[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

õnnelik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. õnne tundev, rõõmus ja rahulolev; seda väljendav. Õnnelik paarike. Peigmees, pruut oli silmanähtavalt õnnelik. Olin oma mehega õnnelik. Kui tema on õnnelik, siis olen seda ka mina. Ta sai selle abieluga küll jõukaks, aga mitte õnnelikuks. Kui vähe on tarvis selleks, et teist õnnelikuks teha! Tundis end õnnelikumana kui kunagi varem. Olen kõige õnnelikum inimene maailmas! Võitja oli südamest õnnelik. Ema oli õnnelik, et poeg pääses paremale järjele. Poiss oli pääsemise üle õnnelik. Õnnelik naeratus, ilme. || ‹ka substantiivselt› selline, kellel läheb mingis suhtes hästi, on õnne ja kellel on seetõttu põhjust rõõmus ja rahul olla. Õnnelik inimene, kel on, millest vaimustuda. Lootis, et tema on see õnnelik, kes vahele ei jää.
2. selline, kus valitseb õnn, õnne täis, õnnerikas, õnneküllane. Õnnelik lapsepõlv. Nende abielu oli õnnelik, kujunes õnnelikuks. Uues kodus algas neil õnnelik elu. Õnnelik päev, suvi. See oli õnnelik aeg. Elu õnnelikemad hetked. Õnnelikku uut aastat!
3. soodus, hea; (suhteliselt) positiivne (millegi kohta, mis võinuks minna ka halvasti v. lõppeda kurvalt). Ei maksa loota üksnes õnnelikule juhusele. Õnnelik kokkusattumus. Leidsin ta rahvasummast õnnelikul kombel kohe üles. Pähe turgatas õnnelik mõte. Selline näitleja on lavastaja õnnelik leid. Filmil, raamatul oli õnnelik lõpp. See oli õnnelik õnnetus. Olen sündinud õnneliku tähe all (kellegi õnneliku saatuse, vedamise kohta). Tal on kõigis ettevõtmistes õnnelik käsi 'tal õnnestub kõik, ta on kõiges edukas'.
Omaette tähendusega liitsõnad: üliõnnelik