[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 104 artiklit, väljastan 100.

enkelt `enkelt Khk Hää; engelt Khn
1. täpselt paras se jah üsna `enkelt riist [mingi töö jaoks] Khk
2. `Meitel oli engelt (ühekordne, s.o tali ühe loopriga) rool Khn; `enkelt (mittetellitav) kruivõti Hää
ennistene enniste|ne g -se Trv, -tse Ran(-dse) Nõo = ennisine pane ennistene piim ka patta Trv; [siga] ei sü̬ü̬ kedägi, ennistene sü̬ü̬k kõik alali Ran; tu̬u̬ om ennistene puder Nõo
ere1 ere g -da L spor Ha, Trm Plt Kõp, ere Khk Vll Pöi Muh Phl/h-/ ?San; n herre Se; n, g äre spor Sa(h- Khk), Emm
1. (teravalt) hele, kiiskav mones kohas pannakse `miski eredad `värvi tups onge `külge Jõe; nii irm äre `päike paistab täna Khk; Oli see (linnutee) kena `selge ja tähed ered siis tuli külm sügav tali Pöi; nii ere [lambi]tuli toas et; pihelga marjad o kenad ered punased Muh; ta oli `ostnud omale ereda `riide Mär; kui on `kuskil mõni ere plekk `vasta `päikest aja ots, siis kiirub Tõs; eredad väŕvid paestavad `äśti `silma Kos
2. käre, (väga) kuum; leegitsev; hõõguv ahi on pailu äre, tömmab levad saiad mustaks pεεlt Jäm; tee erem tuli `alla; kui na `kange ere päe oo, siis kuevatab päeva ees [vilja] ää Muh; ere tuli, tule sööd eredad; ereda ahoga jääb [leib] ikke pealt `valgeks (tooreks); saab ää puistatod siis tä (keris) oo ere jo Mar
3. erk, mitteloid a. elav(aloomuline); peru; äge, äkiline häre inimene vihastab nönda `kergest Khk; teeb äre meelega `miskid `valmis, pärastsi pole rahul änd Mus; Igavese äreiŋŋega [naisterahvas], kisa teisel igal pool `järges Kaa; ää olg sa ikka nii ere mitte igase `kohta menema; ere `nutma, ere `naerma, veel virem vihaseks `saama Muh; üks ereda vaemuga inime Kul; `valged kanad oo ikka eredad, ergud; ere laps – väga ereda ingega - - viriseb ja karjub ja jooseb so tülinaks Kse; peru ja ere `öeldakse obuse `kohta ku ta paigal ei püsi Kei; `mõnda veist `üitakse ere või pahur Hag; meil teine koer oli ikke ere [haukuma] Plt b. (väga) tundlik Ere (kartlik) lammas Muh; `kange ereda unega Mar; `rihman nõgestega so reied eredasse (valusaks) Mih
Vrd erev
3. kõrge ja kõlav (heli) pere `eitmesel oo [mesilastel] `seoke ere ääl PJg
4. ere (liialt küpsenud) leib, terava köva koorugesega Khk; `uhkuse poolest äre (uhke, tore) Emm
erk erk Jõe spor ViK, g ergu S(g -o) L(g -o; j- Mar; jõ- Khn) spor Ha , Ksi Lai M Nõo San Har, `ergu hv Kuu, erga HJn JõeK Ann Trm Lai VlPõ spor M T, ?Krl, ergä KJn Puh Nõo Rõn, pl ergi Hls; eŕk g ergo Kod, ergi Hel; herk Plv, g hergu Kan; `erk(u) g `erku, pl `ergud VNg; pl `erkud Lüg; ärk Rei, g ärgu Mih(ε-); komp erge- Sa Muh Vig Kse Var Aud Hää Lai Krk, ergu- Muh Mär Vig(-o-); pl irgud Khn (tähendusrühmade piirid pole alati selged) I. a
1. mitteloid a. elav(aloomuline), püsimatu, vilgas; kärme, kiire; reibas, virge Laps nii ergu `näuga Jäm; kui üĺjes ülal on, siis on erk, paigal pεε kεib `ringi Khk; see on ju ermus erk tüdruk. taal kolm last Kär; vaadab teravate ning `erkude `silmadega Mus; Erguks! erguks! koera kerbuks [soovisid nääripoisid]. Ühtlasi anti soovi saajale ka nuuti Kaa; teeb `erku `naeru sial `juures; [mul] olid küll ergud ja ead jalad Vll; Ta on ikka töö `juures nii ergu nobe pööruga; `Meite poiss erk kut koera kerp Pöi; mind `olli väga erk (kärme) `loodud Muh; koerapoeg lähäb [väntsutamisega] jerguks Mar; vares oo ikke nagu ergum, aga ronk oo naa pikaldane Mär; täma oo `seoke ärk, εrgu loomuga; aga kui olid ergud obosed, siiss põnd `piitsa `tarbis Mih; Angõrjas kolõ jõrk kala Khn; ta on erk ja virk jusku nirk; `erku [rebast] ei saa kätte; [räimede suitsetamisvardasse lükkimisel] näpud pidid nii ergud olema Hää; [öeld] `raske jalaga obone, kui põle ergud `sõitma Juu; sie oli üks erk laps, ei ta old paigal kusagil VMr; mõni on `loodud kohe `erksa ~ erga vaimuga Lai; küll piits obese ergass ti̬i̬b KJn; temä olli `sääntse ergu engege; oi ta om eerus, silmä ergi pähän Hls; si̬i̬ om kärk ja erk ku üit́s tule pisu kunagi Krk; nigu varsa om jo `kangede erga, `kargava ja jooseva Nõo Vrd erkone b. tundlik, kergesti reageeriv; terane; arukas Korv on erk `nindagu obusel Kuu; `erku inimene otta nenast kaik ei `selle tohi midagi `üölla; erk ehk `ergas obune näe igale`puole ja `kuule VNg; `erkude `kopsudega, [kes] pailu naerab Jäm; nii ergu unega, see kuuleb keik Khk; Taal on veel nii ergud silmad, et loeb ilma rillita Pöi; ta oo `seuke ergema ihuga inimene Muh; silmanägemist pole ka `erku enam Rid; me olime naa ergemad õppijad; mede koer ka ergem, kui teene koer sii oo Aud; kiivik on ergu nägemisega Saa; sie inime on ergu olemisega, kis magada ei saa Kos; ead ergad kõrvad HJn; ta oli ikka tark inime, ta oli erk inime JJn; tema (põder) jo erga `kuulmesega Ann; erga aruga mees Plt; küll om tal ergi kõrva Hel; oi sul om küll ergä kõrva, `ullemba vi̬i̬l ku `kassil Puh; erga unõgõ Krl Vrd erkav, örke || kartlik, kergesti ehmuv erk obu kardab jalgratast Khk; ma oli sure ergu verega, ma pole `mitmal ööl magada saand Jaa; Talled on nii ergud, `kartvad inimest kut metsloomad Pöi; `traktorid tegid `irmus erguks obuse Kul; ergud veised kardavad Tor; [tall] `väege erk, `peĺgäss inimest, ei tule lähiksese Trv; `valge lammass om nii erk et, kas vai üle `enda `kargap Rõn; taa vana herk hobõnõ, `peĺgäss kõ̭kkõ Plv c. (taimedest) se nönda ergu (jõudsa) kasuga Jaa; rukis `tahtis εnamist laisaks `jääda, aga tänavu oli nii erk (ei lamandunud) Ris
2. (väga) hele, kirgas, särav – VNg Sa Muh spor L, Lai üvä `valge `erku tuli VNg; ergud `valged `öitsed; kes `tahtas `uhkem olla pani [sukapaela kudumisel] roosa löŋŋa ka sega - - et ergem oli Jäm; täna erk ilm küll aga pole palava ka mette; üks väŕv oo tumem, teine ergem. ergud, eled värvid; sellel lapsel olid nii ergud sinised silmad Khk; Niid oo [haige silm] eieti arge, vei mette erku valget vaata; Suur lamp on palju erk, keib silmade pεεle; surde `erkude `valgete pugudega [linnud] Kaa; Tüdrukud olid ikka `rohkem `söukste ergemate riietega [kirikus õnnistamisel] Krj; külm vesi teeb ergemaks pesu; nii ergu `valge `näuga poiss oli Vll; Kui linnu rada erk oli siis tuli sügav tali; Lumi on nii erk; Ergud kuu `valged ööd; Papil põles `ööse ilja peale veel nii erk tuluke Pöi; aga kõege εnam `olli `erku punast [lõnga]; `päike läheb vahel ergemaks, vahel tumemaks Muh; uhe mõegad - - ergud kollased LNg; [värvilt] Erk nagu `mustlase tulekahu Han; ärgud punased `kindad; tuli on tuhm, kui niiste ära `lõikab siis on `jälle erk ja `valge Mih; kiudud kördid olid ikke `seoksed ergud Aud; kui värv ei saand korra pialt ia, siis `pańdi ergemad `juure, mis jumestas Lai || roosa Sure see `paergus ää `öhti, põsed nii ergud veel Pöi; naa ergud paled olid Kir
Vrd ergas
3. käre, kuum; leegitsev, loitev; hõõguv; kergesti süttiv – Sa Muh spor PäPõ, Ris ahi pöleb pära kui eieti suur εrk tuli sεεl sihes on; linnu suled on nii ergud pölema; [ahi] palju küttamist saand, [leivad] ergu `küpsemisega Khk; oksad tegad `erku tuld Kär; piilirugine [leib] jah, see `tahtas `söukest `erku `ahju `saaja Mus; tuli oleks veel vähe erk olavad, vähe `iildub Muh; [söed] ergud `kangesti Kse; tuli oo unine, ei ole erk. erk tuli kui laialt põleb Aud; ma toon ergud laastud [läituseks] Ris
4. intensiivne, terav – Sa Muh Var Aud kui on vili märjasugune, on maitse väga erk Pha; nädal `aega `erku `sooja `ilma Vll; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais; Nii erk valu keerd käis sihest läbi; Pipar teeb süldile kena ergu meki; Oh, see (vesi) ösna erk pala juba Pöi; [leivatainas] väga erk apu, ku ta maha löön on Var; erk käre külm Aud
5. vahe, terav peksame (luiskame) vikati erguks, siis niidab `jälle; `sirpi erguks `peksma Kär; katsu kumb (luisatud vikateist) ergem on Vll
6. koer, temä om `seante ergu kerege Hls; mea keedä `seantse ergu (vedelavõitu) pudru - - keedä `seante, mis ergep om KrkII. s
1. erksus a. elavus, reipus; elujõud tal (laisal inimesel) ei ole `kerku ega `erku Trm; `närbinud rohi ja `nortso jäänud, täl one erk ärä Kod b. (suguline) erutus teemä tüdrikulle `erku (ehmatame) Kod; silitäb ja pitsitäb, muśutab ja kõditab, tõene lääb `erku täis Nõo
2. ahjusuule tehtav lõke leivaküpsetamisel taarist ahju suu pεεl natune `erku teha, et leevad küpseks, öigeks saavad Khk
ida1 ida g ida spor R S L KPõ, Iis Trm, ea, ia Jõe Kuu Hlj SaLä Hi Hää; idä g idä Vai Khn, Kuu
1. ida(kaar); idatuul – R spor L KPõ, Iis hv Trm `paadi keul ida `kaudu `ringi `kierada, kui merele lä˛eb – `jälle taba Jõe; `tiedäb just kui tuuld idä menemä; `Soidimme vähä `aiga `iäle; iäst tuleb sue ja iäst tuleb külm ja iäst tuleb ilma ots; idä vieb kalad merestä idä kagu kattelasta Kuu; `ommiku ehk ida. meri`miestel on ida Lüg; kui tahad `linna `minna, pead idas minema Ris; `luiked tulevad siit länne puolt ja panevad ida `puole JõeK
2. kirre; kirdetuul – S Noa Rid Tõs Khn Hää Ris hv Trm tuul leheb ida, puhub iast; kui `talve külm ida tuul on, siis `eetasse ka, et ida iniseb; tuul on ia pöhja vahelt (põhjakirdest), tuul on iast maagere pool (idakirdes) Khk; kövad tuuled oo ida, `maagar, keskomik; täna oo ida maakaare vahe [tuul] Mus; ida ja `maagare vahe tuul; idast tuleb `iidne sui ja põhjast põline tali Muh; Kui east sadama akab siss sajab kolm `pεεva Emm; tuul on east `maagerest, tuleb külm kevad Rei; Idäst läks `selgeks ning põlõtajaks külmäks; Idägä oli sumba ää viin Khn; päe tõuseb säält kust ida akkab; kahessa tuuld me tääme: põhja, `lõuna, meri ja mets, `lu̬u̬de ja ida, `kärme ja lään Hää; täie idas (kirdes) Ris
igine igi|ne Rid Hel, g -se Kuu Lüg S
1. ealine, vanune te olete ühe igised poisid Khk; Villem ikka ka nenda viiekümne igine ää tuleb; Kui me veel poisiksed, na lambrise igised, olime Kaa
2. (kaua) kestev; iidne, põline, väga vana isa igine ja poja põline ja `tütrele viel tükkist ajast Lüg; mis sihand tugev asi saab `tehtud, selle `kohta `eetasse: isa igine, poja pöline Khk; Seal olid igised tööriistad ka alles `oitud; See uus rookatus oo ikka küll isa igine ning poja pöline tehtud Kaa; No see (maja) on juba nii vana isaigine ja pojapõline Pöi; East igine sui, põhjast põline tali Käi; See vana kapi on isaigine ja pojapöline, see mo vanaema veimevaka kapi; Elu igine, poja pöline Rei; isa igine, poja põline, nii vana [maja] kohe Rid; igine mõtsavaht́ Hel
Vrd igane1
3. (intensiteedisõnana) päris; täielik igine peletis Kuu; oh sa igine pealuu. [öeld sellele] kes ep täida `käsku mitte; oh sa igine kuriloom oma tegudega Muh; sena igine petis Emm
iidne `ii|dne g -dse, -tse Muh Mar Mär Kse Ris Nis Kod Plt KJn Hel igavene; igivana, põline see saan une `rohtu ja jäen `iitseks magama (suri); võrkaad põle `iidsed mette; idast tuleb `iidne (täielik) sui ja põhjast põline tali; isa `iidne ja poja põline (väga vanast või vastupidavast asjast) Muh; ega sa `iidne põle maa peal mette; vana `iidne asi Mar; ta on üsna `iidne sańt, elu`aegne sańt Mär; see üsna `iitseks ajaks `tehtud Ris; mis sa siin na `tõmmad ja teed, ega sa `iitseks jää Nis; vanast `iidsest ajast perit KJn; vana `iidne mõtsavaht́ Hel Vrd iilne
hiir1 iir g iire Sa Hi(h- Phl) L K I hv M, T(g San), iiri spor S L Ha , Pil Trv; iiŕ g iire M V(h-); eiŕ, eir g eire, pl iiriʔ Lei; `iir(e) g -e R(h- Kuu) (hiirt märkivana kohati uuem sõna – S, spor L Ha, T V)
1. hiir; hiiretaoline olend [kass] koe `juokseb `sinne, kus `enne on iird saand Jõe; ei tea kas oli rotta vai oli iir Vai; suured iirid (rotid) on sügise nabrade all Pha; `palju `iiresid, `iirdel tuleb `mürki `anda Käi; nee punase seĺlägä, öödid seĺläs, nee oo iirid, põllal eläväd Vig; enne olid rotid kõik. nüid `ütlevad iiris vähämid Kir; teine oo aĺl, teine pruun iir. [kass] `pruuni iirt ei söö Kse; kaśs mäńgib suure einarit́sikidega `jusku iirtega Saa; äkilene `aigus - - [lehmale anti] iiri sitta ja lehma `piima ja seina vahelt teri, mis oli ravamisega jäänd ja püśsi`rohtu JJn; iire listitud vili VMr; kui paĺju `iiri on, siis tuleb näĺja `aasta Iis; iirte aagud; kat́t käib `aita iirile; küitselg iir kis kot́ta lõhub Kod; olete aeda viĺläst nõnda `puhtass viind, et ei ole änäm iirel ka `süiä Vil; iire elävä urun Trv; ku iire rõugu `pääle teeve pesä, siss tule õhuke tali, ku iire `paeve sügävess, tali tule külm Krk; Verevin om kõik rotid, suured ja `väikset, nüid vaśt noorõmbat kudsuva kah iires Ran; hüä lõḱs, nigu hiiŕ liigahut, nii um plõḱs Rõu; `paprõraha oĺl hiiril nigu tsagõhhõʔ tettüʔ Vas; [mesipuul] ku oĺl suuŕ mulk, tsusate `sisse kuusõ ossakõnõ, hiiŕ `peĺgäss kuust Räp; suuŕ hiiŕ lehmä säläst aja `karvu ja `lambal `villu Se; `lindaja hiiŕ (nahkhiir); lammõsko‿iʔ hiireh (hiirvaikselt) Lut || `hiiri `püüd́mä (ringmäng, kus ringi sees asuvat mängijat – hiirt – püüab kätte saada väljaspool ringi asuv mängija – kass) Se
2. fig (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Suges pää ja lettis `iuksed õli kõhe ku `iiresaba taga [vanal naisel] Lüg; Elu ia nigu `iirel `viĺja `salves IisR; `justko `iire `korvad on `erne palod se `aasta Vai; pisiksed tilloksed nago iirikõrvad lammastel Mar; nõnna pienikesed porgandid ku iiresabad Kod; veri lööb kõvasti nigu iir jooseks kusagil (valutab veidi ja süda on paha) Plt; [mära] sai ilusid `varssasi, nigu iirid olid, `siuksed aĺlid, mustad jut́id seĺlas Pil; [porgandid] peenikse nagu iire ännäkse Krk; küll täl om ilusa peenikese `amba nigu iire `amba; rõevass om säĺlän ja sü̬ü̬k om kõtun, elä nigu vana iir jälle Nõo; ma tuĺli siiä˽ku hiiŕ lausa pääle, mis ma siist saanu olõ, puha tü̬ü̬ ja vaiv; [mõni inimene] taa‿m võhl nigu hiiŕ Vas | (puhkevaist lehepungadest) `pissed lehed nagu iire kõrvad Tõs; kasel `veiksed lehed nagu iirekõrvad Kod; kase lehe om iire kõrva suurutse Krk; puu lehe ommaʔ jo iire kõrva suuru Krl; mõtsah jo lehekäne hiirekõrva suuruʔ Se b. (mõistatused) üks iir ja kaks saba, `pastel king ja `paelad taga = pastel Jõe; `iire tie käib `ümber tua = kattusse `räistad `tilguvad Lüg; Kera ees, ora taga, iire`kelder `keskel = kaśs Mus; Iir lääb `auku, saba jääb `väĺla = võti lukuaugus; Üks iir, kaks saba, vana pastel, paelad taga = pastel; Üks iir, kaks `ända = pastel Han; iir lääp `urgu, kaits kuĺlust om kaalan = mehe suguelund Krk; Kerä iin ors takan iire keller keskel Urv c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Ega hiir `vilja`kuhja ala ära ei sure; Ega `hiirigi sure `vilja`salve; Tänä sai `mustika suppi, neh sai `hiire `korvast ärä (esimest korda maitsta); `Kirbust tehä karu ja `iirest ärg (kuulujutt paisub rahvasuus) Kuu; Iir on mend sitta`kuormaga läbi, jättäs `mulgu `lahti (hammaste väljalangemisel on suhu tekkinud tühik) Lüg; jumal on iirid luon, aga ega ta põle kiiret luon Ris; aista õige iire oru siis suad targema aru VJg; hiirel om hingeminenk, a kaśsil om määnk (mäng) Se; hiireʔ `piidsväʔ `hiussin, täiʔ `haukvaʔ habõnin (vaesest inimesest) Lut | Midä `iirtel viga, ku `kassi põle kodo Lüg; Mis iirdel viga pidu pidada, kui `kassi põle kodu Han; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv | Magaja kaśsi suhu iir ei joose Hää; ega iir magaja suhu ei joose Ann; õńn ku magajel kassil iiŕ ju̬u̬sk suhu Trv; ega magaja kassi `perse `iiri ei joose Hls; ega magajale kassile ei joose iir suhu Puh; laisalõ kaśsilõ joosõ õi hiiŕ `suuhtõ Se | (mahajäetud elukohast, tuisanud teest jne) Ei siit pääse läbi iir ega aragas Kuu; Majad `tühjad kõik, ei `iire ega araka `jälge `kuskil IisR; pole sii iir ega arakas kεind Khk; sealt saa `keegi `sesse, iir egä arakas Mar; [tee] nõnda `ummi, et iire `jäĺge es ole ehen; si̬i̬ maja om iirte üpäte ja `kasse karate Krk | minul ei õle küll `üste iirt egä arakad (mingit varandust) Kod; edimen saa iki iirtel arakil (ebaõnnestunud tööst); põld om `põuden, ei ole iirtel egä arakidel midägi `saia Krk; Ei hiirt ei harakat, kõ̭ik vakka Räp
3. hiirt meenutav moodustis (hrl näol) Laps kui `sündis, siis üks puol õli `iirenägo, `iiresilm (väike punnsilm) Lüg; Mehel oli iir mis iir näu pial - - Ema kui oli `raske`jalgane, nägi iirt ja `ehmatas ja vot `süńnitaski `iirega `lapse IisR; Iiremärk (karvane laik nahal) Hää
4. hrl pl kõva tükk lihas või rasvas rasva iirid, neid on looma `rasvade sihes, allid natused - - nee `loodud `rasvade `sisse Khk; soolikide seen omma˽ka iireʔ; `hõelass rasvass `pańti rasva hiireʔ. rasva hiireʔ omma˽säärtse˽sinidse˽juṕiʔ Urv
5. (tikand) [särgivärvlil] `üüti iire tieradad, siis nisukesed veikesed niidiga üleääre `lüödud sakid Kad
jupeline jupeline jupiline Kui linnu rada oli jupeline, siis oli tali tükeline Pöi
kaasik1 kaasi|k g -ku Mus SaId Muh Emm L, K I (-ua-, -oa-; koesik Lai), Ran, g -gu Jäm Khk Mus Hi; `kaasik u VNg Lüg
1. kasemets, -salu lehmad kaasikus Khk; kaasik oo `linda täis Muh; `lammad oo kõikse pääva kaasiku all Mär; kaasikid on siin vähä Vän; tuleb kuasikust `mööda `minna, siis `ongi sie maja Juu; kui kuasik, siis oo nuared kased, kasemetsän oo vanad Kod; lähme kaasiku `loole Lai; tu kaasik om sääl vi̬i̬l prõlla alali Ran
2. kaseriisikas `ruosasid `kaasikuid VNg; `valged seened need kaasikud, mis einamaa peal kasvavad ja soos Plt
Vrd kasik1
kabetama kabetama Pha Mih kahutama, kergelt külmetama Vara ommiku oli maa püsut kabetand Pha; see kabetamene tuleb ikke `peale `mihklibed, kui akkab tali tulema Mih
kadri|päev kalendritähtpäev, 25. nov `katri`päivä sula ja `risti`päivä torm ei jää tulematta Kuu; `katripä `niiduss `niidetasse sügise Jõh; tuli lumi varem maha s‿said juo `mardipää ajal [kooli], vahel `läksid `katripä ajal Vai; vanast oli kadribä `aega tali kää juba Ans; Kadripäe oli emaste löbutegemise pääv, nee lurtasid siis külakaudu Kaa; ma köisi `noores `põlves ikka paigal mardi `õhta ja kadribe `õhta Muh; See oo ikka sedasi oln et kadripää sajab `vihma või oo mud́u sula ja märg ilm Han; kadripäe lõppes ingede aeg ära, neli nädalt `enne kadri`päeva oĺlid inged vabad, kadripäevas tapeti siss lammas ingedele süia Saa; jürip̀äävast läks tööle seńnikava kui kadrip̀ääväni, si̬i̬ `loeti suvilene Äks; `Eĺme laada ajal oĺl tõne pügämine ja kolmas vana kadripäevä aal Trv; kud́ass kadripäevän ilm, nõnda `küindlepäevän kah Hel; mes enne kadri`päivä `süńdenü, noid voonakesi sina kasvatada es saa, nu̬u̬ pidit ärä `anma `mõisale Ran; vanast enne kadri`päivä ollu kiĺksanna käki tegemine Puh; `kat́re päiv San; lat́s `sündü `kat́ri päävä `aigu Har Vrd kadrinapäev
kalk1 kaĺk g kaĺgi L K I Hls Se, kalgi Sa Tõs Trv Krk TLä, kalk g kalgi Hi, `kalgi R
1. karm, vali; kitsi, ihnus (inimesest) sie on kalk inimene, ei taha `teisele `anda kedagi Jõe; kalgi südamega inimene Jäm; pehmenda oma `kaĺki südant; kõva kaĺk ääl Mär; Mio `vasta `oĺdi ette kaĺgid Khn; `eśteks oli nii kaĺk, ei taht `rahvale `anda obuseid Juu; `irmus kaĺk inimene, ei uoli teisest inimesest sugugi; mõnel inimesel on kaĺk ial Kad; vaest `ööldi kaĺgi `näoga, see on nigu kivine, kaĺk ja kivine, kes ei anna järele, ei anna ennast loksutata Lai; temä om kõva kaĺk inimene, si̬i̬ om ku `mõrtsuk valmiss Krk; Ta om väega kaĺk inime, ei pallemine ka tedä ei pehmendä Nõo; taal om kaĺk süä Se
2. kõle, vilu (ilm) nii `kalgid `ilmad peab iga päev Jõe; kaĺk küĺm ilm, `kange või vali küĺm Aud; küll `oĺli kaĺk talve Hää; paĺlas küĺm (lumeta külm) on kaĺk küĺm Kei; kaĺk on küĺm Juu; sügisene ilma lumeta aeg on kaĺk Kos; kaĺk tali Koe; küll on kaĺk küĺm KJn
3. kõva, karge a. tükkis, murenematu, tugev pepud o `neuksed kõvad kaĺgid pikergused `kartulid Kei; see on üks kõva kaĺk asi; `keet́sin vanast kardulest pudru, aga nii ilusad kaĺgid olid Juu; lülüpuu üits küĺg om valge, tõine puu küĺg punakas, kõva ja kaĺk Pst; `kaĺki maad ei taha kennegi Hls; õisukse kardula, `siantse kirivese värvige, `siantse kõva kalgi, ei ole ää; purganti ei ki̬i̬ `pehmess, kurdav kalgi; ti̬i̬ om õige kaĺk ja paĺlass, lõhk õige paĺlu obese `raudu Krk; `kaĺki `leibä Se b. jäik, rabe, habraskõva puu on rabe, `algas ja kalk Lüg; kaĺgi rauaga põle kedagi teha, teda ei saa kokku sulatada Mär; teĺliskibi `oĺli õege kaĺk Tor; selle kaĺgi vikatil es akka vikati nuga `pääle Saa; kaĺk raud, mis väga rabe on, ei või teda `pińnida ega taguda, siis lähäb `kat́ki VJg; need olid kaĺgid kivid, kes tagumisega `lõhki läksid Trm; pihlakast `tehtasse ka `looka, aga see on `seake kaĺk SJn; kõva kaĺk raud Krk c. kare (vesi) kaĺk vesi võtab silma näo `kestama Juu; paepõhjaga muas on `kaevudes kaĺk vesi, `erned ei kie tümaks Kad; kaĺk kaevu vesi ei tee kunagi pesu iast Lai; vesi om õige kaĺk juuvva, lubjane vesi Krk
4. intensiivne, tugev, maheduseta ea `selge kaĺk vesi Juu; kaĺk valge (väga ere); kaĺk apu (väga hapu) Amb; kui on kaĺk küĺm vesi, siis pane `suoja `ulka VMr; mõni asi on kua kaĺgi mekiga Kad Vrd kalkjas
Vrd kale3, kalg, kalsk(e)
kange `kangeüld, `kangõ Khn V; `kaŋŋe Lüg
1. kõva, jäik; tuim, paindumatu; kangestunud `tärgelduss tieb pesu `kangest VNg; `surnu on `kange juo Lüg; Ei sie `parkida `mõista, jättab nahad `kangest IisR; `selgä jääb `aigest ja `kangest Vai; `käised - - ära tärgeldud, mida änam `kanged, seda `uhkem Jäm; `kangete `jalgadega obu; külm vesi vöttis kääd `kangeks Khk; Ju see va jooksva on, vahest `tömmab käe päris `kangeks; Alatsepidi ripub, öletsepidi kipub, sile ja pehme, kõva ja `kange = pähkel Pöi; nõges `tõmmab naha `kange ja teeb punaseks Muh; pia valutab, kaela sooned oo `kanged Mar; küĺm võt́tis mu kohe `kangeks Mär; jalg oo ää `kangen, `kanges jään Tõs; uus särk on ju köva ja `kange; ma ehmatasin ennast `kangeks et́i Ris; kui mõni sureb krambi `aigusesse, siis lähäb `kangeks ja kõbaks Juu; minul on käsi `kange ei `painu enam Iis; jalad `kanged all, kui palju `kõńdind Trm; vahel mõni kes vihassab, `tõmbab `kangess ku pulk; `kange ku uńt Kod; sügise esimise külmaga, kui rohu `kangeks tegi, siis oli juba aĺl maas Lai; kael lähäb `kanges, kaela rahud aeavad ülesse SJn; süä lei üsnä `kangess selle irmuge Trv; miul om kondi `kange ku vana undil Krk; küĺm kohmitab käed ärä, võtab nigu `kangess Ran; susi olna `kange, ta ei saana käändä `endä; kui surnu nõrk om, siss lääp `varsti mõni `perrä, ku surnu ruttu `kangess `tõmbab, siss ei koole nii pia Nõo; jala om nii `kange, valiste `kõndi ei saa; tolle `kuŕkaga siss `koĺkset linast `pehmembäss, kivi pääl, muedu aa nigu puu `säĺgä, linane `oĺli paks ja `kange Rõn; üldäss et `kangõ nigu susi, susi ei saa `ümbre käändäʔ Har; Kangõ ku soeluu kõtuh Räp || raskesti käsitsetav, liigutatav `kange lukk, minu käsi ei `kierä `lahti Lüg; see on `kange nuga, `kange vedruga nuga Juu; `kange nuga, `kange vedrudega, ei saa `lahti ega `kińni VJg || pingul `vankri `juhkmed pole `öiged, teine `löölas, teine `kange Jäm; [kootaval kangal] teinep̀ool `kangem, teinep̀ool lõtv, siis jääb ribaduse koht `sisse Sim; `tõmba ohja˽`kangõmbass, siss ta (hobune) ei˽lähä nii kõvastõ Har || jäätunud Tänav`aasta põle vist meri `kange `olngi; `Külma põln, mis mere `kanges teeb Han || kalgendunud, kallerdunud leva tainas oĺli mõhe vahelt `väĺla joosnud ja `kanges kujunud Saa; `hapnõlõ koorõlõ klopiti munna `sisse. paraśs arv pidi ahjoh olema, ku `kangess jäi, sõ̭ss olli paĺlo lännü Räp; kange keel
1. kõnedefekt, -takistus kie `külmetab, on kiel `kange Lüg; keel on nii `kange, ei soa reagitud `ühti Juu; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda Kod; `enne on `riakind, aga jäi `aigest, siis ei saand kõnelda, keel oli `kange Lai; lat́s kõnõlõss pudistõ, täl om `kangõ kiiĺ Krl; `kangõ keelega kõ̭nõlõss, ei saa `arvu Se
2. võõrapärane aktsent see `kange keelega, kes öpet keelt räägib - - ei saa `keiki sönu kenast itelda Jäm; venelased on nii `kange keelega Khk; Pole eesti keelt kenasti `möistand, `rääkind nönda `kange keelega Kaa; `kanget keelt räägib võeras inime Tor; räägib `kanged kielt, `kangeste nagu `sakslane VJg; kes iast keelt ei `oska, see riagib `kange keelega Lai; `kange keelege, kes eesti ki̬i̬lt puŕss Krk
2. kangekaelne, jonnakas; järeleandmatu, visa tui`vańka `öella `kange inimise `kohta VNg; `Ninda `kange, et kedagi appi ei mend `kutsuma; Lähäb `ninda `kangest kätte Jõh; `Ninda `kanged last on `raske `kasvatata IisR; see on `kange, `kuskil äb anna teiste ala; kukkus `kangeks (hakkas vastu) Khk; Maksa teise `vastu nii `kange `öhti `olla Pöi; Sa äi tohi nii `kange `olla Rei; Ta oli nii kange, et raiu või tükkides, tükid kargavad ka vastu silmi PJg; kõva ku raud - - inimene väga `kange Hää; laps oli juba pisikeselt `kange Ris; küll ta on aga `kange, ei lase ennast paenutada Juu; `kange inimene oma `võitu ei anna MMg; `kange naine, kes oma sõnast tagasi ei anna Lai; Voĺdu `olli `kange, temä miu es `palle Nõo; tu̬u̬ om väega `kangõ inemine, tu̬u̬ ei anna sukugi tu aśaga `perrä Har; kange kaelaga järeleandmatu taalõ anna vi̬i̬l `vitsu, mõ̭ni lat́s om `väega `kangõ kaalaga; mi vana hopõń om nii `kangõ kaalaga, ta ei käänäʔ, `kaksa vai ohjaharu `kat́ski Har; kange peaga
1. sõnakuulmatu `Kange `peaga [hobune] Rei; `kange `piaga obu Mar; see on `kange`peaga poiss Mär; kis seokse `kange `peäga, pane rauad suhu, sis jõuad kinni pidädä Vig; `kange `piaga obusel on kang `vaĺlaid vaja Juu; `kange `päägä obene Puh;
2. õppimisvõimetu tuim ja `kange `pääge Krk; poiss om `kangõ `päägõ, täl ei nakkaʔ midägi pähäʔ Krl; kange süda(mega) järeleandmatu, jonnakas `kaŋŋe südamega, `kaŋŋe südä sies Lüg; üks va `kange südämega inimene Mar; `Süakas on `kange südamega Hää; Kai on südamest `kange, ajab oma `õigust VJg; `kange südä siden, ei si̬i̬ järele ei anna Kod; `kange süä sehen `justku sia `tapjel Krk; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä, rao vai tüḱk küĺlest Ran; `kangõ süämegaʔ Se
3. kõva, tugev; suur, äge `kange maru Kuu; `kange külm ja pakkane; `kange tuul; `kange valu õli Lüg; üks mies oli `kange `kaardi `mängijä; `kange lume `pöllü Vai; Maru on köige `kangem kut kaksteist `palli on; Äi sääl tεε midagist, kes see `kangem pool on Jäm; poud on nii `kange olnd Ans; ilm leheb `kangeks tuuleks; keige `kangem kaert oo rumbi tuus Khk; kisub tuule `kangeks Mus; Ah sul oo siis päris kaŋŋe tahtmine linna elama minna Kaa; ajab oksendama, teeb `kanged valu `sisse Krj; nii `kange vaev oli südame all Jaa; Ma tegi sii veel - - omale kange paadi, `puhta tamme puust Pöi; `kange igi `laskis peast maha, ühna sorises; ehk lapsed kasuvad `kangemaks Muh; `kange `töstmesest saab seda vega Käi; neil mõlemil oo `kange jõud Mar; `kange tuulega puu ladvad üsna `loogos Kul; mul on `kange jänu Mär; Liha oo kõrven panni pial, `kange tuli oli all Han; akkasid obustega aeama - - et kumma obused oo `kangemad Mih; `kange näĺg - - kõht oo tühe Tõs; Nigul oli malõs kõege `kangõm Khn; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; ärg on lehmast ikki paĺlu `kangem Saa; ` mul on ise ka iad nõdrad prillid, peaks `kangemad olema Ris; vie juoks - - se tuleb `kange tuuldest HMd; moa `ohra tehti koa ikka sügavama moa sisse. ta on `kange `kuiva `kartma Kei; norm pannakse `jälle `kangemaks; minul põle nii `kanget näĺga old Juu; `kange uuviga läksime [pulma] - - nuored inimesed, `kange luśt `minna Jür; oli tene `kange koloo·si korra `vaendlane Tür; tuule iil on nii `kange, et tõstab `õhku, viib ära Trm; ja siis akas `kange piavalu ja palavik `piale selle Ksi; neil (jõemüntidel) on väga `kange lõhn Lai; tuli `u̬u̬gas, - - `kange `jõuge palas, ku müüri `puhtes pühit Hls; lõhup `kanget valu, nõnda et ei jõvva mitte kannate ka ärä Krk; sarra tetti. üits `kange kuurma iki sard Ran; `tulli `kange müristämine ja välk Puh; vanast `olli nii `kange küĺm `talve, et varess satte lennust maha ja `olli valmiss Nõo; tiigi pääl oĺl nii `kangõ iä Urv; täl kangõ nohu, silmist pand vett maha Krl; tu om `kangõ `kuhtu`käüjä miiśs Har; nii `kangõ külm, mia `maahha t́silgahti, tu̬u̬ `külmi Vas;`kangõ põud, kõva, oĺl hää `hainu `pandaʔ Se
4. tubli, hakkaja; jõuline, mõjuv `enne oli nii `kangei inimisi old, et pand kohe nii `kange sanadega kohe `kinni selle `pulmahobuse - - jalad Kuu; sie on nii `kange `tüöle, ei sie pia üöd ei `päiva Hlj; `kuerust tegema `kange VNg; on `kange `tõisi `lüömä, suur `riiu karu Lüg; Mies õli kole `kange `juama, et `irmus Jõh; `Katsu sa, kust sa nii `kanget `poissi `leiad IisR; nee olid `kanged ölut `kihmama Khk; `vöttas teise mehel seitse `looma `surnuks, nii `kange mees oli völuma Mus; ma ole nii `kange unutama Vll; `lulli `lööma on nad `kanged küll Pöi; `kartis et mees `kangem nöi (nõid) kut tema Emm; ma pisiksest peast olin `kange puu `otsa ronima Mär; Neid `kangid mehi oo `niitma taris Han; minu ema oli `kange `sundima Mih; poesid oo `kanged `ratsa `sõitma Tõs; Mõni [hobune] `oĺli `kange, `pańni päris laiast liidust (jääpraost) üle Hää; minu isa oli `enne `kange kiba ja `kända kangutama Juu; tiumies - - oli `kange lugema Kos; kaań on `kange pugema HJn; `ämblikud on sui `kanged `võrkusi tegema Ann; lepad on `kanged võsuma Koe; `kange lubama, aga kohut ei täida VJg; kaŕjus õlema `irmus `kange `taĺtaja Kod; ta oli `kange mi̬i̬s olnd nisukese `tõstmese `piale Pal; ja tüir inimene on `kange oma `poole `oidja, ei taha kellegile kedagi `anda Plt; lapsed on kõik `kanged tü̬ü̬tegijäd KJn; `lamma rasv `kange kohe `anguma SJn; si̬i̬ om ike üit́s `kange sõami̬i̬s Trv; vana Riimik olli `kange `puskma Hel; südidä olekiga, `kange egäle asjale Ran; kes `kangemb `põimja `olli, läits ette, jät́t teese maha Nõo; ega ma es `peĺgä midägi, ma oĺli `kangõ verega mi̬i̬ss `täämbädseni Võn; `kangõ mi̬i̬ss, ei annaʔ tõõsõl hinnäst `võitaʔ Se5. a. ebasoodus, halb, raske küll se oli `kange aeg üle aeda; Saksamaa aavad on `kanged `luhkuda Jäm; `söuksed suured jämed tamsalöŋŋad, nee on nii `kanged `kiskuda; see [vatuka tallutamine] oli `kange töö Ans; elu on nii `kange; saaks see `kange aja üle, saab see `kange aeg üle läind, jo siis jälle - - elada saab; jooma jänu on `kange kannata; külab nee kiudud kuued `kanged kududa on Khk; Noh oli ikka kaŋŋe töö küll, aga nääd sa, ära tegime Kaa; `orjus oli `kange Pha; põua `aegas o `kange (visa) vihm tulema Muh || tige, kuri mees mees irm `kange kui joob Khk b. (ilmastikunähtustest) `kange sää oli rikkund `ketjud `katki ja `laiva tuli `randa Vai; linnuraja pεεlt `vaatvad targad mihed kut tulab `kange tali; `kange ilm oli `väĺjas Jäm; nii `kange ilm oli, aga me saime ikka `öhta tagasi nink Ans; kui koue `ilma on, müristab ning eidab, siis on `kange ilm; mehed kobisid küll `luupi, aga nii `kange meri oli, `täitas luubi εε Khk; kuu oli `söuke seliti, siis pidi `kange kuu tulema Pha; ku meri `kange on, siis aeab üle `parda `sisse ku `tuiskab Hää
6. tugevatoimeline, kontsentreeritud, ant lahja se oli nii `kange nagu `margur, pani `inge `kinni Jõe; leheline õli `ninda `kange et muna `sõisas lehelise pääl Lüg; `Kange kui `piiritus IisR; küll sie on `kange `karsi·tsa Vai; see oo nii `kange, et se vötab iŋŋe sehest ää Khk; Ta joob nii `kanged teed, et ajab suu `lahti Pöi; õlot käärib `kangeks Kul; `rohkem põletada saab, siis oo `kangem lubi Var; see tuvakas oo `kange. tä oo nii `kange, et tahagi tät änam Mih; kis naa `kangega pesu pesta võis, käsi ei pann ju `vasta sellele Tõs; Inimese kusi ju kipitab ka aava pääl, aga neil ta on vi̬i̬l `kangem, va kusirautsikatel; sügismere räimel on `sõuke `kange rasu, ku maha `kallad, põleb ku tuli maas Hää; si̬i̬ ät́ik on liiga `kange Saa; `kange värv, süöb löngad ää Ris; aga see on `kange viin, `tõmmab mokad `krämpsu Juu; Paĺlu ei või `panna, `kange on, söeb ää Amb; `kange kohv on kõhe viha Iis; mõni õlu on `kangem, mõni lahjem Lai; küll om kõva ja `kange [viin], mea tat võtta ei või Krk; seebi `ki̬i̬tä pidi olema nii `kange lippe nigu kana muna `kandu pääl Puh; aga mugõl `olli nii `kange, et võt́t käe `katski Nõo; [arst] kirot́ `kangõ roho Räp || alkoholist Eile sai poistega seda kanget katsutud Pha;
7. väga, kangesti on `kange `kiire `tüöle Jõe; minevaasta oli `kange ea pöllu kasu Krj; `kange paks mets Phl; `laudeks tamme puu pidi `kange elos olema; `kanged magusad õunad Mar; raudsipelgad need olid `kanged kibedad ammustama Mär; olid `kanged `valged kaltsod ümmer säärte Lih; `kange ilus `vaikne ilm oli Kse; Nii `kange soolane, jusku kõrvetab keele pääl Hää; ta oli nihuke `kange pikaldase käimaga ka; `kange visa `niita Ris; `kanged iad küpse leebad olid Nis; ärjaga oli `kange ia `künda Hag; nüid on `kange `raske aeg Juu; `köster `kange tige mies Jür; Seelikud `tehti `kanged laiad Amb; `kanged rammusad kuerad, `jäksavad ammustada küll JJn; tuba `kange `sumbund, soa jo akent `lahti teha Tür; minu isa oli `kange maias õlle ja viina `piale Pal; `kange kivine maa, paĺlu kive Krk; `kange kuum päiv, ta kõrvetab ku tuli jälle; temä om nii `kange ihne Nõo; `kangõ vihmanõ suvi oĺl, es `saava `aina tetä es midägi Urv; tuu om `kangõ tubli tüü miiśs Har
Vrd kanke1, kanks
kannatama kanna|tama üld (-dama Hi Saa, -teme M, -tõmõ San Krl Räp; -n- Krl Har, `kannatama R)
1. midagi rasket, ebameeldivat tundma, kogema, läbi elama inimene `kannatab valu VNg; muud ko `kannada ja ole rahu Vai; pea sii seda`viisi teise `kurjuse all kannatama Khk; Ta sai selle va mehe pärast kannata küll Pöi; küll mina ole kannata soan Muh; puudust kannadama Rei; ta kannatas paĺlo selle valo käe Mar; elamise ruumid olid viletsad - - aga `tühja `kõhtu põle kannatand Kei; eks see ole kannataja kes ea inime on, kes `vasta ei akka Juu; eks nad saand kannatata ja kõik aga eks `ennemast inimest olid jo kõvad Kad; nu̬u̬r ihu ei õle vi̬i̬l `siäska kannatanud Kod; vanast ku̬u̬lit alati et, rinna palutuse käevä, aga `säńgi es jäävä `kiägi, niisama teevä tü̬ü̬d ja kannativa Ran; mia jo `puie sehen elä, kas mia siss naka `küĺmä kannatama, mia võta mes mul vaja om Puh; nu̬u̬ latse om arinu joba loomust saanikelt `küĺmä kannatama ja ei lähäki `tarre suguki Nõo; ma‿lõ küll ätä kannatõnu, selle ma˽vi̬i̬l ta lehmägõ˽taha ka `jahti San; kannataja näǵe kat́s, tu̬u̬ tähendäss et, kat́s `häädüst tulõ tagasi Krl; tu kanat́ uman `süämen ilm`lõpmaldaʔ murõt Har || Kristuse kannatamise päivä (suur neljapäev ja suur reede) Plv
2. taluma, välja kannatama; vastu pidama; kandma, kestma mei `saime siel `ülgeid nii`palju, kui `väiksed `eistukid `kannatasite Jõe; Sie hile on nii kova, et `kannatab joba varest Kuu; vana võrk ei `kannata rapputata Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu. juba kiel sorab Jõh; jooma jänu on `kange kannata Khk; Ma äi kannata pooleski mere`söitu, süda paneb oort sehes ällima Kaa; Valud käind juba `päeva, ta kannatand äe pole `rääkind Pöi; ju ne kirstud ikka nii vissid `ollid, et kannatasid `viia Muh; Kannadas naat ambad tangis Emm; akkand ma mette `nutma, oli valu küll, aga kannatasi Käi; `teenijä ma änäm kusagil pool ei ole ja töötegija ei ole, `tervis änäm ei kannata Rid; ei kannata mette `märga sõnagi, nii pead teda `oidma Mär; maaelma jäme köis oli, see pidi kannatama Vig; kärmes kannatab õte tugeva oobi `väĺlä Kse; leib o na aper `paerste, just kui ruba, ei kannata lõigata Var; Siis läks juba jõlm nda tormaks, et kannata‿ss enäm sugugi purjut Khn; ega need vanad riidenärud kannata kõvaste pesta Aud; jää `murdus iki obuse ja ree all puruss ja ei kannatanu inimest ka pääl Hää; mena ei kannata ju obosega pörotamest ää Ris; kui nöör tugev on, siis kannatab tõmmata Juu; nüid ta (vasikas) ikke juba kannatab kartulid [süüa] JJn; kis põle `suitsus õppind [elama], see ei kannata `väĺla Ann; nii `pehme on se soo - - vahelt kannatab obusega `saadu vidada, vahelt ei kannata Tür; `tohkneb kohe käte vahele ää, ei kannata õiete `katsudagi Kad; mõni puu ei kannata `külmä Kod; [kui] audutab `vihma, siis niideti juśsi segast [heina], mis `vihma kannatab Lai; tüma ei kannata oost Pil; egä mea tuult ei kannata kah Vil; rõõvas vihma kähen ära abrasten, pudev, ta ei kannate enämb `kaede, lagunes äräde Trv; pudeve puu ei kannate paenute Hls; einämaa olli `pehme, es kannade `lindu ega `lu̬u̬ma pääl Krk; säliss om jäḿe, mes kannatab vedädä Ran; kui `kanga vee om `loige, siss ei saa kudada, ta‿i kannata, kakkep Puh; mul om kõva pää kannatab `vingu Nõo; sääld om nii mädä, et ei kannata `päälegi minnä Rõn; hobõnõ ei jõvvaʔ ka nii paĺlo kannatadaʔ nigu maʔ Kan; tuli tuĺl silmist `vällä ma es jouaʔ kanatõʔ nii suur valu oĺl Krl; `lõikust is joua˽kanata `vällä Har || fig `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus mees ei kannata viina); `Lastud siis `viie ja `kümme kobiga iest `kriuksu `panna, moni viel `rohkembki, kuda kenegi rahakott `kannat Kuu
3. kahjustada, viga saama; kahju saama `Võide maal on `jälle `niske sügävamma `põhjaga maa, mis `jälle - - `kannatab vie all Jõh; `einamaa `kannatas igavese `põhjavie all Vai; maa kannadab vihma puuduses Khk; `Tartu sai [sõjas] `raskest kannata Kaa; metsä puud on [sõja tõttu] kannatanud, metsäd ja võsud puru Kod; si̬i̬ nukk om alati kannatanu põvva all Nõo
4. tasuma, mõtet olema; kõlbama, sobima; võimalik olema elaja `luomi on vähe, kulus neid ka lisast `kasvata, `toitu on, `kannata pida VNg; See töö äi kannata venitamist, tali tuleb varsti pεεle Kaa; plink saue maa, ega see kannata vihmaga arida Mär; mättad `kuibsid, kui nad kannatasid `pandi kupitsa Vig; Iä allõs nõtõr, obosõga ei kannata `piäle `minnä Khn; einad on rõsedad, ei kannata `saadu `panna Hag; võsa vikat oli lühike ja paks, mis kannatab taguda JJn; nihuksed kodused niidid olid kõik, kissi kasukas kannatas pue niidiga [õmmelda] Ann
5. sallima Ei `kannada `tühja sana, ega süless kätt Kuu; `ninda `vihkab et ei `kannata mitte `toise `varjugi Hlj; miä `taplu `eigä `riidlemist ei `kannada Vai; koer äb kannada kui vööras katsub; lehm äb kannada `sönni Khk; Ma äi kannata `söuksi inimesi, kes ennast `juua täis `vetvad Kaa; Punast abent ma äi kannata Pöi; aga mina äi vöi sind silma `otsas kannata Käi; ma või seda `puskari `aisugi kannatada Mär; Kui sa Ojale `mõtled elama akata, kas sind aga seal kannatasse PJg; no iga sitta ma‿i pea ka kannatama Saa; ei mina ei kannata seda inimest mitte üks õhk Juu; lakardisi ma‿i kannata, `kambrist `väĺla Sim; vai ni̬i̬d poesid kannatavad, kui tüdrikul käib tõene kua Kod; mets siad ei kannata inimese `õhku Lai; temä emä ei ole kannaten `kassi Trv; sedä ei kannate, et mia üle temä läve `sisse astu Krk; `leske na (mesilased) ei kannatanava, `murdnava ärä ja visanava sääld puu sehest `väĺlä Ran; kost Iidä toda kannatab, et sina tõese i̬i̬st saesat Nõo; a nimä es `saava küll esikeste läbi, na‿ss kannata tõnetõse sõnna mitte Ote; kulö ei kannataʔ verevät `värmi, `õkva juusk `sälgä Kan; taad hobõst ei˽saa tõsõga˽`paari pandaʔ, taa ei˽kanata tõist Har
6. kannatlik olema, oodata läbema `Kannada viel puol `ruotsi `tundi (natuke aega) Kuu; `kannata edesi minuga viel, `präigus ei õle `võimalik [maksta] Lüg; Kannata veel natise, sool jo `aega on Jäm; kannada vähä rahaga, küll ma maksa εε Khk; Kannata natuke ma tule kohe Pöi; kannata vähe `aega Muh; Kis kannadab see koua elab Emm; palus kannatada, et kannatage, ku‿ma raha saan, sis maksan ää Vig; Piäks vihmaga viel terä `aõga kannatama, suaks kuõva luõ kogo Khn; ei sul põle `aega kannatada, et `ootaks natuke Juu; kannata ika, kül sa suad kua JMd; mina ei oleks kannatand näppida [sassis lõngavihti] JJn; kannata vähe, ma tulen kohe Iis; ei ta kannata oodata Plt; ära ole nii kärsitu, kannata, `aiga om Ran; kannata veedikene `aiga, kül‿ma tule Nõo; põllu pank siss kannat́, seeni ku sai siss ärä `mastuss tu̬u̬ võlg Ote; kanata nikagu ma anna Har
Vrd kannahtama, kannatlõma
karima2 karima, (ta) karib (karjub) Muh L hv Rap Tür KJn SJn Kõp
1. kõvasti kisama või nutma lapsed karivad `ühte `jooni; `kange valu käε maas karis Muh; karis kõba äälega LNg; `öötasse ikke et, vanade pośte vaimod `lindäväd ja karivad ikke `taeva all Mar; laps peab kirmi valu käe karima nii kaua kui kõvas ja `kanges `tõmmab Kse; ma karisi, ei saan paegast `äägi mette (pärast kukkumist) Tõs; naene nutnd ja karind mis irmus; kirmid panevad lapse karima, soolikad karjuvad sees Vän
2. loomade, lindude häälitsusest loomad karisid `metses värava taka, `ootasid koeo `lasmist Mär; Varõsõd karivad puudõ `latvõs Khn; kalakullid, aĺlid oo, karivad ikke kääk kääk kääk, valju äälega karivad; kui [kured] madalast `lähtevad ja ilma karimata, siis oo madal tali Aud
3. kõva häälega rääkima või hüüdma Mis sa karisid seal veel õhtu hilja Mar; akkasime karima `urjah `unti Mih; pidid juba enne karima, et näd oo `aiged (pidalitõbised teel liikudes) Aud
4. kurtma, kaebama, hädaldama; leinama, igatsema karivad `kanged valo, et soolikal läind sõĺm `sesse Mar; juba kebade üsna vara karis, et eenad oo `otses Mär; karimine annab kaĺla `auded (hädaldamisest on vähe kasu) Vig; karib last taga KJn
5. kriuksuma, krudisema; kähisema, korisema, kõrisema `Kanguri kerad karisid minu `müödä `mennaessa (rhvl) Kuu; kiŋŋad karivad nõnna `jalgas Muh; Soolikad karivad, korisevad, `tahtvad `süia; Moo kääd-jalad külmetasid ja nüid rinnad karisid ööd läbi; Mõnel inimesel rinnad karivad eluaeg, aga teeb tööd küll Han; rukikõrrest tegid koa `pilla, need karisid nagu lapsed Mih; karjuvade uste ja kirstu kaante vahel `pandi kidi ja vaeotati `naksti, naksti `naksti – karija uks võttis kidi ää Tõs; ratas karib KJn
Vrd karjuma
kaste|hein kaste- S L K Trm Trv Pst Krk, `kaste- R Jäm Muh ViK Plt, `kasse-, kasse- Kod kõrstaim (Agrostis jt) Vesistel sauekatel maadel kus tali ja vesi rugi äe vöttis, `sönna kasus vahest nii tugev kasteein just kut rugi, aga ta oli madal Pöi; `kaste-eenad oo suured pitkad, ilma talused justkui kaerad Muh; maasikud lapsed aeavad kaste-eena kõrre `sisse suured rongid täis Mär; kasteein läigub kui merelaine põllal Var; krookleht ja kasteein, `lamma toit Pai; mine neĺlabe `õhtu `surnu `aeda, kasteeina tut́t kasvab, `tõmma üless. vajuta sellega - - kropp kaob ära Pee; kaste ein, on otsas `ripsed nagu karu kaeral VMr; `kasse`einä tõmmatasse ja küsitässe kas kukk või kana (mäng) Kod; kasteein om üte lakage ku türgi kaar Krk; värisev kasseein (~ orgaein) Kod ~ väriseja kasteein Tür Plt Vrd kastehain
katolik hv katelik Hls, katali|k g -gu Lut, pl katoliʔ Lut katoliiklane temä om katelik Hls; ummaʔ kataliguʔ ni ummaʔ `vindläseʔ ni puolakõsõʔ Lut
kentsak(as) kentsa|kas Muh Rei Tor Ris ViK Iis Plt u Krl Rõu, `kentsa|kas R, kensa|kas SaId Muh Mär Vig (kensä- Tõs) K, kintsa|kas Plv, kinsa|kass San, kensa|k Trm, g -ka; `kentsa|gas g -ga Kuu Vai(-gäs g -); n, g `kentsak|a, -o Vai; kentsä|käs KJn, kensä|käs Juu Kod(-k), kentsä|k Hel Puh, g -; kendsa|k g -ku T(-t- Puh) veider, imelik, naljakas Küll sul on iga `aeva `kentsagad judud Kuu; sie on isegi üks `kentsakas asi Lüg; On nagu vähe `kentsakas Jõh; siis neil on `pandu mogomaised kaik `kentsägäd `riided `selgä; aga se oli `kentsako Vai; Küll mullu oli üks kensakas tali Jaa; ta on ni kentsakas oma tükkidega Rei; Ta juba lapsest saadik natuke kentsakas Mar; seal peres oo nii kensakad inimesed Mär; Eks need (mardisandid) teind küll kentsakid tükka PJg; Ants on kah kensakas, lubas `tulla, nüid põle `kuskil Vän; kensakas inime on - - `seuke aĺbi `mooduga Hää; riägib kensäkid juttusid; `niuke uvitav, oma`moodi või loĺlakas, see on kensakas Juu; oli kensakas oma olemisega Kos; kensaka `näuga; nisukest kensakast lugu põle ma viel kuuld JMd; kole kentsakas oli kohe vuadata Kad; on üks kensak vana Trm; küll aab kensäkid jutta; kensäkäd nimed one Kod; sa oled ka kensakast läind Lai; mea seast kentsakut meest ei salli Hls; kendsak `tüt́rik, kõnnip nigu paega punnatuss, ei ole täll au ei äbi Nõo; oobis kendsak oĺl jälede, and üless poolõ San; aja säärtsiid kentsakaid juttõ Krl Vrd kentur, käntsak(as)
kerge `kerge üld; `keŕge Mar Ksi spor eL/`keŕde Lei/; komp kerem Kod, keremb Nõo San V(keŕemb Har), `keŕgimp Kam1. a. (suhteliselt) väikesekaaluline `kerge regi; midä `kerge `paadiga viga `mennä `sõudama; tüö `vankri mis ise `rautas sie õli `kerge kui vokk Lüg; `kuivand `aaba on `kerge Vai; `Kerge just kut kaera kot́t, äi koalu midagi Pöi; üks kergitos `kergid `õĺga Kul; `kerged villa kotti ei jõua `tõsta Tõs; sii on `oopis `kergemad linad, pane sada kakskümmend viis peo, siis soad leesika; ma olen nüid paelu `kergemaks läind, kui ma `enne olin Juu; meie margapu ei `näita enamb `õigust, nui on `kergest läind Kad; `kerge kui udu suĺg Lai; kuusk on kõige `kergem puu. kaśk on `raske Plt; `kerge kaup (pudukaubad) KJn; kuurm jäi õige `kergese Trv; `vaika (puhvaika) om `keŕgemp ku kassuk, kassuk om jo `kange Puh; ku `maltspu toores om, siss om rasse, ku kuivab, siss om `kerge Ote; ku ladvaʔ ütele poolõ, sõ̭ss saa tõnõots saa `keŕgep (~ `keŕgemb), tõnõ rasõ˛õmb, sõ̭ss ei˽saa˽kupu `nõstaʔ Urv; Lää ti̬i̬ hindä kergembäss (lähen ekskrementeerima) Räp b. mitte tihke, kohev, sõre Tänä oli `kuogi ruog kohe `paksuseld just paras, nää ku siis `jääväd `kuogid hüäd `kerged Kuu; `Kerge ku `pärmiga `kerkind Lüg; oh kui `kerge pöld on – nii εε künda. muld on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; einad on nii `kerged – jo ni kuivad ka on; ühekorra kut abu piima petti oli, see tegi supi nii `kergeks Khk; leva juur tõuseb siis `kergeks, siis ta kergitab ta ää Muh; lina tahab saada `rasked maad, ega lina `kerge maa peäl ei kasva Vig; kergitab `patja, kohendab, teeb `kerges Tõs; `värske lumi on kohevil ja `kerge Vän; vill on ilus puhas, nüid on `easte `kerge Juu; `kerge lumi, kohe lükka jalaga laiali JJn; leivad on `kerged, `äśti `kerkind Ann; kui sulab lumi ära, siis on jo maa `kerge, vedel VMr; `kerged maad on liiva maad Plt; lina oo `keŕge, ku karva mütsäk, ei lää `kuiki paĺlu punna `pääle Krk; `tat́rik `kaśvi `keŕgimbä maie pääl Kam c. (väiksema tiheduse tõttu) liikuv, lainetav (veest) vesi on `kerge sügise `aegu, kui vähe tuuld on, nii on laine meres Rei; meri on `kerge; kevadi ja talve vesi `kerge. `veikse tuulega akkab `käärima Ris || vesi om `kerge `lämmägaʔ , talvõl om vesi rassõ Se d. fig psüühilise paineta, muretu moo südä ete `kerge tänä. naa ea `olla Mar; [halb] asi läks `mööda, on paelu `kergem Kos; kui sul midägi äste lähäb, siss om sul süd́ä `keŕge Ran; mi̬i̬ĺ om rassõ, süä halutass, siss lasõ silmäpisar `ussõ, siss om `õkva keremb Har; süä oĺl `väega rassõ, jovva‿s `kuige ollaʔ, no sai süä `kergep kõ̭iḱ Se2. a. (tugevuselt, jõult, mõjult, suuruselt, hulgalt) vähene; nõrk, põgus; tasane Uni `kerge `nindagu jäneksel Kuu; tuli `kerge lume ärmetus maha Hlj; tämä (metsis) nii tasa `laulab, et sa piad `õige `targu `kuulama - - tämä on nii kuradi `kerge `lauluga; kui üvägä `kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; äi möista see `kergest jutust (heaga rääkimisest) midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma; `kerge tali, vähe lund Khk; ma‿p kuule niid enam `kerged (tasast) juttu mitte Krj; Enne `pandi räime kohe kõvase `soola, `paergus pannakse esiteks `kergese `soola; mõni saab `kerge vaevaga Muh; Taha sõnna `ospidali `kerge irmuga `minna `öhti Pöi; odra õlut o natuke `kerge, rukid tegavad tugevamaks Muh; Sedasi sai `kerge ermuga söömakorra käde Emm; põle mol suurt vega üht, see üsna `kerge vega Mar; sajab `kerged `tuhkjast lund Mär; lina esteks pannasse liku, esteks `kergema matuse alla Vig; põllal inimesed `küntsid, `viidi kaosiga jahu lient, `jõutsid küll tehä, aga nüüd ei jõua enäm inimesed `siokse `kerge `süömisegä tüöd tehä Khn; et nüüd oo `aigus kergitan või naa `kergemaks läin; Sügisi on uutsakas maas, kui esimene `kerge külm Hää; kõhmab pia - - et esimine pesemine on old väga `kerge Amb; iga `õhta saivad [jänesed] `kerge piutäie kaali `koori või kartulid JJn; `kerge tuul Lai; `keŕge `aige; `keŕge unege, `juśtku linnuke makass oksa pääl Krk; ta (loisukoht) `oĺli `keŕge madalik, sai `viĺlä tetä; kui vihma u̬u̬g, siss võib `keŕgemb sadu `olla Ran; kassuv om iks roosist `kergemb Kan; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge aʔ tõõsõl väega rassõ Rõu; kerge hinnaga ~ kaubaga odavalt, soodsalt peremed ikke `vaatavad, kust `saavad `kerge `innaga `tüölisi Lüg; Selle (lehma) ta sai ösna `kerge kaubaga käde Pöi; sain ea `kerge kaubaga kodo Ris; peremi̬i̬s annab keremä innaga `põrsa Kod; b. õhuke; napp, väike `talvel ikke inimene `külmetab `endast kui läheb `kerge `riidega `välla Lüg; `moandi oo lögäne, piält `kerge sopaga Var; Jõlm külm, `kerge `riidegä üsä kõhe olla Khn; `leikas ja `õmles `kergeid sui-eena`püksa Kos; `kerged `pilved käivad, taevas `sõõnas Jür; kui [õlgkatus] na `kerge sai `tehtud, õhukene, sis tema kõdenes rutemalt ära Kad; ärä mine nii `keŕge `rõõvage `väĺla Hel; [kleit] sai väega hää ta sai vähämb ja `keŕgemp Plv c. fig mittetäisväärtuslik; vilets, kehv, puudulik, pude, habras mool ju kõrva`kuulmine ka `kerge (puudulik) Jäm; üheksas `kümnes piigistab inimese εε, vana inimese rammu `kerge Khk; see `aasta vilja kasu ka nii `kerge Jaa; lena o `kerge, ei kinnita kedrätä Mar; riie on nii `kangeśti `kerge ja rabajas, ää mädand; leib oo `tahke ja `kerge, kõik pudeneb Mär; `kerge (mullavaene) maa põle ea maa `ühti Lih; `kerge `kuulmene on sańt `kuulmene Juu; eks vana küla sies eks sial ole paremad [maad], aga meil siin väĺlatagus eks nied ole `kergemad Rak; liiva maad, `kerge on arida, aga eks saak ole ka `kerge Plt; `kerge `jouga inime KJn; `keŕge kõhvatse terä (külmavõetud viljal) Krk; `keŕge iä vai rabe iä Kam; Vana `kuuga ja `lõunõ tuulõga˽külvet kaar `kaśve `kerge Räp c. puudulik, vähearenenud (mõistusest) `ninda `kerge `otsaga, ei `oska midagi teha Hlj; tämä on lühikese `arvoga ja `kerge mõttega, tämäl on vähä `arvu Lüg; Oli ikka küll natikse kergem (vähemarenenud) kut teised Kaa; naa `kerge aruga tüdrik et Muh; Oh ta üsna εεste kerge uiduga Käi; tal `kerge oid `otsas Mar; tämä oo naa `kerge `mõistusega et Var; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; si̬i̬ om üit́s `keŕge aruge, aa laialist juttu, mis `kohkil ei `kõlbu Krk; no küll om mehel `keŕge aru, tapab `tüt́rigulita peräst `endä ärä Nõo; naeste`rahvid üteldas, ta - - `kerge aruga Ote; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se || tal üks rui natukse `kergem (puudulikust mõistusest) Jaa3. a. vähe vaeva ja pingutust nõudev, hõlpsasti teostatav või kasutatav vanast olivata `nuoda kived, nüüd on kett all - - `kergemb `panna `alle VNg; `kerge on `auku kukkuda, ärä ronida `raske Lüg; `Kergemb on omal teha kui teist `käskida IisR; lestavõrk oli `kerge kududa Mus; märjem aeg, siis on ein `kergem ka [niita] Vll; Sellel lehmal on ikka `kerge sünnitus olnd, `korda kaks kaŋŋutab ja on käe Pöi; Kerge teha ja odav pruukida (kergesti purunevast asjast) Emm; kis juba abielu läheb, ega sialt `kergemad saa, lapsed kasvatada ja nendega angeldada Rid; ta `lennas ea `kerge elo peal, nää ku paksuks ta läind; `rätsepa töö üsna `kerge töö, see üsna `kerge ammet Mar; Laisk ku soolikas, midagi ei ti̬i̬ `kergetki Hää; `alkad alud, `kerged `lõhkuda Koe; nüid one `kerge madal ti̬i̬, ku akab lume tulema, ti̬i̬b sügäväss ti̬i̬d ja kohevass Kod; Villa`keträmine om `kergemp ku lina`keträmine Hls; karu olevet ninast õige `keŕge ärä lüvvä Krk; liiva tsośs, – vai ka tsöśs. tsośs om nigu `keŕgemp üteldä Ote; lähä `kõŕtsi, võta suutäüe `viina, saat keremb kodu minnäʔ Har; saa nu̬u̬t `kergep (kergemini veetav); `kerge elo – suurt tü̬ü̬d ei olõʔ Se b. (hrl komp) (suhteliselt) hea tama oli `aige, nüid on jo `kergemb Vai; `kergemad `arsti ei ole ussi aava vasta, kui kuld raha Rei; too seda `kergemad (magustoidust) koa laua `peale Vig; mu naanõ oĺl kah `väega rassõ `haigõ, põrhõ·lla om jo˽keŕemb Har; tuul (müüjal) om `kerge käsi ostat, lätt `kõrda Se 4. a. ladusalt funktsioneeriv, kiiresti ja pingutuseta toimiv või liikuv minä õlin vana poiss juo, aga kui `lauba `õhta tuli, siis `ninda `kerge ku kerä püü; `tõine on `kerge mõttega, igale `puole lähäb, kuhu `mõtleb; õli `raske `jalgane [hobune], siis lasi `rauvutata, aga kui `kerge õli, siis ei `tahtund `lassa Lüg; `Neie `aastade `kohta, `mõtles `kerge (kergejalgne) kui `poisike Jõh; sellel `kerged kopsud, selle pärast iiritab [alati] Jäm; küll mool ollid `kerged jalad Muh; laalab nii `raske äälega, ega tal nii ilus `kerge ääl ei ole Mär; Tüdar oo `meitel `kerged `konti; Oli `kerge jalaga ja `kerge `suuga. Ei tä vastust `võlgu jätn Han; kibu teeb keele `kergemaks, laulu ääle `lahkemaks Vän; mol olid `kerged sõrmed ja `oskasin teha ka `kõike Nis; vanaema oli ise `kerge `tańtsija Jür; nuor lehm `kerge kehaga, egas vana luom enam nii `kerge kehaga ole JõeK; obusel jalad nii `kerged all et JMd; Veski kerge käik tuli kua möldritest. teise möldri seadmise järel õli veski kerge, käis kui vokk Trm; ta (peremees) oli virk ja `kerge (liikuv) nagu kirp Pal; aga om iluss `keŕge liigutusege, ku `eńge pääl kõńd; ku `eńgämine `keŕgess lää tagasi Krk; mia `määrsi lambi õliga ja siss ma `tu̬u̬si et ihu läits nigu `keŕgembäss Ran; temä om `keŕge egäde `paika minemä, nii sõnaline ütte `viisi Nõo; ku maʔ `kerge kihagõ olluʔ, ma‿less tüüd tennü Krl; sa olet keŕemb kumardamma, võta mu piitsk säält üĺess maalt Har; mant minemä olõ õi hädä `keŕge Vas; täl oma˽`kergeʔ käeʔ tööle Räp; `kerge hopõn `kergekeiste sõit ni `kergele Lut || kerge käsi ~ käega ~ kergest käest helde(lt); ennatlikult, mõtlematult tegutsev sie old `jälle `ninda `ihnus mies, ei ole `raatsind `kergest kääst raha ärä `anda Kuu; `ansi `kerge `kääga kaik oma varanduse `vällä Vai; Ermus kerge kεεga Emm; `kerge `käega `andis raha `väĺla, see põle seda väärt Mar; `lüümene tuleb ju üsna `kergest ku `kerged käed Hää; ema oli `kerge `kääga, `ańdis `mulle `vitsa Ann; `kerge `kääga raha `raiskama tüö `peale VJg; `kerge `kääga kallale jokseb Sim; käsi on `kergem kui kohus Trm; `väege `keŕge `käege, äkilitse vihage, muutku lü̬ü̬p tõisel Krk b. tundlik; ergas, vastuvõtlik; aldis ue `korvas oppisin lugema, tämäl oli `raske pää, mul oli `kerge VNg; `kerge `pääga, `kange õppima, pää võttab `vastu Lüg; lüline külg köva `kervega `raiuda, kuid `kerge mädanemas Jäm; Küll sa oled `kerge minema igase `kohta Khk; obu on `kerge ära `ehtima; meri on ermus `kerge `tunma (tuul paneb vee lainetama) Vll; Ta oli `irmus `kerge ninastama, kui kedagi midagi `juhtus `ütlema Pöi; ne täid o `kerged pähe asuma Muh; `ästi `kerge `kuulma, aga vana ea sees läheb juhmiks ikke Mar; ta (koer) oo `kerge `kanda akama Tõs; `kerge `uskma, mis riägitässe Khn; Noored inimesed kui tulepisud, `äśti ergud ja `kerged minema Hää; kes `easte kuuleb, sel on ea `kerge `kuulmene Juu; nõgi on `kerge põlema minemä Kod; sial (karjas) pidid kõik kõrvad `kerged `oidma, vemmal kääs ja `ühtelugu muku litsu Lai; `kerge `piägä inime, tal akab ruttu pähä (õppimisest) KJn; oben om õige `keŕge nägeme, näep puha ärä mis kõrvan om, mis taga `järgi tule; mea ole õige `keŕge `alba `luhti ja `vingu `tunme, miu nõna om `keŕge `tunme Krk; ta‿m `keŕge lubama, aga ega ta‿i täädä toda Nõo; nii `kerge pää oĺl, kõ̭iḱ sai ärʔ opituss Rõu; `häste kuuld, `kerge `kuuldmisõgaʔ Se Vrd kerk2
5. fig kerglane, edev; kergemeelne `Kerge nagu `rätsep. Mehe `kõhta nagu vähä `kerge Jõh; ise on üks `kärme inimine, aga `kerge `mielega Vai; väga aĺp, `kerge olemesega, albib väga `paĺlo Mar; tal on `kerge pea `otses, küll tema on `kerglane. kapsib `siia ja `sõnna; ise nii kaval ja `kerge `jäoga Juu; minu lapsed küll nii `kerged ei ole, jõuad sa muodi järele üpata JJn; `kerglane on `kerge `puole inime Kad; `justkui va eblakas teine - - `kerge inimene, poiśs või tüdruk Sim; `kerge `piaga tegin selle tüki läbi Trm; `kerge piä – edevid `aśju ti̬i̬b Kod; `kerge`meelne inimene on `mõtlemise poolest `kerge, ta ei kaalu järele Lai; keps inimene om siante väha `keŕge Pst; köhkenpöḱs om `keŕge-kaalu poiss Ran; tu̬u̬ - - aab serätsit `kergit jutte Nõo; ta tege nüüd ka `sääntsid ebutuìsi ja `kergit tükke Kan; Kerge meel kui tuulelipp Vas; Taa om sääne `keŕge inemine, heigotas uma ihoga Räp || pealiskaudne, lohakas Kergest kεεst tehet Emm; `kerge kääst tehakse, kui ruttu tuleb teha Kos; ta om tuiuline vai `keŕge, pirts parts ruttu ja ruttu Ran Vrd kerk2
keritus|pulk kerituss- Ran Nõo keripulk keritusspulga `pääle sa kerisid. kui kerä `oĺli ärä alustedu, tõmmassid pulga `väĺlä Ran; langakerituss pulk; miul om vi̬i̬l miu vanaemä kerituss pulk ja `rõivakolgituss kurik alali Nõo Vrd kerites|pulk, keritse|pulk
kesine1 kesi|ne g -se R eP/g -tse Vig Kse/
1. palju kesi sisaldav, sõklane `lustjane vili – kesine leib, ep tohi tulega `koutu minna Jäm; tuulingate pääl `lasti [tangu] ning. ja olid ike `öige kesised ka Pha; Ning selle tuulingu `lasmisega `ti̬i̬nis ikka koa. Oli ikka omal leva järg käe ning loomale koa kesine vesi nina ede anda Pöi; vili oo kesine. kehva kasuga. põle `tuume mitte, kesi ainult Muh; kui kesine odra leib oo, vanasti `öeldi odra karaski PJg; põld nii kesist pudru veel suand Juu; paks kesi [kaeral], jahud jäid kesiseks Tür; õdra ja kaera terad on kesised, kett paĺlu Trm; jahud o kesised, sõõluma ärä, siis keded jääväd sõõla `piäle Kod; tal `oĺli kesine leib, ki̬i̬d si̬i̬s. kõik `naarsid, et - - kesine kanikas Vil Vrd kestane
2. vähene; vilets; lahja tüö on kesine, on vilets, on vähe tüöd Jõe; Sebatüö enamb siin ei `toitand, ka merepüüd jäi kesiseks Kuu; kui ta (linnutee) `valge ning suur on, siis pidi olema lund pailu, aga kui ta siis `söuke kesine, siis tükati tali Kär; sööm na kesine Mar; see töö läks mul naa `iästi, - - meestel oli see töö ekke paelu kesisem mõnel Tõs; tegin `lustest õlut. ta tahab ikke muud koa `panna, ta vägä kesine Juu; vilja saak oli kesine; kesine toit Kad
kest1 kest g kest|a (-ä) eP/-ss- MMg/ M T Krl; `kest(a) g `kesta R; keśt g kesti Mih väliskate; pealispind; koor `üöveldä `laual vana `kesta `vällä päält Vai; `veski kest oli kivist Mus; Lambi kesta ma sai, aga pole midagi `sisse `panna, tühi Pöi; kest jääb iga `audumese aeg `sisse [kärjekannu] Var; nüid teie ei kuari `paksu ku̬u̬rt, tulevad aga `veiksed kestäd Kod; raiu ni̬i̬ servä maha, `servä ärä ni̬i̬ lavva kestä; lavva kest masine mant tuuvvass. mõni tege `aida lavva `kestest; paĺlas maja kest `valmi. si̬i̬ olli paĺlass kest üleven - - ku `paĺla seinä; vähjä ku̬u̬r ~ kest Krk; nõrga obõsõ mi̬i̬ss kribis niisa·ma, ai päält nigu `kestä, ei jõvva sügävält `kündä Kam || fig kehakatted, rõivad ühe kest jäänd `seie maha; akab see sii teiste ees `kesta ajama (lahti riietuma) Khk; Ma võta ette `kesta vähemaks, läks nönda sojaks Pöi; aa vana kest maha (võta vanad riided ära) Puh || fig võtame tal kestä maha (öeld looma nülgimisel) KJn || fig (peksust) Oleks vaja teha naha ~ tupe ~ kesta ~ kitli peale Kul; Sai kesta peale (peksa) Mär; sai ia kesta (keretäie peksa) Ksi; `Kestä, maotäit `anma – `pesmä Nõo a. tera (seemet) ümbritsev (õhuke) koor, kate; sõkal (eriti odral ja kaeral) vilja `kestad on vilja nahad Jõe; kairdel on sured paksud kestad `ümber; kaira taŋŋud on ikka `kesti täis; nisu `üigestel on kestad `ümber. tali nisudel on `kanged kestad `ümbert εε tulema Khk; `siemne kestad Muh; siss sai [uhmris] naa kaua `tampi, kui kestäd peält ää tulid, sis sai ää tuulata, odra kestäd seest `vällä Vig; viĺla iibikesel on kest peal. viĺlal kroovitakse `veskel kest pealt maha Juu; [kaera] kest jääb iva `ümber, aga libled nied tulevad ära VMr; kaeral on libled ja rukkil on kestad (mille sees tera kasvab) Sim; aga kõlu rukit on vilets `peksa, tal on tera kesta sees; `veśki kivid õeruvad kestad maha, puhas `valge iva jääb järele. kestad lähvad `kliidest Trm; ühess nukass pissäb [päevalille] `si̬i̬mned suhu, tõesess tulevad kestad `väĺjä Kod; ku kesvä `suurmit tetäss, kest aiass päält maha; kaara `sõkle ja kestä. terä ümmer kestä; rüäl ei oole `kestä - - rüäl om `liide Krk || ?lible kaera kest läheb `lahti, akkab pudenema Kos b. (marja-, herne-, kartuli-, õuna- jne) koor, nahk, väliskate `erne `kestad ja ua `kestad Lüg; `marjel o kestäd, marja `kestä `ümmert ärä ei `võeta mete Vig; õuna kest; ual o paks kest peal Kse; `seoksed kestilise koorega kartulid - - lööb kestad ülese Tõs; tikerbu marjal on paksud kestad peal Juu; teodoorad olid niisukesed ümmargused `valged kardulad ja nende kest oli niisukene sõmerlane Kad; maŕja kestäd kurnatasse ärä Kod c. ussi (mahajäetud) nahk `allikiri `kesta jah õli maha jäänd Lüg; kääd kestatasid, `keertsi ussi `kesta, `ruitasi ümmarguseks (nii arstiti kestendust) Pha; ussi kest [kuivatatult] ühna kabiseb, `sõuke õhuke Muh; uśsi kestad oo eena `aeges eena sees maas Mär; uśs aab kesta iga kebadi pealt ää Var; uśsi kest on `niuke krooguline Kei; kui luom on `aige, siis talle `anta uśsi`kesta; va pika kest VJg; uśs aand kesta seĺjast maha Ksi; ku lääd keväde `mõtsa, uisa kesta om mahan; uisk aa `kestä. pää päält akkass `aama `kestä; uisk kestä si̬i̬st `vällä tükkin Krk d. õhuke nahk, kelme, kile mõnel ollu rasva kest [akna] `ruute asemel Ran; ploomi rasva küĺlest `võeti kest, rasu tetti `pätsi, `panti kesta `sisse Nõo; rasva pääl om kest Krl e. pealis-, marrasnahk; koorik; naha- või sarveliistak; kõõm `Pussijega `kraabida karv ühes `kestaga maha [tapetud seal] Kuu; kui palava päävaga sui `paljalt `olla, siis nahk ajab `kesta Khk; sarved aavad `kestu, siis ta kukub `nühkima. kus sari akkab kasuma, säält tuleb kest Krj; möned `kutsvad teda `söötrei, kesta korra ajab üles Vll; kut peas on säsogene kest, pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; need kestid tulad pealt ära koa. need kestid, see oo vana nahk Mih; suu pakatab ää ja aeab `kesti Tõs; kesta lõi jala päält ära Hää; nahk ajab kesta `korda ära, päike on ää kõrvetand; piä kestägä koos Juu; `lieted ajavad kesta maha Iis; nahk aap `kestä, nagu lastel nõstaste `järgi, tule nagu soomuss maha Krk; naha kest om ärä lännu, `katski veidi Rõn || fig lõime lõng peab ea lõng olema, ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || õhuke pealmine koor (kasel), lible tohu kestad ~ kase ebemed Trm; kase kest KJn f. (pähkli) tupp, koor `pähkle kest ~ tupe Pär; `pähkle kest - - kõege `pialmene SJn g. (teo) karp konnakarbi, seateo kest Mar; konnakarbi kest KJn h. u (paberossi, padruni) hülss padruni kest Tor; paberośsil on kestad, kest on mes si̬i̬ tühi `lülku on, kos tubakad ei õle siden Kod; paberośsi `kestäsi kõik põrand täis KJn
Vrd kese, kesi, kesn, kett2
kevades- kevades- Ans Pha Var kevade- kevades `poolne tali Ans; Siss ma ika `lõuna aeg läksi kevadespool [loomadega koju] Var Vrd kevadis-
kiive|talv kiive tali kevadine lumesadu – Khk
kiri1 kiri g kirja eP(g kerja Käi Rid) Hls Hel Puh San Lei, `kirja R(n, g `kirja, Vai), kirjä Vig Tõs Juu Kod KJn Vil eL(g kirä, kiŕä V[ḱiri g kiŕa Se Lut])
1. a. kirjamärk; käe- või trükikiri kiri on `kustund, `pliiatsi kiri Lüg; `juudil `on ju suured ullud kirjad kut argid Jäm; `söukest peenist `kirja mo silm ep seleta; nii kenade suurde `kirjadega raamat; mool nii ull kiri, seda‿b osa `ükskid lugeda Khk; `valge varul sa nääd veel `kirja lugeda Pha; arvad kirjad ollid aabetsis ülal Muh; must raamat ja `valged kirjad olnd sees Mar; eks igä ühül ole isimoodi kiri Vig; [loed] peenikest [aja]lihe `kirja, see `tõmmab `sompi silmade ees HMd; mõnel on nii vilets kiri, ei see põle kirjames `ühti Juu; raamatu kiri Trv; kui tu̬u̬ kiri i̬i̬n `olli, siss `tulli `mi̬i̬lde, mes `kiägi mäŕk tähendäp Nõo; kui ni vene kirjä tuĺliva, ei tiiä enämp midägi Ote; mina ei saa˽taast kiräst `arvo, `väega halvastõ um kirotõt Plv; nii illoś kõrraline kiri oĺl Vas || metallraha numbripool rahal on ühel puol `kulli, `toisel puol `kirja Vai; `ütle, kumm nüid on ülesspide, kas kull või kiri Juu; kas `numrigaʔ vai kiŕägaʔ, kas kuĺl vai kiri Se b. lugemis- või kirjutamisoskus; kirjatarkus sel kiri `selge, `kirja`tundja, sie `muistab juo lugeda Lüg; ei ma tunne `kirja Muh; pimedel öpedaks ka `kerja Käi; ma ei ole `koolis keind, `kirja ma ei tia PJg; lugemine oli sel vanainimisel ime `selge, `kirja ma ei tia Sim; mõśtab `kirja Trm; mino esä vi̬i̬l `kirja es tunnõʔ Räp; mi vallah oĺ säidse mi̬i̬st, kes `mõistsõ `kiŕjä Se || kirjakeel üks söna läheb küll kirja `järge, a teist εi saa; Tagamise (Tagamõisa) keel pigem kirja `seisuse `järge (lähedane kirjakeelele) Khk; Sie on uue kirja järele Kad; siin on arilik murrak `ühte `puhku olnd kirja järel Plt; vana inimese, nee nüüd lokerdeve vanat `moodu, noore kõneleve kirja `viisi Hls
2. dokument, ametlik paber; tõend, ürik `meie `saare kiri on `Arju `maakonna `ari·hviss Jõe; `selle õppetaja nimi old ka sääl ülevel vanas `kirjades ikke keik ja VNg; Leo maja sai `öeldud, mis ta `kirjas oli, seda ma ei tea Noa; tä ekke tahab kirjad `sisse anda; `tohtri käest soab kirjä, `apteegist andase `rohtu Tõs; siis `näitaśt oma kirja ette Aud; `aitas seena peal on nihuke kapi, seal sees ikke on nihukesi `kirjasi ja roamatuid Juu; see on root́si vanas `kirjades kõik üleval Sim; `tempel lüädässe egäle kirjale `alla; no vai kiri [lapsel] küĺjen, et minu poja testud Kod; palanu`korjajal `oĺli valla kiri üten, et siss inimese tälle annava Nõo || Ega kiri äi valeta Emm; Egas kiri ei˽võĺsiʔ Rõu; Ega kiri ei petä Räp; õgas kiri õi petäʔ Se
3. nimekiri nüüd on neid inimisi pali, kie ei õlegi õppetaja `kirjas Lüg; kaks õde oo surn - - tiä kui kaua mind `peetse, me oleme `kirjest maha jäen Var; käisin ennast maha kustutamas sest kirjast Juu; kirja panema üles kirjutama se oli jo `enne `kirja `pando Vai; paneme nüid selle `kirja Muh; kõik `pandi `kirja, mis räägiti Tõs; Panõ mio nimi kua `kirja Khn; minu vend kirjutas oma eluloo kõik `kirja üless Juu; mu nimi `pańti `kiŕja Kod; see laul ei ole `kirja `pantav Krk; `kiŕjä pandass üless Se; fig päeva kirja panema roojama Mul päiv viel `kirja panemata, lähän `päivä `kirja panema Jõh; Päävä kirjapanek Räp; kirjas teat rühmas; kellekski hinnatud, arvatud mina olin siis ikke `kapteni `kirjas VNg; `Kolmetõist`aastaselt tüttär`lapsel kuu`riided, sis on juo `naise `kirjas Lüg; Õle neist `ükski enamb obuse`kirjas, igavised kronud on Jõh; Kaśs majas küll, aga kedagi ei tie - - muud kui et kaśsi `kirjas on; Igavene pet́tis ja `ulgus, kas täma tahab ka viel inimese `kirjas `olla IisR; ta on vanade inimeste `kirjas Jäm; seda εi ole vist elavate `kirjas εnam Mus; see veel lapse `kirjas Rei; tä oo `vaeste `kirjas Tõs; ta juba mees, ega ta enam lapse `kirjas põle Juu; ta on `leerimatta, siis ta on alles lapse `kirjas Koe; se `loetasse vana inimese `kirja, sańdi kirjas Trm; metsa alijad, metsa`vaimude kirjas nad on Plt; si̬i̬ alle latse kirjän, alle `tõiskut sehen (teismeline) Krk; ega ta vist enämb elävide kirjän ei ole Ran; vahi, nonde (raukade) kirjän ole minä nüid Puh; vana inemine, vanan kirjan Rõu; tä om sandi kiŕäh `eśkiʔ; tä om `varga kiŕäh Se
4. trükis a. raamat vanast `kutsuti `kirja, `laulu `kirja, `jutluse `kirja, lugemise `kirja ja kaik; mie lugin `kirja Vai; kirja sees oli kuuln, karu on mesikäpp Krj; vanade `kirjade sees Phl; eks tal võind kirjad seal `olla, ta kirjast ja roamatust `voatas Juu; kuristik oli kirjas, ega siin kuristikku ei ole Lai; vanast es ole `kunnigil `kirju Krk; tä kiŕäst kai Se b. piibel, pühakiri kiri peap tööks (tõeks) `saama, juudid peledadi εε Khk; kiri `ütleb, et ligemisele äi tohi `kurja tehja Vll; et küll [ei] soa kirja järele elatud, pead `katsuma ikke Muh; mina olen kirjast lugend, aga mina seda `põhja põle kätte soand Juu; sa ti̬i̬d kirjä järele, annad sellele, kel on Kod; kiŕjas koa põle seda `leidnud, kohe `ki̬i̬gi [pärast surma] pandasse Pal; kiri `ütleb, et rahvass om patatse, ilm lääb ukka Nõo; `kuuljalõ pandass ka kiri kätte, et tuuh ilmah timmä tunda aiʔ; kõik om kiräh, kunass tulõ sõda jah Se; bib́lia kutsutass suur kiri Lut
5. postiga saadetav kiri; sõnum piän `kirjä `kirjutamma, `kirjä `vastust `saatamaie Lüg; `saadin `toisele `kirja Vai; täna oli `postis pailu `kirju Khk; vahel saadeti kiri, kutsuti kalu ää `viima Muh; ega enne `kirja `keegi osand kirjutada Mär; tä sai paelu `kirju Tõs; käisime seal `lehte `järgi ja kirjade `järgi Aud; tervitab kirja `kaudu Tor; kas oled minu kiri kätte saan Ris; sain kirja `tütre kääst Kos; mulle tuli kiri Taĺlinast Koe; tämäle tuli kiri linnass Kod; es saada sul `kennigi `kirjä; nüid kutsuts kirjä läbi, kirjäge, vanast kutsuti suu sõnage Krk; sis tõene veli saat iki `kirju ja `kaarde Ran; ja kasak viis kirjä ka kätte, ku kirjä olliva; ma‿tli, mi sa noist kirjust alali oesit, palutanu ärä; ja peräst nakava kirjä `käimä (algab kirjavahetus) Nõo; ma opessi kõ̭ik kirjä pääl ärä lastele, et kos te mu `lautsile panete ja kos kooli`rõiva om Rõn; väümiis kirut́ kirjä kroonu päält Krl; kirutaʔ kiri ärʔ Rõu; ma sai ka kirä `täämbä Plv; ku kiä mullõ kiŕä kirotass, ma saada `vastusõ kiŕä Se
6. muster, ornament Kudusin `kirja, et vigagi en teht `sisse Lüg; `keskmine kiri oli, punase `sisse `valged tipid `tehtud, must löng oli `kirjade vahel Jäm; näida `moole ka, mida `kirja nee `kindad on Khk; kirjad olid [kampsunil] rinna ees ning siis `ümber `rinki `ändas oli Kär; Köige `lihtsam kiri oli kahe löŋŋaga, aŕk ja ane silm Pöi; kapal o kirjad peal, raakjalad peal Muh; `kindasse tuleb kerjad kududa Käi; nee olid ilusad tored kirjad, mis tanul olid Rei; teesel olnd ilosam tekk veel `kirje poolest Vig; sured puu kannud olid - - sured kõrvetud kirjad olid peal Lih; ei sel ajal änam kirjadega ei oln, `kindad olid mustad Tõs; värrelde `piale jah seokst kirjad, kirjad koa siis `käistele Aud; naeste `preesidel olid veel roosilesed kirjad peal Rap; kes `kangur oli, sel oli niitesse `pandud kiri `sisse ehk paeltesse VMr; mõõga õtsaga nopid kiŕjäd `vü̬ü̬le, siäl on kiri üheksä lõnga piält Kod; sel `kindal põle kedagi `kirja Pal; `kirjasid oli `tehtud jah `piale [riidekirstule], `nuaga lõegatud `ambid Äks; tekile nopitasse `kirju `siśse ja `vööle `koovad KJn; mul on vi̬i̬l üks vana`aegne tubaku kaśt, kus põletud kirjäd on pääl Vil; va `kirjega suka [kooti] `mitma lõngaga Trv; `suuri `ku̬u̬ke tetäs, sis määrits `kirju [peale] Hls; naśte`rahva `ammel ei ole `kirju Puh; tanu pit́s `olli klaarist, pitsil olliva kirjä sehen; kes `põrna sü̬ü̬b, si̬i̬ `mõista äste `kinda `kirjä kodada Nõo; ega üte langaga es kua, kui kirjägä kinnast tahat kudada Kam; Nail [vöödel] oĺliva˽`sääntse˽koŕjatu˽kiŕjaʔ ja kruudi seen Urv; `kośju `kinda `suuri `kiŕjugaʔ, kolmõ langagaʔ Har; Leeväpät́s tet́ti päält silless, sõ̭ss tet́ti `võt́mõga˽kirä˽pääle Rõu; piiritsäga koit edimält võrgu ärä ja nõglaga `naksit `kirja ajama Plv; vanast oĺli˽piḱä˽kapudaʔ ja kiräʔ otsah Vas; `hammõ kiri Se || pits, heegeldatud muster Käistele pandi üks rida pitsesid ehk kirjo alla Käi; Hiljem, kui pitsid hakkasid tulema, kutsuti neid kirjad Phl; pissiksed kirjad, laiõmad kirjad; tee `kirju Khn; käisid `ostmas ta kääst padja `kirjasi Ris
7. värvus; kirjusus (laik, tähn) tama `tahto punast `kirjä `riiest Vai; emase kassil kolmed kirjad Khk; kiive on must lind, `kirja on vähä Pha; täl oo kirjad (tedretähnid, -tähed) `silme peal Mar; see oo üks tähnik loom, `peene kirjaga Mär; sarapu `kirja uśs Hää; eks me `üitsime [lehmi] niisa·mmati koa, mõned‿s kirja järel ja Rap; Vanasti `ööldi ikka `valged `kirja, `musta `kirja või mis `tahjes `kirja riie, aga `kirju ei `ööldud Jür; mul on `musta `kirja tanu Iis; kõllase ja `valge kirjaga kat́t Kod; mõni oli sinise `kirja pael, mõni punase Lai; sarapuu `kirjä uisk, aĺl ja musta kirjä om seĺlä pääl; prandsu `kirja rätikõni Har; kiŕriv kunn, `musta ja `valgõt `kirjä, nigu ua häidseʔ Rõu; määnest `kiŕjä [looma] sa ostaʔ Se || (välimus) `nüitse aa inimesed oo teist `kirja kut ennem `ollid Muh; Ei ole sinu arul arja ega kindal kirja Saa; sie mies on nii tuhm, põle tal `kirja, ei `karva Sim; siĺmä kiri, sita igä (hea väljanägemisega, aga ei pea vastu) Lut
8. Muid tähendusi a. (köbrud hobuse purihambal) kui obose `ammal kiri veel alles on, siis ta pidi `söödud `soama (saab närida); `amma peal `peavad nihuksed kirjad olema; mõni on nii vana, et need kirjad on jo kulund Juu; obusel on kiri `ambas Koe; se obene on vana, sel enam `kirja ei ole `ambas Trm; viis-kuus`tõisku `aastat, sis om [hobusel] kirja kadunu Hel; sjool [hobusel] vi̬i̬l kiri `häste tundaʔ Se b. (menstruatsioon) täl eese kirjad keivad juba, tä ikke juba inimese aro sees Mar; oma kirja `ju̬u̬skme akanu; kui vana ta om, ta kand oma `kirju ümmer Krk; kas ta `kirju ka kand joba Hel c. kirja kandma (õlle käärimisest) kui õlut `käima akkab, siis `ööldakse, et õlut akkab `kirja `kandma, kirja kord peal Juu; Õlut kannab juba `kirja Trm; śjo oluʔ kand `kiŕjä, śjo olõ õi vana Se
kirp kirp g kirbu SaLä Muh L(kjõ- Khn) VMr IisK I Äks SJn Vil eL, g `kirbu R(n `kirpu Vai); kerp g kerbu S (g -o LäLo) K(g -o Ris), g `kerbu Hlj IisR1. a. söödikputukas `Kange kirp saab `kuerastki jagu; Küll `kirbud `kuera `löüdäväd (igaüks leiab sobiva kaaslase); `Kirbu `kuodigi päält `nülgis naha maha (ahnest ja ihnsast) Kuu; vanad `naised `õtsisivvad `kirpu; `Kirbul `kiire, ei täi `tiagi, (s.t) `kärmel alali tüöd, laisk magab ka `einäajalgi; Kui `rääkima akkas, sis kõik keha `keksis ja `loksos, akketi `kirbust `kutsuma (inimest) Lüg; küll teil on `paĺlo `kirpu Vai; koer nakitseb `kirpu Jäm; saun on si `kirpude `vainlane - - vesi piab `saunas kirbule `körva minema Khk; Ega neid kerpusi äi nää, mis teise mehe särgi sehes joosvad (võõrast murest) Kaa; Raudnögesi `toodi sui tuba asema alla, siis kerbud äi pidand sigima Pöi; Kerp aa kange mees üppama Emm; vigurid täis kui koer `kerpu Rei; sõnajalad `kaotada kerbod ää Mar; kirp `kargas kää `piale, täna saab `viina Mär; Koera karvass ikka `kjõrpa Khn; nagu kerp kuera persses (liikuv, kerglane inimene) Kos; näilane kerp ammustab valusamast kui süend kerp, nõnda on see inimesega ka JJn; `kerpa raputama (hum tantsima) Koe; ise muss kui mutuke, jalad trilli-trallike, kõrvad piän kui koesuke, si̬i̬ one kirp; kaśsid ja koerad on kõik kirbun Kod; koer kiunub `kirpe kähen Trv; esäne kirp olevet peenike, emäne olevet paks, `tinge täüs Krk; pandass `kirpele toda kalmust, siss kirbu `kaova ärä Nõo; Tulija tervitab ketrajat: Kirpõ sullõ! – Ketraja vastab: Täie sullõ! Võn; mõ̭nikõ̭rd ku paĺlu `kirpõ om, sõ̭ss pandass `rõiva˽kerese pääleʔ Urv; ku˽kaara `häitsese, siss om `kirpõ paĺlu Har; Niguʔ kirbu sitt kulat́ski pääl (väga väike), taad ei `näeki; mis tetäʔ, uma kirbu˽küle all, egäl uma murreʔ Vas; Käü niguʔ kirp püksä müödä (kiirest töötegijast); sul omma `valgõ˽kirbuʔ (täid) Se; kirpu jooksma kirpe tõrjuma Tekk `viidi `laupa `õhta `sauna `kerpu `joosma, sauna leil kohutas kerbud ää Pöi; Vanaste `viidi tekid ja palakad `õue kõrendi piale `kirpa `joosma, olgu palava või külma ilmaga Han; kirpu lööma kulli mängima nakkami˽kirbu`lü̬ü̬mist `mäńgmä, nakkami˽`kirpu `lü̬ü̬mä Kan; ma lei ar sinnu kirbust; `kirpu `lüüdi õ̭ks ińne kodo minekit vai magama minekit Se || fig `Kirbust tehä karu ja `iirest ärg; `Kennegi oli tämäle `kirbu `korva `piständ (uudis või mõte ei anna rahu) Kuu; Kirbust ti̬i̬b ärja, ärjast obuse, `väiksest asjast ti̬i̬b suure pahanduse Hää; Kirbust tettakse elevant Trv b. taimekahjur kerbud nii `kaŋged `seaste, söövad eina ka εε Khk; Kerbud on `taimed nönda ää söönd, `paljad `tüükad veel Pöi; mussad mutukesed on kua kirbud, üeldässe et `kapsal on kirbud Kod; kirbud söövad `kapsad ja `nairid ära Pal; kirbu om kapustide pääl, `väike `eĺkäve mardiku Krk; aga `naari piab maha tegemä sis ku `kirpe aig `mü̬ü̬dä om Nõo; lepä mardigõʔ säntse, mõ̭ni `ütless et kirbuʔ, lehekirbuʔ Se
2. püssi sihtimismärk `püssi `rauva `õtsas on `jällä kirp, sene järäle siis lähäb pauk menemäie Lüg; Püssil on kukk peal, alt `tõmmad, kukk lööb toŋŋi `lahti ja käib pauk, ees raua otsa peal on kerp, sihimäŕk Pöi; ku‿sa `püssä tsihit, siss tsihi kirbu päält Har
3. tulesäde tule kerbud, kui sepp taub; kerbud akkavad üppama jua VJg; kirbu `suurdus, aga ärjä `raskus (säde) Kod; Kirbu `suuru, ärjä `rassu Urv; aa, sullõ kirp puri (säde langes peale) Se Vrd kirg1, kirs2
4. õistaim ühed roosid (lilled) `üitasse ka kirbuks. siniste ning roosade ödrematega, nende `seemed on `umbest kut kirbud Khk; Ma külisi `peendra pεεle `kerpusi. `Valged, roosad ning sinised kerbud `öitsesid ukse ees Kaa
kirs1 kirs g kirre S(kiŕss SaLä; kirss g kirsa Kaa) L(kjõrs Khn; kiŕss g kirs(s)i LNg; g kirje Vig) K(kirss; kiŕss ViK; kirts g kir(t)sa JMd Sim, kir(t)su Juu, kirtso Ris HMd); kiŕs(s) g kirsä Trv; kirs g `kirsi R(-rss; n `kirsi Vai, g `kirsa Hlj, g kire VNg)
1. õhukene kord, kirme, kelme (hrl jää) merel kirss pεεl juba; `eile‿s ole veel kirt näha; `riisusi koore kirre piima püti pεεlt ää Khk; veel on kirs peal, lööb kirre katti Jaa; Akkab [meres] juba ääre kirt `vötma Pöi; juba piimale võtn kirre korra `peale, juba akkab ää vanuma Muh; merel `tömmab juba kirre `sisse Emm; Ta läks `palja jälu läbi kirre Rei; eal oo kirs peal Mih; kui vahe kirs oo, `lõikab paadi läbi; meri võtab juba `kirde Tõs; kui kjõrt akkab tegemä, siis tulõb tali Khn; kõik vii oead `kirsi täis Hää; õhuke kirts veel peäl juba; `muĺlus kirtsu `kat́ki Juu; viel on täna omingu jo `kirtsa pial JMd; vi̬i̬l `seante kiŕs tule `pääle Trv Vrd kird, kirretis, kirse
2. kelts siis on ea `sööti `künda, kui `kirsa maa sees on Hlj; nüüd on viel tie `kaunikene, kirss on `põhjas Lüg; Ei ole enamb `kirsi maas kedagi, maa päris sula IisR; enne ei tule rohi maha, kui kirss ei ole alt ära HJn; adra ninasse akkab kirss `kińni; nüüd enamb `kirssi maa sies ei ole VMr; pialt on ju mua sula, aga sies on viel kiŕss; aeg oli viel küĺm, oli `kirtsa all Sim || külmunud maa hingus Enne jüri`päivä ei tõhi maas `istuda, kiŕs on maa siest tulemata Lüg; maa aja `kirsi üles, se on keväde, ko akka sulama; merest `toiso ka `kirsi Vai
kobar kobar g -a R(n kobara Vai) eP(-as spor L, Kei Juu, kubar Hi) TLä TMr Võn, g -e Hel San, -õ Krl
1. (samal varrel kasvavate) viljade või õite kogum suured marja kobarad `okste pεεl Khk; nõnna pitkukesed kobarad oo `valgel lepal Muh; `pähklid oo vahest kobaras seetse kahessa tükki `ühtes kobaras Vig; `valge lepal oo urvad aga musta lepal oo kobarad Var; `pähkli kobaras või käbaras Aud; `soostred oo kobaras koos Tor; see põesas on kobaraid täis, nõnna et marjad on kohe `tarjas Juu; mailma suured marja kobarad Jür; sie kobara vaŕs ise on kohe lühike Amb; õied kasvavad kobaras Koe; [pihlakamarjad] `korjasime ära kobaratega aidalakka rehavarre `peale, talvel sõime VJg; `pähkli kobar, kolm ehk neli tükki koon Kod Vrd käbar3
2. lähestikku asetsevate olendite, esemete, hoonete jne rühm `seitse `tähte pisikeses kobaras Lüg; Metsatukk on sie kus on oma `kümmä kakskümänd puud ehk `rohkembgi ühäs kobaras Jõh; öunad üsna kobaras koos Khk; Suur kobar [mesilasi] oli oksa `küĺges kut ea suur tali müt́s Pöi; Nääd (kartulid) oo [põllul] kobaras koos nagu kana pesad Han; `soostred oo kobaras koos Tor; põldpüi, nemad `piavad lume sies kobaras olema Amb; `lambad on vahel väälal kobaras JMd; sibulad kasvavad ühes kobaras Koe; seened kobaras koos Trm; vanast sai ikke rukki kobarasse `pandud (hakid rühmiti) Äks; no Pudivere, see on ühes kobaras Plt; loomad kobaras koos Vil; üits ossa kobar om puu otsan San
Vrd kobarik
kohtlane `koht|lane g -lase R(kõht- Lüg, -laine g -laise Vai) spor L K, Iis(-laine)
1. juhm; saamatu, kohmetu See ju vähe `kohtlane Rei; nigu `kohtlane, `ühte lugu jala`varjude ostmine Ris; suure vanaduse pärast üsna `kohtlane juba Juu; On natuke `kohtlane, päris `selged aru tal põle JMd Vrd kohklane, kohtne1
2. kohane, sobiv; korralik `selge õlemisega mies, `räägib `kõhtlast juttu alali Lüg; siä oled üks `oige ja `kohtlaine inimine Vai; nii `kohtlast riiet pole sool ulgal ajal olnd Khk; Ma sai nee rattad Luuguse laadalt üsna kohtlase innaga käde Kaa; Kui `sõuke kena `kohtlane aeg `juhtus olema, kaer kasus nõnda, et ulatas `moole püksivärblist sandik; See on juba inimesele `kohtlane töö Pöi; `kohtlase südamega inimine VJg Vrd kohtlene
kolgitus|kurik pesukurikas miul om vi̬i̬l miu vanaemä kerituss pulk ja `rõivakolgituss kurik alali Nõo
kolletama kolletama spor S/-dama Emm Rei/, Mär Kse Tõs PJg Tor Juu Jür Kad VJg Sim I Plt KJn Ote San/-teme/; `kolletama Kuu VNg IisR Vai/-mma/
1. kollaseks muutuma, kolletuma `tuhli varred juba kolletand; `kange palavus vöttis keik rohu kolletama Khk; Kui metsad vara kolletavad ja lehed `langvad, siis tuleb tali ruttu Pöi; keik puud kolledavad Emm; sügise akab tulema, mets akkab kolletama Kse; vili akkab kolletama jo kui akkab `küpsema Sim; joba lehe omma kolletenuve San || kollakat jumet omandama ta `palgest kolletand, äga teda kauaks pole Khk; inime kolletab vanaduses Tor; siĺma `valged olivad kollased, akkas aga kolletama ja suri ära Kad
2. fig närbuma, närtsima, värvust kaotama Vali vihm tuli, löi moa tiheks - - võttis koorukse korra peale, oras kolletas all äe Pöi; piim on sańdiks läind, kolletama võtt, võtab nihukse aĺli korra `peale Juu; eina kaar on alt kolletand; ülesse `kistud taimed ka kolletavad Lai
3. kollendama [taevas] punab ning kolletab Kär; eha punetab ja kolletab PJg
4. maarjajääga peitsima sini kiviga kollεdati riiet ning `löngu alt; lepa koordega kolledati ennem kut vana musta värviga sai värvitud Khk
Vrd koldama, kollatama, kollutama1, kuletuma, kõlletama
kong kong g kongi spor L, K spor I, `kongi R(n `kongi Vai; g `koŋŋi Lüg Vai), koŋŋi Sa Hi; końg g kongi Han Var Mih Tõs Khn Saa Trm Kod M T Räp, końgi Lei, koŋŋi Krj Muh, konge Var/-ń-/ Krk Räp/-õ/; kung, kong Plv
1. väike maja või ruum a. vilets ehitis, uberik; pugerik kong on üks pime ruum, `ninda et `akna ei õle ei kedägi Lüg; kis sihantses `kongis elab Khk; `vaene inimene pidi `vaatama, kus saab koŋŋi ehitada Vll; väiksed `ooned kui kongid Mär; See maja oo küll nagu `piśke pime koŋ́g. Ei sii `kongis põle kellegi elu Han; `Öeldaks korgits või kong (väike punker, sahver) Hää; üits tilluk końg om, egä ta kedägi maja ei ole Krk; końg (esik) Lei b. aresti-, vangikamber tama `istu nüid `vaŋŋi`kongis Vai; sie mies `pańdi `kongi (vangi) VJg; kong õli valla kartser; minä iśsin Palal kongin Kod
2. loomadele tehtud eluase a. väike laut, varjualune, puur vm `tehti `niisike kong `lauda `räista `alle, kus siga sai sies `õlla. `koŋŋile `tehti vili kattus `pääle kui `räistäs ei ulatand Lüg; siis `tehti kong ja `pańdi jänes `kongi Pil b. koerakuut pani koera `kongi `kinni Khk; Koer ond `kongis Khn; koeral on końg, kus magab Saa; pini lätt `końgi vai San c. kanatool; kanakuut kanad pannase `kongi `kińni Tor; kanad said `õhta `kongi `aetud Jür; kanade kong Ann; kana kong, `pulkadest `tehtud ja siis said [kanad] `üessest `sinna kongi `sisse `pandud VMr; `ennemast õlid kanad kongiga toas IisK; końg om puu `varbest tett, mõni pand `rõiva `pääle, mõnel om katuss pääl; vana kana pandass `kongi; poja tuleve `vällä, vana kana kurt kongin Krk d. pesakast Metstui pesitles ühekorra `kosla `kongis; `koslad munõvad sii `kongidesse Khn; mustad `reastad nemad lähvad puust `kongi Kos; puu otses räästästel [pesakast] kutsutasse kongis KJn; linnu kongi (kuldnokapuurid) om väĺlän puu otsan Krk e. taru (mesilassülemi püüdmiseks) viisin kongi `metsa puu `otsa, mesilased läksid `sisse Mär; si̬i̬ olli kate `kõrdse kuuse körrist tett, kuuse koorest, `säänte mesi końg, `püünmise końg, kos linnu tuleve `sisse Hls; kuńg oĺl kohegi `kuustõ üless viid Plv; vana `säädüse `peŕrä es tohiʔ `kiäke `kongõ `mõtsa˽viiäʔ; ku oĺl saiaʔ pähnäpuud, sõ̭ss tette końg pähnäst Räp || siin `seinä `ääres on `kongid (tühjad tarud), kui [mesilased] sies on, siis on `linnubud Lüg; mõni maja [inimesi] täüs ku mesilise końg Krk
3. transpordivahend a. elussigade veokast või -puur Emmiste kuĺdi `juure `viemisel õli emmise kong või vanasiakong Trm; końg oo varvadess testod; kui `põrsid lähäd `müimä, teed kongi `vankri `piäle; siga ei taha minnä `kongi Kod b. veokorv õle vedo kong. vedäväd rükkid ja tõu`viĺjä˛aganid ja. edemält `konga ei õllud Kod
4. puukoorest tehtud ese a. (hrl kasetohust) marjatorbik – S L kuida vaim nönda kong (väiksem marjuline saab väiksema torbiku) Jäm; Kongid `tehti nii et ihu pool oli ikka sihetse pool Krj; too moole säält kase koort, teeme maasika koŋŋi Pha; me köisime enne ikka `kongidega marjul Muh; Kongi kaks `külge `panda puutikkudega kogu, ka sang `pεεle Emm; kase küllest `võetasse koor, tehässe kong `valmis Mar; kongid tehasse lepa koorest või kasest marjade `korjamises Aud b. Koorest kong (vakk) Vll
5. kumer kate a. (kalessi, tõlla vm) varikate, kumm vihmase ilmaga tõmmetasse tagand kong üles kalessil Khk; Nendel [autol] on kong peal, sellega ea `minna Pöi; `Sakste tõlla kongid olid nahast, mis `läiksid Han; tõllal oli suur kong pial; `autul oli kong pial Tõs || reisitõld antvärgid `sõitsid `eńni kongidega Ris b. teokarp – Vll Jaa sia tigu käib kong `selgas; nilvakad ilma koŋŋita, teisel maja `selgas Vll || sea teu koŋŋid (makaronisort: teokarbid) Vll c. õiekellukas sinised lilled ja suured kongid alatsipidi Lih
6. herilasepesa – Sa Mar Kse Mih Tõs Trv kui örilase kong maast `körgel on, siis piab süva tali tulema; nönda‿t örilase kong puriseb inimistega (rahvarohkest ruumist) Khk; erilane teeb koŋŋi puu `otsa Kaa; Küüni arja all oli erilase kong või erilase kot́t Krj; `vaaplased on suuremad kut erilased - - nendel pole `kongisi mette Jaa; erilase końg, puu `külgis, ümmärgune, palli `moodi. aĺl. all auk Tõs; `vaablaste końg Trv
7. kumerus, küür; looge teised kassid `kiskvad, nönda [meie kasski] `tömbab koŋŋi `selga Vll; [laulatuspäeva] `õhtu `valge roosiline riie `olli arjutanu koŋŋi (pappaluse) `ümber, teese omingu punane Muh; ninäl końg piäl Khn; jõel one si mu̬u̬d et kõverass kõhass alati sü̬ü̬b kõveramass ja kongi `sisse paneb alati `juure; Õmedo küläalune koŋg (teekäänak) Kod || pilve `kuklad, koŋŋid akkavad aeama - - üksigud pilve tükid Khk Vrd kongal
8. pej a. (halva iseloomuga inimesest; kasimata või haigest olendist) sa kuradi `kiustu kong Lüg; Mene `viimast viel täid täis nagu kong Jõh; ta muidu üks kidev kong, kiub ja vaagub `aiguse ja surmaga Krj; oh sa nälja końg Muh; laste pead `kärnas ja kat́ti, just nagu kärnakong Mar; tema koer on üks kirbu końg - - kirbu kongist saab `lahti, kui petroo·li koeral `seĺga `kallab Saa; oled üks va täikong ~ `täitand kong Juu; mea ole vana rumal inimese końg; si̬i̬ üit́s tige końg. kade inimene Krk; mia latsen olli `nõskmit täis nigu końg jälle; temä (tekk) `tuĺli nii `kangede `kirpe täis, nigu üits igävene kirbu końg Nõo b. vana kõlbmatu ese; lagunenud hoone va laiva kong (vana paat), mis ep sünni änam merele `minna änd Khk; vana mõisa kong (varemed) on `paergust alles, põle `uksi ega `aknuid LNg; tääl üks kong oo koa, üks vana lootsiko kong Mar; vana saana kong jäänd `sõnna ripakile Juu; üit́s lagunu maja końg om, `kaala tulemen Krk
kooskil = kooskid see `aasta on köva tali, sihandust `külma pole `kooskil `olnd; pole `kooskil jalas keind, kiŋŋad alletand εε Khk
korjus4 korju|s Khk Hää Kos HJn KuuK JJn Ann Kad MMg, g -se Mus Var Saa JMd, -kse Sim; korjuss Krk, g -e Hää Trm Ksi Lai KJn/-o-/ Trv Hel Ran Nõo Kam, Urv; `korju|s Ksi Plt(ls), -ss Võn Ote; koŕu|ss San Urv(-o|śs) Plv Räp/-śs/, g - Har Rõu
1. alaväärtuslik asi või olend a. vana lagunenud hoone, lobudik; kõlbmatu asi vana `veske korjus oli, `veske all elasid Var; vana lagund lauda `kohta ütelti korjus Saa; minu emal oli vana silmapesu kauss, selle korjus (jäänus) on vel `praega siin JJn; üits vana korjuss om sääl vi̬i̬l ülevel Trv; meil jäi `jummaltenu si̬i̬ korjuss alali, es tule `kuuli `küĺge, es paluta tuli Nõo; Taa hoonõʔ om jo igävene vana koŕuśs Räp || tu̬u̬ (rehepeksumasina vedamine) olõ õs muud ku˽hobõsõ `tapmine, iǵävene rassõ koŕośs oĺl Urv b. vana või vilets olend (hrl loom) vana obuse korjuss, mis `siuksest pidada Hää; `miagi ei ole muud kui vana korjuss, vai mul muud om, nahk ja luu; mõni vana vai kõhn lu̬u̬m, nigu vana korjuss Ran; nigu vana korjuss kõhnass jäänu üteldäss - - vana lehmä `kraika kottale Kam c. (aeglasest olendist) si̬i̬ om üits korjuss, pikälise mooduge Trv; igävene vana suuŕ inemise koŕuss, liiguss nigu tigu edesi Har
Vrd kori4, korusk
2. surnukeha, laip looma korjus, looma risu Var; `umbliku `surma inimesi `üeldi korjuseks JMd; luoma `laipa või korjust kas kuer `puutub või JJn; minu korjus viiasse Tudu`linna Sim; vana korjuss sääl maan Ran
3. sõim raisk ah sina korjus küll oma tegudega et; va korjus, kasi `välja Kad; kuradi vana koŕuss, mis‿sa `mürrät tan ütte `puhku San
korutama korutama VNg Jäm
1. tõstma ei saa enamb kätt koruta VNg
2. külmaga maapinda üles kergitama tunamullu `talve tegi `pöldudega sedasi, sedine tali oli korutas üles. taline aeg tegi sula, `külmas ära ning orase juured puhas korutas üles Jäm
kraaksuma `kraaksuma, (ta) kraaksub Emm Rei Mar Tõs spor K(-o-, -oa-), Ran Puh, `kraaksub R; `kraaksma, `kruaksma, (ta) kruaksub Kod; `raaksuma Kuu Khk Kaa Vll(-ua-) Mär Kse Han Aud PJg Tor, `raaksma KJn, `raaksme Hls, (ta) raaksub
1. kraaksuvat häält tegema a. (linnust) Küll ne vareksed tänä `kraaksuvad, hakkab vist pikkemälle `saule Kuu; enamb suurt ei `kuulegi varesse `kraaksumist IisR; nonnid `raaksuvad ka ede kui tuleb `loomadest üks önnetus Khk; korbid `kraaksuvad Emm; kui kured `kõrgeste `lähtvad ja raaksuvad, siis tuleb sügav tali Aud; vares kraaksub ja arakas kädistab Juu b. krooksuma konn `õskab `kraaksuda ka Lüg Vrd kraaksima, kraakuma
2. läkastama, rögistama köhib ja `kraaksub, tämäl on `kopsod `aiged Lüg; `Kraaksub ja rögiseb ja `sülgib nagu `tiiskuses Jõh; rägä on `kurgus, [ta] `kraaksu Vai; Mis sa kraaksud ja `süllid `ühtelugu luht`akna pääl Rei; `öökis ja `kraaksus JJn; luu läks kõrisse, paneb `kraaksuma Plt Vrd kraakima2
3. naaksuma; sõnelema; räuskama, vanduma `Tahrind ja `kraaksund `toiste `kallal mes `irmus Kuu; ei tõhi `nõnda `kraaksuda `tõisega, pia oma `kraaksumine `õige vähemast Lüg; Oh `las‿se `kraaksuda `pialegi kui tahab, kes teda usub IisR; `raaksusid teinetese `vastu Khk; `ruaksub nagut va `aige vares Vll; ää `raaksu `ühtelugu mo kallal Mär; kubjas raaksub teiste `perse taga `peale Kse; poesid `kraaksusid ja `karjusid `purjus `piadega JMd; mes te alate kraaksuta ja vinguta Kod
kuigas2 kuigas g `kuika Khn(Kuõgas), g kuigase Hää veelind a. koovitaja `kuikad ja ljõnnud; jues ja kuigas, kui nied `vällä tulõvad, siis tulõb tali Khn b. koskel Kuigasi ma tään küll, kuigased on `kostlad, mis karjuvad Hää
kukkuma1 kukkuma, (ma) kuku(n) S L([ta] kukob Mar Kul) K Iis Trm Hls, kukkun R(-ie Lüg); kukkum(m)a, (ta) kukku(p) Hel Ran Nõo Har Plv Se Lut; `kukma, (ma) kuku(n) Han Var Tõs Khn Kod MMg VlPõ; kukuma, (ma) kukun Vig VJg, kukku Puh San; imps `kuknuva KodT
1. alla(poole) langema jänes kukkund kord `talvel `tormiga `unka `august `sisse Jõe; kui puuleht sügise maha kukkub selite, tuleb keväde pali vett Lüg; `ahju suu on `meilgi mittu `korda maha kukkund; kukkus `kaldast `alle Vai; suured piisad kukkuvad juba Khk; Nii külm `olla vahest olnd, vares kukkund lennust maha Pöi; kui kuuse mulgid `kaugele kukkuvad, siis tuleb sügav tali; kui sa ülalt kukud, kohe `merre Muh; peped kukkuvad tahapoole Phl; kerves kukkos parandale Kul; mis sa ronid, kukud `kaelapidi `alla Mär; tammetõrud sügisi `kukvad maha Var; ükskord mul obu pidi lina`liosse `kukma Tõs; einad ei kukkun ratta `peale Aud; kukub vi̬i̬ `sisse ku patsatab Hää; öunad kukkuvad keik puust maha Ris; `pilved old nagu maha kukkumas, nii madalas kõik Kei; ära pane `kaussi nii serva `peale, kukub maha Kos; puud ragisevad kukkudes JMd; taśs kukkus käest maha Koe; kukkus lakast `alle Iis; tukid `kuksid pliita alt `väĺjä; undrukud `kuksid vü̬ü̬lt maha (avarad); täst (täht) kukub maha Kod; kui sa `kõrgest kukud, si̬i̬ on ikke `kukmene KJn; süte pańn `oĺli [pirrul] all kus söe otsad `pääle `kuksid Vil; mul kukkusi puu `seĺgä Hel; obesed nõnda ärä `aetu kui, vahu tükid kõik `kuknuva obestel KodT; sisse (~ läbi) kukkuma
1. fig alt minema, ebaõnnestuma, hätta jääma sie on [naisevõtuga] `õige `sisse kukkund Lüg; tama kukkus oma `asjaga läbi Vai; Oli kevade [koolis] läbi kukkund; Selle jutuga ta kukkus `sisse Pöi; see üks va läbi kukkund tüdrik Mar; siit peremes kukkus omaga läbi, ei tulnd `väĺla PJg; saksa Villem kukus läbi oma sõjaga VJg; kukkusin reńdi kohaga `sisse, rukki õli alvast `tehtud Trm; Henu kukku kah `täämbä uma jutuga `sisse Har; ta om läbü kukkunu uma aśagaʔ Se
2. langema, vajuma vana lagund ütt, sarikad juo `sisse kukkuned Lüg; ükskord oli nii paelu lund sial rehe katusel, et rehi kukkus `sisse Ann; sie [tee]trumm - - sie kua kukkund `sisse Kad; katus õlesi `sisse `kuknud Kod; välja kukkuma kujunema, välja tulema üks [paat] on üht `muodi, `teine teist, kuda `meistril `väĺja kukkus Hlj; poiss pani ka sene (liha) `suitsemma, aga sie‿i kukkund iast `vällä Lüg; Saand see ühekorra valmis saand, eks siis nääb, kudas välla kukub Kaa; See jutt kukkus küll kenast `välja Pöi || (veelangust) vesi keerab nda jöös koes ta ala kukub Khk; `Mihkle soos oo, vesi kukub kolm `jalga `kõrgelt Vig; üks `kõrgem joats `oĺli, kos suur vesi `rohkem kukkus Vän; vesi kukub ülevelt `alla Ris; `veśki tamme pial on vie kukkumine, vesi kukub koe‿t kohinal Kad; vesi jooseb `veśki juurest, kukub `mauru Plt
2. (püsi)asendit, tasakaalu kaotama Laps kukkub, ega `aiget saa Lüg; tama löi ja miä kukkusin maha Vai; kukkus silmnäu `puhki Khk; vassik kukub igas `poole, ta on nörk Kär; Oli maha kukkund ja jäänd (surnud); Lase mitte last kukkuda Pöi; Kukkus nii pitk kui lai Emm; jεε pεεl kukudaks ikka Käi; kukkos selleti maha Kul; kukkus muhu pähä Mär; siia `sarbe ja silma vahe`kohta `peade `lööma nuiaga, siiss kukkude maha Mih; vaarub `jalgade peal, tahab kukkuda, aga ei kuku ka JõeK; Perenaine kukkund seĺlali Amb; tütar kukkus õla asemelt ära Pee; odikad olivad jalus, näe kukkusin `otsa et `prantsti Kad; `kuksi maha ku latsatas Kod; jalg komistas ja kukkusin maha Plt; lait́s kukub maha, saab `aiged ja röögib Hls; ärä mineśt, ku maha kukku piḱk ku roovik Hel || mies on `nenda `külle `pääle kukkund (voodihaigest) Lüg; vanaeit kukkun asemele (haigestus) Muh || hukkuma; surema sõdades - - kukub tuhandeid tunnis Tõs; kül kukkus neid maha jusku nagu `luogu Kad || varisema vanad ursikud maha kukkumisel Jür; vana maja on längakille ja `viltu, `ümmer kukkumas Ksi
3. fig `Kõrgelt [positsioonilt] kukkumine tieb `aiget Lüg; `selle inimese käest `ükski tüö maha‿i kukku, keik mis ette tuleb, tieb ära IisR; tüdrugud keige `rohkem, kes oma eluga sedasi kukkund on, [öeldakse, et] se pani omale kellad `kaila Jäm; poiss kut isa suust kukkund (väga sarnane) Khk; Vihm oli just `kaela kukkumas (sadu algamas); Eesel puud kukkuvad `õue (mets siinsamas), siis inimene kõssutab `külmas toas Pöi; Pole suu pεεle kukkund (ei jää vastust võlgu) Emm; kukkus tirinal mu `otsa `kinni (hakkas sõimama) Rei; küll oo aga emä `moodi, just nago emä mokast maha kukkund Mar; öhökorra kui se pank kukkus (pankrotistus), ei soand kätte kedagi Juu; enne sulab rubla pius ära muul, ku see vaalitsus kukub (tagasi astub) Aud; Süda kukub suust `väĺla (läheb pahaks); se on pudeles kukkunu (purjus); Regi on kummuli kukkunu (euf rasedus katkenud) Hää; sa oled pia `peale kukkund [öeldakse] kui inime nisuke segane on; justku kuu pealt kukkund `alla teene (ei taipa kõige vähematki) Kei; oli näost väga ära kukkund, kaua põdend Sim; rahad `kuksid pulma `piäle ärä Kod; süda kukkus `suapa `searde (hirmust); laps on üstku ema nokast kukkund Plt; kes rumalaste midagi om tennu [on] pää `pääle kukkunu Hel; maha ~ nurka kukkuma sünnitama `sauna keris kukkus maha tänä `üöse; sie `naine on `varsti maha kukkumas, `raske jalaga Lüg; ta juba kehast üsna jäme inimene, ta kukub `varssi `nurka Mar; eks jälle naine ole maha kukkumas Ksi; mu ristipoja naane ka oĺl kukkumisõl Se
4. langema, alanema, vähenema a. (hinnast, rahakursist) nüüd on turu `innad `alle kukkuned Lüg; innad kukkuvad `veelgid, egaüks müib Khk; see oli just selle `oasta, kui raha kuŕss kukkus Pöi; innad on juba `alla kukkund Rei; levä ind oo `alla kukkun Tõs; `luamade innad on `alla kukund VJg; rahad `kuksid, aga tämäl one sedä `pahma küll Kod; lina hinna˽kukkunu ommavaʔ Se b. (veetasemest) vesi kukub `laugelt Pha; [kui] Meri kukub alla, rand jääb kuivaks, siis `tulla kena aeg Pöi; vesi kukkus ja lae jäi kuivale Khn; vesi kukub, siis on ilust `ilma oodata Hää
5. hooga alustama, midagi tegema hakkama ja kukkuti `jälle kurikaga sugema Lüg; Hobused kukkusid tagand üläs `raiuma Jõh; kus kukkus `mooga `riidlema Khk; obu kukkun `kangest `irnuma Krj; ema kukub teda öppima (õpetama) Vll; Pili tuli järsku öles, meri kukkus nõnda lainetama Pöi; ihu kukub kihelema Käi; kukk kukkus `loulma Rei; sis nad kukuvad udima mend Rid; kerissele sai vett visatud ja kukusime kohe `vihtlema Vig; kukkus valjuste `nutma nagu `piske laps Kir; vanaeided kukkusid köögis vadistama Saa; kukkusin sellega juttu `aama Hag; rahvas kukkusid `laulma Tür; niikui laua `jaare läks, kui kukkus `eĺpima Koe; Kukkunud siis sööma ja visanud selle kolme päeva moona kõik kinni Trm; muidu oli korralik mees, aga kui `jooma kukkus, siis `päävade `viisi jõi Plt; lahti kukkuma algama, algust saama, vallanduma siis kukkus riid `lahti Khk; kui söda `lahti kukub Vll; sehuke kärin kukkus `lahti, kanad akkasid `karjuma Muh; tuli kukkus `lahti Rid; nutt kukkus `lahti Var || (äkitselt) saama, muutuma sie on nüüd kukkund `õige `kurjast Lüg; kukkus kohe kurjaks kui ma oma eri ää `rääkisin Vll; mo tuba ja kõik kukkus mädand `aisu täis Mih; silmad `kuksid vett täis Tõs; kes äkine one, si̬i̬ kukob äkki vihasess; vahel ku ei `u̬u̬ta, kukob äkki `valgess (hommikul) Kod
6. (ootamatult) kuhugi juhtuma, mingisse olukorda sattuma kukkus `kohto `kimpu; `seie pere on pali `lapsi kukkund Lüg; söja väĺjalt kukkus `vangi Ans; `sakslased kukkusid `linna `sisse Khk; Jähi [vargusega] vahele ning kukkus kinni Pha; Teab kust `söuke ilbakas `välja kukkund on Pöi; ei tea kust ned `välja `kuksid korra Rid; ei tia kust ta `siia nüid kukkus Juu; poeg sia pealt kukkus `kinni, varastasivad sia ära Äks; `türmä kukko, kinni kukko Se
kurg kurg (-ŕ-) g kure üld (n `kurg|i, -e Vai; n, g kure Jäm Khk Hi; g kurõ Khn Ran Võn Kam San V)
1. sookurg õlen kui üks lesk kurg või nagu unt `üksi `päine Lüg; `pitke `kaulaga ja `pitki `jalgoga `kurge Vai; kure on konna kunniŋŋas, kured `otsivad, `nolpsavad neid kevade Jäm; kes `meite odrad puhas `nahka paneb, vana kure, käte vahelt `äigab pöllu `puhtaks Khk; Kui kured `kangesti `karjuvad, see pidi `jälle `vihma tähendama Pöi; kurg `olli `täida täis, üsna kubises täedega Muh; Täisi täis kut kure pueg Emm; suured karjad olid `kurgesi, summa viisi LNg; Kured olid `tähtsad linnud, neid `tunti igas pool; Kure kael üle mere = katla sang Han; Kui kurõd `kõrgõ `lendväd, tulõb külm tali Khn; kured lähvad, `kurja `ilma, aned lähvad, `alva `ilma PJg; akab juba taĺv tulema kui kured `lähtvad Ris; sui siis on `kuŕga sii küll, söövad sügise na jõhvikaid; kui kured sügise sedasi `rongis läksid, me akkasime `karjuma, sega pudru, sega pudru, kus kured läksid nii segamini, põld `rongi enam kusagil Juu; kuŕg on `rändaja lind Koe; kure munal ei piä `mingid maetsed õlema; kuŕg tõssab aga `jalgu ja käib üksi, egä tämä peregä ei käi Kod; mõned üksikud kured on, kellel pesa `tehtud puie `peale Äks; kuŕg läind kurjas, and lastele tappa SJn; kure om är `eśsunu (ei lenda reas) Krk; piḱä seere nigu kurel Ran; kuŕg tunnep oma `säetut `aiga, kona ärä piäb minemä Nõo; kuŕg kah `korjass `konnõ ja mis tä kätte saa, veese `poele tood́uss Võn; kuŕg om maisa lind Ote; kurõ˽läävä˽kurja ilmaʔ, hani läävä alla˽tulõvõ Krl; Miili tulõ uḿmi kurõ`jalguga, astuss `õkva ku kuŕg Har; ku kurõ˽suuhn tänitäseʔ, sõ̭ss umma˽hüäʔ ilmaʔ Rõu; inne es `naata rükägi tegemä, ku˽kurõ laugõlõma nakasõʔ Plv; sügüse kurõʔ `lätväʔ, saavaʔ kuŕa ilmaʔ Lut; kurge viskama valetama kas `viskat `kurge või kõnelet `õigust Krk || (kuresaabastest) kured `tievad `nairid Hlj; kured nokkivad `jalgu, siis kui `lapsed `käiväd vie `loitudes `palja jalu Jõh; lastele ikke `öeti, ärge minge `veese, kuŕg toob `saapad Tõs; lapsed ei tohi `õue `minna kured tulevad ja künnavad `nairid `piale JõeK; nä kurg on `naerid `jalgade `piale teind Amb; küll sai sellega valu näha, kui kuŕg kevadel siared `lõhki nokkis Sim; kuŕg um verevä˽`saapa˽toonuʔ Plv || u toonekurg (euf kurg lastetoojana) Noh eit, pane puder akkama, naabri naisel tulnd kurg külaliseks Pha; Seal kuuleb `varsti kure äält Pöi; kurg toob tite tiiva all Kse; kuŕg olla nähä (rasedast naisest) Juu; naesele `leńtsid kured Pil; juba kured keerutavad siäl KJn; kurõ˽toova tiigist konnapujakasõ ni `saage lat́s Se || (rikkast inimesest, kiitlejast) Mis siss kurel viga võõrsil kävvä, ku erne een ja tatrik taka Ote; Mis kurõl viga kõrista˽ku `herne nõ̭na all ommaʔ Urv; Mis kurõl viga `kurku kurista, ku su̬u̬ sula om Rõu; Kas kurg sõs söömädä, ku herneh nõna all Räp || (teat mängust) ku lõpõdi põimmaʔ, aiʔ kuŕe kotti Lut || (muid ütlemisi) Kured `vievad ühe `süöma aja `kaasa (lõunasöögikord jääb sügisest ära); Kurenokkast on ka mehele `saadud Lüg; kui kuŕg petäb ää, tulevad täid `peäle Juu; Täib kurel oodata, mil soomaa sulaks saab Amb; Senni kurg kooles, kui soo sulas (laenu maksmata jätmisest) Urv; kui kuŕg pett, lätt mõ̭ni asi katski, kas tsiŕp, adõ̭r vai midägi muud Vas; Ei kurg madalahe mõtsa kae Rõu
2. vannasadra käepide; harkadra aisad `kurgidega adra VNg; sel adral õli - - taga pikkad kured kust `kinni `oieti; `Kurgedegä `atral on kureõts, kaks kure `õtsa Lüg; kureots pole `püuse saand (pole veel kündnud) Kär; Kurg `tehti kõverast kadakast Pöi; Kure käib adra varre pääld Rei; [adral] ermus madalad kured Rid; kurg `tehti `peale, kaigas all ja peal käis kurg Han; adra kured või aesad Tor; adra kured olid vanast kõverad kuusejuured, kust `oiti `kińni HJn; adra `kurgi on minugi kääd oind Tür; `kurgede vahel viab obune, aga tagumised otsad on käsipuust Sim; mua adral õlid kured, kus obune vahele `pańdi, mua adral õlid kure otsad üles kõverad, aga vene adra kured õlid `õiged Trm; kartuliater on `sahkegä `kurge vahel Kod; Muĺgimaa adral on löhemad kured Plt; `kurgede küllen om käsipuu Trv; adra kurõd olliva kuusitset, `võeti üten juurikuga Ran; kõvõra otsaga `raide olliva kurõ Kam; too adra kuŕg siiä, vaja om ader ärä `köütä Ote; noist kurist (kurgedest), noist saivaki adra `vehmreʔ, noidõ `kuŕgi vahelõ `pańti obõnõ Urv
3. esi, tööriba seisab taga kure otsas Amb; katsu et kurega järele pääsed VJg; suvel kõigutan kure otsas, talvel laalan laua otsas rhvl Sim; si̬i̬ jäi `kurge tegeme, ku temä oma viilukest ei jõvva ärä lõigade Krk; kurge jääma (jätma) ~ kures olema rukkilõikusel eega maha jääma `minga perast sina `lõikumaal `kurge jäid VNg; kie rukki `lõiku ajal jäi maha oma `iega, siis `üöldi, sie rippub kures, `tõised avitasid `vällä kurest Lüg; Jätsid kurge Amb; jäi `kurge oma `eega Kad; olid laisk, jäid `kurge VJg; kes iega taha jäi, sie jäi `kurge Iis
4. mõrra tiivapuu – Kod Lai kuuritsa kured, kaks `kurge, üks kurg käib `mü̬ü̬dä jõe `servä, tõene kesk jõge Kod
5. jõhvikas – Kod MMg Kõp Krk [öökülmad] küpsetäväd `kurgi Kod; kure `äitsnemise aig olli küĺm, kure `äitsne `külmiv ärä; täo om perätu `kurgi mõtsan Krk
kuu1 kuu üld1. a. taevakeha, Maa kaaslane kuu on jo `kortli vanus (esimene veerand) Kuu; kuu akkab täis `saama Jõh; `jaagop̀äiv `luodi kuu; kuu on jo nähus Vai; tere-tere noor kuu, mina nooreks sina vanaks, mina kulla karvaliseks, sina roua `roosteseks (nõidussõnad) Jäm; kuu nönda selja pεεl, see näidab `tormi Khk; kui kuu `kõrgest läbi köib, siis `tulle vali tali Muh; kui kuu seliti, siis tuleb `santi `ilma Rei; täna kuu kahaneb ää, oome luuasse `jälle Mar; kuu oo `tõusnd juba Mär; Kuu luu lääve all = kaelaraha kaelas Han; `kurja `ilma tähendab kui kuu `ümmer on tumedam ratas Mih; kui noor kuu oo seliti, siis inimesed `surre, kui noor kuu `püsti oo, siis `torma `tulle Tõs; kuu o vierend vana Ris; kuu, see poissmeeste pää (päev, st päike); kui kuu pesäs on (loomata), siis on eä linu tehä Juu; kuu kasvab kõhu täis Kos; kui kuu on sedasi nagu seilakille paśtab, sie `üiti kuri kuu olema Amb; kõik laut `lammid täis, kenä õenas `keskel = si̬i̬ one kuu ja tähed Kod; kui kuu om `püsti, siss tähendeb `küĺma ja `sündimist; kui kuu seliti om, siss tähendeb sula ja `surnud Hel; nägu nigu kuu pään Ran; nii illuss `poiske, pane kas vai kuuss (kuuks) `taivade Nõo; ku kuu nakass edimätse veerändiku `pääle `saama, siss täl om kõtt i̬i̬n, om kõdran Urv; kuu om sällülde, siss saa `ku̬u̬ĺjit tu̬u̬l kuul, aga üless vaiva otsagaʔ, siss om `haigit Se b. kuufaas `kartuli vanad `rahvas `püüdäsivvad tehä vana kuul, kuu `põhjal, terävili `jälle `uuvel kuul Lüg; kui konnad `sorravad `kahte kohe (kuusse, st kahe kuufaasi ajal), siis tuleb kena kevade Khk; noore `kuuga raiuti vösa mis ep pia `kasvama Pha; `Noores kuus `toodi `püüsed `randa, siis `saaje kala Pöi; vanas kuus taheda `villu kedrada, siis koid ep söö ära end Emm; seinä palgid ja tarbis puud `võeti ikke vanas kuus, nii vana kuu `viimse nädäli sees Mar; Lehtpuu raiutse vana `kuuga, okaspuu noore `kuuga Han; kuude vaheaeg, kui veel uut kuud põle nähä, vana kadun Tõs; kui siga oo vanas kuus tapetud, siis liha lähäb `pissese, kui `noores kuus tapetud, siis lähäb suurese Aud; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siś arstiti, ku midagi ära `kautada taheti, nägu `paisi või `maalesi või Hää; kui kana kahe kuu sees (vana ja noore kuu vahel) `audub, siis poead säuksuvad vägä paelu Juu; noore kuu viht aab ihu kihelema HJn; vana kuus `jääti `ärgane vasikas `kasvama JõeK; `lambaid niidetakse noorel kuul, et siis vill kasvab Ann; `erne külvati täiel kuul, siis ei pidand uśsitama VMr; nuare kuu uni tuleb ruttu kätte Kod; okaspuu lõegata noorel kuul, lehepuu vanal kuul Äks; noorel kuul kästäss neid tetä, mis pääl maa kasuss, vanal kuul tetä kardult Krk; kui lumi tuleb vana `kuuge, siss ta ei tu̬u̬ `talve Hel; kuppu `lasti vanakuu vahepäeväl, et siss om pehme aig, kupu aava ei ole valusa Nõo; kuu om nellän jaon, `vahtsõkuu kaaŕ ja `vahtsõkuu läülä - - `siss tulõ vana kuu läülä, siss tulõ vanakuu kaaŕ Har; noorõ `kuuga˽külvet herne˽naglutõdass, vana `kuuga˽külvet vaglutõdass, täüś `kuuga˽külvet kasuss kõdrinõ Rõu; noorõ `kuuga võõrutõdass tüt́äŕlat́s, siss saa illośs Se; pööräʔ `kaplu vana `kuuga, noorõ `kuuga aja `ki̬i̬rdu Lut
2. ajaühik, kalendrikuu `aastas on kakstõist`kümme kuud Lüg; laps on kuu vai kaks vana Vai; ma ole kuude `kaupa seda `ootand Ans; saab kolm kuud vanaks Khk; Vassikas juba kuu kolmene Pöi; `öetse kaks kuud `aega vel menavad Muh; ösna `kuude `viisi olle sεεl Phl; mõrd `seisis sees (meres) kuud kaks Rid; viie `reedene kuu, et viis `reeded oo ühö kuu sees Mar; kui tä oli kuud paar ää `teenin, tuli tääle `aigus Pär; `kuude `kaupa teenib, ega ta öhös `kohtes paegal ei ole Juu; teese kuu oli kuiv, aga nüid on vihmane kuu Ann; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse (katuse) `alla Kod; `oktoo·bri kuud `ööldi lehe kukkumise kuu kua Lai; aprilli kuu om kige alap kuu Hls; nüid om august, nüid om si̬i̬ kuu, nüid puru kah liigup Ran; temä ütess kuuss `tulli, et siss avitap kotu ka veedike Nõo; mõ̭ni kat́s kuud saa iks tagasi, ku tä käve Urv; timä om jo˽`kuudõ `viisi `haigõ olluʔ Har; seo kuu lätt ku nähvähhäss `mü̬ü̬dä Rõu; kuu ~ kuude peal(e) (teenistusajast) ta oo meil kuude peal Kse; kuudõ piäl sai `olla [teenimas] Khn; kuu `pääle tellit [sulane] Trv; või sõss `kuude või poole `aaste pääl ollit Krk; mõni poiss `olli kuu pääl `ti̬i̬nmän, sai kuu pääld palga Ran; tu̬u̬ om kuu `pääle `leṕnö Räp; kuu pääle lät́s `ti̬i̬ńmä; kuu pääle palgat Se
3. fig (võrdlusi, väljendeid) Kel juo kuu `paistub, ei sie enämb `tähtiest `huoli; Mene kuu `pääle oma juduga Kuu; sie justku kuuld `alle kukkund, ei `oska midagi Hlj; läks `nindagu vana kuu `taivast (väga ruttu) Lüg; `Otsisin sind kui kuud ja `päivä taga Jõh; kadusid kut vana kuu `taevast Mus; Ah sa mine eige kuu pεεle eese jutu ning tahtmisega Kaa; Sind näeb [harva] nagu noort kuud Rid; [ta on] kadunud ku vana kuu `taevass Kod; send saab ka nähä ku vana kuud Vil; ku kuu päält `alla kukkun, sa ei tiiä midägi Hel; oled nigu kuu päält tullu ~ sadanu Ran; Sinno näet ka‿gu vanna kuud Räp
4. kuu ja päeva lilled ~ rohiPJg Plt härghein kuu ja päeva rohi `õitseb pikalt, `mitmed `karva õied on Plt Vrd kuupäevarohi
kõrgelt `kõrge|lt Lüg IisR Muh spor L, Koe Sim Kod Vil Nõo, -ld Lüg Ran Nõo; `körge|lt Mus, -ld Rei; `korge|ld Kuu Vai, -lt San; korgõlt Har
1. ant madalalt a. mingist alustasandist ülaltpoolt `Niitjad `latvavad, kui `kõrgelt niidavad Hää b. mingilt ülemiselt tasandilt (allapoole) tulen `kõrgelt lakkast maha Lüg; `viska `äste üless, siss ku si̬i̬mne [külvamisel] `kõrgelt tuleva, siss lähvä laḱka Nõo || fig Kes `korgeld `langeb, `langeb sügävälle Kuu c. maapinnast kauge(ma)l ülal kui linnud `lindasid `körgelt, tuli sügav tali Mus; kured `lindavad `kõrgelt Kul
2. (kaldast kaugelt, sügavamast veest) `kõrgelt paĺgiparvetajad ei lähägi, `pelgäväd laenet Kod
3. (hääletoonist, helikõrgusest) ära aja `viisi nii `körgeld, akka madalamalt Rei; laalab `iäste `kõrgelt Tõs; [ta] laul `väiga korgõlt Har
4. väga, hästi, silmapaistvalt kõik `oĺlid `kõrgelt koolitud, piiniksed Vän; Tõnissonid `oĺlid targad mehed, kiik `kõrgelt koolitud Vil; `korgelt koolitedu tüdrik San
5. (hinnalt, väärtuselt) palju, kõvasti [maja] Oli `kõrgelt `innatud IisR; ta `indab seda `aśja väga `kõrgelt, `oskab seda innata Mär
Vrd kõrgest
kõrgesti `kõrgesti Var JJn, -e Tõs Aud; `kõrgest Lüg Krk Nõo; `körgest Khk, -i Rei; `korgõst Se
1. kõrgelt (maapinna kohal) `pilved `käivad `õige `kõrgest Lüg; kui kured `kõrgeste `lähtvad ja raaksuvad, siis tuleb sügav tali Aud || (lumekattest) `talvel on `ninda `kõrgest lund, `ruogi `ühte `puhku Lüg
2. (hääletoonist) `õige `kõrge ääl, `räägib `nõnda kõvast ja `kõrgest; mehed evad `räägi `nõnda `kõrgest ku `naised Lüg; meni laul keib nii `körgest, üsna kilama vötab Khk; ma ei saa nõnda `kõrgest laulda, võta ääl madalepest Krk
3. (üli)väga; kõrgel tasemel vend oli `kõrgesti kuolitud mies JJn; nüid om kõ̭ik ülikoolin käenuva, kõ̭ik om `kõrgest koolitedu Nõo
4. kõrgilt, uhkelt Käi `kärmesti, astu `körgesti, kis siiss tääb, et sa `vaene oled Rei; mis sa nii `korgõst kõnõlõt Se
5. fig (päritolust, positsioonist) `kõrgest `süńdenu, sannalavald maha sadanu, toda üteldi ku inime enne `olli rikass, peräst `vaene Nõo
kõrv1 kõrv hv L, K I Hls T V, kõru Pöi Muh LäEd Tõs Hää Saa Vil M T Lei, g kõrva; kõrv g `kõrva Lüg Jõh IisR; korv g `korva spor R(n `korva VNg Vai); kõrb g kõrba L Nis Rap; körv Jäm Kaa Pha Emm Käi Ris, köru Sa Rei Phl, g körva 1. a. kuulmiselund; (välis)kõrv `rüögib ja `karjub `korva `ääres Jõe; Sul `menned kohe `külmägä `korvad punaseks; Ei ma enämb tasast juttu `kuuleki, `korvad on neh luguss Kuu; silm ei nää ja korv ei `kuule Hlj; ta (nirk) on kerest `valge, `korvad on `mustad VNg; sie inimene `kuuleb ühe `kõrva puolt vaid, `tõise `kõrvaga ei `kuule; käredäst kisendäb, `kõrvist käib läbi; `kõrvad pää ligi, `ihne Lüg; `Kõrvad `uugavad viel `präiga sest mürinäst Jõh; `Jälle akkas `kõrvis tinistama IisR; miu `korva kivistä; küll miä `siule `vasta `korvi `andaksin Vai; kudri on `körvisitta lammas Khk; külm akkab `körvi Jaa; Kui sa oled ikka oma silmaga näind ja oma kõrvaga kuulnd, siis tead et on `õige Pöi; kõrudest soadika lõegati [juuksed] ää sedasi; kõrvad o lukkis, ma ei kuule Muh; Suu körvist saadik lahti (naerdes); on pεε `aige voi sedasi, siis vetab pohas körvad elisema Emm; körva seespool augu sees on trumm, väljabold saa `nähja end Käi; sool kaks `kõrba peäs jo, miks sa ei kuule Rid; mo eese kõrba kuuldes just `rääkis seda juttu; kiidetasse ikke, kui kõrb sedasi ulob, so suguvõsa `tahtvad ingeteno saha, piad `jälle jumalad palome Mar; vire tuul puhub kõrvust läbi; keedan soole ühü pläu üle `kõrvade Mär; va rumalad (inetud) sead, kõrbad `löńtis maas Vig; Ei sehukest assa põle mo kõru enne kuuln Han; kõrv `rääkis `mulle `vasta (kumises) ja irmus valu piäs Var; kõrbad ei kuule, aga silmad nägad küll Mih; sai `vastu `kõrvu, sai iä lopsu Tõs; võt́tis mind `kõrvõst `kińdi Khn; oĺlin kuu `aega `kõrvadega `arstimesel Vän; Kel suured kõrvad, si̬i̬ `öeldaks tark inimene oleva; Kel `väiksed kõrvad, oleva lühikse oimega Hää; kui sa tahad `koera sõbraks teha, siis süida teda kõrvade vahelt Saa; kõrv akkas mäda ja vett `joosma HMd; läegitan üle `kõrbade, löön sind jah Nis; putukal, kas temal on `kõrvu, kellega tema kuuleb; kõrvad kumisevad ja `uugavad; eks sa `kuula `kõrvega, mis sa kõhuga `kuulasid, kui ma `riäksin Juu; `ańdis mäda (mööda) `kõrvu `talle JMd; kui obune kõrva `suuruse tüki `päävas `leiba saab, siis `jäksab tüed teha JJn; käib kõrvust läbi külm, nää vilu tuul Ann; suurte `kõrvadega inimene on `elde Rak; tige obune lud́utab `kõrvi Sim; kilavad nõnna et kõrvist käib läbi Trm; `pańti müts ühe kõrva `piäle Kod; sala `aśja riagid ikke kõrva `sisse; kel kõrvad piast `kaugel, see kaua elab Lai; kas minu kõrvad piäväd `kuulma sedä KJn; kas sa ilma kõrvuta olet, ku sa ei kuule Trv; töbi `kõrvege lammas Pst; obene kuri, `tõmbap kõrva ligi pääd; `maarjapäväl keedets sia `kõrvu; `tõmba tal paaŕ lähkamit `mü̬ü̬dä `kõrvi Hls; kunass si̬i̬ siĺm nägemisest täis saa ja kõru `kuulmisest; ma teise kõrvage ei kuule, teise kõrva `kuulmine om är kadunu Krk; vanast tõmmati emärinnast `piimä `kõrva, ku kõru valut; siberigu, säberigu, mäe küĺle pääl kükitävä = kõrva; kärät́ nii kõvaste et, mul jäevä kõrva lukku; Kas sul kõrvu ei ole, ma röögi ja õegu - - sina ei kõssagi Nõo; kes soe mõtsan ärä tapap ja timäle (mõisnikule) kõrva veese, saasõ timä käest viis rubla Võn; kiŕk `kõrvuga tsiku ei taheta; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; taal om kõrvuni suu `valla, alasi tä rü̬ü̬ḱ ja kõnõlõss Krl; ku kura kõrv aja `piĺli, siss üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Naa˽vana˽kõrva˽mõista õi˽taad `vahtsõt muusikat umass võtta õiʔ; ei kuulõ, um kõrvuldaʔ Rõu; taa sööse ni ropost et, suu kõrvuni˽`väegaʔ, `mut́ku iiletäss inne Plv; ilma silmä nägemälläʔ ja kõrva `kuuldmallaʔ; ta perämädse sadamisega lei ma naa˽kõrva˽ka kińniʔ, no‿i˽kuulõ˽sukugiʔ Vas; kõrvust äi kuule, šiĺmist äi näe Lei; maʔ olõ `kõrvuga t́erve; käehn piät, aa näe eiʔ `hinnä man = kõrv Lut || teada(saamisest) sie on `ammugi `rahva `kõrvis ja suus Lüg; no see jutt `olle läin valitseja `kõrvu Aud; noordele `oĺli see jutt juba `kõrvi läinud Hää; jutt läks emäle `kõrvu Kod; naa ei oole miu `kõrvi pudunu, miu `kõrvi puha ulaten, ni̬i̬ kõnese Krk; miu kõrvust nigu oss kõnelnu tu̬u̬ naene, et temäl ka poig `väega uĺask Nõo || fig (saladuse ilmsikstulekust) Merel `silmäd, `metsäl `korvad Kuu; Igal pual on nägijuid ja `kuulajuid, `metsal `silmad, `seinal `kõrvad Jõh; nii pailu `körvi `kuulamas Khk; metsa `pöesal on körvad Vll; Ära valjusti rεεgi, seinal on körvad Emm; Pailu `lapsi, laiad kõrvad, pailu kuulevad, viivad selle jutu kõik `kaugel Hää; metsal kõrvad ja merel silmad Lai; seinäl silmä, mõtsal kõrva Krk; mõts `kõrvuga, väli `siĺmiga Har b. kuulmine, kuulmisvõime `Erkos `kõrvad pääs, mene kõhe tasa, aga ikke `ärkab; Tämal õlid jänisse `kõrvad, magas kõvast, `silmad `kinni, aga `kõrvad `lahti Lüg; tamal on üväd `korvad, tama `kuulo üväst Vai; mu köru pole ka väga `selge, vana inimese `kuulmine jääb vähemaks `jälle Mus; Köru ka nönda tüńts, ta‿p kuule ette änam mette kut ühtid Kaa; Sool on veel ea kõru, kõik sa veel ää kuuled; Saa vana `kõrva petta `öhti, ta kuuleb veel kõik mis toas räägitakse Pöi; tene kõru jäeb vähämas Var; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb, põhud kõhisevad; kõrvad on tuhmiks läind, ei kuule Juu; oi sul om küll ergä kõrva, `ullemba vi̬i̬l ku `kassil Puh; täl om `väega eledä kõrva, ta kuulep kõ̭ik mes me siin kõneleme Nõo; Umma˽sul `vainlasõl ka‿ks jänese kõrvaʔ Rõu c. (fig, võrdlusi, ütlemisi jne) `Korvad ku kobrulehed; Sai `kirja, peräst oli `jüskü `korvist `taeva `tostetud (rõõmustas); Ku [kartulid] `kieväd, ne `varsi on `korvad `laialla pääss (koor lahti), ei ole `süüä midägi Kuu; `Kõrvad ku obak`siened pääs, `suured `kõrvad ja `paksud Lüg; `Suured `kõrvad nagu suppi `londrussel; `kõrvad `liikusivad, `nõnda õli ia miel; Kui vanal ajal nuarpaar tuli `kihlamast `vällä, siis vana `rahvas `üäldi, et `käisivad `kõrva veristamas, et nüüd on `kõrvad `lõhki; `Kõrvad sügälävad, sula tuleb Jõh; Mis sie `nuomimine tämale tieb, ta‿i `liiguta `kõrvigi; `kõrvad `laiad kui laba`kindad IisR; Keiki neid suuri juttusi oo nii pailu kuuldud, et körvad akavad juba mäda joosma Kaa; `Võtku silmast või kõrvast aga olgu `olla; Kõrvad `püsti kut `eeslil Pöi; Äi nεε sa seda naa kut sa äi nεε oma körvi; Pani sene omal körva taa (jättis meelde) Emm; sa valetad jo `nõnna et so kõrbad üsna `suitsevad Mar; Lappis juba noores ias kõrvad pia `alla (suri) Han; Mis sa ka seletad, sul kõrvad alles märjad (liiga noor) Tor; [kanga] Jeared nigu koera kõrvad, lotutavad Amb; kõrva veristaja (kosilane); Mina õlin poole kõrvaga ennemb ka ühtetõist kuuld; Poisike oli terane ja pani keik kõrva taha, mes ta vanematelt inimestelt `kuulis Trm; sial (karjas) pidid kõik kõrvad `kerged `oidma, vemmal kääs ja `ühtelugu muku litsu; kõrvad jooksevad sita vett [öeldi,] kui mõni `tüitas ühesuguse jutuga, teine ei taht enam kuulata Lai; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust, si̬i̬ keelest Hel; tu̬u̬di surma sõnum, Juhan olna ka kõrva pää `alla pannu Puh; kaval mi̬i̬s, `tõmbap tõesel nii naha üle `kõrvu (veab alt), et arugi ei saa; Vaest vaga pinnitäss, aga süidläne ei tõsta kõrvagi (ei tee välja) Nõo; Tu̬u̬d raha näet sa nii sama veidu˽ku uḿmi `kõrvu Rõn; kõrva˽kulõhusõ jo väĺläʔ `säärtseid tühje jutte kullõldõn; kae, saʔ `viskat alasi mullõ `kõrvu (heidad ette) Har; Väigokõsõʔ kõrvaʔ, nigu lipsukõsõʔ; suurõʔ, laajaʔ kõrvaʔ - - nigu pangi vanguʔ; kõ̭õ̭ õ̭ks hi̬i̬dä kõrvole (näägutan) Se | (ükskõiksusest, mittekuulamisest) Jutt läks `korvast sise ja `toisest `välja Kuu; `Räegi `talle mis tahes, täma laseb sinu juttu `kõrvist `müöda IisR; sellel körvad `taskus; körvad kut oleks lapiti pεεs olad, ei kuule mitte Jäm; jo si mo körva taa jäänd on, ma pole seda mette `kuuland Khk; Keik nee suured köned ning jutud lähtvad ikka keik ühest körvast sisse, teisest välja Kaa; nõnna magasin, et mitte teine kõrv ei `kuulnud teist Kad; ma ei oole tat `mi̬i̬li `panden, om lännu kõrvast `sissi ja tõisest `vällä Krk; miul läits tu̬u̬ läbi `kõrvu Hel; tol ei ole üttegi `õiget juttu, lase ütest kõrvast `siśse, tõesest kõrvast `väĺlä Ran; Sa ka‿ks `kullõ miä üldäss, `istu õi˽`kõrvu pääl õiʔ Rõu | (löömisest, karistamisest) Sul vaja `kõrvad üles kütta, sa `muidu ei `kuula IisR; näh, tahab tulissi `körvi `saaja, va ül‿antu loom (poiss) Khk; Vana teind kohe kõrva üle Pöi; Vettis teisel körvad `püusse (noomis) Emm; Kui süda teise pääl täis on, äherdab `vaata `tõmman sul naha üle kõrvade Hää; kõrvad üless `lüia - - mõne süiteo eest Plt; sul om ta käperdämise mu̬u̬t kõgõh - - taa läbi sa lasõt üt́skõrra kõrva kuumass aiaʔ Se | (halvast meeleolust; norutundest) Miks sa täna nii `korvad `londuss oled Kuu; Ei akkand `miski kättä, `sõisas `kõrvad ludus Jõh; Oli oort näha et tömbas teine körvad lingu, äi es ole sellega nöua üht Kaa; Mihel köru lontis Emm; ära ole nagu mina olen, kõrv kikkis, teine `lońtis (järeleandlik) JJn; kes `vasta nina või `viltu sõnu saab, see läheb minema kõrvad `longus Sim; väsind oli, tuli `õhta kõrvad `lońtis Lai | (tähelepanust) Ma sis `oitegi teridin `korvi, et hüäst `kuulla Kuu; Eks `meie `poisikesed `kuuland ka `kõrvad kikkis Jõh; Ta on kole `uudisimulik, kui kedagi `räegi omavahel, siis täma `kõrvad kikkis `kuulab IisR; kuulab körvad kikkis äga kuulda pole midagid Khk; Ma kuulasi küll nönda et köru irkis Kaa; Aes köru kikki Emm; eks sää eese kõrbad `kuulma Mar; pane kõrv orgi `otsa ja `kuula siis, kui muidu ei kuule Vig; obone `kuulab kikkis kõrvu Juu; tulin ka oma `kõrvu teritama Plt; säe kõrva `kuulme, et na kuuleve siul Hls; piä kõrva `valla, ku ma sedä `asja seĺlate Hel; no ma jäi `õkva kikin kõrvun `kullema, et meh nä kõneliva Puh; penil kõrva `kiŕki, `kulless Kam | (nõutusest, kimbatusest) `korva `äärest `täüdü neu ottada Kuu; `kratsid `kõrva `äärest, kas küsid `kõrva `äärest nõu Lüg; küsib körva tagand nöu - - kis pεεd nakitseb kui midagid `asja on Khk; krat́sin kõrva takka, ehk sealt tuleb aru kätte, mis ma teen Juu; `ot́sis küintega kõrva tagast nõu Lai; ta ot́sib kõrva tagast iad nõu Plt; temä om ennast `sissi kõnelnu, sõ̭s ot́s kõrvast abi Krk
2. esemete (kõrva meenutav) osa a. peakatte kõrvalapp läkiläkil `käivad `korvad all Jõe; talvkübär sie on nahast, `kõrvid `külles Lüg; `kõrvadega ~ `kõrvidega müts Jõh; mehe tali müt́s - - tä vöib `körvadega ning ilma `körvasitta [olla] Khk; `talve olid karva mütsid jah, soead mütsid jah, tömmati körvad maha ja HMd; läkiläki, need on karused, kõrvad maas Hag; lahe müt́si kõrvad `alla Kod; kui oli soe aeg, siis `pańdi karbusse kõrvad pia`laele `kińni Lai; Võrumaa mestel olliva musta sammõtidsõ, `kõrvuga kübärä Nõo; mõnõl oĺl katõkõrvagõ˽küpäŕ San; `Tõmba luńdi kõrva `alla `täämbä om vällän `väega˽külm ilm Urv; lońtküpäŕ `kõrvogaʔ Se b. sang, käepide Ärä ole nii räbägäs, lohud `tassi `korvad `pessess ärä Kuu; pottil `sanga pääl ei käi, pottil on `kõrvad Lüg; `tuorvi `korvist `panna puu läbi ja `kanneda vettä Vai; pisine kapp `üiti kipuks - - köru oli taga Khk; Teine `katla saŋŋa köru tuli küljest lahti Kaa; egä keol, kapal kaant põlnd, sel oli kõrb naa pikk, et akasid käpuga kinni Vig; Vanni kõru tuleb ää parandada; Tassi kõru oo küĺlest ää läin Han; kibu - - kõrv `külges, üks laud oo teistest pikem, võtad `kõrvapidi jood Var; tassil ja toobil, kannul, `kõikel kõrvad Tõs; teine kõru on nurikul laiem ja teine `kitsam Saa; `enne taśsiti `toobrega `lehmele `suĺpi, kaks `kõrva `toobrel peas, puu oli `kõrvest läbi Juu; kruuś sie oli kivist, ühe kõrvaga, ikke üks kõrv VMr; kõrvaga kiedu pot́t VJg; `tuorvitel on kõrvad külles, augud sies Trm; kruusil kõrv küĺjess ärä; puu panged - - kõrvad küĺjen Kod; kapp kel üks kõrv küĺles oli; piima püt́id ned olid ilma `kõrvadeta Lai; kahe kõrvaga püt́id vi̬i̬ `tõstmese jäos KJn; nurmikul om kaaś pääl ja kõrva küllen Trv; vańn om loberik nõu, kõrva katsipidi; si̬i̬ pot́t om kate kõrvage Hls; sangaline `oĺli piḱk kõrvaga klaas Ran; käśk oĺl lavvakõisist tettü, üts lavvakõnõ oĺl piḱemb, tollõst sai `käśku kõrv Võn; `nüśku olliva `seatse sama nigu anumagi, kõrva küllen Rõn; [leiva] mõ̭hel oĺli˽kõrvaʔ kummangi otsan Har; panõʔ kaaś anomalõ `kõrvõ pääle Plv; `tu̬u̬ŕjal olli˽kõrvaʔ, kõrvust `aeti puu läbi, siss `tu̬u̬ga võt́i˽`säĺgä Vas; nüsikol kakõśs ar üt́s kõrv; `kõrvoga pada Se || fig Sita potil kõrvad `küĺges (inimene, käed puusas) Pöi; seesab kääd `taskus nagu kõrvadega pot́t Trm c. käepide vikatilöe küljes – San d. hark, näsa, pulk aisa `külges konks, aisa köru, `sönna keib `juhtme ots `kindi Khk; [puuvankri] ige kõrvad (rõugud), rõukpaku sehes olid need kõrvad Tõs; `aśpli kõrvad ja sarved; obaduse kõrv Kod; aeru tollari (tullid) om ni̬i̬ sama mis aerurauva või aerukõrva Pst e. kingapealse paelaaukudega nahklapp kiŋŋa küĺles olid körvad koest rihmad väädid läbi käisid Jäm; `kumbaskid pool `kinga `olli üks kõru, kõre `olli kõrva sehes ja paelaga `pandi pealt `kindi Muh f. pl auguga nahatükid voki lühipostide küljes, kuhu lühivarras sisse käib nahast kõrvad käevad [voki] posti `külgi, luhe oli seäl kõrvade `külgis Tõs; ma `lõika uut `nahka oki `kõŕvess, okil o kõrva lobevess kulunu Krk; nahk kõrvad olliva, mõnel `olli puust, aga nu̬u̬ larasiva väegä kõvaste kui kedrässivä Ran g. (reheahju kerise kõrval) Peerud `pandi ahju kõrva `pεεle `kuivama; Kass istus ahju kõrva pεεl Kaa
3. aas, silmus a. (jalatsil) `saapa `kõrvad on `sääre `külles, säält `tõmmetasse `jalga Jõh; `Kummalgi `paslil oli kaks `kõrva kahel puol, `kõrvad olivad `nüörist vai `rihmast; `Kamassi `kõrvad IisR; Ummikviisadel `paelu ei olnu, teised `oĺlid kõrvaviisad, vaat neil `oĺlid kõrvad, kust paelad läbi käisid Hää; [viisu] kõrvad jäävad mõlema `poole, kus pael läbi käib Pai; suvvale tetti kõrva, `külgi pääle tetti `täŕkme veedike suuremba, kost tu kõrvanahk läbi `panti Nõo; tsuvvakõrvaʔ piät iks küllält kõvast nahast olõma Kan; tsuvval omma `tsälḱmõʔ, a viižol aasaʔ, vai kõrvaʔ Se b. silmus võrgu nurkades ainad oo võrgu `pealmisest paelast `keertud, kõru oo aina `külges, see pistetse `juhtmest läbi Muh c. obadus, konks; võru, öös selp̀u kööve lönk `pandi [vankri] `karssa körva taa `kinni ning siis tömmeti kövast `pεεle; kurnal oli kolm `körva (~ `aasa), ega körva sihes oli pael, pailad kεisid koogu kailas Khk; Raŋŋi köru, nendel raŋŋidel [oli] - - sääma külje raŋŋipuu sehes sörme jämune raud aas, missest väuroom läbi keis Kaa; [käsikivi] vitsa `külges oo kõru (rõngas), käsipuu ots o seal sihes Muh; `kanga kõrvad [esimese samba küljes] o rauast, `sinna käib rimp̀oom `sisse Aud; [vankri] redelte küĺlen om kõrva - - ravvast kõrva iki, mud́u redele joosev päält ärä Krk; külvi anum - - minul `olli ümärik, õhuksest aava lavvast, `rõivast kõru veere küĺlen; tellete i̬i̬n otsan `olli rindpuu, tu̬u̬ susati `kõrvu `sisse Ran; sarjal om kõrva küĺlen ja vang pääl, kõrvust om köüds läbi, kõrvast oidass `kinni ja sarjatass Ote; mul omma väidse kõrvaʔ (metallvõru noapea ümber) needist vallalõ `tulluʔ Har; sedolga kõrvaʔ oma˽kah rihma `pandmise jaoss Räp
4. külgpuu redemi `korvad on koverad; `kresla `korvad, nie mida `korvale tulevad, `kresla `külles, nie on `korvad; mei `ütsima `kaŋŋaspu `korvad, no nie kahel puol `korvas olivad VNg; eks redeli `kõrvapuud õle redeli `kõrvad Lüg; [ankru] piĺl jooseb pilli `körvade vahel `ümber Mus; niie kõrvad (pöörad) Pär; üks kiaŕbu kõrva vahe `ongi sein, kiaŕbu kõrva `kohta tehakse `nõega või `süega seina mäŕk; kiaŕbudel on neli `kõrva, tulevad ülevalt `alla Kad; lina maśsina kõrv (küljelaud) Kod; vanast voki kõrvad (lühipostid), noil `olli kah `treitud nupstükid otsan Ran Vrd kõrva|puud, kõrvas|puud
5. lõimelõnga arvestusühik Üks kõrv on kaks `niiditükki, `milles on `kummaski kaks`kümmend kaks `võrget ja sie `annab `kanga pikkust juo `kümme `küinart Lüg; meil õlid lu̬u̬puud, nelitõisskümme küünärt pitkäd lu̬u̬puud. kaks aenokess `kõrva läks `seinä, ku kakstõisskümme `kõrva oli, siis kuus `seinä [kangast] Kod
6. lõikeraud a. adral lipet käis `sahkade `piale, si̬i̬ `keeras mulla kõrvale. lipeti raual õlid kaks `kõrva, mis oisivad `kińni sial saha pial, sepad tagusivad need kõrvad Trm; kõrv õli saha `külge `taotud, õli õhuke ravva lipat́s, kõrv `lõikas kamara `kat́ki Kod; kütüse künnü adral om ahere esi `mu̬u̬du, `lõikamise kõrva küllen Krk; kõrv käänd maad kohõ vaia Lut b. labidal `turba `lapju `olli su̬u̬nravvaga soonitu ja tol `lapjul `olli tõese poole pääl kõru küĺlen Nõo c. puuril `kiämre kõrv; puuril one teräv kõrv eden, kellega `lõikab Kod
7. kärg, kärjeviil – Krl Har Räp Se kõrv kinni liimat päält, mesi sisen Krl; mehidse kupaʔ, säl om sada tükkü üte kõrva seeh; kõrva `lõikat, säntse pala; vaha kõrv, tuud `kõrva lõigatass, kõ̭iḱ kõrv lõigatass `maahha; kõrvaʔ ni vahakupaʔ; kimalaisil kõrv Se
8. heledad horisontaaljooned kummalgi pool päikest päävä kõrvaʔ nigu tulba katõl puul `päivä, `näütäse `vihma; pääväl omma kõrvaʔ ja pööräʔ, `tõisi `ilmu saa; päävä kõrvaʔ üĺdäs õks `vasta `ilmu; ommaʔ nikuʔ vikahtkaari otsaʔ Se
9. südameklapp `surne südäme `kõrvad `kuulevad keriku `kella äält, kui `kella `lüässe Lüg; Kui `surne kell lüäb siis `surne südämä `kõrvad `liiguvad Jõh; `kõikel oo südäme kõrvad, loomal ja eks inimeselgi; kõru ikke, auk lähäb `sisse, lõegatse `tapmese `aegas ää Tõs; südämel on kõrvad, ni̬i̬d `lü̬ü̬mä vere `käimä; si̬i̬ `piämä vere pump õlema; kui minu vanemad tapid `lu̬u̬mi ja minä kua õlen kõrvad ärä lõeganud Kod; loomal on südame kõrvad `veiksed latakad, need visatasse minema Lai; ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; võtan `süäme kõrva ärä, mud́u ta (loom) kuulep kiḱk, tunnep äräde, mis ta lihage tetäss; ku inimene vihane om, sõ̭ss ütelts `süämekõrva olevet `püstü Krk
10. taimenimetustes liitsõna järelkomponendina Ls hiire|kõrv, kadaka|kõrv, kitse|kõrv, maa|kõrv, metsa|kõrv, põllu|kõrv
kõtt1 kõtt g kõtu eL(-o hv Kan Räp Se)
1. kõht a. keskkoht (väliselt) sadul seĺläge obene - - kõtt mahan `kinni, juśt ku üits lehm; seĺg tetti [peksuga] ninda pehmess ku kõtt Krk; `Mõnda `nalla naara ni et kõtt kakkess Hel; kel tugeva kõtu, nu̬u̬ olliva rasvamao; ega ta `kuiki pikäke, es olõki rinnuni, kõtuni iki `olli Ran; nii suur kõtt, et üle kõtu ei saa maha `vahti; `rõiva läävä lõõri `alla üless, kõtt kõ̭ik paĺlass Puh; serände tukev mi̬i̬s, kõtt `olli i̬i̬n nigu rasva püt́t; Miis vai asi, kõtt iin nigu rammal ruunal; [kui kõht valutas] siss üteldi et vaja `purki kõtu pääle panna Nõo; ärrä `naarnu nii et, katõ käpäga pidänü kõttu kińni Võn; `oŕkul om kusemine kõtu all Rõn; teil sugu kõttu ei oleki (saledast inimesest) San; täl tu̬u̬ kõtt tu̬u̬ om ku vaat́ i̬i̬n Urv; ei olõʔ kõttu ei perst, om nigu üt́s urdakõni Krl; õdagune sü̬ü̬ḱ kasvatass kõttu Rõu; ess olõ säänest kõttu mis um nigu kirn i̬i̬hn Plv; ma olõ tah järvekeseh olnu˽kõtuni˽siseh Vas || (rasedast) mõlembil naśtel om kõtu i̬i̬n Puh; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo || fig aage käe kõtust `vällä (hakake tööle) Krk; kõtt om säĺgroodsu `küĺge kasunu (näljatundest) Ran; Sõa `aigu, ku˽midä süvväʔ olõ õs, võti kõtu `hõlma ja˽lät́si magama Rõu; Pääle vihma tuu suur kaara nuŕm om kõik kõtu pääl (lamandunud) Vas b. magu jt seedeelundid (ka nende talitlusest) latsel kõtt täis Trv; varessel valu, arakul `aiguss - - me latse kõtt `tervess Krk; ma lää sü̬ü̬ esi kõtu täis Hel; seid karaskit ja `räime kah, jõid `taari `pääle, siss `oĺli kõtt täis; kui iki parass `väeline sü̬ü̬k om, siss ta‿i kao sul kõtust ärä; vana inimese `ütliva, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun; ärä kõttu ärä tõsta; poesil `rohkemb püksin ku kõtun (hirmust); nigu kõtt tühjäss lääb, nii sooliku nakava kolisema; kudass sai korjatuss toda raha kõtu kõrvald (söögi arvelt), et ostan ratta Ran; mes om tu̬u̬ üits silk, ku sul kõtt tühi om; mul lääp kõtt `varsti tühjäss; miä jäti iki [silgu] pää ja luu alali, temä virut kõ̭ik kõttu Puh; temä panep `aiksaste lehmä `väĺlä, söödäp ommuku lehmäl kõtu täis; kas kõtun pööritäb (kas ajab oksele); ku silm ei näe, siss kõtt ei põe [tähendab, et] kui ei tiiä, et sü̬ü̬k mustalt tettu, sü̬ü̬d ärä; [uss] söönä muna kõttu ja `audna kõtun `väĺlä; vana aja puu `luśkidega `olli ää `süvvä, sai ruttu kõtt täis; tulep `tühjä kõttu kannatada Nõo; siss ańti jao peräst, ega es `anta vil nii - - et sul kõtt täiss `saie TMr; ega obene tühä kõtuga ei sõeda; talomi̬i̬s ollu mõtsan `künmän, kõtt lännü tühäst Võn; kõtt ammutõdi ua vai `erne suppi täüś, siss oĺl inemine kõva kah; rüpsi kõtt täiś Ote; ega˽`sullõgi kait́s kõttu ei olõʔ, et sa nii paĺlu püünät tetäʔ San; süä om veśsine, kõtun ploḱs ennedä, aga süä taht süüäʔ Har; Kõtt täüś, mi̬i̬ĺ hüä; söögi`maitsjal ja taari tegijäl um kõ̭gõ kõtt täüś; Ku˽püssamehe˽mõtsast `vällä `kaŕksi, sõ̭ss lei küll˽kõtu külmäss (hirmust) Rõu; paĺlo juttu ei täüdä˽kõttu; nüüd nakkass süä kõttu minemä (nuuksumisest nutu järel) Plv; olõsi‿i mitte midägi nuristaʔ, kõtt om täüś, `rõiva omma˽säläh; `olkõ˽kõtt kui täüś, a `kiisla asõ iks om alalõ; massa aiʔ `väele süvväʔ, ega‿ss kõtul mi̬i̬lt olõ õiʔ, `hindäl piat mi̬i̬ĺ olõma Vas; mütsütä no kõtt täüś, siss jõvvat tü̬ü̬d tetäʔ; Kõtt ivva (valutab kergelt) Räp; täüś kõtt usu‿i `tühjä kõtto Se; kõttu või ṕettäʔ, kõtt om durak (rumal) Lut || fig (täiskõhutundest) kõtt om nõnda täüs ku tapa täi pääl ärä Hls; kõtt kõva ja nii `räńka täis et `lahki minekul Ran; laisk ei piä `leibä `kinni, virgal kõtt ja kott om täis Nõo; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; kõtt täüś kui śeto savipiĺl Se | (näljatundest) mea ei saa tühjä kõtuge magame minnä, ü̬ü̬ kooleb, kõtt ei koole; kõtt om nüid nõnda tühjä ku litsi levä mõhk Hls; kõtt nõnda tühi, sü̬ü̬ss või undi jala päält ärä Krk; äbi ei anna äbendä tühi kõtt kõõrista Ran; Tühjä kõttu ei näe kiäki, pallast perst nägi igä üks Krl; tühä kõtuga˽`kargat üle aia arʔ, a `rõivalda˽saa ai˽kohegi minnäʔ Rõu | (toiduvajadusest) kõtt litsub ammaste pääle; Ka `istja isunep, kõtt nõvvab oma Nõo; kõtt nurisass nii `väega hammaste pääle Har; Ku˽kõtt `suńdma nakkass, kül sõ̭s piät tü̬ü̬d tegemä Rõu; Kõtt ei lasõ maata Räp; kõtt d́äss esändast (kõht jääb isandaks) Lei || (kõhukinnisusest) `väike laits vääge `kanget `piimä saanu, nüid kõtust `kinni; ku kõtt `kangest `kinni om, siis tulevet peräsoolikse ots `väĺlä Krk; ku kõtt `kinni om, siss ju̬u̬ toome `kaape ti̬i̬d Nõo; kõtt om joba tõist `päivä kińniʔ Krl; ma olõ kõtust nii kińni˽ku ummõld Vas; kõtt om kinni, kõtt tege hallu Se || (kõhulahtisusest) ku verivatt lihal `sisse ki̬i̬b, si̬i̬ võtap kõtust `valla Hls; süü kama`putru vurtsu `siśsi, ti̬i̬ kõtu `valla ku uluss Krk; pask perän, kõtust `valla, kõtt joosep läbi Ran; kõtt `valla nigu vesi; mul kõtt kobiseb, näiss kas kõtust `valla lü̬ü̬b; [kui] kõtt `valla om, siss ju̬u̬ `tammekoore ti̬i̬d, om kõtt `kińni Nõo; vana kahe inemene, kahetass ärä mu `põrsa, om kõtust `valla Ote; mi‿sa ti̬i̬t, kõtust olõt vallalõ, no omma püksiʔ täüs Krl; ma‿i saa juuva˽`rõ̭õ̭ska `piimä, mul lätt kõtust läbi Har; kõtust ju̬u̬sk läbi Rõu; kõtt om vallalõ, pask ju̬u̬sk kui köüd́s Se
2. millegi kumer keskosa olli küll kait́s `pätsi [leiba], kõtu vastamisi Krk; kui vara `raotu, siss `oĺli magu maha `lastu palgil, jäi kõtu `pääle `kanma Ran; mul oĺl sõrmõ kõtu pääl (peopoolsel küljel) üits käsn San; mi‿sa tast päkä (pöidla) kõtust olõt vällä `lõikunu Har
kõva1 kõva Lüg Jõh IisR Pöi Muh u, spor L(g kõvada Var Tõs Khn), K I eL, kõba L(g kõbada Han Tõs Aud) HaLä Jür Tür Pil van SJn Vil, köva S Ris(-b-) Kei, kova spor R, van Ris Kei; komp kõve|m Rid Saa Tür Sim TaPõ, -mb VJg TLä; kõbe|m Tor, -dam Mar; kövem Khk; ko- Vai; kõvõ|mb Kam San Har Rõu, -b Se; kõvam Pöi Muh, - Kär Mus Pöi Käi; kõva|dam Var Tõs Khn, kõba- Han Aud I. a
1. koostiselt tihe, tahke, plink; paindumatu, jäik a. ant pehme (materjali, aine, asjade kohta) kõva [leiva] `kuorikuid - - piab panema tulise vie `sisse likku Lüg; siin on kõva maa, sääl on suod IisR; tao neid vana kovi puid; `küljealune kotti on `irmus kova Vai; niid on köva maa jala all (merelt tulles) Jäm; `veised pöllu kövaks `tampind, kövad `mulda on `raske sahata; köva iste muljub `perse `aigeks Khk; tal (rästikul) on köva terava ammas Mus; Aja punaseks ja kasta vee `sisse, siis teras lihab kõvaks; Kaks kõvad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; Ase on nii kõva kut kivi; Kõva `karme vill just kut sea karvad Pöi; tuline kõva maa, pane kiŋŋad `jalga; nee ju `kanged kõvad `riided Muh; nii köva pank on all, ei saa `künda Rei; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; läks kõba tee `peale Rid; raud oo kõba; pudro oo kõbem [kui kört] Mar; kus kõbad kibised maad oo, seäl kadagad kasuvad Vig; saarepuu ikke ka kõva, aga tammepuu veel kõvadam Var; siss saabad `pähkled kõbass, ku odrad `valmis oo Mih; ma ei söö kõvadat `leiba Tõs; Põuaga vääb sauõtsõd põllud kõvadas, `atra enäm `sisse ei võta; na kõvadas `kuivad ikka [pastlad], põlõ miäret `piäle `panna Khn; leib `piikub ja lähäb nii kõbasse PJg; köba kruusine maa pönk Ris; püksid `seisid `püśti, nii kõbad olid Nis; see kibi on nii kõva ja kaĺk; luisk on valatud, kõva nagu käi Juu; `enne tuleb `liutada kõve ube ja siis tuleb kupatada Ann; kaśk, tema on `jälle kõvemb puu [kui haab] VJg; kõva leib, nõnna‿t murra `ambad ära Iis; aga `kartulid võid küll [jahule] `ulka `panna, leib ei lähä nõnna ruttu kõvast Pal; talvel lähäb [puu] süi kõvemast Äks; see oli kõva maa, `jalgade all ei vajund Lai; ega sial liha ole, see kõva luukońt Plt; kärjesaba on kõva nagu raud, vaik on kõvass teind SJn; raudpää on sehande kõva mardikas - - kõva ku̬u̬r seĺläs Vil; kitsi `soŕti `lamba, kõva ja kare vill Trv; sikke `ki̬i̬rdline puu om kõva puu Hls; kiḱk lõiguriista karastets kõvass, sõss `lõikass parepest; `erne om kõva ku raudpulga Krk; tu keeri periss kõva ei ole, ta serände pehme luu om; [maa] om kahutanu, pori kõvass `võtnu Ran; kui tuul mahakülimise `aigu põhjast om, siss kasvava kõva `erne; ammass om ell, kõvad `asja ei saa midägi `süvvä; miul es lää lina`kakmisega sõrme `lahki, mul `olli nii kõva nahk Nõo; ku t́siga ärä tapõti, siss kakuti turja päält kõvvu arjassit Võn; kõva maa om `kõrge ja kuiv Kam; `kõvva `leibä `sü̬ü̬di kavva `aiga Rõn; kõvva `hangõ pite om kõ̭gõ paremp kävväʔ Kan; kat́s kõvva kivvi ei˽tii ääd jahu Krl; kaĺk om kõvõmb ku savi Har; Läbi nikad́si sõ̭ss keriti, tu̬u̬ kerä sai kõva nigu˽kivi Rõu; ti̬i̬rada om kõva, taa om ar˽`tallunuʔ Vas; sul om śool rüäl kõva terä, timahhava piassi `leibä `saama Se || fig (kõhukinnisusest) kõht oli nii kõva, ainult pabalad [tulid] JJn; lapse kõht õli kõva Kod; olet puhussen, kõtt kõva ja nii `räńkä täis Ran b. karm, puitunud Ein kõva et `raiu vai `kervega IisR; `jussi roho - - mogomaine lühükäine kova roho Vai; kui lina vees kõbas jääb, see ei lähägi [rookides] `puhtas Vig; [karusepäevast] ein läks kõbemaks Kse; timukas oli obuste ein - - kõvada kõrrega Tõs; kui ain `ildäss jääb tetä, kõvass lääb, üteldäss aenal raud nagel sehen oleva Ran c. rahke, (pool)toores `pilgud on kõvast jäänd suppi sies Lüg; ma‿p taha neid kõvasid `tuhlimi Muh; karduled jäänd kõbaks Mär; `Kaapsad oo alles kõbad ega supp enne süia sünni Han; kõvad kardulid, `tu̬u̬rved Kod; päris `pehmest ei keeda, natuke kõvemast jätan Pal; ää suṕp oless ollu, aga kruubi olliva kõva Puh; [ta] korjass mulle ka `põlle ubinit, aga põlla na‿m kõva Nõo; suṕp vi̬i̬l keese paahn, vaest suurma˽kõva ummaʔ Plv || krõmpsuv, karge kesk `kohta on [kapsal] kova Vai; suure kõva kapusta pää - - `raoti kapusta ravvaga `kat́ski; [teist] nii kõvad si̬i̬nd ei olegi ku kõrgass; [mädarõigas] oiap kurgi kõva Nõo; kõva `kapsta pää Har; hõrgat́s - - hää ilosa˽kõvaʔ ja kõrrõʔ seeneʔ Räp d. tahke, hangunud (teat ainetest) paks supp `angub kövaks Khk; see vähe kõvam või Muh; [sült] tõmmab nii kõvadas Tõs; Nii ääd kõva `si̬i̬pi ikki ei saanu kui kiviga Hää; mune keedetasse kõvast Pal; ku veri tükki läits, siss ta olli serände kõva ja verrev kui mass (maks) Puh; küd́setu mesi om äste puhass, tu̬u̬ ei lähäki kõvass; `lamba rasu ku ärä taaratap, siss om nigu kard kõva; mõnikõrd om liha li̬i̬m kõva nigu süĺt jälle Nõo; ilma `hapnamalla es lää˽`kiisla kõvass Vas; potih nõsõss vaha `pääle, `hüüböss är˽kõvast Räp
2. (liikmeist) jäik, kangestunud; paindumatu kui ma [pakasega] kojo tulin, siis reied olid üsnä kõbad Mar; kube sooned on kõik `kanges `tõmman, kõvadas; kukud pikäli maha ja oledki kõva (surnud) Var; jalg läks nii paksuse ja kõvase, `kengi ei saan änam `jalga `panna Aud; [luupainaja] matab sinu luud `liikmed `kangeks ja nii `kangeks kõvaks, et sa `kuśkilt liigutata ei sua KuuK; kedast sa marjule lähäd, jalad all kõvad SJn; ta tulli ku puu pähä, ma jäi periss kõvass, `eitüsi ärä Krk; ku inime ärä kooleb, siss ta lääp jo kõvass ja `kangess, nigu üits puu alg Puh; ku kraḿp `jalga tulep siss lähäp kõ̭iḱ nii kõvass nigu üits kivitüḱk Nõo; hummogu omma jala˽kõvaʔ, päävä pääle sõ̭ss `nõrkusõʔ Vas || (erektsioonist) türa kõva nigu kańg siilu all Ran; pullitap `lehmä, `vänte `endäl lähäp ka kõvass Nõo
3. vastupidav, tugev, kindel köva köis, pole `karta et see `katki leheb Khk; `tahtvad ikka maja rajada vanas kuus, peab siis kövam olema Emm; ma `aasin nüid kõbad lapid püksi põlvete `otsa Mar; nüid oo suured kõvadad laevad; väräväl `pandi ju kaks ristpuud `piäle - - ristpuud `oitsid `jälle värävä kõvadas Var; kibimaea oo kõba, see ei lagune ää Mih; se on ea kõva ja tugev riie, se mitte lähä kat́tigi `ühti Juu; Eks `värvel ole siis ike ea kõva küll Amb; kaks `aiska `pańdi äkke `piale, siduti kõva tugeva `vitstega `kińni Trm; õssad riiet, `vaatad - - mes `tihke ja kõva, eks si̬i̬ õle kõvem pidädä Kod; jumikad ei tule kudagi maast `väĺlä, kõvad juured ja pikad Pal; katus päält `oĺli ärä, seenad oĺlid kõvad Vil; koti kangass - - `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; kańepist tetti `keidsi, kańep om kõvemb ku lina Ran; tü̬ü̬inimese rõõvass pidi kõva olema; otsikist kedräti koti`langa, sääld saeva kõva viĺlä koti; nakassiva Mikul toda kivi `lauta tegemä, teivä igävetse kõva; ma `suska takast nõgla, et ummõluss kõva saap Nõo; siss saa kõva aid, kui saiba kõvast maa sisen om Ote; kõva vangõŕ, ei olõʔ ärʔ lagunuʔ Krl; nee omma `väega tõrvadsõ paĺgiʔ, neist saa kõva maja; ega (jää) om joʔ õigõ kõva, taast võit joʔ üle minnäʔ Har; tammõst sai kõva [ratta]rumm; mul omma˽põrmadu `rõivakõsõʔ kõ̭iḱ kõvaʔ ja ilosaʔ, olõ˽õi˽kulõhhunuʔ Vas || kandva jääkattega, jääs läksid ära jaanuari kuus, sest meri oli köva Pha; meri on köva Rei; meri on viel köva, saab üle küll Ris; käisin `katsumas kas jõgi on kõva Kad || pingul, trammis krui [on vokil], kust keeretse kas kõvadamase või Tõs; nabapulgast keerasid `kapja üless või `alla, kõvemast või vedelamast Trm; voki kruu on pingi otsa sees, kellest `keerad kas kõvemaks või lõdvemaks Plt
4. jõuline, füüsiliselt tugev, terve `valju `karvaga obone on kõva obone Lüg; `Kange tüömies, kõva kui kivi IisR; see on köva mees, selle `vastu‿p tohi `ükskid akata Khk; üks kövam teisest Kär; On üks `terve ja kõva mees, ütleb et täma äi tea mis `aigus on; Vanad inimesed sõid soolast, olid aga kõvad koa Pöi; isa on köva inimene veel, aga ema on kehv oma nägemese poolest Rei; oh, ta alles kõba mees tööd tegema Mar; süda alles kõva, ei tä veel sure Tõs; Olid ikke ennemueste kõbad mehed küll, sõid räime, leiba ja vihtusid tööd murda PJg; vanast ollid inimesed kõbad ja `terved Vän; vana küll, aga köva mies viel Ris; se on ea kõva obone vidama, mudku lähäb Juu; õli kõva ja vali tü̬ü̬inimene Kod; silk oli `süia, süda oli ala tahe, inimesed olid `terved ja kõvad Plt; mehe om iki kõvada, kes laia kaari aive Trv; eläje pidiv nõnda kõva oleme ku teräss Krk; mõni laits om iki loojast `lu̬u̬du serände tragi ja kõva; põllumehel `piävä kõvad obesed olema, siss saad `põldu arida Ran; inimese jõeva `taari ja olliva kõva; vana`aigse inimese üteldi kõva oleva, `tervuss ää neil ja `amba suun Puh; igävene kõva mi̬i̬ss, võt́t kõrraga aki rüḱki `säĺgä; `nu̬u̬ri iki olli ma kärmäss ja kõva, tei kõ̭ik tü̬ü̬; ma‿le nii kõva, `mulle ei ti̬i̬ tuul mitte midägina Nõo; i̬i̬n `niitse kõva mi̬i̬ss, kes lei kat́s `kaari vastatside kokku Kam; kõtt ammutõdi ua vai `erne suppi täüś, siss oĺl inemine kõva kah Ote; Ku‿ma iks sü̬ü̬ taad terä `süüki, sõ̭ss ma‿lõ kõva ja söönü˽kah Urv; ta om kõva nigu karh, ta om `kahrunõ miiśs Har; mul jalaʔ umma˽`väega kõvaʔ, na ei˽haludaʔ Rõu; kõva kui kesäünnü puu (hea tervisega) Plv; vanast oĺl paĺlo `hiiglaisi olnuʔ nu olliʔ kõvaʔ meheʔ; oĺl küll iks vanast `sääńtsit `väega˽kõvvu inemiisi Vas; nä üte kõvuʔ ommaʔ, üte kõvaʔ; kõva `päägäʔ (hea mäluga) Se; kõva hopõn um hüä hopõn Lut; Kuis olt kõva (kuidas käsi käib) Kra || tugeva jõuga, jõuliselt toimuv `matso sain kül kova, löi miu `kaikaga Vai; puu kukkus päha ja `ańdis `mulle kõva uobi JMd; `kärbläne es saa nii kõvad `u̬u̬pi, et oss periss `ku̬u̬luss saanu Nõo || fig uni om kõvemb kui `kiägi muu Ran
5. kindel, vankumatu [inimesed] olid kövad oma usu sihes Jäm; kaup köva, käsiraha kää Khk; [tal] Oli igapidi köva pöhi juba isast saati all (oli heal järjel) Kaa; ta on senne `pääle köva et see nii on Rei; see on üks `usklik inimene, kõba usuga inimene Mär; ta on nii kõva ja `kindel selle `peäle, et see peab nii minema Juu; meil oli jo kõva `rääkimine (otsustatud), et lähme `metsa JJn; kõva isiloomuga, ei anna järele Plt; om ää elädä kah, sul om kõva jäŕg käen Ran; tu̬u̬ om õks kõva usuga, kiä jumala sõnna pruuḱ ja armastass Har; kes kõva `kińmä meelega om, tu̬u̬ olõ õi `heit́lik Räp; kõva vaimuga tragi, hakkaja iga `asja `pääle `niisukese kova `vaimuga Hlj; teine aliseb ja, aga täma on kõba vaimuga Kse; sie on `julge inimene, kõva `vaimuga Ran
6. range, karm, halastamatu saand kõva käsu kätte, piab menema `metsa `tüöle; kõva `kääga, kie on kõva, alastamatta; sie elo on `õige kõva kõhe - - `nõnda `rasse elo Lüg; `itle tale üks köva söna Khk; `meile `anti `söuke köva käsk käde et, oome tuleb sillule `minna Vll; Ta oli kohe üks nii kõva käsi, seal äi `aitand teiste asi ka midagi Pöi; kõba sõnaga inimene, mes ta `ütleb, see peab olema Mar; `säädused oo nii paelu kõvad et ei tohe `purjus `piaga autuga `sõita Aud; poeg on läind nii kõvaks (hoolimatuks), et ei ole kolmel `oastal tuld mind `voatama Kei; ta on kaniste kõva `jäoga (kalk), teeb enese nii kõvaks teiste `vasta Juu; kõva kord Amb; `ańti kõva käsk kätte VJg; ei ta ööld üht kõva sõna ega teind kurja nägu Plt; ma anni tal kõva käsu, et ta ruttu ärä käü Krk; latsel piab olema kõva kari (distsipliin), muidu lähäp käest ärä ka vi̬i̬l Ran; ei tohi˽tälle üttegi kõvambat sõ̭nna üldäʔ Kan; kõva sõnaga ku `rauda ragi Räp; kõva süda(mega) kalk, tundetu; julge kova `süämegä inimene Kuu; `Räägid vai ära `räägi, senel on `ninda kõva süda Jõh; köva südamega - - kivi südame asemel Khk; Kohe loodud üks nii kõva südamega inimene Pöi; köva südamega ja köva `kääga Emm; tä on kõvada südamega Tõs; ema on neil jälle väga kõva südamega PJg; oli ea kõva südamega, kohe `leikama (verd ei kartnud) JJn; kõva südämegä inime, vede`tilka ei tule tämäl silmäss `väĺjä Kod; kõva südamega, järele ei and Plt; küll om kõva süä, ei heidä `armu, kas `palle kui paĺlu Hls; kõva `süämege, ei tunne alastust teise `vastu Krk; kõva süd́ämega inime, ei `peĺgä midägi; ei ole nii kõva süät, et saass tälle ärä üteldä Ran; Nii kõva `süämega nigu mõtsaline Nõo; kõva `süämega inemine nigu üt́s kivi Plv; südant kõvaks tegema ~ panema ~ lööma julgust koguma, end hoolimatuks sundima tien `õige südame kõvast ja lähen `pruovin, kas võib ka jää `pääle `sõitama `menna Lüg; teeb südame kövaks, pole `armu ega alastust teise `pεεle Khk; löö eese süda kõbaks, ää karda kedagi Mar; ma panin südame kõvaks ja läksin ikke edasi Juu; vaja lüädä südä kõvass ja üheldä, et tuadagu tämäle kua kui `vaesile `antse Kod; oli südame kõvast teinud, ei annud järele Pal; kui ikk `pääle tükib, ti̬i̬ südä kõvass Ran; kõva veri ~ verega julge, kartmatu `tütrigul õli kõva veri, ei tämä pelastand egä `kartand Lüg; siis ma õlin kõva veregä inime küll, `külmä ma ei peĺjänud; `mõnda `üeldässe kõva veregä, kedägi ei `pelgä Kod; üt́s oĺl ni˽kõva verega, et is naka [haigus] manuʔ Har; naistõrahvas iks nõrgahtuss ärʔ, meeste`rahvil um kõvõb veri Plv || ihne kole kõva inimene ja aru `saamatu, ei `andand `mulle mitte `taŋŋuterägi Lüg; kõba inime, ei `täidu anda Vig; ta nihuke kõba inime, ei tema roatsi üht roasukest teesele `anda Juu
7. tubli, silmapaistev, kange (midagi tegema) `tüürman oli `ästi kova `viina `votja Hlj; sie oli ikke kova `ketraja, kie `naela linu `päävas`vällä `ketras VNg; se poiss õli kõva jahimes, kes nüd suri Lüg; eks ta (isa) old kõva tüemies küll VMr; `inglased on kõvad sõdimas Ksi; [seal peres] oĺlid ju `enne vanast kõvad õlletegijäd Vil; `keŕkumi̬i̬s oĺli ta kõva; kõik om kõvad sööjäd Ran; `ta‿lli kõva vi̬i̬nami̬i̬s, ei rubla es näe rublat Puh; Ta om nii kõva `juuskja, et pane vai jänessega võśtu `juuskma Nõo; mul oĺl kõva tuńnistaja, ta is saa mullõ medägi tetäʔ Har; tu̬u̬ mi̬i̬s oĺl maru kõva puu`lõikaja Rõu
8. (hulga poolest, koguselt) suur, tubli, vägev kova kala (rikkalik kalasaak) Kuu; Sai kevade kõva sõnniku; Säelt soab kõva `koorma togisi Pöi; lehm annab kõbad `piima Aud; `mulle `ańti üks ea kõva käräkas `viina Juu; võt́tis `sirged rukkiõled, kõvad piutäied JJn; köks õli üks kõva angutäis Trm; piĺl tulep pikä peeru pääl, kusi kõva naaru pääl Krk; mes täl viga elädä, kõva jõud käen Nõo; [meie] `kihkonnan om kõva vili, `raskõ Ote; ma võt́i kõva käräku Räp || (rõhusõnana) Leevä tainast sõkutess oma kõva puuĺ `tundi - - mud́u jääss jahutüki `sisse Hel || (rahaasjadest) `veikene `torgohvka käis eluaja, `Suomest sai ikke kovad rahad, siin oli `kartul kaks, sääl viis `rupla Hlj; `teenis kõva raha Aud; tütar saab kõvad `pintsi JJn; `maksis obusest kõva raha Koe; `ańti kõvad rahad viĺjä ets; kihutab kõva reńdi `selgä Kod; tasu oli kõva Lai; kõva palk iki Krk; kes purju `pääga tolgendap, sellele tuless nii kõva trahv panna, et õkva `ambaga `salva saab Puh | (kindlast vääringust) siis olivad rahad ka kõvad, viie kopika eest sai ia tükk `aśja Lai; õbe `ruubel vanast õigati kõva `ruubel Krk | ta eläss kõvat elu (jõukalt), tal om raha ja `leibä, egät Krk
9. äge, kange; pingeline kova `tahtmine oli `mennä Vai; vörgud `pandi paadi `järge - - vee jooks oli köva Pha; Vana looma liha tahab kõba `keetmest Han; kõba tuli peab olema [lubjaahju kütmisel] Mih; kõba töö, peab tegema kõbaste Aud; kõva kannatamene ikke PJg; mia `tahtsi ka nooren kõva `lõunu Ran; `jalgu sehen om kõva valu Puh; haańast kasunu˽turvass, tuu um kõva `kütmä; ku˽ma vi̬i̬l `väega väikene oĺli sõ̭ss, sõ̭ss oĺliva nu̬u̬ʔ sõiduʔ olnu `väega kõvaʔ Plv; kõva eluga visa hingega kaśs om kõva eluga Har || (ilmastikuga seoses) `talvel on ikke kõvad `külmad Lüg; see aasta on köva tali, sihandust `külma pole `kooskil olnd Khk; Keik puud `lasti maha ikka köva tuule `sisse, kas pöha või oomiku maa (idakaare) tuule `sisse Kaa; `kange kõba külm Mar; tuleb ku kahiseb, kõva vihim Kod; nii kõva lumi tuĺli si̬i̬kord, juśt `mihklepäävä `aegu KJn; vahel kõva `piḱsega käevä välgätuse järjest; `kauniss kõva kahu joba, mitu `kraati `külmä Ran; `kange kõva küĺm; kõva lumesadu Kam; nii kõva räese et, maa `õkva lei `valgõss Rõn; sadu lät́s järest kõvõmbõss Krl; noʔ om mõ̭ni kat́s nädälit jo˽kõva põud olluʔ Har | (kuufaasidega seoses) vana kuu `piedä kovast ajast Vai; siss ku kuu `luvvass, siss om kõva aig; nüid ei sünni `rõivit `mõske, nüid om kõva aig, nüid si̬i̬p ei vatuta ja `rõiva ei lähä `puhtass kah Nõo; väega kõva (kuiv) aig um, nü̬ü̬d um täüs ku̬u̬ Plv | tormine `laine oli kova, akkas `triivima VNg; kova ilm oli - - ma jäin `suure `lainete `uoleks Kuu; küll oli kova meri VNg; nii kövaks mereks oli läind Jäm; kui ta virud `piäle lüeb, siis lähäb kõvadaks jälle Khn
10. vilets, halb (mälust, meeltest) kova `pääga, ei sie votta midagi pähä Hlj; sie on `õige kõva `piaga, ei sie saa midagi `tolku ega rehenu Lüg; Köva `kuulmisega Jäm; Kõva pea, mitte midagi peha äi jää, kas ta õppeb või mitte Pöi; kellel kõba pea oo, see ei saa lugemest kätte mette Mar; Pää ku pudrunui `otsas, kõva, ei akka pähe midagi, Kõva `pääga, `kińnise `mõistusega Hää; lapsel on kõva pia, ei tal pähä akka Koe; ei suand [koolis] kedagi edasi, siis `üeldi et kõva kolu tal Ksi; kes iast ei kuuld, oli kõva `kuulmisega Lai; kõva `pääga, ei jää pähä Trv; kõva `kuulmisege, ken vähä kuul; kõva vaimuge, ku ta seant tuim om Krk; tu laits `oĺli kõva `pääga, es jää midägi pähä Ran; üt́s kõva `päägõ poiss Krl; um taa kõva vaimuga [ehk] kõva pääga, ei võtaʔ midägi jako Plv
11. kare, lubjarikas (veest) teises kaeus kövam vesi ja teises `pehmem Pha; pesed paraegu `peätki kõba `veegä, `juussed jääväd `tihkes Vig; Kõvada `veegä pestes lähäb paelu `siepi Khn; Mede kajus on nii kõva vesi et Hää; kõva vett tehasse `pehmemas, `pantse lipet, mud́u on kaĺk, ei ti̬i̬ `puhtas Saa; lätten (kaevus) õige kõva vesi, lubjane Hls
12. kange, tugevatoimeline (söök, jook vm aine) kova viin Kuu; siis [pandi] kala köva `soola, `lauti üksteise `körva Khk; Ta suitsetas alati kõvad tubakad Pöi; enne kõva `su̬u̬la panemist, `pantaks räimed veri`su̬u̬la; Kärsu ais on kõva Hää; esimäne su̬u̬l piäb `irmus kõva õlema Kod; kõvep viin olli piiritse Krk; kui kõtust `valla olet, võta `liikvat, egä tälle ei mõjo naline, olgu iki kõva nigu tuli Ran; kõevu puie tuhk om `kange kõva [leelis] Puh; kõvad `viina võib ennembide `juvva, kui toda magusat Nõo; mitu `kraati piiretuss om kõvva San; Kõva kusõ hais Urv; ta om kõva ruhe (rohi), taat piat veidükese `võtma; no˽piat sa kõva lipõ tegemä, noʔ om paĺlu `vahtsõid `hammõid `mõskõʔ Har; Su̬u̬lli̬i̬ḿ pidi õ̭ks kõva olõma, sõ̭ss lää es liha hukka; vana viin hińgäss, ei olõ enämp nii kõva; tu̬u̬ õlluʔ oĺl ni paĺlo kõva et, inemise˽käve käṕikulla˽joʔ Rõu; vehvermeńts om kõva hõ̭nguga Räp || tugev, toitev, tahe ea kõba toit täna Mar; sualast `silku ehk `sinki süed, sie on ike kõva [toit] Iis; ku päiv `aiga om inemine väĺlän, siss täl süä om vesine, ta tahab iks nigu kõvembat `toitu Ote; Ku `häste˽väke (rasva) seen om, sõ̭ss om kapstass kõ̭gõ kõvõmb sü̬ü̬ḱ Urv; mesi om õks kõva sü̬ü̬ḱ Har; `h́erneʔ ummaʔ kõva leib; `h́erne pliiniʔ um kõva süük Lut || intensiivne, ergas (värvilt) kõva värv on kumaka `niidil Jõh; sinikauni värv (vasevitriol) - - oli kõva värv, se pialt ära ei läind, vanaduseni Sim; `purpur punane - - ei ole kollakas ega tume, täitsa kõva punane; aeva sinetas - - niskene kõva sinine et `irmus Lai; Vahanõ om vaest nigu hellemb, vaha `karva, kõllanõ om nigu˽kõvõmb Har 13. a. vali, tugev (heli, hääl) `eile oli kova müristämine Vai; melekal on kõvem ääl kui kodu tuvil Sim; `pikne lõi kõŕtsi põlema, kärakas oli vääga kõva Pal; temäl `oĺli ilus kõva ääl Vil; üit́s kõva laia kõnege inimen Krk; kõva plaksak käis (piksest) Puh; ta om nii harinu kõva helüga kõnõlamma Har b. (murdekõnest) tema `rääkis kõva `murdega; Vanad inimesed veel räägivad kova Sagadi kielt Hlj; see Muhu inimese jutt o nõnna kõva, na tömbid sõnad Muh; `Paatsalu pool oli paelu kõvadam [keel] Var; vanadel ikke oo `sõuke kõvadam keel Tõs; meie `ütleme nüid `õkva kõvan sõnan ja kõva tähtega Puh II. s
1. tahke, vastupidav aine `meskele pannasse kövad (kuumaks aetud raudkivid) `sisse `jälle, muidu jääb va `toore maiguga ölut `jälle Khk; mia ole arinu kõvaga (kõva istmega), mul `patja `perse all ei ole Nõo || fig Sagadi kovasi (põliseid) enam `kuigi `palju ei ole, seda kielt ei `räägita enam Hlj
2. euf viin ma võta üte pitsi vana kõvat Krk
3. u kõvakrae või -kübar Mihed olid kohe `uhked, ku neh kovad olid pääss ja; Eks `herrasmihed kävid igä enämiste kaik kovad `kaulass Kuu; kõva kaalah, lips i̬i̬h; taat kõvva kand Se
kübe kübe Kuu Pöi KJn Vil, g -me Jõh Jäm LNg Tor Saa JMd Koe Trm Plt Trv, -ne Muh Tõs Hls; kübe|mes g -me Kse; kübe|n Vil, g -ne Rei Saa KJn M(- Hls), -na Rei Kõp Trv Ran väike osake, raas(uke), ebe Ei saa kübet `küllä `otsast ega `raasu rikka kääst Kuu; [kui] `Pliita ei `tõmma, siis `viskab tuppa ka kübemid, tuha kübemid Jõh; Vanasti olid kõik puu rattad - - seal polnd mitte raua kübet Pöi; möni pisigeine küben on sääl mulla sees (kartulitest) Rei; lund akkab tulema, juba kübened köivad Tõs; Maarjajääga seiskis värv parem pääl, mitte üks küben es tule ära; `suhkru kübenite seast korjasin leva raasuksed `väĺla Saa; ma suand kübetki JMd; selle kübena peräst ei massa minekitki Trv; Tali akab ennäst miilde tuletama, sadab peeniksid kübenid Pst; sü̬ü̬ vai üitsainuke küben päävän Hls; `lõika miul üits küben; ta riiś mul viimätse ku kübene käest Krk; [peni] om periss `aige, mitte üits küben `leibä ta enämb suu `sissi ei võta Hel || fig raasuke, ivake Mool kübe ju on, aga ära anda pole midagid Jäm; ei tea mitte kübetki Tor; virutse `veele tuĺli küben seebi `vahtu `pääle Saa; ei tee mitte kübet kedagi Trm; küben suurem õis ja riśtikeina lehed; ei saand kübet ärä `tehtud KJn; Võib ju `olla, et sel asjal kübe [tõe]`põhja ka all `oĺli Vil; Avite miut küben; tule raasikses, kübenes miu poole; mitti üits küben ei näe Hls; `ü̬ü̬se suigati raasik, küben `aiga Krk || kübend `ot́sma ehal käima – Vil Vrd kibe2, krübe
külmetama külmetama (-ĺ-) eP(-dama Khk Hi) Trv, -eme Hls Krk(-m) Hel San Krl, -ämä Tõs Kod T spor V(-mmä); `külmetam(m)a RId(-ämmä Vai); `kültämä, `kültä Khn
1. külmuma (jäätuma, tahkuma) `septembril akkab juo vesi `külmetamma Lüg; Piim `külmetab kojas ära IisR; katuse `räästast jooseb vesi `alla ja külmetab `sõnna ää Mar; seoksed allikad, `põhja all ei ole, ei külmetä kinni; kuue änd oli kõik külmetand Vig; paha siga, mitu viga, maa külmetand ja kärss `kärnas Kse; `Kültet pihelgä marjad `sündüväd `seüä Khn; peab kare küĺm olema, kui meri ää küĺmetab Aud; jögi on `kinne külmetan Ris; mis külmetand on, `üöldakse et tuppa `oistuma `tuua Jür; [toit] oli külmetand kõvaks kui końt Kad; pesu on ää külmetand, nagu kośk kohe kõva Sim; järv ei külmetä vi̬i̬l Kod; maa külmetäss Vas Vrd külmendama
2. külmuma panema; külm olema (ka öökülmast) `Õhta akkas `külmetama, `ommikust oli maa jääs IisR; akkab külmetama, tali tuleb Khk; kui nemad (metsmesilased) `väljas on oln, siis pärast seda änam äi külmeda Phl; iga `öösi külmetas Pal; külmetama akanud juba, kui jaama esist täedetud `Tartus Äks; nüid ta küĺmetab küll järve `kinni; küĺmeteb margussepäevän, siss ti̬i̬b all sügise linadele `liiga Hel; nakap küĺmetämä, nakap simmun `silda (jääd) tegemä Ran; õdagu satap `vihma, `ü̬ü̬se küĺmetäp, siss tuleva iä tilba Nõo; `kapsta küĺmetäp `tünni ärä, et kätte ei saa; kui küĺm ärä om küĺmetänü [vilja], et siss nakass `vaĺmuma Kam; paĺlaskülm külmetäss ruttu ubinõ välläʔ Har
3. külma saama; külma tundma; ära külmetama kui õled `endast `külmetand, siis `tarvis midagi tulist `asja `rüüpida Lüg; `Köśsitas sääl kui `külmetand varess IisR; siä `kärsägä `määridä `külmetäne `varba Vai; ma ole natusse külmetand, `kurkus kipitseb Khk; käed oo täna nõnna külmetan, et sõrmed oo `nõeldid täis Muh; miks sa ennast `oues oled nenda ää külmedand Rei; pärnaõie tee on ka külmetamese `vastu Rid; tä oli nii külmetand na üks końt Mar; Külmetab enese `aiges Han; Mede vana sai `ülge`välles `kültä ning jäi sellest kjõduma Khn; obune jäi soja nahaga sõnna küĺmetama Nis; paled külmetavad; mis sa `küpse `juures küĺmetad (öeld kahtlejale) Kei; küĺmetab `kangesti et `ambaid kokku ei saa `panna JJn; ämm külmetäb kõik pääv väĺjän Kod; `täämpe om nõnda küĺm, et är tah́ts periss külmete; mõnel om sirelisi ärä külmeten ja `jasmini om är külmenu Krk; latse joosiva väĺlän sitsi ilbukestega ja küĺmetivä `räńkä, mõni `õkva verd köhiss Ran; `küĺmä `vihma `tulli `taivast `alla, mia küĺmeti nigu peni Puh; säĺg küĺmeti, lätsi pikäli vaterga `alla Nõo; jala küĺmetäsevä põlvist saanik, ja valutasõva `kangede Ote; külmetäss ja lõdisõss ja hühisess kui tulõ väläst Räp Vrd külmetuma, külmimä, külmlemmä
Vrd külmama, külmehtämä, külmitama, külmätämä
4. külmal kahjustada laskma; külma käes hoidma lasi obuse `väĺles külmetada Mär; mis ma sust nii kaua küĺmetan, akkame vahest minema Juu; mina `kapsaid külmetada ei lase, kevadel läheb nii kui üks köŕt `pehmeks Ann; ma küĺmetan sinu ää, mine tuppa Koe; kui `õĺgist `põlle ei oless ollu, siss oss jo kõtu ärä küĺmetänu Ran; ega sa‿i tohi endä küĺmetädä Nõo; [tal] ollo küll säräne plaan et - - `latset külmetäb ärä, jäävä `aigest kooleva esigi ärä TMr; ära küĺmetegu ärä ennast San; ärʔ külmetiväʔ `hindä Plv Vrd külmsütmä
5. fig lotendama, laperdama `tömba `sooti `juure, puri akkab külmetama Khk; purjud külmetavad loovi `löömise `aega Mus; ära lase `purju küĺmetada, sa lased väga `vasta tuult Hää
külvama `külvama Hlj, külvata HaLo Kos Amb JMd JJn Koe ViK(-ĺ- VJg) I(excl Kod) Äks u Plt, `külvada RId(-äma Lüg Jõh[-ema]); `külvä|Juu, -ädä Kuu Jõh Vai(-edä); `külvmä, (ma) külvä Ote Võn/-ĺ-/ spor V(-ĺ-), (ta) külväb Kod; `külbmä Mar(-ma; da-inf `külbada) VId(`ḱu- Se Lut); külima S L(- Mär Vig Tõs) Juu Kos JõeK Amb Tür Koe Trm Pal Äks Ksi VlPõ(-KJn), -me Hel; külimä, da-inf `külvä TLä(külidä) Ote Rõn; külümä Khn Kam Lei(ḱüĺ-; da-inf `küĺvä, `k´-), -me M(küĺu- Trv Pst) San
1. seemet mulda puistama `Kuida `külväd, `ninda `leikad Kuu; kolm miest `külvasid, `enne kui ne `maśsinad tulid Hlj; `viljad on saand maha `külvätust Lüg; kui sai `sieme maha `külvetud, siis õli `aiga `sisse ajada küll; Kui `kahte kätt `külväti, siis ei õld `jälgi ies, siis käis üks laps `külvi`rinna vahel `õtsa kõhe ja rapputas õle`kõrsi Jõh; ken vara εε külib, see ikka param, `kasvab veel `talve märjaga; kahe `eega külimisega `jöudas änam; rugi külitase `tuhka, oder `saue Khk; `tehti `kuntsi, laalatessörmus `pandi, küli öö (külvivöö) `pandi [sõrmusest] läbi kui esimest kord külima `mindi Kär; aeavad adraga ühü `laiused raapsud pöllust läbi - - siis külimes (külvaja) akkab nende vahel külima Kaa; Kanepid küliti `kindaga, siis linnud äi söönd sügise `seemid ää Pöi; kui kevade külima `mendi, siis `anti `oostele east `süia Muh; Kinnel oo külida, sennel oo ka leigata Käi; sa oled ukka `kohta külind odrad maha Phl; ma `külbsi eese vella juba maha Mar; põld peab parass olema, et ei tohi sopa `sisse linu külidä Vig; ummrohe kõik, mis ilma külimätä kasvab; naesed ei oln paelut külin, meeste töö oli Tõs; Ää külüg nda `arva külü Khn; Külimesest miu isa pidas `kuńtsi: külimetust ei `viskanu kunagi viimast tera `väĺla Hää; külvan kohe `seemled lavasse Saa; kui `alla tuule, siis peab üksipidi külima Juu; kevade vihma uśsid `aasid kupud ülesse, siis `üeldi, et ia külvata, et mua on külvand JJn; teene vidas `kriipsu jalaga, külija külis järele Tür; ernes tuleb nii külvata et viis ernest ühe obose raua `sisse lähäb VMr; `mõisas `külvasid `ulka mehi kõrraga, siis nad olid rinnu Trm; meie külvimä kahekeisi isägä Kod; vakk lina`seemneid oli maha külvata Lai; mea ole kikk viĺlä esi küĺunu Pst; mia lää külüme, tule sia `itsmit vedäme Krk; kui kadajad äste `tolmava, olna ää kaara külimise aig, kui pihliked `äitsevä, siss olna kesvä külimise aig Ran; täl `olli `ulka `tatrigu ka külvetu Puh; ei ole `kiägi tedä (metsa) `künnu ei külinu, ta om esi kasunu; enne ku sa maha külväd `viĺlä, piäp kasvatama, `kaema kas seeme kasvab; kui ernet külveti ehk uba, siss tetti `lõunõ tuulega, et sis saava `pehme `erne Nõo; rügä külvä tuhk`auda, kaar külvä `porri Kam; sulanõ toonu maruhaina seemet, `külvnü ussaia pääle Kan; maa om jo kõrrat, siss nakatass `külvmäde; kuiss külvät nii `leikat, mia uma käsi käänd, tu̬u̬ uma kaal kand Har; kolm kot́ti küĺb timä `kaaru `maahha; Tu̬u̬d pidi nii `külvmä niguʔ õ̭ks `üĺti, hobõsõ säläst (hõredalt) Rõu; kae˽ku inemise˽saava ärʔ elläʔ, ei olõ˽`kündmist ei˽`külbmist Vas; Suurõmb jago `küĺve niisaadõ kost sai, kas `pańgist vai ka külealotsõ `rõiva päält Räp; kaar sai ar küĺbetüss Se; kesva `d́äie ḱüĺümäda; peremiiš́ küĺü un poiss ḱünd Lei; rüki külbetäss nuorõ `kuuga, saa oĺg `kangõp Lut || fig Kis tuuld külib, leigab tormi Emm; [lennuk] `külvas selle tee üles, kuuli`pildujaga ülevalt `laśkis Nis; mes sa suuss `väĺjä külväd (ütled), kõik on tiätä Kod || (eostamisest) ma nään juba seda `vilja, mis isaisast on külvatud, et lastelapsed ei ole pahad Kei; ku mi̬i̬s ei taha sedä seemet `sinna `külva, laśti läbi `kintse maha Krk; är jo küĺbet (rase) Lut
2. maha puistama, laiali laotama eit `külvas `jälle `tuhka ja `suola kõhe `ninda et krabises `tõise `jälgidelle Lüg; külitasse tali nesode ja rukide `peale `tuhka, et see siis rammo teeb Mar; kaali `soola külitase põllu `peale Tor; `laśkis einama keik `väetist täis `külva Saa; ma pian minema eenamale `kuńtsi külima Juu; tuli`mulda külitasse maa pääle Äks; `ipsi külväve naiste`rahva kiḱk puha Hls; mehed külinuva `su̬u̬la `sinna aena pääle Ran; no˽leki küĺvke kiṕs maha ristikhaina pääle Har; seeni külvama ~ külima (äikese- või vihmailmast) lüöb `suoja `välku, siis `külvab `sieni, siis välk `külvab `sieni VNg; kui `pilved ei õle ja `taivas lüöb `välku, siis `taivas `külvab `sieni Lüg; `pärtle päe pidi `seeńa külitama, vihm külib näid Aud; siene välk `külvab `sieni VJg; paĺjas välk `külvmä `si̬i̬ni, kui soe on, `välku lü̬ü̬b aga ei mürissä Kod; `üüse, kui pillup `väĺki ütte luku, siss om seene külimine Kam; sügüselt ku `vihma satass, siss üldäss et `si̬i̬ni külvetäss Har; nigu külvetäss siini, ku `pälköss Plv; `välki lei inne, `piḱne es müristäʔ, `si̬i̬ni külb Vas || külvuma vili on kauaks pöllule jäänd, akab külima (varisema) Jäm; Seapiimarohi oo üks eieti kange külija rohutaimes Kaa; malts on ka väga küliv taim Plt || raiskama [ta] külv raha Kod
Vrd külvitama
laga1 n, g laga S(g laa SaLä Hi) L Rap Juu Kei Jür JMd JJn Kad Kod Pil KJn Vil Trv Hls Krk Rõu
1. soolvesi tuhlistele natine liha laga `pεεle kut `keeta; loom joob `jälle laa ära Jäm; pane laa kauss renni `pεεle Khk; sooladud räimeste peelt `vöötse laga ja kastetse run`tuhlid `sönna `sisse Mus; `kastis laa `sisse, tipidi laga `tuhliga Emm; Keige parem toit on tuhlid kala lagaga, kui veel laa sisse sibulaid on leigat, siis on eite mihine; tee `vöile laga `pääle Rei; silgu laga Kod
2. lahja, vedel (ka riknenud) toit või jook taari laga, see põle änam asi mette Muh; mis supp see koa oo, va laga, üks tang aab teist taga; õlle laga Mar; leem `jüstku va laga Mär; piima laga, alvase läind Tõs; Mis nuõr mies sest supi lagast `seüä suab Khn; sa oled ju koeral palast laga annud, `paksu polegi Saa; aa seda va kalja laga `sisse et ägise; `anti aga supi laga, ega sellega tüed `jäksa teha Kad; `jälle va õlle laga seal `toopis Pil; ma ei tahagi sedä va apu laga KJn; Päräst `sü̬ü̬di tali `otsa lõsiga kardula supi laga Vil; `justku laga, `tange ei oole sehen, üis vi̬i̬ laga Krk; Sü̬ü̬k vai asi, üts laga ol Rõu || väriseb naa kut tarredat laga (vasikalihasüldist) Emm
3. (muu vedelik või vedel aine) pajas vere laga oli `järges Khk; [okse] Laga kõik parand täis Pöi; sopa laga Mar; üks vee laga oli seal nõu sees, tä `apnes nii`moodi ära, vana imal löga (leivatainast) Kul; torm oli magasiini maha löön, mee laga maas Var; laga oo `sohke sok, `sohke vee laga Tõs; sai `tehtud laga (värvimisvedelikku), `sõnna `sisse kasteti lõngad Rap
4. sodi, risu, rämps vella laga kõik kohad täis; palo eina laga jättis maha, lodinal `riisond; palo puu laga maas; Kus see mees tööd teeb, seal on alati laga taga Mar; ma˛ilma laga taga, kui `metsa maha võtt Jür || (lohakalt tehtud tööst) `Sõuke pole töö, muidu üks laga Pöi
5. pej suur maa-ala metsalaga oli paĺlu, `põldu vähä JJn
lagi1 lagi g lae üld (g lagi Rei Vän, laõ Khn)
1. ruumi ülemine sisepind säde kui tuli `ahju suust, läks kõhe lage; `reie tubidel on `palkine lagi - - `palgid mies mehe `küljes Lüg; nii ea meel, `kargab kasvöi lage Khk; Lae all nii suured `ämbliku võrgud kut tali mütsid; Lagi akkab läbi `tilkuma (öeld vihmasaju korral) Pöi; uie `aasta omingu vissatse `õlgi toa lakke Muh; mis tal muud ametid kui sülitab lakke Mär; Kõrrõd jäen lage `rjõpma Khn; pidime akkama `oome lagi `värvima Vän; karand lagi on karand `laudadest, üks laud on teese vahekoha pial Kos; mul akkab pia `varsti lakke `kinni, niisukesed madalad [toad] Amb; tuli `leekis `laesse, lagi akkas kõik põlema Ann; täidavad põllud ja aidad `laeni saadik Rak; muss lagi, mes üäveldämätä one talade vahel; rumal nõnnagu vasik, ei `märkä kedägi tehä, enel piä lakke Kod; aedal ikke lagi pääl, ma ilma `laeta ei ole nähnud Äks; vanast oĺlid `siuksed saanad, lagi pääl ja muld pääl Vil; si̬i̬ (toalill) kasvass `seante suur ku maast lakke Krk; suvel olliva kuad, mõnel puutükest tettu, mõnel savist, ega lake es ole pääl, `paĺlalt katuss Ran; talu `perna, pańd vana inimese `küĺmä `tarrõ ja vi̬i̬l lae kah kangut üles, et las ta `küĺmäp; `kärbläne om `keŕkun kõ̭gõ `kõrgemb, `lendäb sulle pää `pääle ja `lendäb `keŕku lakke kah Nõo; Tu̬u̬ polla lagi, tu̬u̬ om inne `pantu nii, et kolmas laud om `pantu katõ lavva `vahjõ pääle Urv; sa olõt nii piḱk miiś et nõstat mu˽tarõ lae `pääga üles Har; aida `öüssel oĺl lagi pääl, a aidal olõ õs lakõ Vas; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́t lakkõ annaʔ karadaʔ Se; lae peal, peale pööningul(e) mine tare lae `piäle; lae piäl one vi̬i̬l üks tuba Kod; kalariistaʔ oĺliʔ üleväl lae pääl, kõ̭ik sai tulõruvvast Räp || (taevast) `taiva lagi sineta Vai; `taiva veere küĺlen om sinine piĺverannik, ta lääb laḱka `taiva lae pääl, ega vaest `vihma ei tule Nõo
2. millegi üla- või pealisosa või -pind minu ema [võttis] `ahju laelt kovera puu ja `annab plikkale Jõe; `tiisi kirst `oieta `veski lael Lüg; Lagi all, lagi pääl, lae pääl `lauletakse = kannel Jõh; laeval oo lagi, nüid ta oo laeva tekk Muh; kala tuli jää laesse Rid; tõrre lagi Mar; tä magas toas aeho lae peäl Vig; paesu lagi on natukese kallakus, kos vesi üle jooseb Vän; reelingid on laeva lael Ris; ahju lagi on koa võĺvitud; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas [suu]lakke Juu; [tal] olid vana `moodi `kintspüksid `jalgas ja kańdiline laia `laega koabu pias Kos; veini pudel on kapi lael JJn; `müt́sidel olid laed pial Ann; löö kuradil [pea]lagi `sisse Trm; müt́si serv ja müt́si lagi Kod; ahju lae pial kummik, et tuli ei lähe üless, all keedetass Plt; nõnda paneme [mõrrad sisse], et ta jää lakke ei puudu, üit́s pu̬u̬ĺ `jalga vett om vahet Trv; kraṕp `oĺli `sände nellä nukeline - - krapi lae pääl `oĺli mulk, sääld `oĺli tila läbi; lubjaahju lagi korjati lubi `kivve täis, siss alt küteti Nõo; tasatse `laega mägi Ote; vanast oĺli `naisil `lamba`nahkanõ küṕär, sammatine lagi pääl Har
Vrd lakk
lagunema lagunema R(-mma Lüg Vai[lago-]) Kär spor L, K I spor T, -me Pst Hls Krk; lagunõ|San Kan Krl, -m(m)a V(lago- Vas Se); ipf (ta) lagusi Nõo V; part lagunu
1. katki minema (esemest, hoonest vms) `pastlad lagunevad ää Tor; kui `trehvas aed lagunend olema, siis `veised läksid väĺläle Juu; mõesa lubja ahi lagunes ää Kos; mu `riided on jo ää lagunend JMd; riist laguneb ää kui ta vitsad ää lüeb VJg; õma maja `irmus suur ja lagunenud Kod; vana riie laguneb, kui sa teda ei kõbi Pal; ei taha enne ära visata [saapaid] kua, kui `otsest päris ära laguneb Lai; vana maja laamits, õige ärä lagunu Hls; [vanasti] üteldi kui järjest satte, et `taiva lagi om ärä lagunu, nüid jooseb vett maha; kauss prillatseni alali, ei ole ärä lagunu Ran; kõik pangi om ärä lagunuva Puh; temä ei `paika, temä ei paranda, mes laguneb, si̬i̬ laguneb; põrmand om nii lagunu, `mulke täis Nõo; ahi laguness ärä Ote; kõ̭ik asi lagunõss `aigapit́i San; mi‿sa mullõ `säĺgä ańni, vana lagunu `hammõ `rõipõ; kõ̭iḱ lagunõsõ välläʔ, `rõiva lagunõsõʔ, maja lagunõss, anuma lagunõsõʔ Har; Ega tu̬u̬d sõ̭ss inäp kui paranda˽ka˽saa õs, ku‿d́ä jo˽lagunõmma nakass Rõu2. a. koost ära, laiali minema, vajuma, pudenema `pilved lagunevad `laiali, ilm akkab `selgimaie Lüg; `tuhled lagunevad, kui paelu keedab Juu; tümad `kaarlad sõeme `kõhtu, nad ei seist kot́tis, lagunesid ää; `tarvis see koorm `kińni siduda, muidu laguneb ära Ann; sõre maa on kruusa maa, kruusa segu - - laguneb `kergest ära Sim; vili oo `valmi, akass ärä laguneme, taht ädä peräst kokku aia; kiḱk `äitsne om är lagunu (pudenenud) Krk; nu̬u̬ om taheda `kartuli, piäd `kaema kui keedäd, laguneva ärä Ran; vana savike `kartuli, ni̬i̬ laguneva `ki̬i̬ten ärä Nõo; ärʔ paagatõt muld ei lagunõʔ. mõ̭nikõrd lagunõss, ku `vihma saa Kan; Hamõ om `säĺgä är˽lagunuʔ, kae˽mitte niipaĺlu `aigu ei olõ, et `paikasi vai punisiʔ Urv; rõugu omma˽kõ̭iḱ laḱka lagunu tuulõgaʔ, rõuk lagunõss tõnõkõrd esihenesest kah; piĺv lagusi laḱka, no‿m taivass `seĺge; vili jo vaĺmiss, ja `naksi `vihma sadama, no‿mma viĺlä pää vällä `leonu, no lagunõsõ˽laḱka enneda Har; Noil soolikil `laśti uma pu̬u̬ĺ `päivä kiiäʔ, nika‿gu är˽lagusiʔ Rõu || fig Vähe maad `sõitasid, obune lagunes ette ära (rakmed läksid lahti) IisR; si̬i̬ õige lagunu `pääge, `juuse sassin puha Krk; `kitsal õks kiheness, `lõ̭õ̭hkõl lagonõss Se b. fig sünnitama; poegima naene lagunes ää Ris; [naine] seesab ikke öhös, ei lagune ää koa Juu; vana mära akkab `varsti ää lagunema VMr; lehem lagunes ärä, tõi poja Kod; ahi lagunes ää (laps sündis) Ksi; muidõ Leenu oĺl jo vällä˽lagunuʔ Har; Taa kaśs lagunõss piä Rõu; miiśs lät́s `ḱauma, a naane kotuh lagosi arʔ Se
Vrd lagunama
3. sulama, lagunema (lumest, jääst), pehmeks muutuma (teest) lumi laguneb `vällä Lüg; jää akka lagonemma; lumi lagono, tie lagono Vai; veame nüid puud metsast ää, enne kui tali lagunema akkab Juu; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid, et siis laguneb lumi Amb; kui kevade lumi sulab, siis tuleb see tee lagunemise aeg, siis ei `piase obusega kohegi Lai; no‿m lumõ lagunõmise aig, lumi nakass lagunõmma Har; iä um viil lagonõmadaʔ Plv || (kevadisest suurveest) vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; vi̬i̬ lagonõmine, keväjätse vi̬i̬ʔ Rõu
4. laiali minema (inimestest) pere akkab lagunema, leib on `kat́ki Amb; lagunõsõ egäüt́s umalõ poolõ, kohe `kuagi lätt; oĺl külh hulga `lat́si, kiiḱ omma laḱka lagunuʔ, ei saa ütestki enämb aṕi Har
5. levima, laiali valguma a. (haigusest) `aigus on nii laiale lagunend, kõik inimesed on `aiged Juu; `aigus laguneb külas laiali JMd; kõtu`haigus om meil laḱka lagunuʔ üle `terhve valla Har; tõbi lagonõss `laḱja Plv || (mööda ihu edasi minema) laguja, üks paha asi, ta lähäb ikka suuremaks ja suuremaks ja laguneb kasvöi nägu täis Kär b. (tulekahjust) Tuli lagunes ruttu üle kõige maja Võn c. (kuulujutust) Laguneski neske jutt laiali - - iga vald võtku oma oinaste pia maha Trm; `vaata nisukene asi (surmasõnum) laguneb ruttu laiali Kod; taa jutt lagusi nii ruttu `rahva sekkä, medä is mõista arvadagi Har
6. fig edenema [ise] `Niisikene `aigaline, aga tüä nagu laguneb kääs Jõh; nõnnagu laguneb si̬i̬ tü̬ü̬ tämä käen Kod; lähät nigu setu hopõń, kombõrdõt pääle ütele poolõ ja tõsõlõ poolõ, tu̬u̬ `käümine ei `laabu ei lagunõʔ Har
Vrd laagema, laguma, laguvama
lamba|sihver (mõisa) lambakarjus üle sada `lamba ja viel `rohkembki, sial õli juo alali `lamba `sehver `juures Lüg; enne olid `mõisates `lamma `sihvred Mär; `lamma`sehver, see oli ikke ülem kui `lamma poiss; taludes `lamma`sehvreid põld Juu; `mõisas oli kaks `lamba `sehvrid `eśti Ann; kui `villu niideti, siis oli `lamba`sihver `jälle juures Sim; meil oĺl `mõisan vana miiś, tu oĺl `lamba`sihvri, suvõĺ tu käve lammastõga nurmõ pääle ja `kondu `sü̬ü̬tmä, talvõl `oĺli `lamba laudan, siss sü̬ü̬t́ kaara `oĺgiga ja `hainuga Har
lao|päälinelao|päälisslao|päälne (rehielamu) laepealne, lakapealne rehealutse pääl om laopääline - - roovest, talade pääl om roovi Kam; aganigu om alali ja laopäälitse ka om alali Ote; rihe alune olli `põhtja, aga `päälne kutsuti iks lao`päälne San; laopääldsen `värskide `haino seen om `põrguhää `maada Kan; tarõ laopääliss, kon tarõ lagi; laopääliss, mis `põhtja pääl om üle terve lae; lao`päälne, nappõ pandass, `oĺgi pandass Har; rehe laopäälse pääl kuivatas linno Räp
lape2 lape Äks Pst, g lape Aud Iis, lappe Jõe/n -pp-/ Tõs Tor Kod Ksi Lai Plt Pil KJn M TLä Kam Ote; lapõ Võn, lapõʔ San V(lapõh Plv Vas Se), g lappõ; lape- Hää Hel, lapõ- Krl Lei sea vm looma küljeliha lape lõegatse `końte pealt ää ja pandasse `suitsu Tõs; änam ikke sigadel o lapped Aud; tapetud sea lape - - kaks lapet teene teese pool; lapped jäävad `terves Tor; küĺjeluud `lõikad ärä, küĺjelapped jääväd järele Kod; küĺle `końtide päält `võetasse lape, lape on rasvane Äks; sea kints ja `lamma lape Pil; pani `terve lappe patta KJn; mia `ostsi üte tüki lapet Hls; üte`ainu lappe sai keväje `suitsu panna Hel; aedan `oĺli vi̬i̬l kolm lapet alali; lappit `panti kah `suitsu Ran; lappõst solatedi väḱe vai lõigati niisamadõ kah söögiss San; [kui] Kõhn t́siga om, sõ̭ss om lapõ˽lahja lihaga läbi kasunuʔ Urv; `lõika mullõ säält tsia lappõ mant üt́s tükükene liha, ma˽taha `su̬u̬śti tetäʔ Har; lappõʔ `vaia ärʔ rasvass tetäʔ Rõu; nimä oĺliva˽tõsõ lappõ `äŕki söönüväʔ Plv; pańni kat́s suurt t́sia lapõht vaŕo alotsõhe; `küĺgi päält ilma `luudaʔ lappõʔ hoietass suvõss Vas; ja jää äs tsiast muud üle ku viiś lapõht ja kolm `kintsu; hüä lappõ pala Se; lapõʔ, määnestki `laiha olõ‿i man, um väkev liha Lut || ploomirasv lape om si̬i̬ kige parem rasu Pst; rahurasv oĺl lapõʔ Krl
lapeline lapeli|ne g -se Vll Pöi Kad Nõo(--); lapõli| Urv/-ne/, g -dsõ Plv lapiline `Seaste on orased lapelised, tali tapetud (külmasaanud) kohad on sihes; Väŕv äi ole east akkand, [seelik] jähi lapeliseks `jälle Pöi; Naesel nägu lapeline, om nätä, et asja om jälle toda muudu; ma‿le vanavusega laṕelisess lännu (pigmendilaikudest) Nõo; Lapõline `kinda vits Urv; `kinda perri `koetass lapõliisi Plv || kui ma üles `vaatasi, köik läks lapeliseks (silme ees hakkas virvendama) Vll Vrd lapelik
laskma `laskma eP(`lasma S L K) eL(-me M), `laskema R(-ie Lüg) Khk Mus Kaa; da-inf `lasta Hi K, lasta Sa Muh TaPõ VlPõ M, `lassa R(`laskeda Kuu Jõh) JõeK ViK Iis, `laska Vll Pöi Muh L HaLä I, `laske Kul Var Aud Saa Rap TaPõ VlPõ Trv Pst T, `laskõʔ V(- VId); pr (ma) lasen R(`lasken Jõe) K Iis, lase(n) S L, las|e M T, V, lahe(n) SaLä I TaPõ; ipf (ma) lasi(n) R S Noa Kul KPõ I V(laži Lei), `laskin Vai, `laski(n) (-śk-) Jäm Ans Muh Phl spor Ha, JMd Ann Kod(laśkin) Hel, `laskesin Jõe VNg, `laskesi Khk Mus, `laskse Ote Rõn San V/-õ/, `lasksi(n) (-śk-) u, spor SaLä, Muh Phl spor K, Puh TMr, lassi(n) (-śs-) spor S, Aud Trm MMg Äks T VLä, `lassi(n) (-śs-) SaLä Muh L HaLä Jür Ann Tür Trm Lai KLõ Trv Hls T VLä, `laśse M Ote, lahi(n) Jäm ITähendusrühmad:
1. mingit tegevust lubama, võimaldama, mitte takistama 2. a. korraldama; hoolitsema, et midagi tehtaks b. kellelgi midagi teha paluma, käskima, võimaldama või lubama
3. allapoole, madalamale langeda või vajuda võimaldama (hrl koos adverbiga alla, maha); kukutama
4. kuhugi ajama a. juhtima, suunama b. panema
5. (puid) langetama; (vilja) lõikama, niitma 6. a. valama, voolata laskma, voolama panema b. pritsima, pritsist laskma c. (kõvasti) sadama d. jooma e. puistama, (vähehaaval) kallama, lisama
7. häälitsema a. heli tekitama b. vilistama, vilet ajama c. (pilli) mängima
8. midagi tegema a. (laiemas mõttes) töötama, tegutsema b. mingi tööriistaga töötama või töötlema c. lööma, viskama9. a. jahvatama b. (vilja) tuulama; sõeluma10. a. puurima b. saagima c. ihuma, teritama
11. (hoogsalt) liikuma a. (käima, jooksma, sõitma, kihutama, tantsima, sõudma jne) b. alla sööstma, laskuma; lendama, lendlema 12. a. (midagi) teatud asendisse, olekusse, seisukorda viima või panema b. laskuma, langema või heitma 13. a. (koos adverbidega järele, järgi, tagasi) (mingit omadust) vähendama, senisest olekust endisesse tagasi viima; järele, tagasi andma b. (koos adverbidega alla, järele, maha, tagasi) alanema, vähenema; taltuma
14. lööma15. a. (midagi) enda küljest heitma, eraldama b. maha langema, eralduma 16. a. eritama, (endast) välja andma, puhuma; tekitama b. (eri ühendeis) peeretama, haisutama c. urineerima, ekskrementeerima17. a. (tuli)relvast tulistama (ja tabama); (noolega) märki laskma; jahtima b. õhkima, lõhkama c. praksuma, paukuma (hrl pakasest)
18. lõbusalt aega veetma a. kurameerima, flirtima; liiderdama, seksima (sag mitmesugustes ühendites) b. (eri ühendites) lulli lööma, laisklema
19. (lausenäited, mis ei sobi eelnenud tähendusrühmadesse)
1. mingit tegevust lubama, võimaldama, mitte takistama ega `paati voind `poigiti `lassa, `paati piab [otse] `oidamma Jõe; kas siis `tohtib [loomi] külä `heinässe `lassa Kuu; `lammas ei lase `oinast ligi Lüg; `lapsed `eiväd `laskened pääd sugeda; emä ei lase `poiga `liuguma Vai; ta lahi mehed `lountsele Jäm; lassed [laeval] `rohkem pärituult `minna Khk; tuli vööras inimene, kus ma pidi ta `sisse `laskema Mus; `laske aga mind tuppa; odral taris `laska vel `küpsa Muh; ta ärgu `lasku sedas oma pεεl `karjuda; küll ta kippus kodu, aga ma pole mette `lassend Käi; lase ma tulen koa Mar; kisse `mindki prii `laśkis `olla - - mutku `aeti `väĺla koa Mär; Poiśs lasn loomad viĺla `sisse `minna Han; [hääled] ei lase `öösi magada Tõs; piim on juba apukas, ei lase änam `keeta; või laseb see vähk mõni inimesel kaua elada Ris; `oota vähe, ma lasen kohe `veśki `käima Nis; ma ei lasegi sind `sisse `ühti, koputa kui tahad Juu; lasi ennast `paĺlaks teha; oleks last `eina viel sugu `kasvada JMd; vihmase aeaga `piame alati vett `seĺkima `lasma Tür; lasi loomad paha `peale Koe; `uastate puolest võiks jo viel tüöd teha, aga tervis ei lase VMr; lase siis ennast poisi ligi (vahekorda), siis suad `tervest Kad; `sensur ei last läbi (ei lubanud trükki) VJg; lind laheb õege ligi, ei `pelgä; `laśkid majad ärä lagunetä Kod; karjussed käiväd karjan kuni lumi laheb MMg; pruudi vend oli siis kui suur `lontrus, et `laśsis [pulma] lipu ära `viia Ksi; ega ta (vihm) ei lahegi teha enam kedagi Lai; temä akas `teĺmä isä käest `eeśti (esiti), et `lasku temä ti̬i̬b omal maea sääl KJn; ku [lina]luu `valla ei anna, sis lastas vi̬i̬l `aigude Pst; midägi ütelte ei lase, siis om südä täis Krk; maan `laske olla pikembide, las [heinad] saava kastet kah Ran; üits leśknaene, vana igävene lähmäk, laśk `kõ̭ikil ennäst sõkku; no ega sa rügä ei või `laske ära pudeneda Puh; elä esi ja lase tõesel ka elädä; Anna leivale jakku ja lase söögil ää maitsta; `rahva sehen on kõmu, et `lambit ei `lastana enämb pedädä; mul valutava käe nii `kangede, et `ü̬ü̬se ei lase magada; ega ta ärä `müvvä iks ei lase ennäst vene keelega, ta saab aru kõigest Nõo; nüid - - ei taheta minnu enämb poisi manu `laske Ote; ärä `lasku ärä `puske Kam; no `lasknu ärä lõppõ, `viska [korjus] `mõtsa Rõn; mi‿sa eläje nii˽hoolõtuhõ lasõdõ, lasõt eläje `viĺlä; ei ma tu̬u̬d usu, et sa säält enämb lastat tagasi; [tüdruk] laśk siinsaman latsõ tetäʔ Har; `Laśti mõ̭ni `aestaig saistaʔ, sõ̭ss `küńti [maa] üles ja tet́ti sinnä˽linna; mi‿sa˽taal `persel iks alati last joostaʔ, mi‿sa˽pussudõʔ Rõu; är˽`lasku üttegi ilma söömäldä ärʔ Vas; mis sa vahit, lasõʔ `sõita inne Räp; laśk uma silmäkese ärʔ t́susadaʔ `ussõ Lut || ülekäte, minna laskma Lased ajamaa käest ära, malts `lämmatab kõik IisR; Meil nägu `väikse kuha‿bäl, `tohtnu `ühte näputäit muidu lasta `minna (raisku) Hää; imä oĺl pallõlnu ja˽kahinu nii `kangõdõ, et timä ei˽taha˽`poiga hukka `laska Vas; maa piat joonõh pidämä, tohi‿i `loŕri `laskaʔ (käest lasta) Se; lahti ~ priiks laskma vabastama – R eP 1. valla päästma, vabaks laskma ma‿i `lasnud veel [purje] `koudi `lahti Hlj; oppetaja oli isegi tüür - - kaks tükki oli `välläs, nää ei `laskendki [leerist] `lahti (leerikooli lõpetada) VNg; mene lase `luomad `lahti Lüg; Lase `kruuvid `rohkem `lahti; Nüüd on küla `müöda `niske kumu `lahti `lastud et `oitku IisR; kust nied `äŋŋerid on `lahti `lastu (välja ilmunud) Vai; lahed püust `lahti, viib kohe ää, `seoke vali tuul Khk; siis ta lasi mo kääst `lahti ning ma‿s nää mette `kuskilegid minna Vll; `Laiskus, `laiskus, lase mind `lahti Pöi; vangid `lastasse `lahti; mo vend `lasti vene sõeavääst priiks Mar; ma palusin teda, et ta laseks `aadre rauaga selle muhu `lahti Mär; omigu siis `lassid koti suu `lahti Mih; `kontrahe aeg on `otsas, võis [teenija] `lahti `laska Aud; `laśkis koha `lahti (müüs talu maha) PJg; `lauba ikka oli suurem [karja] `lahti `laskmese pää Ann; lase silmad `lahti Iis; lahe eläjäd `lahti `kütkmess ja akka ärä `kaŕja minemä; minä lahen lapsed `laśti sess vaevass ja õlen ise kaŕjan Kod || lahti tulema, saama `Määriti siis pann `põhjast [rasvaga], `muidu ei lase `kuaki `lahti Jõh; liimist `lahti `laskand Khk 2. ametist vabastama, vallandama sie `tarvis `ammetist `lahti `lassa Lüg; Pidada olema `teine koha pialt `lahti `lastud IisR; ta lubas sulase `lahti lasta Jäm; ta oli ju teenistusest `lahti `lastud, pole ise ää tulnd mette Vll; oli sii `valdas esimees, aga siis `laśti `lahti Juu; nüid `tahtsid Tõrma õpetajad `lahti `laska Pal; ega na periss priiss es tohi kedägi `laske Nõo || fig viin laseb `lahti ammetist Kul; valla(le) ~ vallalõ laskma vabastama – eL 1. lahti tegema, lahti päästma mine lase nüid lehmä `valla, kari piab `mõtsa mineme Hel; te võede akan `valla `laske Ran; ilusile lastass kõik usse `valla, inetukõisi ei vahi `kiäkinä Puh; susi lasnu tolle `rü̬ü̬kmise `pääle `voonakõsõ `valla; kas teil aru om ka pään, te toode sivvu kodu, lasete siin `valla Nõo; küll om kuri ilm, `siĺmi kah ei saa `valla `laske Kam; kui lämmi olli, siss `laśseme otspaea vallale Ote; ma laśsi sõ̭ss ussõ `valla Urv; lasõ˽hopõn vallalõ kablast; lasõ siĺmä˽vallalõ, siss kae, külh siss `näede; mu imä - - laśk suurõ helü vallalõ: marupini tulõ; ku˽päävä vallalõ lask (kui päike pilve tagant välja tuli), siss helgetäss `väega Har; ma˽`tahtsõ akõnd vallalõ `laskaʔ Vas; `kuulnuʔ laštasõʔ vallalõ hing`aigu Lut || `maarjapäevän `lasti ku̬u̬l `valla Nõo; tõsõpäävä tulõ opõtaja mii˽`ku̬u̬li vallalõ `laskma Har 2. ametist vabastama, vallandama ää tü̬ü̬mi̬i̬s - - tedä‿i lasta ametist `valla; alambit lastass `valla ja targembit tulep `pääle Nõo; om sulasõ vallalõ `laskunuʔ Har; koirastiku peräst `laśti vallalõ, `laśti amõtist vallalõ Se; meelest laskma unustama ega tohi seda sana `mielest `lassa Hlj; kae, et sa meelest ärä ei lase Hel; `mitmõ ao peräst timä meelest õi lasõʔ Se; silmist laskma tähelepanuta jätma ega ma või neid (lapsi) silmäst ää `laska, näd tegevad pahandust Mar; küll ta oid tat küll, ei saa silmist är lasta minna Krk || fig Saa‿i silmästõgi är `laskõʔ (ei saa silmi pealt) Se2. a. korraldama; hoolitsema, et midagi tehtaks lubas `pildid `lassa `vaĺmis teha Jõe; `laskes `kutsu sene `targa mehe oma `juure; mäne `maalerile ja lase tehä omale `silti Vai; Lasnd eesele uied kuńts ambad sohe panna Kaa; `möisnik lasi talumajad ehitada Pha; ma `lasksi omad `juussed ää `niita Muh; ma `lasksi [saabastele] uied tallad panna Vig; isi tegid [puunõud], seda põln, et `lassid tiha Kse; [kartulid] jäävad kõvadas, põle lasn `iaste ää `keeda mette Tõs; Taris `laska `sindrisi (sindleid) `suagi Khn; nüid lassasse [nahku] jo `linnas `parkida; puukänd, need lassetse ära `koorida Aud; `laśkis `vankre ää parandada Juu; tal oli ärmoo·nik, Saksamoalt `laśkis `tulla (tellis Saksamaalt) Jür; `koolis `laśti kirja`õigust kirjutada; mina ei ole veel üht suka ega `kinda `paari last kududa Ann; `nõelumise jäust `laśti `eide `lõnga keerata Sim; edemält ei õld sedä `mu̬u̬du, et pruut́ laheb peigmehele `riided õmmelda Kod; isa `laśkis `turba sara tiha Äks; `riidid lastasse `värvi ja vanutada KJn; `laśse oma mära ärä rammata Trv; mõni lask seeni [kella] lüvvä ku aud `kinni aiass Krk; [ma] käesi `veskil, lassi pudrujahu tetä Puh; esä laśk `künjä kodu `kutsu; enämb ei `lastana `latsi tulla, `lastana `porti tetä; si̬i̬p om otsan, vaśt mõni lähäb `Elvä, siss saab `laske `tuuvva; tuńn `aiga `lasti saiapätsel ahjun olla Nõo; vaea `säĺgä `laske `litsu Kam; ku olõss tu̬u̬d `ti̬i̬dünü et vaja lätt, siss `laskunu˽kõnõldõ naid vannu `aśju Krl; ta laśk riihe kummass küttäʔ Har; ma lasõ sullõ paari `viisa kutaʔ Vas || saatma, läkitama jummaĺ laśk ta õnnõtusõ meile pääle, selle et miʔ jumalõ maha `salga Har; surmatõbi tulõ mano, jumalast last tõbi Se b. kellelgi midagi teha paluma, käskima, võimaldama või lubama lase obosel ära `taltuda Hlj; midä sa tied sääl, lased `lapse kisendädä Lüg; `tarvis `lassa oppetajal `surne `eŋŋe ülendä; `eiväd lase `ihmist makka ka Vai; ma lahe mihed need palgid ära vädada; isa lahi sulase lapsed `kooli söiduta Jäm; `laskvad `teisi ka elada Krj; Abu tagune nönda `aige, ma lasi poisi omiku rudida Pöi; äi ma `lassend taal `rasked tööd `tehja Käi; ma lasen poisi `seia `tulla LNg; ma `lassi sepä kaks `rauda tehä Mar; esa `laśkis tüdrukud `äästama minna Mär; Sääsed ei lase `loomi `süia Han; lassi mind kapetad teha Aud; lasin oma mies `naelad seina sies `lüia Ris; Kasandu `kõrtsus oli suur `kargamese täkk, `laśsid märasi karata Juu; lasin `tislari teha uued kapid Amb; lase laps magada Ann; `lasknuvad `uostel puole rukist ää sasida VMr; pidi `laskma veneläsed kundameńdi tehä Lai; sõkutaja laśk obesad `ümmer oma `ki̬i̬ru `käia Vil; jumal laśk ilma jälle tuuletsess minnä Krk; lasnu vana Oskaril latsele `tähti opeta; mõni periss lasna kaanil verd imedä Nõo; ma lassi sepäl kat́s `rauda tetä Võn; Nahk `laśti paŕksepäl ärä `pessä Rõn; sa laśt naaśõl `mäńgi `hindägaʔ Vas; las ~ lah(e) ~ laa (soovi, lubadust või käsku väljendav verbivorm) las `tembab vähä `hinge; isa üttel, et las `saate inimiseks, küll siis lähäte [teenima]; `istusin siis mättä `pääle - - las ma siis nüüd olen siin Kuu; laa `õlla `pääle Lüg; las tämä `tullo `süömä; laa lugevad Vai; söötloom, las lihuda veel Khk; Las sadada, saab magada Kaa; las ta `olla Rei; teeme iad suured vihud, et las siis `tiumed tõstavad nii et Kos; lähän `vaatama, las ta `ütles, et ära tule Amb; las ma suan korra jalad `alla JMd; löö põlvega `persse, las näru lähäb Pee; mets läind põlema, aga no las kärssada, kellel `kahju Kad; laa `olla IisK; Las me tieme ühe kuhja enne `vaĺmis Trm; lahe obene sü̬ü̬b Pal; lah ma kõnelan jälle `ühte `asja nüid Vil; mis käperdat kassipojast, lase olla Trv; ku ta‿i viisi `ti̬i̬ni, las ta imede käppä; lah mu är kõnelte Krk; Las sadade, saa magade Hel; mes sä sitta kahitsed, lü̬ü̬ `käega, las läits Ran; lah ma kõnele nüid, kudass tu lugu `olli Puh; lah na vahiva; las ma esi paenuta `endä üless; mi̬i̬s makap, las naene `tõmbap tü̬ü̬d tettä Nõo; las kari `mõtsa minna San; mis meil `tu̬u̬ga `aśja, mia mõts habisass, las tedä tuńt võttaʔ Har; las täl saladaʔ, terve˽külä ti̬i̬d Rõu; Las jumaĺ täil avitagõ Lei; käsi käia laskma tööle pihta andma lase omad käbäräd `käiä Vai; `laske nüid kääd `käia, `kuiva `loogu mets täis Vll; `laske aga käed `keia, küll te siis jõuate Mar; kui `villu `kaarisime, siis ikke `ütlesime: laseme aga käed `köia Aud; tie `kärmemast, lase kääd `käia VJg; mine siis ja lahe kätel käedä Kod; lase käe uśte käiä Trv; las(e) (aga) käia (ergutusvormel) lase oma `koived `kärmest `käiä Jõh; keige enam niidu `pihta, üks tulab, jälle `itleb: noh, lahe aga käia Jäm; [üks] tahab `riakida, teine - - `ütleb et lase aga `käia Lai; mis sa kurvasted, muud ku las aga kävvä - - muud ku aga ju̬u̬ ja laula Krk; lase kätel kävvä, ärä suul `laske kävvä Hel; ku inemine `väega `tassa liigut́, sõ̭ss üteĺdi: lasõ˽kävväʔ Räp; et lase (aga) käia ~ olla (kinnitav, rõhutav väljend) tegivad `tondi `valmis `ninda‿t lase `käia VNg; `Niisike `laadus mies et lase `käia Lüg; [prits] Paneb veele seikse truki järge et lase aga olla Kaa; Sure see `paergus `öhti, sellel nii `kerge `kuulmine veel, et lase `olla Pöi; Poeg oli niisugune karmantsikas, et lase aga olla Mar; nisuke paks possakas tüdruk et lase `käia Kad; `Seande vimm om sehen, et lase olla Trv
3. allapoole, madalamale langeda või vajuda võimaldama (hrl koos adverbiga alla, maha); kukutama `loimed tulid `kierumad `ketrada - - [ei] `tohtind nii `kiiresti `alla `lassa `longa Hlj; siis `lasti uus `laiva teluld `alle VNg; Lasen `süämise vähä `alle `puale Jõh; `laskesivad `seilid `alle; lase `kardina ikkuna ette Vai; üheksa kivi `laskend maa `sisse ühe `suiga; taet mine lahe sa `koorma maha, sool piip suus; lämmkäpp oo kes kεεst maha laseb kukkuda asja; söa aeg `lasti `laevu `pöhja küll va `miinidega Khk; sönniku maha `laskmise kook Kär; `ankrud `sisse `laskma Mus; ilakivi `pandi nööri `otsa, `lasti merese, `ankru asent `täitis Krj; kui [võrk] kalasi pealt maha `lasti, kohe `pandi koer `alla Phl; rehi `lasti maha laug aaval Mar; `naabremees laseb tuleva `aasta ka vana rehalse `alla Lih; laev `lastase `ankruse Tõs; tammil on ka liigsilm nagu tõkkelgi, kost vesi maha `lastakse Vän; lase `ankur maha; laev `lastaks vee peal Ris; tuond ühe elusa kana, last `plauhti tuppa maha Amb; lähen sõńnikud maha `laskma JMd; `siatsid - - [jalg]ratast, `laśsid sadulad maha Tür; argiga sai paŕs ää `lassa VMr; `surnu aud, kus `surnu `sisse `lastakse Kad; isä laśk elejid `alla, minä aen taress `väĺjä; Künnäpmetsä mädändikud `laśti kõik maha (kuivendati) Kod; pisuänd (tuulispask) lähäb - - ja `kraami viis üles ühes `endaga, `teises kohas `laśkis `alla jälle Ksi; ja ees raua ots, se `ongi `värtna suu, kust `lõnga `alla lased Plt; nisu piap vähä ala `laskme [masindades] Krk; kui aenad ärä `viidi - - `lasti [kuhja] katuss maha, `olli katuss maa pääl `pośte vahel; ku puri maha `laske, siis om nukanü̬ü̬r neĺlä`kõrdselt; mes sä tost tassist niikavva tillitad käen, seeniss kui lased käest maha Ran; [kass, kasi eest] sa laset mu vai üle pää maha seda`viisi Puh; rõebe pańd jala mulle `taade, laśk miu maha nigu träńtst; ma lassi liha `korssnade kablaga, kaits `päivä olli sääl suedsun; lase keidsega mehitse[taru] maha; ma‿ss saa vett kah `alla `laske (neelata) mitte üits tilk Nõo; se Narva kosk `lasti mitu `jalga `alla Võn; nakame atust maha `laskma Kam; parrõʔ `aeti alt ärʔ, sõ̭ss `laśti rüä˽maha Urv; `veśki sais, vesi om maha last Har; `paklet iks tongutat kässiga, sõ̭ss lasõt `alla Räp || kalapüünist vms vette paigaldama kahegesi paremb `verku `lassa; ma lasin `vergud sise Jõe; siis juba `ueti [mind] - - `laskema `vergu `pullu, kivi ei `lastud `lassa Kuu; esimisest `lasti kupp `sisse ja siis `lasti poro - - siis akketi `vorku `laskema VNg; `nuota `lassa avandost `sisse Vai; no siis me `aksime pöhja `öngi `sönna `laskma Ans; siiavörgud lastasse `ääre, kilu`vörkudega kεiass ülal (avamerel) Khk; Võrgud `lasti ajuse, `tehti aju`püüdu Pöi; teine teise päeva laseb `õngi Muh; võrgu `sisse lasemese juures üks laseb käbasi, teine `viskab kivisi Hää; lasiaugust laseme nooda `sisse Trm; `tohknik võt́t `võrku `väĺlä vai laśk `siśse Ran; jäŕv om nii `rampiid täüś, et saa‿õi˽kohegi `nu̬u̬ta `sisse `laskõʔ Rõu; ütest `vinnest `lasti `nu̬u̬ta, `tõistõ `pańti kalaʔ Se || `aaśtaga neli, siss `laśki nimä õ̭ks maja `kongruśsi (pankrotti) Har
4. kuhugi ajama a. juhtima, suunama kanad laseb [nõiduja] läbi `rihmä `vasta `päivä Jõh; lasemo vene `randa Vai; lased paadi kivi `otsa `kinni; pöld oo vee all, vesi pεεlt ää lasta Khk; lasnd kibi `otsa laeva; kadaga `suitso peab `laskma `sõnna `kohta, kus inimene surnd oo toas Mar; siis `saigi suits tuppa `laska Mih; lasimatsuga saab `puomist [lõimi edasi] `lasta Ris; voki raua `sisse `pańdi pulk - - ja akati `lõnga `piale `laskma Trm; [peremees] laśk alate vede õrasse piält ärä Kod; vanaste `laśti läbi lipu, pekseti KJn; lase kari kodu, ega na enämb ei sü̬ü̬ Hel; suure rihaga lastass [hein] `jońti Ran; laut om ärä nõiotu, et perenane lasep karu `lauta TMr; vaia minnä `laskõ tu vesi säält nurmõ päält välläʔ; leḱi `paŕvi `laskma (palke parvetama) Har b. panema leba lasn oo, kellega `leiba `ahju lastasse Mih; ma lähä `leiba `ahju `lasma Tõs; pühi ahi ärä ja lahe leib ahaju Kod; ma akka `leibi `ahju `laskme Krk; alan(d)ikku ~ alandust ~ kangast ~ kinnitust ~ lüket laskma lõimi või kangast poomil(e) keerama `Kärme inimine - - `muutku aga laseb `kaŋŋast, lasi`puuga sai `kaŋŋast `lassa ette`puole Lüg; Tagand `lasta löimet järele ja eest rullib `valmis kujut `riide krässvölla `pääle, [see on] `kanga `laskmine Rei; `lastasse [kangast] lasipuuga sealt poomi pealt järele, `öötasse: ma lasi öhö `amba [jagu] Mar; [telgedel on] kinnituspuu, kust kinnitust lastase Tõs; lüket lassasse, kui kangas oo eest ää kujutud Aud; kõrvaskaigas, sellega saab lüket `lasta - - lased siit takka `let́ti järel ja riiet saab `riidepoomi `piale `jälle `lastud Tür; lüket `laskma on `kanga `lõimeid järele `laskma Koe; lahe kangass üks aaguvahe; vaja `auku `laska, `pulka `laska Kod; ta `laskis pika lükkevahe Ksi; lõnga pakust `laśti kangast ala järele, korraga ühe pulga augu jägu Plt; lase kangast; lase lüke ärä Trv; lase lüket `kangal Hls; ku pika alanduse lased, siss lü̬ü̬ `kangale rabanduse `sisse Ote; lasõ mul ta alanik `alla, sa olõt tanh lähembän Har; kui piḱä alandigu lasõdõʔ, tulõ rabanduss `kangalõ `sisse Vas; peru laskma tüürima, juhtima poisi `isteva kesk venet - - mina `iste `taade `venne perä `pääle ja lassi peru; säräne `tütrukese latak, aga lasep iluste peru takka Puh
5. (puid) langetama; (vilja) lõikama, niitma minu tädimehel oli sie `leiku `massin, `sirge rukki `jälle `laskes `massinaga maha VNg; lasevad puid jala päält maha; [puu] `latvad `lassasse kõik ühele `puole, ei sääl õld `vitsa `tarvis egä kedägi Lüg; mis tahad nii tugevad puud `saaja, need pead keik pöhja tuulesse vöi külma tuule `sisse maha `laskma Ans; `metsas on kärinad, `lastasse puid maha Khk; kuusk tuleb `noores kuus ja põhja `poole maha `laska Tõs; Sis `laśti puud ka sügisi maha ku kevadi põlnu `lastu Hää; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette `lastud Kos; lase [puu] `alla tuule, siis ei lüe praod `sisse VMr; `ennemuina `tehti angast, `laśti puud üksteise `otsa ja oligi aed `vaĺmis Sim; tänä me muud ei tee ku lahema puid maha, ommen luasima Kod; siss ku kuus maha lastass, siss saat sääld kuku Rõn; puu lastasõ mahaʔ ja siss lõigatasõ `kat́skiss Har; rüki põõḿeti `t́sirpõga, nüüt lastass maśsinaga mahaʔ Räp6. a. valama, voolata laskma, voolama panema mene lase õlut Lüg; tömmatakse pulk ära ja `lastakse `taari Mus; Ma lasi täna eese küünlabe kiha üles (lasksin uuest õlleankrust esimese kapatäie) Kaa; pisike auk `olli putkul all, kust pet́t `välja `lasti Muh; kui maapõhi sulaks lähäb, siis akatasse [kase]`mahla `laskma Mar; lastase `renni kaada vesi nõue `sisse Tõs; naesed ei tohn enne `laska `taari Aud; nõnda ku ta lasi [õlut], nõnda kohe pruńt `pluhti iest ää KuuK; lasin vasikale solksu JJn; kui `mahla `lastakse, siis `panda kasele tila `külge VJg; laheb tökati vaadil põhja alt ära `lüia, laheb tökati maha Ksi; `minti vaadist õlut `laskma Hel; orik sia sapi vedelik `lasti pudelide Ran; ku taar `apnass läits, siss `lasti alt `väĺlä ja `ju̬u̬di Nõo; Oĺliva `ü̬ü̬se [aida] põrmandu ala mulgu tennuva ja viĺlä `väĺlä lasnuva Rõn; Ku˽t́sika tapõti, sõ̭ss `laśti `näede veri anumalõ, `siäti su̬u̬l `sisse ja˽`pańti `külmä `paika Urv; õigõ suurõ sajaʔ, mõ̭ni kol˽`laari olut oĺl last ennedä Har; Ku anumaʔ är˽sai˽`mõstuss, sõ̭ss `laśti tu̬u̬ vesi säält mulgust mahaʔ Rõu || fig nutma kui laps õli surd - - eks siis lase küll `silmavett Lüg; eks ma ole paĺlu silma vett saand `laska Mär; laseb siĺmist suhu Tõs; lase silmist suhu egä päe Krk | õnne valama Nääri `lauba `peale `õhtu söögi tuĺli õnne `laskmene, iga inimese nime `peale `laśti `õnne Vän; kolmekuninga `õsta `laśti `õnne, tinass ehk rasva küünäl Kod; siss `laśti `õnne, `laśti kõige enne ussaea `õnne TMr; läbi (~ sisse) laskma 1. lekkima, pihkama, (vedelikku, õhku) mitte pidama riist ei õle viel `turbe, laseb läbi Lüg; `klejontka ei lase `märgä läbi Vai; kore maa, laseb vee ruttu läbi Khk; `paargu katus akab vett läbi `laskema Mus; paat́ `pihkab, laseb vett läbi Mar; pańg laseb vett läbi Tõs; alb paber laseb `tińti läbi nagu va lörts Juu; keller laseb suure vihmaga vett `sisse Tür; laseb tuult läbi niigu sara Koe; `suapad lahevad vede läbi Kod; kuju ja sore, ilma põhjate maa, läbi `laskje maa Krk; [niitjail] jalan iki viisud, `su̬u̬ge es tahava `kiägi `jalga, nu̬u̬ es lase vett läbi; `turbakuur om õre, serände mes tuule läbi laseb Ran; maea olna alvaste tettu - - `laskna tuuld läbi Nõo; `pistü puist tettü pinu, ega `tuisku läbi‿s lasõ (peab kinni) Har; katuss lask läbi Plv || fig (mälust) se pea jo laseb läbi kut sööl Rei 2. fig pillama, raiskama; maha jooma juob ja lakkub, `kange raha läbi `laskemaie Lüg; poeg `laśkis kõik isa kogutud varanduse läbi Mär; lasi kõik teese raha läbi, `raiskas raha ää Tõs; se mies laseb läbi oma raha Ris; laheb raha paĺju läbi, ei oia Kod; kolmass põĺv lask läbi, ei ole `oidu `kunnigil Krk; mõni naene om, ei pia midägi `kinni, lasep kõ̭ik läbi näppe Nõo; tu lask läbi kõ̭gõ varandusõ, tu lask tuulõ alt joosta Har || fig (kiirest seedimisest) Kornits on seuke inimene või lu̬u̬m ka, kis pailu sü̬ü̬b, pailu läbi laseb Hää; läbi `laskje lu̬u̬m Krk; opeń om lõdu, lask läbi, süü, aga õks kõhn Urv; sa‿lt lävi`laskja, sei ni `jalki küsüss süvväʔ Lut | liivakas maa taŕvitab `rohkem sõńnikud, laseb `rohkem läbi, ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; aadrit ~ soont ~ verd laskma veenist verd laskma kui akkada kõrd `aadri `laskema, siis piad iga `aasta `laskemaie Lüg; kui `ambad valutavad, siis `lastasse körva tagand soond Khk; Saun `kööti sojaks ja [haige] `viidi `sauna, soon `löödi rauaga `katki ja `lasti sańt veri `välja Pöi; kui veri sańt oo, siis lastasse soont Muh; kui inimese pea sees oo `kange valo, siis `lastasse jala sees `aadrid; kui rumalad koerad `enni inimesi `olle `keskund, siis `lastud aadriga nad `surnoks Mar; ma ole kord piä valu `vasta `aadert lasn Var; `aader saab `lastu jaladel ja kätel Hää; käisin `laśsin omale `oadert, ammas valutas; `vuatrit `laskma Juu; `uadrid lahevad mehed, `peidlä piält laśk piä [valu] verd; `ambad `valtasid, kiäle alt `laśti `uadrid Kod; verd `lasti `aadre ravvage; obesel ka `aadert `lasti, ku obene `jalgest kõva olli Krk; `aadre verd lastass, kost sa tahat `laske Nõo; minu emä laśk alati `endäl verd `laske, ütel et säält tuĺli must veri ku tõru jälle Rõn; vere`laśkja tuĺl mu˽mihel verd `laskma Har; `tu̬u̬lõ (langetõvele) ka‿ks avidass vere `laskmine Rõu || fig (sisselõikest) vaea `aaderd `laske `uibule, siss nakap `kanma Ran; kuppu laskma kupusarve või -klaasiga verd imema vanast kubiti ka, `kutsuti kuppu `laskema Vai; kupumoorid lassid kuppu Muh; `vöedagse klaasidega verd ihu seest `välja, se on kupo `laskmene Käi; kui vahel mõni kukus või `aiged sai sis `lasti kuppu Vig; kuppu `lasti `saunas Tõs; kui veri pakitab, siis tuleb kuppu `lasta JMd; kuppu piap `sinna `laskme kus ärä põruten, veri naha ala tullu Krk; [ma] lassi `kuive kuppe panna, läits säĺlä valu ärä; kuppu `lasti vanakuu vahepäeval, et siss om pehme aig Nõo; Vanast `lasti sannan kah kuppu - - `laskja esi `suuga kisup verd sääld `t́sälke seest Rõn b. pritsima, pritsist laskma `lapsed lasevad `virtsuga vett VNg; poiss laseb pisist `virtsu Khk; kut `ritsist `laske vastu puud Vll; laseb virtsuga vett Tõs; `võtsin lasin virtsuga lutikatele `rohtu Kad; lapsed - - lahevad vett virsaga Kod; virtsige karjapoisikse lassive vett tõistel `silme vahele Pst; `viŕtsi lastass pütsiguge Krk c. (kõvasti) sadama laseb kut ua varrest; [vihm] lagiseb maha, kui tä vahest nönda räŋŋast laseb Khk; Küll oo ikka vihm, laseb otse kaela kaudu maha Kaa; `Sõukest sadu pole pärast änam olnd, et otse lasi `alla Pöi; `vihma jooseb, jusku ua `vardast laseb `alla Mär; siis lääb sulale, ku `laia lot́ti laheb Kod || `kange igi `laskis peast maha, ühna sorises Muh d. jooma ma `lassi ühe lonksu `alla Muh; pakuti `viina - - ei võta, aga isi nuka taga `laśsis kulinal Plt; mea pisti latsel nisa `lõuge vahel, lase nüid `lonksu ruttu Krk; lasõ no sa˽ka üt́s keele täüs [viina] Har; joodik jõi eederit, laśk üle pudõlikaala Rõu; kurgust ~ kõrist alla ~ läbi laskma viina peale raiskama, maha jooma kui rahakoppikat `saavad, siis nad `piavad oma kõrist `alla `laskma IisR; raha kõik läbi lasnd eese kõrist Mar; laseb kõik kõrist `alla, joob kõik ää Tõs; si̬i̬ one kõik kõriss `alla `lasknud õma varanduse Kod; puha läbi `lasken oma kurgust Krk; läbi keha ~ kere laskma id lasnd puhas läbi kere, täl põle änam kedagist Mar; nüid on kõik raha läbi kere last, on ää joond teese Juu; laheb kehäss läbi kõik, ju̬u̬b ja `priiskab ärä kõik varanduse Kod e. puistama, (vähehaaval) kallama, lisama Segati `niisike parajas `putru `muadi segavus ja akketi lusikaga pada `laskema `ninda parajad `klimbid Jõh; vanaste keedeti ikke karduli kellod ja `lasti odra jaho `peale Mar; `võtsin aŕksaha kätte ja `lassin seemed `sesse Mih; odrajahud - - supi `piale `laśti jah KuuK; ema `keetis `köŕti, ajas vee `ki̬i̬ma, `laśsis jahu `sisse Pal; kolmandiku `siśsi pannit `üśke, pannit pää pääle ja säält lassit `sarja ku `kauhti Krk; kanakakerdege värmites kah - - ätikut ja `su̬u̬la tuleb `seltsi `laske, si̬i̬ om neile kinnitus Hel; ku tuleva peenikese `maŕtke nigu kirbu, siss piät jälle `laskma `rohtu näele läbi sukaseere Rõn; Võta˽`pü̬ü̬rüs ja lasõ˽jahu `putru Urv; terä˽lastasõ kot́ist `koĺlu, siss lastass säält kivi vahele Har; Võt́i lasi õ̭ks peost tu̬u̬d kesvä jahu patta ja˽tõõsõ `käega˽pöörusega˽jäl˽seǵäsi Rõu
7. häälitsema a. heli tekitama nagu unt `ullud, lased lelo `ühte `puhku, emä `ütleb `lapsele Lüg; kui ta pahaseks sai, siis `laskas kisa `lahti Khk; Oli üks lõbus inimene, tegi tööd ja lasi `laulu Pöi; siis ta (vares) lasn ja lõuan seal [hobuse] änna all Muh; `sohke pisike ilus ääl tal (lõokesel) isi, liiri liiri liiri liir laseb Var; kaśs laseb `nurru Hag; `laśsid `laulu nii et mets `laksus käe Juu; ma `laśksin (hüüdsin) nii et kõik kohad lajatasid Jür; lase oma `laulu kuulda Trm; laheb `lörri (nutab); laśk nukan `viśsi (nutab); vanatüdrik õleva alati `luĺli `lasknud (nutnud), et `kõiski ei õleva mehele suanud; kukk laalab ja laheb `torri, siis tuleb vihima Kod; kaśs laheb `nurru Lai; tedre laseb `sihku (kudrutab) Pil; Kuule kui paklapuristaja laseb seinä sehen Trv; siu äŕg ei kannate ka sedä kui miu äŕg läbi nina `vussi laseb Hls; mis sa iket, lase `laulu ku larap; soolikse laseve `korri kõtun; vanapagan kõńd, ku kukk lask `kõrri; enne `laulmist tedre laseve `kõhvi; latsel perse like, nüid laśk `luksu (luksub); `nohku laskma (nohisema); karu lask `nämmi (mõmiseb); kaśs `tõmbass karva `püstü ja lask `sihvi (turtsub) Krk; obene ei lase mud́u `larssi (ei purista) ku ta `peĺgäss Hel; temä tulep ää meelega, laseb `laulu ja naarap Ran; lõevukese lassiva `mitma keelde pääl Puh; siss lasnu toda `laulu jämedäde ku jõmiseb Nõo; mis sa `ahka lased (luiskad) Ote; `lõokõnõ mõnikõrd inemise kottal lask nigu t́sirrin San; lat́s naks `uĺvi `laskma (nutma) Plv; Voonakõsõ˽määge halõ˛õhe, vana˽`lamba lasi˽ku˽`tõrdu põh́ast Rõu || rääkima, kõnelema ise on peris `randlane, aga `iesti kielt `püüdäb `laskeda Kuu; sie `oska üväst vene kielt `lassa Vai; Äi see mees vaada papri pεεlt üht, muud kut laseb kut raamatust Kaa; laseb aga edasi `ühte lugu, ei sua lõppu enese jutule Hag; ta `laśsis seda vene keelt na ladinal Juu; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi, mutku‿ks padin Sim; litt lädadi keel [öeldi], kui külanuka murrakud lased Lai; lätläne - - lasep nigu lidisep Puh; `laśse kuda sõna `suvve tulli Ote; vannuss, lask `taurma·ńne Har; ta om ala`heitlik, ta ei lasõʔ sõnnagi `vasta Räp | Eit lasi sene `kõsjaloo `uuest üle Lüg; Lastud söna lagub (jutt levib) Pha b. vilistama, vilet ajama vahest lasevad vilet kohe `mitme poariga, kui `seĺtsis koeo tulevad Juu; mea lätsi küürän ka `mõtli, et kessi nüd vile lasep Pst; mehed lassiva viĺet, `väikse viĺega kutsuti tuuld Ran; hobõsõvah́t jo käve külävaeht pit́i ja laśk villu (vilet) Se c. (pilli) mängima lase lugu `pilli; lase lugu `lahti Tõs; laheb lehe `piĺli vahel nõnna et silmäd punased piän Kod; lase mõni lugu Hel; siss lassiva serätsit lugusit ku `oitku Nõo; Lasõ üt́s illus lugu `kandlõ pääl Urv || üt́s kõrv lask `piĺli Vas
8. midagi tegema a. (laiemas mõttes) töötama, tegutsema siis pidi panema vähäkene `jälle `laiemast `kuhja, ku [kuhja] magu akkasid `laskema VNg; Pidi viel `enne `vilja `külvi maad läbi `laskema (äestama) `kuival ajal Lüg; `nuora `laskema (köit tegema); `langa `laskema (ketrama) Vai; `väiksed aĺlid rähnud, laseb nokaga nii tiheli: korr Khk; kärsaga nad (sead) `tönguvad, `laskvad kevade karet Jaa; Ma vähe mõnest kohast lasi öle (hööveldasin) Pöi; [villadest] sai `heided `lastud, [sai] `kεidud Haapsalus `heided `laskemas Phl; `võrku `kinni `laskma `ankrudega või kividega Rid; [kuhi] tehässe laba peält peenem, sis `lastasse laiemas; kui pikäd eenäd, siis o eä `mõhka laska Vig; lase kuhi `mõntsa Lih; `laśsid (kaevasid) raavi sauemaa `piale Aud; kui seelikul `õmlused laiad on, siis soab laiemaks `lasta Juu; lasivad suure kruavi minu koha `peale Amb; ega tal ei old üed ega `pääva, `mutkui `laśkis järest (kudus kogu aeg) JJn; kuera`kaela `laskma (ristnurka tegema) Kad; kangast ei saa muidu lõpetata, piab lõpele `laskma Sim; `enne vaaliti `saiu lavva pial, lassasse `ümber jahudega Iis; Vanad sirbid `laskis [sepp] ennem järele (ajas kuumaks), kui `uusi `ambaid akkas lööma Trm; kui `koorem vaĺmiss, `laśti köiega `kińni Trm; meil oli vägev obene, kolm vakamad `laśsis (kündis) `päävas ülesse Äks; kui `paĺka vedetasse, `lastasse vanger poolest, pannasse pikk puu vahele Lai; lased lõngale lipsu `piale, et keerd `sisse lähäb, siis lased kuke`seĺga Plt; mea tat es seebitse, vähä `vi̬i̬ge lassi läbi (pesin); ma vähä lassi öle (pühkisin) Krk; ma pisti undruku katsipäie üless, siss `lassi tallitemist Hel; mõni es täi liha suud́sutada, laśk kuumast vi̬i̬st läbi (kupatas), siss pańd `vastselt `su̬u̬la Nõo; edimält tet́ti [heinakuhi] `õigede üless, siss - - nakati maku `laskma Kam; õdagu ku tuli üless `lasti (süüdati), siss `oĺli vi̬i̬ seen kõik nätä Ote; Lasõ˽tuli äräʔ (kustuta ära); `väegä höüd lang om tettü - - ei olõ `ki̬i̬rdu pääle `lastu; kas haŕjaʔ omma `lastuʔ (vaod sees), et ma˽saa kartoli pannaʔ; naisõʔ `laskõva harru (panevad vihud lademesse) Har; lina `kakmine oĺl `väega hää, mud́o ku lasõ‿nnõ niimuudu vi̬i̬rt pite edesi Plv; ku `paĺke `veetäss, sõ̭ss lastass rattaʔ (vanker) pikäss Räp; naakõ tiiʔ [rukkivihke] ladamõhe `laskma Se; [tema] lask tü̬ü̬d `kangõdõ Lei || fig teised lapsed õpivad `äśti, Ieva laseb nii üle ääre VMr; üle ravva a˽last (kohitsetud) Lut; kokku laskma 1. (masinaga) õmblema `laśsin need `riidetükid kokko Juu; ma lase kokku masinege, tule mis ta tule Krk; küĺle lastasõ kokku masinaga Har 2. (lõnga) korrutama; (köit) keerutama tehasse köit, `lastase köit kogu Khk; eks `ketramese `juures tarvitati `ühte `pööra, aga kokku `laskmese `juures mitut `pööra ikke Mär; aena tuudid kääneti katekõrra kokku, `lasti tõesipidi kokku `ki̬i̬rdu - - serätset pundid Ran; keerusõ `lasti kokku, sõ̭ss sai kõva köüd́s Krl 3. kokku võtma, kahandama suka ja `kenda `otsa `lastasse kokku; [kui] `kuhja tehasse, `öötasse: akka tätta vahest kokku `laskma Mar; nüid akan `kanda koko `laskma Vig 4. (kinnitades) ühendama ja siis on [õlgkatuse] akkid - - vastakute lastakse pulgad kokku sedavisi, augud läbi ja üks lat́t siit `aukudest läbi KuuK; kapi jalad olid lavvast kokku `lastud Äks; iga rattal on viis `peida, `pulkadega kokku `lastud Lai || kinni panema lahe rehalse väreved kokko, moete eläjäd lähväd `sisse Kod; maha laskma 1. (pöidlaaugu kudumisest) ma `lasksi `kinda `pöidla maha, `lasksi varraste pεεlt maha Jäm; `Pitkust [kindal] küll, ma lase `pöila augu moha Pöi; üte voori om salli laǵavuss `varda pääl, säält nakat kudama ja maha `laskma Kam; No˽sõ̭ss jäl˽nu̬u̬˽silmäʔ, mis maha lasi, noist võt́i läbi Urv 2. katki rebima, lõikama kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `laskesitte `vergud maha keik Jõe; Riiu aeg `öeldi: [ma] lase sul mau maha Hää; `nuaga lü̬ü̬b `sisse, laheb mao maha Kod; äŕg lei obesel mao `sissi, olli mao maha `lasken Krk; ma˽su mau maha lasõ (ähvardus) Har || fig siss `oĺli magu maha `lastu palgil (varaga kinnitatud), jäi kõtu `pääle `kanma Ran 3. maha panema `tuhli maha `laskmise ajal keis üks sii Kär; tuhliste maha `lasmene Mus || [rong sai] seisatamise koha, pärast siis akkas `kõiki maha `lasma Jür b. mingi tööriistaga töötama või töötlema terav vigat on, lased nii et sihu ja sähu Rei; `rullivad `põldusi - - rulliga `lasti pialt läbi siis Mih; lase sahaga paar `korda läbi Tõs; `nurri `lasma (kedervarrega ketrama) Aud; lähän lasen vedruga põllu läbi Sim; siis võisid täitsa adraga `laske, nii et sõńnik tuli vija juure `juure Trm; söögivahe võisid [vokiga] vabalt `lasta ühe `määrimesega Plt; tuuleluuage lastass sarja pu̬u̬lt agante pu̬u̬le, kuntsu pu̬u̬l om pihun, ladvage pühits; vanatüdruk, kis `aigapidi `ketrass toĺu, loĺu, nu̬u̬r `laskvet iki sihk `siiradi Krk; karassin voki ette ja lassin jälle Ran; nägu nigu aŕkadraga üle `lastu (kortsuline) Puh; tare pääld `palli ja `pernane laśk sehen `villu (ketras) Nõo; lassiva nellä vokiga `keträmist Kam; tütär `lasksõ maad katõ obõsõ adragõ San; Päält `laśti jäl˽`hü̬ü̬vliga˽ku˽sai vai lii`meistregaʔ; Lahuti `kirvõga˽lavva˽`vällä ja tahvitsõdi ärʔ, sõ̭ss `laśti nimä˽vi̬i̬l `hü̬ü̬vligaʔ üle Rõu c. lööma, viskama (ka eri ühendites) `laskeb kuger`pallu Kuu; Lapsed - - `lasvad unniku otsast kuker`palli `alla Pöi; me köisime litti `laskmas (lutsu viskamas) Muh; lapsed `laskvad uper`kuuti Kse; lapsed lasevad uńdiratast Juu; sai kuker`paĺli `lasta, siis ei akand seĺg `leikuse aeg valutama Amb; kõhe pidid uper`paĺli `laskma kolm `kõrda, ku kägo pet́t ärä Kod; jää laseb seliti maha inimese peris Hls; `poiskõsõ˽`laskõva muru pääl ratast Har; kivvega `laskma Plv; latsõʔ huulidsa pääl `laskvaʔ rippi (puuketast) Lut || vurri keerutama `poiskõnõ lask põrmandu pääl `huńni Kan; voḱi keeri `pańti pulga `perrä, siss `tu̬u̬ga `laśti Rõu9. a. jahvatama käis Savalas `veskil, `mölder `laskis kotti kive alt läbi Lüg; [ma] keisi tuuligul `vilja katti `lasmas Ans; ännavili on köige sandem, see `lastase `loomadele Khk; Ta oli oma pühade maged juba ää lasnd Pöi; taris `menna jahu `laskma, jahud otsa korral; kaerad `lasti `katki kui `lassime `tangusid `veskil Muh; lähme jahoma, laseme läbi kibide need taari `audid Mar; laseb paar kotti jahu `veskes läbi Tõs; kaks `koormat `ohra oli `lastud `veśkil läbi Juu; kui `suurmit tetti, siss mes ülejäänu kandsu, nu̬u̬ `lasti `katski pudru jaoss Ran; siis `viidi [linnased] `veśkile ja `laśti noid pooless, ega noid jahuss es lasta TMr; perremi̬i̬ss lät́s `veśkile, `pernańõ ütel et lasõ˽sa rüḱi `su̬u̬ŕmiss kah Rõu; tuulikut laskma jahvatama piaks tä natuse tuult tegema, siis saab tuuligud lasta Khk; Kallistel `laupa öödel ning suurde pühade `aegu ma pole mette tuulingud lasnd Pöi || masindama suurem ulk [vilja] sai `jälle ika obuse massinaga läbi lastud Lih; [kui] laheb paĺju `alla, masin muku jõrgub, ei peksä tühjäss Kod; sada vakka sai `alla `laske nõnna päevaga Äks; ma olõ ka linnu `laskunu maśsina alaʔ Krl; kat́s`tõisskümme `ku̬u̬rmat [vilja] `laśti läbi Har; ärʔ sai meil kah riih läbi `lastus Plv b. (vilja) tuulama; sõeluma [jahu] `Lasti läbi `sõela, lesemed `ulkast `vällä Jõh; `toine kerd `lasti [vili] `tihti `sarjast läbi Vai; nied alt `tuulsed tahvad viel läbi `lasta Jür; see rape mis rabati, sel õlid peeniksed aganad ulgas, tuli tihi sarjast läbi `laske Trm; ku tahets peenikest söögijahu, siis lastass jahu üle sõgla Krk; `oĺli [vili] i̬i̬ld ärä `lastu, siss `tuĺli paksust sarjast läbi `laskmine Ran; peräst `poole `lasti kamajahu `veskin üle sõgla, siss sai puhass Nõo; üle sõgla `lastova jaahuʔ Räp || kurnama tu̬u̬ kiisa li̬i̬m lase läbi sõgla Ran; Ku ärʔ oĺl solanuʔ, sõ̭ss `laśti rasõv läbi sõgla, sõ̭ss `kõrnõ˽jäi˽sõgla pääle Urv; `pańti kõopuu tuhk anomahe, tuline vesi valõti `pääle - - sõ̭ss `laśti läbi `rõiva `tõistõ anomahe Rõu; `kiisla kohetuss ar˽`hapnass, siss `t́sirka˽vi̬i̬l vett mano ja lasõ˽läbi sõgla Vas; `nüśkol oĺl piip, `pante hõrrõ närdsokanõ `otsa, `laste piim läbü, läbü `paklidi ka `laste Se 10. a. puurima sene uherdiga `lasti `tuimased `augud `puule Vai; `puurisi o `mütme `suurusega, missega `oukusi saab `lastud Ans; `peenlase uherdiga `lastakse pövale ouk `sisse Pöi; puuriga `lastse auk `puusse Mar; viglaga lasti rangibude rooma `auka sesse Vig; puuriga lasevad `auka Tor; oherdiga `laśsin lauale augu `sisse Juu; `vindlaga `laśti siis [reha] `piale augud `sisse Ann; puuriga lassasse `auku Iis; `käämrega auk `sisse `lastud Äks; lase oherdiga `auku Trv; ku peenikest `auku vaea om tetä, siis piap piigertige `laskme Krk; vingeldigä `lasti vähämbit `mulkõ Ran; `süäme manu ei lasta `mulku, puul om jo süä sehen Nõo; `kääbriga lastas ratta rummõlõ `mulka; [vikati]varrõ `sisse `laśti käsipuiõ jaoss mulguʔ Vas b. saagima suur puu mes `metsast `toodags, `lastags lauags, on pakk Käi; `laudasi sörvadagse, `saega lastagse pinnad maha Phl; lased `kriipsu `mööda Mär; Siss `laśti `saega `kahvadi, `kahvadi Rõn c. ihuma, teritama käia pial `laśti niidu masina `ambad teravast Trm; tu̬u̬ om teritämine, kui pöörä pääl lastass, laseva vikati `ambit; `kandsu pidi võtad vikati kätte ja lase tõesest otsast `tõisi iki Ran
11. (hoogsalt) liikuma a. (käima, jooksma, sõitma, kihutama, tantsima, sõudma jne) `ülge`nahkadest `tieme `talvel `sussid - - iad `pehmed, ni‿sa·ma kui sukkis lase Jõe; Küll oli `enne `seili`paadiga hüä perälist (pärituult) `lassa merel Kuu; lase `tantsu `ninda et; `tritsudega lase jää pääl, `suksedega lume pääl VNg; kui [hobu] `traavi `sõidab, siis tämä ei üppa enamb `ühti, sis `mutku laseb aga `ühtvisi Jõh; takused püksid `jalgas ja lase (lippa); `litsu `laskma (uisutama) Jäm; [poisil] Eed jalad, laseb kut post obu Kaa; Sügise kõik kohad lainetasid, lase sina kaks va pätti `jalgas; Lase kut va `ratsa obu, `aega mitte pirekest Pöi; laseb aga `peale laba`jalga; `vaslabe `õhta käiasse lina `liugu `laskmas Muh; Lasi igavese koodaga mööda tänavad Emm; `mustlased - - äi `viitsind tööd teha, lasid ühest kohast `teisi Rei; ma `võt́sin panin obusele ohjad seĺla üle ja tuli nisukse `lasmesega nönna et Noa; obosed `lassid tuhat tulist `neĺla (galoppi); obo laseb üle jala, na‿surt kloppi (galoppi) laseb Mar; lähme laseme üks `polka; laseb naa et tuli rummus Mär; üks veis laseb `kiili nõnna seäl soo `ääres Vig; lapsed saavad ko vahel ula `lasta (vabalt ringi joosta) Kse; laps `roomab tölläkil, neĺjäkäpäkil, mõni laseb jalg `perse all, lohenal Var; tä tee kedägi, laseb `piäle `rinki ratast Tõs; lapse`põlvõs läksi `liugu `lasma põlvõtõ piäl Khn; lapsed ikke `laskvad uesudega jää peal Aud; astub obuse `selga ja laseb `ratsa Tor; siss `laśksime nõnda ku obused `võt́sid linna pu̬u̬l Hää; ta `laskis nagu nuor tütarlaps, nii `lahke käimaga Ris; lasevad `tritsudega `liugu Hag; ta ei seesa paegal kusagil, laseb aga öhöst kohast `teise; teene obone oli teese sabas `kinni ja laseb `ringi ratast, see oli `pahmamene; mängiti `piĺli ja `laśsid nõnna labajala `vaĺssi Juu; lapsed lasid `kuuti, `möllasivad JJn; lasime `paĺla jalu, see takune rüid oli seelas meil ja lasime nõnna‿t jala päkad punased all Koe; laseb otse üle väila silmalt VJg; lasi kõvast `sõita Trm; kaŕjussed lahevad kõege puuladvaga `alla; linnukoerad lahevad läbi kõik metsäd ja õt́sivad jänessid Kod; ega nüid obusid paĺlu ole, lasevad ratastega Plt; piima peal uśsid lasevad, pead `püśti Pil; obene laśk siast parast `sörki Trv; laseve `raavelt (traavi) Hls; oben lasep `rahvi (traavi), tat aiass kõvast; lääm jala`lingu `laskme (taldadel liuglema) Krk; ta lask nigu lumi ki̬i̬s Hel; rehe all lassime `tantsu; mõni laseb kõik ilma läbi Ran; lase `õkva nöörild Peedu pääle; lina äniläse laseva muru pääl ku vuhinaga; ku `viĺlä sõkutedi, siss obese lätsivä ratass`kaari, lassiva `ümbre `endä, nigu vili kõsisi; kui mea tulli, siss - - lassiva minekit Nõo; üte (herned) lätsivä nii ruttu `pehmess, aga tõse lassiva kui `aavli pata piti Kam; pühade aig `äĺseme kiigu pääl, siss `laśseme ku unnas; ma taha `liugu `laske Ote; Kül˽tä‿m virk, lask nigu üt́s lasnits (öeld elavast lapsest); `viśsi `laskma (uisutama) Urv; jala omma˽`terhveʔ, lasõ nigu pipõrd (kiiresti); kas ta om nu̬u̬ŕ `tütruk vai läśk naanõ, `laskõva üt́stõsõ `võitu nooril poisõl takan Har; `lambaʔ `laskvaʔ `kepso Plv; naańõ lask ku vars, pää säläh, a olõ‿õi˽kosilaisi `kohki nätäʔ Vas; Lask puultõist ja puultõist (lonkajast); tä `laśke nii kõvastõ et tuli keese `väĺlä ri̬i̬ ravva alt; tuulõga lask `puŕjoga; Lask sängö pite liugo (laiskleb voodis) Räp; hopõn lask lapakut (galoppi); `viśsi `lastass jegä pit́ih Lut; jalga ~ varvast laskma ära minema, põgenema; ruttama Akkasivad sääl `õiendama, ma lasin `varvast Jõh; Nii kaua oli väimees kut süüja juua sai, kui kõik `otsas oli, lasi `jalga Pöi; lase aga `jalga, siis sa jõvad Muh; Lasi `jälga nenda et päkad vilkust Rei; lasi `jalga, `joosis minemä Tõs; `laśkis `jalga, pani minema Sim; laśk `jalga, enäm ei `näitä nägu Kod; laseme aga `jalga, ei massa seistä kedägi Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; võta oma vana kaldsu ja lase `jalga Nõo; `pesmise kõrd oĺl mul pia käen, mina lasi `jalga; sääl minnu tõrõldi, siss ma lasi varvast Har; Lasõʔ aga varvast, mi‿sa˽vi̬i̬l siin vahit Rõu; teise naha (~ perse) peal ~ seljas ~ turjal liugu (~ lingu) laskma teise kulul elama Laseb teiste selgas lingu Emm; `kange ea o teise `persi kanigade peal `liugu `laska Mär; Laiskvorst, [kes] tü̬ü̬d ei viisi tiha, teise `perse pääl laseks aga `liugu Hää; `tahtsid teiste turjal `liugu `lasta Plt; tõise `perse pääl `lingu `laskme Krk; tõese `perse pääl om ää küll `liugu `laske, ega `endä perse ei kulu Nõo; Mis viga tõõsõ naha pääl `liugu `laskõ Rõu; Kägo pessä ei tii, munõss tõistõ `pessä, lask tõisõ taga pääl `liugu Vas; Taht tõõsõ säläh `liugo `laskõ Räp b. alla sööstma, laskuma; lendama, lendlema siis `laskod [pardid] ka `sinne vette nei `kuiu `juure Vai; Nõnda kui [kull] kanasega lasi, nõnda `ehmed keertsid koa; üks `sõuke sur punane tuli jusku sur ani oli olnd, lasnd ikke üles ning `alla Pöi; vahel laseb juuskuĺl linnu parve sekka Muh; sõgelased oo `kärpse `moodi kirjo `tiibadega, kui inimese `piale laseb, veri `lindab Lih; kiilid, suured pikad sabad taga, nagu `parves `lasvad, `lindavad Aud; kuĺl `laśsis nagu nool kana `peale Juu; metsaned lasivad einamalle maha JõeK; üö luhakad, käu `muodi lind - - `piale päeva `vieru akkavad `laskma Kad; pääsukesed lahevad periss seĺla `piale Pal; kuĺl laseb linnu pääl nõnda ku üits nu̬u̬ĺ Hls; mesiläse leevä ütte sumakude kokku, lassiva puu `otsa Ran; ao tullõh omma˽jo˽`kärbläse üleväh, siss `laskvaʔ nigu huŕrin Vas; kahale ~ kahha laskma emamesilase ümber kogunema ku [sülem] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka Har; sülleḿ `laśke `kahha Plv
Vrd laskama12. a. (midagi) mingisse asendisse, olekusse, seisukorda viima või seadma `seili `lassasse `rohkemb `lousi ehk `tõmmetasse `sisse Jõh; `laskes sedasi pea teissele ja oligi `surnud Khk; Siis oli nädal `otsas ja sai öhe päeva `inge tagasi lasta (puhata) Krj; Ela see kaua änam `öhti, ta on põsed kõik `alla lasnd (põsed lohkus) Pöi; lase köis `lõõgamale; obu laseb pea `norgu ühna Muh; kui pea `viltu `laskis, siis kukkus müts maha Mih; võib vist jo natuke pikemale `lasta `lüpsi (lüpsiaega edasi lükata) JJn; lasen [varrastel] tõese silmä tõesele `kaala, kui lõpetan kudumiss Kod; vokk laheb nöörid `kaela, pane pilbas piapaku `alla Pal; `laśsis silmad `alla (langetas pilgu) Plt; obesel piap iki ohja sikku `oidme, ei tohi `lonti lasta Krk; hopõń om `täämbä nii nuran, pää ribahusi last, taa õks `haigõ vahest om; iilä oĺl `kangõ külm, `täämbä hommugu laśk jo `õigõ `pihmess ilma (soojaks) Har; `loissu lask kõrvaʔ Rõu; [loom] laśt nõ̭na `nurru Vas; kõrva `lasknu jo `lonte; põrmad lastass sippa (punnitud lauad soonde) Se || vili lask maku (kasvatab pead), ku nakass pää tulõma Har; kanda ~ nisa ~ udarat laskma udarat kasvatama enne poegimist udar soeb suuremaks, lehm laseb udard Khk; [aher] lehm laseb väε udart Muh; juba akkab `kanda `laskma, juba akkab vasikas tulema - - lehm lähäb paksuks sält takka Mar; lehm laseb udart, kui `lüpsma akkab tulema Kse; kaks nädälid `enni `lüpsma tulemist akkas [lehm] udart `lasma Ris; lehm laseb `kanda JMd; [lehm] laseb jo udarad ja udar lüeb kõvemast VMr; vana lehem laheb udarad, õhõv akab nisi `näitämä Kod; [lehm] akkass nisa `laskme, udart `laskme, ta tulep kodu jo Krk; enne kui lehm `poiga akaśs `tu̬u̬ma, kui ta joba nisa `laskma akaśs, siss akati talle iki jahu `andma Hel; pilve ~ villu laskma pilve minema ilma laśk `piĺve ega ei saa hääd haina`ilma Har; taivass laśk `pilve; ei˽tiiä˽no kas laśk `lämmähe `pilve vai Rõu; ilm sääd sadama, lask `nu̬u̬rdõ `piĺve (ilmuvad õhukesed pilved); ilma lask `villo Vas; silma(laugusid) kinni ~ linku ~ looja laskma suigatama Kui `jõuata `enne `koitu kõik ahed maha ja õled rabistatud, `saata ka terakese `laugusi `kinni `lassa Lüg; Lasen vähäst ajast `silmad `linku Jõh; Ma lase korra silma `looja Pöi; `viskam kondi `kuhja maha, lasem siĺm `kinni Hls; lassi siĺmä pilguss siĺmäd `kinni Ran; leiba luusse laskma pärast söömist pikutama lähän `leibä `luusse `laskemaie Lüg; lased `luusse `leiba sööma `pεεle Khk; laseb `leiba `luuse Tõs; lähme aame nüd `leiba `seĺga ehk lähän lasen `leiba `luusse Juu; [nüüd] kuluks küll `leiba `luuse `lasta Kad; vanast üteldi peräst `sü̬ü̬ki et laseme ivä `luie `sisse Ran; `pääle söögi oldas lebaluusi laskman sängun Ote; ma ei˽makaʔ, ma˽lasõ `leibä `luuhhõ Har b. laskuma, langema või heitma `tõine `õskab üväst ujuda, siis laseb `põhja (sukeldub); kana laseb kukke ette ludu, et kukk `pääseb `selgä Lüg; `päivä `lasko `alle, `lähtö `luoja Vai; tegad `ristisid ede, `laskevad pölili, `andvad maale suud Jäm; `öhta kaste laseb `pεεle; oled sa väsind, lased millegi `naale, `ingad Khk; Veri lasi palge (näojume taastus) Emm; `ilma `paaladeta sukad lasid `lörti Käi; elu mured `laskid münu `pεεle Phl; küll o sańt, kui täie kõhuga peab kummargile `lasma; laseb käsi põnsaksile Mär; `põntsa `laskma (pikutama) Kse; `laśsid `senna kükakile Vän; ma lasin küll otseti, aga ega sis `rasked und ei oln Ris; `laśsin `siia pengile küĺleli maha Juu; sülita enne kolm `korda maha kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn; ma lahen ennäss põĺvili; lahema `maoli `natke `aega, siis lähmä tüäle; kana laheb ennäss `lońti ja sorokile Kod; `laśsis roho `peale siruli Pil; mia lassi külliti maha Krk; lassid maha nellä käpä `pääle; kui `kartuli võtad, siss oled iki `urvi, kui põĺvikeli ei taha `laske Ran; Maailma `kõrge läve, laits laśk kõtuli `pääle, läits `vurtsti üle läve `väĺlä Rõn; lätt ja lask põĺvildõ mahaʔ, nakkass `pallõma Kan; mul tüküss uni `väega `pääle, ma pia maha `laskma Krl; must härm laśk mullõ nõ̭na kottalõ mahaʔ, ta õ̭ks mullõ `surma tähendäss; saʔ olõt `täämbä henne nii `loissu `laskõnu, ei olõ sukugi `sirgõ enämb Har; [lehm] `tahtsõ `nüsmise `aigo `maahha `laskaʔ; Suiḱ ja suiḱ, a viimäte laśk mättä pääle piḱäle ja˽jäi uinussillõ Rõu; ku ma lasõ `nindä `nõ̭õ̭ku, sõ̭ss ma ei istu˽`truksahe Plv; Hummogu `häste `varra ja õdago jäl˽ku `kastõ `maaha laśk Räp; lasõt kõtuldõ `maahha Se13. a. (koos adverbidega järele, järgi, tagasi) järele, tagasi andma; (mingit omadust) vähendama, endisesse olekusse viima sa pidid kohe sen `suodi järel `laskema, kui puhk tuli, et ta `paati ärä ei `kummund Kuu; sepp tieb pajas tüöd, kui raud lähäb kõvast, laseb tules tagasi Lüg; Lase nöörist natuse tagasi Jäm; see nuga oo paĺlo kõba, `tarbis tagasi `laska Mar; Lasõ `ankru ketti viel `järge, muedu akkab `lainõga `tõmbama Khn; kui tahetakse `laumad `lõnga, siis lased siit vähe järele - - [voki] kabja kruuvist sialt KuuK; ku ta (kirves) `liiga kõva, siss piat tagasi `laskme Krk; `langa lastas tagasi, ku um `iibä keeruh Lei b. (koos adverbidega alla, järele, maha, tagasi) alanema, vähenema; taltuma siis kui oli leib `alla `laskend, siis panime jahu `juure Kuu; `leivä `taigina `lasko `alle, kui leib on segatu Vai; vana isa jalad ka paisetand, `pääva `ütleb natise tagasi `laskvad Khk; laps rubis - - siis tulid pisigest krellid ja `lasksid ise `alla `jälle, pole neil `rohto ega medaged olnd Käi; paistedus laseb maha; Kui merevesi `alla lasi ja voo pöhjast oli, siis sai `lesta Rei; jää oo `alla lasnd Mar; pärast mõisa ärra viha `laśkis järele ja jät́tis ta `seia koha `peale järele HJn; leib laseb `alla, siis võiks `sõtkuda Ann; siis on leib paras, kui akkab `kerkima ja on juba `alla last, siis on juba apu Kad; ilm om tagasi `lasken (soojemaks läinud) Krk; `paistusõ um tagasi `lasknuʔ Plv || hinda alandama tεεb kas ta innast veel maha laheb Khk; kole tüir, ei lase `alla, tingib `kangeste Jür14. a. lööma lasen `siule kebiga pähä Vai; Oli vanale öhe lagipeale lasnd Pöi; lasen vastu `kõrvu `sulle Kul; üks `ränkä kuri inime, tõmmab kätki alt puu ja laseb Vig; lasi teisele `kaikaga mööda pead Trm; kubijas `lasknu kepiga üle kühmu Rõu; läbi laskma (äkkhaigusest) rabadus on küll old teine kuri, last teise luama läbi VJg; `lendaja laśks looma vanast läbi. ku südame `ümmert olli läbi `lasken, siss sai loom `otsa Pst; loomal ütelts, `lendäje lask läbi; lehmäl `lasken massast läbi Krk; nippi ~ (nina)nipsu laskma nipsu lööma ma lase `nipsu Muh; laśkin `tälle ninä `nipsu sõrmedegä Kod; ma lase `nipsi sul nina pääl Krk; ma lasõ tõsõlõ niṕpi sõrmõ ja päḱägaʔ Plv || (sõnakuulmatust) `kullõ‿ei ta immä enämb, ta lask jo imäle niṕpi enne sõrmõga Har 15. a. midagi küljest heitma, eraldama kana laseb juo `sulgi maha - - akkab sulitsemma Lüg; puud `laskvad `raagu Khk; loom laseb kevade `karva; kanarbikud oo `õitsed maha lasn Muh; sügise, siis akab puu `lehti maha `lasma Käi; lina akkab `tüikast `lemmid `lasma. laseb `lemmed maha, siis o parass `kiskuda; ku kuusk laseb okast, siis kuu aea perast tali lähäb Vig; kui suvel lepad lehed maha lasevad - - siis talvel tuleb sel aeal suur sula Mih; õunap̀u lasi kõik õunad maha HJn; kana, ani, pardsi, kiḱk laseve `suĺgi maha Hel; `paklanõ rõivas lask putsu, villane rõivas aja `villa Har; lapsi ~ poega ~ sülemit laskma peret heitma puud akkavad peret `laskema; sie (mesilaspere) lasi sääl neli `poiga ja esimene poig lasi ka viel poja Lüg; mesilased `akvad `peret `laskma Khk; mesilased lasevad peret Trm; siss ku mehiläne `poiga laśk, siss läits oma perega `sinna tarupuu `sisse; mehiläne nakap peret `laskma Nõo; ku˽mihidse˽`poiga `laskõva, siss neid `sautadass Har; minev`aaśta laśk üt́s taro kat́s süĺlemet Räp; meiladseʔ `laskava `lat́ši Lei b. maha langema, eralduma lese tamm - - jätab sügise omal lehed `pääle, ne‿p lase maha mette Khk; õunad `laskvad maha (kukuvad puult) Muh; lεhed `lasvad maha puust Käi c. paljunema, sünnitama täi lask `poiga; taa naanõ laśk ti̬i̬ pääle uma poja; ku˽naanõ `poiga laśk, siss `ańti taad ti̬i̬d Har 16. a. eritama, (endast) välja andma, puhuma `suitsu `laskema (suitsetama) Vai; koi`valge `aeges tuli tuliänd ja `laskis `sätmid `väĺla Mih; [pull] `uhkab, ähvardab sarvedega teist, isi läbi nina `nuuskab, laseb `õhku Hää; kaśs `laśkis turts ja turts koerale `vasta `siĺmi; `ämlek laseb `siidi, on nihukesed siidi nöörid taga Juu; kui `surnud majan one, siis `lastse kadaga`suitsu Kod; mõni pada laseb sinet, `suurma puder lähäp paan sinitsess Nõo; pada laśk `tossu San; raudikõsõʔ haina sisen, `laskvaʔ kipõd, nakass iho `õ̭hkama Kan; petäi lask paĺlo `vaiku Rõu; mõtsast koŕaśs [tark] nõia `kõldu ja laśk noidõ `tossu, sõ̭ss eläjäʔ `naksõva `sü̬ü̬mä ja `ju̬u̬ma Räp; hobõssal jo lask `nõlga Lut; marja, niiska laskma kudema Aavid `ööruvad `peale öheteise `vastu ja `lasvad `marja Pöi; lutsu kudu, ku `marja lasep Trv; esäne kala timä lask õks `niiska Se b. (eri ühendeis) peeretama, haisutama lasi `sussi, tegi `alba `aisu Jõe; süöb ja laseb `persest `vällä kõhe; mõni on `kange sitta `aisu `laskemaie, ei pia `perset `kinni Lüg; Kis on sii jälle perset lasnd, keik kohad santi aisu täis Emm; laps laseb `tuśsi, vana inimene laseb sala sitta Mär; lapse `kohta ikke nagu `öetasse, kuule poiss, sa oled `puksu `lasnud PJg; laseb `kanda, mõeub pähe = peeretamine Hää; kas sul äbi ei ole, võeras inime siin ja sa lased `puuksi Saa; laseb aga salaja `tolmu `jälle Ris; sala laseb `vingu Kei; `laśsin takka `kärtsu nõnna et, seest ajas nii täis Juu; parem lase üks pauk `pieru, kui nisukest juttu aad Sim; kuule poiss, sa ei ti̬i̬ muud kui `ühte lugu `kärtsu lahed aga Trm; kui `luhvti `laśsis või peeretas, [öeldi:] laheb `pussu Ksi; lait́s lasep `piuksu; sosin sitta `lasken, paĺt ais kuulda ja äält ei kuule Hls; sa olet sitta `lasken, irmust `aisu tule; lase perset siss ku kõtt puhutsen om Krk; lasep `pi̬i̬ru nigu mürin Ran; tädi võt́t aenakoti `säĺgä ja laśk `pi̬i̬ru partst Nõo; ku `ku̬u̬tõga pessät, siss ei tohi `pussu `laskõ; ku peeretät, siss peeretät, ala `lasku sala `tsośsi Har c. urineerima, ekskrementeerima lähän vett maha `laskemaie Lüg; läks `oue vett `laskma Ans; kõht `lahti, laseb nagu kure jook Kse; ma lähen lasen vee maha Kei; lammas laseb kust Juu; oinas `laśkis kotta suure oidu JJn; pääsukesed tegivad oma pesa kua kohe `seie trepi kohale - - `vaata et `sulle sialt pähä ei lase VMr; laheb nõnna et vikerkaar taga, kui kõht `lahti Lai; tüdrukud `öeldi `praoga, et laseb praost, poiss laseb tilsu otsast Plt; [hani] aab pugu täis, tagant laseb `välla Vil; mõnel lü̬ü̬b irmuga kõtt `valla, no sis võib `pöksi kah `laske; üits julk maha `lastu Ran; vanatońt - - lasnu toomepuu `täitsäni ligedass Puh; al(l)a ~ alle laskma aset märgama laps on `üösse `alle `laskend Jõh; see laseb ikka ala, see on sihand viga Ans; laps on omale `piśsi `alla last Juu; täna `öösse `jälle last `alla Lai 17. a. (tuli)relvast tulistama (ja tabama); (noolega) märki laskma; jahtima Isa läks mere `ääre `püssügä `partisi `laskema Kuu; pani `püssi pale ja `laski VNg; kahe `laskemisega sai jänükse kätte Vai; püśs oo tühi, ma `laskesi tühjaks; see oli jäle tappamine, merest `lasti suuretükkidest; poisid `lasvad noolega `märki Khk; Jahimihed `aksid `metsas `püssi `laskema Kaa; kolm `pauku lastasse ikka `järges Muh; Lasi naa‿t roud punane Emm; mina ei mõesta püssiga `laska Kir; `laskis kogemata püssi `lahti Kse; püssiga ikke `märki lastase Tõs; Püss lüeb `laskõs tahakohõ; Maesõmaa `metsess suab `tetri `laska Khn; `riivlega `lastse `luikesi Saa; `röuged rikkosid nönna möne inimese nägu ää, nagu `aavledega läbi `lastud Ris; miilitsad `laśsid neid metsa`veńdi Juu; siĺm viel seletaks `lasta, aga jalad ei käi; pääsuke isegi täbar lennust `lasta JõeK; oli last põdru Tür; lahevad neppa ja muid `linde; [ajujahil] `laśkjad one taga ja inimesed eden one `aajad; vibu püśsigä lahevad, `tõmmab nüäri `amma `piäle ja laheb nuale `väĺjä; mina lahen ike `märki, sinä ei lahe tarele kua `külge Kod; ei saand lasta kah, püśs tühe SJn; lase püśs `valla Hls; `soldani laseva `püssi; lääme nu̬u̬lt `laskma Puh; tu̬u̬ poig `olli sõa `aigu lasnu `endä puruss; minu `endä `mi̬i̬segi laśk täppi; küti `lasknava siss `sinna uniku seḱkä, kos soe purelnuva; poiss kärdsutap `püśsi Nõo; me `laśsime `põtra, es lähä `külge Kam; `suuritükkega `laśti - - mõts oĺl kõ̭iḱ puruss last; no pandass laud üless, `piirdu `lastass (märki), sinna˽piiru `sisse Har; esä läbi luh́t`aknõ laśk, ni taṕp `hauka arʔ Vas; `nuuti `laskma (vibu laskma) Se || käivad `piale ega `öösse `märki `laskmas (tüdrukutega magamas) Krj; `mölder, see pidi ikke `öösse koa `veśkis olema, mud́u käesid kukke `laskmas, käesid varastamas Juu; sa nakkat varõssit `laskma (haigutad) Räp; mõnikõrd `tühjä `pauka lask `vällä (valetas) Se || (haletsusväärsest inimesest) Sa oled tänä `jusku `lastud vares - - `ninda lodagalla Kuu; nagu lastud vares teine Rid; Nagu `lastud vares sorakil Han; `Lastud vares kardab ju `varjugi Hää; käis siin `ringi nigu `lastud vares VMr; maha laskma surmama, tapma `kullisi `lassasse maha, aga neid ei `süia Lüg; `laskes `püssügä karu maha Vai; akkasid `püssi `laskma, lasi ennast ise maha Krj; poiss `laskis kure maha Muh; tä oli `eese maha lasnd Mar; selle mehe `lassime maha `u·ndre·hti Mih; `põtru ju sii maha `lasvad - - irmus visad `olle `laska Aud; `laśkis jänekse maha Jür; sie ei last valla maa pial maha `lasta HJn; varas `laśti püśsiga maha JMd; sie oli ennast maha last VMr; laśk mehe eenämite `piäle maha Kod; `jõulu `lauba `öössi `laśti maha, see`samma mees Plt; seni olli pauguten ku olli maha `lasken Krk; sõa `aigu lassiva `ulka inimesi maha; ärä mine, na viivä ja laseva su maha Nõo; ma˽lähä lasõ varõsõ mahaʔ Har; timä tah́t pińni `maaha `laskaʔ Rõu; laš́k `maalõ Lei; rabapüssi(ga) laskma euf peeretama `enne `joodi petti, pärast `lasti raba `püssi Ans; kes seal raba `püssi `laskis Muh; raba`püssi võib lasta ilma ialeta koa PJg; [kui] piäretäd, si̬i̬ one si̬i̬ rabapüss Kod; ma lasen sind raba püśsigä KJn; lät́s nulga takka raba`püśsä `laskma Har b. õhkima, lõhkama kas lasivad `sakslased tämä (veski) `ohku vai venelased Vai; mis paugud ne köevad, seal lastasse vist kive Muh; `enne üksvahe ikke `tihti `laśti kiva `lõhki Juu; nied `tahtsid jo sadamad kua purust `lasta VMr; na oss tinamendiga selle maja puruss `lasken Krk || Lapsed lasid elud üles (põletasid majad maha) Emm c. praksuma, paukuma (hrl pakasest) aia `teibä lasev `laksi, vällän om laksi `laskje küĺm; küĺm om vällän nüid, `pauku lask katuss Krk; mul lei iks kõrva seen, `tiksi laśk Krl; väläh um `väega külm, `tiksi lask Plv; `kullõ `pauku lask, külm tulõ; ku puuʔ härmäh ja `tiksi lask, sõ̭ss um külmä vana väläh Vas; kõva ḱulm, lask `tiḱsi ja aia˽`paukvaʔ Se
18. lõbusalt aega veetma a. kurameerima, flirtima; liiderdama, seksima (sag mitmesugustes ühendites) Omal `suured `lapsed, a laseb `ringi `teistega IisR; `Ingel lasi `poistega `ömber Rei; Nii kaua `laskis kender`lenti, kui omal laps oli kää Han; Kes oma naise juurest teistega laseb, si̬i̬ on ooratäkk Hää; naene `laśkis `lipsu `metses teste mestega Juu; `põesa all - - selle suure `laskmese `piale mis ta laseb, piab ike tagajärg koa olema Kad; ta laseb poistega `ringi VJg; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia `arvu lahevad; tüd́rik selle poosiga laheb `servä; akab `võõra miessegä `ümber `laskma Kod; mis ta (poiss) muidu käib sial, käib `sihku `laskmas Lai; see [tüdruk] on üks suur `laśkja, laseb kõigiga; alt aisa `laśkja - - laseb lükata ennast salaja; laseb `lit́si, käib `ooramas; mõni mehe naine ka laseb ringi, kuradi oor Plt; tüdruk lasep poistega; ümmer`laskje (kõlvatu tüdruk) Krk; Lask egaütega ümbre, kes õ̭nne esäne Räp; tagasi laskma seksima õli ulk `aiga `tütrik, siis käis kõrd kuus vai kaks `linnas tagasi `laskemas; lähäb laseb `preilida tagasi Lüg b. (eri ühendites) lulli lööma, laisklema luuspuud `laskema Kuu; Ei `viitsi tüöd tehä, `laapis `õtsida ja `lainas, lasi `lainu; lähäb magama, laseb sia `nahka juo, laisk Lüg; Ella oo seike löbus laps, muud kut aga laseb lilla Kaa; teised pikkavad `koplis `niita, ta laseb `peale luuder`punti Muh; Tüdrik akkab kua juba luus`lanti `lasma Han; laseb kadalippu elu aa, ei akka `tööle vahest Juu; lask luus`lanki pääle ja kõńd külä `mü̬ü̬dä Hls; ta ei anna `vällä tühü tat, lask kodun `lirku; si̬i̬ ei viisi keäk tetä, paĺt luśu lask Krk || `lonksi `laskma (tukkuma) Räp
19. (lausenäited, mis ei sobi eelnenud tähendusrühmadesse) võt́tis teesel kraest `kińni ja `viskas üle ree eäre maha, vedas siis sedasi loha järel - - ütles et `laśsin `talle `lośsi Juu; nüid on kõik nõud pidetud ja plaanid lastud, lahevad `kõśja mineki nõu ja pidäväd `plaani Kod; teene poeg `laśkis ennast sõedu `alla Pal; temä (imik) laśk `lihvi rinna otsage; mea ei lase tal tuult alt - - ma‿i jõvva tat liigute Krk
Vrd lahetama, lasetama, laskuma
leidma `leidma, (ma) leia(n) Rei L K IPõ, leva Sa(lee- Khk Kär) Muh; `leidmä TMr, (ma) leiän KJn Vil, levvä Hel(ma-inf -me) TLä(da-inf leedä, leidä) Rõn; `leidama (-ämä) Khk Mus Kaa, (ma) `leian (-än) R(excl Kuu; -maie, -mäie Lüg); `löidma, (ma) löia(n) Rei Phl L(-õi- Kse Var Tõs PJg), löva SaLä(löö- Khk) Kär Hi; `löidmä, (ma) löiän Vig Var Tõs Kod, da-inf löidä Ran Kam Ote San/ma-inf -me/, löedä Ran Võn(löö-); `löidama Jõe Hlj Khk; `löüdmä, (ma) lövvä M(-me) Võn V(excl Har; da-inf löüdäʔ), löüvä Hls San Rõu; `löüdama, (ma) `löüan Hlj VNg; `löüdämä, (ma) `löüän Kuu, `lövvän Vai; `leüdmä, da-inf leödä Khn, leüdäʔ Har; `läüdma (`ĺ-), (ma) lävvä, läüä Lei
1. (otsides) kedagi, midagi märkama, kellegi, millegi asupaika avastama `Vergud vei torm menemä, vade sai üles `löüetüd `jälle, `toine `paadiseur löüs üles Kuu; kas `etsi tulega, ei `löüa ega `löüa VNg; `tütrik `leidas `luomad `metsast üless; oma `leietud, `võõras varastettud (öeld raha leidmisel) Lüg; `ihmisi pää luid `lövveti maa siest Vai; ta `löidas ning ma `löitsi ka Ans; tä‿p leeva; `leitsid sa ema üles Khk; ta `leidas mind marja `pöösast Kär; Ooste kellu pole kuskilt kuulda, levab si ood ültse metsast käde Kaa; See oli `eesele linnast mehe leind Pöi; es leva `mõrdu kätte, kõik mere nurgad ole läbi köin; pime kana `leidis koa üa (iva) Muh; Löia ma‿nd seda änam mette Emm; petutas eest ää, ei leind kätte `kuśkilt Mär; löind metsast üht seenestki Kse; lõiab mind rutem [üles]; leideti mulla alt `endisi `tuela (toole) ja `asju Var; ma `löitsi õuest nua Tõs; Siit põle kedägi leödä; Rannast oli `surnu `leütüd Khn; sii ma `leitsi vi̬i̬l öhe tükikse vana vü̬ü̬d Hää; jähid kaks mulikast `metsa, karjane ei lein üles Ris; mida kala `keegi ot́sib, seda ta lejab Ann; poisid `leitsid mättast mesilase pesa Koe; terav kerves leiab kivi VJg; küll õt́siti, aga ei löötud; paŕdid ku löiäväd nisu `koskil, kõhe lähväd `sisse; ni̬i̬d o löietud priĺlid, poiss löis; küll luu liha löödäb (kõhn loom kosub ka) Kod; õńn `leidjal, kahju `kaotajal Plt; `Siukest `lehma, kis ei leidnd (ei tiinestunud), `öeldi aher lehm KJn; ju ta säält raha arvas `leidva Vil; miu väits om är kadunu, kas sa oled `löüdän Trv; küll te edespidi esi lövväde (aru saate); et ta miul ülekohut tege, küll ta esi i̬i̬st löüd (tasutakse kätte) Krk; tett leib süvväss, kasunu lat́s levvetäss (küll tüdruk kord mehele saab) Hel; kudass ma maka ütsindä, käänän küĺle, lövvä küĺma, käänä säĺlä, lövvä saena; mes sä sääld maast löesid (öeld kukkujale) Ran; nemä säräst mi̬i̬st ei ole `leidnu, kes nii `mõistna tetä kõ̭ik; kas sa leesit oma lõngakerä kätte Puh; tü̬ü̬inimene levväb ike tü̬ü̬d; üits kana `oĺli pesä ärä `pi̬i̬tnu, kätte es levvävä; levvetu raha oedass alali, siss levvät vil `rohkemb raha; ti̬i̬ ääd vai `alba, küll sa i̬i̬st levvät; kül‿mä su turun tunne ja `liinan levvä, ärä sa mängi `miuga ike nii Nõo; kost sa `tütrekene löösit tolle korvi Võn; [kass] `olli poja nii ärä `käḱnu `ainu `taade, et Sańnu es ole sääld kätte näid `löidnu Ote; latsõ˽löüse˽mõtsast paĺlo maasikit Kan; Küll˽nõid nõvvu löüd, ku poig puvva om Urv; terräv kirvõss löüd kivi Krl; `leütü om õks uma, varastõt om võõrass; tu̬u̬d om `väega˽`harva, ku minnu kotust leüdäss, ma‿i olõ˽paĺlu kotun õiʔ Har; nõgõsist aia veerest `löüdse latsõ, oĺl kaśtikõsõga nõgõsihn; lövvä es ma˽`piprõteräkeisi, ärʔ umma˽`häädünüʔ Rõu; püve pesäkeisi esi˽ka sai `poiskõsõh `löütüss; ette `viskat, peräh lövvät Vas; Kes ots, tu̬u̬ löüd Räp; timä mõtsah `löüdse tsirgu munnõ ni pesä Lut; haua ~ otsa leidma surma saama ja siel nämäd siis `löüsid oma `haua, nie kaks `venda Kuu; mees `leidis seal otsa Vän || fig ei tea kost see tüdruk lapse `leidis (vallaslapsest) Trm || leiutama seda ma‿i tia, kas püśsirohi oli siis ikka `leitud juba HMd
2. midagi märkama või silmama `suiline `löidand, et vassik kodu on ning pole läind `ühtid Khk; ei ma küll leiä `miskit süid sellest inimesest Mar; mina `talle küll `süidi ei leind Jür; mikeperäst tal `süüdü ei oole, temä löüś tal iki `süüdü Krk; ku esä leüd, et ma˽timä `pi̬i̬gli `kat́ski olõ `lahkunu, siss om pahandus suuŕ Har; ma olõ õi `löüdnü üttegi, et om kalõlik Se
3. näha, olemas olema väga vähä oo pika pihaga inimesi `leida Mär; seal oo aua kohad `praegugi löeda Tõs; üheksä `ammaga `vaśkad one vähä löötä, `seitsmegä ike löiäd Kod
4. arvama, arvamusel olema timä löüś, et laut nigu˽kiviunik, sannakõnõ `väikene `säĺga võttaʔ, śaal olõ õi˽midä palotaʔ Vas
5. euf sünnitama; poegima eks jälle naine ole maha kukkumas, akab `varsti `leidma Ksi; lehm akkab `leidma Plt; lehm leiab alles (otsib pulli) Pil; lehm `leidmese piäl, varsti leiäb; õhv, kis on `leidmätä lehm; lehmäl piim `piäle `leidmest on toores KJn
lepse `lepse Hls Krk(-ṕ-) Lei/`ĺ-/ soe, pehme ilm (talvel) täämpe om `lepsep ilm vähä; nõnda akkab sulakas mineme, ilm om `lepsep Hls; ega es olegi ninda küĺm tali, olli `lepse tali; nüid o ää `leṕse ilma, mis nüid viga vällän tallite Krk; aig d́ääss `ĺepsebade (ilm läheb sulale) Lei Vrd lepe2, lepne2, leppene1, lepsne
liikuma `liikuma, (ta) liigub Jõe eP(liigob Mar Ris Kod, `liikub Kod) TLä(-p) Ote, `liigub R(-maie Lüg; [ta] `liiku VNg Vai); `liiku|m(m)a Plv, -Krl, (ta) liiguss; `liikma spor L, Kod KJn Trv T V([ta] lõiguss Lei), -me Hls Krk San, (ma) liigu(n)1. a. kohta või asendit vahetama; liikumises olema `ütles siin `länne puol olema sadu ja ida`pohjale `liikuma Jõe; Mes `liigub, sie kulub Kuu; `tormi ajal rand natta täis, vesi `liigub, `kerkib `viega ülesse Jõh; `naula ei `liigu ega `piigu Vai; pölve kedra liigub pölve pεεl Ans; kellu vaal liigub edes tagasi; laavad tahveldatase nii kövasti, et ep saa `liikuma mette Khk; sii `sündind ja sii suren, siit äi ole kippund ega `liikund Kaa; Tuul puhub pilved `liikuma, ehk loarib ää, lihab `selgeks Pöi; jalg o `kange, ei liigu Muh; Äi liigu lehekest (tuulevaikne) Emm; nee oo neoksed lommi koehad, kus veed ei liigu egä joose mete Vig; laud `lonkab, üks jalg lühem, ei seesä paegal, liigub, kõegub Tõs; Võt́i lukiss `kindi, ei anna `liiku Khn; mida rutem `vanker liigub, seda rutem saab edesi Saa; nüid pöial käib ilusti, annab `liikuma Kei; obune tukub `enne keskomigut, aga kõrvad liiguvad Juu; `kange tuul aab mere `lained `liikuma JMd; kivi on kõvast [kinni], ei liigugi VJg; virmalised `eitlevad, `taeva pial liiguvad, tõisest kõhast kaub ää, `näitab jälle tõisest kõhast Trm; metsän üks `liiksi puie vahel, edesi ei tagasi ei lähä, näed aga et liigob; vanger logiseb ja lagiseb, annab egäle puale `liiku Kod; ma näi küll, et ni̬i̬ kõrva tal `liikuv Krk; ku tuule `lõhna om, siss aava lehe libisevä, ega na vaa ilmaga ei liiguva; tu̬u̬ luu `olli täl `käänlemisega paegald ärä `liikenu, ta‿s kasu `õiget`viisi kokku Nõo; kui raudroobiga `tõmbat, siss nu̬u̬ pae kivi liigusseva ärä, ahi laguness ärä; mul kaits ammast om nigu vallale, liigusse Ote; `aknõl om ruudi˽vallalõ `liikõnu San; ega ta paigal ei˽püüsüʔ, timä liiguss alasi sinna ja tännäʔ; vesi joba liiguss, ta nakass `ki̬i̬mä Har; ärʔ um `liikunuʔ jalg jakust Plv; tu̬u̬l ka jalaʔ hädälitseʔ, ei inäp jalost taha˽`liikuʔ Vas; śeeni inemine liiguss kooni um `liikja man Lut || edenema tüö akkab juo `liikumaie, akkab juo edesi menemaie Lüg; eena tüö akkab `liikuma Ris; juo asi akkab `liikuma Iis b. töötama, toimetama `tõine `liigub `ühte `puhku, ei `seisa `paigal Lüg; `laske nüid kääd `liikuda, kuiv loog maas, vihm tulemas Khk; `laske käed `liikuda, `laske käed `köia Tõs; nüid ike vi̬i̬l käed liiguvad, suad tehä, aga jumal `oitku, ku enäm ei jõõda Kod; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har c. (vereringlusest, südametööst) `viina `panno vere `liikuma Vai; mu süda äi liigu Jäm; `aigel katsutase südame soone `liikumist, seda saab kääst Khk; veri εnam ei liigu, sõrmed o `paisus Muh; süda liigub päävast `pääva Tor; täna nii küĺm ja sańt, võtaks koa `viina, see ajab vere `liikuma Juu; mul jala kanna siden tuksub, si̬i̬ one veri, egä siäl muud ep liigu; vaja verd `laska, siis suab veri `liikma Kod; ma rapudi tedä, täl süä `liikõ, sõ̭ss nakaśs `lü̬ü̬mä Rõu; vähäkeiste liiguss elo su̬u̬ń Plv d. (kaladest) lohe on suur kala, `liiku siis, kui meri `tormab Vai; lassime vörgud `sisse ning, see oli `pääva, kala akkas kohe `liikuma ja vörgud läksid kala täis Ans; mere tuulega lest - - petab ennast nönda εε, mette‿p tule `ääre, siis taa‿p liigu mette Khk; Lutsu püu aeg on sügise pümede öödega, siis ta liigub Pöi; sorime kah, muidu kala ei lää `liikma Vän
2. fig a. [vanemate surm], see paneb südame `liikuma (teeb härdaks) Mih; mõtted lõid piäs `liikuma, akkasid `liikma Tõs; ninda ku ta vangist tule, sõss tal näpu liiguv jälle (varastab); ta‿s täu latsel pala anda, et latse suu os `liikme saanu; ta om nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l Krk b. liikvel või tarvitusel olema vene raha enamb ei `liigu; sie nimi `liigub `rahva sies, inimine ise on juo mend Lüg; töbi on `liikumas Jäm; jumala sõna liigob inimeste käe Mar; [kui] Raha `rohkem `liikus ja laevad käisid Riia vahet, siśs `tu̬u̬di Riiast `villu Hää; raha liigub öhö käest teese kätte, ei tema seesa paegal `ühti Juu; tõbi liigub külas Iis; ni̬i̬d rahad liiguvad, mes alaliselt kääväd vi̬i̬l, tõene raha enäm ei käi; siis tulid punased kivitad́rikud, neid õlid minu pulma aal mõned `liikman Kod; koller om `rahva sian `liikmen Krk; küla pääl jutt joba liigup, et sa olna jahu toonu Nõo; `säärtse sõnaʔ omma `rahva siän `liikman Har
3. käima; minema; rändama, hulkuma obone ikke `liigub, aga ei lähe tulist; `liigume edesi, oleme juo `kauva `seisand Lüg; kui on [ämblik] `liikumas, siis `tullo üvä `ilma Vai; perse maa küljes `kinni ja ka liigub Mus; `Liikusi küll tasa, aga ikka väsitab Pöi; inimesed `liikvad teede pääl Rei; kui ta (ilm) vehmane on, siis on paha `liiku Mär; na sügä tali, et `keegi‿i saan `liikma Var; akkame `liikma, mes me vahime sii Tõs; Liigub ku keedetud sia jalg (aeglaselt) Hää; see mutkui liigub öhöst kohast `teise, põle tal rahu `olla kedagi Juu; linna puol `üeldi ka `uńta juba olema `liikumas KuuK; `aastad ajad oli [haigena] asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; liigume koju `puale VJg; liigu nüid vähä `kärmemast Trm; liigud väĺjän, käid, ike kedägi kuuled Kod; selle anna nuudige, sõss ta liiguss; `täempe ti̬i̬ ninda paigal, mitti üit́s eläv eńg ei liigu Krk; ega ma koheki minnä ei näe pimesi, `valgevaluga iks liigu; ei saa `jalga `kossegi `liiku Nõo; ku ma esi karjan käve, oĺliva ka soe tan mõtsan `liikman Võn; `täämbä om suur `rahva `liikmine, neid ju̬u̬sk edesi ja˽tagasi ti̬i̬d `mü̬ü̬dä; lasõ ei na latsõ `rõipõʔ mul `liikugi, et ma˽ka kotust `ussõ minnäʔ os saanu Har; `jalgo pääl olõ `liikunuʔ, jalaʔ ummaʔ väsütseʔ Plv; ku vi̬i̬l jovvadõʔ, siss iks liiguʔ; sääl liiguss vähä inemisi, olõvat `põtru ja `kit́si olnu Vas
4. kasvama, haljendama hakkama õras `liigub, akkab `kasvamaie; puu `pungad on `liikuned, kui akkavad `lehti menemä Lüg; õrassed on ärä `liiknud, `tõmmab `aĺjass Kod; pääle vihma om orass är `liikunu Urv
lina|louk = linalouguti Linalouk, puust tehet arali jälgadega pukk, sene pεεlmene pool, mikel kεεpide otsas, liigub ühte otsa pidi üles-alla Emm; Meil oli ka linalouk, aga seda pole ammu enam alles Rei
lindu|rada Linnutee `taivas paistab `lindu rada, sui pole `lindu rada nähja mette; sügise kut `lindurada `körgel, tuleb sügava tali, oo `lindurada madalas, tuleb madala tali (vähese lumega) Khk; Taevas oli `selge, `lindurada `paistas Kaa Vrd linde|rada, linnu|rada
linnu|rada Linnutee linnurada, see läheb ühes kohas kahe aralikuks ning säält peab niid see `talve aeg `paistma, missugune ta on Ans; linnurada jah, ühe sügise on ta `valge ning paks, teise sügise teda pole midagid Kär; Vanad inimesed `vaatasid linnu rada, oli see kena `selge ja tähed ered, siis tuli külm sügav tali, aga kui olid mustad kohad sihes, siis oli `talve mütu sula ja tegi vahest maa tükkis mustaks Pöi; linnurajast vanad inimest `vaatvad `aega Emm Vrd lindurada
linnu|tee Linnutee kui oli `linnutiess niisugusi `palju `musti `kohti, et siis oli vähä lund ja. aga kui oli ühetükküne `linnutie, kaik hele ja, siis oli `terve `talve igä lumi maass Kuu; `pieni `tähti pali, `niiske (niisugune) `linnu tie, juga `taivas Lüg; linnu tee oli koa vanadel inimestel uuritud Kse; kui linnu tee tähäd `selged oo, sis tuleb sügav talve Aud; linnuteed `mööda lähavad linnud `öösi, et ära ei `eksi. linnutee teine ots oleva põhjas ja teine `lõunas Saa; linnu tie, tema järel räägitaks ikka lund, kas tuleb kevade `poole või sügise `poole Ris; mustemad täpid linnu teest ära lugeda, nii pailu sula `ilmu on Kos; linnuti̬i̬d one `valged piänikesed tähe ti̬i̬d `taevan, sedä `mü̬ü̬dä linnud `lendäväd; tähed ridamiisi ja `valged pilveiväkesed `täste vahel, sügise ku pimedäd ü̬ü̬d, siis näiusse, `ütleväd linnu ti̬i̬ Kod; ku om linnuti̬i̬ ütetaoline, siis om üteline tali. ku om tõine ots või kesspaik ahtep, siis tuleb õhep lumi Krk; linnuti̬i̬ lääb kohe `püsti üle `taeva Hel Vrd lindetee, lind-, lindu-, linnu|rada
lobemine lobemi|ne Tor, -me|ne Mar, g -se (lume)sulamine tali akab lagunema, kui vett kõik kohad täis - - siis `öötasse lobemene Mar; Kevadisel lobemise aeal oo väga vilets `liiku Tor Vrd lobelemene, lobimene
lume|lops = lumelorts lume `lopsu sadas, `märga lund Mih; kui `pehme tali on, siis tuleb kess`paika talvet ka lume `lopsu Hää; lumelops kaob kohe maast ära, kui tat paĺlu ei tule Saa; sajab lume `lopsu, laiad nagu liblekad Juu; tuli nii `paksu lume `lopsu, et tegi märjaks Plt; Küll tuleb aga `paksu lume `lopsu, ei näe silma ettegi SJn; va lume`lopsu aa maha Trv; lume`lopsu `tuĺli, aenamaa `oĺli vett täis Ran; satass taad vanna lumõ`lopsu Kan
lume|lörts `laia lund satta - - `laia lume `lörtsi Vai; va lume lörts, va märg lumi Tõs; Saab (sajab) lumõ `lörtsö, `varssi tali käe Khn; lume `lörtsu tuleb täna nõnna et Juu; vara kevade vaest sadab nisukest lume `lörtsi Lai; lume `lörtsi aab taevast maha, ei saa kuiva jalage enämb kohekile Hel; temä võib vi̬i̬l lume`lörtsi ja `kõiki `tulla, ärä sa `mõtle, et temä vi̬i̬l suvele lääb Puh; lume`lörtsi satte, ku ma kodu sai, siss es ole `amba `allegi `kuiva Nõo; lume `lörtsi satap, kud́a vihmaga segi, serände sula lumi Kam; satass taad vanna lumõ`löŕtsi, aja kõ̭iḱ ti̬i̬ʔ vedeläss ja poritsõss Kan Vrd lume|lorts, -lärts, -lönts
lustjas `lust|jas S LäEd/-- Kir/ spor (--), Jür/--/ Puh San, `luśt|jass Trm Ran/-s-/ Rõu, g -ja; n, g `lustja Vai(`lusta) Khk Pha Tõs Võn, `luśtja Kan Plv Räp; luśtas g `luśta LäPõ Vän; luśtjäss Se luste kui vesi on rugi ära vöttand, siis `akvad `lustjad kasuma Khk; `lustjas kasvab rugi sees nönda pitk kut kaer Mus; tuul viis ne `lustjad, kui rehaltse väravate vahel sai `tuultud Pha; rugid oo vahest `niiske `aaga `lustid täis Vll; [kui] Tali vöttis rugi ää, läks puhas `lustjaks; `Lustjad tegid leva mustaks Pöi; kui märg aeg oo, siis o palju `lustjud vilja sehes; nii `lustis inimene, elab nagu `lustjas ruki sehes Muh; seemet ikke vahest vahetasse, kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sisse Mar; rugi sees oli pailu `lustjud Kse; `tõmma se `lustjas `vällä Tõs; mõnikord oo vili na `lustjasi täis, `seoksed kaerde `moodi Aud; `lustjad teevad viĺla vahedass; vesi `oĺli pikka piima `jätku, `lustjas pikka leiva `jätku Hää; `lustjass om rüäterä `mu̬u̬du, suur jäme kah, sedäsama `värmi kah nigu rügägi Ran; linan kasvass `lustja Võn; lina `si̬i̬mne sisen `luśtjaʔ, päält mustaʔ Kan; Lina om `lustjet täüs, halb om `õkva kakko; `luśtja omaʔ lina siseh kõllakadsõ Räp; luśtjäss, `väega `luśtjanõ lina Se
luts1 luts g lutsu eP(g -o LäPõ) eL, `lutsu R(n `lutsu Vai) mageveekala (Lota lota) libe kui luts VNg; sel jõel on `õõned `kalda alused, sääl on `vähki ja `lutsu sies küll; suu puhas `nindagu `lutsul (hambutu) Lüg; `lutsu `püvvedä rüsägä ja `nuodaga Vai; nii lihava kala nagu luts Jäm; luts on `pehme lödisevene kala Khk; libiseb kääst ää kut luts; luts oo `seike `musta `karva kala Mus; Oli lutsu maks suur ja lai, siis tuli sügav ja külm tali Pöi; sealt saab `särgi, `lutsa ja `auga Muh; Luts on ilme soomusete ja üsna libe Käi; küll sa oled aga `pehme nago luts Mar; Ennemä `käüdi `Ruhnus `lutsa vädämes Khn; lutsul `valge liha ilma `luuta Tor; luts, libe tüma kala, pöle `końti tundagi sies Ris; lutsul on ia magus liha JMd; laps on nagu pisike luts lihav Koe; lutsul on sügise kudu, siis tema tuleb jõkke; `lutsusid `püitasse `männadega, küll sie mänd on tuonud `lutsa `välja Trm; libe nagu luts [öeld sellele] kes na `lahke ja libe; lutsuss kiädetämä `süĺti Kod; lutsul on konna piä KJn; luts koeb sõss jõulu, uvve `aasta `aigu Trv; siin on paĺlu `lutse Hls; `lutsel olna `konne kah sehen; lutsul ei ole soomust ei ammast Ran; lutsust saab ää süĺt; laits puhass ku lutsu poig Nõo; Ta um ku lipõ luts, egast paigast lätt läbi (kogenud inimesest); üte loomussegaʔ oĺl saanuʔ katessakümmend `puuta `lutsa Plv; paĺas ku luts Vas; luts kudõ kos kivi kengaʔ omaʔ järven; `lutsõ püvvetäss mõrradõga Räp; luts om kõ̭gõ rumalap kala Se; luts, `nilbõ kala Lei
luu luuüld(lou Lei)
1. a. kont (inimese-, looma-, kalaluu) luu `paigast ära Hlj; luu `murdamist tule ikke ede VNg; Kää `varrel on kaks luud Lüg; `vaimu `kombel käib, ei õle liha ega luud Jõh; Sel jo luud-`kondid `unnikus (on pikali) IisR; `krompsu ei ole liha `eigä luu; krabul on kaks puol `ümmärgäist luud Vai; luud kondid on `terved, aga liha pole pεεl Ans; ää `murdag `eese luid-`kontisid ää Khk; pusija, kes `möistas luid `liikmid paega `peale `mutsida Mus; äi kana luudest saa midagid mette Pha; Vanasti oli luude `rohtu keedetud ja `joodud kui luud olid valutand Pöi; kassile `antud liha luid; `kärpsed ammustavad üsna luini Muh; Luud-kondid valudavad, ilm leheb sandigs Emm; Kui luu sees `aige on, kaabi aga öbet Rei; pigistas nii, et luud-końdid ragisesid Mär; tuli koa ehetamesel luid `väĺlä Vig; põletik oli juba luu sehes Kse; kaladel oo paelu luid Tõs; kõik luud `liikmed `aiged, või teha kedagi mette PJg; luuroos virutab luu `lõhki Vän; näe luu on `kat́ki `murtu Hää; olen täna nii paelu tööd teind, et luud ja końdid kõik valutavad Juu; [luupainaja] matab sinu luud `liikmed `kangeks, et sa `kuśkilt liiguta ei sua KuuK; luudes on valu; surnu`aedas on pailu luid JMd; ta nii ää põdend, luude vahel põle liha `ollagi enam Koe; luu on lapergune, aga końt on ümmargune Sim; sel luomal on paĺlu luid Iis; `ju̬u̬ksva lei luie `sisse Kod; põle luie pial liha kedagi enam, `paljad luud Ksi; üks `ütleb luuks, teine końdiks; luud końdid jäid `terveks kõik Plt; obesa luu, sedä änäm paranda ei saa Vil; luts om ilma `luuta kala Trv; süldil luu olli sehen Pst; ärä kahedet lait́s, liha luu ümmert `valla; ta om nõnda `puhtess varasten, et luud ega pääd ei ole maha jätten (mitte midagi); mu luu ja kondi om valu täis, ka neid võtt või jätt Krk; looma luu sehen om säsi Ran; ku kiiss oless ilma luida, siss `vaene inimene ei saass tedä `maitsagi; su silgu `sü̬ü̬mine olli, miä jäti iki pää ja luu alali, temä virut kõ̭ik kõttu Puh; peni üräb luud; kuul läits lihast läbi ja luu `sisse jäi `saisma; kos mul vanast perse `olli taka nigu pada, kobi, nüid om paĺlass luu; löönu [naise] nii `kangede `vasta `saina, et kas vai luu kondi puruss Nõo; siist puusa luie mant om valluss Võn; tu̬u̬ lätt niigu vana lõngess, nii ku `luidigi ei ole Ote; `rõhkust ei olõ luie sisen Urv; mul omma kõ̭iḱ luu `liikmõ `terhveʔ; anna˽telle silmä luie vahelõ (näkku) Har; maa seest tulõ inemise luid `vällä Rõu; liha nigu luu külest vallalõ Plv; kõik luu˽kondiʔ ragisõsõʔ Vas; liki luud [on] liha makuss Se; mul um aŕst võtt `ussõ ta lou Lei; laih liha um `luuga, a väkev olõ‿i· Lut; luud lahti ~ vallale (sünnitajal, munejal) kui lehm akkab - - `poegima, siis `öötasse luud `lahti Mar; muedu ei saa laps `sündi `ühti, kui luud `lahti ei lähä PJg; luud lüövad `lahti, [kana] akkab usinast munema Ris; ku kana luud on `lahti, siis akkab munele IisK; kanal luuʔ vallalõ Rõu || (kõhnast olendist) `püksid on luil (rebadel, st ei püsi üleval) IisR; ta (hobune) ommetik üits luu mul ette panna; ei ole muud ku eńg luie vahel Krk; lehm om nigu luu koŕv, nahk oiap luid ku̬u̬n Nõo; no‿m mul kat́s lehmä luud, no˽saat õks `piimä enämb Har b. (luu-, sarvainena) ku `naine elas, tegin luust `iegel`niula Lüg; kamm õlema `ülge luuss Kod; piibu `vanduss `olli ostetu, tu̬u̬ `olli luust tettu Nõo; kammi omma luust tett Krl; `tartu piibuʔ oĺli˽`kaĺliʔ, nu̬u̬ʔ oĺli ilosa luust hannagaʔ Plv; `pekslär, sarvõ luust `treise `väĺlä piibo varrõ ja pit́si ja koĺo Räp
2. kehaehitus, kasv monusa `luuga inimeine VNg; `korpi `luuga luom, alati nisukese `ilge õlekuga Lüg; tugeva `luuga mees Ans; see oo nii `moeka `luuga (ilus hobune, inimene) Muh; obune oo koreda `luuga, `sohkse suure jämedä `luuga, teene oo tihedä `luuga Tõs; laia `luuga inime Tor; üks va koreda `luuga obone, ajab ikke iest `sisse ja takka `väĺla; ea tihi `luuga obune peab oma ramm peal Ris; see va korbi `luuga obune, ei võta `rammu `ühti Juu; ilusa `luuga inime Koe; `kuivand `luuga mies VJg; kidura `luuga Kod; see on `peene `luuga, ei kaalu kedagi Lai; suure luiega KJn; ta‿i ole miu `mu̬u̬du ega miu luud kah Krk; ta om jämmembä luiega Puh; temä es ole suurd luud [vasikas], ta olli peenikest luud Rõn; taa meil illust laḱa luud lihm, taad `kõlbass kasuma jättäʔ Har; ei olõʔ ta mino luud Plv || (inimkehast üldisemalt) miul käis ihust luiest värin läbi - - ku ta maha läks Krk; no sai ma˽ka reṕist `terve luu-lihaga üless Vas; kunass ma kodo är saasõ uma luu-lihagaʔ Se
3. fig (võrdlustes, ütlemistes) Luu liha valijalle, `kannigas `leivä `leikajalle (jagaja saab jäägid) Kuu; Küll luu liha `kasvatab (tervis tuleb) Lüg; `Niisikest tuleb ikke `ninda `vemmeldata, et liha `lõhki ja luu sies pügäl Jõh; Luu-liha lusti täis, perse peremehe leiba täis (muretust elust) Kaa; Ää `näita oma `ristimata luid (öeldi lahtise suuga naerjale) - - `ambad tulad ju pärast `riśtmest lapsel suhu Han; Vihm lei luuni läbi Khn; nagu luud ajab `silmä, anna ja anna Kod; mis sa miu vana luiest närit (kiusamisest); väel ja vägisi aap luud sarve `seĺgä, muudku anna ja anna Krk; rahast ilma nigu peni luust; üitskõrd petetäss `luuga, aga tõene kõrd ei saa lihagagi pettä (tasuta jätmisel); Kõik aig ma lõdisi külmä käen, nii et ma ole õkva luuss külmänu Nõo; kas sul soe luu˽kõtun ommaʔ, et sa ni˽`kangõ olõt Har; `rõiva omma ar luust (kõvaks) küĺmänüʔ, toogõ `tarrõ `kostuma Se; luu ja nahk (väga kõhnast olendist) `aigus `ninda `kurnand `vällä - - luu ja nahk [järel] Lüg; Sie igavene `kolgispuu mõni `naine, nigu luu ja nahk; Vana obune lõppend `otsa, `ainult viel luu ja nahk IisR; loom oo tükkis ää `nälgind, paĺjas luu ja nahk veel Khk; `Otsa lõppen nagu luu ja nahk, varsti Liiva Annuse `juure minija Han; ni vaevane ja `otses, nii kuind nagu luu ja nahk, nagu üks luu kere Juu; `paĺlalt luu ja nahk VMr; inimene kõhna, luu ja nahk Kod; si̬i̬ om nõnda ärä lõpenu ku luu ja nahk Hls; kõhn obes‿końt olli, luu ja nahk; ihu om nii ärä kujunu, paĺlass luu ja nahk jäänu Ran; liha om kõ̭ik luie pääld kadunu, `paĺlald nahk ja luu Rõn; kuis sul taa hopõń ni kõhnass om jätet, ta om nigu luu ja nahk Har; luust ja lihast kogu kehast `Maśsina vile `kuulub täna `ninda `selgest, et käib luust ja lihast läbi IisR; luust ja lihast keis valu läbi Khk; `Lõikav tuul, ta puhub sul - - luust ja lihast läbi Hää; tuuĺ puhk armõtohe, taa puhk `õkva luust ja lihast läbi Vas; leiba ~ iva luusse laskma pärast sööki pikutama lähän `leibä `luusse `laskemaie Lüg; lased `luusse `leiba sööma `pεεle Khk; lähme `leibä `luusse `laskma Mar; eedan `leiba `luuse `lasma Tor; lähän aan nüid `leiba koa `luusse Juu; laheb `leibä `luusse, ku ärä sü̬ü̬d, suad vähäkene siruli `laska, kõhe kerem Kod; nüid laseme `leiba `luuse Hls; vanast üteldi peräst `süüki, et laseme ivä luie `sisse Ran; ma˽lähä `leibä `luuhhõ `laskma Har
4. (taimel) a. linaluu `ropsida kaik nied luud lina siest `vällä; `ninda `kavva `kolgida kui kaik luu `lähtö purust sääl sies Vai; linal o luud sees ja kiud `ümber; mõõgad `rookvad luud `väĺlä Vig; lina lõugeti oli, kellega `peksis luud purus Lih; Nõnda kavva `liutadi, ku luu kat́ti läks `ümmer sõrme mäśsides Hää; lõugutame lina küĺlest luud `lahti Juu; takud on luised, saab puistatud luud ää Ann; kui linad `vaĺmis `aedund on, siis kiud lüövad luu küllest `lahti Koe; mõegaga ropsiti linad luiest `puhtast Trm; eks poiss `oĺli lõegand rihmad `kat́ki ja luute `alla pand KJn; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; tuli os luie ja lemmelte `sisse lännü Hls; otsik `paklil `oĺli luid kah sehen Ran; lina `võeti leost, `laotedi maha [ja] ku luu loogan `olli, `võeti üless; kui kolgitsega `linnu kolgiti, siss `koĺkmisega tulliva luu, aga rabamisega tulliva ravike Nõo; [kui] ärä `oĺli kolgitu luu puruss, siss rabajaga `pesti luu `väĺlä Ote; võta masina alt lina luuʔ, vii eläjeile küĺle ala Har; Koĺgidsõ `vaihõl sai˽linaʔ jo˽pu̬u̬l `puhtass luust Rõu; lina kasuss `luuga, luu puhastadass arʔ `ussõ Lut b. luuvilja kivi kova luu on neil [lodjapuu] `marjol sies Vai; juba kikk `jälle loomi luid (ploomikive) täis pillutud Vil; toome marja, luu sehen, `si̬i̬mle terä luu sehen, säält kasvap puu; reegil ja `lu̬u̬mel, `kirssel om luu sehen Krk; kirsimarja omma hää marjaʔ, olõss neil luud sisen is olluʔ, siss olõss paremb süüaʔ olluʔ Har
lõhnama1 `lõhna|ma Hlj Lüg/-maie/, da-inf lõhna|ta Muh Mar Mär Kse Tõs Tor Hää Juu JMd Koe VMr Kad VJg Iis Trm Kod KJn Vil Ote, -me, -te San, -m(m)a, -daʔ spor V(-õ̭- Har), -, - Krl; `löhnama Ris, löhnata Jäm Khk, `löhnada Rei; `lohnama, `lohnada VNg u lõhna levitama liha läheb `lõhnama Hlj; öö viiul, `öösse ta `löhnab Khk; tali `aĺjad, kõvad lehed, `lõhnavad `kangest Mar; `surnu `lõhnab, mõned `ütlevad koa `lehkab Tõs; mets `lõhnab kevade nii `easte Juu; sa `lõhnad kui kurivaim VJg; rükis ku eelitsäb kua `lõhnab Kod; viige taa `ku̬u̬ĺja kohegi `külmä, taa siin `lämmän jo lõ̭hnass Har; kalaʔ ummaʔ `lõhnama `naanuʔ Plv; [maarjaheinad] sinetäseʔ keväjä, `lõhnasõʔ `väegaʔ Räp || peeretama ei pia oma tagumikku `kinni, on `kange `lõhnamaie Lüg
lõokese|talv järeltalv, hiline lumi `lõokse tali tule vi̬i̬l maha, ku `ilda keväjelt vi̬i̬l lumet tule Trv; kui tuleva `lõokese `väĺlä ja `lendlese ja - - siss tule vi̬i̬l `lumme, siss om vi̬i̬l `lõokese taĺv Ote Vrd lõivu|talv, lõo|talv

lõpmata `lõp|mata (-matta) Lüg Han Saa Amb VMr Kod Äks Plt Kõp, -mada T VId(-madaʔ); lõppematta Lüg

1. lõpmatult; väga alali `lõpmatta sa `räägid `niisukesi `tühjä juttusi Lüg; Noorkuu kasvab ümmargusemas ja siis akkab `jälle kahanema, `piśsemas minema, ikka sedasi `lõpmata Han; `aśsu oĺli sääl `lõpmata paĺlu, es jõua ära vaadatagi Saa; sie mets part on üks `lõpmatta kaval lind Amb; tema võis `lõpmatta lugeda VMr; `veeti kiva `lõpmata paĺlu Plt; nu̬u̬ poosi teevä `keĺmust ja `kurja `lõpmada, võldsiva ja varastava Nõo; lätte aava `lõpmada vett `väĺlä Kam; `lõpmada suure `su̬u̬se Ote; seo oĺl `lõpmada hüä pinikene Rõu; lõivõkõisi kah um `lõpmada veidükese `perrä jäänüʔ Vas; kolmsada vakamaad oĺl krońt suuŕ, lõpmada˽su̬u̬d om täl Räp Vrd lõpmalda
2. lõpmatu, otsatu sie `kestab viel lõppematta aig Lüg; `lõpmata mua `sinna `minnä, paĺju muad Kod

lõpu- lõpu- Pöi Muh Rid Tõs Juu ViK Trm Plt Pil Krk Krl Plv, lõppu- Lüg Jõh, löpu- Khk Mus Pha