[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

absoluutne ‹-se 2› ‹adj›

1. sõltumatu, mittesuhteline, tingimatu; ant. suhteline, relatiivne. Absoluutne vanus, kronoloogia. Toodangu absoluutne maht. Omal ajal peeti paigalseisu absoluutseks nähtuseks. Kõik on suhteline, miski pole absoluutne, midagi pole absoluutset.
2. täielik, täiuslik. Absoluutne vaikus, rahu, kord, puhtus, tühjus, pimedus. Absoluutne väljamõeldis, vale, loba. Seda tuleb võtta absoluutse paratamatusena. Immuunsus võib olla osaline või absoluutne. See mees on absoluutne null. Reegel ei pruugiks olla nii absoluutne. Elasime, olime absoluutses teadmatuses. Absoluutne alkohol keem veevaba, 100-protsendiline etüülalkohol. Absoluutne enamus 'rohkem kui pooled kõigist häältest'. Absoluutne kunst kunst abstraktsionism. Absoluutne kuulmine muus inimese võime määrata helikõrgusi kuulmise järgi muusikariista abita. Absoluutne meister 'meistri- v. esivõistluste kõige parem sportlane teat. eriarvestuse alusel mõningatel spordialadel'. Absoluutne monarhia aj absolutism. Absoluutne nullpunkt füüs madalaim mõeldav temperatuur (-273,15 °C). *Pole ühtki absoluutselt õnnestunud kunstiteost, nagu pole ühtki absoluutsete võimetega kunstnikku. F. Tuglas.
3. (terminites:) teat. lähtesuurusest, -nivoost, põhiühiku(te)st lähtuv. Absoluutne kõrgus geogr maapinna punkti kõrgus ookeani nivoopinnast. Absoluutne temperatuur füüs absoluutsest nullpunktist loetud, Kelvini kraadides väljendatud temperatuur. Tähe absoluutne heledus astr tähe tekitatav valgustatus 10 parseki kaugusel. Õhu absoluutne niiskus meteor veeauru hulk grammides ühe m³ õhu kohta.

advektsioon ‹-i 21› ‹s›
meteor õhu rõhtliikumine

aero|mobiilsus
sõj vägede võime õhu kaudu kiiresti ümber paikneda

aken ‹akna 20› ‹s›

1. hrl. raamitud klaasiga avaus valguse ja õhu sissepääsuks hoone, sõiduki vms. seinas v. laes; selle (klaasitud) raamid, ka aknalaud. Tubade, trepikoja, kaupluse, karjalauda, vagunite aknad. Kõrged, avarad, laiad, suured, madalad, väikesed, kitsad, terava-, ümarakaarelised aknad. Kahe-, kolmekordsed aknad. Sisse-, väljaavanev aken. Toa nurkmine aken on aeda, tänava poole. Laes oli väike aken. Aknad on valgustatud, säravad tuledes. Aknad on jääs, udused, higised, mustad. Ühes aknas on veel tuli. Akna all on lillepeenar. Tuul on akende pealt. Istusin toas akna all. Keegi on akna taga, ronib aknast sisse. Vaatan aknast välja. Aknast paistab vanalinn. Aknal on eesriie ees. Aknale ilmus ema. Ava aken, tee aken lahti. Pane aken kinni, sule aken. Kas aken on haagis? Aknad pärani lahti. Tuul lõi akna kinni. Vihm rabistab vastu akent. Koputasin tasa aknale. Lõi, viskas kiviga akna sisse, katki. Aknaid ette panema, pesema, puhastama. Akent klaasima, värvima. Lava kaeti akendega. Aknal 'aknalaual' õitsevad lilled. Rinnutas aknal 'aknalaual'. | piltl. Peeter I raius akna Euroopasse. *.. vaata, silmad on südame aknad, / head nagu halbagi peites. R. Parve.
▷ Liitsõnad: auto|aken, bussi|aken, kaar|aken, kabiini|aken, katuse|aken, keldri|aken, klapp|aken, köögi|aken, lae|aken, lava|aken, lükand|aken, nurga|aken, otsa|aken, petik|aken, poe|aken, pööningu|aken, sise|aken, taga|aken, topelt|aken, vaate|aken, vaguni|aken, võlv|aken, välis|aken, õhu|aken, ümaraken.
2. info määratletud piiridega andmeesituse osa arvutiekraanil, kuva osa. Brauseri, faili, programmi aken. Klõpsates väiksele pildile avaneb uus aken. Turvaliseks töökeskkonnast väljumiseks sulge aken. Avanenud aknas näed täpsemaid juhiseid.
3. kõnek vähemalt akadeemilise tunni v. koolitunni pikkune vaba aeg loengute v. koolitundide vahel. Õpetaja kurdab, et tunniplaanis on palju aknaid. Kahe loengu vahele jääb aken.
4. hrv kõnek taimedest vaba koht rohtu täis kasvanud veekogus. Kalamehed teevad rohtu kasvanud jõekäärudesse aknaid.

alkomeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
väljahingatava õhu alkoholisisalduse määramise riist alkoholijoobe tuvastamiseks . Digitaalne alkomeeter. Alkomeetri huulik. Alkomeetrisse puhuma. Alkomeetriga joovet kontrollima, tuvastama. Alkomeeter näitas kerget, rasket joovet.

bakteritsiid|lamp
bakteritsiidkiirguse allikas (näit. õhu, vee, toiduainete steriliseerimiseks)

balloon ‹-i 21› ‹s›

1. mahuti kokkusurutud v. veeldatud gaasi säilitamiseks. Akvalangi balloonid.
▷ Liitsõnad: atsetüleeni|balloon, gaasi|balloon, hapniku|balloon, suruõhu|balloon, süsihappegaasi|balloon, terasballoon.
2. aerostaat, õhupall v. nende kest
3. kitsa kaelaga suur ümar klaasanum; korvpudel
▷ Liitsõnad: klaasballoon.
4. kummipalli meenutav ese õhu- v. veejoa tekitamiseks. Pulverisaatori balloon.

balõkk ‹-lõki 21› ‹s›
kok vinnutatud (kergelt soolatud ja õhu käes kuivatatud) v. külmsuitsutatud vääriskala

gaasi|kurn [-a]
gaasitorbiku osa sissehingatava õhu puhastamiseks

hapnik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›
keem mittemetalliline element, värvuseta ja lõhnata gaas, mis kuulub õhu koostisse ja on hingamiseks ning põlemiseks tingimata vajalik (O). Hapnik ühineb teiste keemiliste elementidega oksiidideks. Vaba hapnikku leidub õhus. Haigel lasti hapnikku hingata.

hinge|tõmme

1. (sisse)hingamine, õhu kopsudesse tõmbamine. Magaja ühtlased, vaiksed, pikad, rahulikud hingetõmbed. Haige lühikesed, rahutud, katkendlikud hingetõmbed. Naise sügav hingetõmme kõlas otsekui ohe. Veel paar hingetõmmet ja kutsikas jäi liikumatult lamama. | piltl. *Pääsu, pääsu ihkas hing, ja kui mitte täielikku, siis ometi vabamat hingetõmmet. E. Vilde.
2. (põgus) puhkus. Lühikeseks hingetõmbeks peatudes vaatas ta imestusega ringi. Enne lahingut vajasid sõdurid väikest hingetõmmet.

infiltratsioon ‹-i 21› ‹s›
(vee, õhu) sisseimbumine; med rakkude, bioloogiliste vedelike v. keemiliste ainete imbumine kudedesse

ise|karastumine ‹-se 5› ‹s›
tehn mõnede metallisulamite karastumine õhu käes jahtudes pärast kuumutamist karastustemperatuurini

ise|süttiv ‹-a 2› ‹adj›
õhu käes iseenesest süttiv, pürofoorne

kalorifeer ‹-i 21› ‹s›
tehn seade õhu soojendamiseks õhkkütte-, ventilatsiooni- v. kuivatussüsteemis; keskaegne õhkküttesüsteem

keeris ‹-e 4› ‹s›

1. vedeliku, õhu vm. keerlev liikumine; sellise liikumise koht. Ujuja sattus keerisesse ja uppus. Paadi taga tekkisid väikesed keerised. *.. raju vihaste keeriste süles / läheb rebenend pilvede lend. J. Smuul. *..miljonite tantsisklevate sädemete keerises langes katus ragisedes sisse ... B. Linask.
▷ Liitsõnad: liiva|keeris, lume|keeris, suitsu|keeris, tolmu|keeris, tormi|keeris, tuule|keeris, vee|keeris, õhukeeris.
2. piltl sündmuste, sagiva liikluse, tunnete vms. segane, rahutu kulg. Maa sattus sõdade keerisesse. Mees jäi kadunuks segaste, rahutute aegade keerises. Ta kiskus mind ohtlike sündmuste, kõige ägedama võitluse keerisesse. Tunnete, kirgede keeris. *Raudteejaamas satume askeldavate, kiirustavate, ärritatult edasi-tagasi tõttavate inimeste keerisesse. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: elu|keeris, lahingu|keeris, liiklus|keeris, sõja|keeris, võitluskeeris.

kerge ‹1› ‹adj›

1. vähe kaaluv, väikese kaaluga; ant. raske. Kerge kohver, pakk, koorem. Soe õhk on külmast kergem. Oma kogu kohta on ta haruldaselt kerge. Kergemate meeste all jää ei murdunud. Kergemad kehakaalud (raskejõustikus). Kerge äke, purjekas. Kerge relvastus. Kerge ratsavägi 'kerge relvastusega, kiiresti liikuv ratsavägi'. Kerge kui udusulg. | piltl. Kerged vigurid 'oda ja ratsu (males)'. Ta on vaetud ja leitud kerge 'kõlbmatu, kehv' olevat. Mu rahakott on kerge 'mul on vähe raha'. Olgu muld sulle kerge! (järelehüüd surnule).
▷ Liitsõnad: ehmes|kerge, ime|kerge, sulg|kerge, vaht|kerge, õhkkerge.
2. vähese vaevaga, hõlpsasti sooritatav, saavutatav, talutav vms., vähest vaeva nõudev, hõlpus; lihtsasti toimuv, lihtne; ant. raske. Kerge amet, teenistus. Otsis kergemaid teenimisvõimalusi. Kerge sünnitus, poegimine, operatsioon. Kerge võit, saak. Töö läks kergemaks. Seda on kerge mõista, käsitseda, tõestada. Sellele küsimusele on kerge vastata. Ülesanne oli kerge lahendada. Jõe ületamine polnud eriti kerge. Sul on kerge ütelda! Kerge ja huvitav õppeaine. Kerge ja meeldiv teekond. Täna oli tööl üpris kerge päev. Teise teenija pole kerge olla. Ujus kerge vaevaga üle jõe. Palus endale kergemat karistust. Kergemal juhul 'väiksema üleastumise korral' karistati rahatrahviga, raskemal vangistusega. Kerget elu otsima. Pole kerget põlve näinud. Tal polnud kerged päevad. Ega joodiku mehega kerge ole. Ei ole kerge kellelgi. Laen on kerge anda, aga raske tagasi saada. Kerge maha kukkuda, raske üles tõusta. || (õhu kohta:) puhas, värske, hingamist hõlbustav. Mägedes on kerge õhk. *Hommikune kerge õhk mõjus tervendavalt. J. Mändmets. || ‹hrl. ma-infinitiiviga› (millegi toimumise kohta). Klaasesemed on kerged purunema. Uni oli kerge tulema. Hoiatus oli kerge meelest minema. Ta käsi on kerge tõusma (löömiseks). Noorte leskede südamed ja kivivaagnad on kerged jahtuma. *Noor veri on kerge armastama ja kerge – unustama! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: imekerge.
3. muredest, raskustest vaba, millestki rõhuvast vabanemise tõttu lahe, muretu; ant. raske. Meel oli imeliselt kerge, läks palju kergemaks. Südamel hakkas hulga kergem. Ma ei teinud seda otsust kerge südamega, kergel meelel. Temaga on hea ja kerge olla. Püüdis rääkida kerge ja rahuliku tooniga. *Mõtted olid nii kerged, nii õnneõhulised .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: imekerge.
4. mitte eriti tõsise sisu v. laadiga; üksnes meelelahutust v. ajaviidet pakkuv. Kerge muusika 'levimuusika'. Kerge jant. Maalavadel mängiti üksnes kergeid tükke. Loeksin midagi kerget. Mängis viiulil kergeid lookesi. Kerge repertuaar, eeskava. Kerges laadis kirjutatud jutustus. Otsis kerget ajaviidet. Kerge vestlus, flirt, vahekord. Vestlus käis kerges naljatoonis. Viskas kerget nalja.
5. (olemuselt, käitumiselt, väärtuselt) mitte täit mõõtu väljaandev, kerglane. Oli oma käitumiselt, iseloomult natuke kerge. Rätsepaid peeti ennevanasti veidi kergeteks. Ta paistis olevat kerge aruga, aga tööd tegi korralikult. Ta loob igasuguseid kergeid suhteid. Kergete (elu)kommetega, eluviisidega naine. Naistel pikad juuksed, kerge meel.
6. mitte eriti tugev; vähe märgatav v. tajutav, vähese mõjuga, vähene. Kerge maavärin, lainetus, tuuleõhk, vihmasadu. Sadas kerget lund. Maad kattis kerge lumekord. Kerge härmatis. Kerged öökülmad. Kerge uduvine, hämarus. Kerge suitsulõhn. Ta andis kerge hoobi, laksu, vopsu. Kerge puudutus. Tervitas kerge kummardusega, peanoogutusega. Vastuseks oli kerge õlakehitus. Märkasin tema suhtumises kerget muutust. Mustadel õnnestus saavutada kuningatiival kerge surve. Ta räägib saksa keelt kerge aktsendiga. Hobused lasksid kerget sörki. Kerge krabin, sahin, koputus, võpatus, võbin, värin. Kõrvus oli kerge kohin. Kerge ohe. Näkku tõusis kerge puna, õhetus. Kerge naeratus libises üle näo. Näol oli kerge pettumusvari. Kerge erutus, üllatus, etteheide, pettumus, nukrus, ärevus, rahulolematus. Kerge pilge, iroonia, nüke. Kerge kohmetus. Tekkis kerge arusaamatus. Kalad pandi kergesse soola 'kalu soolati kergelt'. || mitteohtlik (terviserikke puhul). Kerge verekaotus, mürgitus, palavik. Kerge haav. Kerge nohu ja köha. Tema vigastused olid kerged. Haigus esines seekord kergemal kujul. Haige psüühikas oli kergeid häireid. Kergemad 'kergema terviserikkega' haiged käivad ülal. || (une kohta:) mittesügav. Vanamees on kerge unega. Mu uni oli nii kerge, et ärkasin iga krõpsatuse peale. Tegin kerge uinaku. || mitte eriti rohke, rammus, tugev v. kange. Kerge eine, suupiste. Lõunaooteks tuleb süüa midagi kergemat. Võeti kerget õhtuoodet. Tooge mingi kergem vein. Olin kaua kergel toidul.
7. kärmas, nobe; sujuvalt, raskuseta toimuv. Noorel lapsel jalg kerge. Astus kergel sammul. Kerge kõnnak. Kerge hüppega olin üle kraavi. Kergete liigutustega korraldas ta asju laual. Ukse taga kostsid kerged sammud. Kerge keelega eit. Kerge jooksuga kelk. *.. kui kerge aste – nagu ei puutuks jalad maa külgegi. Juh. Liiv.
8. õhukesest materjalist, hrl. (suvel) soojaga kantav. Kerge riietus, jakk, kleit, kostüüm. Kerged suvekingad. Pane endale midagi kergemat selga! Tal oli kerge linasest riidest kuub seljas.
9. (hrl. ehitiste, rajatiste kohta:) ehituselt, konstruktsioonilt mitte väga tugev, vastupidav ega massiivne. Kerge laudehitis. Kerge aiamajake, suvemaja. Kerge kaitselagi. Hundiaugule pandi kerge okstest kate.
10. (pinnase, mulla kohta:) liivakas, liivasegune. Sibullilled kasvavad paremini kergematel muldadel. Pinnas on siin kerge, liivane.
11. (värvuste, värvitoonide kohta:) õrn, mitteintensiivne. Kerge roheline toon, pruunikas varjund.

kesanema ‹37›
murd õhu käes seisma ja kuivama (laudade, halupuude vm. puidu kohta). *Kevadel lõigati nende [= kuuselõhandike] oksavahedest paraja pikkusega pakud ja lõhuti need nõulaudadeks, mis suvi läbi väljas kesanesid .. A. Viires.

kesk|küte
küttesüsteem, kus soojus kandub kesksest soojusallikast torustiku v. kanalite kaudu vee, õhu v. auruga paljudesse hoonetesse v. ruumidesse. Keskküttega maja, kasvuhoone. Majas on keskküte.
▷ Liitsõnad: aur|keskküte, vesi|keskküte, õhkkeskküte.

kliima|seade [-seadme]
tehn seade, mis hoiab õhu ruumis v. autos puhta, parajalt sooja ja niiske, klimaator. Kliimaseadmetega hotell, buss. Lülitasin sisse kliimaseadme.

koksistama ‹37›
tehn kütust õhu juurdepääsuta termiliselt töötlema koksi, põlevgaasi ja vedelproduktide saamiseks

kommunaal|hügieen
nõuk med asulate üldist puhtust, samuti õhu puhtust, veevarustust jm. hõlmav hügieeni haru

kompressor|mootor
tehn sisepõlemismootor, mille silinder täidetakse atmosfäärirõhust kõrgemal rõhul õhu v. põlevgaasiga

konditsioneerima ‹42›
tehn
1. (ruumide) õhu omadusi nõuetele vastavaks muutma. Õhku konditsioneeritakse kliimaseadmete abil. Konditsioneeritud õhuga hotell.
2. teravilja jahvatamise eel niisutama ja soojendama

konvektsioon ‹-i 21› ‹s›

1. füüs soojuse edasikandumine koos liikuva ainega
2. meteor õhu püstsuunaline liikumine atmosfääris aluspinnalähedaste õhukihtide ebaühtlase soojenemise tõttu

kopsu|maht
med õhu hulk, mida inimene on suuteline välja hingama pärast sügavaimat sissehingamist. Kopsumahu mõõtmine.

korrodeeruma ‹37›

1. keem korrosioonile alluma. Niiskuse ja õhuhapniku toimel mitmed metallid korrodeeruvad. Tugevasti korrodeerunud toru.
2. geol vee v. õhu toimel murenema, purunema

korrosioon ‹-i 21› ‹s›

1. keem lagunemine keskkonna v. sööbiva aine toimel; roostetamine, roostetus. Metallide keemiline, elektrokeemiline korrosioon. Raua ja rauasulamite korrosiooni nimetatakse ka roostetamiseks.
2. geol murenemine v. purunemine vee v. õhu toimel. Kivimite korrosioon.

kserofüüt ‹-füüdi 21› ‹s›
bot mulla ja õhu liigkuivusega kohastunud taim, kuivustaim. Kaktused on enamikus kserofüüdid.

kuivus|taim
bot kuivalembene, mulla ja õhu kuivusega kohastunud taim, kserofüüt. Kaktused on enamikus kuivustaimed.

kummi|voolus
bot mõnede taimede (näit. ploomipuu, kirsipuu, kurgi) omadus eritada kahjustuskohtadest õhu käes hanguvat kleepuvat vedelikku

kurn1 ‹-a 22› ‹s›

1. augulise põhjaga (metall)nõu vm. vahend tahkete osade eraldamiseks vedelikust. Piim, vedelik lasti läbi kurna. Mahl läks kurnast halvasti läbi. Kurnaks, kurnana kasutati mitmekordset marlit, riidetükki. | piltl. *Nii ehtne kui tema elamus ongi, ta puserdab selle läbi intellekti kurna ja seetõttu jäävad ta värsid enamasti verevaeseks. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: piimakurn.
2. õhu puhastamiseks kasutatav lihtne filter (näit. gaasitorbikul)
▷ Liitsõnad: gaasikurn.
3. van kurnamine. *Eide jõud oli leina kurnal lõppenud ja käte võim väsinud.. J. Kunder.

kuum ‹-a 22›

1. ‹adj› kõrge temperatuuriga, väga soe, palav. a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Kuumad ilmad, suved. Kuum juulipäev, tuul. Kõrbete kuum kuiv õhk. Troopika kuum niiske kliima. Tänavu oli juuni lõpp kõige kuumem. Kuum leil. Tuba, köök oli kuum ja umbne. Laval oli kõrvetavalt kuum. Päikese käes oli rammestavalt, väljakannatamatult kuum. Lamab rannaliival kuuma päikese käes. b. (esemete, ainete kohta). Kuum ahi, pliit, triikraud. Kuumaks aetud ora. Kuum aur, liiv. Päikesest kuumad kaljud, kivid. Kuum vesi on kannus. Kuum vann 'kuuma veega täidetud vann'. Küpsetasime kuumas tuhas kartuleid. Ahjust võetud kuum leivapäts. Supp on liiga kuum. Kuum tee, kohv, piim, punš. Kuumad 'soojana pruugitavad' kastmed, võileivad. Kuumad mähised. Haigele tuleb midagi kuuma juua anda. Niisked heinad lähevad kuhjas kuumaks. c. (keha, kehaosade kohta, mis haiguse, pingutuse, erutuse vm. tõttu on tavalisest soojemad v. mida inimene ise aistib soojemana). Haige otsaesine ja käed olid kuumad. Su keha on kuum. Lapsel hakkas paksudes riietes kuum. Ajas kiire käiguga naha kuumaks. Kuum juga, laine jookseb üle selja. Keha läbisid kuumad ja külmad hood. Keha kattus üleni kuuma higiga. Erutusest läksin üle keha kuumaks. Tundsin, kuidas mul kõrvalestad solvumisest kuumaks lõid. Poisi nägu kattus kuuma punaga.
▷ Liitsõnad: ahju|kuum, hõõg(uv)|kuum, kõrvetav|kuum, lämmatav|kuum, palaviku|kuum, põrgu|kuum, tulikuum.
2. ‹adj› piltl äge, palav, tuline. a. (kergesti süttiva, kirgliku, talitsematu, tulise loomuse kohta). Tal on lõunamaalase kuum süda, veri. *Niisugune on ta ju alati olnud, tormakas ja kuum, ikka nagu põleks temas miski. K. A. Hindrey. b. (väga tugeva, kõikehaarava tunde, tundmuse kohta). Kuum viha, tusk, kahetsus. Kuum igatsus kodumaale jõuda. Kuum rõõmulaine, tänutundmus. Kuum iha, kihk, armastus, erutus. Kuumad tunded. Tundis väljaväänatud jalas kuuma valu. Kuum pilk. Kuum suudlus, sülelus. Kuum armastuskiri. *Nagu rahet sadas igasuguseid kuuldusi ja küttis inimeste meeled kuumaks. M. Rebane.
3. ‹adj› (millegi toimumise, mingi tegevuse kohta:) äge, täies hoos, pingeline. Kuum lahing, võitlus. *Uude, aina kuumemasse keerutusse kippus, / nagu takjas tantsitaja käsivarrel rippus. K. Merilaas.
4. ‹s› kuumus (hrl. õhu, ilmastikuga ühenduses). Ahi hõõgab, õhkub kuuma. Keskpäevase kuumaga on väsitav käia. Saunas kuuma käes läks selg paremaks. Suvised kuumad on veel ees. *..paar leilisähvakat viskasid ilusa kuuma üles. H. Laipaik.
▷ Liitsõnad: põrgu|kuum, põua|kuum, saunakuum.
5. ‹s› kõnek kuumustunne (mitmesugustes kehatemperatuuriga seotud väljendites). Tundis, kuidas keha lõi üleni kuuma täis. Turi kipitas ja ajas kuuma välja. *..justkut värin rabiseb üle ihu ja kuum tõuseb palge. J. Tuulik. *Aga pane [haavale] viina pääle. See kisub kuuma välja. R. Roht. *..mul jooksis kuum üle ihu. A. Mälk.

kuuma|vine
õhu kuumusest tingitud vine. Kauged mäed paistsid kuumavines hägustena.

kuumus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. kõrge temperatuur (hrl. õhu, ilmastiku kohta), palavus. Päikese kõrvetav kuumus. Suvine, keskpäevane, põuane, lõunamaine kuumus. Kolmekümnekraadine kuumus. Juba hommikul valitses metsik, hirmus, kole kuumus. Kuumus tõusis 32 kraadini. Õhk virvendab kuumusest. Tulekahju tohutust kuumusest süttisid ka naabruse hooned. Hautas end saunaleili kuumuses. Õhtupoolikul andis kuumus järele. Kuumus roiutas, mõjus rammestavalt. Kari otsis varju lõõskava kuumuse eest. Ahi uhkab, hõõgab kuumust. Kivisüsi annab põledes suurt kuumust. *..tuli mingi kuri haigus, mis rabas nende vanima poja, kaksikvenna Joosu, suure kuumusega jalust.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: põrgu|kuumus, suvekuumus.
2. piltl tulisus, kirglikkus, ägedus. Tundmuste, tunnete kuumus. *Kreutzwald pidas tarvilikuks tema [= Köleri] vaadete kuumust mõnevõrra jahutada.. H. Kruus. *Seal avaldas ta .. plikale säärase hoo ja kuumusega armastust, et see juba esimesel silmapilgul pea kaotas. A. Jakobson.

küllastus|vajak
meteor õhu küllastamiseks vajaliku veeauru ja õhus tegelikult olemasoleva veeauru vahe

külm ‹-a 22›

1. ‹adj› madala temperatuuriga, vähese soojusega v. hoopis soojuseta (sageli alla 0°). a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Külm ilm. Täna on väljas võrdlemisi, hirmus, kangesti, lõikavalt külm. Hommikud on veel külmad. Külm sügis. Aasta kõige külmemad kuud on meil jaanuar ja veebruar. Pärast äikest läks külm(em)aks. Külmad hoovused, õhumassid. Külm tuul, vihm, udu. Külma kliimaga alad. Tuba läks ruttu külmaks. Toas oli külm. Meie korter on külm nagu hundilaut. Kevadise mere külm hingus. Külm 'mitteköetav' kasvuhoone. Külmale maale saatma 'Siberisse saatma'. Väljas oli nii külm, et teibad paukusid. b. (esemete, ainete kohta). Külm kivitrepp, metall. Külm kompress. Külm vesi. Hakkame sööma, supp, toit läheb külmaks. Sõime külmi kartuleid, putru. Külm tee, kohv, piim. Tahaksin midagi külma juua. Teade mõjus külma dušina. | (roogade ja jookide kohta, mida süüakse v. juuakse külmalt). Külmad toidud, suupisted, joogid. Külmad lihalõigud, kastmed. Peol oli külm laud 'külmade roogadega laud'. c. (keha v. kehaosade, ka vastava tundeaistingu kohta). Külmad käed, jalad. Kogu keha, ihu tõmbus külmaks. Surnu oli juba külm ja kange. Koeral on külm nina. Mul on, hakkas külm. Külm higi otsa ees. Külm judin jooksis üle selja. Külmad värinad käisid üle keha. Jube, päris südame alt võttis külmaks. *..tuli siis ühe kaseladvaga viudi maha, nii et külm tuul käis südame alt läbi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: jää|külm, kaevu|külm, kaste|külm, kivi|külm, koolnu|külm, lõikav|külm, raud|külm, surnu|külm, tulikülm.
2. ‹adj› ilma südamlikkuse ja soojuseta, tundetu, jahe, ükskõikne, mõnikord ka hoolimatu ja ebasõbralik. Külm inimene, naine, iludus. Külm pilk, hääl, muie, naeratus, ilme. Külm viisakus, põlgus, vastuvõtt, hüvastijätt, suhtumine. Kuulas minu jutu külma näoga ära. Teda peeti külmaks ja südametuks. Külma südamega inimene. Ma ei suutnud jääda külmaks pealtvaatajaks. Etendus jättis publiku külmaks. Meie vahekord on külmem kui möödunud kuul. Sõber on kiituse suhtes ükskõikselt külm. Martin on külm nagu kala. Ta oli minu vastu külm ja tõrjuv. *.. niipalju kui ta ka Kadrile püüdis läheneda, jäi see külmaks. E. Särgava. | piltl. *Kui külm on mahajäetud ja unustatud kodu! A. Vikikivi. *.. mere tume külm koha meenutas sügise saabumist. L. Promet.
3. ‹adj› mõistuspärane, asjalik, kaalutlev. Külm mõistuseinimene. Külm, kaine mõistus. Ta toimis külma rahuga. Säilita külma närvi, verd! Külm arvestus, analüüs, loogika. Klassitsistliku kunsti külm ilu.
4. ‹adj› (värvuse v. valguse kohta:) kõledus- v. külmustunnet esile kutsuv. Külmadeks värvusteks nimetatakse harilikult neid, mis sisaldavad sinist. Kollaste lillede kõrval jäävad valged liiga külmaks. Neoonlampide külm valgus. Taevas sirasid külmad tähed. Sügistaevas muutus üha sinisemaks ja külmemaks.
5. ‹s› madal temperatuur, hrl. alla 0°; sooja puudumine. Sügisene, talvine, varane külm. Väljas on kõva, kange, krõbe, käre külm. Külma oli umbes 30 kraadi, mõni kraad. Külma ja nälga kannatama. Välisuksest tuleb külma. Vii piim külma kätte! Külm võttis käed ära 'käed külmusid'. Külm võttis õunapuud ära 'kahjustas õunapuid'. Külm hakkab kõrvadesse, kipub kallale. Olin külmast kange, sinine. Ilm läheb külmale. Külm andis õhtuks järele. Sügisel enne külmade saabumist. Külm kaanetas jõed ja järved. Külm vaheldus sulaga. Haige sai külma. Need taimed kardavad külma. Ta tuli väljast külma käest. Merelt tuli niisket külma. Külm kisub kindad karmanist. Külm on laisa kubjas. *Külmad saabusid järsku. Oli ju alles talve algus.. L. Promet. || külmatunne. Külma tundma. Lõdisesin, värisesin külmast, külma pärast. *Kui aga öösi ärkasin, oli külm kontidesse pugenud. I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: hilis|külm, jaanuari|külm, kevad|külm, küünla|külm, sügis|külm, talve|külm, veebruari|külm, öökülm; vappekülm.

külma|laine
meteor külma õhu rohke voolamine mingile alale. Mai lõpul oli järsk külmalaine. Ilmajaama andmetel on uus külmalaine liginemas.

külma|udu
külma õhu põhjustatud udu. Hommikune rõske külmaudu.

kütte|segu
tehn põlevgaasi v. kütuseauru ja õhu segu (sisepõlemismootori silindris)

lahutama ‹37›

1. eraldama, teineteisest v. üksteisest lahus, eemal v. teat. vahemaa taga hoidma. a. (ruumiliselt, takistuse v. tõkkega). Meid lahutavad tuhanded kilomeetrid, mitmed maad ja mered. Euroopat lahutab Aafrikast Vahemeri. Vaid kümmekond meetrit lahutas teda veel kaldast. Meid lahutas ainult õhuke vahesein. Talusid lahutasid piirikraavid ja põllupeenrad. Mäeahelikud lahutavad mägirahvaid. Tuba on riiulitega kaheks lahutatud, riiulid lahutavad toa kaheks. b. (ajaliselt). Aastakümned lahutavad meid lapse- ja koolipõlvest. Hulk sajandeid lahutab meid muistse vabadusvõitluse aegadest. Neid lahutab ligi kümneaastane vanusevahe. *Nende viimast kohtumist lahutasid pikad-pikad aastad .. L. Vaher. c. ka sport (teat. paremusega). Kuldmedali võitjat lahutas hõbemedali saajast 0,2 punkti. d. piltl. Seisusevahe lahutas inimesi.
2. eraldama, teineteisest v. üksteisest lahku viima. a. (kedagi kellestki). Kaklejaid, purelevaid koeri lahutama. Orje müües lahutati tihti perekonnaliikmed üksteisest. Last ei tohi emast lahutada. Mullikad lahutati muust karjast. b. (abielulahutuse, abikaasast lahkumineku kohta). Abielu lahutama. Nad on juba ammu lahutatud. Tahab end naisest, mehest lahutada lasta. Lahutatud naine, mees. c. (midagi millestki). Aganaid viljast lahutama. Kirik on riigist lahutatud. Sidur on rikkis, ei lahuta 'ei katkesta võllide pöördemomendi ülekannet' korralikult. Lüliti lahutab lühistunud elektriseadme võrgust.
3. osadeks, elementideks eraldama v. jaotama. Mootorit kokku panna on keerulisem kui osadeks lahutada. Separaator lahutab piima kooreks ja lõssiks. See täisarv tuleb teguriteks lahutada 'tegurite korrutisena esitada'. Optiline prisma lahutab valguskiire spektriks. Hästi lahutav 'lähestikuseid objekte eraldav' mikroskoop. Käesolevas sõnastikus on sõnad tähendusteks lahutatud. || hrl van lõhkuma, lammutama. *Sild .. on mõned aastad tagasi ära lahutatud. Silla ase on praegu tunda. M. J. Eisen. *Möldri Madis aga lahutas vähehaaval oma vana veski ja elumaja ära; sealt sai ta hulgaks ajaks ahjukütti .. A. Kivi.
4. laiali v. lahku ajama, laotama v. puistama. Kukk lahutab tiibu ning kireb. Lahutab nõutult käsi. Kalkun lahutas saba lehvikuna laiali. Laev liikus ninaga laineid lahutades edasi. Tuul lahutas pilved, udu ära. Vaalus kuivav hein tahab segada ja lahutada. Sõnnikut lahutama. *Naine hakkas ta [= näki] pikki juukseid lahutama ja pead otsima. J. Parijõgi.
5. mat liitmise pöördtehet sooritama: üht liidetavat teise antud liidetava ja summa järgi leidma. Liitma ja lahutama. Viiest lahutada kaks on kolm.
6. laheda(ma)ks tegema v. muutma. a. (õhu kohta:) jaheda(ma)ks, karge(ma)ks, värske(ma)ks muutma. Tuleks nüüd äikest, lahutaks lämbet õhku! *.. kõrge taevas helendas pehmelt ja valkjalt, tuul lahutas kuumust ja kärsitust .. E. Tennov. b. (pea, mõtlemise kohta:) selge(ma)ks, klaari(ma)ks muutma. Karge õhk lahutab uimast, väsinud pead. c. (tundmuste, meeleolude kohta:) rõõmsa(ma)ks, kerge(ma)ks, pingest vaba(ma)ks muutma. Pärast eksamit läksime välja end lahutama. Lahutage end veidi – minge peole või kinno. Püüdke temaga rääkida, tema viha lahutada. Ajage vanaemaga juttu, lahutage tema meelt. *Aga küllap see [= isa naljatuju] ikka selle teispere koera peksmise pärast oli, see lahutas jõululaupäeval ta südant. A. H. Tammsaare.

lantaan ‹-i 21› ‹s›
keem element, õhu toimel tumenev hõbevalge keemiliselt aktiivne metall (La)

lend ‹lennu 21› ‹s›

1. lendamine; lendamise üksikjuhtum. a. (lindude jt. tiivuliste v. lennusega v. jäsemete laienditega olendite kohta). Pääsukese, liblikate, sääskede lend. Lendkala, lendorava liuglev lend. Tunneb linde lennust, lennu järgi. Kuldnokapojad harjutavad lendu, neil on lend varsti selge. Luik tõusis, läks tiibu lehvitades lendu. Pääsukesed püüavad lennust, lennul putukaid. Lind põgenes kiirel lennul. Jahimehed lasksid lennust, lennult kolm parti. Lind lõi tiivad lennuks laiali. b. (õhusõiduki ja sellel lendaja v. mingi õhus laugleva seadme kohta). Õhupalli lend. Lend õhupallil. Lend Kiievisse, üle Atlandi, linna kohal. Minu esimene lend reaktiivlennukiga. Kosmoselaeva, kosmonautide edukas lend. Vahemaandumisega, vahemaandumiseta lend. Purilennuki vaba lauglev lend. Lapsed lasksid tuulelohe lendu. c. (muu õhus hõljumise v. läbi õhu liikumise kohta). Pilvede lend sügistaevas. Sädemete lend öises pimeduses. Oda, ketta, vasara lend staadionil. Suusahüppe pikkus sõltub ka hüppaja asendist lennul. Veepiiskade, poripritsmete lend. Tuul viis kaabu lendu. Juuksed tõusevad tuule käes lendu, on tuule käes lennus. Järsul pöördel olid auto teise külje rattad lennus 'maast lahti'. Koer haaras leivatüki lennust, lennult kinni. | piltl. Mõtete, unistuste, julge fantaasia lend. Ta lootused, kujutlused on kõrge lennuga. Sooviti kirjaniku sulele head lendu. Laseb lendu tigedaid märkusi, vandesõnu, roppusi. d. piltl kiire liikumine, tormamine, tõttamine. Regi libises lennul üle lume. Erk hobune on kogu aeg lendu 'kappama' minemas. Üks vang olevat lendu pannud 'põgenenud'. Olin terve päeva lennus 'liikvel, asju ajamas'. Lett sai lennult 'kiiresti' tühjaks. Andekas õpilane taipab kõike lennult 'kiiresti'. Aja, aastate lend. On lendu 'liikvele, käiku' lastud uusi anekdoote, kuulujutte.
▷ Liitsõnad: grupi|lend, harjutus|lend, horisontaal|lend, katse|lend, kaug|lend, kestus|lend, kiir|lend, kosmose|lend, kotka|lend, kruvi|lend, kuu|lend, kõrg|lend, lahingu|lend, laug|lend, linnu|lend, liug|lend, luure|lend, lõbu|lend, madal|lend, mudel|lend, mängu|lend, ookeani|lend, orbitaal|lend, paaritus|lend, paigal|lend, pime|lend, pommitus|lend, proovi|lend, pulma|lend, puri|lend, põrke|lend, rappe|lend, stratosfääri|lend, suusa|lend, sõud|lend, vigur|lend, võnk|lend, välja|lend, õhu|lend, ühis|lend, ülelend; fantaasia|lend, kujutlus|lend, luule|lend, mõtte|lend, tähelend.
2. õppeasutuse (ka teaduskonna, eriharu jne.) üheaegselt lõpetanud isikud. Me oleme oma kooli 37. lend. Ülikool saadab kevadel ellu järjekordse lennu arste. Kooli 1962. a. lennu kokkutulek.

lendama ‹lennata 48›

1. õhus (edasi) liikuma. a. (tiibade, lennuse v. jäsemete laiendite abil). Linnud, liblikad, mesilased, maipõrnikad lendavad. Lendkalad lendavad suurte tiibjate uimede abil, lendorav lennuse abil. Linnupojad ei oska veel lennata, nad õpivad lendama. Kumalane lendab lillelt lillele. Kanad põgenesid kulli eest osalt lennates, osalt joostes. b. (õhusõiduki ja sellel sõitja vm. õhus liikuva seadme kohta). Lennuk, kopter, õhupall, tsepeliin lendab. Lendasin esimest korda reaktiivlennukiga. Tulevased lendurid õpivad lendama. Lendasime linna kohal, üle Atlandi, Jerevani. Kosmoselaev lendas Kuule. Tuulelohe võib üsna kaugele lennata.
2. õhuvoolust kantuna v. tõuke, viske, plahvatuse vm. jõul läbi õhu liikuma. Hallid vihmapilved lendavad üle sügistaeva. Kolletunud lehed lendavad tuules. Õhus lendab lõkkesädemeid. Pall lendas üle piirdetara. Nooled, kuulid, mürsud lendavad. Oda lendas toredas kaares üle 80 meetri märgi. Kübar lendas peast minema. || paiskuma. Laskemoonaladu olevat õhku lennanud. Kirve alt lendab laaste, alasilt sädemeid. Auto lendas kraavi. Sai tugeva hoobi ning lendas vastu seina. Uks lendas pärani, ristseliti lahti, prõmdi kinni. Vesi, pori lendab, kui autod kihutavad. Kärgib nii, et süljepiisad lendavad. Solvanguid heideti üksteisele näkku, vandesõnu, rõvedusi lendas edasi-tagasi. Vandus ja kirus, kuradid aina lendasid.
3. piltl kiiresti liikuma, kihutama, tormama, tõttama. Laev lendab täies purjes. Kiirrong lendab läbi öise taiga. Sprinterid lendasid üle finišijoone. Tormasin koju, lendasin trepist üles. Lapsed lendasid ootavale emale kaela. Kangaspuud pauguvad, süstik lendab. Sulg lendab krabinal üle paberi. Laseb pilgu, silmad üle ajalehe lennata. Ehmatuse vari lendas tal üle näo. Aeg lendab, varsti oleme vanad. Suvi läks lennates, lennul. Lust vaadata, kuidas mõne inimese käes töö lendab 'edeneb'. Mõtted lendavad lapsepõlve, noorusradadele, minevikku. Kirjaniku fantaasia peab julgelt lendama. Sinu poole lendab mu igatsus. Kuuldused lendavad uskumatult kiiresti. *Suust-suhu lendas ainus hirmus sõna: marukoer! R. Sirge.
4. kõnek kukkuma. Maha, pikali, käpuli, kõhuli, selili, uperkuuti lendama. On nii libe, et võib kergesti lennata. || töö- v. õpingukohta kaotama. Lendas osakonnajuhataja kohalt. Viina pärast on mõnigi mees lennanud. Minister lendas, asetäitjad jäid kohtadele. *Toots oleks koolist seitset keerdu lennanud [kui köstril oleks süütõendeid olnud] .. O. Luts.

lennu|faas
sport hüppe faas, milles keha liigub toenguta läbi õhu. Äratõuke-, lennu- ja maandumisfaas.

lennu|joon
läbi õhu paiskuva keha liikumistee. Kuuli, mürsu, noole, oda lennujoon. Kõrge, madal, lame lennujoon.

liblik|ujumine
sport rinnuliujumise stiil, kus käed viiakse ette läbi õhu. Võistlused 200 m liblikujumises.

liivsavi|muld
põll 20–50% füüsikalist savi sisaldav soodsaima vee-, õhu- ja toiterežiimiga muld

lämbuma ‹37›

1. hingamistakistuse v. õhupuuduse tõttu surema; hingamistakistust v. õhupuudust tundma, selle all kannatama. Suitsu kätte, vingu lämbuma. Tõmbas vett kopsu ning lämbus. Järve jäässe tuleb augud raiuda, et kalad ei lämbuks. Tehke aken lahti, sellises õhus võib lämbuda. Ära pigista kõrist, ma lämbun. Ta oli vihast, ärritusest lämbumas 'väga vihane, ärritatud'. Tuikusin naerust lämbudes tuppa. Lämbunud õhk 'umbne, süsihappegaasirikas õhk'. || piltl (tegutsemisvõimaluste, vahelduse, vaimse elevuse jne. puudumise kohta). Sellises alevikuõhkkonnas võib lämbuda. Unelmad lämbuvad argimurede all.
2. (hääle kohta:) sumbuma, mattuma. Ta sõnad lämbusid nuuksumisse, nutusse. Lämbunud karjatus, oie, ohe, korin. Räägib midagi, kähistab lämbunud häälel, häälega. *.. suures meeleliigutuses lämbusid sõnad tal suus. E. Kippel.
3. (tule kohta:) hapniku puuduse tõttu kustuma. Tõmbus on halb, tuli lämbub pliidi all ära. *.. suitsuhämu ja tuhk ümber lämbuvate tukkide. A. Maripuu.
4. (taimede kohta:) valguse ja õhu vaegusest hukkuma. Oras lämbus paksu lume all. Lille-, kapsataimed on umbrohu alla lämbumas.

lämmatama ‹37›
lämbuma panema. a. (elusolendite kohta:) hingamist takistama; sel teel surmama. Natsid lämmatasid vange gaasikambrites. Suits kipub lämmatama. Leitsak lausa lämmatab. Pisarad lämmatavad mind. Püüab vastast kägistada, ära lämmatada. Lämmatav kuumus, hais, köhahoog. *Tal oli palavikuhoo vaheaeg ja mõistus selge, kuigi rinnas lämmatas ja jalad otsekui põlesid. R. Vellend. b. (hääle kohta:) summutama, matma. Köhahoog lämmatab kõneleja hääle. Mootorimüra lämmatas kõik muud hääled. Rääkis nutust, nuuksumisest lämmatatud häälel. *Mere märg süli haaras inimese, lainemüra lämmatas appihüüde. H. Sergo. c. (tule kohta:) kustutama. Kustutusvaht lämmatab leegid. Püüti tuld liivaga lämmatada. d. taimi valguse ja õhu vaegusega hukutama. Umbrohi kipub lilletaimi, vilja lämmatama. e. piltl alla, maha suruma. Iseseisvat mõtlemist, omaalgatust lämmatama. Vastuhakk püüti eos lämmatada. Rahva vabaduspüüdu ei saa lämmatada. Lämmatasin endas kõhkluse. *Aeg on kitsas ja lämmatav. Ei ole mahti mõttele ega teole. F. Tuglas.