[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

õu ‹õue 26› ‹s›

1. elamu ja kõrvalehitiste vaheline ala; tara, müüri v. hoonetega piiratud ala; hoov. Suure talu õu. Aguli räpane õu. Linnuse, kindluse õu. Porine, kivine õu. Sammub üle munakividega sillutatud õue. Keset õue seisab kaev. Õue, õuele pääseb väikesest väravast. Perenaine askeldab toa ja õue vahet. Õu kajab laste rõketest. Õue all on väike järv. Tee keerab meie õue alt ära. Küll tuleb õnn meiegi õuele 'peresse, majja'. || etn elamust ja kõrvalehitistest koosnev hoonerühm koos hoonete vahel ja ümber asuva alaga. *.. sumbküla .. iseloomustab õuede kobarataoline asetus ilma kindla plaanita .. H. Moora. || ‹sisekohakäänetes adverbilaadselt tähenduses› (majast) välja, (majast) väljas, väljast. Koer küsib, tahab õue. Päike on nii hele, et silmad jäid õue 'näevad ruumi valguses esialgu halvasti'. Õues on kõva pakane, ilus heinailm. Kui linna jõudsime, oli õues juba pime. Botaanikaaias avati näitus „Mürktaimi toast ja õuest”.
▷ Liitsõnad: kasarmu|õu, kloostri|õu, kodu|õu, lossi|õu, mõisa|õu, naaber|õu, talu|õu, templi|õu, vanglaõu; karja|õu, majandus|õu, majapidamis|õu, puhasõu; ees|õu, sammas|õu, sise|õu, taga|õu, välisõu vrd šahtiõu.
2. van õukond. Keiser ja tema õu. *Näe, see kullatud tuulelippudega, see on Oderburg, kus nende hertsog õue peab. J. Kross.