[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

võit ‹võidu 21› ‹s›

1. vastas(t)e vastupanu murdmine, vastas(t)e alistamine.; ant. kaotus (2. täh.). a. (sõjas, võitluses). Eesti maleva võit sissetungijate üle. Olulise võidu rootslaste üle saavutasid saarlased 1220. a. Julge vastuhakk oli toonud talle võidu. Armee sai ühe võidu teise järel, sammus võidult võidule. Kaklus lõppes Atsi võiduga. Pyrrhose võit 'eriti suurte kaotuste hinnaga saavutatud võit'. Julge päralt on võit. Julge pealehakkamine on pool võitu. b. (spordis, võistluses, konkurentsis). Võit korvpallis, tennises, kabes. Mullune meister on oma võidus kindel. Pretendent realiseeris oma paremuse 56. käigul võiduks (males). Uus partei sai valimistel hiilgava võidu. Kohtuprotsess lõppes tööandja võiduga. Rasket peamurdmist kroonis lõpuks võit. Järjekordset leiutist peeti inimese võiduks looduse üle. Jaanipäeval pühitsetakse valguse võitu pimeduse üle. Küll ükskord õiglus võidule pääseb! Sai hirmust võitu 'võitis hirmu, sai hirmust jagu'. Ei suutnud kiusatusest võitu saada. *Teel ta kuivatab pisarad ja saab võidu nutust. V. Uibopuu.
▷ Liitsõnad: ala|võit, esikoha|võit, etapi|võit, kaksik|võit, kolmik|võit, kuldmedali|võit, kulla|võit, loobumis|võit, medali|võit, meeskonna|võit, naiskonna|võit, olümpia|võit, punkti|võit, selja|võit, suur|võit, turniiri|võit, üld|võit, üllatusvõit.
2. suur saavutus, edu, õnnestumine. Loominguline võit. Kosmonautika võidud. *Te tahate mind ainult suudelda, et oleks üks võit naiste juures rohkem. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: töö|võit, üllatusvõit.
3. (raha, eseme vm.) võitmine lotomängus. Võitude loosimine.
▷ Liitsõnad: loterii|võit, pea|võit, suurvõit.
4. kasu; sääst, kokkuhoid. Talitee annab vooridele kenakesti võitu, sest pole vaja sõita ringiga ümber järve. Viiesendine vahe bensiiniliitri hinnas tähendab 40-liitrise paagi puhul vaid kahekroonist võitu.
▷ Liitsõnad: aja|võit, topeltvõit.