[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

õieti ‹adv›

1. õigupoolest, tõtt-öelda, tegelikult. Läheme maale õieti vanaisa tõttu. See mõte oli tal õieti ammu peas olnud. Ei mäletagi, kui vana ta õieti on. Me pole õieti tuttavadki. Mis ta sinust õieti tahab? Ega me palgatõusu õieti lootnudki. Sadas midagi, mis polnud õieti ei vihm ega lumi. Sai alles õhtul aru, kui väsinud ta õieti oli. Õieti öelda 'õigupoolest' pole tal raha ollagi. || õigemini, täpsemalt. See juhtus sügisel, õieti juba augustis. Miku (õieti Mihkel) on maetud Kullamaa kalmistule. Ta koduks oli onn, õieti muldonn.
2. kõnek õigesti. Mõistke mind õieti! Seda sa ütlesid õieti.
3. van õige [adv.], üsna, päris; eriti. Päike paistis juba õieti soojalt. Kära on õieti suureks läinud. *.. [Triinu] olla metsa marjule läinud ja koha peale juhtunud, kus õieti palju suuri maasikaid olnud .. A. Kitzberg. *Ma teadsin, et tema majanduslik seisukord on halb ja eelmise vihmase suve tagajärjel nüüd veel õieti. M. Metsanurk. || hoopiski. *.. jah, ei saanud temast ikka õiget prouat, nüüd vanas eas enam õieti mitte. K. Ristikivi.
4. hrv ehk, õige [adv.] *Kui teeks täna õieti suurema ringi .. F. Tuglas.