[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

võlu ‹11› ‹s›

1. veetlus, sarm, hurm, meeldivus. Uudsuse, naiivsuse, nooruse võlu. Seletamatu, salapärane võlu. Merel oli poisi jaoks mingi külgetõmbav võlu. Just silmad andsid tüdrukule erilise võlu. Aed köidab oma kordumatu võluga. Milles peitub laulu võlu? See vana traditsioon pole oma võlu kaotanud. Esitaja igav ilme rikkus kogu luuletuse võlu. Uus kleit aitas naise võlu veelgi esile tõsta. Tundis, et on täielikult paiga kummalise võlu all. Kiskus end võlu mõju alt lahti. || ‹hrl. pl.› miski võluv. Kauni naisekeha võlud. Ta on oma võludest hästi teadlik. Pane oma võlud mängu! Talvisel puhkusel on oma(d) võlud. Neiu oli kütkestav, tema võludele ei suutnud keegi vastu panna. Tusase ilmega tüdrukul polnud mingeid naiselikke võlusid.
2. nõid; nõidus. Võlu võimu saab kaotada nõiasõnadega. Võlu vastu aitab veel tugevam nõidus. *Võib-olla oli Anu ta tõesti ära teinud? .. seda oli raske uskuda, sest Anu polnud sugugi võlu moodi. J. Peegel.