[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ülemine ‹-se 5› ‹adj›
(kõige) peal olev, peal asetsev (võrdlevalt vähemalt kahe objekti puhul), üla-, kõrge(i)m; ant. alumine. Maja ülemine korrus. Tema korter asus kõige ülemisel korrusel. Üks ülemine aken oli avatud. Istusin teatris ülemisel rõdul. Peatus korraks trepi ülemisel astmel. Pikutas ülemisel naril, ülemises kois. Vajalikud paberid on kirjutuslaua ülemises sahtlis. Pereisa, majahärra ise istus laua ülemises 'kõrgemas v. tähtsamas' otsas. Koolimaja asus küla ülemises osas. Tegi kasuka ülemise nööbi lahti. Ülemine huul, ülemised hambad. Ülemiste hingamisteede katarr, põletik. Maakoore, aluspõhja ülemised kihid. Atmosfääri ülemised kihid. Ülemisteks pilvedeks on mitmesugused kiudpilved. Kuu ülemine kulminatsioon. || astmelt, arvult, määralt (kõige) kõrgem, ülem-. Nooruse ülemiseks piiriks peetakse üldiselt 30. eluaastat. *Üheksa-aastaselt saadeti Ferdinand Johann Haapsalu kreiskooli ülemisse jakku ehk sekundasse. P. Ariste. || helikõrguselt (kõige) kõrgem. Ülemine do. Ülemised registrid.