[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ahhaa|-elamus
rõõmuelamus mingi avastuse v. äkki tärganud hea mõtte puhul. Film pakub vaatajale ahhaa-elamust. Seose äratabamine oli mu jaoks tõeline ahhaa-elamus.

aje ‹6› ‹s›
(psüühiline) sund, (sisemine) tõuge. Mingi sisemine aje sundis teda äkki sõpra vaatama minema. Ta oli tegutsenud mingi äkilise, seletamatu, alateadliku aje sunnil. Viha, hirmu, mure, süütunde ajel. *Kõik jõid rõõmu pärast, Pearu üksi aina kurvastuse ajel .. A. H. Tammsaare.

ära andma

1. (päriselt, täielikult) loovutama. Lapsed ei raatsinud ühtki kassipoega ära anda. Relvad tuli ära anda. Ei või viimast senti ära anda. || (müües). Ma maksan 100 krooni – anna ära! Ei maksa liiga odavalt ära anda. || (ajutiselt, näit. hoiule). Ülerõivad tuleb garderoobi ära anda.
2. reetma. a. (saladusi paljastades, vaenlase poole üle minnes jne.). Ülestõusnute hulgast oli keegi juhi ära andnud. Ma ei julge sulle saladust rääkida, äkki annad mu ära. b. (kedagi ametivõimudele üles v. välja andes). Keegi nende endi hulgast andis nad ära. c. piltl (millestki tunnistust andes). Su käitumine ja ilme annavad su ära.
3. ära tegema, sooritama. Õpetaja andis tunnid ära ja läks koju. Kavatseb kevadel paar eksamit ära anda.

armuma ‹37›
kellessegi (äkki) kiinduma, kedagi armastama hakkama. Poiss armus tüdrukusse. Armunud tütarlaps, noormees. Nad on teineteisesse pööraselt, kõrvuni armunud. Vaatab tüdrukut armunud pilgul. || millessegi kiinduma, meelduma. Ta on muusikasse armunud. Turistid lausa armusid Lapimaasse.

avastama ‹37›

1. midagi (ammu) eksisteerivat, kuid seni tundmatut leidma, millegi olemasolu, omadusi, varem tundmata seaduspärasusi jne. esimesena kindlaks tegema. Uusi maavarasid avastama. Tuumafüüsikud on avastanud üha uusi elementaarosakesi. Uurida seda probleemi ju võib, kuid Ameerikat 'midagi olulist ja uut' siin ei avasta.
2. märkama, (ära) nägema; milleski selgusele jõudma, midagi järsku taipama. Haigus avastati algstaadiumis. Arst avastas haigel kasvaja. Luure avastas vaenlase patarei. Poeme siia peitu, siit ei avasta meid keegi. Viga, eksitus jäigi avastamata. Pettust, vargust, kuritööd avastama. Kontroll avastas kassas puudujäägi. Ema oli poiste saladuse avastanud. Avastasin äkki, et raha oli otsas. Ta oli avastanud endas ärimehe ande. *Head kirjandusteost avastab inimene oma elu jooksul mitu korda. K. Ird.

blamaaž ‹-i 21› ‹s›
häbi(asi), häbistus, teotus. Milline blamaaž! Ühingu esinaine – ja äkki selline blamaaž.

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

ei ‹adv›

1. öeldisverbi juurde kuuluv eitussõna, annab kogu lausele eitava sisu. Ma ei tee seda. Tal ei ole raha. Siin ei aita enam miski. See ei võta palju aega. Ei mäletagi, millal me viimati teatris käisime. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam. Miks sa minema ei hakka? Ei tea, kas maksab teda tülitada. Inimene ei ela ainult leivast. Mis see siis ära ei ole! Mees ei joo ega suitseta. Ta ei kurtnud ega hädaldanud. Ta ei lausu musta ega valget. Kas nad siis ei teadnud, et tee on suletud? Ega ta enne ei jäta, kui oma tahtmise saab. Kingatallad ei pidanud enam vett. Isa ei olnud seal varemalt käinud. Ei puudunud palju, et kõik oleks õnnelikult läinud. Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Sellisest võimalusest ei ütleks keegi ära! Täna ei mindud metsa. Aeg on hiline, teda ei oodata enam. Rääkis, et ilma temata ei tuldavat seal toime. „Äkki sa valetad?”–„Ei valeta.”. | ‹predikaatverb on juurdemõeldav›. Kas sa tuled või ei? „Kas sa süüa tahad?”–„Tänan, ei.” „Kas teid sunniti?”–„Ei, me tegime seda vabatahtlikult.” Vaatasime, et nüüd keerab meile sisse, aga ei, mööda läks. Ma ei saa, mitte kuidagi ei! Külmetasin kõvasti, aga ei häda midagi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
2. üldisem, ilma verbita esinev eitussõna. a. eitab korrigeerivalt teat. lauseosa. Sajad, ei, tuhanded hukkusid. Tule kell neli, ei, veel parem – kell viis! b. eelneb (harvemini järgneb) rõhutavalt, väidet kategooriliseks tegevalt eituslausele (viimases on hrl. verbiga koos esinev ei v. mõni muu eitussõna). Ei, seda ma ei tee! Ei, see ei ole Madis! Ei, mind ta ei näinud. Ei, ära tee nii! Ei, see pole kuidagi võimalik. Ei, selline olukord küll ei meelitanud. „Ei, kauem see kesta ei tohi!” otsustas ta. See ei olnud mina, oh ei! Ei, ei, ma ei usu teid! *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid inimliku õnnega. F. Tuglas. c. esineb eitava vastuse v. otsusena millegi kohta (järgnev lause on tavaliselt jaatavas kõnes). Ei, ei, see võimalus langeb ära. *„Ei, ei,” ütles Kati tõsiselt, „sa pead mulle rääkima! Mul on ikka tundmus, nagu varjaksid midagi minu eest.” A. Gailit. *„Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagant järele.–„Ei noh, kus nüüd seda,” vastas sauna Madis. A. H. Tammsaare.
3. annab üksnes järgnevale sõnale eitava sisu v. rõhutab seda.; sün. hrl. mitte. a. (järgnevaks sõnaks adverb). Ei iialgi! Tundis hirmu, nagu ei eales varem. Töö pole puudusteta, ei pooltki. Proovisin igasuguseid vahendeid, aga abi ei ühti. Otsin, otsin, aga teda ei kuskil pool. *„Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine. – „Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup .. A. H. Tammsaare. *Ega ole Eerogi enam nende lühemate hulgast Soomes, ei sugugi. F. Tuglas (tlk). b. (järgnevaks sõnaks pronoomen). Kasu polnud sellest ei mingisugust. Töö oli korralik, ei ühtki viga. Andres on süüdi, ei keegi muu. Nad elavad vanamoodi, ei midagi uut. *„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt. A. H. Tammsaare. c. (järgneb mõni muusse sõnaliiki kuuluv sõna). Õunad on ilusad, ei ainsatki ussitanut ega kärbatanut hulgas. *Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem .. R. Kaugver. *Teda narriti igal pool, nii, väikselt, ei asja ees, teist taga, – oli juba säärane mood. R. Roht.
4. esineb sisult jaatavates lausetes. a. tagasihoidliku küsimuse v. soovi esitamisel. Kas see ei ole äkki August? Kas sa süüa ei taha? Kas ma ei öelnud sulle, et ära mine? Kas ma ei saaks sind aidata? Kas ei tuleks sedagi võimalust kaaluda? „Kas me ei läheks kinno?” tegi üks poistest ettepaneku. b. retoorilistes küsilausetes, hüüatustes vm. seda laadi väljendustes. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool tema ees. Mis imeasju seal küll näha ei saanud! Mille kõige pärast küll tema muret ei tunne! Kas ma siis tema kombeid ei tunne! Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjatu. *„Ma arvasin, et see on teie pruudi kiri.” – „Mis teile küll pähe ei tule,” ütles Eduard .. E. Krusten. c. mõnikord koos miks-sõnaga nõustuval v. möönval vastamisel. „Kas sa tahad kaasa tulla?” – „Miks ei taha!”. „Aga nii ei tohi ju!” – „Miks ei, sõjas on kõik lubatud!”. *„Noh, siis on hästi. Kas võiksin tuba näha?” – „Seda võib kah, jah, jah. Miks ei või ...” R. Roht. d. vahel mitte ainult ~ üksnes ... vaid ka lausetes (viimasest võib mõni sõna olla ka ainult juurdemõeldav). See ei ole mitte ainult sinu, vaid meie kõikide ülesanne. *Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid .. A. H. Tammsaare.
5. eitavas lauses võib kuuluda sidesõnalisse konstruktsiooni. a. ‹korduvana› läheneb ühendavale sidesõnale. *Seljas polnud tal enam mundrit, ei mütsi peas, ei saapaid jalas. E. Vilde. *Ta lamas peaaegu liikumatult ega rääkinud kellegagi. Ei sanitaridega, ei õdedega, ei arstidega, ei palatikaaslastega. P. Kuusberg. b. ‹ühendsidesõna osana› ei ... ega vt ega
6. kõnek esineb mõnedes teadma-verbiga seostuvates ebamäärasust väljendavates ütlustes. Arvab endast veel ei tea mis! Ta annaks ei tea mis, et sellest ülesandest lahti saada. Kui ohver viimaks toibus, oli ründaja juba ei tea kus. *Kas tead, sa ära karda midagi, kui see ka ei tea mis oleks. O. Luts. *Algselt näib, et säärases külas polekski nagu aset ei tea kui keerukatele inimsuhetele .. V. Alttoa.
7. kõnek rõõmu, vaimustust, heameelt, rahulolu vm. tunnet väljendavate (hüüd)lausete algul läheneb hüüdsõnale. Ei, oli see alles sõit! *Ja hakkaski [liköörist] soe. „Ei, tont võtku, tore on,” ütles Hella Aasa .. P. Viiding. *Aga nüüd lähen ma järve ja suman jahedas vees ... ei, see oli saun! H. Raudsepp.

eit ‹eide 22› ‹s›

1. eakas naine. Vana küürus eit. Meie küla kõige vanem eit. *Põgenikud olid enamuses elatanud inimesed – habemikud taadid ja laiades seelikutes kortsulised eided. H. Angervaks.
▷ Liitsõnad: kerjus|eit, küla|eit, naabri|eit, nõia|eit, pere|eit, sauna|eit, turu|eit, vanaeit.
2. hrl nlj abikaasa, naine. Naabrimees oma eidega oli äsja siin. *Kust sa siis äkki eide võtsid. Olid ikka põline vanapoiss. F. Tuglas.
3. kõnek naine, naisterahvas. Maru eit. Ilus eit, mis? *Ja ega ta vana veel ole, täitsa noor eit. R. Roht. *Räägitakse seni, kuni oma naistest tüdinetakse, pärast alustatakse juttu võõrastest. Tuleb välja, et needki [= võõrad naised] pole laita eided. J. Tuulik.
4. van (hellitavalt) ema. *Oh, nad viisid minu hella eide, / viisid minu ema mullasse ... K. E. Sööt. *Ema, mis me nüüd peame tegema? Pai kulla eit, aita ometi! L. Koidula.
▷ Liitsõnad: metsa|eit, muru|eit, tuuleeit.

elama ‹37›

1. elus olema, eksisteerima, olemas olema; ant. surnud olema. Jäi imekombel elama. Kas ta elab? Kui isa-ema veel elaksid! Vastsündinu elas vaid lühikest aega. 80 aastat juba elatud. Üks vendadest on surnud, teised elavad. Haige ei tahtnud enam elada. Kotkas elab väga vanaks. || ‹käskiva kõneviisi 3. pöördes interjektsioonilähedaselt› õnnitlus-, juubeldus- v. poolehoiuväljendites. Elagu noorpaar! Elagu juubilar! Elagu olümpiavõitjad! || (hrl. elutu kohta:) elumärke avaldama, liikumises olema, elavana tunduma. Näos elasid ainult silmad. Rõõm paneb näo elama. Kunstnik oskab oma maastikke elama panna. Iga noot muusikas peab elama. Orel lausa elab ta käes. Mõnda osa on laval raske elama panna. Hommikuti hakkab maja elama. Leek lõi tuules jälle elama. Vesi lõi äkki elama – väikesed kalapojad kihutasid siia-sinna. *Kogu [kevadine] loodus elas ja kees häältest. J. Mändmets.
2. päev-päevalt kulgevast eluprotsessist osa võtma (hrl. täpsustatult elamise laadi, viisi, tingimuste vms. poolest). Elame, näeme. Kes sind keelab elamast? Ela ise, lase teisi ka elada. Pole kurta, on ikka elatud ka. Nüüd võiks alles elama hakata! See mees juba oskab elada! Elati täisverelist, huvitavat, sisukat elu. Meie elame oma elu, elagu nemad oma! See pole kellegi elu, mis ta elab! Elab niisama päevast päeva, päevast teise. Kuidas ta oma elu elatud saab? Elu tahab elada. Mis elu sa vahepeal oled elanud? Kuidas sa elad? Elan ilusasti, hästi, õnnelikult, muretult, lahedalt, tagasihoidlikult, vaeselt, halvasti. Rahamehed elasid laialt, suurelt, uhkesti, toretsedes, pillates, üle jõu. Elab siidis ja sametis 'rikkuses, toretsedes'. Elab hooleta kui linnuke oksal. Elab kui saks, kuninga kass 'hästi, toredasti'. Ela nagu tuule peal 'ebakindlalt'. Elab kui vanajumala selja taga 'rahulikult, kaitstult, kartmata'. Katsume paremini elada kui tänini. Elab vaikselt ja omaette. Elab kõlvatult, viltu, ula. Ela hästi! (hüvastijätuvormel). Igaüks elab nii, nagu oskab. Elab vaest viisi, vaesuses, ebainimlikes oludes. Pääseme ükskord inimeste moodi elama. Elab vanemate hoole all. Elab teiste kulul, teiste armul, teiste armust, teiste kaela peal. Poeg elab omas leivas, oma käe peal. Koolipõlves elasime temaga ühe katla peal, ühes leivas. Elab nagu putukas puukoore all, vahel 'vaikselt, enesessetõmbunult'. Elame nagu kotis 'teadmata, mis mujal toimub, uudisteta'. Pidi elama hulkudes ja põgenedes. Revolutsionäärid pidid sageli põranda all 'illegaalselt' elama. Elas kasulapsena onu peres. Püüab elada vale ja pettusega. Elab kõigi õpetuste vastu. Elab seaduste järgi. Elati hirmu all, raske paine all. Elame töö tähe all. Elatakse ootuses ja lootuses. Elati rahus, sõpruses, üksmeeles. Naabrid olime ja sõbru elasime. Elasid omavahel vaenus, riius. Elavad kassi ja koerana, nagu kass ja koer 'tülitsedes, riius'. Elavad abielus, vabaabielus, meest-naist. Elab üksi. Elavad naisega kahekesi. Toakeses elati viie-kuue inimesega. Elavad registreerimata koos. Aastate kaupa on lahus elatud. Elab eilses, homses, oma ajast kaugel ees. Linn elas kõige harilikumat argipäeva. *Kõrboja elas oma endist elu, elas nagu tõsise peremeheta maalapp kunagi, metsistus, rohtus, lagunes. A. H. Tammsaare.
3. elunema, asuma. Kus ta praegu elab? Kuskil peab ju inimene elama. Elab Alutagusel, Tartus, pealinnas. Elab oma majas, avaras korteris. Kütmata kambris ei elatud kunagi. Elame kuuendal korrusel. Matkajad elasid telkides. Elame nendega samas majas, naabermajades, üleaia, ühe katuse all. Teisel pool seina elab meil orkestrant. Elame äärelinnas, Tähe tänavas, kooli(le) lähedal, kaupluse kõrval. Võin elada kas või metsas kuuse all. Kolisime linna elama. Elasin mitu aastat maal. Nad on hiljuti meie kanti elama asunud. Tagalas elades õppis korralikult ära vene keele. Vanaema elab meie juures. Tädi elab meilt 3 km kaugusel. Inimesi elab kõigis kliimavöötmeis. Mutt elab maa all. Troopikataimed elavad meil ainult kasvuhoonetes. | piltl. Oh kui palju kurjust elab selles inimeses! Kes teab, mis teise südames elab. Hinges elab igatsus, rahutus, lootus, vaimustus. Ta silmades elas hirm. *Väsimatu kangelasjõud näis tema käsivarres elavat. E. Bornhöhe.
4. millelegi pühendunud v. millestki haaratud olema. Elab ainult oma tööle, kunstile, õpingutele. Ema elab oma lastele. Elab hetkele, käesolevale silmapilgule, tulevikule. Tal on, mille eest, nimel elada.
5. toituma; elatuma, elatist saama, ära elama. Ta on viimasel ajal elanud ainult teest ja leivast. Söö tublisti, ega paljalt õhust ja armastusest ei ela! Šaakal elab raipest. Kasvatas kartuleid ja nendest elaski. Rannarahvas elab kalastusest. Elab pensionist, stipendiumist, honoraridest. Elab oma tööst, teiste tööst, vargusest, dividendidest. Elab vanemate varast, toetusest. Kelle vaevast te olete elanud?! | piltl. Kirjanik elab sulest 'kirjatööst'. Linn elas eeskätt turistidest. Ajakirjandus elab uudistest.
6. säilima, püsima. Mõned vanad tavad elavad tänapäevalgi. Dante „Jumalik komöödia” on elanud ja elab veel sajandeid. Ta töö elab üle aegade. Mälestus sinust jääb meis elama. Varjud elavad, kuni on valgust. Vana on sitke elama ja visa kaduma.
7. hrl van kellegagi (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama. Peremees elanud oma teenijaga. Aeles ringi, elas kõlvatute naistega. Mees on haige, naine elab teistega.

elu|iga [-ea]

1. inimese, looma v. taime elu kestus, aeg sünnist surmani. Pikk, lühike eluiga. Inimese keskmine eluiga. Sport pikendab inimese eluiga. Üle 100-aastase elueaga kilpkonnad. Üheaastaste lillede eluiga kestab kevadest sügiseni. || millegi eksisteerimise kestus. Keravälgu eluiga on keskmiselt 3–5 sekundit. Kuumas kuivatamine lühendab jalatsite eluiga. || eluaeg, kogu elu. *Seda tõotust olen pidanud terve eluea, kui raske see noormehena ka on olnud. J. Parijõgi.
2. aeg sünnist käesoleva momendini; vanus. Nukuteatri eluiga ei ole veel kuigi pikk. *.. seda olid talle õpetanud ta kümneaastase eluea kogemused. V. Beekman. *450 aastat – eestikeelse trükitud raamatu eluiga – tundub tohutu pika perioodina. P. Rummo.
3. teat. järk eluajast. Varasemas elueas põetud haigused. *Nende isa .. tabas paremas elueas äkki surm .. F. Tuglas (tlk). *Kogu elatud elust langes sõja arvele iga kuues päev, teadlikku eluiga arvesse võttes aga – terve noorpõlv. E. Sõel.

enesest|mõistetav partits
endastmõistetav. *Enesestmõistetav näib äkki elu, lihtne ja saladusita. B. Alver.

enne|lõuna
päeva osa enne lõunat. Pühapäeva ennelõuna. Mul on täna vaba ennelõuna. *Ka järgmisel hommikul polnud lindu. Aga ennelõunal äkki tuli. S. Truu.

erguma ‹37›
hrv erguks, erksaks muutuma; ärevile ehmuma. *.. kuulatan pingsalt uttu, kui äkki paadinina alt ergub üles hanepaar. N. Baturin. *.. elavamaks ergus paadunud vaim. J. Oengo.

esma|abi
haavatule, vigastatule v. äkki haigestunule (enne arsti saabumist) antav esialgne abi, esimene abi. Esmaabi andma, osutama, saama. Esmaabi põletuse korral.

etendama ‹37›
esitama, ette kandma (sõna- v. muusikalavastust). Etendati kurbmäng, näidend, ooper. Seda balletti on etendatud juba 100 korda. || ka piltl (laval) mingit osa mängima. Miks ta nüüd äkki meile solvunut etendab? Ekspresident ei etenda enam poliitikas mingit osa 'ekspresidendil ei ole enam poliitilist kaalu'. *Inglite koori etendavad valgetes riietes tütarlapsed. A. Kitzberg.

hagrane ‹-se 4› ‹adj›
hrv agrane, segane. *Hagrases peas lõi äkki helendama mingi kinnisidee .. J. Semper.

haigestuma ‹37›
haigeks jääma. Haigestusin leetritesse, grippi, tuberkuloosi, infarkti. Haigestus kergelt, raskelt, äkki, ootamatult. Haigestus külmetuse, põrutuse tagajärjel. Haigestunud loomad, linnud, taimed.

hakkama ‹hakata 48›

1. ‹ka impers.› mingi tegevuse juurde asuma; ‹hrl. ma-infinitiiviga› midagi, mingit uut olukorda alustama. Lugema, joonistama, suusatama hakkama. Tööle hakkama. Hakkab naerma, nutma, pärima. Poiss hakkas kartma, kogelema. Laps hakkab käima. Keegi ei hakanud talle vastu vaidlema. Ene hakkas paremini õppima. Ma hakkan nüüd minema. Haige hakkas oksendama, oksele. Hobune hakkab lõhkuma. Rong hakkab liikuma. Suu hakkas kuivama. Miski hakkas mind häirima. Toast hakkas kostma laulu. Päike hakkab paistma. Päevad hakkavad pikenema. Tuul hakkab tõusma. Hakkab kahutama, külmetama, sulama. Hakkab koitma, hämarduma, pimedaks minema. Väljas oli hakanud sadama lund, tuiskama. Tal hakkab hästi minema. *„Meie, meie ...”, hakkas Miina, aga ei saanud edasi. A. Kitzberg.
2. ‹ka impers.› väljendab mingi olukorra, aistingu, tunde, meeleolu tekkimist. Hakkab halb, paha, hale (kellestki, millestki). Hakkab kõhe, külm, vilu, palav. Neil hakkas igav, piinlik, õudne, jube. Tal hakkas väga kiire. Meil kõigil hakkas hirmus lõbus. Tal hakkas vigasest lapsest kahju. Mul hakkas hirm, häbi, kole janu. Mis sul nüüd hakkas? Haigel hakkab juba parem. Kiiresti kõndides hakkab soojem.
3. mingisse ametisse, tööalale asuma; mingisse olukorda, vahekorda astuma. Hakkab autojuhiks, traktoristiks, õmblejaks, ajakirjanikuks. Enn hakkab naisemeheks. Onu hakkab lapse hooldajaks. Ametisse hakkama. Kellegagi kampa, mesti, paari hakkama. Hakkasin kodustele appi. *Jaan hakkas nõusse ning pikemalt aru pidamata asusidki poisid .. teele. E. Raud.
4. algama, peale hakkama. Kõik hakkas sellest, et .. Üks pidu lõpeb, teine hakkab. Poole tunni pärast hakkab tantsupeo otseülekanne. Koosolek hakkab kell kolm. Mets hakkab jõe äärest padrikuga. *Äkki hakkas ühel päeval kesa kandis suur kisa ja karjumine. A. H. Tammsaare.
5. millestki kinni võtma, kinni haarama; kuhugi kinni, külge jääma, takerduma. Koer hakkas hammastega püksisäärde. Tütar hakkas emale kaela. Talle hakkas pihku tolmune küünlajalg. Tuli hakkab visalt tooresse puusse. Kala hakkab õnge. Puder oli keemisel põhja hakanud. Mis hakkab kulbi külge, see hakkab kondi külge. *Ja vaata, siis silma kinni jäi silm / ja käsi see hakkas kätte. M. Under. *Siis tõstis ta jalgu hakkavad seelikuhõlmad üles .. ning kadus kohe pimedasse eeskotta. A. Jakobson.
6. mõjuma, toimima, mõju avaldama. Hele päike hakkab silmadele. Külm hakkas sõrmedesse ja varvastesse. Paks suits hakkas ninna ja silmadesse. Ränk töö hakkas tervise peale. Ootamine, näägutamine, lärm hakkab närvidele. Ei tema peale hakka tuli ega vesi. Hea sõna tema peale ei hakka. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || (meeleorganitega tajumise kohta). Kaugelt hakkas kõrvu, kõrva automürin. Tuppa astudes hakkas talle ninna tugev sirelilõhn. || millekski suuteline, küündiv olema. Las teeb seda, mille peale jõud hakkab. Minu mõistus selle peale ei hakka.
7. teistele üle kanduma, nakkama. Ema ärevus hakkab lastessegi. Kaaslaste lõbus tuju, ülemeelikus, nukrus hakkas minussegi. Tema kirglik töölust hakkas ka teistesse. *Isandate tüli hakkas lõpuks ka alamatesse rüütlitesse .. E. Kippel.
8. kõnek sobiv, kõlblik olema. Kui hästi lilla värv sulle hakkab! See soeng, kleit ei hakka mulle. Neist võtmetest ei hakka ükski sellele uksele. *.. usu, naiste amet / meestele ei hakka. E. Niit (tlk).

halastamatu ‹1› ‹adj›
ilma halastuseta, julm, karm, armutu. Halastamatu mõrtsukas. Vaenlaste vastu oli ta halastamatu. Ära ole nii halastamatu. Halastamatu võitlus, konkurents, terror, sõda. See oli kõige halastamatum iroonia, pilge, satiir. Halastamatu järjekindlus, loogika, tõde. Taipasin äkki halastamatu selgusega, et olin teinud vea.

läbi hammaste, hammaste vahelt
vihaselt, raevu maha surudes, erilise rõhuga (rääkima, ütlema). *„Ah nii arvad sina,” venitas Sass läbi hammaste, nagu läheks tal kõnelemine äkki raskeks. A. H. Tammsaare.

harmoneerima ‹42›
kooskõlas olema, kokku sobima, kokku kõlama. Helid, värvitoonid harmoneerivad. Tema väike nöpsnina harmoneerib näo kujuga. Helesinine kleit harmoneeris neiu sinisilmadega. Laulu sõnad ja viis harmoneerisid omavahel. Haljastus peab harmoneerima ümbritseva maastikuga. *„Eks ole, härra,” kiitis tüdruk äkki elavalt, mis ei harmoneerinud põrmugi tema praeguse meeleoluga. A. H. Tammsaare.

haud|vaikne
väga vaikne, absoluutselt vaikne. Toas oli haudvaikne. Haudvaikses majas kostis äkki läbilõikav karje. *Kõik ümberolijad jäid haudvaikseks. A. Saar.

haugatama ‹37›
korraks haukuma. Koer haugatas paar korda. Järsku haugatas rebane. Ja siis haugatas hunt. *All kääksatab värat, peni haugatab suutäie. L. Hainsalu. | piltl. Äkki haugatasid kahurid. *„Potiseppadele ajapikendust ei anta,” haugatati vastu. R. Sirge. *Vali, peenike hääl haugatas nimesid. O. Tooming.

heidutama ‹37›
heituma panema, hirmutama, kohutama. Julgeid mehi ei heidutanud teekonna raskus. Ärge laske end sellest uudisest heidutada. Nädalaid ooteaega mind ei heidutanud. Arno sünge näoilme heidutas kaaslasi. Poiss on juhtunust surmani heidutatud. Pauk heidutas varesed laiali, linnud lendu. Sa heidutad oma jutuga naised päris ära. Une pealt üles heidutatud inimesed. Heidutav pimedus, sõnum, mõte. *Siinsamas kaldarohus saevad rohutirtsud, lind tõuseb äkki lendu, vist heidutasid teda aerulöögid pesalt. J. Parijõgi.

helahtama ‹37›
korraks, järsku helama. *..kiriku kell helises, helahtas ühe ainsa hoobi, pika, summutatud. R. Sirge. *„Jääd sa kauaks Tallinna?” helahtas sellesse troostitusse äkki Elleni hääl. R. Kaugver.

helgatama ‹37›

1. korraks helkima. *Ripsmeis helgatas värisevaid tilku. R. Janno. *Poisi silmist helgatab veel kord unelev vaade kauge ranna poole. R. Sirge.
2. äkki heledasti kõlama, kajama. *Nüüd nagu mahajäetud majas / ei helgata seal üksik hõik. B. Alver (tlk).

helk ‹helgi 21› ‹s›

1. väheldane peegelduv valgus; sära, läige. Kuu kahvatu helk. Eha roosakas helk lumel. Sinaka helgiga täht. Küünlatule helk. Seintel mängles koldetule vaevu märgatav helk. Järvepinna virvendav helk. *Dagmari silmad lõid põlema kalliskivide helki, kullaläiget ja briljantide sädelust vaadeldes. M. Metsanurk. || värving, värvikas läige. Punaka, sinakasmusta helgiga juuksed. *Kuldnoka sulestik on üleni must, kuid imeilusa metalse helgiga, mis küütleb kogu aeg rohekalt, lillakalt ja purpurpunaselt. J. Piik.
▷ Liitsõnad: kulla|helk, küünla|helk, metalli|helk, päikese|helk, tule|helk, valgus|helk, vastuhelk.
2. tunnete, meeleolu, hingelaadi (hetkeline) avaldus näoilmes. Unistava, rõõmsa, kurja helgiga silmad. Naise silmis süttis õrn, soe, uudishimulik helk. Ta näole tekkis võidurõõmus helk. *Nüüd meenus talle äkki Eedi näoilme, tema silmade õudne helk.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: naeru|helk, pilke|helk, rõõmuhelk.

heureka ‹interj›
olen leidnud (kreeka matemaatiku Archimedese hüüatus hüdrostaatika põhiseaduse avastamisel); rõõmuhüüatus mingi avastuse v. äkki tärganud uue mõtte puhul

hirmu|kahkvel ‹adv›
(väheke) hirmul, hirmuärevuses. *Süda oli äkki hirmukahkvel, rõske soouduna hiilis hinge kartus.. O. Jõgi (tlk).

hirmus ‹adv›
kohutavalt, tohutult, väga, eriti. Hirmus suur, väike, kallis, odav. Hirmus põnev, huvitav, naljakas lugu. Hirmus hiline, pime aeg. Hirmus porine tee. Toas oli hirmus kitsas, umbne, soe. Ta on hirmus haige, närviline, õnnetu (inimene). Ta meel oli hirmus nukker. Ta on hirmus elava, rõõmsa loomuga. Siin hakkab hirmus külm, palav. Mul on hirmus halb, paha, piinlik. Kaaslased olid ta vastu hirmus kenad. Olen õhtuti hirmus unine, väsinud. Miks sa nii hirmus löödud oled? Poisil hakkas äkki enesest hirmus hale. Hirmus kaugel, kõrgel. Hirmus kiiresti, ruttu, kaua, tihti. Istusin teatris hirmus ees, taga. Ema vaatas talle hirmus tõsiselt otsa. Naised räägivad ju alati hirmus palju. *Kui ma nii hirmus tüliks olen, võin ju ära minna. O. Tooming.

hirmutama ‹37›

1. kedagi hirmuma panema, kelleski hirmu tekitama v. hirmu tekitada püüdma; heidutama, kohutama [1]. Vallandamise, karistuse, vanglaga hirmutama. Tahtsin teda pisut hirmutada. Hirmutad oma õudusjuttudega naised poolsurnuks. Ta hirmutas naabrit tulekahjuga seni, kuni see korstna ära parandas. Meid hirmutati, et põhjamaalastele olevat India kliima talumatu. Ta ei lasknud end äpardustest, raskustest hirmutada. See ettepanek, otsus, teade hirmutas mind. Ebatavaline vaikus hirmutas meid kõige enam. See kohtumine oli teda isegi veidi hirmutanud. Ärge loomi hirmutage. *„Puugi aga kõik kiiresti kõhtu.. Tee ruttu, äkki ma võtan ära!” hirmutas ta pilkavalt. V. Beekman.
2. kelleski hirmu tekitades sundima teda kuskilt lahkuma v. kuhugi suunduma. Hirmutab hernestest kanu, kartulipõllult metssigu. Hirmutasin lepaoksaga lehmalt parme. Püssipaugud hirmutasid katuselt tuvid lendu. Lõke hirmutab metsloomad laagrist kaugemale. Torm hirmutas kalurid merelt randa.

hirnatama ‹37›

1. äkki lühidalt hirnuma. Hobune hirnatas. Ruun hirnatab tasa, sõbralikult.
2. piltl suure häälega, hirnumise moodi lühidalt naerma. Mehed hirnatasid naerda. *„Vägede Jehoova... h-hoho-hoo!” hirnatas punase habemega vennapoeg. A. Jakobson.

hobu ‹11› ‹s›
‹hrl. liitsõna järelosana›
1. hobune (hrl. poeetilisemas stiilis). *Aga ikka kaubamehe hobu kapju kopsis. M. Under. *Nüüd hobu kappab. Tal on äkki kiire.. M. Kesamaa.
▷ Liitsõnad: luulehobu; kepp|hobu, kiik|hobu, mänguhobu.
2. zool mitmes muus loomanimetuses
▷ Liitsõnad: jõe|hobu, merihobu.

holpsatama ‹37›
hrv äkki hüppama, volksatama. *Vaevalt oli minu painaja seda tundnud, kui ta määratuma hüppega trepist alla holpsatas. E. Vilde.

hoopis ‹adv›
‹jaatavas lauses›
1. ‹tugevdavalt, adverb rõhuline› täiesti, täitsa, päris(elt). Ta on hoopis 'täitsa, päriselt' haige. Ta õpib hoopis 'sootuks, kogunisti, täiesti' halvasti. Väljas oli juba hoopis pime. Nüüd juhtus midagi hoopis ootamatut. Ruumis jäi vaikseks, hoopis vaikseks. Elu käib nüüd hoopis uusi radu. See on ju hoopis lihtne ülesanne. Kõik läks hoopis, hoopis teisiti. Peeter jäi pärandusest hoopis ilma. Naine tuli mehe juurest hoopis ära. Raha oli mul hoopis vähe. Ta on veel hoopis poisike. Saima on nüüd hoopis koduta. Püsse oli vähe, mõned mehed olid hoopis relvadeta. Lõunasöök jäi hoopis tegemata. Auto sõitis järjest aeglasemalt, kuni jäi hoopis seisma. Ema manitsused unustas ta hoopis. Kõnekõmin vaikis lõpuks hoopis.
2. ‹koos komparatiiviga tugevdavalt, adverb rõhuline› märksa, märgatavalt, tunduvalt. Hoopis heledam hääl. Hoopis kodusem tunne. Hoopis suurem kiirus. Neiu oli hoopis noorem, kenam, jutukam, kui ma algul arvasin. Ilm on täna hoopis soojem. Elu on muutunud hoopis helgemaks, rõõmsamaks, ilusamaks. Ise teha on hoopis kergem kui teisi juhtida. Kõik see juhtus hoopis, hoopis hiljem. Ta tegi oma töö hoopis paremini, kiiremini, hoolsamalt kui teised. Mets oli majadest hoopis kaugemal, kui algul näis. *Karinile tuli tema halb nõrkusehoog uuesti peale ja nüüd juba hoopis kangemal kujul. A. H. Tammsaare.
3. (hrl. rõhutades järgnevat sõna v. lauseosa, adverb rõhutu:). a. tõstab mitmest võimalusest esile ühe, sageli ootuspärasele vastandliku. Ta on hoopis haige (s. t. ei ole terve). Ta õpib hoopis halvasti (s. t. mitte rahuldavalt ja mitte hästi). See juhtus hoopis hiljem (s. t. ei varem ega praegu). Rein on hoopis minu noorem poeg. Olen väsinud ja lähen hoopis koju. Mu imestuseks oli värav hoopis lukus. Äkki olen hoopis mina teie arvates süüdlane. Sinu asemel hakkaksin hoopis autojuhiks. Selgus, et nad on hoopis õde ja vend. Kooliga on lõpp, saab hoopis tööle mindud. Teistele ei tundnud ta kaasa, naeris ja pilkas hoopis. b. rõhutab üht kahest (mitmest) otseselt vastandatud võimalusest. Ta ei õppinud, vaid hoopis luges. Arvasin, et kõnelen sõbraga, aga tuleb välja, et hoopis vaenlasega. Peaksin rõõmustama, aga südames on hoopis valu. Selle asemel et magama heita, hakkas ta hoopis kirja kirjutama. Rong sõitis hoopis kolmandale, mitte esimesele ega teisele teele. *Ta polnud isegi Toomas Linnupojale pahane. Vastupidi. Maiale hoopis meeldis Toomas Linnupoeg. H. Mänd.

hõigatama ‹37›
äkki korraks lühidalt hõikama. „Tervist, mehed!” hõigatas ta kaugelt. *..kuid äkki nii-öelda hõigatasin iseendale: „Seal nad ongi!” A. H. Tammsaare (tlk).

hõikama ‹hõigata 48›

1. eemalt kellelegi midagi (käsku, kutset, teadet, märguannet vms.) hüüdma. Hõikasin kõigest jõust, kuid keegi ei vastanud. Mees hõikas: „Jõudu tööle!” „Poisid, pidage kinni!” hõikas Peeter täiest kõrist. Kõik hõikasid nagu ühest suust: „Oleme nõus!” „Hei! Tulge siia!” hõigati meile vastu. Ta hõikas mulle paar arusaamatut sõna jutu vahele. Pootsman hõikas, et maa paistab. *„Hei, külamees, too lootsik vastu!” hõikas äkki keegi kaldalt. M. Aitsam. | piltl. Vili on nii hõre, et üks kõrs hõikab teist taga. || (lindude laulu, muusikariistade, sireenide vms. heli kõlamise kohta). *„Pio-liju, pio-liju!” hõikab korraga lind. R. Sirge. *Rongkäik algab pidulik, / hõikavad fanfaarid. M. Kesamaa.
2. hõikega (kuhugi) kutsuma; valju häälega nimepidi hüüdma. Kedagi sisse, tagasi hõikama. Hõika kari koju! Ma hõikan ise sööma, õhtusöögile. Mine, hõika ta kohe siia! Keegi hõikas mind nimepidi. „Kas sa hõikasid mind?” küsis ema. „Ju-uu-han,” hõikas õuest naisehääl. *Valvur pistis pea ukse vahele ja hõikas Roogeni välja. M. Raud.
3. van nimetama, kutsuma. Poissi hõigati Priiduks.

hõikuma ‹hõigun 42›
korduvalt hõikama. Hõiguti ja karjuti läbisegi. Müügilaudade taga hõikusid kaubitsejad. Sa oled oma hääle kähedaks hõikunud. Karjane hõikus koera. Kajakad hõiguvad. *Kaua peab ta pärast hoidjat hõikuma, enne kui see tuleb. A. H. Tammsaare. *„Vana! Hei, Vana, kus sa oled?” hakati õues äkki hõikuma.. M. Raud.

häilatama ‹37›
hrv läigatama, välgatama. *Udude ummuses äkki häilatab kiirtevisk.. G. Suits. *..jõudsin oma noorpõlve ennelõunasse, / kus vidusest taevast häilatas tuhm päike.. R. Parve.

häiring ‹-u 2› ‹s›
ühekordne häirimine. Süsteemi mõjustavad häiringud. *Seal äkki heliseb uksekell. Sand on pahane häiringu pärast ja laseb teenril öelda, et kedagi pole kodus. A. Raid.

hüppama ‹hüpata 48›

1. hüpet v. hüppeid tegema, kargama; hüppega v. hüpetega kuhugi liikuma (inimeste ja loomade kohta). Alla, kõrvale hüppama. Üle nööri hüppama. Hüppas sadulast maha. Hüppasin ühel jalal. Hüppas vankrile, vankrisse, rekke, sadulasse, hobuse selga. Hüppas üle tara, kivilt kivile ja mättalt mättale. Hüppas aknast välja, vankrilt, vankrist maha. Hüppasin jala paigast ära. Hüppasime ja kargasime rõõmu pärast. Ohtlik on hüpata liikuvale trammile. Ta jooksis üle poriloikude hüpates. Hüppasin vette, et uppujat päästa. Orav hüppas oksalt oksale, puust puusse. Kass hüppas põrandale. Konn hüppas tiiki. | piltl. Süda hüppab suurest rõõmust. Pilk hüppas ühelt esemelt teisele. | sport. Harki, harkseisu hüppama. Hüppasime üle kitse. Kaugust, kõrgust, kolmikut hüppama. Teivast hüppama 'teivashüpet sooritama'. Langevarjuga hüppama. || äkitselt hooga tõusma; kuhugi kiiruga, hooga sööstma. Jalule hüppama. Hüppas püsti, toolilt üles. Hüppas voodis istukile. Sõdur lõi jalaga ukse lahti ja hüppas kööki. Hüppas mulle kallale, teele ette. || kõnek korraks kuhugi minema. Lubas minu juurest läbi hüpata. *Kui kinno lähme, siis teel hüppan kuhugi poodi sisse ja ostan vihiku. H. Rammo.
2. (üles) kargama, viskuma, paiskuma. Saag hüppas puu seest välja. Haak hüppas aasast välja. Käivitasin mootori ja traktor hüppas paigalt. Tuli hüppas kuiva samblatuti külge. Sädemed hüppasid igale poole laiali. *Vasja virutas käes olnud kivi niisuguse jõuga vastu maad, et see hüppas teelt kaugele rohu sisse. V. Beekman. || hüplema (2. täh.) Pall hüppab põrandal. Paat hüppas lainetel.
3. piltl kiiresti ja järsult muutuma; äkki muule siirduma. Turuhinnad hüppasid kõrgele. Temperatuur kord langeb, kord hüppab üles. Ühest äärmusest teise hüppama. Ühelt teemalt, kõneainelt teisele hüppama. Hüppas oma jutuga ei tea kuhu. *Venna juurest hüppas mõte koju isa ja ema juurde. A. Hint.
4. kõnek millegagi kelkima, kiitlema, uhkeldama. Vaat kus alles hüppab oma teadmistega! *Mis ta hüppab – muudkui kunst ja kunst! Justkui arstidel poleks vaja ürgset loomisjõudu.. E. Tennov.

ih(h)ii, ih-ih-hii
‹interj› (naeru, sageli itsitava naeru väljendus). *„Või koormaviisi, ih-ih-hii, koormaviisi...!” kihistab eit naeru, ja tal on äkki nii lõbus.. R. Vellend.

ilma|ennustus
Pikaajaline, lühiajaline ilmaennustus. Ilmaennustusi koostama. Vastupidiselt ilmaennustusele läks äkki külmaks.

irduma ‹37›

1. millestki lahti tulema, eralduma (1. täh.) Pähklid irduvad lüdidest. Kahjustunud nahk hakkab kihtidena irduma. *Sel hetkel, mil isa ühte eriti suurt hangutäit üles upitas, irdus sellest äkki midagi pikka ja tumedat ning volksatas alla.. F. Tuglas.
2. (abstraktsemalt:) kellestki v. millestki lahku lööma, eemale tõmbuma, eralduma (2. täh.) Ta on kollektiivist, elust, tegelikkusest irdunud. Rahvast irdunud kunst.

isamaaline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. isamaasse puutuv, isamaa-. *Tal tuli äkki meelde, kuidas köster ja kirjutaja olid kord jõe ääres südaööl vaielnud isamaaliste küsimuste üle.. A. H. Tammsaare.
2. isamaalik. *..kohe peab algama ilus ja kurb isamaaline viis. E. Vetemaa.

ise|äralikult ‹adv›
(< iseäralik). Aadu käitus, rääkis kuidagi iseäralikult. Lapsed jäid äkki iseäralikult vaikseks.

jala|astumine ‹-se 5› ‹s›
jalaaste. *Äkki kuulsin jalaastumisi kahisevail lehil. B. Alver.

joon ‹-e, -t 34› ‹s›

1. ümbrusest millegi poolest erinev kitsas pinna osa, kriips, kitsas triip. Must, punane joon. Jäme, peen, pidev, katkendlik, sirge, kõver, murtud, laineline, looklev, ühtlane, paisuv, ahenev joon. Vihiku jooned. Pliiatsiga, sulega tõmmatud joon. Võrkpalliväljakut piirab valge joon. Tõmbas sõnale joone alla. Kuul lendas üle 18 m joone. Mõne julge joonega, jõuliste, arglike, rahulike, närviliste joontega visandatud portree. Tõmmake jooned joonlauaga, vaba käega. Tumedaid triipe Päikese spektris nimetatakse Fraunhoferi joonteks. | piltl. Teost läbib punase joonena isamaa-armastuse idee. Tõmbab enda ja alluvate vahele selge, terava joone. Jutustuses on kasutatud eredaid värve ja julgeid jooni. || mat geomeetriline kujund, millel on ainult üks mõõde (pikkus). Liikuva punkti jälge nimetatakse jooneks. Joon on pinna piir. Punkt asetseb joonel. || kriips, mis eraldab põhiteksti märkustest, seletustest, lisalugudest. Võõrsõnade seletused antakse joone all. Jutustus ilmus ajalehes joone all. || teat. punkte ühendav kujuteldav sirge. Kaevikute, kindluste joon. Mehed asusid ühele joonele. Võtab, rivistab salga joonele. Vaenlane paisati Tartu – Pärnu joonele. || vaoke näos, peopesas vm. Põlglik, trotslik, kibe, valuline joon suu ümber. Näkku ilmusid äkki lõbusad, muhedad, teravad jooned. || (inimkeha v. selle osade piirjoonte kohta). Hoiab, peab, säilitab saledat joont. Puusade kumer joon. Korrapäraste, peente joontega nägu. || (rõivastuse iseloomuliku lõike, eseme, ruumi vm. tegumoe kohta). Moodne joon rõivastuses. Sportliku joonega jalatsid, mantel. Moodsa joonega auto, suvila.
▷ Liitsõnad: abi|joon, kaar|joon, kald|joon, katkend|joon, kesk|joon, kriips|joon, kriips-punkt|joon, kruvi|joon, kõver|joon, külg|joon, lõike|joon, murd|joon, ots|joon, paralleel|joon, pikendus|joon, punkt|joon, puute|joon, põik|joon, püst|joon, ring|joon, rist|joon, rõht|joon, rööp|joon, siksak|joon, sirgjoon; pliiatsi|joon, sule|joon, tuši|joon, vabakäejoon; demarkatsiooni|joon, finiši|joon, horisondi|joon, juht|joon, jõu|joon, keskpäeva|joon, lahingu|joon, laske|joon, lennu|joon, lõike|joon, lõpu|joon, lähte|joon, murde|joon, murru|joon, märk|joon, neeldumis|joon, noodi|joon, polaar|joon, pööri|joon, ranna|joon, relvarahu|joon, rinde|joon, samakõrgus|joon, samarõhu|joon, samasügavus|joon, samatemperatuuri|joon, siht|joon, stardi|joon, taga|joon, telg|joon, tule|joon, tunnus|joon, vabaviske|joon, väravajoon; elu|joon, kurbus|joon, käe|joon, mure|joon, naeru|joon, põlgusjoon; kontuur|joon, moe|joon, piir|joon, voolu|joon, äärejoon; kukla|joon, lauba|joon, lõua|joon, näo|joon, piha|joon, puusa|joon, rinna|joon, säärejoon.
2. piltl (iseloomulik) omadus, suge, asjaolu v. külg milleski. Negatiivsed, positiivsed, väärtuslikud jooned. Isikupärased, iseloomustavad, omapärased, spetsiifilised jooned. Loomingu individuaalsed jooned. Rahvuslik joon meie muusikas. Kirjaniku keeles leidub murdelisi jooni. Sõprade iseloomus on palju ühiseid jooni. Pojas on isa jooni. Vastutulelikkus on temas väga sümpaatne joon.
▷ Liitsõnad: eri|joon, murde|joon, sugulus|joon, võrdlusjoon.
3. piltl suund mõtlemises, tegutsemises vms.; (käitumis)laad. Riigi joon välispoliitikas, rahvusküsimuses. Oma joont ajama. Õiget, ranget joont pidama, ellu viima. Sirge joonega mees. Areng toimub tõusvas joones. Peab oma joonest kangekaelselt kinni. Laske samas joones edasi. Elumehe lai joon. Ta käitumises, olekus on soliidset, suurt joont. *Jutu juhatab joonele tibama hakanud vihm. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: pea|joon, põhi|joon, sihtjoon; käitumis|joon, süžeejoon.