[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aasta ‹1› ‹s›

1. ajavahemik, mille vältel Maa teeb tiiru ümber Päikese; kalendriaasta (365, lisapäeva-aastal 366 ööpäeva), lähtepunktiks 1. jaanuar. 1980. aasta, aasta 1980. Möödunud, eelmine, käesolev, tulev, eelolev aasta. Aasta algus, lõpp. Kongress peetakse kas vana aasta lõpus või uue aasta alguses. August on aasta 8. kuu. Mis aastal sa sündinud oled? Milline näeb Tallinn välja 2100. aastal, aastal 2100? Aastail 1941–1944. Uut aastat vastu võtma. Õnne ja edu algavaks aastaks! Tulevast aastast alates. Sideeriline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus tähtede suhtes, täheaasta (365 päeva 6 t. 9 min. 9 sek.). Troopiline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini (365 päeva 5 t. 48 min. 46 sek.). Aastad ei ole vennaksed. || ‹pl.› (mõnest v. paljudest aastatest koosneva perioodi kohta). Möödunud sajandi 60-ndad aastad.
2. 12 kuu pikkune ajavahemik, lähtepunktiks ükskõik missugune moment. 22. veebruaril möödus 10 aastat onu surmast. See juhtus kümmekond aastat tagasi, mõned head aastad tagasi. Aasta paari pärast. Päevast päeva, aastast aastasse ikka üks ja sama töö. Ma pole enam aasta otsa teatrisse saanud. Siit jätkub tööd terveks, kogu aastaks, aastaks otsaks. Suusatajad saavad nüüd treenida aasta ringi. Ta sai varguse eest viis aastat. Fuksia õitseb peaaegu aasta läbi. Teise aasta ristikupõld. Ta elas aastate viisi välismaal. Aastate jooksul on kogunenud ülearust koli. Aastate pikku kerkis uus linnaosa Õismäele. Akadeemiline aasta 'õppeaasta kõrgemas õppeasutuses'. Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. || (vanuse, ea, eluaastate kohta). Poiss on juba seitse aastat vana. Ligi 1000 aastat vana toomkirik. 3. mail saab laps aasta vanaks. Ta võib olla nii aasta nelja(teistkümnene)-viieteistkümnene. Aastaid võib tal olla juba üle neljakümne. Niipalju aastaid ei oskaks talle küll anda. Ta on oma aastate kohta väga nooruslik. Aastate poolest alles noor mees, aga pea hall otsas. Tal juba 70 aastat turjal. Poiss võis olla aastat viisteist vana. Parimad aastad jäävad juba seljataha. Kes daamide aastaid oskab või julgeb arvata! Juustes on tal juba aastate hõbedat. Küürus aastate koorma all. Surm ei küsi aastatest. Armastus ei päri aastaid taga. *Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg .. A. H. Tammsaare. || aastates ~ aastais ‹täiendiga› eas; ‹täiendita› eakas, elatanud; mitte enam noor; hrv (esemete vms. kohta:) vana. Parimates, keskmistes aastates mees. Ta on mees parimates aastates. Keskealine mees ja umbes samades aastates naine. Tema aastates veel abielluda! Ta juba aastates mees. Tüse, juba aastates, kuid mitte veel vana naisterahvas. Hallipäine aastais direktor. *Päike soojendas aastates maja sammaldunud katust .. E. Maasik.
Omaette tähendusega liitsõnad: abielu|aasta, alg|aasta, algkooli|aasta, algus|aasta, ameti|aasta, aruande|aasta, asutamis|aasta, eelarve|aasta, elu|aasta, finants|aasta, heina-|aasta, ikaldus|aasta, ilmumis|aasta, juubeli|aasta, kalendri|aasta, kasvu|aasta, keskkooli|aasta, kiriku|aasta, kooli|aasta, kriisi|aasta, kuu|aasta, lapsepõlve|aasta, leina-|aasta, lese|aasta, liig|aasta, lisapäeva-|aasta, maapao|aasta, majandus|aasta, marja-|aasta, mõõna-|aasta, neiupõlve|aasta, noorus|aasta, nälja-|aasta, okupatsiooni|aasta, olümpia-|aasta, orjus|aasta, pagendus|aasta, pensioni|aasta, pool|aasta, proovi|aasta, põllumajandus|aasta, põua-|aasta, päikese|aasta, raamatu|aasta, rahandus|aasta, rahu|aasta, revolutsiooni|aasta, rännu|aasta, saagi|aasta, surma-|aasta, sõja-|aasta, sünni|aasta, teenistus|aasta, tegevus|aasta, tõusu|aasta, tähe|aasta, töö|aasta, valgus|aasta, valitsemis|aasta, vanadus|aasta, vangla-|aasta, veerand|aasta, vilja-|aasta, õnne|aasta, õpi|aasta, õpingu|aasta, õpipoisi|aasta, õppe|aasta, õuna-|aasta, ülikooliaasta; uus|aasta, vana-aasta

alles ‹adv›

1. järelejäänud, järel, säilinud, (veel v. endist viisi) olemas. Kontrollige, kas kõik asjad on alles. Pool leiba on söödud, pool on alles. Vanaema kirst on meil veel alles. Ainult paar maja jäi alevikus sõjast alles. Hoidke piletid alles. Mets oli maha võetud, ainult kasetukk oli alles jäetud. *Kellamees Lible olla Paunveres alles ja sõbrutsevat endiselt alkoholiga. O. Luts.
2. päris hiljuti, nüüdsama, äsja. Tulin alles töölt, pole jõudnud veel riideidki vahetada. Kas kõht juba tühi, alles me sõime? Alles ahjust tulnud soojad saiad. Täiesti uus maja, alles sai valmis. Alles see oli, kui koolipinki nühkisime. Alles oli kevad, ja nüüd juba sügis käes. *.. alles oli südapäev, aga juba kuulutavad pikad varjud õhtu lähenemist. O. Tooming.
3. mitte varem kui, mitte enne kui (viitab sageli tavalisest v. oodatust hilisemale ajale v. hetkele). Ah alles homme, kas täna ei saaks? Nüüd sa alles tuled! Alles nüüd ma märkan. Vaata ikka enne järele ja alles siis räägi. Saime kutse alles matuste päeval. Aruannet nõutakse alles 25. detsembriks. Ärkasin alles kell kaheksa. Alles mõne tunni pärast. Vargus oli alles paari päeva eest toime pandud. Olukord on paranenud alles viimastel aastatel. || (ajalist jm. järjekorda, järgnevust silmas pidades). Jaan oli esimene, Juhan teine ja alles siis mina. Ta on järjekorras alles kümnes. Kvalifikatsiooninormi täitis ta alles kolmandal hüppel.
4. (ikka) veel (näitab, et tegevus v. olukord veel kestab v. kestis, kuid selles peab toimuma v. on hiljem toimunud muutus). Mets on alles raagus. Töö oli alles pooleli. Ta on alles väike. See oli siis, kui me alles ülikoolis käisime. Kas nad on ikka alles koosolekul? Üks alles alustab, teine juba lõpetab. Ta alles noor mees. Rukis oli alles lõikamata. Kevadel, kui soo alles kandis.
5. mitte rohkem kui, mitte kaugemal kui, kõigest. Kell on alles neli. Ta on alles viieaastane. Alles kolmandik teed on käidud. Olen alles viiskümmend lehekülge läbi lugenud.
6. ikka, vast (enamasti hüüdlauses). Oled sina alles rumal, imelik, kuri, hea. On alles uudis! Vaat see on alles mees! On alles tark väljas! Kus mul alles asjamees! No on alles elu! *Oli nüüd alles naeru ja lõkerdamist, parastamist ja sajatusi. I. Sikemäe.

astmeti ‹adv›
astmete viisi, astmete kaupa. Astmeti tõusev, langev.

autor ‹-i, -it 2› ‹s›
artikli, raamatu vms. kirjutaja, kirjandus- v. kunstiteose looja; leiutise, projekti vms. tegija. Romaani, näidendi, poeemi autor. Kirjutise, artikli, õpiku, sõnaraamatu autor. Autori pühendusega eksemplar. Loeb ladina ja kreeka autoreid. Noorte autorite koondis. Laulu teksti, viisi, muusika autor. Maali, illustratsioonide, mälestussamba autor. Tallinna laululava autorid. | kõnek (näit. pallimängudes). Värava, korvi autor.
▷ Liitsõnad: antiik|autor, kaasautor.

eba|kõlaline
ebakõlas olev, mittekooskõlaline, dissonantne. a. Ebakõlaline jorutus. Ebakõlalised hääled venitasid mingit viisi. b. Ehitise ebakõlalised proportsioonid.

edasi ‹adv›

1. enda ees olevas suunas; liikumise pärisuunas; ant. tagasi. Sammub, läheb, tungib edasi. Kihutab, tormab edasi. Minge otse edasi! Astus paar sammu edasi. Ei pääse edasi ega tagasi, sammugi edasi. Siit veidi edasi on suur rändrahn. Järgmine jaam Pääskülast edasi on Laagri. Kellaosuti on ainult mõne kriipsuvahe edasi nihkunud. Päikeselaik seinal on edasi liikunud. | (käsklusena, üleskutsena). Rühm, edasi! Täiskäik edasi! || mingis vajalikus, soovitud, kavatsetud suunas. Sõidan Tartusse ja sealt edasi Võrru. Nihutas end pingil veidi edasi, et sõbrannale istumisruumi teha. Igas järgmises reas nihkub mustrikord ühe lõimelõnga võrra edasi. Käisime ristikuväljal ketitatud hobuseid edasi panemas, edasi tõstmas.
2. ajas kaugemale, eelseisvale ajale; eelseisval ajal, tulevikus. Eksam, koosolek, asja arutamine lükkus edasi. Ärasõit, võistluse algus lükati edasi. Mis edasi saab, ei tea. Kuidas edasi elada?
3. (märgib tegevuse v. olukorra jätkumist:) jätkuvalt, üha, endist viisi, (ikka) veel. See seadus on edasi jõus. Ilmad jäid edasi vihmaseks. Ta magas, luges rahulikult edasi. Pidu, töö käib edasi. Rääkige, laulge, jutustage edasi! Töötab tehases edasi. Ela siin edasi, ega mujal parem ole! Me oleme edasi vihased, tülis. Poiss jäeti kooli edasi. || (katkenud tegevuse jätkamise kohta). Pärast räägime, arutame edasi. Mõtles veidi, siis päris, küsis, uuris edasi. Kevadel saab ehitustöid edasi teha. Komistas korraks, siis tantsis hooga edasi.
4. järgnevalt; (varasemale, eelmisele) lisaks, veel. Esimesena ilmuvad lastel keskmised lõikehambad, edasi välimised lõikehambad. Edasi tõmbame punktist A sirge punktini B. Sumpasime rabas, edasi kõndisime männikus ja nõmmel. Kui palju täna matemaatikas edasi võeti? Edasi kuuluvad tehase sisseseade hulka turbiinid, tõstukid jne. Edasi tuleb pidada silmas, et .. Edasi ei mäleta ma enam midagi. Probleem ärgitab edasi mõtlema, edasi uurima. Ja nii, nõnda edasi (kasut. hrl. mittetäieliku loetelu lõpul).
5. väljendab arenemist v. arendamist, kõrgemale tasemele siirdumist v. siirmist. Jõuab õpingutes, elus, töös edasi. Haris end iseõppimise teel edasi. Õpilane viidi järgmisse klassi edasi. Kaebas edasi kõrgema astme kohtusse. Neid seisukohti on ta oma järgmistes töödes edasi arendanud. Põlevkivikeemia on meil hiiglasammudega edasi arenenud. Elu on viimaste aastatega palju edasi läinud. Püüab elus edasi saada. See avastus on inimkonna ajaloos suur, tohutu samm, hüpe edasi. *Aeg on Kusta südamest riisunud mõnedki lootused, kuid tungi edasi pole Kusta kaotanud .. R. Roht.
6. kasut. vahendamise, teistele üleandmise väljendamiseks. Edasi müüma, toimetama, saatma. Kogemusi edasi andma. Saladust ei tohi edasi rääkida. Võid talle edasi öelda, et koosolekut ei tule. Rahvaluule kandub edasi suust suhu, põlvkonnalt põlvkonnale. Kunstnikul on maalis õnnestunult edasi antud suveöö meeleolu.

eetsi ‹adv›
ettepoole; ant. taatsi. *Laev endist viisi pikka eetsi nihkub. J. Smuul. *Ta kukkus eetsi, sirutades vaistu ajel läbi une käed välja .. N. Baturin.

elama ‹37›

1. elus olema, eksisteerima, olemas olema; ant. surnud olema. Jäi imekombel elama. Kas ta elab? Kui isa-ema veel elaksid! Vastsündinu elas vaid lühikest aega. 80 aastat juba elatud. Üks vendadest on surnud, teised elavad. Haige ei tahtnud enam elada. Kotkas elab väga vanaks. || ‹käskiva kõneviisi 3. pöördes interjektsioonilähedaselt› õnnitlus-, juubeldus- v. poolehoiuväljendites. Elagu noorpaar! Elagu juubilar! Elagu olümpiavõitjad! || (hrl. elutu kohta:) elumärke avaldama, liikumises olema, elavana tunduma. Näos elasid ainult silmad. Rõõm paneb näo elama. Kunstnik oskab oma maastikke elama panna. Iga noot muusikas peab elama. Orel lausa elab ta käes. Mõnda osa on laval raske elama panna. Hommikuti hakkab maja elama. Leek lõi tuules jälle elama. Vesi lõi äkki elama – väikesed kalapojad kihutasid siia-sinna. *Kogu [kevadine] loodus elas ja kees häältest. J. Mändmets.
2. päev-päevalt kulgevast eluprotsessist osa võtma (hrl. täpsustatult elamise laadi, viisi, tingimuste vms. poolest). Elame, näeme. Kes sind keelab elamast? Ela ise, lase teisi ka elada. Pole kurta, on ikka elatud ka. Nüüd võiks alles elama hakata! See mees juba oskab elada! Elati täisverelist, huvitavat, sisukat elu. Meie elame oma elu, elagu nemad oma! See pole kellegi elu, mis ta elab! Elab niisama päevast päeva, päevast teise. Kuidas ta oma elu elatud saab? Elu tahab elada. Mis elu sa vahepeal oled elanud? Kuidas sa elad? Elan ilusasti, hästi, õnnelikult, muretult, lahedalt, tagasihoidlikult, vaeselt, halvasti. Rahamehed elasid laialt, suurelt, uhkesti, toretsedes, pillates, üle jõu. Elab siidis ja sametis 'rikkuses, toretsedes'. Elab hooleta kui linnuke oksal. Elab kui saks, kuninga kass 'hästi, toredasti'. Ela nagu tuule peal 'ebakindlalt'. Elab kui vanajumala selja taga 'rahulikult, kaitstult, kartmata'. Katsume paremini elada kui tänini. Elab vaikselt ja omaette. Elab kõlvatult, viltu, ula. Ela hästi! (hüvastijätuvormel). Igaüks elab nii, nagu oskab. Elab vaest viisi, vaesuses, ebainimlikes oludes. Pääseme ükskord inimeste moodi elama. Elab vanemate hoole all. Elab teiste kulul, teiste armul, teiste armust, teiste kaela peal. Poeg elab omas leivas, oma käe peal. Koolipõlves elasime temaga ühe katla peal, ühes leivas. Elab nagu putukas puukoore all, vahel 'vaikselt, enesessetõmbunult'. Elame nagu kotis 'teadmata, mis mujal toimub, uudisteta'. Pidi elama hulkudes ja põgenedes. Revolutsionäärid pidid sageli põranda all 'illegaalselt' elama. Elas kasulapsena onu peres. Püüab elada vale ja pettusega. Elab kõigi õpetuste vastu. Elab seaduste järgi. Elati hirmu all, raske paine all. Elame töö tähe all. Elatakse ootuses ja lootuses. Elati rahus, sõpruses, üksmeeles. Naabrid olime ja sõbru elasime. Elasid omavahel vaenus, riius. Elavad kassi ja koerana, nagu kass ja koer 'tülitsedes, riius'. Elavad abielus, vabaabielus, meest-naist. Elab üksi. Elavad naisega kahekesi. Toakeses elati viie-kuue inimesega. Elavad registreerimata koos. Aastate kaupa on lahus elatud. Elab eilses, homses, oma ajast kaugel ees. Linn elas kõige harilikumat argipäeva. *Kõrboja elas oma endist elu, elas nagu tõsise peremeheta maalapp kunagi, metsistus, rohtus, lagunes. A. H. Tammsaare.
3. elunema, asuma. Kus ta praegu elab? Kuskil peab ju inimene elama. Elab Alutagusel, Tartus, pealinnas. Elab oma majas, avaras korteris. Kütmata kambris ei elatud kunagi. Elame kuuendal korrusel. Matkajad elasid telkides. Elame nendega samas majas, naabermajades, üleaia, ühe katuse all. Teisel pool seina elab meil orkestrant. Elame äärelinnas, Tähe tänavas, kooli(le) lähedal, kaupluse kõrval. Võin elada kas või metsas kuuse all. Kolisime linna elama. Elasin mitu aastat maal. Nad on hiljuti meie kanti elama asunud. Tagalas elades õppis korralikult ära vene keele. Vanaema elab meie juures. Tädi elab meilt 3 km kaugusel. Inimesi elab kõigis kliimavöötmeis. Mutt elab maa all. Troopikataimed elavad meil ainult kasvuhoonetes. | piltl. Oh kui palju kurjust elab selles inimeses! Kes teab, mis teise südames elab. Hinges elab igatsus, rahutus, lootus, vaimustus. Ta silmades elas hirm. *Väsimatu kangelasjõud näis tema käsivarres elavat. E. Bornhöhe.
4. millelegi pühendunud v. millestki haaratud olema. Elab ainult oma tööle, kunstile, õpingutele. Ema elab oma lastele. Elab hetkele, käesolevale silmapilgule, tulevikule. Tal on, mille eest, nimel elada.
5. toituma; elatuma, elatist saama, ära elama. Ta on viimasel ajal elanud ainult teest ja leivast. Söö tublisti, ega paljalt õhust ja armastusest ei ela! Šaakal elab raipest. Kasvatas kartuleid ja nendest elaski. Rannarahvas elab kalastusest. Elab pensionist, stipendiumist, honoraridest. Elab oma tööst, teiste tööst, vargusest, dividendidest. Elab vanemate varast, toetusest. Kelle vaevast te olete elanud?! | piltl. Kirjanik elab sulest 'kirjatööst'. Linn elas eeskätt turistidest. Ajakirjandus elab uudistest.
6. säilima, püsima. Mõned vanad tavad elavad tänapäevalgi. Dante „Jumalik komöödia” on elanud ja elab veel sajandeid. Ta töö elab üle aegade. Mälestus sinust jääb meis elama. Varjud elavad, kuni on valgust. Vana on sitke elama ja visa kaduma.
7. hrl van kellegagi (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama. Peremees elanud oma teenijaga. Aeles ringi, elas kõlvatute naistega. Mees on haige, naine elab teistega.

endine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. varem kellekski v. millekski olnud, varem kasutusel olnud, kunagine; ant. praegune. Endine õpetaja, direktor. Endised õpilased, sõbrad, tuttavad, naabrid. Tema endine abikaasa, naine, mees. Saare endised elanikud. Minu endine kodu. Sündis endises Kaagjärve vallas. Kool asus endises mõisamajas. Endised metsaalad, põllud. Endine maantee oli rohtu kasvanud. Endisel lagedal väljal on nüüd uued majad. Endised lubadused olid unustatud. Tema endisest ilust polnud palju säilinud. || varasemasse, möödunud aega kuuluv, muistne. Endised ajad, inimesed.
2. selline nagu varem, muutumatu. Elab endist viisi. Jättis abiellumisel endise nime. On oma endises jõus. Elu läks endist rada. Kõik jäi endiseks. Leidsin kodukoha eest endisena. *Peeter käis sageli Leena pool, kuid nende vahekord ei olnud enam endine. H. Sergo.

endiselt ‹adv›
endist viisi, nagu enne. Taevas on endiselt selge. Endiselt lahke ja lõbus. Sõbrustame endiselt.

et ‹konj›

1. üldalistav sidesõna. a. alustab aluslauset. On hea, et sa tulid. Paistab, et see on õige lahendus. Vanematele oli peaasi, et laps õppis. Tähtis on, et vili saaks õigeks ajaks koristatud. Võimalik, et ilm päeva jooksul muutub. Et minekust midagi välja ei tule, see oli algusest peale selge. *Ainuke, mis kõiki mõtlema pani, oli see, et preili mehele ei saa. A. H. Tammsaare. b. alustab sihitislauset (sealhulgas kaud- ja siirdkõnet ning kaudküsimust). Kuulsin ainult seda, et uksele koputati. Ma tean, et see raamat sulle meeldib. Lubage, et ma olukorda pisut selgitan! Võib-olla ta ootas, et sa vabandust paluksid. Meile öeldi, et sa olevat haige. Mainisin nagu muuseas, et nägin teda eile kohvikus. Poiss muudkui mangub, et osta ja osta mulle võrr. Ta räägib, et tema poeg olevat meremees. Ma juba mõtlesin, et mis see koer küll haugub. *Et tema vaikne ema võib nii vihaseks minna, seda ei osanud Peep arvatagi. T. Lehtmets. *Pikisilmi ootas sauna Juss, et millal küll pere Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema. A. H. Tammsaare. c. alustab täiendlauset. Talle andis julgust teadmine, et ta ei ole päris üksi. Muret tegi juba seegi asjaolu, et toiduvarud vähenesid. Ta püüdis harjuda mõttega, et peab õpingud katkestama. d. alustab öeldistäitelauset. Olukord oli säärane, et pidime taganema. *Jah, asjalugu on niisugune, et ega ma enam aias ei olegi. K. Ristikivi. e. alustab sihitismääruslauset. Hoia, et ema sind siit ei leia! Võid kindel olla, et ma sellest kellelegi ei räägi. Mis sa selle kohta ütled, et ma täna varem ära lähen? Kogu lugu lõppes sellega, et koosolek jäi pidamata. *Kas nad siis sellest aru ei saa, et ta tahab vait olla .. E. Krusten.
2. tagajärge ja viisi väljendav sidesõna, alustab tagajärje-, viisi- ja määralauset. Kas te ise seda nägite, et nii enesekindlalt räägite? Tõmbas nii, et nöör katkes. Näpistas nii valusasti, et teine karjatas. Kraav oli nii lai, et sellest ei saanud üle hüpata. Juhtus nõnda, et ma pidin ära sõitma. Naerab, et hoov rõkkab. Saavutas niipalju, et koosolek lükati edasi. Ta oli niivõrd ärevil, et unigi ei tulnud. Et vaikus tuleb pärast tormi, nii on ikka olnud. *Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe! A. H. Tammsaare. *Tõuvili on küps, et variseb. H. Suislepp.
3. otstarvet väljendav sidesõna, alustab otstarbelauset. Tõusti kikivarbaile, et paremini näha. Võttis raamatu, et natuke aega lugeda. Kui vähe on tarvis selleks, et teist rõõmustada. Tal oli tegemist, et võlgadest lahti saada. Näitan sulle valgust, et sa trepil ei komistaks. Oled liiga noor, et elu mõista. *Et lapsele sooja saada, tuli koldesse lõke läita. M. Nurme.
4. põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset. Ütlesin seda sellepärast, et tal on õigus. Et Jüril midagi teha ei olnud, läks ta metsa hulkuma. *Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema. A. H. Tammsaare.
5. hrl kõnek alustab iseseisvaid, sageli elliptilisi lauseid, mis väljendavad:. a. käsku, kategoorilist nõuet. Et see homseks korda tehtud oleks! Et see kõigil teada oleks! *Otto: Et seda meest homme laeval ei ole! E. Tammlaan. b. soovi (öeldis hrl. tingivas kõneviisis). Et ta juba kord tuleks! Et sa ometi mõistlikumaks muutuksid! Va ahnepäits, et sa lämbuksid! *Eesti laul, et kõla sa / üle metsa, üle maa! L. Koidula. c. kahetsust v. etteheidet. Et see just nõnda pidi minema! Et ma seda varem ei taibanud! Et sul ka häbi pole selliseid asju rääkida. *Et ilm juba kord soojaks ei lähe! A. Hint. d. imestust, üllatust. Ah et ta ei tulegi! *Et sa mu ka leidsid! M. Raud. e. siirdkõnet. *Ta rääkis asjast ka Kägile. Et näe, missugune häda. Raha ei ole ja maksta on vaja. P. Viiding. *Mindki kipub Neeme sageli ülearu sõnaohtralt esitlema. Et palun väga, siin on teile nüüd seltsimees Lõuend, kirjutab doktoritööd .. E. Raud.
6. kõnek esineb lausetes fakultatiivse täiteelemendina:. a. (dialoogi) küsilause alguses. Et mina pean minema? „Et millal?” küsis Ats. „Nõupidamine on Viljandis.” – „Et ikkagi Viljandis?”. *Ning perenaine ütles: „Et mõtled siis koju kõmpida? ..” A. Jakobson. b. tervituse vm. ütluse alguses. Et head aega siis! Et terekest kah! Et olgu siis pealegi nii! *„Tere õhtust.” – „Et tere. Varn on seal.” R. Kaugver. c. koos sõnadega peaaegu, vaata, vaevalt vms. Seal oli kolm peaaegu et ühesuguses rõivastuses last. Viimased meetrid läbis ta peaaegu et vaarudes. Teost võiks pidada peaaegu et romaaniks. Vajadus on praegu vaata et suuremgi. Lund on vaata et vööni. Seda riista vaevalt et enam kasutada saab. *Ent Vallasmaad oleks nagu hella paika puudutatud, peaaegu et solvatud. E. Tennov. *Laiu ja maa vaheline silm ei olnud lai – vaevalt et sülda viis-kuuskümmend .. J. Peegel.

ilma et
alustab eitavasisulist viisi- ja tagajärjelauset. Lahkus, ilma et oleks head aegagi öelnud. Ütles seda niisama, ilma et oleks midagi tõsisemat mõelnud. Oli mitu nädalat haiglas, ilma et sellest mingit abi oleks olnud. Ilma et ta ise arugi sai, ilmus naeratus ta näole. *Aga ta lükkas edasi, ikka jälle edasi, teiseks, paremaks korraks, ilma et see parem kord iialgi oleks tulnud. E. Vilde.

nii et

1. alustab viisi- ja tagajärjelauset. Põleb, nii et ragin taga. Valetab, nii et suu suitseb. Laulab, nii et imesta. Tulime, nii et maantee tolmas. Ütles seda valjusti, nii et kõik kuulsid. Naeris, nii et pisarad tulid silma. Sadas kogu päeva, nii et toast kordagi välja ei saanud. *Ära mängi, muidu tõmban sulle ühe täie, nii et ajad käpad püsti! V. Beekman.
2. hrv. alustab otstarbelauset. *.. hoidsime laternat otse veepinnal, et neid [= vaalhaisid] üles meelitada, nii et saaksime lähemalt näha, mis elukad nad õieti on. H. Sepamaa (tlk).
3. järeldav sidesõna, seob korduvaid lauseliikmeid v. iseseisvaid lauseid rinnastavalt. *Vana Siimon oli oma linnatulekust saadik, nii et juba õndsa Koelli päevist, Pühavaimu koguduses olnud .. J. Kross. *Ema teenistusest oli viimasel ajal õieti elanud ka poeg. Nii et pärast ema surma polnud õieti enam midagi, millest elada. R. Roht.

grupi|viisi ‹adv›
gruppidena. Nii üksikult kui grupiviisi. Traktorite, kombainide grupiviisi töötamine.

hookaupa ‹adv›
hoogudena, hoogude viisi, hooti. Vanake kõneles hingeldades, hookaupa. *Ilm oli hommikust saadik pilves ja päev otsa oli hookaupa vihma sadanud.. J. Kross. *..nende [= sireenide] kime hääl kostis läbi automürina hookaupa ja ärevalt. H. Väli.

hulga|viisi ‹adv›
hulgakaupa. Laual seisis hulgaviisi kooke ja kukleid. Jõe põhja oli uputatud hulgaviisi kive.

hunt1 ‹hundi 21› ‹s›

1. Euraasia ja Põhja-Ameerika tundra-, stepi- ja metsavööndi suur kollakashall koerasarnane kiskja (Canis lupus). Hall hunt. Pimedusest kostis huntide ulgumist. Hunt murdis lamba. Huntidele korraldati ajujaht. Ega hunt enne jäta, kui viimane tall viidud. Näljane nagu hunt. Elab üksinda nagu hunt. Ei karda hunti ega tonti 'ei karda kedagi'. Teeb nii, et hundid söönud ja lambad terved 'teeb nii, et kellelegi poleks liiga tehtud'. Ega hunt hunti murra. Ega hunt ulgumist unusta. Kui oled huntide hulgas, siis pead nendega ühes ulguma. Sööda hunti, hunt vaatab ikka metsa poole. Kui hundist räägid, hunt aia taga. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Hundil hundi isu. Hunt heidab küll karva, aga mitte viisi. || kõnek hundikoer. Keti otsas haugub tige hunt. *See Kääriku Oskari koer, tead, too suur hunt, tikkus jälle kallale nagu metsaline. A. Tigane. || piltl (inimese kohta). Rahvas kutsus lossiisandat Toolse hundiks. Ta on vana kogenud hunt, kes nii kergesti vahele ei jää. *Artellivanemaga pole kerge võistelda. Visa hunt. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: ema|hunt, isa|hunt, metsa|hunt, preeriahunt; merehunt.
2. peenestus-, purustus-, kohestusmasin (ketrusvabrikus vm.). Villad, vanad dokumendid lasti hundist läbi.
▷ Liitsõnad: kaltsu|hunt, lina|hunt, lõnga|hunt, paberihunt; liha|hunt, turbahunt.
3. kõnek kõrge laiavõraline jämedaoksaline puu, mis oma ümbruses kasvavaid puid lämmatab. *Mõnigi laiavõraline ja jäserik, tarbepuuks vähesobiv nn. hunt väärib eksponeerimist.. J. Eilart.
4. ‹liitsõna järelosana› mõnes looma-, kala- v. putukanimetuses
▷ Liitsõnad: kukkur|hunt, punahunt; merihunt; kärbse|hunt, mesilas(e)|hunt, röövikuhunt.

igaviisi ‹adv›
iga viisi, igat moodi, igapidi. Püüdis meestele igaviisi läheneda. Söötis ja hellitas loomi igaviisi. Arutas igaviisi, kuhu minna ja mida teha. *Timo püüdis ka alati igaviisi naise tahtmist täita.. F. Tuglas (tlk). *Potale tunti kaasa, teda toetati igaviisi nii sõnaga kui teoga. J. Must (tlk).

indiviiditi ‹adv›
individuaalselt, üksikute isikute v. olendite viisi. Aju maht erineb indiviiditi tunduvalt.

isemoodi ‹adv›

1. erinevalt, eri viisi; teistmoodi. Iga lill lõhnab isemoodi. Igaühe võimed arenevad isemoodi. Ta on iga päev isemoodi riides. Tema sai sellest hoopis isemoodi aru. Igal maal on isemoodi kombed. Siin on meri jälle isemoodi: madal, kivine ja karm. Igaühel olid isemoodi uudised.
2. iseäralikult, omapäraselt. Meri kohises täna kuidagi isemoodi. Mees hingas isemoodi raskelt. Ta rääkis isemoodi kähiseva häälega. Isemoodi armas on mulle kodupaik. Ta on üks isemoodi inimene, mees. Need näisid olevat üpris isemoodi kivid. Mind valdas mingi isemoodi rahutus. Kaugelt kostis isemoodi müha.

ise|viisi ‹adv›

1. iseäralikult, omapäraselt. *Mehed, elevil ja iseviisi muhedad, ümbritsesid Simmelit tiheda sõõrina. I. Sikemäe.
2. erinevat viisi, erinevalt. Lastesse suhtusid nad kumbki iseviisi. *Mis on siin õnn? / Eks teda igaüks siin iseviisi mõista.. G. Suits.

jupitama ‹37›
juppideks, osadeks tegema, osadeks jaotama. Jupitab vorsti parajateks portsjoniteks. Mis siin jupitada, võta kõik! Ärme hakkame jupitama, teeme töö korraga valmis. *Ott [võid] vähemalt ei müü kui ikka terve püti viisi – temal ei ole kaalu ega hakka ta siin jupitama. M. Mõtslane.

justkui

1. ‹konj› esineb sarnasusvõrdlustes, kus seostab võrdluse selle põhisõnaga.; sün. kui, nagu, otsekui (on viimastest kõnekeelsem ja juhuvõrdlustes harvem). a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga mingi nimetamata, kuid aimatava ühisomaduse põhjal. Mees justkui härg. Plika justkui tulesäde. Nina justkui kartul. Silmad justkui söed, tõllarattad, taldrikud. Hambad justkui rehapulgad. Juuksed justkui padrik. Tal on jõudu justkui karul. Mehel on isu justkui hundil. Elu justkui kuninga kassil. b. seostab võrreldava adjektiivi sama omadusega iseloomustuva substantiiviga. Raske justkui tina. Vedel justkui sült. Räpane justkui poriorikas. Kare justkui lehma keel. Näost must justkui korstnapühkija. Keel haraline justkui ussil. Jalad on külmad justkui jäätükid. Poiss on pisike justkui püksinööp. Tuba on külm justkui hundilaut, lage justkui koppel. c. seostab võrreldava adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Vait justkui hiir urus. Ennast täis justkui konn mätta otsas. Üksi justkui vana känd. Selili justkui sitikas. Kinni justkui tinutatud, justkui pigiga. Libedasti justkui õlitatult. Jutt lõppes järsku justkui noaga lõigatud. d. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vms. Tammub justkui karu. Lippab justkui jänes koera eest. Tormab ringi justkui pöörane, arust ära. Peatus justkui kõheldes. Hoidis käest justkui tangidega kinni. Vihkab teda justkui ussi aia all. Räägib, laulab justkui tõrre põhjast. Vastasid justkui ühest suust. Kadus justkui maa alla, justkui tina tuhka. Vihma tuleb justkui oavarrest. Karjub justkui põrsas aia vahel. Käib peale justkui uni. Kargas püsti justkui ussist nõelatud. Sobib justkui rusikas silmaauku. Valu kadus justkui peoga pühitud. Kõik tõusid justkui käsu peale. Kõik paistab siit justkui peo peal. Teda on hoitud justkui essu pilpa peal. See tuli justkui iseenesest. Hea nõu on tal alati justkui varnast võtta. See raha on justkui maast leitud. Olen siin justkui herilase pesas. Oli ehmatusest justkui puuga pähe saanud. Poiss on justkui isa suust kukkunud. Kõik nad on justkui ühe vitsaga löödud.
2. ‹konj› alustab näimist v. tundumist võrdlevat, tingivas kõneviisis kõrvallauset. Nägin unes, justkui oleksin olnud kuskil lossis. Puud painduvad tuules, justkui kummarduksid kellegi ees. Tuleb tuttav ette, justkui oleksin seda juba kunagi näinud. Nii kerge oli joosta, justkui oleksid jalgadele tiivad kasvanud. Talle tundus, justkui oleks midagi puudu. Mulle paistis, justkui muigaksid teised. Teeb näo, justkui ei saaks aru. Mul on tunne, justkui võiksin lendu tõusta.
3. ‹adv› kõnek kasutatakse mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel.; sün. nagu. a. tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Oleks justkui põhjust rääkida. Aga see oli meil justkui juba kokku lepitud. Sa justkui lubasid kindlasti tulla. Oleks justkui aeg lõunale minna. Tuleks justkui tööle hakata (või nii). Sai justkui sellepärast tuldud. Ootasime justkui enamat. Tahaks justkui midagi soolast. Pole justkui tahtmist minna. Seda peaks ta justkui teadma. Korter tuleks justkui oma silmaga üle vaadata. Kas oled seda tööd varem teinud? – Justkui oleks. b. näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Sadu on justkui hõredamaks jäänud. Hakkab justkui sulale minema. Sai mu ütlemise peale justkui pahaseks. Ta justkui ehmatas, jahmatas. Sa justkui varjad midagi. Ta justkui ei rõõmustanudki. Tal oli justkui häbi, piinlik. Kuula, keegi justkui koputab. Poiss justkui ei julge sisse tulla. Justkui raske uskuda. See ikka justkui ei kõlba, ei lähe. Ta paistab justkui linnamehe moodi. Sa oled justkui rohkem selle töö mees. Ei näe selgesti: oleks justkui põder, aga võib-olla on hoopis lehm. c. millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele, hurjutuse väljendamiseks. Justkui sa ise ei teaks! Justkui mul ilma selleta tööd vähe on! Justkui ta minu juttu usuks! Justkui sellest midagi kasu oleks! Justkui nad ise poleks näinud, kuulnud. Justkui meie sinna midagi saaksime parata. *Teised inimesed justkui polekski inimesed, ainult põllumehed ja põllumehed! O. Luts.

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

ka ‹adv›

1. ‹sageli asendatav liitega -gi, -ki› samuti (nagu keegi teine v. miski muu), teiste v. muu kõrval; peale selle, lisaks. a. (rõhulisena). Seda ütleb Ants ka! Tema armastab mind ja mina teda ka. Tema tahab ka õppida. Ta võttis ise ka sõna. Anna mulle ka! Meie iseloomud on erinevad ja huvid ka. Vihm jäi järele ja tuul vaibus ka. Mihkli linnaskäik oli ka tagajärjeta. Selle nime päritolu ei ole ka selge. See on ka hea mõte! Töö edenes ja ei edenenud ka 'edenes kuidagimoodi'. *Taksopeatuses ei olnud ainsatki inimest. Ja taksot ka ei olnud. H. Väli. b. rõhutus asendis tugevdab järgnevat sõna v. lauseosa. Ka meie olime kunagi noored. Ka tänavu on halb suvi. Ka seekord ei olnud neil jahiõnne. Ega sina ainus ole, ka teistel on muresid. Nagu kogu Põhja-Euroopas, nii ka meil hilines kevad paar nädalat. Ta on tark, peale selle ka töökas. Oli ka päevi, kus õieti midagi ei juhtunud. Sa olid tugevam, kuid olid ju ka minust vanem. *Nüüd ei mõistnud Ado Murak ei edasi ega ka tagasi minna. M. Raud. | ‹ühendsidesõna osana› nii(hästi) ... kui ka, kui ka, mitte ainult ... vaid ka vt kui, vt vaid
2. ‹sageli asendatav liitega -gi, -ki› isegi, koguni. Sellest vihjest pidi ka kõige rumalam aru saama! Keegi ei suutnud aidata, ka arst mitte. Kord oli karm, ka kõige väiksemate üleastumiste eest karistati. Tööd oli palju, vahel tuli ka öötundidest lisa võtta. *Tubades põlesid tuled, ka nendes, kus polnud ühtegi õpilast. V. Saar.
3. esineb kinnitava sõnana siduva määr- v. asesõnaga algavas mööndlauses. Kuhu ka ei vaataks, aina liiv ja liiv. Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjata. Kui vägev mees ta ka ei ole, selle korralduse vastu ta ei saa. Asitõend jäi leidmata, kui kaua ka otsiti. Kõik jääb endist viisi, mis ka ei juhtuks. Ükskõik missugune ka oleks tulemus, katsetama peab ometi. *Aga kui tark mees kingsepp ka enda meelest oli, pidas ta end siiski targemaks kui tarvis. R. Roht. | ‹ühendsidesõna osana› (esineb möönvas ühendis) kui ka vt kui
4. hrl. rõhutus asendis tugevdab etteheidet, pahameelt, põlastust vms.: ometi, siiski, ikka. Et ka keegi varem sellele ei mõelnud! Sa oled ka imelik: kust mina kõike peaksin teadma! Küll leidis ka aja haigestumiseks! Kus ka asi, mille pärast kurvastada. Millega sinul ka uhkustada on! Mis tema ka teab! *„Ah teid ka!” siunas Irma. „Te olete saamatu nagu kõik mehed! .. ” A. H. Tammsaare.
5. kõnek hrl. otseses kõnes väljendab ebamäärast, lähema selgituseta jaatust, tagasihoidlikku v. kahtlevat nõustumist. Ah et metsa, miks ka mitte! „Kas uni peale ei kipu?” – „Eks vahel kipu ka.” „No kuidas sul läheb?” – „Läheb ka.”. *„Oli ta hea poiss?” – „Ah, oli ju ka,” vastas Richard hajameelselt. E. Krusten. *„Käid sa Rätsepa Klaaraga, vasta otsekoheselt?” – „Käin ka,” vastas Ludvig põiklevalt. M. Metsanurk.
6. kõnek kindla tähenduseta sõnana tugevdab eelnevat v. järgnevat sõna v. lauseosa. a. (küsimustes v. muudes kõnetlustes). On sul veidi aega ka? Kas tuled sisse ka? Mis teil Pärnus ka uudist on? Mis mulje näitus jättis ka? Teate ka, kes ma olen! No tere ka, naabrimees! Istu ka, kuhu sul kiiret on! b. (muudel juhtudel). Kutsusin teda kaasa ja tema oli nõus ka. Tühja ka, jäägu pealegi vanamoodi. Õige ka, mis selle asjaga enam oodata. Lubaja on ka hea mees.

kaela|kett [-keti]

1. ehtena kaelas kantav kett. Hõbedast, kullast kaelakett. Setu naiste kaelaketid.
2. loomadel ümber kaela käiv kett (näit. sõime külge kinnitamiseks)
3. aj (vangil) ümber kaela käiv ahel. *Samuti hoiti talupoegi nädalate viisi vangis ning kaelaketis. A. Vassar.

kaheti ‹adv›

1. kahte viisi, kahesuguselt. Seda nähtust on võimalik seletada kaheti. Uuendus õigustas end kaheti: tõusis toodangu kvaliteet ja vähenes selle omahind.
2. hrv kahekaupa, paariti. *Kahro läks juhina ees, mehed kaheti kõrvu tema taga. M. Metsanurk.

kahtepidi ‹adv›

1. kahel kujul, kahte viisi. Kahtepidi kasulik, kahjulik. Kahtepidi mõistetav vihje. *Ei siin olnud kahtepidi mõtlemist. Kaugemale Alajõelt! H. Sergo.
2. kahele poole, kahes suunas. Kui pilved kahtepidi jooksevad, siis sajab kaua vihma.

kahteviisi ‹adv›
kahel kujul, kahte viisi, kahtepidi. Temast võis kahteviisi aru saada.

kaksipidi ‹adv›

1. kahte moodi, kahte viisi; nii või teisiti (kõhklemisel). Sellest võib kaksipidi aru saada. Vastust ei saanud kaksipidi mõista. Polnud ei kaalumist ega kaksipidi mõtlemist: kõik oli selge. Teda vaevasid kaksipidi mõtted.
2. kahele poole, kahes suunas. *Kino lai klaasuks käis kaksipidi kinni-lahti, inimesi ruttas etendusele. P. Vallak. *Uksel tekkis kaksipidi tõuklemine, segadus .. R. Sirge.

kamal ‹-u 2› ‹s›

1. mõlemad peod õõnsust moodustavatena koos. Pani pihud kamaluks kokku. Pani kamaluga vett näole. Jooginõu puudumisel joodi kamalust. Tõstab kamaluga korvist marju. Seeni oli lausa kamaluga võtta. || kamaluga piltl hulgi, rohkesti. Ajab kamaluga raha kokku. *Öösel puistas taevast kamaluga lund ja hommikuks olid kõik jäljed kadunud. E. Maasik. || kõnek kamalutäis. Kogus maast kamalute viisi teri.
2. hrv pihk, peopesa. *Siis hakkas ta end pesema: pikkamisi, mõtlikult, tõstes vett kahe kamaluga pähe, kuklale, moonutatud näole. A. Jakobson.

kamalu|kaupa ‹adv›
kamalutäite viisi. Jagasime marjasaagi kamalukaupa pooleks.

kamalu|täis ‹s›
kamalut täitev kogus. Kamalutäis teri, pähkleid, jahu. Suur, hea, tubli kamalutäis. Kasti põhjas oli paar kamalutäit ube. Ammutas kamalutäite viisi vett oma higisele näole.

kamba|viisi ‹adv›
kambas [1], kambana v. kampadena. Poisid käisid naaberkülades kambaviisi.

karja|viisi ‹adv›
karjakaupa. Karjaviisi elavad loomad. Uudishimulikke käis sündmuskohal lausa karjaviisi.

kaubitsema ‹37›
(tasapisi, väikest viisi) kauplema, äritsema, hangeldama. Vanakraamiturul kaubitseti igasuguse tühja-tähjaga. Ettevõtjamad käisid ümberkaudsetes taludes kaubitsemas. Jaan püüdis salamahti viinaga kaubitseda. Tal on ärimehe vaimu: armastab esimesel võimalusel ükskõik kellega ja millega kaubitseda. *Puuvili igal tänavanurgal: melonid, arbuusid, aprikoosid, viinamari. Iga eit ja vanamees kaubitseb sellega. R. Roht.

kaupa
‹postp› [gen]
1. osade, annuste v. üksustena, mingi osa, üksus v. annus korraga, haaval, viisi. Vihma sadas hoogude kaupa. Teos ilmus annete kaupa. Tasus laenu osade kaupa. Kool rivistati klasside kaupa üles. Oskussõnavara korrastatakse erialade kaupa. Rüüpas jooki väikeste lonksude kaupa. Luuletus õpiti salmide kaupa pähe. Pinnas eemaldati kihtide kaupa. Tööl tuli käia vahetuste kaupa.
▷ Liitsõnad: järgu|kaupa, kahe|kaupa, kilo|kaupa, kolme|kaupa, minuti|kaupa, mitme|kaupa, nelja|kaupa, nõksu|kaupa, paari|kaupa, saja|kaupa, salga|kaupa, tera|kaupa, tropi|kaupa, tuhande|kaupa, tüki|kaupa, viie|kaupa, ühekaupa.
2. (pikem) rida teat. võrdseid üksusi järjest (sageli rõhutab rohkust, aja pikkust). Istub tundide kaupa harjutades klaveri taga. Nädalate kaupa ei käinud ühtki võõrast. Päevade kaupa ladistas sadada. Viibis kuude kaupa eemal. Aastate kaupa pole sõbrad kokku saanud. Kilomeetrite kaupa laiuvad mõlemal pool teed metsad. Inimesi oli tööta sadade ja tuhandete kaupa. Hunte oli neis metsades karjade kaupa. Raamatuid oli laudadel virnade kaupa. Sääraseid lugusid teatakse tosinate kaupa. Lehekülgede kaupa leidub raamatus looduskirjeldusi.
▷ Liitsõnad: hulga|kaupa, hunniku|kaupa, karja|kaupa, parve|kaupa, virnakaupa.
3. van abil, teel, kombel. Sain sellest juhtumise kaupa teada. Parem nõu kaupa kui jõu kaupa. *Maailm läheb aegamööda katsumise kaupa igas asjas ja tundmises targemaks .. O. W. Masing.
▷ Liitsõnad: väe|kaupa, õnnekaupa.

keerd|ülesanne
keeruline ülesanne. *Need olid keerdülesanded, millede kallal tal mõnikord päevade viisi tuli pead murda .. M. Metsanurk.

kekutama ‹37›
kõnek
1. edvistama, eputama, alpima. Mis sa kekutad! Tüdruk kekutas tundide viisi peegli ees.
2. kekslema (hrl. tantsimise kohta). Kekutati tinnat.
3. kergelt, edvistavalt naerma, kõkutama. Naeru, naerda kekutama.

kera ‹11› ‹s›
ümmargune pallikujuline keha. Kera niiti, lõnga. Lõng, nöör on keras. Keri pael kerasse! Vihist keriti lõng keradesse, keradeks. Kera juustu. Lambikuplite kerad. Maal on kera kuju. Päikese hõõguv kera. Ümmargune nagu kera. Koerad tormasid kahe karvase kerana võõrale vastu. | ‹sisekohakäänetes, hrl. illatiivis v. inessiivis› (olukorda tähistavana). Siil kiskus end kerra. Kassipoeg, uss tõmbas end päikesepaistel kerra. Koer, kass magab keras. Poiss oli teki all keras. Vean enda diivaninurka kerra. Tõmbas jaladki istme all kerra. || mat korrapärane geomeetriline keha, mille ükski punkt ei asu keskpunktist kaugemal kui raadiuse pikkus. Kera raadius, läbimõõt, segment, vöö, kiht, sektor. Arvutage kera pindala, ruumala!
▷ Liitsõnad: juustu|kera, karva|kera, köie|kera, lõnga|kera, maa|kera, nahk|kera, niidi|kera, nööri|kera, okas|kera, pool|kera, päikese|kera, sule|kera, traadi|kera, tule|kera, viisi|kera, õiekera.

keskelt läbi
keskeltläbi; keskmiselt, keskmist viisi; keskmine, keskpärane. *Kuidas teie olete elanud? – Keskelt läbi. L. Metsar. *Mina ei taha isegi keskelt läbi mees olla. Mina tahan silma paista. H. Pukk.

kihevile ‹adv›
ärevile, erutatuks; elevile, kihama. Poisid lõid, läksid seda kuuldes kihevile. Sõnum ajas kogu küla kihevile. *Ja ajas [Eha] oma vastküpsenud, tugeva, kuid vilka kehaga endist viisi mõne kännuvedaja meeli kihevile. V. Ilus.

kihiti ‹adv›
kihikaupa, kihtide viisi. Tarretises oli valge ja punane tarretis kihiti. Kurgid pannakse tünni kihiti.

kikk|habe

1. väike, otsast terav lõuahabe. Kikkhabemega vanamees. Mehel oli punane kikkhabe.
2. sellise habemega mees. *Peale selle on meil koolis ka oma laulukoori juht, keegi tütsakas kikkhabe Linde .. O. Luts. *Tulgu või vana kikkhabe [= vanakurat] ise! Kui kiren korra kikka viisi, siis...! A. Kitzberg.

kilo|kaupa ‹adv›
kilo korraga, kilohaaval; kilode kaupa, kilode viisi. Õpilased tõid vanapaberit kilokaupa kokku.

klaasi|viisi ‹adv›
klaaside kaupa, klaaside viisi. Veini müüdi ka klaasiviisi.

klimberdama ‹37›
klaverit (harva mingi muu keelpilli kohta) oskamatult, kehvasti mängima. Klimberdasin klaverit. Klimberdas klaveril ühe sõrmega mingit viisi.

kolmati ‹adv›
hrv kolmandat viisi, kolmandat moodi, kolmandal kombel. *„Miks mitte hoopis kolmati?” lõi ta mantli siilud lahti. R. Sirge.

kolmeti ‹adv›

1. kolmekaupa
2. hrv kolmes järgus, kolme viisi. *Kummardunud üle paku, oli ta pikk ning kõhn kogu kolmeti kõver just kui haakristi haru. K. Rumor.

komponeerima ‹42›

1. muus helitööd looma. Ta on komponeerinud kaks keelpillikvartetti. Ise lõi sõnad, ise komponeeris neile ka viisi. G. Ernesaksa komponeeritud koorilaulud.
2. hrv kujutava kunsti teost looma. *Sealsamas aga komponeeris [Viiralt] oma „Jutlustaja” ilma igasuguse kavandita otse litokivile. O. Kangilaski.
3. koostama, (komponentidest) kokku panema, kokku seadma. *Nii on tõenäoliselt Kreutzwald „Põhja konna” ise komponeerinud mitmest pärimuslikust motiivist .. A. Annist.