[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vangis ‹adv›
vangina, vangistuses, kinni. a. vanglas; sõja-, pantvangina. Oli kolm aastat Tallinnas vangis. On varguse pärast vangiski istunud. Olime toas kui vangis. b. piltl võimaluseta liikuda v. lahkuda; millestki takistatud. Kass on keldris vangis. Inimesed olid rusude all vangis. Pidas tütreid kodus vangis. Inimese hing on tema keha sees vangis. Nad on pakase vangis. Londonis oldi udu vangis. c. piltl kütkes; lummuses. Ammu möödunud sõda hoiab ta meeli ikka vangis. On süngete mõtete, mure vangis. Oli tüdruku pilgu vangis. Täielikult muusika vangis nooruk.
▷ Liitsõnad: jää|vangis, lume|vangis, talve|vangis, tormi|vangis, tuulevangis.