[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 343 artiklit, väljastan 100.

elama elama R eP Lei, j- Aud Lei; elämä Kuu Lüg Vai spor , Tõs Khn Juu Kod MMg KJn Vil eL(-e Krk Hel San Krl; j- Se Lei Lut Kra), -a Lüg Trv (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. elama, elus olema, ant surema
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama
4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig b. tr
5. elunema, asuma
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama
7. elatuma, elatist saama või andma
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema
10. tr kogema, läbi tegema
11. säilima; püsima
12. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)
1. elama, elus olema; ant surema Sinu `leiväisä viel eläb (öeld söögi ajal tuppa tulijale) Kuu; tämä ei taha `vällä `kuolla, `tahto viel `ellä Vai; [jalakas] elab ka vanaks puuks Kaa; jumal `oitku nii vanaks elamast Pha; ing on egal, mes elab ja kipob Käi; kis kannatab see elade kaua Mih; ei, ei ma sellest ei tia - - põln mind jah elamas mettegi Aud; pane angerjas kuevale kotti, elab kaua Vän; oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim; `Mihkel ei elägi. `Mihkel ärä `surnud ri̬i̬ `piäle Kod; sõss talleke jäi eläma Trv; kui mi̬i̬s `elli, ma tei `leibä Hel; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; oless ma elässi seeniss ku ma `poiga nätäki `saassi; kel õńn si̬i̬ elägu, kel `tervuss teku tü̬ü̬d Nõo; Sul karvadsõ käevarrõʔ, sul läävä ellen `häste mehidse edesi Urv; ei tiiä, kas ta esi eläness vi̬i̬l vai om jo koolu Har; ku iks säänegi˽`tervüss om, et ellä˽`saadõʔ Vas; elleh (elu ajal) oĺl tä halb inemine Räp; `elle vanast oĺl `vaenõ lat́s ja rikasss tütäŕ Se; ku ärʔ `ku̬u̬le [soovin] taav́ast, a ku eläss, täut tehrüst timä `luuhhõ, timä lihalõ Lut; ei ela ega sure ~ koole, ela ehk sure fig 1. (väga haigest või põdurast inimesest) Elä ehk sure, vade ärä `vinnu Kuu; p‿sure ning äb ela ka – `inge `vaakumas on Khk; põeb ja kiub `peale, ei ela ega sure Vän; ei surnd ega eland, `vaakus niisa·ma mua ja `taeva vahel VMr; om üits koigert muidu, ei sure egä elä Krk; nigu miä, kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; 2. (aeglasest või uimasest inimesest) ku sa‿i ole iki `väĺlä maganu, siss sa olet nigu pu̬u̬l `ürbunu, sa‿i elä ei koole kah Puh; Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõʔ Plv; timä om nigu puu tüḱk, ei eläʔ ei˽koolõ˽kah Vas; 3. (kehvast majanduslikust olukorrast) `Kruńdist `sissetulek `veike, sellest kas ela vai sure IisR || (õnnitlus- või juubeldusväljendeis) Sis akketi `süömä, nuor`paari `lasti eläda (lauldi „nad elagu“) Lüg; kui on põll lapitud, siis tõstetakse nuorik - - ja nuormies `tuolidega üles ja `üitakse elagu JMd
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema `silmad põlevad ja eläväd Lüg; Maa saab `kündädä, `äestädä, on `kasvu ramus, siis maa eläb Jõh; `märtsi kuu sees sis puu akab juba nagu elama omale `mahla `võtma PJg; akkas tooli pialt `vauma, jähi äkisti tasa, sai natuke `aega oln, akkas elama `jälle Ris; liha uisadet, liha akkass eläme; ta tulli eläme küll [minestusest] Krk; elläv õpe nigu eläb jälle; miu esäemä `olli nigu üits tule säde, temä nigu eläss ja palass Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk; jahu lätt elämä (koitama) Krl; ku‿t́ä `Tsiistrih pidosih ka oĺl, siss kõ̭nõli nigu pää `eĺli otsah Vas; vi̬i̬l ei saa˽`küĺvä [kevadel], maa vi̬i̬l eläki eiʔ Räp; hõra `siĺmiga inemisõl, tuul silmäʔ kõ̭gõ nigu eläseʔ Se
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama ma ei `tahtus mitte `tundi elada Jõh; tämä `ellä viel `viimisi `päivi Vai; ma ole niid seitsekümmend kuus `aastad vana - - selle aja sehes olen ma neli söda ära eland Ans; See (vokk) on nüid `raudne, elab mind ja mõne teise ää Pöi; vanamal `rohkem `aega sii `ilmas elat Käi; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; talv tuleb, kuda si̬i̬ jälle suab üle `eĺtud; meie siad `eĺlid eloaeg ärä. ei `laatanud `seinä ärä; mina õlen kolm tare ärä elänud Kod; elä ni̬i̬ päevä ärä, mis mea ole ärä elänu Krk; ku ni̬i̬ rüä rehe ärä saass `pestuss, siss eläss vi̬i̬l mõni roodsi tuńn Puh; ega ta iks üle ü̬ü̬ ei elä Rõn; ni`kaugu iks elä ku, `päivi elläʔ om ant Urv; mul om puuĺ ikä elet, pu̬u̬ĺ vi̬i̬l elläʔ Har; tuńnist päset, elät `iägiʔ (kui pääsed eluohtlikust olukorrast, elad oma elu lõpuni) Vas; jumala teno sjo päiv sai jäl eletüss; Sallita‿i `tu̬u̬dke õt imä pidä seto `rõivet. A nii eläss ega asi uma iä arʔ Se
4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig Elä ise ja lase ka `toisi elädä; Eläb `nindagu `peiupoiss `pulmas ~ kuninga kass (hästi) Kuu; `riidelik ja `kiskuja [inimene], ei sobi kenegägi kokko elämäie ei Lüg; sa tahad aga `tõise `perse taga elada. `tõise `varju, `kaitse all Jõh; Elavad kui kass ja kuer (tülitsevad); Elab ku iir `viĺja `salves (külluses) IisR; kuda sa võid siis igäühe `miele järele elä Vai; `palja riiuga elavad Vll; `Istus oma karistuse ää ja elab `jälle kut mees; `Söukse tojaliku inimesega on `töesti `raske ilmast läbi elada Pöi; elab kääst käde ja suust suhu Emm; eläb nagu lind pääväst `päävä. põle muret kedägi Tõs; mis sa ti̬i̬d ing ja elad [viletsa tervisega] Vän; Ela kui ~ jusku siga kot́tis (teadmatuses); Elab kui kirp koera `perses ~ kuninga miśka (muretult) Hää; eks elä `peäle pääväst `päävä Juu; ela ja ole, aga ära pärast kurda JJn; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; nii et me siis ike elasime `rohkemb läbi (kulutasime raha) kui nied kes siin kodu Rak; kuda te kua elätä; [ta] `eĺli viisudegä kuńni `mulda läks; elän kua pihoss suhu Kod; elab kui täi kärnä koore all (viletsalt) KJn; temä eläs ku vana jumala seĺla taga (muretult) Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sau karate Hls; miu vanepide vanebe `elliv iki `tähte `järgi; ta eläss nagu lind (muretult) Krk; eläs nagu pütin, ja punni mulgust om sinnu söödetu; aga na ollebe nii `äśte elänu ku saabass ja sukk Hel; ja ku iki latsel tark mi̬i̬l `mõistuss, elägu siss, kudass ta tahap; eläb tõeste `olge pääl (ei tee tööd); nemä om sõbra, elävä ütte (ühiselt) Ran; mõni `u̬u̬ramise pääl eläbegi; temä ei seldsi kellegagina, esierälde tahap elädä; eläb ilman nigu pulman (hästi, lõbusalt); `kärbläse sääl saena pääl kuhinal, [ei surnud ära] elävä nigu sagsa Nõo; lepime ärä. mes me sin oleme ka `äśti või alvasti elänüme KodT; si̬i̬ `aasta `viĺlä ka iks sai, manu kah ostame, ärä elädä iks saab Ote; Ma‿ĺli harinu iks uma käe päl (iseseisvalt) elämä; innevanast no `laḿpi olõ õs, `pirdõga eleti ja `oĺti; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv; sa elät mu naha pääl (minu kulul); nimä `eĺli läbi (suhtlesid omavahel) Har; kotohn `eĺlimi mi nigu vi̬i̬hn, es mi˽sü̬ü̬ʔ es makaʔ, suuŕ murõʔ Rõu; mi‿sa˽tah eläde vai olõdõʔ, `tervüss om läbi; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss; rikkahe `väega eläseʔ, suuŕ maja om elläʔ; latsõʔ ikkõh kasusõʔ, vanaʔ `oihkõh eläseʔ Vas; tu eläss kui `kärbläne söömäldäʔ (sööb vähe); `eĺle kui kala `lämmä vi̬i̬ seeh (muretult); kuis sa no eläde kaʔ – elä õ̭ks kui elä, kui tuli `tu̬u̬rõh puuh (halvasti); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult); pekoh elämä (Pekot austama) Se; ku mi reńdi päl `jeĺli; kat́škümmend veiž `aastagut `soldadist jelanu; `souri `sarviga d́oudass jeläss su̬u̬d müten `rout́šidõn Lei; paŕemb õnnõlda elläʔ, ku̬ tehrüldäʔ tü̬ü̬d tetäʔ Lut b. tr poiss ei õle viel võttaja, aga eläväd sedä `armokese elo Lüg; Nee elavad nii sammu oora elu Pöi; elavad kolmat elu (kolmandat korda abielus) Ris; kes tedä `käskind sihukest joodiku elu elädä Juu; naine lahutas ennast ää, nüid elab ühega armukest (vabaabielus) HJn; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohus Kod; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; egä üits eläp oma elu ja piäb oma talu; elävä niisa·ma `armu kokku, ilma laolatamada Ran; mia ole elu aig ollu `väega viletsän päevän, iki `kurba `ellu elänu Puh; oma naisõgõ `elli ilustõ ellu nigagu elu otsani San; sa olõt seeni˛aani hääd ellu elänü küländ; tu̬u̬ ka `eĺli `vaesõid `päivi Har; tol om `väega hää põĺv elläʔ Plv; nüüd `eĺlivä nimä kotoh uma vaest ello; ku kuna elo elleh (elades) `saami vi̬i̬l kokko Vas; ilmajelo iks vaia jelläʔ, vai halv vai hüä Lut
5. elunema, asuma Vade mees jätt oma `naise maha ja tuli sen `naise `juure elämä Kuu; `ninda `kauva eläb (elan) siin. `ninda `kauva kui `jaksab. siis `tarvis `menna poja `juure Lüg; sao – `suitsu `saunas eläsimmo Vai; linnud elavad sui sii, `talve elavad mujal Khk; naese vanamad elada seal Muh; ega `kambris elätud - - aga rihetoas ikke elati Mar; `Kihnus `siokõst `kohta ei põlõ, kus vähk eletüd suab Khn; no mo ema jäi siis `siia Juurikule ikke edasi elama Aud; `iidlesi on siin meil elamas oln Ris; konn puhastab vett, et konn ei pia mudases vies elamagi Amb; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; mõtussed elämä puie `metse siden Kod; seal elanuvad rehetuas. paĺlu `kohtasid oli kos elasivad rehetuas Äks; kobras elävet jõen Hls; me sannan `ellim, vihu sannan Krk; ega `talve `kiägi `kambren es elä, `talve eleti rehetaren; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla; me `eĺlime üte `vü̬ü̬ruse pääl Nõo; mina `eĺli sepä lähükesen Võn; taa om seo valla perremihe kõ̭iḱ läbi elänü, tel ei olõ˽`konki püüsümist; tu̬u̬ om sääl `koŕteri pääl, tu̬u̬ lät́s sinnä elämähe; taa om jo kolmass põĺv sääl elläʔ Har; ilmahn elleh umma uh́aʔ mul hinnäst kińni˽pitäʔ (ilmas elades suudan end valitseda); viruss`kundra eläss reheah́o pääl pümmehn nukan Rõu; ellä˽`kambrõʔ oĺli˽ka `ümbre˽rehe; a sivvu˽`kanda siseh `tahtva elläʔ Vas; `ellevä niip̀aĺlo kui `ellevä kotoh, tuĺl pühäpäiv Se; jelag õndõ (üksi, omaette), jelaga sein; jeletav kamõŕ (elutuba); kon jeladõ Lei || (asjadest) kui me lainete vahel olime, mette‿s paak paista, mis sa siis vöid paadiga elada sεεl Khk; tea kus need `päitsed elavad Vll
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama Panevad `leiväd `ühte `riiullile ja akkavad kokko eläma ei `lueta ei `lauladata Lüg; elab poistega kogu Khk; kui mees o `väljas `laevade pεεl, siis elab teistega `ühte Mus; jüst eläb armoksega Mar; nää võttis teise naese kääst mehe ja lõivad kahekest kokku ja läksivad elama Kad; mi̬i̬s akkas `tütregä elämä Kod; si̬i̬ noorik ei oole vanapaganege kokku elänu änäp Krk; egass ma tolle vihätse mehega ei naka elämä Ran; nakassiva ütte elämä, olliva nigu mi̬i̬s ja naene; meil om joba mitu `aastat paarin (abielus) eletu Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; naaʔ joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä, ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulmaʔ Ote; tõistõgõ ärʔ elänü mi̬i̬ss Krl; sai tükü `aigu elätüss, a˽siss is taha enämb tekugi tetä [naiseks] `võtmisegaʔ Har; nuuŕ tüt́äŕlats vil, a `eĺli jo `poissaga kuuh Se; d́o jenneba (enne abielu) `oĺli jelet ta poig; om näńü ku nu om jelanu taad `tütrigut Lei
7. elatuma, elatist saama või andma õled minu `armus eländ. õled kõik minu kääst saand; eläb `tõise `armul Lüg; Elas ennast merepüigiga Jäm; [hundipojad] Esitiks elasid vana piimaga Krj; eese kätte peal (oma töövaevast) elama; ta elab `kopki peal (peab kõik ostma) Mar; see inime elas `ainult armu `ańdidest Mär; `Kihnlasõl piäb puät olõma, jõlma eletüd ei sua Khn; selle `Mihkle rahaga siis elatada (elatavat) HMd; [vana inimene] elab laste armust Juu; luomad piavad tänavu vist küll `palja põhu pial elama JMd; `põldu väga paelu ei old, aga nad elasid `loomadest Koe; Siäritsä, Õmedo, Kaseba kõik ni̬i̬d küläd eläväd kalapüügiss; ilma varal eläväd, ilm toedab näid (mustlasi) ja katab Kod; kalu sü̬ü̬b ja kalade pääl tema (kaur) elab; sai elatu aganase leivaga Äks; levä varal mia elä, ei taha muud kedägi Hls; üits eläp `tü̬ü̬ga, tõene eläp `persega, kolmass eläp `petmisega; aga kelle nõjal tu̬u̬ emä eläb sääl, kas täl `latsi om; no kudass sa eläd ilma `lu̬u̬meta suure perega; tõeste ääst (teiste kulul) elämä Nõo; sepp võõse [teenitud kraamiga] `aasta `otsa elläʔ Võn; mis Puĺli `rahvil viga elläʔ, teräne nuŕm pääl, kalanõ jäŕv all Vas; `häömä (majanduslikult hävinema) nakkass joʔ, olõ õi minga jelläʔ Se
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma `Meie maa `sisse `niitand, üle raja, no kas sina `sellega elad IisR; minä paan Kuŕsi talu elämä Kod; võib olla, et poja aave talu eläme Krk; kõ̭ik kes i̬i̬notsan, ni̬i̬ lätsivä elämä, aga tü̬ü̬mi̬i̬ss `oĺli näĺlän Ran; sõdsõ ois toda (õepoega), sääs tolle elämä Nõo; ku˽`tioline tü̬ü̬l ja, kaŕuss kaŕahn, sõ̭ss pereʔ eläss Rõu; Määne talomi̬i̬ss vanast õ̭ks `sõ̭õ̭rdo tegi tu̬u̬ nakaśs elämä Räp; a mi õks jäl jumala teno lät́sime elämä Se
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema Ära sa külas elama jää, ära kauaks jää Hää; [ta] one elämäs `aige lapse juuren; lähäd `küllä, tule ärä. ärä akka siäl elämä pu̬u̬l `päävä Kod; kos sa elasid (viibisid, olid) Pal; tal ei lää si̬i̬ tü̬ü̬ edesi ei tagasi, `muutku eläp sääl man; ni̬i̬ eläve, luusive pääle sääl nurmen; [aeglane niitja] edesi minnä es jõvva, siss [teine niitja] `muutku elä, `muutku `elli temä taga Krk
10. tr kogema, läbi tegema `Paĺjugi mis üle elatud IisR; jah, keik on möda elat; pole nee ajad `kerged olnd `ühtid, kes nee `välja elas Rei; mes sa oled eländ selle sa tead juba Mar; mu vanaema oli - - läbi eland ise peksu Jür; mis ärä elet, si̬i̬ om ärä nätt, mis elämede, si̬i̬ om nägemede ja `täädmede Krk; sa `mõtle nende `aastide `pääle, meh‿mä ole elänu Puh; neid `aigu, mis om saanu läbi eletüss Ote; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne Vas
11. säilima; püsima paĺju `tuhka ja süsä. tuli `õõgub siäl all ja eläb; aku si̬i̬ Miili `aigus (vähk) jäe `sinna elämä. tuleb jälle tõesele naesele `külge Kod; tuhkhaua `sisse `kisti tuli, matõti kińni, sõ̭ss `eĺli tuli kooniʔ tõsõ pääväni Har; ĺema (lehmad) un `lamba äi ela äste (ei püsi karjas) Lei
12. lapsed elasid (kasvasid) suureks Jäm; piab läbi elama (läbi saama või ajama) – pole teha midagid; ta (varss) siis selle korra ei uppund ära aga, ta elas ikka obuseks ja Khk; talve vili `kańdis talve ära, aga teised viĺjad `keegi `talve ära ei eland (talunud) Trm; nää `tahtsõʔ tedä tast (talust) väĺlä elläʔ (temast lahti saada) Se
elavane, elavene elava|ne Jõe, g -se Jäm Khk Kaa Pöi Rei Koe, -ene Kaa Rei Kse Plt; elävä|ne Nõo Har Se, g -se Kuu Khn Kod, -vene KJn San Krl (hrl nominatiivis)
1. elus; elav(aloomuline) Ei sie `maltand `millagi vaid ega `paigal `olla, eläväseks jäi vana saat Kuu; `ükski elavane ing põle siin käind Koe
2. (hüüatustes; kirumissõnana) Mis sa elavane ing tahad tiha Jäm; oh sa elavane aeg Rei; Sina eläväne `Iesus, kui kõvadad sjõtad Khn; oh sa elävene; oh sa elävene kurat KJn; ossa eläväne rõebe küll, nüid om kõ̭ik aena ärä viinu Nõo; oh sa elävene aig küll San; ah sa eläväne t́siga Se
3. (intensiteedisõnana) a.  päris, täitsa, väga elavane kott pime Jõe; elavane ull Jäm; nagu üks eläväne laug lõng, eietet; sa õled ike eläväne loĺl Kod; elävene äbemede Krl; `taaga os ollu eläväne hädä Har b.  väga väike (kogus) ep tεε tast mitte midagid, mitte elavast `märki ta‿p anna Jäm; Peaks ma kohegilt kas vei ühe elavase pirekse peerupaltsami saama Kaa; Andis ühe elavase kistaka leiba Pöi; Seda oli nii vähe, seda `rohtu, üks elavene tilk oli Rei; üks eläväne jalg tämäl (väikesel linnul) ja varvas nagu nõul, aga elon; `lendäb nõnnagu üks eläväne maim Kod
heldemäne heldene `Heldemäne aig ku sain merest `suure lohe Kuu
heldene `eldene spor RId eP(j- Mih), Trv Nõo Krl, h- Kuu Krl Rõu Plv Se, `eĺ- Krk (imestust, ehmatust, kahetsust jne väljendavates hüüatustes) noh sinä `eldene `taiva jumal, kui sinä `räägid minu `pääle pattu juttu Lüg; `eldene poeg, ko˛es see‿s läks; `eldene jee Khk; `Eldene arm, kudas te sealt läbi pääsite Kaa; `Eldene aeg! Munad äi koori, `peekenahk jääb jo `pääle Rei; `jeldene põlastus, ta sai `jälle `aiged Mih; `eldene küll, mis sest `väĺjä tuleb Juu; Sa `eldene aeg küll, on ikka `tahtmist `seia porisse `tulla Jür; ku mõnel `meastegi kahju om, `ütlet, sa `eĺdene aig Krk; `eldene ajakene, kudass ma `onte nii taiuta olli; oi sa `eldene taevass, mes nüid küll saab Nõo; oh `heldene jummal taad `pallõmeist ja silmävett, mis om olluʔ Krl Vrd helde, heldekene, heldemäne, eldenes, eldine, ellene
hele|silm elav laps; lõbus inimene Sen hele`silmägä kohe `lähte aig ruttu; Ei sie laps `seisu pudelissigi `paigal, kohe niisugune helesilm on Kuu
elev elev(e) Krk; ellev transl elevess Hel
1. hõõguv, tulipunane väit́s olli tule sehen elevess lännu Krk; siss tegi temä `endel raud `kinda kätte, sepikuan `aie ni̬i̬ `kinda kuumass vai elevess Hel
2. kõrge ja kõlavKui tühjä juttu aetes, üteldes, nüid valetes kiriku kellä. Midä suuremb jutt, seda elevemb kell Hel
3. terav, läbilõikav `kange küĺm ja elev tuul, `küündlepäävä aig `talve Krk
Vrd hele
4. tuule võimuses olev tuba om tuult täüs ku tuule eleve kunagi. ninda küĺm ku tuule eleve Krk
hellämä1 `helläm(m)ä, hellädäʔ Har(-ĺl-; -deʔ) Rõu Vas; `elläme, elläte San; `(h)elläme, (h)ellädeʔ Krl
1. (kellegi eest) hoolitsema a.  loomi talitama eläje `oĺli ilusõʔ, [ta] ilustõ elläśs ja sü̬ü̬t́ neid Krl; Kas eläjeʔ omma˽`lõunõst vi̬i̬l `heĺlämäldäʔ. Ei olõʔ, ma `heĺssi˽joba; pini ja kaśsipoest kiä ei hooliʔ, lehmä ja `lamba `poigõ inemine `helläss; ega tu̬u̬ (kutsar) is lähä hobõsõid `hellämmä; ei˽saa must `helläjät, põrss taht nigu `väikene lat́ski `paśsiʔ Har; [lehm] õ̭ks um kõhna. es saa˽jo tedä nii hellätüss, nigu vaja Rõu b.  (hästi) hoolitsema; hellitama perrnaanõ tu̬u̬ `helläss nuid `lat́si `hirmsadõ; mõtsavaht́ ei˽saa [haiget naist] `paśsiʔ ei hellädäʔ, `tüt́re˽`helläseʔ; immä hellätäss nigu ütte ütte `liĺli; huju̬u̬h Marinakõnõ tütär om su ihu hellänü külh Har; lat́s um arʔ hellät Rõu c. olõss [ta] noid marja`puhmõ hellänü, sõ̭ss os iks ollu˽vaest `marju kah Krl; Vai taa no˽tü̬ü̬d õigõ˽tege, taa mugu˽`helläss õ̭nnõʔ umma kõttu Rõu
2. maad harima sitanuŕm taht ärʔ elläte (kevadel teist korda künda) San; [ta] tõi `traktori, helläśs näet `kartulimaa Krl; Sulanõ lät́s maad `heĺlämä: kas siss vedrutama, `äestämä vai `truĺma. `Kündmine oĺl õks `kündmine, tu̬u̬d is loedaʔ `heĺlämise alaʔ; vanast oĺl maa `hellämise jaoss kõblass; tu̬u̬ (maa) om hästi välläʔ hellät; ubina˽`pańti rüä olõ pääle, mis enne õks helläti välläʔ Har
3. linu töötlema (ketruseks, müügiks) Ku˽vili `saiõ `riihega ärä˽`pestüss, siss `alguki lina`heĺlämise aig. Taĺsspühiss taheti, et linaʔ omma˽jo˽suur jagu hellädüʔ; kui˽vanast nakati linnu `hellämmä, siss enne `mäŕtnä `päivä nakati Har
elu|aeg (mõlemad osised võivad muutuda)
1. kogu elu kestusüld niisugused siis on ka nee eluajad `olled Kuu; minul `kõrra õli ka elo ajas uur, aga nüüd ei õle; oma eloajal õlen kõik nägemised nähnd, küll üvi `päivi küll pahu `päivi Lüg; eluajaks jähi vigaseks Jäm; Ooh, mis sa muretsed, elu aeg ees puhas alles Pöi; nee (pätid, sussid) pidavad eluaa `vastu Muh; Eluaeg pikk peksmata jεε kedagid (igaüht võib tabada õnnetus); eluks ajaks `viida sind Siberi sunni`tööle Emm; nave·kk, see tähendab siis `aastasaeass või elusse aeass Mih; raand oli poole minu eluaeani küll Tõs; mu nöör läks nii pikaks nagu `mustlase eluaeg Ris; ei eloaal põld muud `kualusi mutku puust margabu oli Juu; mina ei jõua teda (võlga) elul aal `maksta JJn; selle elu aa‿ses (olen] kõiksugu `raskusi näind Kad; egä minä eloaeg tõese sulane aka õlema; sedä saen minä õma eloaja tü̬ü̬ss Kod; pulma aeast `tehti nõnna paĺlu käte rät́ta, et neist sai `talle `tervest elu aeast kohe Lai; eluss aass olli är võten `ambavalu, posijese; aga tüḱk elu`aiga sai sedä ammadit peet Krk; tu̬u̬ lellänaesega me kiiselsime kõ̭ik elu aig Nõo; ma ei olõ uman elu aon `kuuldanu et `kiäki om kedägi vällä `vannu (needa) saanuʔ; pandass inemine eluaoss suńnitühü Har; egal ütel oĺl uma eloao siseh tarõ ka tettü Räp
2. (adverbiaalselt) a.  vanasti elu`aegas `olla kapi rennil all olnd Mus; Järve mets, madalam maa, vöis eluaja järi `olla Vll; sial (Asva linnamäel) oli eland vanad `eestlased eluaa Pöi; ei tea, mis `aśsa see on elu aeg `tehtud, millest see [põllu] nimi on tuln Ris; ega eloaeg `lampisi põld, ike piirud põlesid Juu; siin oli ju eluaeg koolimaja - - nüid põle muud kui ase Pee b.  alati; ikka meil `kutsuti eluajas kohi ~ kohi `ärga VNg; sedä on meil elo`aiga `räägitu ja kohe nii `kintlast Vai; Törva pöletamene see on ikka eluaja meiste töö olnd Krj; eloaja inimestel püssid olnd Mar; Apu`kapsasupp oo mool eluaeg vastumeelt oln Han; mul käisid eluaa nied lehed JJn; mäńnid eloaeg piänikesed kos mädä mua Kod c.  kunagi; (eitavas lauses) iialgi mina ise ei õle eloajaski `tantsind; minu uss ei õle elo aig `ammustand Lüg; elu `aega äi ole kεind seda teed Pha; [kahe kuu vaheajal lüpsma tulnud lehma vasikas] ei akata `lüpsma. see `tullegi eloajas lehmaks Mar; mina põle `napra eluaeg tein aga ma näin olen ikka; leiva aśti. ehk eluaeg veel saab selle sees `leiba tegema Ris; ta oli Suomest elul aal `nuores põlves tuld, üks `suomlane oli ise Jür; mina põle maŕja `koŕjaja eluaeg olnud Pal; ei saand elu aa sees tegema KJn; keśvä nime ei ole [siin] old elul aal – ikki odrad Vil; mea ei oole eluaig ääp kirjuten Krk
emme2 `emme Kuu Jõh, -a VNg Lüg() Jõh, -o, -ö Vai; `eim(m)e Kuu; eima VNg, -o Vai; em(o) Vai; pr emä Kod (eitusverb) me ei `eimme `kustutanned tuld ärä ja - - `eimme `panned `ühtä tähele, et poiss `jälle kaik sidä `nalja nägi; sen peräst mei `emme `muuda oma nime Kuu; `silku‿mma `oskand `süia siis; - - `eima süönd `ommigu ega midagi VNg; `vihmane aig õli ja mina `kielän et - - `emmä pane [heinu] `kuhja Lüg; minu `muistades on `üeldud: `meie ei tia - - minu vanaisa ja vanaema `ütlesid: `meie `emma tia Jõh; `eiga mei em ole `ilma `saaned; nüüd müö enämb neid `rüssi kätte `emmö saa Vai; `võõrad poosid `nü̬ü̬rsid viina ärä, me emä sua `üste `tilkagi Kod
enne|lõunene ennelõunane enne `lõunene aeg oo kõik ää raesatud Vig; enne `lõunene niit see süńnib ehk võtta Tor; enne `lõunene vihm Koe; `enne`lõunene tüe VJg; inne`lõunõnõ aig Plv Vrd ennilõunene
enne|muinane a < ennemuina ennemuńane aig õli `uapis teistsugune kui nüüd Iis
enne|muistene ennemuistnespor R eP M T, Räp üks `enne `muistene `kaasku Vai; enne`muistene õllekańn Muh; Enne muestesest ajast PJg; kedervarss on enne`muistene vana vokk Ris; seal on karja taĺlid nüüd kus se `enne`muistene kuolimaea oli Kad; kätel oli küll tü̬ü̬d ennemuestetsel aal Trv; vanast teo aal olli üit́s vanami̬i̬s aanu ennemuistsit jutte vanapaganatest; temä aap ennemuistest juttu, ü̬ü̬ `aega Krk; ennemuśtene mi̬i̬s ütelnu et, sü̬ü̬k `kõlbab söögi pääle, a lü̬ü̬k löögi pääle ei `kõlba Nõo; tu̬u̬ jo `väega innemuśtene aig - - kuna suurõʔ teo`orjusõʔ oĺlivaʔ Räp
ennene `enne|ne g -se Khk; p `ennest Ris; enne|n g -tse Lei; innene Räp Se
1. äsjane `ennene vihm oli nii kena Khk Vrd ennesine
2. endine ei ole änam seda `ennest tervist Ris; tu̬u̬ oĺl jo innene aig Räp Vrd ennine
ennisti ennisti Kaa Muh; ennist Kaa Mär spor LäEd, Ris Kad Plt Kõp spor M T, `e- Jäm Rei; eńnist Kir Pal KJn SJn Lei, -e San; enist KJn Kõp M, j- Lei; inniste Plv
I. adv
1. äsja; hiljuti Ma pani `ennist tuhlipaja tulele Jäm; aga ennisti sadas Muh; kus sa selle `lähkre puńdi ennist panid Mär; aga siis korraga läks [luupainaja] kohe suure kohinaga ää nagu ennist tuligi Kad; eńnist ma `võt́sin `lu̬u̬gu Pal; enist `lõune aig sei kait́s kardult äräde Krk; eilä `ü̬ü̬se olli `tähti `rohkemp nätä ku enist (möödunud) `ü̬ü̬se Hel; ennist `olli pää ull, nüid om pää lahe Nõo; ma jenist `tahtsõ `nüsma mińaʔ Lei Vrd ennesti, entsa
2. vanasti Kus ennist ikka oli sii `metsi Kaa; `lamma karjad said eńnist `peetud ju Kir Vrd ennesti
II. postp (ajaliselt) varem Sedaennist oli sii mets [koolimaja kohal] Rei
erevile1 erevile Trv, -lle KJn Rõu/h-/ = erevil ereville magab, kuuleb kõik ärä KJn; oli õige erevile `ü̬ü̬si, es saa magada Trv; taa `tapmise hirm ka iks um jälle, mi oĺli ka kõ̭iḱ aig hereville Rõu
eräv virge, ärkvel saanu ao aig, ei oole `kennigi eräv ollu Krk
esi1 esi g ee Sa Muh L K(g ie, i̬i̬) I, ie Kuu Lüg, i̬i̬, ii eL, ede Kod, p ett (eed Jäm Kse Tor); n, g esi RId Saa Juu ?Amb Trm, ee Juu Trm, ie Iis, i̬i̬ Rõn San Räp Lei; n esi Hlj, ie VNg Kad; i̬i̬g g i̬i̬ San
1. eesolev ala esi (reheahju kolle) IisR; Puulpäävä pühiti õks majaesi puhtass Har Vrd edi1 || Emm `käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa
2. eesolev töölõik a.  lõikusrind (sirbiga või rautsiga lõikamisel) üld `Ennemast `lõigeti esidega. Väli õli `lõikajate vahel jagatud esidest Jõh; etega ösumine, igal oma esi Ans; ee `kaupa õsuti. kui kaks kolm inimest `olli, siis `võeti kitsas esi Muh; noh kui oli õete õhukene [rukki]ee, siis sai rutemidi Tõs; mehed pańnid teise jala teise esi äärepääl ja kahe `käega kahmasid ja lõigasid sirbiga. kis oma esiga äärepääl sai, see võis seni puhata, kui viimane oma esiga äärepääl `väĺla tuĺli Saa; ega sa võind oma [lõikus]`eega teestest maha jääda Hag; oma ied olid igal ühel odra `leikamisel; kui olid kahegeiste vakama pial [lõikamas], siis oli lai esi Sim; tämä jäi `kurge oma esiga [viljalõikusel] Trm; `lõikuse eded õlid Kod; [poisid] olive veeren (lõikamise lõpetanud), aga `seantse naeste`rahva olive `alla poolest ett Trv; i̬i̬ otsan istutse, vao otsan vaadetse Hls; kes `olli virk `põimja - - põim oma i̬i̬ [teistele] ette; rüäpõemu `aigu egä üits läits oma `i̬i̬ga. ja‿ku tu̬u̬ esi `vi̬i̬rde sai - - [siis] egä üits käänd [tagasi tulles] oma i̬i̬ Nõo; kes kõvemp [lõikaja] olli, tol olli esi laemp, nõrgembal `ahtamp Kam; rüä i̬i̬g San; miʔ ei jõvvaʔ ommi eśsi `vällä `põimaʔ Krl; Rükä lüüen oĺl egalütel uma esi. Ni˽paĺlu ku˽`lüüjeid oĺl, ni˽paĺlu sai esse. Egaüt́s lät́s umma ett `mü̬ü̬dä ja pańd vihu uma ii pääle Har Vrd edi1 b.  (muudel põllutöödel) ku meil sai ie (lahti aetud kartulivaod) `otsa, siis [hobusemees] ajas `jälle `uue `rinde VNg; esi `müödä `külvedä Vai; kui üksi oma ede `viskas [seemet], sis oli ühe `eega külimine; kahe `eega (vaheldumisi paremale ja vasakule) külimisega `jöudas änam; kui tuhliste rohi kisud köruti, siis sääl on ka esi; eina niidu esi Khk; lina`kakmisel oĺli ka esi Saa; rihmaga panen külimati `kaela, siis võtan [külvi]ie Amb; [külvamisel] mina `kõńdisin tagasi, nii laialt kui si esi oli Äks; `võt́sid ühe `kitsa ee ette ja seda kakkust [linapõllul] SJn; Lina`kakja `kaksive linu eside `kaupa Hls; ku kesvä päid korjati, sõss olli i̬i̬`kaupa oksa, puha nuŕm täis pistet Krk; lina`kakjale `masti `peode pääld raha, siss na‿s ooliva i̬i̬st midägi (võtsid ka teiste ribast) Nõo; Esi oĺl nii laǵa riba et parass lina peo sai kakku Urv; [linakitkumisel] `Võeti üt́s esi ja˽kakutiʔ - - Tõõsõ i̬i̬ pääle ka minnäʔ es toheʔ, sõ̭ss jäi säĺg `haigõss Rõu c.  raietükk piad ikke `vahtima, et `tõise esi `pääle ei lähä paremat puud võttama; igal ühel on oma esi, `neie `muotursae `miestel. sene esigä lähäb [puid saagides] Lüg; Täna on ia ee, tuleb kõvast `paĺke Trm d.  töörinne põlevkivikaevanduses `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette - - Siis `kraavi `kaldast akketi esiga menema. Oli kahe kuni `nelja `süllased esid; Kui kõik said oma esid - - `põhjani `võetud, siis `tõsteti [raud]tie `jällä edasi `kalda `puale Jõh e. fig tühj i̬i̬, lakõ pera (väga kehv, nt riietusest) Lei
3. (ajaliselt) eelne, eelnev `Huomigu esi saand üks `toine laev `tormiga viel `Haua`nieme `varju; Old suvine aig ja `päivä`vieru esi Kuu; väsisin `õhta esi ära Hlj; pääva luoja esi oli kui läksin JõeK; sie old nõnna `õhta esi, `piale päeva `vieru Amb
Vrd esine
esi4 esi Saa eL(esiʔ Võn VId; ježi Lei); eiss Räp Se; (atribuudina võib käänduda) p esit Hel; ill esisse Trv; in esin, el esist Krk
1. iseenesest, välise tõukejõuta aig kuluss esi kodun ärä Krk; `amba tuleva esi suust ärä Nõo; mõnikõrd õnnõ `pańte [sülemit tarru] `luitsagaʔ. ku̬u̬ sai helü `tarro, lät́sivä `eisskeʔ Räp
2. iseseisvalt, omal jõul esi`püidjäd võrgud, kas ahuna, vai latike, vai rääbisse võrk Ran
3. eraldi, omaette let́t jääb (`kangal) `kõrva esi Saa; `keŕkude minnä ame `oĺli iki esi Ran; künniravva om esi, ja luśk om esi Nõo; Sitadsõ˽puusa villaʔ ja˽kõttaludsõ˽`pańti esiʔ Rõu; meil oĺl `kapstaaid esiʔ ja uaaid esiʔ Vas; Kerigorüüd́ [oli] õks eiss Se || lisaks, peale selle esi mis muu kahju Trv; [veimedeks] Teḱke tetti ka `mitmid ja `setmid - - siss vi̬i̬l esi kotipadja Hls; [taluostmisel peale tööpäevade] ostu raha mud́ogi oĺl sõ̭ss vi̬i̬l esiʔ, `massa ja Plv
4. (atribuudina) a.  erinev, teistsugune `lambaäniline - - si̬i̬ om päris esi lind, ei ole äniline; egän talun esi taaŕ, egän vallan esi kõne Hls; egäüt́s esit ti̬i̬d `lätsiv mineme Hel; na (rääbisevõrgud) olliva esi `plaani Ran; egän külän om esi`mu̬u̬du kõne, egäl asjal esi nimi; egän paegan om esi ki̬i̬l Nõo; lavvakerikohe `minti esi `hammõga Kan; Nitsõtõ jaoss oĺl esi˽niit́, kost `nitsõid sõlmati; `mustlasõ om esi`tõugu rahvass; nuu omma jälle esi`seĺtsi `kartuli Har; ma˽põli, et juurõtuss jätt esi˽meḱi Rõu; tu‿om eś‿jago ~ `hindäst jago (iseäralik); Mehil joht olõ‿s lavvakerikoh ḱävvo˽`määńtsetke eiss `rõivet Se b.  omaette, eraldi olev ni̬i̬ (kõhualused villad) pannass esisse `paika Trv; egä päe esin paigan [tuul]; köksim egäüit́s esist nurgast Krk; talurahvass seevä esi lavvan ja, kõrvulise seevä egä üits esi lavvan; tuleb egä üits (eri sorti jahu) esi jakku panna Nõo; t́sigadel `oĺli iks esi laut Rõn; mul om õks esitarõ, ega ma `tõisiga üten tarõn ei olõ; pudru piim `laśti esi länigõistõ Har; d́ämmeba ježi paagan `leodi Lei
Vrd ise3
et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
I. põimlauses
1. aluslauses
2. öeldistäitelauses
3. täiendlauses
4. sihitislauses
5. kaudses või siirdkõnes a.  hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb b.  saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust c.  ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav
6. sõltuvusmääruslauses
7. kvantumilauses
8. viisilauses
9. kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil
10. vastandavas kõrvutuslauses
11. põhjuslauses
12. otstarbelauses
13. mööndlauses
14. tagajärjelauses
15. tingimuslauses
II. alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase a.  konstateering, kahetsus, etteheide, imestus; b.  soov, käsk; c.  keeld, ähvardus, sajatus
III. lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt
IV. hrl fakultatiivse täiteelemendina a.  fraasi sissejuhatava abisõnana b.  alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet c.  välj ebamäärasust või oletust d.  rõhutab vastandavat seost
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a.  (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b.  (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c.  (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a.  (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b.  (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c.  (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a.  (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b.  (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c.  (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d.  (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod
ette3 ette R Muh L K I eL(j- Lei Lut); ede van Kuu Hlj Vai, Sa Hi van Var Tõs Khn Kod; että hv Krk; (lausefoneetiliselt) ete Vig Kir Kad Iis, ete- Kul JJn Koe Sim VJg Pal Ksi (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
I. adv
1. välj kohta või liikumissuunda a.  (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja b.  söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) c.  aiste vahele, rakkesse d.  kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni)
3. välj aega a.  enne, eelnevalt, (toimuvast) varem b.  varem kohale või valmis c.  tulevikus
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama)
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte, kasutusele (juhtuma, tulema jne)
11. meelde, mällu; kujutlusse
12. koos teat verbirühmaga a.  piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga b.  ettevaatust, tähelepanu välj verbiga
II. postp
1. välj kohta või liikumissuunda a.  (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eespoolsele alale, lähedusse b.  söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) c.  aiste vahele, rakkesse d.  kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni)
3. välj aega a.  enne, eelnevalt, (toimuvast) varem b.  (teat aeg) tagasi
4. asemel, kellenagi või millenagi
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne)
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne)
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale
10. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)
III. prep (ruumiliselt) ettepoole
I. adv
1. (välj kohta või liikumissuunda) a.  (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu; ja siis sai [püksi] `paelad `siie ette `solme `tomma VNg; veneusulised - - eidavad ristid ede Jäm; teine vötab kooguga suast läbi [lõngad] ede `vastu Khk; Emm `käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa; [tulusel] nii `kaugelt kut tule `valgus kumab, nii `kaugelt paistab kala ede ära Pha; üks istub ette saani koĺlu `peale Kse; Ku tahad pikka `toime tiha [kangale], siss võtad ikki trepp-trepelt kas tagant ette või i̬i̬st taha Hää; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva - - et ei kasvatand teist kätt ette (üht serva pikemaks) VMr; lähäd meierile, tõene paab õmad piimad ette Kod; [kurgedele hõigatakse sügisel] ema ette, isa taha Äks; [kampsun] käis `vaakidega ette `kinni Lai; seḿm tetass eläjäle ette; ei `julge ette `astu ega kõnelde Trv; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette Ote; Karulõ vald ette, kalsaʔ mahaʔ, õigaśs `mõisnik `kohtul Krl; nu̬u̬ŕ [inimene] hiit jala ette, tu̬u̬ ei˽sataʔ Vas; suurõl tabal om võĺl - - pööretäss ette; ma ati (lasksin ativõrgu) sinnäʔ ette ~ `sisse Se || teene jälle paneb mu `kõrba teist `viisi ette (üks räägib üht-, teine teistmoodi) Mih; karjalapsed ikke tegid tule ette [karjas] Juu; e t t e v õ i ~ e h k t a h a ~ t a a d e (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem õlgu `uassa ette või taha. aga ta neĺjä`kümne ümmer on; õlgu pääv ette ehk taha eks ta ike testod suab Kod; nellä`kümne `aasta `ümbre ta iks om, olgu päiv ette ehk tõene `taade Nõo; e t t e (j a) t a h a ~ t a a d e igatepidi; kõik viimseni valmis Kodu tegi oma `lastele kõik ette-taha `valmis IisR; Mis naistel niid viga elada keik asjad tehakse ede ning taa ää Kaa; kõik tie neile kätte ~ ette ja taha VJg; ise `sõimad ette ja taha ärä; ennäss kiidäb - - ette ja taha kõneleb Kod; ti̬i̬ kõik `talle ette ja taha kätte KJn; mõestab `asja ette, tõist `taade, ei lase `endä `koskil tüssätä Nõo; kõ̭õ̭gi päädi mõist ette ja `taadõ Räp Vrd ettehe b.  söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) oluve raba on viel üvä, `tarvis `viiä sikkole ette Vai; rahi pörsastele `tuhlid ede Mus; loomad söid seda `eina küll, ei nad pole ede mette jätt Rei; `kooris ühü püt́i [piima] ää ja `ańdis kohe perele ette Mär; süödo koŕv pannakse `einu täis ja viiakse luomadel ette Ris; panen [lehmale] joogi ette JJn; õlesi jahu õllud, ma õlesin ette kannud `siale Kod; pane lehmile õle ette. `viska obestele ja lammastele kah einä ette Hel; nüit tõmmatana jah ette `kõ̭iki, `talve siss om sü̬ü̬k otsan Nõo; nüid inemise ei võta toda `sü̬ü̬ki ettegine, midä mina pidi `sü̬ü̬mä Ote; ma vali söögi `tsialõ ette Vas; [heina] kuivatame kuivast, sõ̭ss saa lemilõ (lehmadele), mis ette `pandaʔ Lei c.  aiste vahele, rakkesse Vähe maad `sõitasid, obune lagunes ette ~ ies ära (tuli rakkest lahti) IisR; paned obuse ede, aad ta aiste vahele Jaa; säeb obust ette Tõs; aŕk sahk - - kaks `ärga ette KuuK; rakenda obune ette Lai; soridega `pańti obone ette KJn; `pańdive obese ette Hel; taludel `oĺli obesit [vankri] ette panna mitut Nõo; [peremees] siss lööno - - kaks obest `tiisliga ette saanile ja KodT; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; nüüd panõmi˽taa varsa `vahtsõst ette Plv; `iistame obõsõ riel jette Lei d.  kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks jänes juoks tie `pääle ede Kuu; pues `siutasse kott `nüörigä `kinni, siis lüöb `sõlme ette Lüg; sa oled `umbest ede `juhtund Khk; aĺl udu vetab ede (nägemine jääb tuhmiks) Kär; piiru nakid torgatse ette, siis lõng ep akka pooli pealt ää varisema Muh; abokati (advokaadi) `võtsid ette Mar; ahe oli pealt `lahti, lebad ei tahtnd ää `küpseda. munutsi tuli `tehti ette; lööb nagu luku ette `kõrbesse (ei kuule hästi) Mih; `siatsin mäńni oksad ike `eesele ette - - olin ise sial taga Nis; kui sa ei oja, jumal ei saa ka `tulla kätt ette panema Amb; `viskasin selle reha jänese joosule ette Pai; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada; täl ike üks asi ette tuli, et tä ei suanud `tulla Kod; pane ärä, siin putub ta mulle ette Trv; käänä pü̬ü̬r ette [ust sulgedes]; liidi sehen suur auk, `sinna vaja savi ette tõmmade Krk; täl om `aonõ aid ette tettu, et eläjä ei saa `kapstide Nõo; mes minust prilla tegijät ei ole, siss mine `sinnä ette ribelema Rõn; `poiskõsõ rõibõ pańd mullõ jala ette Har; timä käänd hobõsõga ette ti̬i̬ pääl Se; `saiõ ńääĺe jette süvä ni laǵa haud Lut
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) `talve `aknade `raamid on ka mädäd, `viimaks saa ettegi kogu `aknu Jõe; aja nööbid ede Jäm; se kerves vöttas kenasti tera ede [käiamisel] Mus; said sa ette aada (lõnga nõela taha); aesad pannasse adrale ette ja Muh; peiupoiss `säätas noorikule `põlle ette Pär; vanast oĺlid mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; ega muido ei näin kojoda kui panin prill ette Ris; siis poisid tegime `eńdile neist (puusamblikest) suured abemed ette Amb; panen kardinad ette VMr; ilusamad särgid - - neile olid siis ilusad kirjad ette `tehtud Lai; teräśs pannasse `kirvele ette Vil; sõss (talvel vett kandes) oli kikk põll ärä karratet ette küĺmägä Trv; Kit́iga `pańti iks `aknakruudi ette Rõn; aia `värteʔ omma kidsavallõ ette `pantu Krl; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ Rõu; naistel oĺl verevide `nü̬ü̬rega ärʔ `aetu säŕgiʔ, `aeti [varruka] suu `vi̬i̬rde, ette, `taade Plv || (muust tasapinnast) kõrgemale aja rind ede Khk; sõi omale - - kõhu ette Kos; [pärast sünnitust] mõnel jääb suur kõht ette Ksi; kel kõtt suur, ette kasunu, si̬i̬ üteldi `maokass Ran; ei noh `sihvtin poiss, ku ta vi̬i̬l rinna ette ka aab; kui sooliku om kubemede tulluva, siss aap kõ̭ik ette `puńveli Nõo
3. (välj aega) a.  enne, eelnevalt, (toimuvast) varem inimene ei tia ette tuuld, aga kala tiab Kuu; kie nääb juo ette et `omme tuleb `vihma Lüg; olid selle asja pärast ede keind (altkäemaksuga mõjutanud) Khk; kes nende nime muidu `tohtis suhe vötta kui es `ütle `rohkest seda ruuva nime ede Kaa; kõik `sääti ja õpetati `taale ette Mär; `mustlased kuulutavad ette; niisugusid tähendusi oli see mees paelu ette `rääkind Mih; see oo nii ette laedetud (määratud) Aud; me `iandame `kaapsa `seemne ette ära Hää; inimese südä `näitäb ette, kui õnnetus tuleb Kod; ma `aimasin seda õnnetust juba ette Lai; ei `mõtle ette, mis ta kõneless Hel; inimene ei ole ette nii tark kui `taade Nõo; ma kõnõlõ sullõ [enne minekut] ette, mis ti piät tegemä Krl; sa˽piat egalõ `tü̬ü̬le uma aig ette `vällä `arvamma Har; üldäss õt parep õks ette kõ̭nõlda ko `perrä tõrõldaʔ; hoolikass mi̬i̬śs, hoolits ette jo arʔ Se || avansiks; lisaks, juurde `Selle mehele küll raha `enne ette [maksta] ära usu IisR; sihantse mihele‿p tohi ede anda (maksta) Khk; Eks peab peremehe kääst vaka rugisi suilisepalgast ede vetma Kaa; üks teeb teisele päeväd ette [sõnnikuveol] Mar; juut́ küsib puale `inda ette Kod; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste Krk; ma maśsi opõtajalõ naaśe i̬i̬st palga ette (laulatusrahast) Räp b.  varem kohale või valmis isä jagas igäle ühele oma jago ette Lüg; Mina lähen ette, `tulge `teie järele IisR; Kivi ehk `kandu kaaluti, labindaga natuke `auku ette, viblas `alla Hää; ja eks `kervega tuleb ette `raiuda [sälk puulangetamisel] VJg; viib käsu ette et sel pääväl `tultse `vassa Kod; om `ti̬i̬dmine joba ette `viidu, et piäp `riśtkät̀si minemä Nõo; Surm tu̬u̬ õi˽sõ̭nna ette Rõu; `määntse kivi ette `viskat, tu̬u̬ peräh lövvät Vas; [surm] sõ̭na ańni jo ette, võt́i ar kõrva`kuuldmisõ Se || varuks, tagavaraks No siis kui nädäla `päiväd jua õli seda `manti ette `kõrjatud, `laupa siis `einaajal ehk tüäajal [tehti võid] Jõh; piab vilja `järge ede `oidma; söö siis pühapεε nädali `vastu ede Khk; oli tal vaadiga ede ostetud [õli] Vll; ma `jõudsi eile ikka päevase küli ette külida Muh; akkavad `toitu tegema ette kohe [pulmadeks] Tõs; üks talve jägu kisuti ette kohe [peerge] HJn; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla Rõn c.  tulevikus mis taĺv ette tuleb (tuleval talvel), siis akkame `tüele Hlj; pikk ü̬ü̬ tule ette magade mudiki Krk
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda minä `jõudasin tämäst `einaga ette; Kie ette sai, sie tegi `ennemb [süüa] Lüg; Katsu aga veskile minnes teistest ede, siis saad rutem jahud käde Pöi; lasõ oma obo ede Khn; tagumest rattad käevad ette (öeld lapsega tüdrukust) Kad; ega `keegi ei võind oma `eega ette `minna Trm; mõni tükib õma jutuga paĺju ette, kiidäb; si̬i̬ juakseb kõhe tuuless ette Kod; iline vili lääp varalise viĺläst ette vi̬i̬l Krk; illane voonake kasvap varajatsest ette Nõo; sa lähät uma rinnaga ette lõigatõn Har; timä jälʔ juusk `mõtsa pite, lätt `puhma pite ette Lut || normaalsest kiiremaks (kellaosutitest) `meie oma [kell] kippub ette suvel Lüg; kellu keib ede. poole `tundi ede keind Khk; meil [kell] verotab küll ette jah Mar; kell on ette käind Kos; si̬i̬ (kell) käü pu̬u̬ĺ `tunni tõise kelläst ette Krk; üits kell käib ette, tõene jääb `taade Nõo; sulanõ `käändnü˽kellä ette Vas
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri kuer käib jahi pääl, ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; Täna on `jälle `söuke `kohtlane ilm, võib `jälle ede `minna (väljas töötada) Pöi; [puud] `lastasse teisele ette, teine raiob oksad `jälle `vihko Mar; [pulmas] et kui laud sai pühitud, siis `vinnasid mõne `kopku ikke ette koa selle `pühkijale `pühkimese raha Vig; üks mees pani `alla, kaks naist lahutast ette [vihke rehepeksul] Aud; kärutasin `saue tegijatele ette Rap; siis `viidi [kosilastele] ette üks ja teine naisterahvas, ikke ei ole sie tedre VMr; vana inimene `tõmmas põhu tuustaku ette, raputas ilusast rehaga läbi [käsitsi rehepeksul] Trm; reheaeg ette`kiäńjä kiänäb `üstelugu ette tõesele, tõene annab aŕgiga paŕsile Kod; edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette Puh; kana tahab kikast, laseb lohvikeli ette; `kohtualune kutsuti ette Nõo; piät ette (kohtusse) tulõma tu̬u̬ss aoss Plv || hoolele, karjatada, rühmana kokku `karjane vottas `värsid ja `muĺlikad, `kümme `luoma ette Hlj; Karjane vöttis omiku karja küla vahelt ede Pöi; aga nüid võta `veissed ette ja mene jälle Vig; Igaüks `laśkid oma lehmad laudast `lahti temale (karjasele) kohe ette Kei; kui kibe tü̬ü̬aig `olli, siss `panti mulle sia ja lehmä ette, ja mia oesi ka kõ̭ik iluste Nõo; nüt tõenekõrd lastass `püśsi jälle - - mina siad ette ja kodu TMr
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks `viimäst tuli asi ette. `tohter üttel et sinule ei `aita `prilli vägi enämb Lüg; egal oma [lõikus]rind ede `vöötud Ans; see (kohtuasi) küll nii ruttu ei tule ette Mär; Si̬i̬ (soonehöövel) võtab `kitsad jutid ette ja läheb Hää; no tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi ko `lastel [koolis] HMd; panid kilimitu uuest [vilja] täis, `jälle uus rind ette Trm; [kes] teeb `kurja, selle võtab ette (noomib läbi) Kod; üks kõik mis ette `pańdi (ettepanek tehti), tema oli ikke `vasta Plt; üit́s esi võets kõrrage ette Krk; si̬i̬ om `uhke nigu rikka mehe kuĺt, ei võta `kõhna emmist ette Nõo; rabe ja peru ja räpäkass obene, kes vedämist ei võta ette Ote; timä võt́t ette mõ̭nõ makõ jutu, sõ̭ss muidugu ai tu̬u̬d Vas
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse ruut akkas `kerjama - - võttis ühü naise omale ede Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale Mar; näd olid saksad - - võttis omale kaks kolm tüdrikud ette Var || fig võt́i ma‿ka‿ks `õigõ `süäme ette (julguse kokku) ja lät́si `kaema Vas
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama) üks siis lugi ede ja, siis olid `naaburid siel kaik `kuuldamass Kuu; juut `luiskas `soole ede Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; teine inimene `ütleb ette ike sõnad `palve`tundis Mar; vanad inimesed on üks tõesele `kannud ette sedä juttu; vanana paab (räägib) ette; kiidäväd poośile ette et, tule ja võta tüd́rik ärä Kod; teesele räägib teist `viisi ette KJn; ta kõnelap ette sõss tõine usub Trv; meil võletide ette, aga asi oĺl periss tõiseti Hls; sai [laul] `seĺgess, siss paarin laoleti ette opetajale Ran; nemä võldsiva, puhuva vanainimesele ette Nõo; ta aja (jutustab) sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; ta tuĺl ette `käänmä (süüd teisele veeretama), et ta oĺl kuŕja tennüʔ Räp || (koos etteheidet välj verbiga) ta eidab mulle alati vanu `asju ette VJg; võõras `viskab emäle ette, kui laps teeb kedägi Kod; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks kuol`mester `kirjutab tähed ette Lüg; `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette [põlevkivi kaevandamiseks] Jõh; teine kεib külimihe körval, vaadab kohes küli rind, pistab pulgad ede; `näitad teisele üht tööd, teed natise ede Khk; jalaga viisid jälje ede, kui külirind löppes Kär; [seinapalgil] varaga jooń ette ja `kervega `õõneks Mär; ega mud́u ei teä jo [palki] tahuda mitte, siis tahmase nööriga `tehti kriips ette Juu; `tõmma juaned ette. ju̬u̬nt `mü̬ü̬dä one üvä lõegata Kod; [hark]adraga `aeti `it́smed ette Vil; kassige tõmmats riips ette [seinapalgi varamisel]; kiḱk sai tal ette ärä näüdet Krk; `võtku esi `endäle sihk ette, kedä `mü̬ü̬dä ta lähäb Ran; Nurmõ pääl vidi jalaga `hitskmõ ette Rõu || asitõendiks `näita leping ette Muh; kuller `näitäs tõesen juaman obese kõrvad ette Kod
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte (juhtuma, tulema jne); kasutusel (olema) on ju mittu kord ette tuld, on kala`paadid ajaned purust ja VNg; elades tuleb pailu ede Khk; `vaema on vana söna, nüid seda toleged ede Käi; teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; tuli üks tuhin ette, `tahtis `senna `minna Mär; neid (leetreid) on nüid ikke viel, lastel ja tuleb ette KuuK; mina `korjasin põllult kõik kivid ära - - mis ette `juhtusid Trm; kõik ärä viädud, mes ette si̬i̬ kätte Kod; si̬i̬ tule sul alle `aaste peräst että Krk; meil viĺetsä aena, siin kolmess tegemist es tule ette Kam; kanaʔ savitsõsõ miä taht, miä ette nääle putuss Plv
11. meelde, mällu; kujutlusse sie `kabo·rnik `üstku tähendaks teist `aśja ka viel, aga ei tule `paergast ette Hlj; üks jutt toob teise ede Jäm; Kessele see ede tuli, et `seike asi veib tulla (öeld mingi ootamatuse puhul) Kaa; ei keerä ette `paergo Mar; ei tule ette, kuda seda `üeldi JJn; mes‿sa sedä ei tuanud ehk ei küsinud. ei tullod ettegi Kod; aga kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob Plt; miul es tule ette seast juttu, et ma os küsünü ta käest Krk; mul `tuĺli ka ette nigu Ülo eli oless ollu Nõo; tulõ õs tu̬u̬d ettegi et är˽`pühḱsä `kahvliʔ Rõu
12. (koos teat verbirühmaga) a.  (piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga) leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; Kas eina kevadeni ede lööb vei äi Kaa; Kui raskid kehalikka töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; see töö jätkub mul veel `mitmeks päävaks ette Ris; leib ei `piisa ette VJg; kui si̬i̬ toŕm läks maja südämesse. mes si̬i̬ ette lü̬ü̬b; ühe päävä perena, ei `piisa `ükski asi täl ette; nüid tuleb neid süädikid, vai siäl ette kedägi kestäb Kod; sellel ei pisu kedägi ette Krk b.  (ettevaatust, tähelepanu välj verbiga) `Sengä `täüdüb edevalatada `kuida `räägid, on `oige äkkine Kuu; vahi ette, iga `kõhta ärä `juokse umb`pahka Lüg; looma `otsimise juures piab ede (hästi, hoolega) nägema, et äb lehe kaudu Khk; `vaata ette et sul õnnetust ei `juhtu Tor; `voata ikke `enne ette koa, kuhu sa lähäd ja mis‿sa teed Juu; sa ti̬i̬t iki sedä `asja ilma ette `vaatemede Krk; mes‿sä joosed nii räpäkude, ku‿sa ette ei kae Nõo; rõba [inimene] ju̬u̬sk kas `saiba `otsa, ei kaeʔ `hińdäle ette Räp
II. postp
1. (välj kohta või liikumissuunda) a.  (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eespoolsele alale, lähedusse pime kui kott - - ei nää jala ette Lüg; see söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; `pinkide `peale `istusid. `rendide ede Ans; ühekorra (vanasti) `pandi pöhk [loomade] nina ede maha Mus; mis te ukse ette kusete; päevased tembud tulavad `ööse unes su ette Muh; ta siab vεhe `korda εnnast, siis tuleb so näo ede Phl; eks sa `vaata eese ette koa `onti, et sa oma jala ää taod Mar; `vahtind enese ette Mih; ise läks `sängü, mind pani sängü ede `valvama Khn; `silme ette läks mustaks Nis; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette (päikesest läände) `lastud Kos; tuob surma ka suu ette Kad; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (eeskujuks) Kod; ees minu läheb tua ette KJn; ahju suu ette es panna puid Hls; et ei ole `mahtun tellede ette, kangast kudame änäp; mis sa ütte `kintsupidi läät, võta kaaŕ rinna ette; mine riida ette, võta lühiksit puid Krk; ma lää ka voki ette, naka `paklit tokutamma Võn; kae sinna aida ette trepi `laudu pääle Har; saistass jumalõ ette, vannuss Se; ḱülm veži `tuudass sanna ette Lei || lei `plaksti `õtsa ette Jõh; siis et matakas tee `vaeva mette, kui tõrvaristid `lehmdele otsa ette `tehti Muh; võta `külmä vett ja tõssa õtsa ette Kod; mugal saŕv om serände `kõvver, käänäp kõveride otsa ette; latsel keedeti (köideti) laṕp `ümbre pää - - sõĺm tetti otsa ette Nõo b.  söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) `anna `leivamurened kana ette Lüg; Ohakad `kisti viljast ää ja `toodi sigade ede Pöi; pebred korjati kokko korvi `sisse ja `viidi lammaste ette VMr; [kõlud] visati kanade ette siblida Kad; [kõrvitsakoored] anna lehmä ette Kod c.  aiste vahele, rakkesse siis `pandi obosed rakke `saani ette Vai; aga poiss `panni [hobuse] omale ikka siis vedru`vankri ette Muh; pannu obuse ri̬i̬ ette Saa; mõesa ärjamehed panid ikkega ärjad suure aŕksaha ette Kos; ärg listri̬i̬ ette, ies `saŕvi Kod; `õhta tõmmati ia obune saani ette Lai; egä sa `lehmä adra ette ei pane Krk; tõese ägle ette pannass tõene obene Nõo; esä `pandnuʔ hobõsõ `vaht́siidõ ratastõ ette Rõu d.  kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks se pani käsi sedämodi `silmä ede, `muidu `päivä - - `paistas eledäst Vai; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni Khk; Ooda ma lähe siia augu ede ehk siis `saame kana käde Kaa; naene tuln saunast parasast ja pand kääd `rindade ette Muh; jöö ede `panta pais Emm; ää topi `eese nina teeste ette ~ vahele Mär; lehmale `pańdi silma ette üks niisuke laud, et ta ei näind `minna Amb; kelle ette sie piaks `puutuma VMr; õige klaassepä tütär, seesäb `valge ette; vars juakseb oudo ette Kod; kui kedagi jala ette jääb, oled kuhe maas Pal; lää tõõśte ette kambertem purjuste `jalgege; turbast ai adra kaala ette Krk; plaat `panti ahju suu ette, ku `leibä küd́seti Nõo; ma `teie rohulist `aida haost karja ti̬i̬ ette Har; [kastekannul] ei˽tule˽torost vesi `vällä, looga`hiit́jä `lätvä˽`sõkla ette Rõu
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) pole `eese silma ede `rilli saand Khk; särgi ette `aetse rinna lapid; õle topp torgatse `leitse augu ette Muh; ja sedä (sakilist paela) `aeti noorde meestele särgi `rõnde ette Mar; [äkkel] niisa·ma kui `vankri ette panid aisad Trm; sammetid `pańdi [jaki] `rinde ette kua Lai; riiv käib ukse ette KJn; ta pańd `kardina ka akande ette Nõo; kraań käänetse aami ette San; mi˽`väikene `preili pańd ka jo prośsi rinna ette Har
3. (välj aega) a.  enne, eelnevalt, (toimuvast) varem kui tuli suur pöllu `kordamine - - rugide (rukkikülvi) ette Ans; eenaaja ette, siis oli naestel suur särgi `õmlus Kul; tuulispask nagu tuule keerod - - vaest ilma `muutmiste ete Kir; sie oli jõulu ette Kse; `Kapsad `võeti lume ette aeast ää Kei; [lehmal] `lüpsma tulemise ette siis tuleb piim nisasse Ann b.  (teat aeg) tagasi kahe `aasta ette oli mul suur õnnetus; ühe nella`kümne `aasta ette Ris; kaheksa`kümne `aasta ette siis tema oli juo ikke, ilus leib KuuK
4. asemel, kellenagi või millenagi siis (alguses) nied kardulid olid nii iad aśjad et nied olid piima ja liha ette [supis] KuuK; ma olin kaheteist`kümme `aastane, jäin sulase ette VMr; [sõrmkindad] kel õlid sõlmed sies, siis sie õli kahe poari kinnaste ette Kad; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva Krk; Vanast reheahjun kütseti kaale kah mes läits kah söögi ette Nõo; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju tieb ikke mihe ette tüed Hlj; See joob `mitme mehe ette; See viab obuse ette (hobusega võrdselt) Han; lehm ei anna mitte kitse ette `piima VJg; mis‿sa padrad või paterdad või vaterdad. need käivad kõik ühe inna ette (on samaväärsed sõnad) Plt
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses keik läks `inna (raha) ette, ega `raisku mend midagi [hülgest] Jõe; kus nad `viĺja `muidu `saivad, `silkude ette vahetasivad Hlj; `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi VNg; ei `maksand kedägi, sain `aituma ette `tõise kääst Lüg; kolm `päivä nädälas pidid `mõisale tüöd tegema `rendi ette Jõh; tegid `mõisa `päivi selle (popsikoha) ete Kir; suur tänu sööma ette Ris; kiriku juurest jägati jahu, selle ette käisid karja tied `täitmas HJn; ema `ośtis raha ette ka `piima JJn; ikke pidi et sa lieris olid ikke selle ette `maksma Kad; turu oor laseb kõigiga raha ette Plt; tü̬ü̬ arvati reńdi ette [mõisas] Räp
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse Peremes lükkäs `silgunappa sulase ette; kits ei `anna `püssimehe ette Lüg; Peab ikka vihma ede minema Pöi; kui korikad `välja jätad koi`valge ette, siis oo lapsel koi viga; siis `toodi vars rehalt `valge ette Muh; seda `juhtob ka elo`aeges, et inimene tole ede jεεb Käi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette (ei söö midagi) Mar; panime pääva ette (päikesepaistele) veed `sooja Kse; naelane ahvenas `juhtund not́i ette Vän; `Öeldi `jälle nõnda mõistu [rasedast], nägu laste kõrvade ette ei tahetu lausa `kõike `väĺla `rääkida Hää; vesi ei piä surma`ohvrid õma ette `võtma - - ajab `kalda piäle; si̬i̬ asi tuleb ike ühekõrra - - ilma ette (inimeste teada) Kod; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akandki KJn; villa kadsad tullive masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; no om küll irmuss, kes laste ette tuld jätäp ehk tikku Puh || hoolele, karjatada ajad oma loomad omigu `väĺlä, karjatse ete Vig; ennembide suur külä kari käis ütte kokku, üte karjusse ette Ran || kõrvu, teada naise jütt läin `viimaks `möisa härra ette Phl; [kaevati] rehepapp viib `viĺla sialt. jutud läin ärra ette Nis; viimaks läin sie asi `keisri ette juo JõeK; kannab kõik ilma inimeste ette KJn
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne) siis `kutsuti kohe mehed `sinne `kohtu ette VNg; sis saadeti meid arsti ede Ans; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; `lapsi `viidi sõna lugema kiriku ärra ette Kse; [õpetati] ku `kohto ette minevä, siis vaadata `kohtokuĺli `piäle Kod; esi ta kõneless miu ehen, lää tõise ette kõneless et mea kõneli; senikava ku suure koolini pidiv latse ku̬u̬ĺ`meistre ette lugeme mineme Krk; kutsub koolust pääst vi̬i̬l `kohtu ette Nõo; pomisõss `eńde ette Krl; üteĺ, et ku ma lät́si opõtaja ette, siss ma võt́i raamadu `piiu henne siĺmä manu Har || alluvusse `suata `ämmä ette kui ämm on `alles Lüg; siis ma jäi venna ette (teenistusse) Tõs; tulin `võera ette [teenima] PJg
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne) `ennevanast õppetajad palusivad ja lugesivad `kantslist `ilma `süüta `vangide ette Lüg; ega minu ette põle `karta, et ma nurisema akka; mis sa Manni ette `õhkad; kevade `olli `kange külm, siis `olli selle ette `karjumine Muh; küll mul oli `kange irm selle asja ette Ris; nää `vaeva ja jüst oma kõhu ette Juu; selle ette et nad `vasta akkasid pekseti kiriku `pośtis HJn; aga ma sain selle ette õletata et õige `aitas Kad; `ükski vana inimese ette u̬u̬lt ei kanna; suur muretsus selle aśja ette Kod; ommendse päeva ette ärä muretsa Trv; oolitse talve ette kah Krk; temä ommenitse päevä ette ei `mõtle Nõo || jaoks, tarvis noored inimesed põle jõun selle ette muretseda (lapsele riideid enne sündimist) Muh; vahel tüdrikid `üeldässe, vaĺmissab vana aja ette - - ku naesess suab, siis one täl vana aja ette vaĺmisset Kod
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale virk poiss `koolis, lähäb teeste ette oma õppimistega Mär
10. ise enese ede (päralt) olemine – pole teistega segamini Khk; Nee (vindid) on `eese ede `söuksed vagusi linnud Pöi; üks niesukene nohik miest, enese ette (omaette) ta pusib Sim; käib nagu koi ise enese ette. ei laasu sõnagi Kod
III. prep (ruumiliselt) ettepoole üteldi vanast et, regi lääb ette obest, jõõrastab Nõo
ette|kuulutus ennustus ettekuulutus õli vale Iis; ettekuulutus läks `täide Trm; tu̬u̬ `oĺli vana ette kuulutuss, et tuleb aig, raud saab ravva pääl `käimä Ran
igama igama R S Mär Vig spor , Juu Kos JMd Iis Trm; igämä Kuu Lüg(-ie) Vai Mar/-a/ Khn Saa Kod KJn Krk Nõo Rõn (osa vorme langeb kokku verbiga iganema)
1. (üle või ära) elama; kestma, vastu pidama Küll sie maja igab isa ja poja `põlve IisR; Rookatus `ööti ikka seitse kaheksa kümmend `aastad igavad Kaa; Võttis omale veel kolmanda naise - - ju see ta nüid ää igab Pöi; `kolme `tundi annab ühna igada Muh; see vikat peab minu ära igama; täma (esik) on oma aja `väĺla igand, täma ei pea änam `vihma Mih; sie ond oma elu aa ää igän Khn; [tal] `olli kolm mi̬i̬st, kolm mi̬i̬st igäss ärä, nelläss jäi pooleli; temä‿m kõ̭iksugutsit `päivi joba ärä igänu; si̬i̬ annum om joba `endä aja ärä igänu, mes sa tast vi̬i̬l parandat Nõo Vrd iganema, ihkama2
2. (elu jooksul) tarvitama, kulutama No küll sie maja `anda igädä, paar-kolm elu`polve Kuu; ma pole seda riiet veel εε igandkid Khk; kas annab [maja] mönele teisele vöi igab ise `otsa Vll; si̬i̬ kaṕp jääss `tütrepojal, mea sedä ei jõvva ärä igäde Krk; mul olliva sitike ja araka`puhma, aga om joba aig [nad] ärä igänu Nõo
3. kuluma, kõlbmatuks muutuma, iganema Vanad ja ärä igänd `paadid said - - `jälle kova `muntri kivi`terva Kuu; igand (elatanud) inimene VNg; kala keha ära igand, pöle `kölblik Pha; iga asi igab Mär; torupiĺl on ajast igänu Saa; sul om siĺmä joba ärä igänu, sinu jaoss ei ole `priĺle Rõn || see kellu oo ennast `ammu ää igand Khk; mo va lagond põll tä `eese ää igänd Mar; sie `ämmer on ära igand ennast Kos; siened on ennast ära igand JJn
4. elama, elunema; (pikemat aega) viibima `Karduli vaud pikked, `andab `aesta igädä (oodata), kui `toise `otsa `joudab Kuu; tama igäs vanemmast. `toine ei igänd nii `kaua; nii `kaua ku miä olin siin, igäsiväd nävad ka siin Vai; ma ole nelikümmend `aastad `vaestemajas ära iganu; Ära `senna `jälle igama (kauaks) jää; Annab igada, ku [suure põllu] ühest otsast `teise saad Hää Vrd iganema
igav igav hv R, eP, -a Hlj(rhvl) VNg SaLä Kaa hv Pöi, Rei, g -a; igab Vig Mih Aud Vän, g -a Mar; iḱav g iǵava Lei; igäv Kuu Lüg Vai(n ) Tõs Khn Kod KJn M(n -e Krk) Ran(iǵ-) Nõo; ikäv (iḱ-) T(ikkäv Rõn) V(-v́), g igävä (iǵ-), g -e Krk San Krl; igäb Vig Juu, g Mar
I. a
1. üksluine, vahelduseta, igavust tekitav; tüütu Igäv on aig `uotajal Kuu; aig läheb igäväst - - kui ei õle tüöd Lüg; mool akkas päris igav sääl `vahtides Khk; nii petk igav tee oli `menna Rei; meks mool põle igäb üksibäni sii kodo `estodes Mar; Sie pidu olõskid suurõm asi, igävä `võitu oli Khn; aeg lähäb ikke naa igavase Aud; mis sa nende igavate sõnadega ennastki piäks `piinämä Juu; tulin `vaatama, kas leeväl aeg igäv [ahjus küpseda]; küll oo kua igäv elo, kui ei sua kõnelda Kod; üit́s sü̬ü̬ḱ lää ka igävess Krk; obesel ka lasila man ikäv saesta Nõo; kos siss `aiga oĺl vi̬i̬l iḱäv ollaʔ! kõ̭ik kotussõ˽tüüt täüś San; Naa vana˽päävä omma iǵävä˽pääväʔ Urv; taa pańd üt́sindä igäväss (tundus igavana) Har
2. aeglane; aeganõudev, aeglaselt edenev nie puud on igäväd polema Kuu; mis köva puu on, see on nii igava pölema Khk; see (pastlapaar) ühna va igäb paar `keskoda `jalgas Mar; valemega oli igäb tehä [vorsti] Vig; jah, kui igav tüe sie oli [sirbiga rukkilõikus] JJn; siss tooress vili on igav jahvatata Äks; inimese lu̬u̬m om igäv kasume Krk; se‿m küll üit́s iḱäv tüü, seo `kitskmine San; taa vana igävä `tü̬ü̬gäʔ inemine; puu igävä kasugõ Har; kiŕälist kangast ikäv kutaʔ Plv; Ikäv ku kiisa `süümine; `ti̬i̬ndrel jo igävämp jo päiv [oodates] Räp
3. hirmus; halb, paha - Sa Vig Krl Rõu Täna oo nii igav ilm, sajab vihma ning tormab tuult; `linnas oli igava, äi sääl äi `aita [elada] Kaa; suine aeg, [kuid] loomad `lautas, see on ikka igav küll Krj; nii igav on siis `käia kui `ussisi `metsas; tema (uss) on ikka üks igav loom; `tapmise töö nii igav, `irmus mo eest; nii igava `moega see `surnu aid `olle [põuaga] Vll; kui üsna ilma [pensionita], siis oo väga igab Vig; mul um `väega iḱäv mõtsahn ollaʔ perähn `päivä Rõu
4. vajaka, puudu(s); (taga) igatsev, kurb nüüd `ongi mul last igäv Kuu; Meesta illala igava rhvl Hlj; `pruudil one igava `peigumehest VNg; mul on sinuda ~ sinust igäv Lüg; mool on nenda igava sest lapsest Jäm; siis mul jääb igav teist Ann; eks täl õle sinuda igäv Kod; ku vanaesä ärä `ku̬u̬li, siss vanaemäl `olli ikäv; penil `olli ikäv `võ̭õ̭ran paegan `olla Nõo
5. igivana; igavene meie koht on olnud järve põhi. vanast igäväl aal KJn; ta kõnel, et nüid om joba vana ja oodab sedä igävät elu ti̬i̬d ette Ran; eloss igäväss (igaveseks) lei är `hambaʔ Se; ä˽lät́s jo igäväle `ilma (suri) Lut
II. s
1. igavus kevade `aksid juba linnud nii `kangest `laulma - - pole mette igavad olnd Khk; Niid tuleb jälle see pümeaeg peele, vaada et kas igava vetab ää Kaa; Käis eile `öhta sii, ädaldas et igav akkand kodu kallale toppima Pöi; et täl ei õle paĺju igäväd ega `vaeva Kod
2. igatsus mul on igav teda taga VJg; mul on igav sõbra järele Trm; eläjäl one igäv `tõisi taga Kod
3. tont seal oo igavad `nähtud Pöi
igavene igave|ne Kuu IisR eP(e- Khk Vll Käi Rid) Trv Pst, igä- hv Lüg Vai, Rid Mar Khn Juu KJn eL(-n Krk; -ni Krl; iǵ- Hel spor T V), g -se (-eise Rei), g -tse spor T V(-dse); igäbene Mar
1. ajaliselt lõputu a.  jää(da)v, igavesti kestev; (väga) pikaajaline, püsiv, põline saad igavesed rattad kui `sönna tiha viid Ans; `ükskid asi pole igavene Khk; [surnu hing] `Käie köik nurgad läbi kus inimene on eland, siis ta `soaje alles oma igavese paiga `peale [pärast 40 ööd-päeva]; Ing on igavene Pöi; see on nii tõsi kui igavene tõsi Rid; aeg on igäbene ja elma `otsa ei tea Mar; mete kätetööl on ika oma löpp, ei see igaveseks jää Ris; [kivisamblaga saadud värv] nisukene igavene pruuń ka mis ei läind `jälle pialt ära KuuK; õle aga virk, õle aga virk, egä tuul ei õle igävene [tuulamisel] Kod; vanad igavesed talu majad Plt; vanast igävesest aast kaastiti [villa]; si̬i̬ om üits igävene (väga vana) sõna Trv; `mõisa ärrä om selle krundi `kińknu, iǵävetsess omandusess veliste seltsile Ote; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; [õlekatus] `Vasta `põhja sammõldõdi är, sõ̭ss tu̬u̬ oĺl jo iǵävene Rõu || pärast surma jätkuv mina usun liha üles`töusmist ja igavest elu Ris; igavene elu, see on raamatus Lai; maa`päälne eluaig om meil lühükene, a tõsõn ilman om meil igävene aig Har; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma iǵävetse elo kätte saa Vas b.  igapäevane see põle igavene tarvitatab sõna PJg; aga ikke `talvel oli sie (rehetuba) ikke igavene elumaja KuuK c. fig Vana oo eese poisiga igaveses päivis (hädas) Kaa; oled teist - - `vargale ässitand, igavene surm [tabab sind selle eest] JõeK; käib kui igavene juut́ (kodutu rändur) Lai | (surmast; suremisest) igavene `tohter ~ aŕst Muh; lähäb igavesse rahu`paika Vän; Igavese unele minema Hää; lät́s joʔ igäveste `hingustõ ~ igävesele unõlõ; [ta] maka joʔ igävest und Rõu
2. (kogust või omadust märkivalt) a.  (koos substantiiviga) tohutu, erakordselt suur, rohke, väike jne; täielik Tia mis ta (siil) `üöse `toimetas, aga igavest krõbinat tegi [põranda all] IisR; ta sai igavese napsu sεεlt kukkudes Khk; [ma] Igavese pirekse ise sedakorda sai, niid oo see ka otsakorral Kaa; Inimesel köht ees kut suur igavene `lähker Pöi; igavese ulga kalu saeme Muh; üks igäbene kiho (imevähe) oli Mar; [jaanalind] elab igaveses `kõrbes Hää; se on igavene vale Jür; ta oli nii `ihnus nigu üks igavene koi VMr; ma sain sialt üks igavene tilk (üsna vähe) Trm; kole keerd lõng, igavene ruuksu puru SJn; temä olli igäven joodik Krk; siin ju `olli iǵävene sõda, niisugune `laskmine et Hel; nemä oppeva temäle igävest lori ja igävest labi Puh; lagunu põĺl i̬i̬n, nigu igävene paega punnatuss Nõo; siin om igävetse mäe ja oru, ja vi̬i̬ lombi Ote; taa om jo iǵävene ḱugrat́s, kühmäh kõ̭iḱ Vas b.  (koos adjektiiviga) väga, üsna, päris [härgadel] igavese suure pitka `puuga [ader] Ans; koera nael tuleb ise, see igavene `aige Khk; rebase saba on egavene tore Käi; tuulekala on üks igävene pikk kala, ja igävese suure pikä ninaga Rid; siin sammas õue pial oli. igaven suur räśtik oli HMd; aeab igavest vägevad kõva joru, `vińtis `piaga Lai; viĺla kerstud olid, igavesed suured kaaned käisid `piale ka Plt; kõrdsimi̬i̬ss olli `väege suuŕ igävene jämme mi̬i̬ss Hel; temä pidi jo igävene alb ja võemak inimene olema Puh; raud kańg, igävene tugev ja `rasse; ja kos igävene `kange naene `olli, kõ̭ik tü̬ü̬ temä `teie; üits igävene paegatu lagunu `uńdrik jäi `mulle `ümbrele Nõo; lehmä oĺli˽`mõtsa lännüʔ, taha iǵäveste `suurtõ suhuʔ Urv; [haugid] igävetse jämme ja suurõʔ; taa vana igävene kõhõn inemine kui vana `kimle Räp
Vrd igane2, igavine, igäväne
3. (imestust, ehmatust, hädaldamist, kahetsust jne väljendavates hüüatustes) igavene aeg Jäm; oh sa igavene aeg, mo mees oli irmus `kange `pähke `korjaja Kär; ui igavene Muh; Igavene aeg `oitku, ta lööb sind jüst maha; Jigavene `oitku Rei; oh sa igävene, mo kerest käis nii `irmsaste läbi Rid; oi igäbene kui kauaks sa `jälle jäid Mar; oh igavene `oitku (imestavalt) Kul; oh sa igavene aeg, mis sa tahad teha Kos Vrd igavine
4. sõim täielik, tõeline Oh sa igavene märä Kuu; Igavene raisk IisR; sa vana igavene kurat kuda sa panid selle obuse ette VJg; sa igävene aia toe all tettu; oh sa igävene mait, mes sa sääl otsit Nõo; igävene huśs, jätäʔ ommeti üt́skõrd minno joba rahulõ; igävene tat́itõõsik mõsõ noʔ pühäbägiʔ umma suud Räp
igavus s < igav
1. igavus, tüdimus igävüs `vaevab; sie luges `ninda et, et igävüss tuli juo `pääle Kuu; kas sure kohe sene igävusega Vai; möni inimene tunneb pailu `rohkem igavust kut teine Jäm; igavus võtab nεh ää; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; ikke tuleb igäbus kallale Mar; ma ei saa igavusele `vasta [ilma tööta] Aud; ma ei tunne sugugi igavust, ku tü̬ü̬d ti̬i̬ Hää; igavus tapab maha, ei taha kohe üksibäni `olla Juu; mul sui ei ole igavusest mitte üks tera, aga `talve on väga igav Ann; kooled igävuse kätte Trv; ma‿i taha sääl olla, igävuss kooletab ärä mu Nõo; mul ei olõ `miistkina puuduss, ennedä igävüss om Har
2. igatsus, puudus (kellestki) kui suur igavus mul `paergust Tiinast oo Muh; ma tunnen üsna igavust omal südames Ris; igävus oo, üksi `võõra rahava ulgan; kõiss si `lamma igävus lõpeb, karjub tõiss taga Kod
3. igavik aeapiḱuld `kaova kõik, igävust ei ole midägi. igävuss om `lõpmada aig Ran
4. aeglus, pikatoimelisus tu̬u̬l igävüss manu˽tulluʔ, [käib] pikkämiisi ei olõ `virkust Har
igäväne igävä|ne Plv Räp Se/iǵ-/ Lut/ji-/, g -se Kuu Kod; igäväi|ne g -se Vai
1. igavesti kestev, püsiv nied `asjad on igäväised Vai; asi oo nõnna kõva et, igäväne kõhe; ni̬i̬d vanausu `siädused, kestäväd põlvess põlveni vaśt, ja igäväse ajani Kod || pärast surma jätkuv igäväne elo Kod; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (intensiteedisõnana) päris, täiesti, väga; hiigla-, tohutu kui siis merepuold tuul on, siis tegeb igäväsed [jää] `krunnid Kuu; inimene teeb ise enele igäväse õnnetuse; igäväne ärä `koltunud apu köŕt Kod; aga sõ̭ss tulnuʔ üts igäväne suuŕ must härg Plv; mis‿sä videlet, igäväne loogõruśs Räp
3. (hüüatustes; sõim) oh sa igäväne aig nüüd vast Kuu; iǵäväne tõbrass ~ t́siga Se
Vrd igavene
ikki1 ikki LNg Mär Vig Tor Hää Saa VlPõ Hls Puh ?Võn, iḱki Hää Ran; iki Mär ?Mih Hää Saa ?Juu Ksi Lai VlPõ M T; (lausefoneetiliselt) ik- SJn Hls Krk, -ki Krk TLä (tähendusrühmade piirid pole selged)
1. (hrl rõhutavalt, kinnitavalt) just, muidugi, teadagi; küll(ap), vist, ju; alles, veel Sauga jõkke sis ikki Leplaane veed lähavad Tor; maisaein on iki ia ein Ksi; noh nisuleeväd ikki kah iki siukest ümärikud `tehti, jah KJn; Kas kuuled mind? Kuulen ikki; ik‿kui ilus ele ommiku oĺli, siis `minti lina külima SJn; talut iki `ti̬i̬ndsi Lobine külän; nüid ole iki siiämaale igä päe jalul ollu Hls; meil om aken `valla ka‿ki Krk; sääl ollu `tõisi ka‿ki, provvat ka‿ki olluva üten Ran; aga no es ma iki ti̬i̬, aia`viĺlä ti̬i̬, ja `kesvä kah Puh
2. alati, kogu aja, ühtelugu; üha, muudkui iḱki üks riid ja kära kisa Hää; siin `öeldakse iki naeres Pil; mina `valged `vorsti ei ole näind. ikki vere vorstid oĺlid SJn; juurepät́s `oiti ikki teesest teost teese `teoni; keśvä nime ei ole old elul aal – ikki odrad Vil; iki jääp järest kõhnepess, kõhnepess Krk; mia ole elu aig ollu `väega viletsän päevän, iki `kurba ellu elänu Puh
3. siiski, ometi ega `kahte `kohta iki saa pidada Mih; omedi iki ma `tuĺlin Saa; tõuse‿nd ikki KJn; mis‿sa `seake eedang oled, ole ikki tõsine SJn; oma suu iki kige lähepen; enne saat küllä küĺlest iki, ku näĺlä otsast Krk; `leibä meil iki om Hel; esäl `oĺli abe kah iki alati; kolm `karva pään, aga iki suib Ran; ega ma ilmaasjata küll es tulõʔ, mul om iki asi kah Võn
Vrd ikka
iljane `ilja|ne g -se Lüg(-ä-) Jõh Vai, -tse Kuu Hlj Lüg Jõh; iĺlane Trv TMr, -nõ g -tsõ Nõo; ad iĺlasel Lai; iĺlä|ne g -tse Trv Puh Kam; komp iĺlätsep Ote; pl iĺlätse Hel, -d Ran
1. hiline Isa mind ütles iljatsesta, ema enneaigusesta rhvl Hlj; `enne `aiga saab `aiva `tarka, `iljatsest saab `ilmi rikkas (lapse sünnist); mina akkasin kõhe esi akkatuses sedä tegemäie, `tõised õlivad `iljasemmad Lüg; tama on alalde oma `tüöga `iljane Vai; kui inimene iĺlasel aeal kedagi toimetab, siis `röidab Lai; iĺläne keväde Trv; miul om iĺlätse kanapoja Hel; ü̬ü̬ küĺmäd, iĺlätsid `viĺlu `riksiva Ran; aig jo iĺlanõ, kohe sa `vasta ü̬ü̬d läät Nõo; [varem külvatud] kesev `oĺli iĺlätsembäst `paĺlu kehvemp Kam || (hilineja jääb kõigest ilma) varane pühib ikke nokka, aga `iljäne rapputab `siibi Lüg; varane vares pühib nokka, `iljane robotab `siibi Vai; varajane varess sopotab `siivu, iĺlane pühip nokka TMr
2. hiljutine tint om iĺlane, alla mõni `aasta tagasi [tuli kasutusele] Trv
Vrd illane
*illak2 hiline mis tah no illagu ao pääle jäät, illakust jo aig lätt Se Vrd iljak, illakunõ, illane
ilmatune ilmatune Kod Krk Kam, Plv; pl ilmatse Krk; -`ilmatune Jõh hrl ind ilmatu tämä one ike ilmatune varas kõege pojaga; üks ilmatune õrjetu tõõras Kod; akentel om nüid suure ilmatse ruudi Krk; `laŕpse `mü̬ü̬dä `mõtsa ilmatune aig Kam
ilus ilu|s eP(-o|s; e- spor Hi , Mih; jõ- Khn; u Sa Muh) M hv Ran Nõo Lei, -ss Krk TLä, -s(a) R(ilo|s Vai), g -sa (-e M); illuss (-o-) T(`i- Rõn) V(-oś[s] VId), g ilusa (-o-) (-e- San, San Krl Har); komp ilosõmp Plv (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. meeldiv; nauditav a. (silmale) kaunis, nägus ilusa `silmadega ja ilusa `suuga [inimene]; Kes igäpäiv `tahtub ilus `olla, sie ei saa `arvastigi `kaunis `olla; Mies `piibuga nägüsämb, `naine `lapsega ilusamb Kuu; kas tei ise `tiate kui ilusas `luoduses tei elate Hlj; `Ninda `kauva ilus `tütrik majas, kui arakas `aia`teibas Lüg; ennεε· kui ilos mo kleit on Käi; elosad `koltsed lilled Kul; vanaste ilusami plikasi kiusati `mõisa Tõs; Jõlusatõlõ põlõgid jõlusi `riidi taris, nämäd muõdu jõlusad küll; Ilus (tarvitusel vaid loomi meelitades) koõr(koer), tulõ `siia Khn; kase `lehtedega sai väga ilust kollast tiha Ann; nüid on ilusambi `aśsu, kel aga raha on VMr; ilus tüdrik (toalill) Trm; ilosa `paĺgitegä, ümmärguse `näoga mi̬i̬s; kõege ilosam karv on sügise obesel; muss juuks või `ruuge oo ilus Kod; `tehti lühike nurk (puhasnurk), et ta ilusam on SJn; ärä kahetess, es tohi ütelde ütegi asja `pääle ilus, looma ega inimese `pääle, siss juhatedi kohe, kos ilus om, `kintse vahel Trv; ilus jume `põskin Hls; [tüdrukud] `raaṕke pada `puhtess, sõss saat iluse musta abentege mehe; iluss nägu, aga sita tegu Krk; `ammit üteldi oleva täl ilusit Ran; ilusile lastass kõ̭ik usse `valla; illuss nägiss rõevass Puh; kellele armass, sellele illuss; küll si̬i̬ `valge sirel om illuss, `õkva ku naarab aia veeren Nõo; tu̬u̬m om nii `illuss `valge, kõ̭ik `äitsmit täis Rõn; illuss ńagu, sita magu (toidust, halvast inimesest); oi˽ku illuss lat́s om, illuss tiĺlukõni nõ̭na ja, ots üless Krl; ilusõid kõllatsõid `lih́ti latsõ `koŕssi rutatõn Har; üle seo kolga oĺl kuńdilõ ni `ńaolõ kõ̭gõ ilosap mi̬i̬śs Vas; illośs ńägo massa ai `ku̬u̬rmat sitta; noorõ `kuuga võõrutõdass tüt́äŕlat́s, sis saa illośs Se; panõʔ kannulõ illośs rõõv́aśs, `tu̬u̬gi saa illośs Lut || (võrdlustes, peam ilusast olendist) Ilus ku `päiväpuolt õun, `valge klaar näost ja punased põsed Lüg; Ilus nagu sia poig (lapsest) Jõh; Kui [naine, tüdruk] on ise ilus ja `riided ilusad - [öeld] sa oled ilus kui pruut IisR; Nii ilus kui maasikas ja nii `valge kui piimapiisk Mus; Nii ilus, et kustudab silmad εε Emm; Ilus nagu saksa laps (puhtalt riides); Ilus nagu `taeva ingel Han; ilus nigu karikas (asjast) KJn; iluss ku piĺt kunagi Krk; ilus tütär kui ladvaubin; roosa klaari `näoga, ilus kui ua äedse ~ roosi nupp Ran; ku `äste `süvvä `anti, siss olli obese ilusa nigu pildi; illuss tüdrukene nigu maasikmari; obese olliva ilusa ja siledä nigu `püt́sku; `väega iluss märä, `õkva nigu kätega tettu Nõo; meil oĺl hopõń illośs nigu ujakala Rõu; tiä om nii illośs kui puṕp; illośs `tüt́rik nigu liĺl Vas; illośs t́siga kui pahrukõnõ Räp b. (kõrvale, haistmismeelele) nauditav, meelepärane sireli `öitel ilus ais Käi; küll see oo elos tantso lugo Kul; pagana ilus väärnimi Kir; ilus koirohe õhk; ilus ääl kui tina piĺl PJg; kadaka lusikal oli ilus ais Rap; on ilos ääl inimesel, kui laalab ehk kõneleb Kod; nõnda iluss tasane kõne Krk; temäl `oĺli iluss eli kah, `õkva `tahtsit kullelda ta `laulmist Ran; `kandlemäng om kah iluss Nõo; oi, illuss om tu lugõmõnõ (palvetunnist) Krl; tu̬u̬ om armõdu illośs laul, `õkva vi̬i̬ võtt `silmä Vas; siska om õks `seĺge sõ̭nolõ, om illoś helüle Se
2. (oma laadilt) korralik, sobiv, kõlblik, paras jne `pandi ikke liha `ahju ja, `tehti ikke ilus süök Lüg; Sie ei õld ilus tegu `ühtigi Jõh; sel kaupmehel on `oige ilosi `arjo Vai; [seemnevili] puhas ja ilust terad Käi; [tuulamisel] esimene vili oo se kõige elosam Mar; rädistab naa ilusad peenikest `vihma Tõs; nii ilus puhas puu et kõlab Tor; nüri nuga ei ti̬i̬ (lõika) ilust `leiba Hää; uus ja ilus ja nägis kirik Rap; oraksed olid ilusad Kos; [lina] tahab niukest ilusad maad JJn; kus ma ilust `piima (täispiima) jõuan `osta Ann; ilos tasane tuul; `tervis ei õle õige ilos; kui ilosad `uassad õlid, siis `kaśvi ilos vili; kui piira `alla lahed tuleb ilosam riie, kui üles tõssad, tuleb sõre riie Kod; kaevus olnud `kangest ilus vesi Pal; luht oli poha seast ilust `einä täis Trv; `marju olli küll mõtsan, mõness kottel olli ilusepit; iluse jahust leib ollu Krk; jah illuss ja kõva si̬i̬p; illuss kesi ku kuld, illuss vahane ja jämme teräga Puh; sääl `olli illuss elukõrd, `kõ̭iki `olli külländ; ilus lume ti̬i̬; sa ti̬i̬d `väega ilusa tü̬ü̬; ilusimbist `nahkust tetti käigi kask Nõo; tä koŕv oĺl ilosit kikka `siini täüs Kan; see sai illuss kuhi, parass magu `õkva nigu kana muna; mul nakass `põrsakõnõ ja ilusambass minemä Har; küll ta `nu̬u̬rusõ aig um illośs Plv; olõ eiʔ illośs ku tütärlatsõl om tätär ette lõõgat Räp
3. soe, selge, päikesepaisteline (ilm) aga siis kui ilus ilm tuleb siis vesi pageneb Kuu; oli ilos `ilda Vai; ilus kina ilm Phl; ilm läheb ilusase Var; täna `näitab ilus omiku olevad Kei; kukk laulab, noo nüid läb `jälle ilusalle VJg; ilm seisab ilus Lai; ilm lähäb ilusamalle Vil; ilm lää ilusepess, pilve lääve `kõrgepess Krk; ilus aenaaig, nüid saab ain ruttu tettuss Ran; illuss sükiss Puh; pühäbä satte ärä ja läits ilusale kuivale; küll om illuss õtak Ote; ilosa ilmaga um susi ilma `julgusõldaʔ Rõu; illoss suvi `väega, lämmi ja illoss Räp; lää kohe ilmal ilosal ja lää pääväl valusal Se
4. uhke, tore, meelepärane `teinekord kui kalu on `palju, on ilusamb `vörku `paati vedada Jõe; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] Kod; kellad kõlasid pial, piĺlid `üitsid, lipud pial ku ilus oĺli `sõita SJn; `olli küll ilus `vahti, noid katussega `kuhje Ran; koodiga oĺl katõkese `väega illuss lüüäʔ Har
5. (küllalt) suur, tubli vanal aal õli `rupla ilus raha Lüg; rubla sai `pääves, ilus raha `oĺli Vän; müis ärä, sai jälle ilusa kopika Ran
6. (hüvastijätu vormelites) Ilust `aega. (vastus( Ilust `aega, (ilust `aega) Rei; ilus tervis Kad
7. (välj irooniat või midagi negatiivset) Ilus ku pudelipilt `peldiku `seinäl Lüg; teeväd ilosa tüki ärä, ei sua `arvo et äbi one Kod; illoś ḱül noʔ, liud `kat́ski Se
8. ühel ilusal aeal (kord, kunagi) Jaań läind `sinna vesi`veski tammi `peale Mih
imemine
1. tn < imema
2. rinna-, emapiim vene papp - - siis `ristis ja emä `andas imemist viel `ristimise aig VNg; mo imemine on kadund Jäm; ei saand tä imemese `tilka, `näĺgas üles kasund Mih; mõnel naesel nisäd põvven ku leeväd, ei sua lapsele imemiss Kod; emmissel oli nii paĺlu imemist, et põrsas lehma `piima ei nuusutagi Plt; `tärri jääss talleksek, et imemine om kasin Krk; ju̬u̬ ju̬u̬, saad `endäle kusemist, ja latsele imemist Ran; mõnõl tsial ei saa `poelõ imemist, siss nakatass `poigõ `sü̬ü̬tmä Har Vrd ime2, imm1
imetama1 imetama VNg eP(-d- Hi) Trv Rõn Lei, -ämä Kuu Khn Juu Kod KJn T, -äm(m)ä Lüg Vai V, -eme M(-m) San, -emme, -õmõ Krl; tgn imetije Vll, -äijä Räp Se imeda andma või laskma siga imeta `porsaid VNg; laps sai imetettust; `viimasi `lapsi imetatti ikke `kauva; kui `lammas vahest ei võtt `tallekest omast, siis `käidi `tallekest imetämäs Lüg; ühekora `sakstel olid ammed, kis last imetasid Khk; Kõigi loomal on oma imetamisaeg, üks imetab vähem, teine kauam Pöi; imetaja inime tohi pahanda mette Muh; (mära) oo naa laeha. va `varsa imetand loom; niisaga kala peab olema imetaja kala Mar; laps on imetud JMd; kõege `rohkem lü̬ü̬b ru̬u̬ś imetäjänaesele rinna `sisse; kui ei õle imetäjäd naesserahvass [vaderiks], `paavad `suhkruvett [lapsele] Kod; ku [last] kolm suurt `ri̬i̬dit imedets, sellest kasvass nõid; `paĺle `pääge es tohi sannan last imete, pidi tanu pähän oleme; sannan panep [naine] imetamise aig viha pähe Krk; kolm risti`päivä imetädänä, siss saana latsest nõid Ran; ku `ulka `põrsit, siss imetädäss katen jaon Nõo; imetäjäʔ eläjäʔ, jäneśs ka imetäss ummõ `poigõ, linnuʔ nu̬u̬ʔ imetä ei Rõu; latsõ imetä(i)jäʔ (emad, ammed); tõõsõ päält imetäss last (rasedana imetab eelmist last) Se || fig kis äb viitsi tööd teha, ühes kuhas küljeli maas - - [öeld] imedad `laiska Khk; Kas kassi imetad (küsitakse, kui nööbid on rinna eest lahti) Hää
immitsema, immitsämä immitsema Kuu/`i-/ hv Sa, Muh PäPõ spor K, Iis Ote Lei/-õ̭-/, Kuu/`i-/ Vig Khn Juu spor T, -mme Krl Har(-ä); immitsämä Kod Urv/-mm-/ Har; pr (ta) immitsess Räp, -äss Se; ipf (ta) iḿmit́s Rõu; imitsema VNg IisR Vai/-mma/ Vig PJg HMd Kad VJg Plt Ote San/-e/ Vas/-ä/ Lut
1. vähehaaval läbi või välja tulema, nõrguma; nirisema `rasva imitsi läbi `laudu VNg; `kalja `aste imitso Vai; kevadisel ajal kase kannud immitsevad `mahla `välja; jögi immitseb püsut joosta kivide vahelt Khk; allikas immitseb vett üless Muh; paese akab immitsema. läeb `pehmes ja tikub `katki menema Tõs; `paisest immitseb sugu mäda Ris; täis vuat́ immitseb pruńdi vahelt `märga `välja Kad; [kaevuvesi] põhjass ei tule. mua kõrrade sidess immitsäb ise `juure Kod; aava seest immitseb verd `väĺlä Nõo; `Li̬i̬mi iḿmitsäss `vällä `uurdist Urv; ka kost immitsess vett `vällä puu seest, kui `hämmeʔ puuʔ palasõ ahun Har Vrd ihmitsema, iimitsema, imbitsema
2. nõrgalt põlema, hõõguma Puud o `märjäd, tuli vade vähä `haaval `immitseb Kuu; `Tuores puus immitseb tuli `kaua `aiga Kuu; tuli püsut immitseb pöleda Khk; lõke visiseb ja immitseb peal seal all Mar; ta (kütis) ikke metu `päeva immitses mulla all Mih; tuli akkas imitsema `jälle maja seest (tulekahjust) HMd; turd lepä pulk `pańdi `leede tuha `sisse ja mõni tule säde oli koa, seal immitses [hommikuse tuletegemiseni] Juu; immitsejad on väikesed `õõguvad süöd JõeK; venelastel sie ikoo·na kuju ies imitseb pisikene tule säde Kad; Nende elu om kah, immitsep nigu tuli tuha all Nõo Vrd iimitsema
3. pisut magusaks muut(u)ma, imaldama, imalduma ku õlut saab `tehtud, saab jahud imitsema `pandud; magusapu leib peäb immitsemä Vig; õlle linnased pannasse immitsema PJg; rüä jahust iks tetäss tedä (taari), immitsedäss rüä jahu ärä Kam; tetti üvä`li̬i̬mi, ki̬i̬b vesi `panti jahudele `pääle, `panti immitsema Ote
4. küpsemisel tänkjaks jääma kui [leivajahud] on linnakse jahudega segi läind, siis imitseb [leib] `ahjus ära VNg; kui levad on `ahju kauaks jäänd, `pealmine kooruke `lahti, ne (leivad) on ää immitsend Pha; Leib on nõnda ää immitsend, et paljast kaks koorukest veel Pöi; lähäb immitsema ahjus leib, nisku immitsend mekk Kad; kui leib on `kerkimatta `ahju `pandud siis on niisuke imelik tüma - - ahjus ää immitsend VJg
5. imema a. pikkamisi jooma; (läbi hammaste) niristama ma imitse mi̬i̬ `välla pudelest San; üts ää tsiga, ega ta söögi man ei immidseʔ Krl; põrss immitsess, nud́si nissa; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́inulga immitsi vett lehma jala˛asõmast; medäss ta süü, `nõrka immitsäss nigu nõgla `siĺmä Har b. (kompvekki) lutsimaLei
6. sajule seadma Vähe`aaval `immitseb `taevast kuni saab sau `lahti; `imbib ja `immitseb [ilm] Kuu
7. majugesed immitsevad (ronivad) sajuga maa sihest `välja Khk; pada akkab immitsemä (veepind virvendama enne keemist) Juu; `kartuli `koŕvi `tõśtsi `keldrest `väĺlä, siss `tuĺli serände immitsejä (näriv) valu `küĺle `sisse; kõ̭ik aig immitsep (valutab vähehaaval) `rindu all Nõo
hind ind g inna eP(e- Rid Mar Juu; jõ- Khn) eL(h- V); `ind(a) g `inna R(h- Kuu); p `indä Vig; hend g henna Har
1. rahaline väärtus a. (kauba)hind, (rendi)maks jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; sie läks `siene `inna iest (väga odavalt); kahe `kõrdase `innaga müüs Lüg; Vanad kronudki õli `inda `aetud Jõh; mis innaga need müüaste Jäm; panid see nii inna ala, seda‿b jöva `ükskid `osta; nii kallis. seda `inda pole `enne kuuldagid olnd Khk; mes sa innast ka vetad Käi; päris ind oli kolmkümmend kopikad [kalakülimitust] Rid; külä teeb enna (hind selgub laadal) Mar; ega see kellegi `ośtja põle, see mud́u küśsib `indasi Mär; mõned kaobad oo - - ühe inna sees Tõs; sain sedasi alandud innaga; `kerge innaga (odavalt) Juu; ta `nõudis nii `kõrged `inda Amb; sialiha on `indas JMd; `võeti kääst ää ilma innata VJg; kaup läks `kaĺli inna all `väĺja Trm; mes sa `inda pidäd, lahe `natke odavamass; sii asi õma `inda ei `kaota; alate innad `keŕkiväd Kod; innast maha `jätma Plt; egä tal (riidel) `inda ka kedägi põlnd KJn; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva; nüid vili massap `inda ~ om innan Krk; mesi olna `võiga üte inna pääl; kaitskümmend `nakla kala - - kas tu̬u̬ `oĺli siss ind `aasta i̬i̬st (hobuse karjamaa eest) Ran; odava `indu peräst tõi oma kraami tagasi; os sia lihunigadele odavamb kätte `annu - - aga temä oiss iki innan Puh; [ostu] ind käib miu `taskust üle Nõo; `päälsehend oĺl viiśkõrd `kaĺlimb ku rõõsa piimä hend; ennembi oĺli õks rahal `kaĺlimb hend ku noʔ om; riigihennaga ei massa `pit́skiʔ ka˽medägi Har; kat́s `hinda mast (kallilt ostetud) Plv; `saargede nahaʔ ommaʔ hääh hinnah Räp b. rahapalk, töötasu `moisa `tulpasi [sai] `leikada `ilma `innata VNg; köige suurem ind oli kuuskümmend kopik `päävas Noa; `kuulda, et seal pool maksetakse ikke `kõrgemaid `indasid ~ `palkasid Mär; kus sa sääl tuhat kolmsada maha sirutad (teenid), siis on ind maas kah (alandatakse tasu) Hää; kolmkümmend kopike ike oli siss see `äästamise ja - - sis selle pääva ind Rap; kõik ühen teemä tü̬ü̬d. aga Liisa `ütle `inda; piira `laut́ja laadib `piirdu. si̬i̬ võt́t `puasme piält inna Kod; [lina] `peode päält `masti ind Pst; `inda maha `teĺme [töölist palgates] Krk; `rät́sepil oĺl iks uma hind (rahapalk) Räp
2. hindav arvamus kukulind `mütme inna pääl (mitme nimega) Vll; oh sa püha ind (üllatushüüatus) Pöi; midägi asi ma‿s ole, aga aeva iks minu ka `inda, periss talu peremehele oless saanu Ran; pinil pini hind, taast no midä `kaihho Vas; hinnas hinnatud; lugupeetud tiäd `piimägä `riisi supp õli nii `innas Lüg; Oli indas kut ohurohi Emm; kel elusad `riided olid, see oli ikke `indas Mih; mees on `indas ikke alati Juu; Sügise poole (sügistööde ajal), siis olid kõik innas, noored kui vanad saunikud Trm; tü̬ü̬ aig, nüid om vanainimese kõ̭ik innan Puh; no omma vana nime˽hennan Har
3. miski ~ ühegi hinna eest mingil juhul mine `inna `iestki en lähä Vai; ühegi inna iest ma enam `sinna tagasi ei lähä VMr; ei mina siin elada tahaks kohe `miśki inna iest Kad; ma ei jää `messegi inna i̬i̬st kodu Ran; mis ~ seda hinda teat põhjusel (surema, lõppema) Sa Muh Mis `inda ta läks (miks ta suri) Jäm; ühekorra noor obu `astus pöllu pεεl muna puruks - - ning läks seda `inda; möni inimene teeb enesele `tööga pailu, mo isaisa suri seda `inda εε; tä suri viina `inda εε Khk; siis jähi nõnna `aigeks et, pidi tükkis seda `inda menema; nüid so pätid `lähtvad seda `inda Muh
hing ing g `iŋŋe, `inge R(h- Kuu), inge hv Hi, L K I, iŋŋe S(h- Phl) JõeK KuuK VJg; ińg Vän hv San, g ińge Kod Pal Ksi; (h)ińg, (h)ing g (h)ińge, -ng- V; eng g `eŋŋe, `enge hv Kuu, RId(n -i VNg Vai, -e Vai), enge ?Rei spor L(-ńg- Mih Khn); eńg g eńge, enge M(eng) Krl, eńge T(g eńgu, -ng- Puh) Lei(j-; eńd) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk
2. hingamine; hingetõmme
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust)
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, -jõud (inimene, loom) b. (taim jm) c. (mitmesuguseis väljendeis)
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) b. (väga vaesest või tühisest inimesest) c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) d. (väsimusest; suurest pingutusest)
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal)
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline b. arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel)
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus b. (meelepahast, vihastamisest)
11. iseloom; tugev tahe; visadus
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte
13. ujupõis
14. (hüüatustes)a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) b. (kirumis- või sõimusõnana)
15. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas Toropill - - puhuti `inge täis Lüg; pudeli `prunti on `liiga `arva, `lasko `enge läbi Vai; pumbitase `toukrile `inge käde mere `pöhja; töömes pudelis iŋŋe all (õhukindlalt) Khk; maki orgiga torgiti makki, et ing `välja `tulli Muh; orika põied `aetasse `inge täis Vig; meri tahab `inge saada, [lahvandusest] aeab `sooja `õhku `väĺla Aud; ing lööb pudeli puńni ää Tor; tema ti̬i̬b `õlle ära ja paneb pudelitesse inge `alla Pal; vaat ei peä `inge; Mõned kuevatasid soolikad ärä, ajasid `inge täis KJn; Küll on õllel `kange ing (gaasisurve) sees SJn; nina `sõ̭õ̭rme om `kinni, mitte `piuksu ei tule `enge `vällä Hls; piip kõvast täus topit, ei anna `enge läbi Krk; õlu peäb eńge all `saisma Puh || fig Tütart oli inge (järelevalve) all oitud, aga na kui linna läks, kohe ukkas oli Han b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk Inimene eläb, sis eng käib `sisse ja `vällä Lüg; ing ep taha kenasti läbi `kεia (raske hingata); selle ing piab eluaja `aisma, kis pisiselt lapselt sitta söönd on Khk; `lastel `ööda, et ärge mette sööge mona ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; Värskest lihast öeldi, et iŋŋe mekk on sees Käi; `issa meie palve, lued ära nenna et sa mette ei `eńga, `eńge `väĺla‿i lase `minna Aud; ei sua kõnelda. ing tuleb `väĺjä. kõri `kat́ki; kas ta ingegä (söömata) eläb Kod; paha ing käib suust `väĺlä KJn; kel eńg aiseb, ütelts et ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; kellel kurgu liṕp `väike, sellel eńg aisess; [surija] tõmmaśs `seäsi `eńge üless poole, `alla poole ei lase suguki, vaaḱs `eńge üless poole Krk; kui sa (rase naine) läät `mü̬ü̬dä [sõnnikuhunnikust], vahit pääle ja `süĺgät, siss latsel eńg aesana - - elu aig alb ais eńgel man; ülesspoole kisub `eńge ~ `õngu - - nigu sureja vai `aige Ran
2. hingamine; hingetõmme hing puhuduksis (hingeldades); Ing `kurgus id Kuu; `eŋŋega puhub rakkule `õhku `sisse; vahel `ummistab `nõnda `eŋŋe `kinni, et `muudku käriseb vaid Lüg; Tuba on suitsu täis, oja ing kinni. Katsu iŋŋest kinni pidada Jäm; paneb iŋŋest `kinni Vll; ing jäeb pakile (ei saa hingata) Muh; ojad `inge tagasi, et äi `inga mette Emm; `Jooksis nenda kut ing `andis Rei; joose nõnna et [ei] saa `inge takkagi (hing kinni) Mar; ing karjub sees [astmahaigel] Kul; eng oo `rindus `kinni Tõs; Poiss akkas `naõrma ning `tõmbas engegä levä tükü `kurku Khn; mool matab inge `piale Pär; inge sees on nii koledasti, matab inge `kinni Ris; painakas - - käis `üesse kohe `tallamas, ei saand `inge edasi ega tagasi (hingata) VMr; siis akas ińg `rohkem `käimä (hingamine muutus kergemaks) Kod; ińg jäi `kurku `kinni Ksi; lämmatav ilm oli palav, nigu inge `piale akkas; [kitsad rangid] `võt́sivad inge obusel `kińni Lai; ing `kińni, ei saa `inge tagasi KJn; taht iĺläksi minnä, enge nõal (hinge kinni pidades); enge `matmise `aiguss (astma); nüüd ta `tõmbass joba viimäst `enge (hakkab surema) Krk; tu̬u̬ kes loeb nikerduse sõnu, piäb `eńge `kinni Ran; engu mat́t `kinni, `astu es `saaki Puh; juuśk nii et hingeldäʔ (hing kinni) Vas; ju̬u̬śk niguʔ hińg rinnost väĺäh Se; hinge kiskuma ~ vedama raskesti hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) viab viel `enge edesi tagasi, on juo menemise pääl Lüg; `pouslahis obu vä˛ab `inge Khk; Või ikka `viimaks vädas iŋŋe ää koa (suri) Pöi; kut inimene soreb, veab `inge tagasi, äi saa `sesse änam `luhti vedada Käi; ing on `kinni, kisub `inge PJg; keha on siit paks, siis lõõtsu ja kisu `inge Äks; viab `ińge nigu `paela läbi Ksi; taa (vanamees) ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har; hinge tõmbama 1. (raskesti) hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) akkas `enge `tõmmama, edesi ja tagasi. akkab surema Lüg; iŋŋe `tömbamine lihab `raskemaks Ans; `tõmbab `inge, kui ing oo `kinni; `inge takka `tõmbama (lõõtsutama) Mar; `aige `tõmmas `inge viimast `korda Juu; mea tulli ärä, miust jäi ta `enge `tõmbam Krk; [surija] naasi `hinge `tõmbamma Plv; 2. (pisut) puhkama las `tembab vähä `hinge Kuu; obosed `tõmmavad `enge tagasi Lüg; ma‿s saa mette `inge tagasi tömmata Khk; kus sa nii rutto `jälle lähäd `tõmma `inge takka vähä Mar; lase natuke `inge tõmmata [hobusel] Kos; es saa `engegi tagasi tõmmade nõnda `kangest mea joosi Krk; kudass sa sääl `eńge `tõmbat, kui ärrä niidäp oolega i̬i̬n Puh; Istu no ja `tõmba˽sa˽ka veidikenegi `hinge Urv
Vrd hõng
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust) mies ise ka tieb `suitsu `põllu pääl. obone `tõukab `enge tagasi Lüg; Sa ei `anna `mulle mitte `inge `mahku; Ma ei õle tänä mitte `inge `mahku saand Jõh; mette‿b saa `inge taga, nii tiius töö Khk; Ka vanade inimeste eest olid jöulud kenad - - sai vähe `inge tagasi lasta Krj; oled käind, siis pörmu `aega `puhkad, vetad `inge taga; Raske töö juures peab vahest inge taha vetma Emm; Nüüd peab küll natust `inge taga vedama, muidu äi `jäksa änam Rei; võtab vahest `inge takka ja akkab otst `peale karima `jälle; joose nõnna, et saa `inge takkagi Mar; `uutkõ veid́okõsõ, `laske `hińge haardaʔ Se; ühe hingega korraga, puhkamata; pidevalt, järjest `juosin kohe ühe `eŋŋega VNg; kaks jaama vahet `söitas `ühte `inge ~ ühe iŋŋega Jäm; räägib ühe iŋŋega `terve jutu εε; virts tömmab ühe iŋŋega ennast täis Khk; paastu `maarjabe omingu pidid ühe iŋŋega pinust `laasta tuppa `tooma, siis sui `leidsid mune Muh; Ma pesi üheingega lounani pesu Han; seĺg on nii valusaks jäänd, ma ühe ingega olin kõveras [kartulivõtul] JJn; ühe ingega `kuanis kohe tuobi täie vett `nahka Kad; ühe ingega `tehtud KJn; ma joosi periss eńgpuhult ulga maad, üte engege Krk
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, -jõud (inimene, loom) Ing `oieti siess `kuiva `kuorigu ja `lahja vesi`kördi najal; Kas olete jo oma sia ottand `iŋŋeld ärä (tapnud); `Hiŋŋe`vaara (eluohtu) enämb nüüd ei old Kuu; tüö akkab juo `eŋŋe (tervise) `pääle `käimä Lüg; ma võdin oma `iŋŋe pihusse (olin suures hädas) Jõh; siä vihastud oma `eŋŋe siest `vällä Vai; niid ing jähi `sisse (pahandades lapsele, kes sai oma tahtmise) Jäm; see suits vötab iŋŋe εε; pool `inges kala paadist `vöötud Khk; vanaeidel pole iŋŋe `ilpu (elunatukest) sihes olnd Mus; on‿se `inges alles Pöi; surm o ühna suu `juures, a iŋŋe põrmuke (elunatuke) alles sehes; visa kassi `persest ing menema; nii kaua kut mul ihus o `inge, ma täna `teitid; kaks kolm `päeva `piikus iŋŋega ja `surri ää Muh; valvaskala püid peab väga hiŋŋe pεεl (elukardetav) asi olema Phl; `inges pärast pannakse uśs [õnge] `otsa Rid; tä aas `eese `inge `jälle (paranes); tänä akatse neid `ingsid `vällä `tõmbama (sigu tapma) Mar; ega ma teda `inges peast (elusalt) änam `näindki; nutab inge seest `välla ~ nutab `surnuks Mär; Vedelad leeme`lörtsi sai mõne `luśka `inge pidada; `Kange küha `aegas oo kua ing minemas Han; nüid `peetakse inged sees nende `aŕstega Tõs; Angõrjas nda vjõsada engegä Khn; `inges anid; inge vaemuga (elusalt) sain ära [sõjast] PJg; Jusku vaim, et si̬i̬ eng aga vi̬i̬l si̬i̬s seisab; Jalg sureb ära ja käsi sureb ka. Siis jusku sipelgad joosevad, kui ing (liikumisvõime) `jälle `sisse tuleb; pole enge `põrmugi (elunatukest) sehes Hää; kas sa saad vähä ehk `paĺlu [raha] aga ing sa saad ikka sees pidada Ris; maha tapetud ehk `ingest peast `viidud [vasikad] - - turu `peale või `linna Rap; `võt́sin ommiku ühe jänekse ingelt ära (tapsin) JJn; madisepävast tõusevad `inge kõik loomad, kas `kärpsed ehk uśs Tür; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; ia miel et ing sies (öeld, kui küsitakse naeru põhjust) Iis; kisendä kas ing ihoss jäägu; kisendäs kas ińg (täiest jõust) Kod; jäi ikki vi̬i̬l `inge ~ inge `sisse KJn; [lehm] tapeti ärä viimätse inge mineku aeg Vil; kannatlik kavva eläs ja viletsil visa eńg Trv; ka (kas) engest peräst tõid [sea] Hls; sääl om eng kaalu pääl (elukardetav); ei võta mitti kübent [toitu], enge pidäde; mis tast sitast nõnda kirut (nurud), ega ta mõni enge eläts ei oole; pikken lei maja palame, `paĺle eńge saive `vällä; mõni laits satass maha, om ilma engete tüḱk `aiga Krk; see lämmi leib ja `värske või om meie eńge `tapja Hel; mia rabeli nigu eńg oless `väĺlä `lännu Nõo; visa minekiga hińg seehn Rõu; ku jo [rase] om poolõh aoh, sis üĺdäss: [laps] om jo hińgeh Se || elamine, elu ülespidamine teenib `palja iŋŋe (söögi) eest Khk; `Osta `kuskelt ei saa, `kaarisi inimestel põle, vabrikus tiha‿i saa - - eng päris `kińni Hää b. (taim jm) see puu töuseb veel `inge; lassid `inges (kasvavad) puud pöllu ajaks Khk; ing oo sees, aga edasi ei lähä (viletsast männist) PJg; mud́u põle `inge soand `sisse [pisuhännale] kui pidi inimese verd `andma Kad; puul om eńg [kohe] vällän – lase puul auk `sisse - - ja `peoge `su̬u̬la `sisse Hls; kõŕs om pehme, juśt ku `enge ei ole sehen Krk c. (mitmesuguseis väljendeis) Saõmõ paha engegä (hädavaevu) `laidõ `alla torma`varju Khn; är `pääsi vi̬i̬l kurja ~ poole engege (poolsurnult) Krk; hingega 1. eluga, elus(alt) kut potermańn `paĺjalt ära lihab siis [laeva]mihed aenult iŋŋega `pääsevad; neid (vähke) saab ingega `katla `pandud Jäm; nägi [meest] viimist kord vel iŋŋega Muh; ta tuli tagasi ikka ingega sialt (sõjast) Ris; engege latsek ollu ka joba - - kuus kuud [vana] Hls; 2. (raskest olukorrast, hrl retoorilistes hüüatustes) koes sa iŋŋega lehed, piab `pεεle sii olema Khk; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; kus sa iŋŋega pääsed piad elama VJg; vilets on elädä, aga kus sa ikki ingegä lähäd KJn; 3. kiiresti, hoogsalt Mis sa longid, astu engega; Ära viida `aega, asu engega asja `juurde Hää; engel 1. elus `viĺjä `ańti, et sa aga ingel `seisid Kod; [põua ajal kängunud viljast] mis ike engel om, si̬i̬ akkass `viskame [kasvada vihma järel] Krk; 2. (retoorilises hüüatuses) kus sa engel läät – miul ei oole `mintävet aset Krk; poole hingega 1. poolsurnud, -surnult poole iŋŋega `pääses `randa Khk; `Näetsa kui vigaseks [teder] ennast ti̬i̬b, poole iŋŋega naagu oleks olavad `poegade `aegu Krj; pole hiŋŋega vana loom Phl; poole ingega jähi veel Mar; mõrtsukste kähen ollu - - är `pääsi vi̬i̬l poole ~ kurja engege Krk; 2. vaikselt, omaette Räägi väga, mis sa sedasi poole ingega podised KJn; sooja hingega eluga, elusalt `pääsin soja ingega veel `lahti Mar; saeme soja engega `kalda Tõs; sooja ingega `piases viel kääst ää Kos
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha `Ennevanast õlivad `valged `vorstid, veri õli ing, seda `süüä ei `tõhtind Jõh; Ihu iŋŋega (täiesti) ukkas Khk; Kui ing akkas ihust ää minema, siis `pöörti inimene seliti Krj; Inimese ing `öötakse `peale surma veel nelikümmend ööd `päeva sii moa peal `rändavad; Kui inimene surema akkand, `tehtud uks `lahti, siis ing soand `välja Pöi; ing ja ihu väriseb sehes Muh; hing on ema ihust juba so `sesse `pandod, aga vaim on hiljem; nee (sandid) palusid `jälle `nende `hingede eest, kis raha `antsid Phl; venelased olid selle viina järele nigu kurat inge järele Noa; eńg ei `minne siiss ukka, kui ihu arida saab (peksust) Mih; inimese ing ei `surrõ Khn; [enesetapja] `Ańdis oma inge kuradil Hää; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; vaim käib kodo, aga ing kodo ei käi; kui ing lähäb juuress ärä, siis [inimene] oo `surnud Kod; ega sa `enge omal ei saa, et sa puret Krk; raha rikkus, eńge ukkus Puh; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (ebameeldiva inimese surmast); inimesel om eńg ja eläjäl om eńg Nõo; [puugitegemisel] sünni selle eńge `pääle, kessi `sinnu enne tennu rhvl Kam; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt) Urv; eläjäl om toss, inemisel hińg; Opõtaja püünd inemiisi `hinge patust pöördäʔ; poiśs oĺl vällä˽kooluʔ, hińg hiire `urgu, toss tuhatõrikõistõ lännüʔ Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst Rõu; ĺätt `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; mi timä hingega `jeie üteh ja `seie (öeld kaotsi läinust); jummaĺ anna tälle `tu̬u̬hhu `ilma hinge ette (hingerahu); koes‿sa uma hingega `läädeʔ, patu`kuurma (patukott); last hoia˽ku `hińge (väga), a raputa ku `uibot Se; ku ińemin kuolõss, sõss jeng lätt muidõ `jeńgi munu Lei; kolʔ `päivä vahḱ hińg havva man; [surnust rääkides öeld alati enne või pärast nime] hing jumala `peŕrä; hüä hing lätt `taivalõ; luuʔ koolõsõʔ, a hińg koolõ‿iʔ; [hingedeajal] pallõldass `hińgi iist jumalalõ Lut; hinge mäletama ~ pärima ~ ülendama (õigeusu kombe järgi) surnut mälestama ja õnnistama `tarvis `lassa oppetajal `surne `enge ülendä Vai; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu Khk; inge ülendus (surnu mälestuspalve kirikus) Pal; jumal ülentegu esi temä `enge Hls; `keŕksänt peränd [surnu] eńge jumalale; `ütle jumala peräld miu suguvõsa eńg, ülendä suguvõsa `eńge, siss jääp pilli`puhkmine vakka [kõrvas]; ku kõru aap `pilli, siss ülendädäss surnu `eńge Nõo; seh no sullõ seo, siss sa ülendät ka ta `heńge (öeld päranduse jagamisel) Rõu; kas kadonu hing ärʔ om peritüʔ (surnu nimi kirikus teatatud); hinge perimine ~ peritsemine (2–3 kuud pärast matust) Plv; `hińgi mälehtedäss; kuvvõ nädäle `aigo `ku̬u̬ĺja umadseʔ õks `andva˽määnest `ku̬u̬ĺja `kraame määńtselle läsile naisilõ `hińge üleńdädä ja sandõlõ andass jah; [ema] pääle kerigo ao lõiḱ muna neläst`kümnest raasakõsõst ja jagi sandõlõ puja `hinge mälehtädäʔ; jumalõ peri hińg täl, timä om `ku̬u̬luʔ Se
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) See asi keis mul otse ööda, oort iŋŋepöhast läbi Kaa; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais et käib oort iŋŋest läbi Pöi; nüid viśt lää eńg laiali, kõtt om tühi; [lapsel] `väikest viga midägi om, sõss rü̬ü̬ḱ nindagu eńg laiali Krk; eńg nii tühi, et vahi `persest `siśse, am̀ba paestava (söömata inimesest) Ran; hińgega `kauplõmma (liigkasu võtma) Se; hinge alla ~ ette ~ sisse, hingele panema ~ võtma jne; hinge all olema sööma; jooma ei oda (`viina) `hiŋŋe sise Kuu; `Viskas kõik kalad `inge `alle Lüg; Küll sel õli juba asunik `inge all Jõh; ta‿b vöta [toidu]raasustkid iŋŋele Khk; Ma pole `meskid iŋŋe ligi vötnd Mus; Pane see (õlu, viin) oort iŋŋe `alla Pöi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette Mar; muud `asja mette [raasugi] `toitu enge ette ei taha Tõs; Miul ei lää si̬i̬ sü̬ü̬k eńge `sisse ka mitte Hls; lassi `piimä ja karbi võid ma oma enge `sissi ei võta; miu eńg es võta tat (vastumeelset toitu) `vastu Krk; `aige ei maedsa, ei võta eńge `siśsegi midägi Ran; Heedä hinge ala (öeld viinajoomisel) Räp; hinge seest sööma ~ võtma kiusama, tüütama Vana`eide `lorbutamine süöb `iŋŋe siest Kuu; Noored söid vanadel inge seest εε Emm; sa võtad mo inge seest `vällä `eese riioga Mar b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Pajud kasuvad `seikste nögude vesiste maade peel - - Vesi on ikka paju ing Kaa; (lõng) oo mõnest kohast nii peenike, et põle `ingegi sees Mar; küll aga `ketrab peenikse [lõnga]. ära ikki `enge `väĺla võta Hää; mehil o nagu ing, tubak ja viin Kod; obone oli minu ing kohe. taĺlitasin ala neid Plt c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog Eit saa ega saa `tüöle `hinge sise Kuu; tuuligul on ing `välja minemas (laguneb); p‿saa piibule `inge `sisse (tõmbama); ma‿b saa obusele `inge `sisse (korralikult tööle või sõitma); p‿saa rakule `inge `sisse (korralikult valmis tehtud) Khk; torupill `mud‿kui `üidis, ma `tõmmasi tale ikke koa `inge `sisse küll Aud; ta ei saand `kangalle `inge `sisse (ei osanud kududa) VMr; Tuulikuid põle vist rohkem kui veel kahel on ing sees Trm; Mina `esti ei osand [võid] tehä, siis isä lõi inge `sisse. Temä osas nii `järsku üles-`alla `lüiä männäga, siis ku̬u̬r võttis kohe inge `sisse ja läks ruttu kokku KJn; tulel om eńg `vällä lännu, ärä `kistunu; puhass engege tuli `palli ümmer (lõi kõvasti välku) Krk
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) `eŋŋe ei vie `kiegi (normiks ei võeta kõhna siga) Lüg; muku sai si̬i̬ ing ärä räesätud (lahjana tapetud); nägid et, muku ińg (väga lahja) õli sul talleke, tagasi tuada Kod; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; Kadri om ka nõnda är kadun (kõhnaks jäänud), et paĺlass eng vi̬i̬l Krk; Niguʔ hingetsänk (pikk ja kõhn inimene) Vas b. (väga vaesest või tühisest inimesest) `Andas `krundi ära - - Pärast vahi et omal ing `paelaga `kaelas IisR; taal pole muud kut türa ning tühi ing Khk; Sool pole muud kui süda, saba ja soe ing Rei; se mees põle muud kui tühi ing ja türä taga Juu; mes suss tappa! tühi ing, suala tüńn ja vana pindsakutükk Kod; kehväl ike [muud ei ole] ku ihu ja eńg Hls; vana inimesel ei ole mitte ku midägi, `paĺlald ihu ja eńg Puh; nii jumalõpaĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har; Esiʔ um hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; hing langagaʔ kaalah (täiesti vaene) Vas; Ei olõ muud ku titt ja hing Räp; täl mudgu paĺass hińg; hińg om śeeh, silmä pääh, muud olõ õi täl midägi Se c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) Omal ing `uule tukkames, aga viel `vannub `kurja Kuu; veda juo kolm samu `henge `niidiga taga ja ka veel `uhke ike VNg; sene eng on `justku `niidi `õtsas Lüg; nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas; `umbest ing on `kontide vahel veel, nii `otsas `aige Khk; kõik peab `jääma maha kui ing o keele peal Muh; Ing niidiga `kaelas, sitaauk nööriga `seĺgas Han; ing piiksub vel `kontide vahel, see sureb varsi; mis sa teed ing ja elad (viletsa tervisega) Vän; Eng niidiga ~ `viltse lõngaga `kaelas ~ eng minekul Hää; kakestab üksinda `paĺke `tõsta nõnda et ing lõngaga kaalas Saa; ing `niiti pidi sies; ing paelaga `kaelas Kad; ing ripub niidi õtsas Iis; kõńd tõine, juśt ku eng oless londige kaalan ollu ~ londige näpu otsan; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; si̬i̬ kuri eng paĺt keele perä pääl vi̬i̬l Krk; eńg om täl niidiga kaalan, aga muku eläb; mes mä elä, eńg om `persega `riibu, `mõtli et ma ärä koole Nõo; Esiʔ um hińg niidiga jo˽kaalan, a udi vi̬i̬l tü̬ü̬d tetäʔ Rõu; hińg nööräga kaalah Plv; hinge heitma surema minu `sõprad on kõik juo `enge `eitaned Lüg; Eile omiku `eitis iŋŋe ää Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; tema tuld tüölt kojo ja eit `inge Kad; `tuńdi kaks on `aega kui eit́ `inge Kod; eits `enge Hls; tõist last kabelin `matse, tõene kotun `eitse eńge Nõo; [hobune] hiit́ hinge sial är, `pillu `maahha; `hirmu ar, õt `tahtse hińge `väĺlä `heitäʔ Se; hinge vaakuma 1. pikalt põdema; suremas olema Õli juba `inge `vaakumas, aga ärä `püäräs (sai terveks) Jõh; [inimene, loom] vaagub eese `inge, ei tä sure ega elä Mar; Lehm sõi vist `naelu `sisse, nüid vaagub `inge Han; si̬i̬ one juba `inge `vuakman Kod; ammu joba vaagup `enge Krk; vana pernańe `vaakse `eńge San; 2. u majanduslikult alla käima Mõni kolloo·ś vaagub kua `inge Han; hinge (välja) viskama surema, kärvama kuer `viskas `enge `vällä Lüg; enge juba `väĺla `viskanu Hää; üks nuare ärrä (oiniktall) one ärä inge visanud Kod; kevädi pidi kaśs inge `väĺlä `viskama KJn; [laadal hobune] iluss ku lihamägi, ku kodu saave, `viskab enge Krk d. (väsimusest; suurest pingutusest) eng oli kohe `kontide vahel `ninda `niidin `eina ärä VNg; Kas vai rukki`leikuss, päiv palav, ing `ambas, oi küll sai `auvet; Sai `tulla `ommiku `mõisast `reielt, ing niidiga `kaulas, ei `sõisand jalal Lüg; `juokseb `ninda et eng `ambas Jõh; `Juoksime `nindat `irmus, ing oli `paelaga `kaelas IisR; `lintsi nenda mis ihu ing kisendas sees Khk; karjob ühnä inge põhast (kõigest jõust) ja röögib Mar; Kus poiss lidus lõõtsutades, vata et eng paelaga `kaelas; Ing niidiga kaelas, ingeldab - - nägu tü̬ü̬ `raske või joosuga tuleb Hää; kui kiire töö - - siis tehasse nii et ing `ambus Lai; et hing armas sees kõigest jõust siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; Joose naa‿t ing armas sees Lih; Suure `tü̬ü̬ga `tõmma nii et eng armas si̬i̬s Hää
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus sedä (kuusikut) `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; Kui `inged tulevad (hingedeajal)`riega, siis tuleb pikk ja külm kevade, kui `vankriga, siis soe ja varane kevade Jõh; `ingede pää oli `talve olnd, siis oli `pandud `ingedele pudru Khk; neli nädält sedä `enge `aiga om. võet `engi `vastu; pimme udsu, sõss enge tulev `taevast; enge tuleku päeväl olli viit `süvvä engedel ja mineku päeväl kah. enge saadeti ärä, tapeti siis üits lu̬u̬m, kas kana või; ma oodi tat (teda) ku `enge, es tule‿s tule Krk; keedetu `paksu jahu `putru, `pantu või `siĺmä, siss `viidu tareotsa pääle `engile `süvvä Puh; eńge siss teǵevät toda `ilma alvass – ku na ulguva Kam; pulkšti (kella) katõ`teiš́šüme `aigu `üöse jengeʔ `ḱäülese maa päl, t́egeva taad ež́ tü̬ü̬d, mia t́ekki jelleden Lei; hingeʔ lastass `täämbä (hingedepäeval) vallalõ puolõst üüst puolõni päväni Lut || hingedeaeg Mihkle päeväst üits nädäl `eńgi, eńgist nädal märti Trv b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal) ku ma nu̬u̬r oli, siss ma käüsi ka engen. enge käüsiv vagaviisi - - mõnel olli piĺl man, mäńgs kannelt - - `laulsiv iki: enge omma siiä saanu. `antke `engil ańnakiida, `antke `engil kanaliha, `katske karaskiida. kui ei ole aniliha, siss `antke `engil sia `ändä; `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv - - mõni pańd kirmi suu ette. `ütliv iki: lääme nüüd enges; enge es tandsi, käüsiv üte mant tõise manu, [tahtsid] iki: käkki, karaskid ja liha Pst
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline Üks väsümädü ing tämä oli; iga ing toi kolm-neli `tündri `silku `kaasa `palgaks [kalapüügilt Soomes] Kuu; küll on mones `vallas pali `vaisi `engesi Vai; mis sa `piinad `ilma `süüta `inge Khk; `Mihklipää `laupa `öhta siis karjased `otsisid ja ajasid veel `viimpse kui looma iŋŋe metsast koju Krj; Piikund ing (väsinud, nälginud, poolhaige inimene) Pöi; Mis teised ütlest seda ta tegi - - oli üks saamata ing Emm; oo sool `põrsa ing maeas, põle sool `nälga `karta Mar; Või säl sõjas neid `engi vähe `otsa saab Hää; kõik viimane kui ing (inimene) oli kadund Juu; siis käind külas `õmblemas kus põle mieste `ingegi old JMd; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä tulin kõege `enne. `tõisi ei õle mitte `inge Kod; miul ei ole elävet `enge kodun; üit́s `eńgig ei liigu (väga vaikne) Krk; ma ole õnnetu eńg, ei ole omakest Hel; turbavva, kammar om pääle kasunu, ku pääle läät olet kadunu eńg Nõo; ta oĺl siss ärä lännüʔ kotust ilma hinge `ti̬i̬dmäldä Har; ka taal hingel (joodikul) püsü üi midägi; kotoh olõ õi ütte jumalõ `hingegiʔ Se; meele (meile) katõlõ hingele saa viländ Lut || (hrl kiriku- või usklike terminoloogias) `Nõrkend ing (vähese aruga) Lüg; ära kadund (patune) ing Jäm; üks ära valitsedud ing Emm; ärgand inged, kis akkavad jumalad paluma Los; äratud inged Plt; patanõ ińg Krl; nu̬u̬ omma kõiḱ `õnsa hingeʔ, kiä `taivadõ saavaʔ Har; riš́tit (j)eńg Lei b arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel) `eŋŋede vili õli sääl (magasiaidas), mehe`eŋŋe pääld õli juo ikke kuli rukkid `sisse `kasvand Lüg; kui `palju neid inimese `ingesi teil on? viis `inge peret Vai; `veisid viis `inge `lautas Khk; `kirkonna iŋŋed (kihelkonna inimesed) Jäm; vallamaks oo viis sada iŋŋe pealt Muh; meite kihelkonnas kolmsada `inge Emm; `ingede kirjudus (rahvaloendus) Rei; kolmteist `ingsid kano Mar; kas ingete järele on neid (koolilapsi) pailu Var; No `metmes `enges (mitu) sul‿s neid (sigu) on Tõs; metu `lamma `inge sa ületalve jätad Aud; kodu `kasvasin, oli `kümme `inge pere JJn; vallan eläb kolmtuhat `ińge; pere õli kaheksa `vaimu – `inge Kod; viie inge `pääle saab viis kilu `suhkurt Vil; engede mass pannass engede `pääle Hls; meil iga `aasta piät vallavalitsuse kätte engede aru [viima], kui paĺlu `eńgi sul sel `aastal talun om Hel; egäl eńgel `olli viisteistkümme vakamaad. kutsuti Kääni eńge Nõo; inemiisi `loeti õks hinge `kaupa, eläjeid `loeti tossu `kaupa Har; suuŕ kruńt nelä hinge maa Se; nääd́e hinge pääle (nimele) Kra || fig `meskesed suured pühäd. kolm `inge (päeva) peräkuta Kod
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus Ei sen mihe inge uks `naljald irvagille lähe (ei avalda oma saladusi); `kuidagi on nie sügüsü `ehtud ka nii sügävälle igä `hinge vajund Kuu; sedä (maagilist rohtu) piab `andama `ninda et tämä eng ei tia Lüg; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu); oo sul midagi iŋŋe `teatavas Muh; Joudnd seda ingest (iial osanud) arvata Emm; Mo ing-vaim on sellest asjast küll `lahti Rei; mo emä ei võind [teda] inge all (üldse) näha Kir; Oleks ma engest või vaimust seda `täädnu; Mis ta eng ja vaim küll `mõtles, ku ta `seukse pääteu ära tegi Hää; jäta mu ing rahule, kuradi naakmańn Sim; õleks ma seda ingest tiand ~ õleks mu ing seda tiand Iis; ma ei saĺli teda inge `sisse (üldse mitte) Trm; ilma inge `tiädmätä saen äbi Kod; ta tahap rahu saia, et eńg ütel pu̬u̬l om; ma es või engest arvade, ega mõtest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; miul es tule engest (sugugi) `mi̬i̬li Krk; miä es tiiä eńgestki Nõo; võit kõ̭nõlda nii paĺlö kui hing himostass Kan; ku˽hińg `haigõ om, siss om hingel halu; ma is tiiä tu̬u̬st aśjast medägi, mu˽hińg om tu̬u̬st vaga Har; Taal naa˽hińgeaasaʔ umma˽lõdvaʔ (kergeusklikust) Rõu; mi̬i̬śs tiiä äi˽hińgegagiʔ, mia naańõ tah kammandass Vas; sul inäp `hińge ka olõ‿i seeh, ar olt uma hińge `andnuʔ, õt hooli‿i tõisist sukugiʔ; kost saʔ mu hinge `sisse tiiät; sa kui `hińge kaalut (usutled), sa usu‿i tõist; proosta kõ̭nõlõss perämätsest hingest kõ̭õ̭ `vällä Se b. (meelepahast, vihastamisest) täis `iŋŋega (vihasena) Hlj; ing täis sappi Lüg; siis olid mehed `inge täis teise `pεεle; tegi mo iŋŋe nii täis Khk; Mees aes selged möga suust välja ja siis mool ing kerkis Emm; aga mo ing `kerkis sees Mar; aga mo ing oo täis ta `peale Mär; Vaname ing karand täis Kei; mis ei `meeldi, si̬i̬ aab üsna ińge täis Pal; eńg saa ~ lää täis Trv; eńg läits täis, vihast Ran; [tal] Karaśs hińg `hirmsahe viha täüś Rõu; timäl siss lät́s jo hińg `väega tävvess Vas; hinge all 1. enda teada; südametunnistusel tämä piab oma `tieda, piäb oma `eŋŋe all sedä `asja Lüg; eńge all mul ei ole saladust Ran; 2. varuks, omanduses olõ õi `tingä hinge all Vas; ar˽kõ̭õ̭ and mis hinge all om õnõ Se; hinge peal(e) ~ pealt 1. enda teada; mureks; südametunnistusel(e), -tunnistuselt `Räegi ära `inge pialt, läheb `kergemast IisR; see‿b jöva midagid oma iŋŋe pεεl pidada; komveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl Khk; (tema surm) läks teise inge `peale Mar; sel on inge peal pakil kedagi Jür; kiḱk na kõnelev mul ärä enge päält puha Krk; mia ei naka enämb vanan `endä eńge pääle `võĺtsma Nõo; `jäie esi `haigõss - - mul oĺl siss pu̬u̬ĺ [kudumata] sukka hinge pääl Har; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält Se; 2. varuks, omanduses mul ei oole `sentigi enge pääl Krk; hinge peale käima süüdistama; kiusama; vihale ärritama käib `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; tä köib mo inge piäle, `kiusab mind Tõs; si̬i̬ käup miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; hinge `pääle `käümä (süüdistama) Vas; hinge taga ~ taha ~ tagant 1. enda teada; südametunnistusel(e), -tunnistuselt Minu enge taga `seukest `aśsa ei ole, et ma `vargil läheks Hää; see asi kipitäs `piäle inge taga Juu; no pajata `välja mis sul inge taga on Kad; ei olõ midägi hinge takah (südame pääl) Vas; 2. varuks, omanduses(t) Pole `iŋŋe taga punast `krossigi; `Viimase kobikani `ansin `iŋŋe tagant `väljä Kuu; killel pole `miigid sugust iŋŋe taga, selle kääst pole `maksusid ka vötta Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; viimane `kopkas inge taga Kos; nad norisid viimase peńni inge tagant `väĺla Sim; tämäl ei õle inge taga `seńti raha, ei tükki `leibä Kod; [ta] Annass või eńge tagat ärä Trv; eńge taga ta ei piä `endäl, nii `elde Ran; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; mul ei olõ mitte medägi hinge takan süüäʔ Har; Jätä‿iʔ hinge taadõge (mangub kõik kätte) Räp
11. iseloom; tugev tahe; visadus on sel ka `inge seda `valmis teha Hlj; `valju `eŋŋega obone Lüg; Ise pisike, aga ing on ikka nii suur (väikesest ja väga tigedast koerast) Mus; ergu engega, see‿i seesa pudelis ka vakka Aud; Ma oma enge ja vaimu poolest ju ti̬i̬ks, aga ma‿i saa Hää; si̬i̬ om üit́s ää engege inimene, eläve vaimuge Krk; väegä visa eńgega, ei jätä enne `järgi, kui ärä om tettu; siss ollit nu̬u̬r, eläv eńg seen Ran; taa (viin) võtt iho`tervüse ni hińge rikk Vas; hingele (südamelt) om hüä ineminõ; pehme˽ki̬i̬ĺ pett, hää hińg and Se; elust ~ ihust (ja) ~ hingest, hingest südamest, hingega, ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t) jne kõigest väest; innukalt, agaralt Ei ole parada `meeste `korval `soudajes, ku pead elust hingest igä `tembama Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega, et sais `valmis VNg; tegi kõhe tüöd ihu `eŋŋe puold Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi äs jöva Khk; `Mõisnikkude `vastu ta oli kõigest iŋŋest Pöi; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka Muh; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tämä tast iho ingegä mennä; mina saen `vandu iho-enge pualess (kõvasti vanduda) Kod; tegi kõigest ihust ja ingest ~ ihu ja ingega Lai; ta on ihul-ingel sääl `juures KJn; ihuld engeld püünäb tüdrukut; ma avitess kige ihu ja hingege tedä Trv; ta püünäp nindagu ihust ja engest; sellel ma os lännu, ihul engel (meeleldi) Krk; püis kogu eńgest, aga es jõvva; me nüpeldäme kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi Ran; temä ois Juhani poole kõ̭ige ihu ja eńgega Nõo; ma‿less ihust ja eńgest tullu sinnu `kaema Rõn; `tahtsõ ka perremihe pojalõ [naiseks saada], teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihu-hingega Har; timä `väega taht, umast ehost-hingest; kõ̭õ̭st hingest-`süämest `väega himostass; tü̬ü̬d tege hingest ni `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega Se | timä perämätse hingega vi̬i̬l haard tetäʔ vai püüdäʔ, perämätsest hingest haard tetäʔ Se
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte `naarid `kasvasid nönda suured, mineva sui‿s saa mette `inge ka; pole söö `ingesid `liitis Khk; Tedremadar on `söuke pisike peenike rohu ing; Nee mõned männi ja kase iŋŋed mis seal (rabas) on nee‿b kasu puuks koa Pöi; ei taha teisega `reaki, mitte iŋŋe sõna‿p lausu Muh; suhkurt andass väga inge`ohtu (vähe) Kir; sa `tohtind `ingegi ütelda Vig; nied ühed enged (ühed ainsad) tal olidki, uiõd ljõnna `riided Khn; akkasin `vaatama kas on pluomi `inge peal ka Ris; ei õle `üste sõrmusse `inge minu majan; minä ei õle ühelegi `inge `annud (kõnelnud), aga jutt oo väĺjän Kod; nagu rida läks [puravikke] - - aga nüid, mitte üks ing Äks; nii lambi laasi ei pia mitti `enge (purunevad kergesti) Krk || (võrdlustes) Nii peeniksed naelad just kut iŋŋed Pöi; Minu [kedratud] lõng `oĺli ikki peenike ku ing Hää; [peenike koelõng] nagu üks ing `sisse kududa HJn; sõgelased on ühed ullud – üsku ing ise, pienike Sim; mõni kirp nagu ińg. tiĺlokene nõnnagu ińg Kod; lõng on peenikene nii ku üks ing Ksi
13. ujupõis kala ing. `niisuke ele rakk kala kohus VNg; kala iŋŋeks kutsutess `säinasel keige `rohkem. iŋŋed kahe jätkuga; Kui kala puhastad ning kala ing viŋŋub, siis saab kala veel Khk; avi ing käib `mööda seĺg`roodo; torsal on suur petk hing sees. `leika peege `katki, hing toleb `välja Phl; kala ing, mis selgroo `külges on Rid
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) appud `piimä ja `suolast `kammilast `korva ja, `leibä ja, mes sa viel ing `nouad Kuu; kus sa eng lähäd. õled mul näppis Lüg; No mis‿sa ing oleks `kostand, kut äkist oleks immu tulnd ületsitpidi `minna Ans; Kus ta `vaene ing `sõukse ilmaga lihab Pöi; kus `silda põle, `sinna ikke pannasse jalabud `piale. kuda sa ing ikke üle saad Kad; oh ing alassa küll, si̬i̬ mi̬i̬s on ukan Kod; kohe sa eńg lääd Trv; oi armassińg, na˽saluvõ valusdõ San; Vanast ummõldi, mõtlõ˽hing kõ̭iḱ `käegaʔ Urv; Kui sa˽kulla hińg pant toolõ tiĺlu latsõkõsõlõ˽`kahrõ `rõiva `ümbre Rõu; no mis sa, hińg, `mõtlõt ka, õt nii tiit Se || (viinajoomisel) Hing alt, uputus tuleb Trm; Hińg hoiaʔ, huputuss tulõ Räp b. (kirumis- või sõimusõnana) `saadana ing, elu on jo `sellest `saate täis tema `pääle Hlj; Ah sa katkend ing; Oh sa arg ing, või pole `julgend `ööse `surnuaja juurest läbi `tulla; Poiss kuri ing `toetas tagant `aknast ennast `sisse Pöi; oh sa `põrgu ing Tõs; kurat su iŋŋe `sisse JõeK; katsu et sa va `prohvuse ing siit minema suad JMd; oh sa `saadlase eńg Ran; `ossa koradi eńg, kos‿sa lähät Nõo; oh sa kuradi `saadani iho hing, `ütless muni kiä `hirmsahe vannuss Plv; kurat, vehmer lät́s `kat́ski, ah sa hing Se
15. Vähis`iŋŋes (hingpakkis) ruttasin kogu tie Kuu; mes sa õled siäl masina all? surma ing (surmale määratud) Kod
hinge|aeg `hinge- Lut; enge- Hls Krk; gpl `enge-, -ńg- M hingedeaeg `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv [hingedeks maskeerunud inimesed], `engeaig om `mü̬ü̬dä, enge ei käü enäm Pst; Nädäl perän `mihkle`päeva akkab `eńgeaig - - Neli nädält om `eńge`aiga; enge aja ilma [on] udutse aurutse Hls; `enge aig päält `mihklepäevä `algass ja lõpess päält märdipäevä; sügüse `eńge aig sõss tetti peiet (surnu mälestuspidu), `aeti sugulise kokku; si̬i̬ olli vanal aal ku `eŋ́ge aig, `panti `sü̬ü̬ki `kambre otsa `pääle; `ernit ei võivet `ki̬i̬te `eńge aig Krk; pallõldass `hińgi iist jumalalõ - - tuu um `hingeaig Lut
hingede|aeg surnute mälestusaeg Sügise piale mihkli kolm esmaspe õhta üeldi ingede aeg Muh; Inimese inged võisid pärast surma veel kodu keia, mis änamiste surnude või ingede aeal sündis Tor; `ingede aeg on uuemardi aeal. `ingede aeg on `vaikne Ris; `ińgede aeg õigatasse, kui vahel vagane [ilm] on Ksi; engede aig `mihklepävast `algab ja edimesel `nove·mbril lõpeb Hls Vrd hing|aeg, hinge|aeg, hingi|aeg
hingi|aeg `ińgi- Krl; `engi- Ran/-ńg-/ Puh hingedeaeg `eńgi aig om sügise, kui vagatse sonnutse ilma Ran; vanast ku `engi aig `olli, siss keedeti `paksu jahu `putru [hingedele] Puh
hirmus irmus Jäm Krj Pöi Muh Mär Var spor Ha, Trm VlPõ, -ss Trv Krk T V(h-; -śs Rõu Se; n `hirmsa); `irmus R(`h- Kuu; n -a VNg Vai) spor Sa, Muh Kse Han PJg Hää Ris JJn ViK Iis TaPõ KJn Kõp, -ss M hv Puh; g `irmsa R eP eL(-e Krk; San; `h- V), -ssa Khk Vll Var, `irmpsa Sa Kse Var Ris Hls/-e/, `irpsa Khk Var Aud HMd, `irmusa Kuu(`h-) VNg Jõh Vai; ermus Kär Hi(h- Phl) Mih PJg spor HaLä, Kos, -os LNg Mar Kul, `ermus Vll, g `ermsa (`h- Phl), g `ermpsa Vll Hi(`h- Phl), `erpse Emm(ε-) Käi, `herpsa Phl; pl `ermsad Tõs; jõrmus g `jõrmsa Khn; -`irmus g -sse IisR (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. a
1. hirmuäratav, kohutav, õudne `hirmus oli mend `armasa kosi oma pikke `piibuga ja `laia `kaabuga Kuu; `Röökis `irmpsa äälega Jäm; Poiss vöttis nii `palju `irmsaks (tundis hirmu) Krj; Küll nii `ermpsa inimese surm vöib ermus `olla Rei; kui ma jεε üsna pimeks, see keige `herpsam asi Phl; ta nägi `öösi ermost und Kul; `ärgade kohitsemine oli ühna vanal aal `irmus töö Han; misuksi `jõrmsi `tjõmpa `kloostris `tehtud Khn; meri on täna üsna `irmus näha – ta vahutab keik Ris; eks ned `mõisnikud olid ikka koledad küll `enne. `irmsad inimesed Nis; `irmsamad `aśsa ei või `ollagi kui sie mõrtsuka asi VJg; si̬i̬ on `irmus, teda (kala) õnge otsast ära võtta Äks; nägin `irmsad `looma Lai; mea `peĺgä irmust `asja Krk; aga ta lääp `tolle `irmsa elu seen segätsess ka vi̬i̬l Puh; pojapoig ti̬i̬p `irmsit tüḱke, varastap sõ̭sarõ raha ja ju̬u̬p maha; t‿ollu üits serände irmuss `aiguss et, inimese pasandanu ja ossendanu Nõo; irmuss aig `oĺle, kõ̭iḱ jo `paĺli Võn; huśsi pant om hirmuss Vas; mul `saie irmuss ku ma soe `näie Lei Vrd irmulik, hirmuline
2. ebameeldiv, vastik; inetu tämä `siunas minu nii `irmusal `viisil Vai; sool o nii pitkad `irmsad `ambad Muh; sa nεεd kui `εrpseks on elud majad jεεnd Emm; me pidime ta (paruniproua) kätt jälle `kangesti lakkuma ja `suutlema nii et irmus oli Kos; üks vanamoor räägib oma `irmsa saana urtsikust Pee; `tuiskeb ja sajab kas `tiäte kui `irmus KJn; kole irmuss ilm Krk; ei tohi `kaśsi `sülle võtta, kaśs lääb kõhnass ja `irmsass; vana irmuss kana, küll ta võib vi̬i̬l võhkeldada ütest `tõisi; mia `mõt́li et, mia ole küll vanass ja `irmsass jäänu, a vi̬i̬l `irmsimbit om ku mina ole; küll nüid ti̬i̬b `irmsa näo, moka `tõmbab `kuĺpi (mossitavast lapsest); illuss nägu, irmuss tegu; ni̬i̬ vene nime om `irmsa, ei paenu ki̬i̬l `ütlemä `tõisi; küll om irmuss kuulda, ku `sõimleva ja tülitsevä; kü̬ü̬k om `irmsat `aisu täis Nõo; ku soolikit kaabitass, sõ̭ss tulõ säänest hirmust löt́i vai läḱä mahaʔ Kan; a tu̬u̬ noorõ iä elo kõ̭gõ `hirmsap oĺl tu̬u̬ rehe `pesmine; `hirmsa hais oĺl tu̬u̬l pahru lihal Vas || (hüüatustes) oh sa vana `irmus Vai; uujoh `hirmsa, mis sa hullat Har
3. (kogust või viisi märkivalt) a. (koos substantiiviga) (väga) tugev, kõva, rohke; erakordne, tohutu saab `irmsad `viĺjad sialt (maa) pialt Jõe; ja inimised olid ka nii `hirmusass hädäss; no eks siin on `talve `tuiskud `hirmusad küll; Tubaka nälg on `irmusamb kui `leivä nälg Kuu; selle `irmpsa kuivaga valastab puhas ää [vilja] Jaa; ja poiss külmetäb ja nii `irpsa valude sihes Var; see oli siis suurte `irmsa vaadidega `jälle talve `köidud viina `vooris Tõs; `põrssid jõua `osta `kuskilt, irmus inge `inda tahvad Vän; täna `õhtu lähäb `irpsa joomaks HMd; mesperäss näen minä `irmsad `vaeva Kod; sel linaskil on kole paĺlu verd, `oitku. `irmus veri Äks; kui päevä ümmer `valge rõngass om, siss om sel päeväl suurt `irmust maru `u̬u̬ta Hel; tütär si̬i̬ `rü̬ü̬knu `irmsat päävalu Ran; sina aad minu `irmsa tuesuga `väĺlä tühü Nõo; a `Haanihn oĺl hirmuss räüss ja maru Rõu || (mitmesuguseis väljendeis) rohkesti, väga (palju), tohutult ta loeb `irmssal viisil Vll; Ühe umigu oli kalameestel erpsemoodi kalu Emm; Neid ounanuppusid on seasta üsna `ermpsa `viisi Rei; vihab küĺl teda `irmsal `kombel kohe HJn; keevitaja - - `irmsad `viisi kisendab Amb; rahvass `naarseva `irmsal viiel `järgi toda, kuiss `Roodna ärräle ütel Kam b. (intensiteedisõnana) (üli)väga, tohutult tema `irmus on kaval Jõe; [hammas] `irmus kovast valuta Vai; `irpsa paelu kala said; see on nii `irmus oma isa nägu Khk; nii `irmpsad suured lestad; [soolakalad] Olid jo ka `irmsa `kallid Kaa; Mees oli ermus iseennast täis (pidas uhkeks) Emm; ermus väga suur must pili PJg; akkas irmus sadama Vän; Vanutsepuud `irmsa suure aavapakudest `oĺlid `tehtu Hää; armastan irmus sind JMd; nied (riisikad) kahanevad nii irmus ära, kui kiedad JJn; eks ta õle siin `irmus kava `aega `seisnud Kod; riiet `irmus vähä kis `ośtis Äks; lapsed kukkusid, saivad `irmsad `aiged kiilas `iatuse pial Lai; vana karu `tuĺli kodo, `oĺli vihane irmus KJn; Miul om `irmus kõtt täüs; Piab `irmpsid `küĺme `ilmu Hls; `täämbä om irmuss `kange tuul Nõo; Ma oĺli ka noorõlt hirmus taa raha pääle Urv; no `hirmsa väsünü oĺl jalaga Riiast kodu tullõn; mul om külh neid `hirmsa hirmudu Har; käsi `hirmsa `haltass Lut c. (kvantumi- ja viisilauseis) ma olen nii `palju olnd `hambavaluss et `hirmus Kuu; ma `maadlesi `tööga mes ermus Käi; vad kardule kuhja õled, `tolmavad `kangesti et irmus Mär; pärnad on nii `õisa täis mis irmus PJg; `viĺla tuli mis irmus (vili kasvas hästi) Tür; ise peĺjäsin nõnnagu `irmus; [kiisal] õkkad `püśsi mis `irmus Kod; lu̬u̬m ahmitseb `süia nagu `irmus MMg; `vihma sajab nii mis `irmus KJn; mõni suvi valab `vihma maha kui `irmus Hel; [hernes] aap kasu taka, om nii lihav mes irmuss Nõo; `tapsõva (peksid) nigu irmuss toda karu TMr; kaits riht pesseti, küteti kui irmuss San; ju̬u̬ ni et hirmuss Se
Vrd hirm, hirmsanõ, hirmune, hirmutu
II. s viirastus taa olõ‿s `kiäkiʔ, taa oĺl hirmuśs täl Se
hirmutu irmutu Pöi; hirmutu Kan Har, -du, -duʔ Urv Har; ermutu Emm
1. hirmus, kohutav, õudne Va ermutu loom (südametunnistuseta inimesest) Emm; Ma ei `julgu˽püme˛üsi läbi mõtsa minnäʔ, mul om hirmudu; nüüd om kõ̭kõ hirmutup aig; nuil om minnu jo hirmudu, ega ma nii nurjaduʔ ei olõʔ Har
2. (intensiteedisõnana) (üli)väga, tohutult aga irmutu pailu on merd ära `kuivand Pöi; oĺl üt́s hirmutu suuŕ elläi olnuʔ Kan; mul om külh neid `hirmsa hirmudu; kae nu˽lät́si˽hirmudu madalalt Har Vrd hirmus
iva iva R hv S, L K I Hls Krk Võn Kam San; n, g iba Kul Mär Vig(ibä) Kse Vän HaLä Tür; ivä Kod KJn Vil M T; pl ived Kuu
1. tera a. viljatera; kõrreliste seemnetera Moni oli pand `leivä `taiginalle `sotkies ivi `hulka; iva on `lendävä nogass (usinus annab leiba) Kuu; kana nokkib ivad maast `välla Lüg; Kaer `tuores viel, iva `alles `piimal IisR; Aidast `vilja `tuues ikka iva kukkus moha Pöi; tööd oli küll `eńni kui ibad akkasid `paistma. [nüüd] masin tuleb põllale [vilja koristama], kohe iba paestab Kul; kue‿ma selle koha `võt́sin, siis mol ei olnd iba otseti maas (vilja külvatud) Mär; mitte üks iva röömike mul ei ole kodus änam Saa; Kui ibad piast `väĺla `kargavad [mütsi sisse löömisel], siis võid akata rukist `lõikama Kei; vahest läks prügisi koa tuulatud ibide `peale Juu; karu kaeral on oma ivad sies ka VMr; tuŋŋalpiad `jälle on odral, kui näpuga [odra]iva katsu, lähäb purust Kad; lakaga kaeral on ivad ühel puol; maa kaeral on `piened ivad Sim; kivi om iväde sehen Nõo || tungaltera `mustad ived Kuu; `tungal tera ivi oli rukkiste `ulgas Hlj; ise siest lahk `valged, nied `mustad ivad Lüg; mõni kord on rukiste ulgas paĺlu `musti ivi Sim b. kaunviljade seemnetera kaanad küĺles ja ivad sies [hernel] Amb; nuorest piast, kui põle [türgi ubadel] ivasid sies, kiedeti [kaunu] JJn; kui `ernel viel ivi sies põle, siis on lestad. kui `lestadelle ivad `sisse kasavad, siis on kaanad ~ kaunad; oa ivad Sim c. muude taimede seemnetera; terataoline asi või moodustis elav õbe, `niskesed ivad Lüg; virtsi ibad pannaks kalade peal; pöle `mullu sui näin mena maasika iba; öbe kröllid, ibade `viisi lükiti neid Ris; mul oli ivasi, `pipra ivasi; nää, selles mustas `sõstras on ivasid (marju) JJn; ivad on ike [püssirohul] VMr; sinepiiva VJg; ańd nõnnagu `ingveri iva (väga vähe) Kod; kihud on nii pisikesed nigu ivad Lai; sońn on einamaal, veike ümmargune iva Plt
2. tera tuum; vilja toiteväärtus iva oĺli kõva, õlu tuĺli raanist nagu vahutas; kõssakudel iva ei ole Saa; `ernel ja ual on iva paĺlu, see on kõigest viĺjast ette; anna loomale iva, küll ta siis ramusast lääb Trm; [taarileib] lastass är ligude, nõnda et si̬i̬ iva väŕk `vällä tule Hls; terä akkass kasume, iva om sehen joba Krk; katõtahilitsel [odral] om jämedä terä, noil om `rohkemb ivä sehen; `veskin kooritass nisu ärä, jääp paĺlass ivä; kaarajahu om ütsindä `väega vesine, kaaral ei ole jo iväd säl paĺlu Nõo; iva tulõp [linnase] koordõ seest `vällä Võn
3. teraviljasaadus a. jahu kaks kamalutäit ikki `pańti pangi pääl seda iva `raami [koeratoidule]; ivale tuleb kardulid ligi panna, siss lähab iva vähem, ega `paĺla ivaga saa `looma `sü̬ü̬ta Saa; vaja iva `anda eläjille Kod; rokk tetti kaara iväst Trv; iugutse õle virutide `puhtess puha [kaljaastjas], et iva iuk läit́s `vällä puha Krk; `siale anna puhast ivä ja, `kartuld ja `lõssi Puh; ivä (rukkijahu) raputedi `nahkule `pääle, ja `panti apatusi Nõo; kellele ivva `ańti, tollel (loomal) oĺl väkev sitt kah Kam; [pärast võõrutamist anti põrsastele] Edimält paĺlast lehmä`piimä ja perän ivä kah sekkä Rõn b. jahujook, -rokk loomade ivä – tuulalutse terä ja `sõkla ärä jahvatedu [vee sees]; iväge joodet vasik Hel; mõni ju̬u̬t́ `vaśka viienädälisess, siss nakati ivä `anma Nõo || jahusade, juuk paksem ivä, mis `põhja jäeb, on peru KJn; ku taaŕ `kinni jääss ei joose, siss om paĺlu ivä sihen Trv; ku õlu är om tett, sis jooseb alt `valged ivage Hls; egän `tu̬u̬brin ja egän tünnin om ivä põhjan [jahurokast] Nõo c. van uhmris tambitud odratera; tang, kruup ilma ivate kapuste, neil es panna `tange `sisse Krk; jüripäeväss keedeti äräminejile ilma iväte `kapstit; Üt́s ivä `uikass tõist (liigvedelast supist) Hel; vanast tetti ilma ivätä `putru, `kartuli `putru Nõo
4. toit, toidupala; kerge eine, oode miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand (söönud) Vai; Ole ma täna viel iva suhu saand IisR; Oli `aegu kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; ma `võt́si natuke iva Hää; [haige] ei võta iva `röömigi Saa; rahvass tahave iva, `õhtu oodakud; nüüd ku kolm `kõrdi süvväss ommokune sü̬ü̬ḱ om iva Hls; ommuku `anti iva enne `ruugos̀ti; Söö iva ärä sis kägu ei petä ärä; kellä kuvve aig tuuvvass `mõtsa võileib või lihaleib, ivass `mõtsa Krk; nii `aige et ei võta joba mitu `päevä enämb ivä `marja suhu; tulge `sü̬ü̬mä, `kaege kah ivä ärä Hel; ja ma olli ilma ivätä terve päiv; vanast üteldi peräst `sü̬ü̬ki et, laseme ivä `luie `sisse Ran; miä ei ole `katsa `päivä ivä `iukugi saanu; ma‿i ole `täämbä vi̬i̬l ivä `raasu suhu pannu; miä ei ole `täämbä vi̬i̬l ivä ei `marja saanu (täiesti söömata) Nõo; Siss toda (kaera- ja hernejahu segu) `ańti tü̬ü̬ `aigu obestele, et siss om kõva ivä Rõn; ma võta iks vähä iva [varahommikul] San
5. väike osa, kübe, raas `Ennemb saab kivest `kildu ku `ihnusald iva Kuu; ei `andand ivagi Vai; vöid pole mette iva kodu Khk; pole saand täna toidu ivagi `amba `alla Mär; naene ei õlema suanud võid ivagi; and (andis) nõnnagu lidveiva selle liistu [leiba, õuna]; ei mõessa lugeda üks iva Kod; pühitasse et iva `tolmu ei jää [ahjupõrandale] Pal; ivagi `eina ei saa kätte [vihma pärast]; leib on terve ma ei ole sealt küĺlest ivagi lõegand; `ühte ivä ei sua `tehtud KJn; võtame paar ivä (sööme veidi) Hel || natuke, pisut; (eitavas lauses) mitte sugugi, üldse mitte `aega tämä ei viida ivagi; ei lahe iva ust `lahti Kod; kaks `tuńdi oli `lõune `aega, siis sai ka iva ivake puhata Lai; see (reuma) ei kannata `külma iva Plt; `oĺli ivä ärä KJn; ilust naa ivaki ei elä Hls; tal ei oole aru mitte ivaki pähän Krk
6. terav ots a. oherdi või vindla teravikVig Vän spor Ha , MMg uherdi iba Vig; oherdi iba `lõikab puud Nis; Oherdil oli ia õhuke iba Kei; oherdi iva van ~ ots; oherdil ja `vindlal lähvad vahest ivad otsast ää JMd; [oherdil] `üitakse iba se õõnes koht, kuhu puru `sisse läheb Tür b. terav konksuke, kida Öŋŋeivad on muist küljest ära läind Jäm; `västrä ivä ~ kisa Võn
7. `siuke iba (püstloodis kasvav) oks - - `siuke old ea `västre vaŕs Vän; `iidlase iba, `soarlase saba ja `mustlase muńn läks `tartlase taha Kei
Vrd jüvä
jala jala R eP(jäla Hi) spor eL
1. jalgsi ei saa `paadiga ega jala, on ull aig Jõe; säält jööst saab jala läbi Ans; lähän `senna, kus kuningas jala köib (s.t käimlasse) PJg; kui obuse ei soa `minna, sis läks jala Kei; Ratas läks katki, märal oli vars, nüid ei ole muud kui jala ja marss folkl Trm; nüid pikemad jala `käimist enam ei ole, nüid on masinad Lai; kas sa tullid `ratsa või jala Hel; toda maad ańd jala `viḿpi Nõo || hobusega ega `enne old ju `autuid, kõik jala vidasid Ann || Muud kui sellest asjast jälle jalg (kadunud asjast) Muh
2. paljajalu `paĺlu jala Tõs; `paĺli jala KJn
jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) j a l a g a ~ j a l g(a d)e g a 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; o m a j a l a g a iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; j a l u s t ~ j a l a d o t s a s ~ ä r a jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; j a l u t a ~ j a l g a d e t a ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; j a l a ~ j a l g a d e a l l , a l l a, a l t (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; j a l a d ~ j a l g a l l; j a l a d a l l a [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; j a l a d a l l a t e g e m a käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; j a l a d a l t v ä l j a s ~ ä r a seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; j a l a ~ j a l g a d e p e a l, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b.  (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (ü k s ~ t e i n e) j a l g h a u a s ~ a u g u s vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; j a l g a e t t e ~ t a h a p a n e m a (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; j a l a e t t e [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; j a l g j a l a e t t e ~ k õ r v a l ~ p e r ä n samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; j a l g a j a l a e t t e käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; j a l g a h e i t m a kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; j a l g a k a t s u m a 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha andaPil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. k e e r u t a m a ~ k e r g i t a m a ~ s e a d m a tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; j a l g u k i i t m a ~ t ä n a m a põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; j a l g a k a a p a m a ~ k u m m a r d a m a [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; j a l g u k ä n g m ä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; j a l g a l a s k m a ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. l ö ö m a id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. p a n e m a id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja p i ä s t s i n j a l a d (jooksin ära, põgenesin) Kod; j a l g a t o o m a ~ k a n d m ajalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; j a l g a v a j u t a m a kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; j a l g u v i s k a m a 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; j a l g a v õ t m a 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvumaVig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; j a l g ~ j a l a d s e i n a(s) ~ s e i n a l ~ s e i n a p e a l[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; j a l g a d e l e a u r u ~ n õ u ~ s ä r u ~ t u l d ~ v a l u jne (t a k k a) a n d m a kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; j a l g a d e l e t e a d a a n d m a id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; j a l a d h ü ü d m a ~ k ä i m a ~ v i l k u m a ~ v i l t s i m a jne p a n e m a ~ s a a m a id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `k i i t a s `j a l g u (jooksis ära) Jõh; j a l a d k a e n l a s s e ~ n ä p p u ~ p i h a l e ~ s e l g a ~ õ l a l e jne v õ t m a 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule j a l g `p ε ε l e (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] j a l a a l t ~ a l t j a l a l ä b i k ä i m a [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; r a s k e t j a l g a ~ r a s k e j a l a g a ~ r a s k e s j a l g u s ~ r a s k e j a l a p e a l rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl v a n n a `j a l g a id Har; noorikõl jo `ĺ u h k o j a l aʔ id Se; `ĺ ä ä ĺ m e d́ a l a b ä l id Lei; j a l a d k ü l m a d (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; j a l a d l ü h i k e s e d ~ n õ r g a d purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; k o l m a s j a l g 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; t e e ~ m i n e k j a l a ~ j a l g e a l l lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; m i t u t u u l t ~ t e i s e d t u u l e d j a l a ~ j a l g e a l l 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; t u l i ~ t u u l ~ j a l g u a l l püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; p e a s t j a l u n i üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; e i - - p e a s t e g a - - j a l u s t aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; p e a d-j a l a d k o o s 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; v a s t u p ä i d-j a l g u Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; k ä s i-j a l g 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; k ä e-j a l a j u u r e s ~ m a n Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; k ä t e (j a) j a l g a d e g a Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; k ä s i s t-j a l u s t käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; k ä t t-j a l g a m ö ö d a lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; e i j õ u a ~ s a a k ä t t e g a j a l g a l i i g u t a d a ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; j a l a d o m a l a u a a l l Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | t o l m u j a l g e l t p u i s t a m a lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b.  (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (o m a) j a l g a ~ j a l g u p i s t m a ~ t o o m a ~ t õ s t m a ~ v e d a m a ~ v i i m a [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] j a l g a k a e m a ~ k a t s u m a ~ k ä i m a ~ p r o o v i m a kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; j a l g a l ü h ö n d a m a (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b.  sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a.  hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. k o r s t n a j a l g korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c.  a h j u j a l g ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d.  s i l l a j a l g silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e.  kividest alus, millele tuuliku kere toetubPöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördubS Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f.  a i a j a l g aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g.  k u h j a j a l g heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h.  h a k i j a l g viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j.  võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k.  purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. n i i e j a l g niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m.  j a l a g a i i (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; j a l a p e a l ~ j a l a l kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr
jalule jalu|le Kuu Lüg IisR Jäm Khk Pha Pöi Rid Tõs Vän Saa Sim Iis Trv TLä, -lõ Urv Krl Vas; jalole LNg Mar jalgadele, püstiasendisse; magamast tõusnud `tuiseb jalule Lüg; `Raske oli [loomi] jalule `saada IisR; Aja siis ennast jalule koa Pöi; `tõusis jalole LNg; [haige] aab jo jalole ennast; akka ennast jalole `aama koa (tõuse üles) Mar; tää soan jo jalule Tõs; vars tahab jalule `aitada, siis ehk akkab `kõndima Iis; `Õkva hädäga piat hinnäst jalulõ ajama Urv; j a l u l e [aitama ~ ajama ~ minema ~ tõusma] (majanduslikult) sõltumatuks muutuma, heale järjele jõudma Ta ei jõvva endät jalule aada, eläb kõik aig puudusen; Vanemba püvvävä latsi jalule sääda Nõo; ta om joba jalulõ lännüʔ Krl; avit́ jalulõ (aitas kitsikusest välja) Vas; || käsile, päevakorrale asi jalule võtta Saa
jao-a.  jaotamise, jagunemise (saadus, tulemus); jaotatud, jagatud egaühel oli oma jägu, jäupöllud olid; jäu einam Jäm; jäu muda; jäu mets nii `vaene, mis säält jägada saab Khk; `meitele `anti jao või ja jao kohvi Kir; siis oli mede karjasmaal kolm allikad. meil olid need jao allikad, see minul, see sinul, nagu lastel ikka Mih; neĺlabä kui `kapsasuppi keedeti ja pühäbä, siis sai sedä jäo liha Juu; siin olid siis jäu aad. ega üks peremes jõund seda pikka `aeda teha, siis igal perel oli oma jäu tükk sial teha Amb; mea rehvasi selle kõrrage `sinna, olli jao aig, `võeti mett, sõ̭ss mea sai kah; puu om egädel prii, ega siin jaopuid ei oole; jao peräst neil andass, jao leib, jao räime Krk; `mõisa `ti̬i̬njide jaoss `oĺli jao leib köögin kapin Ran; jao `kartuli (isiklikud kartulid); `luśka olliva varnan, egäl ütel `olli jao luśk (nimilusikas); ja siss ollu jaolehm, t‿`olli tälle osajaoss nigu lubatu Nõo; `mõisa pu̬u̬lt oĺl üt́s jao˛aańamaa kah, kutsuti Kõõviksaarõ Võn; ku suuŕ talu oĺl, siss `ańti poolõss, pu̬u̬ĺ ütele ja pu̬u̬ĺ tõsõlõ pojalõ, tu̬u̬d `ülti jaomaass; ta `saie säält jaoraha (pärandusosa) nii˽paĺlu ku egaütele `tuĺli tu̬u̬d jaku Har; [küla] maid `jaeti vanast, oĺli jaomaaʔ, no om kruńdimaa Se b.  tüki[töö] `enne mõisas oli kõik jäu luag, pidid ikke kolm vakkamad `päävas ära `võtma Rak; jaomua õli vanass `mõisan, `ańti `sulle tükk kätte, pane kokko Kod
jats1 jats g jatsu Plv Vas Se, jat́s g jat́si Räp euf vana inimene v ese; sõnakuulmatu inimene vana jats; kes taad vanna jatsutükkü taht Plv; ta jo vana jats, `viska `mõtsa Vas; olt küll vana jats, kullõ‿i kedägiʔ; jatsu kihä, sukka jovvaa·‿i kääneĺdäʔ; vanna `tütrikku ka üĺdäs jats; vana jats oĺl, tuul oĺl jo aig koolda kaʔ Se
jermol `jarmol, jarmoĺ, `jarmoń, jarmoń, järmoń, `hermoń, jermoĺ, ermul, ermuĺ, g -i; g ermeli; ermoń g -e; jõrmul Se; jõrmuń, jõrmuĺ Vas, g -i harmoonika, lõõtspill jõrmulit lüü ja karatõs Vas; tśuraʔ löövä jermolit; jarmoni `lü̬ü̬jä ~ u piĺli `mänǵja; ermul `mänge kõik aig; `jarmoligaʔ mängitäss i̬i̬hh Se Vrd jõrgapill
jooksma `jooksma, `joosta (joosta) u hv SaId Hi K, Trm Lai; `juoks|ma, `juosta (juosta) Ris HaId ViK((juaks-, juassa HljK); da-inf `jooksta ?Rei ?Mär Lai, `juoksta Amb Sim; `ju̬u̬ksma, juassa Kod; `juokse|ma, `juossa R(-maie Lüg; `juakse- VNg Jõh; da-inf `juokseda Kuu VNg, `juassa Jõh); `joos|ma, joosta (`joosta) spor Ans Khk, SaId Muh Hi L (`juõs- Khn; `ju̬u̬s- Hää Saa) KLõ(`juos- Ris Hag ?Koe Sim; `ju̬u̬s- KJn) Äks Ksi; `joosk(e)ma, joosta SaLä Kaa/da-inf joośkeda/ Krj; `ju̬u̬sk|ma (juuśk-), `joosta(ʔ), joosta(ʔ) eL(-me M; da-inf `ju̬u̬s|ke Trv Ran[-]; `jooska, `d́uuskõʔ, `d́uuska Lei, `ju̬u̬skaʔ Lut); pr jookse- spor eP; `juokse (`juakse-) R; juokse- (juakse-) HaId ViK Trm Kod, jokse- spor Amb Pee ViK Trm Lai Plt; joose- S L(joosse- Kul Tor, juõsõ- Khn), HaLä(juose- Ris, juosse- Hag, joosse-, joose- Nis Rap) (juose- JMd JJn Koe), ? spor Sim Iis(juose-), eL
I. intr, hv tr (inimestest ja loomadest)
1. a. kiirete sammudega liikuma (kiiremini kui käies); ruttama; kihutama laps vadib `juokseda VNg; lasin `juoksemast `külge `luomale Lüg; nürgitseb tasa joosta Jäm; `lambad panid tulise `vaardiga `joosma Käi; loomad `joosvad rüsinäl `lauta; sipelgad `joosad Tõs; Must kaśs on vahelt läbi `ju̬u̬snu (s.t on tülis) Hää; läks mödä teed `joostes Juu; ega iir magaja suhu ei joose Ann; Obune `juoseb täit väge (ruttu) Koe; küll lapsed lülisivad `juosta Kad; lähäb pu̬u̬l-juasse Kod; tiolapsed on `mõisas `joosnud jala rehe; ööśsi `joosnuva rehe ära (on jalgsi terad viljast välja sõtkunud) Ksi; Eks isigi sai noorelt paĺlu `ju̬u̬stud Vil; õńn ku magajel kassil iiŕ ju̬u̬sk suhu Trv; ärä joosta sedäsi `nu̬u̬li mitte, `vaade enne ette, ärä joosta uisapäisa; karjalatse jooseve ennäst ärä, `rindealuse paistedet; `kerge jalage, pu̬u̬ĺ joostan lää periss Krk; siĺmist `müüdä `juuskma (tähelepanematult mööduma) Puh; neli `neitsit jooseva üle nurme, üits ei saa ütele `perrä, tõene tõist kätte (= ni̬i̬ om ratta, neli `sõ̭õ̭ri) Nõo; paŕemp põrss `persen ku perän ju̬u̬sk Krl; puĺl oĺl karja mant välläʔ `juuskõnu; śuul (siul) ei olõ `jalgu nätäʔ, a `siski kõvastõ ju̬u̬sk Har; Ju̬u̬sk jalaʔ alt ärʔ (s.t kukkus maha) Rõu; neli hobõst om taĺlin ja viiess ju̬u̬sk `ümbre taĺli = vardad sukakudumisel Räp; lasõ vaesõ mehe hobõsõl ka `joostaʔ (lase mul kõnelda) Se; galoppi, kiista, nelja, nörki, seatraavi, sörki, teldrit, traavi, traavlit, tuhatnelja, võidu, võitu, ülejala jooksma `traavi ei `joua `nindapali `juossa kui kaloppi; kui obune jänekse `muoti ülejala `viska, siis `üella, et `juokse `neĺja VNg; kerib `juossa, ega siis `traavi `juokse Lüg; pojat `juoksot `kiista Vai; obu jooseb üle jala (mitte liiga kiirelt) Jäm; obu jooseb `raavi, εt ta mette `nelja äi aja; obu `jooskes tuhat `nelja, üle jala aides; obu jooseb `sörka Khk; laseme obuse `sörki joosta Vll; obu jooseb `nellä, ülejala ehk `nellä; kui ta mud́u jooseb, siis jooseb `traavi; jooseb `nörki Mar; `raabi jooseb ja `neĺlä jooseb, see oo üks puhas Vig; va uńt võtab `sörki peal `juosta Ris; aga me obone `joosis `teldert täna Juu; se obene jokseb eest `neĺja ja tagast `traavi Trm; ku obene ilosass trahavi juakseb Kod; ku vene `roika olli, siis pitsiobese laseve kalop̀pi ja `keskel joosep `raavelt Krk; mia joosi enne obesege `võitu, nüid ei saa kukege Hel; ma lassi `sörki obesel joosta Puh; obene joosep `traavi, `lendäp nigu lind edesi; si̬i̬ puha jooseb `neĺlu Nõo; tsia`trahvi (väikeste sammudega mitte kiiresti) `ju̬u̬skma Ote; kasa noʔ hobõsõga `võiḱi jouat joostaʔ Har; hopõń juusk `traali Vas; kadalippu jooksma sõjaväeline peksukaristus 17.–19. saj inimesed `laśti kadalippu `juosta viel treegi aal JMd; soldatid juoksivad kadalippu üksteise järele VJg; läbi lipu `juuskma Vas || fig neid `lapsi `lastakse mud́u kadalippu `joosta, ei `panda `tööle Juu; kiili, kiini (~kiiniga) jooksma palavaga `luomad `juoksevad `kiili Jõe; lehmad jooksvad `kiili sabad `selgas `sirgus Emm; lehmad akkabad `kiilu `joosma Mih; joosed `kiili nagu veis saba `seĺges Juu; ku na sügüse poole karguteve, siss jooseve `kiimi Krk; eläjäʔ kiiniga `ju̬u̬skvaʔ kõvastõ Räp; `ju̬u̬skva `kiini, pagõhõsõ kaŕa mant Se || (ühendites) midagi ägedasti tegema, kallale tormama; fig ründama, sõimama `Juokseb `toise maha (upsakast inimesest) Kuu; põle kellegi `peale juosn oma `suuga Muh; loom `uhkab teist, jooseb saridega teise kallale Kse; oma sõnadega jooseb su `kandu `kińni Kei; sa joosed kohe teesele ninä `peäle raginaga Juu; vata mul viel `naakma`ńni niesukst, juokseb vanainimese näkku `kińni Sim; `joosos minu silmile (st hakkas sõimama) Plt; siĺmä pähen ku õlesööjäl, sü̬ü̬ss ärä inimese, joosess `seĺgä periss (vihasest inimesest); äkiline, ju̬u̬śk `tormi `seĺgä nõnda ku Krk; nii täl lätt süä tävvest, tä hot́ joosõsi `küĺge tõõsõlõ Se; tormi jooksma `tormi `juosti `linnale `pääle ja `võeti `vällä Lüg; nad `joosvad ühna `tormi (poodi ostma) Muh; mehed läksid `joosid kohe rinnaga `tormi `vaenlasele `vastu Tõs; obosed `juosvad `tormi edaja Ris; ette`vaatlik inimene `ilmaski ei jookse `tormi Plt; susi ju̬u̬śk tormihn pääle, haaŕd `lamba ja lät́s Rõu || fig kedagi endale püüdma; liiderdama midä sa `juoksed tämä järel, egä tämä sinuda ei võtta Lüg; ise täiś mies juakseb lipaka järälä VJg; tuleb seda iḱe äbist panna, et naesterahvas jookseb liiast `ümber meesterahvastega Pal; naise ja tüdruku joosive sõa aeal meeśtel perän ku sia kari Krk; va lita, kis `jooksva poisse `perra San; tel ju̬u̬sk õks kõrraga kat́s kolʔ miist takan Har b.  pagema, põgenema See `kange poiss, see töö eest äi joose Pöi; ma `joosi eest ära, `joosi `nurka Emm; vangid `kargan vangimaeast ää, pann `joosma Tõs; pist `juosma nende käest Hag; olli ärä joosnu, är pagenu Krk; ku˽ma piniga lät́si, siss [lambad] `pańdi kõ̭iḱ pakku `ju̬u̬skma Har; peni ju̬u̬śk tuda sutt pakku; ma‿i olõss tihanu nõ̭nna ka `nõstaʔ, ma‿lõs häbüga `mõtsa joosnuʔ Rõu c.  kiiresti kuskil käima v midagi tegema unestas rätte maha, `juokse tämäle järele Lüg; Teeb joostes see töö ää Khk; Jooska ta korra saadu taa loomi vaatma Kaa; mεne korra joostes toa `juure Muh; Mine korra juõstõs põllalõ ning tuõ mõni porgandi supissõ Khn; ja siss nad `juusid parsil üless Hää; mis sest kasu on, kui sa joksed kuue seitsme`teiskümne `aastaselt [mehele] Pee; Taavi joosep `lauta `kaema [lambaid] Puh; mi‿sa tõist joosutat, sa võid esi ka joosta Nõo; kõ̭iḱ joosiʔ `ümbreʔ, et illoś hopõn Vas; Mi̬i̬s krat́se vi̬i̬l kõrvatagost ja juuśk moro pääle `vällä `kaema, et vaśt naaśõ kätte saa Räp d.  sageli kuskil käima; ulama, hulkuma; mitte paigal püsima mittu `korda saan selle perast `juossa Jõe; mida sa `ommete `juoksed säl kirikus `ühte `puhku VNg; `juokseb `ümber, ei `viitsi tüöd teha egä kedägi; sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab Lüg; Nüüd `tütrikud ja `poisid `juaksevad kahe `kolmetõist `aastani jalad `perses (s.t ei tee tööd) Jõh; [Ma] jooskesi mütu suid küla lammaste järges Kaa; kus `poole sa joosed `ühte `jooni Muh; mes sa ilma asjata joosed Mar; [lapsed] `joosvad oma pead mööda `ringi ja `ulkuvad kus `tahtes; `joosis pimedast peast, ei `mõtle ette ühti, pärast kahjatseb Mär; missa joosed sii mud́u `rinki ratast Tõs; `jooksvad ja töllerdavad PJg; joossed mud́u, mürad `piale Nis; on nagu üks kahe pere koer, juosseb ühest uksest `sisse ja teisest `väĺla Hag; mis sa joosed `tühja, pea laiale `otses Juu; ta juokseb uisapäisa JMd; nägin ikke, et joosevad üksteisest läbi, räägivad sala Ann; jooseb `peale `siia-`sinna Tür; ma juoksen kõikse pääva, jala luud `õhta valutavad VMr; `juoske, `juoske `palja jalu, kured tievad `nairid `piale [jalgadele] Kad; pane või pudelisse, ta ei püsi paigal, igale `puole jokseb Sim; Triinu `jooksis kõik `tohtrid läbi Ksi; mis ta oma `jooksmisest on saand, sialsamas kus teisedki (s.t ei ela paremini) Lai; kikk kotuse olli läbi joostu Hel; joosep ku tuesupää, igävene joosik, jälle joosep parembat `kohta `ot́sma Nõo; Tõńõ ju̬u̬sk `mü̬ü̬dä `ilma nigu pini, ki̬i̬ĺ veśti pääl Urv; kas tast no mõ̭ni `tü̬ü̬mis saa, ta‿m tad `ju̬u̬skmist harinuʔ, tast ei˽saa muud ku ilma joosik Har; Ta (teenija) joosk kui vesi ilma pite; `tühjä `juuskma Vas || fig kõhulahtisusest `õue vahet `juoksma Ris e.  mardisandiks jne käima; teat (jooksu)mänge mängima kui kadribe aned `joosvad, siis o ulk inimesi koos Muh; pikka linu `joosmas. mida pikem külas käik sul oli, seda pikemad linad pidid tulema Noa; sańdid `joosvad ikke maŕdipääva `lauba `õhta Mär; poisid ja tüdrukud `joosid mäŕdi`sańti Rap; kaŕjussed `tõmmavad ja juaksevad ümmer kü̬ü̬ni `kuĺli Kod; noored inimesed jooksivad `marti Lai; kas ti käve noʔ `luśti `ju̬u̬skman Har; märdi sańdiʔ `juuskva mäŕdi `puulbä Plv; leske, nukku jooksma `nuored kävid aeva `leske `juoksemass (s.t tagumist paari) Kuu; ku nukku joosiv, tüdruk ju̬u̬śk ehen, poiśs keriśs `järgi Krk f. fig põhitähendusega seostuvaid rahvapäraseid võrdlusi ja piltlikke väljendeid `juoksis nii et `putked `välkusid Jõe; `juokseb ku välk; `juoksi justkui sada `paari `jalgu all; juoksis ninda et päkkä alused õlivad tulised ~ jala alused `välkusivväd Lüg; joseb nönda‿t keel louast `väljas Ans; Joose naa‿t ing armas sees Emm; poiss `joosis naa et tuli `välkus Käi; niipalju juoksid kui jälad `andsid Rei; [Nii kiire, et] jookse või sarved seina Rid; jooseb nii et jalad rakkos Kul; poisid `joosid nagu põdrad Tõs; jooseb | ku tuulispask ~ nagu kana muna valus ~ et jalad löövad kuklasse Tor; j. nagu oleks tuli taga Vän; Jookse nagu koer (kui on palju käimist, tegemist); Jookseb, et jalakannad löövad uperkuuti Ris; jookseb kas kopsu `lõhki omal Kei; jooseb nagu kits kuse järele Juu; `jooksime järel naa, et kas `tahtsime `lõhki `juosta `eńdid Koe; Jookseb nagu härg kiilis VMr; j. nagu säde ~ nagu pipart Kad; j. kui tuul Rak; nõnna kerisin juassa, et jalad ei `puutnud mua `külge; `ju̬u̬ksi nagu mua põrus Kod; Jookse nüüd, tuur sul tules, teine p-s Pal; `jooksis kiirest, nõnna et keel veśti pial Lai; joost nõnna et jala kannad käind möda perset Plt; Joosevad ümber nagu soldani võtjad; Jooseb ümmer nagu jahi koer lõuad laiali pääs ~ kui hirv Vil; j. jüst kui jänes ~ ku lõvi Trv; joosi ku jala võtive Krk; ju̬u̬sk nii et vitt vatut Ran; ma `joosi nii et jala es putu `vasta maad Nõo; juuś nigu saba `järgi ei saa San; `väikene lat́s ju̬u̬sk nigu kukkõlõss Kan; obõsõ joosnu ku‿plaḱin, nigu üt́s udsu joosnuʔ Urv; tiä tulõ joosten ku nahhin Krl; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; ju̬u̬śk | nigu hand is saa `jäŕgi ~ nii et jalaʔ tuld lööväʔ Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et | ki̬i̬ĺ ola pääl ~ jalaʔ `kukrohe kääväʔ ~ kas vai nahast `vällä Räp || See jookseb võlgade eest ära (liiga lühikeste pükstega inimesest); Ega se ka pead puusse jookse (pikaldasest inimesest) Kuu; `ninda `ruemus, et `juokseb saba `seljas Hlj; Jooseb vesti nööpe mööda üles (ninakast vastusest) LNg; Jooseb seenad maha (kärmest inimesest) Mär; ära `jookse `peaga `tulde, `mõtle ennem (ennatlikult, mõtlematult talitajast) Kei; sa jooset päädpidi `tulle (id) Hel; Ära joose saivast makku (kärmest) Ran || rumalast inimesest On vähe vastu puud joosnud Krj; ma ole sanna `seina `vastu `ju̬u̬sknu Trv || rasedast tüdrukust orgi `otsa joosnd PJg; Pulga `otsa `ju̬u̬snu Hää; Poiss vasta jooksnud Kad
2. paarima; paaritama sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago; lase lehm ärä `juossa; kui ta (lehm) tulaval `aastal ei `juokse `ärgil, siis jääb `ahtrast Lüg; `joostud lehm, kui puĺl on lehma ära `jooskend Krj; meil oo muist `lehmi `joosmata alles; see tüdrik `olli ää `joostud (sugulises ühenduses olnud) Muh; lehm ond `juõstud Khn; ärg on lehma ära juost Sim; si̬i̬ [tüdruk] õli üle juastud, poeg `võtku ärä Kod; muĺlik ju̬u̬śk ärä õhviti Hls; tää, ka ta (lehm) joosnuss sai, ei otsi änäp Krk; lehm om ärʔ joosnuʔ Krl Vrd jooksetama, jooksutama
3. intr, tr (peam vedelikust) a.  voolama; nõrguma, valguma; eritama; tilkuma jogi `juokseb; nenä `juokseb, ei `tiie kus olen `külmitänd Kuu; kevadel kased `juoksevatta `mahla VNg; `juoksi `aader `päivä läbi, ei saand `kinni; `paise akkab `juoksema; nenä `müödä `juoksi vesi (higi) kõhe maha Lüg; ise akkas `vähki `juoksema ja siis suri; ikkunad akkad vett `juoksema Vai; körvad `jooskvad mäda Jäm; raand jooseb üle; nee `küinlad `jooskvad nii pailu; küinal jooseb rasva maha; `riided pannasse nörisema et vesi `väĺja jooseks Khk; kui tuluk suureks läks `jooskes [supp] keik tulele Pha; `Soonda küla oo soone peal, soon jooseb läbi Muh; selmad `joosvad vett; suu jooseb ila Emm; sitt akkab silmile `joosma (öeld kui laps v viletsam inimene vastu vaidleb) Phl; meri möönab, üsna jooseb tagasi Rid; puud `telkovad, puud `joosvad ühnä sorinal Mar; vihm jooseb `kaosse pealt `sisse; suured pisarad `joosid mööda palesid maha Mär; ema kraav o see, kus vähämad kraavid `sisse joosevad Kir; `vahtrad `joosvad [mahla] Var; meri juõsõb maha (meretuulega lained ujutavad kalda üle) Khn; paese pakitseb, akkab `joosma varsi mäda `väĺla Vän; tiik `joosis kuevase Tor; `tehtas pais `lahti ja vesi jooseb maha Hää; tuul lääb sis idas, ku meri kuevaks jooseb Ris; suu jooseb `koola nagu rumalal koeral Juu; tie palava `aaga mäńd `kat́ki, juokseb seda `vaiku KuuK; `riastad joksevad VMr; suu akkas kohe vett `juoksma kui `toitu nägi; kui põlve ila `väĺja jokseb, siis põĺv on `kange Sim; kaśk juakseb; vesi juakseb `veskiss läbi - - mes üle`liigne, lähäb liiass silmäss ärä, mueto vesi akab üle tammi `ju̬u̬ksma Kod; aav jooseb õis vett Ksi; õlle kurn jooseb Pil; kaits oea joosive `sinna `veśke `järve kokku Pst; ila ja vattu ju̬u̬sk suust `vällä Krk; `tuĺli valu vihm, kõik kraavid joosiva; kaevass oma ädä, `endäl siĺmä joosiva Ran; misa sitast kität, mes läbi rataste maha joosep (teenimatust kiitusest) Nõo; siist joosep läte `väĺlä Kam; noʔ om jo pańg `malhla täüś `ju̬u̬skõnu, see kõiv ju̬u̬sk `väega kõvastõ; mõ̭nõl `ju̬u̬śkõva˽rinna˽`piimä, neil om paĺlu imemist; ta om hää iiśkańn `lu̬u̬mõ vallaʔ, ta ju̬u̬sk häste laḱka; ta vere`ju̬u̬skmine piät `saisma `pandma, muidu `ju̬u̬skõva soonõʔ verest töhjäss Har; `kaardaʔ `ju̬u̬skva, kõvastõ satass Rõu; silmä `ju̬u̬skvaʔ `rahka Räp; sõrmõ `lõikat arʔ ku pand́ `ju̬u̬skma; nii maʔ taha tu̬u̬d `sü̬ü̬ki ku `süägi ju̬u̬sk vett Se || (kuupuhastusest jms) `naiste`rahvad `joosvad `valged; `valged `joosvad Emm; naistel, ku tõsnd oo, sis `valged kuukerjad `joosvad Mar; naeste`rahva punased `joosvad Tõs; ma täna naa `aiglane, asjad (menstruatsioon) akasid `joosma PJg; `valge (meeste seemnevoolus) jookseb Trm; kui kuu`riided liiass juakseväd, siis kiädetässe ti̬i̬lehe `varsi Kod; `valged on [naistel] väga `rasked ja `jooksevad kõvasti Ksi; kuu `rõõva om ümmer, punatse joosev Krk; ihu `ju̬u̬skmine (kuupuhastus) Kam; tu̬u̬l [naisel] ju̬u̬sk `valgõid Har; `valgõʔ `juuskvaʔ (seemnevoolusest) Plv; umaʔ `ju̬u̬skva kabõhisõl, `valgõʔ Se || (kõhulahtisusest ja gaasidest) perse jooseb taga mis lörinal Mär; sea `põrssad, kes läbi joosevad, neist ei `saagi `asja; Takka jooseb kui jõgi (kõht lahti) Vän; perse jooseb kui kohin (liigsetest gaasidest) Ksi; kõtt om `valla ja jooseb läbi Hls; pask vedel, joosep perän nigu nellä`kümne `numbre niit; pi̬i̬r jooseb taga Ran; `naksi kõtust läbi `ju̬u̬skma San; mõ̭nõl puss ju̬u̬sk, alasi `pussass Krl; mul `ju̬u̬śk iilä sisest läbi Har; misa˽taal `persel iks alati last joostaʔ, misa˽pussudõʔ Rõu || (kalade kudemisest) kalad `juoksevad `marja, `niiska; `marjad ja `niiskad on `väljä `juosset, kalad on kudened Kuu; kalad nii kudumas, et mari jooseb `välja Khk; kevade kala jooseb, mari jooseb ära Emm; kala marjad `joosvad `vällä Mar; mari ju̬u̬sk `vällä kala seest Krk; kala mari `juuskmada Puh; kala ju̬u̬sk `marja, noʔ om `kangõ kudõnõmise aig Har b.  lekkima, vedelikku (hv muud) läbi laskma `Vihma `sauga `juokseb kadus kaik läbi; `ämber juoks vie maha Kuu; `venne `juokso vett Vai; lae jooseb, p‿saa `välja `minna; kiŋŋad jooskvad, sukad puhas liged Khk; paadi põhi oo `katki, paet jooseb Muh; laada katused kõik jossevad läbi Rap; `tuaver juakseb nagu soliseb VJg; `ju̬u̬ksi vett läbi si tare ja tare˛esine Kod; see [riist] ull `iimab `joosta, selle `sisse ei saa kedagi `panna Lai; rüä jooseve `vällä rüä rada perän, kot́t joosep Krk; tare `joosep läbi prõ̭lla Nõo; õdagu pańni [silgupüti] vett täüś, noʔ om kuivass `ju̬u̬skõnuʔ Har; katusõ kaartõʔ juuskvaʔ läbi Rõu c.  (vihma) sadama nεεd sa kuidas sajab, paljas `valge vesi jooseb maha Khk; `vihma jooseb justku `vardast Mär; `vihma `ju̬u̬sis ku pangega Hää; vihm jooseb maha nagu oa varrest Juu; vesi jooseb ülevalt `kaela, nat põle `amma `algi `kuiva Plt; küll ju̬u̬sk jämmet `vihma maha Krk; valu vett ju̬u̬sk maha nigu pangist Ran; joosep `vihma maha nigu uja; vahel joosep mitu `päevä, kõik kotusse ojuva Kam; ju̬u̬sk kastõht `maahha kui määnegi undsõh Se
4. (muudest liikumistest) a.  edasi libisema, liuglema; lohisema; sõitma `katsuti loga päält mittu `solme [laev] `tunnis juoks; üvad aluksed `juokse `tuule sise (s.o purjetavad peaaegu vastu tuult); vene `juoks(i) üles kohe (libises hooga maale) VNg; `uuvve `võima regi, kas on ühe `talve juost ehk kaks; `palgi parv, `pandi igepuu läbi, siis kui vie pääl `juoksi, siis ei õld `karta `katki `mennä Lüg; Karu läheb kallast `mööda, karvad jooksevad maad `mööda (= heinasao vedamine); rattad `jooksvad `kiiva, `juhkmed pole `öiged Jäm; köva pöha pεεl `ankur jooseb `järge, künnab `pöhja `mööda Khk; ee `jooskmisega lae Mus; Raud `talladega kõlk on libem `joosma; Vanad puu rattad - - tasa joosid, `miski kolinad polnd Pöi; on nii `palju lund juba, et ree joosta Emm; vanal aal ollid pikäd seelikud `selgäs, siss `joosid `möödä maad lohinal Mar; laev `juosis madala peal `kinne Ris; vanger juhab - - teine juhe on pikem, ei joosse otse Nis; kot́t kaalan, vahel õts `ju̬u̬ksi müdä muad Kod; `autose joosive `vastamisi; vanast tare ussel olli su̬u̬ń, si̬i̬ raav́, kust ta ju̬u̬śk Krk; rihetruĺl ju̬u̬śk nihu, tõmmas lademe unikude Ote; rońg ju̬u̬śk `rü̬ü̬päst `väĺlä Rõn; käü nigu vana reośk, `rõiva ju̬u̬skva maad `mü̬ü̬dä Urv; miʔ `laśki `ri̬i̬ga mäest `alla, mu reǵi ju̬u̬śk kõ̭gõ kauõmbadõ; laiv ju̬u̬sk `vi̬i̬rde Har; `Tahko kas kannõte `niitmise `aigo pögsi `värdle `vaihõl vai `pańte jäl˽nööriga˽takah `ju̬u̬skma Räp || (suusatamisest ja uisutamisest) poisid `jooskevad `litsudega Mus; läksivad suksetama, `suksedega `jooksma Lai b.  (kalade liikumisest) kalad `juoksevad joge `müöda edes-tagasi Vai; kui mere vesi linab, siis kalad `öösse äi joose Khk; kui kalad meres `joosvad, [kajakad] kohe pauh ja pauh `võtvad `kinni Mar; võrgu lat́iga tongitakse kala `joosma Vän; kala jooseb `mõrda Ris; kalad juoksevad `võrku `kinni Trm; kala vett pite ju̬u̬sk Se c.  tiirlema, keerlema, veerema; (veskist, masinast) töötama panin kodi `pääle ja lasin `veski `juoksema VNg; oki ratas jooseb oki sammaste vahel Khk; tuuling jooseb `ühte `vääri, kui ea tasane tuul on Krj; vurrkańn jooseb na mis vurinal; masin `uugab joosta; kui rehe paŕss `joosis (s.t kui juba rehtesid pekseti), siis `teomes sai juba obusele kot́iga pähä `anda Mär; raha paneb kõik rattad `joosma PJg; `mölder paneb `veśki `joosma Nis; [seinas] pulga pial `jooksis `aspel `ümber; surnukal on veke varras, kus pial kiaved jooksevad Trm; jäśs kerib põrandal `ringi `joosta Lai; sõkelavvaga sõkutass oki `ju̬u̬skma Trv; lina masin `laagre pääl ju̬u̬sk Krk; mõlemba `veskikivi joosiva Puh; mägede sisen tuulõ `veśki es jooseva `äste Kam; Üttepuhku juuskva, a edesi ei saaʔ (= kerilaud) Krl; `kiirmõʔ olliʔ otsah kistavarrel, siss ta juusk `häste `ümbre Plv; rattaʔ `ju̬u̬skva ku vurisõss `ümbre Räp; kivi ju̬u̬sk, nu aaŕiʔ `ju̬u̬skva (veski käib) Se || jahvatama kas jahud o joosn Muh || fig ringi käima (peast) pea jooseb `ringi Muh; pea jooseb `ümmer Tõs; mul om põrhõ·ld pää nii `haigõ, ju̬u̬sk `ümbre nigu huńn Har d.  (alla) langema, (maha) kukkuma, pudenema; pideva vooluna liikuma kive vahelt `juokseb jahu `kasti Lüg; `kerge terä `juokseb taha `puole, `raske sie jääb ette `puole Jõh; kiŋŋast läbi jooseb vili, sεεlt kaudu jooseb vili kivi `auku Khk; Pool tubakad `joosis piibust ää abeme `sisse Pöi; särgid `viidi `sauna `kirpa `joosma Muh; mool parajate püil `joosis, ei ma saand `aega vaadata Mär; `siiber tõmmets `valla ja vili joosep `alla `korvi Krk; nüid lastass jahu `kirstu `juuskõ, `kühvlegä aad kotti mińemä Ran; mõnikõrd `olli kuju suvi, siss `joosiva terä esi˛`endäst `väĺlä, ess viiäki parsile; nii illuss lina peo, ku raputit, siss luu `joosiva küĺlest ärä Nõo; koil om niisugune pudsu niigu tolm ju̬u̬sk `kurku; kui om paĺlu aganane vili, sis jääs kivi`siĺma `kinni, ei joose ala Ote; ku kangast `kuadõ näet sõ̭ss säält ju̬u̬sk putsu mahaʔ Urv; siss om suuŕ prakiń, ku puu maha ju̬u̬sk; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ; ku `uhta `häitseseʔ, siss ju̬u̬sk putsu nigu `tsirkõ Har; härmä `võrku juusk maaha, nüüd om hää rüä külümise päiv́ Rõu; rüä `ju̬u̬skva `maaha, vaja jo `niitäʔ; [Tuulamisel] aganaʔ joosiva ütele poolõ ja `puhta˽terä˽tõõsõlõ poolõ Räp || (tähtede langemisest v lendamisest) tähed `juokse, `toisi `ilmu tule VNg; tähed juaksevad nii kui juaned tagan Kod; `rändäjä täheʔ `ju̬u̬skõva edesi `taiva˛alust `mü̬ü̬dä; hommugu poolõ ju̬u̬śk üt́s täh́t mahaʔ, ei tiiä˽kas läävä ilma˽sadulõ vai Har; täh́t ju̬u̬sk taivast pite nigu valahass, lätt `tõisdõ `paika Se e.  (pilvede, suitsu jms kiirest liikumisest) `lahked `pilved suvel, `kangest `juoksevad Lüg; ühest kohast jooseb nii `kange paks suits Vll; virmalesed oo `taeva `küĺges, `joosvad nooled maha Tõs; valg tuli juakseb `korsnass `väĺjä Kod; välgi tuli jooseb nõnda kangest justku silma lummutab ärade Trv; mea olli paa pääl, toss ju̬u̬śk `seĺgä Krk; ku `leibä küd́seti, sis `panti lõhnamulk `kinni, et kuum `väĺlä es saa `joosta Nõo; ku akkanu välk `lü̬ü̬mä ja tuli `taivast `ju̬u̬skma KodT; niigu sinine tule ju̬u̬n ju̬u̬sk (pisuhännast) Ote; ku˽virmalise `vihtliʔ, kõ̭iḱ `taiva pääl juuśk `valguss Har; pilveʔ `ju̬u̬skvaʔ, ilmaʔ lääväʔ parembass Vas; kahru`persest ju̬u̬sk suits `väĺlä Räp f.  läbi v sisse puhuma (tuulest) oh, siit jooseb tuult, sii ahju ees oo keige valjem tuul Khk; pane kaiuti uksed `kinne, tuul jooseb läbi Hää; tuule eleve, puha tuul ju̬u̬sk läbi Krk; tõsest `värjäst ju̬u̬śk tu̬u̬ĺ `sisse, tõsõst tõmmaśs `väĺlä Ote; vana vallaline küüń, tuuĺ ju̬u̬sk kõ̭igist läbi Har g.  minema, tulema; (kiirelt) sujuvalt liikuma, libisema, vajuma jne `ankru ket́id `jooksevad läbi lüüsi peĺi päält mere Hlj; [raudtee] `paalid, `nõnda ku `vaatad, `juoksevad `kaugemal kokko Lüg; kui niie silm on `katki, siis jättab tiba, õts `juokseb tiba Jõh; suga `müödä `juoksevad `niidid pakkole Vai; pindal on aŕk `otsas, köis jooseb selle vahel Pöi; oki kedra, kus nöörid peal jooksevad LNg; värav tuli `lahti teha, aga kinni `joosis ise Kul; [tehti] nisuke kõva`võitu `taigen ikke kohe, sie ei `juoksnud sis laiali KuuK; kui `tõmma siis piab sie (rehavars) pihus `juoksma edasi tagasi VMr; võrgu sõlmel joksevad otsad teine teisele `puole Kad; tie on `viitaline ja ruobas juokseb laiali Sim; keradest ja keha pialt kiariti kiarpuie `piale, kaks `lõnga `jooksis kõrraga Trm; lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb) Krk; vahel läits lang `ku̬u̬rdu, katekõrra ju̬u̬sk kokku Ran; mehel `olli kõtukirme `katski ja sooliku joosiva naha vahele Puh; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; tõnõ [vikat] ju̬u̬sk [heinast] läbi tsiuhh, tõnõ lätt vägisi Kam; voḱi keeri umma pooli takan kohe lang `pääle ju̬u̬sk Krl; ku rońgiga sõidat mõtsast läbi, sis `näütäss nii et puu `ju̬u̬skõva kõ̭iḱ `vasta Har || (vääntaimedest) lipuvarred, ilmatu pitkad, jooseb `mööda moad Jaa; karukõlla maad `mü̬ü̬dä jooseve Krk; [nõiakold] maad piti ju̬u̬sk nigu reboraik Räp || (kellaosutite liikumisest) kell `juokseb ette Lüg || kell `juokseb ette Lüg || (värisemisest, valust jms) mul `siuke jume `juussis üle ihu Hää; `juoksev juoseb puusas VMr; jume `juoksis kohe näkku niesukese jutu `piale Sim; `ju̬u̬skje `aiguss joosep `końte `mü̬ü̬dä Krk; pää laest `varbini ju̬u̬sk üle tu̬u̬ jumõ ja värrin Urv; ta rügä om nii üteline ku˽tuuĺ puhk, siss nigu lainõʔ ju̬u̬sk üle rüä Har; rematiis̀kuss ju̬u̬sk luie pite Plv; nigu lagipääst `ju̬u̬ske `varbihe, ku külm lainõʔ (ehmatusest) Se h.  muutuma `tüt́rik joosnu näost vereväss `tolle äbiga Nõo; kõik vili ju̬u̬sk `valges, kuumaga ja kuivaga ju̬u̬sk vili `valges Ote
5. a. (peam sõlmedest) lahti v kinni minema, järele andma v venima kui pitk kaŋŋas on, siis pannasse piirud vahele, et äär maha‿b joose Khk; `kangru sölmed äi joose, teised [sõlmed] `joostvad `lahte Phl; linnus`kaela sõĺm, `sohke aasaga sõĺm, jooseb `kergeste `kinni Tõs; ristsõlm tuleb kokku, siis ta ei jookse Trm; `nuŕjupidi sõĺm si̬i̬ ei seesä `kińni - juakseb, lehmäle `kaala ei tõhi `panna, juakseb `kińni Kod; `ju̬u̬skme sõĺm ju̬u̬sk `valla Krk; võrgul om `ju̬u̬skvit `siĺmi, ei ole äste `koetu, siĺm jooseb siiä sinnapoole Ran b.  hargnema sukk jooseb maha Khk; [harutades] lang jooseb `valla Ran; kae `perrä kas silmäʔ omma kõ̭iḱ `ülhen vai mõ̭ni om maha `ju̬u̬skunuʔ Har c.  hästi kedrata laskma üväd `villad `juokse üväst `pienest VNg; ne vellad `joosvad `peenegs küll Emm; se vella eie jooseb `easte Mar; villa jooseva iluste Puh || välja andma peenike lõng jooseb [kangaks] `rohkem `väĺlä, jäme lõng jooseb vähäm `väĺlä Kõp d.  kergesti lõhenema Nee pidid irmus `lahked männid olema mis `piirgu `jooskesid Kaa; `okslene ja kähär [puu] ei joose. Kiinega lõid lindi `sisse ja pidi `joosma `alla `põhja `väĺlä PJg; mõni puu ei jokse sugugi `piergu Amb; üks puu jooseb pikemält, teeńe‿i joose KJn; alg ju̬u̬sk `valla nagu siid́ Hls; `sirge puu, pird ju̬u̬sk `äste lahest Krk; [lina] hinne˽ju̬u̬sk `tõistõ `otsa nigu niid́s Rõu
6. ulatuma, asetsema, suunduma [maa] säär on `juokseb vie all Kuu; `kuidapidi puu süüd `juakseb, sedapidi on paremb `kuarida VNg; `meie `einam `juokseb `neie `krunti `kinni Lüg; Jullal pole esimest tεεvi, pöhjalouad joosvad ette küljeloudadega kokku Emm; `sihtis aid, otse jooseb Tõs; kelbas joosseb `vastu katuse `arja Nis; punane veis, `valged köedud joosevad üle seĺla Juu; toru `jooksis õuest läbi, läks `sinna viina `keldresse Kos; meie raja `juoksis Pańdivere muadeni `väĺla VMr; lankpuu juokseb `vankri alt läbi, tuleb ette lakase `sisse Iis; pilve jooned `taevas, otsad joosevad peenikeselt kokku Plt; piha soone jooseve kaala `pääle Hls; talud olliva kõ̭ik siin järveveeren rian - - ja põllut joosiva iki järvest sinna mõtsa poole Ran; suure pikä joonõ om päeväl all, nigu niidi jooseva pikäld Nõo; mi piiŕ ju̬u̬sk ütest ojast pääle `õkva üle mäe `tõistõ `ojja kińniʔ Har || (püssikuuli jms liikumisest) `aavli püss ei `juokse `ninda `kaugelle. vintpüss `juokseb `kaugelle, ja `kruonu `püssid Lüg; püśs jooseb `kiiva Khk; ea püśs, nii`kangeste `kaugele jooseb Mar; `mitme sammu piale juokseb sie püśs Koe; kuuĺ ju̬u̬śk juśt talu küüni `sisse Hls; mu last kuuĺ oĺl `õkva `süämede `ju̬u̬skõnuʔ; [linguga] visatõn ju̬u̬sk kivi kauõdõ Har; suuŕtüḱk (kuul) ju̬u̬śk, `õkva˽tuĺl nigu vuhisass Rõu
7. kootuma ta‿m jo igävene vana, kokko joosno nigu käsnäkene TMr
II. abstraktsetest mõistetest
1. edenema, sujuma, liikuma Keiksugu mötted joosvad pεεst läbi Kaa; See jütt joosis tal koutu külgi maha; Äga see koht eest εε joose (saadaval olevast töökohast) Emm; mis te lasete pilli luod maha `juosta, nuored inimesed, ei lähä `tańtsima Ris; äbi om läbi älli maha joosnu (vastus küsimusele, kas sul häbi ei ole) Trv; pää valuts nõnda, et mi̬i̬ĺ ju̬u̬sk pääst ärä Krk; kos‿tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kõrvust jooseb õng nigu vusinaga `vällä; väits om nii nüri nigu maha joosnuva sae amba Nõo || (ladusast jutust, pillimängust jms) Oli see ikka lõua mees, jutt `joosis vahet pidamata Pöi; suu jooseb pääs ku `tatra`veśki Hää; suu jooseb nagu va jahu `veśki Juu; suu jookseb kui `ernekot́i suu Tür; ia lara on, jutt jookseb järjest Lai; lõvva jooseve Trv; temäl juusk lugemine ku vesi Krk; vahel logistab, kui login jooseb (müristamisest) Ran; jutt jooseb nigu | `ernid valetass anumadõ ~ üits varin Nõo; mõnel ju̬u̬sk küll jutt nigu vabrik; suurõ˽piĺli joosõva‿ks sääl Puka pu̬u̬l (st sireenid huilgavad) Rõn; siin tetti jaanituld - - siss piĺl ju̬u̬śk siin ja i̬i̬npu̬u̬l olli tuli San; tõsõl sõnaʔ muudku `ju̬u̬skvaʔ; Inne pikk peenikene, perän lai latakas, joru juusk imelik = karjapasun Krl; jutt ju̬u̬sk nigu sora ~ savihaua vesi ~ pudrupada; tu̬u̬ jutt ju̬u̬sk üte suust tõsõ `suuhvõ nigu kulutuli läbi valla Har; suu juusk pääh nigu `tat́regu `veśki Plv
2. käibima, tarvitusel olema; käibele v tarvitusele tulema `räägiväd et tuleb üks aig, `milla `saari raha lähäb `juoksemaie Lüg; klubid, ega nied sitad `kaugele käind, Narva jõest saadik pidivad `juoksma Kad; raha ju̬u̬sk üte käest tõsõ kätte Har; ku [vankriratta] puśs neli aaśt`aiga äräju̬u̬sk, sõ̭ss om ärä˽kulunu Räp
3. edenema, laabuma, tulu tooma sie korts `juokse üväst VNg; sene kaup `juokseb paremast; tüö `juokseb ja käib edesi Lüg; see poed jooseb nendel sääl pailu Khk; se kuop jooseb edasi küll; Töö joosis taal kεε Emm; ike palk jooseb edäsi [puhkuse ajal] Juu; si̬i̬ `kõŕtsi juakseb, siäl on paĺjo juajid Kod; `talved `otsa `ju̬u̬sis voorikaup, ikki neli viisskümmend obust igä päe Kõp; ti̬i̬ om rahvast täüs, ti̬i̬ ju̬u̬sk nõnda mis mürin ütte `puhku; ku `Aine kõŕts ju̬u̬sk (s.t oli avatud) Krk; las kaubal joostaʔ; taa kõŕts ju̬u̬sk häste, taa kõŕdsimiiśs lätt rikkass Har; tü̬ü̬ juusk timä käen ku maśsinaga Räp
Vrd jooksendelema, joosiskõllõma, joosklema
jooksu|aeg inna-, paaritusaeg (loomadel) `ussisi piab `juokso ajal `seitse `kaeksa tükki õlemaie `unnikus Lüg; `lehmäl on `juoksu `aiga, `tahto `ärgile `mennä Vai; Lutsu jooksu aeg akkas sügise `ingede päevast Pöi; `ougustis tuleb jεεrastel jooksu aeg Emm; põdra sõńn piab joosu aal tige olema Ann; jänesel om kolm `kõrda `aastan joosuaig Krk; unnava nigu soe konagi, ku näil tu joosu aig om Nõo
joudma `joudma, (ma) joua Jäm Emm Rei Har, (ei) joua Vas, `joua Lei, jouva San Krl, jouvva Urv; (ma) jova Hi, jovva V([ei] juvva Lut Kra); part `juudnu Lut; `joudand Ans Mus; `joudama, (ma) `jouan R
1. (jõu v võimete poolest) jaksama, suutma, toime tulema, võimeline olema miks ei `joua `riisu Hlj; `eigä `joua igäühe `miele järele elädä Vai; kes nee jouab `rääkida keik mis olid Jäm; maap jova teha Phl; ma jovva nüüd ülevän `istuʔ, no om paremb Krl; nigu mi `jousõ, nii tei Rõu; jovva ei inäp taad magõhõt́ süüäʔ Vas; üt́s lammas kaŕa hulgah oĺl limbak ja jovva es tõistõga üteh `kõndiʔ Räp; taad hellü jovva aiʔ inäp arʔ kullõldaʔ Se || (viljast) timahalt ei joua na rüäʔ medägi edesi minnäʔ, omma `väega kiduraʔ Har || kärsima, maldama kuiss saʔ `joudsõt arʔ taad jutto `hińdäh kinni pitäʔ Se
2. (majanduslikult, rahaliselt) suutma, jaksama; võimalik olema esä oĺl näet ni‿kõhn õt, ess jouvva maia `ostaʔ Urv; Kiä oĺl rikkap, tu̬u̬l `oĺliʔ õks suurõ siiʔ, `laembaʔ, vaesõpil `oĺli `kitsapaʔ – kui `kiäki jousõ Har; nii saadõ söögi keä ku `kiäḱi `jousõ midägiʔ vaĺmistaʔ Rõu; hulk pereht oĺl, paŕgitu`isi `tsu̬u̬gõ jovva‿ass `ostaʔ Vas
3. a. (ajaliselt) suutma, (teat aja jooksul) toime tulema; saama, võimalik olema; (teat ajaks) tehtud saama ma joua sene `tööga `öhtugs vastale küll Emm; mõ̭ni pidi [pulmi] katõ nädäli peräst perähn `kośja, kui `kiäḱi `jousõ Rõu; ku varapa `tüühü lää, sõ̭s jovva vahest ar tetäʔ `aiksast Se b.  (teat ajaks) kohale tulema, mitte hilinema kas sa `joutsid vel appi Emm; ma `mõt́li, et ma poodi manh sullõ `vasta joua, aga sa `oĺli jo `mü̬ü̬dä tulluʔ Har; ma ar joudsõ peräle minnäʔ Se
4. a. (kiiresti) edasi minema v saama; edenema; tagajärjekalt midagi tegema ei `pääse päist egä `joua jalust Kuu; ei sie `joua oma `tüöga VNg; ei `joua siä ka oma `tüöga edesi `eigä tagasi Vai; ta ei joua `tööga edasi Rei; ku pedäje kasu `joudõvõʔ (s.t hästi kasvavad), sõ̭ss lätt küĺv ka `kõrda Har; hiĺlak, jovva‿a·iʔ kohegi uma `tüügaʔ Se b.  kellestki mööda minema, kiirem olema, kedagi ennetama oĺl vi̬i̬l kat́s `tuńni perän minnu tullu˽tulõma - - ta jousõ minust ette poolõn ti̬i̬hn Har
5. a. (kuhugi) saabuma, tulema, kohale v välja jõudma; teat eesmärki, sihtkohta, taset jne saavutama, kätte saama (ka järgi, pärale jne j) paks udu oli, `naised ikke `kartasite, et tia, kuhu `välja `jouavad Jõe; kalamehed `joudavata `maale VNg; tule niid nobemidi, saap joua mo `järge Jäm; se va laisk obu, kui `kougele tei senega jovate Emm; kuis sa nii ruttu kodu jousõ Krl; ma olõ sinnu seeni maani piḱisiĺmi `u̬u̬tanu, noʔ umõta olõt sa peräle `joudanu Har; u̬u̬t́ tüḱü `aigu nikagu elläi jo˽lähembähe joud́, sõ̭ss nakaś teräväbäst `silmämmä Rõu; kui timä `joudse selle kotusõ mano, es olõʔ enämp sääl midägiʔ muud kui suuŕ kivi unnik Vas || ulatuma tu̬u̬ jutt jo otsaga mi˽vallast Roosa `valda `joudanu Har b.  lähenema, liginema, kätte tulema, saabuma (ajast) (ka kätte, ligi j) `aiga one ligi `joudamas VNg; aeg jouab käde Jäm; rugi `leikuse aeg jouab käde Rei; tüüaig joud kätte Krl; sul nakass jo pääkooliaig kätte `joudma; aig om ligi `joudanuʔ Har
6. liialdama, hooplema, luiskama inimese jütud `joudvad `palju ega se keik tösi pole end Emm; `joutut jütt (liialdatud j) Rei
7. muutuma, saama akka juba vanags `joudma; Nee juba omaga εε joudnd (tarvitamiskõlbmatuks muutunud) Emm; vanas `joudma Vas
Vrd jõudma
joutsahe `joutsahe Rõu Vas Se jõudsasti hõllõ puu mis um `joutsahe kasunuʔ Rõu; tüü edenes joutsahe Vas; aig lätt `joutsahe Se Vrd jovvutsahe, jõutsahe
joutsalõ `joutsalõ Har Rõu = jõudsasti `kapstaʔ `väega `joutsalõ kasusõʔ; tüüd `ti̬i̬dõ siss iks lätt aig `jout́salõ `mü̬ü̬dä Har
jumalast jumalast Mär Nõo TMr Vas, -lass Kod, -lest Krk
1. meeleldi minä jumalass `loesin, aga ei sua Kod Vrd jumalaarm
2. päris, täiesti mea kellä kate aig jumalest üleven, `valla `siĺmege maka Krk
3. tõepoolest see oli jumalast üks suur õńn, et ma siis surnd ei saand Mär; esi `mõt́li et, olõss ta no jumalast tulessi, ma‿nnass tälle `si̬i̬ne Nõo; `mõt́lin et oless sa küll jumalast ärä koolessi TMr; jumalast illoś `tüt́rik, selle om kosilaisi ka paĺlo Vas Vt jumala eest
jõudma `jõudma, (ei) jõva Pöi(jõua) Khn, (ta) jõuab, jõvab Muh, (ma) jõua(n) L (jõva van Tõs, jõvvan Hää Saa) K(jõvva Äks), I (jõõdan Kod, jõvva Pal), (ma) jõvva eL (`jõudme M San Krl; [ei] jõuaʔ Räp, jevva Se; `d́õudma, [ei] d́õuaʔ Lei); `jöud(a)ma, (ma) jöua (jöva, jööva) Sa Emm Käi; `jõudama, (ei) `jõua u Lüg Jõh
1. jaksama, suutma, toime tulema, võimeline olema a. (füüsiliselt) kui toŕm on, tulavad löhed jöge, mette ep jöva `vasta vöttada Mus; sa ikke ei jõua mu `vastu `eina niidetud Mar; tεmal abi ei ole, aga isi ei jõua `leiba `menna `tooma Han; kes inimeste suid jõuab `kińni `panna; ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutata VMr; kisendäs mes jõuś; keś si jõõdab ü̬ü̬d ärä magada Kod; ei või `rasked `aśja `süia, ei jõua ära `seedida Ksi; ei jõvva `tüüle `vastu Trv; na saeva `viina, nigu juvva `jõudseva Ran; kes näid näguli päeväkeisi jõvvap üless arvata! Kam; küll ta jõud ilman paĺlu pahvõrdada; kat́s obõst ollu i̬i̬n ja, nu̬u̬ ei olõ `jõudnu tu̬u̬d koolut provvat vidädä Urv; ega suvõ käve kaŕah niikavva kui `jõudma `naksi Räp; kõrdmago sääne, paĺlo kõrdu, keä `ju̬u̬dnu timä nii `hüästele puhastada Lut || (loomadest, viljast, mullast) see [vili] oo vähä kõlojas jäänd, mulla rammo jõua talle änam `jõudu anda Lih; üks kasuja loom, ta oo `väetimasse jäend, ei ole jõund oma kasu täis kasuda Mih; [õunapuul] kru̬u̬n on suuress kasund, tüve ei jõuva järele Vil b. (vaimselt, moraalselt) kärsima, maldama see‿b jöva midagid oma iŋŋe peel pidada, räägib keik `välja Khk; ma‿i jõvva üleommentset ärä `u̬u̬ta Krk; ai igävetse pikä joru - - es jõvva enämb ärä kullelda; toda ei jõvva ärä imestädä, et serände tark mi̬i̬s ja nii `ullu tükki ti̬i̬b Nõo; mina naarin, et ooh, mina jõvvan nüt sedä pidäda, mis teie siin nüt mulle `ütlede TMr c. (majanduslikult, rahaliselt) oma osa sai kätte. vend `kõrraga ei `jõudand `maksa. `pitka `pääle `maksas Lüg; kakskümmend kopiked sai `pääva, mis sa selle eest `jöutsid `tuua Pha; tüdar ei jõua mul paelu anda Hää; `riided lõppevad seilast ää, `uusi ei jõua muretseta VMr; kaks obess ike jõõdab pidädä Kod; kudass ma jõvva üle talve pidäde, ni̬i̬ `ulka `lu̬u̬me Krk; egäl talul es ole aena `küini, kes jõus, tu tegi Ran; mõisnigu iks lassiva `juuri, ega talumehe ess jõvvava Kam; kes `jõuśe, `laśke liinah `väŕmi jah Plv d. (ajaliselt) Kui `jõuata `enne `koitu kõik ahed maha Lüg; natuse ajaga `jöudasid niipalju teha Khk; enne löunat ma‿b jöva üht `tulla Pha; `jõutsi `valgevarul `tööga vastale Pöi; millal siis jõvad, kui sedasi `aegamööda noogid Muh; tä jõuab oome küll `minna Kse; nii äkiline surm old, ei jõund `vuodissegi VMr; maa on plińk, ei ole veel jõud `kuivada Sim; tänä ei jõõda ärä tehä, jäeb `omsess Kod; kel vähämb `tü̬ü̬lisi, ess jõvvagi tetä su̬u̬ `aina Ran; me es jõvvame rügä ärä lõpetada, tõesess päeväss `jäie kah Nõo; näid es jõudaki üte talvõga ärʔ arriʔ Urv; Õtak tuĺl pääle, haud oĺl `kaivmataʔ, nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
2. tulema, saabuma a. (ajaliselt) en `jõudand `sinne senest ajast. jäin `kauvast Lüg; magamise aeg jövab käde Khk; jääd sa sönniks siia, kunni ma jöua `öhtaks tagatsi Jaa; öö `jõudis kätte juba Mar; ma jõuan küll rongi ajaks `jaama Mär; `jõutkem, `jõutkem jõulukesed, `nähkem, `nähkem näälikesed Hää; pühad jõuavad juba nii ligi, tulevad `varsti kätte Juu; `jöutsid üst koju, kui `vihma tuli nagu uavarrest JMd; kella kümnest peab Iisaku `jõudma Iis; vanad `laulsid et, jõuaks jõuaks jõuluke Lai; `õhta jõuab Plt; ma pia jälle `astma, muidu ei jõvva õdaguss peräle; aig jõvvap kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; päiv nakas `lõunahe `jõudma Plv || surm ei jöua `tulla Jäm; löuna‿p jöva millalgi `tulla, võtame kannatist ka Mus; ruki jõvab `peale [heinatööle] Muh; pääv ei jõua `otsa `saada Risb.  (kuhugi, ka järele, järgi, pärale jne) akkama juo `einä `tüöga järele `jõudama Lüg; kiri `jõudis mo kätte, siis oli illa juba Mar; `valge varul `jõudis isa kojo Mih; Ärg jõuab `sinnasamasse, kus jänes – pidulaua pääl saavad mõlemad kokku Hää; Juak oma agude tegemise jäŕjegä üsnä `kaugele `jõudnud Juu; `tehti ja `tehti, aga lõpule põle ikke `jõutud Amb; Aadu läind puest `väĺla ja jõud kuhe `uhke kõrtsu ette; ta oli tubli `leikaja, ei teised jõund järele VMr; jõusin asjaga tilale Iis; `õigele `otsusele ma ei ole vi̬i̬l `jõudan Hel; ei tassa `kõnden `kaugele jõvva Puh; masin jõus järjega joba Räesajagule Nõo; joba `mõtsa `jõuden lät́s vanaimä meist `harpu Kan; oĺl lubanu kiŕja `saata, ku tagasi jõud Vas || selle lagund `vankriga sa `kuskisse minnä ei jõua Mar; `kiislaga ei jõvvaʔ kaugõmallõ kui üle katusõ kaedaʔ Räp || ulatuma pole see `uudis münuni mette `jöudend Käi
3. a. edenema; tagajärjekalt midagi tegema Edasi ei `jõua piast ei `persest; Ei `jõua ei edasi ei tagasi IisR; Kes teeb, see jöuab, tee`käija pidagu löuad Jäm; kaksiti külimisega `jöudas küll änam, äga see pidi nii vaga ilm olema Khk; kui sa‿p tee, siis ep jõva koa Muh; laisk ei jõua `tööga Mär; esiti mul oli `toitu nii vähe, nüid on mul `kõike küll, olen edasi jõund Kos; tee on `tuhkjas ja `raske, vähe jõuad edasi Lai; kos ta käe `küĺge panep, si̬i̬ tü̬ü̬ jõvvap edesi Krk; `tü̬ü̬ga edesi ei `jõvva, tü̬ü̬ jääp kõ̭iḱ ripakeli Nõo || edesi`jõudai (töökas) Hel b. (kellestki) mööda minema, kiirem olema, (kedagi) ennetama minä `jõudasin tämäst `einaga ette Lüg; siis sa just `jõudsid eest ää `mεnna Muh; si̬i̬ jõud ette oma `käimisege Krk; ma `jõosi enne tedä, ta jäi `veedike `kaugess Nõo; kelle siŕp si ette jõvvap, selle peigmis müt́si ostap rhvl TMr || (kellast) kell käib ette, `jõuvab `rohkemb kui `õigus Lüg; mis kellu näidab - - kui pailu ta juba `jöudand on? Khk || fig (enne pulmi lapse sünnist) Noortel oo ka nee asjad ede jöudand Kaa; Poeg `jöudis pulmadest ede Pöi c. fig liialdamisest, luiskamisest Ants oo seike mees, kes eese jutuga jövab pailu Kaa; `Sõuksi kuulu `asju‿p tea midagi, rahvas jõuab pailu Pöi; inimesed jõuavad paelu, ega maksa `kõiki tähele `panna JMd; muko `kuula kuda võĺsib ehk jõõdab; `tütred `latravad ja paĺju jõõdavad (on kergete elukommetega) Kod; jõuab oma jutuga KJn; inimeste jutu jõvvava paĺlu, ega si̬i̬ kõ̭ik `õige ei ole, mes kõneldass Nõo Vrd jõudeteme
jõulu|aeg nüüd on `kallis `jõulu aig, sedä piäb ka pühitsemmä Lüg; vanal aal `toodi einad tuppa jõulu aal HJn; kui puud one jõõlu-aeg ärmän, tuleb viĺjä-uassa Kod; jõõlu aeg pidi si̬i̬ mu̬u̬d õlema et lemmleevad õlid laual Pal; jõulu aig tetti ku̬u̬ts`kulli. si̬i̬ olli ringimäńg Pst; vanast jõulu `aigu olli `seĺge leib Hel; vanast `olli jõoluaig kalliss aig Ran
jõutsalt `jõutsa|lt IisR VJg Nõo(-ld) jõudsasti maltspuu - - tema kasvab täielikult `jõutsalt VJg; nüid läits mul ka si̬i̬ aig `jõutsalt `mü̬ü̬dä Nõo
jõõblema `jõ̭õ̭ble|ma Puh Nõo(`jõ̭õ̭blõ-) van rahutult siia-sinna liikuma, vallatu või üleannetu olema mugu `jõ̭õ̭bleb, ei püsi `koskil paegal; mia ole elu aig ollu `väega viletsän päevän, iki `kurba `ellu elänu, es ole sääl `jõ̭õ̭blemist Puh; ega ma nüid enämb ei `jõ̭õ̭blõ, vanast latsen ma jõõbelsi; mugu `jõ̭õ̭bleb, ei püsü pütin, ei saesa kotin Nõo Vrd jõõberdama
jõõr1 jõõr Vig Var hv Tor, g jõõri Khn, jõõru Hää Hls Krk, jõõra Hls Krk Hel, p `jõõra Muh
1. suguiha, kiimalus, tiirasus `sõukest `jõõratäis `poissi es taha `keegid oma `juure võtta mitte Muh; mis jõõrud sul pääl käivad, et sa neid tüdrikusi sii krabistad Hää; aab oma `jõõru taga, kül ta `jõõrab Hls; ni̬i̬ om `seantse jõõru sehen; `Kaśse jõõraaig om ju eige pikk; karva kasumise aig on si̬i̬ jõõru aig; jõõruaig olli meil ku me `katsmetõisku ollime Krk; [tüdrukul] `kange jõ̭õ̭r poisi `järgi; tal om `kange jõ̭õ̭r tat kätte saia Hel || kõlvatu inimene; hooraja jõõr inime oo üle käte läin; jõõr oo lõõp, aĺp Var; vana jõõr `jõõras ööd läbi Tor
2. himu, iha, tahtmine nüt‿tal `kange jõõr siit ää `minnä Khn; nüid om sul `kange jõ̭õ̭r `ku̬u̬li minnä Hel
jää jää S(jäe, jεε, jee) L(jäe; jea Kse, Aud) K(jeä VMr Kad SJn) I M(jäe Hls) T; ea, , ia, Muh L K I T(jeä van San) V(ijä, jeä Kra); jägä g jää Lut; jägi van Mus Muh, g jää VMr, g jäe van Hls; d́iǵä, ǵigä, id́ä, d́id́ä Lei; ill jähä, jähe VNg Vai SaLä külmunud vesi; veekogude jääkate; (hrl pl) jäätükk, -pank `kindel jää oli `Suomeni; jää akkas `triivima, ma jäin `käiva `jäässe Jõe; tuul ajab jäid, `jäädel `ninda `kiire; nuor jää, ei `kanna pääl Lüg; kuiv jää, vesi alt ära kahanend Jäm; meri oli `jääga `ühmas; `lahtist jääd töi, akab `ülgid `saama Khk; lae jähi jäide `sisse `kinni Muh; `ulkuja jεε (ajujää); Uppund jεε (kevadine porine jää) Emm; jää akkab `keima Mar; [põld] Õtsub kohe all nagu sügisene jäe Han; jää alles algas, ei kanna veel `ühti Var; Iäd `sõudma (kevadel liikuvate jäätükkide vahel paadiga püüdma); ikka Riia meres ulgub iä Khn; ku jää lähäb (~ jääd lähvad), sis on purika tõusu aeg Vän; jää aeg ( jäämineku ajal) neid `räimi `püitaks Hää; `talve murravad `eäsi, viiväd `lenna `keldretesse Juu; jägede vahel `vańnidega oli piim, et ta küĺm oli VMr; eade mineki aeg Trm; käed õlid nagu iä ( külmad); riie one kõva pidädä nagu iä; iä all, iä piäl, libe kala keskpaegan = kanga mõessatus Kod; ujuje ~ vallaline jää; olli iluse ots`pakle, lõng tulli tasane ja iluse ku jää; süä läits küĺmäss ku jää, akasi `peĺgäme Krk; jää om supan ~ sopane (pehme, pude); jää läits pulgele ~ pulgess, laḱka (lagunevast jääst) Ran; mes ta sitast kasupojass võt́t, ei saa puust `poiga, ei iäst taret Nõo; `vintske iä om sügise, `keŕge iä om keväde Kam; noore iä `aigu ommava lutsu Ote; pini nõ̭na um alasi külm ku iä Rõu; iä lagonemise aig Räp; jääs külmunud, jäätunud; jäässe [minema] külmuma, jäätuma, (kinni) külmetama, jääga kattuma külm pani `veski jähä VNg; tuli külm, pani maa jää ja võttas `kartulid vaguje Lüg; meri `öürä siis kovast ku jähä lähäb; treppu on tänä jääs Vai; keha `külmas jähe (veenõu jäätas ära); `aknad olid `paksus jääs Khk; `jäidis vötab puud jähä Mus; meri jäi `jääse Vll; kui külmetab ja `jäässe läheb, sie rikub ära [rukkiorase] VMr; õvv oli `selges jääs Äks; talvel on puu jääs, `raskem lõigata Lai; luht om nii iilen jään, `õkva nigu klaas Puh; tii um iäh Vas || jäide, rahe nigu `iätuss tulep, iä satap Kam; sääne räüss oĺl et `õkva tuvimuna `suuruisi eid tuĺl `alla Vas; `iäga arʔ lüü [vilja] Se || fig Jaanipäevatse jää pääl ära külmetanu ~ liugu lasemas käinu (köhib või nohistab suveajal) Hää; Jäi jaani pääva ajal jääle (sai tüdrukupõlves lapse) Hlj Rak; Naine jaani päeva jää pääle jäänu ~ ära lagunu (naine on lapse saanud) Trv Vrd egä, iba, jäide, jäätus
jää|alune Sidä `täüdüs igä `itse alade `arvada, `milla paras aig on ja jää paras kova, et vois `mennä jääalust `püüdämä Kuu; `talvel oli jääaluse püük. jääalune püük oli ikka `räimipüük Hlj; iäalodsõ hauǵ, tu̬u̬ ka kudõnõss `varra Se
kaar1 kaar (-ŕ) g kaare eP(-oa-, -ua-) Trv Pst TMr San, Khn(koäŕ, kuär ) Kan Vas/`kaa-/, -i Saa VJg(`kaa-) Äks Kõp eL(`kaa- Trv Lei), g -u Trm(pl `kaa-) Kod/kua-/ Lai Plt, `kaare R(n `kaare RId); kaare g `kaare Jäm Ans Khk Phl Iis, `kaarde VMr; n, g kaare Hi HMd Ann Kad VJg Sim Iis; kaares g `kaare Ans
1. kumer või kaarjas moodustis nua laiva `kaared `taevas. kuulutavad ilma `aega ede; `taevas on vahel pilved kut oleks kaared olad Khk; pilvekaared, seuksed sured laeva `moodi Kaa; mis sa `peaksid sii lölletama, tule koar keib ahju suust `välja Jaa; Olid noa laeva otsad sinised tuli `vihma, oli aga nõnda `pooles kaares ja pole sina sihes olnd siis oli kena vaikne aeg Pöi; kana oo ropp eläjäs, kos ta oo kohe suur seta kaar järel Mar; Kui valged pilve viirud taeva peal on, nii kui eina kaared, vana rahvad nimetavad neid tuule kaared, siis peab tuult tulema Ris; `vahtsõ kuu kaaŕ om õdagult ja˽vanakuu kaaŕ om hommugult; vana kuu kaariga panda˽`kartohliʔ; vana kuu kaaŕ om kõ̭kkõ kuivõmb aig (siis haav paraneb kergesti) Har; keeruda no hää paks kaaŕ [leiba] Plv || taevakaar `päike läks juba üle kaare, `päike akkab maha minema Pha || ratas, rattapöid, vankriratas `kaaril is olõ `rauda, sõ̭ss pońdi pu̬u̬ leiš́ti [rattavitsa asemele]; staŕgile (toonekurele) `pontass kaaŕ [pesa aluseks] Lei k a a r e s ringi, kaarega käi sial rähmustikus `rińgi ei tia kui suures kaares, aga ei saa `kuśkilt läbi Lai; `sõuti pu̬u̬l kaarin `ankru manu tagasi Ran || fig Sööb nõnda, et suu kahes kaares Jäm; (kiiresti töötamisest) see tömmab `mitmes `kaares Mus
2. ehituskonstruktsioon (ahjul, sillal, väraval jne) (kõrtsi uksel) üks kuaru õts on piida küljen, tõene tala küĺjen ( ja kaare teises otsas rippus raskus, mis ukse sulges) Kod; mõnel `olli kaar sääl ahju suu pääl, noh kivedest tettu kaar, mõnel käis üle ahju otsa - - tuhkaud `olli kaari all Nõo; ahjul `oĺli kaar i̬i̬n Kam; ku ahju suust tuli tule, siss lätt üles kaari ala Ote; ahokaaŕ om õigõʔ hullustõʔ ärʔ `nõitunu Kan; silla kaariʔ, kes `silda üleväh pidävä Se
3. mitmesuguste esemete kaarjad või kumerad osad a. laeva- või paadi ribi `kahte`kümmend kaard lähäb `paadi jauks Jõe; `Lihtsamb neid `taivudettud `kaari oli `panna, ei `uolind neid `sauma järel sobitada `nindagu `raiutud `kaarije `kerral; `taivutettud `kaartega - - paat `notkus kohe ettei old ige nii `kindel kui nüd ige sie peris `kasvand `kaardega, koverikku˛est `tehtud: kui uut `paati `tehti, siis monele `pandi paar `taivudettud kaard ja siis igä vahe `pääle monesse `kohta igä `pandi neid tugevambi `oksa`kaari; `Kaare puu pidi `istuma tihejästi `vasta `paadi siess `puolist `lauda Kuu; `kaared olivad siis `männi puust ka `tehtu VNg; venel on `kaared sies Jõh; kaare persete (laeva kiilupoolne kaareots) pεεle pannatse `kaltsoni puu Mus; raiut, painudet, `mütmest tükist kaared; kaarde `ümber saab louad `pantud Emm; silmustega kaar, kui kaarel silmused sees, et vesi jooseks paadi `põhjas ühest kaarevahest `teise Rid; laeval pannatse kaared ema `peale ja siis akatse `planka `ümmer panema; Tesseldä kuarõ perse (alumine keskosa) terä ljõbõdamaks Khn; kaare kabade jaoks jääb põhe kolm `toĺli paksuks; siis saab kaare asemed `väĺlä raiutud Tor; seinlaeval on pańnid, kordlaeval kaared Hää; igal kaarel on `ooburi auk sies, et vesi juosta saaks JõeK; künal on `kaarud sees, muidu ei seisa lauad koos Trm; nagu nuada`venned, ni̬i̬d‿o kuvve kuaruga Kod; kuuse ja pedäjä puust tetti kaarid, iki pind puust Ran; kuvvõ kaariga loodsik Räp; `vinnel omma˽`veiga suurõ˽kaariʔ ja `veiga paksostõ Se; k a a r e, -s kaaretatud paat on `kaares, kui `kaared on `küljes Jõe; aluksed olivatta juo `kaares; saab `kaare VNg Vrd kaaris1 b. korvi loogad, ribid keige ennem tulad `jälle pannad `muĺjude ning - - selle `järge `kaared `sisse `muĺjude Ans; räätsi kaarde vahele `pandi nidemed Krj; ma ole pannud veel kadaka kaared, ei pihasta ära mette Kse; Kaared olid pailu peenemad kui pannad Han; korvi kaared - - kaare otsad läksid põim`nurka Var; Sarapuu kepid korvi kuardõks kõegõ paramad Khn c. ree või vankri osa kui ree pöhi `valmis oli, siis `löödi nende pöhja `pulkade `peale, ree pakkude `kohta söhuksed pool köverad puud, nee `üiti ree koared Jaa; ratta kaar Kul; kaaŕ om si̬i̬ üless painutedu kotus [reejalasel] Ote d. kirstu iluliist kaariga kirst, kirstu kaaŕ `pańte `pääle Räp e. fig roided Olid iga kovad `kaared sul, et `kannadid pigistämise ärä Kuu; küĺje koared Muh
4. niiduesi; niitmisel eele mahajääv heina- või viljaviirg ein `sõisab mittu `päiva `kaares maas Lüg; `einä on `kaares maass Vai; vaadeti et pöle `niitija, kitsas kaar, ühe jala kaar Khk; kaar sai rehaga `ümber pöörtud, kaarutud Kär; Lage moa, `kerge rohi, mis seal viga `laia koart lasta on Pöi; nüid akkame `kaari laiale `lööma, muidu ta‿p kuiva kaare alt ää Muh; kahe jala kaar (vastandkaar) Rei; einä niidetässe kaare `viisi Mar; loog jäi kõik `kaarde maha, vihm tuli `piale ja tagus maa `sisse Mär; ei viisi `einä `niitä, mutku jätäb `kaari `võlga Vig; kaarde vahel ädales tõoseb enimi Kir; ta saand oma kaarega teiste järele `ühti Kse; `Meitel vili allõs `kuarõs muas Khn; `piened kaared tehaks et ta (hein) kuivab usinam Ris; `tarvis `kaaresi `lahti `lüia, paksud eenad Juu; ei saa puhast kaart, ein jääb `kasvama `alla JõeK; paks kaare, `kõrged `kaarded jäävad. siis ein jäi `kaardesse ja siis sai `kaarded `lahti `lüedud siis `kuivas ja siis sai kaarutada VMr; teine läheb laia kaarega, sa lähed nigu `pastli paelaga Sim; iga kaaru pial veeretati vili kokku `köksidesse Trm; kui paks ein oli, sai kaared `ümber tõmmata Pal; ein niideti `kaari maha Kõp; viĺla kaari pidit `õigi `niitme, muidu niidit pää maha; ta (niidetav vili) sadass maha `kaari Krk; looguss - - kogub `kaari, siss tuleb ain ütte unikude Ran; hain om kaarin ja kaarist palatass laḱka Har; no om vili kaarih́, vidäde kokko õ̭nnõ; kokko ḱäänt kaaŕ kui vikah́tiga käänät tagasi, saa suur kaaŕ Se; kaariʔ pääle palahhamese `käändäss `ümbre Lut || lina kaaŕ (põllule pleekimiseks laotatud linavarte rida) Se Vrd kaare1
5. ilmakaar; suund `parvetajad ikke igast `kaarest, `Narvast ja Lüg; tεε koes ilma `kaares ta niid on Khk; mae·lmal oo koa kaared. ne oo ned lõuna, põhi `õhtu ja omingu Mar; loodevesikaar (NW) Tõs; päe tõuseb ida kaarest Tor; tuul puhus `loode koare poolt Kos; põh́a kaarõʔ Vas
6. veekeeris ku keväjelt suurt `Koiva `mü̬ü̬dä sõidat parvõga, siss sõidat üte kaari alt tõsõ kaari alaʔ; konh pikä kaarialudsõ omma, säält om hää `sõitaʔ, konh omma äkilitse kaarialudsõ, säält om mõlaga nii tõmmada, et hamõ jääss `perse manu kińniʔ Har
kabel1 kabel g -i R(n -li Lüg, ad -llil VNg) eP(-ĺ Iis Plt; kabe·ĺl g -lli Jäm; g kabli Hi) M(-ĺ) spor T, Rõu Vas/-ĺ/; kabõĺ g -i Urv(kapõĺ) Krl Plv Räp/kapõl g -e, -i/; kaabõl hv Har; kapel g kabeli T(kapõĺ Võn Kam; kappel Rõn), g `kapli Rei
1. abikirik, palvemaja ü˛e`korra `käisimme `naised oma `seltsiga `Praŋli kabeliss Jõe; See on ju kut va vareste kabel veel (lagunenud majast) Pöi; Kadjaste külas on vanast olnd kabel, katoliku papi vana kabel Vän; kus `Kristus kirikut kinitab, sääl kurat kabelid `körva (iga kiriku kõrval on kõrts) Ris; `pääle rootsi sõja tullu see katoliku aig, siss om ollu sääl keset külä kapel Võn
2. surnukamber, matusetalituse ruum kalmistul; hauakamber mõni on `viina surd, `viidi kabeli, `säädus `vahtis, midä viga õli Lüg; Just kui kabelist vällä kargand (väga kõhn) Jõh; Möndu ärra kabe·ĺl on `Töltse `rinka pεεl Jäm; `sakste `surnud `pandi kabelisse, kabeli paranda `alla Mar; keis kabelis `surnud `vaatames Tor; `surnuaia pääl om kabel, `sinna pannass surm seni ku `auda kaevets Krk
3. surnuaedI Pal Äks Lai T V minä en lähä kabeli tämä `auda õiendama Kod; `kanged viiasse kabeli (kangekaelsest inimesest) MMg; suri laps ärä ja `maeti `sinna kabeli; alb kabel, vesi tuleb `auda `sisse Pal; kõik viiäss kabelide, olgu ta rikass vai vaene Puh; kui surnuga kabelide minnäss ja naśterahvass `vasta tuleb, siss saab naśte`rahva `ku̬u̬ljat Nõo; ma lää kabeli pääle Rõu; ma lät́si nimelt `õkva kabõlihe Räp
kadikas kadi|kas g -ka Hlj VNg(-t-; g -ga) Lüg Jõh IisR Kad Iis(-t-), -ka g -ga VNg Vai, -k g -ka Kod kaigas, kepp va vettind kase kadigad VNg; Õlema tuand leppiku alt neid kadikuid, suve aig, pali siis seda kütti kulub; võttan sene kadika, `annan sulle Jõh; Nied kadikad las `jäevad `pliita jaust, `ahju tuo `algusi;`Ilma kadikata ma enam `uvvest `välja ei `piase IisR; meil ei ole üht puu kadika `ovves Vai; kas nende kadikatega sina saad tuba suajast; võtin selle katika ja `viskasin Iis; vahel kohegi lähäd, võtad kadika kätte Kod || fig mehed täis (purjus) ku kadikad; nõnnagu kadik käib ja laiutab ennäss; nõnna aab jalg `pinda, nõnnagu kadik all Kod
kadu|aeg vanakuu aeg `pirle om `õige kado aig, mea ei püä `lambit Hls
kaduma1 kaduma R(-o- Vai; -ie Lüg) eP(-o- Käi Ris) Trv T, -e M San, `kaoma Puh Nõo Võn V(kado- Plv Räp Se); (ma) kao(n) Lüg Jõh Vai Muh L K eL, kau(n) Kuu Jõh IisR S(kao- Vll Jaa Rei, kou- Ans) Kse Var PJg HJn Amb Ann Kad Rak VJg Iis, kaju- (kajo-) Vig Kir PJg, kadun R I Lai; ipf (ta) kadi Mus SaId Rid Han Khn Kod, katte Hls Hel T, V, kat́te Trv Hls Krk(kat́t, katti)
1. kaotsi minema või jääma a. `naaramas `käivad, kui `võrgud kadoned Jõh; äga see nööl pole, et see nii `kergesti kaub Khk; vaest oo `kendad kadond, ei leiä üles Mar; üks `riidekimp kaos mul ää, ei tea kus jähi Ris; aisad (asjad) kaduvad vastalt laste käest ää Juu; lähäb külasse, `sinna ta jääb ja kaub Amb; old kolm uost juba mitu `päeva kadund VMr; sulbatas vette ja tiä‿p kohe ärä kadi Kod; lõnga ots kadus kääst Plt; laka pulk kat́te ärä, `vanker laḱki ütest `valla Hls; ku‿ta `jäässigi kadunuss las ta jäiä pähle; `perse võti är kadunu (kõht lahti) Krk; mul `olli ää nõgel, `õkva `sõrmi vahelt katte ärä Puh; kana `tunse ärä et muna om ärä kadunuva, enämb sinnä `pessä es mune Nõo; sõ̭a `aigu lät́sivä kellä kadoma Võn; mul om varrass vällä˽`kaonuʔ; inemisil `kaobõv ega `ü̬ü̬si kannu Har; ma‿i˽tiiäʔ kunass tu̬u̬ kot́t är˽kattõ `villugaʔ Plv; är˽kattõ tu̬u̬ raha ni `jäigi `kaonuss Vas; käest är kaoss, raha vai - - tulõ õs üless, ar kattõ Se || (teadmata kadunust) see mees jähi sõnna tükkis kadunuks Muh; mi̬i̬s jäe kaduma igäväss (igavesti) Kod; temä jäi kadunusse Vil; poig om sest päeväst kadumen Krk; karlane poig kattõ sõtta ärä Kam; lät́s ar sõtta ni tuust saaniʔ `jäigi kadonust Se || eksima Ma pidi metse ää kadume pole teed üles leidend; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma Khk; Ma kadusi eile metsas ooste otsimisel äkist nönda ää, mette udutuhka es saa aru, kus sa oled Kaa || peitust mängima akame kaduma Khk; si̬i̬ om kadumine si̬i̬ mäng, akkam kadume Krk b. (võrdlustes) Kadus `nindagu kits `piesastesse Kuu; Kadus ära kui ärja uik Hlj; kadus kui tina `tuhka, ei tule `kustki lagedalle Lüg; `Võlga võttab, siis kaub nigu `putruõhk Jõh; kadusid kut vana kuu `taevast Mus; Kadus kut kivi kerisele Pha; See mees kadus siit kut kerves `kause Pöi; Kaub kut kaste Emm; Kaob kui kuumale kerisele Rei; Kaub nagu vesi kuuma kibi peale; Kaub nagu vilu Han; Kadus ku karu `perse maasikas Hää; kadus kui tuhk tuule kää Ris; se kadus nii ruttu ära nagu udu ja unenägu Juu; Kadus nagu pull vee pinnal VMr; kadus nigu kerisele Plt; kadus siit kui õhk KJn; Kaob nagu vesi sõglast Trv; katti ku maa ala vajonu; kadunu ku vits ~ kivi `vette; kadunu nõnda‿t luud ega pääd ei ole nännu `kennigi; si̬i̬ katti är nindagu udsu kunagi Krk; raha ei saesa mitte üits põrm, si̬i̬ lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo; Kattõ niguʔ sitt `tõpra ihost Vas; Naańõ oĺl nigu tina `tuhka `kaono; Kattõ ku hunniluu; Kattõ nii et handa ka es näe Räp; Kaoss kuʔ kuu taivahe Se
2. nägemisulatusest välja jääma või minema lihab nii `kaugele, et koub silmist ärä Ans; kui päe kadus, siss said `õhtale Vig; oo ta silmist kadund, siis meelest koa kadund Kse; obo kadus põõsastõssõ ää Khn; `enne `suoja kevaded ei tule kui sõel eha `valguse `sisse ää kaub HJn; kaub siĺmist, kaub südamest VJg; aga nigu kikass `kiŕgnu `mõisan nii ollu kadunu kõ̭ik Ran; nigu ta läits, nii katte pimmete ärä ja mia enämb tedä es näe Puh; majase ja puu, kõik katte lume `alla Kam; tu̬u̬ vaim saisa õs `kaugu, mul silmäʔ veerähtüʔ, nii `kattõ arʔ Vas || (vanast, kahanevast kuust) kuude vaheaeg, kui veel uut kuud põle nähä, vana kadun Tõs; pääv akava kuu `külge `paisma, siis kaduva Kod; nu̬u̬r kuu kasvass, vana kuu kaoss; kui kaduje kuu, siss olevet ää `arsti; iki raiuti kadujal kuul, et mite võrsit ess aa Krk; kui vanakuu ärä kaob, siss om kuu vahepäiv Nõo; kuu kaoss `väikost Se
3. lahkuma a. (kiiresti) ära minema, kadu minu `silma iest Lüg; äga pühabä kaub kodund εε Khk; Kaduge kõik `eemale Pöi; nad kadusid meie ulgast `järsku ära Mär; Mehed `aurasid ää, ei üteln, kus kadusid Han; naised `kauvad ka töö juurest ää Ann; vanami̬i̬s kadonud kui tuul; küńd puar vagu ja kadi Kod; kao ää jo, mis sa veel `aega viidad Plt; enne kui päiv `tõssi, ollin mia kotust kadunu; nu̬u̬ `maokese `valget ei kannatanava, nigu rõevass pääld ärä `võetana, nii kadunava kõ̭ik ihu `sisse Ran; nigu ta miu `varju näi, nii `oĺli kadunu Nõo; kadus ärä maja `taade Kam; `tü̬ü̬lise om nurmest ära kadunu, nemä om söömän Rõn; kae, et kaot mu˽siĺmist Har; [susi] oĺl hürähtänüʔ: sõ̭ss tulõ siist `kaoda˽nigu hüdsü Rõu b.  laiali minema, hajuma (pilvedest) `pilved kadovad `vällä ja ei tulegi `vihma Vai; kui pili akab kaduma, siis akab selgitama Khk; eilä sääś sääś, katti ärä puha, ess tule kedägi `vihma Krk; ähväŕd küll sadame tulla, aga nüid kaob piĺv ärä Hel; ilm klaarib, pilve `kaova ärä Ran; pilveʔ `kaosõʔ, ilm selehhüss Lut
4. olemast lakkama a. otsa saama, lõppema; hääbuma tämä `leivä `kannikas kadub `vällä; on kadund, enämb ei tule `miele Lüg; `nenda `suutumast kadoned inimesed `vällä (sõja ja katku järel) Jõh; Ridaküla, sie kohe kados `vällä Vai; ise enesest nägemine kadus εε, pole valu ega midad Khk; pöldkanad on siit ää kadund Mus; Uiestaastast kadune viin meite poest tükkis ää Kaa; kaks jõe aru kadid ää, jähid kuivaks jälle Pöi; see piibu pigi joobutas mind naa `kangest ää, et valu ää kadus; see oo meelest naa kadun et Muh; nii `palju äi jooks ma elu`ilmasked mette, et muistus εε kaub Käi; tää raho oo ühnä kadond Mar; parm kajub jaanipäst ää, sääsk oo `mihklepääni Vig; vata merest kadovad kalad ära, sellepärast neid `kiilisi põle nii paelo Lih; kätega `lautasime sõnnikud, küined olid kadun pealt Han; kõlu kasub ja kasub, nägimene kaub ja kaub Hää; siin oli kord kolmkümmend `suitsu, nüid on muist ää kadun; see rootsi keel kaos tal ära Ris; tervis kaob viletsamaks HMd; uńdid kadusid ää, ei tea kuhu nad saivad Kos; mitu kord `mõtlen `ühte sõna `rääkida aga se sõna kaub mu kääst ää Ann; ega nuor inimene usu kuda vanainimese jõud ära kaub Kad; vana kuu siden savitata ahaju, siis kaduma lut́ikad ja prussakad Kod; metsäd kaduvad ärä, ei sua `tohtu MMg; sarlasid veel on kuulda, aga `rõuge `aigus see on kadund Plt; ku mul kuukirjä ärä kative, sõ̭ss ma akasi paksuss mineme Krk; kui lehmä `kinne `jääse, siss kaoss piim ärä Hel; ei ole jõud meil omast käest, si kaop pia ärä; ei ole midägina enämb meelen, kõik `kaova ärä Ran; kels ei kao`enne kui lämmit `vihma tulep Puh; ku paese `ju̬u̬skma nakap ja mädä `väĺlä tulep, siss kaob valu ärä; `rasva pane suur tüḱk, kaop ku vette, aga õli om `jaksa; üitsaenuke ammass om vil suun, muidu om kõ̭ik kadunuva Nõo; ei ole vi̬i̬l ärä kadunu õdagune eha Kam; mis `iĺdass tetä jäivä, nu̬u̬ ommava ära kadunuva, nu̬u̬ viĺla Ote; ku lämmi om, siss nakass iäkolu kah sulama ja kaoss äräki; hambaʔ omma˽kõ̭iḱ suust vällä˽`kaonuʔ Har; vesi om kraavist ar˽`kaonuʔ, iäkõrrõtuss om `perrä jäänüʔ Vas; rügä‿m `kaonuʔ, seeme‿m `kaonu põllu pält [külmakahjustus]; meelest om `kaonuʔ (uĺliss om `lännü) Se b. käibelt kõrvale jääma, aeguma küll ne mued kadovad kaik `vällä Vai; vardad kadid juba siis ää kui mo isa veel elas Kaa; Nüid on kodune lõŋŋa kedramine kadund. Pöi; nüid on arjustid juba kadond, nüid on `umpsed rangid Käi; kui noodad kadusid ää tulid mõrrad Mar; need vanad sõnad kaduvad ää päris Han; piä pärjäd on nüid kadund KJn; ütevahe kõrdsid katteva ärä Ran; nüid om kahetamine ärä kadunu Kam; vanast eiśs kedräti kõ̭ik, nüüd omma˽vaist vokiki är˽`kaonu c. (tõbedest, hädadest) körvedised kaduvad ise vähemaks ää `jälle (arstimata) Khk; soolaga `õeruda ja `ahju vesata, siss soola `tüikad kaduda ää Vig; nagu ned `vistrikud on, need on õige alva kadumesega, need ei taha ära kaduda Tür; `maaline sammaspoolik om ratta `kaupa, `maaliste eintege kaoss ärä Krk; aga pikäpääle katte tu̬u̬ `paistuss ärä Ran; tsial om `atla lõvvaperän. õõrutass kuuma kiviga ja kablaga, siss kaova ärä Kam; keedete makõt `rasva ja siäte moromuna `tolmo `sisse, võiete `paisõ `pääle ja jõõh́e kattõva ärʔ Räp d. surema kaduvad ne vanemad inimesed ää siit Mus; Vana eit oli ää kadumas Pöi; ta nääb vist kadumist, ega ta mud́u sedasi tee Mär; mehed kõik kaduvad `enne ää, ikka lesed naesed [jäävad järele] Khn; ma nägin unen et peremi̬i̬s sureb ärä, piä kadub ärä; minä õlen kaduja. vai minu enäm kava one Kod; temä akkass är kadume, õige är lõpenu tõine Krk; ku joba inimesel jõud kaob, siss kaob esi ka piä ärä Nõo; mat́ime vele ja vanemba, kõ̭iḱ oma˽kadonu Võn; kõ̭iḱ `kaosõ maa päält olgu nu̬u̬ŕ vai vana Har; mu esä ja imä umma ammu˽jo˽`kaonuʔ, ńapoḱi jo mulla all `pehmess lännü Plv kadunu(d) 1. surnud; surnu minu kadund emä Kuu; `Antonil kadunel õli `ammu küür `selgä tuld Lüg; Isa kadune vedas omale maa·`ilmama varandust kokku IisR; Kusta kadunu olli kõrralik inime Pst; lätsivä miu mehe kadunuga Nõkku Nõo; jummaĺ ülende ta kaonu `ińge Krl; imä-kadonu üteĺ Plv; Esä kadonu˽käśk Räp; ku `kaonu esä vilʔ `eĺli; kadonu mu vanaeśäl oĺ säid́se `poiga Se Vrd kadona, kadunuke(ne) 2. hukkumisele määratud, omadega läbi sääl kui rattas `juhtab, siis õledki kadund laps Lüg; Sopajoodik aa üks kadund ing Emm; [kui sõda tuleb] siis me oleme ikke kadond inged Mar; tema on kadund ing JMd; õled täitsa kadund mees, kui `neskese karmańtsiku `kilda ennast annad Trm e. kõhnaks või viletsaks jääma Kõht on eest kadund (poeginud loomast); veri kadi sehest ära, sellepärast ne jalad külmaks läksid Pöi; igemed kaduvad ää (kui hambad suust ära tulevad) Muh; vana [lamba] udar kaos ära, ta (tall) nii arv imes Ris; näost kaob ja kustub nii ää - - sel on surm ikka üsna ligi; kalivägine, liha on tal kadund Kei; mi̬i̬s kadi kokko ärä et, õli nagu sü̬ü̬lilaps Kod; ta om nõnda är kadunu - - et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls; Kadri om ka nõnda är kadunu, et paĺlas eng vi̬i̬l Krk
6. mööduma (ajast) nõnna ned ajad äe `kauvad, ei pane tähelegi kohe Kad; suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand; `aastad on kadund nigu unenägu Lai; aig ar˽kaoss käest, nigu saa ai midägi tetäʔ Se
Vrd kaduma2, kadunema
kadunema kadumaLüg Kod Vil kui kuu kaduneb, siis sie on kuu kaduv aig Lüg; sügise oo `surnud aeg. kõik kõduneb ja kaduneb Kod; üks igipõline tamm oĺli siin, ta on vist juba ärä kadunenud Vil
kaduv part < kaduma
1. mööduv, ajalik maailma elu oo kaduv Tor; messä näed vai kuuled, kõik o kaduv Kod; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd Nõo; ilma-elo um katov Plv
2. vana kuu aeg kui kuu kaduneb, siis sie on kuu kaduv aig Lüg; vana kuu õigatse kaduv kuu Hls; kaduval kuul pia maea `raiume ja pane edimene paĺk undarmendi pääl ka kaduvel kuul Krk Vrd kadev
kaejatsi- katsiku- `kaejatsi leib, kahejatsi sai Hel; Nüid tuleva kaejatsi naese söögi poolitsega; Minti õkva kaejatsi ja viidi ka kaejatsi kośti latse emäle; ei `tiiä kost `kaejatsi `kraami saab Nõo; kaaet́se naiseʔ tulõve San; `kaejat́si länik Urv; Kaejatsi aig oĺl üts hüä aig. kaejatsi kostiss tuudi õks kats suurt `kompsu: üteh oĺl praadit kana ja rosinitega kõllatsõ koogiʔ Vas; kajetsi pudõr om sakõ su̬u̬rma pudõr, pudrule tetti mulk `keskele ja `võidu `sisse Räp Vrd kaejastõ-
kahi3 kahi Hel Krl Har kaetamine; nõidus meil t́siga es süüʔ, jäl˽kõ̭nõldi et kahi, kahi; vanast kahi aig olnuʔ, seol aol ei olõ midägi kahitsõmist; va kahi silmägõ inemine Krl Vrd kahe2
kahmerdama kahmer|dama Mus Emm Han Var Juu, -deme Hel, -tem Krk
1. askeldama; kohmitsema Kahmerdab pial ei saa tööga edetsi; Selle kahmerdamesega ei saa `leiba `teeni, aeg kaub töötegemeses ää; Mina põle kahmerdaja oln, ole ikka tööl sarvist `kinni võtn Han; kähmus ei ole mette korralik, kahmerdab üht `asja ka Var; läit́s aig nõndasamati kahmerten Krk; mul om paĺlu kahmerdemist Hel
2. ahnitsema See on ermus `kange mees kahmerdama ja oma poole `kiskuma Emm; näĺlane loom kahmerdab teiste eest ää `süia Juu Vrd kahmeldama
Vrd kohmerdama
kakr kakr g kaara, `kaara kaer küĺvi `kakru; kat́štõismess nätäĺ (külvinädal) ollõv `kakru beran pareb; `augusti`kouga d́oo om taa ḱülü aig rükil, bõt ḱež́vil `kaarul un linul ḱevaja Lei Vrd kaar2
kala|kudu viljastatud kalamari vees `Vaapse (küllap see) kalakudu ole läbi, kadajad juo `tolmavad; `augusti kuus - -, siis akkas `jälle sügüsene kalakudu; Käbü, kus `kalsi, kalakudu jo `rannas (laisale – kalade kudemisajal on liiga hilja hakata võrke kuduma) Kuu; kalakudust tulad kalapojad Khk; aavid söövad kala kudu ää. kut [havi] käde soad, on kala kudusid täis Pöi; kala kudu oo koa paks, süldi `moodi Tõs; kala kudu vee `peale ei `tõuse Trm; ma näi järvel kala kutu Krl; kala ku̬u̬ aig Har
kalane kalane Plv, g -se Kuu VNg Vai S Mär Tor K Trm Hls, g -tse Kse Tõs Puh Nõo San, -nõ g -tsõ Vas Se Lut
1. kalaga koos kääd on kalased Kuu; See kot́t on kalane; Ta limand kalaste kätega raamatu ää Pöi; ta pesi oma kalasid käśa Mär; ää katsu kalatsete kätega Tõs; kalane sõel, kalane kauss Koe; kalane laud, ää pane ruamatud `peale, suab kalaseks Plt; mu `rõiva om kõik kalatse Puh
2. kalarikas kalane meri; Sedä `suuremb oli `kiirus taga, kui `juhtus kalane aig olema; Kalasel `päiväl `tehti ige oma neli viis `luoma `päiväss Kuu; kalane vesi Jäm; `äste kalatse jõõʔ San; kalanõ jäŕv om all, teräne nuŕm om pääl Vas; kalanõ jäŕv om rannah Se; kalanõ jegi Lut Vrd kalakas1, kalaline2
kala|saak püütud kalad, loomus kalasaak on sant ja abu Kuu; Kalasaak [on] ia, kui maas ja puus `ämblikud `võrkusi teht; vanal kuul kala magab, siis [uuel kuul] on ia kala `saagi aig Lüg; millal nüid εε kala saak olnd on, enne vädasid üsna koormeti Khk; kust tuul kebade puhus, sest vaadatasse kala `saaki Rid; neil oli üsna `rohke kalasaak olnd Mär; küll oli ea kala soak Juu; kala saaḱ es ole kedägi asi Hls; poig om kadunu, siss om kalasaak ka kadunu Nõo; timahalt oĺl hää kalasaaḱ mõrraga Har
kalastama1 kalastama Jõe Kuu Lüg Krj Pha kala püüdma vanasti `käüdi siit `Suomes kalastamass Kuu; kalastamise aig on `müödä, nüüd ei `maksa `mennägi kalale Lüg; akkasin kalastama, isaga ühes lestanoodal `käima Krj; kui sa `pääva kalastad, see on pääva pötk Pha
kalg ka|ĺg g -le(da) Hel TLä Kam Rõn, g -lõ Võn San V
1. kõva a.  tugev, paindumatu, murduvkõva kaĺg nagu teräss Hel; kaĺg puu ehk räni puu, si̬i̬ lätt ütte Kam; ne o˽kalõ˽luu, omma˽valusõ `väegõ, ei˽sa änt `istu˽kalõ pääl San; `kü̬ü̬mne kasusõ `säärtse harõlitsõ, kalõ roodsuga; sepp om ta `kirvõ `väega kalõss karastanuʔ; maakiviʔ omma enämbüsi kõ̭iḱ kalõʔ, a lubjakiviʔ omma `pihmeʔ Har; valu um jala `seeri sisen, `tõmbass kalõss ja `trammi Rõu; sinine kivi, tu̬u̬ um sääne kaĺg kivi Plv; `kiŕvel oĺl müŕk otsah, tu̬u̬ oĺl kalõmb veidikõnõ Vas || tugev (kirjatäht) nii `laśti meid ka kiruta - -, tähe˽pedi `õigust olõmaʔ, kas pehme vai kaĺg vai Har b.  südametu, vali kaleda `süämega inimene ei alõsta tõese `pääle sugukina Nõo; tu̬u̬ um sääne kärre vai kaĺg sõ̭na Rõu; miiss miist `vasta ja sõna sõnna `vasta ja kat́s `kalgõ `vasta Se c.  paakunud, hangunud, tahkunud leib `oĺli kaless lännu Rõn; nii tuhk kaĺg maa, ku üit́s kivi San; Leib om nii kaĺg, et hammas ei˽lähä˽`sisse Urv; maa om kaĺg, ei˽saa paĺla jalaga˽`käüvüʔ; rügä om vaĺmiss, terä jo kaĺg; rasv om joba kalõss lännüʔ Har; kalõ maa pääl ei kasuʔ vili Rõu; vana leib om `väega kaĺg Räp; kalõ `maaga olt õks hädäh, kaĺg maa õi annaʔ hüv́vä `saaki Se; jenist `andsõ kalõ kuorigu [koerale] Lei; kaĺg muld Lut d.  poolkõva, pooltoores ku lehe apanu ei ole, siss om na kaleda, siss siga ei taha nii `süvvä Ran; kale `erneʔ San; `kartoli `omma viil kalõ Urv; Mõ̭nõʔ uaʔ ja `herneʔ - - `jääseki kalõss Har; Kagu˽mõ̭nikõrd lina˽kalõlt `vällä sai, sõ̭ss nu̬u̬ʔ `aigu õs maal ruttu ärʔ Rõu; ta (liha potis) om vi̬i̬l kaĺg; mõ̭nõʔ ei keedä upõ periss `pehmess, kalõlt ollõv parõmb süvväʔ Räp; kalõʔ linaʔ, olõ õi ar `aigunuʔ Se e.  vintske [liha]kammaŕ um kaĺg Urv; hain is olõ kaĺg, tu oĺl `väega hää pehmekene `keŕge `niitäʔ Har; piimälihm um hüä pihmeʔ `nüssä, tõńõ um kaĺg Lut f.  kare, karm; jäik Linane rõõvass on edimält kaĺg, [kui] `mõske ja `kolki saa, küll tä `pehmüss Hel; ase om kaĺg Võn; märg rõevass om kaĺg; rät́i oĺli˽pään õigõ ääʔ, nu̬u̬ es olõ˽nii kalõʔ Krl; ma˽tei `vahtsõ kabla, ta om kaĺg nigu luu Har; siilil ummaʔ kalõʔ nõglaʔ; [sikavillane] rõõvass saa kaĺg ja sukk saa kaĺg; ket́t um kaĺg, sõ̭ss `Osvaĺt teḱk nahk `päitseʔ lehmäle Rõu; äräʔ sa mullõ `kalgõ rõivast kudaguʔ Plv; vohovillagaʔ, tu‿om sääne kui hobõsõ karv, sääne kaĺg Se; g.  kare, lubjane (vesi) kaĺg vesi Võn; meil ei olõki `kalgõ vett Urv; mõ̭nõn kaon om nii kaĺg vesi Har; kos om kaĺg vesi, ei tulõ linapia vi̬i̬st `vällä, `aigu‿i arʔ ruttu; kalõ `vi̬i̬ga ki̬i̬‿i `pehmess [herned] Se
2. kõle, külm ja kuiv `täämbä oĺl kaĺg tuuĺ Kam; noʔ om vastanõ kuu, `väega kaĺg aig, noʔ ei olõ hää `põrsakõisi lõigadaʔ Har; kaĺg ilm, ku midägi ei sataʔ ja külm um Vas; noorõl kuul kõkõ kalõmb aig; Kalõ `aoga˽tapõtolt liha t́särise õ̭nnõ pańni pääl ja `rasva es tulõ˽sukugeʔ Räp; `kangõ kaĺg aig (külm lumeta hilissügis) Se || pilveʔ `tõmbase kalõss. `vihma ei tulõʔ, pilveʔ ummaʔ kalõʔ Rõu; kalõss lü̬ü̬ jo pilveʔ Vas; kalõ˽pilveʔ, kost `vihma tulõ õiʔ Se
Vrd kale3, kalk1, kalsk(e)
kallis kaĺlis, kallis g `kaĺli, `kalli eP(kailis Juu), g kaĺli Tor JõeK VJg, g kalli Muh, g kallise Rei, `kallis g `kalli R, kalliss g `kalli M( u -ĺl-) T( u -ĺl-), kaĺliss g `kaĺli V(kaliss Vas), kaĺs g kaĺli Kra
1. hinnaline, palju maksev Nied on juo nii `kallid kalad (angerjad) Kuu; mina `põlgasin sedä `kallist; eks senel õle kõik `kallid, kenel raha ei õle Lüg; Mis `kallis, sie `kaunis (heal kaubal kõrge hind) IisR; tama saab `kallist `palka (kõrgepalgalisest) Vai; ajad on `kallid (hinnad on kõrged) Jäm; siis oli raha pailu `kallim kui niid on Kär; See päe läks natuke `kalliks (purjutades kulus raha) Pöi; veart asi, kallis asi Mar; Kallis asi kestab kaua Han; teenrite palgad oo tänudi `kaĺlid Aud; Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; kui kaĺlis see on (küsitakse hinda) Ris; nii kaĺlis pekulańt, tahab nii kaĺlist `inda `soada Juu; ta ei and kaĺlist raha, aga `maksis ikke ää Ann; nüüd on kaĺlis aeg, kõik aśjad on `kaĺlid VJg; kui makseti kaĺlist `palka, siis olid `kaĺlid päävad Lai; nii kaĺlis, et `ammisse akkab (väga kallis); ega vanasti lapsed nii `kaĺlid põlnd kui nüid (ostudele kulub rohkem) KJn; `pehme lina massap kallist ja karre om odevemp Hls; reńt `panti `kaĺlepess täo Krk; ku raha ei ole, siss om kopik ka kalliss Puh; su̬u̬l `olli nii kalliss asi, et es tohi maha `aada; mina küll nii kallist ei massass; kahju sest `kaĺlist rahast, mes sellega os võenu `osta Nõo; tu̬u̬ vana kalliss `umbleja Rõn; tuhandõ kaĺliss ind oĺl tu̬u̬ (eriti kallis) San; ku kiä `väega kaĺlist taht, siss üldäss, et ta `möie tõsõlõ nigu hinge vi̬i̬rt Har; tu̬u̬l um `väega˽kaĺliss aamõt́; täl om kaliss palk Vas; põĺk `kaĺliss, naka as `võtma Se || näil o kõhe kaĺlis `anda (ei raatsi) Kod; kaĺlis (kitsi) koa tesega, ei too `siia Pil
2. oluline, tähtis, väärtuslik `Kallis on muna lihavotte pühil Kuu; kannatus (kannatlikkus) on keige `kallim rohi, kut sa sedissi laimu `aśju jouad ära kannata Jäm; Nüid on päe kallis (tööd palju); esiti oli kedervarrega `lõnga `tehtud, äga nüid on kallis asi okiga Pöi; tervis on siin `ilmas keige `kallim Käi; Allim kui rot́t, `kallim kui kuldraha kot́t = silm Han; `kaĺlid päävad, kui eena aal ilusad ilmad on Juu; aga ta on üks kaĺlis raamat, ta piab `oitud olema (piiblist) Ann; vata ing on ike kaĺlis jo igal ühel Pee; kel täib nüid kaĺlist tüe `aega raisata VJg; kuju tuńn om kalliss tuńn (heinaajal); `terviss ja au om kige `kallip Krk; enne visati [looma] pää aeu mińemä, aga nüid om ta kõege `kallimb rohi Ran; `kaĺlil tü̬ü̬ aol tulõ mu˽manu Har
3. a. armas, südamelähedane oma laps on `kallim; laps peab vanamid `kalliks pidama Khk; Mo `kallid sugulased; Ta pidi oma `kalli mehe juurest äe tulema Pöi; see oli mo kallis öunabu Käi; pruut́ on peigmehele kaĺlis Mär; poea poeg `ütleb ikke, et memm (vanaema) oo kallis Tõs; `kalli inimesi põle paelu Hää; mul on pailu `kaĺlid sõbru Ann; mina olin nõnna kodu oma isa-ema kaĺlis Kad; emä võtab lapse `süülde, `ütleb kaĺlis Kod; `kaĺlist pidama tuleb noorepaari vahel Pal; tüdrukud ei `julgegi nii `riakida, et sa oled mulle kaĺlis, enne kui ta tiab, et ta teda võtab Ksi; Mis must, see magus, mis karvane, see kallis Lai; nakad ütte `sõpra `oidma vai `kalliss pid́ämä Ran; emä om küll kalliss, aga naene om `kallimb vi̬i̬l Nõo; `mulda `pandma `piami kõ̭kõ `kaĺlimba Har; `kaĺliba umadsõʔ; sa olt väega kaĺliss ineminõ, sa˽piät `kaĺliss Se b.  pai, hea, tore, lahke nüüd on `lapsuke `kõige `kallimb Lüg; Ole siis kallis [inimene] ja too Pöi; kallis külä naene, ma räägi [sulle] Kir; kui laps iä on, siis ta on nõnna kailis Juu; kaĺlis isake, luba mind `väĺla `minna Kos; sa kaĺlis mees, anna `mulle õige oma obust Trm; sedä kaĺliss üleaediss one kahju; selle pu̬u̬lt oo vi̬i̬l kaĺlis (hinnatav) si̬i̬ valitsus, et jätän lapsile aseme Kod; ega kade inimene ole kaĺlis Pal; temä om iki kalliss ja jumale`kartlik inimene Krk; aga Li̬i̬de om üits kalliss inimene miu `vasta Nõo; ma `üt́li et ol no nii kaĺliss inemine‿t, sü̬ü̬˽ta är Plv
4. õnnis, püha, pühalik (hrl van) `ristipäiv `ninda `kallis pühä, et rohogi ei `kasva Lüg; suured pühad on keik `kallid pühad Ans; Vanad `kallid jöulupühad on `jälle `möödas Pöi; `poegimise järel ja kallite `päεde sihes `anti koa `lehmdele `einu Muh; kadri toob kallist karja `õnne Tõs; `meite `aegas olid `laupa `õhtad suurõd `kaĺlid `õhtad Khn; kallil `õhtal (püha(de) laupäeval) JõeK; su̬u̬re neĺjäbä, su̬u̬re `ri̬i̬di ja lihate `ü̬ü̬si, `niiskesel `kaĺlil ü̬ü̬l käenud tämä tulussel Kod; ega nad kaĺlist nime (Jeesust) suhu ei `võtnud Pal; lastele `ööldi, et täna ei tohi `koerust teha, täna on kaĺlis `õhta, kaĺlis jõulu `lauba `õhta Lai; egä pühäba `ü̬ü̬se, `kallil ü̬ü̬l Krk; mes pia mina `sü̬ü̬mä sel `kallil ommingul Puh; Nelläbe õdak oĺ varemb – tu oĺ kallis õdak – sis es kedräte, es tü̬ü̬tede, pu̬u̬lba õdagu sammute San; kaĺlis aig om tulõmise aig Plv; suurõh paastuh, `kaĺlih paastuh Se
5. int k a l l i s a e g heldeke oh sina `kallis aig, teid küll Lüg; Oh kallis aeg, äi inimene tea midagi ede Pöi; kallis aeg, kes‿se nüid oo Muh; kallis aeg, mis sa seal niikaua `vahtsid seal küläs Mar; kaĺlis aeg, kuule kudas ta reägib Juu; kaĺlis aeg, mis nüid `lahti on JMd; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; kaĺlis aeg, ku rumal ta on Plt; oi sa kalliss aeakene küll, kos ta `onte pidi `jäämä Nõo; oi sa kaĺliss aig, selle inimesega küll olli ädä TMr
kallistama1 kaĺlistama(-ll-) spor eP M(-teme Hls Krk), Puh Nõo San(-teme) Vas, -tamma Har Plv, -tõmõ Krl, kalistama Se, `kallistam(m)a R
1. kaelustama, embama, sülelema ku teil tuleb `peigumies `juure, eks sie `kallista Lüg; se on jo `toise mehe `kallistettu Vai; kallistamine oo ika armastamine Muh; laps `oedis emäl kaelast `kinni, kallistas tättä Mar; võtan `kaenlasse ja kaĺlistan Juu; küll ta mind kaĺlistas, kui tagasi tulin JMd; poiss kaĺlisteb `rohkemp tidrukut kui emät Hls; ma kasvati näid ja kallisti ja `vihtse näid ja mõssi Nõo || hellitama mis sa lapsest kaĺlistad nõnna, pane paremb `tüöle VJg; eks ta siis kaĺlistand ka oma sõnadega: oh mu `kaĺlike, oh mu `kaunike Ksi || fig pigistama, hirmutama tal raisal pöld ükskord luba koa, jahi luba ei old, ma kaĺlistasin teda koa väga `paĺju, aga no mis sa tee, omad mehed keik Noa
2. a. kõrget hinda nõudma, (ka iseend) kõrgelt hindama sügisel kaŕjussed ei kaĺlista, ia kui `leiba soavad Pal; temä kallistess `ende `kaupa, nägu `liiga küsüss Krk; ärge kallistege, laske odavemes, ma osta ärä San; sa kaĺlistat `aigu, et kõ̭iḱ aig henna ette piap minemä Har; mis tä no hinnäst ni kaĺlistass (kõrgist tüdrukust) Se b.  (liiga) kalliks pidama, põlgama kui midägi lähäb `ostma, siss kallistap, et oi ku kalliss Nõo
kalme kalme g `kalme Kod Trv Pst; n, g `kalme Krk; pl `kalme Ote; g `kalmõ, pl `kalmõʔ Vas Räp Se Lut surnuaed; muistne kalmistu si̬i̬ õli kalme, vana aja `surnud õlid siäl matetud Kod; Tindil om `kalme, vanast sõa aig matet `sinna Krk; nu `kalme om põndi pääl, `audu ja `tsompe om säl siśen Ote; sääl omma vanaʔ sõa `kalmõʔ; säl om jo kalmõtõ pääl `väega paĺlo matõt Se Vrd kalm1
kana|muna pabile `makseti vero, tämäle `viedi kana `munni Vai; Nii kenad öhesugused `tuhlid just kut kanamunad Pöi; kana mune värvitasse koa Mar; mehed on jüst nagu ell kana muna, lähäb kusagille `vasta, klõps kat́ti kohe Juu; üks `aasta päävad tema oli iga pääv ühe `tuore kana muna ära juond KuuK; lepapahk, juurikad puu küĺles, kanamuna suurused Kad; vares `audnud kanamunass pojad `väĺjä Kod; om maarjapäevän nii küĺm, et kanamuna ü̬ü̬si ärä küĺmäb, tuleb vi̬i̬l nelikümmend `päevä `küĺmä Hel; üte `ainu kana muna `annu ja `tu̬u̬gina `olli toorass Puh; temä om kõ̭ik aig mu mi̬i̬ ja kana`munnega tobrutanu Nõo; es näe sa kanamunna es kohvi`tilka Ote; ja sõ̭ss nakaśs räüssä tulõma, iätüḱüʔ oĺli˽nii suurõʔ nigu kanamuna sora Rõu; helmeʔ oĺliva hõõrigu nigu kanamuna `mu̬u̬du Se || fig (tülist, riiust) Kanamunadki pesäs `viereväd, mis sis inimisi `rääkida Lüg; Kanamunad veerevad ka pösas Emm; kana munad `veerlevad koa pesäs, `enni ikke `ööti, kui inimesed `riidlesid Mar; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́sütegaʔ Vas | nagu kana muna veereb edestagasi, eĺlitud Mih
kandike(ne) kandi|ke(ne) g -k(e)se Hel Ote Kan, -| g -sõ Har
1. kantnik, kandimees kui rendi aig tulli, siss asutedi kandikse `mõisa maa pääle; kandikse olli periss `mõisa maamoonakse Hel; kandikesel oli mõni vakamaa maad, moonamehe saiva paĺt `viĺla `mõisast Ote
2. kangamuster Laudlinnu `koeti `pü̬ü̬rega, saava nigu˽kańdikõsõ˽pääle Har
kandma `kan(d)ma eP eL(-me M -mõ San Krl, -madõ Har); `kandama R/-ie Lüg/ SaLä; da-inf `kanda Hi K I T, kanda Sa Muh Kse M, `kandaʔ V(kandaʔ Krl Har Lei), `kandada R; (ma) kanna(n) eP eL, `kannan R
1. ühest kohast teise toimetama; tooma, viima a. füüsilise jõuga kel ei õle obost, piäb kää `õtsas `kandamaie; kui `saavad jo `rohkem `kärgi `sisse, siis `akkavad [mesilased] magusa `kandama Lüg; rotta oli `kandand pabud `eini `sisse ja teht omale pesä Vai; Kaśs `kandas `εεse `poegi suus ühest kuhast `teise Kaa; pisike vähike kannetav kot́t `olli `selgas Muh; mis sa täst (lapsest) süles kannad Mar; rääts on `vitstest `tehtud põhu `kandmeseks Tõs; Käe suõnõd venüväd `korvi kandõs ää; `Kandug mtõ üksi, udu·tt ma `aita kua Khn; Jusku kaśs kannab `poegi Hää; peremees ei jõund külimituga `sisse `kanda niipaelu kui perenaene põllega `väĺla `kańdis Juu; karusipelgad kannavad suured pesad Kad; anguga sai kuared kokku `kantud Sim; ku `surnud `väĺja kannetasse kerikuss, kanneti kuńni `surnu`aida Kod; ära söö nii palavalt nagu kokad sulle ette kannavad Ksi; suurt `sarja `kańtsime kahekeisti Lai; siin `veikses `luhtades kõik ein `kańti `väĺla Plt; kannab varanduse laiale Trv; õlbastega om ää vett kanda Pst; otspakaldest tetti `kõlkakanneteve `rõõvit Krk; pisuand `kanna (kandvat) `kraami, ütest aedast `kanna `tõisi `aita Puh; üits tei `rõuku, kaits tüḱki `kanseva Nõo; minge ti˽kah `kantkõ nuid `vihkõ kokko, siss saa ennembi är˽kannõtuss San; puuḱ kańd varandust Kan; vanast kannõdi `sü̬ü̬ki `mõtsa nurmikidõga Rõu; hobõnõ ütelnü, et innembä ma viis viä ku kat́s sälän kanna Räp; ku tsia˽`põhku `kandva, saa halv ilm Lut b. fig jumala `süämess `kandama Kuu; Ühega läks `altari ette, teist kannab südames IisR; äga üks kannab oma `koorma ise Khk; egaüks kannab `sorma `pöues, sorm on lesemal (ligemal) kut särk Käi; igäühül oma rist kanda Tõs; iga lind kannab oma suled Kad; kis palju `riśsi kannab, sel oo palju mõt́tid Kod; seda `aśja piab mõttes kandma, siis saab täielikult ära tiha Ksi; om paarirahvass - - tõene kooleb ärä, jääp tõese `ku̬u̬rma ka tõese `kanda Puh; miä niikavva ku ma elä, kanna jumalat `endä `süämen Nõo; tä kand jumala `riśti Se; kätel ~ käte peal kandma väga hoidma ja hellitama nii armas, et kannass kätel Pal; ois oma `pruuti, oless tedä vai käte pääl `kannu Ran; käe peräh `kandõgi, nii hoit timmä Se; viha kandma vihkama, viha pidama `teine inimine `kannab viha `teise `luomade `pääle Lüg; [kartsin] et akkavad `mulle viha `kandama Jõh; surmani kannab viha, ep lepi millaskid ära Khk; `üeldasse et teine inime kes viha kannab su `piale, piab sedasi luu`painjast `käimagi su enese või luoma seljas Kad; si̬i̬ kand õige pikkä viha Krk; ta kannap miu pääle viha, nüid om mul täi säĺlän Nõo; Ku˽tõõsõtarõraa (naabrirahva) pini käü su uss`aida sitalõ, sõ̭ss tiiät et nimä˽`kandva su pääle viha Rõu c. loodusjõudude jõul (tuul, vesi, voog, vool) paigast teise liigutama tuul kannab `kaarnad `randa Jõe; `Terve pikke üö olid juo [ajupüügil] `tuule ja vuo `kannetava Kuu; jooks kannab, nii et võrgud on `sirged Pha; vee joosk kannab võrgud edasi Rid; vesi kannab `liiva `ümbre Ran; d. teadet, juttu jne suust suhu edasi andma; kaebama, laimama õli `selle `ämmäga nõus ja suualune, `ninda `kandas ette kõik Lüg; kes tale seda ede `kandand, ju ta seda isi `täädis Jäm; `Roksab, `tüh́ja juttu kannab Hää; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; kannab niisukest `tühja juttu teise `piale, mis `õige põle Hag; külakubjas, kes `käsku kannab VJg; mõni vanana (vana naine) on `kannud edesi sedä juttu meie päevini; kiälik ja salalik, kannab kõik kõned ette Kod; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip `ki̬i̬li `kanma Puh; temä ei ole su̬u̬remb asi inimene, ta kannap `tühje jutte Nõo; om üts keeleviskaŕ, kiä kand küllä piti `albu juttõ Urv
2. midagi (altpoolt) toetama, üleval või püsti hoidma; millegi najal püsima sured `lieted on pial [ajuvõrkudel] ja `pullud `kannavad `vergud ülesse Jõe; jalad ei `kanna kehä üles; `lapsel on `kaula`suoned viel `nõrgad, ei `kanna sedä nuppu üles, pää `vangub Lüg; miu jalad enämb ei `kanna Vai; sülla joompuu on suur palk, mes sülla üles kannab Emm; oripuu kannab lage Käi; Äga lind `kõrgemal `linda kui tiivad `kanvad Han; jalad oo seukst, et ei kanna änam Aud; kui vaevased jalad on, ei kanna üleväl mis paks kere on Juu; silla `kańdjad puud Ksi; ahjul on võllid, kelle pääl kannab `päälmäst jagu Ran; oripuu om `risti jõge, ta kand [silla] `tõisi puid Ote || millelegi pidama jääma, toetuma`senna `pandade `peale jäid eenad,`kandma, tuul sai alt läbi `köia ja ein ei saand na `kergeste läppoma `minna Mih; [kukkus jääauku] jäi `õlgade peale `kandma Trm; kui vara `raotu, siss `oĺli magu maha `lastu palgil, jäi kõtu `pääle `kanma; ratass lääp nii sügäväde, et rumm tu̬u̬ kannap vi̬i̬l, tu̬u̬ `piatap `vasta Ran; ega `kõrgembale ei saa lennätä ku siiva kannava Nõo; kaela ~ pead kandma 1. pead püsti hoidma `estest [laps] ei `kanna juo `kaela, `noksib `pääga VNg; `lapsukene akkab `kaula `kandamaie Lüg; Ta kannab `kaela, ta ajab isi pääd `püśti Hää; laps on kaela`kańdja Juu; kui võtad [lapse] üless, om kaal kõva, joba kannap pääd Ran 2. töövõimeline, tööks suuteline olema Nüid ju kõik [hakkavad] mihaanikuks, kis `kaela `kanma akkavad Hää; nigu `poiske `kaala nakass `kanma, nii `panti ta sia`karja joba Nõo
3. (peal lasuvat) raskust välja kannatama ei old jääd viel ja ei old sula ka, `üöldi: ei `kanna `e(i)ga `katke Kuu; sada viis`kümmend `tündri `kandas (laev) `kardulid Hlj; `märtsis akkas lumi `kand(a)ma IisR; Pöld juba kannab, oome oomiku lähme äästama Kaa; `Sõuke `korkene lumi, jänese kannab `peale, koera võtab `sisse Pöi; ea oo nõrk, ei kanna Muh; ta (heinamaa) [ei] kannagi `suuri masinuid Vig; `seoke va raba maa, ei tä kand oost, ei tä kand `ärga Mih; ei sie kiige `kannud mjõnda rhvl; Laõ (laev) oli, `kolmõ `sülda vist kannaskid (ei kandnudki) Khn; sii (sild) piab `kandma obuse, `vankri ja `kõiki Hää; `vaese turi tugev `kandma Ris; ea küpse küĺm, se paneb kõik kohad `kanma Juu; mülgas soo, `pehme, kis ei kanna Tür; õhuke jää kirmatis, mis ei kanna viel VMr; ti̬i̬ one rõõdane, ei kanna ei `katke Kod; kevadi läksime, kui lumi pial `kandis - - `õue `lindu `mängima Pil; nüid on ta sihuke raba et ei kanna jala inimest ka pääl Vil; `tolli kümme olliva talad, nii et kanniva, ärä es vajo Ran; mõni soenatuss olli mädä, es kanna läbi minnä Kam; mädä maa, tuu ei kanna varest kah pääl Ote; taa sild ei˽kanna enämb üle minnäʔ Har; inne oĺliva `venneʔ, kes kuuskümment `puuta kańnivaʔ Räp; kas ta sild kand üle minnaʔ; korrõ iä, ei kannaʔ, ei murraʔ Se; et sinno `maakõnõ kannu‿ss inäp! (sajatus) Lut || veesõiduki püsivusest tuul oli niipaĺju kagust vägev - - paat́ ei kanna purjet ka Jõe; Rank laev äi kanna änam purju ja leheb kergesti ümber; Täiesti rank laev äi kanna änam mastisi ja nee tuleb maha raiuda Emm; Rangal `pantaks `parlasti `sisse, muidu tüh́jalt ei kanna Hää
4. taluma, (välja) kannatama; vastu pidama `raske tüö on, minu jõud ei `kanna sest üle `üksi`päini Lüg;`verko ei `kannagi nii pali kalo Vai; pεε‿b kanna nii `kanged `leili; mo süda‿b kanna seda εε, see tuleb tagasi; mis sa selle pärast muret kannad Khk; üks äda teise `pεεle, ema peab `köike seda `kandama Mus; ma ei kanna valu `välja Muh; vana inimese veri, see äi kanna änam medad, alati on sii ja sεεl `aige Emm; ma kannan laasi `viina ära Mih; leib oo na pude, ei kanna näpu vahel võtta Tõs; temast küll meremi̬i̬st ei saa, ta‿i kanna ju merd Hää; ma olen kõik tornide ots käind. ia pia oli, `kańdis `iaste Nis; mol nii paelu muret `kanda; ma olen kahju `sisse jäänd, ma pean seda kahju nüid `kandma Juu; `pehmeid `koarlaid sai `süia ike nõnna kui kere `kańdis Juu; kui mulle rist on `peale `pandud, eks ma pea teda siis `väĺla `kandma; kõik pidid tööd tegema, kui aga jõud `kańdis Kos; villast `lõnga `jälle lehelesega ei kanna `keeta Tür; talve vili `kańdis talve ära Trm; tämä piä ei kanna [viina]; tõene muretsab ja `aitab muret `kanda; ei `tastnud äbi `kanda et läks uarass Kod; süda tal nigu ei kanna teese verd näha, minestab ära Ksi; kes `kurptust kand, kuivass ärä Trv; miul om paĺlu muret kanda Krk; mina kanni niisama `viina nigu mõni mesterahvass; ku esi `vaiva olt nännu ja kulu `kannu, siss tiiät oeda kah Nõo; kah́o kanname mõlõmba üteliisi Võn; ärä `lõika `liiga õhukõsõss, et ta (vikatitera) luisata kand Kam; mu käe es kanna˽nipaĺlu `tü̬ü̬teʔ; `aigõ olt, siss ei˽kanna˽ nipaĺlu `kõńdmeist; sann võtt nõrgass ja vanainemine ei˽ kanna `vällä Krl; sa mine ni˽kumma vii `sisse nigu kihä kand; siss lät́s nii `virka minemä nigu `astu kańd; taad murõht ei joua enämp kanda eiʔ Har; süä ei kannaʔ mul `liikvat; raud um nii huba, et ei kannaʔ hobõsõ `rauda käändäʔ Plv; hobõsõl löövä hiireʔ, kanna ai `sõitu Vas;`olku˽`pääle, mina jõvva `kandaʔ Räp; a määne süüd, sääne `kanminõ Se; timä pää ei kanna setä `vällä Se || (karistusest, vastutusest) kui sie süü `kannab, siis saab alema `ammeti, kui ei `kanna, siis saab `järsku `lahti Lüg; siis kui sa trahvi ää kannad, siis soad `lahti Juu; teine on süüd tehend, aga meie pea peab `kandma; `kańdis oma `nuhtluse ära VJg; ess ta siss oma trahvi kannap, kui `nõudmine tuleb Nõo; mul jäi nulgah `saismallaʔ ja koolitrahp̀ `kandmallaʔ; uma suu sulg, uma säĺg kand – suu `ütless, sälg vastutass Vas; määne süüd, sääne `kanmine Se
5. suutma; võimaldama, lubama sie kruńt ei `kanna sedä `vällä Lüg; tama maa `rohkemb ei `kanna `lehmi ku kaks `lehmä Vai; mo süda‿p kanna seda `vastu vötta Jäm; mo jõud ei kanna `rasked tööd tehä Tõs; nii vaśtik rohi oli, et süda ei kand seda võtta Juu; kui aru kannab, siis `vastan; sie koht ei kanna `välja nii`palju kui temast taheta VJg; näie `õigus kannab nõnna Kod; pia käib ümmer, ei kanna üleval `olla Plt; anna nii paĺlu ku su `elduss kand; ma tule, ku mu aig kand Krk; meele mõttege lääss `vihtu `tu̬u̬ma, aga `tervuss ei kanna; ti̬i̬ ku‿su jõud kannab ja ku‿sa ei jõvva, siss jäägu ta tegemädä Nõo; mul om jo˽vana pää, taa ei˽kanna änt (ei mäleta) San; mu joud ei kanna taad `nõsta; tu̬u̬d ei˽kanna süä kõnõlda eiʔ Har; tu̬u̬ kotus ei kannaʔ tuud `vällä Vas; `ihna ai süvväʔ, `ihnuss kanna ai; kas aig kand minnäʔ Se
6. (rõivaste, ehete jne kandmisest) `meie `kandis `kanneti `saare `kengi ja `saapaid Lüg; tüdod `kandad `elmi `kaulas Vai; mõni akkab ju nii noorelt `prillisi `kandma Vll; keik oli kodune kätetöö, mis inimene `kandas Mus; siilikud nee oo `paergu veel `kantavad Muh; küit kuub `olle, ma ise pole mitte kannund Phl; naesed `kantsid renna peal õbe `sõĺge Kul; need ju õige `kantud `riided Mär; `salli ike `kaelas kandase Tõs; mia teda (vööd) põle teenud, põle kannud ka Hää; ta on oma `riided nii ää kand, nii räbalaks läind Juu; sis `talvel akati `viĺtisid `kanma KuuK; miks sa seda vanemad palitud ei kanna VMr; vanami̬i̬s küll ei `kannud `prilla; kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab (omatehtud riidest); naesed `kańtsid `juuksed nuian Kod; ma olen isi küll kand jätkuga `säŕka Plt; lind kand oma sule ärä ja sa ei jõvva oma `rõõvit ärä kanda (etteheide sellele, kes palavaga lahti riietub) Krk; rät́te mina oma`koetusi es kanna Ran; om sel ihu küll, kes seda karedat amet kannab; sitt kannab `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan Nõo; mis isatanu ei sü̬ü̬ ja mis alastõ ei˽kannaʔ Ote; mehe˽`kanva˽kah siŕmiga˽kübärit Kan; `paklist oĺl `koetu päternäʔ, mis `tsu̬u̬gõ asõmõl kannõti Urv; nu̬u̬ (saapad) omma jo kannõduʔ Har; sõss kańni jal˽`tõisi sukkõ Vas || `kannab pääd `luogas (hoiab püsti) Lüg
7. omama a. muu lu̬u̬m ei mäletä ku `paĺjalt ni̬i̬d kes `sõõrga kannavad Kod; b. (nimest, nimetusest) nied `kannavad `ilget nime - - sitta `siened Lüg; eks need punased ussid kanna tuli`kaarna nime Mus; üks kale·ndär `kandes neme servelauad Käi; `raandas oli puust. plekist akkasid `ämre nime `kanma Lih; sülg ja ila, see kannab `kahte nime Ris; arjuklased akasid juba kaupmehe nime `kanma Kod; kahessa ühessa `kuuni `kańdis [siga] ikke kesiku nime Lai; kahe või kolme `aastased on ikke sälud, `enne kui obese nime kannab; siin ommava `väikese ojakõsõ, ni̬i̬ jõe nimme ei kanna Kam; laisa nimme ka‿ks vi̬i̬l kańni, olõ õss et virk vi̬i̬l oĺli Vas c. põdema Mina ole saja`jalgse ära kannud Mus; vilu `aigust, seda ole ma ise ko `kandand Pha; närvipõletik, seda ma `kantsin varem ka Kul; ma ei oole `aigust midägi `kanden; ei˽ol mea `maalisi `kanden Krk d. (menstruatsioonist) naiste`rahva riiet `kandma Muh; kolm `päävä piäd `kanma kuu `riidid Kod; kuu`kirju `kandme Krk
8. kasvatama, saaki andma see on εε maa, see kannab ikka `vilja Khk; kui ta (põld) saab rammutud ikke, eks ta siis kannab `viĺla küll Mär; Kirsipu oo kuuse juurikate peal, ei kanna `marju Kse; küll need puud kannavad nii kaua kui elan Juu; õunapud kannavad tänavu `easti Tür; egä pajod kõik ei kanna `urve Kod; esä kaneì mis `äitsnep, ei kanna teri Krk; vaja `aaderd `laske `uibule kui ta ei kanna, siss nakap `kanma Ran; kärk midägi es kanna, olli `kõlbmada maa, es kanna `mõtsa kah Kam; rüä `tolmase, muidu na ei kanna kui na ei `tolma Ote; `kańde `kümne võrra seemend Plv; [toomingas] kand `maŕju; ti maa `piasi hüp̀vä `viĺjä `kandma Se
9. rase, tiine olema kui ema `kandamise ajal vahib `viltu, sis laps ka vahib VNg; `lammas `kannab kaks kümend kuus nädälä, - - siga `kannab kuus `tõistküme nädälä Lüg; kiidetse ühössä kuud olema seda lapse `kanmese `aega; oled sa `kanmas Mar; `kandmise ajal ei tohi `looma `peksa ega `lüia Mär; ta oo `kanmas, käima piäl Tõs; kis last kannab, se oo `raske`jalgne PJg; lehm on tiine, nüid kannab Juu; kannab juba neĺlat kuud Koe; ärgvasikad kannab lehem `rohkem, lehemvasikad kasinam Kod; eks lehm ja naine kanna ühe võŕs `aega Ksi; siga kannab neli kuud Lai; mis miul muud om ku `talve kanna, suve oia (sagedasest rasedusest) Krk; kassi toova jo suvel kolme poja, kaits kuud kannap ja `jälle tu̬u̬b Puh; ku‿sa last kannad, maka kah, siss om laits ää laits Nõo; kuu vahepääväl `sündünü naistõrahvass ei kannaʔ suku Plv; last `kandõh piat `veiga õhitsama; kua naane imetäss ja kand, tu̬u̬l olõ õi kuu`rõivit Se; puusa all `kandma (viimaseid kuid rase olema) Lut || poegima noor lehm, tuleb esimest `korda `kandma Khk; lehm akkab `kandama tulema Mus; Meite noor kiri lehm tuleb enne jöulut kandma Kaa; ohva, - - mis pole veel kannund Krj; `meite lehm `kandis täna Vll; on‿s su lehm kannud Muh; lehem tuleb `kandma Rei; pügälist `olli nätä, mitu kõrd lehm om `kannu Nõo; `Vahtsõst `kandma saanut [lehma] `nüsti kolm `kõrda pääväl Urv; tu̬u̬ lihm saa pia `kandma, tu̬u̬l om jo utar suuŕ ja piim nisan Har; lehm sai edimätsel piimäl `kandma Rõu; lehm om `kandmah (lüpsma tulnud) Se; ilmale kandma sünnitama ema‿o ammu `audas, kis‿o mind ilmale kannud Muh; emä oo näd (lapsed) elmale kannund Mar; olen kuus last ilmale kand Kos; mes tä noist lastest nii `paĺlu `ilma kannap Nõo
10. veetihe olema see `kange tuul kuivadab laivad puhas εε, nee‿p kanna `ükskid änam mette Khk; pot́i `persses auk, pot́t ei kanna änam Mär; puu nõu kui tä ää koevab, egä tä siis kanna mete Vig; katus ei kanna änam (sajab läbi) PJg; see nõu kannab vett, ei lase läbi Juu; tä õli ärä pigitet sidess ja väĺjäss, et ta vett kand Kod; vaat ei kanna vett KJn
11. kanduma kos ni̬i̬d vanad `maakesed su̬u̬d on, ommikute kannab udu Äks; tulekahju kannab sinnap̀oole KJn; [tulekahju] kand iki sinna selle talu pääle; ma ole kuulu kõne äält, ei tää kas `kanti miu `kõrvi Krk || sattuma ku lu̬u̬s kańd kavede [siis läks nekrut järgmisel aastal uuesti loosi tõmbama] Krk
12. hoolt kandma hoolitsema, muretsema ei `vaise inimise iest uolt ei `kanna `kengi Vai; ta piab nüid nde laste eest oolt `kanma Khk; kannab teese eest oolt Tõs; eks iga üks pia oma eest oolt `kandma Juu; kui isa ema ära surevad - - siis piavad vaderid selle lapse iest uolt `kanma VMr; kańd õma pere ette u̬u̬lt Kod; sul om latse, kes siu i̬i̬st oole kannava Nõo; sa ei oleʔ tuu asja iist uult `kandnuʔ, olet ukka `lasknuʔ minnäʔ Krl; ku̬u̬ kikõŕ`puhma i̬i̬st hu̬u̬lt ei kannaʔ, siss lääväʔ maŕaʔ mustast Räp
12. see lähäb mehe `moodi, akkab ikka mehe nime `väĺla `kandma; see juśt ei kanna suurt süid väĺla (ei ole nii suur süü), seda võib `andeks `anda Juu; kuld tu̬u̬ `kandõ alati (oli püsiva väärtusega) Plv; ei tiiäʔ kas tälle kand (on mõistlik, mõttekas)`vitsu `andaʔ; timä ei kanna `piutust (ei anna mõõtu välja) Vas | aa, juba tõbine kannab tervet, aige one jo `tervemäss suanud Kod; nätä et paranes, `aige kand tervet Trv; ei sure si̬i̬ kedägi, joba akkass tervet `kanme Krk
kanduma `kanduma Puh Nõo V/-o- Räp/, (ta) kannuss Har Vas Räp
1. kanduma kõhna terä `kanduva tuulega `allapoole Nõo; ei˽tiiä kos tu maja palass, tu kannuss `õkva Tõrvasõ maja pääle Har; tuli `kanduss tuulõ `perrä; ega `aaśta ju̬u̬sk leedet `pääle, suurõ `viiga `kandus Rõu; tulõkah́o kannuss sinnäʔ poolõ Vas || langema, sattuma kel lu̬u̬s kauõdõ `kandu, tu̬u̬ `jäie tagasi [soldatiks minekust]. kel lu̬u̬s `lähkude `kandu, tu̬u̬ `saie minemäde Har || näima, paistma üle mõtsa kaiaʔ kannuss `keŕko toŕn `korgõ haava kottalõ Räp
2. välja kannatama, võimaldama, lubama mu˽süä is kannuʔ sullõ ni˽halvastõ üldäʔ, ku˽sa mullõ `ütli; kas su süä kannuss manh ollaʔ, ku tõnõ tõist tapp Har; süä es kannu˽`vasta võtta; kannu õiʔ mu süä tõõsõlõ `halva tetäʔ Rõu; kui joud kannuss; süä kannu uiʔ tuud võttaʔ ; kanarigu leib oĺl, kannu õs ah́ost `vällä võttaʔ, ah́ost sõglaga˽`tu̬u̬di `vällä; aig `kandu (oli aega) Vas || pinnal püsima nii `kange lippe nigu kana muna `kandu pääl Puh
kanga|lapp
1. hrl pl tihvapiirudVõn Ote V `kangalapi pandass kudumise aig `kangale `sisse Ote; kangalapiʔ, kat́s õhukõist `pirdu Krl; Kangalapi pandas kangavaeliku vahelõ ja pandas kangas nitsehe Vas
2. käärlaudUrv
kapp2 kapp g kapa Kod Äks M pinnamõõdu ühik, 1/32 vakamaad üks `taader ja kaheksa üheksa kappa. aga ma en tiä kui suur si kapp one Kod; kapa ja `taadrede asi tulli maa ostu aig Krk Vrd kapamaa
kargutama kargu|tama Sa L spor K, Kod spor T, Rõu Se, -teme Hls(-tame) Krk, -tõmõ Krl(ma kargudõ) Har, -tamma Urv Har(-tõmmõ) Plv Vas; `kargu|tama R(-tamma Lüg Vai, `kargo- Vai)
1. liikvele ajama, peletama, jooksutama `lapsed `kargutavad `lambaid `vasta ehk kanu Lüg; tama `karguti `lambad kodo; `kargodeda `kallo `kaisligo siest `vällä Vai; `juudid peab siit keik ära kargutatama Jäm; kui obusel iirud olid, siis kargudati; tuul kargudab puu lehti Khk; aa kargutag `tiined `lehma taga Vll; Mia‿ss piäb sjõnd ikka kargutama, tie‿nd ise kua `mõnda Khn; kargutess `pääle `lehmä edesi tagasi, ei lase süvvä suguki Krk; veli kargutõss obõst, `kõvva kargutõss obõst Krl; kaŕjapoiss om piniga˽`lihmä kargutanuʔ Har; kargudaʔ kari edesi; Keelä no˽sa˽ka˽taa pinitüḱk är, mu˽kargutas naid vasikiid `aida piten takan Rõu || tantsitamaPlv || hüpitama; raputama veikess last kargutad sü̬ü̬len, võtad käe `piäle kargutad Kod; sorguta ja karguta `langu (kangast telgedele ajades) Har || ülekohtuselt kohtlema naist olli iks kargutanu Ote
2. kiiresti edasi liikuma, sõitma, kihutama kargutas koju Kaa; Meni on aga `kange kargutama küll, paari tunniga kargutab linna tee äe Kaa; kui surmaga `mindi, siis pole `öhti kargutud, siis `mindi ikka tasa Krj; kargutavad ratastega Pha; mis‿sa kargutet, kas‿sa tassa ei või `käia San; tu̬u̬ kargut́ armõtudõ hobõsõga Har || kiini jooksma eläje karguteve, nüid om kargutemise aig, nüid om `parme aig; eläje karguts kaits nädält enne vana `jaani, kaits nädält `pääle `jaani Krk || sõidutama Tule mu otsa `peale, ma karguta su ää; Kuhu sa lähed lidsase `teega, tule ma karguta sind edasi Mus
3. sihitult (ringi) käima või jooksma; karglema [Jääral] pea maha ja `nöuse, mis ta muidu kargutab kaksipidi Pöi; tüdrugud kargudavad poistega Rei; Mis sa siin kargutad peale, too parem puid tuppa Vig; sa nagu va mära kargutad Kse; nüid tüdrukud `kargavad ja kargutavad poistega Juu || otsides ümber käima, hulkuma nüid na kargutav neid suge; `si̬i̬mle sei ärä, nüid karguts `ilma `mü̬ü̬dä ümmer - -, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste Krk
4. paaritama, sugutama; kargama Si̬i̬ mi̬i̬s käib seda sääl kargutamas või si̬i̬ naine laseb ennast kargutada Hää; ma põle näind, et oenas lammast kargutand on Juu; mära `lasti täku `juure kargutama Iis; mitu `aega kargut (poiss) tõiss (tüdrukut) ja jät́t viimäte maha Kod; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; Oinas kargut́ terve õdak pu̬u̬ĺ `lambiid Urv
5. heina kaarutamaL Kei Kod KJn Pil eena `ändasi tuleb kargutada, siis nad kuevavad paremini Mär; `loogu kargutatse koa, kui märg oo Tõs; Pääva `puõlõ võib eenäd ää karguta Khn; lähme kargutame einad `ümmer Aud; Loogu kargutama Pil Vrd kaarutama
6. kupatama `maugud on `kargudetu juo VNg
7. karkudel käima poisi karguteve Hls
karja|aeg a. hommikune karja väljalaskmise ja õhtune karjamaalt koju ajamise aeg paar `tundi õli `ommiku `karja ajast `müödä; `õhta `karja aig tulepki juo Lüg; Karja-aaks `aega viel, küll jõvamõ `valgõ varul `mäele (maale) Khnb. suvine loomade väljas karjatamise aeg Sügise, kui karjaaeg täis sai, siis iga üks pidi oma loomad [ühiskarjast] ära `võtma Juu
kartma `kartma, (ta) kardab eP(`kaŕt- Tor; [ei] kordeda Phl) u hv M/-me/ Puh Nõo San(-me) Har; `karta|ma, -da, (ta) `kardab R(-maie Lüg; (ta) `kartab Jõe Kuu, (ta) `karta Vai), (ta) kardab Khk Mus Kaa Kad Rak Ran
1. pelgama a. hirmu tundma, hirmul ~ kartlik olema aga paks udu oli, `naised ikke `kartasitte, et tia, kuhu `välja `jouavad Jõe; `Kartab `nindagu vanakurat `välku ~ karu `kella ~ kass vett; Ära `karda `istuvad `vierast, `karda `seisuvad (istuv on rahulik, seisja peale ei tea kindel olla); Parem `karta kui kahetseda Kuu; sie on `kange `kartamaie, ara veregä Lüg; `Kardab kui kuer `luuavart ~ vanapagan müristamist (~ tuld ) ~ nigu kurat kukke ja täma `laulu IisR; `kartaja mies; kanad `kartad sedä `kulli Vai; ep tohi tä ennäst moo lisi anda, tä kardab mind nöndat tuld Khk; kardab kut kits köue`ilma Mus; völu nad `kartasid ka ne vanad inimesed Mus; ma üksi karda igavust Muh; ma karda pimedad, ei ma lähä Kse; sinisi `asju `kartvad (linnud) Tõs; põle ma isi kart egä ma akka teist peletämä koa Juu; minu onu ja tädi old `kanged `nõidust `kartma JJn; vana rahvas `kartsid, et vaadas teise `lu̬u̬ma ja `nõidus ära kohe Ksi b. (millestki) hoiduma, (midagi) vältida püüdma Isi vana metsavahi obune, aga igat `kändu kardab (inimesest, kes ei saa hakkama tuttava ja jõukohase tegevusega) Hää; eks mõni kardab `vaeva, ei taha tööd ette võtta Juu; kardab naist võtta Trm; ei karda `vaeva ega `raskust Plt || obu kardab `jalga Khk c. kartlik, tagasihoidlik olema, arvestama, respekteerima; võõrastama, häbenema sedä [metsa] `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; `este `karti `kaiki küläinimisi Vai; nee‿p karda teiste ees ka jugada Khk; ega see‿p karda ega koge kedagid, see oo `julge ülearu Muh; täma `karte `kõiki inimesi Mih; jumalad ei karda ega inimesi ei äbene VJg; surm ei karda ei `saksa ei `sańti Kod; lapsed `kartsid võõrast, läksid ära Vil; temä kardab jumalt Hls d. rahutu, ärevil olema, muretsema; (hirmuga) ebameeldivat ootama, aimama vahest oli nii `palju kalu `paatis et `karda uppumist Jõh; `eina aig on `kartada `vihmane Lüg; ise `eese pärast maa˽p karda ju midad; köva köis, pole `karta et see `katki leheb Khk; pole `karta et täna `vihma tuleb Rei; kui kardetasse `vihma tulevad, siis pannasse [rukis] akk`jalga Mar; mena kardan selle va `otsa `saamese iest Ris; see on ilus väŕv, ega seda `karta ei ole, et tema pialt ära läheb Ann; Kardab täisi tiisikusse jäema (palavaga täies riides) Kad; ää tema (lapse) iest karda, et ei `jäksa `käia, sie `väntab rohkem kui mina viel Sim
2. (millegi suhtes) tundlik, vastuvõtlik olema, (midagi) halvasti taluma `atraga peab küll suvi`vilja tegema, ei `karda ikke nii `põuda Hlj; `elmed õlid kivised, ei `kartand `katki `mennä; `silmad `kardavad `päivä Lüg; älä kudista `minnu nii kovast, mie `kardan kudistamist Vai; nee vanad kuŕt pεεd on nii elligud `külma `kartma; lehed `kartvad `pääva, nobest `kuivad εε; tuule`aetud (tuule murtud) puu, seda ep `panda laiva `sisse, see kardab ikke tuult; see puu‿p karda kirvest, kirves nii rikkund Khk; särgid olid üll, narid `jälle suus, kirjutasid `sönna `pääle sinise löŋŋaga, mis pesu es karda mette Krj; kadagad `kartvad koa `kuiva Muh; talu villasest, need pallitud pailu ei kartn ka `kortsumest Var; Viires kardab `külmä, tulõb ilja ning lähäb vara; sii vesi`kiedäväd põllud, nied `põuda ei karda Khn; tõrvati `enne rattaid, siis olid kõvad ja `kindlad `jälle, ei kart vett kua Tür; mõni värv kardab `märga Lai; töö kardab tegijad Plt Vrd kartlema
kartul `kar|tul (-tol) g -a, -e, -i u Hlj; Lüg Jõh IisR Vai Mär Var Tõs Aud Hää spor K Iis Trm Trv T Har, -tuĺ, -toĺ KJn Puh Võn San V; kartul g -i Aud JJn VMr Kad Sim Kod Pal Puh Rõn, -as g `kartle ~ kardule Ann(-es), pl kartoliʔ V; `kar|dul (-dol) g -i, -e Jõe(-dulis) Kuu(g `kardli) VNg Krj Pha Hi spor L Ris Rak Sim Iis KJn(-) Vil; pl `kardolaʔ Plv; kardu|l(as), -es, -is (-dol) g -le, -la, -li u Vll Muh, Hi L K(-duĺ Kad, kaŕduĺ VJg) Iis Kod M(-less Krk) San, -doĺ Räp kartul a. taim, selle mugul kui pihelgad `õitsevad, et `valged üleni, siis [on] ia `kartulisaak sügise; `kartuli`muldamise `atra, sel õli kõver `sahkapuu ja kaks kõver`putke `õtsas; `kartuli vanad `rahvas `püüdäsivvad tehä vana kuul, kuu `põhjal; kui on `metsä `kuusel on pali käbisi, siis on ia `kartuli saak Lüg; `kartulid `tarvis `mulda; `uodavad `kartulid Vai; mei vagudama karduled; kartulipersed (enne mahapanemist kartuli otstest lõigatud tükid, mida söödi) – Käi; vöigud (roosad) `kardolid Phl; kardoli `võtmesega läksid sõrmed atto LNg; kupatud kardulid, koorega keedetud; kardolil oo `loodos all, kui nad üsna vähiksed oo; ladosed (laiad) kardulid olid `ennem sedä kui võigod kardolid Mar; `väiksed viiuli kardoled, isi eäd kardoled küll; viigud kardulete varde ots, kui karduled `õitsend saavad, siis kasub neoke `väike toŕt; viinapunased oo pikergused karduled, kui tuult saavad, siis sü̬ü̬ma jäuss ei kolva Vig; `seitsmema külvi nädali sees oli odra küĺv, kardulid olid kõige lõppus Han