[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ärevus ‹-e 5› ‹s›
teat. pingest, ebamäärasest ohutundest, millegi ootusest vms. johtuv erutus ja rahutus; elevus. Eksami-, võistluseelne ärevus. Komeedi ilmumine tekitas hirmu ja ärevust. Kuritegu ajas inimesed ärevusse. Pererahvas sattus kuuldust ärevusse. Tühjast asjast ei maksa ärevusse minna. Meeli valdas, vallutas, täitis, haaras imelik ärevus. Äriringkondades valitseb ärevus. Enne starti olin suures ärevuses. Koosoleku eel tundis ta üha suurenevat ärevust. Ärevus kasvab, vaibub, lahtub. Ärevust püüti varjata edasi-tagasi kõndimisega. Paljud ei saanud tol ööl ärevuse pärast silma kinni. Ärevusega oodati uudiseid. Ärevuseks pole mingit põhjust. Süda taob, hääl väriseb, nägu õhetab ärevusest. Rõõmsa ärevusega mõtlen eelseisvale reisile.
▷ Liitsõnad: eksami|ärevus, hirmu|ärevus, meele|ärevus, ootus|ärevus, reisi|ärevus, rõõmu|ärevus, võistlusärevus.