[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

õiglane ‹-se 5 või -se 4›

1. ‹adj› erapooletu, ideaalis kõiki võrdselt kohtlev, kõiki asjaolusid arvestav, arenenud õiglustundega; üldisele õiglustundele vastav. Õiglane, õiglase südamega mees. Püüdis igas asjas õiglane olla. Isa on lapsega, lapse vastu, lapse suhtes õiglane. Karm, aga õiglane õpetaja. Õiglane peremees võlgu ei jää. Kaptenit austati ta õiglase meele pärast. Ta on õiglase loomuga. Õiglane kohtunik. Õiglane karistus, otsus. Unistus õiglasest ühiskonnakorrast. Õiglane kaubandus (kaitseb arengumaade väiketootjate huve). See pole õiglane, et ta isakodust ilma jäi. *Sa pole õiglane, jumal! Sa maksad süüdlase patud süütu kätte! H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ebaõiglane.
2. ‹adj› õigustatud, põhjendatud. Õiglane sõda (sõja kohta, mida peetakse enesekaitseks v. teise riigi päästmiseks agressori käest). Müüs maja õiglase hinnaga. Tunneb õiglast viha. Lahkus õiglase meelepahaga. || van tõeline, ehtne. *.. siis hakkas ta Aini käest kinni ja ütles õiglase rõõmuga: „Tere tulemast, vend! ..” E. Aspe.
3. ‹adj› van jumalakartlik, vaga, patuta, õige. *Ta tundis, et elu oleks seal [= kiriklas] liiga õiglane, liiga korralik. A. Mägi (tlk).
4. ‹s› see, kes on õiglane, õige (hrl. patuta, vaga inimese kohta). Jumal laseb päikesel paista nii õiglastele kui õelatele. Õiglane tõuseb üles. Magab õiglase und 'magab rahulikult, sügavalt'.