[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

viltune ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. viltuasendis, viltu v. kaldu olev; mitte püstine ega rõhtne. Lagunenud ja viltune tara, müür. Viltune Pisa torn. Loojuva päikese viltused kiired. Vihm piitsutas maad viltuste jugadena. Koketselt viltune kübar. Tal on väga viltune käekiri. Kohendas oma viltust lipsu. Üks hammas oli viltune. Hülgel olid viltuste vöötidega küljed. Viltused sisselõigatud küljetaskud. Viltused ja kõverad varbad. Lampjalgadega mees tallab saapad alati viltuseks. Aluse ja pookoksa otsad lõigatakse viltuseks. *Terav saag lõikas sahinal otstest viltusi plokke .. V. Gross. || (näo, näojoonte kohta). Raevust, valust viltune nägu. Viltused pilusilmad. Pisut viltuse lõikega silmad. Veidi viltune nina, suu. || piltl kahtlustav, umbusklik, ebasõbralik. Teda silmitseti viltuse näoga, lausa tõrksalt. Andis haige lapse emale vaba päeva, ehkki viltuse ilmega. Poetas viltuse suuga paar tunnustavat sõna. *.. tema suu vedas viltusele naeratusele, mis kohe kustus. R. Kaugver. || (pilgu kohta:) kõõrdi(s). Vaatas viltuse pilguga õpetaja poole, et mida see küll ütleb. | piltl. Naine mõõtis hilja peale jäänud meest viltuse pilguga.
▷ Liitsõnad: poolviltune.
2. piltl vale, ebaõige; halb, korrast ära, kahtlane. Kasutab viltust loogikat. Paotas suud viltuse koha pealt 'valel kohal'. Avaldati nii õigeid kui viltusi mõtteid. Mõttekäik kippus viltuseks kätte. Paranda need viltused laused ära! Noorpaari elus tundub midagi viltust olevat. Upsakus on ta iseloomu kõige viltusem joon. Mul on niisuke viltune tunne. See varandus on viltusel teel kokku aetud.