[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aadel ‹-dli, -dlit 2› ‹s›
eesõigustatud (feodaalühiskonnas valitsev) kõrgem seisus. Vene, Prantsuse, Hispaania aadel. Aadel koos kõrgvaimulikega moodustas feodaalide klassi. Kuulus baltisaksa aadlisse.
▷ Liitsõnad: alam|aadel, kõrg|aadel, maa-|aadel, sünni|aadel, teenistus|aadel, uus|aadel, väikeaadel.

aida|mees

1. aj mõisa aitade üle valitsev mõisateenija. Kilter, kubjas, aidamees, need on põrgus kõige ees.
2. kõnek (viljahoidla töötaja kohta)

atmosfäär ‹-i 21› ‹s›

1. Maad (v. mõnd muud taevakeha) ümbritsev gaasikiht, õhkkond. Maa atmosfäär. Kosmoselaev jõudis Veenuse atmosfääri.
2. piltl mingis keskkonnas, kollektiivis jne. valitsev meeleolu, õhkkond, õhustik. Laulupeo pidulik ning ülev atmosfäär. Loovaks tööks soodus atmosfäär. Kasvas kirjanduslikus atmosfääris.
3. füüs tehn mittesüsteemne rõhuühik. Füüsikaline atmosfäär ehk normaalatmosfäär 'rõhk 760 mm elavhõbedasammast (tähis atm)'. Tehniline atmosfäär 'rõhk 1 jõukilogramm ühele ruutsentimeetrile (tähis at)'.

dominant ‹-nandi 21› ‹s›

1. juhtiv, valitsev, keskne tunnus, tegur, joon, objekt vm. (ka näit. taimekoosluses domineeriv liik, ajutiselt valitsev erutuskolle kesknärvisüsteemis). Hoone arhitektuuriliseks dominandiks sai kuppel. Oleviste kiriku torn on Tallinna üheks dominandiks.
2. muus helilaadi viies aste

dominantne ‹-se 2› ‹adj›
valitsev, domineeriv, ülekaalus olev; dominandiks olev. Dominantsed tunnused.

esi|plaan
‹hrl. väliskohakäänetes› ant. tagaplaan
1. eesmine ala. Foto, maali, pildi esiplaan. Lava esiplaanil on laud ja tugitoolid.
2. kõige silmapaistvam, valitsev, juhtiv koht v. positsioon. Esiplaanile tõusma, ilmuma, tõstma, nihutama. Tegevuses, töös kerkisid esiplaanile uued ülesanded. Luuletaja loomingus on esiplaanil töötav inimene.

haldjas ‹-ja, -jat 2› ‹s›
müt looduses, elamus vm. valitsev kujuteldav üleloomulik olend, (kaitse)vaim. Usk haldjatesse. Uskumused haldjatest. Head ja pahad haldjad. *Tallinnast Viru poole kutsuti laeva vaimu haldjaks .. L. Meri.
▷ Liitsõnad: kodu|haldjas, kolde|haldjas, laeva|haldjas, maa|haldjas, maja|haldjas, mets|haldjas, mäe|haldjas, tule|haldjas, veehaldjas.

harmoonia ‹1› ‹s›

1. kooskõla, sobimine.; ant. disharmoonia. a. esemete, olukordade, nähtuste vms. kokkusobimine. Näojoonte, liigutuste harmoonia. Huvide, iseloomude harmoonia. Abielupoolte hingeline, vaimne harmoonia. Harmoonia eri põllumajandusharude, tootmise ja tarbimise vahel. Idamaise linna harmooniat rikkus euroopalik kõrghoone. b. kunst terviku üksikosade vahel valitsev õige suhe, värvide, proportsioonide jms. kooskõla. Kunstiteose sisemine harmoonia. Sisu ja vormi harmoonia. Värvitoonide harmoonia maalil. *Arhitektuur nõuab harmooniat. Küllap vist harmoonia tõttu maailma suurim kirik ei paistagi väga suurena. V. Panso.
▷ Liitsõnad: vormi|harmoonia, värviharmoonia.
2. muus kindlaid seaduspärasusi arvestav kooskõlade ehitus ja ühendamine helitöös; harmooniaõpetus. Helitöö hea, halb, rikas, vaene harmoonia. Harmooniat õppima, õpetama.

hinduism ‹-i 21› ‹s›
relig India valitsev usund (brahmanismi nüüdisaegne kuju)

härras|rahvas

1. valitsev rahvas. *Nad [= sakslased] peavad end härrasrahvaks, on harjunud valitsema ja ei tunne halastust, kui astutakse üle nende korraldusist. O. Tooming.
2. saksad, härrased. *Londoni härrasrahvast teenib rida eestlannasid ka majateenijate ja toatüdrukutena. R. Sirge.

inka ‹6› ‹s›, inkad pl
aj Peruus elanud indiaani hõim; sellest hõimust pärinev valitsev kiht ja dünastia. Inkade riik, kultuur.

kaas|valitseja
kellegagi koos valitsev isik. Augustuse kaasvalitseja Agrippa.

kirjastus|olud pl
kirjastamisel valitsev olukord. Tolleaegsed kirjastusolud olid üsna kitsad.

kodu|rahu

1. kodus valitsev rahu, üksmeel, rahulik läbisaamine, sõbralikud suhted jms. Kellegi kodurahu rikkuma, segama. Andis naisele järele kodurahu huvides. *Ennule ja emale oli klaver ainult kodurahu häirijaks. E. Õun.
2. üksikute rühmituste rahumeelne läbisaamine. Riigis valitses ajutine kodurahu. *Aga kodurahu ja oma erakondade leppimist ei edendanud [seltsi] pidu mitte. F. Tuglas.

kohmakas1 ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. osavuseta, puine, nurgeliste liigutustega, oma keha halvasti valitsev. Kohmakas inimene, maapoiss. Paksud riided tegid mehe veelgi kohmakamaks. Laps on kohmakas jooksma. Kõnnib kohmakal sammul. Noormees tegi kohmaka kummarduse. Kohmakad liigutused. Kohmakas karupoeg, koerakutsikas. Kilpkonn on kohmakas loom. Mehel on suured kohmakad käed. Ta ei saanud oma kohmakate sõrmedega kohe paberossi kätte.
2. rohmakas, raskepärane; kasutamiseks ebamugav. Kohmakas ehitis, hoone. Laev oli loovimiseks liiga kohmakas. Suur ja kohmakas traktor. Sinel oli pikk ja kohmakas. Vanamehel olid jalas kohmakad lubjavildid.
3. oskusetu, pisut saamatu; nurgeline, konarlik. Kohmakas lähenemiskatse. Kohmakad lohutussõnad. Kohmakas väljamõeldis, tõlge, sõnastus, väljend. Üsna kohmakad värsid. Kirjutas suurte kohmakate tähtedega. *.. esitles ennast jälle oma pisut kohmakas saksa keeles ning avaldas soovi mingile ametikohale asuda. V. Gross. *Midagi liigutavat oli meeste kohmakas poolehoius. E. Tennov.

korraldus ‹-e 5› ‹s›

1. käsk, nõue; üksikjuhu kohta antav ametivõimu (haldus)akt. Ministeeriumi, juhtkonna, komandöri korraldus. Seda tehti direktori korraldusel. Kirjalik, suuline korraldus. Valitseja andis korralduse kõiki tõrkujaid karistada. Osakonnajuhataja tegi korralduse, et mul lubataks käsikirjaga tutvuda. Ülemus jagas töötajatele korraldusi. Korraldustest kinni pidama, üle astuma. Kõik korraldused täideti täpselt. Korraldus tühistati. Väeosa sai korralduse asuda kaitsele. Päästesalga ülem jagas valjul häälel korraldusi. Meeskond allus vastuvaidlematult kapteni korraldustele. Ilma minu korralduseta ei tohi siit keegi lahkuda. Kõik jääb vana viisi – kuni korralduseni. *.. tema testamendis oli korraldus, et ta keha mitte ei põletataks, vaid idamaa kombe kohaselt balsameeritaks. A. Sang (tlk).
▷ Liitsõnad: eri|korraldus, otse|korraldus, püsikorraldus.
2. milleski valitsev üldine kord v. süsteem. Ühiskonna poliitiline ja majanduslik korraldus. Looduskaitse korraldus meie maal. *Teiselt poolt leidis hernhutism rahva hulgas poolehoidu sellepärast, et tema korralduses esines demokraatlikke elemente. R. Põldmäe.
▷ Liitsõnad: elu|korraldus, kohtu|korraldus, kooli|korraldus, liiklus|korraldus, maa|korraldus, tervishoiu|korraldus, töö|korraldus, ühiskonnakorraldus.
3. korraldamine. Nädalavahetusel peeti motoklubi korraldusel autoralli.
▷ Liitsõnad: keele|korraldus, metsa|korraldus, ümberkorraldus.

kõik|võimas
kõige üle valitsev; kõike suutev. Kõikvõimas jumal. Kõikvõimas valitseja, käskija. Arst ei ole kõikvõimas. Isa oli laste meelest kõikvõimas. Ta on majas kõikvõimas peremees, ilma temata ei otsustata midagi.

loodus|seadus
looduses valitsev objektiivne seaduspärasus. Energia jäävuse seadus on üks üldisi loodusseadusi.

maffia ‹1› ‹s›
terroristlik salaorganisatsioon Sitsiilias vm.; mingit eluala mitteametlikult valitsev v. valitsema pürgiv rühmitis
▷ Liitsõnad: kaubandus|maffia, uimasti|maffia, õlimaffia.

maksvus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
kehtivus, jõusolek. Tsaariaegne raha kaotas maksvuse. *.. ametlik kuulutus, et seadus sama aasta [= 1858] jüripäevast, 23. aprillist peale maksvusse astub. E. Vilde. || ‹hrl. allatiivis› mõju, ülekaal, valitsev seis. Tume muster, kiri pääseb heledal põhjal hästi maksvusele. *.. tehti loendamatuid oletusi, millest mõningad pääsesid juba varsti maksvusele kindla tõena. A. Jakobson.

mark|krahv
aj keskaegses feodaalses Lääne-Euroopas marki [2] (2. täh.) valitsev krahv. Brandenburgi markkrahv.

moe|suund
moes valitsev suund. Käesoleva aasta moesuunad.

monopol ‹-i, -i 10› ‹s›

1. ainuõigus (eriti mingi kauba tootmiseks ja sellega kauplemiseks). Viina tootmise monopol kuulus riigile. *Tuntud buhaara kuldtikandite valmistamine oli koondatud emiiri lossi ja moodustas tema monopoli. L. Meri.
▷ Liitsõnad: maa|monopol, soola|monopol, tubaka|monopol, valuuta|monopol, viina|monopol, vilja|monopol, väliskaubandusmonopol.
2. piltl ees- v. ainuõigus millelegi. Kõrgharidus oli privilegeeritud klasside monopol. Ilu kuulub kõigile, see ei ole ainuüksi kunsti monopol. *Estraad aga oleks nagu noorte monopol? A. Rinne. *.. kirjakeele sõnavara edendamine ei saa ega tohigi olla üksikute väljavalitute monopol, pole seda õieti kunagi olnudki .. R. Kull.
3. maj tootmist ja turustamist (ühes v. mitmes tootmisharus) valitsev hiigelettevõte v. ettevõtete ühendus. Kartellid, sündikaadid, trustid, kontsernid ja konsortsiumid on monopoli põhivormid.
▷ Liitsõnad: panga|monopol, tööstusmonopol.
4. maj turusituatsioon, kus mingit kaupa pakub üksainus ettevõte, kes kontrollib nii toote müügi mahtu kui hinda
5. van kroonu viinapood. *.. aga käisid [mehed] vahepeal monopolis ja võtsid paraja vindi peale. J. Parijõgi.

päeva|rahu
päevasel ajal valitsev rahu. Joodikust naaber ei anna öö- ega päevarahu.

rahulik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. mittesõjaline, vaenutegevuseta; rahuaegne. Rahvusvaheliste tüliküsimuste rahulik lahendamine. Rahulikele aegadele järgnesid sõja-aastad. Võimu üleminek riigis toimus rahulikul teel. Sõja ajal sai palju kannatada ka rahulik elanikkond. Pärast sõja lõppu alustas rahvas rahulikku ülesehitustööd. Hõimude vahekorrad olid rahulikud ja sõbralikud. *.. sõja aeg ... mis sest kooliskäimisest tulu on ... las ajad lähevad rahulikumaks .. L. Kibuvits.
2. tasakaalukas, mitteerutuv v. -ägestuv, ennast valitsev, tasane; ant. rahutu. Rahulik inimene, naine, laps. Ta on igati rahulik ja mõistlik mees. Tal on kaunis rahulik iseloom, ta on loomult rahulik. Olen vist inimene, kes kunagi rahulik ei ole. Jää rahulikuks, ära satu paanikasse! Pead end rahulikuks sundima. Solvatu tõusis täiesti rahulikuna püsti. Vend on rahulikum kui mina. Mida rahulikum sa eksamil oled, seda parem. Kaaslaste poolehoid tegi teda rahulikumaks. Ta rahulik meel ja tasakaalukus olid kadunud. Ta süda oli õige rahulik. Töö on tehtud, võime rahuliku südamega puhata. Rahulik hobune. Tuvid on rahulikud linnud. || sellist seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Mehe nägu oli rahulik. Rahulik pilk, naeratus. Isa hääl oli muutunud rahulikuks. Rääkis üsna rahulikul toonil. Rahulik jutt, käitumine. Rahulikud liigutused. Läks rahulikul sammul üle õue. Tegi seda rahuliku järjekindlusega. Õpetaja peab säilitama oma rahuliku väärikuse. Rahulik 'sügav, katkematu' uni. Magajate rahulik hingamine. *.. [J. Sibeliuse] 6. sümfoonia on peen, mõtlik ja väliselt rahulik. L. Normet.
▷ Liitsõnad: imerahulik.
3. (hrl. looduse kohta:) vaikne, rahus olev, vähese liikuvuse v. muutuvusega. Suviselt laisk ja rahulik meri. Mets on nii rahulik ja vaikne. Vihmasadu muutus rahulikumaks. Absoluutselt rahulikus seisundis pole maakoor kunagi. Rahuliku 'vähese aktiivsusega' Päikese aasta. Rahulik maastik.
4. vaikne, häirimatu, suurte sündmuste v. ebameeldivate juhtumisteta toimuv; häirimatu olukorraga. Rahulik elu, elutempo. Tund jätkus rahulikus töömeeleolus. Aeg oleks minna rahulikuma ameti peale. Oli olnud rahulik ja hea päev. Puhkamiseks on vaja leida mõni rahulikum paik. Elab maal, seal on vaiksem ja rahulikum. Siin on rahulik, keegi ei tülita meid. Ümbrus on rahulik, linnakärast eemal. Sündmuste rahulik kulg. Kodus on kõige mõnusam ja rahulikum olla. Inglise avangust tekkis malelauale rahulik seis. *Kui rahulik oli veel XIX sajandki meie omaga võrreldes! H. Puhvel.
5. vormidelt, proportsioonidelt, värvustelt vaos hoitud ja harmooniline. Rahulikes toonides põrandavaip. Rahuliku ornamendiga tapeet. Maali rahulikud värvid. Muru moodustab rahuliku tagapõhja värviküllastele lilledele. Hoonete väliskujundus, ruumide üldmulje on lihtne ja rahulik. Tiitellehe puhas ja rahulik kiri. Kunstniku rahulik, harmooniline stiil. *.. süütas valge varjuga lambi. Tuba täitus rahuliku leebe kumaga. A. Pervik.

rahu|tunne
kelleski valitsev rahu, rahulikkus, meelerahu. Uinus õhtul rahutundega.

selge ‹1› ‹adj›

1. hästi loetav, nähtav, kuuldav v. haistmisega tajutav. Ilus selge käekiri, allkiri. Kirjutab suurte selgete tähtedega. Hästi selge foto. Liivasse on jäänud selged jalajäljed. Kännult võis lugeda selgeid aastarõngaid. Keerab binokli selgemaks. Teadustajalt nõutakse selget diktsiooni. Laulab selge ja puhta häälega. Kostis selge kellahelin. Jagas vaikseid, kuid selgeid korraldusi. Kasukas levitab selget koirohu lõhna.
2. kindel, vaieldamatu, mitteebamäärane, ilmne. Neil on selge edu, paremus, ülekaal. Selged haigustunnused. Luuvalu on selge märk, et läheb sajule. Ütleb selge sõnaga 'keerutamata', mida ta asjast arvab. Tulin siia selge kavatsusega leida endale töökoht. Päikesekiirguse ja nahavähi vahel on täheldatud selget seost. Plaan hakkas võtma järjest selgemaid piirjooni. Hädaohust annab selget tunnistust järgmine asjaolu. Tuleb teha selget vahet autori ja minategelase vahel. Nüüd on meie vahekorrad, suhted, sotid täiesti selged. Ei julge selget seisukohta võtta. Silme ees seisis selge siht. Selge ülesehitusega teos. Ületas selges võiduseisus mõtlemisaja. Isa häälest kostis selge rahulolematus. Mine tee selgeks, kes on kes. Nüüd on juba selge, et me õhtuks pärale ei jõua. Algusest peale oli selge, et see asi hästi lõppeda ei saa. Peagi sai selgeks, mis saatus meid siin ootaks. Nüüd on enam kui selge, selgem kui selge, selgemast selgem, et viivitada ei tohi. Sõda pidi varsti lõppema, see oli selge. Tema käeliigutus oli selge ning ilmekas. Võõra päritolust ei olnud midagi selgemat teada. Pole veel päris selge, kummal on õigus. Üks mis selge, üks oli selge: nii ei või see kauem kesta. Ükskõik, kuidas otsustatakse, aga olgu üks selge sott. *Tiina aga ei teadnud veel, kas neist saab siia majja tänavuseks suvitajaid. See tuli küsida selgeks.. P. Krusten.
▷ Liitsõnad: ilm|selge, päevselge.
3. arusaadav, mõistetav. Seaduste keel peab olema üheselt selge. Professori loengud on selged ja süsteemipärased. Mehe kavatsus oli kõigile selge. Kas sul on selge, mis sul teha tuleb? Tegin näo, nagu oleks mul kõik selge. Kogu asi oli korrapealt selge. Nende sõnade mõte peaks juhmilegi selge olema. On iseenesest, pikematagi, seletamatagi selge, et.. See oli väga selge unenägu. Kõik segane sai selgeks. Püüdsin talle selgeks teha, et ta eksib. Püüab teistele märkide abil midagi selgeks teha. Kõigepealt pead ise selgeks mõtlema, kas see amet sulle sobib. Jutud tuleks kiiresti selgeks rääkida. Küsimus vaieldi selgeks. Sa ei taha minna, selge see. Homme kell kaks siinsamas, selge? Ah nii on lood, selge! Ära kedagi võõrast sisse lase! – Selge. || (millegi oskamise, kätteõppimise kohta). Tal on töö, amet selge. Kas poisil on tähed, lugemine juba selge? Õppetükid ei ole veel päris, täiesti selged. Inglise, soome keel on tal selge. Õppis suvel ujumise, rattasõidu selgeks. Laulupeolaulud on selgeks õpitud. Näidend olgu pühadeks selge. Võõrsil tuleb sealne keel selgeks õppida. Küll ma õpetan sulle tantsimise selgeks. Linnupojad on lendamise selgeks saanud. Kui sõna selge, siis joru julge. *Suurt muret tal aga ei ole.., sest talu talitus on Minnal juba selge kui viis sõrme. M. Raud. || kõnek (milleski arusaamisele jõudmise v. ülevaate omandamise kohta). Reisikaaslastest on mul nüüd selge pilt. Selge pilt, kuidas asi ajalehte jõudis: Koger lobises reporterile liiga palju. Elmari jutust sai pilt lõpuks selgeks. Tema jutust ei saanud küll selget sotti, selget otsa kätte. *.. ta ei saanud siis tema sonimise sõnadest ka midagi kindlamat, selgemat otsa. J. Järv.
▷ Liitsõnad: ilm|selge, päevselge; sõna|selge, vormiselge.
4. klaar, puhas, millestki segamata. a. (vedeliku kohta:) läbipaistev; ant. sogane, hägune. Selge jõgi, järv, allikas. Allikavesi on kristalselt selge. Kaevus on selge puhas vesi. Läbi selge vee paistab ojakese liivane põhi. Selged kastetilgad sädelesid lehtedel. Hea leem, puljong peab olema selge. Lasknud kohvil tõmmata, valas ta selge vedeliku tassidesse. Kask annab selget, läbipaistvat mahla. Mida selgem vesi, seda segasem põhi. Millal savine vesi selgeks saab. b. (ilma kohta:) pilvitu v. sombuta. Hommikune selge taevas ennustas head ilma. Taevas oli täiesti selge, mitte pilveraasugi. Taevas tõmbub juba selgemaks. Selge päikeseline ilm. Ilm oli selge ja külm. Haruldaselt selge hommik, suveõhtu. Selged kuuvalged ööd. Sügisel juhtub harva selgeid päevi. Õhtu eel läks selgemaks. Hommikune vines päike on nüüd selgeks läinud. Kevadine selge õhk. Käsk tabas teda nagu välk selgest taevast 'väga ootamatult'. *.. kui jõulud lumega lähenesid, kui tuli jaanuar oma selgete külmadega.. R. Kolk. c. särav, hele, kirgas. Aknaklaasid nühiti märja ajalehega selgeks. Selge peegel, kristall. Lapse suured selged silmad. Selgeid silmi on ähmastanud raev, palavikuudu. Mehe murelik nägu lööb, tõmbub selgemaks 'rõõmsamaks'. *.. suviõunad kirikumõisa aias helendasid läbipaistvatena ja selgetena.. M. Pedajas (tlk). d. korralik, laitmatu, täiuslik, ehtne. Ilusa selge kõlaga klaver. Selged riimid. Ornamendi selged proportsioonid. See on ju selges saksa keeles! Kas sa ei saa selgest maakeelest aru? *Kui me midagi saatuselt palume, siis kõigepealt seda, et ta hoiaks selgena meie tõetundmise. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hõbe|selge, klaas|selge, kristall|selge, pisar|selge, vesiselge.
5. läbinisti ühest ainest, ilma mingi lisata. Ehted on selgest kullast ja hõbedast. Puusärk oli raske: selge tammepuu. Vasikas kasvab üles selge piima peal. Vitsutab süüa selget pekki. Terve kotitäis selget püülijahu. Selgest siidist rätik. *Et mägi selgest liivast koos seisis, langesid augu kaldad sagedasti sisse.. A. H. Tammsaare.
6. täielik, päris, lausa. Selge õnn, õnnetus, juhus. Neidu vaadata on selge rõõm. See pole töö, vaid selge lust. Abiellusime selgest armastusest. Silmad täis selget tigedust. See on lihtsalt selge laiskus, lohakus, hooletus, rumalus, liialdus. Sellega tegi ta küll selget ülekohut. Sinu jutt on selge vale, laim, väljamõeldis. See on selge tõsi, mis ma räägin. Ta on teistele selgeks ristiks. Käia restoranis lõunatamas oleks selge priiskamine. Paks kiht musta mulda – selge kullaauk! Tuleb välja, et ta on selge anarhist. Pärast vihma oli roheline jälle päris selge roheline. *Marjad praegu hinnas, ega ma seal [= metsas] muidu küüruta, nopin selget raha. P. Krusten. *Sest, Jumal paraku, nad on veelgi oma südame põhjas selged paganad, kuigi on Kristuse õpetuse vastu võtnud.. F. Tuglas (tlk).
7. mõistuselt normaalne, täie teadvusega; tasakaalukalt ennast valitsev, taibukas, arukas, kaine. Mees ajab imelikku juttu, ta pole vist päris selge aruga. Kõrgest palavikust hoolimata püsis ta mõistus selge. Haige sonib ja sonib, selgemaid hetki tuleb harva ette. Inimene elagu selge mõistuse, mitte tumedate tunnete järgi. Ükski selge aruga, mõistusega inimene ei tee säärast tempu. Teeb suures vihas mõndagi, mida selge peaga kahetseb. Ärkas hommikul täiesti selge ja puhanud peaga. Kuulub meie klassi kõige selgemate peade hulka. Pea valutas, kuid mõtted olid täiesti selged. Peas polnud ühtki selgemat mõtet. Liider on terase mõistuse ja teistest selgema pilguga. *Ei, poju, minu meeled on selged, aga sinul pole täit aru peas. A. H. Tammsaare. || mittejoobnud, mitte purjus. Selge peaga mõistlik mees, aga kui viina saab, siis kipub märatsema. Sa oled purjus, mine maga pea selgeks! Selgemad mehed püüdsid purjus sõnelejaid lepitada.
8. aval, aus, siiras. Selge silmavaade. Teda armastati ta targa meele ja selge südame pärast. *Ta tahtis naisele selgete silmadega [= ausalt, puhta südametunnistusega] otsa vaadata ja aru anda kõigist peensustest, ilma kavaldamata. V. Gross.
9. (silmade kohta:) hästi nägev. Laseb lapsel niidi nõela taha panna: tal on selgem silm. Hõõrub silmi selgemaks, et hämaras ruumis paremini näha. Selge silmaga 'selgesti' näha, et ta ootab last. Märkas ohtu teistest palju selgema silmaga 'selgemini'.
10. hrl van makstud, ära õiendatud, klaar. *Nüüd ta oli aga jällegi kodus, vallamaksud selged.. J. Oks. *Hind on ka väikene: kopika kahega saad kõrtsivõla selgeks. O. Kallas.
Omaette tähendusega liitsõnad: eba|selge, üli|selge, sulaselge

siht|asutus
oma vara põhikirjalistel eesmärkidel valitsev ja kasutav liikmeskonnata asutus. Sihtasutuse nimi, põhikiri, juhatus. Sihtasutus Eesti Teadusfond. Loodi sihtasutus Vanalinna Teatrimaja.

sise|rahu
mingi institutsiooni sees, piires valitsev rahu. Nõuti siserahu taastamist riigis.

status quo [kvoo] ‹14› ‹s›
käesoleval hetkel valitsev v. millalgi valitsenud olukord. Säilitati, taastati status quo.

taeva|jumal
(taevast valitsev) jumal. Taevajumal ja maajumal. Samojeedid uskusid taevajumalat, kelle poeg oli surmajumal. Planeet Jupiter on saanud oma nime taevajumala järgi. Taevajumal on naist lapsukesega õnnistanud.

taeva|jumalanna
taevast valitsev jumalanna. Sumeri taevajumalanna. Kui maajumal abiellus taevajumalannaga, olnud päikesejumal väga solvunud.

tasa|kaalukas
ennast valitsev, rahulik; läbimõeldud. Tasakaalukas inimene. Tasakaalukas iseloom. Käitumiselt tasakaalukas. Olin tasakaalukas meeleolus. Tasakaalukas seisukoht, sõnavõtt.

tootmis|distsipliin
tootmisüksuses valitsev töödistsipliin

tootmis|profiil
tootmises valitsev üldine suund v. kallak. Viimastel aastatel on tehase tootmisprofiil muutunud.

treeningu|režiim
sport treeningutes valitsev kindel korraldus. Kõrvalekaldumatu treeningurežiim.

tule|jumal
müt tuld valitsev jumalus. Vanade roomlaste tulejumal Vulcanus.

tuule|ema
folkl emana kujutletud tuuli valitsev loodushaldjas

tuule|jumal
müt tuuli valitsev jumal. Vana-Kreeka tuulejumal Aiolos.

une|jumal
müt und valitsev jumalus. Kreeka unejumal Hypnos.

vihma|jumal
vihma valitsev jumal. Mehhiko vihmajumal Tlaloc.

õhkkond ‹-konna 22› ‹s›
atmosfäär, õhustik
1. Maad (vm. taevakeha) ümbritsev gaasikiht. Maa õhkkond. Õhkkond kaitseb elusorganismi liigse kiirguse eest.
2. piltl valitsev meeleolu, miljöö, ümbrus. Ängistav, ärev, rusuv, raske õhkkond. Kohtumise õhkkond oli ametlik, pingeline, usalduslik, närviline. Koosviibimisel valitses kodune õhkkond. Vaimselt sumbunud õhkkond. Teatri loominguline õhkkond. Sallimatuse õhkkond. Talle meeldib ülikooli õhkkond. Ihkas pääsemist teise õhkkonda.
▷ Liitsõnad: hukkamõistu|õhkkond, kasarmu|õhkkond, töö|õhkkond, võistlusõhkkond.

õhustik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
õhkkond, atmosfäär
1. Maad (vm. taevakeha) ümbritsev gaasikiht. Maakera ümbritsev õhustik. || (õhu kohta mingis kohas). *Õhustik on kuum nagu köetud ahi .. – arvatavasti tuleb täna veel piksevihma. O. Luts. *Joomari hingeõhk .. muutus kogu selle vaguniosa õhustikuks. A. Aspel (tlk).
2. piltl valitsev meeleolu, miljöö, ümbrus. Sajandilõpu, kahekümnendate aastate õhustik. Lootis ülikoolilinnast leida vabamat õhustikku. Provintsiteatri sumbunud õhustik. Rahvusliku liikumise kõrgaja õhustikus loodud luule. Kohviku intiimses õhustikus oli meeldiv vestelda. Vanalinna õhustik. Filmi kummastatud õhustik.
▷ Liitsõnad: luule|õhustik, teatriõhustik.

ühiskonna|kord [-korra]
ühiskonnas valitsev süsteem, ühiskondlik kord. Iga ühiskonnakorra ajal on olnud elu hammasrataste vahele jäänud inimesi.

üla|kiht

1. ülemine kiht. Mulla, pinnase ülakiht. Päike soojendab ainult järve ülakihte. Atmosfääri ülakihid.
2. ülemkiht, valitsev kiht. Feodaalse ülakihi moodustasid aadlikud.

üldine ‹-se 5 või -se 4›

1. ‹adj› kõiki (asjaosalisi) hõlmav, kõigi kohta käiv. Üldine sõjaväekohustus, koolikohustus. Riigikogu valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Mobilisatsioon oli üldine. Üldine ja täielik desarmeerimine. || kõigisse puutuv, kõigile ühine. Inimkonna üldine hüvang. Kasvas kollektiivi üldine heaolu. Piirkonnas valitseb üldine vaesus. Üldised ja isiklikud huvid. Peale isikliku varustuse on veel matkarühma üldine varustus. Huvi kirjanduse vastu oli perekonnas üldine. *Igaüks, kes täna palvekirjale alla kirjutab, võitleb üldise asja eest, mitte ainult oma õuealuse pärast. A. H. Tammsaare. || kõiki haarav, kõiki valdav (inimeste toimingute ja tunnete kohta). Vaguniustel oli üldine trügimine. Poistekambas läks üldiseks rüseluseks, kakluseks. Üldise lärmi tõttu ei olnud kuulda, mida räägiti. Nende sõnade peale puhkes saalis üldine naer. Ettepanek võeti vastu üldise juubeldusega. Poliitikuna võitis ta üldise tunnustuse, poolehoiu. Üldine rahulolematus, hukkamõist. Üldises segaduses unustati mõni vajalik asi maha. Hannestki nakatas seltskonna üldine tõsidus.
2. ‹adj› mingisse kogumisse tervikuna, selle kõikidesse juhtudesse puutuv; kõikehõlmav, universaalne. Esemete üldised omadused, tunnused. Sõnaliigi üldine tähendus. Kunsti üldine suunitlus. Hinnatõus oli üldine. Looduses ettetulevad üldised seaduspärasused. Sel nähtusel peab olema mingi üldisem põhjus. *Mingit üldist, iga teose jaoks kõlbavat lavalist kunstitõde pole olemas ega saagi olla. V. Tobro. || kogu organismisse v. kehasse puutuv. Suri üldise veremürgi(s)tuse tagajärjel. Krambid võivad olla üldised või kohalikud. Organismi üldine külmumine. Patsient kaebab üldist nõrkust. Haige üldine seisukord paranes jõudsalt.
3. ‹adj› laialt levinud; tavaline, valitsev. Üldiste tõekspidamiste vastu ei saa. Oli üldine arvamine, et Kanada võidab meistrikulla. Iga külaline võttis midagi külakostiks kaasa – niisugune oli üldine komme. Ropendamine on noorte kõnepruugis üldine.
4. ‹adj› midagi kokkuvõtlikult hõlmav, mingi terviku kõiki osi kokku võttev, täielik, kogu-. Üldine tööstaaž. Koolide üldine arv on viimastel aastatel kahanenud. Põlevkivikihi üldine paksus koos vahekihtidega. Üldine sademete hulk. Üldine mulje näitusest on hea. || van (teaduste nimetustes). Üldine bioloogia 'üldbioloogia'. Üldine rahvateadus 'etnoloogia'.
5. ‹adj› põhiline, peamine, ainult kõige tähtsamat puudutav. Töökorralduse üldised põhimõtted. Suure ja väikese algustähe kasutamise üldised reeglid. Tunnis õpiti tundma joonestamise üldisi aluseid. Sissejuhatavalt mõned üldisemat laadi selgitused.
6. ‹adj› pealiskaudne, pinnapealne, üksikasjadesse mitteulatuv. Tal on asjast ainult mingi üldine ettekujutus. Rääkisin talle meie plaanidest vaid kõige üldisemates joontes. Esialgu aeti üldist juttu. Vahetasime meie juhuslikel kohtumistel vaid kõige üldisemaid lauseid. Tegi ettekande kohta üksnes mõne üldise märkuse.
7. ‹s› filos filosoofia kategooria, mis toob esile paljudele nähtustele ühiselt omase siduva iseloomustaja. Üksiku ja üldise suhe. Järeldusprotsessis liigume üksikult üldisele. Üldisest üksikut tuletama.
Omaette tähendusega liitsõnad: üleüldine