[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

akselbant ‹-bandi 21› ‹s›
ümber parema õla kantav kulla- v. hõbedakarva põimnöör sõjaväelaste, sandarmite jt. tunnusena. Akselbantide ja epolettidega ohvitserid.

kael|kott [-koti]
etn kaelas v. üle õla kantav (leiva)kott. Kündja, sandi kaelkott. Karjasel oli kaelkott kaelas.

kaenal ‹kaenla 20› ‹s›

1. käsivarre ja õla ühinemiskoha alaosa ning sellest allpool olev käsivarre ja külje vaheline hoideala. Kaenla alt kinni võtma. Toeta teda kaenla alt! Pani kraadiklaasi kaenla alla 'kaenlaauku'. Tal oli komps kaenla all, kaenlas. Võttis raamatupaki kaenla alla, kaenlasse. Hoiab mappi kaenlas. Kahmas voodiriided kaenlasse. | piltl. *Heinamaa, mis algas lossi tagant Käärjõe kaenlast ja langes ühtlase tasandikuna alla Umbvõhma poole, – see huvitas Kõnnussaart .. V. Saar. || ‹sisekohakäänetes› käsivarre haare, embus. Haaras tütarlapse kaenlasse. Tütar langes suurest rõõmust ema kaenlasse. Ta hoidis tütarlast oma kaenlas. *Maali oli tüdrukupõlves priisanud end paljude kaenlas .. V. Uibopuu.
2. bot ülemine nurk leherootsu ja varre vahel, lehekaenal. Külgpungad tekivad lehtede kaenlas.

kaenla|auk
käsivarre ja õla ühinemiskoha alaosa lohk. Pistis kraadiklaasi kaenlaauku.

käsi|vars
käe osa randmest kuni õlanukini, õla- ja küünarvars kokku. Peenike, kõhetu, sale, tugev, lihaseline käsivars. Parem, vasak käsivars. Käsivarred õlgadeni paljad. Naisel olid ümarad pehmed käsivarred. Laps lööb, paneb, põimib käsivarred ümber ema kaela. Sai kuuli käsivarde. Naine toetus mehe käsivarrele, klammerdus kaaslase käsivarde. Laob puusületäie käsivarrele. Mantel, komps käsivarrel. Oma käsivart pakkuma, ulatama 'kellelegi pakkuma võimalust oma käe alt kinni võtta'. *..rinnust ennemini käimatõrs kui inimene, kaelajätku pole ollagi ja käsivartes looma jõud. H. Sergo.

raglaan|lõige
tekst rõiva lõige, mille puhul varrukatükk ulatub kiiluna üle õla kaelaauguni. Raglaanlõikes mantel.

sirbi|viskamine ‹-se 5› ‹s›
folkl ennustamiskomme lõikuse lõpetamisel: kelle sirp üle õla visatuna kõige kaugemale lendas, see neid pidi kõige enne mehele saama. Sirbiviskamise laul.

särp ‹särbi 21› ‹s›
ümber keha v. üle õla kantav lai (siid)lint, ehisvöö. Pidulikku kleiti kaunistab tikitud särp. Ohvitseri kuue juurde kuulus valgest siidist särp.
▷ Liitsõnad: ohvitserisärp.

veer|sekk
etn pikk üle õla kantav kahe poolega kott, mille ava on keskel ja otsad ripuvad teine teisel pool õlga. *Võtab varnast veerseki – kahe otsaga teomehe leivakoti –, riiulilt pätsi leiba ja topib leiva koti ühe otsa sisse. A. Kitzberg.

värvi|pael
kolmevärviline pael, mida korporatsiooni tegevliige kannab üle õla. Violett-must-valge värvipael käis üle rinna.

õla|kott [-koti]
üle õla käiva rihmaga kott. Riidest õlakott. Pakkis kaamera õlakotti.

õla|lint
üle õla käiv lint. Riigivapiga õlalint on prokuröri ametiriietuse osa.

õla|pael
üle õla käiv pael rõiva osana. Laiad õlapaelad. Rinnahoidja, öösärgi, kleidi õlapaelad. Õlapael libises maha. Libistas õlapaelad maha.

õla|rihm
üle õla käiv rihm (eseme osana; vormiriietusse kuuluvana). Õlarihmaga kott. Ohvitseri õlarihm. *Vööl rippus tal mõõk, mida kandis üleval õlarihm. H. Lepik (tlk).

üleõla ‹adv›
üleolevalt, ülalt alla, hoolimatult, üle õla. Vanad olijad vaatasid uutele pisut üleõla. Kogu küla vaatab sellele naisele juba üleõla. Mehed ei sallinud kõrki, töölistega üleõla kõnelevat meistrit. Ta ei hooli sellest, et teised temasse natuke üleõla suhtuvad. Mehel ei olnud tahtmist rääkida ja seepärast vastas ta kuidagi üleõla.