[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

adventiiv|organ
bot juure, varre v. lehe kudedest (mitte kasvukuhiku algkoest) arenenud taimeorgan

eos|pea
bot eospesi kandvate lehtede kogumik varre tipul

gerbera ‹1› ‹s›
bot (troopilise) Aafrika ja Aasia mitmeaastane suurte üksikult varre otsas paiknevate korvõisikutega rohttaim, mille kultuurvorme kasvatatakse peam. lõikelilledeks (Gerbera)

idu|vars
bot idu osa, millest areneb taime varre alumine osa

kaelus|-penikeel
bot pika haruneva varre ja munajassüstjate lehtedega penikeel (Potamogeton perfoliatus)

kaenal ‹kaenla 20› ‹s›

1. käsivarre ja õla ühinemiskoha alaosa ning sellest allpool olev käsivarre ja külje vaheline hoideala. Kaenla alt kinni võtma. Toeta teda kaenla alt! Pani kraadiklaasi kaenla alla 'kaenlaauku'. Tal oli komps kaenla all, kaenlas. Võttis raamatupaki kaenla alla, kaenlasse. Hoiab mappi kaenlas. Kahmas voodiriided kaenlasse. | piltl. *Heinamaa, mis algas lossi tagant Käärjõe kaenlast ja langes ühtlase tasandikuna alla Umbvõhma poole, – see huvitas Kõnnussaart .. V. Saar. || ‹sisekohakäänetes› käsivarre haare, embus. Haaras tütarlapse kaenlasse. Tütar langes suurest rõõmust ema kaenlasse. Ta hoidis tütarlast oma kaenlas. *Maali oli tüdrukupõlves priisanud end paljude kaenlas .. V. Uibopuu.
2. bot ülemine nurk leherootsu ja varre vahel, lehekaenal. Külgpungad tekivad lehtede kaenlas.

kahv1 ‹-a 23› ‹s›
pikavarreline võru külge kinnitatud võrkkott kalade ammutamiseks v. püüdmiseks. Kahva põhjas, kahvas sipleb kala. Tõstis kahvaga võrgust kalu. || varre otsa kinnitatud võru peale pingutatud väike võrk vähkide püüdmiseks, natt. Poisid panid kahvad söödaga jõkke. || zool kaha

kande|leht
bot varre ülemises osas õisiku v. õie alusel olev leht. Õie, õisiku kandeleht.

kapsa|raud
varre külge kinnitatud kõver terariist kapsaste ja loomasööda peenestamiseks. Kapsad, peedilehed raiuti kapsarauaga katki. Kõver nagu kapsaraud.

kasvu|kuhik
bot juure v. varre tipmine osa, kus moodustuvad uued rakud ja koed. Varre, juure kasvukuhik.

keeris|pea
bot pika karvase varre ja keerdunud õisikuga üheaastane rohttaim, kultiveeritakse meil meetaimena (Phacelia)

kelt2 ‹keldi 21› ‹s›
arheol pronksiaegne silmata metallkirves, mis kinnitus konksulaadse varre otsa

kilbukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
bot väike niitja varre ja sõõrjate ujulehtedega veetaim (Hydrocharis)
▷ Liitsõnad: konnakilbukas.

kirbu|rohi
bot hrl. umbrohuna kasvav sõlmilise varre ja väikeste õitega rohttaim, mille mõnede liikidega on peletatud kirpe (Polygonum). Harilik, kahar, mõru kirburohi.

kiriku|kott [-koti]
aj pika varre otsas olev kellukesega kotike kirikus jumalateenistuse ajal annetuste korjamiseks. Kirikuvöörmünder käis kirikuliste hulgas kirikukotiga ringi.

kirka ‹6› ‹s›
risti varre otsa kinnitatud ühe v. kahe terava otsaga tööriist kõva pinnase, kivimi, jää vms. purustamiseks. Põlevkivi lahtimurdmiseks kasutati vanasti kirkat ja kangi. Raiusime kirkaga jääd.
▷ Liitsõnad: alpinisti|kirka, jääkirka.

kongits ‹-a 2› ‹s›
varre külge kinnitatud teraskonks õnge otsa jäänud suurema kala veest väljatõmbamiseks

kurgi|rohi
bot karedakarvalise varre ning helesiniste õitega ilutaim, ka maitse- ja ravimtaim (Borago officinalis)

kurk ‹kurgi 21› ‹s›

1. lamanduvate, köitraagudega varre ja roheliste v. kollakasroheliste piklike viljadega köögiviljakultuur (Cucumis sativus). Varane kurk. Kurki, kurke kasvatama. Kurgid istutati lavadest peenardele. Külm võttis kurgid ära. Kurke kasteti iga päev.
▷ Liitsõnad: avamaa|kurk, kasvuhoone|kurk, lava|kurk, peenrakurk.
2. selle taime toiduks tarvitatav vili. Suured, väikesed kurgid. Hapendatud, marineeritud kurgid. Kurke sisse tegema, soolama. Ta müüb turul kurke. Ostsin kaks kilo kurke, turult värsket kurki. Kurkidest, kurgist sai tänavu head raha.
▷ Liitsõnad: hapu|kurk, pipra|kurk, soolakurk.

kõrkjas ‹-ja, -jat 2› ‹s›
kõrge lehistunud varre ja pöörisja õisikuga vee- ja vesiste alade taim (Scirpus). Jõekäärus kasvab kõrkjaid ja vesiroose. Paadinina tungis läbi kõrkjate. Kõrkjatest katus. Kõrkjatest punutud toolipõhi. Järv on kõrkjaisse kasvanud. | (kogumõistena). Järvesopp on kõrkjat täis kasvanud. *Ta vaatleb mulluses kõrkjas solistavaid särgi.. R. Vellend. || ‹pl.› seda taime täis kasvanud ala, kõrkjastik. Kõrkjatest tõusid lendu pardid. Kõrkjates lõi kala sulpsu. Ta peitis end kõrkjatesse.
▷ Liitsõnad: järve|kõrkjas, metskõrkjas.

käo|kuld
bot kuival liivasel pinnasel kasvav mitme püstise v. tõusva varre ning kuldkollaste õitega korvõieline rohttaim v. (pool)põõsas (Helichrysum)

käpp ‹käpa 22 või kõnek käpu 21› ‹s›

1. ka zool looma jala kõige alumine (küünistega) osa. Esimesed, tagumised käpad. Rebase, ilvese, hundi käpp. Putuka, mesilase käpp. Koer pani pea käppadele, lakkus käppa, tõusis tagumistele käppadele. Kass pesi käpaga silmi, katsus käpaga ust. Muri oskab käppa anda. Tema esiisa suri karu käppade vahel. Kutsikas keeras enese selili ja ajas käpad püsti.
▷ Liitsõnad: esi|käpp, tagakäpp; mesikäpp.
2. kõnek ka hlv käsi; pihk. Mehel käpp nagu labidas. Siin mu käpp, lepime ära! Võta, too käpaga, käpuga laaste! Tere, anna käppa ka! (Korista) käpad! (keelavalt käperdama kippujale). Ähvardas püssiga: „Noh, vennikesed, ajage nüüd käpad püsti!” Mõistlik mõistab, aruline saab aru, rumal katsub käpuga. *Pingil, endisel kohal küürutas Sass, pea kahe raske ja mühkliku käpa vahel.. R. Sirge. *Aga kui sa siin üksi omatahtsi vaatad, siis kisub käpud kihelema – et mis uus, see oma.. A. Mälk. || käpas selge, käes (5. täh.) *Mul viis valmis, aga riimid ei tule välja. Sinul see asi käpas? E. Tegova.
▷ Liitsõnad: karu|käpp, koba|käpp, raudkäpp.
3. tööriista v. masina tööosa konksjas v. laiem ots; vastav tööriist v. masinaosa. Kultivaatori, ankru käpad. Taimlas kobestati pinnast kõplaga või käpaga.
▷ Liitsõnad: hanijalg|käpp, kobestus|käpp, vedrukäpp.
4. bot lõhestumata juuremugulate ja varre alumisse otsa koondunud lehtedega rohttaim (Orchis). Tõmmu, hall, kahkjaspunane, ahtalehine käpp. || ‹liitsõna järelosana› ka muudes taimenimetustes, näit. jänesekäpp
▷ Liitsõnad: jumala|käpp, kuradikäpp; jänese|käpp, kassikäpp.

küna|kirves
etn ristipidi varre otsa pandud kumera teraga kirves künade, venede jms. õõnestamiseks

laane|lill
bot väike varre tippu koondunud lehtede ja valge tähtja õiega püsik (Trientalis)

lehe|kaenal
bot (leherootsu ja varre vahel). Lehekaenlas arenevad uued pungad.

lisa|pung
bot väljaspool lehekaenalt v. varre tippu tekkiv pung. Juurtel moodustunud lisapungad.

meristeem|meetod
põll aiand võte, kus uue taime saamiseks kasut. peam. varre kasvukuhiku algkoe tükikest

mets|pipar
bot pipralõhnaline lamava varre ning igihaljaste läikivate lehtede ja kellukjate pruunikaspunaste õitega salumetsade rohttaim (Asarum)

mets|putk [-e]
bot püstise varre ja sõrmjalt lõhestunud lehtedega sarikõieline püsik (Sanicula)

mugul ‹-a 2› ‹s›

1. ka bot juure v. varre lihakas toitainerikas paksend (üldkeeles hrl. kartulimugula kohta). Kartuli, alpikanni, daalia, begoonia mugulad. Jamsi mugulad. Suured, väikesed, piklikud, ümmargused, mullased mugulad. Kartulipanijad poetasid mugulaid vakku. Kartulivõtjad korjasid mugulaid masina tagant. Pealsed kasvasid lopsakad, aga mugulaid oli all vähe.
▷ Liitsõnad: juure|mugul, kartuli|mugul, lille|mugul, varremugul.
2. miski ümar v. mügarjas. Lubjakivides leidub lisandeid terade või mugulatena. *.. pulliga, kes on täiesti ilma sarvedeta, ei mugulatki peas. J. Parijõgi.

mägi|sibul
bot sibulat meenutavalt kodarikena varre ümber asetsevate lihakate lehtedega püsik (Sempervivum)

nartsiss ‹-i 21› ‹s›
ka bot aiand lineaalsete lehtedega ning varre tipus asetsevate lisakrooniga õitega kevadine lõhnav sibullill (Narcissus). Kollased, valged nartsissid.
▷ Liitsõnad: trompetnartsiss.

nott4 ‹noti 21› ‹s›
murd pika varre otsa kinnitatud nelinurkne võrkkott kalapüügiriistana. Kalu püüti liiviga ja notiga.

nui ‹nuia 21› ‹s›

1. ühest otsast jämedam v. varre otsa kinnitatud jämedama osaga tampimis- v. löömisriist. Puust, rauast nui. Kärp on rautatud nui. Nui oli endisaegne sõja- ja jahiriist. Nuiaga nuiatakse, taotakse, tambitakse. Takune pesu taoti sileda nuiaga pehmeks. Nui tümpsub, matsub. Vaiad taoti nuiaga maasse. Põruta, viruta, löö nuiaga, anna nuiaga mõni mats. Savi tambiti nuiaga tihedaks, kinni. Tampis kartulid nuiaga pudruks. Hapnema pandavad kapsad tambitakse nuiaga tünni. Kalu püüti ka nuiaga vastu jääd põrutades. Suurt trummi ja gongi lüüakse nuiaga. Kingsepa laual on haamreid ja nuie. Pipart peenestati väikeses uhmris erilise nuiaga. Vahib nurgas, istub kodus kui nui. Seisab vait nagu nui. Midagi ei taipa, nagu oleks nuiaga pähe saanud. Kirves, nuga on nüri kui nui. || piltl tuim inimene vm. olend. Hobune on juba vana nui, ei sellele mõika piitski. Tüdrukuna tui, naisena nui. *„Päh, mina küll niisugusele vanale nuiale poleks läinud,” ütles üks [preilidest] .. V. Uibopuu.
▷ Liitsõnad: kummi|nui, pesu|nui, pudru|nui, puu|nui, põru|nui, rammi(mis)|nui, raud|nui, sõja|nui, trummi|nui, uhmri|nui, vaalinui; tukunui.
2. piltl (millegi sellist löögiriista meenutava kohta). Keeras juuksed pealaele, kuklasse nuiaks, nuia 'krunni'. *Suur seinakell roosidega otsaesisel, mille nuiasid isa igal hommikul üles tõmbas .. J. Semper. *.. tädi Iira tõi lilli, onu Mart tõi paberi sees pudeli, ehkki ta ise ütles, et säh, pane see nui ära. L. Promet.
▷ Liitsõnad: hundinui; kellanui; tulenui.

papi|nael
nael, mille pea läbimõõt on varre läbimõõdust 2,5 korda suurem. Suure-, laiapealised papinaelad. Katusepapp lüüakse papinaeltega kinni.

peni|keel
bot üleni vees kasvav pika lookleva varre ja veesiseste v. ujuvate lehtedega õistaim (Potamogeton). Ujuv penikeel. Niitjas, kähar, pikk, väike penikeel. Poolseisvas vees vohasid penikeeled. Järvedes kasvab rohkesti penikeelt.
▷ Liitsõnad: kaelus-|penikeel, kamm-|penikeel, läik-penikeel.

piim|putk [-e]
bot rulja varre ja valgete v. kollakate õitega sarikaline püsik (Peucedanum)
▷ Liitsõnad: soo-piimputk.

piitsa|piug
piitsa varre külge kinnitatud kiudainest, nahast vm. materjalist põimitud v. keeratud nöör löömiseks. Sähvas piitsapiuga hobusele vastu külge. Sõnad lõid piitsapiuna. *Närisid külmunud liharibasid, sitkeid nagu piitsapiug.. M. Rebane.

pintsel ‹-sli, -slit 2› ‹s›
varre otsa kinnitatud harjastest, karvadest vms. tööriist värvi, laki, liimi jm. vedela aine pinnale kandmiseks. Peenike, kõva, pehme pintsel. Pika varrega pintsel seaharjastest, oravakarvadest, kapronkiududest. Suur lupjamise pintsel. Hea terava otsaga pintsel akvarellimiseks. Pistis, kastis pintsli värvipotti, vette, liimisse, kliistrisse. Tõmbab pintsliga mõne kriipsu. Värvib pintsliga lage. Maalis peene pintsliga portselanile mustrit. Seebitab näo pintsliga sisse. Värvipott ühes, pintsel teises käes. Tema pintsli all on sündinud suur hulk maale. Patsid olid tal peenikesed nagu pintslid.
▷ Liitsõnad: harjas|pintsel, karvpintsel; akvarelli|pintsel, habemeajamis|pintsel, liimi|pintsel, lubja|pintsel, maalri|pintsel, piserdus|pintsel, vahu|pintsel, värvi|pintsel, õlimaalipintsel; joone|pintsel, lapik|pintsel, rõngas|pintsel, silumispintsel.

pistik ‹-u 2› ‹s›

1. aiand taimest eraldatud varre-, juure- v. leheosa, mis mulda, vette vm. keskkonda pistetuna moodustab juured ja muutub iseseisvaks taimeks. Juurdunud pistik. Marjapõõsaid paljundatakse peamiselt pistikutega. Paljundab elulõnga pistikust. Taim hakkab pistikust kasvama.
▷ Liitsõnad: juur|pistik, latv|pistik, leht|pistik, oks|pistik, varspistik; roosi|pistik, vaarikapistik.
2. el pistikühenduse liikuv tikkudega varustatud osa, mida pistikupesaga ühendades on võimalik elektririistu vooluvõrku lülitada. Ühendusjuhtme pistik. Kahe-, kolmepooluseline pistik. Torka lambi pistik seinakontakti. Unustas triikraua, puurmasina pistiku pesast välja tõmmata.
▷ Liitsõnad: kaksik|pistik, ühenduspistik.

plunžer ‹-žri, -žrit 2› ‹s›
tehn pumpades, hüdrosilindrites jm. kasutatav pikk varre ja rõngasteta kolb, varbkolb

pool|parasiit
bot taim, mis juurtega toitub peremeestaimest, varre ja lehtedega aga iseseisvalt. Härgheinad, robirohud jt. poolparasiidid.

pool|põõsas
bot taim, mille varre alumine osa puitub ja ülemine osa jääb rohtseks. Pohl, koirohi jt. poolpõõsad.

poots|haak
pika varre otsas olev ühe sirge ja ühe kõvera haruga teraskonks. Palgid tõmmatakse pootshaagiga veest välja. Nad lükkasid pootshaakidega jääpanku laevast eemale. Püsside, pootshaakide ja nuiadega varustatud hülgekütid.

puit ‹puidu 21› ‹s›

1. peam. puitunud rakkudest koosnev puude jt. puittaimede varre põhiosa. Haavapuu, kuuse puit. Puidu ehitus, ristlõige. Puidu välimine ja sisemine osa. Urbse puiduga kaktused.
▷ Liitsõnad: kevad|puit, sügispuit; lüli|puit, maltspuit; mäda|puit, tüvepuit.
2. langetatud puu kui materjal. Odav, kallis, kuiv puit. Puidu soojusjuhtivus. Puit kui ehitusmaterjal, kütus, tooraine. Puidu parvetamine. Tihumeeter puitu. Lakitud puidust lagi. *.. perekamber lausa valendab ja lõhnab värskest puidust, vaigust ja uudsusest. M. Traat.
▷ Liitsõnad: haava|puit, kase|puit, kuuse|puit, lehise|puit, männi|puit, tammepuit; aju|puit, ehitus|puit, hakk|puit, kaevandus|puit, kütte|puit, lama|puit, leht|puit, okas|puit, paberi|puit, press|puit, sae|puit, tarbe|puit, toestus|puit, tööstus|puit, vääris|puit, ümarpuit.

puituma ‹37›

1. (taime osade, eeskätt varre kohta:) kõvaks ja jäigaks muutuma. Juba puituma kippuv hein. Puitunud ohakad, pilliroog. Piisavalt puitumata vaarikavõrsed kahjustuvad külmade saabudes. Puitunud juured, redised, oakaunad. *.. [haavapuu] tüvi on kõigist metsapuudest kõige pehmem, kõige vähem puitunud. H. Relve. | piltl. *.. [lusikakaha hoiab] punnis taadi lohkuvajunud põske, et oleks mõnusam kaapida puitunud või koguni sarvestunud habemekarvu. O. Luts. || (botaanikaterminina). Puitunud ja puitumata rakukestad.
2. piltl tuimaks, tundetuks muutuma, tarduma. Ta on lootusetult puitunud ametnik. Olmest puitunud naised. Kardab kolkakülas elades vaimselt ära puituda. Nende vahekord hakkas puituma juba aastaid tagasi. Puitunud hing. Haavumusest puituv ilme. *Ta tahtis puituda, kõik valud ja ihad endas suretada. L. Promet.

putk ‹-e 22› ‹s›

1. taime torujas, hrl. õõnes vars. Võilillede pikad putked. Sibula putk. Karjapoiss tegi putkest pilli, lõikas putkest pritsi. Jõin putkega pika sõõmu allikavett. Käed ja jalad on tal peenikesed nagu putked. Palgid olid sirged kui putked.
2. õie torujas osa. Pika putkega kaktuseõis. Krookuse õiekrooni alumises osas moodustub silindriline putk. Kokkukasvanud tolmukaniitidest moodustunud putk.
▷ Liitsõnad: krooni|putk, tolmuka|putk, õieputk.
3. paljude sarikaliste sugukonda kuuluvate taimede rahvapärane nimetus. Teeveeres õitsevad kõrged putked. Kahlas läbi mõrkjalt lõhnavate putkede. *Õitsesid valged putked, õhulised nagu pits. A. Pervik. || ‹liitsõna järelosana› esineb taimede (liigi)nimetustes
▷ Liitsõnad: aru|putk, ema|putk, harak|putk, hein|putk, jõgi|putk, kare|putk, karu|putk, kikka|putk, koera|putk, leesk|putk, mets|putk, moor|putk, mürk|putk, oga|putk, piim|putk, surma|putk, täht|putk, vares|putk, vesiputk.
4. millegi õõnes torujas osa. a. (tööriistal v. relval varre kinnitamiseks). Labida, pootshaagi, hangu, peitli putk. Pika, lühikese putkega odaots. Laudsepapurask tehakse ilma putketa. Kivikirve silma ümber on sõõrjas putk. Muistsed odaotsad varretati putke või rootsuga. *Harkadra sahad olid.. vanatüübilised, putkedega, puust hargi otsa kinnitamiseks. A. Kalman. b. võtme õõnes vars. *Putk on sepistatud ümmarguse varda, nn. võtmevalli ümber.. V. Konsap. c. zool sule alumine torujas osa, suleputk d. (endisaegse lukul võtme väljastpoolt ust võtmeauguni juhtimiseks) e. (torupillil õhu tuulekotti puhumiseks)
▷ Liitsõnad: pilli|putk, puhumis|putk, suleputk.
5. toru. Vee joomisel kasutab laplane linnu sääreluust putke. *Algul tegin toru puust .. Siis tuli mul mõte teha putk raudlattidest. H. Sergo.
6. ‹pl.› piltl jalad. Kartis nii, et putked värisesid all. Küll sa kord veel oma putked murrad! Lootis põgenemisel oma kiirete putkede peale. *.. poisike [pani] vudinal mööda tänavat kodu poole minema; ta porised putked aiva välkusid räpase takuse särgikese alt. E. Vilde.

päris|leht
bot taime varre keskmise osa külge kinnituv hästi väljakujunenud leht, milles toimub fotosüntees. Ala-, päris- ja kõrglehed.

püstine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
püstloodne, vertikaalne; püstiasendis, püsti asetsev, püsti hoidev. Mäenõlv on järsk, kohati peaaegu püstine. Püstine kaljusein. Püstiste seintega kraav, mürsulehter. Püstised müürid. Tee veeres on hiiglasuur püstine kivimürakas. Püstised praod graniidis. Hüppel olgu kehaasend püstine. Ahvid omandasid arenedes püstise kõnnaku. Ronib püstist keerdtreppi mööda torni. Lauad kinnitati püstiste postide külge horisontaalselt. Ilusa püstise võraga õunapuu. Püstine põõsas, kadakas. Püstise varrega taim. Sookask on püstiste okstega. Timutil on tugev püstine kõrs. Taime püstised 'varre suhtes väikese nurga all asetsevad' lehed. Püstise õisikuga, püstiste õitega lill. Segavili kasvab hästi püstisena. Algul koristati püstisemat vilja, siis lamandunut. Metskitse sarved on püstised. Vesipapil on püstine saba. Poiss kammib oma püstist harjasjuust. Tüdruku pisut püstisel nina(otsa)l ilutsevad tedretäpid. Püstine kaelus, krae. Tal on terav keel ja alati püstine pea. Isa kulmude vahel on kaks püstist kurdu. Tormist püstine meri. *Mõnikord lähen mööda tasandit. Läbi püstise raske vihma. Läbi viltuse kerge lume. N. Baturin. | (taimenimetustes). Püstine hiirehernes, luste, elulõng. || (paberil, riidel) otse, sirgelt alt üles v. ülalt alla kulgev. Kirjutab ilusa püstise käekirjaga. Tõmba üks püstine ja üks kaldus joon. Teeb õmblustöö ääred püstise palistuspistega üle. || esile ulatuv. *Aabeli pruudil Millal oli nii lai ja püstine tagapool, et Veranda tundis piinlikkust ülejäänud poegade pärast, kes sellelt silmi ei saanud ära pöörata. L. Promet.
▷ Liitsõnad: poolpüstine.

raag|taim
bot lehtedeta, varre abil fotosünteesiv taim. Tüüpiline raagtaim on kõrbes kasvav saksauul.