[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

väsima ‹37›

1. töö, pingutuse vms. tõttu kehaliselt v. vaimselt jõuetuks v. rammetuks jääma, vaevatuks muutuma, head vormi kaotama. Metsamehed olid õhtuks raskest tööst väsinud. Väsisime pikast teekonnast, jooksmisest. Hobune väsis kiirest sõidust. Lõpuks väsitakse ka suvisest kuumusest. Ema on vana ja väsib ruttu. Ta on nii väsinud, et peab tihti puhkama. On närvipingest lõpmata, surmani väsinud. Tundis end väga väsinuna. Pikapeale väsivad lihased, jalad, käed, närvid (ära). Süda ei tohi väsida. Silmad väsisid viletsa valgusega lugemisel. Vastab väsinud häälel. Näol on väsinud ilme. Saadeti väsinud närve kosutama. Tahtis sellest rääkida hommikul, selge ja väsimata peaga. Väsinud vaim igatses puhkust. *Laps karjus enda väsinuks ja ema viis ta magama. U. Masing. | piltl. Vihmavaling hakkas väsima. Sügise lähenedes päike väsis ja vajus ikka madalamale. Armastus ei väsi iial ära. *Kuid varsti väsisid need küsimised ja jutud. A. Mälk. || küllastuma, tüdima. Oleme väsinud ootamast, istumast. Ei tema lõbutsemast väsi! Üksluisest tegevusest väsitakse kiiresti. *Viimane kord, mida õde ei väsinud meelde tuletamast, oli juhtunud pool aastat tagasi. K. Ristikivi.
2. (eseme, materjali kohta:) kuluma; järele andma (1. täh.) Mast tikub isegi ühe suvega väsima. Taskus oli ainult üks väsinud viieline. Liited väsivad pikaaegse koormuse all. Vana diivani väsinud vedrud.

üle väsima
liialt väsima. Jõuluvana oodates võivad lapsed ärevusest üle väsida.