[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

viha ‹11›

1. ‹s› vaenulikkuse ja ärritatusega seotud tugev tunne, äge pahameel v. sallimatus. Tuline, metsik, sõge, pime viha. Suur, kange viha. Ülekohus tekitab viha. Küll teeb viha, kui lubadusi ei täideta. Tüdrukul tõusis poisi vastu viha. Temas süttis, ärkas, kihvatas, lõi keema viha. Teda haaras, valdas pöörane viha. Viha asus südamesse, hinge. Süda on täis õiglast viha. Mees läks, oli püha viha täis. Tunneb viha kogu maailma vastu. Hinge kogunenud viha purskus esile. Jõuetu viha mattis hinge. Lõhkus vihaga nõusid. Kiristas viha pärast hambaid. Poiss lausa nuttis vihast. Rein ei näidanud oma viha välja. Keeb, vahutab vihast. Vihast pime, kukkus ta teist peksma. Petetu oli vihast lämbumas 'väga vihane'. Hing jäi vihast kinni. Nägu punetab vihast. Jumala viha alla langema. Uus töötaja sattus ülemuse viha alla. Teiste viha enda peale tõmbama. Oma viha kellegi peale välja valama 'vihane olles kedagi süütut nahutama v. karistama'. Põgenes kuninga viha eest. Püüab oma viha taltsutada, maha suruda. Vaos hoitud viha. Viha koguneb, kasvab, läheb üle, lahtub, raugeb. Kellegi peale viha kandma 'kellegagi kaua vihane olema; kellegagi vimma vedama'. Poiss on pika vihaga. Ta ei pea pikka viha. Armastus teisenes vihaks. Töötab ägedalt, nagu vihaga. Ma ei pane pahaks ega võta vihaks, kui sa seda teed. Viha võtab vilja väljalt, kadedus kalad merest. *Pidite ju hirmsat viha kiskuma, üksteisest kauges kaares mööda käima. J. Rannap. *.. ta peab minu vastu ikka veel viha tolle kohatu naeru pärast. T. Vint. || ‹allatiivis› (seisundit tähistavana). Ära aja mind vihale! Läks rääkides vihale. Vihale ärritatud härg.
▷ Liitsõnad: maru|viha, padu|viha, sala|viha, surma|viha, südame|viha, vahk|viha, äkkviha; klassi|viha, rassi|viha, võõraviha.
2. ‹adj› mõru, kibe. Õunad olid vihad ja hapud. Miks sa jood, kui viin on viha? Viha kohv, tee. Viha maitse on suus. Tööl on viha juur, aga magus vili. *Ei meeldi mulle see suitsuvedamine. Suu teeb vihaks. H. Pukk. | piltl. *Mu elupõlv – nii sapine ja viha .. Jak. Liiv.
▷ Liitsõnad: sappviha.
3. ‹s› mõru maitse, mõrudus; mõju v. vägi. Odralinnastest õllele pandi vihaks sekka humalaid. Ära joo, õlle viha võib haavasse minna. *.. need [redised] on magusad ... neil pole seda mäerõika viha juures. L. Kibuvits. *.. süütas paberossi, kuigi ta keelel oli alles eelmise paberossi viha. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: humala|viha, viina|viha, õlleviha.
4. ‹s› mädanik. Haava lõi viha sisse. Hautatud sibul kisub umbes näpust viha välja.
▷ Liitsõnad: küüne|viha, maaviha.