[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ees|magu
zool mäletsejate liitmao eesmine, toitu talletav ja seedimiseks ettevalmistav osa, mille moodustavad vats, võrkmik ja kiidekas

hüva ‹8 komp parem superl kõige parem e. parim›

1. ‹adj› (muhedamas, mõnusamas keelepruugis:) hea (hrl. 1., 2. täh.) Hüva märjuke, jook. Ennem võib vats rebeneda, kui hüva rooga üle jääda. Hüva leili! Hüva pärituult! Poetas minu kasuks hüva sõnakese. No nüüd on hüva nõu kallis. Kuulake nüüd mind, hüvad sõbrad! *Ja vanaema räägib, poisil olevat peale meisterdamiskalduvuse ka hüva nuppu. I. Sikemäe. || (kinnitust, nõusolekut, mööndust märkivana). Hüva, hakkame nüüd minema. Hüva, saab tehtud. Noh, hüva, lööme siis käed kokku. *Lõpuks ei osanud öelda muud, kui pomises: „Hüva, Mall... räägime sellest teine kord...” E. Maasik.
2. ‹adj› murd parem, parempoolne, hüvak. Hüva ja kura käsi. Hüva kätt minema, sõitma. *Tüdrukud pudenesid ükshaaval laiali, kes hüvale, kes kurale. T. Kallas.
3. ‹s› hea söök, jook vms. *Aga pulmalised olid kõik väga rahul, lõbu ja palju muudki hüva oli külluses olnud. R. Roht. *Mis sa keelad või hoiad mõisniku hüva [= piiritust].. R. Sirge.

kandma ‹kannan 45›

1. hrl. üles tõstetuna edasi toimetama, ühest paigast teise viima v. tooma. a. (elusolendi jõul). Haavatu kanti kanderaamil autosse. Kannab last kukil, seljas, süles, kätel. Kannab kotte, kaste, kohvreid. Võtsin tema kompsu enda kanda. Demonstrandid kandsid lippe, loosungeid. Kandis mitme päeva jao puid kööki valmis. Kannab jõest saunavett. Kaelkookudega on ämbreid kergem kanda kui käe otsas. Hein kanti võsa vahelt lagedale kuivama. Neegrid kannavad raskeid pakke pea peal. Jahisaak kanti vahepuus koju. Road kanti suurtel liudadel lauale. Võtku siit igaüks nii palju, kui kanda jaksab. Raamatud on ei tea kuhu laiali kantud. Poiss muudkui kannab tüdrukule lilli ja maiustusi. Ma ei kanna kaasas suuremaid rahasummasid. Ärge kandke jalgadega pori tuppa! Lähen, kuhu jalad kannavad! 'ükskõik kuhu'. Linnud kannavad pesamaterjali noka vahel, nokas. Kass oli pojad küünist laudalakka kandnud. Ega lind kõrgemale lenda kui tiivad kannavad. b. (millegi jõul). Rong kannab meid lõuna suunas. Tramm kandis teda kesklinna poole. Laevad kandsid kalleid laste. Jõed kannavad liiva merre. Lained kandsid adrut rannale. Jääpank kandis merehädalised randa. Lasksime paati voolul kanda. Tuul kandis kõikjale liiva, tolmu, kolletanud lehti. Tuul kandis kõrvu hõikeid, ninna põlemise lõhna. Passaadid kannavad soojemat õhku külmematele aladele. Veri kannab hapnikku ja toitaineid organismis laiali. c. piltl (teatamise, edasirääkimise kohta). Suust suhu kanti keelepeksu, tühje jutte. Mis jutu kuuleb, kohe külasse kannab. Uudis, sõnum kanti kohe külast külasse, külas laiali. *Jah, mina kandvat kõik saladused härra Hurdale kätte .. J. Semper. d. piltl (muid kasutusi). Rännuteed on kandnud teda kaugele. Sõda kandis inimesed oma kodudest maailma mööda laiali.
2. millelegi altpoolt toeks olema, seda ülal hoidma. Templi lage kandsid võimsad sambad. Soolane vesi kannab ujujat paremini kui mage. Pea longus, nagu ei suudaks kael seda kanda. Ta on nii purjus, et jalad ei kanna. Kandvad postid, kaared, võlvid, seinad. Põhjavett kandvad kihid. || millelegi pidama jääma, toetuma. Piimakurn peab jääma nõu äärtele kandma. *Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad. A. H. Tammsaare. || piltl mingit nähtust, olukorda, ideed vm. ülal hoidma, sellele aluseks olema. Tänased noored kannavad homset elu. Romaani, filmi, maali, etendust kannab optimistlik elutunnetus. Teost kandev teema. Hingevalust, võitluspaatosest, kodanikutundest kantud värsid. Sügavast veendumusest kantud kõne. Tegutses kättemaksuihast kantuna. *Ideeline mõtestatus ja ümberkehastamine – need peavad kandma teatrit. V. Panso. || kaugele kostev, tugev, jõuline olema (hääle kohta). Lauljatari hääl ei kanna veel küllaldaselt. Kandev hääl 'tugev, selge, kanduv hääl'.
3. peal lasuvat raskust välja kannatama, selle all mitte kokku vajuma. Kevadised hanged kannavad. Noor jää ei kanna veel. Külmunud soo kannab hobustki. Pehme põld ei kanna traktorit. Väike paat ei kanna kolme inimest. See purre meid kõiki korraga ei kanna. *Ja uus härra tuli. Kevadel, kui vaevalt tee kandis autot .. A. Mälk.
4. taluma, (välja) kannatama. Eluraskusi, ülekohut, alandusi kandma. Kes seda häbi jõuab kanda? Kannab mehiselt, nurisemata oma saatust, murekoormat. Vanemate kaotust oli lastel raske kanda. On valmis igasugust ohvrit kandma. Igaüks peab oma risti kandma. Vaikivat hukkamõistu oli raskem kanda kui noomimist. Pea ei kanna kõrgele ronida, kiikuda. Magu ei kanna enam haput. Tervis ei kanna enam rasket tööd (teha). *Õdesid-vendi oli tarvis mujale: seakarja ja lehmakarja, ja põllutöödele, nii kuidas kandis kellegi kont. J. Kärner. || kõnek (alkoholi talumise kohta). Jõi palju, aga kandis ka palju, kõvasti. Poiss oma kanapeaga ei kanna midagi. Mis sa jood, kui pea ei kanna! *.. hakkasid nad tuliselt vaidlema selle üle, kumb neist kannab rohkem viina või õlut. A. Jakobson.
5. (suutelisuse kohta:) lubama, võimaldama (midagi teha). Jooksis mis jõud vähegi kandis. Kavatses küll ehitada uue elumaja, kuid jõud ei kanna. Rahakott ei kandnud uut hobust osta. Tema tasku nii kallist lõbu ei kanna. Karjus nagu hääl, kõri üldse kandis. Nii kaugele kui silm kandis, polnud kedagi näha. Sõi nagu vats vähegi kandis.
6. rase v. tiine olema. Sel ajal kandis ta just oma esimest last. Ta on kandnud ja sünnitanud neli last. Kannab endas, oma üsas uut elu. Noor mära on esimest korda kandmas. Lõpuni kantud rasedus, tiinus. *„Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,” ütles Mari. A. H. Tammsaare.
7. saaki v. vilja andma (hrl. kultuurtaimede kohta); midagi kasvatama (maa kohta). Noored õunapuud kandsid tänavu juba õunu. Vanad põõsad ei kanna enam marju. Maasikad kannavad korralikult kolm aastat. Pirnipuu on mitmel aastal õitsenud, aga pole veel kordagi kandnud. Kuusk kannab käbisid, tamm tõrusid. Lahja põld kannab vähe vilja. Uudismaa kannab hästi kaera. | piltl. Töö, õpetus on head vilja kandnud. Meeste jõupingutused kandsid lõpuks vilja. Protsente, intressi kandma.
8. (riietusesemete seljas, jalanõude jalas olemise kohta). Kannab kübarat, kaabut, karvamütsi, baretti, soni. Kannan talvel kasukat, sooja pesu, sooje riideid. Kannab tumedat ülikonda, valget särki ja lipsu. Kannab siidkleiti. Ants kandis põlvpükse. Kalifeesid kantakse koos säärikutega. Kannan kingi nr. 42. Kandis poriga kalosse. Suvel kanti maatööl pastlaid. Armastab kanda kirevaid rõivaid. Naine kandis leinariideid ja musta loori. Õhtutualeti juurde kanti pikki kindaid. Frakki kantakse pidulikel juhtudel. Kannab silma peal musta sidet. Kannab varrukal korrapidajalinti. || kantud pruugitud, kulunud, poolpidune. Tublisti, vähe kantud püksid, seelik, ülikond. See mantel on mul kõvasti kantud. || (teat. esemete kasutamise, nende küljesoleku kohta). Jüri kannab prille. Daam kandis kõrvarõngaid, merevaigust kaelakeed. Armastab igasugu ehteasju kanda. Briljante, kalliskive kantakse piduliku riietusega. Relva, mõõka kandma. Tolmu vastu kanti respiraatorit. Pidi vanas eas kerjakeppi kandma 'kerjama'. || (ühenduses juuste v. habeme teat. moe v. soenguga). Kannab lühikesi, pikki juukseid, patse, poisipead, siilisoengut. Kannab juukseid lahku, üle pea kammituna. Kandis juukseid kõrges soengus. Mees kannab põskhabet, vurrusid.
9. omama. a. millegagi varustatud olema. Isapõder, sokk kannab sarvi. Lehtpuud kannavad lehti, okaspuud okkaid. Ta on terve, kuid kannab veel paremat kätt sidemes. Kannab kolmandat aastat kaptenipaelu 'on kapten'. Raha kandis keisri kujutist. Ümbrik kandis Tallinna postitemplit. Ürik kannab daatumit 15. III 1812. Auto kandis numbrimärki 234 ABC. Käskkiri kandis direktori allkirja. Negatiivset laengut kandev elementaarosake. *.. tapeet, paiguti seenetanud ja katkenud, kandis ajalehtedest paiku. A. Jakobson. b. (nime, nimetuse, tiitli, pealkirja vms. omamise kohta). Mäeseljak kannab rahvasuus Tantsumäe nime. Pärast lahutust kannab ta jälle neiupõlvenime. „Estonia” kannab rahvusooperi nimetust. Kandis enne revolutsiooni krahvitiitlit. Raamat kandis pealkirja „Huvitav geomeetria”. Ta pole väärt kandma ausa inimese nime. c. (teat. iseloomu, tundemärkide, joonte olemasolu kohta). Teos kannab ruttamise jälgi, märke. Rahutused kandsid algul stiihilist iseloomu. Varane feodalism kandis veel ürgkogukondliku korra pitserit, jooni. *Ta sõnad ja hääletoon kandsid nagu patutunnistuse laadi. A. H. Tammsaare. d. (mingi kestvama tunde, mõtte, kavatsuse vms. olemasolu kohta). Kannab viha, vimma naabri peale, vastu. Olen sind, sinu tõotust alati meeles kandnud. Kannab endas suuri unistusi, lootusi. On kandnud hinges valu, muret, rahutust. Ta kannab leina. Kannab südames vanemate mälestust. See inimene kannab hinges kurja. Kannab ta vastu okast südames 'meenutab solvamist vms.'. Kannab keelel mürki 'ütleb teistele solvavalt'.
10. mingis olukorras v. millegi osaline olema. Talupojad kandsid naturaalkoormisi mõisniku heaks. Rahvas oli aastasadu orjaiket kandnud. Tehas kandis praagi tõttu kahju, kahjumeid. Kes kannab veokulud? Lähetuskulud kannab lähetav asutus. Üksus kandis raskeid kaotusi. Vabaduse eest võib kanda mis tahes ohvreid. Projektist kinnipidamise eest kannavad vastutust 'vastutavad' nii ehitaja kui tellija. Tuleb hoolt kanda 'hoolitseda' tervise eest. Toidumured on ikka perenaise kanda. Võttis vahetalitaja osa enda kanda. Ma tahan selle eest muret kanda, et asi korda saab. Kandis karistust vanglas, parandusliku töö koloonias. Iga kuriteo eest tuleb karistust kanda. *Ma võin ju vangiraudu kanda, kui seda mulle peale sunnitakse .. L. Perandi.
11. midagi millelegi v. kuhugi märkima, peale tõmbama, maalima vms. Põletuskiri kanti puule tulise oraga. Muster kantakse kopeeri abil paberile. Jaotised on ebatäpselt skaalale kantud. Peits kantakse mööbliesemetele pintsli või pritsi abil. Toitekreem kantakse nahale enne magamaminekut. Värvid on lõuendile kantud hoogsate pintslilöökidega, paksult, läbikumavalt, täppides. || midagi kuhugi kirja panema, registreerima, arvele võtma. Ettepanek kanti protokolli, akti. Raamatud kanti sedelitele, kataloogi. Vaatlusandmed kantakse vastavasse vihikusse. Ants kanti võistlejate nimekirja. Võistluse tulemused kanti turniiritabelisse. Kõik saadud hinded tuleb kanda õpilaspäevikusse. Olen kõik telefoninumbrid lahtistelt lehtedelt märkmikku kandnud. Kaardile olid kantud vaid suuremad asulad. Trahvisummad kanti riigituludesse. Laseb palga kanda abikaasa pangaarvele. Rekord on kantud nüüd tema nimele. Kahjud tuli kanda tormi arvele. Noorteõhtud tuleb kindlasti kanda klubi töö plusspoolele.

naerma ‹naeran 43›

1. end naeruga väljendama, naeru kuuldavale laskma. Naerma hakkama, p(r)ahvatama, pistma, puhkema, purskama, panema, kukkuma, turtsatama. Kihistab, kõhistab, kõkutab, lõkerdab, lagistab, luksub, kõõksub, kudrutab, kõgistab, kudistab, itsitab, hirnub, mugiseb, mügistab, pugistab, puksub, möirgab, müristab, turtsub naerda. Kõditatav kiljus, kriiskas naerda. Naerab nagu, (nii) et, (nii) mis müriseb, lagiseb. Kõvasti, valjusti, suure häälega, täiest kõrist, laia lõuaga, tasa, vaikselt, muigavalt, poole suuga naerma. Lõbusalt, vallatult, ülemeelikult, kelmikalt, edvistavalt, kaasakiskuvalt, nakatavalt, heledalt, kilkavalt, lõkerdavalt, luksuvalt, hirnuvalt, itsitavalt, mürinal, laginal, nukralt, kavalalt, kahjurõõmsalt, pilkavalt, ülbelt, üleolevalt, halvakspanevalt, irvitavalt, ilkuvalt, lipitsevalt, pugejalikult naerma. Naerab heledat, muretut, lollakat naeru. Naerab heameelest, kahjurõõmust, sõbra naljade peale. Naera (end) või kõveraks, pooleks, lõhki, puruks, haigeks, surnuks, lolliks. Olime naerust hingetud, väsinud. Naeris pisarateni, nii et silmad märjad, nii et vesi silmas. Sai hea lõuatäie, mitu lõuatäit naerda. Naerab nii, et suu kõrvuni, et kõht, vats vabiseb, vappub. Kisub kahe käega kõhtu kinni hoides naerda. Sa paned, ajad oma jutuga surnugi, hobusedki naerma. Kinos naersime isu täis, saime end tühjaks naerda. Terve õhtu naersime mis hirmus. Naerab läbi pisarate, naerab ja nutab korraga, läbisegi. Naerab üle terve näo, ainult silmadega, ühe suunurgaga. Ma pole teda ammu nii südamest naermas näinud, kuulnud. Tema naer ajab naerma, kisub kaasa naerma. Kloun paneb vaatajad, saali naerma. Suu naerab, süda muretseb. Ei vasta midagi, ainult naerab vastu, vastuseks. Mida, mis sa naerad? Mida, mis siin naerda on? Mis te naerate ja lõkerdate kogu aeg? | piltl. Tildrid kiljuvad, kajakad naeravad. Päike naerab pilvitust taevast. *Karvasjalg-kakk lendab männilatvade kõrguselt üle mu pea, ise kuristab naerda .. F. Jüssi. || naerusui, naeruselt, naerusegaselt rääkima. Naerab mulle vastu, et hüppa sina enne alt üles, siis mina hüppan ülevalt alla. *„Nii oleks ju ometi parem, kui meid polekski,” naeris naine. F. Tuglas. || piltl (millestki mõnu tundmise kohta). Süda naerab sees, rinnus. Nii pehme särgi sees ihu lausa naerab. Töö pole raske, kont naerab. *Andis sooja suppi ja putru peale, nii et vats kohe naerab .. E. Rängel.
2. (naeruga) oma halvustavat, tühiseks pidavat, pilkavat suhtumist väljendama; naeruks panema, naeruvääristama, pilkama. Keegi ei taha, et teda, tema üle naerdaks. Ärge naerge teise (inimese) äpardust, õnnetust, häda. Rahvanaljades naerdakse tihti võimu- ja ametimehi, naerdakse nende ahnuse ja rumaluse üle. Irvhambad leiavad alati, kelle kallal või mille üle naerda. Sellest loost sai külarahvale kauaks naerda. Nii lolli jutu peale ei oska naerdagi. Naersin ta ähvardustele. Mulgid naeravad tartlasi, tartlased jälle mulke. Teda naerdakse nii tagaselja kui näkku 'otse, tema enese kuuldes'. Naera mehe tegu, aga mitte mehe nägu. Kes pärast naerab, naerab paremini. | piltl. Roop naerab seni tuld, kui ta ise süsi on.
3. ära naerma (1. täh.) *Näljutatakse meie lapsi ja naerdakse meie naisi. A. Jakobson. *Kas ta juba teab ka, et naine oli võõra naerda? H. Kiik.

parkima2 ‹pargin 42›

1. parkainetega töötlema. a. (toornahka). Toornahk tuleb tarvitamiskõlblikuks parkida. Laskis mütsi jaoks tuhkrunahku parkida. Hästi, halvasti pargitud nahk. Pargitud lambanahast kasukas. Pargitud kalanahast kingad. Pargiti tamme-, kuuse- ja pajukoortega. Pastlaid tehti nii pargitud kui parkimata nahast. b. hrv (muud, hrl. 'peitsima'). Tuletaelaks tuhaleelisega pargitud puuseen. Linast niiti pargiti enne värvimist. Joodil on põletav ja parkiv toime. c. fermenteerima, taime oma fermentide toimel valmida laskma. Kas oled selle tubaka ise parkinud? Taadil oli oma erilisel viisil pargitud tubakas.
2. parkainete vm. toimel tumedamaks muutma, värvima. Porgandite puhastamine parkis ema käed pruuniks. Mustikad pargivad laste suud. Tuulest ja päikesest tõmmuks pargitud mehed. Suits on parkinud taadi habeme kollakaks. || piltl karedaks muutma. Tööst pargitud kõverad sõrmed. *Aga merevool on mind karedaks parkind – tütarlaste lõbustajaks ma enam ei kõlba. J. Metua.
3. kõnek peksma. Sain isa käest parkida. Vastuhakkamise eest pargiti tal kere kuumaks, tuliseks. Kupja kepp parkis teomehe turja. *Sügistormid aga parkisid mõrra adrut täis.. A. Uustulnd.
4. kõnek kiiresti jala käima. *Kuid need tortsutavad mootorratastel, teie aga pargite jala. I. Sikemäe.
5. kõnek palju ja ahnelt sööma. Mees parkis isukalt praekartuleid. Näljane pargib paljast leiba. Parkis kõik pudru üksi sisse, nahka, keresse, oma kõhtu. Siga parkis kere täis ja puges põhku. Kassid pargivad värsket kala, nii et kõhud lapikud. Pargi aga pargi, järjest paksemaks lähed. Ise pargib, aga teistele ei anna. *.. kas siin võib parkida nõnda palju, kui vats vastu võtab? P. Kuusberg.

pooleks ‹adv›

1. kaheks osaks; kaheks osaks katki. Valijate hääled langesid kandidaatide vahel pooleks. Vahesein jagas toa pooleks. Teeme kasu, rahad pooleks. Triigitud lina pannakse algul kaks korda pikuti pooleks. Paber murti pooleks. Pähkleid pooleks hammustama. Õuna pooleks lõikama. Pooleks löödud, raiutud halud. Ta murdis saia keskelt pooleks. Kukkusin käeluu pooleks. || (piltlikes väljendites). Ema lõikas ta jutu (nagu noaga) pooleks. Naera kas või vats pooleks. Tööd on nii palju, et kisu või ennast pooleks.
2. kahes enam-vähem võrdses osas. Klassis on poisse ja tüdrukuid pooleks. Ta hääles oli pooleks ärritus ja valu. Naine jõi veini veega pooleks. || kahe peale, kahasse. Maksame arve pooleks. *..meil tuleb vist veel tükk aega sinu ülikonna ning mantliga pooleks läbi ajada. E. Männik. || millegagi koos, millegi kaasnedes, kaasabil vms. Elati hirmuga pooleks. Ta käis näljaga pooleks koolis. Ütlesin seda nutuga, naeruga, naljaga pooleks. Pettusega, õnnega pooleks saadud võit. Hädaga pooleks valminud töö.

põlveke(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem põlv (hrl. 5. täh.)) Oh elu, oh põlvekest! *Kui talvel tuleks taevast kringleid lume asemel alla, siis oleks põlvekest: söö, et vats rebeneb.. E. Särgava.

rebenema ‹37›
rebiva, kiskuva jõu mõjul korrapäratu kujuga servi jättes katkema; katki kärisema. Püksisäär jäi naela taha kinni ja rebenes. Kitsas pintsak kipub õmblustest rebenema. Õmblused rebenesid mitmest kohast. Käis on õlast rebenenud. Pluus rebenes kaenla alt kärinal lõhki, katki. Õmble rebenenud koht kinni. Rüseluses on kuuenööp eest rebenenud. Purjed rebenevad tormis. Viljakoti põhi, viljakott rebenes ja terad valgusid laiali. Põllepaelad, ohjad rebenesid. Põllesse on kolmnurkne auk rebenenud. Sitkes poris rebenes saapatald lahti. Võililled tuleb välja kitkuda nii, et juured ei rebeneks. Kergesti rebenev pehme paber. Näruste kaante ja rebenenud lehtedega raamat. Suurest mürast ähvardasid kõrva trumminahad rebeneda. Sportlasel rebenes lihas. Sünnitusel rebenenud lahkliha. Enne rebenegu vats, kui hüva rooga üle jääb! Söödi ja joodi, nii et vats rebenemas 'kõht kõvasti, viimse võimaluseni täis'. Udu rebenes, pilved rebenesid ja päike tuli välja. Noor nahk venib, vana rebeneb. *.. ikka oli raskemate tõstmiste juures tundmus, nagu peaks sees midagi rebenema. A. H. Tammsaare. | piltl. Vaikus rebenes püssipaugust. Hinges, rinnus miski rebenes. Nõrk oie rebeneb haige rinnust. *Ta suu jäi lahti, silmad rebenesid pärani .. E. Vilde.

vabisema ‹37›
värisema, võbisema. a. (inimese v. looma puhul). Sa vabised ju kogu kehast! Keha vabises nutust, nutukrampides. Astus paar sammu vabisevi jalu. Vana inimene, käed vabisevad otsas. Põlved hakkasid erutusest vabisema. Naeris nii, et kõht, vats vabises. Lapse lõug hakkab vabisema, nutt on lähedal. Ta on näost kaame ja huuled vabisevad. Hakkas hirmu pärast, meeleheitest vabisema. Ruum oli nagu hundilaut, vabisesime külmast. Ta päris vabises vihast. Vabiseb nagu langetõbine. Kurnatud veoloomad lõõtsutasid ja vabisesid. Niisugune ülekohus, et mul süda lausa vabiseb sees. Hakkas vabiseva häälega oma õnnetusest rääkima. b. (üldisemalt). Laev, kuunar, paat kõigub ja vabiseb lainetel. Maja vabiseb sõidukite möödumisel. Maa, maapind võppus ja vabises plahvatustest. Jää lõi reejalaste all vabisema. Puud vabisevad tuulehoogudes. Kõrkjad vabisesid veevoolus, tuule käes. Haavalehed vabisesid. Küünlaleek vabises nõrgalt. Põlev peerg heitis vabisevat valgust. Varjud vabisesid laes. Õhkki vabises piksekärgatusest.

vats ‹-a 23› ‹s›

1. kõht (rahvapärasem, rahvaliku mündiga). Suur, punnis, ümmargune, rippuv vats. On alles vats sel mehel! Kõrtsmik seisab, vats pikalt ees. Jakisiilude vahelt paistis väike vats. Söö, söö, küll vats venib. Siin võid süüa, nii et vats rebeneb. Naeris vatsa vabinal, vatsa valusaks, haigeks. Naera kas vats pooleks. Lase vatsale ka päikest! Elab hästi, kasvatab vatsa. Pugis, virutas, puukis, sõi vatsa täis. Sõi, palju vats vastu võttis. Vats on pungil, hele. Vats lõi pilli. Kui süüa ei saa, võib vats vaevama hakata. *Kas täie vatsaga orjata või tühja kõhuga peremeest mängida? H. Raudsepp.
2. zool mäletsejate eesmao esimene osa, mälumata toidu panila. Mäletsejate magu koosneb vatsast, võrkmikust, kiidekast ja libedikust.

vatsake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. (< dem vats); kõhuke. Mantlit pungitav vatsake. On endale vatsakese ette kasvatanud.
2. anat südamevatsake; ajuvatsake. Südame vasak, parem vatsake.

vastu võtma

1. pakutavat, antavat, ulatatavat v. saadaolevat oma valdusse v. kasutusse võtma. Taksojuhid võtavad meelsasti jootraha vastu. Võta õllekann vastu, kui pakutakse. Läks presidendilt autasu vastu võtma. Koer ei võta võõralt inimeselt sööki vastu. Sünnipäevalaps võttis vastu lilli ja kingitusi. Võttis vanaisa päranduse vastu. Üks hangub ja teine võtab kuhja otsas heinu vastu. Kiirustas esikusse telegrammi vastu võtma. Valis hulk aega vabade korterite vahel ning võttis lõpuks vastu ahiküttega toa. Võttis vastu õppejõu, tehasedirektori ametikoha. || sport (palli) tabama ja tagasi lööma v. kinni püüdma; kahinguga nõustuma. Alt kahe käega vastuvõetud palling. Mängijal ei õnnestunud välkkiiret söötu vastu võtta. Valge oli sunnitud kahingu, etturiohvri vastu võtma. || sünnitajale abiks olema. Ämmaemand käib lapsi, sünnitusi vastu võtmas. Perenaine valvas, et õigel ajal vasikat vastu võtta.
2. koosseisu lülitama, kuhugi sobivaks tunnistama. Eesti võeti vastu NATO-sse. Gümnaasium võtab vastu uusi õpilasi. Kirjanike liit ei võtnud sel aastal vastu ühtki uut liiget. Raad võttis noore meistri linnakodanikuks vastu. Ta oli meie sõpruskonda vastu võetud. Noormees võeti sõjaväeteenistusse vastu.
3. kedagi teat. eesmärgil (ametiasjus, vestluseks, läbivaatuseks, külalisena jne.) enda poole lubama; kellegi v. millegi suhtes teat. käitumist ilmutama. President võtab uue saadiku vastu homme. Ministrid võtsid vastu naaberriigi delegatsiooni. Advokaat võtab vastu neljapäeviti ja reedeti. Arst võttis iga päev vastu mitukümmend patsienti. Perenaine võttis ränduri vastu ja pakkus talle süüa. Peeti pidusid ja võeti sageli külalisi vastu. Külalised võtsid pruutpaari vastu auvärava all seistes. Eksamit vastu võtma 'teadmisi kontrollima'. Vastaskandidaat võeti vastu vilekooriga. Koori esinemine võeti vastu 'esinemisele reageeriti' marulise aplausiga. Ema võttis lapsed uksel vastu etteheitvate pilkude ja pahase torinaga. Tema sõnad võeti vastu pahameelehüüetega. Igaüks võtab meelsasti vastu häid mõjutusi. Kriitika võttis uue romaani hästi vastu. || piltl kellegi jaoks valmis olema. Öine mets võttis meid vastu vaikuse ja süngusega. Ülikoolilinn võttis noori sõbralikult vastu. Oleks ta vaid aimanud, et teda võtab vastu nii halb teade. || (liiklusvahendi kohta). Uduse ilma tõttu lennujaam vastu ei võtnud 'ei lubanud lennukitel maanduda'. *Ta [= jaamaülem] läks, nagu ikka, uhke hoiakuga vastu võtma kolme minuti pärast saabuvat reisijaterongi. E. Männik.
4. heaks kiitma, nõustuma; kehtivaks kuulutama; ant. tagasi lükkama. Ettepanek, nõuanne võeti rõõmuga vastu. Me ei lahku siit enne, kui meie nõudmised on vastu võetud. Neiu võttis mehe käe, kosjad vastu 'nõustus mehega abielluma'. Ma ei saa teie küllakutset vastu võtta. Abi, toetust vastu võtma. Mehed võtsid väljakutse, kihlveo vastu. Võttis vastu 'omaks' muhamedi usu. Vaherahutingimused tuleb igal juhul vastu võtta. Põhiseaduse võtab vastu riigikogu. Koosolek võttis tegevusprogrammi vastu. Pärast pikki vaidlusi võeti otsus siiski vastu. || tervitusele, helistamisele vms. vastama. Ei saanudki aru, kas tere, teretus võeti vastu või mitte. Võttis väljasirutatud (tere)käe meelsasti vastu. Sekretär võtab kõnesid vastu: helistatakse nii kodu- kui välismaalt. Keegi ei võtnud telefoni vastu. || kõnek (inimese kehaga seoses). Vanainimese kere ei taha enam kanget leili vastu võtta. Ega nii palju või süüa, kui kõht, magu, vats vastu võtab. Nälg ajab sööma, aga süda ei võta vastu. *Temal oli sihuke pea, et see mitte ei võtnud koolitarkust vastu. R. Roht.
5. meeltega tajuma. Inimese kõrv ei võta nii kõrgeid helisid vastu. Kujundeid võtame vastu nägemise ja kuulmise teel. *.. ruttaks ehk seegi poeg ema käe hellitusi vastu võtma. V. Saar.
6. millegi saabumist pidulikult tähistama. Meil oli koos lõbus seltskond uut aastat vastu võtmas. Kirikukellad kutsusid usklikke lihavõttepühi vastu võtma. Esimest maid võeti vastu ilutulestikuga.
7. hrl. millelegi ebameeldivale reageerima. Kaotust pole lihtne vastu võtta. Laev võttis merel vastu ootamatu tormi. Pärast viljarikast aastat ole valmis ikaldust vastu võtma. Kompanii pidi vastu võtma uue lahingu, rünnaku. Talupojal tuli sageli kupjalt ihunuhtlus vastu võtta. Tugev inimene võtab saatuselööke vastu püstipäi, valu trotsides. *Kuidas nemad [= rikkad] ka õnnetuse ja vaesuse kord vastu võtavad? M. Metsanurk.