[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

anti|koagulant
keem med koagulatsiooni, näit. vere hüübimist takistav aine

depoo ‹15› ‹s›

1. raudteeveeremi, trammide, trollide, tuletõrjetehnika jms. hoiuhoone v. -koht (hrl. koos remonditöökodade ja muuga). Trammid, trollid sõidavad ööseks depoosse.
▷ Liitsõnad: raudtee|depoo, trammi|depoo, trolli|depoo, tuletõrje|depoo, vaguni|depoo, veduridepoo.
2. van ladu. *.. härjapaarid või muulad vedasid söekotid edasi depoosse – raudaiaga piiratud, mäena mustavasse lattu .. R. Sirge.
3. füsiol vere, mikroelementide vm. ainete varula organismis. Paljude mikroelementide depooks on maks ja lihased.
▷ Liitsõnad: veredepoo.

doonor ‹-i, -it 2› ‹s›

1. ka med oma vere, rinnapiima, elundi, koe vm. andja. Olen korduvalt olnud doonoriks.
▷ Liitsõnad: elundi|doonor, geeni|doonor, munaraku|doonor, neeru|doonor, seemneraku|doonor, sperma|doonor, veredoonor.
2. keem aatom, mis keemilise sideme tekkimisel annab temaga ühinevale aatomile elektronipaari

doonorlus ‹-e 5› ‹s›
med doonoriks olemine, doonorina näit. vere loovutamine. Doonorlus ei kahjusta organismi.

füsioloogiline ‹-se 5› ‹adj›
füsioloogiaga seotud, sellesse puutuv, sellel põhinev. Füsioloogilised uuringud. Füsioloogilised funktsioonid, protsessid, põhjused. Toitainete füsioloogilised normid. Organismi normaalne füsioloogiline seisund. Füsioloogiline küpsus, vanadus. Elektri füsioloogiline toime. Füsioloogiline keemia. Füsioloogiline lahus 'koostise ja osmootse rõhu poolest vereplasmale lähedane keedusoola vesilahus (süstimiseks suurte vere- v. vedelikukaotuste puhul)'.

hematoloogia ‹1› ‹s›
med vereloomeelundeid, vere koostist, omadusi ja haigusi uuriv teadusharu

hemoteraapia ‹1› ‹s›
med vere kasutamine ravimiseks, näit. vereülekandeks, süstimiseks vms., veriravi

hepariin ‹-i 21› ‹s›
füsiol farm kudedes tekkiv vere hüübimist takistav ühend

hirudiin ‹-i 21› ‹s›
farm vere hüübivust vähendav aine kaani süljes

humoraalne ‹-se 2› ‹adj›
füsiol organismi vedelikega (vere, lümfiga) seoses olev, nende kaudu toimiv. Humoraalne regulatsioon. Humoraalsed ained.

hüpereemia ‹1› ‹s›
med vere liigne kogunemus mingis elundis v. kehaosas, liigveresus

hüübima ‹37›
(hrl. vere, rasvade, valkude kohta:) tarduma, kalgenduma, hanguma. Kuumutamisel valgud hüübivad. Hüübinud veri. Hüübinud rasv, sült, toit. | piltl. *Lapeteus jälgis teda kummalise, hüübinud pilguga. P. Kuusberg.

hüüvis ‹-e 4› ‹s›
med vet hüübinud vere tomp, tromb

infarkt ‹-i 21› ‹s›
med vere juurdevoolu lakkamisest tingitud elundi v. selle osa kärbus; (üldkeeles hrl.:) südameinfarkt. Südamelihase ehk müokardi infarkt. Haigestus, suri infarkti. Tal oli infarkt. Sain infarkti.
▷ Liitsõnad: kopsu|infarkt, soole|infarkt, südameinfarkt.

isheemia ‹1› ‹s›
med paikne väheveresus, mingisse kehaossa v. elundisse suunduva vere juurdevoolu vähenemine v. lakkamine

juus|soon
anat kõige peenem vere- v. lümfisoon, kapillaar

kateeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
med vet kehaõõnde, vere- v. lümfisoonde viidav torukujuline arstiriist, õõnessond. Uriin eemaldati põiest kateetri abil.

klapp1 ‹klapi 21› ‹s›

1. mingi eseme üht serva pidi kinnitatud liikuv osa, seadis hrl. mingi ava katteks. Klapiga, klapita tasku. Väikesel poisil olid klapiga püksid. Klapiga käekott. Seljakoti klapp. Kongiukses olev klapp avati. *Radist nihutas klapid higistelt kõrvadelt kaelale .. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: silma|klapp, tasku|klapp, ukseklapp; kuulde|klapp, kõrva|klapp, lauaklapp.
2. tehn seadis masinas v. torustikus auru, vedeliku v. gaasi läbipääsu reguleerimiseks
▷ Liitsõnad: kaitse|klapp, pöörd|klapp, reguleer(imis)|klapp, tagasilöögiklapp.
3. muus pillikeres olevat ava sulgev ja avav mehhanismiosa puhkpillil. Flöödimängija sõrmed liikusid väledalt klappidel.
4. anat vere tagasivoolamist takistav õhuke kilejas siseseina kurd veresoontes. Südame kahehõlmaline klapp.
▷ Liitsõnad: mitraal|klapp, südame|klapp, veeniklapp.

koolnu|külmus
med vere hüübimisest tingitud surnukeha külmus

koolnu|laik
med vere ümberpaigutumisest tingitud lillakaspunane laik koolnu allpool asetseval kehaosal

kopsu|vereringe
anat vere ringlus südame paremast vatsakesest kopsu kaudu tagasi südamesse, väike vereringe

kupu|sarv
etn umbsest otsast eemaldatud tükikesega veisesarv kupurauaga tehtud haavakestest vere imemiseks. Haavadest imes kupumoor verd kupusarvedega.

lämmastik|veresus
med vere liigne lämmastikusisaldus

löögi|maht
füsiol südamevatsakese ühe kokkutõmbega sellest vatsakesest väljapaisatav vere hulk

lüüs1 ‹-i 21› ‹s›

1. med palaviku pikaldane vaibumine (hrl. koos muude haigusnähtude järkjärgulise taandumisega)
2. biol orgaaniliste struktuuride (näit. vere punaliblede, bakterite) lagunemine lagundava aine toimel

malaaria ‹1› ‹s›
kõrge palaviku hoogudega parasitaarhaigus, mida põhjustavad vere punalibledes nugivad plasmoodiumid. Troopiline malaaria. Rändur haigestus, suri malaariasse. Malaariast kurnatud inimesed.

minuti|maht [-mahu]
hrl füsiol minuti jooksul vereringesse paisatud vere v. õhu hulk. Südame, kopsude minutimaht.

mäda ‹11›

1. ‹s› mädapõletiku korral tekkiv vere valgeliblesid, koe laguaineid ja baktereid sisaldav kollakas vedelik. Verine, veresegune mäda. Kõrv hakkas mäda jooksma. Laskis paisest mäda välja. Haav oli kaua aega mäda välja ajanud. Haavaside oli mädaga koos.
2. ‹s› pehme, tüma, mäda (4. täh.) koht pinnases. Vanker vajub rummuni mädasse. Hädas nagu mustlane mädas. *Et niisugusele [raba]saarele saada, tuli muidugi mehemoodi mädas sumbata. J. Rannap.
3. ‹adj› mingi lagunemisprotsessiga iseloomustuv. a. riknenud; mädanikust haaratud. Muna on pesas mädaks läinud. Pooleldi mäda kartul, õun. b. pehkinud, pehastanud; pude, rabe. Loog jäi vee alla, läks mustaks ja mädaks. Mädad aknaraamid. Seinapalgid, aiapostid on mädad. Mädaks vettinud köis, kalavõrk. Kehvast linast tuleb mäda lõng. c. piltl mitte niisugune, nagu olema peaks, ebaõige, ebakindel. See pole õige asi, siin on miski mäda. Teie plaanides on üks mäda koht. Väliselt on nagu kõik korras, aga tegelikult on nende abielu mäda. Üdini, läbini mäda riigivõim. Ei jõua ära kiruda, mis kõik mäda on. *Mida mädam riigivärk, seda vägevam kiidukisa. L. Promet.
4. ‹adj› (maapinna kohta:) pehme, tüma. Mäda koht soos, heinamaal. Mäda maa, soonik. Mädade kallastega, mäda põhjaga järv. Põld on harimiseks veel mäda. Vihmad on metsateed jumala mädaks teinud. *Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse .. A. H. Tammsaare.
5. ‹adj› murd (töö kohta:) selline, millest üle ollakse, mis laabub, läheb. *.. töö oleks mäda meie käes, kui Tõnni asemel oleks mõni noorem poiss võetud! P. Vallak.

nor|adrenaliin
füsiol adrenaliini sarnane vererõhku ja vere jaotust organismis reguleeriv neerupealiste hormoon

pais ‹-u 21› ‹s›

1. veevoolu tõkestav ja vett paisutav vesiehitis, tamm [-i]; tõke veel. Vesiveski pais. Vesiväravatega pais. Paisu avama, sulgema. Koprad langetavad puid ja ehitavad jõgedele paise. Jõele, kraavile tehti pais ette. Vesi on paisu(st) läbi murdnud. Jää lõhkus paisu. Paisu taha kogunenud, paisu tagant vabanenud vesi. Rahvamass murdis väravatest sisse nagu paisu tagant, paisust pääsenud tulvavesi. Pisarad pääsesid nagu paisust, paisu tagant. *Üle paisu vajus vesi laia, nagu õhukesest klaasist joana.. J. Semper. *Kui siis [jõel jää]pais viimaks murdub, läheb kõik alla suure raginaga ja mürinaga. J. Parijõgi. || piltl (millegi takistava, tagasi v. vaos hoidva kohta). See tundepuhang murdis kõik paisud. Niisugust fantaasiatulva on raske paisu taga hoida. Mu viha ei suutnud enam paisu taga püsida. *..võtad pliiatsi kätte ja lased paberile voolata, mis on paisu taha pakitsema kogunenud. M. Sillaots.
▷ Liitsõnad: veskipais.
2. tammi taha kogunenud vesi, paisutatud vesi. Pais ajab üle. Kui pais oli alla, maha lastud, jäi paisu põhi kuivaks. Pais on üleval, all.
▷ Liitsõnad: vee|pais, vetepais.
3. med vere vm. ihuvedeliku ülemäärane (haiguslik) kogunemine. Venoosne pais jalgades. Ravisukad takistavad veenide paisu. Ajukasvaja võib põhjustada kolju siserõhu tõusu tagajärjel nägemisnärvinäsa paisu.
▷ Liitsõnad: lümfi|pais, piima|pais, sapi|pais, uriini|pais, verepais.
4. kasutatakse paisumise, paisutamise erijuhtude kohta. a. (seisundi kohta). Purjed on tuulest paisus, paisul. Tuul ajas, puhus, tõmbas purjed paisu, paisule. *On korrakski mõõtnud vargne mõte selle tüdruku siidsukkade pikkust, ta rindade paisu.. H. Raudsepp. *Lase juuste lõhnavas paisus / peidan õnnest hõõguva pää. A. Sang. b. paisunud v. paisutatud koht. Seisva laine pais. Paisuga joon, tähed. c. piltl tulv, surve, paine. Mõtete, muljete pais. Vabanes murede paisu alt. Silmad on vett paisul täis. *.. päev on valgusest paisul nagu suur õhku täis puhutud põis.. A. Hint.
▷ Liitsõnad: hingepais.
5. murd paistetus. Pani paistetanud koha peale paisu alanduseks paiselehe.

polütsüteemia ‹1› ‹s›
med vere punaliblede haiguslik rohkenemine, punaveresus

protrombiin ‹-i 21› ‹s›
keem füsiol vere hüübimist mõjustav ensüüm

puhverdus|võime

1. keem lahuste võime vastu panna reaktsiooni muutvatele välismõjudele; kitsamalt ka mulla, vere, lümfi omadus vastu panna reaktsiooni järsule muutumisele happe v. aluse lisamise korral
2. (ökoloogias:) ökosüsteemi v. selle komponentide võime kahjutustada saasteaineid ja tasandada muid välismõjusid, muutmata oma olekut, seisundit ja talitlust

pulsatsioon ‹-i 21› ‹s›
pulseerimine. a. vere tukslemine veresoontes. Arteri pulsatsioon. Žgutist allpool pulsatsioon puudub. b. mingit nähtust iseloomustava suuruse pidev peam. korrapäratu tuiklev muutumine selle suuruse keskväärtuse ümber

pulseerima ‹42›
tuiklema, tukslema. a. (südametegevuse ja sellest johtuva vere rütmilise liikumise kohta). Süda pulseerib. Veri purskub haavast pulseeriva joana. Pulseeriv arter. | piltl. *.. võis kujutleda, kuidas õlu torudes pulseerib ja vaadiseinu rõhub. M. Unt. b. (mitmesuguste nähtuste perioodilise muutumise v. rütmiliselt kulgeva tegevuse kohta). Võimsad pulseerivad lained tekkisid ja kadusid. Kuumaveeallikad pulseerivad. Pulseerivad tähed 'pulsarid'. Pulseeriv kiirgus, valgusvoog, vool. Kõrvas on terav pulseeriv valu. c. piltl (silmas pidades millegi kulgemise rütmilisust, sageli ka hoogsust ja intensiivsust). Suurlinna elu pulseerib rahutus rütmis. Hoogsalt, elavalt pulseeriv kultuurielu. Pulseeriv liiklus. *Sõdurid ja ohvitserid seisid rahutult pulseerivas summas telgi ees. V. Beekman.

pulss ‹pulsi 21› ‹s›

1. ka med keha pinnal tukslemisena tuntav arterite tõukeline (rütmiline) laienemine südame pumbatud vere toimel. Nõrk, hea, sage, aeglane, rahulik, korratu pulss. Pulsi korrapärane rütm. Pulsi täitumus. Pulss lööb kiiresti, jõuliselt. Arst võttis lamaja käe ja kompas, katsus, mõõtis pulssi. Ema loeb poja randmelt pulssi. Palaviku korral pulss kiireneb, sageneb. Magades pulss aeglustub, pulsi sagedus 'pulsisagedus' väheneb. Pulssi polnud, pulss oli lakanud. Meelekohtades taob, tuksub pulss. *Minu pulssi katsumas käies väitsid tohtrid, et see võnkleb vaevaliselt nagu siksakiline kustuv maojälg kõrbeliivas. A. Beekman. || piltl millegi hrl. intensiivne rütm. Ta tunnetab hästi uue elu pulssi. Kiire pulsiga suurlinn. Kohaliku kunstielu pulss oli loid. Rock'n'roll'i raudne pulss.
2. tehn lüpsiaparaadi töörütmi üks perioodiline osa. Lüps sagedusega 48 pulssi minutis.

punane ‹-se 4›

1. ‹adj› maasikate, pohlade, vere vms. värvi. Punane värv, värvus, värvaine, toon, varjund. Punane õis, lill, mari, seen, vahtraleht. Punased tomatid. Punane muld, liiv, savi, kivim. Punane kuu, õhtupäike, koidutaevas, õhtutaevas. Punased tuleleegid. Õhku lasti punane rakett. Valgusfooris põles punane tuli. Punase tulega 'punase fooritule ajal' ei tohi tänavat ületada. Punane tint, mahl, vein. Toonekure nokk ja jalad on punased. Punase pealaega rähn. Nahale ilmusid punased plekid. Punaseks nutetud silmad. Higine ja punane nägu. Poiss oli häbi pärast, piinlikkusest kõrvuni punane. Priske ja punane mees. Punased põsed, huuled. Punased tellised. Punane telliskivikatus. Punane käisemuster. Punane vormimüts, käelint, lipp. Punase äärisega liiklusmärgid. Punane pliiats. Pihlamarjad tõmbusid punaseks. Side värvus verest punaseks. Vihastas ja läks näost (üleni) punaseks. Tõusev päike värvis taevaääre punaseks. Katus värviti punaseks. Punasest klaasist reflektor. Tulbid olid punased kui tuli. Vihtlejad olid punased nagu keedetud vähid. Külmetavad jalad olid punased nagu pardilestad. Sõnum mõjus talle nagu punane rätt härjale. Valgem kui lumi, haljam kui hein, punasem kui veri? (Mõistatus). || (karvastiku puhul hrl.:) punakaspruun. Punased juuksed. Punane habe. Punase peaga tüdruk. Punane lehm, linnukoer. || (indiaanlaste kohta:) punasenahaline. Punane rass. Punaste meeste püha puu. || tulikuum, punaselt hõõguv. Ajasin raudora ahjus punaseks. Põletasin punaseks aetud traadiga mustrit puusse. Kerisekivid olid kuumusest punased. Punaseks köetud ahi, pliidiraud. || (taime- ja loomanimetustes ning muudes terminites ja terminilaadsetes ühendites). Punane ristik, aruhein, tolmpea. Punane kukehari, päevakübar, hanemalts. Punane peakapsas. Punane pipar ehk paprika. Punased sõstrad. Euroopa punane ehk harilik vaarikas. Punane vaher, tamm, hobukastan, leedripuu, pöök. Ploomisort ‘Tartu punane’. Punane lumimari. Punane kärbseseen. Punane setter. Eesti punast tõugu veised. Punane ilves. Punane metsasipelgas, kedriklest, herilane, kapsalutikas, rändtirts. Punane kala 'punaka lihaga kala'. Punased verelibled. Punane 'veresoonterikkast massist koosnev' luuüdi. Punane sammaspool. Punased veinid. Punane tee, kalamari. Punasest puust 'punakavärvilise puiduga väärispuust' mööbel. Punane kuld 'sulam kuld, hõbe ja vask, mille seast vask on ülekaalus'. Punane vask 'vase ülekaaluga vase ja tsingi sulam'. Punane fosfor. Punane joon ehit kvartali ja tänava maa-ala piiri tähistav joon. Punane 'punakaaneline' pass. Punane raamat '(punakaaneline) raamat, millesse kantakse haruldased ja hävimisohus olevad taime- ja loomaliigid'. Punane Rist 'rahvusvaheline organisatsioon, mille ülesandeks on sõjas v. loodusõnnetuste tagajärjel kannatadasaanute ning rahu ajal peamiselt tervishoiuorganite abistamine'. Punase pliiatsi 'teksti parandaja, ka tsensori' töö. Punane 'kalendris punasega märgitud tööst vaba' päev. Punane raha 'punasevärviline rahatäht'. | piltl. Punase joonena, niidina 'juhtmõttena' läbis teost ühiskondliku õigluse nõue. Informatsiooni küsiti hommikust õhtuni, nii et telefon oli punane, traadid olid punased 'tulised'. Mind valdas punane 'äge' raevuhoog. *Oh unelused sinised, / oh punased mu patud.. V. Adams.
▷ Liitsõnad: bordoo|punane, granaat|punane, härg|punane, härjavere|punane, jõhvika|punane, kirsi|punane, kirss|punane, korall|punane, lepakoore|punane, lepa|punane, lepatriinu|punane, liha|punane, lutik|punane, lõhe|punane, maasik|punane, moon|punane, paburitsi|punane, peedi|punane, peet|punane, pihla|punane, pohla|punane, porgand(i)|punane, pull|punane, rebase|punane, roos|punane, rooste|punane, rubiin|punane, sarlak|punane, telliskivi|punane, tomat(i)|punane, tuli|punane, vaarik(a)|punane, vabarn(a)|punane, vask|punane, vein(i)|punane, veri|punane, vähk|punane, õis|punane, õun|punane, ääspunane; hallikas|punane, kollakas|punane, kuldjas|punane, kuld|punane, kullakas|punane, lilla(kas)|punane, must(jas)|punane, oranž(ikas)|punane, paatjas|punane, pastell|punane, pronks(jas)|punane, pruunikas|punane, pruun(jas)|punane, rohekas|punane, roosa(kas)|punane, ruske|punane, ruuge|punane, ruugjas|punane, sinakas|punane, sini|punane, sinkjas|punane, suits|punane, tuhk(jas)|punane, violetjas|punane, violettpunane; eha|punane, hommiku|punane, koidu|punane, loojangu|punane, pilve|punane, päikese|punane, tulekahjupunane; ere|punane, ergav|punane, erk|punane, hele|punane, helkiv|punane, hõõg(uv)|punane, kahkjas|punane, kahva(kas)|punane, kahvatu|punane, kirgas|punane, kriiskav|punane, käre|punane, kärts|punane, kuum|punane, külm(a)|punane, küps|punane, leek(iv)|punane, lõkendav|punane, lõõmav|punane, lõõskav|punane, läikiv|punane, matt|punane, särav|punane, säre|punane, sügav|punane, sünk|punane, tuhm|punane, tume|punane, tõmmu|punane, valge|punane, valkjas|punane, õhetav|punane, õrnpunane; häbi|punane, nutu|punane, palaviku|punane, valu|punane, vihapunane; aniliin|punane, henna|punane, kadmium|punane, karmiin|punane, kinaver|punane, kroom|punane, madara|punane, mennik|punane, ooker|punane, plii|punane, purpur|punane, taime|punane, tedremarana|punane, tinapunane; inglis|punane, kardinal|punane, kongo|punane, rootsi|punane, saaga|punane, türgi|punane, vana|punane, veneetsiapunane; infrapunane.
2. ‹adj› kõnek pahempoolne, revolutsiooniline, sotsialistlik, kommunistlik. Punane propaganda, poliitika, kihutustöö. Ta näitas koosolekutel oma punast värvi, ei varjanud oma punast mõttelaadi, meelsust. Punased töölised, madrused, üliõpilased. Punased sõjamehed, komandörid, partisanid. Tööliskond oli üsna punane. Punaste aastate sündmused, meeleolud. Punane 1905. aasta. Punane terror, diktatuur. Punane Venemaa. Punased brošüürid. Pidas kõige punasemaid kõnesid.
3. ‹s› see, mis v. kes on punast värvi. a. punane värv v. värvus. Punast saadi madarajuurtest. Punane on armastuse värv. Punasega vihale aetud härg. Värvisime maja Rootsi punasega. Olulised sõnad olid punasega 'punase pliiatsi v. tindiga' alla kriipsutatud. b. punane riietus. Ta oli üleni punases. c. indiaanlane. *Eurooplane on sajandeid olnud mustade, kollaste ja punaste isandaks.. A. H. Tammsaare. d. punast karva loom (hrl. hobune). Rakenda punane vankri ette. e. punane vein. Kalla mulle punast! f. veri. *Säärase atujutuga võib su nospel hakata punast pahistama. H. Lepik (tlk). g. kõnek punane rahatäht. Laena mulle paar punast.
4. ‹s› pahempoolne, bolševik, kommunist; nende poolehoidja. Ta oli tuntud punane. Punaste poolehoidja, sabarakk. Hoiab punaste poole. Tegi punastega koostööd. Punased vallutasid linna. Sattus punaste kätte. Varjas saksa ajal punaseid. Punaste ja valgete sõda Soomes. Punaste propaganda. Punaste kord, valitsus. *Muidugi ta oli mässumees ja punane pealaest jalatallani. K. Ristikivi.
5. ‹s› kõnek punakusesus. Veised on punases.

puna|veresus
med seisund, mille puhul vere punaliblede teke on suurenenud

põimik ‹-u 2› ‹s›

1. põimitu v. põimunu, põiming. Okste, juurte, väänkasvude põimik. Seeneniitide põimik. || anat närvikiudude kimpude hargnemisest ja ühinemisest kujunev põiming, ka vere- v. lümfisoonte võrgutaoline moodustis (plexus). Närvide põimik.
▷ Liitsõnad: juure|põimik, mütseelipõimik; arteri|põimik, närvi|põimik, soone|põimik, veenipõimik.
2. valimik v. montaaž. Vanaisade-vanaemade aegsete laulude põimik. Raamatus leidub ka põimik autori värssidest. *Sündis esimene põimik rahvapärandist – kogu õhtut täitev kommete, tantsude ja pärimuste lugu „Kosjad”.. Ü. Tootsen.
▷ Liitsõnad: luule|põimik, tantsu|põimik, värsipõimik.

põrn ‹-a 23› ‹s›
ka anat selgroogsete kõhuõõne vasakus ülaosas paiknev pruunikaspunane elund, mis on vere varupaik ning lümfotsüütide ja immuunkehade tekitaja (lien). Inimese, hobuse, sea põrn. Põrna pulp 'säsi'.

põrna|värat
anat koht põrnas, kus sisenevad ja väljuvad vere- ja lümfisooned

reesus|sobimatus
füsiol reesusnegatiivse ja reesuspositiivse vere vaheline sobimatus, mis võib põhjustada hemolüütilist tõbe; reesuskonflikt. Reesussobimatus võib osutuda eluohtlikuks.

retsipient ‹-endi 21› ‹s›

1. med (vere, koe vms.) saaja, vastuvõtja. Vere otsene ülekanne doonori veresoonest retsipiendi veresoonde.
2. (kommunikatsioonis:) teate saaja, adressaat

röga|eritus
füsiol vere valgeliblesid, hingamisteede epiteelrakke jms. sisaldava lima eritumine organismist rögana. Rohke, vähene rögaeritus.

seemne|väät
anat kubemekanalis paiknev seemnejuha koos vere- ja lümfisoonte ning närvidega (funiculus spermaticus)

seerum ‹-i, -it 2› ‹s›

1. lümfi, vere ja piima vedel koostisosa, vadak
2. füsiol vereseerum
3. farm antikehi sisaldav verepreparaat, immuunseerum. Gripivastane, difteeriavastane, teetanusevastane seerum. Arst süstis kuubiku seerumit.
▷ Liitsõnad: anti|seerum, raviseerum.

sepsis ‹-e 4› ‹s›
med organismi üldinfektsioon, vere nakatatus mäda tekitavate bakteritega, veremürgistus, roiskveresus

sette|reaktsioon
med vere punaliblede settimise kiirus

soon ‹-e, -t 34› ‹s›

1. ka anat inimese ja loomade torujas õõneselund, mida mööda voolab veri v. lümf, vere- v. lümfisoon. Kirurg õmbleb sooned kokku. Soon tuksub, tuksleb, väriseb. Sooned otsaees, meelekohal tursuvad pingutusest, punduvad üles. Viha paisutab sooni. Süda peksab ja veri voolab soontes kiiremini. *Nägin seal [= kätel] kõrgemale kerkinud siniseid sooni, mis nagu puu juured naha all laiali hargnesid. B. Kangro. | piltl (hrl. päritolule v. emotsionaalsele seisundile osutavates väljendites). Ta soontes voolab kuninglik, juudi veri. Poisi soontes olla tilgake mustlase verd. Uljaspeade soontes tuikab vaba veri. Noor veri kuumab soontes. Rahu voolas mu soontes. Tal voolab vere asemel vesi soontes (tuimuse, loiduse kohta). Õudne heli pani vere soontes seisma, hanguma. Nii julm sündmus, et pani vere soontes tarretama, tarduma. Tundis verd oma soontes tarduvat. || ‹pl.› (ka) kõõlused, lihased, näit. pihasooned. Kõik sooned valutavad. Vihmaste ilmadega närib reuma soontes. Sooned surisevad põrutusest. Sooned pihal, kaelal on köitena pingul. Soontelt sitke noormees. Tasusin vanaisa tööst vaevatud sooni.
▷ Liitsõnad: elu|soon, juus|soon, kaela|soon, kukla|soon, käe|soon, lümfi|soon, piha|soon, piima|soon, selja|soon, tehis|soon, tooma|soon, tuik|soon, tõmb|soon, vere|soon, viimasoon.
2. vee kulgemise tee maapinnas v. -pinnal, veesoon. Luhas on sooned, milles vett ainult suurvee aegu. Soone kohale ehitati sild. Talu asus soone ääres. Need sooned ei kanna looma. Soontel õitses kollane varsakabi. Kelts sulab, maa sooned elustuvad. *Aga mis siis.., kui see madal soon annab vähe vett ja kaev jääb pooltühjaks? E. Õun. | piltl. Meie linnake paiknes kaubandusliku elu soonel. *Parteimajas asusid uue elu allikad ja sooned. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: allika|soon, veesoon; liiklussoon.
3. joonjas sisselõige, näit. renn, vagu; muu sellelaadne süvend. Soonega laud, pruss. Pinali kaas jookseb soonte sees edasi-tagasi. Köis libises soonest välja. Pakule raiuti soon sisse. Tal on soonega suusad. Seatapupussil on tera sees soon. Et vaiku saada, lõigatakse puukoorde sooned. Ee rinda lõigatud soon. Peene soonega velvet. *.. ta väntas grammofoni ja langetas nõela plaadi soonele. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: noa|soon, suusa|soon, vintsoon.
4. trahhee. a. bot juhtkimbus asetsev paksuseinalistest rakkudest liitunud toru, juhtsoon. Soontes liigub vesi ühes mineraalsooladega. Puude soontes on elu tardunud. b. zool õhuga täidetud toruke näit. putukate hingamiselundina, õhusoon
▷ Liitsõnad: lehe|soon, piima|soon, spiraal|soon, rõngas|soon, võrksoon.
5. zool toruke putukatiivas, milles paiknevad närvid ja trahheed, tiivasoon
6. geol maakoorelõhet täitev mineraali-, kivim- v. maagikeha. Valge kvartsi soon. Geoloogid sattusid tundmatu soone peale.
▷ Liitsõnad: hõbeda|soon, kulla|soon, kvartsi|soon, maagi|soon, naftasoon.
7. el juhtme v. kaabli voolu juhtiv, isolatsiooniga ümbritsetud osa. Kaabli üks soon on vigane. Kolme soonega kaabel.
8. piltl. a. anne, eeldused, oskused. Majandusliku soonega poiss. Laps on emalt luiskamise soone pärinud. Tal puudub juhi soon. Vennal on äri peale soont. Kui ikka soont pole, ei tule pillimäng välja. Jahipidamiseks puudub tal soon. *Tema.. lööb, maksku mis maksab, elust läbi! Tal on taipu, soont ja õnne.. L. Promet. b. (väljendites millegi sujumise kohta). Jukuga on lihtne soonele saada. Üritas tüdrukuga vallatleda, aga ei sattunud soonele. *Paari päeva pärast tegi ta vana Andresega juttu ja nüüd sattus ta õigele soonele: ta kuulis kõik, mis süda soovis.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: huumori|soon, jutu|soon, nalja|soon, ärisoon.

soone|põimik
anat hargnevate ja ühinevate vere- ning lümfisoonte võrk