Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Leitud 1 sobiv artikkel.
vibu ‹11› ‹s›
1. koolutatud painduvast puust e. loogast ja selle otsi ühendavast nöörist koosnev relv noolte lennutamiseks. Kadakane vibu. Loodusrahvad küttisid vibu ja nooltega. Vibudega relvastatud sõdalased. Tõmbas vibu vinna, pingule. Asetas, pani, seadis noole vibule. Vibult lastud nool. Vibu riputati üle õla. Vibu ripub õlal, seljal. Vibu laskma. Lasi vibuga, vibust märki. Isa meisterdas lapsele vibu. Närvid on vibuna pingul. Tõmbas oma keha vibuna looka. Ta visati kui vibust püsti.
▷ Liitsõnad: liht|vibu, liitvibu.
2. nõtke ritv v. varb (millegi riputamiseks, liikumapanekuks vms.). Kätki õõtsus lakke kinnitatud vibu küljes. Häll rippus põllu ääres vibu otsas. Sepalõõts pandi tööle üles-alla liigutatava vibu abil. Lõõtsa tõmmati vibust. *Annus jooksis vibu juurde, laskis selle üles, ja allalangev vesivärav sulges veevoolu. J. Mändmets. *.. isa õngitses pika vibuga jõest kalu. J. Vahtra.
▷ Liitsõnad: hälli|vibu, kätkivibu; õngevibu.
3. poogen. Hiiu kannelt mängitakse vibuga. *Viiuli vibu käis kiiga-kaaga .. L. Promet.
4. vibusae raam. Seadis saele vibu peale. *Isa on kummargil sae kohal, püüab sellele omatehtud vibu peale saada. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: saevibu.
5. kaevuvinn; kaevukook. Kõrtsi otsas oli suur kõrge vibuga kaev. Vinnkaevu vibu otsas rippus tammest ämber. *Ta võttis kaevust vett ja vibu katkes. A. Schmuul.
▷ Liitsõnad: kaevuvibu.
© Eesti Keele Instituut a-ü sõnastike koondleht veebiliides @ veebihaldur |