ (teatavaks saanud), et ma rassõ`jalgnõ, ei olõss minnu `üt́ski võttunuʔ Krl; tu̬u̬ is mõista uiu, lät́s kõrraga˽perä ala (vajus põhja); tuli lätt laḱka; tuulõ`veśki siiva˽`lätvä˽tuulõga `ümbreʔ; see om `ümbre minnej puu, see häste ei `lahkõʔ (keerdpuust) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; püssä paugu˽lät́si˽`küĺge ja poiss nakaśs `oigamma; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna (saadi teada), et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; külm um lännüʔ tagasi Vas; kõigilõ läävä näpo˽`küĺge (varastab) Se || piltl vois akkada `jälle [kalu] `püüdämä ja vois ige rahulikkuld `talvele `vasta `mennä Kuu; sie läheb oma `suuga juo `liiale Jõh; nee `akvad alasmäge minema (laostuma) Khk; ega muedo ei tule `mi̬i̬lde, ku lähäd selle jutu `piäle (võtad selle teema üles); `väĺjä läks õma jäälegä tõesse tuaniss (laulis valesti) Kod; mina olen näind unes mitud sihukest `aśja, mis on niiväga täppi läind Plt; täl (poisil) om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp [tüdrukut] `maalõ jättäʔ Se; ummaʔ `säändseʔ kua, `vasta jumalat `lätväʔ Lut b. ajaliselt nihkuma lehmad lähvad suvesse (tulevad suvel lüpsma) Koe; meil kolm tükki toove vi̬i̬l poja, tõise lehmä lääve kiḱk suvesse (poegivad suvel) Hel; lehmäl oless pidinu tulema poig, aga es ole, om üle`täisi (üle aja) `lännu Nõo || surnult, enneaegselt sündima (ka surema) laps `pille läind, kut sedasi ää `kaudud oo; laps läks aja taa, esimene läks aja‿ta Khk; `laḿbit läits paĺlu aia `taade, noh su̬u̬ pääl `käimine, lammass vett ei kannata Ran; tinav`aasta `olli ka lehmäl kaits `poiga, mõlemba lätsivä aia `taade Nõo; Varajatse `vaśka lät́sivä aia`taade Rõn c. kaua kestma jutto mäni `pitkelle Vai; kaks nädalid `õitseb, kaks nädalid tera kasvatab ja kaks nädalid vaĺmistab, kui on vihmased aead, siis muedugi läheb pikemalle Tür; ma tüdinesi ärä, si̬i̬ kõne läit́s `väege pikäle Hel; üits kõnõlõp ütest ja tõnõ tõsest, siss lätt tu jutt pikkäle näil Rõn; es `mõtlõgi, et nii pikäle lätt Har; lätt pikäle `saolõ, satass kolm `päivä Räp d. (loojumisest) päiv lähäb Lüg; `Tulled `ninda`kaua, kui päiv akkand `luaja menema Jõh; `akned `iilgavad `vastu `pääva, kui `öhta `päike `looja leheb Khk; päe `olli ühna `looja menemes; silmad korra `looja läin (tukastamisest) piltl Muh; päev lähäb nii madalasse Mar; kui päe `looja lähäb, siss akkab koi`valge Mih; pääväke läks `lu̬u̬ja KJn; päe läits vette `lu̬u̬ja, ommen tule `vihma Krk; üits vedelik poiss nakass `lõun`aigu `päivä `vahtma: konass piäss si päiv ärä minemä Puh; päiv `olli ammu lännu, ku na tulliva Nõo; uśs ei sure `enne ära, ku päiv lät́t Võn; päiv nakkass minemä, kari kodu `aada Ote; siist `aknast om nätä˽ku päiv lätt Krl; päiv nakass pia jumaladõ minemä; päiv lätt õdagullõ joʔ Har; päiv lätt, `naakõ no kodo poolõ `astma Rõu; talvõl kellä kolme `aigu nakkas jo päiv minemä Se; jumalihi lätt päiv Lut
4. a. (üksteisest) lahkuma; mujale siirduma; (verbi tugevdavalt:) ära vahest `tüütab ära [võrgu parandamine], `viska kääst menema Jõe; Rodid o kaik ei tie kuhu `menned; mina `rääkesin siis, et vie, isa, se `hülgepoig menemä Kuu; `kello `viie ajal `lähväd menemä Lüg; `kolme `päävä peräst - - `piata õlema siit mend Jõh; tuul vei `vergod menemä Vai; pani aga ennast minema, es ooda teissi üht Khk; ühükorra `öhta ees sai minema Pha; Ma akka siis `peale minema Pöi; ometi läks ää, ometi läks tülist ää (tüli jäi tulemata) Muh; kui rotid laevast ära `lεhtvad, siis `söösta `maale Emm; Mine siit minema Rei; kõik `lähtvad `linna, põllutööd ei taha `keegi teha Rid; tääl oli minemene käe; `pühkis minema; need läksid kohe `teise `leiba Mar; pani minemä eese, ei taha tööd tehä Vig; ma lähän kotto ää Kul; mine ommete kord minemä Tõs; `Mindägä ühekorra ää kua Khn; [kala] läks ära, ei jäänd `otsa Vän; kui sa taga ia ei ole, läheb minema Kei; ma just olin minemas Amb; kis lubas `Peetrel ää `minna Tür; kerves `lendas varre otst minema; lumi tuleb, luiged lähvad, aned lähvad, allad käivad, kured lähvad, kurjad ilmad VMr; läki nüid minemä, mes sa enäm vahid; minnud `ükski ärä; terviss suab ruttu juuress ärä mindud, aga egä ta nõnna ruttu tagasi ei tule piltl Kod; tema‿i saand ära `mintud Äks; lehm `pańdi kammitsasse, kui ta oli jooksik - - pani karjast minema Lai; `mińti juba mińema KJn; ma müüsi obes ja `vankre üten tükin mineme; pääsukse lööve `parti, ku är minem lääve; miu peräst mingu või minemede Krk; kui kaegass `küĺge käis, siss niutsat üits kõrd ja pühk mińemä (koerast); seeniss ku toḱki otsiti, `oĺli uśs joba `lännu; kuidass `kiägi [kiisku] sei, mõni pańd üten luiega minema piltl Ran; `seie (sõi) ja läits oma ti̬i̬d; kui ta tahap, võib ärä `minnä, `kutsmata om tullu, `aamata mingu; küll ta jahvat, mitte ärä es lähä; siĺmä pilk olgu `mintu; kägu - - `kuknu kolm suutäit ja lennänu minemä; pehme sai, kana lei noki `sisse ja läits Nõo; ma anni tälle veerändigu `kapstit kah üten ja saadi minemä; tõne võlsip sul suu siĺmä täis ja lätt esi kos tuhat Rõn; olgu `mintü mu elämisest San; tiä käśk mul minnäʔ Krl; ma `leie ta majast minemä; no˽kae, is saa `mińtüss Har; tu̬u̬ es `lääkina arʔ Rõu; nüüd ma‿i olõ nännüʔ, ega na (pääsukesed) är joht ei olõ lännüväʔ Plv; sini`tialasõ˽talvõss `lätvä ärʔ; poig võt́t naaśõ, sõ̭ss lät́s esäle (eraldi elama) Vas; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ (ametist lahkuda) Se b. (suremisest) Tämä õli ikke `raskest `aige, ikke `surma `mendava juba Jõh; Mina lähen `enne, kui täma kodu tagasi ükskord tuleb IisR; ela kui kaua tahad, sa pεεd εε ikka minema; sii oli noor poisike, läks εε `mulda Khk; kahe nädalaga oli viis tükki lεind Kär; ing läks enne ära, kui ta `tohtri `alla sai Pöi; `molda nad lεhevad keik, `molda peab egaüks menema Käi; jubas tä ing läks `vällä Mar; ega see kaua ela, see lähäb `varsti Mär; Vassikad oo kõik minemas - - mõned oo juba läin; eks ta ole siit ilmast minija Han; noored `lähtvad mis kõbinal, mis ei tahagi minna Tõs; jäi `aigeks jälle ja läks Vän; Igavese unel minek on nõnda, et säält änam `ki̬i̬gi ei tulnu, `senna ta läks ja `senna ta jäi Hää; see on ää surnd, on kojo läind Juu; eks ta kõige mõnukam olekski nii, et rabistad (rabad tööd) ja oledki läind; naene pidi juba minema, aga nüid ikke tõksub JJn; läks `teise `ilma Kad; sie läheb `varsti `taeva `kambri Iis; tõene on minijä, mes sul vaja `üeldä; tämä on jo õma kodo lähnud Kod; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb; aeg jo `mulda `minna Plt; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh; ta iki `varsti ärä lää - - luu ja nahk paĺt; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `eńdel, sea olet jo egäpäe mineje Krk; sõsar läits toda`viisi `auda, et kobsu põlendik võt́t sõsara ärä; sia lõṕpiva ärä viimätseni, pojatooja emmiss kõ̭ik üten tävvega lätsivä Ran; vanadel om kohuss minnä iki, aga toda ei tiiä, konass si̬i̬ tuńn tuleb Puh; ega siss enämb muret ei näe, ku sa mulla `alla lääd; aga mõni seĺts om kah, kõ̭ik lähvä vähjän (surevad vähki); keväde pu̬u̬ld nakass sehen valutama ja suu vett `ju̬u̬skma ja `olli `lännu; kolm last `olli, a kõ̭ik om jumala`karja `lännu Nõo; ma ei ole vi̬i̬l ajaline ära minemä Rõn; mul om ka `varsti `mulda minnäʔ Har; sääl samahn t́silgatu mahaʔ ja `oĺgi lännüʔ Rõu; sul põsõ˽roosaʔ, punõtasõʔ, sa olõ õi˽vi̬i̬l minnej; timä oĺl kolm nädälit `haigõ, nii oĺl mint kah Vas; mina oĺli `ü̬ü̬se elost `väĺlä minejä, kramp lei jala `sisse, iho oĺl `iätedü ülevält `alla. aig om minnä˽kah, las `poiskasõ˽rabõlõsõʔ Räp; üte ajastagagaʔ lät́s ar kat́s hobõst Se; timä lätt tuole maalõ Lut || (uppumisest) `toine poiss läks mere Jõe; `tuule`priissi löi [paadi]- - `kummulle, olivadki `menned kaig Vai; Kalade söödaks läinu Hää; juba läks vede põhõja Kod
5. a. (tegevust, elukorda vms vahetades) millelegi või kellelegi muule siirduma (ka abielluma) Ma olen `ninda `kahjanud, et mes ma nüd `läksin küll niisuguse mihega elämä Kuu; läks viel vanal ial mehele Lüg; ega sellele‿p lεhe `ükskid tüdruk; vana Urve isa läks nüid pintsi `pεεle; tüdruk vigane, mis mehele minija see on Khk; läks `Oskarile; läks `sinna tüdrugule miheks Mus; Odra aganad läksid kõik `veiste ede Pöi; `paalibεst (paavlipäevast) varvassjalad (linnud) `mendade `paari Muh; ega see tüdruk `taale ei lähä; asi läks `kohtu kätte Mär; läks - - lese naese `peale (abiellus lesknaisega) Mih; kas sa lähäd `tääle Tõs; vanas eas läksin veel mehele Tür; mina läksin siis ka poole kuha `piale Pee; obune läks odavalt käest ää (müüdi ära) Koe; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandale läksin Sim; tütär läks ühe avinuŕmikele Jõe `valda; kos `pulme suab, ku `ükski ei lähä Kod; põlemagi `niukest meest, kellele `minna saab Plt; nii tahav `paari minnä Krk; mes iki joba `vaidenu, tu̬u̬ lääb enämbide loomale (riknenud toidust) Ran; oh `oitku küll joodikule mehele minemäst Puh; oma peigmehe `põlgse ärä ja lätsi `u̬u̬piss tõesele; ku Vene `keisri poig tulep mu `võtma, tollele ma ka‿i lähä; mes te kiusasside temäst, lasnu täl minnä tolle poesile Nõo; kui sa nii suure abena ärä laset `aada ja `juusse ärä polgata, siss ma lää sulle Võn; lätsivä `paari, nüid ei võeva nätä tõnetõist Rõn; seo lät́s Valga `liina ütele kaupmehele San; kelless tu̬u̬ Alma tütär minnev [mehele] Har; mi‿sa˽sańdilõ `läädeʔ; täl oĺl tõõsõga lat́s, ma es lännü˽tälle; peräst lät́s timä `naistõ, noh kodoväüss Rõu; täl oĺl kõ̭gõsugutsiid `võt́jiid, koolitõduisi ja koolitamallaʔ, a es lää˽mehele; veli lät́s är˽kodo`väühhe Vas; sõ̭ss sõ̭saŕ nakass `väega `pallõma, et `kiäke olõ‿i velele `lännü naasest Se || piltl `Õhtane vats lähäb - - `õlgile (enne magamaminekut pole mõtet süüa) Jõh b. (usulisest pöördumisest) see on kirgust ära `langend, meite usust ära leind Jäm; nüid lεhvad pailud inimesed lahk`usku; ma pia ikka oma usu `kinni, ma‿p lähe teisse `usku Khk; kui `lähtväd `teise `usko, siis ristitasse `ümber Mar; läks vene `usku Mär; tahab `paptisti `usku `minnä, neid sii paelu Tõs; temä läks luteruse `usku KJn; oĺl nu̬u̬ŕmiiś venne `usku, siss pedi `mõŕsa ka venne `usku minemä Har
6. kaduma; (ära) kuluma a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma On mend `vanker, `mengu kodarad tagant järel Kuu; meil ükskord `läksivad `seura `võrgud ära Hlj; mis on mend, sie on mend, sedä enäm kätte ei saa Lüg; Jättä viel `õue, nüüd on mend Jõh; vahi pääld, kui kala `riistad `männöd; meil läks mittu tekki kaduma Vai; uni lεheb pεεld εε Khk; lumi läks see kevade nii vara Mus; Loasul läks kaheksa `koormad `einu ja küin (hävis tules) Pöi; ehk lähäb köhä pealt ää Mar; oh, se vähike lekikene läheb ää Kse; ramu oli obusel kõik ää läin Tõs; Kui obune läinu, `viska ohjad ka järele Hää; ühekorraga, ei soand aru milla, rahakot́t oli läind Jür; kui [treimisel]- - nüid kudagi `viitab, siis on sie suur tüö juo läind KuuK; Kui on lähnud prillid, siis mingu ruamid kua; Kui on lähnud lootsik, siis mingu mõlad tagast järele Trm; nii kui lumi läks, oli maa sula kohe Pal; kõne läks tal ärä, es saa kõnelda Vil; sü̬ü̬ nüid `piimä, nõnda‿t sul `tahtmin ärä lää Krk; sügise kui ni̬i̬ alla`ü̬ü̬de tuleve, siss om kardule päälitse üte `ü̬ü̬ge lännu; vihm lääb `varsti ärä Hel; vana inimesel ei ole üttegi lõbu - - lõbud om lännuva kõik; mes‿säl enämb kahitseda, om lännu, om lännu; nüid vaest `onte nakava minu päevä ka lõpule minemä Ran; lumi om ärä `lännu, aga mõnen paegan om vi̬i̬l sedä `kolssu all Puh; kõ̭ik mu eluaja `korjamine ja `rühmämine om lännu vett vedämä; mes om ajast `lännu, to‿m arvust ka `lännu; mitte onde magada ei saa, uni läits `ü̬ü̬se ärä; suka om lännuva kos si̬i̬ ja tõene; viinatse `pääga tei nii suure võla talule `säĺgä, et talu läits Nõo; näet siss, kuiss mõne varanduss lätt `ilma Ote; mis lännü˽tu̬u̬ lännüʔ, kas tu̬u̬d enämb kätte saat Har; kat́s kolm kõrd mõsi, [tedretähed] lät́si ärʔ Rõu; taĺv lätt Vas; leivu ki̬i̬ĺ ĺätt loppusõ‿päle Lei || nüid `kaibavad, et angerad vähäs `lähtväd (angerjaid jääb väheks) Var b. (millegi peale) kuluma suur maa oli, `tienijad sai pida, siis läks tekkisi ja linasi ja VNg; Keik, mis `luomadest saab, läheb nigu `undi `kurku IisR; ühe katuse ruutsülla pεεle läheb neli `sülda `roogu Ans; siial on see `väärdus, et sa saad midagid, ahvenal lεheb pool soomuseks Khk; Poisi riiete peele minna kümme küünart riiet ää Kaa; nüid saa rubla eest kedägist, nüid lähäb jo tea meto `rupla; vat kui paĺlo vett lähäb oostele Mar; ulk raha läind, põle saand kedagi; suur pere `söömes, eks seal lähä `toitu paĺlu; nende paranduste `peale lähäb `rohkem ää, kui masin väärt oo Mär; `Kuivi puid lähäb paelu vähämä kui `tuõrõsi Khn; mis se kõik `maksma lähäb HJn; pailu neid `naelu `sinna katuksesse lähäb VMr; võtin `sõõrde linu ja akkasin punuma `nüeri. kaks sõõret lähäb viel VJg; unnadel‿o selgpaal, kahed selgpaalad lähväd `suvvess ärä Kod; `eńni arvati, kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale Äks; viiś rubla läks ärä, siis `oĺli saabas nisuke‿t KJn; meil oo nüid suur levä minek, ahju täis `leibi lää egä päe; ega si̬i̬ üte `ammess ärä ei lää ottigi, siit saa iki `rohkep ku üit́s ame Krk; `mõtli, et mes mä `tolle ülejäänu veerega piä tegemä, siss - - kodasi tõesele `kangale `sisse, läits tu̬u̬ vi̬i̬r ka `täide Nõo; pand raha minemä (kulutas ära) Ote; temä kröömitsep kokku `endäle, mes vaja, no täl lätt jo `ulka üless (kulub palju); meste `amme pääle läits viis küünärd linast Rõn; Niguʔ üt́s inemine är˽`ku̬u̬li, nii mõõdõti är˽ku˽piḱk kirst timäle lätt Rõu c. mööduma, kuluma (ajast) `läined tükk `aega, üe`korra `veski `paistab Jõe; mend pühäbä õlimma kõik kodo; sie aig on `nõnda `välla mend, et midagi `asja en õle saand teha Lüg; lεheb veel `aega, enne kut minema saab; pailu teil einamal veel `aega lεheb Khk; `öetse kaks kuud `aega‿vel menavad; vihmane `olli, siis läks paar nädalt ää (heinateost) Muh; lähäb `aega niipaelo ku lähäb Vig; oli teine `aasta läind Lih; `viskasin kibi `senna `sisse (kaevu), läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda; `peale `lõunine aeg läks ruttu Mih; mul oo pöial kõber, läin `aasta jäi `vankre vahele Aud; kolm `päeva lähäb õõnistada, sis tuleb laiali ajada (lootsiku tegemisest) Tor; `mööda läin suvel oli `ühte lugu sadu HMd; tema tulemisega lähäb veel `aega Juu; `aasta `otsa läks ikke [päevateki heelgeldamiseks] JJn; nii juuni kui juuli läksid `mööda, ilma et `vihma oleks sadand Tür; kui oli pikk kangas, ikke puole `pääva läks [käärimiseks] ära VMr; sue aeg on nüüd lähnd Kad; ulk `õstad (õhtut) ärä lähnud; suvi lähäb nõnna ärä alva ja kuŕja ilmaga; pulmadegä läks nädäl ärä Kod; versta pośtid lähvad nigu aea `teibad (mööduvad kiiresti) Lai; lääb vi̬i̬l raasike `aiga Trv; mõni vikat `olli väegä kõva, tollega läits `ulka `aiga, enne kui ta teräväss sai Ran; kinnast kodaden läits aig ärä; kui nüid `aasta ehk kaits edesi lähäp, jälle om elu tõist `mu̬u̬du; ku sa midägi nokitsed, siss lääb aig ruttu edesi Nõo; `Täämbä om päiv nii är˽lännüʔ, tettüss es saa mitte midägiʔ Urv; `kruuślit teten lät́s kõ̭ik ü̬ü̬ ärʔ Rõu; kiudomehel lät́s iks kat́s kolm `päivä äräʔ Räp || `seaste asjad lεhvad köik nii iĺjaks (jäävad hiliseks) Khk d. pleekima, värvi kaotama möni väŕv lεheb nii `kergesti pεεlt εε Khk; riie pealt ära läind - - väŕv oo pealt ää läind Mär; potisinine, tää oo eä väŕm, ei läind peält ää; lellad ja roosad, nee lähväd `kangest peält ää Vig; see läind nii karvast ää kohe Juu; kaha - - sie tegi kohe nisukese ilusa sinise värvi et, ei sie ei läind iial pialt ära KuuK; enne viidi jo `Suame lõngad, vaata nied ei lähend pealt ära; kõva väŕv, sie väĺja ei lähe Kad; marana punane ei lähä `minemä·ngi `väĺjä ja muagetsi punane Kod; aleda värviga - - värv `väĺla läind Lai; rõõvass om pääld ärä minnu Trv e. piltl ununema ei mina taha enamb midagi `rääkida, kõik on `mielest mend Hlj; Mina `tiasin ka, kie tämä õli, aga nimi nüüd on mend `mielest `vällä Jõh; ket neid `asju `köiki määledab, nee `meelest εε lεind Khk; nied vanad nimed on jo mielest ää läind VMr; ma ole selle `lasken meelest är minnä Krk; nigu sa lõpetat kõnelda, nii om meelest lännu Nõo; mõ̭ni asi sais meelehn mitu `aastat, a tõõne unõhhuss, lätt meelest ärʔ Rõu; mul lää‿i elopõĺv, eloigä meelest sääne sõ̭na, kooniʔ ma koolõ Se
7. seisundit, olekut või asendit muutma; senisest erinevaks muutuma a. (elusolendiga toimuvatest muutustest) ei võttand enäm õppust, õli ülekäe mend; luom sei pali, meni `lõhki Lüg; `kulmu `karvad `lähväd `alli; `kõrvad `lähvad lukku; küll sie on abeme mend Jõh; miu `juksed `mändi `sassi; no pappi kui `kuuli sedä `köstöri juttu, siis läks `ninda punasest Vai; obuse jalg läind tükis katti Jäm; vahel on nii suur vae rinnus, et silmad `lähtvad mustaks Ans; [tal] oli üks poeg ning see läks koiraks; laps lεheb juba uniseks; `koera äi tohi `narrida, koer lεheb kurjaks; mo meel läks ka aleks; nee laanid läksid mool keik `tühja; kilgid läksid `meite maeas nönda isandaks piltl Khk; see‿o mullikas, mis pole veel kannund, lehmaks pole läind Krj; se‿o nii mutti (priskeks) läind Jaa; Ju nüid kere eleks läks, et ää `tuldi Pöi; inime läheb vanemaks, tõbi nooremaks; `peasslase kirjad (tedretähed) `lähtvad `palge Muh; läks aeg ajald ikka `aigemags; mes kurja tembu teeb, ukka on läind, see on ällile läind Emm; jälg läind asemest εε (jalg on nikastunud) Phl; jalad nii mustad, üsna `karpa läind; nahk läheb `kuplo, kui tulevad maa-alosed inimese `peale; tä‿o juba üsna karma·ntsikuks läind Mar; kääd oo rakku läind Mär; mo ammad läind suust ää (hellaks muutunud); süda lähäb tahedas Vig; `õhtuti läks pea ja süda sandimasse Mih; tüdrik oo `raisku läin; südä lähäb ruttu täis, vihastab `kergeste piltl Tõs; mõni ond `väikse kasuga, `känni läin Khn; kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; kana `rasva läinu, ei mune änam; `Sohki lähvad tüdrikud Hää; mo kõht on nii suureks läin, mis ma tal annan Ris; paled `auku läind Rap; `siia `nurka aas nihuke `kaśvjas, silm läks `aigeks; ukka läind inime - - kääst ää läind; valu on nii suur, et süda tahab üsna `lõhki `minna piltl Juu; teine luom ei võta `rammu, teine - - läheb ruttu `rammu KuuK; abaluu końt lääb paigast ää, kui põrutud suab JMd; ta läks jo `vargaks JJn; läind `purju; mõnel lähvad need `juuksed ikke ruttu aĺliks Tür; läksin üle raba, kukkusin maha - - läksin märjaks Pai; jäme nagu laśt, on `kõhtu läind Pee; mida vanemast saivad, seda loĺlimast läksivad VMr; `äste sõber tüdruk läks kasust Kad; vanal kuul võetud naised lähvad `krimpsu Rak; läks tulivihasest VJg; akab vana`pu̬u̬lde minemä; nii abemikku läks metsän; siäred lähväd kure`suapa; lehem akab kua juaksikess minemä; tüd́rik one uarass lähnud Kod; koer läks rumalast, võeras koer tuli ja `kiskus Pal; lehm enam ei akkagi `lüpsma - - lehm läks puĺlist; kui lehm `kastega ädala või orasse pial täis läheb, siis võib `kergesti `lõhki `minna Lai; arust ää läind; kui pia läks `kõõma, ikke `võiga määriti; mul `varvad läksid puruks, on kramaskil kohe Plt; inimest läävad väga laesass kah, kui nad nõnna jorutavad Vil; kõht om puhutsisse minnu; ärä `lõhki minnä vihage piltl Trv; sel lätsiv kait́s siga `aidun `pü̬ü̬rä Hls; pää lää `tiiru ja silmä lääv kirivesess, putu või maha; ma lätsi näost `valges ku surnu; sa olet käest ärä lännu, ei `kulle mitte üit́s lõhn; küll lääp siul ruttu kops üle massa, juśt ku püssipauk kunagi piltl Krk; vanainimese mälu lää segi; ku sa ohja laset, siss [hobune] lää ku `ullu `mi̬i̬ĺde (peruks) Hel; ku paĺlu `viina om `võtnu, siss lähäb `u̬u̬gu; nigu kõtt tühjäss lääb, nii sooliku nakava kolisema; mõni läb nii vereväss, et nõna ots kah verev; jalg `oĺli `liikmest ärä lännu; nüid kanapoja lähvä `mu̬u̬du (võtavad kuju), kui na tiĺlukese om, siss om nigu munad ümärigu Ran; sõrmevahe om kõ̭ik `kärnä lännuva; ma‿i saa sannan `kuiki kavva olla, ihu lääb nõrgass; kes sedä ikku `kińni saap keeldä, ku südä lähäp aledass; obene lääb jalust ärä (muutub jõuetuks), kui `lämmäld juuvva andass; anna `õigel aal lastele valu, siss ei lää ta sul ülekäte Nõo; vasik om `prälli (kiduraks) lännü Võn; sel (tüdrukul) lännuva siĺmä veidikse `kinni Kam; tol om ka pää `paĺlass lännü, `juusse om pää päält ärä lännü Ote; om nigu segi `lännu, üte maja palut ärä, nüid ollev jälle `tennu Rõn; jala omma ukka `lännüve, ei olõ `jõudu änt seen sukugi San; om är eridsess lännüʔ, `tempu tege, koerass lännüʔ; liinan koolin kävven oĺl mu poig säändsess antslàagriss lännüʔ Kan; naanõ lännü `hirmu, `naksi `peĺgämmä; lähät vanass, nakat jo `kortsu minemä Har; naba suurõss lätt, üless `punni kõ̭iḱ; poig om käist ärʔ lännüʔ, ei kuulõʔ ämp sõ̭nna Krl; inemine lätt kaʔ `marru, kuʔ maru pini purõʔ; kas mul jala˽`lätvä˽ka piḱkä (sirgu); õdag tuĺl, silmä˽lät́si˽rassõss Rõu; imä `vi̬i̬di ärʔ, esä lät́s uĺli meele pääle; siss lät́s mul hallõss `hinnel, et mis ma t́sirgukõist hirmuda; kiä paĺlo murõhhasõʔ, nu̬u̬˽`lätväki hulluss; silmäkolmuʔ `lääki ei˽kuna `valgõss Vas; ilma amõtida nu̬u̬r inemine lätt nuhelpähä (hukka) Räp; täl `väega elo lät́́s täüs; inemine lätt `vihho, mito `päivä pidä vihha; verest lätt `vällä, `väega är `heitü Se; pää lätt `ümbre (käib ringi); timä ä˽lät́s miele päält Lut b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms muutustest) vesi on jo `suojaks mend; keik rahad menivad `ümber (kaotasid väärtuse) Hlj; `ilmad `lähvad vilust VNg; `riide meni `seljäs `lõhki Lüg; kui lõng on `liiga kierd, siis lähäb `krussi Jõh; kerves läheb `lossi, tera läheb köveraks; mai kuus lihab juba üsna kevadeks Ans; taevas lεheb `jälle `pilve; nael lεind köverase; mönel läksid `räimed abuks; keik mo töö lεks `raisku Khk; maa lähäb `körgemaks Kär; akab `jälle tuulele minema; `kindad oo katti läind Mus; kui `liiga pailu käiata, sis lihab vikat lakale Jaa; Läks `jälle nagu kotti (pilve); lämmkäpa käe lähvad kõik tööd ukka Pöi; lõng oo `tuusti läin; puud akkavad iiri`kõrva menema; päe läin juba ühna `õhtale Muh; pöld jo naa `aljaks läind Käi; kuld läind `ammo joba ukka, pöle maksnd Rei; elm läks omingo `kangeste `vinka (pilve), ma `mõtlesi, et akkab sadama; suine liha kepob vägise sandiks minema; räägime aga, aeg lähäb muedu igäväks; kirs oo vee peal, akkab talveks minemä Mar; ajad lähvad paremaks; läks `eese jutoga rabasse Kul; pańn oo - - `roostess läind Mär; vili oo kõik `rohto läind Vig; põhja `poole `lasti puu maha, siis ei minna koisse Kir; supp tuleb nii `keeta, et `tummi lähäb; tuul mürgib naa et puud purus lähvad Kse; leväd läksid naa rikki käest, `toores jäid ja koruksed `lahti Var; eenämä lähäb `metsä, mets kasvab `piäle; `saapad `lähtväd `lääpi; meri kohab - - ei tia, kas tuulele lähäb Tõs; temäl `minne leib vanaks; Miol läks `kjõnda kiri ukka Khn; unna pael läks `kat́ki Vän; kase `lähtvad keige `enni kollaseks Ris; ükskord on nii külm suvi old, et puud põle `lehte läind; ilm läks vihmale; tuul puhus `lõunest ja nüid läks `põhja Kei; ratas akab `kierdu minema Hag; `pastle paelad läind naa vallali Rap; `kangeste saeab ja tuul on, siis puud lähvad nõnna `looka; kui lina ei kasva `äśti, lina läheb takule; näe, vorstil nahk läks `lõhki, paĺlas pudru jäi pańni `peale; see kaup läks nii `tühja Juu; teine serv oli õhukeseks lähnud KuuK; mets läks ühe päevaga `aljast Amb; sibul läheb `putke Koe; sieme oli segamini läind VMr; ilm lähäb toŕmile VJg; villad vanuvad pesemisega ja `värvimisega, läävad `panka; põld lähäb `süeti; kui sieme saab `mäŕga `maasse - - siis lähäb piimale, iva sies on `valge sodi Sim; magus apu leib läks `viiru, kooriku `alla võt́tis viiru; makku lähnd, kui madal kuhi ja lai Trm; kui lusik läks `võidu, kruusati ärä; leib lähäb `tahku; kui `valgess läks, läksid `künmä; piim minemä püt́ikun apuss; mette ei lähä `selgele (ilmast); pääv lääb `õstale, ei sua tü̬ü̬d ärä Kod; `kapsad läind `jäässe; mõni koht läks sooks, kui ta `enne oli kõvem, pärast läks `pehmemaks; klobistas adra kudagi kokku, `vaŕsti läks `jälle laiali; töö läks `sośsi Lai; köis läks `sõlme; asi on nõnna `sampsu (halvasti) läind, ei lähä kudagi `korda; kui tuli lääb väga suures, lääb [vorst] kat́ti KJn; pütil vits pääld ärä minnu Trv; `erne lääve `nakla, naglatse `erne om kõva ku kadaje marja Krk; kui juuli kuun oless kuivale minnu, mis siss viga oless ollu `einä tetä Hel; nii läits ilm `utsu; linane lang om vali `vassi minemä; ega [koort] kloppi ei vei, `kloṕmisega lääb vatule; serände pu̬u̬lkeenu liha ei lähä alvass; üd́se `õ̭õ̭guva ärä, lähvä tuhass Nõo; kae ka tu̬u̬ piim kääse kohvile vai om - - `lämmän `mürrest lännü Võn; minev`aasta lätsivä kõ̭iḱ sibula `püt́skude, `äitsmenuti tulliva `otsa; tuli palap pliidi all, piä lääp truuṕ ka `lämmäss Ote; rabedist `paklist köids lätt ruttu `kat́ski Kam; nüüd omma üless `kiŕki kõ̭ik `lännüve, pääle vihma; kauśs om `lahki lännü San; pümes lätt, kunass mi˽kodu saa; rõõvass om lõhvõlõ lännüʔ Urv; peräst päävä`pü̬ü̬rdü nakass tä (päev) lühimbess mineme Krl; ma `iśke, siss lät́s lang kõ̭iḱ kana`säĺgä (keerdu); sul om - - kaalarat́ik `kuŕsti lännüʔ; leeväkene om `ku̬u̬rdõ lännüʔ, om `kaugõss `ahju jäänüʔ; tähe `ju̬u̬skõva mahaʔ, ilm lätt sadulõ Har; ku tu̬u̬ jahepudõ̭ŕ oĺl külmäss lännüʔ, siss oĺl `väega hüä magu; sai `pu̬u̬ldõ ti̬i̬ `kaldõhe, nii lät́s kot́t purulõ; suvõ aig oĺl, õdagu pümmess es `lääkiʔ Rõu; `uńdrek um joba `mitmõst paigast lõhele lännüʔ Plv; lätt iks regi kah kummalõ; kanariku varrõ piḱk ots lätt `liĺle; Tülü lät́s suurõst; oŕavitso `häitsme ommaʔ periss ilosaʔ, kui naʔ vi̬i̬l periss `lakja ei olõʔ lännüʔ Räp; pańg läts `ümbre; ku põ̭h́ast seĺetämä nakkass, ĺatt ar põvvalõ; liha lätt sooladaʔ hukka Se; lang lätt `kiirdu; `rüäkeseʔ jo `lätväʔ vereväst Lut || hukkuma sii läks üks - - laev ukka Pha; laevad läksid vanasti `Restna `otsas ukka Rei; Lae läks `terven miestegä ukka Khn; se laeva täis läks rahvast ukka Juu; tormiga lähäbegi laiv ukka, ega vaa ilmaga ei lähä Nõo c. kellegi sarnaseks kujunema ta on isasse läind Koe; laps lähäb isäje ehk emäje Kod; olõ‿õi· `üt́ski tüt́är `läńnü `iḿmä Se
8. a. protsessi või tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema liha meni `lõhnamaie Lüg; Tuld ei tõhi üläs võttada - - `leivad `lähväd põlema Jõh; [neil] Läks jälle ütlemiseks Kaa; `Seastesi `tuhlid saa `keeta kudagi, nönda kui `keema lähvad, juba on lagund Pöi; muulikad akkavad jälle `valmis menema Muh; vili lähäb kopastama LNg; kas õlut läks `käima; karduled kõik puhas mädanema läind Mär; vili läheb idanema, kui ta maas `muldas‿o Lih; `varbad `lähtad märjasse - - `lähtad `auduma Mih; `kartsid, et sulased `mässäma `lähtväd; isased [mutid] `minne `kiskuma, `murde üksteist ärä; obusega ei lähegi änam `keegi `Pärnu minema; mina läksi üle selle lääve `astuma Tõs; te magate ja te‿i `tiagi, et te lähete põlema Aud; piim läind `apnema Juu; vahest pane märg vili `salve, lähäb läppama Jür; ahi läks kütte JJn; mis sa lähäd teda ilma aegu `torkima Koe; varsa jalg läks mädanema VMr; liha lähäb tuulitama VJg; rehä ei tõhi seliti `panna, lähäb `vihma sadama; leib ei lähä `keŕkimä; ümmärgune puu, egä si̬i̬ kõhe `lõõskama ei lähä; näväd läksid `lu̬u̬le minemä Kod; `kasma (kasvama) lähnud terä on vedel Pal; mädandik - - kui lähäd säält üle minema, siis `jalgupidi jääd `sisse Äks; leib läind `piikuma Pil; tohlotama lähäväd meil kaalid; läksid `riidlema KJn; neil lähäb tüli ruttu Vil; pada sosisap, joba lääb `ki̬i̬mä; leib aĺlitama minnu Trv; rüä lääve kasume likege; liha minevet `süäme `pääle, ta ei või liha süvvä Krk; kui `varblase sirtsuva, siss lääb sadama; ahi ei minnä palama; ku käe ärä om kooluva - - õõru, siss lääp veri `käimä Ran; lombi vesi ku ta pikäld saesap, lähäb `aisema; lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha; lääp `tuiskama; ku - - ju̬u̬skma lääb, mädä nakap tulema, kaob valu ka ärä; ommuku `sääsi `endä `rõivile ja `lätsi lavva `keŕkude minemä; küll lääb `irmsade sadama Nõo; lät́si läbi vi̬i̬ minemä, sattõ õkka kõtuli `loḿpi Võn; lina lääp `äitsemä Kam; ku vili saab `vihma `õigel ajal, siss nakkas vi̬i̬l minema, ku `ildas jääb, siss ei `aita kedagi; leti olliva vallalitse ja satteva päält maha, ku obese `lendu lätsivä (kiiresti jooksma hakkasid) Ote; Kuiva avoga es tapa˽`kiäki t́sika, sõ̭ss läts liha vahatsõss ja `haisama Urv; ega iks `lindu minnäʔ ei˽saaʔ, ku `siibu ei olõʔ Krl; ma˽lät́si `mõtsa haina manu minemä; puu urva nakasõ jo `lahki minemä (puhkema) Har; Mõhele `pańti kaaś pääleʔ ja˽visati vi̬i̬l mõ̭ni rõ̭õ̭vass ka üle ja˽`laśti nõsõma (kerkima) minnäʔ; sädeme˽`kiŕgli, kuiv aig oĺli, tuli lät́s minemä; tu oĺl sõ̭ss, ku suuŕ sõda lät́s Rõu; läävät jo ilmaʔ ilosalõ minemä, ku lina`västrik väläh Plv; pilveʔ lü̬ü̬ laḱka, ilm lätt ärʔ kuivalõ minemä; läḱe˽kodo minemä Vas; ärä jäät väsütsess, ma vaśt ei `lääki `sanna minemä; lät́s jo meelest nõrgast minemä, nii suuŕ `süäme valu oĺl Räp; taa mi̬i̬ss lät́s kul `vargusõ päält elämä Se || käima küdimine läheb joostes Khk; vabrik läks sel aal puudega PJg b. (riidu, tülli minemisest) Vanal ajal `läksivad `Kauhula küläs kaks talu peremest `riidu ühä maatükki pera Jõh; olid jooma juures ni‿sa·mma tülise läind Khk; mis te‿s nukki lähete Muh; me olime nii suured sõbrad, aga päräst läksime `vänti Mar; ma olen kuulnd, et õed ko `riidu `lähtad vanemate vara pärast Mih; ma ükskord läksin temaga nurinasse; läksime õige vastastiku Juu; nõnna tige õlema si̬i̬ nuarik, et raud`kange kua ammussab, ku `riidu lähväd Kod; [nad] lännü sääl iki `näksu Krk; kui ta üleaiatsidega pahandusi läits - - siss `oĺli iki kuri karjan küll Ran; raha pääle lätsivä `tülli ja olliva elu aig tülin; lätsivä tolle Mõtsa Almaga siss `vassi, aga nüid om kõ̭ik sõbra; vahel lähme Miinaga pahandusi kah Nõo; nemä ka va˛el lävä `räksu Rõn; mis tu põhi oĺl, et nä˽`tüllü `lät́siʔ Rõu; Joba nääʔ `jõudsõʔ `tsänku minnäʔ Vas c. idanema (hakkama) linnaksed akkavad minema juba; kas need `seemned lähvad koa Mär; linnased pannaks minema Ris; ei tia, kas sie `sieme lähäb Koe d. varisema, pudenema hakkama ruki lähäb `põldo, kui tä (lõikus) illäks jääb Mär; kui rukis `vaĺmis‿o ja ei saa lõegata mette, siis läheb `põldu Lih; kui nihukest kõrvetese pääväd on, ei siis soa rukist nii kaua pidada - - [muidu on oht] et rukis `põldu lähäb Juu
9. a. sujuma; edenema, arenema; õnnestuma ei mina `ruskid `luomi taha, nee ei lähe mul edesi; kes `tiedä, `kuida sie nüd `lähte VNg; `neie `ilmudega vili lähäb, on sue ja tuleb `vihma Lüg; Meil jutt läheb, `ninda‿t `päese kudagi tulema IisR; kui üväst `lähtö, siis saab `kallo küll Vai; pole paranemist üht, `aigus lεheb ikka edasi; see‿p muretse mida˛id, laseb keik ni‿sa·mma `minna; peab targu tegema, et see asi `öigeks lεheb (õnnestub) Khk; kudas läheb Vll; töö läheb nendel üsna lobinal edesi Mar; ei töö lähä ta kää edassi; `vaata enne, kuda sool omal lähäb; kõik lähäb tagurpidi, ta ei `oska eese elu `sääda Mär; Oled oolas ja korralik, lähäb kõik nagu piab minema Han; loomad ei lähe edasi, ei kasva; minust oo see kohapidamine paelu tagasi läind (pole enam nii heal järjel) Mih; töö ei taha `korda `minnä Tõs; ta käes `lähtvad kõik aśjad easte `korda Aud; nüid‿o see `mõtlemine `liiga edasi läind Kei; `tahtsin tehä ja nii `kriipsu läks (õnnestus) Juu; tema käes lähäb keik nagu lepase `riega JõeK; lõngakedramene ja `kangakudumene, sie on `jälle minu kääs läind kõik; ega ta (õppimine) kõigil nõnda `kergelt lähä JJn; [kanga alustamisel] eks se esimine küinar old ike visa menema - - kui juo sie sai `alla paku `piale - - siis läks lõbusast; ei ole kuuld, kuda tal nüüd uue koha pial lähäb VMr; tössaka tüe ei lähä edesi VJg; Kel see amet selge on, sellel on naljaasi puulõhkumine - - läheb kui iseendast Trm; vili ei lähä edesi ei tagasi; vańd et, muailma piäl ärgu mingu sul `ükski lu̬u̬m edesi; ühevanavune selle poesiga, aga lähäb ette õma kasuga Kod; sedasi kõik se `ilma elu lähnd Lai; tema kääs iga töö läks `korda Plt; vaat kudas mõni inime on edasi lähnud Vil; einämaa iiŕ, ku sa selle ärä tapat, siss ei lää `lamba `kõrda Krk; `põrsa kah jäevä `tingu, es lähä edesi; ega aena tegu ilma päevä `jõuta kah edesi ei lähä; ei lähä täl `oṕmine, ei lähä tü̬ü̬ Ran; mia `kaalse toda `asja `niivisi ja tõesiti, et kudass ta parembide lähässi; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine; pośtel läits si̬i̬ aenategemine periss `vu̬u̬ri (korda); mõnel mes tä ette võtap, lähäp kõ̭iḱ `ju̬u̬nde, aga tõene ei saa edesi ei tagasi; sel kõrdsimel kaup äste lähäb Nõo; `valge `lamba ei läävä nii edesi, nu̬u̬ kriim`pääga, nu̬u̬ läävä edesi; ega joodikul ei saa tü̬ü̬ jo edesi `minnä Rõn; mis‿tu ädä ollõv, et ei minnev `umblõmine San; esä üteĺ, et - - määntse karvaga lasitsõʔ omma talon, sääntse karvaga hobõsõʔ lääväʔ `häste edesi Kan; ku‿tu `Eissler siiä˽tulõ, näüss no kuiss siss elu lätt Krl; timahalt lät́s mul suvi nisu häste `kõrda; ega nuil taa `pilmine kõ̭iḱ `kõrda ei˽lähäʔ, lätt kõrvalõ kah (pommitamisest) Har; Mõ̭ni jäl˽kahitsas eläjäʔ ärʔ, ega nu̬u̬˽sõ̭ss inäp edesi ei lääʔ Rõu; tu̬u̬l minnev ei˽hobõsõʔ edesi, kiä `kassõ tapp; mõ̭nd suńni˽nigu vaḱa `saina, täl ei˽lähä˽tu̬u̬ `oṕmine Vas; kel omaʔ karvatsõʔ käeʔ, tol läävät `meh́tseʔ `häste edese; kuiss teil sääl kotussõ pääl elämine lätt Räp; orass lätt timahhava `höśte Se; tu̬u̬l elu om mińnüde `kiŕdavadõ Lei || kujunema, juhtuma kes seda sai εε oida, et see sedavsi läks Khk; nii si asi võib mińnä Ran b. täituma, tõeks saama minu unenäod on tõest `menned, kõik on mend tõest Lüg; jumala söna lεheb ikka töeks Khk; kui [Jaani ettekuulutused] tõess akasid minema, siis akati neid jutta tähele panema Mih; mis inimesed kõik `mõtlevad ja `arvavad, ei see kõik lähä `täide Juu; ise `koeruisi `ütles, aga tõtte läks; ühel sõnal one `võitu, tõesel ei õle, mõni sõna lähäb `täide Kod; ega si̬i̬ uni ei võlete, si̬i̬ lääp iki `tähte Krk; asi om `kohtu käen, küläp näiss, kas lähäp tühjäss (jääb tulemuseta) vai lähäp `täide Nõo; mõni uni lätt `tähte Rõn; tu̬u̬ [uni], mis `täüte lätt, tu̬u̬ ei lähä meelest är San; timä `tahtmine oĺl `täüde lännüʔ Har c. kallinema rugi vilets, küll nee sügise `inda lähvad Khk; Nüid pühade ees õunad `lähtvad `inda Pöi
10. tarvis, vaja olema [kalade võrgust] `päästamise `juures lähäb neli inimest ära Jõe; `sönna lεheksid `puldanist püksid ää; see on tarispuu, ehiduse `juure lεheb tarist; obuse selg `katki, `telka ala leheks üks lapp `tuua; `teesid leheks korralda, nee nii `auklikud Khk; Meite pot́skale läheks kaks `vitsa `pääle ajada, siis ta peaks soolve `kinni küll Krj; vöid lihaks `tuua [poest] Vll; raha lihab igase `poole taris Jaa; Adra aisad läheks uied teha Pöi; Pöld läheks `künda Rei; punet läks `tarvis asveldamise `juures, `pańdi vihile `sisse, et segamini ei lähäs Aud; oh sa igavene `namsak, no siul läheb küll põlvega `perse anda Hää; teese põllu pialt ei `tohtind uhakaid noppida, igaühel läks omal `tarvis Ann; kõik tüö nõud lähvad majas `tarvis Koe; si Sohvi lähäb näil taŕviss, oiab last ja ti̬i̬b `sü̬ü̬miss Kod; taenas oless läend kõvem `kasta, taenas on pehme; uus tarandus lähäb `panna, kui tala on mädä KJn; mitu obest sul lähäb Vil; taa om suuŕ ahu, siss lätt `rohkõp küttä kah San
11. mahtuma; mõõtmetelt sobima Üks kubu `olgi läks `ühte aluskotti Kuu; ia lai on, midä iast `selgä lähäb Lüg; nee einad ep lεhe köik korraga `pεεle mette Khk; Kotti minna kuus külemetu vilja Kaa; meestel olid lühiksed püksid ja siit põlve juurest olid natukse `lahti, et `jalga läksid Mar; kuh́a põhi jäi maha, ei läind kõik korraga `peale Mär; `koormasse lähäb neli akk`jalga Kir; kui rinna końdi `otsa kolm `sõrme `sisse lähäb, siis on ea lehm Jür; sada `vihku lähäb ära `kuormasse JõeK; kui pailu `sõnna lääb `ämri `täisi Tür; nelitõiss muna läks kiluje Kod; öheksa suurt `leiba läks `ahju Pal; `tiinu läks kümme `puuda liha lahedaste `sisse KJn; sinna (heinakorvi) läits `ku̬u̬rma `ainu `sisse Ran; meil kolm `ku̬u̬rmat `kesvi läits parsile Puh; kihäst om nii jämedäss lännu, et ei lää `rõiva enämb `säĺgä; `uńdrik om nii kitsass tettu, et ei lää `ümbrele; tõsta ru̬u̬g paast `väĺlä, ku länikude ärä ei lää, siss tõsta ummike `sisse Nõo; seo vadilanõ lää ei `jalga (kingast) Vas
12. sobima, kõlbama; ühte langema sie lugu ei lähe Lüg; Sie ele sinaka `karva `riide piaks `talle küll minema IisR; karva pεεlt et es lehe `auku; kui [kohtus] äkist jutud ep lähe `ühte, siis oo asi ull Khk; See köis läheb veel asja eest välja küll Kaa; Löö [palgil] seal kühmu kohast `laastu kaks ää, siis läheb küll Pöi; jutt lähäb `ühte, mes meie oleme kuulnd Mar; `ühte `lähtvad kõik, kää`anded ja `kihlamene Lih; kui kõht `täitsa tühe oo, siis lähäb koa natuke, aga üle kolme päeba ei lähä nisuleib Mih; vana õnnistegija rist oleva kadaka puust olnu, ta ei lähava küll mede kadakaga `ühte Hää; läksivad `ühte need lõngad (sobisid omavahel) JJn; sie ei lähä ikke - - viimaks mõni `juhtub kukkuma Koe; mina lähen isaga `ühte (saan sama vanaks), isa oli kaheksakümmend viis, kui ää suri Tür; mao rasv - - voŕsti `sisse ehk `voŕstisi `praadida, `sinna ta lähäb Pal; ken ää `pernane, annab süvvä `äste, et sü̬ü̬k `suuge ütte lääb Hls; sedäsi jah, jälle lääp `vu̬u̬ri tu sõna (on vastavuses); kae nüid joba sü̬ü̬k lähäb Nõo; täl ei lää tu sü̬ü̬k, lidsip läbi `ambide (haigest seast) Rõn; ei lää nali ei midägi Räp; ku süä olõ‿i rahu, siss - - ei tulõʔ uni, ei tulõʔ, ei lääʔ sü̬ü̬ḱ Se
13. teat suunas paiknema või kulgema; selliselt liikumist või läbipääsu võimaldama tie `lähteb mere ligideld Kuu; siit meilt akkab meri `pääle, lähäb ko˛e Mahu VNg; suo sies on üks mägi - - mägi lähäb `kaugele Kahula `einamittele Jõh; tee lihab alamäge Jäm; jalgrada läheb siit Khk; see tee läheb tämale `oue Kär; korsnas läks otse üles Krj; tee raad `lähtvad sealt pööringu pealt `metsa Pöi; oripuu lεheb siit öle lae Phl; jõgi - - lähäb `sinna merese ikka Lih; läks `vällä `väike tee rajake Tõs; luuk lähäb toa peal Ris; meie maa lähäb sialt `saadik JõeK; [põlluribad] akkasid `paergast me tua otst minema ja läksid senna taha väĺla `otsa Amb; pia`aegu ühes liinis lähevad nied külad JJn; se on se Paala jõgi, see lääb `Tartu Emajõkke Koe; põllu `sisse lähäb `süedi nälb Kad; uks läks `suuri `kamri; jõgi lähäb `kaste aruje, lähäb `lahku Kod; eenamalt läks jõgi läbi Pal; karja tee läks siit `alla Lai; kummilinnu pesa, pesal ilus kumm peal, pisike auk lähäb `sisse Pil; kaju serväst lähäb - - ma‿ilma suur lõhe, kohe sedävisi siit allap̀ole; repp lähäb teese korra `piäle KJn; rehe alt läits aganigu uiss. aganigust `talli minejät ust es ole kellekil; reie luu nakap põlve mant, lääb seeniss kui `perseni Ran; suur‿ti lähäp sääld Mulgimaale Nõo; väega `piistü katuss, mis pikkämìisi lätt, tu̬u̬ om `laugõ Kan; alt lohust lät́s ka küll ti̬i̬, [aga] tu̬u̬ lät́s likõss Rõu; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv
14. (ühendites:) alla minema 1. allapoole liikuma sukkad `lähväd `alle Jõh; vinsuta kotti, et vili `alla lähäb Mär; lõng läks voki kõrist `alla Trm; kae kudass vesi kivede vahel nõriseb, lähäb nigu nõrin `alla Nõo; ku kellä lu̬u̬t́ `väega `alla lätt, siis jääss kell `saisma Rõu || (toidust) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle; kuda ma süön, kui ei lähä suust `alle Lüg; Jäi üks `veike kont `kurku, `alle ei lähe, `võtsin `kartuli`putru `piale, ära läks `alle `ninda‿t vagu taga IisR; mis sii valitseda on, ega toit pεεb suust ala minema Khk; See lihab oort ise `alla (maitsvast toidust) Pöi; puru akkab suus kasuma, ei lähä `alla Mär; ta om suhun paks, ei lää `alla Krk; `erne mugu `ü̬ü̬rduva siin igemede vael ja kliugsuva, aga mitte kaalast `alla ei lähä; kui ubina `pehme om - - siss ei ole `ambit vajaki, aa keelega suun edesi-tagasi ja lähäp `alla Nõo; maʔ es sü̬ü̬˽noid kallu, mul kaalast `alla es lääʔ Rõu 2. a. alanema, langema meri oo ala läind Mus; ind om `alla lännu egal asjal Nõo; linahinna omma˽jäl `alla `lännüʔ Har; tu̬u̬ mi˽matuss um kallassõnõ, osa um kallast, lätt nigu treṕi `mu̬u̬du `alla Rõu || mo pääväd oo `alla läin (olen viletsaks jäänud), moost põle änäm kedägi Tõs; küll on aga näost `alla läind (kõhnaks jäänud) Plt b. (loojumisest) `päivä terä on juo `alle mend, `luoja `vierend Lüg; pεε akab ala minema Khk; pääv one jo peris `alla lähnud Kod; joba jo päiv lännu `alla, temä iki mõtelnu, et mes mä ti̬i̬ Ran; päiv lät́s jo `alla arʔ Rõu; kuu nakkas `alla minemä Se 3. kellegi või millegi alla minema sügisel läks [põld] küli `alla Mus; ma taa taadi armu `alla `menna (taadiga elada) Pöi; seeni ku leerist läbi, lätsi loosi ala Hel; emä läits `vande `alla - - aga kas ta `õigust kõnel Nõo; pidite iks rohu ala minema (rohtu võtma hakkama) siss, ega te mud́u `terves es saa Ote; kinni minema 1. sulguma `ommiku vähäkese `läksiväd - - `silmad `kinni Lüg; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni; tεε‿p mee sellel tarbil viga on, kaan ep lεhe `kinni mette Khk; ei tea, kas selm läks `kinni mool (kas suigatasin) Mar; menu kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; sinu siĺmä‿s lää `õigede `kinnigi, ku joba üless õegati Puh; kui nõgi om `kärge tõmmanu, siss ta‿i lase `siibril `kinni minnä Nõo; võib-olla tolle `aaga ma rääbässi ärä raasike und, ku siĺmä `kińni lätsivä Rõn 2. a. kinni jääma rahude `pεεle lihab laev `kinni Ans; küll neid (laevu) `sönna Köpu `näkmanni `otsa oo pailu `kinni läind Mus; nooda reis läks kibi taha `kinni Mar; ku madal vesi, siis vene läks mua `külge `kińni Kod; kui vai `vihmagi tuĺl, iks valeti keväde istutamise `aigu juurevesi, et juuŕ iks iluste `kinni läits Ote b. kinni vajuma kaev akkab `kińni minema - - teese kaevu on lasnd `kińni `minna Pal 3. vanglakaristust saama poiss varastas, nüid ta lεheb kolmeks kuuks `kinni Khk; Siis on `kinni minemine ka Pöi; nad `menna `kinni Kse; kokku minema 1. kogunema, ühte paika minema, suunduma kui midad - - `asja aruta on, siis külamed lεhvad kogu Khk; läksid senna kokku, ei tea, mis nõu nad seal pidavad Mär; `lähtvad kokku lõbu pidama Kse; pühäbä `käidi laalatsel ja tõõsiba `õhta läks pulm kokko (koguneti pulmapeoks) KJn; poesi ja `tüt́rigu tulliva summan koolitare mant, lätsivä talule kokku, `tańdseva ja teev́ä `sõ̭õ̭ri Nõo; mitu ti̬i̬d lät́s sinnä˽kokko Vas 2. a. kokku sobima; kokku langema elu ei lähä enäm kokku jah, kui nad `riidu on läind Juu; teki jut́id ei lähä kokko Kod; mõned kutsuvad krõmpsseened, mõni kutsub kõrvseened - - ega nad kokku ei lähä Äks; no si̬i̬ võru ki̬i̬l, si̬i̬ ei lää jo esti keelega (Tartu murdega) sugugi kokku Puh; no küll teil lätsivä jutu kokku, lassite nigu `varrin jälle Rõn; timäl omma tõsõ `kombõ ku mul, meil ei˽lähä mõttõ kokku Har b. kokku leppima me kaubad ei läind kokku Juu; nüid on kaup kokku lännu Krk; kas `lät́si kauba kokku Har 3. kokku tõmbuma; kalgenduma ternes, se läheb `keetädes kogu Khk; `värske piim ei kannata `keeta, lähäb - - kokku Mär; kui koor akkab kokku minema, siis soab või `vaĺmis Juu; võiseened - - ei lähä [kupatamisel] kokku; veri on kokku läind Pal; naersivad, et Kadri käe järele lähab või ruttu kokku Äks; `väŕske piim, sedä ei panna tõise manu, si̬i̬ lää kokku Krk; kõrnik om küll `sände paks iluss kahre si̬i̬n - - to‿i lää kupataden kokku kah Ran; mõni tei `luśkaga ka võid, pöörissega läits rutemb kokku Nõo; no kül ma peśsi, mitte ku̬u̬ŕ kokku es lähäʔ Krl; võid nakass jo kokku minemä Har 4. paari minema, abielluma saab nähä, `millä kokko lähäväd Lüg; `meie olima kaks`kümmend üks `aastad mõlemad vanad ja siis `läksimä kokku IisR; nad `olle kogu läind Vll; kui üks `saĺlis ja teine ei `saĺlind, nad ikke kokku ei läind Ksi 5. riidu, kiskuma minema mehed olid nii vihased, mis üsna pidid kogu minema; läksid karupidi kogu Khk; läksid üsna käsitsi kokko Mar; juonus `piaga tikkus mestega kokku minema JJn; ise tahavad kokko `minnä, mingu; lähnud nõnnagu kärisenud kokko Kod; lätsivä karvpidi kokku Ran; kikka lähvä kokku Nõo; korda minema kellelegi huvi pakkuma; kellessegi puutuma mis se `moole `korda lihab Jäm; pailudele inimestele äi lähe teise äda midagit `korda Vll; se ei lähä `soole `korda - - ää küsi Tõs; mis sie temal `korda lähäb, `mismodi minul on Ris; kellele sie piaks `korda minema VMr; pää valutas, siss ei lää tu̬u̬ sü̬ü̬k `kõrda egä Ote; se‿m ää maigugõ, seo lätt õigõ `äste `kõrda (toit meeldib) San; mis tu̬u̬ mulle `kõrda lätt Krl; lahku minema 1. a. eri suundades eemalduma kui `riidu läksid, siis loobiti toobiga `külma vett sega, koirad pidade ka siis `lahku minema Khk; me läksime `metses `lahku Juu; nakap seletuma, piĺve lähvä `lahku Nõo b. abielu lõpetama Nee pidid ju kohe `lahku minema, mehel oli seal teine olnd Pöi; mo täditütar läks `lahku mehest Juu; temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass, et piab `lahku minemä Nõo; ińneb timä `suutumast ar taṕp, a `lahku õs lääʔ Se 2. erinema, teistsugune olema kirjakeelest ta lihab nii `lahku Vll; mõtte läävä `lahku, siss tule tüli ka vi̬i̬l Hel; lahti ~ valla minema 1. avanema lille edremed lεhvad soeaga `lahti Khk; Nee õied peaksid `varsti `lahti minema Pöi; paise läind `lahti Mar; õie pungad akkavad `lahti minema juba Mär; siĺmä ka olliva nii ämärigu, nigu es lää `valla Ran 2. kinnitusest, liitest lõtvuma; lahti tulema, lahti pääsema koorma lεind `lahti, `siume uiest Khk; [loom] läks käest `lahti - - ei soan änäm kätte; eng `kinni, kui natike istu või `puhka, eng lähäb `lahti Tõs; Nämäd `kartsid, et selle tuulõga pagu `lahti `minne Khn; mõnikord ei lähä oheliku ots sõlmest `lahti Juu; tulivad tied `müöda - - tõisel mehel lähend jälle põrsas `lahti Iis; `juuksed piäss `lahti lähnud Kod; kraasitäied läksid ilusast `lahti Plt; sõkkelaud `valla minnu Trv; kate `kõrdine vits om paremp, temä käib üle küüne, sis temä ei `saaki küünest `valla minna Hls || (lasu toimumisest) püss läheb `lahti Mar 3. algama, hakkama; puhkema `jälle läks teśtel `taplus `lahti Vll; siis alles läks jutt `lahti Kir; kui lähäb `jälle sõast `lahti; poisikeste kääst sie tuli `lahti läks VMr; lähäb lüämass `laśti Kod; laul läks `lahti Plt 4. millestki katvast vabanema keväde, kui vesi `lahti lähäb - - siis `aetasse puud jõkke Lüg; kuidas meri `lahti läheb, nõnna oo `auga jões Muh; kevadi `oltaks noodal, ku vesi `lahti läheb Hää; `käiti õege oolega rannas [kalu ostmas], mai kuus ummes, ku meri `lahti lähäb Vil 5. piltl meelde tulema; mõistma üsna keele pεεl, aga taa‿p liha `lahti Jäm; mool es lεhe kohe `lahti mette, mis ta tahi ütelda Khk; äi läha mool `lahti, mis `möisa see oli Pha; läbi minema 1. läbima `läksin verävä alt läbi Vai; lεhed sa Lümandast läbi Khk; `Kange valu läks kespaigast läbi; Peavad sealt lahe kurgust läbi minema Pöi; oln vehane, et tema heinamast käivad läbi Phl; üks võeras läks `õuest läbi Mär; nüüd oo juba `soosid kuevatud naapaelu, et suvel koa saab `paĺla `jalgega otse läbi `menna Mih; üks läks küläst läbi, kes tä oli, ei tiä Tõs; `lendav oo läbi läin Aud; jõess mine läbi Kod; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla Äks; lõvvast `olli kuul läbi `lännu, püssi kuul Puh; sügise ja keväde `olli ussaid nigu pori müĺge, lätsit läbi nigu üits mullin jälle; ta täit`värki lei ja vigla aru läits jala labast läbi; ku ummitse käńgä jalan, siss võib vi̬i̬st läbi minnä Nõo; pagsu sarja põhi `olli nigu sõgla põhi, mulgu olliva suuremba, sõŕm läits iks läbi Ote; tu̬u̬ oĺl Põ̭ńnipalu, kost mi˽läbi lät́si Vas || esä lät́s ilma `priĺletä läbi (elas ära prille kandmata) Räp 2. (korraks) ära käima; sisse põikama ma õlin siin, läks siit läbi, pidämä ei jäänd Lüg; mine kottu läbi koa Mar; `minnen lääme Puedakult läbi, küll ma siss `näitä toda `kõivu Rõn 3. a. läbi kuluma tallad lεind läbi Khk b. ära kulutama nigu üvä `suuhvõ võtt ennedä, nii lätt läbi kõ̭iḱ Har 4. õnnestuma, korda minema Tahad mind aneks püüda. Äi lähe läbi Kaa; Kas see asi ikka nii `kergesti läbi lihab Pöi; asi ei lähä läbi Kod || läbi saama minijaga me ei läind kõige paremini läbi VMr; maha minema 1. maha kukkuma, loksuma, vajuma, varisema vms ära `tosta, `lähte maha Vai; suits lεheb maha, akab sadama Khk; Oja kenast, et äi lähe maha mitte (piim kannust) Pöi; piima nõu `tahtis käru pealt maha `menna Muh; pot́id läksid keik maha Mär; kui [sügisel] puu leht maha lähäb, siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; lehmä rahudid oo maha läin Tõs; kududa ei nää `iasti, aasad `lähtvad maha Ris; Luom võtab ja tõstab oma pia ülesse ja ikka lähäb jo seda `toitu maha JJn; omiku vara on ia `niita `kastega, siis ein lääb paĺlu paremast maha Sim; lips õli pikakas ein, et tahtnd vikati ees maha `minna Trm; kui püksid tükkisid maha minema, `pańdi rihm `piale Lai; mis sa paigal ei kurda, vaat kui maha lääd; jalg lihvati, lätsi kõtuli maha Hls; puu lääve mõtsan maha ku kirin ja kärin; `valge kaaral om `valgep iva, ku `valmi saa, siis lää ruttu maha Krk; laits satte maha Ran; väits `olli keidetu nööriga käe `küĺge, kae muidu lääp viimäte sinna põhu `sisse maha Puh; es saa aenast läbi kudagi, mine vai pikäli maha (kuku või maha); lähäp vai nõ̭napääle maha, aga `jalgust puutüḱki ärä ei `viska; `kartuli päälisse om nii lihavass lännuva, et om küliti maha lännuva; piimä nüśk lännu ka nii `õkva maha, et mitte üits tilk maha es lähä `piimä Nõo; kui vili valmiss, suur tuul tulep, lätt paĺlu terri maha Kam; kesväpäid kül˽koŕati, rüäl ei˽`lääki [pead] maha õiʔ Urv; timahalt sügüselt `lät́si liheʔ õigõ `aiksõst puust mahaʔ Har; piim `maaha lät́s lavvapääle, siss latsõ˽lakahti lavvapäält ärʔ; kas tu̬u̬st sõ̭ss murõht um, ku lätt ka tu̬u̬ t́silk vett `maaha Rõu || piltl unustama see jo `ammu meelest maha läind Pee 2. a. ära kuluma meestel põlve otsad akkavad üsnä maha minema Mar; sukal lähäb konts (kand) maha Pal; kui `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam b. ära tulema varsa `amba lääve paari`kaupa maha Hel c. rammusust, priskust, kaalu kaotama loom lähäb maha; näost na maha läin Tõs; mõni kaalub `enne liha ärä, ku `suitsu paneb, et kui paĺlu maha lähäp Nõo 3. a. loojuma `päike akab maha minema Ans; `päike lähäb maha Pha; kuu juba üsna madalas, see läheb `varssi maha Mar; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel b. mõõnama on tuul siit idapoolt, siis meri lähäb maha Pha; mered läksid muha Pöi; veed maha läin (ära voolanud), põle naa pehme Var; ku nüid meri päris maha läheks, siis saaks ni̬i̬d ket́id vi̬i̬l kätte Hää 4. maasse minema nee orad `akvad küll tagasi maha minema (orased ei kasva) Khk; mine (sa) tea, mine võta kinni ei tea, kes teab, pole teada `võõras mies, mene sa tia, midä mies sie on Lüg; Mene sa tia, misuke suvi tuleb; Mene võtta `kinni, kus nied `riisikad `kasvavad; `Latrab `paĺju, mene võtta `kinni, mis `mõtleb IisR; Kadund see asi oo, mine veta kinni, kes see viibija veis olla Kaa; mine sa tia nendesse `uskuda; isa `ütleb, et `juoksva piab õlas olema, no mene tia nüid, mis `juoksva `aigus on‿s VMr; mine sa tiä, kas suad lapsess abi Kod; min˽tiiä˽kiä võt́t; mee˽tiiä˽kost inemiseʔ jo `tu̬u̬di, vaest mitu ü̬ü̬d ja `päivä söömäldäʔ Rõu; min˽tiiäʔ, mitu `pauku vi̬i̬l saat innegu ar˽koolõt Vas; mööda minema 1. mööduma a. (ruumiliselt) üks `võõras läks siit `müödä Lüg; `toisest kabakast ka `müödä ei `mändü Vai; läksid nönda kut vilu tuul kodust `mööda Khk; Olid ennem `mööda läind, meil jähi ikka nägemata (pruutpaarist) Pöi; kas‿se tuleb `siia või lähäb `mööda Mär; `mü̬ü̬dä minnän ka talited ärä Hls; kudass sa jullelsit `onte penist minnä `mü̬ü̬dä Puh; alati ku mõni `mü̬ü̬dä lännä, siss olna läve‿päl nigu kikass jälle; tu̬u̬ provva `oĺli `uhke nigu võu, läits `mü̬ü̬dä pää säĺlän, es `kaegi me poole; tu̬u̬ `oĺli irmuss kuri peni - - ta‿s lase üttegi `müüdä minnä, ku ta es pure Nõo; ma `mü̬ü̬dä minneh rõbahti, et tä sääl `aknõ man `istõ Vas; kuŕa käe päält lätt `mü̬ü̬dä Räp b. (ajaliselt) kui on kolm `aasta `müödä `menned, tuleb tagasi Lüg; sest‿o müdu `aastad `mööda lεind, kut ma `viimaks `linnas kεisi Khk; `mööda läind `aegadest oli juttu Lai; `ulka `aiga läit́s `mü̬ü̬dä Hel; mõni `kuuke läits `mü̬ü̬dä, siss `olli apu suṕp ja leib lavva pääl Puh; ei saa temäst tühjäst enämb naese`võtjat, tu̬u̬ iraaig om joba täl `mü̬ü̬dä `lännu Nõo; aig lät́s nii ruttu `mü̬ü̬dä, et is läpe mitte `sisse minnäʔ Har; Nii`mu̬u̬do võõśe minnäʔ mito päivä vai `eśke nädälet `mü̬ü̬dä, ku üt́skõrd `soldań hummogo ülest `virgo ja nägi, et oĺl kasarmoh umah koiguh Räp 2. üle minema, lõppema onts sadu `mööda läind Khk; rõõmu tuhing on `mü̬ü̬dä läind KJn; ärä kurvaste kedägi, küll si̬i̬ mure lääp `mü̬ü̬dä Krk; mia pahanen ärä küll, aga viha lääb ruttu `mü̬ü̬dä Ran; võti vett suhu, läits suudsuimu `mü̬ü̬dä, sei `leibä, läits ka `mü̬ü̬dä Nõo 3. mitte tabama vahest laseb `püssiga `märki, läks `müödä Lüg; peaks see `linna minemine - - sinust `mööda minema piltl Mär; ega si̬i̬ vihm meile ei tule, si̬i̬ lääb `müüdä Hel; `aiguss läits miust `mü̬ü̬dä, es tule mulle Nõo; sisse minema a. sisemusse, sissepoole liikuma, kukkuma, tungima, vajuma vms tamme puu `sisse äi taha nael kudad `moodi `minna; loomal oli - - `aige `sisse lεind; sadu lεheb ühest kuhast labu `sisse, on tema sönnik `valmis; tεε‿p oli ta sülla pεεlt sisse lεind; εε ming nörga jää `pεεle, lεhed `sisse Khk; oo pala (kuum), ei vöi `kääga `sisse minna Mus; koid ei läind [pesemata villale] `sisse Kul; õllel lähäb tülgas maik `sisse Mär; tal kuradil oleva si̬i̬ laań, et suust mineva `sisse (ussist) Hää; ta lääb [tiiki] `sisse, ega tema ei karda uppumest Pee; kusilaane teeb õma pesä nagu kupitsa, `kõrge ja sile, et vihm `sisse ei lähä; tuul lähäb uksess `sisse, pane uks `kińni Kod; mina olen `kuulnu, et pulma ja matussega mitte üle järve ei `minta, `sisse lähäb, mis muud Äks; lagi läits `sisse Hls; periss raba su̬u̬, eläje lätsiv `sissi Krk; vikati varrel kah mulk sehen, sinna lähäb tu raud `sisse; söögi panet iki `sahvrede `laudu pääle, kaaseke pääle, muedu lähäb mõni lu̬u̬m `sisse Ran; koi om jahude `sisse lännuva; mis sa `kulled sääl usse taka, mine `sisse; me‿sä nii aralise ao olet toonu, si̬i̬ ei lähä ahju ussest `sisse; jää olli nõrk, ma lätsi ku `kauhti turb`auda `sisse Nõo; pannime `värjä `kińni, et `ulka eläjit, lätt mõni `sisse ja `surmap tõist Rõn; puutäi oĺl lännüʔ ütele lehmäle udara `sisse Kan; lagi lätt sul `sisse, tala omma vällä `määnü Har; ku iks haavalõ `mustuss `sisse um lännüʔ, siss ei avida viin ei˽`juuda sitt ei˽kupõruss Rõu b. (toidu kõlbamisest, isu esinemisest) Nüüd sai ka enamb `sisse ei lähe IisR; pole saa siis `nälgas mette, kui supp ep lεhe `soole `sisse mette Khk; toit ei lähä `sisse Tõs; maegotab aga suud, `sisse kedägi ei lähä Kod; meie Leeli om kõhn nigu nääbits jälle - - mitte midägi `sisse täl ei lähä; küll om kelp inimene, täl ei lää `sisse midägi Nõo; mõni sü̬ü̬b äste, aga tõnõ ei sü̬ü̬, om kelp ja lidsip, täl ei lää `sisse Rõn; lehmä rõibõʔ ammõrdass, panõ sü̬ü̬ḱ ette, siss ei lähä `sisse Har; üle minema 1. lakkama, järele jääma viha tuju lähäb üle Lüg; `aigus läks üle Khk; Täna ta änam öle äi lähe - - sajab ja sajab Pöi; `ulka `aega kulub ää, kui see toeo üle lähäb Mar; Sie uõbi sadu, sie lähäb varssi üle Khn; se vaev lähäb üle `jälle Juu; oodake, kui vihm üle lääb Tür; esimene uenatus läks üle Trm; vihim ei lähä üle `minemä·ngi Kod; joba u̬u̬g üle `minnu, siss on pahanduse tuju `mü̬ü̬dä Trv; süä üle lännu, vihastamine om ärä `lõpnu Ran; ütte ju̬u̬nd satap `vihma, ei lähä üle suguki; ku pää valutab ja ku ma `ju̬u̬ti võta rõõsa piimäga, siss lääb valu üle Nõo; valap kui pangiga, egass nii pia üle ei lähä (vihmasajust) Kam; valu um jalaseeri sisen - - hõõrut, sõ̭ss lätt üle Rõu; `haigus om üle lännüʔ Räp 2. midagi ületades või millegi kaudu kulgema miä küll ei `julge üle minnä, t‿om va niile iä; `laidest `olli ää üle kävvä, egä puu vahele kääneti pajo vits - - lätsit üle ku orrav; kõneldass, et Võĺtsjärvest `mintänä parvega üle; järvest üleminejit ollu nii paĺlu, et iä nakanu vajoma Nõo; vanast `oĺli talul vesine suṕp, ku sa lätsit üle talupereme muru, siss kõtt lappu Rõn 3. üle keema `vaata sa, et pada üle ei lähä Mär; supi pada lähäb üle Juu; piim oo äkine üle minemä Kod; joose ruttu, supi pada lääb üle Äks; kõik supid lähvad üle, kui väga kõvast keeb Lai 4. (aja möödumisest) aeg lähäb üle, ei soa `minna Juu; ega ta nüid üle änäp ei lää `ri̬i̬dist Krk; siss sama piät lehmä puĺli mano `viimä, ku lehm müüǵ, muidu lätt aig üle Rõu 5. üle astuma ei tohe üle käsu `minnä Tõs; latsikõsõʔ lääväʔ üle keelo Räp; nii ma olõ `tennüʔ ku kõrd ja kohuss, üle ma ei olõ `lännüʔ Se 6. üle käima mes tämä silm üle lähnud, `ükski lu̬u̬m ei õle ärä suanud tämä käess Kod; kellest süä täüs, tollõst lätt suu üle (sellest räägib) piltl Krl 7. teistsugusele kasutusviisile siirduma `viimisel ajal `läksivad `vorkude `piale üle, `vorkudele ei ole `ninda `palju inimesi `tarvis kui `nuodale Hlj

minev|aasta minev- IisR Jäm Pha Emm Phl L hajusalt K, I eL(-ń- Hls), mineb- Mär Vig(me-) Mih, menev- Hlj Lüg Muh VJg Plt Pil, meev- San Urv Vas; mineva- Kaa JõeK, mineba- PJg, meneva- Lüg (põhisõna sageli lühenenud) mullu, mineval aastal ma kudusin viel menev`aasta kotti Hlj; Minev`aastast `saadik `aige `teine IisR; See oli mineva-aasta sui, kui ma Tallinnas keisi Kaa; minev`aasta oli küll pailu `pähkid Pha; see `aasta ikka εnam (parem) vili kut menev`aasta Muh; minevaast said nii `palju karduled Phl; tänabu oo naa `paĺlu `parma, kui mineb`aasta puude peal `lehta Mär; meil jäi menebasta tegamata - - suur ein Vig; mineb`aasta puud olid üsna `tihti `ärmas ja oo saand üsna paelu kõue`vihma koa Mih; Minev`aasta olid paramad jõlmad kui tänäve Khn; Minevasta `oĺli näru sui, muudku lahestas `vihma Tor; poisikesed panivad siin Vaus minev`aasta puol küla põlema VMr; minevuassa kiśkimä linu Kod; minev`uasta `võt́sin sialt raha `võlgu kaks `krooni Ksi; Mińevasta olli küĺm tali Hls; ma‿lli minev`aasta vi̬i̬l nii kõbuss, et `põimsi uba Nõo; minev`aesta sattõ kait́s nädälit otst otsani San; minev`aśta jäi paĺlo `haina teǵemäldäʔ Rõu; ma˽käve ka `kaajat́sil, ku seo pujakõnõ täl oĺl meev`aaśta Vas; minev`aaśta oĺl `varra külmäʔ, tinahhavva om kõiḱ illanõ Räp Vrd minav|aasta, minev|aastaga

muistine `muisti|ne g -se Sa(muistine Khk) Muh; muisti|nõ g -sõ Har, -dsõ Vas Se; musti|ne g -tse San(-ś-), -nõ g -sõ Har Vas; muśti|nõ g -dsõ Krl Har Rõu Vas Räp Se, -tsõ Plv Vas; -`muisti|ne Jõh Vai, -muisti|ne Rid Ris, g -se; -musti|ne g -tse Krk; -muśtinõ San muistne `muistised inimesed tegid ikka änam tööd kut nüid Khk; `muistise kapedi säär oli kori, korjale olid kirjad `sisse kujudud Mus; `Öhta ämarikkus aketi `muistisi juttusi `rääkima Kaa; vana `muistine tali tee tuli Kuke `körtsi juurest Vll; vanad naised‿suri `muistisi `laulusi `laultsid ja Pöi; mõni mõist küll ilusdõ muśtitsit juttõ kõnõldõ San; muśtitsid `rõivid ei ole ämp Krl; sa˽kõnõlat mullõ noʔ vannu muistisõid juttõ Har; Muśtinõ mi̬i̬ss üteĺ, et ni˽kavva visati leeväteŕri `vasta `saina, ku inämp es kõrahhaʔ, sõ̭ss es pandaʔ inämp aganit mano Rõu; tu̬u̬ oĺl muśtinõ aig, muśtitsõl aol oĺli inemiseʔ `väega `vaesõʔ Vas; üt́s mustinõ jutt oĺl, õt kuiss paṕil `kaśvavva˽sarvõ˽`päähhä Se Vrd muistene, muistisine, Vt enne|muistine, enni|muistine, vana|muistine

mulk3 muĺk g mulgi käbi kui kuuse mulgid `kaugele kukkuvad, siis tuleb sügav tali. kui üsna `alla kukkuvad, sis tuleb `pehme tali; [nad] `kütvad männa `mulkidega `ahju; saksama kuusel põle `sõuksid `muĺka `otsas Muh

murdma `murd|ma, (ma) murra(n) eP(mo- Käi) eL/-me Hls Krk Hel/, `murran IisR Vai; `murda|ma, (ma) murra(n) hajusalt Sa, Trv Puh, `murran R(-maie Lüg); `murma, (ma) murra(n) Rap Kod Se Räp

1. a. (katki tehes) painutama, suruma, keerama Kui moni `vieras tuli, murs [talle] `leivä `otsast `ahjust igä tügü Kuu; vies olivad sis nad (linad) siis nii`kaua, kui sie luu läks `murdades `katki Hlj; karu käib `kaura `murdamas, kus `kaura `põllud on `ninda `metsa sies Lüg; `tuuli on `murdand puid Vai; sarabu sau on sihandune kollane, kivid on sihes, kaŋŋiga äi murra `lahti, lööd muidu `nät́stik Khk; Noorelt oli vana kaŋŋe pusklema. Nüid vanas ias üsna vaikne, külap murdis sarved maha piltl Pha; lähme täna `tuhli idesid `murdma Vll; Nii kaua ajad `peale öle pea, kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; kase `lehti `murti lammastele Muh; kerve varre murrad kati Rei; paemurrult `murtasse suured paetükid Mar; ega see töö `końti murra (ei ole raske) nalj Mär; Lemmergud tuul murrab `kergeste Han; Tormaga `murdis laeva maśti maha Khn; `murtsin jala ära Tor; üks `murtud õunap `kańdis mitu `aastad veel `õune Saa; `murtud (koolutatud) jalased HMd; mis nisuksed `murtud [kaelused], siis nied akati juo kraeks `üidma KuuK; [purjutajad] olivad kõik laua `ümber nagu `murtud odrapiad JJn; poiss oli laka otselt maha kukkund ja jala luu `kat́ki murd VMr; plekkvits pitk vedädä, murra kokko; ma mursin `natke ninä täl - - sae `nu̬u̬mi minu käess piltl Kod; temä (leib) `oĺli nõnda `kõlklene oĺli, murda `tuĺli - - nuga‿s `lõika tedä Vil; musta `amba `põrsal murrets ärä Hls; katuse `murdmine om, ku õle murrets ärä ja lina kolatsime ja kivi pannass arja pääle Krk; kaśs kai, et midägi ripendab täl taka, vaja `kinni võtta, küll kaśs muŕs ennäst Puh; murra pird `tukmiss, `läitä tuli palama Nõo; anna `antust, murra mujalt `tu̬u̬dust vns Võn; kolm `vihku `murti `arku ja köideti kokku, nii iks et kuhiligu ärä `katse, tu̬u̬ `olli kuhiligu pää Ote; Mina murra, sina murrat, eǵäüt́s murd `musta karaskit = maja uks Urv; minge `murtkõ nu̬u̬˽hau ossaʔ `kat́ski, siss saat paa ala pandaʔ Har; nu̬u̬ʔ muidugu `mütvä ja ähvärdäseʔ ussõ takahn, et mi˽piä `sisse `saama, mi˽murra ussõ `maaha Rõu; hüä sõ̭na murd ravva kangõ `kat́skiʔ, a kuri sõ̭na jovva ai˽kuĺbi `vartki murdaʔ piltl Vas; oĺle murdanu adra kat́ške Lei b. räsama `saele `murtase teed, teine ammas ikka teisepidi Khk; sae `ambad `tahtvad murda, saag akkab `puuse `kinni, `ambad koos `liiga Tõs; Suä `ambad `tahtvad murda ning `viili, muedu enäm suätud ei sua Khn; sae `ammid murretasse ammas`puuga Kod
2. a. (jõuga) kuhugi tungima `Laine mend `suureks ja `murdand `aeva üle `parda kohinal `sisse Kuu; `sakslased `murdasivad ka `sisse, võttasivad säält laust `kaeru Hlj; siin on `ninda paks mets, et siit piad läbi `murdama kõhe Lüg; `vargad `murdavad `sisse, lammutavad lukid eest ää Khk; kevade on `raske küll jääst ja `lommidest läbi murda Mus; Aeg on see, et tali murrab `sisse piltl Pöi; rahvast oli paelu, `murdu koos, tuli kohe läbi murda, ei soan läbi mud́u Tõs; sõdaväed murravad läbi Kod; kige suurep `murdmine om sõss kirikun, ku `jordani vett andass Krk; läämi ja murrami üit́skõrd `kaemi, kuiss asi lää sääl Hel; ku ta (vesi) õige suur om, sis ta murrab küll `õkva läbi Nõo; naa˽`kärbläse˽rõibõʔ, ku akõnt vallalõ ti̬i̬t, siss `murdava˽`sisse Har; Rahvast oĺl `murdnu kõ̭iḱ kerik `hirmsahe täüś Rõu; ku ĺäät `põrśsilõ süvvä `viimä, sis `murdva ilma `veiga mano Se b. külge lööma mis sa nüid tüdrukut murrat Krk; no `kaeta õi˽tu̬u̬st midägiʔ, kas mi̬i̬ss um nu̬u̬ŕ vai vana. kiä mano murd, tu̬u̬ um uma Rõu
3. murdlema (lainetest) `laine `otsad akkavad valenema, `murdab juo `väikäst `viisi Kuu; eks meri `murra, ku `kanged `lained `käivad Lüg; `pohja`tuulega on `arja `rohkemb `valge ja `murrab Vai; joomel murrab meri Jäm; täna oomigu kuivad `murtsid nönda mis paĺlas kärin oli Khk; liiva `joomade peal äi saa `söita, vesi murrab Pha; Meres on `sõuksed murru kohad, kus `lained `murdvad Pöi; `laened `murdvad, `randas `kallab arja pealt ettepoole, välimerel tagasipoole Rid; laine tuleb `kalda ja ruttu teine takka `otsa `jälle, meri murrab Var; meri murrab tänä, murd `laini paelu Tõs; vötab `randes nii `kangest `murdma, et `väĺla ei saa Ris; murd`lained ni̬i̬d mes murravad, lü̬ü̬b vett üle [paadi] servä kahelt pu̬u̬lt `kauhti `sisse Kod; `Peipsi lainõʔ om lühükene ja murd `väega Räp
4. tapma, surmama (hrl kiskjatest) Unt murs tänä `üösel `meie `mulligu maha Kuu; ku (karu) akkab `murdamaie, siis võttab käppide vahele Lüg; `kiskojad `luamad `murravad ja `süevad `toisi `luami Vai; ennest `meitel olid pardid, varest `murtsid pujad εε Jäm; ken nii kuri inimene on, seda uńt murrab kolm `korda Khk; see (koer) oli `kange `murdama, penni pεεlt vöttis kana ära Mus; Va kassi riu akkab `lindusi `murdma Pöi; mees vastan, et `koolja pidi mind ää `murdma Muh; unt vöi koer morrab talle ära Käi; oo üks `ermus `murdja loom Mar; undid olle obosid murnd, akand kõrist kinni Vig; isased [mutid] `minne `kiskuma, `murde üksteist ärä Tõs; purikas on `murdaja kala Vän; unt oli puhan ja ohan: mul vel `paĺlu maad `menna, `Aapsalu oĺmi pial, sial vel lehm maha `murda nalj Ris; mõne vanem mat́tis kolm last pere `kohta, särla `murdis maha piltl HMd; käŕbid murravad kanu ja söövad `iiri Kos; suured kuĺlid, need murravad jäneseid ja vares ka murrab omast vekemaid JJn; [hundid] kõhe varsale kõrisse, mursivad maha mis kole Trm; libauńt - - käis `kuśkil salaja, `murdis, nõnna `rohkem kodu`käija `moodi Lai; tõhk on suur, si̬i̬ murrab kanu KJn; `mihklepäeväst pannass undi suu `kinni, ta‿i saa ääp `lambit murda Krk; `leske na (mesilased) ei kannatanava, `murdnava ärä ja visanuva sääld puu sehest `väĺlä Ran; kõneldass, et tu̬u̬ peni, kes `uśsi murrap, tu̬u̬ `marru ei lännä Nõo; tostsaanikelt ku `tuhkru meil kana ärä mursiva, ma ei `piägi enämb kannu Võn; meil om paĺlu joosikõid, ni˽`suuri, et kaśs ka ei `julgu nuid maha murdaʔ Har; kos kaŕa˽käveʔ, sääl `oĺgi˽Soemurru saaŕ, sääl muŕd susi eläjiid Rõu; taud́s murd kõ̭iḱ maaha piltl Plv; sõ̭ss tuĺl susi suurõst mõtsast, laǵa käpp tuĺl laanõ alt, muŕs miʔ Musta mulla `pääle, Kiudo meil kesä `pääle rhvl Räp
5. piltl a. tagasi võtma või muutma, tühistama `tütrik `murdas `toutuse VNg; palusin jumala `kiele, aga ta oma südänd ei `murdand, ei alastand minu `pääle Lüg; Oma sõna ta‿i `murdand, teda ma usun IisR; [inimesed] olid kövad oma usu sihes, mis nad `töutand - - es murra iial katti seda Jäm; murrab sõna, ei pea lubadust Mär; murrab `tõutamese `jälle ära Hää; kohos murrab `ümber, `vaatab, et ei õle `siäduse järele testod Kod; tõstameńt piäs `murtama KJn; ku sa `ruudust murrad - - si̬i̬ om abielu `rikmine Pst; ma lubasi tälle `piimä viiä, ma‿s taha oma sõna murda Nõo b. alistama, allutama Kui sa `poisi `kanget mielt maast madalast ei `murra, siis ta sul ukka läheb IisR; On küll tugev mees, aga `aigus `murdis ikka `viimaks maha Pöi; see mure nüid `murtud Muh; Nüüd tulõb mede minijas, mede uõlõ `oidajassõ, mede murõ `murdajassõ rhvl Khn; `kange [õlu] nönna et ta murrab ikke kohe Ris; `aigus `murdis ta maha Juu; tõbi muŕs `sääntse kõva inimese maha Hls; mis om magusamb ku mesi, tugõvamb ku lõvi = unõkõnõ murd mahaʔ Har; ma murra sinno nigu kanebikõrt Se c. vaevama, haiget tegema sie mies `murrab `ennast, tieb nii pali tüöd Vai; `murtud südamel nii paelu viletsusi Tor; mure ikke murrab inimest Tür; murrab luid, `valtab Kod; sirbiga `lõikus `murdis końdid ää Plt; tõbi om temät `murden küll Krk; Murest murtu inimest ei jõvva üitski asi `trü̬ü̬sti Nõo; luid murd peris nii valutõss, ei olõ ütte kotust tervet Krl; ni väega murd `kaala, toolõ olõ õi muud aṕi kui `sanna Se
6. midagi intensiivselt tegema (hrl töötamisest) Nigu ärg olen ses talus `murdand tööd IisR; [ta] Oo köva mees tööd murdma, äi tema anna eesele armu kuskil Kaa; Nüid on juba `mütmendat `päeva nii kõva tuul, et otse murrab Pöi; ei temal ole `aega, tema murrab seda tööd teha ööd ja päävad Mär; Olid ikke ennemueste kõbad mehed küll, sõid räime-leiba ja vihtusid tööd murda PJg; ta oli selle tüe `murdmisega `arjund JJn; koerad õige murravad `aukuda õvves Iis; mes ni̬i̬d koerad `irmsass murravad (hauguvad) Kod; `enne pääva `tõusku ülesse ja - - seda tööd `murda küll soand Plt; raavi mulla pääl, vat kudass vili sääl murd (kasvab jõudsalt) Krk; paĺlu sa iki jõvvad murda, `katsatõist `tuńni ti̬i̬d, ärä vergib Ran; [parvega sõites] piat alasi `murdma, et ei lasõʔ perve `säĺgä, et nõ̭na alasi vallalõ om Har; Sai taad tü̬ü̬d kül˽`murtus, ku˽mi̬i̬ss oĺli vi̬i̬l Rõu; maʔ tu̬u̬ tü̬ü̬ pääle `väega murra, maʔ taha tu̬u̬d tü̬ü̬d tetäʔ Se; pead murdma pingsalt mõtlema, juurdlema küll sie `murdab pääd `selle `asja `kallal, `kuida `selle `valmis saab Hlj; Oli pia`murdmist küll, `ennegu `kanga ülesse sain IisR; see vötab pεεd `murdma, kui midagid mötelda on Khk; küll `andis aga pead murda Muh; murrab pead selle tüh́a aśja `juures Mär; ma ei akka oma piäd mette `murdmagi Tõs; paneb aga pead `murdma, ku suuremad aśsad mõtelda on Kei; küll ma `muŕtsin piad, aga `miele ei tuld JMd; sellega on piä `muŕmiss kua, piä nõnna sul `pulke täis Kod; kui ta piad murrab, saab aśjast aru Ksi; `õpmise man ja kirjatü̬ü̬ pääl - - om pää `murdmist Hls; ku `vaene olet, siss annab pääd murda, kudass sa läbi saad Nõo; mina pia õks pääd `murdma, kuiss ta eluga `toimõ piat `saama Har; ta peräst es massaʔ pääd murdaʔ Se
7. vaevaliselt või veidralt kõnelema sie murs `oite `kanged Juminda kield Kuu; möni nönda `raske söna väĺla ütelda, mis murrab keele εε Khk; mis sa eese keelest murrad Mar; laps akkab jo keelt `murdma, akkab `reäkmä Tõs; murrab kielt ja reagib niisukest teist `muodi Hag; küll ta aga murrab vene keelt JMd; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; tunned kõhe ärä, et ei õle `eestlane, murrab ki̬i̬lt Kod; venek või `lätline, ken murd me ki̬i̬lt, ei saa vi̬i̬l `puhtelt `vällä ütelte Krk; kudas ta emä `persen sai ki̬i̬ld murda, ta‿m ike emä man kasunu, ta kõnel ike emä `mu̬u̬du (maalapsest, kes kõneleb kirjakeelt) Nõo; mu lat́s nakass ka joʔ ki̬i̬lt `murdma, piass ta siss kõnõlammagi nakass Har; murrat iks `häste tu̬u̬d võro ki̬i̬lt Plv; [harjuskid] muŕriva õ̭ks tuud maaki̬i̬lt kaʔ Se
8. (hambavahetusest) obone `nelja `aastasest `murrab `ambad `täiest Lüg; noorel obusel‿o varsa `ambad, nee ta murrab nelja viie `aasta pärast ää Jaa; `amba `murdmese aeg juba käe Muh; kut `ambad ära tolad ja uued jälle suhu tolad, siis murrab `ambod Käi; laps akkab `ambu `murdma, akkab `nutma, valus Tõs; loomad `murtsid `ammid Kei; lapsed murravad `ambaid, kui nad on nii kuue `seitsme `aastased Sim; laps ja obene murrab `ammid, tulevad tõesed `ammad Kod; obesel om `amba ärä murretu Hel; ku laits `ambit muŕs, visass `amba üless ahju pääle. ütel et ritsik, seh, luuammass, anna mulle raudammass Nõo; nu̬u̬ŕ hopõń muŕd hammast, ei saa süüäʔ, om kõhnass jäänüʔ Har; lehm murd hammast Vas || (sarvevahetusest) nemä (põdrad) murrave `sarvi kevädelt - - igä kolme `aaste tagant `murdvet Hel
9. murduma jää `murrab, `ennegu tämä `kuhja aab Lüg; ratta ige oo katti `murdand Khk; põhja iä `murva, siis iä lääge õleva niisugune valos Kod; `vaene olli kävvä, [pinnas] es kanna, es murra Krk
10. (murdarvuga rehkendamisest) rehjendas `murtud `numbritega Kär; ma `murtu nummõrdõga rehkendüst ei mõistaʔ Har

must1 must g musta eP eL, `musta R; n, g `musta Hlj VNg Vai; most g mosta Käi Phl; muss g mussa Kod; (loomanimedes:) muśt Hls Puh Har Rõu Se, g musti (-ś-) Nõo San Krl Plv Vas

1. a. musta värvi; tume, tõmmu ei mina `muste obusi ei taha; mida `musta `juustega oli, siis `üeldi, sie on `musta verega VNg; ilm viab tõist `karva, vesi lähäb `mustast; meil `musta kesä ei õle, kõik maa on `vilja all Lüg; `Silmide ies läks `mustast Jõh; `Juuksed `mustad kui pigi `teisel IisR; `mustiged tekköd suu `mustast Vai; ahi on pailu äre, tömmab levad saiad mustaks pεεlt Jäm; suur must pili `töuskis vesigare poolt üles; punased `antspärid ning mustad `antspärid olid Khk; mustad linnud (musträstad) söövad kurgid ära Mus; Kukkusi nii önnetult, et jala luu läks katti, oli valus, vettis silmad mustaks Pha; Kui piiberlehe ein `vihma sai, siis `tõmmas mustaks kut va karu sitt oli; Rehetuba oli - - sihest nii must kut öö; Oli omikuid, kus rand oli must (kala ei olnud) Pöi; paakspu marjad `lähtvad mustaks Muh; Mustlase juuksed on nii mustad kui süsi Rei; `lämmab nii `mosta `suitsu `välja Phl; need mustad `rõuged olid mustad `vesked naha peal, nagu suured kobarad Mar; ike mustad olid meste `riided Vig; tä `sohkse musta veregä inimene, mustad `juused ja mustad silmäd Tõs; Ühe musta `lamba piäks kua `lauta panõma Khn; Must kaśs vahelt läbi `ju̬u̬snu (on tülis) Hää; musta kaśsi nahk oĺli kurgu rohus, kuivatadi ära ja sellega mäśsiti kurk `kińni Saa; [leeripühal] keik olid musta `kleitis ja mustad rät́ikud pias HMd; nad on mustad kui kerikuakid Kos; must üstku `erne irmutes tene JMd; `rõuge `aigusesse suri mul omal laps ära, mustad `rõuged olid Tür; nüid ei taha `saiagi `süia, kui `musta jahust on Pee; mure mustaks tieb ja tõbi tieb tõmmumaks inimese Kad; sie lammas oli ise must kui sit́ikas Sim; `ernid on `muste, `aĺlisid, sinisid, ja mõned [on] päris `valged; pärast sõda tulnud must surm (katk) Trm; sügävus võtab vede mussass; pada naarab katelt, ühed mussad mõlemad vns Kod; isa `vaatas `ahju, `naeris ja `ütles, et nääh poiss, must siga sul ahjus juba (tuli on kustunud) Lai; kel mustad `juussed, see on kõva verega; must kesa, see jäi `puutumata (sinna ei külvatud) Plt; ku `musta liblikut näed edimelt keväde, saad muret; ää sööjä, temä sü̬ü̬p maa mustass puha Krk; ma `väŕmsi villa mustass Hel; vaśk näru säräsi kah nigu kuld jälle, ku ärä õõruti pääld tu must Ran; ku `kartolipäälisse musta om, siss om joba vaja `kartold `võtma nakata; lehm olna `õkva must `parmest Nõo; `väega suur must piĺv õdagust `tuĺle ja lät́s ommogule Võn; meil omma oaʔ mustass `lännüʔ nigu `lamba sitaʔ; ku sa paan tsia kardulid keedät ja - - siss pudru tu̬u̬ `paaga keedät, tu̬u̬ om must nigu üü Har; mustaʔ `herneʔ ummaʔ `surma viiäʔ `herneʔ (mustadest rõugetest) Rõu; kaaraʔ rooviti kivi man arʔ, siss sai puhass `valgõ `kiisla, ru̬u̬v́malla jahvõst sai `kiisla mustõb; must piḱksäŕk oĺl, kel sinine oĺl, tu̬u̬ oĺl `uhkõ Vas; mustaʔ tsiaʔ Lut; musta lehma piim (veest) `kaivost saab `musta `lehma `piimä, `selle iest raha ei õle `nõutu Lüg; kui `piima põle, eks me söö musta lehma `piima Lai || (piimata, rammuta toidust) `piimä es panna kedägi manu, rüä jahust ike tetti `musta rokka Hls; jumalest must sü̬ü̬ḱ keedets, päälist sääl pääl kübent ei ole Krk b. (lumeta maapinnast) jädan sene tüö `musta `maale VNg; `katso, ku nied lina`västrikkud `laulavad, kui jo `musta maad akkas nägemaie Lüg; Sie `aasta tulivad `mustad `jõulud IisR; ega see `musta maad ep nää änam (ei ela kevadeni) Khk; Sellepärast on ka `õhta nii püme, et must maa on, lumi maas on, kohe tüki `valgem; `Muutlik aeg - - täna on lumi maas, oome must maa Pöi; Ega `mustade `jöuludega pole seda `röömu, mis siiss, kui maa on `valge Rei; kui talve mõni `aige oo, siis ütleb isi: tiä, kas ma näe veel `musta maad või Tõs; ehk ta no `viskass raasikse vi̬i̬l lume manu, kos sa selle mustage läät Krk; meil omma timahalt keväjelt eläje ni kõhnaʔ, ei tiiä, kas `musta maad nägevä vai ei näeʔ Har c. valguseta, pime kige mustepe ja pimepe aa, kate ämärikse vahe Krk; miä küll ei `julgess ütsindä läbi mõtsa minnä, ta‿m `ü̬ü̬si `pimme ja must Ran
2. a. määrdunud; pesemata, kasimata vai ne `lapsed siis `tiesid `hoidada, nie `läksid `vastu `seina ja `nühkisid `hendäs `jälle `mustaks, ku `pestud said Kuu; pesovied on `mustad, `tarvis maha `viskada Lüg; Käed `mustad kui sia jalad IisR; tämä suust `musta (roppu) sana ei kuuld Vai; nägu nönda must, koes sa kεind oled Khk; Särk must kui söö kot́t `selgas Kaa; Nende maja on ikka nii must, et ösna irm `sisse `minna Pöi; riie oo mustaks läin Muh; εε vaada, mo padjapüir na must Käi; pang oo musta vee jaoks Kul; viska see must vesi siit riistast maha; ihu pesu ja aseme pesu koa oo juba must Mär; Vanamehe kael must nagu käristi võĺl Han; laps enese mustas tein - - mine ari `puhtas Tõs; musta `veega `peśsin `siĺmi, aga `puhtas läksid Tor; põll läind‿ni mustaks Juu; ega ei ole kauat `aega vaja, et [tööd tehes] mustaks `saada JJn; ei mina taha su `muste käsa näha VMr; sa oled just nagu kerikse topp, must ja nõgine VJg; tule `õhta kodu, õled must kui siga, kui obusega `äästad Trm; jakk on mussass lähnud Kod; põrandad pesemata, mustad Lai; ära musta pluusega küll mine, nigu rehelene Plt; [lüpsiku] tiba si̬i̬st must ja piimäne alle Vil; ihu om nõnda mustas lännü, vaja mõsta või `vihtu Hls; nägu olli nõnda must ku paa põhi Krk; siiä `tarre ma eedä küll, aga `sinna `musta `komkade ma‿i eedä Ran; ma mõssi ubina ärä, et vaśt tolmuga om vai musta Puh; pliit `muste `mõskmada anumit täis, ja `kärbläse man `õkva kuhjan; ku ma laits olli, siss `olli `väega must ja ropp kõ̭ik tu̬u̬ `sü̬ü̬mine ja elu Nõo; meil om prõlla ka mõni tõlu alali, om ää meeste jalarät́te vai `muste `kartuli kot́te `mõske Ote; kusnu `musta `pańgi, mes i̬i̬st sa `puhta pangi ärä `tsoĺkset Rõn; latś om tennü sängü mustass Krl; mul musta˽käeʔ, naa‿m ar˽`paŕkunuʔ Rõu; sul umma˽kül˽naa˽kaadsa˽`väega musta˽`keŕkohe minnäʔ Vas; tä oĺl must ku hüdsi, kui tä reht `pesmäst tuĺl Räp b. kasimatu, puhtust mittepidav möni inimene nönda must, pole `puhtust üht Khk; Va must inimene, ta äi pese ka ennast Pöi; `Siokõst `musta inimest [on] vähä nagu tämä ond Khn; kõik said mukid ja kõik said kekid, ma sain musta ja rumala PJg; sie on must ja ropp inime Koe; loderik on laisk ja must Sim; must inimene - - ei korista `endä Ran; küll ta mõnit miu kõ̭igess - - et mia olna laisk, ei `viisnä tü̬ü̬d tetä, nii must ja ropp olna Nõo; üteldäss küll, et tsiga om kõ̭gõ mustõmb lu̬u̬m, aga ega ta tarrõ ei roojasta Võn c. määriv, määrdunuks tegev `Sõnniku vedu, rehepeks ja `kartuli`võtmine on `mustad tüöd keik IisR; Lina lougudamine on üks va must ja tolmune töö Rei; sepäl om must tü̬ü̬, aga `valge leib Hel; `rõiva säĺlän läävä mustass, mõne mustemba tü̬ü̬ jaoss `kõlbava küll Ran d. erilisi oskusi mittenõudev Ju kohegile musta töö peele ikka saab Kaa; ega amet meest ei riku, olgu ta või kõige mustem töö Lai; musta tü̬ü̬ tekij, nii `ti̬i̬ńve odavembe palgage Hel
3. piltl a. rõõmutu, raske, sünge (ka negatiivse emotsiooni tugevust rõhutavana) `musta `päivade jaust ikke `oia ka - - ära `vällä `raiska Lüg; Minu süda on küll `musta muret täis `selle `asja pärast IisR; katsu `kaugele sa seanduse musta eluga saad Khk; Tuulingud olnd sii juba vanal mustal orjaajal Pöi; mina ei ole `ühte kopiked musta pääva jäoks korjand Juu; mustad päävad on mul `paerga Lai; ka kõege mustemb mure kaob `valge liiva all Ran; Küll oĺl süä `musta murõt täüs, ku˽poig är˽`ku̬u̬li Rõu; sis tulõ vi̬i̬l tu sinine paast ja must murõ, olõ ei sügüse kedä tappaʔ, keväjä kedä `nüssäʔ Vas b. süüga koormatud ärä `viska tõese pääle kiviga, kui sul `endäl süd́ä must Ran c. Tema ti̬i̬b su nõnda mustass (laimab) Trv
4. a. mustus suu `nurgad on `praakas, on keik `mustaga kuos Jõe; Poiss `rääkis, et tämäl on obose jalas preid, sie `aitab, ku `küinealuse `musta `päälä `panna Lüg; ärge ajage `musta tuppa Mär; tuha `leelsega keedeti kangast, siis kees `musta `väĺla HMd; `musta ja `kõntsa ja `prahki on kõik kohad nii täis Juu; `enne olid pesud lios, sialt liost `võeti ära, siis oli must `lahti Plt; lehmä lüpsi must [haava] `sisse lähäb - - aab kohe umsi ülesse Vil; rahvass olli musta ja pimedus‿sehen `eĺlev Krk; kui [pesule] must `siśse kasunu, tahab `rohkemb tõlvatada; ku jalg om ärä `suśkenu, siss kaste ja must lääb jo `sisse Ran; olõss `sanna kütet, sõ̭ss olõss lännu˽taa must säläst `maaha Plv; `valgõ tund `musta `väegaʔ, nigu midä t́silgahhass pääle, nii om nätäʔ Vas b. väljaheide kanad on `talvel sies, et ei tie `musta igale `puole Jõe; laps tahab `mennä `mustale Lüg; aĺlid pasknärid - - mutkui tema must jääb maha VJg; Kes teda ei saĺli, siis ta - - ti̬i̬b kõhe `musta `sulle `sängi (kassist) Kod; Tema naĺlalt muale musta es ti̬i̬, kui pallalt sinna tolle koti pääle Nõo
5. must värv Mustalepa koorega naised `värvisid `ruuni riiet, vanad `musta `pandi ka meni kord sega Kaa; seeliku `musta oli enne küll Mär; silmakibi oli ja `vaiku - - pandi pata ja sai `musta Vig; Eks `musta saand vana mustaga värvitud, apteegist sai `tu̬u̬dud KJn || (nõiast) Sel inimesel‿o must `kiele all Kuu
6. musta värvi olend a. (hobusest) `vuorib vana `mustaga igä päiv vedädä Lüg; Vana must juba teist `päeva aiste vahel Pöi; koes sa tu̬u̬ musta olt `pandnuʔ, ar olt mööńüʔ vaih Se b. (veisest) pailu must `piima annab Jäm; mõni must äŕg õigats muśt Hls c. (koerast) mine minema, sa suur muśt Puh; ega‿s muśt `mu̬u̬du ei jätä, ei arinu eläjäss ametit Nõo; Ega˽must ei jäta˽`mu̬u̬du, innembi aja karva ärʔ Urv; Jätä õi˽must `mu̬u̬du Rõu d. euf kurat `kiuslik inimine - - sie on `jusku vana must ise Lüg; vana must um suur mi̬i̬śs Lut || (vandesõnadest) no mis sa sest va mustast siis nii palju üiad Khk; paneb paar `musta ää Ris; siss akasiv musta tuleme Krk
7. (püsiühendites, väljendites) a. mitte sõnagi, mitte midagi en mälestand `musta ega `valget Lüg; Tämalt ei `kuule vahel `terve päev `musta ega `valget IisR; ta‿s lousu moole mitte midad selle `pεεle, `musta ehk `valged Jäm; läks `mööda, äi es `inga `musta ega `valged Khk; Muistnd mette musta äga valged ütelda Emm; oli üsna vihane, `lausund must‿ega `valged Mär;