[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vanus ‹-e 4› ‹s›

1. aeg (aastates), mille keegi v. miski on käesoleva hetkeni elanud v. olemas olnud, iga (2. täh.). a. (kellegi kohta). Kirja tuli panna vanus ja elukoht. Ütle oma täpne vanus. Tite vanust mõõdetakse päevade ja kuudega. Ebamäärase vanusega, ebamäärases vanuses naine. Koos oli igas vanuses huvilisi. Vanusega nõudmised kasvavad. Suri 72 aasta vanuses. Neil on kahe peale kokku vanust terve sajand! Nägi oma vanuse kohta väga hea välja. On vanusele vaatamata tubli töömees. Tal on küllalt vanust, et ise otsustada. Lauda istuti vanuse järjekorras. Vanaema sai üheksakümmend ja see on juba väga kõrge vanus. b. (millegi kohta). Vanimate maakoore kivimite vanus on 3,3 miljardit aastat. Tallinna vanus.
▷ Liitsõnad: abiellumis|vanus, raievanus.
2. van vanadus. Vanus tuleb enneaegu. *On kustund mu vaade, on raugend mu ramm / ning juustel ju helendab vanuse läik .. K. E. Sööt.