[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

väljuma ‹37›

1. välja minema v. tulema; kusagilt, millegi seest välja liikuma. a. (inimese vm. elusolendi kohta:) välja v. maha astuma. Majast, kohvikust, teatrist väljuma. Väljusin uksest, õueväravast. Teda nähti harva oma toast väljuvat. Metsast väljuvad seenelised. Rebasekutsikad ei julgenud veel koopast väljuda. Tööasju saab ajada ka autost väljumata. Inimesed kiirustasid bussist, vagunist, paadist väljuma. b. (liiklusvahendi vm. liikuva objekti kohta:) teele asuma. Millal väljub Tartu rong? Helsingi laev oli juba väljunud. Satelliit väljus orbiidile. c. (esemete kohta:) nähtavale, välja ilmuma. Sibulast väljunud võrse. Põhjavesi väljub allikatena maapinnale. Jõgi väljus kallastest 'ujutas kaldad üle'. d. (males:) partii üht osa lõpetama. Must väljus avangust kerge paremusega. Lipugambiidist väljunud partii.
2. algust saama, lähtuma. Linnast väljub neli maanteed. Närvid väljuvad seljaajust selgroolülide vahelistest avadest. Tundis ema kehast väljuvat soojust. Prožektorist väljuv valgusvoog.