[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vast ‹adv›

1. osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: ehk, võib-olla, vahest, äkki. Vast ta võtab sind ka kaasa? Ma toon vett, vast on neil janu. Vast läheb kõik veel hästi. Kuraasi on tal vast enamgi kui sul. Kutsu ta sisse, vast saab muidu külma. Mul on pisut varusid, vast saame hakkama. Olime vast tunnikese rannas olnud, kui hakkas sadama. Vast paaril poisil olid saapad jalas, aga suurem osa kõndis paljajalu. Vast peaks andmed üle kontrollima? Kas ta vast ei kurameeri ka teiste tüdrukutega? | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga ehk. Tüdruk on ehk vast kakskümmend. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Vast olete nii kena ja lubate mind mööda. Vast astud tuppa. Vast annaksite siia oma allkirja.
2. alles. a. äsja, hiljuti, nüüdsama. Naise käe otsas tatsas vast käima hakanud tüdrukuke. Isa oli vast saabunud, ja juba ootas ärasõit. Läheb otse, läbi vast sadanud lume. *Kodus mul see noorik väike, / tänavu vast toodu .. M. Under. b. viitab tavalisest v. oodatust hilisemale ajale. Mõistsin seda vast täna, et olin eksinud. Ta rääkis ema haigusest vast hiljuti. Tagus pool tundi rauaga tuld, siis vast sai tule üles. *Seejuures poegivad need jänesed sügisel, kes vast märtsikuus ilmale tulid. K. A. Hindrey. *Lii oli läinud, ent nüüd vast Rein talle mõtlema hakkaski. L. Anvelt. c. kõigest. Kuuenda klassi poisid läksid matkale, aga tema oli vast kolmandas. d. esineb mingi üllatusliku asjaolu tõdemises, hrl. hüüdlausena: vahest, ometi, ikka. No on vast elu! On see vast lugu! See vast oleks üllatus! No nüüd vast saab nalja! Nüüd vast õige jant algab! Oleks see vast pilt!