[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

õpetaja ‹1› ‹s›

1. koolis lapsi õpetav isik. Algklasside õpetaja. Prantsuse keele, kehalise kasvatuse, tööõpetuse õpetaja. Töötab õpetajana. Koolis on palju noori õpetajaid. Mäletan hästi oma esimest, esimese klassi õpetajat. Range, nõudlik õpetaja. Ebapopulaarne õpetaja. Igal õpetajal pole autoriteeti. Õpetajate tuba. | (ametinimetus mõnes muus asutuses). Ülikooli keelekeskuse õpetajad. Koolieelse lasteasutuse õpetaja. || (üldisemalt:) see, kes ütleb v. näitab, kuidas midagi teha. Ma ei salli igasuguseid nõuandjaid ja õpetajaid. *Vana Aadu oli õpetajaks härgade rakendamisel. A. Kalmus. || vaimne juht; autoriteet, kelle loomingust, tõekspidamistest v. oskustest võetakse õppust, kes on teistele eeskujuks; miski, millest võetakse õppust. Kirjanik kui rahva õpetaja. Oma kogemus on parim õpetaja.
▷ Liitsõnad: mees|õpetaja, naisõpetaja; algkooli|õpetaja, era|õpetaja, gümnaasiumi|õpetaja, keskkooli|õpetaja, kodu|õpetaja, kooli|õpetaja, maa|õpetaja, põhikooli|õpetaja, rahvakooli|õpetaja, ränd|õpetaja, vallakooliõpetaja; abi|õpetaja, aine|õpetaja, asendus|õpetaja, hooldus|õpetaja, klassi|õpetaja, noorem|õpetaja, vanemõpetaja; ajaloo|õpetaja, bioloogia|õpetaja, emakeele|õpetaja, füüsika|õpetaja, geograafia|õpetaja, joonistus|õpetaja, keele|õpetaja, keemia|õpetaja, kirjandus|õpetaja, käsitöö|õpetaja, matemaatika|õpetaja, muusika|õpetaja, sõjandus|õpetaja, usu|õpetaja, võimlemisõpetaja; klaveri|õpetaja, laulu|õpetaja, oreli|õpetaja, puhkpilli|õpetaja, solfedžo|õpetaja, sõidu|õpetaja, tantsu|õpetaja, viiuliõpetaja; kaas|õpetaja, lemmikõpetaja.
2. kirikuõpetaja. Jaani koguduse õpetaja. Õpetaja astub kantslisse, peab jutlust. Kogudus oli terve aasta ilma õpetajata.
▷ Liitsõnad: abi|õpetaja, diakon|õpetaja, vikaarõpetaja.