[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vine ‹6› ‹s›

1. õhuke, poolläbipaistev, vaevumärgatav kiht v. viir, hämu, vina. Kerge vinega kaetud päike, silmapiir, mäed. Paljas küntud maa kattub õrnrohelise vinega. Läbi õhtueelse vine paistis kauge kallas. Õhus hõljuv tolmune vine varjutas piirjooned. Korstnast tõuseb sinist vinet. Udutas vihma, linn oli üleni sinkjashallis vines. Taevas tõmbus, läks vinesse. Tänav mattus kuuma päeva vinesse. Mäekülg oli otsekui väävliaurude kollakasse vinesse mähkunud. Igaühel tõusis suust valge vinena hingeauru. *Päike loojus vinesse, udu vajus kalda poole. M. Unt. | piltl. Lapsepõlvemälestusi katab romantiline vine. *Pillimängu ja ajaloo halli vinesse uputan oma kurbuse. M. Traat.
▷ Liitsõnad: auru|vine, kuuma|vine, pilve|vine, põua|vine, suitsu|vine, tolmu|vine, udu|vine, valgus|vine, õhuvine.
2. vaevumärgatav tuul, vinu. Jäine vine puhus teelistele näkku. Puud sahisesid nõrgas vines.
▷ Liitsõnad: tuulevine.
3. vaevutuntav lõhn. *.. võõrast lõhna polnud majas, peale tema röövija kerge vine köögiukse ümbruses. M. Saat.
▷ Liitsõnad: lõhnavine.
4. (tunnete, meeleolu vaevumärgatava avaldumise kohta näoilmes). Ebamäärase nukruse vine suunurkades. Nägu varjutab tusane vine. Naerust oli jäänud vaid nõrk vine suu ümber.
▷ Liitsõnad: muige|vine, naeratuse|vine, naeru|vine, nutu|vine, rõõmuvine.
5. ‹sisekohakäändeis adverbilaadselt› kõnek vinti, uima; vintis, uimas. Ta jäi kergesti vinesse. Olin veidike vines. Vines peaga on inimesed suurelised. *Austraalias elavad uimased koaalakarud, kes närivad kogu aeg eukalüptilehti ja on pidevalt vines. S. Vabar.