[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 9 artiklit

ete1 ete Ans Khk Mar Mär Var Mih Tõs Khn Aud(et́e) spor Ha, Tür
1. ometi, siiski, õigupoolest; pigem sääl akkesid `rääkima et, te jääge ete `öösseks `siie; keedame ete täna `öhta tahesid `tuhlid Khk; jätä ete mend rahole Mar; mine ete `põrgu Khn; ei tea kas ete käib painakas peal sellel Kos; millas sa `õhta ete koju läksid Tür
2. õige, üsna, päris tahaks ete kärakad `selga `saaja Khk; sa said ete vara täna kojo Mär; naene `mõistis ete toredaste ütelda Mih; männal ete koberik koor Aud; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; küll sie sind `siunas taga ete Jür; jõekupud, tema kasvab ete sügavas jões Tür
Vrd ette1, õieti
ette1 ette spor Sa, Muh, spor PäLo, Khn Tür Kad; (lausefoneetiliselt) te Kaa
1. ometi, siiski, õigupoolest; pigem soh, ju me niid oleme ette `rääkind ka siin tüki [aega] Jäm; oli `ütlend, see (laps) pole ette kummagite (vanemate) nägu ainaldis; mis sa ette `massad Khk; söö ette natuse, seepära taarist magama ka `langeda Mus; Meite noor kuitsu seike pisike et ennast pole ette olla; Pange ette ~ pange‿te uks `kinni Kaa; jo nad seal ette (piisavalt) vaadata soavad Jaa; küll aga saks mind ette `kiite Khn; Kuule, taat, sa roni ette korra kartsaga kummile PJg Vrd ete1 || (eitavas lauses) üldse, sugugi Keerdu pole [lõngal] ette olemas; Äi taast mehest pole änam ette äi ühtid, läbi mis läbi Kaa
2. õige, üsna, päris [võrgujada] peamäŕk oli teine, ännamäŕk oli teine, jo need ette ühed olid aga Mus; Aeg on ette nii läkune, et sellel pole änam `säädust pääl Pöi; sool oo täna ette pidu Kul; Sa kudusid täna ette pailu Han; `Poolas olime ette kaua `aega Mih; tä oli ette äritet Tõs; Tormaga ette ramp `laeva `laadi Khn; kui ilus `õhtu on, siis nad (sääsed) ette tambivad [üles-alla] PJg; ja siis nied kolmanded takud sis nie on ette `pehmed ja `piened Kad Vrd ete1, õtte, ätte
3. (välj rahulolematust, ükskõiksust) õige `tehku ette mis tońt tahab Khk; Ette mul amet sind sii ootama akata; Ette mul asi, teeb mis immu see peaks olema seikse teega paergus akata linna minema; Minge ette ~ minge‿te jutuga Kaa
ime1 ime R eP eL(imeʔ San spor V; imeh VId), g ime R eP Trv Nõo Rõn, `imme Kod eL, `imh(m)e Har; transl `immes Vil
1. ime a. imestust äratav, uskumatu või üleloomulik asi, nähtus, omadus jne küll `pandi imest kui miä `tervest sain Vai; Ise ime, ise püme, ise riu moa ilma tark = päsmer Pöi; saab imeks näha kas ta tuleb vel takatsi või Muh; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl (öeld eksimust vabandades) Hää; saab imeks näha, mis neist joodikude lastest saab HMd; [endist elu] akkasivad `rääkima, siis nagu imet VMr; `kange küĺm, ime et ää ei võta Sim; kõik `immed one mua piäl suand ärä nähä; si̬i̬ on üks imede ime et meie `ello jäemä [lahingus] Kod; nüid `vaata nagu imet, kuda tihasse Äks; imeväärt asi, isi `vanker sõedab KJn; sii om periss `immese panna kudass temä eläb Trv; t‿om küll suur ime, et ta mulle `leibä tõi Nõo; ma˽näi `täämbä `säärtse `imhme et ei `tihka kellegi kõnõlda Har; taad imeht um maa pääl iks `väega˽paĺlo Rõu; puja˽`ku̬u̬li ärʔ, a imä jäi iks elämä, tu̬u̬ oĺl periss issändä imeʔ; ma˽pei tu̬u̬d `ti̬i̬du `immess Vas b. imelik, iseäralik, veider ime `kuidas se `Helmi nii `kaua `laudass on Kuu; sie on `ninda `illukene sene `tüega, et ime kohe VNg; küll siä tied neid `temposi, et `ilgä ja imet on näha Vai; Mis see siis nönda ime on, isa oli koa viie`kümne `oastane kui naise vöttis Pöi; [meeste püksid] olid niipaĺlu lapitud et se oli kohe ime vaadata Kos; mis ime magamin si̬i̬ nüid om Krk; ime küll, nigu tagasiperi oless tõmmatu Puh; tada om periss ime˽kullõldõ San; mul oĺl ime˽kaiaʔ et, saia mant oĺl lõigat pu̬u̬ĺ arʔ Rõu; [setud] `piitska `kutsvaʔ ru̬u̬sk. mul oĺl nii imeh Räp; mul kui imeh sai tu̬u̬st jutust, kost timä tu̬u̬d jutto tiid; mul lät́s ta jutt nii halvast ja `immest Se
2. trikk, vigur, temp Obune tegi minuga tie pääl sada imet Kuu; tegi `ilget ja imet `tõisega Jõh; ühna `viite imet tegi Muh; küll `seistaks, küll istudaks, `tehtaks sada imed εε Käi; tä `olle teind tääga viis vana imet Mar; tä tegi imet. nõiutab ja kuntsitab Tõs; aga ma teen `sooga viiskümmend imet ja iga ime `olla isi `moodi Juu; `sirkust ja imet tegema VJg; kui ärä lähäd kodoss, kaŕjussed teeväd siin vana imet; teeväd imet, mes ei saĺli nähä Kod; ta om mõni seidse imet äräde tennu Krk; ku‿sa `viina aat pandass `kińni ja tetäss sada imet Nõo || nõidus, kaetis silmäga imehhüt́ arʔ, timä silmäst sai imeh; ka koh tege imeht (midagi halvasti) vi̬i̬l maa pääle Se
3. (hüüatustes) a. (välj imestust, üllatust, kohkumist jne) aga ime `hoidagu, kas `sengä (parvega) nüd `tohtis nii `kaugale hakkada menemä; valatand et tule sina imet abi, kas sis viel ajavad järel; oi imet! oi imet Kuu; sina ime küll Hlj; midä imet ma nüüd tegin, kus mu arud õlivad Lüg; Oh sa ime, nagu `kõrvist `tõsseti (meeldivast teatest) Jõh; kuula imet vöi noor Jaen köind `kosjas Khk; Tohhoo imet, mis täna veel näha saab Rei; vaada imet. täna tuleb `taevast `saia Phl; nää `ullu imet Mar; ui ime, või temagi saand mehele Mär; `Kärba imet, või kukkus jõkke Vig; ossa ime kui pala Juu; Ime, et sa oskasid ka seie tulla KuuK; voi ime kus sa nii kauast jäid VMr; oh sa ime ise pime abe suus ja `ambid põle = peenis Trm; oh mu ime. kõik väĺjäle; minu ime küll! küll minu ihu värisi Kod; kas sa näed imet! Trv; oi sa imet, `õkva nigu udsu om kõ̭ik i̬i̬n; peremi̬i̬s ütelnu kollerile `vasta et, ime ime et kidu keelil kõnelap Nõo; oh sa elläv ime, mia veli na (kärbsed) omma; või elävät imet, ilm lätt hukka Har; kae imeh, määne asi tuĺl; oo imedü ~ perädü imeh Se b. (välj arusaamatust) ime tiäb, mes täl viga; ime tiäb, kohe minä selle põlle panin; ime sedä mõessab, luamad jäed alles; ime mõessab kost si uni tuli Kod
4. (intensiteedisõnana) õige, päris; väga Ime tark `teistele, `oskamata omale Kuu; `iesel ime pisukene VNg; ime suur ~ kallis Muh; üks ime raasuke, paĺluks sest sai Mär; `kihnlast kuduvad `praegagi ime toredi kirjusi sukki Tõs; ime`tihti on mul eliding old JJn; lugemine oli sel vanainimisel ime `selge Sim; imeilosass laalavad ja `loevad Kod; õõnabud olid imepaĺlu `õisi täis Pal; temäl `kasviva na (sibulad) ime ilusa Nõo; kuis tä (laps) kül˽ni imeilluss om Krl
5. (kvantumi- või viisilauses) akaa·tsi puud on nii pekad et ime Mih; poisil läksid kohe jalad põĺvini punaseks nõnna et ime Amb; ise mies üśtku jupakas aga kerib `käia mis ime Sim; tõesed naaravad kas imet Kod
hiuga õige vähe, natuke lase `hiuga köüt järel; Vainluo `nähtävis `pieti `hiuga `aiga hobused `kinni [puhkamiseks]; Sidä `palka `makseti siel ka nii `hiuga; `Hiuga `rohkemb, `hiuga vähemb Kuu Vrd hiuka
hiuka `Hiuka õige vähe, natukeKuu Vrd hiuga
kui1 kui üld; ku spor R L, Juu spor ViK, Kod VlPõ eL, ko Vai Kra
Tähendusrühmad:A. sidesõna
I. a. sarnasusvõrdlustes
1. metafoorses võrdluses (nagu, otsekui sünonüümina)a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi või adverbi algvõrdegab.  kui-konstruktsioon seostub verbiga c.  kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, hv muu noomenigad. kui-konstruktsioon esineb (ülem)määra rõhutavais väljendeis
I. b. erinevusvõrdlustes
1. adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral
2. a. võrdlus- või viisilauses b.  võrdluse varjundiga viisilauses (nagu, otsekui sünonüümina)
II. tingimust väljendav sidesõna
III. aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset
2. alustab täiend- või aluslauset
3. tähenduses kuni, nii kaua kui
IV. samastav sidesõna
V. sidesõna kui
1. selgitavas funktsioonis
2. korduvate lauseliikmete ühendamiseks
VI. ühendav sidesõna
1. nii ... kui ka
2. ei muud ... kui B. määrsõna
1. rõhumäärsõna a.  tähenduses väga, õige, üsnab.  tähenduses kuitahes, ükskõik kuic.  lause lõpuld.  väljendab imestust, üllatust
2. küsiva-siduva sõnanaa.  otseses küsimusesb. kõrvallause algul
3. küsiva ja siduva määrsõna kuidas funktsioonis
4. iseseisev adverb kuidagi tähendusesA. sidesõna
I. a. sarnasusvõrdlustes
1. metafoorses võrdluses (nagu, otsekui sünonüümina) a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi või adverbi algvõrdega `naine on `kõhta sama vana kui `mieski Lüg; läks `ninda punasest just kui `keidetu krabu Vai; Seaste on nii kena `kolne odr kui üks kuld Pöi; nõna `sulgus kui jahisaŕv Rid; Tubak oĺli peenike narmas kui üks siid Saa; riiete sees ole nii `kange kui truĺl Juu; ta on elav kui säde VJg; tukkus laua naeal täis kui tińn Sim; pia sile kui lakutud Lai; õhuke kui laast KJn; ninda puhas ku kädsises puha Krk; suur ku‿ts ilma asi Hel; kõva luu kui kurivaim Ran; na‿m vana sarapuu ao, raseda kui kurjaristi Nõo; pimme kui sügisene ü̬ü̬ Kam; oĺl nii kahvatunu `õkva ku `ku̬u̬ĺja Har; lehmäʔ oĺli˽ku ahokihä˽tugõvaʔ Rõu; nii mädä kui müĺgätüss Räp; `haĺlalik sääne ku haaba kuur Lut b. kui-konstruktsioon seostub verbiga `lapsed tulivad ku `porsad `ümber `laudu VNg; Kukal valutab kui ull Pöi; Kadus kui tina `tuhka Muh; vihm sajab kui pahin Mär; `leikas kui `nuaga Koe; vesi läks kui kolises Sim; põlevad ku pragiseväd Kod; magab kui `surnu; `aiseb kui `irmus Ksi; läks `kat́ki‿gu plaksatas KJn; lase `laulu ku larap Krk; vahip ku kuĺl, siĺmä om sõõriku pään Nõo; Rü̬ü̬ḱ ku t́siga aia vahel Urv c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, hv muu noomeniga `naine käis `moisas iga päiv ku mies [tööl] VNg; miä olen näind `kärnä `konna ko leib`lapja Vai; kanad on nii kui paenakad, majal ei seisa kui kojas Jür; istub `koorma ots ja läheb, koorm kui kägu `persse all Pee; Nõnda kui‿t́s moonutus Trv; mis see vana inimene ike om, kui üit́s kõsu Hls; tal `õnne ku `tõrva Krk; kui järsikut kasvava nu lepä võsud ja pajod Ran; ta om külen kui tõrv Kan; Tu̬u̬ sälätäüś oĺl ku üt́s ilmamaa laiv sälähn Rõu; tuĺl noid paganaliidsi kokku kui põru Vas; sõss oĺl nigu üts ku pupe linapund Räp
I. b. erinevusvõrdlustes
1. adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral tämäl on ramu vähemb kui mul Lüg; sie on viel `pimmemb ku `männe üö Vai; `poistega on ulk `rohkem tegu kui tüdruk `lastega Käi; `vaablased oo natuke suuremad kui erilased ja mesilased Mar; tä oo rikkam kui ma Tõs; iir on `väiksem kui rot́t Kei; tema on ikke `vahvam kui teine Pee; mia olli pu̬u̬l `aastat vanemb ku Jaan Nõo; no ei olõ enämb ku üt́sainuss kruuś Har; küla laib om magusamb eiʔ ku uma laib Lei || ta on targem kui tark Koe; Iga asja, õli ta sitem kui sitt, reagiti ja kõneldi igate kanti Trm; anna tal änap ku änap, ega ta rahu ei oole Krk
2. a. võrdlus- või viisilauses ma‿p tee ennast targemas `ühti kui ma ole Muh; enäm oo sedä kisa kui sedä `aśja Kod; sammal oiab paĺlu paremast lund kui luda Äks; ma põle täna `rohkem magand kui kaks `tuńdi Plt; siit saa iki `rohkep ku üit́s ame Krk; õdagu `kastega om parep `niitä kui pääväga Kam; mul ei olõ enämb ku üt́s ajastaig elläʔ Har; pinil ka `rohkõmp om häpü kui sul Se b. võrdluse varjundiga viisilauses (nagu, otsekui sünonüümina) läheb `müödä ja ei terestagi `ühtä, tieb kui ei paness tähelegi Lüg
II. tingimust väljendav sidesõna `Söisin kui `saisin Kuu; kui `omme on ilus ilm, siis `lähme `eina`maale Lüg; Kui `luomi ei ole, siis `viĺja ei saa IisR; kui üväst `lähto, siis saap `kallo küll Vai; kui äp saa `öigut, siis `kaibab edasi Khk; kui sa lustid siis joo Mus; Kui seal küüned oleks ta läheks ka puu `otsa Pöi; karu tuleb nahal pealt ää kui sa ooletu oled Muh; Kui sa ennast puhtaks äi pese, siis ma sind seltsi äi veta ka Rei; kui sedä teed, suad `peksä Tõs; kui pesed ja `vihtled, tuleb park maha PJg; Võta põrsas, ku põrsast pakutaks Hää; kaks vana `iigla puud - - kui nied mõistaks `rääkida Kei; kui `kolme `korda ei `kutsund, ei läind Juu; Kui võtad, siis kasvab, kui paned, siis läheb vähemaks = auk maa sees Jür; Kui `kuśkil `vasta tuli, siis mutku `naeris Amb; kui sa inimene õled, `ütle `vassa, kui kurat õled, tagane Kod; kasepuu kui vihma kääs `seisnud, `tõmbab `valgest Äks; mis sa amalet, ku sa ei mõista `õigest kõnelde Trv; ku mädä muna `viskat, sõss lää katik ku `plauhti Krk; kui ta röǵästäss, oless väega jäĺe Ran; kui ma saass nätä, merätsit puid na om maha lasnu Puh; kui `sõira, siss om `sõpru kah Nõo; ku˽tiiassi et ku˽pia är lõpõssi, siss ämp ei˽teesi midägi San; Ku‿ma iks sü̬ü̬ taad terä `sü̬ü̬ḱi, sõ̭ss ma‿lõ kõva ja söönü kah Urv; õlõss lännü külh vai kõ̭kõ pümehepäl üül ku kohegi minnä oss olluʔ Har; ku asi olnu˽tõtõlik, siss olõss ma˽pidänü uma suu lukuhn Rõu; ku `taiva pääl ku lina `hunde, hüä lina küĺb Lut || Kui teha, siis juba teha Pöi Vrd jos
III. aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset kui `nuoremb õlin siis tegin `virsusi `karjas Lüg; ku `kallo `püüdämäst `tuldi `vällä, siis `mändi kabaka Vai; kui laps `karjund on, siis ta ekib pärast veel Khk; Kui `kööti siis rinnaaugust käis tuluke `välja kut obuseänd Pöi; kui kirgust `tuldi, siis es passi laulda mette Muh; kui odrad `valmis on, siis lüdivad ära Rei; ku kihlatud said, köesid kiriku`mõises Vig; kui kased änam `mahla ei joose, siis tuleb kasest `väĺla `seoke paks `valge okse Aud; kui sa nüid söönd soad, siis tule kohe ruttu `meile Juu; kui sina ükskord ära sured, siis anna sie `mulle JMd; ku tuamingad õilevad, siis `tehta linu VJg; kui krabatanud, `pańti vi̬i̬l aganid `ulka (leivale) Kod; üks näedäs tuld kui `rehte pekseti KJn; siis oĺl puhas leib ku mina kasusin Kõp; latsele `tu̬u̬ma kõik, kommisid ja `saia, ku‿d́a tuleb Ran; talvel ku me koolis käisime Võn; kui müriśt, siss visass `väĺki kah Ote; ku mõtsast läbi sai ja ku˽peräle tuĺl, siss oĺl nii kahvatunu `õkva ku˽`ku̬u̬ĺja Har; Ku jo˽kaŕan `naksi `käümä, sõ̭ss ańd imä kaŕa manu˽mullõ `hammit ummõldaʔ Rõu; nu siss ku lätt tarõst `vällä minemä, siss `laulvaʔ Se
2. alustab täiend- või aluslauset ja ei `oldki kaks nädälä `aiga ku sie mies suri Kuu; midä tämäst perida on, kui tämä `müödä on Lüg; `jöutsime `umbest `seie männigu ala, kui siis akkas sadama Ans; Sööme enni kui supp ää jahtub Rei; eile sai nädal kui `vihma tuli Kad; sügüse polõ ku ma ütsinde olli San
3. kuni, nii kaua kui ulga `aega ma sedasi `mässasi, kui ma neist na jagu sai Aud; Suured kannud jäid `paika - - säl nad `seisid ku ära mädanesid Hää; ma sain mitu `korda `istuda ja oodata `enne kui ta tuli Juu; maas `aedus viel [lina], kui kiud läks `lahti JJn; ooda seeni, ku ma tule Ote
IV. samastav sidesõna mei kui `arstid, et mei oleme küll sedä `uurind Kuu
V. konj kui
1. selgitavas funktsioonis `Sönna [möldriametisse] pailu nooremad mi̬i̬st äi tahetud lubadagi kui neid küll majas oleks tiab kui pailu olnd Pöi; mis sa käsu all teed, see töö on raske ja vastik kui kua sealt kui palju teenid Trm; sai lõhut ku pää olli like otsan (kõvast tööst) Krk; nii täńtäss, kui maa˛i·lm kõ̭ik kärrä käeh; ol nii hüä miiśs ku anna mullõ rahha `võlgu Se; `kärblädse omma d́uʔ nei `äüdü ku šitusõ `suhtõ Lei
2. korduvate lauseliikmete ühendamiseks nii `tervest tegi kui `tervest Jõh; oli kui vana oli, aga juba jäks akkas `otsa löppema Jaa; sest asjast oled ike elma, elma‿gu elma Mar; riie [on] nahk ku nahk Aud; läits kui läits, mina tedä enämb taga ei ike Ran; vanemb tütär `olli `essä tullu, `õkva ku esä ku esä; meil om tü̬ü̬ nüid nii kõrran ku kõrran Nõo; pää `ripsõ otsahn, koolu˽ku kooluʔ Rõu; jutussit külält `mõistse, nu̬u̬ ka ku vei ku vei (ununenud) Se
VI. ühendav sidesõna a. nii ... kui ka Tämä ott labja ja ai kaik `tuhli`augu ku pibalue `kunku ägejä `mielegä `liiva ku kivi täüss Kuu; mõlemad mies ku `naine, `kardeti `nõidust Lüg; `loomel kui `oostel `antasse jaho vett Mar; Süid rokal kui ka vassikal Han; eks sajuvarjus käi nied ikke kõik, nii`äśti mäńd kui kuusk KuuK; alate suvi kui taĺv õli kasuk seĺjän Kod; nüid süiasse äripääv kui püha pääv nisu`leiba Äks; üit́s ku tõine kuts mut oma poole Krk; ü̬ü̬ ku päiv pid́i tü̬ü̬d tegemä Urv; noodamiiss püüt suvõl ku talvõl Räp b. ei muud ... kui muud `kalla ei `saagi kui vaid `äŋŋeri Vai; ega muud `ühti kui akame minema Ris; no ärjad, ega nad muud teind kui `küńtsid Hag; aga meste `riideid ei õmmeld `kiski muu kui rätsepäd Juu; kislad muud meil ei söö kui mina Ann; äket põld meil muud kui karu äke Trm; ja muud `palka es ole, kui kleedi `rõivakse tõi Ran
Vrd kutB. määrsõna
1. rõhumäärsõna a. täh väga, õige, üsna `Raiusin puid `ninda et kohe `lastud `lensid kui `kaugele; Meri `ehkus `suoja viel kui `kaua Kuu; säält `massinate alt `juoksep ehk kui pient `lõnga Lüg; vana `onti oli kui `kaua `kutsarist Vai; Siis on kisa kui palju Kaa; mena `rääkisin temaga keik kui `kougeld (pikalt-laialt) Rei; kibimaea oo kõba, see ei lagune ää, seesap kui kaua Mih; inimene võib kui `vaene `olla, aga ole puhas Hää; kel last ei ole, see on noorik ei tea kui kaua Juu; ega ta `sinna kui kauast ei jäänd VJg; ega ta kui suur ole Trm; minä elän kui vanass, aga lapsed kadid nuarelt Kod; ma isi põletasin alet kui paĺlu Ksi; `uiskab sis kostab kista (kes teab) kui `ilmasse Lai; `viisega võesit kui suurest vi̬i̬st läbi minnä, vesi lät́s `väĺlä Kam; viim(a)ne kui kõik (viimseni) nüüd on `viimane ku `raasuke `süödü `vällä Lüg; vöttis mu kääst `viimse kui raasu Rei; võttis ää `viimse kui lehe Mih; viimane kui aenuke liige oo valusad Aud; `korjasin viimase kui terä kokku Juu; `viimne kui kana pueg `müidi ära VJg; Viimane kui õks pandi kuppu Trm; viimäne ku uks ja aken õma testod Kod; nõrist viimätse ku tilga ärä Trv; perämine ku kana kah `müüdi mahaʔ Harb. täh kuitahes, ükskõik kui Õli sie `süämine kui vilets, nua ja `kahvliga `süädi Jõh; `olga kui suur tahab Khk; Olnd see koorm kui suur tahes Pöi; ole sa kui tark `tahtes Tõs; süe ehk kui `iaste VMr; olgu rõõvid seĺlän kui taht paĺlu Hel; olgu sul kui kullanõ mi̬i̬ĺ, kud́ä tulõ, siss pahandõss jäl ärʔ San; olõ sa ku tark taht, kõ̭kkõ `aśja sa õks ilman ei tiiäʔ Har; Suutii pääle viä liiva kuʔ pallö, sinnä mõrka‿i midägi Vas; olgõ tä kui tark, `tarkusõga midäge ei ti̬i̬ʔ Se c. lause lõpul mõni õpib nii ruttu ku Hää; nagu närmik, nii `vaene närus kui VMr; kui kaste ein vanaks saab, siis lääb kõvaks kui Sim; on nii murelik kui Pal; `varda olive `lõngu täis kui Trv; kui kolm `langa üten, siss om nii ilus kui Ran; kuuse ladu om nii kahar ja tubli kui Puh; vahel `tuiskap suure ange kui Kam; päiv paist nii ilusallõ kui Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ, `kullõss kui Krl; Tõnõ (puu) ei `lahkõ `kuigi, pessä sa˽kui Har; Ega vanast tu̬u̬d puu `väŕki kiä kui väŕmi es Rõu; pańd latsõ sinnä `hällü ja sõ̭ss hällüt́ nöörist ja kuʔ Plv; konnaʔ mullistasõʔ vi̬i̬ siseh kui ja `haukva Räp d. väljendab imestust, üllatust `ommete ku `uonost jäänd `kassi: ku ilos `kassi oli Vai; kui `kange valu ai, ai, ai Muh; sa paraku, kui `mõisnik seda nägi Mär; ena ku suured kardulid Kse; kui odabad olid aśjad Mih; ena kui tugevad need oo Tõs; kui `kierdu rehä tein Khn; `jennää· kui `paĺlu `lammud Aud; kui ilusad laulud meil olid Hag; oeh kui pailu sii neid on Juu; valata, kui `kõrgel juba kuu one Kod; kui `uhke ma `oĺli, ku ma nońde saabastega kõpsuti Ran; oĺl plödi pääl ja kuppu ku `oitku San; ta ni etev inemine ku `hoitkuʔ Kan
2. küsiva-siduva sõnana a. otseses küsimuses kui `külmä vesi on Vai; kui koua see `aega vötab Ans; kui palju sa annad Muh; kui `kaugele su püśs jooseb koa Mär; kui paelu kellu oo Tõs; kui suureks sa viel `kasvad JMd; kui vana sa veel piad olema Pee; kui kaua sa teed Trm; kui kaua sa sussitad teda Äks; kui `kaugelt sa oled Nõo; noh ku kauõn sa õigõ elät Har; kui `minkõgaʔ Seb. kõrvallause algul miä voin `kergitä sedä kive, kui `raske tama on Vai; tule, ma katsun, kui suur sa oled Juu; ei tia, kui kaua sie viel `aega võtab VMr; minä suan `kätte, kui milla si̬i̬ õli Kod; ei tää kedägi, kui `paĺlu ta parep om Krk
3. kuidas et saand magugi (maitset) `tunda vai kui Vai; kui rendi raha `saaja (saada) Vll; kae˽kui taal `rõiva ripõndasõ alt; Ti̬i̬ no kui taht Urv; ei tiiäʔ kui paremb om Krl; tu̬u̬ om nii kui tuńnistajaʔ tegevä; ma ei˽`tihka˽tu̬u̬d sullõ üldä‿ga kui tu̬u̬ kõneli Har; sõ̭ss tuĺl üt́s mi̬i̬ss, tu̬u̬ tiiä˽kui üteĺ Rõu; kui täl ta aig är `pilluss; kui kand iih nii võsu takah; kui sa˽pant tu̬u̬ `haigõ veridse inemise `paljiidõ puiõ pääle Vas; `Aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; Kiä kui mõistsõ, tu̬u̬ nii teḱk; üldä võit kui tahat, ki̬i̬ĺ kõ̭gildõ murruss Se
4. kuidagi sa‿i mõista˽tidä kui süvvä ei söömäte jättä San; Umb`sõlmõ ei saa˽kui `valla, viidät paĺlu `aigu Urv; mõnikõrd om `hirmsa suuŕ halu, ei joua˽kui vällä˽kanataʔ Har; Mõ̭nikõrd oĺl tu̬u̬ oĺg nii jämme ja˽kõva, et jovva õs kui t́sirbiga lõõgadaʔ Rõu; läbi saa ar kui ni (saan kuidagi hakkama) Se
kuluma kuluma R eP(kulo- LNg Mar) Trv T Urv Plv Räp, -me Hls Krk San, - Krl, -mma Rõu(da-inf kulluʔ); pr (ta) kuluhuss Se
1. a. (kasutamisest) väiksemaks või kehvemaks muutuma Kaik kulu, migä `liiku Kuu; `suuga võib pali `rääkida, sie ei kulu; luud on kulund `vällä Lüg; alalde ühed `riided `seljas, miks nad ei kulu, kuluvad küll Vai; riie - - üsna atule kulund Jäm; kui riie on ära kulund, siis ta on inaraks läind Vll; Mis liigub, see kulub Pöi; raud ep kulu mette Muh; kõbasil on õla `sisse kulond LNg; auk `sesse kulond (sukale) Mar; mo noad oo kõik ää kulund Kir; Kasuka karv oo pialt ää kulun Han; kulun luud, vana luud, põle `lehti `külgis; `ambad kuluvad ää, `lähtväd nüris Tõs; `saapad kuluvad koa `jalges Ris; varruse suud ja `riide iäred, need on kõik ää kulund Juu; läige pialt ää kulund JMd; sielik kulund viledaks Koe; nuudi nüd paĺlast põngastikku, et su vikat kulugu Sim; pahema käe pu̬u̬l one tahundamise pu̬u̬l, kulub `kervel ruttu ärä Kod; riha pulgad [on] õõnapust, õõnap on küll kõva kuluma Äks; `ammakiri on kulund kui [loom] väga vana on KJn; mis asi liiguss, si̬i̬ kiḱk kuluss; regi vai ratass, jala`nõuse, ni̬i̬ kuluve; ku liiv ärä `kulli, siis raputedi jälle luisal `pääle Krk; küüdse om kõik ärä kulunuva; puuteĺle sehen `olli serände õhuke raud, mes kulumist `keeläb Nõo; ja kui siss jalass läbi `kullu, s‿`panti kõeo puust talla ala, ega läbi kuluda es lasta Ote; Mul om `jupka hand kõ̭iḱ lõhvõlõ kulunuʔ Urv; riha `ambaʔ kulõsõʔ ärʔ `riiben Krl; sukakõsõʔ kuluvasõ˽pia `kat́ski Vas; hevvetämmä lätt jo rõõvass, päält nakass är kuluma Räp; är kulluss vikah́t Se || fig suu kulub juba ää peast teid keeldess Muh; eks su suu kulu koa vahest ää Ris; minu jalad on lühikesest kulunuvad pika elu jooksul Pal; kuluts oma keele ka ärä ullu juttege Krk; tõese `perse pääl om ää küll `liugu `laske, ega `endä perse ei kulu Nõo b. fig kõhnuma; vananema luom akkab kuluma ja `kuivama ja lõppema Jõh; inimene ise kulub ka Emm; vana inimene kulund ää ja tõmmand `köśsi Plt
2. fig (kordumisest) mällu sööbima jo see juba piha kulund on Jäm; see‿p kulu ka ükskord su piha Rei; sa oled küll kuuld, eks se kulub pähä juba Juu; see piaks ju pähä kuluma Trm; vanal aal pähä kulunuvad, ni̬i̬d lu̬u̬d Pal; si̬i̬ om mul `mi̬i̬li kulunu joba Krk || ununema si̬i̬ om ärä kulunu meelest puha Krk
3. a. otsa saama, ära tarvitatama kui `linna saab `mendust, siis `linnas kulub pali raha Lüg; eks kuluses kui õleses sul `andada Jõh; Raha on `kerge kuluma Pöi; Küll neil kulub paĺju `leiba Jür; vaka `keśvi teid iki jahuss, tu̬u̬ kuluss sul `aastaga ärä Nõo; tikka kuluhuss paĺlo Seb. kustuma, lõpuni põlema (sütest) sööd oo ää kulond, ei sii põle änam kedägist Mar; kui juba tuli maha põleb - - ära kulub juba ahe, siis võta `taina `löimest `vällä Var; söed kuluvad `alles, ei ole veel `kustun Aud; ahi on nii kulund, söö kihud veel järel üksi Nis; süed on ää kulund, nii et põle `liimugi järel Koe; tee ruttu, et ahi `kinni suaks, sööd kuluvad ää Plt c. mööduma, minema (ajast) kodu kuluvad ne tunnid libemini Khk; metu `pääba juba ää kulond, ikka see töö seisab tegemata Mar; sul aeg kulub ää ja kedagi sa ei tee Juu; venelased tegivad `veśki kive - - eks sellega kulund ikke puar kuud ära VMr; kõhe ärä `kuĺli si̬i̬ aeg Kod; siss `kulli iks nätäl ärä Hel; kat́s `aaśtat `kullu äräʔ Räp
4. vaja minema, vaja olema, sobima; pidama `kuhjal kulus `suuremb pää `olla VNg; ei sene tüö `juures kulund pali ramu `ühta Lüg; Küll `sullegi `lierisõnad elus ära kuluvad IisR; See [jook] kulus ete kuiva suu `peale ösna äe Pöi; seal kulus paar kolm inimest ää, kui [kangas] `teĺge `peale sai `aetud Rid; see kulus sulle ää, nagu kueva taarile vesi Tor; [kui pruudile põll ette pandi] siis `öeldi et nüid on noorik `vaĺmis, nüid kulub akata `põlle lappima Nis; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse VJg; emä jutt õli `õige, ärä kulub sü̬ü̬k Kod; oless kulunud üks pauk `viina MMg; eks ike kuluks suu maoks, paĺlu‿s mul vanainimesel kulub Plt; si̬i̬ vihm `oĺli `väike, suurembat oless küll kulunu Ran; serände inimene oless kulunu elusald `õkva `auda visata Nõo; latse˽kuluva ärä - - vanemb läits joba `lu̬u̬me manu Rõn; pikäʔ `hammõʔ mehil, `kullu viiś küünärd [riiet] ärʔ Kan; üt́s t́siakõnõ sai tappaʔ, tu̬u̬ `kullu ruvva `ki̬i̬täʔ Vas || (parastavalt) `Poisile kulub nahatäis ära IisR; see (keretäis) kulus tale ete üsna εε Khk; vaat see kulos sole ää Mar; oli suand vaname kääst `eĺpida, eks se kulund ää nisukese krańtsile Kad; sie keretäiś kulus `talle ää VJg; ta sai üte nahatävve, si̬i̬ temäl ärä kuluśs Krk; parass talle, si talle `kullu ärä periss San; niipalju kui kulub õige palju, rohkesti Püksi `rihmi on nüid `poodis nii pailu kut kulub Pöi; russakid oli ka niipaelu ku kulub Aud; `viina niipaĺlu kui kulub kohe `ańti KuuK; nüid võina `poŕte tetä nii paĺlu ku kulub Nõo; marjaks kuluma hädasti vaja olema, imehästi sobima `Karjapoiss kuluks `marjast ära IisR; Külma ilmaga kulub kibe suutäis otse marjaks ära Kaa; Urvaplaaster kulub `santide lastele marjaks εε Emm; see kulob `moole `eesele marjaks ää, ei ma sest saa `soole `anda `ühtigi LNg; si nuga kuluks mul marjaks ärä Saa; sie kulub omal marjast ää JMd; sellele lapsele kuluks vemmalt marja iest Kad; seda õleks marjalt vaja, kulub marjalt ära Trm; laps kuluks `neile marjaks ää Plt; ma `mõtli et tuleb `vihma, kuluss marjasse ärä Hel; See tükk leibä - - kulus mullõ maŕas ärä Võn Vrd kuldoma
Vrd kulunema, kuluvamma

mitu-setu õige mitu Ku ahi akkas `õtsa `saama, sis jagati `taigin `astis `nindä `mitmest `setmest, kuda `leiväd `suurusseld õlivad Lüg; oh neid preesissi oli `mitmed `setmed nägu Jäm; koer `putked kasuvad `oumbute all, suur jäme vaŕs ning midu sidu vösa küljest `väljas Khk; Ma ole sääl juba mütu-setu retti keind, äi sest targemad ühtid Kaa; `mütme-`sütme mehega, mütu-sütu oli sial Vll; Vanal on raua puurid teab `mütmes `setmes jämmuses Pöi; Viipsigud aa mütmed-setmed moodi tehet, aga keik ühel pöhimöttel, et kedrat lönga vihiks teha Emm; Linnas [oli] mitmid-setmid aśsu aada Han; metu setu `pääva oln `pelgus Aud; pidi teist `mitmed-`setmed korrad `keetma Kei; Kammisid mitmet setmet seltsi, juuste kammisid ja täide kammimise jaust Trm; mitu-setu `ku̬u̬rmad savi vidasime `pääle Vil; sest om mõni mitu-setu `päivä `mü̬ü̬dä Trv; siin om mitu setu inimest käinu Krk

nina|pidi 1. ninast kinni; nina ees, ninaga kuskil sees aja lootsik ninapidi `kõrkasse Vän; `vaata, kui võtan su ninapidi `kińni Saa; `kärpsed on `jälle toidu sees ninapidi Tür

2. (ninaga, näoga) õige lähedal(e) kaks tükki on nenapidi kuos, siis `kolmas on `ammaste vahel (räägitakse taga) Lüg; Iga pääv olid ninapidi koos Jäm; Meie egä päe ninäpidi koos Khn; läksin ka ninapidi `sõnna `juure Pai; Eemalt näitas, ega ta su ninapidi ligi lasnud Trm
3. ninapidi vedama petma, tüssama Seda miest ei ole, kes mind ninapidi viab IisR; Pole kena vanad inimest seda`viiti ninapidi vädada Pöi; `laśsis ennast ninapidi vedada Tor; vedas mind ninapidi, läks üksi Lai; ta om ninapidi vedänu - - ütte rumalat inimest Hls
Vrd ninat|pidi, nõna|pidi

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur