[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vidin ‹-a 2› ‹s›

1. pääsukeste jm. väikelindude hele häälitsus, sidin. Aed oli täis lindude vidinat. Suitsupääsukese laul on üsna pikk vidin. Pääsukesed lendasid valju vidinaga, valjul vidinal räästa alla. Lehestikust kostis lepalinnu, punarinna vidinat. Kuldnokkade vidin. || (väikeste loomade samalaadse häälitsuse kohta). *Puhtel äratasid teda koerte viunumine ja hiirte vidin. N. Baturin. || rohke kiire heledahäälne rääkimine. Õuest kuuldus naiste vidinat.
2. kiirest liikumisest tekkiv heli, kerge sahin v. vihin. Ventilaatori vidin. Imepeene vidinaga voolas liiv kella sees. Kummide vidin märjal asfaldil. Auto kihutas kummide vidinal minema. Keris videolindi vidinal tagasi.
3. kõnek kiirus, rutt. *Üks vidin karjapoisilgi kogu aja peal, hommikust õhtuni. V. Ilus. *Üks vale liigutus, ja lendate kõik vidinal ukse taha. V. Lattik.
4. kõnek mingi pisidetail, jublakas; mingi väike ese. Jalgratta vidinad. Töökojas vedeles kastides kõikvõimalikke vidinaid. Laps kogub üllatusmunadest leitud vidinaid. Ostis kodu kaunistamiseks päris toredaid vidinaid. Putkades müüakse mingeid mõttetuid vidinaid.
▷ Liitsõnad: pisividin.