[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

alluma ‹37›

1. ametialaselt, hierarhiliselt kellegi võimu v. juhtimise alla kuuluma. Pearaamatupidaja allub vahetult ettevõtte juhile. Linn allus siis Taani kuningale. Ministeeriumile alluv asutus. || teat. isiku v. asutuse võimkonda kuuluma. Avalik-õiguslikud vaidlused alluvad halduskohtule.
2. kuuletuma, end juhtida laskma, alistuv olema. Tuleb alluda koolikorrale, distsipliinile, eeskirjadele, seadustele. Noored ei taha vanemate soovidele, nõudeile, korraldustele alluda. Kohtunikud alluvad ainult seadusele.
3. millegi mõjule, toimele aldis olema. Areng allub kindlatele seaduspärasustele. Monosahhariidid alluvad kergesti leeliste toimele. Ravile raskesti alluv haigus. Tahtele alluvad lihased.

anarhia ‹1› ‹s›
valitsuse v. seadusliku võimu puudumine, seadusetus; korralagedus, kaos. Sõdadega kaasnenud anarhia. Riigis valitseb täielik anarhia. Liikluses ei saa lubada anarhiat.

diasporaa ‹14› ‹s›

1. rahva (eriti vanaaja juutide) hajutatus võõrsil pärast kodumaa vallutamist võõra võimu poolt
2. muu-usulise enamusrahva hulgas laialipillatult elav vähemik

diktaator ‹-i, -it 2› ‹s›

1. hrl. riigipöördega piiramatu võimu saanud isik. Halastamatu, kõvakäeline, sõjaväeline diktaator. | piltl. Isa oli kodus, perekonnas täielik diktaator. Eriti naistele on mood kõikvõimas diktaator.
2. aj Vana-Roomas piiramatu võimuga ametiisik, kes määrati riiki ähvardava ohu korral konsulite poolt ametisse kuueks kuuks

ekspansioon ‹-i 21› ‹s›

1. pol riigi piiride, võimu v. mõjusfääri laiendamine. Sõjaline ekspansioon. Majanduslik, ideoloogiline ekspansioon.
2. biol liigi levila laienemine. Rästas-roolinnu ekspansioon sisemaa järvedele.

esindus|demokraatia
pol demokraatia vorm, mille korral rahvas teostab oma võimu kaudselt, esindajate kaudu

alla heitma

1. alla viskama. Lennukilt heideti alla pomme, lendlehti. Lund heitis alla nagu kotiga.
2. alistama. *Vaimulikud õnnistavad sõdureid, kes lähevad maad vallutama, teist rahvast alla heitma, orjastama.. M. Metsanurk.
3. alistuma, kellegi v. millegi võimu enda üle tunnistama. Saatusele alla heitma. *Aga polnud parata, kohtukullile pidi alla heitma. A. H. Tammsaare. *Kes tunnebki ajutist väsimust, / ärgu raskustes alla heitku.. H. Runnel.

hertsogkond ‹-konna 22› ‹s›
aj hertsogi võimu alla kuuluv maa-ala v. riik

hord ‹-i 21› ‹s›

1. aj türgi ja mongoli rändrahvaste sõjalis-administratiivne ühendus; ühise khaani võimu all olev hõimude liit
2. hlv vaenlase vägi; suur korratu jõuk. Meie maale tungisid vaenlase hordid.

imperialism ‹-i 21› ‹s›
suurriigi püüd oma võimu- ja mõjupiirkonda laiendada

insiigniad ‹1› ‹s› pl
võimu v. au välised sümbolid, kõrgema aukandja tunnused (näit. valitsejal kroon ja valitsuskepp)

jalg(ad)e ette, jalg(ad)e ees
täielikku käsutusse v. võimu alla; täielikus käsutuses v. võimu all. Panen su jalgade ette kõik, mis mul on. Kogu maailm on su jalgade ees.

kaksik|võim
hrl pol kahe võimu üheaegne eksisteerimine. Lepingu kohaselt pidi linn kuuluma ordu ja peapiiskopi kaksikvõimu alla.

kemplema ‹kembelda 49›

1. (tihti tühiasja pärast krutskeid appi võttes) jõudu, võimu, sõnaosavust vms. proovima; vaidlema, arveid klaarima. Mis te kemplete nagu noored kuked! Naabrid jagelesid ja kemplesid omavahel. Nad kemplevad selle asja, maja hinna pärast juba pikemat aega. Kembeldi, kumb saab vallavanemaks. *Nad loovad teooriaid, väitlevad ja kemplevad nende kallal .. F. Tuglas. *.. loodusjõududega ikka kembelda ei maksa. R. Sirge.
2. hooplema, ärplema, uhkeldama. Kempleb oma eduga. *Kõik vananevad meremehed kemplevad meeleldi oma uhke minevikuga. A. Uustulnd.
3. hrv ringi hulkuma; karglema, rabelema. *Kui ma veel noor olin, ei kembelnud õpetaja niiviisi ühest paigast teise. A. Hint. *Hobused kemplesid parmude käes aiste vahel .. P. Vallak.

kohtu|võim

1. kohtulik võim, võim kohut mõista. Feodaalidele kuulus nende maa-alal ka kohtuvõim.
2. ‹pl.› kõnek kohtunikud, kohtuliku võimu esindajad. *Kohtuvõimud uurinud asja, süüdistanud kõrtsimeest teekäija tapmises .. J. Vahtra.

koloniaal|võim

1. kolonisaatorite võim, kolonisaatorite valitsemine. Hispaania koloniaalvõim Lõuna-Ameerikas. Koloniaalvõimu alt vabanemine.
2. ‹pl.› selle võimu esindajad. Briti, Hollandi koloniaalvõimud.

koloniaal|väed pl
teat. riigi väed asumaade vallutamiseks ja neis oma võimu kindlustamiseks. Prantsuse, Briti koloniaalväed.

konkordaat ‹-daadi 21› ‹s›
mingi (hrl. katoliikliku) riigi ja paavsti kokkulepe kiriku ja ilmaliku võimu suhete reguleerimiseks. Napoleon sõlmis 1801 paavstiga konkordaadi.

konstitutsiooniline ‹-se 5› ‹adj›
hrl pol konstitutsiooniga seostuv; konstitutsioonile rajatud, põhiseaduslik. Kodanike konstitutsioonilised õigused ja kohustused. Kehtestati konstitutsiooniline kord. Konstitutsiooniline monarhia 'valitsusvorm, kus monarhi võimu ulatuse määrab konstitutsioon, piiratud monarhia'.

kroon ‹-i 21› ‹s›

1. valitseja võimu tähistav kullast (v. hõbedast) ja kalliskivide ning pärlitega kaunistatud võrukujuline sakkidega peaehe. Keisri, kuninganna kroon. Troonipärijale pandi pidulikult kroon pähe. Kuningal oli kuldne kroon peas. Kolmeharuline kroon ja kuueharuline täht Rakvere vapil. | piltl. Lainetel on peas valged kroonid. *.. terava otsaga sarved oleksid põdrale kaugelt kasulikumad kui see haraline kroon, mida ta peab kandma. H. Rajandi (tlk).
▷ Liitsõnad: au|kroon, keisri|kroon, kuld|kroon, kuninga|kroon, paavsti|kroon, vürstikroon; juukse|kroon, kibuvitsa|kroon, märtri|kroon, võidukroon.
2. monarhistlik valitsus v. valitseja. Briti krooni alamad, asumaad. Saar kuulutati Hispaania krooni valduseks. *Siis vannu truudust tema kõrgusele / kui rüütel, et ei lakka sõna kuulmast / ja et ei tõsta mässu krooni vastu.. G. Meri (tlk).
3. mitme Euroopa riigi suurem rahaühik. Eesti, Rootsi, Norra, Taani, Islandi, Tšehhi kroon. Sai viissada krooni honorari. Kaup maksis 15 krooni 25 senti. Mõne(d) krooni(d) ju sealt ikka teenis.
4. piltl tipp(saavutus); kõrg- v. haripunkt. Pidustuste, kangelastegude krooniks oli.. Inimest nimetatakse sageli looduse krooniks. J. Straussi loomingu krooniks võib pidada operetti „Nahkhiir”. *Ja tänase päeva krooniks oli Neptuni ning kuradite pidu muusikasalongis. J. Smuul. || mingi äärmusasjaolu kogu eelnenu halva, ebameeldiva tipuna. See oli kõikide hädade ja õnnetuste, kõigi äparduste kroon. Kõigele krooniks hakkas veel hammas valutama.
5. võra. Kuuskede tihedad kroonid. Tamme lai, võimas roheline kroon. Kahara krooniga pärn, vaher. Puude kroonid on üksteisesse põimunud. Läbi puuhiiglase paksu krooni ei tungi maapinnale ainsatki päikesekiirt.
▷ Liitsõnad: puukroon.
6. bot sisemine, kroonlehtedest koosnev õiekatte ring, mis ümbritseb emakaid ja tolmukaid, õiekroon
7. (loomulik v. tehislik) hambakroon. Hammas koosneb kroonist, kaelast ja juurest. Hammaste kullast, metallist kroonid. Hambale pandi uus kroon.
8. astr Päikese atmosfääri kõige hõredam osa, mis on täieliku päikesevarjutuse ajal nähtav hõbedaselt hiilgava pärjana
9. etn kaunistuseks lakke riputatud õlgedest, roost jm. moodustatud ese. *Eriti Lääne-Eestis ja saartel olid pidulikul puhul toa ehteks söögilaua kohale riputatud, õlgedest ja roost valmistatud kroonid. T. Habicht.
▷ Liitsõnad: nääri|kroon, pulmakroon.

kšatrija ‹1› ‹s›
aj tähtsuselt teise, ilmaliku võimu kandjate (põhiliselt valitsejate, riigiametnike ja sõjameeste) seisuse liige vanas Indias

käsutama ‹37›

1. (kellelegi millegi tegemiseks, kuhugi minekuks) käske v. korraldusi jagama, käsku v. korraldust andma, kamandama. Käsutab töölisi, abilisi, vägesid. Käsutab teenijad tööle. Lapsed käsutati karja, tuppa. Kõik ümbruskonna mehed käsutatakse kohale. Poisike oli võõra, peremehe käsutada. Mis õigusega sa mind käsutad? Jaan armastab teisi käsutada, on harjunud teisi käsutama. Peremees käsutas sulase heinu vedama. Sõdurid käsutati rivisse. Vaenlastel käsutati käed üles. „Õhtuks olgu tehtud!” käsutab ta ülemuslikult. Vanamees käsutas koerad kuuti. Ema käsutas lapsed vait. Käsutav toon. *Mina olen pealik ja mina käsutan, aga teie peate kuulama. H. Väli.
2. kellegi ülemaks olema; millegi üle valitsema, midagi juhtima. Admiral käsutas 10 sõjalaeva. *Olla kord ise meister, nagu vana Õispuu! Käsutada masinat, mõnda suurt kiirpressi... R. Vellend. || rakendamis-, kasutamisõigust, -võimu v. -oskust omama. Käsutab suuri kapitale, päratuid rikkusi. Meie käsutada on suured summad. *Paarikümne aastaga on jõutud niikaugele, et inimene võib käsutada tuult, vihma ning päikest.. V. Saar.

linn|riik
aj
1. Vana-Kreekas linn selle juurde kuuluva maapiirkonnaga, polis
2. senjööri võimu alt vabanenud linn keskaegses Euroopas. Veneetsia, Firenze jt. Itaalia linnriigid.

marssali|kepp
lühike kaunistatud sau marssalil tema auastme ja võimu sümbolina. Vanasti öeldi, et kaprali ranitsas peitub marssalikepp 'kapral võib tõusta marssaliks'.

meedia|mogul
meediamaailmas suurt võimu omav isik. USA meediamogul Rupert Murdoch.

meele|valdne ‹-se 2› ‹adj›

1. omavoliline; suvaline. Meelevaldne otsustus. Teksti meelevaldne mugandus, tõlgendus. Liiklusmärkide meelevaldne ümberpaigutus ei ole lubatud.
2. meelevalda, võimu omav. *Meelevaldne inimene oli, tegi liiga meiesugusele. E. Krusten (tlk). *Oo, suur meri meelevaldne! / Ole sõbraks sõjasõidul .. A. Mälk.

mees|kohus [-kohtu]
aj Põhja-Eestis 13. sajandist aastani 1889, Lõuna-Eestis 13.–16. saj. tegutsenud esimese astme tsiviilkohus (Rootsi võimu ajal ka kriminaalkohus)

määrus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. jur täidesaatva võimu poolt väljaantav seadusest madalam õigusakt. Valitsuse, ministri määrus. Komisjoni liikmed kinnitati linnavalitsuse määrusega. Euroopa Ühenduse määrus. || (muude aktide, korralduste, eeskirjade jms. kohta). Maakohtu määrus.
▷ Liitsõnad: kohtu|määrus, põhimäärus; võistlusmäärused.
2. keel lauseliige, mis on omadussõna v. määrsõna laiend või niisugune pöördsõna laiend, mis ei ole sihitis ega öeldistäide; sün. adverbiaal
▷ Liitsõnad: aja|määrus, koha|määrus, määra|määrus, otstarbe|määrus, põhjus|määrus, seisundi|määrus, sihitis|määrus, tegija|määrus, teo|määrus, viisi|määrus, võrdlus|määrus, öeldistäitemäärus.

nõukogude|aegne
nõukogude võimu aegne. Nõukogudeaegne majandussüsteem.

ohelik ‹-liku, -likku 30› ‹s›

1. (lauge, lõdva keeruga) nöör(ijupp), köidik. Ohelik kinnitati hobuse valjaste külge. Perenaine tõi lehma oheliku otsas koju. Tüdrukul oli kits ohelikuga järel. Hobune on vankri taga ohelikus. Hobune seoti ohelikku pidi lasila külge. Vangi käed seoti ohelikuga selja taha. || piltl (väljendites kellegi vaoshoidmise, mõju, võimu all olemise kohta). *See kergemeelne ja tuulispäine naine, keda ta mees ei oska õieti ohelikus hoida! F. Tuglas.
2. piltl laiskvorst. *Aga tubli mees oli. Paide poiss oli tema kõrval igavene ohelik. M. Aitsam.

parlamentarism ‹-i 21› ‹s›
pol riigikord, kus täidesaatev võim (valitsus) on seadusandliku võimu (parlamendi) kontrolli all

partisan ‹-i, -i 10› ‹s›
vastase võimu all oleval maa-alal vabatahtlikult sõjapidamise seaduste järgi tegutsev relvastatud võitleja, siss. Taganevate okupantide väesalku ründasid kohalikud partisanid. Partisanid õhkisid sildu, relvaladusid ja raudteeliine. || kõnek mitteametlikult, omal algatusel tegutseja. Oli partisanina mitu suve ehitusmalevas.

partisani|liikumine
partisanide relvastatud võitlus vastase võimu all oleval maa-alal

pea|piiskopkond
kirikl katoliku peapiiskopi kirikliku (keskajal ka ilmaliku) võimu piirkond. Riia piiskopkond Vana-Liivimaal.

piiskopkond ‹-konna 22› ‹s›
kirikl katoliku piiskopi kirikliku (keskajal ka ilmaliku) võimu piirkond, diötsees. Tartu, Saare-Lääne piiskopkond. Eesti ala kuulus Rootsi valitsuse ajal Tallinna ja Riia piiskopkonda.

puna|voor [-i]
nõuk viljaveovoor riikliku normivilja viimiseks vastuvõtupunkti nõukogude võimu algaastatel. Kommunistlikud noored organiseerisid punavoori. *Pikad punavoorid pillimehega panid alguses imestama, hiljem said need harjunud asjaks. E. Tegova.

põlle|pael
‹hrl. pl.› (põlle sidumiseks). Pikad põllepaelad. Sidus põllepaelad kinni. Päästis põllepaelad lahti. || piltl (väljendites, mis märgivad emast v. naisest sõltumist, nende mõju v. võimu all olemist). Ise suur tüdruk, aga ripub ema põllepaela otsas, põllepaela küljes, hoiab ikka veel ema põllepaelast kinni. See mees on küll vale naise põllepaeltesse (kinni) jäänud. *Teil on siis ikka veel rõngas ninas ja Liidi-mamsli põllepael rõnga küljes? O. Luts.

(oma) põlvi nõtkutama ~ painutama
kellegi ees alandlik olema, tema ees alandlikkust osutama; kellegi võimu tunnustama. Ta käis ülemuse juures oma põlvi painutamas. *.. aga jumal vastas, et Iisraeli on jäänud seitse tuhat, kes oma põlvi ei ole nõtkutanud Paali ette! E. Särgava.

päkk ‹päka 22› ‹s›

1. varvaste tagant algav tallaaluse paksenenud eesosa; kogu tallaalune v. jalg. Seis, jooks päkkadel. Õõtsutab end kannalt päkale, päkalt kannale. Parkunud päkad. Päkad on suurest käimisest villis, rakkus. Päkad on hellad, valusad. Tundis päka all valu. Pind läks päkasse. Pani päkad vastu sooja ahju. Ära paljajalu tule, pane endale midagi päkkade otsa! Lapsed jooksid paljaste päkkadega ringi. Jookseb, lidub päkkade välkudes, nii et päkad välguvad 'väga kiiresti'. Ajas päkad püsti, vastu taevast, taeva poole 'viskas v. kukkus pikali'. *Nad harutasidki päkad valla, poisid võtsid sukad-kingad enda kanda. L. Hainsalu. || (hobusel:) kabja kühm; (teistel loomadel:) paksenenud osa käpa all. Kõndides toetub karu päkkadele, mitte varvastele.
▷ Liitsõnad: jalapäkk.
2. pöidla juurest algav peopesa paksenenud osa. Lõi päkaga vastu pudeli põhjaranti. Mees istus, põsk vastu päkka. Pühkis päkaga üle suunurkade. Kellegi päka all olema 'kellegi võimu, meelevalla v. mõju all olema'.
▷ Liitsõnad: käe|päkk, peopäkk.
3. murd pöial. Laps armastab päkka imeda. Surus päkaga tubakat piipu.
4. ‹liitsõna järelosana› taimenimetuses
▷ Liitsõnad: käopäkk.

pärandama ‹37›

1. pärija(te)le pärandiks jätma, pärandina edasi andma. Isa pärandas pojale talu, hulga aktsiaid. Tema Ameerikas elav onu olevat talle miljoni pärandanud. Kuldehted pärandati põlvest põlve emalt tütardele. Maa pärandatakse edasi lastele. Lään oli pärandatav maavaldus. Pärandas testamendiga oma vara kirikule. || (ameti, võimu kohta). Pärandatav amet, elukutse. Kuningavõim on pärandatav.
2. vaimseid väärtusi jms. pärandina edasi andma. Põlvest põlve on kogemusi ja tarkusi edasi pärandatud. Õpetaja pärandas oma teadmistest mõndagi õpilastele. Antiikaeg pärandas tulevastele põlvedele suurepärase kultuuri.
3. päriliku omadusena edasi andma. Ema on oma ilu tütardele pärandanud. Oma lauluarmastuse on vanemad pärandanud ka lastele.
4. van pärandina saama, pärima. *Kuid ta oli pärandanud oma vanematelt-orjadelt sitke elutahte.. A. Jakobson.

pärilus|sõda
aj võimu pärimise pärast peetav sõda. Hispaania, Austria pärilussõda.

pärima ‹37›

1. ka jur seaduse v. testamendi järgi midagi pärandiks (1. täh.) saama. Vanem poeg pärib talu. Päris suure rahasumma, maja südalinnas. Päris onult kenakese kapitali. Emalt päritud lauahõbe. Koht jääb pärast vanemate surma pojale pärida. Jätan kogu vara tütrele pärida. || (ameti, võimu kohta). Poeg päris isa ameti. Trooni pärima.
2. vaimseid väärtusi jms. pärandina (2. täh.) vastu võtma ja edasi kandma. Eelmiste põlvede kogemusi pärima. Vanast ajast, põlvest põlve päritud kombed ja uskumused. V. Adamsilt on eesti luule pärinud irdriimi. Vanalt režiimilt päritud laos. *Ei mõtet viljakat meilt päri järelsugu, / ei geeniuse alustatud tööd. A. Sang (tlk).
3. pärilikkuse teel omandama. Sinised silmad pärisin emalt. Poeg on pärinud isa andekuse, huumorimeele, iseloomu. Kes teab milliselt esivanemalt on ta selle iseloomujoone pärinud. Päritavad 'pärilikud' omadused, kalduvused, haigused.
4. (üldisemalt:) (endale) saama v. võtma. Esikoha, võidu, kuldmedali, meistripärja päris Eesti jooksja. See poiss pärib küll ükskord vangirauad! 'läheb vangi'. Kord pärib meid kõiki muld, surm, haud. Siit külast on meri palju mehi pärinud. Järvenäkk pärib igal aastal mõne hinge. Rõugehaigus päris palju ohvreid nii linnas kui maal. Mine suurt saama ja päratut pärima, kaotad väikesegi ära. *.. noor noorik, nii ilus ja värske. Teda lootis kubjas äraandmise palgaks enesele pärida. A. Kitzberg. || (tagasihoidlikus kirumises). Selline valevorst, pärigu sind pagan! *.. ollakse peagi ka kinninabimise ohus, sarvik seda pärigu! V. Anslan.
5. (tungivalt) küsima; küsides (järele) uurima, järele kuulama. Küll see laps võib palju, kõike pärida! Ära praegu päri, hiljem kuuled! Õpetaja päris uue õpilase nime. Käis turul ringi ja päris hindu. Ei maksa talt rohkem, enam midagi pärida. Mis sa minu käest pärid! Ma ei päri seda uudishimust, uudishimu pärast. Mis sa sellest nii palju pärid! Ta päris mult koduste käekäigu kohta, koduste järele. Pärisin üht-teist ta elust, elu üle. Mis sa tühja pärid! Kas keegi on vahepeal minu järele pärinud? 'mind otsinud'. Ema päris, kus ma olin. Päriti, kas ta ikka töötab siin. „Noh, kuidas film oli?” päris õde. „Mis temast sai?” päris naine huviga. Pärimatagi on selge, et see teda ei huvita. Kelleltki aru pärima 'seletust küsima v. nõudma'. Uuriti ja päriti nagu ülekuulamisel. *.. leilikärtsakate vahel hakkas Balthasar Mihklit tühjaks pärima. J. Kross.
6. van nõudma (1. täh.) *„Ja miks ta siis oma õigust ei pärinud?” – „Ta oli maailma silmis surnud ja tal oli põhjust seks jäädagi..” A. Saal. *.. nüüd on uus õigus antud, kergendusi on lubatud, aga mõis pärib vana orjust edasi. E. Vilde.

püksid (on) naise jalas, pükse naise jalga andma
perekonnas on võim ja juhtimine naise käes; perekonnas võimu naise kätte andma, naise ülemvõimu ja juhtimist tunnistama. Selles majas on püksid naise jalas. Õige mees pükse naise jalga ei anna.

raha|aristokraatia
piltl oma rikkuse tõttu erilisi õigusi ja võimu omavad isikud

regaal1 ‹-i 21› ‹s›

1. monarhi võimu tunnusese (näit. kroon, valitsuskepp). Keiserlikud regaalid.
2. aj kuninga, keisri jt. feodaalsete valitsejate ainuõigus mingilt alalt tulusid saada. Kogukonnale kuulunud maapõuevaradest sai hiljem keisri regaal.
▷ Liitsõnad: jahi|regaal, metsa|regaal, müntimis|regaal, tolliregaal.

restauratsioon ‹-i 21› ‹s›

1. taastamine, ennistamine, restaureerimine. Tallinna vanalinna restauratsioon.
2. pol kukutatud dünastia võimu v. riigikorra taaskehtestamine; ka sellele järgnev ajajärk. Bourbonide restauratsioon.

revolutsiooni|komitee
aj pol
1. jakobiinide diktatuuri organ Suure Prantsuse revolutsiooni ajal
2. nõukogude võimu ajutine erakorraline organ Venemaal kodusõja-aastail 1918–1920

riigi|õun
monarhi võimu tähistav väärismetallist kera selle külge kinnitatud ristiga. Kuningal oli valitsuskepp ühes ja riigiõun teises käes.

riik ‹riigi 21› ‹s›

1. inimühiskonna organisatsioonivorm, kindlal territooriumil suveräänset võimu teostav poliitiline organisatsioon. a. (poliitilise, territoriaalse tervikuna). Maakaardile tekkis uus riik. Iseseisev, sõltumatu riik. Liberaalne, autoritaarne, totalitaarne riik. Teokraatlik riik. Sõdivad, neutraalsed riigid. Euroopa, Aasia, Aafrika, Ameerika riigid. Vene, Rootsi riik. Tänu vaprusele Talvesõjas jäi soomlastel oma riik alles. Maailma ajalugu on riikide ajalugu. Suur ja tugev, võimas riik. Turistid kihutavad ühest riigist teise. Kolmas riik (natsliku Saksamaa kohta). *Kogu vaimuelu valitses keskajal kirik, kes oli nagu riik riigis. V. Miller. b. (õigusliku, haldusliku, majandusliku subjektina). Olen olnud nii eraettevõtjate kui riigi teenistuses. Riik ja kohalikud omavalitsused. Kirik lahutati riigist. See maa on riigi oma. Ta varastas nii riigi tagant kui ka teise inimese rahakotist. Riik heitleb praegu suurte majandusraskustega. Konfiskeeritud vara läheb riigile.
▷ Liitsõnad: depositaar|riik, feodaal|riik, föderatiiv|riik, heaolu|riik, industriaal|riik, islami|riik, kaksik|riik, kaubandus|riik, koloniaal|riik, kultuur|riik, kääbus|riik, liidu|riik, liikmes|riik, liitlas|riik, liit|riik, linn|riik, lääne|riik, maailma|riik, marionett|riik, mere(ndus)|riik, naaber|riik, nafta|riik, nuku|riik, ordu|riik, orjandus|riik, osa|riik, piiri|riik, pisi|riik, politsei|riik, prii|riik, protektor|riik, puhver|riik, põllumajandus|riik, rahvus|riik, saare|riik, super|riik, suur|riik, totalitaar|riik, tööstus|riik, vaba|riik, vasall|riik, võõr|riik, väike|riik, välis|riik, õigusriik; hertsogi|riik, kaliifi|riik, keisri|riik, khaani|riik, kuning|riik, paavsti|riik, tsaari|riik, vürstiriik.
2. piltl maailm, sfäär, valdkond, (elu)keskkond. a. (usulistes kujutelmades kellegi asupaigana v. kellegi valitseda). Hauatagune riik. Surnute, varjude riik. Tema hing on nüüd õndsate riigis. Jumala, issanda riik. Tema usub Kristuse riigi peatset saabumist, tulekut. *Siin [= püramiidi sisemuses] on surmajumala Osirise riik, vaikuse ja aastatuhandete riik.. J. Smuul. *Kadunud ema oli enne Isa riiki minekut viis aastat voodihaige.. J. Tuulik. b. (laiemalt). Veealune riik. Kalade, lindude, puude riik. Alpinistid jõudsid igilume ja jää riiki. Köök oli perenaise riigiks. *Kaitsta lilli, kaitsta rohelist riiki, see on lepatriinu väljakujunenud ülesanne looduse majapidamises. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: jumala|riik, rahu|riik, taevariik; pimeduse|riik, põrguriik; surnute|riik, varjuriik; kala|riik, kivi|riik, linnu|riik, looma|riik, putuka|riik, seene|riik, taime|riik, une|riik, vaikuse|riik, vete|riik, õhuriik.
3. biol kõrgeim üksus elusa looduse süstemaatikas (regnum)
▷ Liitsõnad: looma|riik, seene|riik, taime|riik, ülemriik.

rusikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. inimese v. ahvi peopessa kokkusurutud sõrmedega labakäsi. Parema, vasaku käe rusikas. Tal on suured, väikesed, kõvad, pehmed, ümarad, rasked, kondised, kandilised rusikad. Poksija nahkkindas rusikas tabas vastase lõuga. Paneb haigutades rusika suu ette. Köhatab, köhib rusikasse. Hakkasin sõrmi ükshaaval rusikasse painutama. Laps peidab raha oma pisikesse rusikasse. Käed tõmbuvad tahtmatult rusikasse. Pigistas, surus käed, sõrmed nii kõvasti rusikasse, et küüned tungisid peopessa. Magab, rusikas käsi põse all. Käsi, käed on selja taga rusikas. Ähvardab rusikaga, näitab ähvardades rusikat. Jagab parema rusikaga hoope. Tormas teisele rusikatega, rusika(i)s käsi, käed rusikas, rusikad püsti kallale. Annab, lööb, virutab rusikaga hoobi vastu nägu, hambaid. Lööb, raksab, põrutab rusika(ga) lauale, vastu lauda. Väljas prõmmiti rusikatega vastu ust. Paavianipoeg hoidis rusikatega ema karvadest kõvasti kinni. Tal on rusikas raske nagu pomm. Tark sõdib sõnaga, rumal rusikaga. || (elukutsest, soost jne. sõltuvate iseärasustega). Tal on löömamehe rusikad. Naise, lapse rusikas. *Sul olid poksija rusikad, aga luuletaja õrn hing.. I. Külvet.
▷ Liitsõnad: matsi|rusikas, poisikeserusikas.
2. piltl jõu, vägivalla, võimu sümbol. a. (kehalise jõu, kaklemise vms. kohta). Pealikul on raudne, tugev rusikas. Ninamehe rusikas hoiab kamba koos. Kellel kõvem rusikas, selle sõna maksab. Allmaailmas kehtib põhimõte: rusikas rusika vastu. Ülekohus ajas tal käe rusikasse 'tekitas viha'. Kannab rusikat taskus 'varjab oma viha'. Streikija näitab, vibutab, raputab võimule rusikat 'ähvardab, näitab oma viha'. Küll ta saab veel mu rusikaid maitsta! Riiukukk uhkustab oma rusikatega. Armastab rusikatega rääkida, asju rusikatega, rusika abil selgitada. Võis ilma pikema jututa rusikad käiku lasta, mängu panna 'kaklema, lööma hakata'. Arveteklaarimisel mindi mõnikord rusikateni 'kakluseni' välja. Peab mõistma õigel ajal rusikaga, rusikat (lauale, vastu lauda) põrutada 'vihaselt nõuda, peale käratada'. Kui sõnad puuduvad, siis lase rusikas käia. b. üle(m)võim, ettekirjutus, surve, meelevald. Diktaator pooldab raudset rusikat. Tunned pidevalt kellegi rusikat kukil. Mehike elab kogu aeg oma naise rusika all. Võim koondati ühte rusikasse. Dalmaatsias on valitsenud kord Veneetsia, kord Ungari ülemvõim, siis jälle Austria rusikas. *Pole õigust ega valet, on vaid rusikas, see ülemseadus nii kodanlasel kui proletaarlasel. A. Gailit. c. rünnakuks koondatud väed, löögirusikas. Diviis koondati rusikaks. Plaan nägi ette, et politsei moodustab relvastatud rusika. Vastulöögiks hakatakse koguma vägevat rusikat. *Loodetavasti paiskab korpus meile varsti abiks tugevama rusika... regulaarväe koosseisust. A. Jakobson. *Just pauk, lärm ja kärin selle sõjariista rusikas ongi. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: löögi|rusikas, raud|rusikas, soomus|rusikas, teras|rusikas, tulerusikas.
3. piltl rusikat meenutav ese v. detail. Lõikeketi, tõmbeseadeldise rusikad. *Teises nurgas vibutas põrandakell oma vaskist rusikat.. N. Baturin.
▷ Liitsõnad: keti|rusikas, paaris|rusikas, tankirusikas.