[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

viiruk ‹-i 2› ‹s›
looduslik vaik, mida kasut. näit. usutalitustel lõhnava suitsu saamiseks, oliibanum. Viirukit suitsutama, suitsetama. Altariruumis lõhnas viiruki järele. Kolm Hommikumaa tarka tõid jõululapsukesele kingiks kulda, viirukit ja mürri. Pani suitsutuspanni terakese viirukit. Suitsutuspannilt tõuseb viiruki lõhna. *Ta kasutas kallist Pariisi parfüümi .., põletas oma toas viirukit ja lõhnavaid paberiribasid. V. Adams.

[kellelegi, millelegi] viirukit suitsutama ~ suitsetama
kedagi v. midagi liialdatult, ülemäära kiitma, ülistama. Suitsutab ülemusele viirukit, nii nagu oskab. Ajalehtedes suitsutati kunstnikule viirukit. *.. nüüd on paras aeg leitud välja tulla ideedega, mis keskpärasusele viirukit suitsetavad .. J. Semper.