[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aelema ‹-leda 37 või kõnek -lda 38›

1. end aeg-ajalt liigutades lamama; vähkrema; püherdama. a. (laisana, roidununa, mõnuledes jne.) end aeg-ajalt liigutades pikutama v. vedelema. Aelevad poole päevani voodis ega viitsi tõusta. Temast pole enam töömeest ega tegijat, aeleb päevade kaupa selili sängis. *.. visata võõras kohas pikali, aeleda ja siruleda nagu kass. L. Promet. b. (unetusest, rahutusest, valust jne.) vähkrema, visklema, vintsklema. Terve öö ta aeles unetult asemel. Palavikus laps sonib ja aeleb. *.. kaks järgmist, kes mõõkadega välja astusid, aelesid varsti veriselt sepa jalge ees maas. E. Bornhöhe. c. (vallatusest, liikumisvajadusest jne.) vähkrema, püherdama. Lapsed aelesid ning hullasid värsketes heintes. Põrsad aelevad poris.
2. (rahutult) siia-sinna, edasi-tagasi liikuma. Lasipuu külge seotud hobused aelesid kärsitult. *Teinekord lähevad jälle sead kesale ja vana virin aeleb jälle niisama ühest kohast teise. O. Luts. *Kesk tuba aeleb viieaastane sassis peaga Miku paljaste harukestega kaksiti luuavarre peal. Juh. Liiv.
3. hlv. a. (ringi, ümber) hulkuma, (ringi) luusima, kolama. Poisist pole töömeest – joob ja aeleb küla mööda (ringi). Pole teda mitu päeva näha olnud, ei tea, kus (ümber) aeleb. *Kui viinavõtja mees aeles Koljagi sagedasti väljas. R. Sirge. b. ringi ajama, ringi tõmbama, amelema. Mees hakkas jooma ning naistega aelema. Ise alles plikake, aga juba aeleb poistega (ümber).

aia|värav
Aiavärav on lahti, kinni, lukus. Aiaväravast sisse, välja astuma. Võõras mees seisis aiaväravas.

ainiti ‹adv›
hrv
1. pilku pööramata, üksisilmi; teraselt, tähelepanelikult. Ainiti kaugusse, lakke, enda ette, meie poole vahtima. Jäin lähenejat ainiti silmitsema. Laps seisab vaateakna ees, pilk ainiti mänguasjadel. *Võõras vaatas teda jälle erilise pilguga, ainiti, justkui kombates .. R. Sirge.
2. hrv ühtelugu; vahetevahel. *Ta oli sellest ainiti mõelnud ja otsustanud: nii see kesta ei või. L. Promet. *Ants tegi, nagu loeks, visates ainiti pilke diivanil suitsetavale naisele. V. Panso.

algul

1. ‹adv› esialgu; alguses. Algul oli kõik nagu võõras ja imelik, hiljem harjusime ära. Ma arvasin ka algul nii. Töötasin algul paar aastat õpetajana. Asi pole nii hull, kui algul paistis. *Jaan hakkas tagasi minema, algul sammu, siis jalalt jalale keksides, lõpuks juba joostes. E. Rängel.
2. ‹postp› [gen] millegi alguses. Möödunud sajandi algul. Sõnavõtu, kõne algul. Oma elutee algul. Romaani, teose algul.

arglik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. häbelikult tagasihoidlik, uje, arg (2. täh.) Arglik laps, õpilane, noormees. Muutus veelgi arglikumaks ning inimpelglikumaks. Arglik imetlus. Arglikud sammud, siis arglik koputus uksele. Arglik sosin. Esimene arglik suudlus. *Vastu ärklitoa aknaklaasi koputas kevadine vihm nagu arglik ehaline. U. Laht.
2. kergesti ehmuv, aravõitu. Võõras oli arglik nagu tagaaetav metsloom. Nende hulgas polnud liiga arglikke.
3. piltl vaevu märgatav; õrn, tärkav. Kevade esimesed arglikud tundemärgid. Koidueelne arglik valgus. *Kuskil kaugel vilkusid tulukesed, kollased ja arglikud. F. Tuglas.

asendus|ema
med naine, kellele on üle kantud võõras munarakk v. embrüo

au|võõras ‹s›
aukülaline. *Ainult kahes esimeses reas, mis Murak teadis varutud olevat auvõõrastele .., oli näha mõni üksik tühi tool. M. Raud.

eba|kindlalt
Tunnen end võõras seltskonnas ebakindlalt. Ebakindlalt mänginud meeskond. Alustas jutustamist ebakindlalt, takerdudes.

eba|rahvalik
rahvale mitteomane, rahvale võõras. Ebarahvalik keeletarvitus, väljenduslaad.

eest|palve
hrl kirikl kellegi eest peetav palve. *Pärast laulu tõusis võõras palvevend laua äärest üles ja kutsus nõudjaid eestpalvele. H. Sergo.

eksima ‹42›

1. õigelt teelt v. liikumissuunalt kogemata kõrvale kalduma, teed kaotama. Olime teelt eksinud. Laps eksis metsa. Võõras linnas võid kergesti eksida. Metsas huikas eksinud seeneline. Lamba järelt eksinud talleke. Udus eksinud paat.
2. kuhugi juhuslikult sattuma. Võõraid eksib siia metsade taha harva. Vahel eksivad põdrad eeslinna aedadesse. Rääkis võõrast keelt aeglaselt, puhuti emakeelele eksides. Kapsapeenrale eksinud kartulipuhmas.
3. ekslema. Eksis mitu päeva mööda metsi. Silmad eksisid ühelt näolt teisele. Mõtted aina eksisid töö juurest kodustele asjadele. Sihitult kauguses eksiv pilk. *Ta eksis sinna-tänna, tuli tagasi endistele kohtadele, ega tundnud neid enam .. F. Tuglas. | piltl. *Sa eksid, eksid! Oma rahva juurde ei leia teed. D. Vaarandi.
4. viga tegema, ebaõigesti, ebatäpselt v. vääralt tegema, talitama, käituma, arvama, arvestama, tajuma vms.; mitteõigel seisukohal, arvamusel jne. olema. Selles, siin sa küll eksid. Eksid rängasti, kui arvad, et .. Ma vist ei eksi, kui ütlen, et see töö sind ei rahulda. Meie uus töötaja, kui ma ei eksi? Eksis sõnades. Eksisin temas, tema suhtes. Eksis olukorra hindamisel. Keelereegel, mille puhul õpilased kõige rohkem eksivad. Vana jahimehe käsi ja silm ei eksi. Eksis aadressiga, telefoninumbriga. Eksisin uksega ja sattusin võõrasse kabinetti. Oled elukutse valikul, valikuga eksinud. *Ta [= koera] haistmismeel läks sandiks ja ta eksis lõhnades. F. Tuglas. || üldkehtivaid tavasid, norme, moraalireegleid jne. rikkuma, millegi vastu patustama. Määruse, seaduse, eeskirjade, kodukorra, ühiselu reeglite vastu eksima. Eksis kutse-eetika, moraalinõuete vastu. *Miks pidin ma eksima! Miks pidin ma pattu tegema! J. Mändmets.

eksklaav ‹-i 21› ‹s›
pol riigi osa, mida ümbritseb võõras riik vrd enklaav

elu|kord [-korra]

1. elukorraldus, elulaad. Plaanitseb uut elukorda. Maalt tulnule on linna elukord võõras. *„On suur sõgedus meeste pärast oma sisseseatud elukorda sassi ajada,” ümises ta. M. Nurme.
2. van elujärg, elutase. Ta on rikka elukorraga harjunud. *Ants küsis nüüd Matsi elukorra järele .. Jak. Liiv. *„Teil on muidugi ka üsna ilma maata inimesi?” küsis õpetajanna .. „Kuidas nende elukord on?” E. Vilde.

elu|võõras

1. tegelikus elus saamatu, oskamatu v. kogenematu. Eluvõõras nooruk, unistaja. *Ta nimetas meest lolliks, saamatuks, eluvõõraks, ja kahetses, et ta ise asju ajama ei sõitnud. J. Semper.
2. tegelikkuse jaoks sobimatu, elukauge. Eluvõõras projekt, plaan. Eluvõõrad parandusettepanekud. Eluvõõrad teooriad, ideed, eeskirjad.

ema ‹11› ‹s›

1. naissoost vanem, naine oma lapse v. laste suhtes. Mitme lapse ema. Lasterikas ema. Riinal on hea, hoolitsev, armastav ema. Oma lihane ema ei tundnud teda ära. Oleme ühe, sama ema lapsed. Ema poolt sugulased. Sündis oma ema kaheksanda lapsena. Tulevased emad. Imetav ema. Noor ema. On emaks saamas. Ema pidi oma lapsi üksi kasvatama. Tütar on neil emasse (läinud) 'ema sarnane (väliselt, loomult)'. Lasteaiatädi on lastele teiseks emaks. Vaeslapsed said uue ema. Oma ema vits on parem kui võõra ema võileib.
▷ Liitsõnad: ema|ema, esi|ema, isa|ema, kasu|ema, mehe|ema, naise|ema, pere|ema, tite|ema, vallas|ema, vana|ema, vanavana|ema, võõras|ema, üksikema.
2. emane loom oma otseste järglaste suhtes. Noor lehm, alles kahe poja ema. Kassipojad mängisid ema sabaga. Tibud magasid ema tiiva all. Isahunt aitab emal kutsikaid kaitsta. Talled määgisid ema. Mesilaste, sipelgate ema.
▷ Liitsõnad: kana|ema, karu|ema, kassi|ema, linnu|ema, looma|ema, mesilasema.
3. pereema; vanem lugupeetav naine. *Näe, mis teisepere ema meile saatnud. J. Mändmets. *Uks avanes ja lävele ilmus ema Lepik. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: laulu|ema, majaema.
4. mingil alal eeskuju andev, juhatav v. hooldav naine. Vaimne ema. Püha ema 'abtiss'. *Tutvusin preili Niilusega konvendis. Organiseerusin alles tänavu. Preili Niilus on mu akadeemiline ema. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: leiva|ema, ristiema.
5. piltl millegi alus, tekitaja, esilekutsuja. Eesti teatrikunsti ema Lydia Koidula. Tagasihoidlikkus olevat kõigi vooruste ema. Ettevaatus on tarkuse ema. *Vaesus on sagedasti mitme haiguse ema. J. V. Jannsen. || (personifitseeritult). Niilus, Egiptuse helde ema. Päike, meie ema. *Maamulda on rahvas sageli ristinud emaks. Ja seda ta on. J. Eilart.
▷ Liitsõnad: metsa|ema, tuule|ema, veteema.
6. (laeva, paadi) emapuu. *Tema kiilu, üsna väikest nagu kõigil Põhjala laevadel, kutsuti emapuuks või lihtsalt emaks. L. Meri.

esitlus ‹-e 5› ‹s›

1. esitlemine v. selle üksikjuhtum. Võõras seltskonnas on esitlus hädavajalik.
2. uue toote v. teose pidulik tutvustamine (üritusena). Kutse „Ferrari” uue mudeli esitlusele. Raamatukogus toimus noore autori luulekogu esitlus.
▷ Liitsõnad: plaadi|esitlus, raamatu|esitlus, tooteesitlus.

ette|lugemine

1. (< tn ette lugema). Kohtuotsuse, kirja, ajalehe ettelugemine.
2. van loeng. *Nüüd pidas see võõras mees Leenale kanade pidamisest pika ettelugemise. J. Mändmets. *Millal teil ettelugemised jälle algavad? B. Linde.

euro|turg
maj rahvusvaheline finantsturg, kus tehinguid tehakse väljaspool oma asukohamaad ja võõras valuutas

peale hakkama

1. alustama; algama. Ei hakanud õigest otsast peale. Kui kõik on kohal, siis hakkame prooviga peale. Hei, pillimees, hakka peale! *Kui tants oli peale hakanud, läks Adelheid saali tagasi .. E. Vilde. *„Katil vist hakkab varsti kool peale,” ütles ema. E. Krusten.
2. tegema, ette võtma. Mis ma koeraga peale hakkan? Mida sa pärast kooli lõpetamist peale hakkad? Võõras linnas ei osanud ta midagi peale hakata. Maal pole meil talvel midagi peale hakata. *Kuigi see väide on õige, pole temaga palju peale hakata. P. Viiding.
3. ‹hrl. eitavas lauses› mõjuma, oma mõju, toimet avaldama. Jõud, mõistus, võim ei hakka peale. Päike oli talle hästi peale hakanud 'päike oli teda hästi pruunistanud'. *".. On siis noorikul mõni niisugune asi, et meeste nõu peale ei hakka?” küsis sepp. A. Hint. || (hrl. töövahendi kohta:) mingiks tööks, tegevuseks suuteline olema. Nuga on nüri, ei hakka habemele peale. Puu on nii kõva, et kirves ei hakka peale. *Hunt pistis heinatuti suhu, katsus närida, aga hambad ei hakanud peale .. E. Särgava.

hall|vatt
hallivatimees. *..sest eile öösel kiskus selle [= lamba] hallvatt. F. Tuglas (tlk). *Mis sähendsed hallvatid võõras linnas rahaga teevad? Joovad maha! J. Smuul.

harva ‹adv›
pikema vaheaja järel; ant. tihti, sageli. Mõnikord harva sõitsime mereranda. Vahel harva juhtus võõras siia metsakolkasse. Sel suvel sadas vihma üsna, võrdlemisi, hoopis harva. Seda juhtub harva, et äiksevihm nii kaua kestab. Väga harva nägin teda naermas. *Juhan polnud viinavõtja, harva, kui sõõmu õlut hinge alla pani. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: haru|harva, imeharva.

hing1 ‹-e 22› ‹s›

1. hingamine, hingetõmme; hingeõhk, sisse- v. väljahingatav õhk. Köhahoog, tolm, tuisk matab hinge. Haigel matab jälle hinge. Kuumus, leil, suits, lehk lõi, pani, võttis hinge kinni. Rõõmust, põnevusest, hirmust, ärritusest jäi mul hing (rindu) kinni. Jooksin, köhisin nii et hing (rinnus) kinni. Põgenesin toast, hing ehmatusest kurgus. Tõmbasin sügavalt, kergendatult hinge. Mees tühjendas õllekapa ühe hingega. Ujun juba viis meetrit ühe hingega. Ta pidas vee all mitu minutit hinge kinni. *Vanamees vedas vilinal hinge ja ärgitas uuesti. A. Maripuu. | piltl. Kell seinal tõmbas kähisedes hinge ja lõi raginal kuus pauku. || (vähestes ühendites:) õhk, gaas. Õlu tuleb ankrusse hinge alla 'õhutihedalt kinni' panna. Õlu on vaadis hinge all. Kork ei pea hinge. *Jannsen kahmas oreli sõrmiste järele, et alustada laulu... Kuid orelil polnud hinge sees.. E. Särgava.
2. elu, eluvõime; elujõud, eluvaim. Hinge kallale kippuma. Sul ainult tühipaljas hing, ei muud midagi. Jookse, kui sul hing armas. Mehele jäi hing vaevalt sisse. Surijal on veel hing sees. Tal on hing väljas, välja minemas. Köhib, nutab kas või hinge seest. Ega ta enam hinge tõuse. Keegi ei jäänud, kedagi ei jäetud hinge. Uppunu saadi hinge. Sain, pääsesin hingega tulema. Palgast jätkus ainult selleks, et perel kuidagi hinge sees hoida, pidada. Süüa sai parajasti niipalju, et hing sees seisis. Ussil on visa hing. Pühadeks võeti seal hing välja. Kalamees peab kassi ikka hinges. Ei tulnud peole enam endist hinge sisse.
3. sisemaailm, eelkõige tundmuste ja tahte ala; ka nende kujuteldav asu- ja lähtekoht (sageli mitmesugustes piltlikes väljendites). Hinge ilu, suurus, ülevus. Ta on uhke, alandliku, nurjatu hingega. Otsiva, rahutu, õilsa, ülla hingega inimene. Fantaasiarikka, ilutseva hingega luuletaja. Hing kisendab kellegi, millegi järele. Hing igatseb midagi kaunist. Hing väriseb, on hirmul, ärevil. Mu hing aimab halba. Tema hing ei teadnud pettusest midagi. Jäta, jätke mu hing rahule! Hing jääb millegagi rahule, on millegagi rahul. Sõi ja jõi, mida hing himustas. Hing keeb vihast, raevust. Hinges keeb, käärib viha. Kartus, tusk poeb, jääb hinge. Nukrus, igatsus tükib hinge. Need sõnad läksid hinge, hakkasid hinge (kinni). Teiste naer ja pilge lõikas küürakale hinge. Hinge kogunes sappi, vimma. Pilkest jäi okas hinge. Kes teise hinge näeb. Venna surm jättis ta hinge sügava jälje. Poisi hinges tõusis trots. Hingelt noor, vana. Hingelt haige, muserdatud inimene. Oma hingelt on ta väikekodanlane. Ta hinges valitses rõõm ja rahu. Oma hinge põhjas uskus ta, et kõik pöördub veel heaks. Kahetsen juhtunut hinge põhjast '(üli)väga'. Olin hinge põhjani '(üli)väga' liigutatud, vapustatud. Kurbus, mure ahistab, rõhub, täidab hinge. Kadedus näris ta hinge. See vihje pani hinge kipitama, kripeldama, pakitsema. See jutt kosutas mu hinge. Kirjanik kirjutab sellest, mis hingel (kibeleb). Silmad on hinge peegel. Eidekesel on tüdimatu hing, temast jätkub kõikjale. Mitte igaühel pole sellist kanget hinge 'sellist tugevat tahtejõudu v. iseloomu'. Sel noormehel pole õiget ehitaja hinge. Maainimese hing igatseb põldude ja heinamaade järele. Ise noor tütarlaps, aga kasaka hing rinnus. Võõras ei mõista teise rahva hinge. *Hea raamat ei paljasta looja hinge üksnes lugejale, vaid ka loojale enesele. F. Tuglas. || (südametunnistusest; moraalse vastutuse ja kõlbeliste tõekspidamistega seotud tundemaailmast). Minu hing on sellest puhas, ei tea sellest midagi. Eksimus piinas, koormas, vaevas hinge. See kuritegu lasus tema hingel. Neid patte, seda süüd minu hingel, hinge peal pole. Varastamise pattu ta oma hingele, hinge peale ei võta. Keeldumise korral jääb selle inimese elu teie hingele, hinge peale. Räägib kõik viimseni hingelt, hinge pealt, hinge tagant ära. Paadunud hingega inimene. *Pealegi polnud tema teada Külasoo naistel midagi niisugust hinge taga, mida nad praegu kartma peaksid. A. Hint. || (kirglikust kaasaelamisest; innust, sisemisest põlemisest, (tegevus)õhinast). Näitleja mängus polnud hinge. Laulab, mängib, töötab hingega. Andus täie hingega oma tööle, uuele harrastusele. Ta teeb kõike hingega. Elu ilma elamusteta on hall ja hingeta. Mees juba üle viiekümne, kuid energiat ja hinge nagu noortel. || (kõrvutatuna v. vastandatuna ühelt poolt kehale, füüsilisele, välisele; teiselt poolt kainele mõistusele, vaimule). Reis tuli kasuks ihule ja hingele. Ise vastutan nii oma ihu kui ka hinge eest. Välise asjalikkuse all peitus hell hing. See mees on ju lausa robot: tal pole raasugi hinge. Mõõk tapab ihu, kuid sõna surmab hinge. *Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga: töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge.. A. H. Tammsaare. || piltl (millelegi elutule tema iseloomulikku ilmet andvast eripärast). Igal linnal on oma hing. See omapärane muusika kajastab rohtlate hinge.
4. (filosoofias, religioonis, mütoloogias:) mittemateriaalne surematu ja elustav alge, mis võib eksisteerida ka kehast sõltumatult. a. Hinge surematus. Hingede rändamine, ümberkehastumine. Surmaga arvati hinge kehast lahkuvat. On usutud, nagu võiksid surnute hinged oma endist kodu külastada. b. (ristiusuga seotud kujutlustes). Sul on patune hing. Hing läheb taevasse, põrgusse. Hing saab, läheb hukka. Ära saada oma hinge hukatusse. Kurat püüab, võrgutab hingi. Vanakuri, saatan päris tema hinge. c. (loomade, loodusesemete hingestatusest). Muistne inimene arvas, et igal loomal, linnul, puul, kivil, metsal, veel jne. on oma hing.
5. elusolend, hingeline, hrl. inimene. Ta on kuldne, truu, lihtsameelne, romantiline hing. See rahutu, väsimatu hing ei püsi kusagil paigal. Sa oled õnnetu, kadunud hing. See on üks müüdav, nurjatu, vilets, äraostetav hing. Liina, hea hing, on siin kõik korda seadnud. Tema, vaene hing, ei aimanud midagi. Pastor hurjutas jutluses koguduse eksinud, patuseid hingi. Siin ei tunne meid ükski, mitte ainus hing. Mitte kusagil ainustki elavat hinge. Õues ei olnud (inimese) hingegi. Oleks ta seal ainsatki meesterahva, naisterahva hinge kohanud. Lauda- ja majauksed pärani, aga õues mitte hingegi, välja arvatud koer. Ära räägi sellest ühelegi hingele. Surnud hinged 'mingi organisatsiooni, seltsi passiivsed, töös mitteosalevad liikmed'. || retoorilistes hüüatustes ja küsimustes kõneleja enda kohta, samuti familiaarses, kurjustavas v. retoorilises pöördumises kellegi teise poole. Mis sa hing ütled, kostad! Mis sa hing teed, ette võtad, peale hakkad! Söö, joo, maga niipalju kui soovid – mis sa hing veel tahad! Kuhu sa hing lähed? Kui kaua sa hing ikka kannatad! Kuidas ma, vaene hing, õpin, kui vaikust ei ole? Kuidas sa, armas hing, välja näed! Kus te, saatana hinged, logelesite? *„Armas hing, kuidas sa oma õpetajahärraga räägid!” hüüdis pastor. A. H. Tammsaare. || (hrl. inimeste arvu, hulga väljendamisel). Sissid tapsid majas viimse kui hinge. Tal oli seitse hinge peret. Perekonnas oli kuus hinge. Meid on siin koos mõnikümmend hinge. Mõisnikul oli mitusada hinge talupoegi. Teolisi oli vähemalt poolsada hinge. Vallamaksu võeti kaks ja pool rubla igalt hingelt. *Ja sõrajalgseid, neid lehmi, neid kah mõni mitu-setukümmend hinge... A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: inim|hing, mees|hing, naishing; kaunis|hing, õilishing; kuradi|hing, saatana|hing, vaenlasehing.
6. piltl (kellestki, millestki olulisest, põhilisest, kesksest). a. mingi kollektiivi, organisatsiooni, ettevõtte, ürituse vms. innustaja, eestvedaja, juhtiv isiksus. Ta on seltsi, näiteringi, ettevõtte, ürituse, matka hing. Laudkonna, seltskonna hingeks näib olevat noor neiu. Meie kodu hing on hakkaja ja energiline vanaema. b. lemmikharrastus, -tegevus, huviala, millega tegelemine on kujunenud vajaduseks. Sport ja muusika – need on poisi hing. Aed ja peenrad on eide hing. *Korvpalli oli tal hea mängida ja see oligi ta hing. V. Saar. c. millegi elustav tuum, põhiolemus. Kunsti sisu ja hing on peidetud ta sügavustesse. *Et lühidus on vaimukuse hing, /../ teen lühidalt.. G. Meri (tlk).

hoovi tõmbama
kõnek kedagi enda huvides ära kasutama, kedagi haneks püüdma. *Kaarel oli kindel, et mitte tema polnud seiklust otsinud, vaid võõras naine on see, kes ta hoovi tõmbab .. A. Valton.

huvitu ‹1› ‹adj›

1. huvi mittetundev. Huvitu pilk. *Otsmikku varjava juukserulli alt vaatavad huvitud silmad. A. Beekman.
2. ebahuvitav. Kõik ümberringi oli nii üksluine ja huvitu. *Mis sündis väljaspool nende maailma piire, see oli neile võõras ja huvitu.. M. Metsanurk.

iga ‹part iga e. igat 11 ‹ainult ainsuses›› ‹pron›
hrl. omadussõnaliselt esinev määratlev asesõna
1. ükskõik milline üksik paljude omataoliste hulgast. Iga inimene, tantsupaar. Tööstustoodang riigi iga elaniku kohta. Pudel iga kahe mehe peale. Igas peres on omad kombed. Eestlasi leidub igas ilmakaares. Iga sõrme jaoks tüdruk. Iga juuksekarva otsas tilk. Iga asi olgu omal kohal. Iga triip on ise värvi. Iga punkt ja koma pidi paigas olema. Iga kord enne magama heitmist. Buss väljub iga täistund, igal täistunnil. Käin seal iga(l) hommik(ul), laupäev(al), aasta(l). Iga päev sajab. Iga öösi, igal öö(se)l kell kaks. Kord igas kvartalis. Ta võib iga hetk, minut, silmapilk tulla. Iga natukese aja tagant, järel, pärast. Puumaju jääb iga aastaga vähemaks. Iga sammuga jõudis ta eesmärgile lähemale. Iga jalatäis maad. Iga paarisaja meetri järel. Iga kilomeeter alla kolme minuti. Kaalusime asja igat kanti, iga kandi pealt. Igal pool 'kõikjal' on lumi sulanud. Teda jätkub igale poole 'kõikjale'. Lapsi otsiti igalt poolt 'kõikjalt'. Iga kolmas (üliõpilane), igal viiendal aastal. Igal parajal juhul tuletati seda talle meelde. Iga niisugune mõte oli talle võõras. Iga viimane (kui) sõna kostis meieni. Iga väiksem (kui) raskus oli väljakannatamatu. Koer jälgis iga mu liigutust. Kes jõuaks igat su soovi täita! Võpatas iga krabina peale. Igale niisugusele ei tasu tähelepanu pöörata. Iga jalg teeb ise jälgi. Igal oinal on oma mihklipäev.
2. igasugune, ükskõik missugune paljude erinevate hulgast. Igat sorti kalapüügiriistad, jalavarjud. Igat liiki kompvekke, igat laadi ülesandeid. Igas vanuses lapsi. Igat masti sulisid. Igat värvi ja mõõtu padjad. Iga ilmaga olid mehed väljas. Topsi on kasutatud igaks otstarbeks. Nõustus igal tingimusel. Igas suhtes kõva mees, kasulik ettepanek. Igas mõttes ilmetu kuju. Igal kombel, viisil, moel püüdsin tülitajast vabaneda. Proovisin igat moodi, küll kuuma veega, küll bensiiniga, aga plekk välja ei tulnud. Ta on meister iga asja peale. Iga tühja asja pärast ei maksa veel meelt heita. Iga vastupanu oli mõttetu. Arno oli iga lootuse Teele peale kaotanud. Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest.
3. ‹substantiivselt› igaüks. Igal oli oma ase. Sport on kättesaadav igale. Astusime edasi, igal omad mõtted peas. *..[jõuluvana] annab üle kolm pakki. Seal on igas paar villaseid sokke, tükk seepi ja paar raamatut. R. Sirge.

inimene ‹-se 5› ‹s›
mõtlemis- ning kõnevõimeline ühiskondlik olend, kes valmistab tööriistu ja kasutab neid keskkonna mõjustamiseks ja muutmiseks; üksikisik. Inimese aju, siseelundid, närvisüsteem, psüühika, tundeelu, mõistus, fantaasia. Inimese kätetöö. Inimene kui bioloogiline liik, ühiskondlik olend. Heidelbergi inimene 'liik ahvinimesi'. Kaastundlik, abivalmis, tähelepanelik, taktitundeline, tasakaalukas, heatahtlik, avameelne, tark, haritud, intelligentne inimene. Halb, valelik, salakaval, salalik, ükskõikne, kuri, kade, rumal inimene. Pikk, lühike, paks, kõhn, haige inimene. Jaan on hea, kuldne inimene. Seal olid kõik sõbralikud inimesed. Jõukas, vaene inimene. Te olete mõlemad noored ja terved inimesed. Ta on tõesti õnnelik inimene. Sisse astus täiesti võõras inimene. Sa ikka veel vaba, vallaline, tütarlapsest inimene. Miks sa, kallis inimene, seda kohe ei öelnud? Püsi ilusasti kodus, hull inimene! Inimene õpib nii kaua, kui elab. Inimene läheb vanemaks, tõbi nooremaks. || täisväärtuslik isik. Ega mõisnikud talupoega inimeseks pidanud. Kool püüab kõigist inimesi kasvatada. Loodame, et temast saab veel inimene. Nüüd tunnen end jälle inimesena. *Vana kreeklase silmas oli õieti inimene ainult tema ise, teised olid barbarid, metslased. A. H. Tammsaare. || individuaalse omapäraga isik, isiksus. Inimesena on ta väga sümpaatne. Igaüks tahab olla inimene, mitte mingisugune kruvike suures masinavärgis. || (inimlikku piiratust vm. üldinimlikke omadusi silmas pidades). Inimene on ekslik. Ka arst on inimene ja võib vigu teha. Ole karm, aga ole inimene. || täiskasvanu. Pea lastest inimesed ei saa. Ta pidi kogu aeg (täie) inimese eest väljas olema. || elanik. Kohalikud inimesed. || ‹pl.› teat. kollektiivi liige. Oma inimeste eest ta seisab. Tema on täiesti meie inimene. Asutus rajas oma inimestele puhkekodu. || ‹pl.› (teiste isikute, rahva, võõraste kohta). Ta ei saa inimestega läbi. Ei teatris ega üldse inimeste seas pole nad ammugi käinud. Ära pane inimeste jutte tähele! Ei tohi inimeste öörahu rikkuda.
▷ Liitsõnad: ahv|inimene, alg|inimene, koopa|inimene, kääbus|inimene, loodus|inimene, lume|inimene, mets|inimene, ürginimene; abielu|inimene, alevi|inimene, argi|inimene, elu|inimene, era|inimene, erand|inimene, eriala|inimene, idee|inimene, ilma|inimene, instinkti|inimene, jala|inimene, jutu|inimene, jõude|inimene, kaas|inimene, kabineti|inimene, kirjandus|inimene, kultuuri|inimene, kunsti|inimene, küla|inimene, liht|inimene, linna|inimene, läbilõike|inimene, maa|inimene, mees|inimene, muusika|inimene, mõistuse|inimene, nais|inimene, nüüdis|inimene, oma|inimene, perekonna|inimene, raamatu|inimene, ranna|inimene, risti|inimene, saama|inimene, seltskonna|inimene, tahte|inimene, talu|inimene, teaduse|inimene, teatri|inimene, tehnika|inimene, teo|inimene, tunde|inimene, täis|inimene, töö|inimene, vaimu|inimene, vana|inimene, äri|inimene, üliinimene.

inimlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. inimesepärane, inimesele omane v. loomupärane; inimeste seas esinev; inimesest lähtuv. Inimlik mõtlemine, tunnetus, tahe. Inimlikud pahed, puudused, nõrkused. Väidet kinnitab inimlik kogemus. Eksimine on inimlik. Inimlikust seisukohast arusaadavad soovid. Miski inimlik polnud talle võõras. Inimlikel võimetel, inimlikul vastupidavusel on piir. Üksinduses tekib igatsus inimliku seltsi järele.
▷ Liitsõnad: puht|inimlik, üld|inimlik, üleinimlik.
2. inimväärikust austav, julmust ning asjatut rangust vältiv, humaanne. Inimlik karistus, kohtuotsus. Inimlik suhtumine hädalistesse. Vaenlastegi kohtlemine jäi inimlikuks. Poleks olnud inimlik haiget tööle sundida.
▷ Liitsõnad: ebainimlik.
3. kõnek vastuvõetav, normaalne, mugav vms. Koosolek lõppes päris inimlikul ajal. Sai aparaadi osta üsna inimliku hinnaga. Neil õnnestus leida enam-vähem inimlik istekoht. Sõitku ikka inimliku kiirusega!

intelligent ‹-gendi 21› ‹s›
haritlane, vaimuinimene. Töölised, talupojad ja intelligendid. Teise, kolmanda põlve intelligent. Eluvõõras intelligent. *Koidula nagu iga teinegi meie tolle aja intelligent oli saanud kasvatuse ja hariduse võõras keeles.. F. Tuglas.

isutsema ‹37›
hrv isunema. *Too võõras.. isutses nalja teha. O. Kruus.

isu|äratav ‹-a 2› partits
isu tekitav. Isuäratav roog, lõuna, salat. Isuäratav praelõhn. Oksad on täis isuäratavaid õunu. Vaagnal oli palju isuäratavat. | piltl. See töö pole just eriti isuäratav. *.. see pole Triin, vaid keegi võõras: salapärane, isuäratav ja ihaldusväärne. V. Lattik.

jorutama ‹37›

1. joru (1. täh.) ajama, jorisedes laulma. Laulu jorutama. Mees jorutas laulda. Hakkas jorutama: „Ta elagu!” Jorutage ruttu oma laulud maha! Võõras jorutas mingit lauluviisi, kupleed. *Teisele laulule jorutab ta juba ise kaasa.. O. Luts.
2. heietades, korrates millestki kõnelema, tühise jutuga vm. aega raiskama; aega viitma. Jorutab pikalt-laialt maailma asjadest, uuest korterist. Jäi sõprade seltsi õllelauda jorutama. Mehed jorutasid pool päeva poe juures, hommikuni peolauas. Vaata, et sa sinna jorutama ei jää! Pole mõtet kauem jorutada: tuleb tegutseda. *Kokkusaamiste tunnid olid niigi loetud, polnud mingit lusti neid viinapudeli taga maha jorutada. E. Raud.

juhtima ‹juhin 42›

1. millegi v. kellegi liikumisele v. kulgemisele suunda andma. Autot, traktorit, laeva, lennukit juhtima. Mees juhtis hobuse hoovi, auto õuelt garaaži. Vesi juhiti järvest kanaleid kaudu põldudele. Aknasse juhiti ere valgusjuga. Kiir juhiti läbi klaasprisma. Mees juhtis parve kaldasse. Juhtis kallaletungija hoobi kõrvale. Juhib hobust ratsmeist, suu kõrvalt kinni hoides, ohjadega. Juhib teleskoobi udukogule, püstoli vaenlasele, pilgu sõnavõtjale. Teekäija juhtis sammud linna poole, mägedesse. Käsi juhib sulge. Tee juhitakse linnast mööda. Maaparandajad juhtisid kraavi jõkke. Torud juhivad sooja õhu tuppa. Kaldrenn juhib kartulid kastidesse. Kitsas käik juhtis matkajad avarasse koopasse. *Müdinast juhitud, läks neitsi tulijaile vastu.. F. R. Kreutzwald. *Tantsitakse. Robi juhib endast pikemat poisipeaga, musta tukaga naist. L. Promet. || saates, ise kaasas olles teed näitama. Võõras juhiti esikust tuppa, saali, kabinetti. Portjee juhtis meid kitsast trepist üles. Juhi vanake üle tänava! *Siis võttis tüdruku käe ja juhtis ta toast välja. A. Mälk.
2. kellegi v. millegi tegevust, toimimist suunama, teatavas suunas mõjutama. Vestlust lauas juhtis ema. Juhtisin jutu uuele teemale. Mina juhin oma elu ise. Sa pole võimeline oma tegusid juhtima. Sind ei juhi mõistus, vaid instinkt. Teda juhtis kasuahnus, iha. Püüdsin oma mõtteid mujale juhtida. Arvustus juhtis tähelepanu teose puudustele. Püüdkem asjade käiku juhtida. Põranda ja lagede valmistamist juhtis meister. Arvuti juhib seadet iseseisvalt. *Vahel näib, kui juhiks mind ainult kaastunne.. B. Alver. || asutuse, ettevõtte, organisatsiooni vm. kollektiivi tööd v. tegevust korraldama ja suunama. Riiki, ministeeriumi juhtima. Tehast, ettevõtet, majandit juhtima. Instituuti juhib direktor, ülikooli rektor. Seltsi tegevust juhib viieliikmeline juhatus. Ekspeditsiooni, matkagruppi, lahinguoperatsioone juhtima. Mängu juhivad kaks väljakukohtunikku. Etendust juhib inspitsient. Juhtiv töötaja. Juhtivad tegelased, jõud.
3. füüs läbi laskma, edasi kandma (elektrit, soojust, heli). Metallid juhivad hästi elektrit ja soojust. Kuiv puu, klaas juhib halvasti soojust.
4. võistluse paremusjärjestuses esimene (v. esikohtadel) olema. Meie koondis juhib praegu klassikalises maadluses kahe punktiga. Pärast esimesi alasid asusid meie kergejõustiklased juhtima 12 : 7. Poiss juhtis jooksu esimesed 200 meetrit.

jumala ‹adv›
kõnek täiesti, päris, puhta. Keegi jumala võõras mees. Jumala uus riie. Jumala puhas vesi. Mees oli jumala kaine. Jumala terve hammas tõmmati välja. Su jalad on ju jumala märjad. Rahakott on jumala tühi. Olen rahast jumala lage. Jumala õige jutt. Laulab jumala valesti. Oli jumala alasti nagu saunas. Elab jumala üksi nagu vana hunt. See on mulle jumala ükskõik, ükspuha, ükskama. Sain jumala ilmaaegu pahandada. Jäi pärandusest jumala ilma. Need raamatud saime jumala ilma (rahata).

jutlema ‹jutelda 49›
kellegagi juttu ajama, kõnelema, vestlema. Naabriga, tuttavaga, sõpradega jutlema. Juteldi ilmast, tervisest, puhkuse veetmisest. Mehed jutlesid omavahel. Nad jutlesid mingis mulle võõras keeles. Naised jutlevad tänavanurgal. Jutlesime valjusti, vaikselt, elavalt.

juures
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi, millegi vahetus läheduses, täiesti lähedal. Seisis akna juures. Ema toimetas pliidi juures. Raudteejaama juures on autode parkimisplats. Meisterdab midagi tisleripingi juures. Silla juures on jõgi lahti. Ootan sind postkontori juures. Koer ei püsinud karjase juures. Istu natuke minu juures! Lapsed magasid ema juures. Peatus aeg-ajalt mõne vestlejate rühma juures. Ajasime natuke juttu tassi kohvi juures 'tassi kohvi juues'. Minu mõtted olid kogu aeg sinu juures, olin mõtetega sinu juures. *Peale sööki istusid mehed õllekannude juures. A. Mälk. || kallal. *Ja ajas pikema jututa püksid maha. Hakkas aluspükste juures kohmitsema. I. Sikemäe. || (laiemalt:) kusagil läheduses ja ka sees. Toimetab midagi karjalauda juures. Ma käin korra poe juures!
2. kellegi asu-, elu- v. töökohas; kellegi jutul v. vastuvõtul, (mingis asjas) kellegi pool. Ta elab tütre juures. Poiss oli korteris ühe vanainimese juures. Tüdruk kasvas üles vanaema juures. Pühade ajal olin Tartus sugulaste juures. Ma jõin juba Hendriksonide juures kohvi. Ta käis eile minu juures. Käisin hiljuti arsti, õmbleja, juuksuri juures. Käis mitme tuttava juures raha laenamas. Ta rõivad on õmmeldud hea rätsepa juures 'rõivad on õmmelnud hea rätsep'.
3. osutab asutusele v. organisatsioonile, mille alluvusse v. koosseisu miski v. keegi kuulub. Koduloomuuseumi juures tegutseb kodu-uurijate ring. Töötasin mitmel pool maakonnalehtede juures. || osutab juhtivale, suunavale isikule. On õppinud „Pallases” N. Triigi juures. Lõpetas konservatooriumi kompositsiooni erialal H. Elleri juures.
4. osutab isikule vm. elusolendile, samuti esemele v. nähtusele, kellel v. millel midagi esineb ning kelle v. mille suhtes midagi nenditakse (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Eri inimeste juures avaldub rahulolematus erinevalt. Mulle ei meeldi see joon tema juures. Mis sind selle loo juures häirib? Liblikate juures meeldis nende värvikirevus. *Aga küllap oli Sidonialgi Laulu juures midagi võõrastada, kas või tema halliseguseid juukseid. E. Krusten.
5. osutab nähtusele, olukorrale, asjaolule vms., mille puhul v. korral midagi toimub (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Toodangu praeguse taseme juures on see võimalik. Vesi keeb 100˚ C juures. Sellise kiiruse, tempo juures jääme küll hiljaks. Sinu võimaluste, tutvuste juures ei peaks see eriti raske olema. Võpatas selle mõtte juures. Ma ei saa sind aidata isegi kõige parema tahtmise juures. Hingeldas vähimagi füüsilise pingutuse juures. Kõige selle juures ei saa unustada, et.. *Jooksin iga kellahelina juures avama.. R. Kaugver. || osutab mingile tegevusele, millega ühenduses midagi nenditakse (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Ta oli usinasti töö juures. Ilmutas kauplemise juures erilist osavust. Kingad loksusid käimise juures. Oli ihu ja hingega, südamega, innuga asja juures. Oigas iga liigutuse, sammu juures. Mehed läksid kaardimängu juures kaklema. *Ehk eksis Juhan tegemise juures? J. Parijõgi.
6. osutab kellegi seisundile v. omadusele. Ta on hea, täie tervise juures. Vanamees ei ole enam päris mõistuse juures. Haavatu oli täie teadvuse juures. Tema oma tagasihoidlikkuse juures selle ülesandega küll toime ei tule. *Ja ta [= tüdruk] oli jõu juures, sest kandis kompsu ja toetas teisi. A. Mälk.
7. millelegi lisaks. Kõige selle juures jätkub tal veel aega kirjanduse lugemisekski. *Oma lüheldase kasvu juures on see veider mehike veel pisut küürus.. O. Luts.
8. osutab püsivamale valdus- v. kasutus-, ka käsitlusobjektile (tavalisem on selles funktsioonis adessiiv). Võimu juures on konservatiivid. Selle teema juures me pikemalt ei peatu.
9. kõnek osutab isikule, kelle suhtes teisel isikul on teat. mõju. Sel noormehel on suur menu tütarlaste juures. Minu juures sul selline plaan läbi ei lähe.
10. van nimel, pandiks pannes. *„Armas laps,” rääkis ema nüüd, „oma ja sinu hingeõnnistuse juures vannun, et see on hoopis teine asi.” A. H. Tammsaare.
II. ‹adv›
1. vahetus läheduses, täiesti lähedal (nägemas, kuulmas vms.). Olin juba päris juures, kui ta mind märkas. Keegi peab raskel haigel juures valvama. Ma olin juures, kui see juhtus. Pead sa igal pool ninapidi juures vahtima!
2. küljes (hrl. mittesoovitavast kõrvalnähtusest kõneldes). Piimal oli mingi võõras maitse juures. Riietel on koirohu lõhn juures. Mehel olid õllelõhnad juures. Sel lool on natuke halb maik juures. Poisikesel oli näppamise mood juures. Eks sel asjal ole oma „aga” juures. *Kõiksugused albid kombed on tal juures. A. Kitzberg.
3. varasemale lisandunud. Huviliste arv suureneb, täna on jälle mitu uut inimest juures. *Tõsi, uusi masinaid on juures. Keskel pole enam tühja ruumilarakat. I. Sikemäe.
Omaette tähendusega liitsõnad: kus|juures, seal|juures, see|juures, siinjuures

kaetama ‹37›
folkl kurja silmaga, pahasoovlikult vaadates kellelegi halba tekitama. Kardeti, et võõras vanaeit võib lapse ära kaetada. Kaetav pilk. *.. keegi olla Kübariku õhvakese ära kaetanud ja nüüd ei joovat ta enam ega võtvat toitu suu sisse .. O. Jõgi (tlk).

kangelt ‹adv›
paindumatult, puiselt, jäigalt; pinguldatud hoiakuga, kangete, puiste liigutustega. Istub kangelt ja liikumatult. Ta kõnnib kuidagi kangelt. Seisab, jalad kangelt harkis. Vigastada saanud käsi liikus kangelt. Kummardas kohmakalt ja kangelt. Uks käib kangelt, peaks hingi õlitama. Juuksed hoidusid kangelt turri. *Tervitati kangelt ja ametlikult, enne kui laua taha vastamisi istet võeti. H. Lepik (tlk). || võõrapärase pruugiga ja vigaselt (keelepruugi kohta). Võõras rääkis eesti keelt veidi kangelt.

kanna|kinnitus
piltl toetuspunkti omandamine v. püsimajäämine (võõras paigas v. miljöös). Väed tungisid peale ega võimaldanud vaenlasele kusagil kannakinnitust.

kant ‹kandi 21› ‹s›

1. kahe nurgi asetseva pinna v. tahu ühinemisserv, vahel ka vastav pind v. tahk. Laua, kapi, kasti teravad kandid. Telliste kandid on transportimisel rikutud. Viili kandid. Arheoloogid leidsid kulunud kantidega jahvekivi. Mutril on kuus kanti. *Poisi sile nägu läks nukiliseks, lõualuude kant tungis äkki esile .. M. Rebane. | piltl. Küll elu talt kõik teravad kandid maha nühib.
2. riietusesemele äärisena õmmeldud riide- v. nahariba. Kitsas, lai kant. Kantidega kostüüm. Särgi, põlle, kleidi kandid. Kandiga õmblus, palistus. Kandiga kaunistatud põll, kaelaava. Karusnahkse kandiga kapuuts. Peas oli tal ümmargune punase kandiga müts. || (üldisemalt:) külge püstloodselt ümbritsev ääris. *..lillepeenar, millele murumätaste halja kandiga oli antud südame kuju. M. Raud.
▷ Liitsõnad: kaunistus|kant, palistus|kant, äärekant; käise|kant, püksikant.
3. (ebamääraselt:) teat. ümbruskond, ümbrus, piirkond, maanurk. Tartu, Viljandi, Abja, Avinurme kandi mees. Ta on Kunda kandist pärit. Ta elas kusagil Pelgulinna, Sõle tänava kandis. Ühe kandi inimesed. Ma pole teda varem siin(pool) kandis näinud. Seal kandis oli kõvasti sadanud. Siia kanti on mujalt rahvast tulnud. Siinset kanti ma tunnen hästi. See oli talle täiesti võõras kant. Meie kandis seda kommet ei ole. Kust kandi mehi olete? See kant siin on metsavaene. Me elame samas kandis. Uudis levis igasse kanti. Hulkus sadama kandis ringi. Raudtee kandist kostis püssipauke. || teat. suund, külg, ilmakaar. Kust kandist on täna tuul? Mehed lähenesid majale mitmest kandist. Nad olid eksinud ega teadnud, kus kandis on kodu. Maantee on hoopis teises kandis. Te lähete ju valesse, teise kanti. Ehmunud lapsed põgenesid igaüks ise kanti. Keeras end peegli ees mitut kanti. Kõmpisin linnakese kümmet kanti 'väga mitmes suunas' läbi. Uuris autot igast kandist. *Meri otse tuppa ei paista, aga kolme kanti on ta ometi siinsamas kaldakinkude taga .. A. Hint. | piltl. Tema huvid kaldusid teise kanti. Teada ju, kuhu kanti tema mõte hoiab. Puudus üksmeel: igamees vedas, kiskus ise kanti. Jutt pööras, keeras ohtlikku kanti, ohtliku kandi peale. Tal pea lõikab, jagab iga kandi pealt. Poiss hoiab juba kolmekümne kanti. *Palju seda uut esimeest siiski usaldada võib või mis kanti mees ta üldse on? R. Vellend.
▷ Liitsõnad: kodu|kant, sünnikant.
4. kõnek vaatlus- v. käsitlusaspekt, millest millelegi v. kellelegi lähenetakse. Asja kaaluti mitmest kandist, mitut kanti, mitme kandi pealt. Andmed on mitut-setut kanti kontrollitud. Seda võis kümmet kanti 'väga mitut moodi' tõlgendada. Asju tuleb õige kandi pealt vaadata. Tore mees igast kandist. Ta on igat kanti tubli mees. Mis kandi pealt ka ei vaataks, ikka miski ei klapi. Mõne kandi pealt, mõnest kandist on ta imelik mees. Las õpib elu ka sellest kandist, selle kandi pealt tundma.
5. kõnek kantmeeter. Viissada kanti kände, kive. Tee sillutamiseks kulus mitukümmend kanti kruusa.

kate ‹katte 18› ‹s›

1. millegi pealmine, kattev kiht. Kõva kattega maantee. Uue staadioni jooksuradadel puudus veel kate. Paljud tänavad ja kõnniteed said uue katte. Galvanosteegia abil omandas metall korrosiooni- ja kulumiskindla katte. Tugeva kattega varjend. Nahkse kattega mööbel. Võileibade katteks oli pasteet. Pehme talve tõttu olid jõed ja järved kaua kattest vabad. Taimestik ei moodusta stepis ühtlast katet. || geol laia ala hõlmav paks pindmine kivimite v. setendite lasund. Tektooniline kate. || zool anat loomade (ka inimese) keha välispinda kattev elund. Selgroogsete katted on nahk ja selle tekised.
▷ Liitsõnad: asfalt|kate, betoon|kate, glasuur|kate, gudroon|kate, jää|kate, karv|kate, kitiin|kate, kivi|kate, koorik|kate, kruus|kate, laud|kate, liiv|kate, lumi|kate, moreen|kate, muld|kate, muru|kate, must|kate, nahk|kate, pinna|kate, plüüš|kate, raja|kate, roht|kate, sammal|kate, sarv|kate, soomus|kate, sulg|kate, taim|kate, tee|kate, tehis|kate, tsement|kate, tänava|kate, vill|kate, värv|kate, õiekate.
2. kaitsev v. kattev materjal (näit. riie), ese, esemete kogum vms. Maalidel olid riidest katted ümber. Akende ees ripuvad paksud katted. Autole tõmmatakse presendist kate peale. Paneb kausile, purgile vineeritüki katteks peale. Relvad peideti metsa, katteks oksad ja sammal. Magas vankris, vana kasukas katteks peal. Kartulikuhjadel on katteks õled ja muld. Roosid vajavad talveks katet. Pikapeale hakkasin taipama: mu silmadelt langes otsekui kate. | piltl. Sellelt saladuselt ei õnnestunud katet kergitada. Ülivaba toon on vahel vaid argusele katteks. || kehakate (ka kogumina) v. jalanõu. Heitis ujuma minnes kehalt viimase kui katte. Jahe on, saaks ainult mingi katte ümber! Lapsed tahavad süüa ja kehalegi katet. *.. emal olid siis paljad jalad, mis kevadest saadik kunagi katet polnud näinud .. A. H. Tammsaare. || kattev kumm, võlvjas osa sõidukil. Lapsevankri kate. Kaless on allalastava kattega hobusõiduk.
▷ Liitsõnad: akna|kate, diivani|kate, kaitse|kate, katuse|kate, kile|kate, klaveri|kate, laua|kate, mootori|kate, näo|kate, paber|kate, padja|kate, pimendus|kate, plastikaat|kate, present|kate, puldan|kate, põranda|kate, seina|kate, ukse|kate, vaip|kate, vankri|kate, vari|kate, vilt|kate, voodikate; ihu|kate, jala|kate, keha|kate, pea|kate, säärekate.
3. varjamine; varjav v. kaitsev tegevus, olukord v. nähtus. Nad põgenesid öö, (öö)pimeduse katte all. Rääkis sellest suure saladuse katte all 'suure saladusena'. *.. ootusilme / viib võõras nägu [uksel] otsekohe pilve, / külm ametlikkus hämmelduse katteks. V. Verev. || sõj (tulistamisega) oma üksuste v. üksikvõitlejate taandumise vm. liikumise julgestamine. Taganemise katteks tulistati ägedasti vastase positsioone. Jõgi ületati suurtükitule katte all. || sport kaitse, katmine
▷ Liitsõnad: pilv|kate, pimedus|kate, saladus|kate, suitsu|kate, udukate.
4. ‹hrl. translatiivis› vajaduste, nõudmiste rahuldamine; tasumine, korvamine, hüvitus. Toiduainetest jätkus hädavaevu endi vajaduste katteks. Kogu raha läheb võlgade katteks. Palgast ei jätku kulutuste, väljaminekute katteks.
5. reaalselt olemasolev (rahaline, kaubaline) tagatis. Katteta tšekk. Ettenähtud palgasummal polnud pangas katet. | piltl. *.. vahel aga vehitakse väidetega, millel pole üldse mingit katet ei argumentatsiooni ega faktide näol. M. Hint.

kauge ‹1›
I. ‹adj› ant. lähedane
1. pika vahemaa taga asuv. Kauged troopilised maad. Ta on kaptenina kaugetel meredel sõitnud. Sõja ajal viibisid nad kauges tagalas. Nii kaugetes kohtades pole poisid käinud. Esindajaid oli saabunud riigi kõige kaugematest nurkadest. Elab kuskil linna kaugemas servas. Kaugel silmapiiril ajab üles pilverünkaid. Kaugete tähtede helk. Kõik kaugem oli tiheda udu peidus. || kaugele ulatuv, pikk. Kauge tee, reis. Meile pole ükski teekond liiga kauge. Möödub temast kauges kaares. Neile jäeti sõita kaugemad otsad. || kaugusest, eemalt kostev. Kauge kellahelin, kahurimüra, müristamine. || kaugelt saabunud v. pärit. Kauge külaline, võõras.
▷ Liitsõnad: inim|kauge, ülikauge.
2. pika ajavahemikuga eraldatud. a. ammuses minevikus olev, sinna kuuluv, sealt pärinev. Kauge muinasaeg. Kauged esivanemad, sugupõlved. See juhtus kauges minevikus. Mälestus kaugetest aegadest. Arheoloogide arvates kuulub leid veelgi kaugemasse aega. Vanaisa meenutab kaugeid noorusaegu. Kauged noorusmälestused. b. käesolevast momendist eespool, tulevikus olev. Kauged eesmärgid. Kaugem perspektiiv. See kõik on alles kauge tulevik. Noorukid peavad juba kaugemaid plaane.
3. kellegagi v. millegagi vähe ühist omav; raskesti mõistetav, võõras. Aafrika kombed ja traditsioonid on meile kauged. Need probleemid jäävad talle liiga kaugeks. Vaatamata kooselule jäid nad teineteisele kaugeks. Abstraktne kunst kipub paljudele kaugeks jääma. Peategelane jääb vaatajaile ikkagi kaugeks. *Mees laskis tal nutta, lausumata sõnagi, endal näoilme kinnine ja kauge. M. Traat. || (suguluse kohta). Kauge sugulane, sugulus. Need keeled on geneetiliselt kauged. Lapi keel on meie kaugemaid sugulaskeeli.
▷ Liitsõnad: aja|kauge, elu|kauge, kunsti|kauge, loodus|kauge, rahvakauge.
II. ‹s› hrv suur, ulatuslik vahemaa. Mehed teretavad teineteist suurelt kaugelt. *Arno tahtis veel midagi öelda, aga juba oli teine suurel kaugel. O. Luts.

kaugelt ‹adv›

1. pika vahemaa tagant; eemalt; ant. lähedalt, ligidalt. Rahvast tuli kokku lähedalt ja kaugelt. Tema jõudis siia väga kaugelt. Vett tuli kaugelt vedada. Mehed tervitavad üksteist juba kaugelt. Sellest kohast mindi kaugelt ringi. Välimuse järgi võid teda kaugelt ära tunda. Kaugemalt kuuldus laulu, pillimängu. Kui kaugelt võõras on?
2. hrv pika ajavahemiku tagant; ant. lähedalt, ligidalt. *Nagu eemalt, kaugelt minevikust kostis neiu unistav hääl. A. H. Tammsaare.
3. (ülekantult suguluse vm. suhete ja seisundite kohta); ant. ligidalt, lähedalt. Ta on mulle, minu kaugelt sugulane. Poiss alustas juttu ääri-veeri õige kaugelt.
4. tublisti, kõvasti, palju. Kaugelt suurem, parem osa. Kampsun oli kaugelt odavam, kui algul arvasime. Ta teab kaugelt rohkem kui mõni teine. See film on kaugelt üle keskpärase. Kohal oli kaugelt üle saja inimese. Pidu kestis kaugelt üle kesköö. Vaenlase jõud käis kaitsjatest kaugelt üle.
5. hrv kaugeltki. Asjad ei ole kaugelt korras. *Polnud mõnusad need mõtted, kaugelt lõbusad need lood .. F. Tuglas.

kaup ‹kauba 23› ‹s›

1. ostu-müügi objekt v. objektid; maj töö saadus, mis on määratud mitte valmistaja oma tarbeks, vaid müügiks. Kaupade tootmine, väljalase, ettetellimine, turustamine. Kauba hind, omahind. Defitsiitne, otsitav, hinnaline, allahinnatud, välismaa kaup. Kaup oli odav, kallis. See on minev, nõutav, esimese sordi kaup. Kaupa, kaupu reklaamima, pakkuma. Vahetamine kaup kauba vastu. Laod, kauplused, lauad olid kaupa täis. Tasus, maksis kauba eest kassasse. Poodi toodi uut kaupa. Rändkaupmees laotas oma kauba laiali. Elav kaup 'orjad v. prostituudid'. Kuidas kaup, nõnda hind. Kelle laps, selle nimi, kelle kaup, selle hind.
▷ Liitsõnad: bakaal|kaup, eksport|kaup, galanterii|kaup, gastronoomia|kaup, hooaja|kaup, import|kaup, kaalu|kaup, kangas|kaup, karusnaha|kaup, keemia|kaup, keraamika|kaup, klaas|kaup, kondiitri|kaup, kosmeetika|kaup, kultuuri|kaup, laada|kaup, laiatarbe|kaup, liha|kaup, majapidamis|kaup, metall|kaup, olme|kaup, pakend|kaup, parfümeeria|kaup, poe|kaup, praak|kaup, pudu|kaup, puiste|kaup, puit|kaup, raua|kaup, riide|kaup, rohu|kaup, sala|kaup, sega|kaup, spordi|kaup, tarbe|kaup, toidu|kaup, transiit|kaup, trikoo|kaup, tööstus|kaup, tüki|kaup, uudis|kaup, vahetus|kaup, valmis|kaup, väljaveo|kaup, õmbluskaup.
2. kokkulepe ostu-müügi, vahetuse, teenistuse, töö, teat. ülesande vms. kohta; sellise kokkuleppe tingimus(ed); kauplemine. Kaupa tegema, sobitama. Kaup, kaubad tehti kindlaks, maha. Me ei saanud kaupa, kaubale, kaupu kokku. Maksis rohkem, kui kaubas ette nähtud. Tingiti küll kaua, aga kaup ei sobinud. See kaup on kindel. Joodi kauba kinnituseks. Ta ei pidanud kaubast kinni. Mõlemad olid kaubaga rahul. Tüdruk võeti korterisse niisuguse kaubaga, et ta aitab majapidamistöödel. Sellist kohustust polnud küll kauba sees. Kaup jäi katki 'ei jõutud kokkuleppele'. Marjad sain kaubaks 'ära müüdud'. Müüvad kasuliku kaubaga oma maja maha. Kaup on vanem kui meie. Sugulased omad, aga kaup võõras. *".. Mul on suve peale käed löödud ja mis südamega ma keset kibedat tööaega kaubast lahti ütlen,” vastas nüüd Anu .. J. Peegel. *Kaup on nii, et juba täna õhtul pean linnas tagasi olema. A. Hint. || mingi (kaval) tehing, nõks v. võte, toimimisviis. Ei ta selle kaubaga oma vastastest jagu saa. *Iida minevikust teadsin veel niipalju, et ta oma praeguse mehe oli kosinud kavala kauba ja petise tööga .. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: aasta|kaup, karjase|kaup, kihla|kaup, kosja|kaup, lehma|kaup, müügi|kaup, ostu|kaup, pettuse|kaup, päeva|kaup, raha|kaup, rendi|kaup, sohi|kaup, suilise|kaup, sulase|kaup, töökaup.

kaust ‹-a 23› ‹s›

1. (papist) kaaned koos nende vahel olevate paberitega. Käskkirjade, avalduste, ajaleheväljalõigete kaust. Paksud, õhukesed kaustad dokumentidega. Toimetuse kaustadesse koguneb palju materjali. Materjalid, kirjavahetus õmmeldi, köideti kausta. Leidis otsitud kirja ühe kausta vahelt. Kirjutuslaud on kaetud raamatute ja kaustadega.
▷ Liitsõnad: arhiivi|kaust, vaatluskaust.
2. formaat. Ajaleht oli kaustalt väike. Mõlemad trükid ilmusid samas kaustas.
▷ Liitsõnad: foolio|kaust, kaheksandik|kaust, kvart|kaust, oktaav|kaust, raamatukaust.
3. etn jalasega paralleelne pikipuu ree kodarate otsas. Reekodarad ja kaustad tehti enamasti kasest.
4. van pastlatäis nahka; suur nahatükk. Kui võõras nahk ees, siis küll lõikab kahe kausta täie, kui oma – siis ei lõika rihmagi. *Lõpuks oli kingsepp need sihvid siiski nõnda saanud, et oli suuremast kaustast servad maha lõiganud. H. Raudsepp.

keegi ‹kellegi, kedagi, kellessegi, kelleski, kellestki, kellelegi, kellelgi, kelleltki, kellekski, kellenigi, kellenagi, kelletagi, kellegagi›
I. ‹pron› umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› isiku vm. olendi kohta. a. ‹jaatavas lauses› märgib teadmata v. lähemalt määratlemata isikut (vm. olendit). Keegi koputas. Keegi on ukse, akna taga. Väljas hüüdis keegi appi. Peab kelleltki teed, nõu küsima. Kas täna käis keegi meil? „Ära mine!” hoiatas keegi. Teid küsib keegi Riiast. Ma vajan kedagi, kes mind mõistab. Seda võis teha keegi oma inimestest. Kas keegi on juba uut filmi näinud? Keegi krabistas põõsastes. Kui juba keegi peab minema, siis olgu see mina. Seal oli keegi, ja see keegi tuli lähemale. *„Koer peaks olema,” arvab Jurnas. „Oleks keegi, kes haugub, kui tuleb võõraid ..” A. Mägi. b. ‹jaatavas lauses› iga üksik. Räägiti, mida keegi suvel tegi. Teevad seda, mis kellelegi parajasti meeldib. Joostakse laiali, kuhu keegi. Lõpetavad kooli, kuidas keegi. Vaevalt nad teavad, mis kellestki sai. See kõik sõltub asjaolust, kuidas on kellegi vastupidavus. c. ‹eitavas lauses› mitte ükski. (Mitte) keegi ei tulnud appi. (Mitte) keegi pole sellest kuulnud. Läks minema, kellelegi head aega ütlemata. (Mitte) keegi ei tundnud tema vastu huvi. Tänaval pole (mitte) kedagi näha. Kodus ei olnud kedagi peale Sirje. Ära räägi sellest (mitte) kellelegi. Kellelgi ei olnud asjast aimu. Nad ei tülitsenud kunagi kellegagi. Kas siis keegi teist ei näinud, kuidas see juhtus? *.. kuid möödus päevi, isegi nädalaid, ent püünisesse ei läinud keegi. R. Roht.
2. ‹adjektiivselt› osutab, et teat. isik vm. olend on lähemalt määratlemata. a. ‹hrl. jaatavas lauses› üks. Keegi mees, naine astus sisse. See oli keegi kiitsakas noormees. Tal on keegi külaline. See oli keegi minu tuttav. Siis esines veel keegi soomlane. Keegi naljahammas tegi tema arvel pila. Laenas raha kelleltki sõbralt. Ta töötavat sellina kellegi kaupmehe juures. Pidas võõrast kellekski teiseks. | vahel ühenduses konkreetse nimelise isikuga, kelle kohta siiski pole midagi muud lähemat teada. Kas siin elab keegi Madis Pihlakas? Tunned sa kedagi Kurepalu-nimelist? Siis kuulsime kellestki Robertsonist. b. ‹eitavas lauses› mitte ükski. Keegi korralik inimene ei tee temaga tegemist. Mul pole siin kedagi tuttavat. Keegi kurat 'mitte keegi' ei saa sellest aru.
3. kellegi kõnek (rõhutava sõnana negatiivse hinnangu andmiseks v. mingi väite eitamise korral:) midagi väärt; mitte mingisugune. Tema pole küll kellegi töömees. Need ka kellegi mehed, ainsast huligaanist ei saa jagu. Niisugune pole kellegi isa, kes oma lapse unustab. Mina nendega tegemist teha ei taha, need pole kellegi inimesed. Nüüd öösel pole enam kellegi õppimine! See pole kellegi toit 'see toit on halb'. See pole ju kellegi palk, vaid lausa sandikopikas. On see kellegi komme öösel ringi kolada? Sellised ulakused, kas see on kellegi tegu! Ta polnud kellegi iludus, pigemini vastupidi. Paar-kolmkümmend aastat pole ju veel kellegi vanadus. *Mina ei ole kellegi perenaine. Olen siin talus ainult töötegija, võõras. R. Sirge. *Meie, talulapsed, polnud ju ka kellegi inglid .. R. Roht.
4. kedagi ‹hrl. eitavas lauses› kõnek midagi. Tal pole häda kedagi. Ärgu nad muretsegu loomade pärast kedagi. *„Mis sa siin teed?” – „Ei kedagi,” vastas poiss hirmunult. A. H. Tammsaare.
II. ‹s› tähtis, tunnustatud v. lugupeetud isik. Varemail aegadel ta oli keegi, nüüd aga enam mitte.
▷ Liitsõnad: eikeegi.

keel ‹-e, -t 34› ‹s›

1. toitu haarata, segada, maitsta ja neelata aitav ning häälitsemisel osalev liikuv elund suuõõne põhjas, inimesel tähtis ka kõneelundina. Inimese, looma keel. Keele näärmed, lihased. Roosa, punane, täpiline keel. Liigutab keelt suus. Tõmbas keelega üle margi. Keelde, keelt katki hammustama. Keelt suust välja ajama. Poiss näitas vastasele õrritavalt keelt. Laksutasin vaimustatult keelt. Köögist tulevad lõhnad panid keelt limpsama. Koeral palavaga keel ripakil, suust väljas. Kutsikas limpsab poisil keelega üle põse. Lehmal on kare keel. Rähnil on pikk kidaline keel. Maol on kaheharuline keel. || (kõneelundina, hrl. piltlikes ütlustes rääkimisviisi, kõnetakistust, jutu usaldatavust vms. iseloomustades; vt. ka fraseoloogiaosa). Eidel on väle, nobe, osav keel. Keelega jahvatama on nad meistrid. Mure, hirm nööris tal keele kinni. Tahtis midagi ütelda, aga keel liikus kangelt, ei kuulanud sõna. Ennem kuivagu mu keel, kui seda ütlen. Jäi uskuma petise valelikku keelt. Aina lubavad mesimagusal keelel. Selle mehe teravat keelt tuleb karta. Meelitajal on libe keel. Kuri keel on teravam kui nuga. *Ja uskuda ei maksa ka, kui keegi sindki kergel keelel sõbraks nimetab. E. Krusten. || loomade vastav elund lihasaadusena. Menüüs on keel hernestega. Kulinaariakauplusest saab keedetud keelt.
2. piltl kuju poolest keelt (1. täh.) meenutav osa millelgi. a. pikk kitsas kaugele esileulatuv maa-, jää- vm. riba. Neem ulatub kitsa keelena kaugele merre. Mägedest voolab alla suure liustiku keel. Sooja õhu keel ulatub kaugele põhja. b. kinga v. saapa paeltealune poollahtine nahalapp. Kingal, saapal on keel rebenenud. c. võtme osa, mis lukustusriivile vajutades kas suleb v. avab luku. Võtmel murdus keel. d. seotises tapi väljaulatuv osa. Keelega harktapp. e. piitsavarre külge kinnituv nöör v. rihm, piug. Piitsa keel. Tõstab käe piitsaga, selle keel vihiseb läbi õhu. f. leegi v. laine ladvaosa, hari, tipp. Leekide punased keeled. Lainete keeled limpsivad rannakive. g. ‹liitsõna järelosana› esineb taimenimetustes
▷ Liitsõnad: jää|keel, kaalu|keel, laava|keel, laine|keel, leegi|keel, liustiku|keel, luku|keel, lume|keel, piitsa|keel, rihma|keel, riivi|keel, suitsu|keel, tapi|keel, tuisu|keel, tule|keel, võtmekeel; karu|keel, käo|keel, mao|keel, peni|keel, ussi|keel, ämmakeel.
3. inimese olulisim suhtlemisvahend, mõtete ja tunnete vahendaja. a. (üldiselt). Mõtlemine toimub keele abil. Keele teke, areng, struktuur, foneetiline süsteem. Suuline, kirjalik keel. Loomulikud, kunstlikud keeled. Žestide keel. b. (mingi rahva v. rahvuse suhtlemisvahendina). Soome, araabia, poola, jakuudi, hotentoti keel. Indoeuroopa, soome-ugri, turgi, semi keeled. Germaani, romaani, slaavi keeled. Läänemeresoome, volga, permi, ugri keeled. Samojeedi keeled. Aglutineerivad, flekteerivad, inkorporeerivad keeled. Analüütilised, sünteetilised keeled. Elavad ja surnud keeled. Klassikalised keeled 'kreeka ja ladina keel'. Keelt õppima, omandama, õpetama. Ta oskab, valdab, räägib, kõneleb vabalt mitut keelt. Mees õppis ära, selgeks rootsi keele. Kuidas see sõna vene keeli on? Vastas puhtas, vigases, aktsendiga läti keeles. Keelte peale oli tüdrukul annet. Jutuajamine käis, toimus inglise keeles. Nende kodune keel oli saksa keel. Tal paljud keeled käes, selged. Teos tõlgiti mitmesse keelde, paljudesse keeltesse. Tõlgib ungari keelest eesti keelde. Mis keeles ma pean vastama? Tekst oli trükitud kolmes (kohalikus) keeles. Šveitsis on neli ametlikku keelt. Tallinna, tartu keel. c. (eripärane) keelepruuk, väljendusviis v. stiil. Õpilaste, sõdurite, tudengite keel. Ilukirjanduse keel. Rahvaluule, vanasõnade keel. Ajakirjanduse keel. Esseede viimistletud, lihvitud keel. Maarahva, dialoogi lopsakas keel. „Kalevipoja” keel. Tammsaare, Tuglase, Kangro keel. Kunstipärane keel. Ilmekas, väljendusrikas, värvikas, kujundirohke, varjundirikas keel. Ajalehe keel oli kuiv, igav, trafaretne, hall, šablooniline. Raamat oli kirjutatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Sel tõlkijal on hea, ladus keel. Keelelt kehv, kesine teos. Juba keelest on kuulda, et oled siin võõras.
▷ Liitsõnad: alg|keel, alus|keel, antiik|keel, ema|keel, eri|keel, hõimu|keel, häälik|keel, inim|keel, kirja|keel, kirjandus|keel, kultuur|keel, lähte|keel, maailma|keel, maa|keel, murde|keel, mustlas|keel, naaber|keel, pisi|keel, põhi|keel, rahvus|keel, riigi|keel, sala|keel, sega|keel, substraat|keel, sugukonna|keel, sugulas|keel, suhtlemis|keel, sõsar|keel, tehis|keel, tuleviku|keel, vahendaja|keel, vahendus|keel, viipe|keel, võõr|keel, vähemus|keel, välis|keel, õppekeel; ajalehe|keel, all|keel, ameti|keel, argi(päeva)|keel, eriala|keel, ilukirjandus|keel, kantselei|keel, kaubandus|keel, kiriku|keel, kohtu|keel, kõne|keel, käibe|keel, laste|keel, luule|keel, norm|keel, normaal|keel, nüüdis|keel, oskus|keel, piibli|keel, proosa|keel, raamatu|keel, rahva(luule)|keel, salongi|keel, sõduri|keel, tarbe|keel, teabe|keel, teadus|keel, tehnika|keel, tänapäeva|keel, õpilas|keel, ühis|keel, üld|keel, üliõpilaskeel.
4. piltl sõnadeta väljendus v. informatsioon millegi kaudu (hrl. eelneb vastav sõna genitiivis). Pilkude, miimika, liigutuste keel. Mesilaste, sipelgate, loomade keel. Signaalide keel. Helide keel. Arvude keel on selge ja täpne. Kunstnik annab muljeid edasi värvide, kujundite keeles. Igal kunstiliigil on oma keel ja väljendusvahendid. *Ja ema sõnade järgi pidid ristipandud nuga ja kahvel lauakommete keeles tähendama, et sööja pole veel lõpetanud. H. Pukk. *Siin tõlkis Mart Saar metsade kõnet laulude keelde .. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: filmi|keel, heli|keel, kujundi|keel, tantsu|keel, vormikeel.
5. sümbolite ja reeglite kogum informatsiooni edastamiseks
▷ Liitsõnad: algoritmi|keel, programmeerimis|keel, sümbolikeel.
6. kõnek kasut. inimese kohta. a. sõj informatsiooni saamiseks kinni püütud vaenlane. Luurajatel on ülesanne hankida, kaasa tuua keel. Mehed saadeti keelt püüdma. b. ‹hrl. pl.› kadedad, laimavad, pahatahtlikud vms. inimesed (millegi levitajaina, edasikandjaina). Kurjad keeled rääkisid tüdrukust igasugust halba. Hakka nüüd kõiki kadedaid keeli uskuma! *Nüüd oli Liinale selge, et kolmandad keeled olid temast ette jõudnud. O. Tooming.
7. millegi traatjas pinguldatud osa. a. muus üle kahe tugialuse pinguldatud häälestatav heliallikas, pillikeel. Tšello, kontrabassi, mandoliini, kitarri, harfi, tsitri, klaveri keeled. Sooltest, metallist keeled. Näppis, sõrmitses pilli keeli. Mängija sõrmed hakkavad keeltel nobedalt liikuma. Viiulil katkes keel. Tõmbab poognaga üle keelte. Vanematel kanneldel oli kuus keelt. | piltl. Hinge, südame keeled. Mälestus puudutas tema hinges kõige hellemaid keeli. Oskab teise südames õige keele helisema panna. *Mingi keel Joonas tõmbus uuesti pinevile. A. Hint. b. reketiraamile kinnituv reketi nöörjas osa
▷ Liitsõnad: bassi|keel, kandle|keel, klaveri|keel, pilli|keel, reketi|keel, sool|keel, teras|keel, viiulikeel; hinge|keel, südame|keel, tundekeel.

keele|murre
mingi paikkonna keeletarvitus (hrl. murre v. murrak, harvemini keel). Siinne keelemurre on hoopis erinev naaberkülade omast. Võõras kõneles keelemurret, millest oli raske aru saada. *.. [maaisandad] kõnelesid veel üksnes oma võõrast keelt, seejuures maarahva keelemurret hoopis halvaks pidades .. E. Kippel.

keha|võõras ‹adj›
biol organismiga sobimatu. Kehavõõras aine. Kehavõõrad valgud.

kerglane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
pisut kerge (hrl. 5. täh.), kergevõitu, mitte tõsiselt võetav, kergemeelne, mõtlematu. Kerglane mees, tüdruk. Rätsepaid peeti kerglasteks. Kerglase iseloomuga inimene. Elab kerglast ja muretut elu. Seda peeti kerglaseks teoks. Teda pahandas kerglane jutt, toon, lõõpimine. Kerglased elukombed. Ümiseb mingit kerglast viisikest. Aeg-ajalt tulid Lillile kerglased mõtted. *Poisipea on nii imelik, nii võõras ja kerglane kanda, justkui polekski oma. L. Hainsalu.

kes ‹kelle, keda, kellesse, kelles, kellest, kellele, kellel e. kel, kellelt e. hrv kelt, kelleks, kelleni, kellena, kelleta, kellega pl kes, kelle e. kellede, keda, kellesse e. kelledesse›
I. küsiv-siduv pron
1. ‹otsese küsisõnana hrl. substantiivselt› kasut. isikute vm. elusolendite kohta. Kes seal on? Kes need mehed on? Kes nõnda ütles? Keda sa nendest tunned? Kellega sa lähed sinna? Kelle ülesandel sa seda teed? Kellele see on mõeldud? Kellelt sa seda kuulsid? Kelleks sa tahaksid saada? Kellena ta praegu töötab? Kes pagan seda tegi? Ah, et kes meil kohal on? Kes ei saanud tänaseks õppida? Kellest on juttu? Kas ma räägin sulle või kellele?! Kes seal sööb, kas Kirjak? Kes seal põõsas krabistab? Kes see veel tuli? Kes need täna tulevad? Küllap otsid mind, keda teist sul vaja? || kõnek hrv mis. *".. Peremees tapab tööga, sina...” – „Kellega mina?” küsis Mari kärsitult. A. H. Tammsaare.
2. esineb eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet sisaldava emotsionaalse värvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt›. Kes teid seal ikka ootab! Kes oleks võinud seda arvata! Kes siis sellepärast nutma hakkab! Kes sinna nii väga minna tahab! Kellel siis selleks aega on! Kes seda enam mäletab, kuidas see kõik algas! Ma ei taha, aga kes sellest küsib! Kes sulle niisama ikka annab. Kes ta muu on kui Toots. Kes kurat sind käskis seda teha! Kes siis seda ei teaks! Kes see julges minemata jätta! Kellel see aega lugeda oli! *Kui on läinud vanker, kes hakkab kodaraid taga leinama. H. Angervaks. b. ‹adjektiivselt› (tunderõhulisena umbkaudu täh.:) missugune. Kes võõras seda teadis võtta! Kes teine selleks veel paremini sobib kui tema! Kellel muul veel rohkem aega oleks! Kes see muu seda tegi! *„Kes ilus neiu niisugust lolli ometi peaks endale meheks himustama!” mõtlesid vanemad vennad. J. Kunder. *.. ja ta süda oli aimanud, et kes see muu kui tema vanamees võis olla. A. Valton.
3. seob kaudset küsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb (v. on juurdemõeldav) enamasti mingi korrelatiivne sõna. a. (kasut. inimeste v. muude elusolendite kohta). Ütle, kelleks sa tahad saada. Kes otsib, see leiab. Tulid need, keda ei oodatud. Tulgu kõik, kes soovivad. Mul pole kedagi, kellega nõu pidada. Kes ta on, seda ma ei tea. Teadku, kellega tal on tegemist! Kel janu, sel jalad. Ta on üks nendest, kes pidi seda tegema. Ta on seltsinud sellega, kellest kõik eemale hoiavad. Mina olin see, kes pidi lahkuma. Tema on säärane, kes kärbselegi kurja ei tee. Ta on inimene, kes kõigega lepib. Ma kohtusin sõbraga, keda ei olnud ammu näinud. Leidus üksikuid, kes tema juttu veel uskusid. Ta pelgab koera, kes on ukse ees ketis. Ta on kui kala, kes sattunud kuivale. „Ole vait!” ütles Jaan, kelle kannatus katkes. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. *Otsekui polekski see tuul, kes seal väljas vingub, vaid kodutu koer. T. Kallas. b. (kasut. ka organisatsioonide, asutuste kohta, kui need on tegija funktsioonis). Kus oleks veel majand, kes hoolitseks paremini oma liikmete eest! *Proovis agendileiba äri juures, kes kauples kirjutus- ja muude büroomasinatega. P. Kuusberg. c. van (asjade, esemete vms. kohta, kus tänapäeval esineb mis). *Rutuga oli ta ühe suure vasara kottu kätte saanud, kellega ta Peetri ette astus .. J. V. Jannsen. *Aiast enesest käivad teed läbi, kelle ääres pingid jalutajat puhkama kutsuvad. M. J. Eisen.
II. ‹pron› (mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites) a. ‹koos teadma-verbi ains. 3. pöördega› esineb mitmesugustes ebaselgust, teadmataolu väljendavates ühendites. Nad on juba kes teab kus. Ma loen seda raamatut juba kes teab mitmendat korda. Sadu võib kesta veel kes teab kui kaua. Ta on väga haige inimene, kes teab kui kauaks tal enam elupäevi jätkub. Neid polnudki kes teab kui palju. Kes teab millal see juhtus. Selle asjaga pole kes teab mis 'mitte mingisugust' kiiret. Ta käitub, nagu oleks ta kes teab mis 'mingisugune' tähtis isand. Ma pole kes teab kui suur 'mitte eriti suur' suitsetaja. Ta polnudki kes teab kui tugev 'mitte eriti tugev'. Kes teab missugune asjamees temast veel tuleb! Nii võib pagan teab kes tulla. Peab mind jumal teab kelleks. Kes teab, kas temast enam töötegijat tuleb. Kes teab, vahest on nõnda paremgi. „Ega mujalgi parem ole.” – „Kes teab.”. b. ‹eriti ühenduses sõnadega tahes, ükskõik› märgib isikut, kelle kohta pole midagi täpsemat teada. Olgu ta kes tahes, vastu võtame ikka. Uuel inimesel tuleb sellega palju vaeva näha, kes ta ka ei oleks. Tulgu ükskõik kes. *.. olen valmis hakkama ükspuha kelleks, mis talle meele järgi oleks, kas või omnibussikutsariks. A. Kurfeldt (tlk). c. ‹esineb ühendites› kes kuhu(gi), kes kuidas, kes kusagil jne. Kõik pugesid peitu, kes kuhu. Valmistuti teeleminekuks, kes kuidas. Nad on kõik, kes kusagil. Igaüks püüdis haarata, kes mida sai. d. ‹korduvana› mitme lähemalt täpsustamata isiku vm. elusolendi korral. Kes tõi raha, kes toidupoolist. Kes tuli jala, kes hobusega, kes autoga. Mehed olid kohal, kes istus, kes tammus rahutult edasi-tagasi. *.. viin ja õlu oleksid nagu läbi purenud pidurdavad lukud ning riivid, viies kelle pisarateni, kelle uhkeldava praalimiseni, kelle sõjaka riiakuseni. O. Tooming.