[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vaja ‹adv›
osutab vajadusele millegi (v. kellegi) järele v. vajadusele midagi teha; tarvis. Põllule on kibedasti lisatööjõudu vaja. Saame ise hakkama, abilisi pole vaja. Pere suureneb, hädasti on uut korterit vaja. Mul on, läheb seda raamatut endal vaja. Kolikambris on asju, mida enam vajagi pole. Majapidamises on veel paljusid asju vaja. Meil oleks rohkem raha vaja, aga kust seda võtta? Haigele on rahu ja puhkust vaja. Siin pole vaja jõudu, küll aga mõistust. Tühipaljaid lubadusi pole meile vaja. Kui sul midagi vaja, eks hõika! Milleks sul mind vaja oli? Kippus arvama, et teda pole enam kellelegi, millekski vaja. Teadis, kuidas on vaja seda teha. Täna on vaja turul, saunas käia. Meil on vaja rutata, minema hakata. Mul on vaja eksamiteks valmistuda. Sul pole vaja tulla, kui sa ei taha. Kuulis naabritelt kõik, mis tal vaja teada. Kellelgi pole vaja teada 'keegi ei pea teadma', mis me siin rääkisime. Poiss vaja leiva järele saata. Lähen, kui tingimata vaja. Kui vaja, kutsume arsti. Niisugusele mehele oleks vaja malka 'peaks naha peale andma'. *Seal, kus tarvis oleks .. enda eest seista, seal sa oled kui lammas, aga kus vaja ei ole, seal ei oska sa suud pidada .. V. Ilus.

vaja ‹11› ‹s›
murd eesruum, esik (hoonel). *Kolistas ja mürras [Oad] põrguukse taga, niikaua kui vanapoiss vajasse tuli ning ukse paokile tegi. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: saunavaja.