[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vall1 ‹-i 21› ‹s›

1. seljakutaoline mullast, kividest vm. materjalist kaitserajatis endisaegse kindlustatud asula ümber. Linnust ümbritsesid palktaraga vall ja veega täidetud kraav. Kaitsjad seisid linnuse, kindluse vallidel. Ründajad püüdsid vallile, üle valli linna tungida. *Linn [= Pärnu] ümbritseti moodsate vallide süsteemiga, bastionide, raveliinide ja vallikraaviga. E. Helemäe.
▷ Liitsõnad: kaitse|vall, kindluse|vall, linnavall; kivi|vall, muld|vall, ring|vall, rõngasvall.
2. (üldisemalt:) mingi selletaoline kuhjatis. Jõe kaldaid kindlustati tulvade vastu vallidega. Kännud uudismaal, lumi teeäärtel lükatakse vallidesse, valli. Kokkukogutud kivimürakad on põlluservadel vallis. Tuiskliivast võivad tekkida pikad lainekujulised vallid. Igal kevadel ümbritsevad saart ajujää vallid. Rannal adru ja roo vallil askeldasid linnud. Paljusid meteoriidikraatreid ümbritseb vall. | piltl. Rajuga sööstavad rannale tohutud lainete vallid.
▷ Liitsõnad: adru|vall, jää|vall, kalda|vall, liiva|vall, lume|vall, mulla|vall, rüsi|vall, teevall; laine|vall, udu|vall, veevall; küünevall.
3. geogr pikk kitsas kõrgendik, mille pikkus ületab laiuse enam kui 10 korda
▷ Liitsõnad: klibu|vall, kruusa|vall, rannavall.

vall2 ‹-i 21› ‹s›
mer nöör v. tross purje ülestõmbamiseks. Mehed asusid purjede heiskamiseks vallide juurde. *Vandid jäätuvad, vallid liiguvad vaid suure vaevaga läbi plokkide. H. Sergo.